Maailmataju 2018

omavahel tihedalt seotud. Kui lahendatakse ära kuulus sõlmimisprobleem, peab samaaegselt
lahenduse saama ka ajas pidevuse probleem ning vastupidi.
Võib tõlgendada nii, et inimese maailmapilt on erinevate teadvussisude summa. See tähendab
seda, et erinevad teadvussisud moodustavad kokku ühtse maailmapildi. Näiteks kui inimene kõnnib
mere rannas, näeb ta enda ümber imeilusat lainetavat merd, sinist taevast, sätendavat päikest, kollast
liiva ja rohelisi puid. Kõik see moodustabki kokku ühtse maailmapildi, milles inimene teadvusel on.
Eelnevalt me tõdesime, et teadvussisu tekkimise aluseks ja olemuseks on väljade konfiguratsioon,
mis omakorda on virtuaalse ruumi ( s.t. virtuaalse ruumimõõtme ) tekkimise füüsikaliseks aluseks.
See tähendab seda, et iga teadvussisu tekkimise taga on tegelikult virtuaalse ruumimõõtme
tekkimine inimese ajus ja seega kui ühtne maailmapilt on paljude erinevate teadvussisude summa,
siis tegelikult tähendab see seda, et inimese ühtne maailmapilt koosneb väga paljudest virtuaalsetest
ruumimõõtmetest. Virtuaalsete ruumimõõtmete summa moodustabki ühtse maailmapildi. Neid
tekkivaid virtuaalseid ruumimõõtmeid peavad arvuliselt olema väga palju ( näiteks miljardeid
virtuaalseid ruumimõõtmeid ).
Vastavalt füüsika seadustele ei saa aeg ja ruum üksteisest eraldi eksisteerida ja see tähendab
seda, et ruumi tekkimisega ( ka virtuaalse ruumi tekkimise puhul ) peab tekkima ka aeg ning see
kehtib ka vastupidisel juhul. Aja ja ruumi üksteise lahutamatus tuli välja esmakordselt füüsika
ajaloos Albert Einsteini relatiivsusteoorias, milles sidus ta aja ja ruumi ühtseks tervikuks –
aegruumiks. Füüsika seadustele peavad alluma kõik nähtused Universumis, kaasa arvatud ka
inimese teadvus. See tähendab seda, et virtuaalse ruumi tekkimisega inimese ajus peab kaasnema ka
virtuaalse aja tekkimine. Virtuaalne ruum ja virtuaalne aeg moodustavad kokku ühtseks tervikuks –
virtuaalseks aegruumiks.
Teoreetiliselt ja matemaatiliselt võib ruumimõõtmeid olla põhimõtteliselt kuitahes palju, kuid
ajamõõtmeid saab olla ainult üks. Ruumimõõtmete paljusus pole põhimõtteliselt probleem, kuid
ajamõõtmeid ei saa olla rohkem kui üks. Näiteks erinevates taustsüsteemides ( füüsika mõistes
erinevates “alamruumides” ) võivad aja kulgemised olla üksteisest erineva kiirusega ( aja
dilatatsiooni nähtus relatiivsusfüüsikas ), kuid aeg kulgeb kõikjal Universumis ikka ainult ühes
suunas – tuleviku poole. Selles mõttes on aeg alati ühemõõtmeline ja seega ajal ei saa olla rohkem
mõõtmeid kui ainult üks.
Kuna relatiivsusfüüsika järgi ei saa aeg ja ruum üksteisest lahus olla, siis vastavalt sellele võib
teha järgmise analoogse järelduse. Nimelt ühemõõtmelise ajaga peaks kaasnema kolmemõõtmeline
ruum ( s.t. mitte sellest enama mõõtmeline ruum ) ja see kehtib ka vastupidisel korral –
kolmemõõtmelise ruumi tekkimisega kaasneb ka ühemõõtmelise aja tekkimine ( s.t. mitte sellest
enama mõõtmeline aeg ). See tähendab seda, et ühemõõtmeline aeg on seotud ainult
kolmemõõtmelise ruumiga, mitte sellest enama mõõtmelise ruumiga. Sellise järelduse võib
põhimõtteliselt teha küll. Aegruum kokku on seega alati neljamõõtmeline. Selline füüsikaline
järeldus peab kehtima ka teadvuse tekkimise korral inimese peaajus, sest inimese aju ja seega
teadvuse nähtus on üks osa Universumi füüsikalisest eksisteerimisest.
Inimese maailmapilt on aju erinevate piirkondade vahel ära liigendatud. Iga teadvuse aspekti
töötleb mingisugune spetsiifiline ajupiirkond või neuronite grupp. Võib põhimõtteliselt tõlgendada
nii, et inimese ühtne subjektiivne maailmapilt on erinevate teadvussisude summa. Teadvussisude
variatsioonid ulatuvad miljarditesse. Kuna iga teadvussisu tekitajaks on mingisugune spetsiifiline
väljade konfiguratsioon inimese ajus, mis on omakorda aluseks virtuaalse ruumi tekkimisele, siis
seega ühtne maailmapilt koosneb miljarditest virtuaalsetest ruumi dimensioonidest. See tähendab
seda, et maailmapilt koosneb miljarditest virtuaalsetest ruumi mõõtmetest, mitte ainult kolmest
ruumimõõtmest. See on aga otseses vastuolus relatiivsusfüüsikaga, sest iga ruumimõõtme
tekkimisega peab tekkima ka aja mõõde vastavalt aja ja ruumi lahutamatuse printsiibile ja seega on
miljardite ruumimõõtmete kõrval eksisteerimas ka miljardid ajamõõtmed. Nii olla kuidagi ei saa,
sest ajal on ainult üks mõõde ja ühemõõtmelise ajaga peab kaasnema kolmemõõtmeline ruum, mitte
sellest enama mõõtmeline ruum. Kuid sellise dilemma ( s.t. probleemi ) saab ära lahendada järgmise
mõtte käiguga. Inimese ajus tekivad miljardid virtuaalsed ruumi dimensioonid, millega peaks siis
kaasnema ka miljardid virtuaalsed ajamõõtmed. Kuna tegelikult saab ajamõõtmeid olla ainult üks,
38