PP67

puutepunkt

Rahasadu

sotsiaalsfääris:

ära maga

võimalust maha!

Kas tasuta koolitoit

on kättesaadav ka

eridieedil lastele?

Kuidas tagada

puuetega laste

turvalisus

invatranspordis?

Ootame sind

Eesti Hooldajate

Liidu aastakonverentsile!

APRILL 2018

SÕLTUMATU AJAKIRI, MIS VÕITLEB ERIVAJADUSTEGA INIMESTE ÕIGUSTE EEST

KÕIK EESTI PUUETEGA INIMESED, NENDE LÄHEDASED JA NENDEGA TEGELEVAD SPETSIALISTID – ÜHINEGE! Nr 67

KUI TOIT

ON

RAVIM

Haigus,

millega

saab elada

Heiko Kruusi


2

JÄRELKAJA 3

Emad haarasid

härjal sarvist

Riigikogu sotsiaalkomisjonis

on kahel viimasel

nädalal vaetud

puudega lapsi kasvatavate perede

probleeme. See sai võimalikuks,

kuna puudega laste vanemad

haarasid ise härjal sarvist.

Facebookis tegutseva 660 liikmega

grupi MeiePäikesed aktiivsemad

emad otsustasid korraldada

küsitluse, et tuua päevavalgele

puudega laste perede sageli lausa

karjuvad probleemid. Viimase

tõuke küsitluse koostamiseks

andis sotsiaalministeeriumis hiljuti

valminud 282-leheküljeline

uurimus samal teemal, milles

pered aga ennast ära ei tundnud.

Selguski, et puudega laste emade

hulgas leidub uuringufirma

töötaja, majandusküberneetik,

hulk juriste, sotsiaaltöötajaid jne.

Paari kuu pärast potsatasid sotsiaalkomisjoni,

ministrite ja sotsiaalministeeriumi

ametnike töölaudadele

kõnekad graafikud ning

karmid väljavõtted vastustest. Selgus,

et tervelt kolmandik abivahendeid

kasutavate laste peredest

maadleb raskustes, et abivahendeid

saada, neljandik peredest

vajaks kodukohandusi jms. Hoolimata

plaanidest ja üha paisuvast

admin-aparaadist mattuvad

vähegi tõsisemate puuetega laste

vanemad haldusaktide, lepingutetähtaegade,

vaiete ja muu massiivse

bürokraatiakoorma alla. „Palka

endale või haldusjuht ja raamatupidaja,“

naljatas üks neist.

Perede ettepanekud on nüüd

mustvalgelt kirjas, otsustajatele

üle antud ja ajaloo tarbeks arhiveeritud.

Suur tunnustus teile,

Kaire Parts, Kristi Põldvee, Leila

Lahtvee, Anne Pirn, Ilona Reiljan

ja kõik teised!

Tiina Kangro

peatoimetaja

Eesti Hooldajate Liidu

aastakonverents 2018

Eesti Hooldajate Liidu igakevadine aastakonverents toimub

maikuu kolmandal reedel, 19. mail Tallinnas. Oodatud on liidu

toetajaliikmed, aga ka kõik teised huvilised, kuni kohti jätkub.

Nagu traditsiooniks saanud, võtame konverentsil vaatluse alla suuremad

muudatused ja probleemkohad sotsiaalsüsteemis. Saab kuulata,

küsida ja arvamust avaldada.

Kaks aastat riigikantselei juures tegutsenud hoolduskoormuse

rakkerühm on andnud valitsusele üle soovitused pikaajalise

hoolduse süsteemi loomiseks ja perede hoolduskoormuse

vähendamiseks. Millist kergendust ja millal on omastehooldajatel

oodata?

Väljatöötamisel on üle-eestiline hooldusvajaduse hindamise

süsteem, mille alusel hakkavad puuete ja tervisemuredega inimesed

saama integreeritud tervishoiu-, sotsiaal-, haridus- ja

tööturuteenuseid. Kuidas see kõik toimuma hakkab?

Kas muudatusi on oodata ka puudest tulenevate lisakulutuste

katmise süsteemis? Millised arengud toimuvad erihoolekandes?

Kas autistidele tekivad uued teenused? Mis saab rehabilitatsiooniteenustest?

Kas abivahendite süsteem rahuldab vajadusi?

Milline tulevik ootab eakate hooldust? Kui palju võib

omavalitsus küsida lähedastelt hooldusteenuste eest?

Konverents on tasuta. Registreerida saab aadressil www.ehol.ee, kuni

kohti jätkub. Kui soovite osaleda, aga takistuseks on bussi- või rongipileti

hind, pöörduge palun aadressil tiina.kangro@riigikogu.ee.

Oodatud on hooldajad ja hooldatavad, erialaspetsialistid, omavalitsuste

ja riigiametnikud jm valdkonnaga seotud huvilised.

EHOL-i aastakonverents

• Koht: Sokos Hotel Viru konverentsikeskus (Viru 4, Tallinn)

• Aeg: 19. mai kella 11–16.30

• Registreerimine: www.ehol.ee

Ilmub alates oktoobrist 2011

Väljaandja MTÜ Puutepunktid

Registrikood 80334985

A/a EE452200221053907379

E-post info@puutepunkt.ee

Tellimine www.puutepunkt.ee

© OÜ Haridusmeedia 2018

Peatoimetaja Tiina Kangro

Toimetaja Anne Lill

Kujundaja Heiko Kruusi

Keeletoimetaja Kaja Randam

Trükiarv 8900

Puudega laste vedu

pole raketiteadus!

Eelmises ajakirjas kirjutasime juhtumist, kus Tallinnas kadus sotsiaaltransporti pakkuva ettevõtte

väikebussist intervallhoiust koju sõitev autismispektri häirega 10-aastane poiss. Juhuslik möödakäija

leidis poisi sokkide väel Lasnamäe lumehangest ja kutsus politsei. Ema sai lapse kätte lastehaiglast.

Pealinna puudega laste vanemad

on koolibussides toimuva pärast

olnud mures juba mitu aastat. Nad

on kirjutanud kirju linna sotsiaalja

tervishoiuametile ning transporditeenust

pakkuvale AS-ile Termak.

Bussijuhi ülesanne on tagada transpordivahendis

kord ning abistada

ratastoolis kliente sisenemise ja väljumise

juures. Mida aga oskab või

suudab erihariduseta juht ette võtta,

kui koolis või lasteaias eripedagoogidegi

jaoks keerulise käitumisega

psüühikahäirega laps viisakalt

ei käitu?

Pärast 10-aastase Oskariga halvasti

lõppeda võinud juhtumit küsisime

Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuametis

puudega inimeste transporditeenuse

korraldamisega tegelevalt

vanemspetsialistilt Tiia Tiigilt

kommentaari, kas linnal on plaan,

kuidas sõite turvalisemaks muuta.

Selgus, et tema meile vastata ei

tohi ning küsimusega tuleb pöörduda

sotsiaalvaldkonna eest vastutava

abilinnapea Tõnis Möldre poole.

Möldrelt saimegi pressiesindaja

kaudu vastuse, kus sedastati, et

Tallinna linnavalitsus pole sotsiaaltransporditeenuse

korralduse valdkonna

osas ükskõikne, vaid vastupidi,

turvalisus peab olema alati tagatud.

Ta kinnitas, et juba on korduvalt

kokku saadud ja toimunud on

isegi suur ümarlaud, kus kaardistati

mõttetalgute meetodil sotsiaaltransporditeenusega

seotud probleemide

lahendusi viie (!) teema

kaupa.

