piiridest väljas.” “Tehtud uride jaoks - Info-Auto

Volvo ajakiri 

“Tehtud 

uride jaoks... 

...piiridest 

väljas.” 

Kas see on Volvo ülim 

juhile tehtud auto? 

Me räägime meeste ja 

naistega, kes tegid ja katsetasid 

uhiuut Volvo S60

Sisukord Number 

4 

ELU 

Tavalised inimesed teevad ebatavalisi 

asju Ameerikas, Hispaanias ja 

Mehhikos. 

8 

LASKE ETENDUSEL ALATA 

Uhiuus Volvo S60 on kõige juhile 

suunatum Volvo läbi aegade. Meie 

sõidame sellega ja tutvume 

inimestega, kes selle tegid. 

32 

SÄÄSTUSÕIT 

Võtsime ühe Volvo 1,6D DRIVemudeli 

ja üritasime ühe paagitäie 

kütusega läbi terve Suurbritannia 

sõita. Vaata, kuidas meil läks. 

40 

TAMM JA SURVE 

Uuenduslik kunstnik Klaus Dauven 

võib olla jõudnud ökokunsti tippu – ta 

maalib hiigelsuuri pilte puhta veega. 

44 

KÜLLUSE MAA 

Seiklus XC60 roolis Hiinas Sichuani 

provintsis tähendab hiiglaslikke 

budakujusid, pandasid ja pajaroogi, 

mis on nii tulised, et panevad pisarad 

jooksma. 

56 

TUUNINGUFÄNN UNISTAB 

VOLVO-KOGUST 

Urmo Kesküla on enese jaoks 

ideaalseks kohendanud juba kaks 

vinget Volvot – V70 ja 480. Pooleli 

on Volvo 740 ümberehitus. 

62 

PUHAS DISAIN SKANDINAAVIAST 

Esimene osa sarjast, mis tutvustab 

Skandinaavia moodsa disaini 

tippteoseid. 

Kaasautorid 

ron Gluckman 

kirjutas meile reisikirja 

Hiinast. 1990. aastate 

algusest Aasias elava 

Ameerika ajakirjanikuna 

kirjutab Ron 

ajakirjadele Time, 

Newsweek, Forbes, 

Condé Nast Traveller 

ja veel paljudele. Ta 

tunnistab, et on elus 

palju tempe teinud, 

aga mitte midagi nii 

pöörast kui Sichuani 

provintsi pajaroogade 

söömine: “Ma olen 

seal mitu korda käinud 

ja iga korraga 

armastan seda paika 

aina rohkem; see on 

tõesti Hiina süda.” 

PEFC/04-31-0741 

1 // 2010 

rick GueSt 

pildistas uhiuut 

Volvo S60 California 

teedel ja kõrbetes. 

“Ma alustasin 

moefotodega, mis 

keskendusid liikumisele, 

inimesed 

kargasid ringi, 

hüppasid katustelt 

alla, turnisid puude 

otsas. Kindlasti jään 

ma nii eripalgelise 

portfoolio tõttu tööotstest 

ilma, aga ma 

saan teha töid, mis 

asuvad omamoodi 

ristmikel, või kui 

klient tahab midagi 

natuke teistsugust.” 

toimetaja Bill Dunn Vanem aD Peter Allen euroopa toimetaja Alfred Rinaldi Peatoimetaja Polly Wagstaff aD asetäitja Tony Peters Vanemdisainer Samantha Scott 

Disainer Danielle Salenieks tootmistoimetaja Aarati Vadgama raamatupidaja abi Lucy Rainer toodangu kontrollija Brian Ventour tootmisjuht Colette Mahon 

aD toodangu kontrollija Gordon Armstrong Finantsdirektor Ellen Wade Pearaamatupidaja Lisa Marie Mills tegevdirektor Gavin Green loominguline direktor 

Paul Kurzeja Volvo car corporation: loominguline juht Helene Axelsson Peatoimetaja eestis Tiit Lillipuu tegevtoimetaja eestis Helen Raiend kujundaja eestis 

Andrus Kalkun Väljaandja Redwood Publishing Limited Väljaandja eestis Heelium OÜ 

Eesti LIV ilmub Volvo Car Corporation/Eesti tellimusel. Copyright Redwood Publishing Limited, 2009. Kõik õigused kaitstud. 

Ajakirja kopeerimine täies mahus või osadena on ilma väljaandja nõusolekuta keelatud. Artiklites toodud andmete õigsuse 

eest vastututab autor. LIV ei vastuta vigade eest ajakirjas avaldatud artiklites või reklaamides. Postiaadress: LIV, Heelium OÜ, 

Pärnu mnt 232, 11314 Tallinn, Eesti. Ajakiri LIV on trükitud paberile, mis on toodetud keskkonnasõbraliku metsamajandamise 

tulemusena. Ajakirja tellimiseks võtke ühendust telefonil 671 0000 või saatke e-mail aadressil heelium@heelium.ee 

Volvo esindused Eestis Info-Auto Tallinnas: Pärnu mnt 232, tel 671 0020, volvo@infoauto.ee • Info-Auto Tartus Turu 27, 

tel 737 1890, tartu@infoauto.ee • Info-Auto Pärnus Tallinna mnt 89a, tel 447 2778, parnu@infoauto.ee 

Internetis www.volvo.infoauto.ee

Elu

kõik algas unenäost. 1. juunil 2003. aastal 

oli Stephenie Meyer 29-aastane Arizona 

koduperenaine, kes oli end pühendanud 

kolme poja – toona aastase Eli, kaheaastase 

Sethi ja viieaastase Gabe’i – kasvatamisele. 

2. juunil ärkas ta pärast värvika unenäo nägemist. 

“Noor naine rääkis päikeselisel niidul 

ilusa, särava mehega,” meenutab Stephenie. 

“Mees oli vampiir. Nad olid armunud.” 

Unenäost sai alus mitmemiljonilistes 

tiraažides müüdava romaaniseeria “Videvik” 

(i.k. Twilight) esimesele osale, kuid selleks 

kulus palju vaeva. “Lükkasin edasi kõik, 

mida lükata sai, ja istusin arvuti taha kirjutama. 

Mul ei olnud toeks ühtegi kirjastust, 

ega mingit ambitsiooni kirjanikuks saada,” 

räägib naine. “Mul juba oli karjäär, ja ma 

olin sellega hõivatud – emaks olemine 

on peaaegu kõige aeganõudvam töö, mis 

üldse olemas on. Magasin väga vähe. Ja 

kirjutasin väga palju, aastane laps süles.” 

Kolm kuud hiljem oli “Videviku” esimene 

osa valmis. Stephenie saatis käsikirjapakkumise 

15 kirjastusele. Üheksa neist lükkasid 

raamatu tagasi, viis ei vastanud üldse ja 

üks soovis kolme esimest peatükki näha. 

Seejärel pakkus kirjastus Little, Brown and 

Company lepingut kolme raamatu kirjutamiseks 

750 000 dollari eest – ennekuulmatult 

helde honorar seni avaldamata kirjanikule. 

2005. aastal avaldatud “Videvik” 

oli terve aasta The New York Timesi 

raamatumüügi edetabelis esikohal. 

Jaapanis anti raamatust välja eraldi trükk 

Manga-stiilis illustratsioonidega. 

Vampiirkirjanik 

Kes? Stephenie Meyer 

Kus? Phoenix, Arizona 

Miks? Bestsellerite autor ja kolme 

väikese lapse ema. 

Tekst Roger Delmar 

Fotod Eric Ogden 

// Argipäeva võlukunst 

Sarja teine osa “Noorkuu” (i.k. New 

Moon) valitses USA edetabeleid 29 nädalat 

ning tõusis esikohale Hispaanias, 

Saksamaal, Austraalias ja Brasiilias. Ajaleht 

USA Today kirjutas, et 2009. aasta alguses 

oli igast seitsmest müüdud raamatust üks 

Meyeri kirjutatud, ning üle maailma on tema 

teoseid müüdud üle 70 miljoni eksemplari. 

Raamatu põhjal vändati samavõrd edukas 

film. Film “Videvik” teenis kinodes kassatuluna 

üle maailma 383 520 177 dollarit. 

Kindlasti on Volvo fännid märganud, et 

filmi peavampiir Edward Cullen, keda kehastab 

Robert Pattinson, tiirutab “Videvikus” ringi 

valge C30 T5 roolis ning sõidab “Noorkuus” 

halli XC60-ga. Küünikud võivad arvata, et 

see oli mõne filmiplatsil askeldanud stilisti 

mõttevälgatus, kuid tegelikult on Stephenie 

suur autofänn ning kirjutas Volvo “Videviku” 

raamatusse sisse, ent kuna raamat valmis 

2003. aastal, enne C30 turulejõudmist, 

sõitis Edward algselt ringi S60 R-seeria 

mudeliga, mille tippkiirus on 250 km/h. 

Stephenie tunnistab, et on autode 

valimisel veidi abi saanud. “Minu kolmest 

vennast kaks on autohullud. Väga mugav 

nendel puhkudel, kui ma pean otsustama, 

millise autoga mõni mu tegelastest sõidab. 

Kummaga neist ma ka ei räägiks, vuristab 

ta ette pika, üksikasjaliku kirjelduse autost, 

mida mul vaja on, sealhulgas hinna, võimsuse 

ja võimalikud tulevased disainilahendused,” 

räägib ta. “Minu arvates on autoarmastus 

kaasa sündinud. Uued autod paeluvad mind. 

Kui mu sõbrannad kiirteel ilusate poiste 

järel sõitsid, siis mina jälitasin autosid.” 

Raamatuseeria kaks osa on veel filmimata, 

osad “Eclipse” ja “Breaking Dawn”. 

Millega Edward nendes sõidab? LIV arvab, 

et see peab olema uus S60, loogiline valik 

noorele vampiirile. Leheküljelt 8 leiate 

meie eksklusiivse esimese proovisõidu ja 

võite otsustada, kas nõustute meiega. 

05

Elu 

// Argipäeva võlukunst 

Rafaeli “ilus 

seiklus Aafrikas” 

Kes? Rafael Selas 

Kus? Lamu, Keenia 

Miks? Loobus heast elust, et 

aidata puudust kannatavaid lapsi. 

Tekst Joe Curran 

Fotod Rafael Colorado 

rafael Selas on madridis sündinud 

muusikaprodutsent, kes elas mitu aastat 

Miamis ja töötas koos Emmy auhindadega 

pärjatud artistidega, teiste hulgas Ray 

Rodrigueze, Gloria ja Emilio Estefaniga. 

Nüüd elab ta Lamul, tillukesel saarel Keenia 

rannikul. Seitsme aasta jooksul on ta kuus 

korda malaariat põdenud. Ometi ütleb ta, et 

on praegu õnnelikum kui iial varem, sest ta 

saab aidata Aafrika kõige vaesemaid lapsi. 

“Esimest korda käisin Lamul puhkuse 

ajal 2001. aastal ja mind jahmatas, kui paljud 

lapsed elavad tänaval rämpsu keskel, 

kes on hüljatud või orvuks jäänud HIV, aidsi 

või muude haiguste tõttu. Lubasin endale, et 

võimaldan neile parem elu ja tuleviku ning 

koha, kus nad saavad mineviku unustada.” 

Nii ei naasnudki ta 2002. aastal helistuudiosse, 

vaid võttis kokku oma säästud 

06 

ja laenas sõpradelt lisa, et asutada Madridis 

ja Keenias kaks mittetulundusühingut. 

Seitsme aastaga on ANIDAN (Ayuda 

Nińos de Africa, Aidake Aafrika Lapsi) 

muutunud Lamu kogukonna tugisambaks, 

pakkudes iga päev toitu, ulualust ja 

õppimisvõimalusi umbes 240 lapsele. 

“Ma tahtsin, et miski kohe muutuks,” 

räägib Rafael. “Värbasime keenialastest 

meeskonna, ning nüüd on meil 20 vabatahtlikku 

Madridis ja 60-liikmeline meeskond 

Lamul – 40 varjupaigas ja 20 haiglas, 

lisaks käivad vahetustega kohal Madridi 

arstid. Üritame oma teadmisi ja kogemusi 

kohalikele edasi anda, nii et lõpuks suudaks 

nad ise oma elu paremaks muuta.” 

Lamule kolimine tähendas põhjalikku 

elumuutust. Kuid nüüdseks on Rafael koos 

naise ja lastega end sisse seadnud ega 

kõhkle põrmugi, kumba eluviisi ta eelistab. 

“Ma igatsen paljutki – sõpru, sugulasi, 

hispaania kööki, muusikat, filme, ajalehti ja 

Madridi ainulaadset õhustikku. Aga minu 

lubadus siinsetele lastele korvab kõige 

selle puudumise. Ma olen siin Keenias oma 

naise, sõprade ja ANIDANi laste seltsis 

õnnelik. See on minu kõige ilusam seiklus.” 

Vaata ANIDANi kohta lisainfot: www.anidan.org 

Sõnum 

Mehhikost 

Kes? HUNAB 

Kus? Yucatįni poolsaar, Mehhiko 

Miks? Võitis Volvo Seikluse 

auhinna loomingulise, ettevõtliku 

põllumajandusprojekti eest. 

Tekst Bill Dunn 

Fotod Oscar Mattsson

Suvel 2009 kogunesid kümme 

noorte inimeste võistkonda Rootsis 

Göteborgis Volvo peakorterisse juba 

kaheksanda Volvo Seikluse lõppvõistlusele. 

Nad olid välja sõelutud enam kui 

56 riigi enam kui 400 keskkonna pärast 

südant valutava võistkonna seast 

Võistluse eesmärk on julgustada 

ja tutvustada keskkonnakaitseprojekte 

kõikjalt maailmast – ja see võistkond 

Mehhikost osutus mullu parimaks. 

