10. Raplamaa sood ja rabad

Raplamaa sood ja rabad
Jaanus Kiili
Sood kujunevad ja arenevad keskkonnatingimuste mõjul nn soostumise tulemusel. Vastavate
soodsate tingimuste püsimisel võib ladestuda mitme meetri tüsedusega turbakiht. Turbakiht
hakkab endasse imema ja säilitama vett suurtes kogustes ning see muudab soo sõltumatuks
tekketeguritest – selline soo ehk raba areneb juba edasi iseenda seaduspärasuste järgi.
Eestis on soode all kokku 1 009 101 hektarit ehk 22,3 % riigi pindalast (Allikvee, Ilomets
1995). Territooriumi soostumise poolest on Eesti Soome järel teisel kohal maailmas. Meil on
9836 enam kui ühe hektari suurust sood (Orru, 1995).
Soode tekkimine (soostumine) ja turba settimine on määratud klimaatiliste tingimuste, reljeefi
ja pinnakatte ning hüdrogeoloogiliste tingimustega. Soode tekkimine eeldab püsivat
liigniiskust ka mullas või maapinnal. Eesti oludes tekivad sood kas maismaa soostumise või
veekogude, enamasti järvede, kinnikasvamise tagajärjel.
Enamik Rapla maakonna soid on järvelise päritoluga, st tekkinud järvede kinnikasvamise
tulemusel. Protsess toimub enamasti üheaegselt nii põhjast kui kaldailt. Põhja settib
järvemuda ning peale kujuneb üha laienev õõtsik. Järvemudast tekib tihke, enamasti
rohekasprunn sete – sapropeel. Sapropeeli kihi kasvades vaba vee sügavus järjest väheneb
ning veekogu põhjale kujunevad taimekooslused. Lääne-Eestis on järvede soostumine alanud
valdavalt roostike või liigirikaste nõosoo tarnakoosluste moodustumisega. Sellele on
järgnenud nn minerotroofne arengufaas, kus esinevad koos erinevad madalsookooslused
(Allikvee, Ilomets 1995).
Maismaaline soostumise tulemusel on ilmselt kujunenud 273 Eesti soodest. Vajalikuks
eelduseks on kestev liigniiskus tingituna vett mittejuhtiva pinnase olemasolust, muldade
halvast dreneeritusest ning kõrgest pinnaveetasemest. Reljeefi madalamates osades on
veetaseme tõusuga vesi ulatunud maapinnale ning sellistes kohtades algaski soostumine.
Sellisest madalsoostaadiumist tekkisid Lääne-Eestis valdavalt kas lagedad või hõreda
puurindega liigirikkad tarna-madalsood. Sellest arengujärgust saab alguse rabastumine.
Rabade moodustumise kõige soodsamad tingimused kujunesid Eestis umbes 4000 aastat
tagasi ning kestsid ligi 2000 aastat. Sel ajavahemikul on alanud umbes 60% Eesti rabade

areng. Esimene rabastumise laine oli aga veelgi varem – 7000 kuni 6500 aastat tagasi.
Vanimad rabad said alguse aga 8000 aastat tagasi (Allikvee, Ilomets 1995). Lääne-Eestis sage
tarna-turbasambla siirdesoo rabastumine võis toimuda erinevad teid pidi – kõige sagedamini
tekkis otse siirdesoole peenra-älvekompleks, vahel eelnes sellele nõmmeraba või märjem
märe. Mineraalmaal tekkinud sood-rabad on Raplamaal vähemuses – nii kujunesid Allipa,
Hiienurme, osaliselt Kastna ja Keava sood, samuti Kodila Linnuraba, Kosesoo, mahtra,
Orgita. Pidapa, Sõbesoo ning Vanakaie soo.
Soode on levinud üle Eesti kuid neid on rohkem Kesk- ja Lääne-Eestis ning Ida-Virumaal.
(Tabel 1)
Tabel 1. Soode levik valitud maakondades
Maakond Soode arv Soode pindala,
tuh ha
%% maakonna
pindalast
Läänemaa 65 48,7 20,5 5,4
Harjumaa 568 89,7 20,7 9,9
Raplamaa 205 53,7 18,3 5,9
Järvamaa 149 72,7 27,3 8,0
Pärnumaa 245 116,1 24,3 12,8
Eesti 6996 908,2 100,0 100,0
Allikas. Truu et al., 1964.
%% vabariigi
soode pindalast
Tabelist 1 selgub, et Raplamaal domineerivad pigem väiksemad sood ning neid on vähem kui
üks viiendik maakonna pindalast. Võrdluseks võib lisada, et näiteks Järvamaal on soid 27,3%
maakonna pindalast, Pärnumaal aga 24,3% (Truu et al. 1964: 20-21).
Eestis on kaheksa soode valdkonda, Raplamaa sood kuuluvad nn Lääne-Eesti suurte ja
keskmise suurusega soode valdkonda ning Põhja-Eesti kõrgustiku suurte mosaiiksoode
valdkonna lääneserva (Tabel 2). Esimest valdkonda iseloomustavad suured, ülekaalukalt
madalsood. Ka rabasid on palju kuid siirdesoid esineb harva Valdkond asetseb Limneamere
ja Balti jääpaisjärve levikupiiride vahelisel alal. Laguunide soostumine algas kas
lehtsamblaõõtsiku või liigirikka tarna-madalsoo tekkimise, maismaa soostumise või puistarna-
madalsoo tekkimisega, mis arenes üle vesise tarnastiku lagedaks tarna-madalsooks.