Abilinnapea kinnitas, et sotsiaalasutuste

töötajatel on kohustus korraldada

klientide bussi minemine

ja bussist väljumine nii, et bussijuht

ei peaks jätma bussi järelevalveta.

„Lisaks arutame, kuidas tagada

rahututele või agressiivsetele lastele

võimalikult lühike ja vähe aega

nõudev sõit,“ kinnitas ta. „Võimalikke

lahendusi ja ideid on palju,

kuid kaalutakse põhjalikult, millise

variandiga edasi minna, et turvalisus

Tallinna liiniveoteenuse korraldusel

oleks alati tagatud,“ teatas Möldre.

Tartus lähtutakse lapsest

Selleks, et Tallinna linnajuhtidele

veel ideid anda, uurisime, kuidas

on puudega laste transport korraldatud

Tartus.

„Esiteks muidugi see, et sotsiaaltransporditeenuse

osutaja veendub,

et laps saab juhi abiga kas taksosse

või bussi ning suundub, vajadusel

taas juhi abiga, ka sihtkoha uksest sisse,“

rõhutas linna lastekaitseteenistuse

juhataja Heili Piho-Arna. Teiseks

selgitas ta, et käitumise eripäradega,

mitmikdiagnooside ja vaimupuudega

lastel on lapsevanemal võimalus

koos sotsiaaltranspordiga taotleda

sõidukis lapsele abiks tugiisikut.

„Lisaks, olenevalt lapse diagnoosist

ja tegelikust vajadusest valitakse

lapsele transporditeenuseks sobiv

sõiduk: invabuss, väikebuss mitme

lapse veoks või ka sõiduauto. Nii on

tagatud ka käitumisraskuste, füüsilise

kontakti või lärmi suhtes tundlikel

lastel individuaalse transpordi

võimalus kooli või raviasutusse

ilma, et neil tuleks kokku puutuda

ärritajatega, mis võivad vallandada

soovimatu käitumise,“ selgitas ta.

Samuti on vanemal võimalik lapsega

kaasa sõita ehk siis olla ise lapsele

saatja ning toetada ta turvalist

kojujõudmist.

„Lapse puudest tulenevad vajadused

ja kohandused kaardistatakse

koos vanemaga, mis tagab individuaalsetest

vajadustest tuleneva

sotsiaaltransporditeenuse osutamise

Tartu linna puudega lastele. Tuleb

rõhutada, et teenuse osutamine ongi

pidev koostöö lapsevanema, teenust

määrava spetsialisti ja transporditeenuse

osutaja vahel juba avalduse

saabumise hetkest. See tagabki

paindliku ja individuaalse lähenemise,

mis lähtub eelkõige laste vajadustest,“

võttis lastekaitseteenistuse

juht keerulise teema lihtsate sõnadega

kokku.

Ehk on sellest ka Tallinna suurtel

juhtidel õppida. Tiina Kangro

APRILL 2018 WWW.PUUTEPUNKT.EE EELMISEL AASTAL TOIMUS 5184 TÖÖÕNNETUST EHK 14 TÖÖÕNNETUST PÄEVAS.

APRILL 2018


4

TOETUSED

5

Lapsehoiukohtade

loomise toetamine

Eriilmeliste lapsehoiukohtade loomine vastavalt

piirkondade perede vajadustele, näiteks hoiukohad

erivajadustega lastele, ebastandardsetel kellaaegadel

töötavad hoiukohad või tööandja juures

asuvad hoiukohad.

• Taotlusvoor on avatud 25. aprillini.

• Välja jagatakse kuni 3 miljonit eurot kahe aasta jooksul.

• Toetust võivad taotleda omavalitsused, eraettevõtted,

valitsus- või riigiasutused.

• Materjalid on avaldatud kodulehel www.innove.ee.

RAHASADU

sotsiaalvaldkonnas

jätkub: ära

maga maha!

Pikaajalise

hoolduse reform

Möödunud aasta lõpus kiitis valitsus heaks hoolduskoormuse

vähendamise rakkerühma soovitused

hoolduskoormuse probleemi pikaajaliseks

lahendamiseks:

• Sotsiaalministeerium töötab tänavu välja kontseptsiooni

pikaajalise hoolduse süsteemis plaanitavate muudatuste

kohta ja esitab 2019. aastal valitsusele eelarvetaotluse

pikaajalise hoolduse reformi elluviimiseks.

• Sotsiaal- ja rahandusministeerium viivad läbi analüüsi

elanikkonna vananemise ja erivajadustega inimeste arvu

suurenemise mõjust kohalikele omavalitsustele. Sellest

lähtudes hakatakse edaspidi omavalitsustele rahalisi

vahendeid jaotama.

• Juba tänavu käivitas riik sotsiaalkindlustusameti kaudu

uue päeva- ja nädalahoiuteenuse raske ja sügava intellektipuudega

täisealistele, täisealise sügava puudega

pereliikme hooldajatele on tekkimas hoolduspuhkus

ning järgmisel aastal asutakse looma uusi hoolduskohti

dementsetele eakatele.

Vida Press

Sotsiaaltransporditeenuse

arendamine

Selle eesmärk on ühtlustada sotsiaaltransporditeenuse

osutamine ning laiendada ühildatud (nii

omavahel kui ka ühistranspordiga) sõitude osutamise

võimalust.

• Operaatorteenuse ja vedude hange. Sotsiaalministeerium

saadab aprillis ühistranspordikeskustele ning

Hiiumaale ja Saaremaale kirja, milles pakutakse võimalust

osaleda katseprojektis. Valitakse välja viis koostööpartnerit,

kes teevad koos ministeeriumiga hanke tänavu septembris.

Projekti eelarve on 7,5 miljonit eurot (lisandub

15% omaosalust).

• Iseteeninduskeskkonna arendamise hange, mille maht

on 500 000 eurot.

NB! Seoses tasuta maakonnaliinidega läheb liinivedu

odavamaks või hakkab toimuma tasuta. Sotsiaaltranspordi

juhuveo ja taksoteenuse eest on lubatud ka edaspidi

raha küsida.

Üürimajade rajamine

sotsiaalsetele sihtgruppidele

Üürimajade programmis saavad omavalitsused

taotleda toetust ka eakatele või puudega inimestele

mõeldud elamuüksuste rajamiseks.

• Kolme aasta jooksul panustab riik üürimajade programmi

60 miljonit eurot, millest 20 miljonit jagatakse välja

tänavu. Maksimaalne toetussumma ühele omavalitsusele

on 2,5 miljonit eurot (lisandub 50% omaosalust).

• Taotluste vastuvõtt kestab 2. aprillist 15. augustini.

• Omavalitsustele mõeldud elamufondi arendamise

investeeringutoetuse tingimustega saab lähemalt tutvuda

aadressil www.kredex.ee.

Töölesaamist toetavad

hoolekandeteenused

Aprillis avanevast taotlusvoorust jagatakse toetust

projektidele, mille siht on hoolduskoormuse

vähendamine ja töötamise toetamine, näiteks

koduteenuse, tugiisikuteenuse, isikliku abistaja

teenuse, päevahoiuteenuse ja intervallhooldusteenuse

arendamine ja osutamine.

• Taotlusvooru eelarve on 7 miljonit eurot (omaosalus

25%), projektide maksumus võib olla 50 000 – 500 000

eurot.

