Laste väärkohtlemise diagnostikasüsteem - Sotsiaalministeerium
Laste väärkohtlemise diagnostikasüsteem - Sotsiaalministeerium
Laste väärkohtlemise diagnostikasüsteem - Sotsiaalministeerium
You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
<strong>Laste</strong> <strong>väärkohtlemise</strong><br />
<strong>diagnostikasüsteem</strong><br />
Kontseptsioon<br />
TK&Partnerid<br />
2012
Sissejuhatus<br />
See kontseptsioon on ettepanek luua meditsiinilisest juhitud laste <strong>väärkohtlemise</strong><br />
<strong>diagnostikasüsteem</strong>, mille multidistsiplinaarne lähenemine laste <strong>väärkohtlemise</strong>le aitab<br />
kindlustada lastele väärikat kohtlemist, kvaliteetset arstiabi ja <strong>väärkohtlemise</strong> avastamist.<br />
<strong>Laste</strong> väärkohtlemine on äärmiselt aktuaalne kogu maailmas, sealhulgas olles tõsine<br />
probleem ka Eestis. Rahvusvahelised organisatsioonid nagu ISPCAN 1 ja WHO 2 pööravad<br />
tähelepanu sellele, et selgitada laste <strong>väärkohtlemise</strong>ga seotud probleeme ja töötavad selles<br />
suunas, et <strong>väärkohtlemise</strong> ohvrid saaksid kõikides riikides multidistsiplinaarset abi. ÜRO<br />
Lapse õiguste konventsioon rõhutab samuti, et üheks laste põhiõigustest on üleskasvamine<br />
<strong>väärkohtlemise</strong>ta ning <strong>väärkohtlemise</strong> ilmnemisel abi saamine.<br />
Väärkohtlemise ulatuse osas on kõige paremini uuritud maa tõenäoliselt USA. Viimane<br />
<strong>väärkohtlemise</strong> esinemissageduse 3 uuring leidis, USAs on 1 256 600 <strong>väärkohtlemise</strong> juhtu<br />
aastas. Seejuures võib täiskasvanute uuringutele toetudes oletada, et nimetatud number on<br />
pigem alahinnatud, kuna täiskasvanute uuringud näitavad, et laste <strong>väärkohtlemise</strong>st on<br />
mõjutatud 30-50% populatsioonist.<br />
Eestis puudub täpne ülevaade laste <strong>väärkohtlemise</strong> sagedusest. Võttes arvesse USA andmeid<br />
ning eeldades, et <strong>väärkohtlemise</strong> sagedus on ligikaudu sama, võiks meil olla vähemalt 5500<br />
<strong>väärkohtlemise</strong> juhtu aastas. Isegi kui see number pole nii suur, on see siiski tõsiseks<br />
probleemiks Eesti lastele. Olemasolevate uuringute andmetel on Eestis väärkohtlemine<br />
tõsine probleem. Uurimus „Teismeliste väärkohtlemine Eestis: Riskitegurid ja tagajärjed”<br />
(1,2) viidi läbi 2000 aastal. Uurimusest selgus, et laste väärkohtlemine on Eestis, täpsemalt<br />
Eesti peredes, üsnagi sage nähtus. 93% vastajatest oli teatanud vähemalt ühe väärkohtleva<br />
situatsiooni kogemusest oma elus. Enamus olid kogenud kaht või enamat väärkohtemise<br />
liiki. Kõige rohkem oldi kogetud kaht erinevat väärkohtlemisliiki (veerand vastanutest).<br />
Umbes iga viies vastaja oli kogenud ühte või siis kolme erinevat väärkohtlemisliiki ning 15%<br />
oli kogenud nelja liiki. 10% poisslastest ja 5% tütarlastest ei olnud langenud ühelgi korral<br />
<strong>väärkohtlemise</strong> ohvriks. Seejuures ei olnud väärkoheldud 8% venelastest ja 5% eestlastest.<br />
1 International Society for Prevention of Child Abuse and Neglect<br />
2 World Health Organisation<br />
3 The Fourth National Incidence Study of Child Abuse and Neglect (NIS-4)<br />
2
Teine uuring viidi läbi 2001. aasta kevadel ja suvel Ida-Virumaa kuues lastekodus 4 (3) ning<br />
leiti, et emotsionaalne vägivald on lastekodudes üsna laialt levinud nähtus ning seda<br />
kasutavad nii täiskasvanud (kasvatajad) laste suhtes kui ka lapsed omavahel. <strong>Laste</strong><br />
hoolekandeasutustes ning erikoolides 2005. aastal läbi viidud uuring „Erikoolides ja laste<br />
hoolekandeasutustes elavate noorte hoiakud ja kogemused seoses seksuaalse, vaimse ja<br />
füüsilise vägivallaga“ näitas, et füüsilise vägivalla kogemus oli 42% turvakodu, 31% erikooli ja<br />
21% lastekodu lastest (4).<br />
Ka seksuaalne väärkohtlemine uuringute alusel on pigem tavapärane. 2004. aastal läbi viidud<br />
uurimus „Seksuaalse <strong>väärkohtlemise</strong> kogemused ja hoiakud Eesti noorte hulgas“ leidis, et<br />
15% poistest ja 44% tüdrukutest ütlesid, et nad on kogenud vähemalt ühte seksuaalse<br />
<strong>väärkohtlemise</strong> situatsiooni (5). <strong>Laste</strong> hoolekandeasutustes ja erikoolides läbi viidud uuring<br />
näitas, et iga viies küsimustikule vastanud lastekodunoor, 36% turvakodu ning 38% erikooli<br />
kasvandikest oli kogenud vähemalt üht seksuaalse <strong>väärkohtlemise</strong> situatsiooni (4).<br />
Raske füüsilise <strong>väärkohtlemise</strong> alla liigituv raputatud lapse sündroom on sama sage Eestis kui<br />
ka mujal maailmas 41: 100000 alla aastase lapse kohta (6).<br />
Paljud spetsialistid - perearstid, eriarstid, õpetajad, sotsiaaltöötajad, puutuvad oma töös<br />
kokku lastega, keda on väärkoheldud. Sageli ei tunne spetsialistid väliste märkide järgi<br />
väärkohtlemist ära ning ei kahtlustagi midagi. Teinekord võib spetsialist küll kahtlustada,<br />
kuid ei tea, mida sellises olukorras teha. Selle tulemusena ei jõua väärkoheldud lapsed sageli<br />
abiandvate asutusteni. Soo, Ilvese ja Strömpli 2009. aastal läbi viidud uuring laste<br />
<strong>väärkohtlemise</strong> juhtumitest teavitamisest toob ühe järeldusena välja, et laste<br />
<strong>väärkohtlemise</strong> äratundmist raskendavad hägusad piirid lubatud ja lubamatu käitumise<br />
vahel. Piiripealsed teod, mille puhul on raske öelda, kas tegemist on <strong>väärkohtlemise</strong>ga või<br />
mitte, põhjustavad ebakindlust ning võivad viia sekkumisest loobumiseni. Uuring näitas, et<br />
väärkoheldud lapsest jäetakse sageli informeerimata. 63% kõigist ankeedile vastanutest oli<br />
jätnud mingil põhjusel väärkoheldud lapsest teatamata. Väärkoheldud lapsest<br />
mitteteatamise põhjuseks oli peamiselt vastaja ebakindlus ja teadmatus. Tulemused näitasid<br />
samuti, et spetsiaalsed väärkoheldud laste abistamist käsitlevad juhendid üldiselt puuduvad<br />
ning eksisteerib vajadus nende järele.(7)<br />
4 Ametlik nimetus on asenduskodu<br />
3
Siinkohal väärib kindlasti märkimist, et 2011. aastal andis Õiguskantsleri Kantselei laste<br />
õiguste osakond välja juhendi „Abivajavast lapsest teatamine ja andmekaitse“, mis selgelt ja<br />
ülevaatlikult selgitab põhimõtteid abivajavast lapsest teavitamisel ning millest nii lastega<br />
töötavatel spetsialistidel kui kodanikul oleks kasulik teadlik olla.(8)<br />
Ka politseil on olemas kriminaalmenetluses laste erikohtlemist käsitlev erijuhend.<br />
