FUTU MUHU 2017

fonarik

CATALOG

FUTU MUHU 2017

KUNSTIFESTIVAL EKL MUHU A.I. KUNSTITALUS 14-15. JUULI

SADA AASTAT

F U T U M U H U fe s t i va l o n

pühendatud ajaloole, täpsemalt

20. ja 21. sajanditele, mis

Kunstitalu hoonetest märkam

a tult m ö ö d a l i b i s e s i d .

Ootasime kunstnike hinnang

u i d a a s ta te l 1 9 0 0 - 2 0 1 7

toimunud sündmustele, isiklikult

olulistele faktidele, üldiselt

huvipakkuvatele tendentsidele

ning rahvusvahelistele

arengutele. Video ja performansiformaadis

ülevaateid,

vä l j a võtte i d , tõ l ge n d u s i ,

uuslavastusi, ümbersõnastusi,

taasesitlusi, ehk erinevaid

kunstikeskseid lähenemisi

möödunud aastasajale Eestis,

Euroopas ja maailmas. Küsisime

kunstnikelt

..Mida muudaksite..

..millise revolutsiooni korraldaksite..

..mis tegelikult toimus..

..millised ideed ja visioonid on

jäänud teostamata..

Ajalugu on alates aastast 1900

kulgenud punktist A punkti B,

ootasime protsessi kajastavat

ning sellele kaasamõtlevat

materjali et siduda paariks

päevaks Muhu saare erakliku

talukoha enesepilt ja lokatsioon

nö tegeliku reaalsusega.

KUNSTITALUST-Usutavalt on

EKL Muhu Kunstitalu üks

Nõmmküla vanemaid talukohti

ja võimalik et siin juba orduajal

Marcus Vstalle talu oli…

Kunstitalu asetseb Muhu saare

põhjarannikul, tänapäeva

mõistes maailma äärel. Siinse

vaikse rannaküla arhailises

keskkonnas oleme mõtteliselt

t a g a s i E e s t i a l g u p ä r a s .

Hoonetele märgitud aastanumbrid

kinnitavad aja peatumist

talus aastal 1901.

Saabudes siia leiame end ajamasinas,

mida ümbritseb tühi

infoväli, kus ei leia teavet ei

modernismist ega sotsialismist,

kapitalismist ega sõdadest...Progressist,

spordist

ega kunstiajaloost... ...Televisioonist,

tarbimisest ega inimõigustest...

Siinsel pangapealsel

on endiselt isandaks

vaikus ning kupjaks loodus.

Köler on Peterburis, kohe kohe

lahkub alatiseks linna eestlastest

kunstnike teine laine

ning 20. sajand võtab hoogu

üles..

Eesti Kunstnike Liidu endine

Muhu puhkebaas on tänaseks

n e l j a n d a t a a s t a t

kiirendusrajal, kujunemas passiivsest

puhkekeskusest professionaalsel

tasemel tegutsevaks

rahvusvaheliseks kunstiresidentuuriks.

2014 aastal alanud mitmekülgne

renoveerimisprotsess

ühendab eneses enam kui sajandivanuse

talu praktilised

taastamistööd kaasaegse kunstikultuuri

arendamisega kohapeal.

Endine puhketalu kujutab

endast Eesti algupärase

arhitektuuri kaunist näidet,

üht ajalooliselt vanimat

talukohta Muhu saarel, mille

muinasväärtuse diktaat on

kaasaegse kultuuri seisukohalt

igati huvitav väljakutse. Kohavaim,

mis mõjutab vankumatult

kõiki siinseid tegevusotsustusi,

võimaldab suuremate

vastuoludeta kujundada

s p e t s i i f i l i s e l t o m a k u l t u-

urikeskset ja samas rahvusvaheliselt

aktiivsete ambitsioonidega

loomekeskkonda,

kus külastajaseisukohalt jäävad

vist püsivalt taaselustuma

fragmendid legendaarsest

Eesti filmist ´Mehed ei nuta´.

Oleme siin viibides tagasi 20.

Sajandi alguses. Tänapäeval

kujutab Muhu saare eraklik

rannaküla endast piltlikult

maailma äärt, ootamatult

ideaalset paika enesessesüüvimiseks

ja tavarutiinist

väljumiseks. Kunstiresidentuuri

omapära on olla vaba valentsiga

üksus üldisel kultuuriväljal,

kontseptuaalselt

avatud institutsioon, mis võib

suhestuda kõigi elualadega

ning mille sisuline tegevuseesmärk

on kunstikultuuri

kommunikeerimine. Kunstnikele

kujutab residentuur endast

vahejaama kultuurimaastikus

kulgemisel. Kunstiresidentuuri

mõju seisneb

e e l k õ i g e m i t t e j a a m a-

hoonelaadses anonüümsuses

vaid vastupidi- Eesti kohavaimus

ning külalisautorite

siinavalduva potentsiaali

ühendamises.

Festivali Futu Muhu 2017

toetasid EV100 Kultuuriprogramm

Sada Kunstimaastikku,

Eesti Kunstnike Liit, Kultuurkapital,

OÜ Estonian Spirit ja

erasponsorid.

Tiiu Rebane, Muhu Kunstitalu

projektijuht ja Futu Muhu kuraator

Kunstitalu visioonprojekt. OÜ

Paik Arhitektid


2 FUTU MUHU 2017

Kõnekas vaikus ja loodushääled

Tänavusel "Futu Muhul" ei

tekkinud kordagi stampfestivali

tunnet, mis kahjuks üha

e n a m k u j u n d a b s u u r t e

muusikafestivalide meeleolu.

Festival "Sada aastat. Futu

Muhu 2017" kunstnike liidu

Muhu kunstitalus 14. ja 15. VII.

Kuraator Tiiu Rebane , kunstnikud

Jimi Tenor (Soome),

Juhan Vihterpal, Woldemare,

Noolegrupp, Hannah Harkes,

Mari Prekup, Tsirkus-Kunst-

Teater, Kaarel Kütas, Daniel

Janson, Jana Zatvarnicka (Slovakkia),

Project Heroina

(Eesti/Portugal), Azsacra

Zarathustra, Alexander Morozov,

Prohor Alekseev (Venemaa),

Anastasia Fomina (Valgevene),

Roope Ahola, Tuomo

Kangasmaa (Soome), Karl-

Kristjan Nagel, Merle Luhaäär,

Leila Lükko. Festival kuulub EV

100 kunstiprogrammi "Sada

kunstimaastikku".

Eelmise aasta festivali järelpeol

esinenud sõbrad kirjeldasid

festivali erilist, lausa müstilist

atmosfääri kui midagi sellist,

mida peab ise kogema. Seepärast

heljus festivali ümber

samalaadne salapära, nagu oli

ERKI või ka varajastel 1990ndatel

kellegi hoovis toimunud

häppeningide ümber. Suur

sürreaalne pere. Tegelikult

polnudki vaja festivalilainele

ennast häälestada, sest ürituse

kulg või seisund haaras

r o h e l u s s e m a t t u n u d

rustikaalses taluhoovis oma

embusesse märkamatult ja

jäägitult, et kõik - külastajad,

kunstnikud ja korraldajad

tundsid ennast suure sürreaalse

pere liikmena. Aeg,

ruum, kogemused, seisundid,

elamused, inimesed, loodus,

muusika ja kunst segunesid

tasaselt vibreerivaks tervikuks,

mis festivalile tagasi mõeldes

tundub mulle pigem psühhedeelse

kogemuse järgse unenäo

kui tegelikkusena.

Lähtudes tänavusest teemast

pidid kunstnikud andma hinnangu

viimase saja aasta

olulistele faktidele ja sündmustele.

Ehkki paljudes festivalitöödes

otseselt ajalooga ei

tegeldud, oli aja kohalolu tuntav.

Teemaga mängis kaasa ka

taluõu ise.

Muhu kunstitalu arhailised

talumajad seisavad stoilises

rahus ümber suure hoovi, mis

on performance'iteks justkui

loodud. Kuraator Tiiu Rebane

on festivali tutvustuses kirjutanud,

et külalised leiavad ennast

ajamasinas, mille ees laotub

infoväli, kus ei ole teavet ei

modernismi, sotsialismi, kapitalismi,

sõdade, progressi,

spordi, kunstiajaloo, televisiooni,

tarbimise ega inimõiguste

kohta. Siinne isand on

vaikus ja loodus. Looduse stiihiaga

oli kooskõlas ka festivali

formaat, erilisuse tõttu võiks

seda nimetada lausa põrandaaluseks

festivaliks, sest

hoolimata tuntud nimedest,

nagu Jimi Tenor, ei jõudnud

festivalile kuigi palju inimesi,

kuid see-eest kujunes suurepärane

seltskond. Kordagi

ei tekkinud stampfestivali tunnet,

mis kahjuks üha enam kujundab

suurte muusikafestivalide

meeleolu. Kunstitallu ei

toodud ka moodsaid burgeri-,

suši- jm putkasid. Selle asemel

pakkus Leila Lükko pop-upbaaris

Olav Marani retsepti järgi

tehtud toortatart Muhu

leivaga. Publiku hulgas oli

etendus-, heli- ja teatrikunstnikke,

aga ka uudistajaid

k ü l a v a h e l t , t u d e n g e i d ,

ajaloohuvilisi, teisel päeval astus

läbi ka kunstnik Marko

Mäetamm oma sõpradega.

Protest ja pühitsemine. Festivali

avas reede õhtupoolikul

Hannah Harkese performance

"Suur sõda". Iga külastaja sai

festivalile tulles valida, kas ta

soovib sõjas osaleda sakslaste

või venelaste poolel, seejärel

neediti talle käe ümber

punase ja musta või sinise ja

punasega tikitud pael ning

anti kaasa Ukraina kultuurikeskuses

valmistatud sibulapaberist

tekstilehed kas siis

vene või saksa keeles. Külastajad

pidid igal juhul sõjas osalema,

kas või passiivselt, igaüks

sai ka sõja kulgu muuta. Peab

tunnistama, et selline sissejuhatus

tekitas põnevust, ootused

olid kõrged. Kahjuks suurt

puänti ei tulnud, kuid selle

puudujäägi kompenseeris

kuhjaga mängu visuaalne pool

- käepaelad ja mängumaa.

Kersti ja Paolo ehk Project

Heroina nimetas oma aktsiooni

irooniliseks man-yes'i

tähistamiseks.

Kaarel Kütas kutsus publiku

taluõuest eemale külateele,

kus ta võttis (solgi?)ämbrist

ükshaaval välja möödunud sajandi

raamatuid jm ning luges

publikule mehise häälega ette

tekstivaliku. Tekstid, neis kirjeldatud

sündmused olid omal

ajal kindlasti aktuaalsed, praeguseks

aga unarusse vajunud.

Kütas andis neile hetkeks taas

uue võimaluse, kuid lennutas

siis tagasi ajaloo prügikasti.

Pe r f o r m a n ce ' i ku l m i n a t-

siooniks pani kunstnik mängima

teleri, istus ämbrile ja

vaatas 1990ndate uudis- ja

m u u s i k a l õ i k e t a a s i s e-

seisvunud Eestist. Ühel hetkel

pani ta kõrvaklappides muusika

nii valjusti mängima, et

publikki seda kuulis. Kunstniku

enda muusika tundus

selles kontekstis eriti kaasahaarav,

kuid Kütas jalutas,

klapid peas, minema. See aktsioon

tõi meelde NO99 lavastuse

"The Rise and Fall of Estonia":

Solarise keskusesse kri-


FUTU MUHU 2017

3

itiliselt suhtuv teater kutsus

oma publiku Nokia kontserdimajja,

etenduse alguses läks

aga trupp mõne kaameramehega

oma teatrimajja, jättes

publiku põlatud keskusesse.

Ka Kütas tundus andvat vaikiva

protestiga hinnangu meie

argitsirkusele.

Seejärel kihutas taluõue

v a n e m s õ i d u a u t o , m i s

närviliselt tuure üles võttis ja

katkematult signaali andis. Algas

eesti-portugali kunstnikepaari

Kersti ja Paolo ehk

Project Heroina performance.

Musta riietunud naine ja

valgesse riietunud mees võtsid

lärmaka auto ees poose, suure

pauguga avatud šampanjapudelid

pritsisid osalejad

vahuseks. Peaaegu tühjaks

valatud pudelid ulatati publikule,

põhja jäänud šampanja

joodi kunstnike terviseks. Kunstnikud

ise nimetasid oma aktsiooni

irooniliseks man-yes'i

tähistamiseks. Tähistada oli

palju: õigust loomingule,

filosoofiale, poliitikale ja

arhitektoonikale. Etteaste

lõpetas ilutulestik. Kunstnikepaari

jooks ilutulestiku ja

siis publiku poole tagasi tekitas

Hollywoodi märulifilmi

tunde, kus peategelased pommirahe

all, käest kinni, õnnelikult

tuleviku poole hõljuvad.

Psühhedeelne meeleolu. Talu

peahoone pööningul oli koha

leidnud Noolegrupi ehk Triinu

Jürvese ja Villem Jahu installatsioon.

Noolegrupp ei selgita

tavaliselt oma töid, aga nii

p a l j u s a i n s i i s k i Tr i i n u

Jürveselt teada, et Noolegrupi

sümbol, must ruut valge

noolega läheb Kazimir Malevitši

kuulsast mustast ruudust

ja tühjusest veelgi kaugemale.

A ga k u h u , j ä i k a m u l l e

saladuseks. Kohaspetsiifilise

töö keskmeks olid ekraanid

ning lindipuntrad, mis vähem

a l t m u l l e t ä h i s t a s i d

digipöörde tekitatud suurt

muutust. Seetõttu uurisin osalejatelt,

milline on nende

suhe digimaailmaga. Valdavalt

jäi kõlama pigem kriitiline

toon, kuigi pea kõik kasutasid

oma töödes ka digivahendeid.

Isegi teise päeva tõmbenumber

Põleva Kaelaga Kirjak kasutas

elektroonilisi pille.

Tsirkus esines tuntud headuses,

psühhedeelses twinpeaks'ilikult

natuke hirmutavalt

kulgevas seisundis. Näkineiuna

esinenud Mari Prekup laulis

ka väljaspool tsirkust rahvalaule

ja kudus, laskmata end

segada teistest etendustest.

Tema esitatud rahvalaulud

toimisid võimaste šamaanijoigudena.

Sama efektselt

mõjusid ka Sorge häälutused.

Roope Ahola loodusega ühtesulandunud

heliinstallatsiooni

ning Tuomo Kangasmaa irratsionaalselt

ängistava video- ja

helimanipulatsiooniga mõjutati

vaataja tajumist ja meeleolu.

Videoteosega esines ka

kunstiteadlasest kunstnik Merle

Luhaäär: tema "Pihtimus"

osutas praeguse hedonistliku

m a a i l m a k i r i k u l e e h k

kaubamärgikultusele. Suurel

ekraanil jooksis katkematult

videoprogramm.

Muusikalise osa oodatuim

esineja oli soome džässistaar

Jimi Tenor, kes andis täispika

kontserdi, kuhu mahtus uuemat

muusikat ja ka vaimustunud

publiku rõõmuks tema

hittlood "Take Me Baby" ja

"Sugar Daddy". Juhan Vihterpali

akustilised helid ja Woldemare

mõnusalt tume ambient

peagi ilmuvalt plaadilt "Miski

lõplikult pole kadunud" koos

Okeiko loodud taustavideoga

sobisid suurepäraselt jahedasse

suveöösse. Õhtu pidanuks

lõpetama Meelis Salujärve

muusika, kuid enne teda

DJna üles astunud Prohor

Aleksejev küttis väga häid

sette varajaste hommikutundideni,

nii et Salujärv otsustas

oma esinemise edasi lükata,

öeldes, et parim muusika on

vaikus. Vaikust taluõuele ei

saabunudki, sest järje võtsid

üle müstilised loodushääled.

Festivali pressiesindaja Helen

Merila

Kunstnikud ei nuta

Võiks eksperimentaalselt väita

et ajalugu ja kultuur kujunevad

sarnaselt looduse

seaduspäradele. Nii võiks

näha inimkonna, sh kunstnike,

kognitiivsetes protsessides

settekivimitele sarnast lineaarsust,

moonduvat ja vulkaanilist

tardumist või pea alkeemilist

metamorfoosi. Kultuuri

saab pidada inimest

ümbritsevaks teiseks looduseks,

vaatlemegi siis kunstifestivali

´Futu Muhu 2017.

Sada Aastat´ kaastöid naturali

s t l i k u s t j a t ä p s e m a l t

petroloogilisest perspektiivist.

Nii nähtub ajalugu kui settimine

ilmekalt eelkõige

K a a r e l K ü t a s e e s i ta t u d

kestvusperformansis. Töös

eristuvad selgelt ajalookihistused,

nende rikas keemiline

koostis ja rohked fossiilid.

Mari Prekupi meetod põhineb

pinnase väljapuhastamistel,

leitu effektsel kontekstualiseerimisel

kaasaega. Roope

Ahola poolt korrapäraselt

kogutud materjalid, pakituna

kompaktseks injektsiooniks ja

Merle Luhaääre seiklus populaarkultuuri

territooriumidel,

pakuvad kiirkogemust kaasajast

ning inimese vajadusest

kaaskõlade ning sügavamate

resonantside järgi kõikjal, kus

nad ka ei viibiks. Ajalugu kui

tardumine -vulkaanilis-plahvatuslikke

kivistusprotsesse

kultuuris iseloomustab tunnetatud

vastuolu olemasoleva

ja ideaalse vahel, hõlmates

mh autorite otsest protesti.

Leila Lükko ideoloogiahuvi on

Muhus kanaliseeritud väljakujunenud

heli- ja tänavakultuuri

võrdlevaks analüüsiks, jõudes

järeldusele mõlema sügavast

antihumanistlikust olemusest.

Sandra Jõgeva kaasaega luubi

all hoidva dokumentaalse

stiili dünaamika on siinkohal

järjekordne näide autori aktiivsest

aktuaalsusest. Ajalugu

kui moondumine -Noolegrupp

tõlgendab minevikupagasi

ajaloo tolmuks, viies

vaataja seisundini mida võib

v õ r r e l d a t a e v a s s e m-

inekueelseks. Tuomo Kangasmaa

manipuleerib dokumentalistikaga,

kuhjates videoteoseks

jälgimisühiskonna

poolt produtseeritavaid süütuid

videolõike lisades neile

omatehtud kahtlustäratavaid

taustahelindeid. Usutava triki

teeb aga ära Daniel Janson,

gümnasist Tallinnast, kes

lendab Stukadega võistu ja on

seejuures täiesti võrdne tegija.

Hannah Harkes muudab sõja

rituaaliks. Sarnane idee läbib

ka Tsirkuse ja Jana Zatvarnicka

töid, kes ümbritsevast

keskkonnast inspireerituna

soovivad alateadlikult selle

pärandit parendada. Tsirkuse

puhul võis täheldada uut, Artaud

julmuse teatrile omast,

varjundit. Kas sellest kasvab

edaspidi välja midagi püsivat

ei tea. Resident Jana Zatvarnicka

video on sisuliselt

teatraalne hommage Kõrboja

või Sisyphose müüdile ning

n o o re ku n s t n i ku m a a l i d

omakorda põgus meenutus

1 9 . s a j a n d i D ü s s e l d o r f i

koolkonnast. Prjoect Heroina

sublimeeritud iroonia töötleb

läbi 20. sajandi suursündmused,

ülendades kõik tõusud

ja langused üldinimlikeks võitudeks,

püsivaks tähistamispõhjuseks.

Jõudes metamorfoosi

juurde siis näeme selleks

kolme võimalust- kogeda

transformatsiooni kunstitegijana

ise (Morozov), anda

transformeerumise vajadusest

aimu vaatajale (Aszacra ) või

vaadata konformeeruvat kultuuri

juba kaugelseisva üksikisiku

lootusetu pilguga, kui

midagi mida on võimatu allakäigust

päästa (Nagel).

Järgnev kataloog koondab

festivali ülevaateks kunstnikuintervjuud,

pakkudes

lugejale mõistmisvõimalust

autorite tegevusprintsiipidest

ja luues kokkuvõtlikku baasi

edasiseks kujundiloomeks.

Võrreldes talu vahejaamaga

kunstimaastikus mõtleme

kontekstineutraalsest tsoonist

kuhu on formeeritud võimalus

absoluutseks sõltumatuseks

ajastu vaimust- nii selle

nõuetest kui ka selle poolt

p a k u t a v a s t . K u n s t n i k e ,

muusikainstrumentidele sarnananevat,

enesessehäälestumist

Kunstitalu ümbritsevas

ontoloogilises tühjuses võib

pidada nii individuaal-psühholoogiliselt

kui kultuuriliselt

oluliseks sündmuseks..

Kunstitalu pühendab 2018

aasta suve maalikunstile,

r o h ke m i n f o t ko d u l e h e l

www.ai-res.org

Tiiu Rebane

Sisukord

Kõnekas vaikus ja loodushääled.

H.Merila.. 2

Kunstnikud ei nuta. T.Rebane..

3

Andrei Azsacra Zarathustra.

H.Merila.. 4

J i m i T e n o r . H . M e r i l a ,

M.Luhaäär, K-K.Nagel.. 5

Alexander Morozov. T.Rebane..

8

Leila Lükko. H.Merila.. 9

Noolegrupp. H.Merila.. 10

Tuomo Kangasmaa. H.Merila..

11

Project Heroina. L.Lükko.. 12

Hannah Harkes. T.Rebane.. 12

T s i r k u s - K u n s t - T e a t e r .

H.Merila.. 14

Daniel Janson.. 14

Kaarel Kütas. L.Lükko.. 15

Mari Prekup. T.Rebane.. 17

Roope Ahola. H.Merila.. 18

Anastassia Fomina. T.Rebane..

19

Merle Luhaäär. H.Merila.. 20

Jana Zatvarnicka. T.Rebane..

21

Karl-Kristjan Nagel. H.Merila..

22

Sandra Jõgeva. H.Merila.. 23

Meelis Salujärv, Prohor Alekseev,

Juhan Vihterpal.. 23

Woldemare. H.Merila.. 24

Üldist. T.Rebane

Muhu Masinad... 25

Näitus Cést la Vie... 26

Näitus Must-Valge Eesti...28

Muhu Kunstitalu renoveerimistööd..

30

Kunstitalu residentuuriprogramm..

32


4 FUTU MUHU 2017

Andrei Azsacra Zarathustra

Andrei Azsacra Zarathustra on

Vene kaasaegne filosoof, kunstnik

, luuletaja-müstik , ekstremaal,

Master of Death.

Kompleksne, raskelt liigitatav

autor, kelle teosed koostöös

Igor Piatininiga kuuluvad

St.Peterburgi Vene Muuseumi

püsiekspositsiooni ning kelle

raamatuid on muuhulgas avald

a t u d I n d i a s , T i i b e t i s ,

Jaapanis, Saksamaal, Norras,

Inglismaal ja USAs.

Helen Merila (edaspidi HM):

Millised teosed sel aastal festivalil

esitamisele tulevad?

Andrei Azsacra (edapidi AA):

Festivalil esitan kahte videoteost:

"Utopia" ning põhifilmina

"MATE IN 3 (Chess With

Death)"

HM: Kuuldavasti on sind

paljude muude teemade seas

inspireerinud ka Friedrich Nietzsche

filosoofia ning mõlema

videoteose käivitajaks tundubki

olevat globaalne vägivald ja

loomade väärkohtlemine. Mis

oli sinu jaoks nende teoste

peamiseks impulsiks?

AA: Ei, see pole nii. Või vähemalt

pole see päris nii. Mind ei

inspireeri inimesed. Olen

k õ i g i , k a a s a a r v a t u d

Nietzsche, kõige armutum

vaenlane. See film on vaid

Igavese Valu (Eternal Pain)

võlg. Olen ründava tühjuse

kognitiivne võitleja ja ei midagi

muud. Mitte kellegi jaoks.

Ma pole filosoof, vaid kõikide

filosoofiate ning teoreetiliste

süsteemide hävitaja. Ma pole

parempoolne, vaid parempoolsete

ideede hävitaja. Ma

pole vasakpoolne, vaid kõikide

v a s a k p o o l s e t e i d e e d e

hävitaja. Ma eitan võrdselt igasugust

korda ning igasugust

kaost nii, nagu ma eitan ka

igasugust "inimlikku eitust".

Miks? Ma soovin olla vaid

jaataja kõige mässumeelsemas

intuitiivse elujaatuse (Yes

to Life) lõpmatuses.

HM: Hmm..kas saab ikka öelda,

et meid inimestena ei inspireeri

m i t te ke e g i ? I s e g i m i t te

alateadlikult? Minu unistus on

iseennast ületada, vabaneda

teiste mõjust, vabaneda egost.

Kuid kas see on ka päriselt võimalik?

Milliste vahenditega

oleks võimalik konstrueeritud

reaalsusest vabaneda?

AA: Kas kõik on illusioon? Jah,

kõik on kõige illusioon, kõik on

kõige koopia, kuid ainult sina

ise sured reaalsuses. Mitte

miski mitte millestki: ära usu

midagi, miski pole tõsi, miski

pole päriselt, miski ei loe.

Ja siiski. Kõik mitte millegi

eest: "Kogu elu arvasin, et

tean midagi. Kuid ühel kummalisel

päeval sain aru,et ma

ei tea mitte midagi, ma tõesti

ei tea mitte midagi (Nothing).

Nii muutusid sõnad tähendusest

tühjaks. Ma saabusin liiga

hilja lõplikusse teadmatusse

(Ultimate Uncertainty)." - Ezra

Pound « Pour détruire cette

société, il faut être prêt à

lancer contre elle dix fois de

suite, ou davantage des assauts

d'une importance comparable

à celui de Mai 68 » -

Guy Debord, La Société du

Spectacle"Et seda ühiskonda

hävitadapead olema valmis

kü m m e või e n a m ko rd a

rohkem seda ründama kui kuuekümnekaheksanda

aasta

m a i s . " - G u y D e b o r d

"Vaatemänguühiskond"

P.P.S. :Lind tapab alati Buddha

kui Buddha asendab

linnu.

HM: Olen täiesti nõus mõttega,

et kõik on illusioon ning et me

ei tea mitte midagi ja oleme

pigem juhitud valedest teadmistest,

millest vabanemiseks

tuleks kõik dekonstrueerida

mittemiskiks (Nothingness).

Kuid küsimus jääb: kuidas seda

illusiooni ületada? Milliste vahenditega?