• Taotlusi saavad esitada omavalitsused ja maakondlikud

omavalitsusliidud.

• Lisainfo Innove kodulehel www.innove.ee.

Innovaatilised lahendused

sotsiaalvaldkonnas

Toetatakse uuenduslike sotsiaalteenuste ja toodete

arendamist ning kasutusse võtmist. Toetuste taotlemine

toimub kahes lõikes:

• Väiketoetusskeem esmaste ideede arendamiseks avaneb

tänavu mais, kus jagatakse välja 1 miljon eurot (kuni

6-kuuliste projektide maksumused 15 000 – 40 000 eurot).

• Põhitoetusskeem uudse toote, teenuse või idee piloteerimiseks,

arendamiseks ja rakendamiseks avaneb 2018. ja

2019. aasta sügisel, mille raames jagatakse välja 4 miljonit

eurot (kuni 12-kuuliste projektide maksumused 50 000 –

300 000 eurot).

• Taotlusvoorud kuulutab välja SA Innove.

• Lisainfo: www.innove.ee.

Üldhooldekodude energiatõhususe

parandamine

Projektis saavad omavalitsused taotleda toetust

oma hooldekodude energiatõhususe parandamiseks

või uute hoonete rajamiseks vanade asemele.

Vooru tingimusi töötatakse praegu alles välja,

taotlusvooru info avaldatakse rahandusministeeriumi

kodulehel www.fin.ee.

Vabatahtlike rakendamise

mudeli väljatöötamine

Mitmel pool Eestis viiakse läbi katseprojekt, mille

sihiks on arendada vabatahtlike rakendamist sotsiaalteenuste

osutamisel ning eakate ja erivajadustega

inimeste abistamisel.

• Pakkumiste tähtaeg oli tänavu 6. aprillil.

• Hanke võitjatele jagatakse 460 000 eurot projektide

läbiviimiseks kahes etapis ja kahe aasta jooksul.

• Hankes võisid osaleda kõik juriidilised isikud, sh kohalikud

omavalitsused (nõutav oli varasem vabatahtliku töö

kogemus).

Erivajadustega inimeste

kodude kohandamine

Omavalitsusi toetatakse erivajadustega inimeste

eluruumide (nii siseruumid kui ka hoonesse sissepääs)

kohandamise rahastamise juures. Kohandada

saab ka omavalitsusele kuuluvaid pindu.

• Jagamisele läheb kahe aasta jooksul ligi 10 miljonit

eurot proportsionaalselt puudega inimeste arvuga.

• Taotluste esitamise aeg on märts/aprill 2018.

• Täpsem info: www.fin.ee.

APRILL 2018 WWW.PUUTEPUNKT.EE ÜHEKSA INIMEST KAOTAS MULLU TÖÖÕNNETUSES ELU.

APRILL 2018


6 ELU LUGU

7

Haigus, millega SAAB ELADA

Kui fenüülketonuurik sööb tavapärast toitu, tekib tema

organismis aine, mis hakkab kahjustama aju ning põhjustab

vaimse ja motoorse alaarengu. Eluaegse eridieediga annab

seda ära hoida. Paraku ei saa fenüülketonuurikud Eestis

meditsiini- ja sotsiaalsüsteemilt piisavat abi ning väga suur

töö tuleb selliste laste tervise jaoks teha peredel endil.

Üheksa-aastane Mattias ütleb,

et tema lemmiktoit on praetud

pekk kurgi ja erileivaga.

Tavalist leiba ta süüa ei tohi. Ise valmistab

Mattias endale kõige meelsamini

burgerit. Seda teeb ta oma

erisaiast ning vahele paneb tomatit,

kurki ja dieetjuustu. Mattiasele

meeldib süüa teha. Võib-olla hakkabki

ta suureks saades kokaks,

nagu on ta isa Antti.

Kolmeaastane Dominic teatab

vanema venna juttu kuulates,

et tema sööb ainult oma saia,

oma leiba ja oma makarone. Kurki

ja banaani ka. Ja salatit. Seda toitu,

mida teised söövad, tema süüa

ei tohi, sest see teeb haigeks. Aga

kui haigeks jääd, hakkavad juhtuma

pahad lood: võetakse vereproovi ja

võib-olla tuleb isegi kiirabi. Seda

Dominic ei taha.

Erivajadustega laps!

Tervetele lastele ei suuda vanemad

vahel liigseid maiustusigi keelata,

aga üheksane Mattias ja kolmene

Dominic teavad täpselt, et enamik

toiduaineid nende suhu sattuda

ei tohi.

Diagnoositakse juba

sünnitusmajas

• Fenüülketonuuria on kõige sagedamini esinev pärilik

haigus Eestis, mis ravimata juhtudel põhjustab mõõduka

kuni raske vaimse arengu mahajäämuse.

• Haiguse korral on häirunud ühe toiduvalgust saadava

aminohappe fenüülalaniini ainevahetus. Organismis

kuhjuv fenüülalaniin tungib närvirakkudesse ja kahjustab

neid. Haiguse kiire avastamise korral ja spetsiaalset dieeti

järgides on võimalik kahjustusi täielikult vältida. Ranget

dieeti tuleb aga pidada kogu elu.

• Tänapäeval diagnoositakse fenüülketonuuria tänu sõeluuringutele

juba vastsündinueas ja vanemad saavad kohe

teada, kuidas last toita. Eestis alustati sõeluuringutega 25

aastat tagasi, 1993. aastal. Keskmiselt sünnib meil aastas

üks kuni kolm fenüülketonuuriat põdevat last.

Utnode pere mõlemad lapsed

põevad fenüülketonuuriat. Ema

Maarja ja isa Antti ei salga, et Mattiase

päriliku haiguse ilmsikstulek

oli neile kõva hoop. Eluks ajaks

kestma jääv ülirange ja suurte piirangutega

dieet, mis selle haiguse

korral on vältimatu, hirmutas.

Pealegi ei osanud nad esimest

last oodates pärilikku haigust isegi

mitte karta. Neil polnud aimugi,

et nad mõlemad on fenüülketonuuriat

põhjustava rikkis geeni kandjad.

Loodus on pärilikkusaine loonud

tagavaragarantiiga: iga geeni on

kaks koopiat ja pärilik haigus, näiteks

fenüülketonuuria, avaldub siis,

kui mõlemas on viga. Kui üks geenikoopia

on terve, teeb see vajaliku

töö ära ning haigus välja ei löö.

„Dominici oodates me aga juba

teadsime, et 25-protsendise tõenäosusega

sünnib ka teine laps haigena,

kuid sama suur oli lootus saada

täiesti terve laps – juhul kui ta pärib

meilt mõlemalt terved geenivariandid.

Kõige tõenäolisem ennustus,

tervelt 50 protsenti, oli aga see,

et laps pärib ühelt vanemalt terve,

teiselt rikkis geeni ning temastki

APRILL 2018 WWW.PUUTEPUNKT.EE 4058 TÖÖÕNNETUST LÕPPES TÖÖTAJA JAOKS KERGE KEHAVIGASTUSEGA.

APRILL 2018


8 ELU LUGU

9

saab, sarnaselt meiega, haigusgeeni

kandja. Läks nii, et ka Dominic on

fenüülketonuurik. Selle võrra muidugi

oli noorema pojaga kergem, et

me juba teadsime, mis haigusega on

tegu ning ka dieedi üksikasjad olid

selged,“ räägib Antti.

