raamatut - Suur Eesti Raamatuklubi

KLUBIRAAMAT
SOOVITAME
4
4
11.2010 08.2009
Küsimustele vastab
Maria Soomets,
näitlejanna, kes lisaks
teatritööle naabritüdruk
Annina televiisori
vahendusel tuhandete
laste kodusid külastab
ja keda lapsed oma väga
heaks sõbraks peavad.
www.serk.ee
On sul lemmikmuinasjutt?
Mulle armsaid muinasjutte on palju, ja kõige lemmikum on tihtipeale
olnud see, mis just lõpetatud sai. Hea muinasjutt leiab
sinus alati üles vähemalt ühe keele, mis just temaga kaasa
helisema hakkab. Hing läheb kuidagi hellaks ja kuigi mõistad,
et see on omajagu tobe, oled ikka kuidagi lapsikult liigutatud.
Ja muidugi peab ühes õiges muinasjuturaamatus olema palju
pilte! Siiski tahaks võib-olla eraldi mainida August Jakobsoni
kogumikku „Ööbik ja vaskuss”, eesti rahva muinasjutte lindudest
ja loomadest. Hästi vaimukas ja tore lugemine, selline
eestlaslikult kodune. Samuti Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsed
jutud”. Arvan, et need arhetüüpsed lood räägivad
väga kõnekalt meist endist. Aga selles uues kaunis raamatus
on minu vaieldamatu lemmikmuinasjutt Hans Christian Anderseni
„Metsluiged”.
Kas oled ise muinasjututegelasi mänginud?
Lasteraamatute muinasjutulisi tegelasi olen mänginud küll,
ja need on alati hästi temperamentsed tegemised olnud!
Lemmikud on olnud muidugi „Burattino” nii teatris kui hiljem
teles, „Väike Tjorven” Ugalas ja „Detektiiv Lotte” Vanemuises.
Neis kõigis olen saanud ägeda grimmiga kõvasti hullata ja
oma suureks rõõmuks ka laulda. Eks lastelavastused ole üks
omamoodi valdkond, kus saab mõnuga kasutada värve ja
vahendeid erinevatest värvipottidest, kartmata liiale minna.
Oled nüüd pisitütre ema – mis sa arvad, kas hakkad
lapsele muinasjutte ette lugema? On tal esimene
muinasjuturaamat juba olemas?
Muidugi hakkan. Juba Noora esimestel elukuudel lugesin oma
pooleliolevaid raamatuid aeg-ajalt kõva häälega ette. Lootuses,
et äkki õpib ta kiiremini seostama raamatut kui asja, mis
paneb selle käeshoidjal rõõmsa ja rahustava jutu voogama.
Muinasjuturaamatuid leiab meie pere raamaturiiulilt küllalt
rikkalikult, aga tal on ka juba päris oma eesti uuemate muinasjuttude
raamat olemas. Ja lasteluule kuldraamat tuli
vanaemalt kingituseks juba elu neljandal päeval.
Mida arvad lastele muinasjuttude ettelugemisest?
Kas sinu eakaaslaste hulgas see traditsioon üldse
veel kestab?
Minu jaoks ei saa siin üldse mingit kahtepidi mõtlemist
olla. Muinasjuttude ja teiste raamatute ettelugemine
õpetab lapsele lugude jutustamise ja kuulamise oskust.
See on tõeline fantaasiavitamiin, mis õpetab tundma
head ja kurja, eristama väärtusi pseudoväärtustest,
stimuleerib kujutlusvõimet, arendab sõnavara ja rikastab
keelekasutust. Lisaks on oluline väärtus kontaktil, mis
tekib lugeja ja kuulaja, loo jutustaja ja kaasaelaja vahel.
Ma arvan, usun ja loodan, et ettelugemise traditsioon
pole kusagile kadunud.
Mis teatritöös käsil ja kas on ka tulevikuplaane?
Mis nipiga sul õnnestub töö- ja pereelu ühitada?
Teatris mängin etendustes, mis tulid välja enne lapsepuhkusele
jäämist. Samuti käin vahel ka Tomi juures.
Miskit uut hetkel veel plaani võtnud pole, sest kodus on
ju käsil mu senini kindlasti kõige mahukam ja armsam
töö – emaroll. Tõttöelda on kõik praegune väga hästi
tasakaalus. Ja miskit nippi siin muud polegi, kui et anda
tütrekesele aega ja võimalust ka teiste pereliikmetega
omapäi olla. Pean seda oluliseks, see on vastutuse ja
läheduse jagamine.
Milline on sinu suhe lugemisega?
Milliseid raamatuid su öökapilt leiab?
On perioode, kus lugemine on enesestmõistetav osa
minu päevast. Eriti magus on tunne, kui mõni hää raamat
pooleli on. Siis on päevi, kus lugemine täidab vaid
asjalikku ja informatiivset eesmärki. Ja on ka perioode,