Eesmärk<br />
20. oktoobril 2011 kiitis Vabariigi Valitsus heaks <strong>Laste</strong> ja Perede arengukava aastateks 2012-<br />
2020. Üheks planeeritavaks tegevuseks on arengukava tegevussuuna 3.2.2 Väärkoheldud<br />
lapse märkamine ja abistamine raames laste <strong>väärkohtlemise</strong> <strong>diagnostikasüsteem</strong>i<br />
loomine.(9)<br />
Käesoleva kontseptsiooni eesmärk on vaadelda laste <strong>väärkohtlemise</strong> diagnostika<br />
parandamiseks läbi olemasolev olukord ja selle puudused ning analüüsida USA mudeli näitel,<br />
kuidas võiks Eestis laste <strong>väärkohtlemise</strong> <strong>diagnostikasüsteem</strong> rakenduda. USA mudel on<br />
valitud kahel põhjusel. USA Florida osariigi mudel toimib hästi ning on tunnustust leidnud<br />
kogu USAs ning teiseks on meile info Florida osariigi vastava süsteemi toimimise kohta<br />
kättesaadav väga koostööaltis Florida vastavate meeskondade meditsiinilise direktori isikus<br />
ning samuti on Tartu Ülikooli lastekliiniku neuroloog Inga Talvist saanud kohapeal mudeli<br />
toimimisega tutvuda. Samuti on USA mudeli juures oluline see, et tegemist on meditsiiniliselt<br />
juhitud meeskondadega.<br />
Kontseptsiooni rakendumisel peaks rakenduma rahvuslik meditsiiniliselt juhitud<br />
multidistsiplinaarne laste <strong>väärkohtlemise</strong> diagnostikavõrgustik väärkoheldud laste (füüsiline,<br />
seksuaalne väärkohtlemine, hooletusse jätmine) 5 tervise kontrolliks, <strong>väärkohtlemise</strong><br />
diagnostikaks ning soovituste andmiseks.<br />
Laiemaks eesmärgiks on parandada Eesti laste turvalisust ja heaolu pakkudes meditsiiniliselt<br />
juhitud multidistsiplinaarset abi hooletusse jäetud lastele.<br />
<strong>Laste</strong> <strong>väärkohtlemise</strong> diagnostikameeskondade programm lähtub eeldusest, et laste<br />
väärkohtlemine ja hooletusse jätmine on mitmetahuline probleem, mis vajab ka<br />
5 <strong>Laste</strong> <strong>väärkohtlemise</strong> ja selle eri liikide sisu on pisut pikemalt lahti kirjutatud Lisas 1<br />
4
multidistsiplinaarset lähenemist. Meeskonna multidistsiplinaarsed hinnangud on olulised, et<br />
hinnata väärkohtlemist, hooletusse jätmist, soovitades efektiivset sekkumist, ravi ja<br />
rehabilitatsiooni, kindlustades nii positiivse tulemi nii lastele kui ka peredele. <strong>Laste</strong><br />
<strong>väärkohtlemise</strong> diagnostikameeskondade eesmärkideks on:<br />
• Väärkohtlemise preventsioon<br />
• Väärkohtlemise identifikatsioon<br />
• Väärkohtlemise interventsioon<br />
• Väärkohtlemise vähendamine<br />
Kontseptsiooni eesmärgiks on luua terviklik süsteem väärkoheldud lapse diagnostikaks ja<br />
tervise kaitse korralduseks. <strong>Laste</strong> <strong>väärkohtlemise</strong> diagnostikameeskondade eesmärk on<br />
parandada laste <strong>väärkohtlemise</strong> diagnostikat vastavalt Eesti kontekstile ning anda selged<br />
ning üheselt mõistetavad juhised. Laiem eesmärk on luua ühtne üle-eestiline laste<br />
<strong>väärkohtlemise</strong> diagnostikameeskondade süsteem, et oleks tagatud standarditele vastav ja<br />
kvaliteetne meditsiiniline abi väärkoheldud lastele Eestis.<br />
Sihtgrupp<br />
Sihtgrupiks on kõik lapsed, kelle puhul on tegemist <strong>väärkohtlemise</strong>ga või on kahtlus<br />
<strong>väärkohtlemise</strong>le, kas siis füüsilisele, psühholoogilisele, seksuaalsele või kombineeritud<br />
<strong>väärkohtlemise</strong>le.<br />
Teisalt on kirjeldatava süsteemi sihtgrupiks kõik lastega kokkupuutuvad spetsialistid (nt<br />
õpetajad, huviringi juhendajad, treenerid, lastekaitse- ja sotsiaaltöötajad, kasvatajad,<br />
politseinikud) ja indiviidid (nt naaber, sõber ja tema vanemad vms), kellel tekib konkreetse<br />
lapse suhtes <strong>väärkohtlemise</strong> kahtlus.<br />
Kolmandast aspektist on sihtgrupiks ka kitsam spetsialistide hulk, kellest süsteemiarenduse<br />
käigus kujunevad diagnostikameeskondade liikmed.<br />
5
Olemasoleva süsteemi lühikirjeldus ja kitsaskohad<br />
Lapse väärkohtlemine on igasugune käitumine lapsega, mis alandab tema füüsilist ja<br />
psüühilist heaolu, seab ohtu tema eakohase arengu ja tervisliku seisundi. Sageli jääb<br />
väärkohtlemine tähelepanuta, sest erinevate valdkondade spetsialistide vahel puudub<br />
koostöö. Samuti on ebapiisav teadlikkus laste <strong>väärkohtlemise</strong>st ja kuritarvitamisest kodus,<br />
koolis ja asutustes ning sisuliselt on Eestis puudulik <strong>väärkohtlemise</strong> diagnostika. Teatud<br />
määral on olemas küll väärkoheldud laste nõustamissüsteem, kuid ka see vajaks olulisel<br />
määral täiustamist ja arendamist.<br />
Tänasel laste <strong>väärkohtlemise</strong> käsitlemisel on kaks põhilist sammast. Ühelt poolt tegeleb laste<br />
<strong>väärkohtlemise</strong>ga kohalik omavalitsus lastekaitsetöötaja isikus 6 ning teiselt poolt menetlevad<br />
<strong>väärkohtlemise</strong> juhtumeid õiguskaitseorganid prokuratuuri juhtimisel. <strong>Laste</strong>kaitse seaduse<br />
§59 kohaselt on igal inimesel kohustus teavitada abivajavast lapsest sotsiaaltalitust, politseid<br />
või mõnd teist abiandvat organit. Kitsaskoht nr 1 7 on nii lastega kokku puutuvate<br />
spetsialistide kui teiste oskus ära tunda <strong>väärkohtlemise</strong> märke. Kitsaskoht nr 2 on see, et<br />
isegi kui tekib kahtlus lapse <strong>väärkohtlemise</strong> osas, ei teavitata sellest. Kitsaskoht nr 3 on<br />
spetsialistide poolt tajutud selgete käitumisjuhiste nappus. Väärkohtlemisest mitteteatamise<br />
taga on kohati hirmud. Nii võibki neljanda kitsaskohana välja tuua hirmu andmekaitse<br />
seaduse rikkumise ees, hirmu kaaluka otsuse tegemise ees (alusetu väärkohtlemissüüdistus<br />
võib perekonnale laastavalt mõjuda) ning hirmu (kliendi)suhte rikkumise ees.<br />
Kui spetsialist on siiski otsustanud, et ta teavitab abivajavast lapsest, seisab ta valiku ees,<br />
kellele teatada. Kindlasti on võimalik helistada lasteabitelefonile 116111, kes omakorda<br />
teavitab kohast ametkonda. Teadlikkus lasteabitelefoni olemasolust ja selle kasutamise<br />
harjumus ei ole täna kindlasti selline nagu võiks olla. Kui aga lasteabitelefonile ei helistata,<br />
on valik politsei või KOV lastekaitsetöötaja. Millistel juhtudel kuhu teavitada on täna paljuski<br />
teataja sisetunde ja teadlikkuse küsimus. Eelpoolviidatud Õiguskantsleri Kantselei poolt välja<br />
antud juhend abivajavast lapsest teavitamise teemal annab selgitusi, kuidas käituda ning on<br />
