vaata ajakirja pdf-ina - Info-Auto

VolVo ajakiri 

R U U M 

I N I M S O O L E 

U h i U U s V o l V o V 6 0

KUI TEHNOLOOGIAST 

SAAB MAAGIA 

9000. seeria LED-teler – parim Samsungilt 

Teler, mille paksus on vaid 7,98mm – Samsungi 9000. seeria LED-teler on külgvaates 

peaaegu nähtamatu. Siiski on selle pakutavad võimalused tõeliselt maagilised. 138 

cm diagonaaliga ekraan esitab täielikku värviskaalat, 3D-pilti ning emotsioonide 

paletti. Piisab vaid puudutusest puutetundliku ekraaniga kaugjuhtimispuldil. 

Isegi väljalülitatuna on see teler ümbritsevaga täiuslikus kooskõlas. Selle disaini 

võlu peitub lihtsates kuid esteetiliselt veatutes detailides, mis on tehnoloogiliselt 

viidud täiuslikkuseni. See on stiilne maagia.

Sisukord 2 

Elu 6 

LIV austab Rootsi muusika Zeitgeisti 

Ruumiline eneseteadvus 10 

Riukalik uhiuus Volvo V60 

Kuidas see töötab 22 

Räägime helge peaga, kes lõi Volvo 

elektriauto 

Rootsi mets 25 

Rändame läbi Rootsi südamaa, tutvudes 

sealsete loomade, inimeste ja meelelaadiga. 

Läbitavuskatse 36 

LIV pani end proovile kolmes kurikuulsa, 

hullumeelse liiklusega suurlinnas. 

Sa saaksid selle selgeks… 50 

Meie trikisõitja õpetas meile poole tunniga, 

kuidas rehvisuitsu saatel J-pööre teha. 

Persoon 56 

Volvo S80 omanikud taasatavad 

kaunist Ohtu mõisa 

Puhas disain 66 

Pilv – äärmiselt elegantne 

ja vabalt liigutatav ruum. 

Kaasautorid 

oUTTo- 

FoCUs tegi 

pildid meie loo 

“Läbitavuskatse” 

juurde. Tulevikku 

vaatav Saksa fotograafipaar 

Martin Grega ja David Breun 

alustas koostööd kuus aastat 

tagasi. Kui neilt küsiti, kuidas 

nad piinarikastes ummikutes 

vastu pidasid, vastasid 

mehed, et on vaid üks rohi: 

“Vali muusika ja värske õhk.” 

PoFEssor sir 

PETEr hall on 

laialt tunnustatud 

linnaplaneerimisasjatundja 

ja 

ettevõtluspiirkonna kontseptsiooni 

looja. On suur au, et Sir 

Peter soostus “Läbitavuskatset“ 

sisse juhatama, pakkudes 

välja asjatundlikke 

lahendusi, kuidas suurlinnu 

vaevavaid ummikuid vältida. 

// 2010 

Toimetaja Bill Dunn Vanem aD Peter Allen Euroopa toimetaja Alfred Rinaldi Peatoimetaja Polly Wagstaff aD asetäitja Tony Peters Vanemdisainer Samantha Scott 

Disainer Danielle Salenieks Tootmistoimetaja Aarati Vadgama raamatupidaja abi Lucy Rainer Toodangu kontrollija Brian Ventour Tootmisjuht Colette Mahon 

aD toodangu kontrollija Gordon Armstrong Finantsdirektor Ellen Wade Pearaamatupidaja Lisa Marie Mills Tegevdirektor Gavin Green loominguline direktor 

Paul Kurzeja Volvo Car Corporation: loominguline juht Helene Axelsson Peatoimetaja Eestis Tiit Lillipuu Tegevtoimetaja Eestis Helen Raiend kujundaja Eestis 

Andrus Kalkun Väljaandja Redwood Publishing Limited Väljaandja Eestis Heelium OÜ 

Eesti LIV ilmub Volvo Car Corporation/Eesti tellimusel. Copyright Redwood Publishing Limited, 2009. Kõik õigused kaitstud. Ajakirja kopeerimine täies 

mahus või osadena on ilma väljaandja nõusolekuta keelatud. Artiklites toodud andmete õigsuse eest vastututab autor. LIV ei vastuta vigade eest ajakirjas 

avaldatud artiklites või reklaamides. Postiaadress: LIV, Heelium OÜ, Pärnu mnt 232, 11314 Tallinn, Eesti. Ajakiri LIV on trükitud paberile, mis on toodetud 

keskkonnasõbraliku metsamajandamise tulemusena. Ajakirja tellimiseks võtke ühendust telefonil 671 0000 või saatke e-mail aadressil heelium@heelium.ee 

Reklaam Nordicom reklaam@nordicom.ee 5666 7770 

Volvo esindused Eestis Info-Auto Tallinnas: Pärnu mnt 232, tel 671 0020, volvo@infoauto.ee 

Info-Auto Tartus Turu 27, tel 737 1890, tartu@infoauto.ee • Info-Auto Pärnus Tallinna mnt 89a, tel 447 2778, parnu@infoauto.ee 

Internetis www.volvo.infoauto.ee

Elu 

02 

Moodsad 

uued 

Rootsi 

RütMid

“S 

ee oli pöörane,” nendib Jocke Nilsson, 

jazz-saksofonist ja Rootsi trio Movits! liige. 

“Esinesime Ameerika televisioonis ja kõik 

otsekui plahvatas. Kerkisime iTunesis hip-hop 

looks number üks. Kõigepealt olime meie, siis tuli Eminem.” 

“Meid tunti tänaval ära,” kirjeldab sõnade kirjutaja ja bändi 

ninamees Johan Rensfeldt. “Minu tillukeses kodulinnas 

ei tea mind keegi, aga New Yorgis pandi meid tähele.” 

Hämmastav saavutus, kui arvestada, et tillukesest Rootsi 

linnakesest Luleåst pärit Movits!il pole (artikli kirjutamise ajal) ei 

oma plaadifirmat ega mänedžeri. Aga siin nad on, valmis alustama 

Põhja-Ameerikas ette välja müüdud tuuri, mis päädib esinemisega 

USA ühel suuremal muusikafestivalil South by Southwest. 

Eduga rahvusvahelistel lavadel on Rootsi ansamblid harjunud, 

kuid Movits!i teeb eriliseks see, et nad laulavad rootsi 

keeles. Lisage siia nende ainulaadne muusikastiil, uimastav segu 

bigbändimuusikast, swingist ja hip-hopist ning saab selgeks, 

et tegu on erandliku nähtusega. “Me ei ole kunagi kavatsenud 

midagi teistsugust teha,” kinnitab Johan. “Alustasime rohkem 

kitarri ja hip-hopi sämplite segamisega. Aga siis sattusime peole, 

kus mängiti ühte Benny Goodmani pala. Ja kohe oli selge, 

et just sellised rütmid sobivad meie hip-hopilike tekstidega.” 

Samavõrd ettekavatsematu oli nende tee kuulsusele 

USAs. “Meiega võtsid ühendust telesaate “The Colbert Report” 

tegijad,” selgitab Anders Reinfeldt, Johani noorem vend, trio 

trummar ja DJ. “Stephen [Colbert, saate juht] oli näinud meie 

videot portaalis reddit.com ja see meeldis väga. Ja nad pärisid, 

kas me tahaksime New Yorki lennata ja saates esineda. 

Pärast seda etteastet võttis Movits!iga ühendust Los 

Angeleses tegutsev Agency Group, mis pakkus meestele üleameerikalist 

tuuri. Ehkki ringreis meelitas kohale hiigelpubliku, 

kerkis ometi üles keeleküsimus. Johni ladusad, intelligentsed 

laulutekstid, mis keskenduvad Rootsi probleemidele – heaoluriigi 

käekäik ja suured elamiskulud –, läksid USA publiku kõrvust 

mööda. “Loomulikult oli inimesi, kes soovitasid meil inglise 

keeles laulda,” möönab ta. “Kuid vähemalt sama palju oli neid, 

kes nimetasid keelt otsekui eraldi instrumendiks. Ja ma ei oska 

nagunii inglise keeles räppida, nii et jääme rootsi keele juurde.” 

Et järgmisel aastal on Movits!il kavas ringreis 

Euroopas, on kindel, et varsti kuulete sellest bändist palju 

rohkem – hoolimata sellest, mis keelt te räägite. 

kes? Movits! 

kus? Luleås, Põhja-Rootsis 

Miks? Rootsi keeles laulev bigbänd-swing-hiphop 

DAPPER trio on võitnud rahvusvahelise 

tunnustuse. 

Tekst Rob Hincks 

Neile meeldib liigutada. Vasakult: anders rensfeldt, 

johan rensfeldt ja jocke Nilsson. 

Miks rooTsi 

rokib 

rootsi on popmuusika 

tõotatud maa. Usa ja 

Ühendkuningriik võivad olla 

popkultuuri mootorid, kuid 

mingil moel on see tilluke 

Põhjala riik suutnud end 

kehtestada suuruselt kolmanda 

eksportöörina maailma 

muusikaturul. rootslased ise 

nimetavad seda rootsi muusikaimeks: 

üheksamiljonilise 

elanikkonnaga (New Yorgi 

osariigis elab kaks korda 

rohkem inimesi) riigis on välja 

arenenud rahvusvaheline 

hitiäri, mille aastakäive küünib 

kahe miljardi rootsi kroonini. 

abba võis 1970. aastatel 

rootsi maailma popmuusikakaardile 

viia, kuid 

rahvusvahelise muusikaäri 

tähelepanu (ja investeeringud) 

meelitasid siiski ligi 

roxette’i ja ace of base’i 

hitid 1990. aastatest. hiljem 

on rootsi hitivabriku mainet 

aidanud hoida rokkpunkt The 

Cardigans ja produtsent Max 

Martin (kes on loonud tuhandeid 

raadiohitte, britney “baby 

one More Time’ist” katy Perry 

“i kissed a Girl’ini” välja). 

rootsi muusikaime 

on laienenud ja imbunud 

kõikmõeldavatesse muusikaliikidesse 

ja alaliikidesse 

nii The knife’i ulmelistesse 

elektrobiitidesse kui i’m 

From barcelona päikeselisse 

indie’sse; laulja ja laululooja 

josé Gonzilese paladesse ja 

Movits!i jazzilikku hip-hopi, 

The hives’i garaažirokki ja 

Eric Prydzi tehnopoppi. 

// Rootsi muusika eri 

aga miks rootslased ses 

asjas nii osavad on? rootsi 

lihtsalt on muusikaline maa, 

kus on tugev rahvalaulutraditsioon. 

Muusikalist haridust 

väärtustatakse ja kõiki rootsi 

koolilapsi innustatakse mõnd 

instrumenti mängima õppima. 

rootsi valitsuse tugev 

toetus kunstile tähendab, et 

muusikud saavad stipendiumi 

kitarrikeelte ostmiseks või 

riigi abiga odavalt prooviruume 

üürida. selle kõige 

tulemusena sünnib rootsis 

väga palju muusikat. 

koduturg jääb muusikaäri 

toitmiseks napiks, nii et 

ellujäämiseks tuleb muusikat 

eksportida. selle tagamiseks 

on moodustatud vastavad 

ühendused ja sihtasutused. 

rootsis ei vaadata rokkbändi 

kui kampa mässajaid, vaid 

kui end ära tasuvat pingutust 

ning võimalikku tuluallikat. 

Ent isegi ülaltoodu ei 

selgita rootsi muusika fenomeni. 

selles muusikaimes 

peab olema veel midagi. Nina 

Persson, The Cardigansi liider, 

näeb seoseid popmuusika 

ning ikEa ja rootsipärase 

praktilise disaini vahel. 

“rootslased tunnevad 

head asjad ära,” 

seletab ta. “rootslased 

teavad, kuidas võtta millest 

tahes see kõige parem 

osa ja muuta see millekski 

omanäoliseks. see kehtib 

ka muudes valdkondades: 

filmikunstis, sisekujunduses, 

mööblidisainis, arhitektuuris. 

korrastatus, ratsionaalsus, 

funktsionaalsus – see on 

rootsi kontseptsioon.” 

Neil McCormick, 

muusikakriitik 

03

Elu STRAP 

08 

// Rootsi muusika eri 

Meie uus 

leMMikbänd 

kes? Spärhusen 

kus? Californias 

Miks? Hüsteeriline auavaldus 

Rootsi popmuusikale 

Tekst Sean Vaardal 

Niisiis: kes on Spärhusen, “Rootsi peaaegu kuulus 

bänd”? Mõneti on nad komöödiabänd – nende 

suhe ABBA ja Rootsi 1970. aastate muusikaga 

on umbes samasugune nagu Spinal Tapi suhe 

heavy metaliga. Teisalt on nad fantastilised muusikud, kes on 

salvestanud plaadijagu õnnistavat rootsi poppi. Album “Best of 

Spärhusen” on kättesaadav iTunesi veebipoest. Ja nad on ka 

tegelikult naljakad: sündinud koomikud, kes väljendavad tänu 

Rootsis olemise ja bänditegemise võimaluse eest My Damn 

Channeli veebiseriaalis “Easy to Assemble” (sari räägib töötutest 

Hollywoodi näitlejatest, kes teenivad elatist Californias IKEA 

kaupluses) ning on pälvinud veebiseriaali parima originaalmuusika 

preemia iga-aastasel Streamy Awardside jagamisel. 

Rob Mailhouse, üks Spärhuseni kolmest liikmest, on esinenud 

USA nimekates seriaalides “Seinfeld”, “The Larry Sanders 

Show” ja “CSI” ning esinenud koos sõbra ja endise bändikaaslase 

Keanu Reevesiga filmis “Speed”. Koos basskitarri mänginud 

Reevesiga mängis Mailhouse 12 aastat bändis Dogstar trumme. 

