You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
FUTU MUHU 2017
KUNSTIFESTIVAL EKL MUHU A.I. KUNSTITALUS 14-15. JUULI
SADA AASTAT
F U T U M U H U fe s t i va l o n
pühendatud ajaloole, täpsemalt
20. ja 21. sajanditele, mis
Kunstitalu hoonetest märkam
a tult m ö ö d a l i b i s e s i d .
Ootasime kunstnike hinnang
u i d a a s ta te l 1 9 0 0 - 2 0 1 7
toimunud sündmustele, isiklikult
olulistele faktidele, üldiselt
huvipakkuvatele tendentsidele
ning rahvusvahelistele
arengutele. Video ja performansiformaadis
ülevaateid,
vä l j a võtte i d , tõ l ge n d u s i ,
uuslavastusi, ümbersõnastusi,
taasesitlusi, ehk erinevaid
kunstikeskseid lähenemisi
möödunud aastasajale Eestis,
Euroopas ja maailmas. Küsisime
kunstnikelt
..Mida muudaksite..
..millise revolutsiooni korraldaksite..
..mis tegelikult toimus..
..millised ideed ja visioonid on
jäänud teostamata..
Ajalugu on alates aastast 1900
kulgenud punktist A punkti B,
ootasime protsessi kajastavat
ning sellele kaasamõtlevat
materjali et siduda paariks
päevaks Muhu saare erakliku
talukoha enesepilt ja lokatsioon
nö tegeliku reaalsusega.
KUNSTITALUST-Usutavalt on
EKL Muhu Kunstitalu üks
Nõmmküla vanemaid talukohti
ja võimalik et siin juba orduajal
Marcus Vstalle talu oli…
Kunstitalu asetseb Muhu saare
põhjarannikul, tänapäeva
mõistes maailma äärel. Siinse
vaikse rannaküla arhailises
keskkonnas oleme mõtteliselt
t a g a s i E e s t i a l g u p ä r a s .
Hoonetele märgitud aastanumbrid
kinnitavad aja peatumist
talus aastal 1901.
Saabudes siia leiame end ajamasinas,
mida ümbritseb tühi
infoväli, kus ei leia teavet ei
modernismist ega sotsialismist,
kapitalismist ega sõdadest...Progressist,
spordist
ega kunstiajaloost... ...Televisioonist,
tarbimisest ega inimõigustest...
Siinsel pangapealsel
on endiselt isandaks
vaikus ning kupjaks loodus.
Köler on Peterburis, kohe kohe
lahkub alatiseks linna eestlastest
kunstnike teine laine
ning 20. sajand võtab hoogu
üles..
Eesti Kunstnike Liidu endine
Muhu puhkebaas on tänaseks
n e l j a n d a t a a s t a t
kiirendusrajal, kujunemas passiivsest
puhkekeskusest professionaalsel
tasemel tegutsevaks
rahvusvaheliseks kunstiresidentuuriks.
2014 aastal alanud mitmekülgne
renoveerimisprotsess
ühendab eneses enam kui sajandivanuse
talu praktilised
taastamistööd kaasaegse kunstikultuuri
arendamisega kohapeal.
Endine puhketalu kujutab
endast Eesti algupärase
arhitektuuri kaunist näidet,
üht ajalooliselt vanimat
talukohta Muhu saarel, mille
muinasväärtuse diktaat on
kaasaegse kultuuri seisukohalt
igati huvitav väljakutse. Kohavaim,
mis mõjutab vankumatult
kõiki siinseid tegevusotsustusi,
võimaldab suuremate
vastuoludeta kujundada
s p e t s i i f i l i s e l t o m a k u l t u-
urikeskset ja samas rahvusvaheliselt
aktiivsete ambitsioonidega
loomekeskkonda,
kus külastajaseisukohalt jäävad
vist püsivalt taaselustuma
fragmendid legendaarsest
Eesti filmist ´Mehed ei nuta´.
Oleme siin viibides tagasi 20.
Sajandi alguses. Tänapäeval
kujutab Muhu saare eraklik
rannaküla endast piltlikult
maailma äärt, ootamatult
ideaalset paika enesessesüüvimiseks
ja tavarutiinist
väljumiseks. Kunstiresidentuuri
omapära on olla vaba valentsiga
üksus üldisel kultuuriväljal,
kontseptuaalselt
avatud institutsioon, mis võib
suhestuda kõigi elualadega
ning mille sisuline tegevuseesmärk
on kunstikultuuri
kommunikeerimine. Kunstnikele
kujutab residentuur endast
vahejaama kultuurimaastikus
kulgemisel. Kunstiresidentuuri
mõju seisneb
e e l k õ i g e m i t t e j a a m a-
hoonelaadses anonüümsuses
vaid vastupidi- Eesti kohavaimus
ning külalisautorite
siinavalduva potentsiaali
ühendamises.
Festivali Futu Muhu 2017
toetasid EV100 Kultuuriprogramm
Sada Kunstimaastikku,
Eesti Kunstnike Liit, Kultuurkapital,
OÜ Estonian Spirit ja
erasponsorid.
Tiiu Rebane, Muhu Kunstitalu
projektijuht ja Futu Muhu kuraator
Kunstitalu visioonprojekt. OÜ
Paik Arhitektid
2 FUTU MUHU 2017
Kõnekas vaikus ja loodushääled
Tänavusel "Futu Muhul" ei
tekkinud kordagi stampfestivali
tunnet, mis kahjuks üha
e n a m k u j u n d a b s u u r t e
muusikafestivalide meeleolu.
Festival "Sada aastat. Futu
Muhu 2017" kunstnike liidu
Muhu kunstitalus 14. ja 15. VII.
Kuraator Tiiu Rebane , kunstnikud
Jimi Tenor (Soome),
Juhan Vihterpal, Woldemare,
Noolegrupp, Hannah Harkes,
Mari Prekup, Tsirkus-Kunst-
Teater, Kaarel Kütas, Daniel
Janson, Jana Zatvarnicka (Slovakkia),
Project Heroina
(Eesti/Portugal), Azsacra
Zarathustra, Alexander Morozov,
Prohor Alekseev (Venemaa),
Anastasia Fomina (Valgevene),
Roope Ahola, Tuomo
Kangasmaa (Soome), Karl-
Kristjan Nagel, Merle Luhaäär,
Leila Lükko. Festival kuulub EV
100 kunstiprogrammi "Sada
kunstimaastikku".
Eelmise aasta festivali järelpeol
esinenud sõbrad kirjeldasid
festivali erilist, lausa müstilist
atmosfääri kui midagi sellist,
mida peab ise kogema. Seepärast
heljus festivali ümber
samalaadne salapära, nagu oli
ERKI või ka varajastel 1990ndatel
kellegi hoovis toimunud
häppeningide ümber. Suur
sürreaalne pere. Tegelikult
polnudki vaja festivalilainele
ennast häälestada, sest ürituse
kulg või seisund haaras
r o h e l u s s e m a t t u n u d
rustikaalses taluhoovis oma
embusesse märkamatult ja
jäägitult, et kõik - külastajad,
kunstnikud ja korraldajad
tundsid ennast suure sürreaalse
pere liikmena. Aeg,
ruum, kogemused, seisundid,
elamused, inimesed, loodus,
muusika ja kunst segunesid
tasaselt vibreerivaks tervikuks,
mis festivalile tagasi mõeldes
tundub mulle pigem psühhedeelse
kogemuse järgse unenäo
kui tegelikkusena.
Lähtudes tänavusest teemast
pidid kunstnikud andma hinnangu
viimase saja aasta
olulistele faktidele ja sündmustele.
Ehkki paljudes festivalitöödes
otseselt ajalooga ei
tegeldud, oli aja kohalolu tuntav.
Teemaga mängis kaasa ka
taluõu ise.
Muhu kunstitalu arhailised
talumajad seisavad stoilises
rahus ümber suure hoovi, mis
on performance'iteks justkui
loodud. Kuraator Tiiu Rebane
on festivali tutvustuses kirjutanud,
et külalised leiavad ennast
ajamasinas, mille ees laotub
infoväli, kus ei ole teavet ei
modernismi, sotsialismi, kapitalismi,
sõdade, progressi,
spordi, kunstiajaloo, televisiooni,
tarbimise ega inimõiguste
kohta. Siinne isand on
vaikus ja loodus. Looduse stiihiaga
oli kooskõlas ka festivali
formaat, erilisuse tõttu võiks
seda nimetada lausa põrandaaluseks
festivaliks, sest
hoolimata tuntud nimedest,
nagu Jimi Tenor, ei jõudnud
festivalile kuigi palju inimesi,
kuid see-eest kujunes suurepärane
seltskond. Kordagi
ei tekkinud stampfestivali tunnet,
mis kahjuks üha enam kujundab
suurte muusikafestivalide
meeleolu. Kunstitallu ei
toodud ka moodsaid burgeri-,
suši- jm putkasid. Selle asemel
pakkus Leila Lükko pop-upbaaris
Olav Marani retsepti järgi
tehtud toortatart Muhu
leivaga. Publiku hulgas oli
etendus-, heli- ja teatrikunstnikke,
aga ka uudistajaid
k ü l a v a h e l t , t u d e n g e i d ,
ajaloohuvilisi, teisel päeval astus
läbi ka kunstnik Marko
Mäetamm oma sõpradega.
Protest ja pühitsemine. Festivali
avas reede õhtupoolikul
Hannah Harkese performance
"Suur sõda". Iga külastaja sai
festivalile tulles valida, kas ta
soovib sõjas osaleda sakslaste
või venelaste poolel, seejärel
neediti talle käe ümber
punase ja musta või sinise ja
punasega tikitud pael ning
anti kaasa Ukraina kultuurikeskuses
valmistatud sibulapaberist
tekstilehed kas siis
vene või saksa keeles. Külastajad
pidid igal juhul sõjas osalema,
kas või passiivselt, igaüks
sai ka sõja kulgu muuta. Peab
tunnistama, et selline sissejuhatus
tekitas põnevust, ootused
olid kõrged. Kahjuks suurt
puänti ei tulnud, kuid selle
puudujäägi kompenseeris
kuhjaga mängu visuaalne pool
- käepaelad ja mängumaa.
Kersti ja Paolo ehk Project
Heroina nimetas oma aktsiooni
irooniliseks man-yes'i
tähistamiseks.
Kaarel Kütas kutsus publiku
taluõuest eemale külateele,
kus ta võttis (solgi?)ämbrist
ükshaaval välja möödunud sajandi
raamatuid jm ning luges
publikule mehise häälega ette
tekstivaliku. Tekstid, neis kirjeldatud
sündmused olid omal
ajal kindlasti aktuaalsed, praeguseks
aga unarusse vajunud.
Kütas andis neile hetkeks taas
uue võimaluse, kuid lennutas
siis tagasi ajaloo prügikasti.
Pe r f o r m a n ce ' i ku l m i n a t-
siooniks pani kunstnik mängima
teleri, istus ämbrile ja
vaatas 1990ndate uudis- ja
m u u s i k a l õ i k e t a a s i s e-
seisvunud Eestist. Ühel hetkel
pani ta kõrvaklappides muusika
nii valjusti mängima, et
publikki seda kuulis. Kunstniku
enda muusika tundus
selles kontekstis eriti kaasahaarav,
kuid Kütas jalutas,
klapid peas, minema. See aktsioon
tõi meelde NO99 lavastuse
"The Rise and Fall of Estonia":
Solarise keskusesse kri-
FUTU MUHU 2017
3
itiliselt suhtuv teater kutsus
oma publiku Nokia kontserdimajja,
etenduse alguses läks
aga trupp mõne kaameramehega
oma teatrimajja, jättes
publiku põlatud keskusesse.
Ka Kütas tundus andvat vaikiva
protestiga hinnangu meie
argitsirkusele.
Seejärel kihutas taluõue
v a n e m s õ i d u a u t o , m i s
närviliselt tuure üles võttis ja
katkematult signaali andis. Algas
eesti-portugali kunstnikepaari
Kersti ja Paolo ehk
Project Heroina performance.
Musta riietunud naine ja
valgesse riietunud mees võtsid
lärmaka auto ees poose, suure
pauguga avatud šampanjapudelid
pritsisid osalejad
vahuseks. Peaaegu tühjaks
valatud pudelid ulatati publikule,
põhja jäänud šampanja
joodi kunstnike terviseks. Kunstnikud
ise nimetasid oma aktsiooni
irooniliseks man-yes'i
tähistamiseks. Tähistada oli
palju: õigust loomingule,
filosoofiale, poliitikale ja
arhitektoonikale. Etteaste
lõpetas ilutulestik. Kunstnikepaari
jooks ilutulestiku ja
siis publiku poole tagasi tekitas
Hollywoodi märulifilmi
tunde, kus peategelased pommirahe
all, käest kinni, õnnelikult
tuleviku poole hõljuvad.
Psühhedeelne meeleolu. Talu
peahoone pööningul oli koha
leidnud Noolegrupi ehk Triinu
Jürvese ja Villem Jahu installatsioon.
Noolegrupp ei selgita
tavaliselt oma töid, aga nii
p a l j u s a i n s i i s k i Tr i i n u
Jürveselt teada, et Noolegrupi
sümbol, must ruut valge
noolega läheb Kazimir Malevitši
kuulsast mustast ruudust
ja tühjusest veelgi kaugemale.
A ga k u h u , j ä i k a m u l l e
saladuseks. Kohaspetsiifilise
töö keskmeks olid ekraanid
ning lindipuntrad, mis vähem
a l t m u l l e t ä h i s t a s i d
digipöörde tekitatud suurt
muutust. Seetõttu uurisin osalejatelt,
milline on nende
suhe digimaailmaga. Valdavalt
jäi kõlama pigem kriitiline
toon, kuigi pea kõik kasutasid
oma töödes ka digivahendeid.
Isegi teise päeva tõmbenumber
Põleva Kaelaga Kirjak kasutas
elektroonilisi pille.
Tsirkus esines tuntud headuses,
psühhedeelses twinpeaks'ilikult
natuke hirmutavalt
kulgevas seisundis. Näkineiuna
esinenud Mari Prekup laulis
ka väljaspool tsirkust rahvalaule
ja kudus, laskmata end
segada teistest etendustest.
Tema esitatud rahvalaulud
toimisid võimaste šamaanijoigudena.
Sama efektselt
mõjusid ka Sorge häälutused.
Roope Ahola loodusega ühtesulandunud
heliinstallatsiooni
ning Tuomo Kangasmaa irratsionaalselt
ängistava video- ja
helimanipulatsiooniga mõjutati
vaataja tajumist ja meeleolu.
Videoteosega esines ka
kunstiteadlasest kunstnik Merle
Luhaäär: tema "Pihtimus"
osutas praeguse hedonistliku
m a a i l m a k i r i k u l e e h k
kaubamärgikultusele. Suurel
ekraanil jooksis katkematult
videoprogramm.
Muusikalise osa oodatuim
esineja oli soome džässistaar
Jimi Tenor, kes andis täispika
kontserdi, kuhu mahtus uuemat
muusikat ja ka vaimustunud
publiku rõõmuks tema
hittlood "Take Me Baby" ja
"Sugar Daddy". Juhan Vihterpali
akustilised helid ja Woldemare
mõnusalt tume ambient
peagi ilmuvalt plaadilt "Miski
lõplikult pole kadunud" koos
Okeiko loodud taustavideoga
sobisid suurepäraselt jahedasse
suveöösse. Õhtu pidanuks
lõpetama Meelis Salujärve
muusika, kuid enne teda
DJna üles astunud Prohor
Aleksejev küttis väga häid
sette varajaste hommikutundideni,
nii et Salujärv otsustas
oma esinemise edasi lükata,
öeldes, et parim muusika on
vaikus. Vaikust taluõuele ei
saabunudki, sest järje võtsid
üle müstilised loodushääled.
Festivali pressiesindaja Helen
Merila
Kunstnikud ei nuta
Võiks eksperimentaalselt väita
et ajalugu ja kultuur kujunevad
sarnaselt looduse
seaduspäradele. Nii võiks
näha inimkonna, sh kunstnike,
kognitiivsetes protsessides
settekivimitele sarnast lineaarsust,
moonduvat ja vulkaanilist
tardumist või pea alkeemilist
metamorfoosi. Kultuuri
saab pidada inimest
ümbritsevaks teiseks looduseks,
vaatlemegi siis kunstifestivali
´Futu Muhu 2017.
Sada Aastat´ kaastöid naturali
s t l i k u s t j a t ä p s e m a l t
petroloogilisest perspektiivist.
Nii nähtub ajalugu kui settimine
ilmekalt eelkõige
K a a r e l K ü t a s e e s i ta t u d
kestvusperformansis. Töös
eristuvad selgelt ajalookihistused,
nende rikas keemiline
koostis ja rohked fossiilid.
Mari Prekupi meetod põhineb
pinnase väljapuhastamistel,
leitu effektsel kontekstualiseerimisel
kaasaega. Roope
Ahola poolt korrapäraselt
kogutud materjalid, pakituna
kompaktseks injektsiooniks ja
Merle Luhaääre seiklus populaarkultuuri
territooriumidel,
pakuvad kiirkogemust kaasajast
ning inimese vajadusest
kaaskõlade ning sügavamate
resonantside järgi kõikjal, kus
nad ka ei viibiks. Ajalugu kui
tardumine -vulkaanilis-plahvatuslikke
kivistusprotsesse
kultuuris iseloomustab tunnetatud
vastuolu olemasoleva
ja ideaalse vahel, hõlmates
mh autorite otsest protesti.
Leila Lükko ideoloogiahuvi on
Muhus kanaliseeritud väljakujunenud
heli- ja tänavakultuuri
võrdlevaks analüüsiks, jõudes
järeldusele mõlema sügavast
antihumanistlikust olemusest.
Sandra Jõgeva kaasaega luubi
all hoidva dokumentaalse
stiili dünaamika on siinkohal
järjekordne näide autori aktiivsest
aktuaalsusest. Ajalugu
kui moondumine -Noolegrupp
tõlgendab minevikupagasi
ajaloo tolmuks, viies
vaataja seisundini mida võib
v õ r r e l d a t a e v a s s e m-
inekueelseks. Tuomo Kangasmaa
manipuleerib dokumentalistikaga,
kuhjates videoteoseks
jälgimisühiskonna
poolt produtseeritavaid süütuid
videolõike lisades neile
omatehtud kahtlustäratavaid
taustahelindeid. Usutava triki
teeb aga ära Daniel Janson,
gümnasist Tallinnast, kes
lendab Stukadega võistu ja on
seejuures täiesti võrdne tegija.
Hannah Harkes muudab sõja
rituaaliks. Sarnane idee läbib
ka Tsirkuse ja Jana Zatvarnicka
töid, kes ümbritsevast
keskkonnast inspireerituna
soovivad alateadlikult selle
pärandit parendada. Tsirkuse
puhul võis täheldada uut, Artaud
julmuse teatrile omast,
varjundit. Kas sellest kasvab
edaspidi välja midagi püsivat
ei tea. Resident Jana Zatvarnicka
video on sisuliselt
teatraalne hommage Kõrboja
või Sisyphose müüdile ning
n o o re ku n s t n i ku m a a l i d
omakorda põgus meenutus
1 9 . s a j a n d i D ü s s e l d o r f i
koolkonnast. Prjoect Heroina
sublimeeritud iroonia töötleb
läbi 20. sajandi suursündmused,
ülendades kõik tõusud
ja langused üldinimlikeks võitudeks,
püsivaks tähistamispõhjuseks.
Jõudes metamorfoosi
juurde siis näeme selleks
kolme võimalust- kogeda
transformatsiooni kunstitegijana
ise (Morozov), anda
transformeerumise vajadusest
aimu vaatajale (Aszacra ) või
vaadata konformeeruvat kultuuri
juba kaugelseisva üksikisiku
lootusetu pilguga, kui
midagi mida on võimatu allakäigust
päästa (Nagel).
Järgnev kataloog koondab
festivali ülevaateks kunstnikuintervjuud,
pakkudes
lugejale mõistmisvõimalust
autorite tegevusprintsiipidest
ja luues kokkuvõtlikku baasi
edasiseks kujundiloomeks.
Võrreldes talu vahejaamaga
kunstimaastikus mõtleme
kontekstineutraalsest tsoonist
kuhu on formeeritud võimalus
absoluutseks sõltumatuseks
ajastu vaimust- nii selle
nõuetest kui ka selle poolt
p a k u t a v a s t . K u n s t n i k e ,
muusikainstrumentidele sarnananevat,
enesessehäälestumist
Kunstitalu ümbritsevas
ontoloogilises tühjuses võib
pidada nii individuaal-psühholoogiliselt
kui kultuuriliselt
oluliseks sündmuseks..
Kunstitalu pühendab 2018
aasta suve maalikunstile,
r o h ke m i n f o t ko d u l e h e l
www.ai-res.org
Tiiu Rebane
Sisukord
Kõnekas vaikus ja loodushääled.
H.Merila.. 2
Kunstnikud ei nuta. T.Rebane..
3
Andrei Azsacra Zarathustra.
H.Merila.. 4
J i m i T e n o r . H . M e r i l a ,
M.Luhaäär, K-K.Nagel.. 5
Alexander Morozov. T.Rebane..
8
Leila Lükko. H.Merila.. 9
Noolegrupp. H.Merila.. 10
Tuomo Kangasmaa. H.Merila..
11
Project Heroina. L.Lükko.. 12
Hannah Harkes. T.Rebane.. 12
T s i r k u s - K u n s t - T e a t e r .
H.Merila.. 14
Daniel Janson.. 14
Kaarel Kütas. L.Lükko.. 15
Mari Prekup. T.Rebane.. 17
Roope Ahola. H.Merila.. 18
Anastassia Fomina. T.Rebane..
19
Merle Luhaäär. H.Merila.. 20
Jana Zatvarnicka. T.Rebane..
21
Karl-Kristjan Nagel. H.Merila..
22
Sandra Jõgeva. H.Merila.. 23
Meelis Salujärv, Prohor Alekseev,
Juhan Vihterpal.. 23
Woldemare. H.Merila.. 24
Üldist. T.Rebane
Muhu Masinad... 25
Näitus Cést la Vie... 26
Näitus Must-Valge Eesti...28
Muhu Kunstitalu renoveerimistööd..
30
Kunstitalu residentuuriprogramm..
32
4 FUTU MUHU 2017
Andrei Azsacra Zarathustra
Andrei Azsacra Zarathustra on
Vene kaasaegne filosoof, kunstnik
, luuletaja-müstik , ekstremaal,
Master of Death.
Kompleksne, raskelt liigitatav
autor, kelle teosed koostöös
Igor Piatininiga kuuluvad
St.Peterburgi Vene Muuseumi
püsiekspositsiooni ning kelle
raamatuid on muuhulgas avald
a t u d I n d i a s , T i i b e t i s ,
Jaapanis, Saksamaal, Norras,
Inglismaal ja USAs.
Helen Merila (edaspidi HM):
Millised teosed sel aastal festivalil
esitamisele tulevad?
Andrei Azsacra (edapidi AA):
Festivalil esitan kahte videoteost:
"Utopia" ning põhifilmina
"MATE IN 3 (Chess With
Death)"
HM: Kuuldavasti on sind
paljude muude teemade seas
inspireerinud ka Friedrich Nietzsche
filosoofia ning mõlema
videoteose käivitajaks tundubki
olevat globaalne vägivald ja
loomade väärkohtlemine. Mis
oli sinu jaoks nende teoste
peamiseks impulsiks?
AA: Ei, see pole nii. Või vähemalt
pole see päris nii. Mind ei
inspireeri inimesed. Olen
k õ i g i , k a a s a a r v a t u d
Nietzsche, kõige armutum
vaenlane. See film on vaid
Igavese Valu (Eternal Pain)
võlg. Olen ründava tühjuse
kognitiivne võitleja ja ei midagi
muud. Mitte kellegi jaoks.
Ma pole filosoof, vaid kõikide
filosoofiate ning teoreetiliste
süsteemide hävitaja. Ma pole
parempoolne, vaid parempoolsete
ideede hävitaja. Ma
pole vasakpoolne, vaid kõikide
v a s a k p o o l s e t e i d e e d e
hävitaja. Ma eitan võrdselt igasugust
korda ning igasugust
kaost nii, nagu ma eitan ka
igasugust "inimlikku eitust".
Miks? Ma soovin olla vaid
jaataja kõige mässumeelsemas
intuitiivse elujaatuse (Yes
to Life) lõpmatuses.
HM: Hmm..kas saab ikka öelda,
et meid inimestena ei inspireeri
m i t te ke e g i ? I s e g i m i t te
alateadlikult? Minu unistus on
iseennast ületada, vabaneda
teiste mõjust, vabaneda egost.
Kuid kas see on ka päriselt võimalik?
Milliste vahenditega
oleks võimalik konstrueeritud
reaalsusest vabaneda?
AA: Kas kõik on illusioon? Jah,
kõik on kõige illusioon, kõik on
kõige koopia, kuid ainult sina
ise sured reaalsuses. Mitte
miski mitte millestki: ära usu
midagi, miski pole tõsi, miski
pole päriselt, miski ei loe.
Ja siiski. Kõik mitte millegi
eest: "Kogu elu arvasin, et
tean midagi. Kuid ühel kummalisel
päeval sain aru,et ma
ei tea mitte midagi, ma tõesti
ei tea mitte midagi (Nothing).
Nii muutusid sõnad tähendusest
tühjaks. Ma saabusin liiga
hilja lõplikusse teadmatusse
(Ultimate Uncertainty)." - Ezra
Pound « Pour détruire cette
société, il faut être prêt à
lancer contre elle dix fois de
suite, ou davantage des assauts
d'une importance comparable
à celui de Mai 68 » -
Guy Debord, La Société du
Spectacle"Et seda ühiskonda
hävitadapead olema valmis
kü m m e või e n a m ko rd a
rohkem seda ründama kui kuuekümnekaheksanda
aasta
m a i s . " - G u y D e b o r d
"Vaatemänguühiskond"
P.P.S. :Lind tapab alati Buddha
kui Buddha asendab
linnu.
HM: Olen täiesti nõus mõttega,
et kõik on illusioon ning et me
ei tea mitte midagi ja oleme
pigem juhitud valedest teadmistest,
millest vabanemiseks
tuleks kõik dekonstrueerida
mittemiskiks (Nothingness).
Kuid küsimus jääb: kuidas seda
illusiooni ületada? Milliste vahenditega?
