John Kander - Vanemuine

info.vanemuine.ee

John Kander - Vanemuine

John John Kander Kander

Ämbliknaise Ämbliknaise Ämbliknaise

suudlus

Muusikal

kahes

vaatuses


John Kander

Ämbliknaise suudlus

Kiss of the Spider Woman

Muusikal kahes vaatuses / Musical in two acts

Libreto / Libretto Terrence McNally

Laulusõnad / Lyrics Fred Ebb

Dramaturgiline töötlus /

Dramaturgic work Roman Hovenbitzer (Saksamaa / Germany)

Tõlge / Translators Leelo Tungal, Hannes Villemson

Lavastaja / Director Roman Hovenbitzer (Saksamaa / Germany)

Muusikajuht ja dirigent / Musical Director and Conductor Tarmo Leinatamm

Kunstnik / Stage Designer Walter Perdacher (Austria)

Valguskunstnik / Light Designer Palle Palmé (Rootsi / Sweden)

Koreograaf / Choreographer Antton Laine (Soome / Finland)

Repetiitor / Repetitor Marika Aidla

Helirežissöör / Sound Director Andres Tirmaste

Lavastaja assistendid / Assistants to the Director Taisto Noor, Robert Annus,

Krista Kotselainen

Kontsertmeistrid / Rehearsal Pianists Jaanika Rand-Sirp, Irina Oja, Ele Sonn

Koormeister / Chief Chorus Master Piret Talts

Koori kontsertmeister / Rehearsal Pianist of Choir Katrin Nuume

Video Kalju Nugin

Inspitsient / The performance is managed by Ülle Tinn

Subtiitrid / Subtitles Ragne Saul

Lavastaja tõlk / Director`s interpreter Liina Tordik

Esietendus 31. oktoobril 2009 Vanemuise suures majas /

The Premiere on 31 October 2009 in the Grand Building of the Vanemuine

(Maailmaesietendus 20. oktoobril 1992 West Endi Shaftesbury teatris /

The World Premiere on October 20, 1992 in the West End at the Shaftesbury Theatre)

Eesti keeles, ingliskeelsete subtiitritega / In Estonian, with subtitles in English


Osades / Cast:

Molina LAURI LIIV

Valentin KOIT TOOME

Aurora, Ämbliknaine / Spider Woman TANJA MIHHAILOVA

Molina ema / Molina`s mother KARMEN PUIS

Marta SIIRI KOODRES

Vanglaülem / Prison warden MÄRT JAKOBSON või/or TAISTO NOOR

Esteban TÕNU KATTAI

Marcos JAAN WILLEM SIBUL

Gabriel JOOSEP TRUMM

Amnesty Internationali vaatleja / AI observer VIKTOR MÄGI

Aurelio EGON LAANESOO

Fuentes Rasmus Kull ja/and TAMAR NUGIS

Vaga mees / Holy man ENDEL KROON

Molina lapsena / Molina as a child PAULA POKINEN või/or OSKAR PUIS

Vangid, valvurid, arstid, patsiendid, Aurora saatjad, ohvitserid /

Prisoners, guards, doctors, patients, Aurora’s escorts, officers:

Solistid / Soloists

Joosep Trumm, Egon Laanesoo, Rasmus Kull, Tamar Nugis

Balletitrupp / Ballet Troupe

Fenella Cook, Emily Hughes, Rosamund Ford, Milena Tuominen, Julia Kaškovskaja,

Maarja Paugus, Rita Dolgihh, Daniil Kolmin, Elias Girod, Alens Piskunovs,

Daniel Szybkowsky, Jonathan Ammerlaan, Matthew Jordan,

Vjatšeslav Ladoškin, Anthony Maloney

Ooperikoor / Opera Chorus

Rainer Aarsalu, Endel Kroon, Edgar Mikkel, Viktor Mägi, Elmar Pool, Erkki Rebane,

Andres Ross, Ivar Saks, Uku-Markus Simmermann, Tarmo Teekivi, Margus Toode

Lisakoor / Supplementary choir

Gunnar Raud, Mario Kroon, Marek Markus Kroon, Remo Paatsi,

Sander Sokk, Ruudo Vaher, Risto Orav

Valvurid / Guards

Martin Truupõld, Andres Oras, Kristo Tennosaar, Kaimo Kukk,

Martin Hanson, Aapo Reitak, Joosep Eendra, Tauri Västrik

Bänd / Band

Klahvpillid Jürmo Eespere, Andrus Rannaääre

Basskitarr Alari Piispea

Trummid Tiit Kevad

Vanemuise Sümfooniaorkester /

Vanemuine Symphony Orchestra

Muusikajuht ja peadirigent / Musical Director and Head Conductor Mihkel Kütson

Kontsertmeister / Concertmaster Kadri Sepalaan

I viiul / I violin Kristiina Birk, Andri Annus, Evelin Tammiku, Laura Miilius, Madli Sokk,

Katrin Pai, Kattrin Ojam, Anne Vellomäe, Denis Strelkov, Helena Valpeteris

II viiul / II violin Maria Zarubina, Anna Samsonova, Sirli Laanesaar, Žanna Toptši,

Triinu Raudver, Marju Villak, Maria Kesvatera

Vioola / Viola Kadri Rehema, Svetlana Nukka, Hanno-Mait Maadra, Niina Mets,

Tiina Enniko, Merike Ots

Tšello / Violoncello Lauri Sõõro, Heiki Palm, Heli Ilumets, Olga Raudonen,

Marina Peleševa, Maie Kostabi

Kontrabass / Contrabass Linda Viller, Aivar Eimra, Jaanus Roosileht

Harf / Harp Kai Visnapuu

Flööt / Flute Lande Kits, Heili Mägi, Margus Kits

Oboe / Oboe Anna Šulitšenko, Riivo Kallasmaa, Maimu Kaarde

Klarnet / Clarinet Margus Vahemets, Tõnu Kalm, Heimo Hodanjonok

Fagott / Bassoon Kulvo Tamra, Johanna Tuvi, Elle Fuchs

Metsasarv / Horn Jan Pentšuk, Urmas Himma, Kaido Otsing, Silver Mesi,

Kreete Perandi, Marie Jaksman

Trompet / Trumpet Karl Vakker, Marti Suvi, Viljar Lang, Kalev Helmoja

Tromboon / Trombone Kait Tiitso, Rain Kotov, Tõnu Pärtin, Aivo Koddanipork

Tuuba / Tuba Tanel Tamm

Löökriistad / Percussions Ilja Šarapov, Valdeko Vija, Margus Tammemägi


„Ämbliknaise suudluse“ tegevus toimub konkreetsel ajaloolisel taustal: peale Juan Peroni

surma ning tema abikaasa Isabella marionettrežiimi haarasid 1976 sõjaväelased kindral

Jorge Rafael Videta juhtimisel võimu ning algatasid Argentiinas „Rahvusliku reorganisatsiooni

protsessi“. Nad lubasid, et „haiglased ühiskondlikud arengud“ lõigatakse läbi ning riigis

taaskehtestatakse „vanad konservatiivsed väärtused“. Režiim teatas avameelselt: „Kõigepealt

hävitame õõnestajad, seejärel neile sümpatiseerijad, siis ükskõiksed ja viimaks leiged.“ Selle

nõndanimetatud „räpase sõja“ käigus mõrvati riigiaparaadi poolt tõestatult 2 300 inimest,

üle 11 000 vahistati ning hinnanguliselt 30 000 kadus jäljetult.

Manuel Puigi 70ndate lõpus ilmunud romaan, mis on lavateose aluseks, kujutab endast valjuhäälset

protesti ühiskondliku terrori, rõhumise ja meelevaldsuse vastu. Muusikali autoreid

tuleb tunnustada selle eest, et nad säilitasid ühemõtteliselt poliitilise hoiaku.

Argentiina vanglas kohtuvad kaks täiesti erinevat inimest: homoseksuaalne vaateakende

dekoreerija Molina, kes on vahistatud alaealise väidetava ärakasutamise eest, põgeneb brutaalsest

tegelikkusest filmi säravasse unistustemaailma ja klammerdub sellesse kui ainsasse

võimalusse ellu jääda. Heteroseksuaalne režiimivastane Valentin mõistab selgelt poliitilist

olukorda ja tahab ühiskonda muuta. Need algselt nii erinevad mehed, keda juhus on vangikongis

kokku toonud, unistavad mõlemad teistsugusest, paremast maailmast, ja sellest saab

nende lähenemise alus. Üldistatult kirjeldab lavateos igapäevast heitlust inimväärikuse,

armastuse ja õnne eest. See kutsub üles sallivusele üksteise suhtes ja sunnib vaatajaid toimuvat

mõistma – mitte üksnes episoodina kaugest ajast ning võõralt mandrilt, vaid otsima

paralleele siin ja praegu.

„Ämbliknaise suudluses“ on seega kõrvuti meelelahutus ning tõsine, ajakohane ja võib-olla

isegi häiriv teema. Ent just see ühendus laseb vaatajal toimuvast vahetult osa võtta – ja nõnda

sünnibki hea teater.

Roman Hovenbitzer (oktoobris 2009)

The musical „Kiss of the Spider Woman“ has a particular historical background: after Juan

Peron’s death and the following puppet regime of his wife Isabella, the military junta under

General Jorge Rafael Videtta seized power in 1976 and started the “process of national reorganization“

in Argentina. “The morbid social developments“ had to be suppressed and the

country had to re-establish “old conservative values”. The dictatorship declared openly: “First,

the subversive elements must be destroyed, followed by their sympathizers’, those who are

indifferent, and finally, those who are feeble.” During the so-called “dirty war”, the Establishment

murdered 2,500 people, more than 11,000 were imprisoned and approximately 30,000

simply disappeared. The libretto is based on Manuel Puig’s novel written at the end of the

seventies that is a powerful accusation against the atmosphere of fear, terror, oppression

and tyranny. We must give credit to the authors of the musical who have conveyed this unambiguous

political pressure. Two totally different people meet in an Argentinian state prison.

Molina, a homosexual window dresser who has been unjustly detained for an alleged

seduction of an adolescent, escapes from brutal reality into the glamourous world of movies,

clinging to this concrete possibility of survival. Valentin, a heterosexual, an enemy of the

regime and a resistance fighter, faces the political situation and seeks a social solution. These

completely different men who are brought together by misery in their prison cell, both

dream of another, better world, which becomes the foundation of their close relationship.