Inspiratsioon Spärhuseni moodustamiseks tuli Sacha Gervasi’ 

filmist Anvil! The Story of Anvil. See film, mis pühitseb triumfi 

ebaõnne “sundis mind koju minema ja laule kirjutama hakkama”, 

meenutab Rob. Kui ta oli need tagasiside saamiseks sõpradele 

saatnud, helistasid esimestena tagasi kitarrist Todd Spahr, kes mängis 

1990. aastatel rokkbändis The Cavedogs, ja näitlejanna Illeana 

Douglas (kes astus 1991. aastal üles Martin Scorsese filmi “Cape 

Fear” uusversioonis). “Ta ütles “tulen blondide parukate ja fotograafiga 

sinna” ja Spärhusen oli sündinud,” meenutab Mailhouse. 

Mida “Rootsi peaaegu kuulus bänd” järgmiseks kavandab? 

“Meile meeldiks Rootsis esineda – kui nad meid vastu võtaks.” 

Spärhuseni uus singel “The Mile High Club” jõudis hiljuti 

poelettidele. 

olF rääGib 

Spärhusen – ja kuidas maailm arvas, et nende klahvpillimängija ja 

laulukirjutaja hukkus 1974. aastal lennuõnnetuses – on osa muusikalisest 

pärimusest. 1980. aastatel levinud kõlakad, et Olf Nystrom 

ja kitarrist Gert Forseberg elavad uute nimedega Umholtzis ainult 

põlistasid seda müüti. Ent 36 aastat hiljem, pärast taasühinemist 

laulja Beiregt Kattsoniga, räägib Olf avameelselt oma minevikust. 

kohtumisest Gert Forsebergiga: 

“Me mõlemad armastasime Motowni, Engelbert Humperdincki, 

Wayne Newtonit, Rootsi džässilegendi Jan Johanssoni ja rootsi 

rahvalauljat, kellel oli puujalg. Ma ei suuda ta nime meenutada.” 

kohtumisest beirget kattsoniga: 

“Gert ja mina kohtasime Beirgetit tema baaris The Lutefisk. Me 

olime noored. Meie ühine sõber Bob Dylan tegi meid tuttavaks. 

Jämmisime sel ööl ja järgmisel hommikul armatsesime peaministri 

Volvo tagaistmel. Gert oli kogu aeg meiega. Viskasime ta 

küll välja, aga väljas oli nii külm, et lubasime ta esiistmele sooja.” 

Muusikalistest erinvustest: 

“Kirjutasime parajasti uut laulu nimega “Heaven”. Gert tahtis, et 

see oleks A-minooris, mina, et B-minooris. Nii et korraga otsustasin 

minna Horvaatiasse ja kolm aastat käpikuid kududa. Asi 

ei olnud Beirgetis, rohkem minus. Ma pidin end karistama.” 

Vaata livi “muusikalist dokumentaalfilmi” 

spärhusenist aadressil tinyurl.com/2bynqhk

Õiglane 

jagu 

kes? Daniel Ek 

kus? Rootsis 

Miks? Lõi Spotify – maailma parima 

legaalse muusikajagamisteenuse 

Tekst Joe Curran 

Illutratsioon Aeriform 

Aastal 1997, kõigest 14-aastaselt, kui suurem osa 

temaealistest muretses, mis tooni mustaks oma toa 

seinad värvida, asutas Daniel Ek oma esimese firma. 

2006. aastaks oli ta (koos Martin Lorentzoniga) 

asutanud veel ühe, nimega Spotify – internetipõhise muusikajagamisteenuse. 

Kuid erinevalt enamikust teistest 

muusikajagamisteenustest on Spotify seaduslik. 

Kust selline idee? “Üks, mis mulle pärast P2P-võrkude 

(teenused, mis võimaldasid faile ühest arvutist teise saata, 

tuntuim oli Napster) buumi selgeks sai, oli see, et inimesed 

kuulavad rohkem muusikat kui kunagi varem ja seejuures 

erinevamatelt esitajatelt, kuid ei pruugi selle eest maksta,” 

selgitab Daniel. “Asutasime Spotify selle nõudluse rahuldamiseks, 

kuid soovisime ühtlasi luua kasumliku ärimudeli.” 

Teenuse turuletoomiseks vajalik programmeerimistöö oli 

samavõrd revolutsiooniline kui teenuse põhiidee. “Muusika 

on Spotify vahendusel ilma viivituse ja puhverdamiseta kohe 

kättesaadav tänu ainulaadsele lahendusele, milles põimuvad P2Ptehnoloogia 

ja voogesitus. Meie eesmärk oli, et inimesed saaksid 

muusikat kuulata sama hästi ja isegi paremini kui nad varem 

STRAP 

said kuulata oma arvutisse salvestatud muusikat. Napsteri edule 

aitas kaasa, et kasutajaid said üksteise muusikakogu sirvida ja 

niimoodi uusi lemmikuid avastada. See mõjutas ka meid,” räägib 

Daniel. “Spotify pidi võimaldama seda sama, kuid seaduslikult ja 

turvalise, mugava ja kiire kasutajaliidese kaudu. Piraatlusprobleemi 

lahendamiseks tuli luua teenus, mis oleks parem kui piraatlus ja 

samal ajal hüvitaks plaadifirmade kulutused – nii sündiski Spotify.” 

Mis kasu artistid sellest saavad? “Artist teenib raha iga kord, 

kui keegi Spotifys tema lugu kuulab. Ja kuna muusikakuulamist 

jälgitakse, saab iga artist täpse ülevaate, kuidas nende loomingut 

kasutatakse. Me harime kuulajaskonda – suure osa moodustavad 

need, kes varem ebaseaduslikult muusikat alla laadisid ja plaadifirmad 

teenistusest ilma jätsid. Kaugemas tulevikus kavatseme 

teenust pakkuda rohkemates riikides. Nii kaua, kui inimesed meie 

teenusest rõõmu tunnevad, kavatseme seda arendada, tulevik näib 

helge. Me oleme uhked selle üle, mida oleme suutnud Euroopas 

saavutada, ja tiibade sirutamine veel kaugemale on põnev väljakutse.” 

Mine veebilehele spotify.com. oled ju liitunud? siis kuula liVi 

spetsiaalset rootsi playlisti aadressil http://tiny.cc/higb6 

03

STRAP 

02 

R U U M I L I N E 

Uhiuus V60 pakub põnevust 

ja sunnib päid pöörama. 

Tekst Gavin Green

E N E S E t E A d v U S 

Ja see on kõige juhikesksem 

Volvo universaal üle 40 aasta. 

Fotod Rick Guest 

STRAP 

03

12 

Uhiuus V60 jätkab 

s60 dünaamilist 

disaini. “see auto 

rõhub pigem 

emotsioonidele kui 

ratsionaalsusele.”

UHIUUS VOLVO V60 

See on ilmselt esimene Volvo universaal, mille 

loomist alustati esiotsast, mitte tagant. 

Varasematele mudelitele on kuulsust toonud nende 

kandevõime, vastupidavus ja mitmekülgsus. Uus 

Volvo V60 on teistsugune. See on endiselt tugev, 

turvaline ja mitmekülgne ja Volvo loodab, et ostjad 

armuvad sellesse, nagu nad armusid varasematesse 

Volvo universaalidesse. Kuid see auto on ehitatud 

pigem mehele või naisele juhiistmel kui koormale, 

mida autoga veetakse. Tõtt-öelda pole ükski Volvo 

universaal iial varem olnud nii juhikeskne. Koos uue 

S60ga võib see auto olla kõige juhikesksem Volvo 

üle 40 aasta (pärast heldimusega meenutatavat ammust 

P1800, millest tehti ka nägus universaal ES). 

“See auto pakub samasugust sõidurõõmu kui 

uus S60,” kinnitab projektijuht Malin Schwartz. “Ja 

S60 on kõige sportlikum ja dünaamilisem auto, 

mida me pakkunud oleme.” Ta lisab: “See auto rõhub 

pigem emotsioonidele kui ratsionaalsusele.” 

Ammu ei ole keegi Volvo universaalide kohta 

midagi sellist öelnud. Ärge laske end universaalile 

iseloomulikust tagaosast eksitada. Jah, see mahutab 

kenasti suusad või sukeldumisvarustuse või 

maastikuratta. Kuid see ei ole kaugeltki kõik. 

“See on auto neile, kes vajavad suuremat pakiruumi 

kui S60,” sõnab Malin. “Kuid sama hästi meeldib 

see inimestele, kellele meeldib sportuniversaali disain.” 

Sportuniversaal? Volvo? Siin on midagi põnevat 

peidus. “Meil on praktiline auto – V70,” seletab Malin. 

“See on auto inimestele, kellel on pere ja koer. V60 

03


02 

on auto, mis veetleb oma disaini ja sõiduomadustega. 

See pakub hoopis teistsugust sõidukogemust.” 

See ahvatleb ka teistsuguseid ostjaid. Volvo 

ootab, et 80 protsenti neist ostavad oma esimese 

Volvo, ning ühtlasi tähistavad S60 ja V60 väikest, 

kuid olulist muutust Volvo väärtushinnangutes. “Meil 

on turvaline, vastupidav, usaldusväärne kaubamärk. 

Me kaitseme neid väärtusi väga kindlalt. Kuid meil on 

vaja rohkem põnevust. S60 ja V60 pakuvad seda. 

“Universaalide turg muutub,” räägib disainijuht 

Peter Horbury. “Aastate eest maksis vaid kandevõime. 

Kuid nüüd teevad selle töö ära maasturid ja 

crossoverid. Universaalide puhul loeb aina enam 

emotsionaalne disain ja terav sõiduelamus, mis on 

segatud kröömikese praktilisusega. V60 on sama 

dünaamiline kui S60. Ilma kastita tagaosas.” 

Niisiis näeme S60 tuttavat ümarat esiosa, tuttavat 

V-kujulist mootorikatet, lauget kupeelikku katusejoont 

(mõneti on V60 veel rohkem kupee moodi, sest katus 

jookseb sujuvalt üle tagaluugiks, mitte ei joonista 

välja pakiruumi) ja iseloomulikke “topeltõlajoont”, mis 

toob esile auto madala, teele klammerduva välimuse. 

Kõrged tagatuled on samuti kupeelikud, üsna 

sarnased C30 omadele. “Üldised jooned on kupeelikud. 

On peaaegu õnnelik juhus, et sel autol 

tagauksed on,” lisab Peter Horbury. Kuid ta ei soostu 

väitega, et Volvo disain on jõudnud pöördepunktini. 

“Minu meelest on S60 ja V60 kujundus suur 

evolutsiooniline samm. Kui vaadata eelmise põlvkonna 

S60 (esitleti 2000. aastal), on pärilikkus 

ilmne: ümar nina, järsk pära, sportlikud proportsioonid. 

S60 ja varem uuendatud S80 alustasid Volvo 

praegust disainisuunda, mis omakorda põhineb 

Volvo klassikalistel joontel, kuid andis neile moodsa 

välimuse. Uued S60 ja V60 lisavad sellele tubli 

annuse sportlikkust. See on suur samm edasi.” 

Mis oli V60 kujundades suurim väljakutse? 

“Jätkata S60 edukat disaini ja hoida pinget 

üleval. Hoolimata tagaluugist peab auto endiselt 

sportlik olema, et peegeldada selle sõiduomadusi.” 

Ka sõitjateruum on edasihüpe, räägib Peter 

Horbury. “See on ehitatud juhi ümber ja kes-

iseloomulikud 

kõrged tagatuled, 

“topeltõlajoon” 

ja madal kaarduv 

katus peegeldavad 

kupeelikku vaimu. 

15

16 

Volvo sensus lubab 

auto seadmeid 

juhtida ühelt ekraanilt, 

rooli menüürattalt 

ja häälkäsklustega 

juhitava suunari abil.

kendub auto dünaamilisusele. Kuid me ei ole 

kaasreisijaid unustanud. Mõnes autos, millel on 

juhikeskne sõitjateruum, võivad kaasreisijad end 

hüljatuna tunda. See on lihtne ja väga skandinaavialik 

sisekujundus ja mitte nii jahmatav kui paljudes 

Saksa autodes. Pole midagi hullemat kui istuda 

autosse ja tunda, et see on nutikam kui sina.” 

Mootorid, vedrustus ja sisekujundus on samasugused 

kui S60, välja arvatud tagaiste ja pakiruum. 

Mootorivalik algab ülisäästlikust DRIVe-seeria 

1,6-liitrisest diiselmootorist (saasteemissioon 

napid 115 g/km) ja lõpeb võimsa 304-hobujõulise 

kuuesilindrilise turbomootoriga T6. Eraldi 

esiletoomist väärib uus kaheliitrine GTDi-mootor 

(otsesissepritsega turbolaadijaga bensiinimootor), 

mis pakub samasugust võimsust ja rafineeritust 

kui tavaline viie- või kuuesilindriline mootor, kuid 

mille kütusekulu on palju väiksem. 

“Mootorid muutuvad väiksemaks ja säästlikumaks, 

aga mitte jõuetumateks – selline 

on trend,” ütleb Volvo mootoriarenduse eest 

vastutav asepresident Derek Crabb. 

Kaheliitrisel GTDi-mootoril on kaalu vähendamiseks 

alumiiniumist mootoriplokk ja –kaas ning 

kütusekulu vähendamiseks otsesissepritse. Ühtlasi 

on see maailma esimene mootor, mille turboülelaadija 

on terasest, mitte tavapärasest malmist. “Teras 

on kergem, lihtsamalt töödeldav ja selle soojusjuhtivust 

on kergem kontrollida. See aitab mootorit 

tõhusamaks ja paremini reageerivaks muuta.” 

“On oluline, et sportlikku disaini toetaks sportlikud 

ja haaravad sõiduomadused,” ütleb Derek (kes 

on Volvo mootorispordiprogrammi juht). “Oleme 

kulutanud palju aega, et lihvida auto reageerimisvõimet. 

Mootor peab pakkuma väledat kiirendust, 

täpselt nagu ka rooliülekanne ja vedrustus peavad 

Mis TUNNE oN sEllEGa sõiTa? 