Mida tohib süüa?

„Mattiasega olime alguses tõesti

nagu siilid udus,“ jätkab Maarja.

„Kui laps magas, guugeldasin tundide

ja päevade kaupa: kust saab

tellida selle diagnoosiga inimestele

toodetavat eritoitu, milliseid tavatoiduaineid

ja mis koguses tohib

laps süüa, et vere fenüülalaniinitase

ohtlikult kõrgeks ei läheks. Ja kuidas

tagada kasvavale organismile

vajalikud toitained, kui ei tohi süüa

piimatooteid, liha, kala, muna ega

muid valku sisaldavaid toiduaineid,

näiteks ube-herneid, pähkleid ja

teraviljatooteid.“

Asja tegi eriti keerukaks see, et

Mattiasel, ja hiljem Dominicil, on

fenüülketonuuria haruldane vorm,

mille korral keha ei suuda sünteesida

üht elutähtsat koensüümi, biopteriini

(BH4).

Maarja räägib, et vaatamata rangele

dieedile jäi Mattias esimesel eluaastal

arengus maha. Ei olnud abi

füsioteraapiast ega muust. Mattias

sündis südasuvel, aga alles hilissügisel,

viiekuusena hakkas pead hoidma.

Pööramist-keeramist ega istuma

tõusmist ei tulnud ega tulnud.

Lisauuringutel selguski, et laps

põeb BH4-tundlikku fenüülketonuuriat.

Sel korral on abi spetsiaalsetest

ravimpreparaatidest, ainuke

probleem asja juures on see, et need

on üüratult kallid. Üks tablett maksab

25 eurot, aga Mattiasele läheb

praegu päevas neli tabletti, Dominic

võtab kaks. Õnneks haigekassa nüüd

juba kompenseerib seda ravimit, aga

esimestel aastatel toetas Mattiase ravi

Tartu ülikooli lastefond.

„Mis kõige tähtsam – neist tablettidest

on abi!“ ütleb Maarja. Mattias

hakkas seda ravi saama 10-kuusena

ja sestpeale pääses ta areng justkui

paisu tagant välja. Dominici sünni

järel oskasid arstid kohe BH4-

Isa Antti jälgedes on Mattiasest saanud tubli väike kokk. Pildil valmistab ta erimakaronidest

ja rohelisest kraamist pastarooga. Heiko Kruusi

uuringud teha ja beebi sai vajaliku

ravi õigel ajal peale.

Inimene harjub!

„Minul läks kartus, et me Mattiase

eridieediga hätta jääme, päris ruttu

üle,“ tunnistab Antti. „Ma olen

eluaeg armastanud süüa teha ja kui

meil oli käes info, missuguseid tavalisi

toiduaineid tohib laps lisaks eritoidule

süüa, olin kindel, et saan

hakkama. Fenüülketonuuriat põdeva

inimese menüü ei pea koosnema

üksnes keedetud erimakaronidest

ketšupiga, nagu mõnikord arvatakse,“

räägib ta.

Näiteks on fenüülketonuurikul

lubatud vähesel määral süüa isegi

seeni, kartulit ja riisi, piiramatult

aga kõiki puuvilju ja enamikku

aedviljadest, välja arvatud väga valgurikkad

oad-herned. „Aga tomat,

kurk, kaalikas, porgand, pastinaak,

bataat, eri liiki kapsad, fenkol, sibul,

küüslauk, kõikvõimalikud salatid,

spinat, paprika, baklažaan, kõrvits,

suvikõrvits – see on juba korralik

valik, millest saab valmistada maitsvaid

ja vaheldusrikkaid toite. Kui

on juures ka spetsiaalne dieettoidukraam,

saab kokku panna päris korraliku

menüü,“ kirjeldab Antti.

Ta toob näiteks, et isegi ahjuvorstikesi

saab väga hästi teha liha asemel

aedviljadest, kasutades siduva

ainena tärklist. Kui poiste erisai

mõnikord kõvaks läheb, teeb ta

sellest riivsaia, millega on hea katta

aedviljaga täidetud paprikad. Ahjus

küpsedes muutub riivsai paprikate

peal krõbedaks koorikuks, mis teeb

roa eriti ahvatlevaks.

Suppe ja pajaroogi ning pastakastmeid,

näiteks pekil põhinevaid,

võib aedviljast teha lõpmatus valikus.

Kartulipudru saab aga timmida

„kartulivaesemaks“, lisades sellele

kaalikat, peeti, spinatit või muud

aedvilja.

Krõbedad hinnad

„Nüüdseks oleme jõudnud sinnamaani,

et ei keeda kodus enam toitu

kümnes potis nagu alguses. Aedviljatoidud

on terviseks kõigile, ainult

meie Maarjaga võtame muidugi selle

kõrvale veel kas tüki kala või liha.

Kuigi, mis seal salata, oleme poiste

kõrval hakanud ka ise vähem liha ja

rohkem aedvilja sööma,“ ütleb Antti

naeratades.

Maarja lisab, et piirangutest hoolimata

on nad püüdnud poegi pisikesest

saati harjutada erinevate

Fenüülketonuurikud

ootavad

riigilt tuge

• Eestis elab ligikaudu 90 fenüülketonuurikut.

• Kui nad suudavad õige toitumisega

hoida oma tervise korras,

ei pea riik tegema kulutusi nende

raviks ja hooldamiseks.

• Küll tuleks tervishoiusüsteemil

tagada fenüülketonuurikutele sobivate

dieettoiduainete kättesaadavus

ja kompenseerida toitumisega

seotud ülemäärased kulutused.

maitsetega ning peavad oluliseks,

et taldrikul oleks alati koos mitut

värvi toidukraami. Ta rõõmustab,

et õnneks on söömisalased erivajadused

ühiskonnas tänapäeval juba

rohkem teada teema ning mõningaid

poistele sobilikke toiduaineid

saab osta ka tavalisest toidupoest.

Näiteks veganijuustu, kaerapiima

ja -jogurtit, riisinuudleid. Isegi üht

sorti gluteenivabad kaneelisaiad

ning paisutatud riisist, taimsest

kreemist ja marjatarretisest tort,

mille sajagrammises portsus leidub

vaid gramm valku, on fenüülketonuurikule

sobilikud.

Tõsi, dieettoiduained on tavalistest

mitu korda kallimad. Kümne

viiluga veganijuustu paki eest tuleb

välja käia ligi 4 eurot, kümme pisikest

kaneelisaiakest maksavad 5

eurot jne. „Oleme aga otsustanud, et

laste söögi pealt me kokku ei hoia,

pigem loobume ise lihast või muust

“Eritoitu tootvaid

tööstusettevõtteid tuleb

peredel ise mööda Euroopa

riike internetist otsida.

kallimast kraamist,“ jätkavad Mattiase

ja Dominici vanemad.

„Vahel küll poes vaadatakse, et

näe, noored inimesed, aga ei vaata

isegi kauba hinda, muudkui laovad

kärusse kallist kraami! Rääkimata

mangost või viinamarjadest, isegi

värske kurk on talvel ju väga kallis.

Pealegi ei osta me kunagi üht kurki,

vaid ikka kolm-neli korraga, sest

ühe neist söövad poisid pärast koju

jõudmist sekundiga ära. Aga kui lastel

on nende haiguse tõttu nagunii

paljud toiduained keelatud, püüame

siis vähemalt lubatu piires pakkuda

parimat, et söögist saadav toitainete

valik oleks võimalikult rikkalik.“

Maarja ja Antti räägivad, et suviti

on neil tavaks käia metsi pidi

ning varuda talveks sügavkülma

kukeseeni, maasikaid, mustikaid

ja murakaid. Marjad on tänuväärne

materjal smuutide tegemiseks,

näiteks koos kõrvitsa ja banaaniga.