AA: Oluline on lõhkuda kõik
poliitilised süsteemid ning
filosoofia par excellence. Seejärel
hävitada iga keha,
eelkõige meie ajud. Ei tohiks
jääda ootama spirituaalset
valgustust, vaid peaks sundima
satorit tapma samadhit ja
s a m a d h i t ta p m a s a t o r i t
(õuduse draakonid tapavad
hirmu draakonid). Ning seda
kõike igal eksisteerimishetkel
ajas ja ruumis. See on aktiivseim
strateegia mitte kellegi
ega millegi valgustamiseks.
Olla üle üleolekust! (Beyond
the Beyond) Mässumeelsus on
keha tarkus! Vaimu absoluutne
läbimurre! "Sinu kehas
on rohkem tarkust kui kõige
sügavamas filosoofias." - Thus
Spoke Zarathustra
P.S. :"Nad arvavad, et olen
hull... kuid ma olen hullunud
hullumeelsus!" - Captain Ahab
P.P.S. :"Kõik nähtavad objektid
on vaid pabermaskid." -
Captain Ahab
HM: OK, mõistan, kuid mida
tegelikult teha saaks (lisaks
süna levitamsiele kunstis ja kirjanduses)?
AA: Absoluutne revolutsioon: 0
→↑← 0 Rahvaid pole. Pole
vabasid inimesi - ainult orjalikud
massid per se. Kõrged ja
madalad. Masse luuakse ja orjastatakse
kõikjal geopoliitiliste
ideede jaoks. Mitte
uued ruumid, vaid elusad kehad
on geopoliitika Parimaks
Palaks (Great Meal). Soe,
lõppematu söök roiskunud
mõtte ja tõbraste haisva
võimu jaoks. Rahvas on vaid
soe söök.
HM: Kas üks inimene suudab
tühistada või võita kogu kultuuriloo?
AA: Justnimelt. Tõeline mässaja
ei vaja rahvamassi. Ta on
seda ise: - ning jumal ning
muld ning rass. Tõeline valgustus
on mässav satori/samadhi
igasuguste inimlike definitsioonide
vastu - Valgustatud
Anarhia! Muide, pole olemas
inimajalugu: tõprad alguses,
tõprad keskel ja tõprad lõpus.
Seepärast pole meil vaja ettearvatavaid
süsteemi kangelasi,
konservatiivseid poliitikuid
ega valitsusi. Vajame
vaid igavesti mässavaid ettearvamatuid
olendeid ja
olekuid. Vastupidiselt "poliitilise
gravitatsiooni" neetud
vaimu kõikidele reeglitele! On
vältimatu, et tugevaim diktaatorlik
Uus Süsteem sünnitab
absoluutselt ettearvamatuid
spirituaalseid revolutsioone
nii nagu ka kõige peidetumate
mässumeelsete osakeste permutatsiooni.
Teiste sõnadega:
kolm surma loovad vältimatult
pinnase Absoluutseks Revolutsiooniks:
- humanismi/armastuse
surm, õigluse surm ja
vabaduse surm. See on Absoluutse
Vabaduse võitlus -
igasugune konservatism tuleb
hävitada.
P.S. Mitte kurat, vaid ori
(холоп) on kõige täidesaatvam
ja töökam massimõrvar.
Ma ei armasta kuradit.
Ma ei armasta deemoneid.
Ma ei armasta ingleid.
Ma ei armasta inimesi.
Ma ei armasta argpükse.
Ma ei armasta!
FUTU MUHU 2017
5
Jimi Tenor
Jimi Tenor (kodanikunimega
Lassi Lehto) on tunnustatud Euroopa
helikunstnik, kes tegutseb
professionaalse muusiku ja
kunstnikuna väljaspool peavooluliine
juba üle 20 aasta.
Helen Merila (HM): Jimi, mitu
korda te olete Eestis juba
esinenud?
Jimi Tenor (JT):Mulle tundub
et üle viie korra kindlasti. Esimene
suurem kontsert oma
bändiga siin oli Jazzkaarel.
See toimus kohe pärast sümfooniaorkestriga
esinemist Riias.
Pärast seda mängisin mitmel
üritusel, näiteks eelmisel
suvel suurfestivali käigus
Tallinna Botaanikaaias. Lisaks
mõned klubiesinemised Cola
ja Jimmuga. Kabukabuga
e s i n e s i n e r i l i s e l j ä r v e-
muusikaüritusel ligi viis aastat
tagasi. Mulle meeldib Eesti.
Kirjutasin muusika filmile "Ma
Olin Siin". Viimati käisin
Ta l l i n n a s M u s i c W e e k ´ I
raames mängides Suad´I
bändiga koos.
HM: Oled maailmakuulus
muusik kuid tegutsed lisaks
mitmetel teistel kunstialadel -
hiljuti valmis teil koos Jori
Hulkkoneniga ka filmel selline
nimi, millest see räägib ja miks
on sel selline nimi?
JT: Meil tekkis Joriga idee teha
tummfilm, millel oleks elektroonilise
live taustamuusika.
Samal viisil oleme mitmel korral
näidanud minu filmi Sähkö
(1995). Kaaludes millist filmi
teha jõudsime mõlemad järeldusele
et peame tegema ulmefilmi.
Samal ajal oli Jori tutvunud
tüübiga, keda kutsutakse Mr.
N o r m a l l i k s n i n g ke s k a
igapäevaselt argielus näeb veidi
futuristlik välja. Nii me siis
mõtlesimegi et OK, teeme Mr.
Normallist futuristliku roadmovie.
Sõitsime ringi mööda
Soomet ja improviseerisime
erinevates kohtades. Algne
idee oli et Mr. Normall on
saadetud planeedile Maa et
korjata kaasa veidi mulda
ko d u p l a n e e d i l e kaasaviimiseks.
Tema planeet nimelt
on suremas kuna muld on halvaks
muutunud. Nimi Nuntius
tuleb ladina keelest ning
tähendab sõnumitoojat. Sel
põhjusel kannab tegelane
e n d a g a k a a s a s v ä i k e s t
silindrit, mis näeb välja nagu
tea te p u l k . Tege l i ku l t o n
t e g e m i s t
a g a
kõrgtehnoloogilise mullamasinaga.
HM: Jääb mulje et su plaan on
koondada kokku ühte filmi kõik
kaasaegse visuaalkultuuri kogemused
nagu Joice´I Ulisses.
On see nii?
JT: No meie film on segu
paljudest erinevatest asjadest.
Me eriti ei muretsenud mida
me sinna sisse paneme. Samuti
on film alati seotud elava
muusikaesitusega. Tahtsime
hoida filmi tempot suhteliselt
aeglasena, nii et publikul oleks
aega jälgida samaaegselt ka
muusikute esinemist. Mr. Normall
astub mitmel korral
lavale justkui lisades veel üht
dimensiooni kogu etendusele.
See on väga lõbus, lisama
lavale tema siseneisel palju
suitsu, kuni selleni et filmi pole
enam üldse näha!
HM: Esitate filmi koos elava
muusikaga. Mida sa mõtled erinevate
kunstimeediumide miksimisest
ja erinevate kultuuride
kokkupanemisest? Kas sinu
hinnangul eksisteerivad kultuurisisesed
piirangud ning kui
jah siis millal need ilmnevad?
JT: Ma olen alati miksinud erinevaid
kunstivorme. Veid
teatrit muusikaga, kindlasti.
Arvan et klubisse minek on
nagu minek suurele performansile.
Ma pean silmas et iga
klubi on veidi kunstiline..
Mulle meeldib et klubides ja
kontserditel on palju rituaale.
Mulle väga meeldib lavale astumine
ja esinemiste lõpetamine
tagasikutsumiste ja
muude selliste asjadega. Nuntiuse
puhul on neid tagasitulemisi
veidi keeruline korraldada.
Seda öeldes tuli mõte et
äkki peaks tegema ühe sellise
encore filmi!…. Räägin sellest
homme Jorile.
HM: Millised on su plaanid
Muhus, seoses tänavuse festivali
teemaga ehk kokkuvõtetega
eelmisest sajandist?
JT: Oh, ma ei tea. Pean veel
mõtlema. Mul pole veel plaan
tehtud. Mulle meeldib improviseerida.
Kindlasti ma teen
seal muusikat.
Merle Luhaääre Futu Muhu
videointervjuust Jimi Tenoriga
M.L Tahan sulle kohe ära öelda
et sa oled minu viimane armumine
- Viimane
M.L Jah, armusin sinusse, tõsiselt
J.T See on hea
M.L Olen sind varem fotodelt
näinud, eriti neil kus oled Andy
Warhalli stiilis, valge parukaga
ja ümarate prillidega..
J.T See ei olnud parukas, võibolla
nüüd ma juba vajaksin
parukat..
M.L Tõesti..
J.T Jah
M.L Kas see oli siis selline mood
J.T Ei ma tahtsin lihtsalt..
M.L Olla blond..
J.T Ja, ma olin alati selline
kuid ma kardan et blondeerimine
rikkus mu juuksed ära
nii et enam ma ei värvi juuks
e i d . P a r u k a s t ö ö t a k s
küll..Warhalli stiilis
M.L Ja ka David Hockney
stiilis..tead sa teda
J.T Jah ikka, kuid ma ei ole nii
gei
M.L Sa pole nii gei.. Tegelikult
olin ma kindel et sa oled gei, nii
et kui keegi mulle hiljuti ütles et
sa peaksid Jimi Tenori rajalt
maha võtma siis ma kohe
mõtlesin et ei see on ju võimatu
sest ta on gei. Ja eile õhtul siis
selgus et sa pole, kuidas nii
J.T See ei ole minu idee..
M.L Kas sa arvad et see gei värk
on lihtsalt mood, et kõik ei olegi
nii geid kui lasevad välja
paista
J.T Ma ei tea
M.L Oled sa kunagi mõelnud
oma imagost, et tahad kuidagi
konkreetselt mingis stiilis välja
näha
J .T E i e i , m a l i h t s a l t
blondeerisin juukseid. Võibolla
on see lihtsalt selline Ida-
Euroopa välimus, Warhall ja
nii edasi..
M.L Ida-Euroopa..kuid sa oled
ju Soomlane, eksju. Ja sa pead
seda Ida-Euroopaks
J.T Jah muidugi
M.L See on tore, ma tunnen end
nüüd palju paremini kas tead.
Mina olen Ida-Eurooplane ja
nüüd siis sina ka Soomlasena
pead end Ida-Eurooplaseks.
J.T Jah, sama ida nagu Poola,
või on see veel enam idas. Ma
ei mäleta..
M.L Jah, meil on vaja inimest
kes teab midagi geograafiast
J.T Siiski - Poola on veidi enam
läänes kui Soome. Räägime
siis vanast Poolast, enne II
Maailmasõda.
M.L Kuid kuidas sa oled sattunud
siia, kui ma tohin küsida.
Siia vanasse talusse, puude vahele,
selle päikese alla siin
saarel. Kusagile Eestisse
J.T Ma olen siin sest siin on
kunstiresidentuur. Teen siin
kunsti.
M.L Tõesti
J.T Jah, eile õhtul tegin kunsti.
Enne seda filmisime siin ja
mujal Eestis oma uut filmi
M.L Mis filmi
J.T Ulmefilmi, õigemini ulmelist
roadmovie´t. Mida
iganes see siis ei tähenda. Üritame
teha ulmet erinevates
paikades, improviseerime
6 FUTU MUHU 2017
palju
M.L Kas võib see olla midagi
Tarkovski või David Lynchi
stiilis..
J.T Võibolla midagi nende
kahe vahel..midagi sellist jah.
Meil on üks selline tegelane
keda kutsutakse Mr. Normall
´iks. Kahe L-ga nimes, nii et
mitte nii normaalne kui
tavaliselt. Ja ta on eriline
tüüp..Teeme seda filmi koos
Jori Hulkkoneniga, Soome DJga
ning tema kohtas Mr. Normall´i
Londonis, kus Normall
tegi parajasti koostööd John
Fox´iga. Mingit kunstiasja. Mr
Normall on suur ´80 stiilis
muusika austaja, peamiselt
popmuusika siis, ning ta käib
p i d e v a l t ü l e m a a i l m a
kontserditel. Niisiis John Fox
ütles Jorile et siin on parasjagu
kohal veel üks Soomlane
kelle nimi on Mr. Normall.. Ja
seal ta oli- oma alatiste
värviliste silmaläätsedega, erilise
soenguga ja ülikonnas.
Tal on olnud selline välimus
juba 1983-st aastast. Ta nägi
kunagi ühte fotot muusikaajakirjas,
kus olid roosa irrokeesiga
punkar ja tavaline
mees kõrvuti ja tavaline mees
n ä i t a s k e s k m i s t n ä p p u
punkarile. Tekst foto all kõlas
et ´Mr.Normal näitab punkarile,
mida ta temast arvab´. Nii
leidis Mr.Normall oma uue
imago, ta tahtis kohe saada
Mr.Normaalseks. Ja ühesõnage,
tema on meie filmis
näitleja, ainus meie filmi tegelane.
Ja ta mängib iseennast.
M.L Ja teie Joriga lihtsalt
filmite teda
J.T Jah, põhimõtteliselt ta lihtsalt
kõnnib ringi.
M.L Ok, te olete peamiselt
muusikud ning siis te otsustasite
teeme nüüd hoopis filmi
J.T Jah, täpselt nii
M.L Kas teil oli igav või mis
J.T Ei, see kõik algas 1995
aastal, kui ma tegin filmi
Sähkö. Esitasime seda koos
Joriga muusikaimprovisatsioonide
taustal. Mingi aja
pärast tegi Jori ettepaneku et
me võiks teha terve eraldi
filmi, sellise spetsiaalse filmi
mida kontserditel näidata.
Einult elava muusika taustaks,
meie seljataha projekteerimiseks.
Ma mõtlesin et mis stiilis
filmi, kas dokumentaali äkki
jne Ja siis otsustasime ulmefilmi
kasuks, see oli ainus millega
me mõlemad nõusse jäime.
M.L Sest teile meeldib tulnukate
teema.
J.T Jah, ja koos elektroonilise
muusikaga see tundub kõik
loogiline
M.L Saan aru
J.T Ja see n olnud lõbus. Tänapäevaste
vahenditega on filmi
tegemine üsna odav, ja
meil mõlemal on kaamerad
olemas, mul on veel ka spets
optikat nii et..
M.L Kuid filmis ei ole muusikat
ega ju
J.T Ei ole jah, see on tummfilm
kuid me mängime elavat
muusikat sinna juurde
M.L Nii et põhimõtteliselt on see
video mida proitseerite oma
audio taustale
J.T Jah, mingil määral, kuid
me nimetame seda filmiks,
millel on eraldi ning elav helitaust.
M.L Nii et sa tegeled praktiliselt
k õ i g e g a , s a a l u s t a s i d
muusikast ja nüüd tegeled ka
videoga.
J.T Jah olen teinud palju filme,
see pole esimest korda et teen
filmi
M.L Ja mis film on su lemmik,
pean silmas sinu enda filmidest
J.T Oh, minu filmidest..võibolla
film mille pealkiri on Urinator.
Filmisime seda New Yorgis
ja selles peategelane hoiab inimesi
pantvangis oma pissiga.
No see on peaaegu komöödia,
tegime selle ühele trashfilmide
festivalile ..
M.L Kas saite auhinna ka
J.T Jah vist saime, see oli üsna
halb film. 16 mm film, õudne..
Mõtlen et ma ei näita seda
oma lastele esialgu, võibolla
hiljem kunagi
M.L Siis kui nad on juba täiskasvanud
J.T Jah, siis nad teavad ja
imestavad et nende isa tegi
midagi sellist..
M.L Ok, ja milline on sinu lemm
i k ü l d s e m a a i l m a
filmikunstis, mis film on sulle
südamelähedaseim
J.T Mulle meeldivad väga
paljud filmid..mingi aeg oli mu
lemmik Robert Altmani Pikad
hüvastijätud. See on üsna
staatiline film aga noh.. Mulle
meeldib Inglise kuuekümnendate
värk, The killing of sister
George .. selline imelik klassika.
Õudusfilmid ei ole mulle
kunagi meeldinud, eelistan
trashi
M.L Ja kuidas on su muusikaga,
mis oli su esimene idee kunagi
et millist muusikat võiks teha.
Siis kui sa alles alustasid.
J.T Ma alustasin kaheksakümnendatel,
ja olin kohe sissevõetud
futurismist. Sellisest
autorist nagu Luigi Russo, kes
tegi selliseid müramasinaid
mida nad kasutasid oma performanssides.
Nagu Marinetti
j n e S e e m e e l d i s m u l l e
sügavalt, ideed erinevatest
graafikutest ja idustriaalsest
stiilist. Futuristlik poeesia,
müra jne jne
M.L Sellest ajast siis oled
muudkui liikunud edasi ja sa ei
ole kaotanud ühtegi nimetatud
tunnust
J.T Jah, ikka olen selle juurde
tagasi tulnud. Vahepeal tegin,
siis kui ma Ameerikas töötasin,
Ladina-Ameerika rütmides
asju nagu salsa jne..easy listening
jne Väsisin üldse veidi
kunstist ära vahepeal, Soomes
on kunstil ja kunstmuusikal liiga
suur power, inimesed arvavad
et kunst on suurepärane
asi. Kuid New Yorgis oli kõigil
üsna ükskõik sellest kunstist,
pigem huvituti rütmidest, salsast
jne, et oleks lõbus. Saaks
õlut juua.
M.L Kas sa mõtled vastuvõtust,
publikust, siis kui teed oma
kunsti- filme ja muusikat. Või
teed sa ainult oma tööd ja ei
hooli sellest milline on publik.
J.T Ma hoolin publikust veidi
ikka. Näiteks eelmisel nädalal
esinesin kodulinnas Lahtis ja
sellises kohas kus käivad alkohoolikud.
Meil oli free jazz
kontsert, ning sellistes kohtades
nagu see oli me
mängime muusikat valjemini.
Kohe kindlasti. Ja veidi ots
e s e m a l t . K u i k o n t s e r t
toimuks kusagil rohkem kunstipärases
kohas, siis mängiks
me vaiksemalt. Kuid kui kogu
publik on juba vihane ja räägib
valjult siis peab kõrgemate
detsibellidega mängima.
Muidu nad ei kuule midagi. Ja
hakavad veel kõvemini rääkima
jne.
M.L Oled sa mõelnud milline inimene
on sinu kuulaja
J.T Ei, ei ole. Enamus juhtudel
ei ole publik sinu publik..Kui
minna esinema näiteks Itaalia
väikelinna, siis pole sinu
sealsetest kuulajatest sinust
ega sinu muusikast kunagi
midagi varem kuulnud. See
kõik on üsna suur väiljakutse
kuid seda vingem sest ainult
nii tekib fänne juurde.
M.L Mis sa arvad kas 21 saj
a n d i l o n o l u l i s e m o l l a
füüsiliselt kohal, olla laval ja
esitada elavat muusikat või on
olulisem olla kohal virtuaalselt.
O n l i n e ´ s j a k õ i k j a l
kättesaadav.
J.T Vähemalt selleks et raha
teenida peab olema füüsiliselt
kohal.
M.L Kas tõesti, ka 21 sajandil
on kõik veel füüsiline
J.T Jah, ´80-l j a´90-l oli võim
a l i k e l a t i s t t e e n i d a
plaadimüügiga. Kuid nüüd
enam mitte. Vähemalt mitte
underground muusikuna.
M.L Sina pead mõtlema rahateenimisele
J.T Jah muidugi
M.L Tõesti..ja sul pole piinlik
seda tunnistada..
J.T Ei. Minul ei ole mingeid
teisi ameteid või meetodeid
kuidas raha teenida peale
muusika tegemise. Mul pole
mingit õpetajaharidust vms.
--
M.L Oleme palju rääkinud su
muusikast ja filmidest, kuid
millised inimesed sulle meeldivad
J.T Oh Jeesus, käin inimestega
läbi peamiselt siis kui annan
kusagil kontserti. Muidu aga
olen põhiliselt kodus.
M.L Nii et sa tahad öelda et sa
oled introvert
J.T Jah. Absoluutselt. Ma reisin
palju, nii et ma tahan võimalikult
palju kodus olla. Ok, ma
pean olema sotsiaalne isegi
vastu oma tahtmist sest ma
pean oma laste eest hoolitsema
..
M.L Kas su filmid ja muusika on
sinu kommunikatsioonimeetodid
J.T Et kas selle asemel et rääkida
ma teen muusikat..
M.L Jah
J.T Ma ei ole sellest kunagi niimoodi
mõelnud. Ma ei mõtle
muusikat tehes millestki
muust. Kuigi jah, noh, vahel
ma panen sinna sisse mingeid
peidetud sõnumeid, peamiselt
erootilisi või midagi sarnast.
Kuid ka siis ma üritan teha
seda poeetiliselt, üldiselt olen
alati pidanud vajalikuks panna
muusikasse veidi mingit seksuaalset
tähendust.
M.L Oo ja, olen seda tähele
pannud. Näiteks kui sa laulad
´Take me´..see on minumeelest
väga gei..
J.T Miks see on gei
M.L No sellepärast et sa oled
mees, ja siis sa laulad provokatiivselt
et ´Take me
´..Tavaliselt kuulub selline
fraas naisele, või ei .. Kui mina
oleksin sinuga voodis ja sina
ütleksid mulle midagi sellist siis
ma oleks väga shokeeritud.
J.T Jah kuid see lause ju
jätkub.. aga nojah, see laul sai
geide seas populaarseks ja
lõpuks hakkas hästi sissetooma.
See oli tore muidugi.
M.L Nii et sa põhimõtteliselt
teenisid raha tänu gei publikule
J.T Jah, absoluutselt.
M.L Nii et seda lugu võib võrrelda
Pet Shop Boysi lugude populaarsusega
NY-s
J.T No jah, kuid räägiks kultuurierinevustest,
Jaapanis
näiteks mees mitte ei ´tule
FUTU MUHU 2017
7
´vaid mees ´läheb´, orgasmihetkel.
Nii et ´ma lähen´.
Soomes on see veidi imelik, a
´la ´see tuleb minust välja
´..heh..
M.L See on päris huvitav
J.T Jah, kõik ei ole nii lihtne
kui võiks arvata
M.L Mis sa arvad kas teie Soomlased
olete meestena veidi erinevad
Eestlastest
J.T Ma tõesti ei tea erinevust.
Kuidas saaksingi ma seda teada.
Ma suhtlen peamiselt naistega.
M.L Kuid kes sa oleksid kui sa
poleks muusik
J.T Ok, ma olen üritanud olla
fotograaf. Kolisin New Yorki ja
seal see muusikavärk eriti ei
toimi ja ma otsustasin hakata
fotograafiks. Oleksin tahtnud
olla mingi assistent kusagil
moestuudios või nii.. NY-s nad
armastavad Skandinaaviast
pärit inimesi võtta assistentideks,
kuid ma pole nii
suhtlemisaldis kui vaja ning
see plaan ei läinud läbi. Käisin
mingitel töölevärbamisintervjuudel
ja nad kiitsid oma
varasemaid Rootsi päritolu assistente
kuid raputasid minu
puhul pead, et ma olen kuidagi
teistsugune. Nii et see asi ei
läinud hästi. Töötasin turistide
pildistajana pärast, ESB-s,
umbes aasta. See oli kaugel
igasugusest kunstist ja ei
n õ u d n u d m i n ge i d e r i l i s i
oskusi, lihtsalt kommerts.
Boss ütles kohe et pole vaja
mingeid oskusi absoluutselt,
kogu point on müügis. Lihtsalt
on vaja müüa võimalikult
palju. Ütlesin et -mm ma ei tea
kas ma saan seda teha, is on
iseenesest hulleim asi mida
N Y- s ü l d s e ö e l d a . . ku i d
tööandjal ei olnud parasjagu
kedagi teist kellele seda tööd
anda nii ma siis pidin samal
päeval ka alustama.
M.L Kas sulle meeldis see töö
J.T Jaa see oli lahe, täitsa fantastiline.
Teenitud rahaga ma
sain muusikainstrumente
osta, trummimasina, süntesaatorid
ja sain oma muusikat
tegema hakata.
M.L Nii et sa ei kaifinud siiski
seda tööd sama palju kui sa
naudid oma muusikat
J.T Muidugi mite, peale seda
kui plaat sai valmis mõtlesin
ma ´Ók...´..
Karl-Kristjan Nageli ja Tiiu Rebase
intervjuust Jimi Tenoriga
K-K.N Palun räägi oma viimasest
plaadist
J.T Mis see oligi..
K-K.N See millel on lugu Wortex
J.T Tegin neid lugusid 5 kuni 10
aastat, nii et see on päris vana
kraam, seal on ka mitmeid
kõige uuemaid lugusid. Tegin
neid peamiselt kodus, või oma
stuudios. Mängisin enamuse
ise sisse, sealhulgas trummid.
Tegelikult on enamus mu
lugudest koostatud vanade
lugude baasil. Teen neid aeglaselt
ja siis mingil hetkel on
neid piisaval hulgal valmis nii
et saan plaadi kokku panna.
Sõltub projektist muidugi.
K-K.N Kui rääkida sinu projektist
Kabu Kabu siis kes on need
muusikud kellega sa koos töötasid.
J.T Projekti alustades oli mul
olemas üks laul, Moon Goddess,
tahtsin juurde panna
midagi Ladina rütmidest.
Märkasin seda Barcelonas
tehes et välja on tulud uus
plaat Tony Allenilt ja ma
märkasin et ta elab Pariisis ja
nii ma mõtlesin et võiks
temaga kokku saada ja lasta
temal midagi sisse mängida.
Tahtsin mingi laheda grupi
kokku saada. Seejärel kohtasin
Armini nimelist tüüpi
Berliinis ja selgus et tema tunneb
Tonyt sest ta töötab jazzi
raadiokanalis, kuid Tony oli liiga
hõivatud sest tema karjäär
o l i j u s t h o o g u s i s s e
saamas..Kuid Armin ütles et ta
teab üht Berliini bändi ja nad
mängivad Fela Kutiga, et ehk
võiks plaadi teha hoopis nendega.
K-K.N Tegid nendega mitu albumit
J.T Jah, kolm albumit
K-K.N Mida sa võiksid rääkida
Tony Allenist
J.T Peale 2-3 KabuKabu albumit
juhtis plaadifirma mind
ühte oma projekti, kus noored
autorid töötavad koos vanemate
autoritega. Teevad stuudios
koos kiirelt kahe kolme
päevaga koostööprojekte. Ja
mind paluti teha selles projektis
midagi, mulle otsiti vaba
artist kellega koos teha ja nii
ma sain Tony Alleniga, kelle
ma oma nimekirja panin,
koostööprojekti teha.
