Ameerika ja Püha Seadus

New Covenant Publications International Ltd. Estonian 

Autoriõigus © 2020. Uue Lepingu Rahvusvahelised Väljaanded 

Kõik õigused kaitstud. Ühtki selle raamatu osa ei tohi reprodutseerida ega edastada 

ühelgi kujul ega mingil viisil autori kirjaliku loata, välja arvatud kriitilistes artiklites ja 

läbivaatamiste puhul esitatud lühikeste noteeringute puhul. Palun tutvuge kõigi 

asjakohaste küsimustega väljaandjale. 

Kõik õigused kaitstud. Selle raamatu ühtegi osa ei tohi mingil kujul ega mingil viisil 

elektrooniliselt ega mehaaniliselt reprodutseerida ega edastada, kaasa arvatud 

fotokopeerimine, salvestamine, või teabesalvestuse ja otsingusüsteemi abil - välja arvatud 

arvustaja, kes võib tsiteerida arvustuse lühikesi lõike trükitud ajakirjas või ajalehes - ilma 

kirjastaja kirjaliku loata. 

ISBN: 359-2-85933-609-1 

ISBN: 359-2-85933-609-1 

Kataloogimine Väljaannete Andmetes 

Toimetanud ja Kujundanud: Uue Lepingu Rahvusvaheline Kontsern 

Trükitud Ühendkuningriigis. 

Esimene trükk 26. mai 2020 

Avaldanud : Uue Lepingu Rahvusvaheline Kontsern 

New Covenant Publications International Ltd., 

Kemp House, 160 City Road, London, EC1V 2NX 

Külastage veebisaiti: www.newcovenant.co.uk

Ameerika ja Püha Seadus

Kui inimajaloo jooksul osutub vajalikuks katkestada poliitilised sidemed, mis on üht 

rahvast teisega ühendanud, ning saavutada iseseisev ja võrdne positsioon maailma riikide 

seas, milleks rahval on loodusseaduste ja Jumala seaduse kohaselt õigus, siis nõuavad 

austus ja lugupidamine inimkonna arvamuste vastu, et esitatakse põhjused, mis seda 

rahvast eralduma sunnivad. Me peame iseenesestmõistetavaks tõde, et kõik inimesed on 

loodud võrdsena, et Looja on neile andnud teatud võõrandamatud õigused, mille seas on 

õigus elule, vabadusele ning õnne poole püüdlemisele. Selleks, et neid õigusi tagada, on 

rahvad seadnud endile valitsused, mille õiguspärane võim põhineb valitsetavate 

nõusolekul, nii et kui mingi valitsemisvorm neid eesmärke kahjustab, siis on rahval õigus 

seda muuta või kukutada ja seada ametisse uus, mis lähtub niisugustest põhimõtetest ja mis 

on korraldatud sellises vormis, et tagab inimestele kõige tõenäolisemalt julgeoleku ja õnne. 

Kui pärast tervet rida rikkumisi ja võimu kuritarvitusi, mille eesmärk on üks, on saanud 

ilmsiks kavatsus allutada inimesed täielikule despotismile, siis on nende õigus ja kohus 

selline valitsus kõrvaldada ja rakendada uusi meetmeid oma julgeoleku kindlustamiseks 

tulevikus. Nii on need kolooniad siiani kõike kannatlikult talunud ja nii seisavad nad nüüd 

vajaduse ees oma senist valitsussüsteemi muuta... Et seda tõestada, esitagem avatud 

maailmale faktid: 

Ameerika Ühendriikide Iseseisvusdeklaratsioon, 

4. Juuli 1776

See lehekülg on tahtlikult tühjaks jäetud

New Covenant Publications 

International Ltd. 

Reformeeritud Raamatud, Ümberkujundatud Mõtted 

New Covenant Publications International Ltd., 

Kemp House, 160 City Road, London, EC1V 2NX 

Email: newcovenantpublicationsintl@gmail.com

Tunnustused 

See raamat on pühendatud Jumalale.

Eessõna 

Rahvusvaheline New Covenant Publications ühendab lugeja jumaliku plaaniga, 

mis seob taeva ja maa ning tugevdab armastuse seaduse püsivust. Logo, lepinguga 

laegas tähistab Kristuse Jeesuse ja Tema rahva vahelist lähedust ja Jumala seaduse 

keskset kohta. Nagu on kirjutatud: „See on leping, mille ma teen Iisraeli kojaga, 

ütleb Issand: ma panen oma seaduse nende sisemistesse osadesse ja kirjutan selle 

nende südamesse ning nad on minu rahvas ja ma olen nende jumal. ” (Jeremija 31: 

31-33; Heebrealastele 8: 8-10). Tõepoolest, uus leping tõendab lunastust, mis on 

puhkenud vaibumata ja verega suletud. 

Lugematute sajandite jooksul on paljud kannatanud räsitavat vaeva ja arusaamatut 

rõhumist, mille eesmärk on kustutada tõde. Eriti pimedal ajal oli see valgus 

inimlike traditsioonide ja populaarse teadmatuse tõttu suuresti varjatud, sest 

maailma elanikud olid tarkust põlganud ja lepingust üle astunud. Kompromissi 

leidmine vohavate pahedega kutsus esile sellise ohjeldamatu degeneratsiooni ja 

kuratliku ebainimlikkuse nuhtluse, et paljud elud ohverdati ebaõiglaselt, keeldudes 

südametunnistuse vabadust loovutamast. Sellegipoolest taaselustati kaotatud 

teadmised, eriti reformatsiooni ajal. 

16. sajandi reformatsiooni ajastu kutsus esile tõe, fundamentaalsete muutuste ja 

sellest tuleneva turbulentsi, nagu kajastub ka vastureformatsioonis. Selle mahu 

kaudu saab aga selle ainulaadse revolutsiooni vaieldamatu tähtsuse reformaatorite 

ja teiste julgete pioneeride vaatenurgast uuesti teada. Nende arvates, saab aru 

laastavatest lahingutest, mis on sellise fenomenaalse vastupanu ja üleloomulike 

sekkumiste põhjused. 

Meie moto: „Reformeeritud raamatud, ümberkujundatud mõtted“ rõhutab kriitilisel 

ajastul komponeeritud kirjanduse erilist žanrit ja selle mõju. See kajastab ka 

isikliku reformatsiooni, uuestisünni ja ümberkujundamise pakilisust. Kuna 

Gutenbergi trükikoda koos tõlkebürooga levitas reformitud usu põhimõtteid umbes 

500 aastat tagasi, siis digitaliseeritud ajakirjandus ja veebimeedia vahendab tõe 

valgust viimastel aegadel kõigis keeltes.

1

2

Sisukord 

Peatükk 1—Maailmalõpu ennustus ......................................................................................... 6 

Peatükk 2—Tagakiusamise tulekahjud .................................................................................. 19 

Peatükk 3—Vaimuliku Pimeduse Ajastu .............................................................................. 25 

Peatükk 4—Valdeslased ........................................................................................................ 33 

Peatükk 5—John Wyclif ........................................................................................................ 44 

Peatükk 6—Tõe tšempionid .................................................................................................. 55 

Peatükk 7—Revolutsioon Puhkeb ......................................................................................... 69 

Peatükk 8—Kohtu Ees ........................................................................................................... 84 

Peatükk 9—Uusupuhastaja Sveitsist ................................................................................... 100 

Peatükk 10—Reformatsiooni edu Saksamaal ...................................................................... 108 

Peatükk 11— Vürstide protest ............................................................................................. 115 

Peatükk 12—Reformatsioon Prantsusmaal ......................................................................... 124 

Peatükk 13—Madalmaad ja Skandinaavia .......................................................................... 140 

Peatükk 14—Hilisemad Inglise Reformaatorid ................................................................... 145 

Peatükk 15—Prantsuse Revolutsioon .................................................................................. 158 

Peatükk 16—Vabaduse maa ................................................................................................ 173 

Peatükk 17—Hommiku Kuulutajad .................................................................................... 180 

Peatükk 18—Ameerika Reformaator .................................................................................. 191 

Peatükk 19—Välgus Läbi Pimeduse ................................................................................... 209 

Peatükk 20—Suur Usuline Ärkamine ................................................................................. 216 

Peatükk 21—Hoiatus Tagasi Lükatud ................................................................................. 228 

Peatükk 22—Täitunud Ettekuulutsed .................................................................................. 239 

Peatükk 23—Mis On Pühamu? ........................................................................................... 252 

Peatükk 24—Kõige Pühamas Paigas ................................................................................... 261 

Peatükk 25—Jumala Käsk on Muutmatu ............................................................................ 267 

Peatükk 26—Reform ........................................................................................................... 278 

Peatükk 27—Nüüdisaegsed Ärkamised .............................................................................. 284 

Peatükk 28—Uurimiskohus ................................................................................................. 295 

3

Peatükk 29—Kurjuse Algus ................................................................................................ 303 

Peatükk 30—Vihavaen Inimese ja Saatana Vahel............................................................... 311 

Peatükk 31—Kurjade Vaimude Tegevus ............................................................................ 315 

Peatükk 32—Saatana Püünised ........................................................................................... 320 

Peatükk 33—Esimene Suur Pettus ...................................................................................... 328 

Peatükk 34—Kas Surnud Võivad Meiega Rääkida? ........................................................... 340 

Peatükk 35—Südametunnistuse Vabadus ........................................................................... 347 

Peatükk 36—Lähenev Võitlus ............................................................................................. 359 

Peatükk 37—Pühakiri on Kaitsekilbiks ............................................................................... 366 

Peatükk 38—Viimane Hoiatus ............................................................................................ 372 

Peatükk 39—Viletsusaeg ..................................................................................................... 378 

Peatükk 40—Suur Vabastamine .......................................................................................... 391 

Peatükk 41—Laastatud Maa ................................................................................................ 401 

Peatükk 42—Võitlus Lõppenud .......................................................................................... 407 

4

5

Peatükk 1—Maailmalõpu ennustus 

„Kui sina teaksid sellel päeval, mis sinu rahule tarvis läheb! Ent nüüd on see pandud 

varjule sinu silmade eest. Sest päevad tulevad sinu peale, mil su vaenlased teevad sinu 

ümber valli ja piiravad sind ja vaevavad sind kõikepidi. Ja lõhuvad sind maha maatasa ja su 

lapsed sinu sees ega jäta kivi kivi peale, seepärast et sa ei ole tundnud oma 

armukutsumisaega!“ (Luuka 19, 42-44). {SV 9.2} 

Jeesus seisis Õlimäe harjal ja silmitses Jeruusalemma. Tema ees avanes kaunis ja rahulik 

vaade. Oli paasapüha aeg ning Jaakobi lapsed olid kõikidelt maadelt kogunenud 

Jeruusalemma, et pühitseda seda rahvuslikku püha. Keset aedu, viinamägesid ja haljaid 

nõlvu, mis olid üle külvatud palverändurite telkidega, kerkisid astmelised künkad, toredad 

lossid ja Iisraeli pealinna massiivsed kaitsevallid. Siioni tütar näis uhkelt ütlevat: „Ma istun 

kui kuninganna ja ei näe kurvastust“. Ta näis pidavat end sama armastatuks ja taeva poolt 

soosituks kui aastasadu varem, mil kuninglik laulja laulis: „Kaunisti tõuseb kõrgele kogu 

maa rõõm, Siioni mägi... suure Kuninga linn!“ (Laul 48,3). Õlimäel seisja nägi templi 

suurepäraseid hooneid otsekui peo peal. Loojuva päikese kiired panid särama templi 

lumivalged marmormüürid ning helkisid kuldseil väravail ja tornidel. Seal seisis ilu täius“, 

juutide uhkus. Ükski iisraellane ei suutnud seda kõike vaadelda ilma imetluse ja 

rõõmuvärinata! {SV 9.3} 

Jeesuse meeled olid vallatud aga hoopis teistsugustest mõtetest. „Kui ta lähemale jõudis 

ja linna nägi, nuttis ta tema pärast“ (Luuka 19,41). Keset üldist rõõmu, mis saatis Tema 

võidukat saabumist, just neil päevil, kui palmioksad lehvisid ja rõõmsad hosiannad künkalt 

vastu kajasid ning tuhanded hääled Teda kuningaks kuulutasid, valdas maailma Lunastajat 

ootamatu, mõistatuslik kurbus. Tema, Jumala Poeg, Iisraeli tõotatud Messias, kelle võim oli 

võitnud surma ja toonud selle vangid hauast välja, vaias pisaraid, mitte hariliku kurbuse, 

vaid kibeda, lämmatava hingevalu pärast. {SV 10.1} 

Jeesus ei nutnud enda pärast, kuigi Ta teadis hästi, kuhu Tema tee viis. Tema ees oli 

Ketsemani, läheneva hingevõitluse paik. Nähtav oli ka Lammastevärav. Juba sajandeid oli 

läbi selle värava viidud ohvriloomi ja see pidi avanema Temagi ees, kui Teda „tallena 

viiakse tappa“ (Jes. 53,7). Kolgata, ristilöömise koht, polnud sealt kaugel. Rajale, mida 

mööda Kristusel peagi astuma tuli hakata, et oma elu patu eest ohvriks anda, pidi langema 

kohutav pimedus. Ometi ei tumestanud eelseisvad sündmused sel hetkel Jeesuse 

ennastsalgavat meelt. Ka mitte eelaimdus oma üliinimlikust ahastusest. Jeesus nuttis 

hukkumisele määratud tuhandete pärast Jeruusalemmas; nende pimeduse ja 

südamekõvaduse pärast, keda Ta oli tulnud õnnistama ja päästma. {SV 10.2} 

Jeesuse pilgule avanes valitud rahva rohkem kui tuhandeaastane ajalugu, täis Jumala 

erilist heatahtlikkust ja kaitsvat hoolitsust. Veidi eemal kõrgus Moria mägi, kus tõotuse poeg 

6

— ohver, kes ei tõrkunud vastu — oli lamanud seotuna altaril — sümbolina Jumala Poja 

ohvrist (1. Moos. 22,9). Sellel mäel kinnitati usuisale õnnistuse leping — auline tõotus 

Messiast (1. Moos. 22, 16-18). Sellel mäel olid Ornani rehealuselt taeva poole tõusnud 

ohvritule leegid hävitusingli mõõga kõrvale pööranud (1. Aja. 21) — sobiva võrdlusena 

Õnnistegija ohvrist ja vahetalitusest patuste heaks. Jumal oli austanud Jeruusalemma 

rohkem kui ühtki teist paika maa peal. Issand oli „valinud Siioni ja ihaldanud teda enesele 

eluasemeks“ (Laul 132,13). Aastasadu olid pühad prohvetid selle linna tänavail 

hoiatuskuulutust kuulutanud. Jeruusalemma templis olid preestrid kõigutanud 

suitsutusrohupanne ja healõhnaline suits oli koos palvetega Jumala ette tõusnud. Igal päeval 

ohverdati seal tallede verd, mis osutas Jumala Tallele. Just seal oli Jehoova ilmutanud oma 

ligiolekut armu-aujärje kohal pilvekujulises aupaistuses. Sealsamas oli ka see paik, kuhu oli 

toetunud imepärane sümbol, maad ja taevast ühendav redel (1. Moos. 18,12; Joh. 1,51), 

mida mõõda Jumala inglid üles ja alla käisid ja mis avas inimestele tee kõige pühamasse 

paika. Kui Iisraeli rahvas oleks taevale ustavaks jäänud, oleks Jeruusalemm Jumala poolt 

valitud linnana igavesti püsinud (Jer. 17, 21-25). Kuid ärataganemine ja vastuhakk 

märgistasid selle soositud rahva ajalugu. Valitud rahvas oli taeva armule vastu pannud, oma 

eesõigusi kuritarvitanud ja soodsate võimaluste suhtes hoolimatu olnud. {SV 10.3} 

Kuigi iisraellased „pilkasid Jumala käskjalgu, põlgasid tema sõnu ja tegid nalja tema 

prohvetitega“ (2. Aja 36,16), oli Tema ennast neile siiski näidanud halastaja ja armulise 

Jumalana, pikameelsena ning rikkana heldusest ja tõest“ (2. Moos. 34,6). Nende korduvast 

vastupanust hoolimata oli Tema arm neid ikka kutsunud. Ta oli neid armastanud hellemalt 

kui isa oma poega., läkitanud korduvalt nende juurde oma käskjalgu hoiatussõnumitega, sest 

ta tahtis säästa, „oma rahvast ja oma eluaset“ (2. Aja 36,15). Kui kõik manitsused, palved ja 

noomitused olid jäänud tulemuseta, saatis Ta neile taeva suurima anni; tegelikult kinkis 

Jumal neile kogu taeva selles ühes Annis. {SV 11.1} 

Jumala Poeg saadeti isiklikult paadunud linna veenma. Kristus oli see, kes oli toonud 

Iisraeli kui viinapuu Egiptusest välja (Laul 80,9). Tema käsi oli pillutanud paganad nende 

teelt. Ta oli neid istutanud „viljakale mäenõlvakule“ (Jes 5,1). Tema kaitsev hool oli olnud 

nende ümber otsekui tara. Tema teenrid olid saadetud seda harima. „Kas oleks olnud vaja 

teha mu viinamäega veel midagi“, hüüdis Ta, „mida ma olin jätnud tegemata?“ (Jes. 5, 1-4). 

Kuigi see kandis ootustevastaselt heade kobarate asemel roiskunud kobaraid, lootis Ta ikka 

veel tõsiselt, et see kord ometi viljakaks osutub. Seepärast tuli Ta ise oma viinamäele, et 

seda, kui vähegi võimalik hävingust päästa. Ta kaevas oma viinapuu ümber, lõikas selle oksi 

ja hoolitses selle eest. Ta oli väsimatu oma jõupingutustes päästa viinapuu, mille Ta ise oli 

istutanud. {SV 11.2} 

Kolm aastat oli valguse ja au Issand eriliselt tegutsenud oma rahva seas. Ta „käis mööda 

maad ja tegi head ning parandas kõiki, kelle üle kurat oli saanud võimuse“. Ta paran-das 

murtud südameid, vabastas vange, andis pimedaile nägemise, pani jalutud käima ja kurdid 

kuulma, puhastas pidalitõbiseid, äratas üles surnuid ja kuulutas vaestele armuöpetust (Ap. t. 

7

10,38; Luuka 4,18; Matt. 11,15). Kõigile inimklassidele võrdväärselt oli kõlanud tema 

armastav kutse: „Tuige minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan 

teile hingamise!“ (Matt. 11,28). {SV 12.1} 

Kuigi Jeesuse headusele vastati halvaga ja armastusele vihaga (Laul 109,5), oli Ta 

järjekindlalt jätkanud oma armastusteenistust. Kunagi polnud Ta lükanud tagasi neid, kes 

Tema armu otsisid. Kodutu rändurina, kelle igapäevaseks osaks oli teotus ja puudus, oli Ta 

elanud selleks, et teenida inimesi, kergendada nende häda ja paluda neid vastu võtta elu and. 

Armulained põrganud tagasi tõrksailt südameilt, veeresid nende poole uue võimsama, kaasa 

tundvama ja kirjeldamatu armastuse voona. Iisrael oli aga hüljanud oma parima Sõbra ja 

ainsa Aitaja. Tema armurikkaid manitsusi põlati, Tema nõuanded tõrjuti ja hoiatuste üle 

naerdi. {SV 12.2} 

Lootuse ja andestuse aeg oli lõpule jõudmas. Jumala viha karikas, mille väljavalamist oli 

nii kaua edasi lükatud, oli peaaegu täis. Pilved, mida see rahvas ärataganemise ja vastuhaku 

aegadel oma pea kohale oli kogunud, näisid nüüd hirmuäratavalt süngeina, valmis süüdlaste 

peale paiskuma. Selle ainsa aga, kes neid ähvardavast saatusest päästa võis, olid nad ära 

põlanud, häbistanud ja hüljanud ning valmistusid Teda peagi risti lööma. Kristuse 

ohvrisurmaga Kolgatal pidi Iisraeli kui Jumala poolt soositud ja õnnistatud rahva aeg 

jõudma lõpule. Isegi ühe hinge kaotus on õnnetus, mis kaalub üles kõik maailma aarded. 

Kuid nüüd, kui Kristus vaatles Jeruusalemma, möödus Ta silme eest terve linna, kogu rahva 

saatus, selle linna, selle rahva oma, kes kord oli olnud Jumala valitud rahvas, Tema 

silmatera. {SV 12.3} 

Prohvetid olid nutnud Iisraeli ärataganemise ja kohutava hävituse pärast, mille 

põhjustasid nende patud. Jeremia oli soovinud, et tema silmad oleksid pisarate allikad, et 

võida nutta päevad ja ööd oma rahva tütre mahalöõduid, Issanda karja, kes oli vangi viidud 

(Jer. 9,1.13.17). Milline võis olla aga Jeesuse valu, kelle prohvetlik pilk haaras mitte ainult 

aastaid, vaid ajastuid! Ta nägi hävitusinglit löögiks tõstetud mõõgaga linna kohal, mis nii 

kaua oli olnud Jehoova eluasemeks. Olimäe nõlvalt, samast paigast, kus hiljem seisis Titus 

ja tema armee, silmitses Jeesus oru vastasnõlva pühi õuesid ja sammaskäike ning pisaraist 

looritatud silmade ette kirkis kohutav vaatepilt. Ta nägi, kuidas ümber linnamüüride 

koondus vaenuvägi. Ta kuulis rünnakule asuvate väehulkade sammude kaja. Ta kuulis 

ümberpiiratud linnas leiva järele kisendavate emade ja laste kaebeid. Ta nägi selle linna 

püha ja kaunist tempilt, paleesid ja torne leekidemöllus ning hiljem vaid suitsevaid 

ahervaremeid. {SV 12.4} 

Vaadates edasi tulevikku, nägi Jeesus lepingurahvast kõigisse maadesse laiali pillatuna 

otsekui laevariismed tühjal rannal. Selle rahva peale peatselt langevas karistuses nägi Ta 

esimest sõõmu vihakarikast, mille see rahvas lõplikus kohtus põhjani tühjendama peab. 

Jumalik kaastunne ja õrn armastus leidsid väljenduse kurbades sõnades: „Jeruusalemm, 

Jeruusalemm, kes sa tapad prohveteid ja viskad kividega surnuks need, kes sinu juurde on 

8

läkitatud. Kui mitu korda olen ma tahtnud su lapsi koguda, otsekui kana kogub oma poegi 

tiibade alla — ja teie ei ole tahtnud.“ (Matt. 23,37). Oh oleksid sina, eelistatuim kõigist 

rahvastest, tundnud oma katseaega ja seda, mis sinu rahuks vajalik on! Ma olen hoidnud 

tagasi kohtuinglit, olen sind meeleparandusele kutsunud, kuid asjatult. Sa oled põlanud ja 

hüljanud Jumala sulaseid, Tema saadikuid ja prohveteid, kuid vähe veel — sa oled 

sedasama teinud oma Lunastajaga, Iisraeli Pühaga. Kui sind hävitatakse, siis on see üksnes 

su enese süü. „Teie ei taha tulla minu juurde, et te saaksite elu“ (Joh. 5,40). {SV 13.1} 

Kristus nägi Jeruusalemmas sümbolit maailmast, mis on mähkunud uskmatusse ja 

vastuhakku ning ruttab vastu Jumala õiglasele kohtule. Langenud inimkonna hädad, mis 

rõhusid Ta hinge, pigistasid Ta huulilt välja selle kibeda hüüde. Jeesus nägi patu jälgi 

inimeste viletsuse, pisarate ja verevalamiste kujul ning Tema südant liigutas piiritu 

kaastunne piinatute ja kannatajate vastu sellel maal. Ta igatses neid kõiki päästa, kuid isegi 

Tema käel ei olnud lubatud peatada inimlike hädade tulva. Vähesed tahtsid otsida oma 

ainsat Abiallikat. Ta oli valmis surema, et anda kõigile võimalus pääseda, kuid ainult 

vähesed tulid Tema juurde, et elu saada. {SV 13.2} 

Taeva Majesteet pisarais! Igavese Jumala Poeg hingevaevas, ahastuse koorma all! Kogu 

taevas oli hämmastuses. See pih väljendab patu äärmist patusust ja näitab, kuivõrd raske 

ülesanne on isegi jumaliku väe jaoks kõrvaldada Jumala kasust üleastumise tagajärjed 

inimhingest. Vaadates ajas ettepoole, viimasele põlvkonnale, nägi Jeesus, et samasugune 

ärataganemine, mis tõi hävingu Jeruusalemmale, valitseb maailma. Juutide suurim patt oli 

Kristuse hülgamine. Kristliku maailma suurimaks patuks kujuneb Jumala käsu, Jumala 

taevast ja maad hõlmava valitsuse aluse hülgamine. Jehoova eeskirjad tühistatakse. Miljonid 

Saatana poolt aheldatud, patu vangid, kes on mõistetud kannatama teist surma, ei taha 

kuulda tõesõnu oma armuajal. Kohutav pimedus! Meeletu sõgedus! {SV 13.3} 

Kaks päeva enne paasapüha, kui Kristus lahkus viimast korda templist, kus Ta oli 

paljastanud Juudi ülemate silmakirjalikkuse, läks Ta oma jüngritega jälle Õlimäele ja. istus 

koos nendega haljale mäenõlvale. Veel kord silmitses Ta linna müüre, torne ja paleesid. 

Veel kord peatus Tema pilk templil, mille pimestav hiilgus kroonis püha mäge nagu kaunis 

diadeem. {SV 14.1} 

Juba tuhat aastat tagasi oli Laulja ülistanud Jumala poolehoidu Iisraeli suhtes, mis 

väljendus selles, et Ta tegi nende püha maja oma eluasemeks. „Saalemis on tema elamu ja 

tema eluase on Siionis!“ (Laul 76,3). „Ent Juuda suguharu valis ta enesele, Siioni mäe, mida 

ta armastab. Ja tema ehitas oma pühamu nagu taeva kõrguse“ (Laul 18,68.69). {SV 14.2} 

Esimene tempel oli ehitatud Iisraeli ajaloo hiilgeajal. Kuningas Taavet oli kogunud selle 

tarvis suurel hulgal kallihinnalisi varandusi, hoone projekti andis aga jumalik inspiratsioon 

(1. Aja 28,12.19). Ehitustöö oli lõpetanud Saalomon, Iisraeli targim valitseja. Valminud 

tempel oli suursuguseim hoone, mida maailm kunagi oli näinud. Siiski oli Issand teise 

templi kohta prohvet Haggai kaudu öelnud: „Selle viimase koja au peab suurem olema kui 

9

esimese koja au... Ja mina tahan panna kõik paganad värisema, et nemad tulevad selle 

juurde, keda kõik paganad igatsevad ja tahan selle koja täita auga, ütleb vägede Jehoova“ 

(Haggai 2,9.7). {SV 14.3} 

Pärast seda, kui Nebukadnetsar oli templi hävitanud, ehitas rahvas, kes inimeapikkusest 

vangipõlvest taas oma laastatud ja peaaegu tühjale kodumaale tagasi pöördus, selle uuesti 

üles. Seda umbes 500 aastat enne Kristuse sündimist. Tagasipöördunud rahva hulgas oli 

eakaid inimesi, kes olid näinud Saalomoni templi hiilgust. Nemad nutsid siis, kui uuele 

hoonele alus pandi, sest see oli kehvem kui eelmine. Prohvet kirjeldab mõjuvalt sel ajal 

valitsenud tundeid: „Kes on teie seast üle jäänud, kes seda koda näinud tema endises aus? 

Kuidas näete te nüüd seda? Eks see ole kui ei midagi teie meelest, selle esimese vastu?“ 

(Haggai 2,3; Esra 3.12). Siis antigi tõotus, et selle viimase koja au pidi olema suurem 

esimese omast. {SV 14.4} 

Teist templit ei saanud oma hiilguselt võrrelda esimesega, samuti ei olnud see pühitsetud 

selliste Jumala kohaloleku nähtavate märkidega, mis kuulusid esimese templi juurde. Selle 

templi sisseõnnistamisel ei toimunud mingisugust üleloomuliku väe avaldumist. 

Vastvalminud pühamut ei täitnud aupilv. Taevast ei langenud tuld, et süüdata altarile 

asetatud ohvrilooma. Kõige pühamas paigas keerubite vahel polnud näha Jumala auhiilgust; 

sealt puudus seaduselaegas, armuaujärg ja käsulauad. Taevast ei kostnud häält, mis oleks 

küsivatele preestritele teatanud Jumala tahet. {SV 15.1} 

Aastasadu olid juudid püüdnud asjatult näidata, et prohvet Haggai kaudu antud Jumala 

tõotused olid täitunud, ent uhkus ja uskumatus pimestasid nende meeli nii, et nad ei 

mõistnud prohveti sõnade tõelist tähendust. Teist templit ei austanud Jehoova aupilv, vaid 

Jeesuse isiklik kohalviibimine, Tema ligidus, kelles elas Jumaluse täius ihulikult ning kes oli 

lihas avalikuks saanud Jumal. Kui Naatsareti Mees pühadel õuedel õpetas ja haigeid 

parandas, siis oligi See, keda kõik rahvad ootasid, oma templisse tulnud. {SV 15.2} 

Kristuse kohalolekuga, ja ainult sellega, ületas teine tempel au poolest esimese. Iisrael oli 

aga keeldunud vastu võtmast taevast pakutud Andi. Koos alandliku Õpetajaga, kes sel 

päeval templi kullatud väravast välja astus, kadus pühakojast igaveseks ka Jumala au. 

Niiviisi täitusid juba Päästja sõnad: „Teie koda peab teile tühjaks jäetama“ (Matt. 

23,38). {SV 15.3} 

Kristuse ettekuulutus templi mahakiskumise kohta oli täitnud jüngrid aukartuse ja 

imestusega ning nad soovisid Tema sõnade tähendust täielikumalt mõista. Eks oldud ju 

enam kui nelikümmend aastat kulutatud suuri summasid, palju tööd ja arhitektide osavust, et 

suurendada templi hiilgust. Heroodes Suur oli templi jaoks heldekäeliselt jaganud nii 

Rooma rikkusi kui juutide aardeid. Maailmariigi valitsejad isiklikult olid rikastanud seda 

oma annetustega. Templi tarvis olid Roomast kohale toodud massiivsed, lausa 

muinasjutuliste mõõtmetega valgest marmorist plokid. Neile juhtisidki jüngrid oma Õpetaja 

10

tähelepanu, öeldes: „Ennäe millised kivid ja millised hooned need on!“ (Mark. 13,1). {SV 

15.4} 

Nende sõnade peale andis Jeesus pühaliku ja üllatava vastuse: „Tõesti ma ütlen teile, siin 

ei jäeta kivi kivi peale, mida maha ei kistaks!“ (Mat. 24,2). {SV 16.1} 

Jeruusalemma hävitamise seostasid jüngrid Kristuse tulekuga ajalikus aus, et istuda 

ülemaailmse kuningriigi troonile, karistada juute, kes polnud meelt parandanud ja vabastada 

nende rahvas Rooma ikkest. Jeesus oli neile rääkinud, et Ta tuleb kord tagasi. Seepärast 

mõtlesid nad nüüd, kui Jeesus kõneles Jeruusalemma tabavast karistusest, just sellisele 

tulekule. Kogunenud Õlimäel Jeesuse ümber, küsisid nad: „Ütle meile, millal see kõik 

sünnib ja mis on su tulemise ja maailma-ajastu lõpetuse tunnus?“ (Matt. 24,3). {SV 16.2} 

Tulevik jäi jüngrite eest armulikult varjatuks. Kui nad oleksid tol ajal täielikult mõistnud 

kahte kohutavat tõsiasja — Päästja kannatusi ja surma ning nende pealinna ja templi 

hävitamist — oleks neid täitnud kohutav hirm. Kristus rääkis neile eelolevatest sündmustest 

laiemas plaanis; neist asjust, mis toimuvad enne ajastute lõppu. Tema sõnu ei mõistetud 

tookord täielikult, kuid nende tähendus pidi selguma siis, kui Jumala rahval selle arusaamise 

järele vajadus tekib. Kristuse poolt antud prohvetikuulutuse tähendus oli kahekordne: See 

kõneles Jeruusalemma hävitamisest, kuid esitas ühtlasi ka maailma ajaloo viimse suure 

päeva kohutavaid sündmusi. {SV 16.3} 

Jeesus rääkis jüngritele nuhtlustest, mis pidid peagi ärataganenud Iisraeli tabama. Eriliselt 

rõhutas Ta õiglast karistust, mille nad Messia hülgamise ja risti löömisega esile kutsusid. 

Kohutavale lõpule pidid eelnema kindlad märgid, ent ikkagi pidi see tund saabuma 

ootamatult ja kiiresti. Jeesus hoiatas oma järelkäijaid: „Kui te siis näete pühas paigas seisvat 

hävituse koletist, millest on rääkinud prohvet Taaniel — kes seda loeb, see pangu tähele — 

siis põgenegu need, kes on Juudamaal, mägedele“ (Matt. 24,15.16; Luuka 21,20.21). Kui 

paganliku Rooma lippe pidi nähtama lehvimas pühal pinnal, mõnesaja meetri kaugusel linna 

müürist, siis tuli Kristuse järelkäijatel linnast põgeneda, et pääseda. Kui see hoiatav märk 

ilmuma pidi, ei tohtinud ükski, kes tahtis pääseda, viivitada. Kogu Juudamaal ja 

Jeruusalemmas tuli kohe kuuletuda põgenemissignaalile. See, kes juhtus parajasti olema 

oma maja katusel, ei tohtinud minna alla majja, isegi mitte oma väärtuslikemate aarete 

järele. Neil, kes töötasid sel ajal põllul või viinamäel, ei olnud lubatud aega kulutada selleks, 

et minna üleriiete järele, mis olid päeva palavuse pärast seljast maha heidetud. Et üldine 

häving neid ei tabaks, ei tohtinud nad hetkegi viivitada. {SV 16.4} 

Herodese valitsuse ajal oli Jeruusalemma suurejooneliselt kaunistatud ja tunduval määral 

ka kindlustatud. Lisaks looduslikult kaitstud asendile muudeti linn uute tornide, müüride ja 

kindlustuste rajamisega ilmselt võitmatuks. Seda, kes neil päevil julges avalikult ennustada 

selle linna hävitamist, peeti nii nagu omal ajal Noad hirmujuttude hullunud levitajaks. 

Kristus oli öelnud: „Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi mitte!“ (Matt. 24,35). 

11

Jeruusalemm ale kuulutati karistust tema pattude pärast. Manitsustest hoolimata pitseeris 

linn kangekaelse uskmatusega oma saatuse. {SV 17.1} 

Prohvet Miika kaudu teatas Issand: „Kuulge ometi seda, Jaakobi soo peamehed ja Iisraeli 

soo juhid, kes põlgate õigust ja väänate kõveraks kõik, mis on õige, kes ehitate Siionit 

verega ja Jeruusalemma ülekohtuga! Tema peamehed mõistavad kohut meelehea eest, tema 

preestrid õpetavad tasu eest ja tema prohvetid ennustavad raha eest! Ometi toetuvad nad 

Jehoovale, öeldes: „Eks ole Jehoova meie keskel? Ei tule meile õnnetust!“ (Miika 3, 9- 

11). {SV 17.2} 

Need sõnad kirjeldavad tabavalt Jeruusalemma rikutud ja eneseõigeid elanikke. Samal 

ajal, kui nad väitsid end hoolega pidavat Jumala käsu nõudeid, eksisid nad tegelikult 

käsuõpetuse kõikide põhimõtete vastu. Nad vihkasid Kristust sellepärast, et Tema puhtus ja 

pühadus paljastas nende jumalakartmatuse. Nad süüdistasid Teda kõigis neid tabanud 

hädades. Kuigi nad teadsid, et Jeesus oli patuta, kinnitasid nad ometi, et Tema surm on 

vajalik nende kui rahvuse julgeoleku pärast. „Kui me ta nõnda jätame“, ütlesid juutide 

ülemad, „usuvad kõik temasse, siis tulevad roomlased ja võtavad ära meie paiga ja rahva!“ 

(Joh. 11,48). Nad arutlesid nii: Kui Kristus teelt kõrvaldada, oleks veel võimalik, et neist 

kord tugev ja üksmeelne rahvas saaks. Nad ühinesid oma ülempreestri otsusega: parem on, 

et üks inimene sureb, kui et kogu rahvas hukkub. {SV 17.3} 

Selliselt ehitasid juutide ülemad üles „Siioni verega ja Jeruusalemma ülekohtuga“ (Miika 

3,10). Samal ajal, kui nad tapsid oma Päästja, kes noomis nende patte, pidasid nad en-did 

endastmõistetavalt Jumala poolt armastatud rahvaks ja lootsid, et Tema nad vaenlase käest 

päästab. „Teie pärast,“ jätkas prohvet, „küntakse siis Siion põlluks, Jeruusalemm saab 

kivivaremeks ja templimägi metsaseks künkaks!“ (Miika 3,12). {SV 17.4} 

Möödus veel peaaegu nelikümmend aastat päevast, kui Jeesus oli kuulutanud ette 

Jeruumasemma rasket saatust. Kogu selle aja lükkas Jumal edasi kohtuotsuse täideviimist 

selle linna ja rahva üle. Imeline oli Jumala kannatlikkus evangeeliumi põlgajate ja Tema 

Poja mõrvarite suhtes. Tähendamissõna viljatust puust esitas kujukalt viisi, kuidas Jumal 

kohtles juuda rahvast. Juba oli antud käsk: „Raiu ta maha! Miks ta maad raiskab?“ (Luuka 

13,7), kuid jumalik arm säästis teda veel mõneks ajaks. Juutide seas oli veel. palju neid, kes 

ei teadnud midagi Kristuse olemusest ja tööst. Ka lapsed polnud saanud kasutada kõiki 

võimalusi või polnud veel võtnud vastu valgust, mille nende vanemad olid hüljanud. Jumal 

tahtis neid valgustada apostlite ja nende kaaslaste kuulutuse kaudu. Neile anti võimalus 

mõista, kuidas prohvetikuulutused olid täitunud mitte ainult Kristuse sündimises ja elus, 

vaid ka Tema surmas ja ülestõusmises. Lapsi ei mõistetud süüdi vanemate pattude pärast, 

kuid ka järeltulijad ise, mõistnud seda valgust, mis nende vanematele oli antud, hülgasid 

nende põlvkonnale antud suurema arusaamise, said nad oma vanemate pattude osalisteks ja 

täitsid oma kurjuse mõõdu. {SV 18.1} 

12

Jumala pikkmeel Jeruusalemma suhtes ainult kinnitas juute nende kangekaelsuses. Oma 

põlguse ja vaenulikkusega Jeesuse jüngrite vastu heitsid nad ära viimase armupakkumise 

ning kaotasid Jumala kaitse. Jumal ei piiranud enam kauem Saatana ja tema inglite võimu 

ning rahvas jäeti nende endi poolt valitud juhi kontrolli alla. {SV 18.2} 

Juudid lükkasid põlglikult tagasi Kristuse armu, mis andnuks neile jõu võita kurjad ajed. 

Need võtsid nüüd võimust ja Saatan õhutas lõkkele kõige metsikumaid ja madalamaid kirgi. 

Inimesed ei allunud enam mõistusele, nad sõgestusid, aetuna ihadest ja pimedast raevust. 

Oma kurjuses muutusid nad saatanlikeks. Perekondades ja kogu rahva hulgas tervikuna 

lokkas umbusaldus, viha, põlgus, tüli, mäss, tapmine. Miski polnud enam püha. Sõbrad ja 

sugulased reetsid üksteist. Vanemad tapsid oma lapsi ja lapsed vanemaid. Rahva valitsejail 

ei jätkunud jõudu iseenesegi üle valitsemiseks. Oh-jeldamatud kired muutsid nad 

türannideks. Juudid olid kiitnud heaks valetunnistuse, et mõista surma süütu Jumala Poeg. 

Nüüd ohustasid valesüüdistused neid endid. Oma tegevusega olid nad juba ammu öelnud: 

„Jätke meid rahule Iisraeli Pühaga!“ (Jes. 30,11). Nüüd oli nende soov täitunud. 

Jumalakartus ei rikkunud enam nende rahu. Saatan oli rahva eesotsas ja käsutas nii 

kõrgemaid tsiviilkui ka religioosseid juhte. {SV 18.3} 

Vahetevahel ühinesid vastaserakonnad, et riisuda ja piinata oma õnnetuid ohvreid; mõne 

aja pärast aga tapsid jälle halastamatult üksteist. Nende kohutav tapahimu ei vaibunud isegi 

templi pühal pinnal. Altari ees kummardunud palvetajatele tungiti külmavereliselt kallale ja 

pühamu rüvetati tapetute laipadega. Meeletus sõgeduses ja Jumalat teotavas jultumuses 

teatasid selle põrgulise tegevuse õhutajad avalikult, et nad ei karda Jeruusalemma 

hävitamist, sest see on Jumala enda linn. Oma mõju veel kindlamaks maksmapanemiseks 

ostsid nad ära valeprohveteid ja käskisid neil kuulutada, et rahvas peab ootama vabastamist 

Jumala poolt. Niiviisi kuulutati isegi veel siis, kui Rooma leegionid juba templit piirasid. 

Kuni lõpuni sisendati rahvale usku, et Kõigekõrgem astub vahele ja hävitab vaenlase. Kuid 

Iisrael oli ülbelt loobunud jumalikust kaitsest ja nüüd oli abitu, Õnnetu Jeruusalemm! 

Lõhestatud sisemistest tülidest, tänavad värvunud elanike verega, kes surid oma 

suguvendade käe läbi, sel ajal, kui võõrad väed purustasid kindlustusi ja tapsid nende 

sõjamehi. {SV 19.1} 

Kõik, mida Jeesus Jeruusalemma kohta oli ette öelnud, täitus täht-tähelt. Juudid said oma 

nahal tunda Jeesuse hoiatussõnades peitunud tõde: „Missuguse mõõduga te mõõdate, 

niisugusega mõõdetakse ka teile: (Matt, 7,2). {SV 19.2} 

Ilmusid märgid ja imed, mis ennustasid õnnetust ja hävingut. Kesköösel nähti 

üleloomulikku valgust templi ja altari kohal. Päikese loojangul joonistusid pilvedesse 

rünnakuks valmistuvad sõdurid ja sõjavankrid, Oösel templis teenivaid preestreid kohutasid 

salapärased hääled: maa värises ja kuuldus hulga rahva hüüd: „Lähme siit ära!“ Keskööl 

avas nähtamatu käsi suure idapoolse värava, mis oli nii raske, et paarkümmend meest seda 

vaevalt liigutada suutsid. Värav oli suletud tohutu suurte rauast poomidega, mis omakorda 

13

olid sügavalt kinnitatud massiivsesse kivisillutisse (Milman „The History of the Jews“ k. 

13). {SV 19.3} 

Seitse aastat kõndis Jeruusalemma tänavail mees, kes kuulutas linna peale tulevaid 

hädasid. Päeval ja öösel esitas ta poollauldes oma metsikut kaebelaulu: „Hääl idast, hääl 

läänest, hääl neljast tuulest, hääl Jeruusalemma ja templi vastu, hääl peigmehe ja pruudi 

vastu, hääl kogu rahva vastu!“ (samas) See imelik mees vahistati, teda peksti, kuid tema 

huulilt ei tulnud ainustki kaebust. Solvamisele ja sõimule vastas ta ainult: „Häda, häda 

Jeruusalemmale!“ Häda, häda selle elanikele!“ Tema hoiatushüüd lakkas alles siis, kui ta 

tapeti linna vallutamisel, millest ta oli kõnelnud. {SV 19.4} 

Jeruusalemma hävitamise ajal ei hukkunud ühtegi kristlast. Kristus oli jüngreid hoiatanud 

ja kõik, kes Tema sõnu uskusid, jälgisid tõotatud märke. „Aga kui te näete Jeruusalemma 

olevat sõjaväe poolt ümber piiratud,“ ütles Jeesus, „siis tundke, et ta hävitus on ligidal! Siis 

põgenegu need, kes on Jüdamaal, mägedele ja need, kes on linnas, mingu välja, ja kes on 

maal, ärgu mingu linna!“ (Luuka 21, 20-21). {SV 20.1} 

Roomlased piirasid Cestiuse juhtimisel linna ümber, kuid just siis kui kõik näis olevat 

soodne viivitamatuks rünnakuks, loobusid nad ootamatult pealetungist. Ümberpiiratud, kes 

olid juba igasuguse lootuse kaotanud, kavatsesid just alla anda, kui Rooma väepealik äkki 

ilma vähimagi nähtava põhjuseta oma väed linna alt ära viis. Jumala armurikas hoolitsus oli 

juhtinud sündmusi oma rahva kasuks. Ootavatele kristlastele oli antud tõotatud märk ja nüüd 

kingiti kõigile soovijatele võimalus Kristuse käsu järgi toimides pääseda. Sündmusi juhiti 

nii, et roomlased ega juudid ei takistanud kristlaste põgenemist. Peale Cestiuse 

tagasitõmbumist sööstsid juudid Jeruusalemmast välja, järele taganenud vaenlasele. Kuna 

mõlemad väed olid ametis oma eesmärkidega, avanes kristlastel soodne võimalus linnast 

lahkuda. Kogu maa oli sel hetkel puhastatud vaenlastest, kes võinuks neid kinni pidada. 

Jeruusalemma piiramise eel olid juudid kogunenud lehtmajade püha pühitsemiseks pealinna. 

Nüüd oli kristlastel võimalik kogu maal takistamatult põgeneda. Viivitamatult pagesid nad 

kindlasse kohta — Pella linna Perea maal teiselpool Jordanit. {SV 20.2} 

Juutide sõjajõud tungisid Cestiust jälitades tema järelvägedele kallale sellise raevuga, 

nagu kavatseksid neid täielikult hävitada. Roomlased taganesid suurte kaotustega. Juutide 

pool ei kandnud peaaegu üldse kaotusi. Juubeldades pöördusid nad koos sõjasaagiga 

Jeruusalemma tagasi. See näiv edu tõi neile tegelikult ainult halba, sest see õhutas nende 

kangekaelset vastupanu roomlastele ja tõi kirjeldamatu viletsuse hukkamõistetud 

linnale. {SV 20.3} 

Jeruusalemm sattus kohutavasse olukorda siis, kui Titus mõne aja pärast uuesti linna 

ümber piiras. Rooma väed jõudsid linna alla paasapüha ajal, mil selle müüride vahele olid 

kogunenud miljonid juudid. Pealinna toiduvarud, mis kokkuhoidliku tarvitamise korral 

võinuks aastaid elanike vajadusi rahuldada, olid selleks ajaks juba omavahel võitlevate 

parteide kadeduse ja kättemaksuhimu tõttu hävitatud ja nüüd tuli üle elada nälgimise kõiki 

14

koledusi. Uks mõõt nisu müüdi talendi eest. Näljapiinad olid nii tugevad, et paljud närisid 

vööde ja sandaalide nahka ning kilpide nahkkatteid. Paljud inimesed hiilisid öösel linnast 

välja, et korjata väljaspool linnamüüri metsikult kasvavaid taimi. Paljud neist langesid 

vaenlase kätte ja piinati surnuks. Teistelt, kes eluga tagasi tulid, rööviti tihti ära see, mida 

nad elu kaalule pannes olid kogunud. Võimukandjad tarvitasid kõige ebainimlikumaid 

piinamisviise, et alamailt välja pigistada needki viimased vähesed toidupalad, mis võisid 

olla ära peidetud. Selliste koledustega said sageli hakkama need, kes ise olid hästi toidetud, 

kuid kes tahtsid toiduaineid tuleviku tarbeks kokku kuhjata. {SV 20.4} 

Tuhanded surid nälga ja katku kätte. Inimlikkus näis olevat kadunud. Mehed röövisid 

oma naisi ja naised mehi. Lapsi nähti kiskumas toitu oma hallipäiste vanemate suust. 

Prohveti küsimus: „Kas naine unustab oma lapsukese?“ sai selle hukksmõistetud linna 

müüride vahel vastuse: „Kaastundlike naiste käed keetsid oma lapsi; need olid neile roaks su 

rahva tütre hävingus!“ (Jes. 49,15; Nutul. 4,10). {SV 21.1} 

Veel kord tõdenes hoiatav, neljateistkümne sajandi eest antud prohvetikuulutus: „Su 

keskel olev õrn ja hellitatud naine, kes oma õrnuses ja hellitatuses ei ole katsunud jalataldagi 

maha panna, vaatab kurjalt mehele oma süles ja oma pojale ja oma tütrele... ja laste pärast, 

kelle ta sünnitab, sest ta tahab ise neid salaja süüa täielikus puuduses piiramisel ja 

kitsikuses, kui su vaenlane sind ahistab su väravais!“ (5. Moos. 28,56.57). {SV 21.2} 

Rooma juhid püüdsid juute hirmuga täita, et neid sel teel alistuma sundida. Vange, kes 

vastu hakkasid, peksti, piinati ja löödi linna müüride ees risti. Selliselt tapeti iga päev sadu 

inimesi. Selline jõledus kestis seni, kuni Joosafati org ja Kolgata rammiti nii tihedalt riste 

täis, et nende vahel sai vaevu liikuda. Niisugusel kohutaval moel langes rahva peale needus, 

mille nad Pilaatuse kohtujärje ees olid välja karjunud: „Tema veri tulgu meie peale ja meie 

laste peale!“ (Matt. 27,25). {SV 21.3} 

Titus oleks meeleldi teinud lõpu sellele jubedusele ja säästnud Jeruusalemma täielikust 

hävingust. Nähes orgudes laipade hunnikuid, valdas teda jälestus. Võlutuna vaatles ta 

Õlimäelt suursugust templit. Ta keelas selle ainsatki kivi purustada. Enne kindluse 

vallutamist pöördus Rooma väeülem Juuda juhtide poole tõsise üleskutsega anda alla, et ta 

ei peaks nende püha paika verega rüvetama, kuid juhul, kui nad siiski kavatsevad võidelda, 

tulgu nad välja mingisse teise paika. Sel viisil tahtsid roomlased säästa templi pühadust 

Josephus ise püüdis oma kaasmaalasi tungivalt veenda, et, nad alistuksid ja päästaksid 

niiviisi endid, oma linna ja ju-malakummardamise paiga. Tema sõnadele vastati kibedate 

sajatustega. Teda, nende viimast inimlikku vahetalitajat loobiti mõistatuslikkusele 

manitsemise eest viskeodadega. Juudid olid hüljanud Jumala Poja nõuded ja nüüd muutis 

noomitus ja palve neid veel otsusekindlamaks. Tituse jõupingutused säästa tempel jäid 

viljatuks. Keegi, kes oli temast suurem, oli öelnud, et sellele hoonele ei jäeta üht kivi teise 

pea-le. {SV 21.4} 

15

Juuda juhtide sõge kangekaelsus ja ümberpiiratud linnas toimuvad hirmsad kuriteod 

äratasid roomlaste jälestust ja meelepaha. Lõpuks otsustas Titus templi tormijooksuga 

vallutada. Ometi käskis ta templit, kui võimalik, hävituse eest hoida, kuid tema käsust ei 

hoolitud. Ühel ööl, kui väepealik oli läinud oma telki magama, tungisid juudid templist välja 

ja ründasid Rooma sõdureid. Käsivõitluse käigus viskas üks sõdur tulelondi templi eeskoja 

aknaavast sisse. Hetke pärast oli pühakoda seedripuuga vooderdatud ruumid leekides. Titus 

tormas oma kindralitest ja leegionäridest saadetuna kohale ja nõudis, et sõdurid tule 

summutaksid, kuid keegi ei pööranud tema käsule tähelepanu. Vihast vallatult viskasid 

sõdurid tulelonte templi juurde kuuluvatesse ruumidesse ja tapsid mõõgaga suurel arvul 

neid, kes seal varjupaika olid otsinud. Veri voolas ojana templi treppidest alla. Paljud 

tuhanded juudid hukkusid. Üle lahingukära oli kuulda hüüdeid: „Ikabod!“ — au on 

lahkunud! {SV 22.1} 

„Titus nägi, et sõdurite raevu oli võimatu pidurdada. Ta astus koos ohvitseridega 

templisse ja vaatas pühakoja sisemust. Selle suurejoonelisus täitis roomlasi imestusega. 

Kuna leegid ei olnud veel püha paigani tunginud, tegi Titus viimase jõupingutuse seda 

päästa: tormanud templiõue, õhutas ta sõdureid uuesti tulekahju edasist levikut peatama. 

Liberalis, pealik saja üle, püüdis oma ametikepiga alluvaid kuulekusele sundida, kuid 

meeletus juutidevastases vihas ja rahuldamatus saagihimus hajus lugupidamine isegi keisri 

vastu. Sõdurid nägid enda ümber helkivat kulda, mis leekidemöllus pimestavalt säras. Nad 

oletasid, et pühamusse on kuhjatud loendamatuid aardeid. Üks. sõduritest torkas põleva 

tõrviku läbi ukseprao ja otsekohe oli kogu hoone leekides. Pimestav tull ja suits sundisid 

ohvitsere taanduma, ja suurepärane hoone jäeti saatuse hoolde. {SV 22.2} 

See oli roomiastegi jaoks kohutav vaatepilt, seda enam juutidele! Kogu püha mägi 

lõõmas vulkaanina. Üksteise järel langesid hooned raksatades sisse ja tulepõrgu neelas nad. 

Seedripuust katused olid otsekui leegitsevad parukad. Kullatud tornitipud hõõgusid punaselt 

nagu kuumaksaetud orad. Väravatornidelt tõusid üles kõrged tule, ja suitsusambad. Leegid 

heitsid valgust naabruskonna küngastele. Tumedad inimestekobarad jälgisid ängistavas 

õuduses seda hävingut. Ülemise linnaosa müürid ja kõrgendikud olid rahvast täis; paljud 

olid ahastusest ja meeleheitest kaamed, teised mõttetust kättemaksuhimust lõhkemas. Edasitagasi 

jooksvate Rooma sõdurite hüüded ja leekides hukkuvate vastupanijate karjed 

segunesid tule mühina ja kokkuvarisevate talade raginaga. Kõrgemaltele paikadele 

kogunenud inimeste kaebekisa kajas vastu mägedelt. Müüridelt kostus karjeid ja hala. Need, 

kes olid nälga suremas, võtsid kokku viimase jõu, et valada oma lohutamatu kurvastus ja 

ahastus valukisasse. {SV 23.1} 

Veresaun linnas oli kohutavam kui linnamüüride taga toimunu. Mehed ja naised, vanad ja 

noored, lihtrahvas ja preestrid, nii need, kes vastu hakkasid kui ka need, kes armu palusid, 

löödi halastamatult maha. Tapetute arv ületas tapjate arvu. Sõduritel tuli ronida üle laipade 

hunnikute, et jätkata oma metsikut tööd.“ (Milman „The History of the Jews“ k. 16). {SV 

23.2} 

16

Pärast templi hävitamist langes kogu linn peagi roomlaste kätte. Juuda juhid jätsid maha 

oma võitmatud kindlusetornid ja Titus leidis need eest tühjadena. Ta vaatles neid hämmastuses, 

ning pidi tunnistama, et Jumal oli need tema kätte andnud, sest mitte mingi 

sõjariist, ükskõik kui võimas, poleks suutnud purustada selliseid tohutuid kindlusemüüre. 

Nii linn kui tempel tehti maatasa ja paik, kus pühamu oli seisnud, künti „põlluks“ (Jer. 

26,18). Piiramise ja sellele järgnenud veresauna ajal hukkus üle miljoni inimese. Ellujäänud 

võeti kaasa vangidena, müüdi orjadeks või viidi Rooma vallutaja võidupidustuste 

kaunistamiseks, amfiteatris metsloomade ette viskamiseks või üle maa kodutute ränduritena 

laiali pillutamiseks. {SV 23.3} 

Juudid olid ise endale ahelad sepistanud. Nad olid ise täitnud oma kättemaksukarika. 

Selle täieliku hävituse näol, mis neid kui rahvast tabas, ja hädades, mida nad laiali 

pillutatuna kogesid, lõikasid nad tegelikult seda, mida nad ise olid külvanud. Prohvet ütles: 

„Mina hävitan sind, Iisrael! Kuigi minus oli su abi!“ „Sest sa oled komistanud omaenese süü 

läbi!“ (Hoos. 13,9; 14,2). Juutide kannatustest räägitakse sageli kui Jumalast saadetud 

karistusest. Nii püüab suur petja varjata oma tööd. Tegelikult põhjustasid juudid ise 

jumaliku kaitse eemaldamise sellega, et nad põlgasid järjekindlalt Jumala armastust ja 

halastust. Saatanale anti lihtsalt luba nendega toimida nii nagu ta soovis. Kohutav julmus, 

mis Jeruusalemma hävitamisel ilmnes, demonstreeris kujukalt saatana kättemaksuhimulist 

võimu nende üle, kes alistuvad tema juhtimisele. {SV 23.4} 

Me ei suuda mõista, kui palju võlgneme Kristusele rahu ja kaitse eest, mida omame. 

Jumala tõkestav käsi hoiab, et inimsugu täielikult Saatana voli alla ei satu. Sõnakuulmatuil 

ja tänamatuil on palju põhjust Jumalale tänulik olla Tema armulikkuse ja kannatlikkuse eest; 

selle eest, et Ta ohjeldab veel Saatana õelat, kuritahtlikku võimu. Kuid siis, kui inimesed 

ületavad jumaliku kannatlikkuse piiri, see tõke kõrvaldatakse. Jumal ei saada patusele tema 

üleastumise pärast karistust. Ta laseb lihtsalt jumaliku armu põlgajatel lõigata seda, mida 

nad ise on külvanud. Iga põlatud valguskiir, iga tähelepanemata jäetud või hüljatud hoiatus, 

iga hellitatud kirg, iga Jumala käsust üleastumine on seeme, mille külvile järgneb 

paratamatult lõikus. Kui patustaja seisab püsivalt vastu Jumala Vaimule, lahkub Jumala 

Vaim lõpuks sellise inimese juurest ning siis ei ole tal enam kaitset Saatana kurjuse ja 

vaenulikkuse vastu ega jõudu kontrollida oma hinge patuseid kalduvusi. Jeruusalemma 

hävitamine on tõsine ja pühalik hoiatus kõigile, kes jumaliku armu pakkumisse 

kergemeelselt suhtuvad ja halastaja Jumala manitsusi kuulda ei võta. Jumal on selle 

ajaloosündmuse kaudu andnud veenvaima tõendi sellest, et Ta vihkab pattu ja et süüdlasi 

tabab kindel karistus. {SV 24.1} 

Meie Päästja prohvetlik ettekuulutus Jeruusalemma tabanud hävituskohtust täitub veel 

kord ja sellisel määral, millest eelpooltoodu oli vaid ähmane vari. Jumalale kord eraldatud 

linna saatuses võime me näha maailma saatust, kes on hüljanud Jumala armu ja tallanud 

Tema käsud jalge alla. Sünged on inimsoo hädade aruanded, mille tunnistajateks meie maa 

on olnud ülekohtu pikkade sajandite vältel. Süda tõmbub sellele mõeldes kokku ja meel 

17

tõrgub. Jumaliku autoriteedi hülgamisel on olnud kohutavad tagajärjed. Prohvetlikud 

ettekuulutused kõnelevad aga veel süngematest piltidest tulevikus. Minevikukroonika — see 

on pikk rida rahutusi, kokkupõrkeid ja mässe, „iga sõjakäras sõtkutud saabas ja veres 

veeretatud vammus“ (Jes. 9,4). Ometi on see kõik tühine selle päeva koledustega võrreldes, 

mil Jumala ohjeldav Vaim patustest täielikult eemaldub; päevaga, mil Tema ei taltsuta enam 

inimlikke kirgi ja saatanlikku viha. Siis näeb maailm selgemini kui kunagi varem Saatana 

võimuiha tagajärgi. {SV 24.2} 

Sellel päeval aga, nii nagu toona Jeruusalemma hävitamise ajal, päästetakse Jumala 

rahvas — igaüks „kes on eluks kirja pandud“ (Jes. 4,3). Kristus ütles, et Ta tuleb teist korda, 

et koguda ustavad enese juurde. „Ja siis hakkavad kõik rahva suguvõsad maa peal 

halisema ja näevad Inimese Poja tulevat taeva pilvedel suure väe ja auhiilgusega. Ja ta 

läkitab oma inglid suure pasunahäälega ja nad koguvad kokku ta äravalitud neljast tuulest, 

ühest taeva otsast teise“ (Matt. 24,30.31). Siis hävitatakse need, kes ei ole tõe sõna kuulda 

võtnud. Tema „suu vaimuga“ ja Tema tuleku auhiilgusega (2. Tess. 2,8). Nagu Iisraeli 

rahvas vanasti, nii hävitavad jumalakartmatud end ise. Nad langevad oma ülekohtu läbi. 

Jumalakartmatu elu on viinud nad Jumalast eraldumisele ja nende olemus on kurjusest 

niivõrd moondunud, et Jumala au avaldumine osutub nende jaoks hävitavaks tu-leks. {SV 

25.1} 

Inimesed valvaku, et nad ei jätaks tähele panemata Kristuse sõnades leiduvat õpetust. Nii, 

nagu Ta hoiatas jüngreid Jeruusalemma hävitamise eest ja andis neile märgi hävingu 

saabumisest, et nad võiksid põgeneda, nii on Ta hoiatanud maailma lõpliku hävituspäeva 

eest ja andnud märgid selle lähenemisest, et kõik, kes soovivad, võiksid pääseda pakku. 

Jeesus ütleb: „Ja päikeses, kuus ja tähtedes on ennustusmärke ja maa peal on rahvastel 

ahastus“ (Luuka 21,25; Matt. 24,29; Mark. 13, 24—26; Ilm. 6, 12-17). Need, kes panevad 

tähele Tema tulekule eelnevaid ajamärke, teadku, „et see on ligi, ukse ees“ (Matt. 24,33). 

„Nõnda valvake!“ (Mark. 13,35). Need on Jeesuse manitsussõnad. Neid, kes panevad 

hoiatust tähele, et jäeta teadmatusse, „et see päev“ neid „ei saaks haarata kui varas“. Neile 

aga, kes ei valva, tuleb Issanda päev „nagu varas öösel“ (1. Tess. 5,2-5). {SV 25.2} 

Tänapäeva maailm ei ole sugugi vastuvõtlikum meie aja jaoks kõlavale kuulutusele kui 

seda olid omaaja juudid Jeruusalemma hävitamise kuulutusele. Issanda päev — ükskõik, 

millal see tuleb — tuleb uskumatutele ikkagi ootamatult. Kui elu jätkub oma muutumatus 

rutiinis, kui inimesed on andunud lõbutsemisele, äritsemisele ja rahategemisele, kui 

vaimulikud juhid ülistavad maailma progressi ja teadust ning rahvas uneleb petlikus 

julgeolekus, siis tabab ootamatu häving hooletuid ja uskumatuid, „ja nad ei pääse mitte 

pakku“ (1, Tess. 5,3). {SV 25.3} 

18

Peatükk 2—Tagakiusamise tulekahjud 

Kui Jeesus kõneles jüngritele Jeruusalemma saatusest ja Tema teise tulemisega 

seonduvatest sündmustest, märkis Ta ära ka need olukorrad, mis pidid tabama Jumala 

rahvast nimetatud kahe suure sündmuse vahelisel perioodil. Kristuse tulek toob pääste 

Jumala rahvale, Õlimäelt nägi Jeesuse jumalik pilk torme, mis olid valmis sööstma 

apostelliku koguduse peale. Ajas veel kaugemale ette vaadates nägi Tema silm laastavat 

raju. mille raev oli suunatud Tema järelkäijate vastu. Nappide, kuid paljutähendavate 

sõnadega kirjeldas Jeesus seda, kuidas selle maailma vägevad kohtlevad Jumala kogudust 

(Matt. 24,9.21.22). Kristuse järelkäijatel tuli astuda samasugust alanduse, teotuse ja 

kannatuse rada, mida käis nende Meister. Vaenulikkus, millega koheldi maailma Lunastajat, 

pidi saama osaks kõigile, kes usuvad Tema nimesse. {SV 26.1} 

Varajase koguduse ajalugu tunnistas Päästja sõnade täitumisest. Maa ja sügavuse võimud 

astusid Kristuse vastu. Pimeduse vürst nägi, et evangeeliumi võidu korral kistakse maha 

tema paganlikud templid ja altarid. Seepärast koondas ta oma jõud kristluse hävitamiseks. 

Puhkes tagakiusamine. Kristlastelt võeti ära nende vara ja nad aeti välja kodudest. Nad 

talusid „palju kannatamiste võitlust“ (Heebr. 10,32). Nad „said kogeda pilget ja rooska, 

peale selle ahelaid ja vangitorni“ (Heebr. 11,36). Suured hulgad pitseerisid oma tunnistuse 

verega. Ülikuid ja orje, rikkaid ja vaeseid, õpetatuid ja harimatuid tapeti ühtviisi 

armutult. {SV 26.2} 

Tagakiusamised, mis algasid keiser Nero valitsuse ajal ligikaudu siis, kui Paulus 

märtrisurma suri, jätkusid suurema või väiksema ägedusega sajandeid. Kristlasi süüdistati 

kõige kohutavamates kuritegudes ja peeti suurte õnnetuste — nälja, katku ja maavärisemise 

— põhjustajaks. Kuna nad langesid üldise põlguse ja kahtlustuse alla, olid äraandjad valmis 

tasu eest kergesti valet tunnistama. Kristlased tembeldati mässajateks, religiooni vaenlasteks 

ja ühiskonna paheks. Paljud neist heideti kiskjate ette või põletati elavalt amfiteatrites. 

Mõned löödi risti, teised kaeti metsloomide nahkadega ja tõugati areenile koertele lõhki 

kiskuda. Kristlaste piinad said pidustuste peamiseks meelelahutuseks. Suured rahvahulgad 

nautisid veriseid vaatepilte ning tervitasid märtrite surmavalu naeru ja aplausiga. {SV 26.3} 

Kristuse järelkäijaid jälitati otsekui röövloomi. Nad olid sunnitud pugema tühjadesse ja 

üksildastesse paikadesse. „Puuduses, viletsuses, kurja kannatades, nemad, kellede väärt 

maailm ei olnud. Nad eksisid ümber kõrbetes ja mägedel ja koobastes ja maa-aukudes“ 

(Heebr. 11,37.38). Tuhandetele pakkusid varju katakombid. Pealinna suurte ehituste tarvis 

hangiti materjali maa-alustest kaevandustest. Nii olid Rooma linna alla kaljudesse 

moodustunud pikad käigud. Pimedate tunnelite keerukas võrgustik ulatus mitmeid 

kilomeetreid väljaspoole linnamüüri. Nendes maa-alustes pelgupaikades leidsid Kristuse 

kahtlusalused ja pagendatud järelkäijad endale kodu. Siia matsid nad ka oma surnud. Kui 

19

Eluandja äratab kord üles need, kes on võidelnud head usuvõitlemist, siis astuvad paljud 

märtrid välja Rooma pimedatest koobas-test. {SV 27.1} 

Ka kõige ägedamatel vaenuaegadel hoidsid Jeesuse tunnistajad oma usu puhtana. Kuigi 

neilt oli võetud õigus inimese kombel elada, röövitud isegi päikesevalgus, ja kuigi nad olid 

sunnitud rajama endale kodu pimedasse, kuid sõbralikku maapõue, ei kaevelnud nad 

raskuste üle. Sõnadega, mis olid täis usku, kannatlikkust ja lootust julgustasid nad üksteist 

puuduses ja kannatustes. Kõigi maiste hüvede kaotus ei suutnud neid sundida lobuma oma 

usust Kristusesse. Katsumused ja tagakiusamised viisid neid veelgi lähemale tõotatud 

puhkusele ja tasule. {SV 27.2} 

Juba vanal ajal olid Jumala sulased lasknud end tõe nimel pigem „piinata ega võtnud 

vastu vabastamist, et saaksid parema ülestõusmise osalisteks“ (Heebr. 11,35). Niiviisi 

toimisid ka paljud kristlased. Nad tuletasid meelde oma Õpetaja üleskutset olla rõõmsad siis, 

kui neid Kristuse pärast taga kiusatakse, sest nende palk taevas saab olema suur. Nad 

rõõmustasid, et neid arvati väärilisteks tõe eest kannatama. Praksuvate leekide keskelt tõusid 

üles võidulaulud. Vaadates usus taeva poole, nägid nad Kristust ja ingleid, kes neid sügava 

huviga jälgisid ja nende usukindluse üle rõõmu tundsid. Hääl Jumala troonilt julgustas neid: 

„Ole ustav surmani, siis ma annan sulle elukrooni!“ (Ilm. 2,10). {SV 27.3} 

Asjatud olid Saatana jõupingutused Kristuse kogudust vägivallaga hävitada. Suur võitlus, 

milles Jeesuse jüngrid oma elu andsid, ei lakanud, kui ustavad lipukandjad vahipostil 

langesid. Surm tähendas neile võitu. Jumala töölised tapeti, kuid Tema töö läks edasi. 

Evangeeliumi levik jätkus ja selle poolehoidjate arv kasvas pidevalt. Kristuse järelkäijad 

jõudsid aladele, mis olid ligipääsmatud isegi Rooma „pistrikele“. Üks kristlane, kes noomis 

paganlikke valitsejaid kristlaste tagakiusamise pärast, ütles: „Te võite meid tappa, piinata, 

hukka mõista... Teie ülekohus tõendab meie süütust. Teie kurjus ei too teile kasu.“ „Mida 

rohkem te meid maha niidate, seda rohkem meid saab; kristlaste veri on seeme“ (Tertullian 

„Apology“ ptk. 50). {SV 28.1} 

Tuhendeid vangistati ja tapeti, kuid nende asemele astusid uued. Need, kes surid 

märtrisurma, said tunnustuse Kristuselt. Nad olid võidelnud head usuvõitlemist; Kristuse 

teisel tulekul saavad nad aukrooni. Kannatused, mida kristlased talusid, tõid neid lähemale 

üksteisele ja oma Lunastajale. Elavate kristlaste eeskuju ja surmaminejate tunnistused 

andsid tõele niisuguse veenvuse, et seal, kus seda kõige vähem oodati, jätsid Saatana alamad 

tema teenimise ja tulid Kristuse lipu alla. {SV 28.2} 

Seepärast kavandas Saatan nüüd edu tagamiseks teist teed. Ta heiskas oma lipu kristlikus 

koguduses. Ta teadis, et siis, kui Kristuse järelkäijad õnnestub pettusega suunata Jumalale 

sõnakuulmatuse teele, kaob nende tugevus, kindlus ja püsivus ning nad on talle kergeks 

saagiks. {SV 28.3} 

20

Suur vaenlane püüdis kavalusega saavutada seda, mida tal ei õnnestunud teostada 

vägivallaga. Tagakiusamine lõppes. Saatan asendas verevalamise maise heaolu ja ilmaliku 

au hädaohtlike ahvatlustega. Ebajumalakummardajad võtsid kristlikust usust üht-teist 

omaks, kuid hülgasid ülejäänud olulise tähtsusega tõed. Nad kinnitasid, et on võtnud vastu 

Jeesuse kui Jumala Poja ning usu Tema surma ja ülestõusmisesse, kuid neil puudus 

patutundmine ja seega ka vajadus meeleparanduse ning südame uuenduse järele. Teinud 

niiviisi mõned omapoolsed järeleandmised, õhutasid nad kristlasi samuti toimima. {SV 

28.4} 

Kogudust ähvardas tõsine oht. Sellega võrreldes olid vangistus, tuleriidad, piinamised ja 

mõõk olnud õnnistused. Osa kristlasi jäid kindlaks oma usu põhimõtetele. Nad keeldusid 

igasugusest kompromissist. Teised olid mõnede põhimõtete loovutamise poolt ja kiitsid 

heaks ühinemise nendega, kes kristluse vaid osaliselt vastu olid võtnud. Nad väitsid, et 

koostöö võib aidata poolel teel olijail täielikult pöörduda. See aeg oli Kristuse ustavatele 

järelkäijatele rängaks ahastuseajaks. Teeseldud kristluse kuue all poetas Saatan end 

kavalasti kogudusse, et rikkuda usku ja kõrvaldada tõesõna. {SV 29.1} 

Suurem osa kristlasi soostus viimaks mõõdupuud madaldama ja paganluse ning kristluse 

vahel sõlmiti liit. Kuigi ebajumalakummardajad tunnistasid end pöördunuiks ja ühinesid 

kirikuga, hoidsid nad endiselt kõvasti kinni ebajumalateenistusest. Ebajumalate kujud 

asendati lihtsalt Jeesuse ja Maarja ning pühakute kujudega. Ebajumalateenistuse „roiskunud 

haputaigen“, mis selliselt kogudusse toodi, alustas oma hävi-tavat toimet. Segased õpetused, 

ebausukombed ja paganlikud tseremooniad poogiti kristliku usu külge. Sedamööda, kuidas 

Jeesuse järelekäijad segunesid ebajumalakummardajatega, kaotas kristlik kogudus puhtuse 

ja jõu. {SV 29.2} 

Alati on need, kes tunnistavad end kristlasteks, jagunenud kahte leeri. Sel ajal, kui ühed 

õpivad hoolikalt tundma Õnnistegija elu ja püüavad tõsiselt oma elu jumaliku Eeskujuga 

kooskõlastada, ei pööra teised selgetele ja praktilisse ellu puutuvatele tõdedele, mis neile 

vigu näitaksid, tähelepanu. Isegi parimail päevil ei koosnenud kogudus ainult õigetest, 

puhastest ja siiratest liikmetest. Päästja õpetas, et neid, kes naudivad pattu, ei tohi kogudusse 

võtta; küll aga võttis Ta ise vastu neid, keile iseloom on rikutud. Ta andis neile niiviisi 

võimaluse kuulda Tema õpetusi ja näha Tema eeskuju, et selle varal oma vigu tunda ja neid 

parandada. Kaheteistkümne jüngri hulgas oli samuti reetur. Juudas võeti jüngriks hoolimata 

tema iseloomu vigadest, lootuses, et ta Kristuse õpetuse ja eeskuju kaudu õpib tundma õiget 

iseloomu, hakkab nägema oma vigu, parandab meelt ja jumaliku armu abiga puhastab oma 

hinge „tõe sõnakuulmises“. Ent Juudas ei kõndinud selles valguses, mis nii armulikult tema 

teele paistis. Pidev patu hellitamine andis Saatanale võimaluse teda veelgi enam kiusata. 

Tema halvad iseloomuomadused kogusid jõudu. Juudas lubas eneses valitseda pimedusel. 

Ta vihastas, kui tema vigu noomiti ja niiviisi toimides laskis ta end tasapisi juhtida teele, 

mis viis Õpetaja reetmiseni. Sama-moodi vihkavad kõik, kes jumalakartlikkuse katte all 

kurja armastavad, õigeid, kes nende patuse eluviisi taunimisega nende rahu rikuvad. Kui 

21

avaneb soodne võimalus, reedavad nad Juuda kombel need, kes neile head soovisid. {SV 

29.3} 

Apostlite ajal oli koguduses ka selliseid inimesi, kes tunnistasid end jumalakartlikeks, 

kuid südames hellitasid pattu. Ananiase ja Safiira petlikkus ilmnes soovis jätta mulje, nagu 

andnuksid nad Jumala töö kasutusse kogu raha, kuigi osa jäeti endale. Tõe Vaim ilmutas 

apostlitele teesklejate tõelise meelsuse ja Jumala karistuse kaudu vabastati kogudus sel-lest 

häbiplekist. Selline ilmne tõend Kristuse kõikenägeva Vaimu olemasolust hirmutas 

kogudusse astunud silmakirjatsejaid ja üleastujaid. Nad ei julgenud jääda kauaks nende 

hulka, kes olid eluviisi ja meelelaadi poolest Kristuse tõelised esindajad. Ajal, mil kristlasi 

tabasid katsumused ja tagakiusamised, soovisid Kristuse jüngriks saada ainult need, kes olid 

tõe pärast valmis kõigeks. Sellepärast jäi kogudus tagakiusamiste ajal võrdlemisi puhtaks. 

Niipea aga, kui vaen lakkas, ühines kogudusega neid, kes ei olnud lõpuni siirad ja 

pühendunud. Tee Saatana kannakinnitamiseks oli avatud. {SV 30.1} 

Valguse Vürstil ja pimeduse vürstil ei ole midagi ühist. Samuti ei saa nende järelkäijate 

vahel olla midagi ühist. Kui kristlased nõustusid ühinema nendega, kes ütlesid paganlusest 

lahti ainult pooleldi, astusid nad teele, mis viis nad tõest üha kaugemale. Saatan juubeldas. 

Tal õnnestus petta nii paljusid Kristuse järelkäijaid. Viivitamata suurendas ta mõjuvõimu 

kompromissile läinute üle ja õhutas neid Jumalale ikkagi ustavaks jäänud kaaskristlasi 

vaenama. Kõige paremini oskasid usule vastu töötada just need, kes kunagi ise selle toetajad 

olid olnud. Langenud kristlased asusid koos oma poolpaganlike kaaslastega ründama 

Kristuse õpetuse kõige tähtsamaid tõdesid. {SV 30.2} 

Need, kes tahtsid jääda ustavaks, pidid meeleheitlikult võitlema, et kindlaks jääda 

olukorras, kus ülekohus imbus preestrirüü katte all kogudusse. Piiblit ei peetud enam usu 

ainsaks juhtnööriks, õpetus usuvabadusest tembeldati ketserluseks ja selle kaitsjaid kiusati 

taga. {SV 30.3} 

Pärast pikka ja ägedat võitlust otsustasid vähesed ustavad katkestada ühenduse langenud 

kirikuga, kuna kirik keeldus loobumast valeõpetustest ja ebajumalateenistusest. Nad 

mõistsid, et eraldumine oli hädavajalik, kuid nad tahtsid jääda Jumala Sõnale kuulekaiks. 

Nad ei võinud enam kauem taluda eksiõpetusi, mis ohustasid nende endist usku ja selle 

kaudu ka nende laste ja lastelaste oma. Rahu ja üksmeele saavutamiseks olid nad valmis 

tegema järeleandmisi sinnamaani, mis oli kooskõlas Jumala seadusega, kuid isegi rahu 

nimel ei saanud nad ohverdada põhimõtteid. Kui üksmeelt ei olnud võimalik saavutada 

teistmoodi, kui ainult tõest ja õiglusest taganemisega, siis oli parem juba lahkuminek või 

isegi võitlus. {SV 30.4} 

Nii koguduse kui maailma jaoks on tarvis, et Jumala rahva südames elustuksid taas need 

põhimõtted, millest juhindusid omaaja ustavad inimesed. Rahutukstegev ükskõiksus valitseb 

õpetuste suhtes, mis moodustavad kristliku usu tugisambad. Süveneb arvamus, et need ei 

omagi olulist tähtsust. Sellist usulist mandumist soodustab Saatan. Tuhanded, kes end 

22

kaasajal Kristuse järelkäijateks tunnistavad, võtavad meeleldi omaks valeõpetused ja 

hukutavad pettekujutlused, mille vastu möödunud aegade ustavad Jumala lapsed oma elu 

kaalule pannes võitlesid. {SV 31.1} 

Esimesed kristlased olid tõesti Jumala omandrahvas. Nende laitmatu elu ja vankumatu 

usk häiris alalise etteheitena silmakirjatsejate ja patustajate rahu. Olgugi, et neid oli vähe, et 

nad olid ilma varanduseta, seltskondliku positsioonita ja tiitliteta, olid tõekandjad ikkagi 

hirmuks patustajaile kõikjal, kus nende õpetust ja iseloomu tunti. Seepärast vihkasid 

üleastujad neid samuti nagu Kain Aabelit. Samal põhjusel, miks Kain tappis Aabeli, tapsid 

Jumala rahvast need, kes tahtsid vabaneda Jumala Vaimu mõjust. Samal põhjusel hülgasid 

juudid Õnnistegija ja lõid Ta risti. Tema iseloomu puhtus ja pühadus oli alaliseks etteheiteks 

nende omakasupüüdlikkusele ja kõlbelisele laostumisele. Kristuse päevist tänaseni on Tema 

ustavad järelkäijad äratanud vihkamist ja vastuseisu neis, kes patuteed armastavad ja sellel 

käivad. {SV 31.2} 

Kuidas võib siis avangeeliumi nimetada rahukuulutuseks? Kui Jesaja kuulutas ette 

Messia sündi, nimetas ta Teda „Rahuvürstiks“. Kui inglid kuulutasid karjastele, et Kristus 

on sündinud, laulsid nad Petlemma väljade kohal: „Au olgu Jumalale kõrgel ja maa peal 

rahu inimeste seas, kellest temal on hea meel!“ (Luuka 2,14). Näib, nagu oleksid need 

ettekuulutused vastuolus Kristuse sõnadega: „Ma ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka!“ 

(Matt. 10,34). Õigesti mõistetuna on mõlemad väited täielikus kooskõlas. Evangeelium on 

rahukuulutus. Kristlus on süsteem, mis, kui see vastu võetakse ja seda järgitakse, toob rahu, 

üksmeele ja õnne tervesse maailma. Kristuse usk ühendab südamlikus vendluses kõiki, kes 

selle õpetused omaks võtavad. Jeesuse ülesanne oli lepitada inimesed Jumalaga ja selle 

kaudu inimesed üksteisega. Maailm on aga suures ulatuses Saatana, Kristuse kibedaima 

vaenlase, mõju all. Evangeelium esitab põhimõtteid, mis on täielikus vastuolus Saatana 

juhtimise all olevate inimeste soovidega ning tekitab neis mässumeele. Nad vihkavad 

puhtust, mis paljastab ja taunib nende patte. Seetõttu vaenavad ja hävitavad nad neid, kes 

Jumala pühi ja õigeid nõudmisi esitavad. Kuna Jumala Sõna aulised tõed kutsuvad esile vihkamist 

ja võitlust, nimetatakse evangeeliumi ka mõõgaks. {SV 31.3} 

Salapärane jumalik juhtimine, mis lubab õigetel kannatada tagakiusamisi õelate käe läbi, 

on viinud paljusid usus nõrku suurde segadusse. Mõned on isegi valmis loobuma usaldusest 

Jumalasse, selle pärast, et Ta lubab kõige alatumatel inimestel elus hästi edasi jõuda — ning 

vaevata ja piinata halastamatult inimkonna parimaid ja puhtamaid esindajaid. Küsitakse, 

kuidas võib Jumal, kes on õiglane ja armuline ja võimu poolest piiramatu, sellist ülekohut ja 

rõhumist lubada. See on küsimus, millega meil ei tule tegelda. Jumal on andnud meile oma 

armastuse kohta rikkalikud tõendid. Meie ei tohi kahelda Tema headuses, sellepärast, et me 

ei suuda mõista Tema jumalikku juhtimist. Nähes ette kahtlusi, mis võisid tõusta Tema 

jüngrite hinges katsumuste ja pimeduse aegadel, ütles Päästja neile: „Pidage meeles seda 

sõna, mis ma teile olen öelnud: „Ei ole ori suurem oma isandast! On nemad mind taga 

kiusanud, siis nad kiusavad teidki taga““ (Joh. 15,20). Jeesus kannatab meie pärast rohkem 

23

kui ükski Tema järelkäija õelate kurjuse läbi kannatada võib. Need, kes peavad taluma piina 

ja märtrisurma, kogevad lihtsalt seda, mida Jumala Poegki. {SV 32.1} 

„Issand ei viivita tõotust täitmast“ (2. Peetr. 3,9). Ta ei unusta ega jäta oma lapsi. Jumal 

lubab õelatel paljastada oma tõelise olemuse selleks, et kõigil oleks mõistetav selge vahe. 

Õiged viib ta läbi sulatusahju aga selleks, et nad saaksid puhtaks ja nende eeskuju veenaks 

teisi usu ja jumalakartuse tõelises olemuses ning nende järjekindlus mõistaks hukka 

jumalakartmatud ja uskmatud. {SV 32.2} 

Jumal lubab õelatel hästi elada ja ka oma vaenulikkust Tema vastu demonstreerida, et 

siis, kui nad on täitnud oma kurjuse mõõdu, avalduks Jumala õiglus ja armulikkus. Kiiresti 

läheneb kurjuse lõpliku kaotamise päev, päev, mil kõik, kes on pidevalt Jumala käsust üle 

astunud, ja Tema rahvast vaevanud, saavad oma tegudele vastava palga. See on päev, mil 

iga julm ja ebaõiglane tegu tasutakse nii, nagu oleks see tehtud Kristusele enesele. {SV 

32.3} 

Tegelikult peaks üks palju tähtsam küsimus haarama tänapäeva kirikute tähelepanu. 

Apostel Paulus väidab, et kõiki, „kes tahavad elada jumalakartlikult Kristuses Jeesuses, 

kiusatakse taga“ (2. Tim. 3,12). Millest see tuleneb, et tagakiusamine on suurel määral 

vaibunud? Ainus põhjus on selles, et kirik on kohandunud maailma nõuetega ega kutsu 

seepärast esile vastuseisu. Tänapäeva religioonil ei ole enam sellist puhtust ja pühadust, mis 

iseloomustas kristlaste usku Kristuse ja apostlite päevil. Sellepärast ongi nii palju 

kompromisse patuga; sellepärast suhtutakse Jumala Sõna suurtesse tõdedesse nii 

ükskõikselt. Koguduses on väga vähe elavat jumalakartust ja see on põhjuseks, miks 

religioon on maailmas näiliselt populaarne. Las toimuda algkoguduse usu ja väe 

taaselustumine, ja kohe virgub ka tagakiusamisvaim ning lööb lõkkele vaenulõõm. {SV 

33.1} 

24

Peatükk 3—Vaimuliku Pimeduse Ajastu 

Oma teises kirjas tessalooniklastele kõneles Paulus suurest äralangemisest, mis järgneb 

paavsti võimuletulekule. Ta kuulutas, et Issanda „päev ei tule mitte enne, kui on tulnud 

ärataganemine ja saanud avalikuks ülekohtu inimene, hukatuse poeg, kes paneb vastu ja 

tõstab enese üle kõige, mida nimetatakse Jumalaks või jumalateenistuseks, nii et ta istub 

Jumala templisse ja ütleb enese olevat Jumala“ (2. Tess. 2,3.4). Veel enam, Paulus hoiatab 

oma vendi, et „ülekohtu saladus on juba mõjumas“ (s. 7). Juba tollal nägi ta, kuidas 

kogudusse hiilisid eksiõpetused, mis valmistasid teed paavstlusele. {SV 33.2} 

Vähehaaval, esialgu salaja ja vaikselt, seejärel üha avalikumalt sedavõrd, kuidas 

inimmeeled ähmastusid, jätkas „ülekohtu saladus“ oma salakavalat, pühadustteotavat tööd. 

Pea-aegu märkamatult leidsid paganlikud kombed tee kristlikku kogudusse. Koguduse vastu 

suunatud ägedad tagakiusamised ohjeldasid teatud ajaks kristlaste sarnastumist maailmaga. 

Kui tagakiusamine lõppes ja kristlusele avanesid kuningate õukondade ja paleede uksed, 

tõrjus paganlike preestrite ja valitsejate toredus kogudusest välja Kristuse ja Tema apostlite 

alandliku lihtsuse. Jumala nõudmised asendati inimlike õpetuste ja traditsioonidega. 

Neljanda sajandi algul, kui keiser Konstantinus ristiusku pöördus, seda tõsi küll ainult nime 

poolest, tungis koos võidurõõmuga kogudusse õiguse rüüsse maskeeritud ilmalikkus. 

Laostumine süvenes kiiresti. Näiliselt võidetud paganlus oli saanud võitjaks. Selle vaim 

juhtis kogudust. Kristuse järelkäijate usu ja jumalateenistusega ühendati paganlikud 

õpetused, kombed ja ebausk. {SV 33.3} 

Paganluse ja ristiusu vahelise kompromissi tulemusena kujunes välja prohvetlikult 

ennustatud „ülekohtu inimene“, „kes paneb vastu ja tõstab enese üle“ Jumala. See vale usu 

hiiglaslik süsteem sai Saatana võimu meistriteoseks, näiteks soovist hõivata Jumala troon, et 

valitseda maailma oma tahte kohaselt. {SV 34.1} 

Kord püüdis Saatan astuda sobingusse Kristusega. Ta tuli kõrbes Jumala Poja juurde 

kiusamismõtetega. Näidanud Jeesusele maailma kuningriike ja nende au, pakkus ta seda 

kõike Taile tingimusel, et Jeesus tunnistab pimeduse vürsti ülemvõimu. Kristus noomis 

jultunud kiusajat ja sundis teda taganema. Suurem edu saatis Saatanat siis, kui ta tuli samasuguse 

ahvatlusega inimese juurde. Maise au ja kasu kindlustamise nimel hakkas kogudus 

otsima maailma võimukandjate poolehoidu ja toetust. Hüljanud selliselt Kristuse, asus 

kogudus koostöösse Saatana esindajaga, Rooma piiskopiga. {SV 34.2} 

Rooma kiriku üks peamisi õpetusi ütleb, et paavst on Kristuse ülemaailmse koguduse 

nähtav pea, kellele kuulub kõrgeim võim kõikide piiskoppide ja preestrite üle kogu 

maailmas. Veelgi enam — paavstile on omistatud Jumala nimi, Teda on nimetatud „Issand 

Jumal paavst“ (vt. lisa) ja kuulutatud eksimatuks. Ta nõuab, et kõik inimesed teda austaksid. 

25

Sama nõude, mille Saatan esitas Kristusele kõrbes, esitab ta Rooma kiriku kaudu ning 

suured hulgad on valmis talle austust osutama. {SV 34.3} 

Need aga. kes kardavad ja austavad Jumalat, löövad selle väljakutsuva häbematuse tagasi 

Kristuse sõnadega: „Sina pead Issandat, oma Jumalat kummardama ja ükspäinis Teda 

teenima“ (Luuka 4.8). Jumal pole oma Sõnas mitte kunagi esitanud korraldust määrata mõni 

inimene koguduse üle valitsema. Õpetus paavstlikust ülemvalitsusest on Pühakirjaga selges 

vastuolus. Paavsti võim Kristuse koguduse üle saab olla ainult valega endale haaratud 

võim. {SV 34.4} 

Katoliku kirik on läbi aegade süüdistanud protestante ketserluses ja tahtlikus eraldumises 

õigest kirikust. Nimetatud süüdistused käivad tegelikult tema enda kohta. Just paavstlus 

langetas Kristuse lipu ja lahkus „pühadele kord antud“ usust (Juuda 3). {SV 35.1} 

Saatan teadis hästi, et Pühakiri avab inimeste silmad nägema tema pettusi ja annab jõu 

tema mõjule vastu seista. Pühakirja sõnadega lõi maailma Lunastaja ise tagasi kiusaja 

rünnakud, vastates: „Kirjutatud on.“ Vaenlase igale ettepanekule vastandas Issand Sõna, 

tarkuse ja väe. Et võimu inimeste üle säilitada ja paavsti juhtpositsiooni kinnitada, pidi 

Saatan rahvast Pühakirja suhtes teadmatuses hoidma. Piibel ülistab Jumalat ja näitab 

surelikele inimestele kätte nende koha, sellepärast tuli pühi tõdesid varjata ja maha suruda. 

Niisuguse suuna võttiski Rooma katoliku kirik. Piibli levitamine jäi sajandeiks keelu alla. 

Rahval keelati selle lugemine ja kodus hoidmine. Põhimõttelagedad preestrid ja prelaadid 

tõlgendasid Piibli õpetusi meelevaldselt. Nii hakati paavsti viimaks peaaegu üldiselt pidama 

Jumala maapealseks asemikuks, kellele kuulus võim kiriku ja riigi üle. {SV 35.2} 

Kõrvaldanud õiguse mõõdupuu, võis saatan tegutseda just nii nagu tahtis. 

Prohvetikuulutuses oli öeldud, et paavst „püüab muuta aegu ja seadusi“ (Taan. 7,25). Seda 

ta viivitamata tegigi. Et pakkuda paganlusest pöördunuile midagi ebajumalate 

kummardamise asemele ja seadustada niiviisi nende vormilist pöördumist kristlusesse, võeti 

kristlikus jumalateenistuses tasapisi kasutusele kujude ja reliikviate austamine. Viimaks 

kinnitati selline ebajumalateenistuslik süsteem üldise kirikukogu dekreediga (vt. lisa). Et 

pühenduseteotust sellisel kujul lõpuni viia, julges katoliku kirik Jumala käsust välja jätta 

teise käsu, mis keelas kujude kummardamise. Et käskusid oleks endiselt kümme, jagati 

kümnes käsk kaheks. {SV 35.3} 

Selline järeleandmine paganlusele avas tee Jumala käsuõpetuse edasisele eiramisele. 

Pühitsematute kirikujuhtide vahendusel võltsis Saatan ka neljanda käsu; heitnud kõrvale 

senise hingamispäeva, päeva, mida Jumal oli õnnistanud ja pühitsenud (1. Moos. 2,2.3), 

asendas ta selle paganate pidupäevaga, auväärse päikese päevaga“. Esimestel sajanditel 

pidasid kõik kristlased pühaks nädala seitsmendat päeva. Nad kaitsesid südilt Jumala au ja 

võitlesid ennastsalgavalt Jumala muutumatute eeskirjade pühaduse eest. Saatan tegutses 

oma eesmärgi läbi surumiseks väga kavalasti. Et rahva tähelepanu suunata nädala esimesele 

26

päevale, muudeti see Kristuse ülestõusmise auks pidupäevaks, puhkepäevaks, mil ka 

jumalateenistust peeti, kuigi hingamispäev oli endiselt püha. {SV 35.4} 

Et valmistada teed oma plaanide teostamiseks, oli Saatan enne Kristuse esimest tulekut 

viinud juutide juhid nii kaugele, et nad koormasid hingamispäeva kõige rangemate nõuega 

ja muutsid selle raskeks ikkeks. Nüüd kasutas Saatan ära omal ajal sisendatud 

väärarusaamad, et tembeldada hingamispäev põlastusväärseks juutide korralduseks. Kuna 

kristlased pidasid pühapäeva rõõmsaks pidupäevaks, mõjutas Saatan neid hingamispäevast 

tegema paastu ja nukruse päeva. Nii süvenes vaen judaismi vastu. {SV 36.1} 

Neljanda sajandi algul andis keiser Konstantinus korralduse muuta pühapäev rahva 

üldiseks pidupäevaks kogu Rooma impeeriumis (vt. lisa). Päikese päeva austasid nii tema 

paganlikud alamad kui ka kristlased. Keiser püüdis paganluse ja kristluse vastukäivust 

kaotada. Tema suunda toetasid kirikujuhid, kes auahnusest ja võimuihast ajendatuna ihkasid 

kiriku au ja hiilgust suurendada paganate massilise pöördumise arvel. Seda eesmärki teenis 

hästi ühine püha päev. Kuigi paljud jumalakartlikud kristlased hakkasid pühapäeva teatud 

määral pühaks pidama, austasid nad siiski õiget hingamispäeva kui Issanda püha ja 

pühitsesid seda vastavalt neljandale käsule. {SV 36.2} 

Feapetja ei olnud oma tööd veel lõpetanud. Ta otsustas koondada kogu kristliku maailma 

oma lipu alla ja valitseda seda oma asevalitseja, uhke paavsti kaudu, kes väitis end olevat 

Kristuse esindaja. Saatan saavutas oma eesmärgi pooleldipöördunud paganate, kõrgemate 

vaimulike auahnuse ja maailma armastavate kirikutegelaste abil. Aeg-ajalt peeti suuri 

kirikukogusid, millest võtsid osa kogu maailma kirikute aukandjad. Peaaegu igal kontsiilil 

vajutati Jumala poolt sisse seatud hingamispäeva veidi madalamale ja kergitati samavõrra 

pühapäeva. Nii jõuti lõpuks paganliku püha kui jumaliku korralduse austamiseni; Piibli 

hingamispäev aga nimetati judaismi igandiks ja selle pühitsejad kuulutati neetuiks. {SV 

36.3} 

Suurel usust taganejal oli õnnestunud ülendada end „üle kõige, rnida nimetatakse 

Jumalaks või jumalateenistuseks“ (2. Tess. 2,4), Ta julges muuta selle jumalikus 

seadusandluses oleva ainsa käsu, mis juhtis inimesed eksimatult tõelise ja elava Jumala 

juurde. Neljas käsk näitas Jumalat taeva ja maa Loojana ja eristab Teda kõigist 

väärjumalaist. Loomistöö mälestusena pühitseti seitsmes päev puhkepäevaks inimesele. 

Selle päeva seadis Jumal selleks, et alati hoida inimeste silme ees elavat Jumalat kui 

eluallikat, keda tuleb austada ja teenida. Saatana eesmärgiks on lahutada inimesed Jumalast 

ja ustavusest Tema käskudele. Seepärast suunab ta oma jõupingutused eriliselt selle käsu 

vastu, mis osutab Jumalale kui kõige Loojale. {SV 36.4} 

Protestandid väidavad kaasajal, et Kristuse ülestõusmine nädala esimesel päeval muutis 

pühapäeva kristlikuks hingamispäevaks, Pühakiri ei tõenda seda. Niisugust au ei ole andnud 

sellele päevale ei Kristus ega Tema apostlid. Pühapäeva pidamine kristliku korraldusena on 

saanud alguse „seadusetuse saladusest“ (2. Tess. 2,7 RV), mille mõju oli tunda juba Pauluse 

27

ajal. Millal ja kus on Issand omaks kuulutanud selle paavstluse sünnitise? Mis seadustab 

muudatuse, mida Pühakiri ei kinnita? {SV 37.1} 

Kuuendal sajandil oli paavstlus juba kindlalt juurdunud. Tema troon asus impeeriumi 

pealinnas ja Rooma piiskop kuulutati kogu kiriku peaks. Paganlus loovutas koha 

paavstlusele. Lendav madu oli andnud metsalisele „oma väe ja oma aujärje ja suure võimu“ 

(Ilm. 13,2). (Vt. lisa). Nüüd algasid Taanieli ja Ilmutuseraamatu prohvetikuulutustes 

ennustatud 1260 paavtliku rõhumise aastat (Taan. 7,25; Ilm. 13, 5-7). Kristlasi sunniti 

valima: kas loobuda puhtast usust ja tunnustada paavstlikke tseremooniaid ja 

jumaiateenistusviise või vaevelda vrngikongis, surra piinapingil, tuleriidal ja tapalaval. 

Täitusid Jeesuse sõnad: „Ka teie vanemad ja vennad ja sugulased ning sõbrad annavad teid 

ära ja surmavad mõned teie seast; ja teid vihatakse kõikide poolt minu nime pärast“ (Luuka 

21, 16.17). Ustavaid hakati taga kiusama suurema ägedusega kui kunagi varem. Kogu 

maailm muutus üheks suureks lahinguväljaks. Sadu aastaid pidi Kristuse kogudus otsima 

varjupaika kõrvalistes ja üksildastes paikades. Prohvet ütleb: „Ja naine põgenes kõrbe, kus 

temal oli Jumalast valmistatud ase, et teda seal toidetaks tuhat kakssada kuuskümmend 

päeva“ (Ilm. 12,6). {SV 37.2} 

Rooma katoliku kiriku võimuletulekuga algas pimeduse ajastu. Sedamööda, kuidas 

kasvas kiriku võim, süvenes pimedus. Selle asemel, et uskuda Kristust, usu tegelikku alust, 

usuti Rooma paavsti. Selle asemel, et oodata pattude andestamist ja igavest pääsemist 

Jumalalt, vaatas rahvas paavstile ning tema poolt ametisse nimetatud preestritele ja pre~ 

laatidele. Rahvale õpetati, et paavst on nende maine vahemees ja Jumalale läheneda tohib 

ainult tema kaudu. Paavst oli neile Jumala asemik ja seepärast tuli temale tingimusteta 

kuuletuda. Kõrvalekaldumine paavsti nõudmistest oli küllaldaseks põhjuseks, et eksijat nii 

füüsiliselt kui hingeliselt kõige karmimalt karistada. Nii pöörati inimesed ära Jumalast ning 

suunati ekslike, puudulike ja patuste inimeste juurde, tegelikult pimeduse vürsti enese 

juurde, kes inimeste kaudu oma plaane teostas. Patt maskeeriti pühadusega. Kui Pühakiri 

lämmatatakse ja inimene hakkab ennast Jumalast kõrgemaks pidama, siis ei saagi ilmneda 

muu, kui pettus, vale ja alatu ülekohus. Inimlike seaduste ja traditsioonide ülistamisega 

kaasneb kõlbeline laostumine. See järgneb alati Jumala käskude hülgamisele. {SV 37.3} 

Need oli Kristuse kogudusele ohtlikud päevad. Ustavaid tõekandjaid oli tõesti vähe. 

Vahel näis, et vale ja ebausk olid vallutanud kõik ning õige usk pidi maa pealt kaduma. 

Evangeeliumi asemele tõusid välise jumalateenistuse vormid, mis järjest karmimalt rahvast 

koormasid. {SV 38.1} 

Lisaks sellele, et inimesi õpetati vaatama paavstile kui vahemehele, õpetati rahvast 

lootma omaenese tegudele kui pattude lepitusvahendile. Pikkade palverännakute, 

enesepiitsutamise, reliikviate kummardamise, kirikute, kabelite ja altarite ehitamise, kirikule 

suurte summade maksmise ja muu sellise kaudu loodeti vaigistada Jumala viha ja 

28

kindlustada Tema poolehoidu, just nagu oleks Jumal inimene, keda võib vihastada iga 

pisiasjaga või lepitada andide ja patukahetsustoimingutega! {SV 38.2} 

Kiriku juhtide seas valitsevatest pahedest hoolimata näis kiriku mõju pidevalt kasvavat, 

Kaheksanda sajandi lõpul tulid paavsti pooldajad lagedale väitega nagu oleksid Rooma 

piiskopid omanud ristikoguduse algpäevil samasugust vaimulikku võimu, nagu nüüd. Selle 

väite kinnitamiseks tuli esitada mingi tõendus. Ja see esitati. Mungad võltsisid vanu käsikirju. 

Teatati, et on leitud kirikukogude senini tähelepanuta jäänud kirjad, mis kinnitasid 

paavsti ülemvõimu juba kristluse varastel aegadel. Tõe hüljanud kirik võttis need võltsingud 

meelsasti vastu (vt. lisa). {SV 38.3} 

Vähesed ustavad, kes toetusid õigele alusele, olid hämmas 

tuses. Nende tööd takistas kõnts, mida valeopetajad üles keerutasid. Mitmed olid isegi 

valmis ütlema nii nagu ehitajad Jeruusalemma müüril Nehemja ajal: „Kandja ramm raugeb, 

prügi on palju — meil pole jaksu ehitada müüri!“ (Nehemja 4,4). Väsinud pidevast 

võitlusest tagakiusamise, pettuse, üle kohtu ja igasuguste Saatana poolt välja mõeldud 

takistuste vastu, muutusid mõned ustavad tõekandjad araks, Rahu, omanduse ja elu 

säilitamise nimel lahkusid nad tõeliselt aluselt. Teised, kartmata vaenlaste vastuseisu, 

teatasid julgelt: „Ärge kartke neid! Mõelge suurele ja kardetavale Issandale!“ (Nehemja 

4,8). Nad jätkasid tööd, „igaüks tema mõõk vööl“ (Es. 6,17). {SV 38.4} 

Vihkamise ja tõele vastupanu vaim on ajendanud Jumala vaenlasi igal ajastul ning alati 

on Jumala sulastelt nõutud valvsust ja ustavust. Kristuse sõnad esimestele jüngritele: „Mida 

ma ütlen teile, ütlen kõigile: Valvake!“ (Mark. 13,37), on kehtivad Tema järelkäijatele 

aegade lõpuni. {SV 39.1} 

Pimedus tihenes. Ebajumalateenistus muutus järjest üldisemaks. Kujude ees põletati 

küünlaid ja nende poole palvetati. Valitsesid kõige mõttetumad ebausuga seotud kombed. 

Inimesed olid kõigest sellest niivõrd haaratud, et mõistus näis olevat täiesti uinunud. Kuna 

piiskopid ja preestrid olid ise lõbuarmastavad, lihtsameelsed ja kõlvatud, oli loomulik, et 

neilt juhatust otsiv rahvas vajus teadmatusse ja pahedesse. {SV 39.2} 

Uus samm paavsti omavolitsemise teel astuti üheteistkümnendal sajandil, kui paavst 

Gregorius VII kuulutas avalikult, et Rooma katoliku kirik on täiuslik. Tema läkituses öeldi, 

et kirik ei ole kunagi eksinud ja vastavalt Pühakirjale, ei eksi ka tulevikus. Mitte ükski 

Pühakirja tõend ei kinnitanud seda ütlust. See uhke paavst teatas, et tal on võim kõrvaldada 

valitsejaid. Keegi ei tohi muuta ühtki tema otsust; temal on võim muuta kõikide teiste 

otsuseid (vt. lisa). {SV 39.3} 

Viis, kuidas Gregorius VII kohtles Saksa keisrit Heinrich IV, t, on ilmekas näide 

ilmeksimatuse kaitsja julmast iseloomust. Kuna Saksa valitseja julges eirata paavsti 

autoriteeti, pandi ta kiriku vande alla ja tõugati troonilt. Näinud ära, et paavsti käskkiri 

süvendas vürstide reetlikkust ja ähvardust, mis võis puhkeda mässuks, mõistis keiser 

29

Heinrich IV, et Roomaga on vaja rahu taastada. Oma naise ja ühe ustava teenri saatel ületas 

ta südatalvel Alpid, et end paavsti ees alandada. Jõudnud lossi, kus paavst Gregorius VII 

parajasti asus, sai ta korralduse oodata ainsagi ihukaitsjata ühes välimises õues. Talve 

tugevas pakases, katmata peaga, paljajalu ja patukahetsusrüüs ootas kerser seal paavsti 

vastuvõttu. Alles pärast seda, kui Heinrich oli kolm päeva paastunud ja oma patud pihtinud, 

suvatses paavst taile andestada. Sedagi tingimusel, et keiser ei asu troonile ilma paavsti 

eriloata. Võidurõõmus Gregorius hooples, et tema kohus on kuningate uhkust alandada. {SV 

39.4} 

Kuivõrd silmatorkav oli vahe kõrgi paavsti ülbe uhkuse ja Kristuse alandlikkuse ning 

lahkuse vahel! Kristus, kes oli valmis iga inimese südame ukse taga ootama ja sisse laskmist 

paluma, et tuua andestust ja rahu, õpetas oma jüngritele: „Kes iial teie seast tahab olla ülem, 

see olgu teie sulane“ (Matt. 20,27 v. t). {SV 40.1} 

Järgnevad sajandid tunnistasid Rooma katoliku kiriku poolt sisse toodud eksiõpetuste 

süvenemist. Juba enne paavstluse võimuletulekut äratasid paganlike filosoofide õpetused 

koguduses tähelepanu ja avaldasid teatud mõju. Paljud, kes end pöördunuks tunnistasid, 

juhindusid tegelikult endiselt paganliku mõtteteaduse õpetustest. Nad viljelesid neid edasi 

ise ja surusid peale ka teistele. Sel viisil liideti kristlusega ohtlikud eksiõpetused, millest 

väljapaistvaim oli usk hinge surematusesse ja teadvuse olemasolusse peale surma. See 

õpetus sai aluseks Rooma katoliku kiriku uskumusele palvetada pühakute ja neitsi Maarja 

poole. Sellest lähtus ka eksiopetus patuste igavesest piinast, mis juba varakult lülitati 

katoliku kiriku uskumustesse. {SV 40.2} 

Nii valmistati tee veel ühele paganlikule väljamõeldisele, mida Rooma kirik nimetas 

puhastustuleks ja kasutas ebausklike rahvahulkade hirmutamiseks. Selle õpetuse kohaselt 

asus kuskil üks piinapaik, kus nende hinged, kes ei olnud ära teeninud igavest hukatust, 

pidid kandma karistust oma pattude eest seni kuni nad paturüvedusest vabanesid ja taevasse 

said (vt. lisa). {SV 40.3} 

Et kirikule pooldajate hirmu ja pattude arvel kasu tuua, oli vaja veel üht väljamõeldist. 

Nii ilmus õpetus pattude andestamisest. Kõigile, kes olid valmis osa võtma paavsti sõnadest, 

et laiendada tema maise võimu piirkonda, karistada tema vaenlasi ja hävitada neid, kes 

julgesid eitada paavsti vaimulikku ülemvalitsust, tõotati mineviku, oleviku ja isegi tuleviku 

pattude täielikku andestamist ning kõigist ärateenitud piinadest ja nuhtlustest vabanemist, 

Õpetati sedagi, et kirikule raha maksmise kaudu saab patune end oma pattudest vabaks osta 

ja oma sõprade hinged piinavate leekide käest päästa. Selliste vahenditega täitis Rooma 

kirik oma varakambrid ja toetas nende suurejoonelist, luksuslikku ja ebavooruslikku elu, kes 

nimetavad end selle Kristuse esindajaiks, kel ei olnud kohta, kuhu panna oma pea (vt. 

lisa). {SV 40.4} 

Piibellik püha-õhtusöömaaja korraldus asendati ebajumalateenistusliku missa ohvriga. 

Paavstlikud preestrid väitsid, et nad muudavad tavalise leiva ja viina tõeliseks „Kristuse 

30

ihuks ja vereks“ — ja seda oma mõttetute rituaalide abil! (Kardinal Wisemen — „The Real 

Presence of the Body and Blood of Our Lord Jesus Christ in Blessed Eucharist, Proved from 

Scripture“, loeng 8, osa 3, par. 26). Pühadustteotava jultumusega väitsid nad avalikult, et 

neil on võim „luua Jumal — kõikide Looja“. Kristlastelt nõuti surmanuhtluse ähvardusel 

poolehoidu sellele kohutavale, Jumalat teotavale eksiõpetusele. Paljud, kes sellest keeldusid, 

hukati tuleriidal (vt. lisa). {SV 41.1} 

Kolmeteistkümnendal sajandil loodi paavstluse kõige kohutavam võitlusvahend — 

inkvisitsioon. Pimeduse vürst tegutses paavstliku preesterkonna käe läbi. Salajastel 

nõupidamistel juhtisid Saatan ja tema inglid kokkutulnute meeli. Nende seas seisis aga 

nähtamatuna Jumala ingel, kes kirjutas kohutavat aruannet nõupidamise ülekohtustest 

otsustest ja verdtarretumapanevatest tegudest. „Suur Babülon“ oli „joobunud pühade 

verest“. Miljonite märtrite purustatud ja moonutatud kehad otsekui kisendasid Jumala 

kättemaksu järele. {SV 41.2} 

Paavstlus oli saanud maailma vägivallavalitsejaks. Kuningad ja keisrid alistusid paavsti 

seadlustele. Inimeste saatus nii selles elus kui ka igavikus näis olenevat temast. Aastasadu 

tunnustati Rooma katoliku kiriku õpetusi kõhklematult, selle kombeid täideti hardunult ja 

selle pühi peeti üle maa. Vaimulikkonda austati ja toetati heldekäeliselt. Rooma kirik oli sel 

ajal oma au, hiilguse ja võimu tipul. {SV 41.3} 

„Paavstluse keskpäev oli maailma kesköö“ (J. A. Wylie — „The History of 

Protestantism“ k. l. ptk. 4). Pühakiri oli peaaegu tundmatu — mitte ainult rahvale, vaid ka 

preestritele. Nagu omaaja variserid, nii vihkasid paavstlikud juhid valgust, mis oleks 

paljastanud nende patud. Kõrvaldanud Jumala käsu, õigluse mõõdupuu, nautisid nad 

piiramatut võimu ja andusid ohjeldamatult pahedele. Lokkasid pettus, ahnus ja kõlvatus. 

Inimesed ei kohkunud tagasi ühegi kuriteo eest, kui selle kaudu avanes tee rikkusele või 

positsioonile. Paavstide ja prelaatide lossid olid kõige alatuma liiderlikkuse paigad. Mõned 

„pühad isad“ olid süüdi nii kohutavates kurite gudes, et isegi ilmalikud valitsejad nõudsid 

nende kõrvaldamist troonilt. Aastasadu ei tehtud Euroopas mingeid edusam me teaduses, 

kunstis ega hariduses. Kristlikku maailma oli tabanud kõlbeline ja vaimne halvatus. {SV 

41.4} 

Maailma olukord Rooma katoliku kiriku võimu all tõendas prohvet Hoosea sõnu: „Mu 

rahvas hukkub tarkuse puudusel, et sa põlgad tarkust, siis põlgan mina sind ... Ja et sa oled 

unustanud oma Jumala käsuõpetuse, siis unustan minagi su lapsed!“ „Maal ei ole tõsidust, 

armastust ega ka mitte Jumala tundmist. Sajatatakse ja valetatakse, tapetakse ja varastatakse, 

rikutakse abielu ja murtakse sisse ning veresüü järgneb veresüüle!“ (Hoos. 4,6.1.2). Sellised 

olid Jumala Sõna hülgamise tagajärjed. {SV 42.1} 

31

32

Peatükk 4—Valdeslased 

Pimedus, mis kattis maad paavsti ülemvõimu pikal perioodil, ei suutnud tõe valgust siiski 

täielikult kustutada. Ikka leidus Jumala tunnistajaid, kes pidasid kalliks usku Kristusesse kui 

ainsasse vahemehesse inimese ja Jumala vahel; mehi, kes tunnistasid Piiblit elu ainsaks 

juhtnööriks ja pidasid õiget hingamispäeva. Pole võimalik lõpuni mõista seda, kui palju 

võlgneb maailm nendele meestele. Neid tembeldati ketsereiks, nende põhimõtteid rünnati, 

iseloomu mustati, kirjutisi konfiskeeriti, võltsiti või moonutati. Ja hoolimata kõigest sellest 

jäid nad kindlaiks ning säilitasid sajandeid puhta usu püha pärandina järeltulevatele 

põlvedele. {SV 42.2} 

Jumala rahva ajalugu Rooma katoliku kiriku ülemvalitsuse pimedal ajal on kirja pandud 

taevas. Inimeste kroonikais see peaaegu puudub, välja arvatud katked tagakiusajate 

süüdistustest. Rooma katoliku kirik tavatses hävitada iga jälje, mis osutas lahkarvamusele 

kiriku õpetuste ja määruste suhtes. Püüti hävitada kõik ketserlik, olgu siis inimesed või kirjutised. 

Kahtlus ja küsimused paavstlike dogmade autoriteetsuse suhtes moodustasid piisava 

süütõendi, et inimest hukata, oli ta siis rikas või vaene, ülik või alamrahva esindaja. 

Katoliku kirik püüdis hävitada ka aruanded julmuse kohta teisitimõtlejate suhtes. Paavstlike 

kirikukogude dekreetide põhjal kuulusid sellised kirjeldusi sisaldavad raamatud ja kirjutised 

põletamisele. Enne trükikunsti leiutamist oli raamatuid vähe ja neid oli raske säilitada, 

seepärast oli Rooma kirikul oma plaani kerge teostada. {SV 42.3} 

Ükski kogudus Rooma võimupiirkonnas ei saanud kaua tunda südametunnistuse 

vabadust. Sedamööda, kuidas paavst lus kosus, sirutas ta välja oma käe, et haarata kõrist 

kõigil, kes keeldusid tunnustamast tema valitsust. Kogudus koguduse järel andis alla. {SV 

43.1} 

Suurbritannias oli algkristlus juurdunud juba väga varakult. Evangeelium, mille britid 

esimestel sajanditel omaks olid võtnud, polnud veel Rooma ärataganemisest rikutud. 

Paganlike keisrite vaenutegevus, mis ulatus isegi nende kaugete randadeni, oli ainsaks 

„helduseks“, mida Britannia esimesed kogudused Roomalt tunda said. Paljud kristlased, kes 

tagakiusamise eest Inglismaalt põgenesid, leidsid varjupaiga Sotimaal. Sealt kanti tõde edasi 

Iirimaale ja kõigis neis paigus võeti see rõõmuga vastu. {SV 43.2} 

Kui saksid Britanniasse tungisid, pääses võimule paganlus. Kuna võitjad ei tahtnud, et 

orjad neid õpetaksid, olid kristlased sunnitud taanduma mägedesse ja asustamata 

rabanõmmedele. Valgus, mis ajutiselt vaka alla jäi, põles siiski edasi. Sajand hiljem lõi see 

Sotimaal särama heledusega, mis paistis kaugetele maadele. Iirimaalt olid pärit vaga 

Columba ja tema kaastöölised, kes koondasid hajutatud usklikud üksikule Iona saarele ja 

muutsid selle misjonitöö keskuseks. Nende evangelistide hulgas oli mees, kes pidas 

piibellikku hingamispäeva ja nii levis seegi tõde rahva hulgas. Iona saarel asutati kool, kust 

33

läksid välja misjonärid mitte ainult Sotija Inglismaale, vaid ka Saksamaale, Šveitsi ja isegi 

Itaaliasse. {SV 43.3} 

Juba oli Rooma kirik pööranud tähelepanu Britanniale ja otsustanud selle hõivata. 

Kuuendal sajandil võtsid Rooma misjonärid ette paganaist saksid ümber pöörata. Uhked 

barbarid võtsid neid meeleldi vastu ja paljud tuhanded nõustusid astuma Rooma usku. Mõne 

aja pärast puutusid paavsti võimukandjad ja nende vastpöördunud kokku ka algkristlastega. 

Ilmsiks tuli silmatorkav erinevus. Algkristlased olid lihtsad, alandlikud, Pühakirja-kohase 

iseloomu, tõekspidamiste ja kommetega. Paavsti järgijaile oli seevastu omane ülemeelikus, 

ebausk ja toretsemine. Rooma kiriku saadikud nõudsid, et sealsed kristlikud kogudused 

tunnistaksid paavsti ülemvõimu. Britid vastasid rahumeelselt, et nad armastavad kõiki 

inimesi, aga kuna paavstil ei ole õigust ülemvõimule koguduses, siis kuuletuvad nad talle 

täpselt samamoodi, nagu igale Kristust tunnistavale inimesele. Korduvalt püüti neid võita 

Rooma kiriku poolele. Alandlikud kristlased, hämmastunud paavsti saadikute uhkusest, 

vastasid kindlalt, et nad ei tunne ühtki teist õpetajat peale Kristuse. Paavstluse tõelist vaimu 

peegeldas Rooma kirikujuhtide vastus: „Kui te ei võta vastu vendi, kes toovad teile rahu, siis 

tuleb teil vastu võtta vaenlasi, kes toovad teile sõja. Kui te ei ühine meiega, et näidata 

saksidele eluteed, siis peate te meilt vastu võtma surmahoobi“ (J. H. Merle D’Aubigne — 

History of the Reformation of the Sixteenth Century, 17. k. 2. ptk). See ei olnud tühipaljas 

ähvardus. Piibelliku usu tunnistajate suhtes rakendati vägivalda, salanõu ja pettust, kuni 

Britannia kogudused olid hävitatud või sunnitud paavsti võimule alistuma. {SV 43.4} 

Maades väljaspool Rooma võimupiirkonda eksisteeris palju sajandeid kristlikke 

kogudusi, kes jäid peaaegu täiesti rikkumatuks paavsti õpetusest. Sellised kristlased elasid 

paganlikus keskkonnas, mis aja jooksul neile ka teatavat mõju avaldas, kuid nad pidasid 

Piiblit ikkagi usu ainsaks juhtnööriks ja olid ustavad selle tõdedele. Need kristlased uskusid 

Jumala käsu püsivusse ja pühitsesid neljanda käsu hingamispäeva. Kogudusi, kes pidasid 

kinni Piibli usust, leidus KeskAafrikas ja armeenlaste hulgas Aasias. {SV 44.1} 

Nende esiridades, kes seisid vastu paavstivõimu rünnakutele, olid valdeslased. Just sellel 

maal, kuhu paavstlus oli püstitanud oma trooni, oli vastuseis valeõpetustele ja rikutusele 

kõige järjekindlam. Sajandeid säilitasid Piemont’i kogudused oma sõltumatuse, kuid lõpuks 

tuli aeg, mil Rooma kirik nõudis nende alistumist. Pärast tagajärjetut võitlust hirmuvalitsuse 

vastu tunnistasid nende koguduste juhid vastumeelselt selle võimu üleolekut, keda kogu 

maailm austas. Oli siiski neid, kes keeldusid tunnustamast paavsti või prelaadi autoriteeti. 

Nad otsustasid jääda ustavaks Jumalale ning säilitada usu puhtus ja lihtsus. Toimus 

eraldumine. Need, kes pidasid ustavalt kinni endisest usust, tõmbusid avalikkusest tagasi. 

Mõned, jätnud maha kodused Alpid, heiskasid tõelipu võõrastes maades, teised taandusid 

mägedevahelistesse kaljukindlustustesse ja säilitasid sel kombel vabaduse Jumalat 

teenida. {SV 44.2} 

34

Usk, mida valdeslastest kristlased aastasadu tunnistasid ja õpetasid, erines suuresti 

Rooma kiriku poolt esitatud valeõpetusest. Nende usutunnistus rajanes Jumala Sõnale, 

ristiusu õigele õpetusele. Need alandlikud talupojad, kes kõrvalistes vajupaikades oma 

igapäevast rasket tööd tegid, ei olnud ise loonud enda jaoks tõde, mis oli vastuolus langenud 

kiriku eksiõpetustega. Nende usk ei olnud uus usk, vaid isade pärand. Valdeslased võitlesid 

apostelliku koguduse usu eest, „pühadele kord antud usu“ eest (Juuda 3). Mitte maailma 

suures pealinnas trooniv uhke preestrivalitsus, vaid „kõrbekogudus“ oli Kristuse tõeline 

kogudus, tõeaarete hoidja, mida Jumal oli usaldanud oma rahva kätte maailmale 

edasiandmiseks. {SV 45.1} 

Üks peapõhjus, mis viis tõelise koguduse eraldumiseni Rooma kirikust, oli valitseva usu 

põlgus Piibli hingamispäeva vastu. Paavstlus tallas jalge alla tõe, nagu kuulutas ette 

prohvetikuulutus. Alati, kui ülistatakse inimeste traditsioone ja kombeid, tallatakse põrmu 

Jumala käsk. Paavstluse võimu alla olevaid kogudusi sunniti varakult austama päikesepäeva 

kui Issanda püha päeva. Keset valitsevat eksiõpetust ja ebausku leidus ka Jumala tõelise 

rahva hulgas neid, kes segadusse viiduna keeldusid tööst pühapäeval, kuigi pidasid 

hingamispäeva. See muidugi ei rahuldanud paavsti võimukandjaid. Nende eesmärgiks ei 

olnud panna inimesi lihtsalt pühapäeva pühitsema, vaid muuta hingamispäev tavaliseks 

argipäevaks. Seepärast toimisid nad karmilt nende suhtes, kes julgesid hingamispäeva 

austada. Et Jumala käske üldse pidada, tuli ustavatel põgeneda maadest, kus valitses Rooma 

võim. {SV 45.2} 

Valdeslased olid ühed esimestest Euroopas, kes hankisid endale Piibli (vt. lisa). Sadu 

aastaid enne reformatsiooni oli neil juba olemas emakeelne, käsitsi kirjutatud Piibel. Nende 

käes oli võltsimatu tõde ja just see asjaolu tõi kaasa erilise põlguse ja tagakiusamise. 

Valdeslased väitsid, et katoliku kirik oligi Ilmutuse raamatus nimetatud Baabülon ning 

seisid oma elu hinnaga vastu selle rikutusele. Kuigi pika tagakiusamise survel mõned 

järeleandmisi tegid ning vähehaaval oma usu erilistest põhimõtetest loobuma hakkasid, 

hoidsid teised tõest kindlalt kinni. Läbi pimeduse ja ärataganemise aegade oli valdeslasi, kes 

ei tunnustanud Rooma kiriku ülemvõimu, põlgasid kujude kummardamist kui 

ebajumalateenistust ja pidasid õigeks hingamispäeva. Vastuseisu kõige vihasemates 

tormides säilitasid nad oma usu. Kuigi neid täksiti savoialaste odadega ja põletati Rooma 

tuleriitadel, seisid nad vankumatult Jumala Sõna ja Tema au eest. {SV 45.3} 

Kõrged mäed on alati pakkunud pelgupaika tagakiusatutele ja rõhututele. Mägedes 

leidsid varju ka valdeslased. Koopapimeduses leegitses tõe valgus. Tuhande aasta jooksul 

säilitati sel teel algse usu puhtus. {SV 46.1} 

Jumal andis oma rahvale suursuguse pühapaiga, mis oli nende hoolde usaldatud ülevate 

tõdede vääriline. Neile, ustavatele pagulastele olid mäed Jumala muutumatu õiguse 

sümboliks. Nad juhtisid oma laste tähelepanu kaljuseintele, mis kõrgusid nende ümber 

muutumatus majesteetlikkuses ja kõnelesid neile Jumalast, kelle juures ei olnud muutust ega 

35

va-hetuse varju; Temast, kelle sõna oli sama püsiv nagu need iidsed mäed. Mäed olid 

otsekui igipüsivuse sümboliks, millekski, mida ainult kõikvõimsa Jumala käsi nihutada võis. 

Samasugune lugu, kõnelesid vanemad lastele, oli Jumala käsuseadusega, Tema valitsuse 

alusega taevas ja maa peal. Inimese käsivars võis ulatuda ligimeseni ja hävitada tema elu, 

kuid nii nagu inimkäsi ei olnud võimeline tõstma mägesid asemeilt ja neid merre heitma, nii 

ei olnud inimesel võimu muuta Jehoova käsuõpetust ega hävitada ainustki ustavatele antud 

tõotust. Ustavuses taeva seadustele pidid Jumala teenrid olema sama kindlad kui 

kaljud. {SV 46.2} 

Mäed, mis ümbritsesid valdeslaste vaikseid orge, olid Jumala loova jõu alalised 

tunnistajad ja Tema kaitsva hoole kindlad tõendid. Usurändurid õppisid armastama Jehoova 

kohaloleku vaikivaid sümboleid. Nad ei nurisenud oma raske saatuse pärast. Keset mägede 

vaikust polnud nad kunagi üksi. Valdeslased tänasid Jumalat, et Ta oli kinkinud neile 

pelgupaiga inimeste viha ja kurjuse eest. Nad rõõmustasid selle üle, et neil oli vabadus 

Jumalat teenida. Vaenlaste poolt jälitatuna leidsid nad sageli kaitset mägestikes. Nii 

mõneltki kõrgelt kaljult kõlas nende ülistuslaul Jumalale ja Rooma sõjaväed ei suutnud 

nende tänu vaikima panna. {SV 46.3} 

Kristuse järelkäijate vagadus oli puhas, lihtne ja harras. Tõe põhimõtteid hindasid nad 

kõrgemalt kui maid, maju, sõpru ja sugulasi või isegi oma elu. Tõsidusega püüdsid nad neid 

põhimõtteid noortesse istutada. Juba päris varasest lapseeast peale õpetati noortele Pühakirja 

ja Jumala käsu nõuete pühakspidamist. Piibli ärakirju oli vähe, seepärast õpiti neid kalleid 

sõnu pähe. Paljud olid võimelised peast tsiteerima pikki lõike nii Vanast kui Uuest 

Testamendist. Selliselt seondusid mõtted Jumalast ülevate looduspiltide ja igapäevase elu 

tagasihoidlike õnnistustega. Väikesed lapsed õppisid tänulikkusega mõtlema Jumalale kui 

kõige heade andide ja abi. Andjale. Vanemate õrn ja armastav kiindumus oma las-tesse ei 

välistanud tarkust arendada neis enesesalgamist. Nende ees oli elu täis katsumusi ja raskusi, 

võib-olla ka märtrisurma. Neid õpetati juba lapseeast peale raskusi taluma ja sõna kuulma, 

kuid seejuures iseseisvalt mõtlema ja tegutsema. Juba õige varakult õpetati neile 

vastutustunnet, ettevaatlikkust kõnes ja oskust vaikida. Üks vaenlase kuuldes öeldud 

mõtlematu sõna võis viia ohtu mitte ainult rääkija, vaid ka sadade vendade elu, sest saaki 

jälitavate huntide kombel püüdsid tõe vaelased tabada neid, kes julgesid taotleda 

usuvabadust. {SV 46.4} 

Valdeslased ohverdasid tõe pärast maise heaolu. Püsiva ja kannatliku tööga hankisid nad 

igapäevast leiba. Iga viljelemiseks vähegi kõlblik maalapp mägede vahel hariti hoolikalt 

üles. Orud ja väheviljakad mäekingud muudeti viljakandvaiks. Valdeslaste lapsed said oma 

vanemailt ainsa pärandina ellu kaasa õppetunnid kokkuhoiust ja enesesalgamisest, 

mõistmise, et elu on kool, mida Jumal kasutab inimese kasvatamiseks ja arendamiseks. Neid 

õpetati eluvajadusi rahuldama ainult isikliku töö, ettenägelikkuse, hoole ja usu kaudu. 

Selliste omaduste arendamine nõudis vaeva ja raskusi, kuid oli kasulik inimesele tema 

patuse loomuse tõttu. Samal ajal, kui noori harjutati töötama ja vastutust kandma, et jäetud 

36

hooletusse ka mõistuse arendamist. Lastele õpetati, et kõik nende võimed kuuluvad 

Jumalale ja neid kõiki tuleb kasutada ning arendada Tema teenistuseks. {SV 47.1} 

Valdeslaste kogudused sarnanesid puhtuse ja lihtsuse poolest apostliteaegsele 

kogudusele. Paavsti ja prelaatide ülemvalitsust hüljates pidasid nad Piiblit ainsaks, 

kõrgeimaks ja eksimatuks autoriteediks. Nende koguduste juhid ei olnud Rooma kõrkide 

preestrite sarnased, vaid järgisid Meistri eeskuju, kes ei „tulnud, et teda teenitaks, vaid 

teenima“. Nad toitsid Jumala karja ja juhtisid seda Tema Püha Sõna „haljastele aasadele“ 

ning „elustavatele allikatele“. Kaugel neist paigust, kus uhkeldasid suursugused kirikud ja 

avarad katedraalid, kogunesid valdeslased mägede varju, Alpide orgudesse või ohu puhul 

mõnesse kaljukindlusesse, et kuulata tõe sõnu Kristuse sulaste suust, Õpetajad ei piirdunud 

ainult evangeeliumi jutlustamisega, vaid külastasid ka haigeid, õpetasid lapsi, manitsesid 

eksinuid ja tegid kõik, et lahendada vaidlusküsimusi, kasvatada üksmeelt ja vennalikku 

armastust. Rahulikul ajal said nad ülalpidamise inimeste vabatahtlike annetuste näol, kuid 

nii, nagu Paulus oli olnud telgitegija, õppis igaüks neistki ära mõne ameti, millega vajaduse 

korral elatist teenida. {SV 47.2} 

Noored said juhatust koguduse õpetajatelt. Kuigi pöörati tähelepanu ka üldharivatele 

teadmistele, oli Piibli uurimine peamiseks õppeaineks. Matteuse ja Johannese 

evangeeliumid õpiti pähe, samuti paljud epistlid. Noori rakendati ka Piibli ärakirjade 

valmistamisel. Mõned ärakirjad sisaldasid terve Piibli, teised ainult lühikesi väljavõtteid, 

millele need, kes olid suutelised Pühakirja tõlgitsema, lisasid servale mõned lihtsad 

seletused. Nii säilitati tõe aardeid, mida püüdsid varjata need, kes tahtsid end tõsta üle 

Jumala. {SV 48.1} 

Kannatlikult ja väsimatult, vahel sügavais ja pimedais koopais tõrviku valgel, tehti 

Pühakirjast ärakirju — salm salmi ja peatükk peatüki järel. Jumala ilmutatud tahe sädeles 

puhta kullana, mille hiilgusele, selgusele ja väärtusele andsid kaalu raskused, mida mõistsid 

ainult need, kes sellest tööst osa võtsid. Taevainglid ümbritsesid neid ustavaid töölisi. {SV 

48.2} 

Saatan oli õhutanud paavstlikke preestreid tõesõna eksiõpetuste ja ebausuga kinni katma, 

kuid hoolimata sellest säilis see imelisel viisil rikkumatuna läbi kõikide pimedate aegade. 

See oli ilmne Jumala hoolitsus. Inimesed on ikka nimetanud Piiblit vastukäivaks raamatuks 

ja varjutanud selle õpetuste selgust ja lihtsust, kuid nii nagu Noa laev lainetava sügavuse 

kohal, nii on ka Jumala Sõna elanud üle hukutavad tormid. Nii nagu maapõue peidetud 

rikkalike kullaja hõbedasoonteni jõudmiseks tuleb sügavalt kaevata, nii sisaldab ka Pühakiri 

tõeaardeid, mida omandavad ainult tõsised, alandlikud ja paluvad otsijad. Jumala plaani 

kohaselt pidi Piibel saama õpperaamatuks kogu inimkonnale kõigil aegadel ja inimese igas 

eaperioodis. Jumal ilmutab inimestele ennast oma Sõna kaudu. Iga tõde avab Pühakirja 

Autori iseloomu uudsest küljest. Piibli uurimine on vahend, mille kaudu Jumal saab inimese 

37

tuua Endaga lähemasse kokkupuutesse ja selgitada oma tahet. See on sidekanal Jumala ja 

inimese vahel. {SV 48.3} 

Kuigi valdeslased pidasid jumalakartust tarkuse alguseks, mõistsid nad sedagi, et 

mõistuse avardamiseks ja erksa arusaamise omandamiseks on tähtis tunda ilma ja inimesi 

ning nende igapäevast elu. Valdeslaste mägedes asuvatest koolidest lähetati mõned noored 

Prantsusmaa ja Itaalia õppeasutustesse, kus neil olid õppimiseks, arutlusteks ja 

tähelepanekuteks avaramad võimalused kui kodustes Alpides. Need noored olid välja 

pandud suurtele kiusatustele. Nad nägid pahesid ja kohtusid Saatana kavalate tööriistadega, 

kes sundisid neile peale kõige osavamalt väljamõeldud eksiõpetusi ja salakavalaid pettusi. 

Juba lapsepõlvest peale oli neid kõigeks selleks ette valmistatud. {SV 48.4} 

Koolides, kuhu valdeslasnoored õppima läksid, ei saanud kellelegi oma südamemõtteid 

usaldada. Nende rõivad olid valmistatud selliselt, et nende all võis varjata suurimat aaret, 

Pühakirja kallist käsikirja. Seda kuude ja aastate töö vilja kandsid nad endaga kaasas ja 

avasid kõikjal, kus seda vastuseisu äratamata teha sai. Nad otsisid inimesi, kelle süda näis 

tõe vastuvõtmiseks avatuna. Emarüpest alates olid valdeslased oma lapsi selle eesmärgi 

nimel kasvatanud. Noored mõistsid neile pandud ülesannet ja täitsid seda ustavalt. Neis 

õppeasutustes võideti sel viisil inimesi õigele usule ja sageli märgati, et tõe põhimõtted 

mõjutasid kogu kooli. Paavsti võimukandjad ei suutnud ka kõige peenema uurimise käigus 

avastada nõndanimetatud „rikkuva eksiõpetuse“ allikat. {SV 49.1} 

Kristuse vaim on misjonivaim. Uuendatud südame esimene soov on ka teisi Päästja 

juurde tuua. Selline oli valdeslastest kristlaste tunnetus. Nad mõistsid, et Jumal nõuab neilt 

rohkem kui lihtsalt tõe puhtuse säilitamist oma koguduses. Valdeslased tajusid neil lasuvat 

püha vastutust ja kohustust valgustada neid, kes olid pimeduses. Jumala Sõna võimsa väega 

püüdsid nad Rooma kiriku ahelaid purustada. Valdeslastest vaimulikud said misjonärjutlustaja 

väljaõppe. Igaühelt, kes soovis saada jutlustajaks, nõuti esmalt kolme-aastast 

töötamist evangelistina mõnel misjonipõllul; alles siis anti tema hoolde kogudus 

kodupiirkonnas. Enesesalgamist ja ohvrit nõudev teenistus väljaspool pani proovile ustavuse 

ning oli sobivaks ettevalmistuseks koguduse karjase ametiks noil rasketel aegadel. Noortel, 

kes pühasse ametisse õnnistati, puudus väljavaade maisele rikkusele ja aule. Nad nägid enda 

ees elu täis vaeva ja ohte. Võimalik, et neid ootas märtrisurm. Misjonärid läksid välja 

kahekaupa, nagu Jeesus oli oma jüngrid välja saatnud. Noorega paaris läks eakam, 

kogemustega mees, kes noort juhendas ja tema väljaõppe eest vastutas. Noorem pidi 

arvestama vanema juhendamisega. Nad ei töötanud alati üheskoos, kuid kohtusid sageli, et 

koos palvetada, nõu pidada ja teineteist usus kinnitada. {SV 49.2} 

Sellised misjonärid ei saanud end esitleda inimestele evangelistidena, sest siis oleks 

nende töö kindlasti ebaõnnestunud. Iga evangeeliumikuulutaja õppis ära mingi ameti ja nii 

tegid nad misjonäritööd ilmaliku elukutse varjus. Harilikult valisid nad ärimehe või 

rändkaupmehe ameti. Nad tõid kaasa siidkangaid, ehteid ja muid kaupu, mida tol ajal oli 

38

võimalik hankida ainult kaugetelt turgudelt. Kaupmeestena olid valdeslased teretulnud seal, 

kus neid misjonäridena oleks põlatud (Wylie 1. kd. ptk. 7). Nende süda kõneles pidevalt 

palves Jumalaga, et saada tarkust, kuidas esitada aaret, mis oli kallim kui kuld ja kalliskivid. 

Nad kandsid salaja kaasas ärakirju Piiblist või selle osadest, ja seal kus vähegi võimalik, 

juhtisid nad oma ostjate tähelepanu nendele käsikirjadele. Sa-geli äratati selliselt huvi 

Jumala Sõna lugemise vastu ja rõõmuga jäeti ärakirjad neile, kes neid soovisid. {SV 50.1} 

Valdeslastest misjonäride töö algas nende oma mägede vahelistes orgudes ja tasandikel, 

kuid levis sealt edasi kaugetesse piirkondadesse. Sarnaselt Suurele Õpetajale käisid nad 

lihtsais ja pikast teest tolmunud riietes läbi suuri linnu ja kaugeid maid. Läbitud teele jäid 

maha vastrajatud kogudused ja märtrite veri tunnistas tõest. Issanda päev ilmutab selle 

rikkaliku hingedesaagi, mis koguti nende ustavate meeste tööga. Varjatult ja vaikselt tegi 

Jumala Sõna endale teed läba maailma ning inimeste kodudes ja südames võeti see rõõmuga 

vastu. {SV 50.2} 

Valdeslaste jaoks polnud Pühakiri lihtsalt aruanne sellest, kuidas Jumal inimestega 

minevikus suhtles või käesoleva ajs kohustustest loetelu, vaid eriliselt, ka teadaanne 

tulevaste ohtude ja õndsuse kohta. Nad uskusid, et kõigi asjade lõpp on ligidal. Kuna nad 

uurisid Piiblit palve ja pisaratega, siis puudutasid hinnalised tõed neid sügavalt ja nad 

tundsid ko-hustust Piibli päästvad põhimõtted ka teistele teatavaks teha. Need andunud 

kristlased nägid pühadel lehekülgedel ilmutatud lunastusplaani ja leidsid lohutuse, lootuse ja 

rahu usus Jeesusesse. Nad tundsid igatsust valgustada ka nende teed, kes kõndisid paavstlike 

eksituste pimeduses. {SV 50.3} 

Valdeslased nägid, et suured hulgad püüdsid asjatult leida andestust enesepiinamise 

kaudu. Õpetatud lootma oma headele tegudele kui päästevahendile, toetus inimene tegelikult 

iseendale ja kuna ta mõtted tegelesid oma patususega, tundis vaeseke end Jumala 

vihaalusena. Ta vaevas oma ihu ja hinge, kuid ei leidnud rahu. Nii aheldasid Rooma 

katoliku kiriku õpetused kohusetundlikke hingi. Tuhanded inimesed jätsid maha oma sõbrad 

ja sugulased ning veetsid elu kloostrikongides. Korduvate paastumiste, julmade 

enesepiitsutamiste ja öiste valvamiste kaudu, mil lömitati piinarikaste tundide kaupa sünge 

eluaseme külmal ja niiskel kivipõrandal, lõputute palverännakute, alandavate patukahetsuste 

ja kohutavate piinamiste kaudu taotlesid tuhanded hingerahu. Rõhutud patutundest ja 

alalisest hirmust Jumala kättemaksu pärast, kannatasid paljud seni, kuni nõrkesid ja ilma 

vähimagi lootuskiireta hauda varisesid. {SV 50.4} 

Valdeslased igatsesid murda neile nälgivatele hingedele eluleiba, avada Jumala tõotustes 

peituva rahukuulutuse ja juhtida nende tähelepanu Kristusele kui päästmise ainsale 

lootusele, Õpetust, et head teod võivad lunastada Jumala käsust üleastumise, pidasid nad 

rängaks valeõpetuseks. Inimlikele teenetele toetumine takistab nägemast Jumala ääretut 

armastust. Kristus suri ohvrina inimeste eest, just selle pärast, et langenud inimkond ei 

suuda Jumala ees teha midagi enda heaks. Ristilöödud ja ülestõusnud Päästja teened on 

39

kristliku usu alus. Inimhinge sõltuvus Kristusest on sama reaalne ja ühendus Temaga peab 

olema niisama tihe kui liikmete ühtekuuluvus kehaga ja okste ühendus viinapuuga. {SV 

51.1} 

Paavstid ja preestrid õpetasid, et Jumala ja Kristuse iseloom on vali, sünge ja 

eemaletõukav, Öeldi, et Päästja kaastundetuse pärast pidid patused inimesed kasutama 

preestrite ja pühakute vahetalitust. Need, kelle meeli oli valgustanud Jumala Sõna, igatsesid 

pöörata eksijate tähelepanu Jeesusele kui kaastundlikule ja armastavale Lunastajale, kes 

käed avali kutsub kõiki nende patukoorma, mure ja raskustega enda juurde. Nad tahtsid 

kõrvaldada tõkked, mida Saatan oli püstitanud selleks, et inimesed ei näeks tõotusi ega 

julgeks kahetseva meelsusega tulla otse Jumala juurde andestust ja rahu saama. {SV 51.2} 

Innukalt avas valdeslasest misjonär otsivale hingele evangeeliumi kalleid tõdesid. 

Aupaklikult käsitles ta hoolikalt kirjutatud Pühakirja osi. Tema suurim rõõm oli anda lootust 

tundlikule, patust rõhutud hingele, kes oli senini pidanud Jumalat kättemaksuhimuliseks, 

kohut ihkavaks olevuseks. Värisevail huulil, pisarsilmil ja sageli põlvedel avas ta oma 

vendadele kalleid tõotusi, mis kõnelesid patuse ainsast lootusest. Sel viisil läbistas tõe 

valgus nii mõnegi tumenenud mõistuse ja hajutas sünged pilved, et Õiguse Päikese 

tervendavad kiired südames paistma said hakata. Sageli loeti mõnda kirjaosa mitu korda üle, 

sest kuulaja palus seda korrata, et veenduda, kas ta õigesti kuulis. Eriti innukalt sooviti järgmiste 

sõnade kordamist: „Jeesuse Kristuse, Tema Poja veri puhastab meid kõigest patust“ 

(1. Joh, 1,7). „Nõnda nagu Mooses kõrbes mao ülendas, nõnda ülendatakse Inimese Poeg, et 

igaühel, kes usub temasse, oleks igavene elu!“ (Joh. 3,14.15). {SV 51.3} 

Paljud hakkasid nägema Rooma kiriku nõuete ekslikkusi. Nad mõistsid, et inimeste ja 

pühakute vahetalitus patuse eest on asjatu. Kui inimeste meeli valgustas tõeline valgus, 

hüüdsid nad rõõmuga: „Kristus on minu preeter! Tema veri on minu ohver, Tema altar on 

minu pihitool!“ Nad toetusid täielikult Kristuse teenetele, korrates sõnu: „Ilma usuta ei või 

ükski olla Jumalale meelepärane!“ (Heebr. 11,6). „Ei ole antud taeva all inimestele ühtki 

muud nime, kelles meid päästetakse!“ (Ap. t. 4,12). {SV 52.1} 

Kinnitus Päästja armastusest näis mõnele vaesele, vintsutatud hingele olevat üle 

mõistmise. Nii suur oli kergendus, mille see tõi. Üle muserdatud hinge voolas selline 

valgusvoog. et tundus nagu oleks taevas avanenud. Usaldavalt panid nad käed Kristuse kätte 

ja jalad igavesele Kaljule. Kartus surma ees põgenes. Nüüd ei kartnud nad sattuda vanglasse 

või tuleriidale, kui niiviisi tuli austada oma Lunastaja nime. {SV 52.2} 

Vahel loeti ja seletati Jumala Sõna ühele ainsale hingele, vahel väikesele salgale, kes 

igatses valguse ja tõe järele. Sageli veedeti Kirja uurides terve öö. Kuulajate imestus ja 

imetlus oli nii suur. et kuulutaja pidi lugemise iga natukese aja tagant katkestama, et 

kuulajad suudaksid päästesõnumiga sammu pidada. Sageli küsiti: „Kas Jumal võtab tõesti 

minu ohvri vastu? Kas Ta suhtub minusse armulikult? Kas Ta andestab minule?“ Vastuseks 

40

loeti: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud ja mina annan teile 

hingamise!“ (Matt. 11.28). {SV 52.3} 

Usk haaras kinni tõotusest ja hing hõiskas: „Enam pole vaja teha pikki palverännakuid, ei 

mingeid vaevarikkaid teekondi pühakute haudade juurde. Ma võin tulla Jeesuse juurde just 

sellisena nagu olen — patune ja pühitsemata — ja Ta ei tõuka eemale pattu kahetsevat 

palujat!“ „Sinu patud on sulle andeks antud“ — minu, isegi minu patud võidakse 

andestada!“ {SV 52.4} 

Pühalik rõõm täitis südameid ning Jeesuse nime ülistati kiitude ja tänuga. Need 

õnnelikud hinged pöördusid tagasi oma koju, et levitada valgust ja rääkida teistele nii nagu 

nad oskasid sellest tõelisest ja elavast Teest. Pühakirjas olev imeline ja pühalik vägi rääkis 

otseselt nende südamele, kes igatsesid tõe järele. See oli Jumala hääl. mis pani kuulajad 

uskuma. {SV 52.5} 

Tõekuulutaja lahkus, kuid tema alandlikkus, siirus, tõsidus ja tuline innukus jäid 

paljudele kõneaineks, Tihtipeale polnud kuulajad küsinudki, kust ta tuli või kuhu ta läks. 

Nad olid esmalt niivõrd imestunud ning hiljem nii tänulikud ja rõõmsad, et neil ei tulnud 

mõttessegi seda pärida. Kui nad palusid kuulajal jääda kauemaks nende külaliseks, ütles ta 

enamasti, et peab minema otsima kadunud lambaid. „Võibolla oli ta ingel taevast?“ arutlesid 

paljud. Tihtipeale ei nähtud tõekuulutajat enam kunagi. Ta rändas teistesse maadesse või 

vaevles mõnes tundmatus vangikongis; võib-olla aga pleekisid ta luud seal, kus ta tõde 

tunnistades hukkus. Ometi jäid hävimatuks sõnad, mis temast maha olid jäänud ja need 

tegid oma tööd inimeste südames. Nende õnnistatud vilja võib lõplikult näha alles 

kohtupäeval. {SV 53.1} 

Valdeslastest misjonärid tungisid Saatana kuningriiki ja pimeduse võimud tõmbusid 

pingule. Kurjuse vürst jälgis iga jõupingutust, mis tehti tõe levitamiseks. Vastukaaluks 

äratas ta oma pooldajates hirmu ja vaenu. Paavstlikud juhid nägid tagasihoidlike 

rändjutlustajate tegevuses tõsist ohtu oma tööle, Kui tõe valgusel takistamatult paista lasta, 

mõistsid nad, siis hajuvad rahvast ümbritsevad tumedad pettusepilved. Tõe valgus suunab 

inimeste tähelepanu ainuüksi Jumalale ja Rooma kirik kaotab oma võimu. {SV 53.2} 

Selle rahva olemasolu, kes pidas kinni algristikoguduse usust, tunnistas juba ise Rooma 

kiriku langusest ning äratas kõige kibedamat viha ja tagakiusamist. Vankumatu austus 

Pühakirja vastu oli solvang, mida Rooma kirik ei suutnud taluda. Paavstlus otsustas tõelised 

kristlased maa pealt hävitada. Nii algasid kohutavaimad ristiretked Jumala rahva vastu 

nende mägisel kodumaal. Inkvisiitorid jälitasid valdeslasi kõikjal ja tihtipeale langes süütu 

Aabel mõrtsukast Kaini käe läbi. {SV 53.3} 

Korduvalt rüüstati valdeslaste viljakaid maid, nende elamud ja palvelad tehti maatasa. 

Paigad, kus olid asunud süütu ja tööka rahva õitvad põllud ja kodud, muudeti kõnnumaaks. 

Nagu näljane kiskja muutub verd haistes veelgi raevukamaks, nii kasvas paavsti 

41

võimukandjate viha oma ohvrite kannatusi nähes. Puhta usu tunnistajaid jälitati mägedes jä 

varitseti orgudes; {SV 53.4} 

Selle põlatud rahva moraali kohta ei saanud esitada ainsatki süüdistust. Isegi vaenlased 

pidid tunnustama nende rahunõudlikkust, tasadust ja vagadust. Ainus süü oli see, et nad ei 

teeninud Jumalat paavsti tahte kohaselt. Sellise „kuriteo“ pärast tuli neil taluda kõige 

kohutavamaid solvanguid ja piinamisi, mida inimesed ja deemonid välja mõelda 

suutsid. {SV 54.1} 

Kuna Rooma kirik oli juba kord otsustanud selle põlatud usulahu täiesti välja juurida, siis 

mõistis paavst nad oma käskkirjaga hukka kui ketserid ja määras hävitamisele (vt. lisa). 

Neid ei süüdistatud jõudeelamises, ebaaususes ega korratuses, vaid teatati, et neil on 

vagaduse ja pühaduse nägu, mis „õige karja lambaid“ eksitab. Seepärast käskis paavst „selle 

kuritahtliku ja vastiku usulahu lömastada“, nagu mürkmao, kui nad „oma väiteid tagasi ei 

võta“ (Wylie 16. k. 1. ptk). Kas võis see kõrk valitseja mõelda, et tal tuleb neid sõnu veel 

kunagi meenutada? Kas ta teadis siis, et need taevastesse raamatutesse üles kirjutatud sõnad 

tunnistavad kord Jumala kohtus tema vastu! „Mida te iganes olete teinud ühele nende mu 

vähemate vendade seast“, ütles Jeesus, „seda te olete minule teinud!“ (Matt. 25,40). {SV 

54.2} 

Kõnealune bulla kutsus kõiki kiriku liikmeid ühinema ristisõjas ketserluse vastu. Et 

õhutada inimesi sellele hirmsale ettevõtmisele, lubas paavst oma käskkirjaga vabastada kõik 

ristisõjas osalejad kõikidest kiriklikest karistustest, nii ametlikest kui isiklikest ja 

igasugustest vannetest, mida nad olid andnud. Ta tunnistas seaduslikuks nende õiguse 

igasugusele ebaseaduslikult omandatud varandusele ja tõotas neile ketseri tapmise eest 

kõikide pattude andestuse“. See bulla „tühistas kõik lepingud, mis tõid kasu valdeslastele, 

käskis nende teenijail neid maha jätta, keelas ketsereile igasuguse abi andmise ja volitas 

ükskõik keda nende vara omastama“ (Wylie 10. k. 1. ptk.). {SV 54.3} 

Paavsti määrus ilmutas selgesti teda tegelikult juhtivat vaimu. See oli lendava mao 

möirgamine, mitte Kristuse hääl. {SV 54.4} 

Paavstlikud võimukandjad ei soovinud juhinduda Jumala käsu nõudmistest. Nad 

koostasid eeskirju, mis neile sobisid ja miile järgi nad kõiki elama sundisid. Leidsid aset 

kõige kohutavamad draamad. Kõlvatud, pühadustteotavad preestrid ja paavstid järgisid 

stsenaariumi, mille Saatan neile ette kirjutas. Nende südames ei olnud kohta halastusele. 

Sama vaim, mis lõi risti Kristuse ja tappis apostlid; meelsus, mis verejanulise Nero 

tolleaegsete ustavate vastu üles ässitas, üritas nüüd lõplikult vabastada maa neist, keda 

Jumal armastas. {SV 54.5} 

Paljude sajandite jooksul talus Jumala rahvas tagakiusamisi kannatlikkuse ja 

vastupidavusega, mis nende Lunastajat austas. Vaatamata ristisõdadele ja ebainimlikule 

veresaunale, jätkati misjonäride väljasaatmist. Neid jälitati ja tapeti, kuid nende veri kastis 

42

külvatud seemet ja see kandis vilja. Nii olid valdeslased Jumala tunnistajaiks juba sajandeid 

enne Lutheri sündi. Paljudesse maadesse hajutatutena külvasid nad reformatsiooni seemet, 

mis tärkas Wyclifi ajal, kasvas ja juurdus sügavalt Lutheri päevil ning levib edasi nende 

vahendusel, kes on samuti tahtlikud kõike kannatama „Jumala sõna ja Jeesuse Kristuse 

tunnistuse pärast“ (Ilm. 1,9). kuni maailma ajastu lõpuni. {SV 55.1} 

43

Peatükk 5—John Wyclif 

Kuigi enne Reformatsiooni oli väga vähe Piibli ärakirju, ei lasknud Jumal oma Sõnal 

täielikult hävida ega selle tõdedel igavesti peidetuks jääda. Jumala jaoks ei olnud Tõesõna 

või oma sulaste ahelaist vabastamine probleemiks. Tema Vaimu mõjutusel hakkasid 

inimesed nüüd mitmetes Euroopa maades otsima tõde nagu peidetud varandust. Jumala 

eriline juhtimine suunas tõeotsijad edasi Pühakirja juurde. Selle pühi lehekülgi uuriti suure 

huviga, hing nälgimas valguse järele. Kuigi tollal ei mõistetud selgesti veel kogu Jumala 

plaani, tajusid uurijad ometi paljusid kaua varjusolnud tõdesid. Taeva saadikutena asusid 

need mehed purustama eksituse ja ebausu ahelaid ning pakkuma kaua orjuses olnud 

inimestele vabadust. {SV 55.2} 

Kui valdeslaste käes olevad Piibli käsikirjad välja arvata, oli Jumala Sõna pikka aega 

kättesaadav ainult õpetlastele arusaadavas keeles. Oli saabunud aeg Piibli tõlkimiseks ja 

emakeelsena inimeste kätte andmiseks. Maailma kesköö oli möödas. Pimeduse tunnid 

jõudsid lõpule ja paljudes maades võis aimata saabuvat koitu. {SV 55.3} 

Neljateistkümnendal sajandil tõusis Inglismaal „Reformatsiooni koidutäht“. John Wyclif 

oli usupuhastuse eelkäija mitte ainult Inglismaal, vaid kogu kristlikus maailmas. Tema 

võimas protest Rooma kiriku vastu ei pidanud enam iial vaikima. Nii algas üksikisikuid, 

kogudusi ja rahvaid vabastav võitlus. {SV 56.1} 

Wyclif sai hea hariduse. Tema jaoks oli Issanda kartus tarkuse algus. Ülikoolis oli ta 

tuntud kui sügavalt jumalakartlik ja märkimisväärsete talentide ning põhjalike teadmistega 

noormees. Teadmisjanuline nagu ta oli, püüdis ta pilku heita igasse ainevaldkonda. Ta õppis 

skolastilist filosoofiat, kirikuseadusi ja tsiviilõigust, eriti oma kodumaa oma. Need 

teadmised leidsid rakendust tema hilisemates töödes. Tolleaegse spekulatiivse filosoofia 

põhjalik tundmine võimaldas Wyclifil paljastada usulisi eksitusi. Riigi tsiviilja kiriklike 

seaduste tundmine võimaldas tal astuda võitlusse kodanliku ja usulise vabaduse eest. 

Koolitarkuse omandamise kõrval oli ta õppinud hindama ka Jumala Sõna väärtusi. Wyclif 

tundis õpetlaste taktikat. Tema andekus, autoriteetsus ja laialdaste teadmiste põhjalikkus 

äratasid sõprade ja isegi vaenlaste lugupidamise. Wyclifi poolehoidjad nägid 

rahuldustundega, et nende eestvõitleja oli vaimuinimeste hulgas väljapaistev isiksus. 

Vaenlased ei saanud aga rõhuda Wyclifi teadmatusele või märkustele, et usupuhastust 

alavääristada. {SV 56.2} 

Juba ülikooliajal alustas Wyclif Pühakirja uurimist. Noil aegadel, mil Piibel oli 

kättesaadav ainult vanades keeltes, võisid vähesed leida tee tõe allika juurde. Harimatutele 

rah-vamassidele jäi see suletuks. Niisiis avas haridus Wyclifile tee usupuhastustööle. 

Õpetatud mehed uurisid Pühakirja ja leidsid, et selles esitati suurt tõde Jumala vabast 

armust. Nende õpetuste kaudu levis teadmine Jumalast kui armastavast isast. {SV 56.3} 

44

Kui Wyclifi tähelepanu köitis Pühakiri, hakkas ta seda uurima temale omase 

põhjalikkusega. Siiani oli ta tundnud puudust millestki olulisest, mida polnud rahuldanud ei 

õpingud ega kiriklikud õpetused. Jumala Sõnas leidis Wyclif otsitu. Neil lehekülgedel 

avanes talle lunastusplaan ja Kristus kui inimese ainus Eestkostja. Ta andis end Kristuse 

teenistusse ja otsustas kuulutada tõdesid, mida oli leidnud. {SV 56.4} 

Nagu hilisemad reformaatorid, ei mõistnud ka Wyclif oma tegevuse alguses, milline saab 

olema lõpptulemus. Tal polnud hoopiski plaanis hakata Rooma vastu võitlema, kuid 

andumine tõele viis teda paratamatult kokkupõrkesse valeõpetustega. 

Mida selgemini ta nägi paavstluse eksitusi, seda innukamalt õpetas ta Piibli õpetusi. See 

ustav mees mõistis, et Rooma kirik oli inimlike traditsioonide nimel hüljanud umala Sõna 

Kartmatult süüdistas ta vaimulikkonda Pühakirjast loobumi ses ja nõudis, et Piibel rahva 

kätte antaks ja selle autoriteet kirikus taastataks. Wyclif oli võimekas ja innukas õpetaja 

ning kõneosav jutlustaja. Tema igapäevane elu tunnistas tõdedest, mida ta õpetas. Wyclifi 

teadmised Pühakirja kohta, taibukus, elu puhtus, kõikumatu julgus ja õiglus võitsid üldsuse 

lugupidamise ja usalduse. Rooma kirikus valitsevat ülekohut nähes ei olnud paljud rahul 

senise usuga ja tervitasid varjamatu rõõmuga Wyclifi poolt esile toodud tõdesid. Paavstlikud 

juhid täitusid aga raevuga reformaatori vastu, kes omas neist suuremat mõju. {SV 56.5} 

Wyclif oli eksituste paljastajana väga teravapilguline. Ta ründas julgesti Rooma poolt 

kehtestatud pettusi, Õukonna vaimulikuna võttis ta kindla seisukoha maksude maksmise 

vastu, mida paavst Inglise kuningalt nõudis. Ta näitas, et võim, mille paavst endale ilmalike 

valitsejate üle oli võtnud, oli vastuolus mõistuse ja Jumala Sõnaga. Paavsti nõudmised olid 

juba äratanud rahva juhtide meelepaha ja seda kergemini avaldasid Wyclifi õpetused neile 

mõju. Kuningas ja aadlikud leidsid üksmeelselt, et paavstil polnud õigust taotleda ilmalikku 

võimu ja keeldusid talle makse maksmast. Nii anti paavstluse ülemvõimule Inglismaal 

mõjuv löök. {SV 57.1} 

Teine pahe, mille vastu reformaator pikka ja otsustavat võitlust pidas, oli kerjusmunkade 

ordu. Inglismaa kubises kerjusmunkadest, kes takistasid rahva arengut ja heaolu. Nende 

laastav mõju ulatus tööstusesse, kasvatusse ja kõlblusesse. Munkade jõudeelu ja kerjamine 

olid rahvale ühtlasi raskeks materiaalseks koormaks, kuid veel halvem oli see, et nende 

eeskuju tekitas põlgust töö vastu. Noorsugu oli moraalselt laostunud ja rikutud. 

Kerjusmunkade mõjul astusid paljud kloostritesse ja pühendusid mungaelule isegi vastu 

vanemate teadmist ja tahtmist. Üks Rooma kirikuisadest kuulutas mungaseisuse kõrgemaks 

laste kohustustest vanemate vastu, üteldes: „Kuigi su isa heidaks nuttes ja leinates sinu ukse 

ette ning ema näiteks sulle keha, mis sind on sünnitanud, ja rindu, mis sind on imetanud, 

tuleb sinul tallata need jalge alla ja minna edasi Kristuse juurde.“ Sellise „koletu 

ebainimlikkusega“ — nagu Luther seda hiljem nimetas — „mis meenutab rohkem hunti või 

hirmuvalitsejat kui kristla-sest inimest, pöörati laste südamed vanemate vastu“ 

(Barnes Seers „The Life of Luther“ ik. 69, 70). Paavstlikud juhid muutsid omaaja variseride 

45

sarnaselt Jumala käsu oma traditsioonidega kehtetuks. Nad võtsid vanematelt poegade ja 

tütarde toetuse. Suur osa üliõpilasigi vaimustus munkade petli-kest ahvatlustest ning astus 

ordusse. Paljud kahetsesid hiljem seda sammu ning mõistsid, et nad olid laastanud enda elu 

ja kurvastanud vanemaid, kuid kord juba sellesse võrku langenuina oli neil võimatu 

vabaneda. Paljud vanemad, kes kartsid munkade mõju, ei saatnudki oma lapsi õppima. 

Suurtes õppekeskustes vähenes üliõpilaste arv märkimisväärselt. Koolid kiratsesid, 

harimatus kasvas. {SV 57.2} 

Paavst andis munkadele õiguse võtta vastu pihtimusi ja andestada patte. Selline õigus 

vallandas ahelreaktsiooni; mungad, kes olid väga kasumaiad, olid raha nimel valmis 

andestama igasuguseid jõledusi. Kergelt saadav andestus aga soodustas ülekohtu kiiret 

kasvu. Vahendid, millega oleks saanud leevendada haigete ja vaeste kannatusi, rändasid 

munkade taskutesse, kes inimestelt ähvarduste abil armuande välja pressisid. Neid, kes 

keeldusid ordule annetamast, süüdistati jumalakartuses. Mungad kuulutasid end küll 

vaesteks, kuid tegelikult suurenes nende varandus pidevalt. Nende suurejooneliste ehitiste ja 

rikkaliku toidulaua kõrval paistis rahva kasvav viletsus seda enam välja. Olles ise hõivatud 

varanduse kogumisest ja lõbutsemisest, saatsid mungad rahvast vaimulikult juhendama 

harimatuid mehi, kes suutsid jutustada ainult kahtlase väärtusega lugusid, legende ja 

naljajutte ning lõbustasid sel viisil rahvast ja mähkisid neid veelgi enam munkade võrku. Nii 

siis säilitasid mungad mõju ebausklike rahvahulkade üle ja veensid rahvast selles, et paavsti 

ülemvõimu tunnustamine, pühakute austamine ja ordu heaks annetamine kindlustab neile 

koha taevas. {SV 58.1} 

Õpetatud ja jumalakartlikud mehed nägid vaeva, et mungaordudes uuendusi läbi viia, 

kuid selgepilguline Wyclif tabas otse kurja juurt, kui ta väitis, et see süsteem iseenesest oli 

väär ja tuli kaotada. Tekkisid vaidlused ja kokkupõrked. Kui mungad käisid mööda maad ja 

müüsid paavsti poolt antud pattude andestuse kirju, lõid paljud kahtlema, kas raha eest ikka 

saab patud andeks ning kas ei peaks Rooma paavsti asemel siiski Jumalalt andestust otsima 

(vt. lisa). Paljusid muutis rahutuks munkade saagiahnus, mis näis täitmatuna. „Rooma 

mungad ja preestrid“, ütlesid inimesed, „söövad meid nagu vähktõbi, Jumal peab meid 

päästma või muidu rahvas hukkub“ (D’Aubigne k. 17, ptk. 7). {SV 58.2} 

Kerjusmungad kaitsesid ennast küll väitega, et Jeesus ja Tema jüngrid elasid ka rahva 

armuandidest, kuid see seletus töötas pigem nende enda kahjuks, sest mitmeid ajendas see 

Piibli poole pöörduma, et kõiges ise veenduda. Sellist asja soovis Rooma küll kõige vähem. 

Inimeste mõtted suunata Tõe Allika juurde, mida kavakindlalt varjati — oo ei! {SV 59.1} 

Wyclis kirjutas kerjusmunkade vastaseid kirjutisi ja levitas neid. Ta tegi seda pigem 

soovist juhtida inimesed Piibli õpetuste juurde kui et astuda munkadega vaidlusse. Ta väitis, 

et paavstile ega ühelegi preestrile ei olnud antud võimu patte andestada või kedagi needuse 

alla panna ning et ükski needus ei tähendanud midagi siis, kui Jumal asjaosalist hukka ei 

mõistnud. Paremini ei oleks Wyclif saanudki ümber lükata seda vaimuliku ja inimliku 

46

valitsuse hiigelehitust, mille oli püstitanud paavst ja millega ta hoidis kammitsais miljonite 

hinge ja ihu. {SV 59.2} 

Mõne aja pärast kutsuti Wyclif kaitsma Inglise kuningakoja õigusi Rooma sissetungide 

vastu ja kuninga suursaadikuna veetis ta kaks aastat Madalmaades, kus pidas läbirääkimisi 

paavsti esindajatega. Seal puutus ta kokku vaimulikega Prantsusmaalt, Itaaliast ja 

Hispaaniast ning tal oli võimalus tutvuda nende seisukohtadega ja kuulda asju, mis 

Inglismaal oleks talle teadmata jäänud. Wyclif nägi neil aastatel palju seda, mis andis ainet 

tema hilisemateks töödeks. Paavsti õukonna esindajate kaudu õppis ta tundma 

preestrivalitsuse tõelist iseloomu ja eesmärke. Wyclif pöördus tagasi Inglismaale, et korrata 

oma varasemat õpetust avalikumalt ja veendunumalt. Ta näitas, et Rooma kummardas 

tegelikult ahnust, uhkust ja pettust. {SV 59.3} 

Ühes oma traktaadis kirjutas Wyclif paavsti ja tema maksukogujate kohta: „Nad võtavad 

meie maalt vaeste inimeste elatusvahendid ja igal aastal mitu tuhat marka kuninga rahast 

sakramentide ja vaimulike vajaduste tarvis ning kulutavad selle kirikuametitega 

hangeldamise ja neetud eksiõpetuste peale. Sel moel sunnivad nad kogu kristlaskonda valet 

soosima ja säilitama. Kui meie riigil oleks hiigelsuur mägi kulda ja keegi peale uhke 

preestrist maksukoguja sellest midagi ei võtaks, siis oleks see mägi ikkagi varsti laiali 

kantud, sest paavst pumpab meie maa rahast tühjaks ja annab vastu ainult Jumala needuse 

vaimulikuseisusega äritsemise pärast“ (John Lewis „History of the Life and Sufferings of J. 

Wyclif“, lk. 37). {SV 59.4} 

Varsti pärast Inglismaale tagasipöördumist määras kuningas Wyclifi Lutterworthi 

koguduse pastoriks, See tegu tõendas, et vähemalt valitseja ei pahandanud tema otsekohese 

kõne pärast, Wyclifi mõju oli tunda nii õukonnas kui rahva uskumuste kujunemises. {SV 

59.5} 

Peagi tabas Wyclifi paavsti „piksenool“. Inglismaale saadeti kolm paavsti bullat: 

ülikoolile, kuningale ja prelaatidele, käsuga viivitamatult ja otsustavalt keteserluse õpetaja 

vaikima panna (August Neander „General History of the Christian Religion and Church“ 

per. 6, sekts. 2, osa 1, § 8, vt. ka lisa). Enne käskkirjade saabumist olid piiskopid juba 

kutsunud Wyclifi ülekuulamisele. Kaks riigi kõige võimukamat vürsti läks temaga kohtusse 

kaasa. Rahvas tungles ümber hoone ja pressis sisse ning hirmutas kohtunikke niivõrd, et 

kohtuprotsess ajutiselt katkestati ja Wyclifil lubati minna rahus oma teed. Vähe aja pärast 

suri Edward III, keda prelaadid olid püüdnud reformaatori vastu üles kihutada. Kuningriigi 

valitsejaks sai Wyclifi soosija. {SV 60.1} 

Paavsti bullad kutsusid kogu Inglismaal üles ketseri vangistamisele. See kõik viitas 

otseselt tuleriidale. Näis, et Wyclif langeb peagi Rooma kättemaksu ohvriks. Kuid Tema, 

kes vanasti oma sulasele ütles: „Ära karda ... mina olen sulle kilbiks“ (1. Moos. 15,1), 

sirutas välja käe, et kaitsta oma sulast. Surm tabas mitte reformaatorit, vaid paavsti, kes 

47

tema hukkamist ihkas. Gregorius XI suri ja vaimulikud, kes olid kogunenud Wyclifi üle 

kohut mõistma, läksid laiali. {SV 60.2} 

Jumala eelhoolitsus juhtis sündmuste kulgu nii, et usupuhastus sai arenguvõimaluse. 

Gregoriuse surmale järgnes võitlus paavsti trooni pärast. Kaks omavahel võistlevat paavsti, 

kes mõlemad tunnistasid end eksimatuks, nõudsid kumbki rahva poolehoidu endale (vt. 

lisa). Mõlemad ähvardasid oma vastaseid kirikuvannetega ja tõotasid poolehoidjatele tasu 

taevas. Selline olukord nõrgestas tublisti paavsti võimu. Võistlevad pooled olid ametis 

teineteise ründamisega ning Wyclif võis mõni aeg hinge tõmmata. Sel ajal kui paavstid 

pommitasid üksteist needuste ja vastastikuste süüdistustega ja saatsid inimesi surma oma 

vastuoluliste nõudmiste toetamise nimel ning ujutasid kiriku üle kuritegude ja 

skandaalidega, tegutses Lutterworthi kihelkonna vaikusesse tagasi tõmbunud usupuhastaja 

usinalt, et juhtida inimesi võistlevate paavstide juurest Jeesuse, Rahuvürsti juurde. 

Kirikulõhe koos sellega kaasneva võitluse ja kõlbelise laostumisega võimaldas inimestel 

näha paavstluse tõelist olemust ja valmistas teed usupuhastusele. Ühes oma traktaadis („On 

the Schism of the Popes“) palus Wyclif rahval mõelda, kas ei olnud võistlevatel preestritel 

isegi õigus, kui nad nimetasid teineteist Kristuse vastaseks. „Jumal“, ütles ta, „ei tahtnud 

kauem kannatada, et Saatan valitseks ainult ühe sellise preestri kaudu, vaid ... Ta jagas 

võimu kahe vahel, et inimesed võiksid kergemini neid mõlemaid Kristuse nimel võita.“ (R. 

Vaughan „Life and Opinions of John de Wycliffe k. 2, lk. 6). {SV 60.3} 

Wyclif jutlustas evangeeliumi vaestele. Rahuldamata valguse levimisega ainult oma 

Lutterworthi kihelkonna tagasihoidlikes kodudes, soovis Wyclif kanda seda Inglismaa 

igasse ossa. Selleks koondas ta kokku grupi jutlustajaid — lihtsaid, pühendunud mehi. kes 

tõde armastasid ja kelle kõige suurem soov oli seda teistega jagada. Need mehed jagunesid 

laiali üle maa, õpetasid turuplatsidel, suurte linnade tänavail ja külavaheteil; nad otsisid üles 

vanu, haigeid ja vaeseid ning kuulutasid neile rõõmusõnumit Jumala armust. {SV 61.1} 

Oxfordi teoloogiaprofessorina jutlustas Wyclif Jumala Sõna ülikooli aulas. Sellise ustava 

tõe kuulutamise eest hakkasid õpilased kutsuma teda „evangeeliumi doktoriks“. Oma 

suurimaks kohustuseks pidas ta siiski Pühakirja tõlkimist inglise keelde. Teoses „On the 

Truth and Meaning of Scripture“ väljendas ta soovi anda igale inimesele Inglismaal 

võimalus lugeda Jumala imelistest asjadest oma emakeeles. {SV 61.2} 

Wyclifi töö katkes ootamatult. Kuigi ta polnud veel kuuekümnenegi, olid pingutav töö, 

õppimine ja vaenlaste rünnakud laastanud ta tervise. Reformaatorit tabas kardetav haigus. 

See teade valmistas munkadele suurt rõõmu. Nad mõtlesid. et Wyclif palub nüüd kirikult 

andestust ning ruttasid patutunnistust kuulama. Nelja vaimuliku ordu esindajad koos nelja 

riigiametnikuga kogunesid nende arvates sureva mehe ümber. „Sul on surm huulil“, ütlesid 

nad, „tunnista oma eksimused ja võta meie juuresolekul tagasi kõik, millega oled kirikut 

solvanud.“ Reformaator kuulas vaikides ja palus siis abilisel teda pisut kergitada. Üksisilmi 

külalistele otsa vaadates, sõnas Wyclif häälega, mille kindlus ja tugevus vastaseid sageli 

48

värisema oli pannud: „Ma ei sure, vaid elan ja kuulutan edasi munkade kuritegusid“ 

(D’Aubigne, k. 17, ptk. 7). Hämmastunult ja alandatult lahkusid mungad kiirus-tades 

toast. {SV 61.3} 

Wyclifi sõnad täitusid. Ta elas, et anda oma kaasmaalaste kätte kõikidest relvadest kõige 

võimsam — Piibel, taevast määratud vahend rahva vabastamiseks ja evangeliseerimiseks. 

Selle töö sooritamiseks tuli ületada palju takistusi. Wyclifi nõrgestas haigus; ta teadis, et 

töötamiseks oli jäänud vähe aastaid. Ta nägi vastupanu, kuid hoolimata sellest läks ta 

Jumala Sõna tõotustest julgustatuna kartmatult edasi. Jumal oli oma erilise hoolitsuse kaudu 

hoidnud tema vaimujõudu ja andnud rikkalikke kogemusi selle suure töö tarvis. Ajal, mil 

kogu kristlik maailm oli täidetud rahutusega, võis reformaator Lutterworth’i kiriklas 

pühenduda ümberringi märatsevale tormile vaatamata oma pühale tööle. {SV 61.4} 

Lõpuks sai töö tehtud. Piibli esimene ingliskeelne tõlge oli valmis. Jumala Sõna avanes 

Inglismaa ees. Nüüd ei kartnud reformaator enam vanglat ega tuleriita. Ta oli andnud inglise 

rahva kätte valguse, mis pidi jääma kustutamatuks. Andnud oma maa rahvale Piibli, oli 

Wyclif teinud teadmatuse ja pahede ahela purustamises ning maa vabastamise ja õilistamise 

heaks rohkem kui suutis teha ka kõige hiilgavam võit lahinguväljal. {SV 62.1} 

Kuna trükikunsti veel ei tuntud, oli Piibli käsikirjade paljundamine aeglane ja 

vaevanõudev töö. Nõudmine Piibli järele oli nii suur, et paljud pühendusid vabatahtlikult 

selle ümberkirjutamisele, ja ikkagi ei suudetud soovijaid päriselt rahuldada. Jõukamad 

soovisid tervet Piiblit. Teised ostsid ainult mõne osa. Tihti muretseti Piibli ärakiri mitme 

pere peale. Nii leidis Wyclifi Piibel peagi tee inimeste kodudesse. {SV 62.2} 

Pühakirja üleskutsed äratasid inimesi paavstlike dogmade uimusest. Wyclif õpetas 

protestantismile omaseid õpetusi — pääsemist usu läbi Kristusesse ja Pühakirja eksimatust. 

Jutlustajad, kes välja saadeti, levitasid Piiblit ja reformaatori kirjutisi sellise innuga, et 

peaaegu pool inglise rahvast võttis vastu uuendatud usu. {SV 62.3} 

Piibli ilmumine äratas kirikuvõimudes hirmu. See tunnistaja oli Wyclifist võimsam ja 

tegi nad relvituks. Tollal puudus Inglismaal seadus, mis oleks Piibli keelatud raamatuks 

kuulutanud, sest Piiblit ei olnud kunagi veel rahva keeles olnud. Hiljem anti sellised 

seadused välja ja nende täitmist nõuti karmilt. Vahepeal aga, vaatamata preestrite 

vastupanule, oli soodne võimalus Jumala Sõna levitamiseks. {SV 62.4} 

Paavsti poolehoidjad otsustasid reformaatori hääle vaikima panna. Wyclif kutsuti järjest 

kolme kohtu ette, kuid tulemusteta. Asi algas sellega, et üks piiskoppide sinod kuulutas tema 

tööd ketserlikeks, ja võitnud enda poole noore ku ninga Richard II, laskis väljastada 

kuningliku dekreedi, mis määras vanglakaristuse kõigile, kes pooldasid keelatud 

õpetusi. {SV 62.5} 

49

Wyclif kaebas kirikukogu otsuse edasi parlamenti. Kartmatult süüdistas ta 

paavstivalitsust rahvusliku nõukogu ees ja nõudis kiriku poolt heakskiidetud ebaõigluse 

tühistamist. Veenvalt kirjeldas ta paavstivõimu omavoli ja rikutust. {SV 63.1} 

Tema vaenlased olid segaduses. Wyclifi mõned sõbrad ja poolehoidjad olid surve tõttu 

teinud järeleandmisi. Eeldati, et ka reformaator ise — eakas, üksik sõpradeta mees, alistub 

krooni ja mitra ühendatud ülemvõimule, kuid võta näpust. Parlament, mõjutatud Wyclifi 

mõjukaist sõnadest, tühistas tagakiusamise kohta väljastatud edikti ja reformaator oli jälle 

vabaduses. {SV 63.2} 

Veel kolmandat korda viidi see ustav tunnistaja ülekuulamisele ja nüüd juba kuningriigi 

kõrgeima kirikukohtu ette. Paavsti pooldajad olid veendunud, et see organ juba ketserlust ei 

soosi ning lõpuks ometi võidab Rooma ja lõpetab reformaatori tegevuse. Nende plaanide 

õnnestumise korral oleks Wyclif pidanud oma õpetustest kas lahti ütlema või kohtukojast 

tuleriidale astuma. {SV 63.3} 

Wyclif ei taganenud oma õpetusest ega tahtnud silmakirjatseda. Kartmatult kaitses ta 

tõde ja vastas tagakiusajate süüdistustele. Unustanud enese, oma seisuse ja käesoleva 

olukorra, suunas ta kuulajate mõtted jumalikule kohtule ja kaalus nende targutusi ja pettusi 

igavese tõe kaaludel. Kohturuumis oli tunda Püha Vaimu väge. Kuulajaid valdas ot-sekui 

lummus. Reformaatori sõnad tungisid nagu nooled Issanda nooletupest läbi nende südame. 

Süüdistuse, et ta on ketser, paiskas Wyclif veenva jõuga nende endi peale tagasi. Miks, küsis 

ta, julgevad nad levitada oma pettust? Kas nad kauplevad Jumala armuga kasusaamise 

pärast? {SV 63.4} 

Lõpuks ütles ta: „Mõelge ise, kellega te võitlete? Kas ühe vana mehega, kes on haua 

äärel? Ei! Tõega! Tõega, mis on teist tugevam ja võidab teid“ (Wyclif k. 2, ptk. 13). Öelnud 

nii, lahkus Wyclif kohtusaalist ja ükski vaenlane ei püüdnud teda takistada. {SV 63.5} 

Wyclifi töö oli peaaegu tehtud. Tõe lipp, mida ta nii kaua oli kandnud, pidi varsti tema 

käest langema. Kuid veel kord tuli tal evangeeliumi eest seista. Tõde pidi kõlama otse 

eksituste kantsis endas, Wyclif kutsuti Rooma, ülekuulamisele paavstliku tribunali ette. kus 

nii tihti oli valatud pühade verd. Reformaator mõistis ähvardava ohu suurust, kuid otsustas 

siiski minna. Just siis aga tabas teda ootamatu halvatus, mis tõmbas reisile kriipsu peale. 

Kuigi Roomas pidi tema hääl jääma kuulmata, oli võimalus rääkida kirja kaudu ja ta 

otsustas seda teha. Oma kiriklas kirjutas reformaator paavstile kirja, mis viisakalt aupakliku 

ja kristlikult mee-lestatuna oli terav etteheide paavstitrooni uhkusele ja toredusele. {SV 

63.6} 

„Ma olen tõesti rõõmus,“ kirjutas Wyclif, „et mul on võimalus teada anda ja seletada 

igaühele usku mida kalliks pean, ja seda eriti Rooma piiskopile, Omades siirast usku nagu 

ma eeldan, on ta kindlasti valmis kinnitama usku, mida mina pean terveks ja õigeks, või siis 

näitama ära, kus ma eksin. {SV 64.1} 

50

Esiteks arvan ma, et Kristuse evangeeliumis on kokku võetud kogu Jumala käsk. Ma 

arvan, et Rooma piiskop — kuna ta on Kristuse asemik maa peal — on esimesena 

kohustatud alluma sellele käsule, sest suurus Kristuse jüngrite seas ei seisne maises 

väärikuses ega aus, vaid Kristuse elu ja käitumise ustavas järgimises. Loobunud igasugusest 

ilmalikust võimust ja aust, jäi Kristus oma maises elus kõige vaesemaks inimeseks. {SV 

64.2} 

Ühelgi usklikul ei tule jargida paavsti ega ühtki püha meest, välja arvatud neis asjus, 

milles nad ise Issandat Jeesust Kristust järgivad. Ka Peetrus ja Sebedeuse pojad eksisid, kui 

nad looteid ilmalikku au Kristuse jälgedes käimise asemel. Sellepärast ei või me nimetatud 

eksitustes nende järel käia . . . {SV 64.3} 

Paavst peaks jätma kõik maised valdused ja valitsuse ilmalikele võimudele ning õhutama 

selleks ka kogu oma vaimulikkonda, sest nii õpetasid Kristus ja apostlid. {SV 64.4} 

Kui ma olen nendes punktides eksinud, olen ma kõige alandlikumalt valmis laskma end 

karistada ja minema kasvõi surma, kui see vajalik peaks olema. Kui ma võiksin tegutseda 

oma soovi ja tehte kohaselt, ilmuksin kindlasti Rooma piiskopi ette. kuid Issand on näinud 

minu osaks haiguse, mis muudab selle võimatuks ja Ta on õpetanud mind olema 

sõnakuulelik ennemini Jumalale kui inimestele.“ {SV 64.5} 

Lõpetuseks ütles Wyclif: „Palugem Jumalat, et ta ärataks meie paavsti, Urban VI, et ta 

koos oma vaimulikkonnaga järgiks Jeesust Kristust elus ja käitumises; et nad rahvast 

mõjukalt õpetaksid ja rahvas omakorda neid ustavalt järgiks“ (John Foxe „Acts and 

Monuments“ k. 3 Ik. 45,50). {SV 64.6} 

Selliselt esitss Wyclif paavstile ja tema kardinalidele Kristuse tasadust ja alandlikkust, 

näidates ühtlasi kogu kristlikule maailmale kontrasti vaimulikkonna ja Issanda vahel, kelle 

esindajaiks nad endid nimetasid. {SV 65.1} 

Wyclif arvas, et selle avalduse peab ta kinni maksma oma eluga. Kuningas, paavst ja 

piiskopid võtsid ühise seisukoha tema vastu ja näis olevat kindel, et vähemalt mõne kuu 

pärast tuleb tal tuleriidale minna, kuid ta ei kartnud. „Miks te räägite märtrikrooni otsimisest 

kaugetelt maadelt,“ ütles ta. „Kuulutage vaid kõikidele piiskoppidele Kristuse evangeeliumi 

ja märtri saatus on teie. Miks?! Kas ma peaksin elama ja vaikima? Ei iialgi! Lööge, ma 

ootan seda!“ (D’Aubigne k. 17, ptk. 8). {SV 65.2} 

Veelkord varjas Jumal oma teenrit. Mees, kes oli surma ähvardusel kogu elu kindlalt tõde 

kaitsnud, ei pidanud langema vaenlaste viha ohvriks. Wyclif polnud püüdnud kunagi ennast 

ise varjata, kuid Jumal varjas teda. Nüüd, mil vaenlased ema saagis kindlad olid, pani Jumal 

ta varjule sinna, kuhu nende käsi enam ei ulatanud. Lutterworth’i kirikus 

pühaõhtusöömaaega välja jagama hakates kukkus Wyclif halvatusest tabatuna maha ja suri 

peagi. {SV 65.3} 

51

Jumal oli määranud Wyclifile töö, pannud tõesõna tema suhu ja teinud kaitse tema 

ümber, et see sõna võiks jõuda inimesteni. Tema elu hoiti ja tema tegevust pikendati seni. 

kuni reformatsiooni suurele tööle sai alus pandud. {SV 65.4} 

Wyclif astus esile pimeda ajastu hämarusest Tal ei olnud eelkäijaid, kelle tööle tuginedes 

vormida oma reformide süsteemi. Ristija Johannese sarnaselt tõusis ta teostama erilist tööd. 

Wyclif oli uue ajastu kuulutaja. Tema poolt esitatud tõe süsteemis ilmnes selline kooskõla ja 

täiuslikkus, mida hilisemad reformaatorid ei ületanudMõned neist ei suutnud isegi sada 

aastat hiljem sinnamaani jõuda. Nii avar ja sügav cli alus, nii kindel ja hea toestik, et neil, 

kes pärast teda tulid, ei olnud vaja teha ümberehitusi {SV 65.5} 

Wyclifi poolt algatatud suure liikumise algus oli piibellik. See liikumine pidi vabastama 

südametunnistuse ja mõistuse ning päästma valla rahvad, keda Rooma nii kaua oli ohja-dest 

juhtinud. Piiblist sai alguse õnnistusvool, mis neljateistkümnendast sajandist alates on 

vcolanud läbi aegade. Wyclif võttis kõhklematus usus vastu Pühakirja kui Püha Vaimu poolt 

sisendatud Jumala tahte ilmutuse ja usu ning elu täiusliku juhtnööri, Teda oli õpetatud 

uskuma Rooma kirikusse kui jumalikku ja eksimatusse autoriteeti ning aukartusega 

tunnustama tuhande aasta jooksul loodud õpetusi ja kombeid. Wyclif pöördus aga kõigest 

sellest hoolimata Jumala Sõna poole. See oli autoriteet, mille tunnustamiseks ta rahvast 

tungivalt üles kutsus. Paavsti kaudu kõneleva kiriku asemel kuulutas ta ainuõigeks 

autoriteediks Jumala hääle, mis kõlas Tema Sõnas. Ta õpetas veendunult, et Piibel on 

Jumala tahte täiuslik ilmutus ning et Püha Vaim on selle ainus tõlgendaja ja et iga inimene 

peab Piibli õpetusi ise hoolikalt uurima. Nii suunas ta inimeste mõtted paavstilt ja Rooma 

kirikult Jumala Sõnale. {SV 65.6} 

Wyclif oli üks suurim reformaator. Mõistuse avaruse, mõtte selguse, tõele rajamise ja 

selle julge kaitsmise poolest võib teda kõrvutada vähestega nendest, kes tulid pärast teda. 

Elu puhtus, väsimatu usinus töös ja õppimises, äraostmatu ausus ja Kristusele omane 

armastus ning ustavus oma vaimulikutöös iseloomustasid esimest reformaatorit. Selline ta 

oli keset vaimset pimedust ja moraalset rikutust. {SV 66.1} 

Wyclifi iseloom on tõendiks Pühakirja kasvatavast ja ümbermuutvast väest. Piibel muutis 

ta niisuguseks, nagu ta oli. Püüe mõista jumalikke tõdesid annab värskuse ja jõu kõikidele 

võimetele. See avardab mõistust, teritab arusaamist ja arendab otsustusvõimet. Piibli 

uurimine õilistab mõtteid, tundeid ja püüdlusi rohkem kui mingi muu õppimine. See annab 

eesmargikindluse, juiguse ja meelekindluse. See õilistab iselocmu ja pühitseb hinge. Tõeline 

ja harras Pühakirja uurim ne viib inimesi otsesesse ühendusse Jumala ääretu mõistusega ja 

annab maailmale tugeva, aktiivse mõtlemisvõimega pohimottekmolaid mehi. Neld omadusi 

ei suuda anda parimgi inimtarkusel baseeruv kasvatus. „Kui su sõnad avanevad“, ütleb 

Leulja, „annavad nad valgust, tehes arukaks kohtlasi“ (Laul 119,130). {SV 66.2} 

Teatud aja jooksul jätkus Wyclifi poolt õpetatud tõdede levik. Tema järelkäijad, keda 

tunti wycliflaste ja lollardide nime all, käisid Inglismaa risti ja põiki läbi ning viisid 

52

evangeeliumi valgust ka teistesse maadesse. Pärast oma juhi surma tegutsesid sõnumiviijad 

veel suurema agarusega. Suured hulgad kogunesid nende õpetust kuulama. 

Ümberpöördunute hulgas olid mõned aadlikud ja isegi kuninganna. Paljude“ paikades 

toimus rahva tavades märkimisväärne muutus ja ja Rocma kirikule omased 

ebajumalateenistuslikud sümbolid viidi kirikutest välja. Varsti aga puhkes halastamatu 

tagakiusamistorm nende vastu, kes julgesid Piiblist juhinduda. Inglismaa valitsejad, kes 

tahtsid tugevdada oma võimu Rooma kiriku toetuse kaudu, olid valmis ohverdama 

reformaatoreid. Esmakordselt Inglismaa ajaloos määrati evangeeliumi jüngrid seadusega 

surma tuleriidal. Märter järgnes märtrile. Põletatud ja piinatud tõekaitsjate hüüdeid kuulas 

vaid Issand Sebaot. Tembeldatud kiriku vaenlasteks ja riigi reetjateks, jätkasid nad 

jälitamisest hoolimata jutlustamist salajastes kohtades. Parimal juhul leidsid nad varju 

vaeste inimeste tagasihoidlikes kodudes, kuid sageli varjusid koobastesse ja 

mägedesse. {SV 66.3} 

Ägedale tagakiusamisele vaatamata jätkus sajandeid rahulik, andunud, tõsine ja kannatlik 

vastupanu valitsevale usulisele rikutusele. Tolleaegsed kristlased tundsid tõde küll vaid 

osaliselt, kuid nad olid õppinud armastama Jumala Sõna, sellele kuuletuma ja selle pärast 

kannatama. Nagu jüngrid apostlite päevil, ohverdasid paljud oma maise vara Kristuse töö 

heaks. Need, kel oli võimalik elada oma kodus, varjasid hea meelega oma pagendatud 

vendi. Kui nad aga kodust välja aeti, võtsid nad hüljatu osa rõõmuga vastu. Ja ikkagi ostsid 

tuhanded tagakiusajate meeletust vihast hirmutatutena endale vabaduse usust loobumise 

hinnaga. Nad väljusid vanglaist patukahetsusrüüs, et kõigile oma ususalgamist näidata. 

Samas polnud väike ka nende arv, kes vangikongis kartmatult tõest tunnistasid. 

Tõekuulutajate hulgas oli lihtsate ja alamasse rahvaklassi kuuluvate inimeste kõrval ka 

aadlisoost mehi. Nad kannatasid „Lollardi tornis“ piinamisi ja tuleleeke, kuid olid siiski 

rõõmsad, et neid arvati väärt osa saama „Tema kannatustest“. {SV 67.1} 

Paavsti käsilastel ei õnnestunud kätte maksta Wyclifile tema elu ajal, seepärast ei saanud 

nad rahu nii kaua, kui ta keha rahulikult hauas puhkas. Konstantsi kirikukogu määruse 

põhjal kaevati rohkem kui nelikümmend aastat pärast Wyclifi surma tema luud hauast välja, 

põletati avalikult ning tuhk visati lähedasse ojja. „See oja“, ütleb üks vana kirjanik, „viis 

tema tuha Avonisse, Avon Severnisse, Severn merekitsustesse ja need — suurde ookeani. 

Nii sümboliseerib Wyclifi tuhk tema õpetusi, mida nüüd levitatakse kogu maailmas.“ (T. 

Fuller „church History of Britain* k. 4 ost 2, § 54). Vaevalt võisid Wyclifi vaenlased mõista 

selle õela teo tähenduslikkust. {SV 67.2} 

Wyclifi kirjutised viisid Jan Hussi Böönimaal nii kaugele, et ta loobus paljudest Rooma 

kiriku eksiõpetustest ja alustas usupuhastustööd. Nii külvati tõe seeme neis kahes, üksteisest 

nii kaugel avasuvas maas. Böönimaalt levis usupuhastus teistesse maadesse. Inimesed juhiti 

kaua unustuses olnud Jumala S na juurde. Jumal valmistas oma käega teed suurele 

reformatsioonile. {SV 67.3} 

53

54

Peatükk 6—Tõe tšempionid 

Böönimaale oli evangeelium toodud juba varakult, üheksandal sajandil. Piibel oli tõlgitud 

rahva keelde ning avalikud jumalateenistused toimusid samuti emakeeles. Kuid sedamööda, 

kuidas kasvas paavsti võim, ähmastus Jumala Sõna. Gregorius VII, kes oli enda peale 

võtnud kuningate uhkuse alandamise, ihkas allutada endale ka rahvaid. Seda eesmärki 

silmas pidades andis ta välja bulla, mis keelas avalike jumalateenistuste läbiviimise böömi 

keeles. Paavst kuulutas, et „Kõigeväelisele meeldib, kui Teda teenitakse tund-matus keeles 

ja selle eeskirja rikkumine on juba sünnitanud palju pahesid ja eksiõpetusi“. (Wylie, b. 3; ch. 

I). {SV 68.1} 

Niisiis otsustas Fooma Jumala Sõna valguse kustutada ja rahva pimeduste jätta. Kuid 

Jumalal olid oma plaanid. Paljud valdeslased ja albilased, kes tagakiusamiste tõttu pidid 

oma kodud Prantsusmaal ja Itaalias maha jätma, põgenesid Böönimaale. Kuigi nad kartsid 

avalikult õpetada, töötasid nad innukalt salajas. Nii säilis õige usk läbi sajandite. {SV 68.2} 

Juba enne Hus’i oli Böömimaal mehi, kes mõistsid kiriku rikutuse ja rahva kõlvatuse 

avalikult hukka. Nende tegevus äratas laialdast huvi, kuid tekitas ka paavsti käsilastes 

hirmu. Evangeeliumi kuulutajaid hakati taga kiusama. Metsades ja mägedes, kus nad olid 

sunnitud oma jumalateenistusi pidama, varitsesid neid sõdurid. Paljud surmati. Mõne aja 

pärast anti välja käskkiri, mille kohaselt kõik, kes erinesid Rooma poolt ettekirjutatud 

jumalateenistuse tavadest, pidid leidma otsa tuleriidal. Hoolimata kõigest uskusid kristlased, 

kes tõele ustavuse nimel pidid jätma elu, õigluse võidusse. Uks neist, kes õpetas, et lunastust 

võib leida vaid usu kaudu ristilöödud Päästjasse, ütles surres: „Praegu võidavad meid tõe 

vaenlased, kuid nii ei jää see igavesti! Lihtrahva hulgast tõuseb mees, ilma mõõga ja 

võimuta, keda nad ei ole võimelised võitma“. (Ibid. b. 3, ch. I). Lutheri aeg oli veel 

kaugel ees, kuid juba tõusis mees, kelle Rooma-vastased tunnistused pidid panema rahvad 

liikuma. {SV 68.3} 

Jan Hus pärines alamrahva hulgast. Ta jäi isa surma tõttu varakult orvuks. Tema 

jumalakartlik ema, kes pidas haridust ja jumalakartust kõige väärtuslikumaks varanduseks, 

püüdis pojale tagada just seda pärandust. Hus õppis maakcnnakoolis ja siirdus siis Praha 

ülikooli. Vaese poisina jäi ta kooli ülalpidamisele. Kui nad koos emaga esimest korda 

Prahale liginesid, põlvitas vaene lesk isata noormehe kõrval ning palus pojale õnnistust 

Taevaselt Isalt. Vaevalt aimas ema, kuidas tema palvele vastatakse. {SV 69.1} 

Ülikoolis paistis Hus peagi silma väsimatu usinusega; üldise lugupidamise pälvis tema 

laitmatu elu ja sõbralik ning meeldiv käitumine. Jan Hus oli Rooma kiriku siiras pooldaja ja 

nende vaimsete õnnistuste tõsine otsija, mida kirik tõotas. Ühel pühal maksis ta ära oma 

viimased mündid ning ühines rongkäiguga, et saada osa pattude andestusest. Pärast ülikooli 

lõpetrmist sai temast preester, ning võitnud kiiresti üldise tunnustuse, võeti ta kuninglikku 

55

õukonda. Hus nimetati professoriks ja hiljem Praha ülikooli rektoriks. Väheste aastatega oli 

silmapaistmatust ülalpeetavast saanud maa uhkus ja tema nimi oli kuulus kogu 

Euroopas. {SV 69.2} 

Hus alustas reformatsiooni üsna iseäralikul tööpõllul. Mõned aastad pärast 

preestriseisusesse astumist määrati ta Betlema kabeli jutlustajaks. Selle kabeli asutaja oli 

pidanud Pühakirja kuulutamist rahva keeles väga vajalikuks asjaks. Rooma vastuseisust 

hoolimata oli emakeelseid jutlusi Böömimaal ikka veel peetud. Siiski ei teadnud rahvas 

Piiblist suurt midagi ning moraal oli kõigis rahvakihtides äärmiselt madal. Väsimatult asus 

Hus esinevate pahede vastu võitlema. Jumala Sõna abil soovis ta inimesi tõe ja puhtuse 

põhimõtete üle mõtlema panna. {SV 69.3} 

Uks Praha elanik, Hieronymus, kellest hiljem sai Husi lähedane sõber, oli Inglismaalt 

kaasa toonud Wyclifi kirjatööd. Wyclifi õpetuste kaudu äratust saanud Inglismaa 

kuninganna oli ühtlasi Böömimaa printsess, ning temalgi oli oma osa selles, et reformaatori 

õpetused leviksid kodumaal laialdaselt. Hus luges Wyclifi töid huviga. Ta uskus, et nende 

autor oli tõsine kristlane, ning tundis ka ise poolehoidu uuenduse suhtes, mida Wyclif 

kaitses. Enese teadmata oli Hus astunud teele, mis viis teda Roomast kaugemale. {SV 69.4} 

Just sel ajal saabus Prahasse kaks võõrast Inglismaalt — õpetatud mehed, kes olid võtnud 

vastu evangeeliumi valguse ning tulid seda nüüd omakorda jagama. Nad asusid avalikult 

paavsti ülemvõimu ründama, kuid valitsusvõimud sun-disid nad peagi vaikima. Mehed 

otsustasid kuulutamist jätkata teisel viisil. Kuna nad mõlemad oskasid maalida, kasutasid 

nad nüüd oma kunstnikuannet. Ühte käidavasse paika maalisid nad kaks pilti. Üks kujutas 

Kristuse sisenemist Jeruusalemma, „tasane ja emaeesli seljas“ (Matt. 21,5) nagu Ta oli, 

ssatjaiks paljajalu ja reisist kulunud riideis jüngrid. Teine pilt kujutas paavstlikku rongkäiku; 

uhkeis rõivais paavst oma kolmekordse krooniga suurejooneliselt kaunistatud hobuse seljas, 

ees trompetipuhujad ning järel kardinalide ja ülempreestrite pimestav paraad. {SV 69.5} 

See oli jutlus, mis köitis kõikide tähelepanu. Suured hulgad käisid kahte maali vaatamas 

ja mõistsid neis sisalduvat õpetust. Paljusid mõjutas sügavalt kontrast Kristuse alandlikkuse 

ja end Tema teenriks nimetava paavsti uhkuse vahel. Kuna Prahas tousis suur ärevus, leidsid 

võcrad mõne aja möödudes, et julgeoleku huvides on parem linnast lahkuda, kuid 

õppetundi, mille nad olid andnud, ei unustatud. Need pildid jätsid Husile sügava mulje ning 

juhtisid teda Piibli ja Wyclifi tööde sügavamale uurimisele. Kuigi ta polnud veel valmis 

kõiki Wyclifi poolt esitatud seisukohti vastu võtma, nägi ta palju selgemini paavstluse 

tõelist olemust. Veel agaramalt hakkas ta hukka mõistma vaimulikkonna uh-kust, auahnust 

ja rikutust. {SV 70.1} 

Valgus kandus Böömimaalt Saksamaale, sest rahutused Rraha ülikoolis põhjustasid 

tuhandete saksa üliõpilaste lahkumise. Paljud neist olid oma esimesed teadmised Piibli 

kohta saanud Husilt, ning pöördunud koju tagasi, levitasid nüüd evangeeliumi ka oma 

kodumaal. {SV 70.2} 

56

Teated Praha „ususegadusest“ jõudsid Rooma ja Hus sai käsu paavsti ette ilmuda. 

