Poolteist aastat Karakumi korbes

Poolteist
aastat
Karakumi
kõrbes
Karl Olaf Rääk

Sisukord
Juhused ............................................................................................................................................ 1
Kõike tasub õppida ......................................................................................................................... 4
Kes lööb keset platsi tantsu ............................................................................................................. 6
Dessant, mis läks peaaegu põõsasse ............................................................................................... 8
Varaan ........................................................................................................................................... 11
Kasutatud fotod ............................................................................................................................. 13
1

JUHUSED
Peale maailma suurima turismibüroo ehk Nõukogude Armee kliendiprogrammiga liitumist
viibisin pool aastat õppeväeosas Volga jõe kaldal. Sattumiseks võib seda õigusega nimetada, sest
kuigi armeesse minek oli suhteliselt vältimatu, oli nimetatud punkti jõudmine täielik juhuste
jada. Tegemist oli sõjaväetuukreid koolitava väeosaga ning sinna suunati kindel kaader, kes oli
juba eelnevalt tuukrite kursustel käinud ja mingi ettevalmistuse saanud.
Mina seevastu olin komissariaati kuidagi ootamatult ja sihitult kutsutud. Istusin nurgas ja
vaatasin, kuidas noormehi tuli ja läks. Nii juhtuski, et pakiti seal tuukrite seltskonda kokku ja
tegevuse käigus selgus, et üks kutsutu oli protsessi käigus kuidagi kaduma läinud. Küsib siis
mingi ülemuse moodi tegelane, et sina siin, kuhu sa määratud oled? Mina vastan nii nagu
asjalood on, et ei tea. Temal aga läheb nägu rõõmsaks. Kui ei tea, siis mine seisa selle rivi lõppu.
Eks ma siis seisin. Ja marssisin nendega koos tundmatu tuleviku poole.
Ajas pool aastat edasi hüpates, õppeperiood oli läbi, akvalangist-sapööri paber taskus ja aeg
kangelastegusid sooritada. Keegi otsustas, et selle tarvis kõige sobilikum koht on Afganistan, kus
parasjagu kibe sõda käimas. Seal on küll veekogudega kitsas, kuid miine ja muud lõhkevat
kraami rohkem kui küllalt. Sel hetkel, väeosast pääsemise rõõmus ja uljuses ei tundunud see
midagi erilist olevat. Tegelikult oli lugu tõsine.
Sapööri koolitus oli sisuliselt olematu. See oli formaalne õpe, kus oma käega sai katsuda 2.
maailmasõja aegseid tankitõrjemiine, mille lõhkamiseks pidi sinna tõesti tank või teerull peale

sõitma ja üles-alla hüppama. Afganistanis olid aga kasutusel kõige modernsemad lõhkeseadmed:
plastikmiinid, mida miiniotsija ei fikseerinud, aegreleega miinid, hüppavad miinid,
kumulatiivsed miinid ja veel terve ports insenerimõtte tapvaid tippsaavutusi, millest vaid
üksikuid olime pildi pealt näinud. Sinnakanti sattunud rohelistest sapööridest jõudsid ilmselt
üsna vähesed ühes tükis koju tagasi.
Aeg oli aga kevadine, teatav vabaduse tunne mundrile vaatamata hinges, elu paistis ilus. Meid
viidi lennukiga Usbekistani pealinna Taškenti, sealt edasi linna lähedale, madalate mägede
vahele peidetud ümbersuunamispunkti.
See oli väike ja märkamatu sõjaväeosa, mille otstarve oligi Afgaani suunduva kontingendi
ladustamine ja lennukitele laadimine.
Ülemused meid eriti ei torkinud, vahel võisime tundide kaupa rohus lebada ja taevasse vaadata.
Keegi karjus mõnikord platsi peal ja nõudis lagedale ilmumist, aga ilma erilise innuta. Ju oli
ohvitseridel Afganistani suunatud sõduritesse veidi pehmem suhtumine.
Unistele ja rahulikele päevadele vastandusid tegevust täis ööd. Kella 3 paiku käsutati sõdurid
rivisse ja hakati nimesid välja hõikama. Kelle nimi öeldi, läks teise rivvi, see tegi parempöörde ja
marssis transportlennuki peale, mis suundus enne koidikut üle lõunapiiri. Kelle tund sel ööl ei
saabunud, kobis tagasi magama ja jätkas oma meditatiivset ootamist.
Ühel päeval, olin ma siis rohu sisse kadumisega hilja peale jäänud või lihtsalt ei viitsinud enam
pikutada, sattusin lageda platsi peal ringi tuiama ja sattusin rühma, mis viidi kohalikule
tomatipõllule tööd tegema. See oli päris huvitav vaheldus. Midagi me seal nende taimedega
sehkendasime, lisaks pakuti korralikku toitu. Kohalik parun, paks joviaalne usbekk, käis ümber
söövate sõdurite ja muudkui küsis, kas ta ikka hoolitseb nende eest hästi. Jajaa, vastasid sõdurid
rasvast suppi helpides. Onkel patsutas aga rahulolevalt oma ümmargust kõhtu ja naeris nii, nagu
ainult elu permehest usbekid oskavad.
Neil oli seal selline töökorraldus, et sõjaväeosa laenas sõdureid põllutöödele, põllu omanik aga
varustas sõjaväeosa toiduainetega. Ju pakkus ka ohvitserdele meelehead, aga see ei huvitanud
kedagi.
2

