EmPower koolitus materjal EST 1 fail.pdf

1 

KOKKUVÕTE 

Hoone karbi ning soojustamisega ja tehnosüsteemide seotud aspektid tõusevad järjest 

rohkem esile kui teemaks on energiatõhusus hoonetes. Üha enam hakatakse tähelepanu 

pöörama energiasäästule (sh vesi, elekter, soojus), arusaam automatiseerimise 

kasulikkusest paraneb, inimeste tervis ja ruumide sisekliima on muutunud teemaks, mille 

ümber koonduvad tehnilised lahendused. 

Eriosad, st hoone tehnosüsteemid muutuvad järjest rohkem teineteisega integreeritumaks 

ja raske on aru saada, kus üks lõpeb ning teine algab. Põhimõtteliselt ei ole vahet, kas 

kavandatakse näiteks uut passiivmaja või renoveeritakse olemasolevat 

arhitektuurimälestist – tervikliku lähenemise printsiipe peab arvesse võtma igal juhul. 

Seega veelkord üle toonitatult: mistahes hoone energiatõhususest me ka ei kõneleks, peab 

alati silmas pidama, et energiatõhusust ei saavutatakse vahenditega, mis halvendavad 

hoone karbi tervist ja/või on kuidagi ohtlikud või ebatervislikud hoonetes töötavatele 

inimestele.

2 

HOONE TEHNOSÜSTEEMIDE ENERGIATÕHUSUS 

Käesolev täiendõppematerjal koosneb järgmistest peatükkidest: 

3.1 Hoone karp ja soojustus 

3.2 Küttesüsteemid 

3.3 Jahutussüsteemid 

3.4 Soe tarbevesi 

3.5 Mootorid ja elektriajamid 

3.6 Valgustus 

3.7 Ventilatsioon 

3.8 Hooneautomaatika 

Kõik peatükid täiendavad teineteist, kuid on ka eraldi võetuna terviklikud õppematerjalid. 

SISSEJUHATUS 

Paljudes Euroopa riikides on hoonete soojusvajadus tervikuna vähenenud. Üheks 

põhjuseks on energiasäästumeetmete rakendamine olemasolevates hoonetes. Teiseks 

põhjuseks võib lugeda ehitustehnoloogia arengut 1970. aastate lõpus ja 1980. aastatel, 

mistõttu on nii elamute kui ühiskondlike hoonete soojusvajadus madalam. Samas on aga 

märgatavalt suurenenud elektrienergia kasutamine. See on tingitud elektriga töötavate 

masinate ja seadmete suurest arvust ning elektrienergia suurem kasutamine kütmiseks.. 

Ventilaatorid, pumbad ja jahutusseadmed on järjest suurema energiatarbimisega 

liigsoojuse tõttu uutes ühiskondlikes hoonetes. 

Euroopas on hoonete energiatarve aina kasvava tähtsusega küsimus. Euroopa Liidu 

komisjon on esitanud ettepaneku, et kõikides EL-i maades tuleb hoonete energiatarvet 

vähendada võrreldes 2005. aastal tarbituga 20 protsenti aastaks 2020. See ettepanek, aga 

ainult piirab energiakasutuse kasvu, kuid kogu hoonesektori energiavajadust saab 

vähendada ainult säästumeetmetega olemasolevates hoonetes. Isegi kui kõik uued hooned 

ehitataks selliselt, et elektri- ja soojusenergia vajadus oleks väga väike, ei vähendaks see 

kogu hoonesektori energiakasutust. Pole kahtlustki, et kõnealune teema on järgnevatel 

aastatel üha olulisem kogu Euroopas. 

Valik Euroopa Liidu tasandil vastuvõetud õigusakte hoonete energiatõhususega 

seonduvalt : 

 

 

 

 

EPBD Energy performance of Buildings Directive2002/91/EC(recast 2010/31/EU) 

End use energy efficiency and energy services directive2006/32/EC 

Ecodesign Directive2009/125/EC (former 2005/32/EC) 

Energy Labelling Directive2010/30/EU(former 92/75/EEC) 

Ecolabel Regulation(EC) No 1980/2000 

 

CHP Directive2004/8/EC

3 

Uute hoonete projekteerimisel saab tavaliselt võrdlemisi väikeste kuludega saavutada 

kõrge energiatõhususe. Uue maja ehitamisel on lisakulu parema seinasoojustuse ja 

õhutiheda välistarindi saavutamiseks väike. Välistarindi soojustuse ja tiheduse 

parandamine pärast seda, kui maja on valmis, on aga väga kulukas. Ka akende vahetamine 

olemasolevas majas on tavaliselt nii kulukas, et seda on raske energiasäästuga 

põhjendada. Sellepärast on oluline, et uute majade välistarindid kujundataks 

ettenägelikult, lähtudes sellest, et need peavad püsima 40 aastat ja kauem. 

Tehnosüsteemid ja nende osad, näiteks õhu töötlemise seadmed, küttesüsteemi osad, 

jahutusmasinad, valgustussüsteem jne on lühema elueaga. Ühiskondlikes hoonetes 

renoveeritakse neid osaliselt 15–20 aasta järel, ehk siis paar korda kogu hoone eluea 

jooksul. Seega on võimalik rakendada uusi energiaefektiivseid lahendusi mitu korda hoone 

eluea jooksul. Seevastu välistarindi algupärast kujundust on raske ja igal juhul väga 

kulukas muuta. Klaasist osade suurus määrab kütte, ventilatsiooni ja jahutussüsteemide 

võimsuse. See jääb määravaks ka siis, kui tehnosüsteeme uuendatakse. Praegu arhitektide 

seas populaarne suund kujundada uusi ühiskondlikke hooneid suurte klaaspindadega 

toob kaasa mõttetult kõrge soojusvajaduse ja ka suure elektritarbe liigsoojuse 

eemaldamiseks. Seda võib tulevikus olla raske vähendada. 

Hoonete suurem energiatõhusus pole enam vaid piirete ja avatäidetega seonduv, see on 

järjest enam kompleksprobleemi lahendamine. Selle kompleksprobleemi keskmeks 

muutuvad lähiajal erinevate tehnosüsteemide omavahelised seosed ja sünergias 

toimimine. 

Tihti ollakse arvamusel, et hoonete tehnosüsteemidega kaasnevad suurimad kulud nende 

süsteemide ehitamise ajal. Hoone rajamise ja kasutamisega kaasnevate investeeringute ja 

kulude tase määratakse enne, kui esimene joon paberile tõmmatakse. Siinkohal pole 

tehnosüsteemide osa mingi erand. Tehnosüsteemide projekteerimine pole pelgalt torude 

ja kanalite joonistamine, see on vastutuse võtmine hoone energiatõhususe ja tervisliku 

sisekliima eest. Tuleb alati meeles pidada, et hoone energiatõhusus ei tohi seada mitte 

mingisuguseid kitsendusi hoone sisekliimale, mis võiks mingitki moodi kahjustada hoone 

või hoones töötavate ja elavate inimeste tervist. On oluline, et sisekliimat defineeritakse 

viisil, mis võimaldab neid kavandamisel aluseks võtta ja hiljem kontrollida. Sisekliimat 

mõjutavad väliskliima, hoone kujundus ja piirded, hoone kasutus ja erinevad 

tehnosüsteemid. Mitmete uuringutega on tõendatud, et sisekliima mõjutab otseselt 

inimeste tootlikkust. Seega püüeldes energiatõhususe poole ei tohi otsida kompromisse 

sisekliima arvelt. Roheline ruuduke joonisel 1 näitab siseklimaatilist komfort tsooni, mille 

poole tuleb püüelda ka energiatõhusa hoone kavandamisel. Ehk hoone tuleb kavandada, 

ehitada ja käigus hoida selliselt, et oleks tagatud optimaalne sisekliima (lihtsustatult 

käsitletakse siinkohal temperatuuri ja ruumiõhu suhtelist niiskust). (joonis 2) näitab 

ilmekalt siseruumides töötavate inimeste suhtelise tootlikkuse muutust ruumi 

temperatuurist sõltuvana. Seega energiatõhusat hoonet kavandades või olemasolevaid 

energiatõhusamaks renoveerides ei tohi seda teha sisekliima arvelt. 

Hoone vajab soovitud sisekliima tagamiseks ning tegevusvajaduste rahuldamiseks 

energiat. Vastavalt sellele saab energiavajaduse jaotada kolme kategooriasse: 

 

 

Soojusenergia, millega varustatakse üksikuid ruume, et siseõhu temperatuur ei 

langeks alla lubatud taseme; 

Elektri- ja soojusenergia, mida vajavad kütte-, ventilatsiooni- ja jahutussüsteemid, et 

kütta ruume ja eemaldada liigsoojust ning õhusaastet;

4 

 

Elektri- ja soojusenergia, mis kulub valgustuseks ning inimtegevuses vajalike 

seadmete ja masinate tööks.

5 

joonis. 1 

joonis. 2 

Alikas: Olli Seppänen,,Helsinki University of Technology, William Fisk, Lawrence Berkeley National Laboratory 

Kaasaegse hoones energiatarvet oluliselt mõjutavad tehnosüsteemid: 

küte 

jahutus 

ventilatsioon 

soe tarbevesi 

erinevad mootorid 

valgustus 

hooneautomaatika 

Hoone tarind mõjutab: 

 

 

 

 

 

soojuskadusid ülekande teel; 

soojuskadusid õhulekke kaudu; 

päikesekiirguse sissetungimist; 

kiirguse soojuseks muundamist ja kaasnevat lisa vaba- ning liigsoojust; 

soojuse salvestamist ja soojuse ning jahutuse vajaduste tasakaalustamist.

6 

Valgustus ja elektriseadmed mõjutavad: 

elektrienergia vajadust; 

soojuse vajadust; 

liigsoojust. 

Hoone sisekliima tagamise süsteem mõjutab: 

küttevajadust; 

kütuse liiki; 

elektrienergia vajadust, kui on 

elektril baseeruv küte: 

otsene elekterküte; 

elektriline mahtveesoojendi 

soojuspump; 

jahutuseks vajalikku elektrienergiat. 

Kokkuvõtlikult: 

 

 

 

 

Välistarind peab olema kujundatud ja konstrueeritud nii, et soojuskadu külmal aastaajal ja 

liigsoojus päikesepaistelistel päevadel oleks võimalikult väike; 

Piirdetarindite osad ja tehnosüsteemid peavad olema kujundatud ja dimensioonitud 

energiatõhususest lähtudes. 

Energiavajaduse vähendamise meetmete rakendamisel peab hoone otstarbekus, tehniline 

kvaliteet ja sisekliima paranema või jääma samaks. 

Energiavajaduse vähendamiseks kasutatud vahendite kulu peab olema tasakaalus 

energiasäästuga. 

6

7 

Sisukord 

3.1 Hoonepiirded ja soojustus ............................................................................................................. 8 

3.1.1 Levinud energiatõhusate hoonetega seotud mõisteid 8 

3.1.2 Kliima 9 

3.1.3 Energia ja sisekliima arvutuse alused 10 

3.1.4 Energiasäästliku hoone karbi kavandamise alused 11 

3.1.4.1 Piirdetarindite soojusjuhtivus 11 

3.1.4.2 Külmasillad 12 

3.1.4.3 Piirdetarindite niiskusrežiim 13 

3.1.4.3.1 Niiskus õhus 13 

3.1.4.3.2 Niiskuse liikumine materjalides 14 

3.1.4.3.3 Hoonepiire niiskustehniline projekteerimine 15 

3.1.5 Termograafia rakendused ehituses 17 

3.1.6 Hoonepiirete õhupidavus 17 

3.1.6.1 Hoonepiirete õhupidavuse mõõtmine 18 

7

8 

3.1 HOONEPIIRDED JA SOOJUSTUS 

3.1.1 LEVINUD ENERGIATÕHUSATE HOONETEGA SEOTUD MÕISTEID 

Nimetame siinkohal enamlevinud ja tuntumad mõisted, mida kasutatakse hoonete 

iseloomustamiseks energiatõhususe seisukohast. Kuna käibelolevad nimetused on erinevat 

mõistmist võimaldava sisuga, siis on siintoodu pigem ülevaate andmiseks, mitte täpsete 

definitsioonide määratlemiseks. 

Madala energiatarbega hoone - Low-Energy Building 

Nullenergiatarbega hoone - net Zero Energy Building (nZEB) 

Ligi null energiatarbega hoone - nearly net Zero Energy Building (nnZEB) 

Passiivmaja - Passivhouse 

Plussenergia maja - Aktivhouse 

Madala energiatarbimisega (Low-Energy Building) hoone kulutab tunduvalt vähem energiat 

kui nö. tavaline maja. Tegemist on suuresti subjektiivse nimetusega, kuna madala 

energiatarbega hoone nimetamisel ei kasutata enamasti konkreetseid ja üks-üheselt 

võrreldavaid energiatarbimise arvväärtusi. Madala energiatarbega hoone all mõeldakse üldiselt 

hoonet, mille küttekulud on umbes poole väiksemad kui samalaadse hoone puhul on 

määratletud kohalikes ehitusmäärustes ja standardites. 

Null energiatarbimisega (net Zero Energy Building) hoone st, et hoone primaarenergia 

tarbimine on 0 kWh/m2a. Tegemist on tüüpse energiasüsteemi võrku ühendatud hoonega, mille 

aastane primaarenergia tarve võrdub täpselt aastase võrku müüdud primaarenergia kogusega ja 

see tähendab, et aastane primaarenergia bilanss on 0. 

Ligi null energiatarbega (nearly net Zero Energy Building) hoone tähendab hoonet, mis on 

väga kõrge energiatõhususega ja tema primaarenergiatarbimine on >0 kWh/m2a 

nnZEB= very highenergy performance + on-site renewables 

Peaaegu null või väga madal vajaminev energiakogus tuleb katta väga olulisel määral energiaga 

taastuvatest energiaallikatest, sealhulgas energia taastuvatest energiaallikatest toodetud 

kohapeal või hoone vahetuse läheduses. nnZEB = väga kõrge energiatõhusus + kohapeal 

toodetud taastuvad energiaallikad. Hoone energiatarve viiakse minimaalseks tehniliste ja 

majanduslike võtetega. Aastane energiabilanss st kalendriaasta jooksul toodetud ning võrku 

müüdud ja tarbitud primaarenergia summa on peaaegu null. 

Määratlus „väga kõrge energiatõhusus“ on iga liikmesriigi defineerida ja seega võivad olla riigiti 

nnZEB hooned väga erinevate energiatõhusus näitajatega. 

Passiivmaja (Passivhouse) on üks neid kontseptsioone, mida on arendatud lähtudes 

teaduslikust huvist, kui kaugele saab maja energiakulude vähendamisega minna. Passiivmaja 

puhul on idee, et soojakadusid vähendatakse niipalju, et maja saaks ära kütta ainult 

8

9 

sissejuhitavat õhku soojendades. Passiivmaja standardiga ei ole ette kirjutatud, milliste 

materjalidega tuleb vajalik tulemus saavutada. Tähtis on, et lõpptulemusena toimiks hoone 

nendele näitajatele vastavalt. 

Et hoone kohta saaks öelda, et tegemist on passiivmajaga peab ta vastama järgmistele 

kriteeriumitele: 

 

 

Hoone soojusvajadus ole suurem kui 15 kWh/(m 2 a), 

Kogu primaarenergiavajadus, sisaldades kõik majas tehtud energiakulutused (ruumiküte, 

soe vesi ja elekter) ei ole suurem kui 120 kWh/(m 2 a), 

Hoone õhutiheduse mõõtmise tulemus (õhu vahetus kordades 50 Pa rõhuvahe korral) n 50 

ei tohi ületada 0,6 1/h. 

Plussenergiamaja (Aktivhouse), st hoonet, kus aastane primaarenergia tarve on väiksem kui 

aastane võrku müüdav kohapeal toodetud taastuv primaarenergiakogus. 

3.1.2 KLIIMA 

Euroopa eri piirkondade kliima on väga erinev. Allpool joonisel on välja toodud Euroopa 

piirkondade klimaatiline rajoneering. 

JOONIS 1.0. EUROOPA KLIIMAKAART KNÖPPENI JÄRGI. 

9

10 

Legend 

BWh: warm desert climate, 

Bwk: cold desert climate, 

Bsh: warm semi-arid climate, 

Bsk: cold semi-arid climate, 

Csa: warm mediterranean climate, 

Csb: temperate mediterranean climate, 

Cwa: humid subtropical climate, 

Cfa: warm oceanic climate/humid 

subtropical climate, 

Cfb: temperate oceanic climate, 

Cfc: cool oceanic climate, 

Dsa: warm continental 

climate/mediterranean continental climate, 

Dsb: temperate continental 

climate/mediterranean continental climate, 

Dsc: cool continental climate, 

Dsd: cold continental climate, 

Dwa: warm continental climate/humid 

continental climate 

Dwb: temperate continental 

climate/humid continental climate, 

Dwc: cool continental climate/subarctic 

climate, 

Dwd: cold continental climate/subarctic 

climate, 

Dfa: warm continental climate/humid 

continental climate, 

Dfb: temperate continental climate/humid 

continental climate, 

Dfc: cool continental climate/subarctic 

climate, 

Dfd: cold continental climate/subarctic 

climate, 

ET: tundra climate, 

EF: ice cap climate, 

3.1.3 ENERGIA JA SISEKLIIMA ARVUTUSE ALUSED 

Energia- ja sisekliimaarvutusteks kasutatakse energiaarvutuse baasaastat (ka testaasta, 

TRY: Test Reference Year), mis koosneb kaheteistkümnest tüüpilisest kuust, mis on valitud 

erinevatelt aastatelt. Tuleb meeles pidada, et energiaarvutuse baasaasta esindab tüüpilist 

kliimat ja ei ole selle tõttu kasutatav küttevõimsuse vajaduse arvutamisel. Baasaasta 

sisaldab tüüpilist suveperioodi ja seetõttu sobib enamasti jahutusvõimsuse arvutamiseks. 

Niiskustehnilisteks arvutusteks ei saa kasutada energia- ja sisekliimaarvutustes 

kasutatavaid keskmisi kliimaandmeid, vaid tuleb kasutada teatud kriteeriumi alusel 

valitud niiskustehniliselt kriitilisi kliimakoormusi. Seetõttu ei saa niiskustehnilisteks 

arvutusteks kasutada ka energiaarvutuste baasaastat. Energiaarvutuste baasaasta esindab 

pikaajalise perioodi keskmisi väärtusi. Niiskustehnilised arvutused tuleb teha aga teatud 

kriteeriumi alusel valitud kriitiliste koormuste põhjal. See eristabki niiskustehnilist 

baasaastat ja energiaarvutuste baasaastat. Kaks peamist probleemi hoonepiirete 

niiskustehnilisel projekteerimisel on veeauru kondenseerumise ja hallituse tekke 

vältimine. Veeauru kondenseerumise ja hallituse tekke riski kontrollimiseks hoonete 

välispiiretes niiskustehniliste arvutuste abil kasutatakse küllastusvajaku ja hallituse 

kasvu mudelit ja niiskustehniliselt kriitilise baasaasta arvväärtusi. Niiskustehnilised 

baasaastad on erinevates kliimavööndites suuresti erinevad ja iga piirkonna jaoks tuleb 

riskitegureid hinnata piirkonniti erinevalt. 

10

11 

3.1.4 ENERGIASÄÄSTLIKU HOONE KARBI KAVANDAMISE ALUSED 

Suures osas pole vahet missuguse nimetusega või kriteeriumitele vastavat hoonet 

kavandama hakatakse kui eesmärgiks on tänapäeva mõistes oluliselt madalama 

energiatarbega hoone kavandamine või renoveerimine. Tehnilised võtted ja probleemid 

on sarnased. Erinevused on peamiselt arvulistes väärtustes, insenertehnilistes nüanssides 

ja tõlgendustes. Järgnevates alapunktides tuuakse ära hoone karbi kavandamisega seotud 

aspektid, mis on ühtmoodi olulised kõikide energiasäästlike hoonete kavandamisel. 

3.1.4.1 PIIRDETARINDITE SOOJUSJUHTIVUS 

Hoonete üheks peamiseks eesmärgiks on eraldada sisekeskkond väliskeskkonnast ja luua 

inimestele sisekliima, mis pakub kaitset ebasoodsate klimaatiliste olude eest (ekstreemsed 

temperatuurid, tuul ja sademed), on tervislik, hügieeniline, kasutusohutu ja 

keskkonnaohutu. Hoonepiirded mõjutavad hoonete energiatõhusust eelkõige piirete 

soojusjuhtivuse, õhupidavuse, akende suuruse ja nende ilmakaare kaudu. Palju mõjutavad 

energiatõhusust ka hoone kompaktsus, ruumide paigutus ja orientatsioon ning hoone 

kasutamine/toimimine (sisekliima, kütte-, jahutus- ja ventilatsioonisüsteemide 

kasutamine, soojusvee-, ventilatsiooni-, jahutuse- ja valgustuse, soojus tootmise 

energiatarbe). 

Hoonete välispiirded peavad olema pikaajaliselt õhkupidavad ja piisavalt soojustatud. 

Otstarbeka soojustuse määramisel lähtutakse hoone energiatõhususe nõuetest, ruumide 

soojuslikust mugavusest ja hallituse ning kondensaadi vältimisest külmasildadel, 

sisepindadel ja tarindites. 

Soojusjuhtivuskaod läbi piirdetarindite on üks enim hoone energiakulu mõjutavaid 

tegureid. Seetõttu on oluline vähendada soojuskadusid läbi piirdetarindite. 

Hoone projekteerimisel arvutatakse piirete soojusjuhtivus standardite EVSEN ISO 6946 

järgi. 

Piirete soojusjuhtivuse arvutusmeetodi põhimõtted on järgmised: 

 

Arvutatakse piirdetarindi iga soojuslikult homogeense kihi soojustakistus; 

Määratakse üksikute kihtide ja pindade soojustakistuste summeerimisel 

piirdetarindi kogu soojustakistus; 

 

Arvutatakse piirde soojusjuhtivus, mida korrigeeritakse, arvestades mehaaniliste 

kinnitite mõju, sademete mõju pööratud katustele, soojustuse õhuerijuhtivuse mõju 

ja külmasildade mõju. 

Soojusjuhtivuse arvutamisel tuleb arvestada tarindi soojusliku homogeensusega. 

Soojuslikult mittehomogeensetest kihtidest piirdetarindi (näiteks puitsõrestik-seina 

soojustuse kihis olevad kandepostid jne), soojusjuhtivuse arvutuse korral tuleb 

sõrestikpostidest tulenev külmasild täpsema arvutusega arvesse võtta. 

Juhul kui mittehomogeense tarindi puhul tehakse arvutused homogeensena, on 

tulemuseks vead. Jättes puitsõrestikseinas arvestamata puitpostidest tekkivad külmasillad 

ja võimalikke tühimikke soojustuses ning õhu liikumist soojustuses võib saadav tulemus 

erineda standardikohasest tulemusest kuni 50 %. Arvutusviga suureneb suurema 

soojustuse paksuse korral ehk madalaenergiahoone ja ligi null energiahoone puhul tuleb 

arvutused teostada täpselt ja põhjalikult.

Soojusjuhtivus U c , W/(m 2·K) 

12 

Hästi ventileeritud õhkvahet sisaldava piirde kogusoojustakistuse arvutamisel ei arvestata 

õhkvahe ning kõikide muude õhkvahe ja väliskeskkonna vahel olevate kihtide 

soojustakistusi. 

Piirdetarindi vajalik soojustuse paksus sõltub taotletavast soojusjuhtivusest ja tarindi 

teiste kihtide (kandekonstruktsioon, tuuletõke, jne.) soojustakistusest. Joonis on toodud 

puitsõrestikseina soojusjuhtivuse sõltuvus soojustuse paksusest. 

0.50 

0.45 

0.40 

0.35 

0.30 

0.25 

0.20 

0.15 

0.10 

0.05 

0.00 

0 0.1 0.2 0.3 0.4 0.5 0.6 0.7 

Müüritis+puitsõrestik 

Soojustuse paksus d , m 

Puitsõrestik 

JOONIS 2 

PAKSUSEST. 

PUITSÕRESTIKSEINA SOOJUSJUHTIVUSE SÕLTUVUS SOOJUSTUSE 

3.1.4.2 KÜLMASILLAD 

Külmasillad on kohad piirdetarindis, kus soojusjuhtivus on lokaalselt suurem ümbritseva 

tarindi soojusjuhtivusest. Külmasildade kahjulikkus seisneb ühelt poolt soojusvoolu 

suurenemises (isolatsiooni vähenemise tõttu) ja teisalt tarindi sisepinna temperatuuri 

alanemises. Külmasilla juures on tarindi sisepinna temperatuur madalam ja välispinna 

temperatuur kõrgem. Lisaks külmasillale võivad sisetemperatuuri lokaalset jahenemist 

põhjustada ka soojustuse puudumine, vead soojustuse paigaldamisel, märgunud soojustus, 

alarõhu tingimustes õhutõkke lekked ning kütte- ja ventilatsioonisüsteemide toimivus. 

Külmas kliimas on külmasildadega arvestamine tähtis mitmel põhjusel: 

Külmasilla suuremast soojusjuhtivusest põhjustatud madalam sisepinna 

temperatuur ja sellest tulenev kõrgem suhteline niiskus võib põhjustada tarindis või 

tarindi sisepinnal mikroorganismide kasvu, seina määrdumist või viia veeauru 

kondenseerumiseni. Veeaur kondenseerub, kui temperatuur langeb alla 

küllastustemperatuuri, kui suhteline niiskus on 100 %. Toatemperatuuril on hallituse 

kasvuks sobiv suhteline niiskus 75…80 % juures; 

Madalad pinnatemperatuurid suurtel aladel vähendavad soojuslikku mugavust, 

tulenevalt eelkõige suuremast õhuliikumisest ja ebasümmeetrilisest kiirgusest; 

Külmasillad suurendavad hoonete energiakulu. Piirdetarindite soojusjuhtivuse 

üldise vähenemise juures hoone soojuskadudes külmasildade osakaal kasvab. 

Külmasillast põhjustatud sisepinna madalama temperatuuri kriitilisuse taseme määrab 

sisepinna temperatuuri, välistemperatuuri ja sisetemperatuuride omavaheline suhe ehk 

temperatuuriindeks f Rsi:

13 

f 

R 

si 

kus: 

t 

 

t 

si 

i 

t 

t 

e 

e 

R 

 

T 

R 

f Rsi temperatuuriindeks, -; 

R 

t si sisepinnatemperatuur, C; 

t i 

t e 

R T 

T 

si 

siseõhu temperatuur, C; 

välisõhu temperatuur, C; 

piirdetarindi kogusoojustakistus, m 2·K/W; 

R si piirdetarindi sisepinna soojustakistus, m 2·K/W. 

Eesti jaoks on temperatuuriindeksi piirsuurused välja arvutatud lähtuvalt 

niiskuskoormusest ning hallituse kasvu ja veeauru kondenseerumise vältimise 

kriteeriumitest Valdavalt tuleb kasutada hallituse tekke vältimise kriteeriumit ja 

temperatuuriindeksi piirsuuruseks uutel elamutel võib pidada f >0,8. 

Rsi 

3.1.4.3 PIIRDETARINDITE NIISKUSREŽIIM 

3.1.4.3.1 NIISKUS ÕHUS 

Õhk on gaaside segu, mida võib vaadelda koosnevana kolmest peamisest komponendist: 

lämmastik (~78%), hapnik (~21%), argoon (~1%), kuid peale nende on õhus ka muid 

gaase, seal hulgas veeauru. Veeaur on vesi gaasilises olekus. Vesi aurab nii tahkes kui ka 

vedelas olekus. Temperatuurist sõltub vaid vee auramise intensiivsus. 

Igal temperatuuril suudab õhk siduda enesega vaid maksimaalselt teatud koguse veeauru, 

vt. Joonis 3. Mida kõrgem on õhu temperatuur, seda rohkem mahub sinna veeauru. Kui 

ruumi lisada veeauru juurde, siis teatud tasemest sinna seda rohkem enam ei mahu, 

veeaur hakkab siis kondenseeruma. Seda taset nimetatakse küllastustasemeks. Kui õhu 

temperatuur langeb, siis teatud temperatuurist alates õhku enam veeauru ei mahu ja 

veeaur hakkab kondenseeruma. Seda temperatuuri, kus veeaur hakkab kondenseeruma 

nimetatakse ka küllastustemperatuuriks või ka kastepunktitemperatuuriks. Kastepunkti 

temperatuurist madalamatel temperatuuridel on õhk veeauruga küllastunud. 

Temperatuur alandamisel kastepunkti temperatuurist madalamale, kondenseerub liigne 

niiskus õhust välja: veeaur muutub veeks.

14 

JOONIS 3 KÜLLASTUNUD ÕHU VEEAURUSISALDUSE SÕLTUVUS 

TEMPERATUURIST. 

Kuigi talvel on välisõhu suhteline niiskus kõrge, on tema absoluutne niiskus ja veeauru 

sisaldus väike. Peamiselt seetõttu on siseruumide suhteline niiskus talvel madalam kui 

suvel. Suhteline niiskus sõltub ka temperatuurist: sama veeauru sisaldusega õhu suhteline 

niiskus on soojemas keskkonnas madalam ja jahedamas keskkonnas kõrgem. Kuna 

suhteline niiskus sõltub temperatuurist, ei saa selle aluses veel öelda, kas ruumides on 

suur või väike niiskuskoormus. 