AA: Oluline on lõhkuda kõik

poliitilised süsteemid ning

filosoofia par excellence. Seejärel

hävitada iga keha,

eelkõige meie ajud. Ei tohiks

jääda ootama spirituaalset

valgustust, vaid peaks sundima

satorit tapma samadhit ja

s a m a d h i t ta p m a s a t o r i t

(õuduse draakonid tapavad

hirmu draakonid). Ning seda

kõike igal eksisteerimishetkel

ajas ja ruumis. See on aktiivseim

strateegia mitte kellegi

ega millegi valgustamiseks.

Olla üle üleolekust! (Beyond

the Beyond) Mässumeelsus on

keha tarkus! Vaimu absoluutne

läbimurre! "Sinu kehas

on rohkem tarkust kui kõige

sügavamas filosoofias." - Thus

Spoke Zarathustra

P.S. :"Nad arvavad, et olen

hull... kuid ma olen hullunud

hullumeelsus!" - Captain Ahab

P.P.S. :"Kõik nähtavad objektid

on vaid pabermaskid." -

Captain Ahab

HM: OK, mõistan, kuid mida

tegelikult teha saaks (lisaks

süna levitamsiele kunstis ja kirjanduses)?

AA: Absoluutne revolutsioon: 0

→↑← 0 Rahvaid pole. Pole

vabasid inimesi - ainult orjalikud

massid per se. Kõrged ja

madalad. Masse luuakse ja orjastatakse

kõikjal geopoliitiliste

ideede jaoks. Mitte

uued ruumid, vaid elusad kehad

on geopoliitika Parimaks

Palaks (Great Meal). Soe,

lõppematu söök roiskunud

mõtte ja tõbraste haisva

võimu jaoks. Rahvas on vaid

soe söök.

HM: Kas üks inimene suudab

tühistada või võita kogu kultuuriloo?

AA: Justnimelt. Tõeline mässaja

ei vaja rahvamassi. Ta on

seda ise: - ning jumal ning

muld ning rass. Tõeline valgustus

on mässav satori/samadhi

igasuguste inimlike definitsioonide

vastu - Valgustatud

Anarhia! Muide, pole olemas

inimajalugu: tõprad alguses,

tõprad keskel ja tõprad lõpus.

Seepärast pole meil vaja ettearvatavaid

süsteemi kangelasi,

konservatiivseid poliitikuid

ega valitsusi. Vajame

vaid igavesti mässavaid ettearvamatuid

olendeid ja

olekuid. Vastupidiselt "poliitilise

gravitatsiooni" neetud

vaimu kõikidele reeglitele! On

vältimatu, et tugevaim diktaatorlik

Uus Süsteem sünnitab

absoluutselt ettearvamatuid

spirituaalseid revolutsioone

nii nagu ka kõige peidetumate

mässumeelsete osakeste permutatsiooni.

Teiste sõnadega:

kolm surma loovad vältimatult

pinnase Absoluutseks Revolutsiooniks:

- humanismi/armastuse

surm, õigluse surm ja

vabaduse surm. See on Absoluutse

Vabaduse võitlus -

igasugune konservatism tuleb

hävitada.

P.S. Mitte kurat, vaid ori

(холоп) on kõige täidesaatvam

ja töökam massimõrvar.

Ma ei armasta kuradit.

Ma ei armasta deemoneid.

Ma ei armasta ingleid.

Ma ei armasta inimesi.

Ma ei armasta argpükse.

Ma ei armasta!


FUTU MUHU 2017

5

Jimi Tenor

Jimi Tenor (kodanikunimega

Lassi Lehto) on tunnustatud Euroopa

helikunstnik, kes tegutseb

professionaalse muusiku ja

kunstnikuna väljaspool peavooluliine

juba üle 20 aasta.

Helen Merila (HM): Jimi, mitu

korda te olete Eestis juba

esinenud?

Jimi Tenor (JT):Mulle tundub

et üle viie korra kindlasti. Esimene

suurem kontsert oma

bändiga siin oli Jazzkaarel.

See toimus kohe pärast sümfooniaorkestriga

esinemist Riias.

Pärast seda mängisin mitmel

üritusel, näiteks eelmisel

suvel suurfestivali käigus

Tallinna Botaanikaaias. Lisaks

mõned klubiesinemised Cola

ja Jimmuga. Kabukabuga

e s i n e s i n e r i l i s e l j ä r v e-

muusikaüritusel ligi viis aastat

tagasi. Mulle meeldib Eesti.

Kirjutasin muusika filmile "Ma

Olin Siin". Viimati käisin

Ta l l i n n a s M u s i c W e e k ´ I

raames mängides Suad´I

bändiga koos.

HM: Oled maailmakuulus

muusik kuid tegutsed lisaks

mitmetel teistel kunstialadel -

hiljuti valmis teil koos Jori

Hulkkoneniga ka filmel selline

nimi, millest see räägib ja miks

on sel selline nimi?

JT: Meil tekkis Joriga idee teha

tummfilm, millel oleks elektroonilise

live taustamuusika.

Samal viisil oleme mitmel korral

näidanud minu filmi Sähkö

(1995). Kaaludes millist filmi

teha jõudsime mõlemad järeldusele

et peame tegema ulmefilmi.

Samal ajal oli Jori tutvunud

tüübiga, keda kutsutakse Mr.

N o r m a l l i k s n i n g ke s k a

igapäevaselt argielus näeb veidi

futuristlik välja. Nii me siis

mõtlesimegi et OK, teeme Mr.

Normallist futuristliku roadmovie.

Sõitsime ringi mööda

Soomet ja improviseerisime

erinevates kohtades. Algne

idee oli et Mr. Normall on

saadetud planeedile Maa et

korjata kaasa veidi mulda

ko d u p l a n e e d i l e kaasaviimiseks.

Tema planeet nimelt

on suremas kuna muld on halvaks

muutunud. Nimi Nuntius

tuleb ladina keelest ning

tähendab sõnumitoojat. Sel

põhjusel kannab tegelane

e n d a g a k a a s a s v ä i k e s t

silindrit, mis näeb välja nagu

tea te p u l k . Tege l i ku l t o n

t e g e m i s t

a g a

kõrgtehnoloogilise mullamasinaga.

HM: Jääb mulje et su plaan on

koondada kokku ühte filmi kõik

kaasaegse visuaalkultuuri kogemused

nagu Joice´I Ulisses.

On see nii?

JT: No meie film on segu

paljudest erinevatest asjadest.

Me eriti ei muretsenud mida

me sinna sisse paneme. Samuti

on film alati seotud elava

muusikaesitusega. Tahtsime

hoida filmi tempot suhteliselt

aeglasena, nii et publikul oleks

aega jälgida samaaegselt ka

muusikute esinemist. Mr. Normall

astub mitmel korral

lavale justkui lisades veel üht

dimensiooni kogu etendusele.

See on väga lõbus, lisama

lavale tema siseneisel palju

suitsu, kuni selleni et filmi pole

enam üldse näha!

HM: Esitate filmi koos elava

muusikaga. Mida sa mõtled erinevate

kunstimeediumide miksimisest

ja erinevate kultuuride

kokkupanemisest? Kas sinu

hinnangul eksisteerivad kultuurisisesed

piirangud ning kui

jah siis millal need ilmnevad?

JT: Ma olen alati miksinud erinevaid

kunstivorme. Veid

teatrit muusikaga, kindlasti.

Arvan et klubisse minek on

nagu minek suurele performansile.

Ma pean silmas et iga

klubi on veidi kunstiline..

Mulle meeldib et klubides ja

kontserditel on palju rituaale.

Mulle väga meeldib lavale astumine

ja esinemiste lõpetamine

tagasikutsumiste ja

muude selliste asjadega. Nuntiuse

puhul on neid tagasitulemisi

veidi keeruline korraldada.

Seda öeldes tuli mõte et

äkki peaks tegema ühe sellise

encore filmi!…. Räägin sellest

homme Jorile.

HM: Millised on su plaanid

Muhus, seoses tänavuse festivali

teemaga ehk kokkuvõtetega

eelmisest sajandist?

JT: Oh, ma ei tea. Pean veel

mõtlema. Mul pole veel plaan

tehtud. Mulle meeldib improviseerida.

Kindlasti ma teen

seal muusikat.

Merle Luhaääre Futu Muhu

videointervjuust Jimi Tenoriga

M.L Tahan sulle kohe ära öelda

et sa oled minu viimane armumine

- Viimane

M.L Jah, armusin sinusse, tõsiselt

J.T See on hea

M.L Olen sind varem fotodelt

näinud, eriti neil kus oled Andy

Warhalli stiilis, valge parukaga

ja ümarate prillidega..

J.T See ei olnud parukas, võibolla

nüüd ma juba vajaksin

parukat..

M.L Tõesti..

J.T Jah

M.L Kas see oli siis selline mood

J.T Ei ma tahtsin lihtsalt..

M.L Olla blond..

J.T Ja, ma olin alati selline

kuid ma kardan et blondeerimine

rikkus mu juuksed ära

nii et enam ma ei värvi juuks

e i d . P a r u k a s t ö ö t a k s

küll..Warhalli stiilis

M.L Ja ka David Hockney

stiilis..tead sa teda

J.T Jah ikka, kuid ma ei ole nii

gei

M.L Sa pole nii gei.. Tegelikult

olin ma kindel et sa oled gei, nii

et kui keegi mulle hiljuti ütles et

sa peaksid Jimi Tenori rajalt

maha võtma siis ma kohe

mõtlesin et ei see on ju võimatu

sest ta on gei. Ja eile õhtul siis

selgus et sa pole, kuidas nii

J.T See ei ole minu idee..

M.L Kas sa arvad et see gei värk

on lihtsalt mood, et kõik ei olegi

nii geid kui lasevad välja

paista

J.T Ma ei tea

M.L Oled sa kunagi mõelnud

oma imagost, et tahad kuidagi

konkreetselt mingis stiilis välja

näha

J .T E i e i , m a l i h t s a l t

blondeerisin juukseid. Võibolla

on see lihtsalt selline Ida-

Euroopa välimus, Warhall ja

nii edasi..

M.L Ida-Euroopa..kuid sa oled

ju Soomlane, eksju. Ja sa pead

seda Ida-Euroopaks

J.T Jah muidugi

M.L See on tore, ma tunnen end

nüüd palju paremini kas tead.

Mina olen Ida-Eurooplane ja

nüüd siis sina ka Soomlasena

pead end Ida-Eurooplaseks.

J.T Jah, sama ida nagu Poola,

või on see veel enam idas. Ma

ei mäleta..

M.L Jah, meil on vaja inimest

kes teab midagi geograafiast

J.T Siiski - Poola on veidi enam

läänes kui Soome. Räägime

siis vanast Poolast, enne II

Maailmasõda.

M.L Kuid kuidas sa oled sattunud

siia, kui ma tohin küsida.

Siia vanasse talusse, puude vahele,

selle päikese alla siin

saarel. Kusagile Eestisse

J.T Ma olen siin sest siin on

kunstiresidentuur. Teen siin

kunsti.

M.L Tõesti

J.T Jah, eile õhtul tegin kunsti.

Enne seda filmisime siin ja

mujal Eestis oma uut filmi

M.L Mis filmi

J.T Ulmefilmi, õigemini ulmelist

roadmovie´t. Mida

iganes see siis ei tähenda. Üritame

teha ulmet erinevates

paikades, improviseerime


6 FUTU MUHU 2017

palju

M.L Kas võib see olla midagi

Tarkovski või David Lynchi

stiilis..

J.T Võibolla midagi nende

kahe vahel..midagi sellist jah.

Meil on üks selline tegelane

keda kutsutakse Mr. Normall

´iks. Kahe L-ga nimes, nii et

mitte nii normaalne kui

tavaliselt. Ja ta on eriline

tüüp..Teeme seda filmi koos

Jori Hulkkoneniga, Soome DJga

ning tema kohtas Mr. Normall´i

Londonis, kus Normall

tegi parajasti koostööd John

Fox´iga. Mingit kunstiasja. Mr

Normall on suur ´80 stiilis

muusika austaja, peamiselt

popmuusika siis, ning ta käib

p i d e v a l t ü l e m a a i l m a

kontserditel. Niisiis John Fox

ütles Jorile et siin on parasjagu

kohal veel üks Soomlane

kelle nimi on Mr. Normall.. Ja

seal ta oli- oma alatiste

värviliste silmaläätsedega, erilise

soenguga ja ülikonnas.

Tal on olnud selline välimus

juba 1983-st aastast. Ta nägi

kunagi ühte fotot muusikaajakirjas,

kus olid roosa irrokeesiga

punkar ja tavaline

mees kõrvuti ja tavaline mees

n ä i t a s k e s k m i s t n ä p p u

punkarile. Tekst foto all kõlas

et ´Mr.Normal näitab punkarile,

mida ta temast arvab´. Nii

leidis Mr.Normall oma uue

imago, ta tahtis kohe saada

Mr.Normaalseks. Ja ühesõnage,

tema on meie filmis

näitleja, ainus meie filmi tegelane.

Ja ta mängib iseennast.

M.L Ja teie Joriga lihtsalt

filmite teda

J.T Jah, põhimõtteliselt ta lihtsalt

kõnnib ringi.

M.L Ok, te olete peamiselt

muusikud ning siis te otsustasite

teeme nüüd hoopis filmi

J.T Jah, täpselt nii

M.L Kas teil oli igav või mis

J.T Ei, see kõik algas 1995

aastal, kui ma tegin filmi

Sähkö. Esitasime seda koos

Joriga muusikaimprovisatsioonide

taustal. Mingi aja

pärast tegi Jori ettepaneku et

me võiks teha terve eraldi

filmi, sellise spetsiaalse filmi

mida kontserditel näidata.

Einult elava muusika taustaks,

meie seljataha projekteerimiseks.

Ma mõtlesin et mis stiilis

filmi, kas dokumentaali äkki

jne Ja siis otsustasime ulmefilmi

kasuks, see oli ainus millega

me mõlemad nõusse jäime.

M.L Sest teile meeldib tulnukate

teema.

J.T Jah, ja koos elektroonilise

muusikaga see tundub kõik

loogiline

M.L Saan aru

J.T Ja see n olnud lõbus. Tänapäevaste

vahenditega on filmi

tegemine üsna odav, ja

meil mõlemal on kaamerad

olemas, mul on veel ka spets

optikat nii et..

M.L Kuid filmis ei ole muusikat

ega ju

J.T Ei ole jah, see on tummfilm

kuid me mängime elavat

muusikat sinna juurde

M.L Nii et põhimõtteliselt on see

video mida proitseerite oma

audio taustale

J.T Jah, mingil määral, kuid

me nimetame seda filmiks,

millel on eraldi ning elav helitaust.

M.L Nii et sa tegeled praktiliselt

k õ i g e g a , s a a l u s t a s i d

muusikast ja nüüd tegeled ka

videoga.

J.T Jah olen teinud palju filme,

see pole esimest korda et teen

filmi

M.L Ja mis film on su lemmik,

pean silmas sinu enda filmidest

J.T Oh, minu filmidest..võibolla

film mille pealkiri on Urinator.

Filmisime seda New Yorgis

ja selles peategelane hoiab inimesi

pantvangis oma pissiga.

No see on peaaegu komöödia,

tegime selle ühele trashfilmide

festivalile ..

M.L Kas saite auhinna ka

J.T Jah vist saime, see oli üsna

halb film. 16 mm film, õudne..

Mõtlen et ma ei näita seda

oma lastele esialgu, võibolla

hiljem kunagi

M.L Siis kui nad on juba täiskasvanud

J.T Jah, siis nad teavad ja

imestavad et nende isa tegi

midagi sellist..

M.L Ok, ja milline on sinu lemm

i k ü l d s e m a a i l m a

filmikunstis, mis film on sulle

südamelähedaseim

J.T Mulle meeldivad väga

paljud filmid..mingi aeg oli mu

lemmik Robert Altmani Pikad

hüvastijätud. See on üsna

staatiline film aga noh.. Mulle

meeldib Inglise kuuekümnendate

värk, The killing of sister

George .. selline imelik klassika.

Õudusfilmid ei ole mulle

kunagi meeldinud, eelistan

trashi

M.L Ja kuidas on su muusikaga,

mis oli su esimene idee kunagi

et millist muusikat võiks teha.

Siis kui sa alles alustasid.

J.T Ma alustasin kaheksakümnendatel,

ja olin kohe sissevõetud

futurismist. Sellisest

autorist nagu Luigi Russo, kes

tegi selliseid müramasinaid

mida nad kasutasid oma performanssides.

Nagu Marinetti

j n e S e e m e e l d i s m u l l e

sügavalt, ideed erinevatest

graafikutest ja idustriaalsest

stiilist. Futuristlik poeesia,

müra jne jne

M.L Sellest ajast siis oled

muudkui liikunud edasi ja sa ei

ole kaotanud ühtegi nimetatud

tunnust

J.T Jah, ikka olen selle juurde

tagasi tulnud. Vahepeal tegin,

siis kui ma Ameerikas töötasin,

Ladina-Ameerika rütmides

asju nagu salsa jne..easy listening

jne Väsisin üldse veidi

kunstist ära vahepeal, Soomes

on kunstil ja kunstmuusikal liiga

suur power, inimesed arvavad

et kunst on suurepärane

asi. Kuid New Yorgis oli kõigil

üsna ükskõik sellest kunstist,

pigem huvituti rütmidest, salsast

jne, et oleks lõbus. Saaks

õlut juua.

M.L Kas sa mõtled vastuvõtust,

publikust, siis kui teed oma

kunsti- filme ja muusikat. Või

teed sa ainult oma tööd ja ei

hooli sellest milline on publik.

J.T Ma hoolin publikust veidi

ikka. Näiteks eelmisel nädalal

esinesin kodulinnas Lahtis ja

sellises kohas kus käivad alkohoolikud.

Meil oli free jazz

kontsert, ning sellistes kohtades

nagu see oli me

mängime muusikat valjemini.

Kohe kindlasti. Ja veidi ots

e s e m a l t . K u i k o n t s e r t

toimuks kusagil rohkem kunstipärases

kohas, siis mängiks

me vaiksemalt. Kuid kui kogu

publik on juba vihane ja räägib

valjult siis peab kõrgemate

detsibellidega mängima.

Muidu nad ei kuule midagi. Ja

hakavad veel kõvemini rääkima

jne.

M.L Oled sa mõelnud milline inimene

on sinu kuulaja

J.T Ei, ei ole. Enamus juhtudel

ei ole publik sinu publik..Kui

minna esinema näiteks Itaalia

väikelinna, siis pole sinu

sealsetest kuulajatest sinust

ega sinu muusikast kunagi

midagi varem kuulnud. See

kõik on üsna suur väiljakutse

kuid seda vingem sest ainult

nii tekib fänne juurde.

M.L Mis sa arvad kas 21 saj

a n d i l o n o l u l i s e m o l l a

füüsiliselt kohal, olla laval ja

esitada elavat muusikat või on

olulisem olla kohal virtuaalselt.

O n l i n e ´ s j a k õ i k j a l

kättesaadav.

J.T Vähemalt selleks et raha

teenida peab olema füüsiliselt

kohal.

M.L Kas tõesti, ka 21 sajandil

on kõik veel füüsiline

J.T Jah, ´80-l j a´90-l oli võim

a l i k e l a t i s t t e e n i d a

plaadimüügiga. Kuid nüüd

enam mitte. Vähemalt mitte

underground muusikuna.

M.L Sina pead mõtlema rahateenimisele

J.T Jah muidugi

M.L Tõesti..ja sul pole piinlik

seda tunnistada..

J.T Ei. Minul ei ole mingeid

teisi ameteid või meetodeid

kuidas raha teenida peale

muusika tegemise. Mul pole

mingit õpetajaharidust vms.

--

M.L Oleme palju rääkinud su

muusikast ja filmidest, kuid

millised inimesed sulle meeldivad

J.T Oh Jeesus, käin inimestega

läbi peamiselt siis kui annan

kusagil kontserti. Muidu aga

olen põhiliselt kodus.

M.L Nii et sa tahad öelda et sa

oled introvert

J.T Jah. Absoluutselt. Ma reisin

palju, nii et ma tahan võimalikult

palju kodus olla. Ok, ma

pean olema sotsiaalne isegi

vastu oma tahtmist sest ma

pean oma laste eest hoolitsema

..

M.L Kas su filmid ja muusika on

sinu kommunikatsioonimeetodid

J.T Et kas selle asemel et rääkida

ma teen muusikat..

M.L Jah

J.T Ma ei ole sellest kunagi niimoodi

mõelnud. Ma ei mõtle

muusikat tehes millestki

muust. Kuigi jah, noh, vahel

ma panen sinna sisse mingeid

peidetud sõnumeid, peamiselt

erootilisi või midagi sarnast.

Kuid ka siis ma üritan teha

seda poeetiliselt, üldiselt olen

alati pidanud vajalikuks panna

muusikasse veidi mingit seksuaalset

tähendust.

M.L Oo ja, olen seda tähele

pannud. Näiteks kui sa laulad

´Take me´..see on minumeelest

väga gei..

J.T Miks see on gei

M.L No sellepärast et sa oled

mees, ja siis sa laulad provokatiivselt

et ´Take me

´..Tavaliselt kuulub selline

fraas naisele, või ei .. Kui mina

oleksin sinuga voodis ja sina

ütleksid mulle midagi sellist siis

ma oleks väga shokeeritud.

J.T Jah kuid see lause ju

jätkub.. aga nojah, see laul sai

geide seas populaarseks ja

lõpuks hakkas hästi sissetooma.

See oli tore muidugi.

M.L Nii et sa põhimõtteliselt

teenisid raha tänu gei publikule

J.T Jah, absoluutselt.

M.L Nii et seda lugu võib võrrelda

Pet Shop Boysi lugude populaarsusega

NY-s

J.T No jah, kuid räägiks kultuurierinevustest,

Jaapanis

näiteks mees mitte ei ´tule


FUTU MUHU 2017

7

´vaid mees ´läheb´, orgasmihetkel.

Nii et ´ma lähen´.

Soomes on see veidi imelik, a

´la ´see tuleb minust välja

´..heh..

M.L See on päris huvitav

J.T Jah, kõik ei ole nii lihtne

kui võiks arvata

M.L Mis sa arvad kas teie Soomlased

olete meestena veidi erinevad

Eestlastest

J.T Ma tõesti ei tea erinevust.

Kuidas saaksingi ma seda teada.

Ma suhtlen peamiselt naistega.

M.L Kuid kes sa oleksid kui sa

poleks muusik

J.T Ok, ma olen üritanud olla

fotograaf. Kolisin New Yorki ja

seal see muusikavärk eriti ei

toimi ja ma otsustasin hakata

fotograafiks. Oleksin tahtnud

olla mingi assistent kusagil

moestuudios või nii.. NY-s nad

armastavad Skandinaaviast

pärit inimesi võtta assistentideks,

kuid ma pole nii

suhtlemisaldis kui vaja ning

see plaan ei läinud läbi. Käisin

mingitel töölevärbamisintervjuudel

ja nad kiitsid oma

varasemaid Rootsi päritolu assistente

kuid raputasid minu

puhul pead, et ma olen kuidagi

teistsugune. Nii et see asi ei

läinud hästi. Töötasin turistide

pildistajana pärast, ESB-s,

umbes aasta. See oli kaugel

igasugusest kunstist ja ei

n õ u d n u d m i n ge i d e r i l i s i

oskusi, lihtsalt kommerts.

Boss ütles kohe et pole vaja

mingeid oskusi absoluutselt,

kogu point on müügis. Lihtsalt

on vaja müüa võimalikult

palju. Ütlesin et -mm ma ei tea

kas ma saan seda teha, is on

iseenesest hulleim asi mida

N Y- s ü l d s e ö e l d a . . ku i d

tööandjal ei olnud parasjagu

kedagi teist kellele seda tööd

anda nii ma siis pidin samal

päeval ka alustama.

M.L Kas sulle meeldis see töö

J.T Jaa see oli lahe, täitsa fantastiline.

Teenitud rahaga ma

sain muusikainstrumente

osta, trummimasina, süntesaatorid

ja sain oma muusikat

tegema hakata.

M.L Nii et sa ei kaifinud siiski

seda tööd sama palju kui sa

naudid oma muusikat

J.T Muidugi mite, peale seda

kui plaat sai valmis mõtlesin

ma ´Ók...´..

Karl-Kristjan Nageli ja Tiiu Rebase

intervjuust Jimi Tenoriga

K-K.N Palun räägi oma viimasest

plaadist

J.T Mis see oligi..

K-K.N See millel on lugu Wortex

J.T Tegin neid lugusid 5 kuni 10

aastat, nii et see on päris vana

kraam, seal on ka mitmeid

kõige uuemaid lugusid. Tegin

neid peamiselt kodus, või oma

stuudios. Mängisin enamuse

ise sisse, sealhulgas trummid.

Tegelikult on enamus mu

lugudest koostatud vanade

lugude baasil. Teen neid aeglaselt

ja siis mingil hetkel on

neid piisaval hulgal valmis nii

et saan plaadi kokku panna.

Sõltub projektist muidugi.

K-K.N Kui rääkida sinu projektist

Kabu Kabu siis kes on need

muusikud kellega sa koos töötasid.

J.T Projekti alustades oli mul

olemas üks laul, Moon Goddess,

tahtsin juurde panna

midagi Ladina rütmidest.

Märkasin seda Barcelonas

tehes et välja on tulud uus

plaat Tony Allenilt ja ma

märkasin et ta elab Pariisis ja

nii ma mõtlesin et võiks

temaga kokku saada ja lasta

temal midagi sisse mängida.

Tahtsin mingi laheda grupi

kokku saada. Seejärel kohtasin

Armini nimelist tüüpi

Berliinis ja selgus et tema tunneb

Tonyt sest ta töötab jazzi

raadiokanalis, kuid Tony oli liiga

hõivatud sest tema karjäär

o l i j u s t h o o g u s i s s e

saamas..Kuid Armin ütles et ta

teab üht Berliini bändi ja nad

mängivad Fela Kutiga, et ehk

võiks plaadi teha hoopis nendega.

