Views
11 months ago

Ajakiri Vegan 2018 #1

Ajakirja Vegan uues numbris vestleme Marke Starndbergi ja vegan aktivisti Kadri Aavikuga. Tuhnime natuke minevikus ja uurime, milline on olnud MTÜ Loomus teekond algusest kuni ühinenud organisatsioonini. Reisime koos väikese veganiga Lapimaale. Valentini päevale mõeldes vaatame, milline on selle tarbimispüha mõju keskkonnale ja palju, palju muud. Muidugi ei puudu ajakirjast välja rebitavad retseptid, jumestus-, filmi- ja raamatusoovitused.

Tasub teada Keel ei ole

Tasub teada Keel ei ole neutraalne. Sõnade jõud on võimas. Sõnade valikuga saame panna kellegi kurbusest nutma, õnnest naerma ja hirmust värisema. Sõnadega saame väljendada oma emotsioone, maailmavaadet, suhtumist, arvamusi ja eelarvamusi. 38 VEGAN -IREENE VIKTOR-

tasub teada Sõnadega saame näidata võimu kellegi üle. Sõnade taga peitub tihti midagi varjatut, ent samas olulist, mida me ise ei märkagi, aga mille abil me kinnistame teatud mõtteviise. Meie keelekasutus peegeldab muuhulgas ka meie suhtumist loomadesse. Kas meie sõnade valik aitab kaasa loomade vabastamisele või kinnistab iganenud arusaamu loomadest ja nende kasutamisest? Kuidas peegeldab eesti keel meie ühiskonna suhtumist loomadesse? LIIGIRASSISTLIK KEEL Keegi meist ei ela ideoloogiavabalt. Me ei ole puhtad lehed või neutraalsed robotid. Me oleme ümbritsetud ja kasvame üles ühiskonnas, kus domineerivad teatud poliitilised vaated ning kultuurilised ja rahvuslikud uskumused. See, milliseid ideoloogiaid ja maailmavaateid me kanname, sõltub paljuski meid ümbritsevast. See, kas anname endale aru mingi ideoloogia olemasolust, sõltub paljuski selle ideoloogia ulatusest. Näiteks on lihtne märgata, et veganlus on teatud tüüpi ideoloogia, sest see vastandub otseselt domineerivale ideoloogiale ning mõjub seega radikaalse ja uuenduslikuna, mistõttu paistab see ühiskonnas ka teravalt silma. Veganlust nähakse väheste hullukeste ideoloogiana, mitteveganlust sõltumatu ja objektiivse olemisviisina. Kuid uskumus, et loomi peab kasutama ja tapma ei ole vähem ideoloogiline, kui veendumus, et neid ei pea kasutama ja tapma. Karnism ja liigirassism (spetsiesism) on sellised domineerivad ja laialt levinud ideoloogiad, mis aitavad ülal hoida uskumust, et loomade kasutamine ja tapmine on paratamatud, loomulikud ja vajalikud. Igasuguseid ideoloogiaid aitab levitada, kinnistada ja taasluua muuhulgas keelekasutus. Teatud tüüpi keelekasutus aitab ülal hoida võimusuhteid, vähemusgruppe rõhuda ning neid ekspluateerida. Nii on ka karnismi ja liigirassismiga. Meie sõnade valik määrab ära selle, kuidas suhtume loomadesse, ja selle, kas aitame kaasa loomade vabastamisele või nende ekspluateerimisele. Joan Dunayer analüüsib ühiskonna liigirassistlikku keelekasutust raamatus „Animal Equality. Language and Liberation“ ja ütleb: „Viis kuidas loomadest räägime, on lahutamatu sellest, kuidas neid kohtleme“. Ta lisab, et liigirassistlik sõnakasutus on niivõrd laialt levinud, et seda enamasti ei märgatagi, ning vastupidiselt inimestele, kes saavad märku anda, kui teatud sõnakasutus on neid alandav, ei saa loomad seda teha. Tihti ei märka me ka veganitena seda, et kasutame teatud väljendeid, sõnu ja ütlemisi, mis kinnistavad arusaamu inimeste ülemvõimust ning eelarvamusi loomadest ja nende kasutamisest, aidates kaasa loomade jätkuvale rõhumisele. Peaksime sellele rohkem tähelepanu pöörama hakkama, sest lammutades liigirassistlikku keelekasutust, lammutame samal ajal ka loomadega seotud eelarvamuslikke uskumusi. KEEL JA VÕIMUSUHTED Väljend „ta kohtles mind kui looma“ paljastab selle, kuidas loomadesse suhtume ja kuidas neid kohtleme. Keegi ei taha, et teda koheldaks kui looma. Kui kohtleksime loomi hoolivuse, austuse ja armastusega, siis omandaks “loomana kohtlemine” hoopis teistsuguse tähenduse, kuid praegu väljendab see midagi alandavat ja hirmutavat. See ütlus paljastab inimeste ja loomade vahelise ebaõiglase võimusuhte. Meie võimuses on privilegeeritud positsioonil olles kohelda loomi ebaõiglaselt. Me ei kasuta ega tapa loomi seetõttu, et meil on selleks vajadus või et nad on meist kuidagi madalamad, rumalamad või halvemad, vaid seetõttu, et saame seda teha ja tahame seda teha. Me valime vägivalla, sest asume võimupositsioonil, mitte sellepärast, et ohvrid seda vääriksid. Kui me kohtleme kedagi kui looma, näitab see, et oleme selle ebaõiglase inimeste ja loomade vahelise võimusuhte üle kandud ka inimeste omavahelisse suhtlusesse. Me madaldame teise inimese n-ö loomaks, et saaksime tema solvamist, aga ka rõhumist õigustada. „Sa oled igavene siga!“, „Ta on loll nagu lammas!“, „Kuradi paks lehm!“, „On alles ussipesa!“. Kas sellised väljendid tulevad tuttavad ette? Selliste väljendite abil taandame keerulise hingeelu ja omadustega indiviidid üheplaanilisteks ja lihtsustatud olenditeks. Ja nii arvamegi, et lambad on lollid, et sead on räpakad ja teevad sigadusi, et lehmad on mõttetud jne. Selline sildistamine aitab loomade positsiooni ühiskonnas hoida madala ja ebaolulisena. Kuid see annab võimaluse ka inimeste solvamiseks kasutada eelpool toodud loomade nimetusi. Seetõttu nimetame näiteks vihahoos loomade nimedega inimesi, kes meile mingil põhjusel ei meeldi või kes on teisest grupist, lootuses neid kuidagi haavata. Joan Dunayer ütleb, et loomad on kõige rõhutum grupp: „Üle maailma on nende staatus palju madalam kui ühegi inimgrupi oma. Sel põhjusel mustavad inimeste ja teiste loomade vahelised võrdlused tavaliselt inimesi. „Looma“ metafoor julgustab inimeste vastu suunatud ebaõiglust, eriti nende vastu, kes kuuluvad haavatavasse gruppi, sest „loomadel“ puudub õiglus. Kui VEGAN 39