Siseruumide niiskuskoormust näitab sise- ja välisõhu veeaurusisalduste või 

veeaururõhkude erinevus. Seda suurust nimetatakse niiskuslisaks, Δ, g/m 3 : 

Δ = i – e, g/m 3 

Niiskuslisa näitab, kui palju on siseõhus rohkem niiskust, kui välisõhus või kui palju on 

siseõhu veeauru osarõhk kõrgem, kui välisõhu veeauru osarõhk. Kui hoones on suur 

niiskustootlus (kasutatakse palju vett, õhu niisutus, tihe asustatus jne.) ja väike 

õhuvahetus (halb ventilatsioon), on niiskuskoormus e. niiskuslisa suur. Niiskuslisa on 

potentsiaaliks läbi välispiirde toimuvale veeauru difusioonile. 

Vaatleme näiteks elamu sisekliimat kahes olukorras, kui temperatuur ja suhteline niiskus 

jäävad talvel sisekliima soovituse piiridesse, so temperatuur +19 C ja suhteline niiskus 

25 % ning temperatuur +25 C ja suhteline niiskus 45 %. Nendes olukordades on 

niiskuskoormuse erinevus kolmekordne, vastavalt 3,0 g/m 3 ja 9,3 g/m 3 . Või vaatleme 

+22 C temperatuuri ja 30 % suhtelise niiskusega ruumi, kui välistemperatuur on -15 C 

või 0 C. Nendes olukordades on niiskuskoormuse erinevus kahekordne, vastavalt 

4,8 g/m 3 ja 2,3 g/m 3 . On selgelt näha, et suhteline niiskus ei näita ruumide 

niiskuskoormust, kuna see sõltub sisetemperatuurist ja välisõhu niiskusest. 

Väikemajades tehtud uurimuse kohaselt on keskmine niiskustoodang eramutes 

5,4 kg/päevas (1,6 kg/päevas inimese kohta). Talvel on eramute maksimaalsete 

niiskustoodangute keskmine suurus 13 kg/päevas (4,1 kg/päevas inimese kohta). 

Piltlikult võiks öelda, et ventilatsioon peab siseruumidest püsivalt välja viima pool ja 

lühiajaliselt kuni poolteist ämbritäit vett. 

3.1.4.3.2 NIISKUSE LIIKUMINE MATERJALIDES

15 

Kõik ehitusmaterjalid, nagu ka betoon, gaasbetoon, tellised ja puit on poorsed. Materjalid 

koosnevad poori seinamaterjalist, poorides olevast niiskusest ja kuivast õhust. 

Hügroskoopsus on materjali võime siduda enesega vett. Materjali ümbritseva õhu 

suhtelise niiskuse suurenedes suureneb ka materjali niiskusesisaldus ja vastupidi. 

Materjalid seovad õhust veeauru loovutavad seda vastavalt sellele, et nad saavutavaks õhu 

suhtelisele niiskusele vastava tasakaaluniiskuse. Tasakaaluniiskus on materjaliga seotud 

niiskuse hulk teatud kindlates keskkonnatingimustes. 

Poorses materjalis liigub niiskus nii gaasilises kui ka vedelas olekus. Olulisemad vee ja 

veeauru liikumise viisid poorsetes materjalides on: 

 

 

 

 

 

 

Veesurve mõjul; 

Raskusjõu mõjul; 

Kapillaarsel teel; 

Konvektsiooni teel; 

Pinddifusiooni teel; 

Difusiooni teel. 

Kapillaarsuse all mõistetakse vedeliku tõusmist või langemist peentes torudeskapillaarides. 

Peene kapillaari sees, põhjustavad märgava pinna korral suuremad 

adhesioonijõud vedeliku edasiliikumist kapillaari sees. Kuna materjalide poorisüsteem 

pole kunagi homogeene, ega koosne ainult kapillaartorudest ja ümaratest pooridest, siis 

piisavalt kõrge suhtelise õhuniiskusega kokkupuutes olevas poorses materjalis esineb nii 

aeglasemat pinddifusiooni, kui ka kiiremat kapillaarset liikumist. Kapillaarse liikumise 

kiirus, ulatus ja vee liikumise hulk sõltub eelkõige materjalide poorsusest ja pooride 

suuruse jaotusest. Poorid moodustavad ühise keti, mille peenemad poorid on täidetud 

veega ja kus niiskusevoole vastav vee hulk aurustub suuremates poorides ja 

kondenseerub väiksematesse. Et katkestada vee liikumist, vee kapillaarset tõusu 

kasutatakse tarindites hüdroisiolatsiooni: veetõket. Et hoida pinnasevee tase piisavalt 

kaugel põrandast ja vundamendist ning koguda pinnases liikuvat vett ja juhtida see 

vundamendist eemale paigaldatakse hoone ümber või alla drenaažtorustik. 

Veeauru konvektsiooni läbi õhkujuhtiva materjali põhjustab õhurõhkude erinevus kahel 

pool materjali. Õhurõhkude erinevus võib olla põhjustatud temperatuuri erinevusest (nn. 

korstna efekt), tuul või ventilatsioonist. Takistamaks veeauru sisenemist piirdesse 

konvektsiooni teel paigaldatakse piirdesse õhutõke. Õhutõkke peamine ülesanne on 

takistada õhu liikumist läbi tarindi. Õhutõke võib olla lahendatud näiteks aurutõkkekihi, 

soojustuskihi või tuuletõkke õhupidavuse tagamisega. 

Difusiooni mõjul erinevad gaasid või gaasi erinevad kontsentratsioonid moodustavad 

homogeense gaasisegu. Difusiooni teel liigub gaas kõrgemast kontsentratsioonist 

madalamale. Veeauru difusiooni tekitab õhu veeaurusisalduse erinevus kahel pool 

hoonepiiret kihti. Kuna Eesti kliimas on reeglina siseõhus veeaurusisaldus suurem kui 

välisõhu veeaurusisaldus, on ka veeauru difusiooni suund siseruumidest väljapoole. 

Vähendamaks niiskusvoogu läbi piirde ja parandamaks niiskusrežiimi, peab piirde 

sisepind olema suurema aurutakistusega kui välispind. Seetõttu paigaldatakse välispiirde 

sisepinda aurutõke. Aurutõkke peamine ülesanne on takistada liigset veeauru difusiooni 

tarindisse. Aurutõkke vajalik aurutakistus määratakse kontrollarvutusega vastavalt 

standardile EN ISO 13788:2001. 

3.1.4.3.3 HOONEPIIRE NIISKUSTEHNILINE PROJEKTEERIMINE

16 

Niiskustehnilise projekteerimise ülesanne on kavandada ehitis nii, et otseselt või kaudselt 

niiskusest tekkivaid probleeme saaks vältida. Ehitise piirete ülesanne on tagada ruumides 

soovitav sisekliima: temperatuur, niiskus, külma/soojuskiirgus, õhu liikumise kiirus jne. 

Piirde niiskussisaldus ei või tõusta sellisele tasemele, et see tekitaks probleeme ehitise 

kestvusele või kasutamisele. Võimalik liigniiskus peab saama piiretest kiiresti välja 

kuivada. 

Piirete niiskustehniline toimivus ja materjalivalik sõltub järgmistest teguritest: 

 

 

 

 

 

Piirdele esitatavatest nõuetest; 

Ehitise asukohast, väliskliimast; 

Ruumide kasutusotstarbest, sisekliimast; 

Materjalide omadustest; 

Materjalide paigaldustingimustest. 

Hoonepiirete pika kasutusea ja probleemideta toimivuse üheks eeltingimuseks on nende 

niiskustehnilise käitumise tundmine. Nagu tugevusarvutustes, on ka ehitusfüüsikalistes 

arvutustes vaja teada piirdele mõjuvaid koormusi, sh kriitilisi kliimatingimusi. Sise- ja 

väliskliima tingimused on ühed olulisimad tegurid, mis mõjutavad hoonepiirete ja 

tarindite niiskustehnilist käitumist. Materjalid ja ehituslahendused, mis on sobivad madala 

või keskmise niiskuskoormusega hoonete juures (büroohooned, eramud, korterelamud) ei 

pruugi olla sobivad kõrge niiskuskoormusega hoonete juures. 

Arvutustes tuleb kasutada niiskustehniliselt kriitilisi ääretingimusi. Rahvusvaheliselt on 

aktsepteeritud kasutada ehitusfüüsikalistes arvutustes 10 % kriitilisuse taset. See 

tähendab, et 10 % valitud tasemest on kriitilisemaid koormusi ja 90 % vähem 

kriitilisemaid koormusi, ehk normväärtust ületatakse üks kord kümne aasta jooksul. 

Kui piirde niiskustehnilist toimivust kontrollitakse EN ISO 13788:2001 standardi meetodi 

järgi, arvestatakse ainult niiskuse difuusse liikumisega ja selle põhimõtted on järgmised: 

Väliskliimana kasutatakse niiskustehnilise baasaasta kliimaandmeid (mitte 

keskmisi suurusi: energiaarvutuste baasaasta või „Eesti ehituskliima teatmik” andmed); 

Vastavalt sisetemperatuuri sõltuvusele välistemperatuurist leitakse arvutuslikud 

sisetemperatuurid ; 

Vastavalt ruumide niiskuskoormusele leitakse niiskuslisa abil siseõhu 

veeaurusisaldus või veeauru osarõhk; 

Arvutatakse piirde erinevate kihtide pinnatemperatuurid; temperatuurid 

arvutatakse lähtuvalt temperatuurierinevusest kahel pool piiret ja materjalide 

soojusjuhtivustest ; 

 

Vastavalt temperatuuridele leitakse veeauru küllastusrõhud; 

Arvutatakse piirde erinevate kihtide veeauru osarõhud; osarõhud arvutatakse 

lähtuvalt aururõhkude erinevusest kahel pool piiret ja materjalide niiskusjuhtivustest; 

Piire loetakse niiskustehniliselt toimivaiks, kui ei looda hallituse tekkeks sobivaid 

tingimusi, ei teki veeauru kondenseerumist või muid piiret niiskustehniliselt kahjustavaid 

tingimusi (näiteks materjaliomaduste oluline muutumine vms). 

Arvutuse puhul arvestatakse materjalide niiskuse ja soojuse mahtuvusega. Samuti on 

võimalik arvesse võtta materjali omaduste sõltuvust keskkonnatingimustest.

17 

Ääretingimustesse on võimalik lisada päikesekiirguse ja õhu rõhkude andmed, mis kõik 

aitab saada piirde niiskustehnilisest toimivusest parema ettekujutuse. 

3.1.5 TERMOGRAAFIA RAKENDUSED EHITUSES 

Keha, mille temperatuur on kõrgem, kui absoluutne null, so. 273,15C, kiirgab 

soojusenergiat. Termovisiooni abil mõõdetakse kehalt, esemelt kiirgunud või peegeldunud 

soojus ja teades keskkonnatingimusi ja pinna omadusi, arvutatakse sellest pinna 

temperatuur. Tuleb teadvustada, et mõõtetulemused sõltuvad oluliselt ümbritsevast 

keskkonnast: hajuskiirgusest (sõltub põhiliselt ümbritsevate objektide ja keskkonna 

temperatuurist (tema tasemest mõõtmise hetkel ja enne seda) ja mõõdetava materjali 

spektraalsest kiirgusvõimest (emissiivsusest). 

Termograafia abil ei saa määrata piirde soojusjuhtivust. Keskkonnatingimuste mõju 

mõõtetulemustele on selle jaoks liiga suur. Termograafia kajastab vaid hetkelist 

pinnatemperatuuri. 

Termograafia abil on võimalik eelkõige: 

Määrata hoonepiirete pinnatemperatuuride ebaühtlust, mis viitab soojusjuhtivuse 

ja niiskussisalduse ühtlusele (mitte tasemele); 

Hinnata erinevate pinnatemperatuuri alusel, kui palju erineb hoonepiirete 

soojusjuhtivus; 

Leida õhulekkekohti ja hinnata nende suurust, tehes termograafilised mõõtmised 

normaaltingimustes ja ala- või ülerõhu tingimuses; 

Hinnata ehituskvaliteeti: külmasillad, õhulekkekohad ja puudulik soojustus on 

tingitud eelkõige halvast ehituskvaliteedist; 

 

Leida seina- ja põrandasised veetorud ning ülekuumenenud elektrijuhtmed. 

Kõige parema ülevaate maja soojus- ja õhupidavusest saab, kui kasutada termograafiat 

koos hoonepiirete õhupidavuse mõõtmisega. Siis leitakse nii külmasillad kui ka õhulekke 

kohad. Termograafilise mõõtmise õnnestumise eeldus on kvaliteetsed mõõteriistad, 

kogenud mõõtja ja termopiltide tõlgendus. 

3.1.6 HOONEPIIRETE ÕHUPIDAVUS 

Hoonepiirete ebapiisav õhupidavus väljendub planeerimatu ja kontrollimatu õhu voolu 

näol läbi pragude ja ebatiheduste hoone piiretes. Õhu infiltratsioon ja tema mõju sõltub 

hoonepiirete õhupidavusest, lekkekohtade paiknemisest, õhu rõhkude erinevusest kahel 

pool piiret, kasutatavate materjalide omadustest ja kliimatingimustest. Õhu rõhkude 

erinevust kahel pool piiret põhjustavad tuul, temperatuuride erinevus (nn. korstna efekt) 

või ventilatsiooni õhuvooluhulkade erinevus.

18 

Õhupidavuse tagamine nõuab tihti keerukaid, lõpuni läbimõeldud ja kompleksseid 

lahendusi. Piirde detailid tuleb projekteerimise käigus hoolikalt läbi mõelda, õhutõke peab 

olema hoolikalt paigaldatud ja liitekohad nõutavalt teostatud. 

Hoonepiirete õhupidavus mängib hoonete energiatõhususe analüüsi juures olulist rolli 

ning mõjutab otseselt maja kütte- ja jahutuskulusid. Hoonepiirete soojusjuhtivuse 

vähenemisega on suhteline kulutus õhuvahetusele (ventilatsioon ja soovimatud 

õhulekked) kasvamas. Väikese õhupidavusega piiretega hoonel on piirete 

õhulekkekohtade kaudu toimuv õhuvahetus samas suurusjärgus ventilatsiooniseadmete 

poolt vahetatava õhu hulgaga. Õhkupidavate piiretega hoone energiakulu võib olla kuni 

kaks korda suurem väikese õhupidavusega piiretega hoone energiakulust. 

Kui piirded ei ole õhkupidavad, siis vahetub suur osa õhku ilma soojustagastit läbimata. 

See põhjustab suuremat energiakulu ja vähendab soojustagasti positiivset mõju. Kuna 

õhupidavate piiretega hoone energiakulu on väiksem, võimaldab see saada hoonele 

paremat energiaklassi. Seega, õhkupidavad piirded vähendavad hoone energiakulu. Tuleb 

aga rõhutada, et õhkupidavate piiretega peab kaasas käima toimiv ventilatsioonisüsteem. 

Kui hoonel ei ole toimivat ventilatsioonisüsteemi, ei vahetu õhk siseruumides ja sisekliima 

on rikutud. 

Siiski, hoonepiirete õhupidavus ei ole pelgalt energiatõhususe probleem. Lisaks 

energiatõhususele on õhupidavusega seotud ka järgmised probleemid: 

 

 

 

 

Piirete niiskustehnilised probleemid (hallituse teke, veeauru kondenseerumine); 

Piirde pindade alajahtumine; 

Sisekliima kvaliteet, tuuletõmbus; 

Ventilatsioonisüsteemide toimivus; 

Õhusaaste, radooni võimalik liikumine põrandaalusest ruumist või garaažist 

eluruumidesse; 

 

Müra ja tuleohutus. 

Piirdetarindis, milles on palju ebatihedusi, võib niiskuse konvektsioon kanda edasi 

tunduvalt suuremaid niiskuse koguseid, kui niiskuse difusioon seda suudab. Kuigi hoone 

piire võib olla dimensioneeritud niiskustehniliselt toimivaks veeauru difusiooni suhtes, 

võib niiskuse konvektsioon põhjustada lubamatult kõrgeid niiskustasemeid. 

3.1.6.1 HOONEPIIRETE ÕHUPIDAVUSE MÕÕTMINE 

Piirete õhupidavust q 50, mõõdetakse õhuvooluhulgaga (l/s, m 3 /h), mis läbib 1 m 2 suuruse 

pindalaga piiret, kui kahel pool piiret on teatud (tavaliselt 50 Pa) õhurõhkude erinevus. 

Valmis hoone juures ei ole võimalik mõõta erinevate piirete õhupidavust eraldi. Seetõttu 

mõõdetakse kogu hoone õhupidavus ja väljendatakse see kõikide piirete keskmisena. 

Lisaks väljendatakse hoonete õhupidavust ka n 50 arvu abil. n 50 mõõtühikuks on 1/h ja see 

väljendab hoone õhuvahetuvust, kui õhu rõhkude erinevus kahel pool piiret on 50 Pa. 

Mõlemal puhul kasutatakse sama mõõtemeetodit. Kui õhupidavust väljendatakse 

mõõtühikuga m 3 /(h·m 2 ), jagatakse 50 Pa juures mõõdetud õhuvool hoone välispiirete 

pindalaga ja kui tihedust väljendatakse mõõtühikuga 1/h, jagatakse 50 Pa juures 

mõõdetud õhuvool hoone siseruumide mahuga. 

Kogu hoone õhupidavust mõjutavad kõikide piirete, liitekohtade, akende, uste, jt 

õhupidavus. Ventilatsioonisüsteemid piirete õhupidavuse mõõtetulemust otseselt

19 

ei mõjuta, kuna värskeõhuklapid, õhu sissepuhke ja väljatõmbe ventiilid teibitakse 

mõõtmise ajaks kinni. 

Joonis 5. 

VÄLISUKSELE. 

HOONEPIIRETE ÕHUPIDAVUSE MÕÕTESEADE PAIGALDATUNA ELAMU 

Levinuim hoonete õhupidavuse mõõtmise metoodika on standardiseeritud (EN 13829). 

Hoone välisukse (või akna) avasse paigaldatakse mõõteseade. Õhupidavuse mõõteseade 

koosneb tavaliselt muudetava suurusega raamist, õhutihedast kangast, ventilaatorist ja 

mõõte- ning juhtimisseadmetest. Mõõteseadme ventilaator tekitab sise- ja väliskeskkonna 

vahele soovitud õhu rõhkude erinevuse ning katse ajal mõõdetakse seda õhu voolu, mis on 

vajalik etteantud rõhuerinevuse hoidmiseks. Sama õhuhulk, mis läbib ventilaatorit, tuleb 

ka hoonesse läbi piirde ja pragude. Mõõtmised teostatakse erinevate õhurõhkude, nii 

alarõhu, kui ka ülerõhu tingimustes, maksimaalselt 10 Pa sammuga, tavaliselt 0…±60Pa.

20 

Sisukord 

3.2 Küttesüsteemid .................................................................................................................................. 21 

3.2.1 Soojuskaod ja küttesüsteemi arvutuslik võimsus 21 

3.2.2 Küttesüsteemid ja nende liigitus 22 

3.2.2.1 küttesüsteemide üldine liigitamine 22 

3.2.2.2 Vesiküttesüsteemi ülesehitus 22 

3.2.2.3 Õhkküttesüsteemide iseärasused 23 

3.2.2.4 Vesiküttesüsteemides kasutatavad torud 24 

3.2.3 Küttekehad ja nende soojusväljastuse reguleerimine 25 

3.2.4 Küttesüsteemide renoveerimine 28 

3.2.5 Küttesüsteemide probleemideta ja efektiivne töö 29 

3.2.6 Küttesüsteemide kontroll ja katsetamine 29

21 

3.2 KÜTTESÜSTEEMID 

3.2.1 SOOJUSKAOD JA KÜTTESÜSTEEMI ARVUTUSLIK VÕIMSUS 

Tingituna õhutemperatuuride erinevusest hoone sees ja hoonest väljas, toimub pidev 

soojuse liikumine läbi piirdetarindite. Kuna liikumine leiab aset alati kõrgema 

potentsiaaliga poolelt madalama potentsiaaliga poolele. Seetõttu ruumi 

õhutemperatuurist madalamatel välisõhutemperatuuridel kaotab hoone soojust, mistõttu 

räägitaksegi soojuskadudest. 

Soojuskaod koosnevad mitmest osast: 

soojuskaod läbi piirdetarindite e soojusläbikandekaod Φ pk (välisseinad, katused, 

põrandad pinnasel ja välisõhu kohal, aknad, välisuksed, rõduuksed, sh ka kõik sisepiirded 

kui arvutuslike siseõhutemperatuuride erinevus nende vastaspooltel on 5 o C või rohkem); 

infiltratsiooni soojuskaod Φ inf e külma välisõhu sisseimbumisest hoonekarbi 

ebatiheduste kaudu tingitud soojuskaod hoones; 

ventilatsiooni soojuskaod Φ vent e ruumi õhutamiseks kasutatava välisõhu 

soojendamiseks vajalik soojus. See puudutab ainult neid hooneid, kus kasutatakse 

mehaanilist väljatõmbeventilatsiooni ja läbi välisseintes olevate värskeõhuklappide 

imetakse väljast asemele soojendamata õhk. Viimane soojendatakse üles ruumis olevate 

küttekehade poolt. Selline, ilma soojustagastuseta õhuvahetuse kasutamine on 

energiatõhusust silmas pidades väga ebaefektiivne ja ka kaasaegsetes ehitatavates 

hoonetes ei võimalda see saavutada uusehitiste rajamiseks vajalikust miinimum 

energiatõhususklassist paremat. Juhul kui hoones on nö täisventilatsioon – mehaaniline 

sissepuhke-väljatõmbeventilatsioon, arvestatakse ventilatsiooniõhu soojendamiseks 

vajalik soojus kalorifeeride soojusvarustussüsteemi juurde. 

Hoone soojuskaod on avaldatavad kujul: 

Φ = Φ pk + Φ inf + Φ vent W 

Soojuskadude suurus oleneb: 

arvutuslikust siseõhutemperatuurist t õ; 

arvutuslikust välisõhutemperatuurist t v; 

piirdekonstruktsioonide soojusläbikandetegurist U pk; 

soojust kaotavate pindade suurusest A; 

õhuvahetuse organiseerimise tehnilisest lahendusest (kas soojustagastusega või 

mitte). 

Φ pk = A*U*(t õ – t v) W 

kus A – piirde pindala m 2 

U – piirde soojusläbikandetegur W/m 2 *K 

Φ inf = L inf*ρ õ*c õ*(t õ – t v) W 

kus L inf – läbi välispiirete ajaühikus tungiv infiltratsiooniõhu hulk m 3 /s

22 

ρ õ – õhu tihedus; 1,2 kg/m 3 

c õ – õhu erisoojus; 1000 kJ/kg* o C 

Φ vent = L vent*ρ õ*c õ*(t õ – t v) 

kus L vent – ventilatsiooniõhu vooluhulk m 3 /s. 

Eeltoodud valemitest on näha, et hoone soojuskaod on seda suuremad, mida kõrgem on 

siseõhutemperatuur t õ ja madalam välisõhutemperatuur t v , ning mida valdavam on suure 

U-arvuga välisõhuga kokkupuutuvate piirete osakaal. Viimaste kõige tüüpilisemaks 

näiteks on klaaspinnad. 

Hoone küttesüsteemi arvutuslik võimsus, mis ühtlasi on soojusallika suuruse valiku 

aluseks, moodustub üksikute köetavate ruumide soojuskadude summast ja on sellega 

võrdne või natukene suurem (ümmardades soojuskadusid ülespoole). Igasuguste 

täiendavate „lisade“ kasutamine ei ole otstarbekas kuna suuremad soojuskaod eeldavad 

suuremaid küttekehasid, suuremaid soojusallikaid, suurema läbimõõduga torusid ja 

isolatsiooni suuremat toruja reguleerarmatuuri. Ühelt poolt maksavad suuremad asjad 

reeglina rohkem, teiselt poolt töötavad üledimensioneeritud küttesüsteemid 

ebaefektiivsemalt. 

3.2.2 KÜTTESÜSTEEMID JA NENDE LIIGITUS 

3.2.2.1 KÜTTESÜSTEEMIDE ÜLDINE LIIGITAMINE 

 

 

 

 

soojusallika asukoha järgi 

kohtküttesüsteemid, kus 

soojusallikas kütab sama ruumi, kus ise 

asub 

keskküttesüsteemid, kus 

soojusallikas kütab tervet hoonet v 

hoonete kompleksi 

kasutusviisi järgi 

pidev küte 

perioodiline küte 

ajutine küte 

soojuskandja liikumisviisi järgi 

loomuliku ringlusega küte 

sundringlusega küte 

soojusenergia küttekehalt ruumi 

ülekandmisviisi järgi 

kiirgusküte 

konvektiivküte 

energiakandja järgi 

fossiilkütusel baseeruv küte 

biokütusel baseeruv küte 

elekterküte 

otsene elekterküte – elekter 

muundatakse vahetult soojuseks 

kaudne elekterküte – elektrit 

kasutatakse soojust maapinnast, veest, 

õhust jne ammutava seadme töös 

hoidmiseks, n soojuspumbad 

küttekehade tüübi järgi 

radiaatorküte 

konvektorküte 

paneelküte 

põrandküte 

lagiküte jne 

alternatiivsed taastuvenergiaallikad – 

päike, tuul, voolav vesi jne 

3.2.2.2 VESIKÜTTESÜSTEEMI ÜLESEHITUS 

Küttesüsteem koosneb kolmest lülist: 

soojuse tootmine (katel, soojuspump, soojusvaheti); 

soojuse transportimine ja jaotamine (torustikud); 

soojuse tarbimine (radiaatorid, kalorifeerid jmt).

23 

Soojusallikate ülesandeks on võimalikult efektiivselt soojust toota kütuseid põletades 

(katlad), energiat muundades (soojuspumbad) või soojust teistest allikatest üle kandes 

(soojusvaheti). Küttesüsteemi torustikud peavad olema projekteeritud ja välja ehitatud 

selliselt, et nad tagaksid toodetud soojuse transportimise minimaalsete kadudega 

vajalikus koguses iga soojustarbijani. 

Olenevalt asukohast liigitatakse küttesüsteemi torustikud: 

magistraaltorud – ühendavad soojusallikat ja jaotustorustikku; kõige suurema 

läbimõõduga torud küttesüsteemis. Nende paiknemisel hoone keldris räägitakse alumise 

jaotusega küttesüsteemist. Kui pealevoolumagistraal on hoone pööningul siis on tegemist 

ülemise jaotusega küttesüsteemiga. 

jaotustorustik – ühenduslüli magistraaltorude ja lõpptarbijate (küttekehade) vahel. 

Nende paiknemise järgi liigitatakse küttesüsteemid horisontaalseteks ja 

vertikaalseteks. Viimaseid nimetatakse püstikuteks. 

ühendustorud – torud küttekehade ühendamiseks jaotustorustikuga; kõige 

väiksema läbimõõduga torud küttesüsteemis. 

Sõltuvalt küttekehade ühendusviisist jaotustorustikega jagunevad küttesüsteemid 1-toruja 

2-torusüsteemideks. Esimesel juhul ühendatakse küttekehad jaotustorustikuga 

järjestikku, teisel juhul paralleelselt. Enne 90-ndaid aastaid ehitatud hoonetes on valdavalt 

1-toruküttesüsteemid, hilisemates ehitistes 2-toruküttesüsteemid. See on seletatav 

asjaoluga, et üks 1-toruküttesüsteemide peamistest eelistest – suhteliselt ühtlane ja 

stabiilne vooluhulkade jagunemine toimiva reguleerarmatuuri puudumise tingimustes, on 

kadunud. Kaasaegsed küttesüsteemid on võimalik varustada reguleer- ja 

seadeventiilidega, millede abil saab süsteemi hüdrauliliselt välja häälestada – 

tasakaalustada, ning tema tööd vastavalt konkreetsele soojusvajadusele juhtida. 

Läbivoolne 

3-tee ventiiliga 2-tee ventiiliga Vana 3-tee ventiil 

Joonis 3.2.1 Küttekehade erinevad ühendusvõimalused 1-toruküttesüsteemides 

Eelkirjeldatud küttesüsteemide liigitus puudutab ainult vesiküttesüsteeme. Olenevalt 

soojuskandja iseloomust leiavad kasutamist veel õhkküttesüsteemid ja 

aurküttesüsteemid. Viimaseid võib kohata vanemates tööstushoonetes. Tänapäeval auru 

vahetut juhtimist küttekehadesse enam ei kasutata kuna sellised süsteemid on küllalt 

kõrge maksumuse ja ekspluatatsioonikuludega. 

 

 

 

3.2.2.3 ÕHKKÜTTESÜSTEEMIDE ISEÄRASUSED 

Õhkküttesüsteeme kasutatakse peamiselt ühiskondlikes- ja tööstushoonetes. 

Sissepuhkeõhu kvaliteedi järgi liigitatakse õhkküttesüsteemid: 

retsirkulatsiooniõhuga süsteemid; 

osalise retsirkulatsiooniõhuga süsteemid; 

välisõhuga süsteemid.