Põhja-Eesti kõrgustiku äärealade suurte mosaiiksoode vööndi (Valk, 1988) soodes on sageli
palju mineraalmaast nn soosaari. Raplamaa idaosa kuulub nn kõrgustiku äärealade

Tabel 2. Raplamaa sood ja rabad
Soo nimetus (vald) Soo tüüp ja pindala ha Turba- Toorturba
Madal- Siirde- raba kokku lasundi maht, tuh
soo soo
maksimaa
lne
paksus, m
m3
Adila-Krimmi soo (Rapla) 100 20 0 120 - -
Aela-Viirika raba (Kaiu ) 450 650 1 100 7,0 36 400
Aigitse soo (Rapla) 1 590 400 500 6,0 43 150
Allipa raba (Käru v) 434
Ammassaare (Juuru)
Avaste soo (Vigala) 8702
Ellamaa raba (Kehtna)
Elliste raba (Vigala)
Hagudi soo (Rapla) 590 400 1470 6,5 73 330
Hõreda raba (Kehtna) 532
Iidva soo 0 0 100 100 2,0 600
Illesoo (Raikküla) 328
Imsi raba (Kehtna) 540 50 700 1290 5,0 27 000
Juuru raba (Juuru) 2385
Järlepa raba (Juuru)
Kaasika raba (Kaiu)
Kahasoo (Märjamaa)
Karja soo 170 0 0 170 0,7 -
Kastna raba (Kehtna) 310 0 930 1240 5,0 25 200
Katku soo - - 67 1,9 450
Keava raba (Kehtna) 320 40 1 500 1860 8,8 41 600
Kesu raba (Vigala) 180 290 2 380 7,0 122 500
Kiigumäe soo (Kaiu)
Kodila Linnuraba (Rapla) 3160 4,8
Kolgu raba (Kaiu)
Kose raba (Raikküla)
Kosesoo (Märjamaa) 368 4,6
Kuistlema soo (Märjamaa)
Kõnnu raba (Kohila)
Kõrvetaguse soo
(Märjamaa)
60 43 50 150 7,0 3 400

Kädva soo 180 0 260 440 2,3 3 900
Käntu soo (Vigala) 120 80 550 750 4,2 11 750
Loosalu – Kõrgemäe raba
(Kaiu)
930 100 1 110 6,7 66 500
Mahtra raba (Kaiu+++) 5 670 1 000 3 000 9670 5,2 225 000
Mukri raba (Kehtna) 30 390 1 250 7,9 69 550
Mustu soo (Märjamaa) 400 30 0 430 - -
Nõlvassoo (Kehtna) 440 0 670 7,3 36 470
Orgita soo (Märjamaa) 460 40 200 700 4,6 8 140
Palasi raba (Kehtna) 260 160 220 640 5,0 13 800
Parka soo 140 10 20 170 2,0 1 110
Pidapa raba (Käru) 0 0 180 180 4,8 3 750
Pilkuse (Vigala) 10 0 370 380 5,5 13 160
Päädeva soo (Märjamaa) 150 20 50 220 - -
Pühatu soo (Märjamaa)
Rabivere raba (Kohila) 150 0 0 150 - -
Reer(-d-)ikmaa soo 0 0 100 100 4,0 2 000
Rumbi (Piiumetsa) raba
(Kaiu)
Sarumetsa raba (Kaiu)
60 30 610 700 5,0 14 040
Sõbesoo (Rapla) 230 140 370 6,2 24 820
Sõtke soo (Märjamaa) 490 20 0 510 2,0 2 520
Sääsküla soo (Raikküla) 90 20 40 150 - -
Taarakõnnu raba (Kehtna)
Tõdva soo (Kohila)
Tõlva (Õmma, sh Tõmma)
raba (Märjamaa)
1290 280 1760 8,1 122 320
Tõnumaa raba (Märjamaa) 50 0 590 640 5,6 20 050
Tõrasoo (Raikküla) 1530 0 0 1530 2,4 4 800
Vanakaie raba (Käru) 0 0 290 290 4,2 3 100
Allikas. Valk, 1988: 288–302
allvaldkonda ning seal on soostumus üle vabariigi keskmise samuti kuuluvad mitmed sealsed
sood vabariigi suurimate, üle 10 000 hektari pindalaga soode hulka. Valdkonna aluspõhja
moodustavad lõherikkad ordoviitsiumi ja siluri kivimid. Pinnakatteks on mitmesuguse
tüsedusega karbonaatne moreen. Valdkonna soodest Raplamaal algavad Pirita ja Keila jõed.

Alamvaldkonna aladele jäävad Mahtra (9670 ha) soo ning Hagudi (2460 ha) ja Vaharu (1130
ha) soo (Tabel 2). Geobotaaniliselt on need nn Lääne-Eesti tüüpi rabad. Vaharu soo on
suhteliselt hästi uuritud, soo 4,6-meetrise turbalasundi all on 3,5 m sapropeeli. Seega on
tegemist n.ö järvelise tekkega sooga. Vaharu soos on ka silmapaistev karstiallikas.