K-K.N Tegid nendega mitu albumit

J.T Jah, kolm albumit

K-K.N Mida sa võiksid rääkida

Tony Allenist

J.T Peale 2-3 KabuKabu albumit

juhtis plaadifirma mind

ühte oma projekti, kus noored

autorid töötavad koos vanemate

autoritega. Teevad stuudios

koos kiirelt kahe kolme

päevaga koostööprojekte. Ja

mind paluti teha selles projektis

midagi, mulle otsiti vaba

artist kellega koos teha ja nii

ma sain Tony Alleniga, kelle

ma oma nimekirja panin,

koostööprojekti teha.

K-K.N Kust on Toni Allen pärit

J.T Tony on Nigeeriast pärit

K-K.N Mika Vainiost, kui palju te

koostööd tegite

J.T Mitte palju, paar aastat. Tegime

koos ühe plaadi. Mikal

on oma tööstiil, see on üsna

range ja mina võtan palju

vabamalt. Kuid me tegime ühe

albumi. Elasime Barcelonas

samas linnajaos nii et see lihtsustas

protsessi, saime kokku

ja tegime veidi koostööd vahetevahel.

Pärast seda kui ta

Barcelonast minema kolis siis

me enam ei kohtunud umbes

kümme aastat või nii.

T.R Kuidas sa Eesti üldse

leidsid, millal sa siin esimest

korda esinesid

J.T Esimest korda käisin siin 85

aastal vist.

T.R Tõesti, juba nõuka ajal

J.T Jah, mängisime seal linna

keskel, sadama lähedal,

hoones mis on üleni graffitiga

kaetud. Linnahallis.

K-K.N Sul oli võimalus esineda

siin juba 85 aastal..

J.T Jah, 85 või 84

K-K.N Mis sündmus see oli

J.T See oli mingi Soome õhtu

seal Linnahallis, seal esines

tookord palju soome bände.

See oli huvitav, palju erinev

kui praegu

T.R Ja kuidas on lood selle UFOga

, mida siin filmisite

J.T Jah see oli muusikavideo,

filmisime seda 96 või 97

aastal. Sest see Futuro maja

oli ainult siin kättesaadav,

Soomes mitte. Soomes oli

neid omalajal väga palju kuid

enam mitte. Saime teada et

Eestis on üks olemas, mingis

bensiinijaamas. Filmisime

kogu video Eestis, esiteks sest

siin on palju odavam, saime

rentida kraana ja tõsta see

maja üles õhku. Alguses

filmisime Lasnamäel, produtsendil

oli seal oma korter ja

see kõik oli üsna lõbus.

T.R Seekord sa filmisid siin uut

osa filmile Nuntius, otsisite ka

seekord erilisi kohti mööda

Eestit. Mis tüüpi võttekohad

teid huvitasid siin

J.T Otsisime spetsiifiliselt

Tarkovskilikke kohti, leidsime

vist kaks tema originaalset

võttekohta. Kuid muidu sõitsime

lihtsalt ringi ja meile jäi

mulje et Eestis on väga palju

mahajäetud hooneid. Erinevatel

põhjustel ilmselt ja nagu ka

p a l j u i g a s u g u s t m i l i-

taararhitektuuri. See oli päris

huvitav. Meie film on roadmovie,

ilma igasuguse stsenaariumita,

ühe näitlejaga jne.

Otsisme erinevaid lahendusi

sellele roadmovie stiilis ulmefilmile,

valgustasime tegelast

peegliga jne. Filmitegemine on

üsna sürreaalne tegevus. Ja

me ei aja taga mingit Hollywoodi

kvooti. Meid huvitab

pigem selline veidi naiivne

välimus asjal. Seda eriti tänapäeval

kui kõike saaks teha

super erieffektide abil ja liiga

perfektselt. Vähemalt minu

jaoks oleks see ebahuvitav lahendus.

K-K.NMind väga huvitab selline

küsimus et milles on põhjus et

suurepärased kauaaegsed

bändid, nagu sinul või näiteks

Sofa Surfers on underground.

Mitte mainstream ühesõnaga,

suures skaalas peaaegu tähele

panematult tegutsevad. Miks

on tunnustus nii väike.

J.T See on komplitseeritud

teema, kui ei saa promo, kui

sissetulekust ei piisa suureks

promoks siis on kõik edasine

ka suureks väljakutseks. Ja tänapäeval

plaadid enam ei

müü nii nagu varem. Nii et sellest

tegevusest enam sissetulekuid

eriti pole ja plaadifirmad

ei tegele investeerimisega.

Aga minu meelest on ok,

tänapäeval saab vabalt laivis

esineda ja teenida elatist. Sellised

kunstnikud nagu kunagi

olid, näiteks Cabaret Voltaire,

või stuudios tehtav elektrooniline

muusika nö stuudionohikud,

said küllalt populaarseteks

ka stuudios valminud

plaatidega. Kuid enam see

pole minu arvates võimalik,

sest peab reaalselt käima

esinemas et mingeid järgijaid

tekiks. Ainult plaadid enam ei

garanteeri midagi, neid on ka

keeruline teha. Digitaalmaailmas

on keeruline nullist alates

teha promo, kui sul pole juba

eksisteerivat nime siis kuidas

sa seda reklaamid. Peab

maksma iga asja eest, mida

mina kunagi ei tee, see on

üsna kallis kõik.

T.R Viimane küsimus, mida sa

mõtled tulevikust

J.T Enda tulevikust

T.R Jah ikka

J.T Mõtlen praktiliselt, paarist

järgmisest kogumikust, mis on

juba tegelikult lindistatud. Üks

koostöös free-style esindaja

Sassega, millest saab selline

deep-house album, noh house

ühesõnaga. Sest Sasse on

house mees. Ja nüüd veel ma

tahan teha plaati mis kõlab

nagu kristlik house muusika

kuid on totaalselt sekulaarne

ikkagi, nii et kui inimesed kuulavad

siis nad tunnevad ära

kristliku muusika kuid sõnu

kuulama hakates märkavad et

ei see on täielik ateism ja ma

ootan suure huviga mis juhtuma

hakkab kui inimesed seda

muusikat kuulevad. Ja veel

üks plaat, mille ma tegin Philphone

firmaga Saksamaalt,

mille tegin ka koos KabuKabu

muusikutega, kuid pärast

seda, ma ei tea mis edasi saab.

Võibolla ma teem big-bändi,

peaksingi alustama komponeerimisega.

Kuid see on

suur töö..


8 FUTU MUHU 2017

Alexander Morozov

Alexander Morozovi tööd uurivad

sidet nähtamatu kujutise

ning vormi, mh teksti ja kujundi

vahel. Mälu ning teadvuse

pimepunkte vaadeldes tegeleb

A.Morozovi looming personaalsete

ruumidega, mis on sotsiaalsete

ning psühholoogiliste

kokkuvarisemiste või muundumiste

territooriumid.

keeles, leida see oma keel.

Vot. Seda kõike just kunsti

plaanis.

TR:Nägin et töötad loodusega,

märkasin et su pildid näevad

välja nagu kaartide joonised.

AM:Jah, no need ongi kaardid,

joonistused seeriast ´Lindude

lendude registreerimine´. See

keskkonnas ning need välja

tuua. See on väga oluline moment

kuna see, mis mind huvitab

on püüe ja katse leida

üles meie elu mittemateriaalsed

aspektid. Mittemateriaalsed

aspektid meie eksistentsis

ning väljendada neid

teatud kujundi või märgina.

TR:Kunstikriitik Leila Lükko

märkas sarnasust sinu töödel

kujutatu ja tuule liikumise vahel.

See on samuti nähtamatult

eksisteeriv substants..

AM:Jah noh tuul, loodus, stiihia

need kõik võivad olla

nimetatud kuid see pole kõige

olulisem selles töös minu enda

hinnangul. Mul oli kunagi selline

projekt mis tegeles mere

hoovustega, see on ka sarnane

põhimõttelt. Kasutasin töös

pudeleid, kuhu tavaliselt

merehädalised jätavad sisse

kirja. Samal ajal olid mul endal

samal ajal mingid sellised

e l u s i t u a t s i o o n i d e t m a

mõtlesin et see oleks hea meetod

kuidas neid erinevaid

olukordi lahendada. Et saata

laiali selliseid erinevaid sõnumeid

pudelites. Vot, ja see oli

siis nagu selline projekt, mis

just arvestas hoovuste suundadega.

Uurisin eelnevalt

kaarte, oletasin kuhu need

pudelid välja jõuavad kuid

paraku nad ikka veel ujuvad

kusagil määramatuses, keegi

pole neid esialgu välja püüdnud

ega vastust saatnud..

gi rohkem skulptuurid.. Vaatamata

siis sellele et need on

ikka joonistused, jooned

paberil, siis neis on ikkagi väga

oluline just see ajafaktor ja

igale joonistusele ma ka märgin

täpse vaatlusaja. Püüan

jõuda ja märkida ära ka iga

lennu kellaaja eraldi. Seda

tehes ma seon reaalse, tegelikkuses

toimuva, momendi

ajaga nii et joonistuste kogumik

kujutab endast lisaks ka

tööd ajast endast. Väljendasin

end väga keeruliselt nüüd,

rääkisin ühest meetodi erinevatest

aspektidest..

TR:Tekib järgmine küsimus-ühest

küljest on tegemist nagu

statistikaga, kas see võib viidata

sellele et sa ootad mingit täiesti

uut lahendust, mis sellise

infokogumise baasil saab

ilmneda.

AM:Tegelikult ei, ma ei mõtle

nii. Lihtsalt siin on tegemist

kontsentratiooni momendiga

ja antud töös on peamine oluline

rõhk oleviku momendilpresent

inglise keeles. Kohalolu

on oluline. See on see

mis mind kui kunstnikku liigutab

kõige rohkem, sellest

ma juttu ka alustasin sest

mulle tundub et tänapäeva

kõige olulisem moment või

küsimus on kunstniku eksistentsist

maailmas. Kuivõrd inimene

üldse on kohal selles

reaalsuses nagu see on. Sest

sest on võimatu ennustada

ning see on olemuselt eksperiment..

TR:Juhtus nii et sa tegid siin kohapeal

ka teisi töid, mõtlen suurt

installatsiooni ja filmivõtteid.

Räägi palun nendest

töödest ka.

AM:Jah, selge on see et me

tuleme tööpaika ühtede ootustega

ja tulemuseks on see

et kõik läheb hoopis teisiti.

See on täiesti loomulik protsess

sest alati tekivad mingid

erinevad impulsid ja vajadus

reageerida kohale kuhu oled

sattunud. Ning kui ma nägin

n e i d k o n s t r u k t s i o o n e

sadamas, nägin sellist postsovjetlikku

momenti mis on

siin jäljena säilinud jah siis

tekkis selline nägemus tööst

kaldal. Vikati kujund, mida kasutasin

on mul ka varem kasutuses

olnud ning vaatasin et

see sobib siia samuti. Nägin

vaimusilmas seda vikatit ka siinses

maastikus. Ja tegin ära

sest mulle tundub et see sobitub

väga hästi siinsesse koh

a l i k k u s p e t s i i f i k a s s e ,

maastikku üldiselt. Koha

vaimu, ütleks nii. Tekkis selline

tulemärk kaile, kus varem laaditi

laevu. Selline piibellik kujund

ja lugu-tulemärk, vesi,

meri. Seetõttu tekkis mul soov

see töö ära teha. Aga film, no

vaatame mis välja tuleb..peab

veel monteerima, materjalid

Tiiu Rebase (TR) intervjuu

Alexander Morozoviga (AM)

TR: Esitle ennast palun

AM: Ahah, no minu nimi on

Alexander Morozov, kunstnik.

Teen erinevaid töid, peamiselt

on need joonistused, installatsioonid,

graafika. Ja muidugi

maal. Vot. No mida veel võiks

öelda.. olulised asjad kunstis

on minu jaoks näiteks oma intonatsiooni

ja hääle leidmine

kunstis. Vot, ja kõik tööd mida

ma teen on seotud selle

proovida rääkida mingis omas

on peamine projekt millega

ma siin ka töötasin. Need on

muidugi kaardid kuid mitte geograafilises

mõttes vaid

tegemist on kognitiivsete kaartidega.

Need on eelkõige teadvuse

kaardid. Tegemist on

oma kogemuse põhjal läbiviidava

katsega mõista kuidas inimene

üldse reaalsust tajub ja

teadvustab. Nii on see ühest

küljest. Teisest küljest võib

selle töö juures olla tegemist

a b s t r a k t s i o o n i g a k u i d

sellisega, mida ei saa seletada

abtraktsiooni mõistetega ja

olemasoleva keele piires. Tööd

on oma sisult iseenesest dokumentaalsed.

Mina ei mõtle

midagi välja ega lisa juurde,

olen võimalikult objektiivne ja

lihtsalt proovin analüüsida

ning leida teatud visuaalsed

j õ u j o o n e d v a a d e l d a v a s

TR:Tahakski küsida, kas sinu

töödes mängib aeg olulist rolli

AM:Joonistuste puhul on aeg

väga oluline. Üldse aeg on oluline

neis formaatides milles

ma töötan. Mingi selline kinematograafilisus

on mu töödes,

t o i m u v a s a l v e s t a m i n e .

Põhimõtteliselt on temporaalsus

midagi sellist mis on seotud

tsüklitega, situatsioonide

kordumisega, alati on selles

olemas situatsiooni või süzee

loogika. Loo arenguloogika.

Ning see praegne projekt -

´Lindude lennu registreerimine´-

on sisuliselt ka film.

Joonistused on nagu kaadrid,

lahtikadreeritud storyboard,

mida filmidele eelvisandina

tehakse. Vot ja need joonistused

on oma olemuselt mingi

selline karkass, minu enda

jaoks on need joonistused ise-

ühestküljest on olemas digitaalmeediumid,

mis jätavad

inimese täielikult vabaks individuaalsusest,

reaalsest kohalolust

ning kehalisusest ja

selles projektis siin ma allutan

end teisele meediumile et kinnipüüda

mingi tõeline reaalsusmoment.

Joonistades ei

tea ma kunagi ette mis juhtub,

kõik üle vaatama. Äkki ei tule

f i l m i , a g a v õ i b o l l a k a

õnnestub, praegu ma veel lihtsalt

ei kujuta ette kuidas seda

kõike kokku võtta. Kuid see on

ka väga huvitav, sest see on

alati nii et protsessi käigus

tekib materjal. Alati ei ole oluline

jõuda mingi konkreetse

tulemuseni, üldse mulle tun-


FUTU MUHU 2017

9

dub et mida rohkem sa soovid

tulemust seda väiksem on

tõenäosus seda saavutada.

Tavaliselt läheb see just nii..

TR:Küsin veel vikati kohta.

Kuidas sinu varasemad vikatid

erinevad sellest mille sa

teostasid siin Muhus. Kas on

mingi põhimõtteline erinevus.

AM:Varem ma töötasin rohkem

neooniga, sellise valguse

mahuga. Neoonlambid meediumina

on nö kuiv meedium, ja

väga külm ning väga tihedalt

seotud tsivilisatsiooniga - linnaga,

reklaamiga, kontseptuaalsete

märkidega jne. Ehk siis

see on väga informatiivne

meedium, mistõttu selles

tehnikas teostatakse sageli

reklaame, silte, märke. Aga

siin kohapeal mängisid sellised

faktorid et kasutasime

puitu, elavat tuld ehk siis rakendasime

stiihilisi materjale.

Välja tuli keskkonnakunst, installatsioon

mis arvestas

tuule, mere.. ka heli tekkega.

Siin on väga oluline asjaolu

see kuidas keskkond teost

vormis, kuidas loodus otseselt

mõjutas selle kujundi statementi

või lausungit. Töös on

minu enda jaoks lisamoment,

m i s v õ i b k ü l l k õ l a d a

paatoslikult, kuid selleks on

minu soov saavutada võit üldise

surmatungi üle.

Leila Lükko

Meid läbi meedia ümbritsev

müra on tänapäeva "arenenud

ü h i s k o n d i " t u g e v a l t

mõjutanud. Miks ja kuidas tõmbab

ta meie tähelepanu - kas ei

pöörle see ringiratast, sihitult,

eikuhugi, ent siiski muudtes

palju ja pöörates meie elu peapeale?

Populaarkultuur ei paista kuigi

palju erinevat Eesti liikluskultuurist.

Mõlema tehnoloogiline

areng on muutumas ohtlikuks

inimesi hävitavaks relvaks. See

m õ j u t a b t u g e v a l t

tajuprotsesse. Tänapäeva mittemeloodiline,

moonutatud levi

m u u s i k a p e e g e l d a b l i n-

nakeskkonda ja levib läbi massikommunikatsiooni

vahendite.

Liikluskultuur on omakorda

h ä i r i t u d s e l l e s t o m a

" p e e g e l p i l d i s t ", m i s p a r-

alüseerib liikleja tähelepanu.

O n p a r a d o k s a a l n e , e t

heaoluühiskonnas, mis peaks

justkui lähtuma inimesest, jääb

inimene tihti hoopis kõrvaliseks

nähtuseks.

Videoteos püüab korduvate

kaadrite kaudu rõhutada popmuusika

ühetaolist, selle irriteerivat

rütmi. Teisest küljest

väljendab video aga pidevat

elu ja surma vahelist piirsituatsiooni,

kus tuleb paratamatult

võtta riske selleks, et säilitada

inimlikkus. Asfalt ja aeg, sihtkoht

ja silmapilk, segadus ja

rahutus, vahelduvad mustvalged

jooned - kas õnnestub

pääseda või mitte?

mis alguses ei ole võib olla nii

väga selged aga siis mingi aja

pärast hakkavad need tähendused

avalduma. On asju, mis

vägapalju muutuvad aga on ka

asju, mis on alati samad. Kui

ma tegin oma video, siis need

tähendused võib olla ei olnud

nii paigas aga mul oli kindel

teadmine, kuidas see peab

olema ja kuidas seda peab

teostama aga need tähendused

said minu enda jaoks ka

hiljem selgemaks. Ja need

ongi asjad, mis on alati

samad. Mingid põhimõtted või

printsiibid, mis alati kehtivad

ja kui me vaatame, et maailm

on hästi muutuv, siis mingis

mõttes on see tõesti nii aga

mõttes on see uus päev aga

päike on ju igapäev üks ja

seesama. Selles mõttes on aeg

igavik aga samas ta ka meie

jaoks muutub ja need muut

u s e d k a j a s t u v a d

tehnoloogilises progressis. Ma

ise ei ole üldse progressiusku

ja iga aastaga üha vähem.

Samas tean, et pean neid asju

teadma ja see teadmine kuidagi

lahendab mingid suuremad

probleemid ära.

Helen Merila: Sa pead silmas,

et sa pole progressiusku selles

mõttes, et sa ei poolda progressi

või sa ei usu, et see teeb

midagi head või mida sa täpsemalt

silmas pead?

L.L: Ma arvan, et see progress

on paratamatu ja ta kindlasti

peabki niimoodi olema aga arvan,

et lõppkokkuvõttes ta ei

tee midagi paremaks ja

näiteks kui võtta Spengleri

filosoofia, siis ta vaatab inimese

arengut ja elu arengut

kui teatavat kulgemist. Inimene

sünnib ja areneb ja siis

on tal tippaeg ja siis ta lõpuks

ikkagi sureb ära. Samamoodi

peab olema ka maailmaga, et

need asjad arenevad aga

kuskilt hakkab ta alla käima ja

tasandil, vaid toetub eelkõige

tehnilisele vahendile, mis on

inimesest teglikult kaugel. See

ei ole tema seest, vaid see on

mingisugune võõrkeha. Sellepärast

ma ei ole progressiusku.

H.M: Aga kas sa sellega oled

nõus, et selleks oleks vaja mingit

vaimset ettevalmistust, et

selles protsessis osaleda ja

tehnoloogiat kasutada õigesti.

Võib olla see ei peaks olema

kõigile kättesaadav?

L.L: Pigem nii jah. Kui seda kasutada

vajaduspõhiselt, siis ta

võib tegelikult toimida. Et kui

näiteks vaadata arstiabi. Või

kui ma näiteks ise teen videot,

siis ma kasutan seda kui nii

öelda jäädvustusobjekti või

vahendit. Video ise ei ole

tehnilises mõttes nii tähtis.

Tähtis on ikkagi idee ja ma kas

u ta n s e d a i d e e vä l j e n-

damiseks. Ma mitte kuidagi ei

taha ülistada tehnikat kui sellist.

H.M: Et ta siis annab teatavad

v õ i m a l u s e d

kultuurivahetuseks?

L.L: Jah. Aga tihtipeale ikkagi

mulle tundub, et tehnikat

tõstetakse nii kõrgele ja idee ei

ole enam nii tähtis. Aga pigem

peaks olema nii, et idee on

tähtsam kui vahend.

H.M: Aga kas sa usud, et mdiagi

saaks teha, et seda peatada?

L.L: Ma ei ole selles nii kindel

enam. Kui ma varem arvasin,

et seda saab peatada või selle

vastu võidelda, siis nüüd ma

näen, et see vist ikkagi ei ole

võimalik, et see peab vist nii

minema. See on inimkonna

vananemise protsess. Ta peab

kuskil lihtsalt lõppema, kuskil

peab olema piir.

Leila Lükko: Kui ma maalin või

teen mingit tööd, siis teen

seda intuitsioonist ja alati ma

ei tea ise ka täpselt, mida ma

teen, sest tähendus tuleb

hiljem juurde. Need on mingid

asjad, mida ma tean, mulle

meeldib käia ja vaadelda asju,

jõuda mingite järeldusteni,

mingis mõttes on aeg ka seisev.

Ükspäev just näiteks

mõtlesin päikese peale ja

päike seostub kohe ajaga, sest

päike tõuseb igal hommikul ja

loojub igal õhtul, mingis

ma pigem arvan, et see

tehnoloogiline progress võib

küll tunduda, et on edasiviiv

aga tegelikult on ta allakäigu

näitaja, sest inimene ei tööta

n i i p a l j u e n a m v a i m s e l


10 FUTU MUHU 2017

Noolegrupp

--> Noolegrupp on aastast 2004

tegutsev interdistsiplinaarsete

projektidega tegelev kunstirühmitus,

mille tuumiku moodustavad

Triinu Jürves ja Villem

Jahu. Grupi teosed tegelevad

reeglina erinevate keskkondade

loomisega algse konteksti

nihestamise kaudu, lisaks

miksitakse sellesse kompotti

meelevaldselt ka kilde popkultuurist,

igapäevapoliitikast või

kunstiajaloost. Rühmitus ei

tunnista tehnilisi piiranguid,

oma ideid on teostatud nii klassikalises

tahvelmaalitehnikas

kui aktsioonide ja videote kujul.

Triinu Jürves: Muhu installatsiooni

idee on lähtunud kohast.

Meil oli otsustatud, et me

võtame lipud ja meil olid need

videod juba olemas, aga kõik

muu on kohapeal välja mõeldud

vastavalt sellele konkreetsele

ruumile. Samuti võib tööd

vaadata lihtsalt kui esteetilist

vormimängu. Kõik otsad on

põhimõtteliselt lahti jäetud.

Tähendus sõltub inimesest,

mõni vaatab nagu oleks siin

mingi kuritööpaik ja keegi

vaatab, et oo siin sünnib mingi

uus asi, mingi revolutsioon on

toimunud. Ma alati loodan, et

tulevad sellised teemaarendused.

Isegi telekates on mingi

aja liikumine. Näiteks on seal

kaks vanemat telekat ja siis on

mingi eriti high-tech monitor.

Arvuti pilt, mis moondub selleks

mõtetuks paberi massiks.

Tegelikult ei ole vahet mis kujul

see info on, see info ise

kaotab aja jooksul oma tähenduse.

H:M: Kas see on kriitika digimaailma

vastu?

T.J: Miks mitte, kui seda tahta

niimoodi võtta ja samas seal

on ka mingid elemendid

näiteks nagu valgus ja teised

sellised asjad mis on jäävamad

suurused. Lõppkokkuvõttes,

need vahendid, mis

seal on kasutatud ei muuda

eriti palju seda päris süsteemi.

H.M: Miks olete oma kunstirühmituse

nimeks valinud just

Noolegrupp?

T.J: Me oleme tegutsenud

alates 2004 aastast, ma ei

oska sellele enam vastata, et

m i k s N o o l e g r u p p . M e i l e

meeldis see sümbol: must ruut

ja valge nool seal sees tähistab

edasiminekut. Must ruut on

kõigi võimaluste algidu, kõige

tähtsam kaasaegse kunsti

sümbol üldse. Me tahame

sealt veel edasi minna.

H.M: Sa vastasid küsimustele

eelmisel korral piltides. Kas see

on taotuslik hoiak?

nad arutavad omavahel. Tähtsamad

mõtted jäävad inimeste

emotsionaalsesse

mälusse.

H.M: Kas töötate tavaliselt kahekesi?

T.J: Meil on nii, et kui me

teeme näiteks mingit suure

rahvaarvuga perfokat, siis

t a v a l i s e l t i n i m e s e d o n

segaduses, et kas need kõik on

Noolegrupi liikmed. Ei ole, me

mõtleme kahekesti välja ja siis

me lihtsalt korraldame selle,

et meil on mingid statistid või

näitlejad kes peavad massi

täitma. Aga praegu me jah

teeme kahekesi. Villem teeb

rohkem tehnilist asja, mina

teen taotlusi ja tekste võibo

l l a r o h ke m , a ga i d e e d

mõtleme ikkagi koos välja.

H.M: Tulles tagasi noole - ja

tühjusest edasimineku teema

juurde: kui te saaksite midagi

ajaloos muuta, kas see on

tühistamine, kas me saame

midagi ära tühistada?

T.J: Need ajaloo sündmused ei

oma selle "filosoofia" seisukohalt

tähtsust , vaid see kõik on

inimese sees. Järelikult, need

sündmused mis ümberringi

toimuvad, nendesse on võimalik

teisiti suhtuda. Meie sõnum

on see, et hakata teistmoodi

ei ole verevaesed kontseptualistid,

kes kirjutavad oma idee

A4 paberile.

H.M: Mul läksidki mõtted

sellele, et meil on praegu kõik

nii advanced, kõik elu toimub

meie peade kohal, ei ole mitte

mingeid piire: ei riigi- ega sotsiaalseid

piire. Aga tegelikult kui

jälle tulla tagasi down to earth,

siis on ikkagi jälle see muna.

See muna, mis teie installatsiooniski

oli, ei kao kuskile.

T: Ega me ei taha jah väga

rääkida. Rääkimisega läheb

alati asi käest ära, kuna

mingid üksikud mõtted või sõnad

pikitakse välja ja meie

laiutame käsi, et nagu mida.

