Maailmataju 2018

ebareaalsusest ehk näivast maailmast.
Näiteks kui inimene tunnetab Universumi aja ja ruumi kogu ulatust, mitte osaliselt nagu
tavapäraselt, siis tema ümbritseva maailma ehk reaalsuse tajumine muutub oluliselt. Nähtavale tuleb
maailma ( s.t. Universumi ) sügavam, suurem, laiem ja tähendusrikkam olemus kui harilikult. See
avardab tunnetamise piire ja aitab näha illusionaarset maailma reaalsemana. Inimene teeb nüüd
vahet maailma illusioonil ja tegelikkusel ehk reaalsusel. Ta tajub nii ennast kui ka maailma ning
enda ja maailma omavahelist seost palju rohkem ja selgemini kui harilikult. Inimene tajub maailma
tõelisemana kui see varem võis tunduda.
Kuid mis on reaalsus? Kuidas me seda mõistet defineeriksime? Reaalsus kui filoloogiliselt
kasutatav mõiste näitab seda, et kuidas mingid asjad tegelikult on või kuidas need tegelikult
toimivad. Psühholoogid on arvamusel, et inimesed ei näe asju nii nagu asjad tegelikult on, vaid
inimesed näevad asju nii nagu nad ise on. „Reaalsus“ näitab tegelikkust. Kui me näiteks teaksime
kuidas illusionisti näiliselt maagilised trikid tegelikult ehk reaalselt toimuvad, siis trikk ei näi enam
maagiline. Just teadmatus ongi see element, mis loob üleloomulikuse efekti. Teadlikkus aga
kõrvaldab selle. Mustkunstniku maagilised trikid toimivad peaaegu alati mingi kindla vaatenurga
alt. Analoogiliselt on nii ka reaalsusega. Näiteks maailma, milles me igapäevaselt elame, võib
pidada samuti reaalseks maailmaks. Kuid see moodustab kogu reaalsusest ainult ühe imeväikese osa
ja seetõttu moonutabki selline asjaolu tegelikku reaalsust, mille tagajärjel muutub igapäevaselt
kogetav maailm illusiooniks suurema, laiema ja sügavama reaalsuse kõrval. See tähendab seda, et
maailm, mida inimene igapäevaselt tunnetab, on tegelikult ainult üks väike osa suurest tervikust ja
seega kogu terviku tajumine ongi oma olemuselt tegelikkuse tunnetamine.
Peale reaalsuse definitsiooni on oluline küsimus ka veel see, et milleks on meil vaja reaalsust
tundma õppida? Rääkimata selle tajumisest. Miks on meil vaja teada ja tunnetada tõelist maailma
reaalsust? Meile ju tegelikult piisab sellest maailmast, mida me igapäevaselt kogeme kõigi oma viie
meeltega. Kas siis tavamaailm, milles me igapäevaselt elame, ei ole tõepoolest siis reaalne maailm?
Miks on meile kogu see reaalsuse-jura üldse vajalik? Vastus neile küsimustele peitub loodusteadustes
ja nende ajaloolises arengus. Kui vaadata inimajalugu siis loodusteaduste areng on muutnud
kogu meie maailmapilti. Seega on muutunud reaalsus ehk kõik see, mida me pidasime reaalsuseks.
Võib öelda nii, et teadus kannustabki tänapäeval inimesi mõistma ümbritseva looduse tekkimise ja
selle funktsioneerimise saladusi. Seda eelkõige just füüsikateaduse valdkonnas, mis on
loodusteadustest kõige täpsem ja fundamentaalsem. Reaalsus on täpselt selline, mida kirjeldavad
meile loodusseadused. See tähendab ka ühtlasi seda, et tõelise reaalsuse palet näitab meile teadus,
mitte aga meie viis meelt, mis üsna sageli viivad meid eksiteele. Seda eriti just füüsikateadus.
Füüsika kirjeldab meile füüsikalist reaalsust. Kui loodusteadlased uurivad loodust, siis
põhimõtteliselt võib öelda, et nad uurivad tegelikult pärisreaalsust, s.t. maailma, mis on tõeline,
mitte seda, mis inimestele igapäevaselt näib. Loodusseaduste tundma õppimine annab meile mõista
tõelise reaalsuse olemust. Tavamaailm, kus me igapäevaselt eksisteerime, on ka tegelikult reaalne
maailm, kuid siiski üks osa sellest reaalsest maailmast. Selline asjaolu tegelikult muudabki meie
tavamaailma illusiooniks. Selleks, et tõelist maailma teada ja tunda, tuleb inimestel kompida tervet
pilti, mitte ainult selle osa. Teaduslikud uuringud on veenvalt näidanud, et tavamaailm on illusioon,
milles me igapäevaselt nii mugavalt eksisteerime. Näiteks füüsikaseadused aitavad meil reaalsust
paremini mõista. Loodusteaduste ajalooline areng on näidanud meile maailmast üha reaalsemat ja
selgemat pilti kui varem. Tavamaailm on osutunud hoopis teistsugusemaks kui oleksime osanud
kunagi isegi ettekujutada ja seda suuresti sellepärast, et Universumis kehtivad väga iseäralikud
loodusseadused.
Loodusteaduste plahvatuslik areng on viimastel sajanditel maailma olemust pöördumatult
muutnud ja seetõttu tuleb inimestel ümbritseva maailmaga suhestuda teisiti kui varem. Näiteks on
inimene võimeline enda ümbritsevat maailma ( s.t. Universumit ) tajuma teisiti kui seda tehakse
tavapäraselt. Selle paremaks mõistmiseks toome järgnevalt välja ühe analoogilise näite inimese
teadvustatud unenägudest. Magav inimene tavaliselt ei tea und nähes, et ta „viibib“ parajasti enda
aju poolt loodud unenäos. Ta arvab ennast olevat samas reaalsuses ehk maailmas, milles ollakse
ärkvel, hoolimata unenägude fantastilisusest ja selle kulgemise korrapäratusest. Inimkogemus on
veenvalt tõestanud, et inimese kõik taju aistingud on unenäomaailmas täpselt samasugused, mis
27