Tervisekasvatus inimeseõpetuses

Tervisekasvatus koolis
Tervisekasvatus inimeseõpetuses
Merike Kull
Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonnna lektor
Maailma Terviseorganisatsioon rõhutab 2007. aastal valminud ühisdeklaratsioonis (Schools
for health, education and development: Call for action) vajadust pöörata tähelepanu just
koolikeskkonnale kui unikaalsele keskkonnale laste tervise arendamisel ja võrdsete
võimaluste loomisel (Tang jt 2008). Senised uuringud on andnud piisavalt tõenduspõhiseid
tulemusi koolitasandi tervisealaste haridusprogrammide edukuse kohta (Sloboda, Bukowski
2006; Kirby, Laris, Rolleri 2007).
Tervisekasvatus koolis on kombinatsioon erinevatest õpikogemustest, mis aitavad
teha tervisele soodsaid valikuid (Green jt 1980). Tervisekasvatuse peamine eesmärk on
võimaldada lastel ja noortel suurendada kontrolli oma tervise üle. Tavapäraselt hõlmab
tervisekasvatuse temaatika suurt teemaringi: emotsionaalne ja vaimne tervis, sotsiaalne tervis,
toitumine, liikumine, alkoholi, tubaka ja teiste uimastite tarvitamine, reproduktiiv- ja
seksuaaltervis, vigastused jpm. Võib tekkida küsimus, mida pidada erinevaid teemasid
käsitledes ühendavaks raamistikuks. Vastuse sellele annavad teoreetilised mudelid, mis
aitavad plaanida individuaalseid muutusi ning on seetõttu rakendatavad ka tervisekasvatuses,
nt tervisealaste uskumuste mudel (Rosenstock, Strecher, Becker 1988), põhjendatud
käitumise ja planeeritud tegevuse teooria (Fishbein, Ajzen 1975), transteoreetiline mudel
(Prochaska, DiClemente 1982), sotsiaalse õppimise teooria (Bandura 1977) jpt. Need mudelid
toovad esile käitumise muutumisel rõhuasetused nelja peamise komponendi kohta:
1) teadmiste ja hoiakute komponent (faktid, müüdid, probleemid, hoiakud tegevusse),
2) enesetõhususe komponent (kompetentsus ja enesekindlus),
3) oskuste komponent (oskuste rakendamine väljaspool õpikeskkonda),
4) keskkonna toetus (võimalused, väärtushinnangud) (WHO 2003).
Nende tegurite arvestamine loob võimaluse muuta tervisekasvatus toimivaks, laste
arengut toetavaks ning tervist väärtustavaks. Psühhosotsiaalsed ja enesekohased oskused on
kesksed teemad, sisaldades suhtlemist, otsuste tegemist, probleemide lahendamist,
enesejuhtimist ning terviseriske sisaldava käitumise vältimist. Järjest rohkem on tõendatud
nende oskuste olulisust laste ja noorte arengus, mõjutades võimet kaitsta end terviseriskide
eest, kujundada tervisealast kompetentsust ning luua toetavaid suhteid (sealsamas). Neid
seisukohti on arvestatud inimeseõpetuse ainekava arendamisel. Sellest tulenevalt on
inimeseõpetuse üldeesmärk arendada õpilase terviklikku isiksust, üldinimlikke väärtusi,
sotsiaalset pädevust ja terviseteadlikkust kõigis kooliastmeis. Terviseteadlikkuse all peame
silmas analüüsiva mõtlemise (critical thinking) ja probleemi lahendamise oskust, vastutuse
võtmist enda käitumise eest ning efektiivset suhtlemist tervise valdkonnas (Meeks, Heit, Page

2007). Terviseteadlikkus saab areneda üksnes õpilaste mitmekülgsete teadmiste ja oskuste
arengu kaudu, mis hõlmavad alljärgnevat:
1) tervisliku eluviisi olemuse ja haiguste ärahoidmise mõistmine;
2) terviseteabe ja terviseteenuste kättesaadavuse suurenemine;
3) meedia, ühiskonna jt mõjurite analüüsimine;
4) sotsiaalsete oskuste arenemine;
5) enesehindamise, eesmärgi seadmise ja otsuste tegemise oskuste arenemine;
6) enda, lähedaste ja kogukonna tervise kaitsmine;
7) tervist toetava eluviisi omandamine;
8) riskikäitumise vähendamine.
Eraldi tähelepanu on pööratud uues inimeseõpetuse ainekavas tervisekasvatuse raames
õpilaste riskikäitumise ennetamisele tervisega seonduvalt. Noorte riskikäitumise all
peetakse silmas (sealsamas):
1) käitumist, mis võib tekitada vigastusi;
2) suitsetamist;
3) alkoholi ja teiste uimastite tarvitamist;
4) seksuaalset riskikäitumist;
5) ebatervislikku toitumist;
6) vähest kehalist aktiivsust.
Vajadust ära hoida erinevaid riskikäitumisi seoses tervisega näitavad Eesti õpilaste seas
tehtud uuringud nii uimastite tarvitamise kasvu (Allaste 2007; Lõhmus, Trummal 2007;
Aasvee, Maser 2009), seksuaalse riskikäitumise (Lõhmus, Trummal 2007; Part jt 2007;
Trummal 2009) kui ka ülekaaluliste õpilaste osakaalu suurenemise kohta (Aasvee, Maser
2009). Riskikäitumisi iseloomustab üldjuhul see, et need kujunevad välja just noorukieas,
kuid säilivad täiskasvanueas, riskikäitumise liigid on omavahel seotud ning nendega
kaasnevad halvem terviseseisund ja haridus ning sotsiaalsed probleemid (Meeks jt 2007).
Samas on kõik riskikäitumise liigid välditavad ning uus inimeseõpetuse ainekava pakub
ennetustegevuseks mitmeid võimalusi. Neid valdkondi käsitletakse läbivalt kõigis
kooliastmeis, pidades silmas õpilase vanust ja eakohast vaatenurka.. Alljärgnevalt sellel
peatungi.
Tervisekasvatuse käsitlus kooliastmeti
Terviseteemade ülesehitus kooliastmeti põhineb õpilaste arengul ja nende vajaduste
muutumisel igapäevaelus. Kui I kooliastmes on rõhk peamiselt eakohasel enda eluviisiga
seonduvate teadmiste, oskuste ja hoiakute arendamisel, siis II kooliastmes lisanduvad sellele
oskused üldistada ja kirjeldada teemasid laiemalt, kuid säilitades siiski rõhu igapäevaelus
toimetulekuks vajalike oskuste arendamisele. III kooliaste lisab seni käsitletud teemadele
analüüsioskuse, sisaldades seoste märkamist tervise ja eluviisi eri komponentide ning
keskkonna mõjude vahel. III kooliastme ainekava võimaldab analüüsida põhjalikumalt