Kaks Volvo testisõitjat annavad 

meile tagasisidet 

„See on täiesti uut tüüpi Volvo ja 

annab juhile rooli taga tõesti sportliku 

tunde. Kuid see ei tähenda, et auto 

oleks jäik ja raputaks. See on mugav, 

kergelt juhitav ja kiirel sõidul äärmiselt 

stabiilne. Sellega sõites tunned, 

kuidas sa teega kokku sulad.“ 

Frida Kjerrulf, testisõitja 

„Autol on kaks erinevat veermikku, 

üks pakub rohkem mugavust ja 

teine rohkem sportlikkust, kuid 

mõlemad lausa klammerduvad tee 

külge. Juhitavuselt pole V60 ja selle 

sedaankerega õe S60 vahel mingeid 

erinevusi. Mõlemad on sõitmiseks 

suurepärased autod ja neid eristab 

vaid pakiruumi suurus – sõidurõõm 

on ühendatud praktilisusega. Uhiuus 

V60 on kindlasti parim universaal, mille 

me Volvos kunagi teinud oleme. Minu 

meelest on see täiuslik – tellin endale 

ühe niipea, kui tootmine algab.“ 

Ulrika Hedén, testisõitja 


17

Vaieldamatult on see Volvo 

kõige turvalisem universaal. 

18

juhi liigutustele reageerima nobedalt ja ühtlaselt.” 

Kärme reageerimine on V60 prioriteet. 

Suur hulk vedrustuse kontrollseadmeid aitab 

tagada vahetu roolitunnetuse ja täpse juhitavuse. 

Nende hulgas on kurvihaardekontroll (Corner Traction 

Control), mis hõlbustab kurvide läbimist. Kurvi sisenedes 

pidurdab elektroonika V60 kurvipoolset 

ratast ja välimisele rattale kantakse rohkem veojõudu. 

Seetõttu pöörab auto teravamalt kurvi sisse. 

Täiustatud stabiilsuskontroll parandab juhitavust 

ja auto käitumist äärmuslike manöövrite, näiteks 

järskude pöörete korral. Lisavarustusena pakutav 

elektrooniliselt seadistatav aktiivveermik FOUR-C 

suurendab nii sportlikkust kui ka mugavust: sensorid 

jälgivad pidevalt auto käitumist, seadistades 

auto sobivaks igasugustele teeoludele. Juht saab 

vastavalt teeoludele ja tujudele valida meelepärase 

režiimi – mugav, sportlik või täiustatud. 

Uue V60 disainimisel keskenduti pigem juhile 

kui reisikraamile. Kuid see ei tähenda, et pakiruumile 

ja selle paindlikkusele poleks tähelepanu pööra- 


tud. Tagaistmel on jalaruumi sama palju kui S60 

ja rohkem kui 2001. aastal V70, mis omal ajal 

esimesena Volvo uut disainisuunda kuulutas. 

“Kaarduv kupeelik katusejoon vähendab pakiruumi 

mahutavust,” möönab Peter Horbury. 

“Erinevalt vanematest Volvo universaalidest külmkapp 

selle auto pakiruumi ei mahu. Seda osalt 

seetõttu, et kui tänapäeval külmkapp ostetakse, 

hoolitseb selle kojutoomise eest enamasti müüja. 

Kuid igapäevasõitudeks sobib V60 suurepäraselt.” 

Ja kui te arvate, et see tähistab kannapööret, 

siis arvake uuesti. Turvalisust, Volvo universaalide 

põhilist omadust, mis neid teistest markidest 

eristab, on nüüd veelgi täiustatud. See mudel on 

vaieldamatult kõige turvalisem Volvo universaal, 

millel on lisaks kõikidele tavalistele turvalahendustele 

hulk uusi lahendusi, mida varem pole olnud 

ühelgi Volvo (või mis tahes margi) universaalil. 

City Safety on auhinnatud lahendus, mida 

esmalt pakuti mudelile XC60, ning see aitab 

vähendada tagant otsasõite linnaliikluses. 

19


Sama muljetavaldav on automaatpidurdusega 

jalakäijate tuvastussüsteem, avariiennetussüsteemi 

uue põlvkonna seade. See ainulaadne kaameral ja 

radaril põhinev süsteem tunneb ära auto ees liikuvad 

jalakäijad, hoiatab auto ette astunud jalakäijast 

ning kui juht hoiatusele ei reageeri, pidurdab autot. 

“Sellel autol on kaks nägu,” räägib Peter. “Jah, 

see pakub sõidunaudingut ja dünaamikat. Kuid 

sellel on ka maailma esimene jalakäijate tuvastussüsteem. 

Auto jääb nagu võluväel seisma. Nii 

et jah, see on uus Volvo. Kuid see vastab Rootsi 

väärtushinnangutele. Hoolimine inimestest ja 

keskkonnast on esikohal, nagu alati. See on mõtteviis, 

mida üha rohkem ka mujal omaks võetakse, 

ning mida teisedki autotootjad matkivad.” n 

Vaadake filmi V60st www.volvocars.ee 

Andmed T6 T5 2.0T T4 T3 D5 D5 D3 

AWD AWD 

Mootor 3.0L 2.0L 2.0L 1.6L 1.6L 2.4L 2.4L 2.0L 

bensiin bensiin bensiin bensiin bensiin diisel diisel diisel 

turbo turbo turbo turbo turbo turbo turbo turbo 

6 silindrit 4 silindrit 4 silindrit 4 silindrit 4 silindrit 5 silindrit 5 silindrit 5 silindrit 

Võimsus (hj) 304 240 203 180 150 205 205 163 

Tippkiirus (man) - n/a 235 n/a n/a - 230 220 

km/h (auto) 250 n/a 230 n/a n/a 225 230 215 

Co2 -pääst (man) - 189 189 153 153 - 142 144 

g/km (auto) 237 194 194 169 - 183 169 162 

kütusekulu 

l/100km (man) - 8.1 8.1 6.5 6.5 - 5.6 5.5 

(auto) 10.2 8.3 8.3 7.2 - 6.9 6.4 6.1 

kiirendus (sek) 

0-100 km/h (man) - n/a 7.7 n/a n/a - 7.8 9.2 

(auto) 6.2 n/a 8.2 n/a n/a 8.1 7.8 9.2 

Nb: esialgsed andmed, mõned näitajad olid trükkimineku hetkeks teadmata (n/a). 

Mootoritüüpide saadavus võib riigiti erineda. Küsige täpseid andmeid kohalikult edasimüüjalt.

“See vastab Rootsi 

väärtushinnangutele.” 

21

STRAP 

Kuidas see töötab 

Elektrilised unelmad 

saavad tõeks 

Nullemissiooniga elektriauto on Volvo järgmine samm heitgaasivabade autode poole 

rääkige meile Volvo elektriautost 

(battery Electric Vehicle, bEV). 

Me oleme väga elevil. See on DRIVeprojekti 

loogiline jätk. Ülim eesmärk 

on, mõistagi, heitgaasivaba auto. 

Esimene küsimus: kui suur on 

selle auto sõiduulatus? 

100-120 kilomeetrit. Uuringud näitavad, 

et 90 protsenti autojuhtidest ei 

sõida päevas üle saja kilomeetri. Oleme 

loonud väga lihtsa ja selge näidiku, mis 

teatab juhile, kui palju voolu akudes alles 

on ja kui palju elektrit auto kulutab. 

kas akusid pidurdamise 

ajal laadida ei saa? 

02 

Mingil määral saab energiat pidurdamisel 

salvestada, kuid tegemist pole igiliikuriga! 

aga pikemad sõidud? 

See auto sobib linnas töötavale inimesele. 

Kui te kaalute Stockholmist Göteborgi 

sõitmist (veidi alla 500 kilomeetri), soovitan 

mina alati rongi… Või tavalist Volvot! 

Isegi kui pikemateks sõitudeks on peres 

teine auto, aitab BEV oluliselt vähendada 

teie perekonna tekitatava CO 2 kogust. 

kuidas inimesed bEVi omaks võtavad? 

Kuidas elektriautod inimeste ellu sobituvad, 

pole teada. Kliendid võivad 

küsida, kuidas nad peavad piiratud sõiduulatusega 

autoga hakkama saama. 

sõiduulatus on 

120 kilomeetrit – 

töölkäimiseks piisav ka 

siis, kui kasutada 

klaasipuhastajaid, 

tulesid, istmesoojendust 

ja konditsioneeri. 

Võib tekkida psühholoogiline tõrge osta 

auto, mille sõiduulatus on piiratud. 

kas mingid katsed juba käivad? 

Laename neid autosid valitud partnerfirmadele, 

näiteks elektrifirmadele, kes 

varustavad laadimisjaamu. Katsesõitude 

eesmärk on inimeste autokasutust 

paremini tundma õppida. Autodel on 

salvestusseadmed, mille abil saame 

analüüsida, kuidas inimesed neid laevad, 

millal nad akusid laevad ja kui sageli ning 

kas nad sõidavad aku ka täiesti tühjaks. 

kui kaua laadimiseks aega kulub? 

Kui aku on täiesti tühi, kulub täislaadimiseks 

umbes kaheksa tundi – umbes sama

see ei päästa maailma. 

olenevalt sellest, mis riigis 

te elate, on saadaval nii 

“räpast” kui ka “puhast” 

ehk keskkonnasõbralikku 

elektrienergiat. 

kaua kui inimesel oma akude laadimiseks 

öösel magada tuleb. Tahame, et aku 

peaks vastu 3000 laadimistsüklit – see 

vastab kuuele-seitsmele kasutusaastale. 

siiani on kõik väga roheline – 

aga mis saab akudest siis, kui 

need omadega läbi on? 

On kaks võimalust. Esimene: kasutada 

akusid tuuleparkides pinge stabiliseerimiseks. 

Teine: võimalik, et peagi hakatakse 

akusid arvestaval määral ümber töötlema, 

sest nendes on hinnalisi materjale. 

kuidas on turvalisusega? 

Noh, need autod on väga vaiksed – 

mis võib olla probleem, sest jalakäijad 

akud on kõige 

ohutumas kohas. Üks 

neist on tagarataste 

vahel, kus tavaliselt on 

kütusepaak… 

ei pruugi nende lähenemist kuulda. 

Kaalume võimalust, et autod tekitaksid 

kiirustel alla 30 kilomeetri tunnis kunstlikku 

heli, et jalakäijad neid õuealadel 

ja elurajoonides paremini märkaks. 

Vaikne auto oli vanasti hea… 

Jah – aga mootorimüra puudumine on 

meile suur väljakutse. Helid, mida tavalises 

autos tähelegi ei pane, näiteks tuulemüha 

ja rehvimüra muutuvad palju olulisemaks, 

nagu ka helisüsteemi kvaliteet. 

kas bEV võib kujuneda 

odavamaks kui tavaline auto? 

Kahjuks on elektriautod alles lapsekingades 

ja nende osi ei toodeta seeriaviisiliselt, 

STRAP 

rootsis on elektrienergia 

“puhas” – ühe kilovatt-tunni 

tootmiseks tekib 30-40 

grammi Co . kuid mõnes riigis 

2 

võib kilovatt-tunni tootmine 

tekitada 850 grammi Co . 2 

ja teine 12kWh 

aku on auto 

“tunneliosas”. 

Illustratsioon Aeriform 

mistõttu on need väga kallid. Nii et kliendid 

ei saa puhtamat loodust tasuta – selle eest 

tuleb maksta. Kuid see-eest maksavad 

nad ka puhta südametunnistuse eest! 

Müüge Volvo bEV meile 

mõne lausega maha! 

Meie elektriautos on kõik mugavused, 

mida pakub tavaline Volvo. Pakume kliendile 

korralikku autot – ja meie korralik auto 

peab olema kallimast keskklassist, kandma 

kõiki Volvo põhiväärtusi. See peab olema 

turvaline ja ilus, ainult et heitgaasivaba. n 

LIV vestles Volvo erisõidukite 

osakonna juhi Lennart Steglandiga. 

03

Tunnustatud köögid kogu maailmas 

info@estmidt.ee www.estmidt.ee tel: + 372 625 1590 

Pärnu mnt. 141 Delta Plaza I korrusel

järgne meile 

STRAP 

Rootsi Metsa 

südaMesse 

Tekst Rob Hincks 

Fotod Rick Guest 

Jõgi on kaunis, sädelev vaatepilt, 

puudevõrad täis säutsuvaid olendeid. 

Laman siin laisalt, jõude laps, 

mind süleleb ema, proua Loodus 

Gustaf Fröding, 1860-1911 

03

STRAP 

02

nii kaua kui inimene mäletab, on mets meie teadvuses 

Meetripikkuse 

olnud hirmuäratav. Loomulikult on palju Rootsi õudusjutte pärit metsast. Võrgutava 

skogsrå (pooleldi tüdruk, pooleldi deemon, kes metsamehi hukutab, vt lk 35) vari 

ei jäta meid hetkekski maha. Ent sel suurel ja mitmepalgelisel maal on mets ka 

puhkekoht, tulvil ilu ja looduse; pakub ulualust nii inimestele kui ka loomadele, 

annab tööd ning toetab nii sisemajandust kui ka eksporti. Rootsi 450 000 ruutkilomeetrist 

maismaast on muljetavaldavad 60 protsenti (see on suurem maa-ala kui 

Ühendkuningriik) metsa all. Seetõttu on rootslastel metsaga väga lähedane suhe. 

Metsal on kindel koht nende südametes ja peades. Sajandeid on rootslased elanud 

metsas ja selle lähedal, elanud kõrvu loomadega ning mõlemast elatist hankinud. 

Adam Reuterskiöldile kuulub 280 hektarit metsa Stockholmist 20 kilomeetri kaugusel 

läänes; see mets on tema perekonna käes olnud alates 1850. aastatest. Adam otsekui 

kehastab seda tasakaalukat vahekorda, mis rootslastel metsaga juba ammu olnud on. 

“Minu eesmärk on anda see oma lastele üle paremas korras kui mina 

selle pärisin,” selgitab Adam. Umbes pool Rootsi metsadest on eraomandis 

ning nagu enamik metsaomanikest, elab ka Adam oma metsas ja selle kulul. 