Raplamaa kuulub osaliselt ka nn Kõrvemaa koosseisu. Kogu Kõrvemaa oli enne
kuivendustöid Eesti üks soisemaid alasid. See on ulatuslik suhteliselt tasane või kergelt nõgus
ala Pandivere kõrgustikust läänes. Sealsed vallseljandikud, mõhnastikud ja voored liigestavad
maad ning eraldavad soostikke, üksiksoid ja nende osi (Valk 1988). Kõrvemaa edelapiiril
Lelle ümbruses asuvad Keava ja Loosalu raba. Keava rabas (1860 ha) on kummaline kuiv
lehter (Paidla, Masing, 1971). Selle all on mineraalpõhja saar, mille järskudelt nõlvadelt
voolab turba all lehtrisse kogunenud vesi kiiresti ära.
Loosalu-Kõrgemäe soostiku (2140 ha) lääneosa nimetatakse Loosalu rabaks, idaosa
Kõrgemäe rabaks (Valk, 1988). Nende kahe osa vahel on suur männipuistuga
mineraalmaasaar nn Järvehiis. Soostiku kogupikkus kirde–edela suunas on 11 km ja laius –
3–4 km. Loosalu rabas asun ka Loosalu järv, millest vesi voolab turbalasundi all Järvehiie
soosaareni, kus moodustab sügavaid (1–3 m) hauakohti. Teisel pool soosaart, 2 m madalamal
ilmub sama veesoon soopinnale ning moodustab Keila jõe lähte ühe haru. Suvel on siin
veetemperatuur sageli üle 10°C madalam kui Loosalu järves. Soosaarte kogupindala loosalu –
Kõrgemäe soostikus on ligi 120 hektarit. (Valk, 1988).
Tabelist 2 selgub, et maakonnas on ülekaalus madalsood, moodustades üle 50% kohalike
soode pindalast. Järgneb raba – umbes 40% ning siirdesoo – 9%. Sood on üldiselt tüseda
turbalasundiga, keskmise paksusega 3,36 meetrit, Maksimaalne turbalasundi paksus on
mõõdetud Keave rabas (8,8 m), Õmma soos (8,1 m) ning Mukri rabas (7,9 m).
Ülevaade maakonna soodest
Allipa soo (434 ha) asub maakonna edelaosas, Allipa külast üks kilomeeter läänes, Käru ja
Mädara jõe ülemjooksul. Soo on tekkinud mineraalmaa soostumisel, toitub sadetest. Soo on
olemuselt puisraba, siis kasvab ka murakas ja jõhvikas.
Hagudi soo (2686 ha) asub maakonna põhjaosas, Hageri alevist kaks kilomeetrit kagu suunas.
Soo lääneosa läbib Hageri–Rapla tee. Soo tekkis üksikute väiksemate järvede soostumisel.

Toitub sademetest ja põhjaveest. Vee äravool raba lõunaosast toimub Nihu oja kaudu Kasari
vesikonda, põhjaosast aga Sootaguse kraavi pidi Seli rabamassiivi idaservale ning sealt Röa
soone kaudu Keila jõkke. Raba põhjaserval asus kunagi, enne kuivendamisi ka raba kõrgeim
punkt – 70,3 meetrit. Soo on osaliselt kaetud madal- ja siirdesoometsadega, samuti esineb
puissood ja –raba ning älveste ja laugastega lageraba. Hagudi raba kagu- ja lõunanurgas laiub
ulatuslik madalsoo, mille erinevaid osi on nimetatud Hagudi ja Alu rabaks. Hagudi raba on
paarisajameetri laiuse soosooniku abil ühendatud Seli rabamassiiviga.
Hiienurme soo (1583 ha) asub Raplamaa keskosas, Asunduse külast kolm kilomeetrit ida
pool, Rõue jõe ja Ahtama oja ülemjooksul. Sood läbib Kõnnu – Kehtna maantee. Soo on
tekkinud oru soostumisel, eesvooluks on Konuvere jõgi. Turbakiht paikneb liival, soo toitub
sademetest, põhja- ja tulvaveest. Soo on kuivendatud ja kasutatakse põllumajanduses,
looduslikel laikudel kasvab segamets või puisraba rohke jõhvika, muraka ja sinikaga (Orru,
1995).
Hõreda (Mõisima) soo (532 ha) asub Rapla linnast 6 km idas, Rapla – Hõreda tee ääres. Soo
tekkis järve soostumisel, lamamiks on suhteliselt vettpidavad liivsavi ja savi. Toitub
sademetest ja valgveest ning eesvooluks on Rapla–Ingliste peakraav. Sood on varasematel
aegadel kultuuristatud, seal on ka vanu nüüdseks juba osaliselt kinni kasvanud turbaaukke.
Turbakihi paksus on maksimaalselt ligi viis meetrit, keskmiselt ligi kolm meetrit. Raba osas
on 75 ha suurune freesturbaväli, kust toodeti alusturvast. Looduslikult püsinud soo osades
kasvab jõhvikas.
Illaste soo (561 ha) asub maakonna edelaosas Päärdu külast 2 km kagus. Soo on tekkinud
järve soostumisel, toitub sademetest ning eesvooluks on Konuvere jõgi. Turvas asub
vettpidaval savil. Illaste soo on puisraba, äärtel lisaks siirdesoomets. Soo on kuivendamata
ning teda on hinnatud (Orru, 1995) potentsiaalse alus- ja aiandusturba tootmise kohana.