tervisega seonduvate otsuste tegemist, seda mõjutavaid tegureid ja enda vastutuse
väärtustamist valikuid tehes ning planeerides. Lihtsustamaks eri kooliastmete õpitulemustest
ülevaate saamist, on tabelis 1 esitatud terviseteemade õpitulemused kooliastmete ja klasside
kaupa.
Teemade „Murdeiga ja kehalised muutused” ning „Suhted ja seksuaalsus” õpitulemusi on
käsitletud eraldi peatükis „Seksuaalkasvatus inimeseõpetuses”, teemad „Turvalisus ja
riskikäitumine” peatükis „Uimastiharidus inimeseõpetuses“. Teemade „Enesehinnang,
vaimne ja sotsiaalne tervis“ kohta on toodud tabeleis 2., 3., 5. ja 8. klassi õpitulemused; 6. ja
7. klassi kursuses on nendele teemadele palju tähelepanu pööratud ning seda temaatikat
käsitletakse seetõttu eraldi peatükis „Enesekohane ja sotsiaalne pädevus inimeseõpetuses“.

Tabel 1. Tervisega seotud teemade õpitulemused kooliastmete ja klasside kaupa
Teema I kooliaste II kooliaste III kooliaste
Tervis ja tervislik
eluviis:
õpitulemused
kooliastmeti ja
klassiti
Kooliastme õpitulemus: teab,
milline on tervislik eluviis ning
kuidas hoida füüsilist ja vaimset
tervist, ning väärtustab neid.
Tervis 2. klass:
kirjeldab, kuidas oma tervise eest
hoolitseda.
3. klass:
1) eristab vaimset ja füüsilist tervist;
2) kirjeldab olukordi ja toob näiteid,
kuidas keelduda või hoiduda
tegevusest, mis kahjustab tema
tervist;
3) nimetab, kelle poole pöörduda
erinevate murede korral;
4) väärtustab tervislikku eluviisi.
Eluviis 2. klass:
mõistab ja kirjeldab tervise hoidmise
viise: mitmekesine toit, uni ja puhkus
ning liikumine ja sport.
3. klass:
kirjeldab seoseid tervise hoidmise
Kooliastme õpitulemus: kirjeldab, mis on füüsiline,
vaimne ja sotsiaalne tervis, ning arvestab tervisliku
eluviisi komponente igapäevaelus.
5. klass:
1) kirjeldab füüsilist, vaimset ja sotsiaalset tervist ning
selgitab tervise olemust nendest mõistetest lähtuvalt;
2) teab enda põhilisi tervisenäitajaid: kehakaalu ja
kehapikkust, kehatemperatuuri, pulsisagedust ning
enesetunnet;
3) eristab tervislikke ja mittetervislikke otsuseid igapäevaelus.
5. klass:
1) nimetab tervist tugevdavaid ja tervist kahjustavaid tegevusi
ning selgitab nende mõju inimese füüsilisele, vaimsele ja
sotsiaalsele tervisele;
2) koostab endale tervisliku toidumenüü ja analüüsib seda,
lähtudes tervisliku toitumise põhimõtetest;
3) kirjeldab tervisliku toitumise põhimõtteid ning väärtustab
Kooliastme õpitulemus: teab ja oskab
igapäevaelus planeerida tervislikke valikuid
seoses oma füüsilise, vaimse, emotsionaalse
ja sotsiaalse tervisega ning analüüsib
valikuid mõjutavaid tegureid ja oma
vastutuse osa selles; teab tervisliku toitumise
ja kehalise aktiivsuse põhimõtteid ning
mõistab nende rakendamise olulisust
igapäevaelus.
8. klass:
1) kirjeldab füüsilise, vaimse, emotsionaalse ja
sotsiaalse tervise vastastikust mõju ning seost;
2) analüüsib tegureid, mis võivad mõjutada
otsuseid tervise kohta, ning demonstreerib
õpisituatsioonis tõhusaid viise otsuste
langetamisel tervisega seonduvate valikute
puhul individuaalselt ja koostöös teistega;
3) analüüsib enda tervise seisundit.
8. klass:
1) analüüsib inimese kehalise aktiivsuse ja
toitumise mõju tervisele;
2) analüüsib oma igapäevatoidu vastavust
tervisliku toidu põhimõtetele;
3) selgitab kehalise aktiivsuse mõju inimese
füüsilisele, vaimsele, emotsionaalsele ja

Haigused
Tervis ja
keskkond:
õpitulemused
kooliastmeti ja
klassiti
Vaimne ja
sotsiaalne tervis:
viiside vahel: mitmekesine toitumine,
uni ja puhkus ning liikumine.
2. klass:
1) kirjeldab tervet ja haiget inimest;
2) teab, kas haigused on nakkuslikud
või mitte;
3) teab, et ravimeid võetakse siis, kui
ollakse haige, ning et ravimid võivad
olla inimese tervisele ohtlikud.
3. klass:
1) kirjeldab eri meeltega tajutavaid
teabeallikaid;
2) selgitab, kuidas reklaamid võivad
mõjutada inimeste käitumist ja
otsuseid ning turvalist käitumist
meediakeskkonnas.
Kooliastme õpitulemus: oskab
suhelda ja käituda teisi arvestades
neid;
4) selgitab, kuidas on toitumine seotud tervisega;
5) kirjeldab tegureid, mis mõjutavad inimese toiduvalikut;
6) teab kehalise tegevuse mõju oma tervisele ja toob selle
kohta näiteid;
7) oskab hinnata oma päevakava, lähtudes tervisliku eluviisi
komponentidest;
8) hindab ja oskab planeerida kehalise aktiivsuse piisavust
oma igapäevategevuses;
9) väärtustab tervislikku eluviisi.
5. klass:
1) oskab kirjeldada, kuidas hoida ära levinumaid nakkus- ja
mittenakkushaigusi;
2) selgitab ja toob näiteid, kuidas haigusi ravitakse
meditsiiniliste ja rahvameditsiini vahenditega;
3) teab, mis on HIV ja AIDS ning kuidas ennast kaitsta
HIViga nakatumise eest.
Kooliastme õpitulemus: kirjeldab tegevusi, mis muudavad
tema elukeskkonna turvaliseks ja tervist tugevdavaks.
5. klass:
1) kirjeldab tervislikku elukeskkonda, lähtudes oma kodukoha
loodus- ja tehiskeskkonnast;
2) eristab tegureid, mis muudavad elukeskkonna turvaliseks ja
tervist tugevdavaks või mitteturvaliseks ja tervist
kahjustavaks;
2) kirjeldab õpikeskkonna mõju õpilase õpitulemustele.
Kooliastme õpitulemus: väärtustab hoolivust, ausust,
õiglust ja vastutustunnet ning kirjeldab tõhusaid
sotsiaalsele tervisele;
4) oskab planeerida eri tüüpi kehalist aktiivsust
oma igapäevaellu ning väärtustab kehalist
aktiivsust eluviisi osana.
8. klass:
1) kirjeldab olulisi tervisenäitajaid rahvastiku
tervise seisukohalt;
2) analüüsib inimese kehalise aktiivsuse ja
toitumise mõju tervisele;
3) selgitab kehalise aktiivsuse mõju inimese
füüsilisele, vaimsele, emotsionaalsele ja
sotsiaalsele tervisele.
Kooliastme õpitulemus: teab ja oskab otsida
olulisi infoallikaid terviseteabe ja -abi
saamiseks, analüüsides nende
kasutusvõimalusi.
8. klass:
analüüsib ja hindab erinevate tervise
infoallikate ning teenuste kasutamise võimalusi
ja usaldusväärsust.
Kooliastme õpitulemus: kirjeldab stressi ja
kriisi olemust inimsuhetes ning teab, kuidas

