Märt Sults / Ajaleht 2018

Sults

Märt Sults • Lasnamäe-Pirita-Kesklinn

SULTS

ÕIGLANE

RIIK KÕIGILE, KA SINULE!

www.sults.ee

Märt Sults

KAINE MÕISTUS TALLINNA

LINNAVOLIKOGUS JA RIIGIKOGUS

SULTS RASKEID OTSUSEID

EI KARDA

Märt Sults • Lasnamäe-Pirita-Kesklinn

20 AASTAT

KOOLI DIREKTOR

JA 4 AASTAT

RIIGIKOGU LIIGE

SPORT JA MUUSIKA AITAB

TUGEVDADA VAIMU


2

ÕIGLANE RIIK KÕIGILE, KA SINULE!

www.sults.ee

SUREMATU SULTS

Märt Sultsi väsimatu jõu allika

näide oleks: 21-aastaselt juhtunud

raske õnnetus, mida mees

ise imeks nimetab. Ta kukkus

õnnetult 8-ndalt korruselt alla,

murdis ainult vaagnaluu, kuid

paranes hiljem täielikult. Märt ise

ütleb: ”See oli ime, mind ei jäetud

ilmaasjata ellu, mulle anti teine

võimalus,mul on oma missioon

siin täita ja seda ma olen ka iga

jumala päev teinud. See, mida ma

teen, see ongi mu elu mõte ja see

kaitseingel, või ükskõik kuidas

me teda nimetame, ei lase mul

sellelt teelt kõrvale minna.”

Intervjuu Sultsiga

– Räägi Märt, sa oled elus paljude erinevate

asjadega tegelenud?

– Tegelen ainult ühe asjaga - inimesega

ehk tulevikuga. Lõpetasin kaks korda Tartu

Ülikooli. Realistliku mõtlemise omandamiseks

lõpetasin esmalt keemia teaduskonna, seejärel

Psühholoogia, et õppida tundma inimest.

Kolmandal kursusel keemiat õppides, ütlesin

kaaslastele, et hakkan õpetajaks, vaadati mulle

otsa kui hullule. 1984. astast olen seda asja

teinud vahetpidamata. Ainult kaks ja pool

aastat töötasin erasektoris. No kuidas sa siis

said koolis töötada 75-rublase palga peal, kui

teised kohvritega Venemaalt raha koju vedasid.

KASS,KES KÕNNIB OMAPÄI

Planeerisin ennast 1995. aastal Kopli

Kunstikooli direktorina tööle kolmeks kuni

viieks aastaks, olin aga hoopis 20 aastat

koolis direktoriks, ma ei arvestanud sellega,

et muudatusi Eestis teostada on väga raske

ning aeganõudev, väga sihikindel ning valulik,

tegevus. See näitab, kui aeglaselt Eesti muutub,

kui üldse muutub, ma üritan kogu aeg.

LOOSUNGITEST KÕHTU TÄIS EGA

RAHVAST HARITUD EI SAA

Meie linn ja riik elab nelja-aastaste tsüklite

kaupa, inimese peale mõeldakse võib-olla

kaks aastat sellest, kui niigi palju. Ma võiks ju

öelda, et mul on mõte, hakata teivashüppajaks

ja hüppan viie aasta pärast 7 meetrit, see

aga on jama. Kuid riigitegelaste/linnaisade

lubadused on praegu enamjaolt samas

kategoorias.

Ainus asi, mida me toota saame, on haritud

inimene. Ainus asi, mida müüa saame, on

meie haritus ja geograafiline asukoht.

See on jaapani mõte, et ükski idee pole

liiga loll, et seda ei võiks arutada. Kui mõte

on natukenegi seeditav, siis inimesed tulevad

kokku ja räägivad. Kui mõte on hea, tuleb riik

ja linn oma toega appi ja tehakse mõte teoks

.Meil sellist suhtumist paraku pole.

Sa pole poliitikas võõras?

Ma olen eesliinil 24h ööpäevas. Esimene

pikett, mis Tallinna tehti, oli Tallinna Kunstigümnaasium

pikett. Kui Lang tuli abilinnapeaks, võttis

ta linna poolt eraldatud investeeringute raha

Kopli koolilt ära. Tallinna Kunstigümnaasium,

mina eesotsas ja kõik õpilased nagu pardipere

järel, marssisime Koplist linnavolikogu ette ja

laulsime Langile, kes oli siis abilinnapea, et

anna meile planeeritud investeeringute raha

tagasi: rahadest ilmajäämise tõttu kestis

kooli remont 16 aastat. Mäletan, et väljas oli

kohutavalt külm. Oli novembrikuu, me laulsime

poolteist tundi eesti rahvalaule, näpud olid

kitarri külge ära külmunud, mängisin piketi

lõpus ainult c-duuri.

