Create successful ePaper yourself
Turn your PDF publications into a flip-book with our unique Google optimized e-Paper software.
<strong>Katrin</strong> <strong>Olenko</strong><br />
<strong>Anu</strong> <strong>Toots</strong><br />
Ühiskonnaõpetus<br />
Gümnaasiumi õpik<br />
1
Haridus- ja teadusminist<strong>ee</strong>rium kinnitab: ……………………………<br />
Retsens<strong>ee</strong>rinud Riina Raja ja Rein Ruutsoo<br />
Konsult<strong>ee</strong>rinud Tiina Kilumets<br />
Kujundus ja küljendus:<br />
Toimetanud Kärt Jänes-Kapp<br />
1. trükk<br />
Tallinn, 2005<br />
ISBN ………………………………………………………….<br />
© <strong>Katrin</strong> <strong>Olenko</strong>, <strong>Anu</strong> <strong>Toots</strong>, 2005<br />
© Kirjastus Koolibri, 2005<br />
Kõik õigused on kaitstud. Ilma autoriõiguse omaniku <strong>ee</strong>lneva kirjaliku nõusolekuta pole lubatud ühtki selle raamatu osa paljundada<br />
ei elektroonilisel, mehaanilisel ega muul viisil.<br />
Postiaadress: AS Koolibri, pk 223, 10503<br />
Asukoht: Lehola 8 / Hiiu 38, Tallinn<br />
www.koolibri.<strong>ee</strong><br />
2
Sisukord<br />
Sisukord .........................................................................................................................................................3<br />
1. Nüüdisühiskonna kujunemine ja tunnusjooned......................................................................................5<br />
1.1. Tööstusühiskonnast teadmusühiskonda..........................................................................................6<br />
1.2. Heaoluriik.........................................................................................................................................12<br />
1.3. Demokraatia levik ...........................................................................................................................14<br />
1.4. Ühiskonna jätkusuutlikkus.............................................................................................................18<br />
2. Ühiskonna sidusus...................................................................................................................................23<br />
2.1. Ühiskonna mõiste ja põhikomponendid ........................................................................................23<br />
2.2. Avalik ja erasektor ..........................................................................................................................24<br />
2.3. Kodanikuühiskond ..........................................................................................................................27<br />
2.4. Ühiskonna kihitus, sotsiaalne staatus ja sotsiaalne roll ...............................................................30<br />
2.5. Võim ühiskonnas .............................................................................................................................35<br />
2.6. Poliitilised ideoloogiad ....................................................................................................................38<br />
2.7. Individuaalne ja kollektiivne heaolu..............................................................................................42<br />
3. Kodanikud, huvid ja demokraatia...........................................................................................................46<br />
3.1. Demokraatia kui rahva võim..........................................................................................................47<br />
3.3. Peamised valimissüst<strong>ee</strong>mid.............................................................................................................53<br />
3.4. Valimiskäitumine ja valimistulemus..............................................................................................57<br />
3.5. Erakonnad tänapäeva poliitikas ....................................................................................................65<br />
3.6. Survegrupid ja sotsiaalsed liikumised kui huvide vahendajad ...................................................68<br />
3.7. Sidususe mehhanismid – poliitiline kultuur ja kodakondsus ......................................................70<br />
4. Valitsemine ja avalik haldus ...................................................................................................................75<br />
4.1. Parlamentaarne ja presidentaalne valitsemine.............................................................................76<br />
4.2. Seadusandliku võimu ülesehitus ....................................................................................................80<br />
4.3. Parlamendi ülesanded ja töökorraldus .........................................................................................83<br />
4.4. Täidesaatev võim tänapäeva valitsemissüst<strong>ee</strong>mis.........................................................................86<br />
4.5. Avalik haldus ja bürokraatia .........................................................................................................90<br />
4.6. Kohtuvõim........................................................................................................................................95<br />
4.7. Regionaalne ja kohalik valitsemine ...............................................................................................98<br />
4.8. Valitsemiskorraldus Euroopa Liidus...........................................................................................102<br />
5. Majandus ja poliitika.............................................................................................................................106<br />
5.1. Riigi majandusressursid ...............................................................................................................106<br />
5.2. Majanduse koguprodukt ja majandusareng...............................................................................108<br />
5.3. Inflatsioon.......................................................................................................................................112<br />
5.4. Majandusarengu plan<strong>ee</strong>rimine – makromajanduspoliitika......................................................115<br />
3
5.5. Tööturg ja hõivepoliitika ..............................................................................................................119<br />
5.6. Sotsiaalpoliitika .............................................................................................................................124<br />
5.7. Hariduspoliitika.............................................................................................................................128<br />
5.8. Välismajanduspoliitika .................................................................................................................130<br />
5.9. Euroopa Liidu ühtne majandusruum..........................................................................................134<br />
6. Tänapäeva maailm ................................................................................................................................136<br />
6.1. Maailma ühtsus ja mitmekesisus .................................................................................................136<br />
6.2. Riigid ja identit<strong>ee</strong>did maailma mitmekesisuse kandjatena .......................................................139<br />
6.3. Rahvusvahelise suhtlemise põhimõtted ja vahendid..................................................................144<br />
6.4. Peamised julgeolekuorganisatsioonid..........................................................................................148<br />
6.5. Inimõigused mitmepalgelises maailmas ......................................................................................152<br />
6.6. Postmodernne ühiskond................................................................................................................157<br />
Sõnaseletusi ...............................................................................................................................................161<br />
Kasutatud kirjandus ..................................................................................................................................173<br />
4
1. Nüüdisühiskonna kujunemine ja tunnusjooned<br />
Ajalooteadus tavatseb koondada sajandid pikemateks ajastuteks, mida iseloomustavad teatavad<br />
ühiskonnasuhted, elukorraldus ja majandus. Sarnaseid üldistusi kasutab ka sotsiaalteadus, piirdudes küll<br />
enamasti lähema ajaloo süstematis<strong>ee</strong>rimisega.<br />
Nüüdisühiskond vormus käsikäes rahvusühiskondade ja rahvusriikide moodustumisega 19. sajandil. Samal<br />
ajal kujunesid välja ka ühiskonna kolm põhilist sektorit – turumajandus, avalik ehk valitsussektor ning<br />
kodanikuühiskond. Nüüdisühiskonda iseloomustavad ühiskonnasektorite eristatavus ja vastastikune<br />
seotus, tööstuslik kaubatootmine, rahva osalemine ühiskonnaelu korraldamises, vabam<strong>ee</strong>lsus<br />
inimsuhetes ja vaimuelus, inimõiguste tunnustamine.<br />
Tänapäeva ühiskond on mitmetahuline, mistõttu kasutavad teadlased selle iseloomustamiseks<br />
mitmesuguseid oskussõnu. Kui huviorbiidis on valitsemine, räägitakse demokraatiast ja diktatuurist. Kui<br />
uuritakse majandust ja tehnoloogiat, kasutatakse mõisteid tööstus- ehk industriaalühiskond,<br />
postindustriaalühiskond, infoühiskond, teadmusühiskond. Sotsiaalset võrdsust ja õiglust analüüsitakse<br />
heaoluriigi mõiste varal. Sotsiaalfilosoofid tarvitavad mõisteid modernsus ja postmodernsus, seades sellega<br />
tähelepanu keskmesse väärtused, maailmatunnetuse ja inimsuhted.<br />
JOONIS: Ühiskonna areng viimase kahesaja aasta jooksul<br />
Umbkaud<br />
-ne algus<br />
2000<br />
Majanduslik ja<br />
tehnoloogiline areng<br />
Sotsiaalse<br />
heaolu areng<br />
Poliitiline ja õiguslik<br />
areng Vaimne areng<br />
1980 teadmusühiskond<br />
infoühiskond<br />
postindustriaalne<br />
postmodernism<br />
1960 ühiskond demokraatia lai levik<br />
1950 heaoluriik<br />
1900<br />
1800<br />
tööstus- ehk<br />
industriaalühiskond<br />
rahvusriigid<br />
5<br />
modernism<br />
Perioodi<br />
üldnimetus<br />
postmodernne<br />
ühiskond<br />
modernne<br />
ühiskond
1.1. Tööstusühiskonnast teadmusühiskonda<br />
MEENUTA<br />
Mida räägiti tööstusrevolutsiooni kohta ajalookursuses?<br />
Tööstusühiskonna põhijooned<br />
Tööstusühiskond sai alguse tööstuspöördest, kuid selle lõplik väljakujunemine võttis aega üle sajandi.<br />
Majanduses tõusis tähtsuselt esikohale tööstuslik tootmine. Väikesed töökojad ja manufaktuurid<br />
asendusid suurte vabrikutega, kus töö oli korraldatud konveieritel. Vabrikutöö viis töölised pikaks ajaks<br />
(tööpäev kestis 12–14 tundi) keskkonda, kus kõik määras vabriku töörütm. Töödtegemine pidi olema<br />
võimalikult ratsionaalne, omanik pidas ranget arvestust ning jälgis, et tööline kasutaks aega<br />
otstarbekalt. Kui agraarühiskonnas sõltus töötegemine ilmastikust, rahvakalendri tähtpäevadest ja<br />
usupühadest, siis tööstusajastul polnud s<strong>ee</strong> enam nõnda. Ütlus „Aeg on raha!” kujunes juhtmotiiviks.<br />
Ratsionaalsus sai märksõnaks, mis iseloomustas tööstusühiskonda üldisemaltki. Tootmine kujunes<br />
ratsionaalsemaks tänu konveieritöö ja uute tehnoloogiate kasutuselevõtule, asisemaks muutusid<br />
võimusuhted ning argielu. Vähenes tunnete ja kommete roll, kasvas kiretute riigiametnike ning kirjalike<br />
normide tähtsus. Ametnike võim ehk bürokraatia tugevnes just koos tööstusühiskonnaga, millele oli<br />
omane praktiline mõtlemine ja igakülgne kaalutlemine.<br />
Tööstusajastul hakkas tööaeg domin<strong>ee</strong>rima puhkeaja üle. Tööpäev oli pikk ning tööl v<strong>ee</strong>tis inimene<br />
lõviosa oma ajast. Palgatöö määras ühiskonnas valitsevad väärtused ja elurütmi. Üksluise ja üdini<br />
ratsionaalse tööelu korvamiseks hakati otsima m<strong>ee</strong>lelahutust, mis esitaks otsekui väljakutse kainusele ja<br />
pidevale arvepidamisele. Linnades levisid kasiinod, kabar<strong>ee</strong>d, loteriid ja õnnemängud. Kui<br />
agraarühiskonnas pidutseti mingi suurema tööperioodi lõpul ja pidu oli omamoodi jätk töisele tegevusele,<br />
siis tööstusühiskonnas eraldusid töösfäär ja puhkesfäär teineteisest selgesti.<br />
Tööstuspööre ja üleminek kapitalismile muutis oluliselt ühiskonna sotsiaalset jaotust. Täpsemalt öeldes<br />
muutusid<br />
• tööhõive majanduse põhivaldkondades,<br />
• linna- ja maarahvastiku suhtarv,<br />
• leibkonnamudelid.<br />
Tööstustööliste ja linnainimeste osakaal kasvas ning põllupidajate arv kahanes. Linnades kasvas ametnike,<br />
poodnike, arstide, rätsepate ning advokaatide arv, sest tööstuse arenedes tõusis järk-järgult elatustase, mis<br />
omakorda suurendas t<strong>ee</strong>nuste tarbimist.<br />
Varase tööstusühiskonna linnad olid ülerahvastatud ning olme- ja sanitaarolud neis äärmiselt viletsad.<br />
Modernne linnatsivilisatsioon arenes välja alles 19. ja 20. sajandi vahetusel. Siis kujunes linn progressi<br />
sümboliks, sest seostus suuremate sissetulekute, moodsate side- ja transpordivahendite (tramm, metroo),<br />
suure kaubavaliku ja mitmekülgsete puhkevõimalustega (kinod, kabar<strong>ee</strong>d, kohvikud).<br />
Linnastumine ja tööstuslik areng muutsid ka leibkonnamudelit. Agraarühiskonnas olid ülekaalus suured<br />
pered, mis ühendasid mitu põlvkonda. Suurpere olemasolu ei tinginud mitte niivõrd majanduslik kitsikus,<br />
kuivõrd põllumajanduslike tööde omapära. Mida rohkem leidus talus töökäsi, seda edukamalt oli võimalik<br />
majandada. Talutöö oli mitmekesine, mistõttu oli talus võimalik rakendada ka lapsi ja vanureid.<br />
Hoolitsemine väikelaste ja vanurite <strong>ee</strong>st oli agraarühiskonnas pere ülesanne. Tööstusühiskonnas, kus<br />
elujõulised mehed ja naised läksid linna tööd otsima, kujunes peamiseks leibkonnatüübiks väikepere.<br />
Üheskoos elasid vaid vanemad ja alaealised lapsed, vanavanemad jätkasid elu maal.<br />
SKEEM: Hõive muutumine ühiskonna arenedes; vana õpik lk. 9.<br />
6
Postindustriaalse ühiskonna erinevus tööstusühiskonnast<br />
19. sajandil kujunenud tööstusühiskond omandas 20. sajandi viimaseks v<strong>ee</strong>randiks sedavõrd palju uusi<br />
jooni, et hakati rääkima uuest ühiskonnatüübist – postindustriaalsest ehk tööstusjärgsest ühiskonnast.<br />
Sotsioloog Daniel Belli pakutud termin märgistas kõrgeltarenenud tööstusühiskonda, millele olid omane<br />
kõrgtehnoloogia massiline kasutamine, kirju klassistruktuur ja mitmekesised väärtushinnangud. Kuivõrd<br />
postindustriaalne ühiskond on tööstus- ehk industriaalühiskonna jätk, iseloomustatakse seda sageli<br />
võrdluses tööstusühiskonnaga.<br />
Suurim nihe ühiskonna arengus puudutas tootmistegevust. Tertsiaar- ehk t<strong>ee</strong>nindussektori osatähtsus<br />
kasvas kiiresti hankiva ja töötleva tööstuse arvel. Majandusressursid hinnati ümber. Sellest tulenevalt<br />
lähtutakse riigi majandusliku võimsuse hindamisel erinevatest krit<strong>ee</strong>riumidest – tööstusühiskonna puhul<br />
p<strong>ee</strong>takse tähtsamaks tööstustootmist ja tootmisvõimsust, postindustriaalses ühiskonnas aga teaduse ja<br />
tehnoloogia osa majanduses. Tööstusajastul oli <strong>ee</strong>smärgiks võimalikult suure kaubahulga tootmine.<br />
S<strong>ee</strong>tõttu hinnati ka riike selle järgi, mitu tonni sütt ja rauda või mitu miljonit paari jalatseid seal toodeti.<br />
Postindustriaalset ühiskonda kirjeldavad aga sellised näitajad nagu insenertehnilise personali ja<br />
t<strong>ee</strong>nindussektori osakaal tööjõus. Kui tööstusühiskond vajas rohkesti konveieritöölisi, siis<br />
postindustriaalne ühiskond vajab hoopis teistsugust tööjõudu – haritud spetsialiste, kes on saanud<br />
tehnoloogilise, administratiivse ja juhtimisalase koolituse.<br />
Bell analüüsis ka tööstusjärgse ühiskonna juhtimist, leides, et s<strong>ee</strong> peab olema tsentralis<strong>ee</strong>ritum ja<br />
paremini kooskõlastatud kui tööstusühiskonnas. Viimases koordin<strong>ee</strong>ris riik ainult poliitikat ja õiguskorda,<br />
nüüd peab aga valitsus hea seisma ka majandusarengu <strong>ee</strong>st. Et ühiskonna juhtimine oleks efektiivne,<br />
peavad poliitilised liidrid lubama valitsemisinstitutsioonidesse ka tehnokraate, kes lähtuvad otsuste<br />
tegemisel majanduslikust otstarbekusest, mitte poliitilisest või ideoloogilisest <strong>ee</strong>listusest. 1970. aastatel<br />
uskusid paljud, et tehnoloogiline progress suudab lahendada kõik ühiskonnaprobl<strong>ee</strong>mid, sealhulgas<br />
vähendada vaesust ja poliitilisi erim<strong>ee</strong>lsusi.<br />
Tegevjuhtide mõju tugevnemine majanduses vähendas järk-järgult juriidilise omaniku rolli ettevõtetes, aga<br />
ka ühiskonnas tervikuna. Niisugune areng oli sedavõrd üldine, et hakati rääkima koguni mänedžeride<br />
revolutsioonist. Kujunes keskklass – kõrge kvalifikatsiooni ning kindla ja suhteliselt kõrge sissetulekuga<br />
inimesed, kes töötasid ametnikena büroodes ja pankades, pakkusid haridus-, tervishoiu- või<br />
nõustamist<strong>ee</strong>nuseid.<br />
Tehnoloogiline progress lähendas ka inimeste elustiile. Tööstusühiskonda iseloomustas maa ja linna,<br />
proletaarlase ja kodanlase elustiilide suur erinevus. 20. sajandi keskpaiku aga inimeste eluolu ja tarbimine<br />
ühtlustus. Selle majanduslikuks <strong>ee</strong>lduseks oli elatustaseme üldine tõus, kuid erilist rolli mängis<br />
masstootmine ja massikultuur. Raadio, televiisor, telefon ja külmkapp polnud eurooplastele ning<br />
am<strong>ee</strong>riklastele enam mingid luksuskaubad. Nende omamine oli jõukohane enamikule. Ka kultuuritarbimine<br />
ühtlustus tänu heli- ja videotehnika kiirele arengule. Massim<strong>ee</strong>dia kujunes postindustriaalse ühiskonna<br />
lahutamatuks tunnusjooneks. Raadio- ja televisioonisaadetel oli üks auditoorium, kuhu kuulusid peaaegu<br />
kõik, lihttöölisest jõuka ärimeheni.<br />
Industriaal- ja postindustriaalse ühiskonna võrdlus<br />
Võrdluse alus TÖÖSTUS- EHK<br />
INDUSTRIAALÜHISKOND<br />
7<br />
TÖÖSTUSJÄRGNE EHK<br />
POSTINDUSTRIAALNE ÜHISKOND<br />
Põhiressurss Masinad Teadmised<br />
Põhiinstitutsioon Firma Ülikool<br />
Põhiotsustajad Firmaomanikud Eksperdid, ärikorraldajad<br />
Võimu alus Varaline rikkus Oskusteave<br />
Valitsuse roll Tagada piiranguteta turumajandus Turumajandus, kuid mõõduka riigipoolse<br />
plan<strong>ee</strong>rimisega<br />
Allikas: Kivisto, p. 44
Teadmusühiskonna kujunemine<br />
Postindustriaalne majandus arenes tänu uue tehnoloogia ulatuslikule kasutusele kiiresti, ettevõtted<br />
uuendasid pidevalt toodangut ja tegelesid innovatsiooniga. Senisest olulisemaks muutus suutlikkus kiirelt<br />
hankida ja töödelda informatsiooni. Teave oli mõjukas mitte ainult majanduskonkurentsis, vaid ka argielus.<br />
Inimesed tarbisid infot rohkem, sest nad olid haritumad ning teave muutus üha hõlpsamini kättesaadavaks.<br />
Kuna info kujunes oluliseks kõigis elusfäärides, hakati arenenud postindustriaalset ühiskonda nimetama ka<br />
infoühiskonnaks.<br />
Teabe edastamise võimalused avardusid tänu satelliit- ja kaabeltelevisioonile, mobiiltelefonidele ja<br />
internetile. Tänapäeval hästi tuntud lühend www (ingl world-wide web – ülemaailmne võrgend) annab hästi<br />
edasi põhimõttelist muutust info edastamisel. Teateid saab tänu arvutitele edastada sekundite jooksul üle<br />
kogu maailma, mis muudab ümbritseva ühiskonna tajumist. Kui varasematel sajanditel hinnati ühiskonda,<br />
lähtudes krit<strong>ee</strong>riumist „siin, enne ja praegu”, siis nüüd on võrdluskrit<strong>ee</strong>riumiks „praegu, siin ja seal”. Kui<br />
varem kõrvutasid inimesed oma elatustaset vanavanemate omaga, siis praegu kõrvutavad nad seda <strong>ee</strong>skätt<br />
endataoliste inimeste eluga teistes maades.<br />
Esialgu pandi rõhku infotehnoloogia ja kommunikatsioonivahendite arendamisele, et info muutuks tõeliselt<br />
massiliseks ja kergesti kättesaadavaks. Peagi aga taibati, et igasugune teave ei ole v<strong>ee</strong>l teadmine. Selleks et<br />
ühiskond või ettevõte oleks edukas, tuleb osata teavet valida ja rakendada. Teadus, uurimisasutused ja<br />
avastuste-leiutiste rakendamine muutuvad olulisemaks; nii poliitilised kui majanduslikud otsustused<br />
peaksid tuginema uuringutele ja teaduslikele analüüsidele. Seda tüüpi ühiskonda, kus infot majanduses ja<br />
poliitikas pidevalt ning oskuslikult kasutatakse, nimetatakse teadmusühiskonnaks.<br />
Teadmusühiskond, nagu <strong>ee</strong>lnevadki ühiskonnatüübid, muudab samuti töö iseloomu. Tööstusajastule<br />
tunnuslik konveieritöö asendub paindlikuma ning vabama töökorraldusega. Oluline on loovus, oskus<br />
töötada m<strong>ee</strong>skonnas ja rakendada oma teadmisi. Ülemuse ja alluva roll pole enam nii rangelt määratud, üha<br />
rohkem tekib töökohti, kus töötaja peab oma tegevust ise kavandama ja korraldama. Kui tööstusajastul<br />
hinnati töölist, kes oskas kiirelt ja täpselt sooritada üht detailset operatsiooni, siis teadmusühiskonnas<br />
<strong>ee</strong>listatakse laiapõhjalist ettevalmistust ja põhioskusi, mida saab loovalt rakendada pidevalt muutuvates<br />
töö- ja konkurentsitingimustes.<br />
Teadmusühiskond kannab endas ka ohte. Eeskätt on n<strong>ee</strong>d seotud tootmise ja tehnoloogia mõjuga loodusele<br />
ning keskkonnatasakaalule. Näiteks võimaldavad teadussaavutused nuumata lihaloomi üha kiiremini,<br />
kasvatada üha suuremad maasikaid, saada aastas mitu saaki. Aga millise hinnaga? Teine ring ohte seostub<br />
<strong>ee</strong>tiliste probl<strong>ee</strong>midega. Kui teadus suudab kõike, siis kas kõik on ka <strong>ee</strong>tiliselt vastuvõetav? Kas inimese<br />
kloonimine on õigustatud lahendus, et korvata rahvastiku vähenemist arenenud maades?<br />
Täna kutsuvad n<strong>ee</strong>d probl<strong>ee</strong>mid esile elavaid avalikke arutelusid, ka mõned valitsused on võtnud vastu<br />
asjakohaseid otsuseid, näiteks muundatud toiduainete ja g<strong>ee</strong>nitehnoloogia rakendamise osas.<br />
8
Lisalugemist<br />
Sotsiaalteadlased tööstusühiskonnast<br />
Tööstusühiskond tekitas elavat huvi teadlasringkondades. Tolle ajastu suurm<strong>ee</strong>stest on mitmedki nimed<br />
jäänud tänaseni filosoofia ja sotsioloogia klassikuteks.<br />
Adam Smith vabaturumajandusest<br />
Inglise majandusteadlane Adam Smith propag<strong>ee</strong>ris kujunevaid turumajandussuhteid, olles v<strong>ee</strong>ndunud<br />
nende paremuses. Ta rõhutas, et väärtusi loob majanduses inimtöö (nn tööväärtusteooria). Inimesed on oma<br />
majanduslikus tegevuses küll egoistlikud ja lähtuvad erahuvidest, ent turumajandus suudab neid huve<br />
tasakaalustada, sest indiviidid peavad oma kasu suurendamiseks osutama üksteisele t<strong>ee</strong>nuseid, ostma ja<br />
müüma kaupa või tööjõudu. Niisiis toimib turumajandus lõppkokkuvõttes kõigi hüvanguks.<br />
Vabaturumajanduse toetajad väitsid, et turg juhib majandust, mistõttu riigil pole tarvis majandust<br />
regul<strong>ee</strong>rida. Näiteks mõistsid nad hukka väliskaubanduse piirangud ja riikliku protektsionismi ning toetasid<br />
vabakaubandust.<br />
Karl Marx kapitalistlikust tootmisest ja klassisuhetest<br />
Karl Marx oli ehtne valgustusajastu mõtleja, kes uskus, et tunnete ja traditsioonide asemele peab asuma<br />
mõistuspärasus. Just s<strong>ee</strong>tõttu analüüsis ta tööstusühiskonda majandusest lähtudes. Kapitalism tähendas<br />
Marxi jaoks niisugust tööstusühiskonda, kus tootmisvahendid (masinad, tehased, tooraine) ja toodang<br />
kuuluvad ühe klassi – kapitalistide ehk kodanluse eraomandisse. Teine ühiskonna põhiklass –<br />
töölised ehk proletariaat – on vaba küll õiguslikult, kuid mitte majanduslikult. Omandi puudumine ei<br />
võimalda töölisel toota ja luua rikkusi enesele, vaid sunnib teda müüma oma tööjõudu. Kuigi Marx<br />
kritis<strong>ee</strong>ris teravalt proletariaadi olukorda 19. sajandi tööstusühiskonnas, oli ta kapitalismi tuline pooldaja.<br />
Paljuski jälle s<strong>ee</strong>tõttu, et kapitalism oli igati ratsionaalne ja efektiivne. Oma põhiteoses „Kapital” (1. köide<br />
1867) tõi Marx välja kapitalistliku tootmise kaks põhijoont – vältimatu vajaduse toota kasumit ja<br />
püsida konkurentsis. Kasumijanu toob küll kaasa halastamatu ekspluat<strong>ee</strong>rimise ja konkurents laostab<br />
paljud ettevõtted, kuid samas sunnib selline keskkond pidevalt tootmist täiustama. Niimoodi on<br />
efektiivsuse hoovad Marxi m<strong>ee</strong>lest kapitalistlikku tootmisse lausa sisse programm<strong>ee</strong>ritud.<br />
Max Weber kapitalistliku tootmisviisi vaimsetest <strong>ee</strong>ldustest<br />
Maailma nimekamate sotsioloogide hulka kuulub vaieldamatult Saksa mõtleja Max Weber. Ühes oma<br />
kuulsamas töös „Protestantlik <strong>ee</strong>tika ja kapitalismi vaim” väidab ta, et nendes kristlikes maades, kus<br />
toimus reformatsioon, arenes kapitalistlik tootmisviis jõudsamalt kui katoliiklikes või mittekristlikes<br />
maades. Weber uskus, et protestantlikud väärtused soosivad selliste turumajandusega hästi sobivate<br />
iseloomujoonte kujunemist nagu tööarmastus, kokkuhoidlikkus, ausus ning arvepidamine.<br />
Traditsioonilise majanduse tingimustes oli oluline aeg mööda saata ja hiljem oma töö tulemusi nautida,<br />
näiteks korraldada pidustusi viljakoristuse lõppedes. Kapitalismi ajal muutus juhtmõtteks rikkuse<br />
kogumine, enesedistsipliin ja ratsionaalsus. Kapitalist ei naudi töö tulemust, vaid paigutab selle uuesti<br />
tootmisesse, et jõukust v<strong>ee</strong>lgi suurendada. Mõnes mõttes sarnaneb kapitalist mungaga, kes loobub maistest<br />
rõõmudest ja elab ask<strong>ee</strong>dina. Erinevalt mungast imetleb kapitalist aga mammonat, jõukust. Seda nähtust<br />
seletas Weber protestantismi levikuga, sest protestantism omistas ilmalikele ametitele samasuguse väärtuse<br />
nagu vaimuliku tööle. S<strong>ee</strong>ga võis ametialane edukus valmistada jumalale sama suurt heam<strong>ee</strong>lt kui usin<br />
palvetamine.<br />
Émile Durkheim solidaarsuse ja väärtusnormide rollist ühiskonnas<br />
Kuulsa Sorbonne’i ülikooli professorit Émile Durkheimi p<strong>ee</strong>takse sotsioloogiateaduse üheks rajajaks.<br />
Tööstusühiskonna puhul huvitas teda <strong>ee</strong>skätt vaimuelu ja sotsiaalse solidaarsuse areng.<br />
Agraarühiskonnas elasid inimesed väikestes kohalikes kogukondades, mis üksteisest kuigi tugevasti ei<br />
sõltunud. Tööstusühiskonnas s<strong>ee</strong>vastu on ühiskondlik tööjaotus rohkem arenenud, mistõttu kujuneb ka<br />
k<strong>ee</strong>rulisem ja läbipõimunum ühiskonna struktuur. Inimeste vastastikune sõltuvus muutub ühiskonna<br />
kooshoidmisel üha olulisemaks. Durkheimi m<strong>ee</strong>lest ongi tööjaotuse põhifunktsioon sotsiaalse solidaarsuse<br />
10
hoidmine. Samas nägi ta ka mitmeid ühiskonnasuhete ulatuslikust muutusest tulenevaid ohte, mis seda<br />
solidaarsust võivad kõigutada. Tööstusühiskond suurendab individualismi, mistõttu traditsioonilised<br />
institutsioonid, nagu perekond, kirik ja naabruskond, kaotavad oma rolli normide kehtestamisel. Selle<br />
tulemusel ohustab tööstusühiskonda anoomia ehk üldtunnustatud väärtuste ja normide puudumine.<br />
Anoomia ja sotsiaalsete sidemete purunemine võib põhjustada enesetappe, sest indiviidil puudub vaimne<br />
tugi, et oma probl<strong>ee</strong>midega hakkama saada. Durkheim rõhutab, et ühtviisi ohtlikud on nii inimsuhete<br />
üleliigne regulatsioon kui ka üleliigne autonoomia. Ülim regulatsioon ja isiksuse allasurumine on<br />
iseloomulik usufanatismile, tööstusühiskonda ähvardab aga just egoism, mis võib viia ühiskonna<br />
koostlagunemiseni. Durkheimi tõestus, et enesetappude määr sõltub mitte bioloogilis-psühholoogilistest,<br />
vaid sotsiaalsetest teguritest, pälvis suurt tähelepanu.<br />
Küsimusi ja ülesandeid<br />
1. Tööstusühiskonda on kujutatud paljudes ilukirjandusteostes ja filmides. Tooge näiteid. Kuidas<br />
avalduvad neis teostes tööstusühiskonna tunnused, ajastu positiivsed ja negatiivsed küljed?<br />
2. Milline oskussõna sobib tänase Eesti ühiskonna iseloomustamiseks kõige paremini – kas<br />
postindustriaalne ühiskond, infoühiskond või teadmusühiskond? Kaitske oma seisukohta.<br />
3. Millisel õpilase tüübil läheb koolis sujuvamalt, kas tööstusajastu tüüpi konveieritöölisel, või<br />
teadmustöölisel? Arutelu <strong>ee</strong>ltööna püüdke nende töötajatüüpide iseloomujooni rakendada<br />
tänapäeva kooliõpilasele esitavatele nõudmistele.<br />
11
1.2. Heaoluriik<br />
Majanduse ja tehnoloogia areng avaldab suurt mõju inimeste elukorraldusele ja nende heaolule. Nii nagu<br />
tehnoloogia valdkonnas, nii toimusid ka heaolus muutused samm-sammult, kuid samas pidevalt.<br />
Heaoluriigi kujunemine<br />
19. sajandi lõpuks oli Lääne-Euroopas aset leidnud kaks põhjapanevat ühiskonnamuutus. Esiteks,<br />
tööstusrevolutsioon oli muutnud vabrikutöö valitsevaks, muutes varasemaga teistsuguseks ka inimeste<br />
elustiili. Üha rohkem inimesi elas linnades ja töötas vabrikutes. Vajadus elatist t<strong>ee</strong>nida sundis ka naisi<br />
palgatööle. Lapsed ja vanurid jäid sageli omapäi ning vajasid toimetulekuks üha enam ühiskonna abi.<br />
Varem, agraarühiskonnas, riik pidi riik tagama korra ja turvalisuse ning kaitsma maad välisvaenlaste <strong>ee</strong>st,<br />
sotsiaalhoolekande, tervishoiu ja hariduse vallas tal alalisi ülesandeid ei olnud. Neid kohustusi kandsid<br />
kirik ja perekond, mõnikord ka küla- või vallarahvas. Ühesõnaga, tööstusühiskonnas ootasid inimesed<br />
riigilt enamate ülesannete täitmist.<br />
Teise muutuse tingisid kodanlikud revolutsioonid, mille tulemusel kehtestati esimesed demokraatlikud<br />
valitsemisrežiimid, samuti kujunes välja kodanikuühiskond. S<strong>ee</strong> sotsiaalmajanduslik ning poliitiline<br />
olukord tingis erilise ühiskonnatüübi – heaoluriigi kujunemise.<br />
Heaoluriigi kujunemine vältas aastakümneid. Saksamaal võib heaoluriigist rääkida alates 1880. aastatest,<br />
Põhja-Euroopas 20. sajandi esimesest aastakümnest. Põhja-Am<strong>ee</strong>rikas seondub heaoluriigi sünd alles<br />
1930. aastate ja Franklin Delano Roosevelti uue kursi poliitikaga<br />
Heaoluriigi olemus ja ülesanded<br />
19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses hakkasidki Lääne-Euroopa riigid tegelema ka sotsiaal-majanduslike<br />
probl<strong>ee</strong>midega. Heaoluriik püüab parandada inimese toimetulekuvõimalusi ning sekkub sel <strong>ee</strong>smärgil<br />
majandusse ja tulude jaotamisse. Ta pakub t<strong>ee</strong>nuseid (nt haridus ja tervishoid), millest turg pole<br />
huvitatud, ning pehmendab turukonkurentsist ja inimese elukaarest tulenevaid riske. Näiteks ei suuda<br />
inimene oma elu algus- ja lõpuperioodil ise endale elatist t<strong>ee</strong>nida, samuti võib igaüks kaotada töö või jääda<br />
haigeks. Siis aitabki heaoluriik tal toime tulla.<br />
Heaoluriik täidab niisiis lisaks klassikalistele riigi funktsioonidele (seadusloome, õiguskord, riigikaitse)<br />
ka sotsiaalseid ülesandeid ning regul<strong>ee</strong>rib majandust. Heaoluriik sekkub aktiivselt majandusse – jagab<br />
maksupoliitika abil ümber tulusid ning korraldab haridust, tervishoidu ja perepoliitikat. Heaoluriik ei saa<br />
olla sajaprotsendilise tururegulatsiooniga ühiskond, kus kehtib täiskonkurents ning üleüldine ostmisemüümise<br />
põhimõte. Majanduslikku tõhusust kõrvutatakse heaoluriigis alati sotsiaalse õiglusega. Kas<br />
ja kuidas tõhusust ning õiglust tasakaalustada? Selle üle vaidlevad jätkuvalt liberalistliku ning<br />
sotsiaaldemokraatliku ühiskonnanägemuse pooldajad. Nii arvavad parempoolsed (liberaalid), et<br />
sotsiaaltoetusi saab suurendada alles siis, kui majanduskasvuga on kogutud selleks piisav varu.<br />
Vasakpoolsed (sotsiaaldemokraadid) väidavad, et majandust ei tohi edendada inimarengu arvelt.<br />
Heaoluriigi oluliseks <strong>ee</strong>smärgiks p<strong>ee</strong>takse ka ühishüvede pakkumist. Võttes enda kanda niisuguseid<br />
t<strong>ee</strong>nuseid ja riske, millest turg huvitatud ei ole, tõstab heaoluriik kaudselt ka turumajanduse efektiivsust.<br />
Sk<strong>ee</strong>m: Heaoluriigi peamised m<strong>ee</strong>tmed (vana õpik lk. 18; originaal N.Barr. The Economics of the Welfare<br />
State)<br />
Heaoluriigil on kaks põhilist tunnust. Esimene neist avaldub nimetuses ülekandeühiskond, mida<br />
heaoluriigi kohta ka vahel kasutatakse. S<strong>ee</strong> on üpris täpne, kuna ressursside ülekandmine on sedalaadi<br />
ühiskonnale tõepoolest omane. Ressursse, <strong>ee</strong>skätt rahalisi, võib üle kanda valdkonnast valdkonda<br />
(nt väliskaubandusest kaitsepoliitikasse või tervishoidu), samuti rikkamatelt ühiskonnaliikmetelt<br />
vaesematele. Ülekande ulatus on riigiti erinev ning on üheks aluseks, millest lähtudes tuuakse välja<br />
12
heaoluriigi mudelid. Teiseks annab heaoluriigist tunnistust asjaolu, et umbes pool avalikest kuludest<br />
läheb sotsiaalsfääri vajadusteks. Majandamis- ja maksutulusid võib riik ju kulutada mitmel otstarbel:<br />
kasumi võib suunata majandusse, võib suurendada sõjalisi kulutusi, ehitada transpordi- ja sidekanaleid. Ka<br />
neil juhtudel on tegu ühiskonna huvidele vastava tegevusega, ent selline riik ei pruugi v<strong>ee</strong>l olla heaoluriik.<br />
Joondiagramm: Heaolukulude osakaal riikide SKP-s<br />
Allikas: Eliassen, Kooiman. (2002) avaliku sektori juhtimine<br />
Heaoluriigi arenguetapid ja tulevik<br />
Laia leviku saavutas heaoluriik 20. sajandi keskpaigaks. Algul arvati, et riigi ulatuslik sekkumine<br />
majandusse ja sotsiaaltoetuste maksmine kestab niikaua, kuni riigid on II Maailmasõja hävingust taastunud.<br />
Paraku läks areng teistmoodi – 1960.–1970. aastatel t<strong>ee</strong>nused ja toetused hoopis suurenesid. Lääne-<br />
Euroopas läks sotsiaalkuludele juba kolmandik või enam riigi<strong>ee</strong>larvest, pensioni- ja tervisekindlustus oli<br />
umbes 90 protsendil elanikest. Heaoluriigist oli saanud niisugune ühiskonnakorraldus, mille hüvesid ja<br />
t<strong>ee</strong>nuseid tarbis praktiliselt kogu elanikkond. Kuna maailmamajandus kasvas, siis olid ka riigi tulud suured<br />
ning toetuste maksmisega probl<strong>ee</strong>me ei tekkinud. Kõik paistis olevat sedavõrd hästi, et 1960-70-aastaid<br />
hakati kutsuma „heaoluriigi kuldajaks”.<br />
1980-ndatel aastatel, kui naftahindade tõus maailmaturul oli majanduskasvu alla surunud, muutus<br />
heaoluprogrammide rahastamine raskemaks. Makse laekus vähem, ent samas oli töötuid ja vaesunud<br />
inimesi, kes abi vajasid rohkem. Mitmetes riikides tekkis riigi<strong>ee</strong>larve defitsiit ja hakati rääkima heaoluriigi<br />
kriisist. Parempoolsed kriitikud väitsid koguni, et heaoluriik ongi kõikides hädades süüdi, kuna kulutab<br />
liiga palju ja paisutab riigibürokraatiat. Ometigi näitas areng hoopis vastupidist. N<strong>ee</strong>d riigid, kus rahva<br />
heaolule tehti jätkuvalt suuri kulutusi riigi<strong>ee</strong>larvest, suutsid 1980-ndate aastate majanduslangusest kiiremini<br />
välja tulla ning asuvad täna maailma edetabelite tipus nii inimarengu näitajate kui majandusliku<br />
konkurentsivõime poolest. Selliste maade hulk kuuluvad näiteks Soome, Taani, Norra, Kanada.<br />
Heaoluriigi suuri kulutusi kritis<strong>ee</strong>ritakse tänagi, kuid heaoluriigi olulist kokkutõmbamist pole kuskil<br />
toimunud. Pigem püütakse heaoluriiki ümber korraldada, muuta seda tõhusamaks ja paindlikumaks. Selle<br />
saavutamiseks üritatakse jagada heaolu tagamise kohustused riigi, tööandja, mittetulundussektori ning<br />
kodanike vahel. Sotsiaalsed õigused ei saa eksist<strong>ee</strong>rida ilma vastutuseta ning igaühe enda panustamiseta<br />
oma heaolu tagamisse. Enamikus Euroopa maades ongi sellesuunalised reformid käimas.<br />
Küsimusi ja ülesandeid<br />
1. Kas tänapäeva Eestit võib pidada heaoluriigiks? Põhjendage.<br />
2. Sageli väidetakse, et heaoluriik muudab inimese laisaks. Leidke argumente, millega seda väidet<br />
tõestada või ümber lükata.<br />
13
1.3. Demokraatia levik<br />
MEENUTA<br />
Millised on peamised valitsemisrežiimid? Nimeta nende tunnused.<br />
Kuidas on mõjutanud maailma ümberjagamist maailmasõjad ja kolonialism?<br />
Majandusarengu ja demokraatia vahekorrast<br />
1950.–1960. aastatel p<strong>ee</strong>ti lääne ühiskonda ideaaliks ning arvati, et kõik ülejäänud maailma regioonid<br />
peaksid liikuma samasuguse ühiskonnakorralduse poole. Demokraatia arengu vältimatuks tingimuseks<br />
p<strong>ee</strong>ti majanduslikku progressi, s<strong>ee</strong>pärast andsid lääneriigid arengumaadele ulatuslikku majandusabi. Arvati,<br />
et vaeses ühiskonnas pole demokraatia võimalik, kuna just heaolu ning rahva haritus loovad <strong>ee</strong>ldused<br />
demokraatlike väärtuste ja käitumisnormide kujunemiseks. Nii üritatigi Aafrikas ja Aasias juurutada<br />
