Raamatu sisu vaata siit - Suur Eesti Raamatuklubi

EESTILINDU

EESTILINDU

EESTILINDUEve Mägi

Tekst © Eve Mägi, 2010Fotod © Autorid, 2010Toimetaja Anu SillaotsKujundaja Mari KaljusteISBN 978-9985-3-2134-8Kirjastus VarrakTallinn, 2010www.varrak.eePrinton Trükikoda AS

SISUKORDEESSÕNA 8KÜHMNOKK-LUIK 10HALLHANI 12VALGEPÕSK-LAGLE 14RISTPART 16SINIKAEL-PART 18LUITSNOKK-PART 20RÄÄKSPART 22TUTTVART 24HAHK 26TÕMMUVAERAS 28SÕTKAS 30JÄÄKOSKEL 32TEDER 34NURMKANA 36TUTTPÜTT 38KORMORAN 40HÜÜP 42HALLHAIGUR 44MUST-TOONEKURG 46VALGE-TOONEKURG 48MERIKOTKAS 50ROO-LOORKULL 52RAUDKULL 54HIIREVIU 56TUULETALLAJA 58ROORUIK 60TÄPIKHUIK 62RUKKIRÄÄK 64LAUK 665

6SOOKURG 68MERISK 70NAASKELNOKK 72LIIVATÜLL 74RÜÜT 76KIIVITAJA 78SOORÜDI 80TUTKAS 82TIKUTAJA 84METSKURVITS 86MUSTSABA-VIGLE 88SUURKOOVITAJA 90PUNAJALG-TILDER 92KIVIRULLIJA 94NAERUKAJAKAS 96KALAKAJAKAS 98HÕBEKAJAKAS 100MERIKAJAKAS 102RÄUSKTIIR 104JÕGITIIR 106RANDTIIR 108MUSTVIIRES 110KAELUSTUVI 112KÄGU 114KODUKAKK 116VÄRBKAKK 118PIIRITAJA 120VÄÄNKAEL 122MUSTRÄHN 124SUUR-KIRJURÄHN 126PÕLDLÕOKE 128SUITSUPÄÄSUKE 130RÄÄSTAPÄÄSUKE 132SOOKIUR 134HÄNILANE 136LINAVÄSTRIK 138PUNARIND 140ÖÖBIK 142KADAKATÄKS 144

KIVITÄKS 146MUSTRÄSTAS 148HALLRÄSTAS 150LAULURÄSTAS 152VÕSA-RITSIKLIND 154KÕRKJA-ROOLIND 156RÄSTAS-ROOLIND 158KÄOSULANE 160VÄIKE-PÕÕSALIND 162PRUUNSELG-PÕÕSALIND 164VÄIKE-LEHELIND 166HALL-KÄRBSENÄPP 168ROOHABEKAS 170RASVATIHANE 172SINITIHANE 174PUUKORISTAJA 176PEOLEO 178HALLÕGIJA 180PASKNÄÄR 182HARAKAS 184HAKK 186KÜNNIVARES 188HALLVARES 190RONK 192KULDNOKK 194KODUVARBLANE 196PÕLDVARBLANE 198METSVINT 200ROHEVINT 202KARMIINLEEVIKE 204LEEVIKE 206TALVIKE 208ROOTSIITSITAJA 210LINNUNIMETUSTE REGISTER 212FOTODE AUTORID 2157