kindlasti spetsialistidele valikute tegemise ja teadlikkuse osas abiks. Olemasolev praktika<br />
annab aluse laias laastus oletada, et akuutsetest ja raskematest füüsilise ja seksuaalse<br />
<strong>väärkohtlemise</strong> juhtumitest teavitatakse politseid ning kergematest füüsilise (ja seksuaalse?)<br />
6 <strong>Laste</strong>kaitsetöötaja puudumisel täidab vastavaid ülesandeid sotsiaaltöötaja<br />
7 Reastus on protsessi kulgemise mõttes, mitte tähtsuse järjekorras.<br />
6
<strong>väärkohtlemise</strong> juhtumitest, emotsionaalse <strong>väärkohtlemise</strong> juhtumitest, ebaselgetest<br />
juhtumitest ning hooletussejätmisest teavitatakse lastekaitsetöötajat ja kohati ka ohvriabi<br />
töötajat 8 . Eeltoodust tulenevalt võib viienda kitsaskohana identifitseerida ebaselge<br />
arusaama, kuhu milliste juhtumitega pöörduda. Eeldatavalt peaks aga siiski nii olema, et<br />
ükskõik kuhu info laekub, teavitatakse sellest ka teist menetlejat. Tegelikkuses see siiski nii ei<br />
ole. Kui info laekub sotsiaal- või lastekaitse töötajale on ka temal kohati raske langetada<br />
otsust, kas juhtum on selline, mille puhul politseid teavitada või mitte. Politsei aga ei edasta<br />
kohati infot öeldes, et see võib kahjustada uurimist. Politsei ei edasta menetlusinfot lähtudes<br />
Kriminaalmenetluse seadustikust ilma prokuratuuri loata. Kui info lapse <strong>väärkohtlemise</strong><br />
kahtlusest on politseisse jõudnud saab uurimise juhiks prokurör, kes otsustab, kellele infot<br />
jagada. Sõltuvalt prokuröri hinnangust võib lastekaitsetöötaja jääda informeerimata.<br />
Kitsaskoht nr 6 ongi info puudulik liikumine ja ebapiisav võrgustikutöö kahe ametkonna<br />
vahel.<br />
Kriminaalmenetluse seadustiku § 70 kohaselt sätestab alaealise tunnistaja ülekuulamise<br />
erisused ning ütleb, et menetleja võib alaealise tunnistaja ülekuulamise juurde kutsuda<br />
lastekaitsetöötaja, sotsiaaltöötaja, pedagoogi või psühholoogi. Kui menetlejal endal<br />
asjakohane väljaõpe puudub, siis on lastekaitsetöötaja, sotsiaaltöötaja, pedagoogi või<br />
psühholoogi kaasamine alaealise ülekuulamisse kohustuslik, kui:<br />
- tunnistaja on noorem kui kümneaastane ja korduv ülekuulamine võib mõjuda kahjulikult<br />
alaealise psüühikale;<br />
- tunnistaja on noorem kui neljateistaastane ja ülekuulamine on seotud perevägivalla või<br />
seksuaalse <strong>väärkohtlemise</strong>ga;<br />
- tunnistaja on kõne-, meele-, vaimupuudega või psüühikahäiretega.<br />
Vajaduse korral alaealise ülekuulamine videosalvestatakse ja kasutatakse tõendina<br />
kohtumenetluses. Nimetatud paragrahvis märgitud asjakohane väljaõpe on aga seadusandja<br />
poolt jäetud sisustamata ning ei taga lapse ülekuulamist sisuliselt sobivate ametiisikute poolt<br />
– kitsaskoht nr 7. Koostöös Sisekaitseakadeemiaga on politsei korraldanud lastega<br />
töötavatele politseiametnikele vastava koolituse, mis viidi läbi 2012 kevadel.<br />
Politsei on loonud prefektuuride juurde lastekaitsemeeskonnad. Kuid need ei tööta üle<br />
piirkonna. Nii on nt Lääne prefektuuris lastekaitse teenistus, mis tegeleb osade juhtumitega<br />
8 Nimetatud jaotus on väga üldine ja oletuslik ning vajaks hüpoteesi kontrollimist<br />
7
ise, enamuse juhtumitega tegeleb aga vastava politseijaoskonna uurija ning<br />
lastekaitseteenistuse roll on pigem nõustav.<br />
Oma töövaldkonda kuuluvate juhtumite puhul kogub lastekaitsetöötaja informatsiooni ning<br />
korraldab perele vajalike sotsiaalteenuste pakkumise, samuti aktiviseerib võrgustikutöö<br />
lapse ja pere toetamiseks. Kitsaskoht nr 8 on ka see, et väärkoheldud last toetavaid ja<br />
rehabiliteerivaid teenuseid on liiga vähe. Samuti ei hinnata meil sekkumise tulemuslikkust.<br />
Raskematel juhtudel eraldab kohus KOV ettepanekul lapse vanematest kas ajutiselt või<br />
pikemaks ajaks.<br />
Kitsaskoht nr 9 on praeguses olukorras see, et kui peres on varem esinenud väärkohtlemist<br />
ja laps on surnud või perest eraldatud ning perre sünnib uus laps, ei ole taolised pered<br />
piisavalt ennetava tähelepanu all, et hoida ära ka teiste laste väärkohtlemist.<br />
USA mudeli võimalik rakendamine Eesti kontekstis<br />
Kontseptsioon võtab eeskujuks Florida osariigi lastekaitse meeskondade süsteemi.<br />
Nimetatud süsteemis alluvad lastekaitse meeskonnad nn tervishoiu ametile. Kõik<br />
meeskonnad on meditsiiniliselt juhitud ning neil on meditsiiniline direktor – arst. Kõikide<br />
meeskondade meditsiinilised direktorid alluvad osariigi meditsiinilisele direktorile.<br />
Meeskonnad on multidistsiplinaarsed. Meeskondades on meedikud (arstid, õed),<br />
sotsiaaltöötajad, psühholoogid ja jurist.<br />
Võimalik skeem Eestis<br />
<strong>Laste</strong> <strong>väärkohtlemise</strong> <strong>diagnostikasüsteem</strong> baseeruks meditsiiniliselt juhitud<br />
multidistsiplinaarsetel meeskondadel, mille eesmärgiks on <strong>väärkohtlemise</strong> diagnostika, lapse<br />
tervise kontroll ning lapse ja perekonna aitamine ning ravi. Antud meeskonnad peaksid<br />
tagama õigeaegse diagnoosi, lapse tervise kontrolli ning meditsiinilise abi andmise. Lisaks<br />
kuuluks meeskonna ülesannete hulka ka hilisemate probleemide (psühholoogiliste<br />
probleemide) ilmnemise korral nõustamine. Oluline on, et keskendutakse mitte vaid lapsele<br />
vaid lapse kõrval tema perekonna aitamisele ja toetamisele sh ka peresiseste väärkohtlejate<br />
aitamisele.<br />
8
Alustada võiks 4 meeskonnaga (Tallinn, Tartu, Ida-Virumaa, Pärnu), mis on ühise alluvusega<br />
ja ühtede printsiipidega, et välistada erinevaid seisukohti. Meeskondi koordineeriv üksus<br />
võib paikneda nt:<br />
a) mõne haigla juures<br />
b) Tervise Arengu Instituudis<br />
c) võimalikus lastekaitse riiklikus rakendusüksuses<br />
d) <strong>Laste</strong> vaimse tervise keskuses 9<br />
e) või mujal<br />
Meeskonnad koos koordineeriva üksusega võivad alluda <strong>Sotsiaalministeerium</strong>ile,<br />
Terviseametile vms.<br />
Koordineerivaks üksuseks on rahvuslik meditsiiniline direktor, kelle ülesannete hulka kuulub:<br />
• 4 meeskonna töö koordineerimine<br />
• meditsiiniliste direktorite supervisioon<br />
• töö ministeeriumiga süsteemi ning andmete säilitamise ja arendamise suhtes<br />
• koostöö ministeeriumiga poliitiliste otsuste tegemisel<br />
• kvaliteedi kontroll ning kvaliteediindikaatorite loomine<br />
• õpetamine<br />