Võistkonna nimi on HUNAB (mugandatud 

akronüüm ingliskeelsest 

väljendist “Humans and Nature Living 

in Harmony” ehk “Inimesed ja Loodus 

Elavad Harmoonias”) ning on aastast 2005 

töötanud muljetavaldava ja loomingulise 

veemajandusprojekti kallal. Üliõpilased 

Francisco Chuc, Julio Martinez, Sugeily 

Peach ja Vianey Kantśn lummasid žürii, mille 

otsus kõlas: “Tänu laste kujutlusvõimele on 

sündinud tõeliselt jätkusuutlik ettevõtlusmudel, 

millest saavad kasu nii nende laste 

vanemad kui ka kohalikud ettevõtjad.” 

Projektis osalejad, kellest igaühe käsutuses 

oli vaid 900 liitrit vett, võtsid kohustuse 

hooldada väikest tiiki, tagades selle põhjaliku 

puhastamise ja korrapärase hooldamise. 

Lisaks andis projekt lastele võimaluse teenida 

lisaraha, et tasuda oma koolituskulud. 

Ja nad levitasid sõnumit: nüüd hoolitsevad 

teisedki õpilased veesilmade eest ja aitavad 

meie elukeskkonda paremaks muuta. 

“Mehhiko on viimasel ajal pidanud elama 

palju halbu uudiseid ja loodame, et meie võit 

toob naeratuse tagasi mehhiklaste näole 

ning innustab noori keskkonnakaitsjaid 

kõikjal maailmas,” märkis ühenduse HUNAB 

liige Maritza Aurora Morales Casanova. 

HUNABi 16-aastane meeskonnakapten 

Griselda Gambrielson lisas: “Oleme väga 

uhked, et jõudsime Göteborgi Volvo Seikluse 

finaali, kuid olulisim oli esimese auhinna 

võitmine. 10 000 dollari suurune preemia 

on uskumatu, kui arvestada, et keskmine 

palk Mehhikos on 50 dollarit. Kuid raha, 

mille me oma projekti investeerime, ei ole nii 

tähtis kui meie sõnum kodus ja välismaal.” 

Vasakul: Ühenduse 

HunaB liikmed Griselda 

Gambrielson, Francisco 

chuc, Sugeily Pech, Vianey 

kantún ja Julio martinez 

tähistavad Volvo Seikluse 

auhinna võitmist. 

07

STRAP 

aske alata 

02 SooRiTuSel

Tekst 

Bill Dunn 

Fotod 

Rick Guest 

S60 STRAP eri 

olvo ülim sõitja auto? On aeg uurida, mida uus S60 suudab… 

03

STRAP 

02 10 

DiSain 

– 

“laiade õlgade ja tugevate reitega 

näeb auto välja nagu hüppevalmis 

maanteeloom. meil on topeltlaine, mis 

liigub piki tiibu, tõuseb rattakoobaste 

kohale ja seejärel langeb veidi, et 

keskkohta kitsendada, ja tõuseb siis 

tagumiste rattakoobaste kohale.” 

– 

Örjan Sterner, välisdisain

See eostati rootsis, kus südatalvel vallutab pimedus 

maa 20 tunniks ööpäevas. Ent kui Volvo uhiuus S60 

California kõikjale tungiva päikese kätte veereb, näib, 

nagu oleks auto just sellise valguse alla loodud. 

Pildistame autot California lennuväljal Moffett Fieldil, 

maailma suurimas puitehitises – hiiglaslikus Teises angaaris, 

mis ehitati sõjaväe õhulaevade tarvis (vt eelmist 

lehte). Ja kui gargantualikud 37 meetri laiused uksed 

kogu 67 meetri ulatuses kümnete tonnide liikuva metalli 

kurdistava krigina saatel lahti tõmmatakse, voogab 

valgus sisse ning S60 Väreleva vase-nimeline värvkate 

püüab ja peegeldab päikest väga ilusti. Auto hiilgab. 

Auto näib kompaktse ja eesmärgipärasena, 

siin pole jälgegi ülearusest – tunnistus Rootsi 

disainist. Selle julget, uljast kiilukuju ehivad topeltlained 

üle kummagi rattakoopa. Auto lausa 

S60 STRAP eri 

näeb sedasi välja, nagu ootaks see kiiret sõitu. 

“Ülesanne oli teha kõige sportlikum Volvo,” 

räägib S60 projektijuht Tomas Ahlborg. Tootejuht 

Hans Nilsson lisab: “See on sõidurõõmu-auto. Seda 

peaks tajuma kõikide meeltega: välisdisainist mootori 

käivitamishääle ja sõidutunnetuseni välja.” 

Nii et aitab jutust - on aeg S60 proovile panna. 

Kui see on Volvo ülim sõitja auto, on ilmselt õigem, 

kui palume seda testima ülima Rootsi sõitja. Õnneks 

on Samuel Höbinette Californias ja sõiduks valmis: 

tal on juba võtmedki pihus. Kelle tahes kätte Volvo 

selle mitu miljonit dollarit maksva prototüübi võtmeid 

ei usaldakski. Samuel on täpsussõitja ja sõiduõpetaja, 

kahekordne USA meister võidusõidusarjas Formula 

Drifting ning sõitnud võidu turismiautode sarjas. Lisaks 

õpetab ta USA sõjaväele ja politseile ohutuid ja ennetavaid 

sõiduvõtteid ning on endine Volvo testisõitja. 

03 11

STRAP S60 eri 

Ja ta on rootslane. Nii et kui kellelegi üldse anda 

õigus rooli taha istuda, peab see olema Samuel (hoolimata 

tema hüüdnimest võistlusrajal: Hull Rootslane). 

Ümber auto kõndides on tema esmamulje 

entusiastlik – uue kodumaa California 

ülevoolav heasoovlikkus saab rootslaslikust reserveeritusest 

võitu. Või on asi S60 vormides. 

“Auto näeb välja innukas ja väle,” kiidab 

Samuel. “Ma naeratasin, kui seda esimest korda 

nägin. See on kompaktne. Kaunite joontega. See 

näeb välja nagu sõitja auto. See on erutav, tekitab 

sinus tahtmise sisse istuda ja sõitma minna.” 

Samuel tõmbab istme ettepoole, tüüpilisse võidusõiduasendisse, 

nii et kindlalt vastu seljatuge surutud 

seljaga ulatuvad ikkagi randmed rooli peale. “Volvo on 

juba ammu mugavate istmete poolest kuulus. Mulle 

selline isteasend meeldib. Sellises autos ei väsita 

ka pikem sõit. Aga ikkagi sõidaksin ma meelsamini 

natuke aega kiiresti kui pikka aega aeglaselt.” 

Sedasi me tegimegi. 

02 12 

Breckenbridge road californias on üks maailma 

unustatumaid, käänulisemaid mägiteid: 30 kilomeetrit 

kurve ja asfalti, mida palistavad sügavad kuristikud… 

tõeline karm sõidutee. Ja – pärast paari aeglast läbimist, 

et teed tundma õppida – on Samuel mind äsja 

tõesti väga kiiresti mööda seda teed sõidutanud. 

Mäetipus astume autost välja ning naudime vaadet ja 

vaikust, kui uhiuue Volvo S60 ventilaator T6-mootori 

mõistlikule temperatuurile jahutab ning pikapeale varajase 

hommikupäikese kätte vaikselt jahtuma jätab. 

Mul on süda natuke paha; ma püüdsin märkmeid 

teha, kui Samuel autot ülesmäge sundis. See oli kiire 

sõit, aga Samuel kontrollib alati olukorda ja kui ma hiljem 

diktofonisalvestist kuulan, kõlab ta auto kohta oma mõtteid 

jagades sama rahulikult kui lennufirma SAS piloot. 

“Kindlasti on nad veermikku täiustanud,” 

kostab Samueli hääl diktofonis T6-mootori 

summutatud, kuid siiski kuuldavast mürinast 

üle. “See haakub palju paremini teele.”

kÄik 

– 

“kui üldse miski suudab selle auto 

olemus kokku võtta, siis sõidukindad. ma 

pingutasin väga, et auto jätaks samasuguse 

mulje kui avatud sõrmenukkidega 

sõidukindad. See tugevdab muljet 

stiilsusest ja sõidurõõmust.” 

– 

Anders Sachs, värvid ja materjalid 

Ka Samueli päikeseprillid on Volvo disainitud. 

Rohkem Volvo kaupu leiate aadressilt 

www.volvocars.com/ 

collection 

STRAP 

Sellel ja kõrvallehel: rootsi 

täpsussõitja Samuel 

Hübinette sõidab uhiuue 

Volvo S60ga californias 

el mirage’is. 

03

STRAP S60 eri 

02 14

oooooooooooooo jaaaaaaaaaaaaaaaa 

STRAP 

03 15

STRAP S60 eri 

Tuiskame läbi paremkurvi. “Hea juhitavus ka. Ma 

saan teetunnetuse rooli kaudu kätte ja tean täpselt, 

mida auto esiosa teeb. Sedasi on palju lõbusam sõita. 

Kõigi nelja ratta liikumine on tunda, kõiki nelja kokkupuutepunkti 

maaga kasutatakse ära. See aitab ohutult 

ja kiiresti kurve läbida – mis mulle MEELDIB! Auto 

neelab hästi suuri konarusi ning on siiski hea segu 

sooritusvõimest ja mugavusest. Ma sõidan sportseades, 

mis pakub rohkem teravust. On tore, et saab valida 

mugava, sportliku ja Advanced – edasijõudnute režiimi 

– valida iga kord seaded, mis kõige paremini sobivad. 

Kurvi läbides on näha, et mootorikate on teega paralleelne 

– tänu jäigemale veermikule, mis surub kõik neli 

ratast kindlalt vastu teed. Mulle meeldib, et kere suurt ei 

kaldu. Veermikku on tõesti hästi täiustatud – sellel on 

jäigemad amortisaatorid ja vedrud ja ma tunnen, et ka 

stabilisaatorid on jäigemad, et rattad kogu aeg kindlalt 

teel püsiks, kui suure kiirusega kurvi siseneda. Kõik 

see annab autole mõnusa vahetu juhitavuse – mitte 

liiga agressiivse ega ka mitte liiga aeglase. Auto tundub 

kindel. Hea roolitunnetus, mõnus sõidutunne.” 

02 16 

Ka pidurid avaldavad muljet. “Need on väga tundlikud 

ja mitte liiga järsud. Aga kui neid tõesti vaja on, teevad 

need oma tööd laitmatult. Autole on pandud suured pidurikettad, 

et see peaks vastu valule, mida mõned juhid 

sellele autole kindlasti annavad, näiteks Nürburgringil. 

Ma arvan, et selle autoga oleks seal väga lõbus.” 

Samuel tunneb Volvosid. Juba kaheksa-aastase 

autohulluna kihutas ta 100-hobujõulise Volvo 244ga 

lumeradadel. Ta kasvas üles põhjas, Rootsi Lapimaal, 

viimastel andmetel 5305 elanikuga Jokkmoki linnakeses. 

20 000 ruutkilomeetri suurune linnake ei suutnud 

poisile palju põnevat meelelahutust pakkuda, kuid 

Samuel tavatses vaadata testisõitjaid, kes linnakesest 

läbi kihutasid või kohvipausiks peatusid, ning nende uhkeid 

autosid uurides unistas ta testisõitjaks saamisest. 

Mõnikord on unistuse teoks tegemine lihtsam, kui arvata 

võiks. Samuel kuulis, et Volvol on Jokkmokkis kavas 

talvetestid, ja haaras telefoni. “Helistan lihtsalt Göteborgi 

(Volvo tehase – toim.) infolauda. Sealt anti mulle testijuhi 

number. Ja tema ütles: “Me otsime sõitjaid – tule!”.” 

Neli aastat hiljem sai talvetestijast Samuelist 1995. 

aastal täiskohaga testisõitja Volvo katserajal Hälleredis.

taGatuleD 

– 

“täiesti rabavad. mõned aimavad nende 

disainis hokikeppe, teised stiliseeritud 

kotkapäid. oleme neid rohkem esile 

toonud, umbes nagu Xc60 puhul, ja see 

annab autole selge, äratuntava silmavaate, 

eriti pimedas.” 

– 

Örjan Sterner, välisdisain 

STRAP 

03 17

STRAP S60 eri 

02 18 

iStmeD 

– 

“Pakume sportistmeid põhivarustuses. 

isegi tagaistmed on sportlikud. Ja 

pakkudes tõhusamat tuge äärmistel 

kohtadel, suurenes ka keskmisel kohal 

istuja istmetugi. nii et istmed on ühtaegu 

sportlikud ja mugavamad, ning selline 

disain on ainulaadne.” 

– 

Jonathan Disley, interjöör

Ta osales S40 testimisel ja töötas nii 850 kui ka 850 

Turbo kallal. 2001. aastaks, kui ta Ameerikasse kolis, 

oli ta testinud ka S80 ja eelmise põlvkonna S60. 

Samuel usub, et tema sünnikoht aitas tal saada 

selliseks autojuhiks, nagu ta praegu on. “Jokkimokk 

on seitse kuud aastas lume ja jää all – ja inimesed 

mujal arvavad, et kui auto külje ette keerab, on see 

juhitamatu. Ei ole – minu käes on see alati juhitav.” 

Ka El Mirage’i, Mojave kõrbes asuva kuivanud 

soolajärve lauge ja valge põhi meenutab lund. Seda 

9,7-kilomeetrist puutumatut järvepinda on kasutatud nii 

filmide “Surmarelv” kui ka “Terminator 2. Viimane kohtupäev” 

võteteks. Ühtlasi on sellel 50 aastat kasutatud 

kiirusrekordite sõitmiseks – asjaolu, mis meid närviliseks 

STRAP 

muudab, sest võib juhtuda, et Mike Newman Inglismaalt 

Manchesterist üritab just täna püstitada kiireima pimeda 

inimese rekordit. Ent selgub, et Mike ei tule, ja nii saab 

Samuel S60 proovile panna ja selle tippkiirust proovida. 