Illesoo (328 ha) asub maakonna keskosas, Raikküla vallas, Raplast 16 km läänes. Soo on
tekkinud järve (veekogu) soostumisel – turba all on kuni 1,0 m paksune järvemudakiht.
Illesoo toitub sademetest, äärealad ka põhjaveest ning tema eesvooluks on Koolma jõgi.
Valdavalt on puisraba vaid äärealadel esineb ka kasemets. Illesoost vahetult lõunas asub
Kõrvetaguse soo (330 ha) ning idas Kodila Linnuraba (3160 ha) ning Sõbesoo (767 ha). Soo
turbavaru on hinnatud 0,44 miljonit tonni ning lasundi paksus on 4,2–7,2 m (Orru, 1995).

Imsi raba (1290 ha) asub Raplamaa kaguosas Lellest umbes pool kilomeetrit läänepool. Imsi
soo lähedalt mööduvad Rapla–Türi maantee ning Tallinn–Pärnu raudtee. Imsi soo tekkis
ilmselt veekogu (järve) soostumisel, sest turba all liival ja kruusal on ka järvemuda kiht. Soo
toitub sademetest ja põhjaveest, eesvooluks on Velise jõgi. Soo põhja- ja idaosas kasvab
kuuse-kase segamets, raba on puis-kanarbikuraba ning seal kasvab ka jõhvikas. Imsi soo
mineraalsaarte pindala on kokku 46,5 ha ning Imsi järve pindala 3,4 ha. Imsi raba-aladel asub
ka kunagine 155 ha suurune freesturbaväli alusturba tootmiseks.
Juuru raba (2385 ha) asub Juuru küla lähedal, Pandivere kõrgustiku kagunõlval loode-
kagusuunalises nõos. Soo ümber on ringtee, mis suundub Tallinn–Rapla–Viljandi maanteele.
Soo tekkis järve soostumisel (järvemudakiht moreenil-savil-liival on kuni 1,6 m) ning see
toitub sademetest, põhjaveest, Atla jõe äärsed alad ka tulvaveest. Juuru soo eesvooluks on
Keila jõgi. Juuru soos on palju mudaälveid, mis muudavad soo suhteliselt raskesti läbitavaks.
Juur soo keskel on lage- ja laukaraba, äärealadel madal- ja siirdesoometsad. Soos on ka 104
ha mineraalmaasaari. Turbakihi paksus on paiguti kuni 7,5 meetrit (Orru, 1995).
Kastna raba (1240 ha) Käru vallas asub Lellest 2 km idas nn veelahkmealal. Siit saavad
alguse Imsi oja ning Vändra ja Käru jõgi. Kastna raba keskosa on tekkinud järve, äärealad aga
mineraalmaa soostumisel. Raba toitub sademetest ja põhjaveest. Põhilise osa Kastna rabast
hõlmab nn lageraba, äärealadel on madalsoomets ja puis-siirdesoo. Soos on palju laukaid.
Keava raba (1860 ha) asub Raplamaa idaosas Kehtna vallas, Kehtnast 4 km lääne ja Lellest 5
km lõuna pool, veelahkmealal, kus algavad Imsi oja, Vändra ja Käru jõgi. Soo keskosa on
tekkinud järve, äärealad mineraalmaa soostumisel, toitub sademetest ja põhjaveest. Rabas
olevad mineraalmaasaared (kokku 71 ha) koosnevad jääsulaveetekkelisest kruusast ja liivast.
Keava raba on põhiliselt lageraba. Raba on osaliselt kuivendatud, seal toodetakse alus- ja
aiandusturvast. Rabas on palju laukaid.
Kesu raba (2934 ha) asub Raplamaa edelaosas Vigala vallas ning piirneb Kivi-Vigalaga ja on
ümbritsetud kohalike teedega. Kesu raba tekkis jäänukjärve soostumisel, toitub sademetest ja
tulvaveest, eesvooluks on Enge jõgi. Kesu rabas esineb puis- ja lageraba, kasvab ka jõhvikas.
Raba edelaosas on õõtsik, äärealadel aga võsastunud heinamaa. Kesu raba on märg,
looduslikus olekus, turbakihi maksimaalne paksus kuni 5,65 meetrit.
Kodila Linnuraba (3160 ha) asub maakonna põhjaosas Rapla vallas Kodila, Ohuotsu ja
Kelba küla vahel. Ohukotsu külast 1 km kirdes on iseloomulike laukaringidega raba

Soostumine algas omal ajal lõuna- ja edelaosas üksikute väikejärvede kinnikasvamisega ning
levis sealt edasi kesk-ja põhjaossa. Hiljem eraldiasunud osad liitusid terviklikuks rabaks.
Linnuraba on segatoiduline – ta toitub sademetest, põhjaveest, esineb allikaid. Eesvooluks on
Kasari (Teenuse) ja Vardi jõgi. Soovesi neeldub ka Paramulla karstialal. Madalsoos kasvab
segamets, rabas on valdav lageraba. Turbalasundi maksimaalseks paksuseks on mõõdetud
kuni 4,8 meetrit. Haruldaste taimede ning loomade poolest rikas Linnuraba on kaitse all 1964.
