jeesuse kristuse ülestõusmine surnuist - EELK Tallinna Jaani kogudus

JEESUSE KRISTUSE ÜLESTÕUSMINE
SURNUIST
Arne Hiob
Artikkel on ilmunud: Kristuse täisea mõõtu mööda. Pühendusteos Jaan Kiivitile 65.
sünnipäevaks. EELK Usuteaduse Instituudi toimetised XIII. Lk 343–363. Tallinn 2005.
Peapiiskop dr. Jaan Kiivit kuulub eesti teoloogide sõjajärgse põlvkonna nö.
“kolme musketäri” hulka (koos Kalle Kasemaa ja Toomas Pauliga), kes
üheskoos – lisaks veel prof. Elmar Salumaa – on olnud ka minu peamised
õpetajad. Jaan Kiiviti kui teoloogi juures tuleb esile tõsta konfessionaalsust
ja oikumeenilisust, tolerantsi kaasaja küsimuste suhtes, ent ka
konservatiivset kristliku usu alustõdede järgimist. Viimaste hulka kuuluvat
teemat käsitleb ka käesolev kirjutis, mis olgu pühendatud austusväärsele
juubilarile.
1. Ülestõusmispärimused
Erinevalt kannatuslugudest, kus Jeesuse surma asjaolusid kujutatakse
üksikasjadeni, puuduvad ülestõusmise kohta igasugused kirjeldused. Ehkki
kõneldakse Ülestõusnu ilmumistest, ei teatata kusagil Uues Testamendis,
kuidas Jeesus üles tõusis, sest ülestõusmist ennast polnud kogenud keegi.
Enamasti tähistatakse Kristuse ülestõusmist Uues Testamendis verbiga
egeiro “(magamast) üles äratama” (75 korda), vähem verbidega anistemi
“üles tõstma või tõusma” (33 korda) ja zoopoieo “elusaks tegema,
elustama” (10 korda). Substantiivina valitseb täielikult anastasis
“ülestõusmine” (40 korda). 1
a) Kõige varasemad tekstid, mis teatavad Jeesuse ülestõusmisest, on Pauluse
kirjad, mis sisaldavad mitmesuguseid veelgi varasemast traditsioonist
1 Vt. Paul Hoffmann, "Auferstehung Jesu Christi. Neues Testament". – Theologische
Realenzyklopädie (= TRE), Bd. 4 (Berlin; New York: Walter de Gruyter, 1979), 478-
513, siin 480; Walter Bauer, Wörterbuch zum Neuen Testament. Zu den Schriften des
Neuen Testaments und der übrigen urchristlichen Literatur (Berlin; New York: Walter
de Gruyter, 5 1971), 119jj., 138j., 425j., 676.
1

pärinevaid vormeleid (eriti oluline on 1Kr 15,3-7). Nendes vormelites ülestõusmist
enamasti ainult mainitakse (Rm 8,11; 1Kr 6,14; 2Kr 4,14), vahel
koos Jeesuse surmaga (Rm 4,25; 14,9; Gl 2,20; 1Ts 4,14) ja tema jumaliku
päritoluga (Gl 4,4; Rm 8,3) ning ülendamisega Jumala juurde (Rm 8,34; Ef
1,20-23). Vahel kõneldakse Jeesuse surmast, eeldades ülestõusmist vaikides
(1Ts 5,10).
Variatsioone esineb ka pikemalt kujundatud vormelites ja hümnides:
• Ühes Pauluse-eelses vormelis on Taaveti soost Jeesus ülendatud
Jumala Pojaks ülestõusmise kaudu, mis langeb kokku taevasse
ülendamisega: ülestõusmist ennast seetõttu ei mainita (Rm 1,3j.).
• Teises varakristlikus hümnis räägitakse Kristuse preeksistentsist,
inimesekssaamisest, surmast ja ülendamisest taevasse, kuid
ülestõusmist eraldi ei mainita (Fl 2,6-11).
• Mõned algkristlikud hümnid eeldavad ülestõusmist (Hb 1,1-4) või
ülendamist kiriku ja maailma Issandaks (Kl 1,15-20) vaikides.
Kuidas iganes nende usuvormelite ajalugu kulges, nende puhul “selge on
igatahes, et Jeesuse elu ‘raamid’ – tema pärinemine Jumala maailmast,
õndsussurm, ülestõusmine ja ülendamine – olid tähtsamad kui tema maine
tegevus, mida vaevalt kusagil üldse nimetatakse”. 2
Vastavalt sellele paistab talitavat ka Paulus: viiteid Jeesuse elule esineb
tema kirjades napilt (ainult Fl 2,7j.; 2Kr 8,9; 1Kr 11,23; Gl 4,4; Rm 12,14).
Ka oma kohtumist Ülestõusnuga mainib ta harva ja viiteliselt (vt. Gl 1,15j.;
1Kr 9,1 ja 15,8j.), ehkki see muutis põhjalikult kogu tema elu (nt. Gl 2,20).
Kõige tähtsamas tekstis Ülestõusnu ilmumiste kohta 1Kr 15,5-8 on
tegemist inimestega, keda Paulus osalt isiklikult tundis (Gl 1,18j.; 2,2.9).
Ka need inimesed olid veendunud, et nad olid näinud ülestõusnud Jeesust,
mis põhjustas nende elus suure pöörde ning viis kristliku kiriku
tekkimiseni.
Siinkohal aga lõpeb uurijate üksmeel, sest “sellega oleme me saavutanud
piiri, mida me võime öelda ajaloolastena. Kõik edasine jääb ajalooliselt
nähtuna veel avatuks küsimustele”. 3 Kuid “ajaloolist kindlust rohkem kui
‘tõenäoliselt’ või ‘võibolla’ ei saa tekstidest saavutada”. 4
b) Kõige tähtsamaks ajalooliseks teateks Jeesuse ülestõusmise kohta on
Pauluse poolt edastatud pärimus 1Kr 15,3-7, millele ta lisab ka isikliku
viite (s. 8):
2 Eduard Schweizer, Jesus, das Gleichnis Gottes. Was wissen wir wirklich vom Leben
Jesu? (Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht, 1995), 78. Siit lähtudes on võimalik nö.
“maiseks tegevuseks” pidada ka Ülestõusnu ilmumisi jüngreile (maa peal), millest nimetatud
vormelid samuti ei kõnele – ka mitte siis, kui kõne all on ülestõusmine.
3 E. Schweizer, op. cit., 81.
4 Ibid., 87.
2

3 Ma olen teile ju kõigepealt edasi andnud seda, mida ma ka ise olen vastu võtnud:
et Kristus on surnud meie pattude eest pühade kirjade järgi
4 ja et ta on maetud ja et ta on kolmandal päeval üles äratatud pühade kirjade järgi
5 ja et ta on näidanud end Keefale, seejärel neile kaheteistkümnele,
6 siis ta on näidanud end enam kui viiesajale vennale ühtaegu, kellest enamik on
veel praeguseni elus, mõned aga on läinud magama;
7 siis ta on näidanud end Jaakobusele, seejärel kõigile apostlitele.
8 Aga kõige viimaks on ta otsekui ühele äbarikule näidanud end ka minule.
Pärimus on Pauluse poolt üle võetud varakristlikust traditsioonist (s. 1jj.),
mida tundsid ka teised algkristlikud misjonärid (s. 11). “Ta on seega üheltpoolt
väga vana ja teisalt laialt levinud.” 5
Tsiteeritud kirjakoht 1Kr 15,3-7 jaguneb kaheks: s. 3-5 ja s. 6-7, viimane
osa omakorda kaheks. Selle riimuv vorm annab alust arvata, “et siin on tegemist
teoloogiliselt läbimõeldud formulatsiooniga” 6 , mis pärineb juba
ajast enne Paulust. Vormeli esimene osa (s. 3-5) liigendub kaheks põhilauseks:
• s. 3 rõhutab, et Kristus suri meie pattude eest “kirjade (arvatavasti Js
53,5jj.) järgi”;
• s. 4b väidab, et ta äratati üles kolmandal päeval “kirjade (arvatavasti
Ho 6,2) järgi”.
Täiendina on lisatud:
• esimesele lausele (s.4a), et Jeesus on maetud (ei nimetata asjaosalisi);
• teisele lausele (s.5), et Ülestõusnu on ilmunud (Keefale ja kaheteistkümnele
jüngrile).
Täiendlaused sõltuvad seega põhilauseist: matmine kinnitab suremist, ilmumine
ülestõusmist, kusjuures pole kindel, kas Paulus konkreetseid lugusid
ilmumistest teadis. Seda tekst ei ütle.
Silma torkab, et matmise puhul ei nimetata tunnistajaid (kõigi nelja
evangeeliumi teatel olid nendeks naised), ilmumiste puhul on
5
Ulrich Wilckens, Auferstehung. Das biblische Auferstehungszeugnis historisch
untersucht und erklärt (Stuttgart; Berlin: Kreuz-Verlag, 1970), 18. Siiski ei kinnita 1Kr
15,3-7 esinevad semitismid, et vormeli koostamiskeeleks oleks aramea keel (nii oletas J.
Jeremias), sest need (nagu näitas Hans Conzelmann, Der erste Brief an die Korinther.
Kritisch-exegetischer Kommentar zum Neuen Testament, Bd. 5 (Göttingen:
Vandenhoeck & Ruprecht, 2 1981), 306jj.) “lasevad end seletada ka hellenistlikjuudakristliku
keelemiljöö kaudu” (P. Hoffmann, op. cit., 479).
6 P. Hoffmann, op. cit., 482.
3