Iga meeskond omakorda koosneb meditsiinilisest direktorist, kes on meeskonna juht;<br />
sotsiaaltöötajast või õest, kes on meeskonna koordinaator ning teistest meedikutest (õed,<br />
arstid), sotsiaaltöötajatest, psühholoogidest, juristidest ja kohtumeedikutest. Esimese<br />
etapina hakkavad tööle eeskätt meditsiiniline direktor ja sotsiaaltöötaja/õde, kes vastavalt<br />
juhtumi iseloomule kaasavad teisi spetsialiste.<br />
Meeskonna meditsiiniline direktor on lastearst, kes juhib meeskonda. Tema tööülesanneteks<br />
on:<br />
• meeskonna juhtimine<br />
• osalemine üldises kvaliteedi kontrollis<br />
• kvaliteedi tagamine<br />
• koolituse tagamine meeskonna liikmetele<br />
• enese regulaarne täiendamine<br />
9 Norra ja EMP rahastusest planeeritav keskus<br />
9
Teiste meedikute ülesanded on (eeldab kogemust lastega töötamisel):<br />
• meditsiiniliste konsultatsioonide läbiviimine<br />
• diagnostiliste läbivaatuste tegemine<br />
• koostöö sotsiaaltöötajatega<br />
• kirjalike aruannete koostamine (selleks on vajalikud ühtsed vormid)<br />
• valvetöös osalemine<br />
• igal aastal ennast täiendada<br />
Meeskonna koordinaator on sotsiaaltöötaja või õde, kes aitab meeskonda juhtida ning kelle<br />
ülesanneteks on:<br />
• mittemeditsiinilise personali supervisioon<br />
• andmete töötluse tagamine<br />
• osalemine valvetöös<br />
• osalemine täiendustel<br />
Sotsiaaltöötaja ülesanded on:<br />
• laste ja pereliikmete intervjueerimine<br />
o Kohtumeditsiiniline intervjuu??<br />
• kirjalike hinnangute andmine<br />
• teenuste ja suunamiste koordineerimine<br />
• andmete sisestamine<br />
• koostöö meedikuga<br />
• koolituste organiseerimine<br />
• osalemine valvetöös<br />
• osalemine koolitustes<br />
Psühholoogi ülesanded meeskonnas on:<br />
• laste ja täiskasvanute psühholoogiline hindamine<br />
• laste kliiniline intervjueerimine<br />
• laste psühhoteraapia?<br />
• läbida täienduskoolitust igal aastal<br />
Meeskonna juristi ülesanded on:<br />
10
• anda juriidilist abi<br />
• koolitada meeskonda<br />
• esindada meeskonda või selle liiget (tööalaselt)<br />
Teised professionaalid osalevad meeskonna töös.<br />
Meeskonnad konsulteerivad kõiki lapsi, kes kuuluvad sihtgruppi. Meeskonnad on<br />
kättesaadavad ööpäevaringselt, 365 päeva aastas. Töö ajal ning tööpäevadel 8.00-16.00 on<br />
meeskond saadaval rutiinselt, läbivaatuseks ja konsultatsiooniks, töövälistel aegadel on<br />
valvepersonal (1 sotsiaaltöötaja ja 1 meedik), kes tagavad erakorralise konsultatsiooni<br />
kindlatel juhtudel (nt kui on oht, et tõendid hävivad kiiresti). Tööaja välistel aegadel on<br />
valvepersonal koduses valves ehk teisiti öeldes on võimalik neile helistada ning nad tulevad<br />
välja. Valveteenistus tagatakse graafiku alusel. Määratakse kindlaks ka teeninduse täpsed<br />
geograafilised piirid.<br />
Meeskond vajab vastavaid ruume ja vahendeid ning labori kasutamise võimalust.<br />
Sihtgruppi kuuluvad kõik lapsed (0-18 aastat), kes vastavad järgmistele kriteeriumitele:<br />
• pea vigastused, pea ja kaelapiirkonna verevalumid, põletused, murrud<br />
• alla 5 aastasel lapsel esinevad hematoomid<br />
• seksuaalselt väärkoheldud lapsed<br />
• suguhaigus eelpuberteedis lapsel<br />
• alatoitumus, vähene kaaluiive<br />
• meditsiiniline hooletusse jätmine<br />
• perekonnad kus üks või mitu last on surnud või on olnud haiglasse saabumisel<br />
vigastatud ja hiljem surnud ning on kahtlustatud väärkohtlemist ning peres on veel<br />
lapsi; vililased<br />
• tõsiste emotsionaalsete probleemidega lapsed, kui kahtlustatakse väärkohtlemist<br />
<strong>Laste</strong>kaitse meeskondadel on järgmised tööd juhtivad põhiväärtused:<br />
Vastutus. Eesmärk on anda kvaliteetset teenust, saada positiivseid tulemusi ning ka<br />
kliendi rahuolu saavutamine. <strong>Laste</strong>kaitse meeskonnad võtavad täieliku vastutuse<br />
käitumise ning töö tegemise kvaliteedi eest.<br />
11
Koostöö. Tugevdada koostööd teiste ametkondadega, et parandada pakutavaid<br />
teenuseid.<br />
Ühiskonna eripära. Igal ühiskonnal on oma nägu, lastekaitse meeskonnad on<br />
paindlikud disaini ja ühiskonna vajaduste suhtes, samal ajal vastates kõrgetele<br />
kvaliteedi nõudmistele.<br />
Innovatsioon. <strong>Laste</strong>kaitse meeskonnad uurivad uusi ja efektiivsemaid meetodeid et<br />
igapäeva tööd parandada.<br />
Ausus. <strong>Laste</strong>kaitse meeskonnad hindavad ausust ning austust igapäevases töös, ega<br />
lase oma isiklikel tunnetel mõjutada meie professionaalset arvamust.<br />
Meeskonnatöö. <strong>Laste</strong>kaitse meeskondade kõige väärtuslikumaks osaks on<br />
pühendunud, hästi välja õpetatud personal.<br />
Juhtumi käsitlemine skeemis ja osapoolte rollid<br />
<strong>Laste</strong> juhtumid, mis vastavad ülaltoodud kriteeriumitele, suunatakse meeskondadesse.<br />
Informatsioon väärkohtlemiskahtlusega lapsest laekub meeskondadesse läbi nelja kanali:<br />
a) lasteabitelefonilt 116111, kuhu võivad abivajavast lapsest teavitada kõik märkajad sh<br />
tavakodanikud. <strong>Laste</strong>abitelefon edastab kahtluse politseile, kohaliku omavalitsuse<br />
lastekaitsetöötajale ja VKD 10 meeskonnale. Ühelt poolt peaks olema võimalus<br />
teavitada väärkoheldud lapsest anonüümselt (täna 116111 sellist võimalust pakub),<br />
aga teisest küljest võib teavitaja osutuda hiljem kohtuasjas väga vajalikuks<br />
tunnistajaks, mistõttu peaks 116111 nõustaja siiski üritama koguda helistaja kohta<br />
võimalikult palju infot;<br />
b) kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajalt, kes on üldjuhul lapse juhtumi peamine<br />
koordinaator;<br />
c) õiguskaitseorganitelt, kes soovivad kiiret hinnangut väärkohtlemiskahtluse<br />
põhjendatuse osas;<br />
10 Väärkohtlemise diagnostika<br />
12
d) meditsiiniasutustelt ja –personalilt, kellel on tekkinud kahtlus<br />
konsulteeritava/ravitava lapse <strong>väärkohtlemise</strong> osas (näiteks erakorralise meditsiini<br />
osakond jt)<br />
Meeskonna roll<br />
Meeskond konsulteerib enamuse juhtumitest tööajal, v.a. kui laps on hospitaliseeritud; kui<br />
lapsel on vigastused, mis võiksid kiiresti paraneda; seksuaalse <strong>väärkohtlemise</strong> ohvrid ja kui<br />
seda soovib politsei või prokuratuur. Kui laps on hospitaliseeritud haiglasse, läheb meeskond<br />
(sotsiaaltöötaja ja meedik) lapse juurde. Kui laps on haiglas väljaspool piirkonna keskust, on<br />
vajalik transpordivõimaluse olemasolu meeskonnaliikmetele. Muudel juhtudel toimub lapse<br />