K-K.N Kust on Toni Allen pärit
J.T Tony on Nigeeriast pärit
K-K.N Mika Vainiost, kui palju te
koostööd tegite
J.T Mitte palju, paar aastat. Tegime
koos ühe plaadi. Mikal
on oma tööstiil, see on üsna
range ja mina võtan palju
vabamalt. Kuid me tegime ühe
albumi. Elasime Barcelonas
samas linnajaos nii et see lihtsustas
protsessi, saime kokku
ja tegime veidi koostööd vahetevahel.
Pärast seda kui ta
Barcelonast minema kolis siis
me enam ei kohtunud umbes
kümme aastat või nii.
T.R Kuidas sa Eesti üldse
leidsid, millal sa siin esimest
korda esinesid
J.T Esimest korda käisin siin 85
aastal vist.
T.R Tõesti, juba nõuka ajal
J.T Jah, mängisime seal linna
keskel, sadama lähedal,
hoones mis on üleni graffitiga
kaetud. Linnahallis.
K-K.N Sul oli võimalus esineda
siin juba 85 aastal..
J.T Jah, 85 või 84
K-K.N Mis sündmus see oli
J.T See oli mingi Soome õhtu
seal Linnahallis, seal esines
tookord palju soome bände.
See oli huvitav, palju erinev
kui praegu
T.R Ja kuidas on lood selle UFOga
, mida siin filmisite
J.T Jah see oli muusikavideo,
filmisime seda 96 või 97
aastal. Sest see Futuro maja
oli ainult siin kättesaadav,
Soomes mitte. Soomes oli
neid omalajal väga palju kuid
enam mitte. Saime teada et
Eestis on üks olemas, mingis
bensiinijaamas. Filmisime
kogu video Eestis, esiteks sest
siin on palju odavam, saime
rentida kraana ja tõsta see
maja üles õhku. Alguses
filmisime Lasnamäel, produtsendil
oli seal oma korter ja
see kõik oli üsna lõbus.
T.R Seekord sa filmisid siin uut
osa filmile Nuntius, otsisite ka
seekord erilisi kohti mööda
Eestit. Mis tüüpi võttekohad
teid huvitasid siin
J.T Otsisime spetsiifiliselt
Tarkovskilikke kohti, leidsime
vist kaks tema originaalset
võttekohta. Kuid muidu sõitsime
lihtsalt ringi ja meile jäi
mulje et Eestis on väga palju
mahajäetud hooneid. Erinevatel
põhjustel ilmselt ja nagu ka
p a l j u i g a s u g u s t m i l i-
taararhitektuuri. See oli päris
huvitav. Meie film on roadmovie,
ilma igasuguse stsenaariumita,
ühe näitlejaga jne.
Otsisme erinevaid lahendusi
sellele roadmovie stiilis ulmefilmile,
valgustasime tegelast
peegliga jne. Filmitegemine on
üsna sürreaalne tegevus. Ja
me ei aja taga mingit Hollywoodi
kvooti. Meid huvitab
pigem selline veidi naiivne
välimus asjal. Seda eriti tänapäeval
kui kõike saaks teha
super erieffektide abil ja liiga
perfektselt. Vähemalt minu
jaoks oleks see ebahuvitav lahendus.
K-K.NMind väga huvitab selline
küsimus et milles on põhjus et
suurepärased kauaaegsed
bändid, nagu sinul või näiteks
Sofa Surfers on underground.
Mitte mainstream ühesõnaga,
suures skaalas peaaegu tähele
panematult tegutsevad. Miks
on tunnustus nii väike.
J.T See on komplitseeritud
teema, kui ei saa promo, kui
sissetulekust ei piisa suureks
promoks siis on kõik edasine
ka suureks väljakutseks. Ja tänapäeval
plaadid enam ei
müü nii nagu varem. Nii et sellest
tegevusest enam sissetulekuid
eriti pole ja plaadifirmad
ei tegele investeerimisega.
Aga minu meelest on ok,
tänapäeval saab vabalt laivis
esineda ja teenida elatist. Sellised
kunstnikud nagu kunagi
olid, näiteks Cabaret Voltaire,
või stuudios tehtav elektrooniline
muusika nö stuudionohikud,
said küllalt populaarseteks
ka stuudios valminud
plaatidega. Kuid enam see
pole minu arvates võimalik,
sest peab reaalselt käima
esinemas et mingeid järgijaid
tekiks. Ainult plaadid enam ei
garanteeri midagi, neid on ka
keeruline teha. Digitaalmaailmas
on keeruline nullist alates
teha promo, kui sul pole juba
eksisteerivat nime siis kuidas
sa seda reklaamid. Peab
maksma iga asja eest, mida
mina kunagi ei tee, see on
üsna kallis kõik.
T.R Viimane küsimus, mida sa
mõtled tulevikust
J.T Enda tulevikust
T.R Jah ikka
J.T Mõtlen praktiliselt, paarist
järgmisest kogumikust, mis on
juba tegelikult lindistatud. Üks
koostöös free-style esindaja
Sassega, millest saab selline
deep-house album, noh house
ühesõnaga. Sest Sasse on
house mees. Ja nüüd veel ma
tahan teha plaati mis kõlab
nagu kristlik house muusika
kuid on totaalselt sekulaarne
ikkagi, nii et kui inimesed kuulavad
siis nad tunnevad ära
kristliku muusika kuid sõnu
kuulama hakates märkavad et
ei see on täielik ateism ja ma
ootan suure huviga mis juhtuma
hakkab kui inimesed seda
muusikat kuulevad. Ja veel
üks plaat, mille ma tegin Philphone
firmaga Saksamaalt,
mille tegin ka koos KabuKabu
muusikutega, kuid pärast
seda, ma ei tea mis edasi saab.
Võibolla ma teem big-bändi,
peaksingi alustama komponeerimisega.
Kuid see on
suur töö..
8 FUTU MUHU 2017
Alexander Morozov
Alexander Morozovi tööd uurivad
sidet nähtamatu kujutise
ning vormi, mh teksti ja kujundi
vahel. Mälu ning teadvuse
pimepunkte vaadeldes tegeleb
A.Morozovi looming personaalsete
ruumidega, mis on sotsiaalsete
ning psühholoogiliste
kokkuvarisemiste või muundumiste
territooriumid.
keeles, leida see oma keel.
Vot. Seda kõike just kunsti
plaanis.
TR:Nägin et töötad loodusega,
märkasin et su pildid näevad
välja nagu kaartide joonised.
AM:Jah, no need ongi kaardid,
joonistused seeriast ´Lindude
lendude registreerimine´. See
keskkonnas ning need välja
tuua. See on väga oluline moment
kuna see, mis mind huvitab
on püüe ja katse leida
üles meie elu mittemateriaalsed
aspektid. Mittemateriaalsed
aspektid meie eksistentsis
ning väljendada neid
teatud kujundi või märgina.
TR:Kunstikriitik Leila Lükko
märkas sarnasust sinu töödel
kujutatu ja tuule liikumise vahel.
See on samuti nähtamatult
eksisteeriv substants..
AM:Jah noh tuul, loodus, stiihia
need kõik võivad olla
nimetatud kuid see pole kõige
olulisem selles töös minu enda
hinnangul. Mul oli kunagi selline
projekt mis tegeles mere
hoovustega, see on ka sarnane
põhimõttelt. Kasutasin töös
pudeleid, kuhu tavaliselt
merehädalised jätavad sisse
kirja. Samal ajal olid mul endal
samal ajal mingid sellised
e l u s i t u a t s i o o n i d e t m a
mõtlesin et see oleks hea meetod
kuidas neid erinevaid
olukordi lahendada. Et saata
laiali selliseid erinevaid sõnumeid
pudelites. Vot, ja see oli
siis nagu selline projekt, mis
just arvestas hoovuste suundadega.
Uurisin eelnevalt
kaarte, oletasin kuhu need
pudelid välja jõuavad kuid
paraku nad ikka veel ujuvad
kusagil määramatuses, keegi
pole neid esialgu välja püüdnud
ega vastust saatnud..
gi rohkem skulptuurid.. Vaatamata
siis sellele et need on
ikka joonistused, jooned
paberil, siis neis on ikkagi väga
oluline just see ajafaktor ja
igale joonistusele ma ka märgin
täpse vaatlusaja. Püüan
jõuda ja märkida ära ka iga
lennu kellaaja eraldi. Seda
tehes ma seon reaalse, tegelikkuses
toimuva, momendi
ajaga nii et joonistuste kogumik
kujutab endast lisaks ka
tööd ajast endast. Väljendasin
end väga keeruliselt nüüd,
rääkisin ühest meetodi erinevatest
aspektidest..
TR:Tekib järgmine küsimus-ühest
küljest on tegemist nagu
statistikaga, kas see võib viidata
sellele et sa ootad mingit täiesti
uut lahendust, mis sellise
infokogumise baasil saab
ilmneda.
AM:Tegelikult ei, ma ei mõtle
nii. Lihtsalt siin on tegemist
kontsentratiooni momendiga
ja antud töös on peamine oluline
rõhk oleviku momendilpresent
inglise keeles. Kohalolu
on oluline. See on see
mis mind kui kunstnikku liigutab
kõige rohkem, sellest
ma juttu ka alustasin sest
mulle tundub et tänapäeva
kõige olulisem moment või
küsimus on kunstniku eksistentsist
maailmas. Kuivõrd inimene
üldse on kohal selles
reaalsuses nagu see on. Sest
sest on võimatu ennustada
ning see on olemuselt eksperiment..
TR:Juhtus nii et sa tegid siin kohapeal
ka teisi töid, mõtlen suurt
installatsiooni ja filmivõtteid.
Räägi palun nendest
töödest ka.
AM:Jah, selge on see et me
tuleme tööpaika ühtede ootustega
ja tulemuseks on see
et kõik läheb hoopis teisiti.
See on täiesti loomulik protsess
sest alati tekivad mingid
erinevad impulsid ja vajadus
reageerida kohale kuhu oled
sattunud. Ning kui ma nägin
n e i d k o n s t r u k t s i o o n e
sadamas, nägin sellist postsovjetlikku
momenti mis on
siin jäljena säilinud jah siis
tekkis selline nägemus tööst
kaldal. Vikati kujund, mida kasutasin
on mul ka varem kasutuses
olnud ning vaatasin et
see sobib siia samuti. Nägin
vaimusilmas seda vikatit ka siinses
maastikus. Ja tegin ära
sest mulle tundub et see sobitub
väga hästi siinsesse koh
a l i k k u s p e t s i i f i k a s s e ,
maastikku üldiselt. Koha
vaimu, ütleks nii. Tekkis selline
tulemärk kaile, kus varem laaditi
laevu. Selline piibellik kujund
ja lugu-tulemärk, vesi,
meri. Seetõttu tekkis mul soov
see töö ära teha. Aga film, no
vaatame mis välja tuleb..peab
veel monteerima, materjalid
Tiiu Rebase (TR) intervjuu
Alexander Morozoviga (AM)
TR: Esitle ennast palun
AM: Ahah, no minu nimi on
Alexander Morozov, kunstnik.
Teen erinevaid töid, peamiselt
on need joonistused, installatsioonid,
graafika. Ja muidugi
maal. Vot. No mida veel võiks
öelda.. olulised asjad kunstis
on minu jaoks näiteks oma intonatsiooni
ja hääle leidmine
kunstis. Vot, ja kõik tööd mida
ma teen on seotud selle
proovida rääkida mingis omas
on peamine projekt millega
ma siin ka töötasin. Need on
muidugi kaardid kuid mitte geograafilises
mõttes vaid
tegemist on kognitiivsete kaartidega.
Need on eelkõige teadvuse
kaardid. Tegemist on
oma kogemuse põhjal läbiviidava
katsega mõista kuidas inimene
üldse reaalsust tajub ja
teadvustab. Nii on see ühest
küljest. Teisest küljest võib
selle töö juures olla tegemist
a b s t r a k t s i o o n i g a k u i d
sellisega, mida ei saa seletada
abtraktsiooni mõistetega ja
olemasoleva keele piires. Tööd
on oma sisult iseenesest dokumentaalsed.
Mina ei mõtle
midagi välja ega lisa juurde,
olen võimalikult objektiivne ja
lihtsalt proovin analüüsida
ning leida teatud visuaalsed
j õ u j o o n e d v a a d e l d a v a s
TR:Tahakski küsida, kas sinu
töödes mängib aeg olulist rolli
AM:Joonistuste puhul on aeg
väga oluline. Üldse aeg on oluline
neis formaatides milles
ma töötan. Mingi selline kinematograafilisus
on mu töödes,
t o i m u v a s a l v e s t a m i n e .
Põhimõtteliselt on temporaalsus
midagi sellist mis on seotud
tsüklitega, situatsioonide
kordumisega, alati on selles
olemas situatsiooni või süzee
loogika. Loo arenguloogika.
Ning see praegne projekt -
´Lindude lennu registreerimine´-
on sisuliselt ka film.
Joonistused on nagu kaadrid,
lahtikadreeritud storyboard,
mida filmidele eelvisandina
tehakse. Vot ja need joonistused
on oma olemuselt mingi
selline karkass, minu enda
jaoks on need joonistused ise-
ühestküljest on olemas digitaalmeediumid,
mis jätavad
inimese täielikult vabaks individuaalsusest,
reaalsest kohalolust
ning kehalisusest ja
selles projektis siin ma allutan
end teisele meediumile et kinnipüüda
mingi tõeline reaalsusmoment.
Joonistades ei
tea ma kunagi ette mis juhtub,
kõik üle vaatama. Äkki ei tule
f i l m i , a g a v õ i b o l l a k a
õnnestub, praegu ma veel lihtsalt
ei kujuta ette kuidas seda
kõike kokku võtta. Kuid see on
ka väga huvitav, sest see on
alati nii et protsessi käigus
tekib materjal. Alati ei ole oluline
jõuda mingi konkreetse
tulemuseni, üldse mulle tun-
FUTU MUHU 2017
9
dub et mida rohkem sa soovid
tulemust seda väiksem on
tõenäosus seda saavutada.
Tavaliselt läheb see just nii..
TR:Küsin veel vikati kohta.
Kuidas sinu varasemad vikatid
erinevad sellest mille sa
teostasid siin Muhus. Kas on
mingi põhimõtteline erinevus.
AM:Varem ma töötasin rohkem
neooniga, sellise valguse
mahuga. Neoonlambid meediumina
on nö kuiv meedium, ja
väga külm ning väga tihedalt
seotud tsivilisatsiooniga - linnaga,
reklaamiga, kontseptuaalsete
märkidega jne. Ehk siis
see on väga informatiivne
meedium, mistõttu selles
tehnikas teostatakse sageli
reklaame, silte, märke. Aga
siin kohapeal mängisid sellised
faktorid et kasutasime
puitu, elavat tuld ehk siis rakendasime
stiihilisi materjale.
Välja tuli keskkonnakunst, installatsioon
mis arvestas
tuule, mere.. ka heli tekkega.
Siin on väga oluline asjaolu
see kuidas keskkond teost
vormis, kuidas loodus otseselt
mõjutas selle kujundi statementi
või lausungit. Töös on
minu enda jaoks lisamoment,
m i s v õ i b k ü l l k õ l a d a
paatoslikult, kuid selleks on
minu soov saavutada võit üldise
surmatungi üle.
Leila Lükko
Meid läbi meedia ümbritsev
müra on tänapäeva "arenenud
ü h i s k o n d i " t u g e v a l t
mõjutanud. Miks ja kuidas tõmbab
ta meie tähelepanu - kas ei
pöörle see ringiratast, sihitult,
eikuhugi, ent siiski muudtes
palju ja pöörates meie elu peapeale?
Populaarkultuur ei paista kuigi
palju erinevat Eesti liikluskultuurist.
Mõlema tehnoloogiline
areng on muutumas ohtlikuks
inimesi hävitavaks relvaks. See
m õ j u t a b t u g e v a l t
tajuprotsesse. Tänapäeva mittemeloodiline,
moonutatud levi
m u u s i k a p e e g e l d a b l i n-
nakeskkonda ja levib läbi massikommunikatsiooni
vahendite.
Liikluskultuur on omakorda
h ä i r i t u d s e l l e s t o m a
" p e e g e l p i l d i s t ", m i s p a r-
alüseerib liikleja tähelepanu.
O n p a r a d o k s a a l n e , e t
heaoluühiskonnas, mis peaks
justkui lähtuma inimesest, jääb
inimene tihti hoopis kõrvaliseks
nähtuseks.
Videoteos püüab korduvate
kaadrite kaudu rõhutada popmuusika
ühetaolist, selle irriteerivat
rütmi. Teisest küljest
väljendab video aga pidevat
elu ja surma vahelist piirsituatsiooni,
kus tuleb paratamatult
võtta riske selleks, et säilitada
inimlikkus. Asfalt ja aeg, sihtkoht
ja silmapilk, segadus ja
rahutus, vahelduvad mustvalged
jooned - kas õnnestub
pääseda või mitte?
mis alguses ei ole võib olla nii
väga selged aga siis mingi aja
pärast hakkavad need tähendused
avalduma. On asju, mis
vägapalju muutuvad aga on ka
asju, mis on alati samad. Kui
ma tegin oma video, siis need
tähendused võib olla ei olnud
nii paigas aga mul oli kindel
teadmine, kuidas see peab
olema ja kuidas seda peab
teostama aga need tähendused
said minu enda jaoks ka
hiljem selgemaks. Ja need
ongi asjad, mis on alati
samad. Mingid põhimõtted või
printsiibid, mis alati kehtivad
ja kui me vaatame, et maailm
on hästi muutuv, siis mingis
mõttes on see tõesti nii aga
mõttes on see uus päev aga
päike on ju igapäev üks ja
seesama. Selles mõttes on aeg
igavik aga samas ta ka meie
jaoks muutub ja need muut
u s e d k a j a s t u v a d
tehnoloogilises progressis. Ma
ise ei ole üldse progressiusku
ja iga aastaga üha vähem.
Samas tean, et pean neid asju
teadma ja see teadmine kuidagi
lahendab mingid suuremad
probleemid ära.
Helen Merila: Sa pead silmas,
et sa pole progressiusku selles
mõttes, et sa ei poolda progressi
või sa ei usu, et see teeb
midagi head või mida sa täpsemalt
silmas pead?
L.L: Ma arvan, et see progress
on paratamatu ja ta kindlasti
peabki niimoodi olema aga arvan,
et lõppkokkuvõttes ta ei
tee midagi paremaks ja
näiteks kui võtta Spengleri
filosoofia, siis ta vaatab inimese
arengut ja elu arengut
kui teatavat kulgemist. Inimene
sünnib ja areneb ja siis
on tal tippaeg ja siis ta lõpuks
ikkagi sureb ära. Samamoodi
peab olema ka maailmaga, et
need asjad arenevad aga
kuskilt hakkab ta alla käima ja
tasandil, vaid toetub eelkõige
tehnilisele vahendile, mis on
inimesest teglikult kaugel. See
ei ole tema seest, vaid see on
mingisugune võõrkeha. Sellepärast
ma ei ole progressiusku.
H.M: Aga kas sa sellega oled
nõus, et selleks oleks vaja mingit
vaimset ettevalmistust, et
selles protsessis osaleda ja
tehnoloogiat kasutada õigesti.
Võib olla see ei peaks olema
kõigile kättesaadav?
L.L: Pigem nii jah. Kui seda kasutada
vajaduspõhiselt, siis ta
võib tegelikult toimida. Et kui
näiteks vaadata arstiabi. Või
kui ma näiteks ise teen videot,
siis ma kasutan seda kui nii
öelda jäädvustusobjekti või
vahendit. Video ise ei ole
tehnilises mõttes nii tähtis.
Tähtis on ikkagi idee ja ma kas
u ta n s e d a i d e e vä l j e n-
damiseks. Ma mitte kuidagi ei
taha ülistada tehnikat kui sellist.
H.M: Et ta siis annab teatavad
v õ i m a l u s e d
kultuurivahetuseks?
L.L: Jah. Aga tihtipeale ikkagi
mulle tundub, et tehnikat
tõstetakse nii kõrgele ja idee ei
ole enam nii tähtis. Aga pigem
peaks olema nii, et idee on
tähtsam kui vahend.
H.M: Aga kas sa usud, et mdiagi
saaks teha, et seda peatada?
L.L: Ma ei ole selles nii kindel
enam. Kui ma varem arvasin,
et seda saab peatada või selle
vastu võidelda, siis nüüd ma
näen, et see vist ikkagi ei ole
võimalik, et see peab vist nii
minema. See on inimkonna
vananemise protsess. Ta peab
kuskil lihtsalt lõppema, kuskil
peab olema piir.
Leila Lükko: Kui ma maalin või
teen mingit tööd, siis teen
seda intuitsioonist ja alati ma
ei tea ise ka täpselt, mida ma
teen, sest tähendus tuleb
hiljem juurde. Need on mingid
asjad, mida ma tean, mulle
meeldib käia ja vaadelda asju,
jõuda mingite järeldusteni,
mingis mõttes on aeg ka seisev.
Ükspäev just näiteks
mõtlesin päikese peale ja
päike seostub kohe ajaga, sest
päike tõuseb igal hommikul ja
loojub igal õhtul, mingis
ma pigem arvan, et see
tehnoloogiline progress võib
küll tunduda, et on edasiviiv
aga tegelikult on ta allakäigu
näitaja, sest inimene ei tööta
n i i p a l j u e n a m v a i m s e l
10 FUTU MUHU 2017
Noolegrupp
--> Noolegrupp on aastast 2004
tegutsev interdistsiplinaarsete
projektidega tegelev kunstirühmitus,
mille tuumiku moodustavad
Triinu Jürves ja Villem
Jahu. Grupi teosed tegelevad
reeglina erinevate keskkondade
loomisega algse konteksti
nihestamise kaudu, lisaks
miksitakse sellesse kompotti
meelevaldselt ka kilde popkultuurist,
igapäevapoliitikast või
kunstiajaloost. Rühmitus ei
tunnista tehnilisi piiranguid,
oma ideid on teostatud nii klassikalises
tahvelmaalitehnikas
kui aktsioonide ja videote kujul.
Triinu Jürves: Muhu installatsiooni
idee on lähtunud kohast.
Meil oli otsustatud, et me
võtame lipud ja meil olid need
videod juba olemas, aga kõik
muu on kohapeal välja mõeldud
vastavalt sellele konkreetsele
ruumile. Samuti võib tööd
vaadata lihtsalt kui esteetilist
vormimängu. Kõik otsad on
põhimõtteliselt lahti jäetud.
Tähendus sõltub inimesest,
mõni vaatab nagu oleks siin
mingi kuritööpaik ja keegi
vaatab, et oo siin sünnib mingi
uus asi, mingi revolutsioon on
toimunud. Ma alati loodan, et
tulevad sellised teemaarendused.
Isegi telekates on mingi
aja liikumine. Näiteks on seal
kaks vanemat telekat ja siis on
mingi eriti high-tech monitor.
Arvuti pilt, mis moondub selleks
mõtetuks paberi massiks.
Tegelikult ei ole vahet mis kujul
see info on, see info ise
kaotab aja jooksul oma tähenduse.
H:M: Kas see on kriitika digimaailma
vastu?
T.J: Miks mitte, kui seda tahta
niimoodi võtta ja samas seal
on ka mingid elemendid
näiteks nagu valgus ja teised
sellised asjad mis on jäävamad
suurused. Lõppkokkuvõttes,
need vahendid, mis
seal on kasutatud ei muuda
eriti palju seda päris süsteemi.
H.M: Miks olete oma kunstirühmituse
nimeks valinud just
Noolegrupp?
T.J: Me oleme tegutsenud
alates 2004 aastast, ma ei
oska sellele enam vastata, et
m i k s N o o l e g r u p p . M e i l e
meeldis see sümbol: must ruut
ja valge nool seal sees tähistab
edasiminekut. Must ruut on
kõigi võimaluste algidu, kõige
tähtsam kaasaegse kunsti
sümbol üldse. Me tahame
sealt veel edasi minna.
H.M: Sa vastasid küsimustele
eelmisel korral piltides. Kas see
on taotuslik hoiak?
nad arutavad omavahel. Tähtsamad
mõtted jäävad inimeste
emotsionaalsesse
mälusse.
H.M: Kas töötate tavaliselt kahekesi?
T.J: Meil on nii, et kui me
teeme näiteks mingit suure
rahvaarvuga perfokat, siis
t a v a l i s e l t i n i m e s e d o n
segaduses, et kas need kõik on
Noolegrupi liikmed. Ei ole, me
mõtleme kahekesti välja ja siis
me lihtsalt korraldame selle,
et meil on mingid statistid või
näitlejad kes peavad massi
täitma. Aga praegu me jah
teeme kahekesi. Villem teeb
rohkem tehnilist asja, mina
teen taotlusi ja tekste võibo
l l a r o h ke m , a ga i d e e d
mõtleme ikkagi koos välja.
H.M: Tulles tagasi noole - ja
tühjusest edasimineku teema
juurde: kui te saaksite midagi
ajaloos muuta, kas see on
tühistamine, kas me saame
midagi ära tühistada?
T.J: Need ajaloo sündmused ei
oma selle "filosoofia" seisukohalt
tähtsust , vaid see kõik on
inimese sees. Järelikult, need
sündmused mis ümberringi
toimuvad, nendesse on võimalik
teisiti suhtuda. Meie sõnum
on see, et hakata teistmoodi
ei ole verevaesed kontseptualistid,
kes kirjutavad oma idee
A4 paberile.
H.M: Mul läksidki mõtted
sellele, et meil on praegu kõik
nii advanced, kõik elu toimub
meie peade kohal, ei ole mitte
mingeid piire: ei riigi- ega sotsiaalseid
piire. Aga tegelikult kui
jälle tulla tagasi down to earth,
siis on ikkagi jälle see muna.
See muna, mis teie installatsiooniski
oli, ei kao kuskile.
T: Ega me ei taha jah väga
rääkida. Rääkimisega läheb
alati asi käest ära, kuna
mingid üksikud mõtted või sõnad
pikitakse välja ja meie
laiutame käsi, et nagu mida.