(esma)tunnistajateks Peetrus (Keefas) ja kaksteist jüngrit. 7 Pauluse huvi ei
keskendu seega hauale ega matmisele, vaid Jeesuse ülestõusmisele ja ilmumistele,
mida esitatakse tõenäoliselt ajaloolist järgnevust silmas pidades.
Esmalt ilmus Ülestõusnu Peetrusele, seejärel kaheteistkümnele jüngrile
(s. 5): need pärimused on seotud ka Jeesuse matmistraditsiooniga (s. 3-
5). Ilmumisi viiesajale vennale mainib tõenäoselt omaette pärimus, sest
“salmis 6 algab uus lauseehitus teises stiilis ja Pauluse isikliku märkusega,
kes siis salmis 8 ka mina-vormis kõneleb omaenese kogemusest. Võib seega
järeldada, et s. 6-8 lisati tema poolt juurde algsele vormelile s. 3-5”. 8
Tõenäoselt on ka salmis 7, milles on juttu edasistest ilmumistest Jaakobusele
ja kõigile apostlitele, omaette Pauluse-eelne pärimus, sest Paulus paistab
end siin apostlite hulgast välja arvavat. 9
2. Ilmumissündmused
Ülestõusnu ilmumistest kõneldakse lisaks 1Kr 15,3jj. (palju põhjalikumalt)
evangeeliumides, kusjuures teadete omavaheline suhe ei ole vastuoludeta.
Samuti pole pärimused üksmeelsed toimumispaiga suhtes: “See, mis toimus
ajaloolises mõttes ja millises järjekorras, pole enam kindlakstehtav”. 10
a) Galilea või Jeruusalemm? Mt 28,16-20 (ja Mk 16,7) järgi toimusid
Ülestõusnu ilmumised Galileas. Matteus eeldab oma ainsa teate puhul, et
see oli esimene ilmumine, mille ajal veel “mõningad kahtlesid” (28,17).
Jeruusalemmas ilmumisi Matteus (ja Markus) ei tunne.
Lk 24,13.33.36 ja Jh 20,19 järgi ilmus Ülestõusnu nädala esimese päeva
hommikul Jeruusalemmas. Luukas ei tunne üldse ilmumisi Galileas. Johannes
tunneb mõlemaid, kuid kirjeldab Galilea ilmumisi (21,1-16), otsekui
ilmumisi Jeruusalemmas (Jh 20) poleks olnudki.
Et Peetrus ja kaksteist jüngrit on seotud Galileaga (Mk 14,28; 16,7), Jaakobus
ja apostlid aga Jeruusalemmaga (Gl 1,19; 2,9), siis on see lubanud
“oletada, et kahekordne loend 1Kr 15,3-7 on kujundatud geograafilise
printsiibi järgi”:
• s. 5-6 (Peetrus, kaksteist jüngrit ja viissada venda) annab edasi traditsioone
ilmumistest Galileas,
• s. 7 (Jaakobus ja kõik apostlid) ilmumistest Jeruusalemmas. 11
7 Jürgen Roloff, Neues Testament (Neukirchen-Vluyn: Neukirchener Verlag, 4 1985),
197j., jt.
8 E. Schweizer, op. cit., 79.
9
Gerd Theissen; Anette Merz, Der historische Jesus. Ein Lehrbuch (Göttingen:
Vandenhoeck & Ruprecht, 1996), 426.
10 E. Schweizer, op. cit., 82.
11 Francois Vouga, Geschichte des frühen Christentums (Tübingen; Basel: Francke
Verlag, 1994), 25.
4

Ajaloolise ja geograafilise aspekti ühendamisel võiks seega oletada (kõrvutades
1Kr 15,3-7 ja evangeeliumide pärimusi), et tõenäoselt pöördus
Peetrus pärast Jeesuse surma koos kaaslastega tagasi Galileasse, kus talle
sai (esimesena?) osaks ilmutus ülestõusnud Kristusest (1Kr 15,5, vrd. Mk
16,7; Lk 24,34). 12
b) Ilmumised Peetrusele kui oletatavasti esimesed Ülestõusnu ilmumised
võivad olla mõjutanud kogu ülestõusmispärimuse tekkimist. Liitudes teiste
jüngrite analoogsete kogemustega, on need erakordsed elamused mõjutanud
ka mälestust maisest Jeesusest, olles selle tõenäoliselt “nõnda ümber
sulatanud”, et mõlemad on “lahutamatult kokku sulanud”. 13
Peetruse (ja teiste jüngrite) ülestõusmiskogemuse tagasipeegelduseks on
peetud nn. loodusimesid, mille pärimus on hiljem omistanud maisele Jeesusele.
Ülestõusmislugudes on Jeesus olevus, kes pole seotud koha ega
ajaga: ta astub läbi suletud ustest (Jh 20,19jj.), teda peetakse vaimuks või
tondiks (Lk 24,37jj.). Sarnase jumaliku olendina esineb juba maine Jeesus,
kõndides vee peal otsekui tont ning andes sama meelevalla Peetruselegi
(Mt 14,25jj., vrd. Mk 6,45jj.; Jh 6,16jj.) –, mis võib paljastada selle loo
algset seotust ülestõusmiskogemusega.
Ülestõusnu ilmumine imelisel kalapüügil Jh 21,1-14, kus Peetrus on
kesksel kohal, esineb ka kutsumisloona Lk 5,1-11. Kui Peetrus oma kutsumise
puhul tunnistab, et ta on patune inimene, “siis võib olla on silmas
peetud Issanda salgamist tema poolt”. Ja kui Jeesus talle andeks annab ning
ütleb, et nüüdsest peale peab ta inimesi püüdma, “siis toimus see rangelt
võttes alles pärast ülestõusmist”. 14
Ka Jeesuse kirgastamisel mäe peal, kus Peetrus on kesksel positsioonil
(Mk 9,2-8), ilmuvad ülestõusmise motiivid. Ülestõusmiseni kehtiv vaikimiskäsk
pärast kirgastumist võib osutada, et veel Markus oli teadlik selle
loo ülestõusmisiseloomust. Ülestõusnud Jeesuse ilmumisest mäe peal kõneldakse
Mt 28,16jj. 15
Ka Peetruse positsioon, kes seisab jüngrite loendeis alati esimesel kohal
(Mk 3,16; Mt 10,2; Lk 6,14; Ap 1,13) ning kõneleb kõigi nimel (Mt
16,15j.; 19,26j.; Jh 6,67-69), võib olla tingitud sellest, et ta oli ülestõusmise
esmatunnistaja. Tõenäoselt nõudis Peetrusele ilmunud Jeesus
12 Ehkki ükski allikas ei teata jüngrite põgenemisest Galileasse ega tagasitulekust Jeruusalemma,
ei pruugiks “kõige tõenäolisema lahendusena” – nagu Hans Conzelmann ja Andreas
Lindemann – lokaliseerida kõik algsed ilmumispärimused Jeruusalemma
(Arbeitsbuch zum Neuen Testament (Tübingen: J.C.B. Mohr (Paul Siebeck), 12 1998),
523); vrd. Hans Conzelmann, "Auferstehung Christi". – Die Religion in Geschichte und
Gegenwart (= RGG), Bd. 1 (Tübingen: J.C.B. Mohr (Paul Siebeck), 3 1957), 698-700,
siin 699). Seda eeldab ainult hilisem Lk (ja Jh) – seevastu Mk-Mt eeldavad minekut
Galileasse (ehkki nad ei kirjelda seda). Ka ilmumisest Peetrusele pole säilinud kirjeldusi,
ehkki nende toimumises ei kahelda.
13 G. Theissen; A. Merz, op. cit., 103.
14 Ibid., 274.
15 Vt. ibid., 103, 273jj.
5