Mattias ja Dominic söövad sügavkülmast

võetud marju hea meelega

ka niisama, maiustuseks.

Välismaalt tellimine

Fenüülketonuurikutele dieettoiduainete

hankimine on Maarja ja

Antti sõnul praegu kahjuks endiselt

sama keeruline nagu siis, kui

Mattias sündis. Tõsi, valik on üheksa

aastaga pisut laienenud. Makaronide,

jahu, küpsiste, piima ja

munapulbri kõrval saab nüüd tellida

mannat, leiba-saia, juustu ja

hommikusöögihelbeid. Aga eritoitu

tootvaid tööstusettevõtteid

tuleb peredel endistviisi ise mööda

Euroopa riike internetist otsida ja

tellimused omal käel teha.

Kui meil Eestis on ligi 90 diagnoositud

fenüülketonuuriaga inimest,

pole ilmselt mõeldav, et mõni kohalik

ettevõte hakkaks neile kohapeal

eritoiduaineid tootma. Aga nende

toodete Eestisse toomise võiks riik

küll ära korraldada. Samuti luua

süsteemi, kuidas igapäevane erileib

ja eripiim haigust põdevate inimesteni

jõuaks.

Utnod tellivad üks-kaks korda

kuus toidukraami Poolast. Koos

teiste peredega tehakse vahel ka

ühistellimusi, sest nii on säästlikum.

Mõni aasta tagasi vedas Antti

iga suurema tellimuse saabumise

järel ise toiduainete kaste mööda

Tallinna linna fenüülketonuurikutele

laiali.

„Kõigil põdejatel polnudki autot,

et kastidele-karpidele järele sõita,

ning paljudele käis ka üle jõu internetis

võõrkeelsete tellimuste vormistamine.

Ma olin hea meelega

saatusekaaslastele abiks. Seda ühelt

poolt. Teiselt poolt jälle tekkis küsimus,

kas ma eraettevõtjana peaksin

ikka tegelema sellega, mis võiks olla

riiklikult korraldatud? Täpselt veerand

sajandit uuritakse ju kõiki Eesti

vastsündinuid fenüülketonuuria

suhtes, see ka maksab midagi. Aga

kui haiguse selgumise järel jääb lapse

erivajadusega toimetulek ikkagi

tervenisti pere õlgadele ning riik

appi ei tule, ei ole see minu meelest

küll õige,“ leiab Antti. Ta rõhutab

veelkord, et lisaks tellimise keerukusele

on probleemiks nende toiduainete

väga kõrge hind.

Ametnikud ei mõista

„Meie ühing on käinud sotsiaalministeeriumis

ja riigikogu sotsiaalkomisjonis

ettepanekutega, et riik

võiks meie laste eritoitu mõningases

mahus kompenseerida. Me ei räägi

sellest, et see peaks kätte tulema

päris tasuta. Aga kui terve inimene

maksab makaronipaki eest 59 senti,

võiks haige saada oma dieetmakaronid

kätte sama hinnaga, mitte kümme

korda kallimalt,“ jätkab Antti.

Ta möönab, et väike edasiminek

siiski on olnud, sest nüüd hüvitab

haigekassa vähemalt paljudele

fenüülketonuurikutele valgupuuduse

kompenseerimiseks eluliselt vajalikku

valgujooki. Varem tuli peredel

ka valguhüdrolüsaat välja osta oma

raha eest.

Antti rehmab käega, et on juba

lootust kaotamas, et mõni ametnik

või poliitik suudaks üldse söömisalastest

erivajadustest aru saada.

„Vastuseks kuuled aina, et dieet

on igaühe vaba valik! Ometi nad ju

peavad teadma, et fenüülketonuuria

korral on eridieet vältimatult vajalik

APRILL 2018 WWW.PUUTEPUNKT.EE TÖÖÕNNETUSTES SAI EELMISEL AASTAL RASKE KEHAVIGASTUSE 1117 TÖÖTAJAT.

APRILL 2018


10 ELU LUGU

11

abinõu, et laps normaalselt areneks.

Varasemal ajal, kui haigust veel ei

tuntud ja fenüülketonuuria põdejad

sõid halba aimamata tavatoitu, sattusid

nad juba noores eas hooldekodusse

ning jäid elu lõpuni riigi ülalpeetavateks.“

Ta nendib: „Üksnes poiste piima

ja leiva peale läheb meil 230 eurot

kuus. Kõigi eritoiduainete peale

kokku kulub 400–500 eurot. Lisame

siia veel kõik kallid tavatoiduained,

siis ületab toidukulu meil igasugused

normaalsuse piirid.“

Ühiskondlik suhtumine

Mattiase ja Dominici vanemad

on siiski lootusrikkad. Varem või

hiljem peavad koolitoidu valmistajad,

samuti kohvikud-restoranid

leppima sellega, et kõik lapsed ning

samuti kõik täiskasvanud pole terved

ja mõned neist vajavad dieettoitu.

„Olen ise Tallinna kesklinnas

asuva bistroo Antti’s Lunch omanik

ning meilt ei pea küll ükski inimene

tühja kõhuga ära minema. Meil

on pakkuda veganite menüü, gluteenita

ja laktoosita toite ning muidugi

ka fenüülketonuuria põdejad

leiavad endale sobiva valiku,“ räägib

Mattiase ja Dominici isa.

Kohviku loomise mõte oli tal juba

noorest peale. Kui viimaks võimalus

avanes, oli tal fenüülketonuurikust

lapse vanemana pilt silme ees, et ka

söömisalaste erivajadustega inimeste

peale tuleb mõelda. Ta ütleb, et

Töötoad „Toit kui ravim“

poisid on pärastlõunati sageli tema

juures bistroos ja tal on alati käepärast

aedviljaroog või salat, mida

Mattias ja Dominic vabalt kas või

pesukausitäie korraga kinni pista

tohiksid, kartmata tervisele liiga

teha.

„Samas on veel üks probleem selles,

et sedalaadi dieettoit ei püsi kuigi

pikalt kõhus,“ jätkab ta. „Näen

seda oma silmaga iga päev. Juba

tund pärast söömist on poisid uuesti

näljased. See ongi põhjus, miks on

nii tähtis, et nad saaksid ka väljaspool

kodu – koolis-lasteaias ja toitlustusasutustes

toitainerikast sööki.“

Muidugi on ühiskonnas arusaamad

ka pisitasa muutunud. „Enam

ei vaadata ju imeliku pilguga, kui

klient toitu tellides uurib, kas selle

valmistamisel pole kasutatud võid ja

piima, ega roog muna ei sisalda jms.

Veel mõned aastad tagasi kiputi seesuguse

uurimistöö peale enamasti

nina kirtsutama,“ lisab ta.

Eks sellega juhtub ka kentsakaid

lugusid, naerab ta: „Suvel läksime

Lõuna-Eestis ühte pubisse sööma.

Otsisime menüüst poistele sobivat

rooga ja leidsime frikadellisupi

– juhul kui sellesse frikadelle ei

panda! Tellisimegi siis frikadellisupi

ilma frikadellideta. Ja siis toodi meile

lauale kausid, mis olid sõna otseses

mõttes täidetud frikadellidega.