läänelikku demokraatiat, arvestamata nende maade kultuurilise ja usulise eripäraga.<br />
N<strong>ee</strong>d seisukohad p<strong>ee</strong>geldasid 1960. aastail valitsenud ülioptimismi majandusliku ja tehnoloogilise arengu<br />
suhtes. Majanduslikus jõukuses nähti justkui võluvitsa, mis lahendab kõik ühiskonnaprobl<strong>ee</strong>mid. Paraku ei<br />
toonud tehnoloogia ning kaupade tarnimine vähearenenud riikidesse kaasa ainult positiivset, vaid ka<br />
negatiivset – sagenes korruptsioon ning arengumaade võlg arenenud riikidele kasvas tohutuks,<br />
massim<strong>ee</strong>dia mõjutas elustiili ja väärtuste kujunemist, poliitikas muutus oluliseks raha. Samuti ei<br />
kujunenud mitmetes kiire majandusarenguga Aasia ja Ladina-Am<strong>ee</strong>rika riikides demokraatiale omast laia<br />
keskklassi ega laienenud kodanikuõigused ja -vabadused. Niisiis osutus kapitalismi ja demokraatia suhe<br />
üpriski vastuoluliseks.<br />
1980.–1990. aastail loobuti lääne ühiskonna matkimisest ning keskenduti reformidele, mis viidi läbi<br />
kohalikke olusid arvestades. Sotsioloogid jõudsid järeldusele, et kultuur mõjutab demokraatia arengut enam<br />
kui majandusareng. Nüüdismaailmas on väga rikkaid riike, mida valitsetakse autokraatlikult ja inimõigused<br />
pole seal tagatud (nt Kuveit, Singapur, Saudi Araabia). Teisalt leidub vaeseid riike, kus tunnistatakse<br />
poliitilisi vabadusi ja tunnustatakse rahva osalemist ühiskonna asjades (nt Mali, Botswana).<br />
Niisiis pole majanduse ja demokraatia suhe tänapäeval kaugeltki ühene. Kuigi majandus mõjutab poliitikat,<br />
on ühiskonna arengus olulised ka teised faktorid, nagu demokraatlikud väärtused (tolerantsus, usaldus<br />
inimeste vahel, koostöövaim) ning poliitiline kultuur tervikuna.<br />
Demokratis<strong>ee</strong>rumise lained<br />
Viimaste diktatuuride kokkuvarisemine Lääne-Euroopas 1970. aastail ning Nõukogude bloki kollaps<br />
1980.–1990. aastate vahetusel tõstatasid uuesti küsimuse, millised on demokraatia leviku seaduspärasused.<br />
Ühest küljest laienes demokraatlike maade ring pidevalt, teisalt käis s<strong>ee</strong> läbi tõusude ja mõõnade. Just seda<br />
iseärasust märkaski Samuel P. Huntington, kes tõi välja demokratis<strong>ee</strong>rumise lained.<br />
Demokratis<strong>ee</strong>rumise esimese laine (1826 –1922) lõpetas fašismi võimulepääs mitmes Euroopa riigis. Teise<br />
maailmasõja lõpp andis tõuke uueks lühikeseks demokratis<strong>ee</strong>rumislaineks: Lääne-Euroopas taastati<br />
demokraatlik valitsemiskord ning stalinismi kokkuvarisemine aastail 1953–1956 suurendas mõnevõrra<br />
vabadust ka Ida-Euroopas. 1960.–1970. aastatel kaugenes maailm demokraatiast taas. Kolmas laine algas<br />
diktatuuri langemisega Portugalis 1974. aastal, sellele järgnes õige pea autoritaarse korra kukutamine<br />
Hispaanias ja Kr<strong>ee</strong>kas. Kolmandasse lainesse mahub ka Nõukogude Liidu lagunemine, mille tagajärjel<br />
vabanesid totalitaarsetest režiimidest Kesk- ja Ida-Euroopa riigid ning Nõukogude satelliitriigid Aafrikas.<br />
Just kommunistliku bloki lagunemine muutis demokraatia ja diktatuuride vahekorda maailmas, kus<br />
v<strong>ee</strong>l 1980. aastate lõpul olid ülekaalus autoritaarsed režiimid.<br />
Erinevalt varasematest demokratis<strong>ee</strong>rumislainetest ei ole kolmandale lainele siiani järgnenud tõsist<br />
tagasilööki ning demokraatia levik on olnud 20. sajandi viimase v<strong>ee</strong>randi võimsaim ülemaailmne<br />
suundumus. Kui 1970. aastate alguses oli demokraatlikke maid umbes 40, siis 20. sajandi lõpuks nende<br />
arv kolmekordistus. Umbes 40 protsenti maailma rahvastikust elab täna demokraatlikes riikides.<br />
14
Samas tuleb tõdeda, et viimasel kümnendil pole demokraatlikke riike maailmakaardile lisandunud. Nii on<br />
Araabia maailmas jätkuvalt ülekaalus monarhiad ja diktatuurid, demokraatia pole suutnud end kindlustada<br />
kõikides Nõukogude Liidu järglasriikides, ebastabiilsus püsib Ladina-Am<strong>ee</strong>rikas. Uue<br />
demokratis<strong>ee</strong>rumislaine saabumise lähiajal t<strong>ee</strong>b küsitavaks vajalike <strong>ee</strong>lduste puudumine regioonides, kus<br />
siiani valitseb diktatuur. Kesk-Aasias, Sahara-Aafrikas ja Araabia maades on autoritaarsusel pikad<br />
traditsioonid, r<strong>ee</strong>glina on neis riikides elatustase madal ning sagedasti tuleb ette etnilist ja religioosset<br />
vägivalda. S<strong>ee</strong>ga kujuneb lähimate aastakümnete tõenäoseks põhitrendiks demokraatia<br />
kindlustumine, mitte aga levimine.<br />
1.3 Demokraatiariikide juurdekasv maailmas (1974-2000)<br />
Aasta Demokraatiate arv Riikide arv<br />
Demokraatiaid kõigist riikidest (%)Igaaastane demokraatiate juurdekasv (%)<br />
1974 39 140 27,5<br />
1988 66 167 39,5<br />
1990 76 165 46,1<br />
1991 91 183 49,7 19,7<br />
1992 99 186 53,2 8,1<br />
1993 108 190 56,8 8,3<br />
1994 114 191 59,7 5,3<br />
1995 117 191 61,3 2,6<br />
1996 117 191 61,8 0,9<br />
1997 117 191 61,3 -0,9<br />
1998 117 191 61,3 0<br />
1999 120 192 62,5 2,6<br />
2000 120 192 62,5 0<br />
Allikas: Comparing Democracies 2, lk 211<br />
Siirdeühiskond<br />
Demokraatia kindlustamine kulgeb järkjärguliste ning kõiki eluvaldkondi hõlmavate ümberkorralduste<br />
kaudu, mis võtavad aastaid. Seda perioodi, mille jooksul üks valitsemiskord vahetub teisega tuntakse kui<br />
ülemineku- ehk siirdeperioodi. Siirdeperiood algab demokraatliku põhiseaduse alusel toimuvate vabade<br />
valimistega, üleminekuaja lõppu on aga k<strong>ee</strong>rulisem määratleda. Üleminekuaega võib lugeda lõppenuks kui<br />
demokraatia põhimõtted on juurdunud kõigis ühiskonnaelu valdkondades ja suhetes.<br />
Siirdeühiskonna ümberkorraldused on eripärased ja k<strong>ee</strong>rukad, mõnes mõttes midagi reformide ja<br />
revolutsiooni vahepealset. Ühest küljest avaldab rahvas võimule pidevat survet, teisest küljest on reformid<br />
ikkagi õiguspärased, st tuginevad parlamendi poolt vastu võetud seadustele ning valitsuse määrustele.<br />
Siirdeühiskonna <strong>ee</strong>s on mitmeid ohte, millest jagusaamiseks tuleb poliitiline julgus ja mõõdukus hoida<br />
tasakaalus. Rahvas nõuab tihti kiireid lahendusi ja elujärje paranemist ning demokraatia näib mõnigi kord<br />
liiga aeglane (ebaefektiivne) ja ebamäärasust tekitav valitsemismudel. S<strong>ee</strong>tõttu võivad populaarseks<br />
muutuda autoritaarse valitsemise ja nn kindla käe loosungid. Üleminek ühelt valitsemiskorralt teisele toob<br />
r<strong>ee</strong>glina kaasa ka majanduskriisi, mille tagajärjel elatustase esialgu hoopis langeb. Niisugustes oludes on<br />
15
noor valitsus otsekui sundseisus – kas valida nn šokiteraapia ja kiired majandusreformid või anda rahva<br />
rahulolematusele järele ning võtta vastu populistlikke, majanduse toimimise põhitõdesid eiravaid otsuseid.<br />
S<strong>ee</strong> võib mõjuda hukutavalt rahandussüst<strong>ee</strong>mile, mille tulemusel elanike elujärg halveneb v<strong>ee</strong>lgi.<br />
Siirdeühiskonna probl<strong>ee</strong>miks on kujunenud ka reformide ebaühtlane tempo. Põhiseaduse reform ja vabad<br />
valimised õnnestuvad tavaliselt kiirelt, demokraatlik poliitiline kultuur juurdub aga aeglaselt, ametnikud ja<br />
poliitikud pole v<strong>ee</strong>l piisavalt asjatundlikud, esineb korruptsiooni ja väärtusvaakumit. Analüütikute arvates<br />
kujuneb demokraatliku ühiskonna kujundamisel võtmeküsimuseks just reformide tasakaalustamine.<br />
Demokraatia tunnusjooned<br />
Demokraatia kujunemine kulgeb erinevates maades erinevalt. Sellele vaatamata on demokraatia põhijooned<br />
ühesugused. Demokraatia on valitsemiskord, mille puhul on täidetud kolm põhinõuet: konkurents,<br />
hääleõigus ja kodanikuõigused.<br />
Demokraatia küpsusaste on riigiti erinev. Näiteks demokraatia miinimumnõue on vabad, konkur<strong>ee</strong>rivate<br />
kandidaatidega valimised. Kus valimisi ei toimu, seal pole ka demokraatiat. Samas on valimised ainult üks<br />
demokraatia tunnus. Demokraatia „kvalit<strong>ee</strong>t” sõltub ka vabaduse ja pluralismi tunnustatusest, võimude<br />
seaduslikkusest ja aruandekohustuslikkusest. Täielik liberaalne demokraatia peab lisaks vabadele<br />
valimistele evima järgmisi tunnuseid.<br />
• Kodanikuvabaduste tunnustamine<br />
• Õigusriik ja kõigi võrdsus seaduse <strong>ee</strong>s<br />
• Võimuinstitutsioonide lahusus ja tasakaalustatus<br />
• Kohtusüst<strong>ee</strong>mi ja teiste kontrollorganite (keskvalimiskomisjon, keskpank, riigikontroll) poliitiline<br />
sõltumatus<br />
• Vaba ja pluralistlik kodanikuühiskond ning vaba ajakirjandus, mis pakuvad mitmekesiseid kanaleid<br />
huvide väljendamiseks<br />
• Vähemuste õigustega arvestamine<br />
• Tsiviilkontroll relvajõudude üle<br />
Nende tunnuste ellurakendumine <strong>ee</strong>ldab omakorda põhiseaduse ja mitmesuguste<br />
valitsemisinstitutsioonide olemasolu. Põhiseaduslikke norme ja demokraatlikke väärtusi peavad pooldama<br />
nii poliitiline eliit, ametnikkond kui ka rahvas. Alles siis, kui kõik tunnustavad demokraatiat, kui nad<br />
toimivad demokraatlike normide järgi ja usuvad, et ka nende partnerid ning isegi vastased käituvad<br />
samamoodi, on demokraatia ühiskonnas kindlalt juurdunud.<br />
Sk<strong>ee</strong>m: Kas riikide asetus Fr<strong>ee</strong>dom House indexi järgi või Demokratis<strong>ee</strong>rituse seos HDI-ga. (Viimane võtta<br />
Comparing Democracies 2. p.4)<br />
Polüarhia – pluralistlik valitsemine<br />
Nägemus sellest, milline on küps demokraatia on ajapikku täienenud. Seaduste ülimuslikkus (õigusriik) ja<br />
võimuorganite valitavus on küll olulised tunnused, kuid nad ei ava demokraatia üht väga olulist tahku –<br />
arvamuste ja organisatsioonide pluralismi ehk paljusust.<br />
Demokraatia pluralistlikku külge on rõhutanud <strong>ee</strong>skätt politoloog Robert Dahl (sünd 1915). Tema arvates<br />
erineb nüüdisdemokraatia 19. sajandi liberaalsest esindusdemokraatiast just suurema arvu poliitiliste<br />
organisatsioonide, erakondade ja huvigruppide poolest. Tänapäeval jagatakse võim mitmete gruppide<br />
vahel, sest ükski neist pole piisavalt tugev selle monopolis<strong>ee</strong>rimiseks. Nii peavad nad otsima endale liitlasi<br />
ning minema kompromissidele, et saavutada oma huvide arvestamist poliitikas. S<strong>ee</strong>tõttu nimetabki Dahl<br />
nüüdisdemokraatiat polüarhiaks (kr polyarchiā – paljude võim), mis vastandub monarhiale kui<br />
ainuvõimule. Iga demokraatliku valitsemisega riik pole v<strong>ee</strong>l polüarhia, selleks on vaja, et jagatud ning<br />
16
tasakaalustatud riigivõimuga kaasneks aktiivne ning tegus kodanikuühiskond. Polüarhia olulised tunnused<br />
on alternatiivsed infoallikad, vabadus esineda eriarvamusega ja kritis<strong>ee</strong>rida valitsuse poliitikat.<br />
Sk<strong>ee</strong>m Polüarhiast: Vana õpik, lk. 27, originaal: Guide to modern social & political theorists, p.49<br />
Küsimusi ja ülesandeid<br />
1. Uurige ja m<strong>ee</strong>nutage ajaloost, millised poliitilised sündmused sobivad iseloomustama kolme<br />
demokratis<strong>ee</strong>rumise lainet (ja tagasilööke), mida eristas Huntigton. Koostage asjakohane tabel.<br />
2. Millised ohud kaasnevad siirdeprotsessiga? Kui edukalt on Eesti nende ohjamisega toime tulnud?<br />
3. Kas Teie arvates on tänane Eesti demokraatia või ikka v<strong>ee</strong>l siirdeühiskond?<br />
4. Uurige v<strong>ee</strong>bilehelt www.fr<strong>ee</strong>domhouse.org, kuidas on Eestis ja meie naaberriikides valitsevat<br />
demokraatiat hinnanud Fr<strong>ee</strong>dom House. Kas olete Fr<strong>ee</strong>dom House’i hinnanguga nõus?<br />
17
1.4. Ühiskonna jätkusuutlikkus<br />
MEENUTA<br />
Mis on teadmusühiskond?<br />
Jätkusuutlikust arengust hakkasid esimesena rääkima rohelise mõtteviisi esindajad, kes juba 1970. aastail<br />
viitasid ülemaailmsetele keskkonnaprobl<strong>ee</strong>midele. Rooma Klubi oli üks esimesi, kes osundas oma<br />
ettekannetes, et maailmamajanduse kasv ohustab kliimat ning loodust. Tollal p<strong>ee</strong>tigi jätkusuutlikust<br />
arengust rääkides silmas <strong>ee</strong>skätt ühiskonna ja looduse harmooniat. Ökoloogiline tasakaal pole oma tähtsust<br />
minetanud tänapäevalgi, ent selle kõrval on hakatud arutlema ka ühiskonna enese jätkusuutlikkuse üle.<br />
Enam ei vaielda, kas valida majanduskasv või keskkonnahoid, selle asemel püütakse neid kahte ühitada.<br />
Arutelu keskpunkti on tõusnud inimene koos oma arengu- ja elukeskkonnaga. Neid suundumusi väljendab<br />
ka üks enamlevinud definitsioone, mille kohaselt jätkusuutlik areng on niisugune arengut<strong>ee</strong>, mis<br />
rahuldab praeguse põlvkonna vajadused ja püüdlused, seadmata ohtu tulevaste põlvkondade<br />
samasuguseid huve.<br />
Tänane ettekujutus jätkusuutlikkust arengust rõhutab, et vaja on hoida ühiskonna kui süst<strong>ee</strong>mi<br />
terviklikkust. Teisiti öeldes – ühtegi probl<strong>ee</strong>mi ei tohi lahendada teiste arvelt. Näiteks ei taga<br />
jätkusuutlikust selline strat<strong>ee</strong>gia, mis seab <strong>ee</strong>smärgiks ainult majandusliku kasumi tõstmise ja unustab, et<br />
kiire majanduskasv mõjutab sotsiaalset võrdsust ja keskkonda. K<strong>ee</strong>rukus seisnebki selles, et n<strong>ee</strong>d<br />
<strong>ee</strong>smärgid on ise mõnevõrra vastuolulised, õigemini – võimendatud liikumine ühe <strong>ee</strong>smärgi suunas pärsib<br />
teise saavutamist.<br />
18
Jätkusuutlik valitsemine<br />
Valitsemine on tihedalt seotud võimu kasutamisega. Võim tähendab aga võimulolijate tahte ning otsuste<br />
pealesurumist ka teistele. Võimulolijad ei saa aga valitsetavate arvamust siiski täielikult eirata, sest terrori<br />
abil on nüüdismaailmas üha raskem võimul püsida. Järelikult peab võim korraldama valitsemist niimoodi,<br />
et rahvas võimu tunnustaks ning võimu kehtestatud r<strong>ee</strong>gleid ja seadusi täidaks. Teisiti öeldes peab võim<br />
olema legitiimne ehk õiguspärane. Rahvas peab võimu õiguspäraseks siis, kui võimulolijad hindavad<br />
samu väärtusi, mida rahvas.<br />
Legitiimsus tugineb pigem tunnetele kui mõistusele. Legitiimne on näiteks ka võim, kes lihtsalt suudab<br />
panna rahva uskuma, et olemasolev valitsemiskord on hetkel parim, kuigi tegelikult on poliitika lühinägelik<br />
ning kahjulik. Nii olid paljud Nõukogude inimesed sõjajärgsel perioodil lojaalsed diktaator Stalinile, kuigi<br />
tema majanduspoliitika viis riigi sügavasse kriisi, rääkimata terroritegudest oma rahva vastu. Sarnane<br />
olukord valitses Saddam Husseini ajal ka Iraagis. Niisugune propagandaga saavutatud petlik legitiimsus ei<br />
püsi kaua ning pole s<strong>ee</strong>ga jätkusuutlik.<br />
Viimastel aastatel on sotsiaalteadlased kasutusele võtnud mõiste hea valitsemine. Lisaks legitiimsusele<br />
pean niisugune valitsemine olema efektiivne (tulemuslik), läbipaistev ja kodanikke kaasav.<br />
Valitsemise efektiivsus näitab, kui edukalt suudab võim valitseda ja rahuldada erinevate sotsiaalsete<br />
gruppide (nt väik<strong>ee</strong>ttevõtjate, põllum<strong>ee</strong>ste, lastega perede) põhihuvisid. Hea valitsemise tunnuseks on s<strong>ee</strong>,<br />
kui ühegi grupi huve ei tähtsustata pikka aega teiste arvelt, vaid huvide rahuldamine käib tasakaalustatult,<br />
mitmesuguste poliitiliste m<strong>ee</strong>tmetega.<br />
Efektiivse valitsemise korral kaasatakse huvigruppe poliitikasse juba õigusaktide ja otsuste kujundamise<br />
algstaadiumis. Kaasatus pole tähtis mitte ainult s<strong>ee</strong>pärast, et oleks võimalik arvestada erinevaid huvisid.<br />
Äärmuslike ja mässum<strong>ee</strong>lsete gruppide kaasamine poliitiliste otsuste tegemisse muudab nad<br />
kaasvastutajaks, mis tavaliselt vähendab nende nõudmiste kärem<strong>ee</strong>lsust ning võimaldab sündmustel<br />
19
areneda rahum<strong>ee</strong>lselt. Näitena tuuakse siin sageli Euroopa roheliste parteid, kes pärast<br />
rahvusparlamentidesse jõudmist on oma keskkonnapoliitilised nõudmised ümber hinnanud, nii et neid saab<br />
rakendada riigi majanduspotentsiaali oluliselt kahjustamata.<br />
Heaolu kasv<br />
Üldlevinud arvamuse kohaselt on majandusareng ja sellele ehitatud heaolukasv kõige kiirem, kui riik ei<br />
sekku turumajandusse. Niisuguseid ideid propag<strong>ee</strong>risid juba 19. sajandi poliitökonomistid; majandusse<br />
mittesekkuva riigi edulisuse näitena tuuakse ka Kagu-Aasia riikide 20. sajandi teise poole majandusedu.<br />
Tõepoolest, liigne bürokraatia pärsib ettevõtlust ja vähendab välisinvest<strong>ee</strong>ringuid. Samas on viimasel<br />
kümnendil hakatud teisiti suhtuma ka nn sotsiaalsetesse invest<strong>ee</strong>ringutesse. Täna rõhutavad isegi mitmed<br />
vabaturumajandust pooldavad organisatsioonid, nagu Maailmapank ja Rahvusvaheline Valuutafond (ingl<br />
International Monetary Fund – IMF), et kulutused sotsiaalpoliitikale pole mitte koorem, vaid<br />
invest<strong>ee</strong>ring. Sotsiaalmaksud, mida tööandjad maksavad, toetavad pikas perspektiivis haritud ja<br />
asjatundliku tööjõu taastootmist. Mida enam materjalimahukas tootmine asendub teadmis- ja<br />
innovatsioonimahuka tootmisega, seda enam sõltub pikaajaline majandusedu inimressursist.<br />
Taasiseseisvumise järel tõid mitmed välisfirmad oma tootmise Eestisse, kuna siin oli Aasia maadest<br />
kvalifits<strong>ee</strong>ritum tööjõud ja Lääne-Euroopast madalamad maksud. Sellel suunal püsimine oleks Eesti<br />
jätkusuutlikkusele hukutav, kuna kokkuhoid sotsiaalmaksu arvelt vähendaks arstiabi kättesaadavust ja<br />
sotsiaaltoetuse eraldamist abivajajatele.<br />
Majandusarengu sotsiaalsete mõjurite arvestamine ei tähenda, justkui poleks majandusliku rikkuse kasv<br />
oluline. Rikkus võimaldab ühiskonnal invest<strong>ee</strong>rida võtmevaldkondadesse, arendada infrastruktuuri,<br />
pakkuda ühishüvesid, tagada julgeolekut. Ka leibkondade majanduslik elujärg on tähtis, sest loob<br />
kindlustunde ja aitab kaasa inimressursi taastootmisele. Nii Eestis kui Euroopa riikides läbi viidud uuringud<br />
kinnitavad, et majanduslikult heal järjel olev inimene usaldab rohkem avalikke institutsioone ja näeb<br />
ühiskonna arengut helgemas valguses. Ka Eesti euroreferendumil mõjutas inimeste otsust majandusliku<br />
kindlustatuse küsimus.<br />
Tabel, mis näitaks jõukamate inimeste suuremat usaldust, suuremat rahulolu vmt. Otsi Saar Poll või Kirch<br />
&Kirch, 2002<br />
Demograafiline ja sotsiaalne jätkusuutlikkus<br />
Majandusliku heaolu kasvust tähtsam on küsimus, kuidas jaotub s<strong>ee</strong> heaolu inimeste vahel. Prantsuse<br />
valgustusfilosoof Charles de Montesqieu rõhutas, et demokraatlikuks ei t<strong>ee</strong> ühiskonda mitte s<strong>ee</strong>, palju riigil<br />
rikkust on, vaid s<strong>ee</strong>, kuidas riik rikkust ühiskonnaliikmete vahel jagab.<br />
Arenenud riikidele on jätkusuutlikkuse tagamisel majanduslikust heaolust tähtsamaks kujunenud<br />
rahvastikutaaste probl<strong>ee</strong>mid. Rahvastik vananeb ja väheneb. S<strong>ee</strong> on paljusid riike sundinud võtma vastu<br />
võõrtööjõudu, et suurendada töötavate inimeste osakaalu ühiskonnas ja tõsta maksulaekumisi. Kui 1960.<br />
aastail oli Euroopas keskmiselt 0,5 vanurit ühe töötava inimese kohta, siis praegu on selleks suhtarvuks<br />
kujunenud 1,2. Pensionärid moodustavad Euroopa Liidu maades umbes 20 protsenti rahvastikust, nende<br />
osakaal suureneb pidevalt madala sündimuse ja keskmise eluea pikenemise tõttu.<br />
Eesti rahvastiku olukord on samuti k<strong>ee</strong>ruline – sündimus jääb alla suremusele, lisaks oleme Euroopa kõige<br />
kiiremini vananeva rahvastikuga ühiskond. 2003. aastal moodustasid pensionärid 27 protsenti Eesti<br />
rahvastikust. Prognoosi kohaselt on keskmine <strong>ee</strong>stlane 2050. aastal 53 aastat vana. N<strong>ee</strong>d negatiivsed<br />
suundumused on toonud kaasa rahvastiku vähenemise. Demograafilise jätkusuutlikkuse tagamiseks tuleks<br />
suurendada sündimust sel määral, et sündide arv ületaks surmade arvu. Lihtsa matemaatika põhjal peaks<br />
enamikul abielupaaridel olema kaks-kolm last, et säiliks praegune rahvaarv. Teine võimalus on sisserände<br />
soosimine. Näiteks USA-s, kus sisserändepoliitika on aastakümneid olnud l<strong>ee</strong>be, pole<br />
rahvastikuvananemise probl<strong>ee</strong>mi.<br />
20
Sama oluline kui rahvaarv, on ka rahvastiku kvalit<strong>ee</strong>t – inimeste haridustase, tervis, tööpotentsiaal,<br />
kaasatus ühiskonda. Inimarengu mõõtmisel arvestatakse näiteks kinnipidamisasutustes olevate inimeste<br />
osakaalu, vägivaldseid surmasid, töötuse määra, krooniliste haiguste levikut, sotsiaalhoolekandeasutustes<br />
elavate inimeste hulka, koolist väljalangevust. N<strong>ee</strong>d näitajad annavad ettekujutuse, kuidas ühiskond<br />
inimressurssi kasutab. Ka väikese rahvaarvuga ühiskond on jätkusuutlik, kui igal lapsel on võimalus toituda<br />
tervislikult, kasvada puhtas keskkonnas, saada hea haridus, arendada oma võimeid, kujuneda<br />
ühiskonnaasjades osalejaks.<br />
Eesti sotsiaalteadlased tõdevad strat<strong>ee</strong>gias „Säästev Eesti 21”, et lähenemas on kriitiline piir: inimressursi<br />
kvantit<strong>ee</strong>di ja kvalit<strong>ee</strong>di halvenemine ohustab Eesti jätkusuutlikkust enam kui teised strat<strong>ee</strong>gilised<br />
valdkonnad (hea valitsemine, majanduskasv, keskkonnatasakaal).<br />
Ühiskonna jätkusuutliku arendamise põhimõtted<br />
• Majanduse ja keskkonna ühendamine: majanduslike otsuste langetamisel tuleb arvestada nende mõju<br />
loodusele.<br />
• Kohustus tulevaste põlvkondade <strong>ee</strong>s: silmas tuleb pidada praeguste majanduslike ja poliitiliste otsuste<br />
pikaajalist mõju järgmistele põlvedele.<br />
• Sotsiaalne õiglus: kõikidel inimestel on õigus puhtale keskkonnale.<br />
• Keskkond: keskkonnakaitse.<br />
• Elukvalit<strong>ee</strong>t: inimväärika sissetuleku, eluaseme ning kultuuritarbimise võimaldamine kõigile.<br />
• Osalemine: erinevad seisukohad peavad olema kuuldavad poliitiliste otsuste tegemisel.<br />
• Kultuur: mitmekesisuse väärtustamine.<br />
• Ressursid: lõhede vähendamine regioonide ja sotsiaalsete klasside vahel.<br />
Kuidas jätkusuutlikkust tagada?<br />
Jätkusuutlikkuse tagamine <strong>ee</strong>ldab arengu plan<strong>ee</strong>rimist pikema perioodi peale. 1992. aastal Rio de Janeiros<br />
p<strong>ee</strong>tud ÜRO arengu- ja keskkonnakonverents võttis vastu ülemaailmse keskkonnastrat<strong>ee</strong>gia „Agenda 21”<br />
ning soovitas igal riigil koostada rahvusliku arengustrat<strong>ee</strong>gia. Paljud riigid ongi seda soovitust järginud<br />
ja analüüsinud järgmise 20–30 aasta võimalikke arenguteid. Strat<strong>ee</strong>gia põhineb hetkeolukorra teaduslikul<br />
analüüsil, millest lähtudes tulevikustsenaariumid luuakse. R<strong>ee</strong>glina pakutakse välja mitu alternatiivset t<strong>ee</strong>d,<br />
näidates ära igaühe tugevused ja ohud.<br />
Lisaks rahvuslikele strat<strong>ee</strong>giatele koostatakse ka valdkonnastrat<strong>ee</strong>giaid umbes kümneaastaseks<br />
perioodiks. Näiteks Eestis on vastu võetud riiklik lastekaitse strat<strong>ee</strong>gia aastani 2015, narkomaania<br />
ennetamise riiklik strat<strong>ee</strong>gia aastani 2012 ja mitmeid teisi.<br />
Strat<strong>ee</strong>giate koostamisele kaasatakse lai ring asjast huvitatud inimesi – teadlasi, eksperte,<br />
kodanikuühendusi, ametnikke. Kuna strat<strong>ee</strong>giate elluviimine mõjutab väga paljude, isegi kogu ühiskonna<br />
elu, siis on tähtis, et n<strong>ee</strong>d dokumendid kajastaksid erinevaid huve. Samas toob niisugune mudel kaasa oma<br />
ohud – võrdse partnerluse ja laia kaasatuse oludes võtab otsuste kooskõlastamine kaua aega, vahel ei<br />
õnnestu konsensusele jõudmine kuidagi. Kodanikeühenduste koostatud strat<strong>ee</strong>giate puhul tekib raskusi ka<br />
id<strong>ee</strong>de teostamisel. On ju vajalikud ressursid siiski riigi käes ning valitsus ei pruugi lihtsalt<br />
kodanikeühenduste seisukohtadega nõustuda.<br />
Iga strat<strong>ee</strong>giaga peaks kaasnema ka tegevuskava, kus on kirjas vastutavad institutsioonid, vajalike rahaliste<br />
ressursside maht ja allikad ning ajakava. Vastasel juhul jääb kavandatu vaid paberile.<br />
Küsimusi ja ülesandeid<br />
21
1. Riigivõimul on seaduslik õigus kasutada korra tagamiseks sundi ja vägivalda. Kuidas seostub vägivalla<br />
rakendamine võimu legitiimsusega? Kas ajaloos leidub tõendeid selle kohta, et ohter vägivalla<br />
tarvitamine võib suurendada võimu legitiimsust? Põhjendage.<br />
2. Kuidas (milliste mõõdupuudega) saaks mõõta linna/valla arengu jätkusuutlikkust? Lahendage ülesanne<br />
oma kodukoha näitel.<br />
3. Kas teie koolil on olemas arengukava? Tutvuge sellega ja uurige direktorilt, kuidas käib arengukava<br />
elluviimine.<br />
22
2. Ühiskonna sidusus<br />
2.1. Ühiskonna mõiste ja põhikomponendid<br />
MEENUTA<br />
Mis on süst<strong>ee</strong>m? Miks saab ühiskonda nimetada süst<strong>ee</strong>miks?<br />
Ühiskond on suurte inimhulkade kooselu korrastatud viis. Selleks, et mõista kuidas ühiskond toimib ja<br />
areneb, tuleb tunda ühiskonna üldist ülesehitust ehk struktuuri.<br />
Ühiskonda saab osadeks jagada mitmel moel. Tavaliselt räägitakse poliitika-, majandus- ja sotsiaalsfäärist.<br />
Ühiskonnateadlased kasutavad peamiselt avaliku ja erasektori mõisteid, millele nüüd on lisandunud kolmas<br />
sektor. Teadusk<strong>ee</strong>lest on n<strong>ee</strong>d oskussõnad jõudnud ka laiemasse kasutusse, näiteks ajakirjandusse ja<br />
poliitikute sõnavarasse.<br />
Ühiskonna struktuuri moodustavad kolm peamist sektorit:<br />
esimene ehk avalik sektor (riigi- ja omavalitsusasutused)<br />
teine ehk erasektor (eraettevõtted)<br />
kolmas ehk mittetulundussektor (kodanikuorganisatsioonid ja –ühendused).<br />
SKEEM: ÜHISKONNA SEKTORID JA NENDE SEOSED (vana õpik lk. 31, revid<strong>ee</strong>rida nii, et 3 sektorit<br />
joonistuks välja)<br />
Pilt ühiskonna ülesehitusest jääks poolikuks, kui s<strong>ee</strong> ei haaraks inimesi, kes ühiskonnas elavad. Inimesed<br />
erinevad üksteisest jõukuse, varaliste ja vaimsete ressursside, maailmavaate ja elulaadi poolest. N<strong>ee</strong>d<br />
tegurid muudavad ühiskonna mitmepalgeliseks.<br />
Mitmekesisus ehk pluralism on ühiskonnale loomulik. Ühiskond, kus kõik inimesed on ühesugused –<br />
võrdselt vaesed, ühte usku või ilmavaadet, on tavaliselt vägivaldse poliitika tagajärg. Mao-aegse Hiina,<br />
Nõukogude Liidu ja tänase Korea Rahvademokraatliku Vabariigi (Põhja-Korea) ajalugu kinnitab, et<br />
ühetaolisus hävitab ühiskonna arenguvõime. Kuid elujõetuks võib osutuda ka erinevusi liigselt rõhutav<br />
ühiskond. Pidevad vastuolud sotsiaalsete gruppide vahel ning ühisosa puudumine oluliste <strong>ee</strong>smärkide ja<br />
väärtuste, aga ka kohustuste ja õigluse küsimuses ei soodusta ühist tegutsemist.<br />
Erinevused suurte inimgruppide vahel on aluseks ühiskonna sotsiaalsele struktuurile ehk kihistumusele.<br />
Kihistumus omakorda mõjutab inimeste positsiooni ühiskonnas, suhteid erinevate gruppide vahel ning laias<br />
laastus kogu ühiskonna arengut. Ühiskonna elujõu seisukohalt ongi oluline, et suudetaks erinevusi<br />
tunnistada, tasakaalustada ja erinevatesse gruppidesse kuuluvaid inimesi lõimida. Samasugune põhimõte<br />
kehtib ühiskonna kolme sektori arendamise kohta. Tulutu on vaielda selle üle, kas kõige tähtsam on tugev<br />
riik, tugev majandus või õnnelikud inimesed. Ühiskonna edukuse määrab oskus juhtida harmooniliselt<br />
kõigi valdkondade arengut.<br />
23
2.2. Avalik ja erasektor<br />
Avalik sektor<br />
Riik – avaliku sektori tähtsaim osa<br />
Avaliku sektori tuumaks on riik – institutsioonide kogum, mis korraldab valitsemist ja viib ellu teatud<br />
<strong>ee</strong>smärke. Nendest <strong>ee</strong>smärkidest ja ülesannetest tulenevad ka riigi tunnused:<br />
• Riik on alati seotud võimu teostamisega. Riigivõim on ülimuslik ja sõltumatu.<br />
• Riigi otsused vormistatakse kirjalike õigusnormidena ning n<strong>ee</strong>d on kõigile siduvad.<br />
• Riik omab kontrolli kindla territooriumi üle.<br />
• Riigi institutsioonid on avalikud; nad vastutavad kollektiivselt otsuste tegemise ja elluviimise <strong>ee</strong>st.<br />
Riigi institutsioonid<br />
Tänapäeva riigile tunnuslik valitsemisinstitutsioonide süst<strong>ee</strong>m on kujunenud sajanditepikkuse arengu<br />
tulemusel. Nagu kogu ühiskonnas, toimus tööjaotus ka valitsemises. S<strong>ee</strong> tähendas ülesannete jaotamist<br />
institutsioonide vahel. Juba Rooma vabariigis kujunes välja iseseisev kohus – seaduslikkuse järelevalve<br />
institutsioon. Valgustusajal omandas suure kõlapinna John Locke’i ja Charles de Montesquieu id<strong>ee</strong><br />
võimude lahususest. Montesquieu arvas, et võim tekitab alati kiusatuse seda üha rohkem ja rohkem<br />
tarvitada, mis lõpuks võib viia kuritarvitusteni. S<strong>ee</strong>tõttu on vajalik, et seadusandlik ja täidesaatev võim<br />
oleksid eraldiseisvad. Kohus ja keskpank peaksid omakorda olema sõltumatud neist mõlemast. Lisaks<br />
kohtule ja korrakaitseorganitele on tänasele riigile iseloomulikud v<strong>ee</strong>l mitmed järelevalveinstitutsioonid,<br />
nagu riigikontroll, inspektsioonid ja ombudsmanid ehk õigusvahemehed.<br />
Valitsemisinstitutsioonid erinevad koosseisu ja ülesannete poolest, kuid kõigil neil on mõned ühesugused,<br />
igale riigiasutusele iseloomulikud tunnused:<br />
• neil on kindel sisemine struktuur ja hierarhia;<br />
• nad moodustatakse riigi poolt õigusakti alusel ja kindlate ülesannete täitmiseks;<br />
• nad saavad oma tegevuseks raha riigi<strong>ee</strong>larvest;<br />
• nende töötajaskonna moodustavad palgalised riigiametnikud (avalikud t<strong>ee</strong>nistujad).<br />
Valitsemine ja haldus – avaliku sektori põhiülesanded<br />
19. sajandil oli riigi ülesanne valitseda selle sõna otseses mõttes. Riik andis välja seadusi, tagas korra ja<br />
turvalisuse, kogus makse oma ülesannete teostamiseks. 20. sajandil laienes seoses heaoluriigi<br />
väljakujunemisega hoogsalt võimu täidesaatev haru. Lisaks keskvalitsusele tugevnesid kohalikud ja<br />
regionaalsed valitsused, minist<strong>ee</strong>riumidesse lisandus ametnikke, osakondi, nõukogusid ja büroosid. Lisaks<br />
mõistele riigivalitsemine hakati üha sagedamini kasutama oskussõna avalik haldus või ka haldusjuhtimine.<br />
Halduse all mõistetakse laiemas mõttes kindla objekti (maja, mõisa) või valdkonna (hariduse,<br />
põllumajanduse) igakülgset plaanipärast korraldamist. Avalik haldus on s<strong>ee</strong>ga riigi ja omavalitsuste<br />
plaanipärane igapäevane tegevus, et ellu viia poliitikas püstitatud <strong>ee</strong>smärke. Nüüdisajal ongi tõusnud<br />
esikohale avalikku haldust korraldavad institutsioonid (sotsiaalkindlustusamet, maksuamet), samas kui<br />
klassikalised, riigi sisemist ja välist julgeolekut tagavad struktuurid (sõjavägi, politsei, vanglad) pälvivad<br />
valitsemises väiksemat tähelepanu.<br />
SKEEM: Riigi struktuuriüksused, nende funktsioonid jaotus klassikalisteks ning sotsiaalmajanduslikeks<br />
funktsioonideks- esialgu kõrvale jätta<br />
TABEL: Valitsussektori kulude kasv 1960-1996 valitud riikides.<br />
24
Allikas: C.Crouch, 1999, p.180<br />
§2.2 keskmine avaliku sektori suurus aastatel 1965-1990 18-s OECD liikmesriigis (protsendina SKPst)<br />
25<br />
1965 1990<br />
Avaliku sektori kulutused kokku 31,8% 47,7%<br />
Riigiaparaadi ülalpidamiskulud 14,0% 18,1%<br />
Riigit<strong>ee</strong>nistuse osa tööhõives 14,9% 19,7%<br />
Allikas: Adolino, Blave. (2001) Comparing Public Policies<br />
Miks avalik sektor on laiem mõiste kui riik?<br />
Tänapäeva riigi ülesanded on muutunud nii ulatuslikuks, et riigil pole enam otstarbekas nende lahendamist<br />
üksnes enda käes hoida. Riik tagab haridus- ja tervishoiut<strong>ee</strong>nused, annab välja mitmesuguseid dokumente,<br />
peab registreid ja andmebaase, edendab kultuuri. Samas ei tähenda tagamine seda, et just riigiasutused ise<br />
peaksid kõike seda tegema. Paljud taolisi ülesandeid täitvad avalik-õiguslikud asutused ei allu otseselt<br />
riigile (nt mõnele minist<strong>ee</strong>riumile), vaid korraldavad oma tööd iseseisvalt. Samas säilitab riik kontrolli<br />
nende tegevuse üle, eraldades neile selleks raha ja tellides neilt t<strong>ee</strong>nust, nagu näiteks riiklik koolitustellimus<br />
ülikoolidele. Euroopa riikides, sh Eestis kuulub sedalaadi institutsioonide hulka enamik raviasutusi,<br />
ülikoole, samuti avalik-õiguslik ringhääling ja TV. S<strong>ee</strong>ga koosneb avalik sektor riiklikest ja avalikõiguslikest<br />
institutsioonidest.<br />
Erasektor<br />
Erasektori põhijooned ja <strong>ee</strong>smärgid<br />
Nüüdisaegsete riikide majandus on üles ehitatud turumajanduse põhimõtetele. Konkurents ja<br />
ettevõtlusvabadus on viinud selleni, et enamik ärilisi ettevõtteid kuulub erakapitalile. Siit tuleneb ka sektori<br />
nimetus – erasektor. Erasektori ettevõtted erinevad oma õigusliku vormi (täisühingud, osaühingud,<br />
aktsiaseltsid jne), suuruse ja ka tegevusala poolest. Kõigi nende ühisjooneks on aga kasumi taotlemine ja<br />
eraomandus. Mõnikord nimetataksegi erasektorit ka tulundussektoriks või ärisektoriks.<br />
Erasektori osakaalu ühiskonnas mõõdetakse erakapitalile kuuluvate ettevõtete või nendes hõivatud töötajate<br />
hulga järgi. Eestis on erasektoris hõivatud umbes kaks kolmandikku ja avalikus sektoris kolmandik<br />
palgatöötajatest. Keskmiselt on arenenud riikides avalikus sektoris tööl umbes viiendik kogu tööjõust.<br />
Erasektori ja riigi suhted<br />
Nagu <strong>ee</strong>lmise õppetüki juures olevalt sk<strong>ee</strong>milt näha, ei eksist<strong>ee</strong>ri ühiskonna sektorid isol<strong>ee</strong>ritult, vaid<br />
sõltuvad üksteisest. Erasektoril tuleb arvestada avaliku sektori, täpsemalt riigi ettekirjutustega maksude,<br />
tegevuslubade, kauplemise, keskkonnahoiu või muude küsimuste kohta. Lisaks õiguslike normide<br />
kehtestamisele sekkub riik majandusse, et pehmendada turutõrkeid, koguda makse ja jaotada neist saadava<br />
tulu abil rikkust ringi, samuti selleks, et plan<strong>ee</strong>rida ühiskonna majanduslikku arengut.<br />
Majandusteadlased on palju vaielnud selle üle, kui ulatuslikult peaks valitsus majandusse sekkuma. Laias<br />
laastus võib eristada kahte vastandlikku seisukohta – ühed pooldavad riigi jõulist sekkumist majandusse,<br />
teised on aga selle vastu. Viimased, vabaturumajanduse pooldajad väitsid, et turg juhib majandust justkui<br />
nähtamatu käega, mistõttu riigil pole tarvis majandust regul<strong>ee</strong>rida. N<strong>ee</strong>d, kes pooldasid aga riigi
aktiivsemat rolli majanduses väitsid aga, et vigadeta toimivat turgu ja konkurentsi pole reaalsuses olemas.<br />
Kuna esinevad turutõrked, siis peabki riik sekkuma, et neid puudusi kõrvaldada.<br />
Tänapäeval ei ole arenenud tööstusmaade hulgas ühtki niisugust, kus riik majandusse ei sekkuks.<br />
Turutõrgete olemasolu tunnistatakse kõikjal, erinevus on pigem selles, kui palju turutõrgetest tulenevaid<br />
probl<strong>ee</strong>me jäetakse inimeste endi lahendada ja kui paljude <strong>ee</strong>st kannab hoolt valitsus. Euroopas, eriti<br />
Skandinaavias, on valitsus aktiivsem, USA-s aga p<strong>ee</strong>takse inimest ennast põhivastutajaks oma käekäigu<br />
<strong>ee</strong>st.<br />
REGULEERIMIS-TEOORIAD VABA ETTEVÕTLUSE<br />
TEOORIAD<br />
Peamine teor<strong>ee</strong>tik John Maynard Keynes Milton Friedman<br />
Kapitalistlik majandus on<br />
loomult…<br />
Enamik<br />
majandusprobl<strong>ee</strong>me on<br />
seotud…<br />
Majanduspoliitika peamine<br />
<strong>ee</strong>smärk on…<br />
…ebastabiilne …stabiilne<br />
…mitteküllaldase nõudlusega …mitteküllaldase<br />
pakkumisega<br />
Nõudlust… …tuleb regul<strong>ee</strong>rida, et tõsta<br />
tööhõivet<br />
Majandustsükleid<br />
põhjustavad…<br />
Invest<strong>ee</strong>ringute kasvu<br />
tagab…<br />
…täistööhõive …iseregul<strong>ee</strong>ruvad hinnad<br />
…tarbimise ja invest<strong>ee</strong>rimise<br />
kõikumised<br />
26<br />
…ei tohi mõjutada, sest s<strong>ee</strong><br />
rikub majanduse<br />
iseregulatsiooni<br />
…rahamassi kasvutempo<br />
kõikumine<br />
…intressimäärade regul<strong>ee</strong>rimine …rahamassi kasv<br />
ALLIKAS: Valner Krinal. Majandusteaduse ajaloost. Tartu Ülikooli Kirjastus, 1998, lk 382 (lisa).<br />
Küsimusi ja ülesandeid<br />
1. Uurige, milliseid valitsemise struktuuri muutvaid reforme on Eestis viimasel kümnendil läbi viidud.<br />
Millist võimuharu on kõige rohkem reformitud? Milliseid järeldusi võib selle põhjal teha?<br />
2. Kuidas mõjutab valitsus erasektori käitumist oma regulatsioonide, maksude ja dotatsioonidega? Kas<br />
valitsuse sekkumist tunnetab ka tarbija?<br />
3. Kas tänapäeva valitsused kipuvad tegelema liiga paljude asjadega? Arutlege selle üle Eesti valitsuse<br />
näitel.