24 

Retsirkulatsiooniõhuga süsteemi puhul on tegemist puhtalt küttesüsteemiga, osalise 

retsirkulatsiooniõhuga ja välisõhuga süsteemide puhul räägitakse ühitatud kütte- ja 

ventilatsioonisüsteemidest. 

Õhu täieliku retsirkulatsiooniga õhkküttesüsteeme on võimalik kasutada ruumides, kus 

puuduvad igasugused kahjulikud eritised. Kasutada ei tohi selliseid süsteeme elu- ja 

nendes tootmisruumides, millede õhus leidub mürgiseid aineid, kahjulikke 

mikroorganisme, ebameeldivaid lõhnasid, kergesti lenduvaid aineid jne. 

 

 

 

 

 

 

Õhkküttesüsteemide eelised: 

puuduvad küttekehad; 

väike metallivajadus; 

väike ruumivajadus; 

montaaž suhteliselt vähetöömahukas; 

võimalik ruume kiiresti üles kütta; 

suvisel ajal võimalus sama süsteemi 

kasutada ruumide jahutuseks. 

Õhkküttesüsteemide puudused: 

 

 

 

 

 

väikese niiskuskoormuse korral 

madal õhu suhteline niiskus 

ruumis; 

võimalikud lubatust suuremad 

õhuliikumiskiirused inimeste 

viibimistsoonides; 

õhukanalitele sobilike asukohtade 

leidmine keskõhkküttesüsteemide 

korral; 

sooja sissepuhkeõhu olekutsooni 

jõudmist kindlustavate sobilike 

õhujaotusseadmete täpne valik 

keskõhkküttesüsteemides; 

ruumi sissepuhutava õhu piiratud 

temperatuur (soovitavalt

25 

 

plastmasstorud 

plussid 

korrosioonikindel; 

vastupidav erinevatele 

kemikaalidele; 

sobiv paigaldamiseks 

agressiivsetesse keskkondadesse; 

paigaldamine kiire ja lihtne, 

mistõttu puudub vajadus eriväljaõppega 

paigaldajate järgi; 

madal omahind ja paigalduse 

maksumus; 

komposiit- e kihttorud 

plussid 

korrosioonikindel; 

difusioonikindel; 

sobiv paigaldamiseks 

agressiivsetesse keskkondadesse; 

paigaldamine kiire ja lihtne, 

mistõttu puudub vajadus eriväljaõppega 

paigaldajate järgi; 

madal omahind ja paigalduse 

maksumus. 

miinused 

mehaanilise vigastamise oht, 

mistõttu avatud paigalduseks pole 

soovitav kasutada; selle vastu räägib ka 

asjaolu, et plasttorude puhul on 

problemaatiline korrektse, sirgjoonelise 

lõpptulemuse tagamine; 

suur soojuspaisumine; seega 

tuleb küttesüsteemis arvestada torude 

pikenemise kompenseerimise 

vajadusega; 

ei ole difusioonikindlad; 

tundlikud ultraviolettkiirguse 

suhtes; 

piiratud töörõhk ja 

töötemperatuur; mida kõrgematel 

tööparameetritel kasutada, seda lühem 

eluiga. 

miinused 

mehaanilise vigastamise oht; 

elektrokeemilise korrosiooni 

tekkimise võimalus liitekohtades; 

paigaldamisel toru 

deformeerimise oht. 

3.2.3 KÜTTEKEHAD JA NENDE SOOJUSVÄLJASTUSE REGULEERIMINE 

Küttekehade ülesandeks on soojuskadude kompenseerimiseks vajaliku soojusenergia 

ülekandmine küttesüsteemis ringlevalt soojuskandjalt köetavatele ruumidele. See ülekanne on 

seda parem, mida avatumalt küttekeha ruumis paikneb. Küttekeha varjamine kilpidega või tema 

paiknemine niššis või aknalaua all, vähendavad soojusülekannet. See tähendab, et samasuguse 

soojusvoo ülekandmiseks küttekehalt ruumi õhule kui avatud paigalduse puhul, tuleb 

küttepinda suurendada. Seda võib näha joonisel 3.2.2 toodud graafikute alusel.

26 

Joonis 3.2.2 Küttekehade paigalduskoha mõju nende soojusväljastusele 

Teiseks mõjutab küttekeha soojusväljastust soojuskandja voolusuund küttekehas: ülevalt-alla 

ühenduse puhul mõju puudub, alt-alla ühenduse puhul väheneb soojusväljastus ca 10% ja altülesse 

skeemi korral kuni 25% (vt joonis 3.2.3) 

Joonis 3.2.3 Voolusuuna mõju küttekehade soojusväljastusele %-des maksimaalsest 

Küttekehade valikuks peavad olema teada: 

paigaldusruumi otstarve; 

paigaldusruumi soojuskaod; 

paigaldusruumi arvutuslik siseõhutemperatuur; 

kasutatava soojuskandja arvutuslikud temperatuurid. 

Ruumi paigaldatavate küttekehade summaarne võimsus peab olema vähemalt sama suur kui on 

selle ruumi soojuskaod. Soojusvool küttekehalt ruumi oleneb selle küttekeha konstruktsioonist 

ja soojusläbikandetegurist, küttepinna suurusest ning küttekehasse siseneva ja küttekehast 

väljuva soojuskandja ning ruumi õhutemperatuuride logaritmilisest vahest. 

26

27 

Küttekehade soojusväljastust mõjutavad: 

 

 

 

 

 

 

tema konstruktsioon - mida suuremast arvust elementidest on koostatud küttekeha, seda 

halvem on tema soojusväljastus pinnaühikult, kuna naabersektsioonid takistavad üksteise 

soojuskiirguse levikut ruumi; 

küttekeha kuju; 

küttekeha pinna, ümbritseva õhu ja ruumi seinapindade temperatuurid; 

erinevus küttekeha läbivast arvutuslikust vooluhulgast; 

küttekeha värvimine - kasutatava värvi koostis ja värvus; näit alumiiniumvärvi 

kasutamisel väheneb malmribiradiaatori soojusväljastus 8,5%, paneelradiaatoril 13%; 

konvektorite ja ribitorude värvimine oluliselt nende soojusväljastust ei mõjuta; 

ekspluatatsioonilised tegurid nagu küttekehade sisepindade saastatus ja õhu olemasolu 

või puudumine küttekehas jmt. 

Küttekehasid liigitatakse peamiselt kahe tunnuste alusel: 

soojusülekandeviisi järgi: 

kiirguslikud küttekehad - väljastavad üle 50% soojusest kiirguse teel (lagiküte, kiirgurid); 

küttekehad, mis väljastavad 50...75% soojusest konvektsiooni teel (sektsioon- ja 

paneelradiaatorid, siletoru küttekehad, põrandküte); 

konvektiivsed küttekehad - väljastavad üle 75% ruumi antavast soojusest konvektiivsel 

teel (konvektorid, ribitorud). 

kasutatava materjali järgi: 

metallist küttekehad: 

teras (terasplekk, terastoru); 

malm (sektsioonküttekehad, ribitorud); 

alumiinium (sektsioonküttekehad); 

bimetall (teras-alumiinium, vask-alumiinium, teras-vask sektsioon- ja 

paneelküttekehad); 

vask (toruküttekehad). 

mittemetalsed küttekehad: 

betoonist kütteelemendid; 

keraamilised küttekehad; 

plastmassist küttekehad. 

Küttekehade soojusväljastuse reguleerimiseks paigaldatakse nende ette (vaadatuna 

soojuskandja voolamise suunas), harvem peale neid, ühendustorudele reguleerventiilid (joonis 

3.2.4). Küttekehadest väljuvale, tagasivoolutorule ühendatud ventiilid täidavad reeglina 

sulgemisfunktsiooni, harvem vooluhulga piiraja rolli. 2-toruküttesüsteemides on viimane väga 

oluline kuna iga küttekeha süsteemis moodustab omaette vooluringi. Küttesüsteemi normaalse 

toimimise üheks peamiseks eelduseks on aga võrdse hüdraulilise takistusega kütteringid. Seda 

saab tagada vaid muudetava takistusega ehk nn eelseadistusega ventiilide kasutamisega. Selle 

nõude eiramine toob endaga kaasa tõsiseid probleeme ja on üheks peamiseks 2- 

toruküttesüsteemide ebaefektiivse töö põhjuseks. Küttekeha soojusväljastuse reguleerimine 

toimub kas käsitsi või termostaatpea poolt, radiaatorventiili reguleerosa asendi (läbivooluava 

ristlõike) muutmise teel. 

[Type a quote from the document or the summary of an interesting point. You can position the 

27

28 

text box anywhere in the document. Use the Text Box Tools tab to change the formatting of the 

pull quote text box.] 

a 

b 

Joonis 3.2.4 Küttekehade soojusväljastuse reguleerimine käsiventiiliga (a) ja termostaatventiiliga (b) 

Kasutades termostaatpeas soojustundliku ainena vedelikku, mis on kokkusurumatu, 

saavutatakse suur sulgemisjõud ja väike hüsterees. Hüsterees on termostaatventiili avanemis- ja 

sulgemis-tunnuskõverate vaheline temperatuurierinevus kraadides. Mida väiksem see erinevus 

on, seda suurem on temperatuuri reguleerimistäpsus. Euronormis EN215 on selle lubatud 

suuruseks antud 1K. Sellele vastab ka ruumi õhutemperatuuri kõrvalekalle 1K. Teades aga, et iga 

kraadi ülekütmisega kaasneb ca 6% võrra suurem soojustarbimine, pole raske taibata 

võimalikult väikese hüstereesi olulisust energiasäästu saavutamiseks. Parimatel termostaatidel 

on hüsterees ca 0,2 K, e saavutatav reguleerimistäpsus 5 korda parem normides nõutust. 

Sulgemisaja mõju reguleerimise efektiivsusele seostub eelkõige selle stabiilsusega. Pikk 

sulgemisaeg tagab küll stabiilse reguleerimise, aga seda suurte õhutemperatuuri kõrvalekallete 

juures. Liiga lühike sulgemisaeg ebaõigesti valitud ventiili puhul põhjustab „ülereguleerimist“, 

millega kaasneb õhutemperatuuri reguleerimine „kinni-lahti“ režiimis. Kõrgete 

veetemperatuuride korral ja üledimensioneeritud küttekehadega küttesüsteemis võimendub 

selline ebastabiilne reguleerimine eriti. Sellises olukorras pole võimalik saavutada ka kontrolli 

küttekehade soojusväljastuse üle, mille paratamatuks tagajärjeks on soojuse raiskamine ja 

ebarahuldav sisekliima. 

3.2.4 KÜTTESÜSTEEMIDE RENOVEERIMINE 

Enam kui 10 aasta vanuste hoonete kütteüsteemid ei vasta kaasaja nõuetele kuna neis puudub 

ennekõike küttekehade soojusväljastuse individuaalse reguleerimise võimalus. Nad töötavad 

muutumatute vooluhulkadega, olenemata tegelikust soojustarbimisest hoones. Soojuskoormuse 

reguleerimine toimub ainult soojussõlmes tervele süsteemile korraga, mistõttu tekkiv 

vabasoojus jääb praktiliselt kasutamata ja ruumid köetakse üle. Teine vanade süsteemide 

puudus on nende hüdrauliline tasakaalustamatus, millega kaasneb soojuse ebaühtlane 

jagunemine köetavas hoones – soojussõlmele lähemal olevad ruumid köetakse üle, kaugemates 

tekib soojuse puudujääk. Sellise olukorra lahendamiseks kasutatakse harilikult kahte 

„lahendust“ – suurendatakse küttesüsteemis ringlevat soojuskandja hulka või tõstetakse 

pealevoolutemperatuuri. Esimesel juhul kaasneb sellega ringluspumba väljavahetamine ja 

suurem elektrienergia kulu, teisel juhul enamike ruumide ülekütmine. Seega mõlemal juhul 

kaasneb energiatarbimise kasv ja ekspluatatsioonikulude suurenemine. Seetõttu on õigem 

küttesüsteemid tasakaalustada ja anda võimalus igat küttekeha eraldi reguleerida. 

28

29 

Vanade küttesüsteemide renoveerimisel tuleb tähelepanu pöörata ka müra- ja õhuprobleemide 

ennetavale lahendamisele ning soojussõlmede töö efektiivsemaks muutmisele. Müraprobleemid 

tekivad eelkõige 2-toruküttesüsteemides vooluhulkade vähenemisega termostaatventiili 

sulgumisel. Mida rohkem ventiile on samaaegselt suletud seda tõenäolisem on müra tekkimine 

avatud asendis olevates termostaatventiilides. Põhjuseks on rõhuvahe kõikumised muutuvate 

vooluhulkade korral süsteemis. Ekslik on arvata, et seda probleemi saab lahendada muutuva 

pöörlemissagedusega pumpade kasutamisega. Soovitud tulemuse tagab rõhuvaheregulaatorite 

kasutamine süsteemi harudel. 

Vanade 1-toruküttesüsteemide renoveerimiseks on kaks võimalust: 

osaline – olemasolevad küttekehad ja jaotustorustik säilitatakse, radiaatorite ette 

paigaldatakse termostaatventiilid, vajadusel lisatakse möödavoolutoru ning 

seadeventiilid, püstikutele pannakse tasakaalustusventiilid ja küttesüsteem 

tasakaalustatakse; 

täielik – olemasolev küttesüsteem demonteeritakse ja asemele ehitatakse kaasaegne 2- 

toruküttesüsteem. 

3.2.5 KÜTTESÜSTEEMIDE PROBLEEMIDETA JA EFEKTIIVNE TÖÖ 

Küttesüsteemide probleemideta ja efektiivse töö tagavad: 

optimaalselt valitud küttekehad ja torustikud; 

küttekehade paiknemine kohtades, kus on kõige intensiivsem soojuskadu ja puuduvad 

soojusülekannet takistavad tegurid (harilikult välisseinte ääres akende all); 

ruumi vabasoojuse maksimaalne ärakasutamine A-energiaklassi termostaatidega; 

arvutuslike vooluhulkade tagamine hüdraulilise tasakaalustamisega kõikjal 

küttesüsteemis; 

õige staatilise rõhu hoidmine süsteemis; 

soojuskandjas erinevates vormides esineva õhu pidev eraldamine ja eemaldamine 

küttesüsteemist; 

soojuskandja pealevoolutemperatuuri reguleerimine olenevalt välisõhutemperatuurist; 

alandatud õhutemperatuuriga kütmisrežiimide kasutamine öisel ajal ja väljaspool 

ruumide/hoonete kasutusaega; 

alternatiivsete energiakandjate (biokütused, päike, tuul, hüdroenergia), soojuspumpade ja 

heitsoojuse kasutamine soojuse tootmiseks. 

3.2.6 KÜTTESÜSTEEMIDE KONTROLL JA KATSETAMINE 

Küttesüsteemide vastuvõtmiseks tuleb: 

veenduda tegeliku olukorra vastavuses projekteeritule; 

29

30 

jälgida, et kasutatud seadmed ja materjalid oma omadustelt ja kvaliteedilt vastaksid 

projekteeritule või oleksid sellest paremad; tootjafirma nimi ei taga seda automaatselt, 

vaid tuleb kontrollida ning võrrelda seadmete ja materjalide tehnilisi näitajaid; 

teostada visuaalne ülevaatus jälgides seadmete nõuetekohast paigaldust, torustike 

kaldeid, tühjendus- ja õhutusseadmete olemasolu, isolatsiooni terviklikkust jmt; 

süsteem survestada rõhuga, mis ületab maksimaalse töörõhu MOP vähemalt 1,5 korda. 

Seejuures rõhulang 2 tunni jooksul ei tohi ületada 0,02 MPa; 

süsteem montaažijärgselt läbi pesta; 

süsteem korralikult täita ja õhutada; 

teostada hüdrauliline tasakaalustamine. Peale tasakaalustamist koostatakse 

tasakaalustusraport, kus märgitakse ära nii arvutuslikud kui tegelikult mõõdetud 

vooluhulgad; 

veenduda reguleerseadmete ja pumpade nõuetekohases toimimises; 

veenduda lubatud mürataseme tagamises ruumides, kus kasutatakse õhkkütteseadmeid; 

kontrollida sooja õhu jõudmist olekutsooni õhkkütte korral. 

30

31 

Sisukord 

3.3 Jahutussüsteemid.............................................................................................................................. 32 

3.3.1. Liigsoojuse allikad ja jahutussüsteemi arvutuslik võimsus 32 

3.3.2 Jahutussüsteemid ja nende liigitus 34 

3.3.2.1 Jahutussüsteemide üldine liigitamine 34 

3.3.2.2 Vahekülmakandjaga jahutussüsteemi ülesehitus 34 

3.3.2.3 Otseaurustusega jahutussüsteemide iseärasused 36 

3.3.3 Jahutussüsteemi lõppseadmed ja nende töö reguleerimine 36 

3.3.4 Jahutussüsteemide probleemideta ja efektiivne töö 38 

3.3.5 Jahutussüsteemide kontroll ja katsetamine 39 

31

32 

3.3 JAHUTUSSÜSTEEMID 

3.3.1. LIIGSOOJUSE ALLIKAD JA JAHUTUSSÜSTEEMI ARVUTUSLIK VÕIMSUS 

Sisekliimat mõjutavad soojuse allikad asuvad nii väljaspool hoonet kui hoones endas. Madalatel 

välisõhutemperatuuridel, kui vajaliku siseõhutemperatuuri tagamiseks on vaja hooneid kütta, saab 

osa nende soojusallikate poolt eraldavast soojusest selleks otstarbeks ka ära kasutatud, vähendades 

sellega tarbitava primaarenergia (elekter, kütused) hulka. Seda osa „tasuta“ lisasoojusest, mida ei ole 

arvestatud küttesüsteemi projekteerimisel nimetatakse vabasoojuseks. Ruumides talvisel ajal 

õhutemperatuuri hoidmisele kuluvast vabasoojusest üle jääv osa on liigsoojus, mis põhjustab 

temperatuuri tõusu üle soovitusliku piiri ja tuleb seetõttu ruumist eemaldada. Mingi kogus 

liigsoojusest eemaldatakse ventilatsiooni abil, põhiline roll jääb aga jahutussüsteemidele. Suvisel ajal 

kui küttevajadus puudub on liigsoojus võrdne vabasoojusega. Teisisõnu, kogu välistest ja sisemistest 

soojusallikatest ruumi eralduv soojus tuleb ruumist eemaldada. Suvistest normatiivsetest 

siseõhutemperatuuridest kõrgematel välisõhutemperatuuridel ventilatsioon ruume ei jahuta ja kogu 

vabasoojus- koormus jääb jahutussüsteemi kanda. Energia säästmiseks kasutatakse küll 

ventilatsiooni ruumide intensiivseks jahutamiseks öisel ajal kui välisõhutemperatuur ja hoone 

iseärasused seda võimaldavad. Selline võimalus leiab kasutamist näiteks ühiskondlikes ja ärihoonetes 

ventilatsioonisüsteemide täispööretega tööle rakendamisel juhtautomaatika poolt. 

Vabasoojusallikateks on: 

läbi klaaspindade hoonesse tungiv päikesekiirgus; 

välisseinte ja katuse kaudu väljast sisse kanduv soojus; 

teistest ruumidest siseseinte, vahelagede ja põrandate kaudu leviv soojus; 

inimestest eralduv soojus; 

valgustusest eralduv soojus; 

seadmetelt eralduv soojus; 

erinevate protsesside ja toimingute käigus eralduv soojus (nt toiduvalmistamine, aurutamine, 

kuivatamine jmt); 

sooja välisõhu infiltratsioon suvel; 

ruumide ventileerimiseks kasutatav soe välisõhk. 

Seejuures soojus satub ruumi kahel kujul – soojusena, mis tõstab õhutemperatuuri ja niiskusena, 

mida on vaja püsiva õhuniiskuse hoidmiseks ruumi õhust eemaldada. Esimest nimetatakse ilmseks 

soojuseks ja teist varjatud soojuseks, sest niiskus kondenseerub õhust välja kokkupuutel külma 

pinnaga. See nõuab aga jahutussüsteemilt täiendavat võimsust. Nii kulub n 1 kg niiskuse 

eraldamiseks õhust umbes 0,7 kWh energiat. 

Ilmne soojus levib ruumi: 

Välispiirete kaudu; 

Infiltratsiooniõhuga; 

Ventilatsiooniks kasutatava välisõhuga; 

Klaaspindade kaudu päisekiirgusena; 

32

33 

Soojuskiirgusena inimestelt, valgustusest, seadmetelt. 

Varjatud soojus (niiskus) satub ruumi välisõhuga (ventilatsioon + infiltratsioon); 

Inimeste hingeõhuga ja higistamisel; 

Tehnoloogilistest protsessidest (pesemine, toidu keetmine, aurutamine jmt). 

Erinevalt küttesüsteemi soojuskoormuse arvutamisest ei ole jahutuskoormus kõikide 

vabasoojusallikate aritmeetiline summa. Selle määramisel arvestatakse asjaoluga, et mitte kogu 

ruumi tunginud soojus ei tõsta koheselt õhutemperatuuri, vaid suur osa päikese, valgustuse ja 

inimeste poolt kiiratavast soojusest salvestatakse välispiirete sisepindades, vahelagedes- ja seintes, 

mööblis jne. Tänu küllalt suurele soojusmahtuvusele salvestunud soojus ei tõsta nende temperatuuri 

koheselt, vaid tekib ajaline viivitus. Selle aja jooksul võib olla tekkinud olukord, kus mõne 

vabasoojusallika kadumisega (nt Päike) hakatakse seda salvestunud soojust ruumi edasi kiirgama. 

Seetõttu jahutuskoormuste leidmiseks koostatakse dünaamilised mudelid, mis arvestavad 

vabasoojusallikate intensiivsuse muutust ajas, nende samaaegsust jpm. 

Tööajal 

8.00‒18.00 

Väljaspool tööaega 

18.00–8.00 ja pühad 

Temperatuur, 

+30 

+20 

+10 

0 

o 

C 

Ruumi temperatuur, 

t õ 

Liig - 

soojus 

IHC v /y 

tööajal 

Arvutuslik 

liigsooju 

s, kW 

Temperatuur, ° C IHC väljaspool 

+ 30 

+20 

+10 

0 

Ruumi temperatuur 

, t 

tõ 

tööaega 

– 10 

– 20 

0 

Soojuse- 

puudus 

2500 

IHC alt 

– 10 

Arvutuslik soojuse - 

puudus, kW 0 

Soojusepuudus, kWh/a 

6260 

Tundi/a 

Tundi/a 

Joonis 3.2.7 Näide liigsoojuse osast ühiskondlike hoonete soojusbilansis 

Sõltuvalt geograafilisets piirkonnast on välja kujunenud olukord, kus kaasaegsete hoonete 

jahutuskoormus on võrreldav küttekoormusega või on sellest isegi suurem. Skandinaavia piirkonna 

tüüpses büroos töötab jahutussüsteem kolm-neljandikku aastast alla poole oma nimivõimsusest ja 

paljudel juhtudel talvisel ajal ei tööta üldse. Seetõttu kujuneb jahutussüsteemi ühe töötunni 

maksumus väga kõrgeks, arvestades veel, et tehtud investeeringud on 3…5 korda suuremad 

küttesüsteemi väljaehitamiseks tehtavatest. Sellest tulenevalt on otstarbekas juba projekteerimise 

käigus maksimaalselt kasutada ennetavaid, jahutuskoormust vähendavaid meetmeid – suurte 

klaaspindade vältimine, optimaalne orienteeritus ilmakaarte suhtes, väliste päiksevarjete ja salužiide 

kasutamine akende ees jmt. Nii võimaldab päikesekiirguse levikut ruumi läbi klaaspindade 

takistavate meetmete (kardinad, markiisid, zalusiide) kasutamine alandada ruumi 

siseõhutemperatuuri ilma täiendavate meetmete kasutamiseta 5…6 o C võrra. Samuti tuleb erilist 

tähelepanu pöörata kasutatavate klaaside päikesekiirguse läbivustegurile, mis eriti suurte 

klaaspindade korral mõjutab oluliselt hoone jahutuskoormust. Tasakaalukõvara IHC asikoht graafikul 

sõltub vabasoojuse suurusest ja hoone piirdetarindist. Asend näitab palju tuleb aasta jooksusl 

hoonest soojust eemaldada ja palju tuleb soojust hoonesse lisada. 

33

34 

4.3.2 JAHUTUSSÜSTEEMID JA NENDE LIIGITUS 

4.3.2.1 JAHUTUSSÜSTEEMIDE ÜLDINE LIIGITAMINE 

 

 

 

 

 

 

 

külmaallika asukoha järgi 

individuaalsed – üks külmaallikas jahutab ühte või mitut ruumi 

tsentraalsed – külmajaam jahutab tervet hoonet v hoonete kompleksi 

külmaaine aurustusviisi järgi 

otsese aurustamisega süsteemid – külmaaine aurustub siseõhu temperatuuri toimel 

kaudse aurustamisega e vahekülmakandjaga jahutussüsteemid – külmaaine aurustub siseõhu 

poolt soojendatud külmakandja toimel 

jahutatava õhu liikumisviisi järgi 

passiivjahutus – õhu loomuliku ringlusega jahutus 

aktiivjahutus – õhu sundringlusega jahutus 

külmaenergia jahutusseadmelt ruumi ülekandmisviisi järgi 

kiirgusjahutus 

konvektiivjahutus 

külmakandja järgi 

õhkjahutus (ventilatsioonisüsteemide jahutatud sissepuhkeõhk) 

järeljahutus (vesijahutus) – ruumi õhu jahutamiseks kasutatakse vahekülmakandjat (vett) 

kasutavaid ruumikeskseid jahutusseadmeid 

õhust niiskuse eraldusastme järgi 

kuivjahutus 

poolkuiv jahutus 

märgjahutus 

jahutusseadmete tüübi järgi 

puhurkonvektoritega (fan-coilidega) jahutus 

jahutuspalkidega 

paneelidega jahutus 

põrandjahutus 

lagijahutus 

4.3.2.2 VAHEKÜLMAKANDJAGA JAHUTUSSÜSTEEMI ÜLESEHITUS 

Jahutussüsteem koosneb analoogselt küttesüsteemile kolmest lülist: 

külma tootmine (kompressorseade, absorptsioonseade, sorptsioonseade, vabajahutus); 

külmakandja (vesi, vesi-glükooli segu) transportimine ja jaotamine (torustikud); 

külma tarbimine (jahutuspalgid, -paneelid, puhurkonvektorid jmt). 

Külmakompressorite ülesandeks on võimalikult efektiivselt toota külma, jaotussüsteem (torustikud) 

peab tagama selle jõudmise minimaalsete kadudega ja vajalikus koguses iga külmatarbijani. 

Analoogselt küttesüsteemidele liigitatakse jahutussüsteemi torustikud: 

magistraaltorud; 

jaotustorustik; 

34

35 

ühendustorud. 

Joonis 3.2.8 Külmajaamade põhimõttelised skeemid 

Kompressorseadmete töö efektiivsust iseloomustatakse kasuteguriga COP (coefficient of 

performance). See näitab ühikust primaarenergiast (n elekter) toodetud külmaenergia kogust. 

Kompressorjahutitel jääb see suurus vahemikku 3…5, e 1 kulutatud kWh-st elektrienergiast 

toodetakse 3… 5 kWh külma. 

Joonis 3.2.9 Jahutussüsteemi põhimõtteline skeem 

35

36 

Külmajaama töö efektiivsuse seisukohast on olulised: 

õige suurusega vahemahuti kasutamine kompressori ja tarbimissüsteemi vahel, mis võimaldab 

minimiseerida kompressori lülituste arvu mingil perioodil; 

aurusti ja kondensaatori soojusvahetuspindade puhtus; 

kondensaator ja veejahuti peavad paiknema võimalikult jahedas kohas, soovitavalt kaitstuna 

otsese päikesekiirguse eest; 

aurustumistemperatuuri tõstmine 1 o C võrra säästab 1…2% primaarenergiat (elektrit); 

kondenseerumistemperatuuri alandamine 1 o C võrra säästab 2…5 % elektrienergiat; 

vabajahutuse, so vahekülmakandja jahutamine kondensaatoris madalatel 

välisõhutemperatuuridel seisva külmakompressoriga, maksimaalne kasutamine; 

kompressorseadme heitsoojuse ärakasutamine; 

primaar- ja sekundaarpoole külmakandjate vooluhulkade omavaheline ühilduvus; 

hüdrauliline tasakaalustamine. 

4.3.2.3 OTSEAURUSTUSEGA JAHUTUSSÜSTEEMIDE ISEÄRASUSED 

Otseaurustusega jahutussüsteemid (nn split-süsteemid) koosnevad ruumi põrandale, seinale või 

lakke paigaldatavast siseosast (aurustist) ja väljaspoole hoonet välisseinale v katusele paigaldatavast 

välisosast (kondensaatorist). Reeglina on need süsteemid ette nähtud ühe ruumi jahutamiseks, 

harvem kahe või kolme ruumi samaaegseks jahutamiseks. Kasutatakse ka selliseid süsteeme, kus ühe 

välisosa taha ühendatakse kümmekond ja rohkem aurustit, kuid need on tehniliselt keerulised ja 

nõuavad väga täpset teostust. 

