Maailmataju 2018

ajus. See tähendab, et surma lähenedes suureneb inimese ajus virgatsainete hulk plahvatuslikult.
Näiteks aju nägemiskeskuse ja otsmikusagara keemiline aktiivsus suureneb mitmekordseks.
Otsmikusagar on aju osa, mis juhib inimese teadvust ja mõtteid. Arvatakse olevat, et virgatsainete
konsentratsiooni taseme plahvatuslik tõus enne aju ja südame töö lakkamist on aju reaktsioon
ohtlikule hapnikuvaegusele, mis esineb mõned minutid enne aju ja südame töö lakkamist.
„Aju oimusagarad hakkavad vallandama neurotransmittereid ka siis, kui aju ei saa kaua aega
hapnikku. Vallandub elektromagnetiline energia, mis võibki tekitada SLK-sid. Hõljumise ja
lendamise tunne, müstilised kogemused, kehaväline tunne, mälestuste taasaktiveerumine, deja vu
kogemus – kõiki neid tundeid võib põhjustada oimusagara teatud piirkondade liiga suur
aktivatsioon.“ ( „Life after death, a skeptical inquiry“, executive producer: Erik Nelson )
Kõik see vihjab tegelikult sellele, et kui aju töötab madalal sagedusel, siis eksisteerib ainult osaline
ehk kaootiline väljade eraldumine ehk „kiirgumine“ inimese närvisüsteemist. See tähendab, et
inimene kiirgab elektromagnetlaineid pidevalt ( isegi elus olles ), kuid mitte meie tajutavasse
ümbritsevasse aegruumi, vaid sellest väljapoole ehk hyperruumi ja seetõttu ei ole sellist
„neurokiirgust“ võimalik katseliselt tuvastada. See võib seletada kunagi ka inimese telepaatia ja
selgeltnägemise võime teadusliku olemuse. Kui aga inimese aju läheb üle kõrgsageduslikule
aktiivsusele, siis toimub juba täielik närvisüsteemi „kiirgumine“, millega kaasneb ka juba siis
teadvuse eraldumine ajust. Tavaliselt järgneb sellele kõrgsagedusliku ajuaktiivsuse perioodile
kliiniline surm või kooma seisund. Kõik see tähendab seda, et inimene kiirgab elektromagnetlaineid
tegelikult pidevalt, kuid ainus vahe on lihtsalt selles, et madalal ajuaktiivsuse sagedusel ( ehk
normaalse aju funktsioneerimise korral ) eralduvad väljad ajust hyperruumi kaootiliselt, mille korral
ei ole need väljad üksteisega suuresti seotud. Samas kõrgsagedusliku ajuaktiivsuse korral ( mis
esineb tavaliselt sureva aju faasi ajal ) eralduvad väljad ajust hyperruumi peaaegu üheaegselt ( s.t.
väga väikeste ajaintervallide vahedega ). Selle tulemusena on eraldunud väljad üksteisega rohkem
funktsionaalselt seotud ja seetõttu on võimalik ka teadvuse eksisteerimine selles eraldunud väljade
süsteemis.
Kui impulss suubub neuronisse või neuron väljastab impulsi, siis neuron laengleb. See tähendab ka
seda, et neuroni laenglemissagedus ( mida võib põhimõtteliselt käsitleda ka neuronite aktivatsiooni
laine sagedusena ) näitab ka impulsside hulka. Näiteks kui sagedus on suur, siis impulsse levib ajus
rohkem. Kui aga sagedus on väike, siis impulsse on ajus vähem. Näiteks sügav ehk unenägudeta uni
esineb delta lainete ajal ( 0,5 – 3 Hz ), mis on aga väga aeglased aju lained. Kerge uni ja REM-uni
esinevad aga teeta lainete ajal ( 4 – 8 Hz ), füüsiline ja vaimne lõdvestunud ärkveloleku seisund alfa
lainete ajal ( 9 – 13 Hz ), normaalne ärkveloleku seisund beeta lainete ajal ( 14 – 30 Hz ) ja kirkad
unenäod gamma sagedusel ( enam kui 30 Hz ). Inimesel, kes on täiesti terve ja kellel on rahuolekus
silmad kinni, esinevad alfalained ( 8 – 13 Hz ). Silmade avamise korral asenduvad alfalained
beetalainetega ( 14 – 30 Hz ). Inimese uinumise ajal langeb aju bioelektriline aktiivsus ( võivad
esineda teetalained 4 – 7 Hz ).
Väga paljud eksperimentaalsed andmed näitavad, et teadvus ei esine väga nõrga neuraalse aktiivsuse
korral ( näiteks narkoosi või kooma puhul ) ja samuti mitte liiga tugeva neuraalse aktiivsuse korral (
näiteks epileptilise hoo või elektrišoki korral ). Seega teadvus esineb kesknärvisüsteemide keskmisel
aktiivsuse nivool ( näiteks ärkveloleku desünkroniseeritud EEG ). Näiteks kui ajus esinevad suure
amplituudiga aeglased lained ( umbes 0,1-1 Hz ), siis inimene on teadvusetuses seisundis. Nii on see
näiteks üldnarkoosi ja teadvuseta sügava une ajal. Inimeste ajus esinev väga tugev või väga nõrk
gamma-sageduslik faasisünkroonsus viib aju samuti teadvuseta seisundile.
Inimese närvisüsteemis esineb väljade eraldumine ehk nö. „neurokiirgus“ tegelikult pidevalt,
isegi elus olles. Kuid täielik väljade eraldumine inimese närvisüsteemist ehk kõige intensiivsem või
aktiivseim ( s.t. äärmuslikum ) neurokiirgus toimub siis, kui inimese ajus esineb kõrgsageduslik
aktiivsus ja neuronid ei laengle enam üldjuhul sünkroonselt ( ehk toimub nö. „vabalaenglemine“ ).
Selline aju üldine aktivatsiooniseisund esineb enamasti inimese kooma või kliinilise surma eel, mil
inimene on täiesti teadvusetus olekus ja ajuaktiivsus hakkab vaikselt välja lülituma.
Tähelepanuväärne asjaolu on seejuures see, et siiani arvati seda, et inimese kehast väljumine toimub
165