13.07.2015 Views

Aurelius Augustinus (354-430) “Jumala riigist“ (426)

Aurelius Augustinus (354-430) “Jumala riigist“ (426)

Aurelius Augustinus (354-430) “Jumala riigist“ (426)

SHOW MORE
SHOW LESS

You also want an ePaper? Increase the reach of your titles

YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.

<strong>Augustinus</strong>, Jumalariigist, 7Raamat 14, peatükk 28Maise ja taevase riigi loomusestNiisiis, kaks riiki on loodud kahe armastuse poolt: maine riikenesearmastuse poolt, isegi kuni Jumala põlguseni; taevane riik tõeliseJumala armastuse poolt, isegi kuni inimese enda põlguseni. Ühe sõnaga,esimene kiitleb iseendas, teine Jumalas. Sest esimene otsib auinimestelt, kuid teise suurimaks auks on Jumal, südametunnistusetunnistaja. Esimene tõstab oma pea iseenda auks; teine ütleb omaJumalale: „Sina oled minu au, Sina tõstad mu pea üles” 29 . Esimesevalitsejates, ja ka rahvastes, kelle need valitsejad on alistanud, valitsebvõimuiha; teises teenivad valitsejad ja alamad vastastikku üksteistarmastuses, ülemad alamatega nõu pidades ja alamad ülematelekuuletudes. Esimene rõõmustub omaenda võimukandjate tugevusest;teine ütleb oma Jumalale: „Sind ma armastan, Issand, mu tugevus.” 30 Jasellepärast taotlevad esimese riigi targad inimesed inimese järgi eladeskasu omaenda ihudele või hingedele, või mõlematele, ja need [maisesriigis], kes on õppinud tundma Jumalat, “ei ole Teda kui Jumalataustanud ega tänanud, vaid on oma mõtlemistes saanud tühiseks janende mõistmatu süda on läinud pimedaks. Kiites endid targaks,” seetähendab, et nad on iseenda uhkuses ennast targaks ülistanud – “on nadsaanud rumalaks ja on kadumatu Jumala au vahetanud kaduva inimeseja lindude ja neljajalgsete ja roomajate sarnase kuju vastu”. Sest needolid kas rahva juhid või järgijad kujude jumaldamises, ja “on austanudning teeninud loodut enam kui Loojat, kes on ülistatud igavesti.” 31 Kuidteises riigis ei ole inimlikku tarkust, on vaid ainult jumalakartus, misannab tõelisele Jumalale õige au ja ootab oma tasu pühakute – niipühade inglite kui pühade inimeste – ühiskonnas, „et Jumal oleks kõikkõigis.“ 32 Raamat 15, peatükk 1Kahest inimeste liigist,mis algusest peale kulgevad erinevate eesmärkide suunasParadiisi õndsusest, paradiisist endast ja meie esimeste inimeste elustparadiisis, nende patust ja karistusest, on inimesed palju mõelnud,rääkinud ja kirjutanud. Ka meie oleme neist asjadest eelnevatesraamatutes rääkinud ja oleme kirjutanud kas seda, mida me olemepühakirjast lugenud või mida me oleme sellest mõistuspäraseltjäreldanud. Kui me peaksime esitama neist asjadest detailsemauurimuse, kerkiks üles lõputul arvul erinevaid küsimusi, mis annaksmeile tööd rohkem, kui meie praegused võimalused seda lubavad. Eisaa loota, et me leiaksime ruumi vastata igale küsimusele, mida võivadesitada tegevusetud ja kiuslikud inimesed, kes on alati valmis küsimarohkem küsimusi kui nende mõistus vastata suudab. Siiski usun ma, etme oleme õieti käsitlenud neid suuri ja keerulisi küsimusi, mispuudutavad maailma, inimese hinge või inimkonna enda algust. Selleinimkonna oleme me jaotanud kahte ossa – esimene koosneb neist, keselavad inimese järgi, teine neist, kes elavad Jumala järgi. Ja neidnimetame me müstiliselt kaheks riigiks või kaheks inimesteühiskonnaks, millest esimene on ette ära määratud valitsema igavestikoos Jumalaga ja teine minema koos saatanaga igavesse karistusse.Selline on nende lõpp 33 , ja sellest me räägime hiljem. Nüüd aga, mil meoleme juba piisavalt rääkinud nende tekkimisest, kas inglite seas, kellearvu me ei tea, või kahes esimeses inimeses, pean ma sobivaks rääkidanende kulgemisest alates ajast, mil meie kahest esivanemast sai alguse29 L 3,330 L 18,131 Ro 1,21-2532 1 Ko 15,2833 Või eesmärk.

Hooray! Your file is uploaded and ready to be published.

Saved successfully!

Ooh no, something went wrong!