Aastast.
Kosesoo (368 ha) asub Raplamaa lääneosaas, Loodna-Märjamaa vallas Lääne-Eesti madaliku
idaosas. Kosesoo tekkis mineraalmaa soostumisel, ta toitub sademetest ja põhjaveest. Soo
põhja- ja loodeosa läbib osaliselt kinnikasvanud Ahtama kanal, Kosesoos võib leida
madalsoometsa, puis-siirdesood, puisraba ja rabamännikut. Kosesoo vahetus läheduses on
Tõrasoo ja Lepiku soo ning Lihuveski soo.
Kuresilma soo (349 ha) asub maakonna läänepiiril Märjamaa vallas, Märjamaa–Koluvere tee
ääres. Soo on tekkinud väikejärvede soostumisel, toitub sademetest. Puisraba.
Kõrvetaguse soo (330 ha) asub Raikküla vallas Kõrvetaguse ja Jalase küla vahelisel alal.
Lõunaosa lähedalt möödub Orgita – Koikse tee. Soo jaguneb Parka ja Kõrvetaguse rabaks.,
kus levib lubjarikka allikalise madalsoo kooslus. Parka raba lõunaosa on botaaniliseks
kaitsealaks. Kaitsealustest liikidest esinevad siin koldjas selaginell, eesti soojumikas,
soohiilakas, raudtarn, kärbseõis, täpiline sõrmkäpp, Russowi ja kahkjaspunane sõrmkäpp ning
soo-neiuvaip. Kõrvataguse soo tekkis umbes 15 ha suuruse järve soostumisel, mida tõendab
0,3 m paksune järvemuda kiht turba all. Soo toitub põhjavetest ja sademetest, on kaetud
madalsookuusiku, siirdesoometsa ja rabamännikuga. Rabamännikus kasvab ka murakas ja
sinikas, seal on leitud eesti soojumikat (Saussurea alpina esthonica) ka koldjat selaginelli
(Selaginella selaginoides). Kõrvetaguse rabametsades elab metsis. Kõrvetaguse soos on ka nn
Hiietuka soosaar, kus on leitud kaunist kuldkinga. Soo keskosa on vanu tükkturba karjääre
kuigi soo turbakihi paksuseks on hinnatud keskmiselt 1,5 m ning maksimaalselt 2,2 m (Orru,
1995). Kõrvetaguse soo asub Jalase maastikukaitsealal.
Käntu soo (844 ha) asub Raplamaa edelapiiril Vigala vallas, Kasari (Teenuse) ja Vigala
(Konuvere) jõe vahel, Soo tekkis järve soostumisel, ta toitub peamiselt sademetest, põhjaveest
ning suurveeaegsetest tulvavetest. Soo keskosas on hõre rabamännik, äärealadel siirde- ja
madalsoo segamets. Paiguti kasvab murakas. Turbalasundi keskmine paksus on 2,62 m ning

maksimaalne 4,4 m (Orru, 1995). Sood pole kuivendatud, ta on oluline Kasari jõe toiteala
ning omab jahimajanduslikku tähtsust.
Loosalu raba (3373 ha) asub Raplamaa kaguosas Käru vallas, Keila ja Käru jõe
veelahkmealal. Soos on tekkinud järve soostumisel, toitub sademetest ja põhjaveest,
eesvooluks Käru jõkke suubuv Raka oja. Soo äärealadel kasvab madalsoomets, keskosas puis-
laukaraba jõhvika, muraka, sookailu ja küüvitsaga. Soo piires on 287 ha mineraalmaast
soosaari ning 35,6 ha suurune Loosalu järv. Suurim soosaari kannab nime Järvehiis.
Turbalasundi keskmine paksus on 2–4 meetrit, maksimaalne paksus kuni 7,6 meetrit.
Mahtra soostik kogupindalaga 8030 ha asub maakonna kirdeosas, Pandivere kõrgustiku
kagunõlval. Soostiku moodustavad Pahkla, Järlepa, Oru, Leva, Atla ja Järismaa rabad. Osa
Mahtra soostikust asub Juuru vallas, osa jääb Kose valla aladele Harjumaal. Soostiku põhiosa
on tekkinud järve soostumisel. Seda tõendab 0,1–8,0 m paksune järvemuda kiht. Soostiku
lõunaosa kujunes mineraalmaal soostumisel. Soostik toitub sademetest, põhjaveest ning
Tõdva ja Tuhala jõe tulvaveest. Soos domineerib rabataimkate, on palju laukaid ja
mudaälveid. Siirdesoo osades valitseb männi-kuuse-segamets, leidub ka puis-põõsassood
(Orru, 1995). Turbakihi keskmine paksus on 1,4–3,8 m, maksimaalne paksus kuni 7,1 m.
Mahtra soostikus on palju mineraalmaasaari kogupindaalaga kokku 595 ha ning kaks järve –
Järlepa järv (54,6 ha) ja Kirivalla (Leva) järv pindalaga 10,1 ha (Mäemets, 1977). Mahtra
soostiku lõunaosa läbib Atla jõgi, keskosa Mahtra oja.
Mukre (Mukri ja Ellamaa) soo (2198 ha) asub Rapla maakonna lõunaosas, 11 km Lellest
lõunasse vastu Pärnu maakonda. Soo tekkis preboreaalse kliimastaadiumi lõpus (10 000 –
9000 aastat tagasi) järve soostumisel ning on ilmselt üks vanemaid Eesti rabasid (Orru, 1995).