Basically, the play describes the everyday individual struggle for human dignity, personal

love and happiness. It appeals for tolerance and helps us see the story not only as an episode

from a distant time and foreign continent, but to draw parallels with the present day.

„Kiss of the Spider Woman“ presents good entertainment along with serious, topical, and

perhaps even disturbing issues. After all, it is exactly this mixture that enables the audience

to participate directly in the events, and thus, good theatre is born.

Roman Hovenbitzer (October, 2009 )


Varem või hiljem te kohtute seal,

kas salongis, tualetis või tänava peal…

Ta suudluse eest

küll pageda sa ei saa!

Varem või hiljem

ta valgusejoas

keset punaseid küünlaid

on seismas su toas.

Märkad võppumas tuld,

aknaeesriideid sa –

sind suudleb ta!!

Tõmbus täiskuu tuhmiks,

muutub mõõnaks tõus.

Ning sa õhku ahmid,

aga minna ei saa,

sest on võrk juba jõus –

see on Ämbliknaine,

õlul sametkeep.

Karju vaid –

ei sa page ta eest!

Varem või hiljem sind puudutab arm.

Ämbliknaise suudlus

Sõnad Fred Ebb

Tõlkinud Leelo Tungal

Ja su hinges siis tärkab nii sära kui sarm.

Ainsast torkest kõik kaob,

kui vaid suudelda saab sind ta.

Varem või hiljem

sa kuulsuseks saad,

sul on soosikuid hulk,

ja sind kiidavad nad.

Kuid su võimgi kaob uttu,

taas vaeseks said –

suudlusest vaid!

Tõmbus täiskuu tuhmiks,

muutub mõõnaks tõus.

Ning sa õhku ahmid,

aga minna ei saa,

sest on võrk juba jõus –

see on Ämbliknaine,

õlul sametkeep.

Jookse vaid!

Karju vaid!

Jookse vaid –

ei sa page ta eest!

Muusikali „Ämbliknaise suudlus“ aluseks on Argentiina kirjaniku Manuel Puigi samanimeline

romaan („El beso de la mujer araña“). Esmakordselt toodi teos lavale 1992. aastal Londoni

West Endis ning 1993 Broadwayl. Tony auhindade jagamisel tunnustati Ämbliknaise suudlust

parima muusikali tiitliga, kokku võitis lavateos toona auhinna seitsmes kategoorias.

Muusikali tegevus on paigutatud vanglasse nimetus Ladina-Ameerika riigis. Homoseksuaalne

Luis Alberto Molina istub kolmandat aastat alaealise ärakasutamise eest. Põgenemaks

vanglaelust, piinamistest ja alandamisest, elab ta fantaasiamaailmas. Tema kujutlusi toidavad

peamiselt vanad filmid ja nende staarid, eelkõige Aurora, ämbliknaine, kes tapab suudlusega.

Ühel päeval tuuakse kongi uus vang: Valentin Arregui Paz, marksistist revolutsionäär.

Mees on peale piinamist kehvas seisus ning Molina hakkab tema eest hoolitsema. Esialgu

Valentin ei talu Molinat ja tema fantaasiaid, ent pikkamööda saavad need kaks täiesti erinevat

meest lähedaseks. Viimaks jagavad nad omavahel saladusi, millest oleks huvitatud ka

vangla juhtkond. Õnnelikku lõppu sel lool olla ei saa, sest ämbliknaine ootab üksnes hetke

surmavaks suudluseks …

Spider Woman:

Sooner or later

You’re certain to meet

In the bedroom, the parlor or even the

street

There’s no place on earth

You’re likely to miss

Her kiss

Sooner or later

In sunlight or gloom

When the red candles flicker

She’ll walk in the room

And the curtains will shake and the fire

will hiss

Here comes her kiss

And the moon grows dimmer

At the tide’s low ebb

And her black beads shimmer

And you’re aching to move

But you’re caught in the web

Of the Spider Woman

In her velvet cape

You can scream

But you cannot escape

Kiss of the Spider Woman

Lyrics Fred Ebb

Sooner or later your love will arrive

And she touches your heart

You’re alert and alive

But there’s only one pin

That can puncture such bliss

Her kiss

Sooner or later you bathe in success

And your minions salute

They say nothing but “YES”

But your power is empty

It fades like the mist

Once you’ve been kissed

And the moon grows dimmer

At the tide’s low ebb

And your breath comes faster

And you’re aching to move

But you’re caught in the web

Of the Spider Woman

In her velvet cape

You can run

You can scream

You can hide

But you cannot escape!

The musical „Kiss of the Spider Woman“ is based on the namesake novel by the Argentine

writer Manuel Puig („El beso de la mujer araña“). The piece was first brought on stage in

1992 in London’s West End and in 1993 on Broadway. At the Tony Award Ceremony, „Kiss of

the Spider Woman“ was awarded the best musical award, all together the play then won

awards in seven categories.

The musical’s activity takes place in a prison in a nameless Latin-American country. The homosexual

Luis Alberto Molina serves time for the third year for the abuse of a minor. To escape

from prison life, tortures and humiliation, he lives in a fantasy world. His imaginations

are mostly nurtured by old movies and their stars, primarily Aurora, a spider woman who

kills with a kiss. One day a new prisoner is brought into the cell: Valentin Arregui Paz, a Marxist

revolutionary. The man is in a poor state after being tortured and Molina starts to take

care of him. At first Valentin cannot stand Molina and his fantasies but gradually those two

completely different men become close. Finally they share secrets among themselves that

would interest even the prison management. There cannot be a happy ending to that story

for the spider woman waits only for the moment of the deadly kiss…


Manuel Puig John Kander ja Fred Ebb

John Harold Kander (1927) alustas Broadway karjääri 1950. aastatel koorijuhi, dirigendi ja

arranžeerijana. Tema esimeseks muusikaliks oli 1962 lavale jõudnud „A Family Affair“ koos

James ja William Goldmaniga. 1965 algas aastakümneid kestnud koostöö laulusõnade autori

Fred Ebbiga (1928-2004), esimeseks ühisprojektiks oli „Flora, the Red Menace“, milles

debüteeris noor Liza Minelli. Samal aastal salvestas teine tõusev täht Barbra Streisand kaks

Kanderi ja Ebbi laulu, mis pani aluse paari edule. Nende kõige edukamateks muusikalideks

peetakse tavaliselt „Cabaret’d“ (1966) ja „Chicagot“ (1976), mis mõlemad on ka kinolinale

jõudnud (vastavalt 1972 ja 2002, „Cabaret“ võitis 8 ning „Chicago“ 6 Oscarit). Lisaks on nad

kirjutanud laule mitmetele teleprogrammidele ja filmidele. Tuntuim neist on tõenäoliselt

Martin Scorsese linateose „New York, New York“ (1977) nimilugu, mida filmis esitas Liza

Minelli, mille Frank Sinatra laulis maailmakuulsaks ja mida peetakse New Yorgi mitteametlikuks

hümniks.

Manuel Puig (1932-1990) huvitus juba noorena kinost, tudeeris aga alates 1950 Buenos

Airese ülikoolis arhitektuuri ning kirjandusteadust. 1956 õnnestus tal stipendiumi toel alustada

filmikunsti õpinguid Roomas. Hiljem töötas hispaania ja itaalia keele õpetajana, aga ka

nõudepesijana ning kirjutas oma esimesed stsenaariumid. 1961-1962 oli Puig assistendiks

erinevate filmide juures Buenos Aireses ja Roomas. 1963 kolis ta New Yorki, kus kirjutas oma

esimese romaani „La traición de Rita Hayworth“ („Reedetud Rita Hayworthi poolt“, valmis

1965, ilmus 1968).

1967 pöördus Puig tagasi Buenos Airesesse, kus ilmusid romaanid „Boquitas pintadas“

(„Mingitud musikesed“ 1969, eesti k 1993) ja „The Buenos Aires Affair“ (1973). Viimase teose

levitamine keelati Argentiina parempoolse valitsuse poolt. Lisaks sai kirjanik telefonitsi

ähvarduskõne paramilitaarselt Argentiina Antikommunistlikult Assotsiatsioonilt ning oli

sunnitud emigreeruma Mehhikosse. Seal ilmus 1976 tema kõige kuulsam teos „El beso de

la mujer araña“ („Ämbliknaise suudlus“). 1983 seadis Puig ise oma romaani näidendiks,

mis esietendus inglise keeles 1985 Londoni West Endis (Eesti Draamateatris 1994, lavastaja

Georg Malvius, peaosades Ain Lutsepp ja Jüri Krjukov). 1985 kirjutas Leonard Schrader

selle alusel stsenaariumi, mille tõi kinolinale argentiina-brasiilia režissöör Héctor Babenco

(peaosades William Hurt, Raúl Juliá ja Sonia Braga; William Hurt sai osatäitmise eest parima

näitleja Oscari). 1988 ilmus Manuel Puigi viimane romaan „Cae la noche tropical“ („Troopilise

öö saabudes“). Kirjanik suri 1990 Mehhikos, temast jäi maha lõpetamata romaan „Humedad

relativa 95%“ („Suhteline niiskus 95%“).

Tänapäeval arvatakse Manuel Puigi suurimate Argentiina kirjanike hulka, ent tema tee tunnustuseni

ei olnud kerge. Eelkõige kodumaal kohtasid teosed, milles kirjanik ühendas massikultuuri

elemendid ning avangardistlikud vahendid, teravat kriitikat. Paljud nägid teda vaid

triviaalkirjanduse autorina. Läbimurre saabus alles „Ämbliknaise suudlusega“. Selle romaani

omapäraks on jutustaja täielik puudumine. Tekst koosneb vaid dialoogidest, teadvusevoogude

kirjeldustest ja politseiraporteist. Tegevusest lahus käsitletakse üheksas mahukas

joonealuses märkuses psühhoanalüütilist teooriat homoseksuaalsuse olemusest ja põhjustest.