Kohalik parun oli üks huvitav nähtus. Tegelikult, terve lõunaosariikide piirkond oli Eestiga
võrreldes huvitav.
Eestis oli sotsialistlikku butafooriat mõõdukalt, kuid nõukogude seadusi järgiti täpselt ja jäigalt.
Lõunaosariikides oli kõik vastupidi. Butafooriat jätkus seal uskumatus koguses. Mõni hoone ei
paistnud punaste loosungite ja plagude alt väljagi, nii palju oli neid. Samas, kogu selle silmailu
varjus toimis vana hea feodaalühiskond. Meie parunil näiteks oli neli ausalt ostetud naist, hulk
maad, põllud ja hobusekarjad. Ta oli põhimõtteliselt kohalik feodaal. Samas, see ei häirinud
kedagi, koostöö sujus, kõik oli normaalne. Silma kinni pigistamine oli midagi rahvusspordi
taolist.
Nii need päevakesed seal kulusid. Umbes viiendal päeval toimus rivistus ootamatult keset päeva
ja mind kutsuti ühena esimeste hulgas välja.
Esimeste hulgas seetõttu, et kõigi keelereeglite kiuste oli mu R tähega algav nimi sattunud pika
nimekirja algusse. Teagi, kas inimkonnale tundmatu nimekuju ajas kirjutaja segadusse või oli see
saatuse sõrm, mis nime kummalisse kohta sokutas.
Igatahes järgmine värbaja oli saabunud, isevärki nime peale osutanud ja oligi minek käes.
Õnneks mitte päris Afganistani, vaid selle lähedale, Karakumi kõrbesse.
Aga see on juba teine lugu, või isegi mitu.
3

KÕIKE TASUB ÕPPIDA
Peale rongisõitu ning lühikest veoauto kastis loksumist jõudsime uude majutuspaika. See oli
väike sõjaväeosa Turkmeenia ja Usbekistani piiril, Amudarja jõe ääres.
Peale autost maha hüppamist toimus, nagu alati, rivistus. Seisime siis seal rivis ja ootasime, mis
edasi saab.
Edasi sai aga see, et rivi ette tuli eakas tsiviilrõivastes mees, selline krokodill Genat meenutav
vene taat, punnis kõhu ja lahke olemisega. Hiljem selgus, et tegemist oli väeosa orkestri
dirigendiga. Astub siis mees rivi ette ja küsib et ega teist, poisid, keegi juhtumisi pasunat oska
mängida? Hetke kõhelnud, astusin sammu ette ja teatasin, et mina oskan.
Kõhklesin seepärast, et oskasin trompetit vaid algaja tasemel mängida. Aga kui juba küsiti, siis
polnud ju mõtet tõde varjama hakata.
Trompeti mängimine oli samuti juhuste jada. Nimelt, kunagi tehnikumis õppima asudes ja
esimest korda seal ringi kolades sattusin teate juurde, et seal toimivad puhkpilliorkester ja
4