2.3. Kodanikuühiskond<br />
Olulised oskussõnad<br />
Ühiselu valdkond, kus inimeste tegevuse <strong>ee</strong>smärgiks pole valitseda või t<strong>ee</strong>nida kasumit, on tuntud kui<br />
kodanikuühiskond. Selles mõttes eristub kodanikuühiskond riigist ja turumajandusest. Ta on omamoodi<br />
vahelüliks avaliku sektori, ärisektori ja inimeste eraelu vahel. Siin pole nii palju kohustusi, kirjalikke<br />
r<strong>ee</strong>gleid ja norme nagu riigivalitsemises, samas edendab kodanikuühiskond avalikke, paljude<br />
ühiskonnaliikmete jaoks olulisi asju.<br />
Kodanikuühiskond on muutunud laialt kasutatavaks moodsaks sõnaks, erinevad autorid panevad sellesse<br />
aga erineva sisu. Ühiskonna arengut käsitlevates töödes vastandatakse kodanikuühiskonda barbaarsele,<br />
vähearenenud või ka totalitaarsele ühiskonnale. Näiteks tuuakse välja, et kodanikuühiskonna kujunemise<br />
<strong>ee</strong>ltingimusteks on seadustele tuginev valitsemine ning kodanikuõiguste ja –vabaduste tunnustamine.<br />
Nüüdisdemokraatia analüüsides võib eristada kahte peamist lähenemisviisi. Esimene tõlgendab<br />
kodanikuühiskonda poliitilises tähenduses. S<strong>ee</strong> rõhutab, et tõeline demokraatia vajab lisaks valimistele ja<br />
erakondade tegevusele v<strong>ee</strong>l teisigi kanaleid rahva kaasamiseks otsustamisse. Mitmesugused seltsid,<br />
ühingud, ühistud, liidud ja rahvaalgatused pakuvad selleks häid võimalusi.<br />
Teine lähenemisviis peab silmas kodanikuühiskonna majanduslikku mõõdet. Sellisel juhul kasutatakse<br />
tavaliselt oskussõnu mittetulundussektor või kolmas sektor. N<strong>ee</strong>d aitavad paremini mõista<br />
kodanikuühiskonna paiknemist riigivalitsemise (esimese ehk avaliku sektori) ning ärimajanduse (teise<br />
sektori) vahel. Samamoodi nagu kodanikuühendused ei sea oma <strong>ee</strong>smärgiks võimule tulekut, pole ka<br />
kasumi t<strong>ee</strong>nimine nende <strong>ee</strong>smärk.<br />
Mõnikord p<strong>ee</strong>takse kolmandast sektorist rääkides silmas selle koostisosi – kodanikualgatuslikke<br />
organisatsioone. Eestis on neid kolme liiki – mittetulundusühingud (MTÜ-d), sihtasutused (SA-d) ja<br />
seltsingud. MTÜ-de asutamine ja asjaajamine on kõige lihtsam, s<strong>ee</strong>tõttu on neid ka kõige rohkem.<br />
Seltsingud on mitteformaalsed ühendused, mida ei registr<strong>ee</strong>rita, s<strong>ee</strong>tõttu puudub ülevaade nende hulgast<br />
või tegevusest. Tänapäeval võib seltsinguteks pidada ka virtuaalseltsinguid – postiliste, kuhu on koondunud<br />
ühesuguste probl<strong>ee</strong>mide või valdkonna vastu huvi tundvad inimesed.<br />
Millega kodanikeorganisatsioonid tegelevad?<br />
Tänapäeval täidavad kodanikeorganisatsioonid ja -ühendused väga eripalgelisi ülesandeid. Nad mõjutavad<br />
poliitilisi otsuseid, aitavad lahendada sotsiaalseid ning majanduslikke probl<strong>ee</strong>me, pakuvad erinevaid<br />
t<strong>ee</strong>nuseid ja loovad töökohti.<br />
Kodanikuühiskonna aluseks on inimeste eneste pealehakkamine ja algatus, mis on vaba riigipoolsest<br />
sunnist või r<strong>ee</strong>glitest. Tegutsemine seltsides, ametiliitudes, usuühingutes, keskkonnakaitse<br />
organisatsioonides, korteri-ja suvilaühistutes on vabatahtlik. Inimesed osalevad neis selleks, et tunda end<br />
aktiivsena ja teda puudutavate küsimuste otsustamisel sõna sekka öelda, või lihtsalt v<strong>ee</strong>ta sisukalt vaba<br />
aega.<br />
Kolmanda sektori organisatsioonid ei tohi kasumit t<strong>ee</strong>nida (täpsemini – kasumit oma liikmetele välja<br />
jagada), mis siiski ei tähenda, et nad majandustegevusest üldse kõrvale hoiduksid. Tänapäeval on kolmas<br />
ehk mittetulundussektor oluliseks tööandjaks paljudes maades, eriti Suurbritannias, Saksamaal, USA-s.<br />
Eestis on kolmandas sektoris hõivatud hinnanguliselt 4–5 protsenti tööjõust. MTÜ-dest on meil umbes<br />
pooled korteri-, suvila- ja garaažiühistud; arvukalt tegutseb kodanikeühendusi ka koolituses,<br />
sotsiaalhoolekandes ning puhkemajanduses. Nüüdisaegne kolmas sektor on s<strong>ee</strong>ga majanduslikult tegus ja<br />
27
mitmekülgne. Vale oleks seda kujutada pelgalt kui üle Eesti laiali pillutatud paarisadat memmede<br />
käsitööringi või laulukoori.<br />
Kodanikuühiskonna asend ühiskonna struktuuris<br />
Kodanikuühiskonna ja riigi suhted<br />
Ühiskonna iga koostisosa toimib ja areneb, elab oma elu. Samal ajal on nad omavahel seotud ning<br />
sõltuvuses. Nõnda ei moodusta ühiskonda ainult kolm sektorit, vaid ka suhted sektorite s<strong>ee</strong>s ja vahel.<br />
Riigiametite töömaht kasvaks, kui nad ei saaks vastastikku kasutada elektroonilisi andmebaase. Majandus<br />
ei toimiks, kui ettevõtted ei kasutaks üksteise toodangut uute kaupade tootmiseks või kui kauplemine<br />
(raharinglus) üldse puuduks. Teadmispõhine majandus vajab koostööd ülikoolide ja uurimisinstituutidega,<br />
aga ka haridussüst<strong>ee</strong>miga, et saada ettevõtetele vajalike kutseoskustega tööjõudu. Väikesed<br />
kodanikuühendused ei suudaks ilma koostööta viia oma huvisid poliitikasse.<br />
Viimastel aastakümnetel on üha süvenenud arusaam, et ka demokraatlik võimukorraldus vajab<br />
kodanikuühenduste ja -organisatsioonide kaasamist valitsemisse. S<strong>ee</strong>pärast tunnustavad arenenud<br />
demokraatlikud riigid kodanikuühendusi oma partneritena. Riik kaasab neid seadusloomesse, toetab neid<br />
rahaliselt, aitab luua infrastruktuuri ja tugivõrgustikke. S<strong>ee</strong>juures ei seata toetuse tingimuseks poliitilist<br />
ustavust valitsusparteile, vaid ainult kodanikuühenduse asjatundlikkust oma tegevusvaldkonnas.<br />
Partnerlus avaliku ja kolmanda sektori vahel omab erinevates maades erinevaid vorme, ent põhimõtted,<br />
millest riigi ja kodanikuühenduste suhted peaksid lähtuma, on sarnased.<br />
28
• Kodanikuühiskond on ühiskonna mitmekesisuse hoidja, sest selle kaudu leiavad väljundi erinevad<br />
huvid ja ühiskonnagrupid. Arenenud kodanikualgatus võimaldab neid huve ka realis<strong>ee</strong>rida,<br />
erim<strong>ee</strong>lsusi ja lõhesid tasakaalustada, luua koalitsioone. S<strong>ee</strong> väldib võimu monopolis<strong>ee</strong>rimist ning<br />
stabilis<strong>ee</strong>rib ühiskonda.<br />
• Kodanikuühiskond täiendab parteide tegevust ega lase neil otsuste tegemisel liigselt domin<strong>ee</strong>rida.<br />
Kodanikuorganisatsioonid mõjutavad poliitikat osaledes seadus<strong>ee</strong>lnõude väljatöötamisel ja<br />
avaldades oma seisukohti valitsuse poliitika kohta. S<strong>ee</strong> annab rohkem võimalusi niisugustele<br />
gruppidele, kellega parlamendierakonnad tihti arvestada ei taha (nt puudega inimesed, noored,<br />
vähemused).<br />
• Kodanikuühiskond kasvatab demokraatiale vajalikke väärtusi, nagu sallivus, koostöövõime,<br />
omaalgatus. Kogemus, mida annab töö Seltside ja ühingute töös omandatud kogemused tulevad<br />
kasuks poliitilises konkurentsis ja vaidlustes. Just kodanikuühendustest on alanud mitme hilisema<br />
poliitilise liidri karjäär.<br />
• Riik, mis toetab kodanike aktiivsust, pälvib nende lugupidamise. Monopoolne, kodanikuühiskonda<br />
tauniv valitsemine s<strong>ee</strong>vastu kahandab usaldust ja suurendab rahva ükskõiksust poliitika vastu.<br />
Kodanikuühiskonna temaatika aktiivne käsitlemine m<strong>ee</strong>dias võib jätta mulje, et kodanikuühiskond<br />
lahendab kõik ühiskonna <strong>ee</strong>s seisvad mured – kui kodanikuühiskond on tugev, võib riik olla nõrk ja<br />
majandus ebaefektiivne. Paar aastakümmet tagasi propag<strong>ee</strong>risid parempoolsed poliitikud riigi<br />
kokkutõmbamist ja lauserastamist. Tänaseks on sellest loobutud, sest oodatud tulemust ei saavutatud. S<strong>ee</strong>ga<br />
pole õige arvamus, justkui suudaks üks sektor lahendada kõik probl<strong>ee</strong>mid. Igal sektoril säilivad ka<br />
tänapäeval tema põhifunktsioonid, olgugi et vajadus koostöö järele on suurenenud.<br />
ILLUSTRATSIOONID<br />
Foto: Kodanikuühenduste ümarlaud<br />
Küsimusi ja ülesandeid<br />
1. Leidke ja loetlege Eestis tegutsevaid kodanikuühendusi. Looge saadud kogumi põhjal kolmanda sektori<br />
organisatsioonide liigitus. Selgitage, milline krit<strong>ee</strong>rium on teie jaotuse aluseks ning miks tegite just<br />
selle valiku.<br />
2. Tutvu ülemaailmse kodanikuorganisatsioone ja aktiviste koondava ühenduse Civicus kodulehega<br />
http://www.civicus.org/new/default.asp Millega Civicus tegeleb? Miks tasuks ühel <strong>ee</strong>stimaalasel olla<br />
aktiivne sellises rahvusvahelises võrgustikus?<br />
29
2.4. Ühiskonna kihitus, sotsiaalne staatus ja sotsiaalne roll<br />
MEENUTA<br />
Milliseid rahvastikku iseloomustavaid näitajaid olete õppinud geograafias? Millised on n<strong>ee</strong>d näitajad<br />
Eestis?<br />
Missugused rahvastikumuutused toimuvad tööstusühiskonna asendumisel postindustriaalsega ja<br />
omakorda postindustriaalse ühiskonna asendumisel teadmusühiskonnaga?<br />
Kihituse mõiste<br />
Erinevad ühiskonna jaoks olulised tunnused jagavad inimesed kihtidesse ehk teisti öeldes toimub<br />
ühiskonna sotsiaalne kihistumine. Näiteks majandusressursside alusel kihistub ühiskond klassideks.<br />
Elustiili, väärtusorientatsioonide, aga ka päritolu baasil kujunevad staatuskihid nagu eliit ja massi.<br />
Kihitus mängib olulist rolli ühiskonna korrastamisel ja sidumisel, sest paigutab iga inimrühma kindlale<br />
positsioonile.<br />
Sotsiaalne kihistus muutub tavaliselt aegapidi, aastakümnete või -sadade jooksul. Vaid revolutsioonid<br />
toovad järske muutusi ühiskonna klassistruktuuri. Nüüdisajal ühiskonna üldine arengutempo kiireneb, tuues<br />
rohkem liikuvust ka kihistumusse. Teisiti väljendudes suureneb sotsiaalne mobiilsus. Sotsiaalne mobiilsus<br />
tähendab inimeste või tervete rühmade liikumist ühest ühiskonnakihist teise. Selline liikumine võib olla<br />
horisontaalne (ühest linnast teise, ühest majandusharust teise) või vertikaalne (lihttöölisest spetsialistiks,<br />
keskklassist kõrgklassi). Sotsiaalne mobiilsus p<strong>ee</strong>geldab ühiskonna avatust ja arenguvõimet. Tugevate<br />
traditsioonidega ühiskonnas (nt India, Prantsusmaa) pole liikumine ühest kihist või klassist teise nii suur<br />
kui mõnes tugevaid sotsiaalseid vapustusi üle elanud ühiskonnas (nt Ida- ja Kesk-Euroopa).<br />
Klassid ja staatused<br />
Varasemate ühiskondade iseloomustamisel kasutati enamasti jaotust klassideks majandusliku positsiooni<br />
alusel. Nüüdisühiskonnas räägitakse sotsiaalsest klassist, mille puhul pole ainumäärav enam omandisuhe,<br />
vaid arvestatakse ka elustiili tunnuseid. Sotsiaalse klassi üheks tüüpiliseks näiteks on keskklass, keda<br />
iseloomustab sarnane elatustase ning hõivatus kõrget kvalifikatsiooni nõudva tööga.<br />
Nüüdisühiskonna tunnusjooneks on kujunenud kihistumise seotus inimeste haridusnäitajatega.<br />
Väheharitud inimesed kuuluvad madalamatesse kihtidesse, sest nad on sunnitud tegema kehvemini<br />
tasustatavat tööd, mis omakorda vähendab nende võimalusi parandada oma elatustaset. Väljavaate<br />
ülespoole tõusmiseks (vertikaalseks sotsiaalseks mobiilsuseks) annaks neile just õppimine ja<br />
enesetäiendamine.<br />
Teiseks ühiskonna kihistumuse mõjutajaks sai vabam<strong>ee</strong>lsuse ning võrdsuse ulatuslik väärtustamine. Üldine<br />
arusaam inimeste sünnipärasest võrdsusest olenemata päritolust, nahavärvist, soost või rahvusest muutis<br />
klassidevahelised piirid ületatavaks ja tõstis s<strong>ee</strong>ga sotsiaalset mobiilsust. Samuti kasvas<br />
põlvkondadevaheline mobiilsus, mis tähendab, et lapsed valisid teistsuguse elukutse ning vahel ka<br />
teistsuguse väärtussüst<strong>ee</strong>mi kui oli nende vanematel.<br />
Vaatamata sellele, et ühiskonna kihitus muutub paindlikumaks, on s<strong>ee</strong> endiselt säilitanud oma<br />
hierarhilisuse. Teisisõnu – ühed inimgrupid omavad ühiskonnas kõrgemat positsiooni ehk staatust kui<br />
teised. Kõrge sotsiaalse staatusega grupid kuuluvad ülemistesse kihtidesse, nad omavad seda, mida antud<br />
ühiskonnas p<strong>ee</strong>takse väärtuslikuks (rikkust, maad, soovitavat päritolu või nahavärvi jms). Niisuguse kõrge<br />
staatusega gruppe nimetatakse ka eliidiks või kõrgklassiks. Eliidi üheks tunnuseks on juurdepääs<br />
riigivõimule, kuid laiemalt tähendab võim mõjukust üldse. Näiteks võib vaimueliit olla ühiskonnas<br />
autorit<strong>ee</strong>tne ja lugup<strong>ee</strong>tud, kuid ei pruugi olla kaasatud valitsemisse.<br />
30
Eliidist eristub mass, kõnek<strong>ee</strong>les ka tavalised inimesed või tavakodanikud. Mass ei oma is<strong>ee</strong>nesest halba<br />
tähendust, üldjoontes on s<strong>ee</strong> ühiskonna enamik. Siia kuulub näiteks keskklass, aga ka sinikraed. Kõige<br />
madalama sotsiaalse staatusega inimgruppi nimetatakse alamklassiks, ning sellel mõistel on omamoodi<br />
põlastav alatoon. Madala staatusega inimesed on ühiskonnas tõrjutud seisundis, sest nad t<strong>ee</strong>vad lihtsat tööd,<br />
saavad vähe palka, nende haridustase ja kultuursus on madalamad kui selles ühiskonnas kombeks.<br />
SKEEM: vana õpik lk. 24 Stratifikatsioonistruktuur n-ö banaanivabariigis ja postindustriaalses<br />
demokraatlikus ühiskonnas. Sotsiaalse kihistumuse põhjal saab hinnata ka ühiskonna demokraatlikkust.<br />
Demokraatlikes ja inimarengut väärtustavais riikides moodustab keskklass proportsionaalselt suurima kihi.<br />
Diktaatorlikes või vähearenenud riikides on suur osa jõukusest koondunud kõrgklassi kätte, kellele<br />
vastanduvad vaesed rahvamassid. Argik<strong>ee</strong>les kutsutakse niisuguse kihistusega ühiskonda<br />
„banaanivabariigiks”, mis kaudselt vihjab faktile, et taolise kihistumusega ühiskonnad on levinud<br />
troopilistes regioonides – Lõuna- ja Ladina-Am<strong>ee</strong>rikas ning Okeaanias.<br />
Sotsiaalsed rollid<br />
Tõsiasi, et eliidist räägitakse alati positiivselt, massist aga sageli negatiivselt (nt hall mass), näitab, et<br />
staatus on inimeste poolt kujundatud ja hinnanguline. Staatused on alati sotsiaalsed, sest nad<br />
omandavad tähenduse vaid ühiskonnas ja inimestevahelises suhtlemises. Samas ei anna staatus hinnangut<br />
ainult inimgrupile, vaid ka üksikisikule.<br />
Mõni staatus rajaneb tunnustel, mis on päritud või mille üle inimesel puudub kontroll. Näiteks ei saa muuta<br />
oma vanust, ka soo ja rassi muutmine on võimalik vaid k<strong>ee</strong>ruka arstliku sekkumise abil. Muutumatut<br />
tunnust nimetatakse omistatud staatuseks, sest sellega seotud positsioon on inimesele omistatud sõltumata<br />
tema enese soovist või pingutusest. Näiteks 11-aastasel on ühiskonnas lapse staatus, mis k<strong>ee</strong>lab tal teatud<br />
asju teha. Iga kuningatütar on printsess, m<strong>ee</strong>ldib s<strong>ee</strong> talle või mitte.<br />
Vastupidiselt omistatud staatusele on saavutatud ehk omandatud staatus teatavate valikute, t<strong>ee</strong>nete või<br />
pingutuste tulemus. Abikaasaks olemine on isikliku valiku tulemusena saavutatud staatus. Elu jooksul t<strong>ee</strong>b<br />
inimene palju tema staatust mõjutavaid otsuseid – kui kaua ja mida õppida, millist töö- või ametikohta<br />
valida.<br />
Tänapäeval omab inimene mitut staatust, kuna ta on üheaegselt kaasatud mitmetesse erinevatesse<br />
tegevustesse. Enamikul inimestel on pere ja lapsed, abielunaise/abielumehe ja ema/isa positsiooniga<br />
kaasneb ka teatud sotsiaalne staatus. Lisaks töötavad inimesed ettevõtetes ja organisatsioonides, kus neil on<br />
samuti kindel positsioon olenevalt ametikohast – juhtivtöötaja on kõrgema staatusega kui lihttööline. Kõik<br />
inimese staatused ei ole võrdse tähendusega, mõnda neist p<strong>ee</strong>takse olulisemaks ja <strong>ee</strong>ldatakse, et s<strong>ee</strong><br />
peamine staatus tingib ka teisi karakteristikuid. Näiteks nunnad on vallalised ja karsklased, ning raske on<br />
ette kujutada nunna mõne erakonna peasekretäri või parlamendiliikme positsioonis.<br />
Inimese sotsiaalne staatus tähendab s<strong>ee</strong>ga, et ühiskond ootab temalt teatavat käitumist. Igale staatusele<br />
vastab teatud sobiliku käitumise mall, mis määratleb selle staatusega inimese suhted teistega. Staatusega<br />
sobivat käitumisstandardit nimetatakse sotsiaalseks rolliks. Pole olemas staatust ilma rollita ega rolli ilma<br />
staatuseta. Näiteks <strong>ee</strong>ldatakse, et firmajuht käitub oma äripartnerite ja alluvatega teatud stiilis. Pulmas on<br />
pruudil ja peigmehel üks roll, aga isemehel hoopis teine.<br />
Asjaolu, et ühel inimesel on samaaegselt mitu staatust ja ta peab täitma nendega kaasnevaid sotsiaalseid<br />
rolle, võib põhjustada rollikonflikti. Rollikonflikt on olukord, kus staatustega kaasnevad nõudmised ei sobi<br />
omavahel kokku. Koolis tuleb näiteks ette, et õpetaja on ka mõne õpilase ema. Lapsevanema roll <strong>ee</strong>ldab, et<br />
ta oleks hoolitsev ja tähelepanelik, õpetajana ei tohi ta aga pöörata oma lapsele rohkem tähelepanu kui<br />
kõigile teistele. Organisatsioonis, kus töötajaskonna hulka kuulub ka mõni perekonnaliige, võivad<br />
rollikonfliktid kujuneda väga k<strong>ee</strong>rukateks.<br />
31
Sotsiaalsed erisuste mõju ühiskonna stabiilsusele<br />
Kihitus toob kaasa inimgruppide eristumise üksteisest.<br />
Eristumise alused võivad olla mitmesugused:<br />
• varanduslikud<br />
• regionaalsed (sh linna ja maa või pealinna ja provintsi vahel);<br />
• rahvuslikud<br />
• ideoloogilised (sh usulised).<br />
Tõenäoselt soostub valdav osa inimestest tõsiasjaga, et erinevuste olemasolu ühiskonnas on normaalne.<br />
Mitmekesisus mängib positiivset rolli, s<strong>ee</strong> rikastab ja pakub uudseid arenguteid. Samas on ühiskonna<br />
stabiilsuse huvides oluline, et mõni erinevus ei kasvaks nii suureks, et jagab inimesed vastandlikesse<br />
l<strong>ee</strong>ridesse. Niisugune olukord on kujunenud näiteks Iisraelis, kus usuline kuuluvus varjutab kõik teised<br />
sotsiaalsed tunnused, nagu päritolu, varanduslik ja perekondlik seisund, maailmavaatelised väärtused ja<br />
elulaad. Ohtlik on ka situatsioon, kus mitu erinevat lõhet kattuvad ja üksteist võimendavad. Näiteks võib<br />
etniline vähemus elada koos ühes piirkonnas, mis on samas ka majanduslikult mahajäänud.<br />
Tugevaks osutuvad niisugused ühiskonnad, kus on küll mitmeid erisusi (st ühiskond on pluralistlik), ent<br />
ükski neist ei domin<strong>ee</strong>ri (nt USA).<br />
Tervikuna rikastab sotsiaalne kihitus ja mobiilsus ühiskonda ning oskusliku poliitika korral suurendab selle<br />
arenguvõimet. Oskamatu poliitika korral viivad sotsiaalsed erisused ning staatusklasside vastuolud<br />
ühiskonna kriisi või koguni relvakonfliktini.<br />
32
Küsimusi ja ülesandeid<br />
1. Uurige välja oma vanemate, vanavanemate ja vanavanavanemate tegevusala/amet ning elupaik (linn<br />
või maa). Üldistades oma klassi õpilaste andmeid, tehke järeldusi a) vertikaalse mobiilsuse,<br />
b) horisontaalse mobiilsuse kohta Eesti ühiskonna kihistumises viimase saja aasta jooksul.<br />
2. Leidke maailmast mõni ühiskond, mille kihitus a)sarnaneb Eestiga, b) erineb Eestist oluliselt.<br />
Kinnitage oma näiteid arvandmetega.<br />
3. Kas olete nõus Eesti sotsiaalteadlastega, kes väidavad, et peamiselt varanduslike erisuste alusel on<br />
kujunenud n-ö kaks Eestit? Kas s<strong>ee</strong> võib ohustab ühiskonna sidusust?<br />
4. Viimastel aastatel on Euroopa kuningakodadele peavalu valmistanud kroonipärijate käitumine. Norra<br />
prints abiellus problemaatilise minevikuga üksikemaga, Ühendkuningriikide prints Henry riietus<br />
maskiballil natsimundrisse. Mida arvate teie printsi ja printsessi rollist kaasaegses maailmas?<br />
34
2.5. Võim ühiskonnas<br />
MEENUTA<br />
Mis võivad olla võimu sümboliteks?<br />
Võimu võib leida pea kõikidest inimsuhetest ja ühiskonnasfääridest. Näiteks ei ole ka väga üksm<strong>ee</strong>lses<br />
peres kõik selle liikmed absoluutselt võrdsed, vaid kellelgi, näiteks vanaisal või emal, on suurem<br />
mõjuvõim. Poliitikat ja poliitikas tehtud otsuseid pole võimalik analüüsida võimu küsimust kõrvale jättes.<br />
Tulenevalt võimusuhte laiast levikust, on tal väga erinevaid avaldumisvorme.<br />
Võimu olemus ja võimu ressursid<br />
Võimu tuntuimaks teor<strong>ee</strong>tikuks on saksa sotsioloog Max Weber. Ta määratles võimu kui inimese või<br />
grupi suutlikkust mõjutada teiste tegevust ning saavutada sel viisil oma huvide elluviimine. Niisiis<br />
kujutab võim endast teatud laadi suhet inimeste vahel. Võimusuhte üheks eripäraks on s<strong>ee</strong>, et ta on<br />
inimgruppides ja ühiskonnas ebavõrdselt jaotunud. Mõni inimene või grupp omab otsuste tegemisel alati<br />
suuremat sõnaõigust kui teine. S<strong>ee</strong>pärast kasutatakse võimusuhete kirjeldamiseks ka mõistet<br />
domin<strong>ee</strong>rimine ehk valitsemine, ülekaalus olemine.<br />
Kuna võim jaguneb inimeste vahel ebavõrdselt, kerkib küsimus, mis on n<strong>ee</strong>d omadused või ressursid, mis<br />
võimaldavad inimestel võimupositsioonile asuda?<br />
Võimu ressursid võivad olla nii ainelised kui ka vaimsed. Esimeste hulka kuuluvad näiteks omand ja<br />
kapital, teiste alla aga teadmised ja kogemused. Ühiskonna arenedes on võimuressursside tähtsus<br />
muutunud. Kapitalismi-<strong>ee</strong>lsetel aegadel olid maavaldus ja päritolu peamised tegurid, millest võim sõltus.<br />
Just nendele tugines feodaalide ning mõisnike võim. Nüüdisajal on lisaks päritolule ja ainelisele kapitalile<br />
(maa, raha, kinnisvara) tähtsaks kujunenud ka inimkapital (teadmised-oskused) ja sotsiaalne kapital<br />
(suhted, usaldus ja koostöö teiste ühiskonnaliikmetega).<br />
Võimu teostamise m<strong>ee</strong>todid<br />
Kõrvuti võimu jaotumisega on oluline ka s<strong>ee</strong>, kuidas võimu teostatakse. Milliseid m<strong>ee</strong>todeid kasutatakse, et<br />
tagada kuuletumine võimule?<br />
Põhimõtteliselt võib eristada kahte tüüpi m<strong>ee</strong>todeid – autorit<strong>ee</strong>ti ja sundi. Sunni korral kuuletuvad<br />
inimesed võimule hirmust vägivalla või karistuse <strong>ee</strong>s. Teatud mõttes väljendavad ka seadused õiguslikku<br />
sundi, sest nende mittetäitmine toob kaasa karistuse – trahvi, ametist vallandamise, vabaduse võtmise.<br />
Kui võim on autorit<strong>ee</strong>tne, siis kuuletuvad inimesed mitte hirmust, vaid v<strong>ee</strong>ndumusest, et võimu<br />
nõudmised on õigustatud ja targad.<br />
Kuningavõimule alluti vanasti sageli traditsioonide jõul. Dünastia, kes maad juba sajandeid oli valitsenud,<br />
evis rahva hulgas ka autorit<strong>ee</strong>ti. Sellist ühe konkr<strong>ee</strong>tse valitseja või isiksusega seotud võimutruudust võib<br />
kohata tänapäevalgi. Niisuguseid juhte, kes omandasid ülimusliku autorit<strong>ee</strong>di tänu oma juhitalendile ja<br />
liidrioskustele, nimetatakse karismaatilisteks liidriteks. Karismaatiline võim on ajaloos omandanud<br />
mitmesuguseid väljundeid, karismaatiliste poliitikute näitena nimetatakse Leninit, Hitlerit, Churchilli,<br />
Castrot, Mahatma Gandhit, Martin Luther Kingi.<br />