Visuaal peaks sisu tooma
vaatajani. Aga mis see sisu
täpselt on, seda me ei taha
alati ette kirjutada.
H.M: See siin on kohaspetsiifiline
töö, aga kas te selle kuidagimoodi
ka salvestate?
T.J: Eks ikka fotona ja ... dokumentasioon
jääb alles.. aga
seda tööd kuskil mujal enam
samamoodi ei saa mingil juhul
olla. Ta on siia ehitatud.
H.M: Kas publiku reaktsioon on
osa tööst?
T.J: Ikka, muidugi. Kui siin oli
juba ette öeldud see, et sa
pead ise ette kujutama või
mõtlema, et mis seal võis juhtuda,
mis seal oli - siis see on
väga oluline osa. Mõte jääb inimeste
enda sisemusse või siis
looma või nende sündmustega
kuidagi teisiti hakkama
saama. Mitte see, et jätaks
mingi asja ära, mingi sündmuse
olemata. Seda ei saa, elu
kulgeb niikuinii omaette ja
kunstniku roll on midagi
muud. Kunstniku roll on püstitada
mingeid küsimusi, näidata
teisi võimalusi. Ta ei pea ise
neid asju tegema, vaid näitama
asju mis on olemas, aga
mida inimesed ei pane võibolla
tähele , sest nad on kogu
aeg seal. Mina näen seda niimoodi,
mida kunstnik peab
tegema. Meil on ka päris tugev
esteetika, visuaali taotlus. Me
FUTU MUHU 2017
11
Tuomo Kangasmaa
Soome kunstnik Tuomo Kangasmaa
tegeleb nii dokumentalistika
kui eksperimentaalse
filmikunstiga, ühendades
mõlemaid erinevate kujutava
kunsti tehnikate ning meetoditega.
Helen Merila: Su video ja installatsiooni
nimetus on "Satanic
Ghost Hunting". Miks selline
nimi? Kas võiksid oma tööst
lähemalt rääkida?
T.K: Nimi on väga lihtne, video
on kombineeritud kuuest erinevast
võttest mille salvestasin
YouTube´st ja teistest
veebiallikatest. Ma ei leiutanud
nime ise, vaid valisin
ühelt kasutatud videolõigult
mida kasutasin selles installatsioonis.
H.M: Su töös on väga oluline
roll muusikal.
T.K: Selles konkreetses töös..
ma ise ei nimetaks seda
muusikaks. Ma mõtlen sellest
nagu mürast. Tegemist on süntesaatori
orkestri saundiga.
Genereerisin sinna sisse signaale
ning kokku on see üks
juhuslikkuse printsiibil töötav
sünteetiline helimaastik. Seal
pole muusika struktuuri, see
on ikkagi rohkem müra.
H.M: Väga muljetavaldav
müra. Kui heli maha võtta oleks
tegemist absoluutselt teise tööga.
T.K: Täpselt . Ma tahtsin
edasianda teatud kindlat atm
o s fä ä r i . K a s u ta d e s n i i
tugevat helimaastikku soovin
anda kindlat suunda kuidas
seda installatsiooni vaadata.
H.:M Kui võtta heli maha siis ei
ole see video enam hirmus, ja
võiks isegi minna vaatama neid
võttekohti. Kuid muusikaga
hakkab vaataja automaatselt
mõtlema et filmis on midagi
veel mida pole näha.
T.K: See oli esimene asi mille
kallal töötasin. Kui mõelda
millist materjali ma tööks kasutan
siis see on väga kahjutu:
normaalsete inimeste enda
poolt filmitu. Hakates vähehaaval
midagi lisama, isegi
heli mis meenutab midagi
muud, hakkavad tekkima
uued lood. Väga kergelt võib
hakata nägema midagi mida
seal tegelikult ei ole. Oleme nii
kergelt manipuleeritavad.
Oleme manipuleeritavad väikseimategi
vihjetega kuidas
asju vaadata.
H.M: Täpselt. Tahtsingi selle kohta
küsida, kas ma sain sõnumist
õieti aru, kas me peame
ettevaatlikult jälgima kuidas
me vaatame?
T.K: Jah. Võin jutustada ühest
Soome kogemusest. Olen seda
tööd korra varem Soomes näidanud
ning olin ise juures.
Läks nii et täiskasvanud ei
tahtnud videoruumi sisse
tulla, kuid lapsi oli seal palju.
Nende vahel toimus tihe
arutelu selle üle mis ekraanil
toimub. Nad püüdsid tõsiselt
aru saada millest see töö on ja
miks see on nii imelik. Nad
rääkisid kaua neis asjust mida
nad nägid. Oli väga huvitav
näha kuidas lapsed olukorda
lahendasid, nad ei mõelnud et
see on hirmutav. Nad analüüsisid
rohkem kui täiskasvanud.
H.M: Täiskasvanud on rohkem
suletud, neil on oma eelarvamus,
millest nad ei soovi loobuda.
T.K: Jah. Nad raamistavad asja
ette ära. Kui aga vaadata sügavamalt
näeb rohkem fakte
ja on selge et asi on igas
mõttes kahjutu.
H.M: Ma istusin tegelikult üsna
pika aja siin täna ja tänu
muusikale ja videole hakkasin
nägema asju mis ilmselt siiski
seal ei olnud.
T.K: Jah, saan aru, muidugi.
Ma annan selleks ka palju
põhjuseid, nagu töö nimi, imelik
pime ruum ja heli.
H.M: Sa ütlesid et oled seda
tööd varem näidanud, kuidas
sulle see näitusekoht siin
meeldib? Töö on üsna kohaspetsiifiline
nagu sa ka ise
ütlesid. Koht on perfektne.
T.: K Ma arvan et Soomes oli
sarnane olukord. Leidsin seal
vana keldri.
H.M: Üks asi mis mind üldse ja
eriti selliste tööde juures huvitab
on festivali teema- 100
aastat. Ma ei tea kas sa nõustud
minuga kuid arvan et asi
mis kõige enam on inimkonda
puudutanud viimasel aastasajal
see on World Wide Web.
Mida sina kui kunstnik sellest
mõtled ?
T.K: Ma ei mäleta aega enne internetti.
Ma olen küll palju
vanem kui internett kuid selleg
i p o o l e s t m a e i s u u d a
meenutada aega enne seda.
See on nii suur asi ja ma ei
oska seda paremini kirjeldada.
H.M: Internetti kritiseeritakse
palju. Isiklikul arvan et see on
kultuurivahetuse mõõt. Midagi
ilma milleta ei ole enam võimalik
maailma ettekujutada. Sina
kunstnikuna kindlasti kasutad
kõiki selle võimalusi, sa leiad
videosid veebist ja nii edasi.
T.K: Jah, ma ma kujutan end
ette tegemas ka internetikunsti.
Kuid mulle meeldib teha
asju mis eksisteerivad sõltumatult
ning mis asetsevad
kindlal pinnal. Mulle ei meeldi
ja ma kardan asju mis on
tehniliselt liiga komplitseeritud.
H.M: Ja kuidas on nende
videotega, mis sa veebist leidsid,
kas sa küsisid omanikelt
luba?
T.K: Ei ma ei küsinud sest kõik
salvestised mida kasutan on
online´s üleval, need on avalikud.
Sisuliselt ma mõtlesin et
inimesed ise kutsuvad mind
avalikku olukorda sisenema.
Nii ma mõtlesin et ma olen
seal. Olen teiselpool neid pilte.
Ma ei otsinud juba salvestatud
videosid netist. Olin oma hinnangul
kohal neis online
videotes ja ma arvan et mul on
lubatud neid kasutada.
H.M: Kindlasti, ma arvan et nad
oleksid uhked olla osalised
kunstiprojektis.
T.K: Ma mõtlen ka et nad on
osalised projektis. Ma ei arva
et see materjal oleks väga isiklik
. Alguses tsenseerisin
materjali, palju materjali oli
Iraanist ja Iraagist, karmidest
sõjapiirkondadest. Näiteks ka
I r a a g i i g a p ä e v a s i t u a t-
sioonidest, sellist materjali
salvestasin. Kuid ma panin
selle kõik kõrvale sest nii kui
ma lisasin heli hakkas tekkima
vale mulje. Näiteks olid mul
mõned öised klipid juveelipoest,
kus müüakse sõrmuseid,
kulda ja nii edasi. On
näha et see asub kusagil Iraanis
või Iraagis. Kui ma vaatan
s e d a l ä ä n e p i l g u ga , e u-
rooplasena, siis see pilt
hakkas kaotama oma ohutust.
Sellised videod võivad anda
vale poliitilise sõnumi. Ja selles
videos mida näitan siin, ma
ei näe valet poliitilist sõnumit
või hoiakut. Kui ma mõtlen
kaosele, mis Euroopas on
täna, pagulased jne, ja ma
toon sisse materjali neist
maadest, kasutades seda vabalt
ja lisades mingeid sõnumeid,
siis see ei pruugi enam
töödata. Ma ei taha olla mitmetähenduslikult
poliitiline.
Ma tahan ühes töös olla poliitiline
ainult ühel viisil. Selles
töös siin on poliitiliseks sõnumiks
see et kui kergelt me
oleme manipuleeritavad.
H.M: See meenutab mulle Pasolini
sõnu: "Ei ole oluline kust
sa asju võtad vaid kuhu sa neid
viid, kuhu nad välja jõuavad. "
T.K: Täpselt, selles ongi asi.
H.M: Ma arvan et just see oli
hästi sinu videos.
T.K: Olen väga lihtne kunstnik.
Ma lihtsalt tahan teha kunsti ja
anda inimestele midagi. Tegelikult
üsna traditsioonilisel viisil,
ja esteetiliselt.
H . M : K u i d a s s u l l e M u h u
tundub? Kas sul on tekkinud
Muhuga seoses ka ideid?
T.K: Jah, minu residentuuriprojekt
on fotograafia. Pildistan
siin, ei tee ühtegi videot.
Teen oma järgmise isiknäituse
järgmisel aastal. Siin on olnud
mitmes mõttes tore. Ma ei
teadnud midagi palju ette, esimene
mõjuv asjaolu on see et
kuigi me ei ole Soomest
kaugel siis ikkagi on siin üsna
eksootiline kõik.
H.M: Siin on kõik eksootiline ka
Eestlastele.
T.K: Saan täitsa aru. Kui ma
residentuurikohta taotlesin
siis ma lihtasalt soovisin kena
suve. Mitte linnas või asulas.
Mulle tõesti meeldib siin.
H.M: Tagasi tulles festivali
teema juurde- 100 aastat. Kui
sul oleks võimalik minna tagasi
või teha korraldusi saja aasta
tagusesse perioodi, siis mida sa
muudaksid või teeksid teisiti.
Mis on parimad ja halvimad
möödunud lood.
T.K: Nüüd sa küsisid keerulise
küsimuse. Muidugi ma mõtlen
ajaloole..tänu kaasajale on
väga lihtne kohe hakata
m õ t l e m a m ö ö d u n u d
sõdadest. Kuid minevikus on
palju häid asju. Nii hea kui
h a l b o n a l a t i v õ r d s e l t
võimalik. Ja me ei saa tegelikku
stsenaariumi täielikult
tunda. Asjalood võivad kujuneda
võrdselt väga halvaks
kui ka väga heaks. Sõjad on
keerilised sest kui mõelda inimkonna
ajaloole siis ei saa
neist kuidagi lahti. Sõjad on
jubedad ja ma loodan et neid
ei tule enam kunagi.
12 FUTU MUHU 2017
Project Heroina
Hannah Harkes
mis on üldse piirid teie jaoks?
K&P: Äri on kõikjal ning öelda
et kunst ei ole äri ja äri on halb
oleks sama mis öelda et kogu
maailm on halb. Kõik on
omavahel seotud ning siiski
jääb kunst kunstiks ja äri äriks.
Tiiu Rebane (TR): Plaanite
tähistada kõiki möödunud sajandi
sündmusi kui suuri võitusid,
on see nii?
Kersti ja Paulo (K&P):Kui me
o l e m e a rg u m e n ta t s i o o n i
positsioonis siis see ongi juba
tähistamine. See on tähistamine
kasutades moraalset
teadvust, retoorilist väitlemist
kontseptsioonina oluliste
sündmuste tõlgendamisel.
Idee on kasutada põhjust, see
on filosoofiline hindamine
neile 100 aastale. Meil tuleb
olla praktiline ideede hind
a m i s e l , i d e e d o n i d e-
o l o o g i l i s e d
argumentatsioonid, see sama
argument on jätkusuutlik eetika
ja moraalsuse alus.
Idee on hinnata või analüüsida
tegevust mitte hinnata
negatiivselt põhjust.
TR: Kas see tähistamine on
pigem iroonia? Kui jah, siis
milline näeb välja tänane ini
m e n e , k e s o n s e l l e s t
minevikust pärit?
K&P: Jah see on irooniline
tähistamine
See tänapäeva inimene on -
man yes. Tänapäeva ühiskond
on monograafilise arenemise
idee. See on kujunenud organisatiivsetes
antropoloogia kihtidest....
loominguline õigus ,
õigus filosoofiale, õigus poliitikale,
õigus inimkonna
arhitektoonikale
On olemas reeglid ja osad
vabariikide konstitutsioonist,
m i l l e a r g u m e n t a t s i o o n
baseerub man yes´ile
Mõistatuslikud sümbolid
tähistades võitu... tekstid ja
raamatud räägivad pragmaatilistest
võitudest tänapäeva
tsivilisatsioonis.
TR:Teie etenduse atribuudiks
on šampus - kas viite oma töö
võiduka lõpuni?
K&P: Shampanja on shampanja,
see on man yes´i DNA ....
suure võidu ornament.
Leila Lükko: Esimene asi, mis
mulle teie performansis silma
jäi, olid kostüümid. Kas must ja
valge koloriit on teie performansis
sümboolsed?
K&P: Värvivalik tekkis puhtalt
esteetilistel põhjustel. Kõik
mida me soovisime oli et eristuksime
selgelt publikust ning
oleksime piisavalt nähtavad.
L.L Tegevuse käigus pritsisite
üksteise pihta tohutul hulgal
šampust. Võib öelda, et Euroopa
on ühtselt jõudmas
heaoluriigi tasemele. Kas teie
performansi kriitika oli suunatud
raha ja väärtuste pihta?
K&P:Shampanja avamine, pritsimine,
teiste inimestega
jagamine-see kõik oli osa
tähistamisest. Performansi kriitilika
oli suunatud inimestele
kes ise kriitiliselt hindavad
minevikku, kes kes kons
t r u e e r i v a d o m a e l u s i d
tõukudes möödunust ja teistest
inimestest.
L.L Kas teie jaoks on kunst äri?
Millised on kunsti ja äri piirid, ja
L.L Performans mängis ajaga:
samal ajal kui toimus teie mänguline-meelelahutuslik
šampusega
pritsimine, tuututas
auto. Milles seisneb "aja" konflikt?
K&P:Auto tuututamine oli
samuti osa tähistamisest,
meie põhimõte oli anda kõik
et kõvasti tähistada kõike mis
on toimunud ning auto sign
a a l i t a m i n e o n ü s n a
iseloomulik pidustustele.
L.L Kuidas on teie meelest viimase
saja aastaga muutunud
inimese väärtuskriteeriumid -
majanduslikud, kultuurilised,
ühiskondlikud?
K&P: Loomulik areng, paljud
asjad on andnud oma panuse
väärtushinnangutesse-
Bauhaus, sõjad jne jne. Aeg
muutub pidevalt koos kunsti,
majanduse ja inimestega nii et
oleks üsna võimatu välja tuua
palju täpselt inimene on saja
aasta jooksul muutunud.
L.L Viimaks küsin veel, et
milline on teie seisukoht - kuns
t n i k u p o s i t s i o o n , k õ i g e
olulisem sõnum?
Paulo: Meie silmad ei näe
kõike.
Kersti: Ma ei saa sellele
kü s i m u s e l e va s ta ta s e s t
tegemist on väga suure vastutusega
ning ohuga lõpetada
totaalses ülemõtlemises.
Tiiu Rebase (TR) intervjuu Hannah
Harkes´ga (HH)
TR:Kavandad festivalile performansi
Suur Sõda. Palju inimesi
sa kaasa tegema ootad?
HH:Suur Sõda on I Maailmasõja
algne nimetus. Oma performansi
nimetasin nii eelkõige
sõnaühendi lapsiku ja positiivse
kõla tõttu, eelkõige inglise
keeles annab väljend sündmusele
teatud mängulise allteksti.
Minu performans,
täpsemalt Ajalooline Rollimäng,
töötaks ka vaid kahe
osalejaga. Samas mida enam
osalejaid festivalikülaliste
seast kaasa tuleb seda huvitavamaks
ning kaootilisemaks
etendus muutub.
TR:Kas võib juhtuda et publik ei
soovigi mängu peatada.
HH:See on üks huvitav mõte
ning kahtlemata põnev variant
- näha mängu jätkumist peale
festivali lõppu.
TR:Sõja võitja on teada või
s a a v a d m ä n g i j a d m u u t a
ajalugu?
HH:Ajaloolises plaanis oli
lahingu võitja Saksamaa, kuigi
lõppkokkuvõttes olid nad kaotaja
pool. Futu Muhu kontekstis
on lõpptulemus aga absoluutselt
avatud.
TR:Kui tihti sa muidu kaasad
publikut oma töösse?
HH:Paljude aastate jooksul
häiris mind mõte mingist
taolisest osalusvariandist. Veel
BA õpingute ajal (Grey'i kunstikoolis
Šotimaal) ei meeldinud
mulle kunst, mis sundis
avalikkust osalema kuid
samas paljud minu lemmikkunstnikud
just kaasasid
avalikkust oma töös, luues
neile mängulisi ja külgetõmbavaid
olukordi. Et järgi
proovida ja katsetada sellist
varianti, kirjutasin väitekirja
publiku osaluse kohta teatri
teoorias ja leidsin et publiku ja
näitleja dialektiline suhe,
milline toimub Bertolt Brechti
eepilises teatris, on palju
atraktiivsem kui Antonin Artaud
antagonistlikus julmusteatris
või Augusto Boal´i
vägivalla teatris, mis mulle
tunduvad olevat ka parimal
juhul ekspluateerivad. Mu teoreetiline
uurimustöö on jätkuvalt
mõjutanud seda protsessi,
kuidas ma töötan ja nüüdseks
olen sageli esitlenud mängusarnaseid
objekte või olukordi,
mis võimaldavad üldsuse
kaasamist.
--
Tiiu Rebase videointervjuust
Hannah Harkes´iga
TR:Mis sa arvad miks su sõjale
pühendatud performans möödus
siin festivalil hoopis kui
sõbralik võistlus
HH: Ositi ma püüdsin protsessi
selliseks juhtida, olukorrad
mille lõin ei sisaldanud relvade
kasutamist ega üleüldse
mingeid otseseid viiteid vägivallale.
Kuid samuti sõltus
palju kohaletulnud publikust
ja festivali meeleolust endast.
Ei olnud lihtsalt põhjust siin
olla vägivaldne.
TR:Va a d e l d e s m ö ö d u n u d
ajalugu siis näeme et maailma
kujundavaid sõdu on olnud
väga palju. Kas sõdu saab
lavastada
HH:Arvan et sellel küsimusel
on kaks külge, kaks perspektiivi
vastuse andmiseks. Mõtlen
FUTU MUHU 2017
13
et on lahendusi kus sõdu saab
lavastada, kuid ikkagi jääb see
lavastuseks mitte päris sõjaks.
Teine, tumedam aspekst, on
s e o t u d r e a a l s u s e g a -
vaadeldes globaalpoliitilist situatsiooni
siis on võimalik väga
selgelt tunnetada sõdade
lavastuslikku olemust. Sõjad
on nagu teater või draama, inimesi
teavitatakse sõjast, ning
s õ j a k u j u t i s t e s o n p a l j u
teatraalset ning reaalselt
lavastuslikku tegelikult.
TR:Reaalsus sarnaneb teatrile
HH:Jah
TR:Mis sa arvad kas sõjad jäävad
igavesti toimuma, kas see
on ainus viis kuidas murranguliste
tulemusteni jõuda
HH:Läbi inimkonna ajaloo on
m u i d u g i s e e o l n u d ü k s
peamine meetod, see omavaheline
võitlus. Tundub et see
jätkub kuni inimkond kaob.
Võibolla võiks ekstreemset vägivalda
asendada riigipeade
käesurumisega. Kuigi see ilmselt
on üsna ebatõenäoline
võimalus et nii võiks minna.
Me muidugi võime loota ja
unistada.
TR:Tänapäeva kultuurist on
suur osa virtuaalne, mis sa arvad
mis mõju on virtuaalkultuuril
tulevastele sõdadele. Arvestades
ka seda et meil kõigil
on ligipääs sellele virtuaalsfäärile.
HH: Ma arvan et on väga raske
ette ennustada, mis hakkab
tulevikus juhtuma. Kuid kui
me räägime olevikust siis
elame situatsioonis, kus me
oleme ülimalt teadlikud sellest
mis ümberringi toimub. Meil
on kerge ligipääs teadmistele
j a i n fo r m a t s i o o n i l e , s e e
eristab meid saja aasta tagusest
olukorrast, mil rahvas
teadis sündmustest väheseid
detaile. Võibolla kui võrdleme
minevikku olevikuga siis
saame aru muutuste olemusest,
kuid elades siiski vaid oma
ajas ja mitte tulevikus on raske
tulevikust ka midagi kindlat
öelda.
TR:Teame ka seda et sõdadel
on mängu tunnused, virtuaalajastul
lisadub neile arvutimängu
omadusi. Inimesed surevad
reaalselt kuid meie jaoks nagu
virtuaalses reaalsuses, arvutimängus.
HH:Jah, tänapäeval on rünnaku
sooritajad sageli istumas
kusagil suurel distantsil arvutiruumis.
Kuid õnneks ma ise
pole sõjaga kunagi seotud olnud
ja loodan et kunagi ka ei
pea seda tegema. Seetõttu on
ka raske ette kujutada või
rääkida nende inimeste eest,
kes seda teevad. Kui ma ise ei
ole üks nendest. Ma ei saa teada
nende kogemust.
TR:Kuidas saab kunst rääkida
sõjast, sinu arvates.
HH:Üks asi mida kunst saab
teha on luua mõtlemisruum
vaatajale, vaatamata sellele et
see on raske ja hirmutav, liiga
k o m p l i t s e e r i t u d v õ i
segadusseajav. Kunst saab
luua teatud harjutamismasina
tüüpi olukordi, muuta sõjast
arusaami paindlikumaks. Ma
ei arva et kunst saab sõdu
peatada või lõpetada. See
oleks kena unistus kuid mida
kunst saab teha on inimesi
treenida.
TR: Kas kunst saab mõtlemist
kujundada, ümber kujundada
HH: Võitlus või vastuolu selle
vahel mida teeb kunst ja mis
tegelikkuses toimub on keeruline,
kunst saab peegeldada,
reageerida reaalsusele, saab
seda paljastada ning seeläbi
ehk muuta väikseid asju mis
jäävad omasoodu vastupeegeldama.
Ma ei arva et
kunst mõjutab suurelt ja otseselt,
kunst teostab väikeseid
nihkeid. Sotsiaalsed protsessid
ja kunstiprotsessid on
omavahelises dialoogis.
TR:S i n a , k u i p e a m i s e l t
graafikuna tegutsev kunstnik,
tegid festivalitöö performatiivses
vormis. Vahetasid oma
tavapärast kunstimeediumi,
kas see pööre tegevuse ja
füüsilisuse poole võib areneda
edasi. Kas on võimalik et kunstnik,
kes kes tegeleb sõja teemag
a m u u t u b ü h e l h e t k e l
sõduriks. Milline on kunstiloogika
ja -dünaamika sinu hinnangul.
HH:Kõigepealt üten et kuigi
olen graafikat õppinud siis
olen püsivalt paralleelselt
tegelenud nii installatsiooni
kui etenduskunstiga. Jätkan
stabiilselt erinevate meediumide
rakendamisega. Kuid kas
k u n s t n i k u s t v õ i b s a a d a
sõdur..ei tea..
TR:Pidasin silmas et teema tingib
oma käsitluse, seda enam
selline totaalne asi nagu sõda.
Kunstnik otsib mõjukaid meet
o d e i d m i n g i s t t e e m a s t
rääkimiseks, saada sõduriks on
üks näide teravast vastusest
sõjateemale. Kindlasti on palju
teisi lahendusi, kas oled sel
teemal mõelnud
HH: Keeruline küsimus sest eksisteerib
väga palju valesid lahendusi,
mis näiliselt justkui
sobiks, on lahendusi mis
mõjuvad mittelugupidavalt või
võivad anda mingi ebasobiva
käigu, rõhu ja tulemuse. Kunstiprojektide
arenguloogika on
pidevas täiustumises, seega
algne idee võib koguda aja
jooksul kokku grupi kunstnikke,
kes moodustavad
töörühma jne.
TR: Ajalugu kirjutavad need,
kes on ellu jäänud. Kuidas sulle
kui shotlasele paistab Eesti
ajalugu, oleme siin alati olnud
piiririigiks kahe suurema jõu
vahel.
HH: Üsna ilmne on et Eesti on
alati kahe jõu vahel olnud. See
lahing, mida siin festivalil elustan,
toimus 100 aastat tagasi
Muhus just saksa ja vene
vägede vahel. Vähemalt selle
info põhjal mida mina lugesin
sain eestlastest väga vähe teada.
Eestlased olid tagaplaanil
ja ma arvan et see on alati sõdade
puhul nii et tavaini
m e s e d v a a t a m a t a o m a
rahvusele on esimesed kes
kannatavad. Olen siin elades
täheldanud et inimesed väga
p a l j u a r u t a v a d
ajalooteemadel, ning jääb
mulje et inimesed on õppinud
olema paindliku suhtumisega
oma hinnangutes, ning seda
just minevikusündmuste tagajärjel.
Ise tulles Shotimaalt
tean ma üsna umbmääraselt,
mis siin kunagi juhtus ja
toimus. Minu kodumaa ei ole
s õ d u ko ge n u d s a r n a s e l t
Eestile, olen pärit kaugelt
saarelt mis on jäänud sõjategevustest
kõrvale. Minu
kultuuris on sõda ulme, inimeludest
väga kaugel juba mitmeid
põlvkondi järjest. Eestis
näib see olevat aga üsna hiljut
i n e k o g e m u s , k a m i n u
põlvkonna inimesed näivad olevat
sõjast otseselt puudutatud.
