Gravitatsioon: Tekib küsimus, et kui Universumi üleüldist aja ja ruumi teisenemist ei ole põhimõtteliselt võimalik Universumi sees olevale reaalsele vaatlejale otseselt tajuda, siis miks me näeme ikkagi Universumi paisumist, mis avaldub galaktiliste süsteemide üksteisest eemaldumisel? Universumi sees olev reaalne vaatleja näeb galaktikate punanihet, mida on võimalik füüsikaliselt tõlgendada Universumi paisumisena. Näiteks kaugete galaktikate spektrijoonte lainepikkus λ on lähedastega võrreldes pisut suurem. See punanihe ehk lainepikkuste vahe on võrdeline galaktikate kaugusega. Punanihkest z = on võimalik välja arvutada galaktikate eemaldumiskiiruse v ja ka nende kauguse s: ja = = = = milles on Hubble konstant. Asi on selles, et gravitatsioon on aegruumi kõverdus, mis seisneb gravitatsioonilises aja dilatatsioonis ja ruumi kontraktsioonis. See tähendab, et kehade mass mõjutab aja kulgemist ja Eukleidilise 3-mõõtmelise ruumi geomeetriat. Masside poolt tekitatud aegruumi kõverdused ja Universumi üleüldine aegruumi teisenemine lähevad omavahel interaktsiooni. Kui masside poolt tekitatud aegruumi kõverus seisneb aja dilatatsioonis ja ruumi kontraktsioonis, siis Universumi üleüldine aegruumi teisendus seisneb vastupidises ehk aja ja ruumi tekkimises. Sellest tulenevalt „tasandab“ Universumi aja ja ruumi üleüldine teisenemine Universumis eksisteerivaid aegruumi kõverusi. See tähendab seda, et Universumi üleüldine aja ja ruumi teisenemine „töötab vastu“ masside poolt tekitatud aegruumi kõverdustele. Selle füüsikaliseks väljundiks ongi masside üksteisest eemaldumine ehk „tõukumine“. Seetõttu mõjubki Universumi sees olevale reaalsele vaatlejale inertsiaalne jõud F in : milles = = + = + l on vaatleja kaugus mingist struktuurist ( mille mass on m ) ja H on Hubble´ konstant. Alguse saab see väga suures ruumimastaabis, sest siis on gravitatsioon väga nõrk ehk aegruumi kõverdus väga väike. Aja jooksul läheneb selline tõukumine kõikide kehade gravitatsiooni tsentritele Universumis. Seda nähtust oleme seni mõistnud „tume energiana“. Kui vaatleja eksisteerib süsteemis, milles esinevad aja ja ruumi teisenemised, siis ei ole see vaatlejale otseselt tajutav. Aja ja ruumi teisenemist on otseselt tajutav ainult siis, kui vaatleja asub sellest süsteemist väljapool ja vaatleb kõrvalt seda süsteemi, milles esinevad aja ja ruumi teisenemised. Selles mõttes jäävad vaatleja omaaeg ja omapikkus alati ühesugusteks sõltumata sellest, millised on parajasti aja ja ruumi teisenemised. Vaatleja omaaeg ja omapikkus on tegelikult 21

illusioon, mis ei pruugi näidata süsteemis olevale vaatlejale tegelikku aja kulgemist ja tegelikke kehade ruumalasid. Süsteemi enda aja ja ruumi teisenemised avalduvad süsteemis olevale vaatlejale ainult siis, kui selles samas süsteemis eksisteerib peale vaatleja ka gravitatsiooniväli ehk aegruumi kõverdus, mille võib tekitada näiteks musta augu mass. Sellisel juhul avalduvad süsteemis esinevad aja ja ruumi teisenemised süsteemis olevale vaatlejale musta augu poolt tekitatud aegruumi kõveruse muutumises, mille korral gravitatsiooniline tõmbejõud asendub aja jooksul tõukejõuga ehk aegruumi kõverus muutub tasasemaks. Selline nähtus