Võidelda ei karda!

– Pärast seda läksid ise linnavolikokku?

– Kõigepealt astusin ise Keskerakonda,

kandideerisin volikokku ja osutusin valituks

- siis sain lõpuks terve kooli jaoks vajaliku

investeeringute raha ka ära tõestatud. Ma

olin 38-aastane - viis aastat olin olnud juba

Kopli kooli direktor, raha oli eraldatud juba

varem, kuid siis volikogu otsustas, et ei anna.

Fraktsioon arvas, et Sults pidavat olema liiga

noor, et endale koolimaja valmis saada, mis

sest, et Kopli kool on alati edukas olnud,

seoses tööga Riigikogus, on aeg tagasi juurte

juurde minna...

– Sa oled Parlamendis juba neli aastat

olnud, kuidas töö sujub?

– Siis ma vähemalt julgen öelda, et senikaua

ma ei puhka, kui olen oma eesmärgid

saavutanud. Ma ei tahagi siin üles lugeda

korruptsiooni ja varguseid - neile tuleb teha

lõpp, see ei saa jätkuda. Ma loodan, et ma

saan oma häältega kultuuri - ja hariduskomisjoni

üheks aseesimeheks. Selles liinis, kus

mina töötan, on vaja käsile võtta Põhikooli-ja

Gümnaasiumi- seaduse kokku viimine riigi

üldiste eesmärkidega (seadust ei mugandata

laiskade järgi). Erilist tähelepanu vajavad

noorsoosport, kooliharidus, koolitoidud,

austus vanemate vastu, sotsiaalhoolekanne,

huviharidus ja vaba aeg. Samuti tahan ma

seda, et me saaksime tulevikus ikka ka

pensioni. Praegu ma ei näe, et noored üldse

mingit pensioni hakkaksid saama ja kuidas

veel sellega saaks ära elada? Kolm aastat ja

kümme kuud Riigikogus on näidanud minu

valijatele, et ma täidan oma esitatud plaane

ja endale ning valijatele antud lubadusi

punktuaalselt.

Ma ei taha, et Ida ja Lääne vaheline

rindejoon läheks läbi Eesti. Eestil on teised

võimalused rahu säilitamiseks ja õitsengu

tagamiseks! Meil on geograafiline ressurss,

mis on kasutamata. Tugev põhi-, gümnaasiumi-

ja kõrgharidus annavad meile ülivõimsa

instrumendi välisturgudele ... need on haritud

ja ajudega kodanikud. Me ei ole alltöövõtu

riik, meie riik peaks olema tulevikus, vähemalt

Euroopa liidus, ideede ning tulevikuprojektide

genereerimise ja loomise riik !!!

Märt Sults • Lasnamäe-Pirita-Kesklinn


www.sults.ee

ÕIGLANE RIIK KÕIGILE, KA SINULE!

3

ENNAST EI KORDA

Märdi avalikud esinemised

ja autorikontserdid on alati

oodatud nagu suur perepidu,

sest igavat kõnet Märt ei pea,

ta teeb kas ühe laulu, kus laulab

mida arvab ja mida soovib.

Sõnu ega viisi enne valmis ei

mõtte, vaid laulab südamest.

Ennast kordama ei hakka Märt

ka keemiatunnis, seal räägib

ta alati midagi uut, et keemiat

lastele põnevaks muuta.”Töö

võlu ongi selles, et saab ennast

iga päev end tühjaks töötada

ning väsinuna, kuid õnnelikuna,

koju jõuda,”- ütleb ta.

Mis seob sind võitluskuntidega?

Võitluskuntidega seob mind see, et

need on heas mõttes hullud inimesed,

kes seda siin Eestis praegu veavad (Eesti

Võitlusspordi Arendamise Keskus, Wiru

Treening). Võitluskunst kui selline pole

minu jaoks mitte ainult spordiala, see on

hingeseisund – olgu see siis poks, taipoks,

idamaade taekwondo või mõni muu

kontaktspordiala. Kui neid tehakse õigete

treeneritega, siis on see äärmiselt vajalik

asi meie ühiskonnas. Treeningu kaudu

saavutakse seda, et inimese sisemine mina

on tugev ja vastupidav. Inimene on ainuke

loom, kes teeb haiget teisele inimesele valu

tekitamise eesmärgil. Vot selle tahaksin

ma ära lõpetada läbi selliste aadlikuvõtete

- poks, vehklemine, ratsutamine, muusika.