TR:Mis sa arvad kas meie siin ja
praegu oleme sõjaga seotud
või ei. Täpsemalt, kas me
oleme kuidagi seotud sõdadega
mis toimuvad olevikus kuid
kusagil mujal. Ukrainas näiteks
jne.
HH:See on huvitav küsimus.
Ma arvan et on võimalik vastata
veendunilt J a h , n i n g
samaaegselt ja sama veendunult
vastata Ei. Vastus sõlt
u b s e l l e s t k u i d a s m e
mõtleme, kuidas me reageerime
välisele maailmale..
Mõtlen et kui küsida kelleltki,
kes asub mõne konfliktiala
keskel et kas nemad on sõjas
osalised. Nad on muidugi otseselt
ja füüsiliselt mõjutatud
sõjast ning sel juhul nende
vastus oleks Jah. Kuid kui me
mõtleme et sõjad on enamasti
nööritõmbamised ja mäng siis
need inimesed sõja keskel ja
reaalses ohus ei ole sõjaga
seotud. Neil ei ole olnud mingit
mõju sõja käigule. Nii et
mõlema äärmuse näitel on
võimalik võrdselt vastata nii
Jah kui Ei.
TR:Kas sõjad on saja aasta
jooksul muutunud
HH:Ma ei tea kas tapmine on
olnud kunagi lihtsam. Mainisid
varem virtuaalsust, kuid minu
üks sugulastest on siin sõdinud
ja ta rääkis kuidas siin oli
külm ja mis veel olulisem et
siin oli pime. Nii et lahingus
pidi kombates aru saama kas
tegu on venelase või sakslasega,
juuste järgi sai aru kas
võis tappa või mitte. Ning kui
seda võrrelda droonide kontrollimisega
distantsilt siis
muidugi on tegemist füüsiliselt
väga erineva situatsiooniga.
Kuid ma ei tea, mis toimub
nende inimeste peades, millised
mentaalsed protsessid
seal käivad. Võibolla on seal
sarnased tunded nagu sada
aastat tagasi.
TR:Aitähh intervjuu ja sõbralikuks
kujunenud mängu eest
Hannah.
HH: Kuigi meil oli ka siin vastupidine
potentsiaalne konflikt
i v õ i m a l u s , n i m e l t ka h e
väliskunstniku vahel, mis õnneks
siiski vaibus. Rääkides
performansist siis mul oli väga
tore sõbralikus meeleolus
taaslavastada üks reaalne
ajalooline suurlahing ning isegi
mitte püüda ajaloo käiku
ümber mängida või muuta.
Mulle näib et mis toimus oli
see et mingis paralleeluniversumis
me lahendasime kunagise
verise loo hoopis teises
vaimus - sõbralikkuses. Mind
saatis sõbralik tunne kogu ürituse
kestel, kogu kogemuse
jooksul.
TR: Kas ma võin pakkuda et
see oli teatud rituaal, mille sa
siin teostasid, sümboolne lahendus
HH:Jah, see on kena kokkuvõte
14 FUTU MUHU 2017
Tsirkus-Kunst-Teater
grupilt. Kuna nad värvisid neid
mune mustaks, siis tuli see
mõte, et võiks kasutada mõne
neist ära. Nad pakkusid ja..kui
sa musta muna teed katki, siis
tuleb seest välja valge.
LL: Ja see nool muna pea, ta on
ühtepidi progress ja teistpidi
nagu taassünd, kuskile minek
ühesõnaga.
KK: Nojah, see nool on seal
peal tänu sellele, et need olid
Noolegrupi munad. Need tulid
sealt ülevalt installatsioonist.
Me ise neid nooli sinna ei
maalinud, see oli mingi koostöö
osakond.
Daniel Janson
Taave Tuutma, Margus "Sorge"
T i i t s m a a , M e e l a n d S e p p,
Kaarel Kütas, Lauri Luud, Steve
Vanoni, Mari Prekup, Villem
Jahu, Juhan Vihterpal jpt. Põleva
Kaelaga Kirjaku performatiivsete
etenduste eesmärk on
näidata elus- ja ühiskonnas
toimuvat tsirkusenumbri ehk
sketši võtmes. See on tegevuskunstnike
vaba tõlgendus
klassikalisest tsirkusest.
Tiiu Rebase küsimused Põleva
Kaelaga Kirjakule (PKK):
TR: Nagu ma aru olen saanud,
plaanite te Muhus esitada uut
kava? Kas saate sellest juba
lähemalt rääkida?
PKK: Hetkel veel mitte, sest
lõplik kontseptsioon sünnib
tõenäoliselt alles vahetult
enne etendust.
tervjuu Kaarel Kütasega
Leila Lükko: Kas muna võiks
olla taassünni sümbol?
Kaarel Kütas: See oli mingi
rafaello muna, mingi asi tuli
seest välja. Aga noh, ma
värvisin selle valgeks ja ta on
muidugi selles suhtes sümbol.
LL: ja see must ja valge, vastandused?
KK: Jah, see must ja valge tuli
Meelandilt. Kui me hakkasime
mõtlema, et mida me siis
teeme, siis mõtlesime, et
teeme kuidagi teistmoodi kui
me oleme muidu teinud. Ja
siis meil tuli musta ja valge
mõte, nagu kostüümides ja niimoodi.
Helen Merila: Kuidas sinu selle
munemisega oli, kas seda võib
n i m e t a d a
"sünnituskadeduseks"?
KK: Kui sul on muna, siis on
efektne kui sa sealt midagi välja
võtad. Need küsimused on
nii filosoofilised, mul on palju
lihtsamad praktilisemad vastused.
Nende sketšide või asjade
loomise protsess tuleneb
sageli mingitest esemetest mis
kasutada on. Ja sealt hakkad
aretama, et mida sellega teha
saaks. Ja muidugi sa mõtled
sinna mingit lugu juurde. Kui
sa selle muna seal nö välja
haud ja Mari Prekup samal ajal
laulab maailma loomisest, siis
t a n a g u o n g i m a a i l m a
loomine.
HM: Aga just, et mees selle
muna sünnitab, kas sellel oli ka
mingi tähendus?
Daniel Janson, Pelgulinna
Gümnaasiumi õpilane
Video Unistuste Lend, 2017
KK: Ma ei tea, meie enda jaoks
vist nagu ei olnud. Me oleme
küll teinud kunagi mingisugust
sketši, mille nimi on "Mees
sünnitab", aga see oli hoopis
teine asi. Siin vist nagu, ..juu
siis oli kui te niimoodi vaatasite.
Aga me ise seda tehes,
selle peale ei mõelnud. Vähemalt
mina mitte.
TR:Kas ja kuidas on teie kava
seotud festivali selle-aastase
teemaga "100 aastat"?
LL: Paolol ja Kerstil oli ka must
ja valge, see jooksis nii huvitavalt
kokku.
HM: Sa kirjutasid ka, et teie
puhul ei pea alati sõnumit otsima,
aga paratamatult see tekib.
PKK:Ei oska veel kommeneerida.
TR:Mida teie arvates tsirkus
üldiselt publikule annab?
PKK:Tsirkuse kohta üldiselt ei
oska öelda.
Leila Lükko ja Helen Merila in-
KK: See oli juhuslik. See jooksis
kokku, aga seda me ei olnud
kordineerinud.
LL: Tihti kunsti puhul juhtub nii,
et ühes ajas juhtuvad samad
asjad.
KK: Need munad, mida katki
tehti, need munad tulid Noole-
KK: Jah, see ongi nagu kunsti
mõte. Sa teed midagi ja sellest
tekib midagi.
FUTU MUHU 2017
15
Kaarel Kütas
Tiiu Rebase (TR) intervjuu
Kaarel Kütasega (KK)
TR:Millise tööga ja ideega sa
seekord Muhus esined?
KK:See on alles kujunemas.
Esialgne idee oli, et teen video,
mille kasutan ära performance
´i käigus ja performance´i
jäädvustusest ja esialgsest
videost kujuneb kokku uus
teos, mida saaks vajadusel kasutada
Pariisi näitusel. Teose
täpsem sisu ja vorm on veel
ebaselge...
TR:Oled tuntud kui füüsilisfilosoofiline
ekstreemkunstnik,
millist publikureaktsiooni
ootad kui sead end kriitilistesse
olukordadesse?
KK:Oleneb olukorrast, mingit
üht ja kindlat ootust mul ei
ole.
TR:Sinus on parasjagu huumorit,
mida siiski peatab mingitel
hetkedel su tõsidus -
vaataja tahab naerda, kuid ei
saa. Kas publiku tupikusseseadmine
on sinu eesmärk?
KK:Pean vastama nii nagu
eelmisele küsimusele, oleneb
olukorrast. Vaataja tupikusseseadmine
võib mõnikord
eesmärk olla küll aga mitte
kogu aeg ja iga teose puhul.
TR:Oled nii kunstnik kui ka sõjaväelane,
kuidas need kaks
eriala omavahel sobivad/
seostuvad?
KK:Enne Kunstiakadeemiasse
õppima asumist töötasin Piirivalves
ja olin sellest ajast ühe
osa kaadrikaitseväelane. Hetkel
olen täiskohaga kunstnik.
Viimased paar aastat olen olnud
Kaitseliidus ja puutun
seetõttu aeg-ajalt siiski militaarteemadega
kokku. Kunstnikuks
olemist see ei sega.
--
Leila Lükko intervjuu Kaarel
Kütasega
Leila Lükko: Performance'i alguses,
kui teksti lugesid, mainisid
aurujõu ja elektri teket.
Need olid juba Karl Marxi perspektiivist
väga olulised. Kas
need kaks jõuallikat on tänapäeval
sinu jaoks olulised?
Milles näed nende tähtsust?
Kaarel Kütas: Väga huvitav
küsimus.
LL: Lugesid sa Marxi?
KK: Ei, ma ei ole Marxi
lugenud.
LL: Mis teksti sa lugesid?
KK: See oli ajaloo õpik.
LL: See oli siis Marxist inspiratsiooni
saanud tekst?
KK: Ei. Ma arvan, et ei olnud.
Sellepärast, et see on ajaloo
õpik. Ma täpselt ei tea, mis
aastal see välja on antud1 aga
õpiku viimane peatükk on
"Uuema aja leidused". Lugesin
seda, kuna tahtsin nende asjadega,
mida tegin, läbida
teekonna läbi ajaloo. Ajaloorännak
on siinkohal vist siiski
vale sõna. Tahtsin kuidagi
märkida maailma teistmoodi
olemise sel ajal, sada aastat
tagasi. Õpikus kirjeldati uuema
aja leidusi. Seletati mis asi
on raudtee jne. Sellest kirjutati
koolilastele ja ma arvan, et see
ei tulenenud Marxist. Umbes
nagu tänapäeval, kui meil
räägitakse lastele, et nad
saavad osaleda E-valimistel,
kui suuremaks saavad. Need
asjad on praegu meie ümber.
Kuid sinu küsimusepüstitus on
väga huvitav. Tõesti, ma ei osanud
sellist küsimust oodata.
LL: Marx räägib Kapitali esimeses
osas täpselt sama. Siin tekib
kohe seos.
KK: Aga see oligi sarnane ajastu.
Selline, kus elas ka Marx.
Ütlesin juba, et selle raamatu
täpset väljaandmise aega ma
tõesti ei vaadanud või seal ei
olnud näha. See sobis alguseks.
Kunstiga on sageli nii,
et teed ühte, kuid lood sellega
teiste jaoks hoopis uued
seosed, need tekivad ja
arenevad kuhu iganes. Seda ei
saa alati ette näha. Jah, Marxi
peale ma ei mõelnud aga kui
ta sealt juba leidsid, ju ta siis
sobib ja seostub selle kõigega.
LL: Sinu esitlus kulges pikki
ajatelge. Ühtpidi näitas see
tehnoloogilist progressi aga
teisalt, keskkond mille valisid
on looduslik. Selles on vastandus.
Mis on selle vastanduse
mõte ja miks nii otsustasid?
KK: Kas mõtled kohta, kus performance
toimus?
LL: Jah. Selles, mida sa tegid ja
kus sa tegid, oli konflikt.
KK: Ei tea, minu arust ei olnud.
Tehnoloogiline progress oli
küll, algul rääkisin aurust ja lõpus
kasutasin nutitelefoni,
kuid performance'i teema oli
siiki pigem aja ja ühiskonna
muutumine. Lugesin jah, et
Juri Gagarin lendas kosmosesse2,
aga seda lugesid
ajalehtedest tol ajal kõik. Kohavalik
tulenes suuresti festivali
toimumise paigast, see
määras palju ette. Kui festival
oleks toimunud mõnes vanas
vabrikus aga sama pealkirja all
ning mina oleksin nende
samade raamatutega tulnud,
oleks lõpptulemus teine. Siin
on vana talukoht. Kuid ka sellises
keskkonnas on inimene
a l a t i ü l d i s e a r e n g u v õ i
ühiskondlike muutuste keskel
olnud. Kui proovida lahti
mõtesteda tegelaskuju, kellena
performance´is üles astusin,
võis tegu olla mõne lihtsa
muhulasega, kes siit, selle
aida tagant välja astus. Tal olid
käes raamatud ja ajalehed,
mida käsitletud ajahetked
talle kätte võisid anda. Hiljem
lisandus televiisor, mõned
katked asjadest, mida ta võis
vaadata3. Minu valikud tulenesid
raamatutest, ajalehtedest
ja videolõikudest, mille leidsin
või milleni mu mõte kuidagi
jõudis. Need hakkasid juba ise
sisu mõjutama ja läbi nende
toimus areng, mis päädis selle
performance'iga. Mul ei olnud
kohe algul plaani seista selle
seina taustal või tulla nurga
tagant just selle ämbriga. Performance
ei olnud kolm kuud
varem pisiasjadeni valmis kavandatud.
Mõtlesin, mida siin
teha, tuli idee vanu raamatuid
kasutada ning hakkasin neid
otsima. Kuna tulin performance'i-
ja videofestivalile
tahtsin kasutada televiisorit.
Võtsin need asjad kaasa ja
kuna olin paar päeva varem
kohal, oli aega kõik läbi mõelda
ja omavahel paika sättida.
LL: Ämber mida kasutasid, oli
väga kõnekas. Kunstiteadlane
ja festivali pressiesindaja Helen
Merila kirjeldas seda terminiga
"ajaloo prügikast". See ämber
oli ühtpidi nagu prügi- või solgiämber,
sa võtsid sealt ajaloo
ja viskasid hijem jälle samasse
tagasi. Kuidas sa seda kommenteerid?
KK: Ämbrile oli kirjutatud ARS.
See on järjekordne seos, mille
peale ma ise ei tulnud. Ma ei
mõelnud, et see on ajaloo
prügikast. Otsisin midagi,
milles asju hoida ja millest
ajalehti välja võtta, kilekott
poleks sobinud. Leidsin ämbri
ja see tundus õige lahendus.
Siin oli varem ARS-i puhkebaas
ja too kiri ei häirinud,
võis vabalt olla.
LL: Küsin veel revolutsiooni kohta.
Sa mainisid seda mitu korda.
Mida revolutsioon sinu
jaoks tähendab?
KK: Mainisin sellepärast, et
Tiiu Rebane kirjutas kuraatoritekstis
revolutsioonist ja
teadsin, et mul on olemas raamat4,
kus on Tuglase tolleaegsed
kõned ja tekstid.
Hakkasin sealt otsima ja leidsin
kõne, kus ta rääkis vene
revolutsioonist5. See sobis,
sellepärast võtsin. Tundus, et
käsitletavate sündmste kronoloogias
on õige seda kajasta
d a . Ve n e re volutsioon
toimus sada aastat tagasi.
Mida revolutsioon mu enda
jaoks tähendab, on küsimus,
millele kohe vastata ei oskagi.
Rääkida ja arutleda ju võib,
aga loosungeid karjuda ei
tahaks. Oleksin pidanud vastuse
varem rahulikult välja
mõtlema.
LL: Võtame näiteks sinu performance'i,
vaatame revolutsiooni
16 FUTU MUHU 2017
ja infokanaleid, nendevahelisi
seoseid. Alguses oli raadio, siis
televiisor, seejärel nutitelefon.
Mis see on, kui vaadelda sellest
aspektist?
KK: See on tehnoloogiline
areng. Ma ei ole kindel, et revolutsioon
on õige sõna, mida
siinkohal kasutada. Revolutsioon
on seotud inimeste,
mitte asjadega. Vähemalt
minu jaoks tähendab see kellegi
püüdu muuta kehtivat
ühiskonnakorraldust või ka
mingi väiksema inimrühma
siseseid reegleid ja jõujooni.
See on püüd midagi paremaks
muuta. Mõnikord see õnnestub
ja mõnikord mitte, kuid
eesmärk on vähemalt alguses
ja vähemalt osade jaoks õige
ja üllas. Kuidas kõik lõpuks
välja kukub, on iseküsimus.
Seega suhtun ma revolutsioonidesse
pigem positiivselt.
Kui on vaja, tuleb neid korraldada.
Kui aga teha revolutsioone
ainult revolutsiooni
enese pärast, ei jõua kunagi
millegi üles ehitamiseni. Juhtudel,
mil midagi on tõsiselt
nässu läinud ja tundub, et
teisiti ümberkorraldusi teha ei
saa, on revolutsioonid vajalikud.
LL: Tulles tagasi Marxi juurde,
sa käsitlesid oma perform
a n c e ' i s m a j a n d u s l i k k e
küsimusi. Rääkisid, et töökohad
tekivad ja seejärel kaovad.
Mis on järjekordne Marxi
kontseptsioon. Ta kirutas, et inimesed
muretsevad kui töökohad
kaovad, aga tegelikult on
see progressi osa. Kui töökoht
kaob, peab asemele tulema
uus. Seal vahel on masinad. Inimene
asendatakse masinaga
ja kui masin võtab töökoha ära,
siis tegelikult tänu masinale
t e k i v a d o m a k o r d a u u e d
ametikohad. Kuidas sa sellesse
suhtud, mõeldes tänapäevale?
KK: Küsid ilmselt teksti kohta,
k u s
k i r j u t a t i
väljarändamisest6. Esimese
vabariigi ajal, kahekümnendatel
aastatel juhtus nii, et osa
töökohti Eestis kadus ära ja
paljud inimesed rändasid
seetõttu Ameerikasse või
kusagile mujale. Lugesin seda
teksti, kuna siin on paralleel
tänapäevaga. Ka praegu käivad
paljud tööl välismaal, kuid
tänapäeval on üsna lihtne
edasi - tagasi pendeldada. Lihtne
on kodus käia, kui selleks
soov on. Neil aegadel aga olidki
kaugel, reisimine oli võrr
e l d e s p ra e g u s e ga vä ga
aeglane ja isegi Soomes ei
saanud niisama lihtsalt tööl
käia. Ülelahe sõit oli palju suurem
ettevõtmine kui tänapäeval.
Marxi peale ma siinkohal
järjekordselt ei mõelnud.
Kuid eks ta ole, ka praegu
on ju nii, et pidevalt tuleb uudised
muutustest ja inimese
asendamisest masinatega.
R ä ä g i t a k s e , e t b u s s i d
hakkavad varsti ise sõitma ja
bussijuhid jäävad tööta, vähemalt
osa neist.
LL: Kas näed seda kui progressi
või arvad, et see pigem ei ole
progress? Mis edasi juhtub?
K K : K i n d l a s t i o n t e g u
tehnoloogilise arenguga, kuid
sama kindlalt on igal progressil
ka oma varjukülg. Seoses
sellega, et me elame nagu
praegu elame, ei ole meil
enam oskusi, mis olid varem.
Ei osata enam, tööriistaks vaid
teist kivi kasutades, kivikirvest
valmis teha. See ei ole lihtsalt
vajalik. Mõned inimesed küll
proovivad ja õpivad selliseid
asju, kuid tegu on erandiga.
Uued teadmised ja oskused
tõrjuvad eelmised välja ning
kui tulevikus kõik autod sõidavad
ilma juhita, siis inimesed
ei õpigi enam autot
juhtima. Kas seda enam ongi
vaja? Mina, siin ja praegu, ei
oska seda hinnata. Inimesed
kellest räägin, peavad selle ise
otsustama. Aeg ja olud muutuvad
ja alati ei saa öelda, et
kõik mis muutub, on halb. Kui
töö ära kaob, siis see on jama,
kuid võib-olla tõesti, tekivad
sellest mingid muud võimalused
ja töökohad. Sellised
protsessid on alati valulikud.
Olid ka vanasti ja niipalju kui
tean, räägib Marx industrealiseerimisest.
Sel ajal kadus
palju käsitöölisi. Paralleele tänapäevaga
saab tuua palju ja
valikus mida lugesin, olid need
olemas. Lugesin näiteks 1922.
a a s t a l v ä l j a a n t u d k o-
danikuõpetuse raamatust7
peatüki, kus kirjeldatakse
toonast Eesti põhiseadust.
Loed seda ja mõistad, et väga
paljud asjad olid sinna õieti
kirja pandud. Mõtlen siinkohal
eeskätt isikuvabadusi. Seda
põhiseadust on hiljem korduvalt
muudetud, nii ühele kui
teisele poole, kuid juba siis
olid paljud asjad mida praegu
õigeks peame, seal kirjas.
LL: Kui me juba majandusest
rääkima hakkasime, tuleme
tagasi rongide juurde. Sa mainisid
raudtee ehitamist. Kuna
praegu on hästi oluline teema
Rail Balticu projekt, siis mida
sina sellest arvad? Kuidas sa
sellesse suhtud?
KK: Kuidagi kahetiselt. Esiteks
ei ole ma kogu seda teemat
omale väga selgeks teinud.
Loen küll aeg-ajalt uudiseid,
kus sellest kirjutatakse ja
mõtlen kaasagi, kuid mingit
otsest isikliku seisukohta pole
kujunenud. Sulle vastata
püüdes arvan, et raudtee võiks
teha. Iseküsimus, kas see peab
olema just selline aedadega
piiratud raudtee. Mulle piisaks
täiesti, kui oleks olemas tavaline
raudtee, millel saaks
rongiga Varssavisse ja sealt siis
igale poole edasi sõita. Ma
olen korra niimoodi reisinud.
Kuid Varssavini pidin sõitma
b u s s i ga , s e s t h o o l i m a ta
sellest, et raudtee on tegelikult
isegi olemas, ei sõida seal
ühtegi rongi, millega oleks kohale
saanud kiiremini kui kahe
päevaga. Ainuke võimalus on
piiride peal ronge vahetada ja
o o ta d a . E e s t i m a a a i a ga
pooleks tegemine ei ole parim
lahendus. Ma olen raudtee
poolt, kuid arvan, et praegune
lahendus ei ole vist kõige
õigem. Kuid nagu ütlesin, ei
ole ma kõike endale selgeks
teinud ja ei taha ka lihtsalt
lahmida. Minu meelest võiks
olla raudtee, mille jaoks ei ole
aeda vaja.
LL: Kas see aed oleks nagu piir?
KK: Jah, sealt ei saa loomad
üle ja ka inimene ise ei saa üle
raudtee käia. Kui autoga sõita,
siis ehk suurt vahet polegi,
teed lihtsalt ringi. Jalakäiate
jaoks on see aga väga tobe.
LL: Ma tahtsingi tegelikult piiride
kohta küsida. Meil läks väga
hästi, et täpselt siia jõudsime.
Mis on sinu jaoks piirid, kunsti
piirid? Kas kunstil on üldse
piire?
KK: Piirid on ikka olemas, aga
need on inimeste jaoks erinevad.
Kas me räägime
mingist füüsilisest piirist või
vaimsest piirist?
LL: Mõlemast. Mida piir sinu
jaoks tähendadab?
KK: Kui räägme riigipiirist, siis
see on kaardil määratud joon,
mis eraldab sellest kahele
poole jäävad alad, nagu ka
talu- või mõni muu maa-ala
piir. Kui tegu on vaimse piiriga,
piiritleb see tegusid ja mõtted
ning tekitab vaimse ruumi,
mille sees inimene vabalt liigub,
kuid millest naljalt välja
ei astu. Piirid on alati ees, ka
siis, kui teed kunsti. Mõned
näiteks ütlevad, et nad ei
teeks kunagi asju, mida performance'ikunstnikud
vahel
teevad. Nad ei taha, sest ei ole
mugav kusagil avalikult alasti
ringi joosta või midagi muud
ebatavalist teha. Piir on ees.
Teiste jaoks on piirid kaugemal
aga kui kaugele keegi minna
julgeb, on väga isiklik
otsus. Tsirkuseetenduse ajal
võib ju paukpadrunitega õhku
kõmmutada, kuid keegi võib
ka püstoli võtta, teise inimese
maha lasta ja öelda, et see oli
tema kunstiteos. Ma ei tea, kas
nii on tehtud, aga kui vaadata
k u u l s a i d k u n s t i t e o s e i d
minevikust, siis kunstnik on
iseenesele kunsti nimel kätte
tulistada lasknud8. Kõik mis
puudutab piire, on keeruline.
LL: Kas piirid peavad olema?
Mida sa arvad?
KK: Kui laiemas plaanis rääkida,
siis ühiskondlikud piirid
peavad olema. Olukord, kus
mingeid piire ei ole, pole lihtsalt
võimalik. Punkaritel on
ilus unistus anarhiast, aga see
ei tööta. Kaosest tekib ikka
kord ja kui vana süsteem lammutada,
sünnib uus. Mingisugune
kord või süsteem on alati.
Kui ühiskonnas üldse mingeid
piire pole, kasutatakse see
olukord osade inimeste poolt
väga halvasti ära. Sellepärast
on vaja, et oleksid reeglid,
milles on kokku lepitud ja
millest üle ei astuta või mille
rikkumine on karistatav.
Nende reeglite üle võib ja
tegelikult peabki vaidlema.
Küsimused, mis on lubatud
ning mis mitte ja millised
reeglid on liiast, on õiged ja
alati teretulnud. Kuid mingid
asjad, nagu näiteks heast
peast kellegi maha laskmine,
peaksid siiski olema keelatud
ja karistatavad. Ma ise väga
kitsaid piire ei poolda. Piirid
võiksid olla pigem avarad.