Nüüdisühiskonnas on liidri karismast olulisemaks võimule kuuletumine põhjuseks mõistuslikud<br />
kaalutlused. Näiteks maksavad peaaegu kõik kodanikud ja firmad ausalt oma makse, sest nad mõistavad,<br />
et saadavat tulu kasutatakse olulisteks vajadusteks (korrakaitse, t<strong>ee</strong>de- ja sidevõrgud, haridus- ja tervishoid)<br />
Tänapäeval on pea võimatu leida niisugust ühiskonda, kus riigivõimu teostatakse kas ainult sunni või ainult<br />
autorit<strong>ee</strong>di najal. Tavaliselt on kasutusel nii üks kui teine. Vajadus rakendada sundi kerkib tavaliselt<br />
üksikutel juhtudel või üksikute ühiskonnaliikmetega seoses. Näiteks tuleb riigil tegeleda maksupetturitega<br />
ja nende suhtes ka sundi rakendada.<br />
35
ILLUSTR. Karikatuur, foto või anekdoot Lennart Merist kui karismaatilisest liidrist<br />
Allikas: Meie Lennart.<br />
Riigivõimu eripära<br />
Võimusuhted on ühiskonda kuulunud selle algusest peale, sest mõeldamatu on ühiskond, mida üldse ei<br />
suunata ega regul<strong>ee</strong>rita. Ürgühiskond rajanes vanemate võimule laste üle ning usujuhtide ja hõimupealike<br />
võimule kogukonnakaaslaste üle. Võimu teostamisel tugineti tollal autorit<strong>ee</strong>dile ja traditsioonidele, erilisi<br />
võimuasutusi, palgalisi ametnikke ja kirjalikke seadusi v<strong>ee</strong>l polnud. Mida enam võim arenes, seda rohkem<br />
hakkas võim vajama asutusi, mille kaudu valitseda, ja inimesi, kelle abil valitseda. Lühidalt, võim vajas<br />
riiki. Riigivõimul on mitmed tunnused, mis on talle ainuomased ehk monopoolsed. Nende tõttu on<br />
riigivõim ühiskonnas ülimuslik teiste võimuliikide suhtes.<br />
• Riigivõimul on ainuõigus kehtestada seadusi ja kontrollida nende täitmist.<br />
• Riigivõimul on ainuõigus koguda makse ja otsustada maksutulu kasutamise üle.<br />
• Riigivõimul on seadusega antud ainuõigus kasutada vägivalda julgeoleku ja sisekorra tagamiseks.<br />
• Riigivõimu otsused on kohustuslikud kõigile selle riigi territooriumil asuvatele isikutele.<br />
• Riigivõimul on õigus ja kohustus korraldada riigi igapäevaelu ehk teostada avalikku haldust ning<br />
esindada riiki rahvusvahelises suhtlemises.<br />
• Riigivõimul on üks keskpunkt ja selge võimuasutuste hierarhia.<br />
Riigivõim on kirjalike õigusnormidega rangemini korraldatud kui majanduslik võim, rääkimata avalikust<br />
arvamusest ja traditsioonidest. Nii on riigivõimu puhul alati selge, milline võimuinstitutsioon on kõrgeim,<br />
kelle otsused on ülimuslikud, ning s<strong>ee</strong> hierarhia on püsiv. Võimusuhete muutmine <strong>ee</strong>ldab kas põhiseaduse<br />
reformi või põhjalikke ühiskonnamuutusi – revolutsiooni või riigipööret. Riigivõimu rangest korraldusest<br />
annavad tunnistust ka tema komponendid, milleks on<br />
• spetsiaalsed asutused ja institutsioonid, mille kaudu võimu teostatakse (seadusandja, valitsus, kohus,<br />
korrakaitsejõud);<br />
• inimesed, kes on koolitatud valitsemisülesannete täitmiseks (riigibürokraatia);<br />
• kirjalikud õigusnormid, mis regul<strong>ee</strong>rivad suhteid võimuinstitutsioonide vahel, aga ka<br />
võimuinstitutsioonide ja rahva vahel.<br />
Majandusliku võimu puhul on mõni firma ja kompanii teistest küll mõjukam, ent nende juhtpositsioon<br />
oleneb majanduslikust edukusest. Äriedu võib aga muutuda palju kiiremini kui seadustega paika pandud<br />
riigivõimu korraldus. Majandusvõimu keskused omavad pigem sümboolset kui kohustavat tähendust.<br />
Näiteks börsimaailma keskuseks p<strong>ee</strong>tav Wall Str<strong>ee</strong>t New Yorgis omab vaieldamatult majanduslikku võimu,<br />
kuid ükski ärim<strong>ee</strong>s pole kohustatud astuma samme tulenevalt aktsiakursside kõikumisest. Kui aga<br />
riigivõimu esindav Keskpank võtab vastu mingi pangandust puudutava otsuse, siis peavad antud riigis<br />
tegutsevad erapangad seda täitma.<br />
Kultuuri valdkonnas on võimu tunda ja näha v<strong>ee</strong>lgi raskem. Siin saab rääkida pigem populaarsusest,<br />
autorit<strong>ee</strong>dist ja prestiižist. Kuuletumine on kultuuri vallas vabatahtlik, mitte kohustuslik, nagu riigivõimu<br />
puhul. Isegi kui autorit<strong>ee</strong>tne moeajakiri teatab, et sel hooajal on moes punane ja mini, ei tähenda s<strong>ee</strong><br />
sugugi, et kõik naised peaksid hakkama kandma ainult punaseid minis<strong>ee</strong>likuid.<br />
36
Partnerlus ja võrgustikud kui alternatiiv hierarhilisele võimule<br />
Klassikaline riigivalitsemine lähtus võimu hierarhilisusest ehk ülevalt-alla sõltuvusest. Üldjoontes<br />
tähendas s<strong>ee</strong> bürokraatlikku valitsemist. Iga osaleja tegutsemispiirid ja pädevused olid rangelt paigas;<br />
ülevalpool olevate asutuste ja juhtide otsused olid alati tähtsamad, olenemata nende tegelikust väärtusest.<br />
Samuti oli selgelt (enamjaolt õigusaktidega) fiks<strong>ee</strong>ritud s<strong>ee</strong> ringkond, kes võimu teostamises üldse said<br />
osaleda.<br />
Niisugune võimukorraldus toimis suhteliselt tõhusalt, kuna ülesanded ning vastutus oli eri tasandite vahel<br />
selgelt jagatud. Nüüdisaegses mitmekesiste huvide ja sotsiaalsete erisustega ühiskonnas kujunes aga<br />
probl<strong>ee</strong>miks s<strong>ee</strong>, et huvigrupid ei olnud võimu teostamisse kaasatud. Niisiis hakatigi hierarhilise<br />
võimumudeli kõrval väärtustama sotsiaalset partnerlust. S<strong>ee</strong> tähendas, et seaduse või mõne muu õigusakti<br />
väljatöötamisse kaasati peale riigiametnike ka neid huvigruppe, keda kavandatav poliitika puudutas.<br />
Tüüpiliseks näiteks sotsiaalpartnerlusest on tööandjate ning ametiühingute kaasamine töötuskindlustuse ja<br />
miinimumpalga aruteludesse. Partnerlusele rajatud võimusuhe toimib tavaliselt kahe või ka kolme osapoole<br />
vahel, ning riigivõimu esindav organ on siin ikka lõpliku otsuse formul<strong>ee</strong>rija. Näiteks kui parlament<br />
partnerite poolt kooskõlastatud seadus<strong>ee</strong>lnõud vastu ei võta, siis s<strong>ee</strong> ka seaduseks ei saa.<br />
Tänapäeval on partnerluse id<strong>ee</strong> laienenud ja jõudnud paljusid osapooli koondavate võrgustikeni.<br />
Võrgustikuvalitsemisest on saanud moesõna; selle abil loodetakse muuta valitsemine pandlikumaks ja<br />
kodanikele lähedasemaks. Võrgustikuid<strong>ee</strong> levikule aitasid kaasa mitmed muutused nüüdisühiskonnas nagu<br />
piiride hägustumine avaliku ja erasektori vahel ning sotsiaalse kihituse kirjumaks muutumine. Nõtkete<br />
piiridega ühiskond nõudis ka samasugust võimukorraldust.<br />
Erinevalt jäigast hierarhiast rõhutab võrgustikuvalitsemine, et valitsemine ei peaks olema ülemuste ja<br />
alluvate, vaid võrdsete osalejate suhe. Võrgustiku tugevuseks on selle paindlikkus, võimalus kasutada iga<br />
osalise tugevaid külgi ja saavutada niimoodi parem lõpptulemus. Võrgustikus osalejad ei ole üksteise<br />
suhtes domin<strong>ee</strong>rival positsioonil ega alluvusvahekorras, vaid vastastikuses ressursisõltuvuses. S<strong>ee</strong><br />
tähendab, et üks osaleja ei saa jõuda oma <strong>ee</strong>smärgile partnereid ignor<strong>ee</strong>rides.<br />
Reaalpoliitikas kohtab võrgustikke peamiselt kodanikuühiskonnas, aga ka kodanikuühiskonna ja riigi<br />
partnerlusena. Võrgustiku klassikaliseks vormiks on ümarlaud, tänapäeval leidub laialt ka foorumeid ja<br />
virtuaalseid võrgustikke.<br />
Sk<strong>ee</strong>mid hierarhiast, sotsiaalpartnerlusest ja võrgustikust.<br />
Küsimusi ja ülesandeid<br />
1. Kuidas avaldub võim koolielus? Milliseid võib teostamise m<strong>ee</strong>todeid võib siin avastada?<br />
2. Kas teate mõnda võrgustikku, mis tegeleb ühiskondlike probl<strong>ee</strong>mide arutamise või lahendamisega? Kas<br />
nende tegevus on olnud tõhus?<br />
37
2.6. Poliitilised ideoloogiad<br />
Ideoloogia mõiste ja roll<br />
Id<strong>ee</strong>d ühiskonnaelu korraldamisest ja hinnangud sellele mängivad olulist osa ühiskonna arengus. Nad<br />
võivad arengut edasi viia või pidurdada, jagada ühiskonda vastasl<strong>ee</strong>ridesse või vastupidi, kokku lõimida.<br />
S<strong>ee</strong>, kui tugeva mõju mingi id<strong>ee</strong>de süst<strong>ee</strong>m omandab, oleneb pakutavate id<strong>ee</strong>de sobivusest oma aegruumi,<br />
aga ka oskuslikust teavitustööst. Laia leviku saavutavad n<strong>ee</strong>d ideoloogiad, mis pakuvad lahendusi paljude<br />
jaoks olulistele probl<strong>ee</strong>midele. Näiteks muutus roheline ideoloogia populaarsuseks 1970. aastatel, mil kiire<br />
tööstuskasv tõi loodushoiu probl<strong>ee</strong>mid selgelt nähtavale.<br />
Ideoloogia on korrastatud id<strong>ee</strong>kogum, mis propag<strong>ee</strong>rib kindlaid väärtusi. S<strong>ee</strong>ga pole ideoloogia<br />
erapooletu seletusviis, vaid peab ühtesid nähtusi ja suhteid soovitavateks, teisi aga taunitavateks.<br />
Kõik ideoloogiad pole seotud valitsemise ja ühiskonnakorraldusega, s<strong>ee</strong>ga ei ole iga ideoloogia poliitiline.<br />
Selliste mittepoliitiliste ideoloogiate näiteks on budism, feminism, asketism, sürrealism.<br />
Poliitilised ideoloogiad, millele tugineb erakondade ja sotsiaalsete liikumiste tegevus, annavad hinnangu<br />
eksist<strong>ee</strong>rivale poliitikale ning pakuvad oma nägemuse ideaalsest ühiskonnakorraldusest. Poliitiline<br />
ideoloogia seletab, kuidas võiks korraldada majandust ja sotsiaalseid suhteid, kaasata rahvast valitsemisse,<br />
lahendada toimetuleku ja võrdsuse küsimusi.<br />
N<strong>ee</strong>d ideoloogiad, mis pooldavad pigem erasektorit ja sotsiaalseid erisusi, on parempoolsed. N<strong>ee</strong>d aga,<br />
kelle jaoks on tähtsam avalik sektor ja võrdsus ühiskonnas, on vasakpoolsed.<br />
Parempoolsed ideoloogiad<br />
Levinumad parempoolsed ideoloogiad on liberalism, konservatism ja kristlik demokraatia.<br />
Liberalism peab ülimaks väärtuseks indiviidi vabadust. Ühiskond peab olema nii kujundatud, et luua<br />
maksimaalne vabadus indiviidide tegutsemiseks. Riigi peamist rolli näevadki liberaalid just vabaduse<br />
kindlustamises seaduste ja sõltumatu kohtusüst<strong>ee</strong>mi abil.<br />
Vabaduse id<strong>ee</strong>st lähtuvad ka kõik teised liberaalide vaated. Majanduses pooldavad nad<br />
vabaturumajandust, konkurentsi, avatud turgusid ja minimaalset riigi sekkumist. Kõrged maksud ja<br />
rohked seadused ning <strong>ee</strong>skirjad pärsivad nende m<strong>ee</strong>lest ettevõtluse arengut.<br />
Liberaalide sotsiaalsed nõudmised on majanduspoliitikaga tihedalt seotud. Nii lähtutakse heaolu tagamisel<br />
samuti vabaduse, konkurentsi ja individualismi põhimõtetest. Kuigi sünnilt on kõik inimesed võrdsed,<br />
sõltub igaühe elujärg isiklikest jõupingutustest. Nagu öeldakse, on igaüks oma õnne sepp. S<strong>ee</strong>pärast pole<br />
õiglane karistada rikkaid kõrgete maksudega. Inimesele peab jääma võimalus otsustada, kas ta kulutab<br />
t<strong>ee</strong>nitud raha toidule, eluasemele, lõbustustele, haridusele või oma tulevikupensioni kindlustamisele. Riik ei<br />
peaks tegelema kulukate sotsiaalprogrammidega, vaid motiv<strong>ee</strong>rima inimesi rohkem töötama.<br />
Kaasajal pooldab osa liberaale mõõdukamat seisukohta riigi heaolukohustuste suhtes. N<strong>ee</strong>d<br />
sotsiaalliberaalid tõlgendavad vabadust kui isiksuse arengu tingimust, mitte kui omaette <strong>ee</strong>smärki. On<br />
oluline, et inimesel oleks oma vabadust võimalik mõistlikult millegi jaoks kasutada. Nii ei vasta<br />
sotsiaalliberaalide ideaalile sugugi töötu, kel pole kohustust minna ei tööle ega tööturuametisse, kuid kel<br />
pole oma vabadusega ka midagi peale hakata. Sellest tulenevalt peaks riik ikkagi majandust regul<strong>ee</strong>rima ja<br />
looma sotsiaalpoliitika, mis toetaks igaühe arengut.<br />
Konservatism kujunes välja liberalismi vastandina 18. sajandil. Konservatiivide arvates tugineb ühiskond<br />
traditsioonidele, rahvuslusele ja kristlikule moraalile. S<strong>ee</strong>pärast pooldavad nad stabiilsust ja<br />
ettevaatlikke, järkjärgulisi reforme. Kuigi kollektiiv (rahvus, kogukond, suguvõsa) on tähtsam kui<br />
38
üksikisik, ei tähenda s<strong>ee</strong> sugugi võrdsuse ülistamist. Pigem vastupidi – konservatiivid pooldavad<br />
sotsiaalsete erisuste säilitamist nii rahvuslikul kui ka varanduslikul alusel.<br />
Majanduses on konservatiivid sarnaselt liberaalidele riigi sekkumise vastu ning eraomanduse ja<br />
mõõdukate maksude poolt. Erinevus seisneb aga selles, et konservatiivid kaitsevad <strong>ee</strong>skätt rahvusliku<br />
kapitali ja ettevõtja huve. Nad suhtuvad tõrjuvalt avatud majandusruumi ning võivad pooldada<br />
kaitsetollide ja -kvootide kehtestamist. Näiteks ei toetanud Suurbritannia konservatiivsed valitsused euro<br />
käibelevõttu ega Euroopa Liidu ühist põllumajanduspoliitikat.<br />
Sotsiaalse heaolu tagamisel peavad konservatiivid esmatähtsaks traditsiooniliste koosluste – suguvõsa,<br />
naaberkonna, kirikukoguduse, seltside ja tööandja rolli. Kohusetundlikult tööl käiv inimene peaks<br />
t<strong>ee</strong>nima piisavalt, et kindlustada nii enda kui ka oma pere toimetulek. Riik maksab abirahasid ja toetusi<br />
peamiselt neile, kel puudub perekonna tugi. Tervikuna peaks riik tegelema pigem inimeste füüsilise<br />
turvalisuse kui sotsiaalse turvalisusega. Kohtusüst<strong>ee</strong>mi ja korrakaitse arendamine on s<strong>ee</strong>tõttu ikka olnud<br />
konservatiivsete valitsuste priorit<strong>ee</strong>t.<br />
Konservatismi pehmemaks haruks on kristlik demokraatia, mis kujunes Mandri-Euroopas Teise<br />
maailmasõja järel. Kristlik demokraatia pöörab rohkem tähelepanu heaoluriigile ja kodanikuühiskonnale.<br />
Leitakse, et turumajandus põhjustab liiga suurt majanduslikku ebavõrdsust ning riigi ja kolmanda sektori<br />
ülesanne on seda l<strong>ee</strong>vendada. Kristlik demokraatia on väga populaarne Saksamaal, kus sõjajärgsetel<br />
aastatel viidi ellu ka selle ideoloogia ühiskonnaideaal – sotsiaalne turumajandus (ühiskonnakord, mis<br />
ühendab endas vabaturumajanduse ning avaliku sotsiaalturva süst<strong>ee</strong>mi).<br />
Sk<strong>ee</strong>m: Ideoloogiate kujunemine aegteljel (vana õpik, lk. 60, nüüdisajastatult)<br />
Vasakpoolsed ideoloogiad<br />
Vasakpoolsetest poliitilistest ideoloogiatest on enamlevinud sotsiaaldemokraatia<br />
Radikaalsemat ühiskonnakäsitlust, mis nõuab majanduse riigistamist ning rikkuse võrdset jaotamist<br />
inimeste vahel, tuntakse kommunismina.<br />
Sotsiaaldemokraatia keskseks väärtuseks on võrdsus, täpsemalt võrdsed võimalused kõigile. S<strong>ee</strong><br />
tähendab, et ühiskond peab tagama igale oma liikmele inimõigused, võimaluse saada haridust ja arstiabi,<br />
omandada elukutse ja leida tööd. Edasi sõltub heaolu juba sellest, kuidas k<strong>ee</strong>gi suudab ühiskonna poolt<br />
pakutavad väljavaated realis<strong>ee</strong>rida.<br />
Majanduses pooldavad sotsialistid segamajandust, kus erasektori kõrval eksist<strong>ee</strong>rib kaalukas riiklik sektor.<br />
Valitsus regul<strong>ee</strong>rib majandust <strong>ee</strong>skätt maksusüst<strong>ee</strong>mi abil, mis peab vältima suuri toimetulekuerisusi<br />
ühiskonnakihtide vahel. Suurema tulu saajad peavad maksma kõrgemaid makse. Laekuv raha<br />
kasutatakse <strong>ee</strong>skätt kohalike omavalitsuste, hariduse ja sotsiaalvaldkonna edendamiseks.<br />
Sotsiaaldemokraadid arvavad, et riik peab pehmendama turukonkurentsi mõju ning tagama igale<br />
inimesele väärika elatustaseme. Nende arvates peaksid nii rikkad kui vaesed, põliselanikud kui<br />
immigrandid nautima tasuta meditsiini- ja haridust<strong>ee</strong>nuseid, samuti peaks neil olema õigus taotleda<br />
abirahasid.<br />
Vasakpoolsus on aastakümnete vältel kujundanud Skandinaavia ühiskondade iseloomu Kuigi nüüd<br />
kärbitakse sealgi sotsiaalkulutusi ning karmistatakse immigratsioonipoliitikat, on Põhjamaad jätkuvalt<br />
vasakpoolsuse heaks näiteks.<br />
Moodne vasak- ja parempoolsus<br />
Poliitilised ideoloogiad pole mingid jäigad tõekspidamised (dogmad), mis ühiskonna arenedes ise ei<br />
muutuks. Tänapäevased ideoloogiad ei orient<strong>ee</strong>ru enam selgelt kas töölisklassile (vasakpoolsed) või<br />
39
omanikele (parempoolsed) nagu tööstusühiskonna ajastul. Vasak- ja parempoolsus on üksteisele<br />
lähenenud, laenates ja segades oma põhimõtteid ning seisukohti.<br />
Näiteks on nii vask- kui parempoolsed hakanud inimõiguste ja kodanikuvabaduste kontekstis rohkem<br />
rõhutama aktiivse kodaniku ideaali. Kodanikul pole ainult õigused, vaid ka kohustused; demokraatiat pole<br />
võimalik kindlustada passiivse kodanikkonna abil.<br />
Teine oluline muutus puudutab suhtumist heaoluriiki. Ka siin on seisukohad lähenenud. Kui 19. sajandi<br />
liberaalid eitasid heaoluriiki üldse, siis tänapäeva uusparempoolsed küll kritis<strong>ee</strong>rivad seda, ent nõustuvad<br />
selle möödapääsmatusega. Samas püüavad nad laiendada turumajanduse põhimõtteid (konkurents,<br />
valikuvabadus, kuluefektiivsus) ka sotsiaalt<strong>ee</strong>nustele. Uusparempoolset poliitikat illustr<strong>ee</strong>rivad<br />
suurepäraselt Margareth Thatcheri reformid 1980.–1990. aastaist.<br />
Uusvasakpoolsus, mida tuntakse ka kolmanda t<strong>ee</strong>na, leiab samuti, et heaoluriik peab muutuma<br />
paindlikumaks ja konkurentsivõimelisemaks ning nõudma indiviidilt suuremat panustamist. Avalik sektor<br />
pole enam ainus, kes vastutab rahva heaolu <strong>ee</strong>st, heaolu tuleb tagada koostöös era- ja kolmanda sektoriga.<br />
Erinevused vask- ja parempoolsete vahel on kõige selgemalt säilinud suhtumises võrdsusesse.<br />
Uusparempoolsed on selles osas üpris karmil seisukohal, väites, et elatustaseme peab määrama indiviidi<br />
isiklik pingutus. Uusvasakpoolsed aga väidavad, et riik peab looma töökohti, tegema kättesaadavaks<br />
tööturul nõutava hariduse, kontrollima palgapoliitikat.. Töö leidmine ei ole ainult inimese enda, vaid ka<br />
riigi mure.<br />
Klassikalise sotsiaaldemokraatia, uusparempoolsuse ja kolmanda t<strong>ee</strong> võrdlus<br />
Klassikaline<br />
Neoliberalism ehk<br />
Kolmas t<strong>ee</strong><br />
sotsiaaldemokraatia<br />
Uusparempoolsus<br />
(vasaktsenter)<br />
Orientatsioon töölisklassile Orientatsioon ettevõtjatele Selge klassiorientatsioon puudub,<br />
kodanikuideoloogia<br />
Klassikaline segamajandus Rohkem turgu, vähem riiki Uus segamajandus (MTÜ-d, avalike<br />
t<strong>ee</strong>nuste ostmine erasektorilt)<br />
Riik domin<strong>ee</strong>rib<br />
kodanikuühiskonna üle<br />
Minimaalriik Uus aktiivse kodanikuosalusega<br />
demokraatlik riik<br />
Internatsionalism Konservatiivne rahvuslus Kosmopoliitne rahvuslus<br />
Tugev heaoluriik kõigile Turvavõrk abivajajatele Positiivne heaolu ehk sotsiaalsete<br />
invest<strong>ee</strong>ringute riik<br />
Olof Palme, Willy Brandt Milton Friedman, Friedrich<br />
Hayek<br />
40<br />
Anthony Giddens, Tony Blair<br />
1960. aastad 1980. aastad Millenniumivahetus<br />
Allikas: Giddens, 1998; Best, 2002
Küsimusi ja ülesandeid<br />
1. Propaganda on ideoloogia lihtsustatud, reklaamiks mõeldud variant. Valige üks <strong>ee</strong>spool tutvustatud<br />
ideoloogia ja püüdke sõnastada mõned loosungid, mis edastaksid moonutamata selle põhilisi ideid.<br />
2. 1970. aastail levis USA-s deideologis<strong>ee</strong>rimise teooria, mis väitis, et nüüdisühiskonnas pole poliitilistel<br />
ideoloogiatel enam otstarvet ning nad hääbuvad. S<strong>ee</strong> t<strong>ee</strong>s ei pidanud paika – ideoloogiad püsivad siiski.<br />
Vaadake üle ideoloogia funktsioonid ja arutlege nende asjakohasuse üle tänases Eesti ühiskonnas.<br />
41
2.7. Individuaalne ja kollektiivne heaolu<br />
MEENUTA<br />
Mis on ühishüvis?<br />
Mis on heaoluriik ja millal s<strong>ee</strong> kujunes?<br />
Mis on jätkusuutlik areng? Kuidas s<strong>ee</strong> mõjutab tänapäeva heaolutaset?<br />
Nüüdisaegsele arenenud ühiskonnale on iseloomulik arusaam, et inimese toimetulek pole ainult tema<br />
eraasi, vaid mõjutab kogu ühiskonna toimetulekut ning arenguvõimet. S<strong>ee</strong> oli üks asjaolu, mis tingis<br />
heaoluriigi sünni ja sotsiaalpoliitika tähtsuse tõusu. Tänapäeval on kõik arenenud demokraatlikud riigid<br />
heaoluriigid, kuid heaolupakkumise korraldus võib erineda. Siiski pole iga riik täiesti unikaalne, pigem<br />
võib rääkida heaolurežiimidest, mis koondavad sarnase heaolukorralduse ja -põhimõtetega riike.<br />
Peamised heaolurežiimid<br />
Heaoluriik ei ole külluseriik, kus kõigil oleks muretu elada. Ka heaoluühiskond peab korraldama oma elu<br />
piiratud võimaluste juures. S<strong>ee</strong>pärast ei ole kõik ühiskonnagrupid ühegi heaolumudeli puhul võrdselt<br />
soositud. Erinev võib olla ka avaliku ja erasektori vahekord heaolut<strong>ee</strong>nuste pakkumisel ning t<strong>ee</strong>nuste<br />
kaubastatuse aste, st kui palju t<strong>ee</strong>nuseid saab tasuta, kui palju tuleb osta raha <strong>ee</strong>st. Üldjoontes tuginevad<br />
poliitilised otsused mingile kindlale ideoloogiale, olulist mõju avaldavad ka kultuuri- ja ajalootraditsioonid.<br />
Peamised heaolurežiimid<br />
Ideoloogia<br />
SOTSIAAL- KONSERVATISM LIBERALISM<br />
DEMOKRAATIA<br />
Hüviste jagamise<br />
printsiip<br />
Keskne heaolu <strong>ee</strong>st<br />
vastutaja<br />
Kõigile Peamiselt palka<br />
t<strong>ee</strong>ninutele palka ja<br />
staaži arvestades<br />
Riik Tööandja ja töövõtja,<br />
pere<br />
Näidisriigid Rootsi, Taani, Soome Saksamaa,<br />
Prantsusmaa<br />
42<br />
Ainult vaestele<br />
Igaüks ise<br />
USA,<br />
Ühendkuningriik<br />
Konservatiivne heaolumudel on ajalooliselt vanim. Sellele pani aluse Saksamaa kantsleri Otto von<br />
Bismarcki 1880. aastate sotsiaalkindlustusreform. Paljud Bismarcki poliitika põhijooned on tänaseni<br />
säilinud. Konservatiivne heaolumudel orient<strong>ee</strong>rib <strong>ee</strong>skätt töötavatele inimestele, kelle palk ja<br />
sotsiaaltagatised peaksid katma ka ülalp<strong>ee</strong>tavate pereliikmete vajadused. Inimese tööpanus ongi peamine,<br />
mis määrab tema heaolutaseme, kuna enamik sotsiaalhüviseid toimivad kindlustuse põhimõttel. S<strong>ee</strong><br />
tähendab, et töötaja, kes on maksnud pikka aega kõrgeid sotsiaalkindlustusmakseid, saab vanaduse, töötuse<br />
ja haiguse korral ka kõrgemat kompensatsiooni.<br />
Selle heaolurežiimi tunnusjooneks on sotsiaalpartnerluse tugevus. Tööandjate ühendused ja ametiliidud<br />
korraldavad mitmete sotsiaalkindlustussk<strong>ee</strong>mide haldamist, valitsusele jääb pigem järelevalve roll. Näiteks<br />
pole mõeldav, et Prantsusmaa või Itaalia valitsus saaks ellu viia pensionireformi, ilma et sellele oleks<br />
<strong>ee</strong>lnevalt saadud tööturu osapoolte toetuse.<br />
Mudeli konservatiivsed jooned väljenduvad üpris vanamoodsas suhtumises perekonda ja naistesse. Naises<br />
nähakse pigem koduhoidjat kui võrdset konkurenti tööturul, s<strong>ee</strong>tõttu pole riiklik lastepäevahoid kuigi<br />
arenenud. Samuti on vanurid enamjaolt oma suguvõsaliikmete hoole all või siis elavad tasulistes<br />
hooldekodudes.