õpitulemused
kooliastmeti ja
klassiti
Esmaabi:
õpitulemused
kooliastmeti ja
klassiti
ning koostööd tehes, sõnastab oma
tundeid ja teab, et nende
väljendamiseks on erinevaid viise;
väärtustab hoolivust, ausust,
õiglust ja vastutustunnet;
väärtustab sõprust ja toetavaid
peresuhteid armastuse ning
vastastikuse toetuse allikana.
2. klass:
1) kirjeldab oma välimust, huve ja
tegevusi, mida talle meeldib teha;
2) väärtustab iseennast ja teisi;
3) väärtustab toetavaid peresuhteid ja
kodu.
3. klass:
1) väärtustab igaühe individuaalsust
seoses välimuse, huvide ja
tugevustega;
2) väärtustab inimese õigust olla
erinev;
3) selgitab endasse positiivse
suhtumise tähtsust;
4) eristab vaimset ja füüsilist tervist;
5) kirjeldab seoseid tervise hoidmise
viiside vahel: mitmekesine toitumine,
uni ja puhkus ning liikumine;
6) eristab vaimset ja füüsilist tervist.
Kooliastme õpitulemus: mõistab
oma õigust keelduda
ennastkahjustavast tegevusest ning
teab, kuidas ohuolukorras abi
kutsuda.
sotsiaalseid oskusi igapäevaelus: üksteise aitamist,
jagamist, hoolitsemist ja koostööd; kirjeldab ja selgitab
konfliktide võimalikke põhjusi ning oskab eristada
tõhusaid ja mittetõhusaid konfliktide lahenduse viise;
demonstreerib, kuidas õpisituatsioonis tõhusalt
verbaalselt oma tundeid väljendada, aktiivselt kuulata ja
kehtestavalt käituda; teab ning oskab õpisituatsioonis
leida erinevaid lahendusviise otsuste langetamisel.
5. klass:
1) eristab põhilisi organismi reaktsioone stressi korral ning
kirjeldab nendega toimetuleku võimalusi;
2) väärtustab oma tervist.
Kooliastme õpitulemus: teab, kuidas toimida
ohuolukorras, oskab õpisituatsioonis abi kutsuda ning
valdab esmaabivõtteid.
luua ja säilitada toetavaid ning lähedasi
suhteid; väärtustab sõprust ja armastust
vastastikuse toetuse allikana.
8. klass:
1) teab, mis tegurid ja
toimetulekumehhanismid aitavad säilitada
inimese vaimset heaolu;
2) selgitab stressi olemust, põhjuseid ja
tunnuseid;
3) kirjeldab stressiga toimetuleku viise ja
eristab tõhusaid toimetulekuviise
mittetõhusatest;
4) kirjeldab kriisi olemust ja seda, kuidas
käituda kriisiolukorras;
5) teab abi ja toetuse võimalusi.
Kooliastme õpitulemus: demonstreerib
õpisituatsioonis esmaabi põhilisi võtteid ja
kirjeldab tõhusat käitumist ohuolukordades.

2. klass:
1) demonstreerib õpisituatsioonis
lihtsamaid esmaabivõtteid ja abi
saamise võimalusi (nt haav,
kukkumine, mesilase nõelamine,
ninaverejooks, praht silmas,
puugihammustus, põletus ja
rästikuhammustus);
2) teab hädaabi telefoninumbrit ja
oskab kutsuda abi.
5. klass:
1) kirjeldab, kuidas aidata ennast ja teisi inimesi
õnnetusjuhtumi korral;
2) teab, kuidas toimida turvaliselt ohuolukorras ja abi kutsuda,
ning demonstreerib õpisituatsioonis lihtsamaid esmaabivõtteid
(nt kõhuvalu, külmumise, luumurru, minestamise, nihestuse,
peapõrutuse, palaviku ja päikesepiste korral);
3) nimetab esmaabivahendeid ja kirjeldab, kuidas neid
praktikas kasutada;
4) väärtustab enda ja teiste inimeste elu.
8. klass:
1) teab, kuidas käituda turvaliselt ohuolukorras
ning kutsuda abi allergia, astma, diabeedi,
elektrišoki, epilepsia, lämbumise, mürgituse,
palaviku ja valu korral;
2) demonstreerib õpisituatsioonis
esmaabivõtteid kuumakahjustuse,
teadvusekaotuse, südameseiskumise ja
uppumise korral.