kitarriansambel. Kitarriansambel! Just see, mida ma otsinud olin—sest eks iga noormees taha
osavasti kitarri mängida.
Otsisin orkesti ruumi üles, leidsin sealt juhendaja ja andsin pikemalt kaalumata oma soovist
teada. Juhendaja, elutark mees, muidugi ei laitnud mu plaane maha. Ütles vaid, et kitarrimängu
õppimine on muidugi kiiduväärt, ainult et momendil on kõik kohad hõivatud. Samas, kuna ma
seal juba olen, äkki sooviksin vahepealse aja trompeti mängimisega täita? Neil on orkestris teine
trompet puudu ja väga oleks vaja.
Peale üürikest mõtlemist vastasin, et olgu pealegi, kui trompet siis trompet. Nii ma orkestrisse
sattusingi.
Noodi lugemisega oli muidugi pahasti, sest noodikiri ei ole mulle eluaeg istunud. Kooli
muusikatundides läks vist midagi viltu. Murest saadi üle nii, et juhendaja kirjutas nootide kohale,
milliste näppudega trompeti kolme nuppu vajutada. Noodi kõrgusest sai kõrva järgi aru. Ja nii
polnud väga vigagi, ainult kõrgete nootide võtmisega oli vahel raske. Trompeti kõrged noodid
vajavad nimelt kõvasti harjutamist, aga kuna olin seal aega parajaks tegemas, siis ülemäära palju
harjutada ei tundunud arukas.
Aga tulles nüüd tagasi kuuma Turkmeenia päikese alla, kunagi pooleldi petukaubana omandatud
trompetimägu oskus kulus seal marjaks ära. Sest, just trompetisti oli sõjaväeorkestril vaja. Kuna
hädaolukord on parim õpetaja, siis sain paari nädalaga nii ilma sõrmemärkideta noodikirja
selgeks kui hakkasin pillist kõrgeid noote välja pigistama.
Nii juhtuski, et miinide ja granaatidega mängimise asemel mängisin poolteist aastat väikeses
sõjaväeorkestris esimest trompetit, täites ühtlasi ka abidirigendi rolli, sest see oli traditsiooniliselt
esimese trompeti pärusmaa.
5

KES LÖÖB KESET PLATSI TANTSU
Sõjaväes valitseb tõeline rivistuste maania. Sõdureid rivistatakse üles hommikul ja õhtul, söögi
alla ja... ei, söögi peale siiski mitte. Vahel rivistati neid lihtsalt niisama üles, et midagi teha oleks.
No ja vaat need hommikused rivistused toimusid tihti kõigi kellade ja viledega, ehk siis väike
sõjaväeorkester pidi sobiliku koha peal marssi mängima.
Rituaal nägi välja nii, et mehed rivistati platsile üles, suurte pagunitega mees marssis
marsimuusika saatel nende ees veel suuremate pagunitega tegelase juurde ja kandis ette, et
sõjaväeosas see ja see on kõik hinged alles, keegi öö jooksul kadunud pole ja suuremaid
imperialistide rünnakuid pole samuti toimunud.
Mille peale kõige suuremate pagunitega mees oli asjaga rahul ja kõik võisid minna oma
toimetuste juurde.
Aga orkestri saatel marssimine oli omaette kunst. See nägi välja nii, et tähtis tegelane tõmbas end
trimmi, viskas käe kõrva äärde, ajas ühe tagajala sirgu ja alustas marssimist. Orkester pidi
muusika mürtsuma lööma täpselt sel hetkel, kui tähtis saabas esimest korda maad puudutas. Selle
tarvis seisis esimene trompetist, pill huulile tõstetud, pilk saapal, ning õigel hetkel andis
orkestrile märku mängima puhkeda.
6

Enamasti läks see õnneks. Vahel mitte. Juhtus, et ajastus läks õige natuke viltu ja siis pidi tähtis
tegelane kesk lagedat platsi, sadade silmapaaride ees paar sammu stepptantsu vihtuma, et õige
rütm sisse saada.
Kui tihti juhtus seda kogemata, kui tihti meelega, sellest ei taha ajalugu rääkida. Meelega ei
saanud väga tihti juhtuda, oleks kahtlustama hakatud.
7