Sotsiaaldemokraatlik heaolumudel seostub tänapäeval <strong>ee</strong>skätt Skandinaaviaga. Selle mudeli märksõnaks<br />
on solidaarsus, mis tähendas et sotsiaalhüviseid peaksid saama kõik kodanikud, olenemata sissetulekust või<br />
sotsiaalsest staatusest. Õigus saada sotsiaaltoetust, tasuta haridust või arstiabi on samasugune<br />
kodanikuõigus nagu õigus valida või pöörduda kohtusse.<br />
Peamiseks heaolu pakkujaks on sotsiaaldemokraatlikus heaolumudelis riik (valitsus). Et rahastada haridusja<br />
tervishoiusüst<strong>ee</strong>mi ning teha väljamakseid pensionideks, abirahadeks ja lastetoetusteks kehtestatakse<br />
kõrged maksud. Lisaks majanduslikele vajadustele täidab progress<strong>ee</strong>ruv tulumaks ka teist ülesannet – selle<br />
abil vähendatakse varanduslikke erinevusi, mis on kogu poliitika üheks <strong>ee</strong>smärgiks. Skandinaaviamaade<br />
jõukad inimesed on siiski nõus maksma kõrgemaid makse, kuna nemadki saavad tasuta tarbida mitmeid<br />
sotsiaalseid hüvesid – kvalit<strong>ee</strong>tset arstiabi ja tasuta haridust. Pensionide ja lastetoetuste puhul on sellel<br />
heaolumudelile tunnuslik igaühele tagatud baasosaku olemasolu. Nii saab iga laps lastetoetust, ükskõik<br />
milline on perekonna majanduslik seis. Iga pensioniikka jõudnu omab õigust rahvapensionile isegi siis, kui<br />
ta pole oma elu jooksul palgatööl käinud ega sotsiaalkindlustuse sissemakseid teinud. Sellist<br />
solidaarsuspõhimõtet ei poolda konservatiivne ega ka liberaalne heaolumudel.<br />
Liberaalse heaolumudeli etaloniks p<strong>ee</strong>takse õigusega USA-d. Ühendriikide sotsiaalpoliitika lähtub<br />
liberalismi põhiväärtustest, milleks on inimese vabadus ja võrdõiguslikkus ning minimaalriik.<br />
Minimaalriigi ülesandeks pole heaolut<strong>ee</strong>nuste osutamine, vaid kõrge tööhõive tagamine ning konkurentsi ja<br />
valikuvabaduse kindlustamine kõigis valdkondades. Haridus, tervishoid ja eluase on liberaalide arvates<br />
samasugused kaubad nagu puhkusereis või toiduained. S<strong>ee</strong> tähendab, et inimese võimaluse saada arstiabi ja<br />
haridust määrab suuresti tema rahakoti paksus. Liberaalid väidavad küll, et turukonkurents viib hinnad alla,<br />
ent paraku pole s<strong>ee</strong> kõigis valdkondades nii juhtunud. Näiteks on tervishoiut<strong>ee</strong>nus USA-s maailma<br />
kallimaid; ülikoolide õppemaks kõigub suuresti ja sõltub kooli kuulsusest. Nagu turumajanduse puhul ikka,<br />
saab vähese raha <strong>ee</strong>st vaid kehva kvalit<strong>ee</strong>diga kaupa.<br />
Parempoolne liberaalne režiim pooldab madalaid ja võrdelisi või nõrgalt astmelisi makse. Niimoodi saavad<br />
inimesed kätte lõviosa palgast, kuid nende vastutus oma elu korraldamisel on märksa suurem kui Euroopa<br />
heaolumaades. Igaüks peab arvestama, kas ta kulutab raha igapäevamõnudele või laseb end ravida,<br />
kindlustab oma vanaduspäevad või hoolitseb selle <strong>ee</strong>st, et lapsed saaksid hea hariduse. Karjäär ja<br />
läbilöögivõime tööturul on selle heaolumudeli puhul väga olulised. Mida kõrgemad kutseoskused, seda<br />
kõrgem on palk. Seda kõrgem on ka firma huvi oma töötaja tervise kindlustamise või tema koolituskulude<br />
katmise vastu. Enamik tervisekindlustuslepinguid sõlmitakse USA-s just töökohtade kaudu. Riik pakub<br />
sotsiaalturva vaid vaestele ning pensionieas inimestele. Ka toetus lastega peredele põhineb<br />
sissetulekukontrollil, erinevalt Euroopa riikidest ei maksta USA-s näiteks lapsetoetust ning puudub<br />
tasustatav sünnitus- ja lapsehoolduspuhkus.<br />
Liberaalne heaolumudel seab raskesse olukorda madalapalgalised ning tööta inimesed, kuid edukatele<br />
pakub s<strong>ee</strong> mitmekesiseid võimalusi oma elatustaseme kindlustamiseks. Paraku kipub individuaalse heaolu<br />
<strong>ee</strong>listamine poliitikas varjutama üldist rahva heaolu tagamist.<br />
Sotsiaalne tõrjutus<br />
Mitmesugustele sotsiaalpoliitika m<strong>ee</strong>tmetele vaatamata pole ükski heaoluriik suutnud vaesust likvid<strong>ee</strong>rida,<br />
kuigi selle vähendamisel on edu saavutatud. Mida ulatuslikum on riigi sekkumine tulu- ja<br />
sotsiaalpoliitkasse, seda tõhusamalt on vaesust l<strong>ee</strong>vendatud. Siin võib vastandlike näidetena tuua liberaalse<br />
USA ning sotsiaaldemokraatliku Skandinaavia. Am<strong>ee</strong>rika Ühendriikides elab alla vaesuspiiri pidevalt 15–<br />
18 protsenti rahvastikust, sh 27 protsenti vanuritest ja 20 protsenti lastest, Skandinaavias on n<strong>ee</strong>d näitajad<br />
ainult 2–3 protsendi ringis. Kuivõrd Eesti on jälginud liberaalset arengumudelit, siis on meilgi vaesus kui<br />
sotsiaalse tõrjutuse üks näitaja murettekitavalt kõrge. Allpool vaesuspiiri elas 2002. aastal 23 protsenti<br />
leibkondadest ja 34 protsenti lastest.<br />
Tänapäeval ei ole vaesus ehk elatusvahendite puudumine ainuke sotsiaalse tõrjutuse näitaja. Üha enam<br />
rõhutatakse ka sotsiaalsete sidemete ja sotsiaalse kaasatuse tähtsust. Puudega inimene võib küll omada<br />
rahalisi vahendeid toimetulekuks, aga kui ta oma liikumisvõimetuse tõttu ei saa käia avalikes kohtades ega<br />
osaleda üritustel, siis on ta sotsiaalselt tõrjutud.<br />
43
Sotsiaalse tõrjutuse põhjused on niisiis mitmesugused. Peamine on nende hulgas kindlasti töötus.<br />
Euroopa riikides, kus kehtib miinimumpalk ning sotsiaalsed tagatised haiguse ja töötajäämise korral, on<br />
legaalse töökoha olemasolu kindlaim väljapääs nii ainelisest kui sotsiaalsest tõrjutusest. Just s<strong>ee</strong>pärast on<br />
enamiku Euroopa riikide sotsiaalpoliitikas esikohal programmid, millega püütakse tuua töötud tagasi<br />
tööturule ning suurendada tööotsijate konkurentsivõimet. Näiteks korraldatakse ümberõpet ning<br />
täiendkoolitust. Teiseks vahendiks on mõjutada tööandjaid, et nad oleksid huvitatud töötajate koolitamisest<br />
ning väiksema jõudlusega inimeste (noorte, väikelaste emade, puuetega inimeste) töölevõtmisest.<br />
Tõrjutust võib põhjustada ka erivajadus või kuulumine vähemusrühma. N<strong>ee</strong>d tegurid võimendavad<br />
sageli ka majanduslikku tõrjutust (vaesust). Näiteks ei leia puudega inimene tööd, või k<strong>ee</strong>ldub firmajuht<br />
sekretäri kohale võtmast 55-aastast m<strong>ee</strong>sterahvast. Euroopa Liidus on sedalaadi tõrjutuse vältimiseks<br />
kehtestatud õigusnormid. Nii peab m<strong>ee</strong>stele ja naistele maksma samaväärse töö <strong>ee</strong>st võrdset palka, riigi<br />
põliselanikust töötajat tuleb kohelda samaväärselt migrantöölisega jne. Euroopa Liidu õigusnormidest on<br />
ajendatud ka Eesti soolise võrdõiguslikkuse seadus. Bioloogilistest ja kultuurilistest erinevustest tuleneva<br />
tõrjutuse likvid<strong>ee</strong>rimiseks ei piisa paraku ainuüksi seadustest, muutuma peavad ka väärtused ja avalik<br />
mõtteviis.<br />
Kolmandaks tõrjutuse põhjustajaks võivad olla piirkondlikud tulude ning infrastruktuuri erisused.<br />
Kaugete äärealadel, kus asustus on hõre ja ettevõtlus nõrk, on ka inimeste sissetulekud ning<br />
läbikäimisvõimalused viletsamad.<br />
Regionaalne tõrjutus ei kaasne sugugi ainult ulatusliku territooriumiga, olgugi et Hiinas ja Venemaal on s<strong>ee</strong><br />
tõsiseks probl<strong>ee</strong>miks. Eestistki leiab näiteid tõrjutuse regionaalsest mõõtmest – nii on väikesaare elanikel<br />
kehvemad kommunikatsioonivõimalused, samuti püsib juba aastaid suur lõhe Harjumaa ning teiste<br />
maakondade elanike sissetulekutes. Kuigi moodsad sidevahendid, <strong>ee</strong>skätt internet, aitavad kaasa<br />
piirkondliku tõrjutuse vähenemisele, nõuab olukorra põhjalik parandamine ka riiklikke toetusprogramme<br />
äärealade arendamiseks.<br />
Sotsiaalne kodakondsus ja positiivne heaolu<br />
Heaolu saavutamine sõltub inimese ja riigi ühistegevusest. Kui 1980. aastail suurenes mitmetes<br />
heaoluriikides töötus ja sellest tulenevalt ka vaeste osakaal, hakkas kostuma väiteid, et heaoluriik on ise<br />
n<strong>ee</strong>d hädad põhjustanud. Ühiskondlik hoolitsus ja abirahade maksmine võtvat ära motivatsiooni töötada ja<br />
probl<strong>ee</strong>midele lahendusi leida. S<strong>ee</strong> kriitika oli suunatud <strong>ee</strong>skätt vasakpoolse sotsiaalse kodakondsuse id<strong>ee</strong><br />
pihta, mis väitis, et õigus sotsiaalturvale peab automaatselt kuuluma igale kodanikule. Tõenäoselt oli<br />
nii parem- kui vasakpoolsetel kuigivõrd õigus, millest annavad tunnistust ka kõikides Euroopa<br />
heaolumudelites täna aset leidvad sotsiaalpoliitika reformid. Nende ühisjooneks on kujunenud just inimese<br />
enese panuse ja vastutuse suurendamine. Näiteks on kõikjal riiklikule pensionile lisatud kohustuslik<br />
kogumispension, töötu abiraha saamise tingimuseks on seatud kohustus käia ümberõppekursustel ja vastu<br />
võtta iga pakutav töökoht, lühendatud on abiraha maksmise kestust.<br />
Sellised suundumused ilmnevad vahest kõige selgemini Briti viimaste aastate sotsiaalpoliitikas, mida on<br />
ellu viinud peaminister Tony Blair. Oma osa on selles mänginud ka üks kuulsamaid nüüdisaja sotsiolooge<br />
ja nn kolmanda t<strong>ee</strong> teor<strong>ee</strong>tikuid Anthony Giddens (sünd 1938). Giddens rõhutab vajadust liikuda seniselt<br />
traditsiooniliselt heaolupoliitikalt, mis tegeles inimhädade tagajärgedega, nende ennetamisele. Selle asemel,<br />
et korvata haiguse tõttu saamata jäänud tulu, peaks motiv<strong>ee</strong>rima terveid eluviise; selle asemel, et maksta<br />
töötu abiraha, peaks haridussüst<strong>ee</strong>m pakkuma niisugust koolitust, millega tööturul hätta ei jää. Giddens<br />
rõhutab sedagi, et heaolu pole mitte ainult majanduslik, vaid ka psühholoogiline mõiste. Näiteks võib töötu<br />
saada nõustamisest olulisemat tuge kui napist abirahast. Niisuguste ennetavate poliitikate kompleksi<br />
nimetab Giddens positiivseks heaoluks, kus sotsiaalsed invest<strong>ee</strong>ringud ehk inimeste võimete<br />
arendamine ja panustamine tema tervisesse asuvad tähtsal kohal.<br />
Foto: Itaalia/Prantsusmaa ametiühingute korraldatud m<strong>ee</strong>leavaldused pensioniea tõstmise vastu (2003<br />
sügis) või Itaalia m<strong>ee</strong>dikute streigid 2004. aasta alguses.<br />
44
Tulpdiagramm: vaeste osakaalust erinevates heaolumudelites.<br />
Küsimusi ja ülesandeid<br />
1. Millise heaolumudeliga on Eestil kõige rohkem sarnasusi?<br />
2. Kuidas motiv<strong>ee</strong>rida inimesi osalema heaoluprogrammides? Pakkuge erinevaid sk<strong>ee</strong>me, arvestades<br />
Eestis eksist<strong>ee</strong>rivaid m<strong>ee</strong>tmeid (t<strong>ee</strong>nuseid, toetussk<strong>ee</strong>me).<br />
3. Töötu abiraha on püsinud 400 krooni tasemel alates 1999aastast. Ühed leiavad, et niisugune poliitika<br />
on valitsust häbistav, teised aga arvavad, et töötu abiraha ei tohikski elamiseks piisav olla, kuna siis ei<br />
taha abiraha saajad enam tööle minna. Kumba argumenti ja miks toetate teie?<br />
45
3. Kodanikud, huvid ja demokraatia<br />
Oma pika arengu vältel on demokraatlik valitsemine oluliselt muutunud. Teisenenud on sotsiaalne<br />
keskkond, kus poliitikat tehakse, muutunud on ühiskonna kihitus ja põhiväärtused.<br />
Klassikalisele valijate suhtlemisele oma rahvasaadikuga on tänapäeval lisandunud mitmeid poliitika<br />
mõjutamise kanaleid. Uusimad neist on seotud e-demokraatiaga – nii saab interneti vahendusel jälgida<br />
parlamendi istungeid, suhelda poliitikutega, avaldada arvamust seadus<strong>ee</strong>lnõude kohta ja hääletada. Samas<br />
on endiselt olulised poliitiliste huvide traditsioonilised vahendajad – erakonnad ja survegrupid. Valimised<br />
on jätkuvalt demokraatliku valitsemise kõige olulisem poliitikasündmus.<br />
46
3.1. Demokraatia kui rahva võim<br />
MEENUTA<br />
Millised on demokraatia peamised tunnused?<br />
Milliseid demokraatlikke maid väljaspool Euroopat oskate nimetada?<br />
Demokraatia tähendab otsetõlkes rahva võimu. Paraku jääb s<strong>ee</strong> tõlgendus liialt ebamääraseks. Parema<br />
iseloomustuse on andnud Abraham Lincoln, kelle sõnul on demokraatia rahva valitsemine, mida teostab<br />
rahvas enese huvides (government of the people by the people and for the people). Lincolni sõnad<br />
rõhutavad kolme olulist joont. Esiteks, rahva valitsus osundab, et kõigil on juurdepääs poliitikale. Teiseks,<br />
võimu teostamine rahva poolt rõhutab avalikkuse kaasatust otsustamisse. Kolmandaks, valitsemine rahva<br />
heaks tähendab, et otsused peavad lähtuma avalikest, mitte kildkondlikest huvidest.<br />
Otsene ja esindusdemokraatia<br />
Otsene ehk vahetu demokraatia oli iseloomulik Antiik-Kr<strong>ee</strong>kale, kus vabad At<strong>ee</strong>na linnakodanikud<br />
otsustasid avaliku elu küsimusi vahetult, rahvakoosolekul. Ajalooliste juurte tõttu nimetatakse otsest<br />
demokraatiat ka klassikaliseks demokraatiaks. Tänapäeval leiab otsest demokraatiat põhiliselt kohalikus<br />
omavalitsuses, kus rahva vahetu kaasamine poliitikasse on lihtsam. Riigi tasandil on otsese demokraatia<br />
teostamise peamine viis referendum ehk rahvahääletus. Viimastel aastakümnetel on referendumite<br />
korraldamine sagenenud, mis näitab, et vahetu demokraatia pole oma rolli tänapäevalgi minetanud.<br />
Nüüdisdemokraatia peamine vorm on siiski esindus- ehk vahendatud demokraatia. Kuna s<strong>ee</strong> kujunes<br />
koos liberalismi levikuga, kasutatakse sünonüümina ka mõistet liberaalne demokraatia.<br />
Esindusdemokraatia tuumaks on esindajate valimine, kes rahva nimel võimu teostavad. Kodanikkond<br />
(rahvas) ise ei osale vahetult ja alaliselt otsustamises, ta on oma õigused deleg<strong>ee</strong>rinud saadikutele. S<strong>ee</strong>ga<br />
piirdub rahva osavõtt valitsemisest hääletamisega teatud aja järel toimuvatel valimistel.<br />
Esindusdemokraatia põhiküsimus on s<strong>ee</strong>, kuidas hoida usaldusväärset ja toimivat sidet valijate ning valitute<br />
(rahvasaadikute) vahel. Selleks ühendavaks seoseks on mandaat – saadikule antud volitus esindada ja<br />
kaitsta valijate huve. Ühest küljest tähendab mandaat saadiku kohustust arvestada otsuste tegemisel<br />
inimestega, kes ta saadikuks valisid. Teisest küljest annab mandaat saadikule või erakonnale õiguse<br />
tegutseda ning oma valimisprogrammi ellu viia. Valitsusparteid väidavad reforme tehes sageli, et kuna<br />
kodanikud valimistel nende poolt hääletasid, andsid nad sellega poliitikutele mandaadi, st kiitsid heaks just<br />
niisuguse poliitika. Kokkuvõtvalt võib öelda, et mandaat regul<strong>ee</strong>rib valitute ja valijate vahelisi suhteid ning<br />
piirab valitute tegutsemist. Demokraatlik poliitiline kultuur nõuab, et saadik käituks mandaadile vastavalt.<br />
Osalus- ja elitaardemokraatia<br />
Rahva kaasatust võimu teostamisse saab analüüsida ka osalus- ja elitaardemokraatia vaatevinklist.<br />
Osalusdemokraatiat iseloomustab kodanikkonna pidev ja mitmekülgne kaasatus poliitikasse. S<strong>ee</strong>ga on<br />
osalusdemokraatia justkui otsese demokraatia täiuslikum variant. Kui otsese demokraatia puhul seisneb<br />
rahva roll ainult poolt- või vastuhääletamises, siis osalusdemokraatia puhul on kodanikel võimalus osaleda<br />
ka küsimuste arutamisel ja otsuste vormimisel. Osalusdemokraatia ei tähenda ainult ühekordseid<br />
massiaktsioone või kampaaniaid. Siia kuulub ka mitmesuguste kodanikefoorumite, ümarlaudade ja<br />
võrgustike tegevus.<br />
Osalusdemokraatia on kindlamini juurdunud seal, kus on traditsiooniliselt tugev kohalik omavalitsus<br />
(Skandinaavias) või kohalik kodanikualgatus ja ühistegevus (USA-s).<br />
Internet lisab võimalusi osalusdemokraatia arendamiseks ka laiemalt kui ainult ühe kooskonna või<br />
omavalitsuse tasandil. Moodsad tehnoloogilised lahendused võimaldavad kodanikel ametiasutuste ja<br />
47
poliitikutega vahetult suhelda. Samas näib, et internetile pandi liiga suuri lootusi, sest rahva poliitiline<br />
aktiivsus pole e-demokraatia tõttu märgatavalt tõusnud.<br />
Elitaardemokraatia keskpunkti moodustab huvide esindamise ja mandaadi valdamise põhimõte. Võib<br />
öelda, et elitaardemokraatia on esindusdemokraatia suund. Elitaardemokraatia ei tähenda ei rahva huvide<br />
eiramist ega eliidi vastandamist kodanikkonnale. Pigem püüab s<strong>ee</strong> ümber lükata idealis<strong>ee</strong>ritud ettekujutust<br />
demokraatiast kui üleüldisest õnnest ja harmooniast. Ka demokraatlikus poliitikas valitseb konkurents<br />
huvide elluviimise ja võimule saamise nimel. Võimule saab vähemus (eliit), kuid demokraatlikku eliiti<br />
iseloomustab just oskus arvestada enamuse (rahva) huvidega, vaagida neid ja olulisemaid ellu viia.<br />
Elitaardemokraatia ei tähenda, et kui poliitik on kord rahvalt mandaadi saanud, siis sellega on talle antud ka<br />
täielik otsustamis- ja tegevusvabadus. N<strong>ee</strong>d, kes väidavad, et valijad ärgu segagu, sest nad „ei saa nagunii<br />
millestki aru”, pole kindlasti demokraadid.<br />
Demokraatia võimalused ja ohud<br />
Demokraatia võimalused<br />
Kaitseb üksikisikut võimu <strong>ee</strong>st ja kaitseb tema vabadust, kuna valitsemine on seadustega piiratud.<br />
Edendab haritust ja sotsiaalset kapitali, võimaldades inimestel olla inform<strong>ee</strong>ritud ja osaleda<br />
poliitikas.<br />
Tugevdab inimeste ühtekuuluvust ja solidaarsust, kuna kõigil on õigus osaleda otsustamises.<br />
Edendab ühist ja individuaalset heaolu, <strong>ee</strong>ldusel et valitsuse poliitika p<strong>ee</strong>geldab laiade<br />
rahvahulkade huve.<br />
Tagab poliitilise stabiilsuse, kuna poliitikud peavad valimistel korrapäraselt aru andma, kuidas<br />
nad on oma lubadusi täitnud.<br />
Demokraatia ohud<br />
Kõik inimesed pole võrdselt haritud, s<strong>ee</strong>ga võib üldine valimisõigus tuua võimule harimatu<br />
massi.<br />
Enamuspõhimõte võib põhjustada „51 protsendi türannia”, kus enamuse nimel tallatakse<br />
vähemuse huvid jalge alla.<br />
Kollektiivsete huvide tähtsustamine suurendab liigselt riigiaparaati ja valitsuse sekkumist<br />
ühiskonnaellu.<br />
Pole välistatud diktatuuri kehtestamine demagoogide poolt, kes pääsevad võimule masside<br />
instinkte ja alateadvust ära kasutades.<br />
Allikas: A. Heywood (2000). Key Concepts in Politics. Macmillan Study Guides, p.127.<br />
TABEL: Referendumi kasutamine riikide demokraatiapraktikas.<br />
Allikas: Comparing Democracies 2.<br />
IEA karikatuur pluralismist. Teksti all küsimus: Mis on selle pildi sõnum?<br />
Foto: Rahvasaadik valijatega kohtumas<br />
48
Küsimusi ja ülesandeid<br />
1. Püüdke leida igapäevaelust näiteid, mis illustr<strong>ee</strong>rivad tänapäeva Eestit kui a) osalusdemokraatiat,<br />
b) esindusdemokraatiat, c) otsest demokraatiat..<br />
2. Tutvuge Eesti e-riigi portaalidega ja hinnake kodaniku virtuaalse osalemise võimalusi poliitikas.<br />
3. Analüüsige tabelit, mis võtab kokku demokraatia tugevused ja nõrkused. Milliste väidetega nõustute?<br />
Mida peate kõige ohtlikumaks demokraatiale? Tehke realis<strong>ee</strong>ritavaid ettepanekuid positiivsete joonte<br />
tugevdamiseks ja puuduste pehmendamiseks<br />
4. Analüüsige tulpdiagrammi referendumite kasutamisest. Kuivõrd teie arvates referendumite rohkus<br />
näitab demokraatiat? Mõelge ka Eestis lähiajal korraldatud referendumitele.<br />
49
3.2. Vabad valimised<br />
MEENUTA<br />
Mille poolest erinevad valimised demokraatlikus ja totalitaarses riigis?<br />
Millal said naised Eestis valimisõiguse? Kas s<strong>ee</strong> toimus teiste Euroopa riikidega võrreldes vara või<br />
hilja?<br />
Valimiste funktsioonid<br />
Valimisi p<strong>ee</strong>takse demokraatliku ühiskonnakorralduse üheks põhitunnuseks, selle järgi antakse esimene<br />
hinnang režiimi demokraatlikkusele. Ajalooliselt on võitlus demokraatia <strong>ee</strong>st seotud just valimisõiguse<br />
kättevõitmise ning laiendamisega.<br />
Valimiste peamine funktsioon on tagada võimu regulaarne ja seaduspärane vahetumine. Kuna<br />
valimised toimuvad korrapäraselt teatud ajavahemiku möödudes, siis nimetatakse neid korralisteks.<br />
Parlament ja kohalikud volikogud valitakse tavaliselt iga nelja, president iga 4–6 aasta tagant. Valimised<br />
võivad leida aset ka sagedamini, aga ainult põhiseadusega määratud viisil. Selliseid valimisi nimetatakse<br />
erakorralisteks. Erakorraliste valmiste tüüpiline põhjus on parlamendi laialisaatmine. Valimiste<br />
ärajäämine või edasilükkamine ilma mõjuva põhjuseta (nt sõda) hoiatab, et riik on demokraatlikult<br />
arengut<strong>ee</strong>lt kõrvale kaldumas.<br />
Valimistulemused määravad, millised parteid ja isikud kuuluvad poliitilistesse otsustuskogudesse; kes<br />
arutavad valijate nõudmisi ning võtavad vastu seadusi. S<strong>ee</strong>ga on valimiste teine funktsioon – vahendada<br />
võimudele kodanike nõudmisi.<br />
Valimised on ka rahva usalduse heaks indikaatoriks. Madal osalusprotsent tunnistab, et riigivõimu<br />
legitiimsus tervikuna on madal, valitsuspartei lüüasaamine näitab aga kodanike eitavat suhtumist senisesse<br />
poliitilisse liini. Suhteliselt kõrge ja stabiilne osalus valimistel annab tunnistust ka demokraatia kindlusest.<br />
Näiteks osaleb Lääne- ja Põhja-Euroopas valimistel tavaliselt umbes kolmv<strong>ee</strong>rand hääleõiguslikest<br />
kodanikest, noortes Ida-Euroopa demokraatiates aga oluliselt vähem. Erakordsetes oludes võib osalus<br />
tõusta korraks väga kõrgele. Nii käis Gruusias 2004. aasta jaanuaris toimunud erakorralistel<br />
presidendivalimistel hääletamas 83 protsenti kodanikest, mõned kuud varem aset leidnud korralistel<br />
parlamendivalimistel aga vaid 61 protsenti.<br />
Valimistel on ka hariv funktsioon, kuna kampaaniaperioodil tarbivad inimesed rohkem poliitilist teavet,<br />
viivad end kurssi oma kodanikuõiguste ning erakondade vaadetega. Mõnede politoloogide arvates pole s<strong>ee</strong><br />
funktsioon tänapäeval küll enam nii oluline, sest infoühiskonnas on uudistetarbimine niigi enamiku<br />
inimeste harjumuspärane tegevus, samuti tehakse poliitilist reklaami pea pidevalt.<br />
Vabade valimiste põhimõtted<br />
Valimisi hinnatakse <strong>ee</strong>skätt selle järgi, kas nad on demokraatlikud või mitte. Mittedemokraatlikud<br />
valimised võivad toimuda totalitaarses riigis, kus kogu poliitilist elu kontrollib ainupartei ja järelikult on ka<br />
valimised vaid n-ö poliitiline tsirkus. Demokraatlike valimiste <strong>ee</strong>lduseks on vaba ühiskond, s<strong>ee</strong>pärast<br />
nimetatakse demokraatlikke valimisi ka vabadeks valimisteks.<br />
Valimised on vabad, kui valimiste korraldamisel ning valimisõiguse andmisel nad järgitakse teatud<br />
põhimõtteid. R<strong>ee</strong>glid tähendavad paraku ka teatud piiranguid. Valimisõigus on üldine.<br />
Demokraatia arenedes on hääleõigus üha laienenud. 19. sajandil oli s<strong>ee</strong> ainult valgenahaliste majanduslikult<br />
kindlustatud kirjaoskajate m<strong>ee</strong>skodanike privil<strong>ee</strong>g, 21. sajandil omavad hääleõigust pea kõik täiskasvanud<br />
elanikud, v.a. kriminaalkaristust kandvad ja teovõimetud isikud. Enam ei rakendata inimõigusi rikkuvaid<br />
piiranguid, mis tuleneksid soost, usust või rassist.<br />
Varanduslik piirang oli iseloomulik 19. sajandi Euroopas. Selle kehtestamist põhjendati vajadusega saada<br />
riiki valitsema vastutustundlikud inimesed. Leiti, et riigim<strong>ee</strong>s, kel isiklikku vara kaotamise ohtu pole, võib<br />
ka riigi rahaga mõtlematult ringi käia ning kriisi korral lihtsalt „jalga lasta”. Valimisõigus puudus tollal ka<br />
50
vaestel, kes hoolekandest abi said. Nüüdisajal ei määra inimese valimisõigust tema rahakoti paksus ega<br />
saadavad sotsiaaltoetused. Saadikute vastutustunnet ning täpsust rahaasjades p<strong>ee</strong>takse siiski endiselt<br />
tähtsaks. S<strong>ee</strong>tõttu peab saadik esitama iga-aastase majanduslike huvide deklaratsiooni, kus on kirjas tema<br />
vara, väärtpaberid, tulud ja makstud maksud.<br />
Arusaam demokraatiast kui rahva oma valitsusest on tinginud kodakondsuspiirangu. Kõnealuse seisukoha<br />
järgi peab valimisõigus olema vaid antud kogukonda kuuluvatel inimestel. Kohalikul tasandil loetakse<br />
kogukonna liikmeteks kõik vastava paikkonna alalised elanikud; kas nad on riigi kodakondsed või mitte,<br />
pole kohaliku elu korraldamisel väga oluline.<br />
Parlamendivalimistel on aga kodakondsuse nõue endiselt jõus. Parlamendi- ja presidendivalimistel võib<br />
hääletada ka kodanik, kes ei ela oma kodakondsusmaa territooriumil. Näiteks Eestis elavad Vene<br />
Föderatsiooni kodanikud saavad osaleda Venemaa Riigiduuma ja Venemaa presidendi valimistel.<br />
Euroopa Liit on kodakondsuspiirangut oluliselt l<strong>ee</strong>vendanud. Igal Euroopa Liidu kodanikul on õigus seada<br />
oma kandidatuur üles mõne teise liikmesriigi kohalikel valimistel ja osaleda valimistel hääletajana. Ka<br />
europarlamenti võib kandid<strong>ee</strong>rida, omades ükskõik millise EL-i liikmesmaa kodakondsust. Paraku<br />
kasutatakse neid õigusi harva, sest kandidaatide ülesseadmist juhivad erakonnad, mistõttu kuulumine<br />
erakonda on tähtsamgi kui kodakondsus.<br />
Kõige püsivamad on olnud valija vanusega seotud nõuded. Vanuspiirang kehtib nii hääleõiguse (aktiivse<br />
valimisõiguse) kui ka kandid<strong>ee</strong>rimisõiguse (passiivse valimisõiguse) puhul. Enamikus riikides võib<br />
hääletada alates 18. eluaastast, kandid<strong>ee</strong>rimise vanuspiirid on erinevad. Eesti põhiseadus lubab kohalikku<br />
volikokku kandid<strong>ee</strong>rida 18-aastaselt, Riigikokku ja europarlamenti 21-aastaselt ning presidendi kohale 40aastaselt.<br />
Tabel: Naiste osalus poliitikas.<br />
Allikas: A& O, 2003, lk. 268-269<br />
Valimistel on vaba konkurents<br />
Konkurents ja õigus teha oma valik sõltumatult kuuluvad avatud ühiskonna kõikide valdkondade juurde.<br />
Valimiste korraldamisel tähendab s<strong>ee</strong> vabadust kandid<strong>ee</strong>rida ning hääletada oma isiklike v<strong>ee</strong>ndumuste<br />
järgi, kartmata survet või tagakiusamist. Hääletajat ei tohi bülletääni täitmisel mõjutada. R<strong>ee</strong>glid ei luba<br />
isegi pereliikmetel valimiskabiinis aru pidada, niisugused vaidlused peavad olema selleks hetkeks juba<br />
vaieldud. Valimiste päeval on k<strong>ee</strong>latud igasugune valimispropaganda, valijate hirmutamine või<br />
m<strong>ee</strong>litamine.<br />
Kandidaatide ülesseadmise õigus on igal legaalselt tegutseval parteil, kodanik võib ka is<strong>ee</strong>nda<br />
kandidatuuri esitada. Iga erakond otsustab, kui palju kandidaate, keda ja millistes valimisringkondades ta<br />
üles seab. Riikliku valimiskomisjoni ülesandeks on ainult kontrollida esitatud dokumentide vastavust<br />
seaduse nõuetele. Tavaliselt tegutseb riigis 4–5 tugevat erakonda ja hulk pisiparteisid, mis loobki<br />
konkurentsi erakondade vahel. Erinevalt mittedemokraatlikest valimistest konkur<strong>ee</strong>rib siin ühele<br />
saadikukohale mitu erinevate vaadetega kandidaati. 1999. aasta Riigikogu valimistel kandid<strong>ee</strong>ris ühele<br />
kohale 19 inimest, 2002. aasta kohalike volikogude valimistel võistles ühe saadikukoha pärast keskmiselt 5<br />
kandidaati.<br />
Valimised on ühetaolised ehk võrdsed<br />
Valmiskampaaniaga saab hääletajate <strong>ee</strong>listusi mõjutada, s<strong>ee</strong>pärast on oluline tagada kõigile<br />
kandid<strong>ee</strong>rivatele parteidele ja üksikkandidaatidele võimalikult võrdsed tingimused oma vaadete<br />
propag<strong>ee</strong>rimiseks. Selleks regul<strong>ee</strong>ritakse õigusaktidega valimispropaganda tegemist ja valimiskampaania<br />
rahastamist. Avalik-õiguslikes tele- ja raadiokanalites antakse kõigile kandidaatidele võrdselt tasuta<br />
<strong>ee</strong>triaega. Lisaks võivad nad reklaamiaega ja -pinda ka juurde osta, mis loob ebavõrdsuse jõukamate ja<br />
vaesemate vahel. Riigi ülesandeks ongi jälgida, et n<strong>ee</strong>d erinevused poleks sedavõrd suured, et mõjutavad<br />
51
valimistulemusi. Levinuim riikliku sekkumise viis on rahaliste annetuste ja kampaaniakulude ülempiiri<br />
kehtestamine.<br />
Valimiste ühetaolisus seisneb ka selles, et kõik hääled on kaalult ühetaolised ning igal valijal on ainult<br />
üks hääl (v.a mõned spetsiifilised valimissüst<strong>ee</strong>mid). Et valimised on salajased ning bülletäänid<br />
anonüümsed, pole võimalik häälte lugemisel pidada presidendi <strong>ee</strong>listust tähtsamaks juuksuri või pensionäri<br />
omast.<br />
Vabade valimiste kirjeldatud põhimõtted kehtivad ühtviisi kõigis demokraatlikes riikides, lahknevusi<br />
esineb vaid rakendussätetes. Näiteks kehtib kohalikel valimistel kõikjal paiksustsensus, aga kui mitu aastat<br />
peab isik valimisõiguse omandamiseks antud paikkonnas elama, määrab juba riigi valimisseadus.<br />
FOTO: Venemaa Riigiduuma valimiste järjekord Vene saatkonna <strong>ee</strong>s Tallinnas 2003. aastal.<br />
Küsimusi ja ülesandeid<br />
1. Millised valimispiirangud võiks Eestis (taas)kehtestada või milliseid muuta? Missugused oleksid nende<br />
muutuste võimalikud tagajärjed?<br />
2. Mille poolest erinevad avaliku arvamuse küsitluste populaarsuse reitingud valimistulemustest?<br />
Võrrelge sotsioloogiliste küsitluste ja valimiste korraldust, osalejaskonda ning tulemuste tähendust.<br />
3. Kujutlege, et olete otsustanud kandid<strong>ee</strong>rida ühe Rootsi omavalitsuse esinduskokku. Millised sammud<br />
oleksid kohustuslikud ja millised soovituslikud, et s<strong>ee</strong> plaan teoks teha?<br />
52
3.3. Peamised valimissüst<strong>ee</strong>mid<br />
MEENUTA<br />
Milliseid võimuorganeid on Eestis viimase paari aasta jooksul valitud?<br />
Kes kandid<strong>ee</strong>risid? Nimetage nii erakondi kui isikuid.<br />
Valimissüst<strong>ee</strong>mi peaksid tundma nii hääletajad kui kandid<strong>ee</strong>rijad. Hääletajad suudavad sel juhul paremini<br />
mõista, miks just üks või teine inimene valituks osutub, kandidaadid ja erakonnad saavad aga<br />
oskuslikumalt plan<strong>ee</strong>rida oma kampaaniat. Valimissüst<strong>ee</strong>mi hea tundmine võib märgatavalt suurendada<br />
partei valimisedu. Lisaks mõjutab valimissüst<strong>ee</strong>m ka valimiste tulemust, näiteks seda, kui mitu erakonda<br />
tavaliselt valitsuse moodustab.<br />
Majoritaarne valimissüst<strong>ee</strong>m<br />
Majoritaarne ehk enamusvalimiste süst<strong>ee</strong>m on kõige vanem, seda rakendati Inglismaal juba enam kui 500<br />
aastat tagasi. Tänapäeval kehtib s<strong>ee</strong> ka mitmetes endistes Briti asumaades – Uus-Meremaal, Indias, USA-s<br />
ja Kanadas.<br />
Enamusvalimiste süst<strong>ee</strong>mis moodustatakse ühemandaadilised valimisringkonnad. S<strong>ee</strong> tähendab, et igast<br />
ringkonnast pääseb parlamenti üks saadik. Ühes ringkonnas kandid<strong>ee</strong>rib tavaliselt 4–6 inimest, kes<br />
esindavad erinevaid parteisid, valituks osutub igas ringkonnas vaid üks kandidaat – s<strong>ee</strong>, kes kogub kõige<br />
rohkem hääli, st saab enamuse. Majoritaarse süst<strong>ee</strong>mi puhul on tähtis tulla esimeseks, sest teine ja kolmas<br />
koht ei anna midagi. Just s<strong>ee</strong>pärast iseloomustatakse lihthäält<strong>ee</strong>namuse süst<strong>ee</strong>mi väljenditega võitja saab<br />
kõik (ingl winner takes all).<br />
Majoritaarsete parlamendivalimiste puhul kehtib tavaliselt lihthäält<strong>ee</strong>namuse põhimõte, st et saadikukoha<br />
võitjal on lihtsalt rohkem hääli kui teistel kandidaatidel. Majoritaarsete presidendivalimiste puhul (aga ka<br />
näiteks Prantsusmaa parlamendivalimistel) rakendatakse absoluutse häält<strong>ee</strong>namuse nõuet. Nagu nimetus<br />
ütleb, tuleb valimisvõiduks koguda häälte absoluutne enamus ehk 50 protsenti pluss üks hääl. Kui ükski<br />
kandidaat nii palju hääli ei saa, korraldatakse valimiste teine voor. Teise vooru pääsevad vaid suurema<br />
toetuse kogunud isikud ja seal piisab võiduks lihthäält<strong>ee</strong>namusest. Kahe valimisvooru korraldamine on<br />
kulukas ja töömahukas, s<strong>ee</strong>tõttu rakendataksegi absoluutenamuse süst<strong>ee</strong>mi peamiselt presidendivalimistel.<br />
Majoritaarse süst<strong>ee</strong>mi peamine pluss on selle selgus ja lihtsus. Igaühele on arusaadav, kes ja kuidas<br />
parlamenti pääseb. Teisalt pole s<strong>ee</strong> süst<strong>ee</strong>m vaba ka puudustest. Näiteks annab s<strong>ee</strong> <strong>ee</strong>liseid juhtivatele<br />
suurparteidele ning diskrimin<strong>ee</strong>rib väiksemaid. Suurparteidel on parlamendis rohkem kohti, kui neile<br />
valijaskonna üldise toetuse põhjal peaks kuuluma. Väiksemad erakonnad, keda võib toetada koguni kuni<br />
kümnendik valijaist, saavad majoritaarses süst<strong>ee</strong>mis väga vähe kohti.<br />
Teiseks probl<strong>ee</strong>miks lihthäält<strong>ee</strong>namuse puhul on kaotsiläinud hääled. Kujutlegem, et Suurbritannias<br />
osutub ühest ringkonnast valituks konservatiivide partei kandidaat. Nende valijate hääled, kes <strong>ee</strong>listasid<br />