Kuid avarate piiridega kaasneb
ka see, et inimene kes on
avarate piiride sees, peab olema
ise vastutustundlik. Nende
jaoks, kes ei ole, on kitsamaid
piire vaja. Inimesed, kellel on
eetika ja sisemine kompass
korras, võiksid aga oma valikutes
vabad olla. Mis puutub
kunsti, siis ma arvan, et
peaaegu kõike võib teha. Kuid
ainult piirini, kus sa oma kunstiga
kellegile sihilikult halba
h a k k a d t e g e m a . S e a l t
edasiminek ongi piiri ületamine,
vähemalt minu jaoks.
Kogemata võib muidugi kõike
juhtuda, alati ju ei taju, et mingi
lause või teoga kellegile
haiget teed. Eksimine on inimlik,
kui see pole plaanitud.
Teadlik üleastumine sellest piirist
võib olla õigustatud ehk
ainult olukorras, kus läbi oma
k u n s t i ü r i t a d ü h i s - v õ i
kogukonnas midagi paremaks
muuta, mõne probleemi tõstatada,
kuid selle käigus pead
koha kätte näitama kellegile,
kes oma tegudega on sinu aktsiooni
tinginud. Lihtalt niisama
midagi taolist teha ei
ole õige. Siin on minu jaoks
piir.
FUTU MUHU 2017
17
Mari Prekup
Futu Muhu ajal toimuv kestvusetteaste,
kus autor koob varrastel
Muhu kaheksakanda ja
laulab rahvalaule, nii sel ajal
kui see on sobilik, kui ka siis kus
see häirib teisi külalisi ning
etendusi. Ühest küljest on see
a u s t u s a v a l d u s E e s t i
pärimuskultuurile, teisalt on
see standup folkloori teemal,
mis reaalselt meie kõrval olles
ei pruugi olla just meile
meelepäraselt pakendatud.
Aga siin ta on - tahad või ei!
Tiiu Rebase videointervjuust
Mari Prekupiga
TR-Tere Mari. Sa oled graafik,
galerist. Grafodroomi asutaja
ning nüüd ootamatult tegeled
sa ka rahvalauluga
MP See rahvalauluga tegelemine
ei ole üldse ootamatu, see
on selline pigem normaalne
elu osa. Mingis mõttes ma kasvasin
rahvalaulikutega koos
üles. Koos selliste mitmesaja
aasta vanuste perekonnalegendidega,
mida põlvest põlve
edasi räägitakse. Et selline
folkloor on alati olnud hästi
loomulik elu osa.
TR Su performans seisnes selles
et sa võtsid laulu üles igal
vabal hetkel kui just sina seda
soovisid.
MP-Jah, selle juures on teine
aspekt ka et see on mingis
mõttes viide sellele samale
ajale mis need hoonedki siin
on meie ümber. Selline meie
mõnus idealiseeritud 19.sajand
näiteks, kus aega oli ühtlasi
ka väga palju ja ka väga
vähe. Et ma kujutan ette et kui
tollal oleks siin olnud selline
festival ja oleksid tulnud
külainimesed kokku siis oleks
neil koguaeg midagi käes olnud.
Et kes oleks mingit rehapulka
voolinud ja kes oleks
kindaid teinud, et seda aega
kulutati hästi. Inimesed isegi
kõndisid niimoodi et nad
kudusid näiteks. Et ongi et kui
tahad kuulata siin Jimi Tenorit
siis samal ajal kood.
TR-Kust sa praegusel ajal neid
laule kogud või kuidas sa oma
repertuaari koostad
MP-See on sehuke kahetine, et
k u n a m a ü h t e p i d i o l e n
hakanud rahvalaule laulma
Põleva Kaelaga Tsirkuses siis
mõnikord tekib just selline
teemapõhine otsing. Et kui me
näiteks Soomes esinesime siis
ütlesin ühele Sibeliuse tudengile
et mul on vaja laule
meestest kes on alkohoolikud
ja peksavad naisi, siis vastuseks
sain et neid ongi suurem
osa ja et kas ma ehk
tahaksin veel teemat täpsustada.
TR-Ku i d a s ü l d s e fo l k l o o r
kaasajal töötab. Kus ta oma
koha siin reaalses elus on leidnud.
MP-Siin see vist sõltub sellest
kuidas keegi folkloori defineerib.
Et mida keegi õigeks
folklooriks peab. Niipalju kui
on folkloori armastajaid niipalju
on ka erinevaid definitsioone.
TR-Kas folkloor on ainult
minevikust võetud või kasvab
ta kuidagi aktuaalselt ajaga
koos
MP-No minu versioon folkloorist
on see et folkloor on
elav asi. Et kui kunagi ammu
need samad laulud, mis
praegu arhiivis on, lauldi siis
näiteks kui eeslauljaid lauljaid
tillitasid ja valisid erinevaid
helistikke ja tempot, et kas
teised jõuavad järgi - et see oli
omavaheline kommunikatsioon
samuti kui see pärimuse
puhta allika edasikandmine.
Tegemist ei olnud puhta arhiiviga
mida säilitada vaid pideva
edasiarenguga. Minu jaoks
oli väga kummaline üks
anonüümne folklooriliider, kes
juhtis tähelepanu et kus
arhiveeritud laulja hingab ja et
meie peaksime sama moodi
tegema. Ja tema eesmärk selles
oli just see et me jäljendaksime
võimalikult täpselt ning
see ei ole nii kuidas mina asjadest
aru saan. Vana laul
tuleb läbi seedida ja mingis
mõttes teha ta enda omaks.
TR-Kas see ´nii nagu vanasti´,
kas see kajastub kuidagi rahva
mõtlemises ka või kas see kujundab
mõtlemist.
MP-Kindlasti mingis mõttes.
TR-O l e t a n e t t ä n a p ä e v a
mõtlemine siis kujundab vastavalt
rahvakunsti. Mida tänapäeval
saab rahvakunstiks
pidada, mis on see uus rahvakunst
sinu arvates. Või kas
enam saabki teha kunstis vahet
rahva- ja mitte rahvakunsti
vahel.
MP-Ma ei tea mis see üldse kunagi
on olnud. See on üks väga
ujuv termin, et kas rahvamustrid
on siis nagu otseselt
meie folkloor või
TR-Küsin siis nii et mis on see
oluline väärtus kunstis rahva
seisukohalt.
MP-Ma ei tea, minu arvates on
rahvakunsti tänases päevas
võibolla kõige rohkem meie
kaasaegses muusikas. Kui me
räägime kaasaegse kunsti hetkeolukorrast
siis mulle tundub
et see elektrooniline muusika
olevat väga väga otseselt
mõjutatud Eesti loodushelidest
näiteks. Omab päris
tugevat Eesti identiteeti ja
miks mitte ka rahvuslikku väga
vaba ja mõnusat mõju. Samas
h e t k e k a a s a e g s e k u n s t i
pinnalt ma nagu ei oska et
mingit sellist trendi konkreetselt
nimetada. Seda soovi leida
midagi meie oma .. mitte
seda meelega otsingut ..vaid
seda mis oleks nagu loomulikult
kujunenud nii et ´aa, see
on väga Eesti ´. Mulle tundub
pigem et see mis on visuaalkunstis
praegu väga
´Eesti´ et see on nagu Inglismaa
´70 aastate perioodi
läbipõdemine, kus mingid
metakontseptualismid on ikka
veel jalus.
TR-M i s s a a r v a d k u i d a s
mõjutab folkloori ja rahvakunsti
tänapäevane virtuaalmaailm
ja üldine digitaliseerumine
MP-Ennem sa küsisid et kust
ma leian oma materjale, no
jube lihtne on mingis mõttes
nüüd. Kirjutad näiteks Meeste
Lauluseltsi foorumisse et ´mis
see oli..ma tean ainult ühte
rida ´ ja saad kiirelt vastuse ,
või trükid ainult paar rida ja
guugeldad. Või siis see sama
Sibeliuse tudeng, kellega me
suhtlesime meilis ja ta saatis
mulle MP3-d. Ja no hästi palju
lihtsam on elu, ja sama moodi
nende mustrite otsingutega.
Ja mustrite tegemine Adobe Illustrator´is
näiteks..et kui
vanasti nagu ruudulisele
paberile pidi ristikesi ja triibukesi
tegema .. selles mõttes
informatsioon on kättesaadav.
Kuid küsimus on muidugi selles
et seda informatsiooni on
nii palju et mida keegi midagi
asjalikku sealt väja võtta oskab
või viitsib. Et noh kui on
kõik leib laual kas siis üldse isu
on..
TR-D i g i m a a i l m a r h i i v i n a
töötab hästi ja infovahetus
toimib. Kas pikas perspektiivis
ja globaalses skaalas võib
tekkida ka muutus, kas algmustrid
võivad ühises katlas
aja jooksul muutuda.
MP-Ma arvan et see juba
toimub, tagasi muusikast
rääkides siis popmuusikas on
folk juba täiesti sees. Curly
Strings näiteks. Metsatöllist
rääkimata, et tegelikult on
juba võimalik ju folki popmuusika
alla panna. Ja mulle
tundub et see on ka juba üks
reaktsioon, võibolla kunagi ka
Eestis, et kui kõik on väga
kontseptuaalne ja uus ja
kaasaegne siis inimestel tuleb
tegelikult igatsus mingisuguse
vana ja turvalise järele. Mina
n ä i t e k s u s u n s e d a e t
käsitöölised oskused on tegemas
comeback´i. Et kui kõik
on niivõrd kättesaadav digitaalselt..
näiteks fotograafias..
kus kõik on muutumas nii lihtsaks
et saada seda ´löövat
pilti´, et mis on siis selle päris
nö ametliku fotograafi ülesanne..
Sama moodi nagu ka
kunstis, et tegelikult jah ma
olen nõus et iga teose põhi on
idee aga ühel hetkel on ikkagi
see küsimus et kuidas sa seda
teostad. Ja mina näen et professionaalne
kunstnik peaks
omaltpoolt omama piisavalt
palju oskusi et välja mõelda
kuidas see kõige parem
teostus on. Isegi kui ta võtab
alltööd. Arvan et oleme jälle
sinna jõudnud kus käsitöö on
olulisel kohal, st käeline
oskus.
TR-Masin jääb inimesele alla,
see ei oskaks genereerida rahvahelindite
väge..mängida pilli
MP-Siin on isegi see asi et vead
on olulised. Masina vead ja inimese
vead on hästi erinevad.
Mõlemad võivad olla hästi huvitavad
aga nad ei ole sarnased.
Errori moment, vaadata
seda siis visuaalselt või ükskõik
kuidas, et võibolla isegi
see vigade moment on kõige
olulisem.
TR-Mida sa nüüd edasi teed
MP-Novembri lõpus tuleb meil
ko o s H a n n a h H a r ke s i g a
D ra a ko n i ga l e r i i s n ä i tus
´Maapind puu all kihas nagu
kogudus´, selline pealkiri. Ja
see on inspireeritud just Eesti
hiiepärimusest, ja meie psühhogeograafiast.
Näiteks et
´vaat siin sell puu juures minu
vana-vanaema rääkis et siia
toodi punaseid lindikesi,
lhatükikesi ja..´ja kuidas selliste
kohtadega koos kasvamine
ja olemine on meid
mõjutanud. Tooksin näite oma
Ameerika reisidest, kus olen
üsna tugevalt tundnud seda et
valgel inimesel ei ole seal
juuri. Ja et see võib olla üks
sealse rassismi põhjuseid, et
seal on mingisugune vihaallikas
millest nad ka ise ei saa
aru, et kust see tuleb. Tegin
ükskord vea, kui keegi hakkas
jaurama sellest seinast mille
peab USA ja Mehhiko vahele
ehitama- siis ma huumoriga
mainisin et vähemalt on nad
seal teiselpool osaliselt indiaanlased,
mis tähendab et neil
on nagu vähemalt õigus siin
kontinendil liikuda ja elada..
Siis oh sa jumal .. siis peale
seda ma kuulsin kui mõttetud
on indiaanlased ja et nad pole
18 FUTU MUHU 2017
enam isegi mitte punanahad
vaid on segunenud mustadega
ja nad on lihtsalt mingid pruunid.
See oli nagu täiesti uskumatu
reaktsioon, mida registreerisin.
Ja siis ma hakkasin
järjest täheldama et neil on
nagu põlisameeriklase kompleks,
kuigi ollakse kohal
alates viiekümnendatest või
kuuekümnendatest aastatest
näiteks. Ja mulle tundubki et
pärimuse puudumine ja elupaiga
mitte tundmine, koha
lugude teadmise puudumine,
tekitab sellise vale nihestuse.
Patriotism, ka Eestis, see on
folkloori ja koha tundmine.
Teadmine sellest kuidas see
paik, kus sa elad, üldse On.
Samas ega see folkloor ei ole
ainult selline tore asi, mul on
väga hea meel et väga palju
asju on ka muutunud ajas. Kui
me räägime näiteks naisõiguslusest...sest
ega 17. sajandil
polnud üksikemadel siin midagi
eriti hullu, pigem oli tavaline
et kositi lapsega noorik ja et
saigi karjalapse kauba peale
või midagi sellist. Aga 19. sajandiks
oli see juba muutunud
ja tean oma esiema pealt, kes
lahutas oma abikaasast et see
oli kohutavalt raske, vaatamata
sellele et mees oli igati
problemaatiline pluss veel
varas ka. Et see oli tohutu
võitlus tuuleveskitega selleks
et seda paberit kätte saada. Et
need traditsioonid ei ole alati
olnud kõik sellised nunnud.
Nagu vene sõnum et kui
peksab siis armastab, see kehtis
Eestis ka tollal, seda võeti
elu osana. Kui sa loedki
näiteks Salme Aasmäe Läänemaa
pärimusi, siis on näha et
paljud lood ongi väga kurvad
just selles mõttes kuidas inimeste
maailmapilt oli ..
k i t s a s . J a a k s e p t e e r i t i
ebaõiglust, väga fataalselt, et
nii lähebki elu..
Me ju vaatame alati ajas tagasi
et kunagi olid head ajad aga
ma ei ole üldse nii kindel et
need ajad kõigiti head on olnud.
Mina küll ei oleks tahtnud
keskajal sündida..see oleks
ikka päris räme olnud..mulle
ikka õudselt meeldib voolav
vesi..ei tahaks ka kohe ära surra
kui keegi minu peale aevastab..kindlasti
on ka olnud
ilusat ja head aga täiesti romantik
ma ei ole. Mõnikord
me unustame ära kui hea meil
praegu on, ja kui palju lihtsam.
Enam ei pea kogu aeg kuduma
kui oled kontserdil näiteks..
TR-Aeg on edasi läinud, oleme
katkust pääsenud. Laulud on
aga meieni läbi tulnud.
MP-Jah ühtteist on tänapäevani
jõudnud. Ja seesama hiiepärimuse
või maausu teema,
vanavanemad veel mingeid
rahvatarkusi ning rituaale
mäletasid aga see pole ka selline
katkematu asi, mis meieni
on jõudnud tuhandete aastate
tagant. Tahaks väita et nad on
siiski taastatud, ning mõned
traditsioonid on sulaselged
väljamõeldised ka. Näiteks
pruudikatsumiste lood, need
olid mõnikord ikka väga suurel
määral mõne vanamehe haige
fantaasia. Kahtlen väga kas
kõik käis nii nagu Estide raamatus
Sass kirjutas..
TR-Kas üldse on võimalik korrata
sama vana tunnetust
MP-Mina ei usu seda, et see
oleks üldse vajalik aga miks
minevik on nagu oluline ja
mida võiks inimene püüda on
just see et mäletamine on oluline,
seda nii ajaloolises plaanis
kui hingelises. Ja teadmiste
edasikandmine, nende
kogumine ja kasvatamine. Ja
üleüldse on see normaalne -
ennast mõtestada teise olukorda
ja teise aega ning mõelda,
kasvatada empaatiat.
TR-Minu jaoks on see nagu kohaliku
mustri tajumise oskus,
mis ideaalis võiks tugineda
sisemisele tunnetusele ja
arusaamisele.
MP-Mida ma unustasin öelda
seoses digitaliseerumisega on
see et mäletamise võime
muidugi väheneb. Vanasti oli
ju kogu pärimus suuline, kõik
oli peas ja asjad jäid üldiselt
kiiresti ka meelde. Fakt on et
nüüd see pole enam nii, isiklik
mäletamisvõime väheneb
seoses arvuti kasutamisega
väga palju.
Roope Ahola
Helen Merila intervjuu Soome
kunstniku ja filmitegija Roope
Aholaga
R.A Jutustan publikule sellest
et eksisteerib selline akustiline
keskkond, mida olen siin kohapeal
lindistanud. Tegin seda
peamiselt varahommikuti, kella
viie ajal, siis kui ei ole ühtegi
segavat lisaheli. Nii et lindile
jäävad vaid linnud , loodus,
mõned häirivad masinad jms.
Festivali jaoks ehitasin oma
heli-installatsiooni käimla
taha nii et inimestel, kes
tualetis viibisid, said teatud
meditatiivse elamuse. Heliinstallatsioon
ei olnud liiga vali,
pigem aimatav ning peaaegu
märkamatut lisadimensiooni
tekitav. Nii et kõik kohe ei kuulegi
ja võibolla alles tagantjärgi
hakkavad mõtlema et
seal oli vist midagi. Kuulaja
j a o k s o l i i s i k l i k u õ n n e
küsimus, kas helilindistus, mis
nende kõrvu kostis oli loodushääled
või erinevad häirivad
masinavärkide helid.
H.M Nii et sa vahendad oma
tööga loodust. Võistled loodushäältega
R.A Jah, see on kohaspetsiifiline
ja manipulatiivne helimaastik.
Kõik lindistatud helid
on pärit siitsamast ümbrusest.
H.M Kui see on kohaspetsiifiline
siis sa ei kasuta neid helilindistusi
hiljem kusagil mujal või on
sul juba edasisi plaane
R.A Ma arvan et see ei töötaks
mujal sarnasel kombel nagu
siin. See töö on tehtud just siia
kuid tegelikult ma muidugi
saan neid helisid kasutada
edaspidi teistel eesmärkidel.
Siin keskendusin tööprotsessile,
seda tööd võiks nimetada
protsessikunstiks. Hakates
lindistama hakkad ka nägema,
ettekujutama edasisi käike, nii
et tulemust tööprotsessi alguses
ette ei tea. Kohaspetsiifilisusest
veel seda et otsides
kohta teose esitlemiseks festivalil
jõudsin sinna, kuhu ilmselt
iga külaline suure tõenäos
u s e ga v õ i b n e i l pä e v i l
sattuda. Nii kindlustasin omale
publiku olemasolu.
H.M Minuga läks nii et ma isegi
ei märganud su tööd, sest see
oli nii loomulik. Muidugi ma
kuulsin tavalisest suuremat linnulaulu,
kuid ma ei teadvustanud
et see on nii tänu sinu installatsioonile,
tänu sellele et
sina manipuleerid minuga...
R.A Jah, no ma tegelikult
mõtlesin sellele et mõned inimesed
teadsid mu installatsioonist
ning et info ilmselt
levib kõigini. Kuid mu publikuplaani
põhirõhk oli siiski korduvkülastuste
jooksul tekkival
arusaamal helitausta olemasolust.
Algselt kavatsesin isegi
intervjueerida korduvkülastaj
a i d n i n g u u r i d a n e n d e
muljeid, kuigi tegelikult siiski
publik ei ole kohustatud aru
saama et siin eksisteerib erinev
helitaust.
H.M Ma arvan et see on väga
vaimukas ja lahe töö mida sa
siin Muhus veel teed
R.A Keskkond on siin väga inspireeriv,
käin palju ringi ja
vaatlen. Siin on rahu ja avarus,
linnast midagi niisugust ei
leia.
H.M Festivali teema on Sada
Aastat, milline oleks seos selle
teema ja sinu töö vahel
R.A Jah, ma arvan et linnud
kes siin laulavad on need
samad kes ka sada aastat
tagasi. Tahtsin teha midagi
sellist mis erineb praegusest
rahvarohkest olukorrast ,
midagi arhailist. Minu töö toob
näiteks siia tagasi need linnud,
kes praegusel hetkel on põgenenud
mõnda rahulikumasse
kohta. Kuid samuti toon siia
lindistused muudest juhuslikult
tabatud helidest veidi
teisest ajahetkest ja kontekstist.
H.M Nii et tegu on põhimõtteliselt
helilise mälupildiga
R.A Jah, ma ise ei ole jõudnud
nii antropoloogilisele seisukohale
kuid jah minu lindistustest
võivad saada teatud
arheoloogilised artefaktid
tulevastele ajastutele avastamiseks.
H.M Veel mõeldes muutustele
siis mida sa arvad kas WWWebi
saab pidada üheks suurimaks
k a a s a e g a m õ j u t a n u d
muutjaks. Kas digitaliseerumine
on suurim muudatus inimkonna
ajaloos või kuidas
sina sellest mõtled.
R.A Teadlikkuse plaanis on
tegemist kahe otsaga asjagakogu
informatsioon on kättesaadav,
samuti on olemas pidev
infovahetus mille rõhud ja
valikud on samas manipuleeritavad.
Internet näib väga lihtne
kuid peab siiski suhtuma
ettevaatlikkusega, kui taodelda
objektiivsust. Internet on
kriitikavaba, kuid mis on hea
on see et ma saan sinna panna
oma lindude laulu lindistused.
Ja internetist saavad kõik neid
alati kuulata.
FUTU MUHU 2017
19
Anastassia Fomina
Anastasia Fominat Valgevenest
intervjueerib Tiiu Rebane
T.R Teie videote üldine meeleolu
on religioonikesne, kas selline
stiil on taotuslik ning mis
põhjustel seote oma tööd Andrei
Azsacra loominguga?
A . F T e g e l e n s a k r a a l s e
kunstiga, milles on omal kohal
sümbolismi ja vaimse alge elemendid.
Videotes esitan enda
tavaloomingut - kontseptuaalset
maali ning graafikat
Indo-Euroopa stilistikas.
Alates 2011 aastast on minu
eeskujuks Andrei Azsacra
filosoofia ja poeesia, mida visuaalselt
interpreteerin. Leian
et suudan Azsacra ideid publikule
selgemaks teha, pakkuda
lähenemisteed avamaks
v a a t a j a l e t e m a
mõttemaailma.
T.R Kuidas on tänapäeval võimalik
mõelda jumalatest? Kujutate
neid Hinduismi traditsioonis
ilusate, värviliste ja
rohkearvulistena..
A.F Ei olegi vaja jumalaid
analüüsida. Analüütiline on ju
mõistus. Kuid mõtted ei kuulu
hingele. Mõtlen et jumalaid
peab lihtsalt tunnetama, neid
peab armastama ja neid peab
teenima. Praegu on jumalad
huvitatud suurema hulga tervemõistuslike
inimeste tekkest
maapeale, ning sellest et tervemõistuslikkus
ilmutaks end
nii kujutavates kunstides kui
kõigil teistel elualadel. Juhin
oma töös palju tähelepanu
loomakaitse vajadusele, inimkond
peaks loobuma elusolendite
tapmisest, ärakasutamisest
ja muidugi liha
söömisest.See kõik on julm
metsikus ehk tapmine ilusate
asjade nimel. Ärgem unustagem
et iga inimene võib
t a a s s ü n d i d a l o o m a v õ i
putukana..
T.R Kuidas on jumalad seotud
kunstifestivali teemaga ehk vii
m a s e a a s t a s a j a
sündmustega?
A.F Jumalad on alati palju
enamat kui kõik inimlik. Jumalate
kohta võib öelda et
nad on super-managerid, kelle
kontrolli ning juhtimise all on
t e r v e d m a a i l m a d . S e e
tähendab et ka ajalugu kuulub
jumalate mõjuvälja. Praegusel
ajastul toimuvad meie planeedil
imelikud sündmused,
kasvab tõsiste probleemide
hulk. Kujuneb mulje et planeedil
on raske inimkonda üle
elada. Ilmneb aina enam
nüansse, mis justkui peaks
panema inimkonda mõtlema
ning globaalset tasakaalu
taastama. Minu hinnangul
peab inimkond tervikuna
eelkõige jõudma egoismist
loobumisse ja õppima jälgima
suuremate jõudude, ehk siis
jumala tahte, suunda. Inimesed
peaksid õppima kanaldama
jumalate tahet. Areng
toimub läbi teineteise teenimise
ja aitamise, ainult nii on
võimalik evolutsioon, kõik
muu on degradeerumine. Ainult
nii ei kahetse inimene oma
elatud aastaid.
T.R Olete sõnastanud uue suuna
kaasaegsele kunstile, palun
rääkige oma teooriast lähemalt.
A.F Jah, olen mõtisklenud
teemal Uus Kunst, nimetasin
kontseptsiooni lühidalt Sov-
Art´ks.
Tegemist on müstilis-sümbolistliku
kunstiga, mis läbi
primitivismi prisma on orienteeritud
väga laiale auditooriumile.
Visuaalsete instrumentidena
kasutavad maal, fotograafia
ja graafika sakraalseid
ja-või primitiivseid eelajaloolisi
sümboleid.
Absurdselt Apokalüptiline
Kunst on uue ajastu kunst, mis
ühendab eneses kolme stiili,
milleks on -
1 . K a o o t i l i n e m a a l , m i s
ühendab eneses paradoksaalselt
kõikvõimalikke erinevaid
vastuolulisi kontseptsioone
ning stiile. See on
e b a l o o g i l i n e , k a
irratsionaalne, moonutav ja
tahtlikult segadusseajav meetod.
2. Sakraal-initsiatsiooniline
maal, vahe-etapina üleminekul
Sakramentaalsesse,
töötab publiku varjatud potentsiaali
avaldumisega ning
tema minevikumäluga.
3. Sakramentaalne maal, on
stiil millega töötavad kunstnikmüstikud.
20 FUTU MUHU 2017
Merle Luhaäär
Helen Merila (HM): Oled kunstiteadlane
ja kunstnik. Kuidas
väljendub see sinu töödes?
ML: Minu kunstiprojektides ei
väljendu kuidagi kunstiteadlane,
vaid ainult kunstnik.
HM:Räägi palun lähemalt festivalile
pakutud videost.
ML: "Confession" ehk "Pihtimus"
on teema, millega olen
tegelenud juba paar aastat.
See on seotud aususega iseenese
vastu. Ei saa olla aus
teiste vastu kui tõde iseeneses
on leidmata. Videos tasuks jälgida
kahte erinevat narratiivi -
kirjateksti ja suusõnalist, mis
paradoksaalselt on samal ajal
paralleelsed ja kattuvad.