läbivaatus ja intervjueerimine selleks spetsiaalselt kohandatud lapsesõbralikus keskkonnas.<br />
Võimalusel välditakse lapse sekundaarset traumeerimist, mille ta võib saada kiirabi, politsei<br />
jt ametiasutuste keskkonnas.<br />
Lapse toob lastekaitse meeskonna juurde kohalik lastekaitse spetsialist, sotsiaaltöötaja või<br />
politseitöötaja, kas koos vanematega või ilma. Läbi lasteabi telefoni laekunud info põhjal<br />
otsustab meedik, kas antud last on vaja tuua lastekaitse meeskonda konsultatsioonile või<br />
mitte st kas on tegemist tervise probleemiga. Kohalik omavalitsus vastutab lapse jõudmise<br />
eest lastekaitse meeskonna juurde kui võrgustikus pole kokku lepitud ja otstarbekas<br />
korraldada teisiti.<br />
Esmase intervjuu teeb meeskonna sotsiaaltöötaja/õde, millele järgneb meditsiiniline<br />
läbivaatus. Kogu meditsiiniline informatsioon dokumenteeritakse, tehakse ka fotod<br />
vigastustest. Vajadusel tehakse analüüsid (nt. rasedustest, suguhaigused) ning võetakse<br />
kohtumeditsiiniline tõendusmaterjal (nt. seksuaalse <strong>väärkohtlemise</strong> korral - DNA).<br />
Soovitatavalt on läbivaatuse juures (v.a. seksuaalse <strong>väärkohtlemise</strong> korral) ka<br />
lastekaitsespetsialist või politseitöötaja.<br />
Vajadusel ordineeritakse ravi. Lisaks antakse lapse tervise aspektist soovitusi. Sõltuvalt<br />
vajadusest kutsutakse laps ka järelkontrolli.<br />
Lapse intervjueerimine peaks toimuma võimalikult vähe kordi. Last intervjueerib üks<br />
spetsialist, teised spetsialistid saavad toimuvat jälgida video vahendusel või peegelklaasidega<br />
ruumist. Intervjueerija konsulteerib intervjuu jooksul teiste spetsialistidega lisaküsimuste<br />
13
vajalikkuse osas. Kui <strong>väärkohtlemise</strong> kahtlus ei lasu vanemal, võib põhjendatud juhtudel<br />
vanem viibida intervjueerimise juures.<br />
Meeskonna ülesanded on üldjoontes:<br />
• meditsiiniline läbivaatus<br />
• kohtumeditsiiniliste tõendite kogumine?<br />
• tervise kontroll<br />
o profülaktiline ravi<br />
o meditsiiniliste dokumentide hindamine<br />
• psühholoogilised hindamised<br />
• perekonna hindamine<br />
• erinevate spetsialistidega arutelud<br />
• teenuste koordineerimine?<br />
• rehabilitatsiooni teenus?<br />
• laste intervjueerimine<br />
• konsultatsioonid<br />
• õpetamine ning teavitustöö<br />
Meeskonna käest on 24 tunni jooksul võimalik saada arvamust meditsiinilisest leiust, otsust<br />
kas on tegemist <strong>väärkohtlemise</strong>ga (kindel, võimalik, pole väärkohtlemine). Tegemist on<br />
meditsiinilise eksperthinnangu andmisega. Sageli on vaja meeskonna sotsiaaltöötajal uurida<br />
ka sotsiaalset tagapõhja, et anda lõplik hinnang ning see võib vajada rohkem aega (kuni 1<br />
nädal).<br />
Kui laps vajab hilisemat abi, siis annab meeskond selles suhtes soovitusi, kuid soovituste<br />
järgimise vastutus ning muu abi ja toetuse korraldamine jääks kohaliku omavalitsuse<br />
lastekaitse töötajale.<br />
Koostöö õiguskaitseorganitega<br />
Ühelt poolt võib politsei olla lapse meeskonda suunajaks. Seda eelkõige olukordades, kus<br />
politseile laekunud informatsioon on liiga ebakindel, et juhtumit algatada (nt olukord, kus<br />
koolis õpetaja märkab lapsel imelikku käitumist ning helistab politseisse). Samuti lõpetab<br />
politsei endapoolse juhtumi menetlemise kui mõlemad osapooled on allpool<br />
14
kriminaalvastutusea alampiiri. Samas on ka selles olukorras vajalik välja selgitada, kas<br />
väärkohtlemine on aset leidnud ning mis on juhtunud. Seda eelkõige kaasatud laste<br />
aitamiseks.<br />
Teiselt poolt on õiguskaitseorganitel oluline roll, kui <strong>väärkohtlemise</strong> kahtlus leiab kinnitust.<br />
On kaks põhimõttelist võimalust, kuidas korraldada VKD meeskondade koostöö<br />
õiguskaitseorganitega:<br />
1) Kui laps on sattunud meeskonna juurde konsultatsioonile, teeb meeskond ära oma<br />
töö ning (samal ajal ka KOV lastekaitsetöötajaga, kui ta pole seni kaasatud) kui<br />
<strong>väärkohtlemise</strong> kahtlus leiab kinnitust, kontakteerub meeskond politseiga ning<br />
annab üle info, misjärel alustab politsei menetlustoiminguid.<br />
+ Meeskond on operatiivne ning ei pea ootama teise ametkonna esindaja<br />
saabumist.<br />
+ Politsei ei kuluta ressursse juhtumitele, kus ilmneb, et väärkohtlemist ei ole<br />
aset leidnud.<br />
+ Toob kaasa vähem vajadust sünkroniseerida erinevate ametkondade<br />
toiminguid (tõendite kogumine jms).<br />
- Toob kaasa olukorra, kus last intervjueeritakse rohkem kordi kui üks<br />
(erinevateks intervjueerijateks on VKD meeskond, politsei,<br />
kohtuekspertiisi tegija kui lastekaitsetöötaja).<br />
- Võib kaasa tuua ajakulu enne seda, kui juhtum jõuab politseisse. Osad<br />
tõendid ja tegevused võivad aga olla ajakriitilised.<br />
2) Politsei (ja ka lastekaitsetöötaja) kaasatakse kohe, niipea kui laekub info meeskonna<br />
konsultatsiooni vajavast lapsest. Sellisel juhul viiakse läbi ühiselt koordineeritud lapse<br />
intervjueerimine ning tõendite kogumine. Kogutud info vastab menetlustoimingute<br />
nõuetele ning seda saab kasutada tõendina.<br />
+ On lapsesõbralik, kuna vähendab vajadust last mitmekordselt<br />
intervjueerida.<br />
+ Soodustab võrgustikutööd ja juhtumi efektiivset ja koordineeritud<br />
lahendamist. Info liigub kiiresti ja korrektselt.<br />
15
Kohtuekspertiis<br />
- Eeldab seni sissetöötatud rutiinide muutmist ja koolitusi osapooltele<br />
ühistoimingute õppimiseks ja harjutamiseks<br />
- Võib kaasa tuua ajakulu kuni kõik ametkonnad kogunevad ning teevad<br />
ettevalmistusi intervjueerimiseks ja tõendite kogumiseks.<br />
- Kõik osapooled kulutavad ressurssi ka nende juhtumite menetlemiseks,<br />
kus tegelikku väärkohtlemist pole.<br />
Ka siin on analoogselt eeltooduga kaks põhimõttelist valikut, millest esimese puhul on<br />
meeskonna poolt läbi viidav konsultatsioon informatiivseks materjaliks edasise võimaliku<br />
kohtukaasuse käigus ning meeskonna liikmeid võib vajadusel kutsuda kohtusse nii tunnistaja,<br />
asjatundja kui eksperdina. Ametlik kohtuekspert saab kogutud materjale kasutada oma<br />
eksperthinnangu langetamiseks. Kohtumeedikud kaasatakse siis, kui menetlus on algatatud.<br />
Paljudel juhtumitel aga menetlust ei avata kuna kas pole tegu <strong>väärkohtlemise</strong> juhtumiga või<br />
kuulub juhtub eelkõige sotsiaalsektori pädevusse. Teine võimalus on kujundada VKD<br />