Toitub sademetest, soo äärealad ka põhjaveest. Mukre soo keskosas on puisraba ja
rabamännik rohke murakaga, äärealadel on siirdesoo- ja madalsoomets. Raba on älveste ja
laugasterikas. Turbalasundi paksuseks hinnatakse raba osas 5,7–8,5 m ning turbavarusid 9,92
miljonit tonni. Mukre raba lõunaosas on vanu turbaaukusid (labidakarjääre). Kaitse all a-st
1992. Kaitse all on siin musta toonekure ja metsise elupaigad ning mitmete käpaliste
(vööthuul sõrmkäpp, kahelehine käokeel) ning väikese ja valge vesiroosi kasvukohad.
Nõlvasoo (Kenni soo) (pindala 1520 ha – Orru, 1995) asub maakonna edelaosas ja piirneb
Järvakandi linnaga. Soo tekkis ooside vahelises nõos, järve soostumisel. Järvesetted
(paksusega 0,1–0,2 m) asuvad moreenil. Soo toitub sademetest, eesvooluks on Nurtu ja Sauga
jõgi. Soos on nii puis- kui lageraba, palju on älveid, laukaid ja laugasjärvi, neist suurim on nn

Nõlvasoo järv (pindala 2,1 ha). Soo edela ja põhjaosas on vanu kütteturba karjääre, kus 1937
– 1957 toodeti Järvakandi Tehastele kütteturvast.
Orgita soo (pindala 977 ha) asub Raplamaa keskosas, Märjamaa asulast 4 km edelasse. Soo
tekkis mineraalmaa soostumisel, turvas asub liival ja savil. Soo toitub sademetest, ida- ja
põhjaosas ka karstiallikatest. Eesvooluks on Kasari ja Vigala jõgi. Madalsoos kasvab
sookaasik, siirdesoos männik ning raba osas – puisraba. Osa Orgita soost, nimelt 89 ha on
kuivendatud ning kasutusel põllumaana (Orru, 1995). Kuivendusvesi juhitakse Orgita
peakraavi kaudu Vigala jõkke. Orgita soos alustati freesturba tootmist 1960. aastal.
Palasi soo (pindala 485 ha) asub Rapla maakonna idaosas Kehtna vallas lellest 2 kilomeetrit
põhja pool, mõhnade vahelises nõos. Soo tekkis järve soostumisel, toitub sademetest,
äärealadel põhjaveest, eesvooluks on Rõue jõgi. Turvas asub liival, liivsavil ja moreenil. Soo
keskosa on puis-älveraba, kus kasvab jõhvikas, kanarbik, küüvits. Älved ja laukad on
orienteeritud kirdesse. Soo äärealad on väga mätlikud, mätaste kõrgus 0,3 – 0,35 m.
Äärealadel kasvab madalsoo segamets või on puis-siirdesoo. Palasi soo on väga märg,
suhteliselt looduslikus seisundis ning kuulub Palasi sookaitseala koosseisu.
Pidapa soo (pindala 219 ha) asub maakonna kaguosas Käru vallas, Käru jõe veelahkmealal.
Lõunast piirneb ta Suureaua – Linnu maanteega. Soo tekkis mineraalmaa soostumisel, toitub
sademetest ning tema eesvooluks on Käru jõgi. Turvas asub uuringute andmeil liival ja
liivsavil. Pidapa soo on puisraba, kus kasvab ka murakas. Soo on looduslikus seisundis.
Pilkuse soo (413 ha – Orru, 1995) asub Raplamaa edelaosas Vigala vallas, Pärnu madalikul
Teenuse küla lähedal. Soo tekkis järve soostumisel, toitub peamiselt sademetest ning tema
eesvooluks on Kasari ja Vigala jõed. Turbakiht asub liival. Soo on valdavalt lage- ja puisraba.
Soos kasvab jõhvikas, kanarbik, sookail.
Päärdu soo (pindala 128 ha) asub maakonna lõunaosas Märjamaa vallas, Pärnu ja Lääne-
Eesti madaliku piiril. Soo tekkis järve soostumisel, järvesetted lasuvad liival. Toitub ainult
sademetest ning eesvooluks on Päärdu jõgi. Põhiosa soost on freesturbaväli, äärealadel esineb
puis-kanarbikuraba.
Rabivere raba kuulub koos Seli ja Hagudi rabaga ühtsesse rabakompleksi. Viimane on
alguse saanud kolmest eraldi arengukeskmest. Ta on kolmest kõige suurem (pindala 150 ha)
ning ilmselt tekkinud kõige varem. Raba kagupoolset osa nimetatakse Kõrgerabaks (Kõrgsoo,
Kõrgraba) ja loodepoolset Suurrabaks. Turvast on siin kuni 8 meetrit. Madal- ja

siirdesoovöönd on rabiveer raba äärtel üsna kitsas Kõrgeraba on Suurrabast 1–2 meetrit
kõrgemal ning väga laukaline. Neist kaks – Kaksiklaugas ja Kaselaugas (Anutakse laugas) –
on lülitatud Eesti järvede nimestikku. Kaselauka ja Kaksilauka kohal on raba õige kitsas –
ligikaudu üks kilomeeter. Enamus Rabivere Suurrabast on kunagine freesturbaväli. Rabivere
raba nn Kõrgsoo osa uuris 1930. aastatel Hagerist pärit sooteadlane Paul W. Thomson (1933).