EESSÕNAKes on Eesti lind? Eesti lindude nimekirjas on praegu (s.o 2010. aastal) 374 liiginimetust. Neist ligemale kolmandikon eksikülalised – linnud, kes on meile sattunud täiesti juhuslikult, paljud neist tuultega kantuna, osa aga lihtsaltnoorusrumalusest äraeksinuna. Suur hulk on neid linde, kes oma rännuteel meie territooriumi regulaarseltläbivad, nad peatuvad siin väheke aega ja lähevad siis jälle edasi. Läbirändajate jaoks on Eesti väga oluline kohtja nende lindudega me peame arvestama ning nende eest ka hoolt kandma – ilma meil peatumata ning siitrahu ja toitu leidmata ei saaks need linnud kuidagi elus hakkama. Kolmas suur hulk linde on need, kes Eestispesitsevad ja tunduvad olema päris meie omad linnud. On ju koht, kus sa endale kodu rajad ja seal lapsed üleskasvatad, see päris õige kodukoht! Regulaarseid pesitsejaid on Eestis 210 linnuliigist.Siia raamatusse kirjutasin ma lugusid 101 linnust. Püüdsin need lood esitada võimalikult lihtsalt ja huvitavalt,liialdamata teadusliku terminoloogia ja keeruliste mõistetega, kuid andes samas lindude kohta piisavalt teavet.Paljud lood on lõputa, sest enamasti oleks lõpp pidanud kõlama nagu vanades muinasjuttudes: … ja kui nadsurnud ei ole, siis elavad nad õnnelikult edasi. Raamatus kirjeldatud 101 lindu ei ole meie linnustikus millegi poolesttähtsamad kui ülejäänud liigid, kuid nendega olen ma oma elus rohkem kokku puutunud ja nendega on multekkinud mingi side. Samas on nad ka üsna eriilmelised ja igaühest neist on võimalik rääkida oma lugu. Kunalindude näol on tegemist väga eripärase loomarühmaga, siis on neis lugudes korduvaid, sarnastest tunnustesttulenevaid motiive, kas või lindude pesitsusdetailide osas. Kindlasti mõjutas linnuvalikut minu pikaajalinetöötamine Matsalus. Võrreldes muu Eestiga on sealne linnustik üpris erandlik, sest esikohal on meresaarte,rannaniitude, luhtade ja roostike asukad. Seepärast on raamatus nende alade linnustikule mõnevõrra rohkemtähelepanu pööratud. Kuid teisalt on looduslikke niidualasid Eestis väheks jäänud, suur osa neist on kaitse allning inimestele liikumiseks sageli suletud või on seal liikumine vähemalt piiratud – nii ongi looduskaitsealaltöötava linnu-uurija kohus vahendada sealset elu ka teistele. Olen käsitlenud ka neid linnuliike, kes elavad minukoduaias või lausa maja räästa all ning kes igal pool mujalgi inimestele ette jäävad. Kui nad ei ela teie koduaiasvõi linnamaja akna all, siis kohtate neid pargis jalutades või kalmistul käies, näete neid autoaknast või puhkuseajal mööda Eestimaad matkates.8

Iga linnu kohta on kirja pandud tema üldandmed, aga ka see, kus ta Euroopas põhiliselt ringi liigub ning kusja mis ajal teda Eestis kohata võib. Sealjuures ei pruugi kõik linnu siinsed elupaigad olla üles loetud – alati võibmõnda liiki näha ka tavatus kohas, on ju meil kohatud küllaltki palju eksikülalisigi. Pealegi on elupaikade puhulvõimalikud igasugused erisused ja üleminekud, mõnes muidu sobivas kohas võib olla selliseid segavaid mõjusid,et linde seal lihtsalt ei ela. Nii erineb korras mõisapark suuresti vanast hooldamata pargist, aedasid on majadeümber aga lausa igasuguseid. Raamatus ei ole eraldi elupaigana mainitud kalmistuid – välja arvatud ühe linnupuhul, kellel tundub just kiriku- ja surnuaedadega eriline side olevat –, sest oma laadilt ja puude koosseisultsarnanevad meie kalmistud enamasti parkidega, vaevalt et linnud neil just vahet teevad.Oma linnulugudes püüdsin kirjeldada, kuidas käsitletud lind välja näeb ja mis tunnuste poolest saab tedateistest linnuliikidest eristada ning anda ülevaade tema pesast, kurna suurusest ja poegade üleskasvamisest.Muu jutt puudutab ainuomasena kas mingit kindlat liiki või kehtib see mitme sarnase liigi kohta. Näiteks onpardipesade kinnikatmise nõudest räägitud vaid sinikael-pardi peatükis, kuid seda tuleks teha kõigi leitud pardipesade,samuti hanede, laglede, luikede ja tuttpüttide pesade puhul. Ühesõnaga – linnu pesa leides peaksimeselle maha jätma just sellisena, nagu lind ise selle sööma minnes maha jätaks. Kui see on muidugi võimalik.Kirjeldatud lindude hulgas on nii neid, kes on meil alati elanud, kui ka uustulnukaid. Mõni uus lind on siiajuba pikalt pidama jäänud ja lausa omaks saanud, teiste edulugu aga alles algab. Kuid on ka neid linnuliike,kes kipuvad Eestist kaduma. Nagu me iga juurdetulnud linnu üle rõõmustame, nii tunneme me iga kadumaläinupuhul kaotusevalu. Paraku on kindel, et looduslikult tasakaalus olevas süsteemis peaks liikide arv üsnakonstantne olema, mis tähendab seda, et liike ei saa lõputult juurde tulla, ilma et neid meilt ka ära ei läheks.Ainus, mida me ei tea, on see, milliseid tagajärgi toob endaga kaasa meie endi tegevus — kas me soodustameparasjagu kellegi levimist või põhjustame mõne teise kadumist. Ja kui paljude lindude (ning muude elusolendite)elupaiga me oleme lihtsalt endale võtnud ja ehitanud sinna neljarealise kiirtee, vabriku, elumaja, supermarketi,tuulegeneraatori või suvila koos golfiväljaku ja muude atraktsioonidega.Loodan, et sellest raamatust saavad elamuse nii vanad kui ka noored, nii need, kes linnud enda jaoks alles avastavad,kui ka need, kes linde juba ammu märganud on.Eve Mägi9