Kuuletuda tähendas minna kindlasse surma. Böömimaa kuningas ja kuninganna, ülikool, 

aadelkonna esindajaa ja riigiametnikud palusid paavsti, et Husil lubatakse jääda Prahasse ja 

vastata Roomale esindaja kaudu. Vastusena sellele palvele asus paavst Husi tagakiusama 

ning pani kogu Praha linna kirikuvande alla. {SV 70.3} 

Tollal tekitas niisugune otsus üleüldist õudust. Tseremooniad, mis kirikuvandega 

kaasnesid, olid osavalt suunatud rahva hirmutunde pihta. Paavstile vaadati kui Jumala 

esindajale, kelle käes olid taeva ja põrgu võtmed ja kellele kuulus võim nii ajalike kui 

vaimulike kohtuotsuste üle. Usuti, et taevaväravad sulgusid kirikuvande alla pandud maa 

ees ja kõik surnud jäid ilma õndsuse eluasemeist seni, kuni paavst kõrvaldas karistuse. Selle 

kchutava õnnetuse märgiks katkestati kõik religioossed teenistused. Kirikud suleti, abielud 

õnnistati sisse surnuaedadel, surnuid ei võinud sängitada pühitsetud maamulda, vaid tuli 

matta ilma matusetalituseta kas kraavidesse või põldudele. Selliste mõjusate vahendite abil 

püüdis rooma-katoliku kirik vägistada inimeste südametunnistust. {SV 70.4} 

Praha linn kees rahutustest. Suur osa inimesi süüdistas kõiges selles Husi ja nõudis et ta 

antaks Roomale välja. Tormi vaigistamiseks varjus reformaator mõneks ajaks oma 

kodukülla. Sõpradele, kes olid jäänud Prahasse, kirjutas ta: „Kui ma teie hulgast ära läksin, 

siis sellepärast, et järgida Jeesuse Kristuse õpetusi ja eeskuju ning mitte anda haiglase 

kujutlusvõimega inimestele põhjust arvata nagu oleksin mina vagade kannatuste ja 

tagakiusamiste põhjustajaks. Ma tulin ära, kuna mõistsin, et jumalavallatud preestrid võivad 

Jumala Sõna kuulutamise ära keelata teie seas tükiks ajaks, kuid ma ei lahkunud teie seast, 

et eitada jumalikku tõde, mille eest olen Jumala abiga valmis surema“. (Bonnechose, «The 

Reformes’s Before the Reformation», kd. 1, lk. 87). Hus ei loobunud tööst, vaid reisis 

ümberkaudsetes maades ja kuulutas huvitatud rahvahulkadele. Nii aitasid abinõud, millega 

paavst evangeeliumi maha suruda püüdis, hoopiski kaasa selle laiemale levikule. „Sest me ei 

suuda midagi tõe vastu, vaid üksnes tõe poolt!“ 2. Kor. 13,8. {SV 71.1} 

Husi hinges käis sel eluperioodil valulik võitlus. Ehkki kirik puüdls ieda ahvardusiega 

võita, ei olnud ta kiriku autoriteedile veel ka selga pööranud. Rooma kirik oli tema jaoks 

ikka veel Kristuse pruut ning paavst Jumala esindaja ja asemik. Hus oli siiani võidelnud 

võimu kuritarvitamise, mitte aga põhimõtte enda vastu. See kõik põhjustas kohutava 

vastuolu mõistuse, veendumuste ja südametunnistuse nõudmiste vahel. Kui kirik oli õiglane 

ja ilmeksimatu, nagu Hus uskus, miks ta siis tundis eneses sundi selle nõudmistele vastu 

hakata? Miks talle näis, et kiriku nõudmistele kuuletumine oli sama, mis teha pattu? Ja siiski 

— kuidas võis olla sõnakuulmatu ilmeksimatu võimu vastu? See oli probleem, mida Hus ei 

suutnud lahendada, kahtlus, mis piinas teda pidevalt Ta mõistis, et ainus järeldus, mille ta 

siit teha vois, oli tõdemus, et preesterkond oli langenud ja kasutas oma ametivõimu 

ebaseacuslikult nagu kord Kristuse ajalgi. See mõistmine viis Husi Pühakirja kui elu ainsa 

juhtnööri tunnustamiseni. Ka teistele tuli kuulutada veendumust, et südametunnistust on 

57

õigus valitseda ainult Jumala Sõnal, mitte aga sellel, mida räägib kirik oma preesterkonna 

kaudu.“ (Wyclie, kd. 3, ptk. 2). {SV 71.2} 

Kui ärevus Prahas aegapidi vaibus, pöördus Hus tagasi oma Betiema kabensse, et jatkata 

veel suurema agaruse ja julgusega Jumala Sõna kuulutamist. Tema vaenlased olid aktiivsed 

ja mõjukad, kuid kuninganna ja paljud aadlikud olid tema sõbrad ning suur hulk rahvast 

tema poolt. Inimesed, kes võrdlesid Husi puhtaid ja õilistavaid õpetusi ja elu paavsti 

pooldajate dogmadega, nende ahnuse, prassimise ja liiderlikkusega, pidasid auasjaks olla 

Husi poolel. {SV 72.1} 

Senimaani oil Hus seisnud oma töös üksinda, kuid nüüd ühines usupuhastusega 

Hieronymus, kes Inglismaal viibimise ajal oli võtnud vastu Wyclifi (suri 1384. a.) õpetused. 

Siitpeale olid Hus ja Hieronymus lahutamatud elus ja surmas. Hieronymus oli silmapaistvalt 

andekas, kõneosav ja haritud; tähendab omadustega, mis võitsid laialdase populaarsuse; 

kuid omaduste poolest, mis määrasid iseloomu teelise tugevuse, oli Hus suurem. Tema 

rahulik otsustusvõime ohjeldas Hieronymuse impulsiivset iselocmu. Hieronymus aga hindas 

tõeliselt Husi väärtust ja tema nõuandeid. Nende ühendatud töö tõttu levis usupuhastus 

kiiremini. {SV 72.2} 

Jumal valgustas eriliselt nende meeste meeli Kooma kiriku eksituste suhtes, kuid ei 

andnud neile kogu valgust, mis maailm pidi saama. Nende kaudu juhtis Jumal inimesi välja 

Rooma pimedusest. Jumal viis neid edasi samm-sammult, sedavõrd, kuidas nad suutsid 

minna. Nad ei oleks suutnud kogu valgust korraga vastu võtta just nii nagu kaua pimeduses 

viibinu ei talu korraga keskpäevase päikese heledust ja pöördub sellest ära. Sellepärast 

ilmutas Jumal oma sõnumiviijatele tõdesid vähehaaval, sedamööda kuidas rahvas oli valmis 

vastu võtma. Järgmised ustavad töölised pidid järgnevatel sajanditel juhtima rahvast 

usupuhastuse teel edasi. {SV 72.3} 

Lõhe kirikus süvenes. Kolm paavsti võitlesid ülemvõimu pärast ja nende võimuahnus 

täitis maa kuritegude ja rahutustega. Rahuldumata vastastikuse kirikuvande alla panemisega, 

hakkasid võimule pürgijad varuma relvi ja värbama sõdureid. Loomulikult oli selleks vaja 

raha ja seepärast maksustati kiriku anded, ametid ja õnnistused (vt. lisamärkuse lk. 59 

kohta). Juhtide eeskuju järgides kasutasid ka preestrid simooniat (kiriklike ametite 

omandamist või jagamist raha eest — tõlk.) ja sõjapidamist selleks, et võitlejaid alandada ja 

ema võimu tugevdada. Uha otsekohesemalt võitles Hus religiooni nime all toimuva 

jumalateotuse vastu. Husi toetav rahvas süüdistas avahkult hooma juhte kristlaskonna 

viletsuses... {SV 72.4} 

Jälle näis Praha seisvat verise võitluse äärel ja nii nagu muiste, süüdistati ka nüüd Jumala 

sulast selles, et ta saatis „Iisraeli õnnetusse“ (1. Kun. 18,17). Linn pandi uuesti kiri-kuvande 

alla ja Hus taandus oma kodukülla. Lõppes ustav teenistus armsas Betlema kabelis. Jäi anda 

veel kuulutus kogu kristlaskonnale, enne kui tõele kindlaksjäämise eest elu jätta tuli. {SV 

73.1} 

58

Konstantsis kutsuti kokku üldine kirikukogu, et leida ravimit pahedele, mis laostasid 

Euroopat. Selle kutsus keiser Sigismundi soovil kokku Johannes XXIII, kes oli üks kolmest 

võistlevast paavstist. Paavst Johannese jaoks oli kukkutulek ebameeldiv, sest tema iseloom 

ja tegutsemisviis ei kannatanud järeleuurimist isegi prelaatide poolt, kes olid niisama lodevate 

kommetega nagu kogu tolle aja vaimulikkcnd. Siiski ei söandanud ta Sigismundi 

tahtele vastu hakata (vt. lisa). {SV 73.2} 

Kirikukogu kokkukutsumisega loodeti kaotada kirikulõhe ja juurida välja ketserlus. 

Seepärast kutsuti sinna ka kaks ülejäänud paavsti ning uute vaadete peamine propageerija 

Jan Hus. Paavstid ei võtnud julgeolekut silmas pidades sellest isiklikult osa. Neid 

vahendasid saadikud. Paavst Johannes kui kirikukogu kokkukutsuja, saabus kohale halbade 

aimdustega. Ta kahtlustas keisrit tema vastu suunatud salaplaanis ja kartis arupärimist 

kuritegude kohta, mis olid viinud paavstikrooni halba kuulsusesse. Siiski sisenes ta 

Konstantsi suure pidulikkusega. Teda saatsid kõrgeimad vaimulikud ja õukcndlastest 

kaaskond. Linnarahvas eesotsas vaimulikkonna ja kõrgete aukandjatega tuli teda tervitama. 

Paavsti pea kohal hoiti kuldset baldahhiini, mida kandsid neli kõr-geimat riigiametnikku. 

Suur saatjaskond käis tema ees ja kardinalide ning aadlike toretsevad riided sisendasid 

rahvale aukartust. {SV 73.3} 

Samal ajal jõudis linna üks rändur. Hus oli teadlik teda ähvardavatest chtudest. Ta oli 

jätnud sõpradega hüvasti nii, nagu ei kohtaks ta neid enam kunagi. Hus tundis, et seekord 

viib tee tuleriidale. Vaatamata sellele, et ta oli saanud kaitsekirja Böömimaa kuningalt ja 

keiser Sigismundilt endalt, valmistas ta üsna tõenäoliselt surmaks. {SV 73.4} 

Ühes kirjas oma Praha sõpradele teatas ta: „Minu vennad, ... ma lahkun kuninga 

kaitsekirjaga, et kohata oma arvukaid surelikke vaenlasi... Ma loodan kõikvõimsale 

Jumalale ja oma Päästjale. Ma usun kindlasti, et Tema kuuleb teie innukaid palveid ja annab 

mulle ettevaatlikkust ja tarkust julgelt tunnistada ning kingib mulle oma Püha Vaimu, kes 

mind kinnitab seisma jääma Tema tõe eest kiusatustes, vangistuses ja kui see on hädavajalik 

— ka julmas surmas. Jeesus Kristus kannatas oma armsate eest ja meiegi ei pea tagasi 

kohkuma siis, kui meil tuleb kõike seda taluda. Tema on Jumal ja meie Tema loodud; Tema 

on Issand ja meie Tema sulased; Tema on maailma Looja ja meie oleme põlastusväärsed 

surelikud, ja ometi Ta kannatas! Miks ei peaks meiegi kannatama, kuna kannatus on meie 

puhastamiseks? Niisiis, armsad, kui minu surm Teda austab, siis paluge, et see võiks 

saabuda ruttu ja Ta teeks mind võimeliseks koiki hädasid kindlalt taluma. Kui aga on parem, 

et ma pöördun tagasi teie juurde, siis palugem Jumalat, et ma võiksin tulla häbiplekita; et ma 

ei varjaks ühtki osakest evangeeliumi tõest ja jätaksin oma vendadele ülla eeskuju. 

Sellepärast ei näegi te mind enam Prahas. Kui aga kõikvõimas Jumal peaks heaks arvama 

mind teile tagasi anda, siis läheme edasi vankumatu julgusega Tema käsu tunnetamises ja 

armastuses! (Bonnechose I kd. lk. 147.148). {SV 73.5} 

59

Teises kirjas, mis oli saadetud ühele evangeeliumi valguse vastu võtnud preestrile, 

kirjutas Hus avameelselt oma vigadest. Ta heitis endale ette armastust „kallite riiete 

kandmise“ vastu ja aja raiskamist tühiste asjade peale. Siis lisas ta järgmised liigutavad 

manitsused: „Täitku sinu meeli Jumala au ja hingede päästmine, mitte aga tulud ega 

auastmed. Hoia, et sa oma kodu ei ehi enam kui oma hinge. Üle kõige hoolitse vaimuliku 

kasvamise eest. Ole vaestega suheldes väga alandlik ja ära raiska oma varandust 

sööminguteks. Kui sa oma elu ei paranda ja kõigest üleliigsest ei hoidu, siis kardan, et ka 

sind karistatakse sama karmilt nagu mind... Sa tunned minu õpetust, sest sa oled minu 

juhtnööre lapsepõlvest alates hinnanud, sellepärast ei tarvitse ma sellest sulle enam 

kirjutada. Kuid ma palun sind pühalikult meie Issanda armu nimel, et sa ei jäljendaks mind 

üheski tühises edevuses, millesse sa nägid mind langevat.“ Kirjaümbrikule lisas ta märkuse: 

„Minu sõber, ma vannutan sind, et sa ei avaks seda pitserit enne, kui oled saanud kindla 

teate minu surma kohta“ (samas, I kd. lk. 148,149). {SV 74.1} 

Teekonnal nägi Hus oma õpetuse levimise vilju ja tema suhtes tuntavat poolehoidu. 

Inimesed kogunesid teda tervitama ja mõnestki linnast läbiminekul saatsid teda linna 

kõrgemad isandad. {SV 74.2} 

Konstantsi jõudnud, tõotati talle tagada täielik puutumatus. Keisri kaitsekirjale lisati 

paavstlik isiklik lubadus seda teha. Hoolimata nendest mitmekordsetest kinnitustest 

arreteeriti usupuhastaja paavsti ja kardinalide korraldusel üsna pea ning pisteti jäledasse 

vangikongi. Hiljem viidi ta üle tugevasse kindlusesse teiselpool Reini. Reetlikkus ei toonud 

paavstile vähimatki kasu — ka tema toimetati varsti pärast Husi samasse vanglasse (samas, I 

kd. lk. 247). Kirikukogu süüdistas teda mõrvale, simooniale ja abielurikkumisele lisaks nii 

jälkides „pattudes, mida on häbi nimetada“. Paavstilt võeti ära kroon ja ta heideti vanglasse. 

Kõrvaldati ka ülejäänud kaks ülemvõimule pürgijat ning valiti täiesti uus paavst. {SV 75.1} 

Kuigi paavst oli süüdi suuremates kuritegudes kui Hus talle kunagi süüks oli arvanud ja 

milles reformatsiooni nõudnud, tungis sama kirikukogu, kes kõrvaldas ametist paavsti, 

kallale ka usupuhastajale. Husi vangistamisest tõusis Böömimaal suur pahameeletorm. 

Võimukad aadlikud saatsid kirikukogule tõsiseid protestikirju. Keiser, kes ei tahtnud murda 

oma kaitsekirja, oli Husi kohtulikule vastutusele võtmise vastu, kuid usupuhastaja vaenlased 

tegutsesid kuritahtlikult ja otsusekindlalt. Nad kasutasid ära keisri eelarvamused, tema 

arglikkuse, kiriku suhtes ilmutatud agaruse ning tõid väite tõestuseks, „ketseritega ja 

ketserluses kahtlustatutega ei ole vaja tseremoonitseda, isegi siis, kui nad on varustatud 

keisri ja kuningate kaitsekirjadega“ ette igasuguseid argumente (Jacques Lanfand, „History 

of the Cauncil of Constance“ I kd. lk. 516). Nii surusid nad oma tahte läbi.. {SV 75.2} 

Maa-aluse Vangikongi rõskes ja läppunud õhus oli Hus jäänud palavikku, mis oleks ta 

peaaegu hauda viinud. Lõpuks toodi ta kurnatud mehena kirikukogu ette. Ahelais seisis Hus 

keisri ees, kellel tema enda kord öeldud sõnade järgi ali au reformaatorit kaitsta. Pika 

ülekuulamise kestel säilitas usupuhastaja kindlalt tee ning avaldas kiriku ja riigi aukandjate 

60

ees pühalikku ja õiget protesti paavstluse kõlvatuse vastu. Kui tal lõpuks valida kästi — kas 

võtta oma õpetused tagasi, või minna surma, valis ta märtri saatuse. {SV 75.3} 

Jumala arm kinnitas teda. Kannatusrikaste nädalate kestel enne lõpliku kohtuotsuse 

langetamist täitis tema hinge taevane rahu. Sõbrale teatas ta: „Kirjutan seda kirja vanglas 

aheldatud kätega, oodates homme oma surmaotsust... Kui me jälle kohtume Jeesuse Kristuse 

abiga tulevases õnnelikus eius, saate te teada, kui aimulikult suhtus Jumal minusse ja kui 

hellalt Ta toetas mind minu kiusatustes ja kannatustes“ (Bonnechose II kd. lk. 67). {SV 

75.4} 

Maa-aluse vangikongi sünguses nägi ta ette puhta usu võidukäiku. Ühel päeval nägi ta 

vaimusilmas kabelit Prahas, kus ta oli evangeeliumi kuulutanud ning seda, kuidas paavst ja 

piiskopid kraapisid maha selle seintelt maalitud Kristuse pilte. „See nägemus tegi Husile 

hingevalu, kuid järgmisel päeval kerkis tema silme ette pilt samast kabelist, kus nüüd paljud 

kunstnikud mahakustutatud maalid veel eredamates värvides taastasid ja hulka uusi juurde 

maalisd. Seda teinud, hüüdsid nad ümbritsevale tohutule rahvahulgale: „Tulgu nüüd paavst 

ja piiskopid! Neid pilte ei hävita nad enam kunagi!“ Selle unenäo kohta sõnas usupuhastaja: 

„Olen veendunud, et Kristuse isikut ei kõrvaldata inimeste silme eest kunagi. Vaenlased on 

soovinud Teda hävitada, kuid minust palju paremad jutlustajad vajutavad Kristuse kuju 

kõikidesse südametesse“ (D’Aubigne I kd. ptk. 6). {SV 76.1} 

Viimast korda toodi Hus kirikukogu ette. See oli suur ja hiilgav kuulajaskond — keiser, 

riigi printsid, vürstid, kuninglikud saadikud, kardinalid, piiskopid ja preestrid, ning tohutu 

rahvahulk, kes oli tulnud päevasündmusi jälgima. Kristliku maailma kõikidest osadest olid 

kohal esindajad, et olla tunnistajaks esimesele suurele ohvrile südametunnistuse vabaduse 

eest peetavas võitluses. {SV 76.2} 

Lõpliku otsusena keeldus Hus lahti ütlemast oma õpetusest. Suunanud läbitungiv pilgu 

monarhile, kes oli oma sõna nii häbiväärselt murdnud, sõnas ta: „Ma ilmusin selle 

kirikukogu ette oma vabal tahtel ja riigi kaitsel ning uskusin siinoleva keisri sõna“ 

(Bonnechose, II kd. lk. 83). Sügav puna valgus üle Sigismundi näo ja kogu rahvahulga 

silmad pöördusid temale. {SV 76.3} 

Peale surmaotsuse väljakuulutamist algas alandamise tseremoonia. Piiskopid panid 

vangile selga preesterlikud riided. Selle peale ütles Hus: „Meie Issandale Jeesusele 

Kristusele pandi Tema häbistamiseks selga valge mantel, kui Heroodes saatis ta Pilaatuse 

ette“ (samas, II kd. lk. 86). Veel kord manitseti teda oma õpetusest loobuma, kuid Hus 

pöördus rahva poole sõnadega: „Milliste silmadega peaksin ma siis vaatama taevast? Kuldas 

julgeksin ma seista nence rahvahulkace ees, kellele olen kuulutanud puhast evangeeliumi? 

Ei, ma hindan nende lunastust rohkem kui seda viletsat ihu, mis nüüd on surma määratud!“ 

Seejärel hakati talt ükshaaval kõrvaldama kiriklikke rõivaid ning iga riidetüki puhul lausus 

erinev piiskop needuse. Lõpuks „panid nad talle pähe kübara, jubedaid deemonikujutisi täis 

joonistatud püramiidikujulise paberist mitra, mille esiküljele oli silmatorkavalt kirjutatud 

61

sõna „Ülemketser“. Hus ütles: „Suurima rõõmuga kannan ma seda häbistavat krooni Sinu 

pärast, oo Jeesus, kes Sa minu eest kandsid okaskrooni!“ {SV 76.4} 

Kui teda selliselt oli „austatud“, ütlesid prelaadid: „Nüüd me anname Sinu hinge üle 

kuradile“. „Ja mina,“ ütles Hus silmi taeva poole tõstes, „annan oma vaimu Sinu kätte, oo 

Issand Jeesus, sest Sina oled mind lunastanud!“ (Wylie, III kd, 7. ptk.). {SV 77.1} 

Seejärel viidi Hus määratu rongkäigu saatel hukkamispaigale. Sajad võimukandjad, 

preestrid ja piiskopid ning Konstanzi elanikud kogunesid ümber tuleriida. Kui Hus oli posti 

külge seotud ja valmistuti tuld süütama, manitseti märtrit veel kord eksitusest loobuma. 

„Millistest eksitustest ma pean loobuma!“ küsis Hus. „Ma ei tunne ennast milleski süüdi Ma 

kutsun Jumalat tunnistajaks, et kõik mis ma olen kirju-tanud ja jutlustanud, olen ma teinud 

eesmärgiga päästa hingi patust ja hukatusest. Selle nimel olen ma valmis suurima rõõmuga 

kinnitama tõde, mida olen kuulutanud oma verega“ (samas, III kd. 7. ptk.). Kui leegid 

kõrgemaks tõusid, hakkas Jumala ustav sõnumiviija laulma: „Jeesus, Taaveti Poeg, heida 

armu mu peale!“, kuni tema hääl igaveseks vaikis. {SV 77.2} 

Isegi vaenlasi hämmastas selle mehe käitumine. Üks agar paavsti pooldaja kirjutas Husi 

ja peagi talle järgnenud Hiercnymuse märtrisurma kohta: „Mõlemad käitusid kindlameelselt, 

kui nende viimane tund lähenes. Nad valmistusid tulesurmaks nagu pulmapeoks. Nad ei 

toonud kuuldavale valukisa. Kui leegid tõusid, hakkasid nad laulma kiidulaule ja tulemüra ei 

suutnud nende laulu summutada! (samas, III kd. 7. ptk.). {SV 77.3} 

Kui Husi keha oli täielikult ära põlenud, koguti tuhk koos mullaga, millele see oli 

langenud, kokku ja visati Reini jõkke, mis kandis selle ockeani. Ketserluse välja juurimise 

asemel osutus see külviks ning tuhk, mis sel päeval merre rändas, sai seemneks, mis 

kõikidesse maadesse puistatuna pidi kandma rikkalikult vilja tõe tunnistajate näol. Sõnad, 

mida kõneldi Konstanzi kiriku saalis, jäid kõlama läbi ajastute. Husi ei ole enam, kuid tõde, 

miile eest ta suri, ei saadud lämmatada. Tema vankumatu usk ja eeskuju julgustasid paljusid 

tõele kindlaks jääma ja piinadele ning surmale näkku vaatama. Tema hukkumine paljastas 

kogu maailmale Rooma kohutava julmuse. Tõe vaenlased edendasid enese teadmata seda, 

mida nad hävitada püüdsid. {SV 77.4} 

Ometi kerkis Konstanzis varsti veel üks tuleriit. Veel ühe tõekuulutaja veri tunnistas 

tõest. Enne kui Hus oli asunud Konstanzi poole teele, oli Hieronymus hüvastijätul teda 

julgustanud ja püsivusele õhutanud ning kinnitanud, et Husi ähvardava ohu korral, ruttab ta 

talle appi. Kuulnud Husi vangistusest, valmistus ustav sõber otsekohe oma lubadust täitma. 

Ilma kaitsekirjata, ainult ühe kaaslase saatel, asus Hieronymus teele. Konstanzis selgus, et 

Husi päästmiseks polnud võimalik midagi teha ning et temagi elu oli hädaohus. Ta põgenes 

linnast, kuid vahistati koduteel ja toodi sõduritesalga valve all Kõnstanzi tagasi. Esimesel 

kirikukogu koosolekul püüdis ta vastata tõstatatud süüdistustele, kuid teda katkestati kisaga: 

„Tuleriidale! Tulle!“ (Bonnechose I kd. lk. 234). Hieronymus heideti maa-alusesse 

vangikongi ja aheldati asendisse, mis põhjustas talle suuri kannatusi. Teda toideti vee ja 

62

leivaga. Mõne kuu pärast tõid vangipõlve julmused Hieronymusele haiguse, mis ohustas ta 

elu. Vaenlased hakkasid kartma, et ta pääseb nende käest ning kohtlesid teda mõnevõrra 

paremini, kuid jätsid ta siiski terveks aas-taks vangi. {SV 78.1} 

Husi surm ei andnud oodatud tulemusi. Kaitsekirja kuritarvitrmine oli tõstnud 

pahameeletormi. Kõike seda arvestades otsustas kirikukogu põletamise asemel sundida 

Hieronymust oma seisukohti valeks tunnistama. Ta toodi nõukogu ette ja anti valida, kas 

öelda lahti oma tõekspidamistest või surra tuleriidal. Vangistuse alguses oleks surm olnud 

hirmsate kannatustega võrreldes arm. Nüüd aga, haigusest ja piinadest nõrgana, ängistuses 

ja teadmatuses, lahutatud sõpradest ja masendatud Husi surmast, lõi Hieronymuse meelekindlus 

kõikuma ning ta oli nõus kirikukogule alistuma. Ta kohustus ustavaks jääma 

katoliku usule ja tunnustama kirikukogu tegevust Wyclif’i ja Hus’i õpetuste 

hukkamõistmisel, välja arvatud „pühad tõed“, mida nad olid õpetanud (samas, II kd. lk. 

141). {SV 78.2} 

Sellise keskteega püüdis Hieronymus vaigistada südametunnistuse häält ja vältida 

surmamõistmist; kuid vangikongi üksilduses mõistis ta selgesti, mida oli teinud. Ta kõrvutas 

oma salgamist Husi julguse ja ustavusega. Ta mõtles Issandale, keda ta oli tõotanud teenida 

ja kes tema pärast talus ristisurma. Enne ususalgamist oli ta kõigis kannatustes leidnud 

lohutust kindlast teadmisest, et Jumal oli temaga, kuid nüüd närisid hinge kahetsus ja 

kahtlused. Hieronymus teadis, et Pooma polnud leppinud veel sellega. Tee, millele ta oli 

asunud, pidi lõppema alles täielikus ususalgamises. Hieronymus otsustas kindlalt, et ta ei 

salga oma Issandat lühiajalistest kannatustest pääsemise nimel. {SV 78.3} 

Varsti kutsuti ta uuesti kirikukogu ette. Tema alistumine polnud kohtumõistjaid 

rahuldanud. Nende verejanu, mida Husi surm oli üles kütnud, nõudis uusi ohvreid. Elu tagas 

vaid täielik tõest loobumine. Hieronymus otsustas oma usku tunnistada ja järgneda märtrist 

vennale. {SV 79.1} 

Ta võttis oma varasema salgamise tagasi ja nõudis enne surma võimalust end kaitsta. 

Kartes tema sõnade mõju, tahtsid prelaadid lubada tal öelda ainult seda, kas ta kinnitab või 

eitab esitatud süüdistusi. Hieronymus protesteeris sellise ebaõigluse vastu. „Teie olete mind 

kolmsada nelikümmend päeva hoidnud kohutavas vanglas,“ ütles ta, „keset mustust, 

vastikust, lehka ja äärmist puudust. Nüüd olete te toonud mu kohtu ette ja kuulate minu 

vaenlasi, aga mitte mind... Kui te olete tõesti targad mehed ja maailma valgus, siis vaadake, 

et te ei patusta õigluse vastu! Mina olen ainult nõrk surelik. Minu elu on vähetähtis. Ja kui 

ma manitsen teid, et te ei teeks ebaõiget kohtuotsust, siis ma räägin rohkem teie kui enda 

pärast!“ (samas, II kd. lk. 146, 147). {SV 79.2} 

Lõpuks tema palve rahuldati. Kohtunike juuresolekul põlvitas Hieronymus ja palus, et 

Jumala Vaim juhiks tema mõtteid ja s nu, et ta ei räägiks midagi sellist, m s oleks tõe vastu 

ega austaks Issandat. Sel päeval täitus tema elus jüngritele antud teotus: „Ja teid viiakse 

minu pärast ka maavalitsejate ja kuningate ette... ja kui nad teid annavad kohtu kätte, siis 

63

ärge muretsege, kuidas või mida rääkida, sest teile antakse sel tunnil see, mida teil tuleb 

rääkida. Sest teie ei ole need, kes kõnelevad, vaid see on teie Isa Vaim, kes kõ-neleb teie 

sees.“ (Matt. 10,18-20). {SV 79.3} 

Hiercnymuse sõnad äratasid ka vaenlastes hämmastust ja imetlust. Terve aasta oli ta 

olnud vangla müüride vahel, kus polnud võimalust lugeda ega isegi näha. Ta oli talunud 

suuri kannatusi ja vaimset ängistust. Ometi oli tema argumentides selline selgus ja jõud 

nagu oleks ta kogu selle aja uurinud segamatult Piiblit. Ta juhtis oma kuulajate tähelepanu 

mitmele pühale mehele, keda ebaõiglased kohtunikud olid hukka mõistnud. Peaaegu igas 

põlvkonnas leidus inimene, kes püüdis õilistada oma aja rahvast, kuid keda mõnitati ja 

hukati. Hiljem selgus küll, et need mehed olid väärt austamist. Ka Kristus ise mõisteti 

ebaõiglase kohtu poolt hukka kui kurjategija. {SV 79.4} 

Nõrkusehetkel oli Hieronymus olnud nõus Husi surmaotsusega. Nüüd avaldas ta 

kahetsust ja tunnistas märtri süütust ja pühadust. „Ma tundsin teda siis, kui olin veel laps,“ 

ütles ta. „Ta oli kõige suurepärasem mees, õiglane ja püha. Hoolimata sellest ta hukati... Ka 

mina olen valmis surema — ma ei kohku tagasi piinade ees, mida minu vaenlased ja 

valetunnistajad mulle valmistavad. Ühel päeval peavad nad pettustest aru anuma suure 

Jumala ees, keda milleski ei saa petta“ (Bonnechose, II kd. lk. 151). {SV 80.1} 

Süüdistades ennast, et ta oli tõde salanud, jätkas Hieronymus: „Kõigist pattudest, mida 

olen teinud oma noorusest alates, ei koorma ükski mu südant nii raskelt ega põhjusta nii 

kibedat kahetsust, kui see, mis ma tegin selles saatuslikus paigas, kui ma kiitsin heaks 

ülekohtuse otsuse Wyclifi ja püha märtri Jan Husi suhtes, kes oli minu õpetaja ja sõber. Jah! 

Ma tunnistan seda südamest ja teatan jälestusega, et ma värisesin häbi pärast, kui ma 

surmahirmus mõistsin hukka nende õpetused. Sellepärast ma palun härdalt: ... Kõikväeline 

Jumal, anna andeks minu patud, ja eriti see, kõigist kõige jäledani!“ Kohtumõistjate poole 

pöördudes ütles ta kindlalt: „Teie mõistsite hukka Wyclifi ja Jan Husi mitte kiriku õpetuste 

vääramise pärast, vaid lihtsalt sellepärast, et nad häbimärgistasid vaimulikkonna skandaale, 

nende toredust, uhkust ja kõiki prelaatide ja preestrite pahesid. See, mida nemad on 

kinnitanud ja mis on ümberlükkamatu, seda mõtlen ja väidan ka mina!“ {SV 80.2} 

Hieronymuse kõne katkestati. Prelaadid karjusid raevust värisedes: „Millist tõendit meil 

veel vaja on? Me näeme oma silmadega kõige kangekaelsemat ketserit!“ {SV 80.3} 

Laskmata end ähvardustest kõigutada, hüüdi6 Hieronymus: „Mis!? Kas te arvate, et ma 

kardan surra? Te olete mind hoidnud terve aasta vangikongis, mis on palju koledam kui 

surm! Te olete mind kohelnud palju julmemalt kui türklast, juuti või paganat ja minu liha on 

otseses mõttes luudel ära mädanenud! Ometi ma ei kaeba, sest see ei sobi mehele, kel on 

süda ja hing. Ma võin imestada ühe kristlase vastu osutatud sellise barbaarsuse üle“ (samas, 

II kd. lk. 151-153). {SV 80.4} 

64

Jälle puhkes raevutorm ja Hieronymus kihutati vanglasse. Siiski oli kokkutulnute hulgas 

neid, kellele tema sõnad jätsid sügava mulje ja kes soovisid tema elu päästa. Hieronymust 

külastasid kiriku aukandjad ja palusid tal kirikukogule alistuda. Talle lubati tasuks kõige 

hiilgavamaid väljavaateid, kuid ta jäi vankumatuks nagu tema Issand, kes keeldus maailma 

aust. {SV 80.5} 

„Tõendage mulle Pühakirjaga, et ma olen eksituses,“ ütles ta, „ia ma loobun 

sellest!“ {SV 81.1} 

„Pühakirjaga!“ hüüatas üks „heasoovija“. „Kas iga asja peab siis selle järgi otsustama? 

Kas võib seda mõista, enne kui kirik on seda tõlgendanud?“ {SV 81.2} 

„Kas inimeste traditsioone peab rohkem uskuma kui meie Päästja sõnu?“ vastas 

Hieronymus. „Paulus ei manitsenud neid, keVele ta kirjutas, et nad võtaksid kuulda inimeste 

traditsioone, vaid ütles: „Uurige Pühakirja!“ {SV 81.3} 

„Ketser!“ oli vastus. „Ma kahetsen, et olen sind nii kaua palunud. Ma näen, et sind ajab 

taga kurat!“ (Wylie, III kd. ptk. 10). {SV 81.4} 

Varsti pärast seda langetati Hieronymusele surmaotsus. Ta viidi samasse paika, kus oli 

jätnud elu Hus. Ta läks oma teed lauldes, näol rõõm ja rahu. Tema pilk püsis Kristusel ja 

surm ei kohutanud teda. Kui timukas astus tuleriida süütamiseks tema selja taha, hüüdis 

märter: „Tule julgelt ettepoole ja süüta tuli minu silma alll Kui ma kardaksin, siis ma ei 

seisaks siin!“ {SV 81.5} 

Kui leegid tõusid Hironymuse ümber, kõlasid tema huulilt palvesõnad: „Issand, 

Kõigeväeline Isa, ole mulle armuline ja anna endeks minu patud! Sa tead, et ma olen sinu 

tõde ikka armastanud!“ (Bonnechose, II kd. lk. 168). Tema hääl vaikis, kuid huuled liikusid 

palves edasi. Kui tuli oli oma töö teinud, korjati märtri tuhk koos mullaga kokku ja visati 

Feini jõkke nagu kord Husi oma. {SV 81.6} 

Nii hukkusid Jumala ustavad valgusekandjad, ku* nende poolt kuulutatud tõdede valgust, 

nende kangelasliku eeskuju valgust ei saadud summutada. Inimestel oleks õnnestunud 

pigem päike tema teel tagasi pöörata kui et takistada selle päeva koitu, mis pidi maailmale 

saabuma. {SV 81.7} 

Husi hukkamine vallandas Böömimaal pahameele ja hirmulaine. Rahvas mõistis, et 

usupuhastaja oli langenud paavsti õeluse ja keisri reetlikkuse ohvriks. Teati, et Hus cli olnud 

ustav tõe õpetaja. Surmaotsuse langetanud kirikukogu süü“ distati mõrtsukatöös. 

Reformaatori õpetused tõmbasid seega rahva tähelepanu rohkem kui kunagi varem. Paavsti 

ediktide järgi tilli Wyclifi kirjatööd tules hävitada. Säilinud käsikirjad otsiti nüüd 

peidukohtadest välja ja hakati uurima koos Piibli või Piibli osadega, mida inimesed endale 

muretseda said. Selliselt jõudsid paljud reformeeritud usuni. {SV 81.8} 

65

Husi õpetuste võidukäiku nähes ei vaadanud paavstlus seda sugugi rahulikult pealt. 

Paavst ja keiser ühinesid, et äratusliikumist pidurdada. Sigismundi armee marssis 

Böömimaale. {SV 82.1} 

Böömlaste juhiks sai Jan Zižka, kes varsti peale sõja puhkemist jäi täiesti pimedaks, kuid 

oli siiski üks tolle aja osavamaid väejuhte. Asetanud lootuse Jumala abile ja veendunud oma 

ettevõtte õigsuses, lõi rahvas tagasi võimsad armeed. Korduvalt formeeris keiser värskeid 

väesalku, et rünnata Böömimaad, kuid alati tabas neid ebaõnn. Hussiidid ei kartnud surma ja 

keegi ei suutnud neid võita. {SV 82.2} 

Mõni aasta pärast sõja algust suri vapper Zižka. Tema asemele tõusis Prokop, 

samasugune osav ja vapper väejuht ja mõnes suhtes isegi võimekam. {SV 82.3} 

Kui bröömlaste vaenlased kuulsid, et pime väejuht oli surnud, otsustasid nad võimalust 

kasutada ja oma eelmised kaotused tasa teha. Paavst kuulutas hussiitide vastu välja uue 

ristisõja ja määratu suured väed asusid pealetungile, kuid said jälle lüüa. Kuulutati välja 

järgmine ristisõda. Kõigis Euroopa katoliiklikes maades koguti mehi, raha ja sõjavarustust. 

Suured hulgad kogunesid paavsti lipu alla, et ometi kord hävitada hussiitlikud ketserid. 

Kindlad võidule, tungis tchutu vägi Böömimaale. Sõjaväed lähenesid teineteisele, kuni neid 

lahutas vaid jõgi. „Ristisõdijate jõud olid suures ülekaalus, kuid selle asemel, et söösta üle 

jõe ja astuda võitlusse hussiitidega, keda nad nii kaugelt olid tulnud tapma, vaatasid nad 

paigale tardunuina üksisilmi oma vastaseid“ (Wylie, III kd. ptk. 17). Äkki haaras sõjaväge 

salapärane hirm. Ilma ainsagi mõõgahcobita lagunes võimas armee laiali ja põgenes 

kabuhirmus minema. Põgenikke jälitav hussiitide sõjavägi lõi suure hulga neist maha. 

Võitjate kätte langes tohutu sõjasaak. {SV 82.4} 

Mõne aasta pärast, uue paavsti ajal, võeti ette veel üks ristisõda. Nagu varemgi, koguti 

mehi ja vahendeid Euroopa kõigist paavstlikest maadest. Mehi meelitati kokku kõige 

suurepärasemate lubadustega. Igale ristisõdijale tõotati kõige hirmsamate kuritegude 

täielikku andestamist. Sõjas surmasaam’ne nidi kindlustama rikkaliku tasu taevas, 

ellujäämine aga maise au ja rikkuse. Jälle koguti suur sõjavägi ning tungiti Bröömimaale. 

Hussiitide väed taandusid ja sissetungijad liikusid aina sügavamale sisemaale. Võit näis 

olevat kergelt käes. Viimaks Prokopi väed peatusid, rivistusid ümber ja valmistusid 

pealetungiks. Mõistnud, et nad arvestustega eksisid, jäid ristisõdijad laagrisse ja ootasid 

rünnakut. Juba oli kuulda kaitseväe lähenemist, kuid enne veel, kui hussiidid nähtavale 

ilmusid, sattusid ristisõdijad paanikasse. Vürstid, väejuhid ja lihtsõdurid viskasid relvad 

põõsasse ja põgenesid suunda valimata. Asjatult püüdis sissetungi juhtinud paavsti saadik 

korrastada hirmunud ja paanikasse sattunud vägesid. Kõigist jõupingutustest hoolimata 

tõmbas põgenike vool teda ennastki kaasa. Kaotus oli täielik. Jällegi langes võitjate kätte 

tohutu sõjasaak. Nii taandus teist korda suur sõjavägi, keda olid võitlusse saatnud kõige 

võimsamad Euroopa rahvad; vaprad, lahinguks väljaõpetatud ja varustatud sõjamehed 

põgenesid ainsagi mõõgalöögita väikese ja nõrga rahva kaitsjate ees. Siin avaldus jumalik 

66

vägi. Ristisõdijaid haaras üle-loomulik hirm. Tema, kes hävitas vaarao sõjaväed Punases 

meres, kes ajas midjani väed põgenema Giideoni ja tema kolmesaja mehe ees, kes hävitas 

ühel ööl uhke Assüüria sõ-javäe, oli jälle välja sirutanud oma käe, et rõhujate võimu 

vähendada. {SV 82.5} 

„Seal valdab neid hirm, 

kus ei ole hirmu põhjust 

rest Jumal pillab laiali selle luud. 

kes seab leeri sinu vastu! 

Sa saadad nad häbisse, 

sest Jumal on nad hüljanud!“ (Laul 53,6) {SV 83.1} 

Kaotanud lootuse võita jõuga, kasutasid paavsti võimukandjad lõpuks diplomaatiat. 

Loodi kompromiss, mis näiliselt andis böömlastele südametunnistuse vabaduse, kuid 

tegelikult allutas nad Rooma võimule. Böömlased esitasid Roomale rahu sõlmimise 

tingimuseks neli punkti. Nõuti Piibli vaba kasutamist; terve koguduse õigust võtta osa 

pühaõhtusöömaaja leivast ja viinast, emakeelse jumalateenistuse õigust ning vaimulike 

väljalülitamist kõigist ilmalikest ametitest ja võimust. Sellega seoses nõuti ka tsiviilkohtute 

õigust vaimulikkonna ja lihtinimeste üle võrdväärselt kohut mõista. Lõpuks „nõustus“ 

paavst hussiitide nelja punkti vastu võtma, kuid tingimusel, et õigus nende seletamiseks, s. 

o. nende täpse tähenduse määratlemiseks jääb kontsiilile — teiste sõnadega, paavstile ja 

keisrile.“ (Wylie III kd. ptk. 18). Sellistel tingimustel nõustuti kokkuleppega ja Rooma 

saavutas silmakirjatsemise ja pettusega selle, mis tal ebaõnnestus jõuga. Kuna Fooma 

tõlgendas hussiitide punkte oma tahtmist mööda, võis nende tähendust väänata nii, kuidas 

soovi oli. {SV 83.2} 

Suur osa böömlasi, kes mõistsid ohtu vabadusele, ei olnud kokkuleppega nõus. Rahva 

enda keskel tõusid lahkhelid ja tülic, mis viisid võitluse ja verevalamiseni. Selles võitluses 

langes õilis Prokop, ja Böömimaa kaotas vabaduse. {SV 84.1} 

Sigismund, Husi ja Hieronymuse reetja, sai nüüd Böömi kuningaks. Hoolimata vandest 

toetada böömlaste õigusi, asus ta paavstluse poolele. Koostöö Roomaga tõi aga vähe kasu. 

Kakskümmend aastat oli ta elanud pinge ja ohu all. Pikkade viljatute võitluste tõttu olid 

tema väed kahanenud ja riigikassa tühjenenud. Aasta hiljem ta suri, jätnud kuningriigi 

kodusõja piirile ja pärandanud järeltulijatele ebaaususega määritud nime. {SV 84.2} 

Fahutused, võitlused ja verevalamine venisid pikale. Jälle tungisid võõrad väed 

Böömimaale, kus jätkusid sisemised lahkhelid. Neid, kes jäid ustavaks evangeeliumile, 

kiusati ägedalt taga. Usust taganejad asusid lepinguvahekorda Roomaga ja mattusid 

eksiõpetustesse, need aga, kes pidasid ustavalt kinni algsest usust, ühinesid omaette 

koguduseks, nime-ga „Böömi vennad“. See tegu ärritas paavstluse pooldajaid, kuid „Böömi 

vennad“ jäid kindlaks. Olles sunnitud otsima pelgupaika metsast ja koobastest, kogunesid 

nad seal ühiselt Jumala Sõna lugema ja Teda teenima. {SV 84.3} 

67

Käskjalgade kaudu, keda nad salaja mitmetesse maadesse saatsid, kuulsid nad siin ja seal 

hajali asuvatest tõetunnistajatest, sellistest nagu nad isegi. Saadi kuulda, et Alpi mägeces oli 

vana kogudus, kes toetus Pühakirjale ja protesteeris Fooma ebajumalateenistusliku 

kõlvatuse vastu“ (Wylie, III kd. ptk. 19). {SV 84.4} 

See valmistas suurt rõõmu ning kohe loodi kirjavahetus valdeslastest kristlastega. {SV 

84.5} 

Böömlased jäid evangeeliumile ustavaks. Kõige pimedamal tunnil pöörasid nad silmad 

horisondi poole nagu inimesed, kes ootavad hommikut. „Nende liisk langes kurjadele 

päeva-dele, kuid... nad pidasid meeles sõnu, mida esmalt väljendas Hus ja kordas 

Hieronymus, et möödub sajand, enne, kui saabub päev. Need sõnad tähendasid taboriitidele 

(hussiitideie) sedasama, mida tähendasid Joosepi sõnad suguharudele orjuse kojas — „Mina 

suren, aga Jumal hoolitseb kindlasti teie eest ja viib teid siit välja“ (samas, III kd. ptk. 

19). „Viieteistkümnenda sajandi lõpp tunnistab aeglasest, kuid kindlast koguduste kasvust. 

Kuigi teisitimõtlejaid ei jäetud hoopiski mitte rahule, oli siiski suhteliselt vaikne aeg. 

Kuueteistkümnenda sajandi algul ulatus koguduste arv Böömimaal ja Määrimaal 

kahesajani.“ (Ezra Hall Gillett, „Life and Ti-mes of Jan Hus“, II kd., lk. 570). {SV 84.6} 

„Nii suur oli ülejäänute hulk, kes tule ja mõõga hävitavast raevust pääsedes võis näha 

selle päeva koitu, mida Hus oli ette kuulutanud“. (Wylie, III kd. ptk. 19). {SV 85.1} 

68

Peatükk 7—Revolutsioon Puhkeb 

Nende seas, keda kutsuti kogudust paavstluse pimedusest puhtama uru juurde juhtima, oli 

esirinnas Martin Luther. Ta oli innukas, tuline ja pühendunud mees, kes tunnistas ainsaks 

kartuseks jumalakartust ja usu ainsaks aluseks Pühakirja. Tema läbi teostas Jumal suure töö 

koguduse usu puhastamiseks ja maailma valgustamiseks. {SV 85.2} 

Nagu esimesed evangeeliumikuulutajad üldse, nii pärines ka Luther alamrahva hulgast. 

Tema esimesed eluaastad möödusid saksa talupoja tagasihoidlikus kodus. Isa teenis raha 

raske kaevuritööga ja säästis münte selleks, et anda pojale hea haridus. Isa soovis koolitada 

poega juristiks, kuid Jumala plaani kohaselt pidi temast saama selle suure templi 

ehitusmeister, mis sajandite jooksul nii aeglaselt kerkis. Eluraskused, puudus ja range 

distsipliin olid kooliks, kus lõputu Tarkus valmistas Lutherit ette tema elu tähtsaks 

ülesandeks, {SV 85.3} 

Lutheri isa cli elujõuline, toimekas ning tugeva iseloomuga mees; aus, täpne ja 

otsekchene. Ta toimis just nii nagu tundis õige olevat ega muretsenud tagajärgede pärast. 

Tarmukas meel pani teda umbusaldusega suhtuma munkadesse. Selleptrast on isa väga 

pahane, kui Martin temalt nõu küsimata kloostrisse astus. Alles kahe aasta pärast leppis ta 

pojaga ära, kuid ei muutnud oma seisukohta. {SV 85.4} 

Lutheri vanemad hoolitsesid väga oma laste hariduse ja kasvatuse eest. Nad püüdsid 

arendada neis Jumala tundmist ja kristlikke voorusi. Isa palvetas sageli poja kuuldes, et laps 

meenutaks ikka Issanda nime ja ühel päeval aitaks edasi viia Tema tõde. Nii palju kui nende 

kitsas majanduslik olukord lubas, kasutasid vanemad agaralt kõiki võimalusi. et anda lastele 

morralset ja intellektuaalset õpetust. Nad pingutasid tõsiselt ja püsivalt, et valmistada oma 

lapsi ette jumalakartlikuks eluks. Iselocmu sirgjoonelisus ja kindlus sundis neid mõnikord 

olema liigagi kannid, kuid poeg tunnistas hiljem, et kuigi nad mõnes suhtes olid eksinud, 

hindas ta vanematekodu rangust pigem positiivseks. {SV 85.5} 

Koolis, kuhu poiss juba üsna noorelt saadeti, koheldi teda karmuse ja isegi vägivallaga. 

Vanemad olid ikka nii vaesed, et kodust teise linna õppima läinud poiss pidi mõnda aega 

majast majja laulmas käimisega leiba teenima. Sageli kannatas ta nälga. Need sünged 

ebausuga segatud kujutlused, mis tollal religioonis valitsesid, täitsid nooruki hirmuga, 

Õhtuti heitis ta magama, kurva südamega, mõtles värisedes tumedale tulevikule ja tundis 

alalist hirmu teadmisest, et Jumal oli leppimatu kohtumõistja ja halastamatu hirmuvalitseja, 

{SV 86.1} 

Hoolimata nii paljudest arakstegevatest asjaoludest püüdles Luther eesmärgi poole, mis 

tema hinge oli kütkestanud. Ja janunes teadmiste järele ning tema tõsine ja praktiline meel 

igatses midagi sügavat ja kasulikku. {SV 86.2} 

69

Erfurti ülikooli astumise ajaks — Luther oli siis kaheksateistkümne aastane, olid 

majanduslikud olukorrad muutunud soodssmaks kui kunagi varem, sest vanemad olid 

kokkuhoid-likkuse ja töökusega saavutanud tagasihoidliku varanduse ja voisia nüüd poega 

toetaoa. Tarkade sopraoe mõju oli mingil määral vähendanud ka nooruki varasema 

kasvatuse süngeid tagajärgi. Väljavaated olid helged. Luther asus uurima parimaid autoreid, 

et nende mõttekäikude varal omandada tarkusi. Juba oma endiste õpetajate karmi distsipliini 

all oli ta andnud lootusi saada väljapaistvaks meheks; ning soodsates tingimustes arenes ta 

mõistus nüüd kiiresti Hea mälu, elava kujutlusvõime, ergu mõistuse ja raugematu usinusega 

jõudis ta varsti kaaslaste hulgas esirinda. Vaimne töö arendas ja virgutas tema mõistust ning 

valmistas teda ette eluvõitluseks. {SV 86.3} 

Lutheri südames elas jumalakartus, mis muutis ta eesmärgikindlaks ja alandlikuks. 

Luther tajus alalist sõltuvust Jumala abist ega alustanud ühtki päeva ilma palveta. Tema 

süda anus pidevalt juhtimist ja toetust. Sageli ütles ta: „Hoolas palvetamine on parem kui 

pool päeva õppimist“ (D’Aubigne, 2. kd. ptk. 2). {SV 86.4} 

Uhel päeval ülikooli raamatukogus kirjutisi uurides avastas Luther seal ladinakeelse 

Piibli. Sellist raamatut polnud ta kunagi varem näinud. Ta isegi ei teadnud sellise teose 

olemasolust. Ta oli kuulnud evangeeliumide ja epistlite osasid, mida avalikel 

jumalateenistustel rahvale loeti ning oli arvanud, et see oligi Piibel. Nüüd hoidis ta esimest 

korda käes tervet Jumala Sõna. Imestunud aukartusega keeras ta pühi lehti. Põksuva 

südamega luges Luther elusõnu, vahepeal peatudes, et õhata: „Oo, et Jumal annaks mulle 

sellise raamatu!“ (samas, kd. 2, ptk. 2). Taeva inglid olid tema kõrval ja valguskiired Jumala 

troonilt heitsid sära tõe aaretele. Ta oli alati kartnud Jumala ees eksida, kuid nüüd haaras 

teda varasemast palju sügavam veendumus, et ta on patune. {SV 86.5} 

Tõsine soov vabaneda patust ja leida rahu Jumalaga viis Lutheri lõpuks kloostrisse. 

Vastselt mungalt nõuti kõige alandavamat tööd ja ka majast majja kerjamas käimist. Ta oli 

selles eas, kus inimene kõige agaramalt püüab teiste tähelepanu ja tunnustust ning need 

alandavad ülesanded haavasid sügavalt tema tundeid. Ometi uskus ta, et seda kõike oli vaja 

tema pattude pärast. {SV 87.1} 

Iga momendi, mis ta sai oma päevaste kohustuste kõrvalt kokku hoida, kasutas ta 

õppimiseks. Tihti kulus selle peale une ja kasina toidu söömiseks ette nähtud aeg. Kõige 

suuremat rõõmu valmistas talle Jumala S na uurimine. Luther oli leidnud kloostri seina 

külge aheldatud Piibli ja selle juures käis ta üsna sageli. Mida enam ta oma patusüüd tundma 

õppis, seda enam püüdis ta oma tegude kaudu saavutada andeksandmist ja rahu. Luther 

püüdis karmi paastumise, valvamiste ja lihasuretamise abil suruda alla oma olemuse 

pahesid, millest mungaelu ei olnud teda vabastanud. Ta ei kohkunud tagasi ühegi ohvri ees, 

mis näis lisavat õigust seista Jumala ees õigeksmõistetud südamega. „Ma olin tõepoolest üks 

vaga munk“, ütles ta hiljem, „ja järgisin oma ordu eeskirju täpsemalt, kui ma oskan seda 

väljendada. Kui üldse mõni munk peaks taevasse saama oma tegude läbi, siis oleks kindlasti 

70

minul selleks õigus ... Kui see oleks veel edasi kestnud, oleksin ma lihasuretamisega enda 

tapnud.“ (samas, 2. kd. ptk. 3). Sellise piinarikka enesekasvatuse tulemusena kaotas Luther 

füüsilise jõu ja kannatas minestushcogude all. Neist tagajärgedest ei paranenud ta päriselt 

elu lõpuni. Kõigile jõupingutustele vaatamata ei leidnud ta räsitud hing rahu. Luther jõudis 

meeleheite piirini; talle näis, et kõik on kadunud. Just siis saatis Jumal talle sügavalt uskliku 

Staupitzi isikus sõbra ja abimehe, kes avas noormehele Jumala Sõna ja palus tal lakata 

mõtlemast enesele ja karistusele, mida toob kaasa Jumala käsust üleastumine. Ta käskis 

usaldada Jeesust, patteandestavat Päästjat. „Enesepiinamise asemel anna end Lunastaja 

kätte, raja oma lootus Jeesusele, Tema elu õigusele, Tema surma kaudu tagatud lepitusele. 

Võta kuulda Jumala Poega. Ta sai inimeseks, et kinnitada sulle Jumala poolehoidu. Armasta 

Teda, kes on sind enne armastanud.“ (samas, kd. 2, ptk. 4). Nii rääkis see tõsine mees. Tema 

sõnad jätsid Lutheri hinge sügava jälje. Peale mõningast võitlust ammuse mõttesuunaga 

eneses, oli ta viimaks võimeline mõistma tõde, mis tõi hingerahu. {SV 87.2} 

Luther pühitseti preestriks ja kutsuti kloostrist Wittenbergi Ülikooli professoriks. Sel 

perioodil hõivas tema huvi Pühakirja uurimine algkeeles. Ta hakkas kõnelema Piiblist ning 

avas kuulajate jaoks vaimustavad sõnumid Taaveti Lauluraamatus, evangeeliumides ja 

epistlites. Staupitz, tema sõber ja ülemus, soovitas tal tungivalt minna kantslisse ja jutiustaca 

Jumala Sõna. Luther kõhkles, sest ta tundis end väärituna kõnelema rahvale Kristuse 

asemel. Alles pärast pikki võitlusi nõustus ta sõbra tõsiste palvetega. Ta tundis Pühakirja 

hästi, ja Jumala arm hingas tema peal. Lutheri kõnecsavus kütkestas kuulajaid, selgus ja 

vägi, millega ta tõde esitas, veenis neid ja tema tulisus liigutas südameid. {SV 88.1} 

Luther oli endiselt paavstikiriku ustav poeg. Ta ei mõelnudki, et see võiks teisiti olla. 

Aastaid oli ta soovinud külastada Rooma. Nüüd asus ta teele, teadmata, et jumalikul 

juhtivusel olid selle teekonna suhtes oma plaanid. Rändur leidis peavarju teeäärsetes 

kloostrites. Ühes kloostris Itaalias hämmastas öömajalist sealne jõukus, toredus ja luksus. 

Muinasjutuliste sissetulekute arvel elasid mungad suurejoonelistes tubades, kandsid kõige 

uhkemaid ja kallemaid riideid ning prassisid küllusliku laua ääres. Valusa arusaamatusega 

kõrvutas Luther sellega enda mungaelu enesesalgamist ja vaeva. {SV 88.2} 

Viimaks silmas ta kauguses seitsmel künkal asuvat linna. Sügava aukartusega langes ta 

silmili maha ja hüüatas: „Püha Rooma, ma tervitan sind!“ (samas, 2. kd. ptk. 6). Ta si-senes 

linna, külastas kirikuid, kuulas imelisi lugusid, mida preestrid ja mungad rääkisid ning täitis 

kõik nõutavad tseremooniad. Kõikjal nägi ta vaatepilti, mis tekitas temas hämmastust ja 

hirmu. Luther nägi, et vaimulikkonna kõikidel tasanditel valitses ülekohus. Ta kuulis 

sündsusetut nalja prelaatide suust n’ng jälgis jubedustundega kohutavaid pühaduseteotusi, 

mida pandi toime isegi missade ajal. Munkade ja eraisikutega seltsices puutus ta kokku 

priiskamise ja liiderlikkusega. Kõikjal, kuhu silm ulatus, nägi ta pühaduse asemel teotust. 

Luther kirjutas: „Keegi ei oska ette kujutada, milliseid patte ja nurjatuid tegusid sooritatakse 

Roomas. Seda peab ise nägema ja kuulma, et uskuda. See sunnib ütlema „Kui põrgu cn 

71

olemas, siis on Rooma ehitatud selle peale. Siin on kuristik, kust väljuvad igasugused patud“ 

(samas, 2. kd. ptk. 6). {SV 88.3} 

Oma viimases läkituses oli paavst tõotanud pattude kustutamist kõigile, kes olid valmis 

minema põlvedel „Pilaatuse treppi“ mööda üles. Räägitakse, et sellest trepist olevat meie 

Päästja alla tulnud, kui ta lahkus Rooma kohtukojast. Ime läbi olevat see Jeruusalemmast 

Rooma toodud. Luther ronis ühel päeval parajasti härdalt seda treppi mööda ülespoole, kui 

talle järsku tundus, nagu ütelnuks piksemürina sarnane hääl: „Õige elab usust!“ (Rooma 

1,17). Ta hüppas jalule ja ruttas heitunult sealt minema. See kirjakoht jäi Lutheri jaoks kogu 

eluks mõjusaks. Sellest hetkest peale mõistis ta selgemini, kui petlik on toetuda pääsemiseks 

oma tegudele ja kui vajalik on vankumatu usk Kristuse teenetesse. Tema silmad avanesid 

paavstluse pettustele, et mitte kunagi enam neile sulguda. Kui Luther Roomast lahkus, 

lahkus ta sealt kogu südamega. Sellest peale hakkas laienema lõhe, mis viis igasuguse 

ühenduse katkestamiseni paavstliku kirikuga. {SV 89.1} 

Peale Roomast tagasitulekut sai Luther Wittenbergi Ülikooli juurde teoloogiadoktoriks. 

Nüüd võis ta rohkem kui kunagi varem pühenduda Pühakirjale, mida ta armastas. Luther oli 

pühalikult tõotanud kõik oma elupäevad hoolsalt uurida ja ustavalt jutlustada ainult Jumala 

Sõna. Ta ei olnud lihtsalt munk või õpetaja, vaid Piibli tõe autoriteetne kuulutaja. Luther 

kutsuti karjaseks, et ta toidaks Jumala karja, kes nälgis ja janunes tõe järele. Ta kuulutas 

kindlalt, et kristlased ei peaks tunnustama ühtegi teist õpetust peale nende, mis toetuvad 

Pühakirjale. Need sõnad olid suunatud paavstliku valitsuse aluste pihta ning sisaldasid 

usupuhastuse põhiprintsiipi. {SV 89.2} 

Luther mõistis ohtu, mis peitus inimlike teooriate seadmises kõrgemaks Jumala Sõnast. 

Ta ründas kartmatult skolastikute kavalat uskmatust ja võitles filosoofia ning teoloogia 

vastu, mis nii kaua oli säilitanud valitseva mõju rahva üle. Luther paljastas uurimusi, mis 

polnud lihtsalt väärtusetud, vaid ka hukutavad, ja püüdis oma kuulajaid suunata filosoofide 

ja teoloogide eksiõpetustelt igavese tõe juurde, mida olid kuulutanud prohvetid ja 

apostlid. {SV 89.3} 

Tõe järgi janunevate hulkade jaoks oli see kallis sõnum, mida nad senini veel kuulnud 

polnud. Rõõmusõnumid Päästja armastusest, andestuse tõotus ja rahu Tema lepitava 

vere läbi rõõmustasid kuulajaid ja sisendasid neisse lootust. Wittenbergis süüdati valgus, 

mille kiired pidid tungima kõige kaugematessegi paikadesse ja mille sära muutuma ajapikku 

üha heledamaks. {SV 89.4} 

Valgus ja pimedus ei sobi kokku. Tõe ja eksituse vahel käib leppimatu võitlus, Ühte 

kaitsta ja toetada tähendab teist rünnata ning ümber lükata. Meie Issand kuulutas: „Ma ei ole 

tulnud tooma rahu, vaid mõõka“ (Matt. 10,34). Mini aasta peale reformatsiooni algust ütles 

Luther: „Jumal ainult ei juhi, vaid ka lunastab mind. Ma ei ole enda peremees. Ma soovin 

elada rahus, kuid mind paisatakse võitluse keerisesse.“ (D’Aubigne, 5. kd. ptk. 2). Oli 

tulnud aeg avalikuks väljaastumiseks. {SV 90.1} 

72

Katoliku kirik oli muutnud Jumala armu kaubaartikliks. Rahavahetajate lauad (Matt. 

21,12) seisid altarite kõrval nmg õhk kajas ostjate ja müüjate hüüdeist. Ettekäändel, et Püha 

Peetruse kiriku ehitamine Roomas vajas palju raha, müütati paavsti volitusel avalikult 

indulgentse (patukustutuse kirju). Tempel Jumala kummardamiseks kavatseti ehitada üles 

ebaõigluse hinnaga, selle nurgakivi pidi paigaldatema ülekohtu palgaga! Kuid just need 

abinõud, mis võeti tarvitusele Rooma hiilguse suurendamiseks, kutsusid esile paavstluse 

kõige otsustavamate ja edukamate vaenlaste kõige kibedama vastupanu ja viisid võitlusele, 

mis raputas paavstitrooni ja kõigutas kolmekordset krooni paavsti peas. {SV 90.2} 

Tetzel, ametnik, kelle ülesandeks oli juhtida indulgentside müümist Saksamaal, oli süüdi 

kõige alatumates pattudes ühiskonna ja Jumala käskude vastu. Põigelnud kõrvale 

karistusest, oli ta nüüd astunud paavsti kasuahnete ja jõhkralt hoolimatute plaanide 

teenistusse. Jultunult kordas ta kõige silmatorkavamaid valesid ja jutustas harimatule, 

kergeuskli-kule rahvale imelisi lugusid. Kui inimeste käes oleks olnud Jumala Sõna, ei oleks 

saadud neid niiviisi petta. Sellepärast ei antudki Piiblit rahva kätte. Jumalike tõdede suhtes 

teadmatuses hoidmisega säilitas paavst kontrolli inimeste üle ja suurendas auahnete juhtide 

kasumeid. (Vt John C. L. Gieseler, „A Compendium of Ecclesiastical History“ per. 4, sec. I, 

par. 5). {SV 90.3} 

Kui Tetzel saabus mõnda linna, kuulutas käskjalg tema ees: „Jumala ja püha Isa arm on 

teie väravais!“ (D.Aubigne 3. kd. ptk. 1). ning rahvas tervitas seda Jumalat teotavat 

teesklejat nii, nagu oleks ta Jumal ise, kes tuleb taevast. See häbitu kaubitsemine toimus 

kirikus, ja Tetzel, astunud kantslisse, ülistas idulgentse kui kõige väärtuslikumat Jumala 

andi. Ta kuulutas, et temalt ostetud lunastuskirjade kaudu andestatakse ostjale ka need 

patud, mida ta tulevikus veel teha soovib, ja kõike seda isegi ilma patukahetsuseta (samas, 3. 

kd. ptk. 1). Veel enam: Tetzel kinnitas kuulajatele, et indulgentsidel on jõud päästa ka 

surnuid; et just sellel momendil, kui raha kolksatab vastu tema kasti põhja, pääseb hing, 

kelle eest on makstud, puhastustulest ja läheb taevasse* Vt. K. R. Hagembach „History of 

the Reformation“, 1. kd. lk. 96). {SV 90.4} 

Kui nõid Siimon pakkus apostlitele raha, et saada väge imede tegemiseks, ütleb Peetrus: 

„Kadugu su raha sinuga tükkis, et sa mõtled Jumala andi saada raha eest!“ (Ap. t. 8, 20). 

Tetzeli pakkumise võtsid aga tuhanded inimesed innukalt vastu. Kuld ja hõbe voolas tema 

kassasse. Päästmist, mida sai osta raha eest, oli patusel palju meeldivam vastu võtta kui 

päästmist, mis nõudis kahetsust, usku ja pingutusi, et patule vastu seista ja seda võita. (Vt. 

lisamärkus lk. 59 kohta). {SV 91.1} 

Sellise „andestuse“ vastu võitlesid haritud jumalakartlikud mehed ja neid oli palju, kes ei 

uskunud väidetesse, mis olid ilmses vastu-olus mõistuse ja Pühakirjaga. Ükski prelaat ei 

julgenud tõsta häält sellise häbitu äritsemise vastu, kuid inimesed muutusid rahutuks ja 

paljud küsisid tõsiselt, kas Jumal ei hakka juba mingil viisil oma kogudust puhastama. {SV 

91.2} 

73

Kuigi Luther oli endiselt väga agar paavstluse pooldaja, täitis indulgentsikaupmeeste 

Jumalat teotav jultumus teda pahameelega. Paljua tema koguduse liikmed olid ostnud 

selliseid pattude endestuse kirju ja tulid seejärel hingekarjase juurde, et lugeda üles rida 

tehtud patte ja saada neile andestust mitte patukahetsuse ja meeleparanduse, vaid inaulgentsi 

tõttu. Luther keeldus selliselt patte kustutatuks kinnitamast ja hoiatas, et siis, kui nad ei 

kahetse ja elu ei muuda, lähevad nad hukka. Segadusse viiduna läksid mitmed Tetzelile 

kaebama, et pihiisa ei arvestanud raha eest saadud tunnistustega ning mõned nõudsid isegi 

oma raha tagasi. Tetzel läks raevu. Ta tõi kuuldavale kõige kohutavamaid vandesõnu, laskis 

süüdata väljakutel lõkked ja teatas, et „ta on saanud paavstilt käsu põletada kõik ketserid, 

kes julgevad vastu sõdida tema kõige pühamatele indulgentsidele* (D’ Aubigne, 3. kd. ptk. 

4). {SV 91.3} 

Nüüd astus Luther julgelt esile. Kantslist kuuldi tema tõsist, pühalikult hoiatavat häält. Ta 

näitas rahvale patu tõelist olemust ja õpetas, et inimesel on võimatu oma tegudega 

vähendada süüd või hoiduda karistusest. Patust ei päästa miski muu, kui ainult patukahetsus 

Jumala ees ja usk Kris-tusesse. Kristuse armu ei saa osta, see on vaba and. Luther palus 

inimesi, et nad ei ostaks indulgentse, vaid vaataksid urus ristilöödud Päästjale. Ta jutustas 

oma valusat kogemust ajal, mil ta püüdis alandumise ja enesepiinamise kaudu asjatult 

kindlustada endale paastmlst. Ta kinnltas kuulajatele, et rahu ja rõõm tuli alles siis, kui ta 

pööras pilgu eneselt ja vaatas Kristusele. {SV 91.4} 

Kuna Tetzel jätkas oma Jumalat teotavat äri, otsustas Luther protesteerida veel 

silmatorkavamal viisil. Varsti avanes selleks võimalus. Vittenbergi lossikirikus oli palju 

reliikviaid, mida teatud pühade ajal rahvale näidati. Kohaletulijatele tõõtati pattude täielikku 

andestust ja muidugi vooris rahvast sinna palju kokku. Lähenes neist pühadest mõjusaim — 

kõigi pühakute püha. Päev enne püha, kui rahvast oli juba palju kokku tulnud, naelutas 

Luther kiriku uksele paberi, millele ta oli kirjutanud üheksakümmend viis indulgentside 

vastu suunatud väidet. Luther teatas, et on valmis neid teese järgmisel päeval ülikoolis kõigi 

ees kaitsma. {SV 92.1} 

Need laused köitsid rahvahulkade tähelepanu. Neid loeti korduvalt ja neist kõneldi 

kõikjal. Ülikoolis ja kogu linnas tõusis suur ärevus. Lutheri teesid näitasid, et ükski inimene, 

ka mitte paavst, ei omanud õigust patte andeks anda ja neist tulenevaid tagajärgi kõrvaldada; 

et kogu senine süsteem oli kometimäng, saatanlik kaval võte, mille kaudu pressiti rahvalt 

välja raha ja viidi hakatusse hinged, kes ebausklikult valeõpetusi usaldasid. Luther näitas 

selgesti, et Kristuse evangeelium on koguduse kõige väärtuslikum aare ning sel-les 

ilmutatud Jumala arm arvatakse vaba annina osaks kõigile, kes otsivad seda patukahetsuse 

ja usu läbi. {SV 92.2} 

Lutheri teesid kutsusid vastasleeri üles diskussiooniks, kuid ükski ei söandanud 

väljakutset vastu võtta. Küsimused, mis ta oli tõstatanud, levisid mõne päevaga ü’.e kogu 

Saksa-maa ja mõne nädala pärast kõlasid need kristliku maailma kõigis osades. Paljud 

74

paavstluse andunud pooldajad, kes olid näinud kirikus levivat jumalakartmatust ja selle 

pärast südant valutasid, teadmata kuidas pahedetulva peatada, lugesid neid lauseid suure 

rõõmuga. Nemad kuulsid neist Jumala häält ja mõistsid, et Issand ise oli sirutanud välja käe, 

et takistada laostumist. Vürstid ja riigi võimukandjad tundsid salajast rõõmu selle üle, et 

hakati piirama jultunud võimu, kes oli kõigilt võtnud õiguse kahelda tema otsustes. {SV 

92.3} 

Kuid ebausklik rahvas, kes armastas pattu, ei soovinud et kõrvaldataks pettekujutlused, 

mis olid nende hirmu Jumala ees leevendanud. Kavalad kirikuõpetajad, kes nägid, et nende 

tegevus ja sissetulekud olid ohus, sattusid raevu ja tõttasid oma väiteid kinnitama. 

Reformaator kohtas kibedaid süüdistajaid. Ühed heitsid Lutherile ette tegutsemise 

mõtlematust ja implusiivsust, teised süüdistasid teda jultumuses ja väitsid, et teda juhtis 

uhkus ja ninakus. Luther vastas: „Kes ei teaks, et iga m ne uue mõtte puhul süüdistatakse 

selle esitajat uhkuses ja riidude esilekutsumises? ... Miks surmati Kristus ja märtrid? 

Sellepärast, et neid peeti tollaste elutarkuste halvustaiateks, sellepärast, et nad tõid sisse 

uudseid asju ega küsinud enne alandlikult nõu põliste vaadete pooldajailt.“ {SV 93.1} 

Edasi teatas Luther: „See, mida ma tean, ei toimu inimese tarkuse läbi, vaid Jumala 

plaani kohaselt. Kui töö on Jumalast, kes võib siis seda takistada? Kui see pole Temast, siis 

kes võiks seda edendada? Sündigu mitte minu, nende ega meie tahe, vaid Sinu tahe, oo Püha 

Isa, kes sa oled taevas!“ (samas, 3. kd. ptk. 6). {SV 93.2} 

Kuigi Püha Vaim oli Lutherit mõjutanud seda tööd alustama, ei pidanud see kulgema 

ilma tõsiste kokkupõrgeteta. Vaenlaste etteheited, reformivate eesmärkide väär esitamine 

ning ebaõiglased ja alatud märkused tema iseloomu ja motiivide kohta langesid võimsa 

voona usupuhastaja peale. Nad ei jätnud mõju avaldamata. Luther oli kindlalt lootnud, et 

kirikute ja koolide juhid ühinevad temaga reformatsiooni läbi viimiseks. Kergetel kohtadel 

olevate isikute julgustussõnad olid sisendanud talle rõõmu ja lootust. Helgem päev 

koguduse elus näis juba koitvat, kuid julgustus pöördus hukkamõistuks ja etteheiteks. Paljud 

riigi ja kiriku kõrged aukandjad olid veendunud tema teeside õigsuses, kuid nad teadsid, et 

nende tõdede vastuvõtmisega kaasnesid suured muudatused. Rahva valgustamine ja 

reformeerimine oleks tähedanud tegelikult Rooma autoriteedi õõnestamist ja tuhandete 

allikate sulgemist, mis voolasid nende kaukasse ja võimaldasid luksuslikult ära elada. Lisaks 

majanduslikule piiramisele, oleks mõtleva, tegutseva ja Kristuse poole pöö“ratua rahva 

olemasolu tähendanud lõpuks nende enda autoriteedi ümberlükkamist. Sel põhjusel hülgasid 

paljud Jumala poolt neile pakutud tarkuse, ja asunud opositsiooni mehega, kellel oli taevane 

volitus, said Kristuse ja tõe vaenlasteks. {SV 93.3} 

Luther värises mõtte juures, et tema tiksi seisis maailma vägevate vastu. Mõnikord ta 

kahtles, kas tõesti oli Jumal seadnud teda silmitsi kiriku autoriteediga. „Kes olin mina“, 

kirjutas ta „et ma julgesin seista vastu paavstile, kelle ees.., värisesid kuningad ja kogu 

maailm? ... Keegi ei tea, mida ma elasin läbi nende kahe esimese aasta jooksul ja millises 

75

ahastuses, võiksin öelda, meeleheites ma olin“ (samas, 3. kd. ptk. 6). Kuid Jumal ei lasknud 

tal heituda. Kui puudus inimlik toetus, vaatas ta ainult Jumalale ja õppis täie usaldusega 

toetuma Tema kõikvõimsale käsivarrele. {SV 94.1} 

Ühele reformatsiooni sõbrale kirjutas Luther. „Me ei saavuta Pühakirja mõistmist 

uurimise ega oma tarkuse abil. Sellepärast olgu sinu esimeseks kohustuseks alustada 

palvega. Palu tungivalt Issandat, et Ta kingiks oma suurest armust sulle Sõna õige 

mõistmise. Pole teist Jumala Sõna tõlgendajat kui selle Autor, kes on ise öelnud: „Nad kõik 

peavad olema Jumala poolt õpetatud!“ Ära looda oma jõupingutustele ja mõistusele: usalda 

ainult Jumalat ja Tema Vaimu. Usu meest, kes kõneleb seda oma kogemustest“ (samas, 3. 

kd. ptk. 7). {SV 94.2} 

See õpetus on olulise tähtsusega ka neile, kes tunnevad, et Jumal on neid kutsunud 

kaasaja pühalikke tõdesid teistele esitama. Need tõed õhutavad Saatana ja nende inimeste 

vaenu, kes armastavad tema poolt välja mõeldud valet. Võitluses kurjuse vägedega vajame 

me midagi, mis on võimsam kui mõistuse jõud ja inimlik tarkus. {SV 94.3} 

Vaenlastele, kes toetusid kommetele ja traditsioonidele või paavsti väidetele ja 

autoriteedile, astus Luther vastu Piibliga ja ainult Piibliga. See oli kummutamatu tunnistus. 

Sellepärast nõudsid formalismi ja ebausu orjad lärmitsevalt Lutheri verd, nagu juudid olid 

nõudnud Kristuse verd. „Tema on ketser!“ hüüdsid Rooma fanaatilised pooldajad, „patt on 

lasta tal elada veel kasvõi ühe tunni! Püstitage tema jaoks tuleriit!“ (samas, 3. kd. ptk. 9). 

Kuid Luther ei langenud nende raevu ohvriks. Jumalal oli tema jaoks töö ja taeva inglid 

kaitsesid teda. Tõsi küll, paljud nendest, kes olid saanud Lutherilt kallihinnalise valguse, 

pidid langema märtritena. {SV 94.4} 

Lutheri õpetused kütkestasid mõtlevate inimeste tähelepanu kogu Saksamaal. Tema 

jutlustes ja kirjutistes peitus säde, mis äratas ja valgustas tuhandeid. Elav usk asendas 

surnud formalismi, mis niikaua oli aheldanud kirikut. Päevpäevalt suurenes inimeste hulk, 

kes kaotasid usu paavsti õpe tustesse. Eelervamuste barjäärid varisesid raginal kokku. 

Jumala Sõna, mille abil Luther katsus läbi iga õpetuse ja väite, oli nagu kaheterane mõõk, 

mis rajas endale teed inimeste südamesse. Kõikjal ärkas soov vaimulikult edasi liikuda. 

Tekkis selline nälg ja janu õiguse järele, millist polnud tuntud juba kaua aega. Silmad, mis 

nii kaua olid jälginud inimlikke rituaale ja maiseid vahemehi, pöördusid nüüd kahetsuses ja 

usus Kristuse, Ristilöödu poole. Selline huvi tõus rahva hulgas äratas üha suuremat hirmu 

paavstlikes võimukandjates. Lutherile esitati ametlik kutse ilmuda Rooma andma seletust 

tema vastu tõstetud kaebuste kohta. See käsk täitis Lutheri sõpru hirmuga. Nad teadsid hästi, 

milline oht ähvardab reformaatorit selles pahelises linnas, mis oli juba joobunud Kristuse 

tunnistajate verest. Sõbrad polnud nõus laskma Lutherit Rooma ja nõudsid, et tema 

ülekuulamine toimuks Saksamaal. {SV 94.5} 

Lõpuks läkitati paavsti saadik asja uurima. Juhendite järgi, mis paavst oma ametnikule 

andis, oli Luther juba ketseriks tunnisatud ja saadik volitati pikema jututa Lutherit 

76

vahistama ning alistuma sundima. Juhul, kui ketser ei olnud nõus alistuma ja vangitaminegi 

osutus võimatuks, pidi paavsti saadik Lutheri kirikuvande alla panema ning needma ära kõik 

need, kes teda pooldasid.“ (samas, kd. 4, ptk. 2). Selleks, et vihatud ketserlust täielikult välja 

juurida, käskis paavst oma saadikul needuse alla panna kõik peale keisri, kes ei olnud nõus 

vahistama Lutherit ja tema poolehoidjaid ning andma neid välja Roomale. {SV 95.1} 

Siin paljastus paavstluse tõeline olemus. Terves dokumendis polnud jälgegi kristlikest 

põhimõtetest ega isegi mitte tavalistest õiguse printsiipidest. Luther oli Roomast kaugel; tal 

polnud senini olnud võimalust seal oma seisukohta selgitada ega kaitsta. Hoolimata sellest 

kuulutati ta ketseriks enne, kui tema asi oli seaduslikult järele uuritud. Ühel ja samal päeval 

toimus tema manitsemine, süüdistamine, kohtumõistmine ja süüdi tunnistamine; ja seda 

kõike tegi see, kes nimetas ennast pühaks isaks, kõige kõrgemaks eksimatuks 

autoriteediks. {SV 95.2} 

Ajal, mil Luther nii väga vajas ustava sõbra osavõtlikkust ja nõuannet, saatis Jumal 

Wittenbergi Melanchtoni. Melanchten oli tagasihoidlik ja uje noormees, kuid tema terve 

otsus-tusvõime, laialdased teadmised ja poolehoiduvõitev kõneosavus, millele lisandus üllas 

iseloom, võitis üldise imetluse ja lugupidamise. Teda tunti kui väga tagasihoidlikku, kuid 

samas väga talendikat isikut. Peagi sai temast tõsine evangeeliumi toetaja ja Lutheri kõige 

usaldusväärsem sõber. Te-ma õrnus, ettevaatlikkus ja täpsus täiendasid Lutheri julgust ja 

energiat. Nende koostöö lisas reformatsioonile jõudu ja oli Lutherile suureks 

julgustuseks. {SV 95.3} 

Kohtuprotsessi kohaks määrati Augsburg ja Luther asus jalgsi sinna teele. Tema pärast 

tunti tõsist muret. Avalikult oli ähvardatud, et ta võetakse teel kinni ja mõrvatakse, ning 

tema sõbrad palusid tal mitte riskida. Nad palusid teda tungivalt teatud ajaks hoopiski 

Wittenbergist lahkuda ja varjuda poolehoidjate juures, kuid Luther ei tahtnud lahkuda 

tööpostilt, kuhu Jumal teda oli seadnud. Ta pidi ustavalt jätkama võitlust tõe eest, hoolimata 

tormidest, mis teda tabasid. Ta ütles: „Ma olen nagu Jeremia, võitluse ja tülide mees; kuid 

mida enam suurenevad vastaste ähvardused, seda enam kasvab minu rõõm... Nad on juba 

hävitanud minu au ja hea nime. Üks on veel jäänud, ja nimelt minu vilets ihu. Kui nad 

sellegi võtavad, lühendavad nad küll minu elupäevi, kuid ei saa väärata minu vaimu. See, 

kes soovib kuulutada maailmale Kristuse Sõna, peab igal hetkel olema valmis surema“ 

(samas, kd. 4, ptk. 4). {SV 96.1} 

Sõnum Lutheri saabumisest Augsburgi pakkus paavsti saadikutele suurt rahuldust. 

Tülikas ketser, kes pani kihama kogu maailma, näis nüüd olevat Rooma võimuses ja 

kardinal otsustas Lutherit enam käest mitte lasta. Reformaator oli unustanud varustada end 

kaitsekirjaga. Sõbrad veensid teda, et ta ei ilmuks saadiku ette ilma keisri kirjata ja võtsid 

selle muretsemise enda peale. Saadiku plaan oli Lutherit iga hinna eest taganema sundida ja 

kui mitte, siis ta Rooma toimetada, et seal toimida temaga samuti nagu Husi ja 

Hieronymusega. Sellepärast püüdis ta käsilaste kaudu Lutherit mõjutada, et reformaator 

77

ilmuks tema ette kaitsekirjata ja usaldaks tema armulikkust. Luther keeldus kindlalt seda 

tegemast. Ta ei ilmunud paavsti saadiku ette enne, kui oli saanud vajaliku paberi, mis tõotas 

talle keisri kaitset. {SV 96.2} 

Paavstlased olid otsustanud Lutherit võita näiliku headusega. Saadik kõneles temaga 

ülimalt sõbralikult, kuid nõudis, et Luther alistuks tingimusteta kiriku autoriteedile ja annaks 

probleeme tõstatamata järele igas punktis. Ta polnud õigesti hinnanud meest, kellega tal 

tegemist oli. Luther väljendas lugupidamist kiriku vastu, oma soovi tõe järele, oma 

valmisolekut vastata igale vastuväitele, mis puudutasid tema õpetusi ja esitada oma õpetused 

otsustamiseks juhtivatele ülikoolidele, kuid protesteeris samas kardinalide teguviisi vastu, 

kes nõudsid temalt tagasivõtmist ilma tema eksitust tõestamata. {SV 96.3} 

Sellisele palvele vastati ainult: „Võta tagasi, võta tagasi!“ Reformaator näitas, et Pühakiri 

kinnitab tema seisukohta ja teatas kindlalt, et tõde ei saa ta salata. Saadik, kes polnud 

võimeline vastama Lutheri põhjendustele, ujutas reformaatori üle etteheidetega, pilgete ja 

meelitustega, mis põimusid tsitaatadega pärimustest ja kirikuisade ütlustest, ega andnud talle 

võimalust rääkimiseks. Nähes, et selliselt jätkuv koosistumine muutub täiesti kasutuks, 

palus Luther luba esitada oma vastus kirjalikult, ja sai lõpuks vastumeelse nõusoleku. {SV 

97.1} 

Kirjas oma sõpradele ütles ta: „Selline moodus on kahekordselt kasulik. Esiteks 

sellepärast, et kirjapandu üle võivad otsustada ka teised; teiseks on niiviisi parem võimalus 

mõjutada jultunud ja sõnaohtra despoodi tundeid või isegi südametunnistust, kes muidu 

ujutab meid üle oma käskiva kõnega.“ (Martyn, The Life and Times of Luther“ lk. 271, 

272). {SV 97.2} 

Järgmise kõneluse ajal esitas Luther selge, kokkuvõtliku ja veenva seletuse oma vaadete 

kohta, mida ta paljude Piibli kirjakohtadega kinnitas. Seletuse ulatas ta peale valjusti 

ettelugemist kardinalile, kes selle aga põlastavalt kõrvale lükkas ja teatas, et tekst on 

põhjendamatu ja kirjakohad tähtsusetud. Luther, keda selline teguviis sügavalt erutas, asus 

võitlusse nüüd kõrgi prelaadi enda pinnal — traditsioonide ja õpetuste pinnal ning 

kummutas ta väited täielikult. {SV 97.3} 

Kui prelaat nägi, et Lutheri arutlused olid ümberlükkamatud, kaotas ta enesevalitsemise 

ja karjus vihaselt: „Võta tagasi, või ma saadan sind Rooma kohtunike ette, kes on volitatud 

sinu asja arutama! Ma viskan sind koos su pooldajatega ja kõigega, kes sind soosida 

julgevad kirikust välja!“ Ja lõpuks ütles ta kõrgilt ja vihaselt: „Võta tagasi, või ära tule enam 

mu silma alla!“ (D’Aubigne, London 4. kd. ptk. 8). {SV 97.4} 

Reformaator ja tema sõbrad lahkusid otsekohe, andes sellega selgesti mõista, et mingit 

tagasivõtmist polnud oodata. Sellist asja polnud kardinal hoopiski oodanud. Ta oli uskunud, 

et suudab Lutheri alistuma sundida. Jäänud oma toetajatega äkitselt üksi, vaatasid 

vandenõulased üksteisele suures segaduses otsa. {SV 97.5} 

78

Lutheri jõupingutused ei jäänud heade tulemusteta. Suurel rahvahulgal oli olnud 

võimalus kahte meest võrrelda ja ise otsustada nende vaimu, seisukohtade kindluse ja 

tõepärasuse üle. Milline kontrast! Reformaator esines lihtsalt ja alandlikult. Ta toetas Jumala 

jõule, sest tema poolel oli tõde. Paavsti esindaja oli seevastu upsakas, käskiv ja arutu ega 

nimetanud ühtegi argumenti Pühakirjast, kuigi karjus ägedalt: „Võta tagasi, või ma saadan 

sind karistamiseks Rooma!“ {SV 97.6} 

Kuigi Luther oli varustatud kaitsekirjaga, valmistusid paavsti pooldajad teda vahistama. 

Sõbrad palusid Lutheril tungivalt Wittenbergi tagasi pöörduda, sest kauemaks jäämisel 

polnud enam mingit mõtet. Nad palusid tal olla äärmiselt ettevaatlik ja varjata oma 

kavatsusi. Niisiis asutas reformaator Augsburgist teele juba enne kukke ja koitu. Teda saatis 

ainult linnavalitsuse poolt antud teejuht. Halbade eelaimdustega ratsutas Luther vargsi läbi 

pimedate ja vaiksete linnatänavate. Valvsad ja halastamatud vaenlased plaanitsesid te-da 

tappa. Kas ta pääseb valmis seatud püünistest? Need silmapilgud olid sisemise võitluse ja 

tõsise palve silmapilgud. Mees jõudis linnamüüris oleva väikese värava juurde. See avati ja 

tema ning ta juht lasti takistamatult läbi. Väljaspool linnamüüre kiirendasid ratsanikud sõitu 

ja enne kui paavsti saadik Lutheri lahkumisest teada sai, oli ta juba kaugel. {SV 98.1} 

Saatan ja tema saadikud olid löödud. Mees, keda nad arvasid nende võimuses olevat, oli 

lipsanud püünisest nagu lind linnupüüdja paelust. {SV 98.2} 

Teade Lutheri pääsemisest üllatas paavsti saadikut ja viis teda raevu. Ta oli lootnud 

kiriku rahu rikkuja kohtlemisel ilmutatud tarkuse ja kindluse eest suurt au, kuid nüüd tuli 

pettumus. Kardinali raev väljendus kirjas Friedrichile, Saksi kuurvürstile, milles ta kaebas 

kibedalt Lutheri peale ja nõudis, et Friedrich saadaks reformaatori Rooma või ajaks ta 

Saksimaalt välja. {SV 98.3} 

Enda õigustuseks palus Luther tungivalt, et saadik või paavst näitaksid talle ta vigu 

Pühakirjas. Ta tõotas kõige pühalikumalt, et loobub oma õpetustest, kui näidatakse, et need 

on vastuolus Jumala Sõnaga. Seejuures väljendas ta tänulikkust Jumalale, et teda arvati väärt 

kannatama nii püha asja pärast. {SV 98.4} 

Kuurvürst teadis veel vähe reformeeritud õpetustest, kuid talle avaldas sügavat muljet 

Lutheri sõnade siirus, jõud ja selgus. Seepärast otsustas Friedrich, et ta kaitseb reformaatorit 

seni, kuni tõestatakse tema eksitus. Paavsti saadiku nõudmise peale kirjutas ta: „Kuna dr. 

Martin käis teie ees Augsburgis, peaksite olema rahuldatud. Me ei arvanud hoopiski, et te 

püüate teda sundida põhimõtetest loobuma ilma, et oleksite talle tema eksitusi näidanud. 

Ükski õpetatud inimene meie vürstiriigis pole mulle näidanud, milles on dr. Martini õpetus 

usuvastane, antikristlik või ketserlik.“ (D’Aubine, 4. kd. ptk. 10). Vürst keeldus Lutherit 

Rooma saatmast ja riigist välja andmast. {SV 98.5} 

Kuurvürst mõistis, et ühiskonna moraal oli väga madal. Vajati suurt reformatsiooni. Ta 

mõistis, et siis kui inimesed oleksid tundnud Jumala käske ja neid järginud ning oleksid 

79

kuuletunud valgustatud südametunnistuse manitsustele, oleksid valitsuse keerukad ja 

kulukad sammud kuritegevuse tõkestamiseks ja karistamiseks olnud tarbetud. Friedrich 

nägi, et Lutheri eesmärk oligi samasuunaline ja ta tundis südames rõõmu, et kirikus puhusid 

paremad tuuled. Ta nägi ka, et Luther edendas professorina märgatavalt ülikooli elu. Ainult 

aasta oli möödunud päevast, mil reformaator naelutas oma teesid lossikiriku uksele, ent juba 

oli vähenenud palverändurite arv, kes külastasid kirikut kõigi pühakute pühal. Rooma oli 

kaotanud kummardajad ja annetused, kuid nende asemel tulid Wittenbergi uued inimesed; 

mitte enam reliikviaid kummardama tulnud palverändurid, vaid üliõpilased, et täita dr. 

Martini loengusaale. Lutheri kirjatööd olid süüdanud kõikjal uue huvi Pühakirja vastu. 

Lisaks Saksamaa eri paigust tulnud üliõpilastele, tuli neid ka teistest maadest. Noorukid, kes 

jõudsid esmakordselt Wittenbergi lähistele, „tõstsid oma käed taeva poole ja kiitsid Jumalat, 

et Ta oli lasknud sellest linnast paista tõe valgust nagu vanasti Siionist ka kõige 

kaugematesse maadesse.“ (samas, kd. 4, ptk. 10). {SV 99.1} 

Luther oli senini vaid osaliselt katoliikluse eksitustele selja pööranud. Sedamööda, kuidas 

ta võrdles Pühakirja paavsti dekreetide ja määrustega, haaras teda üha suurem võõristus. 

„Ma loen paavsti dekreete,“ kirjutas ta, „ja mulle tundub, et paavst on ise antikristus või 

tema apostel, sest Kristust on neis ridades niivõrd valesti esitatud ja sõna otseses mõttes risti 

löödud“ (samas, 5. kd, ptk. 1). {SV 99.2} 

Luther oli tollal endiselt Rooma kiriku pooldaja ega mõelnudki veel mingist 

lahkulöömisest. {SV 99.3} 

Reformaatori kirjatöd ja õpetused ulatusid kõigi kristlike rahvasteni. Tema töö levis 

Šveitsi ja Hollandisse; kirjutised leidsid tee Prantsusmaale ja Hispaaniasse. Inglismaal 

võeti tema õpetused vastu elusõnana. Ka Belgiasse ja Itaaliasse ulatus tõde. Tuhanded 

ärkasid surmatardumusest usuelu rõõmule ja lootusele. {SV 99.4} 

Lutheri rünnakud vihastasid Rooma üha enam ja mõned reformaatori fanaatilised 

vastased, nende hulgas ka katoliku ülikoolide doktorid, teatasid, et see, kes tapab mässulise 

munga, saab patud andeks. Kord lähenes reformaatorile üks võõras, hõlma all püstol, ja 

päris, miks Luther nii üksinda käib. „Ma olen Jumala kätes,“ vastas Luther. „Ta on mu 

tugevus ja mu kilp. Mis võib inimene mulle teha?“ (samas 6 kd. ptk. 2). Nende sõnade peale 

võõras kahvatas ja põgenes, otsekui oleks ta näinud taeva ingleid. {SV 100.1} 

Roomal oli kindel tahtmine Luther hävitada, kuid Jumal oli tema kaitsja. Tema õpetusi 

tunti kõikjal: „Väikestes maamajades ja kloostrites, aadlike lossides, ülikoolides ja 

kuningate paleedes“ toetasid õilsad inimesed tema jõupingutusi“ (samas 6. kd. ptk. 2). {SV 

100.2} 

Umbes sel ajal leidis Luther Husi töid lugedes , et suurt tõde õigeksmõistmisest usu läbi, 

mida ta ise ülal hoida ja õpetada püüdis, oli kuulutanud juba Böömi reformaator. Luther 

sõnas: „Meie kõik, Paulus, Augustinus ja mina, oleme olnud hussiidid ilma seda teadmata!“ 

80

Ta jätkas: „Jumal karistab maailma kindlasti selle eest, et see püüdis põletada tõde, mida 

kuulutati juba sajand tagasi!“ (Wylie, 6. kd. ptk. 1). {SV 100.3} 

Kristlaskonna reformatsiooni puudutavas palvekirjas Saksa keisri ja aadelkonna poole 

kirjutas Luther paavsti kohta: „Hirmus on vaadata inimest, kes nimetab end Kristuse asemikuks, 

ja elab sellises toreduses, mida ükski keiser ei saa endale lubada. Kas ta asendab 

vaest Jeesust või alandlikku Peetrust? Te ütlete, et ta on selle maailma isand. Kuid Kristus, 

kelle asemikuks ta ennast loeb, ütles: „Minu riik ei ole sellest maailmast.“ Kas saavad 

asemiku valitsuspiirid ulatuda ülemuse omadest kaugemale?“ (D’Aubigne, 6. kd. ptk. 

3). {SV 100.4} 

Ta kirjutas ülikoolide kohta: „Ma kardan väga, et ülikoolid osutuvad põrgu väravateks, 

kui neis ei uurita usinalt Pühakirja ega vajutata seda sügavale noorte südamesse. Sinna aga, 

kus Pühakirjal pole antud õigust valitseda, ei soovita ma kellelgi lapsi saata. Iga õppeasutus, 

kus ei tegelda lakkamatult Jumala Sõnaga, langeb (samas, 6. kd. ptk. 3). {SV 100.5} 

See palvekiri levis kiiresti üle kogu Saksamaa ja avaldas inimestele võimsat mõju. 

Rahvas virgus ja paljud kogunesid reformatsiooni lipu ümber. Kättemaksu ihast põlevad Lut 

heri vaenlased käisid paavstile peale, et ta võtaks ketseri vastu tarvitusele otsustavad 

abinõud. Otsustati, et Lutheri õpetused tuleb kohe avalikult hukka mõista. Reformaatorile ja 

tema pooldajatele anti kuuskümmend päeva mõtlemisaega, mille lõppedes pidi neid, kui nad 

ei olnud nõus oma õpetusi tagasi võtma, pandama kirikuvande alla. {SV 101.6} 

See oli reformatsioonile kohutavaks kriisiajaks. Sajandeid oli kirikuvanne hirmutanud 

vägevaid valitsejaid. See oli põhjustanud võimsates riikides paanikat. Neile, keda see 

hukkamõist tabas, vaadati hirmu ja õudusega; neil ei lubatud kaasinimestega läbi käia ja nad 

kuulutati lindpriideks. Luther polnud pime tormi suhtes, mis tema pea kohale koondus, kuid 

ta jäi kindlaks ja lootis vankumatult Kristusele kui oma toele ja kilbile. Märtri usu ja 

julgusega kirjutas Luther: „Ma ei tea, mis juhtub ega hooligi selle teadasaamisest. Tulgu 

hoop kust tahes, ma ei karda. Ükski puuleht ei lange maha ilma Taevase Isa tahteta. Kui 

palju enam hoolitseb Ta meie eest! Kerge on surra Sõna eest, kuna lihaks saanud Sõna on ka 

ise meie eest sunud. Kui me Temaga sureme, siis elame Temaga! Kogedes seda, mida Tema 

on enne meid kogenud, saame kord sinna, kus on Tema eluasemed ja elame igavesti koos 

Temaga.“ (samas, Londoni Walther, 1840, 6. kd. ptk. 9). {SV 101.1} 

Kui paavsti bulla jõudis Lutherini, ütles ta: „Ma hülgan selle ja tunnistan jumalavallatuks 

ja ebaõigeks. See mõistab hukka Kristuse enda... Ma rõõmustan, et ma võin kanda sellist 

risti tee eest. Ma tunnen oma südames vabadust, kuna ma lõpuks tean, et paavst on 

antikristus ja tema troon on Saatana aujärg.“ (D’Aubigne, 6. kd. ptk. 9). {SV 101.2} 

Ent Rooma käskkiri ei jäänud mõjuta. Vangla, piinamine ja mõõk olid võimsad 

sõnakuulelikkusele sundivad vahendid. Nõrgad ja ebausklikud värisesid paavsti dekreedi ees 

81

ja kuigi Lutherile üldiselt kaasa tunti, pidasid paljud elu liiga kalliks, et seda reformatsiooni 

huvides kaalule panna. Näis, nagu läheneks reformaatori töö lõpule. {SV 101.3} 

Luther jäi ikka kartmatuks. Rooma kirik paiskas tema vastu needused ja maailm vaatas 

pealt, kindel selles, et mees kas hävitatakse või sunnitakse alistuma. Tavatult jõuliselt 

paiskas Luther hukkamõistuotsuse neile endile tagasi ja kuulutas avalikult, et ta oli kindlalt 

otsustanud Rooma kirikust alatiseks lahku lüüa. Üliõpilaste, doktorite ja igast seisusest 

kodanike nähes põletas Luther paavsti bulla koos eeskirjade, dekreetide ja teatud 

kirjutistega, mis toetasid paavstivõimu. „Kuna minu vaenlased on põletanud minu raamatuid 

ja kahjustanud niiviisi tõde mitmete inimeste meeltes ning hävitanud nende hinged, hävitan 

mina omakorda nende raamatud. Tõsine võitlus on nüüd alanud. Seni olen ma paavstiga 

ainult mänginud. Ma alustasin seda tööd Jumala nimel ja usun, eit Jumala nimel see ka 

lõpetatakse. Ilma minuta (samas, 6. kd, ptk. 10). {SV 101.4} 

Vaenlaste etteheidete peale, kes pilkasid tema jalgealuse nõrkust, vastas Luther: „Kes 

võib öelda, et Jumal ei ole mind valinud ja kutsunud ja kas nad ei peaks kartma, et minu 

põlgamisega põlgavad nad Jumalat? Mooses oli Egiptusest väljumisel üksinda. Eelijas oli 

üksinda kuningas Ahabi riigis. Jesaja üksinda Jeruusalemmas, Hesekiel üksinda Baabülonis. 

Prohvetiks ei valinud Jumal kunagi ülemat preestrit ega mõnda teist tähtsat isikut, vaid 

harilikult madalaid ja põlatud inimesi, kord isegi karjase Aamose. Kõikidel aegadel on 

pühad pidanud noomima suuri mehi, kuningaid, vürste, preestreid ja tarku oma elu ohtu 

pannes. Ma ei ütle, et ma olen prohvet, kuid ütlen, et nad peaksid kartma just selle pärast, et 

mina olen üksi ja et neid on palju. Olen kindel selles, et Jumala Sõna on minuga ja mitte 

nendega“ (samas, 6. kd. ptk. 10). Lutheri otsus kirikust lahku lüüa ei tulnud ilma tõsise 

võitluseta. Umbes sel ajal kirjutas ta: „Ma tunnen iga päevaga ikka rohkem ja rohkem, kui 

raske on kõrvale heita seda, mida oled endasse tilkhaaval lapsepõlves imenud. Oo, kui 

raskena tundub mulle,, kuigi Pühakiri on minu poolel, pidada ennast õigustatuks üksi seista 

vastu paavstile ja nimetada teda antikristuseks! Millised valulikud tunded on liikunud mu 

südames! Kui palju kordi olen ma endalt teravalt küsinud küsimust, mis on nii sageli olnud 

paavsti poolehoidjate huulil: „Kas sa üksi oled tark? Kas kõik teised eksivad? Mis siis, kui 

sul siiski on vale ning nii paljusid endaga kaasa tõmmates oled siis igavesti hukka 

mõistetud?“ Nii ma võitlesin iseenda ja Saatanaga, kuni Kristus oma eksimatu Sõna läbi 

kinnitas minu südant nende kahtluste vastu“ (Martyn, lk. 372, 373). {SV 102.1} 

Paavst oli ähvardanud Lutheri kirikust välja heita, kui too oma õpetust tagasi ei võta. 

Nüüd ähvardus täideti. Ilmus uus bulla, mis kinnitas reformaatori lõplikku lahutamist 

Rooma kirikust ja kuulutas ta taeva poolt neetuks. Sama hukkamõist pidi tabama kõiki, kes 

tema õpetused vastu võtavad. Suur võitlus oli tõeliselt alanud. {SV 102.2} 

Vastuseis ootab alati neid, keda Jumal tarvitab eriliselt nende aja jaoks kõlava tõe 

esitamiseks. Lutheri päevil oli oma ajakohane tõde — erilise tähtsusega tõde tolle aja jaoks; 

tänapäeva koguduse jaoks on oma ajakohane tõde. Tema, kes kõik asjad oma tahte nõu 

82

järele teeb, on arvanud heaks asetada inimesed erinevatesse olukordadesse ja anda neile 

ülesanded, mis on erilise tähtsusega ajal, millesse neid on asetatud. Kui nad peavad saadud 

valgust kalliks, siis avatakse neile veelgi avaramad arusaamad tõest. Kuid kahjuks ei hinda 

enamus tänapäeval tõde sugugi rohkem, kui paavsti pooldajad, kes võitlesid Lutheri vastu. 

Nii nagu endistel aegadel, nii kalduvad inimesed ka nüüd Jumala Sõna asemel inimlike 

teooriate ja traditsioonide poole. Need, kes esitavad tõde kaasaja jaoks, ei pea lootma 

paremat vastuvõttu, kui see, mis sai osaks möödunud aja refomaatoritele. Tõe ja eksituse, 

Kristuse ja Saatana vahel peetava suure võitluse ägedus kasvab kuni selle maailma ajaloo 

lõpuni. {SV 102.3} 

Jeesus ütles oma jüngritele: „Kui te oleksite maailmast, siis maailm armastaks oma. Aga 

et te ei ole maailmast, vaid mina olen teid ära valinud maailmast, sellepärast vihkab teid 

maailm! Pidage meeles seda sõna, mis ma teile olen ütelnud: „Ei ole ori suurem oma 

isandast! On nemad mind taga kiusanud, siis nad kiusavad teidki taga, on nad pidanud minu 

sõna, siis nad peavad teiegi sõna.“ (Joh. 15, 19. 20). Teisal kuulutab meie Issand selgesti: 

„Häda teile, kui kõik inimesed teist räägivad head, sest nõnda samuti tegid nende isad 

valeprohvetitele!“ (Luuka 6,26). Tänapäeva maailma vaim pole Kristuse Vaimuga sugugi 

rohkem kooskõlas kui endistel aegadel ja neid, kes kuulutavad Jumala Sõna selle puhtuses, 

ei võeta tänapäeval vastu suurema heakskiiduga kui siis. Tõele vastuseisu vormid võivad 

muutuda ja vaen võib olla vähem avalik, lihtsalt salakavalam, kuid vastuseis on olemas ja 

püsib kuni aegade lõpuni. {SV 103.1} 

83

Peatükk 8—Kohtu Ees 

Saksamaa troonile astus uus keiser — Karl V. Rooma saadikud ruttasid teda õnnitlema 

ning püüdsid isevalitsejat meelitada reformatsiooni vastu. Samal ajal palus Saksi kuurvürst, 

kellele Karl suurel määral oma krooni võlgnes, et ta ei võtaks Lutheri vastu midagi ette 

enne, kui teda ära kuulatakse. Keiser oli suures kitsikuses. Paavstlasi rahuldas ainult 

käskkiri Lutheri surma mõistmise kohta. Kuurvürst oli aga kindlalt öelnud, „et kuna 

keiserlik majesteet ise ega keegi teine isik polnud tõestanud Lutheri kirjutiste ekslikkust“, 

siis „tuleb dr. Luther varustada kaitsekirjaga ja saata ta õpetused, jumalakartlike ja 

erapooletute kohtunike ette“ (D’Aubigne, 6. kd. ptk. 2). {SV 103.2} 

Kõigi erakondade tähelepanu pöördus nüüd Saksa vürstiriikide ühisele istungile, mis 

kutsuti kokku Wormsis varsti peale seda, kui Karl sai keisriks. See rahvuslik nõukogu pidi 

otsustama tähtsamaid poliitilisi küsimusi ja olukordi. Sellel kokkutulekul pidid Saksa 

vürstid esmakordselt kohtuma oma noore keisriga. Keisririigi kõigist osadest kogunesid 

Wormsisse suursugused, võimukad ja isadelt päritud õiguste eest seisvad ilmalikud isandad, 

ühiskondliku positsiooni ja võimuga uhkeldavad kirikuvürstid, õukonnarüütlid ning nende 

relvastatud kaaskondlased, saadikud võõrastelt ja kaugetelt maadelt. Ja ometi äratas sellel 

suurel koosolekul kõige suuremat tähelepanu Saksi reformaatori küsimus. {SV 104.1} 

Keiser Karl oli eelnevalt käskinud kuurvürstil varustada Luther riigipäevale tulekuks 

kaitsekirjaga ja lubada tal vaieldavates küsimustes kompetentsete isikutega vabalt arutleda. 

Luther ootas keisri ette ilmumist erutusega. Ta tervis oli sel ajal väga nõrk, kuid siiski 

kirjutas ta kuurvürstile: „Kui ma ei saa Wormsisse minna hea tervise juures, siis palun ma 

end sinna viia haigena. Kui juba keiser mind kutsub, siis ma ei saa kahelda, et see on Jumala 

enda kutse. Nad soovivad tõenäoliselt minu vastu kasutada vägivalda (sest nad ei käsi mind 

ilmuda selleks, et mulle õigust anda), kuid ma usaldan oma asja Issanda kätte. Tema, kes 

kaitses kolme noormeest tuleahjus, elab ja valitseb ka täna. Kui Ta mind ka ei päästa, on 

minu elul vähe tähtsust. Kandkem hoolt selle eest, et evangeelium ei satuks pilke alla ja 

andkem kasvõi elu sellekks, et vaenlased ei võidutseks. Minu kohus pole otsustada, kas 

kõigi hüvangut teenib paremini minu elu või surm... Te võite minult kõike oodata, kuid 

mitte põgenemist ja tagasivõtmist. Põgeneda ma ei saa ja lahti öelda veelgi vähem“ (samas, 

7. kd. ptk. 1). {SV 104.2} 

Kui Wormsis levis kuuldus sellest, et Luther ilmub riigipäeva ette, tekkis üldine ärevus. 

Aleander, paavsti saadik, kelle hooleks reformaatori küsimus oli usaldatud, oli häiritud ja 

raevunud. Ta nägi, et tulemused võivad paavstlikule üritusele õnnetust tuua. Teostada 

järeleuurimine asjas, mille kohta paavst oli juba langetanud hukkamõistva otsuse, ilmutas ju 

paavstivõimu kahanemise märke. Pealegi kartis Aleander, et salle mehe kõneosavuse ja 

võimsate argumentide peale pööravad paljud vürstid paavstile selja. Sellepärast esitas ta 

Karlile kõige tungivamad vastuväited Lutheri Wormsi tulemise vastu. Umbes sel ajal 

84

avaldati bulla, mis kuulutas Lutheri kirikust välja heidetuks. See koos saadiku protestiga 

mõjutas keisrit järeleandmisele. Ta kirjutas kuurvürstile, et siis kui Luther ei kavatse 

taganeda oma seisukohast, peab ta jaama Wittenbergi. {SV 104.3} 

Aleander ei rahuldunud saavutatuga, vaid pingutas igati jõudu ja kavalust, et kindlustada 

Lutheri hukkamõistmine. Püsivusega, mis väärinuks palju õilsamat rakendust, juhtis ta 

vürstide, prelaatide ja teiste riigipäeva liikmete tähelepanu asja tõsidusele. Ta süüdistas 

reformaatorit „mässus, vastuhakkamises, lugupidamatuses ja jumalateotuses.“ Kuid ägedus 

ja raev, mida saadik avaldas, ilmutas liigagi selgesti seda vaimu, mis teda taga kihutas, tiks 

tollane kirjamees lausus: „Teda kihutab tagant pigem viha ja kättemaks kui agarus ja 

jumalakartlikkus“ (samas, 7. kd. ptk. 1). Riigipäeva enamik tundis Lutheri suhtes suuremat 

poolehoidu kui kunagi varem. {SV 105.1} 

Kahekordse agarusega nõudis Aleander keisrilt paavstliku edikti täideviimist. Kuna 

Saksamaa seaduste kohaselt ei tohtinud otsust langetada ilma vürstide nousolekuta, noustus 

Kari lõpuks saadiku järjekindla pealekäimisega ja käskis tal esitada asi riigipäevale. 

„Nuntsiuse jaoks oli see uhke päev. Koosolek oli suur; veel suurem oli tõstatatud küsimus, 

Aleander pidi esinema Rooma kõigi kirikute ema ja valitsejanna kaitsjana.“ Ta pidi 

kokkutulnud kristluse volmukandjate ees süüst vabastama Peetruse vürstiriigi. Tal oli 

hiilgav kõneand ja ta oskas tegutseda olukorra tähtsuse kohaselt. Jumahk ettenägevus tahtis, 

et Roomat pidi kõige austusväärsema tribunali ees esindama tema kõige võimekam oraator, 

enne kui see süsteem lõphkult hukka mõistetud sai“ (Wylie, 6. kd. ptk. 4). Reformatsiooni 

pooldajad ootasid mõningase kartusega reageeringut Aleanori kõnele. Saksi kuurvürst ei 

olnud kohal, kuid tema korraldusel viibisid riigipäeval mõned tema nõunikud, kes tegid 

märkmeid nuntsiuse kõnest. {SV 105.2} 

Koigi oma teadmiste ja kõneosavusega asus Aleander tõde ümber lükkama. Ta paiskas 

üksteise järel esile süüdistusi Lutheri kui kiriku ja riigi, elavate ja surnute, vaimulikkonna ja 

lihtliikmete, kontsiilide ja üksikkristlaste vaenlaste aadressil. „Lutheri eksidpetustest 

jätkub,“ kuulutas ta, „et õigustada tuhande ketseri põletamist.“ {SV 105.3} 

Lõpuks püüdis ta põlgusevarju heita reformeeritud usu pooldajatele: „Kes need luterlased 

õieti on? Trobikond ülbeid, kitsarinnalisi õpetajaid, kõlvatuid preestreid, liiderlikke munki, 

harimatuid advokaate ja vaesestunud aadlikke ning eksiteele viidud lihtinimesi. Kui palju 

arvukam, võimekam ja võimsam on katoliku kirik! Selle hiiglasliku koosoleku üksmeelne 

otsus õpetas lihtsameelseid, hoiatagu ettevaatamamatuid, otsustagu kõhklejate eest ja andku 

jõudu nõrkadele!“ (D’Aubigne, 7. kd. ptk. 3). {SV 105.4} 

Selliste relvadega on tõe kaitsjaid rünnatud kõikidel aegadel. Samad argumendid lastakse 

käiku kõigi nende vastu, kes julgevad valitsevatele eksimustele vastandada Jumala Sõna 

selged ja otsekohesed õpetused. „Kes on need uue õpetuse jutlustajad?“ hüüavad populaarse 

religiooni austajad. „Need on vähesed õppimata alamast klassist inimesed, kes väidavad, et 

neil on tõde ja need on Jumala valitud rahvas. Nad on harimatud ja petetud. Palju 

85

lugupeetum on meie kirik arvu ja mõju poolest! Kui palju suuri ja õpetatud mehi on meie 

seas! Kui palju võimsam on meie pool!“ Nendel väidetel on küll kaalukas mõju maailmale, 

kuid Jumala silmis pole need otsustavamad kui Lutheri päevil. {SV 106.1} 

Reformatsioon ei lõppenud koos Lutheriga nagu paljud arvavad. See kestab maailma 

ajaloo lõpuni. Lutheri suureks ülesandeks oli jagada teistele edasi seda valgust, mida Jumal 

oli lasknud temale paista, kuid tema ei saanud kogu maailmale antavat valgust: tema ajast 

tänaseni on Jumal avanud pidevalt uusi Pühakirja tõdesid ja andnud uut arusaamist 

vaimulike sügavuste kohta. {SV 106.2} 

Paavsti saadiku kõne jättis riigipäevale sügava mulje. Luther ei olnud kohal, et Jumala 

sõna selgete ja veenvate tõdedega paavstlikku võistlejat kummutada ja keegi ei püüdnudki 

reformaatorit kaitsta. Üldiselt oldi nõus hukka mõistma nii teda kui tema õpetusi, ja 

võimalusel, välja juurima kogu ketserlust. Roomal oli olnud soodne võimalus enda eest 

kosta. Kõik, mida kiriku kaitseks öelda oli, sai öeldud. Kuid näilik võit oli lüüasaamise 

alguseks. Siitpeale oli kontrast tõe ja eksituse vahel selgem, sest see ilmnes avalikus 

võitluses. Sellest päevast alates ei pidanud Rooma enam kunagi tundma ennast nii kindlana, 

nagu ta senini oli tundnud. {SV 106.3} 

Kuigi enamik riigipäevast osavõtjaid oleksid olnud nõus Lutherit paavstile loovutama, 

nägid paljud kirikus valitsevat kõlvatust ja ihkasid kirikuvõimu kuritarvitamise lõpetamist, 

mis saksa rahvast rõhus. Aleander oli esitanud paavstlikku võimu kõige soodsamas 

valguses. Nüüd mõjutas Issand ühte riigipäeva liiget sõna võtma, et kõnelda paavstliku 

türannia tagajärgedest. Suursuguse kindlusega tõusis sellel vürstlikul koosolekul üles 

hertsog Georg Saksist ja kirjeldas halastamatu täpsusega paavstluse pettusi ja jälkusi ning 

nende hirmsat mõju. Lõpetuseks ütles ta: „Ma ei rääkinud kaugeltki kõigist kuritegudest, 

mis kisendavad Rooma vastu. Kõik häbi on kadunud. Preestrite ainus eesmärk on ... raha, 

raha... nii et need, kes peaksid õpetama tõde, ei kõnele enam muud kui valet. Selle asemel, 

et neid karistada, makstakse neile hoopiski peale ja mida enam nad valetavad, seda 

suuremad on kasumid. Sellest roojasest allikast voolavad rüvetatud veed. Prassimine sirutab 

käe ahnusele. Oh häda, seda avalikku pahameelt põhjustab vaimulikkond, kes paiskab nii 

palju vaeseid hingi igavesse hukatusse. On vaja üldist reformatsiooni“ (samas, 7. kd. ptk. 

4). {SV 106.4} 

Tabavamat ja veenvamat paavstluse hukkamõistu poleks ka Luther ise esitanud — ja 

fakt, et kõneleja oli reformatsiooni kindel vastane, andis tema sõnadele veelgi suurema 

kaalu. {SV 107.1} 

Kui koosolijate silmad oleksid avanenud, oleksid nad näinud endi keskel Jumala ingleid, 

kes külvasid valguskiiri eksituse pimedusse ja avasid inimeste meeli ja südant tõe 

vastuvõtmiseks. Tõe ja tarkuse Jumal juhtis oma väega ka reformatsiooni vastaseid ja 

valmistas selliselt teed suurele tööle, mis tuli teostada. Martin Luther ei olnud kohal, kuid 

sellel koosolekul kõlas Lutherist kõrgema Isiku hääl, Jumala enda hääl. {SV 107.2} 

86

Otsekohe määras riigipäev ametisse komisjoni, kes pidi selgitama välja paavstliku 

omavoli saksi rahva suhtes. See nimekiri, mis sisaldas sada üksikpunkti, esitati keisrile koos 

palvega võtta tarvitusele kohesed abinõud nende kõrvaldamiseks. Palvekirja esitajad ütlesid: 

„Milline hingede hukutamine, milline röövimine, millised skandaalsed väljapressimised 

ümbritsevad ristiusu vaimulikku pead! Meie kohuseks on ära hoida meie rahva laostumine 

ja teotus. Sel põhjusel palume me kõige alandlikumalt, kuid ka kõige tungivamalt teid, 

majesteet, et te annaksite korralduse viia läbi üldine reformatsioon ja jälgiksite selle 

teostamist“ (samas, 7. kd. ptk. 4). {SV 107.3} 

Nüüd nõudis kontsiil reformaatori ära kuulamist. Hoolimata Aleandri palvetest, 

protestidest ja ähvardustest andis keiser selleks lõpuks loa ja Lutherile saadeti kutse ilmuda 

riigipäeva ette. Koos kutsega anti välja ka kaitsekiri, mis pidi kindlustama tema 

tagasipöördumise kindlasse kohta. Need läkitati Wittenbergi ühe käskjala kaudu, kelle 

ülesandeks oli ka Luther Wormsisse toimetada. {SV 107.4} 

Lutheri sõbrad olid hirmul ja ahastuses. Teades eelarvamusi ja tema vastu suunatud 

raevu, kartsid nad, et tema kaitsekirja ei arvestata. Nad palusid tungivalt, et Luther ei seaks 

elu ohtu. Tema aga vastas: „Paavstlased ei soovi mind Wormsis näha, nad ihkavad mind 

kinni võtta ja surmata, kuid see pole tähtis. Ärge paluge minu pärast, vaid paluge Jumala 

Sõna pärast... Kristus annab mulle oma Vaimu, et võita need saatena sulased. Ma mõistan 

nad hukka oma elu ajal ja võidan nad oma surma korral. Wormsis taotlevad nad usinalt, et 

ma võtaksin kõik tagasi. See on minu tagasivõtmine: kui ma enne ütlesin, et paavst on 

Kristuse asemik, siis nüüd kinnitan ma, et ta on Kristuse vastane ja kuradi apostel“ (samas, 

kd. 7, ptk. 6). {SV 108.1} 

Luther ei asunud ohtlikule reisile siiski üksinda. Peale keiserliku käskjala otsustasid teda 

saata veel kolm tema parimat sõpra. Melanchton soovis nendega liituda. Ta oli Lutherisse 

kiindunud ja soovis talle järgneda kui vaja ka vanglasse või surma, kuid tema soov lükati 

tagasi. Kui Luther peaks hukkuma, ütlesid talle Lutheri sõbrad, tuleb reformatsiooni jätkata 

sinul. Reformaator ütles hüvastijätul Melanchtonile: „Kui ma ei tule tagasi ja mu vaenlased 

mõistavad mu surma, siis jätka õpetamist ja seisa kindlalt tões. Tööta minu asemel... Kui 

sina jääd ellu, võin mina ka surra.“ (samas, 7. kd., ptk. 7). Üliõpilased ja linnakodanikud, 

kes kogunesid Lutherit ära saatma, olid sügavalt liigutatud. Paljud, kelle jaoks evangeelium 

oli kallis, jätsid temaga hüvasti pisarsilmil. Siis asus reformaator oma saatjatega 

Wittenbergist teele. {SV 108.2} 

Peisil märkasid nad inimeste süngestunud ilmeid. Mõnes linnas ei väljendatud neile 

mingit lugupidamist. Ühes ööbimispaigas näitas üks sõbralik preester Lutherile ühe itaalia 

märtrina hukkunud reformaatori pilti. Vihje oli mõistetav. Järgmisel päeval sai 

reisiseltskond teada, et Lutheri kirjatööd olid Wormsis hukka mõistetud. Keisri käskjalad 

kuulutasid seda dekreeti kõikjal ja nõudsid rahvalt, et nad tooksid keelatud tööd 

riigiametnike kätte. Kartes Lutheri julgeoleku pärast riigipäeva ees ja arvates, et tema 

87

kindlameelsus on juba kõikuma löönud, küsis käskjalg, kas ta soovib edasi minna. Luther 

vastas; „Kuigi mind kuulutatakse kurjategijaks igas linnas, lähen ma siiski edasi“ (samas, 

kd. 7, ptk. 7). {SV 108.3} 

Erfurtis võeti Luther austusega vastu. Vaimustatud rahvahulga saatel läbis ta tänavaid, 

mille ääres ta noorusaastail sageli leivatükki kirjanud oli. Ta käis ära oma kloostrikongis ja 

mõtles võitlusele, mis temas kees siis, kui valgus, mis nüüd Saksamaa kohal koitis, tema 

hinge oli tunginud. Lutherit paluti jutlustada. See oli keelatud, kuid käskjalg andis talle 

eriloa ja kerjusmunk, kes kord sealses kloostris kõige hullemaid töid oli teinud, astus 

kantslisse. {SV 109.1} 

Pilgeni täis saalile rääkis ta Kristuse sõnadest „Rahu olgu teile!“ „Filosoofid, doktorid ja 

kirjanikud,“ ütles ta, „on vaevanud ennast õpetustega, kuidas võib inimene saada igavese 

elu, ja ikkagi pole nad leidnud rahuldavat vastust. Ma tahan teile nüüd sellest kõnelda: ... 

Jumal on äratanud surnuist ühe mehe, Issanda Jeesuse Kristuse, et Ta hävitaks surma, 

kõrvaldaks täielikult patu ja suleks põrgu väravad. See on päästmise töö ... Kristus on 

võitnud! See on rõõmusõnum. Meid päästetakse Tema töö läbi, mitte meie oma teenete 

tõttu. {SV 109.2} 

Meie Issand Jeesus Kristus on ütlenud: „Rahu olgu teile; vaata minu käsi“ — see 

tähendab: vaata, oo inimene, mind, mind üksi, kes olen võtnud sinu patu ja sind lunastanud, 

Olgu sul nüüd rahu. „Nii ütleb Issand.“ {SV 109.3} 

Ta jätkas, näidates, et tõelist usku ilmutab püha elu. „Kuna Jumal on meid päästnud, siis 

on iga inimese kohus elada nii, et see ei tooks kasu ainult temale endale, vaid ka ligimestele. 

Oled sa rikas, siis aidaku su varandus vaeseid. Oled sa vaene — olgu su teenistus 

vastuvõetav rikkale. Kui su töö on kasulik ainult sulle endale, siis teenistus, mida arvad 

olevat meelepärase Jumalale, on vale“ (samas, 7. kd., ptk. 7). {SV 109.4} 

Rahvas kuulas kui nõiutult. Nälgivatele hingedele murti eluleiba. Kristus tõsteti kõrgele 

üle paavstide, keisrite ja kuningate. Luther ei vihjanud kordagi oma ohtlikule olukorrale. Ta 

ei püüdnud tõmmata endale nende tähelepanu ja kaastunnet. Kristuse esiletõstmisega oli ta 

kaotanud silmist enese. Ta jäi Kolgata Mehe varju ning püüdis esitada ainult Jeesust kui 

patuste Lunastajat. {SV 109.5} 

Kogu teekonna vältel oli tähelepanu suunatud Lutherile. Uudishimulik rahvahulk tungles 

tema ümber ja sõbralikud hääled hoiatasid teda paavstlaste kavatsuse eest: „Nad põletavad 

sinu“, ütles keegi, „ja muudavad su tuhaks, nagu nad tegid Jan Husiga.“ „Kui nad süütaksid 

ka tule, mis ulatuks Wormsist Wittenbergini,“ vastas Luther, „ja selle leegid ulatuksid 

taevani, läheksin ma sellest läbi Issanda nimel. Ma astuksin nende ette. Ma läheksin peemoti 

lõugade vahele ja murraksin ta hambad, tunnistades Issandat Jeesust Kristust!“ (samas, 7. 

kd., ptk. 7). {SV 109.6} 

88

Sõnum reformaatori lähenemisest Wormsile tekitas suurt ärevust. Lutheri sõbrad tundsid 

hirmu tema julgeoleku pärast, vaenlased aga kartsid asjade arengut. Tehti suuri jõupingutusi, 

et takistada tal linna siseneda. Paavstlaste õhutusel paluti tal suunduda ühe sõbraliku rüütli 

lossi, kus, nagu väideti, pidid kõik vastuolud saama mõistlikult lahendatud. Sõbrad püüdsid 

äratada temas hirmu ähvardavate hädaohtude kirjeldamisega, kuid kõik nende jõupingutused 

olid tagajärjetud. Luther kinnitas kõigutamatult: „Kui Wormsis oleks nii palju kuradeid, kui 

kive majade katustel, siis ma läheksin ikkagi sinna“ (samas, kd. 7, ptk. 7). Wormsi väravate 

juurde oli kogunenud teda tervitama suurem rahvamurd kui keisri enda saabumise puhul. 

Erutus oli suur. Ule rahvahula sumina kostus kime, kaeblik hääl, mis laulis matuselaulu, 

otsekui hoiatades Lutherit ees ootava saatuse eest. „Jumal on minu kaitsja,“ ütles ustav mees 

tõllast maha astudes. {SV 110.1} 

Paavstlased ei uskunud, et Luther tõepoolest julgeb Wormsile tulla. Tema saabumine viis 

vaenlased segadusse. Keiser kutsus otsekohe kokku oma nõuandjad, et kaalutleda edasist 

tegevusplaani. Üks piiskoppidest, range paavstlane, väitis: „Me oleme juba kaua tema üle 

nõu pidanud. Vabanegu meie keiserlik majesteet otsekohe sellest mehest! Eks Sigismunud 

lasknud Jan Husi põletada! Me pole kohustatud ketserile kaitsekirja andma ega seda 

arvestama.“ {SV 110.2} 

„Nii ei lähe,“ ütles keiser, „me peame oma sõna pidama.“ (samas, 7. kd., ptk. 8). 

Sellepärast otsustatigi reformaator ära kuulata. {SV 110.3} 

Kogu linn ihkas seda tähelepanuväärset meest näha ja peagi täitus tema peatuspaik 

külastajatega. Luther oli vaevalt paranenud oma hiljutisest haigusest. Ta oli väsinud tervelt 

kaks nädalat kestnud reisist, pealegi pidi ta valmistuma homsete otsustavate sündmuste 

vastu. Ta vajas vaikust ja rahu. Ent rahva soov teda näha oli nii suur, et Luther sai vaid 

mõned tunnid puhata. Majja hakkas voorima aadlikke, rüütleid, preestreid ja tavalisi 

linnakodanikke. {SV 110.4} 

Kogunenute hulgas oli palju aadlikke, kes olid keisrilt julgelt nõudnud väärnähtuste 

kõrvaldamist kirikust ja kes, nagu Luther ütles „olid kõik vabaks saanud evangeeliumi läbi“ 

(Martyn, lk. 393). Nii vaenlased kui sõbrad tulid vaatama kohkumatut munka. Luther võttis 

nad vastu kõigutamatu rahulikkusega ning vestles kõigiga väärikalt ja targalt. Tema 

käitumine oli kindel ja julge. Kahvatul, kõhnal näol, mis kandis mure ja haiguse jälgi, oli 

lahke ja rõõmus ilme. Sõnade pühalikkus ja sügav tõsidus haaras teatud määral isegi tema 

vastaseid. Nii sõpru kui vaenlasi valdas imestus: mõned olid veendunud, et jumalik vägi 

viibis tema juures, teised väitsid nagu variserid Kristuse suhtes: „Temas on kuri vaim!“ {SV 

110.5} 

Järgmisel päeval kutsuti Luther riigipäeva ette. Üks keisri ametnik määrati Lutheri 

saatjaks audientsisaali, kuid hoolimata saatja pingutustest oli tal raske jõuda pärale. Kõik 

ligipääsuteed olid täis pealtvaatajaid, kes soovisid näha paavstile vastu hakata julgenud 

munka. {SV 111.1} 

89

Pealtvaatajate seas seisis üks vana kindral, paljude lahingute kangelane, kes lausus 

Lutherile sõbralikult: „Mungake, mungake, sa lähed nüüd õilsamasse võitlusesse kui minul 

või ühelgi teisel pealikul on tulnud läbi elada. Aga kui su asi on õige ja sa oled selles kindel, 

siis mine edasi Jumala nimel ja ära karda midagi! Jumal ei jäta sind maha!“ (D’Aubigne, 7. 

kd., ptk. 8). {SV 111.2} 

Lõpuks seisis Luther riigipäeva ees. Keiser istus troonil, ümbritsetuna riigi kõige 

silmapaistvamatest isikutest. Ükski lihtsurelik polnud seisnud nii kõrge koosoleku ees, kui 

oli see, mille ees pidi oma usu pärast tunnistust andma Martin Luther. „Sinna ilmumine 

iseenesest oli võit paavstluse üle. Paavst oli selle mehe juba hukka mõistnud, ja siiski seisis 

ta nüüd kohtujärje ees. See sündmus ise kõneles paavsti mõju langusest. Paavst oli Lutheri 

kirikuvande alla pannud, inimühiskonnast välja tõuganud, ja ikkagi pöörduti tema poole 

aupaklike sõnadega ning anti võimalus esineda suurilma vägevate ees. Paavst oli käskinud 

tema hääle igaveseks vaikima panna, kuid nüüd valmistus reformaator rääkima tuhandete 

tähelepanelike kuulajate ees, kes olid kokku tulnud kristliku maailma kaugeimatest osadest. 

Niiviisi oli juba iseenesest toimunud tohutu pööre. Hooma võim hakkas murenema ja see oli 

munga hääl, mis sellele hoogu andis“ (samas, 7. kd., ptk. 8). {SV 111.3} 

Selle võimsa ja kõrgeaulise koosoleku ees näis lihtsast soost reformaator hetkeks 

heituvat. Mõned vürstidest, kes märkasid tema erutust, astusid ligemale ja üks neist sosistas: 

„Ärge kartke neid, kes ihu tapavad, ega hinge ei või tappa!“ Teine ütles: „Kui teid viiakse 

minu pärast maavalitsejate ja kuningate ette, siis annab teile teie Isa Vaim, mida te peate 

rääkima.“ Niiviisi vahendasid maailma suured mehed Kristuse sõnu ja kinnitasid Tema 

sulast katsumuse tunnil. {SV 111.4} 

Lutherile juhatati koht otse keisri trooni vastu ja saali haaras sügav vaikus. Seejärel tõusis 

üks keisri ametnik ja palus, osutanud Luhteri kirjutiste kogule, et reformaator vastaks kahele 

küsimusele — kas ta tunnistab need omaks ja kas ta kavatseb tagasi võtta arvamused, mis ta 

neis on esitanud? Parast seda, kui raamatute pealkirjad olid ette loetud, vastas Luhter 

esimese küsimuse peale, et ta tunnistab need raamatud omaks. „Kuid mis puutub teise 

küsimusse“, ütles ta, „siis siin on kõne all usk ja hingeõnnistus ning Jumala Sõna kui suurim 

ja kallim aare nii taevas kui maa peal. Ma toimiksin mõistmatult, kui ma vastaksin 

järelemõtlematult, sest nii võiksin ma lausuda vähem, kui olukord nõuab, või rohkem kui 

tõde nõuab, ja nõnda patustada Kristuse ütluse vastu: „Kes iganes mind ära salgab inimeste 

ees, teda salgan minagi oma Isa ees, kes on taevas!“ (Matt. 10, 33). Sel põhjusel palun ma 

alandlikult teid, keiserlik majesteet, anda mulle mõtlemisaega, et ma võiksin vastata ilma 

Jumala Sõna vastu eksimata“ (D’Aubigne 7. kd., ptk. 8). {SV 112.1} 

Sellist soovi esitades käitus Luther targasti. Tema teguviis veenis riigipäeva, et ta ei toimi 

impulsiivselt ega ägedusest. Rahulikkus ja enesevalitsemine, mida poleks oodanud mehelt, 

kes oli ennast näidanud väga julgena ja paindumatuna, suurendas tema mõju ja tegi teda 

90

võimeliseks vastama ettenägelikkuse, otsustavuse, tarkuse ja väärikusega, mis üllatas ja 

ärritas tema vastaseid ning noomis nende ülbust ja uhkust. {SV 112.2} 

Järgmisel päeval pidi Luther taas riigipäeva ette ilmuma ja oma lõpliku vastuse andma. 

Hetkeks tundis ta ennast väga mannetuna nende jõudude kõrval, kes olid ühinenud tõe 

vastu. Teda valdas kartus ja värin. Hädaohud mitmekordistusid tema silmis. Näis, et 

vaenlased võidavad ja pimeduse jõud võtavad võimust. Masendus mähkis ta endasse ja näis 

teda Jumalast lahutavat. Luther igatses kinnitust, mis tõendaks, et vägede Issand on temaga. 

Sügavas hingeahastuses viskus ta kummuli, näoga vastu maad ja tõi kuuldavale rõ-hutud, 

südantlõhestava appihüüde, mida ainult Jumal võis täielikult mõista. {SV 112.3} 

„Oo, kõikvõimas igavene Jumal!“ hüüdis ta. „Kui kohutav on see maailm! Vaata, ta avab 

oma suu, et mind ära neelata, ja mul on inimlikult nii vähe lootust... Kui ma peaksin toetuma 

ainult selle maailma tugevusele, siis on kõik otsas... Minu viimane tund on tulnud, mind on 

hukka mõistetud ... Oo Jumal, Sina, minu Jumal, aita mind kogu maailma tarkuse vastu! Tee 

seda, sa pead seda tegema, Sina üksi... sest see pole minu, vaid Sinu töö. Minul isiklikult 

pole ju mingit võitlemist nende maailma suurte isandatega ... Kuid töö on Sinu,... ja see on 

õige ning igavene töö. Oo Issand, aita mind! Ustav ja muutumatu Jumal, ma ei looda ühelegi 

inimesele... Kõik, mis inimesest, on ebakindel ja nurjub... Sa oled valinud mind selle töö 

jaoks... Ole minu kõrval Jeesuse Kristuse pärast, kes on minu kaitse, minu kilp ja mu kants!“ 

(samas, 7. kd., ptk. 8). {SV 113.1} 

Kõiketeadev ettenägevus lasi Lutheril mõista temal lasuvat ohtu, et ta ei toetuks oma 

jõule ega tormaks hulljulgelt hädaohtu. Teda ei vaevanud hirm isiklikult ähvardavate 

kannatuste või surmapiinade ees. Luther mõistis, et otsustav hetk usupuhastuse arengus oli 

saabunud ning ta tundis oma väärtust sellele vastu astuda. Tõde võis kannatada tema 

nõrkuse pärast. Mitte oma julgeoleku, vaid evangeeliumi võidukäigu pärast võitles Luther 

Jumalaga. Tema hingeahastus ja võitlus sarnanesid Jaakobi ahastusele öösel üksildase oja 

kaldal. Ja nii nagu võitis Jaakob, võitis ka Luther. Täielikus abituses klammerdus ta usus 

Kristuse, võimsa Vabastaja külge. Luther sai kindlustunde, et ta ei seisa riigipäeva ees 

üksinda. Rahu tuli südamesse tagasi ja ta tundis rõõmu, et temal lubati Jumala Sõna rahvaste 

ees kõrgele tõsta. {SV 113.2} 

Kindlas usalduses Jumalasse valmistus reformaator võitluseks. Ta mõtles läbi oma 

vastuse, uuris lõike oma kirjatöödest ja kirjutas Pühakirjast välja sobivaid tekste oma 

väidete kinnitamiseks. Pannud siis vasaku käe pühale Raamatule, mis lebas avatuna tema 

ees,, tõstis Luther parema käe taeva poole ja tõotas jääda „ustavaks evangeeliumile ja 

tunnistada usku ka siis, kui ta peaks seda tunnistust oma verega pitseerima“ (samas, 7. kd., 

ptk. 8). {SV 113.3} 

Kui reformaator jälle riigipäeva ees seisis, polnud temas jälgegi hirmust ega 

hämmeldusest. Vaikselt ning rahulikult, kuid vapralt ja suursuguselt seisis ta Jumala 

tunnistajana selle maailma suurte meeste ees. Keisri ametnik nõudis talt nüüd seisukohta 

91

oma õpetuste suhtes. Luther vastas vaoshoitult, ilma ägeduse ja ärrituseta. Tema 

esinemisviis oli lihtne ja aupaklik. Ometi õhkus temast julgust ja rõõmu, mis koosviibijaid 

üllatas. {SV 113.4} 

„Teie keiserlik kõrgus,“ alustas Luther, „lugupeetud vürstid, armulised isandad. 

Kooskõlas mulle eile antud korraldusega ilmun ma täna teie ette ja palun Jumala armu läbi 

teid, keiserlik majesteet, ja teid, auväärt kõrgused, armulikult ära kuulata põhjendused, mille 

õigsusesse ja tõesusesse ma usun. Kui ma teadmatusest peaksin üle astuma õukonna 

tavadest ja viisakuskommetest, siis palun, andestage, kuna ma pole üles kasvanud 

kuningakojas, vaid kloostri eraldatuses.“ (samas, 7. kd., ptk. 8). {SV 114.1} 

Asja juurde asudes teatas Luther, et tema avaldatud tööd ei olnud kõik ühesuguse 

iseloomuga. Mõnes oli ta käsitlenud usku ja häid tegusid; neid olid ka tema vaenlased 

nimetanud süütuteks ja lausa kasulikeks. Nende tagasivõtmine poleks tähendanud 

üldtunnustatud tõdede hülgamist. Teine osa koosnes kirjutistest, mis paljastasid paavstluse 

väärnähtusi ja kuritegusid. Nende tööde tühistamine oleks tugevdanud Rooma türanniat ja 

avanud ukse veelgi laiemalt suurtele jumalavallatustele. Kolmanda rühma moodustasid 

raamatud, milles ta oli rünnanud isikuid, kes olid kaitsnud eksisteerivaid pahesid. Mis neisse 

puutus, siis tunnistas ta ausameelselt, oli ta olnud ägedam kui oleks sobinud. Ta ei pidanud 

ennast eksimatuks, kuid isegi neid raamatuid ei saanud ta tagasi võtta, kuna selline teguviis 

oleks julgustanud tõe vaenlasi ja andnud neile võimaluse Jumala rahvast veel julmemalt 

rõhuda. {SV 114.2} 

„Siiski olen ma vaid inimene ja mitte Jumal,“ jätkas Luther, „ja sellepärast kaitsen ma 

end nii nagu Kristus seda tegi: kus ma olen rääkinud pahasti, siis tõestage, et see on pa-ha... 

Jumala armu läbi palun ma pühalikult teid, keiserlik kergus, ja teid lugupeetud vürstid, ja 

kõiki mehi kõikidest seisustest: tõendage apostlite ja prohvetite kirjade alusel, et ma olen 

eksinud. Niipea, kui ma selles olen veendunud, tunnistan ma iga oma eksitust ning olen 

esimene oma raamatuid haarama ja tulle viskama.“ {SV 114.3} 

„Ma loodan, et äsjaöeldu näitab, et olen oma seisukohta hoolikalt kaalutlenud ja 

arvestanud ohte, millele ma end välja panen; kuid mul on tõsine rõõm näha, et Jumala Sõna 

pärast kerkivad tülid ja lahkhelid, sest selline on Jumala Sõna iseloom ja käekäik. „Ma ei ole 

tulnud tooma rahu, vaid mõõka, ütles Jeesus Kristus. Jumala plaanid on aukartustäratavad; 

hoidke, et te lahkhelide kõrvaldamise ettekäändel ei kiusa taga Jumala püha Sõna ega tõmba 

enda peale tagasipöördumatule tagajärgede laviini — õnnetusi ja igavest hu-katust. Ma 

võiksin tuua Pühakirjast selleks palju näiteid. Ma võiksin rääkida vaaraodest ning 

Babüloonia ja Iisraeli kuningatest, kelle taotlused teenisid kõige tagajärjekamalt nende 

hävingut ajal, mil nad püüdsid näiliselt kõige targemate nõusnnete varjus oma kuningriiki 

tugevdada. Jumal on see, kes liigutab mägesid, aga nemad ei märka seda.“ (samas, 7. kd., 

ptk. 8). {SV 114.4} 

92

Luther oli rääkinud saksa keeles; nüüd paluti tal sama korrata ladina keeles. Kuigi 

reformaator oli eelmisest pingutusest kurnatud, täitis ta korralduse ja pidas oma kõne maha 

sama selguse ja energiaga. Jumala ettenägevus juhtis nii. Paljude meeli pimestas eksitus ja 

ebausk sedavõrd, et esimesel korral ei mõistnud nad küllaldaselt Lutheri arutluse jõudu. 

Kordamine võimaldas neil paremini aru saada. Neid, kes valgusele kangekaelselt silmad 

sulgesid ega tahtnud, et tõde neid veenaks, viisid Lutheri mõjusad sõnad raevu. Kui ta kõne 

lõpetas, ütles riigipäeva juhataja vihaselt: „Te ei vastanud esitatud küsimusele... Teilt 

nõutakse täpset ja selget vastust... Kas te võtate tagasi või ei?“ {SV 115.1} 

Reformaator vastas: „Kuna teie, keiserlik majesteet, ja teie, kõrged võimukandjad, nõuate 

mult selget, lihtsat ja täpset vastust, siis ma selle ka annan ja see on järgmine: Nii kaua kui 

mulle ei näidata Püha Piibli ilmsete ja selgete tunnistuste põhjal, et ma olen valel teel, usun 

ma Pühakirja tunnistust ja selget mõistust; ma usun kirjakohti, mida tsiteerisin ja ned seovad 

minu südametunnistuse Jumala Sõnaga nii, et ma ei saa ja ei taha oma seisukohti tagasi 

võtta. Kristlasele on ohtlik rääkida südametunnistusele vastu. Siin ma seisan, teisiti ma ei 

või. Jumal aidaku mind! Aamen“ (samas, 7. kd., ptk. 8). {SV 115.2} 

Nii seisis see õige mees Jumala Sõna kindlal alusel. Taeva valgus kiirgas tema näolt 

Lutheri iseloomu õilsus, tema südamerahu ja rõõm tunnistasid ilmekalt usu kasuks, mis 

võidab ära maailma. {SV 115.3} 

Koosolek oli mõne hetke hämmastusest keeletu. Oma esimese vastuse oli Luther andnud 

tasasel toonil, aupakliku, peaaegu järeleandliku hoiakuga. Paavstlased olid seda tõlgendanud 

tõendina, et mehe julgus hakkab teda maha jätma. Nad pidasid tema palvet järele mõelda 

sissejuhatuseks seisukohtade tagasivõtmisele. Isegi Karl oli poolpõlglikult lausunud, 

osutades munga kurnatud kujule, tema tagasihoidlikule riietusele ja lihtsale kõneviisile: 

„See munk ei tee minust iialgi ketserit.“ Julgus ja kindlus, mida Luther nüüd ilmutas ning 

tema arutluse jõud ja selgus üllatasid kõiki kohalolijaid. Imetluseni liigutatud keiser hüüatas: 

„See munk räägib ju kartmatult ja väga julgelt.“ Paljusid saksa vürste täitis uhkus ja rõõm 

oma rahvuse vapra esindaja üle. {SV 115.4} 

Pooma pooldajad olid löödud; nemad jäid kõige ebasoodsamasse valgusesse. Nad 

püüdsid säilitada Rooma võimu mitte Pühakirja, vaid ähvarduse abil. „Kui sa ei võta tagasi,“ 

hoiatas riigipäeva juhataja, „siis peab keiser vürstide ja riigi-ametnikega nõu, mida ette võtta 

sellise parandamatu ketseriga.“ {SV 116.1} 

Lutheri sõbrad, kes olid rõõmuga kuulanud tema suurepärast kaitsekõnet, heitusid nende 

sõnade peale, kuid usupuhastaja oli rahu ise: „Minu Jumal olgu minu aitaja, sest ma ei saa 

sammugi taganeda.“ (samas, 7. kd., ptk. 8). {SV 116.2} 

Talle anti korraldus riigipäevalt lahkuda, kuni vürstid nõu peavad. Oli saabunud kriitiline 

moment. Lutheri iseloomukindlus võis mõjutada kiriku ajalugu läbi sajandite. Talle otsustati 

anda veel üks võimalus. Viimast korda toodi suur reformaator koosoleku ette. Veelkord 

93

esitati küsimus, kas ta loobub oma õpetustest. Seepeale vastas Jumala ustav sulane: „Mul 

pole midagi muud vastata, kui seda, mida olen juba öelnud.“ Oli ilmne, et ei lubadused ega 

ähvardused mõjutanud teda Rooma korraldustele alistuma. {SV 116.3} 

Paavstlikke juhte pahandas see, et tähtsusetu munk põlgas võimu, mis oli kuningaid ja 

aadlikke värisema pannud. Nad ihkasid oma viha tema peale välja valada ja ta surnuks 

piinata. Luther, kes oma hädaohtu mõistis, oli kõigiga rääkinud kristliku väärikuse ja 

rahulikkusega. Tema sõnades polnud uhkust, ägedust ega laimamist. Ta oli unustanud enese 

ja teda ümbritsevad tähtsad mehed ning tunnetanud ainult Tema kohalolekut, kes on 

lõpmatult kõrgem paavstidest ja prelaatidest, kuningatest ja keisritest. Lutheri tunnistuse 

kaudu oli rääkinud Kristus väe ja väärikusega, mis täitis nii sõbrad kui vaenlased aukartuse 

ja imestusega. Sellel koosolekul oli kohal viibinud Püha Vaim ja avaldanud mõju 

riigijuhtide südamele. Mitmed vürstid tunnistasid julgelt, et Lutheril oli õigus. Paljud olid 

tões veendunud, kuid mõnede jaoks ei jäänud see mõju püsima. Oli neid, kes ei väljendanud 

oma mõtteid kohe, kuid hiljem, olles Pühakirja ise uurinud, said neist julged reformatsiooni 

toetajad. Kuurvürst Friedrich oli murelikult oodanud Lutheri ilmumist riigipäeva ette ja 

kuulanud tema kõnet suure erutusega. Rõõmu ja uhkusega vaatas ta doktori julgust, kindlust 

ja enesevalitsemist ning otsustas veelgi kindlamalt esineda tema kaitsjana. Friedrich 

kõrvutas võitlevaid pooli ja nägi, et tõe vägi oli muutnud paavstide, kuningate ja prelaatide 

tarkuse nulliks. Paavstlus kandis kaotust, mis pidi tunda andma rohkem kõigi rahvaste 

hulgas kõikidel maadel. {SV 116.4} 

Kui paavsti saadik tajus Lutheri kõne mõju, lõi ta Rooma võimu julgeoleku pärast tõsiselt 

kartma ning otsustas tarvitada kõiki tema võimuses olevaid vahendeid, et häbematu 

uuendaja hävitada. Kogu oma kõneosavuse ja diplomaatilise vilumusega, mille poolest ta 

eriti tuntud oli, selgitas ta noorele keisrile, kui rumal ja hädaohtlik oleks ohverdada tähtsusetu 

munga pärast võimsa Rooma sõprus ja abi. {SV 117.1} 

Tema sõnad ei jäänud mõjutuks. Juba järgmisel päeval lasi Karl riigipäeval ette kanda 

keiserliku läkituse, milles ta teatas oma otsusest jätkata eelkäijate poliitikat ning toetada ja 

kaitsta katoliku usku. Kuna Luther oli keeldunud oma eksitustest loobuma, tuli tema ja ta 

eksiõpetuste suhtes rakendada kõige karmimaid abinõusid. „Üksik, oma rumalusest eksittud 

munk on tõusnud üldise ristiusu vastu. Sellise jumalavallatuse peatamiseks tahan ma 

ohverdada oma kuningriigid, aarded, sõbrad, ihu, vere, hinge ja oma elu. Ma mõstan hukka 

augustiinlasest munga, ja ei luba tal tekitada rahva seas vähimatki segadust. See tuleb 

rakendada tema ja ta kangekaelsete pooldajate vastu kirikust väljaheitmist, ametist 

kõrvaldamist ja kõiki muid vahendeid, mis ketserite hä-vitamiseks on mõeldud. Ma pöördun 

riikide esindajate poole üleskutsega käituda ustavate kristlastena!“ (samas, 7. kd., ptk. 8). 

Siiski teatas keiser, et Lutheri kaitsekirja tuleb austada ja enne tema kohtulikule vastutusele 

võtmist lubatakse tal ohutult koju jõuda. {SV 117.2} 

94

Riigipäeva liikmed jagunesid selles küsimuses kahte leeri. Paavsti esindajad nõudsid 

reformaatori kaitsekirja arvestamata jätmist. „Rein peab tema tuha endale saama nagu Jan 

Husi tuha sada aastat tagasi,“ ütlesid nad. (samas, 7. kd., ptk. 9). Saksa vürstid, ehkki 

katoliiklased ja avalikult Lutheri vaenlased, protesteerisid sellise truudusemurdmise kui 

kogu rahva au riivava häbipleki vastu. Nad osutasid õnnetustele, mis olid järgnenud Husi 

surmale ja teatasid, et nad ei kavatse tõmmata Saksamaa ja selle noore keisri kaela 

niisugukst viletsust. {SV 117.3} 

Karl vastas sellele alatule ettepanekule nii: „Kui truudust ja usku ka kusagil enam ei 

sallitaks, peaksid need siiski pelgupaiga leidma vürstide südames.“ (samas, kd. 7, ptk. 9). 

Ikka veel nõudsid Lutheri kibedamad vaenlased, et reformaatori saatus jäetaks kiriku 

otsustada nagu oli teinud Sigismund Husi suhtes. Kuid viidates stseenile, kui Hus oli 

avalikul koosolekul osutanud oma ahelatele ja tuletanud valitsejale meelde tema antud 

lubadust, vastas Karl V: „Ma ei taha Sigismundi kombel punastada“ (Lenfant, I kd., lk. 

422). {SV 118.1} 

Ja ometi oli Karl täie teadmisega hüljanud Lutheri poolt esitatud tõed. „Ma olen kindlalt 

otsustanud käia esivanemate jälgedes“ kirjutas valitseja (D’Aubigne, 7. kd., ptk. 9). Ta 

otsustas sammuda nende tallatud traditsioonide rada ka hoolimata sellest, et see erines toe ja 

õiguse teest. Ta otsustas pooldada paavstlust koos selle julmuse ja kõlvatusega sellepärast, 

et tema isad olid seda teinud. Nii võttis keiser seisukoha suurema valguse vastu ja keeldus 

täitmast kohustusi, miile kohta isadel puudus tundmine. Tänapaevalgi ripuvad paljud oma 

esiisade kommete ja traditsioonide küljes. Kui Issand saadab neile suuremat valgust, 

keelduvad nad seda vastu võtmast selle pärast, et seda ei olnud antud nende esiisadele. Meie 

ei seisa seal, kus seisid mele esiisad ja sel põhjusel pole meie kohustused ja vastutus samad 

kui neil. Jumal ei kiida heaks pöördumist isade eeskuju poole selleks, et panna paika kaasaja 

polvkonna kohustusi, Tema tahab, et me uuriksime Tõe Sõna enda jaoks, sest vastutus on 

suurem kui oli meie esivanemail. Meie oleme vastutavad selle valguse eest, mille said 

nemad ja mis pärandati meile, kuid lisaks oleme vastutavad ka suurema vaiguse eest, mis 

pärast neid on meile Jumala Sõnast paistnud. {SV 118.2} 

Kristus ütles uskmatute juutide kohta: „Kui me ei oleks tulnud ega oleks neile rääkinud, 

siis ei oleks neil pattu. Aga nüüd ei ole neil oma pattu millegagi vabandada.“ (Joh. 15,22). 

Sama jumalik vägi oli Lutheri kaudu rääkinud Saksa keisri ja vürstidega. Püha Vaim oli 

püüdunud paljusid sel suurejoonelisel koosolekul veenda. Kuid nii nagu Pilaatus sajandeid 

varem oli lubanud uhkusel ja popuiaarsuse soovil sulgeda süda maailma Lunastajale; nii 

nagu varisev Feliks oli palunud tõe saadikut: „Mine seks puhuks ära — kui mul on aega, 

kutsun ma sind jälle“; nii nagu uhke Agrippas oli tunnistanud: „Ei pudu palju, sa meelitad 

mind, et ma saaksin kristlaseks!“ (Ap. t. 24, 25, 26, 28), ja ometi keeldunud vastu võtmast 

taevast läkitatud sõnumit, nii otsustas Karl V hüljata tõe valguse ilmalikus uhkuses ja 

poliitika ettekirjutuste nimel. {SV 118.3} 

95

Laialt levisid kuuldused Lutheri vastu suunatud plaanidest. Need tekitasid kogu linnas 

suurt ärevust. Reformaator oli võitnud endale palju sõpru, kes, tundes Rooma reetlikkust ja 

julmust kiriku kõlvatuste paljastajate suhtes, otsustasid tema elu säästa. Sajad aadlikud 

andsid endale lubaduse Lutherit kaitsta. Paljud nimetasid keiserlikku läkitust avalikult 

Rooma võimuga lipitsemiseks. Majade ustele ja avalikesse kohtadesse löödi plakateid, küll 

Lutherit hukka mõistvate, küll teda toetavate üleskutsketega. Ühele sellisele loosungile olid 

kirjutatud targa mehe tähendusrikkad sõnad: „Häda sulle, oh maa, kui su kuningas on laps!“ 

(Kog. 10, 16). See poolehoid, mida rahvas kogu Saksamaal Lutherile avaldas, veenis keisrit 

ja riigipäeva selles, et iga ebaõiglus usupuhastaja suhtes oleks seadnud ohtu riigi rahu ja 

võib-olla ka trooni. {SV 119.1} 

Saksi Friedrich käitus rõhutatult tagasihoidlikult ning varjas hoolikalt oma teelisi tundeid 

reformaatori suhtes, kuid jälgis samal ajal hoolega kõiki Lutheri ja ta vaenlaste liigutusi. 

Paljud ei püüdnudki varjata oma sümpaatiat Lutheri vastu. Teda külastasid vürstid, krahvid, 

parunid ja teised nii ilmalikud kui vaimulikud kõrgest seisusest isikud. „Doktori väike 

ruum,“ kirjutas Spalatin, „ei suutnud mahutada kõiki külastajaid, kes temaga tutvuda 

soovisid.“ (Martyn, 1. kd., lk. 4C4). Rahva silmis oli ta kangelane. Isegi need, kes tema 

õpetusi ei uskunud, pidid imetlema tema õilsat ustavust, mis oli nõus pigem surma minema 

kui südametunnistust rüvetama. {SV 119.2} 

Pingutati kõvasti, et veenda Lutherit Roomaga kompromissi sõlmima. Aadlikud ja 

vürstid selgitasid, et siis kui ta ajab oma jonni kiriku ja kontsiilide vastu edasi, aetakse ta 

varsti maapakku ja kuulutatakse lindpriiks. Selle peale vastas Luther: „Kristuse 

evangeeliumi ei saagi kuulutada ilma pahandusteta ... Miks peaks hirm ja kartus mind 

lahutama Issan-dast ja sellest jumalikust Sõnast, mis üksi on tõde? Ei, ennem ma loobun 

oma ihust, verest ja elust!“ (D’ Aubigne 7. kd., ptk. 10). {SV 119.3} 

Teda keelitati alistuma keisri otsusele, et tagada endale julgeolek. Luther vastas: „Mul 

pole midagi selle vastu, et keiser, vürstid või isegi kõige lihtsamad kristlased arvustavad 

minu töid, kuid seda ainult Jumala Sõna alusel. Inimesed peavad kuuletuma ainult 

Pühakirjale. Minu südametunnistus on seotud Pühakirja külge.“ (samas, 7. kd., ptk. 10). 

Teistele vastas reformaator: „Olen nõus oma kaitsekirjast loobuma ja jätma oma elu keisri 

meelevalda, kuid mitte iialgi ütlema lahti Jumala Sõnast, (samas, 7. kd., ptk. 10). Ta teatas 

oma valmisolekust alistuda üldise kirikukogu otsusele ainult sellel tingimusel, kui kontsiil 

nõustub otsustama kooskõlas Pühakirjaga. „Jumala Sõna ja usu suhtes,“ lisas ta, „on iga 

kristlane samasugune otsustaja nagu paavst, kuigi teda toetaks miljon konsiili.“ (Martyn, 1. 

kd., lk. 410). Lõpuks veendusid nii sõbrad kui vaenlased, et edasised lepituspüüded on 

kasutud. {SV 120.1} 

Oleks reformaator järele andnud üheski punktis, võinuks Saatan ja tema väed saavutada 

võidu. Lutheri vankumatu kindlus sai kogudusele ikkest vabastamise vahendiks ja uue ajastu 

alguseks. Selle ühe ainsa mehe mõju, kes julges usulistes asjades iseseisvalt mõelda ja 

96

tegutseda, määras koguduse ja maailma käiku mitte ainult reformaatori eluajal, vaid ka kõigi 

tulevaste päevade jooksul. Lutheri vankumatus ja ustavus kinnitavad aegade lõpuni neid, 

kellel on sarnased kogemused. Jumala vägi ja majesteetlikkus seisid kõrgemal inimeste 

nõukogudest ja Saatana mõjuvõimust. {SV 120.2} 

Varsti peale riigipäeva sai Luther keisrilt käsu minna tagasi koju. Ta teadis, et sellele 

järgneb peatselt hukkamõistmine. Ähvardavad pilved varjasid Lutheri teerada, kuid 

Wormsist lahkudes oli süda täis rõõmu ja tänu. „Kurat ise valvas paavsti kantsi,“ ütles ta, 

„kuid Kristus lõi sellesse suure lõhe ja Saatan pidi tunnistama Issanda üleolekut!“ 

(D’Aubigne, 7. kd., ptk. 11). {SV 120.3} 

Soovides tõsiselt, et tema kindlameelsust ei tõlgendataks vastuhakkamisena, kirjutas 

Luther pärast linnast lahkumist keisrile: „Jumal kes uurib läbi südamed, on minu tunnistaja, 

et ma olen valmis kõige alandlikumalt Teie keiserliku majesteedi sõna kuulama elu või 

surma, au või häbi puudutavates küsimustes, kuid ainsaks kriteeriumiks jääb Jumala Sõna, 

millest inimene elab. Ilmalikes asjades on inimene kohustatud kuuletuma teisele, kuna 

siinne soosing või hukkamõist ei määra ära inimese pääsemist, kuid niipea, kui kaalul 

on Jumala Sõna ja igavesed huvid, tahab Jumal, et alistutaks Temale ja mitte ühelegi 

inimesele. Selline usk ja alistumine on ainuõige Jumala kummardamine ja Tema teenimine.“ 

(samas, 7. kd., ptk. 11). {SV 120.4} 

Tagasiteel oli Lutheri vastuvõtt isegi soojem kui Wormsisse minnes. Kõrged vaimulikud 

tervitasid kirikuvande alla pandud munka ja kodanlikud valitsejad austasid meest, keda 

keiser oli häbimärgistanud. Teda paluti tungivalt jutlustada ja keisri keelust hoolimata astus 

ta jälle kantslisse. Luther kuulutas: „Ma pole kunagi tõotanud Jumala Sõna aheldada ega 

taha seda iialgi teha.“ (Martyn, 1. kd., lk. 420). {SV 121.1} 

Vaevalt oli Luther Wormsist kaugenenud, kui keiser andis paavsti saadikute mõjutusel 

välja edikti Lutheri vastu. Selles käskkirjas nimetati Lutherit „Saatanaks inimkujus ja 

mungakuues“ (D’Aubigne, 7. kd., ptk. 11). Keiser käskis kohe pärast Lutheri kaitsekirja 

kehtivusaja lõppemist tarvitusele võtta abinõud tema töö. peatamiseks. Kõigil isikutel 

keelati anda talle varjupaika, pakkuda süüa või juua, teda avalikult või salaja sõnas või teos 

toetada ja julgustada. Ketser pidi kinni võetama ja võimude kätte antama seal, kus ta 

parajasti tabati. Tema pooldajad lubati vangi panna ja nende varandus konfiskeerida. Lutheri 

kirjutised tuli hävitada. Lõpuks pidi karistus tabama kõiki, kes julgesid sellele dekreedile 

vastu astuda? Saksi kuurvürst ja Lutheri kõige enam soosinud vürstid olid Wormsist 

lahkunud varsti pärast tema äraminemist, ometi kinnitas mittekoosseisuline riigipäev keisri 

käskkirja. Nüüd oli paavstlaste kord juubeldada. Nad lugesid usupuhastuse saatuse 

määratuks. {SV 121.2} 

Sellel hädaohu tunnil oli Jumal oma sulase jaoks valmistanud pääsetee. Valvas silm jälgis 

Lutheri samme ning ustav, õilis süda otsustas teda päästa. Oli selge, et Roomat rahuldas 

ainult reformaatori surm. Üksnes silmist kadumine võiis Lutherit lõvi lõugade eest hoida. 

97

Jumal andis Saksi Friedrichile tarkust reformaatori elu kaitsta. Ustavate sõprade abiga viidi 

kuurvürsti kavatsus täide ja Luther kadus nii vaenlastele kui sõpradele teadmata paika. 

Koduteel võeti reformaator kinni, eraldati kaaslastest ja toimetati kiiresti läbi laante 

Wartburgi lossi, üksildasse mägikindlusse. Lutheri kinnivõtmine ja tema varjupaik jäid nii 

suure saladuskatte alla, et isegi Friedrich ei teadnud kaua aega, kus ta oli. Teadmatus kuulus 

plaani juurde, sest nii kaua, kui kuurvürst Lutheri asukohta ei teadnud, ei saanud ta midagi 

selle kohta ka öelda. Friedrichit rahuldas täielikult teadmine, et refor maator viibis kindlas 

kohas. {SV 121.3} 

Möödus kevad, suvi ja sügis. Saabus talv. Luther oli endiselt paos. Aleksander ja tema 

pooldajad juubeldasid, kuna evangeeliumi valgus näis tasapisi sumbuvat. Tegelikult aga 

täitis reformaator oma lampi tee varaaidast, et selle valgus siis veel heledamalt särama 

lööks. {SV 122.1} 

Turvalises Wartburgi lossis tundis Luther mõnda aega rõõmu võitluse palavusest ja 

möllust eemal olemisest, kuid vaikus ja rahu ei veedelnud teda kuigi kaua. Tegevusrohke 

elu ja karmide konfliktidega harjunud mehena oli raske taluda jõudeolekut. Nendel 

üksildastel päevadel mõtiskles ta sageli koguduse olukorra üle ja hüüatas meeleheites: „Oh, 

häda! Sellel Jumala viha päeval ei ole ühtegi, kes seisaks Issanda ees ja päästaks Iisraeli!“ 

(samas, 9. kd., ptk. 2). Ta mõtles võitlusest tagasi tõmbumisele ja süüdistas ennast 

enesehellitrmises ja arguses. Samal ajal töötas ta iga päev rohkem kui üks inimene üldse 

näis suutvat. Reformaatori sulg ei seisnud kunagi jõude. Vaenlased, kes rõõmustasid Lutheri 

vaiki jäämise üle, sattusid tema vaibumatu tegevuse käegakatsutavatest tõenditest 

segadusse. {SV 122.2} 

Lutheri sulest tulnud värsked traktaadid levisid kogu Saksamaal. Pagulasaeg oli ülimalt 

tähtsa ettevõtmise aeg. Reformaator tõlkis Uue Testamendi kaasaegsesse saksa keelde. Oma 

mägedevaheliselt Patmoselt, kus ta viibis ligi aasta, jätkas Luther evangeeliumi kuulutamist 

ning pattude ja eksituste noomimist. Tundus, et Jumal eemaldas oma sulase avalikust elust 

mitte niivõrd selleks, et kaitsta teda vaenlaste viha eest, vaid et anda talle teatud ajaks rahu 

nii tähtsa töö teostamiseks, mis pidi viima veel hinnalisemate tulemusteni. Mägipelgupaiga 

üksinduses oli Luther eemal maisetest tugedest ja inimeste ülistusest. Nii kaitsti teda uhkuse 

ja eneseusalduse eest, mis eduga sageli kaasneb. Kannatlikkuse ja allaheitlikkuse läbi 

valmistati teda uue kindlusega käima neis peadpööritavates kõrgustes, kuhu ta nii äkki oli 

tõusnud. {SV 122.3} 

Inimesed, kes tunnevad rõõmu vabaduse üle, mille tõde neile toob, kalduvad sageli 

ülistama isikuid, keda Jumal on tarvitanud eksituse ja ebausu ahelate murdmiseks. Saatan 

püüab suunata inimeste mõtted ja kiindumused Jumalalt inimestele. Ta ajendab neid 

austama tööriistu ja unustama kätt, mis kõike suunab. Liiga sageli kaotavad vaimulikud 

juhid, keda selliselt kiidetakse ja austatakse, silmist tõsiasja, et nad sõltuvad Jumalast ning 

hakkavad usaldama iseennast. Sellele järgneb püüd hakata kontrollima nende meeli ja 

98

südametunnistust, kes Jumala Sõnale toetamise asemel jäävad lootma oma juhtidele. 

Usupuhastuslik töö takerdub alati siis, kui selle edasi viijad sellisesse meelsusesse langevad. 

Jumal tahtis refermatsiooni sellest ohust hoida. Ta soovis, et uuendustööd mõistetaks 

Jumala, mitte inimeste tööna. Rahva silmad olid pööratud Lutherile kui tõe seletajale. Ta 

eemaldati, et kõigi silmad suunduksid tõe igavesele Allikale. {SV 122.4} 

99

Peatükk 9—Uusupuhastaja Sveitsist 

Inimeste valiku puhul, keda Jumal kutsus kogudust reformeerima, ja nende valiku puhul, 

kes kogudusele omal ajal aluse olid pannud, ilmnes üks põhisuund: taevane Õpetaja ei 

valinud nende ülesannete täitmiseks maailma suurmehi, tähtsaid ja rikkaid isikuid, kes olid 

rahva juhtidena harjunud kiituse ja austusega. Ta ei saanud neid valida sellepärast et need 

mehed olid uhked ja oma üleolekus niivõrd ennastusaldavad, et neid polnud võimalik 

kujundada ligimeste suhtes kaastundlikeks Naatsareti Mehe kaastöölisteks. Harimatutele, 

raske tööga harjunud Galilea kaluritele esitati kutse: „Tulge minu järele ja ma teen teid 

inimeste püüdjaiks!“ (Matt. 4,19). Need järelkäijad olid alandlikud ja õppustvõtvad. Mida 

vähem olid inimesi mõjutanud omaaegsed vale-õpetused, seda edukamalt sai Kristus neid 

õpetada ja teiste teenimiseks kasutada. Sama seaduspärasus kehtis ka reformatsiooni päevil. 

Juhtivad usupuhastajad olid madala päritoluga mehed, vabad uhkusest oma suguvõsa ja 

silmapaistvate saavutuste üle, suhteliselt vabamad ka preestrite poliitika mõjust. Jumala 

plaanis on silmapaistmatute vahendite kaudu teostada suuri asju, et au ei antaks inimestele, 

vaid Temale, kes töötab nende läbi, kes tahavad ja tegutsevad Tema hea meele järele. {SV 

123.1} 

Mõned lühikesed nädalad pärast seda, kui ühes Saksamaa kaevuri majakeses oli sündinud 

Martin Luther, sündis väikeses majas Alpide nõlval Ulrich Zwingli. Zwinglit ümbritsev 

keskkond, tema lapsepõlv ja kasvatus olid sobivaks ettevalmistuseks elutööle. Kodukandi 

looduse ilu ja hämmastav ülevus istutasid Zwingli hinge juba varakult tunnetuse Jumala 

suurusest, väest ja majesteetlikkusest. Jutustused kodumäestikes sooritataud vapratest 

tegudest leidsid kõlapinda poisi südames. Jumalakartliku vanaema käest kuulis Zwingli neid 

väheseid väärtuslikke Piiblilugusid, mida usklik naine oli kiriku legendide ja pärimuste seast 

omandanud. Sügava huviga kuulas poiss lugusid usuisade ja prohvetite suurtest tegudest, 

karjastest Palestiina küngastel, kellele inglid jutustasid Petlemma lapsukesest, ja Kolgata 

Mehest. Nii nagu Hans Luther, nii soovis ka Zwingli isa, et tema poeg saaks hea hariduse, ja 

seetõttu lahkus poiss varakult kodusest orust. Ulrichi mõistus arenes kiiresti ja peagi tekkis 

mure, kust leida talle sobivaid õpetajaid. Kolmeteistkümne-aastasena suundus Zwingli 

Berni, kus asus tollal Šveitsi kõige silmapaistvam kool. Seal kerkis esile aga hädaoht, mis 

ähvardas hävitada nooruki paljutõotava tuleviku. Kerjusmungad püüdsid andekat poissi igati 

kloostrisse meelitada. Dominikaani ja frantsiskaani ordude mungad võistlesid omavahel 

rahva poolehoiu pärast. Seda püüti saavutada kirikute hiilguse, tseremooniate toreduse, 

kuulsate reliikviate ning imet-tegevate kujude kütkestavuse abil. Berni dominikaanlased 

mõistsid, et andeka nooruki ordusse võitmine tooks neile suuresti kasu ja au. Zwingli 

noorus, tema loomupärane kõneosavus ja kirjutamisand ning eriline talendikus muusika ja 

poeesia alal oleksid meelitanud rahvast jumalateenistustele enam kui ükskõik millised 

kaunistused kirikus. Loomulikult oleksid suurenenud tunduvalt ordu sissetulekud. Pettuse ja 

meelitustega püüdsid mungad Zwinglit kloostrisse ahvatleda. Luther oli ülikoolis õppimise 

100

ajal peitnud end klaastri kongi, kus ta oleks maailmale kaduma läinud, kui Jumala 

ettenägevus ei oleks teda sealt vabastanud. Zwinglit ei lubatud sattuda samasse ohtu. 

Jumalik juhtivus korraldas asjad nii, et Ulrich isa sai kerjusmunkade kavatsusest teada. 

Soovimata näha poega tulevikus munga mõttetut jõudeelu elamast, käskis ta pojal 

viivitamatult koju tagasi pöörduda. {SV 123.2} 

Noormees kuulas sõna, kuid ei olnud oma koduorus kuigi kaua rahul. Ta jätkas peagi 

õpinguid ja siirdus selleks Baaselisse. Siin kuulis Zwingli esimest korda evengeeliumi 

Jumala vabast armust. Vanade keelte õpetaja Wittenbach oli kreeka ja heebrea keelt uurides 

jõudnud Pühakirja juurde ja nii jõudsid selle valguseni ka tema õpilased. Wittenbach 

kuulutas, et Piibel sisaldab tõde, mis on varem ja lõpmatult väärtuslikum kui skolastikute ja 

filosoofide teooriad. Igavene tõde, ütles ta, on see, et Kristuse surm on patuse ainus lepitus. 

Zwingli jaoks olid need sõnad esimesteks koidukiirteks. {SV 124.1} 

Varsti kutsuti Zwingli Baaselist ära oma elukohustuste juurde. Tema esimeseks 

tööpõlluks sai piirkond Alpides, ko duoru läheduses. Saanud preestri ordinatsiooni, 

„pühendus Zingli kogu südamega jumaliku tõe uurimisele, kuna ta teadis hästi, nagu ütles 

üks tema kaasusupuhastaja, „kui palju peab teadma see, kelle kätte on usaldatud Kristuse 

kari.“ (Wylie, 8. kd. pkt. 5). Mida rohkem Zwingli Pühakirja uuris, seda selgemini nägi ta 

vastuolu selles esitatud tõdede ja Pooma eksiõpetuste vahel. Ta tunnistas Piiblit kui Jumala 

Sõna ja ainsat eluks piisavat eksimatut juhtnööri. Ta mõistis, et Pühakirja tuleb tõlgendada 

ainult Pühakirjaga ja seepärast ei usaldanud ta Jumala Sõna seletamisel toetuda varem heaks 

kiidetud teooriatele. Ta pidas oma kohuseks selgusele jõuda Sõna otseses ja selges õpetuses. 

Zwingli püüdis kasutada kõiki abinõusid, et Pühakirja tähendust täielikult ja õigesti mõista; 

ta palus Püha Vaimu juhtimist, kes, nagu ta kuulutas, ilmutab tõde igale siirale ja paluvale 

otsijale. {SV 124.2} 

„Pühakiri“, ütles Zwingli, „tuleb Jumala, mitte inimese käest. Seesama Jumal, kes need 

tõed on andnud, selgitab sulle ka sõnade mõtte. Jumala Sõna ei saa eksida. On selge, et Kiri 

seletab ennast ise, ilmutab ennast ise, valgustab hinge lunastuse ja armuga, trööstib teda 

Jumalas, alandab teda nii, et oma mina kaob ja hing klammerdub Jumala külge.“ Need 

sõnad väljendasid Zwingli enda kogemust. Hiljem kirjutas ta selleaegsete läbielude kohta: 

„Kui... ma andusin täielikult Pühakirja uurimisele, äratasid filosoofia ja skolastika minu 

hinges alatisi keerdküsimusi. Lõpuks jõudsin ma tõdemuseni: „Sa pead kõik need mõtted 

kõrvale jätma ja õppima Jumalat tundma ainult Tema ilmutatud Sõnast.“ Ma pa-lusin 

Jumalalt valgust ja Pühakiri hakkas mulle muutuma aina selgemaks.“ (samas, 8. kd. ptk. 

6). {SV 125.1} 

Õpetus, mida Zwingli kuulutas, ei olnud Lutherilt saadud. See oli Kristuse oma õpetus. 

„Kui Luther jutlustab Kristusest,“ ütles Šveitsi usupuhastaja, „teeb ta seda, mida teen 

minagi. Neid, keda tema on Kristuse juurde toonud, on rohkem kui minu poolt juhituid, kuid 

see pole oluline. Mina ei taha kanda kellegi muu kui vaid Kristuse nime, kelle sõdur ma 

101

olen, ja kes üksinda on minu juht. Senimaani pole mina Lutherile ega Luther minule 

kirjutanud ainsatki sõna. Miks? Et näidata, kuivõrd kooskõlas on Jumala Vaim iseendaga, 

kuna me mõlemad õpetame ilma kokkurääkimata Kristuse õpetust nii ühtmoodi.“ 

(D’Aubigne, 8. kd. ptk. 9). {SV 125.2} 

1516. aastal kutsuti Zwingli Einsiedelni kloostrisse jutlustajaks. Seal õppis ta selgemini 

tundma Rooma kõlvatust ning tõusis usupuhastajaks, kelle mõju oli tunda kaugel 

väljaspool kodu-Alpe. Einsiedelni peamiste vaatamisväärsuste seas oli üks neitsi Maarja 

kuju, millele omistati imettegev vägi. Kloostri värava kohal ilutses pealkiri: „Siin saadakse 

pattude täielik andestus.“ (samas, 8. kd. ptk. 5). Aasta ringi vooris palverändajaid neitsi 

Maarja pühamusse. Iga-aastastel kuju pühitsemise suurtel pidustustel kogunesid sinna 

rahvahulgad kõikjalt Sveitsist ning isegi Prantsusmaalt ja Saksamaalt. Zwingli oli selle 

ebausu pärast väga mures ja otsis varmalt võimalust, et kuulutada palveränduritele vabadust 

evangeeliumi läbi. {SV 125.3} 

„Ärge arvake,“ ütles ta, „et Jumal on rohkem selles templis kui mingis teises kohas. 

Ükskõik, kus te olete, on Jumal teie juures ja kuuleb teid. Kas asjatud tseremooniad, pikad 

palverännakud, annetused, pühakujud, neitsi Maarja või pühakute appihüüdmine võivad 

kindlustada meile Jumala armu? ... Mis aitab sõnade hulk meie palvetes? Mis kasu on 

läikivsiledast mungamütsist, paljakspügatud peast, pikast lehvivast talaarist või kullaga 

tikitud tuhvleist? Jumal vaatab südamesse — ja meie süda on Temast kaugel.“ „Kristus,“ 

kuulutas ta, „kes suri ristil, on ohver, kes maksis usklike patuvõlad igaveseks.“ (samas, 8. 

kd. ptk. 5). {SV 126.1} 

Paljudele kuulajatele ei olnud need õpetused meeltmööda. Neile valmistas kibedat 

pettumust jutt, et nende vaevarikas rännak olevat tehtud asjatult. Nad ei suutnud mõista seda 

pattude andestust, mida neile Kristuse armu kaudu vabalt pakuti. Nad olid rahul senise 

taevateega, mille Rooma oli nende jaoks välja mõeldud. Paljud ei tahtnudki midagi paremat 

otsima hakata. Kergem oli usaldada oma päästmine preestrite ja paavsti kätte, kui et näha 

vaeva südame puhtusega. {SV 126.2} 

Teised aga võtsid teate Kristuse armu läbi saadavast lunastusest rõõmuga vastu. Rooma 

poolt ettekirjutatud kombed ei olnud neile andnud hingerahu ja nüüd võtsid nad usus vastu 

Päästja vere kui õige lepitusvahendi. Sellised inimesed pöördusid tagasi koju väärtusliku 

valguse jagajatena. Nii kandus tõde külast külla, linnast linna ja palverändurite arv neitsi 

Maarja altari juures kahanes. Muidugi mõista vähenesid ka annetused ja ühtlasi Zwingli 

palk, mida maksti nendest sissetulekutest. Usupuhastaja ei kurvastanud selle üle, ta tundis 

hoopiski rõõmu, et fanatismi ja ebausu vägi hakkas hääbuma. {SV 126.3} 

Kiriku juhid olid hästi teadlikud Zwingli tegevusest, kuid nad ei astunud kohe vahele, 

vaid lootsid teda meelitustega tagasi võita. Samal ajal sai tõde rahva südames juurduda. {SV 

126.4} 

102

Töö Einsiedelnis valmistas Zwingli ette tegevuseks avaramal tööpõllul, kuhu ta peagi 

pidi asuma. Kolme aasta pärast kutsuti ta Zürichi toomkirikusse kõnelejaks. Zürich oli tol 

ajal Šveitsi konföderatsiooni tähtsaim ja mõjukaim linn. Vaimulikud, kelle kutsel Zwingli 

Zürichisse tuli, ei olnud uuendusmeelsed mehed ja seetõttu asuti uustulnukale kohe õpetust 

jagama. {SV 127.1} 

„Kasuta kõiki võimalusi vaimulike tulude suurendamiseks,“ õpetasid nad, „ja ära jäta 

midagi kahe silma vahele. Nii kantslist kui ka pihitoolist manitse kõiki ustavalt maksma 

kümniseid ja makse ning annetuste kaudu näitama armastust kiriku vastu. Püüa hoolikalt 

suurendada sissetulekuid ka haigete, missade ja iga vaimuliku talituse pealt.“ „Ka 

sakramentide toimetamine, jutluse pidamine ja karja hooldamine kuuluvad kabelipreestri 

kohustuste hulka“, lisasid nad, „kuid nende jaoks võid sa kasutada asetäitjat, eriti just 

jutluste puhul. Sina ise jaga sakramente ainult silmapaistvatele isikutele ja ainult siis, kui 

nad sind kutsuvad. Isikute vahel tuleb kind-lasti vahet teha.“ (samas, 8 kd. ptk. 6). {SV 

127.2} 

Zwingli kuulas vaikselt need manitsused ära ja tänanud au eest olla valitud sellele 

tähtsale kohale, asus ta selgitama suunda, mida tema oli omaks võtnud. „Kristuse elu on 

olnud liiga kaua inimeste eest varjul,“ ütles ta. „Ma tahan jutlustes läbi võtta kogu Matteuse 

evangeeliumi, peatükk peatükilt ... ammutada materjali ainult Pühakirja sõnust hoolika 

kirjakohtade võrdlemise ja palava palve läbi. Ma pühendan oma teenistuse Jumala ja Tema 

ainsa Poja ülistamisele, hingede tõelisele päästmisele ja nende õpetamisele õiges usus.“ 

(samas, 8. kd. ptk. 6). Kuigi mõned vaimulikud ei kiitnud seda plaani heaks ja püüdsid teda 

sellest loobuda veenda, jäi Zwingli kindlaks. Ta seletas, et tema eesmärgiks polnud tuua 

sisse ühtegi uut suunda, vaid seda vana, mida kogudus oli rakendanud puhtal kristlikul 

ajastul. {SV 127.3} 

Juba oli tärganud huvi tõe vastu, mida Zwingli õpetas ja rahvas voolas hulganisti tema 

jutlusi kuulama. Paljud, kes polnud enam kaua aega jumalateenistustest osa võtnud, tulid 

tema kirikusse. Zwingli alustas oma teenistust evangeeliumi lugemise ja Kristuse elu mingi 

sündmuse selgitamisega. Ta rääkis Tema elust, imetegudest, õpetustest ja surmast. Nii 

Einniedelnis kui Zürichis esitas Zwingli Jumala Sõna usu ainsa eksimatu autoriteedina ja 

Krstuse surma ainsa täieliku ohvrina. „Ma soovin teid juhtida Kristuse, päästmise ainsa 

allika juurde,“ kuulutas ta. (samas, 8 kd. ptk. 6). Jutlustajat kogunes kuulama rahvast 

kõikidest klassidest: riigimehi, õpetlasi, käsitöölisi ja talupoegi. Sügava huviga jälgisid nad 

tema sõnu. Ta ei kuulutanud mitte ainult vabalt saadavat armu, vaid noomis kartmatult ka 

kaasaja pahesid ja kõlvatust. Paljud väljusid toomkirikust Jumalat kiites. „See mees on tõe 

jutlustaja. Ta on meie Mooses, kes juhib meid välja Egiptuse pimedusest,“ ütlesid nad. 

(samas, 8. kd. ptk. 6). {SV 127.4} 

Kuigi alguses tunnistati Zwingli tööd suure vaimustusega, tõusis aja jooksul vastupanu. 

Mungad hakkasid tema tööd takistama ja tema õpetusi hukka mõistma. Paljud ründasid teda 

103

mõnituste ja irvitavate märkustega; teised võtsid abiks ülbuse ja ähvardused. Zwingli talus 

süüdistusi kannatlikult „Kui me soovime õelaid Jeesusele Kristusele võita, peame silmad 

sulgema paljudele asjadele,“ lausus ta. (samas, 8. kd. ptk. 6). {SV 128.1} 

Umbes sel ajal ilmus uus võimalus reformatsiooni edasi viia. Üks reformeeritud usu 

pooldaja Baselis saatis Zürichisse Luziani-nimelise mehe mõnede Lutheri kirjutistega, et 

nende raamatute levitamise kaudu valgust suuresti edasi kanda. Ta kirjutas Zwinglile: 

„Vaata järele, kas Luzianil on küllalt tarmu ja osavust; kui on, siis las ta viib Lutheri 

kirjatööd, eriti tema Meie Isa palve seletuse, mis on kirjutatud lihtrahva jaoks, linnast linna, 

külast külla ja majast majja. Mida rohkem neid tuntakse, seda rohkem neid ostetakse.“ 

(samas, kd. 8, ptk. 6). {SV 128.2} 

On seaduspärane, et siis, kui Jumal valmistub teadmatuse ja ebausu ahelaid purustama, 

asub Saatan omakorda väga võimsalt tegutsema. Ta püüab mähkida inimesi pimedusse ja 

köita neid veel kõvemini. Sel ajal kui kristlikes maades tõusid mehed, et kuulutada 

inimestele andeksandmist ja õigekssaamist Kristuse vere läbi, jätkas Rooma uue energiaga 

kõikjal oma turgude avamist; patukahetsuskirjade müütamist. {SV 128.3} 

Igal patul oli oma hind. Inimestel lubati julgesti pattu teha, kuna see täitis tublisti ka 

kirikukassat. Nii arenesid paraleelselt kaks liikumist: üks pakkus andestust raha eest, teine 

— Kristuse läbi. Rooma lubas pattu teha ja lõikas selle pealt kasu, usupuhastajad mõistsid 

patu hukka ja suunasid inimesi Kristuse kui Lepitaja ja Päästja juurde. {SV 128.4} 

Saksamaal oli indulgentside müük usaldatud dominikaani kerjusmunkade hooleks, keda 

juhtis kurikuulus Tetzel. Šveitsis anti see kauplemine frantsiskaanlaste kätte, ühe Itaalia 

munga Samsoni juhtimise alla. Samson oli kirikule osutanud suure teene sellega, et ta oli 

kogunud Saksamaalt ja Sveitsist tohutuid summasid paavsti kassa täiteks. Nüüd tuli Samson 

uuesti Šveitsi ja meelitas ligi suuri rahvahulki, et röövida vaestelt talupoegadelt nende kasin 

töötasu ja pressida jõukatelt välja rikkalikke ande. Kuigi reformatsioon ei suutnud sellisele 

kaubitsemisele veel piiri panna, oli selle mõju äritsemist siiski vähendada. Zwingli oli veel 

Einsiedelnis, kui Samson jõudis oma kaubaga naabruses asuvasse linna. Niipea, kui 

usupuhastaja „kaupmehe“ tegevusest teada sai, võttis ta ette teekonna sinna. Isiklikult nad ei 

kohtunud, kuid Zwingli mõju oli munga häbematuste paljastamisel nii suur, et Samson oli 

sunnitud sellest piirkonnast lahkuma. {SV 128.5} 

Ka Zürichis jutlustas Zwingli agaralt indulgentside vastu ja siis kui Samson hiljem sellele 

linnale lähenes, saadeti talle vastu raekäskjalg palvega linna mitte tulla. Lõpuks pääses 

Samson kavalusega siiski Zürichisse, kuid ta sunniti lahkuma ilma, et oleks saanud seal 

ainsatki indulgentsi müüa. Varsti pärast seda lahkus Samson hoopiski Sveitsist. {SV 129.1} 

Suurt hoogu andis reformatsioonile katku ehk „musta surma“ puhkemine, mis möllas 

Šveitsis 1519. aastal. Inimesed, kes seisid silmitsi surmaga, tunnetasid hiljuti ostetud 

indulgentside väärtusetust ning soovisid oma usule kindlamat alust. Zürichis jäi ka Zwingli 

104

sellesse tõppe. Raske seisund kõneles sõpradele paranemislootuste kadumisest ja levisid 

juba kuuldused, et ta on surnud. Zwingli enda julgus jäi sel raskel tunnil kindlaks. Usus 

vaatas ta Kolgata ristile ja lootis pattude täielikule andestusele. Tasapisi hakkas ta paranema. 

Otsekui surma väravate juurest tagasi pöördununa asus ta rahva suureks rõõmuks uuesti 

jutlusi pidama. Evangeelium kõlas tema suust nüüd hoopis innukamalt ja ebatavalisema 

väega kui varem Kuna kuulajatel endil olid hooldada ka haiged ja surijad, oskasid nad nüüd 

hinnata rohkem kui heal ajal evangeeliumi väärtust. {SV 129.2} 

Zwinglile olid haiguseaegsed kogemused andnud selgema arusaamise igavestest 

tõdedest. Veel sügavamalt oli ta oma elus kogenud evangeeliumi südantuuendavat väge. 

Pattu-langemine ja lepitusplaan olid teemad, millest ta alatasa kõneles. „Aadamas,“ ütles 

Zwingli, „oleme me kõik surnud ja oma rikutuses hukkamõistu ära teeninud“ (Wylie, 8. 

kd. ptk. 9). „Kristus on toonud meile igavese lunastuse. ... Tema kannatus on... igavene 

ohver, mille parandav mõju on kestev; see rahuldab jumalikku õiglust kõigi heaks, kes 

rajavad sellele oma lootuse kindlas ja kõikumatus usus.“ Siiski õpetas Zwingli selgesti, et 

inimesi ei vabasta Kristuse arm mitte selleks, et nad jääksid patusse. „Seal, kus iganes 

usutakse Jumalasse, viibib Jumal; ja kus elab Jumal, seal eksis-teerib agarus, mis õhutab 

inimesi headele tegudele.“ (D’Aubigne, 8. kd. ptk.. 9). {SV 129.3} 

Huvi Zwingli jutluse vastu oli nii suur, et toomkirik oli alati tulvil täis. Vähehaaval, nii, 

kuidas nad seda vastu võtta suutsid, avas Zwingli oma kuulajatele tõe. Ta ei esitanud kohe 

alguses neid punkte, mis oleksid inimesi kohustanud ja eelarvamusi tekitanud. Zwingli 

eesmärgiks oli võita nende südamed Kristuse õpetusele, neid Tema armastuse läbi 

pehmendada ja hoida nende silmade ees Tema eeskuju. Siis, kui nad võtsid vastu 

evangeeliumi põhimõtted, kadusid nende ebausklikud vaated ja kombed iseenesest. {SV 

130.1} 

Samm-sammult liikus usupuhastaja Zürichis edasi. Vaenlased sattusid ärevusse ja 

hakkasid osutama aktiivset vastupanu. Aasta tagasi oli Wittenbergi munk paavstile ja 

keisrile Wormsis öelnud „ei“ ja nüüd näis sama korduvat Zürichis. Zwinglit rünnati 

korduvalt. Paavstlikes kantonites toimusid aeg-ajalt ikka veel evangeeliumile ustavate 

hukkamised tuleriidal. Ketserluse õpetaja tuli samuti vaikima panna. Selle mõttega saatis 

Konstanzi piiskop kolm delegaati Zürichi linnanõukogusse süüdistusega, et Zwingli õpetab 

rahvast kiriku käskudest üle astuma ja ohustab nõnda ühiskonna rahu ja korda. Rõhutati: kui 

kiriku autoriteeti ei arvestata, järgneb sellele üldine anarhia. Zwingli vastas, et ta on neli 

aastat õpetanud Zürichis evangeeliumi ja see linn „on olnud konföderatsiooni kõige vaiksem 

ja rahulikum linn.“ „Võib-olla on kristlus hoopiski üldise julgeoleku parimaks kaitse 

abinõuks?“ küsis ta. (Wylie, 8. kd. ptk. 11). {SV 130.2} 

Saadikud manitsesid nõukogu liikmeid klammerduma kiriku külge, millest väljaspool 

olevat ainult hukatus. Zwingli vastas: „Ärgu see süüdistus teid liigutagu. Koguduse aluseks 

on seesama Kalju, seesama Kristus, kes andis Peetrusele tema nime, kui Peetrus oma usku 

105

Temasse tunnistas. Kõigi rahvaste hulgast saavad õndsaks need, kes iganes usuvad kogu 

südamest Jeesusesse Kristusesse. Meie, Kristuse sulaste kohustuseks on austada ja järgida 

evangeeliumi.“ (D’Au bigne, Londoni väljaanne, 8. kd. ptk. 9). Selle konverentsi tagajärjel 

võttis üks piiskopi saadikutest reformeeritud usu vastu. {SV 130.3} 

Nõukogu keeldus astumast samme Zwingli vastu ja Rooma valmistus uueks rünnakuks. 

Kui usupuhastajale teatati vaenlaste salasepitsustest, ütles ta: „Las nad tulevad; ma kardan 

neid sama vähe kui rannakalju selle jalamil mürisevaid laineid.“ (Wylie, 8. kd. ptk. 11). 

Vastaste jõupingutused edendasid tegelikult seda tööd, mida nad püüdsid hävitada. Tõde 

levis aina edasi. Tõe pooldajaile Saksamaal, keda heidutas Lutheri kadumine, andis uut 

julgust evengeeliumi edu Šveitsis. {SV 131.1} 

Sedamööda kuidas reformatsioon Zürichis juurdus, avaldusid selle viljad pahede 

vähenemise ja distsipliini süvenemise näol. „Meie linnas on rahu eluase,“ kirjutas Zwingli, 

„pole riidu, silmakirjatsemist, kadedust ega tülisid. Kust veel võib tulla selline kooskõla kui 

mitte Issandalt ja õpetusest, mis tagab rahu ja jumalakartuse!“ (samas, 8. kd. ptk. 15). {SV 

131.2} 

Reformatsiooni võidud õhutasid paavstlasi veelgi energilisemale vastutööle. Nähes, kui 

vähe oli saavutatud tagakiusamisega Lutheri töö mahasurumisel Saksamaal, otsustasid nad 

reformatsiooni vastu võidelda oma relvadega. Otsustati korraldada avalik vaidlus Zwingliga. 

Kuna initsiatiiv tuli paavstlaste poolt, valisid nemad endale soodsa võistluspaiga ja sobivad 

vahekohtunikud, et tagada kindel võit. Püüdes Zwinglit korrakski oma võimusesse saada, 

hoolitsesid nad igati selle eest, et ta nende peost ei pääseks. Kui juht õnnestuks vaikima 

panna, puruneks kiiresti kogu liikumine. See eesmärk jäi loomulikult suure saladuskatte 

alla. {SV 131.3} 

Vaidluse kohaks määrati Baden, kuid Zwingli ei sõitnud sinna. Zürichi linnanõukogu 

pidas paavstlaste kavatsusi kahtlasteks. Hoiatusena mõjusid ka tuleriidad paavstlikes 

kantonites, mis süüdati evangeeliumi tunnistajate pärast ning seetõttu ei lubanud nad oma 

hingekarjasel elu ohtu seada. Zürichis oli Zwingli valmis kohtuma kõigi Rooma 

esindajatega, kuid minna Badenisse, kus oli just valatud tõe eest seisvate märtrite verd, 

tähendas minna kindlasse surma. Reformeeritud usku valiti esindama Ökolampadius ja 

Haller. Rooma eestvõitlejaks oli kuulus dr. Eck, keda toetas hulk õpetatud doktoreid ja 

prelaate. {SV 131.4} 

Kuigi Zwignli ise ei viibinud sellel dispuudil, oli tema mõju tuntav. Kõik sekretärid valiti 

paavstlaste poolt ja teistel keelati surmanuhtluse ähvardusel märkmeid teha. Sellest 

hoolimata sai Zwingli iga päev usaldusväärse aruande Badenis räägitu kohta. Üks 

üliõpilane, kes osales väitlustel, kirjutas igal õhtul ülevaate päeval esitatust. Teised kaks 

üliõpilast toimetasid selle aruande ja Ökolampadiuse kirja igal õhtul Zwingli kätte Zürichis. 