Rogenese soo (1292 ha) on maakonna lõunaosas Kehtna ja Kaisma valla maadel Lääne-Eesti
madalikul. Pööravere küla jääb soost 3 km kaugusele. Rogenese soo tekkis järve soostumisel
kuid toitub sademetest, põhja- ja valgveest. Soo eesvooluks on Nurtu ja Enge jõgi. Järvesetted
(paksus 0,5 m) ja turvas asuvad liival ja savil. Sood katab madalsoomets, esineb puissoo,
siirdesoomännik, lageraba ning älve-, laugas- ja puisraba. Soos kasvab jõhvikas, sinikas ja
kukemari. (Orru 1995). Soost väljub kuivendamise eesmärgil Rogenese peakraav koos kahe
harukraaviga, mis viivad veed Nurtu jõkke. Soo lõunaosa veed on juhitud Enge jõkke.
Seli raba on osaks suuremast sookompleksist (vt Hagudi ja Rabivere raba). Seli rabamassiivis
pole erinevalt Hagudi ja Rabivere osast eriti palju laukaid. Samas on ta tüüpiline Lääne-eesti
raba – tasane suhteliselt lage ja kuiv platoo ning järsk rabarinnak. Raba loodeservas on 200
meetri jooksul tõusu neli meetrit, paiguti veelgi rohkem kuid mitte üle 2,5 meetrit 50 meetri
jooksul (Paidla, 1994). Seli osamassiivi eraldavad Rabiverest madalad jääserva eel tekkinud
künnised Krimmi ja Aandu külade vahel. Aja jooksul on nad mattunud turba alla kuid nad on
tänaseni kasutatavad otseteena Rabivere ja Lohu (Aandu) vahel. Raba turbalasundi paksuseks
on hinnatud 7,9 meetrit ning turbavarusid 7,98 miljonit tonni (Orru, 1995). Seli rabaga on
seotud ka salaoja ja tema sügava kaevu kujuline sissevoolulehter. Rabarinnakul, tulles Röa
Kärneri raudteeületuskoha poolt, on kõrgetest mändidest tukk, mis algab piirdekraavist raba
jalamil ja ulatub raba platooni – seal viimaste mändide all on paarikümnemeetrise
läbimõõduga lohk, mis kellukjalt süvistub turbasse kolmemeetriseks kaevuks (Paidla 2000:
19). Seli rabaga on seotud ka Kõnnu järv.
Seli raba ja paeplatoo (nn Sopi Pikanina) piiril asuvad nn Sopi järvikud (Paidla, 1994b).
Rabalt valgub kevadel suurvesi paeservas olevatesse „lahtedesse“ ja sealt aegamisi
paekihtidesse. Kokku on selliseid „lähtesid“ kolm, pindalaga kevadel vastavalt põhja poolt
alates 2, 3 ja 4 hektarit. Kõige suurem järvikuist on keskmine, millest isegi veevaesel ajal jääb
alles mõnesajaruutmeetri suurune „lombike“ lõunakalda lähedal. Alumine järvik on aga pikk
ja kitsas, eelmisest soisemate kallastega ja umbes meetri jagu madalama veepinnaga.

Selja soo (pindala 311 ha) asub Käru vallas Käru jõe ülemjooksul veelahkmealal. Soo on
tekkinud järve soostumisel. Toitub sademetest, eesvooluks on Ingliste oja. Turvas lasub
saviliival ja aleuriidil. Soos levib rabamännik. Soos kasvab palju jõhvikat ning seda pole
kuivendatud.
Sõbesoo soo (pindala 767 ha – Orru, 1995) asub Ohukotsu ja Jalase küla vahel Lääne-Eesti
madalikul ning on tüüpiline Lääne-eesti tüüpi kõrgraba. Soo tekkis mineraalmaa soostumisel.
Turvas asub liival, merglil või lubjakivil. Sõbesoo soo toitub sademetest, eesvooluks on
Vigala jõgi. Kirdes piirneb Sõbesoo Lipstu nõmmega. Lipstu nõmme ja Sõbesoo piiril on
Balti jääpaisjärve aegne kuni kolme meetri kõrgune astang. Astangu all voolab väike
paepõhjaline oja, milles paljandub korallirikas lubjakivi.
Sõbesoos on turbakihi paksus kuni 6,2 meetrit. Soo keskosa on laugasterikas (kokku pea 176
laugast). Suurim neist on nn Sinilauke laugas, sügavaim aga nn Põhjalaugas (3,5 m). Soo
lõunaosas on madal rikkaliku veetaimestikuga Sõbesoo ehk Jalase järv (pindala 2,5 ha), mis
on oluliseks rändlindude peatuspaigaks. Sõbesoo kagusopist väljuv oja voolab salaoja, mis
kohati tuleb nähtavale ja kaob siis jälle turbalasundisse avanedes lõpuks raba piiravasse
kuivenduskraavi. Sõbesoo on osa 2003. Aastal moodustatud Jalase maastikukaitsealast.