eshatoloogilise koguduse kogumist (Lk 22,31j.): ses mõttes sai Peetrus
“kaljuks kirikule” – nagu osutatakse Mt 16,18 ja Jh 21,15-17. 16
c) Kas järgnevad ilmumised kaheteistkümnele jüngrile (1Kr 15,5; Mk 16,7)
toimusid juba Galileas või alles pärast tagasipöördumist Jeruusalemma?
Võib oletada mõlemat, kuid sündmusi 1Kr 15,5-8 nende vahel me täpsemalt
jaotada ei oska. 17 Säilinud kolmest pärimusest on esimene seotud
Galileaga (Mt 28,16-20), teine ja kolmas Jeruusalemmaga (Lk 24,36-49 ja
Jh 20,19-23). Mõlemal puhul rajab Jeesus oma ilmumiste kaudu kiriku
ning annab käsu misjoniks.
Kes olid need viissada, kellele Ülestõusnu järgnevalt ilmus, pole teada –
nagu ka mitte see, kas sündmus toimus Galileas või Jeruusalemmas. 18
“Nad olid inimesed, kes kogunesid enam või vähem juhuslikult”, olles varemgi
Jeesust erinevates situatsioonides kuulanud, ja kes tunnustasid tema
autoriteeti. 19 On arvatud, et nelipühalugu (Ap 2) kujutab endast töötlust
samast pärimusest (E. v. Dobschütz jt.), mis on aga “paljas oletus” 20 .
Viimaks ilmus ülestõusnud Kristus oma vennale Jaakobusele (millest
pole rohkem algseid pärimusi) ja “kõigile apostlitele” (1Kr 15,7). Üldiselt
arvatakse, et apostlid on kaheteistkümnest jüngrist erinev “juudakristlike
misjonäride grupp”, 21 kuid Adolf von Harnack pidas neid ka sünonüümideks
(Hans Conzelmanni väitel “see tees on võimalik”). Et siin puudub sõna
“ühekorraga” (ephapax), nagu see esineb ilmumise puhul viiesajale, siis
võib olla mõeldud ka üksikilmumisi. “Oluline on, et kõik apostlid nägid
ülestõusnud Kristust. See on seega apostli mõistele otsustav. Kui on mõeldud
ühekordset visiooni kõigi ees, siis polnud Paulust loomulikult kohal”.
22
Paulus teatab 1Kr 15,8j., et viimaks ilmus ülestõusnud Kristus ka talle,
mis eeldab ülestõusmisilmutuste lõppu. Sama eeldab taevaminemislugu
(Lk-Ap) ja paistab eeldavat ka Jh 21, kus öeldakse, et oli juba kolmas
Ülestõusnu ilmumise kord. Seejärel antakse ülesanne Peetrusele ning mainitakse
ka tolle jüngri saatust, “keda Jeesus armastas” (s.14-23). Matteus
paistab samuti eeldavat ilmumiste lõppu, sest öeldakse, et nüüdsest peale
saadab Jeesus omasid nähtamatult selle maailma-ajastu otsani (28,16-20). 23
16 Vt. U. Wilckens, op. cit., 145; vrd. Rudolf Bultmann, Theologie des Neuen Testaments
(Tübingen: J.C.B. Mohr (Paul Siebeck), 3 1958), 47j., jt.
17 R. Bultmann, op. cit., 48.
18 P. Hoffmann, op. cit., 491.
19 F. Vouga, op. cit., 27.
20 R. Bultmann, op. cit., 48.
21 P. Hoffmann, ibid.
22 H. Conzelmann, Der erste Brief an die Korinther, 315.
23 Igatahes tuleb rõhutada kogu konstruktsiooni äärmiselt hüpoteetilist iseloomu. Evangeeliumid
sisaldavad ainult pudemeid ülestõusmispärimustest: nad eeldavad ilmumiste lõppu,
kuid toovad ära mõningad teated kohtumistest Ülestõusnuga, mida siis on raske
kooskõlla viia teiste omasugustega. Nüüdsest peale on inimestel võimalik leida ainult
privaatseid nägemusi ja visioone.
6

3. Ülestõusmiskogemuse iseloom
Kuidas kogeti Ülestõusnut? Mis seal toimus? Ses suhtes lahknevad uurijate
arusaamad veelgi rohkem.
a) Ilmutus ja nägemus. 1Kr 15,3-7 rõhutab aktiivset “näha andmist” Ülestõusnu
enda poolt: kasutatakse sõna ophthe koos daativiga (= kellele). Sama
sõnaga kirjeldab Septuaginta Jumala teofaaniaid (Gn 12,7; 17,1; 18,1;
26,2.24; 35,9; Ex 3,2 jne.), kogu Uus Testament aga Ülestõusnu
kristofaaniaid (Mk 16,7; Mt 28,17; Jh 20,18.20.25.29; Ap 9,27; 22,14).
Paulus tarvitab sama sõna traditsiooni poolt juba “etteantud terminoloogiana”
24 ka endale antud ilmutuse puhul (1Kr 15,8). Sellega asetab ta oma hiljem
toimunud kohtumise Ülestõusnuga (vrd. Ap 1-2 ja 9) samaväärsele tasemele
algtunnistajatega, kes samuti ei näinud Pauluse puhul vastuolu ja
tunnustasid teda (Gl 2,7-9).
Et aga Paulus kirjeldab 1Kr 9,1 ülestõusmiskogemust (rõhutades oma
apostlikkust) ka väljendiga, et ta on Issandat (kes ise jääb passiivseks)
“näinud” (krk. heoraka), siis järgneb, et “nägemist” ja “näha andmist”
(krk. ophthe) ei eristata selgelt. 25 Sellest järgneb omakorda, et selgelt ei
eristata ka (väljast antud) ilmutust ja (sisemist) nägemust.
Kui lisada, et Pauluse sõnul on Jumal ülestõusnud Jeesuse kaudu, öeldes
enda kohta “minu sees” (krk. en emoi), oma Poega ilmutanud (Gl 1,16), nii
et Kristus elab minu sees (jällegi en emoi; Gl 2,20), siis paistab see kinnitavat
ülestõusmiskogemuste “visioonihüpoteesi. Karismaatilisi kogemusi
(visioonid, auditsioonid, ekstaasid) tunneb algkristlus üldiselt ulatuslikult
(Ap 2 ja 7,54-56; 2Kr 12; Ilm 1)”. 26
Ka 2Kr 12,1jj. esitatud Pauluse privaatnägemuse kirjelduslaad näitab, et
sündmuse subjektiivset ja objektiivset külge ei eristatud teravalt. Sest “kui
Paulus 2Kr 12,2j. muudab rõhutatult suhteliseks küsimuse, kas see toimus
‘ihu sees või ihust väljas’, siis tõendab see, et kogemuse tõelisus – vähemalt
temale – ei olnud seotud selliste alternatiividega”. Nii leiab Paul
Hoffmann 27 ja järeldab, et “ülestõusmise apokalüpsis” toimus “analoogsel
viisil” nagu “apokalüptiline visioon”. 28
Siiski eristab Paulus oma kohtumise ülestõusnud Issandaga muudest “visioonidest
ja ilmutustest” (krk. optasias kai apokalypseis), millest ta räägib
2Kr 12,1-6. Erinevalt enese “näha andmisest” (krk. ophthe) Ülestõusnu
24 P. Hoffmann, op. cit., 493.
25 Martin Hengel, "Ist der Osterglaube noch zu retten?," Theologische Quartalschrift ##
(1973), 252-269, siin 267.
26 Jürgen Becker, "Auferstehung Jesu Christi. Neues Testament". – RGG 4 , Bd. 1 (Tübingen:
J.C.B. Mohr (Paul Siebeck), 4 1998), 922-924, siin 923.
27 P. Hoffmann, op. cit., 495.
28 Ibid., 496.
7

