oli väga lagunenud.

oli väga lagunenud. Naised panid tee ääres üllatavalt vanamoodsa kujundusega tsirkuse reklaamplakateid tähele. Lõpuks jõuti võõrastemajani, kus tuli peatuda teepervel, sest parklat polnud. Kõrval seisis teine hoone, mis sarnanes politseijaoskonnaga. Ehkki võõrastemajaomanik ei osanud inglise keelt, ja nemad rääkisid prantsuse keelt väga vaevaliselt, suutsid nad ennast mõistetavaks teha ning saidki vabad toad. Kell oli kümme õhtul. Kahekorruseline rantšo stiilis hoone oli seestpoolt väga vanamoelise kujundusega. Magamistoa akendel polnud klaase, ainult luugid, voodilinad olid paksust kalingurist ning patjade asemel lebasid voodis peatoed. Vannitoasisustus sobinuks pigem kuninganna Victoria aega. Seep oli varda otsa torgatud. Pärast kohvrite tühjendamist läksid nad alla, sõid tugeva õhtusöögi – roogi kuumutati metallplaatidel – ja loputasid selle õllega alla. Baaris istus mitu rohmakalt rõivastatud meest. Pärast mõnusalt magatud ööd mindi neljakesi alla hommikueinele. Parajasti siis, kui nad sõid, jalutas sisse daam, koerake kaenla all. Daamil olid nööpsaapad jalas ja pikk ballikleit seljas. Siis sisenesid kaks sandarmit, kõrge nokaga vormimüts peas, tumesinine keep üll ja kedrid jalas. Selleks ajaks olid Gisbyd ja Simpsonid juba veendunud, et nad ööbisid turistide meelelahutuseks rajatud, tegutsevas muuseumis. Nad võtsid nõuks seda pildistada. Kumbki mees fotografeeris magamistoa aknast väljakummarduvat naist. Oli vaja teekonda jätkata. Kõigepealt Len ja siis ka Geoff püüdsid sandarmitelt teada saada, mis suunas sõites suurele maanteele pääseb, kuid kõikidest nende ponnistustest hoolimata näis, nagu poleks nood jutust sõnakestki mõistnud. Kui lõpuks juhtuti Hispaaniat mainima, siis juhatati nad vanale Avignoni teele. Arvet makstes tabas neid taas üllatus. Kokku tuli vähem kui kahele naelsterlingile vastav summa. Leni arusaamatus põhjustas ainult peremehe ja sandarmite muigeid. Lõpuks nad lahkusid. Avignoni teele pööramise asemel uurisid nad kaarti ning jõudsid kergesti suurele maanteele. Nad sõitsid Hispaaniasse, kuhu jäädi kaheks nädalaks. Täiesti loomulik, et tagasi minnes sooviti jälle tolles Montélimari lähedal asuvas vanamoeliselt omapärases ja odavas võõrastemajas ööbida. Nad leidsid teeotsa ja nägid isegi tsirkusekuulutusi, kuid võõrastemaja polnud. Ümbruskonnas ringivaatamine osutus täiesti asjatuks. Nad sõitsid jahmunult „Ibise“ juurde ning soovisid ploomikarva vormiriietust kandva mehega rääkida. Neile vastati, et „Ibises“ ei tööta ühtki sellise väljanägemisega isikut. Järelepärimistele, kus otsitav võõrastemaja võiks asuda, ei osanud keegi hotellipersonalist vastata. Inglismaal lasksid nad oma puhkusereisi filmid ilmutada. Sõpru üllatas, et saadud fotode hulgas polnud võõrastemajas tehtud ülesvõtteid. Üllatus muutus umbusuks, kui nummerdatud negatiivide uurimisel selgus, et otsitavaid kaadreid polnud üldsegi olemas. Üks kaamera oli jätnud mehaanilise jälje, nagu oleks püütud filmi nurjunult edasi kerida, kuid see oli kõik. Kummaski aparaadis olnud filmil polnud mainitud ülesvõtetest jälgegi. 1983. aastal sõitsid mõlemad abielupaarid Prantsusmaale tagasi, et Prantsuse Turismiameti abil juhtunus põhjalikult selgusele jõuda. Turismiorganisatsioonide esindaja Philippe Despeysses oli leidnud paiga, mis mõneti sarnanes mõistatusliku võõrastemaja asukohaga. Gisbyd ja Simpsonid viidi sinna. Ehkki nad pidid tunnistama, et kõik on kangesti varem nähtu moodi, veenas vestlus omanikega, et tegemist polnud sama paigaga, kus nad olid 1979. aastal peatunud. Jenny Randles püüdis mõlemalt abielupaarilt teada saada, mida nood olid kogenud. Ta leidis peale kadunud filmikaadrite muidki küsitavusi. „Kui tõepoolest leidis aset ajanihe minevikku, siis miks ei pannud keegi võõrastemajas teie autot või riideid imeks?