“Mulle tõesti meeldib gaasipedaali tundlikkus,” 

kiidab ta, kui me üle lageda järvepõhja sööstame. “Ei 

mingit viivitust. See annab juhile hästi tagasisidet, teeb 

täpselt seda, mida vaja. Pedaal on põhjas ja meie kiirus 

on üle 200 kilomeetri tunnis. Vaatame, mida see T6 

siin kurvis teha suudab… Nüüd hakkab turbo tööle!” 

Tahan just küsida, et mis kurv, aga siis keerab 

Samuel juba S60 kitsasse järsku kurvi ja siis kohe 

vastassuunda, nagu läbiksime suurel kiirusel S-kurvi. 

Kurvihaardekontroll (Corner Traction Control) rakendub 

ja auto sooritab manöövri veatult, Samueli 

juhtimisvõtteid pigem võimendades kui takistades. 

03 19

STRAP 

S60 kasutab 

kurvihaardekontrolli (corner 

traction control), et kurve 

kiiresti ja ohutult läbida. 

Vastaslehel: me sulgesime 

oaklandi caldecotti tunneli, 

et see foto teha. 

02 

VolVo connect 

– 

“auto kõiki seadmeid saab juhtida ühe 

ekraani ja roolil asuva nupuga või häälega, 

näiteks navigatsiooniseadmesse aadressi 

sisestades. Peamine on, et kogu aeg oleks 

sõit ohutu. keskkonsoolil on stiilne, vanade 

raadiote nuppudest inspireeritud välimus. 

kõik valikud peaksid kõikidele vaistlikult 

leitavad olema.” 

– 

Per Krook, info- ja 

meelelahutusseadmed

Täname Airship Ventures’it: www.airshipventures.com 

Fotosessioon ja lõbu saavad läbi, kui päike loojub – 

hämmastavalt kiiresti – mägede taha. Kraadiklaasi näit 

kukub kõrvetavalt 40 kraadilt jaheda kolme kraadini. 

Kui me asju pakime, räägib Samuel, kuidas ta 

sõiduõpetajana Ameerikasse tuli ja kuulsas Skip 

Barberi võidusõidukoolis töötas. Kui 2003. aastal tabas 

Ameerikat driftingu-hullus (külg ees sõitmine – toim.), 

üüris ta võimsa auto ja osales uute sõitjate konkursil. 

52 osaleja hulgast kerkis ta esimeseks. “See on ilmselt 

kõige riskantsem asi, mida ma kunagi teinud olen. 

Oleks ma vastu seina põrutanud, oleks minu Ameerika 

unelmas ette jooksnud kiri “Game over”,” tunnistab 

Samuel. Ent temast sai üks kuulsamaid driftijaid ja ta 

võitis vastloodud Formula D-sarja meistrivõistlused nii 

esimesel hooajal 2004. aastal kui ka 2006 aastal. 

Sõidame S60 rahulikult kõrbest minema, tagasi 

tsivilisatsiooni rüppe. “Ilmselt ma elan nii, nagu unistasin,” 

möönab Samuel. “See ei ole Ameerika unelm, 

vaid iga mehe unelm. Võimalus sõita selliste autodega 

– ilma et keegi kaebleks, et ma kihutan!” n 

Samueli sõitmist saab vaadata veebilehel www.toxicdrift.com 

Tehnilised võimsus pöördemoment CO2 -pääst Kütusekulu Kiirendus 

andmed* km/h g/km l/100km 0-100km/h sek 

(man/auto) (man/auto) (man/auto) (man/auto) 

2.0T 206 HJ 230/230 184/188 7.9/8.0 7.7/8.2 

T6 AWD 308 HJ -/250 -/239 -/10.2 -/6.5 

D3 162 HJ 220/215 137/154 5.2/5.8 9.2/9.2 

D5 208 HJ 230/230 157/177 5.9/6.7 7.8/7.8 

D5 AWD 208 HJ -/225 -/194 -/7.3 -/8.1 

Proovisõidu tegemiseks uhiuue S60ga vaata www.volvocars.com. 

NB! Mõnel fotol on S60 välimust täiendatud lisavarustusega 

ja autol on all 18-tollised Freja veljed (lisavarustus). 

S60 STRAP eri 

03 21

STRAP S60 eri 

02 

Kohtuge uhiuue S60 loojatega 

– igaüks neist on 

OmA 

SõiduveeS 

Tekst Alfred Rinaldi Fotod Dylan Collard

Stefan Sällqvist // sõiduomaduste arendus 

— 

“meie meeskonna eesmärk on olnud 

luua veermik, mis muundaks S60 

dünaamilise disaini rooli taga tuntavaks 

rõõmuks ja üleolekutundeks. Auto on 

tundlik ja ärgas, rool täpne ja tagasisidet 

andev – tundub, nagu oleks auto 

teid endasse haaranud. Ma luban teile: 

S60 käitub nagu ei ükski teine Volvo. 

Oleme üle vaadanud, häälestanud 

ja katsetanud iga viimset kui osa, mis 

võib auto sõiduomadusi mõjutada. 

Ärksust lisavad jäigemad puksid, vedrud, 

stabilisaatorid, amortisaatorid ja 

roolisüsteem, mis on jäigem ja täpsem. 

Me häälestame oma autode 

veermikku tegelikes tingimustes: kiirustestid 

Saksamaa kiirteedel, vanadel 

betoonkattega teedel Californias ja 

talvetestid Põhja-Rootsi külmunud järvedel. 

Vedrustus timmitakse suuresti 

paika Suurbritannias Rooma-aegsetel 

konarlikel ja lainetavatel teedel – tõsine 

väljakutse igale vedrustusele.” 

Veermikku täiendab elektroonika, 

mis juhtimiskogemust 

võimendab. Kurvihaardekontroll (i.k. 

Corner Traction Control, CTC) on 

uus lahendus, mis pöördemomenti 

muutes tagab, et auto läbib kurve 

veel sujuvamalt – kurvipoolset ratast 

pidurdatakse, samas kui välimisele 

rattale lisatakse veojõudu. See võimaldab 

juhil kurve täpsemalt läbida, 

STRAP 

ilma et tekiks alajuhitavus. Kurvist 

välja kiirendades ei pea aga muretsema 

haarduvuse kadumise pärast. 

See süsteem hõlbustab meelepärase 

sõidujoone hoidmist kurvilistel teedel, 

ringristmikel ja märjal teel. CTC on 

kasulik ka siis, kui tahate kõrvalteelt 

peateele vupsata ja peate reipalt kiirendama, 

et liiklusvoolu sulanduda. 

“Ma armastan oma tööd. Mulle 

meeldivad kiirus ja üleolek – see on 

mul veres. Mu isa sõitis motokrossi 

ja mina olin vaid kolmeaastane, kui 

esimest korda tsikliga sõitsin. Selle 

kogemuse – ja inseneridiplomi – võtan 

ma igal hommikul tööle kaasa. 

Me oleme sellesse autosse 

pannud kirge, iseloomu ja tundeid. 

Rooli taha istudes tunned seda kogu 

kehaga – kui nägu naerule venib, 

on kõik õigesti tehtud. Kuid sõnad 

ei suuda S60 sõiduomadusi edasi 

anda. Selle autoga peab sõitma, et aru 

saada, millega tegu. Soovitavalt kitsal 

käänulisel teel, kus iga kurv on väljakutse. 

Just seal on uhiuus S60 omas 

elemendis ja ilmutab oma ärksust.” 

Stefan Sällqvist tublisti 

moonutatud S60 testiautoga 

Volvo ovaalsel kiirusrajal 

Hälleredis. 

“Kirg, iseloom ja tunded: 

see auto sõidab nagu ei 

ükski teine Volvo.” 

03 23

STRAP 

“See on imeline töö, 

kui sulle meeldib kiiresti sõita 

ja asju lõhkuda!” 

Ulrika Hedén, S60 

testisõitja oma “kontori” 

ees ehk Volvo testirajal 

Rootsis Hälleredis. 

02 24

ulrika Hedén // testisõitja 

— 

“mul on kolmeaastane tütar, nii et 

vabal ajal sõidan ma nagu emme. Minu 

töö juures ongi kõige parem see, et 

saan sõita nii, nagu enne lapse sündi.” 

See tähendab Ulrika jaoks kiiresti 

sõitmist. Just tema proovis S60 

Saksamaa kiirteedel ja oma “kontoris” 

- Volvo testirajal Rootsis Hälleredis. 

“See on imeline töö, kui sulle meeldib 

kiiresti sõita ja asju lõhkuda!” kinnitab 

Ulrika. “Ma armastan autoga sõitmist.” 

Et saada testisõitjaks Hälleredis, 

tuleb läbida sõidukursused erili- 

ses Volvo akadeemias, ja saada 

luba testirajal sõitmiseks. 

Kuid kiiresti sõitmine on vaid murdosa 

testisõitjate oskustest – lisaks tuleb Volvo 

inseneridele anda tagasisidet auto käitumise 

kohta ja näpunäiteid täiendusteks. 

“Minu roll on testida vastupidavust, 

mugavust, sooritusvõimet ja käitumist 

erilistel testiradadel, mis määravad auto 

sooritusvõime katsetel,” räägib Ulrika. “Kui 

ma märkan, et auto mootori, veermiku, 

roolisüsteemi, elektroonikaseadmete, 

jahutussüsteemi või piduritega – lühidalt 

öeldes terve autoga – on midagi korrast 

ära, teatan sellest inseneridele.” 

See tagab, et S60 sõidab 

nii hästi kui võimalik ja pakub nii 

suurt naudingut kui võimalik. 

Ajaks, kui S60 müügisalongidesse 

jõuab, on Volvo testisõitjad sellega 

maha sõitnud teekonna, mis võrdub 25 

ringiga ümber maakera. Proovisõiduks 

pole ilmselt vaja nii pikka sõitu ette 

võtta… Ja kui te tahate autot võidusõidurajal 

või Saksamaa kiirteel 

proovida, tuleb see enne ära osta. 

S60 STRAP eri 

03 25

STRAP 

Örjan Sterner // välisdisain 

— 

“meie ülesanne oli luua kõige 

dünaamilisem, sportlikum Volvo läbi 

aegade – nii et see oli väga huvitav 

ülesanne. See on auto, millega ma 

ise hea meelega sõidaksin. See pole 

mingi müürilill, see on enesekindel 

ja söakas – eriti tänu madalale 

iluvõrele ja suurele Volvo märgile: 

“Ma olen siin ja valmis”. Me nägime 

kõvasti vaeva auto kerejoonega; 

sellega, kuidas see ratastel istub. 

Meie ülesanne disaineritena 

oli väljendada auto isikupära, selle 

loomust. Kulub peaaegu aasta, 

enne kui esimestest visanditest 

täissuuruses savimudelini jõutakse. 

Selle auto kujundus on väga 

skandinaavialik: väga puhas, äratuntavate 

vormide ja kujunditega. 

Skandinaavia disain ei tegele kunagi 

ainult esteetikaga, see keskendub 

olulisematele küsimustele nagu keskkond 

või sind ümbritsevad inimesed. 

“Selle auto kujundus on väga 

skandinaavialik: väga puhas, 

äratuntavate vormide ja kujunditega.” 

02 26 

Ma ei usu, et peab olema rootslane, 

et luua skandinaavia disaini või sellest 

aru saada. Meie tavad ja keskkond, 

milles elame – loodus, rannik, kliima ja 

kultuur – mõjutavad siin meid kõiki. 

Ma olen alati tahtnud osaleda 

projekteerimises ja kujundamises. 

Võtta ideekavand ja muuta see tootmisküpseks 

mudeliks on alati peibutab 

väljakutse. Üks minu inspiratsiooniallikaid 

on arhitekt Santiago Calatrava, kes 

disainis Malmö “Pöörleva torso” ehitise. 

Ma imetlen tema oskust ühendada 

insenerioskused esteetilise välimusega 

ja oskus kasutada erinevaid materjale. 

Mis mulle mu töö juures veel 

meeldib – lastel on väga lihtne mõista, 

mida issi töö juures päevad läbi teeb. 

Mu tütre klassijuhatajal on Volvo V70 

– auto, mille eest ma samuti vastutasin. 

Nii et kui tütar nägi õpetajat kooli 

sõitmas, kiljus ta: “Minu issi disainis 

selle auto!” See pani mind naeratama.” 

Sellel lehel: Örjan 

Sterner, keda 

inspireerib Rootsi 

rannajoon. 

Kõrvallehel: Anders 

Sachs Volvo värvi- ja 

materjaliosakonnas.

“kõik käib mulje loomise nimel. 

Nagu moes, annavad värvid ja materjalid 

ka autodes võimaluse oma 

isikupära väljendada. Me jälgime 

trende moemaailmas, disainis ja arhitektuuris. 

Vask ja kuld on praegu 

olulised värvid – värvid, mis loovad 

mulje sportlikkusest ja erakordsusest. 

Värvid ja materjalid annavad ka 

kvaliteeditunde. Tähelepanu pisiasjadele 

tekitab kalli mulje. Täiuslikkuse 

poole püüdlemisel oleme me väsimatud. 

Iga väiksemgi pisiasi on 

tähtis. Näiteks alumiiniumviimistluse 

loomiseks sain inspiratsiooni tume- 

“See on nagu mood. 

See annab sulle 

võimaluse oma 

isikupära 

väljendada.” 