Otseaurustusega jahutussüsteemide eelised: 

 

 

 

 

 

 

 

Kompaktsed ja vajavad vähe ruumi; 

Reageerivad kiiresti õhutemperatuuri muutustele; 

Võimalus kiiresti ruume maha jahutada; 

Ökonoomsed; 

Töökindlad; 

Lihtne ekspluateerida ja hooldada; 

Vajavad kõige väiksemaid investeeringuid. 

Otseaurustusega jahutussüsteemide puudused: 

 

 

 

 

 

Ruumides olevates seadmetes ja torustikes ringleb külmaaine – freoon, mis võib suurtes 

kogustes ruumi õhku sattudes kahjustada inimeste tervist; 

Freoon on keskkonnakahjulik soodustades maad ümbritseva osoonikihi hävimist; 

Süsteemi lekke korral vajalik spetsiaalsete vahendite ja väljaõppega spetsialistide 

olemasolu; 

Jahutatavates ruumides vajalik torustik jahutamisel tekkiva kondensvee ärajuhtimiseks; 

Puudub õhutemperatuuri sujuva reguleerimise võimalus, mistõttu inimeste olekutsooni 

võib sattuda madala temperatuuriga õhk. 

4.3.3 JAHUTUSSÜSTEEMI LÕPPSEADMED JA NENDE TÖÖ REGULEERIMINE 

36

37 

Jahutussüsteemi lõppseadmete ülesandeks on siseõhutemperatuuri lubatud ülemise piiri tagamiseks 

vajaliku külma ülekandmine jahutussüsteemis ringlevalt külmakandjalt ruumi õhule. See ülekanne 

toimub reeglina konvektiivsel teel (fan-coilid, jahutuspalgid), harvem kiirguse teel (paneelid, 

lagijahutus, põrandjahutus jmt). Olenevalt süsteemis kasutatava külmakandja (vesi, glükooli 

vesilahus) temperatuuridest räägitakse märgjahutusest, poolkuivast jahutusest ja kuivjahutusest. 

Kahel esimesel juhul toimub ka jahutatava õhu kuivatamine, mille käigus eraldub kondensaati, mis 

vajab kanaliseerimist. Madalama külmakandja temperatuuri kasutamine jahutussüsteemis võimaldab 

kasutada väiksemaid lõppseadmeid. Nende väljundvõimsuse reguleerimine on täpsem, samas peavad 

süsteemid olema hüdrauliliselt väga hästi tasakaalustatud. Jahutussüsteemi õige tasakaalustamine on 

eriti oluline, arvestades asjaolu, et pumpamiskulud külmakandja ringlemisele moodustavad 15-20% 

jahutussüsteemi aastasest energiatarbest. Sõltuvalt vajalikust reguleerimistäpsusest kasutatakse 

jahutussüsteemides 2-punkt-, 3-punkt- või moduleerivat juhtimist. 

Joonis 3.2.10 Sobiva reguleerimisviisi valik olenevalt jahutussüsteemi iseloomust 

Jahutuse lõppseadmete tasakaalustamiseks ja reguleerimiseks võib kasutada ühitatud tasakaalustusreguleerventiile 

(joonised 3.2.11 ja 3.2.12), mis annab võimaluse ühest kohast vooluhulka piirata, 

reguleerida, sulgeda ja mõõta. Jahutatavates ruumides, kus on ka küttekehad, tuleb kasutada 

lahendust, mis väldiks kütte- ja jahutusseadmete üheaegse töö. Selleks varustatakse tavaliselt ka 

termostaatventiilid analoogsete termoelektriliste mootoritega nagu on jahutusseadmete 

reguleerventiilidel. Edasi on juba juhtautomaatika see, mis tagab, et ruumi kütmise korral sulgub 

jahutusventiil ja jahutamisel sulgub radiaatorventiil. 

37

38 

Joonis 3.2.11 Jahutuse lõppseadmete on-off reguleerimine ja süsteemi staatiline 

tasakaalustamine 

Joonis 3.2.12 Jahutuse lõppseadmete moduleeriv reguleerimine ja süsteemi dünaamiline 

tasakaalustamine 

4.3.4 JAHUTUSSÜSTEEMIDE PROBLEEMIDETA JA EFEKTIIVNE TÖÖ 

Jahutussüsteemide probleemideta ja efektiivse töö tagavad: 

Optimaalselt valitud jahutuse lõppseadmed ja torustikud; 

Jahutusseadmete paiknemine kohtades, kus on kõige intensiivsem vabasoojuse tekkimine ja 

puuduvad soojusülekannet takistavad tegurid; 

Ruumide maksimaalne jahutamine vabajahutuse ja välisõhuga; 

Arvutuslike vooluhulkade tagamine hüdraulilise tasakaalustamisega kõikjal jahutussüsteemis; 

Õige staatilise rõhu hoidmine süsteemis; 

38

39 

Külmakandjas erinevates vormides esineva õhu pidev eraldamine ja eemaldamine 

jahutussüsteemist; 

Vajaliku temperatuuriga külmakandja valmistamine segamissõlmedes olenevalt konkreetse 

jahutussüsteemi iseärasustest; 

Torustike ja seadmete isoleerimine kondensaadi moodustumise vastu. 

4.3.5 JAHUTUSSÜSTEEMIDE KONTROLL JA KATSETAMINE 

Jahutussüsteemide vastuvõtmiseks tuleb: 

Veenduda tegeliku olukorra vastavuses projekteeritule; 

Jälgida, et kasutatud seadmed ja materjalid oma omadustelt ja kvaliteedilt vastaksid 

projekteeritule või oleksid sellest paremad; tootjafirma nimi ei taga seda automaatselt, vaid 

tuleb kontrollida ning võrrelda seadmete ja materjalide tehnilisi näitajaid; 

Teostada visuaalne ülevaatus jälgides seadmete nõuetekohast paigaldust, torustike kaldeid, 

tühjendus- ja õhutusseadmete olemasolu, isolatsiooni terviklikkust jmt; 

Süsteem survestada rõhuga, mis ületab maksimaalse töörõhu mop vähemalt 1,5 korda. 

Seejuures rõhulang 2 tunni jooksul ei tohi ületada 0,02 mpa; 

Süsteem montaažijärgselt läbi pesta; 

Süsteem korralikult täita ja õhutada; 

Teostada hüdrauliline tasakaalustamine. Peale tasakaalustamist koostatakse 

tasakaalustusraport, kus märgitakse ära nii arvutuslikud kui tegelikult mõõdetud vooluhulgad; 

Veenduda reguleerseadmete ja pumpade nõuetekohases toimimises; 

Veenduda lubatud mürataseme tagamises nii ruumides, kus kasutatakse ventilaatoritega 

jahutusseadmeid (fan-coilid) kui ka aktiivpalke; 

Kontrollida, et külm õhk ei ületaks olekutsoonis lubatud liikumiskiirust. 

39

40 

Sisukord 

3.4 Soe tarbevesi ...................................................................................................................... 41 

3.4.1 Sooja vee tarbimine ja arvutuslikud vooluhulgad ................................. 41 

3.4.2 Sooja tarbevee valmistamise võimalused ................................................. 42 

3.4.3 Sooja tarbevee süsteemide ehitusel kasutatavad materjalid ja kriitilised 

süsteemid osad .................................................................................................................. 43 

3.4.3.1 Sooja vee valmistamise seadmed .............................................. 43 

3.4.3.2 Torustikud .......................................................................................... 44 

3.4.4 Sooja tarbevee ringlussüsteem .................................................................... 45 

3.4.5 Vee tarbimisega seotud soojustagastusvõimalused ............................ 46 

3.4.6 Sooja tarbeveesüsteemide renoveerimine. ............................................. 47 

3.4.7 Tarbevee süsteemide kasutuselevõtt ........................................................ 47 

40

41 

3.4 SOE TARBEVESI 

3.4.1 SOOJA VEE TARBIMINE JA ARVUTUSLIKUD VOOLUHULGAD 

Hoonete soojaveevarustussüsteemide õigeks projekteerimiseks on vajalik arvutuslike 

vooluhulkade määramine. See on üks olulisimatest, samas ka kõige ebamäärasematest 

etappidest süsteemi ülesehitamisel. Tõsi, selleks on Eestis välja töötatud normid ja 

arvutusmetoodikad, kasutada on vastavasisulised välismaised materjalid ja dokumendid, aga 

võimalikult tõelähedase tulemuseni praktikas see välja üldjuhul ei vii. Ühelt poolt on küsimus 

kasutatavate veevõtuseadmete tüübis ja iseloomus, teiselt poolt tarbijate kasutamisharjumuses 

ning seadmete kasutamise üheaegsuses. 

Sooja tarbeveesüsteemi planeerimisel on kasutusel erinevad veekulu ajaühikus iseloomustavad 

suurused: 

 

 

 

 

 

veevõtuseadme normvooluhulk; 

arvutuslik sekundiline veevooluhulk; 

keskmine tunnine veevooluhulk; 

maksimaalne tunnine veevooluhulk; 

ööpäevane veevooluhulk; 

Veevõtuseadme normvooluhulk oleneb selle seadme omapärast ja antakse tehnilistes andmetes. 

Arvutuslik sekundiline vooluhulk üritab arvestada süsteemi ühendatud veevõtuseadmete 

kasutamise tõenäosuslikku samaaegsust ja on soojavee varustuse- süsteemi dimensioneerimisel 

üks olulisemaid näitajaid. 

Ööpäevane vooluhulk on saadud erinevate EU-riikide elanike tarbimist jälgides ja moodustab 

keskmiselt 143l/d inimese kohta. Nõukogude Liidus oli see number tänu leketele ja raiskavale 

suhtumisele üle kahe korra suurem, sama võib öelda ka USA kohta. Suhteliselt kõrge veehinnaga 

Eesti Vabariigis aga on tarbimine pigem sellest numbrist väiksemaks osutunud. 

Kinnistu veevärgi projekteerimise standardi EVS 835 koostajate poolt kasutada olnud statistika 

kohaselt on sooja vee osatähtsus eeltoodud ööpäevasest koguveehulgast ca 40% ehk siis ca 60l 

inimese kohta. Tänasel päeval juba 10 ja enam aastat eksisteerinud elamute soojaveesüsteemid 

projekteeriti lähtudes tolleaegsetes normides kajastatud 105 l/d. TTÜ poolt tehtud uuringud 

elumajades näitavad aga seda, et tegelik ööpäevane sooja vee tarbimine on langenud ca 45 

liitrini. Seega vanemates elumajades, aga suure tõenäosusega ka muudes hoonetes on sooja 

tarbevee süsteemid liiga suured ja seega ka ebaefektiivsed. Viimast iseloomustavad eeskätt suur 

temperatuurilang veesoojendist veevõtuseadmeni ja pikk sooja vee ooteaeg tarbimise 

puudumisel süsteemis. 

Keskmine tunnivooluhulk on 60 l/d jagatud 24 h ja moodustab 2,5l/h inimese kohta. 

Maksimaalne tunnine vooluhulk ehk tipptunni vooluhulk on saadud jällegi statistiliste jälgimiste 

tulemusena ja selle kohaselt 100 inimesega hoones (või piirkonnas) on tipptunnil (näiteks 

õhtune pesemisaeg) tarbimine kuni 6 korda suurem kui keskmiselt. Suuremas piirkonnas või 

hoones – näiteks 500 inimest, aga tarbimise tippude kattumine hajub laiemale ajavahemikule ja 

nii näiteks tipptunni vooluhulk on ainult 3,5 korda suurem kui keskmiselt. Miljonilinna 

tarbimise ebaühtlus aga ei ületa 20%-gi. 

41

42 

Maksimaalne tunnine vooluhulk on ühtlasi tarbevee soojendamiseks vajaliku võimsuse 

arvutamise aluseks: 

Φ sv = qs * c * Δt 

Φ sv – sooja vee soojendamiseks vajalik võimsus kW 

qs – veevooluhulk l/s 

c – vee erisoojus kJ/kg*ºC; 4,186 kJ/kg*ºC 

t – külma ja sooja vee temperatuuride vahe ºC 

Eestis on üldjuhul külma vee temperatuuriks +5…+10ºC ning hoone soojaveevõrku juhitakse 

tavaliselt +55…+60ºC vesi. Seega temperatuuride vaheks võetakse tavaliselt +50ºC. 

Vahemärkusena võib juurde lisada, et EU riikides, aga ka Põhja -Ameerikas eelistatakse sooja 

tarbevett kuumutada +60ºC, kuna selline temperatuur hävitab Legionella bakteri. Kuumemat 

vett aga ei soovitata ohutuse pärast kasutada. Osades riikides on lasteasutustes lausa keelatud 

kuumema kui 45ºC vee kasutamine. 

Lähtuvalt muutunud sooja vee tarbimise suurusest ja tuginedes teostatud uuringutele 

soovitavad TTÜ teadurid kortermajades vajaliku võimsuse leidmiseks temperatuuride vahe 50 

oC korral kasutada lihtsamat valemit: 

n –korterite arv 

Φ sv = 30+15 *(2n) 0,5 + 0,2*n 

Tarbevee soojendamiseks kulunud energia leitakse valemist: 

Q – soojusenergia kJ 

(3.4.1a) 

Q sv = m * c * t (3.4.2) 

m – perioodi jooksul soojendatud vee kogus kg 

Kuna tänapäeval on populaarsem energiakulu näidata kW*h, siis sobiv üleminekuvalem: 

1kJ = 0,000278kW*h 

3.4.2 SOOJA TARBEVEE VALMISTAMISE VÕIMALUSED 

Sooja tarbevee tootmisel eristatakse põhimõtteliselt järgmisi võimalusi: 

a) Tsentraalne sooja tarbevee tootmine keskkatlamajas ja selle tarnimine tarbijale eraldi 

sooja tarbevee maapealse või –aluse trassi abil, mis on vahetult ühendatud hoone sooja 

tarbeveesüsteemiga; 

b) Sooja tarbevee valmistamine hoone soojussõlmes tsentraalkatlamaja soojusvõrgust 

saadava soojuskandja abil; 

c) Sooja tarbevee valmistamine hoones paikneva soojusgeneraatori (näiteks katel või 

soojuspump, päikesepaneel, tuulegeneraator jne) abil: 

d) Lokaalne sooja vee tootmine korterites (nt gaasi või elektriga). 

42

43 

3.4.3 SOOJA TARBEVEE SÜSTEEMIDE EHITUSEL KASUTATAVAD MATERJALID JA 

KRIITILISED SÜSTEEMID OSAD 

Sooja tarbevee süsteem koosneb järgmisest osadest: 

 

 

 

sooja vee valmistamise seade; 

torustik; 

veevõtu armatuur. 

3.4.3.1 SOOJA VEE VALMISTAMISE SEADMED 

Sooja vee valmistamiseks kasutatakse kas maht- või kiirsoojusvaheteid. 

Kiirveesoojendis (harilikult plaatsoojusvaheti) voolab sekundaarpoolel soojendatav tarbevesi ja 

primaarpoolel soojendav vesi - soojuskandja kaugküttetrassist või lokaalsest katelseadmest. 

Kuna juba väikese koguse tarbevee soojendamiseks on vajalik suur küttevõimsus – näiteks 1 

dušši jaoks vajaliku läbivoolava veekoguse soojendamiseks vajalik võimsus on ca 40kW, siis ei 

ole kiirsoojusvahetit (näidatud joonisel) alati otstarbekas kasutada. 

Mahtsoojusvahetisse e mahtboilerisse siseneb külm tarbevesi mahuti altosast ja ülemisest osast 

voolab välja soe tarbevesi. Mahuti sisse on ehitatud küttevee jaoks torust soojusvaheti või 

kasutatakse ka mahuti välist plaatsoojusvahetit. See seade võimaldab kasutada kuni 65%…75% 

väiksemat küttevõimsust. 

43

44 

Töökindluse seisukohalt on kriitilised elemendid reguleerimisseadmed – termostaadid ja 

mootorventiilid. Nende eluiga on süsteemi elementidest kõige lühem tingituna sellest, et nad 

sisaldavad liikuvaid ja seetõttu kiiremini kuluvaid osi. 

Mootorventiilide puhul on tähtis, et ventiil oleks valitud optimaalse suurusega. Liialt väike 

ventiil põhjustab asjatud rõhukadu ja ei kindlusta vajalikus koguses vee soojendamist. Liialt suur 

reguleerventiil ei suuda tagada püsivat sooja tarbevee temperatuuri, mistõttu vee temperatuur 

süsteemis võib kõikuda väga suurtes piirides. Samuti peavad kasutatavad ajamid olema 

soojaveesüsteemides kiirekäigulised. Suuremate võimsuste korral on soovitav kasutada mitut 

soojuskandja poolelt paralleelselt ühendatud kuid järjestikku juhitavat reguleerventiili. 

Mahtsoojusvahetite kestad on üldiselt väiksema survetaluvusega kui plaatsoojusvahetid 

(6...10bar versus 15bar), samuti on nad korrosioonikartlikumad. Kallimatel boileritel on tootja 

poolt lisatud elektriline korrosioonikatsesüsteem nn anood-katood süsteem. 

3.4.3.2 TORUSTIKUD 

 

Metalltorud 

Vanemates hoonetes on valdavalt kasutusel tsingitud terastorud, harvem, tingituna üldisest 

defitsiidist Nõukogude Liidus, ka mustad terastorud. Nende süsteemide nõrkadeks kohtadeks on 

kõikvõimalikud liitekohad - nii keermes- kui keevisliited, kuna kaitsev tsingikiht on nendes 

kohtades viga saanud, kaitsekihita teras aga korrodeerub tarbevees oleva hapniku toimel eriti 

kiiresti. Praegusel ajal kasutatakse tsingitud terastoru uusehitistes väga vähe, põhiliselt 

erinevates tehnosõlmedes. Puuduseks eelkõige aeganõudev ühendusviis, suur rõhukadu ja 

lubatud väike vee voolamiskiirus – metalli erosioon ja müra torustikes. 

Vasktorud ühendatakse jootmise teel või survemutrite abil (nn Conex). Vasktorusid toodetakse 

ka plastkattega, kuna nad ei tohi olla vahetus kontaktis betooni ja teiste metallidega. Teratoru ja 

vasktoru ühendamisel tuleb jälgida reeglit, et elektrokeemilise korrosiooni vähendamiseks 

vasktoru ühendatakse vee voolusuunas terastoru järele. Kuid vasktorude kõrge hinna tõttu 

kasutatakse neid vähe. 

Kroomitud vasktoru on üks nägusamaid alternatiive toru seinale nähtavalt paigaldamiseks. 

Vasktorude eelis terastorude ees on korrosioonikindlus (samas elektrokeemilise korrosiooni oht 

on aga keskmisest suurem) ja vasktorude keskkonnas ei paljune bakterid. Puuduseks on ka 

nõrk erosioonikindlus. 

Roostevabast terasest metalltorud on hinnalt kallid ja seetõttu elu- ja ühiskondlike hoonete 

ehituses suhteliselt vähe levinud. Paksemaseinalised torud liidetakse põkkkeevitusega. Viimasel 

ajal hakatakse üha laialdasemalt kasutama pressitavate liitmikega õhukeseseinalisi RST torusid, 

mis on üsna edukalt konkureerimas nähtavale paigaldatud torustike segmendis. 

 

Plasttorud 

Sooja tarbevee süsteemides (samuti küttesüsteemides) ei ole soovitav nende väiksema 

temperatuuritaluvuse (kestvalt mitte üle +60) ja suure termilise joonpikenemise tõttu kasutada 

järgmisi torusid: 

 

 

PVC-torud on valmistatud polüvinüülkloriidist; 

PE-torud ehk polüetüleentorud. 

Neid torusid saab liimida ja keevitada. 

Sooja tarbeveesüsteemide rajamiseks sobivad plasttorud on: 

44

45 

PPR-toru ehk polüpropüleenist toru või polüolefiintoru. Sobib kasutamiseks süsteemides, kui 

voolava keskkonna temperatuur ei ületa püsivalt +95C. Kuna tegemist on termiliselt palju 

pikeneva toruga siis ei sobi üldse nähtavale jäävate torustike rajamiseks. Ka kinnistesse 

konstruktsioonidesse paigaldamisel peab torule „mängimisruumi“ jätma. 

PEX-toru on samuti valmistatud polüetüleenist, aga ristseotud polüetüleenist. Tegemist on 

märgatavalt õhemaseinalise toruga (alates 2mm) kui PPR-toru ja seetõttu väga painduva 

tootega. Sobib eriti hästi seina ja põrandakonstruktsioonide sisse paigaldamiseks. 

Komposiittoru ehk Al-Pex toru. Tegemist on õhukese alumiiniumtoruga, mille külge on kleebitud 

sisemiseks ja välimiseks kihiks Pex -materjal või uuema lahendusena ka PE-RT (suurendatud 

kuumataluvusega ristsidumata polüetüleen) materjal. 

Torustik ühendatakse pressliitmikega – toru lükatakse mitmekihilise liitmiku vahele ja 

pigistatakse spetsiaalsete tangidega vastu sisemist kummitihendit. Kuna torustik on kerge, 

kiirelt ja lihtsalt ühendatav, väikese termopikenemisega, võib paigaldada ka külmakraadide 

korral, siis on see toode laialdast kasutust leidnud nii ühendus- kui magistraaltorude rajamisel. 

3.4.4 SOOJA TARBEVEE RINGLUSSÜSTEEM 

Sooja tarbeveesüsteemi toimimise efektiivsuse määrab paljuski ära sooja vee ühtlane 

temperatuur ja tema minimaalne ooteaeg veevõtuseadme avamisel. Siin on võtmesõnaks 

ringlussüsteem. Nimelt võimaldab toimiv ja tasakaalustatud ringlussüsteem lisaks säästetavale 

soojusenergiale ja veekogusele ära hoida ka Legionella bakterite massilist paljunemist ja 

levimist sooja tarbeveesüsteemis. Uuringud on näidanud, et halb tsirkulatsioon või selle 

puudumine suurendavad energiakulu 10-15%. Lisaks tuleb arvestada soovitavast madalama 

temperatuuriga vee kanalisatsiooni lastavate kogustega. Toimiva ringlussüsteemi saavutamiseks 

tuleb tsirkulatsioonipüstikute suurused valida nii, et oleks tagatud veevoolukiirus neis vähemalt 

0,2 m/s ja nad tasakaalustada. See tagab vajaliku temperatuuriga (50 -55 o C) vee iga 

veevõtuseadme ees minimaalse ooteajaga (soovitavalt mitte üle 7-8 sekundi). 

45

46 

Tasakaalustamiseks on kaks moodust – tavaliste tasakaalustusventiilidega või termostaatiliste 

tasakaalustusventiilidega. Esimesel juhul on vajalik püstikute kaupa tsirkulatsiooniveekoguse 

välja arvutamine ja reguleerimine, teisel juhul piisab ventiili seadistamisest temperatuurile, mis 

hoiab minimaalsete ringlusvee kogustega vee püstikus piisavalt soojana olenemata sooja vee 

tarbimisest või selle puudumisest. Kasutatavad ventiilid peavad mõlemal juhul vastama 

joogiveesüsteemide seadmetele esitatavatele nõuetele. 

3.4.5 VEE TARBIMISEGA SEOTUD SOOJUSTAGASTUSVÕIMALUSED 

Tarbevesi muutub üldjuhul peale tarvitamist heitveeks ehk kasutusel olnud veeks. Juhul kui vesi 

on rikutud üle kahjutuspiiri, on tegemist reoveega. Kanalisatsiooni lastava heitvee temperatuur 

hooneväljundis on tavaliselt jahtunud temperatuurini +15C. Seda soojuse kogust, mis lastakse 

kanalisatsiooni kasutatakse uuesti väga harva. Ometigi on tegemist märkimisväärse 

soojusallikaga, mis väärib rohkemat tähelepanu. 

Allpool on toodud mõned heitvete soojuse ärakasutamise põhilised võimalused. 

a) Heitvee juhtimine läbi soojusvaheti primaarpoole ja tarbevee juhtimine läbi soojusvaheti 

sekundaarpoole. Protsessi tulemusena sõltuvalt vooluhulkadest ja temperatuurist 40C heitvee 

temperatuur jahtub isegi kuni 20C võrra ja sama palju tarbevee temperatuur tõuseb. 

b) Heitvee juhtimine läbi soojusvaheti primaarpoole ja soojuspumba külmakandja juhtimine läbi 

soojusvaheti sekundaarpoole. Soojenenud külmaaine soojendab soojuspumba kompressori abil 

teises soojusvahetis tarbevett. 

Välja on mõeldud erinevaid võimalusi soojuse vahetamiseks. Põhilisemad neist: 

 

 

 

Avatud soojusvaheti – heitvesi voolab isevoolselt üle soojusvaheti plaatide ja soojendab sel 

viisil hoone tarbevett. Sooja tarbevee lõplik temperatuur saavutatakse II astme 

soojusvahetis (soojussõlmes või katlamajas). 

Toru torus tüüpi soojusvaheti – horisontaalse kanalisatsioonitoru külge on paralleelselt 

kinnitatud külma tarbevee torud, milles olev vesi soojeneb heitvee toimel. Efektiivsus on 

suurem, kui veed voolavad vastuvoolselt. 

Spiraalne soojusvaheti – tuntakse seda lahendust USA tootja nime järgi GFX-tehnoloogia. 

Olemuselt asendatakse lõik vertikaalsest kanalisatsioonitoru püstikust vasest soojusvaheti 

toruga, mille peale on keritud spiraalselt vasest tarbeveetorud 

Soojuspumbaga süsteemides on võimalik saada märksa kõrgema temperatuuriga soojuskandjat, 

mis võimaldab seda põhimõtteliselt kasutada ka küttesüsteemide kütmiseks. 

46

47 

Eestis on levinud soojuspumba baasil heitvee soojusenergia tagastussüsteem AquaCond ja 

elamu heitvee soojuvaheti HeatEco 60. 

3.4.6 SOOJA TARBEVEESÜSTEEMIDE RENOVEERIMINE. 

Olemasolevate sooja tarbeveesüsteemide renoveerimisel tuleks: 

 

 

 

 

 

 

 

 

vanad süsteemid ümber ehitada lähtuvalt säästlikust energiakasutuspõhimõttest; 

vähendada torustiku soojustamisega energiakadusid ümbritsevasse keskkonda; 

torustik kavandada minimaalsete vajalike läbimõõtudega; 

tasakaalustada sooja tarbevee ringlussüsteem ooteaja ja ringluspumba energiatarbe 

vähendamiseks; 

kindlustada sooja tarbevee temperatuuri täpne reguleerimine sobilike seadmete ja 

reguleerventiilide õige valikuga; 

hoida vee temperatuur ööpäevaringselt minimaalsel võimalikul tasemel (päevasel ajal n 

55 o C, öisel ajal 40…45 o C); 

kasutada ringluspumba ajalist juhtimist; 

olenevalt konkreetse sooja tarbeveesüsteemi iseärasustest valida sobivaim tehniline 

lahendus ja meetod sooja vee valmistamiseks. 

3.4.7 TARBEVEE SÜSTEEMIDE KASUTUSELEVÕTT 

Üleandmiseks tuleb teha järgmised tööd: 

 

 

 

surveproov vähemalt 1,5 kordse töösurve rõhuga kestusega 2h. Eestis on kõige levinum 

teha see 10bar rõhuga; 

süsteemide õhutamine; 

süsteemide läbipesu. Tarbeveetorustikke pestakse läbi kas puhta joogikõlbuliku veega või 

vee- ja õhu seguga. Kasutusel olnud ja saastunud torustikke pestakse läbi ka sobiva 

kemikaalilahusega, mille koostise määrab veepuhastustehnoloog; 

47

48 

 

 

proovitöötamine. Valmisehitatud, katsetatud, puhastatud süsteem jäetakse tööolukorras 

tööle ja jälgimisele. Selle käigus kontrollitakse kas kõik ventiilid on avatud või suletud (mis 

peavad olema suletud), kas kõik veearmatuurid töötavad, kas sooja vee ooteaeg ei ületa 

lubatut, kas termostaatventiilide seadearv vastab projekteeritule, kas süsteemis ei ole 

kõrvalisi helisid, vibratsioone või võõrkehasid; 

ehitus- ja hooldusdokumentatsiooni üleandmine lõpp-kasutajale ja süsteemide koolitus. 

Nn teostusdokumentatsioon peab sisaldama: katsetus- ja seadistusprotokolle; 

teostusjooniseid, seadmete ja materjalide kasutus-, hooldus-, paigaldus- ja 

kvaliteedidokumente, süsteemi tööpõhimõtte kirjeldus, ehitustööde päevikuid ja elektrit 

kasutatavate seadmete tehniliste andmete koondtabeleid. 

