Tera- ja kaunviljade saagis proteiinikoguste suurendamise ...

Töö 1.2. Tera- ja kaunviljade saagis proteiinikoguste suurendamise võimaluste
selgitamine, rapsi agrotehnoloogiate täiustamine
Töö juht ja põhitäitja teadur põllumajandusmagister Ene Ilumäe (koormus 0,15), põhitäitjad:
teadur Arvi Hansson (0,2), teadur Elina Akk (0,2).
Uuritud probleemid
1. Segukülvide optimaalne tihedus ja kultuuride vastastikune mõju
2. Kultuuride saagikus segu- ja puhaskülvides
3. Hernesortide seisukindlus puhas- ja segukülvides
4. Uute õlikultuuride (õlituder, valge sinep) kasvatamine segus hernega
5. Rapsi väävlitarbe katmise võimalustest
6. Rapsi lamandumise vähendamisest ja selle vältimise võimalustest
Tööde maht
Segukülvide optimaalse külvitiheduse ja kultuuride vastastikuse mõju selgitamiseks rajati
Sakus EMVI Üksnurme katsealal kaks katsest: 9-variandiline katse pindalaga 900 m 2 ja 5variandiline
katse pindalaga 600 m 2 .
Jätkati ka 2004.a. alustatud õlitudra ja valge sinepi agrotehnoloogia-alaste uuringutega. Nende
kasvatamisvõimaluste selgitamiseks nii segu- kui ka puhaskülvis rajati 9-variandiline katse,
pindala 900 m 2 .
Õlitudra agrotehnoloogia osas selgitati täiendavalt ka herbitsiidide kasutamisvõimalusi ja –
vajadusi. Selleks rajati 5-variandiline katse pindalaga 500 m 2 .
Rapsi agrotehnoloogia-alastes uuringutes tehti vaatlusi ja koguti andmeid viies
agroklimaatiliselt erinevas kohas mitmetel põldudel. Koguti andmeid väetamise, kultuuride
järgnevuse kohta külvikorras ja saagikuse kohta. Rapsi haiguste esinemise korral määrati
nakatumise intensiivsus.
Sakus EMVI katsealal rajati 18-variandiline katse pindalaga 2400 m 2 , milles võrreldi
erinevate väävlit sisaldavate kompleksväetiste mõju rapsi saagile ja uuriti väävlipuuduse
vähendamise võimalusi kasvuaegse pritsimise abil.
Lamandumise vähendamise võimalusi uuriti 5-variandilises katses pindalaga 500 m 2 .
Tulemused
Segukülvide optimaalne tihedus ja kultuuride vastastikune mõju
Põldkatses uuriti võimalusi kasvatada hernest segus odra ja rüpsiga. Segukülvides kasvatati
hernest külvitihedusel 80 idanevat seemet m 2 , puhaskülvis 100 idanevat seemet m 2 .
Eelnevatel katseaastatel on ilmnenud, et herne külvitihedusel 60 id.s. m 2 odra
konkurentsivõime suureneb oluliselt ja herne saak jääb väiksemaks ning seoses odra osakaalu
suurenemisega väheneb ka proteiinisaak.
Tugikultuuridest oli odra külvitihedus 100 ja rüpsil 160, 140, 120 ja 100 idanevat seemet
m 2 (rüpsi külvitihedus puhaskülvis 200 id. s. m 2 ).
Saadi uusi andmeid herne konkurentsivõime kohta odraga segukülvides. Herne sortide
’Clarissa’, ’Nitouche’ ja ’Majoret’ segukülvides jäi odra osakaal saagis 40% piiresse.
Suurema konkurentsivõimega odra suhtes oli sort ’Hardy’, odra osakaal kogusaagis
moodustas ainult 20%.

Herne ja odra segus kasvatamisel suurenes odra proteiinisisaldus 4,2-4,8% võrra. Odra
proteiinisisaldus puhaskülvis oli 10,5%.
