"Ma Sulle kirjutan..."

Tere, kallis Eesti Vabariik!
Mul tekkis võimalus Sulle kirjutada, alati seda võimalust pole. Sa saad peagi 100-aastaseks,
nendest 16 aastat olen mina nautinud ilusat lapsepõlve lasteaias ja hiljem ka toredaid
kooliaastaid. Ma olen tänulik selle eest, et Sa oled mulle võimaldanud turvalise elu, ja loodan,
et see jääb nii ka edaspidi.
Ma pole pidanud kannatama veepuudust, nälga ega vägivalda, aitäh Sulle selle eest. Samuti
olen õnnelik, et Sul on nii kena loodus ja värske õhk. Ma ei pea iga jumala päev viibima
tehismaailmas ja hingama sisse reostunud õhku. Loodan, et Sul ei tule kunagi mõttesse see
hävitada. Muidugi kõik pole nii lilleline, nagu ma siin kirjutanud olen.
Ma küll ei taha Sind enne sünnipäeva kuidagi solvata, aga ma arvan, et Sa peaksid rohkem
tähelepanu pöörama oma rahvale. Usu mind, haiged lapsed vajavad Sinu toetust. Vanad
inimesed on samuti inimesed ja nendest peab ka hoolima. Sa tahad, et iive püsiks kõrge ja
inimesed sünnitaks lapsi, aga samal ajal jätad omapäi paljulapselised pered ja nad peavad
kannatama. Ma loodan, et Sa parandad enda suhtumist rahvasse, sest ka mul on kunagi lapsed
ja ma ei taha, et nad peaksid millestki puudust tundma või raskel hetkel Sinu toetusest ilma
jääma.
Üldse loodan, et Sa muudad midagi, et noored tahaksid jääda Eestisse, mitte kolida kuhugi
välismaale, sest Sa ei suutvat pakkuda täisväärtuslikku elu. Ometi aitad Sa teisi riike, sest neil
on raske.
Ma saan aru, et Sa ei suuda kõikide minu probleemidega tegeleda, aga sellest hoolimata ma
armastan Sind.
224