ÕIGUSKANTSLERI 2010. AASTA TEGEVUSE ÜLEVAADE

Austatud lugeja!Kirjutades sissejuhatust 2010. aasta tegevuse ülevaatele on mul hea meeltõdeda, et aastad ei ole vennad. Käsitletav aasta oli erinev 2009. aastast,mil üldine majanduskriis avaldas negatiivset mõju kogu ühiskonnale.2010. aastal hakkas olukord stabiliseeruma, kuid seda tänu kriisis, pingesituatsioonistehtud vajalikele otsustele ja valikutele. Täna võib öelda,et 2009. aastal tehtud riigieelarve kärped, mis sundisid kogu ühiskondakokkuhoiule ja mõistvusele, on end õigustanud.Kui kärbete sisuline pool väärib kiitmist, siis juba 2009. aastal märkisin,et ka sisuliselt õigeid otsuseid ei või teha rapsides. Kiirustades tehtudotsused võivad sagedasti rikkuda inimeste põhiõigusi ja tekitada suure segaduse ühiskonnas. Viitan siinkohal2009. aastal seadusandja poolt vastu võetud ülikiirele käibemaksu tõstmisele, millega ettevõtjatel jäiaega kohaneda kõigest mõned südasuvised päevad.Pean tõdema, et kuigi 2010. oli majanduse poolelt parem aasta ning ka poliitiliselt oli Eestis rahulik, siisvõttis seadusandja ikka mitmeid õigusakte vastu kiirustades, ilma õigusakti rakendamise külge läbi mõtlemata(viitan siinkohal nt liiklusseaduse ümber toimunule ja nn monopolide ohjeldamise seadusele). Ma eimõista, kuidas saab stabiilses ühiskonnas, kus on väljakujunenud parlamentaarse tegevuse kultuur ja aastaidkoolitatud juriste, selliseid läbimõtlemata apsakaid juhtuda.Kui osaliselt justiitsveskid muudkui jahvatavad (nt võttis Riigikogu 2010. a sügisistungjärgul seadusenavastu 91 eelnõu) ja reguleerivad kohati liigagi palju, siis on ka valdkondi, kus õigusloome aktiivsus, vähemastisuurte sisuliste otsuste puhul on pea olematu. Toon siinkohal näitena Sotsiaalministeeriumi valdkonna:aastaid on räägitud, et tarvis on vastu võtta uus sotsiaalhoolekande seadus ja selle raames korrastada kakõige vaesemate inimeste abistamise süsteem; samuti on räägitud vajadusest teostada kollektiivse tööõigusereform. Tänaseks aga lõplikke otsuseid ega ka mahukaid eelnõusid nendes valdkondades ei ole, kuigi väidetavaltpidevalt teemaga tegeletakse. Illustreerimaks seda probleemi veel: 2009. a sügisel tegin Riigikoguleettekande sõltuvushäiretega laste temaatikast eesmärgiga õigusruumi täiendada. Riigikogu komisjonidnõustusid minuga ja Sotsiaalministeeriumile tehti ülesandeks vastav eelnõu välja töötada. Käesoleval hetkelseda eelnõu kooskõlastusringile saadetud ei ole, kuigi kõik tähtajad on juba ammune minevik. Mõtlen, kasküsimus on poliitilises soovimatuses võtta vastu olulisi sotsiaalvaldkonna otsuseid või täitevvõimu suutmatusesvalmistada ette läbimõeldud asjakohaseid eelnõusid? Sotsiaalministeerium tegeleb ühiskonna jaoksväga oluliste küsimustega, tema eelarvereal on ülisuured summad, mis on vajalikud pensionide, erinevatemuude toetuste ja hüvitiste maksmiseks. Ehk peaks investeerima ka ministeeriumi ja selle allasutuste personalimotivatsiooni ja võimekuse tõstmisse?Tugevdamist vajaksid ka kohalikud omavalitsused. Veidi üle miljoni elanikuga riik on jaotatud enam kui200 kohalikuks omavalitsuseks, kellel on olulised ülesanded täita inimeste põhiõiguste ja -vabaduste tagamisel.On selge, et igasse omavalitsusse ei jagu piisavalt elanikke, kes tooksid maksutulu ega ka pädevaidomavalitsusametnikke, kes suudaksid teha elanike jaoks parimaid otsuseid. Näen seda oma igapäevasestöös, kui tuvastan, et see või teine omavalitsus ei suuda otsustada planeeringute üle, teostada ehitusjärelevalvetvõi võtta vastu korrektseid õigusakte. Põhiseaduse järgi on minu ülesandeks teostada järelevalvetomavalitsuse õigustloovate aktide põhiseaduspärasuse üle. Õiguskantsleri seadusega on mulle antud ülesannevaadata, kas omavalitsus järgib igapäevases haldusmenetluses põhiõiguste või -vabaduste tagamise põhimõtet.Ma teostan 2011. aastal neid ülesandeid eriti põhjalikult, kuid ütlen ette, et seni kui omavalitsusedon sedavõrd väikesed ja nõrgad, ei suuda nad tagada ei õigusloome ega ka igapäevase haldusmenetluse