poolt, ei näita Issand nägemustes iseennast, vaid esineb visioonide andjana
(sest krk. optasiai on seotud genitiiviga: “Issanda” nägemused). Erinevalt
ülestõusmiskogemustest ei taotle nägemused ka edasiandmist teistele:
ainult pealekäimise tõttu räägib Paulus nendest “nagu narr” (2Kr 11,21;
12,11) ega maini ses seoses Ülestõusnu ilmumisi. 29
Ülestõusnu ilmumiste puhul ei kasuta Paulus iial sõna “visioon” (krk.
horama), mida tarvitab aga Luukas Pauluse või Hananiase üksiknägemuste
kohta (vt. Ap 16,9; 18,9 ja 9,10). “Nii kaugele, kui me seega näha võime,
on varases kirikus 1Kr 15,5-8 sündmused selgelt eraldatud edaspidigi elavast
Jumala Vaimu häälest, mida ikka veel kuuldakse ning mis võib ka olla
seotud visioonidega.” 30
b) Ülestõusmine ja ülendamine. Ilmumiste viisi puhul on oluline ka see, et
kõige varasemates vormelites langevad ülestõusmine ja ülendamine kokku,
meenutades antiigis tuntud (näiteks Eelija) taevassevõtmise lugusid. 31 Sama
paistab eeldavat vanim evangeelne pärimus Mk 16,1-8, kus öeldakse
tühjale hauale osutades, et Jeesus on üles tõusnud (= ülendatud?) ning
viidatake edasi Galileale, kus Kristus läheneb Mt 28,16-20 järgi jüngreile
ülevalt mäelt (= otse taevast?). Kui see on õige, siis “kujutlus ilmumisest
on algselt see, et Ülestõusnu saab oma taevases väes ja kirkuses ilmsiks
nendele, keda ta tahab kutsuda. Nii on seda kogenud Paulus (Gl 1,15j.)
ning vastavalt tohime kujutleda ka tunnistajate kogemusi enne teda”. 32 Sest
Pauluse kogemus Ülestõusnust on samaväärne teiste apostlite omaga (vrd.
1Kr 15,8; Gl 2,7jj.; Ap 9 jne.).
Sama paistab kinnitavat Pauluse poolt (Gl 1,16) kasutatud sõna
apokalypto "ilmutama", millel on “juudi apokalüptilises pärimuses kindel
tähendus. See tähendab üksikute silmapaistvate meeste imelisi kogemusi”,
kellele Jumala või ingli poolt “‘ilmutatakse’ taevas varjatud seisukordi või
tulevasi sündmusi kui ‘saladusi’.” Sel viisil ilmub taevane Jeesus Johannesele
(Ilm 1,9jj., vrd. 1,17j.) ja Stefanosele (Ap 7,56). 33
Luuka ja Johannese juures teiseneb skeem vastupidiseks: taevastest ilmumistest
saavad maised kohtumised, et põhjendada usku ülestõusmise
“sarkilisse reaalsusse”. 34 Apologeetilisel eesmärgil viidatakse maistele asjaoludele,
nagu söömine või haua kontrollimine (Lk 24,5.11j.23j.36jj.).
Sama võte esineb Jh 19,39jj. ja Jh 20 seoses matmisviisiga, Ülestõusnu
puudutamisega (uskmatu Toomas) jne.
Luuka kirjanduses ilmub Ülestõusnu taevast veel ainult Pauluse pöördumisloos
(Ap 9,3jj.), mis võiks olla mälestus tegelikult toimunust. Kuid
29 E. Schweizer, op. cit., 84, 112.
30 E. Schweizer, op. cit., 85.
31 P. Hoffmann, op. cit., 499.
32 U. Wilckens, op. cit., 89; vrd. H. Conzelmann, "Auferstehung Christi", 699.
33 U. Wilckens, op. cit., 90.
34 P. Hoffmann, op. cit., 505.
8

Luuka jaoks oli see vajalik Jeesuse taevamineku tõttu (Lk 24,50jj.; Ap 1,1-
11), mille funktsiooniks oli mitte enam Ülestõusnu ilmumiste vahendamine
(nagu algselt?), vaid nende lõpetamine. 35 Veel hilisema Johannese juures ei
tule taevas enam üldse arvesse.
Ülestõusnu ilmumised maa peal võivad seega osutada hilisemale (legendaarsele?)
pärimusfaasile, sest esimesed ilmumised toimusid (ka Peetrusele
Galileas?) otse taevast. Luuka ja Johannese järgi aga toimuvad ilmumised
maa peal ning juba Jeruusalemmas.
c) Maarja Magdaleena. Siiski pole kindel, kas ülestõusnud Jeesuse ilmumisi
kogeti algselt ainult taevast (varajastes vormelites ei kirjeldata täpsemalt
üldse midagi, seega ka mitte võimalikke Ülestõusnu ilmumisi), sest
• Peetruse ülestõusmiskogemuse oletatavad tagasipeegeldused (kirgastumine,
vee peal kõndimine, imeline kalapüük jne.) puudutavad just maiseid
situatsioone;
• Peetruse ülestõusmise esmatunnistamisele leidub ka konkurent: Maarja
Magdaleena, kes olevat Ülestõusnut kohanud maa peal (Jh 20,11-18).
Paulus võib Maarja Magdaleena (ja teised naised) just seetõttu mainitama
jätta (1Kr 15,5-8 jm.), et vastasel korral tulnuks tal tunnustada naisterahvast
ülestõusmise esmatunnistajana. See oleks aga raskendanud ülestõusmissõnumi
usutavust juudi ühiskonnas, sest
• naised polnud piisavalt usaldusväärsed tunnistajad kohtumenetluses;
ning
• naised polnud ka piisavalt autoriteetsed isikud avalikus elus (kogu antiigis).
Kuid Maarja puhul “torkab silma, et nii nagu Peetrus jüngrite kataloogides,
seisab ta sünoptikute naiste kataloogides alati esimesel kohal”, vt. Mk
15,40j.47; 16,1; Lk 8,2j.; 24,10. 36 Isegi “Jh 19,25 on ainult näiliselt erandiks:
see loend reastab naised risti all nende sugulusastme järgi Jeesuse
suhtes (alustades tema emaga). Maarja Magdaleena on ainus sugulaste hulka
mittekuuluv naine, keda nimetatakse – ka see kirjakoht kinnitab seega
tema silmapaistvat positsiooni Jeesuse nais- ja meesjüngrite seas”. 37
Matteuse ja Johannese järgi esineb Maarja koos naistega ülestõusmise
esmatunnistajana. Ingli poolt kuulutatud ilmumist Galileas (Mk 16,7) kirjeldatakse
Mt 28,9-10, mille järgi naised kohtasid Jeesust kõigepealt ja
embasid tema jalgu. Seega ka ilmumine Maarja Magdaleenale koos soovi-
35 U. Wilckens, op. cit., 71.
36 M. Hengel, op. cit., 266.
37 G. Theissen; A. Merz, op. cit., 435.
9

ga Jeesust puudutada “Jh 20,11-18 on seostatav vanema traditsiooniga. Seda
tõendab Mt 28,9j., mille järgi ilmselt tõstetakse esile sedasama traditsiooni”.
38
Maarjat kui ainsat esmatunnistajat mainitakse Jh 20,14jj. Selle kohta ütleb
Klaus Berger, kelle arvates Jh on umbes sama vana kui Mk, rõhutatult
järgmist: “Maarja Magdaleena on veel (!) kristofaania vääriline (vrd. lisaks
üksnes veel Mt 28,9j. ning Mk 16,9) ja nimelt üksi; veel ei pandud talle
(juudi tunnistusõiguse) ‘turvamiseks’ kaaslaseks teist tunnistajannat – vastupidine
reduktsiooniprotsess Maarja Magdaleenale oleks traditsioonilooliselt
mõistetamatu”. 39
Naiste ebausaldatavat ja piinlikkust tekitavat osa arvestades on seega
“tõenäosem, et algne traditsioon esmailmumisest Maarja Magdaleenale
summutati, kui et see alles tagantjärele tekkis”. 40
4. Tühi haud
Hoolimata põhjalikust uurimisest on endiselt vaieldav tühja haua ajaloolisus.
41 Jeesuse hauast ei kõnelda midagi kõige varem jäädvustatud pärimustes
(1Kr 15,1-11 jm.), milles on juttu ainult meestest ja Ülestõusnu ilmumistest.
Alles hiljem kirjutatud evangeeliumid (Mk 16,1-8 jm.), milles
(esimesteks) tunnistajateks on naised, räägivad tühjast hauast. 42
(1) Vanim hauapärimus on Mk 16,1-8. Seda on peetud sekundaarseks
legendiks, mis tahab ülestõusmist põhjendada tühja haua abil, olles seetõttu
ajalooliselt väärtusetu. “Ilmselt kuulutasid kristlased väga pikka aega sõnumit
Jeesuse ülesäratamisest, mitte isegi mainides hauda ega küsimust
Jeesuse surnukeha asukoha kohta.” 43
(2) Teisalt on vastatud, et sõnum Jeesuse ülestõusmisest ei oleks Jeruusalemmas
saanud tundigi vastu pidada, kui tema haud poleks olnud (mistahes
põhjusel) tühi. Tühja haua ümber on toimunud juba varakult ka vaidlu-
38 G. Theissen; A. Merz, op. cit., 435; vrd. P. Hoffmann, op. cit., 506; J.R. Porter, Jesus
und seine Zeit. Leben, Lehre und Deutung des Mannes, den man Christus nennt (Stuttgart:
Kreuz Verlag, 1999), 130.
39
Klaus Berger, Theologiegeschichte des Urchristentums. Theologie des Neuen
Testaments (Tübingen; Basel: Francke Verlag, 1994), 655.
40 G. Theissen; A. Merz, op. cit., 435, vrd. K. Berger, ibid. Mälestus sellest, et Ülestõusnu
ilmus algusest peale ka maa peal, võib sisalduda ka tõigas, et kõik ajaliselt fikseeritud
ilmumised toimusid Uue Testamendi järgi öösel vastu nädala esimest päeva (Lk ja Jh
järgi ka veel jüngrite söömalauas). Reinhart Staatsi väitel pühitseti ööl vastu pühapäeva
algselt ka jumalateenistusi – koos Püha Õhtusöömaajaga (Ap 20,7jj.), oodates Issanda
tagasitulekut (1Ts 5,6; Ilm 1,10). Seda aega võidi pidada Jeesuse ülesäratamise ajaks –
nii nagu Maarja koos naistega oli avastanud tühja haua nädala esimesel päeval juba enne
koitu (vt. R. Staats, "Auferstehung Jesu Christi. Alte Kirche". – TRE, Bd. 4, 513-529,
siin 514).
41 Vrd. J. Becker, op. cit., 924.
42 Vt. K. Berger, op. cit., 183, vrd. 636 jm.
43 H. Conzelmann; A. Lindemann, Arbeitsbuch zum Neuen Testament, 524. Nii väidavad
religioonilooline koolkond, R. Bultmann koos suurema osaga oma koolkonnast jt.
10