DESSANT, MIS LÄKS PEAAEGU PÕÕSASSE
Ühel kenal suvepäeval mööda väeosa territooriumi ringi uidates sattusin kentsaka vaatepildi
peale. Sellel asusid mõlkis veetünn, tünni sisse kinnitatud paadimootor ja grupp kaasvõitlejaid
selle ümber. Nood lärmasid ja vehkisid kätega, paadimootor oli aga täiesti vakka.
Läksin lähemalt vaatama, millega nad aega sisustavad. Ilmnes, et paadimootor, mis peaks
teoreetiliselt töötama, ei tee seda mitte. Ei võta häältki sisse, sikuta käiviti nööri palju tahes.
Kuna olin osa eelnevast elust veetnud paari mootorratast putitades, siis tahes-tahtmata märkasin
suurt sarnasust paadi- ja mootorratamootori vahel. Sellest inspiratsiooni saanuna küsisin, kas nad
küünalt vaatasid. Ei, küünalt nad ei olnud vaadanud. Leiti siis mõned väsinud moega tööriistad.
Kruttisime küünla maha ja ennäe, see oligi sodi täis. Kuna ma juba selline professor olin, siis
võisin loomulikult täiesti ise kõik ära teha, teised vaatasid seda nõiakunsti ohutust kaugusest.
Ja oh imet- peale paari köhatust pistis mootor undama, paksu tossupilve üles ajades.
No ja nagu korralikes organisatsioonides kombeks, olin peale tublit saavutust automaatselt
paadimehaaniku tiitli külge saanud. Kuhu läks paat, sinna pidin ka mina minema.
8

Minna tuli aga õppustele.
Et asja seletada, peab jälle ajas tagasipõike tegema. See väeosa, kus ma aega veetsin, tegeles
nimelt pontoonsildadega. Üle nende silla veeresid esimesed vene tankid Afganistani pinnale. Et
sõjamasinad edaspidigi veereda saaks, tuli silla ehitamist aeg-ajalt harjutada. Seda siis õppuste
vormis tehtigi.
Silla ehitamine käis nii, et kõigepealt tuiskas üle veetõkke väle kiirkaater, pardal vaprad luurajad.
Nemad pidid vastaskaldal pesitsevad ülekaalukad vaenlase jõud minema peletama ja lööma püsti
kõrge ridva, mille otsas punane lipp.
Lipp sai orientiiriks, mille järgi silda paika rihtima hakati. Suured veoautod sõitsid järjest
tagurpidi sillale ja lennutasid pontooni järgmise osa vette. See kruviti niks-naks eelmise osa
külge ja nii see sild järjest pikenes.
See oli siis teooria.
Praktikas nägi asi välja nii, et paadimeeskond ootas oma paadiga kalda veeres, kuni saabusid
väga tähtsad ülemused. Nõukogude sõjaväes oli suuri ülemusi lihtne ära tunda: mida suurem
ülemus, seda kandilisema välimuse ja jäigema moega ta oli. Nende esikülg oli kaetud
medalitega. Selliseid tegelasi tuli kaldale lausa mitu, taustaks väiksemate ohvitseride koor. Seisti
väikesel kõrgendikul ja vaadati, kuidas plaanid teoks saavad.
Anti märku, et aeg end minekule seada. Tõmbasin mootori käima ja asusime vastaskalda poole
kihutama. Esialgu sujus kõik plaanipäraselt. Meie kulgesime mööda vett sihtkoha poole, kõigil
ideelised ja innukad näod ees, jõulised lõuad tuult lõikamas. Kaldal seisid pealtvaatajad
samasuguste tarmukate ja ideeliste nägudega. Kõik sujus nagu kellavärk, kuni... paadimootor
paar korda turtsus ja siis vait jäi. Inertsist liikus paat muidugi edasi, aga jõgi viis seda järjest
kiiremini allavoolu. Näod enam nii tarmukad ei olnud, ei paadis ega kaldal. Kaasasõitjad andsid
suunurgast taibukaid vihjeid, et mootori võiks uuesti käima tõmmata. Mida ma eestikeelse
tõlkimatu sõnademängu saatel üritasingi, unustamata samal ajal tarmukat ja ideelist nägu
säilitada.
9

