ÕIGUSKANTSLER JA TÄITEVVÕIMVSS § 26 21 lg 2 punkti 4 alusel sätestatakse väljasaatmiskeskuse sisekorraeeskirjas isiklike asjade, mille omamineon väljasaatmiskeskuses viibivale väljasaadetavale lubatud, loetelu. Sisekorraeeskirja § 31 lõikes 1 ontoodud, et väljasaatmiskeskuses on väljasaadetaval keelatud omada asju, mis ei ole sisekorraeeskirjas lubatud.Õiguskantsler selgitas, et vastavalt PS § 32 lõikele 2 on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata,kasutada ja käsutada; kitsendused sätestab seadus. Sellest tulenevalt tagab põhiseadusega kooskõlas olevatulemuse pigem seaduses kinnipeetavale keelatud asjade sätestamine. Sellest tulenevalt tegi õiguskantsler siseministrilesoovituse analüüsida VSS-s ning väljasaatmiskeskuse sisekorraeeskirjas kehtestatud asjade omamiseja kasutamise piiranguid ning algatada vastavate õigusaktide muutmine, et viia need kooskõlla põhiseadusega.Siseminister vastas, et kaalub väljasaatmiskeskuse sisekorraeeskirja § 32 täiendamist, et lisadalubatud asjade loetellu kõrget isiklikku väärtust omavad esemed ja religioosne sümboolika.6. OSA 5. OSA 4. OSA 3. OSA 2. OSA24.12.2010 jõustus VSS § 26 10 muudatus, mille kohaselt sätestati selle paragrahvi lõikes 7 juhud, milleesinemisel ei lubata väljasaadetaval teise isikuga kokku saada. Õiguskantsler pidas küsitavaks seadusega imperatiivseltkokkusaamiste keelamise kooskõla PS §‐ga 26. Lisaks tegi õiguskantsler siseministrile soovituseanalüüsida väljasaatmiskeskuse sisekorraeeskirjas toodud regulatsiooni ning näha kokkusaamiste korralduseosas ette paindlikum kord, mis võimaldab vajadusel kokkusaamiste korraldamist ka nädalavahetustel. Siseministervastas, et kaalub väljasaatmiskeskuse sisekorraeeskirja § 23 lõike 2 täiendamist selliselt, et väljasaatmiskeskusegaon võimalik vajadusel kokku leppida ka muu aeg, kui see muu aeg sobib väljasaatmiskeskusetöötajatele. Siseministeerium leidis, et VSS § 26 10 lg 7 on kooskõlas põhiseadusega, sest selles onlähtutud keskuse töötajate ja väljasaadetavate turvalisuse kaalutlustest.Lisaks tegi õiguskantsler siseministrile soovituse analüüsida VSS‐s toodud toitlustamise regulatsiooni ningalgatada VSS § 26 7 lõigete 1 ja 4 muutmine, et tagada väljasaadetavatele eritoidu võimaldamine keskusepoolt, kui see tuleneb isiku religioossetest veendumustest, ning võimalusel väljasaadetavate toitumistavadearvestamine. Siseminister vastas, et väljasaatmiskeskuses ei saa väljasaadetavatele tulenevalt nende rahvusestvõi religioonist eraldi toitu valmistada, sest see eeldaks ebaproportsionaalseid suuri kulutusi avalikest vahenditestteistele avalikele teenustele kuluvate riigieelarveliste vahendite arvelt.Õiguskantsleri soovitusi ning kontrollkäigul tuvastatud asjaolusid on põhjalikumalt kajastatud ülevaate3. osas, mis käsitleb õiguskantsleri tegevust väärkohtlemise ennetusasutusena. 93<strong>2010.</strong> aastal menetles õiguskantsler avaldust, milles paluti kontrollida PPA tegevust seoses avaldaja Eestikodakondsusesse kuulumise tõendamisega (Kodakondsuse tõendamine PPA-s, asi nr 7-4/100040).Kõnealuses menetluses oli põhiküsimuseks, kas avaldaja vanaisa omandas 1922. aastal Eesti kodakondsusekoos oma isaga, millest sõltus avaldaja sünnijärgne Eesti kodakondsusesse kuulumine.1920. aastal esitas avaldaja vanavanaisa H.P. Eesti-Vene rahulepingu art IV põhjal taotluse Eesti Vabariigikodanikuks tunnistamiseks koos abikaasa ning poegade E.