Puigi romaanide läbivaiks kujundeiks on Hollywoodi filmid, tango, Argentiina provintsi

värvitud tegelaskujud. Tema looming on selgelt mõjustatud isiklikest kogemustest. Ikka ja

jälle käsitleb vasakpoolsete poliitiliste vaadetega ja avalikult homoseksuaalne kirjanik just

ühiskondlikku ja seksuaalset rõhumist konservatiivses ning moralistlikus ühiskonnas.


Koit Toome Lauri Liiv

Taisto Noor Tanja Mihhailova

Poliitiline olukord Argentiinas

1976 - 1983

Romaani „Ämbliknaise suudlus“ ilmumise aastal algas Argentiina ajaloos periood, mida

tuntakse Rahvusliku Reorganisatsiooni Protsessina (Proceso de Reorganización Nacional

1976-1983). Võimude antud nimetus pidi viitama selle „protsessi“ ajutisele iseloomule, mille

käigus üritati rahvas konservatiivsete ideaalide alusel „uuesti organiseerida“, et seejärel taastada

demokraatia. Maad valitses sõjaväeline diktatuur, ent üldine olukord sarnanes pigem

kodusõjaga, kus terrorit kasutasid nii riik kui selle vastu võitlevad geriljaorganisatsioonid

(arvatavalt üle 30 000 ohvri).

Juba 1960. aastate lõpus lahvatas Argentiinas ühiskondlik kriis, mille põhjuseks oli lõhe parempoolse

militaarvalitsuse ning töölisliikumise ja vasakpoolsete organisatsioonide vahel.

Konflikt sai avalikuks arvukates rahutustes. Viimase väljapääsuna näis režiimile ühiskonna

demokratiseerimine. 1955. aastast Hispaanias eksiilis viibinud Juan Perón naases ja tõusis

1973 kolmandat korda võimule. Tema surma järel juulis 1974 sai presidendiks Peróni kolmas

abikaasa Isabel. Ent majanduslikud probleemid kuhjusid ning taas puhkes vägivald riigi ja

vasakpoolsete geriljaorganisatsioonide vahel. Lisandusid mitmed korruptsiooniskandaalid

ja valitsuse populaarsus langes kiiresti.

24. märtsil 1976 toimus riigipööre. Isabel Peróni valitsus asendati sõjaväelise diktatuuriga,

mida juhtis Jorge Videla. Võimu ülevõtmine kestis vaid mõne tunni, mingit vastupanu ei

osutatud. Režiim saatis veel samal päeval laiali parlamendi, vabastas ametist ülemkohtu ja

lõpetas kõigi poliitiliste parteide tegevuse määramata ajaks. Alguses nautis hunta suhteliselt

suurt rahva toetust, kuna rahulolematus Isabel Peróni valitsusega oli üldine. Mõneks ajaks

stabiliseerus ka majanduslik olukord. Diktatuur kuulutas, et nende poliitika orienteerub

kristlik-konservatiivsetele väärtustele ja teeb lõpu nii geriljaorganisatsioonidele kui igasugustele

„õõnestusaktidele“. Demokraatia uuendamiseks lubati dialoogi oluliste isikutega

poliitika, ametiühingute ning religiooni alal.

Mõne nädalaga sai selgeks, et uue valitsuse meetodid on üsna brutaalsed, algas nn „räpane

sõda“ (guerra sucia). Linnades toimusid sümboolsed marksistliku kirjanduse põletamised.

Ajakirjandus allutati rangele tsensuurile, paljud nimekad loomeinimesed olid sunnitud

maalt lahkuma. Loodi salajased kinnipidamisasutused, mida hiljem võrreldi natside kontsentratsioonilaagritega.

Neis hoiti kuude või isegi aastate kaupa sageli meelevaldselt

väljavalitud „kahtlusaluseid“. Piinamised ja hukkamised said vanglates tavaliseks. Valitsuse

julgeolekuteenistus tegi koostööd mitmete paramilitaarsete surmaeskadronidega. Diktatuuri

kritiseerijad kadusid jäljetult. Mõiste desaparecidos (kadunud) sai kõigi Ladina-Ameerika

sõjaväeliste diktatuuride ohvrite sünonüümiks.

1977 raporteeris režiim esimestest „edusammudest“: geriljaorganisatsioonid olid enamuses

maha surutud, nende mõju elanikkonna hulgas vähenes. 1978 teatas Videla, et „sõda“ terrori

vastu on lõppenud. Riigipoolne terror jätkus sellegipoolest. Näiteks tehti samal aastal Argentiinas

toimunud jalgpalli maailmameistrivõistluste eel maatasa mitmed vaestelinnaosad,

nende asukaid piinati ja tapeti, et maailmale „puhast Argentiinat“ näidata. Need võistlused,


kus argentiinlased tiitli võitsid, kergitasid mõneks ajaks režiimi populaarsust, mis aga erinevate

probleemide tõttu peagi taas hajus.

Peale Leopoldo Galtieri võimule tõusmist 1981 halvenes riigi majanduslik olukord veelgi.

Toimusid laiaulatuslikud protestid sõjaväelise diktatuuri vastu. Selles kriitilises olukorras

otsiti 1982 abi väikesest võidukast sõjast ning otsustati vallutada Suurbritanniale kuuluvad

Falklandi saared Tulemaa ranniku lähistel. Argentiina kindralid lootsid, et Suurbritannia ei

hakka võitlema saarte pärast, kus elas vaid 2000 inimest. Paraku nad eksisid. Režiimi olukord

oli peale kaotatud sõda veel halvem kui enne ning Galtier astus tagasi.

Uus valitsusjuht Reynaldo Bingone sai aru, et „protsessi“ jätkamine on tulutu. Juba esimeses

kõnes kuulutas ta välja vabad valimised, mis toimusid 1983. Oma viimastel päevadel üritas

režiim endalt ära veeretada vastutust inimõiguste rikkumise eest. Nõndanimetatud „eneseamnestia

seaduses“ deklareeriti, et kõik aastatel 1973-1982 kohtute ja politsei poolt langetatud

otsused annulleeritakse. See seadus kuulutati aga kehtetuks juba taas kokku tulnud

parlamendi esimesel istungil. Riigis ennistati kõik demokraatlikud institutsioonid ja tsiviilkontroll

armee üle. Sõjaväelise hunta liikmed anti kohtu alla ning mõisteti eluks ajaks vangi.

2006. aastal kuulutas Argentiina kohus 1970. aastate valitsuse tegevuse inimsusevastaseks

kuriteoks ja genotsiidiks.

Eskapism

„Eskapism (inglise keeles escape ’põgenemine’), sotsioloogias põgenemine ühiskonna

tegelikkuse vastuolude eest kujutlusmaailma (nt. illusoorsed kujutlused, joomarlus, narkomaania).

Eskapism võib ilmneda isiksusliku suundusena või grupiviisilise avaliku lahtiütlemisena

ühiskonna normidest ja väärtustest (nt. munklusena, hipiliikumisena) …“ ENE 2, 1987,

lk 611.

Sageli arvatakse, et nähtus on eriliselt omane just tänapäeva urbaniseerunud ja tehnoloogilisele

ühiskonnale, mis võõrandab inimesed nende normaalsest bioloogilisest keskkonnast.

Rahuldamaks vajadust eemalduda igapäevaelu taagast, on tekkinud terved tööstusharud,

mis hõlmavad valdkondi nagu ilukirjandus, popmuusika, religioon, sport, kino, televisioon,

pornograafia, arvutimängud, mõnuained, mood ja internet. Ent ajalooliselt on kunstile tervikuna,

eriti kirjandusele, ette heidetud, et see kujutab endast tegelikkusest põgenemise

vahendit. Seisukoht, mida piltlikustatakse „elevandiluutorni pagemise“ kujundiga.

Mitmed sotsiaalkriitikud on viidanud asjaolule, et nii minevikus kui tänapäeval varustavad

võimulolijad – tegelike ühiskondlike olude parandamise asemel – inimesi sageli hoopis

vahenditega tegelikkusest põgenemiseks. Tuntud on Karl Marxi väide religioonist kui oopiumist,

mille uimaga varjatakse omandisuhete ebavõrdsust. Selle kõrvale võib asetada püha

Augustinuse seisukoha, et inimesed püüavad ajutise ja seega illusoorse asjade omamisega

rahuldada vajadusi, mida üksnes Jumal saab reaalselt täita.

Enamasti mõistetakse eskapismi niisiis negatiivselt. Inimest, kes pole võimeline või ei taha

tegelikkusega ühenduses olla ja põgeneb unistuste maailma, tuleb pidada haletsusväärseks.

On siiski ka neid, kes selle põhimõtte vaidlustavad. Näiteks kirjutas J.R.R. Tolkien 1939 anglosaksi

akadeemilises debatis osaledes tähelepanu äratanud essee „On Fairy-Stories“, milles

väidab, et eskapismis, mis püüab kujutada teistsugust reaalsust, sisaldub ka vabastav osis.

C.S. Lewiselt pärineb aga humoorikas märkus, et iga põgeneja ehk eskapisti ainsad looduslikud

vaenlased on … vangivalvurid.

Saksa sotsiaalfilosoof Ernst Bloch leidis, et kõik ajaloolised utoopiad ja kujutluspildid täiuslikust

olukorrast, ükskõik kui takistavad või tarbetud need ka tänapäeval tunduvad, sisaldasid

omas ajas ometi impulssi ühiskondlikuks muutuseks. Tõelise ühiskondliku õigluse teostamiseks

tuleb asju alati vaadata totaalselt teisiti. Sellest, mida tehnoloogilises ja ratsionaalses

ühiskonnas nähakse tühipalja unistamise või eskapismina, võib kunagi saada uue ja

humaansema ühiskonnakorra seeme, tegemist võib olla „revolutsiooni ebaküpse, ent ausa

aseainega“.