saab toimuda ainult siis, kui süsteemis endas on aeg ja ruum teisenenud väga suurel määral. Kuna musta augu mass mõjutab aja kulgemist ja eukleidilise 3-mõõtmelise ruumi meetrikat, siis süsteemi üldine aja ja ruumi teisenemine mõjutabki süsteemis endas eksisteeriva musta augu poolt tekitatud aegruumi kõverust, töötades selle kõveruse vastu. Gravitatsioon on aegruumi kõverdus, mis seisneb aja dilatatsioonis ja ruumi kontraktsioonis. See tähendab seda, et gravitatsiooni tsentrile lähenedes aeg aegleneb ja ruumipunktide vahelised kaugused vähenevad ( s.t. ruum kontrakteerub ) välisvaatleja suhtes. Keha mass mõjutab aja kulgemist ja 3-mõõtmelise eukleidilise ruumi meetrikat. Meetrika uurib kahe ruumipunkti vahelist kaugust ds. Gravitatsiooni tsentris on aeg ja ruum kõverdunud lõpmatuseni. See tähendab, et aeg ja ruum lakkavad eksisteerimast teatud kaugusel gravitatsiooni tsentrist. Seda võib põhimõtteliselt tõlgendada ka Universumi „äärena“, kus lõpeb Universumi eksisteerimine. Aja ja ruumi eksisteerimise lakkamise korral lakkab olemast ka kõik see, mis eksisteerib ajas ja ruumis. Ajas ja ruumis eksisteerib kogu meie Universum. Sellist „kohta“, kus lõpeb aeg ja ruum, võib mõista Universumi „äärena“. Näiteks musta augu Schwarzschildi pind on kui Universumi äär. Kuna gravitatsiooni tsentreid on umbes sama palju kui Universumis taevakehasid, siis on ka Universumi ääri põhimõtteliselt sama palju. Universumi sees ja väljas olevaid vaatlejaid võib põhimõtteliselt mõista kui aegruumi sees ja väljas olevaid vaatlejaid. Aegruumist väljas olev vaatleja võib olla näiteks ajarändur, kes võib rännata ajas minevikku ja tulevikku. Eelnevalt oli kirja pandud ja esitletud Universumi üleüldise aja ja ruumi teisenemise ning Universumis esinevate aegruumi kõveruste omavahelise interaktsiooni füüsikaline konseptsioon, millest järeldub, et Universumi sees olevale reaalsele vaatlejale näiv Universumi paisumine ei olegi tegelikult päris õige paisumine, vaid meile nähtav Universumi paisumine on tegelikult kõrgema aja ja ruumi teisenemise füüsika avaldumisvorm. Ainult nii on võimalik seletada, et miks meile nähtav Universum ei paisu valguse kiirusega c ja miks esineb Universumis „tume energia“ ehk Universumi kiirenev paisumine. Järgnevalt esitame selle füüsika konseptsiooni matemaatilise analüüsi. Matemaatiline analüüs Universumi paisumise korral esinevad tegelikult kaks aja vormi. Esiteks see, et üks etendab Universumi eluiga ( ehk Universumi enda eksisteerimise kestvust ) ja teiseks on see, et aeg esineb ka Universumi paisumiskiirusel ( ehk kui kiiresti Universum paisub ). Nende kahe aja vahel on olemas ka üks füüsikaline seos – nimelt mida kauem Universum eksisteerib ( ehk mida enam pikeneb Universumi eluiga ), seda enam kiiremini Universum paisub ( ehk Universumi paisumine kiireneb ). Ajas rändamise teooria üheks põhialuseks on väide, et erinevad ajahetked on samas ka erinevad ruumipunktid. Selline seaduspärasus avaldub looduses Universumi paisumisena. Näiteks kui Universum paisub ( s.t. Universumi ruumala suureneb ajas ), siis erinevatel (kosmoloogilistel) ajahetkedel on Universumi ruumala erinev ja seega on erinevad ka Universumi ruumipunktide 22