meeskonnad riikliku ekspertiisiasutuse all töötavateks üksusteks ning meeskondades<br />
töötavad spetsialistid pädevad kohtuekspertidena.<br />
Teenuste pakkumine<br />
Ilmselgelt kujuneb VKD süsteemi rakendumisel neist meeskondadest arvestatav<br />
kompetentsikeskus laste <strong>väärkohtlemise</strong> alal. Ideaalis peaks keskustesse kogunema<br />
kõikvõimalik teaduslikele uuringutele põhinev informatsioon nii <strong>väärkohtlemise</strong><br />
diagnoosimise, aga miks mitte ka kogu väärkohtlemist puudutava kohta alates<br />
<strong>väärkohtlemise</strong> tekke- ja edasikandumismehhanismide, esinemissageduste kui sekkumis- ja<br />
rehabilitatsioonimeetodite kohta. Meeskondade töö nö baaspaketis on soovituste andmine<br />
lapse ja tema pere edasiseks raviks ja rehabilitatsiooniks. Baaspakett Pluss võiks sisaldada ka<br />
sekkumiste ning teenuste pakkumist ning ka nende teenuste ja sekkumiste arendustööd.<br />
Võimalik Pluss teenuste ampluaa võiks olla järgnev:<br />
- väärkoheldud lapse teraapia erinevate teraapiasuundade raames<br />
16
Andmeregister<br />
- väärkoheldud lapse pere suhete analüüs ning teraapia<br />
- pereliikmete teraapia erinevate teraapiasuundade raames<br />
- väärkohtleja nõustamine ning teraapia<br />
- grupiteraapia ning eneseabigruppide loomine<br />
- spetsialistide nõustamine nii väärkohtlejast kui väärkoheldud lapse<br />
kollektiivis käsitlemisest<br />
- <strong>väärkohtlemise</strong> preventsioonimeetodite elluviimine<br />
Üks probleemidest, mis laste <strong>väärkohtlemise</strong> tuvastamisel esineb, on see, et vajalik<br />
informatsioon ei jookse kokku ühte kohta. Nii võib lapse traumapunkti sattumine ja tema<br />
vigastus olla seletatav ning kahtlusi <strong>väärkohtlemise</strong> osas ei teki, kuid kui üksitivõetuna<br />
selgitatavaid õnnetusi tuleb ette väga tihti, siis on alust juhtumit siiski lähemalt uurida. Nii<br />
võiks meeskonnale läbi terviseinfo süsteemi olla nähtav kogu lapse tervisega seonduv ning<br />
ehk võiks meeskonna esindaja traumapunkti sattunud juhtumid nö läbi skriinida, kas seal on<br />
mõni juhtum, mis vajab teravdatud tähelepanu.<br />
Ka sotsiaalteenuste andmeregistris võiks olla võimalus ära märkida pered, kus on esinenud<br />
<strong>väärkohtlemise</strong> kahtlus. Kui pere liigub teise omavalitsusse, ei alusta järgmine sotsiaaltöötaja<br />
nullist vaid oskab olla ettevalmistunud. See kõik eeldab peresid aitava ja toetava hoiaku<br />
senisest paremat levikut, et taoline märge andmebaasis ei oleks juba ette sildistav ja<br />
negatiivset hoiakut tekitav vaid pigem märge, et sellele perele tuleb enam toetust ja<br />
tähelepanu osutada.<br />
Võimalik rahastamisskeem ja prognoos rakendamise maksumuse kohta<br />
Süsteemi finantseerimisel kasutatakse võimalikult palju olemasolevaid ressursse. Võimalikud<br />
on erinevad rahastamisskeemid:<br />
a) Meeskondade tegevuses on oluline roll meeskonna koordinaatoril, kes korraldab<br />
meeskondade praktilise töö. Ühe variandina näeme, et meeskondade koordinaatorid<br />
17
(sotsiaaltöötaja või õde) ja keskne koordineerimine võiks saada rahastuse<br />
sotsiaalministeeriumi vastava tegevuse finantseerimise kaudu. Meditsiinilise<br />
personali eksperthinnanguid peaks olema võimalik rahastada olemasolevate<br />
haigekassa teenuste või ka vastavalt eelpoolkirjeldatud valikutele ka<br />
kohtuekspertiiside vahenditest hinnakirjade alusel. Selle variandi puhul vajaks<br />
lisafinantseerimist esialgu neljas piirkonnas poole ametikohaga töötav meeskonna<br />
koordinaator ning keskne koordineerimine ühe ametikoha ulatuses. Prognoositav<br />
maksumus esimesel aastal ca 1000000 EUR (palga- ja majanduskulu). Ka valvetöö<br />
korraldus eeldab teatud hulga spetsialistide tasustamist telefonivalves olemise eest.<br />
Arstide Liit on võtnud seisukoha, et arsti koduvalve tunnitasuks tuleb kehtestada<br />
vähemalt 50% arsti miinimumtunnitasust ja valve ajal tegelikult haiglas töötatud ning<br />
tööteel oldud aja eest maksta töötasu 100% ja lisatasu ületunnitöö eest. Kuna<br />
diagnostikameeskonna töö on siiski mõnevõrra spetsiifiline ja võimalike väljakutsete<br />
arv väljaspool tööaega on teadmata, on valvetöö hinna kujundamine hetkel keeruline<br />
ning eeldab ka läbirääkimisi potentsiaalsete meeskonnaliikmetega.<br />
b) Kaaluda võiks meeskondade rahastamist samadel põhimõtetel nagu täna toimub<br />
geriaatriliste meeskondade rahastamine. Selle variandi puhul vajaks<br />
lisafinantseerimist keskne koordineerimine ca 500000 EUR. Ka selle variandi puhul<br />
lisanduks valvetöö maksumus.<br />
Sõltuvalt sellest, kus hakkab asuma lapse läbivaatuse ruum, vajab investeeringuid vastava<br />
sobiva ruumi sisseseadmine ja tehniliste vahenditega varustamine. Ilmselt on vähemalt<br />
esialgu otstarbekas läbivaatuse ruum kujundada olemasolevate haiglate juurde, kus on<br />
olemas diagnoosimiseks vajalikud meditsiiniseadmed. Vajalikud seadmed on järgmised:<br />
• Korralik kaamera statiivi ja kaugjuhtimisega, mitu tk<br />
• Arvuti<br />
• Funktsionaalne läbivaatuslaud<br />
• Tavapärased pediaatrilised abivahendid:<br />
o Silmapeegel<br />
o Kõrvapeegel<br />
o Stetoskoop<br />
o Kasvukõverad<br />
o Abivahendid analüüside võtmiseks – külmkapp analüüside hoidmiseks<br />
18
o Sentimeetripael<br />
o Kõik võimalikud abivahendid (keha diagrammid jne)<br />
Süsteemi arenduskulud on seni tulnud läbi Hasartmängumaksu Nõukogu projektide.<br />
Pikemas perspektiivis peaks ka süsteemi arenduskulud olema <strong>väärkohtlemise</strong><br />
<strong>diagnostikasüsteem</strong>i regulaarfinantseerimise osa. Nii on vajalik ette näha regulaarseid<br />
vahendeid, et süsteemi arendada, koolitada meeskonnaliikmeid, panustada<br />
meeskonnaliikmete motivatsiooni hoidmisse ning teha koostööd teadusasutustega.<br />
Otsustuskohad ning võimalikud probleemkohad<br />
Alljärgnevad teemad vajavad edaspidi läbiarutamist laiemas spetsialistide ringis:<br />
- Kuidas täpselt on korraldatud valvetöös osalemine ning kui palju ja millist personali<br />
see eeldab? Nii arste kui õdesid napib ning on potentsiaalne oht, et meeskondadesse<br />
ei leita piisavalt meditsiinipersonali.<br />
- Kus paikneb meeskondi koordineeriv üksus ning kellele see allub ning kes teostab<br />
järelevalvet?<br />
- Milline on vanemate roll ja kaasatus kogu protsessi juures? Ideaalis võiks ja peaks<br />
vanemad olema võimalikult palju kaasatud ja isegi kui väärkohtlejaks on varem ise,<br />
