"Ma Sulle kirjutan..."

Kallis Eesti!
„Eestimaa, Eestimaa,
Oled mu kodumaa,
Oled mu südames sügaval…“
(“Ärkamise aeg”)
Kirjutan Sulle natuke raske südamega. Sinus on nii palju head, lootustandvat, hingele pai
tegevat, rõõmu ja häid emotsioone pakkuvat, kuid Sinus on ka seda poolt, mis kriibib hinge. On
inimesi, kes ei oska oma Eestit hoida – ei loodust ega ka ligimesi. On inimesi, kes arvavad, et
Sa oled iseenesestmõistetav. Ei ole ju! Et Sa säiliks, on vaja hoida keelt, kultuuri, rahvust,
traditsioone, loodust…
Sinu keel on eesti keel, minu emakeel, mis on maailmas ilusamaid. Kui ilusad sõnad on „ema“,
„isa“, „kodu“, „soe leib“, „kallis“, „armas“. Lause “Palun anna andeks” kõlab hurmavalt, tehes
ütleja justkui ilusamaks inimeseks. Selleks et emakeel säiliks, on vaja seda rääkida ja rikastada.
Samamoodi on vaja hoida Eestis olevaid murdeid ja murrakuid ja nende kõnelejaid. See on üks
osa kultuurist.
Sinu võrratud laulu- ja tantsupeod on traditsioon, mida pole ühelgi teisel riigil. Olen ise
osalenud tantsupeol. Sel aastal käisin kuulajana laulupeol, venna laulis poistekooriga. Ütlen
ausalt, et tunne on erinev. On eriline ise esineda, teine asi on kuulata- vaadata. Aga üks on ühine
- tunne on ülev. Midagi sellist, mida ei oska kirjeldadagi. See on ühtehoidmine, koos tegemine,
ühise asja eest väljas olemine. Isegi Sinu heitlik ilm ei suuda nendest pidudest loobuma panna,
tõestuseks sellel aastal noorte enda korraldatud spontaanne tantsuetendus Vabaduse väljakul.
Vaat Sulle “lumehelbekeste” põlvkonda! Meie seas on ka tegijaid. Loodan, et hiljuti meediast
läbi käinud uudis sellest, nagu meil ei oleks enam koorijuhte, kes kooridega mässata tahaks,
kuna palk on olematu, on libauudis, mitte enamat. Hoiame oma pidusid, eks?
Ja hoiame oma rahvuslikku käsitööd; oma rahvariideid, mis on piirkonniti väga erinevad,
Setumaale omast setu pitsi, Kihnu seelikuid ja troisid, Muhu tikandeid, üle ilma kuulsaid
Haapsalu salle… Hoiame neid ja nende tegijaid. Need on midagi sellist, mis on Eesti
visiitkaardid.
Sinu loodus on mitmekülgne- on nii tasast pinda kui ka käänulisi, tõusude ja langustega teid.
Põhja-Eestist sõitu alustades ja Võrumaal Paganamaal lõpetades näeb peaaegu kõike. Kui
kõrvale põigata Ida-Virumaale Ontikale ja Lahemaale ning teise Eesti otsa Saaremaale, näeb
veelgi enam. Sa peidad endas soid ja rabasid, kõrgustikke, liivakivipaljandeid, jõgesid, järvi,
saari ja laide, linnu ja külasid, Haanjas Suurt Munamäge- oma kõrgeimat tippu, linde ja loomi…
Laulusõnad „Kuni Su küla veel elab, elad Sina ka“ on tõsi. Külast algab kõik. Sealt põldudelt
tuleb toit, metsast küte. Hoia oma külad elus, vähemalt püüa. Ära lase ääremaadel välja surra.
Nendes külades elavad inimesed teevad väärt tööd. Nii püsib meie laual soe leib.
232