6 KLUBIRAAMAT „Minul on ikka kuidagi niimoodi läinud, et ehitan suure tuhinaga mingi asja valmis ja pärast loen raamatust, kui valesti ma kõik tegin.¨ KLUBIRAAMAT 7 03.2009 www.serk.ee Jaan Tätte Vilsandil oma maja ees. Kuidas sul Vilsandi saarevahina läheb? Milline su päev on? Olen lapsena tahtnud saada nii metsavahiks kui majakavahiks. Praegu olen nagu mõlemat korraga. Maik<strong>uus</strong> saab aasta uut ametit täis. Vilsandi on sellises olukorras, et käed vajuvad rippu, kui mõelda, mida kõike peaks siin ette võtma, et saart päästa võssa kasvamisest ja et matkaja saaks aru saare tõelisest olemusest. Siiani olen teinud väiksemaid asju, nagu randade ja metsaaluste koristamine risust, aga plaanid on väga suured ja toredad. Üks keskmine päev näeb välja selline, et lähen hommikul välja, käin saare läbi, korjan seljakotti põõsaste alt tühje õllepurke jne. Aga olen saanud anda ka kolmel korral inimestele meditsiinilist esmaabi ja tunnen, et oleksin võinud ka arstiks õppida, see on väga hea tunne, kui saad inimest otseselt aidata. Õhtul tulen tuppa ja püüan kirja panna mõtteid, mis päeva jooksul tekkisid – kui tekkisid. Eestlane ütleb küll, et pill tuleb pika ilu peale, aga praegune elu on ilus küll. Äkki jääb pill tulemata. Kas see elu, mida sa täna Vilsandil elad, oli su vana-vana unistus, millest mõtlesid juba aastaid ja nüüd mängis juhus sellise variandi kätte? See on tõesti nii. Aga see juhuse asi ei ole päris kindel. Ma olen terve elu sihikindlalt selle nimel tegutsenud, tasapisi lähenenud sellele eesmärgile. Isegi Imre Sooäär tunnistas, et tema hakkas seda saarevahtide rida Riigikogus ajama natuke minu isikust inspireeritult. Kuidas sul selle asjade ise valmis tegemisega on? Mille valmistamise üle oma kodus kõige rohkem uhkust tunned? Pean kahjuks tõdema, et Jumala poolt ei ole mulle antud kuldseid käsi, nagu seda on mõnel meistrimehel. Olen siin Vilsandil küll ehitanud paar hoonet ja teinud ise kogu mööbli majja, aga see on rohkem segu armastusest ja tahtejõust, mitte oskustest. Minu tehtud asjade puhul on kohe kaugelt näha, et selle on teinud inimene, mitte masin. Kõik on veidi robustne ja jämedakoeline, aga mul on välja kujunenud oma käekiri ja minu mööblitükid tunneb ära sadade teiste hulgast. Ise olen uhke ja rõõmus iga tehtud asja üle, kuna tean, et ma ei tohiks sellega hakkama saada – aga näe sain. Kõige võimsam asi on vahest suur ja massiivne söögilaud köögis. „Kui sa pole lapsepõlves just meistrist vanaisa kõrval seisnud ja lauajupist kinni hoidnud, siis kulub ehitusraamat vägagi ära." Su hea sõber Marko Matvere ütles, et Jaan tegeleb „pesapunumisega”. Mis järgus su pesa juba on, mida on veel vaja teha? Pesa on just sealmaal, et eluks hädapärane on kõik olemas, ja nagu paljud omast käest teavad – siis kipub asi soiku jääma. Mõtled küll, et seal võiks veel olla mingi riiul või kapp, ja näed iga päev mingit viimast panemata liistu, aga suurem tuhin on möödas ja juba on uued mõtted peas. Nii võib see viimane liist jääda lapselastele, kui siis üldse keegi oma kätega veel midagi teha oskab. Kas ja kuidas on Vilsandi su loomingut mõjutanud? Kui Vilsandi poleks mu ellu juba üheksa-aastaselt tulnud, ei ole ma kindel, kas oleksin enese sees loomingulise poole üles leidnud. Nägin siin pikki aastaid enda kõrval kirjanikke Juhan Saart ja Heino Välit ja nende kirjanikest-näitlejatest-kunstnikest külalisi ning sain väga tugevaid mõjutusi neilt kõigilt. Lisaks Vilsandi rahu, mida peaks