Metoodilised soovitused tervisekasvatuse käsitlemiseks
Tervisekasvatuse kvaliteet sõltub suuresti selle edastamise metoodikast. Maailma
Terviseorganisatsioon rõhutab oskustel põhineva tervisekasvatuse (skills-based health
education) olulisust (WHO 2003). Oskustepõhine tervisekasvatus toetab tervislike
eluviiside omaksvõtmist, säilitamist ning vastava keskkonna loomist, arendades
teadmisi, hoiakuid ja eriti oskusi, põhinedes erinevatel õpikogemustel ning rakendades
kaasavaid õppemeetodeid. Kaasavad õppemeetodid põhinevad õpilaste endi aktiivsusel.
Õpilased peavad ise olema valmis analüüsima ja hindama situatsioone ning tegema
läbimõeldud otsuseid oma tervise kohta. Oskuste ja eriti hoiakute arendamine on keeruline
ülesanne, mistõttu tunnis kasutatav metoodika peab toetama nende saavutamist. Aktiivõpe
võimaldab õpetajal teha õpilastega tööd individuaalselt või väikestes rühmades. See loob
omakorda võimaluse jagada nõuandeid ja tähelepanu.
Millised on sobilikud meetodid?
Tänapäevased tõenduspõhised tervisekasvatuse programmid soovitavad erinevaid
õpikogemusi, mis põhinevad järgmistel meetoditel: rühmatööd, arutelud, väitlused,
rollimängud, ajurünnakud, õppekäigud, juhtumite analüüsid, erinevate probleemide
lahendamised jt (WHO 2003). Need meetodid võimaldavad mõista paremini õpilasi ja nende
dilemmasid, luua avatud ja turvalist keskkonda ning mõista problemaatilisi valdkondi.
Rühmatöö
Rühmatöö on õpilaste ühistöö rühmades, kus põhilised on õpilaste endi tegevused, nende
omavahelised arupidamised ja sõnavõtud. Rühmatöö eesmärgid on leida uudseid lahendusi
ning genereerida uusi ideid. Rühmatöö rakendamisel jagatakse klass rühmadeks (2–8
õpilast), sõltuvalt õpieesmärkidest moodustatakse kas homogeensed (uusi ideid vähem,
tulemus kiirem) või heterogeensed rühmad (rohkem erinevaid vaatenurki, õpitakse enam
üksteiselt, ajakulu suurem). Rühmatööd planeerides tuleb silmas pidada, et tulemus ei tohiks
olla selline, kus vastus on ette teada, vaid osalejad peaksid andma enda meelest ülesandele
parima lahenduse või kujundama oma rühma seisukoha. Rühmatöö puhul antakse ülesanne
rühmale, mitte üksikõpilasele, ja tulemus sõltub sellest, kuivõrd kõik osalejad on panustanud
ülesande lahendamisse. Sellise töövormi eelis on õpilaste omavahelise koostöö, misläbi
areneb ka suhtlusoskus.
Õpetaja ülesanded on:
1) seada konkreetne rühmatöö eesmärk;
2) määrata ülesande täitmise aeg;
3) juhendada raskustesse sattunud rühmi;
4) tagada rühmatöö tulemuste esitlemine analüüsimine.
Arutelu

Arutelu on õppemeetod, kus väideldakse vastandlike seisukohtade üle. Arutelu võimaldab
õpilastel välja öelda oma tundeid ja mõtteid mingi kindla probleemi kohta. Meetod on kasulik,
kuna paneb õpilased rakendama oma mõtlemisvõimet ja teadmisi, arendama ideid ning
kuulama klassikaaslaste arvamust. Arutelu korraldades on otstarbekas kehtestada reeglid:
korraga räägib üks õpilane, oma seisukohti põhjendatakse, väideldakse seisukohtadega, mitte
isikutega.
Arutelu korraldades tuleb arvestada, et:
1) õpetaja peab esitama vastuolulisi või äärmuslikke seisukohti;
2) õpetaja peab arutelu eesmärgi selgelt kindlaks määrama;
3) arutelu teema peab õpilasi huvitama.
Õpetaja peab toime tulema ka lõkkele puhutud tunnetega ning suutma õpilasi juhtida
põhireeglite järgi. Arutelu lõppu juhib õpetaja ning see lõpeb kokkuvõttega.
Rollimäng
Rollimäng on õppetegevus, kus matkitud olukorra kaudu toimub kogemuslik ning
avastuslik õppimine. See on meetod, mis võimaldab näitlikustada protsesse elus. Oma
eesmärgi järgi saab rollimängud jagada kolme rühma: oskuste arendamine, arusaamise
arendamine ning tunnete, seisukohtade ja hoiakute mõistmine.
Rollimängul on oma kindel struktuur, mida tuleb silmas pidada, et tagada õpieesmärkide
saavutamist. Rollimäng algab mängu sissejuhatusega, kus õpetaja selgitab rollimängu
olemust, juhtides tähelepanu asjaolule, et õpilased hakkavad mängima neile ette antud rolli,
mitte iseennast. Sellele järgneb rühmade moodustamine, mille puhul on võimalik rakendada
erinevaid võtteid (juhuslik valik, iseselekteeruvad rühmad, valik mingi tunnuse alusel jms).
Kui rühmad on moodustatud ja endale klassiruumis koha leidnud, tutvustatakse rollimängu
juhendit, mis peab olema selge ning arusaadav. Õpilastele tuleb anda ette reeglid ja ajapiirid.
Õpetaja peab veenduma, kas õpilased on ülesandest aru saanud.
Pärast ettevalmistusaja lõppu toimub rollimäng. Õpetaja ülesanne on jääda neutraalseks
ning olla vaatleja rollis. Vaatlejaiks võib kaasata õpilasi, kes annavad pärast rollimängu
hinnangu. Õpilaste vaatlejarolli paremaks tagamiseks on otstarbekas anda neile küsimused,
millele keskenduda.
Rollimäng peab lõppema toimunu analüüsiga. Õpilased peavad enne saama avaldada
oma emotsioone ja arvamust selle kohta, mis juhtus. Analüüs on iseenesest niisama oluline
kui rollimäng ning võimaldab osalejatel paremini mõista mängitud situatsioone ja tekkinud
tundeid. Analüüsi lõpetab õpetaja arutelu, et selgitada põhjusi, miks säärane rollimäng
korraldati ning mida õpiti.
Üksikjuhtumi uurimine
Üksikjuhtumi uurimine on kas reaalsest elust pärit või väljamõeldud juhtumi analüüsimine,
mida tehakse kas individuaalselt või rühmades. Juhtumeid (detailseid situatsioonikirjeldusi)
pakuvad kas õpilased (nende endi kogemustele tuginedes) või teeb seda õpetaja.