48

49 

Sisukord 

3.5 Hoone tehnosüsteemide elektriajamid .............................................................................. 50 

3.5.1 Elektriajami mõiste ............................................................................................................................... 50 

3.5.2 Elektriajami kasutegur ................................................................................................................ 51 

3.5.3 Elektrimootorite liigid ................................................................................................................. 52 

3.5.4 Vahelduvvoolu asünkroonmootorite tunnussuurused, sildiandmed, 

efektiivsusklassid. ............................................................................................................................................ 54 

3.5.5 Vahelduvvoolu EC-mootorid............................................................................................................. 56 

3.5.6 Kuidas valida elektrimootorit .................................................................................................. 58 

3.5.7 Olukorra hindamine olemasoleva rajatise tehnosüsteemides. Võimalike 

parenduste sisseviimine. ............................................................................................................................... 58 

49

50 

3.5 HOONE TEHNOSÜSTEEMIDE ELEKTRIAJAMID 

3.5.1 ELEKTRIAJAMI MÕISTE 

Elektriajamiks võib nimetada seadeldist, mille kohustuslikuks koostuelemendiks on elektri jõul 

töötav mootor või elektrit tootev generator. Tüüpilisel juhul kuulub ajami koosseisu ka ülekanne 

ja mootri jõul kasulikku tööd tegev masin ehk töömasin. 

Joonis 1. Mootorist, rihmülekandest ja ventilaatorist koosnev ajam 

Ülekanne ehk transmissioon täidab eesmärki häälestamaks mootor ja töömasin vastastikku 

sobivale koostööle lähtuvalt võimsusest, pöörlemissagedusest, koormusmomendist, käivitamisja 

seiskamistingimustest. 

Levinud ülekanded on: 

 

 

 

 

reduktorid-kordistid (hammasülekanded); 

rihmülekanded, kettülekanded; 

mehhaanilised sidurid, pidurid; 

elektro-mehaanilised sidurid ning pidurid. 

Kuid paljudel juhtudel koostatakse ajamid ka ilma vaheülekandeta, kus mootor ja töömasin 

asetsevad ühisel võllil. See on süvenev tendents, sest iga ülekanne toob kaasa täiendavaid 

kadusid nii võimsuse kui ka energia kulus. 

Töömasin kui kasulikku tööd tegev organ suunab mootori poolt pöördliikumiseks muudetud 

elektrienergia erinevate materjalide-ainete transpordiks või töötlemiseks. Hoone 

tehnosüsteemide elektriajamite koosseisus leiavad töömasinatena sagedast 

50

51 

kasutamist ventilaatorid, pumbad, erinevate gaasiliste ainete komprimeerimise seadmed ehk 

kompressorid, tõste- ja langetamise seadmed (liftid, eskalaatorid, tõstukid). Samuti võib 

hoonete-rajatiste juures kohata lineaarajameid, kus pöördliikumine muudetakse sirgjooneliseks 

või ka suvaliseks liikumiseks määratud trajektoori alusel. Nendeks on eelkõige erinevad 

elektrilised avajad ja sulgurid. 

3.5.2 ELEKTRIAJAMI KASUTEGUR 

Kasutegur on suhtarv, mis saadakse tööd tegeva masina poolt kasulikuks tööks mineva energia 

ja eletrivõrgust tarbitava energia jagamisel ηa = A2 ÷ A1 Ta iseloomustab süsteemis esinevaid 

kadusid. 

A2- Kasulik töö, energia 

A1-Elektrivõrgust tarbitav energia 

ηa- Ajami kasutegur 

Iga ajami koosseisus on alati rohkem kui üks kadusid tootev organ. Vaadeldud juhul, kus ajami 

moodustavad mootor, ülekanne ja töömasin, on süsteemi kasutegur hinnatav kõigi üksikorganite 

kasutegurite korrutisena. 

ηa = ηt × ηü × ηm. 

ηt - Töömasina kasutegur 

ηü-Ülekande kasutegur 

ηm- mootori kasutegur 

Rohkeimal määral mõjutab elektriajami kasutegurit töömasina efektiivsus. Erinevad töömasinad 

saavutavad erinevaid kasutegureid küündides väärtuselt ka üle 80%, kuid siiski ei anna need 

näitajad põhjust rahuloluks, eeskätt energia säästliku kasutamise dirktiivide survest tingitult. 

Näiteks pumbad ja ventilaatorid on sarnase ülesehitusega töömasinad, mis on mõeldud ühel 

juhul vedela ja teasel juhul gaasilise mateeria transpordiks. Mõlemi juures on kasutusel ühtviisi 

tsentrifugaal-, telg- ja diagonaal tüüpi labadega töörattad, mis võivad teha tööd kasuteguri 

vahemikus 20-85%. Nii saavutatakse tsentrifugaalsete töömasinatega kõrge rõhk, keskmine 

tootlikkus ja suhteliselt kehv kasutegur. Vastupidiselt on telgtööratastega masinad kõrge 

kasuteguri, suure tootlikkuse, aga madala rõhuga. Diagonaaltöörattaga masinate näitajad on 

vahepealsed. Mida suurem on tööratta läbimõõt ja tootlikkus, seda parem on reeglina kasutegur. 

Probleemsete hulga moodustavad väikeventilaatorid (≤ 300 l/s) ja pumbad (≤ 5 l/s), mis 

töötavad kestvalt ja madalal kasuteguril 20-30%. See tagab jätkuva tööpõllu valdkonna 

arendajaile. Õhu ja freooni komprimeerimise masinates on olukord pisut parem. Nemad 

suudavad ära kasutada 70-90% jõuallikalt saadavast. Kuid siingi on olemas arenguruum: rootorja 

kruvitüüpi seadmete ulatuslikumal kasutuselevõtul traditsiooniliste kolbkompressoritega 

võrreldes. 

Ülekande tähtsus ajami effektiivsusbilansis ei ole kuigi suur. Sõltuvalt ülekande tüübist, võivad 

kaod küündida paarikümne protsendini. Seda hammasülekannete korral, kus viletsaima 

kasuteguriga on tigureduktorid. Rihm- ja kettülekanded tagavad kasutegurlikkuse ca 95%. 

Ülekannete vältimine ehk koosseisust väljajätmine on üks sagedasemaid meetodeid ajamite 

efektiivsuse parendamisel. Paljudel juhtudel tähendab see ka ajami hinna vähenemist kasutusele 

võtmata jäänud mehhanismide arvelt. 

Mootor kui jõuallikas on keskne organ kogu efektiivsuse kujunemisel. Vahelduvvoolu 

assünkroonmootorid toodetuna 0,06-375 kW võivad omada tegelikku kasutegurit 50-96%. 

Üldjoontes on asjad hästi suurte ja ülisuurte mootoritega, sest nende kasutegurid küünivad 

51

52 

ülespoole 90%. Parendamist vajab aga sortimendi keskmine osa 0,75-7,5 kW, sest selle 

võimsusvahemiku mootoreid on kasutuses kõige rohkem (kasutegurid 70-85%). 

3.5.3 ELEKTRIMOOTORITE LIIGID 

Voolutüübi kohaselt jagunevad mootorid alalis- ja vahelduvvoolu mootoriteks. Alalisvoolu 

mootorid ei leia reeglina kasutamist hooneid ja rajatisi teenindavate pumpade, ventilaatorite ja 

kompressorite juures, kuigi nende efektiivsusnäitajad on alati paremad kui vahelduvvoolu 

omadel. Tingitud on see tootmiskeerukusest ja valmistamishinnast vahelduvvoolu mootoritega 

võrreldes. Samuti on raskendav asjaolu, et alalisvoolu tuleb kas toota vahelduvvoolust 

alaldamise teel või tarbida salvestusseadmetest ehk akudest, mille maht on piiratud ning mis 

vajavad perioodilist laadimist. Siiski kasutatakse alalisvoolu mootoreid tõsteseadmete ja ka 

eriotstarbeliste ning lineaarajamite juures, seda kompaktsete mõõtmete, ulatuslikus vahemikus 

pöörlemissageduse sujuva reguleerimise võimaluse ja hea mehaanilise karakteristiku (moment 

versus pöörete arve) tõttu. 

Seega on tehnosüsteemide juures kasutusel suures osas vahelduvvoolu mootorid. Eeliseks otse 

käitamise võimalus kohalikust energiasüsteemi võrgust tingimusel, et toitevõrgu pinge ja 

sageduse näitajad sobivad mootori nimiparameetritega tema sildil. 

Eesti Vabariigis on kasutada 3-faasiline elektrivõrk liinipingega 400 V ja sagedusega 50 Hz 

(3 F x 400 V 50 Hz). Kodutarbijail on võimalik energiasüsteemiga liituda pruukimaks elektrit 

ühe faasi ja võrgusüsteemi 0-juhtme kaudu (1 F x 230 V 50 Hz). Pinge süsteemi järgi 

jagunevadki mootorid kolme-ja ühefaasilisteks. 

Joonis 2. Vahelduvvoolu asünkroonmootor 

Vahelduvvoolu mootoritele on iseloomulik nende pöörlemissageduse seotus toitevõrgu 

sagedusest. Mootor koosneb kahest põhiosast: paigalseisvast staatorist, millesse on paigaldatud 

kolmefaasiline mähis, ja pöörlevast rootorist. Rootor võib paikneda ringikujuliselt mähitud 

staatori sees, toetudes veerelaagritele (traditsiooniline mootor). Samuti on tänapäeval laialt 

kasutatavad välisrootoriga mootorid, kus pöörlev osa on konstrueeritud staatori mähiste ümber. 

52

53 

Joonis 3. Välisrootoriga asünkroonmootor 

Mootri faasimähised on paigaldatud staatori uuretesse selliselt, et 3-faasilise toiteping 

rakendamisel mähise otstele tekib nendes pöörismagnetväli, mis kaasab pöördliikumisse 

rootori, kujundades seeläbi võlli järjepideva pöörlemise. Magnetvälja pöörlemissagedus: 

No = 60 x f x p, 

kus f - toitevõrgu sagedus 50 Hz, p- mähise pooluspaaride arv. 

Sõltuvalt pooluspaaride arvust arendab pöörismagnetväli 50 Hz juures järgmisi 

pöörlemissagedusi: 

Pooluspaaride arv p 1 2 3 4 5 6 

Sünkroonpöörlemissagedus No [p/min] 3000 1500 1000 750 600 500 

Neid väärtusi nimetatakse elektrimasinate sünkroonpöörlemisagedusteks. Elektrimootreid, 

mille võll tööolukorras arendab sünkroonpöörlemissagedusega sama arv pöördeid, kutsutakse 

sünkroonmootoriteks. Sünkroonmasinad (mootorid) on oma ehituselt keerulised ja kallid ning 

seetõttu leiavad kasutust tööstuslikes seadmetes ja generaatoritena elektri tootmisel. 

Tüüp vahelduvvoolu mootoreid, mille pöörlemissagedus tööreziimil jääb väiksemaks 

sünkroonpöörlemissagedusest, kannavad nime asünkroonmootorid. Neid iseloomustavaks 

suuruseks on libistus (S), mis näitab, kui palju jääb rootri kiirus maha magnetvälja 

pöörlemiskiirusest. 

S =( No-N) ÷ N , 

kus S - libistus, N- rootori pöörlemissagedus, No- magnetvälja pöörlemissagedus. 

Asünkroonmootori pöördemomendi ja libistuse vahel on sõltuvus. Mida suurem on koormus, 

seda suurem on libistus. Teatud puudustele vaatamata (kiiruse reguleerimine, mehhaaniline 

tunnusjoon) on see enimlevinud mootoritüüp tööstuses, põllumajanduses ja ka rajatiste 

tehnosüsteemides. Kolmefaasilisi asünkroonmootoreid valmistatakse võimsuste vahemikus 

0,06-375 kW. Pooluspaaride arvu järgi on enimkasutatavad 1, 2 ja 3- pooluspaariga mootrid, 

sünkroonpöörlemissagedusega 3000-, 1500,- ja 1000 p/min vastavalt. Asünkroonmootoreid 

valmistatakse ka kasutamiseks ühefaasilisest võrgust. Sellisel juhul on staatorile paigaldatud 

kaks mähist: töömahis ja käivitusmähis ning paigaltvõtuks vajalik moment 

53

54 

saavutatakse faasinihke sisseviimisega käivitusmähises kondensaatori või lisainduktiivsuse abil. 

Ühefaasilised asünkroonmootorid on kasutusel väikese võimsusega elektriajamites, kus 

võimsustarve piires kuni 1,5 kW. Toitevõrgu sagedusel 50 Hz on asünkroonmootoritega 

saavutatav maksimaalne pöörlemissagedus 3000 p/min. Kõrgemate pöörete tarvis eksisteerivad 

vahelduvvoolu kommutaatormootrid, mis arendavad kiirusi üle 10000 p/min. Need mootorid 

on kasutusel pigem majapidamismasinates (tolmuimejad, kohviveskid, elektrilised 

käsitööriistad) kui hoone tehnilistes süsteemides. 

3.5.4 VAHELDUVVOOLU ASÜNKROONMOOTORITE TUNNUSSUURUSED, SILDIANDMED, 

EFEKTIIVSUSKLASSID. 

Mootor muundab vahelduvvoolu töö (A) võlli pöörlemiseks. 

I-vool, U-pinge, t-aeg 

A=I×U×t [J] 

Vahelduvvoolu pinge ja voolu faasinihet arvestatakse võimsusteguriga cosφ. 

Lisaks on mootori võllilt saadava võimsuse (P2) arvutamiseks vaja teada tema kasutegurit ηm. 

P2 = I x U x cosφ x ηm÷1000 [kW] ühefaassilise mootori ja 

P2 = √3× I × U × cosφ × ηm÷1000 [kW] kolmefaasiliste mootorite korral. 

Kuna võimsus (P) on võrdne ajaühikus tehtud tööga , siis N-kilovatise mootori töötamisel ühe 

tunni jooksul teeb ta tööd N-kilovattundi. P = A÷t [kW] 

Elektrimootori jõuomadusi iseloomustab pöördemoment (M) . Siin kehtib seos 

M=P1 ÷ ω = P1÷ (0,105×N) [Nm] , kus 

P1-mootori võimsus võllil, ω-võlli pöörlemise nurksagedus , N-pöörlemissagedus . 

Pöördemoment on jõud, mida mootor arendab töömasina võlli pööramiseks. 

Asünkroonmootori võlli pöörlemissagedus on määratud N=60 × f ×(1-S) × p . 

Siit näeme, selleks et reguleerida mootori pöördeid tuleb muuta, kas toite sagedust (f), libistust 

(S) või mähiste pooluspaaride arvu( p). 

Tänapäeval on pöörete reguleerimine toitesageduse muutmisega lihtsasti teostatav kuna 

erinevalt lähiminevikust on sagedusmuundurid mõistliku hinnaga ja hõlpsasti saadavad. 

Libistuse muutmist rootori takistuse suurendamise läbi kasutatakse eri-mootorites. 

Tõsteseadmete mootorid on varieeruva libistusega säilitamaks kõrget pöördemomenti aeglastel 

pöörlemissagedustel. Samuti on rootori takistuse suurendamine praktiliseks võtteks pumba ja 

ventilaatori mootorite pingega reguleeritavaks muutmisel, sest tava- asümnkroonmootorid ei 

ole toitepingega reguleeritavad. Mitmekiiruselistes mootorites on staatorimähised asetatud 

selliselt, et mähise otste ümberlülimisega klemmkarbis saavutatakse erinev pooluspaaride arv. 

Paraku on mitmekiiruselised mootorid juba minevik, kuna need ei vasta IE2 efektiivusklassile, ja 

EU raames ei ole nende tarnimine lubatud alates 16. juunist 2011. 

54

55 

Tootja 

Pooluste arv Võlli kõrgus Isolatsiooni klass 

Efektiivsusklass 

Kaitseaste 

3-faasiline 

Tootmisaasta 

Toitepinged 

Sagedus 

Ühendusviis Y / ∆ 

Võimsustegur 

Koormusvool 

Võimsus 

Pöörete arv 

Joonis 4. Asünkroonmootori silt 

Kasuteguri väärtused erinevatel koormustel 

Mootorite nimesildil on esitatud järgmised andmed (vt joonis 4.): 

Vasakult ülal on osutatud tootja (ABB), effektiivsusklass (IE1) ja CE märgistus. Teiselt realt saab 

lugeda, et mootor on kolmefaasiline, tema mõõdud IEC standardi kohaselt (pooluste arv 2, võlli 

kõrgus 90 mm), mähiste isolatsiooni klass (F) ning kaitseaste (IP55). Järgneval real on toote 

kood, seerianr. ja tootmisaasta. Tabel on täidetud nimiparameetritega erinevatel toitepingetel ja 

mähiste erinevatel ühendusskeemidel (kolmnurk/täht) . 

Kolmefaasilisel toitepingel 230 V ja 50 Hz tuleb kasutada mähiste kolmnurkühendust, seejuures 

saavutab mootor nimikoormusel 6,2 A pöörlemissageduse 2895 p/min, arendab võimsust 1,5 

kW ning võimsustegur Cosφ on 0,75. Eraldi reana on veel kasuteguri väärtused koormustel 

100%-77,2; 75%-74,6; ja 50%- 67,1. Sidil on märgitud ära ka mootori mass. 

Euroopa Liit on loonud dirktiivi (EuP Directive 2005/32/EC), mis sätestab madalpinge 

elektrimootoritele seatud nõudeid lähtuvalt energiakasutuse tõhususest. Regulatsioon hõlmab 

enamust 2-, 4-, ja 6-poolusega ühekiiruselisi, kolmefaasilisi induktsioonmootoreid võimsuste 

vahemikus 0,75-375 kW. IEC 60034-30 standard defineerib mootorite efektiivsusklassid IE1, IE2 

ja IE3. 

Kehtestatud ajagraafik näeb ette direktiivi täitmist järgmiselt: 

Mass 

Faas 1 

Tarnitavad mootorid peavad vastama klassile IE2 

Alates 16. juunist 2011 

------------------------------------------------------------------------------------------------------------- 

Faas 2 

7,5-375 kW mootorid vastavad klassile IE3 

Alates 1. jaanuarist 2015 või klassile IE2 varustatuna kiiruse regulaatoritega 

------------------------------------------------------------------------------------------------------------- 

Faas 3 

0,75-375 kW mootorid vastavad klassile IE3 

Alates 1. jaanuarist 2017 või klassile IE2 varustatuna kiiruse regulaatoritega 

55

56 

Tabel 1. Effektiivsuste väärtused (Eup Directive 2005/32/EC) 

Efektiivsusklasside tabel IEC60034-30 (2008) 

kW IE-1 standard efektiivsus IE-2 kõrge efektiivsus IE-3 premium efektiivsus 

2 poolust 4 poolust 6 poolust 2 poolust 4 poolust 6 poolust 2 poolust 4 poolust 6 poolust 

0,75 72,1 72,1 70,0 77,4 79,6 75,9 80,7 82,5 78,9 

1,1 75,0 75,0 72,9 79,6 81,4 78,1 82,7 84,1 81,0 

1,5 77,2 77,2 75,2 81,3 82,8 79,8 84,2 85,3 82,5 

2,2 79,7 79,7 77,7 83,2 84,3 81,8 85,9 86,7 84,3 

3 81,5 81,5 79,7 84,6 85,5 83,3 87,1 87,7 85,6 

3,7 ֿ ֿ ֿ ֿ ֿ ֿ ֿ ֿ ֿ 

4 83,1 83,1 81,4 85,8 86,6 84,6 88,1 88,6 86,8 

5,5 84,7 84,7 83,1 87,0 87,7 86,0 89,2 89,6 88,0 

7,5 86,0 86,0 84,7 88,1 88,7 87,2 90,1 90,4 89,1 

11 87,6 87,6 86,4 89,4 89,8 88,7 91,2 91,4 90,3 

15 88,7 88,7 87,7 90,3 90,6 89,7 91,9 92,1 91,2 

18,5 89,3 89,3 88,6 90,9 91,2 90,4 92,4 92,6 91,7 

22 89,9 89,9 89,2 91,3 91,6 90,9 92,7 93,0 92,2 

30 90,7 90,7 90,2 92,0 92,3 91,7 93,3 93,6 92,9 

37 91,2 91,2 90,8 92,5 92,7 92,2 93,7 93,9 93,3 

45 91,7 91,7 91,4 92,9 93,1 92,7 94,0 94,2 93,7 

55 92,1 92,1 91,9 93,2 93,5 93,1 94,3 94,6 94,1 

75 92,7 92,7 92,6 93,8 94,0 93,7 94,7 95,0 94,6 

90 93,0 93,0 92,9 94,1 94,2 94,0 95,0 95,2 94,9 

110 93,3 93,3 93,3 94,3 94,5 94,3 95,2 95,4 95,1 

132 93,5 93,5 93,5 94,6 94,7 94,6 95,4 95,6 95,4 

150 ֿ ֿ ֿ ֿ ֿ ֿ ֿ ֿ ֿ 

160 93,8 93,8 93,8 94,8 94,9 94,8 95,6 95,8 95,6 

185 ֿ ֿ ֿ ֿ ֿ ֿ ֿ ֿ ֿ 

200 94,0 94,0 94,0 95,0 95,1 95,0 95,8 96,0 95,8 

220 94,0 94,0 94,0 95,0 95,1 95,0 95,8 96,0 95,8 

250 94,0 94,0 94,0 95,0 95,1 95,0 95,8 96,0 95,8 

300 94,0 94,0 94,0 95,0 95,1 95,0 95,8 96,0 95,8 

330 94,0 94,0 94,0 95,0 95,1 95,0 95,8 96,0 95,8 

375 94,0 94,0 94,0 95,0 95,1 95,0 95,8 96,0 95,8 

3.5.5 VAHELDUVVOOLU EC-MOOTORID 

Survestatuna EU direktiividest on tootjad otsinguil, et leida lahendusi valmistamaks mootorid, 

mis tarbiksid vähem võrguenergiat, kuid oleksid võllil arendatava jõu poolest suutlikud. Üks 

lahendustest on EC-tehnoloogial (elektrooniliselt kommuteeritud) baseeruvate mootorite 

valmistamine ja kasutuselevõtt. Tehnoloogia tugineb püsimagnetiliste materjalide kasutamisel, 

et moodustada pöördemomendi tekitamiseks vajalik magnetväli. Eelnevas alapeatükis oli jutuks, 

et kui kolmefaasilisele mähisele rakendada toitepinge tekib pöörismagnetväli, mis kaasab 

pöörlemisse rootori. See tähendab, et magnetvälja moodustamiseks kulub kindel hulk energiat, 

mida saadakse võrgust. EC-mootorid on varustatud magnetvälja moodustamiseks 

püsimagnetitega. Selle tulemusena tarbib mootor ca 30% vähem võrguenergiat tavamootoriga 

võrreldes, olles võlli jõudluse poolest sama suutlik. Tänapäeval on EC-mootorid kinnitanud 

kanda ventilaatorite ja pumpade jõuallikatena. 

56

57 

Joonis 5. EC-mootori ehitus 

Jooniselt 5. näeme, et EC-mootor sisaldab integreeritud elektroonikat, mis lisab temale 

senituntud mootoritega võrreldes kaks unikaalset omadust. 

Elektroonika olemasolul ei vaja need mootorid eraldi aparatuuri pöörlemissagerduse 

reguleerimiseks ega kaitset ülekoormuse või faasikatkestuse eest. Mootor ühendatakse püsivalt 

toitevõrguga ja pöörlemisreziimi valikuks rakendatakse juhtsignaal 0-10 V. 

Et pöördemoment tekitatakse püsimagnetite välja poolt, siis pöörlemiskiiruse redutseerimisega 

ei kaasne pöördemomendi vähenemist mootori võllil. 

Viimane asjaolu on puuduseks asünktroonmootorite pöörete reguleerimisel sagedusmuundiga, 

sest sageduse olulisel vähendamisel nimiväärtusest tekib elektromagnetilise välja hõrenemine, 

mis toob kaasa libistuse suurenemise, pöördemomendi vähenemise ja kasuteguri languse. 

Praktikast on teada, et erimootoriga ventilaatorite kiiruse reguleerimiseks kasutatakse ka 

türistore ja pingetrafosi. Järgnev diagramm iseloomustab reguleerimisprintsiipide efektiivsust 

erinevatel pöörlemisreziimidel (vt joonis 6). 

Joonis 6. Suhteline energia kulu erinevatel reguleerimismeetoditel. 

57

58 

Kui ajam töötab nimipöörete lähedasel olukorral, siis erinevate regulaatorite rakendamisel on 

energiakulu sarnene. Pöörlmissageduse vähendamisel annavad parema tulemuse EC- ja 

sagedusmuundi, türistor küll vähendab mootori pöördeid, kuid energiatarve jääb seejuures 

muutumatuks. 

EC-mootorite kasutamine on piiratud eeskätte inimeste oskusega sünteesida vajaliku 

magnetvälja tugevusega materjale, sest viimasega on seotud saavutatav pöördemoment. Samuti 

on kriitiliseks asjaoluks mõõtmed. Suure võimsusega mootorites loob vajalikus mahus 

püsimagneti mass olulise juurdekasvu gabariitidele. Teadaolevalt on EC-mootoreid võetud 

kasutusele ajamistes võimsusega kuni 7,5 kW. 

3.5.6 KUIDAS VALIDA ELEKTRIMOOTORIT 

Mootori valikuks ajamile on tarvis teada, kui palju peab töömasin tegema tööd ja millised on 

energia kaod tema käitamisel. 

Näide: Reservuaar kuhu pumpame vett, paikneb maapinnast 5 m kõrgusel. Tsentrifugaalpump, mis 

on suuteline arendama tõstekõrgust 5 m (50 kpa) annab karakteristiku kohaselt tootlikkust 80 l/s 

(0,08 m 3/s) pöörlemissagedusel 1450 p/min. Kasuteguriks nimetatud näitajate juures 80%. 

Kuna valida on üksnes kahe poolusega mootorite hulgast, peame rakendama ülekannet, et 

vähendada mootori pöördeid 2900-lt nõutud 1450-le. Valime rihmülekande, mille kasuteguriks 

97%. Mootori võllini on süsteemi efektiivsus seega η= 0,97 x 0,8=0,776. 

Pumpade ja ventilaatorite kasulik töö on määratud seosega A2= Q x H, kus Q [m3/s] on tootlikkus 

ning H [kpa] pumba töstekõrgus. Pumba vajaliku käitamisvõimsuse saame P = A2 ÷ η = 0,08 x 50 ÷ 

0,776 = 5,154 kW. Mootor valitakse vajaliku käitamisvõimsusega võrdne või kuni 1,25 korda 

suurem. Toodete standardsest reast on valida mootor 5,5 kW ja 2900 p/min. 

3.5.7 OLUKORRA HINDAMINE OLEMASOLEVA RAJATISE TEHNOSÜSTEEMIDES. 

VÕIMALIKE PARENDUSTE SISSEVIIMINE. 

Eespool arutletust saadi teada, et eksisteerivale ajamile hinnangut andes peaks analüüsil arvesse 

võtma ajami kõigi üksikorganite seisundit. On ajameid, kus on võimalik vahetada välja eraldi 

mootor või töömasin, tänapäevasema ja efektiivsema vastu, kuid mitte kõigil juhtudel. Näiteks 

freooni kompressorite ajamid, kus mootor ja töömasin toodetakse monoblokk seadeldisena ning 

ei ole teineteisest eraldatavad. Iga organi rivist väljaminek sellises ajamis toob kaasa vajaduse 

kogu seadeldise asendamiseks uuega. 

Ventilatsiooni keskagregaatides on minevikust kasutusel rihmülekandega 

tsentrifugaalventilaatorid. Siin saab sisse viia parendusi kahel moel: Asendada madalama 

efektiivsusklassi mootor tänapäevase IE2 või IE3 mootori vastu. Seda on lihtne teha, sest nii 

vanemad kui uuemad mootorid on toodetud samade IEC kinnitus ja paigaldusmõõtmete 

standardi järgi, kus ühtivad võlli kõrgused ja läbimõõdud ning äärikute ja käppade kinnitusavad. 

Samuti pakuvad ventilatsiooniseadmete tootjad lahendusi ülekandega 

tsentrifugaalventilaatorite asendamiseks, mootoriga ühisel võllil töötavate ventilaatorite vastu. 

See eeldab agregaadi ülesehitust kujul, kus ventilaatorid on seadme kestast eemaldatavad. 

Efektiivsuse parendus saadakse nii mootori vahetusest kui ka ülekande elimineerimisest. 

Ülekande ärajätmine vähendab omakorda hooldusvajadust, sest ei pea arvestama rihmade 

pingutamise ja perioodilise väljavahetamisega kulumisest tingitult. Järjest rohkem on 

58

59 

turule tekkimas EC-mootoriga varustatud pumpasi ja ventilaatoreid. Viimased on ette nähtud 

paigaldamiseks standardsele õhukanalile. Seegi loob võimaluse vanade ventilaatorite raskusteta 

väljavahetamiseks kasutegurlikemate vastu. Oludes, kus ajami mehhaanikaga on midagi raske 

ette võtta, tuleks kontrollida ja veenduda kas tema töötamise ajaline tsükkel on optimaalne ja 

piisav. Sageli käitatakse seadmeid ka siis kui selle järel puudub praktiline vajadus. Siinjuures on 

abimeesteks ajalise programmi kellad, termostaadid, niiskusreleed, fotoreleed, liikumisandurid, 

mille kasutamine võimaldab vältida tühja töötamist. Olemasolevates hoonetes ja rajatistes 

eksisteerib rohkesti mootorid, mis töötavad ühel püsikiirusel, sest veel hiljuti oli vahelduvvoolu 

mootorite pöörlemissageduse reguleerimine probleemne teema. Lisaks ajalise töötsükli 

optimeerimisele tuleks üle vaadata ka võimalus täiendava kokkuhoiu saavutamiseks ajami 

tootlikkuse muutmisega pöörlemissageduse reguleerimise läbi. Mootorite varustamine kiiruse 

regulaatoritega on oluline punkt madalpinge toodetele suunatud EU direktiivis 2005/32/EC. 

