Views
8 months ago

Ajakiri Vegan 2018 #1

Ajakirja Vegan uues numbris vestleme Marke Starndbergi ja vegan aktivisti Kadri Aavikuga. Tuhnime natuke minevikus ja uurime, milline on olnud MTÜ Loomus teekond algusest kuni ühinenud organisatsioonini. Reisime koos väikese veganiga Lapimaale. Valentini päevale mõeldes vaatame, milline on selle tarbimispüha mõju keskkonnale ja palju, palju muud. Muidugi ei puudu ajakirjast välja rebitavad retseptid, jumestus-, filmi- ja raamatusoovitused.

eetika - KARIN BACHMANN-

eetika - KARIN BACHMANN- I EPISOOD: Käisin Kesk-Eestis metsas. Seal oli vaikne, õrn lumekirme oli maas. Selline, et saapad lumiseks ei saanud, aga maapinnal olid jäljed näha. Olen selles metsas käinud ennegi ja seekord oli midagi teisiti. Metsseajäljed! Neid peaaegu et ei olnud. Mõned üksikud harvad sõraasted seal, kus eelnevatel aastatel on olnud auklikuks tallatud rajad. Lõpuks leidsime koha, kus üks kolmik oli metsateed ületanud, hetkeks puu all tuhninud ja edasi läinud. Kaasas olnud metsamehe sõnul on selles maakonnas pea kõik sead tapetud, see allesjäänud kolmik on üks väheseid. Ja kui teataks, et nad seal on, läheks karistussalk kohe välja. Need kolm põgenikku, kel õnnestus pääseda kättemaksust millegi eest, milles ükski metssiga süüdi ei olnud, näitab valusalt inimese oskust enda tehtu või tegematajätmine loomade kaela nuhelda. II EPISOOD: Rotermanni jõuluturule toodi sel aastal rahva lõbustamiseks lambad. Juba paari päeva pärast olid loomad silmaga nähtavas stressis, seisid peadpidi puurinurgas koos. Olukorra lahendasid kodanike kaebused ja Loomuse asjaajamine ning lambad viidi tagasi kodutallu. Selle peale ilmus meedias süüdistav artikkel, kuidas ekstreemsed loomakaitsjad võtavad lastelt võimaluse tõeliseks kontaktiks loomadega, hävitavad eheda maaelu ja süvendavad loodusest võõrandumist. Kesklinnas aedikus kükitava lamba võrdsustamine eheda maaeluga on ühtaegu küüniline ja rumal. Samal moel õigustatakse metsloomatsirkusi, sest muidu ju „lapsed loomi ei tunne“. Betoonkivil õnnetult klobistav lammas ja traksipükstega karu jalgrattal on just need olukorrad, mis inimest loodusteadmisest võõrandavad. Kui taoline pilt tundub loomulik ja sellest ilmajäämine tähendab ka kõikide loomadega seotud suhete katkemist, tuleb põhjust otsida ikkagi moonutatud maailmapildist, mitte neist, kes vigasusele tähelepanu juhivad. KAASTUNDE NAERUVÄÄRISTAMINE KUI SURVEMEHHANISM Lambad, põhjapõdrad ja ponid ei jõua jõululaadale kindlasti mitte omanike südamlikust soovist külastajaid maaeluliselt harida või loomade tõelist hingeelu tundma õpetada. Maaelu propageerimise loba taga on soov nunnude eksponaatide pealt võimalikult palju raha teenida või muid teenuseid reklaamida, olenevalt olukorrast. Kokkuhoiukoht on mõistagi loomade elutingimused ja vaimne tervis. Kogu protsessi õigustatakse 28 VEGAN

eetika sellega, et Veterinaar- ja Toiduameti poolt on kõik heaks kiidetud, seadustele ja normidele vastav. Seadus aga on teadupärast eetiline miinimum ehk siis vähim, mida teha tuleks. Lisaks kirjapandule on inimesel loomulik sisemine kaastunne, mis ka loomadega vähem kokku puutunutel ja loomade kehakeelt vaid pealiskaudselt tundjatel laseb aru saada, kas loom rõõmustab, kannatab või on hirmunud. Just loomulikku kaastunnet püütaksegi seadusele viidates alavääristada, et inimene õpiks seda kõigepealt häbenema, siis alla suruma ja lõpuks ignoreerima. Kes siis tahaks naiivse eluvõõra silti otsaette? S E E on tegelik võõrandumise süvendamine, kui inimene manipuleeritakse oma tundeid alahindama ja alla suruma, kohtlema looma kui meelelahutust – isegi kui ta sisimas tunneb, et see ei ole õige. Argument, mida kõige sagedamini kasutatakse, et kaastunnet loomade vastu alavääristada ja tõsiseltvõetavust vähendada, on n-ö puudujääk inimarmastuses. Väidetakse, et kuna inimesed tunnevad loomadele liiga palju kaasa, on nad teise inimese unustanud. See ei pea paika ei statistiliste näitajate ega ka kogemuste poolest. Teatavasti on nii julmus kui ükskõiksus enamasti universaalne suhtlusvorm, nad ei põlga ära ühtegi sihtmärki – kes on julm või ükskõikne looma vastu, on seda pigem enamasti ka inimese suhtes. Loomadele tuntakse kaasa ju seepärast, et inimühiskonnas ei ole nad mitte kunagi ise oma kannatuste põhjustajad, kannatuste põhjused on enamasti mustvalged ja igaühele loomuldasa, südames arusaadavad. Kuid kui piisavalt kaastunnet nõrkuseks pilgata, jääb peale enese alalhoiuinstinkt, mis võib käivitada ka muutuva tundlikkuse ehk siis lükkub piir, kust isik peab vajalikuks sekkuda, järjest kaugemale. EETIKA IGAPÄEVAKÄIBEST TÕRJUMINE Just kriisisituatsioonis saab selgeks, kas hädaolukorraga tegelejad valdavad oma teemat ja jäävad baasväärtustele kindlaks või on eetikaga arvestamine olnud nn mugavate aegade luksus. Eetika üheks tunnuseks aga on üleskaaluvus – moraalinorm ja selle järgimine on alati olulisem kui mingi muu väärtus, näiteks ratsionaalsus. Küsimus taandub lihtsalt sellele, mis need väärtused ühiskonna jaoks on ja milliseid põhimõtteid me just ühiskonnana aus hoida tahame. Moraalireeglil ei ole aegumiskuupäeva ning ta ei sõltu olemuslikult indiviidi suvast. Meil aga vaadeldakse moraalinorme ekvalaiser-süsteemina, kus nuppe võib omatahtsi kruttida ja eetikat vastavalt tujule peale ning maha keerata. Väärtustest kergekäelise taganemise sõnatu tolereerimine ei jäta ühiskonna tegelikust olemusest kaht- VEGAN 29