peaks võimaluse korral lähtuma mitte tema süüdi mõistmisest vaid abivajadusest.<br />
- Vajalik on otsustada, kes toimetab lapse läbivaatusele, kui juhtum leiab aset<br />
väljaspool tööaega? Juhul, kui on KOV-s on olemas valvesotsiaaltöötaja, võib seda<br />
teha tema. Juhul, kui valvesotsiaaltöötajat pole, oleks otstarbekas ilmselt ära<br />
kasutada olemasolevaid 24h valmisolekuga instantse. Seega oleks valik ilmselt kas<br />
politsei või meeskonna valvesolev töötaja ise.<br />
- Milline on VKD meeskondade seos loodavate piirkondlike nõustamiskeskustega?<br />
- Selleks, et olla kursis kõige uuemate seisukohtadega, peaks diagnostikameeskondade<br />
süsteem olema seotud ülikooli või muu teadusasutusega. Kas ja kuidas see Eestis<br />
võiks välja näha?<br />
19
Senisest tegevusest ja tuleviku planeerimine<br />
<strong>Laste</strong> <strong>väärkohtlemise</strong> <strong>diagnostikasüsteem</strong>i arendamist sel kujul alustati 2010. aastal.<br />
Koostööpartneriteks on olnud <strong>Sotsiaalministeerium</strong>, MTÜ TK & Partnerid, Tartu Ülikooli<br />
lastekliinik Inga Talviku eestvedamisel, Justiitsministeerium jt. Seni on läbi<br />
Hasartmängumaksu Nõukogu projektrahastuse läbi viidud mitmeid ettevalmistavaid<br />
tegevusi. Tegevused on toimunud kolmel suunal: esimene tegevussuund on lastega<br />
töötavate spetsialistide teadlikkuse tõstmine, et nad oskaks märgata väärkoheldud last,<br />
teine tegevussuund keskendub kitsamatele spetsialistide ringile, kes võiksid olla<br />
potentsiaalsed diagnostikameeskondade liikmed ning kolmas tegevussuund keskendub<br />
süsteemi enda arendamisele ning vastava kontseptsiooni väljatöötamisele. 2010. aasta<br />
novembrist kuni 2012. aasta augustini, on läbi viidud 8 ühepäevast koolitust laiemale<br />
spetsialistide ringile <strong>väärkohtlemise</strong> alase teadlikkuse tõstmiseks, 2 kahepäevast<br />
spetsialiseerumiskoolitust ning üks juhtumi menetlemise teemaline seminar<br />
potentsiaalsetele meeskonnaliikmetele. Lisaks on toimunud neli seminari arutlemaks<br />
olemasoleva ning võimaliku loodava süsteemi teemadel. 2012. aasta augustis viibivad 3?<br />
potentsiaalset meeskonna juhti õppevisiidil Floridas Prof Alexanderi poolt juhitavate sealsete<br />
lastekaitsemeeskondade juures. Üldine tagasiside koolitustele ning loodava süsteemi<br />
vajalikkusele on olnud väga positiivne. Samas soovitakse oluliselt täpsemalt mõista võimaliku<br />
süsteemi toimimist.<br />
Kontseptsiooni arendamise käigus on jäänud sõelale meeskondade potentsiaalse keskse<br />
koordineerija rolli andmine loodava <strong>Laste</strong> Vaimse Tervise Keskuse juurde. Nimetatud<br />
keskuse loomist koostöös Tallinna <strong>Laste</strong>haiglaga ning ühe selle keskuse töövaldkonnana VKD<br />
meeskondade loomist ja koordineerimist planeeritakse rahastada Norra ja Euroopa<br />
Majanduspiirkonna finantsvahenditest, mis avanevad asjakohaste programmide lõikes 2012<br />
aasta teises pooles?<br />
Võimalikud alternatiivid<br />
Ülalkirjeldatud mudeli rakendamisele on ka alternatiive:<br />
20
a) Nullalternatiiv on see, kui olukord jääb selliseks nagu see hetkel on ning olulisi<br />
ümberkorraldusi ei tehta. Selle variandi miinuseks on see, et paljud laste<br />
<strong>väärkohtlemise</strong> juhtumid jäävad märkamata, teavitamata ja kohaselt menetlemata,<br />
rääkimata lapsele abi osutamisest. Plussiks võib ehk pidada seda, et süsteemi<br />
muutmiseks kuluva ressursi saab panna teiste vajalike arendustegevuste peale.<br />
b) Üks võimalus on jääda olemasoleva süsteemi juurde, aga samas tõhustada oluliselt<br />
spetsialistide teadlikkuse tõstmist laste <strong>väärkohtlemise</strong>st ning sellele reageerimisest.<br />
Sellisel puhul tuleks läbi viia interdistsiplinaarseid koolitusi ning välja töötada selged<br />
juhendmaterjalid teavitamiseks ja reageerimiseks. Variandi miinuseks on see, et osa<br />
vajalikke tegevusi, nt interdistsiplinaarse koostöö juurutamine, süsteemi<br />
tõhustamiseks jääb tegemata. Plussiks see, et olemasolevat süsteemi ja ka seadusi ei<br />
pea olulisel määral muutma, piisab täiendavatest tegevustest.<br />
c) Teostada ülalkirjeldatud mudeli rakendamiseks ning testimiseks pilootuuring ühes<br />
piirkonnas. Plussiks on mudeli testimisvõimalus enne üle-eestilist rakendamist ning<br />
kulude kokkuhoid. Miinuseks teiste piirkondade lastele vajaliku abi võimaluse<br />
edasilükkamine.<br />
d) Võtta süsteemiarenduse eeskujuks mõni muu maailmas edukaks osutunud süsteem<br />
nt Barnahus (Advocacy Center for Children) süsteem, mis pärineb Islandilt ning on<br />
sealt edasi levinud mitmetesse riikidesse. Barnahus süsteemi peamine erinevus USA<br />
mudelist on see, et kui USA mudeli puhul on <strong>diagnostikasüsteem</strong> meditsiiniliselt<br />
juhitud, siis Barnahus mudeli puhul on juhtroll sotsiaalsektoril. Barnahus mudeli<br />
puhul töötavad eelkõige politseiuurimise algfaasides ning sotsiaalse hinnangu<br />
andmiseks koos sotsiaaltöötajad, politsei, prokurör, kohtumeditsiiniline ekspert,<br />
lastearst ning lastepsühhiaater. Tulenevalt sellest, et juhtiv roll on sotsiaaltöötajatel,<br />
on meeskonnas tööle võetud kas üks või mitu sotsiaaltöötajat. Püsitöötajate hulgas<br />
on mõnikord ka politseinik. Ühistel koosolekutel, pakilistel juhtudel telefoni teel,<br />
konsulteerivad eri valdkondade spetsialistid üksteist, planeerivad ja jagavad tegevusi.<br />
Kui on algatatud politseiuurimine, viiakse intervjuud lapsega läbi Barnahus ruumides.<br />
Spetsialistid, kes peavad lapse ütlusi kuulama, saavad seda teha videolingi teel. Eraldi<br />
on olemas spetsiaalsed ruumid meditsiinilise läbivaatuse tegemiseks ja nõustamiseks.<br />
Eesmärk on, et politsei ekspert ja lastearst töötavad politsei või prokuratuuri<br />
21
Kokkuvõte<br />
soovitavate meditsiiniliste hinnangute langetamiseks koos. Sotsiaaltalitus või<br />
psühhiaatriateenistus vastutavad lapsele kriisiabi andmise eest. 11<br />
Sisuliselt on aga USA süsteem ning Barnahus süsteem suhteliselt sarnased ning<br />
mingeid Barnahus süsteemi elemente tuleks ilmselt kasutada ka meile kohandatud<br />
USA mudeli juures nt lapse intervjueerimise ühine läbiviimine.<br />
<strong>Laste</strong> <strong>väärkohtlemise</strong> juhtumite avastamine ning menetlemine ja samuti väärkoheldud laste<br />
toetamine on teemad, mis ühel või teisel moel vajavad senisest enam tähelepanu. Selleks, et<br />