Roman Hovenbitzer on õppinud 1992-1996 muusikateatri

režiid Hamburgi Muusika-ja Teatrikõrgkoolis ja Hamburgi

Ülikoolis Götz Friedrichi juures. 1996-1999 töötas lavastaja ja

lavastaja assistendina Kasseli Riigiteatris. On töötanud assistendina

paljude tuntud lavastajate käe all: Willy Decker, Götz

Friedrich, Kurt Horres, Harry Kupfer, Michael Leinert ja Karoline

Gruber. Alates 1999 vabakutseline lavastajana on ta välja

toonud üle 40 ooperi, opereti ja muusikali Saksamaal, Austrias,

Tšehhis ja Brasiilias. Ta on teinud koostööd paljude ooperimajadega:

Praha („La Bohéme“, “Padaemand” jt), Essen („Manon

Lescaut“), Dortmund („Müüdud mõrsja“, „Andrea Chénier”),

Hamburg (”Nõidkütt”), Braunschweig („Messias“), Oldenburg

(„On the Town“), Kassel („Norma“, „Don Pasquale“ jt), Flensburg

(„Giuditta“), Hagen (“Dead Man Walking”, “A Streetcar Named

Desire”, “Street Scene” jt), Pforzheim („Jevgeni Onegin“, „Tosca“,

„Pajatsid“), Hildesheim („Rigoletto“), Bielefeld („Röövimine

Serailist“), Neusterlitz („Naeratuste maa“, „Minu veetlev leedi“

jt), Innsbruck („Windsori lõbusad naised“) ja Salvador („Hansuke

ja Greteke“ jt). 2008 lavastas Roman Hovenbitzer muusikali

„Ämbliknaise suudlus“ Schleswig-Holsteini Landestheateris

Flensburgis.

Roman Hovenbitzer has studied music theatre direction at the

Academy of Music and Theatre in Hamburg and at the Hamburg

University (1992-1996) under the supervision of Götz Friedrich.

In 1996-1999 he worked as director and assistant to director at

the Kassel State Theatre. He has worked as assistant to many

well-known directors: Willy Decker, Götz Friedrich, Kurt Horres,

Harry Kupfer, Michael Leinert and Karoline Gruber. Since 1999 as

a free-lancer he has directed more than 40 opera, operetta and

musical productions in Germany, Austria, Czech Republic and

Brazil. He has collaborated with opera houses in Prague („Queen

of Spades“ a.o. at State Opera), Essen („Manon Lescaut“),

Dortmund („The Bartered Bride“, “Andrea Chénier”), Hamburg

(“Der Freischütz”), Braunschweig („Messiah“), Oldenburg („On

the Town“), Kassel („Norma“,„Don Pasquale“ a.o.), Flensburg

(„Giuditta“), Hagen (“Dead Man Walking”, “A Streetcar Named

Desire”, “Street Scene” a.o.), Pforzheim („Eugene Onegin“,„Tosca“,

Il Pagliacci” a.o.), Hildesheim (“Rigoletto”), Bielefeld („The

Abduction from the Seraglio“), Neusterlitz („The Land of Smiles“,

“My fair Lady” a.o.), Innsbruck (“The Merry Wives of Winsor”) and

Salvador (“Hänsel und Gretel” a.o.). In 2008 Roman Hovenbitzer

directed the musical „Kiss of the Spider Woman“ at the

Schleswig-Holstein Landestheater Flensburg.

Tarmo Leinatamm lõpetas 1981. aastal Tallinna Riikliku

Konservatooriumi koorijuhtimise erialal. 1981–1991 töötas

ta Vanemuise peakoormeistri ja dirigendina ning 1991–1994

Rahvusooperi Estonia dirigendina. 1994–1999 oli Leinatamm

Tallinna Filharmoonia direktor ja dirigent. Ta on teinud muusikalisi

kujundusi sõnalavastustele, töötanud saatejuhina raadios ja

televisioonis. Dirigeeris 1996. ja 1997. aastal ja osales 2008 lauljana

“Kreisiraadio” trios Eurovisiooni lauluvõistlustel. On olnud

Tallinna Linnavolikogu ja Riigikogu liige.

Vanemuise teatris on ta olnud paljude muusikalide muusikajuht

ja dirigent: Webberi „Evita”, Elton Johni & Tim Rice`i „Aida”,

Webberi „Jesus Christ Superstar”, Bernsteini „West Side Story”,

Webberi „Cats”, Anderssoni & Ulvaeuse „Chess”, Stone`i „Sugar”,

Pajusaare „Detektiiv Lotte”.

Tarmo Leinatamm graduated from the Tallinn State Conservatoire

in 1981 in the field of a choir conducting. In 1981-1991 he

worked as the head conductor’s assistant and conductor in the

Vanemuine and from 1991-1994 as a conductor in the Estonian

National Opera. From 1994-1999 he was the director and conductor

in the Tallinn Philharmonic Society. Tarmo Leinatamm

has been a music designer for many drama productions, and

he has also worked as a programme host on the radio and TV.

Conducted in 1996 and 1997 and participated as singer in 2008

in the “Kreisiraadio” (Crazy Radio) trio at the Eurovision Song

Contest.

He is also known as a politician, as he was a member of the

Tallinn City Council and a member of parliament. Tarmo Leinatamm

has been the musical director and conductor of the

following musicals in the Vanemuine: Webber’s “Evita” and Elton

John & Tim Rice’s “Aida”, Webber’s “Jesus Christ Superstar”,

Bernstein’s “West Side Story” and Webber`s “Cats”, Andersson &

Ulvaeus’s „Chess”, Stone’s „Sugar”, Pajusaar’s „Detectiv Lotte”.


Walter Perdacher on õppinud Grazis ja Viinis lava- ja

filmiarhitektuuri ning kostüümikunsti erialal. 1948-1950 oli

praktikal Viini Burgtheateris, kus töötas tehnilise direktori Sepp

Nordeggi assistendina. Alates 1953 töötas Bonni teatris peakunstniku

ja dekoratsiooniala juhatajana. Samadel ametikohtadel

on ta hiljem olnud tegev Bremerhavenis, Linzis, Nürnbergis,

Kasseli Riigiteatris, Dortmundis ja Freiburgis. Walter Perdacher

on teinud lava- ja kostüümikujundusi rohkem kui poolesajas

teatris Saksamaal, Šveitsis, Austrias, Portugalis ja Hollandis.

Alates 1995 on ta vabakutselisena teinud koostööd Hamburgi,

Düsseldorfi, Müncheni, Wiesbadeni, Saarbrückeni, Leipzigi, Zürichi,

Berni, Luzerni, Baseli, Bieli ja Vispi teatritega. Ta on töötanud

koos paljude tuntud lavastajatega, nagu Ulrich Melchinger, prof

Rudolf Hartmann, Kurt Pscherer, Sigi Schoenbohm, Michael

Leinert, Martin Markun, Heinz Lukas Kindermann, Markus Weber

ja Didier von Orlowsky. Seni viimane koostöö oli lavastaja Roman

Hovenbitzeriga muusikali „Ämbliknaise suudlus“ väljatoomisel

Schleswig-Holsteini Landestheateris Flensburgis.

Walter Perdacher has studied in Graz and Vienna in the field

of stage and film architecture, and costume art. In 1948-1950

he was on traineeship in Vienna Burgtheater where he worked

as assistant to technical director Sepp Nordegg. From 1953 he

worked at the Bonn Theatre as head designer and manager of

the set department. He has been active at the same positions

also in Bremerhaven, Linz, Nuremberg, Kassel State Theatre,

Dortmund and Freiburg. Walter Perdacher has created stage

and costume designs in more than 50 theatres is Germany, Switzerland,

Austria, Portugal and the Netherlands. Since 1995 as a

free-lancer he has collaborated with theatres in Hamburg, Düsseldorf,

Munich, Wiesbaden, Saarbrücken, Leipzig, Zürich, Bern,

Luzern, Basel, Biel and Visp. He has worked together with many

well-known directors such as Ulrich Melchinger, prof. Rudolf

Hartmann, Kurt Pscherer, Sigi Schoenbohm, Michael Leinert,

Martin Markun, Heinz Lukas Kindermann, Markus Weber and

Didier von Orlowsky. The last collaboration was together with

director Roman Hovenbitzer and the staging of musical „Kiss of

the Spider Woman“ at the Schleswig-Holstein Landestheater

Flensburg.

Palle Palmé on üks hinnatumaid oma ala spetsialiste

Rootsis. Olulisemad tööd: Loewe’i “Minu veetlev leedi”, Webberi

“Ooperifantoom”, Porteri “Suudle mind, Kate”, Kanderi “Kabaree”,

Weilli “Kolmekrossiooper”, Elton Johni & Tim Rice`i “Aida”.

Palle Palmé on olnud valguskunstnikuna tegev ka Vanemuises:

Elton Johni & Tim Rice`i “Aida”, Webberi “Jesus Christ Superstar”,

Bernsteini “West Side Story”, Webberi “Cats” ja Styne’i “Sugar”.

Ta on teinud koostööd Cullbergi balletiga. Palle Palmé oli 2000.

aastal Stockholmis toimunud Eurovisiooni lauluvõistluse lõppkontserdi

valguskunstnik.

Palle Palmé is one of the most valued specialists in his field in

Sweden. His most important works are: Loewe’s „My Fair Lady“,

Webber’s „The Phantom of the Opera“, Porter’s „Kiss Me, Kate“,

Kander’s „Cabaret“, Weill’s „The Threepenny Opera“, and Elton

John & Tim Rice’s „Aida“. Palle Palmé has also worked as a light designer

in the Vanemuine: Elton John & Tim Rice’s „Aida“, Webber’s

„Jesus Christ Superstar“, Bernstein’s „West Side Story“, Webber`s

„Cats“ and Styne’s „Sugar“. He has worked with the Cullberg Ballet.

Palle Palmé was the light designer of the final concert of the

Eurovision song contest held in Stockholm in 2000.

Antton Laine sündis Brasiilias, Mogidaz Gruzes 18. augustil

1972. aastal. Ta kasvas üles Soomes, Kotka linnas, kus ta alustas

oma tantsukarjääri rühmituses Kotkan Hyrrät.

Antton on töötanud nii tantsija kui koreograafina mitmetes

Helsingi teatrites nii Soome kui välismaiste tippartistidega. Vaid

mõned näited on Ricky Martin, Kim Wilde, Lena Phillipson, Jill

Johnson, Peter Jöback, Robert Wells, Arja Koriseva, Katri Helena

ning Jari Sillanpää.

