Views
9 months ago

Ajakiri Vegan 2018 #1

Ajakirja Vegan uues numbris vestleme Marke Starndbergi ja vegan aktivisti Kadri Aavikuga. Tuhnime natuke minevikus ja uurime, milline on olnud MTÜ Loomus teekond algusest kuni ühinenud organisatsioonini. Reisime koos väikese veganiga Lapimaale. Valentini päevale mõeldes vaatame, milline on selle tarbimispüha mõju keskkonnale ja palju, palju muud. Muidugi ei puudu ajakirjast välja rebitavad retseptid, jumestus-, filmi- ja raamatusoovitused.

pere 14

pere 14 VEGAN

pere VINGUKOTIGA LUMEMAALE Sihtkohaks Lapimaa, kirjutas mu mees pere-selfie juurde, kui autoga Viking Line’i sabas pardale minekut ootasime. Jah, see on Helsingist natuke kaugemal, lisas ta juurde. Vantaast pisut edasi, kommenteeris sõber. Väikesele Wernerile oli soetatud uus paks talvekombe, et ta oma esimesel Lapimaa reisil vastu peaks. Lapsega teele asumine on alati põnev, sest ei laps ega vanem tea, mis edasi saab. - ANNIINA LJOKKOI- Autosõit puhkekülla Lapimaale võttis paar päeva. Olime pakkinud auto täis tofut ja veganpiima, sest mine tea, äkki pole Jõuluvanamaal meie jaoks midagi süüa. Meie sõidu ajal oli terve Soome kaetud valge üliilusa paksu lumevaibaga. Helsingist põhja poole sõites pole selget piiri, kus lõpeb Lõuna-Soome ja kust algab Lapimaa. Sinna vahepeale jääb lõputult metsa ja maanteed, mis tuletab meelde, kui pikk see maa päriselt on. Huvitav on, et jõudes enda arust juba Põhja-Soome aladele, olime ikkagi veel Lapimaa elanike vaatepunktist lõunas. Nende jaoks on lõuna kõik, mis jääb Rovaniemist allapoole. Väike Werner, kellest on nüüdseks saanud pea kolmeaastane, istus uue paksu talvekombe sees ning virises, et tahab Soome tagasi. Tema jaoks asus tuttav ja turvaline Soome ilmselt seal, kus ABC bensiinijaamades on mängunurgad ja kust on vanaema juurde alla 300 kilomeetri. Igavesti kestev turvatoolis istumine ning lõputu hämarus väljaspool autotulede valgust oli tema elukogemuse järgi ilmselgelt juba võõral maal viibimine. Öeldakse, et alla nelja-aastasele lapsele piisab kodusest keskkonnast: selles on tema jaoks elamusi küllalt ja suuremate vallutusretkedega võiks oodata. Samas ei tee see ka kahju, kui väikelast reisidele kaasa võtta. Nii harjub ta teel olekuga, harjub ootama ja vaatama. “Emme, kas see on juba Lapimaa? Ma ei taha neid põhjapõtru näha, ma kardan neid!” Lapimaale jõudmist märkasime sellest, et puud jäid tasapisi aina väiksemaks ja väiksemaks ning bensukatesse ilmusid Lapimaa suveniirid: pussnugade käepidemed põhjapõdranahast, põhjapõdra pildiga särgid ja sokid, saami rahvusvärvides mütsid ning virmaliste piltidega postkaardid. Kohal Muonios Jerisjärve puhkekülas, ootas meid puhas, valge muinasjutumaa. Kuuseokstele kogunenud lumi ning ümberringi laiutav vaikus muutsid ümbruskonna imeliseks. Olime oma tavalisest argipäevast väga kaugel. Kelgutasime, jalutasime, jõime hotelli kohvikus glögi. Süüa ja sauna saime teha enda puhkemajas ehk mökkis ise. Werner nautis talverõõme, labidas käes: talle meeldis kõige rohkem lumetöid teha ja pakane teda ei näpistanud. Kõige külmemal päeval tundsin siiski, et pakase käes on teatud abitustunne kerge tulema. Kui peaksime siin elama, kuidas me ometi oma jalad soojas hoiaksime! Mu Viru Keskusest soetatud kunstnahast talvesaapad osutusid polaarjoonest põhjapool sama kaitsvateks nagu kilekott mütsina või ajaleht vihmavarjuna. Lapimaal on reaalsus veganismi ideaalist ikka väga kaugel. Igal pool kohvikutes ja hotellides laiutavad põrandatel põhjapõdranahad ning seintel sarved. Menüüs on praetud põhjapõdraliha kartulipudruga, pitsa põhjapõdralihaga, spagetid põhjapõdralihaga ning juustupirukas põhjapõdralihaga. VEGAN 15