Maailmataju 2018

Muistsel ajal elanud inimene nende probleemide üle ei juurelnud, kuid tänapäeval mõistab
etnoloogia neid erinevates koolkondades siiski erinevalt. Seda sellepärast, et inimesed on uskunud
just erinevaid Jumalaid ja nende ootused elu jätkumisele pärast surma on erinevad. Kuid põhjus ei
ole ilmselt ainult selles. Näiteks W. Goldschmidt arvab nii, et „...erinevate rahvaste maailmadel on
erinevad kujud. Juba metafüüsilised eeldused on erinevad: ruum ei vasta Eukleidilisele geomeetriale,
aeg ei moodusta pidevat ühe suunalist voolu, kausaalsus ei ühti Aristotelese loogikaga, inimest ei
lahutata „mitteinimesest“ ega elu surmast nagu meie maailmas“. Maailmavaade ja müstiline ning
religioossne mõttelaad vastab muistsele inimesele enam just müüdi vorm. Kunagiste kultuuride
põhilisteks elementideks olidki just müüdid.
Muistne inimene nägi ainult piiratult looduse „loogilist korrastatust“. Ja nii oligi inimese jaoks
kõik võimalik . See võimaldas luua müüte, mida mõistus loogiliselt seletada iialgi ei saanud.
Võimaliku ja võimatu vahele piiri näeb inimene alles siis, kui ta on käinud läbi pika kultuuri
arengutee.
Euroopa kultuuri ajaloos oli just antiikmütoloogial väga suur tähtsus. Antiikmütoloogia mõjutas
ka kristluse kujunemist.
Inimeste väljamõeldu on nende jaoks tegelikkus hoolimata sellest, et neid reaalselt olemas ei ole.
Sellist reaalsuse vastandit nimetataksegi irreaalsuseks. Inimese usk ei pea otsima müüdi tõesuse
kohta mingeid loogilisi seletusi. Seepärast irreaalsus ja reaalsus kokku sulanduvadki.
Müüt ei seleta maailma mõistetes, vaid see teeb läbi fantaasiarikaste kujundite, metafooride ja
analoogiate. See tähendab seda, et reaalset maailma seletatakse kujundilises vormis. Kuna müütide
sümboolsetel kujunditel on ilmselt ka mingisugune kunstiline tähendus, siis müüti on võimalik
käsitleda ka kui kunstiloomingut. Seda kinnitab näiteks antiikmütoloogia. Müüti loodi Vico arvates
vastavalt inimese poeetilisele loogikale. Tema arvates lõi just poeetiline mentaalsus erinevaid
müüte.
Müüt mõjutab inimese tundeid läbi oma kujundlikkuse. See tekitab inimesel müüdi loo läbi
elamist. See ka tugevdab inimesel müüdi tõesusesse veelgi enam. Kuid Freud arvab, et müüt aitab
inimesel oma alateadvusega paremini toime tulla, mida nimetatakse „kaitsemehhanismiks“.
Kuid muistse inimese vaimset elu ei kujunda ainult mütoloogia, sest mütoloogial on ka prkatiline
tähendus. Mütoloogia abil suudab inimene loodust maagia abil mõjutada. Niiviisi annab mütoloogia
inimesele „tehnilised“ vahendid loodusega paremini toime tulekuks. Maagia sisaldab endast
mitmesuguseid sümboolsete protseduuride kogu. Inimese füüsiliste tegemiste taga peitub tegelikult
selle maagia ( vaimne ) müstiline võim ja vägi, millest siis abi otsitakse. Inimesed ei kahtle nende
toimingute oodatud mõjudest isegi siis, kui need mingisugust oodatud mõju ei anna. Maagia tugev
jõud väljendub loitsus, laulus, jne. Sellised rituaalid mõjutavad ka inimkeele ehituse aluseid –
näiteks sõnaliikide „algallikaid“.
Sellised asjaolud tulevad just inimese mütoloogilise mõtlemise eripärast, mis on seotud
antropomorfismiga ja inimese müstilise ühtsustundega. Arhailine inimene uskuvat mingisugusesse
kõike juhtivasse üldisesse ja vaimsesse jõusse. Ta arvavat ka seda, et selline jõud mõjutab nii
loodust kui ka inimest ennast. Kui mingid asjad on omavahel sarnased, siis peavad olema ka need
omavahel seoses. Selline on analoogia, mis määratakse inimese seost loodusega. Selline asjaolu
võimaldab manipuleerida piltidega, kujudega jne. Mõistus ütleb, et sarnasus toob omakorda ka
sarnasuse. Antud mõttelaad on omane laste mõttemaailmale, mida iseloomustab animism ja
egotsentrism. Lapse nägemuse jaoks on asjad „hingestatud“. See ongi lapseliku animismi põhiliseks
iseloomujooneks. Ka selle funktsioonid tingivad müüdi iseloomulikud küljed.
Mütoloogiliste süžeede ja kujundite transleerumises väljendubki stereotüpiseerimine.
Stereotüübid etendavad sarnaseid harjumusi, milleks need siis muutuvad. Stereotüüp surub alla
inimese individuaalse „teadvuse“ ja selle asemele tõstab esile kollektiivse „teadvuse“. Näiteks
ideoloogilised müüdid on tänapäeval üsna laialt levinud. Kuid samas korduvad nende
„süžeegrammatikate kategooriad“.
Muistsel ajal oli inimesel ( näiteks teaduslike ) teadmiste asemel hoopis mütoloogilised
„ebareaalsused“. Need tegelikult kompenseerivad inimeste tolle aja teadmiste puudumise. Näiteks
võib inimese abitustunde kompenseerida maagia. See annab inimesele usu oma soovide täitmisele.
Ka narratiivse moraalikoodeksi võivad Emile Durkheimi arvates müüdid luua. Kuid Ameerika
7