Visuaal peaks sisu tooma

vaatajani. Aga mis see sisu

täpselt on, seda me ei taha

alati ette kirjutada.

H.M: See siin on kohaspetsiifiline

töö, aga kas te selle kuidagimoodi

ka salvestate?

T.J: Eks ikka fotona ja ... dokumentasioon

jääb alles.. aga

seda tööd kuskil mujal enam

samamoodi ei saa mingil juhul

olla. Ta on siia ehitatud.

H.M: Kas publiku reaktsioon on

osa tööst?

T.J: Ikka, muidugi. Kui siin oli

juba ette öeldud see, et sa

pead ise ette kujutama või

mõtlema, et mis seal võis juhtuda,

mis seal oli - siis see on

väga oluline osa. Mõte jääb inimeste

enda sisemusse või siis

looma või nende sündmustega

kuidagi teisiti hakkama

saama. Mitte see, et jätaks

mingi asja ära, mingi sündmuse

olemata. Seda ei saa, elu

kulgeb niikuinii omaette ja

kunstniku roll on midagi

muud. Kunstniku roll on püstitada

mingeid küsimusi, näidata

teisi võimalusi. Ta ei pea ise

neid asju tegema, vaid näitama

asju mis on olemas, aga

mida inimesed ei pane võibolla

tähele , sest nad on kogu

aeg seal. Mina näen seda niimoodi,

mida kunstnik peab

tegema. Meil on ka päris tugev

esteetika, visuaali taotlus. Me


FUTU MUHU 2017

11

Tuomo Kangasmaa

Soome kunstnik Tuomo Kangasmaa

tegeleb nii dokumentalistika

kui eksperimentaalse

filmikunstiga, ühendades

mõlemaid erinevate kujutava

kunsti tehnikate ning meetoditega.

Helen Merila: Su video ja installatsiooni

nimetus on "Satanic

Ghost Hunting". Miks selline

nimi? Kas võiksid oma tööst

lähemalt rääkida?

T.K: Nimi on väga lihtne, video

on kombineeritud kuuest erinevast

võttest mille salvestasin

YouTube´st ja teistest

veebiallikatest. Ma ei leiutanud

nime ise, vaid valisin

ühelt kasutatud videolõigult

mida kasutasin selles installatsioonis.

H.M: Su töös on väga oluline

roll muusikal.

T.K: Selles konkreetses töös..

ma ise ei nimetaks seda

muusikaks. Ma mõtlen sellest

nagu mürast. Tegemist on süntesaatori

orkestri saundiga.

Genereerisin sinna sisse signaale

ning kokku on see üks

juhuslikkuse printsiibil töötav

sünteetiline helimaastik. Seal

pole muusika struktuuri, see

on ikkagi rohkem müra.

H.M: Väga muljetavaldav

müra. Kui heli maha võtta oleks

tegemist absoluutselt teise tööga.

T.K: Täpselt . Ma tahtsin

edasianda teatud kindlat atm

o s fä ä r i . K a s u ta d e s n i i

tugevat helimaastikku soovin

anda kindlat suunda kuidas

seda installatsiooni vaadata.

H.:M Kui võtta heli maha siis ei

ole see video enam hirmus, ja

võiks isegi minna vaatama neid

võttekohti. Kuid muusikaga

hakkab vaataja automaatselt

mõtlema et filmis on midagi

veel mida pole näha.

T.K: See oli esimene asi mille

kallal töötasin. Kui mõelda

millist materjali ma tööks kasutan

siis see on väga kahjutu:

normaalsete inimeste enda

poolt filmitu. Hakates vähehaaval

midagi lisama, isegi

heli mis meenutab midagi

muud, hakkavad tekkima

uued lood. Väga kergelt võib

hakata nägema midagi mida

seal tegelikult ei ole. Oleme nii

kergelt manipuleeritavad.

Oleme manipuleeritavad väikseimategi

vihjetega kuidas

asju vaadata.

H.M: Täpselt. Tahtsingi selle kohta

küsida, kas ma sain sõnumist

õieti aru, kas me peame

ettevaatlikult jälgima kuidas

me vaatame?

T.K: Jah. Võin jutustada ühest

Soome kogemusest. Olen seda

tööd korra varem Soomes näidanud

ning olin ise juures.

Läks nii et täiskasvanud ei

tahtnud videoruumi sisse

tulla, kuid lapsi oli seal palju.

Nende vahel toimus tihe

arutelu selle üle mis ekraanil

toimub. Nad püüdsid tõsiselt

aru saada millest see töö on ja

miks see on nii imelik. Nad

rääkisid kaua neis asjust mida

nad nägid. Oli väga huvitav

näha kuidas lapsed olukorda

lahendasid, nad ei mõelnud et

see on hirmutav. Nad analüüsisid

rohkem kui täiskasvanud.

H.M: Täiskasvanud on rohkem

suletud, neil on oma eelarvamus,

millest nad ei soovi loobuda.

T.K: Jah. Nad raamistavad asja

ette ära. Kui aga vaadata sügavamalt

näeb rohkem fakte

ja on selge et asi on igas

mõttes kahjutu.

H.M: Ma istusin tegelikult üsna

pika aja siin täna ja tänu

muusikale ja videole hakkasin

nägema asju mis ilmselt siiski

seal ei olnud.

T.K: Jah, saan aru, muidugi.

Ma annan selleks ka palju

põhjuseid, nagu töö nimi, imelik

pime ruum ja heli.

H.M: Sa ütlesid et oled seda

tööd varem näidanud, kuidas

sulle see näitusekoht siin

meeldib? Töö on üsna kohaspetsiifiline

nagu sa ka ise

ütlesid. Koht on perfektne.

T.: K Ma arvan et Soomes oli

sarnane olukord. Leidsin seal

vana keldri.

H.M: Üks asi mis mind üldse ja

eriti selliste tööde juures huvitab

on festivali teema- 100

aastat. Ma ei tea kas sa nõustud

minuga kuid arvan et asi

mis kõige enam on inimkonda

puudutanud viimasel aastasajal

see on World Wide Web.

Mida sina kui kunstnik sellest

mõtled ?

T.K: Ma ei mäleta aega enne internetti.

Ma olen küll palju

vanem kui internett kuid selleg

i p o o l e s t m a e i s u u d a

meenutada aega enne seda.

See on nii suur asi ja ma ei

oska seda paremini kirjeldada.

H.M: Internetti kritiseeritakse

palju. Isiklikul arvan et see on

kultuurivahetuse mõõt. Midagi

ilma milleta ei ole enam võimalik

maailma ettekujutada. Sina

kunstnikuna kindlasti kasutad

kõiki selle võimalusi, sa leiad

videosid veebist ja nii edasi.

T.K: Jah, ma ma kujutan end

ette tegemas ka internetikunsti.

Kuid mulle meeldib teha

asju mis eksisteerivad sõltumatult

ning mis asetsevad

kindlal pinnal. Mulle ei meeldi

ja ma kardan asju mis on

tehniliselt liiga komplitseeritud.

H.M: Ja kuidas on nende

videotega, mis sa veebist leidsid,

kas sa küsisid omanikelt

luba?

T.K: Ei ma ei küsinud sest kõik

salvestised mida kasutan on

online´s üleval, need on avalikud.

Sisuliselt ma mõtlesin et

inimesed ise kutsuvad mind

avalikku olukorda sisenema.

Nii ma mõtlesin et ma olen

seal. Olen teiselpool neid pilte.

Ma ei otsinud juba salvestatud

videosid netist. Olin oma hinnangul

kohal neis online

videotes ja ma arvan et mul on

lubatud neid kasutada.

H.M: Kindlasti, ma arvan et nad

oleksid uhked olla osalised

kunstiprojektis.

T.K: Ma mõtlen ka et nad on

osalised projektis. Ma ei arva

et see materjal oleks väga isiklik

. Alguses tsenseerisin

materjali, palju materjali oli

Iraanist ja Iraagist, karmidest

sõjapiirkondadest. Näiteks ka

I r a a g i i g a p ä e v a s i t u a t-

sioonidest, sellist materjali

salvestasin. Kuid ma panin

selle kõik kõrvale sest nii kui

ma lisasin heli hakkas tekkima

vale mulje. Näiteks olid mul

mõned öised klipid juveelipoest,

kus müüakse sõrmuseid,

kulda ja nii edasi. On

näha et see asub kusagil Iraanis

või Iraagis. Kui ma vaatan

s e d a l ä ä n e p i l g u ga , e u-

rooplasena, siis see pilt

hakkas kaotama oma ohutust.

Sellised videod võivad anda

vale poliitilise sõnumi. Ja selles

videos mida näitan siin, ma

ei näe valet poliitilist sõnumit

või hoiakut. Kui ma mõtlen

kaosele, mis Euroopas on

täna, pagulased jne, ja ma

toon sisse materjali neist

maadest, kasutades seda vabalt

ja lisades mingeid sõnumeid,

siis see ei pruugi enam

töödata. Ma ei taha olla mitmetähenduslikult

poliitiline.

Ma tahan ühes töös olla poliitiline

ainult ühel viisil. Selles

töös siin on poliitiliseks sõnumiks

see et kui kergelt me

oleme manipuleeritavad.

H.M: See meenutab mulle Pasolini

sõnu: "Ei ole oluline kust

sa asju võtad vaid kuhu sa neid

viid, kuhu nad välja jõuavad. "

T.K: Täpselt, selles ongi asi.

H.M: Ma arvan et just see oli

hästi sinu videos.

T.K: Olen väga lihtne kunstnik.

Ma lihtsalt tahan teha kunsti ja

anda inimestele midagi. Tegelikult

üsna traditsioonilisel viisil,

ja esteetiliselt.

H . M : K u i d a s s u l l e M u h u

tundub? Kas sul on tekkinud

Muhuga seoses ka ideid?

T.K: Jah, minu residentuuriprojekt

on fotograafia. Pildistan

siin, ei tee ühtegi videot.

Teen oma järgmise isiknäituse

järgmisel aastal. Siin on olnud

mitmes mõttes tore. Ma ei

teadnud midagi palju ette, esimene

mõjuv asjaolu on see et

kuigi me ei ole Soomest

kaugel siis ikkagi on siin üsna

eksootiline kõik.

H.M: Siin on kõik eksootiline ka

Eestlastele.

T.K: Saan täitsa aru. Kui ma

residentuurikohta taotlesin

siis ma lihtasalt soovisin kena

suve. Mitte linnas või asulas.

Mulle tõesti meeldib siin.

H.M: Tagasi tulles festivali

teema juurde- 100 aastat. Kui

sul oleks võimalik minna tagasi

või teha korraldusi saja aasta

tagusesse perioodi, siis mida sa

muudaksid või teeksid teisiti.

Mis on parimad ja halvimad

möödunud lood.

T.K: Nüüd sa küsisid keerulise

küsimuse. Muidugi ma mõtlen

ajaloole..tänu kaasajale on

väga lihtne kohe hakata

m õ t l e m a m ö ö d u n u d

sõdadest. Kuid minevikus on

palju häid asju. Nii hea kui

h a l b o n a l a t i v õ r d s e l t

võimalik. Ja me ei saa tegelikku

stsenaariumi täielikult

tunda. Asjalood võivad kujuneda

võrdselt väga halvaks

kui ka väga heaks. Sõjad on

keerilised sest kui mõelda inimkonna

ajaloole siis ei saa

neist kuidagi lahti. Sõjad on

jubedad ja ma loodan et neid

ei tule enam kunagi.


12 FUTU MUHU 2017

Project Heroina

Hannah Harkes

mis on üldse piirid teie jaoks?

K&P: Äri on kõikjal ning öelda

et kunst ei ole äri ja äri on halb

oleks sama mis öelda et kogu

maailm on halb. Kõik on

omavahel seotud ning siiski

jääb kunst kunstiks ja äri äriks.

Tiiu Rebane (TR): Plaanite

tähistada kõiki möödunud sajandi

sündmusi kui suuri võitusid,

on see nii?

Kersti ja Paulo (K&P):Kui me

o l e m e a rg u m e n ta t s i o o n i

positsioonis siis see ongi juba

tähistamine. See on tähistamine

kasutades moraalset

teadvust, retoorilist väitlemist

kontseptsioonina oluliste

sündmuste tõlgendamisel.

Idee on kasutada põhjust, see

on filosoofiline hindamine

neile 100 aastale. Meil tuleb

olla praktiline ideede hind

a m i s e l , i d e e d o n i d e-

o l o o g i l i s e d

argumentatsioonid, see sama

argument on jätkusuutlik eetika

ja moraalsuse alus.

Idee on hinnata või analüüsida

tegevust mitte hinnata

negatiivselt põhjust.

TR: Kas see tähistamine on

pigem iroonia? Kui jah, siis

milline näeb välja tänane ini

m e n e , k e s o n s e l l e s t

minevikust pärit?

K&P: Jah see on irooniline

tähistamine

See tänapäeva inimene on -

man yes. Tänapäeva ühiskond

on monograafilise arenemise

idee. See on kujunenud organisatiivsetes

antropoloogia kihtidest....

loominguline õigus ,

õigus filosoofiale, õigus poliitikale,

õigus inimkonna

arhitektoonikale

On olemas reeglid ja osad

vabariikide konstitutsioonist,

m i l l e a r g u m e n t a t s i o o n

baseerub man yes´ile

Mõistatuslikud sümbolid

tähistades võitu... tekstid ja

raamatud räägivad pragmaatilistest

võitudest tänapäeva

tsivilisatsioonis.

TR:Teie etenduse atribuudiks

on šampus - kas viite oma töö

võiduka lõpuni?

K&P: Shampanja on shampanja,

see on man yes´i DNA ....

suure võidu ornament.

Leila Lükko: Esimene asi, mis

mulle teie performansis silma

jäi, olid kostüümid. Kas must ja

valge koloriit on teie performansis

sümboolsed?

K&P: Värvivalik tekkis puhtalt

esteetilistel põhjustel. Kõik

mida me soovisime oli et eristuksime

selgelt publikust ning

oleksime piisavalt nähtavad.

L.L Tegevuse käigus pritsisite

üksteise pihta tohutul hulgal

šampust. Võib öelda, et Euroopa

on ühtselt jõudmas

heaoluriigi tasemele. Kas teie

performansi kriitika oli suunatud

raha ja väärtuste pihta?

K&P:Shampanja avamine, pritsimine,

teiste inimestega

jagamine-see kõik oli osa

tähistamisest. Performansi kriitilika

oli suunatud inimestele

kes ise kriitiliselt hindavad

minevikku, kes kes kons

t r u e e r i v a d o m a e l u s i d

tõukudes möödunust ja teistest

inimestest.

L.L Kas teie jaoks on kunst äri?

Millised on kunsti ja äri piirid, ja

L.L Performans mängis ajaga:

samal ajal kui toimus teie mänguline-meelelahutuslik

šampusega

pritsimine, tuututas

auto. Milles seisneb "aja" konflikt?

K&P:Auto tuututamine oli

samuti osa tähistamisest,

meie põhimõte oli anda kõik

et kõvasti tähistada kõike mis

on toimunud ning auto sign

a a l i t a m i n e o n ü s n a

iseloomulik pidustustele.

L.L Kuidas on teie meelest viimase

saja aastaga muutunud

inimese väärtuskriteeriumid -

majanduslikud, kultuurilised,

ühiskondlikud?

K&P: Loomulik areng, paljud

asjad on andnud oma panuse

väärtushinnangutesse-

Bauhaus, sõjad jne jne. Aeg

muutub pidevalt koos kunsti,

majanduse ja inimestega nii et

oleks üsna võimatu välja tuua

palju täpselt inimene on saja

aasta jooksul muutunud.

L.L Viimaks küsin veel, et

milline on teie seisukoht - kuns

t n i k u p o s i t s i o o n , k õ i g e

olulisem sõnum?

Paulo: Meie silmad ei näe

kõike.

Kersti: Ma ei saa sellele

kü s i m u s e l e va s ta ta s e s t

tegemist on väga suure vastutusega

ning ohuga lõpetada

totaalses ülemõtlemises.

Tiiu Rebase (TR) intervjuu Hannah

Harkes´ga (HH)

TR:Kavandad festivalile performansi

Suur Sõda. Palju inimesi

sa kaasa tegema ootad?

HH:Suur Sõda on I Maailmasõja

algne nimetus. Oma performansi

nimetasin nii eelkõige

sõnaühendi lapsiku ja positiivse

kõla tõttu, eelkõige inglise

keeles annab väljend sündmusele

teatud mängulise allteksti.

Minu performans,

täpsemalt Ajalooline Rollimäng,

töötaks ka vaid kahe

osalejaga. Samas mida enam

osalejaid festivalikülaliste

seast kaasa tuleb seda huvitavamaks

ning kaootilisemaks

etendus muutub.

TR:Kas võib juhtuda et publik ei

soovigi mängu peatada.

HH:See on üks huvitav mõte

ning kahtlemata põnev variant

- näha mängu jätkumist peale

festivali lõppu.

TR:Sõja võitja on teada või

s a a v a d m ä n g i j a d m u u t a

ajalugu?

HH:Ajaloolises plaanis oli

lahingu võitja Saksamaa, kuigi

lõppkokkuvõttes olid nad kaotaja

pool. Futu Muhu kontekstis

on lõpptulemus aga absoluutselt

avatud.

TR:Kui tihti sa muidu kaasad

publikut oma töösse?

HH:Paljude aastate jooksul

häiris mind mõte mingist

taolisest osalusvariandist. Veel

BA õpingute ajal (Grey'i kunstikoolis

Šotimaal) ei meeldinud

mulle kunst, mis sundis

avalikkust osalema kuid

samas paljud minu lemmikkunstnikud

just kaasasid

avalikkust oma töös, luues

neile mängulisi ja külgetõmbavaid

olukordi. Et järgi

proovida ja katsetada sellist

varianti, kirjutasin väitekirja

publiku osaluse kohta teatri

teoorias ja leidsin et publiku ja

näitleja dialektiline suhe,

milline toimub Bertolt Brechti

eepilises teatris, on palju

atraktiivsem kui Antonin Artaud

antagonistlikus julmusteatris

või Augusto Boal´i

vägivalla teatris, mis mulle

tunduvad olevat ka parimal

juhul ekspluateerivad. Mu teoreetiline

uurimustöö on jätkuvalt

mõjutanud seda protsessi,

kuidas ma töötan ja nüüdseks

olen sageli esitlenud mängusarnaseid

objekte või olukordi,

mis võimaldavad üldsuse

kaasamist.

--

Tiiu Rebase videointervjuust

Hannah Harkes´iga

TR:Mis sa arvad miks su sõjale

pühendatud performans möödus

siin festivalil hoopis kui

sõbralik võistlus

HH: Ositi ma püüdsin protsessi

selliseks juhtida, olukorrad

mille lõin ei sisaldanud relvade

kasutamist ega üleüldse

mingeid otseseid viiteid vägivallale.

Kuid samuti sõltus

palju kohaletulnud publikust

ja festivali meeleolust endast.

Ei olnud lihtsalt põhjust siin

olla vägivaldne.

TR:Va a d e l d e s m ö ö d u n u d

ajalugu siis näeme et maailma

kujundavaid sõdu on olnud

väga palju. Kas sõdu saab

lavastada

HH:Arvan et sellel küsimusel

on kaks külge, kaks perspektiivi

vastuse andmiseks. Mõtlen


FUTU MUHU 2017

13

et on lahendusi kus sõdu saab

lavastada, kuid ikkagi jääb see

lavastuseks mitte päris sõjaks.

Teine, tumedam aspekst, on

s e o t u d r e a a l s u s e g a -

vaadeldes globaalpoliitilist situatsiooni

siis on võimalik väga

selgelt tunnetada sõdade

lavastuslikku olemust. Sõjad

on nagu teater või draama, inimesi

teavitatakse sõjast, ning

s õ j a k u j u t i s t e s o n p a l j u

teatraalset ning reaalselt

lavastuslikku tegelikult.

TR:Reaalsus sarnaneb teatrile

HH:Jah

TR:Mis sa arvad kas sõjad jäävad

igavesti toimuma, kas see

on ainus viis kuidas murranguliste

tulemusteni jõuda

HH:Läbi inimkonna ajaloo on

m u i d u g i s e e o l n u d ü k s

peamine meetod, see omavaheline

võitlus. Tundub et see

jätkub kuni inimkond kaob.

Võibolla võiks ekstreemset vägivalda

asendada riigipeade

käesurumisega. Kuigi see ilmselt

on üsna ebatõenäoline

võimalus et nii võiks minna.

Me muidugi võime loota ja

unistada.

TR:Tänapäeva kultuurist on

suur osa virtuaalne, mis sa arvad

mis mõju on virtuaalkultuuril

tulevastele sõdadele. Arvestades

ka seda et meil kõigil

on ligipääs sellele virtuaalsfäärile.

HH: Ma arvan et on väga raske

ette ennustada, mis hakkab

tulevikus juhtuma. Kuid kui

me räägime olevikust siis

elame situatsioonis, kus me

oleme ülimalt teadlikud sellest

mis ümberringi toimub. Meil

on kerge ligipääs teadmistele

j a i n fo r m a t s i o o n i l e , s e e

eristab meid saja aasta tagusest

olukorrast, mil rahvas

teadis sündmustest väheseid

detaile. Võibolla kui võrdleme

minevikku olevikuga siis

saame aru muutuste olemusest,

kuid elades siiski vaid oma

ajas ja mitte tulevikus on raske

tulevikust ka midagi kindlat

öelda.

TR:Teame ka seda et sõdadel

on mängu tunnused, virtuaalajastul

lisadub neile arvutimängu

omadusi. Inimesed surevad

reaalselt kuid meie jaoks nagu

virtuaalses reaalsuses, arvutimängus.

HH:Jah, tänapäeval on rünnaku

sooritajad sageli istumas

kusagil suurel distantsil arvutiruumis.

Kuid õnneks ma ise

pole sõjaga kunagi seotud olnud

ja loodan et kunagi ka ei

pea seda tegema. Seetõttu on

ka raske ette kujutada või

rääkida nende inimeste eest,

kes seda teevad. Kui ma ise ei

ole üks nendest. Ma ei saa teada

nende kogemust.

TR:Kuidas saab kunst rääkida

sõjast, sinu arvates.

HH:Üks asi mida kunst saab

teha on luua mõtlemisruum

vaatajale, vaatamata sellele et

see on raske ja hirmutav, liiga

k o m p l i t s e e r i t u d v õ i

segadusseajav. Kunst saab

luua teatud harjutamismasina

tüüpi olukordi, muuta sõjast

arusaami paindlikumaks. Ma

ei arva et kunst saab sõdu

peatada või lõpetada. See

oleks kena unistus kuid mida

kunst saab teha on inimesi

treenida.

TR: Kas kunst saab mõtlemist

kujundada, ümber kujundada

HH: Võitlus või vastuolu selle

vahel mida teeb kunst ja mis

tegelikkuses toimub on keeruline,

kunst saab peegeldada,

reageerida reaalsusele, saab

seda paljastada ning seeläbi

ehk muuta väikseid asju mis

jäävad omasoodu vastupeegeldama.

Ma ei arva et

kunst mõjutab suurelt ja otseselt,

kunst teostab väikeseid

nihkeid. Sotsiaalsed protsessid

ja kunstiprotsessid on

omavahelises dialoogis.

TR:S i n a , k u i p e a m i s e l t

graafikuna tegutsev kunstnik,

tegid festivalitöö performatiivses

vormis. Vahetasid oma

tavapärast kunstimeediumi,

kas see pööre tegevuse ja

füüsilisuse poole võib areneda

edasi. Kas on võimalik et kunstnik,

kes kes tegeleb sõja teemag

a m u u t u b ü h e l h e t k e l

sõduriks. Milline on kunstiloogika

ja -dünaamika sinu hinnangul.

HH:Kõigepealt üten et kuigi

olen graafikat õppinud siis

olen püsivalt paralleelselt

tegelenud nii installatsiooni

kui etenduskunstiga. Jätkan

stabiilselt erinevate meediumide

rakendamisega. Kuid kas

k u n s t n i k u s t v õ i b s a a d a

sõdur..ei tea..

TR:Pidasin silmas et teema tingib

oma käsitluse, seda enam

selline totaalne asi nagu sõda.

Kunstnik otsib mõjukaid meet

o d e i d m i n g i s t t e e m a s t

rääkimiseks, saada sõduriks on

üks näide teravast vastusest

sõjateemale. Kindlasti on palju

teisi lahendusi, kas oled sel

teemal mõelnud

HH: Keeruline küsimus sest eksisteerib

väga palju valesid lahendusi,

mis näiliselt justkui

sobiks, on lahendusi mis

mõjuvad mittelugupidavalt või

võivad anda mingi ebasobiva

käigu, rõhu ja tulemuse. Kunstiprojektide

arenguloogika on

pidevas täiustumises, seega

algne idee võib koguda aja

jooksul kokku grupi kunstnikke,

kes moodustavad

töörühma jne.

TR: Ajalugu kirjutavad need,

kes on ellu jäänud. Kuidas sulle

kui shotlasele paistab Eesti

ajalugu, oleme siin alati olnud

piiririigiks kahe suurema jõu

vahel.

HH: Üsna ilmne on et Eesti on

alati kahe jõu vahel olnud. See

lahing, mida siin festivalil elustan,

toimus 100 aastat tagasi

Muhus just saksa ja vene

vägede vahel. Vähemalt selle

info põhjal mida mina lugesin

sain eestlastest väga vähe teada.

Eestlased olid tagaplaanil

ja ma arvan et see on alati sõdade

puhul nii et tavaini

m e s e d v a a t a m a t a o m a

rahvusele on esimesed kes

kannatavad. Olen siin elades

täheldanud et inimesed väga

p a l j u a r u t a v a d

ajalooteemadel, ning jääb

mulje et inimesed on õppinud

olema paindliku suhtumisega

oma hinnangutes, ning seda

just minevikusündmuste tagajärjel.

Ise tulles Shotimaalt

tean ma üsna umbmääraselt,

mis siin kunagi juhtus ja

toimus. Minu kodumaa ei ole

s õ d u ko ge n u d s a r n a s e l t

Eestile, olen pärit kaugelt

saarelt mis on jäänud sõjategevustest

kõrvale. Minu

kultuuris on sõda ulme, inimeludest

väga kaugel juba mitmeid

põlvkondi järjest. Eestis

näib see olevat aga üsna hiljut

i n e k o g e m u s , k a m i n u

põlvkonna inimesed näivad olevat

sõjast otseselt puudutatud.