Reformaator vastas, andis nõu ja soovitusi. Ta kirjutas vastused öösel, ja varahommikul 

pöördusid üliõpilased Zwingli nõuannetega Badenisse. Et vältida linnaväravas valvurite 

106

kahtlustusi, kandsid noormehed pea peal korve kodulindudega ning pääsesid niiviisi takistamatult 

läbi. {SV 131.5} 

Selliselt võitles Zwingli oma kavalate vastastega. „Ta tegi oma mõtiskluste, unetute ööde 

ja Badenisse saadetud nõuannetega rohkem tööd, kui siis, kui ta oleks sellest vaidlusest 

isiklikult osa võtnud,“ ütles Myconius. (D’Aubigne. 11. kd. ptk. 13). {SV 132.1} 

Oodatava võidurõõmu pärast õhevil paavstlased olid Badenisse tulnud pidurõivais. Nad 

sõid luksuslikult, nende laudu katsid kõige kallimad hõrgutised ja ülihead veinid. Oma 

vaimulike kohustuste koormat kergendasid nad lõbutsemise ja pidutsemisega. Silmatorkava 

kontrasti lõi reformaatorite lihtne välimus, keda rahvas pidas peaaegu et kerjusteks. Oma 

lihtsa toidulaua taga ei viitnud nad pikalt aega. Ökolampadiuse majaperemees, kes kostilisel 

vargsi silma peal hoidis, leidis, et noormees alati kas uuris või palvetas. Suure imestusega 

pidi majaperemees nentima, et ketser oli vähemalt „väga vaga“. {SV 132.2} 

Koosolekul „tõusis Eck kõrgilt kunstipäraste kaunistustega kantslisse, kuna alandlik 

Ökolampadius, kodukootud rõivais nagu ta oli, pidi istuma oma vastase ette jämedalt 

tahutud järile.“ (samas, kd. 11, ptk. 13). Ecki iseloomustas mürisevalt vali hääl ja 

silmatorkav enesekindlus. Tema innukust ergutas lootus saada usu kaitmise eest vääriline 

rahaline tasu ja kuulsus. Kui argumentidest puudu tuli, võttis ta tarvitusele solvangud ja 

isegi sõimu. {SV 132.3} 

Tagasihoidlik ja ennast mitteusaldav Ökolampadius oli alguses võitlusest kõrvale 

hoidunud, kuid nüüd ütles ta pühalikult: „Ma ei tunnista ühtegi teist mõõdupuud peale 

Jumala Sõna.“ (samas, kd. 11, ptk. 13). Kuigi käitumise poolest õrn ja viisakas, osutus ta 

võimekaks ja kohkumatuks. Sellal, kui paavstlased toetusid harjumuslikult kiriku tavadele, 

toetus reformaator ustavalt Pühakirjale. „Tavad,“ ütles ta, „ei oma meil Šveitsis mingit 

jõudu, kui need ei ole kooskõlas konstitutsiooniga. Usuasjus on meie konstitutsiooniks 

Piibel.“ (samas, 11. kd. ptk. 13). {SV 132.4} 

Kontrast kahe vastasleeri vahel ei jäänud mõjuta. Reformaatori rahulik selge arutlus, 

esitatuna väga delikaatselt ja tagasihoidlikult, mõjutas sügavalt paljusid inimesi, kelles Ecki 

hooplevad ja segased väited vastumeelsust tekitasid. {SV 133.1} 

Vaidlus kestis kaheksateist päeva. Selle lõpul kõnelesid paavstlased suure 

eneseusaldusega võidust. Kuna enamus saadikuist oli Rooma poolt, kuulutas Riigipäev 

reformaatori võidetuks ja vastased koos oma juhi Zwingliga kirikust välja heidetuks. Siiski 

näitas see koosolek ilmekalt, kellel oli õigus. Avalik esinemine andis protestantlusele hoogu 

ja varsti pärast seda kuulutasid tähtsad linnad Bern ja Basel, et nad pooldavad 

reformatsiooni. {SV 133.2} 

107

Peatükk 10—Reformatsiooni edu Saksamaal 

Lutheri mõistatuslik kadumine erutas kogu Saksamaad. Teda otsiti kõikjalt. Levis kõige 

kohutavamaid kuulujutte ja paljud uskusid, et ta on mõrvatud. Teda nutsid taga nii sõbrad 

kui ka tuhanded teised, kes ei olnud avalikult näidanud oma suhtumist reformatsiooni. 

Paljud tõotasid pühalikult Lutheri surma eest kätte maksta. {SV 133.3} 

Rooma võimukandjad nägid hirmuga, et rahval pahameel kruvis järjest enam üles nende 

vastu. Ehkki nad esialgu oletatava surma üle juubeldasid, soovisid nad varsti, et Luther 

pigemini elaks ja rahustaks rahva viha. Vaenlased polnud ka kõige julgema tegutsemisaja 

jooksul nii rahutud olnud nagu nüüd, mil ta oli kadunud. Neid, kes pimedas vihas olid 

püüdnud julget usupuhastajat hukata, valdas hirm. „Ainus, mis me eneste päästmiseks veel 

teha võime,“ ütles üks, „on süüdata tõrvikud ja otsida Lutherit kogu maailmast ning anda ta 

tagasi rahvale, kes tema järele niiviisi igatseb.“ (D’Aubigne, kd. 9, ptk. 1). Keisri käskkiri 

näis olevat kaotanud igasuguse kehtivuse. Paavsti saadikud värisesid vihast, nähes, et see 

äratas palju vähem tähelepanu, kui Lutheri kadumine. Sõnum, et ta on terve, ehkki vang, 

rahustas rahvast, kuid suurendas vaimustust tema vastu veelgi. Lutheri kirjatöid loeti sel 

perioodil palju suurema innuga kui eales varem. Üha rohkem inimesi liitus kangelasliku 

mehega, kes vastaste arvulisest ülekaalust hoolimata oli kaitsnud Jumala Sõna. 

Reformatsioon kogus jõudu. Seeme, mida Luther oli külvanud, tärkas kõikjal. Tema äraolek 

teostas töö, mida tema kohalolek ei oleks suutnud korda saata. Nüüd, kui suur juht oli 

kõrvaldatud, tundsid ka teised töölised vastutust. Uue usu ja tõsidusega tungisid nad edasi ja 

tegid kõik, mis nende võimuses, et nii suursuguselt alanud töö ei takerduks. {SV 133.4} 

Kuid Saatan ei seisnud tegevusetult. Nagu iga teise usupuhastusliikumise puhul, nii 

püüdis ta nüüdki rahvast valeärkamise esile kutsumise kaudu petta ja rikkuda. Kristliku 

koguduse esimesel aastasajal oli tõusnud üles mehi, kes nimetasid end Kristuseks. 16. 

sajandil ilmusid samasugused valeprohvetid. {SV 134.1} 

Mõned mehed, kellele usuline elevus sügavat mõju avaldas, kujutasid ette, et nad on 

taevast saanud erilisi ilmutusi ja väitsid, et Jumal on volitanud neid reformatsiooni lõpule 

viima, kuna Lutheri tegevus olevat olnud vaid väikeseks alguseks. Tegelikult kiskusid nad 

usupuhastaja poolt teostatud töö maha. Nad hülgasid reformatsiooni põhialuse — Jumala 

Sõna kui usu ja elu ainsa juhtnööri ning seadsid selle eksimatu juhise asemele oma tunnete 

ja muljete muutliku mõõdupuu. Põlanud niiviisi ära eksituste ja pettuste ainsa 

paljastamisvahendi, avasid nad Saatanale tee inimmeelte üle oma tahtmist mööda 

valitseda. {SV 134.2} 

Uks selline „prohvet“ väitis, et teda olevat juhendanud ingel Gabriel. Temaga ühines 

üliõpilane, kes jättis õpingud sinnapaika ja teatas, et ta on saanud Jumalalt tarkuse Piib-lit 

seletada. Nendega liitusid teised, kes oma loomult kaldusid fanatismi. Selliste fanaatikute 

108

tegevus tekitas elevust. Lutheri jutlused olid äratanud rahvas vajaduse reformatsiooni järele 

ja nüüd sattusid mõned tõeliselt ausad hinged uute „pohvetite“ väidete läbi eksiteele. {SV 

134.3} 

Selle liikumise juhid suundusid Wittenbergi, et sundida oma vaateid peale Melanchtonile 

ja tema kaastöölistele. „Me oleme lähedases läbikäimises Issandaga ja me teame, mis on 

tulemas. Ühesõnaga — me oleme apostlid ja prohvetid ning toetume Lutherile.“ (samas, b. 

9, ptk. 7). {SV 134.4} 

Usupuhastajad olid hämmastunud ja nõutud. Sellist asja polnud nad veel kohanud ja nad 

ei teadnud, kuidas toimida. „Nendel inimestel on tõepoolest erakordne vaim,“ tunnistas 

Melanchton, „kuid milline?“ ... Ühelt poolt — hoidugem kustutamast Jumala Vaimu ja 

teiselt poolt — ärgem laskem end Saatana vaimul eksiteele viia.“ (samas, b. 9, ptk. 7). {SV 

134.5} 

Uue õpetuse vili ilmnes peagi. Rahvas jättis Piibli hooletusse või heitis selle hoopis 

kõrvale. Ülikoolides ei teatud enam, mida teha. Kõikidele kitsendustele käega lüües 

katkestasid üliõpilased oma õpingud ja lahkusid koolist. Mehed, kes arvasid, et nad 

suudavad usupuhastust elavdada ja juhtida, viisid selle hävingu äärele. Roomameelsed said 

julguse tagasi ja hüüdsid võidurõõmsalt: „Veel üks pingutus ja kõik on jälle meie oma!“ 

(samas, b. 9, patk. 7). {SV 135.1} 

Kui Luther Wartburgis kuulis, mis toimus, ütles ta sügava murega: „Ma olen kartusega 

oodanud Saatana sellist lööki.“ (samas, b. 9, ptk. 7). Ta mõistis silmakirjalike „prohvetite“ 

tõelist iseloomu ja nägi tõde ähvardavat ohtu. Paavsti ja keisri vastuseis polnud suutnud 

tekitada temas sellist nõutust ja ahastust, nagu see uus liikumine. Usupuhastuse halvimad 

vastased olid esile kerkinud nende hulgast, kes end reformatsiooni sõpradeks olid 

tunnistanud. Just neid tõdesid, mis temale nii suurt rõõmu ja lohutust olid pakkunud, 

kasutati nüüd mässu ja segaduse tekitamiseks. {SV 135.2} 

Jumala Vaim oli viinud Lutherit usupuhastustöös edasi ning juhtinud teda veel 

kaugemale kui mees ise oli kavatsenud minna. Luther ei olnud hoopiski mõtelnud esitada 

selliseid väljakutseid ega teostada nii põhjalikke muudatusi. Ta oli olnud tööriistaks 

Kõigekõrgema käes, ja ometi värises ta sageli oma töö tagajärgede pärast. „Kui ma teaksin, 

et minu õpetus ühe inimese, ühe ainsa inimese, ükskõik, kui madala ja tähtsusetu, 

halvemaks muudab,“ oli Luther kunagi öelnud, „mida ta küll teha ei saa, sest see on Jumala 

evangeelium, siis tahaksin ma kümme korda parema meelega surra, kui et niiviisi jätkata.“ 

(samas, b. 9, ptk. 7). {SV 135.3} 

Ja nüüd oli usupuhastuse keskus Wittenberg äkki üle ujutatud fanatismi ja korratusega. 

Lutheri õpetused ei olnud sellist kohutavat kaost esile kutsunud, kuid reformatsiooni 

vaenlased kogu Saksamaal ajasid selle ikkagi tema süüks. Oma hingekibeduses küsis Luther 

sageli endalt: „Kas selliselt lõpeb kogu Reformatsioon?“ (samas, b. 9, ptk. 7). Võidelnud 

109

jälle Jumalaga palves, sai ta süda rahu. „See töö ei ole minu, vaid Sinu,“ ütles ta. „Sina ei 

luba ebausul ja fanatismil seda rikkuda.“ Mõte jääda veel kauemaks võitlusest kõrvale, 

muutus talumatuks. Luther otsustas Wittenbergi tagasi pöörduda. {SV 135.4} 

Viivitamatult asus ta ohtlikule teekonnale. Lindpriiks tun nistatuna oli vaenlastel vabadus 

võtta talt elu, sõpradel aga keelatud teda aidata ja kaitsta. Riigivalitsus oli lubanud tema 

pooldajate suhtes tarvitusele võtta kõige rangemad abinõud. Nüüd oli aga evangeeliumitöö 

hädaohus ja Issanda nimel astus Luther kartmatult võitlusse tõe eest. {SV 136.1} 

Kirjas kuurvürstile, milles ta teatas oma kavatsusest lahkuda Wartburgist, ütles ta: 

„Võtke teatavaks, Teie Kõrgeausus, et ma lähen Wittenbergi palju kõrgema kaitse all, kui 

suudavad pakkuda vürstid. Ma isegi ei palu teie kõrguse kaitset, vaid kaitseksin pigem ise 

teid. Kui ma teaksin, et teie, vürstlik kõrgus, sooviksite ja kavatseksite mind kaitsta, siis ei 

tahakski ma minna Wittenbergi. Mõõk ei saa ega tohi selles asjas kaasa aidata. Jumal üksi 

peab praegusel juhul tegutsema ilma inimese abi ja kaastööta. Sellepärast saab kõige enam 

aidata see, kes kõige enam usub.“ (samas, b. 9, ptk. 8). {SV 136.2} 

Ühes teises kirjas, mille ta kirjutas teel Wittenbergi, lisas Luther: „Ma olen valmis teie 

Kõrgeaulise meelepaha ja kogu maailma viha enda peale tõmbama. Wittenbergis on minu 

lembad. Jumal on nad minu hoolde usaldanud. Mul tuleb, kui vajalik, nende pärast ka surra. 

Pealegi kardan ma kohutava mässu puhkemist Saksamaal, mille kaudu Jumal meie rahvast 

karistab.“ (samas, b. 9, ptk. 7). {SV 136.3} 

Suure ettevaatlikkuse ja alandlikkusega, ent samas otsustavalt ja kindlalt alustas Luther 

oma tööd. „Sõnaga,“ ütles ta, „peame võitlema ja hävitama kõik selle, mis vägivallaga on 

ehitatud. Ma ei kavatse rakendada ebausklike ja uskmatute suhtes surveabinõusid. Mitte 

kedagi ei peaks sunnitama. Vabadus on usu olemus.“ (samas, b. 9, ptk. 8). {SV 136.4} 

Peagi teadis kogu Wittenberg, et Luther on tagasi ja jutlustab jälle. Rahvast voolas kokku 

igalt poolt. Kirik oli puupüsti täis. Ta tõusis kantslisse ja õpetas, manitses ning noomis 

ülima tarkuse ja õrnusega. Pidades silmas mõningaid, kes missa ärakaotamise nimel olid 

tarvitanud vägivalda, ütles ta: „Missa on halb asi. Jumal on selle vastu. See peaks saama 

kõrvaldatud ja ma sooviksin, et terves maailmas asendaks seda evangeelne 

pühaõhtusöömaaeg, kuid seda ei saavutata vägivallaga. Me peame selle asja Jumala hooleks 

jätma. Tema Sõna peab tegutsema, mitte aga meie. Te võibolla küsite: Miks nii? Sellepärast, 

et inimeste südamed ei ole minu käes nii, nagu savi on pottsepa käes. Meil on küll 

õigus rääkida, kuid meil ei ole õigust sundida, Õpetagem siis ja jätkem ülejäänu Jumala 

hooleks. Mida ma vägivallaga saavutaksin? Maske, vormilikkust, inimlikke korraldusi, 

matkimist ja silmakirjalikkust... Puuduks siirus, usk ja armastus. Kui need kolm puuduvad, 

puudub tegelikult kõik ja me ei annaks õlekõrtki selle eest. Jumal teeb oma Sõna läbi 

rohkem, kui seda suudaksid sinu, minu ja kogu maailma jõupingutused kokku. Jumal 

mõjutab südant ja kui süda on Tema päralt, siis on kogu inimene Tema oma... {SV 136.5} 

110

Ma tahan jutlustada, ma tahan kõnelda inimestega ja ma tahan kirjutada, kuid sundida ja 

vägivallaga alistada ei taha ma kedagi, sest usk on vabatahtlik. Vaadake minu teguviisi. Ma 

olen olnud paavsti, indulgentside ja kõigi paavstluse pooldajate vastane, kuid ilma vägivalla 

ja mässuta. Ma olen Jumala Sõna esitanud, jutlustanud ja kirjutanud — ja see ongi olnud 

kõik. Ajal, mil ma „surnud“ olin... on Sõna, mida ma kuulutasin, paavstlust nõrgestanud, nii 

nagu pole suutnud teha ükski vürst ega keiser. Mina ei ole midagi teinud. Sõna on seda 

kõike teinud. Kui ma oleksin kasutanud vägivalda, oleks võib-olla kogu Saksamaa uppunud 

verre. See aga poleks tähendanud muud kui ihu ja hinge hävitamist. Ma olen lasknud Sõnal 

tegutseda.“ (samas, kd. 9, ptk. 8). {SV 137.1} 

Päev-päevalt kogu nädala vältel jätkas Luther jutlustamist suurtele rahvahulkadele. 

Jumala Sõna murdis märatseva liikumise kütked. Evangeeliumi vägi tõi eksitatud rahva 

tagasi tõeteele. {SV 137.2} 

Lutheril polnud mingit soovi kohtuda fanaatikutega, kelle teguviis oli tekitanud nii palju 

kurja. Ta teadis, et need olid haiglase otsustusvõime ja ägeda meelelaadiga inimesed, kelle 

usk oma erilisse „taevast saadud“ missiooni ei kannatanud välja ka kõige delikaatsemaid 

vastuväiteid ega lahkeimat hoiatust. Taotledes kõrgeimat tunnustust, nõudsid nad igaühelt 

nende väidete õigekstunnistamist. Kuid kuna vastased ise tahtsid Lutheriga kokku saada, et 

ütelnud ta kohtumisest ära. Vestluse käigus paljastas ta nende eksitusi nii edukalt, et petised 

lahkusid Wittenbergist otsekohe. {SV 137.3} 

Usuhullustus vaibus mõneks ajaks, kuid paari aasta pärast puhkes veel suurema 

ägedusega ja kohutavate tagajärgedega. Luther ütles selle liikumise juhtide kohta: „Pühakiri 

oli nende jaoks ainult surnud kirjatäht ja nad karjusid: „Vaim! Vaim!“ Kuid ma võin kindlalt 

öelda, et mina ei lähe sinna, kuhu nende vaim neid viib. Hoiaks Jumal mind sellisest 

ko gudusest, kus on kõik ainult püha. Ma tahan jääda alandlike, nõrkade ja haigete hulka, 

kes teavad ja tunnevad oma patte ja kes sügavast südamepõhjast ägavad ja hüüavad pidevalt 

Jumala poole, et saada Temalt lohutust ja tuge.“ (samas, kd. 10, ptk. 10). {SV 137.4} 

Kõige suurem fanaatik Thomas Münzer oli märkimisväärsete võimetega mees, kes oleks 

võinud teha head tööd, kuid ta ei olnud omandanud tõelise usu aluspõhimõtteid. „Ta tahtis 

reformeerida maailma, ent unustas, nagu kõik teisedki fanaatikud, et reformatsioon peab 

algama kõigepealt enese juurest.“ (samas, kd. 9, ptk. 8). Münzer taotles liidripositsiooni ja 

mõjuvõimu ega tahtnud olla kellestki alam, isegi mitte Lutherist. Ta süüdistas 

reformaatoreid selles, nagu rajaksid nad omamoodi paavstlust, mis jäigalt toetuks 

Pühakirjale. Ennast pidas Münzer Jumala poolt volitatud tõelise reformi läbiviijaks. „Kellel 

on vaim,“ ütles Münzer, „sellel on elav usk, ehkki ta võib-olla kogu oma eluaja jooksul ei 

näegi Pühakirja.“ (samas, kd. 10, ptk. 10). {SV 138.1} 

Need sõgedad õpetajad lasid end juhtida tunnetest ja pidasid igat mõttevälgatust Jumala 

hääleks. Tulemuseks olid igasugused liialdused. Mõned põletasid isegi ära oma Piibli ja 

kisendasid: „Kirjatäht suretab, aga vaim teeb elavaks!“ Münzeri õpetused äratasid inimestes 

111

soovi millegi imepärase järele, kuna see rahuldas nende uhkust ja asetas tegelikult inimlikud 

arusaamad üle Jumala Sõna. Tuhanded võtsid ek-sitaja õpetused vastu. Varsti arvustas 

Münzer avalikel jumalateenistustel igasugust riigikorda. Ta väitis, et sõnakuulelikkus 

vürstidele olevat tulutu püüe teenida ühtaegu Jumalat ja Baali. {SV 138.2} 

Rahvas, kes oli hakanud paavstluse iket maha raputama, muutus kannatamatuks ka 

riigiseaduste suhtes. Münzeri revolutsioonilised õpetused, mis tema kinnitust mööda 

pärinesid Jumalalt, viisid rahva välja igasuguse ohjeldava kontrolli alt ja vallandasid 

eelarvamused ning kired. Järgnesid mässud ja Saksamaa nurmed ujutati üle verega. {SV 

138.3} 

Hingeahastus, mida Luther Erfurdis kaua aega tagasi oli kogenud, rõhus teda nüüd, kui ta 

nägi, et fanatismi tagajärjed pandi reformatsiooni arvele, kahekordselt. Paavstimeelsed 

vürstid väitsid, et Lutheri õpetused viisid vältimatult mässuni ja paljud hakkasid seda ka 

uskuma. Ehkki sellel süüdistusel polnud vähimatki alust, tõi see usupuhastaja hinge 

ahastust. Tee selline häbistamine ja fanatismiga samastamine tundus väljakannatamatuna. 

Teisest küljest vihkasid mässu juhid Lutherit sellepärast, et ta ei piirdunud ainult nende 

õpetuste vastu töötamise ja nende väidete jumaliku päritolu eitamisega, vaid kõneles neist 

ka kui riigivastastest. Kättemaksuks tembeldasid nad Lutheri alatuks teesklejaks. Näis, et ta 

oli enda peale tõmmanud niihästi vürstide kui rahva meelepaha. {SV 138.4} 

Paavstimeelsed võidurõõmutsesid. Nad lootsid usupuhastuse peatset kokkuvarisemist. 

Nad süüdistasid Lutherit ka sellistes eksitustes, mida ta kõige suurema püüdlikkusega oli 

tauninud. Märatseval erakonnal õnnestus suurte ühiskonnakihtide sümpaatia võita 

ülekohtuselt kannatada saanuid teeseldes. Nii nagu sellistel puhkudel sageli juhtub, peeti 

neid, kes seisid vale eest, märtriteks; neile tunti kaasa ja neid ülistati kui julmuse ja 

rõhumise ohvreid. Saatanal oli õnnestunud õhutada üles samasugune mässuvaim, mis algselt 

ilm-nes taevas. {SV 139.1} 

Saatan on alati püüdnud näidata pattu õiglusena ja õiglust patuna. Tema töö on olnud 

edukas. Väga sageli külvatakse usaldamatuse ja etteheidetega üle Jumala ustavad sulased, 

kes on kartmatult seisnud tõe kaitsel! Nad jäetakse ilma toetusest ja austusest. Mehi aga, kes 

on Saatana käsilased, kiidetakse ja ülistatakse ning peetakse lausa märtriteks. {SV 139.2} 

Võlts pühitsus, tegude-pühadus petab maailma ka tänapäeval. Selle erinevad vormid 

peegeldavad sama vaimu, mis ilmnes Lutheri päevil ja mis juhib inimeste meeled kõrvale 

Jumala käskudest, et jätta nad Pühakirja õpetuste asemel oma tunnete ja muljete meelevalda. 

See on Saatana üks efektiivsemaid abinõusid, mille kaudu tal õnnestub äratada põlgust tõe ja 

puhtuse vastu. {SV 139.3} 

Kartmatult kaitses Luther evangeeliumi rünnakute eest, mida tuli igast kandist. Jumala 

Sõna osutus võimsaks relvaks. Sõnaga võitles Luther paavsti vägivaldselt omastatud 

112

autoriteedi ja õpetlaste ratsionalistliku filosoofia vastu ning seisis samal ajal vankumatu 

kaljuna vastu fanatismile, mis püüdis end ühendada reformatsiooniga. {SV 139.4} 

Mõlemad reformatsioonivastased suunad heitsid Pühakirja kõrvale ja ülistasid inimlikku 

tarkust. Ratsionalism jumaldas mõistust ja tegi selle usu kriteeriumiks. Rooma katoliku kirik 

väitis, et tema kõige kõrgem ülempreester sai inspiratsiooni katkematu ja läbi aegade 

muutmatu ahela kaudu otse apostlitelt. See andis hea võimaluse peita liialdus ja rikutud 

kalduvus apostelliku volitatuse pühaduse varju. Münzer ja tema kaaslased nimetasid 

inspiratsiooniks seda, mis oli paljas mõttekujutlus. Sellisele alusele tuginedes kavatsesid nad 

väärata igasugust jumalikku ja inimlikku võimu. Tõeline kristlus tunnustab inspireeritud tõe 

varakambriks ja igasuguse inspiratsiooni proovikiviks Jumala Sõna. {SV 139.5} 

Pärast Wartburgist tagasitulekut lõpetas Luther Uue Testamendi tõlkimise ja peagi ilmus 

evangeelium Saksa rahvaie emakeeles. Kõik need, kes tõde armastasid, võtsid selle rõõmuga 

vastu, kuid need, kes pidasid inimlikke käske ja traditsioone paremaks, heitsid selle 

põlglikult kõrvale. {SV 140.1} 

Preestreid tegi rahutuks teadmine, et lihtrahvas võis nüüd hakata Piibli õpetuste kohta 

küsimusi esitama ja vaimulike teadmatus võis sel viisil paljastuda. Lihaliku targutuse 

sõjariistad olid jõuetud Vaimu mõõga vastu. Rooma-katoliku kirik kasutas kogu oma 

mõjuvõimu, et takistada Pühakirja levikut, kuid kõik dekreedid, kirikuvanded ja piinamised 

olid asjatud. Mida enam Piiblit arvustati ja keelu alla pandi, seda enam oli rahval huvi teada 

saada, mida see tegelikult õpetas. Kõik, kes oskasid lugeda, uurisid agaralt Jumala Sõ-na. 

Nad võtsid selle kaasa sinna, kuhu parajasti läksid ja uurisid seda ikka ja jälle seni, kui 

suured osad sellest pähe jäid. Kui Luther nägi, millise lugupidamisega Uus Testament vastu 

võeti, alustas ta viivitamatult Vana Testamendi tõlkimist ja andis selle osade kaupa välja 

sedamööda, kuidas töö edenes. {SV 140.2} 

Lutheri kirjutused olid teretulnud nii linnas kui maal. „Seda, mida Luther ja tema sõbrad 

koostasid, levitasid edasi teised. Mungad, kes veendusid mungakohustuste ebaõigsuses, 

igatsesid oma senist laisklemist asendada aktiivse tegevusega. Kuna neil oli Jumala Sõna 

kuulutamiseks vähe teadmisi, rändasid nad mööda maad ja müüsid külades Lutheri ja tema 

pooldajate raamatuid. Peagi kubises Saksamaa sellistest kirjanduselevitajatest.“ (samas, kd. 

9, ptk. 11). {SV 140.3} 

Neid kirjutisi uurisid sügava huviga nii rikkad kui vaesed, haritud ja harimatud, Öösiti 

lugesid külakoolide õpetajad neid valjusti ette väikestele gruppidele, kes olid kogunenud 

kolde ümber, ja ikka leidus neid, kes tulid tõetundmisele. Võtnud Sõna rõõmuga vastu, 

läksid nad seda omakorda teistele kuulutama. {SV 140.4} 

Tõdenes Piiblis öeldu: „Kui su sõnad avanevad, annavad nad valgust, tehes arukaks 

kohtlasi!“ (Laul 119, 130). Pühakirja uurimine teostas suure muutuse rahva meeltes ja 

südames. Paavsti valitsus oli hoidnud rahvast teadmatuses ja seisakus. Vormilikke ebausu 

113

kombeid täideti piinliku täpsusega, kuid süda ja mõistus osales sellises jumalateenistuses 

vähe. Lutheri jutlused, mis esitasid Jumala Sõna selgeid tõdesid koos rahva käes oleva Sõna 

endaga, äratasid üles inimeste uinunud vaimujõu ja andsid lisaks puhastunud ja õilistunud 

vaimulikule loomusele ka uut avarust mõistusele. {SV 140.5} 

Erinevatest seisustest inimesed kaitsesid Piibel käes reformatsiooni õpetusi. Paavstlased, 

kes olid Pühakirja uurimise preestrite ja munkade hooleks usaldanud, nõudsid oma 

vaimulikelt nüüd üles astumist ja uute õpetuste kummutamist. Kuna preestrid olid võhikud 

niihästi Pühakirja kui ka Jumala väe suhtes, jäid täielikult peale need, keda senini 

õpetamatuteks ja ketseriteks oli peetud. „Kahjuks,“ ütles üks katoliku kirjanik, „on Luther 

oma järelkäijaid veennud rajama usku mitte ühelegi oraaklile, vaid ainult Pühakirjale.“ 

(D’Aubigne, kd. 9, ptk. 11). Suured rahvahulgad kogunesid kuulama väikese haridusega 

mehi, kes tõde kaitsesid ja isegi õpetatud ning kõneosavate teoloogidega diskuteerisid. 

Kõrgete vaimulike häbiväärne teadmatus ilmnes siis kui nende argumentidele vastati Jumala 

Sõna lihtsate õpetustega. Töölised, sõdurid, naised ja isegi lapsed tundsid Piiblit paremini 

kui preestrid ja õpetatud doktorid. {SV 141.1} 

Õpetlaste ridades oli kontrast sama suur. „Vanadele kiriku ülemvõimu eest võitlejatele, 

kes olid keeled ja kirjanduse viljelemise hooletusse jätnud, vastandusid õilsameelsed teadmishimulised 

noored, kes uurisid väsimatult Piiblit ja teadusi. Selge arusaamise, õilsa hinge 

ja kartmatu südame varal saavutasid need noormehed peagi sellised teadmised, milleni 

pikka aega ei küünditud. ... Iga kord, kui reformatsiooni nooruslikud kaitsjad roomakatoliku 

doktoritega kokku said, esitasid nad tõde sellise kerguse ja julgusega, et võhiklikud 

vastased lõid kõhklema, jäid hätta ja said häbistatud.“ (samas, kd. 9, ptk. 11). {SV 141.2} 

Kui katoliku vaimulikkond nägi, et nende liikmeskond vähenes, pöördusid nad 

abipalvetega kõrgemate riigiametnike poole ja püüdsid kõikvõimalike vahenditega 

kuulajaskonda tagasi meelitada. Kuid rahvas oli uutes õpetustes leidnud selle, mida nende 

hing oli igatsenud ja mingi asi ei pööranud neid tagasi preestrite poole, kes nii kaua olid 

toitnud neid ebausu rituaalide ja inimlike traditsioonide tühjade lestadega. {SV 141.3} 

Kui puhkes tagakiusamine, kordasid nad Kristuse sõnu: „Aga kui nad teid taga kiusavad 

ühes linnas, siis. põgenege teise“. (Matt. 10, 23). Valgus tungis kõikjale. Põgenikud leidsid 

ikka mõne külalislahke inimese, kes avas neile ukse. Ka sellises olukorras kuulutasid nad 

Kristust; mõnikord kirikus, aga kui see võimalus neilt ära võeti, siis eramajades või isegi 

lageda taeva all. Iga paik, kus leidus kasvõi üks kuulaja, oli pühitsetud tempel. Sellise 

energiaga ja kindlusega kuulutatud tõde levis vastupandamatu jõuga. {SV 142.1} 

Asjatult paluti kiriklikelt ja tsiviilvõimudelt abi ketserluse pidurdamiseks. Asjatult püüti 

vangistuse, piinamise, tuleriida ja mõõga abil leida väljapääsu. Tuhanded usklikud 

pitseerisid oma usu verega, ja ometi läks töö edasi. Tagakiusamine aitas kaasa tõe 

levitamisele, ja fanatism, millega Saatan püüdis seda seostada, paljastus selgemalt. {SV 

142.2} 

114

Peatükk 11— Vürstide protest 

Üks suurepärasemaid tunnistusi, mis reformatsiooni kasuks üldse kunagi on esitatud, oli 

Saksamaa kristlike vürstide poolt 1529. a. Speyeri riigipäeval esitatud protest. Nende 

jumalakartlike meeste julgus, usk ja kindlus võitlesid järgnevateks aegadeks välja mõtete ja 

südametunnistuse vabaduse. Vürstide protest andis reformeeritud kirikule ka nime 

„protestantlik“ ning selle põhimõtted moodustasid „protes-tantismi tõelise tuuma“. 

(D’Aubigne, kd. 13, ptk. 6). {SV 142.3} 

Reformatsioonile oli saabunud pime ja ähvardav päev. Hoolimata Wormsi ediktist, mis 

oli pannud Lutheri riigivande alla ning keelanud tema õpetuste uskumise ja levitamise, oli 

riigis valitsenud mingil määral siiski usuline sallivus. Jumalik juhtivus oli ohjeldanud 

jõudusid, mis seisid vastu tõele. Karl V-ndal oli kindel soov reformatsioon purustada, kuid 

iga kord, kui ta käe löögiks tõstis, suunati hoop mujale. Ikka ja jälle näis nende hävitamine, 

kes julgesid roomakatoliku kirikule vastu seista, möödapääsmatu, kuid kõige kriitilisemal 

momendil ilmusid riigi idapiirile Türgi armeed või alustas vaenutegevust Prantsusmaa 

kuningas või paavst ise, keda ärritas imperaatori kasvav vägevus. Keiser asus sõdima 

nendega ning reformatsioon sai võimaluse kesk võitlust ja rahvaste mässu veel kosuda. {SV 

142.4} 

Viimaks lepitasid paavstlased ära omavahelised tülid ja moodustasid ühisrinde 

reformatsiooni vastu. 1526. aastal oli Speyeri riigipäev andnud igale Saksa vürstiriigile 

religioosseis asjus täieliku vabaduse kuni kontsiili kokkukutsumiseni. Vaevalt oli möödas 

hädaoht, mis sellise otsuse tingis, kui keiser kutsus 1529. a. Speyeris taas kokku riigipäeva 

plaaniga arutada ketserluse täielikku hävitamist. Vürste kohustati reformatsiooni maha 

suruma esialgu rahulike vahenditega, kuid ebaedu korral oli Karl valmis kasutama ka 

mõõka. {SV 143.1} 

Paavstluse pooldajail oli taas põhjust võidurõõmutseda. Nad ilmusid Speyerisse suurel 

arvul ja näitasid avalikult oma vaenulikkust reformaatorite ja kõigi nende vastu, kes 

uuendust pooldasid. „Me oleme arvatud maailma rämpsuks ja pühkmeiks,“ ütles 

Melanchton, „kuid Kristus vaatab oma vaese rahva peale ja kaitseb neid.“ (samas, kd. 13, 

ptk. 5). Evangeeliumi vastu võtnud vürstidel, kes tulid riigipäevale, keelati evangeeliumist 

kõnelemine ka nende oma ruumides. Ometi janunes rahvas Speyeris Jumala Sõna järele ja 

keelust hoolimata kogunesid tuhanded teenistusele, mida peeti Saksi kuurvürsti kabelis. {SV 

143.2} 

See kiirendas kriisi. Riigipäevale tehti teatavaks keiserlik läkitus: „Kuna otsus, mis tagas 

südametunnistuse vabaduse, tekitas nii suurt segadust, siis nõuab keiser selle annuleerimist.“ 

Selline omavoli tekitas kristlaste hulgas meelepaha ja ärevust. Üks neist ütles: „Kristus on 

jälle langenud Kaifase ja Pilaatuse kätte!“ Roomameelsed muutusid veelgi ägedamaiks. 

115

Vagatsevad paavstlased väitsid: „Türklased on paremad kui luterlased, sest türklased peavad 

paastupäevi, aga luterlased astuvad neist üle. Kui meil tuleks valida — Jumala Püha Sõna 

või kiriku vanade eksituste vahel, siis me hülgaksime esimese.“ Melanchton ütles: „Iga päev 

viskab Faber koguduse ees uusi kive evangeeliumikuulutajate pihta.“ (samas, kd. 13, ptk. 

5). {SV 143.3} 

Usuline sallivus oli seaduslikult kehtestatud ja evangeelsed vürstiriigid otsustasid selle 

kärpimisele vastu seista. Luther, kes Wormsi riigipäevast alates oli riigivande all, ei tohtinud 

Speyeris esineda, kuid suure reformaatori kohta täitsid tema kaastöölised ja vürstid, keda 

Jumal oli kutsunud. Õilis Saksi Friedrich, Lutheri endine kaitsja, oli surnud, kuid hertsog 

Johann, tema vend ja võimupärija,, oli uuendatud usu rõõmuga vastu võtnud. Kuigi ta oli 

rahumeelne mees, ilmutas ta agarust ja südidust asjus, mis puudutasid usu huve. {SV 143.4} 

Preestrid nõudsid, et reformatsiooni pooldavad vürstiriigid alistuksid endastmõistetavalt 

rooma-katoliku kiriku nõudmistele. Reformaatorid nõudsid omakorda vabadust, mis neil 

enne oli. Nad ei saanud nõustuda sellega, et Rooma haarab uuesti oma kontrolli alla 

vürstkonnad, mis nii suure rõõmuga olid vastu võtnud Jumala Sõna, {SV 144.1} 

Kompromisslahenduse leidmiseks pani kirik viimaks ette, et seal, kus reformatsioon 

polnud veel võidule pääsenud, tuli rangelt täita Wormsi edikti, kuid „neis paigus, kus 

inimesed on sellest võõrdunud ja kus neid ei ole võimalik selle juurde tagasi tuua ilma 

mässuohuta, ei peaks vähemalt teostama uusi muudatusi ega käsitletama vaidlusküsimusi. 

Kedagi ei tohi takistada missale minemast ning ükski katoliiklane ei tohi võtta vastu Lutheri 

õpetusi.“ (samas, kd. 13, ptk. 5). Riigipaev kinnitas need nõudmised paavstlike preestrite ja 

prelaatide suureks rõõmuks. {SV 144.2} 

Selle edikti rakendamise korral „ei võinud reformatsiooni levitada seal, kus see oli 

tundmata ega süvendada seal, kus see oli juba olemas“ (samas, kd. 13, ptk. 5). See oleks 

keelanud sõnavabaduse ja igasuguse ümberpööramise. Reformatsiooni pooldajailt nõuti 

kohest alistumist nendele kitsendustele ja keeldudele. Lootused näisid kustuvat „Rooma 

katoliku kiriku hierarhia taastamine... oleks kindlasti elustanud endised pahed ning 

väikseimgi lahkheli andnud paavstile voli täielikult hävitada töö, mis juba niigi oli 

kannatada saanud fanatismi ja lahkarvamuste tõttu.“ (samas, kd. 13, ptk. 5). {SV 144.3} 

Kui evangeelne grupeering nõu pidama kogunes, vaadati üksteisele vaikides otsa. Küsiti: 

„Mida peaks tegema?“ Kaalul olid maailma jaoks ülitähtsad küsimused. Kas reformat-siooni 

juhtidel tuleks alistuda ja võtta kompromissettepanek vastu? Kui kergelt oleksid 

reformaatorid võinud vääratada ja langeda selles äärmiselt tähtsas pöördepunktis kiusatusse 

kahelda! Kui palju usutavaid ettekäändeid ja selgeid põhjendusi leidus alistumiseks! 

Lutherimeelsetele vürstidele oli kindlustatud usuvabadus. Samasuguse soosingu osalisteks 

olid saanud ka kõik nende alluvad, kes olid reformeeritud vaated vastu võtnud enne karmide 

abinõude tarvituselevõtmist. Võib-olla rahulduda sellega? Kui palju häda hoiaks ära selline 

alistumine! Milliseid ettenägemata ohte ja konflikte väldiks nõusolek? Kes teab, millised 

116

soodsad võimalused avanevad tulevikus? Valigem rahu, võtkem vastu õlipuuoks, mida 

pakub Rooma ja silugem sellega Saksamaa haavad! Selliste argumentidega oleksid 

reformaatorid võinud õigustada oma alistumist, mille tulemuseks oleks olnud reformatsiooni 

kiire likvideerimine. {SV 144.4} 

Onneks kaalusid nad sügavalt põhimõtet, millele see sobing oli rajatud ja tegutsesid usus. 

Milline oli see põhimõte? See oli Rooma õigus vägistada südametunnistust ja keelata 

Jumala Sõna vabalt uurida. Vürstid ise ja nende protestantlikud alamad võisid kasutada 

religioosset vabadust kokkuleppe tingimuste kohaselt armuannina, kuid mitte õigusena. 

Kõiges muus, mida lepe ei hõlmanud, jäi maksma suur ülemvõim; südametunnistus polnud 

väärt krossigi. Roomakatoliku kirik jäi ilmeksimatuks kohtunikuks, kellele pidid kuuletuma 

kõik. Sobingu vastuvõtmine oleks tähendanud tegelikult nõustumist usuvabaduse 

surumisega ainult reformeeritud Saksamaa piiridesse. Ülejäänud kristliku maailma jaoks 

oleks Pühakirja vaba uurimine ja reformeeritud usu tunnistamine olnud kuritegu, mille eest 

oli õigus karistada vangla ja tuleriidaga. Kas vürstid võisid nõustuda usuvabaduse 

kehtestamisega ainult teatud piirkonnas ja öelda sellise teguviisiga tegelikult seda, et 

reformatsioon oli võitnud viimase pöördunu, vallutanud viimase aakri maad, ja et seal. kus 

Rooma tol hetkel valitses, pidi jääma tema võim igaveseks? Kas reformaatorid oleksid 

võinud pärast seda väita, et nende käed polnud määritud sadade ja tuhandete verega, kes 

sellise kokkuleppe tõttu paavstlikes maades oma elu pidid jätma? Sellel kriitilisel tunnil, mil 

evangeeliumi edu ja kristlaskonna vabadus seisid kaalukausil, oleks nõustumine olnud 

reetmine.“ (Wylie, kd. 9, ptk. 15). Meelsamini olid nad nõus „ohverdama kõik, ka trooni, 

krooni ja elu“ (D’Aubigne, kd. 13, ptk. 5). {SV 145.1} 

„Me hülgame kokkuleplusettepaneku!“ ütlesid vürstid. „Südametunnistuse üle ei ole 

masside survel meelevalda.“ Eestkõneleja selgitas: „Tänu 1526. a. dekreedile on meie riigis 

rahu. Selle tühistamine võib põhjustada Saksamaal rahutust ja lõhesid. Riigipäeva 

kompetentsi kuulub usuvabaduse säilitamine ainult järgmise kirikukoguni!“ (samas, kd. 13, 

ptk. 5). Riigivõimu ülesandeks on kaitsta südametunnistuse vabadust. Sellega piirdub tema 

võim usuasjus. Iga ilmalik valitsus, mis püüab riigivõimu abil kehtestada või peale suruda 

religioosseid kohustusi, tallab jalge alla põhimõtted, mille pärast evangeelsed kristlased nii 

üllalt on võidelnud. {SV 145.2} 

Paavsti pooldajad otsustasid selle „julge kangekaelsuse“ maha suruda. Nad alustasid 

otsuse elluviimist, püüdes tekitada erakondi reformatsiooni pooldajate hulgas ja sisendada 

hirmu neisse, kes ei olnud end avalikult selle pooldajaks tunnistanud. Viimaks kutsuti 

vabade linnade esindajad Riigipäeva ette ja nõuti, et nad ütleksid oma seisukoha ette-pandud 

tingimuste suhtes. Linnade esindajad palusid aega, kuid seda ei antud. Ülekuulamisel 

osutus, et peaaegu pooled neist olid reformatsiooni poolt. Need, kes keeldusid ohverdamast 

südametunnistuse vabadust ja isikliku arvamuse õigust, teadsid hästi, et neid hakatakse 

tulevikus mustama, hukka mõistma ja taga kiusama. Üks delegaatidest ütles: „Me kas 

hülgame Jumala Sõna või läheme tuleroaks.“ (samas, kd. 13, ptk. 5), {SV 146.1} 

117

Kuningas Ferdinand, keisri esindaja Riigipäeval, mõistis, et ettepanek võib põhjustada 

tõsiseid lahkhelisid, kui ei suudeta mõjutada vürste seda vastu võtma ja toetama. Niisiis 

püüdis ta neid ümber veenda, kuna ta teadis hästi, et vägivalla kasutamine nende meeste 

juures muudaks nad veelgi otsusekindlamaks. Ta „palus vürste nõustuda kokkuleppega ja 

kinnitas, et keiser on nendega siis üliväga rahul“. Kuid need ustavad mehed tunnistasid 

võimu, mis oli kõrgem kui maised valitsejad. „Me kuuletume keisrile kõiges, mis aitab 

kaasa rahu säilitamisele ja mis austab Jumalat,“ vastasid nad rahulikult, (samas, kd. 13, ptk, 

5). {SV 146.2} 

Viimaks teatas kuningas Riigipäeva ees kuurvürstile ja tema sõpradele, et Riigipäeva 

otsus avaldatakse keiserliku määrusena ja et „ainus, mis neil üle jääb, on alistuda enamusele“. 

Seda öelnud, väljus Ferdinand saalist, andmata reformaatoritele võimalust 

nõupidamiseks või vastamiseks. „Asjatult saatsid nad kuningale järele esindajad palvega, et 

ta tagasi tuleks.“ Nende protestile vastas ta napilt: „See küsimus on lõplikult otsustatud. 

Jääb üle ainult alistuda.“ (samas, kd. 13, ptk. 5). {SV 146.3} 

Keisri pooldajad olid näinud, et kristlikud vürstid hoidsid kõvasti kinni Pühakirjast ja 

mitte inimlikest õpetustest või nõudmistest. Nad teadsid ka seda, et seal, kus uuenduslikud 

põhimõtted vastuvõttu leidsid, murdus paavstluse võim. Kuid nii nagu tuhanded enne ja 

pärast neid on vaadanud ainult „nähtavatele asjadele“, nii tegid ka nemad. Nad leidsid, et 

keisri ja paavsti võim oli kindel, reformaatorid aga nõrgad. Kui reformaatorid oleksid 

toetunud üksnes ilmalikule abile, siis oleksid nad olnud tõepoolest nii abitud, nagu 

riigimehed arvasid, ent hoolimata sellest, et neid oli arvuliselt vähe js et nad olid vastuolus 

Roomaga, olid nad tugevad. Nad toetusid Riigipäeva otsuse asemel Jumala Sõnale, keiser 

Karli asemel Jeesusele Kristusele, kuningate Kuningale ja isandate Issandale.“ (samas, kd. 

13, ptk. 6). {SV 146.4} 

Kuna Ferdinand oli keeldunud nende tõendusi ära kuulamast, otsustasid vürstid tema 

puudumisest mitte välja tehe ja oma protest viivitamatult rahvuslikule nõukogule esitada. 

Riigipäevale esitati järgmine pühalik deklaratsioon: {SV 147.1} 

„Me kinnitame kohalolijate juuresolekul Jumala, meie ainsa Looja, Kaitsja, Lunastaja ja 

Päästja ees, kes ühel päeval saab meie kõikide, niihästi inimeste kui ka kogu loodu 

Kohtumõistjaks, et nii eneste kui oma rahva pärast ei või me nõustuda esitatud otsusega ega 

kuuletuda selle mitmele punktile, mis on vastuolus Jumala, Tema Püha Sõna, meie 

südametunnistuse, meie hinge pääsemise ja Speyeri kontsiili viimaste otsustega.“ {SV 

147.2} 

„Kuidas võiksime me kinnitada edikti, mis ühes lõigus räägib sellest, et Kõikväeline 

Jumal kutsub inimest Tema tundmisele, ja teises lõigus võtab inimeselt vabaduse seda 

tundmist vastu võtta... Kuna ainult seda õpetust, mis on kooskõlas Jumala Sõnaga, võib 

nimetada kindlaks; kuna Issand keelab õpetamast midagi muud; kuna Pühakiri igat teksti 

tuleb uurida samas esinevate selgemate tekstide abil; kuna Püha Raamat on kõiges, mis 

118

puudutab inimese vajadusi, kergesti mõistetav ja suuteline hajutama pimedust, siis oleme 

me otsustanud Jumala armust säilitada Tema puhta ja selge Sõna sellisena nagu see sisaldub 

Piibli Vana ja Uue Testamendi kirjades. Me ei kaitse midagi, mis oleks sellega vastuolus. 

Sõna on ainus tõde, kõikide õpetuste ja kogu elu kindel juhtnöör, mis ei eksi ega peta. See, 

kes ehitab sellele alusele, seisab vastu kõigile põrgu vägedele, samal ajal kõik inimlikud, 

tühised Pühakirja vastu suunatud jõupingutused langevad Jumala palge ees põrmu.“ {SV 

147.3} 

„Seepärast hülgame me ikka, mida meile peale tahetakse panna. Samas soovime me, et 

Tema keiserlik Majesteet küsitleks meie asja kui kristlik vürst, kes armastab Jumalat üle 

kõige. Me väljendame valmisolekut osutada temale, samuti ka teile, armulised isandad, 

tähelepanu ja kuulekust nagu on meie õige ja seaduspärane kohus.“ (samas, kd. 13, ptk. 

6). {SV 147.4} 

Esitatu avaldas Riigipäevale sügavat muljet. Enamik koosolijaist oli hämmastunud ja 

sattus ärevusse protesteerijate julguse pärast. Tulevik näis tormise ja ebakindlana. 

Lahkhelid, võitlus ja verevalamine näisid vältimatuina. Reformaatorid veendusid oma 

eesmärgi õigsuses, toetusid julgelt ja vankumatult Kõikväelise käsivarrele. {SV 147.5} 

Põhimõtted, mida sisaldab see kuulus 15. aprilli 1529. aasta protest, moodustavadki 

protestantismi põhiolemuse. See protest esitati nimelt kahe usuasja puudutava väärkäsitluse 

vastu: esiteks — riigivõimukandjate sekkumise vastu usuasjadesse ja teiseks — kiriku poolt 

endale võetud võimu vastu. Protestantism seab südametunnistuse kõrgemale võimu-kandjate 

määrustest ja Jumala Sõna ülemaks kiriklikust mõjuvõimust, {SV 148.1} 

Protestantism eitab riigivõimu sekkumist jumalikesse asjadesse ning ütleb koos 

prohvetite ja apostlitega: „Me peame Jumala Sõna enam kuulma kui inimeste oma.“ 

Alaväärista-mata Karl V krooni seisid need vürstid Jeesuse Kristuse kuningliku väe eest. 

Seegi polnud veel kõik. Protestantism esitas põhimõtte, et kõik inimlikud õpetused peavad 

alluma Jumala Sõnale.“ (samas, kd. 13, ptk. 6). Sellega seoses nõudsid protestandid õigust 

väljendada vabalt oma veendumust. Nad tahtsid mitte ainult uskuda ja kuuletuda Sõnale, 

vaid ka õpetada seda, mida Pühakiri esitab. Nad eitasid preestrite ja riigiametnike õigust 

vahele segada. Speyeri protest oli pühalik tunnistus religioosse sallimatuse vastu ning taotles 

kõigile inimestele õigust kummardada Jumalat vastavalt oma südametunnistusele. {SV 

148.2} 

Protest oli esitatud. See kinnistus tuhandete mälus, samuti taevaraamatutes, kust ükski 

inimlik jõupingutus ei saanud seda kustutada. Kogu evangeelne Saksamaa võttis selle 

protesti omaks. Kõikjal nägid inimesed selles märke uuest ja paremast ajastust. Üks Speyeri 

protestantlikest vürstidest ütles: „Hoidku Kõigevägevam, kes on andnud teile armu 

tunnistada oma usku energiliselt, vabalt ja kartmatult, teid selles kristlikus vankumatuses 

kuni igaviku päevani.“ (samas, kd. 13. ptk. 6), {SV 148.3} 

119

Kui reformaatorid, kes saavutasid teatud edu, oleksid hakanud taotlema maailma 

heakskiitu, oleksid nad murdnud truudust niihästi Jumalale kui reformatsioonile ning viinud 

selle hävingusse. Nende üllate reformaatorite kogemuses peitub eeskuju kõikide järgnevate 

ajastute jaoks. Saatanlik tegutsemisviis Jumala ja Tema Sõna vastu ei ole 

muutunud. Hingevaenlane seisab Pühakirja kui elu juhtnööri vastu sama kiivalt nagu XVI 

sajandil. Meie ajastu on läinud Jumala Sõna õpetusest ja eeskirjadest kaugele. Tungiv 

vajadus on pöörduda taas suure protestantliku põhimõtte juurde: Piibel ja ainult Piibel kui 

usu ja elu ainus juhtnöör. Saatan töötab igasuguste vahenditega, et hävitada religioosset 

vabadust. Antikristlik võim, mille Speyeri protesteerijad kõrvale heitsid, teeb kõik selleks, et 

taastada oma kadumaläinud võimu. Vankumatu poolehoid Jumala Sõnale, mis ilmnes 

reformatsioonis selle kriisi ajal, on ainus uuendusttoov lootus ka tänapäeval. {SV 148.4} 

Protestantismi ähvardas ilmne hädaoht, kuid ilmne oli ka jumalik käsi, mis varjas 

ustavaid. Umbes neil päevil oli Melanchton suure kiiruga saatnud läbi Speyeri tänavate 

Reini kaldale oma sõpra Simon Crynaeust ja palunud tal otsekohe ületada jõgi. Kui 

Crynaeus sellise tormakuse üle hämmastust avaldas, jutustas Melanchton talle, kuidas üks 

„vana, väärikas ja pühalik-tõsise välimusega võõras mees,“ oli äsja käinud tema juures ja 

öelnud, et „Ferdinand oli saatnud just praegu mehed välja Crynaeust arreteerima!““ {SV 

149.1} 

Sellel päeval oli Crynaeust äärmiselt pahandanud juhtiva paavstliku doktori Faberi jutlus 

ja päeva lõpul oli ta temaga, kes kaitses „teatud põlastusväärseid eksitusi“, ägedalt vaielnud. 

„Faber taltsutas küll oma viha, kuid pärast vaidlust pöördus otsekohe kuninga poole, kellelt 

ta sai nõusoleku tüütu Heidelbergi professori kinnivõtmiseks. Melanchton ei kahelnud, et 

Jumal oli saatnud ühe oma inglitest tema sõpra hoiatama. {SV 149.2} 

Reini kaldal seistes ootas Melanchton seni, kuni jõe vood lahutasid Crynaeuse 

tagaajajatest. „Viimaks ometi!“ hüüatas Melanchton, kui ta nägi sõpra vastaskaldal, 

„viimaks ometi on ta pääsenud nende küüsist, kes janunesid tema süütu vere järele“. Koju 

tagasi jõudnud, kuulis Melanchton, et kinnivõtjad olid Crynaeust otsides kõik nurgad läbi 

tuhninud.“ (samas, kd. 13, ptk. 6). {SV 149.3} 

Reformatsioon pidi saavutama veel suurema tähelepanu maailma vägevate silmis. 

Kuningas Ferdinand oli keeldunud kuulamast evangeelsete vürstide väiteid, kuid neile anti 

võimalus esitada oma asi keisri ning kiriku ja riigi kõrgete aukandjate ees. Speyeri 

protestidele järgneval aastal valitsev vaikus häiris keiser Karl V, kes kutsus olukorra 

arutamiseks kokku Augsburgi riigipäeva, mille kohta ta teatas, et kavatseb isiklikult seda 

juhtida. Sinna kutsuti ka protestantlikud juhid. {SV 149.4} 

Reformatsiooni ähvardas suur hädaoht, kuid selle kaitsjad usaldasid kõik Jumala hoolde 

ning tõotasid olla ustavad evangeeliumile. Saksi kuurvürsti nõudjad olid teda tungivalt 

palunud riigipäevale mitte minna. Nad ütlesid, et keiser nõuab vürstide osavõttu selleks, et 

neid lõksu meelitada. „Risk on minna ja lasta end sulgeda linna müüride taha koos võimsa 

120

vaenlasega.“ Kuid teised julgustasid: „Käitugu vürstid julgelt ja Jumala üritus on 

päästetud!“ „Jumal on ustav; Ta ei jäta meid maha,“ ütles Luther, (samas, kd. 14. ptk. 2). 

Kuurvürst asus oma saatjaskonnaga teele Augsburgi. Saatjad mõistsid ohtu, mis vürsti 

ähvardas ning paljud ratsutasid Augsburgi poole süngeina ja väriseva südamega. Luther, kes 

saatis neid Goburgini, elustas nende usku kiidulauluga „Üks kindel linn ja varjupaik“, mille 

ta sellel teekonnal lõi. See inspireeritud laul peletas paljude mure ja kergendas mõndagi 

rõhutud südant. Reformatsiooni pooldavad vürstid otsustasid esitada oma vaated 

riigipäevale punktide kaupa koos tõenditega Pühakirjast. Selle ettekande etteval-mistamine 

tehti ülesandeks Lutherile, Melanchtonile ja nende kaaslastele. Koostatud kirjatööd lugesid 

protestandid 0ma usutunnistuseks, ja tulid eelnevalt kokku, et ka oma nimi sellele tähtsale 

dokumendile alla kirjutada. See oli tõsine ja raske aeg. Reformaatorid soovisid väga, et 

nende asja ei aetaks segi poliitiliste küsimustega. Nende meelest pidi reformatsioon toetuma 

ainult Jumala Sõnale. Kui kristlikud vürstid asusid usutunnistusele alla kirjutama, segas 

Melanchton vahele, öeldes: „Selliseid asju peavad ajama vaimulikud ja mitte riik. Oma 

kinnituse peavad andma jutlustajad ja mitte vürstid.“ „Jumal hoidku,“ vastas Saksimaa 

Johann, „et te mind kõrvale jätate. Ma olen otsustanud teha seda, mis on õige, ilma et ma 

muretseksin oma krooni pärast. Ma tahan Issandat tunnistada. Minu kuurvürsti kübar ja 

minu hermeliin ei ole mulle nii kallid kui Kristuse rist.“ „Kui minu Issanda Jeesuse Kristuse 

au seda nõuab, olen ma valmis... jätma oma varanduse ja elu.“ „Ma võiksin pigem loobuda 

oma alamatest ja riigist ja lahkuda oma isade maalt kepp käes,“ jätkas ta, „kui vastu võtta 

mõnda teist õpetust, millest ei räägi see usutunnistus.“ (samas, kd. 14. ptk. 6). Selline oli 

nende Jumala meeste usk ja julgus. {SV 150.1} 

Saabus määratud aeg ilmuda keisri ette. Karl V, ümbritsetud kuurvürstidest ja vürstidest, 

asus ära kuulama protestantlikke reformaatoreid. Nende usutunnistus loeti ette. Sellel suurel 

koosolekul kõlasid evangeelsed tõed väga selgesti ja paljastasid paavstliku kiriku eksitused. 

Õigusega nimetatakse seda „usupuhastuse suurpäevaks, üheks kõige aulisemaks kristluse 

ning kogu inimkonna ajaloos.“ (samas, kd. 14, ptk. 7). {SV 150.2} 

Mõned napid aastad olid möödunud päevast, mil Wittenbergi munk seisis üksi Wormsi 

rahvusliku nõukogu ees. Nüüd olid tema asemel suursugused ja kõige võimsamad keisririigi 

vürstid. Lutheril oli keelatud Augsburgi ilmuda, kuid oma sõnade ja palvete kaudu viibis ta 

kohal. „Ma olen ülirõõmus“, kirjutas ta, „et olen elanud selle tunnini, mil võin näha, kuidas 

nii kuulsad tunnistajad ülistavad Kristust nii kõrgeaulise koosoleku ees.“ (samas, kd. 14, 

ptk. 7). Nii täitus see, mida ütleb Pühakiri: „Ma tahan rääkida Su tunnistustest kuningate 

ees.“ (Laul 119, 46). {SV 151.1} 

Pauluse päevil viidi evangeelium vangistatud apostli ahelate kaudu vürstide ja keiserlike 

linnade suurmeeste ette. Nüüdki kuulutati seda, mida keiser oli keelanud kuulutada kantslist, 

avalikult kuninga palees. Seda, mida paljud pidasid kõlbmatuks kuulata alamrahval, 

kuulasid imestusega impeeriumi valitsejad ja isandad. Kuningas ja suured mehed 

moodustasid kuulajaskonna, kroonitud vürstid olid jutlustajaiks ning Jumala kuninglik tõde 

121

jutluse teemaks. „Apostlite päevist alates,“ ütleb üks kirjamees, „ei ole antud 

suurepärasemat tunnistust.“ (D’Aubigne, kd. 14, ptk. 7). {SV 151.2} 

„Kõik, mis luterlased ütlesid, on tõde; me ei saa seda eitada,“ tunnistas üks paavstlik 

piiskop. Keegi pöördus dr. Ecki poole küsimusega: „Kas te võite paikapidavate 

põhjendustega ümber lükata kuurvürsti ja tema liitlaste usutunnistuse?“ „Apostlite ja 

prohvetite kirjadega mitte!“ kõlas vastuseks, „kuid kirikuisade ja kontsiilide otsustega külL* 

„Ma mõistan,“ sõnas küsija, „et teie ütluse kohaselt rajaneb luterlaste õpetus Piiblile, kuid 

meie oma mitte!“ (samas, kd. 14, ptk. 8). {SV 151.3} 

Mitmed Saksamaa vürstid võideti reformeeritud usule. Ka keiser ise tunnistas 

protestantlikud õpetuspunktid õigeks. Usutunnistus tõlgiti paljudesse keeltesse ja see levis 

üle kogu Euroopa. Järgmiste põlvkondade miljonid inimesed võtsid selle vastu oma 

usutunnistusena. {SV 151.4} 

Jumala ustavad sulased ei tegutsenud üksinda. Sel ajal, kui vürstiriigid, võimud ja kurjad 

vaimud moodustasid nende vastu võimsa liidu, ei jätnud Issand oma rahvast maha. Kui 

tõekaitsjate silmad oleksid olnud avatud, oleksid nad näinud samasuguseid tõendeid 

jumalikust lähedalolust ja abist nagu nägi üks muistse aja prohvet. Tol korral, kui Eliisa 

teener oli juhtinud oma õpetaja tähelepanu ümbritsevale vaenulikule armeele, kes oli ära 

lõiganud kõik põgenemisvõimalused, oli prohvet palunud: „Jehoova, tee ometi ta silmad 

lahti, et ta näeks!““ ...ja vaata, mägi oli täis tuliseid hobuseid ja vankreid!“ (2. Kun. 6, 17). 

Taeva sõjavägi oli Jumala sulast kaitsmas. Samamoodi valvasid inglid töölisi ka 

reformatsiooni päevil. {SV 151.5} 

Uks põhimõte, mida Luther väga kindlalt kaitses, oli veendumus, et reformatsiooni 

toetuseks ja kaitseks ei tule kunagi pöörduda ilmaliku võimu poole ega otsida abi inimlikelt 

relvadelt. Ta rõõmustas, et vürstid olid evangeeliumi tunnistanud, kuid siis kui nad 

kaalutlesid kaitseliiga moodustamise vajadust, ütles Luther: „Evangeeliumi õpetust võib 

kaitsta ainuüksi Jumal. Mida vähem inimene siin vahele astub, seda rohkem saab ära teha 

Jumal.“ Kõik esitatud poliitilised ettevaatusabinõud võisid tema arvates põhjustada alusetut 

kartust ja väärat umbusaldust.“ (D’Aubigne, London ed. kd. 10, ptk. 14). {SV 152.1} 

Kui võimsad vaenlased ühinesid reformeeritud usu hävitamiseks ja tuhanded mõõgad 

näisid tõusvat löögiks, kirjutas Luther: „Saatan raevutseb; jumalakartmatud prelaadid teevad 

salasepitsusi ja meid ähvardatakse sõjaga. Rahvast tuleb õhutada võitlema vapralt Issanda 

trooni eest usu ja palve läbi nii, et meie vaenlased JumalaVaimu poolt võidetuina on 

sunnitud jääma rahule. Meie peamine vajadus ja töö on palve. Rahvas teadku, et ta on 

mõõgaterale ja Saatana raevule välja pandud ning seepärast — palvetagu!“ (D’Aubigne, kd. 

10, ptk. 14). {SV 152.2} 

Pisut hiljem, kui Luther viitas liidule, mida reformeeritud vürstid plaanitsesid 

moodustada, selgitas ta, et ainus relv selles lahingus peaks olema „Vaimu mõõk*. Ta 

122

kirjutas Saksi kuurvürstile: „Meie südametunnistus ei luba nõustuda sellise liidu 

moodustamisega. Kümme korda parema meelega ma sureksin, kui näeksin, et evangeeliumi 

ürituse pärast valatakse kasvõi üksainus veretilk. Meie osaks on olla otsekui tall tapalaval. 

Me peame kandma Kristuse risti. Teie kõrgus ärgu kartku. Me võime teha oma palvetega 

rohkem kui meie vaenlased oma hooplemisega, kuid ärgu leitagu meie kätelt venna verd. 

Kui keiser nõuab meie andmist tema kohtu alla, siis oleme me ka valmis kohtusse ilmuma 

Teie vürstlik kõrgus ei tarvitse muretseda minu või kellegi teise usu kaitsmise eest, sest 

igaüks peab kaitsma usku isiklikult.“ (samas, kd. 14, ptk. 1). {SV 152.3} 

Salajasest palvepaigast väljus jõud, mis vapustas maailma suure reformatsiooni ajal. Püha 

rahulikkusega asetasid Issanda teenrid oma jalad Tema tõotuste kaljule. Augsburgi võitluse 

ajal ei möödunud Lutheril ainsatki päeva, mil ta poleks vähemalt kolm tundi päevas 

palvetanud. Need tunnid võttis ta päeva parimast ajast. „Tema eraldatud kambris võis 

kuulda, kuidas ta valas oma hinge Jumala ette austust, kartust ja lootust tulvil sõnadega, 

nagu see, kes kõneleb sõbraga.“ „Ma tean, et Sa oled meie Isa ja Jumal,“ ütles ta, „ning et 

Sa pillutad laiali oma laste jälitajad, sest Sa oled end koos meiega ohtu asetanud. See kõik 

on Sinu töö ja ainult Sinu armust oleme me oma käed selle külge pannud! Kaitse meid, Isa!“ 

(samas, kd. 14, ptk. 6). {SV 153.1} 

Melanchtonile, kes ägas mure ja kartuse koorma all, kirjutas Luther: „Armu ja rahu 

Kristuses — just nimelt Kristuses, ütlen ma — mitte maailmas! Aamen! Ma lausa vihkan 

seda äärmist muret, mis sind hävitab. Kui asi on ebaõige, jätkem see; kui aga õige, siis ei 

pea me suhtuma hoolimatult Tema tõotustesse, kes käsib meid magada kartmatult!... 

Kristust ei ole vaja mõjutada õigluse ja tõe tööle. Ta elab, Ta valitseb! Miks me peaksime 

kartma?“ (samas, kd. 14, ptk. 6). {SV 153.2} 

Jumal kuulis oma sulaste hüüdu. Ta andis vürstidele ja kuulajatele armu ning julgust 

säilitada tõde selle maailma pimeduse valitsejatest hoolimata. Issand ütles: „Vaata, mina 

panen Siionisse valitud kalli nurgakivi, ja kes Temasse usub, see ei satu häbisse!“ 

Protestantlikud reformaatorid olid ehitanud Kristusele ja põrguväravad ei võinud neid 

võita. {SV 153.3} 

123

Peatükk 12—Reformatsioon Prantsusmaal 

Speyeri protestile ja Augsburgi usutunnistusele, mis tähistasid reformatsiooni võidukäiku 

Saksamaal, järgnesid aastad täis võitlust ja pimedust. Toetajaskonna hulgas valitsevatest 

lahkhelidest ja võimsate vaenlaste rünnakutest nõrgestatuna näis protestantism olevat 

määratud täielikule hävingule. Tuhanded pitseerisid oma tunnistuse verega. Puhkes 

kodusõda. Üks protestantismi juhtivatest pooldajatest sai reeturiks, Öil saimad 

reformaatorlikud vürstid langesid keisri kätte ning neid veeti vangidena linnast linna. Kuid 

näilisel võidumomendil sai keiser lüüa. Ta nägi, kuidas saak tõmmati ta käte vahelt ja ta 

isegi pidi viimaks alistuma õpetustele, mille väljajuurimisele ta oli pühendanud oma elu. 

Ketserite hävitamise nimel oli ta pannud kaalule oma kuningriigi, varanduse ja isegi elu. 

Nüüd nägi ta oma sõjavägesid võitluses kahanemas, varalaekaid tühjenemas ja mässe 

lõõmamas kuningriigi erinevates osades; usk aga, mida ta asjatult oli püüdnud maha suruda, 

levis kõikjal. Karl V oli võidelnud Kõikväelise vastu. Jumal oli öelnud: „Saagu valgus!“, 

kuid keiser oli püüdnud säilitada pimedust. Tema eesmärgid nurjusid. Enneaegselt 

vananenud ja pikast võitlusest kurnatud loobus ta troonist ja sulges end kloostrimüüride 

taha. {SV 153.4} 

Ka Šveitsis saabusid reformatsioonile tumedad päevad. Kuigi paljud kantonid võtsid 

vastu reformeeritud usu, rippusid teised sõgedalt rooma-katoliku usutunnistuse küljes. 

Nende jälitamine, kes soovisid tõde vastu võtta, viis viimaks kodusõjani. Zwingli ja paljud 

temaga reformatsioonis ühinenud langesid Cappeli verisel lahinguväljal. Kohutavatest õnnetustest 

masendatud Ökolampadius suri peagi. Rooma-katoliku kirik võidurõõmutses. Näis, 

et paljudes kohtades sai paavstlust tagasi kõik, mida oli kaotanud. Ometi ei olnud See, kelle 

nõupidamised on igavesest ajast, jätnud oma üritust ega rahvast. Tema käsi oli valmis tooma 

neile päästet. Jumal äratas teistel maadel töölisi reformatsiooni edasi viima. {SV 154.1} 

Prantsusmaal oli. hakanud koitma juba enne Lutheri kuulsakssaamist reformaatorina. Üks 

esimesi, kes valgusest kinni haaras, oli elatanud Lefevre, avara silmaringiga mees, Pariisi 

ülikooli professor ja otsekohene ning agar paavstluse pooldaja. Vana-aja kirjanduse 

uurimise käigus pöördus tema tähelepanu Piiblile. Ta õpetas seda Raamatut ka oma üliõpilastele. 

{SV 154.2} 

Lefevre oli kirglik pühakute austaja ning seetõttu oli ta hakanud koostama pühakute ja 

märtrite ajalugu sellisel kujul nagu see esineb kiriku legendides. See oli suuremahuline 

ettevõtmine. {SV 154.3} 

Ta oli oma kavatsuse teostamisega juba üsna kaugele jõudnud, kui ühel päeval tuli mõte 

pöörduda Piibli poole, et sealtki tõhusat ainestikku leida. Selle eesmärgiga ta Pühakirja 

uurima hakkaski, Õpetlane leidis Piiblist tõepoolest pühade elulugusid, kuid mitte selliseid, 

nagu leidus roomakatoliku Kiriku kalendris. Jumalik valgus tungis mehe mõistusesse. 

124

Hämmastuse ja vastikustundega jättis ta püstitatud ülesanded pooleli ja pühendus Jumala 

Sõna uurimisele. Peagi hakkas ta õpetama vastavastatud kallihinnalisi tõdesid ka 

teistele. {SV 154.4} 

Aastal 1512, mil ei Luther ega Zwingli polnud veel usupuhastustööd alustanud, kirjutas 

Lefevre: „Jumal on see, kes annab meile usu läbi sellise õiguse, mis ainuüksi armust 

mõistab õigeks ja kingib igavese elu.“ (Wylie, kd. 13, ptk. 1). Lunastuse saladusi tundma 

õppides hüüatas ta: „Oh, milline suur, kirjeldamatu vahetus! Patutu Jumal on hukka 

mõistetud ja süüdlane on vaba! Õnnistatu kannab needust ja neetule on toodud õnnistus! Elu 

sureb ja surnu elab! Auhiilgust varjab alandus ning see, kel ei olnud mingit nägu, on kaetud 

auhiilgusega!“ (D’Aubigne, Londoni väljaanne, kd. 12, ptk. 2). {SV 155.1} 

Õpetades, et päästmise au kuulub ainuüksi Jumalale, tunnistas Lefevre ühtaegu, et 

inimestel lasub sõnakuulmise kohustus. „Kui sa oled Kristuse koguduse liige,“ ütles ta, „siis 

oled sa Tema ihu liige. Kui sa oled osa Tema ihust, siis on sinus Jumala täiuslik loomus... 

Oh, kui inimesed vaid mõistaksid seda eesõigust! Kui puhtalt, karskelt ja pühalt tahaksid 

nad siis elada, ja kuidas põlgaksid selle maailma au sisemise, lihaliku silma eest varjatud au 

nimel.“ (samas, kd. 12, ptk. 2). {SV 155.2} 

Lefevre üliõpilaste seas oli neid, kes innukalt tema sõnu kuulasid ja veel kaua pärast 

õpetaja hääle vaikimist tõe kuulutamist jätkasid. Üks neist oli William Farel. Jumalakartlike 

vanemate pojana oli ta kasvatatud kõhklematus usus vastu võtma kiriku õpetusi. Ta võis 

enese kohta öelda nii nagu apostel Paulus: „Et, mina kui variser olen elanud meie 

jumalateenistuse kõige rangemate kommete järgi.“ (Ap. t. 26, 5). Pühendunud paavstlasena 

põles ta agarusest hävitada kõiki neid, kes julgesid kirikule vastu hakata. „Kui ma kuulsin 

kedagi rääkimas paavsti vastu, kiristasin ma hambaid nagu raevukas hunt,“ ütles ta hiljem 

oma elu sellele perioodile viidates. (Wylie, kd. 13, ptk. 2). Ta oli väsimatu pühakute austaja. 

Koos Lefevrega oli ta käinud läbi kõik Pariisi kirikud, kummardanud altarite ees ning 

kaunistanud andidega pühi jäänuseid, ometi ei andnud kõik need kombetalitused hingele 

rahu. Patutunne, mida ükski patukahetsuse tegu ei suutnud eemale peletada, rõhus meelt. 

Otsekui hääl taevast kõlasid talle reformaatori sõnad: „Päästmine on armust! Süütu Jumala 

Tall on hukka mõistetud, kurjategija on õigeks kuulutatud! Ainuüksi Kristuse rist võib 

avada taevaväravad ja sulgeda põrgu omad!“ (samas, kd. 13, ptk. 2). {SV 155.3} 

Farel võttis tõe rõõmuga vastu. Ümberpööramise läbi, mis sarnanes Pauluse omale, 

vabanes ta traditsioonide orjusest ja sai vabaduse Jumala Pojas. „Mõrvarliku südamega 

saagihimulisest hundist muutusin ma vaikseks ja vaguraks talleks. Mu süda lõi täielikult 

lahku paavstist ja andus Jeesusele Kristusele,“ meenutas ta. (D’Aubigne, kd. 12, ptk. 

3). {SV 156.1} 

Sedamööda, kuidas Lefevre jätkas valguse levitamist oma üliõpilaste seas, hakkas Farelgi 

kuulutama tõde avalikult. Ta oli Kristuse eest väljas sama innukusega nagu varem paavsti 

eest. Üsna pea liitus nendega üks kiriku juhtiv preester, Meauxi piiskop. Teisedki suurte 

125

võimete ja teadmistega õpetajad ühinesid evangeeliumi kuulutamisega ja ühiselt võideti 

pooldajaid kõigist inimklassidest; nii käsitöölisi ja talupoegi kui kuninga õukondlasi. Tollal 

valitsenud monarhi Francis I õde võttis vastu reformaatori usu. Kuningas ise ja kuninga ema 

näisid sellesse heatahtlikult suhtuvat ning lootusrikkalt vaatasid reformaatorid ette ajale, mil 

evangeelium võidab kogu Prantsusmaal. {SV 156.2} 

Nende lootused ei täitunud. Kristuse jüngreid ootasid katsumused ja tagakiusamine. 

Jumal varjas halastusrikkalt reformatsiooni rasked päevad nende silme eest. Vahepeal oli 

aga rahuaeg, mis andis võimaluse tormis vastupanekuks jõudu koguda ja usupuhastusel väga 

edukalt levida. Meauxi piiskop töötas oma piirkonnas innukalt, niihästi vaimulik-konna kui 

rahva hulgas. Harimatud ja ebamoraalsed preestrid eemaldati ja nende kohad täideti nii palju 

kui võimalik, õpetatud ja jumalakartlike meestega. Piiskop soovis väga, et tema maakonna 

rahvas võiks Jumala Sõna vabalt uurida. See soov peagi ka täitus. Lefevre asus tõlkima Uut 

Testamenti, ja just samal ajal, mil Wittenbergi trükipressi alt ilmus Lutheri saksakeelne 

Piibel, kirjastati prantsusekeelne Uus Testament Meauxis. Piiskop ei säästnud vaeva ega 

kulutusi, et seda oma piiskopkonnas levitada ning lühikese ajaga oli Meauxi talupoegadel 

käes Pühakiri. {SV 156.3} 

Nagu janust nõrkevad rändurid tunnevad rõõmu elustava vee allikast, nii võtsid need 

hinged vastu taeva sõnumi. Põllutöölised põldudel ja käsitöölised töökodades kõnelesid 

õhinaga üksteisele Piibli kallihinnalistest tõdedest, Õhtuti koguneti kõrtsi mineku asemel 

üksteise poole koju, et lugeda Jumala Sõna ja palvetada ning kiita Jumalat. Selle piirkonna 

kogudustes leidis peagi aset suur muudatus. Ehkki liikmeskond koosnes enamuses 

alamrahvast, harimata ja rasket tööd rügavatest inimestest, ilmnes nende elus jumaliku armu 

ümberkujundav ja ülendav vägi. Alandlike, armastavate ja sügavalt jumalakartlike 

inimestena andsid nad tunnistust sellest, mida suudab teha evangeelium nendes, kes selle 

puhtsüdamlikult vastu võtavad, {SV 156.4} 

Meauxis süüdatud valgus levis kiiresti kaugemale. Pöördunute arv surenes iga päevaga. 

Kuningas, kes vihkas piiratud mõistusega munkade vagatsemist, suutis teatud aja kestel 

kirikutegelaste raevu vaos hoida, kuid paavstlikud juhid said lõpuks võimust. Meauxi 

piiskop, keda sunniti valima kas tuleriida või oma usust lahtiütlemise vahel, valis kergema 

tee, kuid juhi taganemisest hoolimata jäi tema kari kindlaks tõele. Paljud tunnistasid tõde 

leekide keskel. Selle julgust? ja ustavuse läbi, mida need lihtsad kristlased tuleriidal 

ilmutasid, kõnelesid nad tuhandetele, kes rahulikel päevadel poleks nende tunnistust 

kuulnud. {SV 157.1} 

Kannatuste ja põlguse ajal tunnistasid Kristust ka kõrgkihi esindajad. Lossi uhketes 

saalides ja palees leidus kuninglikust soost isikuid, kes hindasid tõde enam kui rikkust, au ja 

isegi elu. Rüütlikuue all asus väärikam ja kindlam inimene kui piiskopi rüü ja mitra all. 

Louis de Berquin oli sündinud aadlikuna. Õukonna vapper rüütel, peente 

käitumismaneeridega ja laitmatu moraaliga noormees oli pühendunud õppimisele. „Ta oli,“ 

126

nagu ütleb üks kirjamees, „suur paavstlike seaduste järgija, missade ja jutluste harras 

kuulaja. Kõigi tema vooruste krooniks oli eriline luterlaste põlgamine.“ Kuid sarnaselt 

paljudele teistele jõudis temagi jumalikust ettenägevusest juhituna Piibli juurde. Oma 

suureks hämmastuseks leidis ta sealt „mitte rooma-katoliku kiriku õpetusi, vaid Lutheri 

omi.“ (Wylie, kd. 13, ptk, 9), Sellest ajast peale andus ta evangeeliumi kuulutamisele. {SV 

157.2} 

Tema, kes oli „kõige haritum kõigist Prantsuse aadlikest“, kõrgete vaimuannetega ja 

kõneosav, ohjeldamatu südiduses ja kangelaslik innukuses ning mõjuvõimas õukonnas kuna 

ta oli kuninga soosik — nägid paljud oma maa reformaatorit. Beza ütles: „Berquin võiks 

olla teiseks Lutheriks, kui Francis I oleks teiseks kuurvürstiks.“ „Ta on ohtlikum kui 

Luther!“ karjusid paavstluse pooldajad, (samas, kd. 13, ptk. 9). Prantsuse roomameelsete 

arvates oli ta tõepoolest kardetavam. Nad panid õilsa mehe vangi kui ketseri, kuid kuningas 

vabastas ta. Võitlus kestis mitmeid aastaid, Francis kõikus rooma-katoliku ja reformeeritud 

usu vahel, kord sallides, kord jällegi summutades munkade indu. Kolm korda heideti 

Berquin paavstlike võimukandjate poolt vanglasse, kuid kuningas, kes tema geniaalsust ja 

suursugusust imetles, tõi ta sealt jälle välja ja keeldus teda preesterkonna õelusele 

ohverdamast. {SV 157.3} 

Korduvalt hoiatati Berquini ohu eest, mis ähvardas teda Prantsusmaal ning keelitati teda 

minema maapakku. Kartlik ja omakasupüüdlikult paindlik Erasmus, kes oli küll hiilgav 

õpetlane, kuid kel puudus hingejõud seada tõde kõigest hoolimata esikohale, kirjutas 

Berquinile: „Palu, et sind saadetaks suursaadikuna mõnele teisele maale; mine ja reisi 

Saksamaale. Sa tead küll, missugune Beda on — tuhandepealine koletis, kes paiskab mürki 

igas suunas. Sinu vaenlasi on leegion. Isegi siis, kui sinu üritus oleks parem Jeesuse Kristuse 

omast, ei jäta nad järele enne, kui nad on su hävitanud. Ära kuninga kaitsele eriti looda. Igal 

juhul ära kompromiteeri mind koos fakulteediga.“ (samas, kd. 13, ptk. 9). {SV 158.1} 

Hädaohu suurenemisega kasvas ka Berquini agarus. Selle asemel, et järgida Erasmuse 

poliitikat ja omakasupüüdlikku nõuannet, valis ta veel julgema suuna. Ta ei tahtnud tõde 

ainult kaitsta, vaid asus valet ka ründama. Tema, keda roomameelsed olid süüdistanud 

eksiõpetustes, näitas, et nad ise ekslesid pimeduses. Tema kõige aktiivsemateks ja 

kibedamateks vastasteks said Pariisi ülikooli teoloogiaosakonna õpetatud doktorid ja 

mungad. See õppeasutus oli üheks kõrgeimaks kiriklikuks autoriteediks niihästi pealinnas 

kui kogu riigis. Nende doktorite kirjutistest tõi Berquin esile 12 lauset, mida ta ütles olevat 

„vastuolus Piibliga, ja seega väärõpetuslikud“. Berquin palus kuningat, et ta kuulaks ära 

mõlemad pooled ja langetaks siis otsuse. {SV 158.2} 

Kuningas oli meelsasti nõus laskma vastasleeridel oma võimu ja väiteid esitada, ning 

nautides ette võimalust kõrkide munkade uhkust alandada, käskis paavstlastel end kaitsta 

Piibliga. Roomlased teadsid hästi, et seda relva ei olnud nemad võimelised käsitsema; nende 

võitlusriistadeks olid vangla, piinakamber ja tuleriit. Kuna nüüd olid olukorrad muutunud, 

127

mõistsid nad ohtu langeda ise auku, kuhu nad olid lootnud lükata Berquini. Ähmiga 

hakkasid paavstlased otsima väljapääsu. {SV 158.3} 

ust sel ajal vigastati Pariisi ühel tänavanurgal seisnud neitsi Maarja kuju. Linnas valitses 

suur ärevus. Rahvahulgad kogunesid ausamba juurde, et väljendada oma muret ja 

pahameelt. Ka kuningas oli sügavasti häiritud. Mungad nägid toimunus suurepärast 

võimalust oma kõikumalöönud positsiooni parandada, ja nii ruttasid nad seda ära kasutama 

„Need on Berquini õpetuse viljad!“ karjusid nad. *Kõik on hävingu äärel — usk, seadused 

ja isegi troon — ja kõik Lutheri vandeseltslaste pärast!“ (samas, kd. 13, ptk. 9). {SV 158.4} 

Berquin võeti uuesti kinni. Kuningas aga lahkus Pariisist ja jättis seega munkadele vabad 

käed. Reformaator kuulati üle ja mõisteti surma. Kohtuotsust rutati täide viima veel samal 

päeval, et Francis tema päästmiseks midagi ette võtta ei saaks. Keskpäeval viidi Berquin 

hukkamispaigale. Määratu inimmass kogunes hukkamist jälgima. Paljud nägid koh-kumuse 

ja imestusega, et ohver oli valitud kõige suursugusemast ja paremast aadliperekonnast. 

Hämmastus, nördimus, põlgus ja kibe viha peegeldus rahutu hulga nägudelt. Ainult ühel 

näol polnud vähimatki varju. Märtri mõtted olid kaugel tema ümber kihavast, ärevusest; ta 

tunnetas ainult oma Issanda lähedalolu. {SV 159.1} 

Vilets kaarik, millel teda veeti, tagakiusajate kurjad pilgud, eesootav kole surm ei köitnud 

Berquini tähelepanu. See, Kes oli surnud, kuid elab nüüd igavesti, kellel on surma ja 

surmavalla võtmed, seisis tema kõrval. Berquini nägu kiirgas taevalikku valgust ja rahu. Ta 

oli pannud selga vürstlikud riided: sametmantli, satäänist roosakas-punase vammuse ja jalga 

kuldsed sukad.“ (D’Aubigne, History of the Reformation in Europe in the Time of Calvin. 

/“Reformatsiooni ajalugu Euroopas Calvini päevil“/ kd. 2, ptk. 16). Berquin oli valmis 

tunnistama oma usku kuningate Kuninga ja univerrumi elanike juuresolekul ning ta ei 

tahtnud, et leinarüü varjutaks inimeste silmis teda täitvat rõõmu. {SV 159.2} 

Kui rongkäik aeglaselt läbi rahvast tulvil tänavate liikus, pani pariislasi imestama eriline 

rahu ja võidurõõm, mis kiirgas märtri kogu olemusest. „Ta näeb välja nii nagu istuks ta 

templis ja mõtiskleks pühist asjust,“ ütlesid nad. (Wylie, kd. 13, ptk. 9). {SV 159.3} 

Tuleriidal seistes püüdis Berquin rahvale mõne sõna öelda, kuid mungad, kes kartsid 

tema sõnade mõju, hakkasid kisendama ja sõdurid plaksutasid käsi. Nende lärm summutas 

märtri hääle. „Nii andis 1529. a. kultuurse Pariisi kõige kõrgem ilmalik ja vaimulik võim 

1793. a. elavatele inimestele alatu eeskuju, kuidas summutada tapalaval surijate pühalikke 

sõnu.“ (samas, kd. 13, ptk. 9). {SV 159.4} 

Berquini hääl summutati ja tuleleegid hävitasid ta keha. Teated tema surmast põhjustasid 

leina reformatsiooni pooldajate hulgas kogu Prantsusmaal. Kuid tema eeskuju polnud asjatu. 

„Ka meie oleme valmis rõõmuga surma minema,“ ütlesid tõetunnistajad. „Me suuname 

pilgu igavesele elule.* (D’Aubigne, „History of the Reformation in Europe in the Time of 

Calvin“, kd. 2, ptk. 16). {SV 159.5} 

128

Reformeeritud usu õpetajad, kellelt võeti luba jutlustada, läksid teistesse paikkondadesse. 

Lefevre siirdus mõne aja pärast Saksamaale. Farel pöördus tagasi kodulinna Ida- 

Prantsusmaal, et levitada valgust oma lapsepõlvekodus. Teated Meauxis toimunust olid juba 

sinnagi jõudnud ja tõde, mida ta kartmatu julgusega õpetas, leidis kuulajaid. Peagi sundisid 

riigivõimud ta vaikima ja usupuhastaja pagendati linnast. Ehkki Farel ei saanud enam 

avalikult töötada, rändas ta läbi maakonna külade ning õpetas majades ja kõrvalistel aasadel 

või leidis pelgupaiga põlismetsades ja kaljukoobastes, mis olid talle tuttavad juba 

lapsepõlvest. Jumal valmistas teda ette suuremaks katsumuseks. „Rist, tagakiusamine ja 

saatana salasepitsused, millest ei ole puudu ja mille suhtes mind hoiatati,“ ütles Farel, „on 

palju karmimad, kui ma võisin ette kujutada. Kuid Jumal on mu Isa! Ta on andnud ja annab 

veelgi jõudu, mida ma vajan.“ (D’Aubigne, „History of the Reformation of the Sixteenth 

Century“, kd. 12, ptk. 9). {SV 160.1} 

Juba apostlite päevil oli tagakiusamine andnud evangeeliumi kuulutamisele hoogu juurde 

(Fil. 1, 12). Pariisist ja Meauxist väljasaadetud „tõekuulutajad käisid mööda maad ja 

kuulutasid evangeeliumi sõna“. (Ap. t. 8, 4.) Nii levis valgus Prantsusmaa kaugete 

provintsideni. {SV 160.2} 

Jumal valmistas evangeeliumi levitamiseks ette üha uusi töölisi. Ühes Pariisi koolis käis 

mõtlik, vaikse loomuga, suure hingejõu, terava mõistuse, laitmatu elu ja tulise usulise 

andumusega nooruk. Kõrged vaimuanded ja usinus tegid temast peagi kolledži uhkuse ja 

täie õigusega loodeti, et Johann Calvinist saab üks kõige võimekamaid ja austusväärsemaid 

kiriku kaitsjaid. Kuid jumaliku valguse kiir tungis läbi ka nendest skolastika ja ebausu 

müüridest, mis Calvinit ümbritsesid. Vastikustundega oli ta kuulanud jutte uuest õpetusest 

ega kahelnud sugugi, et ketserid väärisid tulesurma. Otsekui poolkogemata sattus ta äkki 

silmitsi ketserlusega ja oli sunnitud proovile panema rooma-katoliku kiriku teoloogia jõu 

võitluses protestantliku õpetusega. {SV 160.3} 

Calvini nõbu, kes oli ühinenud reformaatoritega, viibis Pariisis. Kaks sugulast kohtusid 

sageli ja vestlesid omavahel asjadest, mis olid rikkunud kristlaskonna rahu. „Maailmas on 

vaid kaks religiooni,“ ütles protestant Olivetan. „Esiteks see, mis hõlmab kõiki inimeste 

poolt välja mõeldud õpetusi, mis väidavad, et inimene saab end päästa oma heade tegude ja 

tseremooniate kaudu; teiseks see usk, millest räägib Piibel ja mis õpetab inimest lootma 

pääsemisele ainult Jumala armu läbi!“ {SV 160.4} 

„Mul pole mingit tahtmist tegemist teha sinu uue õpetusega,“ kuulutas Calvin. „Kas sa 

arvad, et ma kõik oma elupäevad olen elanud eksituses?“ (Wylie, kd. 13, ptk. 7.) Ometi oli 

see vestlus äratanud Calvini peas mõtteid, mida ta ei suutnud meelest pühkida. Üksi oma 

kambris olles mõtiskles noormees nõbu sõnade üle. Patusüü vaevas ta hinge ja ta tundis end 

eestkostjata püha ja õiglase kohtuniku ees. Pühakute vahendus, head teod, kiriku 

tseremooniad — kõik see ei suutnud vaigistada tema hingevaeva. Calvin ei näinud tulevikus 

ees midagi peale igavese meeleheitepimeduse. Asjatult püüdsid kiriku doktorid tema ängi 

129

leevendada. Ei aidanud ka pihil käimine ja patukahetsus, sest need ei toonud hinge 

lepitusrahu Jumalaga. {SV 161.1} 

Sellise sisemise võitluse perioodil juhtus Calvin ühel päeval minema väljakule, kus 

parajasti hakati põletama üht ketserit. Noormeest hämmastas rahu, mis hingas märtri näol. 

Kesk selle koletusliku surma piinu ja veelgi kohutavamat kiriku hukkamõistu ilmutas ketser 

usku ja julgust, mida noor üliõpilane kõrvutas valulikult oma meeleheite ja pimedusega, 

ehkki ta oli elanud kõige rangemas kuulekuses kirikule. Ta teadis, et ketserite usk tugineb 

Piiblile. Calvin otsustas seda uurida, ja, kui võimalik, avastada nende rõõmu ja rahu 

saladus. {SV 161.2} 

Piiblist leidis ta Kristuse. „Oh, Isa!“ hüüdis ta. „Tema ohver on vaigistanud sinu raevu; 

Tema veri on pesnud ära minu roojuse; Tema rist on kandnud minu needuse; Tema surm on 

lepitanud mind! Me oleme eneste jaoks palju kasutuid rumalusi välja mõelnud, kuid Sina 

asetasid minu ette oma Sõna kui tõrviku ja oled mu südant puudutanud, et ma loobuksin 

kõigist teistest teenetest peale Jeesuse omade!“ (Martyn, kg. 3, ptk. 13.) {SV 161.3} 

Calvin oli pühendatud preestriameti jaoks. Juba kaheteistkümneaastasena määrati ta ühe 

väikese kiriku kaplaniks ning piiskop pügas ta juuksed vastavalt kiriku kaanonile. Teda ei 

pühitsetud tollal küll veel ametisse ja ta ei täitnud preestri ülesandeid, kuid ta kuulus juba 

vaimulikkonna koosseisu, kandis vastavat ametitiitlit ja sai määratud tasu. {SV 161.4} 

Nüüd tundis ta, et temast ei saa iial preestrit. Seepärast asus Calvin hoopis õigusteadust 

õppima, kuid loobus sellest mõne aja pärast ja otsustas oma elu pühendada evangeeliumile. 

Endiselt oli ta kahevahel: kas saada avalikuks õpetajaks või mitte. Ta oli pelgliku loomuga 

ja kartis selle ametiga kaasaskäivat vastutust; liiati soovis ta ikka veel õppida. Lõpuks 

soostus ta sõprade tungivate palvete pärast. „On imelik mõelda,“ ütles ta, „et nii madala 

päritoluga inimene võib saada ülendatud nii kõrgele.“ (Wylie, kd. 13, ptk. 9.) {SV 161.5} 

Nii nagu kaste laskub märkamatult maad värskendama, nii algas oma tegevust Calvin. Ta 

oli lahkunud Pariisist ning elas nüüd ühes printsess Margaret’i kaitse alla kuuluvas provintsilinnas. 

Printsess armastas evangeeliumi ja pakkus selle jüngritele kaitset. Calvin oli 

tagasihoidlik ja vähenõudlik noormees. Ta alustas oma tööd ümbruskonna kodude 

külastamisest. Pererahvast ümbritsetuna luges ta Piiblit ning avas neile päästmise tõed. 

Need, kes sõnumeid kuulda võtsid, levitasid neid edasi teistele ning peagi lahkus õpetaja 

linnast ja siirdus järgmisesse asundusse. Calvin oskas leida kontakti niihästi hurtsikutes kui 

lossides ja tema teele jäid maha vastrajatud kogudused, mis pidid kasvatama kartmatuid 

tõetunnistajaid. {SV 162.1} 

Mõne kuu pärast oli Calvin tagasi Pariisis, kus vahepeal oli õpetatud meeste ja õpilaste 

ringkonnas tekkinud omapärane liikumine. Vanade keelte uurimine oli juhtinud mehi Piibli 

juurde ja paljud, kelle südant need tõed veel ei olnud puudutanud, hakkasid Piibli üle 

innukalt vaidlema ning lõid lahinguid isegi rooma kiriku kaitsjatega. Calvin, kes oli igati 

130

osav võitleja teoloogilisel võitlusväljal, ei lasknud käratsevate skolastikute tasemele. 

Inimeste meeled olid tehtud elavaks ja nüüd oli aeg neile esitada tõde. Kuna ülikoolide 

saalid olid täis teoloogiliste vaidluste lärmi, käis Calvin majast majja ning avas rahvale 

Jumala Sõna ja kõneles neile Kristusest kui Ristilöödust. {SV 162.2} 

Jumal juhtis nii, et Pariis sai veel ühe võimaluse kuulda evangeeliumi. Lefevre’i ja Fareli 

kutse olid nad hüljanud, kuid nüüd pidid kõik inimklassid selles suures linnas kuulma tõde. 

Poliitilistest kaalutlustest mõjutatud kuningas ei olnud veel täielikult rooma-katoliku kiriku 

poolel ja seega reformatsiooni vastu. Margaret lootis, et Prantsusmaal võidab protestantism 

ja seepärast otsustas ta reformeeritud usku veel Pariisis kuulutada lasta. Kuninga äraolekul 

käskis Margaret ühel protestantlikul jutlustajal kuulutada pealinna kirikutes. Kuigi 

paavstlikud aukandjad selle ära keelasid, avas printsess evangeeliumi jutlustamiseks palee 

uksed. Üks ruum kohandati kabeliks ja teatati, et seal peetakse iga päev teatud kindlal 

kellaajal jutlust, millest kutsuti osa võtma inimesi kõikidest rahvaklassidest. Teenistustele 

kogunesid nii suured rahvahulgad, et ka kõik ooteruumid ja saalid said rahvast puupüsti täis. 

Iga päev kogunes paleesse tuhandeid inimesi — aadlikke, riigimehi, advokaate, ärimehi ja 

käsitöölisi. Kuningas ei keelanud niisuguseid rahvakogunemisi ära, vaid andis hoopis 

korralduse avada reformeeritud õpetusele ka kaks Pariisi kirikut. Kunagi varem polnud linn 

Jumala Sõna pärast nii liikvel olnud. Näis nagu oleks eluvaim taevast hinganud rahva peal. 

Karskus, puhtus, kord ja töökus vahetasid välja varasema purjutamise, liiderlikkuse, tüli ja 

jõudeoleku. {SV 162.3} 

Kuid ka preesterkond ei seisnud jõude. Kuna kuningas jutlustamist ära ei keelanud, 

hakkasid nad kõikvõimalike vahenditega äratama harimatus ja ebausklikus lihtrahvas hirnu, 

eelarvamusi ja fanatismi. Pariis pöördus pimesi selliste raleõpetajate poole. Nii nagu omaaja 

Jeruusalemm, nii ei tundnud ka see linn oma armukutsumise aega ega teadnud, mis tema 

rahuks tarvis läheb. Kahe aasta jooksul kuulutati pealinnas Jumala Sõna, kuid ehkki neid, 

kes evangeeliumi vastu võtsid, oli palju, heitis suurem osa selle siiski ära. Francis oli salliv 

ainult nii kaua, kui see teenis tema eesmärke. Paavstlastel õnnestus võita ülemvõim tagasi. 

Jällegi suleti kirikud ja seati üles tuleriidad. {SV 163.1} 

Calvin jäi veel Pariisi, et valmistada end õppimise, mõtisklemise ja palve kaudu ette oma 

tulevaseks tööks. Ta jätkas samal ajal valguse levitamist. Lõpuks langes kahtlus ka temale. 

Võimud otsustasid saata ta tuleriidale. Calvin oli pidanud oma üksildast varjupaika kaitstud 

kohaks, kuid äkitselt tormasid sisse ta sõbrad ja teatasid, et vahistajad tulevad nende kannul. 

Samal silmapilgul kõlaski vali koputus välisuksele. Ei võinud kaotada enam hetkegi. Mõned 

Calvini sõpradest hoidsid ametnikke uksel kinni nii kaua, kui teised lasksid reformaatori läbi 

akna alla. Kiirelt kadus mees äärelinna, kus ta leidis varjupaiga ühe vaese töölise majas, kes 

oli reformatsiooni sõber. Seal riietus Calvin ümber talumeheks, ning võtnud kõpla õlale, 

sammus linnast välja. Lõuna poole rännates leidis ta jällegi varjupaiga Margaret’i valdustes. 

(Vt. D’Aubigne, „History of the Reformation in Europe in the Time of Calvin“, kd. 2, ptk. 

30.) {SV 163.2} 

131

Mõneks kuuks jäi Calvin oma võimsate sõprade kaitse alla ja jätkas õpinguid, kuid kuna 

tema süda oli evangeeliumitöö juures Prantsusmaal, ei suutnud ta kaua tegevuseta 

olla. Niipea, kui torm oli mõnel määral vaibunud, otsis ta uue tööpõllu Poitiersis. Seal oli 

samuti ülikool ning sealgi olid uued vaated leidnud poolehoidu. Igast rahvaklassist inimesed 

kuulutasid evangeeliumi rõõmuga. Kuigi Calvin ei kuulutanud avalikult, avas ta igavese elu 

sõnu neile, kes seda kuulda soovisid, olgu siis riigiametnikust sõbra kodus, tema enda 

üüritoas või mõnikord lihtsalt aias. Aja möödudes, kui kuulajate arv kasvas, leiti, et ohutum 

on koguneda väljaspool linna. Jumalateenistuse paigaks valiti koobas sügava ja kitsa 

mäekuru kõrval, mida varjasid puud ja kaljud. Inimesed läksid sinna väikeste salkkondadena 

erinevaid teid pidi. Selles varjulises kohas loeti ja seletati Jumala Sõna. Seal pühitseti 

esimest korda Prantsusmaa protestantide poolt ka Issanda püha-õhtusöömaaega. Sellest 

väikesest kogudusest saadeti välja mitmed ustavad evangelistid. {SV 163.3} 

Veelkord pöördus Calvin Pariisi. Ta ei olnud ikka veel jätnud lootust, et Prantsusmaa 

võtab vastu reformatsiooni. Kuid peaaegu kõik uksed jäid suletuks. Evangeeliumi 

kuulutamine tähendas teed tuleriidale. Viimaks otsustas Calvin külastada Saksamaad. 

Vaevalt oli ta Prantsusmaalt lahkunud, kui protestantide pea kohal puhkes äge torm. Oleks 

Calvin Prantsusmaal viibinud, oleks ta kindlasti hukatud. {SV 164.1} 

Prantsuse reformaatorid soovisid näha, et nende maa oleks pidanud sammu Saksamaa ja 

Sveitsiga. Seetõttu otsustasid nad anda Rooma ebausule julge vastulöögi, mis ärataks üles 

kogu rahva. Selle mõttega pandi ühel ööl kogu Prantsusmaal üles missat ründavad plakatid. 

Reformatsiooni edu asemel tõi see innukas, kuid mõtlematu tegu häda mitte ainult ürituse 

eestvõtjatele, vaid reformeeritud usu sõpradele üle kogu Prantsusmaa. Paavstlased olid selle 

väljaastumise näol saanud kauaoodatud võimaluse nõuda ketserite kui trooni kõigutajate ja 

rahva rahu ohustajate täielikku hävitamist. {SV 164.2} 

Uks käsi (oli see siis ettevaatamatu sõbra või kavala vaenlase oma, jääb teadmata), oli 

kinnitanud ühe plakati ka kuninga toa uksele. Kuningas oli vihane. Sellel paberilehel rünnati 

ebausku, mida oli sajandeid austatud. Ennekuulmatu häbematus oli kinnitada sellised selged 

ja jahmatamapanevad laused kuningliku residentsi uksele! Hämmastunult seisis kuningas 

veidi aega sõnatus raevus. Seejärel lausus ta need kohutavad sõnad: „Kõik luteriusu 

pooldajad tuleb vahet tegemata arreteerida. Ma hävitan nad kõik!“ (samas, kd. 4, ptk. 10.) 

Liisk langes; kuningas otsustas lõplikult asuda Rooma poolele. {SV 164.3} 

Otsekohe võeti tarvitusele kõik abinõud, et vahistada kõik luterlased Pariisis. Uks vaene 

käsitööline, kes oli liitunud reformeeritud usuga ja kelle kohustuseks oli usklikke nende 

salajasele kogunemiskohale kokku kutsuda, võeti kinni. Tal kästi tuleriidale viimise 

ähvardusel näidata paavsti saadikutele kätte iga protestandi kodu linnas. Mees kohkus alatu 

et-tepaneku ees tagasi, kuid tuleleekide kartusel nõustus viimaks siiski äraandjaks saama. 

Ümbritsetuna preestrite kaaskonnast, vihale aetud munkadest ja sõduritest, käis Morin, 

kuninga salapolitseinik, koos reeturiga aeglaselt ja vaikselt läbi linna tänavad. Rongkäik 

132

korraldati näiliselt „püha sakramendi“ auks, protestantide poolt missale esitatud solvangu 

lepitamiseks, tegelikult varjas see endas surmatoovat eesmärki. Jõudnud ühe luterlase maja 

ette, andis reetur sellest sõnatult märku. Rongkäik peatus, osa mehi sisenes majja, perekond 

tiriti välja, pandi ahelaisse, ja kohutav seltskond liikus edasi, otsima uusi ohvreid. „Nad ei 

heitnud armu ühelegi majale, ei suurele ega väikesele, isegi mitte Pariisi ülikooli 

kolledžitele... Morin pani linna värisema... Valitses terror.“ (Samas, kd. 4, ptk. 10.) {SV 

165.1} 

Ohvrid piinati julmalt surnuks. Eriseadus nägi ette kasutada vähem ägedat tuld selleks, et 

ketserite agoonia pikeneks. Nad surid võitjatena. Nende kindlus oli kõikumatu, rahu 

tumestamatu. Tagakiusajad tundsid end lüüasaanutena. „Tapalavad paiknesid kõigis Pariisi 

kvartalites ja põletamised toimusid igal päeval eesmärgiga tekitada sel viisil rahva seas 

kabuhirmu. Ent võit jäi ikkagi evangeeliumile. Kogu Pariis võis näha, milliseid inimesi 

sünnitasid uued vaated. Kantslist peetud jutlusel ei olnud sellist mõju. mis „tuleriida 

jutlusel“. Särav rõõm, mis kiirgas nende näolt, kes sammusid ... hukkamispaigale; nende 

kangelaslikkus, kui nad seisid leekide keskel; nende alandlik ja andeksandev meelsus 

ülekohtu suhtes muutis paljude viha kaastundeks ja põlguse armastuseks ning mõjus 

vastupandamatu kõnena evangeeliumi kasuks.“ (Wylie, kd. 13, ptk. 20.) {SV 165.2} 

Preestrid, kes püüdsid hoida rahva viha kõrgpunktis, lasksid käibele kõige kohutavamaid 

süüdistusi protestantide aadressil. Neid süüdistati katoliiklaste massilise tapmise, valitsuse 

kukutamise ja kuninga mõrvamise kavatsuses. Tõendeid loomulikult polnud. Tõsi küll, need 

kurjad ettekuulutused täitusid kord tõepoolest, kuid hoopis teistsugustes olukordades ja 

täiesti vastupidiselt. Julmus, mida katoliiklased rakendasid tollal süütute protestantide 

suhtes, kuhjus õiglaseks kättemaksuks; sajandeid hiljem tabas kuningat, tema valitsust ja 

alamaid see hukatus, mida paavstlased usupuhastajatele soovisid. Just protestantismi 

allasurumine uskumatute ja paavsti käsilaste poolt tõi 300 aastat hiljem Prantsusmaale 

kohutava kaose. {SV 165.3} 

Umbusaldus ja hirm valdas erinevatesse ühiskonnakihtidesse kuuluvaid inimesi. Üldise 

ärevuse aeg tõi ilmsiks, kui sügavat mõju olid Lutheri õpetused avaldanud haritud, austatud 

ja õilsa iseloomu poolest tuntud inimestele. Kõrged ja tähtsad ametikohad jäid äkki tühjaks. 

Käsitöölised, trükkalid, õpetlased, ülikoolide professorid, kirjanikud ja isegi õukond-lased 

kadusid. Sajad põgenesid Pariisist ja läksid vabatahtlikult maapakku. Paljud näitasid nii 

toimides esimest korda, et nad pooldavad avalikult reformeeritud usku. Paavsti käsilasi 

hämmastas tõsiasi, et nad olid aimamatult sallinud nii suurt hulka ketsereid endi hulgas. 

Kogu oma raevu valasid nad välja alamrahva hulgast pihku jäänud ohvrite peale. Vanglad 

kiiluti täis ja õhkki näis muutuvat mustaks tuleriitadelt tõusvast suitsust. {SV 166.1} 

Francis I oli uhkustanud, et tema olevat üheks juhiks suure teaduse ärkamise liikumises, 

mis iseloomustas 16. sajandi algust. Talle meeldis koguda oma õukonda õpetatud mehi erinevatest 

maadest. Tema teadmisjanuga ühelt poolt ja põlgusega munkada ebausu vastu 

133

teiselt poolt oli vähemalt osaliselt seletatav see usuline sallivus, mida ta ilmutas 

usupuhastuse suhtes. Ketserite täieliku väljajuurimise innust haaratuna endis nüüd see 

„teadusejünger“ välja edikti, mis keelas trükikunsti kasutamise ära kogu Prantsusmaal. 

Francis I on hea näide selle kohta, et intellektuaalne kultuur ei kindlusta religioosset 

sallivust ega väldi tagakiusamist. {SV 166.2} 

Prantsusmaa andus avalike tseremooniate kaudu täielikult protestantismi hävitamisele. 

Preestrid nõudsid missa põlgamise läbi „Jumalale toodud teotuse“ lepitamist verega. Nad 

nõudsid kuningalt rahva nimel antavat avalikku heakskiitu õudsele ettevõtmisele. {SV 

166.3} 

21. jaanuaril 1535. a. toimus kohutav tseremoonia. Rahva ebausk ja vagatsev viha olid 

viimase piirini üles kruvitud. Pariisi tänavail tungles kogu maalt kokkuvoolanud rahvamass. 

Päeva pidi sisse juhatama tohutu, aukartustäratav protsessioon. Läbitava tee ääres seisvad 

majad olid leinarüüs ja iga natukese maa järele oli ehitatud altar. Iga ukse ees oli süüdatud 

tõrvik „püha sakramendi“ auks. Enne koitu rivistus protsessioon kuninga palee juures. 

„Eesotsas kanti kirikute lippe ja riste mitmest maakonnast, sellejärel tulid linnakodanikud 

kahekaupa reas ja kandsid tõrvikuid. Järgmisena tuli neli mungaordut, iga ordu oma erilises 

riietuses. Nende kannul kanti kuulsate reliikviate tohutut kollektsiooni ja ratsutasid kõrged 

vaimulikud, üll purpurpunane ja helepunane, kalliskividega ehitud, suurepärane sädelev 

riietus. {SV 166.4} 

Armulaualeiba hoidis käes Pariisi piiskop, kes istus pilkupüüdval troonil suure 

baldahhiini all. Teda kandis neli kuninglikust soost printsi... Pühitsetud armulaualeiva järel 

kõndis kuningas... Sellel päeval ei kandnud Francis I krooni ega seisukohast riietust. Palja 

peaga, silmad maas, käes põlev, peenike vahaküünal, esines kuningas Francis avalikult 

patukahetsejana.“ (Samas, kd. 13, patk. 21.) „Iga altari ees kummardas isevalitseja 

alandlikult — mitte pahede pärast, mis rüvetasid tema hinge, või süütu vere pärast, mis 

määris tema käsi, vaid tema alamate surmapatu pärast, kes olid julgenud hukka mõista püha 

missa. Tema järel kõndisid kahekaupa reas kuninganna ja riigi aukandjad, igaühel põlev 

tõrvik käes.“ {SV 167.1} 

Uhe osana päevasest teenistusest pidas kuningas ise piiskopi palee suures saalis 

kuningriigi kõrgematele ametikandjatele kõne. Kurva ilmega ja liigutava sõnaseadmisega 

tunnistas ta rahva peale tulnud kuritegevuse, pühaduse teotuse, kurbuse ja häbi päevist. 

Ühtlasi kutsus ta igat truud alamat võitlema tülika ja tüütava ketserluse vastu, mis viivat 

Prantsusmaa hävingusse. „Nii tõesti kui mina olen teie kuningas,“ ütles Francis I, „käsiksin 

ma siis kui selgub, et üks minu ihuliikmeist on nakatatud sellest põlastusväärsest 

vastikusest, selle teil välja lõigata; veel enam — kui ma näeksin ühel oma lastest selle 

nakatuse plekke, ei heidaks ma temale armu... Ma rebiksin ta oma kätega enesest ja 

ohverdaksin Jumalale.“ Kuninga sõnad lämbusid pisaraisse ja kogu kuulajaskond nuttis ning 

134

hüüdis üksmeelselt: „Me tahame elada ja surra katoliku usu eest!“ (D’Aubigne, „History of 

the Reformation in Europe in the Time of Calvin“, kd. 4, ptk. 12.) {SV 167.2} 

Kohutav oli tõe valguse ära heitnud rahva pimedus, Jumala päästev arm oli ilmunud, kuid 

Prantsusmaa pöördus sellest ära pärast seda, kui ta oli näinud selle väge ja pühadust, pärast 

seda, kui tuhanded olid imetlenud selle jumalikku ilu, pärast seda, kui suurlinnad ja väikesed 

külad olid saanud valgustatud selle särast. Prantsusmaa valis meelsamini pimeduse. 

Inimesed pöördusid ära taevasest annist, mida neile pakuti. Nad nimetasid kurja heaks ja 

head kurjaks, kuni nad langesid tahtliku enesepettuse ohvriks. Ehkki nad isegi uskusid, et 

nad teenisid sellega, kui nad kiusasid taga Jumala rahvast, Jumalat, ei vabastanud nende 

siirus neid süüst. Nad olid tahtlikult hüljanud valguse, mis võis päästa neid veresüüga 

määrivast pettusest. {SV 167.3} 

Pidulik vandetõotus ketserluse täielikuks hävitamiseks anti suures katedraalis, kus 

peaaegu kolm sajandit hiljem tõstis elava Jumala unustanud rahvas troonile „Mõistuse jumalanna“. 

Jälle rivistuti rongkäiguks ja Prantsusmaa esindajad asusid töö kallale, mida nad 

vandega olid tõotanud teha. „Tee äärde, mida mööda kuningas pidi koju sõitma, püstitati iga 

natukese maa järele tuleriit, kus protestandid elusalt põletati. Lepiti kokku, et haokubud 

süüdatakse põlema just sel momendil, kui ilmub kuningas. Rongkäik pidi peatuma ja saama 

võimaluse näha hukkamist otsast lõpuni.“ (Wylie, kd. 13, ptk. 21.) Liiga valulik oleks 

jutustada piinamise üksikasjadest, mida need veretunnistajad Kristuse pärast pidid taluma. 

Siiski polnud ohvrite seas kõikumalööjaid. Üks märter, kellelt nõuti oma usust taganemist, 

vastas: „Ma usun ainult seda, mida prohvetid ja apostlid on kuulutanud ja mida kõik pühad 

on uskunud. Minu usaldus Jumalasse on nii tugev, et see peab vastu kõigile põrguvägedele.“ 

(D’Aubigne, „History of the Reformation in Europe in the Time of Calvin“, kd. 4, ptk. 

12.) {SV 168.1} 

Mõne sammu järel peatus rongkäik uues piinamispaigas. Jõudnud lõpuks kuningapalee 

juurde tagasi, valgus rahvahulk laiali. Lahkusid ka prelaadid, kes olid hästi rahul oma 

päevaste toimetustega ning kes üksteisel kätt surudes soovisid, et töö, mis nüüd algas, j 

uuriks ketserluse täielikult välja. Rahuevangeelium, mille Prantsusmaa oli kõrvale heitnud, j 

uuriti tõepoolest välja, kuid tulemused olid kohutavad. 21. jaanuaril 1793. a., niisiis 258 

aastat hiljem, suundus teine, sootuks erinev protsessioon läbi Pariisi tänavate. „Jälle oli 

kaasas kuningas, jälle oli möll ja kisa; jälle nõuti rohkem ohvreid; jälle olid püstitatud 

koletud tapalavad: jälle lõppesid päevasündmused kohutavate hukkamistega. Louis XVI, 

kes kähmles oma vangipanijate ja timukatega, lohistati tapa-lavale ja hoiti seal seni, kuni 

kirves langes ja tema maharaiutud pea tapalavale veeres.“ (Wylie, ikd. 13, ptk. 21.) 

Kuningas ei olnud ainuke ohver. Terrori veristel päevadel hukati sama koha läheduses 2800 

inimest giljotini all. {SV 168.2} 

Reformatsioon oli esitanud maailmale avatud Piibli, selgitanud Jumala käsu eeskirju ja 

tungivalt soovitanud selle nõudeid inimeste südametunnistusele. Piiritu armastus avas 

135

inimestele taeva seadused ja põhimõtted. Jumal oli öelnud: „Pidage neid ja tehke nende 

järgi, sest see on teie tarkus ja teie mõistus rahvaste silmis, kes ütlevad kõiki neid seadusi 

kuuldes: „Seesinane suur rahvas on tõesti tark ja mõistlik rahvas!“ (5. Moos. 4, 6.) Kui 

Prantsusmaa hülgas taevase anni, siis külvas ta anarhiat ja hävingut ning lõikas lõpuks 

revolutsiooni ja terrorit. {SV 168.3} 

Kaua enne missavastaste plakatite poolt üleskihutatud tagakiusamist oli julge ja 

ägedaloomuline Farel sunnitud sünnimaalt põgenema. Ta suundus Šveitsi ning toetas 

Zwingli tööd seal. Nii aitas ta usupuhastusel Šveitsis juurduda. Fareli elu hilisemad aastad 

möödusid samuti seal, ent hoolimata sellest avaldas ta otsustavat mõju ka Prantsusmaa 

reformat-sioonile. Esimeste pagendusaastate jooksul olid tema jõupingutused eriliselt 

suunatud evangeeliumi levitamisele kodumaal. Farel kulutas suure osa ajast jutlustamisele 

oma kaasmaalaste seas riigipiiri lähedal, kust ta väsimatu valvsusega jälgis võitluse käiku 

ning toetas seda oma julgustavate ja nõuandvate sõnadega. Teiste pagulaste abiga tõlgiti 

Saksamaa reformaatorite kirjutised prantsuse keelde. Neid traktaaite ja prantsuskeelset 

Piiblit trükiti suures tiraažis ning kirjanduselevitajad müüsid neid Prantsusmaal. Evangeliste 

varustati kirjandusega madala hinna eest ja niiviisi võimal-dasid saadud kasumid seda tööd 

jätkata. {SV 169.1} 

Šveitsis alustas Farel oma tööd lihtsa kooliõpetajana. Kõrvalises maakonnas pühendus ta 

laste õpetamisele. Tavaliste õppeainete kõrval tutvustas ta ettevaatlikult ka Piibli tõdesid. Ta 

lootis laste kaudu pääseda nende vanemateni. Leidus neid, kes uskusid, kuid preestrid 

astusid vahele, et seda tööd peatada. Ebausklik maarahvas kihutati kooliõpetaja vastu üles. 

„See ei saa olla Kristuse evangeelium,“ rõhutasid preestrid, „kui selle kuulutamine ei too 

rahu, vaid sõda!“ (Wylie, kd. 14, ptk. 3.) Nii nagu Jeesus oli käskinud oma esimpstel 

jüngritel tagakiusamise pärast ühes linnas põgeneda teise, nii käis ka Farel külast külla ja 

linnast linna ning talus nälga, külma ja väsimust. Kõikjal oli tema elu hädaohus. Farel 

jutlustas turuplatsidel, kirikutes, mõnikord isegi katedraali kantslites. Vahel leidis ta kiriku 

eest tühjana, teinekord katkestati tema kõnet hüüete ja pilgetega ning tiriti ta jõuga kantslist 

alla. Rohkem kui korra tungis märatsev rahvamass talle kallale ja peksis poolsurnuks, kuid 

Farel ei loobunud. Ehkki ta pidi sageli tagasi tõrjuma kallaletunge, jätkas ta väsimatu 

püsivusega tööd ja nägi, kuidas paavstluse kantsides, suurtes ja väikestes linnades avasid 

paljud ukse evangeeliumile. Väike maakond, kus Farel kõige esmalt oli töötanud, võttis 

peagi vastu reformeeritud usu. Suurlinnad Morat ja Neuchatel loobusid samuti roomakatoliku 

usu rituaalidest ja kõrvaldasid kujud oma kirikutest. Farel oli kaua igatsenud 

heisata protestantismi lippu Genfi kohale. Ta soovis, et sellest suurlinnast kujuneks 

Prantsusmaa, Šveitsi ja Itaalia reformatsiooni keskus. Selle eesmärgiga jätkas Farel tööd 

ning saavutas paljude ümberkaudsete linnade ja külade poolehoiu. Seejärel läks ta koos oma 

kaaslastega Genfi. Ainult kaks jutlust lubati tal seal pidada. Preestrid, kes olid asjatult 

püüdnud mõjutada valitsusvõime Fareli hukka mõistma, kutsusid ta nüüd kirikunõukogu 

ette, kuhu paavsti käsilased tulid riiete alla peidetud relvadega, et reformaatorit tappa. 

136

Raehoone ümber kihas raevutsev rahvahulk nuiade ja mõõkadega, et teda surmata juhul, kui 

tal õnnestub nõukogust välja lipsata. Ent linnavalitsejate kohalolek ja relvastatud jõud 

päästsid Fareli. Järgmisel hommikul vara saadeti ta koos oma kaaslastega üle järve ohutusse 

paika. Nii lõppes reformaatori esimene jõupingutus evangeliseerida Genfi. {SV 169.2} 

Järgmise katse jaoks valiti silmapaistmatum riist. Linna lähetati üks noor, nii 

väljapaistmatu välimusega mees. et teda kohtlesid külmalt isegi need, kes tunnistasid end 

reformatsiooni sõpradeks. Mida suutis temataoline mees teha seal, kus Farel oli hüljatud? 

Kuidas oli selline vähese julguse ja kogemusega nooruk suuteline vastu pidama tormile, 

mille ees kõige tugevam ja vapram oli sunnitud põgenema? „Ei väe ega võimu läbi, vaid 

minu Vaimu läbi, ütleb vägede Jehoova!“ (Sak. 4, 6.) „Mis nõder on maailma ees, selle on 

Jumal valinud, et tema teeks häbi sellele, mis on vägev.“ „Sest mis jõle cn Jumala ees, on 

targem kui inimesed, ja mis nõder on Jumala ees, on vägevam kui inimesed.“ (1. Kor. 1, 27, 

25.) {SV 170.1} 

Froment alustas tööd kooliõpetajana. Tõdesid, mida ta lastele koolis õpetas, kõnelesid 

kasvandikud edasi oma kodus. Peagi kogunesid vanemad kuulama Piibli seletusi, kuni 

kooliruum sai täis tähelepanelikke kuulajaid. Uut Testamenti ja traktaate jagati vabalt 

kõigile ning need sattusid ka paljude selliste inimeste kätte, kes ei julgenud ise uusi õpetusi 

kuulama tulla. Mõne aja pärast sunniti ka see tööline põgenema, kuid tõed, mida ta oli 

õpetanud, olid inimeste meeltes juba kinnistunud. Reformatsioonile oli alus pandud ja see 

tugevnes ja levis. Jutlustajad tulid tagasi ja nende töö läbi rajati lõpuks Genfis protestantlik 

jumalateenistus.“ {SV 170.2} 

Kui Calvin pärast mitmeid ringirändamisi ja elumuutusi sisenes selle linna väravaist, oli 

suurlinn kuulutanud reformatsioonile juba oma poolehoiu. Calvin oli külastanud oma 

sünnipaika ning oli nüüd teel Baselisse, kuid kuulnud, et kõige otsem tee oli Karl V vägede 

kontrolli all, oli usupuhastaja sunnitud minema ringi läbi Genfi. {SV 171.1} 

Selles käigus nägi Farel Jumala juhtimist. Ehkki Genf oli reformeeritud usu vastu võtnud, 

oli siin ära teha veel tohutu töö. Jumala poole pöördutakse mitte kogukondade kaupa, vaid 

üksikisikuina. Uussünd peab teostuma südames ja südametunnistuses Püha Vaimu väe läbi, 

mitte aga nõukogu dekreetide otsuse alusel. Kuigi Genfi elanikud olid ära hoid-nud Rooma 

võimu, ei olnud nad sugugi kergesti valmis loobuma pahedest, mis olid lokanud senise 

valitsuse all. Rajada sellises õhkkonnas alus puhastele evangeelsetele põhimõtetele ja 

valmistada rahvas ette selleks, milleks Jumal oli neid kutsunud, ei olnud kaugeltki kerge 

ülesanne. {SV 171.2} 

Farel oli kindel, et just Calvin oli mees, kellega koos ta võis tagajärjekalt töötada. Jumala 

nimel vannutas ta noort evangelisti Genfi jääma ja siin töötama. Calvin tõrjus ettepaneku 

algul tagasi. Kartlik ja rahuarmastav nagu ta oli, hirmutas teda läbikäimine Genfi 

häbematute, isekate ja vägivaldsete elanikega. Nõrga tervise pärast soovis ta samuti 

väiksemat pinget. Soov veelgi õpingutega tegelda mõjutas omakorda otsust. {SV 171.3} 

137

Kuna ta uskus, et tema sulg võib reformatsiooni kõige paremini teenida, igatses ta leida 

vaikset varjupaika, kus õppida ning sealt trükisõna kaudu kogudusi juhendada ja kinnitada. 

Kuid Fareli pühalik manitsus kõlas otsekui kutse taevast ja ta ei julgenud keelduda. 

Calvinile näis, et „Jumal oli sirutanud taevast alla oma käe ning haaranud temast kinni ja 

peatanud ta paigas, kust ta nii tahtis lahkuda.“ (D’Aubigne, „History of the Reformation in 

Europe in the Time of Calvin“, kd. 9, ptk. 17.) {SV 171.4} 

Samal ajal ähvardasid protestantlikku üritust suured ohud. Paavst pommitas Genfi 

needustega ning võimsad rahvad ähvardasid seda hävinguga. Kuidas võis see väike linn 

seisma jääda võimsa hierarhia ees, mis oli nii sageli sundinud alistuma kuningaid ja 

keisreid? Kuidas võis ta seista maailma suurte armeede vastu? {SV 171.5} 

Kohutavad vaenulained ähvardasid protestantismi terves maailmas. Reformatsiooni 

esimesed võidud olid muutunud minevikuks ja Rooma kogus uut jõudu, et seda hävitada. 

Sel ajal loodi „Jesuiitide ordu“, kõige julmem, võimsam ja südametum paavstluse tugi. 

Olles rebinud katki kõik maised sidemed ja inimlikud huvid, olid selle ordu liikmed 

muutunud tundetuiks igasuguse armastuse suhtes, mõistuse ja südametunnistuse hääle 

suhtes. Jesuiidid ei tunnistanud ühtki reeglit ega sidet peale ordu omade ega ka ühtki 

kohustust peale vennaskonna võimu levitamise (vt. lisa). Kris-tuse evangeelium oli muutnud 

tõe järgijad jõulisteks taluma hädaohtu ja kannatusi; nad ei kartnud külma, nälga, rasket 

tööd ega vaesust. Kesk hukatust, vangikongi ja tuleriita hoidsid nad ülel tõe lippu. Jesuiidid 

võitlesid kõige selle vastu fanatismiga, mis andis neile vastupidavust taluda samasuguseid 

hädaohte ning sõdida tõe vastu kogu saatanli-ku kavalusega. Ükski kuritegu ei olnud nende 

jaoks liiga räpane, ükski pettus ega maskeering liiga alatu. Tõotades jääda igavesti vaesteks 

ja alandlikeks, mõtlesid nad lakkamata, kuidas suurendada oma rikkust ja võimu ning 

pühendada seda protestantismi kukutamisele ja paavstluse ülemvõimu taastamisele. {SV 

172.1} 

Ordu maine säilitamise pärast tuli selle liikmetel kanda vagaduse maski. Seepärast 

külastasid nad vanglaid ja haiglaid, jutlustasid põduratele ja vaestele. Nad kuulutasid 

lahkulöömist maailmast ja kasutasid Jeesuse püha nime, kes käis omal ajal mööda 

Palestiinat ning tegi head. Kuid selle laitmatu kesta all olid sageli peidus kõige koletumad ja 

sur-matoovamad eesmärgid. Kuna ordu põhiliseks lipukirjaks oli: „Eesmärk pühitseb 

„binõu“, ei olnud valetamine, vargus, valevanne ja mõrvamme üksnes andestatavad, vaid ka 

kiiduväärsed, juhul kui need teenisid kiriku huve. Mitmesugusel viisil rajasid jesuiidid 

endale teed riigiametitesse ning tõusid isegi kuningate nõuandjaiks. Niiviisi suunasid nad 

ühtaegu rahvaste poliitikat ja nuuskisid inimeste kannul. Nad asutasid kõrgema astme koole 

vürstide ja aadlike poegade jaoks ning algkoole lihtrahvale. Nende koolide vahendusel 

tõmbasid nad protestantlike vanemate lapsi kaasa paavstlike riituste täitmisele. Kogu väline 

rooma-katoliku kiriku jumalateenistuse toredus ja uhkeldamine oli ette nähtud meelte 

segiajamiseks ja kujutlusvõime kütkestamiseks. Sel viisil petsid nad poegade käest välja 

selle vabaduse, mille pärast isad olid palju vaeva näinud ja verehinda maksnud. Jesuiidid 

138

hajusid väga kiiresti laiali üle kogu Euroopa; seal aga, kuhu nad iial läksid, järgnes 

paavstluse taaselustumine. {SV 172.2} 

Jesuiitidele suurema võimu tagamiseks käskis paavst ühes oma bullas taas rajada 

inkvisitsioon (vt. lisa). Üldisest vastuseisust hoolimata, ja seda ka katoliiklikes maades, 

kehtestati paavstlike valitsejate poolt uuesti see kohutav tribunal. Inkvisitsiooni salajastes 

vangikongides pandi toime metsikusi, mis olid liiga kohutavad, et neist kõnelda. Paljudes 

maades sunniti kodumaalt põgenema või tapeti tuhanded rahva paremad pojad ja tütred, 

kõige õilsamad, kõige taibukamad ja haritumad inimesed; jumalakartlikud ja andunud 

kirikuõpetajad, töökad ja isamaad armastavad kodanikud, geniaalsed õpetlased, andekad 

kunstnikud, osavad käsitöölised. {SV 173.1} 

Selliseid vahendeid kasutas Rooma reformatsiooni valguse summutamiseks ja inimeste 

Piiblist eemaldamiseks ning keskaja pimeda teadmatuse ja ebausu taastamiseks. Kuid 

Jumala õnnistuste tõttu ning nende suursuguste meeste tegevuse kaudu, keda Tema oli 

määranud Lutheri tööd jätkama, jäi protestantism püsima. Jõud vastu panna ei peitunud 

vürstide heakskiidus ega relvades. Kõige väiksemad maad, kõige alandlikumad ja nõrgemad 

rahvad said usupuhastuse kantsideks: näiteks väike Genf keset võimsaid vaenlasi, kes 

sepitsesid tema hävingut, või Põhjamere ranniku leetseljandikei paiknev Holland, kes võitles 

Hispaania kui kõige suurema ja rikkama kuningriigi vägivallavalitsuse vastu või kaugel 

Põhjalas paiknev viljatu Rootsi. {SV 173.2} 

Peaaegu kolmkümmend aastat töötas Calvin Genfis. Algu; selleks, et rajada kogudus, mis 

peaks ustavalt kinni Piibli moraaliseadustest ja edasi selleks, et levitada niiviisi 

reformatsiooni edasi terves Euroopas. Tema, kui avaliku juhi elu ei olnud veatu, samuti ei 

olnud tema õpetused vabad eksitustest, kuid ta oli Jumala käes tööriistaks, et kuulutada tema 

aja jaoks eriti tähtsaid tõdesid ja kaitsta protestantlikke dõhimõtteid ning õhutada 

reformeeritud koguduses lihtsat ja puhast elu paavstlusele omase uhkuse ja rikutuse 

asemel. {SV 173.3} 

Genfist läksid teele õpetajad, kaasas trükised reformeerinud õpetuste levitamiseks. 

Genfist ootasid kõikide maade tagakiusatud juhtnööre, nõuandeid ja julgustust. Calvini linn 

muutus pelgulinnaks kõigile Lääne-Euroopas tagakiusatud reformaatoritele, kes kohutava 

tormi küüsist pääsemiseks pagesid Genfi. Näljastena, haavatutena, kodututena ja sugulasteta 

nagu nad olid, said nad selles linnas sooja vastuvõtu ja hoolitsuse osalisteks. Tulijad 

rikastasid omakorda uut kodulinna oma oskuste, teadmiste ja vagadusega. Paljud, kes leidsid 

seal pelgupaiga, pöördusid mõne aja pärast tagasi oma maale, et astuda vastu Rooma 

türanniale. John Knox, vapper Soti reformaator, paljud inglise puritaanid, protestandid 

Hollandist ja Hispaaniast ning Prantsusmaa hugenotid võtsid Genfist kaasa tõetõrviku, mis 

hajutas pimedust nende kodumaal. Nii kestis see sajandeid. {SV 173.4} 

139

Peatükk 13—Madalmaad ja Skandinaavia 

Madalmaades kutsus paavstlik türannia juba väga varakult esile resoluutse protesti. 

Seitsesada aastat enne Lutheri aega tõstsid kaks piiskoppi, kes olid äsja käinud saatkonna 

koosseisus Roomas ja õppinud seal tundma „püha tooli“ tõelist olemust, Kooma kõrgeima 

autoriteedi vastu julgeid süüdistusi: „Jumal on andnud oma kogudusele, oma kuningannale 

ja pruudile, oma laste õilsaks ja igaveseks pärandiks pruudikingi, mis on hävimatu ja 

hukkumatu. Ta on andnud talle igavese krooni ja valitsuskepi... Kõik need õnnistused oled 

sa varga kombel endale röövinud! Sa istud ise templis nagu Jumal. Lammastele karjaseks 

olemise asemel on sinust saanud hunt... sa tahad meid panna uskuma, et oled ülempiiskop, 

kuid tegelikult oled türann... Selle asemel, et olla sulaste sulane, nagu sa end ise nimetad, 

püüad sa olla isandate isand... Sa paned inimesi halvustama Jumala käske... Püha Vaim on 

kõikide kirikute ülesehitaja kogu maailmas. ... Meie Jumala linn, mille elanikud me oleme, 

läbib kõik taevad, ja see on suurem kui linn, mida pühad prohvetid nimetavad Baabüloniks, 

ja mis peab end jumalikuks ning hoopleb sellega, et tema tarkus on igavene. Ja lõpuks 

hoopleb täiesti alusetult sellega, et ta ei ole iial eksinud ega võigi eksida!“ (Gerald Brandt, 

„History of the Reformation in and About the Low Countries“, kd. 1, gk. 6.) {SV 174.1} 

Selle protesti järelkajana tõusis erinevatel sajanditel üles õpetajaid, kes juba tollal käisid 

läbi paljusid maid ja said tuntuks mitmete nimede all. Need mehed peegeldasid valdeslastest 

misjonäride iseloomu ja levitasid evangeeliumi kõikjal. Nad jõudsid ka Madalmaadesse, kus 

nende õpetused levisid küresti. Nad tõlkisid valdeslaste Piibli hollandi keelde. „See raamat 

on üle kõigi raamatute, mitte naljad, väljamõeldised ja pettus, vaid tõe sõnad. Tõepoolest 

leidub Pühakirjas ka raskestimõistetavaid kohti, kuid neiski võib kergesti avastada hea ja 

püha sisu ja ilu.“ (Samas, kd. 1, lk. 14.) Nii kirjutasid kaheteistkümnendal sajandil vana usu 

sõbrad. {SV 174.2} 

Peagi pärast seda puhkes Rooma vaen, kuid kesk tuleriitu ja piinamisi kasvas nende 

usklike arv, kes veendunult väitsid, et Piibel on usu ainus eksimatu autoriteet ja et „ühelegi 

inimesele ei peaks usku peale sunnitama, vaid neid peaks võitma jutlustamise kaudu.“ 

(Martyn, kd. 2, lk. 87.) {SV 175.1} 

Lutheri õpetused leidsid Madalmaades soodsa pinnase ning kasvatasid tõsiseid ja 

ustavaid mehi, kes asusid evangeeliumi kuulutama. Ühest Hollandi provintsist pärines 

Menno Simons, kes oli küll koolitatud rooma-katoliiklaseks ning ordineeritud preestriks, 

kuid ei teadnud Piiblist midagi. Tegelikult ta isegi ei tahtnud seda lugeda, kuna ta kartis, et 

see avaldab talle ketserlikku mõju. Kui Menno Simons hakkas kahtlema leiva ja viina 

Kristuse ihuks ja vereks muutumise õpetuses, pidas ta seda Saatana kiusatuseks ning püüdis 

kahtlustest vabaneda palve ja pihtimise läbi, kuid asjatult. Seejärel püüdis ta igasugustesse 

ettevõtmistesse sukeldumisega vaigistada oma südametunnistuse süüdistavat häält, ent 

kasutult. Mõne aja pärast hakkas noor mees uurima Uut Tes-tamenti. See koos Lutheri 

140

kirjutistega mõjustas Simonsit reformeeritud usku vastu võtma. Pisut aega hiljem nägi ta, 

kuidas naaberkülas raiuti ühel mehel pea maha sellepärast, et ta lasi end ümber ristida. See 

sündmus ajendas teda uurima lasteristimise küsimust. Pühakirjas ei leidunud selle kohta 

ainsatki viidet, küll aga rõhutati ristimise tingimusena kahetsust ja usku. {SV 175.2} 

Menno eemaldus rooma-katoliku kirikust ja pühendas oma elu tõdede õpetamisele, mis ta 

ise oli vastu võtnud. Niihästi Saksamaal kui ka Madalmaades moodustusid tollal fanaatikute 

grupid, kes kaitsesid absurdseid ja mässuleõhutavaid õpetusi ning asusid vägivalla ja 

vastuhaku teele. Menno mõistis sellise liikumise paratamatut lõpptulemust ning astus 

seepärast energiliselt vastu väärõpetustele ja fanaatikute metsikutele tegevusplaanidele. 

Paljud neist, keda fanaatikute ideed olid kaasa haaranud, loobusid Simonsi üleskutsete peale 

mässulisest suunast. Samuti leidus ümbruskonnas mitmeid valdeslaste töö tulemusel 

pöördunud kristlasi. Selliste rahvagruppide keskel töötas Menno Simons suure andumuse ja 

innuga. {SV 175.3} 

Kakskümmend viis aastat reisis ta koos naise ja lastega ringi ning talus raskusi ja 

puudust. Sageli oli ta elu otseselt ohus. Ta käis risti ja põiki läbi Madalmaad ja Põhja- 

Saksamaa ning töötas peamiselt alamrahva hulgas, kuigi tema mõju oli laiem. Loomult 

kõneosav ehkki vähese haridusega, oli ta mees täis kõikumatut ausust, lahkust, otsekohesust 

ja tõelist vagadust. Kuna ta elas läbi kõike seda, mida õpetas võitis ta inimeste usalduse. 

Tema järelkäijad, keda pillutati laiali ja rõhuti, pidid kannatama palju selle tõttu, et neid aeti 

segi Münzeri fanaatiliste pooldajatega. Ometi pöördus tema töö tagajärjel suur hulk 

inimesi. {SV 176.1} 

Mitte kusagil ei võetud reformeeritud õpetusi nii üldiselt vastu kui Madalmaades, kuid 

vähestes maades pidid tõe pooldajad taluma nii kohutavaid tagakiusamisi. Saksamaal oli 

Karl V pannud reformatsiooni vande alla ning oleks heameelega kõik selle pooldajad 

tuleriidale saatnud, kuid vürstid piirasid tema türanniat. Madalmaades oli Karli võim suurem 

ja ediktid, mis põhjustasid tagakiusamisi, järgnesid kiiresti üksteisele. Piibli lugemist, selle 

kuulamist, isegi selle üle kõnelemist loeti üleastumiseks, millele järgnes tuleriit. Jumala 

palumine salajas, kujude kummardamisest hoidumine ja vaimulike laulude laulmine vääris 

samuti surma. Ka need, kes ütlesid oma eksitustest lahti, tuli surmata. Mehed tapeti 

mõõgaga, naised maeti elusalt. Tuhanded hukkusid Karli ja Philipp II valitsuse ajal. {SV 

176.2} 

Kord toodi inkvisiitorite ette perekond, keda süüdistati missast eemalejäämises ja 

koduses jumalateenistuses. Kui pereliikmeilt uuriti, millega nad seal salaja tegelevad, vastas 

noorim poeg: „Me langeme põlvili ja palume, et Jumal võiks meie mõistust valgustada ja 

meie patud andestada; me palume oma valitseja eest, et tema valitsus oleks edukas ja tema 

elu õnnelik; me palume riigiametnike eest, et Jumal kaitseks neid!“ (Wylie, kd. 18, ptk. 6.) 

Mõned kohtunikest olid sügavalt liigutatud, ent siiski mõisteti isa ja üks poeg 

tuleriidale. {SV 176.3} 

141

Tagakiusajate raev oli võrdeline märtrite usuga. Mitte ainult mehed, vaid ka naised ja 

neiud näitasid üles kohkumatut julgust. „Naised seisid tuleriida kõrval, kui mehed leekides 

kannatasid ja sosistasid lohutussõnu või laulsid julgustamiseks vaimulikke laule.“ „Noored 

neiud heitsid elusalt hauda nii nagu heidaksid puhkama oma magamiskambrisse. Enne kui 

nad astusid üles tapalavale või tuleriidale, panid nad selga oma kaunimad riided nagu 

läheksid nad laulatusele.“ (Samas, kd. 18, ptk. 6.) {SV 176.4} 

Nagu noil päevil, mil paganlus oli püüdnud hävitada evangeeliumi, nii oli ka nüüd 

kristlaste veri seemneks. (Vt. Ter~ tullianus, „Apology“ par. 50.) Tagakiusamise tulemuseks 

oli tõetunnistajate arvu pidev kasv. Inimeste võitmatust meelekindlusest hullunud monarh 

jätkas aastate jooksul oma õelat tööd, kuid asjatult. Suursuguse Oranje Wilhelmi juhtimisel 

teostatud riigipööre andis Hollandile viimaks vabaduse Ju-malat teenida. {SV 177.1} 

Piemonti mägedel, Prantsusmaa tasandikel ja Holland: randadel märgistas evangeelium 

võidukäiku oma järelkäijate verega, kuid Põhjamaadesse levis ta rahulikumal teel. Koju 

pöördunud Wittenbergi üliõpilased tõid reformeeritud usu Skandinaaviamaadesse. Valgust 

levitati ka Lutheri kirjutiste kaudu. Lihtsad ja tugevad põhjamaa inimesed pöördusid ära 

rooma-katoliku kiriku rikutusest, toredusest ja ebausust ning võtsid omaks Piibli puhtad, 

lihtsad ja eluandvad tõed. {SV 177.2} 

Tausen, Taani reformaator, oli talumehe poeg. Juba lapsepõlves paistis see poiss silma 

mõistuse teravuse poolest. Ta janunes hariduse järele, kuid kuna vaesus ei võimaldanud 

vanematel poega kooli saata, pöördus ta kloostrisse. Seal võitis ta oma elupuhtuse, usinuse 

ja ustavusega kloostriülema poolehoiu, Kuna poiss näis olevat üpris andekas ning tõotas 

tulevikupäevadel head teenistust kiriku heaks, otsustati anda talle haridus mõnes Saksamaa 

või Madalmaa ülikoolis. Noorel üliõpilasel lubati ise valida endale kool, ainsal tingimusel, 

et ta ei lähe Wittenbergi. „Kiriku õpetlast ei pidanud ohustama ketserluse mürk,“ selgitasid 

seda nõudmist mungad. {SV 177.3} 

Tausen läks Kölni, mis oli siis ja on ka nüüd üheks katoliikluse kantsiks, kuid 

skolastikute müstitsism muutus noorukile peagi vastikuks. Just sel ajal juhtusid talle pihku 

mõned Lutheri kirjutised. Ta luges neid imetluse ja vaimustusega ning soovis tuliselt saada 

reformaatori õpilaseks. Nii toimides oli oht pälvida kloostriülema meelepaha ja kaotada 

temalt saadav toetussumma, kuid Tausen langetas ikkagi otsuse Wittenbergi kasuks ja varsti 

kanti tema nimi Wettenbergi üliõpilaste nimestikku. {SV 177.4} 

Mõne aja pärast Taani tagasi tulnud, siirdus Tausen jällegi oma kloostrisse. Keegi ei 

kahtlustanud teda luterluses. Ta ei kõnelnud oma meelemuutusest, vaid püüdis kaaslastes 

eelarvamusi äratamata juhtida neid puhtamale usule ja pühamale elule. Ta avas Piibli ja 

selgitas selle tõelist tähendust ning kuulutas neile Kristust kui patuste õigust ja ainust 

pääsemise lootust. Suur oli kloostri abiülema raev, kui ta mõistis, et nooruk, kellest ta oli 

lootnud koolitada roomakatoliku usu kaitsjat, õpetas ketserlust. Otsekohe viidi Tausen üle 

teise kloostrisse ning suleti üksikkongi range järel-valve alla. {SV 177.5} 

142

Uue järelevaataja suureks õuduseks kuulutasid mitmed mungad end varsti 

protestantideks. Läbi kongi trellide oli Tausen oma kaaslastele andnud edasi tõe tundmist. 

Kui Taani pühadel isadel oleks olnud kogemusi ketserite kohtlemisel, poleks Tauseni häält 

enam iialgi kuuldud, kuid selle asemel, et noormees mõnda maa-alusesse vangikongi 

aheldada, heitsid nad ta kloostrist välja. Nii oli reformaator nende kontrolli alt väljas. Äsja 

ilmunud kuninglik käskkiri pakkus kaitset neile, kes õpetasid uut õpetust. Tausen hakkas 

jutlustama. Kirikud avati talle ja rahvas tungles kuulama. Leidus ka teisi, kes kuulutasid 

Jumala Sõna. Taani keelde tõlgiti Uus Testament. Huvi selle vastu oli suur. Paavstlaste 

jõupingutused seda tööd maha suruda põhjustasid hoopis selle laienemist ning varsti oli 

Taanimaa võtnud vastu reformeeritud usu, {SV 178.1} 

Ka Rootsi noored mehed, kes olid joonud Wittenbergi allikast, tõid oma kaasmaalastele 

eluvett. Kaks Rootsi reformatsiooni juhti, Orebro sepa pojad Olaf ja Laurentius Petri kes 

olid õppinud Lutheri ja Melanchtoni juhendamisel, kuulutasid usinalt tõdesid, mida nad ise 

olid omandanud. Sarnaselt suurele reformaatorile äratas Olaf inimesi oma innukuse ja 

kõneosavusega, kuna Laurentius seevastu oli nagu Melanchtongi hea haridusega, mõtlik ja 

vaikne. Mõlemad olid tõeliselt vagad, kõrgete teoloogiliste teadmistega mehed, kes esitasid 

tõde kohkumatu julgusega. Loomulikult ei puudunud ka paavstlik vastuseis. Katoliku 

preestrid ässitasid tagant harimatuid ja ebausklikke inimesi. Sageli tungis märatsev 

rahvahulk Olaf Petrile kallale ja mitmel korral pääses ta vaevu eluga. Kuningas oli 

reformaatorite suhtes siiski heatahtlikult meelestatud ja kaitses neid. {SV 178.2} 

Rooma-katoliku kiriku võimu all olid inimesed vajunud sügavale pahedesse ja 

kurvameelsusse. Nad olid ilma Pühakirjata ja kuna usk koosnes ainuüksi sümbolitest ja 

tseremooniatest, mis ei valgustanud vaimu, pöördusid nad tagasi esivanemate paganlike 

kommete poole. Rahvas oli jagunenud võitlevateks kildkondadeks. Lakkamatud 

omavahelised tülid suurendasid viletsust veelgi. Kuningas lootis reformatsioon] abiga 

uuendada nii riiki kui kirikut ja tervitas seepärast rõõmuga neid võimekaid abilisi, kes 

võitlesid samuti roomakatoliku võimu vastu. {SV 178.3} 

Rootsi kuninga ja juhtivate meeste juuresolekul kaitses Olaf Petri osavalt reformeeritud 

usu õpetusi rooma-katoliku võimumeeste väidete vastu. Ta selgitas, et usuisade õpetusi 

tuleb võtta vastu ainult siis, kui need on kooskõlas Pühakirjaga, kuna usu alus on esitatud 

Piiblis nii selgel ja lihtsal viisil, et igaüks võib seda mõista. Kristus ütles: „Minu õpetus ei 

ole minu oma, vaid selle, kes mind on läkitanud.“ (Joh. 7, 16.) Ka Paulus väitis, et kui ta 

peaks kuulutama mingit muud evangeeliumi, kui seda, mida ta oli saanud, olgu ta neetud. 

(Gal. 1, 8). „Kuidas siis,“ küsis reformaator, „võivad mingisugused teised inimesed 

kehtestada dogmasid nagu neile meeldib ning suruda neid peale kui pääsemiseks vajalikke?“ 

(Wylie, kd. 10, ptk. 4.) Olaf Petri näitas, et kiriku määrustel polnud vähimatki autoriteeti sel 

juhul, kui nad olid vastuolus Jumala käskudega. Ta tcetas suurt protestantlikku põhimõtet: 

„Piibel ja ainult Piibel on usu ja elu juhtnöör.“ {SV 179.1} 

143

Ehkki see võitlus toimus suhteliselt märkamatul näitelaval, kõneleb toimunu ometi 

sellest, millised inimesed moodustasid reformaatorite armee. Nad ei olnud harimatud, 

sektantlikud, käratsevad võitlejad — kaugel sellest! Nad olid mehed, kes uurisid Jumala 

Sõna ja teadsid hästi, kuidas käsitseda relvi, millega varustas neid Piibli relvaladu. 

Õpetatuse poolest olid nad kaugel ees oma ajast. Kui piirdume usupuhastusest kõneldes 

ainult selliste hiilgavate keskustega nagu Wittenberg ja Zürich ning selliste silmapaistvate 

nimedega nagu Luther, Melanchton, Zwingli ja Ökolampadius, siis võidakse meile öelda, et 

need olid liikumise juhid ja on loomulik oodata neilt tohutut vaimujõudu ja hiiglaslikke 

saavutusi, kuid et väiksemad mehed ei olnud nende sarnased. Kui nii, siis pöörakem 

tähelepanu väljapaistmatule tegevusele Rootsis, tagasihoidlikele nimedele — Olaf ja 

Laurentius Petrile, õpetajatelt õpilastele. Mida me näeme? Näeme õpetlasi ja teolooge, 

mehi, kes täielikult valdasid kogu evangeelse tõe süsteemi, kes võitsid ülekaalukalt 

skolastikuid ja rooma-katoliku kiriku prelaate.“ (Samas, kd. 10, ptk. 4.) {SV 179.2} 

Selle dispuudi tulemusena võttis Rootsi kuningas vastu protestantliku usu ja pisut hiljem 

kuulutas rahvuslik kontsiil sellele oma poolehoidu. Laurentius Andrae oli tõlkinud 

Uue Testamendi rootsi keelde ja kuninga soovil tõlkis nüüd Laurentius Petri kogu Piibli. Nii 

sai Rootsi rahvas esimest korda Jumala Sõna oma emakeeles. Riigipäev käskis 

kirikuõpetajatel kogu kuningriigis seletada Pühakirja ja õpetada lastele lugemist koolis Piibli 

järgi. {SV 179.3} 

Nii peletas evangeeliumi õnnistusrikas valgus järjekindlalt eemale harimatuse ja ebausu 

pimedust. Rooma rõhumisest vabanenuna muutus rahvas tugevamaks ja suuremaks kui ei 

iial varem. Rootsi sai üheks protestantismi kantsiks. Sajand hiljem, usuvabaduse kõige 

kibedama surmaohu ajal, tuli see väike ja seni nõrk rahvas, kes ainsana Euroopas julges 

ulatada abistava käe, appi Saksamaale kohutavas Kolmekümneaastases sõjas. Näis, et 

Rooma heidab jälle kogu PõhjaEuroopa oma türannia alla, kuid Rootsi sõjaväe kaudu suutis 

Saksamaa takistada paavstluse edukäiku, saavutada õigus protestantidele — niihästi 

kalvinistidele kui ka luterlastele, ja taastada südametunnistuse vabadus maades, kus 

reformatsiooni oli vastu võetud. {SV 180.1} 

144

Peatükk 14—Hilisemad Inglise Reformaatorid 

Ajal, mil Luther avas suletud Piibli Saksa rahvale, tegi Tyndale Jumala Vaimu juhatusel 

sedasama Inglismaal. Wyclif oli tõlkinud Piibli ladinakeelsest tekstist, mis oli üsna vigane. 

Tema tõlge ei levinud trükikirjas ja käsitsi kirjutatud koopiad maksid nii palju, et ainult 

rikkad inimesed ja aadlikud võisid seda endale muretseda. Tegelikult oli rahval rangelt 

keelatud Piiblit lugeda ja seetõttu oli Pühakiri Inglismaal väga kitsas ringluses. 1516. aastal, 

üks aasta enne Lutheri teeside ilmumist, oli Erasmus kirjutanud nii kreekakui ladinakeelse 

Uue Testamendi. See oli esimene kord, kui Jumala Sõna trükiti algkeeles. Selle töö käigus 

parandati paljud endistes käsikirjades ilmnenud vead ning Pühakirja mõte anti edasi 

selgemini. Selle varal said paljud haritlased parema arusaamise tõest ning see omakorda 

andis usupuhastustööle uut hoogu. Ent lihtrahvas oli endiselt peaaegu et ilma Jumala Sõnata. 

Tyndale asuski lõpule viima tööd, mida Wyclif oli alanud, nimelt andma kaasmaalastele 

Piibli. Hoolsa üliõpilase ja tõsise tõeotsijana oli ta ise evangeeliumi vastu võtnud Erasmuse 

kreekakeelse Testamendi kaudu. Ta jutlustas oma veendumusi kartmatult ning rõhutas, et 

kõiki õpetusi tuleb läbi katsuda Pühakirjaga. Ühe paavstluse pooldaja väitele nagu oleks 

Piibel antud ainult kirikule ja nagu tohiks ainult kirik üksi seda seletada, vastas Tyndale: 

„Kas te teate, kes on õpetanud kotkast saaki leidma? Seesama Jumal õpetab oma näljaseid 

lapsi leidma Isa Tema Sõnast. Selle asemel, et meile Pühakirja õpetada, olite just teie need, 

kes peitsite seda meie eest! Teie põletate tõekuulutajaid ja kui te saaksite, põletaksite te ka 

Pühakirja.“ (D’Aubigne, „History of the Reformation of the Sixteenth Century,“ kd. 18, ptk. 

4.) {SV 180.2} 

Tyndale jutlused äratasid suurt huvi. Paljud võtsid tõe vastu. Kuid preestrid olid valvsad 

ja niipea, kui Tyndale ühest paikkonnast lahkus, püüdsid nad ähvarduste ja tõe väänamisega 

tema tööd lõhkuda. Väga sageli oli neil ka edu. „Mida peaks küll tegema?“ hüüdis Tyndale. 

„Ajal, mil ma. külvan ühes paigas, rüüstavad vaenlased põllul, kust äsja lahkusin. Ma ei saa 

olla kõikjal. Oo, kui kristlased saaksid Pühakirja oma keeles, siis võiksid nad sofistidele 

vastu seista! Ilma Piiblita on võimatu lihtliikmeid tões kinnitada* (Samas, kd. 18, ptk. 

4.) {SV 181.1} 

„Jehoova templis,“ ütles ta, „lauldi vaimulikke laule heebrea keeles. Kas meie keskel ei 

peaks evangeeliumi kuulutatama inglise ikeeles? ... Kas kirikul peaks keskpäeval olema 

vähem valgust kui koidikul? ... Kristlased peavad lugema Uut Testamenti oma emakeeles!“ 

Kiriku doktorid ja õpetajad olid omavahel eriarvamusel. Ainult Piibli kaudu võisid inimesed 

tulla tõetundmisele. „Uks hoiab ühe, teine teise doktori poole... Samal ajal räägivad need 

autorid üksteisele vastu. Kuidas võime siis meie vahet teha selle vahel, kes räägib õigust ja 

kes pooldab valet? ... Kuidas? ... Kindlasti ainult Jumala Sõna abil!“ (Samas, kd. 18, ptk. 

4.) {SV 181.2} 

145

Varsti pärast seda teatas üks õpetatud katoliku doktor, kes astus Tyndalega vaidlusse: 

„Meil on parem olla ilma Jumala käskudeta kui ilma paavsti seadusteta!“ Tyndale vastas: 

„Ma ei hooli paavstist ja kõigist tema seadustest! Ja kui Jumal hoiab minu elu, siis ma 

hoolitsen selle eest, et mõne aasta pärast tunneb poiss adra taga Pühakirja paremini kui 

teie!“ (Anderson, „Annals of the Englich Bible“, lk. 19.) {SV 181.3} 

Mõte, mida Tyndale oli silmas pidanud, nimelt anda rahvale Uue Testamendi kirjad 

nende oma keeles, oli nüüd küps ja otsekohe asus jumalasulane tööle. Kui tagakiusajad ta 

kodunt välja kihutasid, suundus õpetlane Londonisse, kus ta mõnda aega segamatult töötada 

sai. Tõsi küll, ka sealt oli ta sunnitud varsti põgenema ning kuna kogu Inglismaa näis olevat 

tema ees suletud, otsustas ta otsida varjupaika Saksamaalt. Seal alustas ta ingliskeelse Uue 

Testamendi trükkimist. Kaks korda jäi töö seisma, kuna ühes ja teises linnas keelati 

trükkimine, kuid Tyndale suundus järgmisse. Nii jõudis ta lõpuks Wormsi, kus Luther mõni 

aasta tagasi oli kaitsnud evangeeliumi Riigipäeva ees. Selles vanas linnas oli palju 

reformatsiooni sõpru ja Tyndale sai jätkata seal oma tööd ilma suuremate takistusteta. Kolm 

tuhat Uue Testamendi eksemplari oli peagi valmis ja kordustrükkki ilmus veel sa-mal 

aastal. {SV 181.4} 

Tyndale jätkas pingeliselt tööd. Sellest hoolimata, et Inglismaa valitsusvõimud valvasid 

kodusadamaid väga hoolikalt, toimetati Jumala Sõna erinevaid teid pidi salaja Londonisse, 

kust ta levis üle kogu maa. Paavstlased püüdsid tõde maha suruda, kuid asjatult. Ükskord 

näiteks ostis Durhami piiskop ühelt raamatukaupmehelt, kes oli Tyndale’i sõber, küllalt hea 

hinna eest ära kogu piiblitagavara, et need hävitada ja sel viisil evangeeliumi levikut 

takistada. Kuid piiskopilt saadud raha eest osteti materjale uue ja parema trüki tarvis, mida 

ilma selle summata poleks saadud välja anda. Kui Tyndaie hiljem vangistati ja sel 

tingimusel vabaks lasta lubati, kui ta nimetab isikud, kes olid aidanud Piibli trükkimise 

kulusid katta, ütles ta, et Durhami piiskop oli abistanud rohkem kui keegi teine, kuna just 

tema oli maksnud seismajäänud raamatute eest kõrget hinda ja niiviisi võimaldanud 

trükkalil tööd jätkata. {SV 182.1} 

Tyndale jäi vangi paljudeks kuudeks. Lõpuks tunnistas ta oma usku märtrisurmaga, kuid 

relv, millega ta oli inimesi varustanud, on läbi sajandite võimaldanud paljudel sõjameestel 

võita. {SV 182.2} 

Latimer kuulutas kantslist, et Piiblit tuleb lugeda rahva keeles. „Pühakirja autor,“ ütles ta, 

„on Jumal ise ning see Raamat saab oma võimsuse ja igikestvuse Temalt. Ei ole kuningat, 

keisrit, magistraati ega valitsejat... kes ei peaks kuuletuma ... Tema Pühale Sõnale. Ärgem 

käigem kõrvalteid, vaid laskem end juhtida Jumala otsekohesel Sõnal. Ärgem käigem... oma 

esiisade järel, ärgem nõudkem taga seda, mida nemad tegid, vaid seda, mida nad oleksid 

pidanud tegema.“ (Hugh Latimer, „First Sermon Preached Before King Edward VI“.) {SV 

182.3} 

146

Tyndale ustavad sõbrad Barnes ja Frith asusid omakorda tõde kaitsma. Järgnesid vennad 

Ridleyd ja Cramer. Need Inglise reformatsiooni juhid olid õpetatud mehed, enamasti 

usinuse ja vagaduse tõttu Rooma kirikus kõrgelt hinnatud. Nad astusid paavstluse vastu 

välja sedamööda, kuidas nad õppisid tundma „püha tooli“ eksitusi. Baabüloni saladustega 

kursis olemine andis nende tunnistusele seda suurema väe. {SV 182.4} 

„Nüüd küsiksin veidra küsimuse,“ sõnas Latimer. „Kas teate, kes on kõige hoolsam 

piiskop ja prelaat kogu Inglismaal? ... Ma näen, et teile pakub tema nimi huvi... Ütlen siis — 

see on saatan! Ta ei ole iialgi ära oma piiskopkonnast; hüüdke teda, millal tahes — ta on 

alati kodus;... Ta on alati adra taga... Te ei leia teda kunagi tegevuseta, ma võin seda teile 

kinnitada... Seal, kus valitseb saatan,... kõrvaldab ta Jumala Sõna valguse ja süütab asemele 

oma küünlad! Maha tehakse Piibel ja üles pannakse roosikrantsid. Maha tallatakse 

evangeeliumi valgus ja asemele süüdatakse vahaküünlad, seda isegi keskpäevai!... Maha 

tehakse Kristuse* rist, üles seatakse puhastustule kukrud!... Ta röövib paljaste, vaeste ja 

võimetute riided selleks, et kaunistada kujusid ja ehtida kive ning puutükke. Ta ülendab 

inimeste traditsioonid ja seadused ning hävitab Jumala põlised õpetused ja Tema kõige 

pühama Sõna!... Oo, et meie prelaadid oleksid sama hoolsad külvama head õpetuse seemet, 

kui hoolsalt külvab saatan umbrohtu!“ (Samas, „Sermon of the Plough“.) {SV 183.1} 

Nende reformaatorite suureks põhimõtteks oli nii nagu valdeslastel, Wyclifil, Jan Husil, 

Lutheril, Zwinglil ja neil, kes nendega ühinesid, usk, et usu ja elu vääramatuks autoriteediks 

on Pühakiri. Nad eitasid paavstide, kontsiilide, preestrite ja kuningate õigust valitseda 

südametunnistuse üle. Piibel oli nende usu alus ja selle valgel katsusid nad läbi kõik; 

õpetused ja väited. Usk Jumaiasse ja Tema Pühasse Sõnasse kinnitas neid pühi mehi ka siis, 

kui nad jätsid oma elu tuleriidal. „Ole julge,“ ütles Latimer oma kaasmärtrile enne, kui 

leegid sundisid nende hääled vaikima. „Täna süütame me Jumala armu läbi Inglismaal 

sellise küünla, mis ei kustu iialgi!“ („Works of Hugh Latimer“, kd, I, lk. 13.) {SV 183.2} 

Columba ja tema kaastööliste poolt Sotimaal külvatud tõeseemet ei suudetud täielikult 

hävitada. Sajandeid pärast seda, kui Inglismaa kirikud olid Roomale alistunud, säilitasid Soti 

kirikud vabaduse, kuid 12. sajandil kinnitas paavstlus oma kanna ka seal ja saavutas 

ennenägematu ülemvõimu. Ometi tungisid mõned valguskiired läbi pimeduse ja kõnelesid 

koidust. Lollardid, kes tulid Inglismaalt Piibli ja Wyclifi õpetustega, tegid palju ära 

evangeeliumi tundmise säilitamiseks. Igal sajandil oli Sotimaal tunnistajaid ja märtreid. {SV 

183.3} 

Suure reformatsiooni alguses ilmusid Sotimaale Lutheri kirjutised ja seejärel Tyndale’i 

ingliskeelne Uus Testament. Preestrid ei pannud tähele neid hääletuid saadikuid, mis 

hargnesid laiali üle mägede ja orgude ning süütasid uuesti tule juba peaaegu kustunud 

tõetõrvikutes. Need tunnistajad rebisid maha töö, mida rooma-katoliku kirik oli vaenu ja 

survega rajanud neli sajandit. {SV 184.1} 

147

Märtrite veri andis liikumisele uue tõuke. Paavstlikud juhid, kes ärkasid äkki mõistma 

ohtu, mis ähvardas nende üritust, viisid tuleriidale mõned kõige suursugusemad ja 

lugupeetavamad Sotimaa pojad. Tegelikult püstitasid nad niiviisi kantsli, millest märtrite 

sõnad kõlasid üle kogu maa ning kutsusid inimesi üles vankumatu otsustavusega Rooma 

ahelaid maha raputama. {SV 184.2} 

Hamilton ja Wishart, suursugused mehed nii päritolult kui iseloomult, andsid oma elu 

tuleriidal koos paljude lihtsate kristlastega. Kuid Wisharti põleva tuleriida juures hakkas 

selginema mees, keda leegid ei suutnud vaikima sundida, mees, kes Jumala abiga pidi lööma 

paavstlusele Sotimaal surmakella. {SV 184.3} 

John Knox pöördus ära kiriku traditsioonidest ja müstitsismist, et toituda Jumala Sõna 

tõdedest. Wisharti jutlused olid kinnitanud tema otsust katkestada ühendus Roomaga ja 

ühineda tagakiusatud reformaatoritega. Nüüd õhutasid kaaslased Knoxi jutlustajaametit 

vastu võtma, kuid tohutu vastutus heidutas teda ja alles pärast paljusid üksilduse ja iseendaga 

peetud võitluse päevi ta nõustus. Võtnud kord juba selle ameti vastu, püüdles Knox 

vankumatu otsusekindluse ja kohkumatu julgusega edasi niikaua, kuni elas. See 

sirgjooneline reformaator ei kartnud inimesi. Tema ümber leegitsevad tuleriidad õhutasid 

teda veelgi suuremale agarusele. Hirmuvalitseja giljotiin rippus ähvardavalt Knoxi pea 

kohal, kuid tema seisis vankumatult ja andis tugevaid lööke ebajumalakummardamise pihta 

nii paremale kui vasakule. {SV 184.4} 

Kui Knox viidi Sotimaa kuninganna ette, kelle pilgu all oli vaibunud paljude 

protestantlike juhtide innukus, tunnistas julge mees vankumatult tõde. Teda ei saanud võita 

meelitustega ega hirmutada ähvardustega. Kuninganna süüdistas teda ketserluses ja väitis, et 

Knox oli õpetanud rahvast riigi poolt keelatud usus. Selliselt toimides aga, tähendas 

kuninganna, oli ta üle astunud Jumala käsust, mis kohustas aiamaid vürstidele kuuletuma. 

Knox vastas kindlalt: „Kuna õige usk pole saanud alguse ja autoriteedi ilmalikelt vürstidelt, 

vaid igaveselt Jumalalt endalt, ei ole alamad kohustatud oma tõekspidamisi kujundama 

vürstide maitse kohaselt, sest vürstid on sageli Jumala õige usu suhtes täiesti võhikud.. 

Öelge palun, Teie armulikkus, milline usk oleks maailmas siis, kui kogu Aabrahami sugu 

oleks olnud vaarao usku, kelle ala-mad nad pikka aega olid? Või kui apostlite päevil oleksid 

kõik inimesed olnud Rooma imperaatorite usku? Teie armulikkus võib seega näha, et Jumal 

ei kohusta alamaid uskuma sama, mis vürstid, ehkki nad on kohustatud neid austama.“ {SV 

184.5} 

„Teie tõlgendate Pühakirja ühel, nemad (rooma-katoliku õpetajad) aga teisel viisil: keda 

ma peaksin uskuma ja kes peaks olema kohtunik?“ küsis seepeale kuninganna Mary. *Te 

peate uskuma Jumalat, kes oma Sõna kaudu selgesti kõneleb,“ vastas reformaator, „Jah, 

uskuda tuleb ainult seda, mida Jumala Sõna õpetab. Jumala Sõna on selge ja kui mõni koht 

peakski ebaselgeks jääma, siis selgitab Püha Vaim, kes ei ole iial iseenesega vastuolus, seda 

teistes kohtades ära nii, et kellelgi ei tarvitse kahelda, välja arvatud need, kes tahtlikult on 

148

kangekaelsed. (David Laing, „The Collected Works of John Knox“, kd. 2, lk. 181, 

284.) {SV 185.1} 

Selliseid tõdesid kõneles kartmatu reformaator oma elu hädaohtu pannes kuninglikule 

kõrgusele. Samasuguse kartmatu julgusega, palve ja hingevõitlusega jätkas Knox oma tööd 

seni, kuni Šotimaa vabanes paavstlusest. {SV 185.2} 

Kui protestantism Inglismaal rahvuslikuks usuks kuulutati, vähenesid tagakiusamised 

küll, kuid ei lõppenud täiesti. Kuigi paljudest rooma-katoliku kiriku õpetustest loobuti, 

säilisid siiski mitmed selle vormid. Paavsti ülemvõim heideti kõrvale, kuid selle asemel 

tõsteti kirikupeaks monarh. Jumalateenistus läks ikka veel paljus lahku evangeeliumi 

puhtusest ja lihtsusest. Religioosse vabaduse suurt põhimõtet ei mõistetud endiselt. Ehkki 

protestantlikud valitsejad kasutasid ketserluse suhtes harva selliseid kohutavaid julmusi 

nagu oli tarvitanud Rooma, ei tunnistanud nad ikkagi iga inimese vabadust kummardada 

Jumalat vastavalt südametunnistuse häälele. Kõigilt nõuti kiriku poolt ettekirjutatud õpetuste 

ja jumalateenistuse vormide heakskiitmist. Teisitimõtlejaid saatis aastasadade jooksul 

suurem või väiksem vaen. {SV 185.3} 

17. sajandil kõrvaldati kohtadelt tuhanded pastorid. Inimestel keelati range karistuse ja 

pagenduse ähvardusel käia vaimulikel koosolekutel, mida polnud organiseerinud kirik. Need 

ustavad hinged, kes ei saanud nõustuda ametlike jumalateenistustega, olid sunnitud 

kogunema pimedates tagahoovides, varjatud katusekambrites ja mõnel aastaajal isegi 

südaöises metsas. Metsasalude kaitsvasse rüppe, sellesse templisse, mille Jumal ise oli 

rajanud, kogunesid laialipillutatud ja tagakiusatud jumalalapsed selleks, et oma hing palves 

ja kiituses välja puistata. Äärmisele ettevaatlikkusele vaatamata tuli paljudel oma usu pärast 

kannatada. Vanglad olid tulvil; perekonnad purustatud ja paljud pagendatud võõrastesse 

maadesse. Ometi oli Jumal oma rahvaga ja tagakiusamine ei suutnud nende tunnistust 

päriselt vaikima sundida. Paljud pagesid üle ookeani Ameerikasse, kus nad panid aluse 

sellele kodanikuja usuvabadusele, mis on olnud Ühendriikide kantsiks ja uhkuseks. {SV 

185.4} 

Nii nagu apostlite päevil, nii aitas tagakiusamine ka nüüd kaasa evangeeliumi edule. 

Räpases vangikongis kesk kurjategijaid ja pahelisi inimesi viibis John Bunyan mõtetes siiski 

taevases õhkkonnas ning just seal kirjutas ta oma imepärase allegoorilise poeemi 

palveränduri teekonnast siit hävingumaalt taevalinna. Üle kahesaja aasta on need Bedfordi 

vanglas sündinud mõtted kütkestanud inimsüdameid. Bunyani teosed „Pilgarims Progress“ 

/e. k. „Ristiinimese teekond taeva linna poole“/ ja „Grace Abounding to the Chief of 

Sinners“ /“Ülevoolav arm suurimale patusele“/ on juhtinud paljude jalad elu teerajale. {SV 

186.1} 

Baxter, Flavel, Alleine ja teised talendikad, haritud ning sügava kristliku kogemusega 

mehed astusid vapralt välja „pühadele kord antud“ usu eest. Töö, mille teostasid need 

pagendatud ja selle maailma valitsejate poolt lindpriiks kuulutatud mehed, ei hävi iialgi. 

149

Flavel’i „Fountain of Life“ /“Eluallikas“/ ja „Method of Grace“ /“Armu korraldus“/ on 

õpetanud paljusid, kuidas usaldada end Kristuse hooleks. Baxter! „Reformed Pastor“ 

/“Reformeeritud hingekarjane“/ on osutunud õnnistuseks paljudele, kes soovivad Jumala 

tööd alustada ning tema teos „Saints Everlasting Rest“ /“Pühade igavene hingamine“/ on 

juhtinud lugematuid selle „hingamise“ juurde, mida Jumala rahvas ootab. {SV 186.2} 

Sada aastat hiljem, kui Euroopat oli haaranud suur usuline pimedus, kerkisid esile 

Whitefield ja vennad Wesleyd. Ametliku kiriku ülemvõimu all oli Inglismaa rahvas 

vaimulikult alla käinud ja jõudnud olukorrani, mis erines väga vähe paganlusest. Kuna 

vaimulikkonna lemmikuurimisaineks oli loodususund, jättis see oma pitseri suuremale osale 

teoloogiast. Ülakihid irvitasid vagaduse üle ja olid uhked, et nad on kõrgemal sellest, mida 

nad nimetasid fanatismiks. Alamkihid olid enamasti harimatud ja pahelised, kuna kirikul ei 

olnud enam julgust ega usku toetada alla käinud tõekuulutust. {SV 186.3} 

Lutheri poolt nii selgesti esile toodud õpetus õigeksmõistmisest usu läbi oli peaaegu et 

silmist kadunud ning asendunud rooma-katoliku kiriku põhimõtetega loota 

õndsakssaamiseks oma headele tegudele. Whitefield ja vennad Wesleyd, kes olid riigikiriku 

liikmed, püüdsid siiralt otsida Jumala heakskiitu. Neid oli õpetatud taotlema seda voorusliku 

elu ja usukommete täitmise kaudu. {SV 187.1} 

Kord kui Charles Wesley nii rängalt haige oli, et surm näis liginevat, küsiti temalt, 

millele ta rajab oma igavese elu lootuse. „Ma olen püüdnud oma parimate võimete kohaselt 

teenida Jumalat,“ vastas haige. Taibanud, et sõber, kes talle selle küsimuse esitas, ei jäänud 

tema vastusega täiesti rahule, mõtiskles Wesley endamisi: „Mis? Kas mu püüdlused ei ole 

siis küllaldaseks tagatiseks? Tahad sa öelda, et mu püüdlused ei maksa midagi? Mul ei ole 

midagi muud millele loota!“ (John Whitehead, „Life of the Rev. Charles Wesley“, lk. 102.) 

Nii tihe oli kirikule laskunud pimedus, et see varjas lunastuse, röövis Kristuselt Tema au ja 

pööras inimmeeled ära nende ainukeselt pääsemislootuselt — ristilöödud Lunastajalt. {SV 

187.2} 

Wesley ja tema kaaslased hakkasid tasapisi mõistma, et tõeline usk on südameusk ja et 

Jumala käsk ulatub niihästi inimese mõteteni kui sõnade ja tegudeni. Veendunud nii 

südamepuhtuse kui välise käitumise korrektsuse vajalikkuses, hakkasid nad püüdlema uue 

elu poole. Hoolsate ja rohkete palvete varal püüdsid nad maha suruda loomuliku südame 

kurje kalduvusi. Nad elasid ennastsalgavat, heategevat ja alandust täis elu ning järgisid väga 

rangelt ja täpselt igat võimalust, mis nende arvates võis kaasa aidata palavalt igatsetud 

pühaduse saavutamisele, mis kindlustaks neile Jumala poolehoiu. Nende jõupingutused 

vabastada end patust ja sellest tingitud süüst osutusid ikka asjatuiks. See oli sama heitlus, 

mida oli läbi elanud Luther oma kongis Erfurt’is. Sama küsimus oli piinanud temagi hinge: 

„Kuidas saab inimene õigeks Jumala ees!“ (Iiobi 9, 2.) {SV 187.3} 

Protestantismi altaritel peaaegu kustunud jumaliku tõe tuli tuli süüdata uuesti Böömimaa 

kristlaste poolt käest kätte antud vanast tõrvikust. Pärast reformatsiooni tallati protestantism 

150

Böömimaa rooma-katoliku tegelaste poolt jalge alla. Kõik, kes keeldusid tõde salgamast, 

olid sunnitud põgenema. Mõned neist leidsid pelgupaiga Saksamaal ning säilitasid seal algse 

usu. Selliste kristlaste järglaste kaudu levis valgus ka Wesleydele ja nende kaaslastele. {SV 

187.4} 

Pärast jutlustajaks ordineerimist saadeti John ja Charles Wesley misjonitööle 

Ameerikasse. Sama laeva pardal oli ka grupp Böömi vendi. Merereisi ajal tabas laeva 

raevukas torm ja John Wesley, kes seisis silmitsi surmaga, tundis, et tal puudus rahu 

Jumalaga. Sakslased seevastu ilmutasid hämmastavat rahulikkust ja usaldust. {SV 188.1} 

„Juba enne seda,“ ütles ta, „jälgisin ma nende käitumist. Nende alandlikkus ilmnes eriti 

siis, kui nad tegid teiste reisijate heaks asju. mida ükski inglane enda peale poleks võtnud. 

Abivalmiduse eest ei soovinud ega saanud nad mingit kasu. Nad ütlesid, et see tuleb kasuks 

nende uhkele südamele ja et nende armastav Õnnistegija oli teinud nende jaoks palju 

rohkem. Päevast päeva näitasid nad üles vagadust, mida mitte mingisugune solvang ei 

suutnud rikkuda. Kui neid tõugati, löödi või maha joosti, tõusid nad jälle üles ja läksid 

kaugemale, kuid ei kaevelnud. Nüüd tuli olukord, mis pidi näitama, kui vabad nad olid 

kartusest. Just siis, kui sakslased laulsid laulu, millega nad alustasid oma jumalateenistust, 

lõi suur laine üle laeva, lõhkus peapurje tükkideks ja mattis teki nii, et tundus nagu oleks 

suur sügavus meid juba neelanud, inglased hakkasid kohutavalt halama, kuid sakslased 

laulsid rahulikult edasi. Ma küsisin pärast ühelt lauljalt: „Kas te ei kartnud?“ Ta vastas: 

„Tänu Jumalale, ei!“ Ma küsisin: „Kas ka teie naised ja lapsed ei kartnud?“ Ta vastas 

mahedalt: „Ei, meie naised ja lapsed ei kartnud! Meie naised ja lapsed ei karda surra!“ 

(Whitehead, „Life of the Rev. John Wesley“, lk. 10.) {SV 188.2} 

Savannasse jõudes jäi Wesley lühikeseks ajaks Böömi vendade juurde ja nende kristlik 

käitumine avaldas talle sügavat mõju. Ühe nende vaimuliku teenistuse kohta, mis erines 

oluliselt inglise kiriku elutust vormilikkusest, kirjutas ta järgmist: „Kogu see lihtsus ja 

pühalikkus panid mind peaaegu unustama, et elan 17 sajandit hiljem, sest ma tundsin, nagu 

oleksin ma viibinud niisuguse koguduse juures, kus polnud vormilikkust ega seisusi ning 

kus telgitegija Paulus ja kalamees Peetrus koosolekut juhatasid. Milline Vaim ja vägi!“ 

(Samas, lk. 11, 12.) {SV 188.3} 

Pärast Inglismaale tagasipöördumist sai Wesley ühe Böömi jutlustaja juhendusel 

piibellikust usust selgema arusaamise. Ta mõistis, et pääsemiseks peab ta lahti ütlema 

lootusest oma tegudele ja kogu oma usalduse rajama „Jumala Tallele, kes võtab ära maailma 

patud“. Ühel Böömi vendade koosolekul Londonis loeti ette Lutheri kirjutis, milles ta 

kirjeldas muudatust, mida Jumala Vaim uskliku südames teostab. Kui Wesley seda kuulis, 

tärkas usk temagi hinges. „Ma tundsin, kuidas süda läks imeliselt soojaks“, räägib ta. „Ma 

tundsin, et pean lootma Kristusele ja ainult Temale selleks, et pääseda. Ja mulle anti 

kinnitus, et Ta on ära võtnud minu patud, just minu omad ja päästnud mind patu ja surma 

käsust.“ (Samas, lk. 52.) {SV 188.4} 

151

Läbi pikkade ja väsitavate aastate, mis olid olnud täis troostituid püüdlusi, karmi 

enesesalgamist, etteheidet ja alandust, jäi Wesley kindlaks oma otsusele otsida Jumalat. 

Nüüd oli ta Jumala leidnud ja teadis, et arm, mida ta oli püüdnud saavutada palvete, 

paastumiste, heategude ja enesesalgamise kaudu, oli and, mida saab „ilma raha ja hinnata“. 

{SV 189.1} 

Veendunud kord usus Kristusesse, põles ta soovist levitada aulist evangeeliumi Jumala 

vabast armust kõikjale. „Ma vaatan kogu maailmale kui oma maakonnale,“ ütles ta, 

„ükskõik millises selle osas ma ka ei viibiks, leian ma, et minu õige ja püha kohus on teha 

teatavaks pääsemise rõõmsaid sõnumeid kõikidele, kes tahavad kuulda“. (Samas, lk. 

47.) {SV 189.2} 

Ta jätkas ranget ja ennastsalgavat elu, kuid mõistis nüüd seda mitte enam kui usu alust, 

vaid kui selle tulemust; mitte kui pühaduse juurt, vaid kui selle vilja. Kristlase lootuse 

aluseks on Jumala arm Kristuse kaudu. See arm ilmneb Kristusele sõnakuulelikus elus. 

Wesley andus nende suurte tõdede kuulutamisele, mida ta ise oli vastu võtnud. Tema 

põhiteemaks sai õigeksmõistmine usu läbi Kristuse lunastavasse veresse ja Püha Vaimu 

südantuuendav vägi. mis toob esile kristliku elu viljad. {SV 189.3} 

Whitefieldi ja vendi Wesleysid valmistas niisiis elutööks ette pikk ja terav oma lootusetu 

olukorra tunnetamine. Nad said võimelisteks taluma raskusi Kristuse heade sõjameestena, 

kuna nii ülikoolis kui ka ametisse astumisel pidid nad taluma põlgust, mõnitamist ja 

tagakiusamise lõõmavat tuleproovi. Jumalakartmatud kaasüliõpilased nimetasid neid ja 

mõningaid teisi, kes nendega liitusid, põlastavalt metodistideks. See nimi tähistab kaasajal 

üht lugupeetumat ja suuremat kogudust nii Inglismaal kui Ameerikas. {SV 189.4} 

Inglise kiriku liikmetena hindasid metodistid sügavalt selle kiriku tavasid, kuid Issand oli 

oma Sõna kaudu seadnud nende ette täiuslikuma tee. Püha Vaim õhutas neid jutlustama 

Kristusest ja Temast kui ristilöödust. Kõigekõrgema vägi saatis nende tööd. Tuhanded tulid 

patutunnetusele ja pöördusid tõeliselt ümber. Neid lambaid oli tarvis kaitsta kiskjate huntide 

eest. Wesley ei kavatsenud moodustada uut kogudust; ta lihtsalt organiseeris tõe sügavusi 

igatsevad inimesed gruppideks, mida hakati nimetama metodistide gruppideks. {SV 190.1} 

See vastuseis, mida need grupid ametliku kiriku poolt tunda said, oli varjatud ja 

pingeline. Ent Jumal oli oma tarkuses juhtinud sündmuste kulgu nii, et reformatsioon algas 

kirikus endas. Kui uuendus oleks tulnud väljastpoolt, poleks ta tunginud sinna, kus seda 

kõige enam vajati. Kuna Inglise äratusjutlustajad olid ise kirikutegelased ja töötasid kiriku 

piires nii, kuidas vähegi võimalust oli, leidis tõde sissepääsu sinna, kus muidu oleksid uksed 

jäänud suletuks. Mõned vaimulikkonnast ärkasid hingelisest tardumusest ja muutusid oma 

piirkondades innukateks jutlustajateks ning kogudused, mis olid kivistunud 

vormilikkusesse, ärkasid uuele elule. {SV 190.2} 

152

Nagu kõikidel aegadel kiriku ajaloos, nii teostasid ka Wesley ajal erinevate vaimsete 

võimetega mehed töö, mis oli nende osa. Nad ei olnud ühel meelel iga õpetuse punkti 

suhtes, kuid Jumala Vaim töötas neis ja ühendas nad kõikehaarava eesmärgi nimel — võita 

hingi Kristusele. Õpetuslikud eriarusaamad. Whitefieldi ja vendade Wesleyde vahel 

ähvardasid teatud perioodil tekitada omavahelist võõristust, kuid nad olid õppinud Kristuse 

koolis tasadust; nii lepitas neid vastastikune kannatlikkus ja ligimesearmastus. Nad teadsid, 

et polnud aega vaidlemiseks, kuna kõikjal lokkas eksitus ja ülekohus ning patused tormasid 

vastu hukatusele. {SV 190.3} 

Jumala teenrid sammusid mööda okkalist rada. Mõjuvõimsad ja õpetatud mehed 

kasutasid nende vastu oma võimu. Mõne aja pärast ilmnes paljude vaimulike otsustav 

vaenulikkus ning kirikute uksed sulgusid puhta usu kuulutajate ees. Tänu sellele, et 

vaimulikkond mõistis nad kantslitest hukka, pääsesid pimeduse, teadmatuse ja õeluse väed 

liikvele. Mitmel korral pääses Wesley eluga ainult tänu Jumala armu imele. Tema vastu 

üleskihutatud vihastest rahvamassidest ümbritsetuna ei paistnud sageli enam ühtegi 

väljapääsuteed. Ometi lahkus Kristuse teener puutumatuna ohtlikust kohast, kui ingel tuli 

inimese kujul tema kõrvale ja rahvahulk taganes. {SV 190.4} 

Ühe vihase jõugu käest pääsemise juhtumist rääkis Wes~ ley järgmist: „Paljud püüdsid 

mind maha paisata, kui me tulime libedat teed mööda mäest alla linna. Oli selge, et siis, kui 

ma oleksin kord juba mass lamanud, poleks mul õnnestunud enam üles tõusta. Kuid ma ei 

komistanud ega libisenud kordagi seni, kuni olin täielikult nende käest pääsenud. Kuigi 

paljud püüdsid haarata mul kraest või rõivastest ja niiviisi mind maha rebida, ei suutnud nad 

seda teha. Ainult üks sai kinni mu vesti taskuklapist, kuid see rebenes kohe küljest, seevastu 

teine klapp, mille all taskus oli rahatäht, rebenes vaid pooleldi... Tugev mees minu taga 

püüdis mitu korda mulle suure tammepuust kepiga äiata. Oleks ta sellega mulle kasvõi 

kuklasse kopsanud, poleks teist lööki enam tarvis olnud. Kõik löögid kaldusid aga kõrvale; 

kuidas, ma ei tea, sest ma ei saanud liikuda ei paremale ega vasakule.., Keegi teine trügis 

läbi rahvahulga ligemale ja tõstis käe löögiks, kuid laskis selle kohe langeda ja lausus mu 

pead silitades: „Millised pehmed juuksed tal on!“... Esimesed inimesed, kelle süda 

pehmenes, olid linna kõige kangemad mehed, käratseva rahvamassi juhid, üks neist oli 

olnud rahvalõbustustel elukutseline karudega võitleja ... Millisel hämmastaval viisil 

valmistab Jumal meid Tema tahet täitma! Kaks aastat tagasi riivas üks telliskivitükk mu 

õlga. Aasta hiljem tabas kivi mind otse silmade vahele. Möödunud kuul sain ühe löögi ja 

täna õhtul kaks; esimese linna saabumisel ja teise lahkumisel. Need ei põhjustanud mulle 

mingit valu, ehkki üks mees lõi mulle kogu jõust vastu rindu ja teine vastu suud niisuguse 

jõuga, et veri purskama hakkas. Ma ei tundnud kummagi löögi puhul rohkem vaiu kui 

puudutamisel õlekõrrega.“ (John Wesley, „Works“ kd. 3. lk. 297, 198.) {SV 191.1} 

Esimesed metodistid kannatasid pilget ja tagakiusamist kiriku liikmete ja laimust 

õhutatud avalike jumalapõlgajate poolt. Neid kutsuti kohtute ette ja sedagi vormitäiteks, sest 

tolleaegsetes kohtukodades oli õigusemõistmine harukordne. Sageli tarvitasid tagakiusajad 

153

nende kallal vägivalda. Ärritunud inimeste salgad käisid majast majja, hävitasid sisustust ja 

vara, võtsid kaasa seda, mida heaks arvasid ja sõimasid mehi, naisi ja lapsi. Vahel pandi 

lausa avalikult välja teadaanded, milles kutsuti neid, kes soovisid osa võtta metodistide 

majade lõhkumisest ja röövimisest, kogunema teatud ajal ja teatud kohas. Nii rikuti kõigi 

silme all inimlikke ja jumalikke seadusi, ilma, et keegi oleks huligaane 

takistanud. Organiseeritult kiusati taga neid, kelle ainsaks süüks oli see, et nad püüdsid 

juhtida patuste jalgu hukatuse teelt õigele teele. {SV 191.2} 

Viidates süüdistustele nii enda kui oma kaaslaste suhtes, ütles John Wesley: „Mitmed 

väidavad, et meiesuguste meeste õpetused on valed, ekslikud ja fanaatilised, et need on uued 

ja ennekuulmatud; et need on kveekerlus, fanatism ja paavstlus. Kõik need oletused 

kummutab põhjani tõsiasi, et me oleme näidanud, et iga osa meie õpetusest sisaldab meie 

oma kiriku poolt tunnustatud Pühakirja selgeid õpetusi. Järelikult ei saa kuulutus olla vale 

ega ekslik, kui te tunnistate, et Pühakiri on õige. Teised väidavad, et „nende õpetus on liiga 

range, nad teevad taevatee liiga kitsaks“. See ongi tegelikult põhjus, mis on varjatult aluseks 

tuhandetele erinevatele ettekäänetele. Kuid kas me teeme taevatee kitsamaks kui seda tegid 

meie Issand ja apostlid? Kas meie õpetus on rangem kui Piibli õpetus? Võtkem vaid 

mõningad Pühakirja testid: „Sina armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja 

kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest ja kõigest oma väest.“ „Inimesed peavad 

kohtupäeval aru andma igast tühjast sõnast, mis nad on rääkinud.“ „Sellepärast kas teie 

sööte, joote või mis teie iial teete, seda kõike tehke Jumala auks.“ {SV 192.1} 

Kui meie õpetused on rangemad kui need, siis väärivad nad laitust, kuid te tunnete oma 

südames, et see pole nii. Kes võiks olla karvavõrdki vähem range, ilma et ta Jumala Sõna 

rikuks? Kas võiks ühtki Jumala saladuste majapidajat lugeda ustavaks siis, kui ta muudab 

püha hoiuse ühtki osa? Ei! Ta ei või vähendada, ta ei või midagi pehmendada; ta peab 

kõikidele inimestele selgitama: „Ma ei või muuta Pühakirja teie maitse ja tahtmise kohaselt. 

Teie peate painduma selle alla või siis igavesti hukkuma.“ Sama tagamaa on väidetel nagu 

oleksid „nad armutud“. On nad siis armutud? Mis suhtes? Kas nad ei sööda näljaseid ja ei 

kata alastiolijaid? Ei! Asi ei ole selles, öeldakse, selle vastu pole keegi midagi ütelnud; nad 

on armutud oma kohtumõistmises! Nad kuulutavad, et keegi ei saa päästetud kui vaid need, 

kes käivad Jumala Sõna valguses.“ (Samas, kd. 3, lk. 152, 153.) {SV 192.2} 

Vaimulik langus, mis avaldus Inglismaal vahetult enne Wesley aega, oli suurel määral 

antinominalistliku (käsuseadust tarbetuks pidava) õpetuse tulemus. Paljud väitsid, et Kristus 

kaotas moraaliseaduse ja seetõttu ei ole kristlased kohustatud sellest kinni pidama ning et 

usklik olevat vabastatud „heategude orjusest“. Teised tunnistasid küll käsuseaduse 

kehtivust, kuid selgitasid, et jutlustajatel ei tarvitse inimesi üles kutsuda neid korraldusi 

täitma, kuna neid, keda Jumal on päästeks ära valinud, „juhib jumaliku armu 

vastupandamatu mõju elama vagalt ja vooruslikult; neil aga, kes on mõistetud igavesele 

hukatusele, et olegi jõudu jumalikule seadusele kuuletuda.“ {SV 192.3} 

154

Teised, kes arvasid, et „äravalitud ei saa armust ära langeda ega jumalikku poolehoidu 

kaotada“, tulid veel kohutavamale järeldusele, nimelt õpetasid nad, et pahad teod, mida 

sellised „äravalitud tegid, polnudki tõeliselt patt ja neid ei tule lugeda Jumala käsuõpetuse 

rikkumiseks ning järelikult ei ole vaja oma patte üles tunnistada ega neist ära pöörduda.“ 

(Mc Clintock and Strang, „Cyclopedia“, art. „Antinomians“.) Sellega seoses selgitasid nad, 

et ükskõik milline kõige nurjatum patt, mida kogu maailm peab Jumala käsu rängaks 

rikkumiseks, ei ole Jumala silmis patt siis, kui selle sooritab keegi äravalitutest, „sest 

äravalitute oluline ja iseloomulik tunnus on see, et nad ei saa teha midagi,, mis on Jumalale 

ebameeldiv või käsus keelatud.“ {SV 193.1} 

See koletuslik õpetus on oma olemuselt sama õpetus, mida tänapäeva populaarsed 

haritlased ja teoloogid esitavad — pole olemas muutmatut Jumala käsuseadust kui õiguse 

mõõdupuud; kõlbluse mõõdupuu seatakse üles ühiskonna enda poolt ja on pidevalt muutuv. 

Kõik need ideed osutavad ühisele vaimsele allikale, temale, kes juba patuta taevaelanike 

keskel püüdis maha murda Jumala seaduse õiglasi tõkkeid. {SV 193.2} 

Õpetus, nagu oleks Jumal lõplikult määranud kindlaks iga inimese olemuse, on viinud 

paljusid Jumala seaduse põlgamiseni. Wesley astus kindlalt välja antinominalistlike 

õpetajate eksituse vastu ja näitas, et õpetus, mis juhib antinominalismile, on vastuolus 

Pühakirjaga. „Sest Jumala õndsakstegev arm on ilmunud kõigile inimestele.“ „Sest see on 

hea ja armas Jumala, meie Õnnistegija meelest, kes tahab, et kõik inimesed õndsaks saaksid 

ja tõe tunnetusele tuleksid. Sest Jumal on üks, ka vahemees üks Jumala ja inimeste vahel, 

inimene Jeesus Kristus, kes andis iseenese lunastushinnaks kõikide eest.“ (Tiit. 2, 11; 1. 

Tim. 2, 3-6). Jumala Vaim on vabalt kättesaadav iga inimese jaoks, et võimaldada igal 

inimesel haarata kinni pääsemise vahendeist. Niisiis valgustab Kristus, „Tõeline valgus, igat 

inimest, kes maailma tuleb“ (ingl. k. Joh. 1. 9 . Inimesed ei pääse ainult sel juhul, kui nad 

eluanni ise tahtlikult tagasi lükkavad. {SV 193.3} 

Vastuseks väitele, et Kristuse surmaga muudeti koos tseremoniaalseadusega ära ka 

kümme käsku, ütles Wesley: „Kümnes käsus sisalduvat moraaliseadust, mida kinnitasid 

prohvetid, ei kõrvaldanud Jeesus. Ta ei tulnud selleks, et muuta ühtegi osa sellest. See on 

seadus, mida iial ei muudeta, mis „seisab kindlalt kui ustav tunnistaja taevas... See on olnud 

olemas maailma algusest ja on kirjutatud mitte kivilaudadele, vaid inimlaste südamesse, kui 

nad tulid välja Looja kätest. Ja kuigi need tähed, mida Jumal kord oma sõrmega kirjutas, on 

nüüd patu läbi suurel määral moonutatud, ei saa neid täielikult ikkagi hävitada, sest meil on 

südametunnistuses olemas arusaamine heast ja kurjast. Selle seaduse iga osa jääb kogu 

inimsoole kehtivaks kõikide aegade jooksul. See ei sõltu ajast, kohast ega ühestki teisest 

muutuvast olukorrast, kuna see rajaneb Jumala ja inimese olemusel ning nendevahelisel 

muutmatul suhtel. {SV 194.1} 

„Ma ei tulnud kaotama, vaid täitma“. Tema mõte siin kohal on kahtlemata kooskõlas 

kõige muu öelduga: „Ma olen tulnud kinnitama Jumala Sõna täiuslikkust hoolimata sellest, 

155

mida arvavad inimesed; ma olen tulnud, et esitada täiuslikult ja selgelt seda, mis senini oli 

tume ja mõistetamatu; ma olen tulnud selgitama tõde ja näitama selle iga osa mõtet; ma olen 

tulnud näitama iga selles-sisalduva käsu pikkust ja laiust, kogu ulatust, kõrgust ja sügavust 

ja kujuteldamatut puhtust kõigis tema harudes.“ (Wesley jutlus 25). {SV 194.2} 

Wesley selgitas käsu ja evangeeliumi täielikku kooskõla: „Sellepärast valitseb käsu ja 

evangeeliumi vahel kõige lähedasem seos, mida üldse võib kujutleda. Ühelt poolt valmistab 

käsk lakkamatult teed evangeeliumile ja juhib meie tähelepanu sellele; teiselt poolt juhib 

evangeelium meid lakkamatult käsu täpsemale täitmisele. Näiteks kohustab käsk meid 

armastama Jumalat, armastama oma ligimest, olema vagad, alandlikud ja pühad. Me 

tunneme, et me ei ole selleks võimelised. Tõepoolest, see on inimesele võimatu. Kuid me 

näeme Jumala tõotust anda meile seda armastust ja teha meid alandlikeks, vagadeks ja 

pühadeks; me haarame kinni evangeeliumist, selle rõõmsatest sõnumitest. See sünnib 

vastavalt meie usule ja „käsu õigus täitub meie sees“ usu läbi, mis on Kristuses Jeesuses 

... {SV 194.3} 

„Kristuse evangeeliumi vaenlastest on kõige esimesel kohal need,“ ütles Wesley, „kes 

käsku avalikult arvustavad ning sellest halba kõnelevad, kes õpetavad inimesi murdma 

Jumala seaduste pidamise kohustust, räägivad vabastamisest kas ühest või kõikidest 

käskudest, olgu väiksemal või suuremal määral .,. Kõige üllatavam kõigest, mis selle suure 

eksitusega kaasneb, on see, et need, kes eksitusega kaasa lähevad, usuvad siiralt, et nad 

austavad Kristust sellega, kui nad heidavad ära Tema käsu; et nad ülistavad Tema 

lepitustööd sellega, kui nad hävitavad Tema õpetuse! Jah, nad austavad Teda just nii nagu 

Juudas, kui ta ütles: „Tere, õpetajai“ ja suudles Teda. Ja Issand võib igaühele neist õigusega 

öelda: „Kas sa suuandmisega reedad Inimese Poja?“ Rääkida Tema verest ning võtta Talt 

samal ajal peast Tema kroon, see tähendab hüljata mingisugune osa Tema käsuõpetusest 

Tema evangeeliumi edendamise ettekäändel, ei tähenda midagi muud, kui Teda suudlusega 

ära anda. Tõepoolest, mitte keegi, kes usku kuulutab viisil, mis juhib inimesi kas otseselt või 

kaudselt kõrvale sõnakuulmisest, kes kuulutab Kristusest nii, et ta sellega tühistab või 

nõrgestab mingil viisil vähimatki Jumala käsku, ei saa öelda, et juudasuudluses 

süüdistamine on tema suhtes ülekohtune.“ (samas). {SV 194.4} 

Neile, kes rõhutasid, et „evangeeliumi kuulutamine tähendab kogu käsuõpetuse lõppu,“ 

vastas Wesley: „Seda eitame me täielikult. Selline väide on vastuolus juba käsu kõige 

esimese eesmärgiga, nimelt inimeste veenmisega nende patususes, nende äratamisega, kes 

magavad veel hukatuse äärel.“ Apostel Paulus selgitab, et „käsu läbi tuleb patutundmine“. 