Anders Sachs // värvid ja materjalid 

— 

hallist praepannist, mille ma Chicago 

autonäituse ajal Crate & Barreli 

poest leidsin. Mulle meeldis selle 

värv, selle pinnaviimistlus, selle läige 

ja sügavus. Näitasin seda Rootsis 

oma kolleegidele. Kahjuks lõigati see 

näidiste saamiseks katki, nii et midagi 

praadida ma sellega ei saanudki. 

Volvo on alati kangastega osav 

olnud; meil on pikaajaline kõrgekvaliteediliste 

kangaste kasutamise 

kogemus. Esmapilgul näib polsterdus 

kaine, klassikalise ja elegantsena, ent 

lähemalt vaadates on näha Paul Smithi 

loomingust inspireeritud mustrit. Nii 

et see on nagu Ahaa!-elamus – esmalt 

ei pruugi olulist märgatagi, aga 

kord avastatuna pakub see rõõmu. 

Kui mul paluti selle auto kallal 

töötada, otsisin esmalt mõnda 

pilti, mis seda autot iseloomustab. 

Leidsin ühe Johan Lindbergi, 

Rootsi moelooja reklaami. Sellel 

kujutati Depeche Mode’i lauljat 

Dave Gahanit vabrikuhoones 

sohval istumas. Tema rätsepaülikond 

on vimkaga, see on 

närviline, sellel on iseloomu. Kui 

ma seda pilti nägin, teadsin, et just 

seda ma tahangi väljendada.” 

STRAP 

03 27

STRAP S60 eri 

02 28 

Jonas Tisell // jalakäijatuvastus 

— 

“meie süsteem abistab teid, märgates 

jalakäijat, kes teil nägemata jäi, 

püüab hoiatusega teie tähelepanu ja 

isegi pidurdab teie eest, kui te ohusignaalile 

ei reageeri. Eesmärk on 

vältida jalakäijale otsasõitu. Süsteem 

koosneb kaamerast ja radarist, mis 

auto ette jäävat ala jälgib. Süsteem 

peab oskama avariid ette aimata 

– mitte ainult otsides inimesi, kes 

võivad auto ette astuda, vaid ka analüüsides 

juhi ja jalakäijate käitumist. 

Kui süsteem aimab ohtu, hoiatab 

see esmalt juhti ja seejärel pidurdab 

autot – kui vaja, täiest jõust. Süsteem 

on sedavõrd tõhus, et suudab avariisid 

vältida kuni 25-kilomeetrise 

tunnikiiruseni. Suuremal kiirusel 

vähendab automaatpidurdus auto 

kiirust 25 kilomeetri võrra, leevendades 

kokkupõrke tagajärgi. 

Kõige suurem väljakutse oli muuta 

süsteem töökindlaks ka keerulistes 

liiklus- ja ilmaoludes. See on intelligentne 

tarkvara ja nagu iga intellektiga 

olend, vajab see treenimist. Meie 

teeme seda ümber maailma sõites 

ja andmeid salvestades. Seni oleme 

maha sõitnud 530 000 kilomeetrit. Nii 

põhjalik katsetamine on asendamatu: 

võib tekkida olukordi, mida ei oskaks 

ette kujutadagi. Näiteks võib pontšot 

ja sombreerot kandev mehhiklane 

auto vaatevinklist olla hoopis teistsuguse 

väljanägemisega kui teised 

jalakäijad. Ja keegi ei saa välistada, 

et mehhiko rõivastes inimene meil 

Göteborgis (või siinsamas ajakirjas, 

vaata lk 7) ette ei juhtu. Nii et süsteem 

peab jalakäijad ära tundma igal pool. 

Kui auto on kord jalakäija ära 

tundnud, tuleb langetada otsused: 

hoiatada juhti või mitte, pidurdada 

või mitte. Ja pidurdus peab olema 

ohutu. Kogu aeg teeb arvuti väga 

keerulisi kalkulatsioone. 

Ohutus puudutab igaüht, on nad siis 

autoroolis või jalakäijad. Volvo on liiklusohutuse 

vallas esirinnas – ja mina tahan 

anda oma panuse, et see nii jääks.” 

City Safety, Volvo ainulaadne turvalahendus, 

mis aitab avariisid ennetada 

või nende tagajärgi leevendada, kuulub 

uue S60 põhivarustusse.

“See on intelligentne tarkvara 

ja nagu iga intellektiga olend, 

vajab see treenimist.” 

STRAP 

Jonas Tisell ekraani 

kõrval, millel on näha 

uue S60 jalakäijatuvastussüsteemi 

“aju” 

inimest identifitseerimas. 

03 29

STRAP 

Jonathan Disley and Tony Hunter // sisedisain 

— 

“meile meeldib autode sisemust 

kujundada. On palju võimalusi, kuidas 

oma isikupära ja kunstnikunägemust 

väljendada. Paljud autodisainerid eelistavad 

keskenduda välimusele, ent 

nagu üks mu endine ülemus ütles: 

“Kere on ainult karp heade asjade 

jaoks!” Hästi disainitud sõitjateruum 

võib jääda märkamatuks, aga kui miski 

on valesti, torkab see kohe silma. 

S60 sõitjateruumi aluseks oli 

S80, auto, mille üle me väga uhked 

oleme. See kannab Skandinaavia 

vaimu ja on nagu teine kodu. Meie 

eesmärk oli lisada sellele muljele 

dramaatilisust, sportlikkust, juhi 

poole suunatust. Üldmulje on rahulik 

nagu spaas, ent samas tekitab 

see sõitjates üleolekutunde.” 

“Armatuurlauale mõeldes hakkasin 

spiraale visandama,” räägib 

Jonathan. “Mu kolleeg José Diaz 

de la Vega piilus üle mu õla ja ütles, 

et need meenutavad Spa ringrada 

Belgias. See on väga vahelduv 

rada – palju tõuse ja langusi, pikad 

kiired sirged ja teravad kurvid. See 

oli Heureka!-hetk: tuleb minna ühest 

spaast teise; luua interjööri läbiv joon, 

mis kõik visuaalselt kokku seob ja 

looks samas mulje liikumisest.” 

Jonathan Disley 

(istub) ja Tony 

Hunter näitavad 

valguskiirte abil S60 

sisemuses 

looklevaid jooni, mis 

viitavad ringrajale. 

02 30 

“See on nipp, mida kasutavad 

paljud kunstnikud da Vincist kuni 

Kandinskyni,” lisab Tony. “Nende 

kõigi töödes on joon, mis elemendid 

tervikuks seob, ning mida me 

alateadlikult silmadega jälgime.” 

“Seda autot disainides jälgisime 

pidevalt, kuidas areneb eksterjöör ja 

vastupidi. Disainimeeskonnad inspireerisid 

teineteist selle dramaatilise 

üldmulje loomisel. Ringrajamotiivi on 

märgata ka kerekujunduses – see 

avaldub viisis, kuidas kerejooned 

auto esiotsast tahapoole kaarduvad. 

Uus kolme kodaraga rool on 

sportlik ja kuulub põhivarustusse. 

Roolil kordub ka Volvo legendaarne 

hõljuva keskkonsooli motiiv – rooli 

keskosa on kujundatud nagu V-täht, 

mis ümbritseb rooli sisse paigaldatud 

õhkpatja. V tähistab muidugi Volvot. 

Selliste nippidega saab detailid omavahel 

kokku sobitada, umbes nagu 

püksirihm ja kingad peavad olema 

ühte värvi. Rooli kujundamine on 

väga töörohke. Lõppeks puudutatakse 

seda ju kogu aeg. S60 rool on 

väga vormikas ja kujundamisel on 

arvestatud, kuidas inimese käed seda 

hoiavad, et juhtimist hõlbustada. Ja 

loomulikult ilmestab seda Volvo logo.

S60 STRAP eri 

“Kunstnikud da Vincist 

Kandinskyni on kasutanud 

elementide kokkusobitamiseks 

alateadlikult aimatavaid jooni; 

meie tegime S60 sisemuses sama.” 

03 31

STRAP 

02 

ÜKS 

Volvo V70 

1358 

20,5 

kilomeetrit 

tundi 

KAKS 

3 4 

juhti 

paaki diiselkütust

Meile meeldivad väljakutsed, aga kui Volvo 

andis meile ülisäästliku mudeli V70 1,6 

DRIVe, hakkasime pelgama, et äkki olime 

liiga uljad, kui otsustasime Suurbritaania ühe 

paagitäie diislikütusega pikuti läbi sõita. Kas 

auto saab hakkama? Kas meie saame? 

Tekst Sean Vaardal Fotod Simon Stock 

SÄÄSTUSÕIT 

STRAP 

03 33

SÄÄSTUSÕIT 

olen voodis. Siis meenub: taskulamp. 

Ajan end üles ja pistan lambi kotti. 

Kümme minutit hiljem: vesi. Siis 

niisked salvrätid. Reisiks vajalikud 

ettevalmistused tiirlevad peas, kuni unest, mis 

peaks olema kõige kosutavam, saab rahutu 

vähkremine voodis. Homme alustame sõitu, 

millest ägedamat Suurbritannias ette võtta 

ei saa: Land’s Endist Cornwallis, riigi kõige 

edelapoolsemast punktist John O’Groatsi 

Šotimaal, riigi kirdeotsa. Neid lahutab 1350 

kilomeetrit. Paljud on seda maad kõndinud, 

ratta või autoga läbinud ja LEJOGi (Land’s 

End/John O’Groats), nagu asjassepühendatud 

seda kutsuvad, saadab müstiline aura. 

Aga meie oleme esimesed, kes sõidavad 

selle läbi Volvo moodi. Ühe paagitäie diislikütusega. 

Või siis ka mitte. Vaadates aknast 

maja ees seisvat pärlvalget Volvo V70 1,6 

DRIVe-mudelit, olen ma põnevil ja kahtlev. See 

on suur auto 1,6-liitrise diiselmootoriga. Kuidas 

me sellega ühe paagitäie kütusega 1350 kilomeetrit 

maha sõidame? Ja kui mõtlema hakata, 

siis kuidas see üldse paigalt liigub? Minu ema 

väikeauto 1980. aastatest oli ka 1,6-liitrise 

mootoriga – see jõudis sajani umbes 15 minutiga 

ja tegi rohkem lärmi kui transpordilennuk 

DC-10. Aga Bill Dunn (LIVi toimetaja ja minu 

kaaslane sellel reisil) kinnitab, et tehnika on 

arenenud ja Volvo on loonud diiselmootori, mis 

on oma 109 hobujõuga ühtaegu võimas ja hästi 

häälestatud. Et te mõistaksite, kui kiiresti tehnika 

arenenud on: 1926. aasta Bentley võimsus 

oli samuti 110 hobujõudu – aga mootori töö- 

34 

maht oli pöörased 4398 kuupsentimeetrit. 

Hommik koidab. Tangime auto 70-liitrise 

paagi täis ühes bensiinijaamas Penzance’is, 

nii-öelda viimasel eelpostil. Kontrollime ka 

rehvirõhku, Volvo soovitab kütusekulu vähendamiseks 

2,62-baarist rõhku; kuid midagi 

muud me tehaseseades auto juures ei muuda. 

Mõistagi ei võtnud me seda väljakutset 

uisapäisa vastu. Volvo väitel paiskab V70 DRIVe 

õhku 119 grammi süsinikdioksiidi iga kilomeetri 

kohta ning keskmine kütusekulu olevat 4,9 

liitrit saja kilomeetri kohta. Nende andmete 

järgi peaksime kohale jõudma. Või seisab meil 

ees pikk jalutuskäik tagasi tsivilisatsiooni. 

Meie saabumisel on Land’s End uttu 

mähkunud. See geograafiline ääreala tekitab 

pentsiku tunde kõigis pooles miljonis turistis, 

kes seda igal aastal külastavad. Neid voorib 

kohale bussitäite kaupa ning nad seisavad ja 

vahivad Inglismaa serval tühjusesse, teadmata 

täpselt, mida nad tundma peaks. Siinne näitus 

“Dr Who lähivaates” on veider lisaväärtus; 

dalekite kimedad kriisked “Hävita!” võistlevad 

kajakate kiljumise ja lainemühaga, kui me V70 

Land’s Endi kuulsa teeviida ette manööverdame. 

Kummutame kanistrist viimase diislitilga 

kütusepaaki. Mootor nurrub, aga pardaarvuti 

ennustab, et 960 kilomeetri kaugusel 

saab meil kütus otsa – see pole end veel 

meie keskmise kiiruse järgi ümber häälestanud, 

sest me pole veel teele asunud. 

Sõidame minema, üritades mitte välja 

teha autosse pugenud elevandist, kes pasundab: 

“Me oleme hukule määratud!” 

Start: land’S end 

50.036°N 5.625°W

uk 

ESIMESED SAMMUD: 

A30, CORNWALL 

Nagu hiina filosoof Konfutsius kord ütles, algab 

ka pikim reis esimesest sammust (või kergest 

vajutusest gaasipedaalile). Jätame Cornwalli 

treilerikämpingud ja hüljatud tinakaevandused 

selja taha ning alustame aeglast tõusu 

mööda Inglismaa saapasäärt (või klounikinga, 

kui täpsem olla). A30 ääristavate kohtade 

nimed on võrdselt koomilised: Ventongimps, 

Broadwoodwidger. Ja kütusearvestiga on midagi 

veidrat lahti: see arvestab meie keskmise kiiruse 

18:00 

KRÕPSUD, KOHV, ŠOKOLAAD: 

M5, EXETERI HOOLDUSJAAM 

Sirutame jalgu ja varume endale madala 

toiteväärtusega näkse. Kuldses 

loojanguvalguses sõidame Somersetis 

Bridgwateri linnakese lähistel mööda 

Pajumehest, Serena de la Hey tehtud 

12 meetri kõrgusest pajupuust kujust, 

mis äratab paganlikke tundeid: ilmselt 

samasuguseid, mis ärgitasid pätte 

kuju originaali 2001. aastal maha põletama. 