sed, vrd. Mt 27,62jj. 44
a) Terve rida argumente on esitatud esimese seisukoha kaitseks ja teise
vastu.
Juudi apokalüptika arusaamad surnute ülestõusmisest võivad varieeruda.
Heroodes Antipas usub Mk 6,14, et Jeesus on “surnuist ülestõusnud” Ristija
Johannes, ehkki too oli oma jüngrite poolt maetud (Mk 6,29). Et siin on
tegemist tagasipöördumisega maisesse ellu ja mitte ülestõusmisega igavesse
ellu, siis oleks pidanud olema huvi haua vastu veelgi suurem. Sellest ei
kuule me aga midagi (K. Berger, R. Pesch jt.).
Sarnased probleemid kerkivad seoses teadetega, et Jeesust võidi pidada
Eelija või teiste prohvetite taaskehastuseks (Mk 8,28). Ühelt poolt usub ka
Jeesus ise, et patriarhid on ülestõusnuina Jumala juures (Mk 12,26j.), teisalt
austati Jeesuse ajal patriarhide haudu, ilma et oleks eeldatud nende tühjust.
Ka Pauluse ülestõusmisusk (Fl 1,21jj.) võimaldab tal loota vahetule
eluosadusele Kristusega kohe pärast surma, hoolimata keha saatusest (vrd.
Lk 23,43). 45
Paulus koguni eitab 1Kr 15,50 järgi, et liha ja veri võiksid pärida jumalariiki
ning kaduv riietuda kadumatuga, sest – nagu ta osutab 2Kr 5,1jj. – sellal,
kui kaduv maetakse, on kadumatu juba taevas valmis. Pauluse kohta,
kes on edastanud kõige varasema pärimuse Kristuse ülestõusmisest, võiks
seega väita, “et uue ihulikkuse esiletoomiseks ei vajata vana elemente.
Hauad ei pruugi nendest tühjaks saada”. 46
Ehkki on tõsi, et juutluses eeldati üldiselt ihulikku ülestõusmist (2Mak
6j.12; #aeth Hen# 51,1 jm.), ei selgu, kas Paulus varaseima tunnistajana
tundis Jeesuse hauapärimust. Paulus võis eeldada tühja hauda sarnaselt
juudi apokalüptikale, kuid ta polnud huvitatud hauapärimuste mainimisest,
juhul kui ta neist oli kuulnud. Samuti ei pruukinud vastastel olla huvi tühja
haua vastu, mille olemasolu ei tõesta veel ülestõusmist, vrd. Jh 20,2.15 (nii
A. Vögtle, R. Pesch, L. Oberlinner jt.).
Samas pole kindel, kas Jeesuse matmiskohta üldse teati. Arimaatia Joosepiga
seotud matmisloole on säilinud ka konkureeriv traditsioon, mille
kohaselt Jeesus maeti “jeruusalemlaste” poolt (mitmuses: Ap 13,29), nii
nagu Jh 19,31 järgi olid “juudid” need, kes palusid Pilaatuselt luba teda
matta. Jeesus võidi matta tundmatusse hauda koos kahe hukatud kurjategijaga.
Arimaatia Joosepi nimega võis olla seotud mõni lähedalasuv kasutamata
haud (nii H. Grass, L. Oberlinner, G. Lüdemann jt. 47 ).
44 Nõnda väidavad P. Althaus, W. Nauck, P. Stuhlmacher, K. Schubert, X. Léon-Dufour,
U. Wilckens, K. Lehmann, F. Mussner, W. Kasper, W. Pannenberg jt.).
45 Vt. G. Theissen; A. Merz, op. cit., 436.
46 Hans Grass, Ostergeschehen und Osterberichte (Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht,
9 1962), 163.
47 Vt. G. Theissen; A. Merz, op. cit., 437.
11

) Kaalukaid argumente on esitatud ka teise seisukoha kaitseks ja esimese
vastu.
Ristija Johanneseks peetaval Jeesusel pole pistmist kristliku ülestõusmisusuga,
vaid (1) kas “rahvapärase otsustusega”, et Jeesus “jätkab Ristija
Johannese lõpuaegset tegevust” 48 , või (2) “rahvausuga”, mis eeldab “populaarset
arusaama ülestõusmisest”, mis “ei toimu vaimuihus, vaid lihaihus”.
49
Jeesuse ülestõusmine pole võrreldav ka Eelija tagasipöördumisega, kes
erinevalt Jeesusest Vanas Testamendis ei surnudki päriselt. 50 Ka prohveti
või mõne muu surnu taaskehastumine teises inimeses on täiesti erinev surnute
eshatoloogilisest ülesäratamisest, mis ei tähenda tagasipöördumist
maisesse ellu, vaid uut elu uues aioonis. 51
Pealegi tunti juutluses kujutlust, et lahkunute ihud puhkavad ülestõusmispäevani
haudades, sellal kui nende vaimud elavad juba taevases õndsuses
(#aeth Hen# 22; Jub 23,31). Seetõttu võib niihästi Pauluse väite puhul
enda kohta (Fl 1,21jj.) kui ka Jeesuse lausungis patriarhide kohta (Mk
12,26j.) olla tegemist tulevase, mitte kohese või juba toimunud ülestõusmisega.
52
Kui Jeesuse haud ei mängi Pauluse kuulutuses ülestõusmisest mingit rolli,
siis ei tohi sellest järeldada, et ta ei tundnud mingit haualugu või et seda
polnud veel olemas. Tühi haud ei tõesta veel ülestõusmist, sest haud võib
olla tühi ka muul põhjusel. Et ülestõusmisusku saab põhjendada ainult kohtumine
Ülestõusnuga, siis on mõistetav ka Pauluse huvipuudus võimalike
hauapärimuste suhtes. Kuid Pauluse kujutlus Jeesuse ülestõusmise ihulikkusest
“eeldab hilisjuutlik-apokalüptilises mõistmishorisondis, et haud on
tühi”. 53
Grass ei ole arvestanud sellega, et Paulus räägib ‘muutumisest’, mis toimub
just praeguse, sureliku ihuga. Seda kinnitab 1Kr 15,52j., eeldades kujutlust,
et “surnud ihu küll lihtsalt ei taaselustata, küll aga muudetakse”.
Nagu ka väide 2Kr 5,4, et elu neelab sureliku, vrd. Fl 3,21; Rm 8,11.21. 54
Samuti näitab üldise surnute ülestõusmise tuletamine Kristuse ülestõusmisest
(1Kr 15,3jj.20jj.) nende vahel valitsevat paralleelsust: peatselt
48 M. Hengel, op. cit., 258.
49 Ülestõusmist ei kujutleta siin ka “hinge reinkarnatsioonina”, nagu vahel on oletatud.
Selline seletus on “välistatud verbi egegertai kaudu”, mis eeldab (tervikinimese) “ülesäratamist
surmaunest, ihu ja hinge taaselustamist” (Oscar Cullmann, Die Christologie des
Neuen Testaments (Tübingen: J.C.B. Mohr (Paul Siebeck, 4 1966), 32).
50 U. Wilckens, op. cit., 161.
51 Wolfhart Pannenberg, Systematische Theologie. Band II (Göttingen: Vandenhoeck &
Ruprecht, 1991), 400.
52 G. Theissen; A. Merz, op. cit., 436.
53 Bertold Klappert (Hg.), Diskussion um Kreuz und Auferstehung. Zur gegenwärtigen
Auseinandersetzung in Theologie und Gemeinde (Wuppertal: Aussaat Verlag, 2 1967),
16. Nii väidavad ka H.F. v. Campenhausen, W. Nauck, L. Goppelt, U. Wilckens,
W. Pannenberg jt. – teisiti aga R. Bultmann, W.G. Kümmel, H. Grass, G. Ebeling jt.
54 B. Klappert, op. cit., 14.
12