teiste erakondade kandidaate, lähevad aga „raisku”, neid ei kanta kellelegi üle ega võeta mingil muul<br />
kombel arvesse. Kas aga tooride partei liige hakkab saadikuna seisma ka leiboristidest valijate huvide <strong>ee</strong>st,<br />
sõltub tema isiklikest tõekspidamistest.<br />
Niisiis ei p<strong>ee</strong>gelda lihthäält<strong>ee</strong>namuse printsiibil valitud parlament päris täpselt valijaskonna <strong>ee</strong>listusi.<br />
53
KIIL:<br />
Kuidas enamusvalimiste süst<strong>ee</strong>m soosib juhtparteid?<br />
Briti leiboristid said 2001. aasta valimistel 62,6 protsenti parlamendikohtadest, kuigi neid toetas ainult 40,7<br />
protsenti valijatest. Teiste sõnadega tähendab s<strong>ee</strong>, et 62,6 protsendis valimisringkondadest kogus<br />
leiboristide kandidaat kõige enam hääli. S<strong>ee</strong>vastu Briti tugevuselt kolmanda, liberaalide partei kandidaadid<br />
suutsid tulla võitjaks vaid 8 protsendis valimisringkondadest, mille tulemusel nende esindatus parlamendis<br />
on palju väiksem rahva üldisest toetusest parteile (18,3 protsenti).<br />
Allikas:<br />
Proportsionaalne valimissüst<strong>ee</strong>m<br />
Proportsionaalne valimissüst<strong>ee</strong>m on laialt levinud. Seda p<strong>ee</strong>takse õiglasemaks, kuid kahjuks on<br />
proportsionaalne süst<strong>ee</strong>m s<strong>ee</strong>tõttu ka k<strong>ee</strong>rukam kui enamusvalimiste oma.<br />
Proportsionaalne süst<strong>ee</strong>m jagab saadikukohad parteide vahel proportsionaalselt ehk võrdeliselt neile<br />
antud häältega. S<strong>ee</strong> tähendaks, et partei, mis kogus 7 protsenti valijate häältest, omandab 100-kohalises<br />
parlamendis 7 kohta. Tegelikkuses on häältejagamine k<strong>ee</strong>rulisem ning valimisseadusega on võimalik seda<br />
võrdelisust muuta, kas siis soodsamaks suur- või väikeparteidele.<br />
Proportsionaalse süst<strong>ee</strong>mi teiseks tunnuseks on mitmemandaadilised valimisringkonnad. Äärmuslikul<br />
juhul moodustab kogu riik vaid ühe ringkonna, tavalisem on teatud hulk 5–15-mandaadilisi<br />
valimisringkondi. Näiteks Eesti on europarlamendi valimistel üks valimisringkond, Riigikogu valimised<br />
viiakse aga läbi 12 ringkonnas.<br />
Proportsionaalse valimissüst<strong>ee</strong>mi kolmas tunnus seisneb selles, et kandidaadid seatakse üles erakonna<br />
valimisnimekirjas. S<strong>ee</strong>ga tuleb valijal <strong>ee</strong>listada pigem üht või teist erakondlikku programmi kui üht või<br />
teist isikut. Mõnedes riikides (nt Hollandis) saabki hääletada vaid nimekirja (st erakonna), mitte aga<br />
konkr<strong>ee</strong>tse isiku poolt.<br />
Nimekirju võib koostada kahe põhimõtte alusel. Avatud nimekirja puhul reastatakse kandidaadid pärast<br />
häälte lugemist ümber: suurema toetuse kogunud kandidaat tõuseb nimekirjas ettepoole. S<strong>ee</strong>ga sõltub pääs<br />
parlamenti valijate toetusest. Suletud nimekirja puhul uut pingerida ei moodustata; kodanike tahe mõjutab<br />
vaid seda, mitu inimest ühest nimekirjast parlamenti pääseb. Kes n<strong>ee</strong>d personaalselt on, sõltub erakonna<br />
otsusest, st sellest, kelle on partei paigutanud nimekirja etteotsa.<br />
Proportsionaalse süst<strong>ee</strong>mi peamiseks puuduseks on häältelugemise k<strong>ee</strong>rukus ning erakondade suur<br />
mõju valimistulemustele, eriti suletud nimekirjade puhul. Näiteks võib parlamenti pääseda inimene, kelle<br />
poolt on hääletanud vaid sadakond valijat. Süst<strong>ee</strong>mi niisuguste vigade vastu kehtestatakse sageli teatav<br />
häälte alampiir, mille kandidaat peab saavutama.<br />
Kritis<strong>ee</strong>ritakse sedagi, et valimisnimekirjade ning häälte ülekandmise tõttu kipub hajuma saadiku isiklik<br />
vastutus, mida asendab üldsõnaline erakondlik positsioon. Teisest küljest ei lähe tänu ülekandmisele<br />
hääled kaduma nagu majoritaarse süst<strong>ee</strong>mi puhul. Lisaks sellele nimetatakse proportsionaalse süst<strong>ee</strong>mi<br />
plussina parteide võrdsemaid šansse saada parlamendis esindatud. S<strong>ee</strong> on eriti oluline noores<br />
demokraatias, kus erakondi on palju ning nad esindavad oluliselt erinevaid sotsiaalseid huve. Tervikuna<br />
tagab proportsionaalne valimissüst<strong>ee</strong>m pluralismi valitsemises paremini, mis ilmselt ongi üks selle<br />
laialdase leviku põhjusi.<br />
Valimissüst<strong>ee</strong>m Eestis<br />
Proportsionaalset valimissüst<strong>ee</strong>mi kasutatakse Eestis nii europarlamendi, Riigikogu kui ka volikogude<br />
valimistel. Tüüpiliselt proportsionaalsele süst<strong>ee</strong>mile moodustatakse mitmemandaadilised<br />
54
valimisringkonnad, millele eraldatud mandaatide arv tuleneb hääleõiguslike kodanike arvust ringkonnas.<br />
Kus on rohkem valijaid, seal on ka rohkem mandaate. Riigikogu valimistel tuleb ühe ringkonna kohta<br />
keskmiselt kaheksa mandaati. Ühtekokku saab mandaate olla samapalju, kui on valitavas kogus<br />
saadikukohti (nt Riigikogu valimistel on 101 mandaati)<br />
Kandidaadid seatakse valdavalt üles partei valimisnimekirjades, kuid pole k<strong>ee</strong>latud kandid<strong>ee</strong>rida ka<br />
üksikisikuna. Et osutuda valituks, peab kandidaat koguma vähemalt niipalju hääli, nagu seadusest<br />
tulenevalt on kehtestatud. Seda häälte miinimumnormi nimetatakse kvoodiks. N<strong>ee</strong>d hääled, mis kandidaat<br />
kogub üle kvoodi, kantakse üle tema nimekirjakaaslastele. Häälte ülekandmise põhimõte on samuti üks<br />
proportsionaalse süst<strong>ee</strong>mi tunnus, mis rõhutab erakondliku koostöö tähtsust. Populaarne kandidaat saab<br />
toetada erakonnakaaslasi, kellel endal kvoodist puudu jääb, ning suurendada niimoodi kogu erakonna<br />
esindatust volikogus või parlamendis. Häälte piirnorm kehtib ka erakondadele. Näiteks pääsevad<br />
Riigikokku ainult n<strong>ee</strong>d erakonnad, kes saavad vähemalt viis protsenti valijate häältest üle Eesti. Seda<br />
protsendimäära nimetatakse valimiskünniseks. Valimiskünnist kasutatakse mitmetes riikides, et vältida<br />
parlamendi liigset killunemist kümneteks pisikesteks parteifraktsioonideks.<br />
Eestis on palju vaieldud selle üle, kas kasutada avatud või suletud nimekirju. 2004. a kehtivate seaduste<br />
järgi on Riigikogu valimistel kasutusel nii avatud kui suletud nimistute põhimõte, kuid Europarlamendi ja<br />
kohalike volikogude valimistel ainult avatud nimistu printsiip.<br />
Hübriidsed valmissüst<strong>ee</strong>mid<br />
Hübriidne valimissüst<strong>ee</strong>m ühendab majoritaarse ja proportsionaalse süst<strong>ee</strong>mi põhimõtteid. Tavaliselt<br />
jagatakse niisugusel juhul pooled parlamendikohad ühe ning pooled teise süst<strong>ee</strong>mi alusel. Ka igal valijal on<br />
kaks häält: ühe annab ta majoritaarsuse põhimõttel ühele neist kandidaatidest, kes on üles seatud tema<br />
regioonis (valimisringkonnas), teise aga proportsionaalsuse põhimõttel ühe erakonna üleriigilise<br />
valimisnimekirja kandidaadile. Näiteks saab Vene Föderatsiooni kodanik Ivanov endale niimoodi<br />
Riigiduumas kaks esindajat – proua Sidorova, kes esindab Krasnojarski kraid, ja härra Žirinovski, kes<br />
esindab Vene Liberaaldemokraatlikku Parteid. Lisaks Venemaale on hübriidne valimissüst<strong>ee</strong>m käibel ka<br />
Itaalias, Saksamaal, L<strong>ee</strong>dus ja Ungaris. Selle peamiseks <strong>ee</strong>liseks teiste valimissüst<strong>ee</strong>mide <strong>ee</strong>s p<strong>ee</strong>takse<br />
asjaolu, et erakondlikud ja regionaalsed huvid on paremini tasakaalus.<br />
Majoritaarne ja proportsionaalne valimissüst<strong>ee</strong>m<br />
Võrdluse alus MAJORITAARNE<br />
VALIMISSÜSTEEM<br />
Ringkondade arv Võrdub parlamendikohtade<br />
arvuga<br />
Mandaatide arv ringkonnas Üks Mitu<br />
55<br />
PROPORTSIONAALNE<br />
VALIMISSÜSTEEM<br />
Üks kuni paarkümmend<br />
Mandaadi saamise tingimus Kandidaat kogus enim hääli Kandidaat ületas kvoodi<br />
Kandidaatide ülesseadmise<br />
vorm<br />
Personaalne Erakonna valimisnimekirjas<br />
Parteide arv parlamendis Väike (2–3) Mõõdukas või suur (üle 5)<br />
Väikeparteide šanss pääseda<br />
parlamenti<br />
Väike Arvestatav või hea olenevalt<br />
mandaatide arvutamise<br />
põhimõttest ja künnisest<br />
Valimiskünnis Puudub R<strong>ee</strong>glina 2–3 protsenti<br />
Näiteid kasutamisest Suurbritannia, Kanada, USA,<br />
Prantsusmaa<br />
Soome, Rootsi, Eesti, Holland,<br />
Itaalia, Taani
Foto: Erakonnad Eesti valimiskomisjoni ukse taga. Tekst seletab, miks nad sinna juba <strong>ee</strong>lmisel õhtul sappa<br />
võtavad.<br />
Tabel: Eesti Keskerakonna valimisnimekiri enne ja pärast häältelugemist. www.vvk.<strong>ee</strong><br />
Küsimus aruteluks: Kas kriitika suletud nimekirjade ebademokraatlikkuse osas on õigustatud?<br />
Väljavõte Eesti Keskerakonna kandidaatide üleriigilisest nimekirjast 2003. aasta Riigikogu<br />
valimistel.<br />
Jrk.nr Kandidaadi nimi hääli kvoot Mandaadi tüüp<br />
1. Edgar Savisaar 12960 2,399 isikumandaat<br />
2 Siiri Oviir 2631 0,468 ringkonna<br />
3 P<strong>ee</strong>ter Kreitzberg 2541 0,588 ringkonna<br />
4. Sven Mikser 1327 0,256 ringkonna<br />
5. Toomas Varek 1221 kompensatsiooni<br />
8 Küllo Arjakas 415 kompensatsiooni<br />
9 Ain Seppik 3216 0,703 ringkonna<br />
10 Mihhail Stalnuhhin 4626 1,156 isiku<br />
11 Vilja Savisaar 5919 1,112 isiku<br />
12 Evelyn Sepp 292 kompensatsiooni<br />
14. Mailis Rand 925 kompensatsiooni<br />
24. Enn Eesmaa 3295 0,587 ringkonna<br />
49 Toomas Alatalu 1384 0,307 ringkonna<br />
52 Marika Tuus 4028 0.844 ringkonna<br />
104 Robert Lepikson 4496 0,880 ringkonna<br />
Kogu nimekirja (samuti teiste erakondade nimekirju) saab vaadata Vabariigi Valimiskomisjoni kodulehelt<br />
www.vvk.<strong>ee</strong><br />
Kokku sai Keskerakonnast Riigikokku 28 kandidaati, neist 3 isikumandaadiga, 19 ringkonnamandaadiga ja<br />
6 kompensatsioonimandaadiga. Arutle: Kas kriitika suletud nimekirjade ebademokraatlikkuse osas on<br />
õigustatud?<br />
Küsimusi ja ülesandeid<br />
1. Kas Eestis tasuks üle minna majoritaarsele valimissüst<strong>ee</strong>mile? Kas selleks on tarvis mingeid<br />
sotsiaalseid või poliitilisi <strong>ee</strong>ldusi? Milline oleks selle mõju Eesti demokraatiale?<br />
2. Riigikokku ei ole kunagi pääsenud ainuski üksikkandidaat. Miks s<strong>ee</strong> nii on? Kasutage analüüsiks<br />
teadmisi Riigikogu valimiste süst<strong>ee</strong>mi kohta.<br />
3. Leidke Eesti Vabariigi valimiskomisjoni v<strong>ee</strong>bilehelt (www.vvk.<strong>ee</strong>) Riigikogu valimise seadus ja uurige<br />
järele, mitu protsenti ringkonnas antud häältest peab iga kandidaat isiklikult koguma, et konkur<strong>ee</strong>rida<br />
kohale Riigikogus. Milline on Riigikogu valimistel kehtiv künnis erakondadele?<br />
4. Mis muutuks suure tõenäosusega Riigikogu koosseisus, kui valimiskünnist alandatakse? Analüüsige<br />
selle muutuse plusse ning miinuseid.<br />
56
3.4. Valimiskäitumine ja valimistulemus<br />
MEENUTA<br />
Kui vanalt saab Eesti kodanik aktiivse ja passiivse valimisõiguse?<br />
Mida tähendab, et valimised on võrdsed ja ühetaolised?<br />
Riigi ülesanded valimiste läbiviimisel<br />
Valimiste ettevalmistus algab õigusliku baasi loomisest. Parlament võib täiendada või muuta<br />
valimisseadust kampaania rahastamise r<strong>ee</strong>gleid; keskvalimiskomisjon täpsustab valimisõiguslike kodanike<br />
arvu ja korrastab valijate registri. Valimiskomisjon registr<strong>ee</strong>rib kandidaadid, kelle dokumendid vastavad<br />
nõuetele. Registr<strong>ee</strong>rimise käigus kontrollitakse näiteks, kas tal on kodakondsus, kas ta on<br />
kandid<strong>ee</strong>rimisealine, ega ta ei kandid<strong>ee</strong>ri samaaegselt mitmes ringkonnas või valimisnimekirjas jmt.. Paljud<br />
riigid on kehtestanud omamoodi distsiplin<strong>ee</strong>riva „filtri” nendele, kes kavatsevad kampaaniasse lülituda<br />
vaid huvi pärast. Nii registr<strong>ee</strong>ritakse presidendikandidaat vaid siis, kui ta on kogunud teatud hulga<br />
toetusallkirju, parlamendivalimistel nõutakse kandidaatidelt kindla rahasumma ehk kautsjoni maksmist.<br />
Kui kandidaat osutub valituks, makstakse talle kautsjon tagasi, vastasel korral kantakse s<strong>ee</strong> riigi tuludesse.<br />
Valimisnimekirjades üles seatud kandidaatide <strong>ee</strong>st tasub kautsjoni erakond.<br />
Riik valmistab ette kogu hääletamiseks vajaliku dokumentatsiooni (valimisbülletäänid, protokollivormid,<br />
nimekirjad), tagab infosüst<strong>ee</strong>mide ja andmebaaside töövalmidus, rahastab riigi<strong>ee</strong>larvest kõiki valimiste<br />
läbiviimisega seotud toiminguid. Tänu arvutite ja interneti kasutamisele selguvad valimistulemused täna<br />
palju kiiremini kui kümmekond aastat tagasi. Kui varem kulus sellele päevi või koguni nädal, siis nüüd on<br />
valimiste mitteametlikud tulemused teada juba 3–4 tundi peale jaoskondade sulgemist. Ametlikud<br />
tulemused saadakse pärast seda, kui on läbi vaadatud ka kõik laekunud apellatsioonid või on möödunud<br />
nende esitamise tähtaeg.<br />
Näiteid kautsjonist ja toetusallkirjadest<br />
• Presidendikandidaat peab registr<strong>ee</strong>rimiseks koguma USA-s 700 000 toetusallkirja, Eestis aga 10 000<br />
• Parlamendivalimiste kautsjon on Suurbritannias 1000 naela, Jaapanis 2 000 000 j<strong>ee</strong>ni, Eestis 50<br />
protsenti Riigikogu liikme palgast.<br />
Viimastel aastakümnetel on valimiskampaaniatele kulutatud üha rohkem raha, mida põhjustab reklaami<br />
tähtsuse kasv kõigis valdkondades. Valimisreklaame tellitakse elukutselistelt spetsialistidelt, üha rohkem<br />
kasutatakse reklaami- ja suhtekorraldusagentuuride t<strong>ee</strong>nuseid kampaania korraldamises. Raha kasvav<br />
tähtsus valimiskampaanias sunnib riiki erakondade kulusid tähelepanelikult kontrollima. Valimiste<br />
lõppedes peavad kõik erakonnad ja üksikkandidaadid esitama valimiskomisjonile oma tulude ja kulude<br />
aruande. Aruanded on avalikud, Eestis saab nendega tutvuda valimiskomisjoni v<strong>ee</strong>bilehel www.vvk.<strong>ee</strong>.<br />
57
Valimiskampaaniad kallinevad<br />
Kampaaniakulud on eriti järsult tõusnud viimase v<strong>ee</strong>randsajandi jooksul.<br />
USA-s kulutas Abraham Lincoln 1860. aastal oma presidendikampaaniale 100 000 dollarit. 2004. a<br />
presidendikandidaadid Bush ja Kerry kulutasid kumbki umbes 250 milj. dollarit, mis on kaks korda enam<br />
2000. a kampaaniakuludest.<br />
Kandidaadid, kes 1994. aastal osutusid valituks USA Senatisse, panid valimisreklaami keskmiselt 4,5<br />
miljonit dollarit.<br />
Eestis kulutasid erakonnad 2003. aastal Riigikogu valimisteks 60 miljonit krooni, mis on üle kahe korra<br />
rohkem kui 1999. aastal. N<strong>ee</strong>d erakonnad, kes rohkem kulutasid, said ka rohkem saadikukohti.<br />
Mis mõjutab valijate käitumist?<br />
Laias laastus p<strong>ee</strong>takse valimiskäitumist sõltuvaks hääletaja sotsiaalmajanduslikust olukorrast, aga ka<br />
massim<strong>ee</strong>dia sõnumitest. Arvatakse, et kindlaid seisukohti omavad kodanikud t<strong>ee</strong>vad oma otsuse<br />
hääletamise osas aegsasti enne valimisi, samas kui ebakindlate hoiakutega valijad otsustavad viimasel<br />
hetkel, kas ja kelle poolt hääletada.<br />
Klassikuuluvust, mis seostub sotsiaalmajandusliku positsiooniga, p<strong>ee</strong>ti Euroopa hääletusmustritele<br />
omaseks kuni 1970.–1980. aastateni. Väideti, et töölisklass hääletab valdavalt vasakparteide, jõukamad<br />
kesk- ja kõrgklassi inimesed aga paremparteide poolt. Hääletamist mõjutas ka inimeste seotus<br />
põllumajanduse või kirikuga. 20. sajandi lõpupoole ei ole valijate <strong>ee</strong>listused enam nii selgepiirilised; ka<br />
rikaste hulgas on vasakparteide toetajaid, oluline osa sinikraedest hääletab paremradikaalsete rahvuslaste<br />
poolt.<br />
Nende muutuste taga on paindlik sotsiaalne struktuur ning ühtlustuv elatustase ja elustiil. Oma mõju<br />
avaldavad ka erakondade programmid, mis on muutunud sarnasemaks ning hägusemaks. S<strong>ee</strong>tõttu lähtuvad<br />
valijad tihti erakonna suhtumisest mingisse konkr<strong>ee</strong>tsesse probl<strong>ee</strong>mi (maksureformi, perepoliitikasse), aga<br />
mitte programmist või ideoloogiast tervikuna.<br />
Massim<strong>ee</strong>dia mõju osas pole teadlased v<strong>ee</strong>l kindlale seisukohale jõudnud. Ühed usuvad, et telesaated,<br />
ajaleheartiklid ja reklaam tõstavad valijate huvi poliitika vastu ning panevad hääletama. Teised väidavad, et<br />
m<strong>ee</strong>dia kaudu avalikustatud skandaalid, vastastikune mustamine ja „poriga loopimine” tõukavad valijad<br />
hoopis poliitikast <strong>ee</strong>male. Kolmandad ütlevad, et massim<strong>ee</strong>dia tugevdab <strong>ee</strong>skätt olemasolevaid hoiakuid.<br />
N<strong>ee</strong>d, kes on poliitikast huvitatud, tarbivad valimiste perioodil v<strong>ee</strong>lgi rohkem infot, passiivsed kodanikud<br />
jätab kampaania ükskõikseks. Selle seisukoha pooldajad osundavad ka tõsiasjale, et vastupidiselt ootustele<br />
ei ole internet toonud kaasa hääletusaktiivsuse tõusu.<br />
Niisiis on massim<strong>ee</strong>dia mõju valijate käitumisele väga k<strong>ee</strong>ruline; raske on tõestada, et ühe või teise<br />
tulemuseni viis just m<strong>ee</strong>diaefekt, aga mitte muud tegurid.<br />
Otsuse tegemise hetk on seotud nii grupikuuluvuse kui massim<strong>ee</strong>dia tegevusega. Pikaajalises<br />
demokraatias mõjutavad hääletamist perekonnatraditsioonid ja isiklik kogemus. Samas on ka<br />
valmiskampaanial oma mõju: USA-s langetab umbes kolmandik valijaist oma otsuse viimasel nädalal;<br />
Eestis on olukord enam-vähem samasugune.<br />
58
Hääletusvalikut mõjutavad tegurid (A. Campbelli hääletuskanal). Ideaalis oodatakse igalt valijalt<br />
tasakaalustatud ning läbimõeldud käitumist. Reaalsuses mõjutab kodaniku <strong>ee</strong>listusi hulk faktoreid.<br />
Mõned nendest on pikaajalise toimega ning püsivad, teised aga hetkelised, kuid väga järsu efektiga.<br />
Sk<strong>ee</strong>m annabki ülevaate hääletusvalikut mõjutavatest teguritest. Tunneli laiemas otsas olevad<br />
tegurid – sotsiaalne ja majanduslik struktuur ning ajaloolised tavad – on pikaajalise vahendatud<br />
mõjuga. Mida kitsamaks muutub tunnel, seda järsem ja vahetum on faktori mõju. Nii võib mõni<br />
valija teha oma otsustuse valimispäeva <strong>ee</strong>lõhtul nähtud televäitluse põhjal.<br />
Hääletamine ja valimistulemused<br />
Tänapäeval kasutatakse laialdaselt <strong>ee</strong>lhääletamist, st et valida saab ka umbes nädal enne valimispäeva nii<br />
posti t<strong>ee</strong>l kui valimisjaoskondades. Eelhääletamise levikut põhjustab vajadus kindlustada maksimaalselt<br />
paljude kodanike osavõtt, nii muudetaksegi r<strong>ee</strong>gleid üha paindlikumaks. Eelhääletuse tulemused<br />
avalikustatakse koos kõigi häältega valimispäeva lõppedes.<br />
Valimistulemus on iga kord ainuomane, kuid s<strong>ee</strong> määrab valitava võimuorgani koosseisu või järgmise<br />
presidendi isiku. Pikemaajalist tähtsust omab mitte ühele või teisele kandidaadile antud toetus, vaid<br />
hääletamas käinud inimeste osakaal ning selle muutumine aastate lõikes.<br />
Maailma demokraatiaid võrreldes paistavad silma valimisaktiivsuse märgatavad erinevused. Mõnedes<br />
riikides osaleb 90 protsenti, teistes aga vähem kui 50 protsenti valijatest. Ühest küljest annab osalusprotsent<br />
kindlasti teavet demokraatia tugevusest vaadeldavas riigis. Teisest küljest ei tohiks nende arvude põhjal<br />
teha ennatlikke järeldusi. Nimelt on mitmetes maades (<strong>ee</strong>skätt Ladina-Am<strong>ee</strong>rikas, aga ka Belgias ja<br />
Kr<strong>ee</strong>kas) valimas käimine kohustuslik, mis viibki osalusprotsendi väga kõrgele. Teistes riikides tuleb<br />
kodanikul end iga kord registr<strong>ee</strong>rida valimistel osalemiseks. Kes pole seda teinud, ei saa valimispäeval ka<br />
hääletama minna. Selliste r<strong>ee</strong>glite tõttu ei küüni näiteks USA-s osavõtt valimistest kunagi sama kõrgele kui<br />
Argentiinas või Austraalias (vt tabel lk …).<br />
Eestis on valimisaktiivsus väiksem kui enamikes Euroopa maades. Meiega sarnane, st 60 protsendi<br />
läheduses kõikuv osalus, iseloomustab Ungarit, L<strong>ee</strong>dut, Portugali, Venemaad, Suurbritanniat, aga ka<br />
59
Kanadat ja Indiat. Populaarne on valimas käimine Taanis, Rootsis, Austrias, Saksamaal ja Itaalias, kus oma<br />
kodanikuõigust kasutab üle 80 protsenti valijatest.<br />
Mõned analüütikud väidavad, et valimised pole tänapäeval enam nii populaarsed kui pool sajandit tagasi.<br />
Tõepoolest, osalus on mõnevõrra langenud, kuid s<strong>ee</strong> ei ületa 2–3 protsenti. Ka noorte hulgas läbi viidud<br />
sotsioloogilised küsitlused kinnitavad, et valimised on nende jaoks olulised. Peamiseks hääletusprotsendi<br />
mõjutajaks on riigi poliitiline kultuur – seal, kus valimas käimise traditsioon on sügavalt juurdunud, püsib<br />
osalusprotsent kõrge ka tänapäeval.<br />
60
3.4 Hääletusstatistika<br />
Osavõtjate arv viimastel valimistel (%)<br />
Riik Kohustuslikud valimised Tööpäev/ puhkepäev Parlamentaarne Presidentaarne<br />
Austraalia Jah Puhkepäev 96,1 AP<br />
Austria Ei Puhkepäev 80,4 74,4<br />
Belgia Jah Puhkepäev 90,6 AP<br />
Brasiilia Jah Puhkepäev 78,5 78,5<br />
Eesti Ei Puhkepäev 58,0 AP<br />
Kanada Ei Tööpäev 61,2 AP<br />
Tšehhi Vabariik Ei Mõlemad 73,8 AP<br />
Taani Ei Tööpäev 86,8 AP<br />
Soome Ei Mõlemad 65,3 76,8<br />
Prantsusmaa Ei Puhkepäev 67,9 74,8<br />
Saksamaa Ei Puhkepäev 82,2 AP<br />
Kr<strong>ee</strong>ka Jah Puhkepäev 75,0 AP<br />
Ungari Ei Puhkepäev 56,3 AP<br />
Iisrael Ei Tööpäev 78,7 62,0<br />
Itaalia Ei Mõlemad 81,4 AP<br />
L<strong>ee</strong>du Ei Puhkepäev 55,9 73,7<br />
Poola Ei Puhkepäev 47,9 61,1<br />
Venemaa Ei Puhkepäev 61,9 68,6<br />
Lõuna-Aafrika Ei Tööpäev 86,5 AP<br />
Rootsi Ei Tööpäev 79,7 AP<br />
Šveits Ei Puhkepäev 43,4 AP<br />
Suurbritannia Ei Tööpäev 59,4 AP<br />
USA Ei Tööpäev 51,2 51,2<br />
Uruguay Jah Puhkepäev 91,7 91,8<br />
AP- andmed puuduvad<br />
Allikas: Comparing Democracies, lk 12<br />
61
Hääletusprotsent Riigikogu ja volikogude valimistel, europarlamendi valimistel ning referendumitel<br />
(1989–2004)<br />
90<br />
80<br />
70<br />
60<br />
50<br />
40<br />
30<br />
20<br />
10<br />
0<br />
1989/90<br />
1992/93<br />
Valimisaktiivsus Eestis,1990-2004<br />
1995/96<br />
1999<br />
2002/03<br />
2004<br />
62<br />
Riigikogu valimised<br />
Volikogude valimised<br />
Europarlament
Riigikogu valimised Eestis 1990–2003<br />
* erinevalt varasematest aastatest sätestas valimisseadus ülempiiri ühe erakonna poolt ülesseatavate<br />
kandidaatide arvule.<br />
** valimisliidud polnud enam lubatud<br />
Valijaskonna<br />
suurus<br />
1990 1992 1995 1999 2003<br />
1.164.603 661.074 791.957 857.270 859.714<br />
osaluse % 78,2 67,8 68,9 57,4 58,2<br />
kandidaate 393 628 1256 1885 963*<br />
valimisliite+<br />
parteisid<br />
üksikkandidaat<br />
e<br />
Riigikokku sai<br />
nimekirju<br />
Riigikokku sai<br />
naisi<br />
11+5 6+3 7+9 7+12 11**<br />
25 12 19 16<br />
7 7 7 6<br />
7 13 12 18 20<br />
enim hääli sai Toomepuu 16904 Rüütel 17193 Savisaar 14 543 Savisaar 12 960<br />
vôitja partei Rahvarinne Isamaa Koonderakond ja<br />
Maarahva Uhendus<br />
Keskerakond Keskerakond<br />
63
Küsimusi ja ülesandeid<br />
1. Kas Teie arvates on valimas käimine kodanikukohustus või pigem -vabadus? Kas korralik kodanik<br />
peaks tingimata käima hääletamas?<br />
2. Vaadake tabelit, mis kajastab valijate toetust parem- ja vasakparteidele. M<strong>ee</strong>nutage (vajaduse korral<br />
uurige järele), kuidas jagunes Eestis toetus vasak- ja parempoolsetele Riigikogu valimistel 2003. aastal.<br />
Milliseid sarnasusi ja erisusi avastate Eesti ning Euroopa valija<strong>ee</strong>listustes?<br />
3. Võrrelge järgneva tabeli põhjal Eestis toimunud parlamendivalimisi. Tehke üldistusi ja järeldusi.<br />
64
3.5. Erakonnad tänapäeva poliitikas<br />
MEENUTA<br />
Mida tähendab poliitikas vasakpoolsus ja parempoolsus?<br />
Millised on Eesti suuremad erakonnad?<br />
Miks on erakondi vaja?<br />
Tavaliselt mõeldakse erakondadest rääkides ainult demokraatiale. Ei maksa siiski unustada ka totalitaarset<br />
valitsemisrežiimi (Kolmas Reich, Nõukogude Liit, Hiina Rahvavabariik, Kuuba), kus ainuparteile kuulub<br />
võimumonopol. Partei on niisugusel juhul sisuliselt riigiga kokku kasvanud, kontrollides kõiki olulisemaid<br />
valitsemisfunktsioone – seadusloomet, ressursside hankimise ja jagamise poliitikat, julgeolekut ja<br />
sotsiaalseid suhteid.<br />
Demokraatlikus ühiskonnas, kus tegutseb mitmeid erakondi, on poliitikakeskkond hoopis teistsugune. Seda<br />
iseloomustavad ideoloogiate paljusus, valimiskonkurents ja erinevate kodanikuühiskonna toimijate<br />
kaasatus poliitikasse. Ajalooliselt kujunesidki parteid ehk erakonnad välja kui valimisvõitluse agentuurid,<br />
kelle olulisimaks ülesandeks oli koondada teatud sotsiaalsete gruppide huve ja propag<strong>ee</strong>rida oma<br />
ühiskonnaprogrammi valijate hulgas. Programm on üks erakonna põhidokumente, milles esitatakse oma<br />
nägemus kõigi ühiskonnavaldkondade ja poliitikate arendamisest. Programm annab olulist teavet erakonna<br />
ideoloogilise orientatsiooni kohta. Tavaliselt vaatavad erakonnad oma programmi üle just enne valimisi,<br />
enamik erakondi koostab ka spetsiaalse valimisprogrammi ehk -platvormi, mis on lühem ja löövam,<br />
püüdmaks hääletajate tähelepanu.<br />
Valimised on tänapäevalgi erakondade tegevuses väga tähtsal kohal, kuna erakond pääseb võimu juurde<br />
ainult valimistulemuste põhjal. Samas on varasemast olulisemaks muutunud ka valitsemine ja selle<br />
kaudu oma nõudmiste realis<strong>ee</strong>rimine poliitikas. Sellest tulenevalt omandab valitsemisprogramm ehk<br />
valitsusse kuuluvate erakondade koalitsioonileping teinekord suuremagi tähtsuse kui ideoloogiline<br />
programm. Tänapäeva valijad ja erakondade rahastajad hindavad ja valivad parteisid rohkem poliitikas<br />
kordasaadetu kui nende maailmavaate järgi.<br />
Statistikat parteiperekondade toetusest Euroopas, võrrelduna Eestiga.<br />
Allikas: Gallagher, Laver, Mair (2001), p. 230.<br />
Parteide kohanemine ühiskonna arenguga<br />
Sotsiaalse jaotuse ning levinud väärtusmallide teisenemine mõjutavad ka erakondade ülesehituse ja<br />
tegutsemise jooni.<br />
20. sajandi keskpaigaks oli hääleõigus Euroopas laienenud ka naistele ja mustanahalistele, mis muutis<br />
parteide jaoks tähtsaks töö massidega. Anti välja oma ajalehti ja ajakirju, p<strong>ee</strong>ti ülal spordiklubisid,<br />
korraldati rahvapidusid, selleks et värvata uusi liikmeid. Liikmelisus parteides kasvas, mis andiski põhjust<br />
nimetada 1950–60-ndate aastate erakondi massiparteideks. Parteid jagunesid äratuntavalt vasak- ja<br />
parempoolseteks, mis vastas hästi tolle perioodi suhteliselt selgepiirilisele klassijaotusele.<br />
Alates 1970. aastatest võib rääkida uut tüüpi parteidest, mille alusideoloogia polnud enam nii kergesti<br />
määratletav. Sisuliselt oli tegu populistlike parteidega, kes väitsid end esindavat kogu rahva, mitte aga<br />
mõne klassi huve. Nende ilmumine p<strong>ee</strong>geldas parteide järjekordset kohandumist valijaskonna käitumisele.<br />
1960. aastate masside poliitilisele aktiivsusele järgnes langus. Parteide kõrvale ilmusid konkurentidena<br />
65
sotsiaalsed liikumised ning kodanikuorganisatsioonid, kes köitsid uudsete probl<strong>ee</strong>mitõstatuste ja<br />
tegevusvormidega. Kuulumine erakonda polnud enam popp. Niisugustes oludes tuli lahti öelda senisest<br />
massipartei taktikast, mille taotlus oli saada võimalikult palju liikmeid.<br />
Populistliku partei tegevus oli suunatud teistsugusele <strong>ee</strong>smärgile – võita valimised. Selleks püüti saada<br />
võimalikult paljude hääletajate toetus, taotlemata nende astumist partei liikmeks. Niisugune taktika tõi<br />
kaasa parteiprogrammide hägustumise ja populistlikumaks muutumise. Jahtides igat valijahäält, jagati<br />
lubadusi kõikidele, kuigi nende täitmine ei saanudki olla reaalne. Populistide tüüpiliseks jooneks sai ka<br />
bürokraatia ja valitsemisinstitutsioonide materdamine. Propag<strong>ee</strong>riti valitsemiskulude kärpimist ja „lihtsat<br />
riiki”. Väidetavalt korrump<strong>ee</strong>runud ametnikele vastandati õilis erakonnaliider, kes suudab täita lihtinimeste<br />
soove ja unistusi.<br />
20. sajandi viimasel v<strong>ee</strong>randil hakkasid erakonnad rohkem keskenduma eliitidevahelisele lobitööle.<br />
Valijahäälte võitmisega sama oluliseks on muutunud läbirääkimine teiste erakondadega võimu jagamise ja<br />
valitsemise põhimõtete üle. Nagu ärinduses sõlmivad firmad vastastiku kasulikke kokkuleppeid, nii sünnib<br />
s<strong>ee</strong> täna ka poliitikas. Kuna vasak- ja parempoolsus on teineteisele lähenenud, sobituvad ka erineva<br />
ideoloogilise taustaga erakonnad kergemini ühte valitsusse.<br />
3.5 Erakondadesse kuuluvate valijate osakaal<br />
Austria 19<br />
Taani 5<br />
Soome 11<br />
Prantsusmaa 2<br />
Saksamaa 3<br />
Malta 30<br />
Norra 7<br />
Portugal 5<br />
Rootsi 7<br />
Suurbritannia 2<br />
Keskmine 8<br />
Eesti erakondade asetus vasak-parempoolsuse skaalal<br />
Erakondade ideoloogiliste tõekspidamiste ähmastumine on tõstatanud küsimuse, kas tänapäeval üldse<br />
saabki eristada parteisid nende ideoloogilise platvormi alusel. Põhimõtteline jaotus vasak- ja<br />
parempoolseteks parteideks kehtib siiski ka tänapäeval ning s<strong>ee</strong> on abiks nii hääletamsel kui valitsuse<br />
poliitika mõistmisel.<br />
Vasakparteide hulka kuuluvad Eesti Sotsiaaldemokraatlik partei ja Eestimaa Keskerakond. Mõlemad nad<br />
pooldavad astmelist tulumaksu ja käibemaksumäära alandamist eluliselt vajalikelt kaupadelt (toiduained,<br />
energia, kommunaalt<strong>ee</strong>nused). Iseloomulikult vasakpoolsetele usuvad ka nemad, et haridus pea olema<br />
kõigile kättesaadav ühishüvis, mistõttu erakoole ja tasulist haridust nad ei propag<strong>ee</strong>ri. Sotsiaaldemokraate<br />
eristab Keskerakonnast suurem rõhuasetus tööhõive küsimustele, samas kui Keskerakonna jaoks on<br />
esikohal toetuste ja sotsiaalt<strong>ee</strong>nuste osutamine.<br />
66
Paremparteid ei ole ideoloogilise platvormi poolest nii ühtsed. Reformierakond tugineb liberalismile,<br />
Isamaaliit aga kristlikule demokraatiale ja rahvuslusele. Isamaaliiduga suhteliselt lähedased on<br />
konservatiivse Rahvaliidu seisukohad. Rahvaliidu t<strong>ee</strong>b omanäoliseks s<strong>ee</strong>, et nad väärtustavad Eesti küla,<br />
sealhulgas Eesti põllumajanduse kestmist. Nagu konservatiivide puhul tavaline, ei poolda ka Rahvaliit<br />
tingimusteta avatud majandust, vaid näeks m<strong>ee</strong>lsamini kodumaise kapitali <strong>ee</strong>listamist majanduses.<br />
Reformierakond s<strong>ee</strong>vastu, on just avatud turumajanduse poolt. Nende m<strong>ee</strong>lest on lauskonkurents kasuks nii<br />
Eest ettevõtlusele kui ka avalikule sektorile. S<strong>ee</strong>tõttu ongi mitmed varem omavalitsusele kuulunud<br />
ülesanded antud nüüd eraettevõtete hallata (nt prügimajandus, haljastus, hooldekodud, ühistransport).<br />
Üpris raske on ühe konkr<strong>ee</strong>tse ideoloogiaga siduda 2003. aasta valimistega võimule tulnud Res Publicat.<br />
Põhijoontes on nende nõudmised parempoolsed, kuid samas esitatakse ka palju loosungeid rahva võimust<br />
ja avalikkuse ärakuulamisest, riigiaparaadi kärpimisest ja võitlusest liigse jõukusega. S<strong>ee</strong>ga on Res Publical<br />
palju jooni, mis on tunnuslikud populistlikele parteidele. Populismi sugemeid võib näha ka Keskerakonna<br />
tegutsemises, mis t<strong>ee</strong>b n<strong>ee</strong>d kaks erakonda teineteisele üpris sarnasteks, olgugi, et ühe juured on<br />
vasakpoolsuses, teisel aga parempoolsuses.<br />
SKEEM: Eesti ideoloogiate paigutus vasak-parempoolsuse teljestiku (vana õpik , lk. 62 kaasajastatult)<br />
ILLUSTRATSIOONID<br />
Tüüpiliste sümbolite ja parteivärvide kasutamise näiteid partei logodel või valimisplakatitel.<br />
(Eesti erakondade põhjal)<br />
Tekst: Kergendamaks valijate orient<strong>ee</strong>rumist ja parteide eristamist, kasututavad erakonnad logosid ning<br />
kindlat ideoloogiat sümbolis<strong>ee</strong>rivaid värve. Vasakpoolsetele parteidele kuulub traditsiooniliselt punane,<br />
liberaalidele kollane, agraar- ning ökoloogiaparteidele roheline, parempoolsetele parteidele aga sinine<br />
värvitoon.<br />
Küsimusi ja ülesandeid<br />
1. Propaganda on ideoloogia lihtsustatud, reklaamiks mõeldud variant. Tõestage mõne Eesti erakonna<br />
näitel (kasutades viimase valimiskampaania materjale), et s<strong>ee</strong> väide peab paika.<br />
2. Kas Eesti erakondade hulgast võib leida populistlikke parteisid? Analüüsige ja põhjendage.<br />
3. Millised seadused regul<strong>ee</strong>rivad erakondade tegevust Eestis? Teostage otsing elektroonilises Riigi<br />