“Minu maa on minu äri. Ma saen puid ja müün palke. Aga ma pean oma 

maa eest hoolt kandma,” räägib Adam. “Ma teen keskkonnaametiga koostööd, 

kaljUkoTkas 

METsakUNiNGas 

keha ja üle 

kahe meetri ulatuva tiibade 

siruulatusega on kaljukotkas 

merikotka järel rootsi 

suuruselt teine röövlind. ka 

“kuninga kotkana” tuntud 

lind võib püüda nii noori hirvi 

kui ka rebaseid. oma vägevusest 

hoolimata eelistavad 

kaljukotkad Põhja-rootsi 

inimtühje metsi. kotkad 

heidavad paari kogu eluks. 

ROOTSI STRAP METS 

27

STRAP ROOTSI METS 

et võimalikult palju metsa jääks puutumata, aga oleks siiski ligipääsetav.” 

Ligipääsetavust oskab Adam hinnata. Kui ta just metsas tööd ei raba, uitab 

ta seal niisama ringi, korjab marju ja seeni, peab hirve- ja põdrajahti. Ta ei ole seal 

üksi. Rootsis kehtib allemänsrätt, igameheõigus, mis lubab asustamata maal ringi 

uidata ning mis on sügavale rootslaste mõttemaailma kinnistunud. “Ma pean 

oma metsa korras hoidma inimestele, kes seda kasutavad,” sedastab Adam. 

Mattias Klum on loodusfotograaf. Ta on reisinud kõikjal maailma ja pildistanud 

muuhulgas ajakirjale National Geographic. Ent kõige kodusemalt tunneb 

ta end kodus: sügaval Rootsi metsas. “Rootsi mets on minu elu emotsionaalne 

selgroog,” räägib ta. “See on nagu väljalaskeklapp, mis mu hinge puhastab. Rootsi 

metsata ja sealsete loomadeta poleks minust iial loodusfotograafi saanud.” 

Needsamad loomad meelitasidki esimesed inimesed Rootsi alale. Tabamatud 

hundid, karud ja ahmid; majesteetlik, liuglev kaljukotkas, niinimetatud metsakuningas; 

kiitsaskas, veidralt väärikas põder, Rootsi suurim imetaja – kõik need metsaasukad 

on aastatuhandeid varustanud inimesi liha, kontide, sulgede ja karusnahkadega. 

Tänapäeval on jahipidamine range kontrolli all, paljude liikide laskmiseks 

on kindlad kvoodid või ei tohi neid üldse lasta. Ent see ei heiduta umbes 

300 000 registreeritud jahimeest, kes võivad tundide kaupa metsades konnata, 

et lõpuks vilksamisi mööduvat põtra silmata. “Jahipidamisel, eriti hirve- ja põdrajahil, 

on kindel eesmärk,” seletab Adam. “See aitab nende arvukust piirata, 

muidu teeks nad noortele puudele kahju. Jahipidamine tähendab ka lisateenistust 

maaomanikele, kellele kuuluvad jahiõigused, ja liha külmkapis.” 

02 28 

ÖkohoTEll 

håkaN sTroTz 

“Ehitasin kõik need majad 

siin Urnaturis meie metsa 

puudest. Muuks me metsa 

ei kasuta – kõik on nii, 

nagu loodus ise sätib. Et 

puiduärist ära elada, peab 

metsa olema vähemalt 400 

hektarit. aga ökohotelli 

pidades on majanduslikult 

elujõulisele ettevõttele 

vaja ühte kümnendikku 

sellest maast.”

“Mets on 

minu elu 

emotsionaalne 

selgroog.” 

Mattias Klum, 

loodusfotograaf 

STRAP 

03

STRAP 

Kui rootslaste huvi metsloomadesse on tingitud pigem sportlikust hasardist 

kui vajadusest ellu jääda, siis riigi majandusele on metsatööstus väga tähtsaks 

muutunud. Metsandus ja sellega seotud puidu-, tselluloosi- ja paberitööstus on 

kasvanud äriks, kus ringlevad miljardid kroonid. “Metsandus on Rootsi majanduse 

mootor, mis toob rohkem eksporditulu kui ükski teine,” selgitab Rootsi ühe 

suurema metsandus- ja paberifirma Holmeni PR-juht Ingela Carlsson. 

Nagu suures äris ikka, on ka metsatööstusel kõvasti vastaseid. Amanda 

Tass töötab mittetulundusühingus Päästke mets, mille eesmärk on kaitsta 

põlislaasi. “Võib näida, et Rootsis on palju metsa, kuid suurem osa sellest on 

noorem kui 40 aastat,” räägib Amanda. “Alates 1950. aastatest on metsanduses 

tehtud lageraiet, kõik puud on juurteni maha saetud.” 

“Ehkki metsafirmad istutavad tänapäeval rohkem puid kui maha lõikavad, 

istutavad nad enamasti metsatööstuse kiiresti kasvavaid rahalehmi: kuuski 

ja mände; arvestamata, mis puid nad maha lõikavad,” pahandab Amanda. 

Probleem on Amanda sõnul selles, et on tuhandeid elusolendeid, kes sõltuvad 

kindlatest puiduliikidest ja selle vanusest. Näiteks on vähemalt 700 liiki putukaid, kes 

toituvad ainult tammest. “Oleme nii kaugel, et Rootsi metsades on vaid 16 protsenti 

laialehelisi puid ja ebaloomulikult palju kuuski-mände. Meie hinnangul on metsatööstus 

02 30 

“Metsandus 

on Rootsi 

majanduse 

mootor.” 

ingela Carlsson, 

Holmen

hUNT 

TaGasiTUlija 

STRAP 

jahipidamise tõttu kuivas 

huntide populatsioon rootsis 

1970. aastatel kokku, liik oli 

väljasuremisohus. hundijaht 

keelati ning võsavillemeid hakkas 

juurde siginema. Nüüdseks 

on valitsus otsustanud, et 

kõige parem oleks, kui hunte 

oleks rootsis… 210. 

03 31

kirVEs STRAP 

GräNsFors brUk 

see on vana kirves, mille 

me metsast leidsime. 

Firmad nagu Gränsfors 

bruk (kolmanda põlve 

pereettevõte) teevad siiani 

selliseid. “Valmistades väga 

kvaliteetseid kirveid käsitsi, 

pole meil vaja kasutada värvi, 

liimi ja epoksiidvaiku, mida 

pruugitakse odavate kirveste 

tegemisel,” kinnitavad nad. 

02 

väljasuremisohtu seadnud 1800 liiki, peamiselt putukad, samblad ja samblikud. 

Rootsi metsa väärtuslik bioloogiline mitmekesisus väheneb,” hoiatab Amanda. 

Sama arvab Rootsi metsaagentuuri peaentomoloog Gunnar Isacsson, 

kuid lootusetuks ta olukorda ei pea. “Me tegeleme metsaomanike harimisega,” 

kinnitab ta. “Nad saavad laialeheliste puude istutamiseks toetust, ja 

me soovitame harvendus-, mitte lageraiet. Viimased 20 aastat oleme kõvasti 

pingutanud, et metsade raiumise ja säilitamise vahel oleks tasakaal.” 

Üha rohkem on aga neid inimesi ja firmasid, kes metsaga märksa sümpaatsemalt 

ringi käivad. Näiteks Gränsfors Bruk. Gränsfors valmistab kirveid. Käsitsi 

tehtud ja teritatud, 20-aastase garantiiga kirved on ilmselt maailma parimad. “Meie 

põhimõte on lihtsus,” ütleb Daniel Bränby, Gränsforsi omanik kolmandat põlve. 

“Tehes kvaliteetseid kirveid käsitsi, ei pea me kasutama värvi, liimi ega epoksiidvaiku, 

mida pruugitakse odavate kirveste valmistamisel. Meie kirved on tükk 

terast ja puust vars.” 

Hoolimata mootorsae 1960. aastatel alanud pealetungist pole kirves 

metsast kadunud. “Mu isa taipas, et kvaliteetse klassikaliste kirveste järele 

on nõudlus,” meenutab Daniel. “Me teeme kirveid entusiastidele, matkajatele 

ja metsameestele. Oleme seda sada aastat teinud ja teeme edasi.”

“Mida me sööme, 

mida me teeme 

ja kuidas me 

elame, sõltub 

metsast.” 

Håkan strotz, 

urnatur 

ROOTSI STRAP METS 

03

STRAP ROOTSI METS 

Sama mõtteviisi toetab Stellan Thagesson, kellele kuulub umbes 50 

hektarit metsa Stockholmist lõunas. “Pärisin selle metsa oma isalt,” räägib 

ta. “Mul ei ole lapsi, nii et mina seda pärandada ei saa. Aga see mets 

oli siin enne minu tulekut ja on siin ka siis, kui mina ammu läinud olen.” 

Stellan kuulub kohalikku maaomanike ühendusse, mille liikmed muu 

hulgas põletavad traditsioonilistes ahjudes sütt, ajavad kasemahla ja teevad 

sellest veini, müüvad koolidele küttepuid. Kogu toodang müüakse 

maha naabruskonnas. Stellan räägib söepõletamisest lähemalt ja kirjeldab, 

kuidas kaske, tamme ja leppa 20 tundi aeglaselt põletatakse ja 

kaks päeva jahutatakse. «Pool puidust kaob suitsuna taevasse. See on 

looduse jagu”; muigab ta. “Meie toodang on sutike kallim, aga parim: käsitsi 

tehtud kohalik kraam. Sobib hästi grillile, mõjub hästi metsale.” 

Igal liikumisel on oma suunanäitaja, ja Daniel Bränbyle või Stellan 

Thagessonile sobib selleks Håkan Strotz. Håkan on koolitatud metsnik ja 

roheliste erakonna liige. Ta armastab matkamist, laagrielu, küttimist, jutuvestmist 

(peamiselt ründavatest pruunkarudest ja laadimata püssidest) ja 

renessansiajastu vaimu. 

Koos bioloogiks õppinud disainerist abikaasa Ulrikaga juhivad nad 

Urnaturi, disainifirmat ja ökohotelli. 

“Kõik, mida me teeme, puudutab loodust ja eriti metsa,” räägib Håkan. 

Kõhetu, energiline, särasilmne Håkan on ellujäämisekspert, kes end metsas 

koduselt tunneb. Ta tuhnib mullast juurikaid, oskab kahe puupulgaga tuld teha 

ja teab, kuidas valmistada surnud hirvest paar pükse, pott liimi ja kera nööri. 

“Tahame siia luua koha, kus see, mis juhtub, mida me sööme, mida me teeme 

ja kuidas me elame, sõltub metsast,” seletab Håkan. Hotell, mida nimetatakse 

Metsaermitaažiks, koosneb viiest majakesest ja kahest onnist puulatvades 

(kõik Håkani ehitatud) imeilusa puutumatu metsa rüpes. Elektri asemel on 

petrooleumilambid, ahjud, puuküttega saun ja päikeseküttega dušš. “Kõik majad 

on ehitatud meie metsa puudest. Küttepuu tuleb sealtsamast. Rohkem me 

metsa ei puutu – kõige eest hoolitseb loodus. Pakume külalistele omakasvatud 

liha ning enda korjatud seenimarju 

ja ürte. Minu meelest 

“See oli siin 

enne mind 

ja jääb siia 

ka siis, kui 

mina ammu 

läinud olen.” 

02 

on palju arukam meie metsi 

ökoturismiks kasutada. See 

aitab taastada looduse loomulikku 

tasakaalu ja on tulus. 

Metsanduses teenitakse 

Rootsis hektarilt aastas umbes 

60 eurot. Äraelamiseks 

oleks vaja vähemalt 400 

hektarit raiutavat metsa. 

Ökoturismis saab hakkama 

kümnendikuga sellest maast. 

Me teenime siin nädalavahetusega 

rohkem kui metsa 

raiudes terve aastaga.” 

Lugu Rootsi metsast 

on tegelikult lugu kahest metsast: hallatud ja manipuleeritud äriobjektist, 

ja puutumatust põlislaanest, mis säilitab bioloogilist mitmekülgsust, 

müüte ja pärimuslugusid ning väikeettevõtjaid. Järeltulevate põlvkondade 

huvides peab Rootsi need pooled tasakaalu sättima. Ja kui kambas 

on sellised inimesed nagu Håkan Strotz, võib see isegi õnnestuda. n 

Vaadake meie filmi rootsi metsast www.volvocars.ee 

MEtSaMuinaSjutud 

Metsavaimude 

lühike tutvustus 

ja õpetus, kuidas 

nendega kohtudes 

käituda

P 

ime kõle veebruariõhtu Põhjarootsi 

metsas 1951. aastal. 

söepõletaja on just lõpetanud 

päevatöö kõikjal miilavate lõkete 

ääres ning seab end valmis järjekordseks karmiks 

talveööks oma onnis. Ta on üksildane, 

väsinud ja külmetab. korraga kuuleb ta läbi 

tormimüha puude tagant kutsuvaid naisehääli. 

“kõigest tuul,” mõtleb ta end judistades. 

siis kraapsab keegi ust. 

“kallis… kallis… lase mind sisse.” 

Mees avab ukse, kuid lävel pole kedagi. 

Värinal meenutab ta eelmist aastat, kui kaunis 

naine tema sugulase Nilsi sügavale metsa 

meelitas. kui Nils kolm päeva hiljem leiti, oli ta 

mehe hale vari, täiesti otsa jäänud. Ta jampsis 

midagi neitsist, kes ta padrikusse juhatas, ise 

selg ees kõndides ja meest endale järgnema 

keelitades. sügaval põlislaanes neiu peatus. 

sugulane oli lähemale astunud, küünitades 

neiu ingelliku näo poole, kuid too keeras selja. 

Tema selg oli õõnes puutüvi, pooleldi pehkinud 

ja kõdu täis. see oli skogsrå, metsavaim. 

kratsimine algab taas. Uuesti avav 

söepõletaja ukse ja näeb kõige kaunimat 

tütarlast, kellesarnast ta iial varem pole kohanud 

– pikad sirged juuksed voogavad tema 

läbipaistvail rõivail ning tema pead ehib suvelilledest 

pärg, ehkki viis pikka, pimedat kuud 

pole ümbruskonnas õitsenud ainuski lill. 

söepõletaja virutab ukse kinni ja 

veedab oma elu kõige hullema öö, kui 

metsavaim ja tema õed luuke lõgistavad 

ja katusel kolistavad. hommikul pakib 

söepõletaja asjad, nii palju kui ta kanda 

suudab, ja asub teele, linna. Ta vannub, et 

ei veeda enam iial ainsatki ööd metsas. 