–E. (11 a) ja A.‐W.‐ga (8 a). 1922. aastal andisEesti Vabariigi Välisministeeriumi Kontroll-opteerimise komisjoni Petrogradi osakond välja kodakondsusetunnistuse, millega võeti kodakondsusesse vastu H.P. koos naise ja lastega. Tunnistuse vastavasse lahtrisseoli märgitud poeg E.-E., kuid tunnistusel puudus kanne teise poja A.–W. kohta. Avaldaja oli A.‐W., kellekohta andmeid kodakondsuse tunnistusele kantud ei olnud, lapselaps. Sellest tulenevalt asus PPA (enne01.01.2010 KMA) avaldaja Eesti kodaniku passi taotlemise menetluses seisukohale, et avaldaja vanaisaA.-W. ei omandanud Eesti kodakondsust koos oma isa H.P.–ga ning järelikult ei olnud avaldaja puhul tegemistsünnijärgse Eesti kodanikuga.Eesti kodakondsuse opteerimise aluseks oli Eesti-Vene rahulepingu art IV. Lepingu art IV sätestab järgmist:“Eesti territooriumil elavate mitte Eesti soost isikutel, kes üle kaheksateistkümne aasta vanad, on õigus Venemaakodakondsust opteerida ühe aasta jooksul selle traktaadi ratifitseerimise päevast arvates, kusjuuresmehe kodakondsuse järele käivad lapsed alla kaheksateistkümne aasta ja naine, kui abikaasade vahel ei järgnekokkulepet selles asjas. Venemaa kodakondsuse opteerijad peavad optatsiooni päevast arvates ühe aastajooksul Eesti piiridest lahkuma, kuid hoiavad alal õigused liikumata varanduste peale ja on õigustatud kaasavõtma oma liikuva varanduse. Samuti võivad Venemaa territooriumil elavad Eesti soost isikud opteeridasama aja jooksul ja neilsamadel tingimustel Eesti kodakondsust. Selle ja teise poole Valitsus on õigustatudkeelduma neid oma kodakondsusesse vastu võtmast. Märkus. Kahtluse tekkimise korral mõistetakse Eestisoost isikute all isikuid, kes ise või kelle vanemad olid praegu Eestit moodustaval territooriumil kogukondadevõi seisusliste asutuste hingekirjades.”4893 Kontrollkäik PPA kodakondsus- ja migratsiooniosakonna väljasaatmiskeskusesse, asi nr 7‐7/101685.
ÕIGUSKANTSLER JA TÄITEVVÕIMSeega nägi Tartu rahulepingu art IV ette Venemaa territooriumil elavatele Eesti soost isikute subjektiivseõiguse opteerida Eesti kodakondsust. Seejuures tulenes vastavast sättest, et mehe kodakondsuse järgi määratletika alla 18‐aastased lapsed ja naine, kui abikaasade vahel ei olnud muud kokkulepet. Samuti nähtusmenetluse käigus PPA poolt edastatud materjalidest, et H.P. kodakondsuse taotluse suhtes otsuse tegemiselhinnati ainult H.P. vastavust rahulepingu artiklis IV toodud tingimustele; tema abikaasa ega laste puhuleraldi menetlust ei toimunud. Õiguskantsler leidis, et abikaasa ning alaealiste laste poolt Eesti kodakondsuseomandamine sõltus sellest, kas H.P. kodakondsuse taotlus rahuldati.Eeltoodust järeldus, et abikaasa ning alaealised lapsed omandasid kodakondsuse automaatselt koos H.P.