HM:Futu Muhu 2017 teemaks
on 100 aastat. Kuidas su videoteos
selle teemaga haakub?
ML:Kas sa mäletad seda mäng
u , m i d a m e l a s t e n a
mängisime: keegi ütles mingi
sõna ja teine pidi ütlema esimese
ettejuhtuva sõna, mis
talle sellega seostus? Mõiste
"100 aastat" seostub minu
jaoks esimesena Kolumbia kirjanik
Gabriel Garcia Marquez´i
romaaniga "100 aastat üksildust".
See on kohutavalt
ausalt kirjutatud romaan...nii
aus, et mõjub suisa julmana.
"Confession" on sama aus.
100 aastat on aeg, kuhu
mahub terve inimese elu. See
on igavik. Igavikus pole valehäbist
tingitud poolikuid
tõdesid ega ausaid valesid.
HM:Saan ma õigesti aru, et
sinu töödes on muuhulgas
teatav kriitikanool kaasaegse
tarbimisühiskonna suhtes?
ML:Ma isegi ei ütleks, et see on
k r i i t i k a n o o l . P i g e m o n
tegemist tähelepanekuga,
konstanteeringuga, et nii on.
Meil, inimestel, on omad
toimemehhanismid ja me vajame
lunastust, indulgentse ei
mõeldud välja niisama. Oleme
needsamad, kes olime 100 aastat
tagasi. Ainult meie ja meie
lunastuse nimed on muutunud.
Tegemist on müt
o l o o g i l i s e ü m-
bernimetamisega. See, mille
järel käidi kunagi Jumalaema
Kirikus Pariisi, asub nüüd Selfridge´i
kaubamajas Londonis.
HM:Milline roll on sinu töödes
t i h t i k u j u t a t u d
loomamotiividel?
ML:Loomad on ausad, läbi aegade.
Need on inimesed väljaspool
aega ja kohta...ilma logode
ja seerianumbriteta.
HM:Kuidas on sinu töid siiani
vastu võetud?
ML:Minu töid on kas vastu võetud
või mitte vastu võetud.
HM:Oled kunstnikuna aktiivne
ka sotsiaalmeedias. Kui oluline
on tänapäeva infoküllases
maailmas olla inter- ja proaktiivne?
Kas virtuaalkeskkond
asendab galeriiruumi?
ML:Virtuaalkeskkond on 21.
sajandi aeg-ruumis primaarne.
See ei asenda galeriid ja vastupidi...galerii
ei asenda virtuaalset
keskkonda. Galerii on
miraažina mõjuv oaas. Jõgi on
oma suunda vahetanud.
--
Helen Merila videointervjuust
Merle Luhaäärega
ML: Video nimi on "Confessions"
ehk siis "Pihtimus".
Tegelenud olen ma selle pihtimuse
teemaga juba umbes
2-3 aastat ja algas see kõik
sellest, et mul tekkis võrdlus
kirikute ja katedraalide ja
pühakodade ning kaubanduskeskuste
ja brändipoodide
ja firmade vahel. Teksabrändid
hakkasid mulle ühel hetkel
tunduma indulgentsidena ehk
lunastuskirjadena, millega ennast
pattudest vabaks osta. Ja
selles videos jooksevadki paralleelselt
kaks liini, üks on
hästi personaalne ja teine on
selline üldine ja need kaks liini
on smaal ajal paralleelsed ja
samal ajal kattuvad. Kui kuulata
heli ja lugeda smaal ajal
subtiitreid, siis nad on üsna
vastuolulised aga ma usun, et
siin tekivad igaühel omad
seosed ja isiklikud momendid
sellega.
H.M: Aga, Merle, milline sinu
kirik on?
ML: Minu kirik.. Ma olen nii tänapäeva
inimene, et kindlasti
minu kirik on sama, mis teistelgi
21. sajandi inimestel aga
ma tunnen ikkagi lähedust ka
vana kirikuga, kuigi ma pole
isiklikult usklik ja ei kuulu
ühessegi usuliikumisse ega
kirikukogukonda. Mul on kodu
lähedal Nevski katedraal ja
seal on üks ikoon, millega ma
käin aeg ajalt jutlemas.
H.M: Kasutad oma töödes - nii
videotes kui ka staatilises kujutavas
kunstis - palju digitaalseid
vahendeid. Kuidas suhtud
suurde digipöördesse? Saan
aru, et sind mõjutab see vist
positiivselt?
ML: Kõik suured asjad on kindlasti
peale selle, et toovad
kaasa palju võimalusi, on ka
k i n d l a s t i o h t l i ku d . M i d a
rohkem asjad arenevad, seda
suuremaks lähevad ka kindlasti
ohud võimaluste kõrval.
Antud juhul ma arvan, et see
on väga positiivne pööre ja
annab ikkagi meeletu võimaluse
jõudmaks kõikide inimesteni
ja ühendada inimesi
ja teha üldistusi. Mina isiklikult
segan palju oma meediume -
ma maalin, teen graafikat,
videot ja mulle meeldib
taaskasutus. Võtan tihti oma
vanad tööd ja liidan nad
kuskile kollaaži ja videosse
ning neist saavad rakukesed
uuest tööst.
H.M: Tulles tagasi 100 aasta
teema juurde, siis kui sa saaksid
midagi muuta viimase sajandi
juures? Mis oleks võinud
sinu arvates muuta maailma
tesies suunas?
ML: Ma arvan, et asi liigub
õiges suunas. See on õiglane,
et kõik saame ise valida oma
kiriku, et me pole nii öelda
sunnismaised. Eks me teemegi
kõik ise oma valikud nii head
või halvad kui need ka pole.
H.M: Räägi palun oma magistritööst,
millest see räägib?
ML: Ühel hetkel hakkasin
mõtlema, et praegu on kunstim
a a i l m n i i v õ r d l a i a l i
valgunud, et miski ei ole miski
ja kõik on kõik, siis leian, et
selline definitsioonidest ja piiridest
loobumine on positiivne,et
uusi piire maha panna
aga kui seda uute piiride mahapanemist
lükatakse pidevalt
edasi ja seda ei toimu, siis on
tulemuseks üks suur segadus.
Minu meelest on kaasaegse
kunstimaailma tunnuseks
segadus ja piiritlematus ja on
võimatu öelda, et msiki, mida
kunstnik kunstina esitleb ei
ole kunst aga tihtipeale mina
kui auditoorium tunnetan intuitiivselt
et tegemist ei ole
kunstiga. Hakkasin mõtlema,
kas oleks kuidagi võimalik
kindlaks teha mingisugunegi
õhkõrn fakultatiivne piirjoon,
et mis juhul välja pakutud teos
või projekt või idee on kunst ja
mil juhul ta on karikatuur,
käsitöö, koomiks või ükskõik
milline teine olemus. Jõudsin
selleni, et kunst peaks tekitama
vaatajas loomemomendi.
Kui seda ei teki, siis on suur
punane küsimärk. Mina kui
publik olen kunstiteose ees, ja
l o e n s e d a ü h e s e l t , s i i s
tegemist on mingi väga ühese
sõnumiga, milles mul puudub
võimalus kaasa rääkida. Juhul
kui seda ei ole ja ma hakkan
ikkagi analüüsima, mida ma
näen ja tunnen ja jõuan mingi
uue lahenduseni, siis sel juhul
on kahtlemata olnud tegemist
kunstiteosega. Ja toetusin
oma otsingul palju Umberto
Ecole, tema koodiloome teooriale
ning Theodor Adornole,
kes võrdles omal ajal raadiot
kui monoloogi ja kunst kui
selline võrdus dialoogi vormiga.
Tõin ka sisse Roland
Barthes´i, kellel on ka avatud
ja suletud tekstidest jutt. Nii et
kunstiteos on kahtlemata
avatud tekst, mis tähendab
seda, et nii sina kui mina kui
publik saame seda ise edasi
mõelda, luua, analüüsides olemasolevat,
liites kunstniku
koodiga iseenda koodi ja
saades tulemuseks täiesti uue
originaalse koodi.
H.M: Kas sa arvad, et koomiksit,
karikatuuri või käsitööd ei
anna mitmeti lugeda või leida
sealt sügavamaid tähendusi?
ML: Ei arva. Arvan, et tänapäeval
žanri välise kuju järgi ots
u s t a d a , m i s p u h u l o n
t e g e m i s t k u n s t i g a , o n
võimatu.
FUTU MUHU 2017
21
Jana Zatvarnicka
Tiiu Rebase intervjuu Slovakkia
kunstniku ja residendi Jana
Zatvarnickaga
TR-Palun tutvusta end, kust sa
pärit oled ja mida sa siin teed
JZ-Tere, olen Slovakkiast, olen
29 aastane ja õpin Düsseldorfi
Kunstiakadeemias maali.
Enne seda õppisin Slovakkias,
samuti maalierialal kuid süvenesin
oma töödes aina enam
enam kaasaegse ideekunsti
põhimõtetesse ning otsustasin
õppida juurde kontseptuaalse
kunsti traditsioonist riigis,
mille kunstnikke ma väga austan.
TR-Milline on maali olukord tänapäeval.
Kas klassikalist kunstivormi
on tänapäeval kerge
või raske viljeleda.
JZ-Ma arvan et jah raske,
samaaegselt eksisteerib väga
palju teisi trende, teisi publikule
ning kuraatoritele palju
kergemini mõistetavaid tendentse.
Leian et maalikunst on
väga suur väljakutse nii
vormiliselt kui sisuliselt ja ka
minu enda kui maalija jaoks
on see meedium väga keeruline
küsimus.
TR-K a s m a a l i k u n s t i g a
tegelemist saab pidada vastuseisuks
üldisele digitaliseerumisele.
JZ-Jah olen nõus, see on
samuti võimalus individuaalseks
eneseväljenduseks
ning sellises otsekoheses individuaalsuses
on klassikaline
kunst vastand digitaalsele
maailmale.
TR-Kuidas sa ühendad oma
teised huvid ja tegevused isikliku
kunstnikutegevusega. Tean
e t t e g e l e d i d a m a i s t e
võitluskunstidega, kas see
aitab sind kui kunstnikku, kas
sa leiad sealt mingeid erilisi
meetodeid oma kunstiteoste
tegemiseks.
JZ-Minu jaoks on see väga oluline
teema, see puudutab
minu tööde sisulist aspekti.
Oma keha kontrollimisoskus,
mis võitluskunstiga kaasneb,
on maalis oluline kuivõrd ka
maalimine on väga füüsiline
tegevus. Samuti on oluline siin
et armastan maalida üsna performatiivses
stiilis. Kehakontrolli
juurde õppides täiustub
tasakaal keha ja mõtlemise
vahel. Samuti tasakaalustub
emotsionaalne külg, eelkõige
lähenemisel maalile.
TR-Oled nüüdseks mõnda aega
töötanud siin residentuuris, kus
otsesed tingimused erinevad
n o r m a a l s e t e s t s t u u d i-
otingimustest väga palju. Millised
on sinu muljed seda tüüpi
töökeskkonnast. Kas oled sa
saanud rahuldavaid tulemusi
või pigem keskendusid rohkem
siinsele erilisele tööprotsessile.
JZ-Mul oli siin hea võimalus
töötada üksi, eraldi stuudios,
mis oli minu arvates väga kena
ning mul oli seda väga vaja.
Kogu siinne keskkond inspireeris
mind tugevalt, nii et
tegin ka teisi töid, mitte ainult
m a a l e . O l i h ea j a ü s n a
tasakaalukas protsess. Sain
kena kogemuse ja aega et
ideid arendada.. Jätkan siin
alanud mõtetega ka edaspidi.
TR-Tean et oled elanud erinevates
maailma paikades.
Sõidad siit edasi Mehhikosse.
P a l u n s i n u k o m m e t a a r i
küsimusele, miks on kunstnikule
oluline selline maailmas
ringirändamine.
JZ-Saan väljendada ainult
oma isiklikku arvamust kuid
mulle on see oluline eelkõige
seetõtu et vajan nö otsest puudutust
või otsest elamust asjade
ja kohtadega. Ainult kohal
olles on võimalik tunda
neid erilisi vaibe ja energiat,
saada kätte see tegelik tunnetus
mida on võimalik panna
kunstiteosesse. See on mulle
väga väga oluline. On inimesi
kes armastavad jääda oma
stuudiosse ja maalida vaid
seal kuid mina ei saa ilma isikliku
kogemuseta. Igaüks ise
teab mida ta vajab oma tööks,
ja mina vajan otsekontakti.
TR-Küsin vahele ühe praktilise
küsimuse-kas kaasaegsel inimesel
on raske kohaneda siinsete
väga lihtsate eluoludega.
JZ-Minu jaoks oli kõik lahe,
mulle väga meeldis. Teiste kohta
ei oska öelda, kuid mulle
meeldis.
TR-Aitähh. Räägi palun oma
tehtud töödest lähemalt.
JZ-See mida ma soovisin
saavutada oli ühendada ekspressiivne
maal tegevuskunstiga
ja mingite performatiivsete
lähenemistega. Minu
Eestisse tuleku esimene
põhjus on selles et ma väga armastan
Eesti performansikunsti
ja hindan siinset suhtumist
performansi. See oli esimene
asi, mis mulle kunagi muljet
avaldas. See kuidas inimesed
siin performanssi teevad, arvan
et see on siin väga kõrgel
tasemel ja ma alati naudin siinseid
etendusi. Sain sellest
suurt inspiratsiooni et teha
oma performansse. Samuti
mõeldes sellele mida ma omaltpoolt
saaksin siia tuua siis
jõudsin järeldusele et hea
oleks proovida ekspressiivse
maalistiili ja performansi
ühendamist. Mida ma aga siin
sisuliselt otsisin oli liikumine,
ideed liikumisest meis endis ja
m e i e ü m b e r. N i n g s e l l e
väheekspluateeritud teema
käsitlemine otseses tööprotsessis.
TR-Kas oli viga et me ei asunud
sind kohe filmima siis kui sa
stuudios töötasid. Sest ilmselt
me oleme nüüd jäänud ilma
kujundist ja sellisest protsessinägemusest
mida sa ise lood
maalides.
JZ-Ma ei tea, ma tegelikult veel
ei tunne end väga mugavalt
avalikkuses töötades. Töötan
esialgu veel omaette, ma ei armasta
eriti kui keegi vaatab.
Näiteks Saksamaal me jagame
stuudiot mitme kunstnikuga,
sageli 9-10 inimest töötavad
ühes ruumis. Nii et siin ma
tundsin end üksi stuudios
nagu paradiisis oma suure
lõuendi ees.
TR-Tean et sul on tulemas
isiknäitus. Kas mõni siin tehtud
töö läheb ka sinna.
JZ-Jah kindla peale, räägin
avamisel kindlasti ka mõjutustest
ja kogemustest, mida
olen saanud siin ja mujal
maailmas.
TR-Festivalil oli su väljapanek
siin väljas, märkasin et su
tööde stiil jaguneb kaheks abstraktse
ja realistliku vahel. Kas
see oli algne plaan või said sa
siin kohapeal mingeid realismi
impulsse.
JZ-Jah see oli juba algselt
plaanitud nii. Olen varem palju
miksinud erinevaid stiile
o m a v a h e l , ü h e l m a a l i l
korraga.
TR-Räägi palun ka videost
mille Futu Muhule esitasid. Tegid
selle siin saarel, tegemist
on võitlusstseeniga, räägi millega
sa võitled
JZ-Kiviga võitlen..
TR-Kuidas sa filmi tegid ning
kust tuli see idee - kiviga võidelda
JZ-Idee tuli mu varasematest
pendliteemalistest töödest.
Pendel on minu jaoks väga
kaasahaarav objekt, kujund
millel on minu jaoks tugev
hüpnootiline effekt, eriti kui
neid pikemat aega jälgida.
Olen teinud mitmeid installatsioone
ning siin Muhus tekkis
soov seda ideed veelkord
teostada. Eriti kui nägin ümbruskonda,
mis peaaegu
nõudis et seda tööd uuesti
teeksin. Nii ma otsustasin et
valmistan siin kivipendli,
tegemine võttis hulga aega ja
jõudu ning peale nelja tundi
katsetamist mõtlesin et Jumal
küll ma olen juba nii kaua
võidelnud selle kiviga siin.. Ja
sel hetkel saingi aru eelseisva
töö uuest sisust - selleks sai
võitlus kiviga. Nii ma selle loo
vormistasin, tegin video sellest
kuidas ma nii väga soovin
midagi saada, tahan üliväga
mingi asja ära teha ning
kuidas see pole võimalik sest
ilmselt on olemas mingid
teised printsiibid või asjad mis
toimivad, kehtivad ja vajavad
teostamist. Ühesõnaga see
mõte on osaliselt ka veidi rumal
või tobe, inimesed sageli
võitleks justkui kividega nagu
vaenlastega, keda nad on ise
loonud. Nii et see vist oli see
idee, milleni ma siin protsessi
käigus jõudsin.
TR-On mitmeid klassikalisi lugusid,
ka Eesti kirjanduses, mis
räägivad just samast asjast
ehk kiviga võitlemisest või siis
nö eksistentsiaalsest jändamisest..
Väga realistlik lugu, traagiline
või kangelaslik. Eesti kontekstis
mulle tundub et oled tabanud
kohalkku närvi.
JZ-Jäin ise mõtlema festivali
tänavuse teema üle ehk Sajast
aastast Muhus, ning peale
väikest uurimistööd nägin et
ajalooliselt on siin toimunud
üks võitlus teise järel. Sõda,
sõda, sõda.. Mõtlesin et OK,
püüaks vaadata sügavuti ja
jõuda juurteni et mida see
tähendab üldiselt ja mida see
tähendab mulle endale. Anda
välja oma isiklik arvamus.
TR-Tundub et jõudsid üldkehtivate
tulemusteni.
22 FUTU MUHU 2017
Karl-Kristjan Nagel
dine tendents iseendasse
süvenemise suunal on tingitud
ka digitaliseerumise läbi muutunud
maailmast? Tänases
maailmas näivad pea kõik traditsioonilised
piirid kaduvat,
neid seavad nüüd ju pigem sotsiaalne
kuuluvustunne pilveriikides.
K-K.N Ma ei tea, mida kujutab
endast digitaliseerumine...
Seda, et inimtunnetus taandub
algoritmidele ja muudele
tehniliselt konstrueeritud võrranditele?
Teosed Last-Studio videosarjadest
- Lihakommid, Meedia
Entroopia, Lumpen Intelligents
ja Stiihia Femina, War and
nothing but war / Sõda ja ainult
sõda
Eha Komissarov on öelnud -
Karl-Kristjan Nagel jõuab oma
parimates töödes välja autentsete
kirjeldusteni surmast,
süüst ja sõjast, tehes seda kõik
poliitiliselt angazeeritud kunstniku
negatiivsetest tähendustest
küllastatud märgi all.
Helen Merila intervjuu Karl-
Kristjan Nageliga
H.M Sind korduvalt tituleeritud
sotsiaalpoliitiliselt teravaks
kunstnikuks või siis ka mõttekunstnikuks.
Kuidas on kujunenud
sinu tee kunstnikuna?
K-K.N Võibolla olengi olnud
korduvalt terav, tahaks küll kahelda
selles sest mingit
loogilist või nö. positiivset
edulugu sellest tekkinud pole,
kuid arvatavasti pole see olnud
ka mu algne eesmärk. Vii
m a s e k ü m n e a a s t a
globaalsed arengud on näidanud,
et taastekkinud idalääne
vastasseis ja ühiskondlik
polaarsus on ühendanud ka
kõigi osapoolte parima poliitilis-kultuurilise
opositsiooni.
Enamus muidugi ei mõista
seda ja peab konservatiivsemat
sotsiaalkriitikat ekslikult
äärmuslikuks, saades oma
ideoloogilise baasi ja juhised
peavoolumeediast, samas
nägemata et igasugune aktiivsem
protestimeelsus juba
ammu manifesteerib ennast ja
on ekstremiseerunud. Isegi
asotsiaalidel mõnes varjatud
kohas ( nt. Twin Peaks'i uues
teleseerias ) või riigis võib olla
oma isiklik massiliikumine ja
juba teostatud ( edukalt läbiviidud
) revolutsioon.
Ma ei mäleta, et oleksin ennast
nimetanud mõttekunstnikuks,
samas on mõtlemine olnud
mulle väga lähedane ja saatnud
isiklikul kunstnikuteel.
Olen kujunenud maalikunstnikest
vanaisa ja isa õpetuste
j ä l ge d e s , ka s va n u d ü l e s
k e e r u l i s e l a p s e p õ l v e
tingimustes, tagasihoidlikes
majanduslikes oludes. Mida
kõike püüan omaltpoolt endiselt,
nii vaimselt kui materiaalselt
nüüd ja edaspidi lahendada.
Maalikunst oma üldmõjult
on siiski suures osas visuaalne
pilt, seetõttu tegelengi
viimasel ajal oma isikliku
hinge kokkupanekuga, et taastada
mingi terviklikum side.
Olen teinud maaliseeriaid autsaideri
staatusesse langenud
või unustatud konfliktidest ja
filmidest. Kindlasti on paljude
tööde taga ka personaalsem
seos ja üheks lähituleviku suunaks
võikski olla selle seose
vahetum edastus.
T e h a n ö . r o h k e m o m a
loomingut, teadlikult eraldudes
igasugustest ühiskondlikest
kohustustest ja valikutest
vasak-parem, vaenerikas
skaalal. Lisaks see
teema, et antud globaalne
valdkond on minujaoks läbitud
- ta toimub ka iseseisvalt
i l m a m i n u p o o l s e p ü s i va
tähelepanuta. Niikuinii, aja
möödudes, varsti, on näha, et
kõik süvenevad rohkem iseendasse,
eriti need kes mingil
põjusel pole seda saanud
varem praktiseerida.
H.M Kas on võimalik, et üleül-
Võibolla on see eemaldumine
va ra s e m a s t r ea a l s u s e s t ,
mingist vaimsest tasakaalust
ja see äärmuslik kaasaja polariseerumine
on ka 0-1 sign
a a l i d e , m u s t - v a l g e
maailmapildi jaotuse tagajärg.
I s e e n d a s s e s ü v e n e m i n e
eelkõige võiks tähendada
midagi eksistentsiaalset ja
universaalset, võimalust kinkida
endale lisa mõtlemisaega.
Paljulugenud kuid sisulise huvi
ning mõtte kaotanud inimene
võib öelda, et neile eksistentsiteemadele
pole midagi
enam lisada. Paljud lasevad
end lihtsalt kanda kogu sellel
piirideta sotsiaalsusel ja kultuuril
- kõigel sellel mis liigub
sisuliste vastuoludeta pideva
muutuse ja kõige aktsepteerimise
ning jaatamise märgi all.
Võib vastata tõele, et paljud
enam ei jõuagi kunagi mingi
suurema ühiskondliku või subjektiivse
eituseni. Tänapäeva
heaoluühiskonna eeliseid järgivad
indiviidid puht alateadlikult
väldivad konflikte, ei
teadvusta sellest tingitud
kaugemaleulatuvaid psühholoogilisi
ohte ja elavad oma
kuuluvustunde ja sellega kaasnevad
nõudmised, pretensioonid
ühiskonnale välja
mingis teises x-astme vormis.
M ä n g i v a d n ä i t e k s a r v u-
timänge kuni totaalse resigneerumiseni,
kuid arvatavasti
ka sellel on oma
kaugeleulatuv isiklik pedagoogiline
mõju. Samas kaotatud
ajaga meelelahutusele,
mille hulka kuulub lisaks sotsiaalmeediale
kindlasti ka suur
osa kunstist, käib see suurem
maailm ( reaalsem ja veel
küünilisem ) ning seda organiseerivad
huvijõud, inimesed
ja struktuurid meist kindlasti
varem või hiljem üle pea. Inimesed
on erinevad, nende
elukeskkond, huvid, analüüsivõime
ja valulävi. Hoolimata
kõigist tehnilistest arengutest
ja nn. turvatud heaolust on ta
endiselt kergestimõjutatav
emotsionaalne olend. Kuivõrd
veel rohkem masinlikuks ja sõnakuulelikuks
on võimalik
m u u t u d a , j u h u l k u i s u
maailmapilt võibolla totaalselt
erineb mingitest ebaadekvaatsetest
programmeeriatest.
Iseendasse süüvimisel sellel
raskel analüütilisel arenguteel
on oma õigustus. Võime tunnetada
tõesti mingit tähenduste
devalveerumist, siis kui
kõike sealhulgas inimeste ja
iseenda elusid on võimalik
nonstop pildiliselt salvestada
või kustutada.
Kõik need tajud virtuaalreaalsuse
kui reaalse koopia ning
aseaine suhtes on sedavõrd
vabamad kuivõrd me ise pole
end selle kõrvaltvaadates eluvõõra
ja lähikontaktis olles
kindlasti väga funktsionaalse
m a a i l m a g a p r a k t i l i s e l t
sidunud. Meie, 90-ndate generatsioon
on siiski peamiselt
FUTU MUHU 2017
üleminekuaja mõistega seotud,
see tähendab siis permanentselt
vist kõike, nii tehnilisi
kui riikidevahelisi digi- ja
ge o p o l i i t i ka v õ i d u käike .
Omades lähedast kogemust
minevikust, omame võibolla
rohkem informatsiooni inimeksistentsi
ja ühiskonnakorralduste
kohta ning oleme
rohkem immuunsed ükskõik
siis millistele uutele militaartööstuse
poolt väljatöötatud
- etteantud valikuvõimalustele.
H.M Kuidas vastasid sinu Futu
Muhu festivalile esitatud tööd
kuraatori küsimusele viimase
100 aasta kohta ajaloos?
K-K.N Kuraatori poolt valitud 4
videot pärinevad minu 2001 a.
alustatud videoseeriatest mis
vahendavad religioosselt fundamentaalset
ning vaimselt
äärmuslikku ülevõtmist ja
rõhumist kohalikus keele- ja
kultuuriruumis. On selle taevalähedase
valgustusliku
k a o s e v a h e n d a j a k s s i i s
omakultuuri- või võõrkultuuri
kandjad ning misjonärid, vahet
tegelikult pole. Pigem
räägib universaalsest rahamaailma
diktaadist inimhingede
ja ajude üle, levinud
tsivilisatsiooni probleem
mis ei aegu vist kunagi. Kindlasti
mitte esimese 100 aastaga
ühele usinale väikerahvale,
võib-olla.. Videote helitaust
pärineb meie raadiokanalitest
- sealt omavoliliselt lindistatud
usu-, vestlus ja uudissaadete
lõikudest. Kõik, arvan
töötab ka praegu, 16 a. hiljem.