Kindlasti tuleb ette vanu, kuid töötavas seisundis ajameid . Kui nende töötsükkel on lühiajaline ja 

enegriatarve hoone kogu bilansi seisukohast marginaalne, siis ei olegi ehk alati põhjust nende 

parendamisele asuda. 

Näide: Rihmülekandega ventilaator töötas laohoone ventileerimiseks 10 tundi ja tarbis seejuures 

elektriarvesti lugemi järgi 40 kWh energiat. Kuna ajam oli vana ja korduvalt üle värvitud, õnnestus 

silte uurides selgelt tuvastada vaid mootori ja ventilaatori kasuteguri väärtused. 

ηm = 0,8 ηv = 0,6. 

Käsiraamat soovitas rihmülekande kasuteguriks ηü = 0,95. 

Arvestades kokku ajami kasuteguri ηa= 0,8 x 0,6 x 0,95=0,456, saime teada, et süsteemist ostetud 

40 kWh energiaga ventileerisime ruumi vaid 0,456 x 40 =18 kWh ulatuses, ülejäänud 22 kWh 

haihtusid kadudena. 

Parendusmeetmete väljatöötamisel võtame aluseks, et 18 kWh kümne tunni vältel ongi vajalik 

elektri hulk laohoone normaalseks ventileerimiseks, ehk ventilaatori tarvilik võimsus 18÷10=1,8 

kW. 

Kataloog tänapäevastest tsentrifugaalventilaatoritest pakub valida töömasinat kasuteguriga 84%. 

Ventilaatori käitamiseks kulub seejuures 1,8÷0,84=2,14 kW. Jõuallikana on saada IE2 normatiivile 

vastav 2,2 kW mootor, mille kasutegur 84,3%. 

Lisaks võtame kasutusele sagedusmuunduri, et sobitada mootori pöörded ventilaatori vajaduse 

järgi, ning jätame ära kadu tekitava rihmülekande. Ajami arvestuslik kasutegur uues olukorras 

ηa= 0,84×0,843=0,708 ja 

võrgust ostetav energia 10 tunni vältel 1,8 ÷0,708 ×10 = 25,4 kWh. Nii säästaksime 40-24,5 = 15,5 

kWh arvestusperioodil. 

59

60 

Sisukord 

3.6 Valgustus ......................................................................................................................................................... 61 

3.6.1 Valgustustehnilised mõisted ............................................................................................................. 61 

3.6.2 Nõuded valgustuspaigaldisele ................................................................................................. 61 

3.6.3 Nõuded valgustitele ...................................................................................................................... 63 

3.6.4 Energiatõhusus valgustuses ..................................................................................................... 64 

3.6.5 Valgustuspaigaldise käikuandmine ja hooldus ................................................................. 66 

60

61 

3.6 VALGUSTUS 

3.6.1 VALGUSTUSTEHNILISED MÕISTED 

Valgusvoog (ingl luminous flux) Φ iseloomustab lambi kiirgusvoo valguslikku toimet, s.t. kui 

palju valgust antud lambist välja tuleb. Valgusvoo ühikuks on luumen (lm). 

Lambi valgusvoog sõltub lambi liigist, selle võimsusest, valgusviljakusest ja pingest. 

Valgustustihedus (ingl illuminance) E on pinnaelemendile langev valgusvoog pinnaühiku kohta, 

mida mõõdetakse luksides (lx). 

Valgusviljakus (ingl luminous efficacy) η = Φ / P on lambi valgusvoo ja lambi poolt tarbitava 

võimsuse suhe. Valgusviljakuse ühik on luumen vati kohta (lm/W). 

Valgusti talitluskasutegur (ingl light output ratio) LOR on ettenähtud lampide ja liiteseadistega 

komplekteeritud valgusti koguvalgusvoo ja valgusti lampide valgusvoogude summa jagatis, kui 

valgusti valgusvoog on mõõdetud kindlaksmääratud käiduoludes, samade lampide valgusvoog 

samade liiteseadiste korral aga kindlaksmääratud oludes väljaspool valgustit. 

Valgusti tühijooksuvõimsus ehk abivõimsus (ingl luminaire parasitic power) P pi on võrgust 

võetav elektriline võimsus vattides hädavalgustite laadimisahelate ja valgustite ooteseisundis 

olevate juhtimissüsteemide toiteks, kui lambid ei ole sisse lülitatud. 

Valgustuseks kasutatav koguenergia (ingl total energy used for lighting) W t on ruumi või 

tsooni kõigi valgustite poolt ajavahemikus t tarbitud, kilovatt-tundides mõõdetav energia, 

arvestades nii olukordi, milles lambid on talitluses, kui ka tühijooksukoormusi, kui lambid ei ole 

talitluses. 

Valgustusenergia arvnäitaja (ingl Lighting Energy Numeric Indicator) LENI on hoone kogu 

valgustuseks vajaliku energia arvnäitaja, mis esitatakse kilovatt-tundides ruutmeetri ja aasta 

kohta. 

3.6.2 NÕUDED VALGUSTUSPAIGALDISELE 

Valgustus on vajalik nägemisülesannete ohutuks ja mugavaks täitmiseks. Valgel ajal katab osa 

valguse vajadusest akendest sisse paistev loodusvalgus, puudujääk saadakse tehisvalgustuse 

abil. Kuna suurem osa ajast viibitakse ühiskondlikes ja tööstushoonetes tehisvalgustuse all, on 

välja töötatud terve hulk nõudeid vältimaks töökvaliteedi langust ja inimese tervise rikkumist. 

Standard - EVS-EN 12464-1:2011 „Valgus ja valgustus. Töökohavalgustus. Osa 1: Sisetöökohad“ - 

aitab projekteerida sisevalgustust nii, et valguskeskkond toetaks ruumis toimuvat tegevust. 

„Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse“ raames (edaspidi TTOS) välja antud Vabariigi Valitsuse 

määrus nr 176 14. juunist 2007 kohaselt vastab valgustuspaigaldis töötervishoiu nõutele, kui 

selle väljaehitamisel on juhindutud eelpool nimetatud standardi nõuetest. 

Juba uue hoone kavandamisel ja planeerimisel tuleb arvestada hoone erisustega. Kui projektis 

kavandatakse kasutada sisekujundaja teenuseid, tuleb sisekujundaja kaasata projekteerimise 

algstaadiumis vältimaks valgustusprojektis hilisemaid ümberprojekteerimisi energiakulukamate 

lahenduste vastu. Valgustusenergia on puhas soojusenergia ning sisekujundusliku lahenduse 

tõttu suurenenud energiakulu toob endaga kaasa lumepalliefekti suurendades mitte ainult 

valgustusvõimsust vaid ka energiakulu konditsioneersüsteemidele. 

61

62 

Valgustuse projekteerimisel tuleb kujundada keskkond selliselt, et ruumide kasutajatel oleks 

loodud valgustustingimused tööülesannete täitmiseks ilma nende tervist ohtu seadmata. See 

nõuab eelnevalt tervet hulka vastuseid küsimustele: 

Milline on konkreetse ruumi otstarve ja kus asuvad konkreetsed töökohad. Kas töökohad 

on piiratud kõrgete, valgust hakkivate vaheseinte või seadmetega; 

Millised on konkreetse töökoha nõuded valgustustingimustele; 

Kas konkreetses ruumis on tegemist keskkonna eritingimustega, st kas ruum on tolmune, 

niiske või kasutatakse ruumis keemiliselt agressiivseid materjale. Kas tegemist on 

plahvatusohtlike gaaside või tolmuga. Ruumi erinõuded võivad olla seotud ka ruumi 

puhtusnõuetega, näiteks ravimitööstuses tuleb järgida steriilsetele ruumidele ettenähtud 

nõudeid jne; 

Milline on töökoha kasutusmuster. Kas ja kuidas on võimalik töökoha valgustuseks 

kulutatavat energiat kokku hoida ilma töötaja tööks vajalikke valgustustingimusi 

rikkumata; 

Kas ja kuidas lahendatakse valgustusenergia kokkuhoid: kas kogu hoones ühest kohast 

hallatava hooneautomaatika abil, mille haldamiseks tuleb osta tõenäoliselt sisse ka vastav 

teenus või lahendada valgustusenergia sääst hoopis ruumide põhiselt, mille häälestamise 

ja ümberhäälestamisega saab hakkama iga hakkaja inimene, kellele see ülesandeks 

tehakse; 

Kuidas lahendatakse hädavalgustus, mis rakendub võrgupinge kadumisel kas avarii või 

mingi õnnetuse korral. Hädavalgustuse lahenduse valikust sõltuvad hilisemad käidukulud, 

kuna hädavalgustuse toimimisvalmidust tuleb kontrollida igakuiselt viies läbi selleks 

ettenähtud teste (vt ptk 3.6.5). 

Kuigi standardid on soovituslikud, kui ei ole seaduste või määrustega teisiti ette nähtud, 

vastutab tööandja otseselt oma töötajate töötervishoiu eest. Seetõttu on tööandja kohustatud 

TTOS-i kohaselt korraldama oma ettevõttes töökohtade riskianalüüsi teostamist ning lahendama 

probleemid. Töökohale ettenähtud töötingimuste tagamisega saavutab tööandja kvaliteetsema 

töötulemuse ning oma töötajate rahulolu. 

Kvaliteetse valgustuskeskkonna loovad: 

tasakaalustatud heledusjaotus; 

nõuetekohane valgutustihedus nii tööpiirkonnas, selle lähiümbruspiirkonnas kui 

vaatevälja jäävas taustavalgustuses; 

pimestusräiguse puudumine ning diskomforträiguse ohjes hoidmine; 

valguse väreluse puudumine; 

töökeskkonna nõuetele vastavate värviesitusindeksiga ja värvsustemperatuuriga 

lampide valik; valguse õige suunamine ilma liigsete ja häirivate varjude tekitamiseta. 

Samas ei tohi unustada, et igav ja ühtlaselt valgustatud ruum võib töövõimet pärssida. Kui 

tööiseloom ei nõua teisiti, tuleb enamasti päevavalguse olemasolu kasuks nii töötaja töötahtele 

kui ka energiasäästule. 

Valgustus ja sisekujundus on oma olemuselt läbipõimunud. Üht ei saa vaadelda teist eirates. 

Valgustuslahenduse välja töötamisel on äärmiselt olulised ruumipindade ja mööbli värv ning 

valitud lampide näiv värvsus. Hea tava kohaselt ei valita ruumidesse suuri läikivaid pindu, mis 

tagasipeegelduse teel tekitavad töötajais valuaistingut ehk räigust. Räiguse vältimiseks või 

ohjeldamiseks soovitatakse kasutada maksimaalselt heledaid pindu ning vältida tumedaid 

pindu, eriti ruumi ülaosas, mis võivad osades töötajates ahistustunnet tekitada. 

Valgusallikate valikul tuleb lähtuda nii ruumis toimuvast tegevusest, ruumi mõõtudest kui ka 

konkreetse lambi spektrist ning energiakulust, kuid energiasäästu põhimõtteid 

62

63 

järgides ei tohi samal ajal eirata TTOS-s toodud sisevalgustuskliimale esitatavaid nõudeid. 

Vähem olulised ei ole ka psühhofüsioloogilised aspektid valgustitesse valitavate lampide näiva 

värvsuse valikul. Teadlased on kinnitanud praktikute arvamust, et soojema spektriga valguse 

käes on inimesed lõõgastunumad ning valgema valguse käes energilisemad ja aktiivsemad. 

Ühekülgne lähenemine sellele teadmisele võib aga ruumikliimat hoopis halvendada. Ruumis 

kasutatavate värvide ja valguse näiva värvsuse vahel loodud tasakaal aitab luua ruumis sobivat 

õhkkonda. 

3.6.3 NÕUDED VALGUSTITELE 

Valgustitele esitatavad nõuded võib jagada omakorda erinevatesse kategooriatesse. Ruumi 

keskkonnast tulenevate nõuete korral (puhasruumid, tolmused ruumid, agressiivse 

keskkonnaga ruumid jne) peab valgustite ehitus vastama konkreetse ruumi 

keskkonnatingimustele. Normaalsete tingimustega tööstusruumidesse sobivad hinna poolest 

paremini valgustid, mille optika tagab minimaalse energiakuluga nõutava valgustustiheduse, 

kuid mille välimuselt ei oodata erilist disaini, mis valgusti hinna kallimaks teeb. Esindusruumide 

valgustid valitakse kaunima disainiga valgustite hulgast, kuigi valgustusenergiakulu on 

ruutmeetri kohta suurem kui tavalises kontoriruumis. 

Valgustite tootjad on kohustatud vähemalt oma interneti kodulehel tooma valgustite kohta terve 

rea andmeid, sh energiatõhusust näitavad andmed, mis võimaldavad valikuid teostada. Kõik 

valgustusarvutusprogrammid võimaldavad arvutada lahendusele vastavat aastast energiakulu ja 

selle arvnäitajat LENI. Energiatõhusate lahenduste LENI väärtused on tegevusvaldkondade 

kaupa toodud standardis EVS-EN 15193:2007 „Hoonete energiatõhusus. Energianõuded 

valgustusele“. Kuigi mitmel tootjal võib olla väliselt sarnaseid tooteid, ei pruugi nende toodete 

valgustustehnilised parameetrid olla ligilähedasedki. Samade lampide korral sõltuvad valgusti 

valgustustehnilised parameetrid valgusti reflektori või hajuti materjalist, selle peegeldus- või 

valgust läbilaskvatest omadustest, kujust ning lampide asetusest reflektori või hajuti suhtes. 

Mingil määral näitab valgusti efektiivsust valgusti talitluskasutegur LOR, millega 

iseloomustatakse valgustist kätte saadavat protsentuaalset valgusvoogu, sest osa lampide 

valgusvoost jääbki valgustist sageli kätte saamata, kuid seda näitajat saab võrrelda siiski sarnase 

ehitusega valgustite puhul. Valgustite tehnilised parameetrid esitatakse käiduoludes 

temperatuuril +25 ¤ C. T16 lampidel on valgusvoog maksimaalne temperatuurivahemikus 34- 

38 ¤ C, mistõttu nende lampidega kinnistes valgustites võib LOR vahel ulatuda ka üle 100 %, kuna 

kinnistes valgustites kütavad lambid enda ümbrust temperatuurini, mis tagab efektiivsema 

valgusvoo. T26 ja teiste lampide valgusvoog on maksimaalne +25 ¤ C juures. 

Valgusti efektiivsuse näitajaks on kindlasti nii madalrõhu- kui ka 

kõrgrõhuluminofoorlampvalgustites kasutatav ballastseadis, mis tagab lampide süttimise ning 

hoiab lampe töös. Madalrõhuluminofoorlampide ballastid on oma energiakulu järgi jagatud 

üheksasse energiaklassi. Alates energiakulukaimast tähistatakse neid D, C, B2, B1, A3, A2, A2 

BAT, A1 ja A1 BAT ning nende märgistus on kohustuslik alates 2010. aasta aprillist. Varem oli 

märgistus vabatahtlik. D ja C klassi ballaste EL tarbeks enam ei toodeta ega lubata ka sisse 

vedada. A tähis näitab elektroonset ballasti, st kõrgsagedusmuundurit. A1 on juhitava ballasti 

tähistus, mille BAT lisa korral on ka ballasti tühijooksuenergiakulu alla 0,5 W seadise kohta. 

Kõrgrõhuluminofoorlampide puhul sarnast energiaklasside jaotust hetkel veel ei ole, kuid 

vastavalt EL direktiivile 245 18. märtsist 2009 on ära määratud nõuded nii madal- kui 

kõrgrõhuluminofoorlampide, nende ballastide kui ka valgustite efektiivsuse arengule etappide 

kaupa. 

63

64 

Sama energiamärgise süsteemi on rakendatud ka lampide puhul, mistõttu valgustusprojektis 

tuleks energiatõhusa lahenduse valikul arvestada mitte ainult valgusti talitluskasutegurit, vaid 

ka lampide ning ballasti energiamärgist kooskõlas sisevalgustuse nõuetega. 

Kasutatavate valgustite optikate valiku aluseks on kasutuskoht. Üheks oluliseks kriteeriumiks on 

räiguse vältimine või piiramine. Sealjuures ei tohi eirata peegeldusräigust, mis võib tekkida 

klaasseintel, mille kasutamine on viimasel ajal sisekujunduses populaarseks muutunud. 

Valgustusprojekteerija ülesandeks on juba projekteerimise käigus avastada võimalikud 

kitsaskohad ning sisekujundajaga arutades leida vajadusel uus lahendus, mis kujundaks 

keskkonna meeldivaks. 

Ühtki hoonet ei saa projekteerida ilma hädavalgustuseta, mis aitab inimestel tööprotsessid 

ohutult lõpetada, hoonest või selle osast väljuda ning päästjatel oma tööd teha. Hädavalgustuse 

kohta kehtivad standardid EVS-EN 1838:2000 „Valgustustehnika hädavalgustus“, mis käesoleval 

ajal on CENELECis uuesti läbivaatamisel, EVS-EN 50172:2005 „Evakuatsiooni 

hädavalgustussüsteemid“, 15. juunil 2009 vastu võetud „Hädaolukorra seadus“ ning 

„Ehitusseaduse“ raames Vabariigi Valitsuse poolt 27. oktoobril 2004 vastu võetud ning 20. 

septembril 2007 muudetud määrus nr 315 „Ehitisele ja selle osale esitatavad 

tuleohutusnõuded“. 

Hädavalgustus jaguneb: 

evakuatsiooniteede hädavalgustuseks; 

evakuatsioonimärkide valgustuseks; 

avatud ala paanikavältimisvalgustuseks; 

riskialavalgustuseks. 

Igale alaliigile on kehtestatud omad nõudmised, mille täitmine on hoonevaldajal kohustuslik. Kas 

hädavalgustuse korral kasutatakse igas hädavalgustis kasutatavat autonoomset akuseadist, 

paigaldatakse ühte keskjuhtimispulti ühtne akusüsteem või tehakse valik segavariandi kasuks, 

sõltub konkreetsest objektist ja hädavalgustitele ligipääsust. Üldjuhul on madalaimate 

hankekuludega lahendused käidutingimustes kalleimad, nõudes hoolduse käigus ka tööväliseid 

aegu valgustitele ligipääsemiseks. Sõltuvalt valikust on nõuded lahendusele erinevad. Oluline on 

teada, et ka ruumi keskkond võib lahendust mõjutada, näiteks ei tööta akud külmas keskkonnas 

alla +5 ¤ C, + 25 ¤ C kõrgematel temperatuuridel lüheneb tööiga, plahvatusohtlikes valgustites on 

akudele karmimad nõuded kui normaaltingimustes ning igasse valgustisse ei saagi akut 

integreerida plahvatusohtliku gaasi või tolmu plahvatustemperatuuri tõttu, kuna aku on ise 

soojusallikas ning tõstab oma temperatuuriga ka valgustikere pinnatemperatuuri jne. Külma 

keskkonna puhul võivad kõne alla tulla lahendused kas keskakusüsteemidega või 

superkondensaatoritega, millest viimaseid kasutatakse leetvalgustite puhul ja mis omakorda 

vähendavad valgustite energiavajadust kordades, sh ka tühijooksuenergiat. 

3.6.4 ENERGIATÕHUSUS VALGUSTUSES 

Valgustusenergiat on võimalik säästa valides projekti energiatõhusamad valgustid ning 

kasutades päevavalgus-, kohaloleku- ja liikumisandureid. Päevavalgusandurid kas lülitavad 

valgustuse sisse ja välja sõltuvalt etteantud valgustustasemest või hämardavad juhitavate 

valgustite valgusvoogu selliselt, et anduri märkamisalas oleks tagatud pidevalt konstantne 

valgustustihedus. Liikumisandurid reageerivad inimeste liikumisele ning lülitavad valgustuse 

liikumise peale sisse ning liikumise puudumisel viiteaja möödumisel välja. Enamikel anduritel 

on viiteaeg võimalik valida 1 minutist 30 minutini, mõne anduri puhul aga ka kuni 90 

64

65 

minutini. Kui liikumisandurid märkavad ainult liikumisi, siis kohalolekuanduri ülesandeks on 

märgata ka liikumatult olevat inimest. Kohalolekuanduril on tavaliselt olemas ka liikumisanduri 

funktsioon, kuid mitte vastupidi, st liikumisanduril ei ole alati kohalolekufunktsiooni. 

Kohaloleku- ja liikumisandureid toodetakse erinevatel tööpõhimõtetel – ultraheli-, mikrolaine-, 

infrapuna-, akustiline andur jne, mille tundlikkustasemed on väga erinevad. Enim levinumaks on 

passiivne infrapunaandur, mis reageerib soojusenergiale. Kohalolekuanduri läätsed on tavaliste 

liikumisandurite läätsedest tunduvalt kõrgema resolutsiooniga. Kuigi andurite valik tundub 

olevat lihtne, eksitakse sageli andurite tundlikkuse, arvu ja paigaldustingimuste valikul, mistõttu 

ka ülikallis ja tundlik andur võib osutuda valesti paigaldatuna ebatõhusaks. 

Kohaloleku- ja liikumisandureid toodetakse ka päevavalgusanduriga kombineerituna, mida 

tavaliselt nimetatakse ka multianduriks. Multianduri ülesandeks on lülitada valgustus sisse ja 

välja sõltuvalt inimeste kohalolekust ja valgustustaseme puudujäägist. Kui valgustustase on 

ruumis inimese sees olles piisav, valgustus sisse ei lülitu. 

Kasutades multiandurite abil valgustuse juhtimist, on võimalik enim valgustusenergiat säästa, 

sest inimestel ei ole kalduvust ruumist hetkeks lahkumisel valgustust välja lülitada või päikese 

pilve tagant välja ilmumisel ise valgustust käsitsi hämardada või välja lülitada. Ruumist hetkeks 

lahkumisel võivad aga plaanid ka muutuda ning 5 minutilise äraoleku asemel võib ruum tühjalt 

seista ka mõni tund. Kasutades andureid lülitub valgustus etteantud viiteaja möödumisel ise 

välja. Isegi siis, kui suurema osa ajast töötavad valgustid täisvõimsusel, säästetakse 

valgustusenergiat, kui ruumi kasutusmuster on alla 100 %. Standard EVS-EN 15193:2007 

„Hoonete energiatõhusus. Energianõuded valgustusele“ annab suunised energiatõhusate 

lahenduste valikuks ja häälestuseks. 

Valgustusenergia kokkuhoiuks on võimalik valida kas ruumipõhised lahendused, milleks on 

erinevad tootjad vastavalt standardile EVS-EN 15193:2007 välja töötanud nn „Ühenda ja Kasuta“ 

eelprogrammeeritud tüüplahendused, mis paigaldusjärgselt on koheselt kasutusvalmid ega 

valmista valgustustaseme ja viiteaja valikul probleeme ka tehnikavõõrale inimesele, või 

hoonejälgimissüsteemi ühendatav ühest kohast hallatav ja hooldatav lahendus. Viimase puhul 

tuleb arvestada nii ehitus- kui käiduperioodil suuremate kuludega, kuna 

hoonejälgimissüsteemide puhul on tarkvara üldjuhul litsentseeritud ning hooldemeeskond vajab 

selleks ka eriväljaõpet. Hoonejälgimissüsteemi kasuks otsustamisel tuleks kaaluda vähemalt 

kahest inimesest koosneva oma hooldemeeskonna väljaõpetamist, kuna teenuse sisseostu korral 

võib teenuseosutajaga erimeelsuste korral tekkida olukord, kus hoonet mittetundev sama 

teenust osutav teine pakkuja keeldub võõrast objekti oma vigade ja probleemidega enda 

haldusse võtma. Sageli ei ole hoone valdaja oma tegelikke vajadusi ka lõpuni läbi mõelnud ning 

kuuldes iga ümberhäälestuse hinda, loobub kallilt hangitud süsteemi kasutamisest hoopis. 

Rekonstrueeritavate hoonete puhul, kus kallid seinamaterjalid või klaasseinad ei võimalda 

lülitite jaoks juhtmete paigaldust seina, võiks kaaluda ka EnOcean süsteemi kasutamist, mis 

töötab keskkonna energial. EnOcean süsteemi puhul toodavad keskkonnas toimuvad muutused 

(vibratsioon, päevavalgus, liikumine, rääkimine jne) energiat, mis muundatakse elektrienergiaks 

ja sealt edasi EnOcean protokolliks, mida saab kasutada muu hulgas ka valgustuse juhtimisel. 

Kui juhtmevabad infrapunaseadmed vajavad tööks patareisid, mis kipuvad valel ajal tühjenema, 

siis EnOcean süsteemi andurite puhul patareisid ei vajata. Üksikute andurite puhul võidakse 

vajada akusid selleks, et süsteem toimiks ka pimedas, kui andurile annab energiat näiteks 

päikesepatarei, kuid akud peavad sel juhul vastu aastaid ega nõua mingit erihooldust. 

Valgustuses kasutatakse Enocean protokolli multiandurite, lülitite ja kaugjuhtimispultide juures, 

valgustid ise on varustatud DALI protokolliga töötavate ballastidega, mille energiamärgis on A1 

või A1 BAT. EnOcean protokoll töötab raadiosagedusel 868,3 MHz. Sama 

65

66 

raadiosagedust kasutatakse ka mõnes teises valgustusjuhtimissüsteemis, kuid protokollide 

erinevus ei tekita samas hoones suhtlemisel probleeme. Täpsemat teavet protokolli kohta ning 

tootjate ühenduse kohta saab internetilehelt www.enocean.org. EnOcean süsteemi logo (vt 

joonis 1) seadmele kantuna tagab süsteemi ühendatud seadmete kuuluvuse samasse protokolli. 

Joonis 1. EnOcean süsteemi logo 

Valgustuse juhtimise puhul on aga oluline teada, et kõik juhitavad ballastid, juhtimismoodulid ja 

enamus andureid tarbivad ka tühijooksuenergiat, st energiat, kui nad on ooteseisundis. 

Ballastide puhul on tühijooksuenergia suurus uutel seadmetel määratud eelpool nimetatud EL 

määrusega 245, mis hetkel ei tohi ületada 1 W ballasti kohta, kuid juhtimisseadiste puhul 

tühijooksuenergiat piiravaid määrusi ei ole ning vastav energia sõltub sageli juhtimisseadisele 

omistatud ülesannete hulgast. Seetõttu on erinevate tootjate juhtimisseadiste 

tühijooksuenergiad väga erinevad ja sõltuvad vahel ka seadmetele järeleühendatavast ballastide 

arvust. Nn „Ühenda ja Kasuta“ süsteemide endi tühijooksuenergia ilma valgustite ballastideta 

jääb vahemikku 0,3 kuni 30 vatini. Kui hoones soovitakse töövälisel ajal ka sellest 

tühijooksuenergiast vabaneda, on võimalik kasutada vastavate ahelate välja lülitamisi näiteks 

programmkella abil. 

Ka hädavalgustid tarbivad tühijooksuenergiat sõltuvalt lambi võimsusest. Seetõttu on 

väikesevõimsusega leetmoodulitel põhinevad hädavalgustid muutunud järjest populaarsemaks. 

Hädavalgusti tühijooksuenergia koosneb laadimisenergiast ja ooteseisundienergiast. 

Leetvalgustitega hädavalgustites kasutatavad LiPo akud vajavad enda täislaadimiseks 7 tundi, 

samal ajal kui NiCd või NiMH akud 24 kuni 48 tundi, superkondensaatorid vajavad aga vaid 1-2 

tundi. 

3.6.5 VALGUSTUSPAIGALDISE KÄIKUANDMINE JA HOOLDUS 

Valgustuspaigaldise valmimisel teostatakse terve hulk kontrollmõõtmisi, millest suurem osa 

teostatakse seoses elektripaigalduse valmimisega, nt isolatsioonitakistuse mõõtmine jne. 

Valgustustehniliste mõõtmiste käigus selgitatakse välja töökohtade valgustusnõuetele vastavuse 

täitmine valgustustiheduse mõõtmise teel ning vajadusel ka heleduse mõõtmise kaudu räiguse 

arvutamise teel. Neid mõõtmisi peaks teostama möbleeritud ruumides, kui 

konditsioneersüsteemid on normaalolukorras sisse lülitatud, sest tühja ruumi korral võib peale 

mööbli sisse toomist valgustustase langeda isegi kümneid protsente, valgustite valel paigutusel 

konditsioneeride suhtes aga isegi kuni poole võrra. Valgustustehniliste mõõtmiste sooritamiseks 

on olemas omad standardid, mida sageli mõistetakse vääriti. Näiteks ei tohi mõõtmisi teostada 

enne lampide 100-tunnilist vanandamist, kuna nendes toimuvad kaarlahendusprotsessid ei ole 

veel lõpuni jõudnud või kasutatakse nimipingest erinevat tegurit põhjendamatult valesti. 