TR:Mis sa arvad kas meie siin ja

praegu oleme sõjaga seotud

või ei. Täpsemalt, kas me

oleme kuidagi seotud sõdadega

mis toimuvad olevikus kuid

kusagil mujal. Ukrainas näiteks

jne.

HH:See on huvitav küsimus.

Ma arvan et on võimalik vastata

veendunilt J a h , n i n g

samaaegselt ja sama veendunult

vastata Ei. Vastus sõlt

u b s e l l e s t k u i d a s m e

mõtleme, kuidas me reageerime

välisele maailmale..

Mõtlen et kui küsida kelleltki,

kes asub mõne konfliktiala

keskel et kas nemad on sõjas

osalised. Nad on muidugi otseselt

ja füüsiliselt mõjutatud

sõjast ning sel juhul nende

vastus oleks Jah. Kuid kui me

mõtleme et sõjad on enamasti

nööritõmbamised ja mäng siis

need inimesed sõja keskel ja

reaalses ohus ei ole sõjaga

seotud. Neil ei ole olnud mingit

mõju sõja käigule. Nii et

mõlema äärmuse näitel on

võimalik võrdselt vastata nii

Jah kui Ei.

TR:Kas sõjad on saja aasta

jooksul muutunud

HH:Ma ei tea kas tapmine on

olnud kunagi lihtsam. Mainisid

varem virtuaalsust, kuid minu

üks sugulastest on siin sõdinud

ja ta rääkis kuidas siin oli

külm ja mis veel olulisem et

siin oli pime. Nii et lahingus

pidi kombates aru saama kas

tegu on venelase või sakslasega,

juuste järgi sai aru kas

võis tappa või mitte. Ning kui

seda võrrelda droonide kontrollimisega

distantsilt siis

muidugi on tegemist füüsiliselt

väga erineva situatsiooniga.

Kuid ma ei tea, mis toimub

nende inimeste peades, millised

mentaalsed protsessid

seal käivad. Võibolla on seal

sarnased tunded nagu sada

aastat tagasi.

TR:Aitähh intervjuu ja sõbralikuks

kujunenud mängu eest

Hannah.

HH: Kuigi meil oli ka siin vastupidine

potentsiaalne konflikt

i v õ i m a l u s , n i m e l t ka h e

väliskunstniku vahel, mis õnneks

siiski vaibus. Rääkides

performansist siis mul oli väga

tore sõbralikus meeleolus

taaslavastada üks reaalne

ajalooline suurlahing ning isegi

mitte püüda ajaloo käiku

ümber mängida või muuta.

Mulle näib et mis toimus oli

see et mingis paralleeluniversumis

me lahendasime kunagise

verise loo hoopis teises

vaimus - sõbralikkuses. Mind

saatis sõbralik tunne kogu ürituse

kestel, kogu kogemuse

jooksul.

TR: Kas ma võin pakkuda et

see oli teatud rituaal, mille sa

siin teostasid, sümboolne lahendus

HH:Jah, see on kena kokkuvõte


14 FUTU MUHU 2017

Tsirkus-Kunst-Teater

grupilt. Kuna nad värvisid neid

mune mustaks, siis tuli see

mõte, et võiks kasutada mõne

neist ära. Nad pakkusid ja..kui

sa musta muna teed katki, siis

tuleb seest välja valge.

LL: Ja see nool muna pea, ta on

ühtepidi progress ja teistpidi

nagu taassünd, kuskile minek

ühesõnaga.

KK: Nojah, see nool on seal

peal tänu sellele, et need olid

Noolegrupi munad. Need tulid

sealt ülevalt installatsioonist.

Me ise neid nooli sinna ei

maalinud, see oli mingi koostöö

osakond.

Daniel Janson

Taave Tuutma, Margus "Sorge"

T i i t s m a a , M e e l a n d S e p p,

Kaarel Kütas, Lauri Luud, Steve

Vanoni, Mari Prekup, Villem

Jahu, Juhan Vihterpal jpt. Põleva

Kaelaga Kirjaku performatiivsete

etenduste eesmärk on

näidata elus- ja ühiskonnas

toimuvat tsirkusenumbri ehk

sketši võtmes. See on tegevuskunstnike

vaba tõlgendus

klassikalisest tsirkusest.

Tiiu Rebase küsimused Põleva

Kaelaga Kirjakule (PKK):

TR: Nagu ma aru olen saanud,

plaanite te Muhus esitada uut

kava? Kas saate sellest juba

lähemalt rääkida?

PKK: Hetkel veel mitte, sest

lõplik kontseptsioon sünnib

tõenäoliselt alles vahetult

enne etendust.

tervjuu Kaarel Kütasega

Leila Lükko: Kas muna võiks

olla taassünni sümbol?

Kaarel Kütas: See oli mingi

rafaello muna, mingi asi tuli

seest välja. Aga noh, ma

värvisin selle valgeks ja ta on

muidugi selles suhtes sümbol.

LL: ja see must ja valge, vastandused?

KK: Jah, see must ja valge tuli

Meelandilt. Kui me hakkasime

mõtlema, et mida me siis

teeme, siis mõtlesime, et

teeme kuidagi teistmoodi kui

me oleme muidu teinud. Ja

siis meil tuli musta ja valge

mõte, nagu kostüümides ja niimoodi.

Helen Merila: Kuidas sinu selle

munemisega oli, kas seda võib

n i m e t a d a

"sünnituskadeduseks"?

KK: Kui sul on muna, siis on

efektne kui sa sealt midagi välja

võtad. Need küsimused on

nii filosoofilised, mul on palju

lihtsamad praktilisemad vastused.

Nende sketšide või asjade

loomise protsess tuleneb

sageli mingitest esemetest mis

kasutada on. Ja sealt hakkad

aretama, et mida sellega teha

saaks. Ja muidugi sa mõtled

sinna mingit lugu juurde. Kui

sa selle muna seal nö välja

haud ja Mari Prekup samal ajal

laulab maailma loomisest, siis

t a n a g u o n g i m a a i l m a

loomine.

HM: Aga just, et mees selle

muna sünnitab, kas sellel oli ka

mingi tähendus?

Daniel Janson, Pelgulinna

Gümnaasiumi õpilane

Video Unistuste Lend, 2017

KK: Ma ei tea, meie enda jaoks

vist nagu ei olnud. Me oleme

küll teinud kunagi mingisugust

sketši, mille nimi on "Mees

sünnitab", aga see oli hoopis

teine asi. Siin vist nagu, ..juu

siis oli kui te niimoodi vaatasite.

Aga me ise seda tehes,

selle peale ei mõelnud. Vähemalt

mina mitte.

TR:Kas ja kuidas on teie kava

seotud festivali selle-aastase

teemaga "100 aastat"?

LL: Paolol ja Kerstil oli ka must

ja valge, see jooksis nii huvitavalt

kokku.

HM: Sa kirjutasid ka, et teie

puhul ei pea alati sõnumit otsima,

aga paratamatult see tekib.

PKK:Ei oska veel kommeneerida.

TR:Mida teie arvates tsirkus

üldiselt publikule annab?

PKK:Tsirkuse kohta üldiselt ei

oska öelda.

Leila Lükko ja Helen Merila in-

KK: See oli juhuslik. See jooksis

kokku, aga seda me ei olnud

kordineerinud.

LL: Tihti kunsti puhul juhtub nii,

et ühes ajas juhtuvad samad

asjad.

KK: Need munad, mida katki

tehti, need munad tulid Noole-

KK: Jah, see ongi nagu kunsti

mõte. Sa teed midagi ja sellest

tekib midagi.


FUTU MUHU 2017

15

Kaarel Kütas

Tiiu Rebase (TR) intervjuu

Kaarel Kütasega (KK)

TR:Millise tööga ja ideega sa

seekord Muhus esined?

KK:See on alles kujunemas.

Esialgne idee oli, et teen video,

mille kasutan ära performance

´i käigus ja performance´i

jäädvustusest ja esialgsest

videost kujuneb kokku uus

teos, mida saaks vajadusel kasutada

Pariisi näitusel. Teose

täpsem sisu ja vorm on veel

ebaselge...

TR:Oled tuntud kui füüsilisfilosoofiline

ekstreemkunstnik,

millist publikureaktsiooni

ootad kui sead end kriitilistesse

olukordadesse?

KK:Oleneb olukorrast, mingit

üht ja kindlat ootust mul ei

ole.

TR:Sinus on parasjagu huumorit,

mida siiski peatab mingitel

hetkedel su tõsidus -

vaataja tahab naerda, kuid ei

saa. Kas publiku tupikusseseadmine

on sinu eesmärk?

KK:Pean vastama nii nagu

eelmisele küsimusele, oleneb

olukorrast. Vaataja tupikusseseadmine

võib mõnikord

eesmärk olla küll aga mitte

kogu aeg ja iga teose puhul.

TR:Oled nii kunstnik kui ka sõjaväelane,

kuidas need kaks

eriala omavahel sobivad/

seostuvad?

KK:Enne Kunstiakadeemiasse

õppima asumist töötasin Piirivalves

ja olin sellest ajast ühe

osa kaadrikaitseväelane. Hetkel

olen täiskohaga kunstnik.

Viimased paar aastat olen olnud

Kaitseliidus ja puutun

seetõttu aeg-ajalt siiski militaarteemadega

kokku. Kunstnikuks

olemist see ei sega.

--

Leila Lükko intervjuu Kaarel

Kütasega

Leila Lükko: Performance'i alguses,

kui teksti lugesid, mainisid

aurujõu ja elektri teket.

Need olid juba Karl Marxi perspektiivist

väga olulised. Kas

need kaks jõuallikat on tänapäeval

sinu jaoks olulised?

Milles näed nende tähtsust?

Kaarel Kütas: Väga huvitav

küsimus.

LL: Lugesid sa Marxi?

KK: Ei, ma ei ole Marxi

lugenud.

LL: Mis teksti sa lugesid?

KK: See oli ajaloo õpik.

LL: See oli siis Marxist inspiratsiooni

saanud tekst?

KK: Ei. Ma arvan, et ei olnud.

Sellepärast, et see on ajaloo

õpik. Ma täpselt ei tea, mis

aastal see välja on antud1 aga

õpiku viimane peatükk on

"Uuema aja leidused". Lugesin

seda, kuna tahtsin nende asjadega,

mida tegin, läbida

teekonna läbi ajaloo. Ajaloorännak

on siinkohal vist siiski

vale sõna. Tahtsin kuidagi

märkida maailma teistmoodi

olemise sel ajal, sada aastat

tagasi. Õpikus kirjeldati uuema

aja leidusi. Seletati mis asi

on raudtee jne. Sellest kirjutati

koolilastele ja ma arvan, et see

ei tulenenud Marxist. Umbes

nagu tänapäeval, kui meil

räägitakse lastele, et nad

saavad osaleda E-valimistel,

kui suuremaks saavad. Need

asjad on praegu meie ümber.

Kuid sinu küsimusepüstitus on

väga huvitav. Tõesti, ma ei osanud

sellist küsimust oodata.

LL: Marx räägib Kapitali esimeses

osas täpselt sama. Siin tekib

kohe seos.

KK: Aga see oligi sarnane ajastu.

Selline, kus elas ka Marx.

Ütlesin juba, et selle raamatu

täpset väljaandmise aega ma

tõesti ei vaadanud või seal ei

olnud näha. See sobis alguseks.

Kunstiga on sageli nii,

et teed ühte, kuid lood sellega

teiste jaoks hoopis uued

seosed, need tekivad ja

arenevad kuhu iganes. Seda ei

saa alati ette näha. Jah, Marxi

peale ma ei mõelnud aga kui

ta sealt juba leidsid, ju ta siis

sobib ja seostub selle kõigega.

LL: Sinu esitlus kulges pikki

ajatelge. Ühtpidi näitas see

tehnoloogilist progressi aga

teisalt, keskkond mille valisid

on looduslik. Selles on vastandus.

Mis on selle vastanduse

mõte ja miks nii otsustasid?

KK: Kas mõtled kohta, kus performance

toimus?

LL: Jah. Selles, mida sa tegid ja

kus sa tegid, oli konflikt.

KK: Ei tea, minu arust ei olnud.

Tehnoloogiline progress oli

küll, algul rääkisin aurust ja lõpus

kasutasin nutitelefoni,

kuid performance'i teema oli

siiki pigem aja ja ühiskonna

muutumine. Lugesin jah, et

Juri Gagarin lendas kosmosesse2,

aga seda lugesid

ajalehtedest tol ajal kõik. Kohavalik

tulenes suuresti festivali

toimumise paigast, see

määras palju ette. Kui festival

oleks toimunud mõnes vanas

vabrikus aga sama pealkirja all

ning mina oleksin nende

samade raamatutega tulnud,

oleks lõpptulemus teine. Siin

on vana talukoht. Kuid ka sellises

keskkonnas on inimene

a l a t i ü l d i s e a r e n g u v õ i

ühiskondlike muutuste keskel

olnud. Kui proovida lahti

mõtesteda tegelaskuju, kellena

performance´is üles astusin,

võis tegu olla mõne lihtsa

muhulasega, kes siit, selle

aida tagant välja astus. Tal olid

käes raamatud ja ajalehed,

mida käsitletud ajahetked

talle kätte võisid anda. Hiljem

lisandus televiisor, mõned

katked asjadest, mida ta võis

vaadata3. Minu valikud tulenesid

raamatutest, ajalehtedest

ja videolõikudest, mille leidsin

või milleni mu mõte kuidagi

jõudis. Need hakkasid juba ise

sisu mõjutama ja läbi nende

toimus areng, mis päädis selle

performance'iga. Mul ei olnud

kohe algul plaani seista selle

seina taustal või tulla nurga

tagant just selle ämbriga. Performance

ei olnud kolm kuud

varem pisiasjadeni valmis kavandatud.

Mõtlesin, mida siin

teha, tuli idee vanu raamatuid

kasutada ning hakkasin neid

otsima. Kuna tulin performance'i-

ja videofestivalile

tahtsin kasutada televiisorit.

Võtsin need asjad kaasa ja

kuna olin paar päeva varem

kohal, oli aega kõik läbi mõelda

ja omavahel paika sättida.

LL: Ämber mida kasutasid, oli

väga kõnekas. Kunstiteadlane

ja festivali pressiesindaja Helen

Merila kirjeldas seda terminiga

"ajaloo prügikast". See ämber

oli ühtpidi nagu prügi- või solgiämber,

sa võtsid sealt ajaloo

ja viskasid hijem jälle samasse

tagasi. Kuidas sa seda kommenteerid?

KK: Ämbrile oli kirjutatud ARS.

See on järjekordne seos, mille

peale ma ise ei tulnud. Ma ei

mõelnud, et see on ajaloo

prügikast. Otsisin midagi,

milles asju hoida ja millest

ajalehti välja võtta, kilekott

poleks sobinud. Leidsin ämbri

ja see tundus õige lahendus.

Siin oli varem ARS-i puhkebaas

ja too kiri ei häirinud,

võis vabalt olla.

LL: Küsin veel revolutsiooni kohta.

Sa mainisid seda mitu korda.

Mida revolutsioon sinu

jaoks tähendab?

KK: Mainisin sellepärast, et

Tiiu Rebane kirjutas kuraatoritekstis

revolutsioonist ja

teadsin, et mul on olemas raamat4,

kus on Tuglase tolleaegsed

kõned ja tekstid.

Hakkasin sealt otsima ja leidsin

kõne, kus ta rääkis vene

revolutsioonist5. See sobis,

sellepärast võtsin. Tundus, et

käsitletavate sündmste kronoloogias

on õige seda kajasta

d a . Ve n e re volutsioon

toimus sada aastat tagasi.

Mida revolutsioon mu enda

jaoks tähendab, on küsimus,

millele kohe vastata ei oskagi.

Rääkida ja arutleda ju võib,

aga loosungeid karjuda ei

tahaks. Oleksin pidanud vastuse

varem rahulikult välja

mõtlema.

LL: Võtame näiteks sinu performance'i,

vaatame revolutsiooni


16 FUTU MUHU 2017

ja infokanaleid, nendevahelisi

seoseid. Alguses oli raadio, siis

televiisor, seejärel nutitelefon.

Mis see on, kui vaadelda sellest

aspektist?

KK: See on tehnoloogiline

areng. Ma ei ole kindel, et revolutsioon

on õige sõna, mida

siinkohal kasutada. Revolutsioon

on seotud inimeste,

mitte asjadega. Vähemalt

minu jaoks tähendab see kellegi

püüdu muuta kehtivat

ühiskonnakorraldust või ka

mingi väiksema inimrühma

siseseid reegleid ja jõujooni.

See on püüd midagi paremaks

muuta. Mõnikord see õnnestub

ja mõnikord mitte, kuid

eesmärk on vähemalt alguses

ja vähemalt osade jaoks õige

ja üllas. Kuidas kõik lõpuks

välja kukub, on iseküsimus.

Seega suhtun ma revolutsioonidesse

pigem positiivselt.

Kui on vaja, tuleb neid korraldada.

Kui aga teha revolutsioone

ainult revolutsiooni

enese pärast, ei jõua kunagi

millegi üles ehitamiseni. Juhtudel,

mil midagi on tõsiselt

nässu läinud ja tundub, et

teisiti ümberkorraldusi teha ei

saa, on revolutsioonid vajalikud.

LL: Tulles tagasi Marxi juurde,

sa käsitlesid oma perform

a n c e ' i s m a j a n d u s l i k k e

küsimusi. Rääkisid, et töökohad

tekivad ja seejärel kaovad.

Mis on järjekordne Marxi

kontseptsioon. Ta kirutas, et inimesed

muretsevad kui töökohad

kaovad, aga tegelikult on

see progressi osa. Kui töökoht

kaob, peab asemele tulema

uus. Seal vahel on masinad. Inimene

asendatakse masinaga

ja kui masin võtab töökoha ära,

siis tegelikult tänu masinale

t e k i v a d o m a k o r d a u u e d

ametikohad. Kuidas sa sellesse

suhtud, mõeldes tänapäevale?

KK: Küsid ilmselt teksti kohta,

k u s

k i r j u t a t i

väljarändamisest6. Esimese

vabariigi ajal, kahekümnendatel

aastatel juhtus nii, et osa

töökohti Eestis kadus ära ja

paljud inimesed rändasid

seetõttu Ameerikasse või

kusagile mujale. Lugesin seda

teksti, kuna siin on paralleel

tänapäevaga. Ka praegu käivad

paljud tööl välismaal, kuid

tänapäeval on üsna lihtne

edasi - tagasi pendeldada. Lihtne

on kodus käia, kui selleks

soov on. Neil aegadel aga olidki

kaugel, reisimine oli võrr

e l d e s p ra e g u s e ga vä ga

aeglane ja isegi Soomes ei

saanud niisama lihtsalt tööl

käia. Ülelahe sõit oli palju suurem

ettevõtmine kui tänapäeval.

Marxi peale ma siinkohal

järjekordselt ei mõelnud.

Kuid eks ta ole, ka praegu

on ju nii, et pidevalt tuleb uudised

muutustest ja inimese

asendamisest masinatega.

R ä ä g i t a k s e , e t b u s s i d

hakkavad varsti ise sõitma ja

bussijuhid jäävad tööta, vähemalt

osa neist.

LL: Kas näed seda kui progressi

või arvad, et see pigem ei ole

progress? Mis edasi juhtub?

K K : K i n d l a s t i o n t e g u

tehnoloogilise arenguga, kuid

sama kindlalt on igal progressil

ka oma varjukülg. Seoses

sellega, et me elame nagu

praegu elame, ei ole meil

enam oskusi, mis olid varem.

Ei osata enam, tööriistaks vaid

teist kivi kasutades, kivikirvest

valmis teha. See ei ole lihtsalt

vajalik. Mõned inimesed küll

proovivad ja õpivad selliseid

asju, kuid tegu on erandiga.

Uued teadmised ja oskused

tõrjuvad eelmised välja ning

kui tulevikus kõik autod sõidavad

ilma juhita, siis inimesed

ei õpigi enam autot

juhtima. Kas seda enam ongi

vaja? Mina, siin ja praegu, ei

oska seda hinnata. Inimesed

kellest räägin, peavad selle ise

otsustama. Aeg ja olud muutuvad

ja alati ei saa öelda, et

kõik mis muutub, on halb. Kui

töö ära kaob, siis see on jama,

kuid võib-olla tõesti, tekivad

sellest mingid muud võimalused

ja töökohad. Sellised

protsessid on alati valulikud.

Olid ka vanasti ja niipalju kui

tean, räägib Marx industrealiseerimisest.

Sel ajal kadus

palju käsitöölisi. Paralleele tänapäevaga

saab tuua palju ja

valikus mida lugesin, olid need

olemas. Lugesin näiteks 1922.

a a s t a l v ä l j a a n t u d k o-

danikuõpetuse raamatust7

peatüki, kus kirjeldatakse

toonast Eesti põhiseadust.

Loed seda ja mõistad, et väga

paljud asjad olid sinna õieti

kirja pandud. Mõtlen siinkohal

eeskätt isikuvabadusi. Seda

põhiseadust on hiljem korduvalt

muudetud, nii ühele kui

teisele poole, kuid juba siis

olid paljud asjad mida praegu

õigeks peame, seal kirjas.

LL: Kui me juba majandusest

rääkima hakkasime, tuleme

tagasi rongide juurde. Sa mainisid

raudtee ehitamist. Kuna

praegu on hästi oluline teema

Rail Balticu projekt, siis mida

sina sellest arvad? Kuidas sa

sellesse suhtud?

KK: Kuidagi kahetiselt. Esiteks

ei ole ma kogu seda teemat

omale väga selgeks teinud.

Loen küll aeg-ajalt uudiseid,

kus sellest kirjutatakse ja

mõtlen kaasagi, kuid mingit

otsest isikliku seisukohta pole

kujunenud. Sulle vastata

püüdes arvan, et raudtee võiks

teha. Iseküsimus, kas see peab

olema just selline aedadega

piiratud raudtee. Mulle piisaks

täiesti, kui oleks olemas tavaline

raudtee, millel saaks

rongiga Varssavisse ja sealt siis

igale poole edasi sõita. Ma

olen korra niimoodi reisinud.

Kuid Varssavini pidin sõitma

b u s s i ga , s e s t h o o l i m a ta

sellest, et raudtee on tegelikult

isegi olemas, ei sõida seal

ühtegi rongi, millega oleks kohale

saanud kiiremini kui kahe

päevaga. Ainuke võimalus on

piiride peal ronge vahetada ja

o o ta d a . E e s t i m a a a i a ga

pooleks tegemine ei ole parim

lahendus. Ma olen raudtee

poolt, kuid arvan, et praegune

lahendus ei ole vist kõige

õigem. Kuid nagu ütlesin, ei

ole ma kõike endale selgeks

teinud ja ei taha ka lihtsalt

lahmida. Minu meelest võiks

olla raudtee, mille jaoks ei ole

aeda vaja.

LL: Kas see aed oleks nagu piir?

KK: Jah, sealt ei saa loomad

üle ja ka inimene ise ei saa üle

raudtee käia. Kui autoga sõita,

siis ehk suurt vahet polegi,

teed lihtsalt ringi. Jalakäiate

jaoks on see aga väga tobe.

LL: Ma tahtsingi tegelikult piiride

kohta küsida. Meil läks väga

hästi, et täpselt siia jõudsime.

Mis on sinu jaoks piirid, kunsti

piirid? Kas kunstil on üldse

piire?

KK: Piirid on ikka olemas, aga

need on inimeste jaoks erinevad.

Kas me räägime

mingist füüsilisest piirist või

vaimsest piirist?

LL: Mõlemast. Mida piir sinu

jaoks tähendadab?

KK: Kui räägme riigipiirist, siis

see on kaardil määratud joon,

mis eraldab sellest kahele

poole jäävad alad, nagu ka

talu- või mõni muu maa-ala

piir. Kui tegu on vaimse piiriga,

piiritleb see tegusid ja mõtted

ning tekitab vaimse ruumi,

mille sees inimene vabalt liigub,

kuid millest naljalt välja

ei astu. Piirid on alati ees, ka

siis, kui teed kunsti. Mõned

näiteks ütlevad, et nad ei

teeks kunagi asju, mida performance'ikunstnikud

vahel

teevad. Nad ei taha, sest ei ole

mugav kusagil avalikult alasti

ringi joosta või midagi muud

ebatavalist teha. Piir on ees.

Teiste jaoks on piirid kaugemal

aga kui kaugele keegi minna

julgeb, on väga isiklik

otsus. Tsirkuseetenduse ajal

võib ju paukpadrunitega õhku

kõmmutada, kuid keegi võib

ka püstoli võtta, teise inimese

maha lasta ja öelda, et see oli

tema kunstiteos. Ma ei tea, kas

nii on tehtud, aga kui vaadata

k u u l s a i d k u n s t i t e o s e i d

minevikust, siis kunstnik on

iseenesele kunsti nimel kätte

tulistada lasknud8. Kõik mis

puudutab piire, on keeruline.

LL: Kas piirid peavad olema?

Mida sa arvad?

KK: Kui laiemas plaanis rääkida,

siis ühiskondlikud piirid

peavad olema. Olukord, kus

mingeid piire ei ole, pole lihtsalt

võimalik. Punkaritel on

ilus unistus anarhiast, aga see

ei tööta. Kaosest tekib ikka

kord ja kui vana süsteem lammutada,

sünnib uus. Mingisugune

kord või süsteem on alati.

Kui ühiskonnas üldse mingeid

piire pole, kasutatakse see

olukord osade inimeste poolt

väga halvasti ära. Sellepärast

on vaja, et oleksid reeglid,

milles on kokku lepitud ja

millest üle ei astuta või mille

rikkumine on karistatav.

Nende reeglite üle võib ja

tegelikult peabki vaidlema.

Küsimused, mis on lubatud

ning mis mitte ja millised

reeglid on liiast, on õiged ja

alati teretulnud. Kuid mingid

asjad, nagu näiteks heast

peast kellegi maha laskmine,

peaksid siiski olema keelatud

ja karistatavad. Ma ise väga

kitsaid piire ei poolda. Piirid

võiksid olla pigem avarad.