Uut kuju kaitseb vallikraav. 

16:45 

järgi pidevalt ümber, kui kauaks meil kütust 

jätkub, ja väidab nüüd, et jääme kuivale 1250 

kilomeetri kaugusel. Kas ta püüab meis tühje 

lootusi tekitada? Mõnes mõttes oleks see isegi 

julmem: jõuda eesmärgile ahvatlevalt lähedale 

vaid selleks, et meie üritus siiski allaandmise ja 

nuuksetega lõpeks. Meie sihist saja kilomeetri 

kaugusel. Söakalt rühime edasi, tõotades mitte 

kasutada konditsioneeri ega Premium Soundi 

helisüsteemi, et kütust säästa. Peagi kohaneme 

tee rütmiga – rütmiga, mida eelöeldut arvestades 

võib kirjeldada kui palavat ja igavat. 

STRAP 

PÄIKE LOOJUB, TUJU TÕUSEB 

M5, GLOUCESTERSHIRE 

Päike Walesi kohal loojub; me oleme 

sõitnud üle 300 kilomeetri ning hämmastav 

kombel näitab kütusenäidik ikka veel 

peaaegu täis paaki. Sõidame nagu seitsmekümnendates 

kirikuõpetajad kombekalt 

65-kilomeetrise tunnikiirusega, kuid see 

hakkab end ära tasuma, sest meie keskmine 

kütusekulu on väiksem kui 4,9 liitrit 

saja kilomeetri kohta. Vaatame mõlemad 

kindluse mõttes veel kord armatuurlaua 

näidikut: arvuti on teinud uued rehkendused 

ja lubab meil nüüd sõita koguni 1900 

kilomeetri kaugusele. Umbusk asendub 

rahuloleva irvega: nende andmete põhjal 

võiksime sõita kas või tagasi Rootsi, kus 

see auto tehti. Ent kui automatka inimeluga 

võrrelda, pole me veel põlvpükste east väljas. 

Sellel pildil: tühi tee – 

kõigest 1200 km veel. 

Üleval: Pajumees, 

Bridgwater 

20:15 

03 35

STRAP 

PALJAS AMBITSIOON: M5, 

WORCESTERSHIRE 

Otsustame veidi elada ja muusikat kuulata. 

Põrgusse, võib-olla laseme isegi konditsioneeril 

sahmaka jahedat õhku puhuda. See 

võib kütusekulu suurendada, aga väljas 

on pime ja mugavus on ohutu sõidu alus. 

Seame endale normiks üks laul kiiruga 

kirjutatud CD-lt krahvkonna kohta. Seetõttu 

on Brian Eno “Ali Click” Worcestershire’i 

lagritsmustade maanteede hääl. Mõnetise 

kergendusena langeb kütusenäidiku osuti 

millimeetri võrra “täis”-tähisest allapoole 

(me arvasime, et näidik on katki). Volvo 

V70 1,6 DRIVe – auto, mis aina annab. 

Teeme Strenshami teenindusjaamas 

peatuse, ent ei jää sinna kuigi kauaks, 

kui habemik, kes ootab, et tema auto 

töökojas korda tehtaks, hakkab rääkima 

oma hobist: alasti mägironimisest. 

02 36 

23:00 

uk 

1:00 

KAS ME HAKKAME JUBA 

PÄRALE JÕUDMA? 

M6, THE MIDLANDS 

Liiklusmärk “Ära sõida väsinuna” põhjustab 

õõnsalt kõlava naerupurske. 

Mõistatamismäng muutub igavaks, kui 

oleme ära arvanud, et T tähendab teed, 

V tähendab veokit ja K tähendab kohutav, 

et me seda üldse proovisime. Siis 

jääb Bill magama: maad võtab ärev vaikus, 

kui tema norskeid mitte arvestada.

Paremal: üldse mitte peen, 

aga vajalik – põgus uinak 

mcDonald’si parklas. 

all: lagritsmust Briti 

maantee öösel. 

5:45 

UINAKUAEG: M74, GLASGOW 

Koit kerkib Glasgow lähistel Hamiltoni 

tumedate tornide kohale, mis kõrguvad ähvardavalt 

nagu Šotimaa valvel tunnimehed. 

Oleme 13 tundi sõitnud ning oleme ärkvel 

püsinud tänu sellele, et kulistame energiajooki 

“Järelejätmatu”, mis on nii kange, et 

seda peaks retseptiga müüma. Meile meeldib 

“Põrgu”-maitseline versioon, mille purgile lisab 

tõsidust lord Byroni tsitaat. Selle mõju võib 

kirjeldada ainult kui murettekitavalt eufoorilist, 

millele järgneb kummaline järelkihelus, kui 

jook sisikonna alumistesse osadesse valgub. 

Ent meil on ikka veel jupp maad sõita, kui 

jõuame maanteel A9 ja mööda Šotimaa 

kaela üles ronime. Perthile lähenedes saab 

väsimus meist võitu ja keerame McDonald’si 

parklasse magama. Esimene, mida ärgates 

näeme, on kaks karupoeg Ruperti moodi 

riietatud meest, kes siiski osutuvad McMuffinit 

ostma põiganud varasteks golfimängijateks. 

9:10 

PAAK POOLTÜHI VÕI POOLTÄIS? 

A9, ŠOTI MÄGISMAA 

Läbi Pitlochry sõites virgutab meeli ainuüksi 

mäemassiivide ulatus. Läbi Grampiani 

ja Cairngormi kulgedes ahmime endasse 

niiskeid orge, madalal rippuvaid pilverünkaid, 

kanarbikku, hirvi ja Spey vulisevaid ojasid. 

Endiselt hämmastab meid V70 säästlikkus: 

kütusenäidiku järgi on paagitäiest 

kütusest veidi enam kui pool alles. 

SÄÄSTUSÕIT STRAP 

03

STRAP 

11:00 

02 

uk 

LÕPP ON LÄHEDAL: 

A9, ROSS JA CROMARTY 

V70 kiirendab üle Kessocki rippsilla 

Invernessi lähistel – meie paremal käel 

sillerdab siniselt Moray laht ja meie ees 

avanevad viimased sada kilomeetrit, kui 

A9 ühineb John O’Groatsi viiva A99ga. 

Me oleme söönud, maganud ja elanud 

selles autos peaaegu terve ööpäeva, 

ometi tunneme end siin endiselt äärmiselt 

mugavalt: Volvod neelavad vahemaid 

nagu meie krõpse ja šokolaadi. 

Mind on tõrjutud kõrvalistmele ja ehkki mu 

pea kõigub väsimusest küljelt küljele, suudan 

ometi märgata hiigelsuuri skulptuure meenutavaid 

naftapuurtorne Niggi lahes, kui me 

pehmelt üle Cromarty lahe silla veereme. 

Üleval: Britannia paistab 

külgvaates pikemana. 

Põhipilt: V70 sirutab 

maanteel a99 jalgu.

FInIš: 

John o’groatS 

50.036°N 5.625°W 

Paremal: 1358,9 

kilomeetrit läbitud ja 

rohkem kui veerand 

paagitäit kütust alles 

(reisiarvesti näitab 

358,9 kilomeetrit 

seepärast, et see 

loendab kuni 

tuhandeni ja alustab 

siis nullist). 

12:30 

MAAILMA TIPP: A99 CAITHNESS 

Mida lähemale sa maailma tipule jõuad, 

seda madalamale näib taevas langevat. 

Pärast mäeharja ületamist näib Britannia 

kängu jäävat. Kaugel eemal on Orkeny 

saarekribalad: Mainland, Hoy ja South 

Ronaldsay, uus algus, mis viib silmapiiri taha 

Shetlandi saartele ja sealt edasi Norrasse. 

Aga otse all on peaaegu märkamatu John 

O’Groats, mis sai nime 15. sajandil elanud 

hollandlase Jan de Grooti järgi, kes pakkus 

praamiküüti Orkneysse ja kasseeris reisi eest 

kaks penni. Aga siin ei ole midagi erilist. Nagu 

Land’s Endiski, saab siingi lihtsalt tee otsa. 

TOIMETAJA KIRJUTAB: V70 DRIVE 

Sõita Britannia ühest otsast teise kolmveerandi 

paagitäie (51 liitrit) kütusega on 

hämmastav saavutus, kuid veel hämmastavam 

on see V70 1,6 DriVe’iga, sest Volvo ei 

ole kütusekulu vähendamise nimel teinud 

järeleandmisi ohutuses, mugavuses ega 

kvaliteedis. See on korralik täissuuruses 

auto, mis kaht selli ja nende pagasit 1358 

kilomeetrit väga stiilselt sõidutas – kulutades 

selleks palju vähem kütust kui me 

harjunud pole. Ja kui te kardate (nagu 

mina), et 1,6-liitrine mootor jääb V70 jaoks 

SÄÄSTUSÕIT STRAP 

13:15 

ÜLIRÕÕMUS JA ÜLEVÄSINUD: 

JOHN O’GROATS 

Oleme sõitnud 1358,9 kilomeetrit ja hämmastaval 

kombel on V70 paagis üle veerandi kütusest alles. 

See tähendab, et keskmine kütusekulu oli rabavad 

3,75 liitrit saja kilomeetri kohta. On aeg end lähimasse 

Bed & Breakfast’i möllida ja teha kõigi 

aegade kosutavaim uinak, enne kui koduteed alustame. 

Enne uinumist vaatan aknast maja ees 

seisvat V70. Ta näib minekuvalmis. n 

nõrgaks, võin vaid soovitada ise järele proovida. 

kiirendus on reibas. auto on vaikne, 

sõidab kenasti ja kunagi ei tundu, nagu 

saaks jaks otsa. Sõitsin selle autoga pärast 

reisi kaks nädalat poe vahet ja vedasin 

lapsi kooli ning kütusenäidiku osuti vaevu 

liikus. kui te muretsete kütusekulu ja selle 

pärast, kui palju auto keskkonda saastab, 

aga vajate ruumikat praktilist autot, kuhu 

mahuks kogu pere, proovige seda. See 

Volvo on mulle viimastel aastate mudelitest 

kõige sügavama mulje jätnud. BD 

03

Tamm ja sure // 

40 

Hanazakari Jaapanis on ökokunsti

tippteos: hiiglaslik, 56x228 meetri suurune survepesuriga tehtud pilt. 

LIV kohtub autoriga. 

STRAP art 

Sellel lehel: 

kujutise 

pihustamine 

tammi seinale. 

kõrvallehel: 

lõpetatud töö 

ja kunstniku 

tööriistavöö. Pange 

tähele teose 

väikest kavandit. 

Tekst Joe Curran 

Fotode eest tänu Klaus Dauvenile 

03

STRAP 

02 42 

T 

ammide seas on see üks mõtlemapanevamaid. 

Kütkestav hiigelsuur, 56x228 meetri 

suurune pildiseeria asaleaõitest kaunistab 

Jaapanis Tochigi prefektuuris Matsudagawa 

tammi, mis muidu oleks pelgalt kogukonna elu ilmetu 

taust. See söakas kunstiteos ühendab teravmeelselt tegeliku 

ja kunstliku maailma. Kui enamik kunstnikest üritab millelegi 

midagi lisada – olgu pliiatsijoone paberile või pintslitõmbe 

lõuendile –, siis Klaus Daven, Hanazakari (jaapani keeles 

“täies õieehtes”) autor, on rohkem huvitatud äravõtmisest. 

Mõelge temast kui skulptorist, kes toksib kõrgsurvepesuriga 

(milletaolisega te ehk oma autot pesete) maha pori, sambla 

ja lubjakivi, et tuua esile selge, aga ometi nii üürike pilt. 

“Tõtt-öelda tulin sellele mõttele juhuslikult,” tunnistab 

Lääne-Saksamaalt Dürenist pärit ja Düsseldorfi 

kunstikolledžis õppinud Klaus. “1997. aastal üritasin 

luua uut joonistamisstiili, kasutades ohtralt sütt ja väga 

suuri paberilehti. Sellest ei tulnud midagi välja, mulle jäi 

vaid hunnik tolmu. Hakkasin seda koristama tolmuimejaga, 

mis juhuslikult tekitas tolmu sisse muljetavaldavaid 

kujundeid. Peagi hakkasin kujutiste loomiseks määrdunud 

seintelt traatharjaga tolmu maha nühkima, alles siis 

aga mõtlema keerulisematest projektidest nagu see.” 

Selle ökoloogilise teose loomiseks ei ole kasutatud 

mingeid puhastusvahendeid ega muid kemikaale 

ning see ehib ajaloolise Ashikaga linna 

lähistel 13-aastase üleujutusi tõkestava ja enam kui 

150 000 inimest veega varustava tammi seina. 

“Tammid võivad aidata varuda joogivett või ära hoida 

üleujutusi,” märgib Klaus. “Kuid samal ajal hävitavad need 

minu arvates ümbritsevad ökosüsteemid, muutudes mõõdupuudeks 

ülemaailmses võitluses loodusliku ja inimese 

loodud keskkonna tasakaalustamise nimel. Seetõttu ei 

ole mingi probleem, et see teos igavesti ei säili. On raske 

öelda, kui kaua inimesed seda näha saavad; võib-olla 

neli-viis aastat – oleneb sealsetest keskkonnatingimustest. 

Tore, et see pilt taandub looduse ees ning lõpuks 

kaob, nagu lillede kuivanud kroonlehed tuulde kaovad.” 