Mõõtmiste sooritamiseks sobivad eelpool nimetatud sisevalgustuse standard EVS-EN 12464-1 ja 

Eesti algupärane standard EVS 891:2007 „Töökohtade tehisvalgustuse mõõtmine ja hindamine“. 

Väljaehitatud projekti lahknevuste korral tuleb tellijale üle anda ka teostusjoonised ning kõik 

valgustite hooldusega või valgustusjuhtimissüsteemidega seotud juhendid. 

66

67 

Hoolduse käigus puhastatakse vastavalt ette planeeritud hooldusvälbale valgustid, vahetatakse 

läbipõlenud lambid, valgustustaseme langemisel alla ettenähtud nõuete vahetatakse kõik lambid 

ja tehakse muid pisitöid, mis nähakse ette käidulepingus. Käidulepingus määratakse ära ka 

vahetatavate lampide ja ballastseadiste ostu-müügi tingimused nende vahetuse korral. 

Hädavalgustus peab alati olema valmis koheselt sisse lülituma, kui tekib vastav olukord. Seetõttu 

on hädavalgustuse ehitusjärgne üleandmine hädavalgustust puudutavate standardite ja 

seadustega märksa rohkem lahti kirjutatud kohustades tööde tegijat varustama hoone valdajat 

teostusjoonistega, kuhu on kantud hädavalgustuse liinid, valgustid ja nende jälgimise 

põhikomponendid võimaldamaks vajadusel nende kiiret asendushanget. Lisaks antakse üle 

kohustuslik hädavalgustuse korralise kontrolli päevik, kuhu kantakse kõik korraliste ülevaatuste 

ja testide tulemused, rikked, muudatused ning vigade kõrvaldamised. Korralise kontrolli 

päevikusse kantakse ka süsteemi käikulaskmise päev, elektriliste mõõtmiste tulemused jms. 

Hädavalgustuse korraline hooldus ja testimine jagatakse igapäevasteks, igakuisteks ja igaaastasteks 

toiminguteks. Samas ei tohi korraline hooldus ja testimine häirida ettevõtte 

töökorraldust. Kõik testimised tuleb viia madalale riskitasemele eelnevale ajale, et testimise 

käigus tühjenenud akud jõuaksid end uuesti täis laadida enne kõrge riskiga tööaega. 

Hädavalgustuse automaattestimisraportite väljatrükid on päeviku lisana aktsepteeritavad. 

67

68 

Sisukord 

3.7 Ventilatsioon / Ventilation ...................................................................................................... 69 

3.7.1 Ventilatsiooni vajaduse määramine, mõisted ........................................................................ 69 

3.7.1.1 Levinumad õhuvahetuse suurust määravad kriteeriumid: ......................................... 69 

Hapnikuvajadus. ........................................................................................................................................... 69 

Süsihappegaasi eemaldamine. ................................................................................................................ 69 

Niiskus. ............................................................................................................................................................. 69 

Milline on hea ventilatsioon? .................................................................................................................. 70 

3.7.2 Ventilatsioonisüsteemide kirjeldus ............................................................................................ 70 

Ventilatsioonisüsteemide tüübid ja nende liigitus ............................................................................. 70 

3.7.2.1 Loomulik ventilatsioon ............................................................................................................... 70 

3.7.2.2 Mehaaniline ventilatsioon....................................................................................................... 71 

3.7.3 Üldine trend ventilatsiooniseadmete energiatõhususe parandamiseks ................ 71 

3.7.4 Ventilatsioonisüsteemi ja seadmete efektiivsusnäitajad ................................................... 71 

3.7.5 Energiatõhus ventilatsioonisüsteem ......................................................................................... 73 

3.7.6 Montaazitöö kvaliteedi mõju hilisemale ekspluatatsioonile ja energiatarbele ........ 75 

Süsteemide kontrollimise näidistabel ................................................................................................. 76 

3.7.7 Energiat säästvate lihtsate lahenduste/meetodite loetelu ............................................... 77 

3.7.8 Süsteemide käikuandmine, mõõdistamine, häälestamine ................................................ 77 

3.7.9 Ventilatsioonisüsteemide hooldamine / mõju kasutuskuludele .................................... 77 

68

69 

3.7 VENTILATSIOON / VENTILATION 

3.7.1 VENTILATSIOONI VAJADUSE MÄÄRAMINE, MÕISTED 

3.7.1.1 LEVINUMAD ÕHUVAHETUSE SUURUST MÄÄRAVAD KRITEERIUMID: 

HAPNIKUVAJADUS 

Inimese ainevahetuse hapnikuvajadus on nii väike, et tavalistes hoonetes hapnikusisaldus 

üksi ei ole kunagi õhuvahetuse suurust määrav tegur. Tunne, et hapnikku on vähe, tuleneb 

hoopiski suure inimhulga poolt põhjustatud saasteainetest ja samaaegsest ruumi 

temperatuuri tõusust. 

SÜSIHAPPEGAASI EEMALDAMINE 

Ainevahetuse tulemusena eritab inimene hingates ruumi süsihappegaasi, mis ei ole iseenesest 

ohtlik, küll aga selle liigsus raskendab hingamist ja hapniku omastamist. Süsihappegaasi kahjulik 

toime avaldub alates kontsentratsioonist 5000 ppm (parts per miljon- ühe miljoni õhumolekuli 

kohta esineb vastav arv lisandgaasi molekule). 

NIISKUS 

Niiskus tekib inimeste ainevahetusest, toiduvalmistamisest, pesukuivatamisest jne. Ruumidesse 

eralduva veeauru kogus määrabki nende ruumide õhuvahetuse suuruse. Ruumi õhu suhteline 

niiskus ei tohi tavakasutusega ruumides pidevalt olla üle 60%. Kui õhu suhteline niiskus jääb 

vahemikku 20-60%, ei ole niiskusel mugavuse seisukohalt häirivat mõju. Niiskusesisalduse 

suurendamine vähendab infektsioone ja lõhnaaistinguid. Liigne niiskusesisaldus suurendab 

energiakulutusi ja võib kondensvee tõttu konstruktsioonidele kahjustusi tekitada. Esimeses 

staadiumis võib see ilmneda hallitusena. 

Erijuhtudel ja harvem võib ventilatsiooni vajaduse määramise aluseks olla mõni allpool 

nimetatutest aspektidest: 

 

 

 

 

 

 

Inimesest lähtuvad lõhnad; 

Tubakasuits; 

Ehitus- ja viimistlus materjalid; 

Bioloogilised tolmud; 

Muud saasteained; 

Radoon. 

69

70 

MILLINE ON HEA VENTILATSIOON? 

Õhk liigub puhastest ruumidest saastunud ruumide poole. 

Ruumi õhk on välisõhu suhtes alarõhu all (takistab niiskuse tungimist hoonesse). 

Rõhuvahe peaks siiski olema alla 20 Pa, et ei oleks raskendatud uste ja akende avamine 

ning et õhuvoolud ei tekitaks segavat müra. 

Ventilatsioon töötab pidevalt ja selle intensiivsust võib vajaduse korral reguleerida. 

Ventilatsioon töötab ilma tuuletõmbuseta, on hääletu ja lõhnatu. 

Ventilatsioon on energiaökonoomne (peaks toimuma soojuse tagastamine). 

Ventilatsioonisüsteemi on hõlbus kasutada ja hooldada. 

3.7.2 VENTILATSIOONISÜSTEEMIDE KIRJELDUS 

VENTILATSIOONISÜSTEEMIDE TÜÜBID JA NENDE LIIGITUS 

Ventilatsioonisüsteemide tüüpide kirjeldamiseks on mitmeid võimalusi. Kõige üldisemalt saab 

neid jaotada kaheks: loomulik ja mehaaniline ventilatsioon või hoone mõistet sisse tuues, kas 

“hoone ilma mehaanilise ventilatsioonita” või “mehaaniliselt ventileeritud hoone”. Nende kahe 

vahele mahub veel “mehaaniline väljatõmbeventilatsioon”, mis oma komponentide poolest 

meenutab mehaanilist ventilatsiooni, ent teisalt sarnaneb pigem loomulikule ventilatsioonile. 

3.7.2.1 LOOMULIK VENTILATSIOON 

Loomulik väljatõmbeventilatsioon; 

Loomulik väljatõmme, mida on tugevdatud pliidiventilaatoriga. 

Loomulik ventilatsioon on ruumide ventileerimine selleks ehitatud avade ja kanalite abil. 

Loomuliku ventilatsiooniga hakkab õhk liikuma põhiliselt temperatuuride erinevuse tõttu. 

Värske õhk tungib hoonesse läbi piirete ebatiheduste, põhiliselt läbi aknapilude. Paremal juhul, 

et tagada kõikide ruumide ventileerimine ja vältida lühisvoolusid, kasutatakse akende 

piirkonnas (soovitatavalt ülaosas) värske õhu sissevoolu klappe, mis võivad olla (peaksid olema) 

varustatud filtriga. Kuna siseõhk on välisõhust soojem ja kergem, tõuseb see tuulutuslõõre pidi 

ülespoole ja läheb korstnast välja. Loomulik ventilatsioon sõltub väga palju ilmastikust, 

aastaajast, hoone asukohast, hoone kõrgusest, õhurõhust, tuulest ja veel paljust muust. 

Loomulikku ventilatsiooni on üldiselt raske kontrollida ja juhtida. Loomuliku ventilatsiooni 

puhul pole praktiliselt võimalik hinna hoone ventileerimiseks minevat energia kulu. Seepärast 

on soovitav kasutada mehhaanilist ja kontrollitud õhuvahetust, mis annab võimaluse hinnata ja 

reguleerida ventileerimiseks minevat energiakulu. 

70

71 

3.7.2.2 MEHAANILINE VENTILATSIOON 

 

 

 

 

Sundväljatõmbe ventilatsioon; 

Sundväljatõmme koos pliidikummiga; 

Sissepuhke ja väljatõmbe sundventilatsioon, mis on varustatud soojustagastiga; 

Õhkküttega ja/või soojuspumbaga ühendatud ventilatsioonisüsteem. 

Kui hoone õhutus on organiseeritud suunalt ja koguseliselt, on tegemist 

sundventilatsiooniga. Mehaaniline ventilatsioon ehk sundventilatsioon on ruumide 

ventileerimine ventilaatorite abil. Sundventilatsioon toimib enamasti palju efektiivsemalt 

kui loomulik ventilatsioon, sest siin on võimalik reguleerida erinevaid parameetreid. 

3.7.3 ÜLDINE TREND VENTILATSIOONISEADMETE ENERGIATÕHUSUSE 

PARANDAMISEKS 

Valikulised väljavõtted EL komisjoni määrusest nr 327/2011, 30. märts 2011, millega 

rakendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/125/EÜ seoses ökodisaini 

nõuetega ventilaatoritele mootori elektrilise sisendvõimsusega 125 W kuni 500 kW EMPs 

 

 

 

 

125 W kuni 500 kW mootoriga ventilaatorite koguelektritarve on 344 TWh aastas ja 

kasvab aastaks 2020 liidu praeguse turutrendi jätkumise korral 560 TWh-ni. Aastal 2020 

võimaldaks disaini parandamise kulutõhusate võimaluste rakendamine säästa aastas 

umbes 34 TWh, mis vastab CO2 heitele 16 Mt. Sellest tulenevalt on 125 W kuni 500 kW 

mootoriga ventilaatorid tooted, millele tuleks kehtestada ökodisaini nõuded. 

Ettevalmistavast uuringust ilmnes, et ventilaatoreid mootori elektrilise võimsusega 125 W 

kuni 500 kW lastakse liidu turule suurtes kogustes ning et nende energiatarbimine 

kasutusetapil on olelusringi kõikide etappide kõige olulisem keskkonnaalane aspekt. 

125 W kuni 500 kW mootoriga ventilaatorite energiatõhususe kasv tuleb saavutada 

selliste olemasolevate kulutõhusate tehniliste lahenduste abil, mis ei ole 

intellektuaalomandi kaitse all ja millega on võimalik vähendada nende ostmise ja 

kasutamisega seotud kogukulusid. 

Määruse terviktekst on leitav: 

http://eurlex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:L:2011:090:0008:0021:EN:PDF 

3.7.4 VENTILATSIOONISÜSTEEMI JA SEADMETE EFEKTIIVSUSNÄITAJAD 

Loomuliku ventilatsiooni efektiivsusnäitajaid on raske välja tuua kuna loomulik ventilatsioon on 

nö isereguleeruv majaomaniku tahtest ja energiahindadest sõltumata. Seepärast vaatleme 

ventilatsioonisüsteemide efektiivsnäitajate osas vaid erinevaid mehhaanilise 

ventilatsioonisüsteemi parameetreid. 

Üheks tavalisemaks suhtarvuks on ventilaatorite elektri eritarve SFP (specific fan power) või 

ventilaatorite elektrivõimsuse juhtarv kW/(m 3 /s), mida kasutatakse ventilatsiooni- ja 

õhutöötlemissüsteemide suuruse ja konstruktsiooni määramisel. 

71

72 

Pvent 

, sp 

( kW) 

P 

SFP 

Suurim õhuvooluhulkadest L 

vent, 

vt 

sp 

( kW) 

3 

( m / s) 

või L 

vt 

3 

( m / s) 

P vent,sp on sissepuhkeventilaatori arvustuslik elektrivõimsus 

P vent,vt on väljatõmbeventilaatori arvustuslik elektrivõimsus 

L sp on arvustuslik sissepuhkeõhu vooluhulk 

L vt on arvustuslik väljatõmbeõhu vooluhulk 

Lähteülesannetes antud SFP mõjutab õhukonditsioneerimisseadmete suurust, õhukanalite 

süsteemi kujundust ja kanalite suurust. Seega kliendi poolt määratud SFP tagamine nõuab nii 

arhitekti kui ehitusinseneri panust. Joonis 1. nähtub, et suuremate töötundide arvu juures on 

SFP mõju olulisem, kuna summaarne energiatarve on sellisel juhul samuti suurem. 

Joonis 1. Allikas: Enno Abel „Hoonete energiatarve ja sisekliima“ 

Esineb ka vastav elektrienergia tarbe juhtarv SFE (specific fan energy) või ventilaatorite 

elektrienergia eritarve kWh/(a . (m 3 /s)). 

Wvent 

, sp 

( kWh/ 

a) 

W 

SFE 

Suurim õhuvooluhulkadest L 

vent, 

vt 

sp 

( kWh/ 

a) 

3 

( m / s) 

või L 

vt 

3 

( m / s) 

72

0,5‒0,6 

0,7‒0,8 

73 

W vent,sp on sissepuhkeventilaatori aastane elektrienergia tarve 

W vent,vt on väljatõmbeventilaatori aastane elektrienergia tarve 

L sp on arvustuslik sissepuhkeõhu voolu hulk 

L vt on arvustuslik väljatõmbeõhu voolu hulk 

SFE mõjutab süsteemi valikut, näiteks valiku tegemist CAV- ja VAV-süsteemi vahel. 

Sõltuvalt liikmesriigist on SFP ja SFE puhul kasutusel erinevad soovituslikud väärtused. 

3.7.5 ENERGIATÕHUS VENTILATSIOONISÜSTEEM 

Ventilatsioonisüsteem on energiatõhus sellisel juhul, kui juba toodetud ja kasutusse antud 

energia suunatakse taaskord kasutusse. Ventilatsioonisüsteemide puhul on energeetiliselt 

vaatluse all eelkõige soojus ja elekter. Ventilatsioonisüsteemide puhul on levinumad 

järgmised soojustagastuse viisid: 

Retsirkulatsioon, ehk heitõhu tagastamine : 

 

L 

 

L 

tag 

sp 

Lsp 

Lv 

 

L 

v 

t vt , h vt 

L vt 

L v 

L tag 

L sp 

t v , h v 

t t , h t 

Joonis. Retsirkulatsiooni põhimõte 

Väljatõmbeõhu taaskasutamiseks kasutatakse klappide süsteemi (joonis ?), mille abil on 

võimalik reguleerida tagastuva ja värske õhu vahekorda vastavalt vajadusele. Selline süsteem on 

eriti soovitatav suurte õhuhulkade ja õhkkütte puhul, tingimusel, et väljatõmmatav õhk pole 

liigselt saastatud. Tagastuva õhu osakaalu näitab õhu tagastuse suhtarv κ. 

soojuse ülekandmine väljatõmbeõhult sissepuhkeõhule erinevate soojustagastite 

kaudu 

Klapiga reguleerimine 

möödavoolukanalis 

Pöörlemiskiirusega 

reguleerimine 

Ventiiliga 

reguleerimine 

Kaudne rekuperatiivne 

Otsene rekuperatiivne 

Regeneratiivne 

73 

Vahesoojuskandjaga tagasti 

Plaatsoojustagasti 

Pöörlev soojustagasti

74 

Vahesoojuskandjaga soojustagasti 

HEAD OMADUSED: 

 

 

 

 

Õhuvoolud ei saa omavahel seguneda; 

Sissepuhke- ja väljatõmbeõhukanalid ei 

pea olema üksteise läheduses; 

Väike ruumivajadus; 

Tuleohutu. 

HALVAD OMADUSED: 

Sisaldab kuluvaid detaile; 

Jäätumisoht; 

Suhteliselt kallid kalorifeerid ja torustik; 

Madal kasutegur (40-60%). 

Plaatsoojustagasti 


Üsna hea kasutegur (55-66%); 

 

 

Vähene hooldusvajadus; 

Hõlbus puhastada; 

Ei ole märkimisväärset õhuvoolude 

segunemist. 


 

 

 

 

Sissepuhke- ja väljatõmbekanalid on 

lähestikku; 

Kasuteguri reguleerimine on raske; 

Jäätumisoht; 

Suur ruumivajadus. 

74

75 

Pöörlev soojustagasti 


 

 

Suhteliselt lihtne ehitus; 

Hõlbus puhastada; 

Kõrge kasutegur (70-85%); 

 

Võib niiskust üle kanda. 


 

 

 

Võib sissepuhkeõhu hulka üle kanda ka 

saastunud õhku; 

Sissepuhke ja väljatõmbekanalid peavad 

olema lähestikku; 

Jäätumisoht. 

Eelpool mainitud soojustagastite kasutamine on kõige efektiivsem viis energiasäästu tagamiseks 

ja kütteks minevate energiakulude vähendamiseks. Kuid lisaks soojuse tagastamisele on veel 

mitmeid tehnilisi võtteid kõrge energiaefektiivsusega ventilatsioonisüsteemi kavandamiseks ja 

olemasolevate süsteemide energiatõhususe parandamiseks. 

3.7.6 MONTAAZITÖÖ KVALITEEDI MÕJU HILISEMALE EKSPLUATATSIOONILE JA 

ENERGIATARBELE 

Energiatõhusust käsitlev Energy Performance of Building Directive (EPDB) käsitleb muuhulgas 

ka väga selgelt nõudeid tehnosüsteemide energiatarbele ja tarvet mõjutavatele aspektidele. 

Ventilatsioonisüsteemi kontrolli käsitleb eraldi standard EN 15239:2007 „Ventilation for 

buildings – Energy performance of buildings – Guidlines for inspection of ventilation systems“, 

EVS-EN 12239:2007 „ Hoonete ventilatsioon. Hoonete energiakasutus. Juhised 

ventilatsioonisüsteemide kontrollimiseks“ 

Valikuline loetelu, aspektidest mida tuleks kindlasti kontrollida tagamaks süsteemi optimaalset 

ja energiatõhusat toimimist. Süsteeme ja nende osi tuleb kontrollida süstemaatiliselt ning 

kontrollimise tulemid tuleb kindlasti dokumenteerida. Näitena saab kasutada allpool toodud 

tabeli vormi, mis peaks aitama veenduda montaazitööde lõpetatuses. Eelpool nimetatud 

standard pakub välja vormid seadmete ja süsteemide energiatarbega seotud parameetrite 

kontrollimiseks. 

75

76 

SÜSTEEMIDE KONTROLLIMISE NÄIDISTABEL 

Proj name 

Proj nr /rev nr 

Proj rev date 

proj type 

HVAC 

Document nr 

xxx 

xxx 

xxx 

xxx 

xxx 

xxx 

General inspections and approvals Date Contractor Inspected by: 

AHU 001 Ventilation and air conditioning system 

Leakage test done. 

System test run done. 

Installation phases containing dust finished. 

Duts and parts of the system is clean or has been 

cleaned. 

Air flows adjusted. 

Water flows adjusted. 

Control system checked. 

Electric current measurements done and 

temperature switches adjusted 

Each equipment and sytem check done and 

approved. 

System approved for operation by the client. 

Checks by the authorities done. 

Instructions for operation given. 

xxx 

date Inspected by remarks 

Handing over documentation passed. 

76

77 

3.7.7 ENERGIAT SÄÄSTVATE LIHTSATE LAHENDUSTE/MEETODITE LOETELU 

 

 

 

 

Temperatuuride muutmine (talvel alandamine, suvel tõstmine); 

Töörežiimide/kellaaegade muutmine; 

Autonoomsete VT ventilaatorite juhtimisautomaatikaga ühendamine või programmkella 

lisamine; 

Sagedusmuundurite lisamine ventilatsiooniseadmetele; 

Soojuspumpade kasutamine väljatõmmatavatelt õhuhulkadelt + tehnoloogilistelt 

seadmetelt; 

 

 

 

 

Soojusvahetite vahetamine tõhusamate vastu; 

Ventilatsiooni kanalite isoleerimine; 

Tehnoloogilistelt seadmetelt soojuse tagastamine nt: köögid, külmletid; 

Ventilatsioonisüsteemi takistuse vähendamine- väheneb mootorite käitamiseks kuluv 

elektrienergia.. .. 

3.7.8 SÜSTEEMIDE KÄIKUANDMINE, MÕÕDISTAMINE, HÄÄLESTAMINE 

Hoone ventilatsioonisüsteemide õhuhulgad peavad olema seadistatud projektikohaselt ja 

mõõdetud ning dokumenteeritud. Energiakuludega seotud arvutused tehakse projekteerimise 

faasis teatud kindlaid siseklimaatilisi tingimusi arvestades. Hilisemate mõõdistamiste eesmärk 

on veenduda, kas planeeritud tingimused on tagatud ning kas nende tagamiseks kulutatav 

energia on regulatsioonide ja lähteülesandega kooskõlas. 

Sisekliima näitajate mõõtmisi tuleb teostada külmal ja soojal aastaajal ühe päeva kestel 

töövahetuse alguses, keskel ja lõpus. Sisekliima tingimuste kõikumise korral, mis on seotud 

tehnoloogiliste ja muude põhjustega, tuleb teostada mõõtmisi ka töötajate suurimate ja 

väiksemate termiliste koormuste puhul, mis esinevad töövahetuse kestel. 

Ruumis, kus töökohad paiknevad tihedalt ja kus puuduvad lokaalsed sooja-, jahutus- või 

niiskusallikad, peavad õhu temperatuuri, suhtelise niiskuse ja liikumiskiiruse mõõtmise kohad 

jaotuma ühtlaselt kogu ruumi peale. 

3.7.9 VENTILATSIOONISÜSTEEMIDE HOOLDAMINE / MÕJU KASUTUSKULUDELE 

Hoone ventilatsioonisüsteemi hooldamine on vajalik eelkõige, et tema eluiga võimalikult pikem 

oleks ja et tema kasutus ekspluatatsioonis soovitud tulemuse annaks. Installeerides kalli 

seadme/süsteemi me taotleme, et temast on ka maksimaalset kasu ja et tema eluiga oleks 

maksimaalselt pikk ning energiatarve ei ületaks planeeritut. Hooldamisel on valdavalt 

kolmesugused aspektid: 

77

78 

 

 

 

mehhaanilised – ehk süsteemi seadmete hooldamine kulumise ja töökorra 

seisukohast 

hügieenilised – ehk süsteemi hooldamise mõju saavutatavale sisekliimale 

energeetilised – ehk süsteemi optimaalse töörežiimi hoidmine 

Mehhaanilised ja hügieenilised aspektid on tehnilist laadi ja laialivalguvad eri tüüpi seadmete 

järgi. Kajastatakse tehnilistele seadmetele üldlevinul viisil – iga konkreetse seadme tehnilises 

passis või hooldusjuhendis.

79 

Sisukord 

3.8 Hooneautomaatika / Home automation - BMS (building management system) .............. 80 

3.8.1 Sissejuhatuse automaatika teemasse .................................................................................................. 80 

3.8.1.1 Regulatsioon ja mõisted 80 

3.8.1.2 Hooneautomaatika seos hoone muude tehnosüsteemidega 80 

3.8.2 Hooneautomaatika ülesanded ja võimalused 81 

3.8.2.1 Põhimomendid BACS valikuks ja toimimiseks (highlights) oleks: ...................... 81 

3.8.2.2 Hooneautomaatika seos sisekliimaga .............................................................................. 82 

3.8.3 Hooneautomaatika süsteemide ülesehitus 83 

3.8.4 Andmeedastus, võrgud 84 

3.8.5 Enimlevinud avatud kommunikatsiooni protokollid 85 

3.8.5.1 Vähemlevinud kommunikatsiooni standardid 85 

3.8.6 Hooneautomaatika seos energiasäästuga 85 

3.8.7 Hooneautomaatika süsteemide kavandamine- standard EN 15232 88

80 

3.8 HOONEAUTOMAATIKA / HOME AUTOMATION - BMS (BUILDING 

MANAGEMENT SYSTEM) 

3.8.1 SISSEJUHATUS AUTOMAATIKA TEEMASSE 

3.8.1.1 REGULATSIOON JA MÕISTED 

 

 

 

 

 

BAC - Hoone automaatika ja juhtimine / Building Automation and Control; 

BACS - Hoone automaatika ja kontrollsüsteem / Building Automation and Control System; 

BM - Hoone juhtimine / Building management; 

BMS – Hoone juhtimissüsteem / building management system; 

TBM – Integreeritud hoone juhtimine / Total Building management; 

CEN Deklaratsioon üldistest suhetest erinevate Euroopa standardite ja EPBD vahel 

Umbrella dokument) prCEN/TR 15615 : 2007 

EN 15232 Hoone automaatika ja kontroll 

Energy performance of buildings — Impact of Building Automation, Controls and Building 

Management 

Tootestandardid HVAC rakenduste elektrooniliste kontrollseadeldiste jaoks EN 15500, 

EN12098 

Hoonete automaatika ja kontrollsüsteemide standardiseerimine: 

EN ISO 16484-2 

EN ISO 16484-3 

Hoone automaatika ja kontrollsüsteemid (BAC) / Osa 2: Seadmed 

Hoone automaatika ja kontrollsüsteemid (BAC) / Osa 3: Funktsioonid 

EN ISO 16484-5 Hoone automaatika ja kontrollsüsteemid (BAC) / Osa 5: 

Andmesideprotokoll – BACnet 

Sideprotokollide standardid, enimksutatavatele: 

EN ISO 16484-5 /-6-BACnet 

EN 14908-1 .. -6-LonWorks 

EN 50090 ja EN 13321 –KNX 

3.8.1.2 HOONEAUTOMAATIKA SEOS HOONE MUUDE TEHNOSÜSTEEMIDEGA 

Hoonete automaatika ja juhtimissüsteemid on hoonete „aju“. Neisse on koondatud 

informatsioon kogu hoone tehnseadmetest ja ka andmed tarbimisest. See juhib kütte- ja 

jahutussüsteeme, ventilatsiooni ja konditsioneere, valgustust, kardinaid ja markiise, 

pimendamist, aga ka tuletõrjesignalisatsiooni ja turvasüsteeme. Hoone automaatika ja 

juhtimissüsteem ja tehnilise haldamise juhtimine (TBM) mõjutavad hoone energiatõhusust 

paljudest aspektidest. BACS pakub efektiivset automaatikat ja juhtimise kütte, ventilatsiooni, 

jahutuse, kuuma vee, valgustuse jne osas, mis viib halduskulude säästmisele ja

81 

energiatõhususe suurenemiseni. Komplekssed ja 

integreeritud energia säästmise funktsioonid ja rutiinid saab 

häälestada hoone tegeliku kasutamise järgi, sõltuvalt 

kasutaja vajadustest, vältimaks ebavajalikku 

energiakulutamist ja CO2 emissioone. Hoone haldamine 

(BM), eriti aga TBM annab informatsiooni hoonete 

kasutamiseks, hooldamiseks ja haldamiseks. 

Eriti vajalikuks osutub nn. energiahaldus, mis võimaldab 

avastada ja anda märku liigsest energiakulust. Hoone 

”aju”on võtmeks energiatarbimise ja haldamiskulude 

efektiivsel juhtimisel, ehk tsiteerides ühe rehvifirma 

reklaami: ”Power is nothing without control…” Siia 

illustratsiooniks lisatud hinnang tasuvusajast 

investeeringuteks renoveerimisel. 

Hoone automaatika ja juhtimisfunktsioonid tuleb valida 

vastavalt hoone kasutamise efektiivsusele. Antud peatüki 

eesmärgiks on selgitada hoonete automaatika ja 

juhtimissüsteemide olemust, tõstmaks teadlikkust energia 

efektiivsest kasutamisest ja anda lühiülevaade sellest, 

milliste meetoditega on energiasääst saavutatav. Ka leiab 

kajastust Euroopa Liidu standard EN 15232, mis annab 

piisava ja üldarusaadava aluse selleks, et kõik ehituse ja kinnisvara arenguga seotud osapooled 

saavad energiasäästust rääkida kasutades „ühte keelt“. 