Teatajas ning koostage ülevaade olulisematest regulatsioonidest.<br />
67
3.6. Survegrupid ja sotsiaalsed liikumised kui huvide vahendajad<br />
Erakondade kõrval on demokraatliku ühiskonna lahutamatuks osaks suvegrupid ja sotsiaalsed liikumised.<br />
Kõik nad täidavad enam-vähem ühesuguseid funktsioone – esindavad avalikku tähtsust omavaid huve,<br />
püüavad mõjutada poliitikat, pakuvad alternatiive, kasvatavad liidreid ja hoiavad ühiskonna pluralismi.<br />
Teisalt leidub nende kolme vahel ka erinevusi.<br />
Survegrupi ja erakonna erinevused<br />
Erakond püüab saavutada oma <strong>ee</strong>smärke valimiste tulemusel võimule pääsedes ja valitsuses olles neid ellu<br />
viies. Survegrupp taotleb aga valitsuse või poliitikute mõjutamist väljastpoolt, ilma ise võimul olemata.<br />
Erinev on ka erakonna ja survegrupi programmiliste nõudmiste ulatus. Erakonna programm katab kogu<br />
valdkondade spektri, alates näiteks välispoliitikast ja lõpetades perepoliitikaga. Survegrupp keskendub aga<br />
mingile ühele valdkonnale või probl<strong>ee</strong>mile – näiteks keskkonnahoiule või kodumaise põllumajanduse<br />
toetamisele. Erakonnal on alati kindel liikmeskond ja organisatsioon koos põhikirjaga. Enamiku<br />
survegruppide puhul on s<strong>ee</strong> samamoodi, kuid esineb ka niisuguseid ühendusi, mille liikmeskonda on raske<br />
määratleda. Näiteks AIDS-i vastastes kampaaniates osaleb sadu inimesi, kes pole ühegi organisatsiooni või<br />
ühenduse liikmed.<br />
Survegruppide ja erakondade erinevused<br />
Võrdluse alus ERAKOND SURVEGRUPP<br />
Tegevuse <strong>ee</strong>smärk Luua poliitikat Mõjutada poliitikat<br />
Vahend <strong>ee</strong>smärgi teostamiseks Tulla võimule Avaldada survet<br />
võimulolijatele<br />
Programmi ulatus Haarab poliitika kõiki<br />
valdkondi<br />
Teavitamise sihtgrupp Valijaskond Võimueliit<br />
Teavitamise viis Avalik tähelepanu m<strong>ee</strong>dias Lobism<br />
Survegruppide liigid<br />
68<br />
Käsitleb üht valdkonda või<br />
probl<strong>ee</strong>mi<br />
Survegruppide spekter on palju mitmekesisem kui erakondade oma. Nad võivad erineda üksteisest oluliselt<br />
oma organisatsioonilise ülesehituse, liikmeskonna arvukuse ja tegevusm<strong>ee</strong>todite poolest. Erinev on ka<br />
nende võime poliitikat mõjutada.<br />
Kategooriakaitse grupid on niisugused organisatsioonid või ühendused, mis kaitsevad mingi kindla<br />
sotsiaalse kategooria (põllum<strong>ee</strong>ste, tööstustööliste, riigit<strong>ee</strong>nistujate, tarbijate, naftaärim<strong>ee</strong>ste) huve. Sellistel<br />
survegruppidel on hästi välja kujunenud organisatsioon, nende tegevus ja nõudmised on läbi aegade<br />
suhteliselt püsivad. Kategooriakaitse grupid huvituvad <strong>ee</strong>skätt enese elu- või äritingimuste<br />
parandamisest. Näiteks ametiühingud seisavad töö- ja palgatingimuste parandamise <strong>ee</strong>st, tarbijate liidud<br />
nõuavad ostjate tõest ja piisavat inform<strong>ee</strong>rimist kaupadest ning t<strong>ee</strong>nustest, tootjate ühingud püüavad<br />
mõjutada riigi maksu- ja tollipoliitikat.<br />
Edendamisgrupid on organisatsiooni ja liikmete poolest hägusemad. Nende liikmeskond võib kiiresti<br />
muutuda, samuti pole s<strong>ee</strong> piiratud mingi sotsiaalse klassi või kategooriaga. Näiteks muinsuskaitse- või<br />
keskkonnaorganisatsioonidesse kuulub firmaomanikke, pensionäre, õpetajaid. Seda liiki survegrupp tekib<br />
tavaliselt kodanikualgatuse põhjal, seda iseloomustab nõrk sisemine hierarhia ning nad tuginevad<br />
vabatahtlike tegevusele. Edendamisgrupid edendavad väärtusi või tegevusi, mis on kasulikud kogu
ühiskonnale, mitte üksnes selle grupi liikmetele. Näiteks grupp, kes propag<strong>ee</strong>rib jalgrattaliiklust linnades,<br />
aitab oma tegevusega kaasa nii õhusaaste vähendamisele kui ka rahvatervise edendamisele.<br />
ILLUSTRATSIOONID<br />
Foto: Prussakovi-nimeline Rattaühing sunnib Tallinna linna juhte kogema rattasõitu Tallinnas, <strong>ee</strong>smärgiga<br />
v<strong>ee</strong>nda neid rattat<strong>ee</strong>de ehitamise vajalikkuses.<br />
Survegrupid poliitika mõjutajatena<br />
Ülaltoodud näidetest ilmneb, et kõikide survegruppide seos poliitikaga pole sugugi ühesugune. Ühed neist<br />
ei seagi poliitika mõjutamist oma <strong>ee</strong>smärgiks, teistel pole piisavalt mõjujõudu poliitika muutmiseks.<br />
Kolmandad grupid, kes tavaliselt esindavad äriringkondi, võivad poliitikas omandada suure mõjujõu, mis<br />
äärmuslikel juhtudel viib korruptsiooni ja poliitikute äraostmiseni.<br />
Survegrupid võivad poliitilistele otsustajatele avaldada kaudsest või otsesest survet.<br />
Kaudset survet saab avaldada avaliku arvamuse kujundamisega. Näiteks kirjutatakse või räägitakse ühel<br />
t<strong>ee</strong>mal korduvalt massim<strong>ee</strong>dias, korraldatakse reklaamikampaaniaid ja massiaktsioone. Selline<br />
tegutsemisviis iseloomustab <strong>ee</strong>skätt edendamisgruppe. Mõned neist võivad olla üpris radikaalsed ning<br />
k<strong>ee</strong>lduda koostööst võimudega, nagu keskkonnakaitseorganisatsioon „Gr<strong>ee</strong>npeace”. Teised (n Eesti<br />
Lastevanemate Liit), toetuvad küll peamiselt avalikkusele, kuid t<strong>ee</strong>vad võimalusel koostööd ka<br />
haridusminist<strong>ee</strong>riumiga.<br />
Teine kaudne t<strong>ee</strong> oma huvide viimiseks poliitikasse on koostöö mõne erakonnaga valimiste ajal. Valimistel<br />
saavad kandidaate esitada erakonnad või üksikisikud, mitte aga survegrupid. Kui survegrupp peab siiski<br />
oluliseks oma esindaja olemasolu parlamendis, sõlmitakse koostööleping sobiva parteiga. Suurbritannias on<br />
kujunenud traditsiooniks ametiühingutegelaste kuulumine Tööpartei valimisnimekirja, Prantsusmaal on aga<br />
ametiühinguorganisatsioonid seotud mitme vasakparteiga. Kasu taolisest koostööst on mõlemapoolne.<br />
Ühest küljest saab partei endale juurde valijahääli ning rahalist toetust, teisest küljest on survegrupil<br />
valimisedu korral rohkem lootust tulemuslikuks tegutsemiseks. Eestis võib sarnase koostöö näiteks olla<br />
Ametiühingute Keskliidu ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna partnerlus.<br />
Otsest survet kasutades püüavad survegrupid mõjutada parlamendiliikmeid, ministreid või tippametnikke.<br />
Selline käitumistaktika iseloomustab <strong>ee</strong>skätt ärilisi gruppe, kes ühendavad mõne majandusala eliiti.<br />
Survegruppide esindajad tegutsevad ka mitmetes konsultatiivorganites, nõukodades, ekspertkomit<strong>ee</strong>des.<br />
Kuna nad tunnevad hästi oma valdkonna olukorda ja probl<strong>ee</strong>me, siis on igati mõistlik, et nende oskusi<br />
kasutatakse poliitika kujundamisel. Teisalt tuleb pöörata tähelepanu sellele, et mõni grupp ei kasutaks seda<br />
ära endale soodsamate tingimuste väljakauplemisel.<br />
Survegruppide poliitiline roll erineb riikide lõikes. Nende olulisus sõltub mitmest asjaolust:<br />
• valitsemiskorraldusest ja survegruppide võimalustest sekkuda poliitika kujundamisse;<br />
• poliitilisest kultuurist (kuivõrd kodanikuaktiivsus on tavaks);<br />
• ühiskonna <strong>ee</strong>s seisvatest probl<strong>ee</strong>midest.<br />
Lõppkokkuvõttes on demokraatia jaoks oluline mitte s<strong>ee</strong>, kui palju survegruppe tegutseb, vaid s<strong>ee</strong>, kas nad<br />
oskavad oma <strong>ee</strong>smärkide saavutamiseks koostööd teha.<br />
survegrupid, sõltub mitmest asjaolust:<br />
SKEEM : Survegruppide tegutsemisviisid, vana õpik lk.68<br />
69
Sotsiaalsed liikumised<br />
Survegruppe aetakse vahepeal segamini sotsiaalsete liikumistega, mis paraku on ekslik. Sotsiaalne<br />
liikumine erineb nii erakonnast kui survegrupist oma piiritlemata liikmeskonna ja umbmäärase ülesehituse<br />
poolest. Tihti pole võimalik kindlaks teha, kus asub mingi liikumise peakorter või mitu inimest sinna<br />
kuulub. Enamik tänapäeva sotsiaalseid liikumisi kujutavad endast rahvusvahelisi võrgustikke, millel on<br />
toetajaid ning aktiviste paljudes maades.<br />
20. sajandi esimesel poolel sarnanesid sotsiaalsed liikumised tõepoolest survegruppidega. Laiemad<br />
rahvaliikumised kasvasidki üle survegruppideks, lõid oma organisatsiooni ja panid ametisse alalise<br />
juhtkonna. Näiteks kujunesid töölisliikumiste baasil ametiühingud. Mõnedest rahvaliikumistest kujunesid<br />
hiljem erakonnad (nt rohelised). Eestis pani Muinsuskaitse Selts aluse hilisemale Isamaaliidule,<br />
Rahvarindest tekkis mitu parteid, kellest tuntuim on Keskerakond.<br />
Kõigi nende rahvaliikumiste põhjused peitusid ühiskonna sotsiaalmajanduslikes probl<strong>ee</strong>mides või olid<br />
seotud võimu küsimustega. S<strong>ee</strong>tõttu suunasid nad ka oma kriitika just valitsuse vastu.<br />
20. sajandi viimasel v<strong>ee</strong>randil kerkisid sotsiaalsete liikumiste tähelepanu keskmesse vaimsed väärtused<br />
(võrdsus, õiglus, turvalisus) ja keskkonnaprobl<strong>ee</strong>mid. Materiaalsed väärtused (piisav sissetulek,<br />
heaolugarantiid, turvalisus) nihkusid inimeste jaoks tagaplaanile, sest arenenud maades olid n<strong>ee</strong>d<br />
probl<strong>ee</strong>mid enam-vähem lahendatud. S<strong>ee</strong> põhjustaski nn uute sotsiaalsete liikumiste tekke. Uued<br />
sotsiaalsed liikumised omavad järgmisi tunnusjooni:<br />
• nad on killustunud võrgustikud, mitte selge ülesehitusega organisatsioonid;<br />
• nende toetajaskond on laialivalguv ja muutub kiiresti;<br />
• nad on probl<strong>ee</strong>mipõhised, tekivad ja kaovad vastavalt probl<strong>ee</strong>mi aktualis<strong>ee</strong>rumisele või hääbumisele;<br />
• nende tegevus ei puuduta ega muuda otseselt osalejate sotsiaal-majanduslikku positsiooni (ei tõsta<br />
palka, ei pikenda puhkust), vaid edendab ideid või väärtusi (nt tervet eluviisi, rahu)<br />
• nad <strong>ee</strong>listavad otseseid aktsioone, mitte lobismi<br />
• nad on sageli riigiülese, vahel isegi üleilmse ulatusega.<br />
Enimtuntud uutest sotsiaalsetest liikumistest võib nimetada naisliikumist, gei- ja lesbiliikumist,<br />
rahuliikumist ja keskkonnaliikumist.<br />
Küsimused ja ülesanded<br />
1. Survegruppe seostatakse mõnikord seadusevastaste võtete, ka korruptsiooniga. Kas Eestis on ilmsiks<br />
tulnud juhtum, kus mõni survegrupp oleks andnud poliitikutele pistist või püüdnud mõnel moel neid<br />
ära osta? Kas leitud juhtumite põhjal saab teha üldistusi suvegruppide ja korruptsiooni seostest?<br />
2. Arutlege või kirjutage ess<strong>ee</strong> sellest, miks pole rohelise ideoloogia toetajad kujunenud Eestis<br />
arvestatavaks survegrupiks?<br />
3. Täiendage sk<strong>ee</strong>mi „Survegruppide tegutsemisviisid”, paigutades reaalselt olemasolevaid<br />
organisatsioone või ühendusi sk<strong>ee</strong>mile sobivasse kohta. Mida võite saadust järeldada?<br />
3.7. Sidususe mehhanismid – poliitiline kultuur ja kodakondsus<br />
MEENUTA<br />
Mida tähendavad mõisted pluralism, identit<strong>ee</strong>t, integratsioon?<br />
Kuidas on võimalik saada Eesti Vabariigi kodanikuks?<br />
70
Vaimsed väärtused ja tõekspidamised mängivad ühiskonna tervikuks sidumisel sama olulist rolli kui<br />
osalemine majanduses või elamine ühe riigi territooriumil. Just n<strong>ee</strong>d aitavad kujundada inimeste<br />
ühtekuuluvustunnet ehk identit<strong>ee</strong>ti. Identit<strong>ee</strong>t omakorda vormib kultuuri ja leiab kultuurimärkides<br />
(rahvariietes, kommetes) ka oma väljenduse. Argik<strong>ee</strong>les mõistame sõnade kultuur ja kultuurne all midagi<br />
tsivilis<strong>ee</strong>ritut, viisakat, kombekat. Mõnikord arvatakse sellest tulenevalt, et poliitiline kultuur on lugupidav<br />
ja kombekohane käitumine poliitikas (nt parlamendis). Võib kohata ka seisukohta, et asiaat, kes sööb riisi<br />
sõrmedega, on ebakultuurne. Tegelikult pole asi üldsegi mitte kultuuri puudumises, vaid kultuuride<br />
erinevustes. S<strong>ee</strong>, mis meil on taunitav või sündsusetu, võib mõnes teises riigis või teisel ajastul olla<br />
üldtunnustatud norm. Näiteks lubas keskaegne poliitiline kultuur inimeste tembeldamist nõidadeks ja nende<br />
põletamist tuleriidal. Vaieldav on ka soov poliitilisi kultuure (või mis tahes teist liiki kultuure) paremuse<br />
järjekorda seada. Kas oleks põhjendatud väide, et tänapäeva USA poliitiline kultuur on parem (arenenum),<br />
kui oli Rooma vabariigi oma? Vastus oleneb sellest, milline sisu omistada oskussõnale poliitiline kultuur.<br />
Poliitilise kultuuri olemus ja koostisosad<br />
Poliitilise kultuuri teooria sündis elulisest huvist leida põhjused, mis t<strong>ee</strong>vad mõne valitsemise süst<strong>ee</strong>mi<br />
teistest stabiilsemaks, isegi kui valitsemise struktuur on sarnane. Teooria autorid Gabriel A. Almond ja<br />
Sidney Verba väitsid, et poliitiline võim vajab edukaks toimimiseks psühholoogilist tuge. Selleks toeks<br />
ongi poliitiline kultuur ehk võimu teostamisega seotud teadmiste, ettekujutuste, väärtuste ja levinud<br />
käitumismallide kompleks.<br />
Poliitiline kultuur moodustab osa üldisest kultuurist. S<strong>ee</strong>tõttu on poliitilisel kultuuril niisuguseid jooni, mis<br />
on omased kõikidele kultuuriliikidele. Poliitiline kultuur<br />
• kujuneb pika ajaloolise arengu jooksul;<br />
• on omane suurele sotsiaalsele grupile (rahvusrühmale, ühiskonnaklassile, tervele rahvale), mitte<br />
üksikutele indiviididele;<br />
• on jäik poliitiliste muutuste suhtes,<br />
• suudab püsima jääda vaid pideva taastootmise korral.<br />
Teisalt on poliitilisel kultuuril ka spetsiifilisi jooni, mis tulenevad poliitika enda eripärast. Kuna<br />
poliitikat leidub tänapäeval peaaegu kõigis valdkondades, siis hõlmabki poliitiline kultuur mitmesuguseid<br />
teadmisi ja oskusi, mida läheb igal kodanikul ühiskonnas elades vaja. S<strong>ee</strong>pärast kasutatakse mõnikord<br />
oskussõna kodanikukultuur ehk tsiviilkultuur. Niisugust kõikehõlmavust ei ole näiteks<br />
põllupidamiskultuuril, mis arenenud ühiskonnas puudutab vaid väikest osa rahvastikust. Teiseks poliitilise<br />
kultuuri erijooneks on võimude aktiivne ja sihiteadlik osalus poliitilise kultuuri suunamisel ning<br />
juurutamisel. S<strong>ee</strong> võib kätkeda endas kodanikuõpetuse sisseviimist koolidesse või ka üleüldist<br />
massipropagandat. Valitsuste tegevus sanitaar- või liikluskultuuri vallas on sellega võrreldes palju<br />
tagasihoidlikum.<br />
Poliitiline kultuur koosneb teadmistest, hinnangutest, väärtustest ning käitumismallidest. Teadmised<br />
poliitika ja valitsemise kohta kujunevad mitmepalgeliste allikate põhjal – siin liituvad koolis õpitu,<br />
massim<strong>ee</strong>diast kuuldu ja nähtu, sõprade-tuttavate poolt räägitu ja isiklik kogemus.<br />
Omandatud teavet hindab kultuuritarbija oma väärtushoiakute põhjal. Poliitilises kultuuris võib leida<br />
üldisi väärtusi, mida tunnustavad peaaegu kõik ühiskonnaliikmed, aga ka niisuguseid väärtusi, mis on<br />
omased vaid teatud ideoloogiale. Näiteks liberaalseis demokraatlikes kultuurides väärtustatakse üldiselt<br />
kodanikuvabadusi, samas suhtuvad vasak- ja parempoolsed erinevalt sotsiaalsesse võrdsusse. Poliitilised<br />
ideoloogiad pakuvad igakülgset põhja, mille alusel kujundada isiklikud väärtused, ent paraku on paljude<br />
inimeste vaated vastukäivad, mõnes küsimuses pooldatakse vasakpoolseid, mõnes aga parempoolseid<br />
seisukohti. Üpris sageli kohtab ka stereotüüpseid arvamusi – kinnisarusaamu, mis ei tugine täpsel teadmisel<br />
või isiklikul kogemusel. Levinud stereotüübiks on näiteks arvamus, et riigiametnikud on ülbed ja<br />
omakasupüüdlikud.<br />
71
Teadmised ja seisukohad ei vii alati konkr<strong>ee</strong>tse poliitilise tegevuseni. Selleks on vajalikud nii oskus<br />
tegutseda, isiklik v<strong>ee</strong>ndumus, et tehtav on otstarbekas, kui ka sobiv olustik.<br />
Poliitilise kultuuri osaks saab vaid niisugune käitumisviis, mis on laialt levinud ning mida tuleb ette<br />
korduvalt. Nii on terrorism araabia fundamentalistide poliitilise kultuuri osaks, samas kui ühe tšehhi<br />
üliõpilase enesepõletamine Prahas 1968. aastal, protestiks Nõukogude vägede sissemarsi vastu, ei ole<br />
Tšehhi poliitilise kultuuri komponent.<br />
Mis mõjutab poliitilise kultuuri arengut?<br />
Poliitilise kultuuri muutumine on pikk ja vastuoluline protsess, mille taga peitub kultuurile omane jäikus<br />
ning vastuseis uutele väärtustele ja kommetele. S<strong>ee</strong>pärast peavad n<strong>ee</strong>d sotsiaalsed muutused, mis vormivad<br />
ümber eksist<strong>ee</strong>riva poliitilise kultuuri, olema võimsad, pikaajalised ja ulatuslikud. Näidetena võiks siin<br />
nimetada tööstusühiskonna kujunemist, kolooniate iseseisvumist, Nõukogude Liidu kokkuvarisemist.<br />
Uue kultuuritüübi juurdumisel mängib olulist rolli võimu legitiimsus ehk valitsejate ja alluvate üksm<strong>ee</strong>l<br />
põhiväärtuste, ühiskonna arengustrat<strong>ee</strong>giate ja rahva osaluse suhtes. Kui võimule tulnud valitsejad püüavad<br />
olemasolevat poliitilist kultuuri otsustavalt muuta, kujuneb ühiskonnas tavaliselt kaks kultuurikihti. Üks on<br />
nii öelda ametlik kultuur, mida iseloomustavad uued, võimu poolt kehtestatud sümbolid, lubatud<br />
infoallikad ja juurutatavad väärtused. Teine on rahva seas järgitav kultuur. Nende kahe sümbolid ja<br />
väärtused, aga ka osaluspõhimõtted on erinevad. Mida radikaalsem on võimuvahetus, seda suuremad<br />
muutused tabavad ka kultuuri. Tüüpiline on, et pärast edukat revolutsiooni muudetakse riigi hümn,<br />
kehtestatakse uus vapp ja lipp, asendatakse ajalookangelaste monumendid, k<strong>ee</strong>lustatakse või taaslubatakse<br />
kodanikuseltse ja usuühinguid.<br />
Ülikiirte sotsiaalsete muutuste perioodil ei pruugi poliitiline kultuur oma ülesannetega toime tulla. Selle<br />
peamiseks põhjuseks on väärtusvaakumi kujunemine oludes, kus vanad teadmised (nt ajaloo kohta)<br />
osutuvad vildakaiks, vanad väärtused muutuvad antiväärtusteks, uued pole aga v<strong>ee</strong>l selgelt välja<br />
kujunenud. Väärtusvaakum ning uue poliitilise kultuuri kujunemine on ka Ida-Euroopa riikide jaoks üks<br />
raskemaid probl<strong>ee</strong>me demokraatia ülesehitamisel. Kui poliitilisi reforme võib teostada paari kuuga ja<br />
majanduse korda seada aastakümnega, siis demokraatlike väärtusorientatsioonide ja käitumistavade<br />
kujunemine võtab märksa rohkem aega.<br />
Poliitiline kultuur võib oluliselt teiseneda ka stiihiliste protsesside tulemusel, mida võimud ei suuda või ei<br />
pea vajalikuks kontrollida. Ülemaailmse arvutivõrgu ja satelliittelevisiooni tulek on erinevaid kultuuritüüpe<br />
ühtlustanud ja seganud. Teisalt toob ülemaailmsetes infovõrkudes surfamine kaasa poliitilise kultuuri<br />
killunemise. Ühised rahvuslikud väärtused ei ole enam samatähtsad inimeste suhtumiste ja käitumise<br />
vormijad kui aastakümneid tagasi.<br />
Lisaks infotehnoloogilisele arengule teisendavad kultuuri ka rahvastikuprotsessid, eriti massiline<br />
rahvastikuränne. Maailma ajalugu teab mitmeid juhtumeid, kus teisest kultuurikeskkonnast saabunud<br />
immigrandid on andnud uue ilme ka asukohamaa poliitilisele kultuurile. Nimetagem Lääne-Euroopa<br />
väljarännanute mõju USA demokraatiamudeli kujundamisele, või Baltikumi annekt<strong>ee</strong>rimist Nõukogude<br />
Liitu. Rändeprotsesside tulemusel võib tänapäeval enamikus riikides kohata mitmeid kultuuritüüpe.<br />
Kultuuri õppimine ehk sotsialis<strong>ee</strong>rumine<br />
Poliitilisel kultuuril on tähtis roll ühiskonna stabiilsuse ja sidususe kindlustamisel. Kultuuri<br />
märgisüst<strong>ee</strong>mide ja käitumismallide kaudu toimub sotsiaalne kommunikatsioon, aga ka uute<br />
ühiskonnaliikmete (laste, immigrantide) lõimimine. Protsessi, mille käigus kujundatakse<br />
ühiskonnaliikmetes väärtusi ja hoiakuid poliitilise süst<strong>ee</strong>mi kohta, nimetatakse poliitiliseks<br />
sotsialis<strong>ee</strong>rimiseks.<br />
Sotsialis<strong>ee</strong>rimine toimub ühest küljest sihiteadliku õpetamisena: näiteks koolis ühiskonnaõpetuse ja ajaloo<br />
tundides või kodakondsuse taotlejatele korraldavatel kursustel. Teisest küljest omandab iga ühiskonnaliige<br />
teadmisi ja hinnanguid ka oma igapäevaelu kogemusest. Näiteks lapsed järgivad oma vanemaid ja püüavad<br />
72
matkida nende käitumist. Muu hulgas väidetakse, et valimiskäimist mõjutab tugevamini perekondlik<br />
traditsioon kui valimiskampaania.<br />
Kõiki neid ühiskonna institutsioone, kes tegelevad sotsiaalse õpetamisega, nimetatakse<br />
sotsialis<strong>ee</strong>rimisagentideks. Siia kuuluvad perekond, kool, eakaaslaste grupid ja töökaaslased,<br />
massim<strong>ee</strong>dia, kodanikuharidusega tegelevad riiklikud või kolmanda sektori institutsioonid. Mõnel maal<br />
kuulub kirikule oluline positsioon ühiskondlike väärtuste kujundamisel. Olenevalt inimese vanusest on ka<br />
loetletud agentide roll erinev. Väikelapse jaoks mängivad ema-isa kindlasti olulisemat osa kui üliõpilase<br />
jaoks. Agentide tähtsusjärjestusest olulisem on siiski nendevaheline konsensus kultuuri alusväärtuste<br />
osas. Eestis tehtud sotsioloogilistest küsitlustest on näiteks selgunud, et osades peredes ja<br />
tutvusringkondadeks on maksupettus pigem kangelastegu kui kuritegu. Sellise pere laps võib suhtuda<br />
õpetaja juttu maksude sotsiaalsest tähendusest kui tüütusse moraalitsemisse.<br />
Sotsialis<strong>ee</strong>rumine, nagu igasugune õppimine, on elukestev protsess. Kuigi inimese põhiarusaamad<br />
sotsiaalsetest mehhanismidest, kodanikuõigustest ja -kohustustest vormuvad teism<strong>ee</strong>a lõpuks, tuleb tal ka<br />
hiljem omandada uusi teadmisi ning oskusi ühiskonnas toimetulekuks. Niisuguse vajaduse põhjustab<br />
kiiresti muutuv ühiskond ise. Täna tuleb kõigil täiskasvanutel langetada otsuseid oma pensionikindlustuse<br />
sõlmimise osas ja õppida interneti t<strong>ee</strong>l suhtlema riigiasutustega. Riigipiiride avanemine muudab<br />
ühiskonnad mitmekultuurilisteks, mis nõuab igaühelt tolerantsi ja kultuurierisuste mõistmist.<br />
Kodakondsus poliitilise identit<strong>ee</strong>di tegurina<br />
Ühiskonna pika arengu jooksul on kujunenud põhimõte, et sotsialis<strong>ee</strong>rimisprotsess peaks lõppema mingi<br />
käegakatsutava tunnistuse või sertifikaadi andmisega. Niisuguseks tunnistuseks ongi kodakondsus.<br />
73
Inimene, kes on oma sünnimaal üles kasvanud, saanud kooliharidust, omab õigust selle riigi<br />
kodakondsusele. Sisserännanult nõutakse tavaliselt, et ta oleks selles riigis mingi aja juba elanud, enne kui<br />
ta tohib taotleda kodakondsust. Enamikus maades on tarvis sooritada ka kodakondsuseksam, millega<br />
üldjoontes kontrollitakse, kas inimene on omandanud selle ühiskonna poliitilise kultuuri – kas ta oskab<br />
k<strong>ee</strong>lt, tunneb ajalugu ja valitsemiskorraldust, teab kodanikuõigusi ja -kohustusi.<br />
Rahvusriiklusel rajanev kodakondsus on sajandeid olnud üks võimsamaid kollektiivse identit<strong>ee</strong>di<br />
kujundajaid. Kodakondsuse alusel loodi piir meie ja nende, omade ja võõraste vahel. Kodakondsus on ikka<br />
andnud ka teatud õigusi, mida teistel pole. 17.–19. sajandil olid n<strong>ee</strong>d klassikalise riigivalitsemisega seotud<br />
õigused – näiteks õigus osaleda valimistel, t<strong>ee</strong>nida sõjaväes või julgeolekustruktuurides. 20. sajandil kerkis<br />
koos heaoluriigi laienemisega keskpunkti juurdepääs sotsiaalturvale. Kodakondne, kes maksis riigile<br />
makse, pälvis sellega õiguse tarbida ühishüvesid ning saada rahalist toetust.<br />
Nüüdisaegses postmodernistlikus maailmas on n<strong>ee</strong>d klassikalised rahvusriikidele ja riikkondsusele<br />
tuginevad integratsioonimehhanismid nõrgenemas. Tänapäeval pole sugugi haruldane, et inimene elab,<br />
õpib ja töötab elu jooksul mitmetes riikides. Euroopa Liit on oma poliitikate (<strong>ee</strong>skätt nn nelja vabaduse<br />
põhimõttega) püüdnud juurutada riikideülest Euroopa kodakondsust. Näiteks saab Euroopa Liidu kodanik<br />
mis tahes riigis kogutud pensionikindlustuse staaži ja -maksed endaga „kaasa võtta”, tervisekindlustus oma<br />
kodumaal annab talle õiguse arstiabile kõigis liikmesmaades. Samuti on tal õigus valida ja kandid<strong>ee</strong>rida<br />
kohalikesse nõukogudesse ning europarlamenti just sellel maal, kus ta elab, mitte ainult seal, kus ta omab<br />
kodakondsust.<br />
2 fotot:<br />
a) Mitte-<strong>ee</strong>stlased Pronkssõduri <strong>ee</strong>s ja<br />
b) Eesti rahvuslased Hirvepargis Linda kuju juures<br />
Küsimusi ja ülesandeid<br />
1. Mida kujutas endast mauistide organis<strong>ee</strong>ritud Kultuurirevolutsioon? Kas võib öelda, et tegu oli<br />
poliitilise kultuuri vägivaldse muutmisega? Milliseid kultuuri arengu seaduspärasusi eiras Hiina<br />
Kommunistliku Partei juhtkond kultuurirevolutsiooni poliitikaga?<br />
2. Eesti Vabariigis on kaks põhilist etnilist kogukonda – <strong>ee</strong>stlased ja venelased. S<strong>ee</strong>ga võib väita, et meil<br />
on ka kaks poliitilist kultuuri. Püüdke seda väidet tõestada või väärata.<br />
3. Külasta Eesti e-riiki http://www.riik.<strong>ee</strong>. Milliseid võimalusi kodaniku suhtlemiseks oma riigiga avab nn<br />
küberdemokraatia? Milliseid väärtusi ja hoiakuid ta kodanikes kujundab?<br />
74
4. Valitsemine ja avalik haldus<br />
Valitsemise tähendus on viimastel aastakümnetel märgatavalt laienenud. Kui varem käsitleti valitsemise all<br />
valitsemisrežiimi, seadusandliku kogu ja valitsuskabineti tööd, siis tänapäeval hõlmab s<strong>ee</strong> ka riigi ja rahva<br />
seotust, kohalikku valitsemist ja poliitikate elluviimist. Valitsemisele lisandub avalik haldus ehk poliitiliste<br />
otsuste elluviimine.<br />
Küsimusele „Kes valitseb?” peame üpris tihti vastama erinevalt, sest erakondade ja huvigruppide<br />
populaarsus muutub. Kord on parlamendis ülekaalus ühed, kord teised jõud. Vastus teisele olulisele<br />
küsimusele „Kuidas valitsetakse?” on enam-vähem püsiv, sest valitsemise põhimõtted määratakse<br />
valitsemise vormi ehk režiimiga. Riigi ülesehitust ega võimuasutuste funktsioone ei muuda uute<br />
erakondade võimuletulek. S<strong>ee</strong>tõttu on kõigi demokraatlike riikide valitsemises palju ühist.<br />
Kolmandaks seondub valitsemisega probl<strong>ee</strong>m „Mida otsustatakse?”. Parlamendis ja valitsuses tehtud<br />
otsustel on kohustuslikud ning nende põhjal kujunebki riigi poliitika. Poliitikasse jõuavad paraku vaid n<strong>ee</strong>d<br />
huvid, mida kannavad mõjukad erakonnad või survegrupid. Huvide vormistamine seadusteks ja<br />
määrusteks ongi poliitilise protsessi esimese etapi sisuks.<br />
Poliitilise protsessi teisel etapil saavad põhitegijateks haldusinstitutsioonid ja ametnikud. Nende tegevusest<br />
ehk avalikust haldusest oleneb, kuidas otsused teostuvad. Headest seadustest on vähe kasu, kui<br />
puuduvad nende rakendusjuhised või kui pole asjatundlikke ja ausaid ametnikke. Viimastel aastakümnetel<br />
pälvib just demokraatia halduslik aspekt suuremat tähelepanu.<br />
Sk<strong>ee</strong>m: Osalejate hulga muutumine olenevalt poliitise protsessi etapist<br />
Allikas: Adolino, Blake. Comparative Public Policy, p.29<br />
75
4.1. Parlamentaarne ja presidentaalne valitsemine<br />
MEENUTA<br />
Millal muutus demokraatia valitsevaks režiimiks Euroopas?<br />
Nimeta olulisemad märksõnad, mis iseloomustavad demokraatiat.<br />
Demokraatia kui piiratud valitsemine<br />
Seadused, eriti põhiseadus ehk konstitutsioon, mängivad demokraatlikus valitsemises esmatähtsat rolli,<br />
s<strong>ee</strong>pärast nimetatakse demokraatlikku valitsemiskorda ka põhiseaduslikkuseks ehk<br />
konstitutsionalismiks. Nimetusega rõhutatakse ühtlasi selle erinevust õigusvastasest valitsemisrežiimist<br />
ehk diktatuurist. Põhiseaduslikkus on valitsemine, kus võimu teostatakse ja piiratakse seadusega<br />
määratud viisil.<br />
Toodud definitsioon sisaldab ka teist diktatuuri ja demokraatia olulist erinevust. Kui diktatuur kujutab<br />
endast piiramatut võimu, siis demokraatia on piiratud võim. Üldjoontes liigitatakse n<strong>ee</strong>d piirangud<br />
sisulisteks ja protseduurilisteks. Sisulised piirangud k<strong>ee</strong>lavad võimuinstitutsioonidel teha teatud asju.<br />
Näiteks ei tohi valitsus võtta vastu riigi<strong>ee</strong>larvet. Protseduurilised piirangud tähendavad, et mingi<br />
toimingu sooritamisel tuleb järgida seaduses sätestatud korda. Näiteks võib valitsus võtta laene, kuid<br />
laenulepingud peab ratifits<strong>ee</strong>rima parlament.<br />
Põhiseaduslikku valitsemist iseloomustab võimude lahusus ja tasakaalustatus. S<strong>ee</strong>pärast ei puuduta ka<br />
piirangud ainult ühte võimuharu. Õigem on rääkida seadusandliku ja täidesaatva võimu vastastikusest<br />
piiramisest. Kuidas s<strong>ee</strong> täpselt toimub, sõltub sellest, milline põhiseaduslikkuse vorm – kas presidentalism<br />
või parlamentarism – riigis kehtib.<br />
Võimude lahusus ja vastastikune piiramine väldib võimu koondumist riigipea või väikese ringi tipppoliitikute<br />
kätte ning lubab paremini arvestada erinevate huvidega. Teisalt kätkeb selles mehhanismis oht<br />
muuta valitsemine ebaefektiivseks, kuna otsustusprotsess on kooskõlastuste ja läbirääkimiste tõttu aeglane.<br />
Presidentalism ja parlamentarism<br />
Nende kahe demokraataiavormi eristamisel lähtutakse järgmistest krit<strong>ee</strong>riumidest:<br />
• millise võimuharuga (kas seadusandliku või täidesaatvaga) on riigipearohkem seotud;<br />
• kui suur on võimuharude iseseisvus üksteisest.<br />
Presidentalism<br />
Presidentalism on enam levinud Lõuna-Am<strong>ee</strong>rikas, Põhja-Aafrikas, Kaukaasias ja Kesk-Aasias.<br />
Presidentaalse demokraatia mudeliks võetakse tavaliselt USA, kuid näidetena sobiksid ka Mehhiko,<br />
Argentiina, Tšiili, Egiptus või Gruusia.<br />
Presidentalismi puhul on president keskne poliitiline figuur, ta täidab nii riigipea kui valitsusjuhi<br />
ülesandeid. Samas ei tähenda s<strong>ee</strong> sugugi, et kogu võim kuulub presidendile. Ka presidendi võimu<br />
piiratakse. Järgnevalt presidentaalsest korraldusest USA näite varal.<br />
Iga demokraatia saab alguse rahvast, valijaskonnast. Presidentaalse vormi puhul valivad kodanikud nii<br />
presidendi kui ka parlamendisaadikud. USA president valitakse iga nelja aasta järel valijaskonna,<br />
täpsemalt valijam<strong>ee</strong>ste poolt.<br />
President juhib riigi valitsust (administratsiooni), täites ise ka peaministri ülesandeid. Departemangude<br />
juhid (meie mõistes ministrid) nimetab ta ametisse ilma Kongressiga (st parlamendiga) läbi rääkimata või<br />
Kongressi erakondlikku koosseisu arvestamata. President otsustab ka ministrite tagandamise. S<strong>ee</strong>ga on<br />
presidendil USA-s palju rohkem vabadust täidesaatva võimu komplekt<strong>ee</strong>rimisel kui Eesti-taolises<br />
parlamentaarses riigis. Erinev on s<strong>ee</strong>gi, et USA-s (ja ka teistes presidentaalsetes riikides) vahetub valitsuse<br />
koosseis peale presidendi-, mitte peale parlamendivalimisi.<br />
76
Seadusandliku võimu institutsiooniks on USA-s kahekojaline parlament ehk Kongress. Seaduste<br />
algatamise õigus on vaid parlamendisaadikutel, kuid president avaldab seadusloomele tugevat mõju oma<br />
seisukohtadega, mis lisatakse Kongressi saabuvatele <strong>ee</strong>lnõudele. Lisaks kuulub presidendile vetoõigus –<br />
õigus lükata parlamendis vastu võetud seadus tagasi. Siiski ei maksa <strong>ee</strong>lkirjeldatust teha üldistust, nagu<br />
oleks USA Kongressi mõjujõud väike. Talle kuulub „rahakoti võim”, mis tähendab, et president vajab<br />
suurte kuluprogrammide (nt kosmoseuuringud, välisabi, sõjakulutused) kinnitamiseks Kongressi<br />
heakskiitu. Ka riigi<strong>ee</strong>larve võetakse vastu mõlema koja – Esindajatekoja ja Senati poolt. Lisaks kontrollib<br />
Senat kõrgemate riigiametnike ja suursaadikute nimetamist ning ratifits<strong>ee</strong>rib rahvusvahelised lepingud;<br />
Kongress kinnitab ka sõja väljakuulutamise presidendi poolt.<br />
Seadusandliku kogu mõju täidesaatvale võimuharule – presidendile ja administratsioonile – on siiski<br />
suhteliselt nõrk. Näiteks pole Kongressil õigust avaldada administratsioonile umbusaldust.<br />
Presidentaalse riigikorralduse puhul on president tihedamalt seotud täidesaatva võimuga.<br />
Võimuharude autonoomia on teiste demokraatia vormidega võrreldes suurim. Sellel iseseisvusel on<br />
oma plussid (valitsused on pikaajalised) aga ka miinused (vastastikune tegevuse pärssimine või<br />
blok<strong>ee</strong>rimine, Kongressi ja Valge Maja poliitilise liini vastuolulisus).<br />
SKEEM: Presidentaalne valitsemiskorraldus USA näitel<br />
vana õpik lk 72 (sk<strong>ee</strong>mil võiks olla kujutatud ka Valge Maja ja Kapitoolium kui võimu sümbolid)<br />
Allikas: A & O 2003<br />
Poolpresidentalism<br />
Poolpresidentaalse demokraatia puhul peab president parlamendiga rohkem arvestama, ka tuleb tal<br />
valitsuse juhi rolli peaministriga jagada. President osaleb valitsuse töös või sekkub sellesse teatud<br />
