PP91

10 TEENUSED
11
tuleb tegeleda. Ja sellega kaasnevad
kulud tuleb samuti kanda.
H.-S. H.: Lisan siia, et ka hoolekandeasutustes
on viimasel ajal toimunud
suur areng. Kui veel neliviis
aastat tagasi olid omastehooldajad
hädas, et dementsusega inimesi
ei võetud hooldada, siis nüüd on
üsna paljudes hooldekodudes loodud
vastavaid osakondi, kohandatud
olustikku ja ollakse motiveeritud
töötajaid koolitama.
M. T.: Eks asi on selles, et asutuste
juhid on teadlikumaks muutunud.
Mõistetakse, et nende potentsiaalsete
klientide hulgas on dementsusega
eakaid rohkesti ning ei ole mõistlik
nii suure teenust vajava sihtgrupi
ees ust kinni lüüa. Kogetud on ka
seda, et kui osatakse mäluhäiretega
inimestele õiget hooldust pakkuda
ja selleks on tingimused loodud,
on asutusel lihtsam nendega toime
tulla. Nii et hooldekodusid, kuhu
dementsusega inimene hooldusele
viia, juba on. Teine küsimus on see,
et spetsialiseeritud hoolduskohad
on kallid ja väga paljudel peredel
lihtsalt pole võimalik oma lähedast
asutusse viia.
Päevahoid kui esmane abi
Jätkates omavalitsuste teemal:
sügisel disainisite koosloome töörühmades
koos valdade-linnade
sotsiaaltöö spetsialistidega mäluhäiretega
inimestele sobivat päevahoiu
mudelit. Kuidas läks?
H.-S. H.: Need olid väga innustavad
üritused. Polnud kahtlustki, et
kohale olid tulnud inimesed, kel on
kindel soov ka oma kodupiirkonnas
päevahoid avada. Esmalt tutvustasid
oma kogemusi ja häid praktikaid
omavalitsused, kus juba teenus
on käivitunud, seejärel arutasime
mujalt maadest pärit ideid ja panime
paberile variandid, mis meil siin
võiksid kõige paremini toimida.
M. T.: Kui õnnestunud praktikatest
rääkida, siis asi algab ikkagi sellest,
millest eespool juttu oli – iga
teenuse käivitamine nõuab raha ja
sotsiaalvaldkonna töötajatel tuleb
oma ideed teha kõigepealt mõistetavaks
neile, kes raha üle otsustavad.
Hea näide on Võrumaa, kus
sotsiaaltöötajad koostavad enne
uute ideedega poliitikute ette minekut
alati põhjalikud analüüsid selle
kohta, kui palju teenus maksab ja
kui palju toob see kasu selle kaudu,
et omastehooldajad pääsevad tööle,
dementsusega inimeste ja nende
lähedaste elukvaliteet paraneb, kasvab
tervena elatud aastate hulk jne.
H.-S. H.: Dementsusse haigestunute
päevahoiuteenusega on õnneks
juba mitmel pool algust tehtud.
Üks headest näidetest on Haapsalus
tegutsev mäluhäiretega inimeste
päevahoid. Aga ka seal ei läinud
teenuse käivitamine probleemideta,
sest dementsust ikkagi stigmatiseeritakse
ning päevahoidu tulijaid
ja nende lähedasi tuli pikalt veenda,
et nad valehäbist üle oleksid ja teenust
kasutama hakkaksid. Uute päevahoidude
loojad peavad kindlasti
arvestama, et ühelt poolt on teenuse
järele ilmselge vajadus, aga samas
on inimestel selle kasutamise ees
hulk kartusi. Peljatakse isegi seda,
et kohalik kogukond saab pereliikme
dementsusest teada ja temasse
hakatakse tõrjuvalt suhtuma, võibolla
isegi haigestunu mälukaotust
ära kasutama jms.
Kindlasti tuleb arvestada sellega,
et dementsusega eakate päevahoid
ei tähenda üksnes ruume, kus kindlal
kellaajal ootavad ees tegevusjuhendajad,
kes hoolealustega tegelema
asuvad. Haapsalus on väga palju
saavutatud sellega, et päevahoiuteenust
pakutakse tihedas koostöös
kodu- ja transporditeenusega. Keegi
peab päevahoidu mineja hommikul
üles äratama, riidesse aitama ja
bussi peale viima. Neid ülesandeid
ei saa alati lähedast hooldava pereliikme
peale jätta, sest ta tööpäev
võib näiteks alata varem, kui päevakeskus
avatakse. Üksnes transpordi
korraldamisest mäluhäiretega inimestel
aga samuti ei piisa. Kujutage
ette, kui bussijuht lippaks viiendale
korrusele järgmisele kliendile
järele – samas võivad bussi ootama
jäänud inimesed tema tagasituleku
ajaks sealt juba kadunud olla!
Haapsalus on päevahoius käijate
hommikune abistamine ja õhtune
koju saatmine koduteenustega
tegeleva inimese ülesanne. Tema
teatab ka lähedastele, kui eakas näiteks
keeldub hommikul kodust välja
minemast ning teda ei saagi sel
päeval päevakeskusse sõidutada.
Samuti hoiab see inimene tal päeva
jooksul silma peal, käib kas või mitu
korda tema juurest läbi, kuni lähedased
töölt saabuvad.
M. T.: Palju häid näpunäiteid oli
juba tegutsevate päevakeskuste korraldajatel
jagada ruumide ja õuealade
turvalisemaks ja dementsussõbralikuks
muutmise kohta. Hiljuti
Elukeskkonda
saab dementsusega
inimeste jaoks
muuta turvalisemaks
ja meeldivamaks
lihtsate
võtetega, näiteks
värvidega. Aga
neid võtteid peab
teadma.