Ju võeti meie soovi saada frikadellisuppi

ilma frikadellideta irooniana.“

Anne Lill

SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond rahastab ka tänavu Eesti

Fenüülketonuuria Ühingu korraldatavaid töötube, kus pakutakse selle

diagnoosiga lastele ja nende peredele regulaarselt spetsialistide nõu

ja tuge, et suurendada nende toitumisalast teadlikkust ja oskusi ning

jagada omavahel kogemusi. Oodatud on kõik, kes teemaga seotud!

Samuti võib lastefondilt küsida toetust vitamiinide, toidulisandite

jm vajaliku ostmiseks fenüülketonuuria ja galaktoseemia diagnoosidega

lastele.

Fenüülketonuuria ühing on üle-eestiline vabatahtlik ühendus, kes

toetab fenüülketonuuria ja galaktoseemia diagnoosiga lapsi ja nende

lähedasi.

Uuri lähemalt www.lastefond.ee ja www.pku.ee.

Kas kool ja

lasteaed

peavad

pakkuma

eritoitu?

“Septembris küsiti

meilt: miks te ei võiks ise

lapsele lõunasööki kooli

kaasa panna?!

Suureks murekohaks on Mattiase

ja Dominici vanemate meelest

fenüülketonuurikutest laste

toitlustamine koolis ja lasteaias.

„Ilmvõimatu selle korraldamine

ju ei tohiks olla. Ja Mattiase

lasteaiaajast on meil ka üks

hea kogemus. Poiss käis Merivälja

lasteaias, kus tehti toitu oma

köögis. Meil oli tarvis vaid kokatädile

dieedi üksikasjad ära seletada,

vajalikud eritoiduained

kohale viia ning asi laabuski,“

meenutab Maarja.

Kui Mattias valmistus sügisel

Viimsi kooli minema, palusid

vanemad vallalt juba maikuus

ümarlauda, kus lisaks neile

ja valla esindajatele osaleks toitlustusfirma,

kes valmistab süüa

Viimsi koolidele ja lasteaedadele.

„Arutelu oli asjalik, sai ilusti

kokku lepitud, et toitlustaja teeb

endale asjad selgeks ja leiab võimaluse

eritoitu valmistada. Pakkusime

ise taas, et võime eritoiduaineid

ise kohale viia ja vajadusel

lisakulutused kompenseerida,

ning küsisime, kas vald

oleks nõus toetama meid dieettoiduainete

ostmisel. Sest kui

kõigile lastele on koolitoit tasuta,

siis miks mitte ka erivajadustega

lapsele? Olime lootusrikkad, aga

septembris küsiti meilt: miks te ei

või ise lapsele lõunasööki kooli kaasa

panna?!“ ütleb Antti nördinult.

„Mis meil siis üle jäi! Tõusin igal

hommikul kell kuus, et Mattiasele

koolitoit valmis keeta. Lapse ranits

läks toidukarbi ja piimapaki jagu raskemaks,

aga lahenduseta jäi ka küsimus,

kes talle toidu õigel ajal soojaks

teeb. Ei saa ju panna seitsmeaastasele

vastutust leida söögivaheajal kuskilt

keegi, kes soojendab pajaroa või supi

üles,“ jätkab Maarja.

Jätkame teerajamist

Mitu korda juhtuski, et toit jäi

soojendamata, ning õhtul tõi Mattias

täis karbi koju tagasi. Kord jälle

läks boršikarp ranitsas lahti, nii

et õpikud-vihikuid said punaseks.

Samas, kui laps oli söömata, oli aju

toitainetenäljas ning siis ei tulnud

ka õppimisest midagi välja.

Pool aastat hiljem nõustus toitlustaja

tegema poisile koolilõunaks ja

ooteks taimetoitu. Paraku tekkis ka

sellega vahel probleeme. „Näiteks kui

Mattias saab lõunaks kartuli-lillkapsarooga,

mis siiski sisaldab fenüülketonuuriku

jaoks liiga palju valku,

peaks järgmine eine olema nullvalguga.

See eeldaks eritoiduaineid.“

Dominici lastaiatoiduga on aga

praegu nii, et Maarja vaatab igal

hommikul asutuse kodulehelt, mis

menüüs on, ning helistab õpetajatele,

mida võib lapsele taldrikule tõsta

ja mida mitte.

Utnod üritavad siiski läbirääkimisi

koolitoitu tegeva firmaga jätkata.

Antti ja Maarja on toonud eeskujusid

mõnede teiste lasteasutuste

menüüdest, mis on kokku pandud

fenüülketonuuriaga lastele. „Üks

selline on näiteks Kohila kool,“

räägib Maarja. „Seal koostab tervishoiutöötaja

fenüülketonuuriat

põdevale lapsele kuueks nädalaks

ette täisväärtuslikku toitainevalikut

pakkuva menüü – hommikusöök,

lõuna, oode –, vald ostab vajaliku

toidukraami ning perel pole vaja

lapse koolitoidu pärast muretseda.“

Dominic vennakese

valmistatud

erimakaronidest

rooga maitsmas.

Tema jaoks on

elu lihtne: temal

ja vennal on oma

toidud.

Heiko Kruusi

Maarja Utno: lapsed

peavad tundma oma

haigust

Oleme poistele päris pisikesest peale selgitanud, mis haigus on

fenüülketonuuria, miks see tekib ja mis juhtub fenüülketonuuriat

põdeva inimesega siis, kui ta sööb tavalist toitu. Tänu sellele

pole neil tekkinud ahvatlust näiteks lasteaias või koolis teistele lastele

pakutavat toitu isegi mitte huvi pärast proovima hakata.

Meil on kodus alati ka musta leiba, kala, liha ja muid tavalisi toiduaineid,

mida Mattias ja Dominic ei tohi süüa, kuid meie Anttiga tohime,

sest me ise ei ole haiged ega pea dieeti järgima. Poisid suhtuvad sellesse

õnneks täiesti rahulikult: nad teavad, et see ei ole nende toit. Mattiasele

küll väga maitseb must leib ja mõnikord ta pistab ka killukese leiba põske.

Sellest killukesest veel suurt häda ei sünni ning poiss teab, et viilude

kaupa ta leiba süüa ei tohi, ning seda ta ka ei tee.

Leiame, et lapsed peavad tundma oma haigust. Siis nad oskavad ka

eakaaslastele seletada, miks nemad söövad söögivaheajal teistsugust toitu.

Tore, et isegi kolmeaastane Dominic oskab juba vastata rühmakaaslaste

küsimusele, miks tema kohupiima või kanakastet ei söö: mina söön

oma toitu, sest mul on fenüülketonuuria!

Väga toredad ja kasulikud ettevõtmised on lastefondi toidupäevad,

millest võtavad paljud fenüülketonuuriat põdevad inimesed koos perega

osa. Nõustamiste ja dieettoitude valmistamise töötubade kõrval on

seal hästi oluline haigete, nii suurte kui ka väikeste, samuti nende perede

omavaheline suhtlemine. See on väga motiveeriv. Mattiasele näiteks

varem ei maitsenud toores suvikõrvits. Aga toidupäevadel seletas üks

temaga sama vana poiss Mattiasele suure põnevusega, et suvikõrvits on

väga mõnusa maheda maitsega ja hamba all krõmpsuv aedvili just toorelt.