Üksikjuhtumine uurimine on kasulik, kuna aitab selgitada õpilaste väärtushinnanguid
ja analüüsida nende mõttekäiku, hinnata erinevaid situatsioone, lahendada probleeme,
langetada otsuseid ning teha probleeme lahendades koostööd.
Vajalikud komponendid üksikjuhtumi uurimisel on:
1) õpilaste motiveeritus;
2) faktidele osutamine;
3) objektiivne sõnastatus;
4) arusaadav selgitus;
5) suhete analüüsimine;
6) protsessi kirjeldamine;
7) paindlikkus;
8) probleemidele lahenduste otsimine.
Juhtumi analüüs lõpeb kokkuvõttega juhtumit käsitlevatest seisukohtadest.
Ajurünnak
Ajurünnak on rühmatöömeetod, mille eesmärk on genereerida võimalikult palju uusi
ideid. Ajurünnaku reegleid järgides võimaldab see meetod olla õpilastel loov, tundmata
hirmu võimalike negatiivsete hinnangute pärast. Ajurünnak on efektiivne, kui on vaja koguda
erinevaid ideid, lahendada vastuolulisi küsimusi ning arendada õpilaste koostööoskust.
Meetod võimaldab õpetajal määrata ka õpilaste teadmiste või hoiakute tasandit konkreetse
teema raames ning kohandada selle järgi õppetegevust. Ajurünnak toimub mitmes etapis.
I etapp: reeglite selgitamine. Ajurünnaku reeglid:
1. Kõiki ideid tuleb pakkuda!
2. Peamine eesmärk on genereerida võimalikult palju ideid.
3. Ideede pakkumise ajal ei tohi arutleda pakutavate ideede üle.
4. Teiste ideede edasiarendamine on igati sobilik.
II etapp: konkreetse probleemi/olukorra esitamine, millele tuleb leida lahendus.
Pakutakse ideid. Silmas tuleb pidada seda, et kõik ideed kirjutataks üles, nii et need on kogu
rühmale näha.
III etapp: ideede analüüsimine ja lahenduste pakkumine. Siin tuleb kindlasti silmas
pidada, et ei analüüsitaks mitte idee pakkujat, vaid idee teostatavust. Ajurünnak lõpeb esitatud
probleemile lahenduste pakkumisega.
Turvalise õpikeskkonna loomine
Kaasavate õppemeetodite kasutamisel on oluline klassis valitsev positiivne ja turvaline
õhkkond ühelt poolt selleks, et luua võimalused avatud mõttevahetuseks, teiselt poolt selleks,
et tagada õpilaste turvalisus ning kord klassiruumis. Turvalise keskkonna loomisel on oluline
osa reeglite kehtestamisel. Põhireeglid võivad välja töötada õpilased või esitab need õpetaja
või tehakse seda üheskoos. Eelistada tuleb õpilaste endi osalemist reeglite kujundamisel, nii
tunnetavad nad reegleid täites enam vastutust. Kui kõik õpilased teavad reegleid ja neist kinni

peavad, kujuneb diskussioonide, ajurünnakute, rollimängude ning teiste aktiivõppemeetodite
rakendamine tulemuslikumaks. Reeglid aitavad õpilastel oma õigusi kasutada ja kohustustega
toime tulla.
Kasulike reeglite näiteid
• Kuulame üksteist.
See on reegel, mida saab täita juhul, kui rääkijaga säilitatakse silmside ja omavahel juttu ei aeta. Kui üks
kõneleja lõpetab, on soovitatav, et järgmine kõneleja võtab enne oma ideede tutvustamist lühidalt kokku
eelkõneleja öeldu.
• Korraga räägib üks inimene.
Rühmaarutelude ajal võib korraga rääkida ainult üks isik. Aeg-ajalt on kasulik, kui kõneleja hoiab käes
võimusümbolit (näiteks võtit), mis antakse edasi järgmisele kõnelejale. See annab märku, kellel parasjagu sõna
on, ja kutsub teda kuulama. Kui teised omavahelist vestlust jätkavad, tuleb arutelu seniks katkestada, kuni kõigi
tähelepanu on kõnelejale keskendunud. Kuulamine ja ühekaupa rääkimine on reeglid, mis teineteist toetavad.
• Püsime teema piirides.
Vahel kalduvad õpilased arutelu põhiteemalt kõrvale. Kritiseerimise asemel tuleb leida muu lahendus,
näiteks võib öelda: „Ma ei tea, kuidas on see seotud teemaga, millest me praegu räägime. Kas keegi oskab mind
aidata?” Nii saavad õpilased võimaluse oma seisukohta täpsustada või mõista, et arutelu ei ole teemakohane.
• Kõikide mõtted on tähtsad.
Õpilasi tuleb õhutada oma mõtteid avaldama. Iga laps on väärtuslik, igaüks peab tundma end vabalt ning
väljendama oma tundeid ja mõtteid. Kui õpilane esineb mõne väljamõeldise või müüdiga, võib vastata näiteks
nii: „Paljud inimesed nõustuksid sinuga. Siiski teame nüüd, et jne.“ Nii ei tunne õpilane end teiste silmis väära
vastuse pärast häbistatuna.
• Meil on õigus jätta vastamata, kui see tundub meile ebamugav või isiklik.
Kõiki õpilasi ergutatakse eri tegevustes ja diskussioonides osalema. Ometi peab neil olema õigus
osalemisest loobuda, kui see nende jaoks ebameeldiv tundub.
• Me ei kritiseeri ega halvusta üksteist.
Õpilaste eneseväljendamine on sundimatum, kui nad mõistavad, et teistega mittenõustumine on normaalne
ja kedagi ei sobi nende mõtete pärast hukka mõista. Aidake neil mõista, mis on alavääristamine ja kuidas end
sellise käitumise juures tunda võib. Selgitage säärase käitumise vastuvõetamatust.
• Kõik küsimused on väärtuslikud.
Rumalaid küsimusi ei ole olemas, igal küsimusel on oma väärtus. Aidake õpilastel mõista, et kõigist nende
küsimustest peetakse lugu ja neile vastatakse.
Reeglid on otstarbekas kirja panna suurele paberile ja nähtavale kohale. See aitab
noortel mõista, mida neilt oodatakse. Vajaduse korral saab viidata põhireeglite
järgimise vajalikkusele.
Soovitatav kirjandus
Lepp, K. (koost) (2003). Inimeseõpetus. Tallinn: Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus.
Salumaa, T., Talvik, M. (2004). Ajakohastatud õppemeetodid. Tallinn: Merlecons.

Metoodilised soovitused tervisekasvatuse teemade käsitlemiseks 8. klassi inimeseõpetuse
kursuse planeerimisel
Üks 2010. aasta inimeseõpetuse ainekava muudatusi võrreldes 2002. aasta ainekavaga oli
tunnijaotuste muutmine kooliastmeti. Sellest tulenevalt lisandus 8. klassis uus kursus, mis
sisaldab tähtsaid terviseteemasid, mida varasemates ainekavades pole käsitletud. Selles
artiklis on toodud mõningaid soovitusi ja näited erinevate teemade käsitlemise kohta 8. klassis
(tabel 2).