Metsatöölised – söepõletajad, tõrvaajajad, 

kütid, karjused ja puuraidurid 

– kujutlesid, et metsas elavad müstilised, 

üleloomulikud olendid, haldjad (rootsi k 

vittror) ja võrgutavad metsavaimud (skogsrå). 

Nendel olenditel oli kaks olulist rolli: 

nendega selgitati nendel karmidel aegadel 

nii õnnestumisi kui ebaõnnestumisi, ja rahvajuttudele 

andsid nad tublisti värvi. 

Metsavaim ei olnud mitte ainult ohtlik ahvatleja, 

vaid ta ka kaitses metsloomi küttide 

eest. isegi kõige osavamad lasud võisid sihtmärgist 

mööda minna, kui metsavaim otsustas 

kuuli mujale juhtida. Mõnikord aitas see, kui 

metsavaimule ohvreid toodi, kuid selleski ei 

saanud kunagi kindel olla. skogsrå oli äärmiselt 

heitlik. kas vihast ja ülemeelikusest võis 

ta inimese metsas ära eksitada. (oli siiski üks 

nipp, kuidas skogsrå kütkeist pääseda: tuli 

oma jakk või kampsun tagurpidi selga panna.) 

Põhja-rootsis sõi kari suvel metsas 

mägikarjamaadel. Mihklipäevaks naasid 

karjused loomadega oma küladesse. Usuti, 

et nende lahkumisel kolisid haldjad metsa 

ja jäid talveks nende karjaseonnidesse. 

haldjad olid lühikesed olevused, umbes 

inimese sääre pikkused, kes elasid peamiselt 

maa all. inimesed kohtusid nendega metsas 

sageli, sest haldjate toimetused olid üsna 

sarnased inimeste omadele: nad harisid maad 

ja kasvatasid karja, jagelesid naabritega, 

abiellusid, said lapsi ja surid. haldjad võisid 

sekkuda inimeste asjaajamistesse ning räägitakse 

koguni, et haldjanaised olla tavaliste 

meestega abiellunud ja nendega aastaid koos 

elanud. Mehed ei pruukinud midagi aimata, 

kuni nad juhuslikult sattusid tunnistama, 

kuidas nende kallid kaasad paljakäsi jämeda 

raudvarba või vikatitera looka painutasid. 

haldjad võisid ka tavalisi naisi oma 

maa-alustesse kodudesse sünnitusele appi 

paluda. Vastutasuks kingiti nendele naistele 

puulehti või -oksi, mille paljud taas maa 

peale jõudes minema viskasid. Ent kes taipas 

kingi alles hoida, avastas koju jõudes, 

et risu asemel oli tal ühes mõni hinnaline 

kuld- või hõbeese. Teised haldjaid aidanud 

aga avastasid, et näevad asju, mida teised 

ei näe – haruldane ja kasulik võime. 

haldjatele ja vaimudele on endiselt lihtne 

kaasa elada, ning need lood ilmestavad kohalikke 

tavasid ja uskumusi. Üleloomulik maailm 

oli empiirilise maailma peegelpilt, ning tänu 

lugudele nendest fantastilistest olenditest 

säilis sotsiaalne kord, nende kaudu anti juhtnööre 

eluks ja hoiatati tabude rikkumise eest. 

Nii et kui te rootsi metsa jalutama 

satute, ärge kartke. lihtsalt kohelge 

metsa lugupidavalt. juhtub vastu mõni 

skogsrå või vittror, olge viisakas ja võtke 

vastu kingitused, mida teile pakutakse. 

ja poleks paha mõte GPs kaasa võtta. 

Agneta Lilja, PhD etnoloogias 

Södertörni Ülikool 

STRAP 

03

STRAP 

LÄBitaVuS - 

02

KatSE 

Tekst Luke Ponsford 

Fotod Outtofocus 

Meie mees Mexico Citys, Moskvas 

ja Istanbulis ründas kõige võimsamaid 

ummikuid, relvastatud pulsimõõtja 

ja Volvo XC60-ga… 

LINNAVALLUTUS STRAP 

37

STRAP 

38 

“liiklusummikud on probleem, 

mille lahendamiseks pole vaja raketiteadust, kuid 

elektroonilistest abivahenditest võib abi olla küll. 

kõige olulisem on liiklust vähendada ja hoolitseda, et 

vabanenud ruum vabaks jääks. singapuris võeti 

aastal 1975 kasutusele teemaks ja 1998. aastal muudeti 

see elektrooniliseks. kohe sai sellest maailma 

ainus suurlinn, kus polnud ummikuid. Mõned linnad 

euroopas – oslo, stockholm, Milano – on läinud 

sama teed. Praegu on need maailma kõige sujuvama 

liiklusega linnade seas. nendelt linnadelt võime õppida 

teise kasuliku asja: kodanikud, kes on jäetud ilma 

võimalusest sõita oma autoga kus iganes ja millal 

iganes, tahavad midagi vastu – laitmatult toimivat 

ühistransporti taskukohase hinnaga. Viimase kümne 

aasta jooksul on bogotà Columbias sama teed läinud. 

seal tehakse üks reis neljast bussiga – linnas, mis 

on sama suur kui london. lisaks kasutab bogotà 

singapuri eeskujul teistki trikki: vastavalt auto 

numbrile ei tohi sellega teatud nädalapäevadel sõita. 

Minge singapuri või bogotàsse ja te näete linnu, kus 

liiklus ummikuteta sujub. kas teised linnad võiks 

sama suuta? Muidugi…” Professor sir Peter Hall

sir Peter hall on linnaplaneerimise 

juhtivaid asjatundjaid. Tema raamatud 

on tõlgitud paljudesse keeltesse ning 

hiljuti lõpetas ta seitset riiki hõlmanud 

uuringu City Regions, mida rahastas 

2,4 miljoni euroga Euroopa Liit. Tema 

sõnad on kaheldamatult targad. Kuid 

liiga sageli kõlavad need kurtidele kõrvadele, 

samal ajal kui linnades kasvavad 

ummikud ja tänavad kaovad autode alla. 

Võib-olla pole tema hääl mootorimüra, 

pasundavate signaalide ja siunavate autojuhtide 

tõttu kuuldav. 

Mexico City 

Et uurida, kui hull 

asi õieti on, sõitsime 

läbi kolme kurikuulsate 

ummikutega linna ning hindasime sealseid 

tänavaid, liiklusvoolu, sõidumaneere, 

parkimisvõimalusi ja stressirohkust. 

Tulemused on huvitavad, puhuti hoiatavad, 

ja ühel juhul meeldivalt üllatavad. 

Meie reis algas linnas, mille nimest 

on saanud õhusaaste, liikumatuse 

ja pinge sünonüüm – mõneti teenimatult, 

nagu selgus. Mexico City on ammu 

kuulus oma näruste liiklusolude 

poolest. Linna põhiplaani joonistasid 

asteegid ammu enne motoriseeritud 

transpordi leiutamist ning see peab iga 

päev mahutama kuus miljonit autot, 

bussi, taksot ja jumal teab, mida veel. 

Kell kaheksa hommikul, kui me 

läheneme Mexico Cityle põhja poolt 

mööda Anillo Periférico ringteed ja 

LINNAVALLUTUS 

STRAP 

läbime heal järjel eeslinna Ciudad 

Satélite, tungib meie XC60 kabiini tiheda 

ummiku mõru maik (heitgaasid püsivad 

tänu õhufiltritele õnneks väljas). Mind 

on hoiatatud võimalike ohtude eest – 

narkosõjad, inimröövid ja juhuslikud 

tulevahetused, mis selles 24 miljoni 

elanikuga linnas ajuti puhkevad –, nii et 

ma olen juba pinges. Pealegi on palav. 

Nii palav, et meie Volvo mootorikaanel 

võiks praadida mehhiko hommikusööki 

huevos rancheros. Lülitan konditsioneeri 

sisse, naaldun mugavale nahkistmele 

ja valmistun pikaks päevaks rooli taga. 

Vedamise korral jõuame päikeseloojanguks 

linna teise serva ega satu 

mingitesse jamadesse. Pöidlad pihku. 

Liiklus venib piki Boulevard Avila 

Camachot nagu malbe mürkmadu. 

Möödume kirevast Lomas de Sotelo 

piirkonnast stop-start režiimil kiirusega 

kuni 15 km/h. Meie reisi algusest on 

möödunud tund ja juba lähenemegi peenele 

piirkonnale Lomas de Chapultepec, 

kus kihab kunstnikest ja saatkondadest. 

Narkoparunid ja tulistamise kauge kõma 

äratavad kahtlust oma puudumisega. 

Võib-olla valisime vale päeva. Võibolla 

eksisime lihtsalt Mexico Citys. 

Pärast veel ühte pooltundi jõnksutamist 

keerame vasakule ja suundume 

Polanco linnaosa ärikeskuse poole, 

kus annavad tooni elegantsetes rõivastes 

lõunastavad ärimehed ja kaunid 

daamid. Liiklus on siin tihe, aga me 

oleme ajakavast ees, sest sõitsime 

pool linna läbi kõigest veidi enam kui 

kahe tunniga, nii et teeme kohvipausi. 

Nüüd on meil mure: parkimiskoht. 

Autosid pressitakse tuubil tänavatel 

igasse tühimikku – ülesõidukohtadele, 

kõnniteedele, ristmikele. Logelevad 

39

STRAP 

Üleval ja paremal: 

Mexico City 

ummikute 

puudumine on 

silmatorkav. 

all: luke mõõdab 

stressitaset 

suunto 

pulsikellaga. 

40

politseinikud kaitsevestides mõtisklevad 

neid ümbritseva probleemi üle, aga viljatult. 

Ent Fernandol, meie mehhiklasest 

“asjaajal”, on lahendus pakkuda. Ta 

lehvitab kohalikule, kes seisab nõuderätikut 

lehvitades tänaval. Järgneb 

lühike vestlus ja meie parkimismure 

saab lahenduse. Vabakutseline parklatöötaja 

saab võtme ja sööstab autoga 

minema – kaasas minu rahakott, telefon 

ja fotokas, mille ma tagaistmele jätsin. 

Olen närvis, aga Fernando kinnitab, 

et kõik on korras. Tõesti, kui me tagasi 

tuleme, on meie Volvo ettevaatlikult 

pargitud eramaja juurdesõiduteele. 

MexiCo City: Mitte kuigi Hull 

Kolmkümmend peesot vahetavad omanikku. 

“Niza coche!” naeratab parkija. Tal 

on õigus, on tõesti tore auto. Auto, mis 

mõnes teises linnas oleks nüüdseks juppidena 

laeval teel Aafrikasse. Minu asjad 

on endiselt tagaistmel. Mexico City ei 

käitu oma kurikuulsale mainele vastavalt. 

On peaaegu keskpäev ja kaos vaibunud. 

Suundume kesklinna, möödudes 

Condesa ja Roma linnaosadest. See 

Mexico City moekas piirkond on samuti 

liiklushullusest pääsenud, nii et peatume 

eineks lahedas Dominga Condesa 

brasserie’s. Parkimisega pole muret 

tänu järjekordsele rätikulehvitajale. 

Järgmine peatus: Coyoacin, linna 

koloniaalne, mehhikopärane osa, mis 

kubiseb kohalikest ja turistidest. Kell 

TIHE LIIKLUS 

KESKMINE LIIKLUS 

HõRE LIIKLUS 

rahVaarV: 

12 miljonit 

METroo? 

olemas. Teenindab umbes 

neli miljonit reisijat päevas. 

bUssiD? 

olemas. segu riiklikest 

rTP-bussidest ja natuke 

ohtlikematest erabussidest 

viib kõikjale linnas. 

UMMikUMaks? 

olemas. autodel on värvi- 

on kolm pärastlõunal ja liiklus hakkab 

tihedamaks muutuma. Kulub tund, et 

jõuda kaootilisele Insurgentes Suri 

avenüüle ja suunduda San Angeli poole, 

kus algab linna hõredama asustusega 

lõunaosa ja meie missioon lõpeb. 

Kell on viis. Meil on koos peatustega 

kulunud kõigest mõni tund, 

et jõuda maailma ühe suurema linna 

ühest otsast teise. Oleks pidanud palju 

raskem olema. Vähemalt oleksime 

pidanud kerge avarii tegema. Ometi ei 

piiksatanud XC60 udupeen avariiennetussüsteem 

City Safety terve tee 

jooksul mitte kordagi. Ent meie järgmine 

sihtkoht teeb selle kuhjaga tasa… 

lised kleepsud, millele on 

märgitud, mis päevadel 

autoga linnas sõita tohib. 

Vanad, väga saastavad 

autod lubatakse kesklinna 

vaid ühel päeval nädalas, 

kümneaastased ja uuemad 

neljal päeval nädalas 

olenevalt nende heitmekogusest. 

säästlikud uued 

autod nagu meie XC60 

lubatakse linna iga päev. 


Linna hinne (maks. 10 punkti) 

Tänavad/planeering ........7 

Liiklusvool.................................6 

Sõidukombed ........................8 

Parkimine .................................8 

Stress ...........................................7 

sõidetavus 7.2 

03

STRAP 

on järgmise esmaspäev hommik. 

Kell on 8. On palav. Siiani nagu 

Mexico Citys. Ent meie ümbrus on 

nüüd veel suurejoonelisem. Me oleme 

Istanbulis, Bosporuse väina pärlis, kus 

kohtuvad ida ja lääs; maailm ainsas 

istanbul 

linnas, mis laiutab 

kahel kontinendil. 

Meie tee läbi 

linna läheb ringiratast, alates Atatürki 

lennujaamast Istanbuli Euroopa-poole 

lääneservast. Siin me praegu olemegi, 

suund piki Karayolu maanteed E-5 

kesklinna poole. Liiklus voolab vabalt 

ning näha on isegi kiiruskaameraid, 

mis püüavad kõiki 50-kilomeetrise 

piirangu ületajaid. Siiani on rahulik. 