1KÜHMNOKK-LUIKCygnus olorPikkus: 1,45–1,6 mKaal: 9–14, 7–11 kgLevik Euroopas: Iiri- ja Inglismaal, Kesk-Euroopas jaLäänemere maades.EESTISElupaik: roostiku- ja kõrkjarikkail lahtedel,rannikulõugastel ning meresaartel.Staatus: haudelind 1959. aastast, väikesearvulineläbirändaja ja arvukas talvituja.Arvukus: 3000–3500Asustusaeg: märtsist veekogude jäätumiseni,jäävabadel mereosadel läbi talve.Kühmnokk-luik on Eesti kõige suurem ja raskem lind,ka läbirändajate hulgas ei ole temast suuremat. Rändlindudeston ta üks suurimaid kogu maailmas – temastkogukamad ei jõuaks lihtsalt oma raskuse tõttu pikamaa taha lennata.Luige tunneb peaaegu iga inimene juba kaugelt ära– ikkagi suur ja valge ja pika kaelaga lind, kuidas sealeksida saab. Tegelikult on luiki mitu liiki ja kaht neist– laulu- ja väikeluike – näeme me põhiliselt ainult kevadjasügisrände ajal, kui nad meil pikema peatuse teevadja ennast enne rände jätkamist kosutavad. Vähesedlaululuiged ka pesitsevad meil, kuid rohkelt pesitsevadEestis ainult kühmnokk-luiged. Teistest luikedest eristubkühmnokk-luik mitme tunnuse poolest: tal on punanetugeva musta kühmuga nokk, ta armastab oma kaelakenasti kenusse tõmmata (või vähemalt suundub nokatippalati allapoole) ning tal on harjumus tõsta omatiivad selja kohale üles nagu purjed ning lasta tuulelennast lükata. Selline tõstetud tiibadega poos on luikedellembehetkede ajal. Ka liigikaaslast rünnates tõstavadnad tiivad, kuid siis tõmbavad nad pea sügavale õlgadevahele ega ole üldse enam kenad.Kühmnokk-luiged käitusid veel mitukümmendaastat tagasi nagu rändlindudele kohane – tulid aprillisja lahkusid enne talve tulekut jälle sinna, kus meri onpidevalt lahti ning toitu piisavalt. Kuid üha sagenevadsoojad talved on meelitanud linde siia jääma. Midaaasta edasi, seda enam luiged lahkumisega viivitavad.Sagedasti tabab siis linde äkiline külmalaine ning merekiire jäätumine. Pika ja karmi öö jooksul kaanetab külmka luikede veesilma ning linnud jäävad sinna jalgupidikinni. Siis on kotkastel söömapidu, palakesi korjavadsealt ka rongad, varesed, harakad ja rebased. Lindudepäästmiseks korraldatakse küll operatsioonegi, kuidega neist palju abi pole, sest suurte külmadega jääbjäävabaks ainult üsna sügav meri, kust luikedel polemiskit leida. Söömiseks küünitavad luiged oma pikakaela ja keha vette, tagumik jääb püsti veepinnale, ningkorjavad põhjast kõike head ja paremat. Sügavamalt,kui nokk ulatab, nad toitu kätte ei saa.Kühmnokk-luiged hakkavad ka korraliku jääkattegakevadel üsna varakult ringi liikuma. Kohe, kui lumi onsulama hakanud ning kuhugi on tekkinud esimesedlahvandused või on kogunenud niisama lumesulavett,on luiged kohal. Rohkem saabub neid siis, kui algabjääminek. Linnud on varakult paarides ning hoiavadoma vana hea pesakoha lähedusse, kui jääolud sedamuidugi lubavad. Aprilli lõpus, kuid enamasti siiskimais, alustab isalind pesaehitusega, lõppjärgus ühinebehitustöödega ka emalind. Pesa on üldjuhul suur, niiumbes 1–1,5 m läbimõõduga, kuid selle lõplikud mõõdudolenevad kättesaadavast materjalist ning ilmselt ka10