Tabel 2. Näiteid erinevate õpimeetodite kasutamise võimaluste kohta 8. klassi kursuse planeerimisel, lähtudes RÕK 2010st
Teema Meetodid Õpitulemused Soovitatavad allikad ja kirjandus
Tervis kui
heaoluseisund.
Terviseaspektid:
füüsiline, vaimne,
emotsionaalne ja
sotsiaalne tervis.
Terviseaspektide seosed.
Eesti rahvastiku
tervisenäitajad. Tervislik
eluviis ning sellega
seonduvate valikute
tegemine ja vastutus.
Tegurid, mis mõjutavad
tervisega seotud valikuid
(3 tundi)
Tervise infoallikad ja
teenused. Tervise
infoallikate
usaldusväärsus
(1 tund)
Loeng-diskusioon: milles väljenduvad tervise
tahud ja kuidas nad omavahel seotud on?
Mõistekaart: tervis kui heaoluseisund
Individuaaltöö: minu tervise küsimustik
(küsimustik peaks sisaldama küsimusi erinevate
tervise tahkude kohta), selle individuaalne
analüüs
Rühmatöö: mis mõjutab tervisega seonduvaid
valikuid? / Ajurünnak: tegurid, mis mõjutavad
tervisega seotud valikuid
Loeng-arutelu „Mida ütlevad meile Eesti
rahvastiku tervisenäitajad?“* (vt selgitus 1)
Rühmatöö/arutelu „Mida muudaksin Eestis, et
eestimaalaste tervis oleks parem?“
Individuaaltöö „Minu tervise plaan“ (isiklike
eesmärkide seadmine)
Kodutöö / töö arvutiklassis, internetiallikate
kasutamine. Rühmade/paaristöö esitlus „Mis
allikatest (asutused, inimesed, veebilehed) saan
mina tervisealast infot? Millist kasulikku infot
võib saada nendelt www-delt?“ (õpetaja
etteantud www-d)
Arutelu „Mille järgi hindan tervisealaste
veebilehtede usaldusväärsust? Mille järgi
hindan tervisealaste teenuste usaldusväärsust?”
1. Selgitab ning kirjeldab tervise
aspekte ja nende omavahelisi seoseid.
2. Analüüsib enda tervise seisundit.
3. Analüüsib tegureid, mis mõjutavad
tervisega seotud valikuid.
4. Demonstreerib õpisituatsioonis
tõhusaid viise otsuste langetamisel
tervisega seonduvate valikute puhul
individuaalselt ja koostöös teistega.
5. Seab isiklikke tervisega seotud
eesmärke.
1. Analüüsib tervisealaseid allikaid ja
teenuseid lähtuvalt nende sisust.
2. Analüüsib tervise infoallikaid
lähtuvalt nende usaldusväärsusest.
www.terviseinfo.ee – tervise infoportaal;
http://www.sm.ee/tegevus/tervis/tervislik-eluviis-jahaiguste-ennetamine.html
– Sotsiaalministeeriumi
kodulehekülg, erinevad tervisenäitajad rahvastikus,
terviseprogrammid ja toetavad materjalid;
www.tai.ee/uuringud – Tervise Arengu Instituut;
rahvatervis.ut.ee – RaTeRa (Rahvatervise
Raamatukogu), Tartu Ülikooli Rahvatervishoiu
Instituut.
Kull, M., Saat, H. (toim). Uimastikasutuse
ennetamine koolis. Sotsiaalsete toimetulekuoskuste
õpetus. Õpetajaraamat 7.–9. klassile ja
gümnaasiumile. Tallinn, 2004, lk 8–62.
www.terviseinfo.ee – tervise infoportaal; www.tai.ee
– Tervise Arengu Instituut; www.narko.ee –
narkootikumidealane teave ja info abi saamise
võimaluste kohta; www.aids.ee – AIDSi
Ennetuskeskus; www.amor.ee – seksuaaltervisealane
nõustamine ja teave (Eesti Seksuaaltervise Liit);
www.toitumine.ee – riiklikel toitumissoovitustel
põhinev toitumisportaal; www.ampser.ee –
koolinoorte tervisliku toitumise arvesti;
www.meelespea.net – teave tervise,
rasestumisvastaste meetodite ja pereplaneerimise
kohta; noorte.kliinik.ee – teave noormeeste tervise
kohta; www.sinu-elu.com – teave rasestumisvastaste
meetodite kohta; www.hiv.ee - teave HIVi/AIDSi
kohta, nõustamiskabinettide andmed;

Kehaline aktiivsus
tervise tugevdajana.
Kehaline vormisolek ja
sobiva kehalise
aktiivsuse valik.
Toitumise mõju
tervisele. Toitumist
mõjutavad tegurid
(4 tundi)
Vaimne heaolu. Vaimset
heaolu säilitada aitavad
tegevused ja mõttelaad.
Stress. Stressorid. Stressi
kujunemine. Stressiga
toimetulek. Kriis, selle
olemus. Käitumine
kriisiolukorras.
Abistamine, abi otsimine
ja leidmine
Individuaaltöö „Minu igapäevane kehaline
aktiivsus“ (küsimustik)
Loeng „Kehaline aktiivsus ja tervis“ (kehalise
aktiivsuse liigid, intensiivsus, mõju tervisele,
nõuanded). Juhtumi analüüs
Rühmatöö „Fakte kehalisest aktiivsusest“
(õpilased koostavad atraktiivse esitluse eri liiki
kehalise aktiivsuse kasulikest mõjudest)
Individuaaltöö „Minu kehaline aktiivsus“
(analüüs + eesmärgid)
Loeng-arutelu „Minu toitumist mõjutavad
tegurid“. Individuaaltöö „Minu lemmikud“ (iga
õpilane võtab kaasa mõne valmistoiduna
ostetava toidu koostise, mille leiab pakendilt).
Rühmatöö „Meie lemmikud“
Individuaaltöö „Minu teadlikud valikud iga
päev“ + paaristöö „Minu hinnang sõbra
valikutele“
Ajurünnak/rühmatöö/paaristöö „Vaimset tervist
mõjutavad tegurid“
Loeng-arutelu „Vaimne tervis ja heaolu“
Arutelu „Mis on hea stress? Mis on halb
stress?“ Individuaaltöö „Peamised stressorid
minu igapäevaelus“. Loeng „Stress ja sellega
toimetulek“
Individuaaltöö „Tegevused, mis aitavad mul
tervislikult pingeid maandada“
1. Analüüsib enda kehalist aktiivsust.
2. Selgitab ning analüüsib kehalise
aktiivsuse mõju tervise erinevatele
aspektidele.
3. Oskab planeerida enda igapäevast
kehalist aktiivsust tervisesoovituste
järgi.
4. Analüüsib oma igapäevatoidu
vastavust tervisliku toidu
põhimõtetele.
5. Oskab planeerida enda toitumist
tervisesoovituste järgi.
1. Selgitab ning analüüsib vaimset
heaolu mõjutavaid tegureid.
2. Teab, mis tegurid ja
toimetulekumehhanismid aitavad
säilitada inimese vaimset heaolu.
3. Selgitab stressi olemust ja
tunnuseid.
4. Selgitab tõhusaid stressiga
toimetuleku viise.
www.alkoinfo.ee – alkoholiteemaline nõustamine;
www.lapsemure.ee – laste ja noorte psühholoogiline
nõustamine; www.tugikeskus.ee – abi hooletusse
jäetud või väärkoheldud lastele (Tartu Laste
Tugikeskus); rahvatervis.ut.ee – RaTeRa
(Rahvatervise Raamatukogu), Tartu Ülikooli
Rahvatervishoiu Instituut.
www.tai.ee – Eesti täiskasvanud elanikkonna
tervisekäitumise uuringud, Eesti kooliõpilaste
tervisekäitumise uuringud; www.terviseinfo.ee –
tervise infoportaal; www.toitumine.ee – riiklikel
toitumissoovitustel põhinev toitumisportaal;
www.ampser.ee – koolinoorte tervisliku toitumise
arvesti; http://tap.nutridata.ee/ – toitumisprogramm;
www.mehedliikuma.ee – meeste liikumisprojekt;
www.trimm.ee – Ühenduse Sport Kõigile
terviseportaal.
Fogelholm, M, Vuori, I. Tervislik liikumine.
Medicina, 2007.
Zilmer, M, Kokassaar, U, Vihalemm, T. Normaalne
söömine. Avita, 2004.
www.lapsemure.ee – laste ja noorte psühholoogiline
nõustamine; www.tugikeskus.ee – abi hooletusse
jäetud või väärkoheldud lastele (Tartu Laste
Tugikeskus); www.amor.ee – seksuaaltervisealane
nõustamine ja teave, Eesti Seksuaaltervise Liit;
www.terviseinfo.ee – tervise infoportaal.
Elenurm, T. jt. Stressi teejuht. Tallinn: Eesti
Tervisekasvatuse Keskus, 1997.
Kull, M., Saat, H. (toim). Uimastikasutuse
ennetamine koolis. Sotsiaalsete toimetulekuoskuste