Antton on ka edukas võimlemiskoreograaf ning on sellel alal

tuntud ülemaailmselt. Koostöö oma õega, treener Anneli Laine-Näätäneniga,

on talle toonud palju maailmameistritiitleid

võistlustelt Aesthetic Group Gymnastics (AGG) rühmitustega

Team Dynamot ja Olarin Voimistelijat. Ta on võitnud koos Katja

Törmäläga maailmameistritiitli showtantsu kategoorias, osalenud

Istanbulis Eurovisiooni lauluvõistlustel ning Londoni Royal

Albert Halli lavastuses Rhapsody In Rock. Lisaks AGG võistlusele

on Anttoni loomingulisus koreograafina leidnud rakendust

sellistes spordialades nagu rütmivõimlemine, iluvõimlemine,

sünkroonuisutamine ning sünkroonujumine. Koostöös Georg

Malviusega on ta Vanemuises loonud koreograafia operetile

„Savoy ball“.

Palle Palmé

Antton Laine

Ülle Tinn

(inspitsient)


Antton Laine was born in Mogidaz Gruzes, Brazil, in the 18th of August 1972. He grew up in

Kotka in Finland, where he began his dancing career in Kotkan Hyrrät.

Antton has worked as a dancer as well as a choreographer in several theaters in Helsinki

with both Finnish and foreign top artists. Ricky Martin, Kim Wilde, Lena Phillipson, Jill Johnson,

Peter Jöback, Robert Wells, Arja Koriseva, Katri Helena and Jari Sillanpää, just to mention

a few. Antton is also a successful gymnastics choreographer and is well-known all over

the world. Cooperation with his sister, Coach Anneli Laine-Näätänen, has brought him many

world championship titles from competitions Aesthetic Group Gymnastics (AGG) with the

group Team Dynamot and Olarin Voimistelijat. Together with Katja Törmälä, he has won a

world champion title in the show dance category, participated at the Eurovision Song Contest

in Istanbul and in the London Royal Albert Hall production Rhapsody In Rock. In addition

to the AGG competition, Antton’s creativity as choreographer has found employment

in such sports as rhythmic gymnastics, synchronized skating and synchronized swimming.

In cooperation with Georg Malvius he has created the choreography for the operetta „Ball at

the Savoy“ at the Vanemuine.

Lauri Liiv õppis aastatel 1996 - 2000 G. Otsa nim Tallinna Muusikakoolis pop-džäss

laulu erialal. Ta on osalenud mitmetes muusikalides: Lun-Tha (Rodgersi “Kuningas ja mina”),

Phaedra (Hermani “Linnupuur”), Herbert, Koukol (Steinmani “Vampiiride tants”), Audrey Uus

(Menkeni “Väike õuduste pood”), Enjorlas (C.-M. Schönbergi “Hüljatud”, Tallinna Linnahallis

ja Neuschwansteini teatris Saksamaal), Pinocchio (Fortini “Ooh, Pinocchio!”), John (C.-M.

Schönbergi “Miss Saigon”), sama rolli on ta mänginud ka Helsingi Linnateatris ning osalenud

külalisetendustel Saksamaal ja Luxemburgis; Webberi “Evita”, Barti “Oliver!”, Radames

(Elton Johni & Tim Rice`i “Aida”), Annas (Webberi “Jesus Christ Superstar”), Collins (Larsoni

“Rent”), Riff (Bernsteini “West Side Story”), Munkustrap (Webberi “Cats”), Anatoli (Anderssoni

& Ulvaeuse “Chess”), Woof (MacDermonti “Hair”, Arena Theater & Festspiel GmbH), millega

andis külalisetendusi Saksamaal, Austrias, Šveitsis, Taanis, Itaalias, Rootsis ja Luxemburgis.

Tema viimane roll oli Chucki Tallinna linnahallis lavastunud muusikalis “Tutvumiskuulutus”.

On osalenud solistina erinevates kontsert-projektides: “Valge Gospel”, “Memory”, “Väike Öömuusikal”,

“Olav Ehala Laulud” jt. Lauri Liiv on olnud ka bändide Black Velvet ja Family solist.

Lauri Liiv studied pop & jazz song in the G. Ots Tallinn Music School in 1996-2000. He has

performed in many musicals: Lun-Tha (Rodgers’s “The King and I”), Phaedra (Herman’s “Birdcage”)

Herbert, Koukol (Steinman’s “Dance of the Vampires”), Audrey New (Menken’s “Little

Shop of Horrors”), Enjorlas (C.-M. Schönberg’s “Les Misérables”, At the Tallinn City Hall and

the Neuschwanstein Theatre (in Germany), Pinocchio (Fortini’s “Ohh, Pinocchio!”), John (C.-

M. Schönberg’s “Miss Saigon”), he has played the same part in the Helsinki City Theatre and

has participated in guest performances in Germany and Luxembourg; Webber’s “Evita”, Bart’s

“Oliver!”, Radames (Elton John & Tim Rice’s “Aida”), Annas (Webber’s “Jesus Christ Superstar”),

Collins (Larson’s “Rent”), Riff (Bernstein’s “West Side Story”) and Munkustrap (Webber`s

“Cats”), Anatoli (Andersson’s & Ulvaeus’s “Chess”), Woof (MacDermont`s “Hair”) in Arena

Theater & Festspiel GmbH, with whom he toured in Germany, Switzerland, Austria, Italy, Sweden,

Luxembourg and Denmark. His last role was Chuck in the musical „Personals“, staged in

the Tallinn City Hall. Has participated as soloist in various concert-projects: “White Gospel”,

“Memory”, “Little Night Musical”, “Olav Ehala Songs”, etc. Lauri Liiv has been a soloist in the

bands of Black Velvet and Family.

Koit Toome õppis Tallinna Muusikakeskkoolis klassikalist klaverit ja G. Otsa nim Tallinna

Muusikakoolis džäss-klaveri ja pop-džässlaulu erialal. Lisaks laulmisele, klaverimängimisele

ja muusikakirjutamisele/produtseerimisele on Koit üles astunud ka muusikalinäitlejana paljudes

erinevates rollides nii kodumaal kui ka väljaspool Eestit. Tema rolle: Alfred (Steinmani

“Vampiiride tants”, Tallinna Linnahall 2000), Marius (C.-M. Schönbergi “Hüljatud”, Tallinna

Linnahall 2001), Chris (C.-M. Schönbergi “Miss Saigon” Tallinna Linnahall), sama rolli on ta

mänginud kaks aastat Helsingi Linnateatris ning osalenud külalisetendustel Saksamaal ja

Luxemburgis; Roger (Larsoni “Rent”, Tallinnas ja Arena Theater & Festspiel GmbH Euroopa

turnee); Claude (MacDermonti “Hair”, Arena Theater & Festspiel GmbH Euroopa turnee). Rolle

Vanemuises: Siimon (Webberi “Jesus Christ Superstar”), Tony (Bernsteini “West Side Story”),

Quaxo/ Skimbleshanks (Webberi “Cats”), Frederick (Anderssoni & Ulvaeuse “Chess”). 1998.

aastal esindas ta Eestit Eurovisiooni lauluvõistluse Birminghami finaalkontserdil. Ilmunud on

neli sooloplaati “Duetid” (1998), “Koit Toome” (1999), “Allikas” (2007), “Sügav kummardus õpetajale”

(Jaak Joala lauldud laule, kontsertplaat) lisaks sellele on ta välja andnud kolm plaati

popduoga “Code One”. Praegu salvestab Koit oma uut sooloplaati, mis valmib 2010. aasta

kevadel.

Koit Toome studied classical piano at the Tallinn Music High School, jazz-piano and pop-jazz

singing at the G. Ots Music School. In addition to singing, playing the piano and writing/

producing music, Koit has performed as musical actor in many different roles, at home and

abroad. His roles: Alfred (Steinman’s “Tanz der Vampire”, Tallinn City Hall 2000), Marius (C.-M.

Schönberg’s “Les Misérables”, Tallinn City Hall 2001), Chris (C.-M. Schönberg’s “Miss Saigon”

Tallinn City Hall), he has played the same role for two years at the Helsinki City Theatre and

participated in guest performances in Germany and Luxembourg; Roger (Larson’s “Rent”, in

Tallinn and Arena Theater & Festspiel GmbH European tour); Claude (MacDermont’s “Hair”,

Arena Theater & Festspiel GmbH European tour). Roles at the Vanemuine: Simon (Webber’s

“Jesus Christ Superstar”), Tony (Bernstein’s “West Side Story”), Quaxo/Skimbleshanks (Webber’s

“Cats”), Frederick (Andersson & Ulvaeus’ “Chess”). In 1998 he represented Estonia at

the Birmingham final concert of the Eurovision Song Contest. He has published four solo

albums: “Duetid” (Duets, 1998), “Koit Toome” (1999), “Allikas” (Fountain, 2007), “Sügav kummardus

õpetajale” (An Homage to the Teacher, songs sung by Jaak Joala, concert album), in

addition to that he has published three albums with the pop duo “Code One”. Currently, Koit

is recording his new solo album that will be ready in Spring 2010.


Egon Laanesoo

Tanja Mihhailova


Karmen Puis


Viktor Mägi

Taisto Noor

Koit Toome

Tõnu Kattai

Jaan Willem Sibul


Siiri Koodres

Koit Toome

Märt Jakobson


Tanja Mihhailova lõpetas 2004 Viljandi Kultuuriakadeemia tantsukunsti erialal.

Laulmisega tegeleb juba alates 4. eluaastast. 1996 saavutas Grand Prix’ laste lauluvõistlusel

„Kuldne hääl“. 1997 aastal valiti Tanja Kirde-Eesti parimaks naisvokalistiks. Alates sellest ajast

on osalenud väga paljudel laulufestivalidel ja võistlustel: 1998 „Hommikutäht” Jurmalas

(I koht), 2000 „Laul” Tallinnas (II koht), 2001 „Slovjanski Bazar“ Vitebskis, 2005 „Uus laine“

Jurmalas. On õpetanud lavaliikumist sellistes projektides nagu „Eesti otsib superstaari“ ja

„Laulud tähtedega“. Välja andnud neli albumit: „Jäljed liival“ (2001), „La Fiesta Del Sol“ (2002),

„JZ Belle“ (2004), „Teemant“ (2006). Osalenud paljudes muusikalides: „Cabaret“ (2003),

„Chicago“ ja „Hull sinu järele“ (2004), „Georg“ (2005), „Fame“ (2006), „Fantoom“, „Lumivalgeke“

ja „Tutvumiskuulutus“ (2007), „Hair“ (2008). 2009 osales Vanemuise teatri kontsertlavastuses

„Queen“. Alates 2008. aastast mängib seriaalis „Kodu keset linna“. Hetkel töötab

tantsuõpetajana laulu- ja tantsukoolis WAF ning õpetab džäss- ja poplauljatele lavaliikumist

Georg Otsa nim Tallinna Muusikakoolis.