Hernega segus kasvatamisel on rüps tugevama konkurentsivõimega kui oder. Sõltuvalt herne
sordi bioloogilistest iseärasustest (eelkõige kasvu kõrgus ja kasvuaja pikkus), on herne sortide
sobivus erinevate tugikultuuridega erinev ja mõnedele sortidele võib rüps osutuda teraviljaga
võrreldes sobivamaks tugikultuuriks.
Rüpsiga segus kasvatamiseks sobivad kõrgemakasvulised hernesordid. Segusse rüpsiga valiti
sort ’Nitouche’. 2006.a. põuastes tingimustes oli sobivaimaks rüpsi kasvutiheduseks hernega
segus kasvatamisel 120 id. s. m 2 . Herne osakaal kogusaagis ulatus 48-53%.
Kultuuride saagikus puhas- ja segukülvides
Puhaskülvis saadi kõrgeim saak sordiga ’Clarissa’, 2371 kg/ha(proteiinisaak 552 kg/ha).
Sortide ’Nitouche’ ja ’Hardy’ saagid olid ligilähedased, ulatudes 1769-1819 kg/ha
(proteiinisaagid vastavalt 442 ja 455 kg/ha). Tagasihoidlikumaks jäi saak sordiga ’Majoret’,
1655 kg/ha ja proteiinisaak 412 kg/ha.
Oder ’Anni’ keskmine saak puhaskülvis oli 2312 kg/ha ning proteiinisaak 243 kg/ha.
Herne ja odra segukülvides saadi kõrgeim kogusaak sordiga ’Clarissa’, 3165 kg/ha,
proteiinisaak 619 kg/ha. Sordiga ’Hardy’ oli kogusaak 2438 kg/ha, kuid odra väiksema
osatähtsuse tõttu oli proteiinisaak 523 kg/ha. Segukülvides ’Nitouche’ ja ’Majoretiga’ jäid
saagid veidi madalamateks.
Herne ja rüpsi segukülvis saadi kõrgeim kogusaak rüpsi kasvutihedusel 120 id s. m 2 , 2291
kg/ha, proteiinisaak 529 kg/ha. Rüpsi puhaskülvi saak oli 1473 kg/ha.
Majanduslik efektiivsus.
Herne ’Clarissa’ ja odra segukülvis saadi 2,3 korda 1 ha kohta rohkem proteiini võrreldes
odra puhaskülviga. Sama koguse odra kasvatamiseks oleks kulunud N80 foonil
ammooniumsalpeetrile 2470.65 kr. Segukülvidele antud väetise Power 5-20-20 hektari
maksumus oli 1245 kr. Saadi tulu 1225.65 kr/ha. Lisaks sellele ei ole herne ja odra proteiin
võrreldavad, kuna herne proteiin on väärtuslikum parema aminohappelise koostise(eelkõige
lüsiini sisalduse) tõttu.
Herne segaviljale järgneva kultuuri kasvatamisel vabaneb herne poolt seotud bioloogiline
lämmastik ja see võimaldab vähendada mineraalset lämmastikväetise kogust N50 ha kohta.
Rahaliselt 514.85 kr/ha. (Ammooniumsalpeetri hinnaks arvestatud 3500 kr/t).
Hernesortide seisukindlus segu- ja puhaskülvides.
2006.a. põuastes ilmastikutingimustes lamandumist ei esinenud. Hernele on kõige kahjulikum
põud õitsemise ajal ja kaunade moodustamise perioodil. Võrreldes nn keskmise aastaga, jäi
erinevate herne sortide kasvukõrgus tavalisest lühemaks.
Uute õlikultuuride (õlituder, valge sinep) kasvatamine segus hernega.
Õlituder oma kiire algarengu tõttu oli rahuldavalt konkurentsivõimeline umbrohtudega, kuid
paremaid tulemusi saadi siiski külvieelselt Treflan’i kasutamisega. Õlituder on heaks
tugikultuuriks hernele eelkõige madala kasvukõrguse ja lühikese kasvuaja poolest. Õlituder
’Ligena’ saak puhaskülvis oli 2006.a. tingimustes 700 kg/ha ja segukülvides erinevates
variantides ulatusid saagid 250…300 kg/ha. Õlitudra ja herne segukülvis saadi keskmiselt
393 kg/ha proteiini.