–lekodakondsuse andmisega. Kodakondsuse tunnistusele tehtud kanne abikaasa nime ja alaealiste laste nimedesuhtes omab küll olulist tõenduslikku tähendust, kuid alaealise lapse kohta selle kande tegemata jätmisepuhul ei olnud tegemist talle kodakondsuse andmisest keeldumisega.Menetluse tulemusena leidis õiguskantsler, et Tartu rahulepingu artikli IV sõnastusest ja rakenduspraktikastnähtub, et alaealiste laste kodakondsus määratleti isa kodakondsuse järgi ning menetluse käigus tuvastatudasjaoludest tulenevalt omandasid kodakondsuse taotleja abikaasa ning alaealised lapsed kodakondsusekoos taotlejale kodakondsuse andmisega. Seega omandas avaldaja vanaisa koos oma isaga 1922. aastalEesti kodakondsuse ning avaldaja oli oma vanaisa järgi sünnijärgne Eesti kodakondsus. Eeltoodust tulenevalttegi õiguskantsler PPA peadirektorile soovituse õiguspärasuse ja hea halduse tagamiseks nimetatudasjaolusid avaldaja Eesti kodakondsusesse kuulumise määratlemisel silmas pidada.PPA peadirektor teavitas, et avaldaja loeti sünnijärgseks Eesti kodanikuks ning talle väljastati Eesti Vabariigipass.3. KorrakaitseÕiguskantsler alustas PPA Põhja Prefektuuri Ida Politseijaoskonna kambris 08.05.2010 asetleidnud surmajuhtumikohta omaalgatusliku menetluse (Surmajuhtum Põhja Prefektuuri Ida politseijaoskonnas, asi nr7-7/101037).Õiguskantsler hindas kõnealusel juhul PPA poolt saadud materjalide pinnalt seda, kas politseiametniketegevus kinnipeetud isiku üle järelevalve teostamisel oli õiguspärane ning kas surmajuhtumi uurimine politseisiseseltoli piisav.Kuna õiguskantsleri varasema praktika kohaselt, sh politseiametnikele läbiviidud koolituste raames on ilmnenud,et politseiametnikele tekitab aeg-ajalt probleeme õigusliku hinnangu andmine selle kohta, kas onlubatav isiku toimetamine kainenema või peaks isiku toimetama tema ööbimiskohta, siis vaatles õiguskantslerõigusliku kõrvalküsimusena ka isiku kinnipidamist ja politseijaoskonda kainenema toimetamist.Õiguskantsler jõudis menetluse käigus samale järeldusele PPA sisejuurdluse käigus tuvastatuga ning leidis,et politseijaoskonna kambriplokis oli järelevalve korraldus õigusaktide ja ametijuhendite tasemel reguleeritudpuudulikult.Eelnevast tulenevalt tegi õiguskantsler PPA‐le soovituse välja selgitada erinevate politseihoonete kinnipidamiskambritejärelevalve võimalused ning nendest lähtuvalt muuta kinnipidamise eest vastutavate ametnikeametijuhendeid. Samuti soovitas õiguskantsler kaaluda kinnipidamise eest vastutavatele ametnikelejuhendmaterjali koostamist, milles oleks reguleeritud kinnipeetud isikute järelevalvega seonduvad erinevadüksikasjad.PPA märkis oma vastuses õiguskantsleri soovitustele, et lühiajalise kinnipidamise tingimuste reguleerimisekson PPA‐s moodustatud töögrupp, kuhu kuuluvad kõikide põhiosakondade ja prefektuuride esindajad.Töögrupi koostatav juhendmaterjal reguleerib nii kinnipidamistingimusi kui ka kinnipeetute järelevalvet.Samuti kohustab juhendmaterjal politseiasutusi kehtestama tööjuhendit, mis sätestab kinnipidamisruumidekonkreetse töökorralduse ning ametnike täpsustatud kohustused kinnipeetavate kontrollimisel ja valvamisel.6. OSA 5. OSA 4. OSA 3. OSA 2. OSAÜhtlasi teavitas PPA, et välja on töötatud juhend isikute kainenema paigutamise kohta.09.10.2010 toimunud kontrollkäigul PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja kainestusmajjatuvastasid õiguskantsleri nõunikud rahustusvoodi, mida kasutati agressiivsete kainestatavate isikute rahustamiseks.49