Tanja Mihhailova graduated from the Viljandi Culture Academy in 2004 specializing in

dance. She has practiced singing since she was 4. In 1996 she attained Grand Prix in the

children singing contest „Kuldne hääl“ (Golden Voice). In 1997 Tanja was nominated as the

best female vocalist of North-East Estonia. Since that time she has participated in numerous

singing festivals and contests: in 1998 „The Morning Star” in Jurmala (1st place), in 2000

„Song” in Tallinn (2nd place), in 2001 „Slovjanski Bazar“ in Vitebsk, in 2005 „New Wave“ in

Jurmala. She has taught stage movement in projects „Estonia in Search of a Superstar“ and

„Songs with Stars“. She has published four albums: „Jäljed liival“ (Traces on Sand) (2001),

„La Fiesta Del Sol“ (2002), „JZ Belle“ (2004), „Teemant“ (Diamond) (2006). She has taken part

in many musicals: „Cabaret“ (2003), „Chicago“ and „Crazy For You“ (2004), „Georg“ (2005),

„Fame“ (2006), „Phantom“, „Snow White“ and „Personals“ (2007), „Hair“ (2008). In 2009

participated in the Vanemuine Theatre concert production „Queen“. Since 2008 she acts in

the serial „Home in the City“. At the moment she works as a dance teacher at the WAF Song

and Dance School and teaches stage movement for jazz and pop singers at the Georg Ots

Tallinn Music School.

Karmen Puis lõpetas 1993. aastal Tartu H. Elleri nim Muusikakooli Aino Kõivu

lauluklassis ning 1997. aastal Eesti Muusikaakadeemia Tiiu Levaldi lauluklassis. 2005

omandas Eesti Muusikaakadeemias Jaakko Ryhäse juures magistrikraadi (cum laude).

Õpingute ajal EMA-s töötas ta Eesti Raadio kooris koorilaulja ja solistina. Täiendanud on ta

end A. Kapustjanski ning L. Puglisi juures, osalenud prof H. Hölli meistrikursusel. Karmen Puis

on laulnud soolopartiisid paljudes suurvormides: Mozarti „Reekviem” ja „Kroonimismissa”,

Beethoveni Missa C-duur, Schuberti Missa Es-duur, Vivaldi „Gloria”, Bachi „Markuse passioon”,

Mendelssohni „Paulus”, Mahleri 4. sümfoonia, Pergolesi „Stabat Mater”; samuti Bianca osa

Britteni ooperi „Lucretia teotamine” kontsertettekandes. Alates 1997. aastast töötab Karmen

Puis Vanemuise teatris ooperi- ja operetisolistina. Tema rolle: Emilia (Verdi „Othello”),

Amastris (Händeli „Xerxes”), Concepcion (Raveli „Hispaania tund”), Pernille (Nielseni

„Maskeraad”), Alisa (Donizetti „Lucia di Lammermoor”), Dorabella (Mozarti „Cosi fan tutte”),

Olga (Tšaikovski „Jevgeni Onegin”), Hansuke (Humperdincki „Hansuke ja Greteke”), Manya

(Kálmáni „Krahvinna Mariza”), Suzuki (Puccini „Madame Butterfly”), Flora ja Inez (Verdi„La

Traviata” ja „Trubaduur“), Hodel (Bocki „Viiuldaja katusel”), Teine Daam (Mozarti „Võluflööt”),

Galatea (Händeli „Acis ja Galatea”), Rosalinde (Straussi „Nahkhiir”), Mercédès (Bizet`

„Carmen”), Clarina (Rossini „Abieluveksel”), Solveig, Anitra (Griegi „Peer Gynt”), Giulietta

(Offenbachi„Hoffmanni lood“), Javotte (Massenet’„Manon“). Rahvusooperis Estonia:

Kõrtsinaine (Mussorgski „Boriss Godunov”).

Karmen Puis graduated from Aino Kõiv’s singing class in H. Eller Tartu Music School in

1993 and in 1997 graduated from the singing class of Tiiu Levald in the Estonian Academy

of Music. In 2005 she completed her master’s degree (cum laude) as a student of Jaakko

Ryhänen in the Estonian Academy of Music. During her studies there she worked as a choir

singer and soloist in the Estonian Radio Choir. She has also studied with A. Kapustjanski and

L. Puglisi and taken part in the master classes of Professor H. Höll. Puis has sung solo parts in

many performances of major works: Mozart’s “Requiem” and “Coronation Mass”, Beethoven’s

“Mass C-major”, Schubert’s “Mass E-major”, Vivaldi’s “Gloria”, Bach’s “St Mark’s Passion”,

Mendelssohn’s “St Paul”, Mahler’s 4th Symphony, Pergolesi’s “Stabat Mater”, and the part of

Bianca in the concert version of Britten’s opera “The Rape of Lucretia”. Since 1997 she has

been working as an opera and operetta soloist in the Vanemuine. Her roles have included

Emilia (Verdi’s “Othello”), Amastris (Handel’s “Xerxes”), Concepcion (Ravel’s “The Spanish

Hour”), Pernille (Nielsen’s “The Masquerade”), Alisa (Donizetti’s “Lucia di Lammermoor”),

Dorabella (Mozart’s “Cosi fan tutte”), Olga (Tchaikovsky’s “Eugene Onegin”), Hansel

(Humperdinck’s “Hansel and Gretel”), Manya (Kálmán’s “Countess Mariza”), Suzuki (Puccini’s

“Madame Butterfly”), Flora (Verdi’s “La Traviata”), The Second Lady (Mozart’s “The Magic

Flute”), Galatea (Handel’s “Acis and Galatea”), Hodel (Bock’s “Fiddler on the Roof”), Rosalinde

(Strauss`s “The Bat”), Mercédès (Bizet’s “Carmen”), Clarina (Rossini’s “The Bill of Marriage”),

Solveig, Anitra (Grieg’s “Peer Gynt”), Giulietta (Offenbach’s “The Tales of Hoffmann”), Javotte

(Massenet’s “Manon”).

In the Estonian National Opera she has played the Inn-keeper’s wife (Mussorgsky’s “Boris

Godunov”).

Siiri Koodres õppis H. Elleri nim Tartu Muusikakoolis klassikalist laulu Jelena Suiki

klassis. 2004. aastal lõpetas Eesti Muusikaakadeemia dots Tiiu Levaldi klassis. On osalenud

Eva Märtsoni meistrikursustel. Aastast 1998 töötab Vanemuise ooperikooris. Siiri Koodrese

rolle Vanemuises: Ema (Puccini “Madame Butterfly”), Angelina (Fortini “Ooh, Pinocchio”),

Electra (Styne`i “Gypsy”), Teresita (Bernsteini “West Side Story”), Demeeter (Webberi “Cats”),

Näitlejatar Ida (Straussi “Nahkhiir”), Juta (Kapi “Talvemuinasjutt”), Lumekuninganna,

Vanaema, Printsess (Ehala “Lumekuninganna”). On osalenud järgmistes muusikalides:

Webberi “Evita” ja “Jesus Christ Superstar”, Elton Johni & Tim Rice’i “Aida” ja Bocki “Viiuldaja

katusel”, Andersson & Ulvaeuse “Chess”, Styne’i “Sugar”.


Siiri Koodres studied classical singing at the H. Eller Tartu Music School in the class of Jelena

Suik. In 2004 she graduated from the Estonian Academy of Music and Theatre in the class of

senior lecturer Tiiu Levald. She has taken part in Eva Märtson master courses. Since 1998 she

works at the Vanemuine opera choir. Siiri Koodres’ roles at the Vanemuine: Mother (Puccini’s

“Madame Butterfly”), Angelina (Fortini’s “Oh, Pinocchio”), Electra (Styne’s “Gypsy”), Teresita

(Bernstein’s “West Side Story”), Demeter (Webber’s “Cats”), Actress Ida (Strauss’ “The Bat”),

Juta (Kapp’s „Talvemuinasjutt“, Winter Fairy Tale), Snow Queen, Grandmother, Princess (Ehala’s

“Snow Queen”). She has performed in the following musicals: Webber’s “Evita” and “Jesus

Christ Superstar”, Elton John & Tim Rice’ “Aida”, Bock’s “Fiddler on the Roof”, Andersson &

Ulvaeus’ “Chess” and Styne’s “Sugar”.

Taisto Noor lõpetas Tallinna Konservatooriumi 1977. aastal Linda Sauli klassis, samast

aastast on ta Vanemuise teatri ooperisolist. Taisto Noore rolle: Leporello, Figaro, Osmin,

don Alfonso ja Sarastro (Mozarti „Don Giovanni”, „Figaro pulm”, „Haaremirööv”, „Cosi fan

tutte” ja „Võluflööt”), Bartolo ja Mustafa (Rossini„Sevilla habemeajaja” ja„Itaallanna Alžiiris”),

Sparafucile, Horn ja Ferrando (Verdi „Rigoletto”, „Maskiball” ja „Trubaduur”), Raimondo

(Donizetti „Lucia di Lammermoor”), Don Pasquale ja Dulcamara (Donizetti „Don Pasquale”

ja „Armujook”), Mephistopheles (Gounod’ „Faust”), Peetrus (Orffi„Kuu”), nimiosa Bartóki

„Hertsog Sinihabeme lossis”, Don Inigo Gomez (Raveli „Hispaania tund”), Polyphemus

(Händeli „Acis ja Galatea”), Krahv Des Grieux (Massenet’ „Manon“), Higgins (Loewe’i „Minu

veetlev leedi”), Porgy (Gershwini „Porgy ja Bess”), Cervantes/Don Quijote (Leigh’ „Mees La

Manchast”), Karl Stefan Liebenberg (Kálmáni „Krahvinna Mariza”), Kaifas (Webberi „Jesus

Christ Superstar”), Frank (Straussi „Nahkhiir”). Taisto Noor on esinenud soolokontsertidega

ning laulnud soolopartiisid suurvormides. Taisto Noor on Vanemuises lavastanud Puccini

„Õde Angelica” ja „Gianni Schicchi”, Donizetti „Don Pasquale” ja „Lucia di Lammermoori”,

Verdi „Traviata”, „Falstaffi” ja„Rigoletto”, Rossini ”Abieluveksli” ja Menotti„Telefoni”. 1981.

aastal pälvis Taisto Noor Eesti Teatriühingu aastapreemia, 1985. aastal Georg Otsa preemia

ja 1991. aastal Eesti Teatriliidu aastapreemia. Teda on autasustatud Valgetähe 5. klassi

teenetemärgiga.