Tõnumaa soo (pindala 634 ha) asub maakonna lääneosas Vigala vallas nn Pärnu madalikul.
Soo tekkis järve soostumisel, ta toitub sademetest, eesvooluks on Vigala ja Kasari jõgi.
Tõnumaa soo lõunaosa on kuivendatud 213 ha freesturbaväli aiandusturba tootmiseks,
säilinud looduslikul alal levib puisraba.
Tõrasoo soo (pindala 1611 ha) asub Raikküla valla lõunaosas, ühe kilomeetri kaugusel
Vanamõisa külast. Sood läbib Rapla–Valgu maantee. Soo tekkis järve soostumisel ning toitub
sademetest ja põhjaveest, eesvooluks on Valgu (Velise) jõgi. Turba paksus on kuni 3 meetrit,
lamamiks moreen, mergel ja lubjakivi. Valdav on madalsoo, kus kasvab Lääne-Eestile omane
harilik porss (Myrica gale) ning käpalistest ka soohiilakas (Liparis loeselii). Paiguti on ka
tarnarohket puis- ja puispõõsassood, idaservas on palju pilliroogu. Siirdesood on vaid Tõrasoo
keskosas umbes 25 hektaril. Soos on mitmeid mineraalmaa (soo-)saari. Soo kaitseks on
moodustatud Tõrasoo looduskaitseala. Tõrasoo lääneosaks peetakse ka naabruses olevat
Kosesood.
Vanakaie (Käru) soo (pindala 407 ha – Orru, 1995) asub Rapla maakonna kaguosas, Kärust
7 kilomeetrit põhja pool, Käru ja Mädara jõe ülemjooksul veelahkmealal. Soo tekkis

mineraalmaa soostumisel, ta toitub sademetest ning eesvooluks on Käru jõgi. Turvas lasub
liival ja savil. Vanakaie soos levib peamiselt puisraba, seal kasvab ka murakas. Soo äärealadel
on madalsoo segamets.
Viirika soo (pindala 2072 ha) asub maakonna idaosas, Juurust 12 km kagus. Pandivere
kõrgustiku läänenõlval. Sood ümbritsevad Kuimetsa–Vahastu, Põlliku–Kaiu, Kaiu–Atla teed.
Soo tekkis järve soostumisel, turba all on paiguti kuni 0,8 m paksune järvemuda. Soo toitub
sademetest ja põhjaveest, eesvooluks on Atla ja Keila jõgi. Turvas lasub savil ja moreenil.
Soo äärealadel levib madalsoo segamets, kohati ka siirdesoomets ja puis-siirdesoo. Soo
keskosas on puis- või älve- ja laukaraba. Kohati on ka õõtsikut, kus veetase on 20 cm üle
maapinna ning mättaid. Viirika raba on killustatud arvukate mineraalmaasaartega, mille
pindala kokku on 342 ha. Siin asub ka Aela – Viirika kaitseala. Viirikas soos on 1966. Aastast
toodetud aluturvast.
Õmma soo (pindala 3735 ha) on Rapla- ja Läänemaa piiril Risti küla lähedal. Soo tekkis järve
kinnikasvamisel. Lamamiks on moreen, kruus ja liiv, turbalasundi paksuseks kuni 6,5 meetrit.
Raba-alad toituvad sademetest, madalsoo nii põhja- kui karbast välja valguvatest vetest.
Eesvooluks on Kasari ja Pokuti jõgi. Õmma soos valitseb nn madalsoo, seal esineb ka
mineraalmaasaari, kokku 191 ha. Raba esineb soo kirdeservas lagerabana, läänes ja loodes
puis- ja puis-põõsasrabana. Soos on rahvapärimustega seotud Lao järv. Alates 1963. aastast
on Õmma soost toodetud alus- ja aiandusturvast, kokku 166 hektarilt.
Kirjandus
Allikvee H., Ilomets M. 1995. Sood. - Eesti: Loodus./ koost A. Raukas. Tallinn, lk 327–
363.
Kink, H., Petersoo, T./ koost. 2010. Loodusmälestised 19: Raplamaa: Rapla, Märjamaa,
Raikküla vald. Loometsade riik. Tallinn.
Mäemets, A. 1977. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tallinn.
Orru, M. 1995. Eesti turbasood. Teatmik. Tallinn.
Paidla, A. 1994. Soodes on salapära, rabades – rahu. Hagudi soo lugu 2. Eesti Loodus, nr 9,
lk 275–277.
Paidla, A. 1994b. Soodes on salapära, rabades – rahu. Hagudi soo lugu 4. Eesti Loodus, nr
11, lk 335–337.

Paidla, A., Masing V. 1971. Neeluaugud, veesooned ja allikad rabas. – Eesti Loodus, nr 1, lk
39–40.
Thomson, P.W., Mechmerschausen G. 1933. Ein Linienprofil durch den östlichen teil des
Hochmoores „Kõrgsoo“ im Kirchspiel Haggers (Hageri).- Beiträge zur Kunde Estlands, 18, 3.
Tallinn.
Truu, A., Kurm, H., Veber, K. 1964. Eesti NSV sood ja nende põllumajanduslik
kasutamine. - Eesti NSV sood. (EMMTUI teaduslike tööde kogumik 4). Tallinn–Saku 1964,
lk 3–136.
Valk, U. 1988. Eesti sood. Tallinn.