Kuid avarate piiridega kaasneb

ka see, et inimene kes on

avarate piiride sees, peab olema

ise vastutustundlik. Nende

jaoks, kes ei ole, on kitsamaid

piire vaja. Inimesed, kellel on

eetika ja sisemine kompass

korras, võiksid aga oma valikutes

vabad olla. Mis puutub

kunsti, siis ma arvan, et

peaaegu kõike võib teha. Kuid

ainult piirini, kus sa oma kunstiga

kellegile sihilikult halba

h a k k a d t e g e m a . S e a l t

edasiminek ongi piiri ületamine,

vähemalt minu jaoks.

Kogemata võib muidugi kõike

juhtuda, alati ju ei taju, et mingi

lause või teoga kellegile

haiget teed. Eksimine on inimlik,

kui see pole plaanitud.

Teadlik üleastumine sellest piirist

võib olla õigustatud ehk

ainult olukorras, kus läbi oma

k u n s t i ü r i t a d ü h i s - v õ i

kogukonnas midagi paremaks

muuta, mõne probleemi tõstatada,

kuid selle käigus pead

koha kätte näitama kellegile,

kes oma tegudega on sinu aktsiooni

tinginud. Lihtalt niisama

midagi taolist teha ei

ole õige. Siin on minu jaoks

piir.


FUTU MUHU 2017

17

Mari Prekup

Futu Muhu ajal toimuv kestvusetteaste,

kus autor koob varrastel

Muhu kaheksakanda ja

laulab rahvalaule, nii sel ajal

kui see on sobilik, kui ka siis kus

see häirib teisi külalisi ning

etendusi. Ühest küljest on see

a u s t u s a v a l d u s E e s t i

pärimuskultuurile, teisalt on

see standup folkloori teemal,

mis reaalselt meie kõrval olles

ei pruugi olla just meile

meelepäraselt pakendatud.

Aga siin ta on - tahad või ei!

Tiiu Rebase videointervjuust

Mari Prekupiga

TR-Tere Mari. Sa oled graafik,

galerist. Grafodroomi asutaja

ning nüüd ootamatult tegeled

sa ka rahvalauluga

MP See rahvalauluga tegelemine

ei ole üldse ootamatu, see

on selline pigem normaalne

elu osa. Mingis mõttes ma kasvasin

rahvalaulikutega koos

üles. Koos selliste mitmesaja

aasta vanuste perekonnalegendidega,

mida põlvest põlve

edasi räägitakse. Et selline

folkloor on alati olnud hästi

loomulik elu osa.

TR Su performans seisnes selles

et sa võtsid laulu üles igal

vabal hetkel kui just sina seda

soovisid.

MP-Jah, selle juures on teine

aspekt ka et see on mingis

mõttes viide sellele samale

ajale mis need hoonedki siin

on meie ümber. Selline meie

mõnus idealiseeritud 19.sajand

näiteks, kus aega oli ühtlasi

ka väga palju ja ka väga

vähe. Et ma kujutan ette et kui

tollal oleks siin olnud selline

festival ja oleksid tulnud

külainimesed kokku siis oleks

neil koguaeg midagi käes olnud.

Et kes oleks mingit rehapulka

voolinud ja kes oleks

kindaid teinud, et seda aega

kulutati hästi. Inimesed isegi

kõndisid niimoodi et nad

kudusid näiteks. Et ongi et kui

tahad kuulata siin Jimi Tenorit

siis samal ajal kood.

TR-Kust sa praegusel ajal neid

laule kogud või kuidas sa oma

repertuaari koostad

MP-See on sehuke kahetine, et

k u n a m a ü h t e p i d i o l e n

hakanud rahvalaule laulma

Põleva Kaelaga Tsirkuses siis

mõnikord tekib just selline

teemapõhine otsing. Et kui me

näiteks Soomes esinesime siis

ütlesin ühele Sibeliuse tudengile

et mul on vaja laule

meestest kes on alkohoolikud

ja peksavad naisi, siis vastuseks

sain et neid ongi suurem

osa ja et kas ma ehk

tahaksin veel teemat täpsustada.

TR-Ku i d a s ü l d s e fo l k l o o r

kaasajal töötab. Kus ta oma

koha siin reaalses elus on leidnud.

MP-Siin see vist sõltub sellest

kuidas keegi folkloori defineerib.

Et mida keegi õigeks

folklooriks peab. Niipalju kui

on folkloori armastajaid niipalju

on ka erinevaid definitsioone.

TR-Kas folkloor on ainult

minevikust võetud või kasvab

ta kuidagi aktuaalselt ajaga

koos

MP-No minu versioon folkloorist

on see et folkloor on

elav asi. Et kui kunagi ammu

need samad laulud, mis

praegu arhiivis on, lauldi siis

näiteks kui eeslauljaid lauljaid

tillitasid ja valisid erinevaid

helistikke ja tempot, et kas

teised jõuavad järgi - et see oli

omavaheline kommunikatsioon

samuti kui see pärimuse

puhta allika edasikandmine.

Tegemist ei olnud puhta arhiiviga

mida säilitada vaid pideva

edasiarenguga. Minu jaoks

oli väga kummaline üks

anonüümne folklooriliider, kes

juhtis tähelepanu et kus

arhiveeritud laulja hingab ja et

meie peaksime sama moodi

tegema. Ja tema eesmärk selles

oli just see et me jäljendaksime

võimalikult täpselt ning

see ei ole nii kuidas mina asjadest

aru saan. Vana laul

tuleb läbi seedida ja mingis

mõttes teha ta enda omaks.

TR-Kas see ´nii nagu vanasti´,

kas see kajastub kuidagi rahva

mõtlemises ka või kas see kujundab

mõtlemist.

MP-Kindlasti mingis mõttes.

TR-O l e t a n e t t ä n a p ä e v a

mõtlemine siis kujundab vastavalt

rahvakunsti. Mida tänapäeval

saab rahvakunstiks

pidada, mis on see uus rahvakunst

sinu arvates. Või kas

enam saabki teha kunstis vahet

rahva- ja mitte rahvakunsti

vahel.

MP-Ma ei tea mis see üldse kunagi

on olnud. See on üks väga

ujuv termin, et kas rahvamustrid

on siis nagu otseselt

meie folkloor või

TR-Küsin siis nii et mis on see

oluline väärtus kunstis rahva

seisukohalt.

MP-Ma ei tea, minu arvates on

rahvakunsti tänases päevas

võibolla kõige rohkem meie

kaasaegses muusikas. Kui me

räägime kaasaegse kunsti hetkeolukorrast

siis mulle tundub

et see elektrooniline muusika

olevat väga väga otseselt

mõjutatud Eesti loodushelidest

näiteks. Omab päris

tugevat Eesti identiteeti ja

miks mitte ka rahvuslikku väga

vaba ja mõnusat mõju. Samas

h e t k e k a a s a e g s e k u n s t i

pinnalt ma nagu ei oska et

mingit sellist trendi konkreetselt

nimetada. Seda soovi leida

midagi meie oma .. mitte

seda meelega otsingut ..vaid

seda mis oleks nagu loomulikult

kujunenud nii et ´aa, see

on väga Eesti ´. Mulle tundub

pigem et see mis on visuaalkunstis

praegu väga

´Eesti´ et see on nagu Inglismaa

´70 aastate perioodi

läbipõdemine, kus mingid

metakontseptualismid on ikka

veel jalus.

TR-M i s s a a r v a d k u i d a s

mõjutab folkloori ja rahvakunsti

tänapäevane virtuaalmaailm

ja üldine digitaliseerumine

MP-Ennem sa küsisid et kust

ma leian oma materjale, no

jube lihtne on mingis mõttes

nüüd. Kirjutad näiteks Meeste

Lauluseltsi foorumisse et ´mis

see oli..ma tean ainult ühte

rida ´ ja saad kiirelt vastuse ,

või trükid ainult paar rida ja

guugeldad. Või siis see sama

Sibeliuse tudeng, kellega me

suhtlesime meilis ja ta saatis

mulle MP3-d. Ja no hästi palju

lihtsam on elu, ja sama moodi

nende mustrite otsingutega.

Ja mustrite tegemine Adobe Illustrator´is

näiteks..et kui

vanasti nagu ruudulisele

paberile pidi ristikesi ja triibukesi

tegema .. selles mõttes

informatsioon on kättesaadav.

Kuid küsimus on muidugi selles

et seda informatsiooni on

nii palju et mida keegi midagi

asjalikku sealt väja võtta oskab

või viitsib. Et noh kui on

kõik leib laual kas siis üldse isu

on..

TR-D i g i m a a i l m a r h i i v i n a

töötab hästi ja infovahetus

toimib. Kas pikas perspektiivis

ja globaalses skaalas võib

tekkida ka muutus, kas algmustrid

võivad ühises katlas

aja jooksul muutuda.

MP-Ma arvan et see juba

toimub, tagasi muusikast

rääkides siis popmuusikas on

folk juba täiesti sees. Curly

Strings näiteks. Metsatöllist

rääkimata, et tegelikult on

juba võimalik ju folki popmuusika

alla panna. Ja mulle

tundub et see on ka juba üks

reaktsioon, võibolla kunagi ka

Eestis, et kui kõik on väga

kontseptuaalne ja uus ja

kaasaegne siis inimestel tuleb

tegelikult igatsus mingisuguse

vana ja turvalise järele. Mina

n ä i t e k s u s u n s e d a e t

käsitöölised oskused on tegemas

comeback´i. Et kui kõik

on niivõrd kättesaadav digitaalselt..

näiteks fotograafias..

kus kõik on muutumas nii lihtsaks

et saada seda ´löövat

pilti´, et mis on siis selle päris

nö ametliku fotograafi ülesanne..

Sama moodi nagu ka

kunstis, et tegelikult jah ma

olen nõus et iga teose põhi on

idee aga ühel hetkel on ikkagi

see küsimus et kuidas sa seda

teostad. Ja mina näen et professionaalne

kunstnik peaks

omaltpoolt omama piisavalt

palju oskusi et välja mõelda

kuidas see kõige parem

teostus on. Isegi kui ta võtab

alltööd. Arvan et oleme jälle

sinna jõudnud kus käsitöö on

olulisel kohal, st käeline

oskus.

TR-Masin jääb inimesele alla,

see ei oskaks genereerida rahvahelindite

väge..mängida pilli

MP-Siin on isegi see asi et vead

on olulised. Masina vead ja inimese

vead on hästi erinevad.

Mõlemad võivad olla hästi huvitavad

aga nad ei ole sarnased.

Errori moment, vaadata

seda siis visuaalselt või ükskõik

kuidas, et võibolla isegi

see vigade moment on kõige

olulisem.

TR-Mida sa nüüd edasi teed

MP-Novembri lõpus tuleb meil

ko o s H a n n a h H a r ke s i g a

D ra a ko n i ga l e r i i s n ä i tus

´Maapind puu all kihas nagu

kogudus´, selline pealkiri. Ja

see on inspireeritud just Eesti

hiiepärimusest, ja meie psühhogeograafiast.

Näiteks et

´vaat siin sell puu juures minu

vana-vanaema rääkis et siia

toodi punaseid lindikesi,

lhatükikesi ja..´ja kuidas selliste

kohtadega koos kasvamine

ja olemine on meid

mõjutanud. Tooksin näite oma

Ameerika reisidest, kus olen

üsna tugevalt tundnud seda et

valgel inimesel ei ole seal

juuri. Ja et see võib olla üks

sealse rassismi põhjuseid, et

seal on mingisugune vihaallikas

millest nad ka ise ei saa

aru, et kust see tuleb. Tegin

ükskord vea, kui keegi hakkas

jaurama sellest seinast mille

peab USA ja Mehhiko vahele

ehitama- siis ma huumoriga

mainisin et vähemalt on nad

seal teiselpool osaliselt indiaanlased,

mis tähendab et neil

on nagu vähemalt õigus siin

kontinendil liikuda ja elada..

Siis oh sa jumal .. siis peale

seda ma kuulsin kui mõttetud

on indiaanlased ja et nad pole


18 FUTU MUHU 2017

enam isegi mitte punanahad

vaid on segunenud mustadega

ja nad on lihtsalt mingid pruunid.

See oli nagu täiesti uskumatu

reaktsioon, mida registreerisin.

Ja siis ma hakkasin

järjest täheldama et neil on

nagu põlisameeriklase kompleks,

kuigi ollakse kohal

alates viiekümnendatest või

kuuekümnendatest aastatest

näiteks. Ja mulle tundubki et

pärimuse puudumine ja elupaiga

mitte tundmine, koha

lugude teadmise puudumine,

tekitab sellise vale nihestuse.

Patriotism, ka Eestis, see on

folkloori ja koha tundmine.

Teadmine sellest kuidas see

paik, kus sa elad, üldse On.

Samas ega see folkloor ei ole

ainult selline tore asi, mul on

väga hea meel et väga palju

asju on ka muutunud ajas. Kui

me räägime näiteks naisõiguslusest...sest

ega 17. sajandil

polnud üksikemadel siin midagi

eriti hullu, pigem oli tavaline

et kositi lapsega noorik ja et

saigi karjalapse kauba peale

või midagi sellist. Aga 19. sajandiks

oli see juba muutunud

ja tean oma esiema pealt, kes

lahutas oma abikaasast et see

oli kohutavalt raske, vaatamata

sellele et mees oli igati

problemaatiline pluss veel

varas ka. Et see oli tohutu

võitlus tuuleveskitega selleks

et seda paberit kätte saada. Et

need traditsioonid ei ole alati

olnud kõik sellised nunnud.

Nagu vene sõnum et kui

peksab siis armastab, see kehtis

Eestis ka tollal, seda võeti

elu osana. Kui sa loedki

näiteks Salme Aasmäe Läänemaa

pärimusi, siis on näha et

paljud lood ongi väga kurvad

just selles mõttes kuidas inimeste

maailmapilt oli ..

k i t s a s . J a a k s e p t e e r i t i

ebaõiglust, väga fataalselt, et

nii lähebki elu..

Me ju vaatame alati ajas tagasi

et kunagi olid head ajad aga

ma ei ole üldse nii kindel et

need ajad kõigiti head on olnud.

Mina küll ei oleks tahtnud

keskajal sündida..see oleks

ikka päris räme olnud..mulle

ikka õudselt meeldib voolav

vesi..ei tahaks ka kohe ära surra

kui keegi minu peale aevastab..kindlasti

on ka olnud

ilusat ja head aga täiesti romantik

ma ei ole. Mõnikord

me unustame ära kui hea meil

praegu on, ja kui palju lihtsam.

Enam ei pea kogu aeg kuduma

kui oled kontserdil näiteks..

TR-Aeg on edasi läinud, oleme

katkust pääsenud. Laulud on

aga meieni läbi tulnud.

MP-Jah ühtteist on tänapäevani

jõudnud. Ja seesama hiiepärimuse

või maausu teema,

vanavanemad veel mingeid

rahvatarkusi ning rituaale

mäletasid aga see pole ka selline

katkematu asi, mis meieni

on jõudnud tuhandete aastate

tagant. Tahaks väita et nad on

siiski taastatud, ning mõned

traditsioonid on sulaselged

väljamõeldised ka. Näiteks

pruudikatsumiste lood, need

olid mõnikord ikka väga suurel

määral mõne vanamehe haige

fantaasia. Kahtlen väga kas

kõik käis nii nagu Estide raamatus

Sass kirjutas..

TR-Kas üldse on võimalik korrata

sama vana tunnetust

MP-Mina ei usu seda, et see

oleks üldse vajalik aga miks

minevik on nagu oluline ja

mida võiks inimene püüda on

just see et mäletamine on oluline,

seda nii ajaloolises plaanis

kui hingelises. Ja teadmiste

edasikandmine, nende

kogumine ja kasvatamine. Ja

üleüldse on see normaalne -

ennast mõtestada teise olukorda

ja teise aega ning mõelda,

kasvatada empaatiat.

TR-Minu jaoks on see nagu kohaliku

mustri tajumise oskus,

mis ideaalis võiks tugineda

sisemisele tunnetusele ja

arusaamisele.

MP-Mida ma unustasin öelda

seoses digitaliseerumisega on

see et mäletamise võime

muidugi väheneb. Vanasti oli

ju kogu pärimus suuline, kõik

oli peas ja asjad jäid üldiselt

kiiresti ka meelde. Fakt on et

nüüd see pole enam nii, isiklik

mäletamisvõime väheneb

seoses arvuti kasutamisega

väga palju.

Roope Ahola

Helen Merila intervjuu Soome

kunstniku ja filmitegija Roope

Aholaga

R.A Jutustan publikule sellest

et eksisteerib selline akustiline

keskkond, mida olen siin kohapeal

lindistanud. Tegin seda

peamiselt varahommikuti, kella

viie ajal, siis kui ei ole ühtegi

segavat lisaheli. Nii et lindile

jäävad vaid linnud , loodus,

mõned häirivad masinad jms.

Festivali jaoks ehitasin oma

heli-installatsiooni käimla

taha nii et inimestel, kes

tualetis viibisid, said teatud

meditatiivse elamuse. Heliinstallatsioon

ei olnud liiga vali,

pigem aimatav ning peaaegu

märkamatut lisadimensiooni

tekitav. Nii et kõik kohe ei kuulegi

ja võibolla alles tagantjärgi

hakkavad mõtlema et

seal oli vist midagi. Kuulaja

j a o k s o l i i s i k l i k u õ n n e

küsimus, kas helilindistus, mis

nende kõrvu kostis oli loodushääled

või erinevad häirivad

masinavärkide helid.

H.M Nii et sa vahendad oma

tööga loodust. Võistled loodushäältega

R.A Jah, see on kohaspetsiifiline

ja manipulatiivne helimaastik.

Kõik lindistatud helid

on pärit siitsamast ümbrusest.

H.M Kui see on kohaspetsiifiline

siis sa ei kasuta neid helilindistusi

hiljem kusagil mujal või on

sul juba edasisi plaane

R.A Ma arvan et see ei töötaks

mujal sarnasel kombel nagu

siin. See töö on tehtud just siia

kuid tegelikult ma muidugi

saan neid helisid kasutada

edaspidi teistel eesmärkidel.

Siin keskendusin tööprotsessile,

seda tööd võiks nimetada

protsessikunstiks. Hakates

lindistama hakkad ka nägema,

ettekujutama edasisi käike, nii

et tulemust tööprotsessi alguses

ette ei tea. Kohaspetsiifilisusest

veel seda et otsides

kohta teose esitlemiseks festivalil

jõudsin sinna, kuhu ilmselt

iga külaline suure tõenäos

u s e ga v õ i b n e i l pä e v i l

sattuda. Nii kindlustasin omale

publiku olemasolu.

H.M Minuga läks nii et ma isegi

ei märganud su tööd, sest see

oli nii loomulik. Muidugi ma

kuulsin tavalisest suuremat linnulaulu,

kuid ma ei teadvustanud

et see on nii tänu sinu installatsioonile,

tänu sellele et

sina manipuleerid minuga...

R.A Jah, no ma tegelikult

mõtlesin sellele et mõned inimesed

teadsid mu installatsioonist

ning et info ilmselt

levib kõigini. Kuid mu publikuplaani

põhirõhk oli siiski korduvkülastuste

jooksul tekkival

arusaamal helitausta olemasolust.

Algselt kavatsesin isegi

intervjueerida korduvkülastaj

a i d n i n g u u r i d a n e n d e

muljeid, kuigi tegelikult siiski

publik ei ole kohustatud aru

saama et siin eksisteerib erinev

helitaust.

H.M Ma arvan et see on väga

vaimukas ja lahe töö mida sa

siin Muhus veel teed

R.A Keskkond on siin väga inspireeriv,

käin palju ringi ja

vaatlen. Siin on rahu ja avarus,

linnast midagi niisugust ei

leia.

H.M Festivali teema on Sada

Aastat, milline oleks seos selle

teema ja sinu töö vahel

R.A Jah, ma arvan et linnud

kes siin laulavad on need

samad kes ka sada aastat

tagasi. Tahtsin teha midagi

sellist mis erineb praegusest

rahvarohkest olukorrast ,

midagi arhailist. Minu töö toob

näiteks siia tagasi need linnud,

kes praegusel hetkel on põgenenud

mõnda rahulikumasse

kohta. Kuid samuti toon siia

lindistused muudest juhuslikult

tabatud helidest veidi

teisest ajahetkest ja kontekstist.

H.M Nii et tegu on põhimõtteliselt

helilise mälupildiga

R.A Jah, ma ise ei ole jõudnud

nii antropoloogilisele seisukohale

kuid jah minu lindistustest

võivad saada teatud

arheoloogilised artefaktid

tulevastele ajastutele avastamiseks.

H.M Veel mõeldes muutustele

siis mida sa arvad kas WWWebi

saab pidada üheks suurimaks

k a a s a e g a m õ j u t a n u d

muutjaks. Kas digitaliseerumine

on suurim muudatus inimkonna

ajaloos või kuidas

sina sellest mõtled.

R.A Teadlikkuse plaanis on

tegemist kahe otsaga asjagakogu

informatsioon on kättesaadav,

samuti on olemas pidev

infovahetus mille rõhud ja

valikud on samas manipuleeritavad.

Internet näib väga lihtne

kuid peab siiski suhtuma

ettevaatlikkusega, kui taodelda

objektiivsust. Internet on

kriitikavaba, kuid mis on hea

on see et ma saan sinna panna

oma lindude laulu lindistused.

Ja internetist saavad kõik neid

alati kuulata.


FUTU MUHU 2017

19

Anastassia Fomina

Anastasia Fominat Valgevenest

intervjueerib Tiiu Rebane

T.R Teie videote üldine meeleolu

on religioonikesne, kas selline

stiil on taotuslik ning mis

põhjustel seote oma tööd Andrei

Azsacra loominguga?

A . F T e g e l e n s a k r a a l s e

kunstiga, milles on omal kohal

sümbolismi ja vaimse alge elemendid.

Videotes esitan enda

tavaloomingut - kontseptuaalset

maali ning graafikat

Indo-Euroopa stilistikas.

Alates 2011 aastast on minu

eeskujuks Andrei Azsacra

filosoofia ja poeesia, mida visuaalselt

interpreteerin. Leian

et suudan Azsacra ideid publikule

selgemaks teha, pakkuda

lähenemisteed avamaks

v a a t a j a l e t e m a

mõttemaailma.

T.R Kuidas on tänapäeval võimalik

mõelda jumalatest? Kujutate

neid Hinduismi traditsioonis

ilusate, värviliste ja

rohkearvulistena..

A.F Ei olegi vaja jumalaid

analüüsida. Analüütiline on ju

mõistus. Kuid mõtted ei kuulu

hingele. Mõtlen et jumalaid

peab lihtsalt tunnetama, neid

peab armastama ja neid peab

teenima. Praegu on jumalad

huvitatud suurema hulga tervemõistuslike

inimeste tekkest

maapeale, ning sellest et tervemõistuslikkus

ilmutaks end

nii kujutavates kunstides kui

kõigil teistel elualadel. Juhin

oma töös palju tähelepanu

loomakaitse vajadusele, inimkond

peaks loobuma elusolendite

tapmisest, ärakasutamisest

ja muidugi liha

söömisest.See kõik on julm

metsikus ehk tapmine ilusate

asjade nimel. Ärgem unustagem

et iga inimene võib

t a a s s ü n d i d a l o o m a v õ i

putukana..

T.R Kuidas on jumalad seotud

kunstifestivali teemaga ehk vii

m a s e a a s t a s a j a

sündmustega?

A.F Jumalad on alati palju

enamat kui kõik inimlik. Jumalate

kohta võib öelda et

nad on super-managerid, kelle

kontrolli ning juhtimise all on

t e r v e d m a a i l m a d . S e e

tähendab et ka ajalugu kuulub

jumalate mõjuvälja. Praegusel

ajastul toimuvad meie planeedil

imelikud sündmused,

kasvab tõsiste probleemide

hulk. Kujuneb mulje et planeedil

on raske inimkonda üle

elada. Ilmneb aina enam

nüansse, mis justkui peaks

panema inimkonda mõtlema

ning globaalset tasakaalu

taastama. Minu hinnangul

peab inimkond tervikuna

eelkõige jõudma egoismist

loobumisse ja õppima jälgima

suuremate jõudude, ehk siis

jumala tahte, suunda. Inimesed

peaksid õppima kanaldama

jumalate tahet. Areng

toimub läbi teineteise teenimise

ja aitamise, ainult nii on

võimalik evolutsioon, kõik

muu on degradeerumine. Ainult

nii ei kahetse inimene oma

elatud aastaid.

T.R Olete sõnastanud uue suuna

kaasaegsele kunstile, palun

rääkige oma teooriast lähemalt.

A.F Jah, olen mõtisklenud

teemal Uus Kunst, nimetasin

kontseptsiooni lühidalt Sov-

Art´ks.

Tegemist on müstilis-sümbolistliku

kunstiga, mis läbi

primitivismi prisma on orienteeritud

väga laiale auditooriumile.

Visuaalsete instrumentidena

kasutavad maal, fotograafia

ja graafika sakraalseid

ja-või primitiivseid eelajaloolisi

sümboleid.

Absurdselt Apokalüptiline

Kunst on uue ajastu kunst, mis

ühendab eneses kolme stiili,

milleks on -

1 . K a o o t i l i n e m a a l , m i s

ühendab eneses paradoksaalselt

kõikvõimalikke erinevaid

vastuolulisi kontseptsioone

ning stiile. See on

e b a l o o g i l i n e , k a

irratsionaalne, moonutav ja

tahtlikult segadusseajav meetod.

2. Sakraal-initsiatsiooniline

maal, vahe-etapina üleminekul

Sakramentaalsesse,

töötab publiku varjatud potentsiaali

avaldumisega ning

tema minevikumäluga.

3. Sakramentaalne maal, on

stiil millega töötavad kunstnikmüstikud.


20 FUTU MUHU 2017

Merle Luhaäär

Helen Merila (HM): Oled kunstiteadlane

ja kunstnik. Kuidas

väljendub see sinu töödes?

ML: Minu kunstiprojektides ei

väljendu kuidagi kunstiteadlane,

vaid ainult kunstnik.

HM:Räägi palun lähemalt festivalile

pakutud videost.

ML: "Confession" ehk "Pihtimus"

on teema, millega olen

tegelenud juba paar aastat.

See on seotud aususega iseenese

vastu. Ei saa olla aus

teiste vastu kui tõde iseeneses

on leidmata. Videos tasuks jälgida

kahte erinevat narratiivi -

kirjateksti ja suusõnalist, mis

paradoksaalselt on samal ajal

paralleelsed ja kattuvad.