ehitajast ja tolle ambitsioonidest. Suuremate pesadeläbimõõt võib olla 2,5 kuni 3 m, nende kõrgus aga kuni70 cm. Reeglina on kõige suuremad pesad roostikespesitsevatel lindudel – seal ju materjalist puudust eiole. Ka kulustel saartel näevad pesad välja tihti nagunoored saod. Nende kokkutassimisel teevad luigedniitude hooldamise tänuväärset tööd. Väikestel jakivistel meresaartel pole aga lindudel pesamaterjalikuigi palju ning linnud peavad leppima vähesega. Eritileidlik ja vähenõudlik peab olema veel siis, kui saarteistelegi luigepaaridele meeldib. Kitsikuses murtaksepesamaterjaliks magesõstraid, korjatakse rannast adrutja muud mereheidist; kui ka põõsaid pole, tehakseliivasse lihtsalt lohk ning markeeritakse see lapikutekividega. Tuleb ette sedagi, et mõni lind tarib rannastmunadele lisaks pessa ka mõne elektripirni või tühjapudeli, mõni noorlind aga täidab pesa lihtsalt kividegaja mängib haudumist.Valmis pessa muneb emalind 3–8, harva kuni 10muna, tavaliselt on kurna suurus 4–5 muna. Munadon rohekatoonilised ja neid katab sageli valkjas lubitäpistus.Iga paksukooreline muna kaalub 350–400grammi. Nii suure muna valmimine võtab üsna kauaaega, seepärast lisandub mune pessa umbes iga kahepäeva järel. Ja siis algab pikk haudumine – oma viisnädalat ühtejutti ja vahel mõni päev lisakski. Pojadkooruvad ühe-kahe päeva jooksul. Koorunud tibudon väga armsad hõbehallid sulepallid, kuid neist onkasulik kaugemale hoida. Iga veidigi pikema kontaktipuhul haagivad need väikesed linnuhakatised endteile sappa ning enam te ilma nendeta minema ei saa– astute vaid mõned sammud, ning juba jälitab teidnõudlik piiksumine.Noorlinnud on valkjas-pruunikashallid ning säilitavadsellise sulestiku kevadeni. Ka pärast suvist sulgimistjääb neil pea veel pruunikaks.11