Reklaam toimis ning nüüd krõmpsutab ka Mattias isukalt toorest

suvikõrvitsat. Maarja Utno

APRILL 2018 WWW.PUUTEPUNKT.EE TÖÖÕNNETUSTE TÕTTU VÕETI MULLU 7464 TÖÖVÕIMETUSLEHTE.

APRILL 2018


12

SOTSIAALTÖÖ

13

Aitäh, et te olemas olete,

te olete mu elu

rõõmsamaks muutnud!

Pille Krause meelest on

sotsiaaltöö üks põnevamaid

erialasid üleüldse, sest valdkond

on nii lai ja kõikehõlmav

nagu elu ise.

„Sotsiaaltöö eriala lõpetaja võib

valida töö kas puudega laste või täiskasvanutega,

vanemliku hoolitsuseta

lastega, elu hammasrataste vahele

jäänud noortega, eakatega, olla abiks

rasket haigust põdevatele inimestele

või ka näiteks seadusega pahuksisse

sattunutele,“ loetleb Pille (33) selle

eriala võimalusi. Ta ise alustas just

viimasena nimetatud valdkonnast.

„Lõpetasin gümnaasiumi ja

tegin seejärel läbi aastase kutseõppe

vanglaametniku erialal. Pärast

seda asusin vanglaametnikuna tööle

Viljandi noortevanglas,“ alustab

ta oma loo jutustamist. Tookordse

valiku taga oli mitu põhjust.

„Mulle meeldib kord ja distsipliin

ning vanglatöös on need kaks

tähtsal kohal. Meeldis ka mõte, et

saan tööd tehes vormi kanda. Ja mis

kõige tähtsam, selline valik oli kõva

väljakutse: ma kas ujun või upun.

Sain hakkama ja see oli toekas elukogemus

edaspidiseks,“ räägib ta

ning lisab, et eks teda kui verinoort

ja kogenematut ametnikku püüti

muidugi vanglas esiotsa ka proovile

panna. „Näiteks paluti mul sigarette

ja muud sellist sisse tuua. Ma ei

andnud järele ja siis lõppesid väljapressimised

kiirelt.“

Vanglatöö ohtude koha pealt tunnistab

Pille, et 18-aastasena ei osanud

ta nende olemasolu isegi teadvustada.

Teda ei heidutanud seegi, kui praktika

ajal Tallinna eeluurimisvanglas

üks kinnipeetav teda ühemõtteliselt

ähvardas: ära loodagi, et sa mu

käest pääsed! Põhjuseks ikka seesama

pealekäimine, et homme tööle tulles

tood mulle seda, teist ja kolmandat.

Tahtsin ka seda õhinat

Heiko Kruusi

Mõne aja pärast otsustas Pille

minna sotsiaaltööd õppima. Mitu ta

tuttavat õppis sel ajal Tallinna pedagoogilises

seminaris ja Pille kuulas

alati kadedusega, millise õhinaga

sõbrannad õpingutest ja praktikal

käimisest rääkisid.

Diplomitöö pedagoogilises seminaris

tegi Pille noorte kuritegevusest.

Pärast diplomi saamist jätkas

ta oma endises töökohas Viljandi

noortevanglas. Sedapuhku juba sotsiaaltöötaja

ametis, kus tema tööks

sai seaduste ja ühiskondlike normidega

pahuksisse sattunud noorte

toetamine uue eluraja leidmisel.

„Aga siis noortevangla likvideeriti

ja mul tuli endale uus töökoht otsida,“

jätkab Pille.

Järgmisena asus ta sotsiaaltöötaja

ametisse Viljandi haigla laste

ja noorte psühhiaatriaosakonnas.

„Enamik selle osakonna patsiente

oli saadetud meie juurde uuringutele.

Lasteaias või koolis olid tekkinud

probleemid ning laps tuli meile

uurida ja hinnata, kas ta vajaks ravi

või saab teda aidata muul moel. Sotsiaaltöötajal

tuli teha väga palju võrgustikutööd:

suhelda lapsevanemate,

kooli, kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajate

ja muidugi haigla

oma töötajatega,“ kirjeldab ta.

Juba noortevanglas töötamise

ajast teadis Pille, et väga paljud

noorte käitumishäired ja sotsiaalne

toimetulematus saavad alguse

sellest, et peres pole suhted paigas.

Näiteks ei saa laps piisavalt tähelepanu,

sest vanemad on oma tegemistega

või endaga liialt hõivatud.

Sageli ei tihka või ei oska vanemad

ka esimeste probleemide tekkides

abi otsima minna, sest probleeme ei

tunta ära, nende olemasolu ei tunnistata.

Või siis kardetakse näida

saamatute vanematena.

Pille tööks jäi viia lapsevanematega

läbi keerulisi arupidamisi ja läbirääkimisi.

Ta veenis emasid-isasid,

et muredest rääkimine ja abi otsimine

pole häbiasi, vaid esimene samm

muredest ülesaamisel ja lapse abistamisel.

Kõige halvem on, kui abi

jääb küsimata, sest laps ju kannatab.

Rõõm teiste aitamisest

Pille jaoks oli haigla sotsiaaltöö

väga huvitav ja see laiendas silmaringi.

Esialgu tuli uuel töötajal küll

vaat et igal õhtul internetis istuda, et

endale diagnoose ja meditsiinitermineid

selgeks teha. Selleks, et järgmise

hommiku koosolekul meedikute

jutust üldse aru saada.

Ta tunnistab, et ehmatavaid seiku

tuli selleski ametis aeg-ajalt ette.

Paljud lasteosakonna patsiendid

olid ravil depressiooniga, sagedased

olid enesevigastamised.

„Üks noor tüdruk tõmbas mingi

terava esemega minu nähes käe

randmest küünarnukini lõhki. Ta

teadis, et ma kardan verd, ja see oli

tema omamoodi protest selle vastu,

et ma püüdsin temaga ta probleemidest

rääkida. See oli, jah, natuke

kõhedust tekitav juhtum. Aga pärast

tüdruk palus vabandust ja ma loodan,

et sain teda aidata. Kõige suurem

võlu sotsiaaltöötaja ametis ongi

see, kui saad hätta sattunud inimest

aidata,“ jätkab ta.

“See oli tema protest

selle vastu, et ma püüdsin

temaga ta probleemidest

rääkida.

Viljandi haiglas oleks Pille töötanud

ilmselt senini, aga pärast kolme

aastat ametisolekut saabus naise ellu

muutus: ta abiellus ja koos abikaasaga

kolis ta elama Paidesse. Pille ei

varja, et esimesed kuud uues elukohas

olid keerulised. Kõnnid mööda

uue kodulinna tänavaid ja tundide

jooksul ei ole põhjust kedagi teretada,

sest ees pole ainsatki tuttavat.

Esialgu ei osanud Pille end kuhugi

tööle pakkudagi. „Siis aga leidsin

töötukassa kodulehelt Paide

sotsiaaltöökeskuse tööpakkumise.

Kandideerisin ja mind võetigi tööle,“

jätkab naine.

„Alustasin madala läve keskuses,

kus antakse abi ja tuge neile,

kes on kimpus narkootikumide ja

alkoholiga. Peatselt aga pakuti mulle

erihoolekande tegevusjuhendajakoordinaatori

ametikohta. Sestpeale

töötasingi kolm aastat psüühiliste

erivajadustega inimestega päevakeskuses

ja toetatud elamisel olevate

klientidega. Paide sotsiaaltöökeskuses

oli väga tore kollektiiv, töö oli

suurepäraselt korraldatud, süsteem

toimis igas lülis ja ka valdkond pakkus

minu jaoks uusi väljakutseid,“

kiidab Pille.