Kui inimene saab iseenda tugevuse kätte,

siis ta on võitmatu - sa võid talle teha, mis

sa tahad, sa võid teda kasvõi kõrvetada

tuleriidal, aga sa ei saa tema tahet murda.

“Kui teed, ära karda,

kui kardad, ära tee”

Aumees Sults

Kas koolides peaks ka olema vehklemine,

taekwondo ja poks, et inimises tugevust

kasvatada?

Kindlasti, aga see ei pea olema ainult

üks. Poks pole see, et sa lähed peksad

vihaselt kotti või saad mõne võtte selgeks

ja lähed siis tänavale kohe seda proovima.

Võitluskunst hakkab pihta filosoofiast. See

on tähelepanu inimese tervisele, vaimsele

tervisele, mis kõige tähtsam – ta oskab

kaitsta perekonda ja riiki. Inimine, kes on

vaimult ja füüsiliselt tugev, pole endale ja

teistele ohtlik, ta lapsed saavad tema peale

kindlad olla. Laps saab mõelda “minuga

ei saa midagi juhtuda, mu isa on siin”. Kui

paljud lapsed praegu nii tunneva? Kus nende

isad on? Millega nad tegelevad?

Mulle meeldib meeletult sportlik distsipliin.

Minnakse võisteldakse ringis, enne

matši surutakse kätt ja pärast surutakse

kätt, viisakus pole kuhugi kadunud. Kui

jään võistlusel teisele alla, lähen trenni ja

pingutan veel enam. See õpetab jääma

väärikaks ka kaotades.

Milline peab üks hea juht olema?

Traditsiooniline juht, kellest praegu

koolitustel ja õpikutes räägitakse, peab

olema psühhopaat, kellel puudub empaatiavõime.

Sama on ka poliitikas - usutakse,

et ainult selline juht saab tekitada arengut.

Mina selline juht ei ole ja ma eitan seda,

et see nii peab olema. Juhil peab olema

empaatiavõime, ta peab aru saama sellest,

keda ta enda taga tirib ja kuhu ta tirib. Kui

ta endale sellest aru ei anna, siis ta ei juhi

kedagi.

Kas teadsid?

• z Sündinud 24. märtsil 1961.a.

• z 37 aastat abielus

• z 3- kordne vanaisa

• z 30 aastat keemia õpetaja

• z 20 aastat Tallinna

Kunstigümnaasiumi direktor

• z 23 aastat alkoholivaba

• z Ukraina Patriarhi Püha Miikaeli

ordeni kavaler

• z Tallinna linna aukodanik

• z 10 aastat Tallinna linna volikogus

• z 16 aastat Põhja-Tallinna

halduskogu aseesimees

• z 4 aastat Riigikogu liige

• z Välja andnud 5 CD albumit

oma muusikaga ja lavastanud/

kirjutanud 3 muusikali “Avatud

raamat”.

Lasnamäe-Pirita-Kesklinn • Märt Sults


4

ÕIGLANE RIIK KÕIGILE, KA SINULE!

www.sults.ee

Kultuuriline Las Vegas

Paljassaare läheduses

Üks kord ja igaveseks lahendab hariduse rahastamiseprobleemid

Tallinna lahte, Paljassaare poolsaare külge kinnitatud „Paljassaare

kultuuri saarestik“, mille idee olen mina välja töötanud,

detailplaneeringuni viinud ja Tallinna Linnavolikogus selle

detailplaneeringu kehtestamise saavutanud.

– 9 aastat tagasi tuli mul kuulda tihti sellest, et

projekt on, pehmelt öeldes, imelik.

– Miks imelik? Algselt nimetati seda lihtsalt

hullumeelseks. Jaapanlased ütlevad, et ükski

„rumal“ ettepanek ei saa olla niipalju „rumal“, et seda

ei kõlbaks arutada. Sellest hetkest, kui Eesti hakkab

kinni pidama taolistest printsiipidest – hakkame

me elama, mitte halvemini, kui jaapanlased.

– Selge see, et hariduse tarvis on vaja rahaallikas

leida. Aga miks sellega olete hakanud

tegelema just Teie?