Kui me läheneme kesklinnale, 

lähevad asjad halvemaks. Silmapiiril 

Sinise mošee kuus sihvakat minaretti, 

mattume Istanbuli hommikuliiklusse. Ja 

see ehmatab. Iidse linna väärika arhitektuuri 

taustal mõjub see nagu keeristorm. 

Sõidumaneerid on leebelt öeldes uljad. 

Väikseimgi tühimik ahvatleb kaasliiklejaid 

nagu haavatud gasell peibutab hüääni. 

Olgu see roller, buss või kollane takso 

– kõik püüavad end sinu ette sättida. 

Meie XC60 turvavarustus (City Safety, 

BLIS, avariiennetussüsteem) on siin 

asendamatu. Need kõik näivad olevat 

väga erutatud ja asjade senist kulgu 

arvestades on need ainsad asjad, mis ei 

lase samal saatusel mulle osaks langeda. 

42 

Kui oleme paar tundi linna liimina 

venivas edasi ukerdanud, jõuame 

Sülemyaniye mošeeni. Tänavad on siin 

kitsad – nii kitsad, et võitleme koha 

pärast tänavakaubitsejate, hulkuvate 

penide ja ähmi täis turistidega. Seda 

kõike hakkab pisut liiast saama, ma 

tahan seisma jääda ja autost välja. Et 

õnnetuseks oleme aga pikalt mööda 

ühesuunalist tänavat sõitnud, ei saa 

seda teha. Liiklusmärk oleks abiks olnud. 

Nüüd pean mitusada meetrit mööda 

seda kitsast tänavat tagurdama, samal 

ajal kui rahulolematud tänavakaubitsejad 

Volvo tuuleklaasile prõmmivad. 

Pingeline? Pulsilugeja mu randmel 

näitab 120 lööki minutis, nagu oleksin 

minu trepivahet üles jooksnud. Ma ei 

taha midagi muud kui maha istuda ja 

juua tassikese cay’d, kohalikku magusat 

teed. Ent kuidas me ka ei püüaks, ei 

õnnestu kuhugi parkida. Seega võtame 

suuna vürtsiturule, aga ainult selleks, et 

toppama jääda. On peaaegu lõunaaeg ja 

ma otsustan peatuse teha. Ainus võimalus 

on sättida end mõnda linna vähestest 

parklatest looklevasse järjekorda. Poole 

tunni pärast pääseme sisse ja kohtume 

rambe parkimiskorraldajaga, kes 

üritab ümbritsevas kaoses korda luua. 

Viimases meeleheites jätame XC60 risti 

üle kahe parkimiskoha, viskame talle 

võtmed ja mõned Türgi liirid. Pääsemine 

– ja lõuna – on praegu tähtsamad. 

Kuulus Pandeli restoran on igatsetud 

pelgupaik tänavatel valitseva hullumaja 

eest, selle jahe tellisinterjöör ja üle 

Kuldsarve lahe avanev vaade pakuvad 

nii tarvilikku puhkepausi. Vastumeelselt 

sunnime end kell kaks lahkuma.

Siinne 

sõidustiil 

on leebelt 

öeldes uljas. 

LINNAVALLUTUS 

STRAP 

kõrvallehel: istanbuli 

kuulus sinine mošee. 

sellel lehel: isegi 

poodides kolamine pakub 

autoga sõitmisele 

rahustavat vaheldust. 

43

STRAP LINNAVALLUTUS 

44 

tänavad 

muutuvad 

kitsamaks. 

Kas me ei pääse 

siit iialgi?

Möll tänavatel ei näi vaibuvat, nii et 

suundume üle Bosporuse väina Istanbuli 

Aasia-osa elu- ja äripiirkonda. Sirkecis 

Haremisse viivale praamile pääsemine 

tähendab uusi järjekordi ja teiste juhtidega 

koha pärast võitlemist. Korraks saame 

rahu, kui praamiga linna rahulikumasse 

poolde sõidame. Ent see on vaid põgus 

leevendus, selgub praamilt maha sõites 

ja maanteele D-100 suundudes. Taksod 

keeravad meile ette, nagu ka kõik teised 

teel olevad autod. Ent me edeneme 

jõudsalt, kella neljaks jõuame Ēevreyolu 

ringteele O-2, enne kui linna idaosas ringi 

tiirutame ja üle Fatih Sultan Mehmeti 

silla tagasi linna Euroopa-ossa sõidame. 

Põhja jääb linna äripiirkond Maslak, 

seega võtame suuna lõunasse ja meid 

ootab ees südalinna Sturm und Drang. 

Ukerdame läbi kuulsa linnasüdame, 

üle Taksimi väljaku, ja promeneerime 

aeglaselt Sisli peentel poetänavatel, 

enne kui uuesti vürtsiturule jõuame. 

Kell on veidi kuus läbi. Peaksime 

peatuma, jooma teed ja võib-olla saama 

närvivapustuse. Kuid meid kutsub liiklus, 

nii et ukerdame pimesi turu munakivimöllu. 

See on kogu päeva kõige halvem 

mõte. Mis oleks võinud olla meeldiv pärastlõuna, 

osutub äärmiselt närvesöövaks 

autosõiduks. Tänavad muutuvad aina 

kitsamaks ja mõtlen pingsalt, kas me siit 

iial enam pääseme. Vahepeal muutuvad 

tänavad nõnda ahtaiks, et XC60 küljepeegel 

tabab veiniklaasi tänavarestorani 

laual. Viipame kärsitult vabanduseks ja 

põgeneme. Piinarikkad 50 minutit hiljem 

leiame oma XC60 ja iseend õhtuse 

liikluses suhtelises turvalisuses, kuigi 

hõrenevat see liiklus ei paista. Nüüd 

on küll aeg peatus teha: Istanbul on 

minust peaaegu võitu saanud. Ma tahan 

rahupaika. Ent paraku ei vii meie tee 

sinna. Meid ootab veel rohkem liiklust. Ja 

seekord juba tõesti eepiline seiklus… 

EUROOPA 

istanbul: Veidi näRViline 

rahVaarV: 

ametlikult 12 miljonit, 

kuid kuuldavasti tegelikult 

palju rohkem. 

METroo? 

olemas. ja seda 

soovitatakse kasutada. 

bUssiD? 

olemas. ja trammid. ka 

neid soovitatakse 

kasutada. Vältige 

autosõitu iga hinna eest. 

UMMikUMaks? 

Pole. Tänavad on täiesti 

piiranguvabad. 

Linna hinne (maks. 10) 

STRAP 

AASIA 

TIHE LIIKLUS 


HõRE LIIKLUS 


Liiklusvool.................................3 

Sõidukombed ........................2 

Parkimine .................................3 

Stress ...........................................1 

sõidetavus 2.6 

õhtu toob hetkelise 

rahu. XC60 turvavarustus 

on meid puutumatult 

läbi linna aidanud. 

03

STRAP 

kell on 8. Oleme Moskva lõunatipus, 

MKAD ringteel seisvas liikluses. 

Kummaski suunas kümme rida seisvaid 

autosid, taustaks kolossaalsed 

Stalini-aegsed kortermajad ja nende 

Moskva 

hämmastavalt 

sarnased postsovetlikud 

vastandid. 

Meie erkpunane XC60 on ainus värvilaik, 

nii kaugele kui silm seletab. 

Kaks tundi on ilm ehk paranenud, 

aga liiklus küll mitte. Kahe tunniga 

ei ole me praktiliselt põrmugi edasi 

liikunud. See on auto autojuhtide 

purgatoorium; ees ootab väga pikk 

päev. õnneks natuke enne seda, kui 

olen meeleheitest valmis oma käe 

46 

Moskvas ei ole 

mingeid 

parkimispiiranguid, 

parkimisautomaate.. 

mitte midagi 

otsast närima, hakkame liikuma. 

Keerame ringteelt maha ja sõidame 

piki Lenini prospekti põhja poole, kesklinna 

suunas. Plahvatusohtlik ummik 

on lahenenud, kui me ümber linnasüdame 

ringlevale Sadovoje Koltsole 

läheneme. Ent see ei tähenda veel, et 

meie sõit rahulikum oleks. Siin autoga 

sõitmine nõuab terasest närve. Sõidustiil 

Istanbulis oli põhimõtteliselt ründav, aga 

seal ei olnud võimalik nii kiiresti sõita, et 

tõsine õnnetus juhtuda saaks. Ent kui 

Moskvas tropp kaob, käib kõik täiskiirusel. 

Ja kui kiire liiklusvool rääkida 

oskaks, juhiks see kindlasti tähelepanu 

linna omapärasele sotsiaalsele hierarhiale. 

Mõned autod on teistest võrdsemad. 

Oodates Taganskaja väljakul rohelist 

tuld, piilun kurjakuulutavat Moskva moodi 

maasturit – ronkmust, läbipaistmatuks 

toonitud klaasid ja katusel salapäraste 

antennide mets. See ronib kõnniteele, 

sõidab hooga punase tule alt läbi ja 

kaob eemalasuvale puiesteele. See on 

siin tavaline pilt. Paljud sellised autod, 

räägiti mulle, kuuluvad valitsusasutustele 

ja nendele “lähedalseisvatele” 

inimestele. Selline koht on Moskva. 

Me vajame lõunapausi ja ma keeran 

luksuslikku poerajooni Kitaigorod – just 

selleks, et sattuda lõunaeelsetesse

ebameeldivustesse. Üliluksusliku 

Tretjakovksi Projezdi mõõtes lähenevad 

meile kivinäolised turvamehed, 

kellele ilmselgelt ei meeldi, et me siinseid 

butiike pildistame, ja ähvardavad 

fotograafi kaamera puruks lüüa. 

Kihutame minema ja võtame suuna 

Bolšoile – pigem küll restoranile kui selle 

naabruses asuvale kuulsale teatrile. 

Üllataval kombel ei ole Moskvas 

mingeid parkimispiiranguid. Ei mingeid 

parkimisautomaate, ei ühe- ega kahekordseid 

kollaseid jooni – mitte midagi. 

Ootuspäraselt on see tekitanud kaose. 

Suured luksussedaanid pargivad keset 

teed, ning neid valvad tursked hooldajad, 

kes kannavad kõrvas salateenistuse 

arsenali kuuluvaid kõrvaklappe. Meie, 

lihtinimesed, peame võitlema üksikute 

tõeliste parkimiskohtade nimel, mida 

siia-sinna pikitud on. Imekombel leiamegi 

ühe, ent kogu luksusliku lõunasöögi aja 

muretseme, kas Volvo on ikka alles, kui 

me tagasi läheme. Siinsed sellid võivad 

lasta su auto lihtsalt minema vedada, 

kui oled selle “nende” maale parkinud. 

Natuke ebamugava tunnikese 

pärast oleme tagasi autos. Kell on 

15 ja liiklus hakkab tihenema. 

Lähenedes Lotte Plazale, luksuslikule 

ostukeskusele Sadovoje Koltso 


liiklus on 

tänapäevase 

Moskva 

omapärane 

tunnusjoon. 

47

STRAP LINNAVALLUTUS 

nurgas, jääme toppama. Näib, et tekkimas 

on järjekordne kolmetunnine 

ummik, ja Moskva ei vea meid alt. Kui 

me viimaks ärirajooni kiiskavate tornide 

alla jõuame, on meil pisarad silmis. Kell 

on 18. See sõit on olnud luupainaja 

ainult tänu liikluse tihedusele. Järgmine 

kord võtan kuulda meie Moskva “asjaajaja” 

Paveli sõnu: “Kui sa tahad 

Moskvast kiiresti läbi sõita, otsi kiirabiautojuht 

ja anna talle 150 eurot. Tema 

teeb teed. Sõidule kulub pool tundi.” 

Targad sõnad. Tõesti targad sõnad. 

MoskVa: autojuHi luuPainaja 

02 

TIHE LIIKLUS 


HõRE LIIKLUS 

kokkUVõTE: liNNaliiklUs 

Alustasime seda lugu Sir Peter Halli 

tsitaadiga, milles ta selgitas oma arusaama 

kaasaegsest linnaliiklusest. On 

tal varuks lahendus liiklusummikutele? 

Meie kogemuse põhjal: jah. Igas meie 

loo tegemiseks tuli kokku puutuda 

tiheda liiklusega (mu pulss kargas 

Istanbulis ja Moskvas lakke), aga ainult 

üks linn areneb õiges suunas: Mexico 

City. Miks? Sest selles linnas kehtivad 

autodele liikluspiirangud ja seal on 

kaasaegne metroo. Teiste sõnadega: 

seal järgitakse Sir Peteri õpetusi. 

ElaNikkoND: 

ametlikult 12 miljonit, 

kuid mitteametlikult 

pigem 16 miljonit. 

METroo? 

olemas. Tokyo järel on 

Moskva metroo kõige suurema 

kasutajaskonnaga, 

igal tööpäeval sõidab selles 

seitse miljonit inimest. 

bUssiD? 

olemas. Ehkki kuna 

sõidavad nii linna- kui ka 

erafirmade bussid, on 

süsteem pisut segane. 

UMMikUMaks? 

Ei. Ega mingit parkimiskorda. 

igaüks 

seisab enda eest. 

kokkUVõTE: VolVo XC60 

Korduv noot meie linnaseiklustes oli 

hirm. Ent XC60 tekitas väga mitmes 

mõttes ohutu tunde kogu meie reisi 

vältel. See on toekas, kuid kuulekas auto, 

ning selle turvavarustus ja kõrge kere 

muudavad iga reisi tõesti mugavaks; 

auto sisedisain on väga mugav, hästi 

läbi mõeldud, ja mis kõige olulisem: selle 

autoga on väga mõnus sõita. Nii juhitavus, 

pidurid, rool kui ka mootor väärivad 

kõrgeid hindeid. Nii et kui te olete piisavalt 

napakas, et samasugune reis ette 

võtta, tehke seda Volvo XC60 roolis. 

