11 Kristina Kõrver. EMTA doktorantide apokalüptilised ooperid

line, jättes palju ruumi vaikusele. Vahel
tundus, et Mattieseni muusika ongi nagu
omalaadne lünktekst, mis ise justkui tervikut
ei annagi. Lünki täitnud lavastus ja
lavakujundus mängisid tõesti väga suurt
rolli ning lisasid mitmeid leidlikke aktsente.
Väljapeetud mustvalges toonis ruumi
keskel seisis Naine/Demeeter, tema olemus
haaras kõiksust ning lavastaja ja kunstniku
nägemuses sümboliseeris seda hiigelkleit,
mis täitis kogu lavaruumi, kattes põranda,
kõik seinad ning ulatudes laeni. Selles Naise
poolt täidetud ruumis toimetas Mees/
Meeter, mõõdetud sammude ja nappide
žestidega, mõõdulint tähtsalt käes…
Maailma hävinedes korjas Demeeter oma
kleidi ehk oma maailma enda alla kokku,
peitis kleidisaba alla ka Meetri ning valmistus
uut maailma sünnitama. Nagu
paljudes vanades usundites, lõi ka Demeeter
uut maailma vaimus tantsides. Seda
kujutanud muusikat võiks väga tinglikult
nimetada ooperi lõpuaariaks – lindi abil
mitmekordselt paljundatud ebamaine
vokaal ja keerukas meloodiajoonis jäid
vaheajal tükiks ajaks kummitama.
Minu jaoks oleks siinkohal võinud
ooper lõppedagi, järgnenud kooda mõjus
eraldi seisvana ja ootamatuna. Muusika
lõppedes astus lavale müütiline lindolevus,
kes tühjuses ebalevalt tantsides leidis lõpuks
tükikese maad (lavastuses potilill) ja
kinkis selle inimestele (ulatas publikule).
*
Age Hirv on hoolega helisid kuulav ja
valiv looja, tema tavaliselt aeglaselt voolavas
muusikas kohtuvad peened kõlad ja
pingestatud mõttejoon, tähelepanu köidavad
täpsed detailid. Ooperis “Tuleloitsija”
näitab ta end aga minu meelest mõneti
uuest küljest: juba avataktides domineerib
pigem dramaatilisem lähenemine, selline
avatud jõud. Instrumentaalpartiid moodustavad
tiheda, tahaks isegi öelda, et pingeliselt
veniva helikanga, mis katkematult juhib
ja reguleerib lavategelaste tundeelu.
Vokaalikäsitlus oli pigem traditsiooniline:
kõnelähedane laul, kandiline meloodiajoonis,
sekka ka loomuliku kõne elemente.
Libreto, mille autoriks oli helilooja ise,
on sündmuste ja süžee arengu mõttes igati
jälgitav, kuid ooperit kuulates tekkis tahtmatult
tunne, et muusika jääb sündmuste
varju. Ja selles pole süüdi mitte muusika
ise, vaid pigem sõna ja muusika balanss
üldisemalt. Samas ei saa ka libreto sõnalist
osa harvendada, sest sündmustik on edasi
antud niigi väga kontsentreeritud kujul
ning lisakärped segaksid juba loost arusaamist.
Võib-olla muutus siin ahistavaks hoopis
teose pooletunnine ajalimiit. Tundus, et
see väga intensiivne instrumentaalmuusika
oleks tahtnud saada rohkem iseseisvat,
ilma vokaalita kõlamise aega. Ideid ja huvitavaid
kõlaleide jätkus, praegu jäid need
aga teenimatult vokaalpartiide varju. Instrumentaalsed
vaheosad oleksid andnud ka
kuulajale vajaliku mõttepausi kiirelt vahelduvate
sündmuste sidumiseks ja loo kokkusõlmimiseks.
Võiks isegi öelda, et kui
“DMeeter” oleks võinud tantsulise kooda
võrra ka lühem olla, siis “Tuleloitsija” teemasse
ja muusikasse sisseelamiseks oleksin
tahtnud rohkem aega. Materjal võimaldanuks
seda igati, ka muusikaliselt.
Lugu ise ei olnud ju sugugi lihtne.
