02.03.2018 Views

Maailmataju 2018

"Maailmataju 2018" on taas uus väljaanne, mis on eelmisest parandatud ja palju rohkem täiustatud. Tegemist on ühtlasi ka viimase üldväljaandega, millele järgnevad aastal 2018 hulganisti eriväljaanded.

"Maailmataju 2018" on taas uus väljaanne, mis on eelmisest parandatud ja palju rohkem täiustatud. Tegemist on ühtlasi ka viimase üldväljaandega, millele järgnevad aastal 2018 hulganisti eriväljaanded.

SHOW MORE
SHOW LESS

You also want an ePaper? Increase the reach of your titles

YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.

erimärgiliselt laetud pindade vahelisest ruumalast väljapoole, kuid nende pindade lähedusse. Kuna<br />

elektrilaengute polarisatsioon esineb üle terve närvisüsteemi, siis seega tekib aegruumi lõkspind (<br />

puhkepotentsiaali seisundi ajal ) samuti üle terve närvisüsteemi.<br />

Inimese kehast väljumine esineb alati siis, kui inimene langeb sügavasse koomasse või kliinilisse<br />

surma. Kooma või kliinilise surma ajal on inimese ajuaktiivsus peaaegu täielikult lakanud. Inimese<br />

koomaseisund ei ole tegelikult jäädavalt püsiv, vaid ajutine seisund. Pärast seda olekut läheb<br />

patsient üle kõigest mõnede nädalate pärast minimaalsele teadvusele, vegetatiivsesse seisundisse<br />

või ajusurma. Niimoodi jagatakse inimese kestvat teadvusetust kolme staadiumisse.<br />

Aju aktiivsus ei ole tegelikult surmalähedaste kogemuste ajal ehk inimese kliinilise surma ajal<br />

täielikult lakanud. Sellisel ajal näitab EEG aparaat küll aju elektrilise aktiivsuse puudumist, kuid<br />

selliste ajuaktiivsuste korral, mis funktsioneerivad väga madalates ajustruktuurides ( näiteks<br />

taalamuses ja ajutüves ), on EEG registreerumistundlikkus väga nõrk või üldse puudub.<br />

Rakusisesed protsessid ja ka laenglemised toimuvad ikka endiselt. See tähendab seda, et ajus (<br />

näiteks suuraju koores ) on tegelikult ka surmalähedaste kogemuste ajal aktiivsust, kuid seda siiski<br />

väga vähesel määral. Sellisel korral esineb ajus „teistsugune aktiivsus“.<br />

Koomapatsientide üks ravimismeetodeid seisneb selles, et taastatakse aju signaalainete nö.<br />

keemiline tasakaal. Selleks kasutatakse dopamiini konsentratsiooni suurendavaid ravimeid, mida<br />

kasutatakse ka Parkinsoni tõve raviks. Dopamiin on signaalaine ehk neurotransmitter, mille abil<br />

jõuab elektriimpulss ühelt neuronilt teisele. Närvirakud ehk neuronid moodustavad veidi vähem kui<br />

pool kõikidest ajurakkudest. Suurem osa ajurakke on gliiarakud, mis varustavad hapniku ja<br />

energiaga närvirakke ja toetavad neid. Gliiarakud ka eemaldavad surnuid rakke. Inimese aju<br />

elektriline stimulatsioon võib põhjustada närvirakkude aktiveerumise, mille korral hakkavad need<br />

saatma närvisignaale. Selline tegevus stimuleerib ka närvirakkude kasvu ja seeläbi tekivad<br />

ühendused teiste närvirakkudega. Näiteks George Washingtoni Ülikoolis resideeriv Mohamad<br />

Koubeiss avastas 2014 aastal, et Claustrumina tuntud õhukese ebamäärase kujuga ajupiirkond<br />

käitub kui „teadvuse lüliti“. See tähendab seda, et selle ajupiirkonna elektriline stimuleerimine viib<br />

inimese teadvuse kaotamiseni või teadvusele ärkamiseni. 2007. aastal suutis Nicholas Schiff ja tema<br />

töörühm teadvusele tuua patsiendi, kes oli kuus aastat minimaalses teadvuslikus seisundis. Ta suutis<br />

seda teha stimuleerides elektriliselt talamuse mittespetsiifilisi tuumasid.<br />

Ajus oleva glükoosi tarbimisest on võimalik mõõta inimese ajuaktiivsust, sest neuronite<br />

aktiivsuse suurenemine tähendab ka rohkem glükoosi omastamist nendes rakkudes. Glükoos on<br />

neuronite toitaine. Koomapatsiendi ärkamise tõenäosus sõltubki haige ajuaktiivsuse määrast ehk aju<br />

glükoositarve protsentuaalsusest võrreldes tavapärase olekuga.<br />

Kuna surmalähedased kogemused ja kehast väljumised esinevad peaaegu alati inimese kooma<br />

või kliinilise surma eel, siis seega inimese kunstlikku ehk tahtlikku kehast väljumist on võimalik<br />

esile kutsuda ainult siis, kui inimest viia üsna ohutult tänapäeva meditsiiniliste vahenditega<br />

kunstlikkusse koomasse või kliinilisse surma. See tähendab seda, et inimene tuleb viia aju<br />

puhkepotentsiaali olekusse selleks, et kunstlikult ehk eesmärgipäraselt tekitada inimese kehast<br />

väljumise reaalne võimalus. Tänapäeva meditsiiniliste vahenditega on seda võimalik teostada üsna<br />

ohutult.<br />

Näiteks Pam Reynolds, kes oli Atlanta laulja ja laululooja, viidi 1991. aastal operatsiooni ajal<br />

kliinilise surma seisundisse. Pam Reynoldsi juhtum on üks kuulsamaid maailmas, sest kirjeldatud<br />

juhtum on tõestatud kui fakt. Kehast väljumist ja tunnelite nägemist on täheldatud ka paljudes<br />

teistes surmalähedastes kogemustes. Kuid neid asjaolusid, mida Pam koges esmalt üldnarkoosi<br />

ajal ja siis kliiniliselt surnud olles, kinnitasid hiljem ka tema operatsiooni ajal kohal olnud<br />

meditsiini töötajad. Pam Reynoldsil esinesid suured peapööritused. Laulja kõne- ja liikumisvõime<br />

hääbusid. Tal tehti kompuutertomograafia, milles oli näha, et naise ajuarteris ajutüve lähedal oli<br />

hiiglaslik aneurüsm. See on väga ohtlik, sest see võib lõhkeda ja inimese ära tappa. Surm võis<br />

tekkida ka tavalise lõikuse ajal. Naist ravis Phoenixi neurokirurg Robert Spetzler, kes on<br />

terapeutilise hüptermia spetsialist. See seisneb selles, et patsiendi kehatemperatuur viiakse nii<br />

madalale, et süda seiskub. Tekib kliiniline surm. Inimese aju ei tööta, kuid madalal<br />

kehatemperatuuril tuleb see ilma hapnikuta kauem toime. Paisunud veresooni pehmendab madal<br />

temperatuur ja seetõttu veresoonte lõhkemise oht väheneb. Sellepärast aneurüsm tühjeneb ja selle<br />

saab kõrvaldada. Naise kallal töötasid nii Spetzler kui ka tema enam kui 20 meditsiini ala<br />

184

Hooray! Your file is uploaded and ready to be published.

Saved successfully!

Ooh no, something went wrong!