tagasituleva Issanda kaudu ootab Paulus muutust ka elavate ning
äsjasurnute ihude puhul (1Kr 15,51j.; 1Ts 4,13-17).
Arvestades varakristlikku kohapärimustikku, võidi tunda ka Jeesuse
hauda. 55 Et üldse poleks haua vastu huvi tuntud, on “sisemiselt ebausutav”,
sest tollal oli ikkagi põhiarusaamaks, et ülestõusmisel oli inimene seotud
maetud ihuga. 56 Juba haualoo olemasolu tõttu (Mk 16,1-8) ei saa väita, et
Jeesuse haua vastu poleks üldse huvi tuntud.
5. Naised ja haud
Arvestades Jeesuse matmis- ja hauapärimuse tugevat juurdumist traditsioonis,
võib pidada tõenäoseks, et haualugu kuulub siiski juba vanimate
pärimuste hulka. Kusagilt varakristlusest pole teada, et oleks piirdutud
ainult Kristuse kannatuse ja matmisega, nagu pole viidet selle kohta, et
mõni muu ülendamislugu oleks algselt olnud tühja haua pärimuse asemel. 57
Kristuse kannatuslugu “oli alati juba lõppenud jutustusega naistest tühjal
haual”, esmalt võibolla üksnes (nagu Mk 16,7) osutades ilmumistele. 58 Sest
Markuse järgi (16,6) olid naised nimelt matmise tunnistajad (vrd. 1Kr
15,3j.), mitte rohkem. Jutustusi Ülestõusnu ilmumistest Markus võibolla
veel ei tundnud. 59
a) Legend? Edasi võib väita, et Mk 16,1-8 on väga varakult tekkinud legend.
60 Kuid täpsemad asjaolud pole enam kindlad, sest segaseks jääb legendi
tekkimise motiiv. Selleks ei saanud olla (1) ülestõusmise võimalikkus,
sest ülestõusmine ei eeldanud avatud, vaid tühja hauda: nii nagu Ülestõusnu
liikus läbi seinte (Jh 20,19), oli ka Jeesuse ülestõusmine ise toimunud
juba enne haua avamist (Mt 28,1jj.) 61 ; (2) ülestõusmise tunnistamine,
sest Ülestõusnut ennast seal ei ilmu; (3) tühja haua demonstreerimine ülestõusmise
kinnituseks, sest iseendast ei tõesta tühi haud ülestõusmist (haud
võib olla muudelgi põhjustel tühi).
Selle pärimuse huviks on kuulutada toimunud ülestõusmist (ja ülendamist),
mille edastab naistele ingel, viidates oma sõnumi kinnituseks tühjale
hauale. Et viitamine oleks üldse võimalik ja et sõnumi tõesust saaks kont-
55
Vt. Rainer Riesner, "Auferstehung, Archäologie und Religionsgeschichte,"
Theologische Beiträge ## (1994), 319-326, siin 324; G. Theissen; A. Merz, op. cit., 438;
U. Wilckens, op. cit., 149j.; R. Staats, op. cit., 514jj.
56 W. Pannenberg, op. cit., 401.
57 Nii väidavad H.F. v. Campenhausen, U. Wilckens, L. Schenke, J. Daniélou, G. Lohfink,
W. Pannenberg jt.
58 J. Becker, op. cit., 924.
59 U. Wilckens, op. cit., 50j., vrd. 20jj., 55.
60 E. Schweizer, op. cit., 83.
61 Lorenz Oberlinner, "Die Verkündigung der Auferweckung Jesu im geöffneten und
leeren Grab. Zu einem vernachlässigten Aspekt in der Diskussion um das Grab Jesu,"
Zeitschrift für die neutestamentliche Wissenschaft und die Kunde der älteren Kirche ##
3/4 (1982), 159-182, siin 168.
13

ollida, peab haud olema avatud (nii P. Hoffmann, A. Lindemann, H.
Paulsen jt. 62 ).
Ka naiste vaikimist Mk 16,8 saab seletada apologeetiliselt: see seletab,
miks tühjast hauast varem ei teatud (nii esmalt J. Wellhausen). Haualugu
on seega sekundaarselt tekkinud ja seda juba nii varakult, et Matteus ja
Luukas ei kõnele enam naiste vaikimisest, sest nende jaoks on haualegend
juba tõsilugu.
b) Tõsiasjad? Tuleb aga “vägagi tähele panna”, et Mk 16,1-8 järgi “Jeesus
ise ei ilmu” haual: “legend, mis ülestõusmissõnumi kindlustamiseks ja
täiendamiseks oleks visandatud tagantjärgi, oleks pidanud küll teisiti välja
nägema”. 63 Legende kindlustatakse piisavate, mitte poolikute argumentidega
– nii nagu 2. sajandist pärinevas pseudoepigraafilises Peetruse evangeeliumis
on kujundatud hauastseenist terve miraakel, kus kaks taevast
saabuvat ingellikku kuju sisenevad hauda ning toetavad väljumisel kolmandat,
Jeesust – arvukate tunnistajate kohalolekul.
Samuti tuleb tähele panna, et naised on ülestõusmispärimustes alati seotud
Jeesuse hauaga. Kõik evangeeliumid jutustavad tühja haua avastamisest
naiste poolt: naisi on kas üks (Jh), kaks (Mt), kolm (Mk) või rohkem
(Lk). Ei ole küllaldane väita, et naised olid ristilöömise ja matmise lugudest
legendi tarvis otse võtta (nii Grass), sest naiste nimistu Mk 16,1 erineb
kõigepealt 15,41 ja siis veelkord 15,47 esitatust. Pealegi: mitte ainult
Maarja Magdaleena, vaid ka Arimaatia Joosep kui Jeesuse matja olnuks
igati loogiliselt leitav lähedastest tekstidest. 64
Ka viidet naiste vaikimisele saab pidada hoopis Mk 16,1-8 pärimuse
autentsuse ja algupärasuse kinnituseks: “Evangelist annab (s.8) teada, et
tema on selle teate ‘välja kaevanud’ ning publitseerib esmakordselt”. 65
Sellest järeldub, et traditsioon naistest on varasem kui kõige varem kirjapandud
hauapärimus Mk 16,1-8. Samuti peab siis olema varasem ka
Maarja Magdaleena kuju nenedes pärimustes, kes erinevalt teistest naistest
on alati esindatud - ka Jeesuse ristilöömise ja matmise lugudes. 66
Veelgi suurem ebakõla tekib Mk 16,1-8 puhtaks legendiks pidamisel
seeläbi, et naised ei olnud tollal tunnustatud tunnistajad. Ka jüngrid lükkasid
naiste teated esmalt ebausaldavatena tagasi (Lk 24,10j). Samal põhjusel
käis Peetrus (Lk 24,24 Jh 20,2jj, koos teise jüngriga) inspekteerimas Jeesuse
hauda. 67
62 Vt. ibid., 179jj.
63 Hans Frh. von Campenhausen, "Der Ablauf der Osterereignisse und das leere Grab". –
H.Frh. v. Campenhausen, Tradition und Leben. Kräfte der Kirchengeschichte. Aufsätze
und Vorträge (Tübingen: J.C.B. Mohr (Paul Siebeck), 1960), ##-##, siin 72.
64 G. Theissen; A. Merz, op. cit., 438.
65 K. Berger, op. cit., 183.
66 E. Schweizer, op. cit., 82j.
67
U. Wilckens, Hoffnung gegen den Tod. Die Wirklichkeit der Auferstehung Jesu
(Neuhausen-Stuttgart: Hänssler-Verlag, 1996), 50j.
14

