Views
8 months ago

Ajakiri Vegan 2018 #1

Ajakirja Vegan uues numbris vestleme Marke Starndbergi ja vegan aktivisti Kadri Aavikuga. Tuhnime natuke minevikus ja uurime, milline on olnud MTÜ Loomus teekond algusest kuni ühinenud organisatsioonini. Reisime koos väikese veganiga Lapimaale. Valentini päevale mõeldes vaatame, milline on selle tarbimispüha mõju keskkonnale ja palju, palju muud. Muidugi ei puudu ajakirjast välja rebitavad retseptid, jumestus-, filmi- ja raamatusoovitused.

tasub teada

tasub teada mitteinimestest olendite kohtlemine ja nendesse suhtumine muutub hoolivaks, austavaks ja õiglaseks, siis kaotaksid sellised metafoorid võimu haiget teha.“ Tihti kasutatakse loomade nimetusi mitte ainult vihahoos solvamiseks, vaid sellisest keelekasutusest saab rõhumisvormi osa. Näiteks nimetatakse teise rassi kuuluvaid inimesi või pagulasi rottideks, prussakateks ja ahvideks. Kui oleme kellelegi andnud looma/putuka nime, on teda lihtsam maha tallata, tappa, temasse halvemini suhtuda − sest ta on ju pelgalt loom. Naised on aga näiteks kaagutav kanakari. Niimoodi sildistades antakse mõista, et naiste arvamusi ei olegi vaja kuulata ja need võib vabalt kõrvale heita, sest see on pelgalt kanade kaagutamine. Seega, kuni eksisteerib võimalus kedagi loomaks madaldada, eksisteerib ka inimeste vastu suunatud ebaõiglus ja vägivald. Kuni eksisteerib keelekasutus, mis aitab kaasa loomade ekspluateerimisele, aitab see kaasa ka teatud inimgruppide ekspluateerimisele. See ei muutu enne, kui muutub meie ühiskonna suhtumine loomadesse. KUIDAS VARJATA TÕDE? Loomade tapmine ja ekspluateerimine on julm. Sellega on nõus enamik inimesi. Keegi ei taha tundevõimelistele olenditele põhjustada põhjendamatuid kannatusi. Isegi kõige kirglikumad lihasööjad suudavad harva vaadata tapamajas toimuvat. Selleks, et saaksime loomade tapmist ja kasutamist jätkata, oleme loonud rääkimise viisi, mis varjab karmi tõde. Näiteks ei räägi me tükeldatud laipadest, vaid hoopis lihatükkidest. Sõnad „liha“ või „lihatükk“ aitavad varjata seda, millega tegelikult on tegu. Loomast saab aga „tapaloom“, „lihakeha“, „rümp“, „tapasaagis“, „tooraine“, „tarbekaup“ või hoopis „jahiuluk“ või „jahisaak“. Hiljutisest prügikasti visatud tibude skandaalist jäid silma terminid „praaktibu“ ja „elusjäätmed“. Loomadest saavad tundetud esemed, kes ongi mõeldud lihaks, tapmiseks või äraviskamiseks. Tundevõimeline isik kaotatakse sellise keelekasutusega ära, sest isikuid ei saaks ju niimoodi kohelda. Isikud väärivad austust. Aga kui me kedagi austame, siis ei saa teda enam ekspluateerida ja tappa. Ekspluateerimist saab pehmendada ka näilise nõusoleku väljendamisega. Näiteks teame juba lapsest saadik, et „lehm annab piima“. See aitab kinnistada ettekujutust, et tegemist on süütu ja vabatahtliku tegevusega. Samuti kasutame terminit „loomsed saadused“, justkui meie enda käsi poleks seal mängus. Ma ise eelistan seetõttu kasutada terminit „loomsed võetused“, mis annab täpsemalt edasi seda, kuidas loomi kasutame – me ei saa neilt midagi, küll aga võtame neilt paljugi. Loomade tapmise ja kasutamise õigustamiseks on levima hakanud ka nn humaansuse müüt. Oma südametunnistuse rahustamiseks räägime „humaansest tapmisest“ ja „õnnelikust lihast“. See, mida loomadega teeme, tekitab meile ebamugavust, oma südames teame, et see on ebaõiglane ja julm. Aga selleks, et me ei peaks oma harjumusi või suhtumist loomadesse muutma, muudame viise, kuidas loomade tapmisest ja kasutamisest kõneleda. Kui miski on humaanne, siis ei saa see ju olla ebaõiglane või julm. Siinkohal tuleb meelde soovitus, et selleks, et kindlaks teha, kas miski on humaanne, tuleks mõelda, kas soovid, et keegi teeks seda sinuga või su lähedastega. Niimoodi mõeldes on loomade kohtlemine väga kaugel humaansusest ja see sõnakõlks muutub tühiseks. Samuti välditakse rääkimist loomade tapmisest. Selle asemel kasutavad loomakasvatajaid ja lihatootjad väljendeid nagu „prakeerima“, „realiseerima“ ja „töötlema“. Tööstusele kasutud kukktibud aga „hukatakse“ ja koormaks muutunud koerad-kassid „pannakse magama“. Ka sellised väljendid aitavad meil loomade kohtlemisega seotud ebaõiglust varjata ja meie südametunnistust rahustada. MÕTLE KAASA Kas sul tuleb meelde termineid või väljendeid, mida oma igapäevases keeles kasutad ja mis järele mõeldes on loomade suhtes ebaõiglased? Kas oled meedias kohanud selliseid lauseid? Kuidas räägitakse loomadest tööstuses? Milliseid termineid kasutavad loomadest rääkides jahimehed või loomapidajad? Kuidas räägitakse loomadest asutustes, mis neid ära kasutavad, näiteks loomaaedades, tsirkustes ja teaduslaborites? Milline on loomade kasutamisega seotud keel seadustes? See teema vajaks põhjalikku analüüsi ja arutelu. Materjali jätkuks kindlasti mitme raamatu jagu. Kuid igaüks meist saab alustada sellest, et hakkame neid termineid märkama ja tähele panema seda, kuidas karnistlik ja liigirassistlik keelekasutus aitab kaasa loomade ekspluateerimise kinnistamisele ja jätkamisele. See on veel üks võimalus loomadele, aga ka kaasinimestele õiglasema maailma loomiseks. 40 VEGAN

Nüüd Vegan deli ja Follow your heart tooted saadaval