Sünnijärgse ajaga seotud toimingutest Kaukaasia eestlastel

endast ja perekonna võimalustest: "Kuuks ajaks oli alati ikka teenija
siis. Me (lapsed) ei oskand veel lüpsta siis. Teised võtsid ka teenija.
Kui Neta sündis (1911), oli teenija ja kui Iida, siis ka" (Tšernjagina);
"Mina kaks nädalat olin asemes peale sünnitust. Ema pesi nartsud ja.
Aga meil üleaedse naine tugede najal käis. Juba teine päev tõusis üles.
Tema elas mehekodus, aga mina elasin oma kodus. Mul olid omaksed
ümber. Aga tal hakkasid verejooksud ja hakkas vähk, neli poega jäid
järgi" (Vaarman).
Varasele töökoormusele võisid järgneda tõsised tervisehäired, näiteks
emaka väljalangemine: "Aga mina tõusin kolmandal päeval üles. Mina
kolmandal päeval tegin kõik ise. Siis ma jäin haigeks, siis tõusis palavik
40. Siis üks medsestraa (meditsiiniõde) oli üle kreeki küla. Kutsuti
akušörka siis. No palaviku vastu olid ju arstirohud siis... Sulfidiin oli
kõige suurem rohi siis" (German); "Siis oli kaheksa päeva voodis.
Algul seljali, siis sai istuma. Aga nüüd aetakse juba teisel päeval käima.
Ühel käis eluaeg emakoda välja, kärbsekari oli järgi. Käis küürus ja
lükkas näpuga tagasi. Üks aga sai abi, saadi tagasi" (Tšernjagina). Just
vanemad ja elukogenumad pereliikmed jälgisid, et sünnitanu oma
tervisele liiga ei teeks: "Oi, mina teisel päeval tõusin ülesse. Mul oli nii
hea meel, et ma sellest koormast lahti saan. Siis tuli vanaema ja ajas
jälle asemele" (Naaber); "Ma kolm päeva olin ikka täielikult voodis. Ja
vanaeit ei lubanudki kohe üles tõusta" (Kärsten); "Algul ei teinud tööd.
Vanaisa, 86aastane, ei lasknud mul puid tuppa tuua, tõi ise. Kodus
ainult rasket tööd ei teinud. Ikka räägitakse, et 40 päeva peab hoidma,
aga kes kuidas" (Voronina). Nurganaise tervise järele valvati ka Türgi
ja Kubani eesti külades: "Ma olin kaua aega asemes, üks 4–5 päeva.
Siis tõusin üles, hakkasin toas ringi käima. Ega ma midagi ei teinud,
vanad inimesed ei lubanud. Ütlesid, et pean lapse heaks istuma. Ma
sõin värskeid saiu ja piima jõin. Alati toodi mulle saiu. 40 päeva naine
kuskil ei käind, kodus oli. Ei taht minna kohe, et paha hakkab" (Valp).
Tegelikult kestiski nurgavoodi nelikümmend päeva, üldiselt arvati,
et alles selle aja jooksul sai naine päris terveks. Eestlasega abielus olev
armeenlanna Maria Reichenbach andis nurgavoodi ajale traditsioonilise
iseloomustuse: "40 päeva üks jalg on hauas, teine kalda otsas. Ei
tohi rasket tõsta, peab olema soojalt riides. Ise pidin tegema nii palju,
kui sain. Mees aitas". Nurganaisesse on eri aegadel ja rahvastel erinevalt
suhtutud. Üldiselt arvati, et sünnitanu kui roojane olend võis kõigele ja
kõigile ümbritsevale kahju tuua, samas olid nii tema kui laps eriti altid