"Ma Sulle kirjutan..."

Tere, Eesti!
Pöördun Sinu poole lihtsa kooliõpilasena, kes on Sinu pinnal sündinud ja kasvanud. Ma märkan
igal hommikul, et mulle meeldib ärgata ning avastada, et täna on jälle üks ilus ja üdini eestilik
päev. Köögilaua ääres võileibu süües jutustame, mida kavatseme ette võtta. Lahkudes soovin
kõike parimat ja ega nemadki mind ilma heade soovideta teele saada. Aitäh Sulle, Eesti, ilusa
emakeele eest, aitäh mu perekonna ja selle igati eestiliku hommiku eest.
Kui silman kaugelt oma sõpru, kaarduvad mu suunurgad ülespoole ja ma kujutan end ette neid
tervitamas. Siis nad naeratavad, mitte ainult huulte ning hammastega, vaid kogu olemusega. Ja
sellise tõelise naeratuse tunnistajana meenub mulle iga kord, kui imeline on näha inimese näol
rõõmu, mitte keep smiling`ut Aitäh Sulle nende säravate naeratuste eest.
Öösel voodis unetuna lamades rändavad mu mõtted mööda maailma ringi. Täpsemalt, mööda
minu maailma. Pean tunnistama, et unistan aina, kuid ei vii oma unistusi täide. Vaatamata
suurele soovile, ei suuda ma seda teha. Miks, küsid Sa. Sest iga kord jään ma pidama sõna
„oleks“ taha. „Oleks kõik vaid nii,“ ja „Oleksin ma vaid seda teinud“ ja „Kui ta oleks nii öelnud,
oleks mina…“. Ma tean, et asi pole tegelikult nii raske. Minu Eesti on tehtud võimalustest ja
unistavatest inimestest, olgu me pealegi üks tagasihoidlik ja kinnine rahvas. Seega tean, et ühe
sõna pärast ei tohi ma lasta oma unistustel surra. Aitäh, Eesti, et avad mulle lahtistest ustest
koosneva maailma.
Sa oled andnud mulle elu. Peaksin oma „mina“ eest ülimalt tänulik olema, sest see oled ju ikka
olnud Sina, kes on mu hingetükikesi kurbushetkeil taas kokku sulatanud, kes on näinud minus
midagi väärtuslikku ja seda esile tõstnud, kes on olnud mu tugi igal sekundil, minutil ja tunnil,
alates päris algusest. Ja ma tean, et viid mu ka tee lõppu. Aitäh Sulle, Eesti, et oled siin.
Tea, et ma hoolin Sinust.
21