Linna hinne (maks. 10) 


Liiklusvool.................................2 

Sõidukombed ........................3 

Parkimine .................................6 

Stress ...........................................3 

sõidetavus 4.4

STRAP 

Moskva sadovoje 

koltso ringtee. 

all: luke on bolšoi 

restoranis istet võtnud; 

Moskva panoraam; 

traditsioonilised nukud. 

kõrvallehel: punane 

XC60 torkab Moskva 

tänavatel silma. 

03

STRAP 

“sa saaksid 

selle selgeks 

02 

30 Minutiga.” 

Elukutselised autojuhid kasutavad J-pööret selleks, 

Selle õppimiseks kulub kuid. LIVil oli aega vaid pool tundi.

et kiiresti ebameeldivustest pääseda. 

Loe, kuidas me hakkama saime… 

Tekst Tuan Lam 

Fotod John Wycherley 

M 

STRAP 

TÄPSUSSÕIT 

u parem õlg paiskub vastu uksepiita. Ai. 

Seejärel paiskub kogu ülakeha ettepoole, 

turvavöö teeb vastikut põrinat, päästab 

mu, ja mind tõugatakse täie hooga vastu 

seljatuge. Tuuleklaasi taga hõljub rehvisuits. Hääl äratab mind 

šokist: “Nii, see oli J-pööre,” seletab Russ Swift. “Kartsid?” Suudan 

kuidagi kurgust “Ei!” välja pressida. See kõlab nagu prääksatus. 

Peidan oma ebaluse võltsi naeratusega. Lõppeks ei lennuta 

mind edasi-tagasi teab kes. Russ Swift on trikisõitjate 

seas elav legend. Guinnessi rekordite raamat kinnitab, et tema 

nimel on “kõige kitsamas kohas tehtud J-pöörde” maailmarekord 

ja ta on 40 aastat täpsussõiduga tegelenud. Nii et kui 

keegi üldse meile Volvo uut, “vallatut” poolt – mida uhiuue S60 

puhul rõhutatakse – tutvustada suudab, on see just Russ. 

“Ma nimetan oma tööd “autobaatikaks”. Ma olen käinud enam 

kui 8000 esinemissõidul 50 riigis,” räägib 59-aastane mees ilma 

igasuguse valehäbita. Enne S60 rooli tagant väljumist ajab ta rinna 

kummi, otsekui oleks jälle ühe maailmarekordi üle löönud. Ilmselgelt 

meeldib talle inimesi oma Hollywoodi-stiilis trikkidega rabada, mängida 

võidusõiduradade Napoleoni ja minusuguseid jahmatada – ja 

see mõjub. Ehkki ma olen autoga sõitnud üle kümne aasta, sulab mu 

enesekindlus praegu nagu võitükk päikese käes. Kahtlen, kas suudan 

oma ülesande täita: Russ peab mulle õpetama, kuidas teha J-pööret. 

Selleks tuleb tagurpidi hoogsalt kiirendada, järsult pidurdades rooli 

keerata, autot 180 kraadi keerata ja edasi söösta. Ainuüksi mõte, 

et pean ise midagi sellist tegema, ajab mind higistama. Panen selle 

Vahemere palava päikese süüks (kohtume Russi ja S60-ga Portugalis 

Estorili ringrajal), mis meid täna 37-kraadises kuumuses küpsetab. 

Kuidas ma end sellesse mässisin? Kõik algas tänavusel Genfi 

autonäitusel. Seal esitles Volvo mudelit S60, ja legend hakkas 

ilmet võtma. See auto on vallatu – julge, kompromissitu, dünaamiline. 

Siis avati aadressil volvocars.com S60 minisait. Seal võib 

03

STRAP 

TÄPSUSSÕIT 

02 

russ swift (40 aastat 

rooli taga) näitab, 

kuidas rooli keerata. 

Tuan (kümme aastat 

sõidukogemust) 

kuulab nii hoolikalt, 

nagu sõltuks sellest 

tema elu. ilmselt 

sõltubki. 

muu hulgas videotelt vaadata, mis kaelamurdvaid trikke kaskadöörid 

autoga teevad. Üks nendest on J-pööre, ja mäletan, et 

seda videot vaadates mõtlesin: ma tahan ka selle ära õppida. 

Estorili kümne meetri laiune ringrada on selleks harjutuseks 

ideaalne. Nagu ka S60, Volvo uusim ja kõige 

sportlikum mudel. Ja elegantse joonega keresse peidetud 304-hobujõuline 

T6-mootor, mille gaasipedaal mu parema jala 

all on, tagab selleks harjutuseks vajaliku võimsuse. 

“Okei, ma tõmban korraks hinge ja siis hakkame pihta,” kohman 

ma. Russ pöördub minu poole, laksab vastu mu tuikavat õlga 

ja irvitab: “Ära muretse. Sa saad selle 30 minutiga selgeks.” 

Automaatkastiga ümber seadistatud (Volvo insenerid muutsid 

nelikveolise auto esisillaveoliseks ja lülitasid välja ABS-pidurid) 

S60 ootab mind siledal asfaltrajal. Auto on häälestatud ohututeks, 

kiireteks ja puhasteks J-pööreteks. Ja minu kõrval seisab maailma 

üks paremaids täpsussõitjaid. Mis võiks valesti minna? 

Russ on väljaõppinud automehaanik Yorkshire’ist. Ta on koolitanud 

nii Briti kuningliku perekonna autojuhte kui ka politseinikke. “J-pööre 

on jälitaja maharaputamiseks kõige parem trikk,” väidab ta pärast puhkepausi 

minu kõrval autos istudes. Enam pääseteed ei ole. Kinnitame 

turvavööd. Kõigepealt selgitab ta mulle teooriat (vaata järgnevat lehekülge). 

Nagu koolipoiss, kes peab minema hambaarstile, pärin ma: 

“See on ohutu, eks?” “S60 on imehästi roolitav, pidurid väga tundlikud,” 

rahustab Russ. “Ja see auto on tõesti toekas, ümber see ei lähe.” 

Hmm. Käivitan auto. Kiirendan tagurpidi. 

Mootorimürin valjeneb, adrenaliinitase 

veres tõuseb. Kui jõuame kiiruseni 60 km/h, 

ütleb Ross: “Nüüd keera rooli.” Auto keerab. 

“Pidurda!” hüüab Russ. Esirattad blokeeruvad, 

auto libiseb, lükkan sisse esimese käigu 

ja võtan rabistades paigalt. Minu J-pööre 

polnud täiuslik, aga ma sain hakkama. 

Hakkan rehvisuitsu ahmides rahulikumalt 

hingama. Käin manöövri peas veel kord 

läbi ja adun, et sellised trikid nõuavad põhjalikku 

läbimõtlemist. Hästi. Keskendu! 

Kolmandal katsel kiirendan uljalt, keeran 

kindlalt rooli, pidurdan õigel hetkel ja 

asun samas kiirendama. “Ohoh, sul polnud 

isegi 30 minutit vaja!” märgib juhendaja. 

Ronin autost välja, sirutan end ja taon 

rusikatega vastu rinda. Üksainus J-pööre 

muutis mind enesekindlamaks autojuhiks. 

“Nüüd on see sul käpas,” kinnitas Russ. 

Noogutan ja näen punases võidusõidukombes 

mitte ainult maailma parimat täpsussõitjat, 

vaid ka parimat trikiõpetajat. Naeratan, siis 

hakkan naerma – siiralt! n 

Keera lehte, et näha, kuidas me seda tegime…

STRAP 

Ülevalt: Tuan kiirendab 

tagurpidikäiguga, 

keerab rooli, pidurdab 

ja vajutab gaasi. 

all paremal: nii õpetaja 

kui ka õpilane on 

rahul, et on endiselt 

õigetpidi autos. 

03

STRAP 

saMM 

saMMUlT 

1. saMM 

02 

kuidas teHa j-PööRet 

siin on liVi näpunäited täiuslikuks j-pöördeks. 

Ehkki me ei soovita seda omapäi proovida… 

Vali tagurpidikäik. aseta vasak 

käsi rooliratta ülemisele osale. 

2. saMM 

Üle õla vaadates anna gaasi. 

ära tagasi hoia, vajuta põhja. 

kiirus on sinu abiline. 

3. saMM 

Vabasta gaasipedaal, 

keera rooli pool kuni 

kolmveerand pööret.

4. saMM 

kohe, kui auto on 60 

kraadi võrra pöördunud, 

vajuta kõvasti pidurile. 

5. saMM 

kuni auto libiseb, vali 

esimene käik (see on 

automaatkastiga lihtsam!) 

6. saMM 

“j-pööre on parim viis, 

kuidas jälitaja kannult raputada.” 

STRAP 

TÄPSUSSÕIT 

120 kraadi juures vabasta 

pidur, kiirenda ja sõida otse. 

03 55

STRAP 

02Volvo S80

– 10 aastat ja 370 000 km originaalakuga 

Kenal sügisesel päeval Keila külje all asuvasse Ohtu külla sisse pöörates ja romantilist 

mõisa ning Volvo S80-t silmadega otsima hakates tabasin end äkki keset teeremonti. 

Tekst Gerli Ramler Fotod Sven Tupits 

STRAP 

03

“Seda asfalteerimist 

ootasime juba aastaid 

ja lõpuks ongi see 

jõudnud meie õuele,” rõõmustasid Ohtu 

mõisa omanikud Sirje ja Erik võimsaid 

autosid mööda teed põristamas vaadates. 

Ega iga päev mööda kruusa vist tõesti 

kõige parem kihutada ole. Mina vaatasin 

uudishimulikult mõisa – ilus hoone, väga 

aknarikas ning keset sügist nagu muinasjutus. 

Siis libises pilk autole, mis on 

2001. aastast pärit hele Volvo S80. 

“Jah, see auto on meil tõesti olnud 

juba 10 aastat ja ei ole senini kordagi alt 

vedanud,” tunnistab Erik. “Ei ole vajadust 

olnud akut vahetada ning pole ma väga 

külmade ega kuumade ilmadega isegi 

mõelnud sellele, et äkki masin ei käivitu! 

Nüüd, kui ka teeolud paremad, peaks ta 

kindlasti veel vastu, kuigi vaikselt oleme 

käinud ka uuemaid Volvosid proovimas.” 

Miks just Volvo? “Juba Nõukogude ajal 

oli mul igatsus kunagi omada Volvot, mis 

tekkis pärast 80ndate teise poole Rootsi 

Volvo tehase külastust – selleks avanes 

võimalus olles tööl Normas, kus valmistati 

turvavöid. Tehas ja autode disain jättis sügava 

mulje ning kui tekkis võimalus soetada 

58 

uus masin, vaatasingi Volvode poole,” jutustab 

Erik. “Meil oli vaja Sirjega kahepeale 

vastupidavat sõidumasinat, mis kannataks 

sõita päevas 250-300 km, sest sõitsime 

iga päev Noa-Rootsist Tallinnasse tööle.” 

Auto valik osutus väga õigeks, sest masin 

on truu, vastupidav, mugav ja ruumikas. 

Suur ajend oli ka Volvo heal teenindusel – 

nad oskasid seda autot Eriku sõnul tol ajal 

hästi müüa ning pole jätnud autoomanikku 

hooleta ka täna. Kord aastas on ikka oodata 

Tallinna esindusest Helmuth Greeni kõnet, 

kes küsib, kuidas läheb ja kutsub mõne uue 

autoga proovisõidule. Sirje elevusest on 

näha, et uus S80, millega äsja sõitmas käidi, 

on tegelikult juba vaikselt naise südames 

koha leidnud. Erik lisab: “Suure sõiduauto 

kohta oli kütusekulu selle diiselmootoriga 

masinal väga madal – 4,6 liitrit sajale; minu 

jaoks fantastiline kogemus. Eks mul võivad 

hinges olla igasugused mõtted, kuid auto 

valikul lähtume ikka pere vajadustest.” 

Eriku esimeseks autoks oli 1938. aasta 

Wanderer, mis nägi välja küll suursugune 

ja uhke, ent aastaarvule omaselt kandis 

endaga ühes pidevat remondivajadust. See 

auto sai lihtsalt ühel päeval realiseeritud 

ning edasi sõidetud Ladade ja Mossedega, 

mis omakorda sai vahetatud Mercedese 

vastu. Polnud ka Mersul häda midagi, ent 

unistus Volvost osutus suuremaks... 

ohtu mõisa kaunimate ehete hulka 

kuuluvad ahjud. Neist viis on kaunistatud 

reljeefse ornamendiga, üks (ülal paremal) 

geomeetrilise koobaltmaalinguga. 

“jumal tänatud, 

et vahepealne 

kolhoosiaeg ei 

suutnud 

mõisakompleksi 

lammutada või 

ümber ehitada”

STRAP 

03

STRAP 

02

suvel mõisa aias esitatud roman baskini 

lavastatud alan ayckbourn'i “aiapidu” 

meenutavad viidad seina najal. 

ohtu mõisa peremees Erik oma koerte 

Pähklikese ja Šokolaadi seltsis. 

“nüüd on 

meid siin 

juba neli 

põlve, kassid 

ja kaks koera” 

igapäevane töö – mõisa 

restaureerimine 

Kui Sirje on niiöelda tööinimene, 

kes Tallinnas ametis käib, siis Eriku 

igapäevaseks tegevuseks on mõisa 

restaureerimine. “See on suurim õnn, kui 

armastad oma tööd ja saad seda teha 

nagu hobikorras,” leiavad mõlemad. 

Ohtu mõisa jõudsid nad poolkogemata 

– kaheksa aastat tagasi sai Noarootsi talukoht 

renoveeritud, töö otsa ning mõttesse 

tulid uued, Tallinnale lähemal asuvad väljakutsed. 

Ja nii sõites mööda Vana-Haapsalu 

maanteed, jäigi teele Ohtu, mis siis oli alles 

räämas, uste-akendeta hoone. “Alguses panime 

uue katuse, lasime teha avatäited ning 

tegime fassaadi korda,” loetleb Erik. “Oleme 

sees elanud viis aastat ning nüüd on meid 

siin juba neli põlve, kassid ja kaks koera.” 

Mõis on siiski suur ja ega 900 m 2 

saagi pisikesena tunduda. Küsin siiski 

uudishimulikult, et kui palju neid aknaid 

lõpuks kokku on? Vastus võtab veidi kogelema... 