Kuni inimene end patusena ei tunne, ei saa ta tunda ka tõelist vajadust lunastava vere 

järele“. . . . „Neile, kes on terved“, nagu meie Issand ise märkis, „ei ole arsti tarvis, vaid 

haigetele.“ Mõttetu on pakkuda arsti neile, kes on terved või vähe-malt arvavad end olevat. 

Te peate neid esmalt veenma selles, et nad on haiged, muidu ei täna nad teid iialgi abi eest. 

Sama mõttetu on pakkuda Kristust neile, kelle süda pole iial murdunud.“ (Samas, jutlus 

35). {SV 195.1} 

156

Sarnaselt oma Meistrile püüdis Wesley Jumala armust kõneldes „tõsta käsku kõrgele ja 

teha seda auväärseks“. Ustavalt teostas ta Jumalast antud töö ja tulemused, mida tal lubati 

näha, olid aulised. Oma pika, enam kui 80 aastat kestnud elu lõpul, millest üle poole sajandi 

möödus rändjutlustajana, ulatus tema pooldajate arv enam kui poole miljonini. Kuid rahva 

tegelikku arvu, keda tema töö patu hävitusest ja langusest puhtama elu juurde juhtis ja nende 

hulka, kes tema õpetuse läbi sügavama ja rikkama vaimuliku kogemuse said, ei saa teada 

enne, kui kogu lunastatute perekond koguneb Jumala trooni ette. Wesley elu toob iga 

kristlase silme ette hindamatu väärtusega õppetunnid. Ilmnegu selle Kristuse teenri usk ja 

alandlikkus, väsimatu hool, eneseohverdus ja pühendumine tänapäeva kogudustes! {SV 

195.2} 

157

Peatükk 15—Prantsuse Revolutsioon 

Kuueteistkümnendal sajandil avas reformatsioon inimkonnale Piibli. See Raamat püüdis 

leida sissepääsu kõigisse Eurocpa maadesse. Mõned rahvad tervitasid Pühakirja rõõmuga 

otsekui taeva käskjalga. Teistes maades õnnestus paavstlusel Jumala Sõna kättesaadavust 

suuresti takistada ning Piiblist lähtuv valgus ja selle õilistav mõju jäid peaaegu tundmatuks. 

Uhele maale pääses valgus küll sisse, kuid pimedus ei soovi-nud seda vastu võtta. Sajandeid 

võitlesid tõde ja ekistus ülemvõimu pärast. Lõpuks võitis kurjus ja taevalik tõde heideti 

kõrvale. „Aga see on kohus, et valgus on tulnud maailma ja inimesed armastaksid pimedust 

rohkem kui valgust“ (Joh. 3, 19). See rahvas pidi lõikama oma valiku tagajärgi. Püha Vaimu 

ohjeldav mõju eemaldati rahvalt, kes hülgas jumaliku armu. Jumal lubas kurjusel küpseda, 

ja näha kogu maailmal valguse tahtliku hülgamise vilja. {SV 196.1} 

Prantsusmaal kulmineerus sajandite jooksul Piibli vastu peetud sõda revolutsiooni 

sündmustes. See kohutav purse oli Pühakirja mahasurumise paratamatu tagajärg. (Vt. lisa). 

Kogu senises maailma ajaloos ei leidunud rabavamat näidet paavstliku poliitika tulemuste 

kohta, paremat illustratsiooni viljadest, mida Rooma kirik oli enam kui tuhande aasta 

jooksul küpseda lasknud. {SV 196.2} 

Pühakirja tallamist paavstliku ülemvõimu perioodil olid ette kuulutanud prohvetid. Ka 

Ilmutuseraamatus kõneldakse kohutavatest tagajärgedest, milleni „patu inimese“ valitsemine 

pidi välja viima, ja seda eelkõige silmas pidades Prantsusmaad. {SV 196.3} 

Issanda ingel ütles: „Ja nad tallavad püha linna nelikümmend ja kaks kuud. Ja mina 

annan oma kahele tunnistajale meelevalla kotiriidesse riietatuina prohvetlikult kuulutada 

tuhat kakssada kuuskümmend päeva... Ja kui nad oma tunnistuse on lõpetanud, siis hakkab 

metsaline, kes tõuseb maa sügavusest, nendega sõda pidama ja võidab nad ära ja surmab 

nad. Ja nende kehad vedelevad suure linna uulitsail, mida vaimulikult hüütaks Soodomaks ja 

Egiptuseks, kus ka nende Issand risti löödi... Ja need, kes maa peal elavad, rõõmustavad ja 

on väga rõõmsad ning läkitavad ande üksteisele, sest need kaks prohvetit vaevasid neid, kes 

maa peal elavad Ja pärast neid kolme ja poolt päeva läks elu Vaim Jumalast nende sisse ja 

nad tõusid jalgadele, ja suur kartus tuli nende peale, kes neid vaatasid.“ (Ilm. 11, 2-11). {SV 

196.4} 

Siin mainitud „nelikümmend kaks kuud“ ja „tuhat kakssada kuuskümmend päeva“ on 

identsed. Mõlemad esitavad aega, mil Kristuse kogudus pidi taluma Rooma rõhumist. 

Paavstlusa ülemvõimu tuhat kakssada kuuskümmend aastat algasid aastal 538 m.a.j. ja pidid 

seega lõppema aastal 1798. (Vt. lisamärkus lk. 54 juurde). Sel aastal marssis Prantsuse 

armee Rooma ja vangistas paavsti, kes peagi pagenduses suri. Kuigi varsti valiti uus paavst, 

ei saavutanud paavstivõim pärast seda enam sellist mõju, mis tal oli varem. Teisitimõtlejate 

tagakiusamine ei kestnud päris 1260. aastase perioodi lõpuni. Halastusest oma rahva vastu 

158

lühendas Jumal nende tuleproovi kestust. Kuulutades ette „suurt viletsust“, mis pidi 

kogudust tabama, ütles Päästja: „Kui neid päevi ei lühendataks, ei pääseks mitte ükski liha; 

aga äravalitute pärast lühendatakse neid päevi.“ (Matt. 24, 22). Reformatsiooni mõjul lõppes 

tagakiusamine juba enne 1788. aastat. {SV 197.1} 

Kahe tunnistaja kohta ütleb prohvet edasi: „Nemad on need kaks õlipuud ja kaks 

küünlajalga, mis seisavad ilmamaa Issanda ees.“ (Ilm. 11, 4). Ja Laulja ütleb: „Sinu sõna on 

mu jalale lambiks ja valguseks mu jalgteel.“ (Laul 119, 105). Need kaks tunnistajat esitavad 

Vana ja Uut Testamenti. Mõlemad on tähtsad tunnistused Jumala käsuseaduse päritolust ja 

püsivusest ning lunastusplaanist. Vana Testamendi võrdkujud, ohvrid ja prohvetikuulutused 

osutavad tõotatud Päästjale. Uue Testamendi evangeeliumid ja epistlid kuulutavad Päästjat, 

kes tuli just nii, nagu sümbolid ja prohvetikuulutused olid ette öelnud. {SV 197.2} 

„Mina annan oma kahele tunnistajale kotiriidesse riietatuina prohvetlikult kuulutada tuhat 

kakssada kuuskümmend paeva.“ Suurema osa sellese ajast jäid Jumala tunnistajad varjatuks. 

Paavstlik võim püüdis teesõna rahva eest peita ja esile seada valetunnistajaid, kes rääkisid 

tõele risti vastu (vt. üsa). Kui vaimulik ja ilmalik võim Piibli keelustas, kui selle tunnistust 

moonutati ja kõikvõimalike vahenditega, mida ini mesed ja deemonid suutsid välja mõelda, 

rahva meeli tõest ära pöörata püüti; kui neid, kes julgesid pühi tõdesid kuulutada, vaenati, 

reedeti, piinati, vangikongidesse maeti ja usu pärast tapeti või kodust põgenema sunniti, siis 

kuulutasid need ustavad tunnistajad päris kindlasti „kotiriidesse riietatuina“. Ometi jätkasid 

nad oma tunnistamist kogu 1260-aastase perioodi vältel. Kõige pimedamatel aegadel leidus 

ikkagi ustavaid mehi, kes Jumala Sõna armastasid ja Tema au eest innukalt väija astusid. 

Nendele ustavatele sulastele anti tarkust, väge ja võimu tõe kuulutamiseks läbi kogu selle 

pimeda aja. {SV 197.3} 

„Ja kui keegi tahab neile kurja teha, siis väljub tuli nende suust ja sööb nende vaenlased; 

kui keegi tahab neile kurja teha, siis peab see nõnda tapetama“ (Ilm, 11, 5). Inimesed ei saa 

Jumala Sõna jalge alla tallata ilma, et sellele ei järgneks Karistust. Kohutava hukkamõistu 

tähendusrikkus esitatakse llmutuseraamatu viimases peatükis. „Ma tunnistan kõikidele, kes 

kuulevad selle raamatu ennustuse sõnu: „Kui keegi neile midagi juurde lisab, siis paneb 

Jumal tema peale nuhtlused, mis selles raamatus on kirja pandud! Ja kui keegi võtab midagi 

ära selle prohvetiraamatu sõnust, siis Jumal võtab ära tema osa elupuust ja pühast linnast, 

millistest on kirjutatud selles raamatus.““ (Ilm. 22, 18, 19). {SV 198.1} 

Sellised hoiatused on Jumal andnud inimestele selleks, et keegi ei muudaks mingil viisil 

põhimõtteid, mida Tema. on ilmutanud või käskinud. Need pühalikud hoiatused kehtivad 

kõigi kohta, kes oma mõjuga juhivad inimesi ükskõikselt suhtuma Jumala korraldustesse. 

Need otsekohesed sõnad peaksid äratama hirmu ja kartust neis, kes kergemeelselt 

kuulutavad, et Jumala käskude pidamine ei oma erilist tähtsust. Kõik, kes tõstavad oma 

arvamused kõrgemale jumalikest arvamustest, kõik, kes mugandavad Pühakirja selget 

tähendust oma või maailma soovide kohaselt, võtavad enda peale kohutava vastutuse. 

159

Jumala poolt kirjutatud Sõna, Tema käsk mõõdab iga inimest ja mõistab hukka, kõik, kes ei 

vasta eksimatule õiguse mõõdupuule. {SV 198.2} 

„Kui nad oma -tunnistuse on lõpetanud...“ Periood,, mil kaks tunnistajat pidid 

prohvetlikult kuulutama kotiriidesse riietatuina, lõppes 1798. aastal. Kui nende varjatud töö 

hakkas lõpule jõudma, pidi nendega võitlusse astuma võim, mida on esitatud sügavusest 

tõusva metsalisena. Paljudes Euroopa riikides oli saatan paavstluse vahendusel sajandeid 

valitsenud kirikut ja riiki, kuid siin esitatakse saatana võimutsemist uuel kujul. Rooma 

eesmärgiks oli olnud Piiblit aukartuse sildi alla tundmatusse keelde suletuna rahva eest 

varjul hoida. Sellise ülemvõimu all olid need kaks tunnistajat kuulutanud „kotiriidesse 

riietatuina“. Kuid nüüd pidi tõusma teine võim — metsaline sügavusest — et pidada 

avalikku sõda Jumala Sõna vastu. {SV 198.3} 

„Suurt linna“, mille uulitsail need tunnistajad tapeti ja kus nende surnukehad lebasid, 

„hüütakse vaimulikuks Egiptuseks“. Kõigist rahvastest, keda Piibli ajalugu nimetab, 

salgasid egiptlased kõige jultunumalt elava Jumala olemasolu ning eirasid Tema käske. 

Ükski monarh polnud julgenud teeva autoriteedile avalikumalt ja ülbemalt vastu hakata kui 

hakkas Egiptuse vaarao. Kui Mooses Issanda nimel vaaraole sõnumi tõi, vastas valitseja 

ülbelt: „Kes on Jehoova, et peaksin ta sõna kuulma? Mina ei tunne Jehoovat ega lase ka 

Iisraeli ära minna!“ (2, Moos. 5, 2). See oli jumalaeitus, ateism, ning see võim, keda 

prohvetikuulutus Egiptusena esitab, pidi muistse riigi sarnaselt eitama elava Jumala nõudeid 

ning ilmutama samasugust uskmatust ja trotsivaimu. „Suurt linna“ võrreldakse vaimulikult 

ka Soodomaga. Soodoma rikutus ja Jumala käskude halvustamine avaldus eriliselt 

liiderlikkuses; sama patt pidi silma torkama ka selle rahva juures, kes pidi täitma 

Ilmutuseraamatu ettekuulutuse üksikasjad. Niisiis pidi prohveti sõnade kohaselt veidi enne 

1798. aastat kerkima esile mingi saatanliku päritolu ja iseloomuga võim, kes pidi sõdima 

Piibli vastu. Maal, kus Jumala kaks tunnistajat selliselt vaikima sunniti, pidi ilmnema 

vaarao-sarnane jumalasalgamine ja Soodoma lüderlikkus. {SV 199.1} 

Nimetatud prohvetikuulutus täitus väga täpselt ja tabavalt Prantsusmaa ajaloos. 

Revolutsiooni ajal 1793. aastal „kuulis maailm esimest korda, kuidas tsiviliseeritud 

maailmas sündinud ja hariduse saanud meestest koosnev rahvakogu, kes pides oma õiguseks 

valitseda üht Euroopa arenenumat rahvast, eitas ühel häälel kõige pühalikumat tõde, mida 

inimhing võib vastu võtta. Üksmeelselt loobuti usust Jumalasse ja Tema kummardamisest.“ 

(Walter Scott, „Life of Napoleon“, 1 kd. ptk. 17). Prantsuse rahvas on maailmas ainus 

rahvas, kelle kohta on olemas usaldusväärne aruanne selle kohta, et ta tõstis rahvana oma 

käe avalikuks mässuks universumi Looja vastu. Inglismaal, Saksamaal, Hispaanias ja mujal 

on ikka olnud ja on ka praegu hulgaliselt jumalateotajaid ja uskmatuid, kuid Prantsusmaa on 

maailma ajaloos tähelepanuväärne selle poolest, et see oli ainus riik, kelle seadusandliku 

kogu. dekreet kuulutas, et Jumalat ei ole olemas ning kelle pealinna elanikkond ja suurem 

osa rahvast üle maa tantsis ja laulis rõõmu pärast, kui see teatavaks sai.“ (Bladkwood’s 

Magazine, nov. 1870. a.). {SV 199.2} 

160

Prantsusmaal ilmnesid selgelt ka Soodomale iseloomulikud tundemärgid. Revolutsiooni 

ajal valitses samasugune kõlbeline langus ja kõlvatus, mis tõi kord hävingu tasandiku 

linnadele. Ajaloolane kirjeldab prantsuse ateismi ja ebakõlbelisust just nii nagu seda 

iseloomustas prohvetikuulutus: „Nende religioonivaenulike seadustega oli tihedalt seotud 

seadus, mis naeruvääristas abielusidet, seda kõige pühamat lepingut, mida inimolevused 

saavad sõlmida ja mille kestvus aitab kõige enam kaasa ühiskonna tõelisele tegevusele. 

Nüüd alandati see lihtsalt lühiaegseks kodanlikuks kokkuleppeks, mida kaks isikut võisid 

sõlmida ja millest loobuda omal soovil... Kui kurjad vaimud oleksid üritanud välja mõelda 

moodust, kuidas kõige tagajärjekamalt hävitada kõik, mis on koduses elus auväärne, kaunis 

ja püsiv, selleks et kindlustada häving, mis kanduks põlvest põlve edasi, siis ei oleks nad 

suutnud välja mõelda tõhusamat vahendit, kui abielu alandamine.. . Sophie Arnoult, oma 

teravmeelsete väljendite poolest kuulus näitlejanna, nimetas vabariiklikku abielu 

„abielurikkumise sakramendiks“ (Scott, kd. 1, ptk. 17). {SV 200.1} 

„Kus ka nende Issand risti löödi.“ Prohvetikuulutuse selle osa täitis Prantsusmaa samuti. 

Ühelgi maal polnud tõde kohanud kibedamat ja julmemat vastuseisu. Tagakiusamisega, 

millega Prantsusmaa nuhtles evangeeliumi tunnistajaid, lõi see rahvas Kristuse Tema 

jüngrite isikus risti. {SV 200.2} 

Sajandeid oli valatud pühade verd. Samal ajal kui valdeslased jätsid oma elu Piemonte’i 

mägestikes „Jumala Sõna ja Jeesuse Kristuse tunnistuse pärast“, tunnistasid nende vennad 

albigensid Prantsusmaal tõde sama mehiselt. Reformatsiooni päevil piinati albigenside 

õpilasi jubedalt surnuks. Kuningad ja aadlikud, suursugused naised ja neiud, rahvuse uhkus 

ja ladvik tundis naudingut Jeesuse märtrite piinast. Vaprad hugenotid, kes võitlesid õiguste 

eest, mida inimsüda peab kõige pühamaks, kastsid oma verega paljusid võitlusvälju. 

Protestandid kuulutati lindpriiks, nende tabamise eest määrati tasu ja neid aeti taga nagu 

metsloomi. {SV 200.3} 

„Kõrbekogudus, väike hulk algkristlaste järglasi, kelle liikmeid oli veel säilinud 18. 

sajandi Prantsusmaa lõunaosa mägestikes, pidas endiselt kalliks oma esiisade usku. Kui nad 

julgesid ööpimeduses koguneda mäeveerul või üksildasel nõm-mel, varitsesid neid sageli 

tragunid ning vedasid nad eluaegsesse orjusesse galeeridele. Kõige süütumad, haritumad ja 

arukamad prantslased pandi raudu. Nad pidid taluma kohutavaid piinu koos röövlite ja 

mõrtsukatega, (vt. Wylie, 22, kd. ptk, 6). Teisi koheldi armulisemalt ja lasti külmavereliselt 

kohe maha, kui nad relvitult ja abitutena palves põlvili langesid. Sadade elatanud meeste, 

kaitsetute naiste ja süütute laste surnukehad jäid vedelema koosolekupaikadesse. Kui kellegi 

tee viis hiljem üle mäenõlvade või läbi metsast, kus kristlased koguneda olid tavatsenud, 

polnud kuigi haruldane leida „iga mõne sammu järel surnukehi murul mustendamas või 

puudelt alla rippumas.“ Maa, mida laastas mõõk, timukakirves ja tuletungal, „muudeti 

suureks nukraks kõnnumaaks“. „Neid metsikusi ei sooritatud pimedal keskajal, vaid Louis 

XIV hiilgaval ajastul, mil tegeldi teadusega ja õitses kirjandus ning õukonna õpetatud ja 

161

kõneosavad vaimulikud demonstreerisid meeleldi oma vagadust ja ligimesearmastust“ 

(Samas, kd. 22, ptk. 7). {SV 200.4} 

Kuid mustim mustade kuritegude nimestikus, jubedaim kõigi koledate sajandite kuratlike 

tegude hulgas oli Pärtliöö veresaun. Maailm mäletab senimaani hirmujudinatega seda 

äärmiselt reeturlikku ja julma kallaletungi. Katoliku preestrite ja prelaatide pealekäimisel 

andis Prantsuse kuningas selleks hirmsaks ettevõtmiseks oma nõusoleku. Südaöö vaikuses 

kuulutas kirikukellade helin veresauna algust. Tuhanded protestandid, kes magasid 

rahulikult oma kodus ja usaldasid kuninga aumehesõna, lohistati ilma pikemata välja ja 

tapeti. {SV 201.1} 

Nii nagu Kristus oli olnud nähtamatuks juhiks oma rahvale Egiptuse orjusest vabastamise 

ööl, nii oli Saatan nähtamatuks juhiks oma alamatele selles jubedas töös. Seitsme päeva 

kestel jätkati Pariisis veresauna, neist esimesel kolmel päeval kirjeldamatu raevuga. 

Tapatalgud ei piirdunud ainult pealinnaga; need ulatusid kuninga erikorralduse põhjal 

kõikide provintside ja linnadeni, kus leidus protestante. Ei arvestatud vanuse ega sooga. Ei 

heidetud armu süütutele lastele ega hallipäistele meestele. Aadlik ja talupoeg, vana ja noor, 

ema ja laps löödi maha kõrvu. Prantsusmaa piirides kestis see niiviisi kaks kuud. Hukati 70 

000 hinge rahvuse paremikust. {SV 201.2} 

„Kui teade veresauna kohta jõudis Rooma, polnud vaimulikkonna juubeldusel piire. 

Lotringi kardinal tasus käskjalale toodud rõõmusõnumi eest tuhat krooni. St. Angelo 

kahurist paugutati rõõmsat saluuti ja kõigis kirikutornides helisesid kellad. Lõkketuled 

muutsid öö päevaks ja paavst Gregorius XIII, keda saatsid kardinalid ja teised vaimulikud 

aukandjad, läks pika rongkäigu eesotsas St. Louis’i kirikusse, kus Lotringi kardinal laulis 

„Te Deumi“ (vaimulik hümn „Sind, suur Jumal, kiidame!“)... Selle veresauna mälestuseks 

vermiti mälestusraha, ja Vatikanis võib veelgi silmitseda G. Vasari kolme freskomaali, mis 

kujutavad rünnakut admiralile, kuningat koos nõukoguga veresauna sepitsemas ja veresauna 

ennast. Gregorius saatis Karlile kuldse roosi. Neli kuud pärast veresauna . .. kuulas ta 

rahuldustundega ühe prantsuse preestri jutlust, kes rääkis „sellest väga õnnelikust ja 

rõõmsast päevast, mil Püha Isa sai teate ja läks pühalikus toreduses tänu andma Jumalale ja 

St. Louis’ile (Henry White, „The Massacre of St. Bartholomes“ / „„Pärtliöö veresaun“ / ptk. 

14, lk. 34). {SV 201.3} 

Sama vaim, mis õhutas Pärtliöö kohutavat veresauna, juhtis ka revolutsiocnisündmusi. 

Jeesus Kristus kuulutati petiseks ja prantsuse jumalasalgajad hüüdsid kooris: „Maha see 

kelm!“ Selle all mõeldi Kristust. Taevast trotsiv jumalateotus ja jälk kurjus käisid käsikäes. 

Kõige alatumaid inimesi, julmuse ja pahede suurimaid eeskujusid ülistati kõige enam. 

Tegelikult avaldati ülimat austust Saatanale. Kristus löödi aga risti ja koos Tema 

ristilöömisega löödi risti ka tõde, puhtus ja omakasupüüdmatu armastus. {SV 202.1} 

„Siis hakkab metsaline, kes tõuseb sügavusest, nendega sõda pidama ja võidab nad ära ja 

surmab nad.“ Ateistlik võim, mis valitses Prantsusmaal revolutsiooni ja terrori võimuloleku 

162

ajal, pidas Jumala ja Tema Püha Sõna vastu sellist sõda,millist maailm polnud veel näinud. 

Rahvakogu keelas Jumala kummardamise. Piiblid korjati kokku ja põletati avalikult 

kõikvõimalike põlguseavalduste saatel. Jumala käsk sõtkuti jalge alla. Piibellikud 

korraldused tühistati. Iganädalane puhkepäev heideti kõrvale ja selle asemel pühendati iga 

kümnes päev pidutsemisele ja jumalateotamisele. Ristimine ja püha õhtusöömaaeg keelati. 

Matmispaikadesse paigaldati sildid, mis teatasid, et surm on igavene uni. {SV 202.2} 

Öeldi, et jumalakartus pole mitte tarkuse, vaid hoopis lolluse algus. Kõik religioossed 

teenistused keelati, jumaldati ainult vabadust ja kodumaad. Pariisi peapiiskop pandi 

mängima peaosa kõige häbematumas ja skandaalsemas farsis, mida kunagi on etendatud 

rahvusliku esinduse ees.... Tal kästi pidulikus talaaris astuda konvendi ette ja teatada, et usk, 

mida ta nii palju aastaid oli õpetanud, olevat üks suur preestrite väljamõeldis, millel polevat 

mingit alust ajaloos ja seost püha tõega. Pidulikult salgas ta maha Jumala olemasolu, kelle 

teenistusse ta oli pühitsetud, ja kuulutas, et nüüdsest peale pühendub ta vabaduse, võrdsuse, 

vooruse ja moraali austamisele. Siis asetas ta oma piiskoplikud regaalid lauale ning 

konvendi esimees embas teda vennalikult. Mitmed usust taganenud preestrid järgisid selle 

prelaadi eeskuju.“ (Scott, kd. 1, ptk. 17). {SV 202.3} 

„Ja need, kes maa peal elavad, rõõmustavad nendest ja on väga rõõmsad ning läkitavad 

ande üksteisele, sest, et need kaks prohvetit vaevasid neid, kes maapeal elavad!“ Uskmatu 

Prantsusmaa oli vaikima pannud Jumala kahe tunnistaja noomiva hääle. Tõesõna lebas selle 

riigi tänavail surnuna maas ja need, kes vihkasid Jumala käsu piiramisi ja nõudeid, 

juubeldasid. Inimesed trotsisid avalikult taeva Kuningat. Nad hüüdsid nii nagu vana-aja 

jumalakartmatud: „Kuidas Jumal võib seda tunda ja kas Kõigekõrgemal on sellest 

teadmist?“ (Laul 73, 11). {SV 203.1} 

Jumalat teotava jultumusega, mis oli peaaegu uskumatu, ütles üks selle uue korra 

preestritest: „Jumal, kui sa oled olemas, siis maksa kätte oma nime teotamise eest! Ma 

kutsun sind välja! Sa vaikid? Sa ei julge oma piksenooli saata! Kes veel usub, et sa olemas 

oled?“ (Lacretalle, History, kd. 11, lk. 309. Sir Archibald Alison’i Euroopa ajaloos, kd. I, 

ptk. • 10). Milline kaja vaarao sõnadest: „Kes on Jehoova, et peaksin kuulma Ta Sõna?“ 

„Ma ei tunne Jehoovat!“ {SV 203.2} 

„Jõle ütleb oma südames: „Jumalat ei ole!“ (Laul 14, 1). Issand tunnistab tõest taganejate 

kohta: „Nende hullustus saab kõigile avalikuks!“ (2. Tim. 3, 9). Peale seda, kui Prantsusmaa 

oli loobunud kummardamast elavat Jumalat, kes on „kõrge ja üllas, kes igavesti elab“, ei 

möödunud kaua kui rahvas vajus alandavasse ebajumalateenistusse. Hakati kummardama 

„mõistuse jumalannat“, keda esindas liiderlik naine. Selle nõmeduse kiitsid heaks 

rahvaesinduse kogu ning kõrgemad kodanlikud ja seadusandlikud võimud. Ajaloolane ütleb: 

„Uks selle hullumeelse ajastu tseremooniatest seisneb ületamatu rumaluse ja 

jumalavallatuse kombinatsioonis. Kovendi hoone uksed paisati lahti orkestri ees, kellele 

järgnesid linnanõukogu liikmed pidulikus rongkäigus. Kiidulaulude saatel, mis ülistasid 

163

vabadust, kandsid nad kandetoolil oma tulevast kummardamise objekti, looriga kaetud naist, 

keda nad nimetasid „Mõistuse jumalannaks“. Kui jumalanna oli sisse kantud, suure 

tseremooniaga loorist vabastatud ja presidendi paremale käele istuma seatud, tunti temas ära 

üks ooperiteatri tantsijanna ... Sellele naisele, keda esitleti kui mõistuse kehastust, aga 

mõistust ju kummardatigi, avaldas Prantsuse rahvuslik konvent oma avalikku austust. {SV 

203.3} 

Jumalavallatu ja naeruväärne farss sai omakorda eeskujuks ning „Mõistuse jumalanna“ 

valimisi korraldati ka riigi teistes osades, kus inimesed soovisid näidata, et nad asuvad 

kõigiti revolutsiooni tasemel,“ (Scott, kd, 1, ptk. 17). {SV 203.4} 

Oraator, kes juhtis mõistuse kummardamise tseremooniat, ütles: „Seadusandliku kogu 

liikmed! Lõpuks ometi on fanatism taandunud mõistuse ees. Selle ähmased silmad ei 

suutnud taluda valguse sära. Täna on tohutu rahvamurd kogunenud nende gooti võlvide alla, 

kust esimest korda kajab vastu tõde. Siin pühenduvad prantslased ainsale tõeliselt õigele 

kummardamiseobjektile — vabadusele ja mõistusele. Siin soovime Prantsuse Vabariigi 

edasiviijatele edu. Siin oleme me vahetanud elutud ebajumalad mõistuse vastu, selle elusa 

kuju, loodusemeistriteose vastu.“ (H. A. Thiers, History of the French Revolution“, kd. 2, 

Ik. 370, 371). {SV 204.1} 

Kui „jumalanna“ rahva ette juhiti, haaras kõneleja tal käest ja ütles koosoleku poole 

pöördudes: „Surelikud, ärge värisege enam ühegi oma hirmutunde poolt loodud jumala 

jõuetu müristamise ees! Nüüdsest peale ärge tunnistage enam mingit jumalust peale 

mõistuse. Ma esitan teile selle kõige õilsama ja puhtama kuju. Kui teil peab olema jumalaid, 

siis ohverdage ainult sellistele nagu tema... Oo, langegem põlvili, vabastagem mõistuselt 

loor!“ {SV 204.2} 

Peale seda, kui president oli naist emmanud, tõsteti „jumalanna“ suurepärasesse tõlda ja 

juhiti tohutu rahvamurru saatel Notre-Dame katedraali, et seal seada ta jumaluse kohale. 

Katedraalis tõsteti ta peaaltari otsa ja kõik kohalolijad jumaldasid teda.“ (Alison, kd. 1, ptk. 

10). {SV 204.3} 

Varsti peale seda järgnes Piibli avalik põletamine. Linnavalitsuse saali sisenes 

„rahvasõprade selts“ hüüdega: „Vive la Raison!“ („Elagu mõistus!“) igal esindajal ridva 

otsas mitmed poolpõlenud raamatud. Nende hulgas oli ladinakeelseid palveramatuid, 

missaraamatuid ning Vana ja Uus Testament, mis, nagu president ütles, „lunastasid suures 

tules kõik narrused, mis inimsugu on nende mõjul teinud.“ (Journal of Paris, 1793, nr. 318) 

Tsiteeritud Buchez-Roux’is, Collection of Parlamentary, kd. 30, lk. 200, 201). {SV 204.4} 

Paavstlus oli alustanud tööd, mille ateism nüüd lõpule viis. Kooma poliitika oli loonud 

sellised sotsiaalsed, poliitilised ja religioossed tingimused, mis kihutasid Prantsusmaa hävingusse. 

Revolutsiooni koledustele osutavad kirjanikud ütlevad, et need meeletused tuleb 

kanda trooni ja kiriku arvele (Vt. lisa). Kui täiesti õiglane olla, oli just kirik neis süüdi. 

164

Paavstlus oli äratanud kuningates eelarvamuse reformatsiooni vastu. Vastased olid esitanud 

usupuhastust kuningavõimu vaenlasena, tüliõunana, rahvaste rahu ja heaolu häiriva 

nähtusena. Kooma meelsus oli selliste vahendite kaudu õhutanud kuningaid 

kohutavaimatele julmustele ja kibedaimatele rõhumistele. {SV 204.5} 

Piibliga koos kadus vabaduse vaim. Seal, kus evangeelium vastu võeti, ärkasid inimeste 

meeled tardumusest ning rahvas hakkas heitma ära ahelaid, mis hoidsid teda harimatuses, 

pa-hede ja ebausu kütkeis. Senised tuimad käsutäitjad hakkasid ise mõtlema ja tegutsema. 

Isevalitsejad nägid seda ja varisesid. {SV 205.1} 

Rooma püüdis nende kartusele viivitamatult hoogu juurde anda. Paavst ütles Prantsusmaa 

asevalitsejale juba 1525. aastal: „See maania (protestantism) ei hävita mitte ainult religiooni, 

vaid peale selle kõik võimud ja valitsused, seisused, seadused, korra ja klassid.“ (G. de 

Felice „History of the Protestants of France“, kd. I, ptk. 2, lõik 8). Mõned aastad hiljem 

hoiatas paavsti saadik kuningat nii: „Majesteet, ärge laske end petta! Protestandid hävitavad 

nii religioosse kui ka tsiviilkorra.,. Troon on sama palju ohus kui altargi... Uus usk toob 

tingimata endaga kaasa ka uue valitsuse.“ (D’Aubigne, „History of the Reformation in 

Europe in the Time of Calvin“, kd. II, ptk. 36). Teoloogid tegid panuse inimeste 

eelarvamustele ja väitsid, et protestantlik õpetus „meelitab inimesi uudsusele ja veidrustele; 

see röövib kuningailt nende alamate pühendunud kiindumuse ning hävitab nii kiriku kui 

riigi,“ Niiviisi õnnestus Roomal Prantsusmaa reformatsiooni vastu üles kihutada. 

„Tagakiusamiste mõõk paljastati esmalt just Prantsusmaa trooni kinnitamiseks, aadliseisuse 

ja seaduste säilitamiseks. (Wylie, kd. 13, ptk. 4). {SV 205.2} 

Riigivalitsejad ei suutnud ette näha selle saatusliku poliitika tagajärgi. Piibli õpetused 

oleksid istutanud rahva meeltesse ja südamesse õigluse, mõõdukuse, tõe, võrdsuse ja 

heategevuse põhimõtted, mis on rahvuse õitsengu nurgakiviks. „Õiglus ülendab rahvast.“ 

(Õp. s. 14, 34). Õigluse kaudu on „Aujärg kinnitatud“. (Õp. s. 16, 12). „Ja õigluse vili on 

rahu. õigluse tulemuseks püsiv rahulik elu ning julgeolek!“ (Jes. 32, 17). See, kes kuuletub 

jumalikule käsule, suudab paremini austada ka oma maa seadusi ja olla nendele kuulekas. 

See, kes kardab Jumalat, austab ka kuningat kõiges, milles valitseja oma autoriteeti õiglaselt 

ja seaduslikult rakendab, Õnnetu Prantsusmaa sulges rahvale Piibli ja kiusas taga selle 

jüngreid. Sajandist sajandisse tuli põhimõttekindlatel ja vagadel meestel, kel jätkus mõistuse 

teravust ja moraalset jõudu ning julgust avalikult tunnistada oma veendumusi, ja usku, 

kannatada tõe eest, töötada orjadena galeeridel, hukkuda tapalaval või kõduneda 

vangikongides. Tuhandeid päästis põgenemine ja kõike seda veel kakssada viiskümmend 

aastat pärast reformatsiooni algust. {SV 205.3} 

Vaevalt oli selle pika perioodi kestel Prantsusmaal suguvõsa, kes poleks osanud kõnelda 

sellest, kuidas evangeeliumi uskujad põgenesid tagakiusajate hullumeelse viha eest ning 

viisid endaga kaasa teadmised, käsitööoskused ja korraarmastuse, milles reeglina oli nende 

tase väga kõrge. Oma võimetega rikastasid nad maid, kus nad pelgupaiga leidsid. 

165

Sedamööda, kuidas teised maad nende vaimuannetega rikastusid, tühjenes neist nende endi 

kodumaa. Kui kõik need inimesed, kes siis pakku aeti, oleksid jäänud Prantsusmaale, kui 

kõnealuse kolmesaja aasta kestel oleksid pagendatute oskused kodumaa pinda harinud, tema 

manufaktuure täiustanud, nende loov jõud ja arutlusvõime isamaa kirjandust ja teadust 

rikastanud, tarkus nõupidamist juhtinud, vaprus lahingutes silma paistnud, õiglusetunnetus 

seadusi kujundanud, piibellik usk rahva mõistust tugevdanud ja südametunnistust 

valitsenud, siis oleks Prantsusmaa olnud selleks ajaks väga võimas! Missugune suur, õitsev, 

õnnelik maa oleks võinud ta olla, missugune eeskuju kõigile rahvastele! {SV 206.1} 

Kuid pime ja julm fanatism juuris Prantsusmaa pinnast välja iga vooruseõpetaja, iga 

korra eest seisja, iga ausa trooniksitsja. Inimestele, kes oleksid võinud oma kodumaale võita 

kogu maailma tunnustuse ja au, öeldi: „Valige, kas tuleriit või pagendus. Viimaks laostus 

riik täiesti. Hääbus igasugune südametunnistus, mida veel lämmatada, igasugune usk, mille 

tunnistajaid veel tapalavale saata, igasugune patriotism, mille kandjaid veel vangikongi 

heita.“ (Wylie, kd. 13, ptk. 20). Sellele kõigele pani kohutava punkti revolutsioon kõigi oma 

õudustega. {SV 206.2} 

„Hugenottide põgenemise järel haaras Prantsusmaad üldine mandumine. Õitsvad 

käsitöölinnad käisid alla; viljarikkad maakonnad kasvasid uuesti võssa; intellektuaalne 

nürimeelsus ja moraalne taandareng järgnesid lühikesele õitsenguperioodile. Pariis muutus 

tohutuks kerjusteurkaks — arvatakse, et revolutsiooni puhkemise ajal oli linnas kakssada 

tuhat kerjust, kes kuningalt almust nõutasid. Manduva rahva keskel elasid jõukalt vaid 

jesuiidid, kes valitsesid türanniaga kirikuid ja koole, vanglaid ja galeere. {SV 206.3} 

Evangeelium oleks ainsana suutnud tuua lahenduse Prant susmaa poliitlistele ja 

sotsiaalsetele probleemidele, millega asjatult nägi vaeva vaimulikkond, kuningas ja 

seaduseandjad ja mis viimaks viisid rahva anarhiasse ja moraalse kokkuvarisemiseni. Kuid 

Rooma võimu all olid inimesed kaotanud silmist Õnnistegija aulised õppetunnid 

eneseohverdamisest ja omakasupüüdmatust armastusest. Nad olid loobunud 

enesesalgamisest teiste heaks. Keegi ei teinud rikastele etteheiteid vaeste rõhumise pärast, 

keegi ei aidanud tööd rügavaid ja manduvaid vaeseid. Jõukate ja võimukandjate isekus 

muutus üha ilmsemaks ja koormavaks. Aastasadu oli aadlike ahnus, pillamine ja kõlvatus 

suurendanud talupoegade julma rõhumist. Rikkad tegid liiga vaestele ja vaesed vihkasid 

rikkaid. {SV 206.4} 

Paljudes provintsides oli maa aadli käes ja töötavad klassid olid vaid rentnikud; nad olid 

oma isandate täieliku meelevalla all ja sunnitud alluma nende võimatutele nõudmistele. 

Kirikut ja riiki pidid ülal pidama keskklass ja alamrahvas, kes maksid tsiviilvõimudele ja 

vaimulikkonnale raskeid makse. „Ülimaks seaduseks olid aadlike kapriisid; talupojad võisid 

surra nälga, ilma et rõhujad sellest vähimatki hoolisid. . . Igal sammul pidid inimesed silmas 

pidama mõisniku huve. Põllumeeste elu oli täis lakkamatut tööd ja leevendamatut viletsust; 

nende kaebustesse, kui nad üldse julgesid kaevata, suhtuti põlgliku ülbusega. Kohtud 

166

soosisid alati aadlit, kohtunikud võtsid häbematult altkäemakse. Igal aristokraatia kapriisil 

oli seaduse jõud. Terve riigisüsteem kannatas korruptsiooni all. Maksudes, mida lihtrahvalt 

nöörisid ilmalikud võimukandjad ühelt ja vaimulikud teiselt poolt, ei jõudnud pooltki 

kuninga või piiskopi varakambrisse; suurem osa kulutati lihtsalt pillavale 

eneserahuldamisele. Mehed, kes selliselt oma ligimesi pigistasid, olid ise maksudest 

vabastatud ja neil oli seadusega juurdepääs kõikidesse riigiametitesse. Sellistesse 

eesõigustatud klassidesse kuulus umbes sada viiskümmend tuhat inimest; nende 

rahuldamiseks pidid aga miljonid lootusetult virelema.“ (vt. lisa). {SV 207.1} 

Õukond andus luksusele, pillamisele ja kõlvatusele. Rahva ja valitsejate vahel oli usaldus 

täiesti kadunud. Inimesed olid hakanud umbusaldama kõike, mida valitsus kavandas ning 

nägi nendes abinõudes ainult omakasupüüdu. Rohkem kui pool sajandit enne 

revolutsioonisündmusi oli troonile saanud Louis XV, kes isegi nendel kurjadel aegadel 

paistis silma oma kõlvatuse, kergemeelsuse ja laiskuse poolest. Moraalset laostumist ja 

julma aristokraatiat, viletsat ja harimatut pööblit, ummikusse jooksnud riigi finantsolukorda 

ja väljakurnatud rahvast nähes polnud tarvis omada prohvetlikku pilku, et mõista liginevat 

kohutavat krahhi. Nõuandjate hoiatuste peale korrutas kuningas: „Püüdke hoida riik vee peal 

niikaua, kui mina elan; pärast minu surma saagu mis saab.“ Asjatult rõhutati reformide 

vajadust. Kuningas nägi küll pahesid, kuid tal polnud ei julgust ega jõudu nendega 

võitlusesse astuda. Prantsusmaad ootavat saatust illustreeris kahjuks liigagi selgelt kuninga 

ükskõikne ja isekas vastus: „Pärast mind tulgu või veeuputus!“ {SV 207.2} 

Kuningate ja valitsevate klasside kiivust kasutades oli Rooma mõjutanud neid hoidma 

rahvast orjuses, kuna paavstlased teadsid hästi, et riik niiviisi nõrgeneb. Nad kavatsesid sel 

moel hoida nii ülemaid kui lihtrahvast oma kütkeis. Ettenägeliku poliitikuna mõistis Rooma, 

et inimese täielikuks orjastamiseks peab eelkõige tema hing olema aheldatud, ning et 

kindlaim moodus rahvast orjapõlves kinni hoida on muuta nad võimetuiks elama vabaduses. 

Füüsilistest kannatustest tuhandekordselt kohutavam oli moraalne mandumine, mis tulenes 

Rooma poliitikast. Piiblist ilmajäetuina, fanaatiliste ja egoistlike õpetuste alamaina 

sukeldusid inimesed harimatusesse, ebausku ja pahedesse nii, et nad muutusid, täiesti 

võimetuteks ennast ise valitsema. {SV 208.1} 

Tulemuseks oli hoopis midagi muud, kui Rooma oli kavatsenud. Selle asemel, et hoida 

masse pimedas alluvuses katoliku kiriku dogmadele, vormis selline poliitika neist uskmatud 

revolutsionäärid. Rahvas tembeldas katoliku usu preestrite pettuseks ja vaimulikkonna 

rõhuvaks parteiks. Ainus Jumal, keda nad senini tundnud olid, oli Rooma jumal; tema 

õpetus oli nende jaoks ainus usk. Seetõttu pidasid nad kiriku julmust ja ahnust Piibli 

loomulikuks viljaks ega tahtnud sellega mingit tegemist teha. {SV 208.2} 

Rooma oli esitanud valesti Jumala iseloomu ja moonutanud Teda nõudmisi, nüüd heitsid 

inimesed ära nii Piibli kui tema autori. Rooma oli nõudnud pimedat usku oma dogmadesse 

väite abil, et Pühakiri nõuab nii. Vastuseks sellele heitsid Voltaire ja tema kaaslased Jumala 

167

Sõna täielikult kõrvale ning külvasid kõikjale uskmatuse mürki. Rooma oli surunud 

inimesed oma raudse kanna alla ja nüüd ei tahtnud allakäinud ja metsistunud massid 

jälestusest selle türannia vastu teada enam ühestki piiramisest. Raevunud paavstluse lihvitud 

kelmusest, millele nad nii kaua olid lõivu maksnud, heitsid inimesed ära nii tõe kui vale. 

Pahede orjad segasid vabaduse ära taltsutamatusega ning rõõmustasid oma kujuteldava 

vabaduse üle. {SV 208.3} 

Revolutsiooni alguses andis kuningas rahvale võimaluse valida võimuorganeisse oma 

esindajaid suuremal arvul, kui aadel ja vaimulikkond kokku. Nii läks võim rahva kätte, kes 

polnud võimeline seda kasutama tarkuse ja mõõdukusega. Soovides innukalt kätte maksta 

ebaõigluse eest, mida nad oma nahal olid tunda saanud, otsustasid nad ühiskonna ümber 

kujundada. Raevunud elanikkond, kelle süda oli täis äsjaseid kibedaid mälestusi, kavatses 

väljakannatamatuks muutunud viletsuseriigi ümber kujundada ning oma kannatuste 

põhjustajaile kätte maksta. Rõhutud kasutasid samu võtteid, mida nad olid õppinud Rooma 

hirmuvalitsuse all. Neist said oma rõhujate rõhujad. {SV 209.1} 

Õnnetu Prantsusmaa lõikas enda külvatud vilja verist saaki. Roomale alistumise 

tagajärjed olid hirmsad. Sinna, kus Prantsusmaa oli reformatsiooni puhkemisel Rooma 

kiriku mõjul seadnud üles esimese tuleriida, püstitas revolutsioon nüüd esimese giljotiini. 

Just samas paigas, kus protestantliku usu esimesed märtrid kuueteistkümnendal sajandil 

põlesid, langesid kaheksateistkümnendal sajandil esimeste ohvrite pead giljotiini all. 

Hüljanud evangeeliumi, mis oleks võinud olukorda parandada, avas Prantsusmaa ukse 

uskmatusele ja hävingule. Kui Jumala käsu piirangud kõrvaldati, leiti inimlikud seadu-sed 

olevat jõuetud ohjeldama inimlike kirgede võimsat voolu ning rahvas vajus mässu ja 

anarhiasse. Sõda Piibli vastu juhatas sisse ajastu, mida maailma ajaloos tuntakse Terrori 

Ajastu nime all. Rahu ja õnn kadusid inimeste kodudest ja südamest. Keegi ei tundnud end 

kindlana. See, mida täna ülistati, võis homme langeda kahtluse alla ja saada 

põlastusväärseks. Vägivald ja himud vohasid piiramata. {SV 209.2} 

Kuningas, vaimulikkond ja aadel pidi alistuma hullunud ja erutatud rahva metsikustele. 

Kuninga hukkamine vaid suurendas pööbli kättemaksuhimu ja need, kes isevalitseja surmaotsusele 

alla kirjutasid, järgnesid talle varsti tapalavale. Otsustati tappa kõik, keda 

kahtlustati vaenus revolutsiooni vastu. Vanglad olid tulvil ja vangide üldarv ulatus teatud 

ajal isegi kahesaja tuhandeni. Kõigis kuningriigi linnades toimusid kohutavad stseenid. Üks 

revolutsiooniline partei sõdis teise vastu ja kogu Prantsusmaa muutus kirgede meelevalda 

paisatud tohutuks lahinguväljaks. „Pariisis järgnes üks mäss teiseleLinnakodanikud 

jagunesid erakondadesse, kelle ainsaks eesmärgiks paistis olevat üksteise hävitamine.“ 

Lisaks kõigile hädadele haarati Prantsusmaa veel kauakestvasse ja hävitavesse sõtta 

Euroopa suurriikidega. „Riik oli krahhi äärei, sõjavägi nõudis juba ammu saamata jäänud 

palka, pariislased nälgisid, provintse laastasid röövsalgad ning kõlvatus ja anarhia hävitasid 

kultuuri peaaegu täielikult.“ {SV 209.3} 

168

Liigagi hästi oli rahvas õppinud julmuste ja piinamiste õppetunde, mida Rooma neile 

hoolsasti oli õpetanud. Kättemaksupäev oli lõpuks saabunud. Nüüd ei olnud Jeesuse jüngrid 

need, keda kongidesse visati ja tapalavale tiriti. Nemad olid juba ammu hukkunud või maalt 

välja aetud. Rooma, kes polnud säästnud teisi, pidi nüüd omal nahal tundma vägivalda, 

mille üle rõõmustama nad rahva olid kasvatanud. Vaen, mida Prantsuse vaimulikkond oli 

pika aja jooksul üles näidanud, tabas nüüd erilise teravusega neid endid. Tapalavad 

muutusid preestrite verest punaseks. Orjagaleerid ja vanglad, mis kord olid täis hugenotte, 

olid nüüd tulvil nende tagakiusajaid. Sõudepingi ja aerude külge aheldatuna sai roomakatoliku 

kiriku vaimuiikkond tunda kõiki neid hädasid, mida kirik nii kergekäeliselt oli 

määranud rahuarmastavaile ketsereile.“ (vt. lisa). {SV 210.1} 

„Ja siis tulid päevad, mil anti välja kõige barbaarsemad seadustekcgud kõige 

barbaarsemate tribunalide poolt. Ükski inimene ei võinud tervitada naabrit või lausuda 

palvesõnu ilma ohuta saada riiklikuks kurjategijaks. Nuhid luurasid igal tänavanurgal ja 

giljotiin alustas tööd igal hommikul. Vanglad olid täis tuubitud nagu orjalaevad ja rentsleid 

pidi voolasid verejoad Seine’i... Samal ajal, kui läbi Pariisi tänavate veeti vankritäite kaupa 

ohvreid oma korda ootama, ilmutasid prokonsulid, keda ülemkomitee oli 

departemangudesse saatnud, sellist julmust, mida ei nähtud isegi pealinnas. Tapamasina 

kirves ei tõusnud ega langenud nende jaoks küllalt kiiresti ja seepärast niitsid nad vangide 

pikki ridu maha kartetšidega. Vange täis tuubitud pargastesse lõhuti meelega augud ja need 

uputati. Lyoni linn muudeti kõrbeks. Arrases keelati vangidele isegi kiire surma arm. Piki 

Loire’i kallast Saumurist mereni nokkisid vareste ja raisakullide parved hirmsatesse 

sülelustesse kokku köidetud alasti kehi. Ei lugenud siin ohvrite vanus ega sugu. 

Seitsmeteistkümneaastaste noormeeste ja neidude arv, keda selle hirmuvalitsuse poolt tapeti, 

ulatus sadadesse. Imikud rebiti emade rinnalt ja visati ühe piigi otsast teise otsa piki 

jakobiinide kolonni.“ (vt. lisa). Kümne aasta jooksul hukkus tohutu hulk inimesi. {SV 

210.2} 

Kõik see cli kooskõlas Saatana plaanidega. Seda hetke oli ta sajandeid oodanud. Tema 

petmismeetodid ja tema pidev tegevus cn algusest lõpuni suunatud sellele, et tuua 

inimestele häda ja viletsust, et rikkuda ja rüvetada Jumala tööd, määrida Jumala armastuse 

eesmärke ja seega põhjustada taevale kurbust ning valu. Saatan pimestab oma valelikkusega 

ini-meste meeled ja mõjutab neid tema tööd Jumala arvele panema, just nagu oleks kõik see 

viletsus Looja plaani tagajärg. Kui need, kes pimeduse vürsti julma väe läbi on mandunud ja 

loomastunud, saavutavad piiramatu vabaduse, õhutab tema neid üles liialdustele ja 

metsikustele. Pärast seda aga toovad türannid ja rõhujad selle piiramatu ohjeldamatuse 

näiteks vabaduse tagajärgedest. {SV 210.3} 

Kui Saatana üks pettus on avastatud, tarvitseb tal anda sellele vaid teine kuju, ja 

rahvahulgad võtavad selle vastu niisama innukalt kui eelmisegi. Kui rahvas leidis, et Rooma 

usk oli pettus ja Saatan ei saanud neid enam selle kaudu Jumala käsust üle astuma panna, 

169

sisendas ta neile, et kogu religioon on üks kelmus ja Piibel muinasjutt. Rahvas, kes seejärel 

heitis kõrvale jumalikud korraldused, andus ohjeldamatule ülekohtule. {SV 211.1} 

Saatuslik eksitus, mis tõi sellised hädad Prantsusmaa elanikele, seisnes suure tõe 

ignoreerimises, et tõeline vabadus on lahutamatu kuulekusest Jumala käskudele. „Oo, et sa 

oleksid mu käskusid tähele pannud! Siis oleks mu rahu olnud kui jõgi, ja su õiglus kui 

merelained.“ „Õelatel pole ühtegi rahu, ütleb Jehoova.“ „Aga kes mind kuuleb, võib julgesti 

elada ja olla muretu, kurja kartmata.“ (Jes. 48, 18.22; Õp. s. 1, 33). {SV 211.2} 

Ateistid, uskmatud ja ususttaganejad eitavad Jumala käsku, kuid nende elulaadi 

tagajärjed näitavad, et inimese heaolu sõltub kuulekusest jumalikele korraldustele. Need, 

kes ei taha õppida seda Jumala Raamatust, võivad õppida seda tõde rahvaste ajaloost. {SV 

211.3} 

Kui Saatan viis Rooma kiriku kaudu inimesi sõnakuulelikkusest eemale, olid tema 

töömeetodid nii varjatud, et sellest tulenevat mandumist ja viletsust ei peetudki üleastumise 

viljaks. Kuna Jumala Vaim töötas võimsalt Saatana väele vastu, ei saanud Saatan oma 

eesmärke lõplikult täide viia. Inimesed ei taibanud oma viletsuse tõelist põhjust. 

Revolutsiooni päevil tühistas Rahvakogu Jumala käsu avalikult, ja sellele järgneva terrori 

ajal võisid juba kõik näha põhjuse ja tagajärje omavahelist seost. {SV 211.4} 

Kui Prantsusmaa hülgas avalikult Jumala ja Piibli, juubeldasid kurjad inimesed ja 

pimeduse vaimud oma kauaihaldatud eesmärgi täidemineku üle, riigi üle, mis oli vabastatud 

Jumala käsu piiravatest nõuetest. Kuna Jumal ei langetanud kurjuse suhtes silmapilkset 

karistust, „kasvas inimlaste julgus kurja teha.“ (Kog. 8, 11). Aga Jumala õiglastest 

käskudest üleastumisele järgneb paratamatult viletsus ja häving. Ehkki karistused ei 

järgnenud kohe, kujundes inimeste kurjus siiski nende saatuse. Ärataganemise ja kuritegude 

sajandid olid kogunud nende pea kohale viha arvetegemise päeviks, ja siis kui nende 

ülekohtu karikas oli ääreni täis, taipasid Jumala põlgajad liiga hilja, et kohutav on täita 

Jumala kannatlikkuse mõõt. Jumala Vaimu pidurdav mõju, mis takistab Saatana julma 

võimu, eemaldati suures osas ja temal, kelle ainus rõõm on inimesi vaevata, lubati oma 

plaane läbi viia. Need, kes olid valinud mässumeele, pidid lõikama selle vilja, kuni kogu 

maa täideti kuritegudega, mis olid liiga kohutavad, et neid kirjeldada. Laastatud 

provintsidest ja varemeis linnadest kuuldi kibedat, meeleheitlikku, kohutavat hädakisa. 

Prantsusmaa vappus nagu maavärina käes. Usk, seadused, setsiaalne kord, perekend, riik, 

kirik — kõik need paiskas põrmu kuri käsi, mis oli tõusnud Jumala käsu vastu. Tark mees 

ütles õigesti: „... õel langeb oma õeluse läbi...“ „Ehk küll patune teeb sada korda kurja ja 

pikendab oma päevi, tean ma siiski, et neil, kes Jumalat kardavad, käib käsi hästi, sellepärast 

et nad Tema palet kardavad, kuna õela käsi ei käi hästi...“ (Õp. s. 11, 5; Kog. 8, 12. 13). 

„Sellepärast, et nad on vihanud tunnetust ega ole valinud Jehoova kartust... peavad nad 

siiski sööma oma tegude vilja ja küllastuma oma kavatsusist!“ (Õp. s. 1, 29.31). {SV 211.5} 

170

Jumala ustavad tunnistajad, keda see metsik „sügavusest tõusev“ võim oli surmanud, ei 

pidanud kauem vaikima. „Ja pärast neid kolme ja poolt päeva läks eluvaim Jumalast nende 

sisse ja nad tõusid püsti oma jalgadele, ja suur kartus tuli nende peale, kes neid vaatasid.“ 

(Ilm. 11, 11). {SV 212.1} 

1793. aastal oli Prantsusmaa Rahvuskogu andnud välja dekreedid, mis tühistasid kristliku 

religiooni ning heitsid kõrvale Piibli. Kolm ja pool aastat hiljem vastu võetud resolutsioon 

tühistas mainitud dekreedid ning andis loa lugeda Pühakirja. Maailm vaatas õudusega 

süütegusid, mis järgnesid Jumala Püha Sõna äraheitmisele ning inimesed mõistsid, et usk 

Jumalasse oli siiski vajalik ja et Tema Sõna oli heaolu ja moraali aluseks. Issand ütleb: 

„Keda sa oled laimanud ja teotanud ja kelle vastu sa oled kõrgendanud häält? Kõrgele oled 

tõstnud oma silmad Iisraeli Püha Vastu!“ (Jes. 37,23). „Seepärast vaata, nad saavad tunda, 

seekord ma annan neile tunda oma kätt ja võimu, et nad teaksid, et minu nimi on Jehoova!“ 

(Jer. 16, 21). {SV 212.2} 

Kahe tunnistaja kohta ütleb prohvet edasi: „Ja nad kuulsid suurt häält taevast neile 

ütlevat: „Tulge siia üles!“ ja nad läksid üles taevasse pilves, ja nende vaenlased vaatasid 

neid.“ (Ilm. 11,12). Pärast seda aega, kui Prantsusmaa oli pidanud sõda Jumala kahe 

tunnistaja vastu, on Tema tunnistajaid austatud rohkem kui kunagi varem. 1804. aastal 

organiseeriti Briti ja Välismaa Piibliselts. Sellele järgnesid Euroopas paljud samasugused 

seltsid oma arvukate haruosakondadega. 1816. aastal pandi alus Ameerika Piibliseltsile. 

Briti Piibliseltsi loomise algaastail trükiti ja levitati Piiblit viiekümnes keeles, kuid sellest 

alates on seda tõlgitud sadadesse keeltesse ja murretesse (vt. lisa). {SV 213.1} 

1792. aastale eelnenud viiekümne aasta kestel pöörati vähe tähelepanu välismisjonile. Ei 

organiseeritud ühtegi uut misjoniühingut ja ainult üksikud kirikud tegid jõupingutusi 

kristluse levitamiseks paganlikes maades. Kuid kaheksateistkümnenda sajandi lõpul toimus 

suur muutus. Ratsicnalism ei rahuldanud inimesi ja paljud tundsid vajadust jumaliku 

ilmutuse ning praktilise usu järele. Sellest ajast alates kasvas välismisjoni tegevus tavatult 

kiiresti. (Vt. lisa). {SV 213.2} 

Trükikunsti täiustamine andis Piibli levitamiseks uue hoo. Paremad sidevahendid eri 

maade vahel, eelarvamuste ja rahvusliku eraldatuse igivanade tõkete kõrvaldamine ning 

Rooma paavstilt ilmaliku võimu, äravõtmine avasid tee Jumala Sõnale. Piiblit müüakse 

kaasajal Rooma tänavail takistusteta ning nüüdseks on see viidud peaaegu igasse asustatud 

paika maakeral. {SV 213.3} 

Uskmatu Voltaire kiitles kord: „Ma olen tüdinud kuulmast alalist korrutamist, et kaksteist 

meest rajasid kristliku usu. Ma tõestan, et ühest mehest on küllalt, et seda maha kisku-da.“ 

Tema surmast on möödunud inimpõlved. Miljonid on astunud sõtta Piibli vastu, kuid Piibel 

on hävingust nõnda kaugel, et seal, kus Voltaire’i ajal oli sada Piiblit, on nüüd kümme tuhat, 

jah, isegi sada tuhat Jumala Raamatu eksemplari. Piibli kohta võib kasutada ühe varajase 

usupuhastaja sõnu kristliku koguduse aadressil: „See on alasi, mille peal on ära kulutatud 

171

palju vasaraid.“ Issand ütleb: „Aga ei kõlba ükski relv, mis valmistatakse sinu vestu, ja sa 

mõistad hukka kõik keeled, kes tõusevad sinuga kohut käima.“ (Jes. 54.17). {SV 213.4} 

„...Meie Jumala Sõna püsib igavesti!“ Usaldatavad on kõik Tema seadmised!“ Need on 

toetatud ikka ja igavesti, need on tehtud tões ja õigluses!“ (Jes. 40.8; Laul 111, 7. 8). Kõik, 

mis on ehitatud inimlikule autoriteedile, paisatakse ümber, aga 5ee, mis rajaneb Jumala 

kõikumatu Sõna kaljule, püsib igavesti. {SV 213.5} 

172

Peatükk 16—Vabaduse maa 

Inglise reformaatorid loobusid küll rooma-katoliku õpetustest. kuid säilitasid paljus selle 

jumalateenistuse vormid. Kuigi katoliku kiriku autoriteet ja usutunnistus üldiselt hüljati, 

lülitati mitmed sealsed tavad ja tseremooniad inglise kiriku jumalateenistusse. Väideti, et 

tegemist polnud südametunnistuse küsimustega ja kuigi Piibel selliseid kombeid ei käskinud 

pidada, polnud ta neid ka keelanud, ja järelikult polnud need küll vältimatult vajalikud, kuid 

mitte ka halvad. Selliste kommete järgimine ahendas kuristikku, mis lahutas reformeeritud 

kirikud rooma-katoliku kirikust ning soodustas seega teatud määral protestantliku usu 

vastuvõtmist katoliiklaste poolt. {SV 214.1} 

Konservatiividele ja kompromissi pooldajatele näisid need argumendid määravaina, kuid 

teine osa inimesi ei arvanud nii. Tõsiasi, et need kombed aitasid rooma-katoliku kiriku ja 

reformeeritud kiriku vahel rajada silda“ (Martyn, kd. 5, lk. 22), oli nende meelest 

otsustavaks argumendiks kõige mittepiibelliku säilitamise vastu. Sügavad usumehed nägid 

sellistes tavades märke orjapõlvest, millest neid oli vabastatud ja mille juurde 

tagasipöördumiseks polnud neil vähimatki soovi. Nad leidsid, et Jumal on oma Sõnas 

kehtestanud eeskirjad jumalateenistuse korra suhtes ja et inimestel pole vabadust neile 

midagi juurde lisada või neist midagi ära võtta. Suur ärataganemise ajastu oli alanud just 

sellega, et Jumala autoriteeti püüti täiendada kiriku autoriteediga. Katoliku kirik alustas selle 

nõudmisest, mida Jumal oli ära keelanud ja lõpetas selle keelamisega, mida Jumal oli 

selgesti nõudnud. {SV 214.2} 

Paljud soovisid tõsiselt tagasi pöörduda puhtuse ja lihtsuse juurde, mis iseloomustas 

algkogudust. Nad hindasid paljusid inglise kiriku poolt omaks võetud kombeid 

väärjumalateenistuse mälestussammasteks ning nende südametunnistus keelas neil sellise 

jumalateenistusega ühineda. Kuid kirikut toetas riigivõim ja see ei lubanud kellelgi jääda 

eriarvamusele. Kiriku teenistusest osavõttu nõuti riigiseadusega ja muud kogunemised 

usulisteks jumalateenistusteks olid keelatud vangistuse, pagenduse ja surma 

ähvardusel. {SV 214.3} 

17. sajandi algul astus Inglismaal troonile monarh, kes teatas oma otsustest panna 

puritaanid „tegutsema kirikuga kooskõlas või... nad maalt välja saata, või midagi veel 

halvemat.“ (Georg Bancroft, „History of the United States of America“, 1 osa, ptk. 12, par. 

6). Jälitatuna, tagakiusatuna ja vangistatuna, mõistsid puritaanid, et tulevik ei tõota neile 

paremaid päevi. Mitmed tulid veendumusele, et selliste inimeste jaoks, kes soovivad teenida 

Jumalat vastavalt oma südametunnistuse häälele, oli Inglismaa lakanud olemast 

elamiskõlblik maa.“ (J. G. Palfrey, „History of the New England“, ptk. 3, par. 43). Mitmed 

otsustasid otsida varjupaika Hollandis, kuid polnud kuigi kerge oma kavatsust teostada. Läbi 

raskuste, kaotuste ja vangistuste saavutasid nad vankumatu visaduse kaudu lõpuks siiski 

võidu ning leidsid endale varjupaiga sõbralikus Hollandis. {SV 215.1} 

173

Põgenemisel olid nad maha jätnud majad, varanduse ja elatusvahendid. Nad olid võõrad 

võõral maal, võõra keele ja kommetega rahva keskel. Jumala ustavad teenijad olid sunnitud 

asuma uutele ja tundmatutele tööaladele, et teenida elatist. Keskealised mehed, kes olid 

kogu elu tegelnud maaharimisega, pidid õppima nüüd käsitööd. Hoolimata vaevanägemisest 

olid nad meelsasti valmis muutma elukorraldust ega raisanud aega laisklemise ja nurisemise 

peale. Ehkki sageli pigistas neid vaesus, tänasid nad Jumalat õnnistuste eest, mida Ta neile 

veel jagas, ning rõõmustasid segamatu jumalateenimisvõimaluse üle. „Nad teadsid, et nad 

on usurändurid ega muretsenud nii palju maiste asjade pärast, vaid tõstsid oma silmad taeva 

poole, kalli kodumaa poole ja leidsid niiviisi sü-damerahu.“ (Bancroft, I osa, ptk. 12, par. 

15). Pagenduses ja eluraskustes tugevnes nende armastus ja usk. Nad uskusid Issanda 

tõotusi ja Tema ei jätnud neid hädaajal maha. Taevased inglid olid nende kõrval neid 

julgustamas ja toetamas. Ja siis, kui Jumala käsi näis osutavat üle mere ühe kauge maa 

poole, kus neil avaneks võimalus rajada päris oma riik ja jätta oma lastele kalli pärandina 

usuline vabadus, siis astusid nad juhitud teed mööda kohkumatult edasi. {SV 215.2} 

Jumal oli lubanud oma rahvale katsumusi selleks, et valmistada neid ette oma armulise 

eesmärgi teostamiseks. Kogudust alandati, et ta saaks ülendatud. Jumal oli soovinud näidata 

oma väge ja anda maailmale veel ühe tõendi sellest, et ta ei jäta maha neid, kes loodavad 

Temale. Tema juhtis sündmuste kulgu nii, et Saatana raev ja kurjade inimeste vandenõu 

tõstis esile Tema au ja viis Tema rahva kindlasse kohta. Tagakiusamine ja pagendus avasid 

tee vabadusele. {SV 215.3} 

Kui puritaanid olid sunnitud inglise kirikust lahkuma, tegid nad omavahel pühaliku 

lepingu käia Issanda vaba rahvana „kõigil Tema teedel, mis olid tuntud või veel tuntuks 

pidid saama.“ (J. Brown, „The Pilgrim Fathers“, lk. 74). See oli tõelise reformatsiooni vaim, 

protestantismi eluline põhimõte. Sellise veendumusega lahkusid ustavad Hollandist, et leida 

kodu Uues Maailmas. Puritaanide pastor John Robinson, kes Jumala tahte kohaselt ei 

saanud nendega kaasa minna, ütles oma lahkumiskõnes teeleasujaile: „Vennad, me peame 

nüüd lahkuma ja Issand ise teab, kas ma veel kunagi saan teid näha. Ent olenemata sellest, 

kas Issand annab veel kohtumist või mitte, vannutan ma teid Jumala ja Tema õnnistatud 

inglite ees, et te järgiksite mind ainult selles, milles mina olen järginud Kristust. Kui Jumal 

peaks teile ilmutama midagi enamat mõne teise Tema tööriista kaudu, siis olge seda valmis 

vastu võtma sama tarmukalt nagu te ikka olite valmis vastu võtma iga tõde, mida mina teile 

esitasin. Ma olen kindel, et Issandal on rohkem tõdesid ja valgust, mis ühel päeval tulevad 

esile Tema Pühast Sõnast.“ (Martyn, kd. 5, lk. 70). {SV 216.1} 

Mind teeb tõsiselt murelikuks reformeeritud kirikute olukord, kes on jõudnud teatud 

usulisele tasandile ega taha enam sammugi kaugemale astuda reformatsiooni läbiviijatest. 

Luterlasi on raske viia kaugemale sellest, mida Luther mõistis: ... ja kalvinistid, nagu te 

näete, on seisma jäänud sinna, kuhu jõudis see suur Jumala mees, kes siiski ei mõistnud 

kõiki asju. See on kahetsusväärne olukord, sest kuigi need mehed olid omal ajal põlevad ja 

valgust näitavad tõrvikud, ei jõudnud nemadki tungida kõigisse Jumala plaanidesse; kui nad 

174

elaksid nüüd, oleksid nad valmis vastu võtma kasvavat valgust niisama tahtlikult, nagu nad 

võtsid seda, mida algul said.“ (D. Neal, „History of the Puritan“, kd. I, lk. 269). {SV 216.2} 

„Pidage meeles oma koguduse lepingut, mille põhjal te olete tõotanud käia kõigil Issanda 

teedel, mis teile on tuntud või peavad veel tuntuks saama. Pidage meeles oma tõotust ja 

lepingut Jumalaga ja üksteisega, et te võtate vastu kogu selle vaiguse ja tõe, mida te saate 

teada Tema kirjutatud Sõnast. Kuid — võrrelge ja kaaluge uut teiste kirjakohtadega, enne 

kui selle vastu võtate, sest ei ole võimalik, et kristlik maailm nii ruttu jõuaks välja tihedast 

antikristlikust pimedusest ja et kõik teadmised korraga esile kerkisid.“ (Martyn, kd. 5, lk. 

70. 71). {SV 216.3} 

Soov südametunnistuse vabaduse järele innustas usurändureid asuma pikale teekonnale 

üle mere; innustas taluma metsiku maakoha raskusi ja hädaohte ning rajama Jumala abiga 

võimsa riigi Ameerika rannikule. Kuigi need usurändurid olid ausameelsed ja 

jumalakartlikud, ei mõistnud nad siiski usuvabaduse suurt põhimõtet. Nad ei olnud valmis 

teistele andma vabadust, mille kindlustamiseks nad ise olid nii palju ohvriks toonud. Ka 

väga vähesed seitsmeteistkümnenda sajandi edumeelsemad mõtlejad ja moraaliõpetajad 

omasid õige arusaamise sellest suurest põhimõttest, mille esitab Uus Testament, kui ta 

tunnistab Jumala ainsaks kohtunikuks inimeste usu üle.“ (samas, kd. 5, lk. 297). Õpetus, et 

Jumal on andnud kogudusele õiguse valitseda südametunnistuse üle ja määrata ära piirid, 

kust edasi on tegemist ketserlusega ning karistada selle pärast, oli üks sügavamalt juurdunud 

paavstlik eksiõpetus. Samal ajal kui usupuhastajad hülgasid rooma-katoliku kiriku 

usutunnistuse, ei olnud nad ise veel vabanenud senisest sallimatuse vaimust. Tihe pimedus, 

millesse paavstlus oma pika valitsemisperioodi vältel oli kogu kristluse mähkinud, ei 

hajunud nii kergesti. Üks juhtivaid jutlustajaid Massachusetts’i lahe äärses asunduses ütles: 

„Sallivus on teinud maailma antikristlikuks, ja kirik pole kordagi kahju saanud sellest, et ta 

on karistanud ketsereid“. (Samas, kd. 5, lk. 335). Asunikud võtsid vastu määruse, mille 

kohaselt ainult koguduse liikmetel oli ühiskonnas hääleõigus. Moodustati omamoodi 

riigikirik, miile kõigilt liikmeilt nõuti rahalist toetust vaimulikkonnale, ning magistraat sai 

õiguse ketserlust välja juurida. Nii läks ilmalik võim jälle kiriku kätte ja üsna pea viisid need 

sammud uuesti vältimatu tagakiusamiseni. {SV 217.1} 

Üksteist aastat pärast esimese asunduse rajamist tuli Uude Maailma Roger Williams. 

Magu varased usurändurid kõik, nii tuli temagi usulise vabaduse pärast, kuid erinevalt 

teistest mõistis ta seda, mida väga vähesed tema ajal mõistsid, nimelt et see vabadus peab 

kuuluma kõigile, ükskõik, milline oleks nende usutunnistus. Williams oli tõsine tõeotsija, 

kes samuti nagu Eobinson pidas võimatuks, et kogu valgus Jumala Sõnast oli juba vastu 

võetud. Williams oli nüüdisaegse kristluse esimene tegelane, kes rajas riigivalitsuse 

südametunnistuse doktriinile, arvamuste võrdsusele seaduse ees.“ (Bancroft, I osa, ptk. 15, 

par. 16). Ta teatas, et valitseja kohuseks on ära hoida kuritegu, kuid mitte kunagi valitseda 

südametunnistuse üle. „Riigiametnikud või kohtunikud,“ ütles ta „võivad otsustada 

inimestevaheliste suhete üle, aga niipea, kui nad püüavad ette kirjutada inimese kohustusi 

175

Jumala suhtes, astuvad nad üle oma võimupiiridest ning vääravad rahva julgeoleku. On 

selge, et kõrgem riigiametnik, kes võtab endale sellise võimu, võib panna valitsema täna 

ühed arvamused ja uskumused ja homme teised, nagu seda tegid kuningad ja kuningannad 

Inglismaal ning mitmed paavstid ja kirikukogud rooma-katoliku kirikus. Nii muutub usk 

segaduseks.“ (Martyn, kd. 5, lk. 340). {SV 217.2} 

Seadus nõudis osavõttu riigikiriku jumalateenistustest trahvi või vangistuse ähvardusel. 

Williams mõistis sellise seaduse hukka. Kõige halvemaks seaduseks Inglise koodeksis oli 

punkt, mis sundis inimesi kirikus käima. Sundida inimesi ühinema nendega, kellel oli erinev 

usutunnistus, oli tema meelest avalik inimeste õiguste vägistamine. Sundida avalikust 

jumalateenistusest osa võtma uskmatuid ja neid, kellele see oli vastumeelt, tähendas nõuda 

neilt silmakirjalikkust. „Kedagi ei tohiks kohustada käima jumalateenistustel,“ lisas 

Williams, „või toetama jumalateenistust vastu tema nõusolekut.“ „Mis?!“ hüüatasid 

vastased, hämmastunud tema tõekspidamistest, „kas tööline ei vääri oma tasu?“ „Jah!“ 

vastas Williams, „kuid ainult neilt, kes teda palkavad!“ (Bancroft, I osa, ptk. 1 , lk. 2). {SV 

218.1} 

Roger Williamsit austati ja armastati kui ustavat jutlustajat ja inimest, kes oli haruldaselt 

andekas, paindumatult ausameelne ja tõeliselt heatahtlik, kuid Williamsi kindlat vastuseisu 

riigiametnike õigusele omada mõjuvõimu kirikus, ja südametunnistuse vabaduse nõudmist 

ei sallitud. „Selle uue õpetuse rakendamine,“ rõhutati, „kõigutaks riigi valitsuse 

põhialuseid.“ (Samas, I osa, ptk. 15, lk. 10). Williams saadeti asundusest välja ja selleks, et 

vältida arreteerimist, oli ta sunnitud kesk külma ja tormist talve põgenema põlismetsa. {SV 

218.2} 

„Neliteist nädalat,“ jutustab ta, „oli mul väga raske aeg, mil ma ei teadnud, mis tähendab 

leib ja voodi.“ Ent „kaarnad toitsid mind metsikus maakohas ja puuõõnsus pakkus sageli 

varju.“ (Martyn, kd. 5, lk. 349, 350). Nii jätkas ta oma vaevarikast põgenemist läbi hangede 

ja teetu metsa, kuni ta leidis varjupaiga ühe indiaani suguharu juures, kelle usalduse ja 

armastuse ta võitis evangeeliumist rääkimisega. {SV 218.3} 

Pärast mitmekuist rändamist jõudis Williams lõpuks Narragansetti lahe rannikule, kus ta 

pani aluse uusaja esimesele riigile, mis täielikult tunnustas õigust usuvabadusele. Roger 

Williamsi asunduse põhimõtteks oli, et „igal inimesel on vabadus teenida Jumalat vastavalt 

oma südametunnistusele“ (samas. kd. 5, lk. 354). Williamsi väike riik Rode Island 

sai rõhutute varjupaigaks. See laienes ning edenes pidevalt, kuni selle rajamise põhimõtted 

— kodanikuja usuvabadus — said Ameerika vabariigi nurgakiviks. {SV 218.4} 

Selles tähtsas vanas dokumendis, milles meie esiisad formuleerisid inimõigused — 

sõltumatuse deklaratsioonis — teatati: „Meie peame endastmõistevaks järgmisi tõdesid: 

kõik inimesed on loodud võrdseiks ning Looja on andnud neile teatud kindlad õigused, nagu 

õigus elule, vabadusele ja õnnele.“ Konstitutsioon esitab südametunnistuse vabadust väga 

selgelt: „Kunagi ei tohi teha usukuuluvust mingisse riigiametisse või Ühendriikide mingile 

176

vastutavale kohale valimise tingimuseks. Kongress ei tohi välja anda ühtegi seadust ühegi 

religiooni seaduslikuks kehtestamiseks või usuvabaduse takistamiseks.“ Konstitutsiooni 

määrused tunnustasid igavest põhimõtet, et inimese vahekord oma Jumalaga on kõrgemal 

inimlikust seadusandlusest ning et inimese südametunnistuse vabadus on puutumatu. Meil ei 

tarvitse pikemalt kõnelda selle tõe hindamatu väärtuse üle, sest me tunneme seda oma 

südames. See kindlus on inimlikest seadustest hoolimata toetanud nii paljusid märtreid kesk 

piinamisi ja leeke. Nad tundsid, et nende kohustus Jumala vastu oli kõrgem inimeste 

seadustest ning et inimestel ei olnud mingit voli nende südame-tunnistuse üle. See on 

sünnipärane veendumus, mida miski ei saa hävitada.“ (Congressional Documente /USA/ 

seeria nt. 200, dokument nr. 271). {SV 219.1} 

Kui Euroopa maadesse jõudsid teated maast, kus iga inimane võib kasutada oma töö vilja 

ja järgida oma südametunnistuse veendumusi, suundusid tuhanded inimesed Uue Maailma 

kallastele. Asunduste arv suurenes kiiresti. „Massachusetts andis välja eriseaduse, mille 

kohaselt tuli tervitada kõiki saabujaid kristliku tervitusega ja anda abi riigi kulul igast 

rahvusest kristlastele, kes põgenesid teisele poole Atlandi ookeani, et „pääseda sõdadest, 

näljahädast ja tagakiusajate rõhumisest.“ Nii võeti põgenikud ja rõhutud põhiseaduse alusel 

riigi kodanikeks.“ (Martyn, kd. 5, lk. 417). {SV 219.2} 

Kakskümmend aastat pärast esimeste põgenike saabumist Plymoth’is elas juba tuhandeid 

usurändureid Uus-Inglismaal. {SV 219.3} 

Oma eesmargi nimel olid nad nõus äraelamiseks tegema rasket tööd ja elama väga 

kasinalt. Nad ei nõudnud mullapinnalt muud kui vastutasu oma töö eest. Kuldne unelm ei 

heitnud oma petlikku aupaistet nende teele... Nad olid rahul oma ühiskondliku korralduse 

aeglase, kuid püsiva progressiga. Nad talusid kannatlikult metsiku maakoha karmust 

ning kastsid vabaduse puud oma pisarate ja palehigiga. kuni see sügavalt juurdus. {SV 

219.4} 

Piiblit peeti usu aluseks, tarkuse allikaks ja vabaduse hartaks. Tema põhimõtteid korrati 

hoolega kodus, koolis ja kirikus ning selle viljad ilmnesid kokkuhoidlikkuses, arukuses, 

puhtuses ja mõõdukuses. Inimene võis elada aastaid puritaanide asunduses, „ilma et ta oleks 

näinud ühtegi joodikut, kuulnud vandumist või kohanud kerjust.“ (Bancroft, I osa, ptk. 19, 

par. 25). Oli selge, et Piibli põhimõtted olid rahvusliku heaolu kõige kindlamaks tagatiseks. 

Nõrgad ja isoleeritud asundused kasvasid võimsate riikide föderatsiooniks ja maailm imetles 

„paavstita kiriku ning kuningata riigi“ rahu ja heaolu. Kuid Ameerika rannikud meelitasid 

ligi üha suuremal arvul ka neid inimesi, keda ajasid liikvele hoopis teised motiivid. Kuigi 

algupärane usk ja puhtus avaldasid laialdast ja ümberkujundavat mõju, vähenes see tasapisi 

sedamööda, kuidas suurenes nende arv, kes taotlesid ainult ilmalikku kasu. {SV 220.1} 

Varajaste asunike poolt vastuvõetud määrus, et ainult koguduseliikmetel oli lubatud 

kaasa rääkida riigivalitsuses, tõi kaasa kõige halvemaid tagajärgi. Selle määruse abil olid 

uusasunikud püüdnud kord säilitada riigi puhtust, kuid tagajärjeks oli koguduse moraalne 

177

laostumine. Et usu tunnistamine muutus valimisõiguse ja riigiametitesse saamise 

tingimuseks, siis ühinesid kogudusega paljud lihtsalt ilmaliku poliitika kaalutlustel, ilma 

südame muutuseta. Nii moodustusid kogudused suuremalt jaolt ümberpööramata inimestest. 

Isegi jutlustajaa-metis oli neid, kes pooldasid eksiõpetusi ega tundnud Püha Vaimu 

uuendavat väge. Niiviisi ilmnesid jälle need halvad tagajärjed, mis nii sageli kerkisid esile 

kiriku ajaloos juba Constantinuse päevist alates, kui kirikut püüti üles ehitada riigi abil ja 

evangeeliumi toetamiseks otsiti tuge ilmalikelt võimudelt, kuigi Jeesus oli öelnud: „Minu 

riik ei ole sellest maailmast!“ (Joh. 18, 36). Kiriku ühendamine riigiga pole tähtsusetu asi, 

sest kuigi näib, et maailm läheneb seetõttu kirikule, läheneb tegelikult kirik maailmale. {SV 

220.2} 

Järglased kaotasid silmist põhimõtte, mida Robinson ja Koger Williams õilsalt kaitsnud 

olid, nimelt veendumuse, et tõde on edasiarenev, et kristlased peavad olema valmis vastu 

võtma kogu valgust, mis paistab Jumala Pühast Sõnast. Protestantlikud kirikud Ameerikas ja 

Euroopas, mis usupuhastuse vastuvõtmise kaudu olid saanud väga rikkalikke õnnistusi, ei 

tunginud uuenduste teel edasi Kuigi aeg-ajalt tõusid üles mõned ustavad mehed, kes 

kuulutasid uusi tõdesid ja paljastasid kauahellitatud eksiõpetusi, kaldus enamik inimesi nii 

nagu juudid Kristuse päevil või paavstlased Lutheri ajal uskuma seda, mida nende isad olid 

uskunud ja elama semal viisil nagu nemad. Seetõttu taandus usk jälle vaid surnud vormiks 

ning säilisid õpetused ja eelarvamused, mida oleks taunitud siis, kui kirik oleks pidevalt 

Jumala Sõna valguses edasi läinud. Nii hääbus pikkamööda usupuhastuse algne vaim ja 

protestantlikud kirikud jõudsid olukorrani, kus ilmnes peaaegu sama suur vajadus reformi 

järele nagu roomakatoliku kirikus Lutheri ajal. Valitses samasugune ilmalikkus ja vaimulik 

tardumus, samasugune pöördumine inimeste arvamuste poole ja Jumala Sõna õpetuste 

asendamine inimlike teooriatega. {SV 220.3} 

Piibli laiale levikule üheksateistkümnenda sajandi esimesel poolel ja suurele valgusele, 

mis maailmale selle kaudu paistis, ei järgnenud vastavaid edusamme tõdede tundmises ega 

läbielamises. Saatan ei saanud küll hoida Jumala Sõna inimestest eemal, sest see oli nüüd 

kättesaadav kõigile, kuid ta sai mõjutada paljusid Piiblisse kergemeelselt suhtuma. Inimesed 

jätsid Pühakirja uurimise hooletusse ja võtsid vastu väärtõlgendused ning pidasid kalliks 

õpetusi, millel polnud alust Piiblis. {SV 221.1} 

Kui Saatan nägi, et nurjusid tema jõupingutused tõde tagakiusamisega maha suruda, 

kasutas ta jällegi sama meetodit, mis oli viinud suurele ususttaganemisele ja rooma-katoliku 

kiriku moodustamisele, nimelt kompromissi. Saatan ei õhutanud kristlasi ühinema seekord 

mitte enam paganatega, vaid nendega, kes selle maailma asjadele pühendudes osutusid 

niisamasugusteks ebajumalateenriteks nagu nikerdatud kujude kummardajad. Selline liit 

polnud vähem kahjulik kui varasematel aegadel; usu katte all kasvatati uhkust ja 

ekstravagantsust ning kirikud käisid alla. Saatan jätkas Piibli tõdede moonutamist ja 

traditsioonid, mis laostasid miljoneid, juurdusid sügavalt. Kirik pooldas ja kaitses pärimusi, 

178

selle asemel, et võidelda „pühadele kord antud usu eest“. Sel moel madaldusid põhimõtted, 

mille heaks reformaatorid olid nii palju teinud ja kannatanud. {SV 221.2} 

179

Peatükk 17—Hommiku Kuulutajad 

Üheks kõige pühalikumaks ja aulisemaks Piiblis ilmutatud tõeks on Kristuse teine tulek, 

mis viib lõpule suure lunastustöö. Jumala rändavale rahvale, kes nii kaua on viibinud 

„surmavarju maal“, on tõotus Tema ilmumisest kallihinnaliseks ja rõõmsaks lootuseks. 

Tema, kes on „ülestõusmine ja elu“, tuleb viima väsinud rändajaid koju. Õpetus Kristuse 

teisest tulemisest on Pühakirja juhtmõtteks. Alates päevast, mil esimene inimpaar kurvalt 

Eedenist lahkus, on usurahvas oodanud Tõotatu ilmumist, kes murrab hävitaja võimu ja viib 

nad tagasi kaotatud Paradiisi. Vana-aja pühad mehed vaatasid Messia tulekule aus kui oma 

lootuse lõplikule teostumisele. Eenokil, kes kuulus seitsmendasse põlvkonda esimesest 

inimpaarist arvatuna, temal, kes kolmsada aastat kõndis maa peal koos Jumalaga, lubati 

prohvetliku pilgu läbi vaadata aastatuhandete kauguselt ette Päästja tulekut. „Vaata“, ütles 

ta, „Issand tuleb oma pühade kümnetuhandetega pidama kohut kõigile.“ Patriarh Iiob hüüdis 

oma kannatuse ööl kõikumatu usaldusega: „Sest ma tean, et mu Lunastaja elab, ja tema jääb 

viimsena põrmu peale seisma! ... saan ma ilma ihutagi näha Jumalat, teda, keda ma ise näen, 

keda näevad mu omad silmad, aga mitte mõne võõra!“ Iiobi 19, 25-27. {SV 222.1} 

Kristuse teine tulemine, millega algab Tema õiglane valitsemine, on inspireerinud pühi 

kirjutajaid kasutama kõige ülevamaid ja tundeküllasemaid väljendeid. Piibli poeedid ja 

prohvetid on kirjeldanud seda sündmust taevalikust tulest hõõguvail sõnul. Kuningas Taavet 

laulis Iisraeli Kuninga võimust ja majesteetlikkusest: „Siionist, kõige ilu täiusest hakkab 

Jumal kiirgama! Meie Jumal tuleb ega vaiki.. Tema kutsub taeva ülalt ja maa, et kohut 

mõista oma rahvale!“ Laul 50, 2-4. „Taevad rõõmustagu ja maa ilutsegu... Jehoova palge 

ees, sest tema tuleb, sest ta tuleb kohut mõistma maailmale. Ta mõistab kohut maailmale 

õiguses ja rahvaile oma ustavuses.“ Laul 96, 11-13. {SV 222.2} 

Prohvet Jesaja ütles: „Ärgake ja hõisake, põrmus lamajad! Sest sinu kaste on valguse 

kaste ja sa lased seda langeda kadunute maale!“ „Aga sinu surnud ärkavad ellu, minu laibad 

tõusevad üles.“ „Ta neelab surma ära igaveseks ajaks. Ja Issand Jehoova pühib pisarad ära 

kõigilt palgeilt ja kõrvaldab oma rahva teotuse kogu maalt. Jah, (Jehoova on rää kinud! Ja 

sel päeval öeldakse: „Vaata, see cm meie Jumal, keda me ootasime, et ta meid päästaks! See 

on Jehoova, keda me ootasime, hõisakem ja tundkem rõõmu tema päästest!“ Jes. 26, 19; 25. 

8. 9. {SV 222.3} 

Prohvet Habakuk, süvenenuna pühasse nägemusse, ütles Tema ilmumist vaadeldes: 

„Jumal tuleb Teemanist, Püha Paarani mäelt! Sela. Tema aulikkus katab taevaid ja maa on 

täis Tema kiitust!“ „Tema seisab ja mõõdab maad; Tema vaatab ja paneb rahvaid võpatama! 

Purunevad igavesed mäed, vajuvad ürgsed künkad, tema igavered teed!“ „...et sõidad oma 

hobuse seljas, oma võiduvankreis“. „Mäed. näevad sind, on nagu sünnitusvaevas ... 

põhjavesi teeb häält, tõstab kõrgele õma käed! Päike, kuu jäävad oma valitsuspaika, nad 

180

lähevad sinna su valguse noolte, su välkuvate piikide sära tõttu!“ „Sa lähed aitama oma 

rahvast, abiks oma võidule!“ Hab. 3,3.4.6.8.10,11.13. {SV 223.1} 

Pisut aega enne jüngritest lahkumist lohutas Õnnistegija oma järelkäijaid tõotusega, et Ta 

tuleb jälle tagasi: „Teie süda ärgu ehmugu ... Minu Isa majas on palju eluasemeid... Ja kui 

mina olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid enese juurde, 

et teiegi oleksite, kus mina olen“ Joh. 14, 1-3. „Aga kui Inimese Poeg tuleb oma auhiilguses 

ja kõik inglid Temaga, siis ta istub oma aujärjele; ja siis kogutakes tema ette kõik rahvad“. 

Matt. 25, 31. 32. {SV 223.2} 

Inglid, kes viibisid Õlimäel pärast Kristuse taevasse minekut, kordasid jüngritele Tema 

taastuleku tõotust: „See Jeesus, kes teilt üles taevasse võeti, tuleb samal kombel, kui te 

nägite teda taevasse minevat!“ Ap. t. 1, 11. Apostel Paulus tunnistas Püha Vaimu 

sisendusel: „Sest et Issand ise tuleb taevast alla sõjahüüuga, peaingli hääle ning Jumala 

pasunaga.“ 1. Tess. 4, 16. Patmose prohvet ütleb: „Vaata, Tema tuleb pilvedega ja kõik 

silmad saavad Teda näha ...“ Ilm. 1, 17. {SV 223.3} 

Jeesuse teine tulemine teeb tõeks selle ideaali, „mil oma kohale asetatakse kõik, mis 

Jumal on rääkinud kõigi oma pühade prohvetite suu läbi maailma ajastust alates“ Ap. t. 3, 

21. Siis murtakse kauakestnud kurjuse võim; siis on „maailma valitsus saanud meie Issanda 

ja tema Kristuse omaks, ja tema valitseb ajastute ajastuteni!“ Ilm. 11, 15. Siis ilmub Jehoova 

au ja kõik liha näeb seda üheskoos.“ „...nõnda laseb ka Issand Jehoova võrsuda õigust ja 

kiitust kõigi rahvaste ees.“ „Sel päeval on vägede Jehoova ilusaks krooniks ja kauniks 

pärjaks oma rahva jäägile.“ Jes. 40, 5; 61, 11, 28.5. {SV 223.4} 

Siis rajatakse kogu taeva all rahulik ja kauaigatsetud Messia kuningriik. „Sest Jehoova 

trööstib Siionit, trööstib kõiki selle varemeid; ta teeb selle kõrbe otsekui Eedeniks ja 

lagendikud Jehoova rohuaia sarnaseks.“ „... temale antakse Liibanoni toredus, Karmeli ja 

Saaroni ilu!“ „Sinust ei kõnelda enam kui „hüljatust“ ega kõnelda su maast enam kui 

„laastatust“, vaid sind hüütakse „minu armsam“ ja su maad — „abiellunu“. Ja nagu 

peigmees tunneb rõõmu pruudist, nõnda tunneb su Jumal rõõmu sinust!“ Jes. 51, 3; 35, 2; 

62, 4. 5. {SV 224.1} 

Issanda tulek on kõikidel aegadel olnud Tema ustavate järelkäijate elavaks lootuseks, 

Õlimäel öeldud kinnitus, et Ta tuleb tagasi, valgustas Tema jüngrite tulevikku ja täitis 

südamed rõõmu ja lootusega, mida ei suutnud summutada mure ega tumestada rasked 

katsumused. Keset kannatusi ja tagakiusamist oli „suure Jumala ja meie Päästja Jeesuse 

Kris-tuse ilmumine“ õndsaks lootuseks. „Kui Tessaloonika usklikud leinasid surnud sõpru, 

kes olid lootnud elada ja saada Issanda tuleku tunnistajaiks, juhtis Paulus nende tähelepanu 

ülestõusmisele, mis leiab aset Kristuse tulekul. Siis tõusevad üles need, kes on Kristuses 

surnud ja lähevad koos elavatega vastu Issandale õhku. „Ja nõnda,“ ütles ta, „saame olla 

ikka ühes Issandaga! Kinnitage nüüd üksteist nende sõnadega!“ 1. Tess. 4, 16-18. {SV 

224.2} 

181

Kaljusel Patmosel kuulis armastatud jünger Issanda tõotust: „Tõesti, mina tulen varsti!“ 

ja tema igatsev vastus väljendas koguduse palvet kogu pika usurännaku kestel: „Aamen, 

tule, Issand Jeesus!“ Ilm. 22, 20. {SV 224.3} 

Läbi sajandite, põlvest põlve kandsid tõelised jumalalapsed südames seda usku ja lootust 

ning tunnistasid tõde nii vangikongis, tuleriidal kui tapalaval. Nad uskusid, et Tema oli isiklikult 

üles tõusnud, ja seega tõusevad nemadki kord Tema tulekul üles. „Sellepärast,“ ütles 

üks tollane kristlane, „ei karda me surma ega pane seda mikski.“ — Daniel T. Taylor, „The 

Regin of Christ on Earth or, The Voice of the Church in All Ages“, lk. 33. {SV 224.4} 

Nad olid valmis minema hauda, et võida „tõusta vabadena“ — sealsamas, lk. 54. Nad 

ootasid, et „Issand tuleb taevast oma Isa aus“ „tooma õiglastele kuningriiki“. Valdeslased 

kandsid südames sedasama usku. — sealsamas, lk. 129—132. Wycliffe vaatas Lunastaja 

ilmumisele kui koguduse lootuse täitumisele. Sealsamas, lk. 132—134. {SV 224.5} 

Luther ütles „Ma olen kindel selles, et kohtupäev ei viibi üle kolmesaja aasta. Jumal ei 

saa kauem selle patuse maailmaga kannatada.“ „Läheneb see suur päev, mil see 

jälestusväärne kuningriik kukutatakse,“ sealsamas, lk. 158, 134. {SV 224.6} 

„See vananenud maailm on lähedal oma Iõpule,“ ütles Melanchton. Calvin palus 

kristlastel mitte kahelda, vaid igatseda palavalt Kristuse tulemise päeva kui kõige 

õnnelikumat sündmust“, mida „kõik ustavad ootavad“. „Me peame Kristuse järele nälga 

tundma, me peame otsima, uurima,“ ütles ta, „kuni selle päeva koiduni, mil meie Issand 

ilmutab täielikult oma kuningriigi au.“ Sealsamas,lk. 158,134. {SV 225.1} 

„Eks ole meie Issand Jeesus viinud inimihu üles taevasse,“ ütles Knox, Sotimaa 

reformaator, „eks Ta tule tagasi? Me teame, et Ta tuleb tagasi ja see toimub pea.“ Ridley ja 

Latimer, kes oma elu tõe pärast ohverdasid, vaatasid usus Is-sanda tulemisele. Ridley 

kirjutas: „Kahtlemata läheb maailm seda ma usun, ja sellepärast ka ütlen — vastu oma 

lõpule. Hüüdkem südamest koos jumalasulase Johannesega oma Päästja Kristuse poole: 

„Tule, Issand Jeesus, tule!“ Sealsamas, lk. 151, 145. {SV 225.2} 

„Kõige armsamad ja rõõmurohkemad,“ ütles Baxter, „on mulle mõtted Issanda 

tulemisest“ — Richard Baxter, „Works“ kd. 17, lk. 555. {SV 225.3} 

„Armastada Tema ilmumist ja igatseda seda õnnist lootust on usutegu ja pühadele 

iseloomulik joon.“ „Kuna surm on viimane vaenlane, mis hävitatakse ülestõusmisel, siis 

andku see teadmine meile indu tõsiselt igatseda Kristuse teist tulekut ja palvetada selle 

pärast, mil saavutatakse täielik ja lõplik võit.“ Sealsamas, kd. 17, lk. 500. „See on päev, 

mida peaksid igatsema ja ootama kõik usklikud kui oma lunastuse, kõikide südameigatsuste 

ja püüdluste täitumise päeva.“ „Kiirendada, oh Issand, seda õnnistatud päeva.“ Sealsamas, 

kd. 17. lk. 182, 183. Selline oli apostelliku koguduse, „kõrbekoguduse“ ja reformaatorite 

lootus. {SV 225.4} 

182

Prohvetikuulutused ei kõnele üksnes Kristuse tuleku viisist ja eesmärgist, vaid esitavad 

ka konkreetsed tundemärgid, mille varal inimesed võivad mõista selle sündmuse lähedust. 

Teesus ütles“ja päikeses, kuus ja tähtedes on ennustusmärke...“ Luuka 21, 25. „Aga neil 

päevil pärast seda viletsusaega pimeneb päike ja kuu ei anna valgust; ja taeva tähed peavad 

taevast maha langema ja vägesid, mis on taevas, kõigutatakse. Ja siis nähakse Inimese Poega 

tulevat pilvedes suure väe ja auhiilgusega.“ Mark. 13, 24-26. Ilmutuseraamatü autor 

kirjeldab esimest Kristuse teisele tulekule eelnevat märki järgmiselt: „... siis sündis suur 

maavärisemine je päike läks mustaks nagu karvane kotiriie ja kuu läks kogunisti nagu 

vereks.“ Ilm. 6, 12, {SV 225.5} 

Need märgid hakkasid ilmuma enne 18. sajandi algust. Selle prohvetikuulutuse 

täitumisena toimus 1755. senini registreeritud maavärinaist kõige kohutavam. Ehkki üldiselt 

tuntakse seda Lissaboni maavärina nime all, hõlmab see suure osa Euroopast, Aafrikast ja 

Ameerikast. Tõuked olid tuntavad Gröönimaal, Lääne-Indias, Madeira saarel, Norras, 

Rootsis, Suurbritannias ja Iirimaal — ühtekokku enam kui nelja miljoni ruutmiili suurusel 

maa-alal. Aafrikas värises maa peaaegu sama tugevalt kui Euroopas. Hävines suur osa 

Alžeeriast: Maroko lähedal purunes täielikult üks 8... 10 tuhande elanikura linnake, Ule 

Hispaania ja Aafrika randade tormasid hiigellained, mis neelasid linnu ja tekitasid tohutu 

kahju. {SV 226.1} 

Eriti tugev oli häving Hispaanias ja Portugalis. Nagu räägiti, oli üle Cadizi tormav laine 

20 m kõrgune. „Mõned Portugali suurimad mäed rappusid ägedalt kuni jalamini; mõnede 

tipud lõhkesid ja rebenesid hämmastaval viisil, paisates suuri kaljupanki alla 

ümbritsevatesse orgudesse. Selliste mägede kohal, nähti tuleleeke“ — Sir Charles Lyell, 

305. „Principles of Geology“, lk. 495. {SV 226.2} 

Lissabonis „oli maa all kuulda kõuemürinat ja vahetult sellele järgnev tõuge purustas 

suurema osa linnast. Seetõttu hukkus umbes 6 minuti jooksul 60 000 inimest. Algul taganes 

meri niipalju, et paljastus üivaseljandik, seejärel aga tormas peale ja kerkis vähemasti 15 m 

üle tavalise taseme. Lissaboni katastroofi kestel tolmunud ebatavaliste sündmuste hulka 

kuulus ka uue sadamakai põhjavajumine, mis oli ehitatud täielikult marmorist ja nõudnud 

tohutuid kulutusi. Kaile oli langevate rusude eest varju otsima kogunenud tohutu 

rahvamurd. Kuid äkki vajus kai koos kõikide sellel reisnud nimestega vee alla ja ainsatki 

surnukeha ei tõusnud hiljem pinnalt.“ Sealsamas, lk. 495. {SV 226.3} 

Maavärina „tõukele järgnes otsekohe kõikide kirikute ja kloostrite, peaaegu kõikide 

suuremate ühiskondlike hoonete ja rohkem kui neljandiku elumajade kokkuvarisemine. 

Umbes kaks tundi pärast tõuget puhkesid mitmetes kvartalites tulekahjud ning möllasid 

peaaegu kolm päeva niisuguse jõuga, et linn hävis täielikult. Maavärin toimus pühapäeval, 

mil kirikud ja kloostrid olid rahvast täis; pääsesid vaid väga vä-hesed.“ — Encylopedia 

Americana, art. „Lisabon“, märkus (toim. 1831). „Paanika, mis valitses rahva seas, oli 

kirjeldamatu.“ Keegi ei nutnud: seda ahastust ei suudetud väljendada pisaratega. Inimesed 

183

jooksid sinna-tänna, hirmust ja hämmastusest meeletutena tagusid nad endale vastu nägu ja 

rinda ning karjusid: „Misericordia!“ „Maailma lõpp on tulnud!“ Emad unustasid oma lapsed 

ja jooksid ringi, Ristilöödu kujukesed käes. Õnnetuseks jooksid paljud kirikutesse varju 

otsima, kuid asjatult jagati seal armulauda, asjatult kaisutasid vaesed olendid altareid; kõik, 

niihästi kujud, preestrid kui rahvas mattusid üheskoos rusude alla.“ Arvatakse, et sel 

saatuslikul päeval kaotas elu 90 000 inimest. {SV 226.4} 

Kakskümmend viis aastat hiljem ilmus järgmine prohvetikuulutuses nimetatud märk: 

päikese ja kuu pimenemine. Silmatorkav oli asjaolu, et selle märgi täitumise aeg oli täpselt 

ära näidatud. Kõnelnud Õlimäel oma jüngritele pikasi koguduse läbikatsumise perioodist, 

1260 aastasest paavstliku tagakiusamise ajast, mille kohta Jeesus andis tõotuse, et viletsuse 

aeg saab lühendatud, nimetas Ta kindlaid Tema tulemisele eelnevaid sündmusi ja ka aja, mil 

esimene neist pidi aset leidma: „Aga neil päevil, pärast seda viletsusaega, pimeneb päike ja 

kuu ei anna oma valgust.“ Mark. 13, 24. 1260 prohvetlikku päeva ehk tegelikku aastat 

lõppesid 1798. aastal. Veerand sajandit varem oli tagakiusamine peaaegu et. lakanud. 

Vastavalt Kristuse sõnadele pidi pärast tagakiusamisaega päike pimenema. 19. mail 1780. 

aastal täitus see prohvetikuulutus. {SV 227.1} 

„Kui mitte täiesti ainulaadseks, siis küllap kõige müstilisemaks ja mõistatuslikumaks 

sellelaadilistest nähtustest., on pime päev 19. mail 1780. aastal — kõige seletamatum kogu 

nähtava taeva ja atmosfääri pimenemine Uus-Inglismaal.“ — R. M. Devens, „Our First 

Century“ lk. 89. {SV 227.2} 

Üks pealtnägija, kes elas Massachusettsis, kirjeldab seda sündmust järgmiselt: 

„Hommikul tõusis päike selgelt, kuid kattus peagi pilvedega. Mustaks ja kurjakuulutavaks 

muutunud taevalaotus laskus madalale ja varsti sähvisid sellel välud, kärgatas kõu ja sadas 

vähest vihma. Kella üheka paiku muutusid pilved hõredamaks, omandasid vasekarva 

välimuse ning võõras, ebamaine valgus looritas maad, kaljusid, puid. ehitisi, vett ja inimesi. 

Mõni minut hiljem kattis raske must pilv kogu taeva, väljaarvatud kitsas riba horisondil ja 

oli nii pime, nagu harilikult suveõhtul kella üheksa ajal...* {SV 227.3} 

„Kartus, rahutus ja ootusärevus täitis vähehaaval inimeste meeli. Naised seisid ukseavas 

ja vaatlesid pimedat maastikku mehed tulid põllult koju; puusepp peni käest tööriistad, sepp 

lahküs sepikojast, kaupmees poeleti tagant. Koolid suleti ja lapsed jooksid värisedes koju. 

Reisijad peatusid kõige lähemas talus. „Mis on juhtunud?“ küsis iga suu ja süda. Näis, nagu 

tormaks orkaan kohe üle maa või nagw oleks saabunud viimnepäev.“ {SV 227.4} 

„Süü lati küünlad; koldetuled paistsid heledatena nagu kuuvalguseta sügisõhtutel... 

Kanad läksid õrrele, kariloomad kogunesid karjamaa tõkkepuude taha ja ammusid; konnad 

alustasid oma õhtuserenaadi, linnud laulsid õhtulaule ja nahkhiired lendasid ringi. Kuid 

inimene teadis, et ei olnud saabunud öö...“ {SV 228.1} 

184

Dr. Nathanael Whittaker, Tabernocle’i koguduse pastor Salemis, pidas palvelas 

vaimulikku teenistust ja mainis kõnes, et pimedus oli üleloomulik nähtus. Inimesed 

kogunesid jumalateenistusele ka paljudes teistes kohtades. Ettevalmistamata jutluse 

kirjakohtadeks loeti eranditult tekste, mis osutasid sellele, et pimedus oli Pühakirja 

ettekuulutusega kooskõlas .. Pimedus oli kõige suurem pärast kella ühtteist.“ — „The Essex 

Antiquarian“, apr. 1899, kd .3. No. 4, lk. 53, 54. „Enamikus maakohtades oli pimedus nii 

suur, et inimesed ei saanud ilma küünlavalguseta näha aega käevõi seinakellalt, lõunastada, 

teha muid koduseid tegemisi...“ {SV 228.2} 

„Selle pimeduse ulatus oli ebaharilik. Ida suunas märgiti seda kuni Falmouth’ini. Lääne 

suunas ulatus see Connecticuti kaugeima piirkonnani ja Albanyni. Lõuna suunas tähel-dati 

selle küündimist mererannani ja põhja suunas nii kaugele, kui Ameerika asundused 

ulatusid.“ — William Cordon, „History os the Rise, Progress and Establishment of the 

Independence of the U. S. A.“, kd. 3, lk. 57. {SV 228.3} 

Paar tundi enne õhtu saabumist hakkas päevane paks pimedus hajuma ja tuli nähtavale 

päike, mis oli ikka veel varjutatud tumedate uduste pilvedega. „Pärast päikeseloojangut 

kattus taevas taas pilvedega ja muutus kiiresti pimedaks.“ „Öine pimedus ei olnud päevasest 

vähem ebaharilik ja kohutav; ehkki oli täiskuu aeg, ei võinud esemete piirjooni eristada ilma 

kunstliku valguseta. Pimedusest, mis tundus läbipaistmatu Egiptuse pimedusena, näis 

valguskiirtel, mis paistsid kas naabermajast või mõnest muust läheduses asuvast 

valgusallikast, olevat võimatu läbi tungida.“ Issiah Thomas, „Massachusetta Spy; or 

American Oracle of Liberty“, kd. 10, No 472 (2. mai 1780). Üks sündmuse pealtnägija 

ütles: „Sel ajal ei saanud ma lahti mõttest, et ka siis, kui iga helenduv keha universumis 

poleks kaetud läbitungimatu kattega või oleks valgusallikas hoopis lakanud eksisteerimast, 

poleks pimedus võinud olla täielikum.“ — Letter by Dr. Samuel Tenney, of Exeter, New 

Hampshire, dets. 1785 (in Massachusetts Historical Society Collections, 1892, I seeria, kd. 

1, lk. 97). Ehkki sel õhtul tõusis täiskuu, ei suutnud see vähimalgi määral peletada 

surmavarje.“ Pärast keskööd haihtus pimedus ja kuu näis veripunasena. {SV 228.4} 

19. mai 1780 on ajaloos tuntuks saanud „pimeda päeva“ nime all. Moosese ajast alates ei 

ole registreeritud ühtki pimeduse perioodi, mis tiheduse, ulatuse ja kestvuse poolest oleks 

sellega võrdne. Pealtnägijate kirjeldused on kaja Issanda sõnacest, antud prohvet Joeli kaudu 

2500 aastat enne selle tõdenemist: „Päike muutub pimedaks ja kuu vereks, enne kui tuleb 

Jehoova päev, suur ja kardetav!“ Joel. 3, 4. {SV 229.1} 

Kristus käskis oma rahval jälgida Tema tuleku märke ja selle üle rõõmu tunda, kui 

ilmuvad Kuninga tunnustähed. „Aga kui see kõik hakkab sündima,“ ütles Ta, „siis vaadake 

üles ja tõstke oma pead, sest teie lunastus läheneb!“ Ta juhtis oma järelkäijate tähelepanu 

kevadel pakatavatele puudele ja ütles: „Kui nad juba pakatavad ja te näete seda, siis tunnete 

iseenesest, et suvi on juba ligidal. Nõnda ka teie, kui te näete seda sündivat, siis tundke, et 

Jumala riik on lähedal!“ Luuka 21, 28.30.31. {SV 229.2} 

185

Sedamööda aga, kuidas alandlikkuse ja pühendumise vaim koguduses oli andnud maad 

uhkusele ja vormilikkusele, oh kadunud ka armastus Kristuse vastu ja usk Tema tulekusse. 

Kütkestatud ilmalikkusest ja lõbuarmastusest, muutus Jumalat tunnistav rahvas pimedaks 

ega pannud tähele Õnnistegija juhiseid Tema tuleku märkide suhtes. Kristuse teise tuleku 

õpetus jäeti hooletusse, sellest kõnelevad kirjakohad mattusid eksiarvamuste uttu ning 

ununesid tasapisi. Eriti keeruline olukord oli selles osas Ameerika kirikutes. Vabadus ja 

heaolu, mida võisid kasutada kõik ühiskonnaklassid, vastupandamatu igatsus varanduse ja 

luksuse järele tõmbas kogu jõu rahategemisele. Innukas tormamine populaarsuse ja võimu 

järele, mis näis kõikidele kättesaadavana, keskendas inimeste huvid ja lootused selle elu 

hüvedele ning lükkas selle pühaliku päeva, mil kõik asjad oma väärtuse kaotavad, kaugesse 

tulevikku. {SV 229.3} 

Kui Õnnistegija nimetas järelkäijatele oma tagasituleku märke, kuulutas Ta ette usust 

ärataganemist, mis pidi leidma aset just enne Tema teist, tulekut. Nii nagu Noa päevil. nii 

kulutasid inimesed ka nüüd aja ara ilmaliku ari ja mugavuste tagaajamise peale; nad ostsid, 

müüsid, istutasid, ehitasid, võtsid naisi ja läksid mehele ning unustasid Jumala ja tulevase 

elu. Neile, kes elavad sel ajal, kõlab Kristuse hoiatus: „Aga hoidke, et te oma südameid ei 

koormaks liigsöömise ega purjutamisega ega peatoiduse muredega ja et see päev ei tuleks 

teie peale äkitselt.“ „Siis valvake ja paluge igal ajal, et teid arvataks väärt põgenema kõige 

selle eest, mis tuleb ja seisma Inimese Poja ees!“ Luuka 21, 34.36. {SV 229.4} 

Koguduse olukorda sel ajal kirjeldavad Õnnistegija sõnad Ilmutusraamatus: „... sul on 

nimi, et sa elad, aga oled surnud!“ Ja neile, kes keelduvad ärkamast oma muretust 

julgeolekust, kõlab Tema pühalik hoiatus: „Kui sa nüüd ei valva, tulen ma kui varas ja sina 

ei tea, mil tunnil ma su peale tulen.“ Ilm. 3, 1.2. {SV 230.1} 

On vajalik, et inimesed ärkaksid mõistma ohtu, mis neid varitseb, et nad võiksid 

valmistuda prooviaja lõpu pühalike sündmustega kohtumiseks. Jumala prohvet hüüab: „Sest 

Jehoova päev on suur ja väga kardetav, kes suudaks seda taluda?“ Ja kes võib seisma jääda 

siis, kui ilmub see, kelle „silmad on liiga puhtad selleks, et näha kurja“, ja kes „ei või 

vaadata õnnetust!“ Joeli 2, 11; Hab. 1, 13. Neile, kes kisendavad: „Mu Jumal! Me tunneme 

sind!“ kuid astuvad üle Tema pühadest käskudest ning käivad teise jumala järel, kuna nad 

hellitavad oma südames õelust ja armastavad ülekohtuteid, neile on Issanda päev „pimedus, 

aga mitte valgus“ Hos. 8, 2; Laul 16. 4; Amos 5, 25. „Ja sel ajal sünnib“, ütleb Issand, et 

„ma otsin lampidega Jeruusalemma läbi ja karis-tan neid mehi, kes on tardunud oma pärmi 

peale, kes ütlevad oma südames: „Jehoova ei tee head ega kurja!“ Sef. 1. 12. „Mina tasun 

ilmamaale ta kurjuse ja elajatele nende süü. mina lõpetan ülbete kõrkuse ja alandan 

võimutsejate upsakuse!“ Jes. 12, 11. „Isegi mitte nende hõbe ja kuld ei suuda neid päästa.“ 

„Nende varandus riisutakse ja nende kojad jäävad tühjaks!“ Sef. 1, 18.13. {SV 230.2} 

186

Prohvet Jeremija hüüatas seda kohutavat aega silmas pidades: „Mu süda on rahutu mu 

sees! Ma ei saa vaiki olla. sest mu hing kuuleb sarvehäält, sõjakära. Hävingut kuuluta takse 

hävingu peale.“ Jer. 4, 19-20. {SV 230.3} 

See päev on viha päev, häda ja ahastuse päev, pime ja must päev, pilvine ja sünge päev, 

sarveja sõjahüüu_ päev.“ Sef. 1, 15.16. „Vaata, Jehoova päev tuleb... et teha õndsaks maa ja 

hävitada sealt patused!“ Jes. 13. 9. {SV 230.4} 

Selle suure päeva eel kutsub Jumala Sõna Tema rahvast üles ärkama vaimulikust 

tardumusest ning otsima Tema palet kahetsuse ja alandusega: „Puhuge sarve Siionis, tõstke 

kisa mu pühal mäel! Värisegu kõik maa elanikud, sest Jehoova päev tuleb, see on ligidal.“ 

„Pühitsege paastupüha, kutsuge kokku pühalik koosolek! Koguge rahvas, pühitsege 

kogudust, tooge kokku vanemad, koguge lapsed ja rinnaimejad, peigmees tulgu välja oma 

toast ja pruut oma kambrist. Eeskoja ja altari vahel nutku preestrid, Jehoova teenrid!“ 

Pöörduge m’nu poole kõigest südamest, paastudes, nuttes ja leinates! Kuid käristage löhki 

oma süda, aga mitte oma riided, ja pöörduge Jehoova, oma Jumala poole, sest tema on 

armuline ja halastaja, pika meelega ja rikas heldusest ja tema kahetseb kurja!“ Joel 2, 

1.15.17.12.13. {SV 231.1} 

Selleks, et rahvas võiks seisma jääda Jehoova suurel päeval, tuli teostada suur 

usupuhastust öö. Jumal nägi, et paljud neist, kes tunnistasid end Tema rahva hulka 

kuuluvaiks, ei valmistanud end igaviku vastu ja seepärast otsustas Ta halastuses saata 

hoiatussõnumi, mis pidi äratama inimeste mõtted tuimusest ja juhtima nad Issanda tulekuks 

valmistuma. {SV 231.2} 

See hoiatus on esitatud Ilmutuseraamatu 14. peatükis. Selles tekstis kõneldakse 

kolmekordsest kuulutusest, mida annavad edasi taevased käskjalad. Selle kuulutuse 

andmisele järgneb vahetult Inimese Poja tulemine, et koguda „maailma lõikus“. Esimene 

ingel kõneleb lähenevast kohtust. Prohvet nägi „teist inglit lendavat kesktaeva kohal; sellel 

oli igavene evangeelium, et armuõpetust kuulutada neile, kes elavad maa peal, ja kõikidele 

rahvahõimudele ja suguharudele ja keeltele ja rahvastele. Ja ta ütles suure häälega: „Kartke 

Jumalat ja andke Temale austust, sest on tulnud Tema kohtu tund, ja kummardage teda, kes 

or teinud taeva ja maa jr mere ja veteallikad!““ Ilm. 14, C 7. {SV 231.3} 

See kuulutus on osa „igavesest evangeeliumist“-. Evangeeliumi kuulutamine ei ole 

usaldatud inglitele, vaid inimestele. Pühi ingleid kasutatakse selle töö juhtimiseks. Nende 

ülesandeks on küll jälgida seda suurt liikumist, mille eesmärgiks on iga inimese päästmine, 

kuid evangeeliumi tegeliku kuuluastöö maa peal teostavad Kristuse teenrid. {SV 231.4} 

Ustav, d mehed, kes olid kuulekad Jumala Vaimu mõjutustele ja kes kuulutasid Tema 

Sõna, pidid kuulutama seda hoiatust maailmale. Need mehed pidasid silmas kindlat 

prohvetlikku sõna otsekui “ küünalt, mis paistab pimedas paigas. kuni päev jõuab katta ning 

koidutäht tõuseb teie südameis.“ 2. Peetr. 1, 19. Nad olid otsinud Jumala tundmist nii nagu 

187

peidetud varandust, sest nad teadsid, et „sellest on kasu rohkem kui hõbedast ja rohkem tulu 

kui kullast!“ Õp. s. 3, 14. Ja Issand ilmutas neile Tema kuningriigiga seonduvaid suuri asju. 

„Jehoova osadus on neil, kes teda kardavad, ja ta annab neile teada oma lepingu!“ Laul 25, 

14. {SV 231.5} 

Need, kes seda tõde mõistavad ja selle kuulutamises osalesid, ei olnud õpetatud 

teoloogid. Kui vaimulikud oleksid olnud ustavad valvurid, kui nad oleksid Pühakirja agaralt 

ja palvemeelselt uurinud, siis oleksid nad mõistnud aega, millele ligineti ja 

prohvetikuulutustes näidatud sündmusi, mis täituma hakkasid. Kuid nad ei olnud valmis ja 

sõnum anti alandlikele meestele. Jeesus ütles: „Valgus on veel üüri-keseks ajaks teie keskel; 

käige niikaua, kui teil valgus on, et pimedas teid ei tabaks.““ Joh. 12, 35. Need, kes 

pööravad ära Jumala poolt antud valgusest või jätavad selle otsimise hooletusse siis, kui neil 

on selleks võimalus, jäävad pimedusse. Kuid õnnistegija ütleb: „Kes jälgib mind, see ei käi 

pimeduses, vaid temal on elu valgus!“ Joh. 8, 12. See, kes püüab siiralt täita Jumala tahet ja 

järgib tõsimeelselt juba antud valgust, saab suurema tundmise. Sellisele hingele särab 

taevane „täht“, mis juhib teda kõigesse tõtte. {SV 232.1} 

Kristuse esimese tuleku ajal oleksid Püha Linna preestrid ja kirjatundjad, kellele olid 

usaldatud Jumala tahte avaldused, võinud mõista ajamärke ja kuulutada tõotatud Messia 

ilmumist. Miika prohvetikuulutus osutas tema sünnikohale; Taaniel teatas Tema tuleku aja. 

Miika 5, 2; Taan. 9, 25. Jumal usaldas need prohvetikuulutused juuda juhtide hooleks. Nad 

ei saanud vabandada oma teadmatust ja rahvale teadmata jätmist ühegi põhjendusega. 

Teadmatus tulenes nende patusest hoolimatusest. Juudid olid ehitanud mälestusmärke 

tapetud Jumala prohvetitele, samal ajal aga lipitsenud maailma suurmeestega, keda juhtis 

Saatan. Nad olid niivõrd ametis oma auahnete plaanidega, ametiredelil tõusmisega ja 

inimeste soosingu taotlemisega, et nad kaotasid silmist au, mida pakkus neile taeva 

Kuningas. {SV 232.2} 

Iisraeli vanemad oleksid pidanud aukartuse ja suure süvenemisega uurima maailma 

ajaloo suurima sündmuse üksikasju — Jumala Poja tulekut siia maailma selleks, et 

lunastada inimesed. Kogu rahvas oleks pidanud valvama ja ootama, et esimesena tervitada 

maailma Lunastajat. Kuid ennäe, kaks väsinud rändurit Naatsareti mäelt käisid läbi Petlema 

kitsa tänava majad kuni linna idaservani, et leida peatuspaika. Ükski uks ei avanenud nende 

vastuvõtmiseks. Armetus loomadele ehitatud hütis leidsid nad viimaks varjupaiga ja siin 

sündis ka maailma Õnnistegija. {SV 232.3} 

Taevased inglid olid näinud au, mida Jumala Poeg oli jaganud oma Isaga enne maailma 

asutamist; nüüd ootasid nad suurima huviga Tema ilmumist maa peale. Nad olid kindlad, et 

see sündmus täidab rõõmuga kõik inimesed. Ingli ülesandeks oli viia rõõmusõnumeid neile, 

kes olid valmis seda vastu võtma ja edasi kuulutama. Kristus oli alandunud võtma enese 

peale inimloomust. Ta pidi taluma ääretut murekoormat ja andma oma elu ohvriks patu eest. 

Ent inglid soovisid, et Kõigekõrgema Poeg ilmuks ka alanduses inimeste ette väärikuses ja 

188

aus, mis oli Temale kohane. Nad ootasid, et maa suured mehed koguneksid Iisraeli pealinna, 

et tervitada Tema ilmumist ning et inglite leegionid võiksid esitleda Teda ootavale 

seltskonnale. {SV 233.1} 

Üks ingel külastas maad, et näha, kes olid valmis tervitama Jeesust. Kuid ta ei märganud 

jälgegi ootusest. Ta ei kuulnud ühtki laulu Jumala kiituseks, kuigi Messia tuleku aeg oli 

käes. Ingel hõljus mõnda aega äravalitud linna ja tampli. kohal, kus juba sajandeid oli 

ilmnenud Jumala ligiolek. Kuid sealgi valitses täielik ükskõiksus. Preestrid ohverdasid 

templis toretsevalt ja uhkeldavalt rüvedaid ohvreid. Variserid pidasid rahvale valjult kõnet 

või lugesid tänavanurkadel hoopleva id palveid. Kuningate paleedes, filosoofide 

kogunemispaikad.es ja rabide koolides valitses samasugune hoolimatus imeväärse tõsiasja 

suhtes, mis oli täitnud kogu taeva rõõmu ja kiitusega — inimese Lunastaja oli ilmumas maa 

peale. {SV 233.2} 

Silma ei hakanud ainsatki märki sellest, et Kristust oodati või et Eluvürsti vastuvõtmiseks 

oleks tehtud ettevalmistusi. Hämmastunult kavatses taevane saadik nende häbiväärsete 

teadetega taevasse tagasi pöörduda, kuid siis silmas ta gruppi karjuseid, kes öösel oma karja 

valvasid ja tähistaevast silmitsedes Messia üle kõnelesid. Nemad küll igatsesid maailma 

Lunastaja tulekut. Siin olid inimesed, kes olid valmis vastu võtma taevalikku sõnumit. Äkki 

nägid karjused Issanda inglit, kes kuulutas neile rõõmu. Taevalik auhiilgus voogas üle 

tasandiku. Ilmus loendamatu hulk ingleid, justkui oleks rõõm liiga suur, et seda võiks tuua 

üks taevane saadik. Lugematud hääled ühinesid ülistuslauluks, mida ühel päeval laulavad 

kõik rahvad: „Au olgu Jumalale, kõrges ja maa peal rahu inimeste seas, kelledest temal on 

hea meel!“ Luuka 2, 14. {SV 233.3} 

Oo, milline õppetund peitub Petlemma jutustuses! Kuidas noomib see meie uskumatust, 

uhkust ,ia eneseusaldust! Milline üleskutse valvsusele, et meie oma ükskõiksuse tõttu ei 

jätaks tähele panemata ajamärke ega põlgaks oma armukatsumise aega. {SV 234.1} 

Inglid leidsid peale alandlike karjaste Juuda mägedel veel Messia tuleku ootajaid 

paganate maalt. Need olid targad, rikkad ja suursugused mehed, Idamaa filosoofid, kes 

looduse uurimise kaudu olid õppinud tundma Jumalat. Heebrea pühadest kirj?dest olid nad 

lugenud Tähest, kes tõuseb Jaakobist. Nad ootasid väga Tema ilmumist, kellest pidi saama 

mitte üksnes „Iisraeli troost“, vaid ka „paganate valgus ja pääste ilmamaa otsani!“ Luuka 2, 

25.32; Äp. t. 13, 47. Need juurdlevad mehed otsisid valgust ja valgus Jumala troonilt 

valgustas nende teed. Kuna Jeruusalemma preestrid ja rabid, tõe kaitsjateks ja esitajateks 

eraldatud mehed, olid mässitud pimedusse, juhtis taevane täht need paganlikud võõrad äsja 

sündinud Kuninga sünnikohta. {SV 234.2} 

Kristus „ilmub teist korda ilma patuta neile, kes teda ootavad õndsuseks“ Heebr. P, 28. 

Nii nagu omaaja vaimulikud juhid ei väärinud au kuulutada sõnumit Õnnistegija 

sündimisest, nii ei saanud usaldada juhtivate meeste kätte ka sõnumit Tema teisest tulekust. 

Nende ühendus Jumalaga oli katkenud ja nad olid lükanud tagasi valguse taevast; sellepärast 

189

ei saanud Jumal neid arvata inimeste hulka, keda kirjeldab apostel Paulus: „Aga teie, 

vannad, ei ole mitte pimeduses, nii et see päev teid saaks haarata kui varas. Teie kõik olete 

ju valguse lapsed ja päeva lapsed. Meie ei ole mitte öö ega pimeduse lapsed!“ 1. Tess. 5, 

4.5. {SV 234.3} 

Valvurid Siioni müüridel oleksid pidanud olema esimesed kõnelema Õnnistegija 

tulemisest, esimesed kutsuma rahvast üles valmistuma Temaga kohtuma. Kuid nad olid 

muretud, unistasid rahust ja julgeolekust ning lasksid rahval magada pattudes. Jeesus 

võrdles oma kogudust viljatu viigipuuga, kes uhkeldas küll lehtedega, kuid oli ilma 

hinnalise viljata Peeti hooplevalt kinni küll religiooni välistest vormidest, kuid puudus õige 

alandlikkus, meeleparandus ja usk, mis ainsatena võisid muuta teenistuse Jumalale 

vastuvõetavaks. Vaimu viljade asemel ilmutati uhkust, vormilikkust, edevust, isekust ja 

rõhumist. Tagasilibisev kogudus sulges silmad ajamärkidele. Jumal ei hüljanud noid ega 

vähendanud oma ustavus:, kuid kogudus ise eemaldus Temast ja lahutas end Tema armastusest,. 

Kuna nemad lõid käega lepingu tingimustele, siis ei täitunud Issanda tõotused 

nende suhtes. {SV 234.4} 

Selline on Jumala poolt antud valguse ja eesõiguste alahindamise ja hooletusse jätmise 

vältimatu tagajärg. Kui kogudus ei võta vastu igat valguskiirt ega täida igat teadaolevat 

kohustust, siis muutub usk paratamatult vormiteenistuseks ja tõeline jumalakartus kaob. 

Seda tõde on koguduse ajalugu korduvalt kinnitanud. Jumal nõuab oma rahvalt usutegusid 

ja sõnakuulelikkust vastavalt antud õnnistustele ja eesõigustele. Sõnakuulmine nõuab ohvrit; 

sellega aga kaasneb rist ning seetõttu ei soovigi paljud Kristuse järelkäijad järgida taeva 

valgust. Sarnaselt vanadele juutidele ei tunne nad oma armukatsumise aega. Luuka 19, 44. 

Juhtivate vaimulike uhkuse ja uskmatuse pärast läks Issand neist mööda ja ilmutas oma tõde 

neile, kes Petlemma karjaste ja Hommikumaa tarkade sarnaselt pöörasid tähelepanu kogu 

valgusele, mida nad olid saanud. {SV 235.1} 

190

Peatükk 18—Ameerika Reformaator 

Õiglane ja ausameelne farmer, kes oli hakanud kahtlema Pühakirja jumalikus 

autoriteedis, kuid kes siiski soovis tõde tunda, oli mees, keda Jumal sai eriliselt kasutada 

Kristuse teise tuleku kuulutamisel. Sarnaselt paljudele teistele reformaatoritele oli William 

Millergi maadelnud nooruses vaesusega ja õppinud selle kaudu püsivust ja enesesalgamist. 

Suguvõsa, kust ta põlvnes, oli tuntud sõltumatuse, vabadusearmastuse, visaduse ja suure 

patriotismi poolest. Need iseloomujooned paistsid silma ka Williami juures. Tema isa oli 

koloniaalarmee kapten ja ohvrite tõttu, mida isa oli toonud tolle tormilise perioodi 

võitlustele ja kannatustele, pidi Miller oma nooruses elama viletsates oludes. {SV 236.1} 

Miller oli füüsiliselt terve ja juba lapseeas avaldus tema tavalisest suurem vaimujõud. 

Sedamööda, kuidas ta vanemaks sai, kasvas tema taiplikkus veelgi. Tal oli aktiivne ja 

hästiarenenud mõistus, mis janunes teadmiste järele. Kuigi tal polnud õnne saada kõrgemat 

haridust, sai temast tänu õpihimule, hoolikale analüüsivõimele ja teraselt elu jälgivale 

pilgule terve otsustusvõime ja avarate vaadetega mees. Millerit tunti laitmatu kõlbelise 

iseloomu ja kadestusväärse noormehena, keda hinnati kõikjal otsekohesuse, 

kokkuhoidlikkuse ja heatahtlikkuse tõttu. {SV 236.2} 

Energia ja usinuse varal omandas ta varakult väikese varanduse, kuid jätkas endiselt 

enesetäiendamist. Ta töötas tunnustustväärivalt mitmesugustel riigija sõjaväe ametikohtadel 

ning tulevik näis avavat tee rikkusele ja. aule. {SV 236.3} 

Milleri ema oli väga jumalakartlik naine. Lapsepõlves oli ka William olnud usulise mõju 

all, kuid noorukieas sattus ta deistide seltskonda, kelle mõju süvendas veelgi nende 

kodanikujulgus, haritus ja heatahtlik suhtumine inimestesse. Ümbritsev kristlik keskkond oli 

kujundanud paljuski nende iseloomu. Lugupidamist ja usaldust pälvinud omaduste eest olid 

nad tegelikult tänuvõlgu Piiblile, kuid just neid häid ande kasutati selliselt, et need avaldasid 

mõju Piibli vastu. Seltsinud deistidega, võttis Miller vastu nende vaated. Üldiselt 

tunnustatud Fühakirja tõlgitsused tundusid Millerile tollal vastuoluliste ja 

kooskõlastamatutena. Uued tõekspidamised jätsid Piibli hoopis kõrvale, kuid ei pakkunud 

selle asemele ka midagi paremat ja nii ei rahuldanud noormeest päriselt ka deism, kuigi ta 

jäi nende seisukohtade juurde umbes kaheteistkümneks aastaks. Kolmekümne neljandal 

eluaastal sai Püha Vaim mõjutada Milleri südant nii, et ta tundis ennast patusena. Senine 

maailmavaade ei pakkunud mingit kindlusetunnet elu lõpuks. Tulevik näis pimeda ja 

süngena. Vihjates hiljem oma tolleaegsetele tunnetele, ütles ta: „Mõte tulevasest kohtust oli 

külm ja masendav ning õpetus isiklikust vastutusest Jumala ees tähendas minu meelest 

vältimatut hävingut. Taevas oli otsekui vask mu pea kohal ja maa kui raud mu jalge all. 

Igavik — mis see oli? Ja surm — miks see oli? Mida rohkem ma endamisi arutlesin, seda 

segasemaks see minu arust läks. Mida rohkem ma mõtlesin, seda rohkem puntrasse jooksid 

mu järeldused. Püüdsin mitte mõelda, kuid ma ei suutnud valitseda oma mõtteid. Ma oigasin 

191

ja ägasin, kuid ei teadnud, kes oli selles süüdi. Ma teadsin, et midagi on valesti, kuid ma ei 

teadnud, kust või kuidas õiget leida. Olin kurb ja lootusetu.“ {SV 236.4} 

Sellises masenduses oli ta mõned kuud. „Äkki,“ kirjutab ta, „sai Päästja olemus mulle 

väga elavaks.“ Näis, et on ikkagi keegi, kes on nii armastav ja kaastundlik, et ta võtab enda 

peale lepitada meie üleastumised ja seega päästab meid patu karistusest. Tundsin kohe, kui 

armastav pidi selline isik olema ja kujutlesin, kuidas ma heidan ennast tema kätesse ja 

loodan tema armule. Küsimus oli vaid selles, kuidas tõestada, et selline isik tõepoolest 

eksisteerib? Tajusin, et ainult Piiblist võin saada mingeid tõendeid sellise Päästja olemasolu 

kohta, samuti küsimuste kohta, mis saab pärast surma... {SV 237.1} 

Mõistsin, et Piibel toob esile just sellise Päästja, keda ma vajasin ning mind hämmastas 

see, kuidas võis raamat, mille kirjutajaks olid inimesed, esitada põhimõtteid, mis olid 

niivõrd kohased langenud maailma vajadustele. Olin sunnitud möönma, et Pühakiri on 

Jumala ilmutus. Piibel sai minu lemmikuks, ja Jeesuses leidsin enesele Sõbra. Päästja sai 

mulle lähedasemaks kõigist inimestest ja Pühakiri, mis varem oli salapärane ja vasturääkiv, 

sai nüüd lambiks mu jalgadele ja valguseks mu teerajale. Minu hingetormid rahunesid. 

Leidsin, et Issand Jumal on Kalju keset eluookeani. Piibel sai mulle raamatuks, mida ma 

kõige enam uurisin ja ma võin tõesti öelda, et uurisin teda suure rõõmuga. Ma ei suutnud 

mõista, kuidas polnud ma varem näinud selle ilu ja haaravust, ning kuidas olin võinud ta 

üldse kõrvale heita. Ma leidsin, et kõik, mida mu süda igatses, oli siin kirjas ning sisaldas 

ravimi hinge iga haiguse jaoks. Mul kadus huvi muu kirjanduse vastu ja ma püüdsin saada 

tarkust Jumalalt“ G. Eliss. „Memers of the Wm. Miller“, lk. 65—67. {SV 237.2} 

Miller tunnistas avalikult, oma usku töekspidamistesse, mida ta oli põlanud. Ent tema 

uskmatud kaaslased polnud pikaldased esile tooma kõiki neid argumente, mida ta ise sageli 

oli toonitanud Pühakirja jumaliku autoriteedi vastu. Ta ei olnud veel võimeline neile 

vastama, kuid kaalutles nii: kui Piibel on ilmutus Jumalalt, peab ta olema kooskõlas endaga, 

ja kuna ta anti valguseks inimestele, siis peab ta olema kohandatud ka nende mõistusele. 

Sellepärast otsustas ta Pühakirja ise uurida ja selgusele jõuda, kas näilisi vasturääkivusi on 

võimalik kooskõlastada tervikuga. {SV 238.1} 

Soovides Pühakirjale eelarvamustevabalt läheneda, loobus ta igasugustest 

kommentaaridest ning võrdles kirjateksti kirjatekstiga ääremärkuste ja konkordsntsi abil. Ta 

uuris korrapäraselt ja kavakindlalt. Miller alustas Moosese esimese raamatuga ning luges 

salm-salmilt. Ta ei läinud edasi enne, km vastava lõigu tähendus talle nii selgeks sai, et see 

enam mõistmist ei takistanud. Kui ta leidis midagi selgusetu olevat, võrdles ta seda teiste 

Piibli tekstidega, mis näisid seonduvat uurimuse all oleva küsimusega. Ta laskis igal sõnal 

leida keha teemas, mida vastav lõik Piiblis käsitles. Kui tema arusaamine läks kokku iga 

kaastekstiga, siis oli selge ka asja sisu. Kui sellise uurimise käigus tuli ette mõni raskelt 

mõistetav lõik, siis leidis ta sellele seletuse Pühakirja mõnes teises osas. Tõsiselt paludes 

jumalikku valgust, sai talle selgeks see, mis varem oli tema jaoks segane olnud. Ta koges 

192

Laulja sõnade tõde: „Kui su sõnad avanevad, annavad nad valgust, tehes arukaks kohtlasi!“ 

Laul 119, 130. {SV 238.2} 

Suure huviga uuris Miller Taanieli ja Ilmutuseraamatut Neis kirjas olevate 

prohvetikuulutuste tõlgendamiseks kasutas ta põhimõtteid, mis, teiste Piibli raamatute 

puhulgi, ja leidis oma suureks rõõmuks, et prohvetlikke sümboleid oli võimalik mõista ning 

et prohvetikuulutused, niipalju kui neist olid täitunud, olid täitunud sõna-sõnalt. Ta märkas, 

et esitatud mitmesugustele sümbolitele ja kujunditele anti seletus kas vahetus kontekstis või 

siis seletati need lahti Piibli teistes kirjakohtades ja selliselt seletatuina tuli neid mõista juba 

sõnasõnaliselt. „Jõudsin seega veendumusele,“ ütleb ta, „et Piibel on ilmutatud tõdede 

süsteem, nii selgesti ja lihtsalt esitatud, et uuriv inimene, ükskõik kui vähese taibuga, ei 

tarvitse selles eksida.“ Bliss, lk. 70. {SV 238.3} 

Lüli lüli järel selgines talle tõeahel ja iga sammuga tulid äha enam esile 

prohvetikuulutuste kontuurid, mis tasusid jõupingertusi Taeva inglid suuneisid Milleri 

mõtteid ja avasid Pühakirja tema arusaamisele. {SV 238.4} 

Viisi, mismoodi prohvetikuulutused olid täitunud minevi kus. võttis ta juhiseks, mille 

varal mõista, mismoodi täituvad seni veel täitumata ettekuulutused. Niiviisi jõudis ta 

veendumusele, et rahva seas populaarne vaade Kristuse vaimsest valitsemisest, maapealsest 

tuhandeaastasest riigist enne maailma lõppu, ei toetunud Jumala Sõnale. See õpetus, mis 

pakkus tuhandeaastast õiglust ja rahu enne Issanda isiklikku tulekut, lükkas Jumala suure ja 

hirmutava kohtupäeva kaugesse tulevikku. Kui meeldiv see mõte ka oli, oli see ometi 

vastuolus Kristuse ja Tema apostlite õpetustega, kes kõnelesid, et nisu ja luste kasvavad 

koos kuni maailma-ajastu lõikuseni; et kurjad inimesed ja petised lähevad ikka pahemaks“, 

et „viimseil päevil tuleb raskeid aegu“ ja et pimeduse riik kestab kuni Issanda tulekuni ning 

hävitatakse Tema suu vaimuga ja purustatakse Tema tuleku hiilgusest.“ Matt 13,20.38-41; 

2. Tim. 3. 13.1; 2. Tess. 2, 8. {SV 239.1} 

Apostellik kogudus ei õpetanud kogu maailma ümberpöördumist ega Kristuse vaimset 

valitsemist. Üldiselt ei võtnud kristlased seda õpetust vastu kuni kaheksateistkümnenda 

sajandi alguseni. Nagu iga teisegi eksiõpetuse puhul, nii olid sellegi õpetuse uskumisel 

halvad tagajärjed. Inimesed harjusid ootama Issanda tulemist kauges tulevikus ja jätsid 

tähele panemata need märgid, mis kõnelesid Tema tuleku ligidusest. Väärarusaam tõi 

enesekindluseja julgeolekutunde, mis polnud põhjendatud ja mille tõttu paljud jätsid 

hooletusse vajali-ku ettevalmistuse kohtumiseks Issandaga. {SV 239.2} 

Miller leidis, et Pühakirjas õpetatakse selgesti Kristuse isik likku tulekut. Paulus ütleb: 

„Issand ise tuleb taevast alla sõjahüüuga, peaingli hääle ning Jumala pasunaga.“ 1. Tess. 4. 

16. Ja Päästja teatab: „Nad näevad Inimese Poja tulevat taeva pilvede peal suure väe ja 

auhiilgusega.“ „Sest otsekui välk sähvab ida poolt ja paistab läände, nõnda peab olema 

InimesePoja tulemine.“ Matt. 24, 30. 27. Teda saadavad kõik taeva väed. „Inimese Poeg 

193

tuleb oma auhiilguses ja kõik inglid te~ maga.“ Matt. 25, 31. „Ja ta läkitab oma inglid suure 

pasunahäälega, ja nad koguvad kokku ta äravalitud.“ Matt. 24, 31. {SV 239.3} 

Tema tulemisel äratatakse õiged surnud üles ja õiged elavad muudetakse. „Me kõik ei 

lähe magama,“ ütleb Paulus, „aga me kõik muutume, äkitselt, ühe silmapilguga, viimase 

pasuna hüüdes. Sest pasun hüüab ja surnud tõusevad üles kadumatutena, ja me muutume 

Sest see kaduv peab riietuma kadumatusega ja see surev riietuma surematusega.“ 1. Kor. 15, 

51-53. Ka oma kirjas tessalooniklastele ütleb apostel Issanda tuleku kirjelduste jätkuks: 

„Kristuses surnud tõusevad üles esmalt; selle järele kistakse meid, kes elame ja üle jääme, 

ühtlasi nendega pilvede peal Issandale vastu üles õhku, ja nõnda saame olla ikka ühes 

Issandaga.“ 1. Tess. 4, 16. 17. {SV 239.4} 

Ei ole võimalik, et Tema rahvas saaks vastu võtta kuningriiki enne Kristuse isiklikku 

tulekut. Päästja ütles: „Aga kui Inimese Poeg tuleb oma auhiilguses ja kõik inglid Temaga, 

siis Ta istub oma aujärjele; ja siis kogutakse Tema ette kõik rahvad ja ta eraldab nad 

üksteisest, nagu karjane eraldab lambad sikkudest. Ja ta asetab lambad oma paremale käele, 

aga sikud vasakule käele. Siis kuningas ütleb neile, kes on ta paremal käel: „Tulge siia, 

minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma asutamisest!“ Matt. 

25, 31-34. {SV 240.1} 

Me nägime antud kirjatekstidest, et siis kui Inimese Poeg tuleb, äratatakse surnud uue 

kadumatu ihuga üles ja elavad muudetakse. Selle suure muutuse kaudu tehakse nad pärandi 

(kuningriigi) kätte saamiseks kohaseks, sest Paulus ütleb: „Liha ja veri ei või pärida 

kadumatust.“ 1. Kor. 15, 50. Inimene sellisena nagu ta praegu on, on surelik ehk kaduv, kuid 

Jumala riik on kadumatu, igavesti kestev. Seepärast ei saa ini-mene sellisena nagu ta praegu 

on minna Jumala riiki, kuid siis, kui Jeesus tuleb, annab Ta oma rahvale surematuse ja 

kutsub nad pärima kuningriiki, mille pärijateks nad senini on olnud. {SV 240.2} 

Need ja teised kirjatekstid tõestasid Millerile, et sündmused, mille toimumist oodati enne 

Kristuse tulekut, näiteks nagu üleüldine rahuriik ja Jumala riigi rajamine maa peale, pidid 

järgnema alles Tema teisele tulekule. Seevastu vastasid kõik ajamärgid ja olukord maailmas 

prohvetlikule kirjeldusele viimaste päevade kohta. Üksnes Pühakirja uurimise kaudu jõudis 

Miller paratamatu järelduseni, et sellele maailmale määratud aeg hakkas lõppema. „Teiseks 

valdkonnaks, mille tõendid mind oluliselt mõjutasid,“ ütles ta, „oli Pühakirja ajatabel... Ma 

leidsin, et sündmused, mis olid ette kuulutatud ja mis täitusid minevikus, toimusidki 

määratud ajal. Sada kakskümmend aastat veeuputuseni (1. Moos. 6, 3); seitse päeva, mis 

pidid eelnema sellele ja nelikümmend päeva, mil pidi sadama vihma (1. Moos. 7, 4); 

nelisada aastat Aabrahami järglaste viibimiseks Egiptuses (1. Moos. 15, 13); kolm päeva 

joogikallajate ülema ja pagarite ülema unenäos (1. Moos. 40; 12-20); vaarao unenäo seitse 

aastat (1. Moos. 41, 28-54); nelikümmend aastat kõrbes (4. Moos. 14, 33); kolm ja pool 

aastat näljaaega (1. Kun. 17, 1) (vt. Luuka 4, 25); seitsekümmend aastat pagendust (Jer. 25, 

11); Nebukadnetsari seitse aega (Tan. 4, 13 3-16); seitse nädalat, kuuskümmend kaks 

194

nädalat ja üks nädal, ühtekokku seitsekümmend nädalat, mis olid määratud juutidele (Taan. 

9, 24-27) — need ajaga piiratud sündmused olid kõik kord prohvetlikult ette kuulutatud ja 

täitusid nii nagu ette öeldud.“ — Bliss, lk. 74, 75. {SV 240.3} 

Kui Miller leidis nüüd Piiblit uurides mitmesuguseid ajaperioode, mis, vastavalt tema 

arusaamisele, ulatusid Kristuse teise tulekuni, nägi ta neis paratamatult „enne määratud 

aegu, mida Jumal oli ilmutanud oma sulastele.“ „Varjatu,“ ütleb Mooses, „kuulub 

Jehoovale, meie Jumalale, aga mis on ilmutatud, kuulub igavesti meile ja meie lastele. Ja 

Issand teatab prohvet Aamose kaudu, et Ta „ei tee midagi ilmutamata oma nõu oma 

sulaseile prohveteile.“ 5. Moos. 29. 28; Aamos 3, 7. Jumala Sõna uurijad võivad seega 

kindlalt uskuda, et kõige hämmastavam sündmus inimkonna ajaloos toimub nii, nagu on 

selgesti näidatud Pühakirjas. {SV 241.1} 

„Kui ma olin täiesti veendunud,“ ütles Miller, „et kõik Jumalast inspiratsiooni kaudu 

antud Pühakiri on kasulik (2. Tim. 3, 16); et seda ei toodud ühelgi juhul esile inimeste tahtel, 

vaid et jumalakartlikud inimesed kirjutasid selle Püha Vaimu mõjutusel (2. Peetr. 1, 21) 

„meile õpetuseks, et meil kannatlikkuse ja Kirja troosti kaudu oleks lootust“ (Rooma 15, 4), 

ei saanud ma teha paratamatult muud järeldust, kui see, et need osad Piiblist, mis käsitlevad 

ajaperioode, on niisama palju Jumala Sõna osaks, kui iga teine lõik sellest. Tundsin 

seepärast, et minul, kes ma püüdsin mõista seda, mida Jumal oma armus on näinud heaks 

meile ilmutada, polnud õigust tähele panemata jätta prohvetlikke perioode.“ Bliss lk. 

75. {SV 241.2} 

Prohvetikuulutuseks, mis näis talle kõige selgemalt ilmutavat Kristuse teise tuleku aega, 

oli Taan. 8, 14: „Kaks tuhat kolmsada õhtut-hommikut! Siis saab pühamu taas oma õiguse!“ 

(ingl. k.: „Siis saab pühamu taas puhastatud.“). {SV 241.3} 

Jälgides põhimõtet, et Pühakiri tõlgendab end ise, märkas Miller, et päeva kasutatakse 

sümboolses prohvetikuulutuses aasta tähistamiseks (4. Moos. 14, 34; Hesek. 4, 6). Ta 

mõistis, et periood, mis koosneb 2300 prohvetlikust päevast või tegelikust aastast, ulatus 

kaugele üle juutide erilise ajastu piiri ja ei saanud seepärast viidata juutide ajastu pühamule. 

Miller võttis omaks üldiselt tunnustatud vaate, et kristlikul ajastul on pühamuks maa ja 

uskus seetõttu, et Taan 8, 14 ennustatud pühamu puhastamine tähendab maa puhastamist 

tulega Kristuse teisel tulekul. Tuleb vaid leida 2300 päevale õige alguspunkt, kaalutles ta, 

siis on kerge välja arvutada Kristuse tuleku aeg; maailma lõpu aeg, see aeg, mil maailm 

„kogu oma uhkuses, võimus, toreduses, tühisuses, kurjuses ja rõhumises jõuab lõpule“; „mil 

needus kõrvaldatakse maa pealt, surm hävitatakse ja Jumala sulasele, prohvetile ning neile, 

kes kardavad Tema nime, antakse tasu; mil hävitatakse need, kes hävitavad maa.“ — Bliss, 

lk. 76. {SV 241.4} 

Uue ja veel sügavama tõsidusega jätkas Miller prohvetikuulutuste uurimist. Ta kasutas 

selleks öid ja päevi. Taile näis, et siin peitus midagi sellist, mis omas tohutut tähtsust ja 

suuremat tähelepanu kui miski muu. Taanieli raamatu kaheksandast peatükist ei leidnud ta 

195

võtit 2300 päeva alguspunkti kohta. Ingel Gabriel, kellel kästi seletada Taanilelile nägemus, 

seletas ära ainult osa sellest, sest prohveti jõud rauges, kui talle kirjeldati kohutavat 

tagakiusamist, mis pidi tabama kogudust. Ta ei talunud korraga rohkem ja ingel lahkus 

temast mõneks ajaks. Taaniel „nõrkes ja oli haige mõnda aega“. „Aga ma olin kohkunud 

nägemuse pärast,“ ütles ta, „ega mõistnud seda.“ {SV 242.1} 

Ent Jumal oli käskinud oma saadikut: „Seleta see nägemus tollele seal!“ Ülesanne tuli 

täita ja nii pöördus ingel mõni aeg hiljem Taanieli juurde tagasi ning ütles: „Nüüd ma olen 

tulnud sind targemaks tegema,“ „seepärast pane tähele sõna ja õpi mõistma nägemust.“ 

Taan. 8, 27, 16; 9, 22. 23. 24-27. Üks tähtis punkt 8. peatüki nägemuses oli jäänud 

seletamata, nimelt see, mis puudutas aega ehk kõnealust 2300-päevast perioodi; seepärast 

kõneleb ingel oma seletust jätkates peamiselt ajast: {SV 242.2} 

„Seitsekümmend aastanädalat on seatud su rahvale ja su pühale linnale... ja tea ning 

mõista: Sõna väljumisest alates Jeruusalemma taastamiseks ja üles ehitamiseks kuni võitud 

vürstini on seitse aastanädalat ja kuuskümmend kaks aastanädalat — siis on see jälle üles 

ehitatud turgude ja vallkraavidega, kuigi aegade surve all. Pärast kuutkümmend kaht 

aastanädalat kaotatakse Võitu ja teda ei ole enam ... Paljude meelest ta ei hooli lepingust ühe 

aastanädala jooksul ja ta lõpetab pooleks aastanädalaks tapaja roaohvri.“ {SV 242.3} 

Ingel saadeti Taanieli juurde erilise eesmärgiga — seletada prohvetile küsimus, mida ta 

ei mõistnud kaheksanda peatüki nägemuses, nimelt „kaks tuhat kolmsada õhtut-hommikut, 

siis saab pühamu puhastatud!“ Pärast seda, kui ingel oli innustanud Taanieli: „Pane tähele 

seda sõna ja õpi mõistma nägemust“, ütles Gabriel kõigepealt: „Seitsekümmend 

aastanädalat on seatud su rahvale ja su pühale linnale. „Sõna, mis siin on tõlgitud „seatud“, 

tähendab täpsemalt „ära lõigatud“. Ingel teatas, et seitsekümmend aastanädalat, mis 

tähendab 490 aastat, olid ära lõigatud kui eriliselt juutidele kuuluv periood. Kuid millest nad 

olid ära lõigatud? Kuna 2300 päeva oli ainuke kaheksandas peatükis nimetatud ajaperiood, 

siis pidi see olema periood, mille küljest seitsekümmend aastanädalat ära lõigati, ja seega 

pidi neil kahel perioodil olema ühine alguspunkt. Ingel seletas, et seitsekümmend nädalat 

algavad käsu väljasaatmisest taastada ja üles ehitada Jeruusalemm. Teada saada käsu 

väljastamise aeg tähendas kätte saada ka 2300-päevase suure perioodi alguspunkt. {SV 

242.4} 

Esra seitsmenda peatüki salmides 12-26 leiame sellekohase dekreedi. See väljastati oma 

kõige täiuslikumal kujul Pärsia kuninga Artaxerxese poolt a. 457 e. m. a. Kuid Esra 6, 14 

öeldakse, et Issanda koda Jeruusalemmas ehitati „Koorese, Daarjavese ja Artaxerxese, 

Pärsia kuningate käsul.“ Kuna need kolm kuningat algatasid, taaskinnitasid ja täiustasid üht 

ja sama dekreeti, tuleb prohvetikuulutuse alguseks lugeda selle lõpliku jõustumise 

aastat. {SV 243.1} 

196

Käsk anti välja lõplikul kujul aastal 457 e. m. a.; ja kui võtta see aastaarv algorientiiriks, 

näeme, et iga prohvetikuulutuse üksikosa seitsmekümne aastanädala kestel on oma 

kohal. {SV 243.2} 

„Sõna väljumisest alates Jeruusalemma taastamiseks ja üles ehitamiseks kuni võitud 

vürstini on seitse aastanädalat; ja kuuskümmend kaks aastanädalat“; seega siis 

kuuskümmend üheksa aastanädalat ehk 483 aastat. Artaxerxese dekreet jõustus sügisel a. 

457 e. m. a. Minnes sellest aastast edasi 483 aastat, jõuame sügisesse a. 27 m. a. j. (vaata 

lisa). Just siis täitus ka ettekuulutus. Sõna „Messias“ tähendab „Võitu“. Sügisel a. 27 m. a. j. 

ristis Johannes Kristuse ja samal hetkel sai Kristus Vaimu võidmise. Apostel Peetrus 

tunnistab, et „Jumal Jeesuse Naatsaretist oli võidnud Püha Vaimu ja väega.“ Ap. t. 10, 38. Ja 

Päästja ise teatas: „Issanda Vaim on minu peal; seepärast on ta mind võidnud kuulutama 

evangeeliumi vaestele.“ Luuka 4, 18. Pärast ristimist läks Jeesus Galileasse ja „kuulutas 

Jumala evangeeliumi ja ütles: „Aeg on täis saanud.“ Mark. 1, 14. 15. {SV 243.3} 

2300 PÄEVA ETTEKUULUTUS 

Üks Prohvetlik Päev = Üks Sõna Otseses Mõttes Aasta… 

34 

Vastavalt päevade arvule, mis te uurisite seda maad, nelikümmend päeva, iga päeva kohta 

aasta, peate te kandma oma pattu nelikümmend aastat ja tundma minu vastupanu. (Numbrid 

14:34) 6 Ja kui sa need oled lõpetanud, siis teisel korral pead sa magama parema külje peal 

197

ja kandma Juuda soo süüd nelikümmend päeva; ma olen sulle määranud iga aasta kohta ühe 

päeva. (Hesekiel 4:6) 

457 E.KR. – 1844 P.KR. = 2300 päevad/aastad. 14 Ja ta ütles mulle: 'Kaks tuhat kolmsada 

õhtut-hommikut. Siis saab pühamu taas oma õiguse.'. (Daniel 8:14) 24 Seitsekümmend 

aastanädalat on seatud su rahvale ja su pühale linnale üleastumise lõpetamiseks, patule piiri 

panemiseks ja süüteo lepitamiseks, igavese õiguse toomiseks, nägemuse ja prohveti 

kinnitamiseks ja Kõigepühama võidmiseks. 490 päevad/aastad (Taaniel 9:24) 

457 E.KR. = Määrus Jeruusalemma ülesehitamiseks ja taastamiseks (Artaxerxese käsk). 25 

…Ja tea ning mõista: alates sõna tulemisest Jeruusalemma taastamiseks ja ülesehitamiseks 

kuni võitud vürstini on seitse aastanädalat; ja kuuskümmend kaks aastanädalat - siis on see 

jälle üles ehitatud turgude ja vallikraavidega, kuigi aegade surve all. Ja aegade lõpus. 

(Taaniel 9:25) 

408 E.KR. = Jeruusalemma ülesehitamine 

27 

27 P.KR. = Jeesuse Kristuse (Messias) ristimine ja ametisse pühitsemine). Ja ta teeb 

paljudega kindla lepingu üheks aastanädalaks; poole aastanädala pealt ta lõpetab tapaja 

roaohvri; hävitaja tuleb koletise tiibadel, kuni määratud lõpp voolab üle hävitaja.'' (Taaniel 

9:27) 

31 P.KR. = Jeesuse Kristuse ristilöömine. Ja ta teeb paljudega kindla lepingu üheks 

aastanädalaks; poole aastanädala pealt ta lõpetab tapaja roaohvri (Taaniel 9:27) 

34 P.KR. Stefanuse kividega surnuksloopimine [Juutide ametiaja lõpp ja evangeeliumi 

kuulutamine paganatele] 14 Ja seda Kuningriigi Evangeeliumi peab kuulutatama kogu 

maailmas tunnistuseks kõigile rahvaile, ja siis tuleb ots. (Mattheus 24:14) 46 Aga Paulus ja 

Barnabas kõnelesid julgesti ning ütlesid: „Teile pidi Jumala söna esiti räägitama; kuid et te 

selle enesest ära lükkate ega arva endid olevat igavest elu väärt, siis me pöördume paganate 

poole. (Apostlite teod 13:46) 

70 P.KR. = Jeruusalemma hävitamine 1 Ja Jeesus tuli välja pühakojast ja läks edasi. Ja 

Tema jüngrid astusid Ta juure Temale näitama pühakoja hooneid. 2 Aga Jeesus ütles neile: 

„Eks te näe seda kõike? Tõesti Ma ütlen teile, siia ei jäeta kivi kivi peale, mida maha ei 

kistaks!” (Mattheus 24:1,2) 15 Kui te siis näete pühas paigas seisvat hävituse koletist, millest 

on rääkinud prohvet Taaniel, — kes seda loeb, see pangu tähele :) (Mattheus 24: 15, 21) 

1844 P.KR. = Kõige pühama puhastamine ja kohtumõistmise algus taevas. 

1810 päeva/ aastat = Jeesuse Kristuse kui meie ülempreestri töö taevases pühakojas. 14 Et 

meil nüüd on suur ülempreester Jeesus, Jumala Poeg, Kes taevad on läbinud, siis pidagem 

kinni tunnistusest! 15 Sest meil pole niisugune ülempreester, kellel ei oleks kaastundmust 

meie nõtrustega, vaid kes kõiges on kiusatud otsekui meie, siiski ilma patuta. 16 Läki siis 

198

julgusega armuaujärje ette, et me saaksime halastust ja leiaksime armu oma abiks õigeks 

ajaks. (Heebrealased 4:14-16) 

„Paljude meelest ei hooli ta lepingust ühe aastanädale jooksul.“ {SV 244.1} 

Siin esile toodud „nädal“ on viimane seitsmekümnest; viimased seitse aastat perioodist, 

mis oli eriliselt juutidele määratud. Selle aja vältel, nimelt a. 27 m. a. j. kuni a. 34 m. a. j., 

esitas Kristus evangeeliumi algul isiklikult, hiljem oma jüngrite kaudu eelkõige juutidele. 

Kui apostlid läksid välja heade sõnumitega kuningriigist, juhendas Päästja: „Ärge minge 

paganate teele ja ärge astuge samaarlaste linna, vaid minge ennemini Iisraeli koja kadunud 

lammaste juurde.“ Matt. 10, 5. 6. {SV 244.2} 

„Ta lõpetab pooleks aastanädalaks tapaja roaohvri.“ Aastal 31 m. a. j., kolm ja pool aastat 

pärast ristimist, löödi meie Issand risti. Kolgatal toodud suure ohvriga lõppes 

ohvriteenistussüsteem, mis oli neli tuhat aastat osutanud ette Jumala Tallele. Sümbol kohtus 

tegelikkusega ning kogu tseremooniasüsteemi tapaja roaohvrid pidid lõppema. {SV 244.3} 

Seitsekümmend aastanädalat ehk 490 aastat, mis olid eriliselt määratud juutidele, 

lõppesid, nagu nägime, a. 34 m. a. j. Tol ajal pitseeris juudi rahvas evangeeliumi hülgamise 

Sanhedrini otsuse kaudu, mis mõistis Stefanose märtrisurma ja Kristuse järelkäijad 

tagakiusatavaiks. Tollest ajast alates ei piirdunud päästekuulutus enam valitud rahvaga, vaid 

haaras kogu maailma. Jüngrid, kes olid sunnitud tagakiusamise tõttu Jeruusalemmast 

põgenema, „käisid... mööda maad ja kuulutasid evangeeliumi sõna.“ „Aga Filippus tuli 

Samaaria linna ja kuulutas neile Kristust.“ Peetrus avas Jumala poolt juhituna evangeeliumi 

Caesarea pealikule, jumalakartlikule Korneeliusele. Innukale Paulusele, kes pöördus 

Kristuse usku, tehti ülesandeks viia rõõmsad sõnumid „kaugele paganate sekka.“ Ap. t. 8, 4. 

5; 22, 21. {SV 244.4} 

Siiani oli prohvetikuulutuse iga üksikpunkt täitunud täpipealt ja oli selge, et 

seitsmekümne aastanädala algus oli kahtlemata a. 457 e. m. a. ja selle lõpp a. 34 m. a. j. 

Toetudes eelnevale, pole raske leida 2300 päeva lõppu. Kui seitsekümmend aastanädalat — 

490 päeva — lõigata ära 2300-st, jääb alles 1810 päeva. Pärast 490 päeva lõppemist jäi 

järele veel 1810 päeva. Liites a. 34 m. a. j. 1810 aastat, jõuame aastani 1844. Järelikult 

lõpevad Taanieli 8, 14 antud 2300 päeva a. 1844. Selle suure prohvetliku perioodi lõpul, 

vastavalt Jumala ingli tunnistusele, „saab pühamu puhastatud“. Niisiis oli pühamu 

puhastamise aeg — mida üldiselt usuti toimuvat Kristuse teisel tulekul — täpselt kindlaks 

määratud. {SV 244.5} 

Miller ja tema kaaslased uskusid algul, et 2300 päeva lõpevad 1844. a. kevadel, kuid 

prohvetikuulutus osutas selle aasta sügisele. {SV 245.1} 

Valearvestus selles punktis tõi pettumust ja hämmeldust neile, kes olid Issanda tulemise 

aja varasemale tähtajale kindlaks määranud. Ent see ei vähendanud mingil määral 

199

argumendi tugevust, et 2300 päeva lõpevad 1844. aastal ja et suur sündmus, mida on 

esitatud pühamu puhastamisena, saab siis toimuma. {SV 245.2} 

Alustanud Pühakirja uurimist selleks, et tõestada, et see on ilmutus Jumalalt, polnud 

Milleril olnud kõige vähematki aimu, et ta jõuab järelduseni, milleni ta nüüd oli jõudnud. Ta 

ise suutis vaevalt uskuda oma uurimise tulemusi. Kuid Pühakirja tõendid olid liiga selged ja 

veenvad selleks, et neid lihtsalt kõrvale heita. {SV 245.3} 

Aastal 1818 ehk kaks aastat pärast Pühakirja uurimise kallale asumist tuli Miller 

pühalikule veendumusele, et umbes kahekümne viie aasta pärast tuleb Kristus oma rahvast 

päästma. „Ma ei suuda kõnelda rõõmust,“ ütleb Miller, „mis täitis mu südant suurepärase 

väljavaate tõttu võtta osa palavalt igatsetud lunastusrõõmust. Piibel oli minu jaoks nüüd uus 

raamat. Ta oli tõepoolest pidusöögiks mõistusele. Kõik, mis mulle varem oli tundunud 

temas tume, müstiline või ähmane, oli nüüd hajunud selge valguse ees, mis koitis pühadelt 

lehekülgedelt. Oo, kui selgeks ja auliseks muutus tõde! Kõik vasturääkivused ja 

arusaamaatused, mida ma varem Sõnast leidsin, olid kadunud... Ja kuigi leidus veel palju 

Piibli kohti, mille tähenduse mõistmiseks ma polnud täiesti kindel, oli suur valgus täitnud 

minu varem pimestatud mõistuse. Ma tundsin Pühakirja uurimisest ja tema õpetusest sellist 

rõõmu, mida ma varem ei osanud arvatagi.“— Bliss, lk. 76, 77. {SV 245.4} 

„Täis pühalikku veendumust, et sellised ülitähtsad sündmused täituvad nii lühikese aja 

pärast, valdas mu südent teine tungiv küsimus: milline on minu kohustus maailma ees nüüd, 

kui need tõendid olid mulle selgunud?“ — Samas, lk. 81. Miller tundis tõsist kohustust 

kuulutada ka teistele valgust, mille ta oli saanud. Ta arvestas opositsiooniga 

jumalakartmatute poolt, kuid oli kindel, et kõiki kristlasi rõõmustab lootus kohata üsna 

varsti Päästjat, keda nad ütlesid armastavst, Ta kartis ainult seda. et suures rõõmus nii 

peatselt toimuva aulise vabastamise pärast võtavad paljud õpetuse vastu ilma Fühakirja 

küllaldaselt uurimata ja selle tõepäras ise veendumata. Seepärast kõhkles ta kuulutuse 

levitamises, rest ta ise võis olla eksinud ja eksitada niiviisi ka teisi. Kindluse tagamiseks 

hakkas ta uuesti läbi vaatama tõendeid, mille kaudu ta oli jõunud selliste järeldusteni. Ta 

kaalutles hoolikalt igat probleemi, mis uurimise käigus tekkis, kuid leidis ka, et vastuväited 

kadusid Jumala Sõna valguses nagu udu päiksekiirtes. Selliselt veedetud viis aastat andsid 

talle täieliku veendumuse oma seisukoha õigsuses. {SV 245.5} 

Nüüd kerkis uuesti esile kohustus teha teistelegi teatavaks seda, mida Pühakiri tema 

meelest nii selgesti õpetas. „Igapäevaste toimetuste juures,“ ütles ta, „kõlasid mul pidevalt 

kõrvus sõnad: „Mine ja hoiata maailma!“ Mu mõttes keerles pidevalt kirjatekst: „Kui ma 

ütlen õelale — õel, sa pead surema! sina aga ei räägi, et manitseda õelat pöörduma oma 

teelt, siis see õel küll sureb õma süü pärast, aga tema verd ma küsin sinu käest. Aga kui sa 

manitsed õelat tema tee pärast, et ta sellelt pöörduks, tema aga ei pöördu oma teelt, siis ta 

sureb oma süü pärast ja sina oled päästnud oma hinge!“ Hesek. 33, 8. 9. Ma tundsin, et siis, 

200

kui jumalakartmatuid mõjuvalt hoiatada, kahetseksid suured hulgad, ja kui neid mitte 

hoiatada, siis küsib Issand nende verd minu käest.“ Bliss, lk. 92. {SV 246.1} 

Miller hakkas esitama oma vaateid sõprade hulgas._ Ta palvetas, et mõni jutlustaja 

tunneks nende vaadete mõjusust ja pühendaks ennast nende kuulutamisele. Kuid ta ei 

suutnud eemale peletada veendumust, et tal oli isiklik kohustus inimesi hoiatada, Üha uuesti 

meenusid talle sõnad. „Mine ja räägi maailmale, nende verd ma nõuan sinu käest.“ Ometi 

ootas ta ühtekokku üheksa aastat, ja kogu selle aja rõhus koorem endiselt ta hinge. 1831. 

aastal kõneles ta esimest korda avalikult oma veendumusest. {SV 246.2} 

Niisamuti nagu omal ajal kutsuti Eliisa põllult härgade järelt saama prohveti 

mantlipärijaks, nii kutsuti ka William Miller oma adra tagant, et avada inimestele Jumala 

riigi saladusi. Värisedes alustas ta tööd ning juhtis kuulajaid sammsammult läbi prohvetlike 

perioodide Kristuse teise tulemiseni. Iga jõupingutus andis uut jõudu ning laialdane huvi, 

mida tema kuulutas äratas, julgustas. {SV 246.3} 

Alles vendade pealekäimisel, kelle sõnades ta kuulis Jumala kutset, nõustus Miller 

esitama oma vaateid avalikult. Ta oli nüüd viiskümmend aastat vana ega olnud 

harjunud avalikult kõnelema, pealegi rõhus teda teadmine oma kõlbmatusest eelseisvaks 

tööks. Kuid kohe algul õnnistati tema tööd tähelepanuväärselt. Tema esimesele loengule 

järgnes usuline ärkamine, mis tõi kolmteist perekonda pöördumisele, välja arvatud kaks 

pereliiget. Otsekohe kutsuti teda kõnelema mitmesse kohta ja peaaegu igas paigas oli 

tulemuseks Jumala töö taaselustumine. Patused pöördusid, kristlased ärkasid täielikumale 

pühendumisele ning deistid ja uskumatud hakkasid tunnustama Piibli tõde ja kristlikku 

religiooni. Need, kelle keskel ta töötas, tunnistasid: „Tema võidab inimesi, keda teised ei 

suuda mõjutada.“ — Samas, lk. 138. Ta püüdis oma jutlustega äratada avalikku huvi usu 

suurte küsimuste vastu ja takistada tolle ajastu süvenevat ilmalikkust ning meelelisust. {SV 

246.4} 

Tema jutluste tulemusel oli peaaegu igas linnas kümneid, mõnes isegi sadu pöördunuid. 

Paljudes kohtades avasid peaaegu kõik protestantlikud kirikud talle ukse ning erinevate 

uskkondade õpetajad kutsusid teda jutlusi pidama. Miller oli otsustanud, et ta ei tööta kohas, 

kuhu teda polnud kutsutud, kuid kutseid tuli nii palju, et ta ei suutnud rahulda-da pooligi 

sooviavaldusi. {SV 247.1} 

Paljud, kes ei toetanud tema vaateid Kristuse teise tuleku täpse aja kohta, olid veendunud, 

et Kristuse tulemine oli lähedal ja et neil oli vaja teha selleks ettevalmistusi. Mõnedes 

suurtes linnades avaldas tema töö silmapaisvat mõju. Alkohoolsete jookidega kauplejad 

loobusid oma ärist ja muutsid oma kauplused kocsolekuruumideks; hasartmängude urkad 

suleti; uskmatute, universalistide ja isegi kõire kõlvatumate eluviisidega inimeste juures, 

kellest mõned polnud külastanud palvemaja aastaid, toimus muutus. Erinevad uskkonnad 

korraldasid palvekoosolekuid erinevates kvartalites peaaegu igal päevatunnil; ärimehed 

kogunesid keskpäeval palvetama ja Jumalat kiitma. See ei olnud mingi haiglane erutus, vaid 

201

lausa üldine pühalikkus. Milleri töö, nagu varaste reformaatoritegi oma, oli pigem mõistuse 

veenmine ja südametunnistuse äratamine, kui et lihtsalt tunnete liigutamine. {SV 247.2} 

Aastal 1833 sai Miller baptisti koguduselt, kelle liige ta oli, loa jutlustamiseks. Suur hulk 

selle usuühingu jutlustajatest kiitsid tema töö heaks ja nende ametlikul toetusel jätkas ta oma 

tegevust. Ta rändas ja jutlustas lakkamatult, kuigi tema isiklik töö inimestega piirdus 

peamiselt Uus-Inglismaa ja keskosariikidega, Mitmed aastad kandis ta tööga seotud kulusid 

täiesti üksi ja ka hiljem ei võtnud ta vastu kogu raha reisikulude katteks kohtadesse, kuhu 

teda kutsuti. Seega ei toonud tema avalik töö talle kaugeltki rahalist tulu; tegelikult kahanes 

tema varandus sel perioodil tohutult. Miller oli suure perekonna pea, aga kuna kõik selle 

liikmed olid kokkuhoidlikud ja töökad, andis farm piisavalt pere ja tema enese 

ülalpidamiseks. {SV 247.3} 

Aastal 1833, kaks aastat pärast seda, kui Miller hakkas avalikult esitama Kristuse peatse 

tuleku tõendeid, ilmus viimane märk, mida Päästja oli esitanud oma teise tuleku märgina. 

Jeesus ütles: „Tähed langevad taevast maha“ Matt. 24, 29. Ja Johannes teatas 

Ilmutuseraamatus, kui ta vaatles nägemuses sündmusi, mis pidid kuulutama Issanda päeva 

tulekut: „Ja taevatähed kukkusid maha otsekui viigipuu ajab maha oma toored marjad, kui 

suur tuul teda raputab.“ Ilm. 6, 13. See prohvetikuulutus täitus silmatorkavalt ja mõjuvalt 

meteooride langemise ajal 13. nov. 1833. aastal. See oli kõige ulatuslikum ja imepärasem 

„tähesadu“, mida ajalugu tunneb; kogu taevalaotus üle kogu Ühendriikide oli tundide viisi 

otsekui ilutulestikus. Sellist nähtust taevalaotusel polnud selle maa asutamisest saadik veel 

nähtud. Osa inimesi vaatles seda suure imetlusega, teised hirmu ja kartusega. „Selle 

vaatepildi ülevus ja aukartustäratav ilu on paljudel senini meeles... Vihmgi ei saja palju 

tihedamalt, kui langes tol ööl meteoore. Neid näis pudenevat nii itta, läände, põhja kui 

lõunasse. Ühesõnaga, kogu taevas näis olevat liikvel. Professor Sillimani ajakiri nimetas 

seda näidendiks, mida nägi kogu Põhja-Ameerika... Kella kahest kuni heleda 

päevavalguseni kestis pimestavalt hiilgav helendus taevalaotuses, mis oli täiesti selge ja 

pilvitu.“ — R. M. Devens, American Progress: or the Great Events of the greatest century“, 

ptk. 28, 1-5. {SV 248.1} 

„Tõepoolest, ükski keel ei suuda edasi anda selle suurepärast vaatepildi toredust; ... mitte 

keegi, kes seda ei näinud, ei suuda kirjeldada selle hiilgust. Näis, nagu oleks kogu 

tähistaevas kogunenud ühte punkti seniidi lähedal: tähed sööstsid üheaegselt välgukiirusel 

horisondi igasse ossa ja siiski oli neid ammendamatult — tuhanded sähvatasid tuhandete 

järel, otsekui loodud selle sündmuse tarvis.“ — F. Reed, „Christian Advocate and Jaurnal“. 

13. dets. 1833. „Pole võimalik leida tabavamat võrdlust selle nähtuse kohta, kui näide 

viigipuult mahapaiskuvatest marjadest, mida tugev tuul raputab.“ — „The Old Countryman 

„Portlandi „Evening Adverziser’is“, 26. nov. 1833. a. {SV 248.2} 

New Yorgi ajakirjas „Journal of Commerce“, 14. nov. 1833. a. ilmus pikk artikkel selle 

imetlusväärse nähtuse kohta. Muuseas kirjutati järgmist: „Ma arvan, et ükski filosoof ega 

202

õpetlane pole rääkinud ega kirjeldanud ühtki sellist sündmust, mis oleks sarnanenud 

eilehommikuse vaatepildiga, kuid prohvet ennustas seda täpselt kaheksateist sajandit tagasi. 

Küsimus on ainult selles, kas me tahame tunnistada, et tähed langesid sellel ainsal 

eesmärgil, milleks selline ilming on mõeldud!“ {SV 249.1} 

Nii ilmus viimane Jeesuse tuleku märkidest, millest Jeesus ise jüngritele rääkis: „Kui te 

näete seda kõike, siis teadke, et see on ligi ukse ees.“ Matt. 24, 33. Pärast neid märke nägi 

Johannes suurt järgnevat sündmust: „Taevas veeres ära nagu rullraamat,“ maa värises, mäed 

ja saared nihkusid oma paigast ja õelad püüdsid hirmunult põgeneda Inimese Poja 

lähedusest. Ilm. 6, 12-17. {SV 249.2} 

Paljud, kes nägid „tähesadu“, pidasid seda tulevase kohtu kuulutajaks, „tolle suure 

kohutava päeva aukartust äratavaks ennustajaks, kindlaks eelkäijaks, armuliseks mär-giks.“ 

— „The Old Countryman“, Portlandi „Evening Advertiser“, 26. nov. 1833. a. Nii juhiti 

inimeste tähelepanu prohvetikuulutusele ja paljude tähelepanu pöörati Kristuse teise tuleku 

hoiatusele. {SV 249.3} 

Aastal 1840 äratas suurt tähelepanu veel ühe prohvetikuulutuse tähelepanuväärne 

täitumine. Josiah Litch, teise tuleku kuulutuse üks juhtivaid jutlustajaid oli kirjastanud 1838. 

aastal seletuse Ilmutuseraamatu 9. peatüki kohta, kus ta kõneles Türgi impeeriumi langusest. 

Tema arvestuse koheselt pidi see riik kaotama iseseisvuse a. 1840 m. a. j., millalgi 

augustikuus“, ja ainult mõned päevad enne selle toimumist kirjutas ta: „Võttes arvesse, et 

esimene periood, 150 aastat, täitus täpselt, enne kui Descozes astus türklaste loal troonile 

ning et 391 aastat ja viisteist päeva algasid selle perioodi lõpul, siis jõuab kõnealune 

ettekuulutus välja 11. augustisse a. 1840, mil me võime oodata Otomani impeeriumi võimu 

murdumist Konstantinoopolis. Ma usun, et see toimub nii,“ — Josiah Litch, „Signs of the 

Times, and Expositor of Prophecy“, 1. aug. 1840. {SV 249.4} 

Täpselt antud ajal võttis Türgi oma suursaadiku kaudu vastu Euroopa liitlasriikide 

protektoraadi ja endis end seega kristlike rahvaste valitsuse alla. See sündmus täitis täpselt 

ennustuse. (Vaata lisa.) Kui asi teatavaks sai, veendusid rahvahulgad Milleri ja tema 

kaaslaste prohvetliku tõlgitsuse põhimõtete õiguses, see aga endis imestusväärset hoogu 

adventliikumisele. Haritud ja positsiooniga inimesed ühinesid Milleriga nii selleks, et 

jutlustada, kui selleks, et tema seisukohti trükis avaldada ning aastast 1840 kuni aastani 

1844 laienes töö kiiresti. {SV 249.5} 

William Milleril olid suured vaimred võimed, mida olid aidanud arendada juurdlemisja 

uurimisharjumused. Tarkuse tõelise Allikaga ühenduses olemine lisas neile taevase tarkuse. 

Ta oli inimene, kes äratas lugupidamist kõikjal, kus hinnati iseloomu väärikust ja kõlbelist 

käitumist. Temas oli ühinenud südameheadus, kristlik alandus ja enesevalit-semine; ta oli 

tähelepanelik ja sõbralik kõikide vastu, valmis kuulama ära teiste arvamusi ja kaaluma 

nende argumente. Ärritumata kontrollis ta kõiki teooriaid ja õpetusi Jumala Sõnaga. Tema 

203

kaine mõtlemine ja põhjalik Pühakirja tundmine võimaldasid tal määrata eksitusi ja 

paljastada valesid. {SV 250.1} 

Hoolimata kõigest ei saanud Miller jätkata tööd kibeda vastuseisuta. Nagu varasemate 

reformaatorite ajal, nii ei võtnud ka nüüd populaarsed usuõpetajad, heakskiitvalt vastu 

tõdesid, mida Miller esitas. Kuna nad ei saanud kaitsta oma seisukohti Pühakirjaga, olid nad 

sunnitud väljapääsu otsima inimeste ütlustest ja õpetusest. Need aga, kes kuulutasid tõde 

Kristuse teisest tulemisest, tunnistasid ainult Jumala Sõna. „Piibel ja ainult Piibel“, oli nende 

juhtlauseks. Nende vastased korvasid puudujäägid Pühakirja argumentides 

naeruvääristamise ja pilkega. Aega, vahendeid ja talente kasutati nende laimamiseks, kelle 

ainsaks süüteoks oli see, et nad ootasid rõõmuga oma Issanda taastulekut ning püüdsid elada 

püha elu ja manitseda teisi valmistuma Tema ilmumiseks. {SV 250.2} 

Innukalt püüti inimeste mõtteid Kristuse teiselt tulemiselt eemale juhtida. 

Prohvetikuulutuste uurimist seoses Kristuse tuleku ja maailma lõpuga hakati pidama patuks, 

millekski, mille üle inimestel tuleks häbi tunda. Niiviisi õõnestasid populaarsed jutlustajad 

usku Jumala Sõnasse. Nende jutlused muutsid inimesed uskmatuiks ja paljud hakkasid 

elama oma jumalakartmatute himude järele. Pahedele voli andjad aga süüdistasid kõiges 

selles adventiste. {SV 250.3} 

Kuigi koosolekuruumid olid täis intelligentseid ja tähelepanelikke kuulajaid, n metati 

Milleri nime harva usulises ajakirjanduses, välja arvatud juhud, kui teda püüti 

naeruvääristada ja süüdistada. Kergemeelseid ja jumalakartmatuid. inimesi julgustas 

usuõpetajate selline suhtumine. Nad lasksid lendu ühe teotava väljenduse teise järel, et 

tõmmata põlgust Millerile ja tema tööle. Hallipäist meest, kes oli lahkunud mugavast 

kodust, et rännata oma kulu ja kirjadega Innast linna, kes nägi lakkamatult vaeva, et viia 

maailmale pühalikku hoiatust lähenevast kohtust, nimetati pilkavalt fanaatikuks, valetajaks 

ja spekuleerivaks kelmiks. {SV 250.4} 

Teravmeelsused, laim ja teotus, millega Miller üle külvati, kutsusid esile nördimuse ja 

protesti isegi ilmalikus ajakirjanduses. „Irvitamine sellise üleva ja kardetava teema üle 

tundus ka ilmalikele inimestele mitte ainult ebasündsana selle levitaja ja kaitsja isiku suhtes, 

vaid Jumaluse enese pilkamise ja Tema kohtunuhtluste halvustamisena.“ — Bliss, lk. 

183. {SV 251.1} 

Hingevaenlane püüdis lisaks adventkuulutuse mõjule vastu töötamikele hävitada otseselt 

ka kuulutajat ennast. Miller esitas Pühakirja tõdesid oma kuulajatele praktiliselt; noomis 

nende patte ja häiris seega nende enesega rahulolu. Tema selged ja teravad sõnad äratasid 

meeltparandamatute vaenulikkuse. Koguduseliikmete seas esinev opositsioon julgustas 

alatuid inimesi minema veelgi kaugemale. Vaenlased otsustasid kord võtta talt elu, kui ta 

koosolekult lahkub. Kuid pühad inglid olid rahva hulgas ja üks neist, inimese kujul, võttis 

kinni Issanda sulase käsivarrest ning viis ta vihase rahvahulga vahelt kaitstult läbi. Milleri 

204

töö ei olnud veel tehtud ja Saatana ning tema saadikute kavatsused saadeti luhta. {SV 

251.2} 

Hoolimata vastuseisust oli huvi adventliikumise vastu pidevalt kasvanud. Kümneja 

sajaliikmelistest rühmadest olid kogudused kasvanud paljutuhandelisteks. Enamik 

pöördunutest liitus ühe või teise kogudusega, kuid teatud aja pärast pöördus opositsiooni 

vaim ka vastupöördunute vastu ning kirikud hakkasid manitsema neid, kes Milleri vaated 

heaks kiitsid. See sundis Millerit kirjutama läkituse kristlastele kõigist usulahkudest tungiva 

palvega näidata Pühakirjaga, milles ta eksis, kui tema õpetus oli ekslik. {SV 251.3} 

„Mida me oleme uskunud sellist.“ küsis ta, „mida Jumala Sõna ei käsi meil uskuda? 

Jumala Sõna aga peate te ise meie usu ja elu ainsaks juhiseks! Mida me siis oleme teinud, et 

see peaks kutsuma esile sellise vaenuliku hukkamõistu kõnepultidest ja ajakirjanduses ning 

andma teile põhjust kõrvaldada meid (adventiste) oma kogudustest ja vendlusest?“ „Kui me 

eksime, siis palun, näidake meile, milles seisneb meie eksitus. Näidake meile Jumala 

Sõnaga, et me oleme eksituses. Meid on küllalt naeruvääristatud, kuid selline meetod ei 

veena meid ümber. Ainult Jumala Sõna võib muuta meie vaateid. Me oleme jõudnud oma 

veendumusteni sügava kaalutlemise ja palve kaudu, sedamööda, kuidas Pühakirja tõendeid 

mõistame.“ — Samas, k. 250, 252. {SV 251.4} 

Need hoiatused, mida Jumal on ühel või teisel ajal oma sulaste kaudu maailmale saatnud, 

on põrkunud ikka vasta kahtlustusi ja uskumatust. Enne kui Jumal pidi inimeste 

jumalakartmatuse pärast hävitama muistse maailma veeuputuse läbi, teatas Ta ette oma 

kavatsusest, et anda tolleaegsele sugupõlvele võimalus pöörduda oma kurjadest tegudest. 

Sada kakskümmend aastat kõlas neile üleskutse meelt muuta, et Jumal ei peaks neid 

hävitama. Ent kuulutus tundus neile tühise jutuna ja nad ei uskunud seda. Selle asemel 

läksid nad kurjuses veelgi kaugemale ja pilkasid Jumala saadiku tungivaid palveid ning 

süüdistasid teda koguni ülbuses: kuidas julges see mees üles astuda maailma kõigi suurte 

meeste vastu! Kui Noa kuulutus oleks olnud õige, siis miks ei mõistnud ega uskunud seda 

kogu maailm! Mille nimel lugeda ühe inimese väide õigemaks tuhandete tarkusest! Nad ei 

tahtnud uskuda hoiatust ega otsinud kaitset laevas. {SV 252.1} 

Pilkajad osutasid loodusnähtustele: aastaaegade muutmatule järgnevusele, sinisele 

taevalaotusele, kust polnud kunagi vihma sadanud, rohelistele väljadele, mida värskendas 

öine pehme kaste, ja nad hüüdsid: „Eks ta räägi mõistujuttu!“ Põlastavalt tembeldasid nad 

õigluse jutlustaja sõgedaks fanaatikuks ja jätkasid veelgi innukamalt lõbustuste jahtimist 

ning kurjade teede tallamist. Nende uskmatus ei saanud takistada ettekuulutatud sündmuste 

täitumist. Jumal oli kaua talunud nende kurjust, ta oli andnud neile suurepärase võimaluse 

oma elu muuta, kuid määratud ajal tabas kohtuotsus Tema armu põlgajaid. {SV 252.2} 

Kristus teatab, et Tema teise tulemise suhtes valitseb samasugune uskmatus. Nii nagu 

inimesed Noa päevil „ei saanud aru, enne kui tuli veeuputus ja võttis nad puha ära“; 

„nõnda“, kõlavad Pääst ja sõnad, on lugu „ka Inimese Poja tulemisel“. Matt. 24, 39. Kui 

205

need, kes nimetavad end Jumala lasteks, ühinevad maailmaga ja võtavad osa selle patustest 

kommetest; kui kogudus hakkab elama samuti nagu maailm; kui pulmakellad helisevad ja 

kõik igatsevad rohkeid maise heaolu aastaid, siis tuleb äkki nagu välk selgest taevast lõpp 

nende säravatele unelmatele ja petlikele lootustele. {SV 252.3} 

Jumal, kes oli saatnud oma sulase hoiatama maailma veeuputuse eest, saatis Tema poolt 

valitud kuulutajad välja ka lõpukohtu alguse eel. Kuid nii nagu Noa kaasaegsed olid naernud 

ja pilganud õiguse kuulutaja sõnu, nii pilkasid ka Milleri päevil paljud hoiatussõnu; isegi 

need, kes nimetasid end kristlasteks. {SV 253.1} 

Miks oli Kristuse teise tuleku õpetus ja kuulutus kirikutele nii vastumeelt? Sellepärast, et 

Issanda tulek toob ühtedele rõõmu ja lootust, teistele aga häda ja hävingut. See suur tõde on 

kõlanud Jumalale ustavate suust igal ajastul. Miks oli tagasituleku lootus ja selle 

Peakangelane saanud „komistuskiviks“ ja „pahandusekaljuks“? Meie Issand ise ütles oma 

jüngritele: „Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan 

teid enese juurde.“ Joh. 14, 3. Kaastundlik Päästja mõistis oma järelkäijate üksindust ja 

kurbust ning saatis inglid neid lohutama kinnitusega, et Ta tuleb tagasi isiklikult _samal 

kombel nagu Ta taevasse läks. Kui jüngrid seisid Õlimäel ja saatsid pilguga Teda, keda nad 

armastasid, kõlasid nende kõrvu sõnad: „Galilea mehed, miks te seisate ja vaatate üles taeva 

poole? See Jeesus, kes teilt üles võeti taevasse, tuleb samal kombel, kui te nägite Teda 

taevasse minevat!“ Ap. t. 1, 11. Inglite kinnitus sütitas uue lootuse. Jüngrid „läksid tagasi 

Jeruusalemma suure rõõmuga ja olid alati Pühakojas, tänades Jumalat.“ Luuka 24, 52. 53. 

Nad ei rõõmustanud selle üle, et Jeesus neist lahkus ja nemad jäid võitlema katsumuste ja 

kiusatustega, vaid selle üle, et inglid kõnelesid Tema taastulekust. {SV 253.2} 

Kristuse tuleku kuulutus peaks valmistama meile sama suurt rõõmu nagu valmistas see 

kord Petlemma karjastele. Need, kes tõeliselt armastavad oma Päästjat, tervitavad rõõmuga 

kuulutust, mis Jumala Sõnale rajanedes kinnitab, et Tema, kellesse on koondunud nende 

igavese elu lootus, tuleb tagasi mitte enam kui pilkealune, põlatu ja hüljatu, vaid kui see, 

kellel on vägi ja au lunastada oma rahvas. Need aga, kes ei armasta Päästjat, ei soovi et Ta 

tuleks; meelepaha ja vaenulikkus, mida kutsus esile taevast saadetud kuulutus, näitas 

paremini kui miski muu, et kogudused olid lahkunud Jumalast. {SV 253.3} 

Need, kes adventõpetuse vastu võtsid, mõistsid pöördumi še ja Jumala ette alandamise 

vältimatut vajadust. Paljud olid pendeldanud aastaid Kristuse ja maailma vahel, kuid nüüd 

tajusid nad, et oli tulnud aeg lõplikult otsustada. „Igavikuga seotud asjad muutusid nende 

jaoks reaalsuseks. Taevas tuli neile väga lahedale ja nad tundsid oma süüd Jumala ees.“ — 

Bliss, lk. 146. Kristlased virgusid uuele vaimulikule elule. Nad tundsid teravalt aja lühidust 

ning seda, et kõik, mis kaasinimeste heaks teha oli võimalik, tuli teha ruttu. Maailm jäi 

tahaplaanile, igavik näis olevat avatud ja nad tundsid, et hing nõudis kõike seda, mis 

puudutas igavest õnne või õnnetust. Jumala Vaim oli nende peal ja andis väge nende tõsisele 

üleskutsele, millega nad oma vendade ja patuste poole pöördusid. Nende igapäevase elu 

206

vaikne tunnistus oli pidevaks etteheiteks pealiskaudsetele ja maailmameelsetele 

koguduseliikmetele. Neid ei huvitanud lõbustused ja maailmalik au. Selle tõttu tekkisid 

vaenulikkus ja opositsioon adventusu ja selle kuulutajate vastu. {SV 253.4} 

Kuna vastased mõistsid, et prohvetlike perioodide arvestus oli vääramatu, püüdsid nad 

prohvetikuulutuste uurimist maha laita õpetusega, et need olevat pitseeritud. Selliselt 

toimides astusid protestandid robma-katoliiklaste jälgedes, vahe oli vaid selles, et paavsti 

kirik ei andnud rahvale Piiblit (vaata lisa), protestantlikud kirikud aga väitsid, et tähtsaimat 

osa Fühakirjast —osa, mis esitab eriliselt meie aja jaoks vajalikke tõdesid, pole võimalik 

mõista. {SV 254.1} 

Jutlustaja ja liikmed teatasid, et Taanieli ja Johannese poolt kirja pandud 

prohvetikuulutused kuuluvad äraseletamgtute saladuste hulka. Kuid pöörake tähelepanu 

tõsiasjale, et Kristus ise juhtis oma jüngrite tähelepanu prohvet Taanielile, kui Ta kõneles 

sündmustest, mis pidid toimuma nende silme all. „Kes seda loeb, see pangu tähele,“ ütles 

Kristus. Matt. 24, 15. Väide, et Ilmutuseraamat on salapärane raamat, mida ei ole võimalik 

mõista, on vastuolus juba raamatu pealkirjaga: „Jeesuse Kristuse ilmutus, mille Jumal 

temale andis, et ta näitaks tema sulastele, mis varsti peab sündima... Õnnis on see, kes loeb, 

ja need, kes kuulevad selle prohvetliku kuulutuse sõnu ja peavad tallel, mis sellesse on kirja 

pandud; sest aeg on ligidal.“ Ilm. 1, 1-3. {SV 254.2} 

Prohvet ütleb: „Õnnis on see, kes loeb“ — järelikult leidub ka neid, kes ei taha lugeda 

ning seetõttu pole õnnistus nende jaoks. „Ja need, kes kuulevad“ — samas aga leidub ka 

neid, kes keelduvad kuulamast prohvetikuulutusi ja nemadki ei kuulu õnnistuse saajate 

hulka. „Ja peavad tallel, mis sellesse on kirja pandud“ — paljud aga keelduvad võtmast 

südamesse neid hoiatusi ja õpetusi, millest kõneleb IImutuseraamat ja järelikult ei saa keegi 

neist nõuda tõotatud õnnistust. Kõik need, kes naeruvääristavad prohvetikuulutusi ja 

pilkavad selles raamatus pühalikult esitatud sümboleid; ning ka kõik need, kes ei taha muuta 

oma elu ja valmistuda Inimese Poja tulekuks, jäävad ilma õnnistusest. {SV 254.3} 

Kuidas julgeb keegi õpetada, et Ilmutuseraamat on saladus, milleni inimene ei küüni, kui 

Vaimust juhendatud Pühakirja sõnad tunnistavad vastupidist? See on ilmutatud saladus, 

avatud raamat. Ilmutuseraamatu uurimine juhib mõtted Taanieli prohvetikuulutuste juurde ja 

selgub, et mõlemad kirjad esitavad äärmiselt tähtsaid õpetusi, mida Jumal on inimestele 

andnud nende sündmuste mõistmiseks, mis toimuvad selle maailma ajaloo lõpul. {SV 

255.1} 

Issand näitas Johannesele sügavaid ja olulisi sündmusi koguduse käekäigu kohta. Prohvet 

nägi rahva olukorda, ohte, konflikte ja lõplikku pääsemist; ta kirjeldab lõpukuulutusi, mis 

küpsetavad maailma lõikuse: ühed viljavihuks taevaaida tarvis, teised aga aganateks 

hävitustule jaoks. Johennesele näidati tohutult sügavaid probleeme, mis on mõeldud eriliselt 

viimase koguduse jaoks. Selle raamatu leheküljed räägivad eesseisvatest ohtudest ja 

207

konfliktidest selleks, et need, kes tahavad pöörduda tõe poole, võiksid olla teadlikud, keegi 

ei tarvitse olla pimeduses asjade suhtes, mis maailma peale on tulemas. {SV 255.2} 

Miks on lai avalikkus kõigest hoolimata teadmatuses niivõrd tähtsa osa suhtes 

Pühakirjas? Miks esineb ikkagi üldine vastumeelsus selle raamatu õpetuste uurimise suhtes? 

See tuleneb pimedusevürsti sihilikest jõupingutustest varjata inimeste eest seda, mis ilmutab 

tema pettusi. Kristus ju kuulutas ette võitlust, mida hakatakse pidama Ilmumiseraamatu 

uurimise pärast, ja sellepärast lausus ta õnnistussõnad kõigile neile, kes loevad, kuulevad ja 

talletavad prohvetikuutustuse sõnad südames. {SV 255.3} 

208

Peatükk 19—Välgus Läbi Pimeduse 

Kõik suured usupuhastused või usulised liikumised, mille kaudu Jumal jätkab sajandist 

sajandisse oma töö edasiviimist siin maa peal, on olnud tähelepanuväärselt sarnast“ 

joontega. Need põhimõtted, mille järgi Jumal inimesi kohtleb, on alati samad. Käesoleva aja 

tähtsatel liikumistel on paralleelid minevikus, ja seega on koguduse varasemate aegade 

kogemustel suur õpetlik väärtus meie jaoks. {SV 256.1} 

Piiblis õpetatakse väga selgesti tõde, et Jumal juhib Püha Vaimu kaudu erilisel viisil oma 

sulaseid suurtes liikumistes, mis viivad samm-sammult edasi päästmistööd. Inimesed, keda 

Jumal oma armukuulutuse eesmärkide teostamiseks kasutab, on tööriistad Tema käes. 

Igaühel on teha oma osa. Igaühele annab Jumal valgust nii palju, kui tal on vaja oma aja 

jaoks — nii palju, kui palju on tarvis, et ta võiks teostada töö, mille Jumal tema osaks on 

määranud. Kuid mitte ükski inimene, ükskõik, kui suuresti Jumala poolt õnnistatud, pole 

suutnud täielikult mõista suurt lunastusplaani ega isegi õigesti hinnata Jumala eesmärki 

tema oma aja jaoks. Inimesed ei mõista täiesti seda, mida tahab Jumal korda saata selle töö 

kaudu, mille Tema on neile teha andnud. Nad ei mõista selle kuulutuse iga osa, mida nad 

Tema nimel kuulutavad. {SV 256.2} 

„Kas sa suudad leida Jumala sügavuse? Või tahad sa jõuda Kõigevägevama täiuseni?“ 

„Sest otsekui taevad on maast kõrgemal, nõnda on minu teed kõrgemad kui teie teed, ja 

minu mõtted kõrgemad kui teie mõtted!“ „Mina olen Jumal ja ükski ei ole minu sarnane, kes 

algusest kuulutab lõppu ja aegsasti ette, mida veel ei ole tehtud.“ Iiobi 11, 7; Jes. 55, 8, 9; 

46, 9. 10. {SV 256.3} 

Isegi prohvetid, kellele sai osaks Vaimu eriline valgustus, ei mõistnud nende ilmutuste 

täit tähendust, mida nad vahendasid. Ettekuulutuste tähendus pidi avanema ajastute jooksul, 

sedamööda, kuidas Jumala rahvas vajas neis sisalduvaid õpetusi. {SV 256.4} 

Peetrus kirjutas lunastuse kohta, mis esitas evangeeliumi „Seda õndsust on uurinud ja 

juurelnud prohvetid, kes on ennustanud teile määratud armust, juureldes seda, mis ja millise 

aja kohta teateid andis Kristuse Vaim nende sees, kui ta ette ilmutas Kristust tabavaid 

kannatusi ja neile järgnevaid austusi. Neile ilmutati, et mitte neile endile, vaid teile oli 

kasuks see.“ 1. Peetr. 1, 10-12. {SV 256.5} 

Kuigi prohvetitele ei antud lõpuni mõista neile ilmutatud asju, püüdsid nad tõsiselt 

omandada kogu seda valgust, mic’.a Jumal soovis neile anda. Näd uurisid ja juurdlesid 

pingsalt, millise aja kohta andis teateid Kristuse Vaim nende sees. Milline õpetus kristliku 

ajastu Jumala rahva jaoks, kelle tarvis need prohvetikuulutused kord Tema sulastele anti! 