Klaus on välja andnud raamatu, mis kirjeldab üksikasjalikult, 

kuidas ta Hanazakari 2008. aasta juulis kõigest kuue 

päevaga lõi. “Pärast samalaadse, loomi kujutava pildi maalimist 

Saksamaal Eifeli piirkonnas asuva Olefi oru tammile 

asusin aasta hiljem koos projekti toetava puhastusseadmete 

firmaga Kärcher sama tehnikat kasutades taas tööle – ainult 

et seekord palju suurema ülesande kallal,” räägib Klaus. 

“Seadsin need kujundid kokku Saksamaal ja saatsin 

Kärcheri tehnikaosakonnale Jaapanis. Nemad 

suurendasid neid mitu korda, jagasid kujutise osadeks 

ning projitseerisid need laseritega tammiseinale. Pärast 

seda läksin julgestusköie varal tammile ning joonistasin 

piirjooned, mille vahed kolm Kärcheri töötajat hiljem ära 

toonisid, et tekiks terviklik kujund. Survepesur pumpab 

tunnis läbi 930 liitrit vett, nii et me töötasime väga kiiresti, 

lõpetades iga päev natuke rohkem kui ühe lille.” 

Alati ihates järgmiseks midagi uhkemat teha, kavatseb 

Klaus nüüd sama tehnika abil ehtida 400-meetrise 

kujundiga Saksamaa linna Ruhri ühe peamise tuiksoone. 

Töö peab valmima juuliks, mil linn tähistab Euroopa 

tänavuse kultuuripealinna staatust suure peoga. 

Ometi tunnistab Klaus, et Hanazakaris on 

midagi, mis eristab seda kõikidest tema varasematest 

teostest. “Ilmselt olen ma just selle töö üle kõige 

uhkem,” möönab ta. “Mulle meeldib, et see on kiiresti 

äratuntav kujutis. See võib olla vaid peagi kaduv pilt 

tammiseinal, aga ma loodan, et inimesed mäletavad 

Hanazakarit veel aastaid pärast selle tuhmumist.” n 

Lisainfo saamiseks ja raamatu tellimiseks 

vaadake www.klaus-dauven.de 

“See pilt taandub looduse ees ning viimaks kaob sootuks.” 

Sellel lehel: klaus 

Dauveni varasem, 2007. 

aastal tehtud suurteos 

“Wild-Wechsel” (eesti 

keeles “Variatsioonid 

loomadega”) olefi oru 

tammi seinal 

Saksamaal.

tochigi prefektuuri inimesed on oma uue kunstiteose üle uhked. // Survepesur kasutab tunnis 930 liitrit vett. 

Ära vaata alla: asjatundlikud köiemehed on elutähtsad. // klaus Dauven: “Selle töö üle olen siiani kõige uhkem.” 

56x228 meetri suurused asaleaõied õhust vaadatuna. // täpsus loeb: väike viga võib kasvada väga suureks. 

43

STRAP 

Tekst Ron Gluckman 

Fotod Luke Duggleby 

Sichuani provints Hiinas: rohkem inimesi kui Saksamaal ja rohkem ülivõrdeid kui 

02

Külluse 

maa 

XC60 HIINAS 

STRAP 

peaaegu ei kusagil mujal. Me tutvume sellega uues Volvo XC60 R-Designis. 

03

STRAP 

02 

K sageli 

chongqing 

pulbitsev piir-on-allestaevas 

modernne linn 

on pindalalt võrreldav 

Belgiaga ja seal elab enam 

inimesi kui kanadas. 

usagil mujal ei teki nii palju ülivõrdeid 

kui Sichuani provintsis Hiinas. 

Chongqing, provintsi idaosas asuv 

kunagine arengumootor ja nüüdne iseseisev 

prefektuur, on maailma suurim 

ja kõige kiiremini kasvav linn. See 34 

miljoni elanikuga metropol näib sünnitavat 

pilvelõhkujaid, kiirteid ja terveid 

rajoone kõigest silmapilgu jooksul. Ent 

kõigest mõne tunni kaugusel sellest 

linnast, mis on sama suur kui terve 

Belgia ja kus elab rohkem inimesi kui 

Kanadas, siuglevad käänulised teed 

kõrvuti sulaveeojadega läbi puutumatute 

orgude ja tõusevad mägedele, 

mida katab mägimets. Ent see ei ole 

kerge tee. Siin on Hiina kõige karusem 

maastik – kurvilised, reetlike tagasipööretega 

teed, mis ronivad otse maailma 

katusele, ja Tiibeti lehvivate palvelippudega 

ehitud järsud platood kerkivad 

enam kui 4000 meetri kõrgusele. 

Me saame oma Volvo XC60 

R-Designi kätte Chongqingis, mida 

kutsutakse Hiina Chicagoks. 

Teiste arvates meenutab see Detroiti – 

sisemaalinn, mida elatab autotööstus. 

Jangtse jõe ääres asuv Chongqing 

laevatab kaupu nii Shanghaisse kui 

ka mujale maailma, seda tänu Kolme 

Kuristiku tammile (järjekordne “kõigekõige”: 

maailma suurim ehitis), mis valmis 

mõne aasta eest. Chongqing asub ka 

uute sõidu- ja raudteede ristumiskohal 

ja on osa hiiglaslikust liikluslahendusest 

Go West. Plaan, millest Go West sündis, 

meenutab 1930. aastatel Ameerikas 

nime New Deal all rakendatud majandust 

elavdama mõeldud plaane, kuid 

on märksa ambitsioonikam ja kallim. 

Ent pelgalt ülivõrded ei suuda kirjeldada 

selle piir-on-alles-taevas-linna 

arengut, nagu on mulle pidevalt meenutatud 

nende tosina aasta vältel, mil 

ma selle arengu tunnistaja olen olnud. 

Ühel külaskäigul maailma suurimasse 

mootorrattaosade tehasesse uitasin 

piki kaldteed alla kõrvaltehase territoo

iumile ja jõudsin eneselegi üllatuseks 

maailma suurimasse uksetehasesse. 

Hiinlased teavad Chongqingi kui 

sulatuslinna – seda tänu nii kõrvetavkuumadele 

suveilmadele kui ka 

tunnustatud köögile. Sõna “vürtsikas” 

ei suuda tabada Sichuani köögi tõelist 

olemust, mida tutvustavad loendamatud 

Sichuani roogi serveerivad 

restoranid ümber maailma. Ehkki 

road pakatavad tšillist, annab tõelise 

hoobi väike, aga tõhus Sichuani 

kaunpipar. Fuchsia Dunlop, esimene 

Chengdu maineka kõrgema kokakunsti 

instituudi lõpetanud läänlane 

ja raamatu “Sichuani köök” autor selgitab 

mulle Hiina köögi peensusi. 

Sichuani kokad, keda peetakse 

Hiina parimaiks, mitte ainult ei kaunista 

roogi silmatorkava viilutamisoskusega, 

vaid järjestavad roogi nende tekstuuri 

ja tunde järgi, mida need kurgust alla 

libisedes tekitavad. Sama täpselt on 

toidud põhimaitsete – näiteks hapu 

või magus – järgi rühmadesse jagatud. 

Sichuani pipar on omaette kategooria; 

maitse, mida võib tõlkida kui “meelttuimestav”. 

Just sedasi me tunneme, 

kui Chongqingi vulkaanilist hautist 

maitseme. Valmistades rooga, mis 

on täpselt nii tuline kui nimi eeldada 

lubab, lastakse potitäiel tšillikaunadel 

pipraga haududa. Söögipulki viibutades 

haukame mitmesugust liha ja köögivilju 

ning oleme peagi üleni higised. See 

roog on Chongqingi tänavakaupmeeste 

leivanumber ja linna peamine kõneaine 

– sõna otseses mõttes. Kohalikes 

kõrtsides käib tuline vaidlus, kuid vaid 

üksikud võrdlevad jalgpalliklubide taset; 

kogu jutt käib sellest, milline hautis on 

kõige kuumem. Seega on loomulik, et 

Chongqingi kõige kuulsam inimene on 

He Yongzhi, Hiina hautisekuninganna. 

Ta alustas väikese leti ääres. 

“Alguses oli meil ainult kolm lauda,” 

meenutab ta meie kohtumisel tema 

järveäärses kodus, nooblis Lõhnavate 

Aedade väravatega eraldatud linnaosas 

Chongqingi eeslinnas. Nüüd kuulub 

talle üle 300 restorani, ja ükski maailma 

linn pole selle naise hautise fenomeni 

eest kaitstud. Ta on avanud söögikohti 

Põhja-Ameerikas ja Austraalias, 

ning kavatseb laienemist jätkata. 

Nüüdseks on He Yongzhi kohalik 

kuulsus. Ta annab tööd 25 000 inimesele. 

Mitme küla elanikud elatavad 

end sellest, et kasvatavad tema söögikohtadele 

tšillit, mida kulub aastas 

5000 tonni. “Hautis on Chongqingi 

kuulsaks teinud,” nendib naine. 

Sichuani pipra maitset 

võib tõlkida kui 

“meelttuimestavat”. 

XC60 HIINAS STRAP 

03

Meie kõhud on õgardlikust hautiseeinest 

ikka veel kuumad, kui me 

järgmisel hommikul vara Chongqingist 

lahkume, sihiks Sichuani provintsi lõunaosa. 

See provints oli Hiina suurim 

omavalitsusüksus, kuni Chongqing tosina 

aasta eest iseseisvaks haldusüksuseks 

sai. Kahe peale kokku on neis 115 miljonit 

elanikku. Sichuanis elab ligikaudu 

87 miljonit inimest ehk rohkem kui maailma 

rahvaarvult 14. riigis Saksamaal. 

Hautiselinna sagin raugeb 

peagi maaelu vaikusesse. Kaovad 

tolmused ehitustandrid, nuudlitena 

looklevad vastvalminud kiirteelõigud 

ja taevasse küündivad klaastornid. 

Talude keskele on tipitud maamajad, 

plaaditud katused kaardus nagu Hiina 

tavad ette näevad. Maastik muutub 

mägiseks, siin-seal katavad seda 

teeistanduste käharad põõsad. 

Meie sihtpunkt on Leshan; võluv, 

kuid silmatorkamatu jõelinn – või vähemalt 

oli see nii 700 aastat tagasi. Siis 

hakkasid linnaisad mäeküljest Buda 

kuju välja tahuma. Suurejoonelised ehitised 

näikse sichuanlastel veres olevat. 

Dafo, maailma suurim Buda kuju, on 

71 meetri kõrgune. Legend räägib, et 

48 

kuju tahumise mõttele tuli auväärne 

munk Haitong, kes tundis tõmmet lähedalasuvat 

Emei mäge ümbritsevate 

pühapaikade poole. Mõned usuvad, et 

Dafo oli mõeldud omamoodi hingeliseks 

majakaks, mis pidi nii õnnistama kui 

hoiatama laevu, mis sellest piki kuju 

jalamil üheks saavaid Minjiangi, Dadu 

ja Quinyi jõgesid mööda sõitsid. Isegi 

Hiina keiser pidi 3100-meetrise Emehishani 

tippu ronima. Palveränduritel ja 

matkajatel kulub selleks teekonnaks 

mitu päeva; rada viib mööda arvukatest 

templitest ja pühapaikadest, mida 

ümbritsevad lilled ja põlispuud ning kus 

askeldavad üsna tüütud ahvid. Mõned 

rändurid eelistavad teed, mis lõpeb üsna 

tipu lähedal. Ent isegi sealt, kus köisraudtee 

otsekui igavesti mäge varjavat 

uduloori lõikab, kulub tubli tund ähkimist 

ja puhkimist, enne kui päris tippu jõuab. 

Me asume teele varakult ja kavatseme 

mäetipus piknikku pidada, 

kuid eksime peagi teelt. He Kaiguan, 

meie teejuht Chongqingist, pole 

kunagi Emei mäe lähedalgi käinud. 

Ent ta on sichuablane, kes mõistagi 

haistab, et teeäärsetes restoranides 

pakutakse kohalikke hõrgutisi. Peagi 

kugistame bambusevõrseid praelihaga 

ja hautatud kana jõevetikatega. Kõik 

on nii värske, et hindame selle oma 

reisi parimaks toidukorraks. Vähemalt 

järgmise päevani, mil me tagasiteel 

hunnikute viisi metsaseeni vitsutame. 

Vasakul: 

chongqingi turg. 

all: munk ronib mööda 

leshani Buda astmeid. 

kõrvallehel: 

suurejooneline värav 

tervitab neid, kes valivad 

lihtsama tee. 

Suurejoonelised 

ehitised on 

sichuanlastel 

veres. Leshani 

Buda on 71 

meetri 

kõrgune.

XC60 HIINAS 

STRAP 

03

02 50

Kurguni täis, komberdame mäetippu, 

kus meid tervitavad lummav vaade 

püstloodis langevatele kaljunõlvadele, 

maamaja stiilis hotell ja õige vähe 

meelelahutust, välja arvatud võimalus 

kohaneda karge õhuga ja arutleda, 

milline võiks olla järgmise päeva koidik. 

Emeid ümbritsev udu tekitab mõnikord 

veidraid valgusefekte: päikesetõusu 

imetlejate ümber tekib värviline halo. 

Oleme lustlikud ja elevil, uidates 

Emei tipus troonivas templis, mis koos 

kõrvalasuva Leshaniga on kantud maailma 

kultuuripärandi nimekirja. Hiina keelt 

purssides meelitan ligi rahvasumma, 

kuhu kuuluvad ka televisiooni võtterühm 

Chengdust ja Kanadas Calgarys 

õppinud Kevin. Kaunis telereporter 

Yang Xu hämmeldub, kui kuuleb, et 

võtame järgmisel päeval suuna kaugele 

Kangdingi ja Danba kivitornide juurde, 

millest ta on küll kuulnud, kuid mida ta 

iial näinud pole. Kevin eelistab meie LIVi 

ekspeditsiooni imetelda: “Minu isal on 

Volvo, ja eelmisel aastal sõitis ta üksinda 

Emei mäe juurde,” märgib ta, hääldades 

Volvo nime hiinapäraselt “Wo-Wo”. 