Taisto Noor graduated from the Tallinn Conservatorium in the class of Linda Saul in 1977

and has been an opera soloist in the Vanemuine since then.

His roles include Leporello, Figaro, Osmin, don Alfonso and Sarastro (Mozart’s “Don

Giovanni”, “The Marriage of Figaro”, “The Abduction from the Seraglio”, “Cosi fan tutte” and

“The Magic Flute”), Bartolo and Mustafa (Rossini’s “The Barber of Seville” and “The Italian

Girl in Algiers”), Sparafucile, Horn and Ferrando (Verdi’s “Rigoletto”, “A Masked Ball” and

“The Troubadour”), Raimondo (Donizetti’s “Lucia di Lammermoor”), Don Pasquale and

Dulcamara (Donizetti’s “Don Pasquale” and “The Elixir of Love”), Mephistopheles (Gounod’s

“Faust”), Peter (Orffi’s “The Moon”), Duke Bluebeard (Bartók’s “Duke Bluebeard’s Castle”),

Don Inigo Gomez (Ravel’s “The Spanish Hour”), Polyphemus (Handel`s “Acis and Galatea”),

Sclemil/Crespel/Luther (Offenbach`s “The Tales of Hoffmann”), Count Des Grieux (Massenet’s

“Manon”), Higgins (Loewe’s “My Fair Lady”), Porgy (Gershwin’s “Porgy and Bess”), Cervantes/

Don Quijote (Leigh’s “Man of La Mancha”), Karl Stefan Liebenberg (Kalman’s “Countess

Mariza”) and Kaifas (Webber’s “Jesus Christ Superstar”). Noor has also performed in solo

concerts and sung solo parts in performances of major works. In the Vanemuine, Noor

has produced Puccini’s “Sister Angelica” and “Gianni Schicchi”, Donizetti’s “Don Pasquale”

and “Lucia di Lammermoor”, Verdi’s “La Traviata”, “Falstaff” and “Rigoletto”, Rossini`s “Bill of

Marriage” and Menotti’s “The Telephone”. He received the annual award of the Estonian

Theatre Society in 1981, the Georg Ots Award in 1985 and the annual award of the Estonian

Theatre Union in 1991. He has been awarded the 5 th Class Order of the White Star.

Märt Jakobson lõpetas1998. aastal Eesti Muusikaakadeemia Mati Palmi ja Raimond

Alango lauluklassis. Töötab alates 1997. aastast Vanemuise teatri ooperisolistina. 1999 - 2000

täiendas end Eesti Rahvuskultuuri Fondi stipendiaadina Peterburi Maria teatris.

Rollid Vanemuises: Basilio (Rossini „Sevilla habemeajaja”), Raimondo (Donizetti „Lucia di

Lammermoor”), Lodovico, Montano, Doktor, Krahv Ribbing (Verdi „Othello”, „Maskiball”,

„Traviata”), Colline, Alcindor, Carceriere, Bonza (Puccini „Boheem”, „Tosca”, „Madame

Butterfly”), Öövaht (Nielseni„Maskeraad”), Rotnõi (Tšaikovski„Jevgeni Onegin”), Mäger

(Lusensi „Dr. Dolittle ehk lindude ooper”), Henry Murger (Kalmani „Montmartre’i kannike”),

Karl Stephan Liebenberg (Kálmáni „Krahvinna Mariza”), Alessio (Bellini „La Sonnambula”),

Sarastro (Mozarti „Võluflööt”), Polyphemus (Händeli„Acis ja Galatea”), Amadeus (Straussi

„Nahkhiir”), Norton (Rossini „Abieluveksel”), Schlemil/Crespel/Luther (Offenbachi„Hoffmanni

lood”), Sparafucile, Ferrando (Verdi „Rigoletto”, „Trubaduur“), Krahv Des Grieux (Massenet’

„Manon“).

Rollid Rahvusooperis Estonia: Kadett (Tambergi „Cyrano de Bergerac”), Antonio (Mozarti

„Figaro pulm”), Pristav (Mussorgski „Boriss Godunov”). Peterburi Maria teater: Antonio

(Mozarti „Figaro pulm”); Pärnu Ooper: Monterone (Verdi „Rigoletto”); Tampere ooper:

Suurinkvisiitor (Verdi „Don Carlo“), Bander (Berliozi „Fausti needmine“). On esinenud

kontsertidel Eestis, Soomes, Poolas ja Venemaal. Osalenud mängufilmis„Kõrini!” (režissöör

P. Simm).

Märt Jakobson graduated from the Estonian Academy of Music in the singing class of Mati

Palm and Raimond Alango in 1998. Since 1997 he has been working as an opera soloist in

the Vanemuine. In 1999 and 2000 he studied as a fellow of the Estonian National Culture

Foundation in the Maria Theatre in St. Petersburg.

His roles in the Estonian National Opera have been Cadet (Tamberg’s “Cyrano de Bergerac”),

Antonio (Mozart’s “The Marriage of Figaro”) and Pristav (Mussorgski’s “Boriss Godunov”). In

the St. Petersburg Maria Theatre he has played Antonio (Mozart’s “The Marriage of Figaro”),

and in Pärnu Opera Monterone (Verdi’s “Rigoletto”); Tampere Opera (Verdi’s “Don Carlo”.

His Vanemuine roles have included Basilio (Rossini’s “The Barber of Seville”), Raimondo

(Donizetti’s “Lucia di Lammermoor”), Lodovico, Montano, Doctor and Count Ribbing (Verdi’s

“Othello”, “A Masked Ball” and “La Traviata”), Colline, Alcindor, Prison Guard and Bonza


(Puccini’s “La Bohème”, “Tosca” and “Madame Butterfly”), Watchman (Nielsen’s “Masquerade”),

Rotnõi (Tchaikovsky’s “Eugene Onegin”), Badger (Lusens’ “Dr Dolittle and the Birds’

Opera”), Henry Murger (Kalman’s “The Violets from Montmartre”), Karl Stephan Liebenberg

(Kálmán’s “Countess Mariza”), Alessio (Bellini’s “La Sonnambula”), Sarastro (Mozart`s “The

Magic Flute”), Polyphemus (Handel`s “Acis and Galatea”), Norton (Rossini`s “The Bill of the

Marriage”), Sclemil/Crespel/Luther (Offenbach`s “The Tales of Hoffmann”), Sparafucile

(Verdi`s “Rigoletto”), Count Des Grieux (Massenet’s “Manon”). He has performed in concerts

in Estonia, Finland, Poland and Russia. He has also appeared in the film “Sick of Everything”

(directed by P. Simm).

Jaan Willem Sibul lõpetas 1988. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi Teo Maiste

klassis. Vanemuise solist aastast 1992.

Tema rolle muusikalavastustes: Enrico ja Belcore (Donizetti „Lucia di Lammermoor”

ja „Armujook”), Falstaff (Verdi„Falstaff”), Gianni Scicchi ja Schaunard (Puccini„Gianni

Scicchi” ja „Boheem”), Valentin (Gounod’ „Faust”), Elviro (Händeli „Xerxes”), Ben (Menotti

„Telefon”), Silvio (Leoncavallo „Pajatsid”), Ramiro (Raveli „Hispaania tund”), Henrik (Nielseni

„Maskeraad”), Isa (Humperdincki „Hansuke ja Greteke”), Bachulus (Lortzingi „Salakütt”),

dr Doolittle (Lusensi „Dr. Doolittle ja lindude ooper”), Peeglirüütel (Leigh’ „Mees La

Manchast”), Motel ja lihunik Lazar Wolf (Bocki „Viiuldaja katusel”), Florimond Herve ja

Louis Philipp (Kálmáni „Montmartre’i kannike” ja „Bajadeer”), Danilo (Lehári „Lõbus lesk”),

krahv Hegedüs (Abrahami „Viktoria ja tema husaar”), Pappacoda (Straussi „Öö Veneetsias”),

Onu Joco ja Herbie (Styne’i „Gypsy”), Saturnin (Antoni „Saturnini mäng”), Bartolo (Rossini

„Sevilla habemeajaja”), Vürst Moritz Dragomir (Kálmáni „Krahvinna Mariza”), Asparagus/

Growltiger /Bustopher Jones (Webberi „Cats“) jt. Jaan Willem Sibul on osalenud ka paljudes

sõnalavastustes, samuti balletilavastuses „Suveöö unenägu” Mendelssohn- Bartholdy

muusikale.

Jaan Willem Sibul graduated from the class of Teo Maiste in the Tallinn Conservatorium in

1988. He has been a soloist in the Vanemuine since 1992.

His roles in musical productions include: Enrico and Belcore (Donizetti’s “Lucia di

Lammermoor” and “The Elixir of Love”), Falstaff (Verdi’s “Falstaff”), Gianni Scicchi and

Schaunard (Puccini’s “Gianni Scicchi” and “La Bohéme”), Valentin (Gounod’s “Faust”), Elviro

(Händel’s “Xerxes”), Ben (Menotti’s “Telephone”), Silvio (Leoncavallo’s “Clowns”), Ramiro

(Ravel’s “The Spanish Hour”), Henrik (Nielsen’s “Masquerade”), Father (Humperdinck’s “Hansel

and Gretel”), Bachulus (Lortzing’s “The Poacher”), Dr. Doolittle (Lusens’s “Dr. Doolittle and

the Birds Opera”), Knight of the Mirrors (Leigh’s “Man of La Mancha”), Motel and Lazar Wolf

the butcher (Bock’s “Fiddler on the Roof”), Florimond Herve and Louis Philipp (Kalman’s “The

Violets from Montmartre” and “The Bayadere”), Danilo (Lehari’s “The Merry Widow”), Count

Hegedüs (Abraham’s “Victoria and Her Hussar”), Pappacoda (Strauss’s “A Night in Venice”),

Uncle Joco and Herbie (Styne’s “Gypsy”), Saturnin (Anton’s “Saturnin’s Game”), Bartolo

(Rossini’s “The Barber of Seville”), Prince Moritz Dragomir (Kalman’s “Countess Mariza”), etc.