„Neile ilmutati, et mitte neile endile, vaid teile oli kasuks see,“ mis nüüd nende kaudu on 

kuulutatud. Hinnakem Jumala pühi mehi, kes tollal uurisid ja juurdlesid ilmutuste üle, mis 

anti nende kaudu põlvkondade jaoks, kes polnud kaugeltki veel sündinud! Võrrelge nende 

209

püha innukust hilisemate aegade soodsamates tingimustes elavate inimeste ükskõiksuse ja 

muretusega jumaliku anni suhtes. Milline etteheide mugavale maailma armastavale 

ükskõiksusele, mis on valmis möönma, et prohvetikuulutusi pole võimalik mõista! {SV 

257.1} 

Kuigi inimese piiratud mõistus ei suuda tungida Lõpmatu nõupidamistesse ega mõista 

täielikult Tema eesmärki, mõisteatakse selgetki taevalist sõnumit sageli nii ähmaselt 

sellepärast, et inimesed suhtuvad sellesse kas mingi eelarvamusega või hoolimatult. Sageli 

on üldkehtivad arusaamad — inimlikud seisukohad, inimeste poolt loodud traditsioonid ja 

valeõpetused varjutanud ka Jumala sulaste mõistuse niivõrd, et nad suudavad ainult osaliselt 

mõista suuri asju, mida Jumal on oma Sõnas ilmutanud. Samasugune lugu oli Kristuse 

jüngritega isegi tollal, kui Päästja oli avalikult nende juures. Nad olid niivõrd kinni üldiselt 

tunnustatud arusaama küljes, et Messias tuleb maise valitsejana, kes ühendab Iisraeli 

ülemaailmse impeeriumi troonile. Seetõttu ei suutnud nad mõista Tema kannatusi ja surma 

puudutavaid sõnu. {SV 257.2} 

Kristus ise oli saatnud nad välja kuulutusega: „Aeg on täis saanud ja Jumala riik on 

lähedal; parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!“ Mark. 1, 15. See kuulutus põhines 

Taanieli raamatu 9. peatüki prohvetikuulutusel. Kuuskümmend üheksa aastanädalat pidid 

ingli seletuse järgi ulatuma „võitud vürstini“. Jüngrid ootasid suurte lootuste ja rõõmuga 

aega, mil Messias rajab kuningriigi Jeruusalemmas ja võtab kogu maailma oma võimu 

alla. {SV 257.3} 

Jüngrid kuulutasid kuulutust, mille Issand oli neile andnud, kuigi nad ise mõistsid selle 

tähendust vääriti. Hoolimata sellest, et nende kuulutus põhines Taan. 9. 25, ei mõistnud nad 

sama peatüki järgmise salmi viidet sellele, et Messias surmatakse. Lapsepõlvest alates olid 

nad harjunud kuulma maisest riigist ning aastaid hellitatud ettekujutused tu-mestasid nende 

arusaamise niivõrd, et nad ei mõistnud prohvetikuulutuse erinevaid osi ja Kristuse 

ütlusi. {SV 257.4} 

Kohustuse esitada Juuda rahvale armukutset, nad täitsid; kuid just siis, kui nende meelest 

pidi Issand Taaveti troonile tõusma, näigid nad hoopis seda, kuidas Teda kui kurjategijat 

kinni võeti, piitsutati, mõnitati, hukka mõisteti ja Kolgata ristile naelutati. Milline 

meeleheide ja ahastus ahistas jüngrite südant nendel päevadel, mil nende Issand lamas 

hauas! {SV 258.1} 

Kristus ilmus täpselt ajal ja prohvetikuulutuses ennustatud viisil. Pühakirja tõendid olid 

Tema elu ja töö suhtes üksikasjalikult täitunud. Ta oli kuulutanud päästekuulutust ja „Tema 

Sõnal oli olnud vägi“. Tema kuulajad olid südamepõhjas mõistnud, et see kuulutus pärines 

taevast. Jumala Sõna ja Vaim tõestasid Jeesuse jumalikku algupära. {SV 258.2} 

Jüngreid oli sidunud oma armastatud Õpetajaga suur vastastikune kiindumus, — ometi 

olid nad teadmatuses ja kahtlustustes. Isegi ahastushetkel ei meenunud neile Kristuse 

210

ütlused Tema kannatuste ja surma kohta. Kas siis, kui Naatsareti Jeesus oleks olnud tõeline 

Messias, oleks neid tabanud selline mure ja pettumus? See oli küsimus, mis piinas neid 

hingamispäeva lootusetute tundide jooksul — ajal, mii Päästja lamas hauakambris; tundide 

jooksul, mis jäid Tema surma ja ülestõusmise vahele. {SV 258.3} 

Kuigi mureöö oli Jeesuse järelkäijate jaoks pime, polnud nad siiski üksi. Prohvet ütleb: 

„Kui ma istun pimeduses, siis on Jehoova mulle valguseks! ... Tema toob mind valgusesse, 

ma saan näha tema õiglust!“ „Siis pimedus ei oleks pime sinu ees, vaid öö oleks nagu päev, 

pimedus oleks otsekui valgus!“ Jumal on öelnud: „Pimeduses tõuseb õiglastele valgus!“ 

„Ma juhin pimedaid teele, mida nad ei tunne, ma lasen neid käia tundmatuid radu,“ „ma 

muudan pimeduse nende ees valguseks ja konara tasaseks! Need on asjad, mis ma teen ega 

jäta tegemata!“ Miika 7, 8. 9; Laul 139, 12; 112, 4; Jes 42, 16. {SV 258.4} 

Kuulutus, mida jüngrid olid kuulutanud Issanda nimel, oli üksikasjadeni õige, ja 

sündmused, millele see osutas, toimusid nende endi silme all. „Aeg on täis saanud ja Jumala 

riik on lähedal“ oli olnud nende kuulutus. Kui „aeg“ oli lõppenud — kuuskümmend üheksa 

aastanädalat Taanieli raamatu 9. peatükist, mis pidi ulatuma Messiani, „Võitusi“ oli Kristus 

saanud võitud Püha Vaimuga päeval, mil Johannes Ta Jordanis ristis. „Jumala riik“, mille 

lähedust nad kuulutanud olid, rajati Kristuse surmaga. See kuningriik ei olnud maine 

impeerium nii, nagu neid oli lapsest peale uskuma õpetatud. Ka ei olnud siin tegemist selle 

tulevase igavese kuningriigiga, mis rajatakse siis, kui „kunigriik ning valitsus ja võim 

kunigriikide üle kogu taeva all antakse Kõigekõrgema pühale rahvale“; see igavene 

kuningriik, milles „kõik valitsused peavad teda teenima ning temale alistuma“. Taan. 7, 27. 

Väljendiga „Jumala riik“ osutatakse Piiblis nii armukui auriigile. Armuriigist kirjutab 

Paulus kirjas heebrealastele. Pärast seda, kui apostel on osutanud Kristusele, 

hellasüdamelisele eestkostjale, kellel on „kaastundumst meie nõtrustega“, ütleb ta: „Läki siis 

julgusega armujärje ette, et me saaksime halastust ja leiaksime armu.“ Heebr. 4, 15. 16. 

Armujärg esitab armuriiki, sest siis, kui on olemas troon, peab olema ka kuningriik. Paljudes 

tähendamissõnades tarvitab Kristus väljendit „taevariik“ ka sel juhul, kui ta osutab 

jumalikule armutööle inimsüdame juures. {SV 258.5} 

Autroon esitab auriiki ja selle riigi kohta ütleb Päästja: „Aga kui Inimese Poeg tuleb oma 

auhiilguses ja kõik inglid temaga, siis ta istub oma aujärjele, ja siis kogutakse tema ette kõik 

rahvas.“ Matt. 25. 31. 32. See on tulevane kuningriik. Seda ei rajata enne Kristuse teist 

tulekut. {SV 259.1} 

Armuriik rajati kohe pärast inimese langemist, kui hakkas kehtima plaan pattulangenud 

inimsoo lunastamiseks. Tol korral oli see olemas Jumala kavatsuse ja Tema tõotusena. Usu 

kaudu võisid inimesed saada selle alamaiks. Ja ometi ei rajatud seda tegelikult enne, kui 

Kristuse surmaga. Isegi pärast seda, kui Päästja oli alustanud oma maist tööd, oleks ta 

võinud inimeste kangekaelsusest ja tänamatusest tüdinemise korral loobuda minemast 

Kolgatale. Ketsemanis värises kannatuste karikas Tema käes. Ta oleks võinud veel selgi ööl 

211

pühkida verehigi otsmikult ja jätta süüdlane inimsugu hukkuma oma pattudesse. Oleks Ta 

seda teinud, poleks langenud inimeste jaoks olnud enam mingit lunastust. Kuid Päästja ei 

teinud seda, vaid hüüdis ristil surmaagoonias viimast jõudu kokku võttes: „See on 

lõpetatud.“ Just siis jõustus lunastusplaan. Siis täideti see päästmise tõotus, mis anti meie 

esivanemaile Eedenis. Siis rajati armuriik, mis senini eksisteeris Jumala tõotuse kaudu. {SV 

259.2} 

Jüngrid olid vaadanud Kristuse surmale kui sündmusele, mis oli lõplikult hävitanud 

nende lootused; tegelikult aga kinnitas just see lootuse igaveseks. Samal ajal kui Kristuse 

ristisurm valmistas jüngritele karmi pettumuse, oli see parim tõend selle kohta, et nende usk 

oli olnud õige. Sündmus, mis oli toonud neile leina ja meeleheidet, avas lootuse ukse igale 

Aadama lapsele; sellele sündmusele rajanes kõigil ajastutel Jumalale ustavate inimeste 

lootus tulevasele elule ja igavesele õnnele. {SV 260.1} 

Jumala armurikkad plaanid täitusid ka jüngrite eksituse kaudu. Kuigi jumalik arm ja 

Tema õpetuse vägi olid võitnud jüngrite südame, kuna Jeesus „rääkis nii, nagu ükski 

inimene polnud rääkinud“, oli nende armastus Jeesuse vastu siiski segatud inimliku uhkuse 

ja iseka auahnusega. Isegi paasatalle söömise toas sel pühalikul tunnil, mil Õpetaja oli peagi 

astumas Ketsemani varjudesse, tõusis nende seas „vaidlus ka selle kohta, keda neist tuleks 

arvata suuremaks“. Luuka 22, 24. Nad unistasid troonist, kroonist ja aust, kuid neid ootas 

ees häbi ja ahastus Ketsemani aias, kohtusaal ja Kolgata rist. Nende südameuhkus ja janu 

ilmaliku au järele hoidis neid nii visalt nende aja väärõpetuste kammitsais, et nad jätsid 

tähelepanuta Päästja sõnad, mis selgitasid Tema kuningriigi tõelist olemust ja osutasid Tema 

ahastusele ja surmale. Jüngrite eksitus viis nad raskesse, kuid vältimatusse kogemusse, mida 

Jumal lubas tulla neile puhastamiseks. Kuigi Jeesuse õpilased olid mõistnud valesti nende 

endi. poolt kuulutatud sõnumi tähendust, ja pettunud oma otsustes, olid nad siiski 

kuulutanud seda sõnumit, mida Jumal oli neile andnud, ja Issand tasus neile nende usu eest 

ning tunnustas nende kuulekust. Just nemad pidid rääkima kõigile rahvastele aulist 

evangeeliumi ülestõusnud Issandast. Kogemus, millel Jumal lubas neid läbi katsuda ja mis 

näis neile äärmiselt kibedana, pidi neid selleks tööks ette valmistama. {SV 260.2} 

Pärast ülestõusmist ilmus Jeesus oma jüngritele Emmause teel ning „hakkas peale 

Moosesest ja kõigist prohveteist ja seletas neile, mis temast kõigis kirjades oli üteldud.“ 

Luuka 24, 27. Jürgrite süda sai puudutatud. Süttis usk. Nad olid „sünnitatud jälle elavaks 

lootuseks“ isegi enne, kui Jeesus end neile ilmutas. Ta soovis valgustada nende mõistust ja 

kinnitada nende usku“ kindlasse prohvetlikku sõnasse“. Ta soovis, et tõde juurduks kindlalt 

nende südames, mitte lihtsalt sellepärast, et seda toetas Tema isiklik tunnistus. vaid 

selleparast, et tõde kinnitasid kaheldamatud tõendid, mida esitasid käsuõpetuse sümbolid ja 

varjuteenistus ning Vana Testamendi prohvetikuulutused. Kristuse jä-relkäijad vajasid 

arukat usku, mitte ainult nende endi pärast, vaid maailma pärast, kellele nad pidid levitama 

kuulutust Kristusest. Kindla aluse rajamiseks suunas Jeesus oma järelkäijate mõtted esmalt 

„Moosese ja kõigi prohvetite“ juurde. See oli ühtlasi ka ülestõusnud Päästja enda tunnistus 

212

Vana Testamendi Pühakirja väärtuse ja tähtsuse kohta. Oo, milline muutus toimus jüngrite 

südames, kui nad vaatlesid veel kord oma armastatud Issanda nägu! Luuka 24, 32. Nüüd 

olid nad leidnud Tema, „kellest Mooses on kirjutanud käsuõpetuses, ja prohvetid“. Kahtlus, 

ahastus ja meeleheide andsid maad täielikule kindlusele ja kõikumatule usule. Pole mingi 

ime, et pärast Tema taevaminekut olid nad „alati pühakojas, kiites ja austades Jumalat!“ 

Inimesed, kes olid kuulnud ainult Päästja häbistavast surmast, arvasid, et jüngrid on nüüd 

kurvad, segaduses ja lüüa saanud mehed, kuid vastu ootusi nägid nad nende näol 

võidurõõmu. Millise ettevalmistuse olid nad saanud eelolevaks tööks! Nad olid läbi teinud 

elu suurima katsumuse ja olid näinud, kuidas Jumala Sõna oli võidukalt tõdenenud ka siis, 

kui inimeste arvates oli kõik kadunud. Mis võis edaspidi heidutada nende usku või jahutada 

nende armastuse tulidust! Sügavaimas kurbuses oli neil „vägev julgustus“, lootus, m’s oli 

kui „hings ankur, kindel ja tugev“ Heebr. 6, 18. 19. Nad olid näinud Jumala tarkust ja väge 

ja olid „veendunud selles, et ei surm ega elu, et inglid ega vürstid, ei kõrgus ega sügavus ega 

mingi muu loodu“ või neid „lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie 

Isandas!“ „Aga selles kõiges,“ ütlesid nad, „me saame täie võidu tema läbi, kes meid on 

armastanud!“ Fooma 8, 38. 39. 37. „Aga Issanda sõna püsib igavesti.“ 1. Peetr. 1, 25. Ja 

„kes on, kes võib hukka mõista? Kristus Jeesus on, kes suri, ja mis veel enam, kes üles 

äratati, kes on Jumala paremal käel. kes meie eest palub.“ Pooma 8, 34. {SV 260.3} 

Issand ütleb: Mu rahvas ei jää igavesti häbisse!“ Joel 2, 26, „Õhtul jääb nutt varaks, kuid 

hommikul on hõiskamine.“ Laul 30, 6. Kui jüngrid ülestõusmispäeval Päästjat kohtasld ja 

nende süda neis põles, kui nad kuulasid Tema sõnu ja vaatlesid Tema pead, käsi ja jalgu, 

mis olid haavatud nende pärast; kui Jeesus enne taevaminekut nad Betaaniasse viis ja käed 

õnnistamiseks üles tõstis ning neile käsu andis minna „kõike maailma“ ja kuulutada 

evangeeliumi „kõigele loodule“ kinnitusega: „Ja vaata, mina olen iga päev teie juures.“ 

(Mark. 16, 15; Matt. 28, 20); kui nelipühipäeval tuli tõotatud Trööstija ja täitis neid väega 

ülalt ning tõi kindlusetunde taevasse läinud Issanda ligiolust, siis ei tõusnudki enam kõne 

alla mõte, kas vahetada Tema armuevangeeliumi kuulutamine, mis võis nõuda neilt suuri 

ohvreid ja lõppeda märtrisurmaga, kuid mille palgaks on Tema tulemisel antav „õiguse 

pärg“, sellise maise riigi au vastu, nagu nad jüngriks saades olid kujutlenud. Tema, „kes 

enam kui rohkesti võib teha üle kõige selle, mida me palume või mõistame“, oli andnud 

neile koos Tema kannatustest osasaamisega ka osa Tema rõõmust — rõõmust viia „palju 

lapsi ausse“, väljendamatust rõõmust, „määratu suurest ja rohkest igavesest aust“, millega 

võrreldes „see silmapilkne kerge viletsus“ ei ole midagi, nagu tunnistas Paulus. {SV 261.1} 

Jüngrite kogemus, kes kuulutasid „kuningriigi armuõpetust“ Kristuse esimesel tulekul, cli 

mitmes suhtes sarnane nende kogemusega, kes kuulutasid sajandeid hiljem Tema teise 

tuleku kuulutust. Nii nagu jüngrid olid läinud välja kuulutusega: „Aeg on täis saanud ja 

Jumala riik on lähedal“, niisamuti kuulutasid Miller ja tema kaaslased, et pikim ja viimane 

Piiblis esitatud prohvitikuulutus, mis kõneles ajast, oli lõppemas, et kohtutnud oli tulemas ja 

igavene kuningriik rajatakse pea. Jüngrite kuulutus, mis puudutas aega, põhines Taan. 9. 

213

ptk. seitsmekümnel aastanädalal. Milleri ja tema kaaslaste poolt edasi antud kuulutus teatas 

Taan. 8, 14 esitatud 2300 päeva lõppemisest, millest seitsekümmend aastatanädalat 

moodustas ühe osa. Mõlemad kuulutused põhinesid sellesama suure prohvetliku perioodi 

erinevate osade täitumisel. {SV 262.1} 

Nii nagu esimesed jüngrid, nii ei mõistnud ka William Miller ja tema kaaslased ise selle 

kuulutuse täit tähendust, millest nad kõnelesid. Eksitused, mida kogudus kaua oli 

tunnistanud, takistasid neid õigesti tõlgendamast prohvetikuulutuse võtmepunkti. Kuigi nad 

kuulutasid kuulutust, mida Jumal oli neile maailma jaoks edasi andmiseks avanud, pi-did 

nad läbi elama pettumuse selle tõttu, et nad mõistsid vääriti kuulutuse tähendust. {SV 

262.2} 

Seletades lõiku Taan. 8, 14: „Kaks tuhat kolmsada õhtuthommikut; siis saab pühamu 

puhastatud,“ võttis Miller, nagu eespool mainitud, omaks üldtunnistatud vaate, et maa on 

pühamu. Ta uskus, et pühamu puhastamine esitas maa pu hastamist. tulega Issanda tulekul. 

Seepärast järeldas ta, et 2300 päeva lõpp märkis Kristuse teise tuleku aega. Tema eksitus 

tulenes niisiis sellest, et ta võttis omaks rahva seas levmud populaarse arusaama pühamust ja 

selle puhastamisest. {SV 262.3} 

Iisraeli preestriteenistuse ajastu sümboolses süsteemis, mis oli Kristuse ohvri ja 

preestriameti „varikujutis“, oli pühamu puhastamine viimane teenistus, mida ülempreester 

iga-aastase teenistustsükli käigus teostas. See oli viimane osa lepitustöös, kõigi pattude 

kõrvaldamine Iisraelist. See pidi sümboliseerima seda viimast osa meie Ülempreestri 

teenistuses, mil Tema kõrvaldab ja kustutab oma rahva patud taevastest raamatutest. See 

teenistus sisaldab uurimistööd ehk eeluurimiskohut, mis toimub vahetult enne Kristuse 

tulemist taeva pilvedel suure väe ja auga; sest siis, kui Ta tuleb, on iga inimese kohtuasi 

otsustatud. Jeesus ütleb: „Mu palk on minuga tasuda igaühele nõnda, nagu tema tegu on.“ 

Ilm. 22. 12. Sellest uurimiskohtust, mis viiakse läbi just enne Kristuse teist tulemist, 

kõneldaksegi esimese ingli kuulutuses. Ilm. 14, 7: „Kartke Jumalat ja andke temale austust, 

sest on tulnud tema kohtutund.“ {SV 263.1} 

Need, kes kuulutasid seda hoiatuskuulutust, andsid edasi õiget kuulutust õigel ajal. Kui 

jüngrid kuulutasid: „Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal,“ ning toetusid seejuures 

Taanieli 9. peatüki prohvetikuulutusele, ei märganud nad seda, et Messia surmast kõneldi 

samas kirjatekstis. Just samuti jutlustasid Miller ja tema kaaslased kuulutust, mis põhines 

Taan. 8, 14 ja Ilm. 14, 7, kuid ei märganud seejuures, et Ilm. 14. peatükis oli esitatud veel 

teisi kuulutusi, mida oli samuti vaja edasi anda enne Issanda tulekut. Nii nagu jüngrid omal 

ajal eksisid selle kuningriigi olemuse mõistmises, mis pidi rajatama seitsmekümne 

aastanädala lõpul, nii eksisid adventistid selle sündmuse mõistmises, mis pidi toimuma 2300 

päeva lõpul. Mõlemal juhul pimestas mõistust populaarsete eksiõpetuste omaksvõtmine või 

õigemini nendest kinni hoidmine nii, et nad ei suutnud mõista tõde. Mõlemad kuulutajate 

grupid täitsid Jumala tahet sellega, et nad andsid edasi kuulutuse, mida Jumal soovis, et nad 

214

kuulutaksid; ja mõlemad pettusid oma ootustes selle pärast, et nad mõistsid vääriti kuulutust, 

mida nad ise kuulutasid. {SV 263.2} 

Ometi saavutas Jumal oma eesmärgi, kui ta lubas kuulutada hoiatuskuulutust kohtutunni 

kohta just sellisena, nagu seda esitati. Suur päev oli tulemas ja fumalik ettenäge vus laskis 

asjadel minna nii, et inimesed pandi proovile kindla ajaga, selleks, et ilmutada neile nende 

südame mõtteid. Kuulutus oli mõeldud koguduse läbikatsumiseks ja pu-hastamiseks. 

Inimestele pidi saama selgeks, kas nad on kiindunud sellesse maailma või Kristusesse ja 

taevasse. Nad tunnistasid, et armastavad Päästjat, nüüd pidid nad tõestama oma armastust. 

Kas nad olid valmis loobuma oma maisetest lootustest ja taotlustest ning rõõmuga tervitama 

oma Issanda tulekut? Kuulutuse eesmärgiks, mille Jumal oma armus andis, oli anda 

inimestele võimalus mõista oma tõelist vaimulikku seisukorda ja äratada nad otsima 

Issandat meeleparanduses ja alanduses. {SV 263.3} 

Kuigi pettumus oli kuulutuse vääriti mõistmise tagajärg, soovis Jumal nende lootuste 

purunemist kasutada ära nende kasuks. Sel viisil prooviti läbi need, kes tunnistasid, et nad 

uskusid hoiatuskuulutust. Kes olid valmis loobuma järelemõtlematult oma senisest 

kogemusest ja usaldusest Jumala Sõnasse? Kes püüavad palves ja hingealanduses aru saada 

sellest, milles nad prohvetikuulutuse mõistmises eksisid? Kelle usu ajendiks oli olnud hirm 

või hetkeline tundepuhang? Kes olid tegelikult ükskõiksed ja uskumatud? Suured hulgad 

tunnistasid, et nad armastasid Issanda ilmumist. Kelle usk oli aga valmis taluma ka pilget ja 

maailma etteheidet, viivitust ja pettumust? Kes olid valmis heitma ära tõed, mida Jumala 

Sõna nii selgelt tunnistas, seetõttu, et nad kohe ei mõistnud, miks Jumal neid selliselt 

kohtles? {SV 264.1} 

See proov pidi ilmutama nende kindlameelsuse, kes tõelises usus olid järginud tõendeid, 

mida nad uskusid olevat Jumala Sõna ja Vaimu õpetuse. See pidi õpetama neile nii nagu 

ainult selline kogemus õpetada sai, kui ohtlik on vastu võtta inimeste teooriaid ja tõlgendusi 

selle asemel, et lasta Piiblil ennast ise tõlgendada. Tõelistele usklikele pidi see nõutus ja 

kurvastus, mis tulenes nende eksitusest, saama vajalikuks edasiminekuks. See pidi suunama 

neid prohvetliku sõna sügava uurimise juurde; õpetama hoolikamalt kaaluma oma usu alust 

ja hülgama kõike, mis ei rajanenud Pühakirjas väljendatud tõele, ükskõik, kui laialdaselt 

kristlik maailm seda siis tunnistaks. {SV 264.2} 

Nende usklikega toimus sama, mis jüngritega. See, mis katsumusetunnil näis 

arusaamatuna, selgines hiljem. Kui nad oleksid tol hetkel mõistnud tulemust, milleni Issand 

tahtis neid viia, oleksid nad näinud, et Tema armastusväärsed plaanid olid kõiges nende 

suhtes täitunud, hoolimata ki bedast kogemusest, mis oli nende eksituse tulemus. Nad pidid 

selle õnnistusttoova läbielu kaudu õppima, et Issand on väga halastaja ja armuline,“ et kõik 

Tema teed on arm ja tõde neile, „kes peavad ta lepingut ja mõtlevad tema kor-raldustele“. 

Laul 25. 10. {SV 264.3} 

215

Peatükk 20—Suur Usuline Ärkamine 

Esimese ingli sõnumit sisaldavas prohvetikuulutuses Ilmutuseraamatu 14. peatükis 

kõneldakse suurest usulisest ärkamisest seoses Kristuse peatse tuleku kuulutamisega. 

Prohvet nägi inglit lendavat „kesktaeva kohal; sellel oli igavene evangeelium, et 

armuõpetust kuulutada neile, kes elavad maa peal ja kõigile rahvahõimudele ja suguharudele 

ja keel-tele ja rahvastele“. Ta ütles suure häälega: „Kartke Jumalat ja andke temale austust, 

sest on tulnud tema kohtutund, ja kummardage teda, kes on teinud taeva ja maa ja mere ja 

veteallikad!“ Salmid 6, 7. {SV 265.1} 

Tõsiasi, et kuulutuse kandjana kujutatakse inglit, on täbendusrikas. Taevase käskjala 

puhtuse, au ja väe kaudu on Jumal arvanud heaks esitada selle töö ülevat olemust, mida see 

kuulutus pidi teostama, ja väge ning au, mis pidi seda saatma. Ingli lend „kesktaeva kohal“, 

„suur hääl“, millega hoiatust antakse, ja selle kuulutamine kõigile, „kes elavad maa peal“ — 

„kõigile rahvahõimudele ja suguharudele ja keeltele ja rahvastele“, tunnistavad selle 

liikumise kiirusest ja ülemaailmsest ulatusest. {SV 265.2} 

Kuulutus isa csutab ajale, mil see üleskutse esitatakse. Kuulutus, mis teatab kohtu 

algusest, on osa „igavesest evangeeliumist“. Evangeeliumi ehk päästmiskuulutust on 

kuulutatud kõigil ajastutel, kuid seda osa evangeeliumist, mida see kuulutus sisaldab, polnud 

võimalik kuulutada enne kui viimastel päevadel; sest alles siis on õige üleskutse, et 

kohtutund on tulnud“. Prohvetikuulutused esitavad sündmuste rea, mis ulatub kohtuaja 

alguseni. Seda eelkõige Taanieli raamatu põhjal. Kuid see osa prohvetikuulutusest, mis on 

viimaste päevade jaoks, kästi Taanielil sulgeda ja pitseerida „lõpuajaks“. Alles sellesse aega 

jõudmisel pidi kõlama kuulutus kohtust, mis pidi täitma need prohvetikuulutused. 

„Lõpuajal“, ütleb prohvet, „uurivad paljud seda ja arusaamine kasvab!“ Taan. 12, 4. {SV 

265.3} 

Apostel Paulus hoiatas kogudust, et usklikud ei ootaks Kristuse tulekut tema päevil. „See 

päev ei tule mitte enne“, ütles ta, „kui on tulnud ärataganemine ja saanud avalikuks ülekohtu 

inimene.“ 2-Tess. 2, 3. Niisiis ei olnud aeg oodata Issandat enne suurt ärataganemist ja 

„ülekohtu inimese pikka valitsusperioodi. „Ülekohtu inimene“, keda nimetatakse ka 

„ülekohtu saladuseks“, „ärakaotamise pojaks“, „seadusemurdjaks“, esitab paavstlust, kes 

pidi prohvetikuulutuses öeldu järgi valitsema 1260 aastat. See periood lõppes a. 1798. 

Kristuse tulek ei saanud seega toimuda enne seda aega. Pauluse hoiatus hõlmab niisiis tervet 

kristlikku ajajärku kuni aastani 1798. Pärast seda aega pidi hakatama kuulutama Kristuse 

teise tuleku kuulutust. {SV 266.1} 

Sellist kuulutust ei kuulutatud tõepoolest kunagi varem. Paulus, nagu nägime, ei 

kuulutanud seda. Ta seletas oma vendadele, et Issanda tulek toimub kauges tulevikkus. 

Reformaatorid ei kuulutanud seda. Martin Luther asetas kohtu tema päevist arvatuna umbes 

216

300 aastat edasi. Alates a. 1798 on aga Taanieli raamat pitserist vabastatud, 

prohvetikuulutuste tundmine on suurenenud ja paljud on kuulutanud läheneva kohtu 

pühalikku kuulutust. {SV 266.2} 

Nii nagu kuueteistkümnenda sajandi suur usupuhastus, nii sündis ka adrentliikumine 

üheaegselt mitmel kirstlikul maal. Usuja pavleinimesed nii Euroopas kui Ameerikas 

hakkasid erilise huviga uurima prohvetikuulutusi. Sammsammult jälgisid nad Püha Piibli 

prohvetlikke nägemusi ning said sel viisil veenvaid tõendeid selle kohta, et kõikide asjade 

lõpp nii ligi. Mitmetes maades leidus üksteisest isoleeritud kristlaste rühmi, kes jõudsid 

ainult Pühakirja uurimise kaudu järeldusele, et Päästja tulek on lähedal. {SV 266.3} 

Aastal 1821, kolm aastat pärast seda, kui Miller oli jõudnud veendumuseni 

prohvetikuulutustes, mis osutasid kohtuajale, hakkas misjonär dr. Joseph Wolff, kuulutama 

Issanda peatset tulekut. Volff oli sündinud Saksamaal juudi peres. Tema isa oli rabi. Juba 

nooruses veendus Joseph kristluse tõepärasuses. Ta oli agara, uuriva vaimuga ning armastas 

väga kuulata neid vestlusi, mis toimusid tema isamajas, kuhu vagadheebrealased pärast 

päeva kogunesid, et kõnelda isekeskis oma rahva lootustest ja ootustest, tulevase 

Messia aust ja Iisraeli riigi taastamisest. Ühel päeval, kui mainiti Naatsareti Jeesust, küsis 

poiss, kes see selline oli. „Ülimalt andekas juut,“ kõlas vastus, kuid kuna Ta nimetas ennast 

Messiaks, mõistis juudi kohus ta surma“. „Miks on Jeruu-salemm hävitatud ja miks me 

oleme võõral maal?“ päris poiss edasi. „Oh häda, häda!“ vastas tema isa, „seepärast, et 

juudid tapsid prohvetid“. Läbi lapse pea käis kohe mõte: Võib-olla oli Jeesus samuti prohvet 

ja juudid tapsid Temagi, kuigi Ta oli süütu.“ — „Travels and Aventures of the Rev. Joseph 

Wolff“, kd. I, lk. 6. See mõte haaras Josephit nii tugevalt, et kuigi tal oli keelatud astuda üle 

kristlike kirikute läve, seisatas ta sageli kiriku ukse taga, et kuulata jutlust. {SV 266.4} 

Seitsmeaastasena kirjeldas ta uhkelt ühele eakale kristlasest naabrile Iisraeli tulevast au 

Messia juhtimise all, kuic vana mees ütles sõbralikult: „Kallis poiss, ma ütlen sulle, kes cli 

tõeline Messias — Jeesus Naatsaretist..., kelle sinu esivanemad risti lõid, nagu vanal ajal 

prohvetidki. Mine koju ja loe Jesaja raamatu viiekümne kolmandat peatükk: ning sa 

mõistad, et Kristus on Jumala Poeg.“ — Samas kd. I, lk. 7. Poiss veendus selles tõepoolest. 

Ta läks koju ja luges kirjateksti ning imestas, kui täielikult oli see täitunud Naatsareti 

Jeesuse kohta. Kas kristlase ütlus oli õige? Poiss palus, et isa seletaks talle Jesaja 

prohvetikuulutust, kuid järgnes nii karm vaikimine, et ta ei söandanud enam kunagi seda 

teemat puudutada. See kõik suurendas Josephi soovi rohkem kuulda kristlikust usust. {SV 

267.1} 

Teadmisi, mida ta soovis saada, hoiti tema eest kodus hoolega saladuses. 

Üheteistkümneaastaselt lahkus Joseph Wolff isamajast ja läks laia maaima, et saada 

haridust, valida endale usk ja elutöö. Mõneks ajaks leidis ta endale kodu sugulaste juures, 

kuid aeti sealt varsti minema kui ususttaganenud. Üksinda ja rahata pidi ta võõraste inimeste 

seas nüüd ise toime tulema. Ta rändas paigast paika, õppis hoolselt ja teenis elatist heebrea 

217

keele õpetamisega. Ühe katoliiklasest õpetaja mõjul võttis ta vastu rooma-katoliku usu ja 

otsustas saada misjonäriks oma rahva hulgas. Selle kavatsusega astus ta mõned aastad 

hiljem Rooma Välismisjoni Kolledžisse õpinguid jätkama. Koolis hakati teda varsti 

süüdistama ketserluses, kuna ta oli harjunud mõtlema iseseisvalt ja kõnelema otsekoheselt. 

Ta kõneles avalikult kiriku väärsammudest ja rõhutas reformi vajadust. Paavsti kõrged 

aukandjad olid kohelnud teda algul erilise poolehoiuga, kuid mõne aja pärast saadeti ta 

Roomast minema. Kiriku järelvalve all rändas ta ühest kohast teise, kuni sai selgeks, et seda 

noorukit ei saa painutada Rooma tahte alia. Ta tunnistati pa-randamatuks ja anti vabadus 

minna, kuhu tahab. Wolff suundus nüüd Inglismaale, ja võttis seal vastu protestantliku usu 

ning ühines inglise kirikuga. Pärast kaheaastast õp-pekursust asus ta a. 1821 misjonitööle. 

Samal ajal kui Wolff võttis vastu suure tõe Kristuse esimese tuleku kohta ning hakkas Teda 

nägema „valude mehena“, tajus ta sedagi, et prohvetikuulutused kõnelesid sama selgesti 

Tema teisest tulekust väes ja aus. Ja samal ajal kui ta püüdis juhtida oma rahvuskaaslasi 

Naatsareti Jeesuse kui Tõotatu juurde ning kinnitada nende tähelepanu Tema esimesele 

tulekule alanduse õpetajana ja inimeste pattude eest sureva ohvrina, õpetas ta neile ka seda, 

et Ta tuleb teist korda kui vabastaja. {SV 267.2} 

„Jeesus Naatsaretist, tõeline Messias,“ ütles ta, „kelle käed ja jalad läbi pisteti, keda viidi 

tappa kui talle, kes oli valude mees ja haigustega tuttav, kes pärast seda, kui valitsuskepp 

võeti Juudalt ja seadusandlik võim tema jalgade vahelt, tuli esimest korda, tuleb teist korda 

taevapilvedel peaingli pasuna hüüdes“ (Joseph Wolff, „Researches and Missionary Labors“, 

lk. 62). „Ta seisab Õlimäel. Ja see valitsus, mis anti kogu loodu üle kord Aadamale, kuid 

mille esiisa kaotas oma süü läbi (1. Moos. 1, 26; 3, 17), antakse Jeesusele. Tema on siis 

kuningas üle kogu maa. Loodu ägamine ja halisemine lakkab, on kuulda vaid kiituseja 

tänulaule. ...Kui Jeesus tuleb oma Isa aus pühade inglitega, ...tõusevad surnud usklikud 

esmalt.“ 1. Tess. 4, 16; 1. Kor. 15, 23. See on see, mida meie, kristlased, nimetame 

esimeseks üles-tõusmiseks. Seejärel muudetakse loomariigi loomus (Jes. 11, 6-9) ja 

alistatakse Jeesusele (Laul 8). Valitseb ülemaailmne rahu“. — „Journal of the Rev. Joseph 

Wolff“, lk. 378, 379. „Issand vaatab jälle alla maa peale ja ütleb: „Vaata, see on väga hea,„“ 

— Samas, lk. 294. {SV 268.1} 

Wolff uskus, et Issanda tulek on ligi; tema ajaarvestuse järgi pidi maailma lõpp saabuma 

vaid mõned napid aastad hiljem ajast, millele Miller tähelepanu juhtis. Neile, kes väitsid 

kirjatekstile toetudes: „Aga sellest päevast ja tunnist ei tea ükski,“ et inimestel pole võimalik 

teada Kristuse eku aega, vastas Wolff: „Kas meie Issand ütles, et seda päeva ja tundi ei 

saada kunagi teada? Ta ise on ju andnud meile ajamärgid selleks, et me teaksime vähemalt 

Tema tuleku ligidust, nagu teatakse suve ligidust sellest, kui viigipuu ajab lehti? Matt. 24, 

32. Kui me ei peaks midagi teadma sellest ajast, mistarvis Ta siis ise kutsus meid üles 

lugema prohvet Taanieli raamatut ja seda ka mõistma? Just Taaniel ütles, et raamat on 

pitseeritud lõpuajani ja et „siis uurivad paljud seda“ (heebreakeelne väljend viitas 

tähelepanemisele ja ajale mõtlemisele), „ja arusaamine“ (lõpuaja kohta) „kasvab“. Taan. 12, 

218

4. Peale selle ei taha meie Issand öelda, et aja lähenemist ei teata, vaid, et täpset „päeva ja 

tundi ei tea ükski“. Ajamärgid annavad niipalju teadmist isegi, ütles Ta, et meil on alus 

valmistuda Tema tulekuks nii. nagu Noa valmistas laeva.“ — Wolff, „Researches and 

Missionary Labors“, lk. 404, 405. {SV 268.2} 

Pühakirja tõlgenduspõhimõtete või õigemini väärtõlgenduste kohta kirjutas Wolff: 

„Suurem osa kristlikust kogugudusest on kõrvale kaldunud Pühakirja selgest tähendusest ja 

pöördunud budistide sümbolistliku süsteemi poole! Nad nimelt arvavad, et inimkonna 

õnnelik tulevik seisneb kehatuna ringihõljumises ja leiavad, et kui loetakse sõna „juudid“, 

tuleb mõista „paganad“ ja kui loetakse „Jeruusalemm“, tuleb mõista „kogudus“; kui 

öeldakse „maa“, peab see tähendama „taevalaotust“; ja Issanda tulemise all tuleb mõista 

misjoniseltside edu; ning minek Siioni mäele, Jaakobi Jumala kotta tähendab metodistide 

suurt klassikoosolekut.“ — „Journal of the Rev. Joseph Wolff“, lk. 96. {SV 269.1} 

Kahekümne nelja aasta jooksul — aastal 1821 kuni 1845 — reisis Wolff palju nii 

Aafrikas, külastas Egiptust ja Abessiiniat kui Aasias, käis ringi Palestiinas, Süürias, Pärsias, 

Buhhaaras ja Indias. Ta külastas ka Ühendriike ja teel sinna jutlustas Saint Helena saarel. 

Augustis 1837 jõudis ta New Yorki ja pärast jutlustamist selles linnas, kõneles ta 

Philadelphias ja Baltimores ning suundus lõpuks Washingtoni. „Siin“, ütles ta, „andis endise 

presidendi John Quincy Adamsi ettepanekul kongress üksmeelselt ühe kongressi saali minu 

käsutusse loengu jaoks, mille ma pidasin ühel laupäeval ja mida austas kõigi kongressi 

liikmete, samuti Virginia piiskopi ja Washingtoni vaimulikkonna ning kodanike kohalolek. 

Samasugust austust avaldati mulle New Jersey ja Pennsylvania valitsusliikmete poolt, 

kellele ma kõnelesin oma uurimistöödest Aasias ja ütles ka Jeesuse Kristuse isiklikust 

valitsemisest.“ — Samas, lk. 398, 399. {SV 269.2} 

Dr. Wolff reisis kõige barbaarsemates maades ilma ühegi Euroopa valitsusvõimu 

kaitseta. Tal tuli taluda mitmeid raskusi ja seista silmitsi loendamatute ohtudega. Sageli pidi 

ta kannatama külma ja nälga, teinekord nõrkes janust. Ta langes röövlite ohvriks, teda 

peksti, müüdi orjaks ja mõisteti kolmel korral surma. Kord rööviti talt kõik, mis tal oli ning 

ta pidi rändama sadu miile mäestikus, kui lumesadu piitsutas ta nägu ja paljad jalad 

kangestusid jäisel pinnal kõndimisest. {SV 269.3} 

Kui Wolffi hoiatati, et ta ei läheks relvitult metsikute vaenutsevate suguharude juurde, 

ütles misjonär, et ta on küllaldaselt „varustatud relvadega“; palvega, agarusega Kristuse 

pärast ja usaldusega Tema abisse. „Ma olen varustatud südamest tuleva armastusega Jumala 

ja kaasinimeste vastu ja minu käes on Piibel.“ — W. H. D. Adams, „In Perils Oft“, lk. 192. 

Heebreaja inglisekeelset Piiblit kandis ta kaasas kõikjal, kuhu ta läks. Ühe oma hilisema 

reisi kohta ütles ta: „Ma . . . hoidsin Piiblit avatult käes. Ma tundsin, et minu jõud peitub 

selles raamatus ja et selle vägi toetas mind.“ — Samas, lk. 201. {SV 270.1} 

Nii jätkas ta tööd seni, kuni kohtukuulutus oli viidud suuremasse ossa asustatud 

maailmast. Juutide, türklaste, pärslaste, hindude ja paljude teiste rahvuste ning hõimude seas 

219

levitas ta Jumala Sõna nende emakeeles. Ta kuulutas kõikjal Messia valitsuse 

lähenemist. {SV 270.2} 

Buhhaara retke ajal leidis ta väikese ääremaale hajutatud rahvakillu, kes õpetas Issanda 

peatset tulekut. „Jeemeni araablastel,“ ütles ta, „on raamat, mida nimetatakse „Seeraks“ ja 

mis kõneleb Kristuse teisest tulekust ja Tema valitsemisest aus. Nende lootuste kohaselt 

peaksid suured sündmused toimuma 1840. aastal.“ — „Journal of the Rev. Joseph Wolff“, 

lk. 377 — „Jeemenis... veetsin ma kuus päeva rekabiitide juures. Nemad ei joo veini ega 

istuta viinamarjaistandikke, ka ei külva nad vilja, vaid elavad telkides ning peavad au sees 

Jonadabi, Reekabi poja sõnu. Ma leidsin nende hulgas Iisraeli lapsi Daani suguharust,... kes 

ootavad koos Reekabi lastega Messia peatset saabumist taeva pilvedel.“ — Samas, lk. 

389. {SV 270.3} 

Üks teine misjonär leidis Tatarist inimesi, kes uskusid samamoodi. Üks tatrlasest preester 

küsis misjonärilt, millal Kristus teist korda tuleb. Kui misjonär vastas, et tema ei oska selle 

kohta midagi öelda, näis preestrit väga hämmastavat fakt, et inimene, kes õpetas teistele 

Piiblit, ei teadnud niisugust asja. Ta ütles, et prohvetikuulutuste põhjal usub tema, et Kristus 

tuleb 1844. aasta paiku. {SV 270.4} 

Alates a. 1826 hakati adventkuulutust kuulutama Inglismaal, kuigi see liikumine ei 

omandanud seal nii kindlat kuju kui Ameerikas. Nimelt ei õpetatud Inglismaal nii üldiselt 

Kristuse tuleku täpset aega, kuid suurt tõde Kristuse peatsest tulekust väes ja aus kuulutati 

laialdaselt. Seda mitte ainult lahkusuliste ja nonkonformistide hulgas. Inglise kirjanik 

Maurant Brock mainis ära, et umbes seitsesada inglise kiriku õpetajat kuulutasid „seda 

kuningriigi armuõpetust“. Kuulutus, mis osutas aastale 1844 kui Issanda tuleku ajale, anti 

edasi ka Suurbritannias. Siin levitati laialdaselt Ühendriikidest saadud adventistide trükiseid. 

Ameerikast toodud raamatutest ja ajakirjadest tehti Inglismaal kordustrükid. 1842. aastal 

hakkas kodumaale tagasi pöördunud Robert Winter, kes oli Ameerikas adventusu vastu 

võtnud, kuulutama Issanda tulekut. Selles töös ühinesid temaga pal-jud ja kohtukuulutust 

kuulutati Inglismaal mitmes piirkonnas. {SV 270.5} 

Lõuna-Ameerikas, keset barbaarsust ja preestripoliitikat, asus hispaanlasest jesuiit 

Lacunza uurima Pühakirja ja võttis selle kaudu vastu tõe Kristuse peatsest taastulekust. Ta 

tundis eneses sundi kuulutada seda laialdaselt, kuid soovides vältida Rooma hukkamõistu, 

esitas oma seisukohad raamatuna, mille ta avaldas rabi Ben-Ezra varjunime all. Lacunza 

elas kaheksateistkümnendal sajandil, kuid alles 1825. a. paiku tõlgiti tema raamat, mis oli 

jõudnud Londonisse, inglise keelde S.elle ilmumine süvendas Inglismaal juba tärganud huvi 

Kristuse teise tuleku vastu. {SV 271.1} 

Saksamaal õpetas Kristuse taastuleku õpetust kaheksateistkümnendal sajandil luteriusu 

õpetaja Bengel, kuulus Piibli õpetlane ja kriitik. Oma hariduse täiendamiseks pühendus 

Bengel „teoloogia uurimisele, millele tema tõsine ja usualdis vaim, mida oli süvendanud 

noorpõlve kasvatus ja distsipliin, oli loomupäraselt kalduv. Nagu teistelgi arutlevatel noortel 

220

meestel enne ja pärast teda, tuli temalgi võidelda usuliste kahtlustega ja raskustega. Just 

sellistele hetkedele vihjas ta tunderikkalt kui paljudele nooltele, mis läbistasid tema vaest 

südant ja tegid tema nooruse raskeks koormaks. „Saanud Wüttenbergi konsistooriumi 

liikmeks, kaitses ta usuvabaduse põhimõtet. Kuigi ta tunnistas endiselt kiriku õigusi, nõudis 

ta seaduslikku vabadust neile, kes tundsid, et nad pidid järgima oma südametunnistuse häält 

ja lahkuma riigikirikust.“ — „Encyclopedia Britannica“. 9. v. a. „Bengel“. {SV 271.2} 

Selle mehe nõudmiste head mõju on tema koduprovintsis veel praegugi tunda. {SV 

271.3} 

Valmistades Ilm. 21. peatüki põhjal ette jutlust üheks jõulueelseks advendipühaks, lõi 

Bengeli hinges äkitselt särama valgus Kristuse teise tuleku kohta. Ilmutuseraamatu 

prohvetikuulutused muutusid tema jaoks selgemaks kui kunagi varem. Vallutatuna prohveti 

poolt esitatud vaatepiltide erilisest tähtsusest ja võrratust aust, pidi ta mõneks ajaks 

katkestama teema üle mõtisklemise. Hiljem kantslis seistes valdas teema teda uuesti 

samasuguse selguse ja jõuga. Sellest ajast alates pühendas ta prohvetikuulutuste, eriti 

Ilmutuseraamatu prohvetikuulutuste uurimisele ja jõudis varsti veendumusele, et need 

kõnelesid Kristuse tulekust kui peatselt toimuvast sündmusest. Tähtaeg, mille tema leidis 

Kristuse teise tuleku ajaks, erines ainult väga väheste aastate poolest Milleri poolt 

kindlaksmääratud ajast. {SV 272.1} 

Bengeli teoseid levitati kogu kristlaskonnas. Tema seisukohad prohvetikuulutuste suhtes 

võeti üldiselt omaks Württenbergi piirkonnas ja mõnes teises Saksamaa osas. Kristuse 

taastuleku liikumine jätkus Saksamaal ka pärast tema surma ning samal ajal, kui 

adventkuulutus köitis tähelepanu teistes maades, kuulutati seda ka Saksamaal. Mõned 

usklikud suundusid Venemaale ja rajasid seal asundusi. Usku Kristuse peatsesse tulekusse 

tunnustatakse ja õpetatakse veel praegugi selle maa saksa kogudustes. {SV 272.2} 

Valgus süttis ka Prantsusmaal ja Šveitsis, Genfis, kus Farel ja Calvin olid levitanud 

usupuhastuse tõdesid, kuulutas Gaussen Kristuse teise tuleku sõnumit. Üliõpilasena oli 

Gaussen haaratud ratsionalismist, mis imbus kaheksateistkümnenda sajandi algul kogu 

Euroopasse. Seega oli Gaussen õpetajaametisse astudes tegelikult teadmatuses tõelisest 

usust ja kaldus koguni skeptitsismi. Oma nooruses oli ta huvitatud prohvetikuulutuste 

uurimisest. Pärast Rollini „Ancient History“ („Vanaaja ajalugu“) lugemist pöördus tema 

tähelepanu Taanieli raamatu teisele peatükile ja teda hämmastas see imestusväärne 

ajalooline täpsus, millega Taanieli prohvitikuulutused olid täitunud. See peatükk kinnitas 

tema jaoks Pühakirja jumalikku päritolu ja osutus ankruks keset hilisemate aastate ohte. 

Ratsionalism ei rahuldanud Gaussenit lõpuni. Sedamööda aga, kuidas ta uuris Piiblit ja see 

tal le selgines, ärkas temas tugev ja elav usk. {SV 272.3} 

Prohvetikuulutuste uurimise kaudu jõudis ta veendumusele, et Issanda tulemine oli 

ligidal. Mõjutatuna selle suure tõe pühalikkusest ja tähtsusest, soovis ta esitada 

taastuleku kuulutust rahvale, kuid seda takistas algul üldlevinud arusaam, et Taanieli 

221

prohvetikuulutused on saladused, mida pole võimalik mõista. Lõpuks otsustas Gaussen nii 

nagu Farel omal ajal Genfi evangeliseerima asudes alata lastest. Sel moel lootis ta ajapikku 

äratada huvi vanemates. {SV 272.4} 

„Ma soovin, et mõistetaks,“ ütles ta hiljem selgituseks, et „me ei kasutanud seda meetodit 

mitte tõe alahindamise pärast, vaid vastupidi — just selle olulisuse tõttu. Ma soovisin sellise 

sõbraliku laste poolt pöördumise kaudu jõuda inimeste südameteni. Ma soovisin, et mind 

kuuldaks, ja ma kartsin, et mind ei panda tähele, kui ma pöördun esmalt täiskasvanute poole. 

Ma kogun kuulajaskonna lastest. Kui on näha, et nad kuulavad huvitatult, et neile meeldib, 

et nad mõistavad kõnealust teemat, siis olen ma kindel, et mul on varsti teine ring kuulajaid, 

ja täiskasvanud näevad omakorda, et see teema väärib vaeva istuda ja uurida. Kui nii läheb, 

ongi eesmärk saavutatud.“ — L. Gaussen, „Daniel the Prophet“, kd. 2, eessõna. {SV 273.1} 

Ettevõtmine oli edukas. Kui ta kõneles lastele, tulid ka vanemad inimesed kuulama ning 

kirik täitus tähelepanelike kuulajatega. Nende hulgas oli ka kõrgemast seisusest ja haritud 

inimesi, samuti välismaalasi, kes külastasid Genfi. Nii viidi kuulutus teistessegi 

maadesse. {SV 273.2} 

Edust julgustatuna kirjutas Gaussen oma piibliuurimiste sarja lootuses, et kogudused, 

kelle liikmeskond kõneles prantsuse keelt, jätkavad ise prohvetikuulutuste uurimise 

levitamist. „.Lastele mõeldud õpetuste ilmumine,“ ütles Gaussen „peab koputama 

täiskasvanute südametunnistusele, kes liiga sageli jätavad hooletusse prohvetlikud raamatud 

ettekäändel, et need on arusaamatud: „Kuidas nad saavad olla arusaamatud, kui teie lapsed 

neid mõistavad?““ „Ma soovin,“ lisas ta „teha prohvetikuulutuste tundmise meie kogudustes 

nii populaarseks kui võimalik.“ „Mulle näib, et pole ühtegi teist uurimisainet, mis vastaks 

paremini käesoleva aja vajadustele.“ „Selle abil peame me valmistuma viletsuseajaks, ning 

õppima ootama ja igatsema Jeesust Kristust.“ {SV 273.3} 

Kuigi Gaussen oli üks väljapaistvam ja armastatuim prantsuse keeles kõnelev jutlustaja, 

kõrvaldati ta siiski mõne aja pärast õpetajaametist. Tema vastu esitatud peamine, süüdistus 

oli see, et ta kasutas laste õpetamisel kiriku katekismuse asemel, mis oli kuiv ja vähem tõsist 

usku sisaldav käsiraamat, Piiblit. Hiljem sai ta õpetajakoha teoloogilises seminaris, kuid 

jätkas pühapäeviti, tööd lastega ning õpetas neile Pühakirja. Tema prohvetikuulutusi 

käsitlevad kirjutised äratasid samuti suurt huvi. Professori õppetooli, ajakirjanduse ja oma 

lemmiktegevuse, nimelt laste õpetamise kaudu avaldas ta palju aastaid kaugeleulatuvat mõju 

ja osutus tööriistaks, kelle kaudu paljud jõudsid prohvetikuulutuste uurimiseni, mis näitasid, 

et Issanda tulek oli lähedal. {SV 273.4} 

Ka Skandinaavias kuulutati adventkuulutust ning see äratas laialdast huvi. Paljud ärkasid 

muretust julgeolekust patutunnetusele ja hakkasid otsima andestust Kristuselt. Riigikiriku 

vaimulikkond võitles selle liikumise vastu ja nende pealekäimisel heideti mõned kuulutajad 

vanglasse. Mitmes paigas Rootsis, kus Issanda peatse tuleku kuulutajad selliselt vaikima 

sunniti, andis Jumal oma kuulutust edasi isepärasel viisil väikeste laste kaudu. Kuna lapsed 

222

olid alaealised, ei saanud riigiseadus neile midagi teha ja nemad võisid takistamatult 

rääkida. {SV 274.1} 

Kristuse teise tuleku liikumine levis peamiselt lihtrahva hulgas ja inimesed kogunesid 

tööliste tagasihoidlikesse elamutesse kuulama tõde. Lapskuulutajad pärinesid enamikus 

vaestest peredest; mõned neist olid kõigest kuuevõi kaheksa-aastased. Välja arvatud see, et 

nende elu tunnistas, et nad armastavad Päästjat ja nad püüdsid elada kuulekuses Jumala 

pühadele nõudmistele, ei ilmutanud sellised lapsed mingit suuremat arukust või võimeid, 

kui selles eas lapsed kõik. Kuid siis, kui nad seisid rahva ees, oli ilmne, et neid juhtis Keegi, 

kes kõneles nende kaudu kõrgematest asjadest, kui nemad oma lapse aruga suutsid välja 

mõelda. Häälekõla ja käitumisviis muutusid ja pühaliku väega andsid nad edasi 

kohtukuulutust Pühakirja enda sõnadega: „Kartke Jumalat ja andke temale austust, sest on 

tulnud tema kohtutund“ Nad noomisid rahva patte, mitte ainult kõlblusetust ja pahesid, vaid 

ka ilmalikkust ja ususttaganemist ning kutsusid kuulajaid üles kiiresti põgenema tuleva viha 

eest. {SV 274.2} 

Rahvas kuulas värisedes. Jumala Vaim rääkis veenvalt inimeste südamete vastu. Paljud 

hakkasid uurima Pühakirja uue ja sügavama huviga. Joomarid ja liiderdajad tegid elus 

pöörde, teised loobusid ebaausatest tehingutest. Niiviisi teostati silmatorkav töö ja isegi 

riigikiriku õpetajad olid sunnitud tunnistama, et seda liikumist juhtis Jumala käsi. {SV 

274.3} 

Jumala tahe oli levitada kuulutust Päästja tulekust ka Skandinaaviamaades; kui Tema 

sulaste hääled vaikima sunniti, andis Ta oma Vaimu lastele, et töö saaks ikkagi tehtud. Kui 

Jeesus lähenes Jeruusalemmale ning juubeldav rahvahulk Teda rõõmuhüüete ja palmiokste 

lehvitamisega Taaveti Pojaks kuulutas, siis nõudsid kadedad variserid, et Jeesus vaigistaks 

rahvast. Jeesus aga vastas, et kõik seda olid kuulutanud ette prohvetid ja kui rahvas vaikiks, 

siis kisendaksid kivid. Rahvas lõpetas Jeruusalemma väravate ees vanemate ja preestrite 

ähvardusel rõõmuhüüded, kuid templi õuedest hakkasid lapsed palmioksi lehvitades 

hüüdma: „Hoosianna Taaveti Pojale!“ Matt. 21, 8—16. Kui siis variserid ülimalt 

pahandatult Jeesusele ütlesid: „Kas sa kuuled, mida nad ütlevad?“ vastas Jeesus: „Jah, 

kuulen! Kas te iganes pole lugenud: Laste ja imikute suust oled sa enesele valmistanud 

kiituse?“ Nii nagu Jumal töötas laste kaudu Kristuse esimese tuleku ajal, nii kasutas Ta neid 

kuulutajatena Tema teise tuleku eel. Jumala Sõna peab täituma, ning sõnumit Päästja 

tulekust tuleb kuulutada kõigile rahvastele, keeltele ja suguharudele. {SV 274.4} 

William Milleri ja tema kaastööliste ülesandeks oli kuulutada hoiatust Ameerikas. Sellest 

riigist sai suure adventliikumise keskus. Siin täitus esimese ingli kuulutus kõige otsesemalt. 

Milleri ja tema kaaslaste kirjutisi viidi kaugetesse maadesse. Igasse maailma nurka, kuhu 

misjonärid suundusid, viidi kaasa ka rõõmsad sõnumid Kristuse peatsest taastulekust. 

Kõikjal kõlas igavene evangeelium: „Kartke Jumalat ja andke temale austust, sest on tulnud 

tema kohtutund.“ {SV 275.1} 

223

Tõendid, mis näisid osutavat Kristuse tulekule 1844. a. kevadel, haarasid sügavalt 

inimesi. Järgmises osariigis, kuhu kuulutus edasi levis, äratas see laialdast huvi. Paljud olid 

veendunud, et argumendid prohvetlike perioodide kohta olid õiged, ning hüljates uhkuse 

seniste vaadete üle, võtsid vastu tõe. Mõned kirikuõpetajad jätsid kõrvale ühe või teise 

uskkonna vaated, loobusid teenistusest ja kogudusest ning ühinesid Jeesuse tuleku 

kuulutusega. Siiski võtsid võrdlemisi vähesed jutlustajad kuulutuse vastu, seepärast pidid 

seda tööd edasi viima suurel määral lihtliikmed. Farmerid jätsid põllud, käsitöölised 

tööriistad, kaupmehed kauplemise, spetsialistid oma ameti, kuid ikkagi oli tööliste arv väike, 

võrreldes töö hulgaga, mis oli vaja teha. Koguduse tagasilangus ja maailma jumalakartmatus 

esitasid tõelistele vahimeestele sellise hingelise väljakutse, et nad olid meeleldi nõus taluma 

rasket tööd, puudust ja kannatusi, kui see andis võimaluse kutsuda inimesi päästvale 

meeleparandusele. Kuigi Saatan töötas pidevalt vastu, edenes töö jõudsasti ja paljud 

tuhanded inimesed võtsid vastu adventtõe. {SV 275.2} 

Kõikjal oli kuulda läbitungivat tunnistust, mis hoiatas patuseid, nii ilmalikke inimesi kui 

koguduseliikmeid, et nad valmistuksid eelolevate sündmuste vastu. Nii nagu Kristuse 

eelkäija Ristija Johannese, nii panid nemadki kirve puu juure külge ja palusid tungivalt kõiki 

kanda meeleparanduse vilja. Nende ärkamisele kutsuvad sõnad olid silmatorka-valt 

vastuolus rahu ja julgeoleku, kuulutusega, mida kuuldi tunnustatud kirikute kantslitest. Seal, 

kus Kristuse teise tuleku kuulutust vähegi kuulutati, liigutas see inimsüdameid. Pühakirja 

lihtne otsene tunnistus, mille tegi mõjuvaks Püha Vaimu vägi, veenis kuulajaid nii, et ainult 

vähesed panid sellele otseselt vastu. Nimekristlased ärkasid väärast julgeolekutundest. Nad 

nägid oma tagasilibisemist, ilmalikkust, uskmatust, uhkust ja omakasupüüdlikkust. Paljud 

otsisid Issandat kahetsuses ja alanduses. Maisetelt eesmärkidelt suunasid nad oma mõtted 

taevastele asjadele. Jumala Vaim asus neisse elama ning alandliku südamega ühinesid nad 

kuulutuse edasiminemisega: „Kartke Jumalat ja andke temale austust, sest on tulnud tema 

kohtutund!“ {SV 276.1} 

Patused küsisid nuttes: „Mida ma pean tegema, et ma saaksin päästetud?“ Need, kes olid 

elanud ebaausalt, tahtsid kõike heastada. Kõik, kes leidsid rahu Kristuses, soovisid, et ka 

teised sellest õnnistusest osa saaksid. Vanemate südamed pöördusid laste poole ja laste 

südamed vanemate poole. Uhkuse ja kinnisuse barjäärid langesid. Tehti siiraid 

ülestunnistusi ja töötati nende päästmise nimel, kes olid kõige lähedasemad ja kallimad. 

Sageli oli kuulda tõsiseid eestpalveid. Kõikjal palusid inimesed sügavas ahastuses Jumalat. 

Paljud võitlesid palves kogu öö, et saada kinnitust oma pattude andestamisest või paluda 

sugulaste ja naabrite pöördumise pärast. {SV 276.2} 

Kõigist rahvaklassidest kogunes inimesi adventistide koosolekule. Rikkad ja vaesed, 

kõrgemad ja alamad soovisid mitmesugustel põhjustel kuulda õpetust Kristuse tulemisest. 

Issand hoidis vaos opositsioonivaimu ajal, mil Tema sulased seletasid oma usu põhialuseid. 

Mõnikord oli tööriist nõrk, kuid Jumala Vaim andis tõele väe. Nendel koosolekutel oli tunda 

pühade inglite lähedalolu ja iga päev ühinesid paljud usklikega. Kui esitati Kristuse peatse 

224

tuleku tõendeid, kuulasid suured rahvahulgad hingetus vaikuses pühalikke sõnu. Näis nagu 

oleks taevas ja maa lähenenud üksteisele; vanad, noored ja keskealised tajusid Jumala väge. 

Inimesed läksid koju kiituslaulud huulil, ja rõõmsad hääled kajasid läbi õhtuvaikuse. Ükski, 

kes külastas neid koosolekuid, ei saanud unustada seda sügavat hardust. {SV 276.3} 

Kristuse teise tulemise kindla aja kuulutamine kutsus esile suure vastuseisu nii 

usuõpetajate kui kõigi hoolimatumate ja jumalakartmatumate patuste poolt. Tõdenesid 

prohvetlikud sõnad: „Viimseil päevil tuleb pilkesõnadega pilkajaid, kes elavad iseeneste 

himude järele ning ütlevad: „Kus on tema tulemise tõotus? Sest sellest ajast, kui isad läksid 

hingama, jääb kõik nõnda nagu loomise algusest!“ 2. Peetr. 3, 3. 4. Paljud, kes tunnistasid, 

et nad armastavad Päästjat, teatasid, et neil pole midagi Kristuse teise tulemise õpetuse 

vastu, küll aga Kindla aja vastu. Ent Jumala kõikenägev silm luges seda, mis oli nende 

südames. Nad ei tahtnud tegelikult kuulda jutlusi sellest, et Kristus tuleb maailma üle kohut 

mõistma õiguses. Nad olid olnud ustavusetud sulased, nende teod ei talnud Jumala 

südantuurivat pilku ja nad kartsid kohtuda oma Issandaga. Nii nagu juudid Kristuse esimese 

tuleku ajal, polnud ka nemad valmis Kristusele tere tulemast ütlema. Vähe sellest, et nad ise 

keeldusid kuulmast selgeid argumente Piiblist, nad naeruvääristasid otseselt neid, kes 

ootasid Issandat. Saatan ja tema inglid juubeldasid ja parastasid Kristust ja pühi ingleid selle 

pärast, et nad ei soovinudki Tema ilmumist. {SV 277.1} 

Kristuse teise tuleku õpetuse äraheitjate põhiargumendiks oli väide: „Ükski ei tea seda 

päeva ega tundi.“ Piiblitekst ütleb: „Aga sellest päevast ja tunnist ei tea ükski, ei inglidki 

taevas ega ka Poeg, muud kui Isa üksi.“ Matt. 24, 36. Need, kes ootasid Issandat, andsid 

kõnealuse teksti kohta selge ja Pühakirjakcihase lahtimõtestuse ning näitasid, et vastased 

toetusid sellele tekstile õigustamatult. Kristus ütles need sõnad jüngritele tolle 

mälestusväärse vestluse ajal Õlimäel pärast oma viimast templiskäiku. Jüngrid küsisid: „Mis 

on su tulemine ja maailma-ajastu lõpetuse tunnus?“ Jeesus nimetas neile märgid ja ütles: 

„Kui te näete seda kõike, siis teadke, et see on ligi ukse ees.“ Salmid 3, 33. Ühte Päästja 

ütlust ei saa kasutada teise tühistamiseks. Kuigi ükski ei tea Tema tulemise päeva ega tundi, 

nõuab Jeesus meilt ikkagi seda, et me teaksime, millal Tema tulemine on ukse ees. Ta paneb 

meile südamele mitte jätta tähele panemata Kristuse manitsusi ja mitte keelduda kuulmast 

ning vastu võtmast Tema tulemise sõnumeid, nagu tegid need, kes elasid Noa ajal. Tollased 

inimesed hülgasid teadmise veeuputuse tulemisest. Samas peatükis esitatud tähendamissõna 

ustavast ja ustavusetust sulasest näitab ilmekalt selle sulase käekäiku, kes ütleb oma 

südames: „Mu isand viibib tulles.“ See looke illustreerib Kristuse suhtumist neisse, keda Ta 

leiab valvamas ja Tema tulemist kuulutamas, ning neisse, kes seda eitavad. „Siis valvake,“ 

ütleb Ta. „Õnnis on sulane, keda ta isand tulles leiab nõnda tegevat.“ Salmid 42, 46. „Kui sa 

nüüd ei valva, tulen ma kui varas ja sina ei tea, mil tunnil ma su peale tulen.“ Ilm. 3, 3. {SV 

277.2} 

Paulus räägib rahvaklassist, kellele Issanda päev saabub ootamatult: „Issanda päev tuleb 

nagu varas öösel. Kui nad ütlevad: „Nüüd on rahu ja julgeolek!“ tabab neid äkiline 

225

hukatus... ja nad ei pääse mitte pakku.“ Kuid Ta lisab neid silmas pidades, kes on pannud 

tähele Päästja hoiatust: „Aga teie, vennad, ei ole mitte pimeduses, nii et see päev teid saaks 

haarata kui varas. Teie kõik olete ju valguse lapsed ja päeva lapsed. Meie ei ole mitte öö ega 

pimeduse lapsed.“ Tess. 5, 2-5. {SV 278.1} 

Pühakiri ei anna inimestele mingit õigust olla teadmatuses Kristuse tulemise lähedusest. 

Ent need, kes otsisid lihtsalt vabandust tõe äraheitmiseks, sulgesid sellisele seletusele 

kõrvad ja korrutasid pidevalt: „Sellest päevast ja tunnist ei tea ükski.“ Kui inimesed ärkasid 

ja hakkasid küsima pääsetee järele, seisid usuõpetajad nende ja tõe vahele ning püüdsid 

vaigistada inimeste ohutunnet Jumala Sõna väära tõlgendamise abil. Ustavusetud vahimehed 

ühinesid suure petja tööga ja hüüdsid: „Rahu, rahu,“ kuigi Jumal ei olnud rahust rääkinud. 

Sarnaselt Kristuseaegsetele variseridele keeldusid paljud ise sisenemast taevariiki ja 

takistasid ka neid, kes tahtsid minna. Nende inimeste verd nõutakse takistajate käest. {SV 

278.2} 

Esimeste hulgas võtsid kuulutuse enamasti vastu kõige alandlikumad ja pühendunumad 

liikmed. Need, kes uurisid Piiblit enda jaoks, nägid paratamatult, et rahvahulgas levinud 

prohvetikuulutuste seletused olid ebapiibellikud. Seal, kus inimesed polnud vaimulikkonna 

mõju all, kus nad ise uurisid Jumala Sõna, seal piisas adventistide õpetuse võrdlemisest 

Pühakirjaga, et mõista selle jumalikku autoriteeti. {SV 278.3} 

Paljusid kiusasid taga nende uskmatud vennad. Selleks, et säilitada oma koht koguduses, 

olid mõned nõus avalikkuse ees tagasi tõmbuma, kuid teised tundsid, et ustavus Jumala 

vastu ei lubanud neil varjata tõdesid, mis Tema oli nende kätte usaldanud. Paljud lahutati 

kogudustest üksnes selle tõttu, et nad tunnistasid oma usku Kristuse tulemisse. Neile, kelle 

usku sel moel läbi katsuti, olid väga kallid prohveti sõnad: „Teie vennad, kes teid vihkavad, 

kes teid ära tõukavad minu nime pärast, ütlevad: „Jehoova ilmutagu oma auhiilgust, et 

saaksime näha teie rõõmu!“ Aga nad peavad häbenema!“ Jes. 66, 5. {SV 278.4} 

Jumala inglid jälgisid suurima huviga Kristuse teise tuleku kuulutuse tagajärgi. Kui 

kogudus üldiselt kuulutuse ära heitis, pöördusid inglid kurvalt kõrvale. Kuid paljusid ei 

olnud veel adventtõe suhtes läbi proovitud. Mitmed olid sattunud eksiteele oma mehe, naise 

või laste mõjutusel ning hakanud uskuma, et sellist ketserlust kuulata, mida õpetasid 

adventistid, oli iseenesest juba patt. Inglid said käsu selliseid inimesi ustavalt valvata, sest 

Jumala troonilt pidi neile paistma veel valgust. {SV 279.1} 

Väljendamatu igatsusega ootasid need, kes olid kuulutuse vastu võtnud, oma Päästja 

tulekut... Aeg, mil nad lootsid Teda kohata, oli käes. Nad lähenesid sellele tunnile kaine 

pühalikkusega. Nad olid kindlas osaduses Jumalaga ning tundsid rahu, mis pidi kuuluma 

neile igaveses tulevikus. Mitte keegi, kes koges seda lootust ja usaldust, ei suuda unustada 

neid kalleid ootusetunde. Mõned nädalad enne tähtaja saabumist loobuti enamasti ilmalikust 

tegevusest. Siirad usklikud kaalusid hoolega iga oma mõtet ja südametunnet otsekui 

surivoodil, mil mõne tunni pärast tuleb sulgeda silmad kõigele maisele. Mitte keegi ei 

226

kavatsenud valmistada endale „taevaseid riideid“ (vaata lisa), kuid kõik tundsid vajadust 

sisemise kinnituse järele, et nad olid valmis kohtuma Päästjaga. Nende valgeks rüüks oli 

hinge puhtus — iseloom, mis oli patust puhastatud Kristuse lepitava vere läbi. Oh oleks neil, 

kes nimetavad end Jumala rahvaks ka praegu sama südant läbi katsuv meelsus, seesama 

tõsine, kindlameene usk! Oleksid inimesed jäänud alandlikkusesse Issanda ees ning pidevalt 

saatnud oma palved armujärje ette, oleks nende kogemus jäänud palju rikkamaks, kui neil 

nüüd oli Liiga vähe palvetatakse, liiga vähe on tõelist patutundmist ja seepärast jätab elava 

usu puudumine paljud ilma armust, millega meie Lunastaja meid nii rikkalikult varustada 

tahab. {SV 279.2} 

Jumal otsustas proovida oma rahvast. Tema käsi kattis vea prohvetlike perioodide 

arvestuses. Adventistid ei avastanud eksitust, ka ei leidnud seda nende kõige haritumad 

vastased. Vastuseisjadki ütlesid: „Teie prohvetlike perioodide arvestus on õige. Mingi tähtis 

sündmus sel ajal ilmselt toimub, kuid mitte see, mida mr. Miller ennustab. Tõenäolisem on 

maailma ümberpööramine, aga mitte Kristuse teine tulek.“ (vaata lisa.) {SV 279.3} 

Ooteaeg möödus, kuid Kristus ei tulnud oma rahvast vabastama. Need, kes siira usu ja 

armastusega olid Päästjat oodanud, kogesid kibedat pettumust. Kuid Jumala plaanid täitusid. 

Ta oli nimelt soovinud läbi katsuda neid, kes tunnistasid, et nad ootavad Tema ilmumist. 

Nende hulgas oli küllalt selliseid, keda oli ajendanud kahetsusele ainult hirm. Usu 

tunnistamine polnud mõjutanud nende südant ega elu. Kui oodatud sündmus ei tõdenenud, 

teatasid sellised inimesed, et nad ei olnudki pettunud, kuna nad polnud te-gelikult kunagi 

uskunud, et Kristus tuleb. Nemad hakkasid esimeste hulgas pilkama usklike kurvastust. {SV 

280.1} 

Ent Jeesus ja kõik taevased väed vaatasid armastuse ja kaastundega neile, kelle lootused 

olid purunenud, kuid kes ustavalt tegid läbi selle raske katsumuse. Kui kate, mis eraldab 

nähtavat maailma nähtamatust, oleks paotunud, oleks nähtud ingleid nende ustavate 

inimeste kõrval, et kaitsta neid Saatana noolte eest. {SV 280.2} 

227

Peatükk 21—Hoiatus Tagasi Lükatud 

Kui William Miller ja tema kaaslased kuulutasid Kristuse teise tuleku õpetust, tegutsesid 

nad ainult selle nimel, et äratada inimesi valmistuma kohtuks. Nad püüdsid äratada kristlasi 

mõistma koguduse tõelist lootust ja igaühe isiklikku vajadust sügavama kristliku kogemuse 

järele. Samal ajal töötasid nad ka selleks, et äratada mittepöördunuid mõistma oma 

kohustust viivitamatult kahetseda ja Jumala poole pöörduda. „Nad ei teinud mingeid katseid 

värvata inimesi mõnda usulahku või usulisse erakonda. Seepärast töötasid nad kõigis 

uskkondades ja sektides, sekkumata nende organisatsiooni või süsteemi.“ {SV 280.3} 

„Kordagi,“ ütles Miller, „polnud mul soovi, või mõtet äratada oma tööga mingit 

sellesuunalist huvi, mis oleks kahjustanud ühe või teise usulahu huve või pannud aluse 

mõnele uuele kogudusele teiste arvel. Ma tahtsin kõigile kasu tuua. Eeldades, et kõik 

kristased. ootavad Kristuse tulemist ja et neil, kelle usulised vaated polnud samasugused kui 

minul, polnud põhjust vähem armastada neid, kes selle õpetuse vastu võtsid, ei näinud ma 

vajadust pidada eraldatud koosolekuid. Minu ainsaks eesmärgiks oli soov pöörata inimesi 

Jumala poole; kuulutada maailmale lähenevat kohut ja mõju-tada kaasinimesi valmistuma 

selleks nii, et nad võiksid oma Jumalaga kohtuda rahus. Enamik neist, kes pöördusid minu 

töö tagajärjel, ühinesid mitmesuguste kogudustega.“ Bliss, lk. 328. {SV 280.4} 

Kuna Milleri töö aitas edendada kogudusi, suhtuti sellesse mõnda aega poolehoiuga, kuid 

sedamööda, kuidas jutlustajad ja usulised juhid langetasid otsuse andventõpetuse vastu ning 

tahtsid huvi selle vastu summutada, hakkasid nad töötama sellele vastu üha ägedamalt ja 

keelasid lõpuks oma liikmetel kuulata teise tuleku kuulutust. Sellest kõnelemine koguduse 

avalikel koosolekutel keelati! Nii seati usklikud katsumuste ja kiusatuste ette. Nad 

armastasid oma kogudust ega tahtnud sellest lahkuda, kuid mõistsid samas, et Jumala Sõna 

tunnistus suruti maha ja neilt võeti õigus uurida prohvetikuulutusi. Ustavus Jumala vastu ei 

lubanud neil korraldusega nõustuda. Nad ei saanud pidada neid, kes püüdsid vaigistada 

Jumala Sõna tunnistust, Kristuse koguduseks, „tõe sambaks ja toeks“. Seepärast tundsid 

nad, et neil oli õigem lahkuda oma senisest kogudusest. 1844. a. suvel lahkus erinevatest 

kogudustest umbes viiskümmend tuhat inimest. {SV 281.1} 

Selle aja jooksul toimus märgatav nihe enamikes Ühendriikide kogudustes. Juba aastaid 

oli maailmalikkus vaimuliku kogemuse nõrgenemise kaasabil hiilinud koguduse liikmete 

eluviisidesse ja kommetesse. Kõnealusel aastal aga ilmnes äkiline ja silmatorkav allakäik 

peaaegu kõigis selle riigi kogudustes. Kuigi näis, et põhjust oli raske leida, nenditi seda fakti 

laialdaselt ja arutleti selle üle nii ajakirjanduses kui kantslites. {SV 281.2} 

Kirikuvanemate kogu koosolekul Philadelphias ütles mr. Barnes, kes oli hästi tuntud 

piiblikommentaator ja pastor selle linna ühes juhtivas kirikus: „Olen olnud hingekarjase 

ametis kakskümmend aastat, kuid pole kuni viimase õhtusöömaajani toimetanud seda usulist 

228

talitust ilma, et vähemal või suuremal hulgal inimesi poleks kogudusse vastu võetud. Kuid 

nüüd pole ärkamisi ega pöördumisi, pole märgata ka usutunnistajate ilmset kasvamist armus 

ja keegi ei tule käärkambrisse murega oma hinge päästmise pärast. {SV 281.3} 

Äritegevuse kasvu ja kaubanduse ning tööstuse väljavaa dete paranemise tõttu suureneb 

ilmalik meelsus. Nii on see kõigis ususektides.“ — „Congregational Journal“, 23. mai 

1844. {SV 281.4} 

Sama aasta veebruaris ütles professor Finney Oberlini Kolledžist: „Meie ees on tõsiasi, et 

meie maa protestantlikud kirikud on käesoleval ajal lausa üldiselt ükskõiksed või ot-seselt 

vaenulikud peaaegu kõigi kõlbeliste reformide suhtes. Üksikuid erandeid muidugi on, kuid 

mitte niipalju, et see mõjutaks üldist suhtumist. Meie ees on veel teinegi ilmne fakt — 

peaaegu üldiselt puudub kogudustes ärkamine. Vaimulik loidus on laiaulatuslik ja süvenev. 

Sama tunnistab kogu meie maa usuline ajakirjandus. Koguduseliikmeid on haaranud 

massiline moehullustus. Koos jumalakartmatutega võtavad nad osa lõbustustest, tantsudest, 

pidustustest jne.... Kuid meil ei tarvitse pikemalt peatuda selle valusa küsimuse juures. 

Piisab nentimisest, et see nähtus süveneb ja ujutab meid üle, kuna kogudused on üldiselt 

armetult mandunud. Nad on läinud väga kaugele Issandast ja Tema on eemaldunud 

neist.“ {SV 282.1} 

Üks kirjanik tunnistas vaimulikus „Teleskoobis“: „Me pole kunagi näinud sellist üldist 

usulist langust nagu praegu. Tõepoolest, kogudus peaks ärkama ja otsima selle kurvastuse 

põhjust, sest ainult kurvastuseks saab seda pidada igaüks, kes armastab Siionit. Kui 

meenutame, kui „haruldased“ on tõelise ümberpööramise juhtumid ja mõtleme patuste 

peaaegu piiramatule julmusele ning paadumisele, hüüatame tahtmatult: „Kas Jumal on 

unustanud olla armuline või on armuuks suletud?““ {SV 282.2} 

Selline olukord ei eksisteeri kogudustes ilma põhjuseta. Vaimulik pimedus, mis katab 

rahvaid, kogudusi ja üksikisikuid, pole tingitud sellest, et Jumal hoiaks tagasi oma armu, 

vaid sellest, et inimesed jätavad hooletusse ja pilkavad jumalikku valgust. Tabav näide selle 

kohta esineb juuda rahva ajaloos Kristuse ajal. Pühendumine ilmalikele asjadele viis Jumala 

ja Tema Sõna unustamiseni. Selle tõttu tuhmistus inimeste arusaamine ja süda muutus 

ilmalikuks ning meeleliseks. Just sellepärast olid nad teadmatuses asjade suhtes, mis 

puudutasid Messia tulekut ja lükkasid uhkes uskmatuses tagasi oma Lunastaja. Ometi ei 

võtnud Jumal juuda rahvalt veel teadmist ega võimalust osa saada päästvast õnnistusest. 

Kuid need, kes tõe hülgasid, kaotasid igasuguse soovi omada Jumala Andi. Nad olid teinud 

„pimedusest valguse ja valgusest pimeduse“, kuni neis olev valgus muutus pimeduseks. Kui 

suur aga oli see pimedus! {SV 282.3} 

Saatana plaanidega sobib hästi see, kui inimesed säilitavad usu välised vormid, kuid 

kaotavad elava jumalakartuse. Pärast evangeeliumi hülgamist jätkasid juudid innukalt oma 

vanade usutalituste täitmist ja rahvusliku eraldatuse ranget kaitsmist, kuigi nad ka ise pidid 

möönma, et Jumala ligiolekut polnud enam nendega. Taanieli prohvetikuulutus osutas nii 

229

selgesti Messia tuleku ajale ja kuulutas nii selgelt ette Tema surma, et juudid keelasid rahval 

seda uurimast. Lõpuks kuulutasid rabid needuse kõigile, kes püüdsid aega välja arvutada. 

1800 aastat on iisraellased olnud tõsiseks ja hoiatavaks näiteks ohust, mida kätkeb endas 

Jumala poolt saadud valguse hülgamine, sõge ja meeltparandamatu armu pakkumise 

äraheitmine. {SV 283.1} 

Kõikjal, kus esineb selline vaim, ilmnevad samad tagajärjed. See, kes sihilikult surub 

maha veendumuse oma kohustustest, sellepärast, et see on vastuolus tema soovidega, kaotab 

lõpuks võime eristada tõde eksitusest. Arusaamine tumeneb, südametunnistus muutub 

tundetuks, süda kõveneb ja hing kaugeneb Jumalast. Ükskõik kus ja miks jumalikku tõde 

halvustatakse või eemale tõrjutakse, seal mattub kogudus vaimulikku pimedusse. Usk ja 

armastus jahtuvad, ilmnevad võõrdumised ja lahkhelid. Koguduseliikmete huvid ja energia 

keskenduvad ilmalikele taotlustele ning patuste südamed kõvenevad 

meeleparandamatuses. {SV 283.2} 

Ilmutuseraamatu 14. peatükis esitatud esimese ingli kuulutus, mis kõneleb Jumala 

kohtutunni algusest ja esitab inimestele nõude karta ja kummardada Jumalat, oli määratud 

eraldama Jumala rahvast, maailmast ja selle laostavast mõjust ning äratama kogudust 

nägema oma tõelist olukorda: ilmalikkust ja tagasiminekut. Selle kuulutusega saatis Jumal 

kogudusele hoiatuse, mis, kui see oleks vastu võetud, oleks parandanud pahed, mis lahutasid 

inimesed Jumalast. Kui kuulajaskond oleks taevase kuulutuse vastu võtnud ning alandanud 

südame Issanda ette ja püüdnud siiralt valmistuda Temaga kohtumiseks, siis oleks 

kogudustes ilmnenud Jumala Vaim ja vägi. {SV 283.3} 

Valitsema oleksid pääsenud taas üksmeel, usk ja armastus nagu kord apostlite päevil, mil 

„usklike hulk oli üks süda ja üks „hing“ „ja rääkisid Jumala Sõna julgesti“, ja „Issand lisas 

iga päev nende ühendusele juurde neid, kes päästeti.“ Ap. t. 32, 31; 2, 47 {SV 283.4} 

Kui Jumala rahvas võtaks vastu valguse sellisena nagu see särab Tema Sõnast, siis 

omandaksid nad sellise üksmeele, mille pärast Kristus palvetas ja millest apostel kirjutas: 

„Olles usinad üksmeelt pidama vaimus rahusideme läbi.“ „Üks ihu ja üks vaim, nagu te ka 

olete kutsutud üheks lootuseks oma kutsumise poolest; üks Issand, üks usk, üks ristimine.“ 

Ef. 4, 3-5. {SV 283.5} 

Selliseid õnnistatud tagajärgi kogesid need, kes võtsid vastu adventkuulutuse. Nad tulid 

erinevaist ususektidest, kuid nende sektidevahelised barjäärid kadusid; vastuolulised 

tõekspidamised purunesid; loobuti ebapiibellikust lootusest tuhandeaastasele rahuriigile maa 

peal; parandati väärad vaated Kristuse teise tuleku kohta; uhkus ja ilmalikkus sulasid; 

ülekohtused teod heastati; südamed ühinesid tõsises sõpruses; valitses armastus ja rõõm. Kui 

see õpetus suutis sel viisil muuta mõningaid, kes selle vastu võtsid, oleks ta muutnud kõiki, 

kui kõik oleksid selle vastu võtnud. {SV 284.1} 

230

Kuid kogudused üldiselt ei võtnud hoiatusi vastu. Jutlustajad, kes „Iisraeli koja“ 

vahimeestena oleksid esimestena pidanud märkama Jeesuse tuleku märke, ei õppinud 

tundma tõde ei prohvetite tunnistuste ega ajamärkide kaudu. Vastavalt sellele, kuidas 

maailmalikkus ja auahnus täitsid südant, jalhenes armastus Jumala vastu ja usk Tema 

Sõnasse ning siis, kui esitati kuulutus Kristuse peatsest tulekust, äratas see ainult 

eelarvamusi ja uskmatust. Fakti, et kuulutust jutlustasid peamiselt koguduse lihtliikmed, 

kasutati argumendina selle vastu. Jumala Sõna selge tunnistuse kohta esitati sama küsimus 

nagu kord vanasti: „Kas ükski ülemaist või variseridest on uskunud Temasse?“ Ja seejärel, 

kui leiti, et prohvetlike perioodide kohta esitatud tõendeid oli raske ümber lükata, hakati 

keelama prohvetikuulutus! uurida ja õpetada. Kinnitati, et prohvetlikud raamatud olid 

pitseeritud ja arusaamatud. Suured hulgad uskusid pimesi oma pastoreid ja keeldusid kuulda 

võtmast hoiatust. Teised, keda tõde oli veennud, ei julgenud seda tunnistada kartusel, et nad 

„kogudusest välja lükatakse“. Kuulutus, mille kaudu Jumal tahtis oma kogudust läbi katsuda 

ja puhastada, näitas väga selgelt, kui palju oli neid, kes armastasid seda maailma enam kui 

Kristust. Sidemed, mis köitsid neid maaga, olid tugevamad kui sidemed taevaga. Nad valisid 

kuulamiseks ilmaliku tarkuse häält ja pöördusid ära südantläbikatsuvast tõekuulutusest. {SV 

284.2} 

Lükanud tagasi esimese ingli hoiatuse, lükkasid nad tagasi vahendi, mille kaudu Jumal 

oli soovinud neid muuta. Nad põlgasid ära armulise kuulutuse, mis oleks suunanud nad 

käima tõeteed ja kõrvaldanud pahed, mis neid Jumalast lahutasid. Siin peituski kohutava 

ilmalikkuse, tagasilangemise ja vaimuliku surma põhjus, mis valitses kogudustes a. 

1844. {SV 284.3} 

Ilmutuseraamatu 14. peatükis järgneb esimese ingli kuulutusele teine: „Langenud, 

langenud on suur linn Baabülon, kes oma hooruskiima viinaga on jootnud kõiki rahvaid!“ 

Ilm. 14, 8. Sõna „Baabülon“ on tuletatud sõnast „Babel“, mis tähendab segadust. Seda 

tarvitatakse Pühakirjas väära või langenud religiooni mitmesuguste vormide tähistamiseks. 

Ilm. 17. peatükis kujutatakse Baabüloni naisena, sümbolina, mida Piiblis kasutatakse 

koguduse võrdkujuna: vooruslik naine kujutab puhast kogudust, langenud naine aga 

ususttaganenud kogudust. {SV 285.1} 

Püha, igavest vahekorda Kristuse ja Tema koguduse vahel kujutatakse Piiblis abieluna. 

Issand on sidunud oma rahva enesega pühaliku lepingu kaudu. Tema tõotab olla oma rahva 

Jumalaks ja Tema rahvas on tõotanud olla Tema ja ainult Tema oma. Ta teatab: „Ja ma 

kihlan sind enesele igaveseks ajaks; ma kihlan sind enesele õiguse ja kohtu pärast, 

armastuse ja halastuse pärast!“ Hoosea 2, 21. Ning taas: „Sest mina olen võtnud teid oma 

valdusesse.“ Jer. 3, 14. Paulus tarvitab sedasama kujundit Uues Testamendis, kui ta ütleb: 

„Olen ma ju teid kihlanud üheleainsale mehele — Kristusele, et teid esitada Temale kui 

puhast neitsit.“ 2. Kor. 11, 2. {SV 285.2} 

231

Koguduse ustavusetust Kristuse vastu, Tema rahva usalduse ja kiindumuse pöördumist 

maailmalike asjade poole ning armastust nende vastu võrreldakse abielutõotuse 

murdmisega. Iisraeli pattu, lahkumist Issandast, illustreeritakse sellise kujundiga. Jumala 

imelist armastust, mida Tema omad südametult põlgasid, kirjeldatakse liigutavalt: „Ja ma 

vandusin sulle ja tegin sinuga lepingu, ütleb Issand Jehoova, ja sa said minu omaks.“ „Sa 

kasvasid üpris väga ilusaks ja olid kõlvuline armueluks. Su nimi sai kuulsaks paganate seas 

su ilu pärast, sest see oli täiuslik kaunistuste tõttu, mille ma olin sulle ümber pannud. Aga 

sina olid kindel oma ilus ja armatsesid oma kuulsuse varal.“ „Abielurikkuja naine, kes oma 

mehe asemel võtad vastu võõraid!“ „Aga otsekui naine on truuduseta oma eluseltsilise 

vastu, nõnda olete teie, Iisraeli sugu, olnud truuduseta minu vastu, ütleb Jehoova!“ Hesek 

16, 8. 13-15; Jer. 3, 20. {SV 285.3} 

Uues Testamendis pöördutakse sarnaste väljenditega kristlaste poole, kes otsivad 

maailma sõprust rohkem kui Jumala heakskiitu. Apostel Jakoobus ütleb: „Te abielurikkujad, 

eks te tea, et maailma sõprus on vaen Jumala vastu? Kes nüüd tahab olla maailma sõber, see 

saab Jumala vaenlaseks.“ Jak. 4, 4. {SV 285.4} 

Ilmutuseraamatu 17. peatükis kujutatakse Baabüloni naisena, kes oli „riietatud purpuriga 

ja helkjaspunase riidega ning ehitud kulla, kalliskivide ja pärlitega, ja temal oli käes kuldkarikas 

täis jälkusi ja oma hooruse saasta. Ja tema otsaesisele oli kirjutatud nimi, saladus 

„Suur Baabülon, ilmamaa hoorade ja jälkuste ema.“ Prohvet lisab: „Ja ma nägin naise olevat 

joobnud pühade verest ja Jeesuse tunnistajate verest. Baabüloni kohta teatatakse veel, et ta 

„on suur linn, kelle käes on valitsus ilmamaa kuningate üle.“ Ilm. 17, 4-6. 18. Võimuks, mis 

nii paljudeks sajanditeks säilitas despootliku valitsuse kristlasikonna monarhide üle, oli 

rooma-katoliku kirik. Purpur ja helkjaspunane riie, kalliskivid ja pärlid kujutavad ilmekalt 

toredust, mis oli suurem kuningate hiilgusest ja millega Rooma troon oli üle külvatud. 

Ühegi teise võimu kohta ei saa nii kindlalt väita, et ta oli „joobnud pühade ve-rest“, kui selle 

kiriku kohta, kes oli nii halastamatult taga kiusanud Kristuse järelkäijaid. Baabüloni 

süüdistati keelatud ühenduses „ilmamaa kuningatega“. Issandast lahkumise ja paganatega 

liitu astumise tõttu sai juuda kogudus hooraks. Rooma-katoliku kirik langes sama 

hukkamõistu alla, kuna temagi rüvetas ennast ilmalike võimude toetuse otsimisega. {SV 

286.1} 

Baabüloni nimetatakse „hoorade ja jälkuste emaks“. Tema tütardega sümboliseeritakse 

kogudusi, kes hoiavad kinni tema õpetustest ja traditsioonidest ning järgivad tema eeskuju: 

ohverdavad tõe ja Jumala heakskiidu, et astuda keelatud liitu maailmaga. Ilm. 14. peatükis 

leiduv kuulutus, mis kuulutab Baabüloni langust, peab silmas usulisi rühmitusi, kes kord 

olid laitmatud, kuid nüüd on langenud. Kuna see kuulutus järgneb kohtukuulutusele, saab 

jutt olla ainult lõpuajast ja seega ei saa tähendada ainult rooma-katoliku kirikut, sest see 

kirik on olnud langenud olukorras palju sajandeid. Pealegi kutsutakse Ilmutuseraamatu 18. 

peatükis Jumala rahvast Baabülonist välja. Vastavalt sellele kirjatekstile peavad paljud 

Jumala lapsed olema veel Baabülonis. Millistes usulistes organisatsioonides leidub palju 

232

Kristuse järelkäijaid? Kahtlemata mitmesugustes kirikutes, kes tunnistavad protestantlikku 

usku. Noil aegadel, kui need kogudused sündisid, oli nende suhtumine Jumalasse ja tõesse 

puhas, ning Tema õnnistus oli nendega. Isegi uskmatu maailm pidi tunnustama häid 

tagajärgi, mis tulenesid evangeeliumi põhimõtete vastuvõtmisest. Nende kohta võis tollal 

kasutada Iisraelile öeldud prohveti sõnu: „Su nimi sai kuulsaks paganate seas su ilu pärast, 

sest see oli täiuslik kaunistuste tõttu, mille ma olin sulle ümber pannud, ütleb Issand 

Jehoova.“ Kuid langemine tuli samal põhjusel, mis tõi kord needuse ja hävingu Iisraelile — 

hakati jäljendama jumalakartmatute inimeste eluviisi ja otsima sõprust nendega. „Aga sina 

olid kindel oma ilus ja armastasid oma kuulsuse varal.“ Hesek. 16, 14. 15. {SV 286.2} 

Paljud protestantlikud kirikud järgivad rooma-katoliku kiriku eeskuju ülekohtuse 

ühenduse loomises „ilmamaa kuningatega“. Riigikirikud on liitunud ilmalike valitsustega ja 

ka teised kogudused otsivad maailma heakskiitu. Sõna „Baabülon“ — segadus — võib 

tabavalt kasutada nende kirikute kohta, kes kõik tunnistavad, et nende õpetus põhineb 

Piiblil, kuid ometi on jagunenud lausa arvutuiks vastuolulise usutunnistuse ja teooriaga 

lahkudeks. {SV 287.1} 

Need kogudused, kes on eraldunud rooma-katoliku kirikust, kannavad siiski mitmes 

suhtes samu tunnuseid. Patune ühendus maailmaga on vaid üks iseloomulik joon. {SV 

287.2} 

Ühes rooma-katoliku teoses väidetakse: „Kui te ütlete, et rooma kirik on süüdi pühakute 

kummardamises, siis teadke, et tema tütar, inglise kirik, on süüdi samas asjas, kuna iga 

Kristusele pühendatud kiriku kohta tuleb tal kümme Maarjale pühendatud kirikut.“ — 

Richard Challoner, „The Catholik Christian Instructed“, eessõna lk. 21, 22. {SV 287.3} 

Ja dr. Hopkins ütleb raamatus „A Treatise on the Millesnium“: „Pole mingit põhjust 

arvata, et antikristlik vaim ja tegevus piirdub ainult rooma-katoliku kirikuga. Protestantlikes 

kirikutes on samuti väga palju antikristlikku; nad on kaugel sellest, et olla täiesti 

reformeeritud kõlbelisest laostumisest ja ebajumalateenistusest.“ — Samuel Hopkins, 

„Works“, kd. 2, lk. 328. {SV 287.4} 

Prebüteriaanliku kiriku lahkulöömise kohta rooma-katoliku kirikust kirjutas dr. Guthrie: 

„Kolmsada aastat tagasi marssis meie kirik välja rooma-katoliku kiriku väravaist, lipuks 

avatud Piibel ja motoks „Uuri Pühakirja“. Edasi aga esitab ta mõtlemapaneva küsimuse: 

„Kas ta tuli tervenisti välja Baabülonist?“ — Thomas Guthrie, „The Gospel in Ezekiel“, ik. 

237. {SV 287.5} 

„Inglise kirik,“ ütleb Spurgeon, „näib olevat läbi ja läbi imbunud sakramentismiga, kuid 

ka teisi uskkondi näib sama palju vaevavat filosoofiline ebausk. Need, keda me paremaks 

pidasime, pöörduvad üksteise järel kõrvale usu alustõdedest. Ma usun, et kogu Inglismaa on 

läbi imbunud hukkamõistu väärivast ebausust, mis julgeb astuda ikkagi kantslisse ja 

nimetada ennast kristlikuks.“ {SV 287.6} 

233

Kuidas lahkus kirik evangeeliumi lihtsusest? Millest sai alguse suur ususttaganemine? 

Paganlike kommete ja tavadega kohanemisest selle nimel, et kergendada paganail kristluse 

vastuvõttu. Apostel Paulus ütles juba tollal: „Sest ülekohtu saladus on juba mõjumas.“ 2. 

Tess. 2, 7. Apostlite eluajal jäi kogudus võrdlemisi puhtaks. Kuid „teise sajandi lõpupoole 

omandas enamik kogudusi uue näo. Esialgne lihtsus kadus ja vähehaaval, sedamööda, 

kuidas vanad jüngrid läksid puhkama, asusid etteotsa nende lapsed, kes koos 

uuspöördunutega kujundasid ümber koguduse.“ — Robert Robinson, „Ecclesiastical 

Researches“ ptk. 6, par. 17, lk. 51. {SV 288.1} 

Et tagada suurema arvu inimeste liitumist kogudusega, madaldati kristliku usu kõrget 

taset ning selle tõttu, et kogudusse voolas kokku hulgaliselt endisi paganaid, voolasid sinna 

nendega koos ka paganlikud tavad, arusaamad ja ebajumalad.“ — Gavazzi „Lectures“, lk. 

278. Sedamööda, kuidas kristlik religioon kindlustas endale ilmalike valitsejate heakskiidu 

ja toetuse, võtsid suured hulgad vastu selle välise vormi. Kuigi väliselt kristlased, „jäid 

sellised inimesed tegelikult ikkagi paganateks, kes kummardasid salaja endiselt oma 

ebajumalaid.“ — samas, lk. 278. {SV 288.2} 

Kas seesama protsess pole kordunud peaaegu igas kirikus, kes nimetab end 

protestantlikuks? Kui surid uue äratusliikumise asutajad, kellel oli tõeline südameusk, võtsid 

järeltulijad nende kohad sisse ja andsid kogudusele uue näo. Kuna usupuhastajate järelkäijad 

hoidsid kõvasti kinni oma isade usutunnistusest ja keeldusid vastu võtmast mingit uut tõde, 

mille kohta nende isad ei olnud saanud valgust, siis kaldusid nad sellega juba suuresti 

kõrvale isade eeskujuandvast alandlikkusest, enesesalgamisest ja maailmast erinemisest. 

Niiviisi kadus esialgne lihtsus“. Kogudusse valguv ilmalikkuse vool tõi „enesega kaasa 

ilmalikud kombed, teod ja ebajumalad.“ {SV 288.3} 

Oo, millise kohutava ulatuse on kaasaja kristlaste seas võtnud sõprus maailmaga, mis on 

„vaen Jumala vastu“. Kuivõrd kaugele on läinud kristlaskonna populaarseimad kirikud 

Piibli alandlikkuse, enesesalgamise, lihtsuse ja jumalakartuse tasemest! John Wesley ütles 

raha kasutamise kohta: „Ärge raisake ühtegi osa nii väärtuslikust talendist ainult silmahimu 

rahuldamise peale, üleliigsete või kallihinnaliste riietusesemete ja tarbetute kaunistuste 

peale. .Ärge raisake ühtegi osa sellest oma maja väljapaistvaks tegemise peale, üleliigse või 

kallihinnalise mööbli, hinnaliste piltide, maalide ja nipsasjade peale... Ärge andke välja 

sentigi oma uhkusetunde rahul-damiseks, et inimesed teid imetleksid ja kiidaksid. ... „Nii 

kaua, kui teil on menu, räägivad inimesed teist head. Nii kaua, kui te olete riietatud 

purpurisse ja peenesse linasesse ja elate suurejoonelist seltskonnaelu, kiidavad kahtlemata 

paljud teie peent maitset, heldust ja külalislahkust. Kuid ärge ostke nende heakskiitu nii 

kallilt. Olge tuhat korda meelsamini rahul auga, mis tuleb Jumalalt.“ — Wesley „Works“, 

jutlus 50, „The Use of Money“. Kuid paljudes kirikutes jäetakse meie ajal selline õpetus 

tähele panemata. {SV 288.4} 

234

Usu tunnistamine on maailmas saanud populaarseks. Valitsejad, poliitikud, 

õigusteadlased, arstid ja kaupmehed ühinevad kirikuga, et kindlustada endale ühiskonna 

lugupidamine ja usaldus ning tagada oma ilmalike huvide edenemine. Seejärel püüavad nad 

peita kõiki oma ebaõiglasi tehinguid kristluse sildi alla. Mitmesugused usulised 

organisatsioonid, keda omakorda mõjustab nende ridadesse kuuluvate ilmalike inimeste 

jõukus ja mõjuvõim, taotlevad veelgi suuremat populaarsust ja au. Linna tuntuimate 

tänavate äärde püstitatakse kõige silmatorkavamalt kaunistatud toredaid kirikuid. Jumalateenistustest 

osavõtjad riietuvad kallilt ja uusima moe järgi. Andekale jutlustajale 

makstakse kõrget töötasu, et ta lahutaks rahva meelt ja köidaks suuri hulki. Tema jutlused ei 

tohi puudutada populaarseid patte, vaid peavad meeldima moodsate inimeste kõrvadele. Nii 

kantakse suursugused patused kiriku nimestikku ja jumalakartuse sildi all viljeldakse suuri 

patte. {SV 289.1} 

Kommenteerides kristlaste praegust suhtumist maailmasse, ütleb üks juhtiv ilmalik 

ajakiri: „Vähehaaval on kirik järele andnud ajavaimule ja kohandanud oma jumalateenistuse 

tänapäeva vajadustega.“ Tõepoolest, kõiki vahendeid, mis aita-vad muuta usku 

kütkestavaks, kasutab kirik inimeste ligitõmbamiseks.“ üks kirjanik nendib New Yorgi 

„Independent’is“ metodismi kohta järgmiselt: „Piirjoon jumalakartliku ja uskmatu vahel 

muutub mingiks poolvarjuks ja kummagi poole agarad inimesed näevad vaeva, et kaotada 

erinevus kahe leeri tegutsemisja lõbutsemisviiside vahel.“ „Religiooni populaarsus aitab 

tugevasti kaasa nende arvu suurendamisele, kes tahavad saada usuga kaasnevaid õnnistusi, 

ilma et nad tahaksid ausalt täita selle kohustusi.“ {SV 289.2} 

Howard Crosby ütleb: „On põhjust väga muretseda, kuna näeme, et Kristuse kirik täidab 

nii vähe oma Issanda eesmärke. Nii nagu Iisrael vanasti laskis paganarahvastel end 

ebajumalateenistusse meelitada ... nii loobub tänapäeva Jeesuse kogudus salasõpruse tõttu 

uskmatu maailmaga tõsistest põhimõtetest ja alistub jumalakartmatu ühiskonna kahjulikele, 

kuigi sageli usaldust äratavatele harjumustele, argumentidele ja järeldustele, mis on võõrad 

Jumala Sõnale ja otseses vastuolus igasuguse kasvamisega armus.“ — „The Healthy 

Christian An Appeal to the Church“, lk. 141, 142. {SV 289.3} 

Selles ilmalikkuse ja lõbustuste otsingu voolus on kadunud peaaegu täiesti 

enesesalgamine ja eneseohverdus Kristuse pärast. „Mõningaid mehi ja naisi, kes nüüd 

aktiivselt tegutsevad meie kirikutes, õpetati lastena ohvreid tooma selleks, et midagi anda ja 

teha Kristuse heaks, kuid „kui nüüd on tarvis summasid... ei tohi kedagi üles kutsuda 

andma. Oh ei! Nüüd korraldagem väljamüüke, väikesi vaimulikke lavastusi, oksjone, 

arhailisi õhtusöömaaegu või pakkuge midagi söödavat, et rahvast ligi tõmmata.“ {SV 

290.1} 

Kuberner Washburn Wisconsinist teatas oma iga-aastases läkituses 9. jaan. 1873: „Näib 

olevat vajalik kehtestada seadus, mis saadaks laiali koolid, kust tulevad hasartmängijad. 

Neid on kõikjal. Osutub, et kirikki (kahtlemata ebateadlikult) teeb vahel Saatana tööd. 

235

Annetuskontserdid, auhinnapakid, loteriid jne. tõsi küll, mõnikord misjonitööks või 

heategevaks ostatrbeks mõeldud üritused, mida sageli siiski vähem väärtuslikel eesmärkidel 

kasutatakse, on kõik ettevõtted, mis õpetavad raha ilma teenimata saama. Miski pole 

õigupoolest nii demoraliseeriv või joovastav, eriti noortele, kui raha või varanduse 

omandamine ilma tööta. Lugupeetud lapsevanemad tegelevad sageli ise selliste 

ettevõtmistega ja rahustavad oma südametunnistust mõttega, et raha läheb heaks otstarbeks. 

Niiviisi annavad nad oma laste harjumustele suuna, mida sellised õnneloosid neis 

juurutavad.“ {SV 290.2} 

Ilmalikkus tungib kristlikesse kirikutesse üle maailma. Robert Atkins maalib ühes oma 

Londonis peetud jutluses tumeda pildi vaimulikust langusest, mis valitseb Inglismaal: 

„Tõeliselt õiged kaovad maa pealt ja keegi ei võta seda südamesse. Käesoleva aja 

usutunnistajad on kõigis kirikuis maailma armastajad, kes armastavad mugavust, kehalisi 

mõnusid ja au. Neid kutsutakse koos Kristusega raskusi taluma, kuid nad ei talu isegi 

väikseimat laitust... Ärataganemine, ärataganemine, ärataganemine on kirjutatud iga kiriku 

fassaadile. Kui nad seda teaksid, siis oleks neil veel lootust, kuid oh häda, nad hüüavad: 

„Me oleme rikkad ja meil on vara küllalt ega ole meil midagi vaja.“ — (Second Advent 

Library, traktaat nr. 39). {SV 290.3} 

Suur patt, milles süüdistatakse Baabüloni, on see, et ta’ „hooruse viinast on ilmamaa 

elanikud joobnuks saanud“. Joovastav karikas, mida prohvetikuulutuses kujutatud hoor 

pakub, esitab valeõpetusi, mida langenud naine on heaks kiitnud keelatud ühenduse tõttu 

selle ilma vägevatega. Sõprus maailmaga on laostanud usu ning see omakorda on 

mõjustanud maailma, kuna on hakatud õpetama selliseid õpetusi, mis on vastuolus Pühakirja 

kõige selgemate väidetega. {SV 291.1} 

Rooma-katoliku kirik ei andnud inimeste kätte Piiblit ja nõudis, et kõik inimesed 

võtaksid selle asemel vastu tema õpetused. Reformatsiooni eesmärgiks oli anda inimestele 

tagasi Jumala Sõna. Kuid tõsi on seegi, et kaasaja kirikutes õpetatakse inimesi rajama oma 

usku pigem kiriku usutunnistusele ja õpetusele kui Pühakirjale! Charles Beecher ütles 

protestantlikest kirikutest kõneldes: „Nad on iga nende usutunnistuse aadressil lausutud 

karmi sõna suhtes sama tundlikud, nagu pühad isad on olnud pühakute ja märtrite teenimise 

suhtes... Protestantlikud evangeelsed ususektid on sidunud üksteise käed nii, et nende 

ringkondades ei saa keegi jutlustajaks, kui ta ei tunnusta veel mõnda raamatut peale Piibli. 

Väide, et usutunnistuse võim hakkab nüüd keelustama Piiblit samamoodi või isegi 

teravmeelsemal viisil, kui seda tegi kord rooma-katoliku kirik, ei ole midagi ebatõenäolist.“ 

Jutlus teemal „The Bible a Sufficient Greed“, peetud Fort Wayne’is Indianas, 22. veebr. 

1846. {SV 291.2} 

Kui ustavad õpetajad seletavad Jumala Sõna, siis tõusevad üles õpetatud mehed, 

jutlustajad, kes tunnistavad, et nad mõistavad Pühakirja, kuid kes kuulutavad terve õpetuse 

maailma ees ketserluseks ja juhivad tõeotsijad eksiteele. Kui maailm ei oleks lootusetult 

236

joobunud Baabüloni viinast, tunneksid rahvahulgad oma süüd ja tuleksid pöördumisele 

Jumala Sõna selgete teravate tõdede läbi. Kuid nüüd näib usk olevat nii segane ja 

vastuoluline asi, et inimesed ei tea, mida tõena võtta. Maailma paadumus on patt, mille eest 

vastutab kirik. {SV 291.3} 

Ilmutuseraamatu 14. peatüki teise ingli kuulutust hakati kuulutama 1844. a. suvel ja siis 

pöörduti sellega otseselt Ühendriikide poole, kuna Ameerikas kuulutati kohtukuulutust 

kõige laialdasemalt ja seal heideti see ka kõige üldisemalt ära ning seetõttu oli langus 

sealsetes kirikutes ka kõige kiirem. Ent teise ingli kuulutus ei täitunud täielikult 1844. aastal. 

Tollased kirikud kogesid moraalset allakäiku Kristuse teise tuleku kuulutuse äralükkamise 

tõttu, kuid see langus polnud täielik. Jätkates pidevalt käesoleva aja jaoks antud eritõdede 

äralükkamist, on nad langenud üha sügavamale ja sügavamale. Ent ikka veel ei saa öelda, et 

„langenud on... Baabülon, kes oma hooruskiima viinaga on jootnud kõiki rahvaid.“ Ta ei ole 

veel pannud kõiki rahvaid joobuma. Maailmaga kohandumise meelsus ning ükskõiksus 

nende tõdede suhtes, mis panevad proovile meie aja inimesi, võidab pinda kõigis 

protestantliku usu kirikutes üle kristliku maailma. Teise ingli pühalik ja kohutav hukkamõist 

puudutab neid kogudusi. Ent usust ärataganemine pole jõudnud veel oma kõrgpunkti. {SV 

291.4} 

Piibel teatab, et enne Issanda tulekut tegutseb Saatan „igasuguses valeväes ja 

valetunnustähtedega ja valeimetegudega ja igasuguse ülekohtu pettuses“ ning need, kes „ei 

võtnud vastu tõe armastust, et nad oleksid võinud pääseda“, võtavad vastu“ vägeva ekistuse, 

et nad hakavad uskuma valet“. 2. Tess. 2, 8—11. Baabüloni langemine ei saa olla lõplik 

enne, kui jõutakse sellise olukorrani, ning kiriku liit maailmaga sõlmub täielikult. See tõsiasi 

ligineb samm-sammult ja seega on Ilm. 14, 8 täielik täitumine veel meie ees. {SV 292.1} 

Vaatamata vaimulikule pimedusele ja Jumalast võõrdumisele, mis eksisteerib kirikutes, 

kes moodustavad Baabüloni, leidub neis veel suurel hulgal Kristuse tõelisi järelkäijaid. 

Nende hulgas on paljusid, kes pole kunagi mõistnud erilisi tõdesid käesoleva aja jaoks. 

Paljud on rahulolematud oma praeguse olukorraga ja igatsevad suuremat valgust. Nad 

püüavad asjatult saavutada Kristuse sarnasust kirikutes, millesse nad kuuluvad. Sedamööda, 

kuidas need kirikud kaugenevad üha enam tõest ja ühinevad ikka tihedamini maailmaga, 

suureneb erinevus kahe klassi vahel veelgi, kuni tuleb lõplik lahknemine. Tuleb aeg, mil 

need, kes armastavad Jumalat üle kõige, ei saa kauemaks jääda ühendusse nendega, kes on 

„rohkem lõbuarmartajad kui jumalaarmastajad, kelledel on jumalakartuse nägu, aga kes 

salgavad Tema väge.“ {SV 292.2} 

Ilmutuse 18. peatükk viitab ajale, mil kogudused, kes on hüljanud Ilmutuse 14, 6—12 

kolmekordse hoiatuse, on jõudnud täielikult olukorda, millest kõneles teine ingel ja Jumala 

rahvas, kes viibib veel Baabülonis, peab sealt lahkuma. See kuulutus on viimane, mis 

maailmale antakse, see teostab oma ülesande. Sel ajal kui need, kes „ei ole uskunud tõde, 

vaid kellel on olnud hea meel ülekohtust“ (2. Tess. 2, 12), jäetakse vägeva eksituse 

237

meelevalda ja nad usuvad valet; sel ajal paistab tõe valgus kõigile neile, kelle süda on sellele 

avatud ja kõik Jumala lapsed, kes veel on Baabülonis, panevad tähele kutset: „Minge välja 

temast, minu rahvas!“ (Ilm. 18, 4). {SV 292.3} 

238

Peatükk 22—Täitunud Ettekuulutsed 

Kui möödus aeg, mil Issanda tulemist esmalt oodati, nimelt 1844. a. kevad, jäid need, kes 

olid usus Teda oodanud, mõneks ajaks kahtlusesse ja kindlusetusesse. Maailm pidas neid 

küll täiesti lööduiks ja endid eksiarvamustega petta lasknuiks, kuid nende lootuseallikaks jäi 

endiselt Jumala Sõna. Paljud jätkasid Pühakirja uurimist; nad vaatasid uuesti läbi tõendid 

prohvetikuulutuste kohta, et mõista, milles oli asi. Need Piibli tunnistused, millele nad olid 

rajanud oma usu, näisid olevat selged ja vankumatud. Märgid, milles ei saanud eksida, 

osutasid Kristuse peatsele tulekule. Issanda eriline õnnistus, mis ilmnes nii patuste 

pöördumises kui vaimuliku elu taaselustamises kristlaste hulgas, oli veennud usklikke selles, 

et kuulutus oli Jumalast. Ja kuigi Kristuse tuleku ootajad ei suutnud seletada pettumust, olid 

nad kindlad, et Jumal oli juhtinud neid nende möödunud kogemuses. {SV 293.1} 

Nende ettekuulutustega seoses, mida nad olid kasutanud Kristuse teise tuleku eelse aja 

kohta, olid mõned Pühakirja tunnistused, mis sobisid suurepäraselt nende olukorraga 

kõhkluse ja ootuse ajal. Need sõnad julgustasid neid ootama kannatlikult usus ja kinnitasid, 

et see, mis oli sel hetkel mõistmatu, saab omal ajal selgeks. {SV 293.2} 

Üks selline julgustav prohvetikuulutus oli Hab. 2, 1—4: „Mina seisan oma vahipostil, 

asun linnusel ja vaatan, et näha, mida ta mulle räägib ja mida ta mulle vastab mu etteheite 

peale! Ja Jehoova vastas mulle ning ütles: Kirjuta üles näger mus ja tähenda selgesti 

lauakeste peale, et see, kes seda loeb, võiks joosta! Sest nägemus ootab küll oma aega, aga 

ta ruttab lõpu poole ega peta mitte! Kui ta viibib, siis oota teda, sest ta tuleb kindlasti ega 

kõhkle mitte! Vaata, kes on ülbe, selle hing ei jää temasse, aga õige elab oma usust!“ {SV 

293.3} 

Juba 1842. a. oli selles prohvetikuulutuses sisalduv üleskutse: „Kirjuta üles nägemus ja 

tähenda selgesti lauakeste peale. et see, kes seda loeb, võiks joosta“, andnud Charles Fitchile 

mõtte valmistada prohvetlik skeem, mis illustreeris Taanieli ja iimutuseraamatu nägemusi. 

Selle skeemi trükis ilmumist peeti Habakuki poolt antud käsu täitmiseks. Tol ajal ei 

märganud aga keegi, et sellessamas prohvetikuulutuses kõneldi selgelt viivitusest nägemuse 

täitumisel. Pärast pettumust muutusid eriti tähtsaks selle kirjateksti sõnad: „Sest nägemus 

ootab küll oma aega, aga ta ruttab lõpu poole ega peta mitte! Kui ta viibib, siis oota teda, 

sest ta tuleb kindlasti ega kõhkle mitte... Aga õige elab oma usust.“ {SV 293.4} 

Usklike kinnituseks ja lohutuseks oli samuti lõik Hesekieli prohvetikuulutusest: „Ja mulle 

tuli Jehoova sõna: ta ütles „Inimesepoeg, mis kõneviis see teil on Iisraeli maal, et ütlete 

„Aeg venib pikale ja kõik nägemused lähevad tühja?“ Seepärast ütle neile: Nõnda ütleb 

Issand Jehoova... Ligidal on aeg ja kõigi nägemuste täitumine!... Sest mina, Jehoova räägin, 

see sõna, mis ma ütlen, läheb täide ega viibi enam.“ „Vaata, Iisraeli sugu ütleb: „Nägemus, 

mida seesinane näeb, täitub ehk hulga aja pärast, ja ta kuulutab prohvetlikult kaugetest 

239

aegadest!“ Seepärast ütle neile: Nõnda ütleb Issand Jehoova — Ei viibi enam ükski mu 

sõna! Sõna, mis ma ütlen, läheb täide, ütleb Issand Jehoova!“ Hesek. 12, 21-25. 27. 28. {SV 

294.1} 

Need, kes ootasid Issandat, said uut jõudu teadmisest, et Tema, kes teab lõppu algusest, 

oli näinud läbi ajastute ette nende pettumust ning kõnelnud neile julgustusja lohutussõnu. 

Kui poleks olnud selliseid Pühakirja osi, mis manitsesid neid kannatlikult ootama ja kindlalt 

kinni hoidma usust Jumala Sõnasse, oleks nende usk sellel katsumusetunnil lõp-penud. {SV 

294.2} 

Tähendamissõna kümnest neitsist Matt. 25. peatükis illustreerib samuti adventrahva 

kogemust. Matt. 24. peatükis kirjeldas Jeesus vastuseks oma jüngrite küsimusele Tema 

tulemise ja maailma lõpu märkide kohta mõningaid kõige tähtsamaid sündmusi maailma ja 

koguduse ajaloos perioodil, mis jäi Tema esimese ja teise tuleku vahele. Ta kõneles 

Jeruusalemma hävitamisest, koguduse käekäigust paganliku ja paavstliku tagakiusamise 

ajal, päikese ja kuu pimenemisest ja tähtede langemisest Seejärel rääkis Ta oma tulevasest 

kuningriigist ja jutustas tähendamissõna, milles oli juttu kahesugustest sulastest, kes ootasid 

Tema ilmumist. 25. peatükk algab sõnadega: „Siis on taevariik kümne neitsi sarnane.“ See 

tähendamissõna käsitleb kogudust, kes elab viimastel päevadel, just sellel ajal, millele 

viidatakse 24. peatüki lõpul. Kristuse tuleku ootajate kogemust illustreeritakse juhtumiga 

idamaises pulmas. {SV 294.3} 

„Siis on taevariik kümne neitsi sarnane, kes võtsid oma lambid ja läksid välja peigmehele 

vastu. Viis neist olid rumalad ja viis mõistlikud. Rumalad võtsid küll lambid, aga ei võtnud 

õli enesega. Aga mõistlikud võtsid õli astjatesse ühes oma lampidega. Kui peigmees viibis, 

jäid nad kõik uniseks ja uinusid magama. Aga keskööl kuuldi häält — Ennäe, peigmees! 

Minge vastu!“ {SV 295.1} 

Tol korral mõisteti nii, et peigmehe tulek kujutas siin Kristuse tulekut, mida kuulutas 

esimene ingel. Laialt levinud usuline ärkamine, mille kutsus esile Tema peatse tuleku 

kuulutus, vastas neitsite väljaminekule. Selles tähendamissõnas, nii nagu ka Matt. 24. 

peatüki lõpus esitatus on kõne all kaks inimklassi. Mõlema grupi esindajad olid võtnud oma 

lambid — Piibli — ja läinud selle valgel välja Peigmehega kohtuma. Need, kes olid 

„rumalad, võtsid küll lambid, aga ei võtnud õli enesega“, „mõistlikud“ seevastu võtsid õli 

astjatesse ühes oma lampidega“. Viimati mainitud inimgrupp oli võtnud vastu Jumala armu, 

Püha Vaimu uuestisünnitava valgustava väe, mis muutis Tema sõna lambiks nende jalgadele 

ja valguseks teerajale. Ustavalt olid nad uurinud Pühakirja, et teada saada tõde, ja tõsiselt 

taotlenud südame ning elu puhtust. Neil oli isiklik kogemus, usk Jumalasse ja Tema 

Sõnasse, mida ei saanud kummutada pettumus ega viivitus. Teised „võtsid küll lambid, aga 

ei võtnud õli enesega“. Nad olid tegutsenud lühiaegu meeleliigutuse ajel. Pühalik kuulutus 

oli äratanud neis hirmu, kuid nad olid toetunud oma vendade usule ja rahuldunud heade 

tunnete vilkuva valgusega, ilma tõde täielikult mõistmata ja ilma tõelise armutööta südames. 

240

Nad olid läinud Issandale vastu täis lootust saada viivitamatult tasu, kuid nad ei olnud ette 

valmistatud viivituseks ja pettumuseks. Kui tulid katsumused, hakkas nende usk hääbuma ja 

lambid valgustasid veel vaevu. „Kui peigmees viibis, jäid nad kõik uniseks ja uinusid 

magama“. Peigmehe viibimine kujutab aja möödumist, mil oodati Issandat; pettumust ja 

näilist viivitust. Sellel ebakindlal ajal hakkas pealiskaudsete ja ükskõiksete huvi kiiresti 

kahanema. Nende jõupingutused lõdvenesid. Kuid neil, kelle usk põhines isiklikul Piibli 

tundmisel, oli jalge all Kalju, mida pettumuse lained ei suutnud minema pühkida.... „jäid 

nad kõik uniseksj a uinusid magama.“ Ühed ükskõikseina ja usust loobunuina, teised 

kannatlikult oodates, millal antakse suuremat valgust. Siiski näisid ootajadki katsumuseööl 

kaotavat mõningal määral oma innukust ja andumust. Ükskõiksed ja pealiskaudsed ei 

saanud enam toetuda oma vendade usule, Igaüks pidi seisma või langema ise. {SV 295.2} 

Sel ajal hakkas ilmnema fanatism. Mõned, kes olid tunnistanud end innukaiks kuulutusse 

uskujaiks, hülgasid Jumala Sõna kui ainsa eksimatu juhi ning väitsid, et neid juhib Jumala 

Vaim, Tegelikult aga andsid nad voli omaenda tunnetele, muljetele ja kujutlustele. Mõned 

hakkasid sõgedas vagatsevas innukuses süüdistama kõiki, kes nende suunda heaks ei 

kiitnud. Suurem hulk adventiste ei pooldanud nende fanaatilisi ideid ja tegevust, kuid 

rahutusttekitajad tõid põlgust kogu tõe üritusele. {SV 296.1} 

Saatan püüdis niiviisi võidelda Jumala töö vastu ja seda hävitada. Kristuse teise tuleku 

kuulutus oli inimesi suuresti mõjutanud. Tuhanded patused olid pöördunud ja ustavad 

inimesed andunud tõe kuulutamisele ka viivituseajal. Kurjusevürst kaotas oma alamaid. 

Selleks, et seada Jumala töö pilke alla, püüdis ta petta mõningaid, kes tunnistasid usku, ning 

viis nad äärmusesse. Seejärel olid Saatana käsilased valmis suurendama iga eksitust, iga 

nurjumist ja sündsusetut tegu, ei üksikute liialduste kaudu muuta adventistid ja nende usk 

inimeste silmis eemaletõukavaks. Mida enam inimesi tema mõju alla saadi, seda suuremat 

kasu ta sai, sest äärmuslasi võis esitada kõigi adventusklike nimel. {SV 296.2} 

Saatan on „vendade süüdistaja“, tema õhutab inimesi valvsalt tähele panema Jumala 

rahva eksitusi ja puudusi, et varjutada nende esiplaanile toomisega häid tegusid. Saatan 

tegutseb alati siis, kui Jumal töötab hingede päästmiseks. Kui Jumala lapsed tulevad Issanda 

ette, tuleb ka Saatan nende sekka. Igasse äratusiiikumisse püüab ta sisse tuua neid, kes on 

pühitsemata südamega ja tasakaalutud. Kui sellised inimesed on vastu võtnud mõned 

tõepunktid ja võitnud usklike poolehoiu, hakkab Saatan nende vahendusel esitama 

koguduses teooriaid, mis petavad hooletuid. See, et inimene on ristitud, et ta käib kirikus ja 

võtab osa pühaõhtusöömaaja teenistusest, ei tee teda veel tõeliseks kristlaseks. Saatan on 

sageli kõige pühalikumatel juhtudel kohal nende isikus, keda ta saab tarvitada oma 

tööriistadena. {SV 296.3} 

Kurjusevürst võitleb iga tolli maa pärast, mida mööda Jumala rahva teekond viib 

taevalinna poole. Kogu kirikuajaloo vältel pole toimunud ühtegi reformatsiooni ilma tõsise 

vastutööta. Nii oli lugu Pauluse ajal; ükskõik, kuhu apostel ka koguduse rajas, ikka leidus 

241

seal mõni, kes tunnistas end kristlaseks, kuid levitas samas eksiõpetusi, mis oleksid siis, kui 

neid oleks jälgitud, tõrjunud välja tõearmastuse. Luther pidi sageli seisma silmitsi suurte 

raskustega, mida põhjustasid fanaatilised inimesed, kes väitsid, et Jumal rääkis otse nende 

kaudu ja kes seepärast asetasid oma. ideed ja arvamused kõr-gemale Pühakirja tunnistusest. 

Paljud, kellel puudusid usk ja kogemused, kuid kellel meeldis kuulda ja kõnelda midagi uut, 

langesid uute õpetajate pettuste võrku ja ühinesid Saatana tööriistadega, et lammutada maha 

see, mida Luther Jumala juhtimisel oli ehitanud. Täpselt samuti oli lugu Wesley ja teistega, 

kelle mõju ja usk olid olnud õnnistuseks maailmale. Igal sammul tuli neil võidelda Saatana 

pettustega, kes püüdis suunata üliagaraid, tasakaalutuid ja pühitsemata inimesi 

fanatismi. {SV 296.4} 

William Miller ei pooldanud ühtki mõju, mis viis fanatismi. Ta seletas nagu Luthergi, et 

igat vaimu tuleb katsuda läbi Jumala Sõnaga. „Saatanal“, ütles Miller, „on käesoleval ajal 

suur võim mõnede inimeste üle. Kuidas me võime teada, millise võimu päralt on inimene? 

Piibel vastab: „Nende viljast tunnete nad ...“ ... Palju vaime on välja läinud maailma. Jumal 

on käskinud neid läbi proovida. Vaim, kes ei pane meid elama mõõdukalt, õiglaselt ja 

jumalakartlikult, ei ole Kristuse Vaim. Olen üha rohkem veendunud selles, et Saatanal on 

juhtiv osa igasugustes rahututes liikumistes. ... Paljud meie seast, kes väidavad, et nad on 

täiesti pühitsetud, järgivad inimeste traditsioone ja on niisama silmnähtavalt teadmatud tõe 

suhtes kui teised, kes ei esita selliseid pretensioone.“ — Bliss, lk. 236, 237. „Eksituse vaim 

viib meid tõest kõrvale, aga Jumala Vaim juhib meid tõesse. Kui tekib kahtlus, kas inimene 

on eksituses, kuigi ta mõtleb, et tal on tõde, siis peame ütlema: Vaim ja Sõna on kooskõlas. 

Kui inimene otsustab enese üle Jumala Sõnaga ja leiab, et ta on täielikus kooskõlas kogu 

Sõnaga, siis ta peab uskuma, et tal on tõde. Aga kui ta leiab, et vaim, kes teda juhib, ei 

kooskõlastu kogu Jumala Sõna ja käsuõpetusega, siis hoidku ta selle eest, et Saatan teda 

oma lõksu ei püüa.“ — „The Advent Herald and Signs of the Times Reporter“, kd. 8, nr. 23 

(15. jaan. 1845). „Ma olen sageli leidnud suuremaid tunnistusi tõelisest vagadusest vaikse 

hingevärelusega lausutud palvetes kui kogu selles käras, mida tehakse kristlaskonnas.“ — 

Bliss, lk. 282. {SV 297.1} 

Reformatsiooni päevil süüdistati fanatismi tagajärgedes neid, kes sellele kõige tõsisemalt 

vastu seisid. Samamoodi käitusid adventliikumise vastased. Rahuldumata fanaatikute 

eksituste moonutamise ja liialdamisega, levitasid nad kuulujutte, millel polnud vähimatki 

alust. Neid inimesi õhutasid tegevusele eelarvamused ja vihkamine. Nende rahu häiris 

Kristuse peatse tuleku kuulutus; nad kartsid osaliselt ikkagi, et Kristuse tulek võib osutuda 

tõeks, kuigi lootsid, et see nii ei ole ja see ebakindlus ärritas neid adventistide ja nende usu 

vastu üles. {SV 297.2} 

Tõsiasi, et mõned fanaatikud pugesid adventistide ridadesse, ei anna mingit alust 

otsustada, et liikumine polnud Jumalast. Fanaatikute ja petiste esinemine koguduses Pauluse 

või Lutheri ajal polnud ju samuti mingiks põhjuseks, et nende meeste tööd hukka mõista. 

Ärgaku Jumala rahvas unest ja pöördugu tõsiselt Jumala poole! Uurigu nad Pühakirja, 

242

õppigu tundma tõde, nagu see on Jeesuses, pühendugu nad täiesti Jumalale, ja siis näitab 

Saatan tõendid oma aktiivsusest ja valvelolekust. Kõikvõimaliku pettusega ja langenud 

inglite abiga ilmutab ta siis oma väge. {SV 298.1} 

Kristuse teise tuleku kuulutamine ei toonud fanatismi ja lahknemist. Need asjad ilmusid 

1844. a. suvel, kui adventistid olid kahtluses ja segaduses oma seisukohtade suhtes. Esimese 

ingli kuulutuse ja „kesköö hüüu“ jutlustamine hakkas fanatismi ja lahkhelisid otsekohe 

maha suruma. Need, kes nendest pühalikest liikumistest osa võtsid, olid üksmeelsed; nende 

südameid täitis armastus üksteise ja Jeesuse vastu, keda nad lootsid varsti näha. Üks usk, 

üks õnnis lootus tõstis neid kõrgemale inimlikest mõjutustest ja osutus kilbiks Saatana 

rünnakute vastu. {SV 298.2} 

„Kui peigmees viibis, jäid nad kõik uniseks ja uinusid magama. Aga keskööl kuuldi 

häält: Ennäe, peigmees! Minge vastu! Siis tõusid kõik need neitsid üles ja valmistasid oma 

lambid.“ Matt. 25, 5-7. 1844. a. suvel, seega just kahe 2300 aasta lõppemise arvatava 

tärmini vahepeal, hakkas kõlama hüüd Pühakirja sõnadega: „Ennäe, peigmees!“ {SV 298.3} 

2300 PÄEVA ETTEKUULUTUS 

Üks Prohvetlik Päev = Üks Sõna Otseses Mõttes Aasta… 

34 

Vastavalt päevade arvule, mis te uurisite seda maad, nelikümmend päeva, iga päeva kohta 

aasta, peate te kandma oma pattu nelikümmend aastat ja tundma minu vastupanu. (Numbrid 

243

14:34) 6 Ja kui sa need oled lõpetanud, siis teisel korral pead sa magama parema külje peal 

ja kandma Juuda soo süüd nelikümmend päeva; ma olen sulle määranud iga aasta kohta ühe 

päeva. (Hesekiel 4:6) 

457 E.KR. – 1844 P.KR. = 2300 päevad/aastad. 14 Ja ta ütles mulle: 'Kaks tuhat kolmsada 

õhtut-hommikut. Siis saab pühamu taas oma õiguse.'. (Daniel 8:14) 24 Seitsekümmend 

aastanädalat on seatud su rahvale ja su pühale linnale üleastumise lõpetamiseks, patule piiri 

panemiseks ja süüteo lepitamiseks, igavese õiguse toomiseks, nägemuse ja prohveti 

kinnitamiseks ja Kõigepühama võidmiseks. 490 päevad/aastad (Taaniel 9:24) 

457 E.KR. = Määrus Jeruusalemma ülesehitamiseks ja taastamiseks (Artaxerxese käsk). 25 

…Ja tea ning mõista: alates sõna tulemisest Jeruusalemma taastamiseks ja ülesehitamiseks 

kuni võitud vürstini on seitse aastanädalat; ja kuuskümmend kaks aastanädalat - siis on see 

jälle üles ehitatud turgude ja vallikraavidega, kuigi aegade surve all. Ja aegade lõpus. 

(Taaniel 9:25) 

408 E.KR. = Jeruusalemma ülesehitamine 

27 

27 P.KR. = Jeesuse Kristuse (Messias) ristimine ja ametisse pühitsemine). Ja ta teeb 

paljudega kindla lepingu üheks aastanädalaks; poole aastanädala pealt ta lõpetab tapaja 

roaohvri; hävitaja tuleb koletise tiibadel, kuni määratud lõpp voolab üle hävitaja.'' (Taaniel 

9:27) 

31 P.KR. = Jeesuse Kristuse ristilöömine. Ja ta teeb paljudega kindla lepingu üheks 

aastanädalaks; poole aastanädala pealt ta lõpetab tapaja roaohvri (Taaniel 9:27) 

34 P.KR. Stefanuse kividega surnuksloopimine [Juutide ametiaja lõpp ja evangeeliumi 

kuulutamine paganatele] 14 Ja seda Kuningriigi Evangeeliumi peab kuulutatama kogu 

maailmas tunnistuseks kõigile rahvaile, ja siis tuleb ots. (Mattheus 24:14) 46 Aga Paulus ja 

Barnabas kõnelesid julgesti ning ütlesid: „Teile pidi Jumala sõna esiti räägitama; kuid et te 

selle enesest ära lükkate ega arva endid olevat igavest elu väärt, siis me pöördume paganate 

poole. (Apostlite teod 13:46) 

70 P.KR. = Jeruusalemma hävitamine 1 Ja Jeesus tuli välja pühakojast ja läks edasi. Ja 

Tema jüngrid astusid Ta juure Temale näitama pühakoja hooneid. 2 Aga Jeesus ütles neile: 

„Eks te näe seda kõike? Tõesti Ma ütlen teile, siia ei jäeta kivi kivi peale, mida maha ei 

kistaks!” (Mattheus 24:1,2) 15 Kui te siis näete pühas paigas seisvat hävituse koletist, millest 

on rääkinud prohvet Taaniel, — kes seda loeb, see pangu tähele :) (Mattheus 24: 15, 21) 

1844 P.KR. = Kõige pühama puhastamine ja kohtumõistmise algus taevas. 

1810 päeva/ aastat = Jeesuse Kristuse kui meie ülempreestri töö taevases pühakojas. 14 Et 

meil nüüd on suur ülempreester Jeesus, Jumala Poeg, Kes taevad on läbinud, siis pidagem 

kinni tunnistusest! 15 Sest meil pole niisugune ülempreester, kellel ei oleks kaastundmust 

meie nõtrustega, vaid kes kõiges on kiusatud otsekui meie, siiski ilma patuta. 16 Läki siis 

244

julgusega armuaujärje ette, et me saaksime halastust ja leiaksime armu oma abiks õigeks 

ajaks. (Heebrealased 4:14-16) 

Selle liikumise tekitas avastus, et Artaxerxese käsk Jeruusalemma taastamiseks, mis oli 

alguspunktiks 2300. päevasele perioodile, jõustus 457. a. sügisel e. m. a., ja mitte aasta 

algul, nagu varem usuti. Seega leiti, et 457. a. sügisest lähtuvalt lõpevad 2300 aastat 1844. a. 

sügisel. (Vaata lisa.) {SV 298.4} 

Vana Testamendi sümboolne teenistus osutas samuti sügisele kui ajale, mil toimus 

pühamu puhastamine. See sai selgeks siis, kui pöörati tähelepanu viisile, kuidas Kristuse 

esimese tulekuga seotud sümbolid olid täitunud. {SV 298.5} 

Paasatalle tapmine oli võrdkuju Kristuse surmast. Paulus ütleb: „Meie Paasatall Kristus 

on tapetud.“ 1. Kor. 5, 7. Uudsevilja vihk, mida kõigutati paasapüha ajal Issanda ees, 

sümboliseeris; Kristuse ülestõusmist. Rääkides Issanda ja kogu Tema rahva ülestõusmisest, 

ütleb Paulus: „Esimesena Kristus, selle järele Kristuse omad Tema tulemises.“ 1. Kor. 15, 

23. Nii nagu kõigutamisvihk oli esimene küps vili, mida koguti enne lõikust, nii on Kristus 

esimene vili lunastatute surematuse lõikusest, mis kogutakse esimesel ülestõusmisel Jumala 

aita. {SV 298.6} 

Need sümbolid täitusid mitte ainult sündmuste suhtes, mida nad kujutasid, vaid ka 

ajaliselt. Juutide esimese kuu neljateistkümnendal päeval, just sel päeval ja selles kuus, mil 

viieteistkümne pika sajandi jooksul oli tapetud paasatalle, seadis Kristus, olles söönud oma 

jüngritega paasatalle, sisse mäslestussöömaaja, mis pidi tähistama Tema surma, sest Tema 

oligi see „Jumala Tall, kes võtab ära maailma patu“. Selsamal ööl võtsid õela käed Ta kinni, 

et Teda risti lüüa ja tappa. Tõelise kõigutamisvihuna äratati meie Issand kolmandal päeval 

surnust „esmaseks nende seast, kes on läinud hingama“, tunnistuseks kõikide õigete 

ülestõusmisest, kelle „alanduse ihu“ muudetakse Tema „äraseletatud ihu sarnaseks“. Salm 

20; Fil. 3, 21. {SV 299.1} 

Nii et ka Kristuse teise tulekuga seoses olevad sümbolid pidid täituma ajal, millele osutati 

sümboolses teenistuses. Moosese süsteemis toimus pühamu puhastamine ehk suur 

lepituspäev juutide seitsmenda kuu kümnendal päeval (3. Moos. 16, 29-34). Sel päeval 

teostas ülempreester lepituse kogu Iisraeli leeri ja pühamu eest ning seejärel, olles kõige 

püha-mas paigas kõrvaldanud nende patud pühamust, tuli ta välja ja õnnistas rahvast. 

Samuti usuti, et Kristus, meie suur Ülempreester, tuleb selleks, et puhastada maa; hävitada 

patt ja patused ning õnnistada surematusega oma ootavat rahvast. Seitsmenda kuu 

kümnendat päeva, suurt lepituspäeva, pühamu puhastusaega, mis aastal 1844 langes 

kahekümne teisele oktoobrile, peeti seepärast Issanda tuleku ajaks. See oli kooskõlas juba 

esitatud tõenditega, et 2300 päeva lõpevad sügisel, ja järeldus näis vastuvaidlematuna. {SV 

299.2} 

245

Matt 25. peatüki tähendamissõnas järgnes ootamisajale ja uinumisele peigmehe tulek. 

See oli samuti kooskõlas nii prohvetikuulutuses kui ka sümboolses teenistuses esitatud 

tõenditega. Kõik kokku andis kindla veendumuse sündmuste tõepärasuses ja „kesköö 

hüüdu“ hakati kuulutama tuhandete usklike poolt. {SV 299.3} 

Liikumine veeres tõusulainena üle maa. See levis linnast linna, külast külla ka kõige 

kaugemate maakohtadeni, kuni Jumala ootav rahvas oli täielikult äratatud. Fanatism 

kadus selle kuulutuse ees nii nagu sügisene härmatis tõusva päikese ees. Usklike kahtlus ja 

nõutus kadusid ning lootus ja julgus elustasid neid taas. See liikumine oli vaba äärmustest, 

mis ilmnevad siis, kui inimlik erutus pole Jumala Sõna ja Vaimu kontrolliva mõju all. See 

meenutas pigem neid alandumise ja Issanda poole pöördumise aegu, mis vanas Iisraelis 

järgnesid Jumala prohvetite noomituskuulutustele. Seda iseloomustasid samad tunnused, 

mis on olnud omased Jumala tööle igal ajal. Vähe oli ekstaatilist rõõmu, selle asemel ilmnes 

sügav südame läbikatsumine, patutunnistamine ja maailmast loobumine. Ettevalmistus 

Issandaga kohtumiseks oli usklike südamekoorem; võideldi püsivas palves ja anti end 

tervenisti üle Jumalale. {SV 299.4} 

Miller kirjeldas toimunut nii: „Ei mingit suurt rõõmujoovastust. See on otsekui jäetud 

tuleviku tarvis, mil kogu taevas ja maa hõiskab väljendamatust rõõmust. Pole mingit 

hõiskamist — seegi varutakse taevase hõiskamise jaoks. Lauljad vaikivad — nad ootavad 

koos inglitega ühinemist taevaseks kooriks... Ei esine arvamuste lahkuminemist — kõigil on 

üks süda ja üks meel.“ — Bliss, lk. 270, 271. {SV 300.1} 

Keegi teine, kes selles liikumises osales, tunnistas: „See kutsus kõikjal esile sügavaima 

südame läbikatsumise ja hinge avamise taeva Jumala ees. See summutas armastuse selle 

maailma asjade vastu, lõpetas vaidluse ja vaenulikkuse, viis ülekohtu ülestunnistamiseni, 

oma mina purustamiseni Jumala ees ja pattukahetsevatest rõhutud südametest tulevate 

palvete esitamiseni, et saada andestust ja leida vastuvõtmist. See tõi kaasa sellise sügava 

alandlikkuse, mille tunnistajad me pole kunagi varem olnud. Jumal oli prohvet Joeli kaudu 

soovinud, et Tema suure päeva lähedus kutsuks esile südamete, mitte riiete lõhkikäristamise 

ja Issanda poole pöördumise. Sakarja kaudu lubas Jumal valada kaastunde ja anumise vaimu 

Tema lastele: nad vaatasid Temale, kelle nad olid läbi pistnud, maal oli suur kaebamine,... ja 

need, kes ootasid Issandat, vaevasid oma hinge Tema ees.“ — Bliss, „Advent Shield and 

Review“, kd. I, Ik. 271 (jaanuar 1845). {SV 300.2} 

Ükski suur usuline liikumine alates apostlite päevist pole olnud vabam inimlikest 

vigadest ja Saatana pettustest kui see, mis toimus 1944. a. sügisel; Isegi nüüd, pärast paljude 

aastate möödumist, tunnevad veel kõik, kes võtsid osa sellest liikumisest ja kes on kindlalt 

seisnud tõe alusel, selle õnnistust toonud töö püha mõju. ja tunnistavad, et see oli 

Jumalast. {SV 300.3} 

Hüüde peale: „Ennäe, peigmees! Minge vastu!“ ootajad „tõusid... ja valmistasid oma 

lambid“ — nad uurisid Jumaia Sõna suurema innuga kui eales varem. Taevast saadeti inglid 

246

äratama neid, kes olid araks muutunud, et valmistada neid kuulutust vastu võtma. See töö ei 

seisnud inimeste tarkuses ja teadmistes, vaid Jumala väes. Need, kes esimestena „kesköö 

hüüu“ kuulutuse omaks võtsid, polnud kõige andekamad, vaid kõige alandlikumad ja 

pühendunumad ini-mesed. Farmerid jätsid viljasaagi põldudele, õppinud töölised panid 

käest tööriistad ning läksid pisarad silmis ja rõõm südames välja, et hoiatust anda. Need, kes 

varem olid juhtinud liikumist, olid viimaste hulgas, kes selle sõnumiga ühinesid. Kirikud 

üldiselt sulgesid uksed sellele kuulutusele ja suur hulk neist, kes selle kuulutuse vastu 

võtsid, lahkusid oma kogudusest. Jumal juhtis asju nii, et see kuulutus seondus teise ingli 

kuulutusega ja andis sellele väe. {SV 301.1} 

Kuulutuse „Ennäe, peigmees!“ mõjusus ei seisnenud niivõrd argumentidest, kuigi 

Pühakirja tõendid olid selged ja otsustavad, vaid kuulutusega kaasnevas väes, mis liigutas 

südameid. Selles ei kaheldud ega probleemitsetud. Tol korral, kui Kristus sisenes võidukalt 

Jeruusalemma, kogunes rahvas, kes oli tulnud kõigist maa osadest pealinna pühi pidama, 

Õlimäele; seal ühinesid mujalt tulnud Jeesust saatva rahvahulgaga ja said osa üldisest 

hetkelisest innustusest ning aitasid paisutada hüüdu: „Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda 

nimel!“ Matt. 21, 9. Samamoodi tundsid need uskmatud, kes kogunesid adventistide 

koosolekuile — mõned uudishi-must, teised ainult naeruvääristamiseks — veenvat väge, 

mis saatis kuulutust: „Ennäe, peigmees!“ {SV 301.2} 

Tol ajal oli usku, mis tõi vastuseid palvetele, usku, mis vääris tasu. Armu Vaim laskus 

tõelistele otsijatele nii nagu vihmasadu janunevale maale. Need, kes lootsid seista varsti 

silmitsi oma Lunastajaga, tundsid kirjeldamatut pühalikku rõõmu. Püha Vaimu pehmendav, 

alistav vägi sulatas südameid ning Tema õnnistuste küllus voolas rikkalikult ustavaile. {SV 

301.3} 

Sügavas tõsiduses ja pühalikult lähenesid need, kes kuulutuse vastu võtsid, ajale, mil nad 

lootsid kohata oma Issandat. Igal hommikul tundsid nad esmaseks kohustuseks olevat saada 

kinnitust, et Jumal nad vastu võtab. Nende südamed olid lähedalt ühendatud ja nad 

palvetasid palju üksteisega ja üksteise eest. Nad tulid sageli kokku eraldatud kohtades, et 

rääkida Jumalaga; eestpalved tõusid taeva poole põldudelt ja metsasaludest. Veendumus 

Päästja heakskiidust oli neile vajalikum kui igapäevane toit. Kui mõni pilv tumestaski nende 

meeli, ei saanud nad rahu enne, kui see oli eemaldatud. Tundes andestavat armu südames, 

igatsesid nad näha Teda, keda nad armastasid. {SV 301.4} 

Kuid jällegi tabas neid pettumus. Ooteaeg möödus, aga Päästjat ei tulnud. Kõikumatu 

usaldusega olid nad oodanud Tema tulemist ja nüüd tundsid nad end nagu Maarja Päästja 

tühja haua juures nutmas: „Nemad on mu Issanda ära viinud ja ma ei tea kuhu nad ta on 

pannud!“ Joh. 20, 13. {SV 302.1} 

Õudusetunne, hirm, et kuulutus võiks olla õige, oli ohjeldanud mõneks ajaks uskmatut 

maailma. Ka pärast aja möödumist ei kadunud see kohe. Algul ei julgenud pilkajad 

pettunute üle võidurõõmutseda, aga niipea, kui mingeid märke Jumala vihast polnud näha, 

247

toibusid nad hirmust ja alustasid uuesti ülbitsemist. Suur osa neist, kes olid tunnistanud oma 

usku Issanda peatsesse tulekusse, lõid sellele nüüd käega. Mõnedel, kes olid ootuses väga 

kindlad olnud, sai uhkusetunne nii sügavalt riivatud, et nad soovisid maailmast põgeneda. 

Sarnaselt Joonale kaebasid nad Jumala üle ja valisid pigem surma kui elu. Need, kes olid 

rajanud oma usu teiste arvamustele ja mitte Jumala Sõnale, olid valmis jällegi meelt 

muutma. Pilkajad võtsid nõrgad ja arad oma ridadesse ning ühiselt teatati, et enam pole 

midagi karta ega oodata. Aeg oli möödunud, Issand ei olnud tulnud ja maailm näis jäävat 

veel tuhandeteks aastateks endiseks. {SV 302.2} 

Tõsised siirad usklikud olid Kristuse pärast kõigest loobunud. Nad olid tunnetanud Tema 

lähedust rohkem kui iial varem. Nad uskusid, et nad olid andnud maailmale viimase 

hoiatuse. Kuna nad olid lootnud saada kohe-kohe taevasse oma Looja ja pühade inglite 

juurde, olid nad suuresti eemale tõmbunud nende seltskonnast, kes kuulutust vastu ei 

võtnud. Nad olid suure igatsusega palvetanud: „Tule, Issand Jeesus, ja tule ruttu.“ Kuid Ta 

ei tulnud. Kohutav katsumus oli võtta taas elu murede ja kannatuste raske koorem ning 

taluda pilkava maailma mõnitusi ja irvitusi. {SV 302.3} 

Kuid iklkagi polnud see pettumus nii suur, kui oli olnud too, mida kogesid jüngrid 

Kristuse esimese tuleku ajal. Kui Jeesus sõitis võidukalt Jeruusalemma, uskusid Tema 

järelkäijad, et Ta astub Taaveti troonile ja vabastab Iisraeli rõhujaist. Suurte lootuste ja 

rõõmsate ootustega võistlesid nad omavahel Kuningale austuse osutamises. Paljud laotasid 

pea-lisriided vaibaks Tema teerajale ja puistasid Tema ette palmioksi. Vaimustunult 

ühinesid nad rõõmsaks tervitushõiskeks: „Hosianna Taaveti Pojale!“ Kui sellisest 

rõõmuavaldusest häiritud ja tigedad variserid Jeesuselt nõudsid, et Ta noomiks oma 

jüngreid, vastas Ta: „Kui need vait jääksid, hakkaksid kivid kisendama!“ Luuka 19, 40. 

Prohvetikuulutus pidi täituma. Jüngrid täitsid Jumala eesmärgi, ja ometi sai neile osaks kibe 

pettumus. Mõned napid päevad hiljem pidid nad olema Päästja surmaheitluse tunnistajaiks 

ja asetama Ta hauda. Nende ootused ei olnud hoopiski täitunud ja nende lootused surid koos 

Jeesusega. Nad ei suutnud mõista senikaua, kui nende Issand oli võidukalt hauast väljunud, 

et kõike seda oli prohvetikuulutuses ette öeldud ja et „Kristus pidi kannatama ja surnust üles 

tõusma.“ Ap. t. 17, 3. {SV 302.4} 

Viissada aastat varem oli Issand teatanud prohvet Sakarja kaudu: „Ole üpris väga 

rõõmus, Siioni tütar, hõiska Jeruusalemma tütar! Vaata, sinu kuningas tuleb sulle, õiglane ja 

aitaja! Tema on alandlik ja sõidab eesli seljas, emaeesli sälu seljas.“ Sak. 9, 9. Oleksid 

jüngrid mõistnud, et Kristus läheb kohtusse ja surma, poleks nad suutnud täita seda 

prohvetikuulutust. {SV 303.1} 

Samal viisil täitsid Miller ja tema kaaslased prohvetikuulutuse ja andsid edasi sõnumi, 

mille kuulutamisest maailmale oli Piibel kõnelnud, kuid mida nad poleks saanud edasi anda 

siis, kui nad oleiksid täiesti mõistnud prohvetikuulutusi, mis osutasid nende pettumusele. 

Nad esitasid teise ingli kuulutust, mida tuli kuulutada kõigile rahvastele enne Issanda 

248

tulekut. Esimese ja teise ingli kuulutust anti edasi õigel ajal ja need teostasid töö, mida 

Jumal nende kaudu teostada soovis. {SV 303.2} 

Maailm jälgis sündmuste kulgu ja ootas, et siis kui aeg möödub, aga Kristus ei ilmu, 

ununeb kogu Kristuse teise tuleku õpetuste ahel. Kuigi paljud loobusid ägeda siseja 

välissurve all oma usust, oli neid, kes jäid kindlaks. Adventliikumise viljad, alandlikkus ja 

südame läbikatsumine, maailmast loobumine ja elu uuendus, mis olid kuulutusega 

kaasnenud, tunnistasid neile, et see oli Jumalast. Ei saadud salata, et Püha Vaimu vägi oli 

kinnitanud teise tuleku kuulutust. Ei suudetud avastada ühtegi viga prohvetlike perioo-dide 

arvestuses. Kõige võimekamad vastased ei suutnud kummutada adventistide prohvetliku 

tõlgistuse süsteemi. Kristust tõsiselt oodanud inimesed ei saanud ilma Piibli tõenditeta 

loobuda seisukohast, milleni oldi jõutud tõsise palvemeelse Pühakirja uurimisega siis, kui 

Jumala Vaim oli valgustanud mõistust ja pannud põlema südame. Nad ei saanud niisama 

loobuda seisukohtadest, mis olid välja kannatanud populaarsete usuõpetajate ja elutarkade 

meeste teravaima kriitika ja kõneosavaimad vastuväited ning igasuguste inimeste teotuse ja 

pilke. {SV 303.3} 

Tõsi küll, nad pidid olema eksinud sündmuste suhtes, mis pidid toimuma, kuid isegi see 

ei suutnud kõigutada nende usku Jumala Sõnasse. Kui Joona kuulutas Niinive tänavail, et 

neljakümne päeva pärast linn hävitatakse, võttis Issand vastu niinivlaste meeleparanduse ja 

pikendas nende armuaega. Hoolimata sellest oli Joona kuulutus saadetud Jumalast ja Niinive 

pandi proovile Jumala tahte kohaselt. Adventistid uskusid, et samamoodi oli Jumal juhtinud 

neid kuulutama kohtukuulutust. „See kuulutus proovis läbi kõikide südame, kes seda 

kuulsid, ja äratas Issanda ilmumise Vastu kas armastuse või viha. Inimsilmad märkasid seda 

suuremal või vähemal määral, kuid Jumal nägi südameid. See tõmbas selge joone nende 

jacks, kes soovisid uurida oma südant, et mõista, kummal pool oleksid nemad olnud siis, kui 

Issand oleks tulnud — kas nad oleksid hüüdnud: „Vaata, see on meie Jumal, keda me 

ootasime, et ta meid päästaks,“ või oleksid nad hüüdnud kaljudele ja mägedele, et need langeksid 

nende peale ja varjaksid neid selle palge eest, kes aujärjel istub, ja Talle viha eest. 

Me usume, et Jumal katsus sel viisil läbi oma rahvast, nende usku, et näha, kas nad raskel 

katsumusetunnil loobuvad uskumast seda, mida Jumal oli öelnud, või toetuvad hoolimata 

kõigest täielikus usalduses Jumala Sõnale.“ — „The Advent Herald and Signs of the Times 

Reporter“, kd. 8, nr. 14 (13. nov. 1844). {SV 304.1} 

Nende tundeid, kes ikkagi uskusid, et Jumal oli juhtinud neid nende möödunud 

kogemuses, väljendavad William Milleri sõnad.: „Kui ma peaksin elama oma elu uuesti 

neidsamu olukordi kasutades, siis peaksin ma ikkagi selleks, et Jumala ja inimeste ees 

ausaks jääda, toimima just samuti nagu olen toiminud. Ma loodan, et olen puhastanud oma 

rüü hingede verest. Tunnen, et nii palju kui see oli minu võimuses, olen vabastanud ennast 

nende hukkumise süüst.“ „Kuigi ma olen kaks korda oma lootustes pettunud,“ kirjutas see 

Jumala mees, „pole ma ikkagi rõhutud ja heidutatud... Minu usk Kristuse tulekusse on 

niisama tugev kui ennegi. Olen teinud ainult seda, mida ma aastaid kestnud tõsiste 

249

kaalutluste peale tundsin oma kohustuseks teha. Kui olen eksinud, siis olen teinud seda 

armastusest kaasinimeste ja kohusetundest Jumala vastu. „Ühte ma tean: ma pole midagi 

muud kuulutanud, kui ainult seda, mida olen uskunud ja Jumal on olnud minuga. Tema vägi 

ilmnes töös ja palju head on korda saadetud.“ „Inimliku silma järgi arvestades on paljud 

tuhanded inimesed hakanud uurima Pühakirja ajakohase kuulutuse tõttu ja saanud sel viisil 

usu ja Kristuse vere piserdamise kaudu lepitatud Jumalaga.“ — Bliss, lk. 256, 255. 257. 

280. 281. „Mind pole kunagi meelitanud uhkete naeratused ega kohustanud maailma 

halvakspanu. Ma ei osta nüüdki nende heakskiitu ega tee midagi lihtsalt selle pärast, et neid 

vihale ärritada. Ma ei soovi iialgi armastada oma elu enam kui Jumalat ega keeldu seda ka 

ohverdamast, kui Jumal oma headuses näeb selle vajaliku olevat.“ J. White, „Life of W. 

Miller“, lk. 315. {SV 304.2} 

Jumal ei hüljanud oma rahvast. Tema Vaim oli nende juures, kes järelemõtlematult ei 

salanud valgust, mida nad olid saanud, ega süüdistanud adventliikumist. Heebrea raamatus 

on julgustusja hoiatussõnad neile, keda pidi proovile pandama: „Ärge siis heitke ära oma 

julgust, mis saab suure palga. Sest kannatlikkust läheb teile tarvis, et teie tehes Jumala 

tahtmist, saaksite kätte tõotuse. Sest „veel üsna pisut, pisut aega, siis tuleb see, kes peab 

tulema ega viivita mitte! Aga minu õige peab usust elama, ja kui ta hakkab kõnelema, siis ei 

ole minu hingel temast head meelt!“ „Ent meie ei ole need, kes kõnelevad hukatusest, vaid 

need, kes usuvad hinge päästmiseks!“H eebr. 10, 35-39. {SV 305.1} 

Et selle manitsusega pöördutakse viimaste päevade koguduse poole, ilmneb sõnadest, mis 

osutuvad Issanda tuleku lähedusele: „Sest veel üsna pisut, pisut aega, siis tuleb see, kes peab 

tulema ega viivita enam.“ On selgesti mõista antud, et Issand näib viivitavat. Siin antud 

õpetus on eriliselt kohane adventistide kogemusele sel ajal. Inimesed, kelle poole apostel 

pöördus, olid ohus kaotada oma usk. Nad olid täitnud Jumala tahet, järginud Tema Vaimu ja 

Sõna juhatust, kuid nad ei suutnud mõista Tema eesmärki valusas kogemuses ega näha 

teerada enda ees. Niiviisi oli neil kiusatus kahelda selles, kas Jumal tõepoolest oli neid 

juhtinud. Selle aja kohta sobisid sõnad: „Aga minu õige peab usust elama.“ Kuna „kesköö 

hüüu“ ere valgus oli paistnud nende teerajale ja prohvetikuulutused olid nende ees avanenud 

ning nad olid näinud kiiresti tõdenevaid Kristuse tuleku läheduse märke, olid nad käinud niiöelda 

nägemises. Kuid nüüd. masendatud lootuste pettumisest, võisid nad seisma jääda 

ainult usu läbi Jumalasse ja Tema Sõnasse. Pilkav maailm ütles: „Teid on petetud. Loobuge 

oma usust ja ütelge, et adventliikumine oli Saatanast. „Ent Jumala Sõna teatas: „Kui ta 

hakkab kõhelema, siis ei ole minu hingel temast head meelt!“ Oma usust loobumine ja Püha 

Vaimu väe salgamine nüüd oleks olnud hukatuslik kõhelemine. Neid julgustasid püsivusele 

Pauluse sõnad: „Ärge heitke ära oma julgust, sest kannatlikkust läheb teile tarvis, sest veel 

üsna pisut, pisut aega, siis tuleb see, kes peab tulema ega viivita mitte.“ Nende ainsaks 

kindluseks oli hoida valgust, mida nad olid juba Jumalalt saanud, usaldada Tema tõotusi, 

jätkata Pühakirja uurimist ning kannatlikult oodata ja valvata seni, kuni antakse suuremat 

valgust. {SV 305.2} 

250

251

Peatükk 23—Mis On Pühamu? 

Kirjatekstiks, mis oli adventusule olnud peamiseks alussambaks, oli lause: „Kaks tuhat 

kolmsada õhtut-hommikut! Siis saab pühamu oma õiguse!“ (ingl. k.: „Siis saab pühamu 

puhastatud!“) Taan. 8, 14. Neid sõnu tundsid kõik, kes uskusid Issanda peatsesse tulekusse. 

Tuhanded inimesed kordasid seda prohvetikuulutust otsekui oma usu parooli. Kõik tundsid, 

et sündmustest, millest see tekst kõneles, sõltusid nende eredamad ootused ja kõige kallimad 

lootused. Prohvetikuulutuse põhjal pidi see aeg lõppema 1844. a. sügisel. Nii nagu kogu 

kristlik maailm, nii uskusid ka adventistid tollal, et maa või mõni osa sellest oli pühamu. 

Nad mõistsid pühamu puhastamise all maa puhastamist viimase suure päeva tulega ja 

arvasid, et see toimub Kristuse teisel tulemisel. Sellest tehtigi järeldus, et Kristus tuleb maa 

peale a. 1844. {SV 306.1} 

Ent määratud aeg oli möödunud ja Issand ei olnud ilmunud. Usklikud teadsid, et Jumala 

Sõna ei võinud eksida, vaid et nende prohvetikuulutuse tõlgitsus pidi olema ekslik; kuid 

milles? Paljud lahendasid probleemi järelemõtlematult ja hakkasid eitama, et 2300 päeva 

lõppes a. 1844. Alust nii teha polnud muud kui fakt, et Kristus ei tulnud ajal, mil nemad 

Teda ootasid. Nad väitsid, et juhul kui prohvetlik aeg oleks tõepoolest lõppenud a. 1844, siis 

oleks Kristus tulnud puhastama maad tulega, ent kuna Ta polnud tulnud, polnud järelikuit 

aeg veel lõppenud. {SV 306.2} 

Sellise väite uskumine tähendas loobumist senisest prohvetlike perioodide arvestusest. 

Oli ju leitud, et 2300 päeva algas siis, kui Artaxerxese käsk Jeruusalemma taastamiseks ja 

ülesehitamiseks jõustus 457. a. sügisel e. m. a. Sellest alguspunktist edasi minnes 

kooskõlastusid täpipealt kõik sündmused, millest ingel kõneles Taanielile. Taan. 9, 25—27. 

Kuuskümmend üheksa aastanädalat ehk esimesed 483 aastat 2300-aastasest perioodist pidid 

ulatuma Messiani, Võituni. Kristluse ristimine ja Püha Vaimuga võidmine a. 27 m. a. j. täitis 

täpselt selle ettekuulutuse. Seitsmekümnenda aastanädala keskel pidi kaotatama Messias. 

Kolm ja pool aastat pärast ristimist, 31. a. kevadel, löödi Kristus risti. Seitsekümmend 

aastanädalat ehk 490 aastat pidid kuuluma eelkõige juutidele. Selle perioodi lõpul pitseeris 

rahvas Kristuse lõpliku hülgamise Tema jüngrite tagakiusamisega ja a. 34 m. a. j. pöördusid 

apostlid paganate poole. Sellega lõppesid 490 aastat 2300-st aastast. Järele jäi veel 1810 

aastat. Aastast 34 m. a. j. edasi minnes 1810 aastat, jõuame aastasse 1844. „Siis,“ ütles 

ingel, „saab pühamu taas oma õiguse“. Kõik prohvetikuulutuse eelnevad etapid olid 

kahtlematult täitunud määratud ajal. {SV 307.1} 

Arvestus oli selge ja kooskõlaline, välja arvatud tõsiasi, et aastal 1844 ei suudetud näha 

mingit sündmust, mis oleks vastanud pühamu puhastamisele. Eitada aga prohvetikuulutuse 

lõppemist sel ajal, tähendas kogu arvestuse kahtluse alla seadmist ja nendest seisukohtadest 

loobumist, mida kinnitasid prohvetikuulutuse eksimatult täitunud lülid. {SV 307.2} 

252

Ent Jumal oli juhtinud rahvast suures adventliikumises. Tema vägi ja au olid kaasnenud 

tööga ning Tema ei lubanud sellel lõppeda pimeduses ja pettuses. Tema ei lasknud 

halvustada seda kui väära, fanaatilist erutust. Tema ei tahtnud jätta Inimesi Pühakirja suhtes 

kahtlusesse ja teadmatusse. Kuigi paljud loobusid prohvetlike perioodide endisest 

arvestusest ja eitasid sellel põhineva liikumise õigsust, et tahtnud teised tunnistada valeks 

seda usku ja kogemust, mida toetasid Pühakirja ja Jumala Vaimu tunnistus. Nad uskusid, et 

nad olid järginud prohvetikuulutuse tõlgitsemisel õigeid põhimõtteid ning tundsid, et nende 

kohustuseks oli jääda kindlaks juba omandatud tõdedele ja jätkata Piibli uurimist. Tõsise 

palvega kaalusid nad senised seisukohad uuesti läbi ja uurisid Pühakirja, et avastada oma 

viga. Leidmata eksitust prohvetlike perioodide arvestuses, asusid nad lähemalt uurima 

pühamuga seotud küsimusi. {SV 307.3} 

Uurimise käigus selgus, et Pühakirjas ei leidunud ainsatki tõendit üldtunnustatud vaate 

toetuseks, et see maa on pühamu. Seevastu leidsid nad Piiblist täieliku kirjelduse pühamu, 

selle olemuse, asukoha ja teenistuse kohta. Pühade kirjutajate tunistus oli nii selge ja 

küllaldane, et antud küsimuses ei jäänud enam mingit kahtlust. Apostel Paulus ütleb kirjas 

heebrealastele: „Esimesel lepingul olid ju ka omad jumalateenistuse korraldused ja oma 

maine pühamu. Sest enne valmistati esimene telk, milles olid küünlajalad ja laud ja 

vaateleivad laual; seda kutsutakse „pühaks paigaks“. Selles pühamus oli ka kuldne 

suitsutusaltar ja seaduselaegas, mis oli üleni kullaga karratud, selle sees oli kuldkruus 

mannaga ja Aaroni kepp, mis oli õitsenud ja seaduselauad. Ent laeka peal olid auhiilguse 

keerubid, kes varjasid lepituskasnt.“ Heebr. 9, 1—5. {SV 308.1} 

Pühamu, millele Paulus siin viitab, oli kogudusetelk, mille Mooses ehitas Jumala käsul 

Kõigekõrgema maiseks eluasemeks. „Ja nad tehku mulle pühamu, siis ma asun elama nende 

keskele“ (2. Moos. 25, 8), oli korraldus, mis anti Moosesele siis, kui ta viibis Jumalaga 

mäel. {SV 308.2} 

Iisraellased rändasid kõrbes ja kogudusetelk oli ehitatud nii, et seda oli võimalik kanda 

ühest kohast teise. Hoolimata kõigest oli see suurepärane ehitus. Pühamu seinteks olid 

püstipandavad lauad, mis olid karratud kullaga ja asetatud hõbejalgadele, katus aga 

moodustati mitmetest vaipadest ehk katetest; välimine kiht nahkadest, kõige sisemisem 

peenest linasest riidest kunstipäraselt sissekootud keerubitega. Peale eesõue, kus asus 

põletusohvrialtar, koosnes kogudusetelk ise kahest osast, mida nimetati pühaks ja kõige 

pühamaks paigaks. Neid pooli lahutas teineteisest eesriie ehk kate. Samasugune kate sulges 

sissepääsu esimesse ossa. {SV 308.3} 

Püha paiga lõunapoolses küljes paiknes küünlajalg seitsme lambiga, mis valgustasid 

pühamut nii päeval kui öösel. Põhjapool seisis vaateleibade laud ja katte ees, mis eraldas 

püha paika kõige pühamast paigast, oli kuldne suitsutusaltar, millelt iga päev tõusis Jumala 

ette meeldiv lõhn koos Iisraeli palvetega. {SV 308.4} 

253

Kõige pühamas paigas oli väärispuust kullaga karratud laegas, panipaik kahele kivilauale, 

millele Jumal oli kirjutanud kümme käsku. Püha laeka kaaneks oli kullast armuaujärg, 

suurepärane kahe kuldse keerubiga kummaski otsas, mis otsekui varjasid laegast. Selles 

ruumis avaldus Jumala ligiolek aupilves keerubite vahel. {SV 308.5} 

Pärast seda kui heebrealased asusid Kaananisse paikselt elama, asendati kogudusetelk 

Saalomoni templiga. Kuigi see oli püsiv ja suurejoonelisem hoone, säilisid samad 

proportsioonid ja samalaadne sisustus. Sel kujul eksisteeris pühamu — välja arvatud 

Taanieli aeg, mil tempel oli varemeis — kuni aastani 70 m. a. j., mil roomlased selle 

hävitasid. {SV 309.1} 

See pühamu oli ainus tõeline pühamu maa peal, millest kõneleb Piibel. Paulus nimetas 

seda esimese lepingu pühamuks. Kohe kerkis küsimus, kas uuel lepingul ei ole 

pühamut? {SV 309.2} 

Need, kes otsisid tõde, pöördusid uuesti Heebrea raamatu poole ja leidsid, et needsamad 

salmid juba ise viitasid teisele ehk uue lepingu pühamule: „Esimesel lepingul olid ka ju oma 

jumalateenistuse korraldused ja oma maine pühamu.“ Sõna „ka“ näitab, et Paulus oli 

eelnevalt juba kõnelnud teisest pühamust. Ja nii lugesid nad eelmise peatüki algusest: „Aga 

peaasi selles, millest me kõneleme, on see — meil on selline ülempreester, kes istub 

Ausuuruse istme paremal käel taevas, pühamu ja tõelise telgi ametitalitaja, miile on ehitanud 

Jumal ja mitte inimene.“ Heebr. 8, 1. 2. {SV 309.3} 

On selge, et siin on jutt uue lepingu pühamust. Esimese lepingu pühamu ehitas inimene, 

Mooses; selle on ehitanud Issand, mitte inimene. Vanas pühamus toimetasid teenistust 

maised preestrid; uues teenib Kristus, meie suur ülempreester, Jumala paremal käel. Üks 

pühamu oli maa peal, teine oli taevas. {SV 309.4} 

Ja veel — Moosese poolt ehitatud kogudusetelk tehti eeskuju järele. Issand lausus 

Moosest juhendades: „Tehke täpselt eeskuju järele, mida ma sulle näitan, elamu ja kõigi 

selle riistade mudeli järele.“ Taas kästi: „Ja vaata, et sa teed nende eeskujude järele, mis 

sulle mäel näidati“ 2. Moos. 25, 9. 40. Paulus ütleb, et esimene telk „on praeguse aja kohta 

võrdum, mille kohaselt ohverdatakse ande ja ohvreid“; et selle pühad paigad on „taevalike 

asjade kujud“; et preestrid, kes ohverdasid ande vastavalt käsuõpetusele, teenisid selles, mis 

on „taevase pühamu kuju ja vari“, ja et „Kristus ei läinud kätega tehtud pühamusse kui 

tõeline püha paiga kujusse, vaid taevasse enesesse, et nüüd ilmuda Jumala palge ette meie 

eest.“ Heebr. 9, 9. 23; 8, 5; 9, 24. {SV 309.5} 

Pühamu taevas, milles Jeesus teenib meie heaks, on suur originaal, millest Mooses ehitas 

koopia. Jumal andis maise pühamu ehitajatele osa oma Vaimust. Kunstimeisterlikkus, mis 

ilmnes kogudustelgi konstruktsioonis, tõendas jumalikku tarkust. Seinad näisid olevat 

massiivsest kullast ning peegeldasid igas suunas kuldküülajala seitsme lambi valgust. 

Vaateleibade laud ja suitsutusaltar sädelesid otsekui poleeritud kuld. Suurepärane kate, mis 

254

moodustas lae ja millesse olid kunstipäraselt kootud keerubid purpursinisest, purpurpunasest 

ja helepunasest lõngast, lisasid vaatepildile ilu. Eesriide taga oli aga püha auhiilgus 

(sekinah), Jumala au nähtav ilmutus, mille ette ei võinud keegi peale ülempreestri astuda ja 

elama jääda. {SV 309.6} 

Maise tunnistustelgi võrratu sära peegeldas inimesele selle taevase templi au, kus Kristus, 

meie eelkäija teenib meie eest Jumala trooni ees. Kuningate Kuninga asupaiga suurus ja 

ülevus, kus tuhat korda tuhat teenivad Teda ja kümme tuhat korda kümme tuhat seisavad 

Tema ees (Taan. 7, 10), taevase templi igavese trooni au, kus seeravid, selle hiilgavad 

kaitseinglid, katavad sügava austuse märgiks palge, peegeldus kõige suurepärasemas 

ehituses, mille inimkäed kunagi on püstitanud, ometi väga ähmaselt. Ja ikkagi õpetati maise 

pühamu ja selle teenistuse kaudu tähtsaid tõdesid taevase pühamu ja selle suure töö kohta, 

mida seal toimetatakse inimese lunastamiseks. {SV 310.1} 

Taevase pühamu pühi paiku kujutasid kaks osakonda maises pühamus. Kui apostel 

Johannesele lubati nägemuses vaadata Jumala templit taevas, nägi ta, et seal põles „seitse 

tulist lampi aujärje ees.“ Ilm. 4, 5. Ta nägi inglit, kellel oli „kuldsuitsutusastja käes, ja talle 

anti palju suitsutusrohtu, et ta neid lisaks kõigi pühade palvetele kuldaltaril, mis oli aujärje 

ees,“ Ilm. 8, 3. Need tekstid viitavad sellele, et proh-vetil lubati vaadelda taevase pühamu 

esimest osakonda, kus ta nägi „seitset tulist lampi“ ja „kuldaltarit“. Maises pühamus 

kujutasid neid kuldküünlajalg ja suitsutusaltar. Veelkord avanes „Jumala tempel taevas“ 

(Ilm. 11, 19) ja prohvet võis heita pilgu teisele poole sisemist eesriiet, kõige pühamasse 

paika. Seal nägi ta „Tema tunnistuselaegast“, mida maises pühamus esitas püha laegas, 

mille Mooses laskis valmistada Jumala käsuõpetuse hoidmiseks. {SV 310.2} 

Need, kes uurisid seda teemat, leidsid vaieldamatuid tõendeid selle kohta, et taevas oli 

pühamu. Mooses tegi maise pühamu selle eeskuju järele, mida talle näidati. Paulus nimetab 

seda eeskuju tõeliseks pühamuks, mis on taevas. Ja Johannes tunnistab, et ta nägi seda 

taevas. {SV 310.3} 

Taevases templis, Jumala eluasemes, on Tema troon rajatud õiglusele ja kohtule. Kõige 

pühamas paigas on Tema käsud, õiguse suur mõõdupuu, mille varal kõiki inimesi 

hinnatakse. Laegas, milles säilitatakse käsulaudu, on kaetud armuaujärjega, mille ees 

Kristus esitab oma verd patuse heaks. Niiviisi esitatakse õigluse ja armu ühendust Jumala 

suures lunastusplaanis. Seda ühendust, mis täidab kogu taeva imetluse ja austusega, võis 

välja mõelda ainult jumalik tarkus ja teostada ainult jumalik vägi. Maise pühamu keerubite 

pilgud olid suunatud aupaklikult alla armuaujärjele, mis pidi kõnelema huvist, millega 

taevaväed jälgivad lunastustööd; seda armusaladust, millesse inglid igatsevad vaadata. See 

kõneles ka sellest, et Jumal on õige ja Ta teeb õigeks kahetseva patuse ning taastab oma 

vahekorra langenud inimsooga; sellest, et Kristus oli valmis alanduma selleks, et tõsta üles 

„hukatuseauku“ langenud inimesed ja katta nad Tema õiguse plekitu rüüga. Ta soovib neis 

255

taastada samasuguse kuju nagu oli inglitel, kes pole kunagi lange-nud, ja panna nad elama 

igavesti Jumala lähedusse. {SV 310.4} 

Kristuse tööd inimese eestkostjana esitatakse kaunis Sakarja prohvetikuulutuses 

„Võsust“. Prohvet ütleb: „Ta ehitab Jehoova templi ja temale saab osaks kuninglik au; ta 

istub ja valitseb Jehoova aujärjel ja seal on preester oma aujärjel, ja nende mõlema vahel on 

rahutahe!“ Salk. 6, 12, 13. {SV 311.1} 

„Ta ehitab Jehoova templi.“ Oma ohvri ja vahendusteenistuse kaudu on Kristus ühtaegu 

nii Jumala koguduse alus kui ehitusmeister. Apostel Paulus osutas Temale kui nurgaki-vile, 

„milles kogu hoone on kokku liidetud, ja kasvab pühaks templiks Issandas, kelles teidki 

„ühes üles ehitatakse Jumala eluasemeks Vaimus“. Ef 2, 20-22. {SV 311.2} 

„Temale saab osaks kuninglik au.“ Kristusele kuulub kogu au langenud inimkonna 

lunastamise eest. Läbi igaviku aegade kõlab lunastatute huulilt laul: „Temale, kes meid on 

armastanud, ja meid on vabastanud meie pattudest oma verega ... olgu au ja vägi ajastute 

ajastuteni.“ Ilm. 1, 5. 6. {SV 311.3} 

„Ta istub ja valitseb Jehoova aujärjel; ja seal on preester oma aujärjel.“ Praegu veel mitte 

„auriigi troonil,“ kuna auriik ei ole veel rajatud. Alles siis, kui Tema töö vahemehena lõpeb, 

annab Jumal Talle „ta isa Taaveti aujärje“, kuningriigi, millel „ei ole otsa“. Luuka 1 : 32, 33. 

Kristus istub praegu preestrina ühes oma Isaga Tema aujärjel. Ilm 3, 21. Ühes igavese, 

iseeksisteeriva Isaga jagab trooni Tema, kes „võttis enese peale meie haigused ja kandis 

meie valu-sid“, kes „kõiges on kiusatud otsekui meie, siiski ilma patu ta“, et Ta võiks 

„aidata neid, keda kiusatakse“. „Ja kui keegi pattu teeb, siis on meil eestkostja Isa juures.“ 

Jes. 53, 4; Heebr, 4, 15; 2, 18; 1. Joh. 2, 1. Õiguse olla eestkostja annab Talle Tema läbi 

pistetud ja murtud ihu, Tema plekitu elu. Haavatud käed, läbi torgatud külg, vigastatud jalad 

kostavad langenud inimese eest, kelle lunastamine nõudis nii mõõtmatut hinda. {SV 311.4} 

„Nende mõlema vahel on rahutahe.“ Niisama palju kui seda on Poja armastüs, niisama 

palju on Isa armastus päästeallikaks langenud inimsoole. Jeesus ütles oma jüngritele enne, 

kui Ta ära läks: „Ja ma ei ütle teile, et ma palun Isa teie eest. Sest Isa ise armastab teid.“ Joh. 

16, 26. 27. „Jumal oli Kristuses ja lepitas maailma iseenesega.“ 2. Kor. 5, 19. 

Pühamuteenistuses üleval on „nende mõlema vahel rahutahe.“ „Sest nõnda on Jumal 

maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, 

ei saaks hukka, vaid, et temal oleks igavene elu!“ Joh. 3, 16. {SV 312.1} 

Piibel annab selge vastuse küsimusele: „Mis on pühamu?“ Termin „pühamu“ sellisena 

nagu seda tarvitatakse Piiblis, osutab esiteks Moosese poolt ehitatud kogudusetelgile, kui 

taevaste asjade koopiale; ja teiseks „tõelisele kogudusetelgile“ taevas, mida kujutas maine 

pühamu. Kristuse surmaga lõppes sümboolne teenistus. „Tõeline kogudusetelk taevas on 

uue lepingu pühamu“. Kuna Taan. 8, 14, prohvetikuulutus täitub uue lepingu ajal, siis peab 

see pühamu, millest selles salmis kõneldakse, olema uue lepingu pühamu. Juba pikki 

256

šaljandeid enne 2300-aastase perioodi lõppu 1844. aastal polnud maa peal enam pühamut. 

Niisiis selgub, et prohveti sõnad: „Kaks tuhat kolmsada õhtut-hommikut! Siis saab pühamu 

taas õiguse!“ peavad kaheldamatult silmas taevast pühamut. {SV 312.2} 

Ent vastamata jääb veel kõige tähtsam küsimus: mida tähendab pühamu puhastamine? Et 

selline teenistus oli maises pühamus olemas, sellest kõnelevad Vana Testamendi kirjad. Ent 

kas taevas saab olla midagi, mis vajab puhastamist? Heebrea. 9. peatükk kõneleb selgelt nii 

maise kui taevase pühamu puhastamisest. „Ja peaaegu kõik puhastatakse verega 

käsuõpetuse järele, ja ilma verd valamata ei ole andeksandmist olemas. Nii on siis tarvis, et 

taevalike asjade kujud puhastatakse sel teel (loomade verega), aga taevasi asju endid 

puhastatakse paremate ohvritega kui need“ (Heebr. 9, 22. 23), nimelt Kristuse kalli 

verega. {SV 312.3} 

Puhastust nii sümboolses kui ka tõelises teenistuses tuli teostada verega; sümboolses — 

loomade verega, tõelises — Kristuse verega. Põhjuseks, miks puhastust tuleb teostada 

verega, nimetab Paulus tõsiasja, et „ilma verd valamata ei ole andeksandmist olemas“. 

Andeksandmine ehk patu kõrvaldamine on töö, mida tuleb teha. Ent kuidas saab patt olla 

seotud pühamuga, ükskõik kas siis taevase või maise pühamuga? Seda selgitab sümboolne 

teenistus maises pühamus, sest apostel kinnitab, et preestrid, kes teostasid teenistust maa 

peal, teenisid „selles, mis on taevase pühamu kuju ja vari.“ Heebr. 8, 5. {SV 312.4} 

Teenistus maises pühamus koosneb kahest osast: preestrid teenisid iga päev pühas paigas, 

kuna ülempreester teostas kord aastas erilist lepitust kõige pühamas paigas, et puhastada 

pühamu. Päevast päeva tõid kahetsevad patused ohvreid kogudusetelgi ette ja tunnistasid, 

käed ohvri pea peal, üles oma patud ning kandsid need niiviisi sümboolselt üle süütule 

ohvriloomale. Seejärel loom tapeti. „Ilma verd valamata,“ ütleb apostel, „ei ole 

andeksandmist olemas.“ „Sest liha hing on veres.“ 3. Moos. 17, 11. Jumala käsust 

üleastumine nõudis üleastuja elu. Vere, mis kujutas patustaja surma väärt elu, kelle süü 

asetati otsekui ohvrilooma õlgadele, viis preester pühasse paika ja piserdas eesriide ette, 

mille taga oli laegas, mis sisaldas käske, millest patustaja oli üle astunud. Selle tseremoonia 

kaudu kanti patt sümboolselt vere vahendusel pühamusse. Mõnel juhtumil ei viidud verd 

pühasse paika, kuid sellisel juhul pidid preestrid sööma ohvrilooma liha nagu Mooses õpetas 

Aaroni poegi, öeldes: „See on antud teile, et te võtaksite ära koguduse patusüü.“ 3. Moos. 

10, 17. Mõlemad tseremooniad sümboliseerisid patu ülekandmist patukahetsejalt 

pühamule. {SV 313.1} 

Selliselt kanti päevast päeva läbi kogu aasta Iisraeli patud pühamule ning nüüd tekkis 

vältimatu vajadus teostada eriline töö nende kõrvaldamiseks. Jumal käskis teha lepitust püha 

paiga kummagi osa eest. „Ja toimetagu lepitust pühamu eest Iisraeli laste roojuse pärast 

kõigi nende pattude kohaselt; nõnda ta tehku ka kogudusetelgiga, mis asetseb nende juures 

keset nende roojusi.“ Lepitust tuli teha ka altari eest — „ja puhastagu ning pühitsegu seda 

Iisraeli laste roojuste pärast.“ 3. Moos. 16, 16. 19. {SV 313.2} 

257

Kord aastasj suurel lepituspäeval, sisenes ülempreester kõige pühamasse paika pühamut 

puhastama. Seal teostatud teenistus lõpetas aastase teenistusringi. Lepituspäeval toodi kaks 

sikutalle kogudusetelgi ukse ette ja nende vahel heideti liisku — „üks liisk Jehoovale ja 

teine liisk Asaselile.“ salm 8. Sikk, Kellele langes liisk „Issanda jaoks“, tapeti patuohvriks 

rahva est ja preester pidi viima tema vere sissepoole eesriiet ning piserdama seda 

lepituskaane peale ja lepituskaane ette. Verd tuli piserdada ka suitsutusaltarile, mis oli 

eesriide ees. {SV 313.3} 

„Ja Aaron pangu oma mõlemad käed elusa siku pea peale ja tunnistagu tema peal üles 

kõik Iisraeli laste süüteod ja kõik nende üleastumised kõigis nende pattudes ja pangu need 

siku pea peale ning saatku see ühe kõlvulise mehe käe kõrval kõrbe — sikk kannab enesega 

kõik nende patud tühjale maale; sikk lastagu kõrbes lahti.“ salmid 21. 22. „Patusikk“ ei 

tulnud enam kunagi tagasi Iisraeli leeri ja mehelt, kes ta ära viis, nõuti enese ja oma riiete 

veega pesemist enne leeri tagasipöördumist. {SV 314.1} 

Kogu tseremoonia pidi andma iisraellastele mõiste Jumala pühadusest ja Tema 

vastumeelsusest patu suhtes, ning näitama neile, et nad ei võinud patuga kokku puutudes 

jääda rüvetamata. Iga inimene pidi sel ajal, kui templis seda lepitustööd sooritati, alanduma 

Jumala ette. Kõik tööd tuli jätta kõrvale ja terve Iisraeli kogudus pidi veetma selle päeva 

pühalikus alandumises Jumala ees; palves, paastumises ja südame sügavas 

läbikatsumises. {SV 314.2} 

See sümboolne teenistus sisaldab tähtsaid tõdesid lepituse kohta. Patuse asemel võeti 

vastu tema asemik, ohvriloom, kuid looma veri ei kustutanud pattu. See oli vahendiks, mille 

kaudu patt saadi pühamule üle kanda. Vere valamisega tunnustas patune käsu autoriteeti, 

tunnistas end süüdi üleastumises ja väljendas soovi saada andestus usu kaudu tulevasse 

Lunastajasse, kuid ta ei olnud veel täiesti vaba käsu hukkamõistust. Lepituspäeval läks 

ülempreester rahvalt saadud ohvri verega kõige pühamasse paika ja piserdas seda 

armuaujärjele, otse käsu kohale, et rahuldada selle nõudeid. Seega võttis Tema kui pattude 

vahendaja need enesele ja viis need pühamust välja, kus ta asetas oma käed patusiku pea 

peale, tunnistas tema peale üles kõik rahva patud, mis niimoodi sümboolselt siirdusid üle 

temalt sikule. Seejärel kandis sikk need leerist välja, need loeti igavesti rahvast 

eemaldatuks. {SV 314.3} 

Selline oli teenistus, mida teostati „taevase pühamu kuju ja varjuna“. Kuid see, mida tehti 

sümboolselt maise pühamu teenistuses, seda tehakse tõeliselt taevases pühamus toimuvas 

teenistuses. Pärast taevasseminekut alustas meie Päästja tööd meie ülempreestrina. Paulus 

ütleb: „Sest Kristus ei läinud kätega tehtud pühamusse kui tõelise püha paiga kujusse, 

vaid taevasse enesesse, et nüüd ilmuda Jumala palge ette meie eest.“ Heebr. 9, 24. {SV 

314.4} 

See teenistus, mida preestrid toimetasid kogu aasta jooksul pühamu esimeses osas, 

„seespool eesriiet“, mis oli ukseks ja eraldas püha paika eesõuest, esitab teenistust, mille 

258

Kristus pärast taevaminekut vastu võttis. Preestri tööks igapäevases teenistuses oli patuohvri 

vere esitamine Jumalale ühes suitsutamisrohuga, mille suits tõusis üles koos Iisraeli 

palvetega. Nii viis Kristus oma vere tunnistuseks Isale patuste eest ja esitas Temale koos 

oma õiguse kalli lõhnaga kahetsevate usklike palveid. Selline oli teenistus taevase pühamu 

esimeses osas. {SV 315.1} 

Sinna suundusid ka Kristuse jüngrite pilgud usus siis, kui Ta nende nähes taevasse läks. 

Sinna keskendusid nende lootused, „mis meile on“, nagu Paulus ütles, „otsekui hinge ankur, 

kindel ja tugev, ning ulatub sissepoole eesriide taha, kuhu esijooksjana meie heaks on läinud 

sisse Jeesus, kui ta sai ülempreestriks igavesti.“ „Ka mitte sikkude ega vasikate verega, vaid 

iseenese verega, läks ükskord sinna pühasse paika ning saavutas igavese lunastuse.“ Heebr. 

6, 19. 20; 9, 12. {SV 315.2} 

Teenistus pühamu esimeses osas kestis kaheksateist sajandit. Kristuse veri, mille Ta 

esitas kahetsevate usklike eest Isale, kindlustas neile andestuse ja vastuvõtu Isa juures, kuid 

hoolimata sellest jäid nende patud siiski taevastesse raamatutesse. Nii nagu sümboolses 

teenistuses toimus lepitustöö aasta lõpul, nii toimub lepitustöö patu kõrvaldamiseks 

pühamust enne, kui Kristuse töö inimeste lunastamiseks lõpeb. Just see teenistus algas 2300 

päeva lõpul. Sel ajal, nagu prohvet Taaniel kirjeldas, sisenes meie Ülempreester kõige 

pühamasse paika, et teostada viimane osa pühast teenistusest, nimelt pühamu puhastamine. 

Täpselt samuti nagu vanasti asetati rahva patud usu kaudu patuohvrile ja tema vere kaudu 

kanti sümboolselt üle maisele pühamule, nii asetatakse uue lepingu ajal patukahetseja patud 

usu kaudu Kristusele ja tegelikult kantakse üle taevasele pühamule. Ja nii nagu maise 

pühamu sümboolne puhastus teostati pattude kõrvalda-misega, millega see oli rüvetatud, nii 

tuleb teostada taevase pühamu tegelik puhastus nende pattude kõrvaldamise ehk 

kustutamisega, mis on sinna üles märgitud. Kuid enne, kui see saab toimuda, tuleb läbi 

vaadata aruanderaamatud, mis näitavad, kes omab patukahetsuse ja usu kaudu Kristuse 

õiguse. Seepärast sisaldab pühamu puhastamine uurimiskohut, mis tuleb teostada enne, kui 

Kristus tuleb oma rahvast lunastama, sest siis, kui Ta tuleb, on Tema tasu Temaga, et anda 

igale inimesele vastavalt tema tegudele. Ilm. 22, 12. {SV 315.3} 

Niisiis mõistsid need, kes järgisid prohvetliku sõna kasvavat valgust, et maa peale 

tulemise asemel sisenes Kristus 2300 päeva lõpul a. 1844 taevase pühamu kõige pühamasse 

paika teostama lepituse lõputööd enne oma tulekut. {SV 316.1} 

Mõisteti ka seda, et kuna patuohver osutas Kristusele kui ohvrile ja ülempreester esindas 

Kristuse vahendajaametit, siis patusikk, sikk Asaselile sümboliseeris Saatanat, patu 

algatajat, kellele lõpuks asetatakse tõelise kahetseja patud. Kui ülempreester kõrvaldas 

patuohvri vere teenete kaudu pühamult patud, asetas ta need patusikule. Kui Kristus oma 

vere teenetega kõrvaldab oma rahva patud taevaselt pühamult oma teenistuse lõpul, siis 

asetab Ta need Saatanale, kes kohtuotsuse täideviimisel kannab lõplikku karistust. Sikk 

Asasel saadeti asustamata maale ning ta ei pidanud enam kunagi tulema tagasi Iisraeli 

259

kogudusse. Nii saadetakse Saatan igavesti ära Jumala ja Tema rahva juurest; ta hävitatakse 

patu ja patuste lõplikus hävingus. {SV 316.2} 

260

Peatükk 24—Kõige Pühamas Paigas 

Pühamu oli võtmeks, mis avas 1844. aasta pettumuse saladuse. See avas terve tõdede 

süsteemi ning näitas, et Jumala käsi oli juhtinud suurt adventliikumist. See paljastas ühtaegu 

ka ajakohased ülesanded ja näitas Jumala rahvale kätte tema koha ja töö. Nii nagu Jeesuse 

jüngrid olid pärast kohutavat ahastuse ja pettumuse ööd „rõõmsad, kui Issandat nägid“, nii 

rõõmustasid nüüd need, kes olid oodanud usus Tema teist tulekut. Nad olid oodanud, et Ta 

ilmub aus andma tasu oma sulastele. Kui see lootus neid pettis, kaotasid nad silmist Jeesuse 

ja nutsid Maarja sarnaselt haua juures: „Nad on Issanda hauast ära võtnud ja ma ei tea, kuhu 

nad ta on pannud!“ Nüüd nägid nad Teda jälle, oma kaastundlikku ülempreestrit, kes pidi 

varsti ilmuma nende kuningana ja vabastajana. Valgus, mida neile andis pühamu mõistmine, 

valgustas minevikku, olevikku ja tulevikku. Nad teadsid, et Jumal oli juhtinud neid eksimatu 

ettenägelikkusega. Kuigi nad ise polnud mõistnud kuulutust, mida nad kuulutasid, oli see 

olnud igati õige. Seda edasi andes olid nad täitnud Jumala plaani ja nende töö ei olnud asjatu 

Issandas. Sünnitatud „uuesti... elavaks lootuseks“, rõõmustasid nad „ütlematu ning väga 

kalli rõõmuga“. {SV 317.1} 

Seega osutasid nii Taan. 8, 14 toodud prohvetikuulutus: „Kaks tuhat kolmsada õhtuthommikut! 

Siis saab pühamu taas oma õiguse!“, kui esimese ingli kuulutus: „Kartke 

Jumalat ja andke Temale austust, sest on tulnud Tema kohtutund“, Kristuse teenistusele 

kõige pühamas paigas, uurimiskohtule, mitte aga Kristuse tagasitulekule. Viga ei olnud 

prohvetlike perioodide arvestuses, vaid sündmuses, mis pidi toimuma 2300 päeva lõpul. 

Selle eksituse tõttu olid usklikud kannatanud pettumust, kuigi kõik, mida prohvetid olid 

öelnud ja kõik, mida Piibli kirjatekstid andsid põhjust oodata, oli toimunud. Just sel ajal, kui 

nad hädaldasid oma lootuste nurjumise pärast, oli toimunud sündmus, mida kuulutus oli 

ennustanud ja mis pidi täituma enne, kui Issand võib ilmuda, et anda tasu oma 

sulastele. {SV 317.2} 

Kristus oli tulnud, mitte maa peale, nagu Teda oodati, vaid Jumala templi kõige 

pühamasse paika taevas, nagu sümboolne teenistus oli osutanud. Prohvet Taanielile näidati 

nägemuses, kuidas Kristus tuli Selle juurde, kes Vana Päevist. „Ja ma nägin öises 

nägemuses, ja vaata, taeva pilvedega tuli keegi, kes oli Inimesepoja sarnane! Ja ta saabus — 

mitte maa peale, vaid selle juurde, kes Vana Päevist ja viidi ligi tema ette.“ Taan. 7, 13. {SV 

317.3} 

Sellest tulemisest kõneleb ka prohvet Malakia: „Ja äkitselt tuleb oma templi juurde 

Issand, keda te otsite, ja lepingu ingel, keda te igatsete! Vaata, ta tuleb, ütleb vägede 

Jehoova!“ Mal. 3, 1. Issanda tulek „oma templi juurde“ oli äkiline, ootamatu Tema rahvale. 

Nad ei otsinud Teda sealt. Nad lootsid, et Ta tuleb maa peale „tuleleegis ja maksab kätte 

neile, kes ei tunne Jumalat ja kes ei alistu meie Issanda Jeesuse Kristuse evangeeliumile.“ 2. 

Tess. 1, 8. {SV 318.1} 

261

Ent usklikud polnud veel valmis kohtuma oma Issandaga. Neil tuli teha veel 

ettevalmistusi. Tuli saada valgus, mis juhtis nende mõtted Jumala templile taevas, sest siis, 

kui nad usus jälgisid oma Ülempreestrit Tema teenistuses seal, pidi neile ilmutatama uusi 

kohustusi. Kogudusele tuli anda veel üks hoiatuskuulutus ja suuremal määral õpetusi. {SV 

318.2} 

Prohvet ütleb: „Aga kes suudab taluda tema tuleku päeva? Ja kes jääb püsima tema 

ilmudes? Sest tema on nagu sulataja tuli ja nagu vanutajate leelis! Ja ta istub, sulatab ja 

puhastab hõbedat, ta puhastab Leevi poegi ja selitab neid nagu kulda ja hõbedat — siis 

toovad nad Jehoovale õige ohvrianni!“ Mal. 3:2, 3. Need, kes elavad siin maa peal sel ajal, 

kui Kristuse eestkostmine üleval pühamus lõpeb, peavad seisma püha Jumala palge ees ilma 

vahendajata. Nende riided peavad olema plekita, nende iseloom peab olema puhastatud 

patust piserdusverega, Jumala armu ja oma hoolsate jõupingutuste kaudu peavad nad võitma 

võitluse kurjaga. Sel ajal, kui taevas toimub uurimiskohus, ning kahetsevate usklike patud 

kõrvaldatakse pühamust, peab maa peal Jumala rahva seas toimuma eriline puhastustöö, 

patu kõrvaldamine. Seda tööd esitavad selgesti kolm kuulutust Ilmutuseraamatu 14. 

peatükis. {SV 318.3} 

Kui see töö on tehtud, on Kristuse järelkäijad valmis Tema ilmumiseks. „Siis meeldib 

Jehoovale Juuda ja Jeruusalemma ohvriand nagu muistseil päevil ja ammuseil aastail!“ Mai. 