Seepärast on raske kujutleda, kuidas võinuksid naised kasvõi juhuslikult
sattuda jutustusse, mis tahab kahtlusi kummutada ning tõendada Jeesuse
ülestõusmist. Haualoo väljamõtlemise korral esineksid seal naiste asemel
kindlasti autoriteetsete ja usaldusväärsete tunnistajatena mehed, algkristluse
juhtfiguurid. 68
6. Maailmavaatelised eeldused
Kui püüda eemalduda kõikidest eelpositsioonidest, siis tuleb ilmselt nõustuda:
“Ajaloolis-kriitiliste vahenditega ei saa tühja hauda tõestada ega ümber
lükata”. 69 Ka “vana vaidlusküsimus Mk 16,1-8 või 1Kr 15,1-11 prioriteedi
kohta ei ole lahendatav”, ilmselt on nais- ja meespärimuse puhul “tegemist
pigem kõrvutiolemisega”. 70
Nagu ütleb Christoph Schwöbel: “Kristuse ülestõusmise erinevad seletused
ei tulene erinevatest käsitlustest ajalooliste andmete kohta, vaid on
võitluse väljenduseks tegelikkuse mõistmise ümber”. 71 Samuti sõltuvad
hinnangud tühja haua kohta (vist) rohkem maailmavaatelistest eeldustest
kui eksegeetilise uurimise tulemustest.
a) Lahmimine ajalooliste andmetega tuleneb enamasti eelarvamustest.
Oleks lubamatu eeldus, tuletada Jeesuse ülestõusmine vahetult juudi pärimustest.
72 Seal ei räägita üksikisiku ülesäratamisest ega ka sellest, et
Messias peaks olema esimene ülestõusnuist - nii nagu väidab Paulus 1Kr
15,20. 73 “Torkab silma, et võrreldes teiste jutustustega Jeesusest, on ülestõusmislood
kirja pandud lihtsas kõnekeeles. Neis pole sümboleid, mille
mõistmine vajaks erilist taipu. Samuti ei leia seal vihjeid Vanale Testamendile
ega teoloogilisi seletusi”. 74
Küll aga on toimunud algusest peale - mitte alles hilisema algkristliku
perioodi ülestõusmisteoloogias (nagu arvavad Grass, Conzelmann-
Lindemann jt.) - poleemika Jeesuse ülestõusmise ja tühja haua ümber.
Uues Testamendis esineb kolm kahtlustust tühja haua teisiti seletamiseks,
mida on esitatud (alates valgustusajast) ka uuemas ajaloos:
(1) pettuse hüpoteesi järgi varastasid Jeesuse surnukeha jüngrid (nii valgustusajal
H.S. Reimarus, hiljem enamasti diletandid). See etteheide kõlas
otsekohe, mille kummutamiseks vihjab pärimus seigale (olgu see fakt või
legend), et hauda valvas rühm rooma sõdureid (Mt 27,62jj). Pettuse hüpo-
68
Nii väidavad G. Kittel, E. Stauffer, E. Schweizer, M. Hengel, J. Roloff,
H.Frh. v. Campenhausen, X. Léon-Dufour, E. Hirsch, W. Pannenberg jt.
69 G. Theissen; A. Merz, op. cit., 438.
70 K. Berger, op. cit., 183.
71 Christoph Schwöbel, "Auferstehung Jesu Christi. Dogmatisch". – RGG 4 , Bd. 1, lk 924-
926, siin 925.
72 U. Wilckens, Auferstehung, 144.
73 Ibid., 132.
74 John Drane, Jeesus (Tallinn: Logos, 1996), 62.
15

teesi teeb ebatõenäoseks tõik, et esimesed jüngrid (nagu kestahes inimesed)
ei oleks ilmselt valmis olnud teadliku vale nimel surma minema (kuid nad
peaaegu kõik surid vägivaldsesse surma).
(2) näivsurma hüpoteesi järgi lahkus Jeesus peale toibumist ise hauakoopast
(seda võimalust kaalutlesid 19. sajandil H.E.G. Paulus ja F.D.E.
Schleiermacher, hiljem diletandid). Ka see kahtlustus tõsteti otsekohe. Selle
eitamiseks kõneleb pärimus Pilatuse käsul tehtud kontrollist, et tuvastada
Jeesuse surm (Mk 15,43jj.). Sama ülesannet täidab odatorge sõduri poolt
Jeesuse ihusse (Jh 19,34). Näivsurma hüpoteesi muudab kahtlaseks temaga
kaasnev nõue rakendada kontrollimatut fantaasiat.
(3) ümbermatmise hüpoteesi järgi tekkis asjaosalistel isikutel segadus
Jeesuse surnukeha ja erinevate haudadega (nii uuemalt H.J. Holtzmann, J.
Klausner jt.). Seda peegeldab lugu aednikust (Jh 20,15) ning üksikasjaline
kirjeldus seoses näorätikuga, mis soovib näidata, et haud oli inimeste poolt
puutumata (Jh 20,6). Pole aga tõenäoline, et haud võinuks minna segamini:
siin polnud tegu “surnuaiaga”, vaid erahauaga. Ka ümbermatmise hüpoteesi
puhul tuleb toetuda rohkele fantaasiale.
b) Hallutsinatsioonid? Küllap oli juba enne Kelsost neid (vt. Origenes,
Contra Celsum II,63, ka 55 ja 70), kes pilkasid kristlasi seetõttu, et nende
ülestõusnud Jumal ei julgenud ilmuda teistele kui ainult omadele. 75 Kõneldes
“hullumeelsest naisest” oma “luulukujutlustega” Jeesuse haual, osutab
Kelsos (ib 55), et visioonide puhul tuleb “haista patoloogilist”. 76
Selgub, et antiikaja inimestele, kes meie arvates elasid mütoloogilises
maailmas, ei olnud lihtsam uskuda Kristuse ülestõusmist ja tühja hauda.
Selle sõnumi tõttu pilkavad Paulust kreeka filosoofid (Ap 17,32), rooma
asehaldur aga peab teda hulluks (mania: Ap 26,24). Tertullianuse väitel on
ülestõusmissõnum (koos Jumala inimesekssaamise ja ristilöömisega) usutav
(credibile) just seetõttu, et see paistab võimatu (impossibile): midagi nii
absurdset ei oleks keegi välja mõelnud (De carne Christi 5).
Kui Gerd Lüdemann (koos Alf Özeniga) esindab taas oletust (nagu 19.
sajandil D.F. Strauss), et 500 venna jt ülestõusmiselamused on üksnes
“massipsühhoosid (ehk massihüsteeriad)”, Peetruse hallutsinatsioonidest
ajendatud “psüühilised sündmused”, mille põhjustas reetmise tõttu tekkinud
süütunne, 77 siis pole see väljaloetav tekstidest ega ka (arvestades ülestõusmiskogemuste
kaalu) kuigi tõenäoline.
Ka Lüdemanni (ja Özeni) väide, et “Jeesuse haud ei olnud tühi, vaid täidetud,
ja tema surnukeha ei olnud kadunud, vaid kõdunenud” 78 – lähtub
eelpositsioonist, mis baseerub uusaegsel kausaalselt suletud (praeguseks
75 H.Frh. v. Campenhausen, op. cit., 80.
76 M. Hengel, op. cit., 255.
77 Gerd Lüdemann; Alf Özen, Was mit Jesus wirklich geschah. Die Auferstehung
historisch betrachtet (Stuttgart: Radius Verlag, 1995), 122.
78 Ibid., 127.
16

osalt vananenud) maailmapildil, leidmata kinnitust tekstides. 79
Ükski Ülestõusnu ilmumine ei toimunud ka unes (unes nähti nägemusi
Ap 16,9 18,9) ja mitte kusagilt pole teada, et massihallutsinatsioonid oleksid
esile kutsunud aastatuhandeid edasi kulgeva ja aina kasvava liikumise.
Vastupidi, need on sumbunud alati üsna pea. 80
7. Tulemused
Viimaks võib esitada kokkuvõtte ja anda hinnangu koos mõningate hüpoteesidega
sündmuste kulgemise kohta.
a) Kokkuvõttes võib öelda koos E. Schweizeriga, mida “suure tõenäosusega
võib pidada ajalooliselt kindlaks.” Nimelt seda, et jüngrite elus toimus fundamentaalne
pööre, mis tõi kaasa tänapäevani paisunud liikumise, sest
esimesed tunnistajad olid veendunud Jeesuse ülestõusmise reaalsuses.
“Väiksema selgusega” võib pidada tõenäoseks, et “naistele sai osaks ilmutus
Jeesuse haual”. 81
Kaalutledes võimalusi Jeesuse hauapärimus ajalooliseks või legendiks
kuulutada, annavad Gerd Theissen ja Annette Merz “väikese plussi võimalusele,
et pärimus tühjast hauast sisaldab ajaloolist iva. Kuid see on ainult
väike pluss”, sest “kui kristlased võinuksid 40 või 50 aastatel Jeruusalemmas
ette näidata tühja haua, siis pole see tõestus ülestõusmise kohta”. 82
Kui aga oletada, et pärimus Jeesuse hauast on varajane ning Peetruse
asemel võiks ülestõusmise esmatunnistajaks pidada Maarja Magdaleenat
(koos naistega), siis võiks ka (mõneti) nõustuda Hans F. von
Campenhauseniga, kelle järgi pole põhjust kahelda evangeeliumide üldpildis
ülestõusmissündmuste kulgemise kohta.
Campenhauseni järgi jäid jüngrid esmalt Jeruusalemma. Kohene põgenemine
Galileasse, kuna oldi pettunud, on “kriitika legend”. 83 Evangeeliumidest
on näha, et Jeesuse surm oli jüngritele küll mõistetamatu, kuid ei
saanud olla päris üllatav. Peetrus üritab ka vangistatud Jeesust järgida ning
Jeesus lubab (hoolimata salgamisest) tema usku säästa (Lk
24,14j.22jj.31j.61). 84
Teade tühjast hauast, mille tõid naised, võis äratada jüngrite küsimused:
kus Jeesus nüüd on? (ib 105). Kõik see võis toimuda juba mõne päeva pärast,
sest miski ei sunni järeldama, et 1Kr 15,4 väljend “kolmandal päeval
kirjade järele” (vrd Ho 6,2) peab olema “Kirjast võetud”, kuna “daatum on
79 U. Wilckens, Hoffnung gegen den Tod, 16.
80 E. Schweizer, op. cit., 83, 85.
81 Ibid., 87.
82 G. Theissen; A. Merz, op. cit., 439.
83 H.Frh. v. Campenhausen, op. cit., 98j.
84 Ibid., 100-102.
17