(4 tundi)
Levinumad
riskikäitumise liigid.
Riskikäitumise mõju
inimese tervisele ja
toimetulekule. Tõhusad
enesekohased ja
sotsiaalsed oskused
riskikäitumisega
toimetulekul
(3 tundi)
Esmaabi põhimõtted ja
käitumine
ohuolukordades
(3 tundi)
Loeng „Kriis ja käitumine kriisiolukorras“
Rühmatöö: juhtumi analüüs + internetiallikate
kasutamine
Loeng-diskussioon „Riskikäitumine ja selle
ennetamine“. Mõistekaart „Riskikäitumine“
Individuaaltöö: „Mida teen ise riskide
vähendamiseks?“
Rühmatöö: mida saame meie teha turvalisuse
suurendamiseks ja riskikäitumise vältimiseks
oma klassis/koolis/kodukohas?
Allikaanalüüs: abi saamise võimalused minu
kodukohas
Õppekäik või intervjuu Päästeameti, politsei,
lastekaitse, turvakodu või arsti esindajaga
Loeng „Esmaabi põhimõtted ja käitumine
ohuolukordades“. Rühmatöö/paaristöö „Kuidas
käitun?“
Õppekäik/õppelaager „Esmaabi põhimõtted ja
käitumine ohuolukordades“
Individuaaltöö: käitumine ohuolukordades
(tööleht)
5. Kirjeldab lihtsamaid inimliku
toetuse ja abi viise, mida kriitilisse
olukorda sattunud inimesele anda.
6. Nimetab abisaamise võimalusi
seoses formaalse ja mitteformaalse
abiga inimestele.
1. Kirjeldab levinumate
riskikäitumiste tagajärgi, mõju
inimese tervisele ja toimetulekule.
2. Kirjeldab ja selgitab levinumate
riskikäitumiste ärahoidmise ja
sekkumise võimalusi indiviidi ning
rühma tasandilt, lähtudes
igapäevaelust; teadvustab ennetamise
ja sekkumise võimalusi klassi, kooli
ja kogukonna tasandil.
3. Võrdleb erinevaid võimalusi
riskikäitumise ärahoidmiseks ning
sekkumiseks ühiskonna tasandil.
1. Eristab olukordi, kuidas käituda
turvaliselt ning kutsuda abi allergia,
astma, diabeedi, elektrišoki,
epilepsia, lämbumise, mürgituse,
palaviku ja valu korral.
2. Demonstreerib õpisituatsioonis
esmaabivõtteid kuumakahjustuse,
teadvusekaotuse, südameseiskumise
ja uppumise korral.
3. Kirjeldab, kuidas käituda
turvaliselt erinevates ohuolukordades
koolis.
õpetus. Õpetajaraamat 7.–9. klassile ja
gümnaasiumile. Tallinn, 2004, lk 8–62.
Ohvriabi käsiraamat. Tallinn: Sotsiaalministeerium,
2002.
Ugur, K. Väike kriisimeelespea. EELK Haiglahoiu
Keskus, 1999.
Knusten, L., Hogsted, R., Berliner, P.
Psühholoogiline esmaabi ja inimlik toetus. Danish
Red Cross, 1997.
http://www.kustuti.ee/paasterongas/ – veeohutuse
õppeveeb; www.kustuti.ee – tuleohutuse õppeveeb;
http://www.rescue.ee – päästeteenistuse koduleht;
http://www.redcross.ee – Eesti Punase Risti
kodulehekülg: veebipõhised esmaabimängud,
esmaabialase kirjanduse tutvustus, voldikud, plakatid,
maakonna/linna terviseedendaja.
Kull, M., Saat, H. (toim). Uimastikasutuse
ennetamine koolis. Sotsiaalsete toimetulekuoskuste
õpetus. Õpetajaraamat 7.–9. klassile ja
gümnaasiumile. Tallinn, 2004, lk 8–62.
http://www.kustuti.ee/paasterongas/ – veeohutuse
õppeveeb; www.kustuti.ee – tuleohutuse õppeveeb;
http://www.rescue.ee – päästeteenistuse koduleht;
http://www.redcross.ee – Eesti Punase Risti
kodulehekülg: veebipõhised esmaabimängud,
esmaabialase kirjanduse tutvustus, voldikud,
plakatid; erinevad esmaabi käsiraamatud.

