"Ma Sulle kirjutan..."

Kiri Eestile
Eesti Vabariigist rääkides tuleb ette nii negatiivset kui ka positiivset, sest inimesed on
erinevad.
Eesti haridust kiidetakse. Õppeasutused võimaldavad saada hea haridus, see tähendab
lootust tasuvale töökohale. Piisab vaid õppimisest ja kuulamisest. Samas on ka vaja selliseid
inimesi, kes on nõus töötama poes leti taga ja teenindama inimesi.
Noored tahavad näha maailma ja seepärast lähevad kodust ära, samas ka igavusest. Olen
ise juba mõelnud, et kuna osa pereliikmeid elab välismaal, siis on hea võimalus minna
nende juurde elama ja ka kooli. Võib juhtuda aga, et tuleb koduigatsus, mis on minu puhul
väga tõenäoline. Valitud kool ei pruugigi sobida. Teiste elutingimustega tuleb ka kohaneda.
Eestis pole viga midagi elada, lihtsalt tuleb leida hea töö.
Inimesed ei julge olla nemad ise. Kui vaadata näiteks välismaal suurlinnu, siis tundub, et
inimesed on teistsugused ja julgevad kõike teha. Eestlane ei paneks selga hommikumantlit
ega läheks linna peale, välismaal olen seda kohanud ning see tundub täiesti normaalne.
Eestlane on minu arvates nii kinnine ega julge end väljendada. Minule ei lähe korda, mida
teised arvavad või ütlevad. Paraku see kõigiga nii ei ole.
Eesti kohta on tegelikkuses head ka. Siin pole terrorirünnakuid, suuri õnnetusi ei ole samuti
palju olnud. See on vaikne ja elama kutsuv koht. Ruumi jätkub kõigile. Eesti kliima meeldib
mulle, mõni aasta suve pikaks ajaks küll ei jätku, kuid siiski on, mida nautida.
Eestil pole häda midagi, elutingimused on tipus. Ma ei taha siit niipea loodetavasti ära
minna. Küllap aeg näitab, kuidas elu läheb.
26