3, 4. Siis on kogudus, mille meie Issand oma tulekul endaga võtab, kogudus, millel ei ole 

„laiku ega kortsu ega muud sellesarnast“. Ef. 5, 27. Siis näeb ta välja nii nagu see, kes 

„koiduna alla vaatab, ilus nagu täiskuu, selge nagu päike, kardetav nagu väehulk lippudega.“ 

Ülemlaul 6, 10. {SV 318.4} 

Peale Issanda tulemise oma templi juurde kirjeldab Mala kia ka Tema teist tulekut, Tema 

tulekut kohtuotsuse täideviimiseks, järgnevate sõnadega: „Ja ma tulen teile kohut mõistma 

ning olen kärmeks tunnistajaks nõidade, abielurikkujate ja valevandujate vastu ja nende 

vastu, kes teevad liiga palgalisele palga poolest, lesknaisele ja vaeslapsele, kes tõukavad 

võõra kõrvale ja kes ei karda mind, ütleb vägede Jehoova!“ Juuda viitab samale sündmusele, 

kui ta ütleb: „Vaata, Issand tuleb oma pühade kümnetuhandetega pidama kohut kõigile ja 

nuhtlema kõiki jumalatuid kõigi nende jumalakartmatute tegude eest.“ Juuda 14, 15. See 

tulemine ja Issanda tulemine oma templi juurde on kaks täiesti erinevat ja eraldi seisvat 

sündmust. {SV 318.5} 

Kristuse tulemine meie Ülempreestrina kõige pühamasse paika, et puhastada pühamu, 

millest kõneldakse Taan. 8, 14; Inimesepoja tulemine selle juurde, kes Vana Päevist, mida 

kirjeldab Taan. 7, 13 ja Malakia ettekuulutus Issanda tulemisest oma templi juurde on ühe ja 

sama sündmuse erinevad kirjeldused. Siia lisandub veel kujund peigmehe tulekust pulma, 

millest räägib Kristuse tähendamissõna kümnest neitsist Matt. 25. peatükis. {SV 319.1} 

1844. a. suvel ja sügisel anti kuulutus: „Ennäe, peigmees!“ Selle kuulutuse tagajärjel 

formeerusid need kaks klassi, keda kujutatakse tarkade ja rumalate neitsitena. Ühed ootasid 

262

õõmuga Issanda tulemist ja valmistusid hoolikalt Temaga kohtuma; teised aga lasksid 

mõjutada end ainult hirmul, tegutsesid hetkeimpulsside ajel ning rahuldusid tõe teooriaga 

ega otsinud Jumala Vaimu. Tähendamissõnas läksid siis, kui peigmees tuli, temaga pulma 

need, „kes olid valmis“. Siin kirjeldatud peigmehe tulek toimub enne pulma. Pulm esitab 

kuningriigi vastuvõtmist Kristuse poolt. Püha linna, uut Jeruusalemma, mis oli kuningriigi 

pealinn ja esindaja, nimetatakse „mõrsjaks, Talle naiseks“. Ingel ütles Johannesele — „Tule, 

ma näitan sulle mõrsjat, Talle naist!“ „Ja tema kandis mind vaimus,“ ütleb prohvet, „suure 

ja kõrge mäe otsa ja näitas mulle linna, püha Jeruusalemma, mis oli maha tulemas taevast 

Jumala juurest.“ Ilm. 21:9, 10. Selles tähendamissõnas esitab mõrsja niisiis Püha linna, ja 

neitsid, kes lähevad välja peigmehega kohtuma, on koguduse sümboliks. Ilmutuseraamatus 

öeldakse, et Jumala rahvas on külaliseks Talle pulma õhtusöömaajal. Ilm. 19, 9. {SV 319.2} 

Kuna Kristuse omad on külalised, ei saa nad olla samal ajal mõrsjaks. Prohvet Taaniel 

ütleb, et Vana Päevist annab taevas Kristusele „valitsuse ja au ning kuningriigi“. Ta 

võtab vastu uue Jeruusalemma, oma kuningriigi pealinna, „valmistatud otsekui pruut, 

kaunistatud oma mehele.“ Taan. 7, 14; Ilm. 21, 2. Kui Kristus on võtnud vastu kuningriigi, 

siis tuleb Ta aus kui kuningate Kuningas ja isandate Issand. Ta tuleb päästma oma rahvast, 

et viia nad osa võtma Talle pulma õhtusöömaajast, kus nad istuvad „lauas ühes Aabrahami, 

Iisaki ja Jaakobiga“ Tema kuningriigis (Matt. 8, 11; Luuka 22, 30). {SV 319.3} 

Kuulutus: „Ennäe peigmees!“ pani 1844. a. suvel tuhanded inimesed ootama Issanda 

viivitamatut tulekut. Määratud ajal Peigmees tuligi, mitte aga maa peale nagu ootasid 

inimesed, vaid taevas selle juurde, kes Vana Päevist, tuli pulma, oma kuningriiki vastu 

võtma. „Kes olid valmis, läksid temaga pulma. Ja uks suleti.“ Ootajad ei saa pulmas 

isiklikult kohal olla, kuna see toimub taevas sellel ajal, kui nemad on maa peal. Kristuse 

järelkäijad peavad ootama „oma Issandat, millal ta lahkub pulmast.“ Luuka 12, 36. Kuid nad 

peavad mõistma Tema tööd ja järgnema Talle usus, kui Ta astub Jumala ette. Selles mõttes 

võib öelda, et nad läksid pulma. {SV 320.1} 

Tähendamissõnas läksid need, kellel oli õli astjates ühes oma lampidega, pulma. Need, 

kes olid Piibli kaudu saanud tõe tundmise ja kellel oli Jumala Vaim ja arm, ning kes raskel 

katsumuseööl olid kannatlikult oodanud ja suurema valguse nimel Piiblit uurinud, need 

mõistsid tõde taevasest pühamust ja Päästja teenistuses toimunud muutust. Nemad järgnesid 

usus Temale Tema töös üleval pühamus. Kõik, kes Pühakirja tunnistuse kaudu samad tõed 

vastu võtavad ja Kristust usus järgivad siis, kui Ta astub Jumala ette, et teostada viimast osa 

vahendustöös ning selle lõpul võtta vastu oma kuningriik — kõiki neid kujutatakse nendena, 

kes lähevad pulma. {SV 320.2} 

Matt. 22. peatüki tähendamissõnas kasutatakse sedasama pulma sümbolit. Uurimiskohut 

esitatakse siin selgesti kui sündmust, mis toimub enne pulma. Enne pulmapeo algust tuleb 

kuningas sisse külalisi vaatama, et näha, kas kõik on riietatud pulmarüüga, selle puhta 

rüüga, mis tähistab Talle veres pestud ja valgeks tehtud iseloomu. Matt. 22, 11; Ilm. 7, 14. 

263

See, kellel puudub selline iseloom, heidetakse välja, kuid kõiki neid, kes osutuvad kaetuiks 

pulmarüüga, võtab Jumal vastu ja loeb vääriliseks jagama Temaga kuningriiki ning istuma 

ühes Temaga troonil. See toiming, mis kujutab inimese iseloomu uurimist ja otsustamist, 

kes on valmis astuma Jumala riiki, on uurimiskohus, taevase pühamu viimane töö. {SV 

320.3} 

Kui see uurimistöö on lõppenud; kui kõigi kohtuasi, kes maailma algusest alates on 

tunnistanud end Kristuse järelkäijaks, on otsustatud, siis ja alles siis lõpeb armuaeg ja 

armuuks suletakse. Nii viiakse meid lühikese lausega: „Kes olid valmis, läksid Temaga 

pulma, ja uks suleti,“ läbi Päästja lõputeenistuse viimase faasi aega, mil suur töö inimese 

päästmiseks on lõppenud. {SV 320.4} 

Maise pühamu teenistuses, mis, nagu oleme näinud, on taevase teenistuse võrdkuju, 

lõppes teenistus pühamu esimeses osas siis, kui ülempreester läks suurel lepituspäeval kõige 

pühamasse paika. Jumal käskis: „Ühtki inimest ärgu olgu kogudustelgis, kui ta läheb 

pühamusse lepitust toimetama, kuni ta on välja tulnud.“ 3. Moos. 16, 17. Täpselt samuti 

lõppes Kristuse teenistus pühas paigas siis, kui Ta sisenes kõige pühamasse paika toimetama 

lepituse lõputööd. Kui teenistus esimeses osas lõppes, algas teenistus teises osas. Kui 

sümboolses teenistuses ülempreester lepituspäeval pühast paigast lahkus, läks ta Jumala ette, 

et esitada patuohvri verd kõigi eest Iisraelis, kes tõeliselt kahetsesid oma patte. Niisiis oli 

Kristus lõpetanud ainult ühe osa tööst meie vahendajana, et alustada teist osa, millega seoses 

Ta ikka veel esitab oma verd Isa ees patuste eestkosteks. {SV 321.1} 

Seda tõde ei mõistnud Kristuse teise tuleku ootajad a. 1844. Pärast selle aja möödumist, 

mil Päästjat oodati, uskusid nad endiselt, et Tema tulemine on lähedal. Nad arvasid, et nad 

olid jõudnud pöördepunkti ning et Kristuse töö inimese vahendajana Jumala ees oli 

lõppenud. Nad leidsid, et Piibli järgi lõpeb inimese prooviaeg, lühike aeg enne Issanda 

tegelikku tulemist taeva pilvedel. See ilmnes selgesti neist kirjatekstidest, mis kõnelevad 

ajast, mil inimesed otsivad, koputavad ja hüüavad armuukse taga, kuid seda ei avata. Nüüd 

tekkis Kristust oodanuil küsimus, kas tähtaeg, mil nad olid oodanud Kristuse tulemist, ei 

tähistanud hoopis selle perioodi algust, mis pidi vahetult eelnema Tema tulemisele. Olles 

andnud edasi hoiatuse kohtutunni ligidusest, arvasid nad, et nende töö maailma heaks oli 

tehtud ja nad ei tundnud enam hingekoormat patuste päästmsie pärast, kuna 

jumalakartmatute jultunud ja teotav pilkamine näis tõendavat. et Jumala Vaim oli 

eemaldunud Tema armu hüljanuist. Seega tundus, et prooviaeg oli lõppenud või nii nagu 

nad ise seda väljendasid — „armuuks oli suletud“. {SV 321.2} 

Ent suurem arusaamine tuli seoses pühamu küsimuse uurimisega. Mõisteti, et neil oli 

õigus, kui nad uskusid, et 2300 päeva lõpp märkis tähtsat pöördepunkti. Ent samapalju kui 

oli õige see, et lootuse ja armuuks, mille kaudu ini mesed olid leidnud kaheksateistkümne 

sajandi jooksul ligipääsu Jumala juurde, oli sulgunud, oli õige ka see, et teine uks sai avatud 

ja et inimestele pakuti nüüd andestust Kristuse eestkostmise kaudu kõige pühamas paigas. 

264

Üks osa oli lõppenud lihtsalt selleks, et anda teed teisele. Uks oli ikka veel avatud 

taevasesse pühamusse, kus Kristus teenib patuse heaks. {SV 321.3} 

Nüüd mõisteti Kristuse sõnade tähtsust, millega Ta pöördus Ilmutusraamatus just 

kõnealuse perioodi koguduse poole: „Nõnda ütleb Füha, Tõeline, kelle käes on Taaveti võti 

ja kes avab, ja ükski ei sule; kes suleb ja ükski ei ava. Ma tean sinu tegusid. Vaata, ma olen 

seadnud su ette avatud ukse ja ükski ei suuda seda sulgeda.“ Ilm. 3, 7. 8. {SV 322.1} 

Neil, kes usus järgivad Jeesust Tema suures lepitustöös, on kasu Tema 

vahemeheteenistusest, kuid neil, kes heidavad ära valguse, mida see teenistus pakub, ei ole 

sellest mingit kasu, Juudid, kes heitsid ära valguse, mis anti neile Kristuse esimesel tulekul, 

keeldusid uskumast Temasse kui maailma Päästjasse, ega saanud seepärast Temalt pattude 

andes-tust. Kui Jeesus taevaminekul sisenes omaenese verega taevasesse pühamusse, et 

valada jüngrite peale välja need õnnistused, mida Tema eestkoste pakkus, lubas Ta juutidel 

jääda täielikku pimedusse ja jätkata oma tarbetuid ohverdamisi. Sümboolne varjuteenistus 

oli lõppenud. Uks, mille kaudu inimesed olid senini leidnud juurdepääsu Jumala juurde, ei 

olnud enam lahti. Juudid olid keeldunud otsimast Teda ainsal viisil, kuidas Teda tol ajal 

leida võis, nimelt teenistuse kaudu taevases pühamus. Seetõttu ei leidnud nad mingit 

ühendust Jumalaga. Nende jaoks oli uks suletud. Nad ei teadnud midagi Kristusest kui 

tõelisest ohvrist ja ainsast vahendajast Jumala ees ja seepärast ei saanud nad mingit kasu 

Tema vahemehetoöst. {SV 322.2} 

Uskmatute juutide olukord illustreerib hooletute ja uskmatute kristlaste olukorda, kes on 

tahtlikult teadmatuses armulise Ülempreestri tööst. Kui Ülempreester sisenes maise pühamu 

kõige pühamasse paika, pidi kogu Iisrael kogunema pühamu ümber ja kõige pühalikumal 

viisil avama end Jumala ees, et saada pattude andestus ja jääda püsima ko-gudusse. 

Võrratult tähtsam on aga praegusel tõelisel lepituspäeval mõista meie Ülempreestri tööd ja 

teada, millised on meie kohustused. {SV 322.3} 

Inimesed ei saa karistamatult põlata hoiatusi, mida Jumal neile halastuses saadab. Noa 

päevil saadeti maailmale hoiatus taevast, ja inimeste pääste sõltus sellest, kuidas nad 

suhtusid kuulutusse. Kuna nad hoiatuse ära heitsid, lahkus Jumala Vaim patuse inimsoo 

juurest ja nad hukkusid veeuputuse voogudes. Aabrahami ajal lõppes armuaeg Soodoma 

ülekohtuste elanike jaoks ja kõik peale Loti, tema naise ja kahe tütre hävisid taevast 

saadetud tules. Samasugune lugu oli Kristuse päevil. Jumala Poeg lausus tolle põlvkonna 

uskmatutele juutidele: „Vaata, teie koda jäetakse teil maha!“ Matt. 23, 28. Pidades silmas 

viimaseid päevi, ütles Jeesus nende kohta, kes „ei võtnud vastu tõe armastust, et nad oleksid 

võinud pääseda. Ja sellepärast Jumal läkitas neile vägeva eksituse, et nad hakkavad uskuma 

valet, et mõistetakse hukka kõik need, kes ei ole uskunud tõde, vaid kellel on olnud hea 

meel ülekohtust.“ 2. Tess. 2 : 10-12. Kui inimesed lükkavad ära Jumala Sõna õpetused, 

võtab Jumal ära oma Vaimu ja jätab nad eksitustesse, mida nad armastavad. {SV 322.4} 

265

Praegu kostab Kristus veel inimese eest, ja neile, kes valgust otsivad, annab Ta seda. 

Kuigi adventistid neid seoseid kõiki kohe ei mõistnud, selgines tõeahel sedamööda, kuidas 

kirjatekstid, mis kirjeldasid nende tõelist seisundit, neile avanesid. {SV 323.1} 

Pärast aja möödumist 1844. aastal järgnes raske katsumusaeg nende jaoks, kes ikkagi 

hoidsid kinni usust Kristuse tulekusse. Ainus asi, mis aitas neil mõista nende õiget 

seisukohta tõe suhtes, oli valgus, mis juhtis nende mõtted pühamule üleval. Mõned ei 

uskunud enam oma varajasemat arvestust prohvetlike perioodide kohta ja omistasid Püha 

Vaimu mõju, mis oli kaasnenud adventliikumisele, inimlikele või saatanlikele tööriistadele. 

Kuid teised uskusid kindlalt, et Issand on juhtinud neid nende möödunud kogemuses. Ja kui 

nad valvates ja palvetades ootasid Jumala tahte mõistmist, hakkasid nad nägema suure 

Ülempreestri teenistust pühamu teises osas. Järgides Teda usus, hakkasid nad mõistma 

koguduse lõputööd. Nad omandasid selgema arusaamise esimese ja teise ingli kuulutusest 

ning olid valmis vastu võtma ja maailmale edasi andma Ilmutuseraamatu 14. peatüki 

kolmanda ingli pühalikku hoiatust. {SV 323.2} 

266

Peatükk 25—Jumala Käsk on Muutmatu 

„Ja Jumala tempel taevas avanes ja tema seaduselaegast nähti tema templis.“ Ilm. 11, 19. 

Jumala seaduselaegas on kõige pühamas paigas, pühamu teises osakonnas. Maise 

kogudusetelgi teenistuses, mis oli taevase pühamu kuju ja vari, avati uks sinna osakonda 

ainult suurel lepituspäeval pühamu puhastamiseks. Seepärast osutab teadanne, et Jumala 

tempel taevas oli avatud ja Tema seaduselaegast oli näha, ukse avamisele taevase pühamu 

kõige pühamasse paika 1844, kui Kristus sisenes sinna lepituse lõputöö teostamiseks. Need, 

kes järgisid usus oma suurt Ülempreestrit, kui Ta alustas teenistust kõige pühamas paigas, 

nägid Tema sea-duselaegast. Pühamuteenistuse ainestiku uurimise kaudu hakkasid nad 

mõistma muudatust Päästja teenistuses ja nägid, et Ta oli nüüd kõige pühamas paigas, et 

seal Jumala laeka ees kosta oma verega patuste eest. {SV 324.1} 

Laegas maises kogudusetelgis sisaldas kahte kivilauda, millele olid kirjutatud Jumala 

käsud. Laegas ise oli ainult käsulaudade hoiukohaks — jumalikud eeskirjad olid need, mis 

andsid sellele väärtuse ja pühaduse. Kui Jumala tempel taevas avati, nähti seal Tema 

seaduselaegast. Taevase pühamu kõige pühamas paigas on pühalikult tallel Jumala käsk — 

käsuõpetus, mida Jumal Siinail keset piksemürinat ise rääkis ja oma sõrmedega 

kivilaudadele kirjutas. {SV 324.2} 

Jumala käsud taevases pühamus on suur originaal, millest kivilaudadele kirjutatud ja 

Moosese poolt üles märgitud eeskirjad olid usaldusväärseks koopiaks. Need, kes mõistsid 

seda tähtsat tõde, nägid jumaliku käsu püha, muutmatut olemust. Nad mõistsid äkki Päästja 

sõnade: „Kuni kaob taevas ja maa, ei kao käsuõpetusest mitte ühtegi tähekest või ühtki 

märgikest “ Matt. 5, 18 tähtsust sellisena nagu nad seda varem kunagi polnud mõistnud. 

Jumala käsuõpetus on Tema tahte väljendus, Tema iseloomu avaldus ja seepärast peab see 

kestma igavesti „kui ustav tunnistaja taevas“. Ühtki käsku Jumala käsuõpetusest pole 

kehtetuks tunnistatud ega ühtki tähekest või märgikest muudetud. Laulja ütleb: „Igavesti, 

Jehoova, jääb püsima sinu sõna taevas!“ „Usaldatavad on kõik ta seadmised. Need on 

toetatud ikka ja igavesti.“ Laul 119, 89: 111, 7. 8. {SV 324.3} 

Kümne käsu südames asub neljas käsk sellisena nagu seda algselt kuulutati: „Pea meeles, 

et sa pead hingamispäeva pühitsema! Kuus päeva tee tööd ja toimeta kõiki oma talitusi, aga 

seitsmes päev on Jehoova, sinu Jumala hingamis päev, Siis sa ei tohi toimetada ühtki 

talitust, ei sa ise ega su poeg ja tütar, ega su sulane ja ümmardaja, ega su lojus ja võõras, kes 

su väravais on! Sest kuue päevaga Jehoova tegi taeva ja maa, mere ja kõik, mis neis on, ja ta 

hingas seitsmendal päeval, seepärast Jehoova õnnistas hingamispäeva ja pühitses selle.“ 2. 

Moos. 20, 8—11. {SV 325.1} 

Jumala Vaim mõjutas . Tema Sõna uurijate südant. Nad hakkasid aru saama, et nad olid 

teadmatult üle astunud neljandast käsust, alahinnanud Looja poolt seatud puhkepäeva. Nad 

267

hakkasid uurima põhjusi, miks hakati pidama nädala esimest päeva Jumalast pühitsetud 

päeva asemel, kuid ei leidnud Pühakirjast ainsatki tõendit selle kohta, et neljas käsk oleks 

tühistatud või et hingamispäev oleks muudetud, Õnnistust ja pühitsust, mida Jumal oli 

andnud sitsmendale päevale, polnud kunagi kõrvaldatud. Nad olid püüdnud siiralt täita 

Jumala tahet ja ometi selgus, et nad olid tegelikult kogu aeg Tema käsust üle astunud. 

Nende südant täitis kahetsus ja nad väljendasid oma ustavust Jumalale sellega, et hakkasid 

pühitsema Tema hingamispäeva. Nende veendumuse kummutamiseks tehti palju tõsiseid 

jõupingutusi, ent igaüks võis vaevata mõista, et nii nagu maine pühamu oli taevase pühamu 

kuju ehk koopia, nii oli laekas hoitud käsuõpetus maa peal täpne koopia käsuõpetusest 

taevases laekas. Seega oli nende kohustuseks, kes võtsid vastu tõe taevase pühamu kohta, 

tunnustada ka Jumala käsuõpetuse nõudeid ja pidada neljanda käsu hingamispäeva. Siin 

peituski kibeda ja kindla vastuseisu salajane põhjus, kui esitati selget Piibli seletust Kristuse 

teenistuse kohta taevases pühamus. Inimesed püüdsid sulgeda ust, mille Jumal oli avanud, ja 

avada ust, mille Tema oli sulgenud. Ent Tema, „kes avab ja üleski ei sule,“ oli teatanud: 

„Vaata, ma olen seadnud su ette avatud ukse ja ükski ei suuda seda sulgeda.“ Ilm. 3, 8. 

Kristus oli avanud ukse ehk teenistuse kõige pühapaigas, sellest avatud uksest paistis 

taevane valgus, mis näitas, et neljas käsk kuulub käskude hulka, mida säilitatakse pühamus. 

Seda, mida Jumal oli kinnitanud ei võinud ükski inimene kummutada. {SV 325.2} 

Need, kes olid vastu võtnud valguse Kristuse vahendajaameti ja Jumala käsu püsivuse 

kohta, leidsid, et needsamad tõed olid esitatud ilm. 14: peatükis. Selle peatüki kuulutused 

moodustavad kolmekordse hoiatuse (vaata lisa), mis peab maa elanikke Issanda teiseks 

tulekuks ette valmistama. Kuulutus: „On tulnud tema kohtutund“, osutab Kristuse teenistuse 

lõputööle inimeste päästmiseks. See kuulutab tõde, mida tuleb edasi anda niikaua, kui 

Päästja eestkostmine lõpeb ja Ta pöördub tagasi maa peale oma rahvast enese juurde võtma. 

Kohtupidamine, mis algas a. 1844, kestab niikaua kui kõikide, nii elavate kui surnute, 

kohtuasi on otsustatud, seepärast kestab see inimeste prooviaja lõpuni. Selleks, et inimesed 

võiksid kohtus püsima jääda, käsib kuulutus: „Kartke Jumalat ja andke temale austust ja 

kummardage teda, kes on teinud taeva ja maa ja mere ja veteallikad!“ Nende kuulutuste 

vastuvõtmise tulemusest tunnistavad järgmised sõnad: „Siin on need, kes peavad Jumala 

käske ja Jeesuse usku!“ Kohtuks valmistumise üheks vältimatuks tingimuseks on see, et 

inimesed peavad Jumala käske, kuna need käsud on kohtus inimeste iseloomu mõõdupuuks. 

Apostel Paulus teatab: „Kõik, kes käsü all on pattu teinud, nende üle mõistetakse ka kohut 

käsu järele... sel päeval, kui Jumal kohut mõistab inimeste salajaste asjade üle Kristuse 

Jeesuse läbi!“ Ta ütleb, et „käsu tegijaid mõistetakse õigeks“, Rooma 2:12-16. Usk on 

vajalik Jumala käskude pidamiseks, sest „ilma usuta on võimatu olla meelepärane“. „Aga 

kõik, mis ei ole usust, on patt.“ Heebr. 11, 6; Rooma 14, 23. {SV 325.3} 

Esimene Ingel kutsub inimesi üles kartma Jumalat ja andma Temale austust ning 

kummardama Teda, kes on taeva ja maa Looja. Selleks, et seda teha, peavad nad olema 

kuulekad Tema käskudele. Tark mees ütleb: „Karda Jumalat ja pea tema käske, sest see on 

268

iga inimese kohus!“ Kog. 12, 13. Ilma kuulekuseta Tema käskudele ei saa ükski 

jumalateenistus olla Jumalale meelepärane. „Sest see on Jumala armastus, et me peame tema 

käske.“ „Kes pöörab oma kõrva ära käsuõpetust kuulmast, selle palvegi on jõledus.“ 1. Joh. 

5, 3; Õp. s. 28, 9. {SV 326.1} 

Meie kohustus kummardada Jumalat põhineb tõsiasjal, et Tema on Looja ning et Temale 

võlgnevad kõik olendid tänu oma olemasolu eest. Kõikjal Piiblis, kus vastandatakse Jumalat 

ja ebajumalaid ning esitatakse nõue kummardada ja austada Jumalat, viidatakse Tema 

loovale väele. „Sest teiste rahvaste jumalad on ebajumalad, Jehoova aga on teinud taevad!“ 

Laul 96, 5. „Kellega te siis võrdlete mind ja kelle sarnane ma olen? ütleb See, kes on püha. 

Tõstke oma sil mad kõrgele ja vaadake, kes on loonud need seal?“ „Sest nõnda ütleb 

Jehoova, taevaste Looja, tema, kes on Jumal, maa vormija ning valmistaja... Mina olen 

Jehoova ja kedagi teist ei ole.“ Jes. 40, 45. 26; 45, 18. Laulja ütleb: „Teadke, et Jehoova on 

Jumal! Tema on meid teinud ja tema omad me oleme.“ „Tulge kummardagem ja 

põlvitagem, heitkem maha Jehoova, oma Looja palge ette!“ Laul 100, 3; 95, 6. Pühad 

olendid, kes kummardavad Jumalat taevas, nimetavad põhjuse, miks nad Teda austavad: 

„Sina, meie Is-sand, oled väärt võtma austust ja au ja väge, sest sina oled loonud kõik 

asjad.“ Ilm. 4, 11. {SV 326.2} 

Ilm. 14. peatükis esitatakse inimestele üleskutse kummardada Loojat. Sama 

prohvetikuulutus kõneleb inimeste grupist, kes on võtnud vastu kolmekordse kuulutuse ja 

selle tulemusena peab Jumala käske. Üks nendest käskudest osutab otseselt Jumalale kui 

Loojale. Neljas käsk teatab: „Aga seitsmes päev on Jehoova, sinu Jumala hingamispäev... 

sest kuue päevaga Jehoova tegi taeva ja maa, mere ja kõik, mis neis on, ja ta hingas 

seitsmendal päeval, seepärast Jehoova õnnistas hingamispäeva ja pühitses selle.“ 2. Moos. 

20, 10. 11. Hingamispäeva kohta ütleb Issand lähemalt, et see on „märgiks... teadmiseks 

teile, et mina olen Jehoova, teie Jumal.“ Hesek. 20, 20. Ja põhjendus on: „Sest kuue päevaga 

Jehoova tegi taeva ja maa, aga seitsmendal päeval ta hingas ja puhkas.“ 2. Moos. 31, 

17. {SV 327.1} 

„Hingamispäeva tähtsus loomistöö mälestusena seisneb selles, et ta esitab alati Jumala 

kummardamise tõelist põhjust — seda, et Tema on Looja ja meie oleme Tema 

loodolevused.“ „Seepärast on hingamispäev Jumala kummardamise aluseks, kuna ta õpetab 

seda suurt tõde kõige mõjuvamalt; ükski teine korraldus ei tee seda. Jumala kummardamise 

tõeline põhjus, mitte ainult seitsmendal päeval, vaid alati, seisneb Looja ja Tema 

loodolevuste erinevuses. See tähtis fakt ei igane kunagi ega tohi ununeda kunagi.“ — J. N. 

Andrews „History of the Sabbath“ ptk. 27. Selleks, et seda tõde alati inimeste meeles hoida, 

seadis Jumal hingamispäeva Eedenis: ja nii kaua kui püsib fakt, et Tema on meie Looja, 

niikaua on meil põhjust Teda kummardada ja nii kaua püsib ka hingamispäev selle märgi ja 

mälestusena. Kui kõik inimesed oleksid pidanud hingamispäeva, siis oleksid inimeste 

mõtted ja kiindumused olnud suunatud Loojale kui austuse ja kummardamise objektile ning 

poleks kunagi olnud ühtegi ebajumalakummardajat, ateisti ega uskmatut. Hingamispäeva 

269

pühitsemine on tõelisele Jumalale sõnakuulelikuks jäämise märgiks; Temale, „kes on teinud 

taeva ja maa ja mere ja veteallikad“. Sellest järeldub, et kuulutus, mis käsib inimesi 

kummardada Jumalat ja pidada Tema käske, kutsub neid eelkõige pidama neljandat 

käsku. {SV 327.2} 

Vastandina neile, kes peavad Jumala käske ja kellel on Jeesuse usk, osutab kolmas ingel 

teisele inimklassile, kelle eksituste kohta antakse pühalik ja kohutav hoiatus: „Kui keegi 

kummardab metsalist ja tema kuju ja võtab tema märgi oma otsaesisele või oma käe peale, 

siis see saab ka Jumala kange viha viinast juua.“ Ilm. 14, 9. 10. Selleks, et mõista õigesti 

nimetatud kuulutust, tuleb õigesti tõlgendada kasutatud sümboleid. Mida kujutab endast 

metsaline, metsalise kuju ja metsalise märk? {SV 328.1} 

Prohvetikuulutuste sari, milles need sümbolid esinevad, algab Ilm. 12. peatükiga, lohega, 

kes püüdis hävitada Kristust kohe, kui Ta oli sündinud. Öeldakse, et lohe on Saatan (Ilm. 12, 

9). Tema oligi see, kes õhutas Heroodest Päästjat tapma. Kuid Saatana tõhusaimaks relvaks 

võitluses Kristuse ja Tema rahvaga kristliku ajastu esimestel sajanditel oli Rooma 

impeerium, mille valitsevaks religiooniks oli paganlus. Kuigi lohe esitab peamiselt Saatanat, 

on ta teises plaanis ka paganliku Rooma sümboliks. {SV 328.2} 

13. peatükis (salmid 1-10) kirjeldatakse teist metsalist, kes „oli pantri sarnane“, kellele 

lohe andis „oma väe ja oma aujärje ja suure võimu“. See sümbol, nagu enamik protestante 

on uskunud, esitab paavstlus, mis võttis üle vana Rooma impeerimi väe, aujärje ja võimu. 

Pantrisarnast metsalist iseloomustatakse nii: „Ja temale anti suu rääkida suurustamise ja 

jumalapilke sõnu ... ja ta avas oma suu pilka-miseks Jumala vastu, et pilgata tema nime ja 

tema telki, ja neid, kes taevas elavad. Ja temale anti võimus pidada sõda pühadega ja nad ära 

võita; ja temale anti meelevald iga suguharu ja rahva ja keele ja rahvahõimu üle.“ See 

prohvetikuulutus, mis on peaaegu sama Taan. 7. peatüki väikese sarve kirjeldusega, osutab 

kahtlemata paavstlusele. {SV 328.3} 

„Ja temale anti meelevald tegutseda nelikümmend ja kaks kuud.“ Prohvet ütleb: „Ja ma 

nägin ühe tema peadest olevat nagu surmavalt haavatud,“ ja veel: „Kui keegi viib vangi, siis 

ta ise satub vangi; kui keegi tapab mõõgaga, siis tapetakse teda ennast mõõgaga.“ 

Nelikümmend kaks kuud tähendavad sedasama, mis „aeg, ajad ja pool aega“ Taanieli 7. 

peatükis; seega siis kolme ja poolt aastat ehk 1260 päeva — aega, mille vältel paavstlik 

võim pidi rõhuma Jumala rahvast. See periood, nagu eelnenud peatükkides tõdesime, algas 

a. 538 m. a. j., kui paavstluse ülemvõim kinnistus, ja lõppes a. 1798. Sel ajal vangistas 

Prantsuse armee paavsti, paavstlik võim sai surmavalt haavatud ja täitus ettekuulutus: „Kui 

keegi viib vangi, siis ta ise satub vangi.“ {SV 328.4} 

Kohe seejärel esitatakse järgmine sümbol. Prohvet ütleb: „Ja ma nägin teist metsalist 

tõusvat maa seest; ja sel oli kaks sarve otsekui tallel.“ Salm 11. Nii selle metsalise väli-mus 

kui tema ilmumise viis näitavad, et rahvas, keda ta esitab, ei sarnane rahvastega, keda 

esitasid eelnenud sümbolid. Suuri maailmariike esitati prohvet Taanielile kiskjate-na, kes 

270

tõusid, kui „neli taeva tuult pani voogama suure mere.“ Taan. 7, 2. Ilm. 17. peatükis seletab 

ingel, et veed „on rahvad ja rahvahulgad ja rahvahõimud ja keeled.“ Ilm. 17, 15. Tuuled on 

võitluse sümboliks. Neli taeva tuult, mis panid voogama suure mere, esitavad kohutavaid 

võitlusi ja revolutsioone, mille abil riigid võimule said. {SV 329.1} 

Ent talle sarvedega metsalist nähti „tõusvat maa seest“. Kuna see riik ei kukutanud enda 

maksmapanemiseks teisi valitsusvõime, pidi sellega sümboliseeritud riigivõim tekkima 

senini asustamata maa-alal ja kasvama järk-järgult ning rahulikult. Ta ei saanud seetõttu 

ilmuda Vana Maailma kokkusurutud ja võitlevate rahvaste seast, sellest „rahvaste, 

rahvahulkade, rahvahõimude ja keelte“ tormisest merest. Teda tuleb otsida 

läänepoolkeralt. {SV 329.2} 

Milline Uue Maailma rahvas tõusis võimule a. 1798 ning tõotas saada tugevaks ja 

suureks ja tõmbas kohe maailma tähelepanu? Sümboli lahtimõtestamine ei tekita mingit 

probleemi. Üks ja ainult üks rahvas vastab selle prohvetikuulutuse iseloomustusele, nimelt 

Ameerika Ühendriigid. Ikka ja jälle on kõnelejad ja ajaloolased ebateadlikult kasutanud 

püha kirjutaja mõtteid ja isegi peaaegu täpseid sõnu selle rahva tekkimise ja kasvamise 

kirjeldamisel. Prohvet nägi seda metsalist „tõusvat maa seest“. Algkeeles märgib sõna, mida 

siin on tõlgitud „tõusvat“, sõna-sõnalises mõttes: „üles kasvama või tärkama nagu taim“. Ja 

nagu tähendasime, pidi see rahvas esile kerkima varem asustamata maa-alal. Üks 

väljapaistev kirjanik räägib ühendriikide sündimist kirjeldades „tema esilekerkimise 

saladusest tühjast ruumist“, ja ütleb: „Vaikse pilliroona kasvasime impeeriumiks“. G. A. 

Towusend, „The New World Compared With the Old“, lk. 462. Aastal 1850 kirjutas üks 

Euroopa ajakiri Ühendriikidest kui imetlusväärsest impeeriumist, mis „kerkis esile“ ja 

millele iga päev lisandus „keset maa vaikust“ võimu ja uhkust.“ —„Dublin Nation“. Edward 

Everett ütles ühes oma kõnes maa esimeste asunike, usurändureist asutajate kohta: „Kas nad 

leidsid üksildase koha, mis haaranud oma silmapaistvusega, kuid oli kaugel türannide 

valitsuspaikadest; koha, kus Leydeni väike kogudus võis tunda südametunnistuse vabadust? 

Vaadake suuri maa-alasid, mille üle nad rahuliku vallutuse teel... on heisanud ristilipu!“ — 

Plymouth’is Massachusettsis peetud kõne, 22. dets. 1824, lk. 11. {SV 329.3} 

„Ja sel oli kaks sarve otsekui tallel.“ Talle sarved — nagu neid prohvetile näidati — 

märgivad noorust, süütust ja vagus ust ning iseloomustavad sobivalt „tõusvaid“ Ühendriike 

1798, aastal. {SV 330.1} 

Kristlike pagulaste seas, kes esimeste hulgas olid põgenenud Ameerikasse, et leida 

varjupaika kuninga rõhumise ja vaimulikkonna sallimatuse eest, leidus paljusid, kes 

otsustasid rajada valitsuse kodaniku ja usulise vabaduse avarale alusele. Nende vaated 

leidsid väljenduse sõltumatuse deklaratsioonis, mis teatab, et „kõik inimesed sünnivad 

üheõiguslikena“ ja on varustatud võõrandamatu õigusega „elule, vabadusele ja 

õnnelikkusele“. Konstitutsioon tagas rahvale õiguse riiklikule omavalitsusele rahva 

hääletamisel valitseva esindajatekogu kaudu, kes töötab välja ja kehtestab seadusi. Fikseeriti 

271

ka usuline vabadus ning iga inimene sai loa teenida Jumalat vastavalt oma 

südametunnistusele. Vabariiklus ja protestantism said selle rahva põhiprintsiipideks. Need 

põhimõtted on senimaani tema võimu ja majandusliku õit-sengu aluseks. Kristlaskonnas 

rõhutud ja tagakiusatud inimesed on suundunud huvi ja lootusega sellele maale. Miljonid on 

rännanud tema rannikule ja Ühendriigid on kindlustanud endale koha kõige võimsamate 

rahvaste seas maailmas. {SV 330.2} 

Ent talle sarvedega metsaline „rääkis nagu lohe“. Ta teeb kõik esimese metsalise 

võimuga tema ees. „Ta teeb, et maa ja need, kes seal peal elavad, kummardaksid esimest 

metsalist, kelle surmahaav oli paranenud.,. Ning käsib neid, kes maa peal elavad, teha kuju 

metsalisele, kellel oli mõõga haav ja kes virgus ellu.“ Ilm. 13, 11-14. Talle sarved ja lohe 

hääl viitavad silmatorkavale vasturääkivusele selle riigi sõnalise tunnistuse ja tegevuse 

vahel. Rahva „rääkimine“ on tema seadusandlike ja kohtuvõimude tegevus. Oma tegevusega 

eitab ta neid vanameelseid ja rahuarmastavaid põhimõtteid, mida ta loeb oma poliitika 

aluseks. Ennustus, et ta räägib „nagu lohe“ ja „teeb kõik esimese metsalise võimuga*, 

kuulutab selgesti ette sallimatust ja tagakiusamist, mis ilmnes lohe ja pantrisarnase 

metsalisega kujutatud rahvaste juures. Väide, et kahe sarvega metsaline „teeb, et maa ja 

need, kes seal peal elavad, kummardavad esimest metsalist*, näitab et see rahvas kasutab 

oma mõjuvõimu mingi korralduse pealesundimiseks, millega austatakse paavstlust. {SV 

330.3} 

Selline tegevus on aga otseselt vastuolus valitsuse põhimõtetega, vabaduse seadustega, 

sõltumatusedeklaratsiooni otsekoheste ja pühalike tunnistustega ning konstitutsiooniga. 

Riigi rajajad püüdsid targasti varuda ettevaatusabinõusid ilmaliku võimu kasutamise vastu 

kiriku poolt, mis viib vältimatult välja sallimatuse ja tagakiusamiseni. Konstitutsioonis on 

kirjas, et „kongress ei tohi välja anda ühtki seadust reli-giooni kehtestamiseks või 

usuvabaduse keelamiseks, ja et „Ühendriikides ei tuleks kunagi nõuda usutunnistust 

riigiametisse saamise tingimusena.“ Ainult selliste rahva vabadust kindlustavate seaduste 

jämeda rikkumise teel on võimalik mõnda usulist kommet rahvale riigivõimu abil peale 

sundida. Just sellisest vastuolulisest tegevusest kõneleb see sümbol: talle sarvedega 

metsaline — avalikus tunnistuses laitmatu, vagane ja ohutu — kes räägib nagu lohe. {SV 

331.1} 

„Käsib neid, kes maa peal elavad, teha kuju metsalisele.“ Siin on jutt selgelt 

valitsusvormist, milles seadusandlik võim on rahva käes. See aga on kõige kohasem tõend 

selle kohta, et Ühendriigid on rahvas, kellest räägitakse prohvetikuulutuses. {SV 331.2} 

Kuid mis on „metsalise kuju?“ Ja kuidas see moodustub? Kahe sarvega metsaline teeb 

kuju ja see on kuju esimesele metsalisele. Seda nimetatakse ka metesalise kujuks. Et teada 

saada, milline on metsalise kuju ja kuidas see moodustatakse, peame uurima metsalise enese 

— paavstluse iseloomustavaid tunnuseid. {SV 331.3} 

272

Kui varajane kogudus kaotas evangeeliumi puhtuse ja lihtsuse ning võttis vastu 

paganlikud tseremooniad ja tavad, kaotas ta Jumala Vaimu ja väe. Selleks, et valitseda 

inimeste südametunnistuse üle, tuli otsida ilmaliku võimu toetust. Niiviisi sündis paavstlus, 

kirik, kes hoidis ohjes riigivõimu ja kasutas seda oma eesmärkide saavutamiseks, eriti 

„ketserluse“ karistamiseks. Selleks et Ühendriigid saaksid teha metsalise kuju, peab usuline 

võim juhtima riigivalitsust nii. et kirik kasutab riigivõimu oma eesmärkide 

saavutamiseks. {SV 331.4} 

Alati kui kirik on omandanud ilmaliku võimu, on ta kasutanud seda teisitimõtlejate. 

karistamiseks. Protestantlikud kirikud, kes on käinud rooma-katoliku kiriku jälgedes sellega, 

et nad on astunud liitu ilmalike võimudega, on omamoodi püüdnud piirata südametunnistuse 

vabadust. Selle näiteks olgu teisitimõtlejate kauakestnud tagakiusamine inglise kiriku poolt. 

Kuueteistkümnendal ja seitsmeteistkümnendal sajandil sunniti tuhandeid 

nonkonformistidest jutlustajaid lahkuma oma kirikutest ning paljud pastorid ja 

koguduseliikmed said karistada; neid heideti vangi, piinati ja paljud surid märtritena. {SV 

332.1} 

Ususttaganemine pani varase koguduse riigivalitsuselt abi otsima; ja see valmistas teed 

paavstluse — metsalise — esilekerkimisele. Paulus ütles: „Tuleb ärataganemine“ ja saab 

„avalikuks ülekohtu inimene“. 2. Tess. 2, 3. Niisiis valmistab ärataganemine kirikus teed 

metsalise kujule. {SV 332.2} 

Piibel teatab, et enne Issanda tulekut valitseb maailmas samasugune usuline langus nagu 

esimestel sajanditel. „Viimseil päevil tuleb raskeid aegu. Sest inimesed on siis 

enesearmastajad, rahaahned, hooplejad, ülbed, teotajad, sõnakuulmatud vanemaile, 

laimajad, pillajad, toored, hea põlgajad, petturid, kergemeelsed, sõgedad, rohkem 

lõbuarmastajad kui jumalaarmastajad, kelledel on jumalakartuse nägu, aga kes salgavad 

Tema väge.“ 2. Tim. 3, 1-5. „Aga Vaim ütleb selge sõnaga, et viimsel ajal mõned taganevad 

usust ja hoiavad eksitajate vaimude ja kurjade vaimude õpetuste poole.“ 1. Tim. 4,1. Saatan 

töötab „igasuguses valeväes ja valetunnustähtedega ja valeimetegudega.“ Ja kõik need, kes 

„ei võtnud vastu tõe armastust, et nad oleksid võinud pääseda,“ võtavad vastu „vägeva 

eksituse, et nad hakkavad uskuma valet“. 2. Tess. 2, 8-11. Kui jõutakse sellise 

jumalakartmatuse astmeni koguduses, siis järgnevad samasugused ta-gajärjed nagu 

esimestel sajanditel. {SV 332.3} 

Paljud peavad suuri erinevusi protestantlike kirikute tõekspidamistes otsustavateks, et 

jõupingutused sunnitud ühtsuse kindlustamiseks luhtuvad. Kuid aastaid on juba kestnud 

protestantlikes kirikutes üha tugevnev soov üksmeelse liidu järele, mis põhineb ühistel 

õpetuspunktidel. Et sellist üksmeelt kindlustada, tekib paratamatult vajadus loobuda 

vaidlusküsimustest, millega kõik ei nõustuks, hoolimata sellest, kui tähtsad nad oleksid 

Piibli seisukohalt. {SV 332.4} 

273

Cahrles Beecher ütles ühes jutluses a. 1846, et „evangeelsete protestantlike koguduste 

jumalateenistused“ ei toimu ainult inimliku hirmu kohutava surve all, vaid nad elavad, 

liiguvad ja hingavad põhjalikult rikutud olukorras, mille survel nende loomuse halvemad 

omadused püüavad alati summutada tõde ja kummardada põlvi ärataganemise võimu ees. 

Kas just nii ei toimunud rooma-katoliku kirikuga? Kas me ei korda tema käekäiku? Mida 

me näeme lähemas tulevikus? Veel üht üldist kontsiili! Ülemaailmset kokkutulekut! 

Evangeelset liitu ja universaalset usutunnistust!“ Jutlus teemal: „Piibel on piisav 

usutunnistus“, peetud Fort Wayne’is Indianas 22. veebr. 1846. a. Kui seda igal juhul 

saavutada tahetakse, jääb täieliku ühtsuse kindlustamiseks üle vaid üks samm — jõu 

kasutamine. {SV 332.5} 

Kui Ühendriikide juhtivad kirikud moodustavad selliste õpetuspunktide alusel, mis neil 

on ühised, liidu ning hakkavad seejärel mõju avaldama riigile, et nende määrustele voli anda 

ja nende korraldusi peale sundida, siis on protestantlik Ameerika teinud kuju paavstlusele 

ning selle vältimatuks tagajärjeks on teisitimõtlejate karistamine. {SV 333.1} 

Kahe sarvega metsaline „teeb, et kõik nii pisukesed kui suured, nii vabad kui orjad, 

võtavad märgi oma parema käe peale või oma otsaesisele, ja et ükski muu ei saa osta ega 

müüa, kui aga see, kellel on see märk — metsalise nimi või tema nime arv.“ Ilm. 13, 16. 

17. {SV 333.2} 

Kolmanda ingli hoiatus on: „Kui keegi kummardab metsalist ja tema kuju ja võtab tema 

märgi oma otsaesisele või oma käe peale, siis see saab ka juua Jumala kange viha vii-nast.“ 

Selles kuulutuses mainitud „metsaline“, kelle kum-mardamist surub peale kahesarveline 

metsaline, on esimene ehk Ilmutuseraamatu 13. peatükis nimetatud pantrisarnane metsaline 

— paavstlus. „Kuju metsalisele“ kujutab langenud protestantismi vormi, mis areneb siis, kui 

protestantlikud kirikud otsivad riigivõimu toetust oma dogmade kehtestamiseks. Jääb veel 

defineerida „metsalise märk“. {SV 333.3} 

Pärast hoiatust mitte kummardada metsalist ja tema kuju teatab prohvetikuulutus: „Siin 

on need, kes peavad Jumala käske ja Jeesuse usku!“ Kuna neid, kes peavad Jumala käske, 

vastandatakse neile, kes kummardavad metsalist ja tema kuju ning võtavad vastu tema 

märgi, siis järeldub siit, et kuulekus Jumala käsule ühelt poolt ja sellest üleastumine teiselt 

poolt toob esile erinevuse Jumala kummardajate ja metsalise kummardajate vahel. {SV 

333.4} 

Seepärast on metsalise ja tema kuju eriliseks iseloomustavaks tunnuseks Jumala 

käskudest üleastumine. Taaniel ütleb väikese sarve ehk paavstluse kohta: „Ja ta püüab 

muuta aegu ja seadusi.“ Taan. 7, 25. Paulus nimetas sedasama võimu „patu inimeseks“, kes 

ülendab enese üle Jumala, Üks prohvetikuulutus täiendab teist. Paavstlus ei saanud tõsta end 

üle Jumala mingil muul viisil kui ainult Jumala käskude muutmise kaudu. See, kes teadlikult 

peab selliselt muudetud käsku, annab ülimat austust sellele võimule, kelle kaudu see muutus 

274

tehti. Selliselt muutub kuulekus paavstlikele korraldustele truuduse märgiks mitte Jumalale, 

vaid paavstile. {SV 333.5} 

Paavstlus on püüdnud muuta Jumala käske. Teine käsk, mis keelab kujude 

kummardamise, on käsuõpetusest välja jäetud ja neljas käsk on muudetud, et kinnitada 

seitsmenda päeva asemel esimese päeva kui hingamispäeva pidamist. Paavstluse pooldajad 

põhjendavad teise käsu väljajätmist sellega, et see on tarbetu, kuna samad põhimõtted olevat 

olemas juba esimeses käsus; nemad aga esitavad käske just sellisel kujul, nagu Jumal on 

soovinud. Kõnealune muutus pole siiski see, millest prohvet kõneles. Ta räägib otsesest, 

sihilikust muutmisest: „Ja ta püüab muuta aegu ja seadust.“ Neljanda käsu muutmine täidab 

täpselt selle prohvetikuulutuse. Kirik väidab, et temal on selleks autoriteet, ja seega tõstab 

paavstlik võim enese avalikult üle Jumala. {SV 334.1} 

Kuna Jumala kummardajaid iseloomustab eriline austus neljanda käsu vastu — sest see 

on Jumala loova jõu märk ja tunnistus sellest, et inimestel on kohustus anda Temale au; siis 

iseloomustavad metsalise kummardajaid jõupingutused maha kiskuda Looja mälestusmärki 

ja ülistada rooma-katoliku kiriku korraldust. {SV 334.2} 

Just pühapäeva suhtes esitas paavstlus kõige esmalt oma jultunud nõudmised (vaata lisa) 

ja kasutas riigivõimu, et sundida inimesi pidama pühapäeva „Issanda päevaks“. Pii-bel 

nimetab Issanda päevaks nädala seitsmendat ja mitte nädala esimest päeva. Kristus ütles: 

„Nii on inimese Poeg ka hingamispäeva isand!“ Neljas käsk ütleb: „Seitsmes päev on 

Jehoova, sinu Jumala hingamispäev.“ Ja prohvet Jesaja kaudu nimetab Issand seda: „Mu 

püha päev.“ Mark. 2, 28; Jes. 58, 13. {SV 334.3} 

Sageli esitatud väite, et Kristus muutis hingamispäeva, kummutavad Issanda enda sõnad. 

Oma mäejutluses ütles Ta: „Ärge arvake, et ma olen tulnud tühistama käsuõpetust või 

prohveteid; ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma. Sest tõesti ma ütlen teile, kuni kaob 

taevas ja maa, ei kao käsuõpetusest mitte ühtki tähekest või ühtki märgikest, enne kui kõik 

on sündinud. Kes nüüd iganes tühistab ühe neist vähimaist käskudest ja nõnda õpetab 

inimesi, teda hüütakse vähimaks taevariigis; aga kes sedamööda teeb ja nõnda õpetab, teda 

hüütakse suureks taevariigis.“ Matt. 5, 17-19. {SV 334.4} 

Üldiselt tunnustavad protestandid fakti, et Pühakirjas ei leidu ühtki usaldusväärset 

põhjendust hingamispäeva muutmise kohta. Need seisukohad esitatakse selgesti Ameerika 

Traktaadiseltsi ja Ameerika Pühapäevakooliliidu väljaannetes. Üks neist teostest tunnistab, 

et Uus Testament „vaikib täielikult pühapäeva, nädala esimese päeva hingamispäevaks 

pidamisest ega anna mingit juhendit selle pidamiseks“ — George Elliott, „The Abiding 

Sabbath“, lk. 184. Keegi teine ütleb: „Kuni Kristuse surmani ei tehtud ühtki muudatust 

päevas; ja „niivõrd kui aruanne näitab, ei andnud ka apostlid ühtki selgesõnalist käsku 

seitsmenda päeva hingamispäevast loobumiseks ja selle pidamiseks nädala esimesel 

päeval.“ A. E. Waffle, „The Lord’s Day“, lk. 186-188. {SV 335.1} 

275

Rooma-katoliiklased tunnistavad, et hingamispäeva muutmise teostas nende kirik ja 

kinnitavad, et pähapäeva pidamisega tunnustavad protestandid kiriku võimu. Raamatus 

„Catholic Catechism of Christian Religion“ väidetakse vas-tuseks küsimusele, millist päeva 

tuleks pidada neljanda käsu kohaselt: „Vana käsuõpetuse ajal oli laupäev pühitsetud päev, 

kuid Jeesus Kristuse poolt õpetatud ja Jumala Vaimust juhitud kirik asendas laupäeva 

pühapäevaga. Nii pühitseme me nüüd esimest ja mitte seitsmendat päeva. Nüüd tähistab 

pühapäev Issanda päeva.“ {SV 335.2} 

Katoliku kiriku võimu märgiks on, nagu tsiteerivad katoliiklikud kirjamehed, 

„hingamispäeva muutmine pühapäevaks, mida protestandid arvestavad; ... sest pidades 

pühapäeva, tunnustavad nad kiriku võimu kehtestada puhkepäevi ja tunnistada nende 

mittepidamist patuks.“ — Henry Tuberville, „An Abridgment of the Christian Doctrine“, lk. 

58. Hingamispäeva muutmine ei saa seega olla midagi muud kui rooma-katoliku kiriku 

autoriteedi tõend ehk tunnusmärk — „metsalise märk“! {SV 335.3} 

Rooma-katoliku kirik ei ole loobunud oma nõudest ülemvõimule. Kui maailm ja 

protestantlikud kirikud tema loodud hingamispäeva vastu võtvad ja Piibli hingamispäeva ära 

heidavad, siis nad tegelikult tunnustavadki tema nõudmisi. Nad võivad muutmist 

põhjendada traditsiooni ja isade autoriteediga, kuid nii toimides ei arvesta nad seda 

põhimõtet, mis eraldab neid rooma-katoliku kirikust, nimelt et „Piibel ja ainult Piibel on 

protestantide usu alus“. Paavstlased näevad, et protestandid petavad endid ja sulgevad 

tahtlikult silmad faktide ees. Nad rõõmustavad, et liikumine pühapäeva pealesundimiseks 

võidab poolehoidu ning on kindlad selles, et see toob lõpuks kogu protestantliku maailma 

roomakatoliku kiriku lipu alla. {SV 335.4} 

Paavstimeelsed teatavad, et „pühapäeva pidamisega osutavad protestandid tahes-tahtmata 

austust kiriku autoriteedile“. — Mgr. Segur, „Plain Talk About the Protestantism of Today“, 

lk. 213. Pühapäeva pidamise maksmapanek protes-tantlike kirikute poolt on paavstluse — 

metsalise — kummardamise pealesundimine. Need, kes mõistavad neljanda käsu nõudeid, 

kuid valivad vale hingamispäeva õige hingamispäeva asemel, annavad sellega austust 

võimule, kes on seadnud sisse vale hingamispäeva. Just usulise kohustuse pealesundimisega 

ilmaliku võimu abil teevad kirikud metsalisele kuju, sest pühapäeva pidamise, kehtestamine 

Ühendriikides saab olema metsalise ja tema kuju kummardamise pealesundimine. {SV 

336.1} 

Tõsi, möödunud generatsioonide kristlased pidasid pühapäeva teadmisega, et nad peavad 

Piibli hingamispäeva. Ja nüüdki on kõikides kirikutes, kaasa arvatud rooma-katoliku kirikus 

neid, kes süralt usuvad, et pühapäev on Jumalast määratud hingamispäev. Jumal võtab vastu 

nende siirad ajendid ja otsekohesuse Tema ees, kuid siis, kui pühapäeva sunnitakse pidama 

seadusega ja maailm saab valgustatud õige hingamispäeva pidamise kohustuse suhtes, siis 

austab igaüks, kes ikkagi astub üle Jumala käsust selleks, et kuu-letuda eeskirjadele, millel 

pole kõrgemat autoriteeti kui rooma-katoliku kiriku oma, paavstlust rohkem kui Jumalat. Ta 

276

avaldab austust roomakatoliku kirikule ja võimule, kes sunnib peale rooma kiriku poolt 

ettekirjutatud korraldust; ta kummardab metsalist ja tema kuju. Kui inimesed siis heidavad 

kõrvale korralduse, mille Jumal on seadnud oma autoriteedi märgiks ja austavad selle 

asemel seadust, mille rooma kirik on valinud oma ülemvõimu tunnusmärgiks, võtavad nad 

vastu rooma-katoliku kirikule ustavaks jäämise märgi — metsalise märgi“! Alles siis, kui 

see vaidlusküsimus on rahvale selgesti esitatud ja inimestele antakse võimalus valida Jumala 

käskude ja inimeste käskude vahel, saab öelda, et need, kes jätkavad Jumala käsust 

üleastumist, võtavad vastu metsalise märgi“. {SV 336.2} 

Kolmanda ingli kuulutus sisaldab kõige kohutavamat ähvardust, millega on kunagi 

pöördutud surelike poole. See peab olema hirmus patt, mis kutsub esile Jumala armuga 

segamata viha. Inimesi ei jäeta pimedusse selle ülitähtsa asja suhtes. Hoiatust selle patu eest 

tuleb anda maailmale enne Jumala nuhtlust, et kõik võiksid teada, miks neid karistus tabab 

ning et neil oleks võimalus seda vältida. {SV 337.1} 

Prohvetikuulutus ütleb, et esimene ingel annab oma kuulutuse edasi „kõigile 

rahvahõimudele ja suguharudele ja keeltele ja rahvastele“. Kolmanda ingli hoiatust, mis 

moodustab osa kolmekordsest kuulutusest, tuleb levitada sama ulatuslikult. 

Prohvetikuulutuses kujutab seda keset taevast lendav ingel, kes kuulutab valju häälega ja 

äratab maailma tähelepanu. {SV 337.2} 

Selles võitluses jaguneb kogu kristlaskond kahte suurde klassi — ühed, kes peavad 

Jumala käske ja Jeesuse usku, ning teised, kes kummardavad metsalist ja tema kuju ja 

võtavad vastu tema märgi. Kuigi kirik ja riik ühendavad oma võimu püüdeks sundida, et 

„kõik, nii pisukesed kui suured, nii rikkad kui vaesed, nii vabad kui orjad, võtavad märgi“ 

(Ilm. 13, 16), ei võta Jumala rahvas seda siiski vastu. Patmose prohvet nägi neid, kes olid 

võitnud metsalise ja ta kuju ja ta nime arvu, seisvat klaasmere ääres, Jumala kandled käes“ 

ja laulvat Moosese ja Talle laulu. Ilm. 15, 2. 3. {SV 337.3} 

277

Peatükk 26—Reform 

Sellest hingamispäeva reformist, mida viimastel päevadel teostatakse, kõneldakse selgelt 

Jesaja prohvetikuulutuses: „Nõnda ütleb Jehoova: Pange tähele õigust ja olge õiglased, sest 

mu pääste ligineb ja mu õiglus ilmub! Õnnis on inimene, kes nõnda teeb, inimlaps, kes 

selles püsib, kes peab hingamispäeva ega riku seda, ja kes hoiab oma kätt igast kurjast 

teost!“ „Ja võõrad, kes on liitunud Jehoovaga, teenivad teda ja armastavad Jehoova nime, et 

saada tema sulaseiks, kõik, kes peavad hingamispäeva ega riku seda ja kes peavad kinni mu 

lepingust — needki ma viin oma pühale mäele ja ma rõõmustan neid oma palvekojas.“ Jes. 

56, 1. 2. 6. 7. {SV 337.4} 

Et need sõnad osutavad kristlikule ajastule, ilmneb kontekstist: „Issanda Jehoova ütlus, 

kes kogub Iisraeli hajutatuid — Ma kogun tema juurde veelgi, lisaks neile, kes tema juurde 

on kogutud!“ Siin kuulutatakse ette paganate kogumist evangeeliumi ümber ja seejärel 

lausub Issand õnnistuse neile, kes sel ajal austavad hingamispäeva. Niisiis ula-tub neljanda 

käsu kohustuslikkus palju kaugemale Kristuse ristilöömisest, ülestõusmisest ja 

taevaminekust; aega, mil Tema sulased kuulutavad kõigile rahvastele rõõmsaid 

sõnumeid. {SV 338.1} 

Issand käsib oma prohveti kaudu: „Seo kinni tunnistus, pitserda õpetus mu õpilastes!“ 

Jes. 8, 16. Jumala käsuõpetuse pitser leidub neljandas käsus. Kümnest käsust on see ainus, 

mis toob ära Käsuandja nime ja tiitli. See käsk nimetab Teda taeva ja maa Loojaks ja näitab 

seega, et Temal on ennekõike õigus nõuda austamist ja kummardamist. Peale selle käsu ei 

leidu kümnes käsus ühtki teist viidet sellele, kelle volitusel on käsuõpetus antud. Kui 

paavstlik võim muutis hingamispäeva, võeti käsuõpetuselt pitser. Jeesuse jüngritelt 

oodatakse neljanda käsu hingamispeäva taastamist Looja mälestusmärgina ja Tema 

autoriteedi tunnusena. {SV 338.2} 

„Õpetuse ja tunnistuse juurde!“ Kuna vastuolulisi õpetusi ja teooriaid esineb külluses, on 

Jumala käsk ainus eksimatu juhis, millega kõiki arvamusi, õpetusi ja teooriaid tuleb 

kontrollida. Prohvet ütleb: „Kui nõnda ei kõnelda, siia. ei ole koitu.“ Salm 20. {SV 338.3} 

Issand käsib veel: „Hüüa täiest kõrist, ära peata, tõsta oma häält otsekui pasun! Tee 

teatavaks mu rahvale nende üleastumine ja Jaakobi soole nende patud.“ Mitte kurja 

maailma, vaid neid, keda Issand nimetab „minu rahvas“, tuleb noomida nende üleastumiste 

pärast. Ta jätkab: „Päevast päeva nad küll otsivad mind ja tahavad teada mu teid, nagu oleks 

see rahvas, kes on õiglane ega hülga oma Jumala õiglust.“ Jes. 58, 1. 2. Siin kõneldakse 

inimestest, kes peavad end õigeks ja näivad tundvat suurt huvi Jumala teenimise vastu; kuid 

südamete Läbikatsuja vali ja pühalik noomitus näitab, et nad tallavad jalge alla jumalikke 

eeskirju. {SV 338.4} 

278

Prohvet juhib tähelepanu korraldusele, mis on hüljatud: „Ja su omad ehitavad üles 

muistsed varemed, sa taastad endiste põlvede alusmüürid; sind nimetatakse „murtud 

müü ride parandajaks“, „teeradade käidavaks tegijaks“. Kui za hingamispäeval peatad oma 

jalga ega tee mu pühal päeval, mis sulle meeldib, kui sa nimetatud hingamispäeva rõõmaks, 

Jehoova püha päeva austusväärseks, ja austad seda, ega tee, mis sulle meeldib, ei otsi 

omakasu, ega kõnele tühje sõnu, siis sa tunned rõõmu Jehoovas,“ Salmid 12-13. 14. See 

prohvetikuulutus kehtib ka meie ajal. Lõhe Jumala käsuõpetusse löödi siis, kui roomakatoliku 

kiriku võim muutis hingamispäeva, kuid aeg on tulnud selle jumaliku korralduse 

taastamiseks. Lõhe tuleb parandada ja paljude põlvkondade kestel varemeis olnud 

alusmüürid üles ehitada. {SV 338.5} 

Aadam pidas Looja poolt puhkuseks ja õnnistuseks pühitsetud päeva nii Eedenis enne 

oma langemist, kui ka pärast seda, kui ta oli sunnitud lahkuma õnnelikust kodust. Seda 

pidasid kõik patriarhid Aabelist Noani, Aabrahamini, Jaakobini. Kui valitud rahvas oli 

orjuses Egiptuses, kaotasid paljud ebajumalateenistuse kestel teadmise käsust, kuid siis, kui 

Issand vabastas Iisraeli, kuulutas Ta kogunenud rahvahulgale oma käsku aukartustäratavas 

hiilguses, et nad teaksid Tema tahet ning tunnustaksid ja kuuletuksid Temale igavesti. {SV 

339.1} 

Neist kaugeist aegadest kuni tänaseni on maailmas säilitatud Jumala käsu tundmine ja 

peetud neljanda käsu hingamispäeva. Kuigi „patu inimesel“ õnnestus Jumala püha päeva 

jalge alla tallata, leidus isegi tema ülemvõimu perioodil varjulistes paikades ustavaid 

inimesi, kes austasid hingamispäeva. Usupuhastusest alates on igas põlvkonnas olnud 

inimesi, kes on pidanud pühaks seda päeva. Tunnistust Jumala käsu kestvusest ja loomise 

hingamispäeva pidamise pühast kohustusest on igal ajal kuulutatud, kuigi sageli keset 

etteheiteid ja tagakiusamisi. {SV 339.2} 

Need tõed sellisena nagu nad esinevad Ilm. 14. peatükis seoses „igavese 

evangeeliumiga“, saavad olema Kristuse koguduse tunnuseks Tema ilmumise ajal, sest 

kolmekordse kuulutuse lõpul teatatakse: „Siin on need, kes peavad Jumala käske ja Jeesuse 

usku“. See kuulutus on viimane kuulutus, mida enne Issanda tulekut edastatakse. Vahetult 

pärast selle kuulutuse esitamist näeb prohvet Inimese Poega tule-vat aus, et koguda maailma 

lõikus. {SV 339.3} 

Neid, kes said valgust pühamu ja Jumala käsuõpetuse muutmatuse kohta, valdas rõõm ja 

imetlus, kui nad nägid endi ees avaneva tõe süsteemi ilu ja kooskõla. Nad soovisid, et 

valgus, mis näis neile nii kallis, paistaks edasi kõigile kristlastele; nad võisid vaid uskuda, et 

see rõõmuga vastu võetakse. Kuid tõed, mis eraldasid neid maailmast, polnud paljudele, kes 

tunnistasid endid Kristuse järelkaijaiks, teretulnud. Kuulekus neljandale käsule nõudis 

ohvrit, millest enamus keeldus. {SV 339.4} 

Kui esitati nõue pühitseda hingamispäeva, lähenesid paljud kristlased asjale nii nagu 

ilmalikud inimesed. Nad ütlesid: „Me oleme alati pühapäeva pidanud, meie isad pidasid 

279

seda ning paljud head ja vagad inimesed surid õnnelikena, pidades seda. Kui neil oli õigus, 

siis on meilgi. Selle uue hingamispäeva pidamine viiks meid vastuollu maailmaga ja meil 

poleks enam mingit mõju inimeste üle. Mida suudab väike seltskond seitsmenda päeva 

pidajaid teha kogu maailma vastu, kes peab pühapäeva?“ Samasuguste argumentidega 

püüdsid juudid õigustada Kristuse äraheitmist. Nende isad olid leidnud Jumala heakskiidu 

ohvriteenistuses ja miks ei võinud lapsed leida pääset samal viisil? Tõelised kristlased 

Lutheri ajal olid surnud katoliku usus ja seepärast oli religioon, nagu väitsid paavstlased, 

küllaldane pääsemiseks. Selline suhtumine osutub tugevaks barjääriks igasugustele 

edusammudele usus ja praktikas. {SV 340.1} 

Paljud väitsid, et pühapäeva pidamine on olnud palju sajandeid kiriku üheks 

põhiõpetuseks ja laialt levinud kombeks. Sellele argumendile vastati tõendusega, et 

hingamispäev ja selle pidamine on vanem ja laialt levinum, tegelikult nii vana kui maailm 

ise ja sellel on nii inglite kui Jumala heakskiit. „Kui maa alused paigale pandi, kui 

hommikutähed üheskoos laulsid ja kõik Jumala pojad hõiskasid rõõmuga,“ siis pandi alus 

hingamispäevale. Iiobi 36. 6. 7; 1. Moos. 2, 1-3. See korraldus nõuab meilt austust; seda ei 

seadnud sisse inimlik autoriteet ning see ei toetu inimlikele traditsioonidele; hingamispäeva 

on nii korraldanud Vana Päevist ja andnud selleks käsu oma igaveses sõnas. {SV 340.2} 

Kui inimeste tähelepanu juhiti hingamispäeva reformile, hakkasid populaarsed õpetajad 

Jumala Sõna moonutama ja sel viisil tõlgendama, mis küsivaid inimesi kõige paremini 

rahustas. Need, kes ei uurinud Pühakirja isiklikult, olid nõus vastu võtma seletusi, mis olid 

kooskõlas nende soovidega. Paljud püüdsid kummutada tõde argmentide, sofismi, isade 

traditsioonide ja kiriku autoriteediga, kuid tõe kaitsjad kaitsesid neljanda käsu kehtivust 

Piibliga. Alandlikud inimesed, varustatud ainult tõe sõnaga, seisid vastu õpetatud meeste 

rünnakutele, kes leidsid hämmastuse ja vihaga, et nende väljendusrikas keerutamine oli 

jõuetu nende inimeste lihtsa, otsekohese arutluse vastu, kes olid Pühakirjas kogenenumad 

kui koolitarkuses. {SV 340.3} 

Kuna vastaste väiteid ei toetanud Piibel, rõhutasid paljud väsimatu visadusega sama 

argumenti, mida omal ajal oli kasutatud Kristuse ja Tema apostlite vastu: „Miks meie 

tähtsad mehed ei mõista hingamispäeva küsimust? Ainult vähesed usuvad nagu teie. Ei saa 

olla, et teil on õigus ja kõik haritud inimesed maailmas eksivad.“ {SV 341.1} 

Et väärata selliseid vastuväiteid, oli tarvis ainult tsiteerida Pühakirja õpetusi ja Issanda 

plaani oma rahvaga kõikidel ajastutel. Jumal töötab nende kaudu, kes Tema häält kuulevad 

ja sellele kuuletuvad; nende kaudu, kes räägivad vajaduse korral ka vastumeelseid tõdesid; 

nende kaudu, kes ei karda noomida populaarseid patte. Põhjuseks, miks Jumal suuremal 

arvul ei vali õpetatud ja kõrge positsiooniga inimesi reformiliikumiste juhtideks, on see, et 

nad panevad lootuse oma usutunnistusele, teooriatele ja teoloogilistele süsteemidele ega 

tunne vajadust olla õpetatud Jumalast. Ainult need, kellel on isiklik ühendus tarkuse 

Allikaga, võivad mõista ja seletada Pühakirja. Mõnikord kutsub Jumal tõde kuulutama 

280

inimesi, kellel on vähe koolitarkust; mitte sellepärast, et nad on harimatud, vaid sellepärast, 

et nad ei ole liigselt enesekindlad, et olla Jumalast õpetatud. Nad õpivad Kristuse koolis ja 

nende alandlikkus ning kuulekus teevad neid suureks. Usaldades nende hoolde tõe 

tunnetuse, austab Jumal neid sellise auga, millega võrreldes on maine au ja inimlik suurus 

tähtsusetud. {SV 341.2} 

Enamik Kristuse tuleku ootajaid heitsid kõrvale tõed pühamu ja Jumala käsuõpetuse 

kohta, paljud loobusid ka usust adventliikumisse ning võtsid omaks ekslikud ja 

vastuolulised vaated prohvetikuulutuste kohta, mis sellele liikumisele osutasid. Mõningaid 

inimesi viis eksiteele soov jätkuvalt kindlaks määrata Kristuse tuleku aega. Valgus, mis 

paistis nüüd pühamuteenistuse mõistmise kaudu, oleks näidanud neile, et mitte ükski 

prohvetlik periood ei ulatu Kristuse teise tulekuni ning ükski ettekuulutus ei määratle selle 

sündmuse täpset aega. Kuid valgust eirates jätkasid nad Issanda tuleku aja 

kindlaksmääramist ja pettusid seega korduvalt. {SV 341.3} 

Kui Tessaloonika koguduses levisid ekslikud vaated Kristuse tuleku kohta, andis apostel 

Paulus neile nõu hoolikalt kontrollida oma lootusi ja ootusi Jumala Sõnaga. Ta tsiteeris neile 

prohvetikuulutusi, mis kõnelesid Kristuse tulekule eelnevaist sündmustest ja näitas, et neil ei 

olnud mingit põhjust oodata Teda nende elu ajal. „Ärgu ükski teid petku mingil kombel“ (2. 

Tess. 2, 3), hoiatas ta. Ta teadis, et siis, kui kristlased toetuvad omaenda lootustele, mida 

Pühakiri ei kinnita, satuvad nad libedale teele. Pettumus teeb nad uskmatute pilkealusteks ja 

neid varitseb oht heituda ning sattuda kiusatusse kahelda päästmiseks olulistes tõdedes. 

Apostli manitsus tessalooniklastele sisaldab tähtsat õpetust nende jaoks, kes elavad 

viimastel päevadel. Paljud Kristuse tuleku ootajad arvasid, et juhul kui nende usku ei kinnita 

kindel Issanda tuleku aeg, ei saa nad ettevalmistustöös innukad ja hoolsad olla. Kuid kuna 

nende lootused kerkisid korduvalt kõrgele ainult selleks, et jälle hävida, nõrgestas see nende 

usku niivõrd, et nad muutusid peaaegu võimetuiks vastu võtma prohvetikuulutuste suurte 

tõdede mõistmist. {SV 341.4} 

Kohtutunni kindla aja kuulutamine esimese kuulutusega seoses oli Jumalast korraldatud. 

Prohvetlike perioodide arvestus, millel see kuulutus põhines, osutas 2300 päeva lõpule 

1944. a. sügisel. Keegi ei leidnud siin mingit viga. Kuid korduvad jõupingutused prohvetlike 

perioodide alguse ja lõpu uute tähtaegade määramiseks ja ekslikud arutlused, mis olid 

vajalikud järjest uute seisukohtade toetamiseks, juhtisid ühelt poolt inimeste mõtteid eemale 

ajakohasest tõest ja teiselt poolt seadsid põlguse alla kõik jõupingutused prohvetikuulutusi 

selgitada. Mida sagedamini teise tuleku aega kindlaks määrati, ja mida laialdasemalt seda 

õpetati, seda paremini sobis see Saatana eesmärkidega. Kui aeg oli möödunud, õhutas ta 

põlgust ja pilget selle kaitsjate vastu ning tõi nii halvakspanu 1843. a. ja 1844. a. suurele 

adventliikumisele. Need, kes jäävad sellisesse eksitusse, lükkavad lõpuks Kristuse tuleku aja 

liiga kaugele tulevikku. Nii satuvad nad väärasse julgeolekusse ja paljud ei vabane 

eksiarvamustest enne, kui on juba liiga hilja. {SV 342.1} 

281

Vana Iisraeli ajalugu on tabav näide adventistide kogemusest. Jumal juhtis oma rahvast 

adventliikumises nii, nagu Ta juhtis Iisraeli lapsi välja Egiptusest. Suure pettumuse kaudu 

prooviti nende usku nii nagu kord prooviti heebrealaste usku Punase mere ääres. Oleksid 

nad siingi usaldanud juhtivat kätt, mis oli nendega olnud möödunud kogemustes, oleksid 

nad näinud Jumala päästet. Kui kõik need, kes olid töötanud ühiselt a. 1844, oleksid võtnud 

vastu kolmanda ingli kuulutuse ja kuulutanud seda Püha Vaimu väes, siis oleks 

Issand nende jõupingutustega võimsalt kaasa töötanud. Maailm oleks saanud valgustatud. 

Aastaid tagasi oleksid maailma elanikud saanud juba hoiatuse, lõputöö oleks tehtud ja 

Kristus oleks tulnud oma rahvast lunastama. {SV 342.2} 

Jumala tahe polnud see, et Iisrael rändas nelikümmend aastat kõrbes. Ta tahtis viia nad 

otse Kaananisse ja asutada nad sinna püha, õnneliku rahvana. Ent „oma uskmatuse pärast ei 

võinud nad sisse saada.“ Heebr. 3, 19. Tagasilanguse ja usuhülgamise tõttu hukkusid nad 

kõrbes ning uus põlvkond kasvas üles, et siseneda tõotatud maale. Samuti polnud Jumala 

tahe see, et Kristuse tulemine oleks pidanud nii kaua viibima ja Tema rahvas jääma nii 

paljudeks aastateks sellesse patu ja hädade maailma. Ent uskmatus lahutas nad Jumalast. 

Kui nad keeldusid tegemast neile määratud tööd, laskis Jumal kasvada üles teistel, kes 

kuulutust edasi kandsid. Halastusest maailma vastu viivitab Jeesus tulekuga, et patused 

võiksid veel kuulda hoiatust ja leida Temas kaitset, enne kui vallandub Jumala viha. {SV 

343.1} 

Nii nagu varasematel aegadel, nii äratavad ka nüüd tõed, mis noomivad patte ja eksitusi, 

vastuseisu. „Sest igaüks, kes teeb kurja, vihkab valgust, ega tule valguse juurde, et ta tegusid 

ei laidetaks.“ Joh. 3, 20. Kui inimesed näevad, et nad ei saa kaitsta oma seisukohta 

Pühakirjas, otsustavad paljud kaitsta seda igal juhul ning hakkavad mustama nende 

iseloomu ja motiive, kes kaitsevad ebapopulaarset tõde. Sama meetodit on kasutatud 

kõikidel aegadel. Eelijat peeti tülitegijaks Iisraelis, Jeremiat reeturiks ja Paulust templi 

rüvetajaks. Läbi aegade on süüdistatud neid, kes on ustavad tõele, mäs-su õhutamises, 

ketserluses või isegi kiriku lõhestamises. Rahvahulgad, kes on selleks liiga uskmatud, et 

vastu võtta prohvetikuulutuse kindlat sõnumit, võtavad kõhklematu kergeusklikkusega vastu 

süüdistuse nende aadressil, kes julgevad noomida moodsaid patte. Selline meelsus üha 

kasvab. Piibel õpetab selgesti, et ligineb aeg, mil riigiseadused lähevad nii vastuollu Jumala 

käsuga, et kõik, kes tahavad iga hinna eest kuuletuda kõigile jumalikele eeskirjadele, peavad 

taluma etteheiteid ja karistust nagu kurjategijad. {SV 343.2} 

Kui tõe sõnumi kuulutaja seda kõike mõistab, mida ta siis peab tegema? Kas ta peab 

arvama, et tõde pole võimalik esitada, kuna see tekitab inimestes sageli ainult 

kõrvalehoidmist või vastupanu tõe nõuete suhtes? Ei, tal pole mingit põhjust salata Jumala 

Sõna tunnistusi sellepärast, et see äratab vastuseisu, nii nagu polnud põhjust ka 

varasematel reformaatoritel. Pühade ja märtrite poolt esitatud usutunnistus on kirja pandud 

järgnevate põlvkondade kasuks. Need pühaduse ja vankumatu otsekohesuse eeskujud 

sisendavad julgust neisse, keda on nüüd kutsutud Jumalast tunnistust andma. Nad said armu 

282

ja tõde mitte ainult iseeneste jaoks, vaid selleks, et nende kaudu valgeneks maailm Jumala 

tundmises. Kui Jumal on andnud oma sulaste kätte valguse, siis tuleb seda lasta paista 

maailmale. {SV 343.3} 

Vanasti tunnistas Issand sellele, kes rääkis Tema nimel: „Aga Iisraeli sugu ei taha sind 

kuulata, sest nad ei taha mindki kuulata!“ Sellele vaatamata ütles Ta: „Vaid sina räägi neile 

minu sõnu, kuulaku nad või ärgu kuulaku.“ Hes. 3, 7; 2, 7. Jumala sulastele on antud 

korraldus: „Hüüa täiest kõrist, ära peatu, tõsta oma häält otsdkui pasun!“ Tee teatavaks mu 

rahvale nende üleastumine ja Jaakobi soole nende patud.“ Jes. 58, 1. {SV 344.1} 

Nii kaugele, kui kellegi võimalused ulatuvad, lasub igaühel, kes on tõe valguse vastu 

võtnud, seesama pühalik ja suur vastutus nagu muistsel Iisraeli prohvetil, kellele tuli Issanda 

sõna: „Ja sina, inimesepoeg, sind olen ma pannud Iisraeli soole vahimeheks! Kui sa kuuled 

sõna minu suust, siis sa pead neid hoiatama minu poolt! Kui ma ütlen õelale — õel, sa pead 

surema! sina aga ei räägi, et manitseda õelat pöörduma teelt, siis see õel küll sureb oma süü 

pärast, aga tema verd ma küsin sinu käest! Aga kui sa manitsed õelat tema tee pärast, et ta 

sellelt pöörduks, tema aga ei pöördu oma teelt, siis ta sureb oma süü pärast ja sina oled 

päästnud oma hinge!“ {SV 344.2} 

Suureks takistuseks nii tõe vastuvõtmisel kui ka kuulutamisel on tõsiasi, et see toob 

enesega kaasa ebamugavusi ja etteheiteid. See on ainus argument tõe vastu, mida selle 

kaitsjad kunagi ümber lükata pole suutnud. Ent see ei heiduta Kristuse tõelisi järelkäijaid. 

Nad ei oota, kuni tõde saab populaarseks. Veendunud oma kohustuses, võtavad nad 

teadlikult oma risti ja ütlevad koos apostel Paulusega, et „see silmapilkne kerge viletsus 

saavutab määratu suure ja rohke igavese au“. Koos Moosesega arvavad nad „Kristuse 

teotust suuremaks rikkuseks kui Egiptuse aardeid.“ 2. Kor. 4, 17; Heebr. 11, 26. {SV 344.3} 

Need, kes teenivad oma südames maailma, tegutsevad eelkõige maist heaolu ja mitte 

usulisi põhimõtteid silmas pidades; olgu nende usutunnistus siis milline tahes. Me peame 

valima õigluse sellepärast, et see on õigus ja jätma tagajärjed Jumala hooleks. 

Põhimõttelistele ustavatele ja julgetele inimestele on maailm võlgu suurte reformide eest. 

Selle usupuhastuse, mis tuleb teostada käesoleval ajal, viivad läbi sama ustavad 

inimesed. {SV 344.4} 

Nii ütleb Issand: „Kuulge mind õigusetundjad, rahvas, kelle südames on mu käsuõpetus! 

Ärge kartke inimeste laimu ja ärge ehmuge nende sõimust! Sest neid sööb riidekoi nagu 

riiet, neid sööb villakoi nagu villa! Aga minu õiglus jääb igavesti ja mu pääste põlvest 

põlveni!“ Jes. 51, 7. 8. {SV 345.1} 

283

Peatükk 27—Nüüdisaegsed Ärkamised 

Jumala Sõna ustav kuulutamine on viinud alati tulemusteni, mis tunnistavad selle 

jumalikust päritolust. Jumala sulaste kuulutust muistsel ajal saatis Jumala Vaim, ja sõnal oli 

vägi. Patused tundsid südametunnistust elustuvat. „Valgus, mis valgustab iga inimest, oli 

tulemas maailma“ ja see valgustas nende hinge salajasi soppe ning paljastas pimedusse 

peidetud asjad. Sügav veendumus haaras mõistust ja südant. Nad tulid tunnetusele patu, 

õiguse ja tulevase kohtu suihtes. Nad hakkasid mõistma Jehoova õigust ning neid valdas 

hirm ilmuda süüdlasena ja ebapuhtana südamete Läbikatsuja ette. Nad hüüdsid ahastuses: 

„Kes päästab mind sellest surma ihust?“ Kui inimeste ees avanes Kolgata rist ja see lõputult 

suur patuste inimeste eest toodud ohver, mõistsid nad, et ainult Kristuse teened võisid 

lepitada nende üleastumised; et ainult Kristus võis lepitada inimest Jumalaga. Usu ja 

alandlikkusega võtsid nad vastu Jumala Talle, kes võtab ära maailma patu. Jeesuse vere läbi 

said nad mineviku pattude andestuse. {SV 345.2} 

Need hinged kandsid meeleparanduse vilja. Nad uskusid, neid ristiti ja nad tõusid veest, 

et olla uus loodu Kristuses Jeesuses ja mitte käia enam oma endiste tahtmiste ja himude 

järele, vaid usu kaudu Jumala Pojasse peegeldada Tema iseloomu ja puhastada ennast nii 

nagu Tema on puhas. Neid asju, mida nad kord vihkasid, armastasid nad nüüd ja neid asju, 

mida nad kord armastasid, hakkasid nad vihkama. Uhked ja iseteadjad muutusid südamelt 

leebeteks ja alandlikeks. Kergemeelsed ja kõrgid muutusid tõsisteks ja tagasi-hoidlikeks. 

Labased muutusid aupaklikeks, joobnud kaineteks ja liiderlikud moraalselt puhtaiks. Edevad 

maailma moed heideti kõrvale. Kristlaste ehteks ei olnud „välispidine juuste palmitsemine, 

kulla ümberriputamine ega toredate riietega riietumine, vaid varjul olev südame inimene, 

tasane ja vaikse vaimu kadumatuses, mis on kallis Jumala ees.“ 1. Peetr. 3, 3. 4. {SV 345.3} 

Äratuskoosolekud panid inimesi sügavalt südant läbi katsuma ja alanduma. Neid 

iseloomustasid pühalikud, tõsised üleskutsed, igatsev kaastunne aidata Kristuse verega 

ostetud hingi. Mehed ja naised palvetasid ja võitlesid koos Jumalaga kaasinimeste päästmise 

pärast. Selliste ärkamiste viljad ilmnesid inimestes, kes ei kohkunud tagasi enesesalgamise 

ja ohvri ees, vaid rõõmustasid, et neid arvati väärt kannatama Kristuse pärast etteheiteid ja 

raskeid katsumusi. Inimesed nägid muutust nende elus, kes tunnistasid Jeesuse nime. 

Ühiskonnale oli nende mõju kasuks. Nad kogusid Kristusega ja külvasid Vaimule, et lõigata 

igavest elu. {SV 346.1} 

Nende kohta võis öelda: „Kurvastusite meeleparanduseks.“ „Sest kurvastus Jumala meele 

järele saavutab meeleparanduse, mis toob pääste, mida ei kahetseta; aga maailma kurvastus 

toob surma. Sest vaadake, kuidas otse see, et te saite kurvaks Jumala meele järele, on teis 

tekitanud millise hoole, millise vabandamise, millise meelepaha, millise kartuse, millise 

igatsemise, millise innukuse, millise karistuse! Te olete kõikepidi osutanud endid puhtaiks 

selles asjas.“ 2. Kor. 7, 9-11. {SV 346.2} 

284

Selline on Jumala Vaimu töö tagajärg. Tõelisest meeleparandusest pole aga jälgegi seal, 

kus ei toimu elu muutus. Kui patune teeb uue tõotuse ja tagastab selle, mille on röövinud, 

tunnistab oma pattu, armastab Jumalat ja oma kaasinimesi, võib ta olla kindel, et ta on 

leidnud rahu Jumalaga. Sellised tulemused järgnesid möödunud aegade usulistele 

ärkamistele. Nende vili näitas, et Jumal õnnistas neid inimeste päästmisel ja inimkonna 

kõlbluse tõstmisel. {SV 346.3} 

Kuid paljud nüüdisaegsed äratused erinevad märgatavalt neist Jumala armu ilmutustest, 

mis järgnesid varasematel aegadel Jumala sulaste tööle. On tõsi, et on ärganud laialdane 

usuline huvi; paljud tunnistavad ümberpöörmisest ja kirikute -liikmeskond kasvab, kuid 

kõigele vaatamata pole tulemused sellised, mis tunnistaksid tõelise vaimuliku elu samaväärsest 

kasvust. Valgus, mis leegitseb teatud aja, kustub varsti ja sellele järgnev 

pimedus on suurem kui enne. {SV 346.4} 

Kahjuks orienteeruvad populaarsed äratused liiga sageli ainult kujutlusvõime ja tunnete 

mõjutamisele, et niiviisi äratada armastust selle vastu, mis on uus ja erutav. Selliselt 

võidetud pöördunutel on vähe soovi kuulata Piibli tõdesid, vähe huvi prohvetite ja apostlite 

tunnistuse vastu. Kui usulises teenistuses ei ole midagi kõmulist, pole sellel nende silmis 

mingit külgetõmbejõudu. Süvenemist ja mõtlemapanevat kaalumist nõudev kuulutus, mis 

pöördub osavõtmatu mõistuse poole, ei leia mingit vastukaja. Jumala Sõna selgeid hoiatusi, 

mis puudutavad otseselt nende igavesi huvisid, ei panda tähele. {SV 346.5} 

Iga tõeliselt pöördunud inimese suureks eluküsimuseks jääb tema isiklik vahekord 

Jumala ja igaveste asjadega. Ent kus on Jumalale pühendumine tänapäeva populaarsetes 

kiri-kutes? Pöördunud ei loobu oma uhkusest ja maailma armastusest. Nad ei soovi ennast 

salata ega kanda oma risti ja järgida tasast ning alandlikku Jeesust rohkem kui enne 

pöördumist. Religioon on saanud uskmatutele ja skeptikutele meelelahutuseks, sest paljud, 

kes kannavad selle nime, et tunne selle põhimõtteid. Jumalakartuse vägi on paljudest 

kirikutest peaaegu kadunud. Seltskondlikud väljasõidud, kiriklikud etendused, kiriku 

väljamüügid, toredad majad, oma isikuga seotud uhkeldamine on mõtted Jumalast eemale 

peletanud. Maavaldused, varandused ja ilmalikud tegevusalad on vallanud mõtted nii, et 

igavese väärtusega asjad leiavad vaevu põgusat tähelepanu. {SV 347.1} 

Vaatamata laialt levinud usu ja valguse langusele, on neis kirikuis Kristuse tõelisi 

järelkäijaid. Enne maad tabavaid viimaseid Jumala kohtunuhtlusi toimub Jumala rahva seas 

selline lihtsa jumalakartuse taaselustumine, millist pole nähtud pärast apostellikku aega. 

Jumala Vaim ja vägi valatakse välja Tema laste peale. Sel ajal lahkuvad paljud neist 

kirikutest, kus selle maailma armastus on välja tõrjunud armastuse Jumala ja Tema Sõna 

vastu. Paljud nii jutlustajate kui ka rahva hulgast võtavad rõõmuga vastu need suured tõed, 

mida Jumal sel ajal on lasknud kuulutada, et valmistada inimesi Issanda teiseks tulekuks. 

Hingevanlane soovib seda tööd takistada. Ja enne kui tuleb aeg selliseks äratuseks, püüab ta 

tõkestada seda võltsingute esitamisega. Neis kirikuis, mida ta saab allutada oma petlikule 

285

väele, toob ta esile ilminguid, mis jätavad mulje nagu oleks Jumala eriline õnnistus valatud 

välja: seal avaldub see, mida peetakse suureks usuliseks huviks. Rahvahulgad juubeldavad 

selle pärast, et Jumal nii imeväärselt nende heaks töötab, kuid tegelikult tegutseb hoopis 

teine vaim. Usulise sildi all püüab Saatan laiendada oma mõju kristliku maailma üle. {SV 

347.2} 

Paljudes äratustes, mis on toimunud möödunud poole sajandi jooksul, on suuremal või 

vähemal määral olnud tegevuses samad mõjud, mis ilmnevad tulevikus ulatuslikumates 

liikumistes: emotsionaalne erutus, tõe ja vale segu, mis on osavalt kohandatud eksiteele 

viimiseks. Siiski ei tarvitse keegi lasta end petta. Jumala Sõna valgel pole raske otsustada 

liikumiste iseloomu üle. Alati kui inimesed jätavad hooletusse Piibli tunnistuse ning 

pöörduvad kõrvale sellistest selgetest hinge häbikatsuvatest tõdedest, mis nõuavad 

enesesalgamist ja maailmast loobumist, võime olla kindlad, et Jumal ei anna oma õnnistust. 

Juhise järgi, mis Kirstus ise on andnud — „Nende viljast te tunnete nad“ (Matt. 7, 16) — 

saab selgeks, et neis liikumistes ei tööta Jumala Vaim. {SV 348.1} 

Oma Sõna tõdedes on Jumal end inimestele ilmutanud; sellepärast on tõde kõigile,kes 

selle vastu võtavad, kaitsekilbiks Saatana pettuste vastu. Nende tõdede hooletusse jätmine 

on avanud ukse pahedele, mis nüüdses usulises maailmas on nii laialt levinud. Suuresti on 

ununenud Jumala käsuõpetuse olemus ja tähtsus. Väär arusaam Jumala käsuõpetuse 

olemusest, muutumatusest ja kohustuslikkusest on viinud valedele arusaamadele 

ümberpöördumisest ja pühitsusest. Tulemuseks on koguduste vagaduse taseme langus. Siin 

peitub Jumala väe ja Vaimu puudumise põhjus meie aja äratustes. {SV 348.2} 

Mitmesugustes ususektides on vagaduse poolest väljapaistvaid inimesi, kes seda fakti 

tunnustavad ja selle pärast südant valutavad. Professor Edwards A. Park ütleb kaasaegsetest 

usulistest ohtudest kõneldes tabavalt: „Üks ohu allikas on see, et kantsel jätab hooletusse 

jumaliku käsu rõhutamise. Endistel aegadel oli kantsel südametunnistuse hääle 

võimendaja... Meie kõige kuulsamad jutlustajad andsid oma kõnedele imestusväärse 

ülevuse, samal ajal kui nad järgisid Meistri eeskuju käsu, selle õpetuste ning hoiatuste 

väljapaistvaks tegemisel. Nad kordasid kaht suurt põhimõtet: et käsuõpetus on Jumala 

täiusliku iseloomu koopia ja, et inimene, kes ei armasta käsku, ei armasta evangeeliumi, sest 

käsuõpetus nagu evangeeliumgi on peegel, mis peegeldab Jumala tõelist olemust. See oht 

viib teiseni, nimelt patu ulatuse ja pahelisuse alahindamiseni. Käsu õiguse tunnustamine on 

pöördvõrdeline sellele mittekuuletumise ülekohtuga.“ {SV 348.3} 

„Lähedases suguluses nimetatud ohtudega on oht alahinnata Jumala õiglust. Tänapäeva 

jutlustajatel on kalduvus Jumala õiglust jumalikust headusest välja jätta, madaldada headus 

mingiks tundeks, selle asemel et ülendada see põhimõtteks. Uus teoloogiline prisma lahutab 

selle, mille Jumal on ühendanud. Kas Jumala käsk on hea või halb? Ta on hea. Siis on ka 

õiglus hea, sest see on eelsoodumus käsu täitmiseks. Harjumusest alahinnata Jumala käsku 

ja õiglust, samuti inimeste sõnakuulmatuse ulatust ja pahelisust, libisevad inimesed kergesti 

286

harjumusse alahinnata armu, mis on teinud lepituse patu eest.“ Nii kaotab evangeelium 

inimeste silmis oma väärtuse ja tähtsuse, ja varsti on nad valmis heitma kõrvale ka 

Piibli. {SV 348.4} 

Paljud usuõpetajad väidavad, et Kristus tühistas oma surmaga käsu ja et inimesed on 

nüüdsest peale vabastatud selle nõuetest. Mõned, kujutavad käsuõpetust ränga ikkena ja 

vastandavad käsu orjusele vabaduse, millest saadakse osa evangeeliumi kaudu. {SV 349.1} 

Prohvetid ja apostlid ei suhtunud niiviisi Jumala pühasse käsku. Taavet ütles: „Ja 

avaruses käia, sest ma nõuan sinu korraldusi!“ Laul 119, 45. Apostel Jakoobus, kes kirjutas 

pärast Kristuse surma, viitab kümnele käsule kui „kuninglikule käsule“ ja „vabaduse 

täiuslikule käsule“. Jak. 2, 8; 1, 25. Ilmutuseraamatu kirjutaja kuulutab pool sajandit pärast 

ristilöömist õnnistusi neile, „kes tema käsusõnade järele teevad, et neil võiks meelevald olla 

elupuust süüa ja nemad võiksid väravaist linna, sisse minna.“ Ilm 22, 14 (vt.). {SV 349.2} 

Väide, et Kristus tühistas oma surmaga Isa käsud, on alusetu. Kui oleks olnud võimalik 

muuta või tühistada käsku, poleks Kristus pidanud surema, et inimest patu karistusest 

päästa. Käsu tühistamise asemel tõestas Kristuse surm hoopiski seda, et käsk on muutumatu. 

Jumala Poeg tuli, et „teha õpetus suureks ja võimsaks“. Jes. 42, 21. Ta ütles: „Ärge arvake, 

et ma olen tulnud tühistama käsuõpetust“; kuni kaob taevas ja maa, ei kao käsuõpetusest 

mitte ühtki tähekest või ühtki märgikest.“ Matt. 5, 17. 18. Ja enese kohta ütleb Ta: „Sinu 

tahtmist, mu Jumal, teen ma hea meelega ja sinu käsuõpetus on mu sisemuses.“ Laul 40, 

8. {SV 349.3} 

Jumala käsuõpetus on oma olemuselt muutumatu. Ta on Looja tahte ja iseloomu ilmutus. 

Jumal on armastus ja Tema käsk on armastus. Käsuõpetuse kaheks suureks põhimatteks on 

armastus Jumala ja armastus inimese vastu. „Siis on armastus käsu täitmine.“ Hooma 13, 

10. Jumala iseloom on õigus ja tõde, selline on ka Tema käsuõpetuse olemus. Laulja ütleb: 

„Su käsuõpetus on tõde“; „kõik su käsud on õigus“. Laul 119, 142. 172. Ja apostel Paulus 

möönab: „Nõnda on siis käsk püha, käsusõna püha ja õige ja hea“. Rooma 7, 12. Selline 

käsusõna, mis on Jumala tahte väljendus, peab olema niisama püsiv nagu Tema 

Loojagi. {SV 349.4} 

Pöördumise ja pühitsemise ülesandeks on lepitada inimesed Jumalaga, tuua nad 

kooskõlla Tema käsuõpetuse põhimõtetega. Alguses loodi inimene Jumala näo järele. Ta oli 

täielikus kooskõlas Jumala loomuse ja käsuga; õigluse põhimõtted olid kirjutatud tema 

südamesse, kuid patt võõrutas ta oma Loojast. Enam ei peegeldanud ta Jumala kuju. Tema 

süda oli sõjajalal Jumala käsu põhimõtetega. „Sellepärast, et liha mõtteviis on vaen Jumala 

vastu, sest ta ei alistu Jumala käsule ega võigi alistuda.“ Rooma 8, 7. Ent „nõnda on Jumal 

maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud“, et inimene saaks lepitatud 

Jumalaga. Kristuse teenete kaudu võivad inimesed saada jälle kooskõlla oma Loojaga. 

Inimese südant peab uuendama Jumala arm. Ta peab saama uue elu ülalt. Selline muutus on 

uussünd ja ilma selleta, ütleb Jeesus, ei või te Jumala riiki pääseda“. {SV 350.1} 

287

Esimeseks sammuks Jumalaga lepituse otsimise teel on veendumine oma patus. „Patt on 

see, mis on käsu vastu.“ „Sest käsu kaudu tuleb patu tundmine.“ (1. Joh. 3, 4; Rooma 3, 20.) 

Selleks, et mõista oma süüd, peab patune kontrollima oma iseloomu Jumala õiguse 

mõõdupuuga. See mõõdupuu on peegel, mis näitab õige iseloomu täiuslikkust ja võimaldab 

tal näha puudusi oma iseloomus. {SV 350.2} 

Käsk ilmutab inimesele tema patte, kuid ei anna ravimit. Käsuõpetus tõotab elu 

kuulekale, kuid teatab ka, et üleastuja osaks on surm. Ainult Kristuse avangeelium võib 

vabastada inimese patu hukkamõistust. Patune peab pöörduma Jumala poole, kelle käsust ta 

on üle astunud, ja uskuma Kristusesse ning Tema lepitavasse ohvrisse. Niiviisi saab ta 

nende pattude andestuse, mida ta on möödunud elu jooksul teinud, ja saab osa jumalikust 

olemusest; temast saab Jumala laps ja ta saab lapsepõlve vaimu, kelles ta hüüab: „Abba! 

Isa!“ {SV 350.3} 

Kas ta võib nüüd vabalt üle astuda Jumala käsust? Paulus ütleb: „Kas me siis teeme käsu 

tühjaks usu läbi? Mitte sugugi, vaid me kinnitame käsku!“ „Meie, kes oleme ära surnud 

patule, kuidas peaksime veel elama selles?“ Ja Johannes tunnistab: „Sest see on Jumala 

armastus, et me peame tema käske, ja tema käsud ei ole rasked!“ Rooma 3, 31; 6, 2; 1. Joh. 

5, 3. Uussünni kaudu tuuakse süda kooskõlla Jumalaga, ühtlasi ka kooskõlla Tema 

käsuõpetusega. Kui see suur muutus on patuses toimunud, siis on ta läinud surmast ellu, 

patust pühadusse, üleastumisest ja vastuhakkamisest kuulekusse ja truudusesse. Vana elu, 

mille jooksul ta oli Jumalale võõras, on lõppenud ning uus lepituse, usu ja ar-mastuse elu on 

alanud. Siis viiakse „käsu õigus“ „täide meie sees, kes me ei käi liha järele, vaid vaimu 

järele“. Rooma 8, 4. Ja inimene hüüab: „Kuidas ma armastan sinu käsuõpetust! Iga päev 

mõlgutan ma mõttes seda!“ Laul 119, 97. {SV 350.4} 

„Jehoova käsuõpetus on laitmatu, see kosutab hinge.“ Laul 19, 8. Ilma käsuõpetuseta ei 

ole inimesel õiget arusaamist Jumala puhtusest ja pühadusest ning omaenda süüst ja 

ebapuhtusest. Tal ei ole õiget arusaamist patust ega vajadust kahetsuse järele. Ta ei näe oma 

hukatuslikku olukorda Jumala käsuõpetusest üleastujana ega mõista seetõttu ka oma 

vajadust Kristuse lepitava vere järele. Ta võtab lihtsalt vastu pääste lootuse ilma südame 

põhjaliku muutuseta ja elu uuenduseta. Nii esineb külluses pealiskaudseid ümberpöörmisi ja 

rahvahulgad, kes selliselt liituvad kogudusega, pole kunagi liitunud Kristusega. {SV 351.1} 

Ekslikel teooriatel pühitsuse kohta, mis tulenevad Jumala käsuõpetuse hooletusse 

jätmisest või äraheitmisest, on väljapaistev koht tänapäeva usulistes liikumistes. Need 

teooriad on väärad õpetuslikust küljest ja ohtlikud praktiliste tagajärgede poolest. Kuna neid 

üldiselt propageeritakse, on seda enam vajalik, et kõigil oleks selge arusaamine sellest, mida 

Pühakiri pühitsuse kohta räägib. {SV 351.2} 

Piibel õpetab selgesti, mis on pühitsus ja kuidas seda saavutada. Apostel Paulus ütleb 

oma kirjas Tessaloonika kogudusele: „Sest see on Jumala tahtmine, teie pühitsus.“ Ja palub: 

„Aga rahu Jumal ise pühitsegu teid täielikult.“ 1. Tess. 4, 3; 5, 23. Päästja palvetas oma 

288

jüngrite pärast: „Pühitse neid tões — sinu sõna on tõde.“ Joh. 17, 17. Paulus õpetab, et 

usklikud peavad olema „Pühas Vaimus pühitsetud“. Rooma 15, 16. Mis on Püha Vaimu 

töö? Jeesus ütles oma jüngritele: „Aga kui tema, tõe Vaim, tuleb, siis ta juhatab teid 

kõigesse tõtte.“ Joh. 16, 13. Ka Laulja ütleb: „Su käsud on tõde.“ Jumala Sõna ja Vaimu 

kaudu avatakse inimestele suured õigusemõistmise põhimõtted, mida hõlmab Tema 

käsuõpetus. Ja kuna Jumala käsk on „püha ja õige ja hea“, Jumala täiuslikkuse koopia, siis 

järelikult ka iseloom, mis kujundatakse kuulekuse kaudu käsule, on püha. Kristus on sellise 

iseloomu täiuslik eeskuju. Ta ütleb: Mina olen pidanud oma Isa käsusõnu.“ „Ma teen ikka, 

mis on tema meelt mööda,“ Joh. 15, 10; 8, 29. Kristuse järelkäijad peavad saama Tema 

sarnaseks; nad peavad Jumala armu läbi kujundama endas sellise iseloomu, mis on 

kooskõlas Jumala püha käsu põhimõtetega. Selline on pühitsus Piibli järgi. {SV 351.3} 

Seda saab teostada ainult usu kaudu Kristusesse, inimese sees elava Jumala Vaimu väega. 

Paulus manitseb usklikke: „Nõudke oma päästet kartuse ja värinaga! Sest Jumal on see, kes 

teis on tegev, et te tahate ja tegutsete tema hea meele järele.“ Fil. 2, 12. 13. {SV 352.1} 

Kristlane tunneb küll patu kiusatusi, kuid tal tuleb pidevalt võidelda nende vastu. Siin 

vajab ta Kristuse abi, et inimlik nõrkus ühineks jumaliku tegevusega ja usk hüüaks: „Ent 

tänu Jumalale, kes meile võidu annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi.“ 1. Kor. 15, 

57. {SV 352.2} 

Pühakiri näitab selgesti, et pühitsus on progresseeruv. Kui patune leiab pöördumisel rahu 

Jumalaga lepitusvere läbi, on kristlik elu alles alanud. Nüüd peab ta „täielikult“ valmistuma 

abilise tööle, kasvama „täieks meheks... Kristuse täiuse täie-ea mõõtu mööda“. Apostel 

Paulus ütleb: „Ent ma ütlen: Ma unustan ära, mis on taga, ja ma sirutan sinna poole, mis on 

ees, ma pürgin seatud eesmärgi poole, taevase kutsumise võiduhinna poole Kristuses 

Jeesuses.“ Fil. 3, 13. 14. {SV 352.3} 

Peetrus esitab meile need astmed, mille kaudu saavutatakse piibellik pühitsus: „Siis 

kandke sellesama pärast kõikpidi hoolt ja osutage oma usus voorulikkust ja vooruslikkuses 

tunnetust, tunnetusest taltumust, taltumuses kannatlikkust, kannatlikkuses jumalakartmatust, 

jumalakartmatuses vennaarmastust ja vennaarmastuses armastust kõikide vastu ... Kui te 

seda teete, siis te ei komista iialgi.“ 2. Peetr. 1, 5-10. {SV 352.4} 

Nende juures, kes kogevad piibellikku pühitsust, ilmneb alandlikkus. Nad on nii nagu 

Mooses näinud pühaduse aukartustäratavat ülevust ja tunnetanud oma väärtusetust Jumala 

pühitsuse ja üleva täiuslikkusega võrreldes. {SV 352.5} 

Prohvet Taaniel oli tõelise pühitsuse eeskuju. Tema pikk elu oli täis õilsat teenistust oma 

Issanda heaks. Ta oli Taevale „armas mees“ (Taan. 10, 11). Kuid selle asemel, et pidada 

ennast puhtaks ja pühaks, luges see austatud prohvet ennast tõeliselt üheks patusest 

Iisraelist, kui ta palvetas Jumala ees oma rahva pärast: „Ma ei heida oma anumisi su palge 

ette mitte oma õiguse pärast, vaid sinu suure halastuse pärast.“ „Meie oleme pattu teinud ja 

289

õelad olnud.“ Ta lisas: „Ma alles rääkisin ja palvetasin ja tunnistasin oma pattu ja oma 

Iisraeli rahva pattu.“ Kui Jumala Poeg hiljem ilmus temale õpetust andma, ütles Taaniel: 

„Mu tore välimus muutus hirmsaks ja ma jäin jõuetumaks.“ Taan. 9, 19. 15. 20; 10, 8. {SV 

352.6} 

Kui Iiob kuulis Issanda häält tormituulest, hüüdis ta: „Ma võtan kõik tagasi ning kahetsen 

põrmus ja tuhas!“ Iiobi 42, 6. Kui Jesaja nägi Issanda au ja kuulis seeraveid hüüdmas: 

„Püha, püha, püha on vägede Jehoova,“ hüüdis ta: „Häda mulle, sest ma olen kadunud..“ 

Jes. 6, 3. 5. Pärast seda, kui Paulus oli tõmmatud kolmanda taevani ja ta oli kuulnud sõnu, 

mida inimene ei saa edasi anda, räägib ta enesest kui „kõige vähemast kõigi pühade seast.“ 

2. Kor. 12, 2-4; Ef. 3-8. Armastatud Johannes, kes kord oli nõjatunud Jeesuse rinnale ja 

näinud Tema au, langes nüüd nagu surnu ingli jalge ette. Ilm. 1, 17. {SV 353.1} 

Mingit eneseülistust ega hooplevat väidet patusele pole neis, kes käivad Kolgata risti 

varjus. Nad teavad, et nende patt on põhjustanud ahastust ja valu Jumala Poja südamele ning 

mõte sellest viib nad. enesealandamisele. Need, kes elavad kõige lähemal Jeesusele, 

mõistavad kõige selgemalt inimkonna nõrkusi ja patusust ning nende ainsaks lootuseks on 

ristilöödud ja ülestõusnud Päästja teened. {SV 353.2} 

Pühitsusega, mida nüüdne usuline maailm esitab, kaasneb eneseülistus ja hoolimatus 

Jumala käskude suhtes; need jooned aga tunnistavad sellise pühitsuse võõraks Piibli usule. 

Sellise pühitsuse kaitsjad õpetavad, et pühitsus toimub silmapilkselt, ning et nad saavutavad 

ainult usu kaudu täieliku pühaduse. „Ainult uskuge,“ ütlevad nad, „ja õnnistus on teie oma“. 

Arvatakse, et „pühitsuse“ vastuvõtjalt ei nõuta mingit edasist jõupingutust. Samal ajal 

eitavad nad Jumala käsuõpetuse autoriteeti, rõhutades, et nad on vabastatud kohustusest 

pidada käsku. Kuid kas inimestel on võimalik olla püha, kooskõlas Jumala tahte ja 

iseloomuga ilma kooskõlastamata põhimõtetega, mis väljendavad Tema iseloomu ja tahet 

ning näitavad, mis on Temale meelepärane? {SV 353.3} 

Soov omada kerget religiooni, mis ei nõua võitlust, mitte mingisugust enesesalgamist, või 

erinemist maailmast, on teinud õpetuse usust ja ainult usust populaarseks õpetuseks. Kuid 

mida ütleb Jumala Sõna? Apostel Jakoobus ütleb: „Mis kasu on sellest, mu vennad, kui 

keegi ütleb enesel usku olevat, aga tegusid temal ei ole? Ega usk või teda õndsaks teha? ... 

Ent, kas tahad teada, oh tühine inimene, et usk lahus tegudest on tõhutu? Eks Aabraham, 

meie isa, mõistetud õigeks tegudest, kui ta oma poja Iisaki viis ohvrialtarile? Sa näed, et usk 

töötas ühes tema tegudega ja et tegudest sai usk täiuslikuks... Te näete, et inimene 

mõistetakse õigeks tegudest ja mitte üksipäinis usust.“ Jak. 2, 14-24. {SV 353.4} 

Jumala Sõna tunnistus on vastuolus haarava õpetusega usust ilma tegudeta. See ei ole 

usk, mis nõuab taeva heakskiitu ilma et ta nõustuks armu saavutamiseks vajalike 

tingimustega; see on jultumus, sest tõelise usu aluseks on Pühakirja tõotused ja 

tingimused. {SV 354.1} 

290

Ärgu keegi end petku arvamusega, et ta võib pühaks saada nii kaua kui ta tahtlikult 

kasvõi ühest Jumala käsust üle astub. Tahtlik patustamine sunnib vaikima vaimu tunnistava 

hääle ja lahutab hinge Jumalast. „Patt on see, mis on käsu vastu.“ Ja „kes pattu teeb (käsust 

üle astub), ei ole teda näinud ega teda kuulnud.“ 1. Joh. 3, 6. {SV 354.2} 

Kuigi Johannes peatub oma kirjas nii pikalt armastusel, ei kõhkle ta siiski paljastada selle 

inimklassi tõelist iseloomu, kes väidab, et ta on pühitsetud, kuid elab ise Jumala käsust 

üleastumises. „Kes ütleb: „Mina tunnen teda,“ ega pea tema käske, see on valelik ja tõde ei 

ole tema sees. Aga, kes peab tema sõna, selles on tõesti Jumala armastus saanud 

täiuslikuks.“ 1. Joh. 2, 4. 5. Siin on iga inimese tun-nistuse mõõdupuu. Me ei saa nõustuda 

ühegi inimese tunnistusega enne, kui me ei ole mõõtnud teda taevas ja maa peal leiduva 

pühaduse ainsa mõõdupuuga. Kui inimesed ei tunne kõlbelise käsu tähtsust, kui nad 

halvustavad ja võtavad kergelt Jumala eeskirju, kui nad astuvad üle ühest vähimast käsust ja 

õpetavad niiviisi inimesi, siis pole neil mingit lugupidamist Jumala silmis ja me teame, et 

nende väidetel pole alust. {SV 354.3} 

Väide, et ollakse patuta, on iseenesest tõendiks, et see, kes seda väidab, on kaugel 

pühadusest. See, kui inimene tunnistab end pühaks, näitab et ta ei oma õiget arusaamist 

Jumala piiritust puhtusest ja pühadusest või sellest, milliseks peavad saama need, kes on 

kooskõlas Tema iseloomuga. Tal ei ole õiget arusaamist Jeesuse puhtusest ja ülevast 

kaunidusest ning patu halvast mõjust ja pahelisusest. Mida suurem on vahemaa tema ja 

Kristuse vahel ning mida puudulikumad on tema arusaamad Jumala iseloomust ja nõuetest, 

seda õigemana näib ta enesele. {SV 354.4} 

Pühakirjas esiletoodud pühitsus hõlmab kogu olemuse — vaimu, hinge ja ihu. Paulus 

palvetas tessalooniklaste eest, et nende „kogu... vaim ja hing ja ihu“ säiliksid „laitmatuina 

meie Issanda Jeesuse Kristuse tulekuks“. 1. Tess. 5, 23. Teises kohas kirjutab ta usklikele: 

„Mina manitsen teid nüüd, vennad, Jumala suure südamliku halastuse tõttu andma oma ihud 

elavaks, pühaks ja Jumala meelepäraseks ohvriks.“ Rooma 12, 1. {SV 355.1} 

Vana Iisraeli ajal uuriti hoolikalt igat Jumalale ohvriks toodavat ohvriandi. Kui 

ohvriloomal avastati mingi viga, lükati loom tagasi, sest Jumal oli käskinud, et ohver olgu 

„veai ta“. Samuti kästakse kristlasi anda „oma ihud elavaks, pühaks ja Jumala 

meelepäraseks ohvriks“. Selleks, et seda teha, tuleb hoida kõiki oma võimeid võimalikult 

parimas korras. Igasugune tegevus, mis nõrgestab füüsilist või vaimset tugevust, teeb 

inimese kõlbmatuks oma Looja teenistuseks. Kas Jumal rahuldub millegi vähemaga kui 

parimaga, mis meil pakkuda on? Kristus ütles: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest 

oma südamest.“ Need, kes armastavad Jumalat kõigest oma südamest, soovivad anda Tema 

teenistusse parima oma elust ja püüavad pidevalt tuua iga oma hingeja ihujõu kooskõlla 

käskudega, mis edendavad võimet teha Tema tahtmist. Nad ei nõrgesta ega rüveta söögiisu 

rahuldamise ega mingi muu kirega ohvriandi, mille nad toovad oma taevasele Isale. {SV 

355.2} 

291

Peetrus ütleb: „Ma manitsen teid ... hoiduda lihalikest himudest, mis sõdivad hinge 

vastu.“ 1. Peetr. 2, 11. Iga patune himu kaldub halvama võimeid ning suretama vaimset ja 

vaimulikku tajumisvõimet nii, et Jumala Sõna ja Vaim saavad südant ainult nõrgalt 

mõjutada. Paulus kirjutab korintlastele: „Puhastagem endid kõigest liha ja vaimu 

rüvedustest ja tehkem täieliseks oma pühitsus Jumala kartuses.“ 2. Kor. 7, 1. Vaimu vilja — 

„armastus, rõõm, rahu, pikkmeel, lahkus, ustavus, tasadus“ — hulgas nimetab ta „kasinust“. 

Gal. 5, 22. 23. {SV 355.3} 

Vaatamata neile Jumala Sõnas leiduvatele manitsustele nõrgestavad paljud kristlased 

oma võimeid kasumijahi või moekummardamisega. Kui paljud alandavad oma Jumala 

sarnast isiksust liigsöömise, viinajoomise ja keelatud lõbudega! Ja kirik, selle asemel, et 

noomida, julgustab sageli inimesi pahedele: õhutab söögiisu rahuldamist, igatsust ka-sumite 

järele ja armastust lõbustuste vastu, et täita kogudu 

se varalaekaid, sest inimeste armastus Kristuse vastu on liiga nõrk, et varustada kirikut 

vahenditega. Kui Jeesus siseneks tänapäeva kirikutesse ja näeks seda pidutsemist ning 

jumalakartmatut kaubitsemist, mida tehakse usu nimel, küllap Ta siis ajaks välja needki 

pühaduse rüvetajad, nagu Ta ajas välja rahavahetajad templist! {SV 356.4} 

Apostel Jakoobus teatab, et tarkus ülevalt on „kõigepealt puhas“. Oleks ta kohanud neid, 

kes võtavad Jeesuse kalli nime tubakaga rüvetatud huultele; neid, kelle hingeõhk ja kes ise 

on reostatud selle vastiku lõhnaga ning kes saastavad taeva õhku ja sunnivad kõiki enda 

ümber sisse hingama mürki, kui apostel oleks kokku puutunud sellise evangeeliu-mi 

puhtusele nii vastandliku teguviisiga, oleks ta ka selle mõistnud hukka kui „muldse, maise, 

kurjast vaimust pärit“! Tubaka orjad, kes väidavad, et nad on täielikult pühad, räägivad oma 

lootusest taevariigile, kuid Jumala Sõna teatab selgesti, et „sinna ei pääse midagi, mis ei ole 

puhas“. Ilm. 21, 27. {SV 356.1} 

„Või te ei tea, et teie ihu on teie sees oleva Püha Vaimu tempel, kelle te olete saanud 

Jumalalt, ja et te ei ole iseeneste omad? Sest te olete kalli hinnaga ostetud. Austage siis 

Jumalat oma ihus! ja oma vaimus, mis on Jumala päralt.“ (v. t.) 1. Kor. 6, 19. 20. Inimene, 

kelle keha on Püha Vaimu tempel, ei tohi olla kahjuliku harjumuse ori. Tema võimed 

kuuluvad Kristusele, kes on ostnud ta vere hinnaga. Tema vara kuulub Issandale. Kuidas 

saab ta süütu olla, kui ta raiskab temale usaldatud varandust? Nimekirstlased kulutavad igal 

aastal tohutuid summasid kasutuks ja kahjulikuks eneserahuldamiseks, samal ajal kui hinged 

hukkuvad elusõna puudumisel. Jumalalt röövitakse kümnist ja ohvriande, samas tarvitavad 

nad hävitavate lõbude altaril rohkem, kui annavad vaestele või evangeeliumitöö toetuseks. 

Kui kõik need, kes tunnistavad endid Kristuse järelkäijaiks, oleksid tõeliselt pühitsetud, ei 

kulutaks nad oma vahendeid kasutuiks ja lausa kahjulikeks rahuldusteks vaid annaksid need 

Issanda varakambrisse. Siis oleksid kristlased eeskujuks mõõdukuses, enesesalgamises ja 

eneseohverdamises. Siis oleksid nad valguseks maailmale. {SV 356.2} 

292

Maailm on andunud eneserahuldamisele. „Silmahimu, lihahimu ja elukõrkus“ valitsevad 

inimesi. Ent Kristuse järelkäijail on püham kutsumus. „Mine ära nende keskelt ja eralduge 

neist“, ütleb Issand, „ja ärge puudutage roojast“. Jumala Söna valgus annab meile õiguse 

väita, et pühitsus ei saa olla ehtne, kui see ei kutsu esile täielikku loobumist maailma 

patustest taotlustest ja naudingutest. {SV 356.3} 

Neile, kes nõustuvad tingimustega: „Minge ära nende keskelt ja eralduge neist... ja ärge 

puudutage roojast“, kõlab Jumala tõotus: „Siis ma võtan teid vastu ja olen teile Isaks ja teie 

olete mulle poegadeks ja tütardeks“ ütleb kõigeväeline Issand.“ 2. Kor. 6, 17. 18. Iga 

kristlase eesõiguseks ja kohustuseks on omada rikkalikke ja rohkeid kogemusi Jumala töös. 

„Mina olen maailma valgus,“ ütles Jeesus. „Kes mind järgib, see ei käi pimeduses, vaid 

temal on elu valgus!“ Joh. 8, 12. „Aga õigete rada on otsekui valgusepaistus, mis muutub 

üha selgemaks, kuni päev on saabunud.“ Õp. s. 4, 18. {SV 357.1} 

Iga samm usus ja kuulekuses toob hinge lähemasse ühendusse maailma Valgusega, kelles 

ei ole „mingit pimedust“, Õigusepäikese eredad kiired paistavad Jumala sulaste teele ja 

nemad peavad omakorda peegeldama neid kiiri edasi. Nii nagu tähed jutustavad meile 

taevas olevast suurest valgusest, mille hiilgus paneb neid särama, nii peavad kristlased 

näitama, et universumi troonil on Jumal, kelle iseloom väärib ülistamist ja jäljendamist. 

Tema Vaimu armuannid, Tema iseloomu puhtus ja pühadus ilmnevad Tema 

tunnistajates. {SV 357.2} 

Paulus esitab oma kirjas koloslastele neid rikkalikke õnnistusi, mida Jumal annab oma 

lastele. Ta ütleb: „Meie ei ole lakanud palvetamast ja palumast teie eest, et teid täidetakse 

Tema tahtmise tunnistusega kõiges vaimulikus tarkuses ja arusaamises, et te elaksite 

väärikalt Issandale, et Temale kõigiti meeldida, vilja kandes kõiges heas töös ning kasvades 

Jumala tunnetuses ja saades vägevaks kõige väega Tema au vägevust mööda kõigeks 

püsivuseks ja pikaks meeleks, rõõmuga.“ Kol. 1, 9-11. {SV 357.3} 

Efeslastele kirjutab ta uuesti soovist, et vennad võiksid mõista kristlase eesõiguse 

suurust. Ta esitab neile kõige sisukamate sõnadega imestusväärse väe ja tarkuse, mida nad 

võivad omada Kõigekõrgema poegade ja tütardena. Nad võivad saada „tugevaks tema 

vaimu läbi seespidise inimese poolest“, olla „juurdunud ja rajatud armastusse“, „mõista ühes 

kõigi pühadega, mäherdune on armastuse laius ja pikkus ja kõrgus ja sügavus, ja ära tunda 

Kristuse armastuse, mis ületab kõik tunnetuse“. Ent apostli palve jõuab eesõiguse 

kõrgpunkti siis, kui ta palvetab, „et oleksite täidetud Jumala kõige täiusega“. Ef. 3, 16- 

19. {SV 357.4} 

Siin ilmutatakse kõrgusi, milleni me võime jõuda usu kaudu oma taevase Isa tõotustesse, 

kui me täidame Tema nõudeid. Kristuse teenete läbi on meil ligipääs Kõigeväelise troonile. 

„Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas Tema meie kõikide eest, kuidas Ta ei 

peaks siis Temaga meile kõike muud annetama?“ Rooma 8, 32. Isa andis Pojale oma Vaimu 

piiramatult ja meiegi võime selle täiusest osa saada. Jeesus ütleb: „Kui nüüd teie, kes olete 

293

kurjad, märkate anda häid ande oma lastele, kui palju enam Isa taevast annab Püha Vaimu 

neile, kes Teda paluvad.“ Luuka 11, 13. „Kui te midagi minult palute minu nimel, siis ma 

teen seda.“ „Paluge, siis te saate, et teie rõõm võiks olla täielik.“ Joh. 14, 14; 16, 24. {SV 

358.1} 

Kuigi kristlase elu iseloomustab alandlikkus, ei tohi selle all mõista hoopiski mitte 

kurvameelsust või enese alahindamist. Igaühe eesõiguseks on elada nii, et Jumal kiidaks 

heaks tema elu ja õnnistaks teda. Meie taevase Isa tahe pole see, et oleksime alati 

hukkamõistetud ja pimeduses. Tõelise alandlikkuse tõendiks pole kummargil peaga käimine 

ja enda pärast ägav süda. Me võime minna Jeesuse juurde ja saada puhastatud, et seista 

häbita ja südametunnistuse piinadeta käsu ees. „Nii ei ole nüüd mingisugust hukkamõistmist 

neile, kes on Kristuses Jeesuses“ ... „Kes me ei käi liha järele, vaid Vaimu järele.“ 

Rooma 8, 14. {SV 358.2} 

Jeesuse kaudu saavad Aadama langenud lapsed „Jumala lasteks“. „Sest niihästi pühitseja 

kui pühitsetavad on kõik üht Isa; sel põhjusel tema ka ei häbene neid nimetada vendadeks.“ 

Heebr. 2, 11. Kristuse elu peab olema usu, võidu ja rõõmu elu. „Sest kõik, mis Jumalast on 

sündinud, võidab maailma ära; ja see ongi see võit, mis on ära võitnud maailma — meie 

usk!“ 1. Joh. 5, 4. Õigesti ütles Jumala sulane Nehemja: „Rõõm Jehoovast on teile kindlaks 

linnaks!“ Neh. 8, 10. Ja Paulus lisab: „Olge ikka rõõmsad Issandas! Ja taas ma ütlen — olge 

rõõmsad!“ „Olge ikka rõõmsad! Palvetage lakkamata! Olge tänulikud kõige eest; sest see on 

Jumala tahtmine teie suhtes Kristuses Jeesuses.“ Fil. 4, 4; Tess. 5, 16-18. {SV 358.3} 

Sellised on piibelliku pöördumise ja pühitsemise viljad. Just sellepärast, et kristlik 

maailm suhtub nii ükskõikselt Jumala käsuõpetuses esitatud õiguse suurtesse põhimõtetesse, 

on need viljad nii haruldased. Siin on põhjus, miks esineb nii vähe sügavat, püsivat Jumala 

Vaimu tööd, mis tähistas äratusi varematel aegadel. {SV 358.4} 

Vaatamise kaudu me just muutumegi. Kui Jumala pühad käsud, milles Jumal on avanud 

inimestele oma iseloomu täiuslikkuse ja pühaduse, jäetakse hooletusse, ning inimlikud 

õpetused ja teooriad haaravad rahva tähelepanu, pole imestada midagi, kui tõeline 

jumalakartus kirikutes väheneb. Issand ütleb: „Minu, elava vee allika, nad jätsid maha, et 

raiuda enestele kasvusid, mis ei pea vett!“ Jer. 2, 13. {SV 359.1} 

„Õnnis on inimene, kes ei käi öelate nõu järele... vaid kel on hea meel Jehoova 

käsuõpetusest, kes uurib Ta käsuõpetust ööd ja päevad! Siis ta on otsekui puu, mis on 

istutatud veeojade äärde, mis oma vilja annab omal ajal ja mille lehed ei närtsi; ja kõik, mis 

ta teeb, läheb korda!“ Laul 1, 1-3. Alles siis, kui taastatakse Jumala käsuõpetuse algne 

seisukoht, saab Jumala rahva seas tekkida ärkamine esialgsele usule ja jumalakartusele. 

Nõnda ütleb Jehoova: „Astuge teede peale ja vaadake ja küsige muistsete radade kohta, 

missugune on hea tee, ja käige sellel, siis leiate oma hingele hingamispaiga!“ Jer. 6, 16. {SV 

359.2} 

294

Peatükk 28—Uurimiskohus 

„Kui ma seda vaatasin,“ ütles prohvet Taaniel, „asetati aujärjed ja Vana Päevist võttis 

istet. Tema kuub oli valge nagu lumi ja ta juuksed nagu puhas vill! Tema aujärjeks olid 

tuleleegid, selle rattaiks põlev tuli! Tulejõgi voolas ja väljus temast! Tuhat korda tuhat 

teenisid teda, kümme tuhat korda kümme tuhat seisid tema ees! Kohus võttis istet ja 

raamatud avati!“ Taan. 7, 9. 10. {SV 359.3} 

Nii esitati prohvetile nägemuses seda tähtsat ja pühalikku päeva, mil inimeste iseloom ja 

elu tulevad ülevaatusele kogu maailma Kohtuniku ees ning igale inimesele tasutakse „tema 

tegude järele“. Vana Päevist on Jumala Isa. Laulja ütleb: „Enne kui mäed sündisid ja kui 

maa ja maailm loodi, olid Sina, Jumal, igavesest igavesti!“ Laul 90, 2. Tema, kõige 

olemasoleva allikas ja kogu käsuõpetuse läte, on kohtus eesistujaks. Pühad inglid kui teenrid 

ja tunnistajad, arvult „kümme tuhat korda kümme tuhat“, võtavad osa sellest suurest 

kohtuistungist. {SV 359.4} 

„Taeva pilvedega tuli keegi, kes oli Inimesepoja sarnane! Ja ta saabus Vana Päevist 

juurde ning viidi tema ette. Ja Temale anti valitsus ja au ning kuningriik, ja kõik rahvad, 

suguvõsad ja keeled teenisid Teda! Tema valitsus on igavene valitsus, mis ei lakka ja Tema 

kuningriik ei hukku!“ Taan. 7, 13. 14. Siin kirjeldatud Kirstuse tulemine ei ole Tema teine 

tulek maa peale. Ta tuleb Vana Päevist juurde taevas, et vastu võtta valitsus, au ja 

kuningriik, mis antakse Talle vahemehe töö lõpul. See pole Tema teine tulemine maa peale, 

vaid tulemine, mis toimub prohvetliku ettekuulutuse põhjal 2300 päeva lõpul 1844. aastal. 

Saadetuna taeva inglitest sisenes meie suur Ülempreester kõige pühamasse paika ja hakkas 

seal Jumala juuresolekul viima läbi oma teenistuse viimast osa inimeste heaks — teostama 

uurimiskohut ja tegema lepitust kõikide eest, kellele see eesõigus osaks arvatakse. {SV 

359.5} 

Sümboolses teenistuses oli ainult neil osa lepituspäeva teenistusest, kes olid tulnud 

Jumala ette ülestunnistuse ja kahetsusega ja kelle patud kanti patuohvri vere kaudu üle 

pühamule. Täpselt samuti võetakse ka lõpliku lepituse ja uurimiskohtu suurel päeval 

vaatluse alla ainult Jumala rahva kohtuasi. Jumalakartmatute kohtuasi toimub eraldi, 

hilisemal perioodil. „Sest aeg on kohtul alata Jumala kojast, kui see aga algab kõigepealt 

meist, missugune ots ootab neid, kes ei ole sõnakuulelikud Jumala evangeeliumile?“ Peetr. 

4, 17. {SV 360.1} 

Taevaraamatutes leiduvate aruannete alusel, kus on registreeritud inimeste nimed ja teod, 

langetatakse kohtuotsused. Prohvet Taaniel ütleb: „Kohus võttis istet ja raamatud ava-ti.“ 

Ilmutuseraamatu kirjutaja lisab sama sündmuse juurde kirjelduse: „Ja teine raamat avati, see 

on eluraamat. Ja surnutele mõisteti kohut sedamööda, kuidas raamatuisse oli kirjutatud, 

nende tegude järele.“ Ilm. 20, 12. {SV 360.2} 

295

Eluraamat sisaldab kõigi nende nimed, kes kunagi on hakanud teenima Jumalat. Jeesus 

ütles oma jüngritele: „Rõõmutsege palju enam sellest, et teie nimed on taevasse kirja 

pandud!“ Luuka 10, 20. {SV 360.3} 

Paulus räägib oma ustavatest kaastöölistest, „kellede nimed on eluraamatus“. Fil. 4, 3. 

Taaniel, vaadates ettepoole „kitsale ajale, mäherdust ei ole olnud“, teatab, et Jumala rahvas 

vabastatakse, „kõik, keda leitakse olevat raamatuisse kirjutatud“. Ilmutuseraamatu kirjutaja 

ütleb, et pääsevad ainult need, kelle nimi on „kirjutatud Talle eluraamatusse“. Taan. 12, 1; 

Ilm. 21, 27. {SV 360.4} 

Jumala ees on kirjutatud „mälestuseraamat“, kuhu on üles märgitud nende head teod, 

„kes kardavad Jehoovat ja austavad Tema nime“. Mal. 3, 16. Nende usust tunnistavad 

sõnad, nende armastusteod on registreeritud taevas. Nehemja viitab sellele, kui ta ütleb: 

„Mõtle, mu Jumal, minu peale selle pärast! Ära kustuta mu häid tegusid, mis ma olen teinud 

oma Jumala koja ja selle teenistuse heaks!“ Neh. 13, 14. Jumala mälestuseraamatus on 

jäädvustatud iga õiglane tegu. Seal on ustavalt kirjas iga kiusatusele vastuseismine, iga pahe 

võitmine ja iga õrn kaastundeavaldus; iga ohver. Kristuse pärast talutud kannatus ja 

kurvastus on üles märgitud. Laulja ütleb: „Minu paguluspäevad olid sa ära lugenud; pane 

sina mu pisarad oma lähkrisse; eks need ole su raamatus?“ Laul 56, 9. {SV 360.5} 

Seal on aruanne ka inimeste pattudest. „Sest Jumal viib kõik teod kohtusse, mis on iga 

salaja asja üle, olgu see hea või kuri!“ „Inimesed peavad kohtupäeval aru andma igaühest 

tühjast sõnast, mis nad on rääkinud.“ Päästja ütles: „Sest su sõnust arvatakse sind õigeks ja 

su sõnust mõistetakse sind hukka.“ Kog. 12, 14; Matt. 12, 36. 37. Salajasimadki kavatsused 

ja motiivid seisavad eksimatult aruandes kirjas, sest Jumal „toob ka pimeduse salajased 

asjad“ valge ette ja teeb „südamete nõud avalikuks“. 1. Kor. 4,5 . „Vaata, see on mu ees 

kirja pandud ... nende ja nende vanemate süüteod üheskoos, ütleb Jehoova.“ Jes. 65. 

67. {SV 361.1} 

Iga inimese teod mööduvad ülevaatusel Jumala eest ja leiavad äramärkimist vastavalt 

sellele, kas nad näitavad ustavust või truudusetust Jumala vastu. Taevastes raamatutes on iga 

nime juurde kantud kohutava täpsusega iga ekslik sõna, iga omakasupüüdlik tegu, iga 

täitmata kohustus ja iga salajane patt koos iga kavala teesklusega. Aruannet pidav ingel 

märgib üles taevast saadetud hoiatuste või noomituste hooletusse jätmise, raisatud 

silmapilgud, kasutamata võimalused, ja hea või halva mõju koos selle kaugeleulatuvate 

tagajärgedega. {SV 361.2} 

Jumala käsuõpetus on kohtus mõõdupuuks, millega inimeste elu ja iseloomu mõõdetakse. 

Tark mees ütleb: „Karda Jumalat ja pea tema käske, sest see on iga inimese kohus! Sest 

Jumal viib kõik teod kohtusse.“ Kog. 12, 13. 14. Apoltel Jakoobus manitseb oma vendi: 

„Nõnda rääkige ja nõnda toimige kui need, kelledele tuleb kohut mõista vabaduse käsu 

järele.“ Jak. 2, 12. {SV 361.3} 

296

Neile, kes saavad kohtus „väärt arvatud“, on osa õigete ülestõusmisest. Jeesus ütles: 

„Aga, kes on väärt arvatud jõudma teise maailma ja surnuist üles tõusma... on inglite 

sarnased ja nad on Jumala pojad, olles ülestõusmise pojad.“ Luuka 20, 35. 36. Ta lisab, et 

„need, kes on teinud head“, tõusevad hauast „elu ülestõusmiseks“. Järelikult ei ole nad 

kohtus isiklikult kohal, kui nende aruandeid uuritakse ja nende kohtuasja otsustatakse. {SV 

361.4} 

Jeesus esineb nende kaitsjana ja kostab nende eest Jumala ees. „Ja kui keegi pattu teeb, 

siis on meil eestkostja Isa juures, Jeesus Kristus, kes on õige.“ 1. Joh. 2, 1. „Sest Kristus ei 

läinud kätega tehtud pühamusse kui tõelise püha paiga kujusse, vaid taevasse enesesse, et 

nüüd ilmuda Jumala palge ette meie eest.“ „Sellepärast võib ta ka täielikult päästa neid, kes 

tulevad tema läbi Jumala juurde, elades aina selleks, et kosta nende eest.“ Heebr. 9. 24; 7, 

25. {SV 362.1} 

Kui kohtus aruanderaamatud avatakse, tuleb Jumala ees ülevaatusele igaühe elu, kes on 

uskunud Jeesusesse. Meie Kaitsja alustab neist, kes esimestena elasid maa peal ja siirdub 

siis nende juurde, kes on elanud kõigil järgnevail ajastuil. Ta lõpetab nendega, kes 

käesoleval ajal on veel elus. Iga nime nimetatakse, iga kohtuasja uuritakse üksikasjali-selt. 

Osa nimesid võetakse vastu, osa heidetakse ära. Kui kellegi mälestuseraamatus on patt, 

mida ta pole kahetsenud ja andeks palunud, siis kustutatakse tema nimi eluraamatust ja tema 

heade tegude aruanne Jumala mälestusraamatust. Issand ütles Moosesele: „Kes minu vastu 

on pattu teinud, selle ma kustutan oma raamatust!“ 2. Moos. 32, 33. Prohvet Hesekiel ütles: 

„Ja kui õige pöördub oma õigusest ja teeb ülekohut... Ühtki tema õiget tegu, mis ta on 

teinud, ei tu-le meeles pidada.“ Hes. 18. 24. {SV 362.2} 

Kõik, kes on tõeliselt kahetsenud oma patte ja usu kaudu vastu võtnud Kristuse vere kui 

oma lepitusohvri, saavad patud andeks ja nende nimed jäävad taevaraamatutesse. Kui nad 

on saanud Kristuse õiguse osalisteks ja nende iseloom leitakse olevat kooskõlas Jumala 

käsuõpetusega, kustutatakse nende patud ja neid arvestatakse igavese elu väärilisteks. Issand 

teatab prohvetJesaja kaudu: „Mina, mina olen see, kes kustutab su üleastumised iseenese 

pärast ega tuleta meelde su patte!“ Jes. 43, 25. Jeesus ütles: „Kes võidab, see riietatakse 

nõnda valgete riietega ja mina ei kustuta tema nime eluraamatust ja ma tahan tunnistada 

tema nime oma Isa ees ja kõigi Tema inglite ees.“ „Igaüks nüüd, kes mind tunnistab 

inimeste ees, teda tunnistan minagi oma Isa ees, kes on taevas. Aga kes iganes mind ära 

salgab inimeste ees, teda salgan minagi oma Isa ees, kes on taevas!“ Ilm. 3, 5; Matt. 10, 32. 

33. {SV 362.3} 

Ka kõige sügavam huvi, mida inimesed ilmutavad maiste kohtuotsuste vastu, väljendab 

väga nõrgalt seda huvi, mida tuntakse taevases kohtusaalis, kus maailma Kohtunik vaatab 

üle nende elu aruanded, kes on eluraamatusse kantud. Jumalik Eestkostja palub, et iga 

langenud inimsoo esindaja, kes on võitnud usu läbi Tema veresse, saaks andeks oma üleastumised 

ja pääseks tagasi oma koju Eedenis ning ta krooniks Tema kaaspärijaks „endise 

297

valitsuse“ taastamiseks. Miika 4, 8. Saatan oli lootnud, et tal õnnestub Jumala plaani 

esimese inimpaari petmise ja patule meelitamise kaudu nurjata, kuid Kristus palub nüüd, et 

see plaan viidaks täide nii, nagu inimene poleks kunagi langenud. Ta ei palu oma rahvale 

üksnes täielikku andestust ja õigeksmõistmist, vaid ka osasaamist Tema aust, ja õigust 

istuda koos Temaga troonil. {SV 363.1} 

Samal ajal kui Jeesus palub nende eest, kes on vastu võtnud Tema armu, süüdistab Saatan 

neid Jumala ees kui üleastujaid. Suur petja on püüdnud panna nad kahtlema usalduses 

Jumalasse selleks, et nad lahutada Tema armastusest ja viia nad astuma üle Tema 

käsuõpetusest. Nüüd osutab ta nende iseloomu vigadele ja Kristusest kaugenemisele, mis 

pole teinud au Lunastajale — see tähendab pattudele, mida tema on ahvatlenud neid tegema; 

ja seetõttu nõuab ta neid endale kui oma alamaid. {SV 363.2} 

Jeesus ei vabanda nende patte, vaid osutab nende patukahetsusele ja usule, ning tõstab 

neile andestust nõudes üles oma haavatud käed Isa ja pühade inglite ees, öeldes: „Ma tunnen 

neid nimepidi. Olen märkinud nad oma peopesadesse.“ „Jumala meelepärased ohvrid on 

murtud vaim, murtud ja purukslöödud südant ei põlga Jumal!“ Laul 51, 19. Jeesus ütleb 

Tema rahva süüdistajatele: „Jehoova sõidelgu sind, saatan! Jah, Jehoova, kes on valinud 

Jeruusalemma, sõidelgu sind! Eks seesinane ole tulest tõmmatud tukk?“ Sak. 3, 2. Kristus 

katab ustava oma õigusega, et esitada kogudust oma Isale „austatuna nii, et tal ei oleks laiku 

ega kortsu ega muud sellesarnast“. Ef. 5, 27. Nende nimed on kantud eluraamatusse ja 

nende kohta on kirjutatud: „Nad peavad minuga käima valgeis riideis, sest nad on seda 

väärt.“ Ilm. 3, 4. {SV 363.3} 

Nii täitub täielikult uue lepingu tõotus: „Sest ma annan andeks nende süü ega tuleta enam 

meelde nende pattu!“ Neil päevil ja sel ajal, ütleb Jehoova, otsitakse Iisraeli süüd, aga seda 

ei ole, ja Juuda patte, aga neid ei leita.“ Jer. 31, 34; 50, 20. „Sel päeval on see, mida Jehoova 

laseb kasvada, iluks ja auks ning maa vili uhkuseks ja ehteks Iisraeli pääsnuila. Ja kes 

Siionis säilib ning Jeruusalemmas järele jääb, seda hüütakse pühaks, igaüht, kes 

Jeruusalemmas on eluks kirja pandud.“ Jes. 4, 2. 3. {SV 363.4} 

Uurimiskohtu töö ja pattude kustutamine peab toimuma enne Issanda teist tulekut. Kuna 

surnute peale mõistetakse kohut tegude järele, mis on kirjutatud raamatuisse, siis on 

võimatu, et inimeste patud kustutatakse enne kohtu lõppu, kus nende kohtuasja uuritakse. 

Apostel Paulus ütleb selgesti, et usklike patud saavad kustutatud selleks ajaks, kui 

„hingamiseajad“ tulevad „Issanda palgest“ ja „ta läkitab teie jaoks määratud Kristuse 

Jeesuse.“ Ap. t. 3, 19. 20. Kui uurimiskohus lõpeb, tuleb Kristus ja Tema tasu on Temaga, et 

anda igale inimesele tema tegude järele. {SV 364.1} 

Sümboolses teenistuses tuli ülempreester, kui ta oli teinud lepituse Iisraeli ees, välja ja 

õnnistas kogudust. Nii ilmub Kristus oma vahemehe töö lõpul „ilma patuta neile, kes teda 

ootavad õndsuseks“ (Heebr. 9, 28); et õnnistada oma ootavat rahvast igavese eluga. Nii nagu 

preester kandis selleks, et kõrvaldada patud pühamust, need üle patusikule, nii asetab 

298

Kristus kõik meie patud Saatanale, patu algatajale. Sikk, kes kandis Iisraeli patte, saadeti 

„tühjale maale“ (3. Moos. 16, 22); just samuti kannab Saatan kõikide pattude süüd, mida ta 

on õhutanud Jumala rahvast tegema. Ta vangistatakse tuhandeks aastaks maa peale, mis on 

siis tühi ja elaniketa, ning kannab lõpuks patu täieliku karistuse tules, mis hävitab kõik 

õelad. Nii jõuab lunastuse plaan lõpuks patu lõpliku hävitamiseni ja kõikide nende 

vabastamisega, kes on tahtnud patust loobuda. {SV 364.2} 

Kohtule määratud ajal, nimelt 2300 päeva lõpul, seega aastal 1844, algas uurimiskohus ja 

pattude kustutamine. Kõik, kes end kunagi Kristuse nime järgi on nimetanud, peavad käima 

läbi põhjalikust uurimisest. Nii elavatele kui surnutele mõistetakse kohut „sedamööda, 

kuidas raamatuisse on kirjutatud, nende tegude järele“. {SV 364.3} 

Patte, mida inimene pole kahetsenud ega maha jätnud, ei andestata ega kustutata 

aruanderaamatuist; need jäävad Jumala päeval tunnistuseks patuse vastu. Hoolimata sellest, 

kas ta on teinud oma kurjad teod päevavalgel või ööpimeduses, on need avalikud ja ilmsed 

kõikvõimsa Kohtuniku ees. Jumala inglid on olnud tunnistajaiks igale patule ja märkinud 

need üles eksimatutesse aruannetesse. Patt võib olla varjatud, teda võib salata, kinni katta, 

isa, ema, naise, laste ja kaaslaste ees; võib-olla mitte kellelgi peale süüdlase pole vähimatki 

aimu, kuid see on paljastatud taevaste olevuste ees. Pimedaima öö pimedus ega osavaim 

kavalus ei suuda varjata ainsat mõtet Igavese ees. Jumalal on täpne aruanne igast 

ebaõiglasest teost ja ülekohtusest motiivist. Teda ei peta väline vagadus. Tema ei eksi 

iseloomu hindamise). Inimesi võivad petta rikutud südamega inimesed, kuid Jumala pilk 

tungib läbi igast maskeeringust ja loeb südame sügavaimaid mõtteid. {SV 364.4} 

Kui pühalik on see mõte! Päev päeva järel, mis kaob igavikku, jätab aruande 

taevaraamatutesse. Kord öeldud sõnu ja tehtud tegusid ei saa kunagi olematuks muuta. 

Inglid on üles tähendanud nii hea kui halva. Kõige vägevam inimene maa peal ei saa 

kustutada ka mitte üheainsa päeva aruannet. Meie teod, kõned, isegi meie kõige salajasemad 

motiivid tulevad arvesse meie saatuse otsustamisel õndsuseks või hukatuseks. Kuigi meie 

võime olla need unustanud, on need ometi tunnistajad, mis mõistavad meid kas õigeks või 

hukka. {SV 365.1} 

Nii nagu piltnik jäädvustab näojooned eksimatu täpsusega fotoplaadile, nii on iseloom 

ustavalt jäädvustatud taevastes raamatutes. Ja hoolimata sellest, tunnevad inimesed nii vähe 

muret selle aruande pärast, mida vaatlevad taevased olendid. Kui võiks kõrvaldada katte, 

mis lahutab nähtava maailma nähtamatust maailmast ja inimlapsed näeksid inglit, kes 

märgib üles iga sõna ja teo, millest nad peavad aru andma kohtus, siis jääks palju sõnu, mida 

iga päev räägitakse, ütlemata, ja palju tegusid tegemata! {SV 365.2} 

Kohtus jälgitakse hoolikalt iga talendi kasutamist. Kuidas oleme tarvitanud Jumalast 

meile laenatud kapitali? Kas Issand oma tulemisel saab enda oma kätte kasuga? Kas oleme 

kasutanud meile usaldatud võimeid, käsi, südant ja aju Jumala auks ning õnnistuseks 

maailmale? Kuidas oleme tarvitanud oma aega, sulge, häält, raha ja mõju? Mida oleme 

299

teinud Kristuse heaks vaeste, kurvastatute, orbude ja lesknaiste isikus? Jumal on teinud meid 

oma püha sõna hoidjateks. Mida oleme teinud valguse ja tõega, mis on antud meile sel-leks, 

et anda inimestele teadmisi nende päästeks? Paljal usu tunnistamisel Kristusesse ei ole 

iseenesest mingit väärtust. Ainult armastust, mida näidatakse tegudega, arvestatakse. Ainult 

armastus annab Jumala silmis teole väärtuse. Kõik, mida tehakse armastusest, ükskõik kui 

väike võib see näida inimeste meelest, on Jumalale vastuvõetav ja Tema hindab seda. {SV 

365.3} 

Inimeste varjatud omakasupüüdlikkus on üles märgitud taeva raamatuisse. Samas on 

kirjas täitmata kohustused kaasinimeste vastu, Päästja nõuete unustamine. Aruannetest on 

näha, kui sageli on inimene andnud Saatanale oma mõtted ja jõu, mis kuuluvad Kristusele. 

Kurb on aruanne, mille inglid taevasse kannavad. Arukad inimesed, kes tunnistavad end 

Kristuse järelkäijaiks, on kütkestatud ilmaliku varanduse omandamisest. Raha, aeg ja jõud 

kulutatakse hooplevaks uhkeldamiseks ja enesehellitamiseks; mõni üksik hetk pühendatakse 

palvele, Pühakirja uurimisele, hinge alandamisele ja patu tunnistamisele. {SV 366.1} 

Saatan mõtleb välja lugematul hulgal plaane meie mõtete hõivamiseks, et neid iga hinna 

eest hoida eemal tööst, millega peaksime kõige paremini tuttavad olema. Peapetja vihkab 

suuri tõdesid, mis kõnelevad lepitusohvritest ja kõikvõimsast Vahemehest. Ta teab, et tema 

edu sõltub sellest, kuidas ta inimeste mõtteid Jeesusest ja Tema tõest kõrvale juhtida 

suudab. {SV 366.2} 

Need, kes tahavad saada osa Päästja Vahemehe tööst, ei tohiks lubada millelgi segada 

nende kohustust omandada täielik pühitsus Jumala kartuses. Selle asemel, et kasutada 

väärtuslikke tunde lõbustusteks, uhkeldamiseks või kasu ahnitsemiseks, tuleks need 

pühendada tõesõna tõsisele, palvemeelsele uurimisele. Jumala rahvas peaks hakkama 

selgesti mõistma tõde pühamust ja uurimiskohtust. Igaüks vajab isiklikku teadmist oma 

suure Ülempreestri seisukoha ja töö suhtes. Vastasel juhul on võimatu osutada usku, mida 

nõuab meie aeg või täita kohustust, mille Jumal on määranud meil täita. Iga inimese käes on 

võimalus oma hinge päästa või kaotada. Igaühel on ees kohtuasi Jumala kohtus. Igaüks peab 

seisma silmitsi suure kohtunikuga. Kui tähtis on seepärast, et igaüks mõtiskleks sageli nende 

pühalike sündmuste üle, mis toimuvad siis, kui kohus võtab istet ja raamatud avatakse ning 

iga inimene peab, nii nagu ütles Taaniel, tõusma oma liisuosaks päevade lõpus. {SV 366.3} 

Kõik, kes on saanud valgust nende sündmuste kohta, peavad kõnelema edasi neid suuri 

tõdesid, mida Jumal nende hoolde on usaldanud. Pühamu taevas on Kristuse töö keskuseks 

inimeste heaks. See tõde puudutab igat inimest, kes maa peal elab. Pühamu teenistuse 

mõistmine lubab heita pilgu lunastusplaani kuni aegade lõpuni ning ilmutab meile õiguse ja 

patu vahelise võitluse edukat lõppu. On äärmiselt tähtis, et kõik uuriksid neid tõdesid 

põhjalikult ja suudaksid vastata igaühele, kes küsib neilt nende lootuse põhjust. Kristuse 

eestkostel inimese heaks üleval pühamus on lunastusplaanis sama oluline koht nagu on 

Tema surmal ristil. Oma surmaga alustas Ta seda tööd, mida Ta pärast ülestõusmist taevasse 

300

lõpule viima läks. Me peame usu kaudu astuma sissepoole eesriiet, „kuhu eeljooksjana meie 

heaks on läinud sisse Jeesus“. Heebr. 6, 20. Sinna kandub valgus Kolgata ristilt. Seal võime 

saada sügavama arusaamise lunastuse saladustest. Inimese päästmine on maksnud Jumalale 

mõõtmatult palju. Ohver, mille Tema tõi, rahuldab Jumala käsust üleastumise kõige 

rängemad nõuded. Jeesus on avanud tee Isa troonile ja Tema vahenduse kaudu võivad kõik, 

kes usus Tema juurde tulevad, esitada oma siirad soovid Isa ette. {SV 366.4} 

„Kes oma ülesastumist varjab, ei jõua sihile, aga kes neid tunnistab ja need hülgab, leiab 

armu!“ Õp. s. 28, 13. Kui need, kes varjavad ja vabandavad oma eksitusi, näeksid, kuidas 

Saatan nende üle rõõmustab, kuidas ta Kristust ja pühi ingleid nende pärast mõnitab, siis nad 

ruttaksid tunnistama üles oma patte ja kõrvaldaksid need. Iseloomu vigade kaudu püüab 

Saatan saavutada võimu kogu inimese üle. Ta teab, et siis, kui neid vigu hellitatakse, 

õnnestub tema eesmärk. Seepärast püüab ta pidevalt petta Kristuse järelkäijaid oma 

saatusliku sisendamisega, et neil on võimatu võita. Ent Jeesus esitab nende kaitseks oma 

haavatud käsi ja ihu. Ta ütleb kõigile, kes järgnevad Talle: „Sulle saab küllalt minu armust.“ 

2. Kor. 12, 9. „Võtke endi peale minu ike ja õppige minust, et mina olen tasane ja südamest 

alandlik; ja te leiate hingamise oma hingedele. Sest minu ike on hea ja minu koorem kerge!“ 

Matt. 11, 29. 30. Ärgu pidagu keegi oma vigu parandamatuiks. Jumal annab usku ja armu 

nende võitmiseks. {SV 367.1} 

Me elame suurel lepituspäeval. Kui sümboolses teenistuses tegi Ülempreester lepitust 

Iisraeli eest, tuli kõigil alanduda Issanda ette ja kahetseda oma patte, et neid ei kaotataks ära 

Jumala rahva seast. Samamoodi peaksid need, kes tahavad säilitada oma nime eluraamatus, 

alanduma prooviaja vähestel järelejäänud päevadel Jumala ette tõelises kahetsuses patu 

pärast. Igaüks peab oma südant sügavalt ja ausameelselt läbi katskuma. Kergemeelsus, mis 

esineb paljude end kristlasteks tunnistajate juures, tuleb hüljata. Tõsine võitlus ootab igaüht, 

kes tahab võita oma halbu kalduvusi, mis pürgivad ülemvõimule. Igavikuks valmistumine 

on isiklik töö. Meid ei päästeta grupikaupa. Ühe inimese puhtus ja pühendumine ei korva 

nende omaduste puudumist teise juures. Kuigi kõik rahvad peavad kohtus mööduma Jumala 

eest, uurib Ta iga inimese kohtuasja nii täpselt ja põhjalikult, nagu polekski ühtegi teist 

inimest maa peal. Igaüht kaalutakse ning tal ei tohi leiduda ühtegi „plekki, kortsu ega muud 

sel-lesarnast“. {SV 367.2} 

Pühalikud on sündmused, mis on seotud lepituse lõputööga. See sisaldab ülitähtsaid 

huvisid. Praegu toimub kohus üleval pühamus. See töö on kestnud juba palju aastaid. Keegi 

ei tea, kui varsti läheb otsustamine üle elavate peale. Jumala aukartust-äratavas läheduses 

võetakse meie elu vaatluse alla. Rohkem kui kunagi varem peaks iga inimene praegu 

hindama Päästja manitsust: „Vaadake ette, olge valvel, sest teie ei tea, millal see aeg on 

täis!“ Mark. 13, 33. „Kui sa nüüd ei valva, tulen ma kui varas ja sina ei tea, mil tunnil ma su 

peale tulen.“ Ilm. 3, 3. {SV 368.1} 

301

Kui uurimiskohtu töö lõpeb, on kõikide saatus otsustatud eluks või surmaks. Prooviaeg 

lõpeb, lühike aeg enne Issanda ilmumist taeva pilvedel. Kristus ütleb Ilmutuseraamatus seda 

aega silmas pidades: „Kes ülekohut teeb, tehku veel ülekohut ja kes on rüve, see rüvetagu 

veel enam; aga kes on õige, tehku veel õigust, ja kes on püha, see pühitsegu ennast veel 

enam! Vaata, ma tulen pea, ja mu palk on minuga tasuda kätte igaühele nõnda nagu tema 

tegu on!“ Ilm. 22, 11. 12. {SV 368.2} 

Õiged ja ülekohtused elavad ka sel ajal maa peal sama argiselt nagu praegu. Inimesed 

istutavad ja ehitavad, söövad ja joovad, teadmata seda, et üleval pühamus on langetatud 

lõplik, muutumatu otsus. Enne veeuputust, pärast seda, kui Noa oli läinud laeva, sulges 

Jumal ukse ning jumalakartmatud ei saanud enam sisse. Kuid veel seitse päeva jätkas 

rahvas, kes ei teadnud, et nende saatus oli otsustatud, oma hooletut,lõbuarmastavat elu ja 

pilkas hoiatust lähenevast kohtust. „Nõnda,“ ütleb Päästja, „on ka Inimese Poja tulemine“, 

Matt. 24, 39. Vaikselt, märkamatult nagu kesköine varas, tuleb otsustav tund, mil iga 

inimese saatus on otsustatud ja armu pakkumine süüdlastele inimestele igaveseks 

lõpetatud. {SV 368.3} 

„Nõnda valvake... et ta ei tuleks äkitselt ja ei leiaks teid magavat.“ Mark. 13, 35. 36. 

Ohtlik on nende olukord, kes väsivad valvamast ja pöörduvad maailma meelituste poo-le. 

Võib-olla just sel hetkel, kui ärimees on süvenenud kasuahnitsfmisse, kui lõbuarmastaja 

otsib mõnulemist, kui moedaamid korrastavad oma kaunistusi, kuulutab kogu maailma 

Kohtunik otsuse: „Sind on vaekaussidega vaetud ja leitud kerge olevat.“ Taan. 5, 27. {SV 

368.4} 

302

Peatükk 29—Kurjuse Algus 

Paljudele inimestele on patu algus ja selle olemasolu põhjustanud palju küsimusi. Nad 

näevad kurjuse tööd, sellest tuleneva häda ja viletsuse kohutavaid tagajärgi ning ei suuda 

mõista, kuidas saab see kõik eksisteerida TEMA kõrgeima võimu all, kel on piiritu tarkus, 

jõud ja armastus. Siin peitub saladus, millele nad ei leia seletust. Teadmatuse ja kahtluste 

tõttu ei suuda nad hinnata tõdesid, mida on selgesti ilmutatud Jumala Sõnas ning mis on 

olulised päästeks. Leidub ka neid, kes püüavad tungida patu olemuse mõistmiseks 

probleemidesse, mida Jumal pole kunagi ilmutanud, ja seepärast ei saa nad oma küsimusele 

vastust. Need, kellel on kalduyusi kahelda ning vigu otsida, kasutavad mittemõistmist 

vabandusena, et ära heita Pühakirja ütlusi. Teised ei leia rahuldavat vastust kurjuse suurele 

probleemile seepärast, et traditsioon ja väärtõlgendus on tumestanud Piibli õpeiusi Jumala 

iseloomu, Tema valitsuse olemuse ja põhimõtete kohta, mismoodi Ta käsitleb pattu. {SV 

369.1} 

Patu algust on sama võimatu seletada, kui võimatu on leida põhjust selle olemasoluks. 

Ometi on nii patu algust kui ka selle olemust võimalik mõista niipalju, et saaks täielikult 

ilmsiks Jumala õiglus ja halastus kurjuse kohtlemisel. Pühakirjas esitatakse väga selgelt 

tõsiasja, et Jumal ei ole mingil viisil vastutav patu sissetungi eest; et polnud mingit 

meelevaldset jumaliku armu tagasitõmbumist, mingit puudujääki Jumala valitsuses, mis 

oleks andnud alust vastuhaku tekkimiseks. Patt on sissetungija, mille olemasoluks pole 

ainsatki põhjust. See on mõistatuslik, seletamatu; vabandada seda tähendab seda kaitsta. Kui 

leiduks vabandus või põhjus patu eksisteerimisele, siis poleks patt enam patt. Meie ain-saks 

patu definitsiooniks on see, mis on antud Jumala Sõnas, see on „käsust üleastumine“; 

tähendab et tegutsemine põhimõtte järgi, mis on sõjajalal Jumala valitsuse aluseks oleva 

armastuse suure käsuga. {SV 369.2} 

Enne kurjuse sissetungi valitses kogu universumis rahu ja rõõm. Kõik oli täielikus 

kooskõlas Looja tahtega. Armastus Jumala vastu oli ülim, armastus üksteise vastu 

erapooletu. Kristus, Sõna, Jumala Ainusündinu, oli üks igavese Isaga — üks olemuselt, 

iseloomult ja kavatsustes — ainus olevus kogu universumis, kellel oli osa kõigist Jumala 

nõupidamistest ja kavatsustest. Kristuse kaudu tegutses Isa kõigi tae-vaste olendite loomisel. 

„Sest tema läbi on loodud kõik, mis on taevastes. .. olgu aujärjed, ülemused, valitsused, 

võimud.“ (Kol 1, 16.) Kristusele, võrdsele Isaga, oli ustav kogu taevas. {SV 369.3} 

Armastuse käsk on Jumala valitsuse põhialuseks. Kõigi loodolevuste õnn sõltub nende 

täielikust kooskõlast õigluse suurte põhimõtetega. Jumal soovib kõigilt oma loovolevustelt 

armastuse teenistust — austust, mis tuleneb Tema iseloomu arukast hindamisest. Ta ei tunne 

heameelt sunnitud truudusest ja seepärast andis Ta kõigile vaba tahte, et loodolevused 

võiksid teenida Teda oma vabal valikul. {SV 370.1} 

303

Ent oli keegi, kes tahtis seda vabadust kasutada vääralt. Patt sai alguse temast, kes 

Kristusest järgmisena oli Jumalast kõige enam austatud ja kellel oli kõrgeim võim ja au 

taeva elanike keskel. Enne langust oli Lutsifer esimene katvatest keerubitest, püha ja puhas. 

„Nõnda ütleb Issand Jehoova — sa olid nagu eeskujulikkuse pitsermärk täis tarkust ja 

täiuslikult ilus! Sa olid Eedenis, Jumala aias, sul olid katteks kõiksugu kalliskivid!“ „Sa olid 

nagu keerub, hiilgav kaitsja, ja ma panin sind pühale mäele; sa olid otse jumalik olend, kes 

võis käia tuliste kivide keskel! Sa olid laitmatu oma teedel alates su loomispäevast, kuni 

sinus leiti ülekohut.“ Hesek. 28, 12—15. {SV 370.2} 

Lutsifer oleks võinud jääda Jumala poolehoiu osaliseks, armatatuks ja austatuks kogu 

inglihulga poolt; ta oleks võinud kasutada oma suurepäraseid võimeid teiste õnnistuseks ja 

oma Meistri auks. Kuid prohvet ütleb: „Su ilu tõttu läks su süda ülbeks, oma hiilguse pärast 

sa kaotasid tarkuse.“ Salm 17. Vähehaaval hakkas Lutsifier hellitama eneseülistussoovi, „Sa 

omast meelest oled Jumala sarnane.“ „Sina mõtlesid oma südames: „Mina tõusen taevasse, 

kõrgemale Jumala tähtedest ma tõstan oma aujärje ja ma istun kogunemismäele... Ma lähen 

üle pilvede kõrgustikele, ma teen ennast kõigekõrgema sarnaseks.“ Salm 6; Jes. 14, 13. 14. 

Selle asemel, et hoida Jumalat Tema loodolevuste ülima kiindumuse ja truuduse keskmes, 

püüdis Lutsifer nende teenistust ja, austust enesele võita. Ihaldades austust, mida Igavene 

Isa oma Pojale osutas, taotles see inglite vürst võimu, mille eriline eesõigus kuulus ainult 

Kristusele. {SV 370.3} 

Kogu taevas oli tundnud rõõmu Looja au peegeldamisest ja Tema kiitmisest. Nii kaua kui 

Jumalat selliselt austati, valitses kõikjal rahu ja õnn, kuid nüüd rikkus lahkheli taevase 

kooskõla. Enda teenindamine ja ülistamine, mis oli risti vastu Looja plaaniga, äratas kurje 

eelaimusi neis, kellele Jumala au oli ülim. Taevased nõukogud püüdsid tuua Lutsiferi 

enesetundmisele. Jumala Poeg esitas talle Looja suurust, headust ja õiglust ning Tema 

seaduste püha ja muutmatut olemust. Jumal ise oli kehtestanud korra taevas ja sellest üle 

astumisega oleks Lutsifer põlastanud oma Meistrit ning toonud enesele huku. Ent lõputus 

armastuses ja halastuses antud hoiatus kutsus esile ainult vastupanu. Lutsifer lubas 

kadedusel Kristuse vastu võimust võtta ning muutus üha enesekindlamaks. {SV 371.1} 

Uhke oma au pärast, himustas ta ülemvõimu. Lutsifer ei hinnanud temale antud kõrget au 

kui Jumala andi ja see ei kutsunud temas esile tänulikkust Looja vastu. Ta kiitles oma 

hiilgusest ja ülistusest ning taotles võrdsust Jumalaga. Taevased inglihulgad armastasid ja 

austasid teda. Inglid tundsid rõõmu tema käskude täitmisest; tal oli tarkust ning austust 

rohkem kui neil kõigil. Ometi oli Jumala Poeg taeva tunnustatud Valitseja, üks Isaga 

võimult ja autoriteedilt, Kristus võttis osa kõigist Jumala nõupidamistest, kuid Lutsiferil ei 

lubatud selliselt Jumala kavatsustesse tungida. „Miks,“ küsis see võimas ingel, „peaks 

Kristusel olema ülim autoriteet? Miks austatakse Teda rohkem kui Lutsiferi?“ {SV 371.2} 

Lutsifer lahkus oma kohalt Jumala vahetus läheduses ja läks levitama rahulolematust 

inglite seas. Tema tegevust ümbritses salapära ning ta varjas mõnda aega oma tõelist 

304

eesmärki Jumala austamise katte taha. Vihjete abil nagu sunniks Jumal peale tarbetuid 

kitsendusi, püüdis ta äratada rahulolematust seaduste suhtes, mis juhtisid taevaseid olevusi. 

Ta rõhutas väitega, et inglite loomus on püha ja seepärast peaksid nad kuuletuma oma 

tahtele. Ta püüdis äratada kaastunnet enese vastu, esitada asja nii, nagu oleks Jumal teda 

ebaõiglaselt kohelnud sellega, et Ta andis ülima au Kristusele. Ta väitis, et tema suurema 

võimu ja au taotlemise põhjuseks polnud hoopiski mitte eneseülistus, vaid püüe kindlustada 

vabadus kõigile taeva elanikele, et selle kaudu viia nad eksisteerimise kõrgema 

astmeni. {SV 371.3} 

Jumal oma suures halastuses kannatas Lutsiferiga kaua. Teda ei tagandatud kõrgelt 

seisukohalt kohe, kui ta avaldas rahulolematust, isegi siis mitte, kui ta hakkas oma vääraid 

nõudeid ustavatele inglitele esitama. Kaua taluti teda taevas. Ikka ja jälle pakuti talle 

andestust tingimusel, et ta kahetseb ja nõustub olema Jumalale sõnakuulelik. Tema 

veenmiseks tehti selliseid jõupingutusi, mida ainult lõputu armastus ja tarkus teha suutis. 

Rahulolematus oli taevas varem tundmatu. Lutsifer ei mõistnud algul isegi, kuhu ta triivis; 

ta ei mõistnud oma tunnete tõelist olemust. Aga kui selgus, et rahulolematus on 

põhjendamatu, tundis ka Lutsifer, et ta eksis, et jumalikud nõuded olid õiged ja et tal tuli 

tunnustada neid sellistena kogu taeva ees. Oleks ta seda teinud, siis oleks ta päästnud ennast 

ja paljusid ingleid. Senimaani ei olnud ta veel täiesti loobunud ustavusest Jumalale. Kuigi ta 

oli loovutanud oma positsiooni katva keerubina, oleks tema seisus taastatud niipea, kui ta 

oleks tahtnud Looja tarkust tunnistades Jumala juurde tagasi pöörduda ja rahulduda kohaga, 

mis Jumala suures plaanis talle määratud oli. Ent uhkus ei lubanud tal alistuda ja ta jätkas 

visalt oma suuna kaitsmist ning teatas, et tal pole midagi kahetseda. Nii laskus ta avalikku 

võitlusse oma Looja vastu. {SV 371.4} 

Siit peale pühendas Lutsifer kõik oma hingejõu petmisele, et kindlustada enesele nende 

inglite poolehoid, kes olid allunud tema käsklustele. Isegi fakti, et Kristus oli teda hoiatanud 

ja talle nõu andnud, kasutas ta ära oma reeturlike plaanide edendamiseks. Neile, kelle 

armastav usaldus temaga kõige lähedasemalt seondus, oli Saatan kurtnud, et tema üle oli 

vääralt otsustatud, et tema positsiooni ei austatud ja et tema vabadust kärbiti. Kristuse 

sõnade väärtõlgenduselt siirdus ta tõe väänamisele ja otsesele valele, süüdistades Jumala 

Poega kavatsuses alandada teda taeva elanike ees. Samuti püüdis ta näidata vales valguses 

enda ja ustavate inglite vahekorda. Kõiki neid, keda ta ümber veenda ega täiesti oma poolele 

tuua ei suutnud, süüdistas ta ükskõiksuses taevaste olendite huvide suhtes. Samas töös, mis 

ta ise tegi, süüdistas ta neid, kes jäid ustavaks Jumalale. Selleks, et toetada oma süüdistust 

nagu oleks Jumal tema suhtes ülekohtune olnud, tõlgitses ta vääralt Looja sõnu ja tegusid. 

Tema eesmärgiks oli inglite meeled teravamõtteliste argumentide abil Jumala kavatsuste 

suhtes segi ajada. Kõik, mis oli lihtne, muutis ta salapäraseks ja kavala keerutamisega äratas 

ta kahtlust Jehoova kõige selgemate väidete suhtes. Tema kõrge positsioon ja lähedane 

ühendus Jumala endaga andis tema esitusele niisuguse kaalu, et paljud ühinesid taeva 

autoriteedi vastu. {SV 372.1} 

305

Jumal oma tarkuses lubas Saatanal jätkata tööd seni, kuni rahulolematus küpses avalikuks 

väljaastumiseks. Oli vajalik, et tema plaanid täiesti ilmsiks tuleksid ja kõik võiksid näha 

nende tõelist olemust ja suunda. Lutsifer kui võitud keerub oli kõrgelt ülistatud, taevased 

olendid armastasid teda väga ja tema mõju neile oli tugev. Jumala valitsuse alla kuulusid 

kõik maailmad, mida Ta oli loonud. Saatan lootis, et siis, kui tal õnnestub kihutada taeva 

inglid ühes temaga mässule, saab ta võita enda poole ka teised maailmad. Ta esitas asja oma 

poolt ülimalt kavalalt ning kasutas oma eesmärkide kindlustamiseks keerutamist ja pettust. 

Tema võime petta oli väga suur ning valelikkuse rüü tagas teatud edu. Isegi ustavad inglid ei 

suutnud täiesti mõista tema iseloomu ega näha, milleni selline suund välja viib. {SV 373.1} 

Saatanat oli kõrgelt austatud ja kõik tema teod olid olnud nii salapärased, et inglitel oli 

raske mõista tema eesmärkide tõelist olemust. Kuni patt polnud täiesti välja arenenud, ei 

tundunud see olevat halb. Senimaani polnud terves Jumala universumis olnud mingit kohta 

patul, ja pühadel olenditel polnud mingit arusaamist selle olemusest ega pahelisusest. Nad ei 

suutnud mõista kohutavaid tagajärgi, mis tulenevad jumalike seaduste kõrvaleheitmisest. 

Algul oli Saatan oma tööd varjanud ja tunnistanud näiliselt oma ustavust Jumalale. Ta väitis, 

et ta püüab suurendada Jumala au, kindlustada Tema valitsust ja edendada kõigi taeva 

elanike heaolu. Sisendades rahulolematust inglitesse, kes talle allusid, laskis ta kavalalt 

paista nii, nagu püüaks ta rahulolematust kõrvaldada. Kui ta rõhutas, et Jumala valitsuse 

korras ja seadustes tuleks teha muutusi, esitas ta asja nii, nagu oleks muudatused vajalikud 

kooskõla säilitamise pärast taevas. {SV 373.2} 

Võitluses patu vastu võis Jumal kasutada ainult õiglust ja tõde. Saatan võttis kasutusele 

vahendid, mida Jumal ei saanud kasutada: meelitus ja pettus. Ta oli püüdnud inglite ees 

võltsida Jumala Sõna ja tõlgendada vääriti Tema valitsussüsteemi. Ta oli püüdnud väita, et 

Jumal ei lähtunud mitte õiglusest, kui Ta esitas taeva elanikele seadusi ja määrusi ning 

nõudis loodolevuste alistumist ja kuulekust vaid ainult eneseülistussoovist. Sellepärast oli 

vaja näidata taeva elanike ja kõigi maailmade ees, et Jumala valitsus on õiglane, Tema käsk 

täiuslik. Saatan oli lasknud paista, et just tema seisis universumi heaolu eest. Selleks, et kõik 

saaksid tundma õppida tema eesmärke, oli tarvis aega ilmutada ennast oma kurjade tegude 

kaudu. Nendes lahkhelides mille oli põhjustanud tema oma tegevus taevas, süüdistas Saatan 

Jumala valitsust ja käske. Kõik halb, seletas ta, olevat Jumala valitsuse tagajärg. Ta väitis, et 

tema eesmärgiks on parandada Jehoova põhiseadust. Kõige selle tõttu oli vajalik, et ta 

demonstreeriks oma nõuete olemust ja näitaks enda poolt jumalike seaduste juures tehtavate 

muudatuste tulemust. Oli vaja, et tema töö ise mõistaks ta hukka. Saatan on algusest peale 

väitnud, et tema pole vastuhakkaja. Kogu universum peab nägema petjat paljastatuna. {SV 

373.3} 

Isegi siis, kui otsustati, et Saatan ei või jääda kauemaks taevasse, ei hävitanud piiritu 

Tarkus vastuhakkajat. Kuna Jumalale on vastuvõetav ainult armastuse teenistus, peab Tema 

loodolevuste truudus põhinema veendumusel, et Ta on õiglane ja halastaja. Kuna taeva ja 

teiste maailmade elanikud polnud valmis mõistma patu olemust ja tagajärgi, poleks nad 

306

suutnud näha Jumala õiglust ja halastust Saatana hävitamiseks. Kui vastuhakkaja oleks kohe 

hävitatud, oleksid nad teeninud Jumalat pigem hirmust kui armastusest. Ja sellisel juhul 

poleks petja mõju ikkagi täiesti hävinud ega mässuvaim viimaseni kadunud. Kurjusel tuli 

lasta küpseda. Kogu universumi igavese heaolu nimel peab Saatan oma põhimõtteid 

täielikumalt välja arendama, et kõik loodolevused näeksid tema süüdistusi Jumala valitsuse 

vastu õiges valguses, et Jumala õiglus ja halastus ning Tema käskude muutmatus võiksid 

igavesti olla väljaspool igasugust kahtlust. {SV 374.1} 

Saatana vastuhakk peab olema õppetunniks universumile läbi kõigi tulevaste ajastuste kui 

igavene tunnistus patu olemusest ja kohutavatest tagajärgedest. Saatana põhiseaduse 

väljatöötamine, selle mõju inimestele ja inglitele näitab, milline on Jumala põhimõtete 

kõrvaldamise vili. See tõendab, et Jumala valitsuse ja käskude jõus püsimisest sõltub kõigi 

Tema loodud olevuste heaolu. Seega peab selle kohutava vastuhaku ajalugu olema 

igaveseks tagatiseks kõigile pühadele olenditele: see peab hoidma neid üleastumise olemuse 

petlikkuse eest, säästma patustamast ja kandmast selle karistust. {SV 374.2} 

Kuni võitluse lõpuni taevas jätkas suur anastaja enese õigustamist. Kui teatati, et ta 

saadetakse koos kõigi poolehoidjatega välja õndsuse eluasemetest, tunnistas mässu juht 

avalikult ja julgelt oma põlgust Looja käskude vastu. Ta kordas sageli oma väidet, et inglid 

ei vaja mingit juhtimist, vaid peavad järgima oma tahet, mis juhib neid alati õigesti. Ta 

hülgas jumalikud seadused kui vabaduse piiramise ja teatas, et tema eesmärgiks on seaduse 

tühistamine selle nimel, et taevased inglite hulgad võiksid kord käsu ikkest vabaneda ja 

saavutada ülevama, aulisema eksisteerimise taseme. {SV 374.3} 

Üksmeelselt veeretasid Saatan ja tema pooldajad süü mässu pärast Kristusele. Nad 

kuulutasid, et siis, kui neile poleks etteheiteid tehtud, poleks nad kunagi mässama hakanud. 

Kangekaelsete ja sõnakuulmatult trotslikena püüdsid nad asjatult kukutada Jumala valitsust 

ja kurtsid, et nemad olid rõhuva võimu süütud ohvrid. Seepärast saadeti peamässaja ja kõik 

tema poolehoidjad lõpuks taevast välja. {SV 375.1} 

Seesama vaim, kes õhutas mässu taevas, innustab seda ka maa peal. Saatana taktika 

inimeste juures on sama mis inglite juures. Tema vaim valitseb nüüd sõnakuulmatutes 

lastes.Nagu tema, püüavad nemadki maha kiskuda Jumala käsuõpetuse kitsendusi ja 

tõotavad inimestele vabadust selle eeskirjadest üleastumise kaudu. Patu noomimine äratab 

ikka veel viha ja vastupanu. Kui Jumala hoiatuskuulutus äratab südametunnistuse, ahvatleb 

Saatan inimesi eneseõigustusele ja otsima teistelt toetust pattu teha. Selle asemel, et 

parandada oma vigu, pöördub nende meelepaha noomija vastu, nagu oleks raskuse ainsaks 

põhjustajaks tema. Oige Aabeli päevist kuni meie ajani on selline meelsus ilmnenud nende 

suhtes, kes julgevad pattu hukka mõista. {SV 375.2} 

Jumala iseloomu väära esitamise kaudu, mida Saatan kasutas taevas ja mille tõttu Jumalat 

hakati pidama karmiks ja türanlikuks, mõjutas Saatan inimest patustama. Kui tal see 

307

õnnestus, tänitas ta ,et Jumala ebaõiglased kitsendused viisid inimese langemiseni nii, nagu 

nad tedagi olevat mässama pannud. {SV 375.3} 

Ent Igavene Isa ütleb oma iseloomu kohta: „Jehoova on halastaja ja armuline Jumal, pika 

meelega ja rikas heldusest ning tõest, kes säilitab heldust tuhandeile, annab andeks ülekohtu 

ja üleastumised ning patu, aga kes siiski ei jäta süüdlast karistamata.“ 2. Moos. 34, 6. 7. {SV 

375.4} 

Saatana väljaheitmisega taevast näitas Jumal oma õiglust ja säilitas oma trooni au. Kuid 

siis, kui inimene oli langenud ärataganeja pettusesse ja patustanud, ilmutas Jumal oma 

armastust sellega, et Ta andis oma ainusündinud Poja surma langenud inimsoo eest. 

Lepituses avaldub Jumala iseloom. Suur tõde, mida esitab rist, näitab kogu universumile, et 

Jumala valitsus ei ole mingil viisil süüdi selles tees, mille Lutsifer oli valinud. {SV 375.5} 

Võitlus Kristuse ja Saatana vahel Päästja maapealse teenistuse ajal paljastas suure petja 

iseloomu. Miski poleks suutnud nii tagajärjekalt maatasa teha taeva inglite ja kogu ustava 

universumi poolehoidu Saatana suhtes, kui tema halastamatu võitlus maailma Lunastaja 

vastu. Tema jultunud nõudmine, et Kristus peaks temale austust avaldama ning tema ülbus 

avaldusid siis, kui ta viis Kristuse mäetipule ja templi harjale: see kuritahtlik kavatsus, mis 

paljastus siis, kui ta õhutas Kristust viskuma alla peadpööritavast kõrgusest, väsimatu viha, 

millega ta jälitas Jeesust ühest kohast teise ning sisendas preestrite ja rahva südamesse soovi 

tagasi lükata Tema armastust ja lõpuks hüüda: „Löö risti! Löö risti!“ — kõik see äratas 

universumis hämmastust ja meelepaha. {SV 376.1} 

See oli Saatan, kes õhutas inimest Kristust kõrvale heitma. Kurjuse vürst tarvitas kogu 

oma võimu ja kavalust Jeesuse hävitamiseks, sest ta nägi, et Päästja halastus ja armastus, 

Tema kaastunne ja haletsev õrnus esitasid Kristuse iseloomu. Saatan võitles iga nõude vastu, 

mille Jumalä Poeg esitas ja kasutas oma abilistena inimesi, et Päästja elu kannatuste ja 

kurbusega täita. Ebaausus ja vale, millega ta Jeesuse tööd oli takistada püüdnud, vihkamine, 

mis avaldus sõnakuulmatute laste kaudu, Saatana halastamatud süüdistused Tema vastu, 

kelle elus avaldus võrratu headus, lähtus kõik sügavalt juurdunud kättemaksuihast. Senini 

vaos hoitud kadedus ja kuritahtlikkus, viha ja kättemaksuiha lahvatas Jumala Poja vastu 

välja Kolgatal. Kogu taevas jälgis seda sündmust vaikselt, õudusetundega. {SV 376.2} 

Toonud sellise suure ohvri, keeldus Kristus taevasse minnes võtmast vastu inglite austust 

seni, kuni Ta oli esitanud palve: „Ma tahan, et kus mina olen, ka nemad oleksid minu juures, 

kelled sa mulle oled andnud.“ Joh. 17, 24. Selle peale kõlas väljendamatu armastuse ja 

väega vastus Isa troonilt: „Kõik Jumala inglid kummardagu teda!“ Heebr. 1, 6. Jeesus oli 

jäänud puhtaks. Tema alandamine oli lõppenud, Tema ohver toodud ja Temale anti nimi, 

mis on üle kõigi nimede. {SV 376.3} 

Nüüd oli näha, et Saatana patule ei leidunud mingit vabandust. Ta oli ilmutanud oma 

tõelist iseloomu valetajana ja mõrvarina. Oli selge, et siis kui tal oleks lubatud valitseda 

308

taeva elanike üle, oleks ta osutanud sedasama meelsust, millega ta valitses tema võimu all 

olevate inimlaste üle. Ta oli väitnud, et Jumala käskudest üleastumine toob vabaduse ja 

ülenduse, kuid selgus, et selle tulemuseks oli orjus ja mandumine. {SV 376.4} 

Saatana valelikud süüdistused Jumala iseloomu ja valitsuse aadressil paljastusid nende 

õiges valguses. Ta oli süüdistanud Jumalat, et Looja otsib ainult eneseülistust, kui Ta nõudis 

alistumist ja kuulekust oma loodolevustelt. Ta oli seletanud, et kuigi Jumal nõuab 

enesesalgamist kõigilt teistelt, ei näita Ta ise üles enesesalgamist ega too mingit ohvrit. 

Nüüd ilmnes, et langenud ja patuse inimsoo päästmiseks oli universumi Valitseja toonud 

suurima ohvri, mida armastus üldse tuua võib, „sest Jumal oli Kristuses ja lepitas maailma 

enesega“. 2. Kor. 5, 19. Oli selge, et Lutsifer oli austuse ja ülemvõimu järele janunedes 

avanud ukse patule, Kristus oli aga selleks, et hävitada pattu, valmis alandama ennast ja 

saama sõnakuulelikuks surmani. {SV 377.1} 

Jumal oli ilmutanud oma põlastust vastuhaku põhimõtete vastu. Kogu taevas nägi Tema 

õiglust nii Saatana hukkamõistmises kui inimese lunastamises. Lutsifer oli teatanud, et siis 

kui Jumala seadus oli muutumatu ja karistust selle vääramisel polnud võimalik vältida, 

polnud ka ühelgi üleastujal iialgi lootust Looja poolehoidu tagasi võita. Ta oli väitnud, et 

patust inimsugu polnud võimalik lunastada ja seepärast kuulusid kõik õigusega temale. Ent 

Kristuse surm oli selline tunnistus inimese kasuks, mida ei saanud kummu-tada. Käsu 

karistus langes Temale, kes oli võrdne Jumalaga, ja sellest ajast võis inimene vaba annina 

vastu võtta Kristuse õiguse, ning patukahetsuse ja alanduse kaudu võita Saatana võimu nii 

nagu Jumala Poeg selle võitis. Nii on Jumal õiglane ja siiski kõigi nende õigeksmõistja, kes 

usuvad Jeesusesse. {SV 377.2} 

Kristus ei tulnud maa peale ainult inimese lunastamiseks kannatama ja surema. Ta tuli, et 

„teha õpetus suureks ja võimsaks ja seda mitte ainult selleks, et selle maailma elanikud 

suhtuksid käsuõpetusse nii, nagu nad sellesse peaksid suhtuma, vaid ka selleks, et näidata 

universumi kõigile maailmadele Jumala käsu muutmatust. Kui käsu nõudeid oleks saanud 

eirata, poleks Jumala Pojal olnud vaja anda oma elu käsust üleastumise lepitamiseks. 

Kristuse surm tõestab käsu muutmatust. Ohver, milleks lõpmatu armastus Isa ja Poega 

sundis, näitab kogu universumile nii nagu ainult lunastusplaan näidata saab, et õiglus ja 

halastus on Jumala käsu ja valitsuse aluseks. {SV 377.3} 

Kohtuotsuse lõplikul täidesaatmisel nähakse, et patu olemasoluks pole mingit põhjust. 

Kui kogu maailma Kohtunik küsib Saatanalt: „Miks sa mässasid minu vastu ja röövisid 

minult minu kuningriigi alamaid?“ ei saa kurjuse algataja esitada mingit vabandust. Iga suu 

on suletud ja kõik mässulised hulgad on sõnatud. {SV 377.4} 

Kolgata rist, kuna see tunnistab käsu muutmatusest, kuulutab universumile, et patu palk 

on surm. Sureva Päästja hüüatuses: „See on lõpetatud!“, lõi surmakell Saatanale. Suur 

võitlus, mis oli kestnud nii kaua, oli siis otsustatud ja kurjuse lõplik väljajuurimine kindlaks 

tehtud. Jumala Poeg läbis haua väravad, „et ta surma läbi kaotaks selle, kelle võimu all oli 

309

surm, see on kuradi.“ Heebr. 2, 14. Lutsiferi eneseülistamise soov sundis teda ütlema: „Mina 

tõusen taevasse, kõrgemale Jumala tähtedest... Ma teen ennast Kõigekõrgema sarnaseks.“ 

Jumal teatab — „Ma tegin sind maa peale tuhaks... ja sind ei ole enam iialgi.“ Jes. 14, 13. 

14; Hes. 28, 18. 19. „Sest vaata, päev tuleb, põlev nagu ahi ja kõik ülbed ja kõik, kes pattu 

teevad, on nagu kõrred! Ja see päev, mis tuleb, põletab nad, ütleb vägede Jehoova, ega jäta 

neile ei juurt ega oksa.“ Mai. 3, 19. {SV 378.1} 

Kogu universum on saanud patu olemuse ja tagajärgede tunnistajaks. Patu täielik 

väljajuurimine, mis algul oleks äratanud inglites hirmu ja heitnud Jumalale nende silmis 

varju, tõestab nüüd Tema armastust ja kinnitab Tema vastu austust universumi 

loodolevustes, kellele valmistab rõõmu teha Tema tahtmist ja kelle südames on Tema käsud. 

Kunagi enam ei ilmu kurjus. {SV 378.2} 

Jumala Sõna ütleb: „Häda ei tule teist korda!“ Nahum 1, 9. Jumala käsuõpetust, mida 

Saatan oli pilkavalt nimetanud orjaikkeks, austatakse siis vabaduse käsuna. Loodolevused, 

kes on läbikatsumises seisma jäänud, ei pöördu kunagi enam ära ustavusest Temale, kelle 

iseloomus ilmnes täielikult põhjatu armastus ja lõputu tarkus. {SV 378.3} 

310

Peatükk 30—Vihavaen Inimese ja Saatana Vahel 

„Ja ma tõstan vihavaenu sinu ja naise vahele, sinu seemne ja tema seemne vahele, kes 

purustab su pea, aga kelle kanda sa salvad!“ (1. Moos. 3, 15.) Jumalik otsus, mis langetati 

Saatana kohta pärast inimese langemist, oli ühtlasi ka prohvetikuulutus, mis hõlmab kõiki 

ajastuid aegade lõpuni. See räägib suurest võitlusest, millest võtavad osa kõik maa peal 

elavad inimesed. {SV 378.4} 

Jumal ütles: „Ja ma tõstan vihavaenu.“ Vihavaen ei tekkinud iseeneslikult. Kui inimene 

astus üle Jumala käsust, muutus tema loomus kurjaks ja harmoneerus Saatana omaga. Patuse 

inimese ja patu algataja vahel ei ole loomu poolest mingit vaenu. Mõlemad muutusid 

kurjaks Jumalast taganemise tõttu. Ärataganenul ei ole kunagi olnud rahu, välja arvatud siis, 

kui ta leiab poolehoidu ja mõjutab ka teisi oma eeskuju järgima. Sellepärast ühinevadki 

langenud inglid ja kurjad inimesed meeletuks seltskonnaks. Kui Jumal ei oleks vahele 

astunud, oleksid Saatan ja inimene moodustanud liidu ning selle asemel, et kogu 

inimperekond oleks hakanud Saatanat vihkama, oleks ta liitunud langenud ingliga mässus 

Jumala vastu. {SV 379.1} 

Saatan ahvatles inimese patule nii, nagu ta oli kihutanud mässama inglid, et kindlustada 

endale sel teel abilisi võitluses Taeva vastu. Kristuse vastu suunatud vihavaenus olid Saatan 

ja langenud inglid täielikult üksmeeles; kuigi nad olid lahkmeeles kõiges muus, ühinesid 

nad tugevaks vastasrindeks siis, kui kõne all oli universumi Valitseja autoriteet. Kui Saatan 

Eedenis kuulis, et tema ja naise vahel, tema seemne ja naise seemne vahel hakkab valitsema 

vihavaen, mõistis ta, et see takistab tema jõupingutusi inimloomuse kõlbelisel rikkumisel. 

Ta teadis, et mõni inimene võib selle tõttu tema võimule vastu seista. {SV 379.2} 

Saatana vihavaen inimsoo vastu süttis sellepärast, et inimkond oli Kristuse kaudu saanud 

Jumala armastuse ja halastuse eriliseks objektiks. Hingevaenlane püüab jumalikku lunastusplaani 

nurjata ja Jumalale teotust tuua sellega, et ta moonutab ja rüvetab Looja 

kätetööd. Ta tahab põhjustada kurbust taevale ja täita maailma häda ja meeleheitega, 

seejärel aga osutada kõigile pahedele kui Jumala loomistöö vigadele. {SV 379.3} 

Kristuselt lähtuv arm sünnitab vaenu Saatana vastu. Ilma selle inimhinge muutva ja 

uuendava armuta jääks inimlaps edasi Saatana alandlikuks teenriks, kes on alati valmis 

täitma tema käske. Kuid hinge tunginud uus põhimõte äratab võitlust seal, kus senini 

valitses rahu. Jõud Kristuselt teeb inimese võimeliseks türannile ja anastajale kartuseta silma 

vaatama. See, kes vihkab pattu ja võitleb ning võidab valitsema pürginud kired, see kinnitab 

taevase põhimõtte jõudu. {SV 379.4} 

Kristuse meelsuse ja Saatana meelsuse vahel valitsev vastuolu ilmnes eredalt viisis, 

kuidas võttis maailm vastu Jeesuse. Juudid lükkasid Ta kõrvale mitte niivõrd sellepärast, et 

Ta ilmus maailmaliku rikkuse, toreduse ja hiilguseta, sest nad nägid ju sedagi, et Jeesusel oli 

311

vägi, mis võis korvata kõik puuduvad välised eelised, kuivõrd sellepärast, et Kristuse puhtus 

ja pühadus kutsus esile jumalakartmatute viha Tema vastu. Issanda ennastsalgav elu ja 

pühendumine oli alaliseks etteheiteks uhkele ja meelelisele rahvale. Just see äratas 

vaenulikkust Jumala Poja vastu. Saatan ja kurjad inglid ühinesid langenud inimestega. Kõik 

kurjuse jõud ühinesid tõe Kaitsja vastu. {SV 379.5} 

Kristuse järelkäijate vastu tõuseb sama vaen, mida osutati nende Meistri vastu. Igaüks, 

kes mõistab patu eemaletõukavust ja seisab Issandalt saadud jõus kiusatusele vastu, äratab 

kindlasti Saatana ja tema alamate viha. Põlgus tõe puhaste põhimõtete vastu ning selle 

kaitsjate tagakiusamine ja pilkamine kestab nii kaua, kui on olemas patused ja patt. Kristuse 

järelkäijad ja Saatana teenrid ei saa iialgi olla ühel meelel. Pahandus risti pärast pole 

lakanud. „Kõik, kes tahavad elada jumalakartlikult Kristuses Jeesuses, kiusatakse taga.“ (2. 

Tim. 3, 12). {SV 380.1} 

Saatana abilised töötavad pidevalt tema juhtimisel selleks, et kindlustada tema autoriteeti 

ja üles ehitada tema kuningriiki, mis on vastuolus Jumala valitsusega. Selle nimel püüavad 

nad Kristuse järelkäijaid petta ja truudusetusele ahvatleda. Nii nagu nende juht, nii 

tõlgitsevad ka nemad Pühakirja vääriti ja moonutavad seda oma eesmärke silmas pida-des. 

Nii nagu Saatan püüdis häbistada Jumalat, nii püüavad tema sulased laimata Jumala rahvast. 

Seesama meelsus, mis viis ristile Jeesuse, mõjutab kurje inimesi hävitama ka Tema 

järelkäijaid. Kõike seda kuulutas ette see esimene prohvetikuulutus: „Ja ma tõstan 

vihavaenu sinu ja naise vahele, sinu seemne ja tema seemne vahele.“ Ja niiviisi kuni selle 

maailma aja lõpuni. {SV 380.2} 

Saatan kogub kokku kõik oma sõjaväed ja paiskab kogu oma jõu võitlusesse. Millest see 

tuleb, et ta leiab nii nõrka vastupanu? Miks on Kristuse sõjamehed nii unised ja ükskõiksed? 

Seepärast, et neil nii vähe tõelist ühendust Kristusega; seepärast, et neil on nii suur puudus 

Tema Vaimust. Patt ei olnud inimeste meelest nii eemaletõukav ja jälk, nagu ta seda oli 

nende Meistri meelest. Nad ei osuta sellele nii kindlameelset ja otsustavat vastupanu nagu 

esitas Kristus. Nad ei mõista patu äärmist pahelisust ja kahjulikkust ning on pimedad 

kurjuse vürsti iseloomu ja väe suhtes. Saatana ja tema tegevuse vastu ollakse nii ükskõiksed 

sellepärast, et tema väge, salakavalust ja võitluste määratut ulatust Kristuse ja Tema 

koguduse vastu tuntakse nii vähe. Rahvahulgad on selles asjas eksituses. Nad ei tea, et 

nende vaenlaseks on võimas väejuht, kes kurje ingleid käsutades võitleb Kristuse vastu hästi 

läbimõeldud plaanide ja osava tegevuse varal; et tema eesmärgiks on takistada hingede 

päästmist. {SV 380.3} 

Nende hulgas, kes tunnistavad end kristlasteks ja isegi evangeeliumi kuulutajate seas 

kuuleb väga harva mõnda vihjet Saatanale, välja arvatud juhuslikult lausutud sõnad. 

Tõendid tema salalikust tegevusest ja edust jäävad tähelepanuta, hooletusse jäävad arvukad 

hoiatused tema kavaluse kohta ja näib, et enamus isegi ei arvesta tema olemasolu. {SV 

381.1} 

312

Kuna inimesed ei tunne Saatana plaane, varitseb valvas vaenlane neid igal hetkel. Ta 

tungib sisse igasse valdkonda: meie pereellu, meie tänavaile, kirikuisse, rahvanõukogudesse, 

kohtutesse, et tekitada segadust, petta, võrgutada ja laastada kõikjal meeste, naiste ja laste 

hinge ja ihu, purustada perekondi, külvata vihavaenu, kadedust, tüli, mässu ja tapmist. Näib, 

et kristlik maailm peab neid väärnähtusi Jumalast määratuks, mis nagu peaksidki olemas 

olema. {SV 381.2} 

Saatan püüab lakkamatult Jumala rahvast võita sellega, et ta kisub maha barjääre, mis 

neid maailmast lahutavad. Muistne Iisrael ahvatleti patusse siis, kui nad julgesid astuda 

keelatud läbikäimisesse paganatega. Samasugusel viisil viiakse eksiteele ka tänapäeva 

Iisrael. „Kellede uskumatud meeled sellesinase maailma jumal on teinud sõgedaks, et neile 

ei paistaks Kristuse au evangeeliumi valgus, kes on Jumala kuju.“ (2. Kor. 4, 4..) Kõik, kes 

kõigest südamest ei järgi Kristust, teenivad Saatanat. Uuestisündimata südames pesitseb 

armastus patu vastu ja kalduvus seda loomulikuks pidada ning vabandada. Uuendatud süda 

aga vihkab pattu ja osutab sellele kindlameelset vastupanu. Kui kristlased eelistavad 

jumalakartmatute seltskonda, seavad nad end välja kiusatustele. Saatan varjab ennast ja veab 

oma petliku katte vargsi üle nende silmade nii, et nad ei mõista, et selline seltskond teeb 

neile halba. Nii hakkavad nad pisitasa liginema maailmale iseloomus, sõnades ja tegudes 

ning muutuvad patu suhtes aina pimedamaks. {SV 381.3} 

Sarnanemine maailma kommetega pöörab koguduse maailma poole; mitte iialgi ei astu 

maailm sel teel lähemale Kristusele. Lähedane tutvus patuga laseb patul paratamatult paista 

vähem eemaletõukavana kui see on. See, kes käib läbi Saatana sulastega, lakkab varsti 

kartmast nende isandat. Kui me satume oma kohustuste täitmisel raskesse katsumusse nii 

nagu Taaniel kuningakojas, siis võime me olla kindlad, et Jumal meid kaitse, kuid sel juhul 

kui me ise paneme end välja kiusatusele, langeme me varem või hiljem selle ohvriks. {SV 

381.4} 

Kiusaja töötab sageli kõige edukamalt just nende kaudu, keda kõige vähem 

kahtlustatakse. Andekaid ja haritud inimesi imetletakse ja austatakse nii, nagu võiksid need 

omadused korvata jumalakartuse puudumise või tagada inimestele õiguse Jumala ees. 