tunda olema igas mu laulus ja näidendis. Kas tahad või ei taha – see, mis su hingele ja südamele kallis on, kumab igast su sõnast läbi. Meie klubiraamat räägib ehitamisest koduõuel – milline on sinu õu, millele oled seal rõhku pannud? Minu õu on üks suur lage muruväli, mille keskel on kaev. Niiöelda lillemuru. Ma ei ole hakanud siia rajama mingeid iluasjakesi, sest ümberringi on ilu niigi palju ja looduse loomulikust ilust ma midagi paremini teha ei oskaks. Tõenäoliselt teen peagi ühe väliköögi suure ja korraliku ahjuga. Mulle on hakanud siin talviti meeldima ahjus tehtud söögid, aga suvel toas ahju kütta ei saa, tuba läheb liialt palavaks. Kõik vajalikud puukuurid, värkstoad, eraklad olen püüdnud sättida õuele nii, et need suurt lagedust ja avarust ära ei rikuks. Kui ma alustaksin praegu kõike otsast, püüaksin järgida mingit kindlamat ja ühtsemat stiili, aga mina olen ehitanud 15 aasta jooksul ja selle ajaga on majanduslikud võimalused, materjalid ja oskused kõvasti edasi arenenud, nii et kokku on see õu nagu väike elulugu. Mis oli sinu esimene oma kätega tehtud asi? Mida soovitaksid neile kõhklejaile, kes tahaksid küll proovida midagi oma kätega valmistada, aga hästi ei julge? Kas ehitusabiraamatust võiks algajaile kasu olla? Minu esimene ehitis oli peldik. See oli möödapääsmatu. Esimene variant oli nn baldahhiinpeldik, aga see lendas tuulega minema ja lasi vihma läbi. Siis otsustasin teha korraliku p<strong>uus</strong>t klassikalise peldiku. Ma polnud varem tõesti midagi ehitanud. Ei teadnud ma midagi tappidest ega diagonaalidest. Ehitasin ja ehitasin, aga peldik aina kõikus. Peksin sinna sisse vist majajagu materjali, aga mida rohkem ma materjali kulutasin, seda rohkem ta kõikuma hakkas. Lõpuks pani välisvooder majakese seisma. Just selles peldikus tuli Madis Jürgenil oma peldiku raamatu idee. Siis natuke hiljem nägin, kuidas Juhan Saar tegi ühe väikese karkassi maja katuse otsakolmnurgale ja ma sain kõigest korraga aru, kuidas ehitamine käib. Kellel ei ole sellist Juhanit võtta, peab seda raamatust uurima. Minul on ikka kuidagi niimoodi läinud, et ehitan suure tuhinaga mingi asja valmis ja pärast loen raamatust, kui valesti ma kõik tegin. Eriti tähtis on see sauna puhul – seal on asju, mida on pärast väga raske ümber teha. Just see õhutuse värk. Aga loomulikult soovitan ise kõike proovida. See on päris hea tunne, kui hakkad aru saama, et kõik on nii kuradi lihtne ja loogiline. Ja muidugi ei ole vaja igal hetkel hakata jalgratast leiutama, raamatus on tarkused, mida vanad meistrid on edasi andnud põlvest põlve, ja kui sa pole lapsepõlves just meistrist vanaisa kõrval seisnud ja lauajupist kinni hoidnud, siis kulub ehitusraamat vägagi ära. Kõige olulisem on täpsed mõõtmised ja otse saagimised. Kas on midagi sellist, mida sa tahaksid väga teha osata, aga pole siiani ära õppinud (või teha proovinud)? See on p<strong>uus</strong>t paat. Pole veel julgenud proovida, aga ükskord ma selle teen. Loen juba raamatuid. Samas näitab elu, et võiks osata ka keevitada. Selle õpin oma tarbeks ka ära. Kas saareelu võimaldab sul raamatut tihti kätte võtta? Millised on viimased lugemiselamused? Jah, lugemisaega on siin rohkem kui raamatuid. Kõik on juba mitu korda läbi läbi loetud. Aga üks hea raamat läheb iga lugemisega aina paremaks. Viimati oli üks tõeline vapustus Sándor Márai „Küünlad põlevad lõpuni”. Olen seda vist juba viis korda lugenud. Küsimustele vastas Jaan Tätte www.serk.ee 03.2009