HM:Futu Muhu 2017 teemaks

on 100 aastat. Kuidas su videoteos

selle teemaga haakub?

ML:Kas sa mäletad seda mäng

u , m i d a m e l a s t e n a

mängisime: keegi ütles mingi

sõna ja teine pidi ütlema esimese

ettejuhtuva sõna, mis

talle sellega seostus? Mõiste

"100 aastat" seostub minu

jaoks esimesena Kolumbia kirjanik

Gabriel Garcia Marquez´i

romaaniga "100 aastat üksildust".

See on kohutavalt

ausalt kirjutatud romaan...nii

aus, et mõjub suisa julmana.

"Confession" on sama aus.

100 aastat on aeg, kuhu

mahub terve inimese elu. See

on igavik. Igavikus pole valehäbist

tingitud poolikuid

tõdesid ega ausaid valesid.

HM:Saan ma õigesti aru, et

sinu töödes on muuhulgas

teatav kriitikanool kaasaegse

tarbimisühiskonna suhtes?

ML:Ma isegi ei ütleks, et see on

k r i i t i k a n o o l . P i g e m o n

tegemist tähelepanekuga,

konstanteeringuga, et nii on.

Meil, inimestel, on omad

toimemehhanismid ja me vajame

lunastust, indulgentse ei

mõeldud välja niisama. Oleme

needsamad, kes olime 100 aastat

tagasi. Ainult meie ja meie

lunastuse nimed on muutunud.

Tegemist on müt

o l o o g i l i s e ü m-

bernimetamisega. See, mille

järel käidi kunagi Jumalaema

Kirikus Pariisi, asub nüüd Selfridge´i

kaubamajas Londonis.

HM:Milline roll on sinu töödes

t i h t i k u j u t a t u d

loomamotiividel?

ML:Loomad on ausad, läbi aegade.

Need on inimesed väljaspool

aega ja kohta...ilma logode

ja seerianumbriteta.

HM:Kuidas on sinu töid siiani

vastu võetud?

ML:Minu töid on kas vastu võetud

või mitte vastu võetud.

HM:Oled kunstnikuna aktiivne

ka sotsiaalmeedias. Kui oluline

on tänapäeva infoküllases

maailmas olla inter- ja proaktiivne?

Kas virtuaalkeskkond

asendab galeriiruumi?

ML:Virtuaalkeskkond on 21.

sajandi aeg-ruumis primaarne.

See ei asenda galeriid ja vastupidi...galerii

ei asenda virtuaalset

keskkonda. Galerii on

miraažina mõjuv oaas. Jõgi on

oma suunda vahetanud.

--

Helen Merila videointervjuust

Merle Luhaäärega

ML: Video nimi on "Confessions"

ehk siis "Pihtimus".

Tegelenud olen ma selle pihtimuse

teemaga juba umbes

2-3 aastat ja algas see kõik

sellest, et mul tekkis võrdlus

kirikute ja katedraalide ja

pühakodade ning kaubanduskeskuste

ja brändipoodide

ja firmade vahel. Teksabrändid

hakkasid mulle ühel hetkel

tunduma indulgentsidena ehk

lunastuskirjadena, millega ennast

pattudest vabaks osta. Ja

selles videos jooksevadki paralleelselt

kaks liini, üks on

hästi personaalne ja teine on

selline üldine ja need kaks liini

on smaal ajal paralleelsed ja

samal ajal kattuvad. Kui kuulata

heli ja lugeda smaal ajal

subtiitreid, siis nad on üsna

vastuolulised aga ma usun, et

siin tekivad igaühel omad

seosed ja isiklikud momendid

sellega.

H.M: Aga, Merle, milline sinu

kirik on?

ML: Minu kirik.. Ma olen nii tänapäeva

inimene, et kindlasti

minu kirik on sama, mis teistelgi

21. sajandi inimestel aga

ma tunnen ikkagi lähedust ka

vana kirikuga, kuigi ma pole

isiklikult usklik ja ei kuulu

ühessegi usuliikumisse ega

kirikukogukonda. Mul on kodu

lähedal Nevski katedraal ja

seal on üks ikoon, millega ma

käin aeg ajalt jutlemas.

H.M: Kasutad oma töödes - nii

videotes kui ka staatilises kujutavas

kunstis - palju digitaalseid

vahendeid. Kuidas suhtud

suurde digipöördesse? Saan

aru, et sind mõjutab see vist

positiivselt?

ML: Kõik suured asjad on kindlasti

peale selle, et toovad

kaasa palju võimalusi, on ka

k i n d l a s t i o h t l i ku d . M i d a

rohkem asjad arenevad, seda

suuremaks lähevad ka kindlasti

ohud võimaluste kõrval.

Antud juhul ma arvan, et see

on väga positiivne pööre ja

annab ikkagi meeletu võimaluse

jõudmaks kõikide inimesteni

ja ühendada inimesi

ja teha üldistusi. Mina isiklikult

segan palju oma meediume -

ma maalin, teen graafikat,

videot ja mulle meeldib

taaskasutus. Võtan tihti oma

vanad tööd ja liidan nad

kuskile kollaaži ja videosse

ning neist saavad rakukesed

uuest tööst.

H.M: Tulles tagasi 100 aasta

teema juurde, siis kui sa saaksid

midagi muuta viimase sajandi

juures? Mis oleks võinud

sinu arvates muuta maailma

tesies suunas?

ML: Ma arvan, et asi liigub

õiges suunas. See on õiglane,

et kõik saame ise valida oma

kiriku, et me pole nii öelda

sunnismaised. Eks me teemegi

kõik ise oma valikud nii head

või halvad kui need ka pole.

H.M: Räägi palun oma magistritööst,

millest see räägib?

ML: Ühel hetkel hakkasin

mõtlema, et praegu on kunstim

a a i l m n i i v õ r d l a i a l i

valgunud, et miski ei ole miski

ja kõik on kõik, siis leian, et

selline definitsioonidest ja piiridest

loobumine on positiivne,et

uusi piire maha panna

aga kui seda uute piiride mahapanemist

lükatakse pidevalt

edasi ja seda ei toimu, siis on

tulemuseks üks suur segadus.

Minu meelest on kaasaegse

kunstimaailma tunnuseks

segadus ja piiritlematus ja on

võimatu öelda, et msiki, mida

kunstnik kunstina esitleb ei

ole kunst aga tihtipeale mina

kui auditoorium tunnetan intuitiivselt

et tegemist ei ole

kunstiga. Hakkasin mõtlema,

kas oleks kuidagi võimalik

kindlaks teha mingisugunegi

õhkõrn fakultatiivne piirjoon,

et mis juhul välja pakutud teos

või projekt või idee on kunst ja

mil juhul ta on karikatuur,

käsitöö, koomiks või ükskõik

milline teine olemus. Jõudsin

selleni, et kunst peaks tekitama

vaatajas loomemomendi.

Kui seda ei teki, siis on suur

punane küsimärk. Mina kui

publik olen kunstiteose ees, ja

l o e n s e d a ü h e s e l t , s i i s

tegemist on mingi väga ühese

sõnumiga, milles mul puudub

võimalus kaasa rääkida. Juhul

kui seda ei ole ja ma hakkan

ikkagi analüüsima, mida ma

näen ja tunnen ja jõuan mingi

uue lahenduseni, siis sel juhul

on kahtlemata olnud tegemist

kunstiteosega. Ja toetusin

oma otsingul palju Umberto

Ecole, tema koodiloome teooriale

ning Theodor Adornole,

kes võrdles omal ajal raadiot

kui monoloogi ja kunst kui

selline võrdus dialoogi vormiga.

Tõin ka sisse Roland

Barthes´i, kellel on ka avatud

ja suletud tekstidest jutt. Nii et

kunstiteos on kahtlemata

avatud tekst, mis tähendab

seda, et nii sina kui mina kui

publik saame seda ise edasi

mõelda, luua, analüüsides olemasolevat,

liites kunstniku

koodiga iseenda koodi ja

saades tulemuseks täiesti uue

originaalse koodi.

H.M: Kas sa arvad, et koomiksit,

karikatuuri või käsitööd ei

anna mitmeti lugeda või leida

sealt sügavamaid tähendusi?

ML: Ei arva. Arvan, et tänapäeval

žanri välise kuju järgi ots

u s t a d a , m i s p u h u l o n

t e g e m i s t k u n s t i g a , o n

võimatu.


FUTU MUHU 2017

21

Jana Zatvarnicka

Tiiu Rebase intervjuu Slovakkia

kunstniku ja residendi Jana

Zatvarnickaga

TR-Palun tutvusta end, kust sa

pärit oled ja mida sa siin teed

JZ-Tere, olen Slovakkiast, olen

29 aastane ja õpin Düsseldorfi

Kunstiakadeemias maali.

Enne seda õppisin Slovakkias,

samuti maalierialal kuid süvenesin

oma töödes aina enam

enam kaasaegse ideekunsti

põhimõtetesse ning otsustasin

õppida juurde kontseptuaalse

kunsti traditsioonist riigis,

mille kunstnikke ma väga austan.

TR-Milline on maali olukord tänapäeval.

Kas klassikalist kunstivormi

on tänapäeval kerge

või raske viljeleda.

JZ-Ma arvan et jah raske,

samaaegselt eksisteerib väga

palju teisi trende, teisi publikule

ning kuraatoritele palju

kergemini mõistetavaid tendentse.

Leian et maalikunst on

väga suur väljakutse nii

vormiliselt kui sisuliselt ja ka

minu enda kui maalija jaoks

on see meedium väga keeruline

küsimus.

TR-K a s m a a l i k u n s t i g a

tegelemist saab pidada vastuseisuks

üldisele digitaliseerumisele.

JZ-Jah olen nõus, see on

samuti võimalus individuaalseks

eneseväljenduseks

ning sellises otsekoheses individuaalsuses

on klassikaline

kunst vastand digitaalsele

maailmale.

TR-Kuidas sa ühendad oma

teised huvid ja tegevused isikliku

kunstnikutegevusega. Tean

e t t e g e l e d i d a m a i s t e

võitluskunstidega, kas see

aitab sind kui kunstnikku, kas

sa leiad sealt mingeid erilisi

meetodeid oma kunstiteoste

tegemiseks.

JZ-Minu jaoks on see väga oluline

teema, see puudutab

minu tööde sisulist aspekti.

Oma keha kontrollimisoskus,

mis võitluskunstiga kaasneb,

on maalis oluline kuivõrd ka

maalimine on väga füüsiline

tegevus. Samuti on oluline siin

et armastan maalida üsna performatiivses

stiilis. Kehakontrolli

juurde õppides täiustub

tasakaal keha ja mõtlemise

vahel. Samuti tasakaalustub

emotsionaalne külg, eelkõige

lähenemisel maalile.

TR-Oled nüüdseks mõnda aega

töötanud siin residentuuris, kus

otsesed tingimused erinevad

n o r m a a l s e t e s t s t u u d i-

otingimustest väga palju. Millised

on sinu muljed seda tüüpi

töökeskkonnast. Kas oled sa

saanud rahuldavaid tulemusi

või pigem keskendusid rohkem

siinsele erilisele tööprotsessile.

JZ-Mul oli siin hea võimalus

töötada üksi, eraldi stuudios,

mis oli minu arvates väga kena

ning mul oli seda väga vaja.

Kogu siinne keskkond inspireeris

mind tugevalt, nii et

tegin ka teisi töid, mitte ainult

m a a l e . O l i h ea j a ü s n a

tasakaalukas protsess. Sain

kena kogemuse ja aega et

ideid arendada.. Jätkan siin

alanud mõtetega ka edaspidi.

TR-Tean et oled elanud erinevates

maailma paikades.

Sõidad siit edasi Mehhikosse.

P a l u n s i n u k o m m e t a a r i

küsimusele, miks on kunstnikule

oluline selline maailmas

ringirändamine.

JZ-Saan väljendada ainult

oma isiklikku arvamust kuid

mulle on see oluline eelkõige

seetõtu et vajan nö otsest puudutust

või otsest elamust asjade

ja kohtadega. Ainult kohal

olles on võimalik tunda

neid erilisi vaibe ja energiat,

saada kätte see tegelik tunnetus

mida on võimalik panna

kunstiteosesse. See on mulle

väga väga oluline. On inimesi

kes armastavad jääda oma

stuudiosse ja maalida vaid

seal kuid mina ei saa ilma isikliku

kogemuseta. Igaüks ise

teab mida ta vajab oma tööks,

ja mina vajan otsekontakti.

TR-Küsin vahele ühe praktilise

küsimuse-kas kaasaegsel inimesel

on raske kohaneda siinsete

väga lihtsate eluoludega.

JZ-Minu jaoks oli kõik lahe,

mulle väga meeldis. Teiste kohta

ei oska öelda, kuid mulle

meeldis.

TR-Aitähh. Räägi palun oma

tehtud töödest lähemalt.

JZ-See mida ma soovisin

saavutada oli ühendada ekspressiivne

maal tegevuskunstiga

ja mingite performatiivsete

lähenemistega. Minu

Eestisse tuleku esimene

põhjus on selles et ma väga armastan

Eesti performansikunsti

ja hindan siinset suhtumist

performansi. See oli esimene

asi, mis mulle kunagi muljet

avaldas. See kuidas inimesed

siin performanssi teevad, arvan

et see on siin väga kõrgel

tasemel ja ma alati naudin siinseid

etendusi. Sain sellest

suurt inspiratsiooni et teha

oma performansse. Samuti

mõeldes sellele mida ma omaltpoolt

saaksin siia tuua siis

jõudsin järeldusele et hea

oleks proovida ekspressiivse

maalistiili ja performansi

ühendamist. Mida ma aga siin

sisuliselt otsisin oli liikumine,

ideed liikumisest meis endis ja

m e i e ü m b e r. N i n g s e l l e

väheekspluateeritud teema

käsitlemine otseses tööprotsessis.

TR-Kas oli viga et me ei asunud

sind kohe filmima siis kui sa

stuudios töötasid. Sest ilmselt

me oleme nüüd jäänud ilma

kujundist ja sellisest protsessinägemusest

mida sa ise lood

maalides.

JZ-Ma ei tea, ma tegelikult veel

ei tunne end väga mugavalt

avalikkuses töötades. Töötan

esialgu veel omaette, ma ei armasta

eriti kui keegi vaatab.

Näiteks Saksamaal me jagame

stuudiot mitme kunstnikuga,

sageli 9-10 inimest töötavad

ühes ruumis. Nii et siin ma

tundsin end üksi stuudios

nagu paradiisis oma suure

lõuendi ees.

TR-Tean et sul on tulemas

isiknäitus. Kas mõni siin tehtud

töö läheb ka sinna.

JZ-Jah kindla peale, räägin

avamisel kindlasti ka mõjutustest

ja kogemustest, mida

olen saanud siin ja mujal

maailmas.

TR-Festivalil oli su väljapanek

siin väljas, märkasin et su

tööde stiil jaguneb kaheks abstraktse

ja realistliku vahel. Kas

see oli algne plaan või said sa

siin kohapeal mingeid realismi

impulsse.

JZ-Jah see oli juba algselt

plaanitud nii. Olen varem palju

miksinud erinevaid stiile

o m a v a h e l , ü h e l m a a l i l

korraga.

TR-Räägi palun ka videost

mille Futu Muhule esitasid. Tegid

selle siin saarel, tegemist

on võitlusstseeniga, räägi millega

sa võitled

JZ-Kiviga võitlen..

TR-Kuidas sa filmi tegid ning

kust tuli see idee - kiviga võidelda

JZ-Idee tuli mu varasematest

pendliteemalistest töödest.

Pendel on minu jaoks väga

kaasahaarav objekt, kujund

millel on minu jaoks tugev

hüpnootiline effekt, eriti kui

neid pikemat aega jälgida.

Olen teinud mitmeid installatsioone

ning siin Muhus tekkis

soov seda ideed veelkord

teostada. Eriti kui nägin ümbruskonda,

mis peaaegu

nõudis et seda tööd uuesti

teeksin. Nii ma otsustasin et

valmistan siin kivipendli,

tegemine võttis hulga aega ja

jõudu ning peale nelja tundi

katsetamist mõtlesin et Jumal

küll ma olen juba nii kaua

võidelnud selle kiviga siin.. Ja

sel hetkel saingi aru eelseisva

töö uuest sisust - selleks sai

võitlus kiviga. Nii ma selle loo

vormistasin, tegin video sellest

kuidas ma nii väga soovin

midagi saada, tahan üliväga

mingi asja ära teha ning

kuidas see pole võimalik sest

ilmselt on olemas mingid

teised printsiibid või asjad mis

toimivad, kehtivad ja vajavad

teostamist. Ühesõnaga see

mõte on osaliselt ka veidi rumal

või tobe, inimesed sageli

võitleks justkui kividega nagu

vaenlastega, keda nad on ise

loonud. Nii et see vist oli see

idee, milleni ma siin protsessi

käigus jõudsin.

TR-On mitmeid klassikalisi lugusid,

ka Eesti kirjanduses, mis

räägivad just samast asjast

ehk kiviga võitlemisest või siis

nö eksistentsiaalsest jändamisest..

Väga realistlik lugu, traagiline

või kangelaslik. Eesti kontekstis

mulle tundub et oled tabanud

kohalkku närvi.

JZ-Jäin ise mõtlema festivali

tänavuse teema üle ehk Sajast

aastast Muhus, ning peale

väikest uurimistööd nägin et

ajalooliselt on siin toimunud

üks võitlus teise järel. Sõda,

sõda, sõda.. Mõtlesin et OK,

püüaks vaadata sügavuti ja

jõuda juurteni et mida see

tähendab üldiselt ja mida see

tähendab mulle endale. Anda

välja oma isiklik arvamus.

TR-Tundub et jõudsid üldkehtivate

tulemusteni.


22 FUTU MUHU 2017

Karl-Kristjan Nagel

dine tendents iseendasse

süvenemise suunal on tingitud

ka digitaliseerumise läbi muutunud

maailmast? Tänases

maailmas näivad pea kõik traditsioonilised

piirid kaduvat,

neid seavad nüüd ju pigem sotsiaalne

kuuluvustunne pilveriikides.

K-K.N Ma ei tea, mida kujutab

endast digitaliseerumine...

Seda, et inimtunnetus taandub

algoritmidele ja muudele

tehniliselt konstrueeritud võrranditele?

Teosed Last-Studio videosarjadest

- Lihakommid, Meedia

Entroopia, Lumpen Intelligents

ja Stiihia Femina, War and

nothing but war / Sõda ja ainult

sõda

Eha Komissarov on öelnud -

Karl-Kristjan Nagel jõuab oma

parimates töödes välja autentsete

kirjeldusteni surmast,

süüst ja sõjast, tehes seda kõik

poliitiliselt angazeeritud kunstniku

negatiivsetest tähendustest

küllastatud märgi all.

Helen Merila intervjuu Karl-

Kristjan Nageliga

H.M Sind korduvalt tituleeritud

sotsiaalpoliitiliselt teravaks

kunstnikuks või siis ka mõttekunstnikuks.

Kuidas on kujunenud

sinu tee kunstnikuna?

K-K.N Võibolla olengi olnud

korduvalt terav, tahaks küll kahelda

selles sest mingit

loogilist või nö. positiivset

edulugu sellest tekkinud pole,

kuid arvatavasti pole see olnud

ka mu algne eesmärk. Vii

m a s e k ü m n e a a s t a

globaalsed arengud on näidanud,

et taastekkinud idalääne

vastasseis ja ühiskondlik

polaarsus on ühendanud ka

kõigi osapoolte parima poliitilis-kultuurilise

opositsiooni.

Enamus muidugi ei mõista

seda ja peab konservatiivsemat

sotsiaalkriitikat ekslikult

äärmuslikuks, saades oma

ideoloogilise baasi ja juhised

peavoolumeediast, samas

nägemata et igasugune aktiivsem

protestimeelsus juba

ammu manifesteerib ennast ja

on ekstremiseerunud. Isegi

asotsiaalidel mõnes varjatud

kohas ( nt. Twin Peaks'i uues

teleseerias ) või riigis võib olla

oma isiklik massiliikumine ja

juba teostatud ( edukalt läbiviidud

) revolutsioon.

Ma ei mäleta, et oleksin ennast

nimetanud mõttekunstnikuks,

samas on mõtlemine olnud

mulle väga lähedane ja saatnud

isiklikul kunstnikuteel.

Olen kujunenud maalikunstnikest

vanaisa ja isa õpetuste

j ä l ge d e s , ka s va n u d ü l e s

k e e r u l i s e l a p s e p õ l v e

tingimustes, tagasihoidlikes

majanduslikes oludes. Mida

kõike püüan omaltpoolt endiselt,

nii vaimselt kui materiaalselt

nüüd ja edaspidi lahendada.

Maalikunst oma üldmõjult

on siiski suures osas visuaalne

pilt, seetõttu tegelengi

viimasel ajal oma isikliku

hinge kokkupanekuga, et taastada

mingi terviklikum side.

Olen teinud maaliseeriaid autsaideri

staatusesse langenud

või unustatud konfliktidest ja

filmidest. Kindlasti on paljude

tööde taga ka personaalsem

seos ja üheks lähituleviku suunaks

võikski olla selle seose

vahetum edastus.

T e h a n ö . r o h k e m o m a

loomingut, teadlikult eraldudes

igasugustest ühiskondlikest

kohustustest ja valikutest

vasak-parem, vaenerikas

skaalal. Lisaks see

teema, et antud globaalne

valdkond on minujaoks läbitud

- ta toimub ka iseseisvalt

i l m a m i n u p o o l s e p ü s i va

tähelepanuta. Niikuinii, aja

möödudes, varsti, on näha, et

kõik süvenevad rohkem iseendasse,

eriti need kes mingil

põjusel pole seda saanud

varem praktiseerida.

H.M Kas on võimalik, et üleül-

Võibolla on see eemaldumine

va ra s e m a s t r ea a l s u s e s t ,

mingist vaimsest tasakaalust

ja see äärmuslik kaasaja polariseerumine

on ka 0-1 sign

a a l i d e , m u s t - v a l g e

maailmapildi jaotuse tagajärg.

I s e e n d a s s e s ü v e n e m i n e

eelkõige võiks tähendada

midagi eksistentsiaalset ja

universaalset, võimalust kinkida

endale lisa mõtlemisaega.

Paljulugenud kuid sisulise huvi

ning mõtte kaotanud inimene

võib öelda, et neile eksistentsiteemadele

pole midagi

enam lisada. Paljud lasevad

end lihtsalt kanda kogu sellel

piirideta sotsiaalsusel ja kultuuril

- kõigel sellel mis liigub

sisuliste vastuoludeta pideva

muutuse ja kõige aktsepteerimise

ning jaatamise märgi all.

Võib vastata tõele, et paljud

enam ei jõuagi kunagi mingi

suurema ühiskondliku või subjektiivse

eituseni. Tänapäeva

heaoluühiskonna eeliseid järgivad

indiviidid puht alateadlikult

väldivad konflikte, ei

teadvusta sellest tingitud

kaugemaleulatuvaid psühholoogilisi

ohte ja elavad oma

kuuluvustunde ja sellega kaasnevad

nõudmised, pretensioonid

ühiskonnale välja

mingis teises x-astme vormis.

M ä n g i v a d n ä i t e k s a r v u-

timänge kuni totaalse resigneerumiseni,

kuid arvatavasti

ka sellel on oma

kaugeleulatuv isiklik pedagoogiline

mõju. Samas kaotatud

ajaga meelelahutusele,

mille hulka kuulub lisaks sotsiaalmeediale

kindlasti ka suur

osa kunstist, käib see suurem

maailm ( reaalsem ja veel

küünilisem ) ning seda organiseerivad

huvijõud, inimesed

ja struktuurid meist kindlasti

varem või hiljem üle pea. Inimesed

on erinevad, nende

elukeskkond, huvid, analüüsivõime

ja valulävi. Hoolimata

kõigist tehnilistest arengutest

ja nn. turvatud heaolust on ta

endiselt kergestimõjutatav

emotsionaalne olend. Kuivõrd

veel rohkem masinlikuks ja sõnakuulelikuks

on võimalik

m u u t u d a , j u h u l k u i s u

maailmapilt võibolla totaalselt

erineb mingitest ebaadekvaatsetest

programmeeriatest.

Iseendasse süüvimisel sellel

raskel analüütilisel arenguteel

on oma õigustus. Võime tunnetada

tõesti mingit tähenduste

devalveerumist, siis kui

kõike sealhulgas inimeste ja

iseenda elusid on võimalik

nonstop pildiliselt salvestada

või kustutada.

Kõik need tajud virtuaalreaalsuse

kui reaalse koopia ning

aseaine suhtes on sedavõrd

vabamad kuivõrd me ise pole

end selle kõrvaltvaadates eluvõõra

ja lähikontaktis olles

kindlasti väga funktsionaalse

m a a i l m a g a p r a k t i l i s e l t

sidunud. Meie, 90-ndate generatsioon

on siiski peamiselt


FUTU MUHU 2017

üleminekuaja mõistega seotud,

see tähendab siis permanentselt

vist kõike, nii tehnilisi

kui riikidevahelisi digi- ja

ge o p o l i i t i ka v õ i d u käike .

Omades lähedast kogemust

minevikust, omame võibolla

rohkem informatsiooni inimeksistentsi

ja ühiskonnakorralduste

kohta ning oleme

rohkem immuunsed ükskõik

siis millistele uutele militaartööstuse

poolt väljatöötatud

- etteantud valikuvõimalustele.

H.M Kuidas vastasid sinu Futu

Muhu festivalile esitatud tööd

kuraatori küsimusele viimase

100 aasta kohta ajaloos?

K-K.N Kuraatori poolt valitud 4

videot pärinevad minu 2001 a.

alustatud videoseeriatest mis

vahendavad religioosselt fundamentaalset

ning vaimselt

äärmuslikku ülevõtmist ja

rõhumist kohalikus keele- ja

kultuuriruumis. On selle taevalähedase

valgustusliku

k a o s e v a h e n d a j a k s s i i s

omakultuuri- või võõrkultuuri

kandjad ning misjonärid, vahet

tegelikult pole. Pigem

räägib universaalsest rahamaailma

diktaadist inimhingede

ja ajude üle, levinud

tsivilisatsiooni probleem

mis ei aegu vist kunagi. Kindlasti

mitte esimese 100 aastaga

ühele usinale väikerahvale,

võib-olla.. Videote helitaust

pärineb meie raadiokanalitest

- sealt omavoliliselt lindistatud

usu-, vestlus ja uudissaadete

lõikudest. Kõik, arvan

töötab ka praegu, 16 a. hiljem.