Andekus ja haritus on iseenesest Jumala annid, kuid kui nendega püütakse asendada 

vagaduse puudumist, kui Jumalale lähemale tõmbamise asemel need Temast kaugemale 

viivad, siis saavad need needuseks ja püüniseks. Paljud arvavad, et igasugune viisakus ja 

delikaatsus kuulub teatud määral Kristusele. Suuremat eksitust ei saagi olla. Viisakus ja 

peenetundelisus peaksid tõesti kaunistama iga kristlase iseloomu, sest need omadused 

avaldavad tugevat mõju tõelise religiooni kasuks, kuid nad peavad olema pühendatud 

Jumalale, muidu on nad mõjusaks relvaks kurjuse vürsti käes. Mõnigi haritud ja meeldiva 

käitumisega inimene, kes ei alandu selleni, mida tavaliselt peetakse kõlb-lusetuks teoks, on 

tegelikult lihvitud instrument Saatana käes. Sellise inimese mõju ja eeskuju salakaval 

näitlikkus muudab ta Kristuse tööle ohtlikumaks vaenlaseks kui seda saavad olla harimatud 

ja ebakultuursed inimesed. {SV 382.1} 

313

Tõsise palve ja alandlikkusega saavutas Saalomon tarkuse, mis äratas imetlust kogu 

maailmas. Ent siis, kui kuningas pöördus ära oma tugevuse Allikast ja läks edasi ennast 

usaldades, langes ta kiusatusse. Imetlusväärsed võimed, mis anti targimale kuningaist, tegid 

temast hingevaenlase mõjuvaima tööriista. {SV 382.2} 

Kuna Saatan püüab kristlasi selle tõsiasja suhtes pidevalt pimestada, ärgu nad kunagi 

unustagu, et neil „ei ole maadlemist vere ja lihaga, vaid valitsuste ja võimudega, selle 

pimeduse maailma valitsejatega, taevaaluse kurjuse vaimudega.“ (Ef. 6, 12.) Jumalik 

hoiatus kõlab sajandite tagant meieni: „Olge kained, valvake, sest teie vastane, kurat, käib 

ümber nagu möirgaja lõukoer otsides, keda neelata.“ (1. Peetr. 5, 8.) „Varustage endid kogu 

Jumala sõjavarustusega, et te suudaksite seista kuradi kavalate rünnakute vastu.“ (Ef. 6, 

11.) {SV 382.3} 

Aadama päevist tänaseni on inimkonna vaenlane kasutanud oma väge Jumala töö 

rikkumiseks ja hävitamiseks. Nüüd valmistub ta oma viimaseks pealetungiks Jumala rahva 

vastu. Kõik, kes järgivad Jeesust, satuvad selle halastamatu vaenlase löögi alla. Mida enam 

kristlane jäljendab jumalikku eeskuju, seda kindlamalt saab temast Saatana rünnakute 

märklaud. Kõik, kes tegutsevad aktiivselt Issanda töös ning püüavad paljastada Saatana 

pettusi ja esitada Kristust Tema aus, võivad koos Paulusega tunnistada, et nad teenivad 

Issandat alandlikkuses, paljude pisaratega ja kiusatustega võideldes. {SV 383.1} 

Saatan ründas Kristust kõige ägedamate ja peenemate kiusatustega, kuid ta tõrjuti tagasi 

igas lõigus. Kristus annab jõudu kõigile, kes jõudu paluvad. Saatan ei saa võita ühtegi 

inimest ilma inimese enda nõusolekuta. Kiusajal ei ole võimu valitseda tahte üle ega sundida 

inimest patustama. Ta võib vaevata, kuid ta ei saa reostada. Ta võib põhjustada meelehärmi, 

kuid mitte hingesaasta. Tõsiasi, et Kristus on võitnud, sisendagu Tema järelkäijatesse julgust 

võidelda kindlameelselt patu ja selle algataja vastu. {SV 383.2} 

314

Peatükk 31—Kurjade Vaimude Tegevus 

Ühendus nähtava ja nähtamatu maailma vahel ning Jumala inglite teenistus ja kurjade 

vaimude tegevus on Pühakirjas selgesti esile toodud ja inimajalooga lahutamatult läbi 

põimitud. Pidevalt kasvab tendents kahelda kurjade vaimude olemasolus; paljud peavad 

pühi ingleid, kes on „läkitatud abistama neid, kes õndsuse pärivad“ (Heebr. 1, 14) surnud 

inimeste vaimudeks. Ent Pühakiri ei räägi mitte ainult heade ja kurjade inglite olemasolust, 

vaid esitab vaieldamatuid tõendeid ka selle kohta, et inglid ei ole surnud inimeste 

vaimud. {SV 383.3} 

Inglid olid olemas enne inimese loomist, sest siis, kui maa „alussambad paigale pandi, 

hõiskasid hommikutähed üheskoos ... ja kõik Jumala pojad tõstsid rõõmukisa“ (Iiob 38, 7.) 

Pärast inimese langemist saadeti inglid valvama elupuud. Kõik see toimus enne, kui ükski 

inimolend oli surnud. Inglid on loomult inimestest kõrgemad, sest Laulja ütleb, et inimene 

tehti pisut alamaks inglitest“ (ingl. k.) (Laul 8, 5.) Piibel kõneleb meile nende taevaste 

olevuste arvust, väest ja aust, nende ühendusest Jumala valitsusega ja ka nende osast 

lunastustöös. „Jehoova on oma aujärje kinnitanud taevasse, tema kuningriik valitseb kõiki.“ 

Prohvet ütleb: „Ja ma. . . kuulsin paljude inglite häält aujärje... ümber.“ Kuningate Kuninga 

troonisaalis seisavad Tema inglid, „vägevad sangarid, teenijad, kes teevad Jumala tahtmist“, 

„kuuldes tema sõna häält“ (Laul 103, 19-21). Kümme tuhat korda kümme tuhat ja tuhat 

korda tuhat oli taevalikke käskjalgu, keda nägi prohvet Taaniel. Apostel Paulus teatas, et 

neid on „lugematu hulk“ (Taan. 7, 10; Heebr. 12, 22). Jumala käskjalgadena läksid nad välja 

„otsekui lööks välku!“ (Hesek. 1, 14). Nii pimestav oli nende au ja nõnda kiire nende lend. 

Ingel, kes ilmus Issanda haua juurde ja kelle „nägu oli otsekui välk ja ta riided valged kui 

lumi“, pani valvurid hirmu pärast värisema, nii et nad „jäid otsekui surnuks“ (Matt. 28, 3. 

4). Kui Sanherib, kõrk assüürlane, pilkas ja teotas Jumalat ning ähvardas Iisraeli hävitada, 

siis „sel ööl sündis, et Jehoova ingel läks välja ning lõi maha Assuri leeris sada 

kaheksakümmend viis tuhat“. Sanheribi armeest kaotati „kõik sõjakangelased, pealikud ja 

vürstid“ ja kuningas pidi minema tagasi oma maale, silmad häbi täis“ (2. Kun. 19, 35; 2. Aja 

32, 21). {SV 383.4} 

Inglid saadeti Jumala laste juurde armukuulutusega: Aabrahami juurde 

õnnistusetõotusega, Soodoma väravatesse õiget Lotti hukatusest päästma; Eelija juurde, kui 

ta oli kõrbes väsimusest ja näljast suremas; Eliisa juurde tuliste vankrite ja hobustega 

väikest linna ümbritsema, mida vaenlased piirasid; Taanieli juurde, kui ta otsis jumalikku 

tarkust pa-ganliku kuninga õukonnas ja siis, kui ta oli antud lõvidele saagiks; Peetruse 

juurde, kes vaevles surma mõistetuna Heroodese vangikojas; vangide juurde Filipis; Pauluse 

ja tema kaaslaste juurde tormisel ööl merel; Korneeliuse juurde, et avada tema mõistus 

evangeeliumi vastuvõtmiseks; Peetruse juurde teda päästekuulutusega paganliku 

315

võõramaalase kotta läkitama. Niiviisi on pühad inglid kõigil ajastutel teeninud Jumala 

rahvast. {SV 384.1} 

Igal Kristuse järelkäijal on oma kaitseingel. See taevane valvur kaitseb jumalakartlikku 

inimest kurjusevürsti võimu eest. Saatan ise tunnistas seda, kui ta ütles: „Kas Iiob asjata 

Jumalat kardab? Eks sa ole teinud igast küljest aia ümber temale ja ta kojale ning kõigele 

mis tal on?“ (Iiobi 1, 9. 10). Sellest, mismoodi Jumal kaitseb oma rahvast, kõnelevad Laulja 

sõnad: „Jehoova ingel on leerina nende ümber, kes teda kardavad, ja ta vabastab nad“ (Laul 

34, 8). Rääkides neist, kes usuvad Temasse, ütles Päästja: „Vaadake ette, et te ühtki neist 

pisukesist ei põlga; sest ma ütlen teile, et nende inglid taevas alati näevad mu Isa palet, kes 

on taevas.“ (Matt. 18, 10.) Inglitel, kes on määratud teenima Jumala lapsi, on igal ajal 

võimalus astuda Jumala ette. {SV 384.2} 

Niiviisi on Jumala lapsed, keda ümbritseb pimedusevürsti petlik võim ja kurjus, 

kindlustatud lakkamatu taevaste inglite kaitsega. Sellist kaitset ei anta vajaduseta. Jumal on 

tõotanud oma lastele armu ja kaitset siis, kui nad on kurjade vaimude võimsate löökide all, 

sest ta teab, et neil on sõdimist loendamatute kindlameelsete ja väsimatute 

kurjusejõududega, kelle kuritahtlikkust ei saa keegi eitada. {SV 385.1} 

Kurjad vaimud olid algul patuta loodolevused, kes oma olemuse, väe ja ilu poolest olid 

samasugused, kui need pühad olendid, kes praegu on Jumala käskjalad. Kuid patu läbi nad 

langesid ja ühinesid selleks, et Jumalat teotada ja inimest hävitada. Liitunud Saatanaga 

vastuhakus ja temaga koos taevast välja heidetuina, on nad läbi kõigi järgnevate ajastute 

töötanud koos temaga Jumala autoriteedi vastu. Pühakirjas räägitakse meile nende liidust ja 

valitsusest, arukusest ja teravmeelsusest ning nende kuritahtlikest kavatsustest inimeste rahu 

ja õnne rikkumisel. {SV 385.2} 

Vana Testamendi ajalugu nimetab siin-seal kurjade inglite tegevust, kuid sel ajal, kui 

Kristus oli maa peal, ilmutasid deemonid oma jõudu kõige silmatorkavamalt. Kristus tuli 

teostama plaani, mis oli mõeldud inimeste lunastamiseks. Saatan otsustas omakorda kaitsta 

oma õigust valitseda maailma. Tal oli õnnestunud rajada ebajumalateenistus kogu maailmas, 

välja arvatud Palestiinas. Sellele ainsale maale, mis ei olnud veel täiesti alistunud kiusaja 

võimule, tuli nüüd Kristus, et ilmutada inimestele valgust. Seal seisid silmitsi kaks 

võistlevat jõudu, Jeesus sirutas välja oma armastavad käed ja kutsus kõiki, kes igatsesid 

andestust ja rahu, enda juurde. Pimeduse väed nägid, et nende võim polnud piiramatu ja 

mõistsid, et siis, kui Kristuse missiooni kroonib edu, on nende valitsusel lõpp. Saatan 

raevutses nagu aheldatud lõvi ja demonstreeris oma võimu nii inimeste hinge kui ihu 

üle. {SV 385.3} 

Tõsiasja, et inimesed on deemonitest seestunud, kinnitab Uus Testament selgesti. 

Selliselt vaevatud inimesed ei kannatanud ainult loomulikest põhjustest tuleneva haiguse all. 

Kristus teadis tõesti, kellega tal oli tegemist; Ta tundis ära kurjade vaimude kohaloleku ja 

töö. {SV 385.4} 

316

Kujukas näide Saatana teenrite arvu, võimu ja kuritahtlikkuse kohta, samuti aga Jeesuse 

väe ja halastuse kohta antakse Pühakirja jutustuses seestunute tervistamisest Gadaras. Need 

armetud hullumeelsed väänlesid maas, ajasid suust vahtu välja, raevutsesid, täitsid õhu 

karjetega, tarvitasid vägivalda enda kallal ja ohustasid kõiki, kes neile lähenesid. Nende 

veritsevad ja moonutatud kehad ning segane mõistus oli meelepärane pimeduse vürstile. 

Üks deemonitest teatas võidukalt: „Mu nimi on Leegion, sest meid on palju“ (Mark. 5, 9). 

Rooma armees koosnes leegion kolmest kuni viiest tuhandest mehest. Saatana väed on 

niisamuti organiseeritud rühmadeks ja üks rühmitus, kuhu kuulusid need deemonid, ulatus 

arvult leegionini. {SV 386.1} 

Jeesuse käsul lahkusid kurjad vaimud oma ohvritest, kes jäid seejärel Päästja jalge ette 

vaikselt istuma, ning osutusid alistunud, arukaiks ja sõbralikeks meesteks. Deemonid said 

loa kihutada seakari merre. Gadara elanikud aga hindasid sigu rohkem kui õnnistusi, mida 

Kristus oli toonud, ja palusid seepärast jumalikul Tervistajal lahkuda. Selline tulemus 

meeldis Saatanale. Olles veeretanud rahva silmis sigade kaotuse Jeesuse peale, äratas ta 

inimestes omakasupüüdliku kartuse ja takistas neid selle kaudu kuulmast Jeesuse sõnu. {SV 

386.2} 

Saatan süüdistas pidevalt kristlasi selles, et nemad on süüdi kaotustes, õnnetustes ja 

kannatustes, selle asemel, et suunata etteheiteid sinna, kuhu vaja, nimelt temale ja tema 

abilistele. {SV 386.3} 

Ent Kristuse kavatsused ei nurjunud. Ta lubas kurjadel vaimudel hävitada seakarja 

etteheiteks juutidele, kes kasvatasid neid roojaseid loomi kasu saamiseks. Kui Kristus 

poleks deemoneid ohjeldanud, oleksid nad uputanud merre ühes sigadega ka nende hoidjad 

ja omanikud. Seakarjused ja omanikud jäid ellu ainult tänu Kristuse väele, mida Ta 

halastavalt nende päästmiseks kasutas. Kõnealune sündmus pidi andma jüngritele tunnistuse 

Saatana halastamatust võimust nii inimeste kui loomade üle. Päästja soovis, et Tema 

järelkäijad hakkaksid tundma vaenlast, kellega neil oli tegemist, et tema plaanid ei petaks 

ega võidaks neid. Ta soovis ka seda, et selle piirkonna inimesed näeksid Jumala väge 

purustada Saatana orjus ja vabastada tema vangid. Ja kuigi Jeesus ise lahkus, jäid need 

imetlusväärsel viisil vabastatud inimesed kohale ja kuulutasid oma Heategija 

halastusest. {SV 386.4} 

Pühakirjas kõneldakse teistest samalaadsetest juhtumitest. Sürofoiniikia naise tütart 

vaevas rängalt kuri vaim. Jeesus ajas deemoni oma sõnaga välja. (Mark. 7, 26-30). 

„Seestunu, kes oli pime ja keeletu“, Matt. 12, 22), nooruk, kel oli keeletu vaim, kes sageli 

oli teda „küll tulle, küll vette visanud, et teda hukata“ (Mark. 9, 17-27); hullumeelne, keda 

piinas „rüveda pahareti vaim“ (Luuka 4, 33—36) ja kes rikkus hingamispäeva rahu 

sünagoogis Kapernaumas — kõiki neid tervistas kaastundlik Päästja. Peaaegu iga juhtumi 

puhul pöördus Kristus deemoni kui mõistusega olevuse poole ja käskis tal oma ohvrist 

lahkuda ning teda mitte enam piinata. Palvetajaid Kapernaumas, kes olid näinud Jeesuse 

317

suurt väge, valdas kohkumine „ja nad rääkisid isekeskis ning ütlesid: „Mis lugu see on, et ta 

meelevalla ja väega käsib rüvedaid vaime ja need väljuvad!“ (Luuka 4, 36.) {SV 387.1} 

Tavaliselt kannatasid kurjadest vaimudest kiusatud oma piinarikka olukorra all, kuid oli 

ka erandeid. Leidus neid, kes andsid end üleloomuliku väe saamiseks meeleldi Saatama 

mõju alla. Sellised inimesed ei sõdinud deemonitega. Sellesse rühma kuulusid inimesed, 

kellel oli ennustusvaim: Siimon, Elümas, nõid ja tüdruk, kes järgisid Paulust ja Siilast 

Filipis. {SV 387.2} 

Kurjade vaimude mõju suhtes kõige suuremas ohus on need, kes Pühakirja otsesest 

tunnistusest hoolimata eitavad Saatana ja tema inglite olemasolu ja tegevust. Nii kaua, kui 

me ei tunne Saatana riukaid, on temal võrratult suuremad leelised. Paljud panevad tähele 

kurja sisendusi, samal ajal, kui nad arvavad järgivat oma tarkust. Me läheneme lõpuajale, 

mil Saatan hakkab töötama suurima väega, et petta ja hävitada ning levitada kõikjal 

uskumust nagu poleks teda olemaski. Talle on kasulik varjata ennast ja oma tööviisi. {SV 

387.3} 

Suur petja kardab kõige rohkem seda, et tema plaanid tulevad ilmsiks. Et oma tõelist 

iseloomu ja kavatsusi paremini maskeerida, on ta mõjutanud inimesi kujutama kuradit 

olevusena, kes äratab naeruvääristust ja põlgust. Talle meeldib väga see, kui teda 

kujutatakse vastiku inetu olendina, poolloomana, poolinimesena. Saatanale on meelepärane 

kuulda, kui tema nime tarvitavad naljatledes ja mõnitades need, kes [peavad end arukaks ja 

teadlikuks. {SV 387.4} 

Kuna ta on maskeerinud end suurima osavusega, küsitakse: „Kas selline olend tõesti 

eksisteerib?“ Selline pärimine kõneleb Saatana edust ning näitab,et teooriad, mis lükkavad 

ümber Pühakirja selgeima tunnistuse, leiavad usulises maailmas üldist heakskiitu. Saatan 

saab kõige hõlpsamalt kontrollida nende meeli, kes ei ole teadlikud tema tööst; just 

sellepärast esitab Jumala Sõna meile arvukalt näiteid tema kuritahtliku tegevuse kohta, mis 

kutsuvad meid üles valvsusele tema rünnakute suhtes. {SV 387.5} 

Saatana ja tema kaaslaste võim ja kuritahtlikkus võiksid meid õigusega ärevusse ajada, 

kui meil puuduks kaitse ja pääste Lunastajas. Me kindlustame oma maju hoolikalt riivide ja 

lukkudega, et kaitsta oma elu ja varandust kurjade inimeste eest; harva mõtleme me aga 

kurjadele inglitele, kes püüavad pidevalt meie sisemusse tungida ja kelle rünnakute vastu 

puudub meil enestel pisemgi kaitsevõime. Saatan võib siis, kui me anname talle selleks loa, 

eksitada meie mõtteid, rikkuda ja piinata ihu ning hävitada meie vara ja elu. Kurjuse väed 

tunnevad rõõmu ainult õnnetusest ja kaosest. Hirmus on nende olukord, kes trotsivad Jumala 

nõudeid ja alistuvad Saatana kiusatustele seni, kuni Jumal jätab nad kurjade vaimude 

meelevalda. Ent need, kes järgivad Kristust, võivad alati loota Tema kaitsele ja hoolele. 

Vägevad inglid saadetakse taevast neid kaitsma. Saatan ei saa läbi murda tõkkest, mille 

Jumal on seadnud oma rahva ümber. {SV 388.1} 

318

319

Peatükk 32—Saatana Püünised 

Suur võitlus Kristuse ja Saatana vahel, mis on kestnud peaaegu kuus tuhat aastat, lõpeb 

peagi. Saatan mitmekordistab oma jõupingutusi, et nurjata Kristuse tööd inimeste heaks. 

Suur petja kogub inimhingesid oma püünistesse. Saatana eesmärk on hoida inimesi 

pimeduses ja patukahetsematuses seni, kuni Päästja vahemehe-amet on lõppenud ja 

igasugune lepitus patu eest lakanud. {SV 388.2} 

Saatan on rahulik niikaua, kui ei tehta erilisi jõupingutusi tema võimule vastupanemiseks, 

kui koguduses ja maailmas valitseb ükskõiksus, sest sellisel juhul pole tal ohtu kaotada neid, 

keda ta juhib oma tahtmise järgi. Ent niipea, kui tähelepanu juhitakse igavestele asjadele ja 

inimene küsib: „Mida raa pean tegema, et saada päästetud?“, on Saatan kohal ja püüab vastu 

töötada Püha Vaimu mõjule. {SV 388.3} 

Pühakiri teatab, et kord, kui Jumala inglid ilmusid Issanda ette, tuli ka Saatan nende 

sekka (Iiob 1, 6), mitte selleks, et kummardada igavese Kuninga ees, vaid selleks, et 

edendada oma kuritahtlikke plaane õigete vastu. Samal eesmärgil ilmub Saatan ka sinna, kus 

inimesed kogunevad Jumala ees palvele. Kuigi varjatult, töötab ta hoolsalt, et eksitada 

palve-tajate mõtteid. Osava väejuhina koostab ta plaanid varakult valmis. Kui Saatan näeb 

Jumala sulast Pühakirja uurimas, paneb ta hoolega tähele teemat. Siis pingutab ta kogu oma 

kavalust ja arukust selle nimel, et juhtida olukordi nii, et kuulutus ei jõuaks just nende 

inimesteni, kes selles küsimuses kõige rohkem hoiatust vajavad. Ta korraldab nende jaoks 

samal ajal mõne äritehnigu, kus neil tuleb kohal olla või takistada mõnel muul viisil 

kuulmast sõnu, mis võiksid neile olla „elulõhn eluks“. {SV 389.1} 

Saatan näeb Issanda sulaseid muretsemas vaimuliku pimeduse pärast. Ta kuuleb nende 

tõsiseid palveid Jumala armu ja väe järele, mis kõrvaldaksid ükskõiksuse, hoolimatuse ja 

loiduse. Just siis kasutab kurjusevürst oma oskusi suurima innukusega. Ta ahvatleb inimesi 

ebatervet söögiisu rahuldama või mõnele muule pahele ja halvab nende vastuvõtuvõime nii, 

et nad ei kuule just neid asju, mida neil kõige rohkem vaja on. {SV 389.2} 

Saatan teab hästi, et kõik, keda ta saab mõjutada palvet ja Pühakirja uurimist hooletusse 

jätma, löövad tema rünnakute all vankuma. Seepärast mõtleb ta välja kõikvõimalikke 

plaane, et inimesi köita. Alati on leidunud neid, kes tunnistavad end jumalakartlikeks, kuid 

kes tõe tundmaõppimise jätkamise asemel tegelevad vigade otsimisega nende inimeste 

juures, kellega nad ei sobi. Sellised inimesed on Saatana parimad abilised. Vendade 

süüdistajaid ei ole vähe ja nad on alati aktiivsed siis, kui Jumal töötab ning Tema sulased 

püüavad anda Talle siiralt austust. Kritiseerijad annavad vale värvingu nende sõnadele ja 

tegudele, kes armastavad tõde ja on sellele kuulekad. Nad püüavad näidata, et kõige 

tõsisemad, innukamad ja ennastsalgavamad Kristuse sulased on petturid või petetud. Õhinal 

esitavad nad vääriti iga õige. ja õilsa teo motiive, levitavad laimu ja äratavad kahtlust 

320

kogenematutes. Igal mõeldaval viisil püüavad nad mõjutada inimesi pidama kõike, mis on 

selge ja õige, võltsiks ja petlikuks. {SV 389.3} 

Ometi ei tarvitse keegi lasta ennast neist petta. Kergesti võib näha, kelle lapsed nad on, 

kelle eeskuju nad järgivad ja kelle tööd nad teevad. „Nende viljast te tunnete nad“ (Matt. 7, 

16). Eksitajate teguviis meenutab Saatana, kibestunud laimaja iseloomu, kes on „meie 

vendade süüdistaja“ (Ilm. 12, 10). {SV 389.4} 

Suurel petjal on palju abilisi, kes on valmis mässima inimesi igat liiki eksitustesse, mis 

on kohandatud nende inimeste kalduvuste ja võimetega, keda Saatan tahab hävitada. 

Eksitaja eesmärgiks on kogudusse tuua ebasiiraid, uuestisündimata inimesi, kes õhutavad 

kahtlust ja uskmatust ning takistavad kõiki neid, kes soovivad näha Jumala töö edu ja teha 

ise koos sellega edusamme. Paljud, kellel puudub tõeline usk Jumalasse ja Tema Sõnadesse, 

nõustuvad mõnede tõepõhimõtetega ja neid peetakse kristlasteks. Nii hakkavad nad esitama 

oma eksiõpetusi Pühakirja õpetustena. {SV 390.1} 

Väide, et sellel, mida inimesed usuvad, pole mingit tähtsust, on üks Saatana kõige 

edukamaid pettusi. Ta teab, et armastuses vastuvõetud tõde pühitseb vastuvõtja hinge. 

Seepärast püüab ta pidevalt asendada tõde väärate teooriate ja väljamõeldistega. Algusest 

peale on Jumala sulased pidanud võitlema valeõpetajate vastu; mitte ainult paheliste 

inimeste, vaid selliste meeste vastu, kes sisendavad valesid, hinge hävitavaid õpetusi. Eelija, 

Jeremija ja Paulus võitlesid kartmatult nende vastu, kes meelitasid inimesi eemale Jumala 

Sõnast. Need pühad tõe kaitsjad ei kiitnud vähimalgi määral heaks sellist vabameelsust, mis 

pidas õiget religioosset usku tähtsusetuks. {SV 390.2} 

Kristlikus maailmas leiduvad ebaselged ja eriskummalised Pühakirja tõlgendused ning 

paljud vastuolulised õpetuspunktid on meie suure vaenlase järjekordne kätetöö inimeste 

meelte segi ajamiseks. Inimesed ei suuda tõde valest eristada. Lahkhelid ning lõhenemised 

kristlaskonnas on suurel määral tingitud valitsevast tavast väänata Pühakirja mõne 

lemmikteooria toetamiseks. Selle asemel, et uurida alandliku südamega hoolikalt Jumala 

Sõna, et teada saada Jumala tahet, püüavad paljud avastada midagi omapärast, originaalset, 

senikuulmatut. {SV 390.3} 

Selleks, et ekslikke õpetusi või ebakristlikke kogemusi toetada, rebivad mõned ühe või 

teise Pühakirja lõigu lahku kaastekstist või tsiteerivad ainult poolt salmi, mis nagu tõestaks 

nende tõekspidamist, kuigi ülejäänud osa näitab otse vastupidist Mao kavalusega varjuvad 

nad seosetute väljendite taha, mida tõlgendatakse oma ilmalike soovide kohaselt. Niiviisi 

moonutavad paljud tahtlikult Jumala Sõna. Teised, kellel on elav kujutlusvõime, 

tõlgendavad Pühakirja kujundeid ja sümboleid vastavalt oma fantaasiale, arvestades vähe 

Pühakirja tunnistuse kui ainsa õige tõlgendajaga. Oma mõttekujutlusi esitatakse Piibli 

õpetusena. {SV 390.4} 

321

Iga kord, kui Pühakirja hakatakse uurima ilma palvemeelse, alandliku, vastuvõtliku 

vaimuta, väänatakse valeks ka kõige selgemad ja lihtsamad õpetused. Paavstlikud juhid 

valivad Pühakirjast sellised osad, mis kõige paremini sobivad nende eesmärkidega ja 

tõlgendavad neid vastavalt oma heaksarvamisele. Neid moonutusi esitatakse rahvale, kellel 

on keelatud uurida ise Piiblit ja mõista selle pühi tõdesid. Terve Piibel peaks antama rahva 

kätte just sellisena, nagu ta on kirjutatud. Pigem oleks parem see, kui inimestele ei õpetataks 

üldse Piiblit, kui et seda õpetataks jämedalt vääriti tõlgitsetuna. {SV 391.1} 

Piibel on mõeldud juhtnööriks kõigile, kes soovivad tutvuda oma Looja tahtega. Jumal 

andis inimestele kindla prohvetliku sõna; inglid ja isegi Kristus ise tulid kõnelema Taanielile 

ja Johannesele sündmustest, mis pidid peatselt aset leidma. Need tähtsad asjad, mis on 

seotud meie päästmisega, ei pidanud jääma alatiseks saladusse. Neid ei väljendatud ka 

sellisel viisil, mis võiks viia ausa tõeotsija kimbatusse ja eksiteele. Issand ütles prohvet 

Habakuki kaudu: „Kirjuta üles nägemus ja tähenda selgesti, et see, kes loeb, võiks joosta!“ 

(Hab. 2,2). Jumala Sõna on selge kõigile, kes uurivad seda palvemeelse südamega. Iga 

tõeliselt aus inimene jõuab tõetundmisele. „Valgus koidab õigele“ (Laul 97, 11). Ükski 

kogudus ei saa edeneda pühitsuses seni, kui ta liikmed ei otsi tõde nii nagu peidetud 

varandust. {SV 391.2} 

Vabameelsuse nõudmisega sulgevad inimesed silmad vaenlase plaanile, kes töötab 

püsivalt oma eesmärgi saavutamiseks. Kui tal õnnestub asendada Piibel inimlike 

targutustega, siis jäetakse Jumala käsusõna kõrvale ja kristlased langevad patuorjusse, kuigi 

nad väidavad, et on vabad. {SV 391.3} 

Paljudele on saanud needuseks teaduse edusammud. Jumal on andnud maailmale suurt 

valgust teaduse ja kunsti alal, kuid ka suurvaimud, keda ei juhi Jumala Sõna, satuvad segadusse 

teaduse ja ilmutuse vahelisi seoseid uurides. {SV 391.4} 

Inimlikud teadmised nii materiaalses kui vaimulikus vallas on ühekülgsed ja puudulikud. 

Seepärast ei suuda paljud kooskõlastada oma teaduslikke vaateid Pühakirja väidetega. 

Paljud võtavad teooriaid ja mõtisklusi vastu teaduslike faktidena ning arvavad, et Jumala 

Sõna tuleb kontrollida „valenimelise tunnetuse“ (1. Tim. 6, 20) õpetamisega. Looja ja Tema 

teod käivad üle nende mõistuse ja seetõttu, et nad ei suuda seletada Tema tegusid 

loodusseadustega, peetakse Piiblit mitteusaldusväärseks. Need, kes kahtlevad Vana ja Uue 

Testamendi aruannete usaldusväärsuses, astuvad enamasti veel sammu edasi ja kahtlevad 

Jumala eksisteerimises üldse. Lõpptulemusena omistatakse Looja vägi loodule. Raiunud sel 

moel läbi oma ankruketi, ekslevad nad uskumatuse karide vahel. {SV 391.5} 

Nii loobuvad paljud usust ja Saatan saab nad hukutada. Loodolevus püüab oma Loojast 

targem olla. Inimlik filosoofia on üritanud uurida ja seletada saladusi, mida ka läbi igaviku 

aegade ei ilmutata. Kui inimesed uuriksid ja mõistaksid seda, mida Jumal on endast ja oma 

kavatsustest ilmutanud, siis hakkaksid nad mõistma Jehoova au, majesteetlikkust ja väge 

322

sellisena, mis paneks nad tundma oma mannetust, ning nad oleksid rahul sellega, mis on 

ilmutatud neile ja nende lastele. {SV 392.1} 

Saatana pettuse üheks meistritööks on panna inimeste mõtted tegelema nende asjadega, 

mida Jumal ei ole avaldanud ja mida Ta ei taha, et me praegu mõistaksime. Just sellepärast 

kaotas Lutsifer oma koha taevas. Ta muutus rahulolematuks selle tõttu, et temale ei 

usaldatud Jumala kavatsuste kõiki saladusi, samas aga jättis ta täiesti tähele panemata selle, 

mida oli avaldatud tema töö kohta tema kõrgel ametipostil. Äratanud samasuguse 

rahulolematuse ka inglites, kes olid tema käealused, kutsus Lutsifer esile nende languse. 

Saatan püüab sisendada inimestesse sama meelsust, et nad jätaksid samuti tähele panemata 

Jumala selged käsud. {SV 392.2} 

Need, kes ei taha uskuda Piibli selgeid tõdesid, otsivad pidevalt meeldivaid 

väljamõeldisi, mis vaigistaksid südametunnistust. Mida vähem vaimulikkust, enesesalgamist 

ja alandust esineb õpetustes, seda suurema heakskiiduga võetakse need vastu. Inimesed 

madaldavad selliselt oma vaimseid võimeid ja järgivad lihalikke soove. Nad loevad ennast 

liiga targaks, et uurida Pühakirja alandliku südamega ja paluda tõsiselt Jumala juhtimist 

ning seepärast pole neil ka mingit kaitset eksiarvamuste vastu. Saatan on valmis rahuldama 

lihaliku südame soove ja ta pakub oma pettusi tõe pähe. Selliselt saavutas paavstlus võimu 

inimeste üle. Protestandid, kes heidavad ära tõe, kuna see toob kaasa risti, lähevad sama 

teed. Kõik, kes jätavad Jumala Sõna hooletusse mugavusest ja ettevaatlikkusest, et mitte 

maailmaga vastuollu minna, hakkavad lõpuks uskuma hukatuslikku eksiõpetust. Need, kes 

tahtlikult heidavad ära tõe, langevad kõiksugustesse eksitustesse. See, kes hirmu pärast 

alistub ühele pettusele, võtab hõlpsalt vastu ka teise. Apostel Paulus ütles inimeste kohta, 

kes „ei võtnud vastu tõe armatust, et nad oleksid võinud pääseda“: „Sellepärast Jumal 

läkitab neile vägeva eksituse, et nad hakkavad uskuma valet, et mõistetakse hukka kõik 

need, kes ei ole uskunud tõde, vaid kellel on olnud hea meel ülekohtust.“ (2. Tes. 2, 10-12). 

Kuna on olemas selline hoiatus, on meie kohus hoolega tähele panna neid õpetusi, mida me 

vastu võtame. {SV 392.3} 

Suure petja kõige edukama tegevuse hulka kuuluvad spiritismi õpetused ja valeimeteod. 

Valguseingliks maskeerununa laotab ta oma võrke sinna, kus seda kõige vähem aimatakse. 

Kui inimesed uuriksid Jumala Raamatut tõsises palves, siis nad mõistaksid seda ja neid ei 

jäetaks pimedusse väärõpetuste suhtes; kuid kui tõde põlatakse, langevad inimesed saagiks 

petturile. {SV 393.1} 

Üheks ohtlikuks eksituseks on õpetus, mis eitab Kristuse jumalikkust ja väidab, et Jeesus 

ei eksisteerinudki enne siia maailma tulekut. Suur hulk inimesi, kes tunnistavad, et usuvad 

Piiblit, võtavad selle teooria vastu poolehoiuga, kuigi see on otseses vastuolus meie Päästja 

kõige selgemate väidetega oma suhetest Isaga, oma jumalikust loomusest ja 

enneeksisteerimisest. Seda teooriat ei saa vastu võtta ilma, et Pühakirja kõige lubamatumal 

viisil moonutataks. Nimetatud väärõpetus halvustab lunastustööd ja õõnestab usku Piiblisse 

323

kui Jumalast inspireeritud Sõnasse. Siis, kui inimesed hülgavad Pühakirja tunnistuse 

Kristuse jumalikkuse kohta, on tulutu nendega seda küsimust arutada, sest mitte ükski 

tõendus, ükskõik kui otsustav, ei suudaks neid veenda. „Aga maine inimene ei võta vastu 

seda, mis on Jumala Vaimust, sest see on temale jõledus ja ta ei või sellest aru saada 

sellepärast, et seda tuleb ära mõista vaimselt!“ (1. Kor. 2, 14). Mitte ühelgi inimesel, kes 

pooldab seda eksiõpetust, ei saa olla õiget arusaamist Kristuse iseloomust, Tema missioonist 

ega Jumala suurest plaanist inimese lunastamiseks. {SV 393.2} 

Üheks teravmeelseks ja halvaks eksituseks on laia leviku saanud uskumus, et Saatan ei 

eksisteeri isikuna, vaid et Pühakiri kasutab seda nime inimeste kurjade mõtete ja soovide 

väljendamiseks. {SV 393.3} 

On veel üks õpetus, mis kantslitest nii laialdaselt kõlab, ni melt arvamus, et Kristuse teine 

tulek tähendab Tema tulemist iga inimese jaoks tema surmamomendil. See vale juhib 

inimeste mõtted kõrvale Tema isiklikust tulemisest taeva pilvedel. Aastaid on Saatan 

öelnud: „Vaata, ta on kambrites!“ (Matt. 24, 23-26) ja paljud inimhinged on selle pettuse 

tõttu jäädavalt kaduma läinud. {SV 393.4} 

Ilmalik tarkus õpetab sedagi, et palve ei ole vajalik. Teadlased väidavad, et palvele ei saa 

tulla tegelikku vastust, sest see oleks loodusseaduste eiramine, ime, kuid imesid ei 

eksisteeri. „Universumit“, ütlevad nad, „valitsevad kindlad seadused ja Jumal ei tegutse 

nende seadustega vastuolus.“ Nii öeldes muudavad nad Jumala olevuseks, keda Tema oma 

seadused seovad, otsekui võiksid jumalikud seadused piirata Jumala vabadust. Selline 

õpetus on vastuolus Pühakirja tunnistusega. Kas Kristus ja Tema apostlid ei teinud 

imetegusid? Kaastundlik Päästja elab ka tänapäeval ja Ta kuuleb usupalvet niisamuti kui 

ajal, mil Ta käis nähtavalt inimeste seas. Loomulik toimib koos üleloomulikuga. Osaks 

Jumala plaanist on vastata usupalvele sellisel viisil, kuidas Ta ei vastaks siis, kui me Teda ei 

paluks. {SV 394.1} 

Arvutult eksiõpetusi ja kummalisi ideid on leidnud koha kristlaskonnas. Võimatu on 

nimetada kõiki neid halbu tagajärgi, mida Jumala Sõna poolt paika pandud ainsagi 

piirimärgi kõrvaldamine on kaasa toonud. Vähe on neid, kes julgevad peatada tõe 

äraheitmist. Enamik kõrvaldab jätkuvalt ühe tõe teise järele, kuni nad muutuvad 

uskmatuiks. {SV 394.2} 

Populaarse teoloogia eksiõpetused on teinud skeptiku nii mõnestki inimesest, kes muidu 

oleks uskunud Pühakirja. Mõnel inimesel on võimatu tunnustada õpetusi, mis piiravad arusaamist 

õiglusest, halastusest ja heatahtlikkusest; kuna moonutusi esitatakse Piibli 

õpetustena, keeldub ta vastu võtmast Jumala Sõna üldse. {SV 394.3} 

Just seda püüabki Saatan saavutada. Pole midagi, mida ta sooviks hävitada rohkem, kui 

usaldust Jumalasse ja Tema Sõnasse. Saatan seisab kahtlejate suure armee eesotsas ja 

pingutab niipalju kui võimalik oma võimu, et inimesi pettusega oma ridadesse meelitada. 

324

Kahtlemine on muutunud ülimoodsaks. Leidub hulgaliselt inimesi, kes vaatavad 

umbusaldusega Jumala Sõnale ja selle Autorile sellepärast, et see noomib ja mõistab hukka 

pattu. {SV 394.4} 

Need, kes ei taha kuuletuda Jumala nõuetele, püüavad kummutada Tema autoriteeti. Nad 

loevad Piiblit või kuulavad jutlusi ainult selleks, et leida vigu Pühakirjast või kuulutusest. 

Küllalt paljudest saavad uskmatud seetõttu, et õigustada või vabandada oma kohustuste 

hooletusse jätmist. Teised võtavad skeptilised põhimõtted vastu uhkusest või laiskusest. Nad 

armastavad mugavust ega viitsi teha seda, mis vääriks austust, kuid mis nõuab jõupingutust 

ja enesesalgamist. Selle asemel taotlevad nad tunnustust suure tarkuse eest kritiseerida 

Piiblit. Piiblis on paljugi sellist, mida piiratud mõistus ilma jumaliku tarkuseta on võimetu 

mõistma; nii leiavad nad põhjust kritiseerimiseks. Paljud näivad pidavat heaks tooniks seista 

skeptitsismi ja uskmatuse poolel. Näiliselt on nad siirad, kuid tegelikult õhutab selliseid 

inimesi tegevusele eneseusaldus ja uhkus. Mõningaid huvitab Pühakirjast millegi sellise 

leidmine, millega teisi hämmastada. Mõni kritiseerib ja arutleb Piibli tõdede üle vääriti 

lihtsalt sellepärast, et talle meeldib vaielda. Selline inimene ei mõista, et ta mässib end 

niiviisi linnupüüdja püünisesse. Väljendanud korra juba oma uskmatust, tunneb ta lausa 

kohustust kaitsta oma seisukohta. Nii ühineb ta jumalakartmatutega ja sulgeb enda jaoks 

paradiisi väravad. {SV 394.5} 

Jumal on oma Sõnas andnud piisavalt tõendeid Piibli jumaliku päritolu kohta. Meie 

lunastust käsitlevad tähtsad tõed on esitatud selgesti. Püha Vaimu abiga, mida Jumal on 

õpeta-nud kõigile, kes Teda siiralt otsivad, võib iga inimene ise neid tõdesid mõista. Jumal 

on andnud inimestele tugeva aluse, millele toetada oma usk. {SV 395.1} 

Ent inimese piiratud mõistus ei suuda täiesti mõista igavese Jumala plaane ja kavatsusi. 

Me ei saa kunagi ainult inimliku tarkuse varal avastada Jumalat. Me ei tohi püüda jultunult 

kergitada eesriiet, mille taga Jumal varjab oma majesteetlikkust. Apostel hüüab: „Kui 

väljauurimatud on Tema kohtumõistmised ja äraarvamatud Tema teed!“ (Rooma 11, 33). 

Siiski võime niipalju mõista Tema käitumist meiega ja motiive, mis Teda ajendavad, et me 

võime näha piiritu armastuse ja lõpmatu väega ühendatud halastust. Meie Isa juhib kõike 

tarkuses ja õigluses. Me ei tohi olla rahulolematud ja usaldamatud, vaid me peame 

aupaklikult alluma Tema tahtele. Ta avaldab meile oma kavatsustest nii palju, kui meil on 

hea teada, ülejäänus peame usaldama kätt, mis on kõikvõimas ning südant, mis on täis 

armastust. {SV 395.2} 

Kuigi Jumal on andnud meile küllaldase aluse uskuda, ei kõrvalda Ta siiski kunagi 

ettekäändeid uskmatuseks. Igaüks, kes otsib konkse, kuhu riputada oma kahtlusi, leiab neid. 

Need, kes keelduvad kuuletumast Jumala Sõnale seni. kuni kõik vastuväited on kõrvaldatud 

ja enam ei jää võimalust kahtlemiseks, ei tule kunagi valguse juurde. {SV 395.3} 

Umbusaldus Jumala vastu on uuendamata ja Jumala vastu vaenuliku südame loomulik 

vili. Usku äratab Püha Vaim. Usk kasvab ainult siis hästi, kui teda kalliks peetakse. Ükski 

325

inimene ei saa usus tugevaks ilma kindlameelsete jõupingutusteta. Uskmatus tugevneb, kui 

seda ergutatakse. Kui inimesed lubavad selle asemel, et peatuda tõenditel, mida Jumal on 

andnud nende usu toetamiseks, endil kahelda ja sihilikult vigu otsida, leiavad nad, et nende 

kahtlused muutuvad aina kindlamaks. {SV 396.1} 

Need, kes kahtlevad Jumala tõotustes ja umbusaldavad Tema armu, teotavad Teda. 

Selliste inimeste mõju tõukab ka teisi Kristusest eemale. Nad on viljatud puud, mis laotavad 

oma tumedaid oksi kõikjale ning varjavad teiste taimede eest päikesevalgust nii, et teisedki 

tema jahedas varjus närtsivad. Selliste inimeste elutöö tunnistab alaliselt nende eneste 

kahjuks. Nad külvavad kahtluse seemet, mis annab kindla lõikuse. {SV 396.2} 

Nende jaoks, kes ausalt soovivad vabaneda kahtlustest, on ainult üks võimalus: selle 

asemel, et kahelda ja urgitseda küsimustes, mida nad ei mõista, pangu nad tähele valgust, 

mis paistab nende teele ja nad saavad veelgi suuremat valgust. Täitku nad iga kohustust, mis 

on selgeks saanud, siis muutuvad nad võimeliseks mõistma ja täitma ka seda, milles nad 

nüüd kahtlevad. {SV 396.3} 

Saatan võib esitada võltsingu, mis sarnaneb tõega niivõrd, et see petab paljusid, kes 

soovivad kõrvale hoiduda enesesalgamisest ja ohvrist, mida tõde nõuab, kuid Saatanal on 

võimatu hoida oma võimu all inimest, kes soovib ükskõik millise hinna eest tõde teada 

saada. Kristus on tõde. „See tõeline valgus, mis valgustab iga inimest, oli tulemas maailma.“ 

(Joh. 1, 9). Tõe Vaim läkitati juhtima inimest tõe sisse. Jumala Poja autoriteediga teatatakse: 

„Otsige, siis te leiate!“ „Kui keegi tahab teha tema tahtmist, see tunneb, kas see õpetus on 

Jumalast.“ (Matt. 7, 7; Joh. 7, 17). {SV 396.4} 

Kristuse järelkäijad teavad vähe vandenõudest, mida Saatan ja tema väehulgad peavad 

inimlaste vastu. Ent Isa, kes elab taevas, juhib olukordi nii, et kõik need sepitsused aitavad 

lõpuks kaasa Tema plaanide teostamisele. Issand lubab oma rahval läbi minna kiusatuste 

tuleproovist mitte seepärast, et Ta tunneks rõõmu nende ahastusest ja kurvastusest, vaid 

seepärast, et see protsess on vajalik nende lõplikuks võiduks. Issand ei või meid vabastada 

kiusatustest, sest katsumuste eemärgiks on valmistada meid vastu seisma patu 

meelitustele. {SV 396.5} 

Kurjad inimesed ega kurjad vaimud ei saa takistada Jumala tööd ega keelata Tema 

lähedalolu rahvale, kes alistunud, kahetseva südamega tunnistab üles oma patud ja 

kõrvaldab need ning ootab usus Tema tõotuste täitumist. Igale kiusatusele, igale meelitusele, 

olgu see siis avalik või salajane, võib edukalt vastu seista „ei väe ega võimu läbi, vaid minu 

Vaimu läbi, ütleb vägede Jehoova.“ (Sak. 4, 6). {SV 397.1} 

„Sest Issanda silmad on õigete poole ja tema kõrvad nende palvetamise poole... Ja kes 

peaks teile kurja tegema, kui te heategemises olete agarad?“ (1. Peetr. 3, 12. 13). Kui 

Bileam otsustas rikkalikust tasust meelitatuna needa ära Iisraeli fahvast, ning püüdis 

Issandale ohverdamise kaudu manada Tema omasid, ei lubanud Jumala Vaim kuulutada tal 

326

seda kurja, mida ta öelda tahtis ja Bileam oli sunnitud hüüdma: „Kuidas ma võin needa, 

keda Jumal ei nea? Kuidas ma võisin sajatada, keda Jehoova ei sajata?“ „Mu hing surgu 

õiglaste surma ja mu lõpp olgu nagu neil.“ Kui järgmine ohver oli toodud, teatas 

jumalakartmatu prohvet: „Vaata, mind on kästud õnnistada! Tema on õnnistanud, mina ei 

või seda tagasi võtta! Ei märgata häda Jaakobis ega nähta õnnetust Iisraelis! Jehoova, ta 

Jumal, on temaga ja temas tuntakse rõõmu kuningast!“ „Sellepärast ei ole lausumist 

Jaakobis ega ennustamist Iisraelis! Küll üteldakse Jaakobile ja Iisraelile, mis Jumal teeb!“ 

Ometi ehitati veel ka kolmandat korda altarid ja uuesti proovis Bileam lausuda needust. 

Kuid prohveti vastutõrkuvatelt huultelt kuulutas Jumala Vaim oma valitud rahvale heaolu ja 

noomis nende vaenlaste rumalust ning kuritahtlikkust: „Õnnistatud olgu, kes sind 

õnnistavad, neetud, kes sind neavad!“ (4. Moos. 23, 8. 10. 20. 21. 23; 24, 9.) {SV 397.2} 

Iisraeli rahvas oli sel ajal ustav Jumalale ja nii kaua kui nad olid kuulekad Tema 

käsuõpetusele, ei saanud ükski vägi ei maa peal ega põrgus nenede üle võimust. {SV 397.3} 

Kuigi Bileamil ei lubatud kuulutada Jumala rahvale halba, õnnestus tal lõpuks siiski tuua 

needus Iisraeli peale sellega, et ta võrgutas nad patusse. Kui rahvas astus üle Jumala 

käskudest, lahutasid nad end Temast ning nad said tunda hävitaja võimu. {SV 397.4} 

Saatan teab väga hästi, et kõige nõrgem inimhing, kes jääb Kristusesse, on tugevam kui 

pimeduse jõud kokku. Kui Saatan ilmutaks ennast avalikult, astutaks talle vastu ja löödaks 

ta tagasi. Seepärast püüab ta ise varjatuks jäädes rünnatavaid nende tugevast kindlustusest 

välja meelitada, et siis hävitada kõiki, kes julgevad tulla tema maa-alale. Me ei saa olla 

kaitstud mingil muul moel, kuid vaid siis, kui me alandlikult usaldame Jumalat ja kuuletume 

kõigile Tema käskudele. {SV 397.5} 

Ühelgi inimesel ei ole ühekski päevaks ega tunniks kaitset siis, kui ta ei palveta. Me 

peaksime Jumalalt eriliselt paluma tarkust Tema Sõna mõistmiseks, sest selles paljastatakse 

kiusaja kavalad võtted ja vahendid, millega vaenlasele edukalt vastu astuda. Saatan võib 

asjatundlikult tsiteerida Pühakirja ja anda oma tõlgitsuse lõikudele, millega ta loodab juhtida 

meid eksiteele. Me peaksime uurima Piiblit alandliku südamega ja mitte kunagi kaotama 

silmist sõltuvust Jumalast. Kuna me peame olema alati valvel Saatana plaanide suhtes, 

peame me pidevalt usus palvetama: „Ära saada meid kiusatusse!“ {SV 398.1} 

327

Peatükk 33—Esimene Suur Pettus 

Juba inimajaloo koidikul tegi Saatan algust jõupingutustega petta inimsugu. Tema, kes 

oli õhutanud mässu taevas, soovis haarata ka maa elanikud võitlusse Jumala valitsuse vastu. 

Aadam ja Eeva olid olnud täiuslikult õnnelikud, kuna nad olid kuulekad Jumala 

korraldustele. Just see tõsiasi oli vankumatuks tunnistuseks väite vastu, mida Saatan taevas 

oli esitanud: et Jumala käsk oli rõhuv ja vastuolus Tema loodolevuste heaoluga. Pealegi 

äratas Saatanas kadedust kaunis kodu, kus elas patuta inimpaar. Ta otsustas viia nad 

langusele, lahutada nad sel viisil Jumalast ja alistada oma võimu alla. Seejärel võis ta 

haarata enesele maa ja rajada siia oma kuningriigi, et sõdida Kõigekõrgema vastu. {SV 

398.2} 

Oleks Saatan avalikult näidanud oma tõelist olemust, oleks ta kohe tagasi löödud, sest 

Aadamat ja Eevat hoiatati selle ohtliku vaenlase eest. Saatan aga töötas salaja ja varjas oma 

eesmärki, et tõhusamalt oma kavatsusi teostada. Kasutades meediumina madu, kes tollal oli 

paeluva välimusega loom, pöördus Saatan Eeva poole sõnadega: „Kas Jumal on tõesti 

ütelnud, et ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?“ (1. Moos. 3, 1.) Poleks Eeva laskunud 

vaidlusse kiusajaga, oleks ta olnud kaitstud, kuid ta julges temaga kõnelusse astuda, ja nii 

langes ta Saatana kavalate võtete ohvriks. Samamoodi võidetakse paljusid ka tänapäeval. 

Nad kahtlevad Jumala nõudmiste õigsuses. Selle asemel, et kuuletuda Jumala käskudele, 

võtavad nad vastu inimlikke teooriaid, mis on tegelikult kavalaks suitsukatteks Saatana 

plaanidele. {SV 398.3} 

„Ja naine vastas maole: „Me sööme küll rohuaia puude vilja, aga selle puu viljast, mis 

keset aeda, on Jumal ütelnud: „Te ei tohi sellest süüa ega selle külge puutuda, et te ei 

sureks!“ Ja madu ütles naisele: „Te ei sure kummatigi mitte, vaid Jumal teab, et mil päeval 

te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja!“ 

(Salmid 2-5.) Madu seletas, et nad saavad Jumala sarnaseks, omandavad senisest suurema 

tarkuse ja on võimelised tõusma kõrgemale tasemele. Eeva andis kiusatusele järele; tema 

mõjul juhiti patusse ka Aadam. Nad uskusid mao sõnu, et Jumal ei mõtelnud seda, mida Ta 

ütles. Esimene inimpaar ei usaldanud oma Loojat ja arvas, et Ta piirab nende vabadust ning 

et nad omandavad suure tarkuse ja au siis, kui nad astuvad üle Tema käsust. {SV 399.1} 

Ent millise tähenduse omandasid Aadama jaoks sõnad: „Sest päeval, mil sa sellest sööd, 

pead sa surma surema!“ pärast seda, kui ta oli pattu teinud? Kas ta leidis, et need 

tähendasidki seda, mida tõotas Saatan, nimelt tõusmist eksisteerimise kõrgemale tasemele? 

Sel juhul oleks üleastumisega tõepoolest palju head saavutatud ja Saatanast oleks saanud 

inimsoo heategija. Ei, Aadam leidis, et Jumala kohtuotsusel oli teine tähendus. Jumal ütles, 

et karistuseks patu eest peab inimene saama jälle mullaks, kust ta on võetud: „Sa olen põrm 

ja pead jälle põrmuks saama!“ (Salm 19.) Saatana sõnad: „Siis lähevad teie silmad lahti“ 

osutusid tõeks ainult ühes mõttes: pärast seda, kui Aadam ja Eeva olid sõnakuulmatud 

328

Jumalale, avanesid nende silmad nägema oma rumalust! Nad tundsid nüüd kurja ja 

maitsesid üleastumise kibedat, oi kui kibedat vilja ... {SV 399.2} 

Keset Eedenit kasvas elupuu, mille viljal oli jõud jäädvustada elu. Kui Aadam oleks 

jäänud kuulekaks Jumalale, oleks tal alati olnud vaba juurdepääs sellele puule, ja ta oleks 

elanud igavesti. Ent kui inimene patustas, võeti talt ära võimalus süüa elupuust. Nüüdsest 

allus senini täiuslik inimlaps surmale. Jumala kohtuotsus: „Sa oled põrm ja pead jälle 

põrmuks saama!“ osutab elu täielikule kustumisele. {SV 399.3} 

Surematuse, mida tõotati inimesele kuulekaks jäämise tingimusel, kaotas ta üleastumise 

tõttu. Aadam ei saanud oma järeltulijaile anda edasi seda, mida tal enam ei olnud; seepärast 

poleks langenud inimsool olnud mingit lootust, kui Jumal poleks oma Poja ohvri kaudu 

teinud inimestele surematust uuesti kättesaadavaks. Kuna „nõnda on ka surm tunginud 

kõigisse inimestesse, sest nad kõik on pattu teinud“, siis Kristus „on toonud valge ette elu ja 

kadumatu põlve evangeeliumi kaudu“ (Rooma 5, 12; 2. Tim. 1, 1). Ainult Kristuse kaudu 

omandab surelik surematuse. Jeesus ütles: „Kes usub Pojasse, sellel on igavene elu; aga kes 

ei kuule Poja sõna, see ei saa elu näha.“ (Joh. 3, 36). Iga inimene võib saada selle hindamatu 

õnnistuse siis, kui ta on nõus täitma tingimused. Kõik, „’kes head tehes püsivusega otsivad 

au ja kiitust ja kadumatut põlve“, saavad „igavese elu“. (Rooma 2, 7.) {SV 399.4} 

Ainuke, kes lubas Aadamale elu sõnakuulmatuse kaudu, oli suur petja. Mao sõnad 

Eevale: „Te ei sure kummatigi mitte“ olid kõigi aegade esimeseks jutluseks hinge 

surematusest. Ja hoolimata sellest, et need sõnad toetuvad Saatana autoriteedile, korratakse 

neid kristlaskonna kantslitest ning enamik inimkonnast võtab selle kuulutuse niisama 

meelsasti vastu, nagu meie esivanemad. Jumala otsusele: „Hing, kes teeb pattu, peab 

surema“ (Hes. 18, 20) on antud tähendus: „Hing, kes teeb pattu, ei pea surema, vaid elama 

igavesti. „Meil jääb üle ainult imestada sõgeduse üle, mis muudab inimesed nii 

kergeusklikeks Saatana väidete suhtes ja nii uskmatuiks Jumala sõnade suhtes. {SV 400.1} 

Kui inimesel oleks olnud pärast langemist vaba juurdepääs elupuule, oleks ta elanud 

igavesti ja patt oleks jäädvustatud igaveseks. Kuid keerubid ja leegitsev mõõk hoidsid 

„elupuu teed“ (1. Moos. 3, 24) ja mitte ükski inimene Aadama perekonnast ei võinud läbida 

seda tõket ning süüa eluandvat vilja. Seetõttu ei eksisteeri ka ainsatki surematut patust. {SV 

400.2} 

Pärast pattulangemist käskis Saatan oma inglitel suunata erilised jõupingutused sellele, et 

sisendada inimestesse usku loomupärasesse surematusesse. Niipea, kui kurjad inglid olid 

saanud mõjutada inimesi seda eksiõpetust vastu võtma, tõi Saatan inimmeeltesse mõtte, et 

kõik patused elavad igaveses viletsuses. Pimedusevürst esitab oma käsilaste abil Jumalat 

kättemaksuhimulise türannina ja teatab, et Jumal heidab põrgusse kõik need, kes Temale ei 

meeldi ja laseb neil seal igavesti tunda Tema viha. Saatana jutu järgi jälgib 

Looja rahuldustundega, neid, kes kannatavad kirjeldamatut ahastust ja väänlevad igavestes 

leekides. {SV 400.3} 

329

Niiviisi omistab põrgu vürst inimkonna Loojale ja Heategijale oma iseloomu. Julmus on 

saatanlik. Jumal on armastus ja kõik Tema loomistöö oli puhas, püha ja kaunis, kuni 

esimene vastuhakkaja tõi maailma patu. Saatan ise on see vaenlane, kes ahvatleb inimest 

patule, et teda siis, kui võimalik, hävitada. Kui ta on oma ohvris kindel, tunneb ta rõõmu 

hävingu üle, mille ta ise on korda saatnud. Kui lubataks, tõmbaks Saatan kogu inimkonna 

oma võrku. Kui jumalik vägi ei astuks vahele, siis ei pääseks ükski Aadama poeg ega 

tütar. {SV 401.1} 

Saatan püüab tänapäeval inimesi võita nii nagu ta tegi seda meie esivanemate juures: 

kõigutada nende usaldust oma Loojasse ja panna nad kahtlema Tema targas valitsemises ja 

käskude headuses. Et oma kuritahtlikkust ja vastuhakku õigustada, esitavad kurat ja tema 

saadikud Jumalat veelgi halvemana, kui nad ise on. Suur petis püüab veeretada oma 

iseloomu kohutavat julmust meie taevasele Isale, et näiks nagu oleks Lutsiferile tehtud 

taevast väljaheitmisega suurt ülekohut, kuna ta ei alistunud nii ebaõiglasele valitsejale. 

Saatan pakub maailmale vabadust, mida olevat võimalik nautida tema leebe valitsuse all, 

vastandina orjusele, mida pakkuvat Jehoova karmid seadused. Nii õnnestub tal ahvatleda 

inimesi truudusetusele Jumala vastu. {SV 401.2} 

Kuivõrd vastuvõetamatu on igasuguse armastuse, halastuse ja õigluse seisukohalt õpetus, 

et meeltparandamatuid surnuid piinatakse tules ja väävlis igavesti põlevas põrgus selles 

lühikeses maises elus tehtud pattude eest nii kaua, kui elab Jumal! Ometi on see õpetus laialt 

levinud ja seisab kirjas kristlaskonna paljudes usutunnistustes. Üks õpetatud usuteaduse 

doktor ütles: „Patuste põrgupiinade jälgimine ülendab igavesti pühade õnne. Kui nad näevad 

neid, kes on loomult samasugused ja sündinud samasugustes tingimustes, sellises viletsuses, 

ennast aga nii ülendatuina, siis suudavad nad palju paremini mõista oma õnne!“ Keegi teine 

väidab nii: „Kui Jumala hukkamõistuotsus jõustub Igavesti vihariistade kallal, siis nende 

piina suits tõuseb igavesti üles armuriistade nähes, kes selle asemel, et tunda kaasa 

õnnetuile, hõiskavad: „Aamen! Halleluuja! Kiitke Issandat!“ {SV 401.3} 

Kus kohas Piiblis leidub selline õpetus? Kas lunastatud taevas kaotavad kaastunde ja 

isegi tavalised inimlikud tunded? Kas need vahetatakse külmaverelise ükskõiksuse 

või metslase halastamatuse vastu? Ei, ei! See ei ole Jumala Raamatu õpetus! Need, kes 

esitavad eelpool toodud vaateid, võivad olla õpetatud ja isegi siirad inimesed, kuid nad on 

eksiteele viidud Saatana sosistustest. Tema paneb neid Pühakirja kindlaid sõnu vääriti 

mõistma, omistama Jumala armastavatele sõnadele kibeduse ja kuritahtlikkuse värvingut, 

mis kuulub kuradile ja mitte meie Loojale. „Nii tõesti, kui ma elan, ütleb Issand Jehoova, ei 

ole mul hea meel õela surmast, vaid sellest, et õel pöörduks oma teelt ja elaks! Pöörduge, 

pöörduge oma kurjadelt teedelt, sest miks peaksite surema?“ (Hes. 33, 11.) {SV 401.4} 

Mis kasu tooks Jumalale see, kui Ta tunneks rõõmu, nagu väidetakse, lakkamatutest 

piinadest ning kuulaks naudinguga kannatajate oigeid, kiljatusi ja sajatusi, keda hoitakse 

põrguleekides? Kas need koledad häälitsused võiksid kõlada muusikana Igavese Armastuse 

330

kõrvus? Rõhutatakse, et õelate lõputu viletsus näitab Jumala viha patu kui pahe vastu, mis 

on hukatuslik universumi rahule ja korrale. Milline hirmus jumalateotus! Nagu oleks Jumala 

viha patu vastu põhjuseks, et pattu jäädvustada. Selliste teoloogide õpetuste kohaselt paneb 

pidev ilma lootuseta piinamine märatsema armetud ohvrid, kes siis, kui nende raev 

needustes ja jumalateotustes välja purskub, kasvatavad pidevalt oma süükoormat ... Teadku 

kõik, et Jumala au ei suurendata patu igavesti kestmise ja lakkamatu suurendamise abil. {SV 

402.1} 

Inimmõistus ei suuda kokku arvata seda halba, mida on korda saatnud eksiõpetus 

igavesest piinast. Piibellik usk mis on täis armastust, headust ja kaastunnet, tumestatakse 

eelarvamusega ja kaetakse õudusega. Kui mõtleme sellele, millise vale värvingu on Saatan 

andnud Jumala iseloomule, siis ei imesta me enam selle üle, et meie armastavat Loojat kardetakse 

ja lausa vihatakse! Kohutavad ettekujutused Jumalast, mida kuulutatakse kantslitest 

üle maailma, on muutnud tuhanded, jah, miljonid inimesed skeptikuiks ja uskmatuiks. {SV 

402.2} 

Õpetus igavesest põrgupiinast on üks neist väärõpetustest, mis moodustavad Baabüloni 

jälkuste viina, mida jooma meelitab Saatan kõiki rahvaid (Ilm. 14, 8; 17, 2). See, et 

kristlikud õpetajad hakkasid sellist eksiõpetust soosima ja pühast kõnetoolist kuulutama, on 

tõepoolest mõistatus. Nad võtsid selle üle rooma-katoliku kirikult, nii nagu nad võtsid vale 

hingamispäeva. Tõsi, seda õpetasid omal ajal õilsad ja head inimesed, kuid nemad ei saanud 

selle asja kohta sellist val gust, mida omame meie. Nemad olid vastutavad ainult selle 

valguse eest, mis paistis nende ajal; meie aga vastutame selle eest, mis paistab meie päevil. 

Kui me pöörduksime Juma-la Sõna tunnistusest väärõpetuste poole sellepärast, et meie isad 

neid õpetasid, langeme me hukkamõistu alla, mida kuulutati Baabülonile. Me joome siis 

tema jäleduste viina. {SV 402.3} 

Paljud, kellele õpetus igavesest piinast on eemaletõukav, kalduvad vastupidisesse 

eksitusse. Nad näevad, et Pühakiri esitab Jumalat armastava ja kaastundliku Loojana ega 

suuda seepärast uskuda, et Ta saadab oma loodolevused igavesti põleva põrgu tulle. Kuid 

olles võtnud omaks õpetuse surematust hingest, ei näe nad teist võimalust kui järeldada, et 

kogu inimkond saab lõpuks õndsaks. Paljud arvavad, et Piibli ähvardused on mõeldud ainult 

selleks, et inimesi hirmu kaudu kuulekusele tuua, ja mitte sõna-sõnalt täitumiseks. Seega 

võib patune elada oma isekate soovide järele, jätta Jumala nõuded tähele panemata ja loota 

siiski, et ta lõpuks armu saab. Selline õpetus, mis usaldab Jumala halastust, kuid jätab tähele 

panemata Tema õigluse, meeldib lihalikule südamele ja julgustab õelaid ülekohtule. {SV 

403.1} 

Selleks, et mõista, kuidas ülemaailmset päästmist kuulutavad inimesed tõlgendavad 

vääralt Pühakirja oma hingehävitavate dogmade toetamiseks, piisab nende endi sõnade 

tsiteerimisest. Ühe uskmatu noormehe matusel, kes sai õnnetusjuhtumil otsekohe surma, 

valis universalistist jutlustaja leinakõne tekstiks Pühakirja sõnad Taaveti kohta.“ („Sest ta oli 

331

ennast trööstinud Amnoni pärast, kes ära surnud“ v. t.) Sest ta harjus sellega, et Amnon oli 

surnud.“ (2. Saam. 13, 39.) {SV 403.2} 

„Minult küsitakse sageli,“ ütles kõneleja, „milline on nende saatus, kes lahkuvad 

maailmast patus; need, kes surevad kas joobnult või roima punaste plekkidega riietel või nii 

nagu see noormees, kes oma elu jooksul ei tunnistanud usku ega tundnud rõõmu usulisest 

kogemusest. Meid rahuldab Pühakirjas öeldu. Selle Raamatu vastus lahendab südames 

tõusva probleemi. Amnon oli üliväga patune; ta ei kahetsenud, ta joodeti purju ja joobnuna 

tapeti. Taavet oli Jumala prohvet; tema pidi teadma, kas tulevases maailmas on Amnonil hea 

või halb elu. Kuidas väljendas ta oma südame tundeid? „Ja kuningas Taavet jättis järele 

Absalomi vastu väljaminemise, sest ta oli ennast trööstinud Amnoni pärast, kes ära surnud.“ 

(Salm 39 v. t.) {SV 403.3} 

„Ja millise järelduse saab nendest sõnadest teha? Kas mitte sellise, et Taavet ei uskunud 

õpetust lõputust piinast? Nii me seda mõistame ja leiame siit võimsa tõestuse palju 

meeldivamale, selgitavamale ja heatahtlikumale õpetusele, ni-melt üldise pühitsuse ja rahu 

õpetusele. Taavet oli lohutatud oma poja surma pärast. Ja miks siis? Sellepärast, et ta võis 

prohvetliku silmaga vaadata aulist ’tulevikku ja näha, et poeg on lahutatud kõigist 

kiusatustest, vabastatud orjusest ja puhastatud patu rüvetusest ning saanud küllaldaselt 

pühaks ja õilsaks, et rõõmustada ülestõusnud õndsate hingede seltskonnas. Isa ainsaks 

lohutuseks oli teadmine, et tema armastatud poeg on eemaldatud patust ja kannatustest ning 

läinud sinna, kus Püha Vaimu ülevad hingused valgustavad tema pimestatud hinge, kus 

mõistus avaneb taevasele tarkusele ja surematu armastuse magusale joovastusele, ning kus 

ta saab pühitsetud loomusega nautida rahu ja taevase pärandi osadust. {SV 403.4} 

Me soovime, et selle läbielu kaudu mõistetakse, et me usume, et taeva õndsust ei saa 

saavutada selle kaudu, mida meie võime selles elus teha; see ei sõltu südame muutusest 

meie elu ajal, ei praegusest uskumusest ega usu tunnistamisest.“ {SV 404.1} 

Nii kordab end Kristuse tunnistajaks nimetaja valet, mida lausus madu Eedenis: „Te ei 

sure kummatigi mitte!“ Mil päeval te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate 

Jumala sarnaseks.“ Ta kuulutab, et kõige alatumad patused — mõrtsukad, vargad ja 

abielurikkujad — saavad pärast surma õiguse siseneda lõputusse õndsusesse. {SV 404.2} 

Millele rajab see Pühakirja moonutav õpetaja oma järeldused? Ühele lausele, millega 

Taavet väljendas oma alistumist Jumala valitsusele. Kuningas „jättis järele Absalomi vastu 

väljaminemise, sest ta oli ennast trööstinud Amnoni pärast, kes oli surnud.“ Kurbuse teravus 

pehmenes aja jooksul ja tema mõtted pöördusid surnud pojalt elavale pojale, kes oli 

maapaos sooritatud mõrva õiglase karistuse hirmus. Ja see oli matusekõnelejale tõendiks, et 

veresüüdlane ja joobnud Amnon läks otsekohe pärast surma õndsuse eluasemetesse, et seal 

saada puhastatud ja kõlbavaks tehtud patuta inglite seltskonna jaoks! Selline õpetus on 

tõepoolest hästi kohane rahuldama lihalikku südant! See on Saatana õpetus, mis teeb 

332

tagajärjekalt oma tööd. Kas peaksime imes-tama, et jumalakartmatus levib selle õpetuse 

tagajärjel? {SV 404.3} 

Selle ühe valeõpetaja suund illustreerib paljude teiste oma. Siis, kui eraldatakse Pühakirja 

mõned sõnad kaastekstist, mis paljudel juhtumitel on täiesti vastandliku tähendusega 

tõlgendustele, mis neile oma õpetuse tõestamiseks omistatakse, saadakse seletused, millel 

pole mingit alust Jumala Sõnas. Näiteks toodud tunnistus, mis püüab tõestada, et joobnud 

Amnon on taevas, on tühipaljas mõttekäik, mis otseselt räägib vastu Pühakirja selgele ja 

kindlale väitele, et ükski joodik ei päri Jumala riiki (1. Kor. 6, 10). Sel viisil väänavad 

kahtlejad, uskmatud ja skeptikud tõe valeks. Nende targutustega petetakse rahvahulki, keda 

kiigutatakse magama lihaliku julgeoleku hällis. {SV 404.4} 

Kui oleks õige, et kõikide inimeste hinged lähevad surmatunnil otsekohe taevasse, siis 

võiksime ihaldada pigemini surma kui elu. Sellise usu tõttu on paljud lõpetanud ise oma elu. 

Olles masendatud muredest, nõutusest ja pettumustest, näib kergena katkestada elu habras 

niidike ja hõljuda igavese maailma õndsusesse. {SV 405.1} 

Jumal on oma Sõnas andnud kindla tõendi selle kohta, et Ta karistab Tema käsust 

üleastujaid. Neil, kes äratavad endis väärlootusi, nagu oleks Jumal liiga armuline selleks, et 

patuse üle õiglast kohut mõista, tarvitseb vaadata vaid Kolgata ristile. Veatu Jumala Poja 

surm kõneleb sellest, et „patu palk on surm“ ning iga Jumala käsust üleastumine saab oma 

teenitud karistuse. Patuta Kristus sai patuks inimese eest; Ta talus üleastumise süüd ja 

lahusolekut Isast, Tema palge varjamist, kuni Päästja süda murdus ja elu kustus. Kolgata 

ohver toodi selleks, et patused saaksid lunastatud. Ühelgi teisel viisil ei võinud inimene patu 

karistusest vabaneda. Iga hing, kes keeldub sellise hinna eest saadud lepitust vastu võtmast, 

peab kandma oma üleastumise süüd ja karistust. {SV 405.2} 

Vaadakem, mida õpetab Piibel jumalatute ja meeltparandamatute kohta, keda universalist 

ütleb olevat taevas pühade, õnnelike inglitena! {SV 405.3} 

„Mina annan sellele, kellel on janu, eluvee allikast ilma hinnata!“ (Ilm. 21, 6.) See tõotus 

on kehtiv ainult nende kohta, kellel on janu. Ainult need, kes tunnevad vajadust eluvee 

järele ja otsivad seda ka juhul, kui nad kõik muu kaotaksid, rahuldatakse. „Kes võidab, see 

pärib selle, ja mina olen temale Jumalaks ja tema on minule pojaks.“ (Salm 7.) Siin 

esitatakse ühtlasi tingimused. Et tõotust pärida, peame me patule vastu seisma ja seda 

võitma. {SV 405.4} 

Issand teatab prohvet Jesaja kaudu: „Ütle õigele, et tema käsi käib hästi.“ „Häda õelale! 

Tema käsi käib halvasti, sest ta käte töö tasutakse talle!“ (Jes. 3, 10. 11.) „Ehk küll patune 

teeb sada korda kurja,“ ütleb tark mees, „ja pikendab oma päevi, tean ma siiski, et neil, kes 

Jumalat kardavad, käib käsi hästi, sellepärast, et nad Tema palet kardavad, kuna õela käsi ei 

käi hästi.“ (Kog. 8, 12. 13.) Paulus tunnistab, et patune kogub „enesele viha oma kangusega 

ja patustpöördumata südamega vihapäevaks ja Jumala õige kohtu ilmumiseks, kes igaühele 

333

maksab tema tegude järele.“ „Viletsus ning ahastus tuleb igale inimese hingele, kes kurja 

teeb.“ (Rooma 2, 5. 6. 9.) {SV 405.5} 

„Mitte ühelgi hoorajal ega ropul ega ahnel, kuna ta on ebajumala ori, ei ole pärandit 

Kristuse ja Jumala riigis.“ (Efes. 5, 5.) „Nõudke rahu kõikidega ja pühitsust; ilma selleta ei 

saa ükski Issandat näha.“ (Heebr. 12, 14.) „Õndsad need, kes oma rüüd pesevad, et neil 

oleks meelevald süüa elupuust ja väravaist linna sisse minna! Väljaspool on koerad ja nõiad 

ja hoorajad ja tapjad ja ebajumalateenijad ja kõik, kes valet armastavad ja teevad.“ (Ilm. 22, 

14. 15.) {SV 406.1} 

Jumal on andnud inimestele teada oma iseloomu ja suhtumise pattu ning patusesse. 

„Jehoova on halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest, kes 

säilitab heldust tuhandeile, annab andeks ülekohtu ja üleastumised ning patu, aga kes siiski 

ei jäta süüdlasi karistamata.“ (2. Moos. 34, 6. 7.) „Hävitab kõik õelad.“ „Ent üleastujad 

kaotatakse täiesti ja õelate tulevik hävib!“ (Laul 145, 20; 37, 38.) Jumala valitsuse võimu ja 

autoriteeti kasutatakse mässu mahasurumiseks ja ometi on kõik õiglase karistuse avaldused 

täielikus kooskõlas Jumala iseloomuga, kes on halastaja, pika meelega ja heatahtlik. {SV 

406.2} 

Jumal ei sunni kellegi tahet ega otsustuvõimet. Ta ei tunne rõõmu orjalikust kuulekusest, 

vaid soovib, et Tema loodolevused armastaksid Teda sellepärast, et Ta on armastusväärne, 

Issand tahab, et nad kuuletuksid Talle sellepärast, et nad hindavad arukalt Tema tarkust, 

õiglust ja heatahtlikkust. Kõik, kellel on õige arusaamine neist omadustest, armastavad 

Jumalat seepärast, et neid köidab Tema kaunis iseloom ja armastus. {SV 406.3} 

Heasüdamlikkuse, halastuse ja armastuse põhimõtted, mida õpetas ja mille järgi elas 

meie Päästja, esitavad Jumala tahet ja iseloomu. Kristus ütles, et Ta ei õpeta midagi muud 

kui ainult seda, mida ta on saanud oma Isalt. Jumala valitsuse põhimõtted on täielikus 

kooskõlas Päästja nõuandega: „Armastage oma vaenlasi.“ {SV 406.4} 

Jumal mõistab kohut õelate üle universumi kasuks ja isegi nende endi kasuks, keda Tema 

nuhtlused tabavad. Tema tahaks teha nad õnnelikeks, kui Ta saaks seda teha kooskõlas taeva 

valitsuse seadustega ja Looja iseloomu õiglusega. Jumal ümbritseb meid oma armastuse 

tõenditega, annab teada oma käsuõpetuse ja pakub halastust, kuid inimlapsed põlgavad 

Tema armastust, tühistavad Tema käsud ja lükkavad tagasi Tema halastuse. Kuigi nad 

kasutavad pidevalt Tema ande, teotavad nad Andjat. Jumalat vihatakse sellepärast, et Jumal 

põlgab nende patte. Issand kannatab kaua nende kangekaelsusega, kuid lõpuks tuleb 

otsustav tund, mil nende saatus otsustatakse. Kas Jumal peaks ikkagi võtma mässajad 

enesega ja sundima neid tegema Tema tahtmist? {SV 407.1} 

Need, kes on valinud oma juhiks Saatana ja keda tema juhendab, ei ole valmis astuma 

Jumala ette. Uhkus, pettus, ohjeldamatus ja halastamatus on kinnistunud nende iseloomus. 

Kas nad võiksid elama asuda taevasse, igavesti ühes nendega, keda nad maa peal põlgasid ja 

334

vihkasid? Valetajale ei saa tõde kunagi meeldivaks; alandlikkus ei rahulda enesest 

lugupidavat ja uhket; puhtus ei ole vastuvõetav kõlvatule; omakasupüüdmatu armastus ei 

näi isekale kütkestav. Millist rõõmu saaks taevas pakkuda neile, keda jäägitult haaravad 

maised ja isekad huvid? {SV 407.2} 

Kas saaks viia neid, kes on elanud mässumeeles Jumala vastu, äkki taevasse, kus nad 

näevad kõrget, püha täiuslikkust, mis seal valitseb? Iga süda taevas on täidetud armastusest; 

kaasakiskuvalt kaunikõlaline muusika kõlab Jumala ja Talle auks, ning valguskiired 

voogavad lunastatutele Tema palgelt, kes istub troonil. Kas võivad need, kelle südant täidab 

viha Jumala, tõe ja pühaduse vastu, ühineda taevase lunastatute hulgaga ja osa võtta ühistest 

tänulauludest? Kas nad taluksid Jumala ja Talle au? Ei, ei! Neile anti pikk prooviaeg, et nad 

kujundaksid oma iseloomu taeva jaoks; kuid nad pole kasvatanud endas armastust puhtuse 

vastu; nad pole kunagi õppinud taevast keelt ja nüüd on liiga hilja. Jumala vastu mässav 

meel on muutnud nad kõlbmatuks taeva jaoks. Sealne puhtus, pühadus ja rahu oleks neile 

ainult piinaks; Jumala au saaks neile hävitavaks tuleks. Nad igatseksid põgeneda sellest 

pühast paigast, ja oleksid rõõmsad hävimise üle, mis päästab nad Tema palge eest, kes suri 

nende lunastamiseks. Õelate saatuse määrab nende oma valik. Nad jäetakse taevast välja 

nende oma soovi kohaselt. Jumal teeb seda õiglaselt ja halastavalt. {SV 407.3} 

Nagu veeuputuse vesi, nii tunnistab ka selle suure päeva tuli Jumala lõplikku otsust, et 

õelad on parandamatud. Nad ei taha alluda Jumala autoriteedile. Nad on rakendanud oma 

tahet Jumala vastu mässamiseks, ning siis, kui nende elu lõpeb, on liiga hilja selleks, et 

pöörata nende mõttekäiku vastassuunda, liiga hilja, et pöörduda üleastumisest kuulekusse ja 

vihast armastusse. {SV 408.1} 

Kui Jumal säästis mõrvar Kaini elu, andis Jumal sellega maailmale hoiatava eeskuju 

tagajärgedest, mis ilmneksid siis, kui patusel lubataks elada ja ohjeldamatult jätkata 

ülekohtust suunda. Kaini õpetuste ja eeskuju mõjul pöördus suur hulk tema järglastest 

patusse, kuni „inimese kurjus maa peal oli suur ja kõik ta südame mõtlemised iga päev 

üksnes kurjad.“ „Aga maa oli Jumala palge ees raisku läinud ja vägivald täitis maad.“ (1. 

Moos. 6, 5. 11.) {SV 408.2} 

Halastusest maailma vastu hävitas Jumal Noa ajal jumalakartmatud inimesed. Halastusest 

hävitas Ta Soodoma kõlvatud elanikud. Saatana petva väe kaudu võidavad ülekohtutegijad 

kaasinimeste poolehoiu ja imetluse ning juhivad oma mõju kaudu mässule teisigi. Nii oli 

lugu Kaini ja Noa, Aabrahami ja Loti päevil; nii on lugu ka meie ajal. Halastusest 

universumi vastu hävitab Jumal lõpuks Tema armu põlgajad. {SV 408.3} 

„Sest patu palk on surm, aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie 

Issandas.“ (Rooma 6, 23.) Elu on õigete pärand, õelate osaks on surm. Mooses ütles 

Iisraelile: „Vaata, mina panen täna su ette elu ja hea, surma ja kurja.“ (5. Moos. 30, 15.) 

Surm, mida nendes kirjatekstides silmas peetakse, ei ole see surm, mida kuulutati Aadamale, 

335

sest kogu inimkond kannatab tema üleastumise karistust. See on „teine surm“, mida 

vastandatakse igavesele elule. {SV 408.4} 

Aadama patu tagajärjel kandus surm edasi kogu inimsoole. Kõik lähevad ühtviisi alla 

hauda ning lunastusplaani kohaselt äratatakse kõik hauast ka üles. „Tuleb õigete ja ülekohtuste 

ülestõusmine;“ „sest nõnda surevad kõik Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaiks 

Kristuses.“ (Ap. t. 24, 15; 1. Kor. 15, 22.) Kuid kahe inimklassi vahel, kes haudadest 

väljuvad, on erinevus. „Kõik, kes on haudades, kuulevad tema häält ning tulevad välja need, 

kes on teinud head, elu ülestõusmiseks, aga kes on teinud halba, hukkamõistmise 

ülestõusmiseks.“ (Joh. 5, 28. 29.) Kes on „väärt arvatud“ elu ülestõusmiseks, on „õndsad ja 

pühad“. „Nende üle ei ole teisel surmal meelevalda“ (Ilm. 20, 6). Ent need, kes ei ole saanud 

kahetsuse ja usu kaudu andestust, peavad vastu võtma üleastumise karistuse — „patu 

palga“. Nad kannavad karistust, mis vastab kestvuselt ja valjuselt nende „tegudele“, kuid 

lõpuks hävivad nad teises surmas. Kuna Jumalal on võimatu päästa pattudesse jäävat patust 

oma õigluse ja halastuse pärast, siis lõpetab Looja tema eksisteerimise. Üleastumise tõttu ei 

ole ta osutunud igaviku vääriliseks. Piibel ütleb: „Natuke aega ja õelat ei ole enam; sa vahid 

tema aset, aga teda pole kuskil.“ Teisal öeldakse: „Ja siis on, nagu ei oleks neid olnudki“ 

(Laul 37, 10; Obad. 16). Häbiga kaetud, vajuvad nad igavesse unustusse. {SV 408.5} 

Nii tehakse lõpp patule koos sellest tuleneva viletsuse ja laostumisega. Taavet ütleb: „Sa 

hukkasid õela, sa pühkisid ära nende nime alatiseks ja igaveseks! Vaenlased on hävi-nud, 

nad on jäädavad rusud.“ (Laul 9, 5. 6.) Ilmutuseraamatu autor Johannes nägi nägemuses 

igavest armuriiki ja kuulis kaunist, ebakõladest vaba kiituselaulu. Ta kuulis, kuidas iga 

olend taevas ja maa peal andis austust Jumalale. (Ilm. 5, 13.) Siis ei ole enam ainsatki vastu 

hakkavat, Jumalat teotavat inimest, mitte ainsatki hinge, kes väänleks lõputuis piinades, ei 

ainsatki olendit põrgus, kelle karjed seguneksid päästetute lauludega. {SV 409.1} 

Eksiõpetusel hinge surematusest põhineb ka teooria teadvusest surmas — õpetus, mis 

nagu igavene piingi on vastuolus Pühakirja sõnadega, mõistuse ja inimlike tunnetega. 

Vastavalt populaarsele uskumusele on lunastatud taevas kursis kõigega, mis toimub maa 

peal, eriti neist maha jäänud sõprade eluga. Kuidas võiks tulla surnutele õnneks see, kui nad 

tunnevad teiste elumuresid, on tunnistajaiks pattudele, mida teevad neile armsad inimesed, 

ning näevad neid talumas elumuresid, pettumusi ja ahastust! Kuivõrd saaksid taevalikku 

õndsust nautida need, kes hõljuvad oma maa peal elavate sõprade kohal? Kuivõrd 

eemaletõukav on uskumus, et niipea kui hingeõhk lahkub kehast, saadetakse 

pattukahetsematu hing põrguleekidessel Millist sügavat ahastust peavad tundma need, kes 

näevad oma sõpru minevat hauda ettevalmistamatult, eeldusel, et nad astuvad viletsuse ja 

patususe igavikku! Paljusid on see valulik mõte viinud hullumeelsusse. {SV 409.2} 

Mida ütleb Pühakiri nende küsimuste kohta? Taavet kinnitab, et inimesel ei ole surmas 

teadvust. „Kui tema vaim väljub, siis ta pöördub tagasi oma mulda; samal päeval kaovad 

tema kõrged mõtted!“ (Laul 146, 4.) Saalomon annab sama tunnistuse: „Sest elavad teavad, 

336

et nad peavad surema, aga surnud ei tea enam midagi.“ „Niihästi nende armastus kui ka 

viha, samuti nende armukadeduski on ammu kadunud ja neil ei ole iialgi enam osa sellest 

kõigest mis päikese all sünnib!“ „Sest surmavallas, kuhu sa lähed, ei ole tööd ega toimetust, 

tunnetust ega tarkust.“ (Kog. 9, 5. 6. 10.) {SV 409.3} 

Kui Hiskija palve peale pikendati tema elu viisteist aastat, avaldas tänulik kuningas 

Jumalale kiitust Tema suure halastuse eest. Oma laulus väljendas ta põhjuse, miks ta nii 

rõõmustas. „Sest surmavaid ei kiida sind, surm ei ülista sind, hauda vajunud ei looda su 

ustavuse peale! Elav, ainult elav kiidab sind, nõnda nagu minagi teen täna.“ (Jes. 38, 18. 

19.) Populaarne eksiõpetus väidab, et õiged surnud on taeva õndsuses, kus nad kiidavad 

Jumalat surematu keelega; kuid Hiskija ei näinud surmas sellist suurepärast väljavaadet. 

Tema sõnad on kooskõlas Taaveti tunnistusega: „Sest surmas ei meenutata sind! Kes 

surmavallas tänab sind?“ „Ei surnud kiida Jehoovat ega need, kes lähevad alla 

surmavaikusesse.“ (Laul 6, 5; 115, 17.) {SV 410.1} 

Nelipühipäevil ütles Peetrus, et peavanem Taavet „on surnud ja maha maetud ja tema 

haud on meie juures tänapäevani.“ „Sest Taavet ei ole läinud taevasse.“ (Ap. t. 2, 29. 34.) 

Fakt, et Taavet jääb hauda kuni ülestõusmiseni, tõestab, et õiged ei lähe suremisel taevasse. 

Ainult ülestõusmise kaudu ja selle tõttu, et Kristus on hauast üles tõusnud, võib Taavet 

lõpuks istuda Jumala paremale käele. {SV 410.2} 

Paulus väitis: „Sest kui surnuid ei äratata, siis ei ole ka Kristust äratatud. Aga kui Kristus 

ei ole äratatud, siis on teie usk tühine ja te olete alles oma pattude sees. Siis on ka need, kes 

Kristuse sees on läinud hingama, hukka saanud.“ (1. Kor. 15, 16-18.) Kui nelja tuhande 

aasta jooksul surnud õiged oleksid kohe taevasse läinud, kuidas oleks siis Paulus saanud 

öelda: Kui ei ole ülestõusmist, „siis on ka need, kes Kristuse sees on läinud hingama, hukka 

saanud?“ Ülestõusmine poleks sel juhul vajalik. {SV 410.3} 

Märter Tyndale ütles surnute seisukorra kohta: „Ma tunnistan avalikult, et ma pole 

veendunud, et nad on juba täies aus, nagu on Kristus ja Jumala valitud inglid. Ma ei pea 

seda enda usutunnistuseks, sest vastasel korral oleks kuulutus liha ülestõusmisest asjatu.“ 

(William Tyndale, eessõna Uuele Testamendile, välja antud 1534.) Uuesti trükitud „British 

Reformers’is — „Tindal, Frith, Barnes“, lk. 349.) {SV 410.4} 

Vaieldamatu on fakt, et lootus igavesele õndsusele kohe pärast surma ongi põhjuseks, 

miks Piibli õpetus ülestõusmisest on kõrvale jäänud. Asjade sellist kulgu märkas dr. Adam 

Clarke, kes ütles: „Näib, et algkristlaste seas peeti õpetust ülestõusmisest palju tähtsamaks 

kui nüüd! Millest see tuleneb? Apostlid rõhutasid seda tõde ikka ja alati ning õhutasid 

Jumala lapsi selle kaudu hoolsusele, kuulekusele ja rõõmsameelsusele; kuid nende järglased 

meie päevil mainivad seda nii harva! Nii jutlustasid apostlid ja nii uskusid algkristlased; nii 

kõneleme meie ja nii usuvad meie kuulajad. Evangeeliumis ei leidu ühtegi õpetust, millele 

pandaks suuremat rõhku, kuid praeguses jutlustamissüsteemis pole ühtegi õpetust, mis oleks 

rohkem hooletusse jäetud!“ („Commentary“, märkusi 1. Kor. 15 kohta, § 3.) {SV 410.5} 

337

See häbiväärne mahavaikimine on kestnud seni, kuni ülestõusmise auline tõde on 

peaaegu täiesti varju jäänud ja kristliku maailma silmis kadunud. Üks juhtiv usuline autor 

ütleb 1. Tess. 4, 13-18 toodud Pauluse väljendust seletades nii: „Praktilise lohutuse tagamise 

eesmärgil vahetab õpetus õigete õndsate surematusest välja ebakindla õpetuse Issanda 

teisest tulemisest. Surma hetlkel tuleb Issand meile järele. See on asi, mida me peame 

ootama ja lootma. Surnud on juba läinud ausse! Nad ei oota oma kohtuotsuse ja õndsuse 

pasunahüüdu!“ {SV 411.1} 

Kui Jeesus oli oma jüngritest lahkumas, ei öelnud Ta neile, et nad varsti tulevad Tema 

juurde. „Ma lähen teile aset valmistama,“ ütles Ta. „Ja kui ma olen läinud ja teile aseme 

valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid enese juurde.“ (Joh. 14, 2. 3.) Paulus ütleb 

neile lähemalt: „Issand ise tuleb taevast alla sõjahüüuga, peaingli hääle ning Jumala 

pasunaga, ja Kristuses surnud tõusevad üles esmalt, selle järele kistakse meid, kes elame ja 

üle jääme, ühtlasi nendega pilvede peal Issandale vastu üles õhku, ja nõnda saame olla ikka 

ühes Issandaga.“ Ja ta lisab: „Kinnitage nüüd üksteist nende sõnadega!“ (1. Tess. 4, 16-18.) 

Milline suur erinevus on nende lohutussõnade ja universalistist jutlustaja sõnade vahel, mida 

eelnevalt tsiteerisime! Jutlustaja lohutas leinavaid sõpru kinnitusega, et ükskõik kui patune 

surnu ka oli, võeti ta elust lahkumise hetkel inglite hulka. Paulus seevastu juhib oma 

vendade tähelepanu Issanda tulekule, mil haua köidikud murtakse ja „Kristuses surnud“ 

äratatakse igavesele elule. {SV 411.2} 

Enne kui keegi tohib astuda õndsuse eluasemetesse, tuleb tema kohtuasi uurimisele ning 

tema iseloom ja teod Jumala ees läbivaatusele. Kõigi üle mõistetakse kohut vastavalt sellele, 

kuidas on kirjutatud raamatuisse. Inimesele tasutakse tema tegude järgi. See 

kohtumõistmine ei toimu inimese suremisel. Pane tähele Pauluse sõnu: „Ta on seadnud 

päeva, mil ta tahab kohut mõista maailma üle õiglase mehe läbi, kelle ta selleks on 

määranud, ja pakub usku kõigile pärast seda, kui ta on tema surnuist üles äratanud!“ (Ap. t. 

17, 31.) Siin viitab apostel selgesti ajale, mis tollal oli alles tulevikus, kuid mille Jumal on 

määranud maailma üle kohtumõistmiseks. {SV 411.3} 

Juuda peab silmas sama perioodi, kui ta ütleb: „Ja et tema inglid, kes oma seisust ei 

hoidnud, vaid jätsid maha oma eluaseme, pani kinni igaveste ahelatega pilkase pimeduse 

alla suure päeva kohtuks.“ Ta tsiteerib ka Eenoki sõnu: „Vaata, Issand tuleb oma pühade 

kümnetuhandetega pidama kohut kõigile.“ (Juuda 6, 14. 15.) Johannes kuulutab, et ta nägi 

„surnuid,, suuri ja pisukesi, seisvat aujärje ees, ja raamatud avati... Ja surnutele mõisteti 

kohut seda mööda, kuidas raamatuisse oli kirjutatud.“ (Ilm. 20, 12.) {SV 412.1} 

Ent milleks siis, kui surnud juba rõõmustavad taeva õndsuses või väänlevad 

põrguleekides, on vaja veel tulevast kohut? Jumala Sõna õpetused nendes tähtsates 

küsimustes ei ole ebaselged ega vasturääkivad, terve mõistus mõistab neid. Milline siiras 

inimene suudaks näha tarkust või õiglust väärteoorias? Kas õiged rõõmustaksid pärast nende 

kohtuasjade uurimist heakskiitva otsuse üle: „See on hea, sa hea ja ustav sulane! ... Mine 

338

oma Issanda rõõmusse“ juhul, kui nad on elanud Tema juures juba pikki ajastuid? Kas õelad 

kutsutakse piinapaigast võtma vastu kohtuotsust maailma Kohtunikult „Minge ära minu 

juurest, te neetud, igavesse tulle“? (Matt. 25, 21/41.) Milline pilge! Milline häbistav 

süüdistus Jumala tarkuse ja õigluse suhtes! {SV 412.2} 

Õpetus hinge surematusest oli üks neist valeõpetustest, mille rooma-katoliku kirik 

paganluselt laenas ja kristliku religiooniga ühendas. Martin Luther nimetas seda 

„koletislikuks väljamõeldiseks, osaks Rooma paavsti käskkirjade sõnnikuhunnikust.“ (E. 

Petavel, „The Problem of Immortality“, lk. 255.) Seletades Saalomoni sõnu Koguja 

raamatus — „surnud ei tea midagi,“ ütleb reformaator: „Ühes teises kohas kinnitab ta, et 

surnutel ei ole... tundmist, Seal pole, ütleb ta, mingit kohustust, oskust, teadmist ega tarkust. 

Saalomon usub, et surnud magavad ja ei tunne üldse midagi; surnud ei arvesta päevi ega 

aastaid. Siis kui nad äratatakse, näib neile, nagu oleksid nad maganud vaevalt ühe minuti.“ 

(Martin Luther „Exposition of Salomon’s Booke Called Ecclesiastes“, lk. 152.) {SV 412.3} 

Mitte kusagil Pühakirjas ei leidu mingit tõendit selle kohta, et õiged saavad kätte tasu ja 

õelad oma karistuse kohe suremisel. Patriarhid ja prohvetid ei ole jätnud ainsatki 

sellesuunalist kinnitust. Kristus ja Tema apostlid pole samuti sellest midagi kõnelnud. Piibel 

õpetab selgesti, et surnud ei lähe kohe taevasse. Nad magavad kuni ülestõusmiseni (1. Tess 

4, 14; Iiobi 14, 10-12). Just sel päeval, kui hõbeköis katkeb ja kuldkauss puruneb (Kog. 12, 

6), kaovad inimese mõtted. Neil, kes lähevad alla hauda, on rahu. Nad ei tea enam midagi 

sellest, mis toimub päikese all. (Iiobi 14, 21.) Õnnis rahu väsinud õigetele! Aeg, olgu see 

pikk või lühike, näib neile vaid hetkena. Nad magavad. Neid äratab alles Ju-mala pasun 

aulisele surematusele. „Sest pasun hüüab ja surnud tõusevad üles kadumatutena.. . Aga kui 

see kaduv riietub kadumatusega ja see surev riietub surematusega, siis saab tõeks sõna, mis 

on kirjutatud: „Surm on neelatud või-dusse“ (1. Kor. 15, 52-54). Kui inimlapsed äratatakse 

sellest sügavast unest, jätkavad nad oma mõttekäiku sealt, kus see lakkas. Viimane tunne oli 

surmavalu; viimane mõte oli surmasse hääbumisest. Kui nad hauast tõusevad, kõlab nende 

esimene rõõmus mõte võidurõõmsas hüüdes: „Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu 

astel?“ (Salm 55.) {SV 413.1} 

339

Peatükk 34—Kas Surnud Võivad Meiega Rääkida? 

Pühade inglite teenistus sellisena, nagu seda kirjeldab Pühakiri, on ülimalt lohutav ja 

kallis tõde igale Kristuse järelkäijale. Ent seda Piibli õpetust on tumestanud ja moonutanud 

paljud väärteooriad. Õpetus hinge surematusest, mis laenati omal ajal paganlikust 

filosoofiast ja suure ärataganemise perioodil liideti kristliku usuga, on kõrvale tõrjunud 

Pühakirja selge tõe, et „surnud ei tea enam midagi“. Rahvahulgad on hakanud uskuma, et 

surnute vaimud on teenijad vaimud, läkitatud abistama neid, kes õndsuse pärivad“. Oo, kui 

paljud usuvad niiviisi, kuigi Pühakiri kõneleb taeva inglite olemasolust, nende osast 

inimeste elus juba enne seda, kui esimene inimolevus suri. {SV 413.2} 

Õpetus inimeste teadvustatud olekust surmas, eriti aga uskumus, et surnute vaimud 

pöörduvad tagasi maa peale elavaid teenima, on valmistanud teed spiritismile. Kui oleks 

tõsi, et surnud saaksid Jumala ja pühade inglite juurde ning neil oleks eesõigus saada palju 

suuremaid teadmisi kui neil varem oli, miks nad siis ei peaks tõepoolest pöörduma tagasi 

maa peale, et valgustada ja õpetada elavaid! Kui surnute vaimud hõljuvad oma maapealsete 

sõprade ümber, nagu õpetavad populaarsed teoloogid, miks ei peaks nad siis nendega ka 

suhtlema, hoiatama pahede eest või lohutama muredes? Kuidas võiksid sel juhul need, kes 

usuvad inimese teadvusesse surmas, heita kõrvale teadmisi, mis tulevad neile jumaliku 

valgusena kallite lahkunute vaimudelt? Siin on kanal, mida peetakse pühaks, kuid mille 

kaudu tegelikult töötab Saatan oma eesmärkide nimel. Langenud inglid, kes tema korraldusi 

täidavad, esinevad käskjalgadena vaimudemaailmast. Jättes mulje nagu võiksid elavad 

suhelda surnutega, avaldab kurjusevürst inimestele hävitavat mõju. {SV 414.1} 

Saatanal on võime kehastada inimestele nende lahkunud sõpru. Võltsing on täiuslik: 

tuttavat välimust, sõnu ja häälekõla reprodutseeritakse imestusväärse täpsusega. Paljusid 

lohutab kinnitus, et nende armastatud elavad taeva õndsuses, ning ohtu aimamata hoiavad 

nad „eksitajate vaimude ja kurjade vaimude õpetuste poole.“ {SV 414.2} 

Kui inimesed on hakanud uskuma, et surnud suhtlevad nendega tõepoolest, siis võtab 

Saatan selliste inimeste kuju, kes läksid hauda ettevalmistamatult. Sellised „lahkunute 

vaimud“ väidavad, et nad elavad nüüd taevas, on õnnelikud ja omavad seal isegi kõrgeid 

seisukohti; sel teel aga levitatakse eksiõpetust, et pole mingit vahet õigete ja õelate vahel. 

Arvatavad külalised vaknudemaailmast annavad mõnikord edasi hoiatusi, mis osutuvad 

tõesti õigeks. Olles niiviisi võitnud usalduse, esitavad nad õpetusi, mis õõnestavad usku 

Jumala Sõnasse. Näiliselt ilmutavad nad sügavat huvi oma „sõprade“ heaolu vastu maa peal, 

kuid samas poetavad nad kavalalt sisse kõige ohtlikumaid eksiõpetusi. Tõik, et nad esitavad 

mõningaid tõdesid ja ennustavad mõnikord ka tulevikusündmusi, annab nende väidetele 

näilise usaldus-väärsuse, mistõttu suured hulgad võtavad valeõpetused meeleldi vastu ja 

usuvad kõhkluseta, nagu oleksid need kõige pühamad Piibli tõed. Jumala käsuõpetus 

kõrvaldatakse, armu Vaimu põlatakse ja lepingu verd teotatakse. Vaimud eitavad Kristuse 

340

jumalikkust ja asetavad Looja nende endiga samale tasemele. Nii jätkab suur mässaja uues 

kuues seda vastuhakku Jumalale, mis algas taevas ja on kestnud maa peal ligi kuus tuhat 

aastat. {SV 414.3} 

Paljud püüavad vaimudemaailma ilmutusi seletada pettuse ja meediumi trikkidega. Ent 

kuigi on tõsi, et selliseid trikke on esitatud ehtsate ilmutuste sildi all, on tõsi ka see, et 

tähelepanuväärsed sündmused on toimunud üleloomuliku väe kaudu. Salapärane 

koputamine, millega algas nüüdisaegne spiritism, ei olnud inimeste triki või kavaluse 

tulemus, vaid kurjade inglite otsene töö. Sel viisil tõid nad esile ühe kõige edukama, 

hingehävitavama pettuse. Paljud satuvad libedale teele sellega, et nad peavad spiritismi vaid 

inimeste pettuseks. Ent siis, kui nad seatakse silmitsi ilmutustega, mis on vaieldamatult 

üleloomulikud, võtavad nad neid jahmunult vastu Jumala suure väe avaldustena. {SV 

415.1} 

Need inimesed jätavad tähele panemata Pühakirja tunnistuse imetegude kohta, mida on 

teinud Saatan ja tema abilised. Saatana abil võisid vaarao maagid võltsida Jumala tööd. 

Paulus tunnistab, et enne Kristuse teist tulekut ilmnevad samasugused Saatana väe ilmingud. 

Issanda tulekule eelnevad imed Saatana Võimu mõjutusel igasuguses valeväes ja 

valetunnustähtedega ja valeimetegudega ja igasuguse ülekohtu pettuses“ (2. Tess. 2, 9. 10). 

Apostel Johannes ütleb seda imettegevat väge kirjeldades, mis ilmub viimastel päevadel: „Ja 

ta teeb suuri tunnustähti, nõnda, et ta inimeste ees laseb tuldki tulla taevast alla maa peale. 

Ja ta eksitab neid, kes maa peal elavad, tunnustähtedega, mis temale on antud teha“ (Ilm. 13, 

13. 14). Siin ei ole jutt tavalisest pettusest. Inimesi pimestatakse imetegudega, mida Saatana 

abilised on võimelised tegema; mis pole näilised, vaid reaalsed. {SV 415.2} 

Pimedusvürst, kes on nii kaua pingutanud oma võimeid petmiseks, mõistab oma kiusatusi 

osavalt kohandada iga inimese ja olukorraga. Haritud inimestele esitab Saatan spiritismi 

peenemal ja mõistuspärasemal kujul, ning nii õnnestub tal meelitada paljusid oma lõksu. 

Tarkus, mille spiritism annab, on selline tarkus, mille kohta apostel Jakoobus ütleb, et see ei 

tule „ülalt“, vaid on „muldne, maine, kurjast vaimust pärit“ (Jak. 3, 15). Seda suur petja 

muidugi varjab, kuna varjamine sobib paremini tema eesmärkidega. Tema, kes ilmus kõrbes 

Kristust kiusama taevase seeravi hiilguses, ilmub inimeste ette kõige kütkestavama 

valguseinglina. Ta äratab inimetes huvi ülevate teemadega, vaimustab kujutlusvõimet 

kaasakiskuvate vaatepiltidega ja võidab nende kiindumuse väljendusrikka kujutlusega tema 

armastusest ja heldusest. Saatan erutab inimeste kujutlusvõime kõrgelennuliseks ja paneb 

inimesed uhkust tundma oma tarkuse üle nii, et nad põlgavad südames Igavest Jumalat. See 

võimas olend, kes võis viia maailma Lunastaja kõrgele mäele ja näidata Talle kõiki maailma 

kuningriike ning nende au, esitab kiusatusi inimestele selliselt, et need eksitavad kõiki, keda 

ei varja Jumala vägi. {SV 415.3} 

Saatan eksitab inimesi samamoodi, nagu ta pettis Eevat Eedenis meelitustega, sütitades 

himu keelatud teadmiste järele ja äratades eneseülistust. Nende samade pahede hellitamine 

341

viis korda langusele. Saatana ja samade asjade kaudu püüab ta hävitada ka inimesi. „Te 

saate Jumala sarnaseks“, teatab ta, „tundes head ja kurja“ (1. Moos. 3, 5). Spiritism õpetab, 

et inimene on tõusujoones arenev olend, et tema tee läheb sünnist peale progressi poole, 

igavikuni, „Jumaluse poole“. Ja ka seda, et „iga inimene mõistab ise enese üle kohut, mitte 

keegi teine.“ „Selline kohtumõistmine on õige, sest see on inimese enda otsus... Troon on 

sinus eneses.“ Üks spiritistlik õpetaja ütles selle kohta, kui tema ärkas „vaimulik 

teadlikkus“: „Mu kaasinimesed olid kõik langemata pooljumalad“. Keegi teine teatab: „Iga 

õiglane ja täiuslik olend ongi Kristus.“ {SV 416.1} 

Igavese Jumala ning Tema õiguse ja täiuslikkuse kui ainsa õige austuse objekti asemele, 

Tema täiusliku käsuõpetuse kui inimeste ainsa mõõdupuu asemele on Saatan seadnud 

inimese enda patuse eksliku loomuse kui ainsa austusväärse otsustamisreegli ja iseloomu 

mõõdupuu. See on progress, kuid mitte üles, vaid allapoole. {SV 416.2} 

Nii intellektuaalse kui ka vaimuliku elu seaduseks on tõsiasi, et vaatlemise kaudu me 

muutume. Mõistus kohaneb järk-järgult sellega, mille juures tal lubatakse viibida. Ta 

samastub sellega, mida teda on harjutatud armastama ja austama. Inimene ei tõuse kunagi 

kõrgemale kui on tema puhtuse, headuse ja tõe ideaal. Kui „mina“ on tema kõrgeim ideaal, 

siis ei saavuta ta eales midagi kõrgemat; pigem vajub ta aina madalamale. Ainult Jumala 

armul on jõud inimest õilistada. Enda hoolde jäetuna langeb ta vältimatult allapoole. {SV 

416.3} 

Ennasthellitavale, lõbuarmastavale, meelelisele inimesele esitleb spiritism end vähem 

rafineerituna kui peenetundelisele ja haritud inimesele. Spiritismi jämedakoelisemad vormid 

sobivad paremini nende madalate kalduvustega. Saatan uurib inimolemuse iga nõrkust. Ta 

võtab arvesse patte, mida tema ohver kaldub tegema ja hoolitseb siis selle eest, et ei 

puuduks võimalus kurje kalduvusi rahuldada. Ta ahvatleb inimesi liialdustele, mõjutab neid 

ohjeldamatuse abil nõrgendama oma füüsilisi, vaimseid ja kõlbelisi väärtusi. Hingevaenlane 

on hävitanud ja hävitab veelgi tuhandeid inimesi kirgede rahuldamisega, mis muudavad 

nende loomuse üha jõhkramaks. Oma eesmärgi saavutamiseks kuulutab ta vaimude kaudu, 

et „tõelised teadmised tõstavad inimese kõrgemale kõigist seadustest“, et „kõik, mis on 

olemas, on õige“, et „Jumal ei mõista hukka“ ning „kõik patud, mis tehakse, on süütud“. Kui 

inimesed selle tulemusena uskuma hakkavad, et nende himu ongi kõrgeim seadus, et 

vabadus on omavoli ja et inimene on vastutav ainult iseenese ees, siis pole ju ime, kui me 

kohtame kõikjal moraalset laostumist ja kõlvatust! Loendamatud hulgad võtavad innukalt 

vastu õpetusi, mis annavad neile vabaduse rahuldada oma lihaliku südame soove. 

Enesevalitsemise ohjad pannakse himude kaela ja mõistus ning tunded alistatakse 

loomalikele kalduvustele. Saatan aga tõmbab võidurõõmsalt oma võrku tuhandeid ini-mesi, 

kes tunnistavad endid Kristuse järelkäijateks. {SV 416.4} 

Ent keegi ei tarvitse lasta ennast petta spiritismi valelikest väidetest. Jumal on andnud 

maailmale küllaldaselt valgust püüniste avastamiseks. Me oleme juba kõnelnud sellest, et 

342

teooria, mis moodustab spiritismi põhialuse, on vastuolus Piibli kõige selgemate väidetega. 

Pühakiri teatab, et surnud ei tea midagi, et nende mõtted on kadunud, et neil pole vä-himatki 

osa millestki, mida tehakse päikese all; et nad ei tea midagi nende rõõmudest ja muredest, 

kes olid neile maa peal kõige kallimad. {SV 417.1} 

Selletõttu on Jumal eriliselt keelanud igasuguse läbikäimise arvatavate lahkunute 

vaimudega. Heebrealaste päevil leidus inimesi, kes väitsid nii nagu kaasaegsed spiritistid, et 

nad suhtlevad surnutega. Kuid Piibel kinnitab, et need „surnute vaimud“ ehk külalised 

teisest maailmast, on „kurjad vaimud“ (vrd. 4. Moos. 25, 1-3; Laul 106, 28; 1. Kor. 10, 20; 

Ilm. 16, 14). Surnute vaimudega suhtlemist nimetatakse jä-lestusväärseks ning see oli 

keelatud surma ähvardusel (3. Moos. 19, 31; 20, 27). {SV 417.2} 

Nõiakunsti kui nimetust ennast peetakse tänapäeval põlastusväärseks. Väidet, et inimesed 

võivad suhelda kurjade vaimudega, peetakse pimeda keskaja väljamõeldiseks. Ent spiritism, 

mis loendab oma jüngreid sadade tuhandetega, lausa miljonitega, spiritism; mis on leidnud 

endale tee teaduslikesse ringkondadesse, tunginud kirikutesse ja leidnud heakskiitu 

seadusandlikes kogudes — see mõjuvõimas pettus pole midagi muud kui nõiakunsti 

taaselustumine uuel kujul. See, mida Jumal vanasti hukka mõistis ja keelas, on nüüd 

rüütatud uue kuuega ja tõstetud ausse. {SV 417.3} 

Kui ei leiduks ühtegi teist tõendit spiritismi tõelise olemuse kohta, siis peaks kristlasele 

piisama juba sellestki, et sellised vaimud ei tee mingit vahet õigluse ja patu vahel, Kristuse 

kõige õilsamate ja puhtamate apostlite ning Saatana kõlvatuimate teenrite vahel. Sellega, kui 

Saatan teatab, et kõige alatumad inimesed on taevas, kus neid väga ülistatakse, kuulutab ta 

tegelikult maailmale: „Pole tähtis kui kurjad te olete, pole tähtis, kas te usute Jumalat ja 

Piiblit või mitte. Elage kuidas teile meeldib, teie kodu on taevas.“ Spiritistlikud õpetajad 

ütlevad tegelikult: „Igaüks, kes teeb kurja, on Jehoova silmis hea ja seesugune on tema 

meele järele! Ta tunneb neist rõõmu, või: „Kus on kohtumõistev Jumal?“ (Mal. 2, 17). 

Jumala Sõna ütleb: „Häda neile, kes hüüavad kurja heaks ja head kurjaks, kes teevad 

pimeduse valguseks ja valguse pimeduseks“ (Jes. 5, 20). {SV 418.1} 

Valelikud vaimud kõnelevad apostlite nimel, kellena nad end paista lasevad, risti vastu 

sellele, mida need Jumala sulased oma eluajal Püha Vaimu juhtimisel kirjutasid. Nad 

eitavad Piibli jumalikku päritolu ja lõhuvad nii maha kristlaste lootuste aluse ning 

kustutavad valguse, mis näitab teed taevasse. Saatan paneb maailma uskuma, et Piibel on 

paljas väljamõeldis või vähemalt raamat, mis sobis inimsoole lapseeas, kuid mis nüüd tuleks 

iganenuna hüljata. Jumala Sõna asemele seab hingevaenlane oma pettused. Siin on kanal, 

mis allub täielikult temale; selle kaudu võib ta panna maailma uskuma kõike, mida tema 

tahab. Raamatu, mis mõistab kohut Saatana ja tema järelkäijate üle, jätab ta varju, sest just 

varjul tahab ta seda hoida. Maailma Päästjat esitab ta täiesti tavalise inimesena. Nii nagu 

Rooma valvurid, kes valvasid Jeesuse hauda, levitasid preestrite ja vanemate käsul 

valeteadet, nii püüavad ka need, kes usuvad vaimude väiteid, näidata, et meie Päästja elus 

343

polnud midagi üleloomulikku. Tõrjudes tahaplaanile Jeesuse, juhivad eksitajad vaimud 

tähelepanu omaenese imetegudele ja seletavad, et need ületa-vad kaugelt Kristuse 

tegusid. {SV 418.2} 

On õige, et spiritism muudab oma kuju. Oma kõige vasturääkivamaid iseloomujooni 

varjates võtab see kristliku ilme. Kõnetooli ja ajakirjanduse kaudu on spiritismi õpetused 

olnud avalikkuse ees juba palju aastaid ning nendes ilmneb spiritismi tõeline olemus: neid 

õpetusi ei saa eitada ega varjata. {SV 418.3} 

Spiritism oma praegusel kujul, kaugel sellest, et olla vastuvõetavam kui varem, on 

tegelikult ohtlikum, kuna ta on nüüd salakavalam. Kui see võltsing mõistis varem Kristuse 

ja Piibli hukka, siis nüüd tunnistab ta mõlemaid. Spiritism tõlgitseb Piiblit uuendamata 

südamele meelepärasel viisil ning muudab selle Raamatu pühad ja elulised tõed mõjutuks. 

Armastust nimetatakse Jumala tähtsaimaks iseloomujooneks, kuid see alandatakse 

sentimentaalsuseks, mis teeb vähe vahet hea ja kurja vahel. Jumala õiglus, Tema viha patu 

vastu, Tema püha käsusõna nõuded on silme eest kõrvaldatud. Inimesi õpetatakse kümmet 

käsku pidama surnud kirjatäheks. Meeldivad, lummavad väljamõeldised paeluvad meeli ja 

juhivad inimesi hülgama Piiblit kui usu alust. Kristust salatakse samapalju kui varemgi, kuid 

Saatan on inimeste silmad pimestanud nii, et tema pettust ei märgatagi. {SV 419.1} 

Vähestel on õige arusaamine spiritismi hukutavast mõjust. Paljud hakkavad tegelema 

sellega ainult uudishimust. Neil pole sellesse tõelist usku ja neid valdaks õudus kui nad 

mõistaksid, et nad allutavad end vaimude juhtimise alla; kuid kuna nad julgevad astuda 

keelatud pinnale, kasutab suur petja ohvrite juures oma võimu vastu nende tahtmist. Kui 

inimesed allutavad korrakski oma tahte tema juhtimise alla, siis võtab ta nad vangi ning neil 

on võimatu oma jõuga vabaneda tema peibutavast, petlikust mõjust. Mitte miski peale 

Jumala väe, mis antakse vastusena tõsisele usupalvele, ei saa vabastada petja paeltesse 

sattunud hingi. Kõik, kes annavad järele oma patustele kalduvustele või hellitavad tahtlikult 

mõnd teadaolevat pattu, avavad ukse kiusatustele. Nad lahutavad endid ise Jumalast ja Tema 

inglite kaitsest. Kui Saatan siis oma pattusid esitab, langevad nad kaitseta jäänuina kergesti 

tema saagiks. Need, kes end tema võimusesse annavad, ei mõtle sellele, kuhu viib nende tee. 

Saavutanud selliste inimeste üle võimu, kasutab kiusaja neid oma abilistena teistegi 

hukatusse meelitamiseks. {SV 419.2} 

Prohvet Jesaja ütleb: „Ja kui teile üteldakse: „Küsitlege surnute vaime ja ennustajaid, kes 

sosistavad ja pomisevad, siis vastake: Kas rahvas ei peaks küsitlema oma Jumalat? Kas 

tuleb elavate pärast küsitella surnuid? Õpetuse ja tunnistuse juurde! Kui nõnda ei kõnelda, 

siis ei ole koitu!“ (Jes. 8, 19. 20). Kui inimesed tahaksid võtta vastu tõde inimese olemuse ja 

surnute seisukorra kohta, mida nii selgesti esitatakse Pühakirjas, siis näeksid nad spiritismis 

Saatana tööd, mis tegutseb suure väe, tunnustähtede ja valeimetegudega. Kuid selle asemel, 

et loobuda lodevusest, mis on loomupärane lihalikule südamele ja ütelda lahti pattudest, 

mida armastatakse, sulgevad inimesed pigem silmad valgusele. Nad jätkavad hoiatustest 

344

hoolimata patust elu ning Saatan põimib oma püünised nende ümber nii, et neist saab tema 

kindel saak. „Sellepärast, et nad ei võtnud vastu tõe armastust, et nad oleksid võinud 

pääseda. Ja sellepärast Jumal läkitab neile vägeva eksituse, et nad hakkavad uskuma valet.“ 

(2. Tess, 2, 10. 11.) {SV 419.3} 

Neid, kes spiritismi vastu võitlevad, ei ründa ainult inimesed, vaid Saatan koos oma 

inglitega. See on võitlus valitsuste ja võimude ning taevaaluste kurjade vaimudega. Saatan 

ei tagane tolligi seni, kui taevased saadikud sunnivad ta taganema. Jumala rahvas peaks 

kiusajale vastu astuma samade sõnadega nagu meie Päästja: „Kirjutatud on.“ Saatan võib 

meie ajal tsiteerida Pühakirja samuti nagu Kristuse päevil: ta moonutab selle õpetusi oma 

pettuste toetamiseks. Need, kes tahavad praegusel ohtlikul ajal kindlaks jääda, peavad ise 

uurima Pühakirja tõdesid. {SV 420.1} 

Paljudel tuleb seista silmitsi kurjade vaimudega, kes esinevad nende armastatud sugulaste 

või sõprade kujul ja levitavad sel teel kõig? ohtlikumaid eksiõpetusi. Külalised 

vaimudemaailmast puudutavad inimeste kõige õrnemaid tundeid ja teevad oma väidete 

toetuseks imesid. Me peame olema valmis vastu astuma neile Piibli tõega: „Surnud ei tea 

mida-gi“ ja need, kes lahkunute vaimudena ilmuvad, on kurjad vaimud. {SV 420.2} 

Meie ees seisab kiusatusetund, „mis on tulemas kogu maailma peale neid kiusama, kes 

maa peal elavad“ (Ilm. 3, 10). Kõik need, kelle usk pole kindlalt rajatud Jumala Sõnale, 

saavad petetud ja võidetakse. Saatan tegutseb „igasuguse ülekohtu pettuses“, et saavutada 

võimu inimlaste üle. Tema pettused suurenevad pidevalt. Ja ikkagi võib ta eesmärgi 

saavutada ainult siis, kui inimesed vabatahtlikult annavad järele tema kiusatustele. Need, kes 

tõsiselt otsivad tõde ja püüavad puhastada oma hinge sõnakuulmises ning teevad kõik, mis 

suudavad, et valmistuda võitluseks, leiavad Jumalas kindla kaitse. Et sa mu kannatlikkuse 

sõna oled pidanud, siis mingi tahan sind hoida“ (Ilm. 3, 10). See on Päästja tõotus. Issand 

saadab taevast pigem kõik oma inglid Tema rahvast kaitsma kui et jätab ühe ainsagi hinge, 

kes Temale loodab, Saatana võimusesse. {SV 420.3} 

Prohvet Jesaja kõneleb kohutavatest pettustest, millesse jumalakartmatud langevad ja mis 

jätavad neile mulje, et nad on kindlustatud Jumala kohtu eest: „Me oleme sõlminud surmaga 

lepingu ja loonud põrguhauaga liidu — käigu või üle tulvav uputus, meieni see ei ulatu, sest 

me valisime oma varjupaigaks vale ja pugesime pelgu pettusesse!“ (Jes. 28, 15.) Siin 

kirjeldatud inimklassi hulka on arvatud ka need, kes tõrksas meelteparandamatuses 

lohutavad end mõttega, et patuseid ei karistata pattude pärast ning et kogu inimkond, 

ükskõik kui paheline, pääseb taevasse ja saab Jumala inglite samaseks. Kuid veelgi 

kindlamalt loovad ipõrguhauaga liidu need, kes ei tunnusta tõdesid, mis taevas on andnud 

õigetele kaitseks viletsuse eest. Nad võtavad vastu valede varjupaiga, mida pakub Saatan — 

nimelt spiritismi hukutava pettuse. {SV 421.1} 

Uskumatult suur on praegusaegse sugupõlve pimedus. Tuhanded hülgavad Jumala Sõna 

kui mitteusaldusväärse, kuid võtavad samas meelsasti vastu Saatana pettused. Skeptikud ja 

345

pilkajad nimetavad kitsarinnaliseks neid, kes võitlevad prohvetite ja apostlite usu eest. 

Kõlvatud pilkavad Pühakirja pühalikke kuulutusi Kristusest, lunastusplaanist ja karistusest, 

mis tabab tõe põlgajaid. Saatana järgijad tunnevad kaasa neile, kes on nende arvates 

kitsarinnalised, nõrgad ja ebausklikud, kuna nad tunnustavad Jumala nõudeid ja kuuletuvad 

Tema käskudele. Tuhanded on nii enesekindlad, nagu oleksid nad tõepoolest sõlminud 

surmaga lepingu ja loonud põrguhauaga liidu — magu oleksid nad püstitanud ligipääsmatu 

barjääri enese ja Jumala kohtunuhtluste vahele. Mitte mingi asi ei suuda enam nende 

kalestatud hingedes kartust äratada. Nii jäägitult on nad alistunud kiusajale, nii tihedalt end 

temaga ühendanud, nii pilgeni kurjuse vaimu täis, et neil pole enam jõudu ega tahtmist tema 

püünistest välja rabelda. {SV 421.2} 

Saatan on kaua valmistunud viimseks jõupingutuseks petta kogu maailm. Aluse oma 

tööle pani ta siis, kui ta Eevale Eedenis kinnitas: „Te ei sure kummatigi mitte!“ „Mil päeval 

te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja!“ 

(1. Moos. 3, 4. 5.) Tasapisi on ta valmistanud teed oma meistriteosele — spiritismile. Ta ei 

ole jõudnud veel oma plaane täielikult teostada, kuid ta teeb seda peagi. Prohvet hoiatab: „Ja 

ma nägin... väljuvat kolm rüvedat vaimu otsekui konnad. Need on nimelt kuradite 

tunnustähti tegevad vaimud, kes lähevad välja kõige ilmamaa kuningate juurde neid koguma 

sõtta Kõigeväelise Jumala suureks päevaks.“ (Ilm. 16, 13. 14.) Kogu maailm, välja arvatud 

need. keda hoitakse Jumala väes usu läbi Tema Sõnasse, mässitakse Saatana pettustesse. 

Inimesed suigutatakse petlikus kindlusetundes, kust nad ärkavad alles siis, kui Jumala viha 

välja valatakse. {SV 421.3} 

Issand Jumal ütleb: „Mina panen õiguse mõõdunööriks ja õigluse loodiks! Rahe hävitab 

vale varjupaiga ja veed uhuvad ulualuse! Teie leping surmaga lõpeb ja teie liit põrguhauaga 

ei püsi — kui tulvav uputus üle käib, muutute selle tallermaaks.“ (Jes. 28, 17. 18.) {SV 

422.1} 

346

Peatükk 35—Südametunnistuse Vabadus 

Protestandid suhtuvad tänapäeval rooma-katoliku kiriku õpetustesse palju suurema 

poolehoiuga kui varasematel aastatel. Nendes maades, kus katoliiklased ei ole ülekaalus 

ning kus rooma kirik on poolehoiu võitmiseks võtnud lepitava hoiaku, võib täheldada üha 

suurenevat ükskõiksust õpetuste suhtes, mis lahutavad reformeeritud kirikuid paavstlikust 

preesterkonnast. Maad on võtnud arvamus, et tähtsate õpetuspunktide vahel polegi nii suurt 

erinevust kui arvatud ning juhul kui protestandid teevad omalt poolt mõningaid 

järeleandmisi, mõistavad nad paremini rooma-katoliku kirikut. Oli aeg, mil protestandid 

hindasid kõrgelt kallilt ostetud südametunnistuse vabadust. Nad õpetasid oma lapsi taunima 

paavstlust ja pidasid kompromissi katoliku kirikuga ustavusetuseks Jumala vastu. Kui palju 

erinevad protestantide arvamused tänapäeval! {SV 422.2} 

Paavstluse kaitsjad seletavad, et kirikut on laimatud ja protestantlik maailm kiirustab seda 

väidet tunnustama. Paljud leiavad, et on vale anda meie päevil hinnangut rooma kirikule 

jäledate tegude pärast, mis tähistasid tema valitsust ammustel teadmatuse ja pimeduse 

sajanditel. Kiriku kohutavat julmust vabandatakse tol ajal valitsenud barbaarsusega. 

Paavstluse soosijad ütlevad kaitsvalt, et tänapäeva tsivilisatsiooni mõju on põhjalikult 

muutnud katoliku kiriku vaateid. {SV 422.3} 

Kas need inimesed on unustanud ilmeksimatuse nõude, mille see kõrk võim esitas 

kaheksasaja aasta eest? Kaugel sellest, et sellisest nõudest loobuda, kinnitati seda 19. 

sajandil veelgi suurema veendumusega kui kunagi varem. Kuna rooma-katoliku kirik 

väidab, et „kirik ei ole kunagi eksinud ega eksi vastavalt Pühakirjale ealeski“ (John L. von. 

Mosheim, „Institutes of Ecclesiastical History“, raamat 3, sajand II, osa 2, peatükk 2, § 9, 

märkus 17), ei ole ta ju loobunud põhimõtetest, mis juhtisid tema tegevust möödunud 

aegadel? {SV 423.1} 

Paavstlik kirik ei loobu iialgi oma taotlusest ilmeksimatusele. Kõike, mida katoliku kirik 

on teinud nende tagakiusamiseks, kes hülgasid tema dogmad, peetakse siiani ainuõigeks. 

Kas ta ei kordaks samu tegusid, kui selleks avaneks võimalus? Kui praegu kõrvaldataks 

ilmalike valitsuste poolt kehtestatud kitsendused ja rooma-katoliku kirikule antakse tagasi 

tema endine võim, taastuks viivitamatult ka hirmuvalitsus ning tagakiusamine. {SV 423.2} 

Rooma-katoliku kiriku suhtumise kohta südametunnistuse vabadusse ning nende ohtude 

kohta, mis ähvardavad eelkõige Ühendriikide kiriku poliitika edu puhul, lausub üks tuntud 

kirjanik järgmist: {SV 423.3} 

„Ühendriikides on palju neid, kes peavad kartust roomakatoliku kiriku õpetuste suhtes 

kitsarinnalisuseks või lapsikuks. Sellised inimesed ei näe paavstluse seisukohtades ja 

olemuses midagi, mis oleks vaenulik meie tavadele. Nad ei leia midagi pahaendelist tema 

347

mõju kasvatamises. Võrrelgem seepärast vaid mõnda meie valitsuse peamist põhimõtet 

katoliku kiriku omaga: {SV 423.4} 

„Ühendriikide konstitutsioon kindlustab kõigile südametunnistuse vabaduse. Miski pole 

sellest kallim ega tähtsam. Paavst Pius IX ütles oma ringkirjas 15. aug. 1854. a.: „Mõttetud 

ja ekslikud õpetused südametunnistuse vabaduse kait-seks on kõige hukatuslikum eksitus, 

katk, mida tuleb riigis kõige rohkem karta.“ Seesama paavst pani 8. dets. 1864. a. oma 

ringkirjas kirikuvande alla „need, kes nõuavad südametunnistuse ja jumalateenistuse 

vabadust“, samuti „kõik need, kes väidavad, et kirik ei tohi kasutada sundust“. {SV 423.5} 

„Rooma-katoliku kiriku rahuarmastav toon Ühendriikides ei tähista muutust tema 

iseloomus. Ta on leplik selles, milles ta on võimetu. Piiskop O’Connor ütleb: „Usuline 

vabadus kestab vaid seni, kuni saabub võimalus kehtestada vastupidine seadus, mis ei 

õõnesta katoliiklust.“ ...St. Louis’i peapiiskop sõnas kord: „Eksiõpetus ja uskmatus on 

kuriteod. Kristlikes maades, nagu näiteks Itaalias ja Hispaanias, kus kõik inimesed on 

katoliiklased ja kus katoliku kirikul on seadusandluses oluline osa, karistatakse nende eest 

samuti nagu teiste kuridegude eest.“ {SV 423.6} 

„Iga katoliku kiriku kardinal, peapiiskop ja piiskop annab paavstile truudusevande, 

muuhulgas järgmiste sõnadega: „Väärusulisi, kirikust lahkulööjaid ja meie isandale 

(paavstile) või tema eespool nimetatud järglastele vastuhakkajaid kiusan ma taga kõigest 

väest ja töötan nende vastu“ (Josiah Strong, „Our Country“, ptk. 5, § 2-4). {SV 424.1} 

Loomulikult on rooma-katoliku kirikus ka tõelisi kristlasi. Tuhanded selle kiriku liikmed 

teenivad Jumalat parima arusaamise kohaselt, mis neil on. Kuna lihtliikmetel on keelatud 

lugeda Jumala Sõna, ei tunne nad tõde. Nad pole kunagi näinud erinevust elava, südamest 

tuleva teenistuse ja tühiste kommete ning tseremooniate vahel. Jumal vaatab kaastundlikult 

ja õrnalt neid inimhingi, keda on kasvatatud petlikus usus. Ta saadab valguskiiri läbi pilkase 

pimeduse, mis neid ümbritseb; kui neile ilmutatakse tõde Jeesuses, ühinevad paljud neist 

veel Jumala rahvaga. {SV 424.2} 

Ent paavstlik kirik pole tänapäeval rohkem kooskõlas Kristuse evangeeliumiga kui mõnel 

oma ajaloo varasemal perioodil. Protestantlikud kirikud on suures pimeduses, sest muidu 

võtaksid nad arvesse ajamärke. Rooma-katoliku kirik on oma plaanides ja 

tegutsemismotiivides tulevikkuvaatav. Oma mõjusfääri ja võimu suurendamiseks kasutab ta 

igasuguseid vahendeid ning valmistub ägedaks ja otsustavaks võitluseks veelkordse 

ülemvõimu pärast. Ta igatseb taas alustada tagakiusamisi ja hävitada kõike, mida 

protestantism on saavutanud. Katoliiklus levib kõikjale. Pangem tähele tema kirikute ja 

kabelite suurenevat arvu protestantlikes maades. Vaadakem tema kolledžite ja seminaride 

populaarsust Ameerikas; paljud protestandidki käivad neis. Vaadakem rituaalide 

tugevnemist Inglismaal; üha rohkem inimesi läheb üle katoliiklaste ridadesse. See peaks 

tekitama ärevust kõigis, kes hindavad evangeeliumi puhtaid põhimõtteid. {SV 424.3} 

348

Protestandid on läinud paavstlusega kaasa ning isegi kaitsevad seda. Nad on teinud 

selliseid kompromisse ja järeleandmisi, mille üle isegi katoliiklased on üllatunud ja mida 

nad ei suuda mõista. Inimesed sulevad silmad rooma-katoliku kiriku tõelise olemuse ja 

nende ohtude ees, mida võib oodata tema ülemvõimult. Rahvas tuleb äratada vastu seisma 

südametunnistuse ja usulise vabaduse ohtlikeima vaenlase lähenemiskatsetele. {SV 424.4} 

Paljud protestandid peavad katoliku usku ebahuvitavaks ning selle jumalateenistust 

külmaks, mõttetuks tseremooniate rutiiniks. Siin eksitakse. Kuigi katoliku usk ei rajane 

tõele, pole see labane või saamatu pettus. Katoliku kiriku teenistus on väga mõjurikas 

tseremoonia. Väline hiilgus ja pühalikud usutalitused paeluvad inimeste meeli ning 

summutavad mõistuse ja südametunnistuse hääle. Selles on, mis silmi võlub. Suurepärased 

kirikud, aukartustäratavad rongkäigud, kuldsed altarid, juveelidega kaunistatud 

säilmekirstud, ülihead maalid ja oivalised skulptuurid pakuvad naudingut ilu armastavale 

hingele. Ka kõrvad saavad võlutud, sest muusika on lausa ületamatu. Inimesed täituvad 

aukartusega, kuulates võimsa oreli helisid, mis mitmehäälses harmoonias tõusevad toredate 

katedraalide kõrgete kuppelvõlvide ja sammastike alla. {SV 425.1} 

Väline hiilgus, toredus ja tseremoonia, mis tegelikult mõnitab patuhaige hinge igatsusi, 

on tõendiks seesmisest laostumisest. Kristuse religioon ei vaja selliseid peibutusi. Ristilt 

paistvas valguses paistab tõeline kristlus nii puhtana ja kaunina, et mingi väline ilustamine 

ei saa enam selle tõelist väärtust suurendada. Pühaduse ilu, alandlik ja tasane meelsus on 

omadused, mida hindab Jumal. {SV 425.2} 

Väline hiilgus pole veel puhaste ja üllate mõtete tunnuseks. Kõrget kunstimõistmist ja 

peent maitset omavad sageli meelelised inimesed. Saatan aga kasutab neid selleks, et 

inimesed unustaksid hinge vajadused, kaotaksid silmist tuleviku ja igavese elu ning 

pöörduksid ära oma tõelisest Aitajast, et elada ainult sellele maailmale. {SV 425.3} 

Väliselt toretsev religioon on uuendamata südamele kütkestav. Katoliku kiriku 

jumalateenistuse toredusel ja tseremoonial on ligitõmbav ja lummav mõju. See paneb 

paljusid arvama, et rooma-katoliku kirik on taevavärav ise. Ainult need, kes astuvad kindlalt 

tõe alusele ja kelle südant on uuendanud Jumala Vaim, võivad olla kartmatud Saatana mõju 

suhtes. Tuhanded inimesed, kellel puudub kogemuslik Kristuse tundmine, võtavad vastu 

jumalakartuse välise vormi ilma selle väeta. Just sellist religiooni ihaldab lihalik süda. {SV 

425.4} 

Kuna katoliku kirik väidab, et kirikul on õigus andestada patte, tunneb katoliiklane end 

vabana patust; pihilkäimise sakrament, ilma milleta kirik ei anna andestust, toetab omakorda 

vabadust pattu teha. See, kes põlvitab langenud inimese ees. et avada talle oma südame 

salajasemad mõtted, alandab oma inimväärikust. Pattude tunnistamisega preestrile — 

eksivale, patusele surelikule, kes on ise sageli rikutud viina ja kõlvatu eluga — madaldab 

inimene oma hinge õilsa-maid tundeid ja langeb andestuse ning rahu asemel pettuse võrku. 

Tema arusaam Jumalast samastub langenud inimesega, sest preester on ju Jumala esindaja. 

349

See alandav pattude ülestunnistamine teisele inimesele on sogaseks lätteks, millest on välja 

voolanud paljud pahed, mis rüvetavad maailma ja valmistavad seda ette lõplikuks 

hävinguks. Ometi on sellel, kes armastab eneserahuldamist, meeldivam tunnistada eksimusi 

kaassurelikule, kui avada hing Jumalale. Rikutud iseloomule on vastuvõetavam pattu 

kahetseda, kui et sellest loobuda. Kergem on suretada liha kotiriide, nõgeste ja ahelate abil, 

kui et lihalikke himusid risti lüüa. Lihalik süda on valmis kandma pigem rasket iket, kui 

kummarduma Kristuse ikke alla. {SV 425.5} 

Rooma-katoliku kiriku ja Kristuse esimese tuleku aegse juudi koguduse vahel on 

silmatorkav sarnasus. Kuigi juudid tallasid salaja kõik Jumala käsuõpetuse põhimõtted jalge 

alla, olid nad väliselt ranged käsu eeskirjade järgijad. Nad valvasid korralduste täitmist 

range täpsusega ja koormasid inimesi traditsioonidega, mis tegid kuulekuse vaevarikkaks ja 

rängaks. Nii nagu juudid nimetasid sellist suunda käsuõpetuse austamiseks, nii nimetavad 

katoliiklased end risti austajateks. Kuigi nad ülistavad Kristuse kannatuste sümbolit, 

salgavad nad oma eluga Teda, keda rist esitab. {SV 426.1} 

Paavstluse pooldajad kinnitavad ristid oma kirikuile, altaritele ja riietele. Ristimärke on 

kõikjal. Väliselt austatakse seda küll, kuid Kristuse õpetused maetakse mõttetute traditsioonide, 

väärtõlgenduste ja väärate korralduste alla. Päästja sõnad vagatsevate juutide 

kohta sobivad veelgi paremini rooma-katoliku kiriku juhtide kohta: „Nad seovad kokku 

raskeid ja ränki koormaid ja panevad neid inimeste õlga-dele, aga ise nad ei taha sõrmegagi 

neid liigutada.“ (Matt. 23, 4.) Kohusetundlikke inimesi hoitakse pidevas hirmus Jumala viha 

ees, samal ajal kui kiriku kõrged aukandjad elavad toreduses ja meelelistes lõbudes. {SV 

426.2} 

Kujude ja reliikviate kummardamine, pühakute appihüüdmine ja paavsti ülistamine on 

Saatana osav plaan, mille kaudu juhtida inimeste mõtted eemale Jumala Pojast. Selleks, et 

viia inimesi hävingusse, püüab Saatan pöörata nende tähelepanu ära Temalt, kelle kaudu nad 

ainsana võivad leida päästet. Hingevaenlane tahab kinnitada nende tähelepanu 

millelegi, mis asendaks Teda, kes ütles: „Tulge minu juurde kõik, kes olete, vaevatud ja 

koormatud, ja mina annan teile hingamise!“ (Matt. 11, 28.) {SV 426.3} 

Saatan teeb pidevalt jõupingutusi, et esitada vääriti Jumala iseloomu, pattu ja suure 

võitluse tõelisi eesmärke. Tema targutused vähendavad Jumala käsuõpetuse autoriteeti ning 

annavad inimestele patustamiseks vabad käed. Samal ajal mõjutab Saatan neid pidama 

Jumalat julmaks türanniks, et nad armastuse asemel hakkaksid Temasse suhtuma hirmu ja 

vihkamisega. Julmus, mis on omane Saatana iseloomule, omistatakse Loojale. See sisendus 

on kinnistunud religiooni süsteemidesse ning väljendub jumalateenistuse viisides. Nii 

pimestatakse inimeste meeled ja Saatan julgustab neid sõdima sellise vägivaldse Jumala 

vastu. Jumalusest loodud moonutatud arusaama tõttu hakkasid paganarahvad uskuma, et 

inimeste ohverdamine oli vajalik jumaluse poolehoiu kind-lustamiseks. Nii said alguse 

kohutavalt julmad teod ebajumalateenistuses. {SV 427.1} 

350

Rooma-katoliku kirik ühendas paganluse kristlusega, esitas vääriti Jumala iseloomu ning 

võttis kasutusele sama halastamatud ja eemaletõukavad abinõud. Rooma-katoliku kiriku 

hiilgeajal kasutati piinapinke, et sundida inimesi nõustuma paavsti doktriinidega. Tuleriit 

ootas neid, kes ei nõustunud kiriku õpetustega. Veresaunu toimus nii meeletult palju, et 

nende tõelised tagajärjed ilmnevad alles Jumala kohtus. Kiriku aukandjad õppisid oma 

isanda, Saatana, juhendusel leiutama vahendid, mis põhjustasid ohvrile ülimaid piinu, kuid 

ei lõpetanud tema elu. Tihti korrati põrgulikku protsessi inimese vastupidavuse äärmise 

piirini, kuni kannataja tervitas surma kui vabastajat. {SV 427.2} 

Selline oli rooma-katoliku kiriku vastaste saatus. Poolehoidjate jaoks oli tal varuks piits, 

näljutamine ja muud kõikmõeldavad eemaletõukavad kehalised vaevad. Et kindlustada taeva 

poolehoidu, rikkusid patukahetsejad Jumala käsku loodusseadustest üleastumisega. Neid 

õpetati purustama sidemeid, mida Jumal oli seadnud õnnistuseks ja rõõmuks ini-mese 

maisel rännakul. Kalmistul puhkavad miljonid ohvrid, kes on pühendanud kogu elu 

asjatutele õigustustele maha suruda oma loomulikke kiindumusi, hoida tagasi iga sooja 

tunnet kaasinimeste suhtes kui seda, mis olevat Jumalale vastumeelne. {SV 427.3} 

Kui tahame mõista Saatana halastamatust, nagu see ilmnes sadade aastate jooksul mitte 

nende seas, kes kunagi ei olnud kuulnud midagi Jumalast, vaid kristlaskonna enda seas, 

tarvitseb meil ainult tutvuda katoliikluse ajalooga. Selle tohutu petliku süsteemi abil 

saavutas kurjusevürst oma eesmärgi, nimelt tõi teotust Jumalale ja viletsust inimestele. Kui 

näeme, kuidas tal õnnestus ennast maskeerida ja koguduse juhtide kaudu tegutseda, võime 

paremini mõista seda, miks on katoliku kirikul nii suur vastumeelsus Piibli vastu. Kui seda 

Raamatut loetakse, ilmneb Jumala armastus ja halastus; inimesed hakkavad mõistma, et 

Tema ei aseta kellelegi ühtegi sellist rasket koormat. Kõik, mida Isa ootab, on murtud ja 

kahetsev süda ning alandlik, kuulekas, meel. {SV 427.4} 

Kristuse elu ei andnud vähimalgi määral eeskuju selles, et inimesed peaksid sulgema end 

kloostritesse, et pääseda taevasse. Ta pole kunagi õpetanud, et armastus ja osavõtlikkus 

tuleb endast välja juurida. Päästja süda oli ääreni täis armastust. Mida lähemale jõuab 

inimene kõlbelisele täiuslikkusele, seda sügavamaks muutub tema tundeõrnus, seda 

teravamaks patutunnetus ja seda suuremaks kaastunne vaevatute vastu. Paavst ütles enese 

olevat Kristuse asemik. Ent kuidas saab võrrelda tema iseloomu meie Päästja iseloomuga? 

Kas keegi on kuulnud, et Kristus saatis inimesi vanglasse või piinapingile sellepärast, et nad 

ei austanud Teda taeva Kuningana? Kas Ta saatis surma neid, kes ei võtnud Teda vastu? Kui 

Samaaria küla elanikud Jeesust halvustasid, sai apostel Johannes pahaseks ja küsis: „Issand, 

kas tahad, et me käsime tulla tule taevast maha ja nad hävitada?“ Jeesus vaatas 

kaastundlikult jüngrile otsa ja noomis tema valjust sõnadega: „Inimese Poeg ei ole tulnud 

inimeste hingesid hukka saatma, vaid ära päästma.“ (Luuka 9, 54. 56 v. t.) Kuivõrd erinev 

on Kristuse iseloom paavsti iseloomust, kes kuulutab end ometi Tema asemikuks! {SV 

428.1} 

351

Rooma-katoliku kirik näitab tänapäeva maailmale oma hiilgavat palet, kuid kaitseb 

vabandustega kohutavat julmade tegude aruannet. Ta on riietunud Kristuse sarnasuse rüüsse, 

kuid tema olemus pole muutunud. Iga paavstluse põhimõte, mis oli tunnusmärgiks 

möödunud aegadel, on alles ka tänapäeval. Pimeduseaegadel välja mõeldud õpetused 

püsivad jõus. Ärgu keegi lasku ennast petta! Paavstlus, mida protestandid on praegu nii 

varmad austama, on seesama, mis valitses maailma reformatsiooni ajal, mil Jumala mehed 

astusid elu ohtu pannes selle vastu välja. Ta on sama uhke ja ülbelt häbematu nagu siis, kui 

ta valitses kuningate ja vürstide üle ning väitis, et tal on samad õigused kui Jumalal. 

Paavstlus pole nüüd vähem halastamatu ja despootlik kui siis, kui ta surus maha inimeste 

vabaduse ja tappis Kõigekõrgema pühasid. {SV 428.2} 

Paavstlus on just selline nagu prohvetikuulutus teda nimetab — „viimase aja 

ärataganemine“ (2. Tess. 2, 3. 4). See kirik tegutseb just nii nagu on kõige parem tema 

eesmärkide saavutamiseks. Kameeleoni muutliku välimuse all varjab ta mao mürki. „Usk ei 

peaks olema heas vahekorras ketseritega ega nendega, keda kahtlustatakse ketserluses“. 

(Lenfant, köide I, lk. 516). Kas seda võimu, kelle aruanne on kirjutatud tuhande aasta 

jooksul pühade verega, tuleks nüüd tunnustada Kristuse koguduse osana? {SV 429.1} 

Põhjuseta ei tunnistata protestantlikes maades tõsiasja, et katoliiklus erineb 

protestantismist nüüd palju vähem kui varasematel aegadel. On toimunud muutus, kuid 

mitte paavstluses. Rooma-katoliku kirik sarnaneb tõepoolest paljuski nüüdse 

protestantismiga, kuna protestantism on reformaatoriteaegse tasemega võrreldes suuresti 

muutunud. {SV 429.2} 

Kuna protestantlikud kirikud on otsinud maailma poolehoidu, on väärleebus teinud nende 

silmad pimedaks. Nad peavad õigeks uskuda head kõiges halvas ja paratamatu tu-lemusena 

hakkavad nad lõpuks uskuma halba kõiges heas. Selle asemel, et kaitsta kord pühadele 

antud usku, paluvad nad nüüd rooma-katoliku kirikult andestust oma karmi hinnangu ja 

kitsarinnalisuse pärast. {SV 429.3} 

Paljud need, kes ei vaata katoliiklusele poolehoiuga, ei näe siiski ka ohtu tema võimus ja 

mõjus. Paljud arvavad, et vaimne ja kõlbeline pimedus, mis valitses keskajal, soodustas 

kiriku dogmade, usuliste eelarvamuste ja rõhumise levikut, kuid et tänapäeva valgustatus, 

teadmiste üldine levik ja suurenev vabadus usuasjus takistavat sallimatuse ja 

hirmuvalitsemise taaselustumist. Paljas mõte, et midagi sellist võiks toimuda meie 

valgustatud ajastul, tundub naeruväärsena. Praegusele põlvkonnale paistab tõepoolest suur 

vaimne, kõlbeline ja religioosne valgus. Jumala avatud püha Sõna kaudu on maailm 

valgustatud, kuid tuleb meeles pidada, et mida suurem on antud valgus, seda suurem on 

pimedus neis, kes valgust moonutavad ja kõrvale heidavad. {SV 429.4} 

Kui protestandid uuriksid palves Piiblit, siis õpiksid nad tundma paavstluse iseloomu, 

hoiduksid sellest kõrvale. Kahjuks peavad paljud ennast nii targaks, et nad ei tunne 

vähimatki vajadust otsida alandlikult Jumalat, kes juhataks neid tõesse. Kuigi inimlapsed 

352

uhkustavad haridusega, ei tunne nad Pühakirja ja Jumala väge. Neil peab olema midagi, 

millega vaigistada südametunnistust, ja nad otsivad seda, mis alandab vähem nende kõrkust. 

Nad igatsevad Jumalat unustada, kuid tahavad samas, et nad siiski näiks Tema 

meelespidajaina. Paavstlus on täiesti sobiv selliseid soove rahuldama. See on kohandatud 

kahesuguse inimgrupi vajaduste jaoks, kes hõlmavad peaaegu kogu maailma, nimelt need, 

kes tahaksid päästetud saada oma teenete kaudu ja need, kes püüavad pääseda ühes oma 

pattudega. Siin peitub katoliku kiriku võimu saladus. {SV 429.5} 

On selge, et suure vaimse pimeduse aeg oli paavstlusele soodus aeg, kuid on selge, et ka 

vaimse valguse ajastu on talle sama soodus. Möödunud aegadel, kui inimesed olid jäetud 

ilma Jumala Sõnata ning tõetundmiseta, olid nende silmad otsekui seotud ja seetõttu 

langesid tuhanded lõksu. Nad ei suutnud näha püüdepaela, mis oli laotatud nende jalge ette. 

Meie põlvkonnas leidub palju neid, kelle silmi pimestab inimeste mõttetarkuste sädelus, 

„vääralt teaduseks nimetatud“ tarkus. Ka nemad ei märka võrku ja lähevad sellesse sama 

kergesti nagu oleksid nendegi silmad seotud. Inimese vaimsed võimed on Looja and ja 

Jumala plaani kohaselt peaksid inimesed kasutama neid tõe ja õiguse teenistuses. Kuid siis, 

kui südames hellitatakse uhkust ja auahnust ning inimesed ülistavad oma teooriaid enam kui 

Jumala Sõna, võib tarkus korda saata rohkem kurja kui teadmatus. Nii osutub tänapäeva 

väärteadus, mis õõnestab usku Piiblisse ja valmistab teed paavstluse vastuvõtmisele selle 

meeldivates vormides, sama edukaks vahendiks kui seda oli teadmiste puudumine, mis avas 

tee katoliikluse edule pimedal keskajal. {SV 430.1} 

Liikumistega, mis püüavad Ühendriikides praegu kindlustada kiriku tavadele ja 

kommetele riigi toetust, astuvad protestandid paavsti jälgedes. Veelgi enam — nad avavad 

sellega ukse katoliiklusele, et see võiks protestantlikus Ameerikas saavutada selle 

ülemvõimu, mille ta Vanas Maailmas kaotas. Kõnealusele liikumisele lisab tähtsust fakt, et 

peamiseks eesmärgiks on pühapäevaseaduse maksmapanek — tava, mis sai alguse roomakatoliku 

kirikust ja mida ta peab oma autoriteedi märgiks. Saatana eesmärk ja paavstluse 

vaim — anda suurem austus inimlikele, traditsioonidele kui Jumala käskudele — tungib 

protestantlikesse kirikutesse ja paneb nad ülistama pühapäeva, mille paavstlus seadis sisse 

oma võimu märgiks. {SV 430.2} 

Kui lugeja tahab teada vahendeid, mida hakatakse kasutama peatselt saabuvas võitluses, 

tarvitseb uurida ainult ajalugu, et näha, milliseid vahendeid kasutas katoliku kirik samal 

eesmärgil möödunud aegadel. Kui lugeja tahab teada, kuidas paavsti pooldajad ja 

protestandid hakkavad ühinemise korral kohtlema neid, kes ei võta omaks nende dogmasid, 

siis vaadelgu ta katoliku kiriku suhtumist hingamispäeva ja selle kaitsjatesse. {SV 430.3} 

Kuninglikud käskkirjad, üldised kirikukogud ja kiriku korraldused, mida maine võim 

toetas, olid vahendid, mille abil paganlik püha saavutas kristlikus maailmas austatud 

positsiooni. Esimeseks avalikuks sammuks pühapäeva pidamise maksmapanekul oli keiser 

Constantinuse poolt väljastatud määrus (321. a. m. a. j.; vaata lisa). See edikt kohustas 

353

linnainimesi puhkama „päikese auväärsel päeval“, kuid lubas maainimesel hädapäraseid 

põllutöid teha. On tähelepanuväärne, et see paganlik seadus kehtestati keisri poolt pärast 

seda, kui ta oli kristluse nimeliselt vastu võtnud. {SV 431.1} 

Kuna kuninglik mandaat ei suutnud täielikult asendada jumalikku autoriteeti, siis esitas 

piiskop Eusebios, kes ihaldas vürstide soosingut ja oli Constantinuse südamesõber, väite, et 

Kristus olevat ise kandnud hingamispäeva üle pühapäevale. Uue õpetuse kinnituseks ei 

esitatud ainsatki Pühakirja tunnistust. Eusebios ise tunnistas tahtmatult selle võltsingu 

alusetust ja viitas muudatuse tõelistele autoritele. „Kõik asjad,“ ütles ta, „mis olid 

kohustuslikud hingamispäeval, oleme meie üle viinud Issanda päevale.“ (Robert Cox, 

„Sabbath Laws and Sabbath Duties“, lk. 538.) Ent kuigi pühapäeva pühitsemine oli alusetu, 

julgustas selline väide inimesi Issanda hingamispäeva jalge alla tallama. Kõik, kes soovisid 

saada maist au, võtsid vastu populaarse püha päeva. {SV 431.2} 

Pärast seda, kui paavstlus oli kinnistunud, jätkati pühapäeva ülistamist. Mõni aeg 

tegelesid inimesed pühapäeval veel põllutööga, kui nad ei läinud just kirikusse. Seitsmendat 

päeva peeti endiselt hingamispäevaks. Kuid paavsti seadus hakkas mõju avaldama. Neil, kes 

olid pühas ametis, keelati pühapäeval kodanlikes vaidlusküsimustes kohut mõista. Peagi 

kästi kõigil inimestel, hoolimata ühiskondlikust seisundist, hoiduda tööst pühapäeval. 

Sellest korraldusest üleastujat trahviti, kui ta oli vaba kodanik või anti piitsa, kui ta oli 

sulane. Hiljem anti välja määrus, mille kohaselt rikkaid inimesi tuli uleastumise korral 

karistada poole varanduse kaotamisega; kui nad aga osutusid kangekaelseteks, pidid neist 

saama orjad. Alamaid rahvaklasse karistati eluaegse pagendusega. Asja huvides räägiti ka 

imetegudest. Muude kummaliste juhtumite reas kõneldi ühest põllumehest, kes otsustas 

künda oma põldu pühapäeval. Kui ta olevat atra rauatükiga puhastanud, jäänud rauatükk 

kõvasti mehele käe külge kinni ja kaks aastat kandnud ta seda enesega kaasas „oma üpris 

suureks piinaks ja häbiks“. (Francis West, „Historical and Practical Discourse on the Lord’s 

Day“, Ik. 174.) {SV 431.3} 

Seejärel käskis paavst kihelkonna preestril manitseda pühapäevaseadusest üleastujaid ja 

soovitada neil minna kirikusse palvetama, et mitte tuua mõnd suurt õnnetust enesele ja 

naabritele. Ühel kirikukogul esitati väide, mida hiljem on laialdaselt kasutanud ka 

protestandid: kuna mõnda inimest oli pühapäeval töötamise ajal tabanud välk, siis näitavat 

see, et pühapäev on tõesti hingamispäev. Prelaadid ütlesid: „Siit näeme, kui suur on Jumala 

meelepaha nende inimeste vastu, kes ei pühitse Issanda päeva.“ Ja siis tehti üleskutse 

preestritele, vaimulikele, kuningatele, vürstidele ja kõigile ustavaile inimestele „näidata üles 

innukust ja hoolt, et sellele päevale antaks temale vääriline austus ja seda päeva peetakse 

Kristuse auks veelgi tõsisemalt“ (Thomas Morer, „Discourse in Six Dialogues on the Name, 

Nation and Observation of the Lord’s Day“, lk. 271). {SV 432.1} 

Kui kirikukogude dekreedid osutusid veel ebapiisavaiks, paluti ilmalikku valitsust anda 

välja käskkiri, mis pidi hirmutama inimesi ja sundima neid pühapäeval tööst loobuma. Ühel 

354

Roomas peetud sinodil kinnitati kõik otsused uuesti, veelgi suurema jõu ja pühalikkusega. 

Need liideti kiriku seadustega ja riigivõimud kehtestasid nõudmised kogu kristlaskonnas. 

(Vaata Heylyn, „History of the Sabbath“, ptk. 2. 5, 7 osa.) {SV 432.2} 

Kuna pühapäeva pidamisel puudus Pühakirja autoriteet, kutsus selline otsus esile suure 

hämmelduse. Inimesed kahtlesid oma õpetajate õiguses kõrvaldada Jehoova kindel 

teadaanne: „Seitsmes päev on Jehoova, sinu Jumala hingamispäev“ selle nimel, et austada 

päikesepäeva. Et korvata Piibli tunnistuse puudumist, oli vaja leida uusi väljapääsuteid. Üks 

innukas pühapäeva kaitsja, kes kaheteistkümnenda sajandi lõpul külastas Inglismaa kirikuid, 

leidis, et ustavad tunnistajad panid ametlikule korraldusele vastu. Tema jõupingutused jäid 

nii viljatuks, et ta otsustas mõneks ajaks isegi maalt lahkuda, et oma õpetuste 

pealesurumiseks tõendusi otsida. Kui ta tagasi pöördus, oli tema tööl suurem edu ja 

väljamõeldud vahendid tegid oma osa. Ta võttis nimelt endaga kaasa ühe kirjarulli, mille 

ütles olevat saanud Jumalalt eneselt. See sisaldas käsku pühapäeva pühitsemiseks ja 

kohutavaid ähvardusi sõnakuulmatutele. See mõjukas dokument, mis oli sama alatu võltsing 

kui korraldus, mida ta toetama pidi, öeldi olevat langenud taevast ja leitud Jeruusalemmast 

püha Siimeoni altarilt Kolgatal. Tegelikult oli see pärit paavsti paleest Roomas. Pettust ja 

võltsimist kiriku võimu ning rikkuse suurendamiseks on paavstlik preesterkond kõigil 

aegadel pidanud seaduslikuks. {SV 432.3} 

Kirjarull keelas töötamise alates üheksandast tunnist ehk kella kolmest laupäeva 

õhtupoolikul kuni päikesetõusuni esmaspäeval. Selle autoriteetsust kinnitasid paljud 

„imeteod“, nagu teatati. Nii näiteks jutustati, et inimesi, kes töötasid pärast määratud tundi, 

olevat tabanud halvatus. Keegi mölder, kes püüdnud jahvatada jahu pühapäeval, näinud, et 

jahu asemel voolas välja veri ja veskiratas seisis paigal. Üks naine, kes pannud taigna 

leivaahju, leidnud selle väljavõtmisel olevat küpsemata, kuigi ahi oli olnud väga kuum. Üks 

teine naine, kes valmistanud taigna küpsetamiseks üheksandal tunnil, kuid otsustanud selle 

siiski kõrvale panna esmaspäevani, leidnud järgmisel päeval, et see oli jumalikul väel 

muutunud küpseks leivapätsiks. Üks mees, kes küpsetanud leiba laupäeval pärast 

üheksandat tundi, leidnud järgmisel hommikul leiba murdes, et sellest hakanud voolama 

verd. Selliste mõttetute ja ebausklike väljamõeldistega püüdsid pühapäeva kaitsjad tagada 

pühapäeva pühadust. (Vaata Ro-ger de Hoveden „Annals“, k-2, lk. 528-530.) {SV 433.1} 

Sotimaal ja Inglismaal püüti kindlustada pühapäevale suuremat austust sellega, et sellele 

liideti osa vanast hingamispäevast. Ent aeg, mille pühakspidamist nõuti, oli üsna erinev. Üks 

Sotimaa kuninga edikt teatas, et „laupäeva, alates kella kaheteistkümnest keskpäeval, tuleks 

pidada pühaks“, ja et „ükski inimene ei tohiks tegelda ilmalike talitustega, alates sellest ajast 

kuni esmaspäeva hommikuni“. (Morer, lk. 290, 291.) {SV 433.2} 

Vaatamata kõigile jõupingutustele kehtestada pühapäeva pühadus, tunnistasid 

katoliiklased ka ise avalikult, et hingamispäev põhines jumalikul autoriteedil ja selle 

asemele seatud päikesepäev oli inimliku päritoluga. 16 sajandil kuulutas paavstlik 

355

kirikukogu avalikult: „Pidagu kõik kristlased meeles, et Jumal pühitses seitsmendat päeva, 

et selle võtsid omaks ja seda pühitsesid mitte ainult juudid, vaid ka kõik teised, kes 

väidavad, et nad teenivad Jumalat, kuigi meie, kristlased, oleme muutnud nende 

hingamispäeva Issanda päevaks“ (samas lk. 281, 282). Need, kes omavoliliselt muutsid 

Jumala käsu, ei teinud seda teadmatult, vaid seadsid endid teadlikult Jumalast 

kõrgemale. {SV 433.3} 

Tabavaks näiteks katoliku kiriku käitumisest nendega, kes ei nõustunud temaga, on pikk 

ja verine lugu valdeslaste tagakiusamisest, kellest mitmed olid hingamispäeva pühitsejad. 

Ka paljud teised kannatasid ustavuse pärast neljandale käsule. Eriti iseloomulik on Etioopia 

kirikute ajalugu. Keset pimeda aja süngust unustas ja kaotas maailm silmist kirstlased Kesk- 

Aafrikas. Palju sajandeid nautisid nad usulise teenistuse vabadust, kuid lõpuks sai roomakatoliku 

kirik teada nende olemasolust. Varsti suudeti Etioopia keiser mee-litada 

tunnustama paavsti Kristuse asemikuna. Järgnes muidki järeleandmisi. Anti välja käskkiri, 

mis keelas hingamispäeva pühitsemise kõige karmimate karistuste ähvardusel. (Vaata 

Michael Geddes, „Church History of Etiopia“, lk. 311, 312.) Ent paavstlik hirmuvalitsus 

muutus varsti nii raskeks ikkeks, et Etioopia otsustas selle oma kaelalt heita. Pärast hirmsat 

võitlust aeti katoliiklased riigist välja ja taastati endine usk. Kogudused tundsid 

vabanemisest rõõmu ega unustanud kunagi õppetundi, mida olid õppinud rooma kiriku 

petliku, fanaatilise ja despootliku võimu all. Sõltumatuks jääda tähendas jääda tundmatuks 

ülejäänud kristlaskonnale. {SV 434.1} 

Aafrika kirikud pidasid hingamispäeva nii, nagu oli pidanud paavstlik kirik enne oma 

täielikku ärataganemist: seitsmendat päeva peeti kuulekuses Jumala käsule, kuid pühapäeval 

hoiduti tööst vastavalt kiriku kombele. Rooma kirik oli pärast võimule saamist tallanud jalge 

alla Jumala hingamispäeva, et ülistada oma päeva, kuid Aafrika kogudused, kes jäid otsekui 

varju peaaegu tuhandeks aastaks, ei võtnud sellest ususttaganemisest osa. Sellel perioodil, 

kui nad allutati paavsti võimu alla, olid nad sunnitud kõrvaldama tõelise ja austama vale 

hingamispäeva, kuid niipea kui nad saavutasid taas sõltumatuse, hakkasid nad uuesti pidama 

neljanda käsu hingamispäeva. (Vaata lisa.) {SV 434.2} 

Need minevikukogemused ilmutavad selgesti rooma kiriku vaenulikkust tõelise 

hingamispäeva ja selle kaitsjate vastu ja näitavad, milliseid vahendeid ta kasutab oma 

korralduste tunnustamise saavutamiseks. Jumala Sõna teatab meile, et need sündmused 

korduvad, kui rooma-katoliiklased ja protestandid ühinevad pühapäeva esile 

tõstmiseks. {SV 434.3} 

Ilmutusraamatu 13. peatüki prohvetikuulutus ütleb, et võim, mida esitab tallesarvedega 

metslane, teeb, et „maa ja need, kes seal peal elavad“, kummardavad paavstlust, keda selles 

kirjatekstis sümboliseeritakse „pantrisarnase“ metsalisega. Kahe sarvega metsaline „käsib 

neid, kes maa peal elavad,teha kuju metsalisele“ ja ta „teeb, et kõik, nii pisukesed kui 

suured, nii rikkad kui vaesed, nii vabad kui orjad, võtavad vastu metsalise märgi“ (Ilm. 13, 

356

11-16). Oleme juba leidnud, et Ühendriigid on võim, mida esitab tallesarvedega metsaline 

ning et see prohvetikuulutus täitub siis, kui Ühendriigid panevad maksma pühapäeva 

seaduse, mida rooma-katoliku kirik nimetab oma ülemvõimu eriliseks tundemärgiks. Ent 

seda ei teosta Ühendriigid üksinda. Rooma-katoliku kiriku mõju pole maades, mis kord 

tunnustasid tema valitsust, veel kaugeltki kadunud. Prohvetikuulutus ennustab tema võimu 

taastamist: „Ja ma nägin ühe tema peadest olevat nagu surmavalt haavatud; ja tema 

surmahaav paranes. Ja kogu ilmamaa imetles, jälgides metsalist“ (salm 3). Surmav haav 

osutab paavstluse langusele aastal 1798. Pärast seda, ütleb prohvet, „tema surmahaav 

paranes. Ja kogu ilmamaa imetles, jälgides metsalist“. Paulus teatab selgesti, et „ülekohtu 

inimene“ püsib Kristuse teise tulekuni (2. Tess. 2, 3-8). Kuni armuaja lõpuni jätkab ta oma 

petmistööd. Ilmutusraamatu kirjutaja lisab paavstluse kohta: „Ja teda hakkavad 

kummardama kõik, kes maa peal elavad, kellede nimed maailma algusest ei ole kirjutatud 

tapetud Talle eluraamatusse.“ (Ilm. 13, 8.) Nii Vanas kui ka Uues Maailmas saab paavstlus 

austatud pühapäeva pidamise kaudu, mis põhineb üksnes rooma-katoliku kiriku 

autoriteedil. {SV 434.4} 

19. sajandi keskpaigast alates on prohvetikuulutuste uurijad esitanud maailmale seda 

tõsiasja. Sündmustes, mis toimuvad, on näha kiiret ettekuulutuste täitumist. Protestantlikud 

õpetajad nõuavad jumaliku autoriteedi tunnustamise tõenduseks samuti austust pühapäevale, 

kuigi nad näevad, et selleks puudub Pühakirjas alus. Korratakse väidet, et Jumala kohtud 

tabavad inimesi pühapäeva pühadusest üleastumise pärast. Seda juba hakataksegi toonitama. 

Liikumine pühapäeva seaduse kehtestamiseks võtab kiiresti ülemaailmse ulatuse. {SV 

435.1} 

Rooma-katoliku kirik on lausa imestusväärselt osav. Ta mõistab, mis toimub. Ta ootab 

oma aega, sest ta näeb, et protestantlikud kirikud annavad talle austust siis, kui nad võtavad 

vastu vale hingamispäeva ning et nad valmistuvad selle maksmapanekuks just nende 

vahenditega, mida ta ise kasutas möödunud aegadel. Need, kes heidavad ära tõevalgu se, 

otsivad veelkord tuge ennast ilmeksimatuks tunnistavalt võimult, et suruda peale korraldust, 

mille on seadnud inimene. Pole raske kujutleda, kui meelsasti aitab rooma kirik protestante 

selles töös. Ja kes oskakski paavstlikest juhtidest paremini kohelda kirikule 

sõnakuulmatuid? {SV 435.2} 

Rooma-katoliku kirik koos kõigi oma harudega üle maailma moodustab suure paavsti 

valitsuse all oleva organisatsiooni, mis on seatud teenima tema huve. Kiriku miljoneid 

liikmeid üle kogu maailma kohustatakse olema ustavad paavstile. Olenemata rahvusest või 

riigikorrast peavad nad kiriku autoriteeti pidama kõigest muust tähtsamaks. Kuigi nad 

võivad vanduda riigile lojaalsust, seisab sellest tõotusest kõrgemal kuulekusetõotus roomakatoliku 

kirikule, kes vabastab nad kiriku huvidele ebasoodsast vandest. {SV 436.1} 

Ajalugu tunnistab paavstliku Rooma kavalatest ja järelejätmatutest jõupingutustest 

sekkuda riikide siseasjadesse. Olles võitnud niiviisi endale jalgealuse, edendab katoliku 

357

kirik oma eesmärke ka siis, kui see nõuab valitsejate ja rahva hävingut. 1204. a. pressis 

paavst Innocentius III Aragoni kuningalt Peter II välja järgmise vande: „Mina, Peter, 

aragoonide kuningas, tunnistan ja tõotan olla alati ustav ja kuulekas minu isandale paavst 

Innocentiusele, tema katoliiklastest järglastele ja rooma-katoliku kirikule, ning ustavalt 

hoida oma kuningriiki kuulekuses temale, kaitsta katoliku usku ja hävitada eksiõpetusi.“ 

(John Dowling, „The History of the Romanism“ raamat 5, ptk. 6, 55 osa.) Selline kohustus 

on kooskõlas dogmaga, et Rooma paavstil „on õigus keisreid troonilt tõugata“ ja „et ta võib 

vabastada alamaid nende truudusest jumalakartmatute valitsejate vastu.“ (Mosheim, r. 3, 

cent. II, pt. 2, ptk. 2, see. 9, märkuks 17 (vaata ka lisa.) {SV 436.2} 

Pidagem meeles rooma-katoliku kiriku kiitlemist, et kirik ei muutu kunagi. Gregorius VII 

ja Innocentius II põhimõtted on ikka veel rooma-katoliku kiriku põhimõtted. Oleks tal vaid 

võimu, siis rakendaks ta neid nüüd niisama jõuliselt kui möödunud sajandeil. Protestandid ei 

tea, mida nad teevad sellega, kui nad kavatsevad katoliku kiriku abiga maksma panna 

pühapäeva seadust. Nemad tahavad saavutada oma eesmärki, kuid katoliku kirik püüab selle 

kaudu võita tagasi oma kaotatud ülemvõimu. Kui Ühendriikides kehtestatakse seadus, et 

kirik võib kasutada või suunata riigivõimu ning et usulistest kommetest kinnipidamist 

hakatakse peale sundima ilmalike seadustega, tähendab, et kiriku ja riigi autoriteet peab 

valitsema südametunnistust, siis on tagatud katoliku kiriku triumf. {SV 436.3} 

Jumala Sõna on andnud ähvardava ohu kohta hoiatuse. Kui seda hoiatust tähele ei panda, 

saab protestantlik maailm tunda, millised on tegelikult katoliku kiriku kavatsused, ainult et 

siis on lõksust pääseda juba liiga hilja. Katoliku kiriku võim kasvab vaikselt. Tema õpetused 

avaldavad oma mõju seadusandlikes kodades, kirikuis ja inimeste südames. Ta ehitab 

kõrgeid ja massiivseid hooneid, mille salajastes peiduurgastes seatakse kord uuesti sisse 

endised vaenuvõtted. Salaja ja märkamatult tugevdab ta oma jõude selle nimel, et saavutada 

eesmärk siis, kui saabub aeg tegutseda. Ennekõike vajavad paavsti käsilased soodsat 

pinnast. See on neil peaaegu et olemas. Varsti saame näha ja tunda, mis on katoliku kiriku 

eesmärk. See, kes usub Jumala Sõna ja kuuletub sellele, tõmbab endale paavsti käsilaste 

põlguse ja tagakiusamise. {SV 437.1} 

358

Peatükk 36—Lähenev Võitlus 

Suure võitluse algusest saadik on Saatana eesmärgiks olnud Jumala käskude 

kummutamine. Selle eesmärgi nimel alustas ta mässu Looja vastu. Siis, kui ta heideti taevast 

välja, jätkas ta võitlust maa peal. Tema püsivaks eesmärgiks on olnud inimeste petmine ja 

Jumala käsuõpetuse teotamine. Jumala käsuõpetust teotada on võimalik kas kogu 

käsuõpetuse äraheitmisega või ühe eeskirja kõrvaldamisega — tulemus on kokkuvõttes 

sama. See, kes eksib „ühe vastu“, näitab põlgust kogu käsuõpetuse vastu; tema mõju ja 

eeskuju soodustab üleastumist; ta saab „süüdlaseks kõigi vastu“ (Jak. 2, 10). {SV 437.2} 

Saatan on moonutanud Piibli õpetusi, et sel teel tuua põlgust jumalikele seadustele ja nii 

on eksiõpetused saanud tuhandete inimeste usuks, kes tunnistavad, et nad usuvad Pühakirja. 

Viimane suur kokkupõrge tõe ja eksituse vahel on tegelikult Jumala käsu pärast peetud 

kauakestnud võitluse viimane heitlus. See lahing seisab meie ees — lahing inimeste käskude 

ja Jehoova eeskirjade, Piibli usu ning väljamõeldiste ja traditsioonide vahel. {SV 437.3} 

Jõud, mis selles võitluses ühinevad tõe ja õiguse vastu, tegutsevad ülimalt aktiivselt. Ja 

ometi hinnatakse nii vähe Jumala Püha Sõna, mis on meieni jõudnud selliste kannatuste ja 

vere hinnaga. Piibel on tänapäeval kättesaadav kõigile, kuid vähesed võtavad selle vastu 

elujuhisena. Uskma-tus valitseb ärevusttekitavas ulatuses mitte ainult maailmas, vaid ka 

koguduses. Paljud eitavad õpetusi, mis on kristliku usu tugisammasteks. Loomise suured 

tõed sellisel kujul nagu neid esitavad inspireeritud kirjutajad, samuti inimese languse, 

lepituse ja Jumala käsu püsivuse põhimõtted on kas tervikuna või osaliselt hüljanud enamik 

end kristlikuks tunnistatavast maailmast. Tuhended inimesed, kes uhkeldavad oma tarkuse 

ja sõltumatusega, peavad nõrkuseks usaldada täielikult Piiblit. Nad loevad andekuse ja 

õpetuse tunnuseks Pühakirja kallal norimist; nad kõrvaldavad Jumala Sõna kõige tähtsamad 

tõed ja annavad neile oma seletuse. Paljud jutlustajad, professorid ja õpetajad räägivad 

inimestele, et Jumala käsuõpetus on muudetud või tühistatud. Neid, kes peavad käsu 

nõudeid veelgi kehtivaks, peetakse naeru ja põlguse vääriliseks. {SV 437.4} 

Kui inimesed heidavad kõrvale tõe, heidavad nad ära ka tõe Autori. Kui nad tallavad 

jalge alla Jumala käsuõpetuse, eitavad nad ka Käsuandja autoriteeti. Õpetustest ja teooriatest 

on sama kerge teha endale ebajumalat kui puust või kivist. Jumala iseloomu vääresitusega 

püüab Saatan luua inimestes pilti Jumalast kui julmast olevusest. Nii mõnegi filosoofia 

ebajumala tõstavad inimesed troonile Jehoova asemele, elavat Jumalat aga nii nagu Ta on 

ilmutatud Tema Sõnas, Kristuses ja loomistöös, kummardavad tegelikult vähesed. Tuhanded 

inimesed kummardavad loodust, samal ajal salgavad nad looduse Jumalat. 

Ebajumalateenistus on tänapäeva kristlikus maailmas olemas sama reaalselt, kui ta oli seda 

vanas Iisraelis Eelija päevil; erinevus on vaid vormis. Paljude targaks peetud inimeste — 

filosoofide, poeetide, poliitikute, ajakirjanike jumal, tunnustatud moodsate ringkondade, 

359

kolledžite ja ülikoolide ning isegi mõnede teoloogiliste asutuste jumal pole sugugi parem 

kui Baal, Foiniikia päikesejumal. {SV 438.1} 

Mitte ükski teine eksiõpetus, mille kristlik maailm on vastu võtnud, ei kõiguta Jumala 

autoriteeti jultunumalt, pole loogilisele mõtlemisele vastukäivam ega hukatuslikum oma 

tagajärgede poolest, kui seda on kaasaegne kiireltleviv õpetus, et Jumala käsk ei ole enam 

kohustuslik. Igal rahval on oma seadused, mis nõuavad austust ja kuulekust; ükski valitsus 

ei saa eksisteerida ilma nendeta. Kuidas võiks siis arvata, et taeva ja maa Loojal pole ühtki 

seadust oma loodolevuste valitsemiseks? Oletagem, et väljapaistvad kirikuõpetajad 

õpetaksid avalikult, et seadused, mille põhjal valitsetakse nende maad ja mis kaitsevad riigi 

kodanike õigusi, ei ole kohustuslikud, kuna need piiravad inimeste vabadust, ja seepärast ei 

tuleks neile kuuletuda. Kui kaua lubataks sellistel meestel kantslist kõnelda? Kuid kas 

riigiseaduste tähele panemata jätmine on suurem kuritegu kui jumalike eeskirjade jalge alla 

tallamine? {SV 438.2} 

Arusaadavam oleks see, et riigid tühistavad ennemini oma seadused ja lubavad inimestel 

teha, nagu neile meeldib, kui et universumi Valitseja kõrvaldab oma seadused ja jätab 

maailma õiguse mõõdupuuta, mille järgi mõista hukka süüdlast ja õigeks kuulekaid. Kas me 

teame, milline tagajärg on Jumala käsu hülgamisel? Seda on teha püütud. Kohutavad olid 

sündmused Prantsusmaal, kui valitsevaks võimuks sai ateism. Siis nägi maailm, et Jumalast 

seatud korralduste kõrvaleheitmine tähendab kõige julmemate türannide valitsema 

pääsemist. Kui õiguse mõõdupuu kõrvaldatakse, avatakse kurjusevürstile tee oma võimu 

kinnitamiseks maa peal. {SV 439.1} 

Ükskõik mis punktis jumalikud eeskirjad ära heidetakse, ei näi patt seal enam patuna ega 

õiglus ihaldusväärsena. Need, kes keelduvad alistumast Jumala valitsusele, on täiesti 

võimetud valitsema iseennast. Hukatuslike õpetuste kaudu sisendatakse sõnakuulmatust 

loomu poolest nagunii kannatamatute laste ja noorukite südamesse. Tagajärjeks on 

seadusetus ja ohjeldamatus ühiskonnas. Rahvahulgad pilkavad nende kergeusklikkust, kes 

on kuulekad Jumala nõudmistele, kuid võtavad ise õhinal vastu Saatana pettused. Nad 

annavad voli oma himudele ja naudivad patte, mis on paganate peale kutsunud Jumala 

kohtunuhtlused. {SV 439.2} 

Need, kes õpetavad rahvast Jumala käskudesse üleolevalt suhtuma, külvavad 

sõnakuulmatust ja lõikavad seda. Kui Jumala käsuõpetuse piirav mõju täiesti hüljata, jääksid 

varsti kõrvale ka inimeste seadused. Kuna Jumal keelab ebaausad teod, himustamise, 

valelikkuse ja petmise, on inimesed valmis jalge alla tallama Jumala seadused kui takistused 

ilmaliku heaolu teel. Taeva eeskirjade kõrvaldamise tulemused on aga sellised, milliseid ei 

oska aimatagi. Kui käsud ei oleks kohustuslikud, siis ei kardaks enam keegi neist üle astuda! 

Siis ei oleks võimalik enam kaitsta oma vara, sest inimesed omandaksid vägivaldselt 

kaasinimeste omandi ja tugevaimast inimesest saaks rikkaim. Siis ei oleks elu enam kallis. 

Abielutõotus ei kaitseks perekonda püha kaitsevallina. See, kellel on võimu, võtaks soovi 

360

korral vägivaldselt ligimese naise. Viies käsk kõrvaldataks samuti nagu neljas ja lapsed ei 

kohkuks enam mõrvamast oma vanemaid, kui sel viisil on võimalik rahuldada oma rikutud 

südame ihasid. Tsiviliseeritud maailm muutuks röövlite ja mõrtsukate tallermaaks, rahu ja 

õnn pageks maa pealt sootuks. {SV 439.3} 

Õpetus, et inimesed on vabastatud kuulekusest Jumala nõuetele, on juba iseenesest 

nõrgendanud kõlbelist jõudu ja avanud maailmale ülekohtulüüsid. Seadusetus ja kõlbeline 

laostumine tormavad meie peale tohutu tõusulainena. Perekonnas tegutseb Saatan, tema lipp 

lehvib isegi näiliselt kristlikes kodudes. Selles kitsas ringis valitsevad kadedus, kurjad 

kahtlustused, silmakirjalikkus, võõrdumine, tülid, püha usalduse reetmine ja himude 

rahuldamine. Kogu usuliste põhimõtete ja õpetuste süsteem, mis peaks moodustama 

ühiskonna aluse ja raamistiku, näib kõikuvat kokkuvarisemise äärel. {SV 440.1} 

Kõige alatumatele roimaritele, kes on kuritegude tõttu vanglasse toimetatud, osutatakse 

sageli suurimat tähelepanu nagu oleksid nad saavutanud kadestusväärse seisukoha. 

Ajakirjanduses kirjeldatakse kuritegude eemaletõukavaid üksikasju; sel viisil aga 

pühendatakse paljusid pettuste, röövimiste ja mõrvade taktikasse ning Saatan juubeldab oma 

põrgu-like plaanide edu üle. Pahede levik, enesetapud, joomine ja igat liiki ülekohtu 

suurenemine peaks panema kõiki, kes kardavad Jumalat, mõtlema, mida küll teha kurjuse 

tõusu tõkestamiseks? {SV 440.2} 

Kohtud on äraostetavad. Valitsejaid õhutab tegevusele kasumiiha ja meelelised lõbud. 

Joomine on tumestanud paljude võimeid nii, et Saatan on saanud nende üle lausa piiramatu 

võimu. Juriste petetakse, ostetakse ära ja viiakse eksiteele. Joomingud, pidustused, viha, 

kadedus ja kõikmõeldav ebaõiglus valitseb nende hulgas, kes annavad välja seadusi. „Õiglus 

seisab kaugel, sest tõde komistab uulitsal ja otsekohesus ei saa sisse tulla!“ (Jes. 59, 

14.) {SV 440.3} 

Jumalakartmatus ja vaimulik pimedus, mis valitses rooma-katoliku kiriku ülemvõimu 

ajal, oli Pühakirja luku taha panemise vältimatu tagajärg. Kuid mis on üleüldise uskmatuse, 

Jumala käskude hülgamise ja sellest tuleneva moraalse laostumise põhjuseks evangeeliumi 

täie valguse ajastul, usulise vabaduse ajastul? Kuna Saatan ei saa enam hoida maailma oma 

võimu all Pühakirja lugemise keeluga, püüab ta teiste vahendite kasutamisega saavutada 

sama eesmärki. Ta hävitab usu Piiblisse ja saavutab sama, mis Piibli enda hävitamisega. Ta 

sisendab mõtte, et Jumala käsud ei ole kohustuslikud ning juhib inimesi nendest üle astuma 

sama ta-gajärjekalt, nagu oleksid nad nende suhtes täielikus teadmatuses. Nii nagu 

varasematel aegadel, nii tegutseb hingevaenlane ka nüüd oma plaanide teostamiseks 

koguduse kaudu. Tänapäeva usulised organisatsioonid keelduvad kuulmast ebapopulaarseid 

tõdesid, mida esitab Pühakiri; nende vastu võitlemise kaudu on nad võtnud vastu ebaõiged 

tõlgitsused ja seisukohad. Säilitades paavstliku eksiõpetuse inimese loomu-pärasest 

surematusest ja elust vaimuderiigis, on nad ära heitnud ainsa kaitse spiritismi pettuste ees. 

Õpetus igavesest piinast on röövinud paljudelt usu Piiblisse. Kui inimes-tele esitada 

361

neljanda käsu nõudeid, siis leiaksid nad, et seitsmes päev on hingamispäev; selleks aga, et 

vabaneda kohustusest, mida ei taheta täita, tuleb populaarsetel jutlustajatel väita, et Jumala 

käsud ei ole enam kohustuslikud. Niiviisi hülgavad nad käsuõpetuse ja hingamispäeva. 

Sedamööda kuidas levib valgus hingamispäeva kohta, muutub Jumala käskude äraheitmine 

neljanda käsu nõuetest hoidumiseks peaaegu üleüldiseks. Valeõpetused on avanud ukse 

uskmatusele, spiritismile ja Jumala pühade seaduste põlgamisele. Kirikute juhtidel lasub 

kohutav vastutus kristlikus maailmas va-litseva ülekohtu pärast. Ometi väidab just see klass 

inimesi, et kiiresti laienev moraalne laostumine tuleneb suurel määral niinimetatud 

„kristliku hingamispäeva“ pühaduse teotamisest ja et pühapäeva range nõudmine parandaks 

suuresti ühiskonna kõlbelist palet. Seda rõhutatakse eelkõige Ameerikas, kus on õiget 

õpetust hingamispäevast kõige laialdasemalt kuulutatud. Siin ühendatakse sageli karskus töö 

kui üks tähtsaim ja väljapaistvaim kõlblusereform pühapäeva liikumisega ja selle 

propageerijad väidavad, et nad töötavad ühiskonna kõrgemate huvide kaitsjatena. Neid, kes 

keelduvad ühinemast selliste karskusseltsidega, süüdistatakse vastuseisus karskusele ja 

reformidele. Kuid tõsiasi, et liikumine, mis on rajatud eksitusele, ühineb tööga, mis on 

iseenesest hea, ei ole veel argument valeõpetuse tunnustamiseks. Me võime varjata mürki 

sel viisil, et segame selle tervisliku toiduga, kuid me ei suuda niiviisi muuta mürgi olemust. 

Otse vastupidi — mürk muutub veelgi ohtlikumaks, kuna tõenäoliselt ei osata seda sellises 

koostises kahtlustadagi. Üheks Saatana meetodiks ongi ühendada vale nii suure hulga tõega, 

et pettus muutub usaldusväärseks. Pühapäeva-liikumise juhid võivad propageerida reformi, 

mida inimesed vajavad, põhimõtteid, mis on kooskõlas Piibliga, kuid nii kaua, kui nad 

kaitsevad nõudmisi, mis on vastuolus Jumala käskudega, ei tohi Tema sulased nendega 

ühineda. Miski ei õigusta Jumala käskude kõrvaldamist inimeste eeskirjade nimel. {SV 

440.4} 

Kahe suure eksiõpetuse kaudu — hinge surematuse ja pühapäevale omistatud pühaduse 

kaudu — petab Saatan inimesi. Kui esimene neist paneb aluse spiritismile, siis viimane loob 

vendluse rooma-katoliku kirikuga. Ühendriikide protestandid ulatavad esimestena käed üle 

kuristiku, et haarata kinni spiritismi käest; nemad täidavad ka selle sügaviku, mis asub 

protestantismi ja rooma-katoliku kiriku vahel ning selle kolmekordse ühenduse mõjul 

hakkab see maa katoliku kiriku jälgedes tallama jalge alla südametunnistuse vabadust. {SV 

442.1} 

Kuna spiritism jäljendab väga täpselt tänapäeva nimekristlust, on sellel ka suurem võim 

petta ja võrgutada. Saatan kohandab end tänapäeva olukordadele. Ta ilmub valguseinglina. 

Spiritismi abil tehakse imetegusid; tervistatakse haigeid ja tehakse palju muid vaieldamatuid 

imesid. Ja kuna vaimud tunnistavad usku Piiblisse ning avaldavad lugupidamist kiriku 

tavadele, võetakse nende tegevus vastu Jumala väe ilminguna. {SV 442.2} 

Erinevus end kristlasteks tunnistajate ja jumalakartmatute vahel on tänapäeval 

vaevumärgatav. Koguduseliikmed armastavad seda, mida armastab maailm ja on valmis 

362

minema maailmaga kompromissile. Saatan püüab kirikut maailmaga ühendada ja sel 

kombel oma võimu tugevdades nad kõik spiritismi rööbastele juhtida. {SV 442.3} 

Katoliiklasi, kes ülistavad imetegusid kui õige kiriku kindlaid tunnusmärke, petab Saatan 

hõlpsasti oma imettegeva väega, protestante, kes on hüljanud tõe kaitse, eksitab ta samuti. 

Katoliiklased, protestandid ja ilmalikud inimesed võtavad kõik lõpuks vastu jumalakartuse 

välise vormi, kuid keelduvad selle väest; nad näevad selles liidus võimsat liikumist maailma 

ümberpööramiseks. Nende meelest on see sissejuhatuseks kauaoodatud tuhandeaastasele 

rahuriigile. {SV 442.4} 

Spiritismi kaudu esitab Saatan end inimsoo heategijana, kes parandab haigusi ja näib 

esitavat uut ja kõrgemat usulist taset, kuid samal ajal tegutseb ta hävitajana. Saatana 

kiusatused laostavad rahvahulki. Ohjeldamatus tõukab troonilt mõistuse. Sellele järgneb 

meeleline eneserahuldamine, tülid ja verevalamised. Saatan ihkab sõda, sest see äratab 

inimhinge halvimad kired ning viib oma ohvrid igavikku koos nen de pahede ja 

veretöödega. Saatana eesmärgiks on õhutada rahvaid üksteise vastu sõtta. Nii saab ta juhtida 

inimese mõtted kõrvale vajalikust ettevalmistusest Issanda päevaks. {SV 442.5} 

Pimeduse vürst tegutseb ka loodusjõudude kaudu, et koguda ettevalmistamata inimestest 

endale rikkalikku saaki. Ta on uurinud looduse laboratooriumide saladusi ja kasutab kogu 

oma väge, et valitseda loodusjõude nii palju, kui Jumal lubab. Kui kiiresti pühkis ta siis, kui 

tal anti luba vaevata Iiobit, ära tema lambaja veisekarjad, sulased, majad ja lapsed; kui 

kiiresti järgnes üks õnnetus teisele! Jumal kaitseb oma loodolevusi ja hoiab neid hävitaja 

väe eest. Ometi põlgab kristlik maailm Jehoova käsku ja Issand teeb seda, mi-da Ta on 

lubanud — Ta tõmbab maa pealt tagasi õnnistused ja eemaldab oma kaitsva käe neilt, kes 

Tema käsu vastu mässavad ning teisi sedasama tegema sunnivad. Saatanal on võim kõigi 

üle, keda Jumal eriliselt ei kaitse. Higevaenlane soosib mõningaid ja annab neile edu, edu 

oma eesmärkide saavutamise nimel; teistele toob ta õnnetusi ja paneb nad uskuma et see on 

Jumal, kes neid vaevab. {SV 443.1} 

Esinedes suure arstina, kes võib ravida kõiki haigusi, külvab Saatan ühtaegu tõbesid ja 

õnnetusi, mis laostavad rahvarohked linnad. Ta tegutseb ka praegusel hetkel. 

Õnnetusjuhtumites nii merel kui maal, suurtes tulekahjudes, kohutavates tornaadodes, 

raevukates rahetormides, marudes, üleujutustes, tsüklonites, tõusulainetes ja maavärinates 

on män-gus Saatana käsi tuhandel viisil. Ta hävitab valmiva viljasaagi; järgneb näljahäda 

ning viletsus. Ta rüvetab õhku surmavate haiguspisikutega ja tuhanded inimesed hukkuvad 

katku läbi. Need nuhtlused muutuvad üha sagedasemaks ja hävitavamaks. Viletsus puudutab 

lisaks inimestele ka loomi. „Maa leinab, laostub.“ „Maa rahva ülemused rammestuvad! Maa 

on rüvetunud oma elanike all, sest need on üle astunud käsuõpetusest, muutnud seadusi, 

murdnud igavese lepingu!“ (Jes. 24, 4. 5.) {SV 443.2} 

Kõige krooniks veenab suur petis inimesi, et kõige nende hädade põhjustajaks on need, 

kes peavad kangekaelselt kinni Jumala käsu nõudmistest. Inimesed, kes tegelikult ise on 

363

kutsunud esile Jumala meelepaha, süüdistavad kõiges neid, kelle kuulekus Jumala käskudele 

on üleastujatele lakkamatuks etteheiteks. Teatatakse, et pühapäeva mittepühitsemine on 

Jumala teotamine ning et nimetatud patt toob kaasa hädasid, mis ei lakka enne, kui 

pühapäevaseadus rangelt maksma pannakse. Need, kes esitavad neljanda käsu nõudeid ja 

havetavad niiviisi austust pühapäeva vastu, on rahva silmis tülitegijad, kes takistavad 

Jumala poolehoidu ja ajalikku heaolu. Nii korratakse süüdistust, mida esitati juba ammustel 

aegadel Jumala sulastele: „Ja kui Ahab nägi Eelijat, siis küsis Ahab temalt: „Kas oled sina 

see, kes saadab Iisraeli õnnetusse?“ Ja ta vastas: „Mina ei saada Iisraeli õnnetusse, küll aga 

sina ja su isa sugu, sest te jätate maha Jahoova käsud ja sina käid baalide järel.“ (l. Kun. 18, 

17. 18.) Kui valesüüdistused on rahva viha lõkkele puhunud, koheldakse Jumala saadikuid 

samuti nagu kohtles ärataganenud Iisrael Eelijat. {SV 443.3} 

Spiritismi kaudu ilmnev imettegev vägi avaldab oma mõju ka neile, kes sooviksid 

kuuletuda pigemini Jumalale kui inimestele. Vaimud kinnitavad, et Jumal on andnud neile 

ülesande veenda pühapäeva pühitsemisest loobujaid eksitusest pöörduma. Nad kinnitavad, 

et riigi seadustele tuleb kuuletuda samuti nagu Jumala käskudele. Vaimud kurdavad 

maailmas valitseva suure kurjuse üle ning toetavad usuõpetajate väidet, et kõlbelise 

allakäigu põhjuseks on pühapäeva teotamine. Suur on vaimudeilma saadikute meelepaha 

kõikide vastu, kes keelduvad nende tunnistust vastu võtmast. {SV 444.1} 

Saatana taktika selles viimases võitluses Jumala rahva vastu on sama, mida ta kasutas 

taevas võitluse algul. Tollal väitis ta, et ta püüab edendada Jumala valitsuse püsivust, kuigi 

samal ajal tegi salaja kõik selle kukutamiseks. Ta süüdistas Jumalale ustavaid ingleid. Sama 

petlik tegevus tähistab ka rooma-katoliku kiriku ajalugu. Kirik on tunnistanud end Jumala 

asemikuks, kuid on samas püüdnud tõsta end Jumalast kõrgemale ning muuta Tema käske. 

Rooma-katoliku kirik mõistis kurjategijatena hukka need, kes jäid ustavaks evangeeliumile, 

Öeldi, et nad on astunud liitu Saatanaga. Kasutati kõikvõimalikke vahendeid, et muuta nad 

rahva silmis kõige alatumateks kurjategijateks. Nii saab olema ka nüüd. Kuna Saatan püüab 

hävitada neid, kes austavad Jumala käske, mõjutab ta inimesi süüdistama neid käsu 

hülgamises, jumalateotuses ja nuhtluse toomises maa peale. {SV 444.2} 

Jumal ei sunni kunagi inimese tahet ega südametunnistust, kuid Saatan kasutab pidevalt 

karmi sundust, et saavutada võimu nende üle, keda ta ei saa teisiti hukutada. Hirmu või 

vägivalla abil püüab ta valitseda südametunnistust ja kindlustada endale austust. Selle 

eesmärgi nimel tegutseb ta nii usuliste kui ilmalike võimude kaudu, mõjutades neid välja 

andma Jumala käsuõpetust trotsivaid inimeste seadmisi. {SV 444.3} 

Need, kes austavad Piibli hingamispäeva, tembeldatakse seaduse ja korra vaenlasteks, 

ühiskonna kõlbluseeskirjade rikkujaiks, anarhia ja laostumise põhjustajaiks, kes tõmbavad 

maa peale Jumala nuhtlused. Nende ustavust nimetatakse kangekaelsuseks, jonnakuseks ja 

kiriku autoriteedi põlgamiseks. Neid süüdistatakse vaenulikkuses valitsuse vastu. 

Jutlustajad, kes eitavad Jumala käsu kohustuslikkust, nõuavad kantslist alistumist 

364

iigivõimudele kui Jumalast määratud ametnikele. Seadusandlikes kodades ja kohtutes 

esitatakse käsupidajaid vääriti ja mõistetakse nad hukka. Nende sõnadele antakse vale 

värving ja tegutsemismotiive tõlgitsetakse kõige halvemas mõttes. {SV 445.1} 

Kui protestantlikud kirikud hülgavad Pühakirja selged tõendid Jumala käsu muutumatuse 

kohta, tahavad nad sundida vaikima neid, kelle usku nad ei saa Piibliga kummutada. 

Sulgenud silmad õiguse ees, hakkavad ärataganejad veenma neid, kes keelduvad tegemast 

seda, mida keelab Jumal, ega tunnusta paavstliku hingamispäeva nõudeid. {SV 445.2} 

Kiriku ja riigi kõrged aukandjad ühinevad, et meelitada, veenda ja sundida jõuga kõiki 

pühapäeva austama. Jumaliku autoriteedi puudumine korvatakse pealesurutud seadustega. 

