Views
2 months ago

Ajakiri Vegan 2018 #1

Ajakirja Vegan uues numbris vestleme Marke Starndbergi ja vegan aktivisti Kadri Aavikuga. Tuhnime natuke minevikus ja uurime, milline on olnud MTÜ Loomus teekond algusest kuni ühinenud organisatsioonini. Reisime koos väikese veganiga Lapimaale. Valentini päevale mõeldes vaatame, milline on selle tarbimispüha mõju keskkonnale ja palju, palju muud. Muidugi ei puudu ajakirjast välja rebitavad retseptid, jumestus-, filmi- ja raamatusoovitused.

intervjuu 6

intervjuu 6 VEGAN

intervjuu ei tegele toidu nautimisega. Ammu enam mitte. Hea on söönuks saada. Hea on see, kui toit on rikkalik komponentide poolest, aga lemmikuid mul söökide hulgas pole. Liigne roogadele ning söömisele keskendumine pole kõige arukam tegevus. Toidust rohkem on põhjust nautida seltskonda ja mõtteid, mis arutelude käigus välja tulevad. Ma ei soovi toidu tähendust ületähtsustada. Äraleierdatud tõde, et süüa tuleb ennekõike selleks, et elada, mitte elada selleks, et süüa – kehtib ka veganluse puhul. Loomsest loobumise tähendus on ennekõike ülisuure ökoloogilise ja eetilise rolliga. Ka vegantoitumise puhul tuleb hea seista mitmekesise toidulaua eest. Kõikvõimalike kokandusaktide rohkus meediakanaleis on väsitav ja tüütu. Ma ei välista, et selline pidev toidu tähelepanu fookusesse tõstmine ja selle rõhutamine, kui oluline kultuuri osa on toit, võib olla üks liigse ja tarbetu õgimise põhjustajatest. Vegankogukonnas käib alati vaidlus, milline on kõige efektiivsem sõnumi edastamise meetod. Valikus on: leebe, läheme väikeste sammudega, kiidame igat otsust, mis teeb inimese tarbimisharjumusi looma- ja keskkonnasõbralikumaks; vähe rangem, räägime veganlusest kui tulevikust, kuhu on vaja jõuda, ning proovime inimesi panna astuma suuremat sammu; nn radikaalne, läheme päästame naaritsad puuridest, seome ennast tapamaja uste külge jms. Milline on Sinu arust kõige efektiivsem meetod inimesteni jõudmiseks? Või äkki on Sul hoopis mingi neljas lähenemine, mis võiks toimida? Parimal moel teadmisi kasutades ja õpetades. Radikaalsuselgi on oma koht, et äratada tähelepanu, tekitada arutelu, et tekiks see hetk, kus inimesed hakkavad küsima küsimusi levinud väärtushinnangute või arusaamade kohta. Tulevik on pigem valdav veganism kui valdav karnism, mis on tänane toidumajanduse alus. Kuna loomade tapmine pole inimese jaoks elus püsimiseks nüüdisajal möödapääsmatu, on minu meelest õigustatud ja möödapääsmatu küsida juba lastelt, kas neile meeldib süüa toitu, mille päritolu on selline, nagu see on. Loomade naudinguks ja kasumiks kasutamisest loobumine on muutus kultuuris, mitte revolutsioon iseeneses. Selle muutuse tähendus on samasugune nagu 18.-19. sajandil toimunud muutus, mille tulemusena kadus maailmast orjapidamine. See võttis pikalt aega. Seejärel kulus üksjagu aega, et hakkaks kaduma rassiline segregatsioon. Mõistmine, et inimesed on sünnilt võrdsed, oli vaevaline tulema ja see pole üldmõistetav tänaseni. XX sajandi alul näitasid mitmed õpetlased, et inimkond peab arukalt suhtuma ressurssidesse. Wilhelm Ostwald näitas, et inimkond peab toimima hakkama päikeseenergiat kasutades ja muid energiaallikaid hüljates. Albert Einstein oli taimetoitlane ja seda nii eetilistel kui ka ökoloogilistel kaalutlustel. Vene õpetlane Vladimir Vernadski näitas, et inimkond elab uues geoloogilises ajastus, kus inimesed on suutelised kasutama energiat, mis korraldab ümber Maal toimuvat. Inimese mõju ja selle leevendamise rahvusvahelised kokkulepped Traditsioonid ei saa olla ettekäändeks tappa või loodust kahjustada moodsate vahenditega ning nautida seda. sündisid alles 1990ndatel – Rio de Janero liigirikkuse konventsioon ja Kyoto kliimalepe. Ma väga loodan, et järgneva kahe aastakümnega toimuvad toidutootmises ülipõhjalikud muutused ning loomade masskasvatusel ja masstapmisel põhinev toidutootmine jääb minevikku. Inimesed õigustavad tihti oma valikuid traditsioonidega. Mida arvad Sina sellest? Kihnlased ütlevad, et neil on traditsioon süüa hülgeliha. See on veider harjumus, sest vajadust selle järele pole. Ehk põhjas elava innuiidi jaoks, kes oma riidedki ise valmistab, on hüljes vajalik kaaslane, kes enda huvides tappa ja töödelda. Aga Kihnus? Kahtlen. Aeg-ajalt on kalastavatel rahvastel, ka ilmselt kihnlastel, komme kurta, et hülged söövad ära nende kala. Noh, kuidas öelda, kala on lihtsalt vähemaks jäänud. Nii kala kui kalakvootegi. Hüljes on lihtsalt osavam kalapüüdja, kui kala on vähe. Kalade vähesuse eest peaksid vastutuse võtma just põllumehed, kelle väetised ja mürgid merekeskkonna untsu keeravad. Kui soov süüdlane kätte VEGAN 7