Emei mäe juurest edasi läheb 

teekond raskeks, kuid tasub end ära. 

Laskume peaaegu 3000 meetrit ja 

ronime seejärel jõudsalt üles Sichuani 

läänekülge palistavatest mägedest. Siin 

elavad khaamid, lihtsa eluviisiga Tiibeti 

rahvas, kelle elupiirkond on nii kõrgel, et 

nende päralt olevaid platoosid kutsutakse 

maailma katuseks. Tokerja karvaga 

jakid annavad maastikule muinasjutulise 

ilme, nagu ka omapärased, trapetsikujulised 

savist pressitud tellistest majad. 

Ent ometi ei valmista miski meid 

ette esimeseks pilguks Danba tornidele. 

30–60 meetri kõrgustena küünituvad 

need majade kohal taevasse nagu hiidsekvoiad. 

Mõnel neist on neli, kaheksa või 

XC60 HIINAS STRAP 

koguni 13 nurka. Arvatakse, et need tornid, 

mille tippu väikeste vaateavade juurde 

viivad trepid, ehitati kaitseks vaenulike 

hõimude eest ja pelgupaigaks piiramise 

korral, ent ometi ei oska isegi asjatundjad 

öelda, millal need silmatorkavad vahitornid 

ehitati. Kohalikelt ei saa me pärast mitmetunnist 

matka teest kaugele jäävate 

tornilinnade juurde kuigi palju teada. 

60-aastane Mao Dao, kes elab kaheksast 

tornist ühe naabruses 200-aastases 

majas, väidab, et tornid püstitati tuhande 

aasta eest. Kuid tema poeg Ze Ren Zha 

Xi, poole kohaga töötav giid, kes meid 

tippu juhatab, kinnitab, et tornid on poole 

nooremad. Need ehitised näivad olevat 

pärit keskajast, ja ainsad ehitised, millega 

need sarnanevad, ongi Itaalias San 

Gimignanos asuvad keskaegsed tornid. 

Danbast tahame jõuda Chengdusse, 

kuid keegi ei tea, kui pikk teekond meil 

ees seisab. Oletades, et sõiduks kulub 

kuus kuni kaheksa tundi, lahkume 

koidikul, ent jõuame Chengdusse alles 

järgmise päeva hommikul kell neli. 

ronides maailma 

katusele – tee 

Sichuani lääneosa 

mägedes Danba ja 

chengdu vahel. 

03 51

STRAP XC60 HIINAS 

Pandakaru chengdu 

hiidpandade 

uurimiskeskuses. 

umbes 80 protsenti 

maailma pandadest elab 

chengdus ja selle 

ümbruses. 

02

Suurema osa teest istume kujuteldamatutes 

ummikutes. 2008. aasta mais 

raputas Sichuani kaheksamagnituudiline 

maavärin, mis tappis 70 000 inimest. 

Purunesid terved linnad ja kümnete 

kilomeetrite kaupa teid. Veel 16 kuud 

hiljem käib ülesehitus täie hooga. 

Maavärin ähvardas ka Sichuani 

hinnalist pandakolooniat. 80 protsenti 

maailma pandadest elab just siinkandis. 

Omamoodi kaubamärgiks muutunud 

pandasid armastatakse kõikjal Hiinas, 

ja viimaste aastate edusammud nende 

eluviiside uurimisel on karude tulevikuväljavaateid 

parandanud. “Alates 

1980. aastatest on pandade arvukus 

suurenenud,” märgib Shen Fujun, kellel 

Chengdu hiidpandade uurimiskeskuse 

geneetikaosakonna juhatajana on selles 

saavutuses oma roll. Populatsiooni 

kahanemise 1970. aastatel tingisid 

territooriumi ahenemine ja karude 

pöörane isu – peamiselt söövad nad 

bambust, ja kuni 15 kilo päevas. Paljud 

teadlased kartsid toona, et pandad 

surevad välja. Hiina võimud vastasid 

karmide kaitsemeetoditega, rajati 

hiigelsuuri looduskaitsealasid ja salaküttimise 

vastu võideldi, kuidas vähegi 

osati. Lõplikult aitasid pandade arvu 

kahanemise peatada ja hoopis tõusuks 

muuta uuenduslikud sigimisprogrammid. 

“Projekti algfaasis oli meil ületamatud 

probleeme paaritumise ja kõrge suremusega. 

Umbes 44 protsenti sündinud 

karudest suri,” meenutab Shen Fujun. 

“Nüüd jäävad peaaegu kõik ellu.” 

Pandasid koheldakse siin kui 

rahvuslikku aaret, mida nad ju ongi; 

näiteks lahutatakse vastsündinud 

pandad vanematest, kes mõnikord 

oma järeltulijad tapavad, ning karupojad 

kasvatatakse üles eraldi. Oma 

panuse annavad ka külastajad, kes 

vastsündinud pandasid vaatama tungeldes 

keskuse ummistavad ega pea 

paljuks maksta umbes 1500 krooni, et 

end koos pandaga pildistada lasta. 

Pandad võivad 

süüa 15 kilo 

bambust päevas. 

Ülal: Danba mõistatuslikud 

tornid meenutavad keskaegseid 

torne itaalias San Gimignanos. 

keskel: tiibeti tüdruk, kes nende 

sammaste varjus elab. 

Vasakul: tiibeti Buda kujutav 

seinamaal 

53

Meie reis Sichuanis lõpeb nõrkenult 

Chengdus, provintsi pealinnas 

ning Hiina ühes vanemas ja uhkemas 

linnas. Niisama aeglane ja häirimatu kui 

Chongqing on upsakas ja pulbitsev, on 

Chengdu tulvil suurejoonelisi vanu teemaju 

ja avaraid parke, kus võib tundide kaupa 

istuda ja aja tasast kulgu nautida. Mõnes 

pargis ja enamikus teemajadest etendatakse 

kuulsaid Sichuani oopereid, mis on 

tegelikult lauludest, varjunukkudest, seebiooperitest 

ja kuulsast “näovahetusest” 

kokku pandud varietee-etendused. Enam 

kui kolmesaja aasta eest Chengdust 

pärit “näovahetus” seisneb kiires maskide 

vahetamises otse laval, sageli on etenduses 

kasutusel tosin maski. Nõiduslikud 

etteasted teenivad alati marulise aplausi. 

Vaatame ühel õhtul veatut etendust 

Shu Feng Ya Yunis, linna vanimas ooperiteatris. 

Kuid mind lummavad veelgi 

enam veidi vähem lihvitud etteasted, 

mida järgmisel päeval pargis näen. Seal 

harjutavad noored ooperinäitlejad rahva 

ees oma numbreid, ise pidžaamades, 

vahepeal kaarte mängides, keelt pekstes 

ja rõõmsalt päevalilleseemneid närides. 

54 

milleGa me SõitSime: 

VolVo Xc60 r-DeSiGn 

– 

kas see on ülim Xc60? Veermikku on 

täiustatud jäigemate amortisaatorite, 

vedrude ja tõhusamate stabilisaatoritega, 

et auto paremini teele klammerduks. 

auto ülemise osaga ühte karva 

alumised kerepaneelid toovad esile 

iluvõre siidja viimistlusega metalli, 

põhjakaitsed ees ja taga, küljesillused 

ning 90-millimeetrise läbimõõduga 

väljalasketorud. auto veereb 18-tollistel 

cratuse velgedel, või soovi korral 

ka 20-tollistel. Sõitjateruumis on nelja 

kodaraga sportrool ning eresinine kella 

numbrilauda meenutav näidikupaneel, 

Volvo r-Designi tunnus. Xc60-l on ka 

sportlik käigukanginupp, jahedates 

toonides kontrastsed istmekatted, 

alumiiniumviimistlusega keskkonsool 

ja sportpedaalid. tubli tükk. 

SicHuani 

lÄÄnePoolSeD 

mÄeD 

Vasakul: Hiina muutub 

kiiresti, kuid mõned 

chengdu piirkonnad 

jäävad juuripidi 

möödanikku. 

Vastaslehel: esinejad 

linna Shu Feng Ya Yuni 

ooperiteatris. 

“Chengdu rahvas on elujanuline,” 

kinnitab linna parima hotelli Shangri-la 

iirlasest mänedžer Kieran Twomey. 

James Hiltoni romaanis “Kadunud silmapiir” 

kirjeldatud utoopilisel mägiparadiisil 

Shangri-lal ja Chengdul, Hiina kõige laisemal 

ja sõltumatumal linnal on palju ühist. 

Twomy kirjeldab, kuidas ta rattaga mööda 

linna sõites seda kõike endasse ahmib; 

parkides tai chi’d harjutavaid mehi, otse 

tänavail süüa tegevaid või õmblevaid naisi. 

“Chengdul on suur süda,” ütleb Twomey. 

Tõepoolest, see linn võiks asuda 

kusagil Vahemere ääres, näiteks 

Lõuna-Itaalias, kus inimesed riietuvad 

vabalt, vaidlevad valjult ja söövad innukalt. 

Kui Congqing püüab pidevalt 

muutuda, siis Chengdu hoiab kiivalt 

oma võluvat kurssi – näiteks on see 

üks väheseid Hiina suurlinnu, mille 

peaväljakut ehib siiani Mao kuju. 

Reisi viimasel päeval ühes pargis, 

kus juuakse teed ja taotakse mahjonginuppudega 

vastu laudu, meenub 

mulle üks siinne kõnekäänd: “Mäed 

on kõrged ja keiser on kaugel.” 

See on Chengdus sajandeid nii 

olnud ja juhtumisi pole ka suuremaid 

märke olukorra muutumisest näha. n 

Danba 

Kangding 

Emei 

Leshan 

Chengdu 

SicHuan ProVintS 

Hiina 

KUS ME KÄISIME: LIVI SÕIT SICHUANIS 

Chongqing

XC60 HIINAS 

STRAP 

03

STRAP 

urmo kesküla hobi on 

Volvode tuunimine ning praeguseks 

on ta enese jaoks ideaalseks 

kohendanud juba kaks vinget Volvot 

– V70 ja 480. Pooleli on Volvo 740 

ümberehitus. Unistab mees aga vähemalt 

kümne Volvoga tuuningukogust. 

02

STRAP 

Tekst Gerli Ramler 

Fotod Sven Tupits, Sergei Zjuganov 

03

on lisaks välimusele, 

turvalisusele ning mugavusele 

ka üks praktiline väärtus – neid 

“Volvodel 

varastatakse haruharva,” kinnitab 

Urmo. “Varastel pole reeglina nende vastu 

huvi, kuna Volvodel pole mingeid meeletuid 

iluvidinaid. Paljukiidetud turvalisusest ma 

ei oskagi täpselt rääkida, sest õnneks pole 

ma suurematesse õnnetustesse sattunud. 

Juhitavus on Volvodel sedavõrd hea, et õnnetustesse 

sattumine on viidud miinimumini.” 

Autohuvi on Urmol olnud lapsepõlvest 

peale ning koos esimese Volvoga tuli ka tahtmine 

huvi edasi arendada. Tema meelest on 

kolme tüüpi tuuningut: lihtsaim ja odavaim on 

osta täringud tahavaatepeegli külge. Teine variant 

on toppida auto külge maitsetult suured 

läikivad valuveljed või hiiglaslikud antitiivad. 

Kolmas on aga taktitundeline ja läbimõeldud 

tuunimine –auto välimust parandades ja mitte 

üle pingutades. Urmo üritab käia kolmandat 

teed: teha kõike parasjagu, et tekiks tervik. 

Esimene Volvo, V70, jõudis Urmo juurde 

paljuski tänu juhusele neli aastat tagasi. Ta 

oli ennegi vaadanud, et ilus, pilkupüüdev 

ja avar auto, ning kui tekkis võimalus see 

tööautoks saada, langes valik kiiresti. Eriti 

paelus auto ruumikus – lisaks viieliikmelisele 

perele mahub autosse ka suusavarustus. 

Ja kui sõbrad kurdavad, et pere vedamiseks 

tuleb väikebuss osta, pole nad ilmselt 

Volvot proovinud, on Urmo veendunud. 

Tuunimine algas lihtsamast: uued 

veljed, “kulmud” esitulede kohal, sportsummuti… 

Edasi viis tee Viljandisse Alo 

Alliku juurde, kes andis häid näpunäiteid 

auto sooritusvõime parandamiseks. Palju 

aitas edasi ka DB-HP meeskond eesotsas 

58 

Airo Telvikuga. Tulemused olid head ja nii 

tekkis tahtmine autot põhjalikumalt ümber 

ehitada. Volvo-pisik oli külge hakanud ja 

aasta hiljem tuli perre järgmine Volvo. 

UUS AUTOPROJEKT NAISELE MÕELDES 

Teise autoga püüdis Urmo oma unistusi naise 

abiga ellu viia ning suutis talle selgeks teha, 

kui väga on abikaasal vaja esimest esiveolist 

kolme uksega Volvo 480 kupeed aastast 

1988. Autovaliku tingis selle haruldus, kuna 

aastastel 1986-1994 toodeti selliseid autosid 

vaid 68 000 ning korralikke isendeid 

jääb aina vähemaks. Eestis liigub neid kümne 

ringis. “Ostetud auto oli juba küllaltki väsinud 

ja sellel oli ohtralt pisivigu,” meenutab Urmo. 

“Ent kuna oligi plaanis auto ümber ehitada, 

polnud tehnilisel seisukorral nii suurt tähtsust.” 