48! Kes neid pesta jõuab? “Ohh, 

ei jõua üldse,” naerab Sirje. “Olen mõelnud 

aknapesufirmale või talgutele.” 

Nagu ikka, peab midagi nii uhket, 

vana ja tõsist taastades uurima arhiividokumente 

ja oskama spetsiifilisi töid. “Me 

käisime oma mõisa taastamise huvides 

Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri eriala 

kursusel konserveerimist ja restaureerimist 

õppimas. Soovitan soojalt neid kursuseid 

kõigile, kes omavad muinsuskaitse- või 

miljööväärtuslikku objekti: seal sai ikka 

palju targemaks,” räägib Sirje. “õppisid 

nii majaomanikud, arhitektid kui ka 

muinsuskaitsetöötajad. Käisime kursustel 

koos Erikuga, kuid eks mina esindasin 

naisena ikka pehmeid väärtusi ehk teooriat 

ja abikaasa tegeles praktikaga.” 

Erik nendib, et tema sooviks on teha 

ise niipalju, kui suudab. “Peamurdmist 

on, aga selles ongi asja võlu! Mõtlemist 

ja arutamist jätkub pidevalt ning igale 

mõttele ei tule loomulikult ise, ent näiteks 

nii fassaadivärvi kui ka ahjukivide taastamisel 

on meil väga head abilised.” 

Kuigi tehtud on palju, on ees veel 

metsikult tööd. Erik muigab mu pilku vaadates: 

“Arvan, et siin on tööd umbes 300 

aastaks. Ja ma ei mõtlegi kogu maailma 

töid ise ära teha! Elu peab ikka mõnuga 

võtma – ära tappa ma siin ennast ei 

plaani! Elus on palju muud ka huvitavat.” 

Mis on huvitavam siis oma kodu 

ehitamisest, arhiividest tuhlamisest 

ja restaureerimiskursustest? 

61

jahisõit on ajavõit 

Purjetamishuvi saabus Eriku ja Sirje majja 

koos Eesti Vabariigiga, mil avati laht vabaks 

mereleminekuks. “Aastaid oli meil enda jaht, 

aga täna ma selle omamisel ja sadamakoha 

eest maksmisel enam mõtet ei näe. Pigem 

selleks kuuks-kaheks, mis aastas merel 

viibime, tasub jaht rentida,” räägib Erik 

purjetamise majanduslikumast poolest. 

Purjetamine on huvitav ja sõltuvust 

tekitav, leiavad abikaasad. Ja nii käiakse 

vahel merel naistega, vahel mehed omavahel. 

“Kui kaasas on naised, tehakse 

pikemaid peatuseid sadamates ning 

nauditakse vaatamisväärsuseid, ent mehed 

ainult muudkui purjetaks ja purjetaks 

ja purjetaks,” naerab Sirje. “Aga kui reis 

saab läbi, ei raatsi keegi laevalt lahkuda – 

aina istutakse kajutis ja räägitakse juttu. 

Nagu poleks veel piisavalt koos oldud!” 

Sellesügisene reis toimus oktoobris. 

Seekord oli algus Ateenast läbi Aadria 

mere Veneetsiani ning tagasi mööda Itaalia 

rannikut Korfuni. Läbi on aga purjetatud 

juba suur osa maailmast – Gran Canaria, 

Madeira, Gibraltar, Vahemeri, Korsika, 

Sitsiilia, Türgi ja Malta rannik. Erik nendib, 

et mere poolt riikidele, sadamatele ja linnadele 

lähenemine on lihtsalt niivõrd palju 

kordi põnevam kui lennuki või autoga. 

62 

aga ükskord.... 

... kui mehed olid jälle purjetamas ja naistel 

oli kohviõhtu, pandi paika kaval plaan 

masumurdjateks hakata! Millega? Ikka kultuuriga! 

Ja niimoodi sündis koostöös Roman 

Baskiniga plaan just Ohtu mõisas esitada 

tema lavastatud Alan Ayckbourn’i “Aiapidu”. 

Näidend osutus menukaks, selle tarvis 

ehitati mõisasse uus ajutine puutrepp ning 

tassiti esimese korruse fuajees asuv antiigipood 

tühjaks. Antiigipoes on muide müügil 

palju väga vingeid mööbliesemeid, mille 

Sirje ja Erik on kokku ostnud oma mööbliosturetkedel. 

“Lihtsalt ühel hetkel leiad 

iseendale sisustust otsides nii palju kauneid 

asju, et ahnitsed need kokku ja... pakud 

kõrvalhoonetest on ohtu mõisas tänapäevani 

enam-vähem algsena säilinud valitsejamaja, 

karjahoov ning üks küünidest, tall-tõllakuur ja 

viinavabrik on aga varemetes 

lõpuks teistele maha müüa,” muigab Erik. 

Mõisa fuajees paistab lisaks antiikmööblile 

silma üks vähestest raidkaminatest 

(aastast 1654), mis Eestis sel kujul säilinud 

on. Vanad kamina- ja kahhelahjude 

kivid pääsesid röövimisest ja lõhkumisest 

vaid seetõttu, et need olid õigel hetkel 

Tallinnasse hoiule viidud. Muidugi on 

suutnud vahepealne aeg ja kõrge iga ka 

neid paraku deformeerida, kuid palju siiski 

on säilinud ning nii mõnedki Ohtu mõisa 

vägevad küttekolded on juba taastatud. 

“Jumal tänatud, et vahepealne 

kolhoosiaeg ei suutnud lammutada või 

ümber ehitada mõisakompleksi nagu 

“arvan, et siin on tööd 

umbes 300 aastaks. 

ja ma ei mõtlegi kogu 

maailma töid ise ära teha!”

STRAP 

03

kahjuks juhtus paljude teiste kenade 

mõisatega,” möönab Erik. “Kui esimene 

Eesti Vabariik mõisa seniste omanike 

von Meyendorffide käest vabariigistas, 

asutati mõisasse kool, mis eksisteeris 

1970ndate alguseni. Meil on käinud mitmeid 

vanemaid prouasid, kes omal ajal siin 

koolis õppisid, kuid kahjuks ei mäleta nad 

kooli arhitektuurist ja sisemiljööst paljut. 

Suurim saavutus oli, et saime teada, et 

peasaali lagi oli maalitud kuldset tooni.” 

Šokolaad ja Pähklike 

Kui aga teatri juurde tagasi tulla, siis ei 

pea näidendite peaosas alati just inimesed 

mängima. Ohtu mõisa omanikud elavad 

rahumeeles koos oma kummitustega. “See 

teine maailm nagu eksisteeriks koos 

meiega – enim hirmutavad nad mammat, 

kellel panevad valgustust põlema või telerit 

kinni. Meie kuuleme ning näeme neid 

treppe mööda kulgevat ja akende eest läbi 

liugevat,” jutustab Sirje. “Kord pani meie 

dobermann Šokolaad meid ikka päris ehmuma, 

kui pärast meie mitmetunnist lobamist 

tuli koer magamast, võttis köögis jälje üles 

ja jooksis kinnise toaukseni. Saime aru, et 

64 

“Elu peab ikka mõnuga võtma” 

kogu see aeg oli keegi olnud meie seltsis.” 

Lisaks Šokolaadile elab peres alates 

sellest suvest ka Ungari linnukoera ja kuldse 

retriiveri segu Pähklike, kes tuli perre 

läbi teleseriaali “Otsin kodu”. “Olime ammu 

mõelnud, et meie hüperaktiivne Šokolaad 

vajab kaaslast, kellega tal julgem ja seltsis 

segasem oleks. Ja nagu ikka, on kõik määratud... 

Oli maikuu, terve pere oli toas laiali, 

kui Eriku pilk millegipärast sattus telerile ja 

kukus hüüdma: “Tulge vaadake Pähklikest!”. 

Hetkeks mõtlesin, et tegemist on mingi uue 

staariga, jooksime kokku ja... nägime kohe, 

et Pähklike ja Šokolaad on kokku loodud! 

Edasi käis asi kähku – täitsime põhjaliku 

ankeedi, kartsime filmimist ja veel rohkem 

Pähklikese kaotamist ning lõpuks saime ta 

endale!,” jutustab Sirje. “Esimene päev oli 

väga kurb, aga tänaseks nad muudkui mängivad, 

jooksevad ja kargavad – ja kõik koos!” 

Koeraomanike jutule kinnituseks 

võin öelda, et just nii see ongi. n

STRAP 

Uus majandustarkvara põlvkond – lihtne kui lapsemäng! 

Books by HansaWorld ärihaldustarkvara muudab Teie arusaama töötegemisest. 

Excellent Business Solutions Eesti AS – ainsana Eestis aitame Teid kõiges, mis 

puudutab HansaWorld majandustarkvara ja raamatupidamist. Meie kogemus ei 

ole jäänud märkamata - oleme leidnud sobiva lahenduse ligi 5000 ettevõttele üle 

Eesti ja juurutanud majandustarkvara projekte nii Euroopas, Aasias kui ka Aafrikas. 

| www.excellent.ee 

Excellent Business Solutions Eesti AS 

Vabaõhumuuseumi tee 4, Tallinn 

info@excellent.ee; tel. 669 03 1111

Puhas disain // 

02 

NUMbEr 

kaks: 

Igaüks, kes on kontoris töötanud, teab, milline 

näeb välja isikupäratu koosolekuruum. Tavaliselt 

on seal kohustuslik lillepott ja seinal “lõbusad” 

plakatid, mis peaksid kohalolijaid innustama – 

kuid mis võivad hoopis nüristavalt mõjuda. 

Kümme aastat tagasi tabas Rootsi mööblidisainerit 

Monica Försterit otsekui ilmutus, mille mõjul ta 

nii-öelda härjal sarvist haaras. Tema käte all sündis 

“Cloud”, liigutatav töökeskkond, kus on lihtne kõrvalised 

mõtted peast tõrjuda ja oma ülesannetele keskenduda. 

“Sain idee lennukiaknast välja vaadates,” räägib 

Monica, kes kasvas üles Põhja-Rootsis Doroteas, 

kuid elab nüüd Stockholmis. “Jäin mõtlema, mis tunne 

oleks pilve sees seista. Pilved tekivad varahommikuti 

õhuniiskusest ja kaovad pärastlõunal. See inspi- 

Pilvedes 

Otsite töötamiseks loomingulist 

keskkonda? Siin on liigutatav 

tuba, milles võib ideesid edasitagasi 

põrgatada. 

skandinaaviast 

reeris mind ja Cloud töötab täpselt samamoodi.” 

Juhuslikule vaatajale võib “Cloud” näida 

šiki golfiklubikotina, kuid ühendage see 

vooluvõrku, vajutage nupule ja vähem kui kolme 

minutiga saate 20-ruutmeetrise toa. Kuna “Cloud” 

on valmistatud tugevast Ripstop-nailonist, võib 

selle pärast kasutamist taas kotti pakkida. 

Esialgu valmistas Monica ainult ühe “Cloudi”, see 

oli mõeldud Rootsi disainifirmale Snowcrash ja seda 

kasutati 2001. aastal videokunsti tutvustamiseks. Kuna 

“Cloud” osutus menukaks, palus firma selle arendada 

seeriaviisiliselt toodetavaks. Tootmise võttis enda peale 

Rootsi mööblifirma Offecct ja tellimuste lõppu ei paista. 

“Cloud” on vaikne, liigutatav ja pestav, nii et 

pole ime, et see Monicale toonud terve plejaadi 

auhindu, nende hulgas suurepärase Rootsi 

disaini auhinna 2002. aastal ja ajakirja Time aasta 

lahedaima leiutise preemia 2004. aastal. 

“Ma olen “Cloudi” üle väga uhke,” kinnitab 

Monica. “Mulle meeldib vaadata, kui inimesed sellest 

välja tulevad – nad kõik naeratavad. Üks on mul ka 

kodus ja see on mu poja lemmikmänguasi!” n 

Veebilehel monicaforster.se näed tema 

uusimaid taieseid. “Cloudi” ostmiseks mine 

lehele www.scandinaviandesigncenter.com 

Tekst Joe Curran Foto Johan Fowelin

Garfi eld: © Paws. Kõik õigused on kaitstud. 

GOODYEAR 

Parim lamellrehv põhjamaistes 

talvistes tingimustes* 

Teekontakti optimeerimiseks välja töötatud ActiveGripi tehnoloogial põhinev naastudeta rehv on suurepäraste 

omadustega isegi äärmuslikes talveoludes. Sellel pole teiste juhtivate talverehvidega võrreldes mitte üksnes 8%** 

paremad sõiduomadused, vaid naastudeta disaini tõttu on sellega ka vaiksem ja mugavam sõita. Hoolitseme teie eest, 

uuendades tehnoloogiaid, et võiksite keskenduda sõitmisele. www.goodyear.ee 

* Testides osales 3 konkureerivat tipptasemel rehvitootjat. Lumel ja jääl toimunud testi korraldas 2010. aasta jaanuaris Test World. Kasutatud rehvimõõt: 205/55R16 94T; auto: Ford Focus 2.0-liitrise 

bensiinimootoriga, Ivalos, Soomes, raporti nr: TW20100032; kuival ja märjal teel testitud jaanuar 2010, Test World, rehvimõõt: 205/55R16 94T; auto: VW Golf 6 V2.0 TDI, Mirevalis, Prantsusmaal, raporti nr: 

TW20100032 ** Võrreldes 3 konkureeriva tipptasemel rehvitootja talverehvide keskmise tulemusega. Lumel ja jääl toimunud katse korraldas 2010. aasta jaanuaris Test World, rehvimõõt: 205/55R16 94T; auto: 

Ford Focus 2.0-liitrise bensiinimootoriga, Ivalos, Soomes, raporti nr: TW20100032; kuival ja märjal teel testitud jaanuar 2010, Test World, rehvimõõt: 205/55R16 94T; auto: VW Golf 6 V2.0 TDI, Mirevalis, 

Prantsusmaal, raporti nr: TW20100032

vaata ajakirja pdf-ina - Info-Auto

Create successful ePaper yourself

Delete template?

Save as template?