Poliitiline laostumine hävitab õiglusearmastuse ja lugupidamise tõe vastu. Isegi vabas 

Ameerikas annavad seaduseandjad rahva poolehoiu kindlustamiseks järele rahva 

nõudmistele. Väljastatakse seadus, mis kohustab kõiki pühapäeva pidama. 

Südametunnistuse vabadust, mis nõudis omal ajal nii suuri ohvreid, ei austata enam. Peatselt 

saabuva võitluse finaalis täituvad prohveti sõnad: „Ja lohe sai vihaseks naise peale ja läks 

sõdima nendega, kes naise soost olid üle jäänud ja kes peavad Jumala käske ja kellel on 

Jeesuse tunnistus.“ (Ilm. 12, 17.) {SV 445.3} 

365

Peatükk 37—Pühakiri on Kaitsekilbiks 

„Õpetuse ja tunnistuse juurde! Kui nõnda ei kõnelda, siis ei ole koitu!“ (Jes. 8. 20.) 

Jumala rahvas juhatatakse Pühakirja juurde kui kaitsevahendi juurde valeõpetajate ja 

pimeduse vaimude petva väe vastu. Saatan kasutab kõiki võimalusi, et takistada inimesi 

Jumala Sõna uurimast, sest Pühakirja selged tõed paljastavad tema pettused. Iga Jumala töö 

elustumine paneb kurjusevürsti aktiivsemalt tegutsema. Ta teeb äärmisi jõupingutusi 

viimaseks võitluseks Kristuse ja Tema järelkäijate vastu, Peatselt seisab meie ees viimane 

suur pettus. Antikristus teeb oma imestusväärseid tegusid meie silme all. Võltsing sarnaneb 

originaaliga sedavõrd, et neid on võimatu eristada ilma Pühakirja abita. Selle Raamatu 

tunnistustega tuleb läbi katsuda kõik väited ja imeteod. {SV 445.4} 

Need, kes püüavad kuuletuda kõigile Jumala käskudele, saavad tunda vastuseisu ja pilget. 

Ainult Jumala abiga võivad nad seisma jääda. Selleks, et eelseisvates rasketes katsumustes 

vastu pidada, peavad nad mõistma Jumala tahet nii nagu see on ilmutatud Tema Sõnas. Nad 

saavad Jumalat austada ainult siis, kui neil on õige arusaamine Tema iseloomust, valitsusest 

ja eesmärkidest ning nad tegutsevad kooskõlas selle arusaamisega. Ainult need, kes on 

kindlustanud oma meeled Piibli tõdedega, jäävad püsima viimases suures võitluses. Iga 

inimene peab end põhjalikult läbi katsuma! Olen ma kuulekas Jumalale või inimestele? 

Otsustav tund on tulnud. Kas meie jalad seisavad kindlalt Jumala muutumatu Sõna kaljul? 

Kas me oleme valmis kaitsma kindlalt Jumala käske ja Jeesuse usku? {SV 446.1} 

Enne ristilöömist kõneles Päästja oma jüngritele, et Teda surmatakse, kuid Ta tõuseb 

hauast üles. Inglid olid kohal, et jäädvustada Õpetaja sõnad jüngrite meeltes ja südames. Ent 

jüngrid ootasid ajalikku vabastust Rooma ikkest ega suutnud mõista, et Tema, kellesse olid 

keskendunud kõik nende lootused, peaks kannatama häbistavat surma. Sõnad, mida neil oli 

vaja meeles pidada, jäid unarusse ning siis, kui tuli raske katsumuseaeg, tabas see neid 

ootamatult. Jeesuse surm hävitas nende lootused nii nagu Ta poleks neid ette hoiatanudki. 

Prohvetikuulutused avavad meie ees tuleviku sama selgesti, nagu avas Kristus oma 

jüngritele. Prooviaja lõppemise ja viletsusajaks ettevalmistamisega seotud sündmused on 

selgesti kirjas. Ent rahvahulkadel puudub nende tähtsate tõdede tundmine, otsekui poleks 

neid kunagi ilmutatud. Saatan püüab kõrvaldada iga mõju, mis võiks nad päästmise suhtes 

targemaks teha, ning viletsusaeg tabab neid ootamatult. {SV 446.2} 

Kui Jumala poolt saadetud hoiatused on nii tähtsad, et neid kujutatakse kesk taevast 

lendavate inglite kuulutusena, peab iga mõtlemisvõimeline inimene sõnumile tähelepanu 

pöörama. Kohutavad nuhtlused, mis ootavad neid, kes kummardavad metsalist ja tema kuju 

(Ilm. 14, 9-11), peaksid panema kõiki hoolikalt prohvetikuulutus! uurima, et jõuda 

selgusele, mis on metsalise märk ja kuidas vältida selle vastuvõtmist. Ometi keeravad 

inimesed kõrvale tõde kuulmast. Meelsamini pooldatakse väljamõeldisi. Viimaseid päevi 

silmas pidades ütles apostel Paulus: „Tuleb aeg, et nad tervet õpetust ei taha sallida!“ (2. 

366

Tim. 4, 3.) See aeg on tulnud. Rahvas ei taha kuulda Piibli tõde, kuna see käib vastu nende 

patuse, maailma armastava südame soovidele. Saatan pakub neile pettusi, mida nad 

armastavad. {SV 446.3} 

Ent Jumalal on maa peal rahvas, kes peab Piiblit ja ainult Piiblit kõikide õpetuste 

mõõdupuuks ja reformide aluseks. Õpetatud meeste hinnanguid, teaduslikke järeldusi, 

kiriklike nõukogude tõekspidamisi ja otsuseid, mis on niisama arvukad ja vastuolulised kui 

uskkonnadki, mida nad esindavad, enamuse arvamust — mitte midagi neist ega neid 

tervikuna ei tuleks pidada tõendiks seisukoha võtmisel ühegi usupunkti poolt ega vastu. 

Enne mingi õpetuse või eeskirja vastuvõtmist peaksime nõudma selle toetuseks kindlat 

tõendit: „Nõnda ütleb Issand.“ {SV 447.1} 

Läbi aegade on Saatan püüdnud kinnitada inimeste tähelepanu mõnele inimesele Jumala 

asemel. Ta suunab silmad piiskoppidele, pastoritele ja teoloogiaprofessoritele, selle asemel, 

et rahvas uuriks Pühakirja, kust ta õpiks tundma oma kohustusi. Autoriteetide mõtteid 

suunates saab Saatan mõjutada inimesi oma tahte kohaselt. {SV 447.2} 

Kui Kristus jagas Elusõna, kuulasid lihtsad inimesed Teda rõõmuga, isegi paljud 

preestritest ja valitsejatest uskusid Temasse. Kuid ülempreester ja rahva juhid otsustasid 

Messia õpetused hukka mõista ja hüljata. Kuigi nad ei leidnud Jeesuse vastu ühtki 

süüdistust, ning kuigi nad tundsid tahtmatult jumaliku väe mõju ja tarkust Tema sõnades, 

jäid nad siiski oma eelarvamuste juurde. Nad heitsid ära kõige selgemad tõendid Jeesuse kui 

Messia kohta, kuna nad ei tahtnud saada Tema jüngriteks. Jeesuse vastasteks olid me-hed, 

keda juudid olid juba lapseeast peale õppinud austama, kelle autoriteedi ees nad olid 

harjunud vastuvaidlematult kummardama. „Millest see tuleb,“ küsisid nad, „et meie 

vanemad ja kirjatundjad ei usu Jeesusesse? Kas need vagad mehed ei võtaks Teda vastu, kui 

Ta oleks Kristus?“ Selliste õpetajate mõjul hülgas juudi rahvas oma Lunastaja. {SV 447.3} 

Meelsus, mis tiivustas tollaseid preestreid ja vanemaid, ilmneb ka täna paljude juures, kes 

tõstavad esile oma suure vagaduse. Nad keelduvad uurimast Pühakirja tunnistusi meie aia 

eriliste tõdede kohta. Nad osutavad oma arvukusele ja populaarsusele ning vaatavad 

põlgusega tõe kaitsjatele kui vähestele vaestele, ebateadlikele inimestele, kelle usk eral-dab 

neid maailmast. {SV 447.4} 

Kristus nägi ette, et selline autoriteet, mida lubasid endile kirjatundjad ja variserid, ei 

lõpe juutide hajutamisega. Prohvetliku pilguga nägi Ta ette aegu, mil inimesed kasutavad 

oma võimu selleks, et valitseda teiste südametunnistuse üle. See surve on olnud kogudusele 

kohutavaks needuseks kõigil aegadel. Issanda noomitused kirjatundjatele ja varise-ridele 

ning hoiatused rahvale mitte järgida pimedaid juhte, pidid olema hoiatuseks ka tulevastele 

põlvedele. {SV 448.1} 

Rooma-katoliku kirik annab vaimulikkonnale õiguse Pühakirja tõlgitseda, lihtrahval on 

see keelatud. Kuigi reformatsioon andis Pühakirja kõigile, takistab põhimõte, mille säilitas 

367

ooma-katoliku kirik, endiselt rahvahulkadel protestantlikes kirikutes uurida Piiblit enda 

jaoks. Neid õpetatakse õpetusi vastu võtma nii, nagu tõlgendab neid kirik. Paljud ei julge 

uskuda midagi, mis on vastuolus nende usutunnistusega või kiriku kindlaksmääratud 

õpetusega, kuigi Pühakiri sellest selgesti kõneleb. {SV 448.2} 

Vaatamata sellele, et Piibel on täis hoiatusi valeõpetajate suhtes, on paljud valmis 

usaldama oma hinge vaimulikkonna hoolde. Tänapäeval on tuhandeid usutunnistajaid, kelle 

usu aluseks on see, mida on õpetanud neile nende usulised juhid. Nad jätavad tähele 

panemata Päästja õpetused ja usaldavad kõhklematult jutlustajaid. Kuid kas jutlustajad on 

eksimatud? Kuidas me võime usaldada oma hinge nende juhtimise alla, kui me ei tea Jumala 

Sõna põhjal, kas nad on valguse kandjad? Kuna puudub moraalne julgus astuda kõrvale 

maailma sissetallatud rajalt, sammuvad paljud õpetatud meeste jälgedes, ja kuna järelkäijad 

ise ei uuri, aheldatakse nad lootusetult eksiõpetuse külge. Nad mõistavad, et tõde käesoleva 

aja jaoks on Piiblis selgesti esile toodud, nad teavad, et Püha Vaimu vägi kaasneb selle 

kuulutusega, kuid nad lasevad end vaimulikkonna vastutöö tõttu valgusest ära pöörata. 

Mõistus ja südametunnistus on küll veendunud, kuid nad ei julge mõelda teistmoodi, kui 

õpetab nende jutlustaja; nii toovad nad oma igavesed huvid ohvriks kellegi teise 

uskmatusele, uhkusele ja eelarvamusele. {SV 448.3} 

Saatan kasutab mitmesuguseid vahendeid, et oma vange inimliku mõjuga köita. Ta seob 

paljud armastuse siidinööridega Kristuse risti vaenlaste külge. Olgu see side siis kas 

vanemate ja laste või mehe ja naise vaheline armatus või hoopis kiindumus teatud 

seltskonda — mõju on üks. Tõe vastased kasutavad oma võimu südametunnistuse 

mõjutamiseks ja inimestel, kes on nende mõju all, pole julgust ega iseseisvust toimida oma 

veendumuste kohaselt. {SV 448.4} 

Tõde ja Jumala au on lahutamatud; meil on võimatu austada Jumalat ekslike õpetuste 

kaudu, kui meie käeulatuses on Piibel. Paljud väidavad, et see, mida keegi usub, pole 

oluline, peaasi kui õigesti elatakse, kuid usk kujundab elu. Kui valgus ja tõde on meile 

kättesaadavad, kuid meie ei kasuta võimalust seda kuulda ja lugeda, heidame me tegelikult 

tõe ära ja valime valguse asemel pimeduse. {SV 449.1} 

„Mehe meelest on nii mõnigi tee õige, aga lõppeks on see surma tee!“ (Õp. s. 16. 25.) 

Teadmatusega ei saa vabandada mingit eksitust ega pattu, kui on võimalus tundma õppida 

Jumala tahet. Kui rändur jõuab teeristi, võib ta teeviidalt teada saada, kuhu mingi teeharu 

viib, kuid kui teekäija ei hooli teeviitadest ja valib suvalise tee, mis näib talle õigena, siis on 

üsna tõenäoline, et ta satub valele teele, hoolimata sellest, kui siiras ta oleks. {SV 449.2} 

Jumal on andnud meile oma Sõna, et me õpiksime tundma selle õpetusi ja saaksime 

teada, mida Ta meilt ootab. Kui üks kirjatundja tuli Jeesuse juurde küsima: „Mis ma pean 

tegema, et ma igavese elu päriksin?“ andis Päästja talle nõu uurida Pühakirja, öeldes: 

„Kuidas on käsuõpetuses kirjutatud? Kuidas sa loed?“ Teadmatus ei vabanda noort ega 

vana. Teadmatus ei vabasta kedagi õiglasest karistusest Jumala käsust üleastumise pärast, 

368

sest meie käes on ustav tunnistus käsu. tema põhimõtete ja nõuete kohta. Ei ole küllalt 

sellest, kui inimesel on head kavatsused, ei piisa, kui inimene teeb seda, mis ta õigeks peab 

või mida jutlustaja ütleb õige olevat. Kaalul on tema elu, seepärast peab ta ise uurima 

Pühakirja. Ükskõik kui tugevad on veendumused, ükskõik kui kindel on inimene selles, et 

jutlustaja tunneb tõde, ometi pole see tema usu aluseks. Meil on kaart, kuhu on märgitud 

kõik teemärgid matkal taeva poole ja keegi ei pea midagi umbes arvama. {SV 449.3} 

Iga mõistusega inimese esmaseks ja suurimaks kohustuseks on uurida Pühakirjast, mis on 

tõde ning siis selles valguses ka käia ja teisi samale julgustada. Me peaksime lugema iga 

päev hoolega Piiblit, kaaluma iga mõtet ja võrdlema kirjatekste üksteisega. Jumala abiga 

tuleb meil ise omandada oma tõekspidamised, sest me peame ise Jumala ees vastust andma. 

Tõdesid, mida Piibel väga selgesti esitab, on õpetatud mehed mähkinud kahtluste pimedusse 

ning targa näo-ga õpetavad nad, et Pühakirjal on müstiline, varjatud vaimulik tähendus, 

mida pole võimalik mõista. Need mehed on valeõpetajad. Sellistele õpetajatele lausus 

Jeesus: „Te ei tunne pühi kirju ega Jumala väge.“ (Mark. 12, 24.) Piibli sõnu tu-leb seletada 

nende otseses tähenduses, kui pole just kasutatud mõnda sümbolit või kujundit. Kristus on 

andnud tõotuse: {SV 449.4} 

„Kui keegi tahab teha tema tahtmist, see tunneb, kas see õpetus on Jumalast“ (Joh. 7, 17.) 

Kui inimesed tahaksid uskuda Piiblit nii, nagu sinna on kirjutatud ja kui ei oleks 

valeõpetajaid, kes inimesi eksiteele viivad ja nende mõtteid segavad, siis tehtaks tööd, mis 

rõõmustaks ingleid ja tooks Kristuse karja tuhandeid, kes käivad praegu veel eksiteel. {SV 

450.1} 

Me peaksime kasutama kogu oma hingejõudu Pühakirja uurimiseks ning harjutama oma 

mõistust Jumala sügavustega niipalju kui surelikel on võimalik mõista. Seejuures ei tohi me 

unustada, et lapselik kuulekus ja allaheitlikkus on õpilase õige meelsus. Raskeid kohti 

Pühakirjas ei saa kunagi lahendada samade meetoditega, mida kasutatakse filosoo-filiste 

probleemide pulhul. Me ei peaks uurima Piiblit sellise eneseusaldusega, millega paljud 

tungivad teaduse valdkonda; me peaksime alandliku palvega pöörduma Jumala poole ja 

siiralt soovima teada saada Tema tahet. Me peame tulema suure Jumala ette alandliku ja 

vastuvõtliku vaimuga või muidu pimestavad kurjad inglid meie mõistuse ja kalgistavad 

südame nii, et tõde ei avalda meile mõju. {SV 450.2} 

Mõnigi Pühakirja osa, mida õpetatud mehed nimetavad salapäraseks või millest nad 

mööduvad kui tähtsusetust, on lohutusrikas ja õpetlik sellele, kes on õppinud Kristuse 

koolis. Üheks põhjuseks, miks paljudel teoloogidel ei ole selget arusaamist Jumala Sõnast, 

on tõsiasi, et nad sulgevad teadlikult silmad nende tõdede ees, mille järgi nad ei soovi elada. 

Fiibli tõdede mõistmine ei sõltu niipalju uurimiseks rakendatud mõistusejõust, kui just 

sihikindlusest ja tõsisest igatsusest õiguse järele. {SV 450.3} 

Piiblit ei peaks kunagi uurima ilma palveta. Ainult Püha Vaim võib avada meile Piibli 

elusõna ja takistada meid ebaõigesti tõlgendamast raskestimõistetavaid osi. Taevaste inglite 

369

ülesandeks on valmistada inimsüdant mõistma Jumala Sõna, et Piibli ilu saaks meid 

kütkestada, selle hoiatused manitseda ja tõotused kinnitada. Taaveti palve peaks saama 

meiegi palveks: „Ava mu silmad vaatlema Su käsuõpetuse imesid!“ (Laul 119, 18.) 

Kiusatused tunduvad sageli vastupandamatutena seepärast, et palve ja Piibli uurimine on 

hooletusse jäänud. Selle tõttu ei meenu kohe ka Jumala tõotused ning me ei oska Pühakirja 

relvadega Saatanale vastu astuda. Kuid inglid ümbritsevad neid, kes tahavad õppida Jumala 

tõdesid, ja meenutavad õigel ajal just neid sõnu, mida on vaja. Niisiis: „Kui vaenlane tuleb 

kui jõgi, siis tõstab Jehoova Vaim lipu üles tema vastu.“ (Jes. 59, 19 v. t.) {SV 450.4} 

Jeesus tõotas oma jüngritele: „Aga Trööstija, Püha Vaim, kelle minu Isa läkitas minu 

nimel, see õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mis mina teile olen ütelnud.“ (Joh. 

14, 26.) Kristuse õpetused peavad olema eelnevalt mällu salvestatud, et Jumala Vaim saaks 

neid meile ohtlikul ajal meenutada. „Ma panen Su sõna tallele oma südamesse,“ ütles 

Taavet, „et ma ei teeks pattu sinu vastu“ (Laul 119, 11). {SV 451.1} 

Kõik, kes hindavad igavest elu, peaksid olema valvel skeptitsismi sissetungi suhtes. 

Rünnatakse just tõe tugisambaid. Tänapäeval on võimatu vältida sarkasmi, sofismi ja 

salakavalate ning hukatuslike õpetuste haardeulatust. Saatan kohandab oma kiusatused 

igasuguste huvidega inimestele. Ta ründab harimatuid irvituse ja pilkega, kuid haritud 

inimeste teele asub ta teaduslike väidete ja filosoofiliste arutlustega et äratada umbusaldust 

ja põlgust Pühakirja vastu. Isegi väheste kogemustega noorukid julgevad väljendada 

kahtlust kristluse fundamentaalsete põhimõtete suhtes. See nooruslik uskmatus, pinnapealne 

nagu ta on, avaldab ikkagi oma mõju. Paljusid on see pannud pilkama oma isade usku ja 

halvustama armu Vaimu (Heebr. 10, 29). Nii mõnegi inimese elu, mis tõotas olla auks 

Jumalale ja õnnistuseks maailmale, on kärbunud uskmatuse jälgi hinguse käes. Kõik need, 

kes usaldavad inimmõistuse hooplevaid otsuseid ja kujutlevad, et nad suudavad ise seletada 

jumalikke saladusi ning jõuda tõeni ilma Jumala tarkuse abita, satuvad Saatana 

püünisesse. {SV 451.2} 

Me elame maailma ajaloo kõige pühalikumal perioodil. Otsustamisel on maailma 

rahvaste saatus. Meie oma heaolu tulevikus ja ka teiste hingede päästmine sõltub suunast, 

mille oleme valinud. Meid peaks juhtima tõe vaim. Iga Kristuse järelkäija peaks tõsiselt 

küsima: „Issand, mis Sa tahad, et ma pean tegema?“ (v. t.). Meil on vaja alanduda Issanda 

ees paastumise ja palvega ning mõtiskleda palju Tema Sõna üle, eriti kohtu sündmuste üle. 

Peaksime otsima sügavat ja elavat kogemust Jumala Sõnast. Me ei või hetkegi kaotada. 

Meie ümber toimuvad elulise tähtsusega sündmused. Viibime Saatanast nõiutud pinnal. 

Ärge magage, Jumala vahimehed! Vaenlane varitseb ja on iga hetk valmis teie peale 

hüppama, kui peaksite muutuma loiuks ja uniseks. Ta ihaldab saada teid saagiks. {SV 

451.3} 

Paljusid petab nende tõeline seisukord Jumala ees. Nad tunnevad rõõmu, et ei käitu 

hukkamõistu vääriliselt, kuid nad unustavad samal ajal need head ja õilsad teod, mida nõuab 

370

Jumal. Ei ole küllalt, kui nad on vaid puud Jumala aias. Nad peavad kandma vilja, sest seda 

ootab neilt Jumal, Jumal peab neid vastutavaks selle eest, et nad pole teinud kõike head, 

mida nad oleksid võinud Tema armu läbi teha. Taeva raamatuisse märgitakse nad üles maa 

kurnajatena. Siiski pole selliste inimeste olukord päris lootusetu. Isegi neid, kes on põlanud 

Jumala halastust ja vääralt kasutanud Tema armu, püüab Jumal veel kannatlikult veenda. 

„Sellepärast Ta ütleb: „Ärka üles, kes magad, ja tõuse üles surnuist, siis Kristus valgustab 

sind!“ „Siis vaadake hästi, kui-das te elate... pidades aega kalliks, sest päevad on kurjad!“ 

(Ef. 5, 14-16.) {SV 452.1} 

Kui tuleb prooviaeg, siis saab selgeks, kelle elu juhiseks on olnud Jumala Sõna. Suvel 

pole märgatavat vahet igihaljaste ja teiste puude vahel, kuid talvekülmade tulekul seisavad 

igihaljad muutumatult, teiste lehestik on aga langenud. Täpselt samuti on praegu raske 

eristada truudusetut usutunnistajat tõelisest kristlasest, kuid saabub päev, mil erinevus saab 

silmaga nähtavaks. Tõusku vaid vastupanu, võimutsegu jällegi kitsarinnalisus ja sallimatus, 

süttigu tagakiusamine, ja ükskõiksed ning silmakirjalikud löövad kõikuma ning loobuvad 

usust. Tõeline kristlane seisab kindlalt kui kalju, tema usk muutub isegi tugevamaks ja 

lootus helgemaks kui heaolu päevil. {SV 452.2} 

Taavet ütleb: „Ma olen mõlgutanud mõttes su tunnistusi.“ „Su korraldustest ma olen 

saanud arukaks, sellepärast ma vihkan kõiki vale teeradu.“ (Laul 119, 99. 104.) {SV 452.3} 

„Õnnis on inimene, kes leiab tarkuse.“ „Tema on otsekui vee äärde istutatud puu, mis 

ajab oma juuri oja kaldal ega karda kui palavus tuleb, vaid ta lehed on haljad: ja põuaaastal 

ta ei muretse ega lakka vilja kandmast!“ (Õp. s. 3, 13; Jer. 17, 8.) {SV 452.4} 

371

Peatükk 38—Viimane Hoiatus 

„Ma nägin teist inglit taevast maha tulevat, ja temal oli suur meelevald; ja ilmamaa läks 

valgeks tema auhiilgusest. Ja tema hüüdis võimsa häälega ning ütles: „Langenud, lan-genud 

on suur Baabülon ja on saanud kurjade vaimude eluasemeks ja kõigi rüvedate ja vihatud 

lindude pesapaigaks.“ „Ja ma kuulsin teist häält taevast ütlevat: „Minge välja temast minu 

rahvas, et te ei saaks tema pattude osaliseks ja et teid ei tabaks tema nuhtlused!“ (Ilm. 18, 1. 

2. 4.) {SV 453.1} 

See kirjatekst osutab ajale, mil korratakse Baabüloni languse kuulutust, nagu seda andis 

Ilmutusraamatu 14. peatüki teine ingel; lisandub veel hoiatus moraalse laostumise kohta 

mitmesugustes organisatsioonides, mis moodustavad Baabüloni alates ajast, kui see 

kuulutus esmakordselt 1844. a. suvel kõlas. Siin kirjeldatakse usulise maailma kohutavat 

olukorda. Tõe äraheitmine tumestab inimeste mõistuse, nende süda muutub üha 

kangekaelsemaks ja lõpuks langevad nad täielikult uskmatusse. Hoolimata hoiatustest, mida 

Jumal on andnud, jätkavad nad üha käsu jalge alla tallamist ning hak-kavad kiusama neid, 

kes peavad käsuõpetust pühaks. Kristust põlatakse selle kaudu, mismoodi suhtutakse Tema 

Sõnadesse ja Tema rahvasse. Kui kirikud võtavad vastu spiritismi õpetused, siis 

kõrvaldatakse lihalikule südamele seatud kitsendused ja usu tunnistamisest saab kate, mis 

varjab kõige alatumat ülekohut. Usk vaimudemaailma ilmingutesse avab ukse kurjade 

vaimude õpetustele ning kurjad inglid laiendavad oma mõju kirikutes. {SV 453.2} 

Baabüloni kohta teatatakse prohvetikuulutuses: „Tema patud on ulatunud taevani ja 

Jumal on tuletanud meelde tema ülekohtused teod.“ (Ilm. 18, 5.) Baabülon on täitnud oma 

ülekohtu mõõdu ja peagi tabab teda hävitus. Ent Jumalal on seal ikkagi veel oma rahvast ja 

enne kui Tema nuhtlused langevad Baabülonile, kutsutakse ustavad sellest välja, et nad ei 

saaks osa tema pattudest ja et neid „ei tabaks nuhtlused“. Seda kujutabki liikumine, mida 

esitab ingel, kes tuleb taevast ja valgustab maad auga ning teeb valju häälega teatavaks 

Baabüloni patud. Ühenduses ingli hoiatusega kuul-dakse kutset: „Minge välja temast, minu 

rahvas.“ Need sõnumid koos kolmanda ingli kuulutusega moodustavad viimase hoiatuse 

maailma elanikele. {SV 453.3} 

Kohutav on võitlus, mille poole maailm suundub. Siis kui riigid on ühinenud võitluseks 

Jumala käskude vastu, annavad nad välja määruse, „et kõik, nii pisukesed kui suured, nii 

rikkad kui vaesed, nii vabad kui orjad“ (Ilm. 13, 16) peavad kiriku tava kohaselt hakkama 

pidama vale-hingamispäeva. Kõiki, kes sellega ei nõustu, karistatakse seadusandluse 

kohaselt. Lõpuks otsustatakse, et nad on väärt surma-nuhtlust. Teisest küljest nõuab ka 

Jumala käsk kuulekust ning kohustab inimesi pidama Looja puhkepäeva ja räägib Jumala 

viha langemisest kõigile neile, kes selle eeskirjadest üle astuvad. {SV 454.1} 

372

Selle nii selgesti esitatud teadaande tõttu võtab igaüks, kes tallab jalge alla Jumala käsu, 

et kuuletuda inimeste seadusele, vastu metsalise märgi. Ta vannub seega truudust võimule, 

kellele ta valib kuuletuda Jumala asemel. Hoiatus taevast kõlab nii: „Kui keegi kummardab 

metsalist ja tema kuju ja võtab tema märgi oma otsaesisele või oma käe peale, siis see saab 

ka juua Jumala kange viha viinast.“ (Ilm. 14, 9. 10.) {SV 454.2} 

Ent keegi ei pea kanatama Jumala viha enne, kui tõde on talle selgitatud ning ta on sellest 

aru saades selle hüljanud. On paljusid, kellel pole kunagi olnud võimalust kuulda käesoleva 

aja tõdesid. Neljanda käsu täitmise kohustust pole neile kunagi esitatud õiges valguses. 

Tema, kes tunneb iga inimese südant ja katsub läbi motiivid, ei lase kedagi, kes soovib tõde 

tundma saada, selles küsimuses petetuks jääda. Seda määrust ei sunnita inimestele pimesi 

peale. Igaüks saab küllaldaselt valgust, et langetada teadlik otsus. {SV 454.3} 

Hingamispäev saab ustavuse katsekiviks, sest see on tõepunkt, millele eriti vihaselt vastu 

vaieldakse. Siis, kui inimesed seatakse viimase läbikatsumise ette, siis tõmmatakse piir 

nende vahele, kes teenivad Jumalat ja kes mitte. Nii nagu vale hingamispäeva pidamine 

kuulekuse avaldusena riigiseadusele, kuid vastandlikuna neljandale käsule on 

truudusemärgiks Jumala-vastasele võimule, nii on õige hingamispäeva pühitsemine 

kuulekuses Jumala käsuga ustavuse tõendiks Loojale. Ühed võtavad vastu metsalise märgi, 

näidates oma alistumist maistele Jumala käsuga vastuolus olevatele seadustele, kuid teised, 

kes valivad ustavuse jumalikule autoriteedile, saavad Jumala pitseri. {SV 454.4} 

Senimaani on peetud neid, kes esitavad kolmanda ingli kuulutust, rahutuste külvajaiks. 

Nende hoiatust, et Ühendriikides võtab võimust usuline sallimatus ning et kirik ja riik 

ühinevad Jumala käske pidavate inimeste tagakiusamiseks, on nimetatud alusetuks ja 

mõttetuks. Kindlalt on väidetud, et see maa ei või kunagi teistsuguseks muutuda — ta oli, on 

ja jääb usulise vabaduse kaitsjaks. Kuid siis, kui pühapäeva pühitsemise küsimus esile 

tõstetakse ja selle maksmapanekut laia avalikkuse ees arutatakse, nähakse, et sündmus, 

milles nii kaua on kaheldud ja millesse ei usutud, hakkab tõdenema. Siis saab kolmanda 

ingli kuulutus mõju, mida tal varem ei saanud olla. {SV 454.5} 

Läbi aegade on Jumal saatnud oma sulased noomima pattu nii maailmas kui koguduses. 

Ent inimesed soovivad, et neile räägitaks meeldivaid asju, ja seepärast pole puhas ilustamata 

tõde vastuvõetav. Paljud reformaatorid otsustasid uuendustöö kallale asudes kasutada 

suurimat ettevaatlikkust koguduse ja rahva pattude noomimisel. Nad lootsid puhta, kristliku 

elu eeskujuga juhtida rahvast tagasi Piibli õpetuste juurde. Kuid Jumala Vaim tuli nende 

peale nii, nagu Ta tuli Eelija peale, kes pidi noomima õela kuninga ja ärataganenud rahva 

pattu; ja reformaatorid ei saanud jätta kuulutamata Piibli algseid tõdesid, õpetusi, mille 

kuulutamist nad olid vältinud. Nad olid sunnitud kartmatult kõnelema tõest ja ohust, mis 

ähvardas inimesi. Nad rääkisid seda, mida Issand neile andis, kartmata tagajärgi. Rahvas 

pidi hoiatust kuulma, meeldis see neile või mitte. {SV 455.1} 

373

Samamoodi kuulutatakse kolmanda ingli kuulutust. Kui saabub aeg selle edasiandmiseks 

suurima väega, töötab Issand alandlike tööriistade kaudu ning juhib nende meeli, kes 

pühendavad end Tema teenistusse. Töölised saavad võimeliseks oma ülesannet täitma 

pigem Püha Vaimu võidmise kaudu, kui et õppeasutusest saadava koolituse kaudu. Usuja 

palveinimesed lähevad püha innuga kuulutama sõnu, mida Jumal neile annab. Baabüloni 

patud paljastatakse. Avalikult kõneldakse riigi autoriteediga kiriku tavade maksmapaneku 

kohutavatest tagajärgedest, spiritismi sissetungist, paavstliku võimu salajasest, kuid kiirest 

progressist. Need pühalikud hoiatused äratavad inimesi. Tuhanded ja tuhanded, kes pole 

kunagi midagi sellist kuulnud, saavad teada, et Baabülon on kirik, kes on langenud 

eksiõpetuste ja pattude pärast ning taevast saadetud tõe äraheitmise tõttu. Kui inimesed 

lähevad oma endiste õpetajate juurde küsima: „Kas need asjad on nii?“ esitavad 

valeõpetajad väljamõeldisi ja ennustavad häid aegu, et rahustada rahva hirmu ja vaigistada 

ärganud südametunnistust. Kuna aga paljud keelduvad rahuldumast ainult inimeste 

autoriteediga ja nõuavad selget tõendit: „Nõnda ütleb Issand,“ vihastuvad populaarsed 

jutlustajad samuti nagu vanasti variserid. Kui hakatakse kahtlema nende autoriteedis, 

teatavad jutlustajad, et teistsugune kuulutus on Saatanast; ning õhutavad pattu armastavaid 

rahvahulki teotama ja kiusama neid, kes Jumala hoiatused vstu võtavad. {SV 455.2} 

Kui võitlus kandub uutesse paikkondadesse ja inimeste tähelepanu pöördub jalge alla 

tallatud Jumala käsule, ägendab Saatan oma tegevust. Kuulutusega kaasnev vägi muudab 

neid, kes selle vastu võitlevad, veelgi metsikumaks. Vaimulikkond teeb praegu üliinimlikke 

jõupingutusi, et takistada valgust paistmast nende karjadele. Kõigi oma käsutuses ole-vate 

vahenditega püüavad nad summutada eluliste küsimuste arutlust. Kirik toetub riigivõimu 

tugevale käsivarrele ning rooma-katoliiklased ja protestandid ühinevad selles töös. 

Sedamööda, kuidas liikumine pühapäeva maksmapanekuks muutub julgemaks ja 

otsustavamaks, antakse välja seadus Jumala käsu pidajate vastu. Neid ähvardatakse trahvide 

ja vangistusega, mõnedele pakutakse mõjurikkaid töökohti ning muid eeliseid tingimusel, et 

nad loobuvad oma usust. Kuid ustavate kindel nõudmine on: „Näidake meile Jumala Sõnast 

meie eksitust“ — sama nõudmine, mille esitas Luther samataolises olukorras. Need, keda 

kutsutakse kohtu ette, kaitsevad tõde nii julgesti, et mõned pealtkuulajad langetavad otsuse 

pidada kõiki Jumala käske. Nii esitatakse valgust tuhandetele inimestele, kes vastasel korral 

poleks neist tõdedest midagi teadnud. {SV 456.1} 

Kuulekust Jumala Sõnale peetakse mässuks. Saatanast pimestatuna on lapsevanem karm 

oma uskliku lapse vastu ja peremees või perenaine rõhub oma käskupidavat teenijat. 

Armastus kaob; lapsed jäetakse ilma pärandist ja aetakse välja kodust. Pauluse sõnad 

täituvad täpselt. „Kõiki, kes tahavad elada jumalakartlikult Kristuses Jeesuses, kiusatakse 

taga.“ (2. Tim. 3, 12.) Kui tõe kaitsjad keelduvad austamast pühapäeva hingamispäevana, 

siis heidetakse mõned neist vanglatesse, teised pagendatakse ja paljusid koheldakse kui orje. 

Inimmõistusele näib see kaasajal võimatuna, kuid siis, kui Jumala Vaimu tagasihoidev mõju 

inimestest eemaldub, ja need, kes jumalikke eeskirju vihkavad, täielikult Saatana 

374

võimusesse langevad, siis tekivad harvanähtud olukorrad. Inimene võib olla väga 

halastamatu, kui kõrvaldatakse jumalakartus ja armastus. {SV 456.2} 

Kui torm laheneb, loobub suur hulk inimesi, kes on tunnistanud usku kolmanda ingli 

kuulutusse, kuid kes pole pühitsetud tõele kuulekuse kaudu, oma usust ja läiheb üle 

vastasleeri. Sõprus mailmaga ja maailma vaimust osa saamise tõttu hakkavad nad asju 

nägema peaaegu samas valguses kui maailmgi ning läbikatsumisaja saabumisel valivad nad 

kergema, populaarsema tee. Andekad ja meeldiva käitumisega mehed, kes kord tundsid 

rõõmu tõest, tarvitavad oma võimeid nüüd inimeste petmiseks ja eksiteele viimiseks. Neist 

saavad oma endiste vendade kõige vihasemad vaenlased. Kui hingamispäevapidajad viiakse 

usu pärast kohtu ette vastust andma, on need ärataganenud usklikud Saatana kõige 

võimekamateks abilisteks. Nad esitavad oma endisi vendi vääriti ning õhutavad 

valetunnistuste ja laimu kaudu ka valitsejaid ustavate vastu üles. {SV 457.1} 

Sellel tagakiusamisperioodil pannakse Issanda sulaste usk proovile. Nad annavad ustavalt 

edasi hoiatust, toetudes ainult Kristusele ja Tema Sõnadele. Jumala Vaim on mõju-tanud 

nende südant ja sunnib neid rääkima, Õhutatuna pühast innukusest ja jumalikust 

armastusest, täidavad nad oma kohustust, arvestamata tagajärgi, mida see neile toob. Nad ei 

pea silmas ajalikke huve, ei püüa säilitada oma reputatsiooni ega elu. Kuid siis, kui puhkeb 

vastupanu ja etteheidete torm, on mõned valmis hüüatama: „Oleksime me teadnud oma 

kuulutuse tagajärgi, siis oleksime olnud vait.“ Saatan ründab Jumala sulaseid ägedate 

kiusatustega. Töö, mille nad ette võtsid, näib kaugelt ületavat nende võimed. Neid 

ähvardatakse surmaga. Vaimustus, mis neid hingestas, kaob, kuid nad ei saa tagasi 

pöörduda. Kui nad siis tunnevad oma täielikku abitust, põgenevad nad kõikväelise Jumala 

juurde, et ammutada jõudu. Nad teavad, et kuulutus, mida nad andsid, ei olnud nende, vaid 

Jumala oma. Jumal andis tõe nende südamesse ja nad ei saanud vaikida. {SV 457.2} 

Möödunud aegadel kogesid jumalamehed neidsamu katsumusi. Wycliffe, Hus, Lutiher, 

Tyndale, Baxter ja Wesley rõhutasid, et kõiki õpetusi tuleb läbi katsuda Piibliga. Nad 

teatasid, et ei tunnusta midagi, mida Piibel ei õpeta. Nende meeste vastu raevutses 

tagakiusaja vaibumatu ägedusega, kuid nad ei lakanud tõde kuulutamast. Koguduse ajaloo 

eri-nevaid perioode on tähistanud ühe või teise erilise tõe kuulutamine, mis on olnud vajalik 

Jumala rahva jaoks just tol ajal. Iga uus tõde on äratanud viha ja opositsiooni. Neid, kellele 

paistis tõe valgus, kiusati ja pandi proovile. Issand an nab oma rahva jaoks erilise tõe siis, 

kui selleks on vajadus. Kes julgeb keelduda selle edasiandmisest? Ta käsib oma sulastel 

anda maailmale viimane armukutse. Nad ei saa vaikida oma hinge ohtu seadmata. Kristuse 

saadikuil pole mingit tegemist tagajärgedega. Nad peavad täitma oma kohustust ja jätma 

tulemused Jumala hooleks. {SV 457.3} 

Kui opositsioon ägeneb, on Jumala sulased uuesti hämmeldunud, sest neile näib, et 

nemad on kriisi esile kutsunud. Kuid südametunnistus ja Jumala Sõna kinnitavad, et nende 

suund on õige ja kuigi rasked katsumused kestavad, antakse neile jõudu seda taluda. Võitlus 

375

muutub pingelisemaks ja teravamaks, kuid Jumala sulaste usk ja julgus kasvab sedamööda, 

kuidas seda kasutatakse. Nad tunnistavad: „Me ei julge võltsida Jumala Sõna, nimetada 

Tema pühadest käskudest ühte osa oluliseks ja teist ebaoluliseks selleks, et võita maailma 

poolehoidu. Issand, keda me teenime, päästab meid. Kristus on võitnud maailma. Kas meie 

peaksime kartma seda, kes on juba võidetud?“ {SV 458.1} 

Tagakiusamine oma mitmesugustes vormides eksisteerib niikaua kui Saatan ja jätkub 

kuni kristlus elujõulisena püsib. Ükski inimene ei saa teenida Jumalat ilma, et ta ei õhutaks 

enda vastu pimedusevägede opositsiooni. Kurjad inglid ründavad teda, kuna nad kardavad, 

et tema mõju rebib neil saagi käest. Kurjad inimesed, keda noomib Jumala lapse eeskuju, 

ühinevad Saatanaga, et ustavat Jumalast meelitavate kiusatustega lahutada. Kui see kõik ei 

anna tagajärgi, siis kasutatakse südametunnistuse mõjutamiseks vägivalda. {SV 458.2} 

Nii kaua, kui Jeesus on taevases pühamus inimeste eestkostja, on nii võimukandjate kui 

lihtrahva juures tunda Püha Vaimu ohjeldavat mõju. See juhib sel ajal veel mõningal määral 

maa seadusandlust; kui poleks neid seadusi, oleks olukord maailmas palju halvem kui ta on. 

Kuigi paljud meie valitsejad on aktiivsed Saatana abilised, on Jumalal veel rahva juhtide 

seas oma esindajaid. Vaenlane õhutab oma sulaseid astuma samme, mis takistaksid Jumala 

riigi tööd, kuid pühad inglid mõjutavad riigimehi, kes kardavad Issandat, võitlema selliste 

plaanide vastu. Nii hoiavad vähesed inimesed vaos kurjuse võimast voolu. Tõe vaenlaste 

vastutööd takistatakse selleks, et kolmanda ingli kuulutus saaks teostada oma töö. Kui 

antakse viimane hoiatus, köidab see nende riigijuhtide tähelepanu, kelle kaudu Issand 

praegu töötab, ja mõned neist võtavad tõe vastu ning jäävad koos Jumala rahvaga kindlaks 

viletsuseajal. {SV 458.3} 

Ingel, kes aitab kolmanda ingli kuulutamisel, valgustab oma auga kogu maad. Niiviisi 

kujutab Piibel ülemaailmse ulatusega tööd ja sellega kaasnevat ebatavalist väge. 

Adventliikumine aastail 1840-1844 oli Jumala väe auline ilmutus. Esimese ingli kuulutust 

viidi maailma igasse misjonijaama. Mõnedes maades tunti sellist usulist huvi, millist pärast 

16. saj. reformatsiooni ei olnud veel nähtud; ja ometi ületab selle ärkamise Võimas 

liikumine kolmanda ingli viimase hoiatuse ajal. {SV 459.1} 

See töö sarnaneb nelipühapäeva kuulutusega. Nii nagu anti „varane vihm“ Püha Vaimu 

väljavalamisel evangeeliumitöö algul, et panna kallis seeme tärkama, nii antakse selle lõpul 

„hiline vihm“ vilja küpsemiseks. „Tundkem siis, püüdkem tunda Jehoovat, tema tulek on 

kindel nagu koit, tema tuleb meile nagu vihm, otsekui kevadine vihm, mis kastab maad!“ 

(Hoos. 6, 3.) „Ja teie, Siioni lapsed, hõisake ja rõõmutsege Jehoovas, oma Jumalas, sest 

tema annab teile õiglaselt varajast vihma, saadab teile alla varase ja hilise vihma.“ (Joel 2, 

23.) „Ja viimaseil päevil sünnib, ütles Jumal, et ma valan oma Vaimu kõige liha peale!“ „Ja 

sünnib, et igaüks, kes appi hüüab Issanda nime, pääseb!“ (Ap. t. 2, 17. 21.) {SV 459.2} 

On tähelepanuväärne, et evangeeliumi suur töö lõpetatakse Jumala väe sama suure 

avaldumisega kui oli selle algul. Prohvetikuulutused, mis täitusid varase vihma 

376

väljavalamisel evangeeliumitöö algul, täituvad uuesti hilise vihma ajal töö lõpul. Need on 

„hingamisajad“, mille poole vaatas apostel Peetrus, kui ta ütles: „Sellepärast parandage 

meelt ja pöörduge, et teie patud kustutataks, et hingamisajad tuleksid Issanda palgest ja et ta 

läkitaks teie jaoks määratud Kristuse Jeesuse.“ (Ap. t. 3, 19. 20.) {SV 459.3} 

Jumala sulased ruttavad pühendumisest särava näoga ühest kohast teise, et kuulutada 

taeva sõnumit. Hoiatus kandub tuhandehäälsena üle kogu maailma. Tehakse imetegusid, 

tervistatakse haigeid — tunnusmärgid ja imed kaasnevad selle tööga; kuid ka Saatan 

tegutseb valeväe ja imetegude kaudu, lastes isegi tuld taevast langeda inimeste nähes. (Ilm. 

13, 13)... Nii peavad maailma elanikud võtma otsustava seisukoha. {SV 459.4} 

Kuulutust ei anta edasi mitte niivõrd tõestuste, kuivõrd Jumala Vaimu sügava veenmisjõu 

kaudu. Tõendid on juba esitatud, seeme on külvatud ja nüüd tärkab see ning kannab vilja. 

Misjonäride poolt levitatud trükised on avaldanud mõju; kuid siiski on paljusid, keda tõde 

sügavalt mõjutas, takistanud mitmesugused asjad tõde täielikult mõistmast ja sellele 

kuuletumast. Nüüd tungivad valguskiired kõikjale ja tõde lööb särama oma täies selguses. 

Jumala ustavad lapsed katkestavad seosed, mis on neid seni tõest eemale hoidnud. 

Perekondlikud sidemed ja koguduse suhted ei suuda neid enam takistada. Tõde on kallim 

kõigest muust. Vaatamata sellele, at Saatan püüab kõigiti tõe levikut tõkestada, astub suur 

hulk inimesi Issanda poolele. {SV 459.5} 

377

Peatükk 39—Viletsusaeg 

„Ja sel ajal tõuseb Miikael, see suur vürst, kes seisab su rahva laste eest. Siis on kitsas 

aeg, mäherdust ei ole olnud rahvaste algusest peale kuni selle ajani; aga sel ajal päästetakse 

su rahvas, kõik, keda leitakse olevat raamatusse kirjutatud.“ (Taan. 12, 1.) {SV 460.1} 

Kui lõpeb kolmanda ingli kuulutus, ei kaitse Jumala arm enam maailma rikutud elanikke. 

Jumala rahvas on lõpetanud töö. Nad on saanud „hilise vihma“ ehk „hingamisajad Issanda 

palgest“ ja on seega valmis eelseisvaks katsumustunniks. Inglid ruttavad taevas edasi-tagasi. 

Ingel, kes pöördub maa pealt tagasi, teatab, et tema töö on tehtud. Maailm on teinud läbi 

viimase armukatsumuse. Kõik, kes on osutunud ustavaiks jumalikele eeskirjadele, on 

saanud „elava Jumala pitseri“. Siis lõpetab Jeesus eestkostmise üleval pühamus. Ta tõstab 

käed ja ütleb valju häälega: „See on lõpetatud“. Inglite hulk võtab peast kroonid, kui Jeesus 

teatab pühalikult: „Kes ülekohut teeb, tehku veel ülekohut, kes on rüve, see rüvetugu veel 

enam; aga kes on õige, tehku veel õigust, ja kes on püha, see pühitsegu ennast veel enam!“ 

(Ilm. 22, 11.) Igaühe kohtuasi on otsustatud — kas eluks või surmaks. Kristus on teinud 

lepituse oma rahva eest ja kustutanud ära nende patud. Tema alamate arv on kindlaks 

määratud. „Kuningriik ning valitsus ja võim kuningriikide üle kogu taeva all“ antakse 

lunastuse pärijaile ja Jeesus valitseb kui kuningate Kuningas ning isandate Issand. {SV 

460.2} 

Kui Kristus lahkub pühamust, katab maailma elanikke pimedus. Sel kohutaval ajal 

peavad õiged olema püha Jumala palge ees ilma eestkostjata, Õelaid vaoshoidnud vägi on 

kõrvaldatud ja Saatan saab täieliku võimu meeltparandamatute üle. Jumala pükkmeel on 

lõppenud. Maailm on hüljanud Looja armu, põlanud Tema armastuse ja tallanud jalge alla 

Tema käsud. Õelad on ületanud armu piiri. Jumala Vaim, kelle vastu nad on pidevalt 

sõdinud, on nad lõplikult maha jätnud. Ilma Jumala armu kaitseta pole aga inimestel mingit 

kaitset hingevaenlase eest. Saatan tõukab maailma elanikud lõplikku viletsusse. Kui Jumala 

inglid lõpetavad inimlike kirgede raevutuulte vaoshoidmise, vallandub tõeline kaos. Kogu 

maailm satub kohutavasse hävingusse, kui oli see, mis tabas muistset Jeruusalemma. {SV 

460.3} 

Üksainus ingel hävitas kõik egiptlaste esmasündinud ja täitis maa leinaga. Kui Taavet 

eksis Jumala vastu rahva loendamisega, teostas üksainus ingel kohutava hävingu, kuninga 

patu karistamiseks. Sedasama hävitavat jõudu, mida kasutavad pühad inglid Jumala 

korraldusel, kasutavad ka kurjad inglid niipea, kui Jumal seda lubab. On jõude, mis ootavad 

ainult Jumala luba, et külvata hukatust. {SV 461.1} 

Neid, kes austavad Jumala käsku, süüdistatakse selles, et nad toovad nuhtlused 

maailmale. Neid peetakse maad hädaga täitvate kohutavate loodusõnnetuste ja verevalamise 

põhjustajateks. Viimase hoiatusega kaasnev vägi ajab õelad raevu. Nende viha süttib kõigi 

378

vastu, kes võtavad vastu Jumala sõnumi. Saatan ergutab inimesi veelgi suuremale 

vihavaenule ja tagakiusamisele. {SV 461.2} 

Kui Jumal oma käe Juuda rahva juurest tagasi tõmbas, ei tundnud seda ei preestrid ega 

rahvas. Kuigi nad jäid nüüd Saatana võimu alla ja neid valitsesid hirmsad kuritahtlikud 

kired, pidasid nad end ikka veel Jumala valituiks. Teenistus templis kestis edasi. Rüvetatud 

altareil toodi ohvreid ja ige päev palusid preestrid õnnistust rahvale, kes oli löönud risti 

Jumala kalli Poja ning tappis nüüd Tema kuulutajaid ja apostleid. Samamoodi saab olema 

siis, kui pühamu lõplik otsus on kuulutatud ja maailma saatus igaveseks otsustatud — 

maailma elanikud ei tea sellest midagi. Rahvas jätkab usukommete täitmist, kuigi Jumala 

Vaim on neist eemaldunud. Saatanlik agarus, millega kurjusevürst neid oma kuritahtlike 

plaanide teostamisele innustab, sarnaneb agarusega Jumala heaks. {SV 461.3} 

Kui hingamispäev on saanud kogu kristlaskonna eriliseks vaidlusküsimuseks ja usulised 

ning ilmalikud võimud ühinevad selleks, et panna maksma pühapäevaseadus, siis 

toob väikese hulga kindel keeldumine alistuda jumalavastasele nõudele neile üleüldise 

põlguse ja raevu. Nõutakse tungivalt, et nende väheste vastu, kes on vastuolus kiriku 

korralduse ja riigi seadusega, oldaks sallimatud. Parem kannatagu nemad, kui et kõik rahvad 

satuvad korratusse ja seadusetusesse. 18 sajandit tagasi kasutasid „rahva vanemad“ 

sedasama väidet Kristuse vastu: „Teile on parem“, ütles kaval Kaifas, „et üks inimene sureb 

rahva eest, kui et kogu rahvas huk-kub!“ (Joh. 11, 50.) See väide on otsustav ka lõpupäevil. 

Nende vastu, kes pühitsevad neljanda käsu hingamispäeva, antakse välja määrus, mille 

kohaselt nad väärivad kõige karmimat karistust. Rahvale antakse teatud aja möödumise järel 

vabad käed neid surmata. Katoliiklus ja langenud protestantism võtavad sellise seisukoha 

nende suhtes, kes austavad kõiki jumalikke eeskirju. Jumala rahvas satub siis sellisesse 

kitsikusse ja ahastusse, mida prohvet kirjeldab Jaakobi ahastuse ajana: „Nõnda ütleb 

Jehoova: „Me oleme kuulnud hirmukisa: on kartus, aga mitte rahu! ... Mispärast on kõik 

näod muutunud kahvatumaks? Häda! Sest see päev on suur, sellesarnast ei ole! See on 

Jaakobile ahastuse aeg, aga ta päästetakse sellest.“ (Jer. 30, 5-7.) {SV 461.4} 

Öö, mil Jaakob võitles ahastavas palves Eesavi käest pääsemise pärast (1. Moos. 32, 

24—30), esitab Jumala rahva kogemust ahastusajal. Kuna Jaakob oli haaranud endale 

pettusega oma isa õnnistuse, mis oli määratud Eesavile, siis pidi ta oma elu nimel 

põgenema, kuna vend ähvardas teda surmata. Pärast paljusid pagendusaastaid asus Jaakob 

Jumala käsul teele, et oma naiste, laste, lambaja veisekarjadega kodumaale tagasi pöörduda. 

Kodumaa piirile jõudnud, valdas Jaakobit hirm teadete pärast, et Eesav läheneb talle 

sõjasalgaga — kahtlemata selleks, et kätte maksta. Näis, et ka Jaakobi relvadeta ja kaitsetud 

kaaslased langevad vägivalla ohvriks. Rahutusele ja hirmule lisandus rõhuv süütunne, sest 

Jaakobi oma patt oli selle häda põhjuseks. Tema ainus lootus oli Jumala arm ja ainsaiks 

kaitseks palve. Ent Jaakob ei jätnud ka omalt poolt midagi tegemata, et heaks teha vennale 

tehtud ülekohut ning ära hoida ähvardavat ohtu. Nii peaksid toimima Kristuse järelkäijad 

viletsusaja lähenedes. Nad peaksid tegema kõik, et seada end rahva silmis õigesse 

379

valgusesse, kõrvaldada eelarvamused ja hoida ära ohtu, mis ähvardab südametunnistuse 

vabadust. {SV 462.1} 

Saatnud kõrvale oma perekonna, et nad ei näeks tema ahastust, jäi Jaakob üksinda 

palvesse Jumala ette. Ta tunnistas oma pattu ja tänas Jumalat temale osutatud armu eest. 

Jaakob tuletas sügava alandlikkusega meelde lepingut, mida Jumal oli teinud tema 

esiisadega, ja temale endale antud tõotusi öönägemuses Peetelis ja pagendusmaal. Jaakobi 

elus oli saabunud murranguhetk. Kaalul oli kõik. Pimeduses ja üksinduses palvetas ta 

alandunult ikka veel Jumala ees. Äkki langes üks käsi Jaakobi õlale. Mõeldes, et mõni 

vaenlane püüab talt elu võtta, võitles Jaakob meeleheitlikult oma kallaletungijaga. Kui päev 

hakkas koitma, ilmutas võõras oma üliinimlikku väge. Tema puudutusel sai tugev mees 

otsekui halvatud ja langes abitu, nutva palujana oma salapärase vastase kaela. Jaakob teadis 

nüüd, et ta võitles seaduse Ingliga. Kuigi vigastatud ja suures valus, ei loobunud ta oma 

eesmärgist. Kaua oli ta talunud nõutust, südametunnistuse piinu ja vaeva oma patu pärast, 

nüüd pidi ta saama kinnituse, et tema patt oli andestatud. Jumalik saadik näis tahtvat 

lahkuda, kuid Jaakob klammerdus tema külge ja palus tungivalt õnnistust. Ingel nõudis: 

„Lase mind lahti, sest juba koidab!“ kuid patriarh hüüdis: „Ei ma lase sind mitte, kui sa 

mind ei õnnista!“ Milline usaldus, milline kindlus ja visadus! Oleks see olnud hooplev, ülbe 

nõue, oleks Jaakob hävitatud otsekohe, kuid kuna ta tunnistas oma nõrkust ja väärtusetust ja 

usaldas samas lepingut pidava Jumala armu, sai ta kinnituse. {SV 462.2} 

„Ta võitles ingliga ja võitis.“ (Hoos. 12, 4.) Alanduse, patukahetsuse ja enesealandamise 

kaudu võitis see patune, ekslik surelik taeva Majesteedi. Ta oli haaranud kinni Jumala 

tõotustest ja igavese Armastuse süda ei saanud kahetsejast ära pöörduda. Tunnistusena tema 

võidust ja julgustuseks teistele muudeti Jaakobi nimi pattu meelde tuletavast sõnast nimeks, 

mis tähistas võitu. Ja tõsiasi, et Jaakob võitis Jumala, oli kinnituseks, et ta võidab ka 

inimesed. Enam ei kartnud ta kohtuda oma vennaga,sest Issand oli tema kaitse. {SV 463.1} 

Saatan oli süüdistanud Jaakobit Jumala inglite ees ning nõudnud õigust hävitada teda 

tema patu pärast. Saatan mõjutas Eesavit Jaakobile vastu tulema, ja patriarhi pika võitlusöö 

ajal püüdis palujale süütunnet peale suruda, et teda niiviisi araks teha ja lootuse Jumala 

peale purustada. Jaakob jõudis peaaegu meeleheite piirini, kuid ta teadis, et ilma abita 

taevast ta hukkub. Ta oli siiralt kahetsenud oma suurt pattu ja nüüd anus Ta Jumalalt armu. 

Saatan ei saanud Jaakobit tema otsuses kõigutada, sest mees hoidis inglist kõvas-ti kinni ja 

esitas oma palve tõsises ahastavas hüüdes, kuni võitis. {SV 463.2} 

Nii nagu Saatan mõjutas Eesavit sõjaväega Jaakobile vastu marssima, nii õhutab ta õelaid 

Jumala rahvast viletsuseajal hävitama. Nii nagu ta süüdistas Jaakobit, nii esitab ta oma 

süüdistused Jumala rahva vastu. Ta nimetab maailma elanikke oma alamaiks; ainult väike 

hulgake, kes peab Jumala käske, sõdib tema ülemvõimu vastu. Kui Saatanal läheks korda 

nad maa pealt hävitada, oleks tema võit täielik. Hingevaenlane näeb, et pühad inglid 

kaitsevad õigeid. Ta järeldab sellest, et nende paitud on andestatud, kuid ta ei tea, et nende 

380

kohtuasjad on otsustatud tavases pühamus. Saatanal on täpne aruanne pattudest, mida ta 

ahvatles inimesi tegema ning ta esitab neid Jumalale liialdatult ja rõhutab, et inimesed on 

väärt sama suurt karistust nagu tema — ilma jäämist Jumala poolehoiust. Ta teatab, et 

Issand ei saa neile patte andestada, kui ta seejuures hävitab teda ja tema ingleid. See polevat 

õiglane. Saatan väidab, et need on tema ohvrid ja nõuab, et nad antaks tema kätte 

hävitamiseks. {SV 464.1} 

Kuna Saatan süüdistab Jumala rahvast nende pattude pärast, lubab Issand tal neid veel 

proovile panna. Nende usaldus Jumala vastu, nende usk ja kindlus katsutakse läbi, Kui 

inimesed mõtlevad oma minevikule, siis nende lootus kaob, sest kogu oma elus näevad nad 

vähe head. Nad tunnevad oma nõrkusi ja väärtusetust. Saatan püüab neid hirmutada 

mõttega, et nende olukord on lootusetu ja nende rüvedust ei saa kunagi maha pesta. Ta 

loodab niiviisi nende usku hävitada ja soovib, et nad annaksid järele tema kiusatustele ja 

loobuksid truudusest Jumalale. {SV 464.2} 

Kuigi Jumala rahvas on ümbritsetud vaenlastest, kes tahavad neid hävitada, pole ahastuse 

põhjuseks hirm tagakiusamise ees tõe pärast. Nad kardavad, et nad pole iga pattu 

kahetsenud ja et mõne vea tõttu ei saa nad osa Päästja tõotusest: „Minagi tahan sind hoida 

kiusatusetunni eest, mis on tulemas kogu maailma peale,“ (Ilm. 3, 10.) Kui neil oleks kindel 

teadmine, et nende patud on andestatud, ei kohkuks nad tagasi piinamisest ega surmast, ent 

sel juhul, kui nad osutuvad väärituiks ja kaotavad elu oma iseloomu vigade tõttu, saab 

Jumala püha nimi teotatud. {SV 464.3} 

Kõikjal kuulevad Jumala lapsed reetjate salasepitsusi ja näevad vastuhaku tõusu. Kõik 

see äratab neis südamest tuleva soovi ja tõsise igatsuse, et see suur võitlus lõpeks ja õelate 

kurjus hakkaks. Ent paludes Jumalal kurjust tõkestada, teevad nad endale teravaid 

etteheiteid selle pärast, et neil pole olnud rohkem jõudu kurjuse võimsale tõusule vastu 

seista. Nad tunnevad, et siis kui nad oleksid alati kasutanud kõiki oma võimeid Kristuse 

teenistuses ja läinud edasi väest väesse, oleks Saatana jõududel vähem väge. {SV 464.4} 

Jumala rahvas vaevab oma hinge Jumala ees; nad osutavad oma paljude pattude 

kahetsemisele minevikus ja paluvad Päästja tõotuse täitumist: „Või olgu siis, et haaratakse 

kin-ni minu kaitsest, tehakse minuga rahu — rahu tehakse minuga.“ (Jes. 27, 3.) Nende usk 

ei lõpe, kuigi nende palvetele kohe ei vastata. Vaatamata sellele, et nad tunnevad sügavat 

ahastust, hirmu ja kurvastust, ei loobu nad eestpalvest. Nad haaravad kinni Jumala 

tugevusest nii nagu Jaakob Inglist, ja nende hing kisendab: „Ei ma lase sind mitte, kui sa 

mind ei õnnista!“ {SV 465.1} 

Kui Jaakob poleks eelnevalt kahetsenud seda, et ta haaras pettusega endale 

esmasünniõiguse, siis ei oleks Jumal tema palvet kuulnud ega armulikult tema elu juhtinud. 

Niisamuti on ka viletsuseajal; kui Jumala rahval leiduks sellel hirmu ja ahastuse piinaval 

ajal veel mõni ülestunnistamata patt, võidaks neid masendus; meeleheide hävitaks nende usu 

ja neil puuduks julgus paluda Jumalalt vabastust. Ent kuigi nad tunnevad sügavalt oma 

381

väärtusetust, ei ole neil enam üles tunnistada ühtki eksimust. Nende patud on olnud kohtu 

ees ja on seal ära kustutatud; ja nad ei saa neid enam meenutada. {SV 465.2} 

Saatan paneb paljud uskuma, et Jumal jätab tähelepanuta nende ustavuse väikestes 

asjades. Kuid viis, mismoodi Jumal kohtles Jaakobit, näitas, et Ta ei kiida iialgi heaks ega 

salli kunagi kurjust. Kõik need, kes püüavad vabandada või varjata oma patte, lasevad need 

sel kombel jääda taeva raamatuisse ülestunnistamatult ja andestamatult. Nii võidab neid 

Saatan. Mida kõrgem on inimeste ametikoht ja mida auväärsem nende positsioon, seda 

rängem on nende süü Jumala silmis ja seda kindlam on ka suure vastase võit. Need, kes 

viivitavad ettevalmistamisega Issanda päevaks, ei saa enam valmistuda viletsusajal ega ka 

sellele järgnevatel päevadel. KõiJ kide selliste inimeste olukord on lootusetu. {SV 465.3} 

Need nimekristlased, kes astuvad viimasesse kohutavasse võitlusesse ettevalmistamata, 

tunnistavad meeleheites oma patte, õelad aga juubeldavad nende ahastuse üle. Need 

ülestunnistused on olemuselt samad, mis Eesavi ja Juudase omad. Kõik need, kes teevad 

selliseid ülestunnistusi, hädaldavad küll üleastumise tagajärje pärast, kuid mitte süü enda 

pä rast. Nad ei tunne tõelist patukahetsust ega põlga kurjust. Nad tunnistavad oma pattu 

hirmu pärast karistuse ees, kuid nagu vaarao vanasti, muutuksid nad Jumala vastu 

trotslikuks niipea, kui nuhtlused kõrvaldataks. {SV 465.4} 

Jaakobi elulugu on kinnitus ka selle kohta, et Jumal ei hiilga neid, keda on petetud, 

kiusatud ja ahvatletud patusse, kuid kes tõsises kahetsuses pöörduvad Tema poole. Kui 

Saatan püüab niisugust inimest hävitada, saadab Jumal oma inglid teda lohutama ja ohu ajal 

kaitsma. Saatana rünnakud on ägedad ja otsustavad, tema pettused kohutavad, kuid Issanda 

silmad valvavad Tema rahvast ja Tema kõrvad kuulevad nende appihüüdeid. Nende kitsikus 

on suur, sulatusahju leegid näivad neid hävitavat, kuid Puhastaja toob nad välja nii nagu 

tules proovitud kulla. Jumala armastus oma laste vastu on raskel katsumuseajal niisama 

tugev ja õrn nagu kõige päikesepaistelisematel päevadel. Ometi on vaja panna nad 

sulatusahju. Kõik, mis maine, peab saama hävitatud, et Kristuse kuju võiks inimesest 

täielikult vastu peegelduda. {SV 466.1} 

Kurvastuse ja ahastuse aeg nõuab usku, mis talub väsimust, viivitust ja nälga — usku, 

mis ei nõrke, kui seda tõsiselt proovile pannakse. Kõigile antakse ettevalmistuseks aega. 

Jaakob võitis, sest ta oli püsiv ja kindlameelne. Tema võit on tõendiks püsiva palve väest. 

Kõik need, kes haaravad Jaakobi sarnaselt kinni Jumala tõotusest ning on sama tõsised ja 

püsivad palves, Võidavad nii nagu võitis tema. Need aga, kes ei taha ennast salata ega 

kahetseda Jumala ees ning paluda kaua ja tõsiselt Tema õnnistuse pärast, ei saavuta 

õnnistust. Kui vähesed teavad, mida tähendab tegelikult võidelda Jumalaga! Kui vähesed on 

püüdnud läheneda Jumalale nii tugeva sooviga, et pingutavad kogu oma jõudu! Kui 

meeleheite lained, milliseid ükski keel ei suuda väljendada, sööstavad üle härda paluja, 

klammerduvad vaid vähesed kõikumatu usuga Jumala tõotuste külge. {SV 466.2} 

382

Need, kes omavad nüüd vähe usku, on suures ohus langeda saatanlike pettuste ja 

südametunnistust sundiva dekreedi mõju alla. Kui nad ka proovi välja kannatavad, tunnevad 

nad viletsusajal sügavat kurvastust ja ahastust, sest nad pole harjunud usaldama Jumalat. 

Hooletusse jäetud usu õppetükke on nad sunnitud õppima arakstegeva olukorra kohu-tava 

pinge all. {SV 466.3} 

Me peaksime täna saama sõbraks Jumalaga ja toetuma Tema tõotustele. Inglid märgivad 

üles iga tõsise, siira palve. Me peaksime pigemini loobuma isekaist soovidest, kui et 

hooletusse jätma suhtlemise Jumalaga. Suurim vaesus ja enesesalgamine Tema heakskiidu 

nimel on parem kui rikkus, au heaolu ja sõprus ilma selleta. Me peame võtma palveks aega. 

Kui laseme maistel huvidel hõivata end üleni, peab Issand vahel andma meile aega sellega, 

et Ta kõrvaldab meilt meie ebajumalaks saanud raha, majad või viljakad põllud. {SV 466.4} 

Noori ei hukutaks patt, kui nad loobuksid teistest teedest ja asuksid sellele, millel nad 

võivad paluda Jumala õnnistusi. Kui käskjalad, kes viivad maailmale viimast pühalikku 

hoiatust, paluksid Jumala õnnistust — mitte külmalt, ükskõikselt ja laisalt, vaid innukalt ja 

usus nagu Jaakob, oleks neil palju põhjust öelda: „Kuigi ma nägin Jumalat palgest palgesse, 

pääses siiski mu hing!“ (1. Moos. 32, 31.) Nii oleksid nad kui vürstid, kellel on jõudu 

võidelda Jumalaga ja inimestega ja võita. {SV 467.1} 

„Ahastusaeg, mille sarnast ei ole“ avaneb meie ees varsti. Siis vajame kogemusi, millist 

meil nüüd ei ole ja mille omandamiseks on paljud liiga laisad. Sageli on nii, et raskus 

tundub kujutluses suuremana kui tegelikult on. See hinnang ei kehti meie ees seisva kriisi 

kohta. Kõige elavamgi kujutlusvõime ei suuda aimata raske katsumuse suurust. Sel ahastuse 

ajal peab iga inimene seisma Jumala ees üksi... Kui „Noa, Taaniel ja Iiob oleksid selle 

keskel, nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand Jehoova, ei päästaks nad poega ega tütart, nad 

päästaksid oma enese hinged oma õiguse tõttu!“ (Hes. 14, 20.) {SV 467.2} 

Nüüd, kui meie suur Ülempreester teeb veel meie eest lepitust, peaksime püüdma saada 

täiuslikuks Kristuses. Isegi mitte mõtetes ei alistunud meie Päästja kiusatusele. Saatan leiab 

inimsüdames mõne koha, kus ta võib end sisse seada; veel hellitatakse mõnda patust soovi, 

mille kaudu tema kiusatused saavad oma mõju avaldada. Ent Kristus ütles: „Selle maailma 

vürst tuleb ja ta ei saa minust midagi.“ (Joh. 14, 20.) Saatan ei leidnud Jumala Pojas midagi, 

mis oleks võimaldanud tal võita. Jeesus pidas oma Isa käske ja nii ei olnud Temas ühtki 

pattu, mida Saatan oleks saanud ära kasu-tada. Sellises olukorras peavad olema ka need, kes 

tahavad ahastuseajal kindlalt seisma jääda. {SV 467.3} 

Just selles elus peame me usu kaudu Kristuse lepitavasse veresse vabanema patust. Meie 

kallis Päästja kutsub meid enda juurde, et ühedada meie nõrkus Tema tugevusega, meie 

teadmatus Tema tarkusega, meie väärtusetus Tema teenetega. Jumala hoolitsev juhtimine on 

kooliks, kus me peame õppima Jeesuse alandlikkust. Issand ei sea meie ette teed, mille meie 

valiksime ja mis näib kergem ja meeldivam, vaid elu tõelise eesmärgi. Me peaksime kaasa 

töötama kõigi nende vahenditega, mida Taevas kasutab meie iseloomu ümberkujundamiseks 

383

jumaliku eeskuju järele. Keegi ei saa seda tööd ilma oma hinge ohustamata hooletusse jätta 

või endasi lükata. {SV 467.4} 

Apostel Johannes kuulis nägemuses valju häält taevast hüüdvat: „Häda maale ja merele, 

sest kurat on tulnud maha teie juurde ja tal on suur viha, sest ta teab, et tal on pisut aega!“ 

(Ilm. 12,12.) Kohutavad on sündmused, mis kutsuvad esile taevase hääle. Saatana viha 

suureneb sedamööda, kuidas tema aeg läheneb. Tema pettus ning hävitustöö jõuavad oma 

kõrgpunkti ahastuseajal. {SV 468.1} 

Imettegevate kurjade vaimude väe märgina ilmuvad taevalaotuses peagi kohutavad 

üleloomulikud vaatepildid. Rüvedad vaimud lähevad maailma kuningate juurde ja kogu 

maailma, et inimesi pettuses kinnitada ning neid temaga viimases võitluses taevase valitsuse 

vastu ühinema õhutada. Selliste abinõude vahendusel petetakse nii valitsejaid kui alamaid. 

Esile astuvad isikud, kes väidavad, et nad on Kristus, ja nõuavad austust, mis kuulub 

maailma Lunastajale. Nad teevad imetlusväärselt terveks haigeid ja tunnistavad, et neil on 

ilmutusi Jumalalt — ilmutusi, mis on vasturääkivad Pühakirja tunnistusele. {SV 468.2} 

Pettuse suure draama krooniks esineb Saatan ise Kristusena. Kogudus on juba kaua 

tunnistanud, et Päästja tulek on lootuste täitumine. Nüüd lasebki suur petja paista, et Kristus 

on tulnud. Maailma erinevates osades ilmutab ta ennast inimestele majesteetliku olendina 

pimestavas hiilguses, mis sarnaneb Johannese poolt Ilmutuseraamatus antud Jumala Poja 

kirjeldusele (Ilm. 1, 13-15). Teda ümbritsev hiilgus ületab sära, mida surelike silmad on 

kunagi näinud. Kõlab võiduhüüd: „Kristus on tulnud!“ Inimesed viskuvad sügavas austuses 

põlvili, tema aga tõstab üles oma käed ja õnnistab neid nii nagu õnnistas Kristus maa peal 

olles oma jüngreid. Tema hääl on õrn ja mahe ja meloodiline. Leebe ja kaastundliku tooniga 

esitab ta mõned sellised aulised taevased tõed, mida rääkis Päästja. Ta parandab inimeste 

haigusi ning väidab siis, et ta on muutnud hingamispäeva pühapäevaks. Ta käsib kõiki 

austada päeva, mida tema on õnnistanud. Ta teatab, et need, kes jäävad kindlaks seitsmenda 

päeva hingamispäevale, teotavad tema nime, kuna nad keelduvad kuulmast ingleid, kes on 

saadetud nende juurde valguse ja tõega. See on võimas, peaaegu võitmatu pettus. Nagu 

Samaaria rahvas, keda pettis maag Siimon, tunnustavad rahvahulgad alamatest ülemateni 

nõidusi, öeldes: „See on Jumala vägi“. (Ap. t. 8, 10.) {SV 468.3} 

Ent Jumala rahvas ei satu eksiteele. Selle valekristuse õpetused ei ole Pühakirjaga 

kooskõlas. Tema õnnistab metsalise ja selle kuju kummardajaid, inimklassi, kelle peale 

Piibli tunnistuse kohaselt valatakse välja Jumala segamata viha. {SV 469.1} 

Ja pealegi pole Saatanal lubatud võltsida Kristuse tulemise viisi. Päästja on hoiatanud 

oma rahvast selle pettuse suhtes ja öelnud selgesti oma teise tuleku viisi. „Sest valekristusi 

ja valeprohveteid tõuseb ja need teevad suuri tunnustähti ja imesid, et eksitada kui võimalik, 

ka äravalituid... Kui teile siis üteldakse: Vaata, ta on kõrves! ärge minge väl-ja. Vaata ta on 

kambrites! ärge uskuge. Sest otsekui välk sähvab ida poolt ja paistab läände, nõnda peab 

olema Inimese Poja tulemine.“ (Matt. 24, 24-27, 31; 25, 31; Ilm. 1 7; Tess. 4, 16. 17.) 

384

Kristuse tulemist ei ole võimalik võltsida. Seda nähakse ülemaailmselt — tunnistajaks saab 

olema kogu maailm. {SV 469.2} 

Ainult need, kes on olnud Pühakirja hoolsad uurijad ja kes armastavad tõde kogu 

südamest, on kaitstud võimsa pettuse eest, mis vallutab maailma. Piibli tunnistuse abil 

avastavad nad petja maskeeringu. Kõiki katsutakse läbi. Kiusatus, mis on sõelumiseks, 

näitab, kes on tõeline kristlane. Kas Jumala rahvas on nii kindlalt rajatud Tema Sõnale, et 

nad ei alistu sellele, mida näeb silm? Kas nad hoiavad kriisiajal kinni Piiblist ja ainult 

Piiblist? Saatan takistab neid nii kuidas võimalik, ettevalmistamisel. Ta korraldab asju, mille 

kaudu siduda neid maise tegevuse külge, panna neid kandma rasket, väsitavat koormat; ta 

püüab nende südant vaevata selle elu muredega nii, et katsumispäev tabaks neid otsekui 

varas öösel. {SV 469.3} 

Kui kristlaskonna juhtide poolt väljaantud käskkiri kõrvaldab Jumala lastelt valitsuse 

kaitse ja loovutab nad selliste inimeste meelevalla alla, kes tahavad neid hävitada, põgeneb 

Jumala rahvas linnadest ja küladest ning ühineb gruppideks kõige mahajäetumates ja 

üksildasemates kohtades. Paljud leiavad varjupaiga mägedes. Nagu Piedmonti orgude 

kristlased, nii teevad nemad maa kõrgustikud oma pühamuteks, ja tänavad Jumalat 

„ligipääsmatute kaljude“ eest (Jes. 33, 16). Ent paljud kõigist rahvastest ja 

ühiskonnakihtidest, ülemad ja alamad, rikkad ja vaesed, mustad ja valged, heidetakse kõige 

karmimasse orjusesse. Jumala lastele saabuvad rasked päevad. Nad pannakse ahelaisse, 

suletakse vanglatrellide taha, mõistetakse surma, mõned jäetakse nälga surema pimedatesse 

ja vastikutesse maa-alustesse vangikongidesse. Ükski kõrv ei kuule nende oigeid, ükski 

inimkäsi pole valmis neid aitama. {SV 469.4} 

Kas Issand unustab sel katsumustunnil oma rahva? Kas Ta unustas ustava Noa, kui 

nuhtlused tabasid veeuputuseelset maailma? Kas Ta unustas Loti, kui tuli taevast hävitas 

lagendiku linnad? Kas Ta unustas Joosepi, keda ümbritsesid Egiptuse 

väärjumalakummardajad? Kas Ta unustas Eelija, kui Iisebel ähvardas teda Baali prohvetite 

saatusega? Kas Ta unustas Jeremija vangla pimedasse ja sügavasse auku? Kas Ta unustas 

kolm noormeest tuleahjus või Taanieli lõvide koopas? {SV 470.1} 

„Aga Siion ütles: „Jehoova on mind maha jätnud, Issand on mind unustanud!“ „Kas 

naine unustab oma lapsukese ega halasta oma ihuvilja peale? Ja kuigi nad unustaksid, siis 

mina ei unusta sind mitte! Vaata, ma olen sind märkinud oma peopesadesse.“ (Jes. 49, 14- 

16.) Vägede Issand on öelnud: „Kes puudutab teid, see puudutab Tema silmatera.“ (Sak. 2, 

12.) {SV 470.2} 

Kuigi vaenlased võivad heita ustavaid vanglasse, ei saa vangikongi müürid katkestada 

nende ühendust Kristusega. Tema, kes näeb nende iga nõrkust, kes tunneb iga katsumust, on 

üle kõigi maiste võimude. Inglid tulevad nende juurde üksikutes vangikongides ning toovad 

valgust ja rahu taevast. Vanglast saab otsekui palee, sest seal elavad usust rikkad. Süngeid 

385

müüre valgustab taevane valgus nii nagu siis, kui Paulus ja Siilas Filipi vanglas keskööl 

palvetasid ja kiituselaule laulsid. {SV 470.3} 

Jumala nuhtlused tabavad neid, kes püüavad rõhuda ja hävitada Tema rahvast. Tema suur 

kanatlikkus õelate vastu julgustab inimesi ülekohtus, kuid nende karistus on kindel ja 

kohutav, kuigi seda on kaua edasi lükatud. „Sest nagu Peratsimi mäel tõuseb Jehoova; ta 

vihastub nagu Gibeoni orus, et teha oma tööd — hämmastav on tema töö, ja et toi-metada 

oma tegu — võõristav on tema tegu!“ (Jes. 28, 21.) Meie armulisele Jumalale on 

karistamine võõras töö. „Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand Jehoova, ei ole mul hea meel 

õela surmast.“ (Hes. 33, 11.) „Jehoova on halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas 

heldusest ning tõest... annab andeks ülekohtu ja üleastumised ning patu, aga kes siiski ei jäta 

süüdlast karistamata.“ „Jehoova on pika vihaga ja rammult suur ja ei jäta kedagi 

karistamata.“ (2. Moos. 34. 6. 7; Neh. 1, 3.) Kohutava õiglusega kaitseb Ta jalge alla 

tallatud käsu autoriteeti. Rahva peale, kellega Ta on kaua kannatanud ja keda Ta ei hävita 

enne, kui see on täitnud oma ülekohtu mõõdu Jumala ees, tühjendab Ta lõpuks armuga 

segamata vihakarika. {SV 470.4} 

Kui Kristus lõpetab pühamus oma eestkostmise, valatakse välja armuga segamata viha. 

See tabab neid, kes kummardavad metsalist ja tema kuju ning võtavad vastu tema märgi 

(Ilm. 14, 9. 10). Nuhtlused, mis langesid Egiptusele, kui Jumal hakkas vabastama Iisraeli, 

sarnanevad nende veelgi kohutavamate ja ulatuslikumate nuhtlustega, mis langevad 

maailmale vahetult enne Jumala rahva lõplikku vabastamist. Kirjeldades neid kohutavaid 

nuhtlusi, ütleb Ilmutuseraamatu kirjutaja: „Ja kurje ning ilgeid mädapaiseid tekkis inimeste 

külge, kellel oli metsalise märk ja kes kummardasid tema kuju.“ Meri „sai otsegu surnu 

vereks, ja suri iga elav hing, kõik, kes meres olid.“ Ja jõed ja veeallikad... „said vereks“. 

Kuigi karistused on kohutavad, ei ole need suuremad kui Jumala õiglus nõuab. Taevane 

ingel teatab: „Õige olen sina... et sa nõnda oled kohut mõistnud. Sest nemad on pühade ja 

prohvetite verd valanud, ja verd oled ka sina neile juua andnud; nad on seda väärt!“ (Ilm. 

16, 2-6.) Jumala rahva surma mõistmisega on õelad süüdi õigete veres nii nagu see oleks 

valatud nende oma kätega. Samal viisil kuulutas Kristus omaaegsed juudid süüdlasteks 

kõikide pühade meeste veres, mis oli valatud Aabeli päevist alates, kuna neil oli prohvetite 

mõrvaritega ühesugune meelsus ja nad püüdsid teha sedasama. {SV 471.1} 

Järgneva nuhtluse ajal antakse päikesele võim „inimesi tulega kõrvetada. Ja suur kuumus 

kõrvetas inimesi“ (salmid 8 ja 9). Prohvetid kirjeldavad maailma olukorda sel kohutaval ajal 

nii: „Maapind leinab, sest vili on rüüstatud ... Kõik metsapuud on kuivanud; tõesti, rõõm on 

häbiga lahkunud inimlaste juurest.“ „Viljaaidad on maha kistud, sest vili on ikaldunud! 

Kuidas küll lojused ägavad, veiste karjad on hullunud! Sest neil pole karjamaad! ... Veeojad 

on kuivanud ja tuli on neelanud kõrve rohumaad.“ „Sel päeval muutuvad ulumiseks palee 

laulud, ütleb Issand Jehoova! Palju on laipu, heidetud igasse paika! Vaikus!“ (Joel 1, 10-12; 

17-20; Aamos 8. 3.) {SV 471.2} 

386

Need nuhtlused ei ole ülemaailmsed, sest vastasel korral tehakse lõpp kogu maailma 

elanikele. Siiski on need kõige kohutavamad nuhtlused, mida surelikel on kunagi taluda 

tulnud. Enne prooviaja lõppu on kõik nuhtlused segatud armuga. Kristuse vereohver varjab 

veel patust ning ta ei saa karistada oma süü täie mõõdu järgi. Lõpukohtus aga valatakse viha 

välja armuga segamatult. {SV 472.1} 

Tol päeval igatsevad rahvahulgad Jumala armu kaitset, mida nad on nii kaua põlanud. 

„Vaata, päevad tulevad,“ ütleb Issand Jehoova, „millal ma saadan maale nälja mitte leiva ja 

janu, mitte vee järele, vaid Jehoova sõnade kuulmise järele! Siis nad vaaruvad merest 

mereni ja põhjast itta, nad uitavad otsides Jehoova sõna, aga nad ei leia! (Aamos 8, 11. 

12.) {SV 472.2} 

Jumala rahvas ei ole vaba kannatustest, kuid kuigi nad on tagakiusatud, vaevatud ja 

toidupuuduses, ei jäeta neid hukkuma. See Jumal, kes hoolitseb Eelija eest, ei möödu 

ühestki oma lapsest! Tema, kes loendab ära juuksekarvad inimlaste peas, hoolitseb nende 

eest ja näljaajal on nad rahuldatud. Sel ajal, kui õelad surevad nälja ja katku läbi, kaitsevad 

inglid õigeid. Sellele, „kes elab õigluses“, kõlab tõotus: „Temale antakse ta leib, temale on 

vesi kindlustatud.“ „Kui viletsad ja vaesed asjata otsivad vett ja nende keel kuivad janust, 

siis mina, Jehoova, kuulen neid, mina, Iisraeli Jumal, ei jäta neid maha!“ (Jes. 33, 15. 16; 

41, 17.) {SV 472.3} 

„Kuigi viigipuu ei õitse ja viinapuudel pole vilja, õlipuu saak äpardub ja põllud ei anna 

toidust, pudulojused kaovad tarast ja veiseid pole karjaaedades,“ siiski need, kes kardavad 

Teda, rõõmustavad Jehoovas ja hõiskavad „oma pääste Ju-malas“. (Habak. 3, 17. 18.) {SV 

472.4} 

„Jehoova on su hoidja, Jehoova on su vari su paremal käel! Päeval ei pista sind päike ega 

kuu öösel! Jehoova hoiab sind kõige kurja eest, ta hoiab sinu hinge!“ „Sest ta kisub sind 

välja linnupüüdja paelust, hukkava katku käest! Oma tiivasulgedega kaitseb ta sind ja tema 

tiibade all sa leiad varju; tema tõde on kilp ja kaitseriist! Ei sa siis karda öö hirmu ega noolt, 

mis päeval lendab, et katku, mis rändab pilkases pimeduses, ega tõbe, mis laastab lõunaajal! 

Langegu tuhat su kõrvalt ja kümme tuhat su paremalt poolt, sinu külge see ei puutu! Aga sa 

vaatled oma silmaga ja näed, kuidas kätte makstakse õelatele! Sest sina, Jehoova, oled mu 

varjupaik! Kõigekõrgema oled sina, mu hing, võtnud oma eluasemeks! Ei taba õnnetus sind 

ega lähene häda su telgile! (Laul 121, 5-7; 91, 3-10.) {SV 472.5} 

Ometi näib, et Jumala rahvas peab varsti pitseerima oma tunnistuse verega, nagu tegid 

märtrid enne neid. Nad isegi kardavad, et Issand laseb neid langeda vaenlaste käe läbi. See 

on kohutava ahastuse aeg. Päeval ja öösel kisendavad õiged Jumala poole vabastamise 

pärast. Õelad juubeldavad ja küsivad pilkavalt: „Kus on nüüd teie usk? Miks Jumal ei 

vabasta teid meie käest, kui te tõepoolest olete Tema rahvas?“ Kuid ootajaile meenub surev 

Jeesus Kolgata ristil ja ülempreestrite ning rahvavanemate pilkavad hüüded: „Teisi on ta 

aidanud, iseennast ta ei või aidata; kui Ta on Iisraeli kuningas, astugu ta nüüd ristilt maha, 

387

siis me usume Temasse!“ (Matt, 27, 42.) Nii nagu Jaakob, nii võitlevad ka nemad Jumalaga. 

Kahvatutel nägudel peegeldub sisemine heitlus; kuid ometi ei lakka nad tõsiselt 

palvetamast. {SV 473.1} 

Kui inimesed võiksid näha Jumala silmadega, näeksid nad inglite hulki valvamas neid, 

kes on pidanud Jumala seadusi. Inglid jälgivad kaastundlikult nende ahastust ja on kuulnud 

nende palveid. Nad ootavad oma Käskija korraldusi, et päästa Jumala rahvas ohust. Kuid 

siiski peavad nad veel natuke ootama. Jumala rahvas peab jooma karikast ja saama ristitud 

sellise ristimisega. Just see piinarikas viivitus on parim vastus nende palvetele. Kui nad 

ootavad usaldavalt Issanda tegutsemist, peavad nad harjutama usku, lootust ja kannatlikkust, 

mida senini on liiga vähe harjutatud. Kuid väljavalitute pärast lühendatakse ahastuseaega. 

„Kas siis Jumal ei peaks muretsema õigust oma äravalituile, kes tema poole kisndavad ööd 

ja päevad? ... Ma ütlen teile: Küll ta peatselt muretseb neile õiguse.“ (Luuka 18, 7. 8.) Lõpp 

tuleb kiiremini kui keegi ootab. Nisu kogutakse ja seotakse vihkudeks Jumala varaaida 

jaoks, luste aga köidetakse kubudeks hävitustule tarvis. {SV 473.2} 

Ustavad taevased valvurid jätkavad oma valvamist. Kuigi üldine seadus on määranud 

kindlaks aja, mil käsupidajaid võib surmata, ennetavad nende vaenlased mõnel juhtumil 

määrust ning püüavad enne selleks määratud aega võtta ustavatelt elu. Ent keegi ei saa 

mööduda ustavatest valvuritest, kes ümbritsevad iga ustavat hinge. Mõningaid rünnatakse 

põgenemisel linnadest ja küladest, kuid nende vastu tõstetud mõõgad purunevad ja langevad 

maha jõuetult nagu õlekõrred. Teisi kaitsevad inglid sõjameeste kujul. {SV 473.3} 

Kõikidel aegadel on Jumal oma rahva abistamiseks ja vabastamiseks tegutsenud pühade 

inglite kaudu. Taevased olendid võtavad inimeste elust aktiivselt osa. Nad on ilmunud 

säravais rüüdes, mis hiilgasid otsekui välk; nad on tulnud ränduritena. Inglid on 

jumalameestele ilmunud inimese ku-jul. Nad on väsinud teekäijatena puhanud keskpäeval 

tammede all. Nad on kasutanud inimeste kodude külalislahkust. Nad on olnud juhtideks 

ööpimeduses rändajaile. Nad on oma kätega süüdanud altarituld. Nad on avanud vanglauksi 

ja vabastanud Issanda sulaseid. Nad tulid taevases sõjavarustuses ja veeretasid ära kivi 

Päästja haualt. {SV 473.4} 

Inimeste kujul viibivad inglid sageli Jumala laste koosviibimistel, nad külastavad ka 

õelate koosolekuid, nii nagu nad läksid Soodomasse, et teha aruannet nende tegudest ja 

otsustada, kas selle elanikud on ületanud Jumala kannatlikkuse piiri. Issand osutab oma 

halastust ka nende pärast, kes Teda tõeliselt teenivad, ning hoiab nende väheste pärast tagasi 

õnnetusi ja pikendab rahuaega. Jumala vastu patustajad ei mõista, et nad võlgnevad oma elu 

ustavatele, kelle naeruvääristamisest ja rõhumisest nad rõõmu tunnevad. {SV 474.1} 

Kuigi selle maailma valitsejad seda ei tea, on sageli nende nõupidamistel olnud 

kõnelejateks inglid. Inimsilmad on vaadelnud neid; inimkõrvad on kuulnud nende 

üleskutseid; inimhuuled on nende ettepanekuile vastu rääkinud ja nende nõuandeid 

naeruvääristanud; inimesed on kohelnud neid solvavalt ja teotavalt. Nõukoguruumides ja 

388

kohtutes on need taevased käskjalad näidanud, et tunnevad hästi ajalugu ja võivad paremini 

kaitsta rõhutute kohtuasja kui nende kõige paremad ja kõneosavamad kaitsjad. Inglid on 

nurja ajanud kavatsusi ja takistanud pahesid, mis oleksid suuresti pidurdanud Jumala riigi 

tööd ja põhjustanud suuri kannatusi Tema rahvale. Ohtlikul ajal ja ahastusetunnil on 

„Jehoova ingel leerina nende ümber, kes teda kardavad ja vabastab nad!“ (Laul 34, 8.) {SV 

474.2} 

Tõsise igatsusega ootab Jumala rahvas oma Kuninga tuleku märke. Kui vahimeestelt 

küsitakse: „On’s palju veel ööd?“ kuuldub kindel vastus: „Hommik tuleb, aga öö ka.“ (Jes. 

21, 11. 12.) Valgus kumab pilvedel mäetippude kohal. Varsti ilmub Tema au. Õiguse Päike 

hakkab paistma. Hommik ja öö on mõlemad käes — lõputu päeva algus õigetele ja igavene 

öö õelatele. {SV 474.3} 

Kui võitlejad palvetavad Jumala ees, siis näib kate, mis lahutas neid nähtamatust, 

peaaegu kõrvale tõmmatuna. Taevalaotus õhetab igavese päeva koidust ja inglilauluna 

kostavad kõrvu sõnad: „Jääge ustavaks. Abi tuleb!“ Kristus, kõikvõimas Voitja, ulatab oma 

väsinud lastele surematu aukrooni. Tema hääl kostab avatud väravatest: „Vaata, ma olen teie 

juures. Ärge kartke. Ma tunnen kõiki teie hädasid; ma olen kandnud teie muresid. Te ei 

võitle võitmatute vaenlastega. Mina olen võidelnud teie heaks ja minu nimel olete te rohkem 

kui võitjad.“ {SV 474.4} 

Armastav Päästja saadab abi just siis, kui me seda vajame. Tee taevasse on pühitsetud 

Jeesuse jalajälgedega. Iga okas, mis haavab meie jalgu, on haavanud Tema omi. Iga risti, 

mida peame kandma meie, on kandnud Tema enne meid. Issand lubab tulla vastuolusid, 

mille kaudu hinge rahuks ette valmistada. Ahastuseaeg on Jumala rahvale kohutavaks 

tuleprooviks, kuid see on igale tõsisele usklikule üles vaatamise ajaks, kus ta usu kaudu võib 

näha teda ümbritsevat tõotuse vikerkaart. {SV 475.1} 

„Ja Jehoova lunastatud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates! Nende pea 

kohal on igavene rõõm, rõõmustus ja rõõm valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine 

põgenevad ära! Mina, mina olen see, kes teid trööstib! Kes oled sina, et sa kardad surelikke 

inimesi, inimlapsi, kes on nagu rohi, ja unustad Jehoova, kes sind on teinud... ja värised 

alati, iga päev, rõhuja viha ees, kui ta valmistub hävitama? Aga kus on nüüd rõhuja viha! 

Varsti vabastatakse aheldatu; ta ei sure vangiauku, tal ei puudu leib! Sest mina olen 

Jehoova, su Jumal, kes liigutab merd ja paneb lained kohasema, kelle nimi on vägede 

Jehoova! Ja ma panin oma sõnad sulle suhu, ma peitsin oma käe varju alla.“ (Jes. 51, 11- 

16.) {SV 475.2} 

„Seepärast kuule ometi seda, sa vilets, kes oled joobnud, aga mitte viinast. Nõnda ütleb 

su Issand, Jehoova, su Jumal, kes riidleb oma rahva vastu: Vaata, ma võtan su käest 

uimastuse karika, oma viha peekri — seda ei ole sul enam vaja juua! Ja ma annan selle kätte 

su piinajaile, kes ütlesid su hingele: „Kummarda, et saaksime sinust üle käia!“ Sa andsidki 

oma selja maaks ja käijatele uulitsaks!“ (Salmid 21-23.) {SV 475.3} 

389

Jumala silmad nägid läbi aegade ja peatusid kriisiajal, mis Tema rahval tuleb üle elada 

siis, kui maised võimud koonduvad nende vastu. Nagu pagendatud vangid, nii kardavad 

nemadki nälja või vägivalla kaudu surmale saagiks langeda. Ent Püha, kes lõhestas Punase 

mere Iisraeli ees, ilmutab oma väge ja pöörab nende vangipõlve. „Ja nad kuuluvad mulle, 

ütleb vägede Jehoova, on mu eraomand sel päeval, mille ma valmistan! Ja ma olen neile 

armuline, nõnda nagu mees on armuline oma pojale, kes teda teenib.“ (Mai. 3, 17.) Kui sel 

ajal valatakse Kristuse ustavate tunnistajate verd, ei tooks see enam nii nagu märtrite veri 

lõikust Jumala külvatud seemnele. Nende ustavus ei oleks tunnistuseks, mis veenaks teisi 

tões, sest kangekaelne süda on Jumala armu nii kaua tagasi tõrjunud, et arm ei saa teda enam 

mõjutada. Kui õiged jääksid nüüd saagiks vaenlastele, oleks see ainult võidurõõmuks 

pimedusevürstile. Taavet ütleb oma Laulus: „Sest ta peidab mind oma majasse kurjal ajal, ta 

peab mind salajas oma telgi peidupaigas.“ (Laul 27, 5.) Kristus on öelnud: „Tule mu rahvas, 

mine oma kambritesse, ja sule uksed enese takka, peitu üürikeseks ajaks, kuni meelepaha 

möödub! Sest vaata, Jehoova väljub oma asupaigast nuhtlema maa elanikke nende ülekohtu 

pärast!“ (Jes. 26. 20. 21.) Auline on nende vabastus, kes on kannatlikult oodanud Issanda 

tulemist ja kelle nimed on kirjutatud eluraamatusse. {SV 475.4} 

390

Peatükk 40—Suur Vabastamine 

Kui inimlikud seadused ei kaitse enam neid, kes austavad Jumala käsku, siis otsustatakse 

nad erinevatel maadel samaaegselt hävitada. Dekreedis määratud ajal otsustatakse vihatud 

usulahk välja juurida. Ühel ööl plaanitsetakse anda otsustav löök, mis peaks sundima täiesti 

vaikima teisitimõtlejate noomiva hääle. Jumala rahvas — mõned vangikongides, teised 

üksildastes peidupaikades metsades ja mägedes — paluvad jumalikku kaitset ajal, mil 

kurjadest inglitest õhutatud meeste salgad valmistuvad tapmistööks. Sellel äärmise häda ajal 

astub Iisraeli Jumal vahele, et vabastada oma valitud. Issand ütleb: „Siis te laulate otsekui 

püha pühitsemise ööl ja rõõmustate südamest, otsekui see, kes läheb Jehoova mäele, Iisraeli 

Kalju juurde! Ja Jehoova annab kuulda oma võimast häält ja näha oma käsivarre laskumist 

maruvihas hävitava tuleleegina ühes vihmapladina ja äikese ning rahekividega.“ (Jes. 30, 

29. 30.) {SV 476.1} 

Kurjad inimesed on valmis oma ohvrile võidurõõmsalt kallale tormama, kui tihe 

pimedus, sügavam kui öö, langeb maa peale. Siis valgustab äkki vikerkaar, mis hiilgab 

Jumala trooni aust, taevalaotust ning näib ümbritsevat iga palvetajate gruppi. Vihased 

rahvahulgad vakatavad. Nende pilkavad hüüded hääbuvad ja nad unustavad oma mõrvarliku 

viha objektid. Kohutava aimdusega põrnitsevad nad üksisilmi Jumala lepingu sümbolit ja 

igatsevad olla varjatud selle kõikevaldava hiilguse eest. {SV 476.2} 

Siis kuulevad Jumala lapsed selget ja kaunist häält: „Vaadake üles!“ ja tõstnud silmad 

taeva poole, näevad nad tõotuse vikerkaart. Tumedad, sünged pilved, mis katsid taevalaotust, 

on hajunud. Jumala lapsed vaatavad taevasse ja näevad nii nagu Stefanos Jumala 

au ning Inimese Poega istumas Tema troonil. Jeesuse ihul märkavad nad Tema alandamise 

märke ja Õnnistegija huulilt kuulevad nad palvet, mille Ta esitab oma Isa ja pühade inglite 

ees: „Isa, ma tahan, et kus mina olen, ka nemad oleksid minu juures, kelled sa mulle oled 

andnud.“ (Joh. 17, 24.) Jällegi kuuldakse majesteetlikku, võidurõõmsat häält: „Nad tulevad, 

nad tulevad, pühad ja süütud ja rüvetamata! Nad on pidanud mu kannatuse sõna ja peavad 

käima inglite seas.“ Ustavate kahvatuilt, värisevailt huulilt vallandub võiduhüüd. {SV 

477.1} 

Keskööl ilmutab Jumal oma väge oma rahva vabastamiseks. Päike lööb särama oma täies 

hiilguses. Imed järgnevad kiiresti üksteisele. Õelad vaatavad hirmu ja hämmastusega neid 

sündmusi, õiged aga silmitsevad pühaliku rõõmuga oma vabastamise märke. Looduses näib 

kõik pöörduvat pahupidi. Jõed lakkavad voolamast. Tumedad rasked pilved kerkivad 

taevasse ja põrkuvad kokku. Keset vihast taevalaotust on üks selgesti nähtav, kirjeldamatult 

hiilgav avaus, kust kostab Jumala hääl nagu suurte vete kohin: „See on sündinud!“ (Ilm. 16, 

17.) See hääl paneb värisema taeva ja maa. Tekib võimas maavärin, „mäherdust ei ole olnud 

sest ajast, kui inimesi on olnud maa peal; säärane suur maavärisemine see oli.“ (Salmid 17, 

18.) Taevalaotus näib avanevat ja sulguvat. Auhiilgus Jumala troonilt sähvab sellest läbi. 

391

Mäed vappu-vad nagu pilliroog tuules ja lõhenevad kaljupangad paiskuvad laiali. Kostab 

läheneva tormi mühinat. Meri mässab ja torm raevutseb nii nagu möirgaksid deemonid 

hävitusööl. Maapind kerkib ja vajub nagu merelained. Maa lõhkeb. Selle alused näivad 

kokku langevat. Mäeahelikud värisevad. Asustatud saared kaovad. Vihased lained neelavad 

enda alla sadamalinnu, mis on muutunud kurjuse poolest Soodoma sarnasteks. „Suurt 

Baabüloni tuletati meelde Jumala ees, et Jumal annaks temale oma raevu viina karika.“ 

Suured ta lendiraskused raheterad teevad oma hävitustöö. (Salmid 19. 21.) Maailma kõige 

toredamad linnad kaovad. Luksuslikud paleed, mille püstitamiseks maailma suured mehed 

on kulutanud oma rikkuse, et austada iseennast, muutuvad varemeiks nende silme all. 

Vanglamüürid purunevad ja Jumala rahvas, keda on nende usu pärast orjuses hoitud, 

vabaneb. {SV 477.2} 

Hauad avanevad „ja paljud neist, kes magavad mulla põrmus, ärkavad — ühed igaveseks 

eluks ja teised teotuseks, igaveseks põlastuseks.“ (Taan. 12, 2.) Kõik need, kes on sur-nud 

usus kolmanda ingli kuulutusse, tulevad austatuina haudadest välja, et kuulda Jumala 

rahuseadust nendega, kes on pidanud Tema käsku. „Ja need, kes tema läbi pistsid“ (Ilm. 1, 

7), need, kes pilkasid ja mõnitasid Kristuse surmaheitlusi ning need, kes olid Tema tõe ja 

rahva kõige rängemad rõhujad, äratatakse üles nägema Kristust Tema aus ja ustavaile osaks 

saavat austust. {SV 478.1} 

Paksud pilved katavad veel taevast, kuid aeg-ajalt tungivad päikesekiired neist läbi 

otsekui Jehoova kättemaksev silm. Sähvivad välgud mähivad maa valguselõõma. Läbi 

kohutava piksemürina teevad salapärased ja aukartust äratavad hääled teatavaks õelate 

saatuse. Kõik ei mõista räägitud sõnu, kuid valeõpetajad saavad neist selgesti aru. Need, kes 

olid veel pisut aega tagasi hulljulged, hooplevad, väljakutsuvad ja halastamatud Jumala 

käske pidava rahva vastu, on nüüd kohkunud ja värisevad hirmust. Nende halisemist on 

kuulda üle mässavate loodusjõudude. Deemonid tunnustavad Kristuse jumalikkust ja 

värisevad Tema väe ees, inimesed aga anuvad armu ja roomavad mööda maad kohutavas 

hirmus. Kui vanaaja prohvetid nägid nägemuses Issanda päeva, ütlesid nad: „Uluge, sest 

Jehoova päev on ligidal, see tuleb kui hävitus Kõigeväeliselt.“ (Jes. 13, 6.) „Poe kalju sisse 

je peida ennast põrmu Jehoova kartuse pärast ja tema kõrge aupaistuse eest! Inimeste 

suurelised silmad alandatakse ja meeste kõrkus painutatakse! Jah, sel päeval on Jehoova 

üksinda kõrgel. Sest vägede Jehooval on päev — kõige suureliste ja kõrkide jaoks, kõigi 

jaots, kes kõrgele on tõusnud, et neid alandada. „Sel päeval viskavad inimesed oma 

hõbedased ja kuldsed ebajumalad, mis nad endile kummardamiseks on teinud, muttidele ja 

nahkhiirtele, et aga saaks pugeda kaljupragudesse ja kivivahedesse Jehoova kartuse pärast ja 

Tema kõrge aupaistuse eest, kui ta tõuseb maad hirmutama.“ (Jes. 2, 10-12. 20. 21.) {SV 

478.2} 

Läbi pilvedevahelise lõhe kiirgab täht, mille hiilgus pais tab ümbritseva pimeduse tõttu 

neljakordselt eredamana. Ustavaile toob see lootust ;ja rõõmu, Jumala käsust üleastujaile 

aga häda ja viha. Need, kes on kõik ohverdanud Kristuse pärast, seisavad kaitstult, nagu 

392

Issanda koja salajases paigas. Nad on läbi proovitud ja maailma ning tõe põlgajate ees 

näidanud oma ustavust Tema vastu, kes suri nende eest. Imestamisväärne muutus on 

toimunud nendega, kes silme ees seisvast surmast hoolimata jäid ustavaks. Nad on äkki 

vabastatud kuratlike inimeste süngest hirmuvalitsusest. Näod, mis hiljuti olid kahvatud, 

kartlikud ja kurnatud, säravad imet-lusest, usust ja armastusest. Nende hääled paisuvad 

võidurõõmsaks lauluks: „Jumal on meie varjupaik ja tugevus, meie abimees kitsikuses ja 

kergesti leitav! Sellepärast me ei karda, kui maa liiguks asemelt ja mäed kõiguksid mere 

põhjas! Möllaku ja vahutagu tema veed, värisegu mäed tema ülevuses!“ (Laul 46, 2-4.) {SV 

478.3} 

Siis, kui need püha usaldust väljendavad sõnad tõusevad Jumala juurde, taganevad pilved 

ja paljastavad tähistaeva täis väljendamatut auhiilgust, vastandina süngele ja tumedale 

taevalaotusele teisel pool. Taevase linna au hoovab avatud väravaist. Siis ilmub taevale käsi, 

mis hoiab kahte kokkupandud kivilauda. Prohvet ütleb: „Siis taevad kuulutavad tema õigust, 

sest Jumal on kohtumõistja!“ (Laul 50, 6.) Seda püha seadust, Jumala õigust, mida kuulutati 

Siinailt keset piksemürinat ja tuleleeke kui elu juhtnööri, näidatakse nüüd kui kohtumäärust. 

Käsi avab lauad ja siis on näha tulekirjas kirjutatud kümmet käsku. Sõnad on nii selged, et 

kõik võivad neid lugeda. Mälestused elustuvad, religioossed eelarvamused ja eksiõpetused 

sulavad ning Jumala kümme käsku, lühikesed, mõistetavad ja autoriteetsed, seisavad 

maailma kõikide elanike silme ees. {SV 479.1} 

Võimatu on kirjeldada nende hirmu ja meeleheidet, kes on Jumala pühad nõuded jalge 

alla tallanud. Issand andis neile oma seadused. Nad oleksid võinud võrrelda oma iseloomu 

nendega ning õppida tundma oma puudusi siis, kui oli veel võimalus kahetseda ja meelt 

parandada. Kuid maailma poolehoiu tagamiseks heitsid nad ära need eeskirjad ja õpetasid 

teisigi neist üle astuma. Nad püüdsid sundida Jumala rahvast teotama Tema hingamispäeva. 

Nüüd mõistab kask, mida nad põlgasid, nad hukka. Kohutava selgusega mõistavad nad äkki, 

et neil pole mingit vabandust. Nad valisid ise, keda nad tahtsid teenida ja kummardada. „Ja 

te näete jälle vahet õige ja õela vahel, selle vahel, kes teenib Ju malat ja selle vahel, kes teda 

ei teeni.“ (Mal. 3, 18.) {SV 479.2} 

Jumala käsu vaenlastele, alates jutlustajast kuni kõige viletsama inimeseni, avaneb selge 

arusaamine tõest ja kohustustest. Liiga hilja mõistavad nad, et neljanda käsu hingamispäev 

on elava Jumala pitser. Liiga hilja mõistavad nad võltsitud hingamispäeva tõelist olemust ja 

alust, millele nad on ehitanud. Nad mõistavad, et nad võitlesid Jumala vastu. Usuõpetajad 

on viinud inimesed hukatusse, kuigi nad kinnitasid, et juhivad neid paradiisi väravate 

juurde. Alles viimasel aruandepäeval mõistavad nad, kui suur oli pühas ametis olevate 

meeste vastutus ja kui kohutavad on nende ustavusetuse tagajärjed. Alles igavikus võime me 

õigesti hinnata ühe inimhinge kaotuse hinge. Kohutav on selle saatus, kellele Jumal peab 

ütlema: „Mine ära, sina õel sulane!“ {SV 480.1} 

393

Taevast kõlab Jumala hääl, mis teatab Jeesuse tuleku päeva ja tunni ning esitab igavese 

lepingu oma rahvaga. Otsekui valjud piksekärgatused veerevad Jumala sõnad üle maa. 

Tema Iisrael seisab kuulatades, silmad üles suunatud. Nende näod on valgustatud Tema aust 

ja hiilgavad nagu Moosese pale, kui Ta Siinailt alla tuli. Õelad ei või vaadata neile otsa. Siis, 

kui kuulutatakse õnnistust neile, kes on austanud Jumalat Tema hingamispäeva pühaks 

pidamise kaudu, kuuldub võimas võiduhüüd. {SV 480.2} 

Varsti ilmub idas väike must pilv, umbes inimese poole kämbla suurune. See pilv 

ümbritseb Päästjat ning näib eemalt olevat mähkunud pimedusse. Jumala rahvas teab, et see 

on Inimese Poja märk. Pühalikus vaikuses vaatlevad nad pilve, kui see läheneb maale, 

muutudes üha heledamaks ja aulisemaks, kuni sellest saab suur valge pilv, mille alus hiilgab 

nagu hävitav tuli ja miile kohal kummub lepingu vikerkaar. Jeesus ilmub vägeva võitjana. 

Ta ei tule enam „valude mehena“, et juua häbi ja valu karikast. Ta tuleb Võitjana taevas ja 

maa peal. et kohut mõista elavate ja surnute üle. „Ustav ja Tõeline ja tema mõistab kohut ja 

sõdib õiguses.“ „Ja sõjaväed taevas“ järgivad teda. (Ilm. 19, 11. 14.) Võidulaule laulev 

pühade inglite loendamatu hulk saadab Issandat Tema teel. Taevalaotus on täis hiilgavaid 

olendeid: „tuhat korda tuhat“ ja „kümme tuhat korda kümme tuhat“. Ükski sulg ei suuda 

kirjeldada seda sündmust; ühegi sureliku mõistus ei ole võimeline kujutlema selle hiilgust. 

„Tema aulikkus katab taevaid ja maa on täis tema kiitust!“ Tema all on nagu valguse sära.“ 

(Hab. 3, 3. 4.) Kui elav pilv läheneb, näevad kõikide silmad Eluvürsti. Okaskroon ei 

ümbritse enam seda püha pead. Hiilgav pärg ehib Tema püha laupa. Lunastaja nägu särab 

heledamini kui keskpäeva päikese pimestav hiilgus. „Ja temale on tema kuue ja puusa peale 

kirjutatud nimi: „Kuningate Kuningas ja isandate Issand!““ (Ilm. 19, 16.) {SV 480.3} 

Tema ees „on kõik näod muutunud kahvatumaks“; Jumala armu põlgavaile langeb 

igavese meeleheite pitser. „Julgus kaob, põlved võbisevad ... ja kõik palged õhetavad.“ (Jer. 

30, 6; Nah. 2, 10.) Õiged hüüavad värisedes: „Kes võib püsida?“ Inglite laul katkeb. Maad 

võtab kohutav vaikus. Siis kõlab Jeesuse hääl: „Minu armust saab teile küllalt.“ Õigete näod 

on üles tõstetud ja rõõm täidab südameid. Inglid hakkavad veel juubeldavamalt laulma ning 

tulevad veel ligemale. {SV 481.1} 

Kuningate Kuningas tuleb pilvedel, ümbritsetuna leegitsevast tulest. Taevalaotus on 

rullunud kokku nagu rullraamat, maa väriseb Tema ees ja kõik mäed ning saared liiguvad 

asemeilt. „Meie Jumal tuleb ega vaiki, tuli põletab tema eel ja tema ümber möllab maru 

väga! Ta kutsub taeva ülalt ja maa, et kohut mõista oma rahvale!“ (Laul 50,3. 4.) {SV 

481.2} 

„Ja ilmamaa kuningad ja suured isandad ja sõjapealikud ja rikkad ja võimumehed ja kõik 

orjad ja kõik vabad pugesid varjule koobastesse ja mägede kaljudesse ja nad ütlesid 

mägedele ja kaljudele: „Langege meie peale ja varjake meid selle palge eest, kes aujärjel 

istub, ja Talle viha eest! Sest on tulnud tema suur vihapäev, ja kes võib püsida?“ (Ilm. 6, 15- 

17.) {SV 481.3} 

394

Mõnitused on lõppenud, valetavad huuled vaikinud. Relvade tärin, lahingu kära, 

„sõjakäras sõtkutud saabas ja veres veeretatud vammus“ (Jes. 9, 4) on kadunud. Nüüd on 

kuulda ainult palvehäält, nuttu ja halisemist. Huulilt, mis alles hiljuti pilkasid, kostab halin: 

„Sest on tulnud tema suur vihapäev ja kes võib püsida?“ Õelad paluvad, et nad mattuksid 

kaljude ja mägede alla, et mitte näha Tema palet, keda nad põlgasid ja teotasid. {SV 481.4} 

Seda häält, mis võib tungida ka surnute kõrvu, nad tunnevad. Kui sageli on see kurvalt ja 

õrnalt kutsunud neid meeleparandusele. Kui sageli on seda kuuldud sõbra, venna, Lunastaja 

südantliigutavates palvetes. Armu põlgajate jaoks pole ükski teine hääl nii hukkamõistev ja 

süüdistav kui hääl, mis nii kaua palus: „Pöörduge, pöörduge oma kurjadelt teedelt, sest miks 

peaksite surema?“ (Hes. 33, 11.) Oh oleks see ometi neile võõras hääl! Jeesus ütleb: „Ma 

olen kutsunud, aga te olete tõrkunud, olen sirutanud oma käe, aga ükski pole tähele pannud, 

ja et te pole hoolinud mitte ühestki minu nõust ega ole tahtnud mu noomimist.“ (Õp. s. 24, 

25.) See hääl äratab mälestusi, mida nad meelsasti mälust kustutaksid — põlatud hoiatusi, 

tagasilükatud kutseid, halvaks pandud eesõigusi. {SV 481.5} 

Ülestõusnute hulgas on ka need, kes pilkasid Kristust Tema alanduses; neile meenuvad 

nüüd Kannataja sõnad, kui Ta ülempreestri poolt vannutatuna pühalikult lausus: „Sel-lest 

ajast te näete Inimese Poega istuvat Jumala väe paremal pool ja tulevat taeva pilvede peal! 

(Matt. 26, 64.) Nüüd näevad nad Jeesust Tema aus, istumas Jumala paremal käel. {SV 

482.1} 

Need, kes pilkasid Jeesust, kui Ta ütles end olevat Jumala Poja, on nüüd keeletud. Seal 

seisab kõrk Herodes, kes pilkas Jeesuse kuninglikku nime ja käskis mõnitavaid sõdureid 

kroonida ta okaskrooniga kuningaks. Seal on needsamad mehed, kelle kõlvatud käed 

riietasid Teda purpurkuuega, asetasid Tema pühale otsmikule kibuvitsakrooni ja andsid 

kätte pilliroost valitsuskepi ning kummardasid Tema ees jumalatteotava pilkega. Need 

mehed, kes lõid Eluvürsti ja sülitasid Temale, pöörduvad nüüd kõrvale Tema läbitungiva 

pilgu eest ja püüavad põgeneda Tema lähedusest. Need, kes lõid naelad läbi Lunastaja kätest 

ja jalgadest, sõdur, kes torkas mõõga Tema küljesse, vaatlevad neid arme õuduse ja piinaga. 

Kohutava selgusega meenutavad preestrid ja rahvavanemad Kolgata sündmusi. Jälestusega 

meenub neile see, kuidas nad päid vangutades karjusid saatanliku võidurõõmuga: „Teisi Ta 

on aidanud, iseennast Ta ei või aidata; kui Ta on Iisraeli kuningas, astugu Ta nüüd ristilt 

maha, siis me usume Temasse! Ta on lootnud Jumala peale, see päästku nüüd tema, kui ta 

tahab!“ (Matt. 27, 42. 43.) {SV 482.2} 

Elavalt meenub neile Päästja tähendamissõna aednikest, kes keeldusid andmast oma 

majaisandale viinamäe vilja ja teotasid tema sulaseid ning tapsid tema poja. Meenub ka 

kohtuotsus, mille nad ise endale kuulutasid: Viinamäe isand hukkab „need kurjad ... ära 

kurjasti“. Nende ustavusetute aednike patus ja karistuses näevad preestrid ja vanemad 

iseendid ja oma õiglast saatust. Ja nüüd kõlab surmaahastust väljendav karje. Valjemini kui 

mõnitav: „Löö ta risti, löö ta risti!“, mis kaikus läbi Jeruusalemma tänavate, kõlab kohutav, 

395

meeleheitlik halisemine: „Tema on Jumala Poeg! Tema on tõeline Messias!“ Nad püüavad 

põgeneda kuningate Ku-ninga lähedusest. Nad püüavad varju leida maa sügavates koobas 

ees, mida karistasid loodusjõud. {SV 482.3} 

Kõikide nende elus, kes tõe hülgavad, on hetki, mil südametunnistus ärkab ja mällu 

kerkivad piinavad mälestused silmakirjalikust elust. Siis täidab südant valus kahetsus. Ent 

see on tühine võrreldes tolle päeva südametunnistuse piinadega, mil „kohkumine tormina 

tuleb ja teie õnnetus tuulekeerisena saabub!“ (Õp. s. 1, 27.) Need, kes tahtsid hävitada 

Kristust ja Tema ustavat rahvast, näevad nüüd au, mis ustavaid ümbritseb. Hirmuga 

kuulevad nad pühade hääli rõõmsalt hõiskamas: „Vaata, see on meie Jumal, keda me 

ootasime, et ta meid päästaks!“ (Jes, 25, 9.) {SV 483.1} 

Üle maavärisemise, välgusähvatuste ja äikesemürina kutsub Jumala Poja hääl magavad 

pühad haudadest välja. Ta vaatab õigete haudadele, tõstab käed taeva poole ja hüüab: 

„Ärgake, ärgake, teie, kes mullapõues magate ja tõuske üles!“ Üle kogu maa kuulevad 

surnud seda häält ja ärkavad ellu. Kogu maa kajab suure rahvahulga sammudest. Inimesed 

kõigist rahvahõimudest, suguharudest, keeltest ja rahvastest tulevad välja surma 

vangikambrist, kaetud kadumatu auga ja hüüavad: „Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on 

sinu astel?“ (1. Kor. 15, 55.) Ja elavad õiged ning ülestõusnud pühad ühendavad oma hääled 

pikaks rõõmsaks võiduhüüdeks. {SV 483.2} 

Haudadest väljuvad kõik kasvult samasugustena kui nad sinna läksid. Aadam, kes seisab 

ülestõusnud rahvahulga seas, on kõrge ja suursuguse kujuga, pikkuselt ainult natuke lü-hem 

Jumala Pojast. Ta moodustab silmatorkava kontrasti hilisemate generatsioonidega. On näha 

inimsoo suurt mandumist. Surnud ärkavad elule igavese nooruse värskuses ja jõus. Algul 

loodi inimene Jumala sarnaseks mitte ainult iseloomult, vaid ka kujult ja näojoontelt. Patt 

rikkus ja peaaegu, et hävitas jumaliku kuju. Kristus tuli taastama seda, mis läks kaotsi. Ta 

muudab meie viletsa ihu oma aulise ihu sarnaseks. Surelik, rikutud inimene, kes sai 

rüvetatud patuga, muutub täiuslikuks, ilusaks ja surematuks. Kõik defektid ja moonutused 

jäävad hauda. Päästetud saavad tagasi elupuu juurde ammu kaotatud Eedenis ning 

„kasvavad“ (Mal. 4, 2) seal oma täie kasvuni selle esialgses ilus ja aus. Viimasedki 

patuneeduse jäljed kõrvaldatakse ning Kristuse ustavad ilmuvad „Issanda, meie Jumala 

ilus“, peegeldades oma Issanda täiuslikku kuju. Oo, imetlusväärne lunastus, millest nii kaua 

on räägitud, mida nii kaua on loodetud, millest mõtiskletud innukas ootuses, kuid mida 

kunagi täiesti ei mõistetud {SV 483.3} 

Elavad õiged muudetakse „äkitselt ühe silmapilguga“, Jumala hääle peale saavad nad 

austatud, muudetud surema 

tuiks ja ühes ülestõusnud pühadega tõmmatakse nad Issandale vastu üles õhku. Inglid 

„koguvad kokku ta äravalitud neljast tuulest, ühest taeva otsast teise“. Pühad inglid asetavad 

väikesed lapsed nende emade kätele. Surma läbi kaua lahus olnud sõbrad kohtuvad, et mitte 

kunagi enam lahkuda. Kõik lähevad üheskoos, rõõmulaulud suul, Jumala linna. {SV 483.4} 

396

Pilvevankri igal küljel on tiivad ja selle all elavad rattad; ja siis, kui vanker veereb 

ülespoole, hüüavad rattad: „Püha!“ Ja tiivad, kui nad liiguvad, hüüavad: „Püha!“ ja inglitest 

saatjaskond hüüab: „Püha, püha, püha, Issand Jumal, Kõigeväeline!“ Ka lunastatud 

hüüavad: „Halleluuja!“, kui pilv liigub Uue Jeruusalemma poole. {SV 484.1} 

Enne Jumala linna sisenemist annab Päästja oma järelkäijaile võidumärgid ja ehib nad 

kuninglikku seisusesse kuulumise tunnustega. Hiilgavad hulgad rivistuvad nelinurkselt 

ümber Kuninga, kelle kõrge kuju paistab majesteetlikult üle pühade ja inglite ning kelle näol 

särab armastus. Loendamatu hulga lunastatute pilgud kinnituvad Issandale, kõikide sil-mad 

vaatlevad Tema auhiilgust, kes oli „nõnda rikutud, ebainimlik oli ta välimus ja ta kuju ei 

olnud inimlaste taoline“. Oma parema käega asetab Kristus võitjatele pähe aukroonid. 

Igaühe jaoks on kroon, mis kannab tema „uut nime“ (Ilm. 2, 17) ja pealkirja: „Püha 

Issandale“. Igaüks saab või-dupalmi ja hiilgava harfi. Siis, kui juhtivad inglid hakkavad 

mängima, liigub iga käsi osavalt harfi keeltel. Kõlab mahe imekaunis muusika. 

Kirjeldamatu vaimustus täidab iga südant ja nad laulavad tänulikult kiituselaulu: „Temale, 

kes meid on armastanud ja meid on vabastanud meie pattudest oma verega ja on meid teinud 

kuningriigiks, preestriks Jumalale ja oma Isale, temale olgu au ja vägi ajastute ajastu-teni!“ 

(Ilm. 1, 5. 6). {SV 484.2} 

Lunastatute hulga ees on Püha linn. Jeesus avab pärliväravad ja need, kes on tõde kalliks 

pidanud, sisenevad. Seal näevad nad Jumala paradiisi — Aadama kodu. Jeesuse hääl kõlab 

meeldivamalt kui ükski muusika, mida surelikud kõrvad on kunagi kuulnud: „Teie võitlus 

on lõppenud.“ „Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud 

maailma asutamisest!“ {SV 484.3} 

Nüüd täitub Päästja palve oma jüngrite pärast: „Ma tahan, et kus mina olen, ka nemad 

oleksid minu juures, kelled sa mulle oled andnud.“ Kristus esitab Isale oma verega ostetuid 

„veatumaina“ ja seades nad „oma auhiilguse palge ette hõiskamisega“ (Juuda 24), teatab Ta: 

„Vaata, siin olen mina ja lapsed, kelle Jumal on mulle andnud.“ Need, kelle „sa oled mulle 

andnud ja ma hoidsin neid.“ Oo, kui imeline on Päästja armastus. Kui auline on hetk, kui 

igavene Isa näeb lunastatutele otsa vaadates neis oma kuju. Patu ebakõla on kaotatud, selle 

hävitav mõju eemaldatud ja inimene taas kooskõlas Jumalaga! {SV 484.4} 

Väljendamatu armastusega tervitab Jeesus oma ustavaid. Lunastajal on rõõm näha 

aukuningariigis inimesi, kes on päästetud Tema surmaheitluse ja alandamise läbi. 

Lunastatud mõistavad Tema rõõmu, kui nad näevad õndsate seas neid, keda võideti 

Kristusele nende palvete, töö ja armastusohvrite kaudu. Kui kogunetakse suure valge trooni 

ümber, valdab lunastatuid väljendamatu rõõm nende pärast, keda nad on võitnud Kristusele 

ja kes omakorda on võitnud teisi. Kõik on nüüd rahusadamas, kus nad heidavad oma krooni 

Jeesuse jalge ette ja kiidavad Teda läbi igaviku lõputute aegade. Kui lunastatutele 

soovitakse tere tulemast Jumala linna, kõlab juubeldav austushüüd. Kaks Aadamat 

kohtuvad: Jumala Poeg seisab väljasirutatud kätega, et võtta vastu inimsoo isa — olevus, 

397

kelle Ta lõi, kuid kes patustas oma Looja vastu ja kelle patu pärast kannab Päästja 

ristilöömise märke. Kui Aadam näeb naeltearme, ei lange ta oma Issanda rinnale, vaid 

langeb alanduses Tema jalge ette, hüüdes: „Tall, kes on tapetud, on väärt!“ Päästja tõstab ta 

õrnalt üles ja palub teda jalutuskäigule Eedenisse, koju, millest ta on nii kaua olnud 

eemal. {SV 485.1} 

Pärast inimpaari väljasaatmist Eedenist oli Aadama elu maa peal täis kurbust. Iga närtsiv 

leht, iga ohver, iga needuse jälg kaunil loodusel, iga plekk inimese puhtusel tuletas elavalt 

meelde tema pattu. Kohutav oli südametunnistuse piin, kui ta nägi ülekohtu kasvu ning 

kuulis vastuseks oma hoiatustele süüdistusi patu põhjustamises. Kannatlikult ja alandlikult 

kandis Aadam peaaegu tuhat aastat üleastumise karistust. Alanduses kahetses ta oma pattu 

ja lootis tõotatud Päästja teenetele ning suri ülestõusmise lootuses. Jumala Poeg lunastas 

langenud inimese ja nüüd saab Aadam lepitustöö kaudu tagasi oma endised valdused. {SV 

485.2} 

Rõõmujoovastuses vaatleb Aadam puid, mis olid talle kunagi rõõmu valmistanud — 

neidsamu puid, mille vilja ta oli korjanud oma süütuse ja rõõmu päevil. Ta näeb 

viinamarjavääte, mida ta oma käed on harinud, lilli, mille eest ta oli armastusega 

hoolitsenud. Ta tajub, et see kõik on tegelikkus ja mõistab, et see on tõepoolest taastatud 

Eeden ning see on nüüd veel palju kaunim kui siis, mil ta sealt minema aeti. Päästja viib 

Aadama elupuu juurde, võtab suurepärase vilja ja palub tal seda süüa. Aadam pöördub 

ümber ja näeb suurt hulka oma perekonnast seisvat lunastatutena Jumala paradiisis. Siis 

heidab ta oma hiilgava krooni Jeesuse jalge ette ja, langenud Lunastaja rinnale, embab Teda. 

Aadam mängib kuldset harfi ning taevavõlvid kajavad juubeldusest: „Väärt, väärt, väärt on 

Tall, kes oli tapetud ja elab jälle!“ Aadama perekond ühineb lauluga. Nad heidavad oma 

kroonid Päästja jalge ette ning kummarduvad Tema ees sügavas austuses. {SV 485.3} 

Selle taasühinemise tunnistajaiks on inglid, kes nutsid Aadama langemisel ja 

rõõmustasid, kui Jeesus pärast oma ülestõusmist tõusis taevasse, olles omandanud surma ja 

surmavalla võtmed. Nüüd imetlevad inglid lõpetatud lunastustööd ja ühendavad oma hääled 

võimsalt voogavaks kiituselauluks. {SV 486.1} 

Kristallmerele trooni ees, sellele justkui tulega segatud klaasmerele — niivõrd sädeleb 

see Jumala aust — kogunevad need, „kes olid võitnud metsalise ja ta kuju ja ta nime ar-vu.“ 

Nad seisavad Tallega Siioni mäel „Jumala kandled käes“, sada nelikümmend neli tuhat, kes 

on lunastatud inimeste seast. Neil on kuldsed kandled, ning „kandlelööjate hääl, kes löövad 

oma kandleid“, kõlab otsekui hulga vete kohisemine ja nagu suure müristamise hääl. Ja nad 

laulavad aujärje ees „uut laulu“, laulu, mida ükski inimene ei või laulda kui ainult need sada 

nelikümmend neli tuhat. See on Moosese ja Talle laul — vabanemise laul. Ainult need sada 

nelikümmend neli tuhat võivad laulda seda laulu, sest see on laul nende kogemusest — 

kogemusest, millist ühelgi teisel pole kunagi olnud. „Need on, kes Talle järgivad, kuhu Ta 

iganes läheb.“ Nemad võeti maa pealt nende hulgast, kes Kristuse tulles elasid maa peal, 

398

ning arvestatakse „esianniks Jumalale ja Tallele.“ (Ilm. 15, 2. 3; 14, 1-5.) — „Need on, kes 

tulevad suurest viletsusest.“ Nad on üle elanud ahastuseaja, millist pole kunagi varem olnud 

sellest ajast saadik, kui inimesed maa peal on elanud. Nad on kogenud Jaakobi viletsuseaja 

ahastust, nad on seisnud ilma eestkostjata Jumala viimaste nuhtluste väljavalamise ajal. Nad 

päästeti, sest nad „on oma rüüd pesnud ja oma rüüd valgeks teinud Talle veres!“ „Nende 

suust ei ole leitud kavalust; nemad on veatumad“ Jumala ees. „Sellepärast on nad Jumala 

aujärje ees ja teenivad teda ööd ja päevad tema templis.“ „Ja see, kes aujärjel istub, laotab 

oma telgi nende üle.“ Nad on näinud näl jast ja katkust laastatud maad, inimesi suure 

kuumusega kõrvetavat päikest. Nad on talunud piina, janu ja nälga. Ent „neil ei ole siis 

enam nälga ja janu; ka ei lange nende peale päikest ega mingisugust palavat; sest Tall, kes 

on keset aujärge, hoiab neid ja juhatab nad elava vee allikale; ja Jumal pühib ära kõik 

pisarad nende silmist!“ {SV 486.2} 

Kõigil aegadel on Jumala ustavaid õpetatud ja kasvatatud katsumuste koolis. Siin 

maailmas käisid nad kitsal teel ning said puhastatud kannatuste sulatusahjus. Jeesuse pärast 

talusid nad vastuseisu, viha ja laimu. Nad järgisid Teda läbi tõsiste katsumuste; nad talusid 

enesesalgamist ja kogesid kibedaid pettumusi. Oma valusate kogemuste kaudu õppisid nad 

tundma patu patusust, selle väge ja häda ning nad vaatasid sellele jälestusega. Mõte 

määratule ohvrile, mis toodi patu kõrvaldamiseks, alandab neid nende endi silmis ja täidab 

südame tänu ja kiitusega, mida need, kes pole kunagi langenud, ei oska sel määral hinnata. 

Nad armastavad palju, sest neile on palju andestatud. Nad on saanud osa Kristuse 

kannatustest, seepärast on nad nüüd valmis jagama ka Tema au. {SV 487.1} 

Jumala riigi pärijad on tulnud katusekambritest, viletsatest onnidest, maa-alustest 

vangikongidest, tapalavalt, mägedest, kõrbetest, maaõõnsustest ja meresügavustest. Maa 

peal olid nad „puuduses, vaevatud ja piinatud“. Miljonid läksid alla hauda teotatult, sest nad 

keeldusid kindlalt järele andmast Saatana petlikele väidetele. Maise kohtu poolt tembeldati 

nad kõige alatumateks kurjategijateks. Kuid nüüd on „Jumal kohtumõistja“. (Laul 50, 6.) Ja 

Tema tühistab maailma kohtunike otsused. Ta „kõrvaldab oma rahva teotuse kogu maalt.“ 

(Jes. 25, 8.) „Ja neid hüütakse „pühaks rahvaks“, „Jehoova lunastatuiks“. „Ta on otsustanud 

anda „neile laubaehte tuha asemele, rõõmuõli leina asemele, ülistusrüü kustuva vaimu 

asemele“. (Jes. 62, 12; 61, 3.) Nad ei ole enam jõuetud, laialipillatud, vaevatud ja rõhutud. 

Nüüdsest peale on nad alati Issandaga. Nad seisavad trooni ees, riietatud toredaima rüüga 

kui on ükski inimene maailmas kunagi kandnud. Neid kroonitakse suurepärasemate 

diadeemidega kui ku-nagi on asetatud maiste monarhide pähe. Piina ja nutu päevad on 

igaveseks lõppenud. Aukuningas pühib ära pisarad kõikide silmist. Kõik kurvastuse 

põhjused on kõrvaldatud. Palmioksi lehvitades alustavad lunastatud kõlavat, imekaunist 

tänulaulu. Sellega ühinevad kõik, kuni see täidab terve universumi: „õnnistus meie 

Jumalale, kes aujärjel istub, ja Tallele!“ Ja kõik taeva elanikud vastavad sellele: „Aamen, 

kiitus ja austus ja tarkus ja tänu ja au ja vägi ja ramm meie Jumalale ajastute ajastuteni!“ 

(Ilm. 7, 10. 12.) {SV 487.2} 

399

Selles elus võime me õige pisut mõista imestusväärset lunastustööd. Oma piiratud 

mõistusega võime mõtiskleda häbi ja au, elu ja surma, õiguse ja armu üle, mis kohtuvad 

ristil, kuid isegi siis, kui me pingutaksime oma vaimseid võimeid äärmuseni, ei õnnestuks 

meil tabada lunastuse täit saladust. Me võime ainult ähmaselt mõista lunastava armastuse 

pikkust ja laiust, sügavust ja kõrgust. Lunastusplaani ei mõista päästetud täielikult ka siis 

mitte, kui nad näevad Jumalat palgest palgesse, tunnevad Teda nii, nagu Ta on. Läbi igaviku 

aegade avanevad imestavatele ja vaimustatud lunastatutele uued tõed. Kuigi maised 

kurvastused, vaevad ja kiusatused on lõppenud ja patt kõrvaldatud, säilib Jumala rahval 

alatiseks selge arusaamine sellest, mida läks maksma nende pääsemine. {SV 488.1} 

Kristuse rist on lunastatute uurimisaineks ja lauluks läbi kogu igaviku. Austatud 

Kristuses näevad nad ristilöödud Kristust. Nad ei unusta kunagi seda, et Tema, kelle vägi lõi 

ja hoidis ülal loendamatud maailmad ääretus ilmaruumis, on Jumalast Armastatu, taeva 

Majesteet. Tema, keda keerubid ja hiilgavad seeravid vaimustatult austasid. Nad ei unusta 

kunagi, et Tema alandus selleks, et tõsta üles langenud inimene; et Tema kandis patu süüd ja 

häbi ning et Tema läks nii kaugele, et Isa varjas Tema eest oma palge, kui kadunud maailma 

hädad murdsid Ta südame ja kustutasid Tema elu Kolgata ristil. Tõsiasi, et kõigi maailmade 

Looja, kõigi inimeste kohtunik, pani kõrvale oma au ja alandas ennast armastusest inimeste 

vastu, äratab pidevalt universumi imetlust ja austust. Kui päästetud vaatavad oma 

Lunastajale ja näevad Isa igavest au Tema näol, kui nad silmitsevad Tema trooni, mis kestab 

igavesti, ja teavad, et Tema kuningriigil ei ole lõppu, siis alustavad nad taas vaimustatult 

laulu: „Väärt, väärt on Tall, kes on tapetud ja on lunastanud meid Jumalale oma kalli 

verega!“ {SV 488.2} 

Risti saladus seletab kõik teised saladused. Valguses, mis voolab Kolgatalt, paistab 

Jumala iseloom, mis täitis meid hirmu ja aukartusega, kauni ja kütkestavana. Arm, õrnus ja 

vanemlik armastus segunevad pühaduse, õigluse ja väega. Jumala üleva trooni 

majesteetlikkust vaadeldes näeme me Tema iseloomu meeldivust ja mõistame nii nagu ei 

kunagi varem nime „Meie Isa“ tähendust. {SV 488.3} 

Siis mõistetakse, et Tema, kel on piiritu tarkus, ei saanud meie päästmiseks välja mõelda 

mingit teist teed, kui et ohverdada oma Poeg. Tasuks selle ohvri eest on Jeesusel rõõm 

asustada maa lunastatud pühadega, õnnelike ja surematute inimestega. Päästja võitlus 

pimeduse jõududega on toonud lunastatutele rõõmu, mis austab Jumalat läbi igaviku. Nii 

suur on Jumala silmis inimhinge väärtus, et Isa pidi selle eest maksma oma Pojaga. Kristus 

on oma suure ohvri vilja nähes rahuldatud ja õnnelik koos lunastatute määratu hulgaga. 

{SV 489.1} 

400

Peatükk 41—Laastatud Maa 

„Sest tema patud on ulatunud taevani ja Jumal on tuletanud meelde tema ülekohtused 

teod. ... Karikasse, mille tema on täis valanud, valage temale kahekordselt; nii palju kui 

tema on ülistanud iseennast ja taga ajanud toredust, niisama palju tehke temale piina ja 

leina. Sest ta ütleb oma südames: „Ma istun kui kuninganna ega ole lesk ega saa kuna-gi 

näha kurvastust!“ Sellepärast tulevad ühel päeval tema nuhtlused — surm ja lein ja nälg, ja 

ta põletatakse ära tulega, sest vägev on Issand Jumal, kes on mõistnud kohut tema üle! Ja 

teda uluvad taga ja kaebavad ilmamaa kuningad, kes temaga on hooranud ja toredasti elanud 

... üteldes: „Häda, häda, Baabülon, sa suur linn, sa vägev linn, sest ühe silmapilguga on su 

kohus tulnud!“ (Ilm. 18, 5-10.) {SV 489.2} 

„Ja ilmamaa kaupmehed,“ kes on „tema liiast toredusest rikkaks saanud,“ „seisavad 

kaugel hirmu pärast tema piina ees, nuttes ja leinates, ja ütlevad: „Häda, häda, sa suur linn, 

kes olid riietatud kalli lõuendi ja purpuri ja helkjaspunase riidega ning olid ilustatud kulla ja 

kalliskivide ja pärlitega, sest ühe silmapilguga on nii suur rikkus hävitatud!“ (Ilm. 18, 11. 

15-17.) {SV 489.3} 

Sellised on nuhtlused, mis langevad Baabülonile Jumala viha päeval. Ülekohtu mõõt on 

täis, käes on kättemaksutund. Baabülon on küps hävitamiseks. {SV 489.4} 

Kui Jumala hääl vabastab oma rahva vangipõlvest, saabub kohutav ärkamine neile, kes 

osutuvad suures võitluses kaotajaiks. Prooviajal pimestasid neid Saatana pettused ja 

nad õigustasid igati oma patust elu. Rikkad uhkeldasid nende ees, kes olid vähem soodsas 

olukorras, andmata enesele aru, et nende rikkus tulenes Jumala käsu rikkumisest. Nad ei 

toitnud näljaseid, ei riietanud alastiolijaid, ei kohelnud õiglaselt kaasinimesi ega armastanud 

halastust. Nad ülistasid vaid endid ja püüdsid omandada kaasinimeste austust. Nüüd on nad 

kaotanud kõik, mis tegi neid suureks; nad on ilma varandusest ja kaitsest. Õudusega näevad 

nad ebajumalate hävinemist, mida nad eelistasid oma Loojale. Nad müüsid oma hinge 

maiste rikkuste ja mõnude eest ega püüdnud saada rikkaks Jumalas. Tulemuseks on 

nurjunud elu. Nende lõbud on muutunud sapiks, aarded hävinud. Eluaegsed saavutused 

haihtuvad silmapilgu jooksul. Rikkad ahastavad, kui nende toredad majad hävivad ning kuld 

ja hõbe laiali paiskub. Ent nende hädaldamist vaigistab hirm, et nad ise hukkuvad koos oma 

ebajumalatega. {SV 489.5} 

Õelad tunnevad kahetsust, kuid mitte sellepärast, et nad on Jumala ja kaasinimesed 

hooletusse jätnud, vaid sellepärast, et Jumal on Võitja, nemad aga kaotajad. Nad hädaldavad 

tagajärgede pärast, kuid ei kahetse oma kurjust. Nad ei jätaks ühtegi vahendit kasutamata, et 

võita, kui see oleks võimalik. {SV 490.1} 

401

Maailm näeb neid, keda nad olid pilganud ja mõnitanud ning soovinud hävitada, astuvat 

puutumatult läbi katku, tormi ja maavärina. Tema, kes on Jumala käsust üleastujaile 

hävitavaks tuleks, on oma rahvale kindlaks varjupaigaks. {SV 490.2} 

Jutlustaja, kes ohverdab tõe, et saavutada inimeste heakskiitu, mõistab nüüd oma õpetuste 

iseloomu ja mõju. On selge, et Jumala silmad jälgisid teda siis, kui ta seisis kõnepuldis, kui 

kõndis tänaval, kui ta seltsis inimestega. Iga emotsiocn, iga kirjutatud rida, iga lausutud 

sõna, iga tegu, mis juhtis inimesi otsima varju vale juures, oli seemne külv. Nüüd näeb ta 

lõikust armetute, kadunud hingede näol enda ümber. {SV 490.3} 

Issand ütleb: „Ja mu rahva tütre vigastust nad ravivad kerglaselt, üteldes: „Rahu, rahu!“ 

kuigi rahu ei ole!“ „Et te olete valmistanud valega õige südamele valu, mina aga ei ole 

valmistanud temale valu, ja et te olete kinnitanud õela käsi, et ta ei pöörduks oma kurjalt 

teelt oma elu hoidmiseks.“ (Jer. 8, 11; Jes. 13, 22.) {SV 490.4} 

„Häda karjaseile, kes hukkuvad ja pillutavad mu karjamaa lambaid!“... „Vaata, ma 

nuhtlen teid teie pahategude pärast.“ „Uluge, karjased, ja kisendage, püherdage 

karja isandad, sest päevad on täis, et teid tappa ja pillutada. .. Siis kaob karjastel varjupaik ja 

karja isandail pakkupääs.“ (Jer. 3, 1. 2; 25, 34. 35.) {SV 490.5} 

Jutlustajad ja rahvas mõistavad, et nad ei ole olnud Jumalaga õiges vahekorras. Nad 

näevad, et nad on vastu kõigi õigete ja õiglaste käskude Andjale. Jumalike eeskirjade 

kõrvaldamine on tekitanud tuhandeid lahkhelisid, viha ja ülekohut, kuni maa on muutunud 

suureks võitlusväljaks, moraalse laostumise mülkaks. Seda näevad Issanda tulekul need, kes 

heitsid ära tõe ja valisid eksituse. Ükski keel ei suuda väljendada ängi, mida tunnevad 

sõnakuulmatud ja truudusetud siis, kui nad mõistavad, et nad on alatiseks kaotanud igavese 

elu. Mehed, keda maailm kummardas nende andekuse ja kõneosavuse pärast, näevad nüüd 

asju nende õiges valguses. Nad mõistavad, mida nad kaotasid käsust üle-astumisega. Nad 

langevad nende jalge ette, kelle ustavust „ad on põlanud ja mõnitanud. {SV 491.1} 

Inimesed näevad, et nad on viidud eksiteele. Nad süüdistavad hukatuses üksteist, kuid 

viimaks suunavad kõik oma etteheited jutlustajate pihta. Ustavusetud õpetajad tõotasid neile 

meeldivaid asju. Nad mõjutasid oma kuulajaid Jumala käsku tühjaks tegema ja neid taga 

kiusama, kes pidasid seda pühaks. Nüüd on need õpetajad sunnitud kogu maailma ees oma 

pettust tunnistama. Rahvahulgad on raevunud. „Me oleme kadunud!“ karjuvad nad. „Teie 

olete põhjustanud meie hukatuse!“ Nad tormavad valekarjaste kallale. Needsamad inimesed, 

kes kord oma õpetajaid kõige enam imetlesid, neavad neid nüüd kõige hirmsamini. 

Needsamad käed, kes kord kroonisid neid loorberitega, tõusevad hingekarjaseid tapma. 

Mõõku, mis pidid tapma Jumala rahvast, kasutatakse nüüd valekarjaste hävitamiseks. 

Kõikjal käib võitlus ja verevala-mine. {SV 491.2} 

„Mürin jõuab maailma ääreni, sest Jehooval on rahvastega riid, ta käib kohut kõige lihaga 

— ta annab õelad mõõga kätte.“ (Jer. 25, 31.) Suur võitlus on kestnud kuus tuhat aastat. 

402

Jumala Poeg ja Tema tulevased käskjalad on võidelnud kurjuse võimuga, et inimlapsi 

hoiatada, valgustada ja päästa. Nüüd on kõik teinud oma otsuse. Kurjad inimesed on 

täielikult ühinenud Saatanaga tema võitluses Jumala vastu. Aeg on tulnud Jumalal kaitsta 

jalge alla tallatud autoriteeti. Võitlus ei käi nüüd enam ainult Saatanaga, vaid ka inimestega. 

„Jehooval on rahvastega riid“; „Ta annab õelad mõõga kätte.“ {SV 491.3} 

Kõik need „kes ohkavad ja ägavad kõigi jäleduste pärast, mida selles linnas tehakse,“ on 

märgistatud vabastuse märgiga. Ilmub surmaingel, keda Hesekiel nägi nägemuses 

relvastatud meeste salgana, kellele anti käsk: „Tapke sootumaks vanad, noored mehed ja 

neitsid, lapsed ja naised, aga ärge puutuge ühtki, kellel on märk küljes! Ja alustage mu 

pühamust!“ Prohvet ütles: „Ja nad alustasid meestest, vanemaist, kes olid koja sees,“ (Hes. 

9, 1-6.) Hävitustöö algab neist, kes on nimetanud end rahva vaimulikeks juhtideks. 

Valevahimehed langevad esimestena. Kedagi ei haletseta ega säästeta. Mehed, naised, 

neitsid ja väikesed lapsed hukkuvad ühtviisi. {SV 491.4} 

„Jehoova väljub oma asupaigast nuhtlema maa elanikke nende ülekohtu pärast! Siis 

paljastab maa oma veresüü ega kata enam neid, kes ta peal on tapetud!“ (Jes. 26, 21.) „Ja 

see on nuhtlus, millega Jehoova lööb kõiki rahvaid, kes sõdivad Jeruusalemma vastu: ta 

määndab nende liha, kui nad alles jalgel seisavad, nende silmad mädanevad oma koobastes 

ja neil mädaneb keel suus! Ja sel päeval on nende hulgas suur Jehoova kartus, nõnda, et nad 

haaravad kinni üksteise käest ja ühe käsi tõuseb teise käe vastu!“ (Sak. 14, 12, 13.) Nende 

oma metsiku viha meeletuse ja Jumala segamata viha väljavalamise läbi langevad maailma 

kurjad elanikud — preestrid, valitsejad ja rahvas, rikkad ja vaesed, kõrged ja madalad. „Ja 

sel päeval on Jehoova mahalööduid maa äärest ääreni! Neid ei leinata ja neid ei koristata ega 

maeta, nad jäävad maa peale sõnnikuks!“ (Jer. 25. 33.) {SV 492.1} 

Kristuse tulekul kaotatakse õelad kogu maalt. Nad surmatakse Tema suu vaimuga ja 

hävitatakse Tema auhiilgusega. Kristus viib oma rahva Jumala linna ja maa jääb elanikest 

tühjaks. „Vaata, Jehoova laastab maa ja rüüstab selle, paiskab segi selle pinna ja pillutab 

elanikud!“ „Maa laastatakse täiesti ja riisutakse sootumaks, sest Jehoova on ütelnud selle 

sõna!“ „Sest need on üle astunud käsuõpetusest, muutnud seadusi, murdnud igavese lepingu. 

Seepärast neelab needus maa ja selle elanikud jäävad süüdlasteks; seepärast kahaneb maa 

elanike hulk.“ (Jes. 24, 1. 3. 5. 6.) {SV 492.2} 

Kogu maa näib tühja kõrbena. Maavärina poolt hävitatud linnade ja külade varemed, 

juurtega üles kistud puud, merest välja paistnud rahnud ja maad mööda laiali paisatud kaljud 

katavad selle pinda. Tohutu suured koopad tähistavad kohti, kust mäed rebiti oma 

alustelt. {SV 492.3} 

Ja siis toimub sündmus, mida tähendas äralepitamispäeva viimane pühalik teenistus. Kui 

teenistus kõige pühamas pai gas oli lõpetatud ja Iisraeli patud pühamust patuohvri verega 

kõrvaldatud, seati patusikk elavana Issanda ette ja koguduse juuresolekul tunnistas 

ülempreester tema kohal üles „kõik Iisraeli laste süüteod ja kõik nende üleastumised kõigis 

403

nende pattudes ja pani need siku pea peale“. (3. Moos. 16, 21.) Kui lepitustöö taevases 

pühamus on lõpetatud, pannakse Jumala rahva patud samamoodi Jumala, taeva inglite ja 

lunastatute juuresolekul Saatanale. Ta kuulutatakse süüdlaseks kõiges kurjas, mida ta on 

mõjutanud inimesi tegema. Ja nagu patusikk saadeti ära asustamata aladele, nii 

pagendatakse Saatan laastatud maale, tühjaksjäänud ja süngesse kõrbe. {SV 492.4} 

Ilmutusraamatu kirjutaja kirjeldab Saatana karistust ja maa laastatud olukorda ning 

teatab, et see kestab tuhat aastat. Pärast Issanda teise tuleku sündmuste ja õelate hävitamise 

kirjeldamist jätkub prohvetikuulutus: „Ja ma nägin ingli taevast maha tulevat; sellel oli 

sügaviku võti ja suured ahelad käes. Ja ta võttis kinni lohe, vana mao, see on kuradi ehk 

Saatana, ja sidus ta ahelaisse tuhandeks aastaks ja heitis ta sügavikku ja pani ta luku taha ja 

vajutas pealepoole teda pitseri, et ta enam ei eksitaks rahvaid, kuni need tuhat aastat otsa 

saavad. Pärast seda peab ta natukeseks ajaks lahti lastama.“ (Ilm. 20, 1-3.) {SV 493.1} 

Sõna „sügavik“ tähistab maad laastatuna, korratuses ja pimeduses nii nagu ilmneb teistest 

kirjatekstidest. Piibel ütleb, et „alguses“ oli „maa tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse 

peal.“ (Heebreakeelne sõna, mida siin tõlgitakse „sügavus“, on Vana Testamendi 

Septuaginta kreeka tõlkes sama sõna, mida kasutatakse Ilm. 20, 1-3 tähistama mõistet 

„sügavik“). (1. Moos. 1. 2) Jeremija prohvetikuulutus ütleb, et maa muutub vähemalt 

osaliselt samasuguseks. Jumala suurele päevale osutades kuulutab prohvet: „Ma vaatasin 

maad, ja ennäe, see oli tühi ja paljas; ja vaatasin taevaste poole, aga neil ei olnud valgust; 

ma vaatasin mägesid ja ennäe, need vabisesid ja kõik künkad kõikusid! Ma vaatasin, ja 

ennäe, ei olnud ühtki inimest ja kõik taeva linnud olid põgenenud! Ma vaa-tasin, ja ennäe, 

viljakas maa oli kõrb ja kõik selle linnad maha kistud.“ (Jer. 4, 23-26.) {SV 493.2} 

Siin on tuhadeks aastaks asupaik Saatanale ja tema kurjadele inglitele. Saatanal ei ole 

luba lahkuda maa pealt, et ta ei pääseks teistesse maailmadesse kiusama ja tüütama neid, kes 

pole kunagi langenud. Selles mõttes on ta seotud ahelaisse, sest ei ole enam kedagi, kelle 

juures oma võimu kasutada. Saatanal pole enam kedagi petta ega hävitada nii nagu ta palju 

sajandeid on rõõmuga teinud. {SV 493.3} 

Vaadates ettepoole, Saatana hävitamisele, hüüab prohvet Jesaja: „Kuidas sa ometi oled, 

helkjas koidutäht, alla langenud taevast, tükkidena paisatud maha, rahvaste alistaja? Si-na 

mõtlesid oma südames: „Mina tõusen taevasse, kõrgemale Jumala tähtedest ma tõstan oma 

aujärje — ma teen ennast Kõigekõrgema sarnaseks!“ Aga sind tõugati alla surmavaida, 

kõige sügavamasse hauda! Kes sind nägi, silmitsevad sind, vaatlevad sind üksisilmi: „Kas 

see on mees, kes pani maa värisema, kuningriigid vabisema, kes tegi ilmamaa kõrbe 

sarnaseks ja kiskus maha selle linnad, kes oma vange ei lasknud koju?““ (Jes, 14, 12- 

17.) {SV 494.1} 

Saatana vastuhakk on kuue tuhande aasta kestel pannud „maa värisema“. Ta „tegi 

ilmamaa kõrbeks ja kiskus maha selle linnad“. Ja „oma vange ei lasknud ta koju“. Kuus 

404

tuhat aastat on tema vangla võtnud vastu Jumala rahvast. Ta hoiaks neid vangistuses 

igavesti, kuid Kristus on murdnud tema ahelad ja vabastanud vangid. {SV 494.2} 

Isegi õelad on sel ajal väljaspool Saatana võimupiiri ja ta jääb üksi oma kurjade inglitega, 

et mõtiskleda patu neetud tagajärgede üle. „Kõik rahvaste kuningad magavad auga, igaüks 

oma hauakambris, sina aga oled, nagu põlatud kotkas, eemale heidetud oma hauast. ... Sina 

ei ühine nendega hauas, sest sa oled hävitanud oma maa, tapnud oma rahva!“ (Jes. 14, 18- 

20.) {SV 494.3} 

Tuhat aastat rändab Saatan laastatud maad mööda ringi ja näeb oma mässu tagajärgi. See 

aeg on talle kannatusteaeg. Langusest saadik on alaline tegutsemine peletanud temast 

mõtiskluse. Nüüd on temalt võetud võim ja ta on jäetud mõtlema selle üle, mida ta on teinud 

alates ajast, mil ta hakkas mässama Jumala valitsuse vastu. Värisemise ja hirmuga mõtleb ta 

kohutavale tulevikule, mil ta peab karistust kandma kogu kurja eest, mida ta on teinud. Ta 

peab võtma vastu karistuse ka nende pattude eest, mida ta mõjutas teisi tegema. {SV 494.4} 

Jumala rahvale toob Saatana vangistus rõõmu. Prohvet ütleb: „Ja sel päeval, mil Jehoova 

annab sulle rahu vaevast ja ässitusest ning raskest tööst, mida sa pidid tegema, sa hakkad 

laulma seda pilkelaulu Paabeli kuningast (kelle all siin mõeldakse Saatanat) ja ütled: 

„Kuidas on siis nüüd rõhujale lõpp tulnud?... Jehoova on katki murdnud õelate kepi, 

võimutsejate vitsa, mis rahvaid lõi raevus, lõputute löökidega, mis rahvusi valitses vihas, 

lakkamatute jälitustega!“ (Salmid 5, 6.) {SV 494.5} 

Esimese ja teise ülestõusmise vahele jääva tuhande aasta jooksul toimub kohus õelate 

üle. Apostel Paulus osutab sellele kohtule kui sündmusele, mis järgneb Kristuse teisele 

tulekule. „Sellepärast ärge mõistke ühtki kohut enneaegu, enne kui Issand tuleb, kes ka 

pimeduse salajased asjad toob valguse ette ja südamete nõud teeb avalikuks.“ (1. Kor. 4, 5.) 

Taaniel kuulutab, et kui Vana Päevist tuli, anti „kohus Kõi-gekõrgema pühade kätte.“ (Taan. 

7, 22.) Sel ajal valitsevad õiged kui kuningad ja preestrid Jumala ees. Johannes ütleb 

Ilmutuseraamatust „Ja ma nägin aujärgi ja neid, kes nendel istusid; ja kohus anti nende 

kätte.“ „Nad peavad olema Jumala ja Kristuse preestrid ja valitsema kuninglikult ühes 

temaga need tuhat aastat.“ (Ilm. 20, 4. 6.) Sel ajal mõistavad, nagu Paulus on ette 

kuulutanud, „pühad kohut maailma üle.“ (1. Kor. 6, 2.) Koos Kristusega mõistavad nad 

kohut õelate üle, võrdlevad nende tegusid põhiseadusega — Piibliga — ja otsustavad iga 

kohtuasja üle vastavalt tehtud tegudele. Sel ajal määratakse karistuse suurus vastavalt igaühe 

tegudele. See märgitakse nende nime juurde surmaraamatus. {SV 495.1} 

Kristus ja Tema rahvas mõistavad kohut ka Saatana ja kurjade inglite üle. Paulus ütleb: 

„Eks te tea, et kord me mõistame kohut inglitegi üle.“ (Salm 3.) Ja Juuda lisab: „Inglid, kes 

oma seisust ei hoidnud, vaid jätsid maha oma eluaseme, pani ta kinni igaveste ahelatega 

pimeduse alla suure päeva kohtuks.“ (Juuda 6.) {SV 495.2} 

405

Tuhande aasta lõpul toimub teine ülestõusmine. Siis äratatakse surmast õelad ja nad 

ilmuvad Jumala ette „kirjutatud kohtuotsuse“ täidesaatmiseks. Nii ütleb Ilmutusraamatu 

autor pärast õigete ülestõusmise kirjeldust: „Aga muud surnud ei elustunud mitte, kuni need 

tuhat aastat otsa saavad.“ (Ilm. 20, 5.) Jesaja ütleb õelate kohta: „Need kogutakse kokku, 

suletakse vangitorni ja hulga aja pärast nuheldakse neid!“ (Jes. 24, 22.) {SV 495.3} 

406

Peatükk 42—Võitlus Lõppenud 

Tuhande aasta lõpul pöördub Kristus tagasi maa peale. Teda saadab lunastatute hulk ja 

inglite aueskort. Kui Kristus tuleb oma majesteetlikkuses, käsib Ta õelaid surnuid üles 

tõusta, et vastu võtta oma kohtuotsus. Ärkab üles võimas hulk, loendamatu nagu mere liiv. 

Milline kontrast nendega võrreldes, kes äratati esimeses ülestõusmises! Õiged olid kaetud 

kadumatu nooruse ja iluga; õelad kannavad haiguse ja surma pitserit. {SV 495.4} 

Kõikide silmad selles määratusuures hulgas pöörduvad vaatlema Jumala Poja au. Ühel 

häälel hüüavad õelate hulgad: „Õnnistatud on see, kes tuleb Issanda nimel!“ See hüüd pole 

ajendatud armastusest Jeesuse vastu, vaid tõe jõud sunnib huuli neid sõnu tahtmatult 

lausuma. Nii nagu õelad oma haudadesse läksid, nii tulevad nad sealt ka välja; sama 

vaenulikult Kristuse vastu ja samasuguse mässumeelsusega. Nad ei saa uut prooviaega, 

mille kestel parandada oma puudusi. Sellel ei oleks mõtet. Kogu nende ülekohtune eluaeg ei 

ole pehmendanud nende südant. Teine prooviaeg, kui see ka neile antaks, mööduks samuti 

nagu esimenegi; nad põikleksid kõrvale Jumala nõuetest ja õhutaksid mässu Tema 

vastu. {SV 496.1} 

Kristus laskub Õlimäele, kust Ta tõusis taevasse pärast oma ülestõusmist ja kus inglid 

kordasid Tema tagasituleku tõotust. Prohvet ütleb: „Ja Jehoova, minu Jumal tuleb, kõik 

pühad ühes Temaga!“ „Sel päeval seisavad ta jalad Õlimäel, mis on Jeruusalemma ees ida 

pool; ja Õlimägi lõhkeb keskelt pooleks... väga suureks oruks.“ „Ja Jehoova on kuningaks 

kogu maale! Sel päeval on Jehoova ainus ja tema nimi on ainus!“ (Sak. 14, 5, 5. 9.) Kui Uus 

Jeruusalemm oma pimestavas hiilguses laskub taevast alla, laskub ta puhastatud ja tema 

vastuvõtmiseks valmistatud kohale ning Kristus koos oma rahva ja inglitega siseneb pühasse 

linna. {SV 496.2} 

Nüüd valmistub Saatan viimaseks suureks võitluseks ülemvõimu pärast. Siis, kui 

kurjusevürstil polnud enam võimu ja tema petmisele oli tehtud lõpp, oli ta õnnetu ja 

rõhutud. Kuid nüüd on õelad surnud üles äratatud ja Saatan näeb määratu suuri rahvahulki 

oma poolel. Tema lootused elustuvad ja ta otsustab mitte alistuda. Ta rivistab oma lipu alla 

kõik hävitusele määratud ja püüab nende kaudu oma plaane teostada. Õelad on Saatana 

vangid. Kristuse äraheitmisega on nad vastu võtnud mässujuhi valitsusvõimu. Nad on 

valmis tema ettepanekuid tunnustama ja tema käske täitma. Ent truuks jäädes oma 

varasemale kavalusele, ei tunnista Saatan ennast Saatanaks. Ta väidab, et temalt kui 

valitsejalt, maailma seaduslikult omanikult on tema pärand ebaseaduslikult ära kistud. Ta 

esitab end petetud alamaile lunastajana ja kinnitab, et tema vägi tõi nad haudadest välja ning 

et tema vabastab rahva Jumala äärmiselt julmast hirmuvalitsusest. Kuna Kristuse lähedus on 

kõrvaldatud, teeb Saatan oma väidete kinnitamiseks imesid. Ta teeb nõrgad tugevaks ning 

innustab kõiki oma vaimu ja energiaga. Ta kavatseb rünnata koos nendega pühade leeri ja 

vallutada Jumala linn. Saatanliku rõõmuga osutab ta loendamatutele inimestele, kes on 

407

äratatud surnuist. Saatan teatab, et tema, nende juht, on võimeline vallutama linna ja tagasi 

võitma oma trooni ja kuningriigi. {SV 496.3} 

Selles määratus rahvahulgas leidub pikaealisi, kes elasid enne veeuputust, suurekasvulisi 

ja geniaalse mõistusega inimesi, kes pühendasid langenud ingli alamatena kõik oma osavuse 

ja teadmised iseenda ülistamiseks; inimesi, kelle imetlusväärsed kunstiteosed panid maailma 

jumaldama nende annet, kuid kelle julmus ja kurjad väljamõeldised rüvetasid maad ja 

moonutasid Jumala kuju inimeste silmis. Seal on kuningaid ja väejuhte, kes võitsid rahvaid, 

vapraid mehi, kes kunagi ei kogenud kaotusekibedust, julgeid, auahneid sõjamehi, kelle 

lähenemine pani värisema kuningriigid. Surm ei teostanud neis mingit muutust. Kui nad 

väljuvad hauast, alustavad nad oma mõttekäiku just sealt, kus see lakkas. Neid õhutab sama 

võitlushimu. mis valdas neid siis, kui nad langesid. {SV 497.1} 

Saatan peab nõu oma inglitega ja seejärel kuningate ja vägevate meestega. Nad 

arvestavad oma poolel olevate inimeste tugevuse ja arvukusega ning teatavad, et sõjavägi 

linnas on nende omaga võrreldes väike ning linn on võidetav. Nad teevad plaane uue 

Jeruusalemma rikkuse ja au omandamiseks. Kõik hakkavad otsemaid lahinguks valmistuma. 

Osavad meistrid valmistavad sõjariistu. Edukad väejuhid rivistavad sõjakad mehed 

üles. {SV 497.2} 

Lõpuks antakse korraldus edasiliikumiseks. Arvutu hulk inimesi läheb liikvele — armee, 

millist maised vallutajad pole kunagi kogunud ja millega ei saa võrrelda kõigi aegade 

ühendatud sõjavägesid. Saatan, võimsaim sõjameestest, juhib eesliini ja tema inglidki 

ühendavad oma jõud selleks viimaseks võitluseks. Saatana saatjaskonnas on kuningaid ja 

väejuhte ning sõjavägi järgneb määratu suurtes hulkades, igaüks temale määratud juhi järel. 

Sõjaväelise täpsusega liiguvad koondrivid üle purustatud ja ebatasase maapinna Jumala 

linna poole. Jeesuse käsul suletakse Uue Jeruusalemma väravad. Saatana armee piirab linna 

ümber. Valmistutakse rünnakuks. {SV 497.3} 

Nüüd ilmub Kristus taas oma vaenlaste silme ette. Kõrgele üle linna paistab hiilgavast 

kullast alusel asetsev troon. Sellel istub Jumala Poeg. Tema ümber on Tema kuningriigi 

alamad. Ükski keel ega sulg ei suuda kirjeldada Kristuse väge ja majesteetlikkust. Igavese 

Isa au ümbritseb Poega. Tema läheduse hiilgus valgustab Jumala linna ja voolab välja 

väravatest, ujutades oma kiirgusega üle kogu maa. {SV 498.1} 

Kõige lähemal troonile seisavad need, kes olid kord innukad Saatana töös, kuid kes 

otsekui tulest välja kistud tukid tulid ja järgisid oma Päästjat sügava pühendumisega. Nende 

kõrval seisavad need, kes arendasid kristlikku iseloomu kesk valelikkust ja uskmatust, kes 

austasid Jumala käsku, kui kristlik maailm selle tühistas; siis miljonid inimesed kõiki-dest 

aegadest, kes surid oma usu eest märtritena. Ja edasi see „suur hulk rahvast, keda ükski ei 

võinud ära lugeda kõigist rahvahõimudest ja suguharudest ja rahvaist ja keeltest ... aujärje 

ees ja Talle ees, riietatud valgeisse rüüdesse ja palmioksad käes.“ (Ilm. 7, 9.) Nende võitlus 

on lõppenud, võit saavutatud. Nad on jooksnud võidujooksu ja saanud auhinna. Palmioksad 

408

nende käes on nende võidurõõmu sümboliks, valge rüü aga Kristuse plektita õiguse 

võrdkujuks, mis nüüd neile kuulub. {SV 498.2} 

Lunastatud alustavad kiituselaulu, mis kajab võimsalt vastu taeva võlvidelt: „Õnnistus 

meie Jumalale, kes aujärjel istub, ja Tallele!“ (Salm 10.) Inglid ja seeravid ühendavad 

nendega oma hääled sügavas austuses. Kuna lunastatud on näinud Saatana võimu ja 

kuritahtlikkust, mõistavad nad paremini kui kunagi varem, et ainult Kristuse armastus tegi 

nad võitjateks. Kogu selles hiilgavas hulgas pole kedagi, kes omistaks päästmist enesele, 

oma jõule või headusele. Ei räägita sellest, mida nemad on teinud või kannatanud; iga laulu 

sisuks on õnnistus meie Jumalale ja Tallele! {SV 498.3} 

Maa ja taeva elanike juuresolekul toimub Jumala Poja lõplik kroonimine. Ja nüüd, olles 

varustatud kõrgeima majesteetlikkuse ja võimuga, kuulutab kuningate Kuningas kohtu poolt 

määratud karistuse Tema valitsuse vastu mässajatele ning viib kohtuotsuse täide nende 

juures, kes astusid üle Tema käsust ja rõhusid Tema rahvast. Jumala prohvet ütleb: „Ja ma 

nägin suurt valget aujärge ja seda, kes sellel istub, kelle palge eest põgenesid maa ja taevas, 

ja neile ei leitud aset. Ja ma nägin surnuid, suuri ja pisukesi seisvat aujärje ees, ja raamatud 

avati. Ja teine raamat avati, see on eluraamat. Ja surnutele mõisteti kohut sedamööda kuidas 

raamatuisse oli kirjutatud, nende tegude järele.“ (Ilm. 20, 11. 12.) {SV 498.4} 

Niipea, kui aruanderaamatud avatakse ja Jeesuse silmad vaatavad õelatele, meenub neile 

iga patt, mida nad kunagi on teinud. Nad näevad täpselt, kus nende jalad kaldusid kõrvale 

puhtuse ja pühaduse teelt, kui kaugele kandsid uhkus ja vastuhakk neid Jumala käsust 

üleastumises. Hukutavad kiusatused, mis ergutasid neid patule järele andma, õnnistustest 

ärapööramine, Jumala käskjalgade põlgamine, hoiatuste hülgamine, armulainete 

tagasiheitmine tõrksa, kahetsematu südame poolt — kõik avaneb nende ees nii nagu oleks 

see kirjutatud tulekirjaga. {SV 499.1} 

Trooni kohal nähakse risti. Panoraamina mööduvad kõigi silme eest sündmused Aadama 

kiusatusest ja langusest ning üksteisele järgnevad stseenid suurest lunastusplaanist: Päästja 

sündimine madaluses; Tema varajane elu lihtsuses ja kuulekuses; Tema ristimine Jordanis; 

paastumine ja kiusatus kõrbes; Jeesuse avalik teenistus, mis avas inimestele taeva kõige 

kallimad õnnistused; päevad täis armastuse ja halastuse tegusid, öised palved ja valvamine 

mägede üksinduses; kadeduse, vihkamise ja kuritahtlikkuse salasepitsused tasuks Kristuse 

heategude eest; kohutav surmaahastus Ketsemanis kogu maailma rõhuva patukoorma all; 

Issanda reetmine, mõrvarliku rahvahulga kätte andmine, viimase hirmsa öö kohutavad 

sündmused ja armastatud jüngritest maha jäetud alandlik vang. keda viiakse jõhkralt, 

kiirustades läbi Jeruusalemma tänavate; Jumala Poja võidurõõmus esitamine Annasele; 

süüdistamine ülempreestri palees, Pilaatuse kohtusaalis ara ja julma Heroodese ees; 

pilgatud, solvatud, piinatud ja surma mõistetud Jumala Poeg — kõike seda nähakse nii nagu 

see oli. {SV 499.2} 

409

Ja nüüd ilmuvad erutatud rahvahulga ette lõpusündmused: kannatlik Õnnistegija astumas 

Kolgata teel; taeva Valitseja ristil; kõrgid preestrid ja pilkav rahvamass mõnitamas Tema 

surmaagooniat; üleloomulik pimedus; värisev maa, lõhestatud kaljud, avatud hauad 

tähistamas hetke, mil maailma Lunastaja andis oma elu patuse inimese eest. {SV 499.3} 

Kohutav vaatepilt ilmub just nii nagu see oli. Saatanal, tema inglitel ja alamatel ei ole 

võimalik oma tegudest lahti öelda. Igale asjaosalisele meenub see osa, mida tema täitis: 

Heroodesele Petlemma süütute laste surmamine, et hävitada Iisraeli Kuningas; alatule 

Heroodiale tema hingel lasuv Ristija Johannese veri. Oma süü tohutut ulatust näevad nõrk, 

omakasupüüdlikult paindlik Pilaatus, pilkavad sõdurid, preestrid, rahvavanemad ja hullunud 

rahvahulk, kes karjusid: „Tema veri tulgu meie peale ja meie laste peale!“ Asjatult püüavad 

nad varjata end Kristuse palge jumaliku majasteetlikkuse eest, mille sära on otsekui 

päikesehiilgus siis, kui lunastatud heidavad oma kroonid Päästja jalge ette ja hüüavad: „Ta 

suri minu eest!“ {SV 499.4} 

Kesk lunastatute hulka seisavad Kristuse apostlid: kangelaslik Paulus, tulihingeline 

Peetrus, armastatud ja armastav Johannes ning nende ustavad vennad ja suur hulk märtreid. 

Väljaspool müüre on kõik need, kes Jumala rahvast taga kiusasid, vangistasid ja tapsid. Seal 

on Nero, julm ja ebavooruslik mees, kes näeb nüüd nende rõõmu ja ülendust, keda ta kord 

piinas ja kelle äärmisest ahastusest saatanlikku rõõmu tundis. Samas on keisri ema 

tunnistajaks oma töö tagajärgedest, sellest, kuidas tema halvad iseloomujooned kandusid 

edasi pojale; kuidas tema mõju ja eeskuju julgustasid ja arendasid madalaid kirgi ning 

kandsid vilja roimades, mis panid kogu maailma vabisema. {SV 500.1} 

Seal on paavsti preestrid ja preiaadid, kes väitsid, et nad on Kristuse saadikud, kuid 

tarvitasid piinapinki, vangikodasid ja tuleriitu, et saavutada võitu Jumala laste südametunnistuse 

üle. Seal seisavad uhked paavstid, kes ülistasid end üle Jumala ja julgesid muuta 

Kõigekõrgema käsku. Need võltsid kirikuisad peavad esitama Jumalale aruande, millest nad 

meelsasti vabaneksid. Liiga hilja näevad nad, et Jumal on olnud valvas oma käsu suhtes ja et 

Ta iial ei vabanda süüdlast. Nad mõistavad nüüd, et Kristus samastab oma kannatava rahva 

huvid oma huvidega ja nad kogevad Tema sõnade kehtivust: „Mida te iganes olete teinud 

ühele nendest mu vähemate vendade seast, seda olete te minule teinud!“ (Matt. 25, 40.) {SV 

500.2} 

Kogu patune maailm seisab Jumala kohtujärje ees süüdlastena taeva valitsuse reetmises. 

Keegi ei kaitse nende kohtuasja, millele ei ole vabandust ja neile kuulutatakse otsus: igavene 

surm. {SV 500.3} 

Nüüd on kõigile selge, et patu palk ei ole suurepärane sõltumatus ja igavene elu, vaid 

orjus, laostumine ja surm. Õelad näevad, mida nad oma mässulise eluga kaotasid. Nad on 

põlanud igavest au siis, kui seda neile pakuti; kui ihaldav näib see aga nüüd! „Kõike seda,“ 

hüüab kadunud hing, „oleksin ma võinud saada, kuid ma tõukasin need asjad enesest 

kaugele! Oh, milline sõgedus! Olen vahetanud rahu, õnne ja au viletsuse, teotuse ja 

410

meeleheite vastu!“ Kõik mõistavad, et nende väljajätmine taevast on õige. Oma eluga on 

nad öelnud: „Me ei taha, et see Mees (Jeesus) meie üle valitseb.“ {SV 500.4} 

Võlutuna vaatavad õelad Jumala Poja kroonimist. Nad näevad Tema käes Jumala 

käsulaudu — seadusi, mida nemad on põlanud ja millest üle astunud. Nad näevad päästetute 

imetlust, vaimustust ja sügavat austust ning kuulevad, kuidas üle rahvahulkade kõlab 

üksmeelne hüüd: „Suured ja imelised on sinu teod, Issand Jumal, Kõigeväeline! Õiged ja 

tõelised on sinu teed, sa rahvaste Kuningas!“ (Ilm. 15, 3). Maha heites kummardavad kõik 

Eluvürsti. {SV 501.1} 

Saatan näib otsekui halvatuna Kristuse au ja majesteetlikkuse ees. Tema, kes oli kord 

kattev keerub, mõistab, mida ta kaotas. Hiilgav seerav, „hommikutäht“ — kui muutunud, 

kui alandatud! Nõukogust, kus teda kord austati, on ta igavesti välja jäetud. Ta näeb nüüd 

teist inglit Isa juures, et katta Tema au. Saatan näeb, kuidas üks kõrgekasvuline ja 

majesteetliku välimusega ingel asetab krooni Kristuse pähe ja ta teab, et selle ingli kõrge 

positsioon oleks võinud kuuluda temale. {SV 501.2} 

Saatanale meenub ta süütu ja puhas kodu, rahu ja rahulolu, mida ta omas seni, kuni ta 

hakkas nurisema Jumala vastu ja kadestama Kristust. Langenud Lutsiferi süüdistused, 

vastuhakk, inglite poolehoiu ja toetuse võitmiseks kasutatud pettused, tema kangekaelne 

vastupanu, et mitte end parandada, kui Jumal oleks soovinud talle andestada — kõik see 

meenub talle elavalt. Saatan läbib mõttes oma töö inimeste keskel ja selle tagajärjed, 

inimeste vaenulikkuse kaaslaste vastu, kohutavad tapmised, kuningriikide tõusud ja 

langused, troonide kukutamise, üksteisele järgnevad rahutused, võitlused ja revolutsioonid. 

Saatanale meenuvad tema pidevad jõupingutused töötada vastu Kristusele ja meelitada 

inimesi ikka madalamale ja madalamale. Ta näeb, et tema põrgulikud plaanid hävitavad 

neid, kes panid oma lootuse Jeesusele, on osutunud jõuetuiks. Kui Saatan vaatab oma riiki, 

oma töö vilja, näeb ta ainult nurjumist ja hävingut. Ta paneb rahvahulgad uskuma, et Jumala 

linn on kergesti kättesaadav saak, kuigi teab, et see on vale. Ikka ja jälle on ta suure võitluse 

käigus kaotanud ja alistuma sunnitud. Ta teab liiga hästi igavese Jumala väge ja 

majesteetlikkust. {SV 501.3} 

Suure mässaja eesmärgiks on alati olnud enese õigustami ne ja tõestamine, et Jumala 

valitsus on süüdi mässus. Selleks on ta pingutanud kogu oma mõistust. Ta on töötanud 

ettekavatsetult ja süstemaatiliselt ning imetlusväärse eduga mõjutanud suuri rahvahulki 

vastu võtma tema seisukohti nii kaua kestnud suures võitluses. Tuhandeid aastaid on see 

salasepitsuste peamees pakkunud valet tõe pähe. Nüüd on tulnud aeg vastuhakk lõplikult 

maha suruda ja Saatana töö ning iseloom paljastada. Peapetja paljastub lõplikult viimases 

suures jõupingutuses Kristus troonilt tõugata ja Tema rahvas hävitada ning Jumala linn 

vallutada. Need, kes on temaga ühinenud, näevad tema ettevõtmise täielikku 

ebaõnnestumist. Kristuse järelkäijad ja ustavad inglid näevad Saatana sepitsuste täit ulatust. 

Saatan langeb üleüldise põlastuse alla. {SV 501.4} 

411

Ta näeb, et tema sihilik mäss on läbi kukkunud ja ta on taeva jaoks absoluutselt 

kõlbmatu. Ta on treeninud oma võimeid sõjaks Jumala vastu ja seepärast oleks taeva puhtus, 

rahu ja kooskõla temale suurimaks piinaks. Saatana süüdistused Jumala halastuse ja õigluse 

suhtes vaikivad. Etteheide, mida ta tegi Jehoovale, langeb täielikult temale enesele. Ja nüüd 

kummardub Saatan maha ning tunnistab õigeiks temale määratud kohtuotsuse. {SV 502.1} 

„Kes ei peaks kartma sind, Issand, ja andma austust sinu nimele? Sest sina üksi oled 

püha; sest kõik paganad tulevad ja kummardavad sind, sellepärast, et su õiged kohtuotsused 

on saanud avalikuks!“ (Salm 4.) Iga kahtlus tõe ja eksituse suhtes selles pikaajalises. 

võitluses on nüüd selgeks tehtud. Vastuhaku tagajärjed, Jumala seadustest üleastumise viljad 

on näha kõigile mõistusega olevustele. Saatana valitsuse ja Jumala valitsuse vastandlikkus 

on esitatud kogu universumile. Saatana oma tegevus mõistab ta hukka. Jumala tarkus, Tema 

õiglus ja headus on täielikult vabastatud ebaõigetest süüdistustest. Selgub, et kogu Jumala 

tegevust suures võitluses juhtis põhimõte kindlustada Tema rahvale igavene heaolu ja Tema 

poolt loodud maailmade hüved. „Sind ülistavad, Jehoova, kõik sinu teod, ja su vagad 

tänavad sind!“ (Laul 145, 10.) Patu ajalugu tunnistab läbi igaviku, et Jumala käskude 

olemasolus peitub kõigi Tema loodolevuste õnn. Suure võitluse kõiki fakte arvestades teatab 

kogu universum — nii ustavad kui mässajad — üksmeelselt: „Õiged ja tõelised on sinu teed, 

sa rahvaste kuningas!“ {SV 502.2} 

Universumile selgub Isa ja Poja poolt inimese heaks toodud suure ohvri tähtsus. On 

saabunud tund, mil Kristus võtab endale Temale õigusega kuuluva positsiooni ja Teda 

ülendatakse üle valitsuste ja võimude ning üle iga nime, mida nimetatakse. Rõõmu pärast, 

mida Ta tol korral tulevikus ees nägi — et Ta võiks viia palju lapsi ausse — kannatas Ta 

ristisuirma ega hoolinud häbist. Ja kuigi kurvastus oli kujuteldamatult suur, on rõõm ja au 

veelgi suurem. Ta vaatab lunastatuid, kes on taas Tema sarnased. Iga süda kannab jumalikku 

pitserit ja iga nägu peegeldab oma Kuningat. Jeesus näeb neis oma hingevaeva vilja 

ja on rahuldatud. Siis teatab Ta häälega, mis kõlab üle õigete ja õelate hulga: „Vaadake 

minu verega ostetuid. Nende eest ma kannatasin, nende eest ma surin, et nemad võiksid 

elada minu juures läbi igaviku aegade.“ Ja kiituselaul tõuseb valgesse riietatud lunastatute 

hulga huulilt trooni ümber: „Tall, kes on tapetud, on väärt võtma väge ja rikkust ja tarkust ja 

rammu ja au ja austust ja kiitust!“ (Ilm. 5, 12.) {SV 502.3} 

Kuigi Saatan on sunnitud tunnustama Jumala õiglust ja kummardama Kristuse 

ülemvõimu ees, jääb tema iseloom muutumatuks. Mässuvaim purskub taas võimsalt esile. 

Raevunult otsustab ta võitlusest mitte loobuda. Aeg viimaseks meeleheitlikuks võitluseks 

Taeva Kuninga vastu on käes. Ta tormab oma alamate sekka ning püüab neid oma raevuga 

in-nustada ja äkkrünnakule õhutada. Ent kõikidest loendamatuist miljoneist inimestest, keda 

ta on mässule meelitanud, pole nüüd ühtegi, kes tahaks teda tunnustada. Saatana võimu on 

murtud. Õelad on täidetud sama vihaga Jumala vastu, mis innustas Saatanat, kuid nad 

mõistavad, et nende olukord on lootusetu ja et nad ei saa võitu Jehoova üle. Nende viha 

412

süttib Saatana ja nende vastu, kes on olnud petmisel tema abilisteks; deemonliku raevuga 

pöörduvad nad nende vastu. {SV 503.1} 

Issand ütleb: „Et sa omast meelest oled Jumala sarnane, vaata, siis toon ma su kallale 

võõraid, kõige julmemaid paganaist; nemad tõmbavad oma mõõgad sinu ilusa tarkuse vastu 

ja teotavad su hiilguse! Nad tõukavad sind alla hauda.“ „Hävitasin sind, kaitsja keerub, 

tuliste kivide keskelt!... Ma viskasin sind maa peale, ma panin sind kuningate ette, et nad 

saaksid sind vahtida!? ... Ma tegin sind maa peale tuhaks kõigi silme ees, kes sind nägid!... 

Sa muutusid hirmutuseks ja sind ei ole enam iialgi!“ (Hes. 28, 6-8; 16-19.) {SV 503.2} 

„Sest iga sõjakäras sõtkutud saabas ja veres veeretatud vammus põletatakse tuleroaks!“ 

„Sest Jehooval on raev kõigi rahvaste ja viha kõigi nende väehulkade vastu — ta on pannud 

need vande alla, ta on andnud need tappa!“ „Ta laseb sadada õelate peale süsi, tuld ja 

väävlit; ja kõrvetav tuul on nende karikaosa!“ (Jes. 9, 4; 34, 2; Laul 11, 6.) Tuli langeb 

taevast. Maa avaneb. Maapõues varjul olnud purustavad jõud tungivad välja. Hävitavad 

leegid purskuvad esile igast haigutavast lõhest. Isegi kaljud põlevad. Päev on tulnud, mis 

põleb kui ahi. Algained sulavad kuumuses, samuti maa ja kõik, mis seal sees, põlevad ära. 

(Mal. 3, 19; 2. Peetr. 3, 10.) Maapind näib sulamassina — määratu suure keeva tulejärvena. 

See on kohtuotsus, jumalakartmatute häving: „Jehoova kättemaksupäev, tasumisaasta riiu 

eest Siioniga.“ (Jes. 34, 8.) {SV 503.3} 

Õelad saavad oma tasu maa peal. (Õp. s. 11, 31.) Nad „on nagu kõrred! Ja see päev, mis 

tuleb, põletab nad, ütleb vägede Jehoova.“ (Mal. 3, 19.) Mõned hävitatakse momentaalselt, 

teised kannatavad mitu päeva. Kõiki karistatakse „nende tegude järele“. Õigete patud 

kantakse üle Saatanale, kes peab kannatama mitte ainult oma vastuhaku, vaid ka kõigi 

pattude eest, mida tema on mõjutanud inimesi tegema. Tema karistus on palju suurem kui 

nende oma, keda ta on petnud. Pärast seda, kui on hukkunud kõik need, kes langesid tema 

pettuste läbi, peab Saatan veel edasi kannatama. Puhastavad leegid hävitavad kõik õelad 

lõpuni — hävivad nii juur kui oksad — Saatan on juur, tema järelkäijad oksad. Täielik 

karistus käsu järele on täide viidud! Õigluse nõuded on rahuldatud ning taevas ja maa 

kuulutavad seda nähes Jehoova õiglust. {SV 504.1} 

Saatana hävitustöö on igaveseks lõppenud. Kuus tuhat aastat on ta teinud oma tahtmist, 

täitnud maailma hädadega ja põhjustanud kurbust kogu universumile. Kogu loodu ägas ja 

piinles. Nüüd vabanevad Jumala loodolevused igaveseks Saatana kiusatustest. „Kogu maa 

tõmbab hinge, puhkab, nad (õiged) rõkatavad rõõmust.“ (Jes. 14, 7.) Tänu ja võidurõõm 

kõlab kogu universumist. On kuulda „otsekui hulga rahva häält ja otsekui suurte vete 

kohinat ja otsekui kange pikse müristamist, ütlevat: „Halleluuja! Sest Issand, meie 

Kõigeväeline Jumal, on võtnud kuningliku valitsuse oma kätte!“ (Ilm. 19, 6.) {SV 504.2} 

Sel ajal, kui maa on mähkunud hävitustulle, elavad õiged ohutult pühas linnas. Nende 

üle, kellel oli osa esimesest ülestõusmisest, ei ole teisel surmal mingit meelevalda. Jumal, 

413

kes on õelatele hävitavaks tuleks, on oma rahvale päikeseks ja kilbiks. (Ilm. 20, 6; Laul 84, 

11.) {SV 504.3} 

„Ja ma nägin uut taevast ja uut maad; sest esimene taevas ja esimene maa olid kadunud.“ 

(Ilm. 21, 22.) Tuli, mis hävi tab õelad, puhastab ka maa. Needuse kõik jäljed kaotatakse. 

Mitte mingi igavesti lõõmav põrgu ei hoia lunastatute silme ees patu kohutavaid 

tagajärgi. {SV 504.4} 

Möödunut jääb meenutama ainult üks asi: meie Lunastaja kannab igavesti ristilöömise 

märke. Tema haavatud peal, küljel, kätel ja jalgadel säilivad julma töö jäljed, mida patt on 

teinud. Vaadeldes Kristust Tema aus, ütleb prohvet: „Tema all on nagu valguse sära, tema 

kõrval on kiired, seal on ta võimsuse loor!“ (Hab. 3, 4.) Jeesuse läbitorgatud külg, kust 

voolas vereoja, mis lepitas inimese Jumalaga, on Päästja au, „tema võimsuse loor“. „Võimas 

päästma“ lunastusohvri läbi, oli Ta ustav kohut mõistma nende üle, kes põlgasid Jumala 

armu. Alanduse märgid on Õnnistegija suurimaks ehteks. Läbi igaviku aegade on Kolgata 

haavad Talle auks ja kõnelevad Tema väest. {SV 505.1} 

„Ja sina, Karjatorn, Siioni tütre küngas! Sinu juurde tuleb ja saabub endine valitsus.“ 

(Miika 4, 8.) Viimaks ometi on käes aeg, mida pühad igatsusega ootasid juba siis, kui 

tuleleegina sähviv mõõk tõkestas esimesele inimpaarile tee Eedeni aeda — aeg „omandi 

lunastamiseks“ (Ef. 1, 14). Maa, mis alguses anti inimesele tema kuningriigiks, kuid mille ta 

loovutas Saatanale ja mida võimas vaenlane nii kaua oma käes hoidis, on antud tagasi suure 

lunastusplaani kaudu. Kõik, mis patu läbi kaotati, on taastatud. „Sest nõnda ütleb Jehoova, 

...maa vormija ning valmistaja; tema, selle rajaja, ei ole loonud seda tühjaks, vaid on 

valmistanud, et seal elatakse“ (Jes. 45, 18). {SV 505.2} 

Jumala algne eesmärk maa loomisega täitub siis, kui see saab lunastatute igaveseks 

eluasemeks. „Õiged pärivad maa ja elavad seal peal põliselt!“ (Laul 37, 29.) {SV 505.3} 

Kartusest lasta paista tulevast pärandit liiga materiaalsena on paljud vaimulikud seletanud 

vääriti neid tõdesid, mis lubavad meil näha uues maas oma tõelist kodu. Kristus kinnitas 

oma jüngritele, et Ta läheb neile Isa juurde eluasemeid valmistama. Need, kes võtavad vastu 

Jumala Sõna õpetused, ei ole täielikult teadmatuses taevase eluaseme olemusest. Ja siiski 

ütleb Paulus: „Mida silm ei ole näinud ja kõrv ei ole kuulnud ja mis inimese südamesse ei 

ole tõusnud, mis Jumal on valmistanud neile, kes teda armastavad!“ (1. Kor. 2, 9.) Inimkeel 

on puudulik kirjeldama õigete tasu. Seda saavad tunda ainult need, kes seda kord ise näevad. 

Ükski piiratud mõistus ei suuda haarata Jumala paradiisi au. {SV 505.4} 

Piiblis nimetatakse päästetute pärandit „maaks“. (Heebr. 11, 14-16.) Sellel maal viib 

Taevane Karjane oma karja elava vee allikatele. Elupuu annab oma vilja igas kuus ja puu 

lõhed on rahvastele terviseks. Seal on igavesti voolavad jõed, selged kui kristall. Nende 

kallastel kohisevad puud heidavad varje teeradadele, mis on valmistatud Issanda 

lunastatutele. Avarad tasandikud vahelduvad kenade küngastega ja Jumala mäed sirutavad 

414

kõrgusse oma ülevaid tippe. Neil rahulikel tasandikel ja voolavate jõgede kallastel leiab nii 

kaua ränduritena ekselnud Jumala rahvas endale kodu. {SV 505.5} 

„Ja mu rahvas elab rahu eluasemes, kindlais elamuis ning segamatuis hingamispaigus.“ 

„Ei kuuldu enam vägivallast su maal, rüüstamist ja hävitusest su rajades; sa nimetad oma 

müüre „päästeks“ ja väravaid „kiituseks“. „Nad ehitavad kodasid ja elavad nendes, istutavad 

viinamägesid ja söövad nende vilja! Nad ei ehita teistele elamiseks, ei istuta teistele 

söömiseks, ... ja mu valitud kasutavad ise oma käte tööd!“ (Jes. 32, 18; 60, 18; 65, 21. 

22.) {SV 506.1} 

Seal rõõmustab „kõrb ja liivik, nõmmemaa hõiskab ja õitseb nagu liilia!“ „Kibuvitste 

asemel kasvavad küpressid, nõgeste asemel kasvavad mürdid!“ „Siis elab hunt tallega 

üheskoos ja panter magab kitsekese kõrval; ... ning pisuke poiss ajab neid.“ „Ei tehta paha 

ega kahju; kogu mu pühal mäel,“ ütleb Issand. (Jes. 35, 1; 55, 13; 11, 6. 9.) {SV 506.2} 

Taevalikus õhkkonnas ei eksisteeri kannatusi. Seal ei ole enam pisaraid, matuseronge ega 

leinamärke. „Ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist.., sest endised asjad on 

möödunud.“ „Ja ükski elanik ei ütle: „Ma olen nõder!“ Rahvale, kes elab, antakse süü 

andeks!“ (Ilm. 21, 4; Jes. 33, 24.) {SV 506.3} 

Seal on Uus Jeruusalemm, uue maa pealinn, „toredaks krooniks Jehoova käes ja 

kuninglikuks peakatteks oma Jumala pihus.“ „Tema valgus on kõige kallima kivi sarnane, 

otsegu jaspiskivi, mis hiilgab nagu mägikristall.“ „Ja rahvad hakkavad käima tema valguses, 

ja ilmamaa kuningad toovad sinna oma auhiilguse.“ Issand ütleb: „Mina rõõmutsen 

Jeruusalemma pärast ja tunnen rõõmu oma rahvast.“ „Jumala telk on inimeste juures! Je 

tema asub nende juurde elama ja nemad on tema rahvas ja Jumal ise on nendega.“ (Jes. 62, 

3; Ilm. 21, 11. 24; Jes. 65, 19; Ilm. 21,3.) {SV 506.4} 

Jumala linnas „ei ole enam“ ööd. Keegi ei vaja ega soovi puhkust. Jumala tahet täites ja 

Tema nimele kiitust tuues ei tunta väsimust. Me tunneme hommiku värskust, mis kunagi ei 

lõpe. „Neile ei ole vaja lambivalgust ega päevavalget, sest Issand Jumal valgustab neid.“ 

Päikesevalgust asendab kiirgus, mis ei ole valulikult pimestav, kuid mis ületab mõõtmatult 

meie keskpäeva helenduse. Jumala ja Talle au täidab püha linna kustumatu valgusega. 

Lunastatud käivad igavese päeva päikeseta auhiilguses. {SV 506.5} 

„Ja templit ma seal ei näinud, sest Issand, Kõigeväeline Jumal, on tema tempel ja Tall.“ 

(Ilm. 21, 22.) Jumala rahva eesõiguseks on suhelda isiklikult Isa ja Pojaga. „Nüüd me näeme 

nagu peeglis tuhmi kujutist.“ (1. Kor. 13, 12.) Me näeme Jumala kujutist peegelduvat 

otsekui peeglis — looduses ja selles, kuidas Jumal kohtleb inimesi; kuid seal näeme me 

Teda palgest palgesse ilma varjava katteta. Me seisame Tema läheduses ja vaatleme Tema 

palge auhiilgust. {SV 507.1} 

Seal tunnevad lunastatud üksteist nii nagu ammused tuttavad. Armastus ja osavõtlikkus, 

mida Jumal ise on hinge istutanud, leiab seal kõige tõelisema ja meeldivama väljenduse. 

415

Puhas suhtlemine pühade olenditega, harmooniline seltskondlik elu pühade inglitega ja 

kõigi aegade ustavate inimestega, kes on oma rüüd pesnud ja valgeks teinud Talle veres, 

pühad sidemed, mis ühendavad „kõiki suguvõsasid taevas ja maa peal“ (Ef. 3, 15) — see 

kõik suurendab lunastatute õnne. Seal mõtisklevad surematud lõppematu rõõmuga loova väe 

imede ja lunastava armastuse mõistatuse üle. Seal pole ainsatki halastamatut, petvat 

vaenlast, kes ahvatleks Jumalat unustama. Iga annet saab arendada, iga võimet suurendada. 

Teadmiste omandamine ei väsita mõistust ega kurna jõudu. Seal võib teostada kõige 

suurepärasemaid ettevõtmisi ja unistusi, ellu viia kõrgeimaid ideid ja teostada ülevaimaid 

taotlusi. Ja ikkagi kerkib uusi kõrgusi ületamiseks, uusi imesid imetlemiseks, uusi tõdesid 

mõistmiseks ja uudseid eesmärke mõistuse ja hinge võimete rakendamiseks. {SV 507.2} 

Jumala lunastatutele on uurimiseks avatud kõik universumi saladused, seadused ja 

aarded. Surelikkuse ahelaist vabadena võivad nad lennata kaugetesse maailmadesse — 

planee-tidele, mille elanikud värisesid kurbusest inimlaste hädasid nähes, ja rõkkasid 

rõõmulauludest iga lunastatud hinge puhul. Juubeldades võtavad selle maailma lapsed osa 

langemata olendite rõõmudest ja tarkusest. Nad jagavad meiega teadmise ja mõistmise 

aardeid, mida nad on omandanud läbi ajastute Jumala kätetööd uurides. Tumestamata 

pilguga vaatlevad nad Looja au — päikesi, tähti ja nende süsteeme, mis kõik tiirlevad neile 

määratud korras ümber Jumala trooni. Kõigele — vähimast kuni suurimani on kirjutatud 

Looja nimi. Kõiges on näha Tema väe suurust. {SV 507.3} 

Ja iga järgnev hetk toob igavikus esile ikka rikkalikumaid ja aulisemaid ilmutusi Jumalast 

ning Kristusest. Sedamööda, kuidas kasvavad teadmised, suureneb ka armastus, aukartus ja 

Jumala laste õnn. Mida rohkem inimesed Jumalast teada saavad, seda enam imetlevad nad 

Tema iseloomu. Kui Jeesus avab nende ees lunastuse imestusväärsed ja hämmastavad 

võidud, mis saavutati suures võitluses Saatanaga, värisevad lunastatute südamed, Üha 

rõõmsama vaimustusega mängivad nad kuldsetel kanneldel. Kümme tuhat korda kümme 

tuhat ja tuhat korda tuhat häält ühinevad võimsaks kiituselauluks. {SV 508.1} 

„Ja kõike loodut, mis on taevas ja maa peal ja maa all ja mores, ja kõike mis nendes on, 

kuulsin ma ütlevat: „Sellele, kes istub aujärjele, ja Tallele olgu kiitus ja au ja austus ja vägi 

ajastute ajastuteni!“ (Ilm. 5, 13.) {SV 508.2} 

Suur võitlus on lõppenud. Pattu ja patuseid ei ole enam. Kõik on puhas. Kogu ääretu 

universum tuksub täiusliku harmoonia ja õnne ühtses rütmis. Temast, kes on kõige Looja, 

voogab elu, valgus ja rõõm läbi lõpmatute aegade. Kõige väiksemast aatomist suurima 

maailmani kuulutab elus ja elutu oma täiuslikus ilus: {SV 508.3} 

„JUMAL ON ARMASTUS!“ {SV 508.4} 

416

417

Lõpu Ootuses

Ameerika ja Püha Seadus

Transform your PDFs into Flipbooks and boost your revenue!

Delete template?

Save as template ?