Nii sai Volvo 480 garaaži viidud, terve 

talve mütatud, roosteuss kõrvaldatud, kere 

üle värvitud, polster uuendatud jne. Et 

tegu oli esimese nii põhjaliku ümberehitusega, 

sai tehtud ka mõned vead, näiteks 

sai tagantjärele selgeks, et auto tulnuks 

täiesti koost lahti võtta – ehkki tulemus sai 

hea, võinuks see olla veel parem. Ent pole 

välistatud, et auto tulevikus taas ümber 

ehitatakse, ja siis juba väga põhjalikult. 

Auto ümberehitamine on pikk töö, aega 

kulub vähemalt kaks aastat. Esialgne lahendus 

muutub tegemise juures kogu aeg, sest 

mõned asjad ei tule välja ja pidevalt lisandub 

uusi ideid. Ja raha läheb ka alati rohkem kui 

alguses kavas. “Võib ju tunduda, et 480-ga 

sai naine haneks tõmmatud,” möönab Urmo. 

“Esmalt sai räägitud, et ta saab endale laheda 

sõiduauto, aga tuunimise käigus selgus, et 

auto ei sobigi enam igapäevasõitudeks. 

Alguses oli auto küll tore, ilus ja väike, aga 

hea tulemuse saamiseks tuli kere lasta väga 

madalale, nii et kontsakingades on autosse 

ja sealt välja äärmiselt ebamugav pugeda.” 

eelmisel lehel: uuenenud 

välimusega Volvo 480. 

Ülal vasakul: Volvo 480 salong. 

Ülal paremal: Volvo 480 ees, 

Volvo V70 järel. 

Lisaks peab Urmo Volvo 480 esiosa 

algset disaini üsna ebaõnnestunuks ning 

selle ümbertegemiseks tuli kogu kere 

spoileriringi laiendada, vastasel juhul oleks 

tulemus väga mannetu jäänud. “Ühest asjast 

sünnib teine,” sedastab Urmo. “Seepärast 

ongi tuuningautosid põnevam teha kui osta.” 

GARAAž ON PROJEKTIAUTODE 

PUHUL ÜLIOLULINE 

Urmo kolmandaks tuuningautoks sai tagaveoline 

1990. aasta Volvo 740. “Õige 

Volvo-mees ütleb ikka, et ainus õige auto on 

tagaveoline. Esiveoline aga on Ford,” räägib 

Urmo “õigete” Volvo-meeste nalja. “Aga ma 

ütlen ausalt: mürataseme ja sõidumugavuse 

poolest on Volvo ikkagi Fordist parem.” 

Tegelikult oli kolmas Volvo ühe teise mehe 

pooleli jäänud projekt. Kuna temal said 

ideed otsa, lubas Urmo, et viib projekti 

lõpuni. Tegemist on kõige kandilisema 

Volvoga, mis tehastest välja veerenud, ja 

tuuning rõhutab seda veelgi. Autol on 

all Eesti Volvodest suurimad, 19-tollised 

veljed ja see on saanud uue värvkatte, 

Ühest asjast 

sünnib teine.

TUUNING 

rahulolev Volvo-omanik 

urmo kesküla üritab oma 

Volvosid tuunida läbimõeldult 

ja taktitundega, et tekiks tervik 

03

TUUNING 

02 

urmo kesküla ei kavatse oma autosid 

garaažinurka ainult endale vaadata 

jätta. autonäitustel osalemine on tema 

jaoks juba tavaks saanud ja igal aastal 

võiks ju midagi uut näidata olla. 

kuid sisu on veel pooleli. Plaanis on aga 

auto veel sel aastal korda sättida! 

Nüüd on aga vaja uute autode majjatoomisega 

veidi vahet pidada ja järgmise 

sammuna juba olemasolevate jaoks garaaž-töökoda 

soetada. “Ma ei saa rohkem 

oma mõtteid ellu viia, kui kogu aeg sõltun 

kellestki. Mul võib ju aias ruumi olla, kuid 

tuuningautosid ei kannata talvel kuidagi 

väljas lageda all hoida. Välja arvatud mu 

esimene Volvo, mis on igapäevakasutuses.” 

Urmo meelest pole vahet, mis marki 

autoga sõita, sest tänapäeval on kõik autod 

tehniliselt kõrgel tasemel, turvalised ja mugavad. 

”Ma ei saa aru inimestest, kes vahetavad 

autot iga kolme kuu tagant – see on ju tülikas 

ja aeganõudev asjaajamine! Tõenäoliselt ei 

tea nad ise ka, mida elult tahavad. Mina olen 

püsivam ega soovi küll hakata oma praeguseid 

masinaid välja vahetama. Kui leiad hea 

auto, milleks siis uuesti välja vahetada?” 

Varem on ta sõitnud näiteks 1978. aasta 

Opel Recordiga, Ford Sierraga ning Opel 

Vectraga, mis on kõik vastupidavad, lihtsa 

ehituse ja odavate varuosadega sõidukid. 

Urmo salajane unistus on aga kokku 

koguda Eesti suurim tuuningu-Volvode 

kollektsioon, kuhu võiks kuuluda kümme- 

Hästi tegutseval 

autoklubil peab 

olema ühiskondlik 

funktsioon.

kond autot. Idee on alles noor ja tuli Urmole 

pärast kolmanda auto ostmist eelmise aasta 

alguses. “Vanadel ja vanadel autodel on suur 

vahe, näiteks mudeliga 142 lõpevad minu 

jaoks tõeliselt vanad Volvod, 200-seeria mudelid 

on juba uuemad, kandilise välimusega 

generatsioon. 700-, 800- ja 900-seeriad on 

ka uuemad, aga seega ka odavamad ja saadavamal 

– püüangi esialgu saada just neid 

autosid. Vanust mul ka veel liiga vähe, et uunikumidega 

ringi sõita... Aga enne pean garaaži 

kätte saama,” nendib Urmo. “Kui aega ja raha 

oleks rohkem, tahaksin ise nokitseda oma 

autode kallal, praegu saan vaid pisiasju teha.” 

Kindlasti ei kavatse Urmo oma autosid 

garaažinurka ainult endale vaadata 

jätta. Autonäitustel osalemine on tema 

jaoks juba tavaks saanud ja igal aastal 

võiks ju midagi uut näidata olla. 

PERE AKTSEPTEERIB ÜKS- 

TEISE HOBISID 

“Ega mu pere just rõõmust lakke ei karga 

minu hobi üle, kuid oleme kokku leppinud, 

et aktsepteerime üksteise harrastusi,” 

naerab Urmo. “Lastel on muidugi kerge 

autopisik ikka sees ja tunnevad huvi, et mis 

autoga täna sõita saab. Naisele ei meeldi 

kindlasti, et mu hobi nii kulukas on, aga 

mis teha – kui tahad tuunida, siis läheb 

raha. Näiteks heast nahast uute istmete 

tegemine maksab umbes 30 000 krooni.” 

Kodus ripub seinal kalender, kuhu 

kõik pereliikmed võivad sisse kanda oma 

planeeritud üritused, millega teised peavad 

arvestama. Ürituste kirjapanek käib põhimõttel 

kes ees, see mees. “Kui hobidele 

kulutada pere ja töö kõrvalt mõistlik aeg, 

siis ei ole see ju midagi halba. Lihtsalt hulluks 

ei tohi minna,” arvab kolme lapse isa. 

Lisaks autondusele meeldib Urmole väga 

sporti teha, eriti suusatada. Ent ka jooksmine, 

jalgrattasõit, ujumine, keegel – mõnusaid 

alasid on palju. “Tartu maratoni läbisime sel 

aastal koos sõbraga puusuuskadel ja jäime 

ellu. Ei olnud sugugi nii hirmus, kui kartsime! 

Jooksumaratonidel olen käinud seni Berliinis, 

aga plaanin kindlasti tänavu Tallinnas esimesel 

täispikal maratonil osaleda,” ütleb Urmo 

ja lisab, et maratonijooks on tegelikult väga 

karm ala, mis vajab korralikku ettevalmistust. 

Peale selle on mees seotud mitmesuguste 

ühingute ja seltsidega. Juba 20 aastat 

tagasi liitus ta Eesti Skautide Ühinguga, mis 

oma koolivälise noorsookasvatuse ja apoliitilise 

tegevusega on suunatud noorte looduses 

viibimisele, matkamisele ja eluks vajalike 

oskuste omandamisele. Ülikooliajal astus 

Urmo korporatsiooni Leola, mis alguses oli 

rohkem nagu noorte ajaveetmisviis, kuid on 

nüüdseks paljude tööalaste ja ärikontaktide 

loomisel suureks abiks olnud. Aastad tagasi 

sai liitutud ka puulaevaseltsiga Vikan, mis 

ühendab puulaevadest ja nende ehitamisest 

ning arendamisest huvitatud ärimehi. 

Eelmisest aastast kuulub Urmo ka Tallinna 

Jaani kiriku nõukogusse ning Männiku lasteaia 

ja Nõmme Noortemaja hoolekogusse. 

BEEBIPAPUDES VOLVO KLUBI 

Eesti Volvoklubi (www.volvoclub.ee) on 

praegu Urmo sõnul pigem veebifoorum kui 

toimiv klubi. (Lisaks on Eestis registreeritud 

Volvo-Klubi MTÜ – toim.) “Kui Rootsi 

Ülal vasakul: eesti valgeim 

tuunitud Volvo V70. Ülal paremal: 

Volvo 740 tuunimise ootel. 

Volvoklubi ostis Volvolt ära vana tehase, et 

autode taastamine ja remont klubi liikmetele 

lihtsam oleks, siis Eesti autoklubi peab nii 

kaugele jõudmiseks veel kõvasti arenema,” 

arvab ta. “Seni on kõik üritused korralikku 

klubi luua liiva jooksnud, kuna esiteks pole 

nii suurt üksteisemõistmist ning teiseks 

ei leia kusagilt eestvedajaid, kellel oleks 

nii palju aega ning kes oleks nõus tasuta 

asja ajama. Ei välista, et mingil hetkel ise 

õige Volvoklubi käimalükkamises osalen.” 

“Hästi tegutseval autoklubil peaks olema 

ühiskondlik funktsioon – mingite ürituste, 

sealhulgas heategevusürituste korraldamine; 

kindlasti püsikoht, garaaž või pubi, kus 

koguneda, ning liikmestaatused. Lihtsam 

oleks huvilised jagada mudelipõhiselt, sest 

nii suudetakse paremini tegutseda ja 

saadakse asjadest ühtmoodi aru,” arutleb 

Urmo ja võrdleb praegust Volvoklubi Eesti 

riigiga – mõlemad on nagu noorukid, kes 

ei tea veel täpselt, mida elult tahavad. Ju 

tuleb mõlemal kõik etapid läbi käia, oma 

vanusest üle ju ei hüppa. Nii polegi praegu 

mõtet nende tegevusi kritiseerida, 

sest küllap kord kõik paika loksub. n 

61

Puhas disain // 

02 62 

// Number 1: 

“vtluskii” 

Skandinaaviast 

Friedrich nietzsche ütles kord, et igas inimeses 

on peidus laps, kes tahab ainult mängida. Anne 

Linde (pildil koos oma taiesega) “Vestluskiik” järgib 

täpselt selle sententsi vaimu. Ühendades paeluva, 

lihtsa kujunduse rõõmujanuse lähenemisega lõdvestumisele, 

mahutab Vestluskiik kaks inimest ja 

sobiks oivaliselt igasse moodsasse eluruumi. 

Taanis Åalborgis sündinud Anne pälvis 2002. 

aastal selle ainulaadse mööblitüki eest, mille ta valmistas 

oma teaduskraadi saamiseks Manchesteri 

ülikoolis Suurbritannias, ihaldusväärse Peter 

Walkeri innovatsiooniauhinna mööblikujunduses. 

“Mulle näis vaid, et kõigil on oma tööde ja lastega 

nii kiire, et inimestel pole enam aega rääkida,” 

selgitab Anne. “Tahtsin paaridele luua “ruumi”, kus 

lebades või istudes näiks painutatud puu seintena 

ja muudaks ruumi eraldatuks. Ning kahekesi korraga 

sellel asemel istumiseks on vaja koostööd, 

mis tekitab tõelise ühistegevuse tunde.” 

Praegu juhib Anne koos Rootsi sisekujundaja 

Monica Sandströmiga edukat Skandinaavia disainistuudiot 

ning loodab ikka veel, et ühel päeval jõuab 

“Vestluskiik” seeriatootmisse. “Olen saanud üle maailma 

200 e-kirja inimestelt, kes tahavad seda osta,” 

räägib Anne. “See on ilus asi – huvitav skulptuur ja 

mööblitükk, mida saavad kasutada nii täiskasvanud 

kui ka lapsed.” n 

Anne viimaseid tegemisi saab näha: www.lindelinde.dk 

Anne Linde segu peatsiga sohvast 

ja kiiktoolist muudab lõdvestumise 

jälle mõnusaks.

Neile, kes hindavad tõelist võimsust 

Võimsad Flybridge mootorjahid ja V Class sportkaatrid 

PRINCESS 

54 

FLYBRIDGE MOOTORJAHID: 42 50 54 58 62 72MY 78MY 85MY 95MY 32M 40M V CLASS SPORTKAATRID: V42 V45 V52 V56 V58 V62 V72 V78 V85-S 

BALTI MEREKAATRID · www.paadid.ee 

Pärnu mnt 232, Tallinn 

Tel 671 0075 bmk@paadid.ee 

www.princessyachts.com

piiridest väljas.” “Tehtud uride jaoks - Info-Auto

You also want an ePaper? Increase the reach of your titles

Delete template?

Save as template?