Ja kultuurilist revolutsiooni on
endiselt vaja, sellist pidevat
igapäevast "Ärgake!" stiilis
kunstniku enesetunnistust.
Vastasel korral kogu see sfäär
sulgub ja ebaõnnestub isiklikus
kunstniku plaanis, kellegi
teise ja kolmanda osapoole
huvide nimel. Sest kõik muud
omakasupüüdlikud ja ignorantsed
vaated vaid tuhmistavad
mõistust ja tähelepanu.
Sandra Jõgeva
Helen Merila intervjuu Sandra
Jõgevaga
H.M Millise tööga plaanisid festivalil
esineda ja kuidas
seostus see festivali teemaga
"100 aastat"?
S.J Plaane oli mitmeid ja
omavahel konkureerivaid.
Kuna nendest mitme oluline
komponent on üllatusmoment
ja tahan neid ideid veel teostada,
siis ma ei soovi siinkohal
rohkem avaldada.
H.M Milline on Sinu arvetes viimase
saja aasta olulisim sündmus?
S.J Kuidas valida Eesti iseseisvumise
ning taasiseseisvumise,
I ja II Maailmasõja vahel?
H.M Kuidas Sina interdistsiplinaarse
kunstnikuna suhtud
world wide web´i tulekusse või
digipöördesse, mis paljude arvates
on üks suurimaid muutuseid
inimkonna ajaloos?
S.J Kas suurem muutus kui
näiteks elektri või bensiini kasutuselevõtt?
Loomulikult on
see inimeste elu tohutult
mõjutanud; muutused on
minu arvates eelkõige kommunikatsiooni
ning meediatarbimise
alal. Aga ma arvan,
et nn digipööre on interdistsiplinaarsete
kunstnike elu
muutnud vahest vähem kui
meediakontsernide juhtide ja
töötajate oma.
H.M Miks Sa siiski loobusid sel
aastal Futu Muhu festivalil
esinemast?
S.J Otsustasin, et ma ei toeta
süsteemi, mis on tekkinud
mingite üsna hiljutiste tendentside
valguses kunsti rahastamises.
Olukorda, kus ka
mitu aastat toimunud rahvusvahelised
kunstisündmused
võivad rahaeraldustest täiesti
ilma jääda või saada rahastuse
viimasel minutil ning vajalikust
palju väiksemas
mahus. Mina kui osaleja
oleksin pidanud Kulkast ise
küsima. Vastuse oleks saanud
kõigest nädal, äärmisel juhul
kaks enne ürituse toimumist.
Tundus õigem ning kõigile, nii
korraldajatele kui endale
kõige säästvam loobuda kohe,
mitte esitada taotlus ning jääda
viimasel hetkel saabuvat
vastust ootama. See oleks ka
vastuolus faktiga, et ettevalmistuse
ning kulutuste
tegemisega oleks pidanud
kohe alustama, juba enne
taotluse esitamist.
Öösel kui kilklased ja sorilased
laulavad
kasutades oma tiivapeegleid
23
ise sõjaks valmistet hobuste
sarnased
öösel
kui veidi väiksemad tirtsud
(keda võib jaotada kahte ryhma
tirtsud ja sirtsud)
kuldpärjad peas
näod just-kui inimese nägu
laulavad
ja neil on soomusryyd otse
kui raudryyd
ja juuksed nagu naiste juuksed
öösel kui kuuled et keegi oleks
justkui enne lahkumist
avanud sygavuse kaevu
ööambient zombidele
Meelis Salujärv
24 FUTU MUHU 2017
Woldemare
Helen Merila intervjuu Aare Erm
u s e g a , m u u s i k u n i m e g a
Woldemare
W o l d e m a r e o n o l n u d
muusikaliselt aktiivne 90-ndate
aastate alguses ning peale 25
aastast vaikimist on ta tulnud
n.ö kapist välja looma uusi helisid,
mis on kantud autori
sisekaemuslikest rännakutest.
Helen Merila: Festivali kuraator
pani ette sellise teema "100 aastat",
millega see sada aastat
sinule seostub?
W: Minu muusika ei läinudki
selles mõttes teemasse. Ma
sain aru, et see on selle festivali
üldine suur teema, aga ma
ise ei valmistanud midagi ette
selleks teemaks. Ma natukene
võib-olla vedasin neid alt, aga
see kava, mida ma esitasin eile
või mängisin, saab olema ühel
varsti ilmuval plaadil. Asjade
kokkulangevused on mõnikord
üsna huvitavad ja see plaat
hakkab ka nime kandma "Miski
pole lõplikult kadunud". Suures
plaanis ühtib see saja
aasta teemaga, et igast kammajaad
ja asjad.. sõjahirmud,
aga lõplikult pole miski
kadunud. See saab plaadi
nimeks ja see oli eilse live'i
nimi ka. See ei ole otseselt
selle ürituse jaoks tehtud kava
või välja mõeldud nimi, aga
n e e d l ä k s i d o m a v a h e l
mõnusalt kokku.
H.M: Ma ei tea kas sa oled
nõus, et viimaseid 100. aastat
jääb ajalukku meenutama üks
suuremaid pöördeid inimkonna
ajaloos milleks on World Wide
Web. Kas sa oled pigem kriitiline
või oled sa positiivselt meelestatud
digimaailma suhtes?
W: Ma olen tegelikult kriitiline.
Mul on 18. eurone telefon
taskus. Ma vägisi kasutan
arvutit ja mingit tahvelarvutit.
Kui seal midagi kinni kuskilt
jookseb, siis ma olen hullult
hädas ja närvis - ühesõnaga,
ma olen nõukogude aja laps,
mulle meeldis see vana asi
rohkem. Ma arvan, et ma
o l e k s i n s a a n u d e n n a s t
m u u s i k u n a s a m a m o o d i
reklaamida ja publicytit teha
teistmoodi - ajalehtedesse artikleid
kirjutades, esinedes. Ei
pea selleks üle webi kuskile
midagi ..täna teed, homme
juba riputad kuskile üles..
Progress on vältimatu, aga
keegi ei ole kuskil öelnud, et
see hea on kuhu ta läheb. Ta
on mugav niikaua kui see
töötab.
H.M: Sa oled pigem kriitiline?
W: Kergelt jah, võib-olla ma
olen laisk, et ma pole piisavalt
õpihimuline või ma ei taha
areneda edasi selles vallas, et
tee selgeks omale need asjad,
kõik on lihtne, sa tead kuhu
vajutada, mida lugeda.
H.M: Sa ütled, et sa oled 90ndate
algusest olnud aktiivne
muusik, kuidas see tee on kulgenud,
sa hästi palju räägid
sellisest "sisekaemusest" niipalju
kui mul õnnestus sinu kohta
uurida. Kas pigem see ongi
tunnetus, enda sisse vaatamine
- kuidas sa vaatad endasse?
W: Need lood, see muusika on
sündinud alati ikkagi sellest,
et kui on mingisugune ahastus
peal või mingi kassi mure või
mingi selline mingisugune sügavam
mõte, ongi mingid
meenutused oma tehtud- või
tegemata asjadele, suhted kellagagi.
Need helid ei ole ükski
sündind niisama, et hakkan
midagi trillerdama. Näiteks
loo nimi on tulnud mingisugusest
sügavast mõttest või see
lugu ise.. kõik on seotud sissepoole
vaatamistega. Mul on
enda jaoks selline vaatleja
positsioon, tunnetan end kui
vaatleja. Ma ei taha väga eriti
osa võtta asjadest, vähe kontakteerun
võõrastega, olen
võimaluse piires omaette ja
siis see omaette olemine
annab piisavalt palju aega sissepoole
vaadata. Ümberringi
toimub ka piisavalt selliseid
kriitilisi, õnnetuid, kurbi ja
põnevaid asju. Minu jaoks on
kurbus loojaks. Mitte halvas
mõttes, aga just ongi selline,
mõnus kurbus paneb looma.
H.M: Nii et, sa siis tegutsed
muusikuna pigem üksi?
W: Jah, tänu tehnoloogiale,
tuleb aitäh öelda, nüüd ma
sain aru, et võin ka üksi teha
kuskil mingi ar vutiga ja
toimetada. Selles mõttes jah,
aitäh tehnoloogiale. Nüüd
olen hakanud uuesti muusikat
tegema, ma nimetan seda
"kapist välja tulemiseks".
H.M: Kuigi sa ütled, et saab
ilma igasuguste selliste toetavate
kanaliteta hakkama kus
oma muusikat levitada, aga
kus sa põhiliselt levid või
kuidas publik su üles leiab?
W: Ma olen selle välja öelnud,
et saaks ka ilma, aga teiset
küljest ma naudin seda, et kui
ma tõesti täna öösel teen, ma
v ä g a t i h t i t e e n ö ö s i t i
muusikat, et kui ma öösel mingi
asja saan valmis, siis ma
olen sellest ise nii erutatud ja
elevil, et esimene asi mis ma
teen - ma riputan ta Soundcloudi
üles, siis saab hommikul
seal like lugeda. Soundcloud
on see põhiline väljund
ja videod on YouTubes üleval,
need ongi sellised kaks kanalit
mida ma kasutan. Sa saad
tagasisidet sealt.
H: Kas sa Muhust ka leidsid
loominguks midagi?
W: Ei ole leidnud. Ilm on liiga
ilus. Ma leidsin alt sadamast,
seal on vana lagunenud
sadam, mis on nõukogude
ajast jäänud, seal on mingi tohutu
rauast monstrum kai lõpus
ja seal lained peksavad
peale. Kui päike paistab, siis ei
tule seda efekti. Ma tulen siia
tagasi siis kui on hullult
tormine, vihma sajab, siis
võib-olla saab seda teha millalgi.
Praegu on liiga ilus. Ilus
ilm ei pane looma. Mingi äng
peab olema, mingisugune
torm, mure.
H.M: Mida sa loed praegu?
W: Ma loen, ma ei mäleta
enam selle autori nime, see on
visoon sellest kui Eesti Vabariik
ei oleks lubanud vene
baasidel tulla sisse. Selline
Eestiga seotud küll jah, jälle
100 aastat. Aga see jõudsis
juhuslikult mu raamaturiiulisse.
Selline välja mõeldud
story sellest, et mis sai Eestist
tänu sellele, et siia siia ei tulnud
nõukogude baase. Ma
alles alustasin seda raamatut,
ma ei tea mis sellest Eestist
sai. Ma näen seda mis on
praegu saand. Olen sellest
ajast pärit kui see oli valus ja
aktuaalne teema, siis ma leidsin
poest raamatu kus on
ke e g i fa n a t s e e r i n u d s e l
te e m a l , et m i s s i i s s a i .
Vaatame mis saab kui ma
jõuan kuskil poole peale.
H.M: Väga hea. Ma tahtsingi
küsida järgmiseks, et tulles
tagasi 100 aasta teema juurde,
mida sa muudaksid, kui sa mõtled
100 aasta peale ja peaksid
valima ühe sündmuse, mida sa
valiksid - mida sa tahaksid
muuta ?
W: Eestis kindlasti, seda ei pea
võib-olla ütlema või see ei
kõla ilusti, aga see sama
nõukogude okupatsiooni periood,
mis oli võib-olla tore,
muretu aeg, aga rohkem ikkagi
repressioonide aeg. Siiralt
oleks tahtnud näha Eestit ilma
ilma selle okupatsioonita. Ma
näen Rootsit, Taanit, Soomet -
seal on kuidagi lillelisem see
elu. See Eestis 100 aastat võtta
mingisse plaani, siis 100st aastast
selle okupatsiooni oleks
välja jätnud. Ma arvan, et sellega
oleks kadunud ära väga
paljud olulised valusad asjad,
mis on täna: mingi rahvuste
p r o b l e e m , e e s t l a s t e j a
venelaste põrkumised, need
kõik oleks ära jäänud. Ini
m e s e d e i o l e k s n i i
masendunud, nii kurvad. Ma
arvan, see oli see, mis 50ks
aastaks lõikas ära mingi tüki
meist. Selle ma jätaks ära.
H.M: Nii et sa ei käi siit nostalgiliselt
otsimas vanu sõjaväebaase
nagu Jimi Tenor ja teised
muusikud kes siin festivalil
esinesid?
W: Ma ei käi seda nostalgiliselt
otsimas, see nostalgia, see
sõna juba tähendab seda, et
mingisugune igatsus on - see
nostalgia. Pigem ma vaatan
n o s ta l g i l i s e l t n e i d va n u
talumaju, neid rookatuseid.
See on nostalgia, selline
mõnus igatsus. See, et ma
täna ka Muhus, Liival, kus
olime, seal oli keskpäeval laat,
keegi müüs militaarvarustust
ja nõukogudeaegseid tööriistu
- ma ei vaata seda nostalgiaga,
ma vaatan seda huviga, et
näed olid sellised asjad. On
sadam seal, põnev. Huvitav,
mis need kalurid siin tegid ja
mis reeglid siin olid, aga see ei
ole nostalgia. See on lihtsalt
ajaloo vastu huvi, põnevus.
Kõik ongi üks suur ring. Täna
ei ole midagi, mida ei ole juba
olnud. Me kogu aeg kordame
mingi suurema ja väiksema
vahemaa tagant, kõik asjad
korduvad uuesti. Ma arvan, et
see sama mõte, mis on see uus
järgmine level või big step,
o n g i s e e , e t i n i m e s e d
hakkavad ringiga jõudma sinna
kus nad olid, ehk nad
hakkavad tagasi tõmbama
sellest hullust sotsiaalsest
s u h t l e m i s e s t . P r i va a t s u s
h a k k a b r o h k e m h i n d a
minema, inimesed tunnevad
ennast rahulikult kui nad
saavad rohkem omaette olla.
FUTU MUHU 2017
25
Muhu Masinad
3. augustil 2017 avati Muhu
Kunstitalus Meeland Sepa ja
Taave Tuutma juba kolmas kohaspetsiifiline
ning seekord
täiskineetiline installatsioon,
mis kohalviibinud rahvusvahelise
kunstipubliku poolt ristiti
õiglaselt Päikese Vändaks.
Tänavu valminud metallseade,
ehk kolmanda konstruktiivse
Muhu Masina, funktsionaalne
väärtus seisneb selle energiatootlikuses
- aparaat töötab
valgustina. Pimedal ajal on
nüüdsest kohapeal võimalik
lugeda raamatuid ning teisi
trükiseid. Samuti näitab seade
tuule suunda. 2016 aastal
valmisid Meeland Sepal ja
Taave Tuutmal EKL Kunstiresidentuuri
skulptuuripargi jaoks
suuremõõtmeline loomalikkosmiline
Ereliukas ning innov
a a t i l i n e M u h u G r i l l -
Kivikündja. Ereliukase väljatöötamine
ning testimine viidi
läbi juba 2015 aasta oktoobris
Tallinnas, Balti Jaama Depoos,
kus ühtlasi demonstreeriti
aparaati publikule depoo
katsepolügonil toimunud
s u u r n ä i t u s e S i n i n e V e r i
raames.
Muhu installatsioonisarja läbivaks
ja ühendavaks motiiviks
saab pidada jalgratast, seeläbi
on kunstnikud teinud omaltpoolse
sügava kummarduse
inimkonda alatiselt tiivustanud
ideele liikuda kiiremini
ja kaugemale ning seda mõtet
püsivalt teeninud abivahendile.
Kunstitalu ajalooarhiivi
materjalides leiab mitmeid
tunnistavaid fotojäädvustusi,
mis kõik tõendavad jalgratta
sajandivanust ideelist ja sümboolset
rolli Uie- ehk Arsi talu
ajaloos.
Kunstnikud Meeland Sepp ja
Taave Tuutma, mõlemad
kaude Saaremaalt põlvnevad
autorid ja Tallinna Galerii
Metropol asutajad, on andnud
oma loominguga Muhu Kunstitalu
energeetikaprogrammi ja
kunstikollektsiooni suure
panuse, mida jääme kohapeal
hoidma, kasutama ning hindama.
Püüame peagi väärtustada
tehtut vääriliselt ning loodame
edasisele püsivale koostööle
nii Muhus kui välisnäitustel.
Töömeeskond tänab BLRT Refonda
Baltic OÜ
26 FUTU MUHU 2017
FUTU MUHU 2017 festivali näitust CEST LA VIE toetavad EV100 Kultuuriprogramm Sada
Kunstimaastikku, Eesti Kunstnike Liit, Pascal Pignon, Michel ja Patricia Laureau jt.
FUTU MUHU 2017
27
C´EST LA VIE
Kalli Kalde, Andrei Azsacra Zarathustra, Jimi Tenor, Noolegrupp, Project Heroina, Merle Luhaäär, Mari Prekup
Kaarel Kütas, Alexander Morozov, Karl-Kristjan Nagel, Tuomo Kangasmaa, Jana Zatvarnicka, Tsirkus
, Anastassia Fomina, Daniel Janson, kuraator Tiiu Rebane
28 FUTU MUHU 2017
Must-Valge Eesti Loodus
Kunstitalu ülevaatenäitus Galeriis
Daliko, Krems, Austria
24.11.-15.12.2017
Näitus heidab mõtliku pilgu
Eesti olemuslikule.
Näitusel esinevad autorid, kes
pikema või lühema perioodi
vältel on elanud ja töötanud
EKL Muhu Kunstitalus.
Residentuuri eraklik asukoht,
algupärase hoonetekompleksi
m õ j u n i n g t a l u k a u g u s
k a a s a e g s e t e s t k u l t u-
urikeskustest on inspireerinud
kunstnikke looma rea ainulaadseid
teoseid, milles võib
tabada nii ajatut metafüüsikat
kui jõulist poeesiat.
The artworks for this exhibition
can be called attempts on
visualize Estonian identity.
Spiritual landscapes without
revolutions, wars, postmodernism
and all other forms of
popular culture from 20. and
21 Centuries.
Is it a light romantic or dark
and painful picture that contemporary
artists are receiving
from Muhu time-machine type
of environment...Estonian Nature
is an exhibition about the
experience from the edge of
contemporary world as we
know it.
Näitusel esinesid kõnedega
Eesti suursaadik Austrias, Slovakkias,
Ungaris ja Šveitsis Hr.
Rein Oidekivi,
Daliko galerist Pr. Dalia
Blauensteiner,
Austria Kultuurivõrgustiku
ning Kremsi linnavalitsuse
esindajad,
näituse kuraator Tiiu Rebane
FUTU MUHU 2017
29
Dora Eszter Molnar
Kristina Paabus
Lilli-Krõõt Repnau
Jana Wiebe
Helen Tago
Karl-Kristjan Nagel
Kaija Kesa
Kalli Kalde
Dorottya Kovács
Mari Prekup
Britta Benno
Tiiu Rebane
30 FUTU MUHU 2017
Kunstitalu renoveerimine
Renoveerimiskava eesmärk
on luua EKL Muhu Kunstitalust
aastaringselt funktsioneeriv
rahvusvahelisse võrgustikku
kuuluv kunstiresidentuur,
valdkondadevahelise perspekt
i i v i g a s e m i n a r i - j a
loomekeskus. Eestit tutvustava
arhailise maamärgina peab
arendatav loomemaja sünteesima
muistse kaasaegsega,
nii elukeskkonnana kui loovate
ideede inkubaatorina.
Parimal juhul koondab keskus
teemasid kujutavast kunstist
energeetikani, ökoloogiast
restaureerimise ning spordini.
Kunstitalu kontseptuaalne
identiteet peaks sihilt kattuma
kogu Eesti eksistentsiaalse
problemaatikaga ning seadma
teema tervikliku loomingulise
k ä s i t l e m i s e o m a
põhieesmärgiks. Ka funktsioneeriks
loodav keskus
jooksvalt kohaliku elu ja kultuu
r i t e g e v u s e e l a v d a j a n a
tegeledes mh koduloo, töötubade,
koostööga saare
käsitöölistega ning jätkaks võimalusel
puhkemajutuse asutusena.
Tiiu Rebane
Väljavõte EKL Muhu Kunstitalu
Arengukavast 2014-2020
M u i n s u s k a i t s e
eritingimused, väljavõte -
Eesti Kunstnike Liit kavandab
talukompleksi kohandamist
a a s t a r i n g s e l t f u n k t-
sioneerivaks valdkondade vah
e l i s e k s s e m i n a r i - j a
loomekeskuseks. Rehielamu
on kavas kohandada keskuse
peahooneks, kusjuures on
eesmärgiks seatud hoone
rekonstrueerimine kehtivate
ehitusnormidele ja heale ehitustavale
ning passiivmaja
madalenergia nõuetele vastavaks.
Kavandatakse osaliselt
välja ehitada hoone katusekorrus,
milleks rajada trepp
keskse köögiruumi lääneküljele.
Põrandate alla on kavandatud
rajada põrandaküte.
Hoone algupärane ruumilahendus
säilitatakse. Hoone
põhjapoolsele tagaküljele on
kavandatud juurdeehituse raj
a m i n e . K a va n d a t u t s a a b
põhiosas pidada mälestisele
sobivaks. Juurdeehituse rajamine
hoonele on sealjuures
põhjendatud asjaoluga, et
1930. aastatel eksisteeris abihoone,
ligikaudselt kavandatava
juurdeehituse gabarii
t i d e s j a l u b a t a v ü k-
snestingimusel, et kavandatav
juurdeehitus järgib varem eks
i s t e e r i n u d a b i h o o n e
gabariite. Tähelepanu tuleb
pöörata asjaolule, et hoone
kohandamine kaasaegsete
ehitusnormide ja passiivmaja
madalenergia nõuetele ei saa
tingida hoone originaalosade
asendamist või muutmist.
ERITINGIMUSED- REHIELAMU
RESTAUREERIMISTÖÖDEKS JA
REHEALUSE TAASTAMISEKS
ESMASED TÖÖD MÄLESTISE
SÄILIMISE TAGAMISEKS
a) Välised tööd:
1) Hoida säilinud hooneosa
katus vettpidavana; katkised
katuseplaadidasendada tervetega
või asendada kogu katus
uue konserveerivakatusekattega;
2) Korrastada hoone lõunasein
ja katuseviil selle kohal,
paigaldades kunirehealuse
restaureerimiseni otsaviilule
ajutise viilulaudise. Kivivill,kui
sobimatu ja hoonele kahjulik
materjal, viilult eemaldada;
3) Avada lõuna- ja lääneseina
kahjustatud seinatarindid ja
viia läbikahjuritõrje vastavalt
juhistele;
4) Kittida, klaasida ja korrastada
ajaloolised avatäited;
5) Juhul kui hoone restaureeri
m i s töödega e i a l u s ta ta
2016.aastal, tuleb ka hävinud
hooneosa müürisäilmed katta
konserveerivakatusekattega.
b) Siseruumides:
6) Korrastada korstnad ja
küttesüsteem;
7) Puhastada pööningu vahelaed
prahist - vahelae koormusevähendamiseks
on ühtlasi
soovitav kogu vahelaetäide
eemaldada;
8) Eemaldada laudpõrandatelt
hilisemad umbsed põrandakatted
ningelutoa seintelt
m ä d a n i k u k a h j u s t u s t e g a
hilisem laudis. Ulatuslikumatekahjustuste
ilmnemisel,
tuleb ko h e s e l t te o s ta d a
t a r i n d i t e s t a b i i l s u s e-
tagamiseks vajalikud toest
a m i s -
v õ i
konserveerimistööd.
Tä i s m a h u s s i i n - h t t p s : / /
www.ai-res.org/renovation
M u i n s u s k a i t s e a m e t i E r-
itingimused koostanud Mart Siilivask,
2016
Piltidel- taastatud peahoone,
stuudio-juurdeehitis ja ruumiplaan
EKL Muhu Kunstitalu arhitektuurilise
lahenduse visioonprojekt
(2015) Väljatöötajad Jaak-
Adam Looveer ja Indrek Järve,
puitehitiste projekteerimisele
spetsialiseerunud osaühingust
PAIK Arhitektid Visualisatsioonid
Fotodel-osaline ülevaade
parandus-ja korrastustöödest
Muhu Kunstitalus 2015-17-
Teostajad K.-K.Nagel, U.Univer,
O.Tähnas, T.Rebane,
FUTU MUHU 2017
31
32 FUTU MUHU 2017
Residentuuriprogramm
MUHU Kunstitalu on Eesti Kunstnike
Liidu juhitav rahvusvah
e l i n e ku n s t i re s i d e n tu u r,
avatud valdkondadevaheline
loome- ja puhkekeskus.
Residentuurina toimib Kunstit
a l u k a a s a e g s e k u n s t i
kesksena, keskendub aktuaalsetele
küsimustele kultuuris
ning kunsti funktsioonidele
ühiskonnas.
Residendid on oodatud vabalt
kujundama oma loomingulist
perioodi Muhus. Residentuur ei
kohusta kunstnikke suhestuma
presenteeriva ja kommunikeeruva
tegevusega kuid
soosib ja toetab aktiivselt kohalikule
avalikkusele suunatud
aktiviteete ja ideid.
Muhu A.I. Kunstitalu asub
N õ m m k ü l a s , t ä n a p ä e v a
m õ i s t e s m a a i l m a ä ä r e l .-
P a i k n e d e s Ü ü g u p a n g a
lähistel, 150 km Tallinnast,
oleme mõtteliselt tagasi Eesti
algupäras, nö omakultuuri allikal.Lähim
toidupood asub
talust 10 km kaugusel.
Majutus talu aidahoonete 2-3
voodikohaga tubades; talus on
iseteeniduslik köök (endise
köök-sepikoja hoones) , saun,
ja ühisruumidena dushsh ning
traditsiooniline lihtne välitualett.
Talu peahoone avaram
a d r u u m i d o n s o b i v a d
loomestuudioks.
Tingimused on arhailised ning
viivad külastajad ajaliselt
tagasi veidi harjumatusse modernismieelsesse
faasi.Pakume
r e s i d e e r u m i s p e r i o o d e
kestusega 30 päeva või 2 nädalat.
30 päeva - 350 EUR,2 nädalat -
200 EUR.Tasumine toimub
sõlmitava lepingu alusel MTÜ
EKL arveldusarvele.
Küsimustele vastab-Tiiu Rebane,projektijuht
ja kuraator
tiiu.rebane@eaa.ee
--Käesoleva kataloogi plakatid
ja fotod T.Rebase või autorite
erakogudest