Jaan Willem Sibul has also performed in drama productions and in ballet-production

“A Midsummer Nights Dream” (F. Mendelssohn- Bartholdy, producer Hugo Fanari).

Tõnu Kattai on Vanemuise teatris töötanud alates 1971 koorilauljana ja alates 1979 on

ta Vanemuise ooperisolist.

Tema rolle Vanemuises: Stanislaus (Zelleri „Linnukaupleja”), Yamadori/Goro, Parpignol ja

Spoletta (Puccini „Madame Butterfly”,„Boheem” ja „Tosca”), Borsa, Gaston/Joseph, Bardolfo,

Kohtunik ja Roderigo (Verdi „Rigoletto”, „Traviata”, „Falstaff”,„Maskiball” ja„Othello”), Hans

ja Nõid (Humperdincki „Hansuke ja Greteke”), Juan (Massenet’ „Don Quijote”), Vana Faust

(Gounod’ „Faust”), Fiorello (Rossini „Sevilla habemeajaja”), Triquet (Tšaikovski „Jevgeni

Onegin”), Mirko Zeta (Lehari „Lõbus lesk”), Pipo de Frascatti, Louis Philippe/Dewa Singh

ja Peniček (Kalmani „Montmartre’i kannike”, „Bajadeer” ja „Krahvinna Mariza”), Eisenstein

ja Bartolomeo Delaqua (Straussi „Nahkhiir” ja „Öö Veneetsias”), Janczy (Abrahami „Viktoria

ja tema husaar”), Emile (Friml-Stotharti „Rose Marie”), Sancho Panza (Leigh’ „Mees La

Manchast”), Joe (Styne’i „Sugar ehk Džässis ainult tüdrukud”), Krupke (Bernsteini „West Side

Story”) jpt.

Tõnu Kattai on teinud kaasa mitmetes draamalavastustes ja osalenud filmides:„Savoy ball”,

„Püha Susanna ehk meistrite kool”, „Narva kosk”, „Kahe kodu ballaad”, „Teatriluulud”, „Keskea

rõõmud” jt.

Tõnu Kattai started as a choir singer in the Vanemuine in 1971 and from 1979 has been an

opera singer here.

His roles in the Vanemuine have included: Stanislaus (Zeller’s „The Bird Seller“), Yamadori/

Goro, Parpignol and Spoletta (Puccini’s „Madame Butterfly“,„La Bohéme“ and„Tosca“), Borsa,

Gaston/Joseph, Bardolfo, Judge and Roderigo (Verdi’s „Rigoletto“, „La Traviata“, „Falstaff“,

„A Masked Ball“ and „Othello“), Hansel and Witch (Humperdinck’s „Hansel and Gretel“), Juan

(Massenet’s „Don Quijote“), Old Faust (Gounod’s „Faust“), Fiorello (Rossini’s „The Barber of

Seville“), Triquet (Tchaikovsky’s „Eugene Onegin“), Mirko Zeta (Lehar’s „The Merry Widow“),

Pipo de Frascatti, Louis Philippe/Dewa Singh and Peniček (Kálmán’s “The Violets from

Montmartre”, “The Bayadere” and “Countess Mariza”), Eisenstein and Bartolomeo Delaqua

(Strauss’s “The Bat” and “A Night in Venice”), Janczy (Abraham’s “Victoria and her Hussar”),

Emile (Friml-Stothart’s “Rose Marie”), Sancho Panza (Leigh’s “Man of La Mancha”), Joe (Styne’s

“Some Like It Hot”) and Krupke (Bernstein’s “West Side Story”).

He has taken part in many drama productions and appeared in films and productions by Eesti

Telefilm. These include: “Savoy Ball”, “Santa Susanna or the School of Masters” (Püha Susanna

ehk Meistrite kool), “Narva Waterfall” (Narva Kosk), “The Ballad of Two Homes” (Kahe kodu

ballaad), “Theatre Delusions” (Teatriluulud) and “The Joys of Being Middle-Aged” (Keskea

rõõmud).


Plakat: Joonas Sildre

Strisdanddolia Vai

KUIDAS

KUNINGAS

KUU

ESITLEB

PEALE

KIPPUS

Lavastaja

Uku

Uusberg

(Eesti Draamateater)

Kunstnik

Jaanus

Laagriküll

Muusika

Peeter

Volkonski

Muusikajuht

(Ugala)

Karl

Laanekask

Koreograaf

Janek

Savolainen

Osades

Martin Kõiv, Markus Luik,

Ao Peep, Maarja Mitt,

Tanel Jonas, Janek Joost,

Karol Kuntsel, Maarius Pärn,

Miina Härma gümnaasiumi

segakoor,

ansambel Estraadiraadio

Esietendus 28. novembril

2009 Vanemuise suures majas

Laulusõnad Tim Rice

Muusika Andrew Lloyd Webber

muusikal kahes vaatuses

Tõlge Peeter Volkonski, Hannes Villemson

Esietendused

27. novembril 2009 Tallinnas

Nokia kontserdimajas

23. jaanuaril 2010 Tartus

Vanemuise suures majas

Lavastaja GEORG MALVIUS (Rootsi)

Muusikajuht ja dirigent TARMO LEINATAMM Kunstnik ELLEN CAIRNS (Šotimaa)

Valguskunstnik PALLE PALMÉ (Rootsi) Koreograaf IGOR BARBERIC (Horvaatia)

Osades MAARJA-LIIS ILUS, MARKO MATVERE, VAIKO EPLIK,

AIVAR TOMMINGAS, ANNA PÕLDVEE

Kaasa teevad Vanemuise ooperikoor, sümfooniaorkester, bänd ja balletirühm

Eesti keeles, inglise- ja soomekeelsete subtiitritega

Vanemuise teatri ja Solarise koostöö The Really Useful Group LTDga


HOOAJAL 2009/2010

TEATRI REPERTUAARIS Teatrijuht / General Manager Paavo Nõgene Muusikajuht / Musical Director Mihkel Kütson Draamajuht

/ Drama Director Sven Karja Balletijuht / Ballet Director Mare Tommingas Trupijuht / Troupe Leader Eda

Hinno Lavastusala juhataja / Technical Director Lui Lääts Pealavameister / Stage Manager Rait Randoja

Lavameistrid / Stage Technicians Rello Lääts, Oliver Pärna Dekoratsiooniala juhataja / Head of the Stage Set

Department Aarne Hansalu Dekoratsioonide teostus / Stage sets by Ain Austa, Innari Toome, Andres Lindok,

Terje Kiho, Leenamari Pirn, Sirje Kolpakova, Marika Raudam, Aleksandr Karzubov, Indrek Ots, Eino Reinapu,

Mart Raja, Arvo Lipping Kostüümiala juhataja / Wardrobe Manager Ivika Jõesaar Kostüümiala juhataja

asetäitja / Wardrobe Manager Assistant Piret Univer Meeste kostüümid / Cutter of men`s costumes Ruth

Rehme-Rähni Naiste kostüümid / Cutter of women`s costumes Külli Kukk Kostüümide teostus / Costumes

made by Luule Luht, Anneli Vassar, Daisy Tiikoja, Elli Nöps, Mairit Joonas, Valentina Kalvik, Olga Vilgats, Kaire

Arujõe, Irina Medvedeva, Inkeri Orasmaa, Ivi Vels, Riina Lõhmus, Henn Laidvee, Malle Värno, Mati Laas, Juta

Reben Kostüümilao juhataja / Head of Costumes Warehouse Maris Plado Riieturid / Dressers Anu Kõiv,

Maris Plado, Jane Kask Jumestusala juhataja / Head of Make-Up Department Anne-Ly Soo Grimm / Makeup

by Olga Belokon, Mare Lehtpuu Soengud / Hair Stylists Anne-Ly Soo, Rutt Laikask Rekvisiidiala juhataja

/ Head of Stage Prop Department Liina Martoja Rekvisiitorid / Property Masters Kaie Uustal, Ivika Saaroja,

Liina Martoja Valgustusala juhataja / Head of Lighting Department Andres Sarv Valgustajad / Lighting by

Alvar Fuchs, Madis Fuchs, Tõnu Eimra, Siim Allas, Tauri Kötsi, Villu Adamson, Andrus Treier Heli- ja videoala

juhataja / Head of Audio-Visual Department Toivo Tenno Helirežissöörid / Sound Directors Olari Oja, Kalev

Kääpa Videoinsener-operaator / Audio-Visual Manager Kalju Nugin Kava kujundanud / Programme designed

by Kristina Kütt Kava koostanud / Programme prepared by Marika Petti Fotod / Photos by Aldo Luud

Kaanefoto / Programme cover photo by Madis Palm Tõlked / Translations: Kelli Vilu-Püss, Luisa Tõlkebüroo

Tartus / Translations by Luisa Translation Bureau, Tartu

Täname abi eest Andrus Lauringsoni ja Ellen Cairnsi

Emakeelne kultuur on hindamatu väärtus.

30. detsembril 2006 asutasime Vanemuise Fondi,et hoida ja toetada Eesti teatrikunsti.

Lubame hea seista fondi käekäigu eest

Olga Aasav, Kalev Kase, Mart Avarmaa, Tartu Linn

Vanemuise Fond on loodud teatri töötajate erialase arengu ja koolituse toetuseks.

Fondi on võimalik teha annetusi:

SA Tartu Kultuurkapital

Ühispank 10102052050006

Sampo Pank 334408570002

Märksõna: VANEMUISE FOND

Vanemuise teater tänab

Olga Aasavit, Mart Avarmaad, Alar Kroodot, Kalev Kaset, Mati Kermast, Tartu Linna


Vanemuine 140 th Season

More magazines by this user
Similar magazines