“ küsis ta. „Miks võttis peremees tasu vastu müntides, millel endisaegadel ei saanud mingit väärtust olla?“ Simpsonid vastasid siiralt ja veendunult: „Teil endal tuleb sellele vastus leida. Teame ainult seda, mis meiega juhtus.““ Viimase juhtumi puhul on täiesti erakordne see, et sellest juhtumist on kunagi tehtud dokumentaalfilm ja seetõttu leidub seda vanadest dokumentaalfilmi sarjadest ( näiteks „Strange But True?“ ), mis oli vändatud 20. sajandi üheksakümnenditel: https://www.youtube.com/watch?v=Ynw4Z09LMVc 351

https://www.youtube.com/watch?v=4qBRjGC7UFs „Kirjeldatud juhtumeid võib ajanihke teooriast lähtudes mitmeti tõlgendada. Kas seda kogenud inimesed libisesid läbi aja tagasi ja nägid sündmusi, mis alles pidid toimuma, või tajusid nad visuaalsalvestist, mis nende silme ees juhuslikult sisse lülitus? Parapsühholoogid lõid kivisalvestiste teooria, selgitamaks teatud liiki viirastuslikke nägemusi – juhtumeid, mil inimeste pilgu ette kerkib minevikust pärit figuure, ehitisi ja maastikke, ning nad kuulevad nonde aegade helisid. Näiteks Joan Forman, kes oli paigast liikudes sedamaid neli mängivat last silmist kaotanud. Kas ta pidi peatuma täpselt selles punktis, et teatud tingimustel võiks minevikuetendus taas silmade ees hargnema hakata? Kivisalvestiste teooria lähtub oletusest, et teatud sündmused, eriti need, mis genereerivad määratul hulgal emotsionaalset energiat, salvestuvad mingil viisil keskkonnas, näiteks, hoonete kivimüürides, pinnases või atmosfääris. See võib kehtida juhtudel, mil viirastusi nähakse aastaid hiljem samas paigas. Vaid teatud tingimuste puhul, nagu seda võib olla, näiteks elektromagnetenergia kontsentreerumine atmosfääris või mõne erilise psüühikajõuga inimese saabumine, näib miski nupule vajutavat, ja salvestatu muutub taas tajutavaks. See näib eitavat mõtet, et ülitundliku tajumisvõimega isik võis ajas tagasi rännata, kuid seda teooriat saab rakendada vist üksnes puhkudel, kus viirastused näivad vaatlejaid mitte märkavat. Ja mida kogetakse siis, kui vaatleja ja vaadeldav omavahel kontakti astuvad? Sel juhul pole meil tegemist minevikujuhtumite salvestise, vaid võib-olla mineviku endaga.“ „Meie psüühiline mina opereerib ainult kolmemõõtmelises ruumis, kuid teadvus liigub ajas edasi ja tagasi. Ajanihet kogenud inimesed mainivad sageli tunnet, nagu eksisteeriks korraga kaks ajatsooni, millest üks kattub osaliselt teisega. Ajanihkega kaasnevate loomulike helide, nagu seda on linnulaul või liiklusmüra, puudumist on täheldanud muidki fenomene – näiteks, UFO-ga lähikohtumist – kogenud inimesed. Ajanihke ilmnemine näib vajavat mingit päästikut. Selle rolli näib sobivat äkiline valgusesähvatus või tavatu hulk elektrienergiat atmosfääris, sest need võivad õigete tingimuste puhul inimajuga vastastikku toimida. Ajanihked ei ole kujuteldavad nähtused. Sageli selgub, et nende kaudu saadud informatsioon vastab täielikult tegelikkusele. Kvantmehaanikana tuntud füüsikaharu võib aidata meil aja olemust õigesti mõista. J. B. Priestly jagas oma raamatus „Man and Time“ aja kolmeks komponendiks: esimene on käesolev aeg, teine – võimaliku tuleviku aeg ja kolmas – kujutlusvõime aeg.“ 352