2

Kuigi valge sinepi sort ’Litember’ on hilise valmimisajaga, kõrgekasvuline ja väga tugeva
konkurentsivõimega, kuid kasvatades kõrgemakasvuliste hernesortidega(’Clarissa’)ja
kasutades valge sinepi hõredamat külvitihedust(valge sinepi külvisenorm 1,5-2,0 kg/ha), võib
ka valge sinep osutuda hernele sobivaks tugikultuuriks. Valge sinepi ja herne segukülvis saadi
keskmiselt 410 kg/ha proteiini.
Rapsi väävlitarbe katmise võimalustest.
Rapsi agrotehnoloogia uuringutes saadi täiendavaid uusi andmeid erinevate taimetoitainete
mõju kohta rapsi ‘Ability’ saagikusele. 2006.a. põuased ilmastikutingimused rapsile,
võrreldes teiste põllukultuuridega, nii suurt saaki kahjustavat mõju ei avaldanud. On teada, et
väävel on mullas väga liikuv ja kuivas mullas liigub väävel mulla alumistest kihtidest
pindmistesse. Ilmselt sellepärast 2006.a. ei täheldatud taimedel tugeva väävlipuuduse
esinemist. Seda tõestas ka mulla analüüs, väävli sisaldus oli 12,2-18,9 mg/kg. Tavaliselt on
väävlipuudus visuaalselt kõige paremini hinnatav rapsi õitsemise algul(BBCH 61-63).
Väetamisel ainult ammoniumsalpeetriga või Kemira Power/Raps(18-9-15) 300 kg/ha -
variantides, mille väetise koostises väävel täielikult puudus või oli alavarustatud, esines rapsi
lehtedel heledamaid rohelisi laike. Taimedel esines latentne ehk varjatud väävlipuudus. Seda
näitas ka leheanalüüs, väävli sisaldus lehtedes oli 0,344-0,348 %.Variantides, mis väetati
väävlit sisaldava tahke väetisega (magneesiumsulfaat, Axan) rosetistaadiumis(BBCH 23-26)
ja kuiva mulla tõttu taimed ei saanud seda omastada ning varjatud väävlipuudus jäi püsima,
oli lehtedes väävli sisaldus samuti 0,371-0,374%. Koos seemne külviga mulda viidud tahkete
kompleksväetiste kasutamisel oli rapsi lehtede väävli sisaldus normi piires või isegi veidi
kõrgem (näiteks Skalsa 5-10-25 väetamisel oli rapsi lehtede väävli sisaldus 0,741% ja Kemira
Power/Rapsi18-9-15 kasutamisel 0,538%).
Parimaid tulemusi saadi rapsi väetamisel koos külviga mulda viidavate tahkete
kompleksväetiste kasutamisel. 2006.a. ilmastikutingimustes ulatus keskmine saak 2475
(Skalsa 5-10-25) kuni 2375 kg/ha (Kemira Power/Raps(18-9-15). Superfosfaadi ja
ammooniumsalpeetriga ja NPK(S)-väetiste mehaanilise seguga väetades olid saagid samal
tasemel, 2571 ja 2513 kg/ha. Väetades ainult ammooniumsalpeetriga, saadi keskmiselt 2215
kg/ha seemet. PK(S)-väetiste seguga väetamisel (ilma lämmastikväetiseta) jäi saak 6 % võrra
väiksemaks (2080 kg/ha). Samale tasemele jäi saak ka siis, kui ühekülgsel
lämmastikväetamisega väetamisel asendati osa ammooniumnitraadist(20 kg t.a.)
ammooniumsulfaadiga.