Ooperi keskmes on kaks Mari (ka kaks
osatäitjat), üks olevikus, teine viie aasta
tagusest minevikust. Lavapildis aitas seda
vahendada taas leidlik lavakujundus. Üle
lava vonklev söestunud välimusega puitraam,
mis viitas põlenud hoonetele, oli
ühtaegu nii lava kaheks jagaja kui ka tegevustiku
ajatelje poolitaja ning lõpuks ka
soovide ja tegelikkuse eraldaja. Lava ise oli
tumedates toonides, aktsendiks oleviku-
Mari leekivpunane seelik ja punasesse kangasse
mähkunud tulehääled (keda kehastasid
kolm solisti). Ka valgusrežii toonitas
südmuste mitmeti tõlgendatavust, lava
valgemas pooles toimusid reaalsed, kõigile
nähtavad oleviku sündmused, pimedamale
poolele jäid minevik, soovid ja saladused,
sündmused, millest teab ainult püromaanist
Mari.
Lavastus ise oli groteskses võtmes ja
tegi näiteks Mudaallika taluperest värvika
tegelaste kamba, kuhu kuulusid pikajuukseline
hipist pereisa, teksakostüümis ja turris
soenguga “moekas” pereema, seksikas talutüdruk
ja scotlandyardilikus inspektorimantlis
uurija. Mari oli mustas nahktagis
ahelsuitsetaja ning tema süüdivustunnistusele
kirjutasid alla hiina arstid, keda
kehastasidki EMTAs õppivad hiina üliõpilased
ning kelle ilmumine tekitas
publikus rõõmsat elevust.
Lavastus oli iseenesest vaimukas, aga
minu meelest ei olnud see mitte ooperi
mõtet vahendav ja rõhutav, vaid pigem
midagi eraldi seisvat. Omaette tugev dominant,
aga vahel tundus, et isegi liiga tugev,
mis mõneti nagu lahustas Gailiti novelli ja
Age Hirve muusika salapärast meeleolu ja
tegelikult traagilist alatooni – loos endas ja
ka muusikas groteski ju pole.
*
Kui neid võrreldamatuid oopereid siiski
püüda pisut võrrelda, võiks öelda, et iseenesest
lihtsakoelisemas ja napima materjaliga
“DMeetris” tekkis muusika, lavastuse
ja kujunduse vahel just nagu terviklikum
maailm, parem sünergia. Seevastu
“Tuleloitsijas”, kus libreto, muusika, lavastus
ja visuaalne külg olid eraldi võttes
väga hästi läbi mõeldud ja köitvad, kahtlemata
suure potentsiaaliga, jäi üldmulje
mõneti harali, erinevad ideed ei kõlanud
alati väga veendunult kokku. Võib-olla
tasuks mõelda nii lavaliste kui ka muusikaliste
sündmuste ajas hajutamise peale.
Paar sõna ka teostusest. Võin ainult
kujutleda, millist vaeva ja eeltööd nõudis
tegijailt nüüdisooperite lavale toomine
üliõpilasprojektina, aga EMTA ansambel
Risto Joosti juhatusel ning solistid mõlemas
ooperis olid oma ülesannete kõrgusel. Miskipärast
jäid rohkem meelde naissolistid,
Kristiina Hundi kauni tämbriga ja mikrofonihääleks
väga sobiv sopran “DMeetris”
ning Geraldine Casanova ja Tui Hirve
hingestatud lavakujud “Tuleloitsija” Maridena.
Kuna kevadel anti kõigest kaks etendust
(teistes linnades ilma lavastuseta) ning
mõlemal korral oli saal pilgeni rahvast täis,
tahaks loota, et EMTA leiab võimalusi
ooperid veel ka järgmisel hooajal lavale
tuua.
Muusika juuninumbris ilmunud Olavi
Kasemaa artiklist “Puhkpillimängijate
mõõduvõtt Tartus” oli laureaatide loetelust
(lk 31) eksikombel välja jäänud
klarnetist Tõnu Kalmu nimi, kes jagas
II kohta koos Helena Tuulinguga.
Toimetus vabandab!
muusika 7/2008 13