Heiko Kruusi
Miks mitte viia inimesed ruumikujunduselemente kasutades tagasi nende nooruspõlve?
Nüüdseid eakaid paelub talumiljöö, järgmisi võib-olla rokk-kontsert. Heiko Kruusi
korraldas sotsiaalministeerium vastava
taotlusvooru ning paljud hooldekodud
ja sotsiaalkeskused kasutasid
saadud raha turvasüsteemi väljaehitamiseks,
ruumide ja õuealade
kodusemaks ja ohutumaks muutmiseks.
Ehitati piirdeaedu ja kõnniteid,
istutati hekke, rajati teraapiaaedu.
Üks imetore teraapiaaed valmis
näiteks Rapla hooldekeskusel.
Mäletan, et mitu aastat tagasi käisime
ühes Lõuna-Eesti hooldekodus,
mis asus järve kaldal, järsul
mäenõlval. Eakatel hoolealustel oli
seal õues sõna otseses mõttes raske
jalul püsida, nad kukkusid alailma
ja halvemal juhul veeresid mäest
alla. Sellised olud muidugi mäluhäiretega
inimestele kuidagi ei sobi.
Aga muidugi nõuab sellise territooriumi
dementsussõbralikuks muutmine
suuri investeeringuid ja loodame,
et taolisi keskkonna turvaliseks
kohandamiseks mõeldud projektikonkursse
korraldab riik ka
edaspidi.
H.-S. H.: Selles mõttes ma täiesti
mõistan asutusi, kes ütlevad, et
ei saa tingimuste puudumise tõttu
dementsusega inimesi vastu võtta.
Mitte keegi ei taha ju, et mäluhäirega
inimesega mõni õnnetus juhtub
või ta ära kaob, sest näiteks õuealal
puuduvad piirded. Olen tegevusterapeudina
töötades ise paaril korral
inimese ära kaotanud ja uskuge, see
ei ole hea tunne. Mina olen kaotsi
läinud hoolealused küll kiiresti üles
leidnud, aga ehmatus on olnud ikka
väga suur. Ja kui mõelda, mida tunneb
hinges see inimene, kes ise on
ära kadunud!
Miks mitte teenused
talukeskkonnas?
Rääkisite ka uutest ideedest ja
suundadest, kuidas dementsusega
inimestele päevahoiuteenust
korraldada, ning pidasite nende
üle koosloome töörühmades aru.
Millele soovitate uute teenusepaikade
loojatel mõelda?
H.-S. H.: Võib-olla oleme liigselt
kinni vanades stampides, kui arvame,
et teenuseid tuleb luua nii, nagu
neid siiani on loodud. Et kuskil valla
keskuses on maja, seal on ruumid,
kus töötavad spetsialistid, ja teenuse
saajad sõidutatakse hommikuti
sinna. Ehk peaksime olema paindlikumad
ja mobiilsemad? Peaksime
vaatama, kus linnaasumis või valla
otsas on parasjagu päevahoiu vajajaid,
ning püüdma pakkuda neile
teenust kodu lähedal. Kaugelt inimese
päevahoidu sõidutamine on
kulukas ja haigele inimesele väsitav.
Mis on mis ja
mida tasub teada
KERGE KOGNITIIVNE HÄIRE
Vananemisega kaasneb ealisi muutusi
ka mälus ja mõtlemises. Kui need
muutused on veel kerged, kuid siiski
märgatavad ja suuremad kui tavapärased
ealised muutused, hinnatakse
seisundit kergeks kognitiivseks häireks.
Igapäevast toimetulekut see
enamasti ei sega.
Kerge kognitiivne häire ei ole
dementsus. Uuringute põhjal on aga
hinnatud, et 5–10 protsendil inimestest,
kel on diagnoositud kerge kognitiivne
häire, võib see areneda dementsuseks.
Riskiteguriteks on vanus, depressioon,
diabeet ja kõrge vererõhk.
Kuidas kerget kognitiivset häiret
ära tunda:
• unustad asju sagedamini;
• unustad kokkulepitud kohtumisi ja
sotsiaalseid kohustusi;
• kaotad mõttelõnga vestlusel, raamatut
lugedes või filmi vaadates;
• otsuste tegemine, tegevuste planeerimine
ja juhenditest arusaamine
nõuab üha suuremat pingutust;
• sul tekib raskusi varem tuttavas
keskkonnas orienteerumisega;
• muutud impulsiivsemaks või teed
sagedamini valesid otsuseid;
• ka lähedased on neid muutusi märganud.
DEMENTSUS
Dementsus on mälu jt vaimsete
võimete ja igapäevaste tegevustega
toimetuleku süvenev halvenemine
määrani, kus inimene vajab kõrvalabi.
Dementsust põhjustavad kahjustunud
närvirakud peaajus ja sümptomite
väljendumine sõltub sellest, millises
ajupiirkonnas närvirakkude hävinemine
peamiselt kulgeb. Dementsus ei
ole vananemise normaalne osa.
10 dementsusele viitavat ohumärki:
• mäluprobleemid;
• raskused tuttavates olukordades ja
tuttavate tegevuste tegemisel;
• keelekasutusega seotud probleemid;
• desorientatsioon ajas ja kohas;
• halvenenud otsustusvõime;
• loetu ja kuuldu mõistmise raskused;
• asjade valesse kohta paigutamine;
• muutused meeleolus ja käitumises
(apaatia, depressioon, ärevus);
• ruumitajuhäired;
• eemaldumine tööst ja sotsiaalsetest
tegevustest. Allikas: eludementsusega.ee
OKTOOBER 2020 WWW.PUUTEPUNKT.EE KOGU MAAILMA DEMENTSUSEGA INIMESTEST LIGI POOL ELAB AASIAS.
OKTOOBER 2020