Maailmataju

keemilise evolutsiooni. Viimase pärast sai aga võimalikuks bioloogiline evolutsioon ja
bioloogiline areng võimaldas hiljem juba sotsiaalset arengut.
Maailma „uutmoodi“ tajumine loob elusorganismil ( näiteks inimesel ) uue teadvuse
seisundi. Uus ja erakordne teadvuse seisund tekib kõikide Unisoofias kirjeldatud tajuelamuste
koosesinemisel või ka mõne üksiku taju korral. Kui me tajume maailma tavapäraselt
„teistsugusemalt“ või „rohkem“ nagu Unisoofias erinevate tajude korral kirjeldatakse, tekib
meil uus ja täiesti teistsugune teadvuse seisund. Sellist psüühilist „olekut“ või „seisundit“ ei
ole mitte keegi kunagi varem kogenud. Seepärast on selle olemust ka paljudel raske
ettekujutada. Tegemist on millegi täiesti uue ja teistsugusega võrreldes inimese tavapärase
teadvuse ja emotsionaalse seisundiga.
Inimese tavapärane ja igapäevane maailma teadvustamine on tegelikult samuti teadvuse
seisund. Seda nimetame me siin nö. teadvuse normaalseisundiks ehk lihtsalt teadvuse
normaaliks. Selles eksisteerivad inimesed igapäevaselt ja kõikjal, kus nad ka iganes liiguvad.
Kuid selline teadvuse seisund, mis tekib kõikide Unisoofias kirjeldatud tajuelamuste baasil,
nimetame teadvuse supernormaalseisundiks ehk lihtsalt ja lühidalt teadvuse supernormaaliks.
Sellisele teadvuse tasandile eelneb tavateadvuse seisund ( tavateadvuse tasand ) ehk teadvuse
normaal, milles eksisteerivad inimesed igapäevaselt. Teadvuse supernormaal on juba
inimesest „kõrgem teadvuse tasand“, mis tekib uutmoodi maailma tajumisel nagu on
kirjeldatud üldises Unisoofilises psühholoogias. Selline teadvuse seisund erineb inimese
tavateadvuse seisundist nii palju nagu erineb näiteks inimese depressioon ekstaasi seisundist.
Need on inimese „kõrgemad teadvuse seisundid“, mida võib põhimõtteliselt nimetada ka
teadvuse superseisunditeks.
Inimese teadvuslikku seisundit peetakse üldiselt primaadi omast „kõrgemaks“. Kuid ahvi
teadvuslik tase on aga jällegi putuka teadvuse omast kõrgem ( s.t. avaram, arenenum jne ).
Putuka teadvuslik seisund ületab aga näiteks vihmaussi omast mitmeid kordi. Vihmaussi
teadvus on omakorda näiteks amööbi või kinglooma omast „kõrgem“, kui neil üldse esinebki
mingit teadvuslikku olekut. Niimoodi võime loetelu veel jätkata palju kordi. Nagu me juba
varem mainisime tekib inimesel uus ( teistsugune ) teadvuse seisund, kui ta tajub maailma
teistmoodi kui seda tavapäraselt. Selline teadvuse seisund on inimese tavateadvuse
eksisteerimisest „kõrgem“ – nii nagu inimese „teadvuslik tase“ ületab näiteks vihmaussi oma.
See näitab, et isegi inimesest on olemas kõrgem teadvuslik vorm.
Tekkinud uut teadvuse seisundit võib põhimõtteliselt pidada kogu eluslooduse evolutsiooni
absoluutseks tipuks. See on elu eksisteerimise kõrgeim vorm ja seda kogu Universumis. Ei ole
teada mitte ühtegi teist eluvormi, mis oleks sellisest „teadvuse tasemest“ veelgi arenenum.
Sellest veelgi kõrgemaid teadvuse seisundeid ei ole Universumis kordagi tuvastatud. Tegemist
on meil üliteadvusega, mida võib mõista kui teadvuse eksisteerimise ülimusliku olekuna. Seda
võib pidada ka kogu elu arengu lõppfaasiks Universumis. Tegemist on meil mõistusliku elu
psüühilise eksisteerimise tipptasemega.
Selline teadvuse seisund saab ilmselt tekkida ainult tehnogeenselt. See tähendab seda, et
iseenesest see Universumis tekkida ja areneda ei saa. Näiteks elu planeedil Maa tekkis
looduslikul teel. Üliteadvuse seisundi looduslikku tekkimist pole vähemalt siiani kuskil
avastatud. Sellist teadvuslikku seisundit võimaldab „luua“ ainult juba olemasolev mõistus.
See tähendab seda, et sellisele teadvuse seisundile eelneb (tava)teadvuse olemasolu, milleks
võib olla näiteks inimese teadvus. Sellisel juhul loob teadvus läbi kultuuri ja tehnoloogiliste
vahendite uue teadvusseisundi, mis tunduvalt erineb oma eelkäiast. Selline juhus on üks
erakordsemaid ja ebatavalisemaid bioevolutsiooni tahke Universumis. Ainult teadvus ise
võimaldab luua sellist ülimat teadvuslikku olekut.
27