You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
(adessiiv) ja formaalne (essiiv). Muide, A. Ahlqvist eristas 1877. aastal<br />
üldiste kohakäänete hulgas hoopis na-, ta- ja ne-lõpulist (Stipa 1990:<br />
272, 274, 276, 277; NK 30). Sobivaks osutus J. A. Lindströmi süsteem<br />
ilmselt seepärast, et kõigi kolme lõpud olid erinevad, mitte aga üksteisest<br />
tulenevad, nagu M. Veskel ja A. Ahlqvistil. Peale selle väljendasid nad<br />
ruumi ja liikumist selle piires.<br />
Üritan nüüd käsitletut eesti keele vallas mõneti üldistada ja paigutada<br />
XIX aastasaja taustsüsteemi. M. Veskel oli peale soome grammatikate<br />
võimalik võtta eeskujuks Friedrich Robert Fählmanni, Eduard Ahrensi ja<br />
F. J. Wiedemanni töid. Väärib tähelepanu, et uurija ei võtnud neist mitte<br />
ühtegi täiesti omaks. Ilmselt F. J. Wiedemanni ajalooülevaate põhjal<br />
(2005: 17) on ka hiljem väidetud, et E. Ahrens loobus eesti grammatika<br />
kujundamisel soome keele kasuks võõrastest (indoeuroopa) mõjudest<br />
(Ross 2003: 8). See on õige ladina ja saksa keele seisukohalt. Teatavasti<br />
sai E. Ahrens tõsiseid mõjutusi soome grammatikutelt nii otse Johann<br />
Stråhlmani (saksapäraselt Strahlmann) ja teiste teoseid studeerides kui ka<br />
Arnold Friedrich Johann Knüpfferi ja Johann Friedrich Helleri vahendusel<br />
ajapikku meie morfoloogiasse juurdunud teadmistest, mis pärinesid<br />
J. Stråhlmani ja G. Renvalli sulest Beiträgede vahendusel (Ahrens 2003:<br />
83; Fählmann 2002: 146–149). Ei saa unustada, et viimati mainitute loodud<br />
määratuse-määramatuse idee, millele toetub E. Ahrensi fleksiiv- ja<br />
sufikskäänete eristamine, lähtus tegelikult rootsi kui indoeuroopa keele<br />
omapärast (Stipa 1990: 273). Definiitsusest-indefiniitsusest loobumisel – ta<br />
ei mainigi seda – on M. Veske saanud kindlat tuge soome grammatikute<br />
G. E. Euréni, A. Ahlqvisti jt töödest, sest Eestis kummitas asjaomane idee<br />
isegi veel F. J. Wiedemanni peas (2005: 324–325, 620 jj), kuigi mitte<br />
niivõrd enam käändeparadigmades.<br />
M. Veske rõhutas õigesti, et eesti keeles ei tohi akusatiivi ja genitiivi<br />
käsitleda ühe käändena, nn relatiivina, mille oli määratuse-määramatuse<br />
kategooriaga maadeldes tuletanud A. F. J. Knüpffer ning mida tarvitas<br />
veel E. Ahrens (Weske 1873: 99; Fählmann 2002: 160; Ahrens 2003: 118).<br />
Väitekirja käänamistabelite järgi otsustades pidas M. Veske oma teadustegevuse<br />
algusest peale nominatiivi, genitiivi, infinitiivi (= partitiivi), kuue<br />
kohakäände ja translatiivi kõrval tarvilikuks abessiivi, essiivi ja komitatiivi;<br />
tekstis rõhutas ta ka terminatiivi ja instruktiivi omaette käänetena<br />
eristamise vajadust (Weske 1873: 19, 99). Hiljem (1879) lisas ta soome<br />
keelemeeste mõjul eesti käänete hulka tegelikult tarbetu akusatiivi.<br />
31
Change language