– Aga kes siis veel? Kes veel siin Eestis on

võimeline kulutama teenitud isiklikku raha võõraste

laste heaolule? Meie riigi jaoks on lapsed probleem,

mitte õnn ja rõõm! Jah, ametnikud räägivad: tahame

et laste sündimus kasvaks aga tegelikkuses neil

meeldib tegeleda „sotsiaalkindlustusega“, rahade

välja ajamisega „lastevanemate palkade jaoks“,

„lasteaedade ehitamiseks“, „koolide finantseerimiseks“

– seal saab raha lihtsalt „ära kaduda“ ja

on lihtne selle teema üle demagoogitseda. Koolide

põhiülesanne ei ole raha/kasumi teenimine, koolide

põhieesmärgiks on laste õpetamine!!! Selleks, et

see nii oleks, ongi vaja mingisugust „tööstust“,

mis hakkab haridust rahaliselt kindlustama. Koolitamine

on alati kulu! Koolihariduse rahastamise

kindlustamiseks, lisaks riiklikele ja munitsipaalvahenditele,

ma üheksa aastat tagasi tulin välja

ideega, ehitada Tallinna lahte, Paljassaare külge

kunstsaarestik – Paljassaare kultuuri laiud. See

lahendab mitut probleemi korraga. Esiteks, on see

uute normaalsete töökohtade tekitamine – kolmel

saarel hakkavad tööle ligi 6 tuhat inimest: algul

ehitajatena, hiljem teenindajatena. Teiseks, kõige

tähtsam, on see maksuraha teenimine hariduse tarvis.

Kolmandaks, Eestis puudub konverentsiturism,

kuid ühele, kolmest saarest, on projekteeritud ligi

10 tuhande kohaline konverentsikeskus ja seda oli

juba minu poolt räägitud, kui tuleviku teemat, ligi

10 aastat tagasi ... alles praegu on hakanud sellest

rääkima turismiärimehed.

Aga miks just nimelt mina? Ma armastan oma

kodumaad ja oma tööd. Ja minu jaoks on esikohal

– tulevik ja kõige viimasel kohal – oma isiklikud

huvid ja kasud.

Näiteks kulus mul Riigikogus 2 aastat roppu

tööd, et lasteaedade õpetajate palgad oleksid

võrdväärsed kooliõpetajate palkadega: selle

seaduseelnõu läbi surumiseks läks vaja kahte

petitsiooni ja lugematu arv läbirääkismisi. Tundub

lihtne probleem, kuid ...

– Ah, et milline saab olema saarestik?

– Need saavad olema kolm eraldi paiknevat saart

– et ei häiriks inimeste normaalset elu. „Kultuuri

Saarel“ saab välja ehitatud multifunktsionaalne saal/

konverentsikeskus ca 10-le tuhandele vaatajaile/

kliendile – sellist pole Euroopas olemas. Ja see

tähendakski seda, et suuri kontserte/konverentse

saab korraldada ja läbi viia juba mitte Rootsis,

Soomes või Taanis, vaid – Eestis. Seadmestame

samuti kõikide jaoks avatud suure väljaku, kus

kunstnikud saavad oma töid välja panna. „Laste

Saarel“ saab olema kõik laste jaoks vanuses kuni

12-nda eluaastani ja ka vanematele: alates laste

mänguväljakutest kuni lunapargi ja vaaterattani, mis

on suurem/kõrgem kui Pariisis. Korraldame samuti

meister-klasse lastevanemate jaoks.

Kolmas saar – on Ärisaar. See saab olema

paljude jahikaidega kõige kaugem saar kaldast.

Sellel Saarel rahakas ja väga rahakas inimene saab

teoks teha kõik oma legaalsed fantaasiad, siin saab

olema võimalik osta kõike – kuni 100- karaadiliste

briljantideni. Siin saavad olema kasiinod, restoranid,

poed, hotellid ja üldse absoluutselt kõik mis rahakate

inimeste puhkamise ja meelahutuse jaoks olla saab.

Nende jaoks saab see olema kõige turvalisem koht,

kus saab kulutada raha. Samas andes ühiskonnale

tagasi raha, muidugi maksude kujul/kaudu. Ühesõnaga,

kõik nagu Las Vegases, õigemini – isegi

parem, sest siin on kõik väga väikesel territooriumil

ja kompaktsem. Las Vegast ümbritseb kõrb ning

liiv, Paljassaare Kultuurilaidusid aga meri ja vesi.