<strong>väärkohtlemise</strong> juhtumeid menetletaks võimalikult lapsesõbralikult ning ükski juhtum ei<br />
jääks kahe silma vahele, on vaja tõsta lastega kokkupuutuvate spetsialistide teadlikkust ning<br />
oskust <strong>väärkohtlemise</strong>le viitavaid märke ära tunda. Lisaks on vaja selgeid juhiseid, kuidas<br />
<strong>väärkohtlemise</strong> juhtumitele reageerida. Kuid samas vajavad tähelepanu ka hirmud, mille<br />
olemasolu spetsialist on tunnistanud. Paljud <strong>väärkohtlemise</strong> juhud jäävad käsitlemata hirmu<br />
tõttu valesti otsustada ja alusetult süüdistada. Samuti ollakse ebakindlad otsustamaks, millal<br />
ja kuhu infot edastada. Kirjeldatud USA mudel võimaldab spetsialistil anda otsustusõigus<br />
pädevale meeskonnale, kes oma esialgse hinnangu annab juba 24 tunni jooksul. Tuginedes<br />
juba professionaalsele hinnangule saavad nii õigussüsteem kui sotsiaal- ja tervisevaldkond<br />
adekvaatselt reageerida lapsele vajalikku abi osutada.<br />
11 http://www.coe.int/lportal/web/coeportal/search?cmd=search&format=&groupId=0&keywords=Barnahus&x=0&y=0<br />
22
Kasutatud kirjandus<br />
1. Soo K. Teismeliste <strong>väärkohtlemise</strong> riskitegurid ja tagajärjed. Bakalaureusetöö, Tartu<br />
Ülikool, Sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika osakond, 2002.<br />
2. Soo K, Soo I. Teismeliste väärkohtlemine Eestis: riskitegurid ja tagajärjed, 2002.<br />
3. Linde S. Ida- Virumaa hoolekandeasutuste laste reflektsioone vägivallast. Magistritöö,<br />
Tallinna Pedagoogikaülikool, Sotsiaalteaduskond, Sotsiaaltöö osakond 2002.<br />
4. Soo K. (toim) Erikoolides ja laste hoolekandeasutustes elavate noorte hoiakud ja<br />
kogemused seoses seksuaalse, vaimse ja füüsilise vägivallaga, 2005.<br />
5. Soo K, Kutsar D. (toim) Seksuaalse <strong>väärkohtlemise</strong> kogemused ja hoiakud Eesti noorte<br />
hulgas. Sotsiaaluuring. Tartu 2004.<br />
6. Talvik I, Metsvaht T, Leito K, Põder H, Kool P, Väli M, Lintrop M, Kolk A, Talvik T. Inflicted<br />
traumatic brain injury or shaken baby syndrome in Estonia. Acta Paediatrica 2006, 95: 799-<br />
804.<br />
7. Soo K, Ilves K, Strömpl J. <strong>Laste</strong> <strong>väärkohtlemise</strong> juhtumitest teavitamine ja võrgustikutöö.<br />
Tartu 2009.<br />
8. Abivajavast lapsest teatamine ja andmekaitse. Juhend. Õiguskantsleri Kantselei laste<br />
õiguste osakond 2011. http://lasteombudsman.ee/sites/default/files/juhend_-<br />
_abivajavast_lapsest_teatamine_ja_andmekaitse_3.pdf<br />
9. Targad vanemad, toredad lapsed, tugev ühiskond. <strong>Laste</strong> ja perede arengukava 2012–2020.<br />
<strong>Sotsiaalministeerium</strong> 2011.<br />
http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/Sotsiaalvaldkond/kogumik/<strong>Laste</strong>_ja_per<br />
ede_arengukava_2012_-_2020.pdf<br />
23
Lisa 1<br />
<strong>Laste</strong> väärkohtlemine on igasuguse mittejuhusliku kahju tekitamine lapse füüsilisele ja<br />
emotsionaalsele seisundile või arengule.<br />
<strong>Laste</strong> väärkohtlemist võib jagada:<br />
- füüsiline väärkohtlemine<br />
- seksuaalne väärkohtlemine<br />
- emotsionaalne/psühholoogiline väärkohtlemine<br />
- hooletussejätmine<br />
Füüsiline väärkohtlemine on lapse füüsilisele tervisele kahjustuste põhjustamine. Siia alla<br />
käivad erinevad tegevused nagu nt lapse surma põhjustamine, raputatud lapse sündroom,<br />
vigastuste tekitamine, pipra aspiratsioon, põletamine, valu põhjustamine, luumurdude<br />
tekitamine, meditsiinilised rituaalid, keemilise kahjustuse põhjustamine jt.<br />
Seksuaalne väärkohtlemine on võimu düsbalansi abil lapse haaramine seksuaalsetesse<br />
tegevustesse, millest ta ei saa aru, milleks ta pole arenguliselt valmis, milleks laps ei saa anda<br />
teadlikku nõusolekut ning mis rikuvad ühiskonna sotsiaalseid ja seaduslikke tabusid.<br />
Seksuaalse <strong>väärkohtlemise</strong> vormid on:<br />
- mittepuudutav väärkohtlemine (ekshibitsionism, piilumine, pornograafia ning<br />
pornograafiaks kasutamine)<br />
- puudutav väärkohtlemine (manuaalne genitaalide puudutamine, oraal/genitaalne-<br />
anaalne kontakt, oraal-genitaalne kontakt, genitaal-genitaalne kontakt)<br />
Emotsionaalse/psühholoogilise <strong>väärkohtlemise</strong> puhul võib täheldada kahjustavat<br />
vastastikuse toime mustrit hooldaja ja lapse vahel, kus isik sisendab lapsele, et ta on<br />
väärtusetu, halb, teda ei armastata ning ei taheta, et ta on ohus ja tema ainuke väärtus on<br />
teiste soovide täitmine. Psühholoogilise <strong>väärkohtlemise</strong> vormideks on:<br />
- põlgamine (lapse halvustamine, alavääristamine, häbistamine või naeruvääristamine<br />
ning samuti avalik alandamine)<br />
- terroriseerimine (lapsele mitteturvalise keskkonna loomine, eluohtlike tegevuste<br />
nõudmine, ebarealistlikud ootused ning ähvardamine)<br />
24
- ärakasutamine või rikkumine (sobimatu käitumise julgustamine, antisotsiaalse või<br />
arenguliselt kohatu käitumise modelleerimine, lubamine või julgustamine, kognitiivse<br />
arengu takistamine)<br />
- emotsioonidest ilmajätmine (lapse ilmajätmine emotsionaalsetest reaktsioonidest,<br />
lapse ignoreerimine ning tema ilmajätmine kiindumusest, hoolimisest ja armastusest)<br />
- isoleerimine (vangistamine, mittevajalike liikumisvabaduse või suhtlemisele<br />
piirangute panemine)<br />
- tõrjumine (vältimine ja eemaletõukamine)<br />
- ebajärjekindel vanemlik hoolitus (ebausaldusväärne vanemlik käitumine, vastukäivad<br />
ja vastakad käsud ja keelud<br />
Hooletussejätmine on vanema või hooldaja kohustuste mittetäitmine lapse füüsilise, vaimse,<br />
emotsionaalse ja sotsiaalse arengu eest hoolitsemisel, mis võib kahjustada tema eakohast<br />
arengut ning vaimset ja füüsilist tervist. Hooletussejätmist võib omakorda jagada:<br />
- füüsiliseks (hülgamine, väljaviskamine, mitteküllaldane järelevalve, vähene toit,<br />
turvalisuse mittetagamine)<br />
- meditsiiniliseks (vähene kaaluiive, meditsiiniabist keeldumine)<br />
- emotsionaalseks (emotsionaalsete vajaduste mitterahuldamine nagu nt tunnustusest<br />
ilmajätmine, emotsionaalse läheduse vältimine, ignoreerimine, tähelepanust<br />
ilmajätmine; aga ka koduvägivald lapse juuresolekul, lapsele psühholoogilise abi<br />
mittevõimaldamine ning ülehooldamine)<br />
- hariduslikuks (põhjuseta lapse kooli mitteviimine, popitamise lubamine,<br />
õpiraskustega lapsele vajaliku ja sobiva õpetuse mitteandmine, kooliprobleemide<br />
ignoreerimine jms)<br />
25
Change language