Views
10 months ago

Ajakiri Vegan 2018 #1

Ajakirja Vegan uues numbris vestleme Marke Starndbergi ja vegan aktivisti Kadri Aavikuga. Tuhnime natuke minevikus ja uurime, milline on olnud MTÜ Loomus teekond algusest kuni ühinenud organisatsioonini. Reisime koos väikese veganiga Lapimaale. Valentini päevale mõeldes vaatame, milline on selle tarbimispüha mõju keskkonnale ja palju, palju muud. Muidugi ei puudu ajakirjast välja rebitavad retseptid, jumestus-, filmi- ja raamatusoovitused.

intervjuu saada, peaks

intervjuu saada, peaks Kihnu kalur, kes oma saagi eest seisab, minema mandrile ja küttima traktoriroolis olevaid mürgipritsijaid ja väetajaid. See pole kindlasti mitte soovitus, vaid osundus sellele, kui absurdne see olukord on. See Kihnu ja hülgetapu traditsiooni küsimus kerkis ka sel ajal, kui olin riigikogu liige. Siis koos Mart Jüssiga arvasime, et kui traditsioon, siis traditsioon. Kihnu hülgepüssid ei erinenud Teise maailmasõja eelselt vist neist, mis olid kasutusel põhjarannikul. Prangli sepad tegid veel 1930. aastatel tahulise rauaga eestlaetavaid püsse. Selleks, et Kihnus hülgekütiks saada, tuli mõnekümne sammu pealt sellisega küünlaleek kustunuks tulistada nii, et küünal terveks jääks. Kui pakkusime välja, et hülgeküttimise puhul tuleks nõuda ka neid traditsioone: rasket eestlaetavat mustal püssirohul hülgepüssi ja täpsuslasku eksamiks, arvati, et see on nali. Ei ole nali. Traditsioonid ei saa olla ettekäändeks tappa või loodust kahjustada moodsate vahenditega ning nautida seda. Sama lugu on nö traditsiooniliste lihasööjatega. Mõned nende hulgast arvavad koguni, et inimene on loodud kiskjaks. Inimesed ei ole kiskjad, me oleme kõigesööjad. Liha ja loomse toorme kui möödapääsmatu tervisliku toitumise kuulutamine on paraku lihtsalt religioosne nähtus. See saab eksisteerida vaid siis, kui inimesed ei mõista massilise loomse toidu ja loomade enda huvides ärakasutamise ökoloogilisi tagajärgi ja eetilist dissonantsi, mida see tekitab. Terve mõtlemisega ühiskond peab olema võimeline traditsioone ümber hindama – see on suisa möödapääsmatu. Usukumatu on see, millises mahus kõikvõimalikud müüdid, eelarvamused ja muinasjutud jätkuvalt meie elu ja otsuseid mõjutavad. Mis on Eestis number üks keskkonnakahju, mis on otseselt seotud loomatööstusega? Põhjavesi on paljudes kohtades reostunud ja seda põhjustab nii põlevkivi kaevandamine kui põllumajandus. Tänane põllumajandus eksisteerib vaid tänu ulatuslikule subsiidiumimehhanismile (riiklikele toetustele — toim). Ma olen üsna seda meelt, et 8 VEGAN kui loomse kasutamisest loobuda, on see n-ö uus toidutööstus oluliselt efektiivsem ja eeldatavalt ka subsiidiumite vabana võimalik. Subsideerituna raiskab loomsepõhine toidutööstus ennekõike meie kõigi tööd ja maksuraha, jättes muudeks arenguteks vähem võimalusi. Tapmisel põhinev tööstus on täna vaidluste keskmeks. Soome kontserni HKScan tapmiskeskus Rakveres kütab kirgi, sellise tegevuse eest makstakse tapjatele vähe. Nemad ja nende pered ei suuda end väärikalt elatada ja nad peavad tegema ka sellist ebaväärikat tööd. Selle olemust ei soovi väga head kasumit teeniv kontsern avalikult näidata. See kahju on siin kompleksne. Pidades loomade tapmisel põhinevat äri Eestis, ollakse mõnes mõttes solidaarne nendega, kes teevad seda mujal maailmas, kus keskkonnakahjud avalduvad reljeefsemalt. Olid üsna pikalt poliitikas. Mida näitab sinu kogemus? Kas poliitikuna on võimalik maailma muuta või on selleks paremaid, efektiivsemaid meetodeid? Ma ei osale enam poliitikas, kuid jah, poliitilises tegevuses Tänane põllumajandus eksisteerib vaid tänu ulatuslikule subsiidiumimehhanismile... Subsideerituna raiskab loomsepõhine toidutööstus ennekõike meie kõigi tööd ja maksuraha, jättes muudeks arenguteks vähem võimalusi. osaledes on võimalik tekitada muutusi. See on raske, aga mitte päris võimatu. Mõistagi on poliitika – sekkumine õigusruumi, eelarvete korraldamine ja muu seonduv – osa maailma muutmise võimalusest. Paraku on isegi väga liberaalne riik oma poliitilises kogumis ja demokraatlikus otsustamises konservatiivsem kui teaduse ja tehnoloogia areng võimalusi näitaks. Keskkonnast ja inimese tervest olemisest kõnelevad poliitilised seltskonnad on enamjaolt vähemuses ning seetõttu on poliitilised muutused ülimalt inertsed. Kohe ei juhtu edumeelsete muutuste mõttes suurt midagi. Inertsi tõttu muutuvad suunad ühiskonnaelus pigem aastakümnete kui aastate vältel. Teine lugu on majanduskeskkonnaga. Olen üsna veendunud, et loomsevabade toodete (toidu ja muu) pakkumine koos selgituste-

intervjuu VEGAN 9