Vesi vulises vaikselt, kaldal mürisesid kümnete hiigelsuurte veoautode mootorid. Mis aga häält
ei teinud, oli jonnakas mootor.
Nii me siis ulpisime paarsada meetrit allavoolu nagu jõkke visatud säärsaabas, kuni jäime
kõrkjatesse kinni. Paadikaaslased jäid olukorrale vaatamata kindlaks oma ideele, et mootori
peaks kuidagi tööle saama. Õnneks leidusid paadis näpitstangid ja kulunud moega kruvikeeraja.
Peale lapsepõlves nähtud MacGyveri filmide hea sõnaga meenutamist sai kaadervärgi toiteahel
lahti lammutatud ja ilmnes, et see on täis mingit püdelat ollust.
Mootori seiskumise tekitas liigne kokkuhoid. Meile oli eraldatud poole sajandi tagune bensiin
kusagilt puutumatutest varudest, mis oli mõnevõrra tahkeks muutunud. Peale vaigu eemaldamist,
hoolega vältides vajalike jubinate vette sulpsamist, sai mootor kokku tagasi ja võttis kõigi
üllatuseks hääled sisse.
Manasime siis uuesti tarmukad ja ideelised näod pähe, ajasime lõuad õieli ja naasesime võidukalt
podiseva paadiga kõrgeaulise publiku ette, kelle olekust enam märkimisväärset rahulolu ei
õhkunud.
Edasi läks juba nii nagu ette nähtud. Kihutasime üle vee, tegime imaginaarse vastase kahjutuks ja
lõime lipu püsti. Autod pistsid möirgama, silla ehitamine võis alata.
Keegi vist väga karistada ka ei saanud.
10

VARAAN
Askeldasime, nagu sealkandis tihti ette tuli, keset kõrbe. Suvine pärastlõuna. Päike kõrvetas, oli
harjumatult vaikne.
Ootamatult lõhestas seda vaikelu metsik karje. Peale hetkelist vaikust võisime imetleda
enneolematut vaatepilti. Üks meie kolleegidest, keda tunti ka Metsiku Garry nime all, lidus
uskumatu tempoga üle luidete silmapiiri poole. Vastassuunas kiirustas aga sama inukalt pirakas
varaan, silma järgi nii meetri pikkune volask.
Garry tuli mõne aja pärast endamisi porisedes tagasi, varaan õnneks mitte.
Selgituseks veel nii palju, et jooksumees oli oma hüüdnime saanud teatud multifilmitegelase
järgi, keda nimetati Svirepõi Garry ehk siis Metsik Garry. Aga mitte sarnasuse, vaid täieliku
vastandlikkuse tõttu. Kui multifilmi Garry oli metsik röövel, kes möirgas ja tuiskas ringi nagu
segane, siis kolleeg oli vist kõige vaiksem, flegmaatilisem ja aeglasem inimene, kes maamunal
elanud. Tema ainsad huvid maailmas olid hästi süüa ja seejärel vaikselt sussi sahistades vaikne
koht leida, kus tervendav uinak teha.
Nõnda siis juhtuski, et võitleja Garry tabas sobiva hetke, leidis varjulise koha ja vajus seal
õndsasse tukastusse. Mingil hetkel tundis aga, et keegi nügib teda vastu põske. “Jäta järele”,
11

ühmas Garry silmi lahti tegemata. Natuke aega rahu, siis tonksas keegi uuesti. Mees mõmises
pahaselt, aga ei teinud ikka silmi lahti. Kui tonksamine uuesti kordus, siis tegi mehike lõpuks ühe
silma lahti, et kiusajale pahane pilk heita.
Talle ei vaadanud vastu aga totralt irvitav sõdurpoiss, vaid uudishimuliku varaani koon. Loom
oli vaikselt ligi vänderdanud ja uuris tõsise huviga, mis imevärk seal kõrbes siruli on ja noriseb.
Varaani kaheharulise keele lähivaade mõjus pikutajale nii innustavalt, et ta tõi kuuldavale
ebainimliku möirge, hüppas maast meetri kõrgusele õhku ning pistis ulmelise kiirusega jooksu.
Varaan ehmus muidugi samamoodi ja pistis vastassuunas plagama. Nii nad seal siis mööda kõrbe
jooksidki, tolmupilved järel ja ilmarahvas imestamas.
12

KASUTATUD FOTOD
Suurem osa pilte: erakogu.
Tuukri ja varaani pildid:
https://pixabay.com/photos/divers-helmet-helmet-diver-205079/
https://pixabay.com/photos/lizard-animals-desert-reptile-2064527/
13

Raamat sisaldab käputäit olupildikesi Kesk-Aasiast, kuhu pakilised asjatoimetused ja vääramatud
loodusjõud autori mõneks ajaks viisid.