Ja kultuurilist revolutsiooni on

endiselt vaja, sellist pidevat

igapäevast "Ärgake!" stiilis

kunstniku enesetunnistust.

Vastasel korral kogu see sfäär

sulgub ja ebaõnnestub isiklikus

kunstniku plaanis, kellegi

teise ja kolmanda osapoole

huvide nimel. Sest kõik muud

omakasupüüdlikud ja ignorantsed

vaated vaid tuhmistavad

mõistust ja tähelepanu.

Sandra Jõgeva

Helen Merila intervjuu Sandra

Jõgevaga

H.M Millise tööga plaanisid festivalil

esineda ja kuidas

seostus see festivali teemaga

"100 aastat"?

S.J Plaane oli mitmeid ja

omavahel konkureerivaid.

Kuna nendest mitme oluline

komponent on üllatusmoment

ja tahan neid ideid veel teostada,

siis ma ei soovi siinkohal

rohkem avaldada.

H.M Milline on Sinu arvetes viimase

saja aasta olulisim sündmus?

S.J Kuidas valida Eesti iseseisvumise

ning taasiseseisvumise,

I ja II Maailmasõja vahel?

H.M Kuidas Sina interdistsiplinaarse

kunstnikuna suhtud

world wide web´i tulekusse või

digipöördesse, mis paljude arvates

on üks suurimaid muutuseid

inimkonna ajaloos?

S.J Kas suurem muutus kui

näiteks elektri või bensiini kasutuselevõtt?

Loomulikult on

see inimeste elu tohutult

mõjutanud; muutused on

minu arvates eelkõige kommunikatsiooni

ning meediatarbimise

alal. Aga ma arvan,

et nn digipööre on interdistsiplinaarsete

kunstnike elu

muutnud vahest vähem kui

meediakontsernide juhtide ja

töötajate oma.

H.M Miks Sa siiski loobusid sel

aastal Futu Muhu festivalil

esinemast?

S.J Otsustasin, et ma ei toeta

süsteemi, mis on tekkinud

mingite üsna hiljutiste tendentside

valguses kunsti rahastamises.

Olukorda, kus ka

mitu aastat toimunud rahvusvahelised

kunstisündmused

võivad rahaeraldustest täiesti

ilma jääda või saada rahastuse

viimasel minutil ning vajalikust

palju väiksemas

mahus. Mina kui osaleja

oleksin pidanud Kulkast ise

küsima. Vastuse oleks saanud

kõigest nädal, äärmisel juhul

kaks enne ürituse toimumist.

Tundus õigem ning kõigile, nii

korraldajatele kui endale

kõige säästvam loobuda kohe,

mitte esitada taotlus ning jääda

viimasel hetkel saabuvat

vastust ootama. See oleks ka

vastuolus faktiga, et ettevalmistuse

ning kulutuste

tegemisega oleks pidanud

kohe alustama, juba enne

taotluse esitamist.

Öösel kui kilklased ja sorilased

laulavad

kasutades oma tiivapeegleid

23

ise sõjaks valmistet hobuste

sarnased

öösel

kui veidi väiksemad tirtsud

(keda võib jaotada kahte ryhma

tirtsud ja sirtsud)

kuldpärjad peas

näod just-kui inimese nägu

laulavad

ja neil on soomusryyd otse

kui raudryyd

ja juuksed nagu naiste juuksed

öösel kui kuuled et keegi oleks

justkui enne lahkumist

avanud sygavuse kaevu

ööambient zombidele

Meelis Salujärv


24 FUTU MUHU 2017

Woldemare

Helen Merila intervjuu Aare Erm

u s e g a , m u u s i k u n i m e g a

Woldemare

W o l d e m a r e o n o l n u d

muusikaliselt aktiivne 90-ndate

aastate alguses ning peale 25

aastast vaikimist on ta tulnud

n.ö kapist välja looma uusi helisid,

mis on kantud autori

sisekaemuslikest rännakutest.

Helen Merila: Festivali kuraator

pani ette sellise teema "100 aastat",

millega see sada aastat

sinule seostub?

W: Minu muusika ei läinudki

selles mõttes teemasse. Ma

sain aru, et see on selle festivali

üldine suur teema, aga ma

ise ei valmistanud midagi ette

selleks teemaks. Ma natukene

võib-olla vedasin neid alt, aga

see kava, mida ma esitasin eile

või mängisin, saab olema ühel

varsti ilmuval plaadil. Asjade

kokkulangevused on mõnikord

üsna huvitavad ja see plaat

hakkab ka nime kandma "Miski

pole lõplikult kadunud". Suures

plaanis ühtib see saja

aasta teemaga, et igast kammajaad

ja asjad.. sõjahirmud,

aga lõplikult pole miski

kadunud. See saab plaadi

nimeks ja see oli eilse live'i

nimi ka. See ei ole otseselt

selle ürituse jaoks tehtud kava

või välja mõeldud nimi, aga

n e e d l ä k s i d o m a v a h e l

mõnusalt kokku.

H.M: Ma ei tea kas sa oled

nõus, et viimaseid 100. aastat

jääb ajalukku meenutama üks

suuremaid pöördeid inimkonna

ajaloos milleks on World Wide

Web. Kas sa oled pigem kriitiline

või oled sa positiivselt meelestatud

digimaailma suhtes?

W: Ma olen tegelikult kriitiline.

Mul on 18. eurone telefon

taskus. Ma vägisi kasutan

arvutit ja mingit tahvelarvutit.

Kui seal midagi kinni kuskilt

jookseb, siis ma olen hullult

hädas ja närvis - ühesõnaga,

ma olen nõukogude aja laps,

mulle meeldis see vana asi

rohkem. Ma arvan, et ma

o l e k s i n s a a n u d e n n a s t

m u u s i k u n a s a m a m o o d i

reklaamida ja publicytit teha

teistmoodi - ajalehtedesse artikleid

kirjutades, esinedes. Ei

pea selleks üle webi kuskile

midagi ..täna teed, homme

juba riputad kuskile üles..

Progress on vältimatu, aga

keegi ei ole kuskil öelnud, et

see hea on kuhu ta läheb. Ta

on mugav niikaua kui see

töötab.

H.M: Sa oled pigem kriitiline?

W: Kergelt jah, võib-olla ma

olen laisk, et ma pole piisavalt

õpihimuline või ma ei taha

areneda edasi selles vallas, et

tee selgeks omale need asjad,

kõik on lihtne, sa tead kuhu

vajutada, mida lugeda.

H.M: Sa ütled, et sa oled 90ndate

algusest olnud aktiivne

muusik, kuidas see tee on kulgenud,

sa hästi palju räägid

sellisest "sisekaemusest" niipalju

kui mul õnnestus sinu kohta

uurida. Kas pigem see ongi

tunnetus, enda sisse vaatamine

- kuidas sa vaatad endasse?

W: Need lood, see muusika on

sündinud alati ikkagi sellest,

et kui on mingisugune ahastus

peal või mingi kassi mure või

mingi selline mingisugune sügavam

mõte, ongi mingid

meenutused oma tehtud- või

tegemata asjadele, suhted kellagagi.

Need helid ei ole ükski

sündind niisama, et hakkan

midagi trillerdama. Näiteks

loo nimi on tulnud mingisugusest

sügavast mõttest või see

lugu ise.. kõik on seotud sissepoole

vaatamistega. Mul on

enda jaoks selline vaatleja

positsioon, tunnetan end kui

vaatleja. Ma ei taha väga eriti

osa võtta asjadest, vähe kontakteerun

võõrastega, olen

võimaluse piires omaette ja

siis see omaette olemine

annab piisavalt palju aega sissepoole

vaadata. Ümberringi

toimub ka piisavalt selliseid

kriitilisi, õnnetuid, kurbi ja

põnevaid asju. Minu jaoks on

kurbus loojaks. Mitte halvas

mõttes, aga just ongi selline,

mõnus kurbus paneb looma.

H.M: Nii et, sa siis tegutsed

muusikuna pigem üksi?

W: Jah, tänu tehnoloogiale,

tuleb aitäh öelda, nüüd ma

sain aru, et võin ka üksi teha

kuskil mingi ar vutiga ja

toimetada. Selles mõttes jah,

aitäh tehnoloogiale. Nüüd

olen hakanud uuesti muusikat

tegema, ma nimetan seda

"kapist välja tulemiseks".

H.M: Kuigi sa ütled, et saab

ilma igasuguste selliste toetavate

kanaliteta hakkama kus

oma muusikat levitada, aga

kus sa põhiliselt levid või

kuidas publik su üles leiab?

W: Ma olen selle välja öelnud,

et saaks ka ilma, aga teiset

küljest ma naudin seda, et kui

ma tõesti täna öösel teen, ma

v ä g a t i h t i t e e n ö ö s i t i

muusikat, et kui ma öösel mingi

asja saan valmis, siis ma

olen sellest ise nii erutatud ja

elevil, et esimene asi mis ma

teen - ma riputan ta Soundcloudi

üles, siis saab hommikul

seal like lugeda. Soundcloud

on see põhiline väljund

ja videod on YouTubes üleval,

need ongi sellised kaks kanalit

mida ma kasutan. Sa saad

tagasisidet sealt.

H: Kas sa Muhust ka leidsid

loominguks midagi?

W: Ei ole leidnud. Ilm on liiga

ilus. Ma leidsin alt sadamast,

seal on vana lagunenud

sadam, mis on nõukogude

ajast jäänud, seal on mingi tohutu

rauast monstrum kai lõpus

ja seal lained peksavad

peale. Kui päike paistab, siis ei

tule seda efekti. Ma tulen siia

tagasi siis kui on hullult

tormine, vihma sajab, siis

võib-olla saab seda teha millalgi.

Praegu on liiga ilus. Ilus

ilm ei pane looma. Mingi äng

peab olema, mingisugune

torm, mure.

H.M: Mida sa loed praegu?

W: Ma loen, ma ei mäleta

enam selle autori nime, see on

visoon sellest kui Eesti Vabariik

ei oleks lubanud vene

baasidel tulla sisse. Selline

Eestiga seotud küll jah, jälle

100 aastat. Aga see jõudsis

juhuslikult mu raamaturiiulisse.

Selline välja mõeldud

story sellest, et mis sai Eestist

tänu sellele, et siia siia ei tulnud

nõukogude baase. Ma

alles alustasin seda raamatut,

ma ei tea mis sellest Eestist

sai. Ma näen seda mis on

praegu saand. Olen sellest

ajast pärit kui see oli valus ja

aktuaalne teema, siis ma leidsin

poest raamatu kus on

ke e g i fa n a t s e e r i n u d s e l

te e m a l , et m i s s i i s s a i .

Vaatame mis saab kui ma

jõuan kuskil poole peale.

H.M: Väga hea. Ma tahtsingi

küsida järgmiseks, et tulles

tagasi 100 aasta teema juurde,

mida sa muudaksid, kui sa mõtled

100 aasta peale ja peaksid

valima ühe sündmuse, mida sa

valiksid - mida sa tahaksid

muuta ?

W: Eestis kindlasti, seda ei pea

võib-olla ütlema või see ei

kõla ilusti, aga see sama

nõukogude okupatsiooni periood,

mis oli võib-olla tore,

muretu aeg, aga rohkem ikkagi

repressioonide aeg. Siiralt

oleks tahtnud näha Eestit ilma

ilma selle okupatsioonita. Ma

näen Rootsit, Taanit, Soomet -

seal on kuidagi lillelisem see

elu. See Eestis 100 aastat võtta

mingisse plaani, siis 100st aastast

selle okupatsiooni oleks

välja jätnud. Ma arvan, et sellega

oleks kadunud ära väga

paljud olulised valusad asjad,

mis on täna: mingi rahvuste

p r o b l e e m , e e s t l a s t e j a

venelaste põrkumised, need

kõik oleks ära jäänud. Ini

m e s e d e i o l e k s n i i

masendunud, nii kurvad. Ma

arvan, see oli see, mis 50ks

aastaks lõikas ära mingi tüki

meist. Selle ma jätaks ära.

H.M: Nii et sa ei käi siit nostalgiliselt

otsimas vanu sõjaväebaase

nagu Jimi Tenor ja teised

muusikud kes siin festivalil

esinesid?

W: Ma ei käi seda nostalgiliselt

otsimas, see nostalgia, see

sõna juba tähendab seda, et

mingisugune igatsus on - see

nostalgia. Pigem ma vaatan

n o s ta l g i l i s e l t n e i d va n u

talumaju, neid rookatuseid.

See on nostalgia, selline

mõnus igatsus. See, et ma

täna ka Muhus, Liival, kus

olime, seal oli keskpäeval laat,

keegi müüs militaarvarustust

ja nõukogudeaegseid tööriistu

- ma ei vaata seda nostalgiaga,

ma vaatan seda huviga, et

näed olid sellised asjad. On

sadam seal, põnev. Huvitav,

mis need kalurid siin tegid ja

mis reeglid siin olid, aga see ei

ole nostalgia. See on lihtsalt

ajaloo vastu huvi, põnevus.

Kõik ongi üks suur ring. Täna

ei ole midagi, mida ei ole juba

olnud. Me kogu aeg kordame

mingi suurema ja väiksema

vahemaa tagant, kõik asjad

korduvad uuesti. Ma arvan, et

see sama mõte, mis on see uus

järgmine level või big step,

o n g i s e e , e t i n i m e s e d

hakkavad ringiga jõudma sinna

kus nad olid, ehk nad

hakkavad tagasi tõmbama

sellest hullust sotsiaalsest

s u h t l e m i s e s t . P r i va a t s u s

h a k k a b r o h k e m h i n d a

minema, inimesed tunnevad

ennast rahulikult kui nad

saavad rohkem omaette olla.


FUTU MUHU 2017

25

Muhu Masinad

3. augustil 2017 avati Muhu

Kunstitalus Meeland Sepa ja

Taave Tuutma juba kolmas kohaspetsiifiline

ning seekord

täiskineetiline installatsioon,

mis kohalviibinud rahvusvahelise

kunstipubliku poolt ristiti

õiglaselt Päikese Vändaks.

Tänavu valminud metallseade,

ehk kolmanda konstruktiivse

Muhu Masina, funktsionaalne

väärtus seisneb selle energiatootlikuses

- aparaat töötab

valgustina. Pimedal ajal on

nüüdsest kohapeal võimalik

lugeda raamatuid ning teisi

trükiseid. Samuti näitab seade

tuule suunda. 2016 aastal

valmisid Meeland Sepal ja

Taave Tuutmal EKL Kunstiresidentuuri

skulptuuripargi jaoks

suuremõõtmeline loomalikkosmiline

Ereliukas ning innov

a a t i l i n e M u h u G r i l l -

Kivikündja. Ereliukase väljatöötamine

ning testimine viidi

läbi juba 2015 aasta oktoobris

Tallinnas, Balti Jaama Depoos,

kus ühtlasi demonstreeriti

aparaati publikule depoo

katsepolügonil toimunud

s u u r n ä i t u s e S i n i n e V e r i

raames.

Muhu installatsioonisarja läbivaks

ja ühendavaks motiiviks

saab pidada jalgratast, seeläbi

on kunstnikud teinud omaltpoolse

sügava kummarduse

inimkonda alatiselt tiivustanud

ideele liikuda kiiremini

ja kaugemale ning seda mõtet

püsivalt teeninud abivahendile.

Kunstitalu ajalooarhiivi

materjalides leiab mitmeid

tunnistavaid fotojäädvustusi,

mis kõik tõendavad jalgratta

sajandivanust ideelist ja sümboolset

rolli Uie- ehk Arsi talu

ajaloos.

Kunstnikud Meeland Sepp ja

Taave Tuutma, mõlemad

kaude Saaremaalt põlvnevad

autorid ja Tallinna Galerii

Metropol asutajad, on andnud

oma loominguga Muhu Kunstitalu

energeetikaprogrammi ja

kunstikollektsiooni suure

panuse, mida jääme kohapeal

hoidma, kasutama ning hindama.

Püüame peagi väärtustada

tehtut vääriliselt ning loodame

edasisele püsivale koostööle

nii Muhus kui välisnäitustel.

Töömeeskond tänab BLRT Refonda

Baltic OÜ


26 FUTU MUHU 2017

FUTU MUHU 2017 festivali näitust CEST LA VIE toetavad EV100 Kultuuriprogramm Sada

Kunstimaastikku, Eesti Kunstnike Liit, Pascal Pignon, Michel ja Patricia Laureau jt.


FUTU MUHU 2017

27

C´EST LA VIE

Kalli Kalde, Andrei Azsacra Zarathustra, Jimi Tenor, Noolegrupp, Project Heroina, Merle Luhaäär, Mari Prekup

Kaarel Kütas, Alexander Morozov, Karl-Kristjan Nagel, Tuomo Kangasmaa, Jana Zatvarnicka, Tsirkus

, Anastassia Fomina, Daniel Janson, kuraator Tiiu Rebane


28 FUTU MUHU 2017

Must-Valge Eesti Loodus

Kunstitalu ülevaatenäitus Galeriis

Daliko, Krems, Austria

24.11.-15.12.2017

Näitus heidab mõtliku pilgu

Eesti olemuslikule.

Näitusel esinevad autorid, kes

pikema või lühema perioodi

vältel on elanud ja töötanud

EKL Muhu Kunstitalus.

Residentuuri eraklik asukoht,

algupärase hoonetekompleksi

m õ j u n i n g t a l u k a u g u s

k a a s a e g s e t e s t k u l t u-

urikeskustest on inspireerinud

kunstnikke looma rea ainulaadseid

teoseid, milles võib

tabada nii ajatut metafüüsikat

kui jõulist poeesiat.

The artworks for this exhibition

can be called attempts on

visualize Estonian identity.

Spiritual landscapes without

revolutions, wars, postmodernism

and all other forms of

popular culture from 20. and

21 Centuries.

Is it a light romantic or dark

and painful picture that contemporary

artists are receiving

from Muhu time-machine type

of environment...Estonian Nature

is an exhibition about the

experience from the edge of

contemporary world as we

know it.

Näitusel esinesid kõnedega

Eesti suursaadik Austrias, Slovakkias,

Ungaris ja Šveitsis Hr.

Rein Oidekivi,

Daliko galerist Pr. Dalia

Blauensteiner,

Austria Kultuurivõrgustiku

ning Kremsi linnavalitsuse

esindajad,

näituse kuraator Tiiu Rebane


FUTU MUHU 2017

29

Dora Eszter Molnar

Kristina Paabus

Lilli-Krõõt Repnau

Jana Wiebe

Helen Tago

Karl-Kristjan Nagel

Kaija Kesa

Kalli Kalde

Dorottya Kovács

Mari Prekup

Britta Benno

Tiiu Rebane


30 FUTU MUHU 2017

Kunstitalu renoveerimine

Renoveerimiskava eesmärk

on luua EKL Muhu Kunstitalust

aastaringselt funktsioneeriv

rahvusvahelisse võrgustikku

kuuluv kunstiresidentuur,

valdkondadevahelise perspekt

i i v i g a s e m i n a r i - j a

loomekeskus. Eestit tutvustava

arhailise maamärgina peab

arendatav loomemaja sünteesima

muistse kaasaegsega,

nii elukeskkonnana kui loovate

ideede inkubaatorina.

Parimal juhul koondab keskus

teemasid kujutavast kunstist

energeetikani, ökoloogiast

restaureerimise ning spordini.

Kunstitalu kontseptuaalne

identiteet peaks sihilt kattuma

kogu Eesti eksistentsiaalse

problemaatikaga ning seadma

teema tervikliku loomingulise

k ä s i t l e m i s e o m a

põhieesmärgiks. Ka funktsioneeriks

loodav keskus

jooksvalt kohaliku elu ja kultuu

r i t e g e v u s e e l a v d a j a n a

tegeledes mh koduloo, töötubade,

koostööga saare

käsitöölistega ning jätkaks võimalusel

puhkemajutuse asutusena.

Tiiu Rebane

Väljavõte EKL Muhu Kunstitalu

Arengukavast 2014-2020

M u i n s u s k a i t s e

eritingimused, väljavõte -

Eesti Kunstnike Liit kavandab

talukompleksi kohandamist

a a s t a r i n g s e l t f u n k t-

sioneerivaks valdkondade vah

e l i s e k s s e m i n a r i - j a

loomekeskuseks. Rehielamu

on kavas kohandada keskuse

peahooneks, kusjuures on

eesmärgiks seatud hoone

rekonstrueerimine kehtivate

ehitusnormidele ja heale ehitustavale

ning passiivmaja

madalenergia nõuetele vastavaks.

Kavandatakse osaliselt

välja ehitada hoone katusekorrus,

milleks rajada trepp

keskse köögiruumi lääneküljele.

Põrandate alla on kavandatud

rajada põrandaküte.

Hoone algupärane ruumilahendus

säilitatakse. Hoone

põhjapoolsele tagaküljele on

kavandatud juurdeehituse raj

a m i n e . K a va n d a t u t s a a b

põhiosas pidada mälestisele

sobivaks. Juurdeehituse rajamine

hoonele on sealjuures

põhjendatud asjaoluga, et

1930. aastatel eksisteeris abihoone,

ligikaudselt kavandatava

juurdeehituse gabarii

t i d e s j a l u b a t a v ü k-

snestingimusel, et kavandatav

juurdeehitus järgib varem eks

i s t e e r i n u d a b i h o o n e

gabariite. Tähelepanu tuleb

pöörata asjaolule, et hoone

kohandamine kaasaegsete

ehitusnormide ja passiivmaja

madalenergia nõuetele ei saa

tingida hoone originaalosade

asendamist või muutmist.

ERITINGIMUSED- REHIELAMU

RESTAUREERIMISTÖÖDEKS JA

REHEALUSE TAASTAMISEKS

ESMASED TÖÖD MÄLESTISE

SÄILIMISE TAGAMISEKS

a) Välised tööd:

1) Hoida säilinud hooneosa

katus vettpidavana; katkised

katuseplaadidasendada tervetega

või asendada kogu katus

uue konserveerivakatusekattega;

2) Korrastada hoone lõunasein

ja katuseviil selle kohal,

paigaldades kunirehealuse

restaureerimiseni otsaviilule

ajutise viilulaudise. Kivivill,kui

sobimatu ja hoonele kahjulik

materjal, viilult eemaldada;

3) Avada lõuna- ja lääneseina

kahjustatud seinatarindid ja

viia läbikahjuritõrje vastavalt

juhistele;

4) Kittida, klaasida ja korrastada

ajaloolised avatäited;

5) Juhul kui hoone restaureeri

m i s töödega e i a l u s ta ta

2016.aastal, tuleb ka hävinud

hooneosa müürisäilmed katta

konserveerivakatusekattega.

b) Siseruumides:

6) Korrastada korstnad ja

küttesüsteem;

7) Puhastada pööningu vahelaed

prahist - vahelae koormusevähendamiseks

on ühtlasi

soovitav kogu vahelaetäide

eemaldada;

8) Eemaldada laudpõrandatelt

hilisemad umbsed põrandakatted

ningelutoa seintelt

m ä d a n i k u k a h j u s t u s t e g a

hilisem laudis. Ulatuslikumatekahjustuste

ilmnemisel,

tuleb ko h e s e l t te o s ta d a

t a r i n d i t e s t a b i i l s u s e-

tagamiseks vajalikud toest

a m i s -

v õ i

konserveerimistööd.

Tä i s m a h u s s i i n - h t t p s : / /

www.ai-res.org/renovation

M u i n s u s k a i t s e a m e t i E r-

itingimused koostanud Mart Siilivask,

2016

Piltidel- taastatud peahoone,

stuudio-juurdeehitis ja ruumiplaan

EKL Muhu Kunstitalu arhitektuurilise

lahenduse visioonprojekt

(2015) Väljatöötajad Jaak-

Adam Looveer ja Indrek Järve,

puitehitiste projekteerimisele

spetsialiseerunud osaühingust

PAIK Arhitektid Visualisatsioonid

Fotodel-osaline ülevaade

parandus-ja korrastustöödest

Muhu Kunstitalus 2015-17-

Teostajad K.-K.Nagel, U.Univer,

O.Tähnas, T.Rebane,


FUTU MUHU 2017

31


32 FUTU MUHU 2017

Residentuuriprogramm

MUHU Kunstitalu on Eesti Kunstnike

Liidu juhitav rahvusvah

e l i n e ku n s t i re s i d e n tu u r,

avatud valdkondadevaheline

loome- ja puhkekeskus.

Residentuurina toimib Kunstit

a l u k a a s a e g s e k u n s t i

kesksena, keskendub aktuaalsetele

küsimustele kultuuris

ning kunsti funktsioonidele

ühiskonnas.

Residendid on oodatud vabalt

kujundama oma loomingulist

perioodi Muhus. Residentuur ei

kohusta kunstnikke suhestuma

presenteeriva ja kommunikeeruva

tegevusega kuid

soosib ja toetab aktiivselt kohalikule

avalikkusele suunatud

aktiviteete ja ideid.

Muhu A.I. Kunstitalu asub

N õ m m k ü l a s , t ä n a p ä e v a

m õ i s t e s m a a i l m a ä ä r e l .-

P a i k n e d e s Ü ü g u p a n g a

lähistel, 150 km Tallinnast,

oleme mõtteliselt tagasi Eesti

algupäras, nö omakultuuri allikal.Lähim

toidupood asub

talust 10 km kaugusel.

Majutus talu aidahoonete 2-3

voodikohaga tubades; talus on

iseteeniduslik köök (endise

köök-sepikoja hoones) , saun,

ja ühisruumidena dushsh ning

traditsiooniline lihtne välitualett.

Talu peahoone avaram

a d r u u m i d o n s o b i v a d

loomestuudioks.

Tingimused on arhailised ning

viivad külastajad ajaliselt

tagasi veidi harjumatusse modernismieelsesse

faasi.Pakume

r e s i d e e r u m i s p e r i o o d e

kestusega 30 päeva või 2 nädalat.

30 päeva - 350 EUR,2 nädalat -

200 EUR.Tasumine toimub

sõlmitava lepingu alusel MTÜ

EKL arveldusarvele.

Küsimustele vastab-Tiiu Rebane,projektijuht

ja kuraator

tiiu.rebane@eaa.ee

--Käesoleva kataloogi plakatid

ja fotod T.Rebase või autorite

erakogudest

More magazines by this user
Similar magazines