seetõttu juba enamasti paaridesse. Aprilli keskpaigastalates näeb neidki harva, sest käib pesaehitus ja algabmunemine. Sel ajal enam pikki toitumislende ette eivõeta ja suupoolis leitakse lähemast ümbrusest.Roostikes teevad linnud pesa roojuppidest, saartelkasutatakse sagedasti lisaks ka muud materjali. Katööde järjekord võib roostikes ja saartel veidi erinevolla – kui roostikus pole ilma pesata eriti kuhugi muneda,siis saartel alustatakse tihti just munemisest.Lind nühib rinnaga rohu sisse paraja lohu ning munebsinna esimese muna, pesa ehitatakse alles hilisematemunemiste käigus munade alla ja ümber. Munad onvalged, veidi krobelise paksu koorega ja suured, tavaliselton neid kurnas 4–6, harva vähem või rohkem.Juba enne viimase muna munemist kitkub emalindpessa oma valkjashalle udusulgi ning pärast viimasemuna munemist alustab neli nädalat kestvat haudumist.Isalind haudumisel ei osale, kuid viibib valvetpidades kusagil läheduses. Enne poegade koorumistmuutub ta siiski närvilisemaks ning hakkab asja vastuhuvi ilmutama. Pojad kooruvad enamasti ühe päevajooksul ja lahkuvad pesast juba järgmisel päeval, isaja ema valvsalt saatmas.Esimesi hallhanede pesakondi võib näha juba maiesimesel dekaadil, väga hilise kevade korral veidi hiljem.Pojad viiakse lähimale veekogule ja sealt suundutakseedasi merele või mõnele väiksemale ohutuna tunduvaleveekogule. Igal juhul peab läheduses olema ka rohumaid,sest kasvavad pojad peavad tihti süüa saama jaega vanalinnudki nälga taluda taha. Jaanipäeva paikujõuab kätte hallhanede sulgimine, sel ajal kaotab osaneist lennuvõime täielikult. Sulgivad linnud kogunevadmerele ja lahtedele, söömas käivad nad meelsastimadalatel rohurikastel väikesaartel, kus nad tunnevadennast turvaliselt.Augustis hakkavad parved üha kasvama ningalgavad regulaarsed hommikused ja õhtused toitumislennudpõldudele ning vahepealsed puhkelennudmerelahtedele, pärast päikeseloojangut suundutakseturvalistesse ööbimispaikadesse, enamasti kaldalähedassevette. Septembri lõpuks on enamik hallhanesidmeilt lahkunud.13