Mida varasemas projekteerimise ja otsustamise protsessis kooskõlastada automaatika 

funktsioonid, seda tõenäolisem, et hoone sisekliima ja mugavused, mis rahuldavad kasutajaid, 

on saavutatud suurima võimaliku energiaefektiivsusega. 

3.8.2 HOONEAUTOMAATIKA ÜLESANDED JA VÕIMALUSED 

Energiasäästu ei saa taotleda iga hinna eest ja vahendeid valimata. Igal hoonel on oma otstarve 

ja seal töötavad ja elavad inimesed peavad olema kindlustatud optimaalse sisekliimaga ja neile 

peab olemat tagatud maksimaalne ohutus. Automaatika ülesanne on kindlustada optimaalne 

sisekliima maksimaalse energiatõhususe ja töökindlusega. Ka hoones asuvate materiaalsete 

väärtuste säilimise kaitse kuulub hooneautomaatika valdkonda. Euroopas on ajalooliselt BACS 

alguse saanud peamiselt sisekliima juhtimisest, ning alles viimastel aastakümnetel on tänu eriti 

arvutustehnika arengule hakanud lisanduma muud hoone funktsionaalsused, valve, juurdepääs, 

tuleohutustemaatika jne. Töökindlus ning hoolduse ja remondi, võimalikult kiire ning kvaliteetse 

teostamise vajadus koos nn. investeeringukaitsega, on samuti oluline osa BACS valikutes. 

3.8.2.1 PÕHIMOMENDID BACS VALIKUKS JA TOIMIMISEKS (HIGHLIGHTS) OLEKS: 

 

 

 

Saavutada optimaalne sisekliima minimaalse energiakuluga; 

Integratsioon erinevate hoone tehnosüsteemide ühildamiseks ja funktsioonide lisamiseks 

peab põhinema analüüsil, mis arvestab säästupotensiaali üldisel. Saavutamaks madala 

energiatarbe täpse ja adekvaatse juhtimisega (Low-consumption, accurate control); 

Valitud BACS peab võimaldama laiendamist, moderniseerimist ning sidet hoolduseks,

82 

 

 

jälgimiseks ning operatiivseks juhtimiseks kasutades avatud kommunikatsiooni 

protokolle, et süsteem oleks liidetav erinevate struktuuridega; 

Automaatika kui tervik peab võimaldama operatiivset juhtimist, otsuste elluviimine peab 

olema kiiresti teostatav; 

Ühtlasi peab olema tagatud inimeste ohutus, ka tehnika ja materiaalsete väärtuste kaitse. 

3.8.2.2 HOONEAUTOMAATIKA SEOS SISEKLIIMAGA 

Hoonete sisekliimale on piirkonniti ja riigiti kehtestatud oma normid ja kasutusel erinevad 

standardid, mida tuleb jälgida. Ka on hoone haldaja ja kasutaja poolt võimalikud spetsiifilised 

nõuded kas sisekliimale, tööreziimile ja ka energiakulukusele. Tihti on selles ka vastuolusid, 

mida automaatika spetsialist peab lahendama hoone või selle osa kui tervikut arvestades. 

Näiteks, on joonisel 3.8.2.2 kujutatatud mugavustemperatuuriks 22° C ning see tohiks kõikuda 

20 ja 24 kraadi vahel. Analoogilised piirid on 

normeeritud ka õhu kvaliteedile. 

Temperatuurid 24° C ja 20° C vastaksid 

kütmise ja jahutamise alustamisele. Kui selline 

+/-2 kraadine kõikumine vastab kehtivatele 

normidele ja kasutaja soovidele, vajadustele, 

ongi selle tagamine hooneautomaatika 

ülesandeks. Kui hoone selles osas puudub 

jahutus, ei ole näiteks temperatuuri ülemine 

piir kontrollitav. Kui küttesüsteemis on 

radiaatoritel käsiseadega termostaadid, on 

temperatuur seatav kohapeal, ent tsentraalne 

muutmise ja jälgimise võimalus puuduvad. Kui 

Joonis 3.8.2.2 id diagramm 

ventilatsiooniseade pole varustatud 

õhuniisutusseadmetega, pole ka ruumiõhu 

niiskus juhitav jne jne. K.o näide on 

temperatuuri kohta ent samasugused on võimalused ka suhtelise niiskuse ja õhu kvaliteedi (CO 2 

ja/või VOC sisaldus õhus) jaoks. See tähendab, et hooneautomaatikale ei saa seada ülesandeks 

reguleerida reguleerimatut mis omakorda põhjustab olukorra, et reguleerimatu süsteemi puhul 

pole võimalik taodalda energiatõhusust ja süsteemi töö optimeerimise võimalusi. 

Tänapäeva automaatika võimaldab programmiliselt, ka tsentraalse käsuga kogu maja jaoks, kui 

BACS on välja ehitatud, muuta seda temperatuuri (ka muude parameetrite) piirkonda nii 

vähenemise kui suurenemise poole. Ja seda igale ruumile või tsoonile, kus selline juhtimine on 

teostatav. Tasub meeles pidada, et teostamiseks peavad HVAC reguleerventiilid, VAV ja CAV 

klapid, fancoilid vms olema ka tegelikult ühendatavad BACSi külge. Kui konditsioneerimist, nt. 

õhu niisutamist või kuivatamist pole, ei saa automaatika ka selle eest vastutada. Siin on oluliselt 

arenguruumi projekteerimise praktikale ja modelleerimistele, selleks et vältida puudulikke 

reguleerimisvõimalusi. Ka tasub arvestada levinud projekteerimise põhimõtet, mille järgi nt 

jahutussüsteemid dimensioneeritakse selliselt, et mugavustemperatuur ruumis tagatakse kuni 

teatud välistemperatuuri ja suhtelise niiskuse väärtuseni. Kui võimsust jätkub +27°C ja ψ=50% 

ei piisa seda +31°C ja ψ=70% välisõhu olekus. Olukorras kus väga suurte aknapindade korral ei 

kasutata markiise elik kardinaid, ei pruugi jahutuse võimsusest jätkuda selleks, et igal ajahetkel 

tagada parimat soovitud temperatuuri. Samas on hoone haldajal voli ja võimalus muuta BACSi 

kaudu seadeväärtusi talle vajalikus suunas, lähtudes vajadusest suurendamaks mugavusi ja 

sellega kaasnevalt ka tööviljakust neis ruumides või siis energiasäästu suunas.

83 

3.8.3 HOONEAUTOMAATIKA SÜSTEEMIDE ÜLESEHITUS 

Hooneautomaatika on keskjuhtimisega süsteem, mis juhib, jälgib ja optimiseerib majatehnika 

toimimist. Siin leiab käsitlemist selline BACS, mis on reeglina kasutusel ärihoonetes nagu 

kontorid, kaubakeskused, koolid jne. Elamud, eramud ja nn “smart home” on eraldi käsitlemist 

väärt. Reeglina on ühendatud ja interaktsioonis erinevad tehnosüsteemid ning on teostatav 

energia tarbimise optimeerimine ja mõõtmine. Kautatakse vabalt programmeeritavaid (DDC = 

Direct Digital Control aga ka vabalt konfigureeritavaid) seadmeid ning juhtimiskeskus on PC 

baasil. Riistvaraliselt on struktuur vähemalt 3 astmeline, vt joonist 3.8.3. 

1-juhtimistasand 

2-automaatika tasand 

3-platsitasand 

Joonis 3.8.3 Juhtimissüsteemi hierarhiline struktuur. 

 

Juhtimise tase (1) sisaldab juhtimiseks arvutit (arvuteid) milles teostatakse juhtimist, 

jälgimist, kogutakse mõõteseadmete näidud ja analüüsitakse neid, toimub veateadete 

vastuvõtt, analüüs ja edastamine, jälgitakse hooldusvälpasid, koostatakse raportid ning 

fikseeritakse kõik muudatused süsteemis. Koostatakse trendid võimaldamaks analüüsi 

tegelikest parameetritest, sünkroniseeritakse erinevad ajakavad ja seadeparameetrid 

ning neile vastavad tööreziimid. Kasutatakse visualiseerimist hõlbustamaks tegelikku 

juhtimist ja juhtimisotsuste vastuvõtmist. Juhtimiskeskuses on printer ja välisühendusi 

võimaldavad seadmed. Juhtimiskeskus võib olla erinevatele hoonetele ühine ja paikneda 

mujal. 

Automaatika tase (2) regulaatorid ja juhtimiselemendid nn alakeskustes ja 

teenendatavate tehnosüsteemide juures. Selle taseme seadmed töötavad autonoomselt 

edasi ka tingimustes kus keskjuhtimine ei toimi. Reeglina on neile hoolduseks ja 

juhtimiseks võimalik juurdepääs üle võrgu. 

Kasutatakse nn modulaarset ehitust, mille puhul on võimalik sisendeid –väljundeid 

vastavalt vajadusele lisada või muuta. Kasutatakse ka nn kompaktseid kontrollereid. 

Andmed ja seadeparameetrid, mis antakse üle võrgu teiste alamsüsteemide ja keskse 

juhtimise jaoks, valitakse optimaalses mahus.

84 

 

Platsitasand (3) sisaldab andureid ja mõõteseagdmeid, ruumi ja tsooni regulaatoreid, 

lülitusseadmeid, reguleerventiile, klappe koos vastavate täiturmootoritega, 

sagedusmuundureid jne. 

Tänapäeva trendiks on, et ülespoole juhtimistaset on lisandunumas veel üldisem, totaalsem, 

juhtimistase, mis haldaks mitmeid hooneid, linnu, võimaldades valida optimaalseimaid 

energiaaliikaid (Smart Grid) ning teiselt poolt oleks võimeline ka andma raamatupidamisse 

andmed konkreetse sündmuse või vea arvestamiseks. 

3.8.4 ANDMEEDASTUS, VÕRGUD 

Kommunikatsioon juhtumis- või automaatikatasemelt väljapoole lahendatakse enamasti 

kasutades internetti. On palju võimalusi juhtimise teostamiseks ka nn remote desktopi jms 

kasutades. Üle veebi BACSi sissepääsuks erinevatele tasemetele koos õiguste ulatuse valikuga on 

erinevaid võimalusi, millest saab alati valida sobivaima vt joonis 3.8.4. 

Interneti kasutamise levik on võimaldanud ka lahendusi, milles on loobutud objekti 

juhtimisarvutist ning veebiserver annab võimaluse juhtida ja jälgida BACSi, asendades 

juhtimisarvuti, nii koduvõrgust kui üle interneti. Hooneautomaatika süsteem tuleb siis üles 

ehitada selliselt, et oleks tagatud süsteemi kaughaldus tavalise veebipõhise rakenduse kaudu või 

kohaliku LAN võrku ühendatud arvuti abil. Kõikidest süsteemis toimunud alarmidest ja häiretest 

teadustatakse automaatselt elektronposti või SMS-i vahendusel. 

BACnet / Ethernet / IP või LON /Ethernet / 

Joonis 3.8.4 BACS välisühendused 

Selleks, et hooneautomaatika saaks toimida, on vaja et andmehõive ja juhtimissignaalide 

edastamine süsteemis toimuks tõrgeteta ja vajalikus mahus. Kõrgemale tasemele edastatav 

informatsioon on otstarbekas filtreeruda vältimaks võrgu liigset koormamist. 

On kasutusel ka GPRS ja SMS teadetega juhtimine, mis samuti tagab vea- ja olekuteadete 

edastamise ent juhtimis ning optimeerimisülesannete teostamiseks ei ole see üldiselt piisav. Ka 

on keskusest tulevate üldiste ajakavade ja olekuteadete edastamise võimalused väikesed. Küll 

aga sobib see eraldiseisvate üksikute seadmete (soojussõlm, pumpla…) ja väikehoonete jaoks, 

kus BACS pole välja ehitatud. 

Võtmefaktoriks hooneautomaatika õnnestumisele, laiendamisele ja hooldusele on avatud 

kommunikatsiooni kasutamine BACSi sees- ja ka välisühendustes. Kõigi juhtimistasemete 

seadmed peavad saama üksteisele edastada informatsiooni, peab olema võimalik seda infot ka 

filtreerida ja edastada ka kõrgematesse juhtimistasemetesse. Võimaluse, piisava info hulgaga 

süsteemi juhtimiseks, kasutada erinevate firmade parimaid lahendusi ühtses BACSis, annab 

avatud ja nn. tootjast sõltumatute (vendor-neutral) protokollide kasutamine. Lisaks mugavusele 

käidul, ja töökindlusele, mida annavad reeglina sertifitseritud tooted ja komponendid, on avatud 

protokolli kasutamine ka inveseeringukaitseks, mis tagab tulevikus laiendatavuse,

85 

moderniseerimise ning võimaldab eri firmade toodete kasutamist ning paindlikku hooldust. Ka 

hooldusfirma valikul võib avatus saada määravaks. 

3.8.5 ENIMLEVINUD AVATUD KOMMUNIKATSIOONI PROTOKOLLID 

 

BACnet www.big-eu.org. BACnet arendajaks on ASHRAE. Eesmärgiks on just hoonete 

kompleksne juhtimine. Protokoll on tarkvarapõhine, ei ole seotud füüsilise kandjaga, ei 

vaja litsenseerimist IP kommunikatsiooni kasutamisel. Palju tarnijaid üle maailma. Katab 

kõiki BACSi vajadused ning on algselt erinevate tehnosüsteemide jaoks ühtlustatud ja 

kindlustab nende hõlpsa ühildamise. 

LonWorks® www.lonmark.org – Loodud Echelon® Inc. (LonTalk® protocol) poolt, 1990 

aastast standardiseerimisel, katab kõiki BACSi vajadused. 

 

Konnex www.knx.org Standardiseeritud, point-to-point kommunikatsioon, üle 200 tootja, 

tuhandeid sertifitseeritud tooteid. Eriti levinud elektriseadmete juhtimisel. 

Tarkvarapõhine, andmekandaks TP, PL, RF ja IP, levinud Euroopas, palju treeningkeskusi. 

3.8.5.1 VÄHEMLEVINUD KOMMUNIKATSIOONI STANDARDID 

 

 

 

 

DALI (Digital Addressable Lighting Interface) www.dali-ag.org; 

M-Bus (Meter-Bus) www.m-bus.com , enamlevinud mõõteseadmete jaoks; 

Modbus www.modbus.org Avatud standard protokoll tööstusele; 

OPC (standardized software interface) www.opcfoundation.org. Software interface 

defined in process automation; 

SMI (Standard Motor Interface) www.smi-group.com spetsiifiline kardinate ja 

markiiside juhtimiseks; 

 

Web (IT standard technology). 

Suuremate hoonete puhul on levinud ja ennast õigustanud BACnet või LonWorks® või KNX 

kombineeritult teiste protokollidega spetsiifiliste ülesannete lahendamisel. Nii sobib KNX ja 

DALI valgustuse ja sisekliima juhtimiseks hoone osades, jättes operatiivse info, mida 

keskjuhtimine ei vajaks, konkreetse tsooni sisse. M-Bus on mõõtesedmetes enim kasutatav. 

Juhtimisfunktsioonideks sobivus väiksem. Üldiselt võimaldavad BACnet ja LonWorks® 

juhtimistasandil integreerida ka kõiki teisi standardsete protokollidega seadmeid, ent parim 

tulemus ja investeering saavutatakse kui analüüsida, milline kombinatsioon on optimaalsem, ka 

investeeringust lähtuvalt. Praktikas, kus ehitaja eelistab tehasespetsiifilisi ja ehk odavamaid 

lahendusi, võib süsteemi kui terviku funktsionaalsus ja töökindlus, langeda, sest vajatakse 

lisaseadmeid (konvertereid) ning lisandub inimlik faktor eri tootjate ning protokollide loogilisel 

ühendamisel. 

3.8.6 HOONEAUTOMAATIKA SEOS ENERGIASÄÄSTUGA 

Suurim energiasääst saavutatakse sellega, et hoitakse võimalikult täpselt etteantud sisekliima 

parameetreid. Automaatika peab toimima adekvaatselt ja juhtimine täpselt. Reageerimiskiirus 

peab vastama vajadusele. Juhtimine peab vältima või hoidma tehniliset minimaalsel võimalikul 

tasemel kõik kõikumised. Näiteks tavaline radiaatori termostaat, samuti BACi osa, ent 

reaktsiooni ajaga isegi kümne minuti suurusjärgus (sõltuvalt margist), ka nn. Xp tegur saab olla 

2 K. Bimetallist tööorganiga termostaat on näiteks nn. surnud tsooniga 6 K ja ka ajakonstant on 

minutitega mõõdetav. Elektroonilised juhtimisseadmed, kontrollerid koos õigesti

86 

valitud täituritega saavad täpsuse viia kraadi kümnendikeni. Katseprotokolle võib vaadata 

eu.bac Cert organisatsiooni veebist http://www.eubaccert.eu/. 

Kui süsteem on liidetud keskjuhtimisega, on võimalikud ka ennetavad toimingud, mis veelgi 

tõstavad reguleerimistäpsust ja sellega ka vähendavad energiakulukust, näiteks küttegraafiku 

korrigeerimine ilmaprognoosi alusel jne. Oluline kokkuhoid saavutatakse sellega, et kõik hoone 

tehnosüsteemid töötavad sünkroonis. Esineb kahjuks olukordi, kus küte on reguleeritud hoidma 

näiteks 23°C ent ventilatsioon 20°C. Kui seal on käsiseadega termostaadid, ei saa BACS sellest 

teadagi. Juhul kui puudub keskne juhtimine, on sellised olukorrad inimlikest eksimustest ja 

väikesest teadlikkusest paratamatud. Jahutuse ja kütte koostöötamise juhud ühe ruumi piires on 

jäämas harvemaks, sest ka lihtsamad stand-alone termostaadid jms lahendused oskavad seda 

vältida. 

Teine oluline kokkuhoiu tee on reguleerimisel hoida mugavusparameetreid vastavalt tegelikule 

vajadusele. Joonisel 3.8.5 on kontoriruumide nn. kasutusprofiilid vastavalt EN15232 –le BACS 

energiatõhususe klassile B ja A 

Joonis 3.8.5 

Vertikaalteljel on ruumi, tsooni või hoone osa kasutamise intensiivsus (occupancy). Sinine ja 

punane voon tähistavad vastavalt kütte ja jahutuse sisselülitatuse aega. Nagu teada ja nähtub ka 

graafikult pole meil enamikul ajal ööpäevast vaja kindlustada õhuvahetust maksimaalsena, 

ventilatsiooni töötamist täisvõimsusel, jne. 

Ka B-klassi energiatõhususa automaatika puhul on kasutusel ajakava järgi juhtimine. Ajakava 

(time shedule) on alati oletuslik. Me eeldame tööpäeva alguseks täpselt kl 7 ja valime ajakavas 

ventilatsiooni käivitamise täisvõimsusel 1 tundi varasemaks, kella 6-ks. Vaadates tegelikku 

vajadust, oleks meil täiskiirust ventilatsioonile vaja vaja alles nt. kell 8. 

Kui üks ventilatsiooni agregaat varustab õhuga eriotstarbelisi ja erinevate vajadustega, ka 

erineva ajakavaga ruume, tuleb teha kompromisse, millega kaasneb ideaalsest suurem 

energiakulu. Tehnikas ilma kompromissideta ei pääse ning iga investeering, ka täiendav 

investeering automaatikasse, vajab analüüsi ja kui vaja siis ka modelleerimist ja tasuvusarvutust. 

Esimeses lähenduses võib kasutada ka EN15232 lihtsustatud meetodit. Automaatika ainumas 

ülesanne ei ole suurima võimaliku energiasäästu tagamine sisekliima ja inimeste heaolu arvelt. 

Illustreerimaks, kuidas saavutataks energiakulu vähenemine juhtimisega vastavalt vajadusele, 

on tabelis 3.8.6 kujutatud skeemidel õhuhulgad ventilatsioonisagregaadist erinevate 

juhtimismeetodite kasutamisel.

87 

Õhuvahetus 

Toimimise aeg 

Tim 

ee 

Oletuslik ajakava, ventilatsioon töötab valitud ajal 

konstantsetel parameetritel. CAV – continues air volume. 

Ehkki selline reguleerimine näib energiakulukana, võib see 

olla ka näidustatud kui teenendatavas tsoonis on kogu töö ajal 

samane kasutamise profiil ning maksimumile lähedast 

õhuvahetust ka vajatakse konstantsena. 

VAV/CAV – muutuva õhuhulgaga, variable air volume, mida 

juhib kohaloleku andur 

VAV klapid tähistatud nr. 2 

ga 

Juhtimine temperatuuri ja õhu kvaliteedi anduri järgi. 

Lihtsustatul oleks õhu kvaliteedi järgi juhtimise põhimõte 

selline: 

Kombineeritud juhtimine, mis kasutab kohaloleku, 

õhukvaliteedi ja olukorra ennetavat analüüsi 

reguleerimisalgoritmis. Eeldab keskjuhtimissüsteemi 

olemasolu ja integreeritust teiste maja tehnosüsteemidega. 

Joonis 3.8.6 Õhuhulgad, mis antakse ruumi erinevate juhtimismeetodite puhul 

Energiasääst seadeparameetrite optimiseerimise ja muutmisega. 

Me vajame parimat 

võimalikku sisekliimat 

ainult sel ajal kui ruumis, 

on inimesed, st. tegeliku 

kasutamise ajal. Kui 

tegevus ruumis või tsoonis 

puudub, saame seade- 

parameetreid hoida 

sellistena, mis 

võimaldavad 

Joonis 3.8.7 Seadeparameetrite valik erinevates tööreziimideks

88 

energiasäästu. 

Kui me ruumi tegeliku kasutamise ajal (mugavusreziim, joonisel Comfort) peaksime hoidma 

maksimaalset temperatuuri näiteks 24 °C, siis ajal, mil ruumi lühema perioodi sees ei kasutata 

(joonisel Precomfort) võib see olla näiteks 28 °C. See on temperatuur ruumis, mille juures 

käivitatakse jahutus, näiteks fancoil või jahutuspaneel laes. Energiasääst antud juhul saadakse 

sellega, et saame jahutuse sisse lülitada hiljem ning eeldatavalt on ka võimsustarve väiksem. 

Pikemate äraoleku perioodide puhul on režiimiks Economy, edasi Protection. Viimased on 

vajalikud vältimaks ruumis olevate seadmete ja näiteks ka toataimede kahjustamist. Külma 

kliima korral on vajalik ka külmumiskaitse reziim. Tegelike seadeparameetrite valik johtub 

tegelikust olukorrast ja ka sellest kui kiiresti on vaja muuta tegelik olukord soovitule vastavaks. 

Üldiselt antakse ruumi kasutajatele võimalus näiteks seadetemperatuuri muuta etteantud piires, 

nt. 20-24 °C vahemikus. Praktikas õigustab end võimalus keskusest seda korrigeerida ja jälgida. 

Uueks trendiks on anda kasutajale võimalus vastavalt oma energiasäästuteadlikkusele 

vähendada kasutatavat energiakulukust ka oma mugavuse arvel. 

Mida täpsemalt ajas me saame üle minna ühelt reziimilt teisele, mugavusreziimilt säästule, seda 

suurem on saavutatav energiasääst. Kui automaatika suudab seda teha arvestades 

siirdeprotsesse ja tegelikku olukorda koos majatehnika tegelike võimalustega, on kasutajate 

rahulolu tagatud. Parim tulemus saavutatakse kombineerides kohaloleku ja tegeliku vajaduse 

andmeid ajakavadega keskjuhtimise poolelt. 

Eelnev energiasäästu võimalustest oli sisekliima ja HVAC keskne. Tänapäeva automaatika 

võimalused valgustuse juhtimisel vägagi suured. Kui ollakse suutelised defineerima töötsoone, 

milles hoida vajalikku valgustugevust vms, on nt DALI, KNX ja muude juhtimiskeskkondadeabil 

võimalik oluline kokkuhoid. 

Oluline energiasääst saadakse erinevate majatehnika osade liitmisest ühtsesse juhtimissüsteemi, 

nn TBM. BACSi olemasolul on liidetavad ühiskasutusse näiteks andmed juurdepääsusüsteemist, 

info sellest kui palju on inimesi ühes või teises hoone osas, ja ennetavalt anda HVAC 

rakendustele teada vajadusest muuta tööreziime. Ka on ühed ja samad kohalolekuandurid 

kasutatavad nii valgustuse kui sisekliima juhtimiseks. Selliste rakenduste jaoks on eelnevalt vaja 

teada, milline on ruumide või tsoonide tegelik kasutamine ja otstarve. Unustada ei tohi ka 

sideprotokollide ühildamist. 

3.8.7 HOONEAUTOMAATIKA SÜSTEEMIDE KAVANDAMINE- STANDARD EN 15232 

Standard EN 15232 on loodud, et ühendada, teha arusaadavaks ja metoodiliselt kirjeldada seda 

mõju, mis on vastastikku hoone tehnosüsteemidel (TBM) ja Hoone automaatika ja 

kontrollsüsteemi (BACS) mõju hoone energiatõhususele. Olles kasutatav nii uute kui 

olemasolevate hoonete puhul, annab see kompleksse aluse valimaks autimaatika ja 

juhtimissüsteemi lähtudes selle funktsionaalsusest ning saavutatavast energisäästust. 

Ühendades erinevaid distsipliine annab see ülevaate hoone energiatõhususest. Ka sisaldab 

standard nn lihtsustatud arvutusmeetodit ning üldarusaadavaid funktsioonide kirjeldusi. Välja 

töötatud on ka automaatika energiatõhususe klassifikatsioon (vt tabel allpool)

89 

Mitte-eluruumide 

tüübid 

hoonete 

BACi energiatõhususe soojusfaktorid 

D C B A 

Mittetõhus 

Standard 

Suurendatud 

tõhusus 

Bürood 1.51 1 0.80 0.70 

Loengusaalid 1.24 1 0.75 0.5 a 

Haridushooned (koolid) 1.20 1 0.88 0.80 

Haiglad 1.31 1 0.91 0.86 

Hotellid 1.31 1 0.85 0.68 

Restoranid 1.23 1 0.77 0.68 

Müügipinnad 1.56 1 0.73 0.6 a 

Eluhoonete tüübid 

Ühepereelamud, Ridaelamud, 

Kortermajad, 

teised 

eluruumid 

Mitte-eluruumide 

tüübid 

hoonete 

BACi energiatõhususe soojusfaktorid 

1,10 1 0,88 0,81 

BACi energiatõhususe elektrienergia faktorid 

Bürood 1,10 1 0,93 0,87 

Loengusaalid 1,06 1 0,94 0,89 

Haridushooned (koolid) 1,07 1 0,93 0,86 

Haiglad 1,05 1 0,98 0,96 

Hotellid 1,07 1 0,95 0,90 

Restoranid 1,04 1 0,96 0,92 

Müügipinnad 1,08 1 0,95 0,91 

Teised tüübid 1 

Eluhoonete tüübid 

Ühepereelamud, Ridaelamud, 

Kortermajad, 

teised 

eluruumid 

BACi energiatõhususe elektrienergi faktorid 

1,08 1 0,93 0,92 

Kõrge tõhusus 

Näiteks tähendaks büroohoonel automaatika parendamine tasmelt C klassi A 30% soojuse 

kokkuhoidu. Teiselt poolt on standardis abinõud näiteks jahutuse ja valgustuse tarvis 

standardis esitatud üsnagi selgelt joonisel ?:

90 

JAHUTUSE KONTROLL, - esitatud osaliselt 

Emissiooni kontroll 

Kontrollsüsteem on paigaldatud külma tootva seadme 

juurde või ruumi tasemele, juhtumil 1 võib üks süsteem 

kontrollida mitut ruumi 

0 Automaatne juhtimine puudub 

1 Tsentraalne automaatne juhtimine 

2 

3 

4 

Individuaalne ruumi automaatne juhtimine termostaadi 

või elektroonilise kontrolleri abil 

Individuaalne ruumide automaatne juhtimine ühendust 

pidavate kontrollerite ja BACSi abil 

Integreeritud individuaalne ruumi kontrolli süsteem k.a. 

juhtimine nõudmise peale (hõivatuse, õhukvaliteedi jne. 

peale) 

VALGUSTUSE KONTROLL, - esitatatud osaliselt 

Ruumisviibimise arvestamisega juhtimine 

0 Käsitsi lülitatavad lülitid 

1 Käsitsi lülitatav lüliti ja lisaks automaatne 

väljalülitussignaal 

2 Automaatne sisse/hämaraks 

3 Automaatne sisse/välja 

4 Käsitsi sisse/hämardatud 

5 Käsitsi sisse/automaatselt välja 

Päevavalgust arvestav juhtimine 

0 Käsitsi 

1 Automaatne 

Klassid 

Eluruumid 

Mitteeluruumid 

D C B A D C B A 

Hooneautomaatikal on oluline, kui mitte määrav, osa energiasäästu tagamisel hoonetes.

EmPower koolitus materjal EST 1 fail.pdf

Create successful ePaper yourself

Delete template?

Save as template?