Eestisse tekib uus turismiharu: konverentsituristid

ja need on maksujõulised kunded eesti vabariigi

majanduse edendamiseks. Kuid kas Eesti on valmis

rikkaid turiste vastu võtma ja teenindama ?

– Miks nimelt saared? Miks ei saanud valitud

lihtsalt üks või teine maaala – nii nagu see sama

„kasutu inimtühi koht“, millest sai Las Vegas?

– Lähitulevikus Tallinnas ei tule enam kasiinosid,

ja üleüldse, linn on vaja puhastada igasugustest

„patuurgastest“, muuta linn maksimaalset inimsõbralikuks.

Aga uute saarte tekitamine on mitu korda

odavam üritus, kui välja ehitada uus infrastruktuur

mingil teisel territooriumil. Ning teist territooriumit

on hulga raskem valvata ja kontrollida. Saartel on

aga kõik maksimaalset läbipaistev. Lihtne on; näiteks,

kindlustada seda, et „Ärisaarele“ ei pääseks alla

21-aastaseid kodanikke, või hasartmängijaid, kes

on maha mänginud oma pered. Nende jaoks saab

pääs „Ärisaarele“ suletud olema igaveseks. Ja

veel: väga lihtne on jälgida kõiki rahaliste vahendite

laekumisi ning nii riik kui linn saavad garanteeritult

ja täisulatuslikult kätte kõik maksud.

Aga ka praegu on olemas hasartmängude

maksud ja neid vahendeid kasutataksegi kultuuri

ja spordi rahastamiseks. Et mis siis muutub Teie

saarte tekitamisega? Hasartmängudes on suured

rahad,lisaks ka veel sularaha ja keegi ei saa kindel

olla, et üks või teine osa kasiino tuludest ei ole

maksudest varjatud. Aga saartel on olemas võimalus

teha just selliselt, et kõik saaks olema seadustega

kooskõlas: rahade täpne liikumine on väga lihtsalt

jälgitav. Praegu aga tekitati pretsedent, et Riigikogu

juures tegutsenud nõukogu, Hasartmängu maksu

jagamise/kontrollimise nõukogu, saadetakse

01.01.2019 aastast laiali ... läbipaistvus ei meeldi

nagu vist kellelegi ... hasartmängu maksust laekuv

raha kaob otsustusprotsessiks ministeeriumite

kantslerite kabinettidesse ja EOK koridoridesse ...

otsi siis veel, et kuhu ja miks maksust laekunud

raha läks/kadus/kasutati.

Saarestikul teenitud vahenditest esmajoones

hakatakse makse maksma. Seejärel eraldatakse

vahendeid koolidele ja kultuurile – ca 40 % protsenti

kasumist. Edasi mahaarvamised arendus- ja

palgafondidesse.

– Vabandage,milleks Teile seda kõike vaja

on: praktiliselt üksinda lahendada nii keerulist

probleemi?

– See on minu saatus.Ja ma ususn saatusesse ja

kaitseinglisse. Kui ma olin 21-aastane minuga juhtus

tõsine trauma: terveks jäid vaid selgroog ja pea,

kõik teised luud olid murtud. Pärast sellist traumat

tavaliselt ellu ei jääda. Mind jäeti ellu – tähendab

minu asi oli veel tegemata.

Ma kunagi midagi ei luba – ma teen. Seda

tõestamaks on minu kool: 20-ne aastaga olen

oma kooli nullist viinud praktiliselt täiuslikkuseni,

vaatamata sellele, et keegi sellesse ei uskunud. Ma

vaid palun, et kui kukun – pange mulle õlg alla ja

ma tõusen. Ja kui te isegi ei aita – ma ikkagi teen

ja tõusen. Ja 10-ne aasta pärast te tuletate seda

meelde ja ütlete – näe, Märt Sultsil oli jälle õigus.

Kui saab kultuuri saarestiku töö korraldatud, saan

ma rahulikult välja hingata: raha haridusele jätkub iga

valitsuse puhul. Riik ja kodanikud saavad rahulikult

lapsi kasvatada, nautida pensioni ja sotsiaalseid

hüvesid. Nimelt see ongi minu eesmärk. Mul pole

vaja 25-korruselist maja ega isiklikku lennukit, kõik

vajalik on mul juba olemas: suurepärane töö, nõukogude

ajast kooperatiivkorter Lasnamäel, perekond,

kaks täiskasvanud last – ma olen õnnelik! Mul on

kolm lapselast ... mis on veel vaja !!!

Märt Sults • Lasnamäe-Pirita-Kesklinn

More magazines by this user
Similar magazines