3VALGEPÕSK-LAGLEBranta leucopsisPikkus: 58–70 cmKaal: 1,5–2,2, 1,3–1,9 kgLevik Euroopas: kaugetes põhjapiirkondades,alates 1971. aastast Läänemere saartel.EESTISElupaik: meresaartel.Staatus: arvukas läbirändaja ja 1981. aastastväikesearvuline haudelind.Arvukus: 100–160Asustusaeg: läbiränne aprillist mai kolmandadekaadini, sügisel septembri lõpust novembrini.Valgepõsk-lagle on hallhanest tunduvalt väiksem.Laias laastus võib tema sulerüüd kirjeldada selliselt:kukal, kael ja saba on mustad, selg hall ning alapoolvalge. Muidugi ei tohi seejuures ära unustada linnulenime andnud valget põske. Linnu nokk ja jalad onmustad. Et tegemist on Eestist arvukalt läbi rändavaliigiga, siis on üks määramistunnuseid ka väga suur javaljusti kisav parv, vähemasti peaks sellise nägeminelinnuhuvilist valvsaks tegema ning õhutama lindusidparemini vaatlema.Meilt läbi rändavad valgepõsk-lagled pesitsevadpõhiliselt Venemaa tundrates ja Novaja Zemlja järskudelkaljunõlvadel ning talvituvad Hollandis ja selle lähistel.Oma teel pesitsusladele ja tagasi teevad nad pikemapeatuse Eesti läänerannikul ja saartel. Alles kümmekondaastat tagasi peatusid linnud meil peamiseltkevaditi, praegusel ajal on siin päris palju ka sügiselpeatuvaid linde.Kevadel hakkavad linnud saabuma Eestisse aprillialguses. Esialgu on neid veel vähe, kuid mida aeg edasi,seda suuremaks kasvab nende arv, linnud ühinevad ühasuuremateks parvedeks, kuni moodustuvad tõelisedsuurkoondised. Mõnes eriti soodsas kohas võib maikeskpaiku koos olla kümme tuhat lindu või isegi 2–3korda enam – näiteks Matsalu lahe ääres Haeskas võiSalmis või Põgaris. Eestis peatub kevadel kuni 190 000lindu, neist kolmandik viibib Matsalu lahe ääres. Laheäär on muidugi kokkuleppeline mõiste. Linnud tegelikultainult ööbivad lahe ääres ja käivad siin päeval puhkamas,toituma lähevad nad enamasti ümberkaudsetelepõldudele. Ka need ümberkaudsed põllud ei tähendaseda, et need otsapidi kuidagi lahe äärde välja jõuaksid– põllud võivad asuda kuni paarkümmend kilomeetritlahest eemal. Muidugi söövad lagled rohtu ka rannaniitudeltja hea oleks, kui nad saaksid lahe äärest kogukõhutäie kätte. Kuid paraku on rannaniidud suurestikas täis ehitatud või neid lihtsalt enam ei kasutataning seetõttu kulus, roostunud või lausa võsastunudmetsastunud.Sellistelt aladelt ei leia lagled endalesobivat söögipoolist. Ka väike hooldatud rannaniidulappei sobi lagledele. Linnud vajavad avarat platsi, kus nadalati valvsatena lähenevat ohtu juba kaugelt saaksidmärgata. Mitte kunagi ei toitu kogu parv korraga, vaidikka on osa linde, kael õieli, valvamas ning ohu korralteisi hoiatamas.Mitmetuhandepealine lagleparv teeb orasepõllulvõi ristikuväljal toitudes talunikele üsna palju peavalu.Pikalt põllul toituvatest lindudest jääb maha teinekordüpris paljaks söödud maa, kus saak võib jääda kesiseks.Tagasihoidlikuma toitumise korral võivad lagled agaviljapõldudele isegi kasu tuua, sest linnud väetavadpõldu oma väljaheidetega ning liblede näksiminesoodustab rohkete viljakõrte arenemist. Enamasti on14

aga kahju siiski märkimisväärne ning riik peab selletalunikele korvama. Seepärast oleks hea, kui aprillismaishoiaksid inimesed eemale neist rannaniitudest,kus lagled peatuvad ega ajaks neid sealt minema – on julagled väga head rannaniitude hooldajad ning töötavadkui efektiivsed muruniidukid, kes mitte ainult ei niidarohtu maha, vaid töötlevad selle taimedele sobilikuksväetiseks. Paraku tuuakse aga rannaniitudele üha enampaate, et nendega merele minna, ikka enam inimesitahab endale randa soetatud suvila juurde ka lautritehitada ja autoga otse randa sõita. Häirimine muudkuisüveneb ja niitusid jääb vähemaks.Lagled lahkuvad meie niitudelt 20. mai paiku ningsiia jäävad ainult väikestel meresaartel pesitsevadlinnud. Lagled asustavad peaaegu samasuguseid saarikui hallhaned – ikka neid, kus on käepärast piisavaltniidualasid. Pesamaterjaliks kasutavad nad peenematmaterjali kui hallhaned, pesa on väiksem ning ka munadon neil väiksemad ja siledamad, kuigi samuti valgednagu hanel. Pesas on enamasti 5–6 muna, helehallideudusulgede ring on rikkalikum kui hanepesal. Vägaiseloomulikuks tunnuseks on pesa ümbritsev emalinnuväljaheidete sõõr, mis on seda väljakujunenum, midakauem on mune hautud. Isalind leiab endale haudumiseajaks pesa lähedusse hea ülevaatega koha, sageli mõnelmadalal lapikul kivil, ning valvab seal usinasti emalinnuja kurna ohutuse järele. Ka tema pikaajalisest „tööst”annab märku suurem väljaheidete hunnik. Koorunudpojad lahkuvad pärast sulestiku kuivamist vanemategamerele, kust nad käivad koos saarel toitumas.15