Huvide ja võimete
mitmekesisus ning
valikud. Edukus,
väärtushinnangud ja
prioriteedid elus. Mina
ja teised kui väärtus
(3 tundi)
Loeng-arutelu „Väärtushinnangud ja valikud“.
Individuaaltöö: minu väärtushinnangud
Individuaaltöö: minu huvid, iseloom ja võimed
(küsida 3 lähedaselt inimeselt) ja nende
võimalik seos minu tulevikuga
Õppekäik/intervjuu/allikaanalüüs
(www.rajaleidja.ee)
1. Analüüsib ennast oma huvide,
võimete ja iseloomu põhjal ning
seostab seda valikutega elus.
2. Selgitab ja toob näiteid valikute
võimaluste kohta oma huvide,
võimete ja iseloomu põhjal, mis on
aluseks teadlikele lühi- ja
pikaajalistele valikutele seoses terve
ja tervikliku inimese arenguteega,
seostades neid kutsevaliku
võimalustega.
www.rajaleidja.ee – karjääriplaneerimist toetav
portaal, SA Innove karjääriteenuste arenduskeksus;
www.eetika.ee – eetikaveeb, Tartu Ülikooli
Eetikakeskus; kooli psühholoog;
linna/maakonna/kooli karjäärinõustaja.
*Selgitus 1. Loengus tuleks esile tuua näitajad, mille abil saab hinnata rahvastiku tervist: oodatav eluiga, erinevad eluviisi näitajad (toitumine, kehaline aktiivsus,
suitsetamine, stress jt), olulisemad haigestumisnäitajad (südame-veresoonkonnahaigused, vähkkasvajad, HIV/AIDS ning vigastused ja mürgitused). Neid näitajad võib
võrrelda soolisest, vanuselisest aspektist vms ning teiste riikide näitajatega. Õpilastele võib anda ülesande mõtestada erinevaid rahvatervise statistikadiagramme ning esitada
neid teistele. Neid näitajaid analüüsides arutletakse, mis võib sääraseid näitajaid põhjustada, nt miks on paljud Eesti elanikud haigestunud südame-veresoonkonnahaigustesse?
Mis põhjustab suure suremuse liiklusõnnetuste tõttu? Mis võib mõjutada kehalise aktiivsuse taset? Millise haridustasemega rühmas on igapäevasuitsetajaid kõige rohkem?
Jms.
Selgitus 2. Teemade „Sotsiaalne tervis ja suhted“, „Suhete loomine, säilitamine ja katkemine“, „Suhete väärtustamine“, „Armastus“, „Seksuaalsuse olemus: lähisuhted,
seksuaalidentiteet, seksuaalne nauding, soojätkamine“, „Seksuaalne areng“, „Seksuaalne orientatsioon“, „Soorollide ja soostereotüüpide mõju inimese käitumisele ning
tervisele“, „Seksuaalvahekord“, „Turvaline seksuaalkäitumine“, „Rasestumisvastased meetodid“, „Seksuaalõigused“, „Seksuaalsel teel levivate haiguste vältimine“, „HIV ja
AIDS“, „Abi ja nõu saamise võimalused“ käsitlemist on kirjeldatud peatükis 3.3. „Seksuaalkasvatus inimeseõpetuses”.
Selgitus 3. Teemade „Uimastid ja nende toime kesknärvisüsteemile“, „Uimastitega seonduvad vääruskumused“, „Uimastite tarvitamise isiklikud, sotsiaalsed, majanduslikud
ja juriidilised riskid“, „Sõltuvuse kujunemine“ käsitlemist on kirjeldatud peatükis 3.6. „Uimastiharidus inimeseõpetuses”.

Kasutatud kirjandus
Aasvee, K., Maser, M. (2009). Ülevaade Eestis 2001/2002. ja 2005/2006. õppeaastal
toimunud kooliõpilaste tervisekäitumise uuringutest (HBSC uuring) teiste riikide taustal.
Eesti Arst, 88 (6), 390–401.
Allaste, A. A. (toim) (2007). Koolinoored ja uimastid. 15–16-aastaste õpilaste legaalsete ja
illegaalsete uimastite tarvitamine Eestis. Tallinn: Tervise Arengu Instituut.
Bandura, A. (1977). Social learning theory. Englewood Cliffs, New York: PrenticeHall.
Fishbein, M., Ajzen, I. (1975). Belief, attitude, intention and behaviour: An introduction to
theory and research. Reading, MA: Addison-Wesley.
Green, L. W., Kreuter, M. W., Deeds, S. G., Partridge, K. B. (1980). Health education
planning: A diagnostic approach. Palo Alto, CA: Mayfield Publishing.
Kirby, D., Laris, B., Rolleri, R. (2007). Sex and HIV education programs: Their impact on
sexual behaviours of young people throughout the world. Journal of Adolescence Health, 40,
206–217.
Lepp, K. (koost) (2003). Inimeseõpetus. Tallinn: Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus.
Lõhmus, L., Trummal, A. (2007). HIV temaatikaga seotud teadmised, hoiakud ja käitumine
Eesti noorte hulgas. Uurimusraport. Tallinn: Tervise Arengu Instituut.
Meeks, L., Heit, P., Page, R. (2007). Comprehensive school education. New York: The
McGraw-Hill Companies.
Part, K., Laanpere, M., Rahu, K., Haldre, K., Rahu, M., Karro, H. (2007). Eesti naiste tervis:
seksuaal- ja reproduktiivtervis, tervisekäitumine, hoiakud ja tervishoiuteenuste kasutamine.
Uurimisaruanne. Tartu: Tartu Ülikooli Naistekliinik.
Prochaska, J. O., DiClemente, C. C. (1982) Transtheoretical therapy: Toward a more
integrative model of change. Psychotherapy: Theory, Research, and Practice, 19 (3), 276–
288.
Rosenstock, I. M., Strecher, V. J., Becker, M. H. (1988). Social learning theory and the health
belief model. Health Education Quarterly, 15 (2), 175–183.
Salumaa, T., Talvik, M. (2004). Ajakohastatud õppemeetodid. Tallinn: Merlecons.
Sloboda, Z., Bukoski, W. J. (2006). Handbook of drug abuse prevention – Theory, science
and practise. New York: Springer Publishing Company.
Tang, K. C., Nutbeam, D., Aldinger, A., St Leger, L., Bundy, D., Hoffmann, A. M.,
Yankah, E., McCall, D., Buijs, G., Arnaout, S., Morales, S., Robinson, F., Torranin, C.,
Drake, L., Abolfotouh, M., Whitman, C. W., Meresman, S., Odete, C., Joukhadar, A.,
Avison, C., Wright, C., Huerta, F., Munodawafa, D., Nyamwaya, D., Heckert, K. (2008).

Schools for health, education and development: A call for action. Health Promotion
International, 24 (1), 68–77.
Trummal, A. (2009). Kondoomi kasutamist mõjutavad tegurid 16–24-aastaste noorte hulgas.
Fookusgruppide intervjuude analüüs. Tallinn: Tervise Arengu Instituut.
WHO (World Health Organization) (2003). Skills for health. Information Series on School
Health, 9.