Ta ütleb, et just töö kaudu sai ta

tuttavaks ka paljude kaaslinlastega

ning enam polnudki ta linnas kõndides

võõras, keda keegi ei tunne

ning kes ise kedagi ei tea.

Oma ühingu sünd

Pille naerab, et tema karjääri näibki

olevat sisse programmeeritud

kolmeaastane tsükkel. Kolm aastat

vanglas, kolm aastat haiglas ning

kui saabus kolmas tööaasta Paide

sotsiaaltöökeskuses, tekkis tal koos

kolleeg Evelin Koriga mõte asutada

ise sotsiaalteenuseid pakkuv mittetulundusühing.

APRILL 2018 WWW.PUUTEPUNKT.EE HAIGEKASSA TASUS TÖÖÕNNETUSTEGA SEOTUD HAIGUSLEHTEDE EEST 4,4 MILJONIT APRILL 2018


14

SOTSIAALTÖÖ

MTÜ Me Hoolime Sinust registreeriti

poolteist aastat tagasi, tegutsema

hakati aasta hiljem. „Esimesena

asusime pakkuma toetatud elamise

ja igapäevaelu toetamise teenust.

Tänavu veebruarist võtsime

Euroopa sotsiaalfondi rahaga ette

ka lapsehoiuteenuse sügava ja raske

puudega lastele. Teenuste osutamiseks

on meil koostööleping Paide

linna sotsiaaltöökeskusega,“ räägib

Pille.

Ta kirjeldab, et toetatud elamise

teenusel olevate klientidega tegelevad

nad seaduse järgi kaks tundi

nädalas, igapäevaelu toetamist

pakuvad vähemalt neli tundi kuus.

„Aga igal võimalusel püüame teenust

osutada seadusega ette nähtud

miinimumist rohkem,“ ütleb ta.

„Inimesed, nende vajadused ja olukorrad

on muidugi erinevad.“

Pille tunnistab, et ühingu praegused

kliendid on tegelikult üsnagi

iseseisvad inimesed, kes vajavad

oma napivõitu sotsiaalsete oskuste

tõttu siiski kõrvalabi näiteks raha

kasutamise planeerimise, dokumentide

vormistamise või mõne

olulisema otsuse tegemise juures.

„Osa neist on ka kergema vaimse

puudega ning neile on koju külla

saabuv sotsiaaltöötaja ühtlasi tugiisik,

kellega oma rõõme või muresid

jagada. Kellega kas või natuke juttu

ajada,“ jätkab Pille.

Ta lisab, et sellised inimesed võivad

oma elu praktilise poolega üsna

hästi hakkama saada, aga nad on

väga üksildased, kuna kogukonnas

ei võeta intellektipuudega inimesi

ikka veel kuigi meelsasti omaks.

Ta toob näiteks ühe neljakümnendates

naise, kel on küll täiskasvanud

tütar, aga tütar elab eemal ega taha

eriti emaga suhelda. „Alati kui me

töökaaslasega selle naise juurest ära

“Usun, et vabaühenduste

roll sotsiaalteenuste

pakkumisel

lähiajal järjest kasvab.

APRILL 2018

minema hakkame, ütleb ta meile:

aitäh, et te olemas olete, te olete mu

elu rõõmsamaks muutnud! Meile

sotsiaaltöötajatena on selline hetk

tõeline eduelamus!“

Sotsiaaltöö vajab partnereid

Pille Krause

on kindel, et

Eestis ootavad

sotsiaaltööd

ees suured

muutused. Ta

usub, et vabaühendused

saavad siin

suureks abiks

olla. Heiko Kruusi

„Kliente külastame nende kodus,

aga ühingu asjaajamine käib kodukontoris,

mis annab suurema vabaduse

oma aega planeerida. Nii on ka

mugavam ja kellast kellani kohaloleku

pinget pole. Kodukontoris ei

pea keegi laua taga istuma lihtsalt

sel põhjusel, et tööpäeva lõpuni on

veel veerand tundi aega,“ kirjeldab

Pille oma uue töövormi eeliseid.

„Pealegi on sotsiaalhoolekanne

muutustes,“ jätkab ta. „Kohalikud

omavalitsused saavad kohustusi

juurde. Teenuste pakkumiseks

tuleks linna- või vallaametnike hulka

kasvatada või siis uusi allasutusi

rajada. Samas oleks ju mõistlik teha

koostööd vabakonnaga, mittetulundusühingutega

ning anda hangete

alusel teatud teenuste osutamine

neile.“

Just sellisel alusel nende ühing

töötabki. „Mina usun küll, et vabaühenduste

roll sotsiaalteenuste pakkumisel

lähiajal järjest kasvab. See

on praktiline ja ökonoomne lahendus.

Samuti saavad ühingud muutunud

olukorras või uute võimaluste

tekkimisele paindlikult ja kiiresti

reageerida,“ arvab Pille, kes kavatseb

sotsiaalvaldkonda tegutsema

jäädagi. Anne Lill

WWW.PUUTEPUNKT.EE


ISSN 2228-1312

SAAJA AADRESS:

900 5025 5 €

900 5100 10 €

900 5500 50 €

Tee üks ülekanne.

Tee üks annetus.

Annetus puuetega lastele, kellele erinevad arendavad teraapiad

võivad täiesti uue elukvaliteedi anda.

Mine üleannetus.ee

KUI SAAD AIDATA.

Või kui tead kedagi,

kes saab:

MTÜ Puutepunktid

arveldusarve EE452200221053907379

MTÜ Puutepunktid on

riiklikus tulumaksusoodustusega

mittetulundus

ühingute ja sihtasutuste

nimekirjas.

Seda ajakirja toetasite teie!

Kaja Linder, Lea Kallas, Didar Sofri, Hilje Lember, Lilia Tihane, Aet Urbas, Siiri Kastepõld, Mari

Peets, Mari Selirand, Jane Mõtsar, Karin Kuusik, Merle Lints, Siiri Klasberg, Ülle Väina, Maris

Luik, Tarmo Leheste, Sigrid Kristin, Helju Volmer, Kristina Alunurm, Küllike Lain, Merike

Toomet, Lenne Rätsep, Jaanika Hanschmidt, Ere Tött, Svea Auväärt, Larissa Jarada Svjatoslava

Legitševa, Maarja Helimets, Kristel Jõksi, Maria Praats, Raili Veskilt, Ulvi Mellis, Karolina

Antons, Sander Saat, Kalev Märtens, Evelin Peda, Krislin Padjus, Karmo Kuri, Ketlin Ravel, Heldi

Käär, Carmen Masing-Jugaste, Heili Talts, Anne-Mari Rebane, Alo Suursild, Chris-Helin Loik,

Johanna Kraas, Karin Luik, Kreet Ojamets, Merle Aas, Anu Mõlder, Julia Abiševa, Ande Etti,

Imbi Suun, Ursi Joost, Minija Pääslane, Harri Taliga, Tiina Koskinen, Raplamaa ATH Ühing ja

MTÜ Spordiklubi Meduus. Teie annetustest kogunes ajakirja valmimiseks ja lugejateni toimetamiseks

744,50 eurot. Väga suur tänu kõikidele!

Ajakirja

väljaandmist

toetavad ka

More magazines by this user