Väävliga alavarustatud variantides (Kemira Power/Raps 300 kg/ha) jäi rapsi saak 2017 kg/ha
piiresse. Kui niiskemates ilmastikutingimustes on võimalik kasvuaegse pealtväetamisega
väävlipuudust leevendada ja saak päästa, siis 2006.a. tingimustes sobisid selleks vähesed
variandid. Väävlipuuduse vähendamiseks väetamisel rosetifaasis tahke MgSO4-ga, suurenes
saak 7% võrra(saak 2157 kg/ha), kuid Axaniga väetamisel jäi saak samale tasemele (2009
kg/ha). Taimed ei saanud kuivast mullast omastada vajalikke toitaineid. Koos hiilamardika
tõrjega lehekaudselt antud mõrusoola/Bittersalz (veeslahustuv MgSO4) normide (20; 10 + 20;
20 + 20;) toimel saagi suurus oluliselt ei muutunud. Ainult normi 40 kg/ha kasutamisel
suurenes saak 14% (2294 kg/ha). Mõrusoola norm 40 kg/ha rapsi taimedele kahjustusi ei
tekitanud.
Kuna katseala mullas oli puudus nii väävlist kui magneesiumist, siis kasutati 2006.a. lisaks
MgSO4 ka MgNO3 nii tahke väetisena kui ka vesilahusega pritsimisel. Eesmärgiks oli eristada
erinevate elementide mõju, kuna MgSO4 puhul on võimalik välja tuua elementide koosmõju.
Kahjuks ühtlustas põud ka need tulemused nii, et variantidevahelised erinevused jäid
katsevea piiresse.
3

Majanduslik efektiivsus. Kuna katse asus küllaltki ühtlase reljeefiga põlluosal, siis võib
keskmise saagitasemega jääda rahule. Pikaajaline põud siiski mõjutas saagikust väga
tugevasti. Taimed ei saanud kuivast mullast toitaineid omastada. Erinevate väetamisvariantide
vahel ei saa mitmetel juhtudel välja tuua loogilist erinevust ja seetõttu ei ole võimalik esitada
erinevate variantide majandusliku tasuvuse arvestusi.
Rapsi lamandumise vähendamisest ja selle vältimise võimalustest
Rapsi lamandumine põhjustab suuri koristuskadusid, lisaks pikeneb ka koristamiseks kuluv
aeg. Lamandunud taimikus on haiguste leviku oht suurem ja haiguste levik kiirem.
Lamandumise tõttu väheneb seemnete kvaliteet. Katses selgitati Moddus 250 EC ja Folicuri
erinevate normide ja nende segu mõju rapsi taimede pikkusele. Katses olnud preparaatide
erinevate normide toimel rapsi varred jäid 8-20 cm võrra lühemaks (rapsi taimiku kõrgus
pritsimata variandis 95 cm). Moddus 1,0 l/ha toime oli kõige tugevam, rapsi taimik jäi
keskmiselt 20 cm võrra lühemaks. Koristuse eel rapsi taimik oli kaldunud püstasendist 45 0
võrra, kui koristust takistavat lamandumist ei esinenud.. Erinevate variantide saakide vahel
puudusid statistiliselt usutavad erinevused, need jäid katsevea piiresse (kontrollvariandi saak
2463 kg/ha).
Projektiga haakuvad teadusteemad, grandid, doktori- ja magistritööd, järeldoktorite
uurimisteemad, lepingud, patendid
E. Akk Magistritöö teemal “Herne saagikuse kujunemine puhas- ja segukülvides” (juhendajad
dr. E. Lauk EMÜ ja E. Ilumäe EMVI)
2006.a. avaldatud teemakohased publikatsioonid
1. Akk, E., Ilumäe, E., Hansson, A. 2006. Tugikultuuride mõju herne proteiinisisaldusele.
Taimekasvatus, EMVI Teadustööde kogumik 71, lk. 67-70.
2. Ilumäe, E., Hansson, A., Kaarli, K. 2006. Väävlipuuduse vähendamine ja selle vältimise
võimalused suvirapsil. Taimekasvatus, EMVI Teadustööde kogumik 71, lk. 109-114.
Esinemised stendiettekannetega
1. Ilumäe, E., Hansson, A., Akk, E. Rapsi ohustavad haigused. Maamess 06, 20-22.04.06.
2. Ilumäe, E., Hansson, A., Akk, E. Väävlipuuduse mõjust rapsi saagile ja selle vähendamise
võimalustest. Maamess 06, 21-23.04.05.
4