vanem kui haualegendid”. 85 See väljend võib olla Kirjast võetud ka seetõttu,
et ta (enamvähem) sobis toimunud sündmustega. 86
Alles seejärel võisid jüngrid rännata Peetruse juhtimisel Jeruusalemmast
tagasi Galileasse, kuulates naiste kaudu ilmutuses antud korraldust (Mk
16,7, vrd 14,28), kus neile said Mk ja Mt järgi osaks Jeesuse ilmumised. 87
Teise võimalusena jääb, et jüngrid kuulsid naiste poolt tühjana leitud
hauast alles naastes Jeruusalemma või millalgi hoopis määramatul ajal. 88
Kuid “peaaegu mõeldamatu” on kujutleda, et algkristluse juhtivad isikud
(Gl 1-2) poleks omavahel kunagi kõnelnud Ülestõusnu ilmumistest ega
mingisugusest (Mk 16,1-8 taolisest?) hauapärimusest. 89 Seepärast võib
Pauluse teade 1Kr 15,3jj, et Jeesus maeti ja üles äratati, olla kaudsel kujul
ikkagi ka “faktikinnituseks” Jeesuse haua kui algkristliku pärimuse komponendi
kohta, ilma seda otse välja ütlemata. 90
b) Teoloogiline hinnang. Lõpuks võiks esile tõsta koos Hans-Martin
Barthiga, mis on Kristuse ülestõusmise puhul oluline teoloogiliselt: “Uue
Testamendi tunnistused ülestõusnud Jeesusest põhinevad kogemustel, kuidas
iganes neid võidaks ka seletada”. 91 “Et ülesäratamistunnistus rajaneb
subjektiivselt autentsetel kogemustel, seisab igatahes ilmumisteateid silmas
pidades väljaspool küsimust. Kuivõrd on peale selle tegemist võibolla ka
objektiveeritava sündmusega, on vaieldav”. 92
“Tühja haua faktilisuse vaidlustamine ületab ajaloolase kompetentsi.
Ajalooliselt vaadeldes tuleb tunnistusi tõsiselt võtta isegi siis, kui nad purustavad
harjumuspärase raamid. Tunnetusteoreetiliselt vaadeldes ei tohi
täiesti uut välistada fikseeringu kaudu seni kogetavale. Teoloogiliselt otsustades
ei tohi Jumala võimalusi piirata selle kaudu, mida inimesed pea-
85 H. Conzelmann, Der erste Brief an die Korinther, 311.
86 H.Frh. v. Campenhausen, op. cit., 71; vrd. U. Wilckens, Auferstehung, 23j.
87 Ibid., 106.
88 U. Wilckens, op. cit., 150j.
89 H.Frh. v. Campenhausen, op. cit., 52.
90 W. Pannenberg, op. cit., 401. Sarnane faktikinnitus võib peituda ka Ap kõnedes: Peetruse
nelipühajutlustes Ap 2-3 ei nimetata kolmandat päeva (mida mainitakse alles Ap
10,40j. ja seoses ilmumistega nagu 1Kr 15,3jj.) ega tühja hauda. Kuid haud tuleb arvesse
Ap 2,29-32, kus eeldatakse, et erinevus Taaveti ja Jeesuse matmispaiga vahel on tuttav
(Hans-Joachim Schulz, Die apostolische Herkunft der Evangelien. Zum Ursprung der
Evangelienform in der urgemeindlicher Paschafeier (Freiburg jm.: Verlag Herder,
3 1997), 158j.; vrd. Jürgen Roloff, Die Apostelgeschichte. Das Neue Testament Deutsch,
Bd. 5 (Berlin: Evangelische Verlagsanstalt, 1988), 49j.).
Teisalt tuleb aga arvestada, et ehkki Ap kõned sisaldavad tõepoolest vanu pärimusi
ning väljendeid (Ap 3,15; 4,10; 5,30j.; 10,40; 13,30-33; 17,31), siiski Lk töötles neid sekundaarselt
(P. Hoffmann, op. cit., 479). Seepärast tuleb veelkordselt toonitada ülestõusmissündmuste
kulgu kirjeldavate ajalooliste konstruktsioonide hüpoteetilist iseloomu.
91 Hans-Martin Barth, Dogmatik. Evangelischer Glaube im Kontext der Weltreligionen.
Ein Lehrbuch (München: Chr. Kaiser Verlag; Gütersloh: Gütersloher Verlagshaus,
2001), 358.
92 Ibid., 359.
18

vad võimalikuks ehk mittevõimalikuks”. 93
Kristuse ülestõusmise reaalsusse uskujatel ei tarvitse kohkuda ajalooliste
andmete ebakindluse ja mitmeti tõlgendatavuse pärast. Ka kristliku usu
eelduste järgi on Jeesuse ülestõusmine võrreldamatu, analoogiateta sündmus,
seega inimliku ajaloo poolt vaadates läbinisti ebatõenäoline. Kõige
kergemini leitavad analoogiad ülestõusmiskogemusele on inimese seisukohalt
kahtlemata visioonid või hallutsinatsioonid (mis nagu Ülestõusnu ilmumised
on kogetavad realiteedid ainult kogejatele, mitte teistele).
Jeesuse ülestõusmine oli inimestele usutamatu ning jääb ebatõenäoseks,
üksnes teated ülestõusmiskogemusest on rohkem või vähem kinnitatavad
ajalooliselt. Ainult usk (sest see ühendab inimese ja Jumala) suudab näha
inimeste religioossete kogemuste taga jumaliku ilmutuse väljastpoolt antavat
realiteeti, milline tõdemus, kuna see tuleb väljast, pole kummutatav ega
tõestatav maailmasiseste argumentide abil. Siiski on usule kasulik, et ennast
kommenteerida, ka pärimusandmete uurimine ja selgitamine Jeesuse
Kristuse ülestõusmise kohta surnuist.
+ + +
Sellist kristlikku teoloogiat, mis usku selgitab, kommenteerib ja interpreteerib,
on pikki aastaid õpetanud eesti teoloogidele ka peapiiskop dr. Jaan
Kiivit. Olles veendunud harituse üliolulisuses teoloogide ja kirikuõpetajate
jaoks (ka tegutsemisel misjonipõllul nn. lihtsate inimeste seas, kes tänapäeval
polegi enam nii “lihtsad”, vaid kasvaval määral haritud), on rõhutanud
juubilar teoloogilise hariduse väärtust ja astunud vastu igasugusele kitsarinnalisusele.
Loodan, et käesolev kirjutiski on kantud samast vaimust (ja
Vaimust), nii nagu ta on kantud tänust Jaan Kiiviti vastu ja austusest tema
ees.
93 Ibid., 359j. Õigustatult meenutab R. Staats, “kui kauge ja võõras on olnud kristlikule
antiigile Jeesuse ülestõusmise ajaloolisuse uusaegne probleem. Ehtsa mõjutusajaloo
puudumine 1Kr 15,3-8 kohta kirikuisade kirjanduses (ka gnostilises literatuuris!) on sama
tähendusrikas nagu tõsiasi, et apostlikud isad ja apologeedid säilitavad ülestõusmislugude
suhtes tagasihoidlikkuse, koguni vaikivad sellest: nii talitavad Didache,
2. Klemens, Aristeides ja Athenagoras, kes oma traktaadis De resurrectione on sidunud
kristlaste surnuist ülestõusmise oma aja teaduslike tunnetustega, ilma üldse mingil viisil
mainimata Kristuse ülestõusmist!” (R. Staats, op. cit., 521j.). “Ülestõusnu ilmumistel pole
juba Ignatiose tunnistusvormelites silmapaistvalt olulist kohta” ning “ka Rooma
Klemens mainib 42,3 pigem juhuslikult Jeesuse ülestõusmist seoses misjoniülesandega
apostlitele” (ibid., 520).
19