küsimuste lahendamiseks, valituse töö <strong>ee</strong>st vastutab aga ikka peaministril. Niisugune valitsemisvorm kehtib<br />
näiteks Prantsusmaal, Islandil, Portugalis, Austrias, Venemaal ja L<strong>ee</strong>dus. Võtamegi Prantsusmaa näite<br />
põhjalikuma vaatluse alla.<br />
Sarnaselt presidentaalse süst<strong>ee</strong>miga valitakse riigipea ehk president ka siin otse rahva poolt.<br />
Presidendivalimised toovad alati kaasa täidesaatva võimu ehk valitsuse koosseisu muutumise. President<br />
nimetab ametisse peaministri. Ülejäänud ministrid valib omakorda peaminister, kuid n<strong>ee</strong>d peavad saama<br />
presidendi heakskiidu. President vastutab r<strong>ee</strong>glina välis-, kaitse- ja m<strong>ee</strong>diapoliitika <strong>ee</strong>st, peaminister aga<br />
sotsiaal- ning majandusküsimuste <strong>ee</strong>st. Enamasti kuuluvad riigipea ja valitsusjuht ühte poliitilisse parteisse.<br />
Suhetes parlamendiga on presidendil mitmeid võimalusi oma tahet peale suruda. Tal on õigus panna<br />
seadus<strong>ee</strong>lnõule veto; presidendi seisukohas seadus<strong>ee</strong>lnõu osas ei kuulu enam arutlusele. Kuigi valitsuse või<br />
üksikute ministrite tagandamine kuulub parlamendi pädevusse, saab president selle õiguse ära võtta.<br />
Parlamendivalimised ei mõjuta valitsuse koosseisu otseselt, kuigi president võib olla sunnitud mõned<br />
ministrid välja vahetama, lähtudes seadusandliku võimu uuest parteilisest koosseisust. Üldse etendavad<br />
erakondlik kuuluvus poolpresidentaalses süst<strong>ee</strong>mis suuremat tähtsust kui presidentaalses valitsemises<br />
Poolpresidentaalse riigikorralduse puhul on president seotud tugevamini täidesaatva võimuga.<br />
Seadusandliku ja täidesaatva võimu autonoomia teineteise suhtes on küllaltki suur, kuid tugevam<br />
positsioon kuulub täidesaatvale võimule.<br />
77
Parlamentarism<br />
Parlamentarismi põhitunnuseks on parlamendi ülimuslikkus ja esindusdemokraatia põhimõtete<br />
tähtsustamine. Parlamentarismi mudeliks on Suurbritannia, kus s<strong>ee</strong> ka kõige ehedamal kujul eksist<strong>ee</strong>rib.<br />
Parlamentarism on Euroopas ülekaalukalt valitsev demokraatiavorm, mis kehtib Skandinaavias, Itaalias,<br />
Saksamaal, Šveitsis, Iirimaal ja Eestiski.<br />
Rahvas valib otse tavaliselt ainult parlamendi, presidendi valib aga juba parlament. Konstitutsioonilise<br />
monarhiaga parlamentaarsetes maades (Suurbritannia, Rootsi, Norra, Belgia, Taani) langeb riigipea<br />
valimine hoopiski ära.<br />
Riigipea kujutab endast erapooletut iseseisvat võimuinstitutsiooni, mis peab tasakaalustama valitsuse ja<br />
parlamendi suhteid. Lisaks nimetab riigipea ametisse kõrgeid ametnikke, kelle töö nõuab parteilist<br />
erapooletust (diplomaadid, sõjaväe juhtkonna, kohtunikud, järelevalveinstitutsioonide juhid). Riigipea<br />
täidab ka tseremoniaalseid kohustusi (peab kõnesid, autasustab, võtab vastu diplomaate ja välisriikide<br />
poliitikuid).<br />
Parlamendil on lisaks traditsioonilistele seadusandja ülesannetele oluline osa ka täidesaatva võimu kokku<br />
panemisel. Valitsus moodustatakse parlamendivalimiste tulemuste põhjal. S<strong>ee</strong>ga saavad valitsust juhtida<br />
vaid n<strong>ee</strong>d parteid, kellel on arvukas esindatus parlamendis. Sageli pannaksegi ministriks neid, kes <strong>ee</strong>lnevalt<br />
on rahva poolt valitud parlamendisaadikuks. Tänapäeval mängivad ministrite nimetamisel üha tähtsamat<br />
rolli erakonnad, mistõttu alati ei tule ministrid saadikute ridadest. Valitsuse koosseis sõltub niisiis<br />
parlamendi toetusest ning riigipea mängib selles teisejärgulist rolli. Ka valitsuse eluiga sõltub parlamendi<br />
toetusest, sest viimane võib korraldada umbusaldushääletuse valitsuse või ka mõne üksiku ministri<br />
tagandamiseks.<br />
Vaatamata parlamendi mõjukusele, on valitsuselgi oma hoovad poliitika kujundamiseks. Enamiku<br />
seadus<strong>ee</strong>lnõusid (sh riigi<strong>ee</strong>larve) koostab valitsus ja saadab s<strong>ee</strong>järel parlamendile menetlemiseks.<br />
Valitsusele umbusaldust hääletades peavad saadikud arvestama võimalusega, et valitsuse erruminek annab<br />
riigipeale õiguse laiali saata ka parlament ning välja kuulutada uued valimised.<br />
Parlamentaarse riigikorralduse puhul on tähtsaim võimuinstitutsioon parlament. Seadusandlik ja<br />
täidesaatev võim on väga tugevas vastastikuses sõltuvuses, konflikt nende vahel võib viia<br />
võimukriisini, üksm<strong>ee</strong>l aga kiirendab otsustusprotsessi.<br />
78
Foto: Riigikogu – valitsuse liikmed ja saadikud istuvad eraldi. TXT: Enamikus tänapäeva<br />
parlamentaarsetes riikides ei kuulu ministrid parlamendi koosseisu.<br />
Küsimusi ja ülesandeid<br />
1. Kas Eestis oleks mõttekas kehtestada presidentaalne valitsemiskorraldus? Arutlege võimalike<br />
probl<strong>ee</strong>mide, takistuste ja heade külgede üle.<br />
2. Millised plussid ja miinused on Inglise nn Westminsteri mudeli põhimõttel, et minister on ühtaegu<br />
parlamendi hääleõiguslik liige?<br />
3. Leidke materjali mõne meie naaberriigi valitsemiskorralduse kohta ning analüüsige, millise<br />
demokraatiavormiga on tegu.<br />
79
4.2. Seadusandliku võimu ülesehitus<br />
MEENUTA<br />
Kuidas moodustub parlamendi koosseis? Millistest teguritest s<strong>ee</strong> oleneb?<br />
Mis on opositsioon ja koalitsioon?<br />
Parlament on demokraatliku riigi kõrgeim seadusandlik organ. Ajalooliselt kujunes parlament välja<br />
kodanlike revolutsioonide käigus, sümbolis<strong>ee</strong>rides üleminekut seisuslikult võimult valitavale<br />
esindusvõimule. Parlamentide kuldajaks p<strong>ee</strong>takse 20. sajandi keskpaika, mil nad olid juhtivaks<br />
institutsiooniks Lääne-Euroopa valitsemissüst<strong>ee</strong>mides. Tänapäeval on täidesaatev võim küll sedavõrd<br />
tugevnenud, et kipub seadusandjat varju jätma, ent parlament on endiselt jäänud demokraatia oluliseks<br />
sümboliks, omades ka mitmeid kaalukaid valitsemisfunktsioone.<br />
Foto: Renov<strong>ee</strong>ritud Saksa Bundestag. Tekst seletab parlamendi ja tema hoone sümbolilist tähendust<br />
demokraatlikus kultuuris.<br />
(näidiseks pilt raamatust Die deutsche Demokratie, S.9)<br />
Ühe- ja kahekojalisus<br />
Kuigi üldine arengutendents soosib ühekojalisi parlamente, on tänapäeval ligi pooled parlamentidest<br />
kahekojalised. Euroopas koosneb kahest kojast näiteks Suurbritannia, Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia,<br />
Tšehhi, Norra, Poola ja Venemaa parlament. Ühekojalisus on iseloomulik Skandinaaviale (v.a Norra) ja<br />
Balti riikidele.<br />
Parlamendi kodasid nimetatakse sageli ülem- ja alamkojaks, kuigi s<strong>ee</strong> ei tähenda, et ülemkoda oleks<br />
tähtsam või mõjukam kui alamkoda. Pigem on lugu vastupidi – riigi poliitika põhijooned määrab alamkoda<br />
oma seadusandliku tegevusega. Seaduse järgi on parlamendi kojad võrdsed, mis tähendab, et õigusaktid<br />
jõustuvad alles siis, kui mõlemad kojad on selle heaks kiitnud (v.a seadusega sätestatud erijuhud).<br />
Seadusandliku kogu kodade erinevused seisnevad nende<br />
• komplekt<strong>ee</strong>rimise viisis;<br />
• töövaldkondade jaotuses.<br />
Parlamendi alamkoda moodustatakse kõikides riikides otseste üldvalimiste t<strong>ee</strong>l. Ülemkoja<br />
komplekt<strong>ee</strong>rimisel on kaks erinevat põhimõtet.<br />
Esimesel juhul, näiteks Suurbritannias, kujutab ülemkoda endast seisuslikku esindusorganit. Valimisi<br />
sellisel juhul ei korraldata, eluaegse õiguse osaleda parlamendi töös omandab inimene automaatselt koos<br />
päritud või omandatud tiitliga. Suurbritannia parlamendi Lordide kotta kuulub umbes 1200 aadlitiitli<br />
kandjat, kõrget vaimulikku ja ülemkohtunikku. Ka n<strong>ee</strong>d silmapaistvad inimesed, kellele kuninganna on<br />
kinkinud aadlitiitli (nt Margaret Thatcher, Paul MacCartney, Elton John), võivad kuuluda Lordide kotta.<br />
Tegelikult osaleb Lordide koja töös vaid viiendik neist, kellel on selleks õigus. Et üks inimene ei saa<br />
üheaegselt olla nii Lordide koja kui alamkoja liige, loobuvad n<strong>ee</strong>d lordid, kes tahavad teha tõsist poliitilist<br />
karjääri, kohast Lordide kojas ning kandid<strong>ee</strong>rivad valimistel alamkotta. Sajandite jooksul on kujunenud<br />
tava, et olulised poliitilised otsused vaieldakse läbi ja sõnastatakse just alamkojas. Kuigi Lordide kojal, kes<br />
peab Esindajatekojas vastu võetud seadused kinnitama, on vetoõigus, ei kasuta lordid seda peaaegu kunagi.<br />
Teisel juhul tingivad ülemkoja moodustamise kas riigi ulatuslik territoorium või haldusjaotus, s<strong>ee</strong>ga<br />
vajadus esindada keskvõimu tasandil regionaalseid huvisid. Seda laadi ülemkoda on tänapäeval märksa<br />
enam levinud kui seisuslik koda. Nimetagem Venemaa Föderatsiooninõukogu, Saksamaa Bundesrati<br />
80
(Liidunõukogu), Prantsusmaa ning USA Senateid. Regionaalsel esindatusel põhinevad ülemkojad<br />
komplekt<strong>ee</strong>ritakse kahel viisil.<br />
• Ülemkotta deleg<strong>ee</strong>ritakse regionaalvõimude (liidumaade, osariikide, kraide) esindajad. Selline<br />
põhimõte kehtib Prantsusmaal, Saksamaal ja Venemaal.<br />
• Ülemkoda valitakse otse rahva poolt vastavalt regionaalüksuse esindusnormile. Näiteks valivad<br />
USA kodanikud igast osariigist kaks esindajat (senaatorit) Senatisse. Otsevalimised on ka Itaalias<br />
ning Jaapanis.<br />
Regionaalseid huve esindava ülemkoja erinevus seisuslikust kojast avaldub ka selles, et siin pole tegemist<br />
eluaegse, vaid regulaarselt ümbervalitava saadikukohaga. USA-s valitakse iga kahe aasta järel ümber<br />
kolmandik senaatoreist, Saksa Liidunõukogu koosseis muutub seoses kohalike võimuorganite valimiste<br />
ning liidumaade valitsuste vahetumisega.<br />
Ülemkoja komplekt<strong>ee</strong>rimise põhimõte määrab üldjoontes ka kodadevahelise tööjaotuse. Briti Lordide<br />
koda kui valdavalt sümboolne võim peab heaks kiitma alamkojas vastu võetud õigusaktid, kuid ei tohi<br />
arutada finants- ja majandusküsimusi. Regionaalsed esinduskojad tegelevad vahetult liidumaid puudutava<br />
seadusandlusega. USA Senat kinnitab presidendi poolt nimetatud kõrged riigiametnikud ja suursaadikud<br />
ning ratifits<strong>ee</strong>rib välislepingud. Siin arutatakse läbi kõik riigiametnike vastutuselevõtmisega seonduvad<br />
küsimused. USA Esindajatekoda arutab <strong>ee</strong>skätt <strong>ee</strong>larve, maksude ja majanduspoliitikaga seonduvat. Ka<br />
presidendi vastutuselevõtmise protseduur saab alguse Esindajatekojast.<br />
Parlamendi formaalõiguslik struktuur<br />
Et esinduskogu tõhusalt tööle panna, tuleb seda organisatsiooniliselt korraldada, st luua töörühmad ja<br />
juhtorganid. Selles jaotuses eristatakse formaalõiguslikku struktuuri, mis on fiks<strong>ee</strong>ritud seadusega, ning<br />
poliitilist struktuuri, mis oleneb parlamendi erakondlikust koosseisust ja muutub s<strong>ee</strong>ga alati pärast<br />
parlamendi uue koosseisu kokkutulekut.<br />
Parlamendi formaalõigusliku struktuuri osad on parlamendi juhatus (esim<strong>ee</strong>s, as<strong>ee</strong>simehed) ja<br />
komisjonid; poliitilise struktuuri moodustavad fraktsioonid, koalitsioon ja opositsioon.<br />
Parlamendi igapäevatööd juhib parlamendi esim<strong>ee</strong>s ehk spiiker, kelle valivad parlamendisaadikud.<br />
Spiikeri parteilise aktiivsuse suhtes kehtivad eri maades erinevad nõuded. Suurbritannias nõutakse talt<br />
täielikku poliitilist neutraalsust, mis tähendab ka parteilise kuuluvuse peatamist ametiajaks. Mandri-<br />
Euroopas jääb spiiker edasi partei liikmeks, kuid pole erakonnas juhtival kohal. USA-s ja Indias aga on<br />
parlamendi esim<strong>ee</strong>s ühtlasi ka oma erakonna juhtiv tegelane. Eestis on Riigikogu esimehe ja as<strong>ee</strong>sim<strong>ee</strong>ste<br />
ametissehääletamine tähtis toiming, mis näitab parteidevahelist jõudude vahekorda. Tava kohaselt kuulub<br />
esimehe koht mõne koalitsioonierakonna liikmele, kuid üks as<strong>ee</strong>sim<strong>ee</strong>stest esindab opositsiooni.<br />
Spiikeri põhiülesandeks on tagada istungite korrakohane kulg ja päevakorra täitmine. Spiiker ei tohi<br />
osaleda parlamendi komisjonide või fraktsioonide töös, mis tähendab, et ta jääb seadus<strong>ee</strong>lnõude sisulisest<br />
arutamisest kõrvale. Vaid erakorralistes oludes (riigipea pikaajalise <strong>ee</strong>maloleku korral) muutub spiiker<br />
tähtsaks poliitiliseks figuuriks – riigipea kohusetäitjaks.<br />
Komisjonid/komit<strong>ee</strong>d on tähtsad parlamendi tööorganid. Kas neid nimetatakse komisjonideks või<br />
komit<strong>ee</strong>deks, ei oma sisulist tähendust, mõlemad täidavad ühelaadseid funktsioone. Eesti Riigikogus on<br />
komisjonid, USA Kongressis aga komit<strong>ee</strong>d.<br />
Alatised komisjonid keskenduvad ühele valitsemisalale. Kui võrrelda Riigikogu alatiste komisjonide<br />
loetelu minist<strong>ee</strong>riumide loeteluga, ilmneb, et n<strong>ee</strong>d kattuvad suures osas. On olemas väliskomisjon ja<br />
välisminist<strong>ee</strong>rium, kultuurikomisjon ja kultuuriminist<strong>ee</strong>rium, rahanduskomisjon ja rahandusminist<strong>ee</strong>rium.<br />
Selline dubl<strong>ee</strong>rimine pole sugugi juhuslik. Nii peab väliskomisjon töötama välispoliitikat käsitlevate<br />
seadus<strong>ee</strong>lnõude kallal ning tegema välisminist<strong>ee</strong>riumiga koostööd välispoliitika kujundamisel.<br />
Iga parlamendisaadik kuulub ühte komisjoni. Komisjonide koosseisu määramisel jälgitakse, et ühes<br />
komisjonis oleks saadikuid mitmetest erakondadest. Komisjoni esim<strong>ee</strong>ste nimetamisel (seda t<strong>ee</strong>b spiiker)<br />
nõuab tava, et umbes pooli komisjone juhiksid opositsioonierakondade saadikud.<br />
81
Erakorraliste ning oluliste probl<strong>ee</strong>mide uurimiseks võib parlament luua ka ajutisi komisjone. Ajutise<br />
komisjoni töö kestab mõned kuud ja lõpeb ametliku raporti esitamisega parlamendile. Selle põhjal<br />
kujundab parlament oma seisukoha, võtab vastu otsuse ning saadab s<strong>ee</strong>järel komisjoni laiali.<br />
Parlamendi erakondlik jaotus<br />
Poliitiliste positsioonide alusel jaguneb parlament koalitsiooniks ja opositsiooniks. Koalitsiooni<br />
moodustavad n<strong>ee</strong>d parteid, kes kuuluvad valitsusse. Harvematel juhtudel on kõik ministrikohad ühe partei<br />
käes, siis on õigem rääkida valitsusparteist, mitte koalitsioonist ehk liidust. Opositsiooni kuuluvad n<strong>ee</strong>d<br />
erakonnad, kes ei ole valitsuses esindatud ja kes mängivad vastasjõu rolli. Opositsiooni kohuseks on<br />
kritis<strong>ee</strong>rida valitsuse ettepanekuid ja pakkuda neile alternatiive. Opositsiooni olemasolu on demokraatliku<br />
parlamendi kohustuslik tunnus.<br />
Nii koalitsiooni- kui opositsioonierakondade saadikud moodustavad fraktsioone ehk saadikurühmi.<br />
Fraktsiooni aluseks on ideoloogiline ühtekuuluvus. Ühe fraktsiooni liikmed on pärit ühest parteist, mistõttu<br />
fraktsioon kannabki vastava erakonna nimetust. Parlamendi töös mängivad fraktsioonid ülitähtsat rolli.<br />
Neis arutatakse läbi, kuidas käituda seadus<strong>ee</strong>lnõude menetlemisel ja hääletamisel, milliseid<br />
parandusettepanekuid või küsimusi esitada. Sageli astub fraktsioon üles ka omapoolse seadus<strong>ee</strong>lnõuga.<br />
Fraktsiooni kuulumine ei ole parlamendiliikmele kohustuslik, ometigi on sellest kujunenud kindel tava.<br />
Fraktsioonilisus võimaldab suurema tõenäosusega prognoosida hääletamistulemusi, kuid samas tugevdab<br />
s<strong>ee</strong> erakondade kontrolli saadikute üle. Saadikutel on oht sattuda partei juhtkonna tugeva surve alla,<br />
mistõttu nad ei suuda enam hääletada isikliku seisukoha järgi või kaitsta oma valijate huve. Siiski on<br />
fraktsiooni kuuluval parlamendiliikmel oma ettepanekute elluviimisel palju reaalsemad võimalused kui<br />
üksiksaadikul, kes vaevalt suudab üksinda algatada mõnd seadus<strong>ee</strong>lnõud.<br />
Küsimusi ja ülesandeid<br />
1. Võrrelge Riigikogu alatiste komisjonide ja fraktsioonide moodustamist ning koosseisu. Milliseid<br />
erinevusi ja ühisjooni leiate? Kuidas on tagatud opositsiooni huvide esindatus? Ülesande<br />
lahendamiseks kasutage Riigikogu v<strong>ee</strong>bilehte (www.riigikogu.<strong>ee</strong>).<br />
82
4.3. Parlamendi ülesanded ja töökorraldus<br />
MEENUTA<br />
Miks nimetatakse parlamenti kõrgeimaks seadusandlikuks võimuks?<br />
Rahva huvide esindamine ja seadusloome<br />
Parlamendi teine nimetus – seadusandlik võim – viitab ilmekalt tema peamisele funktsioonile: algatada,<br />
menetleda ja võtta vastu seadusi. Seaduse sünd on üpris pikk ja k<strong>ee</strong>rukas protsess. Tänapäeva<br />
demokraatias osaleb seadusloomes lisaks parlamendile aktiivselt ka valitsus. Just valitsuse algatatud on<br />
enamik seadus<strong>ee</strong>lnõusid, mida parlament arutab ja hääletab.<br />
Arutelu kulg sõltub suurel määral koalitsiooni ja opositsiooni vahekorrast. Kui valitsuskoalitsioon<br />
kontrollib enamikku parlamendikohtadest, siis on koalitsioonil kergem oma ettepanekuid ellu viia. Lisaks<br />
häälte arvule on oluline ka valitsuskoalitsiooni ja opositsiooni sisemine ühtsus, st suutlikkus hääletamiseks<br />
ühtne positsioon välja töötada.<br />
Ka riigipeal on seadusloomes kindel roll: tema peab parlamendis vastu võetud seaduse välja kuulutama.<br />
Alles s<strong>ee</strong>järel saavutab õigusakt seaduse jõu ning selle täitmine muutub kohustuslikuks. Kui riigipea leiab,<br />
et seadus kahjustab ühiskonna sidusust, pärsib arengut või on vastuolus põhiseadusega, saadab ta seaduse<br />
parlamenti tagasi. Erim<strong>ee</strong>lsuste püsimisel parlamendi ja riigipea vahel lahendab olukorra riigikohus.<br />
Tabel: Täidesaatva võimu osalus seadusandluses – valitsuse <strong>ee</strong>lnõude osakaal menetletud seadustes<br />
Euroopa riikides.<br />
Allikas: Ball & Peters (2000). Modern Politics and Government, p. 182.<br />
Parlamendi üks oluline, seadusloomega tihedalt seotud funktsioon on erinevate huvide esindamine ja<br />
nende tasakaalustatud viimine seadustesse. On ju parlament ka rahva esinduskogu ning saadikud<br />
vahendajad riigivõimu ja rahva vahel. S<strong>ee</strong>pärast on nende esmane kohustus edastada oma valijate huve,<br />
mitte rahuldada isiklikke ambitsioone. Selle põhimõtte kindlustamiseks on saadikutel nähtud ette üks<br />
nädalapäev, mil istungeid ei toimu ning nad peaksid sõitma oma valimisringkondadesse kodanikega<br />
kohtuma. Ametlikku aruandlust või kontrolli selle üle ei toimu, lähtutakse heast tavast ja v<strong>ee</strong>ndumusest, et<br />
ülbet ja ükskõikset saadikut kodanikud järgmisel korral enam end esindama ei vali.<br />
Loomulikult on igal kodanikul õigus pöörduda oma saadiku poole ka omaalgatuslikult, ootamata ära tema<br />
visiiti valimisringkonda. Tänapäeval levib saadikute ja valijate vahel üha enam e-posti suhtlus, kuigi ka<br />
traditsioonilised kirjad ning kohtumised pole kadunud. Briti parlamendis on pidevalt tööl isegi spetsiaalne<br />
ametnik, kes viib Westminsteri lossi tulnud kodaniku kokku tema valimisringkonna saadikuga.<br />
Mis on lobism?<br />
Huvide tasakaalustamine ei toimu ainult väljaspool parlamenti, vaid ka kuluaarides, komisjonides ja<br />
fraktsioonides. Võib öelda, et lõviosa parlamendisaadiku tööst moodustavadki läbirääkimised ja <strong>ee</strong>ltöö<br />
seadusprojektidega. Istungitesaalis toimub tehtud töö viimistlemine ja lõplik vormistamine hääletamise<br />
t<strong>ee</strong>l. Mida põhjalikum on olnud <strong>ee</strong>lnev lobitöö, seda tulemuslikum on täiskogu istung.<br />
Mõisted lobby, lobism ja lobigrupid pärinevad Inglise parlamendipraktikast. Lobbyks kutsuti<br />
parlamendihoones koridore, <strong>ee</strong>sruume ehk kuluaare, kus istungite vaheajal toimusid olulised vestlused, mis<br />
tegelikult määrasid ära hilisema hääletuse tulemused. Siit siis ka lobismi <strong>ee</strong>stik<strong>ee</strong>lne vaste<br />
kuluaaripoliitika. Nüüdisajal on lobism juurdunud kõikides parlamentides, kusjuures lobistid pole ainult<br />
parlamendisaadikud ise, vaid isegi sagedamini parlamendiväliste survegruppide esindajad. Et takistada<br />
korruptsiooni, mida survegruppide kuluaaripoliitika võib põhjustada, püütakse muuta lobistide tegevust<br />
võimalikult läbipaistvaks ja kontrollitavaks. Saksamaal on vastu võetud hulk lobismi regul<strong>ee</strong>rivaid seadusi.<br />
83
Näiteks avaldatakse eriväljaandena nn lobby nimekiri, kus on kirjas kõik organisatsioonid ning nende<br />
esindajad, kes taotlevad juurdepääsu parlamendikuluaaridesse ja föderaalvalitsusse. „Bundestagi liikme<br />
koodeksi” kohaselt peab iga parlamendisaadik deklar<strong>ee</strong>rima oma endised ja praegused kontaktid<br />
survegruppidega. USA-s võeti asjakohane seadus vastu juba 1947. aastal. S<strong>ee</strong> sätestab lobistide<br />
akredit<strong>ee</strong>rimise sarnaselt ajakirjanike akredit<strong>ee</strong>rimisega ning kohustab neid avalikustama oma survegrupi<br />
seisukohad menetluses olevate seadus<strong>ee</strong>lnõude osas.<br />
Parlamendijärelvalve<br />
Kolmandaks parlamendi funktsiooniks on järelevalve valitsuse üle.. Parlamentaarsetes riikides, kus<br />
seadusandliku ja täidesaatva võimu seotus on suurem, saab parlament valitsusele rohkem survet avaldada<br />
kui presidentaalses riigis. Kuna Eesti kuulub parlamentaarsete riikide hulka, siis kirjeldame, kuidas toimib<br />
parlamendijärelevalve parlamentaarse korraldusega riigis.<br />
Asjakohane on eristada parlamendi otsest ja kaudset kontrolli täidesaatva võimu (valitsuse) üle. Otsese<br />
kontrolli vormid on:<br />
• parlamendi õigus avaldada umbusaldust ministritele (ka peaministrile) ning s<strong>ee</strong>läbi määrata valitsuse<br />
ametisoleku kestvust;<br />
• parlamendi parteilise koosseisu arvestamine valitsuse kokkupanemisel;<br />
• õigus võtta vastu seadusi, mis on valitsusele kohustuslikud isegi siis, kui n<strong>ee</strong>d lahknevad valitsuse<br />
seisukohtadest;<br />
• „rahakoti võim” ehk parlamendi ainupädevus võtta vastu riigi<strong>ee</strong>larve, mille alusel eraldatakse valitsuse<br />
tegevuseks raha;<br />
• õigus kutsuda ministreid esinema parlamendi täiskogu ette ja esitada arupärimisi.<br />
Otsest kontrolli täiendavad kaudse kontrolli vormid, mis mõjutavad parlamendi ja valitsuse suhteid<br />
varjatult:<br />
• parlamenti kuuluvad valitsuspartei(de) juhtpoliitikud, nõuavad poliitilist distsipliini oma erakonna<br />
ministritelt,<br />
• ministrid, kes on varem olnud parlamendisaadikuks toovad valitsusse kaasa parlamenditöö stiili;<br />
• kuigi parlamendi roll seadusloomes on kahanenud, säilib tema tähtsus sotsiaalse kommunikatsiooni<br />
kanalina. Vaatamata tugevale kriitikale parlamentide parteistumise aadressil, kõlab valijaskonna hääl<br />
parlamendi seisukohavõttudes siiski tugevamalt kui valitsuse tegevuses. Ka valitsus ei saa avalikkuse<br />
m<strong>ee</strong>lsust täielikult eirata, kuna s<strong>ee</strong> võib lõpuks viia valitsuse tagandamiseni parlamendi poolt.<br />
Seadus<strong>ee</strong>lnõu menetlemine<br />
Parlamendi põhitegevuseks on seadusloome, mis hõlmab nii uute seaduste koostamist, olemasolevate<br />
seaduste muutmist või tühistamist kui ka rahvusvaheliste õigusaktide ratifits<strong>ee</strong>rimist. Parlamendi tööd<br />
seaduste kallal nimetatakse menetlemiseks. Menetlemine kätkeb endas mitmeid etappe ja tegevusi, mille<br />
hulgas tähtsamad on seadus<strong>ee</strong>lnõu lugemised ja hääletamine.<br />
Alljärgnevalt kirjeldame õigusakti menetlemise korda Riigikogus.<br />
Seaduse algatamise õigus on valitsusel, Riigikogu fraktsioonil, Riigikogu komisjonil ja ka üksiksaadikul.<br />
Eelnõu algataja annab selle üle Riigikogu juhatusele, kes määrab <strong>ee</strong>lnõu menetlemiseks juhtivkomisjoni.<br />
Juhtivkomisjoniks saab s<strong>ee</strong> alatine komisjon, kelle töövaldkonda menetletav seadus kuulub.<br />
Juhtivkomisjoni roll on seaduse arutamises kaalukam kui teistel komisjonidel ja fraktsioonidel. Just<br />
juhtivkomisjon annab esmase hinnangu <strong>ee</strong>lnõule, viimistleb muudatusettepanekud. Hääletamisel võib tema<br />
seisukoht kujuneda otsustavaks, st sellest sõltub, kas seadus võetakse vastu või lükatakse tagasi.<br />
Iga seadus<strong>ee</strong>lnõu arutab täiskogu vähemalt kahel lugemisel. Esimesel lugemisel kuulatakse ära <strong>ee</strong>lnõu<br />
algataja ja juhtivkomisjoni esindaja ettekanded ning otsustatakse, kas <strong>ee</strong>lnõu menetlemist jätkata, st kas<br />
84
saata s<strong>ee</strong> teisele lugemisele. Esimese ja teise lugemise vahel võib olla kuni kolm kuud, erandjuhtudel ka<br />
rohkem. Sel perioodil töötavad seadusprojekti kallal aktiivselt kõik fraktsioonid ja juhtivkomisjon. Viimane<br />
peab fraktsioonide muudatusettepanekud läbi arutama ja edastama kõigile parlamendiliikmetele aegsasti<br />
enne teise lugemise algust.<br />
Teisel lugemisel toimuvadki peamised vaidlused <strong>ee</strong>lnõu üle, kõik muudatusettepanekud hääletatakse<br />
täiskogul läbi. Teise lugemise lõpus otsustatakse, kas <strong>ee</strong>lnõu pannakse lõpphääletusele, arutelu<br />
katkestatakse või suunatakse <strong>ee</strong>lnõu kolmandale lugemisele. Lõpphääletus tähendab, et parlamendiliikmed<br />
hääletavad kas seaduse vastuvõtmise poolt või vastu. Tavaliselt piisab seaduse vastuvõtmiseks<br />
lihthäält<strong>ee</strong>namusest, kaalukamate seaduste puhul (nt riigi<strong>ee</strong>larve seadus, valimisseadus, kodakondsuse<br />
seadus) on nõutav Riigikogu koosseisu häält<strong>ee</strong>namus. Arutelu katkestamise puhul võib igaüks teha uusi<br />
muudatusettepanekuid, mis tulevad jällegi täiskogul hääletamisele. Kolmandale lugemisele suunatud<br />
<strong>ee</strong>lnõusse saavad parandusi ja muudatusi esitada ainult fraktsioonid ja alatised komisjonid, mitte enam<br />
üksikud saadikud, ning lugemise käigus võib sõna võtta vaid iga fraktsiooni ja komisjoni volitatud esindaja.<br />
S<strong>ee</strong>ga on kolmandal lugemisel vähem võimalusi <strong>ee</strong>lnõud muuta kui teise lugemise katkestamise korral.<br />
Samuti tähendab kolmas lugemine, et lõplik otsus seaduseprojekti kohta tehakse kiiremini, kuna teise<br />
lugemise jätkamine võib nihkuda üsna kaugesse aega. Kolmas lugemine peab aset leidma hiljemalt ühe kuu<br />
möödudes teise lugemise lõpust. Olulised seadused, nagu riigi<strong>ee</strong>larve seadus, võetakse vastu kolme<br />
lugemise järel.<br />
SKEEM : Õigusakti menetlemine Riigikogus<br />
Allikas: www.riigikogu.<strong>ee</strong><br />
Küsimusi ja ülesandeid<br />
1. Riigikogu istungite teleülekannetest on näha, et täiskogu istungilt puuduvad tihti paljud saadikud.<br />
Kuidas suhtute istungitel mitteosalemisse? Arutlege, kas s<strong>ee</strong> võib olla õigustatud.<br />
2. Mida tähendavad erinevad hääletusnormid nagu „lihthäälte e. poolthäälte enamus”,<br />
„kahekolmandikuline häält<strong>ee</strong>namus”, „koosseisu häält<strong>ee</strong>namus”? Vastamiseks saad abi „EV<br />
põhiseaduse rakendamise seadusest”, mille leiad Põhiseaduse lõpust.<br />
3. Arvestades Riigikogu tänast erakondlikku jaotust loo mõned realistlikud näited nende hääletusnormide<br />
kasutamisest. Mõtle, millised erakonnad võiksid hääletada ühtmoodi, pidades silmas nende kuulumist<br />
kas opositsiooni või koalitsiooni. Fraktsioonide suuruse leiad Riigikogu kodulehelt.<br />
85
4.4. Täidesaatev võim tänapäeva valitsemissüst<strong>ee</strong>mis<br />
MEENUTA<br />
Mille poolest erineb valitsuse moodustamine presidentaalse ja parlamentaarse valitsemiskorralduse<br />
puhul?<br />
Valitsuse suhted riigipea, parlamendi ja erakondadega<br />
Täidesaatva võimu korraldus erineb riigiti rohkem kui seadusandliku võimu oma. Näiteks erineb valitsuse<br />
positsioon presidentalismi ja parlamentarismi puhul oluliselt, samas kui parlamentide juures näeme<br />
peamiselt ühisjooni. Teine põhjus, miks valitsused riikide vahel rohkem erinevad peitub täidesaatva<br />
võimuharu sagedasemas reformimises.<br />
Kas tooniandja või parlamendi käsutäitja?<br />
Viimase poole sajandi jooksul on parlamendi roll vähenenud ja täidesaatev võim tugevnenud. Sellel on<br />
mitmeid põhjusi.<br />
Täidesaatval võimul on tugevam aparaat ja rohkem funktsioone kui parlamendil. Näiteks oli Briti<br />
parlamendil 19. sajandil sama suur administratiivpersonal kui valitsusel, praegu on aga täidesaatva võimu<br />
aparaat parlamendi omast mitu korda suurem.<br />
Nüüdisaegne poliitilise otsustamise protsess nõuab kiiret ja asjatundlikku tegutsemist. Parlamenti kuuluvad<br />
rahva hulgast valitud esindajad, kelle elukutsed ning haridus on erinevad. Lisaks on parlamendi<br />
protseduurir<strong>ee</strong>glid kohmakad ja aeglased, mis t<strong>ee</strong>vad kiire reag<strong>ee</strong>rimise raskeks. Ühe seaduse menetlemine<br />
võib võtta paar aastat ja nii osutub lõpuks valminud seadus juba ajast mahajäänuks. Nii <strong>ee</strong>listabki<br />
tänapäeva valitsus mitmesajaliikmelisele esinduskogule väikseid töörühmi ja eksperte.<br />
Valitsus käsutab tänapäeval märksa võimsamaid mõjutusvahendeid, näiteks seaduste juriidilist ekspertiisi,<br />
samuti pole ministrite esinemisel parlamendi täiskogu <strong>ee</strong>s enam endist tähendust. S<strong>ee</strong>tõttu pöördub<br />
võimuharude vastastikune kontroll üha enam valitsuse kontrolliks seadusandja üle.<br />
Loomulikult ei tähenda <strong>ee</strong>ltoodu, nagu ei piira valitsuse võimu enam miski Kuni ühiskonnas säilib<br />
erakondade ja survegruppide paljusus ning järgitakse võimude lahususe printsiipi, ei saa ministrid võimu<br />
ainult enda huvides kasutada<br />
Kas peaminister ja alluvad või kollegiaalne otsustuskogu?<br />
Algselt oli peaministri roll tagasihoidlik ning ta täitis valitsusjuhi ülesandeid lisaks mõne minist<strong>ee</strong>riumi<br />
juhtimisele. Eesti Vabariigi algusaastatel oli Konstantin Päts samaaegselt pea- ja siseminister, Otto<br />
Strandman ning Ants Piip aga pea- ja sõjaminister.<br />
Tänapäeval on peaminister kujunenud juhtivaks tipp-poliitikuks, mõnedes Euroopa riikides ka sisuliseks<br />
riigipeaks. Nii esindab Euroopa Liidu tippkohtumistel Suurbritanniat peaminister ja Saksamaad<br />
liidukantsler. Kui peaministri ametissepanek sõltub enamikus Euroopa riikides parlamendist, siis üksikute<br />
ministrite puhul on põhiotsustaja just peaminister. Näiteks Saksa seaduste järgi ei saa Bundestag üldse<br />
hääletada umbusaldust üksikule ministrile. Just nendes riikides, kus parlamendis on 2–3 tugevat parteid, on<br />
peaministri mõju suurem (nt Suurbritannia ja Saksamaa). Siiski sõltub peaministri tugevus oluliselt ka<br />
konkr<strong>ee</strong>tsest poliitikust. Mitmeparteilise valitsuse mudel nõuab peaministrilt oskust partneritega läbi<br />
rääkida ning erakondade seisukohti tasakaalustada. Eestis sõltub valitsuse tõhusus pigem valitsusparteide<br />
omavahelisest läbisaamisest kui suhetest parlamendiopositsiooniga.<br />
Kas poliitikute või ametnike valitsus?<br />
86
Iga valitsus peab rahuldama kaht üpris eripalgelist nõuet – ühiskonda tõhusalt juhtima ning kindlustama<br />
valitsuspoliitikale teatud ideoloogilise suuna. Enamikus Euroopa riikides määrab valitsuse poliitilise suuna<br />
parlamendi koosseis, kuna üks või teine partei pääseb valitsusse tänu oma positsioonile parlamendis.<br />
Minister on s<strong>ee</strong>ga poliitiline figuur, kes peab valitsuses kaitsma oma erakonna seisukohti. Ministril on<br />
õigus nimetada ametisse ka mitmeid tippametnikke ning nõunikke, kes sageli kuuluvad temaga ühte<br />
parteisse.<br />
Poliitika ülemäärast heitlikkust parlamendivalimiste või valitsuskriisi järel peaks vältima ametnikkond, kes<br />
ei vahetu iga valitsusevahetusega. Ametnike hierarhia kõrgeimal astmel on kantsler, kes peab tagama<br />
minist<strong>ee</strong>riumi igapäevatöö ning kindlustama järjepidevuse ministrite vahetumise puhul. Nii on täidesaatva<br />
võimu tipptasandil esindatud nii erakondade huvid (ministrite näol) kui ka ametnikkonna huvid (kantslerite<br />
näol). Selline süst<strong>ee</strong>m kehtib ka Eestis, kuid lühikeste traditsioonide tõttu tuleb ikka ette olukordi, kus<br />
ministri vahetudes lahkuvad ka minist<strong>ee</strong>riumi tippametnikud.<br />
Kuidas valitsust moodustatakse?<br />
Parlamentaarses demokraatias, kus tuleb kõigepealt leida parlamendile vastuvõetav peaminister, on<br />
valitsuse kokkupanek k<strong>ee</strong>rulisem kui USA-tüüpi presidentaalses süst<strong>ee</strong>mis. Samuti tuleb arvestada<br />
parlamendi koosseisuga.<br />
Peaministri kandidaadi nimetamine on riigipea ülesanne, kusjuures tal tuleb arvestada mitmete piiravate<br />
teguritega, nagu riigi põhiseadus, poliitiliste jõudude vahekord ning poliitilised traditsioonid.<br />
Kaheparteilises parlamentaarses riigis (nt Suurbritannia) jääb riigipeale (kuningannale) vaid formaalne<br />
ülesanne kinnitada kahekordse valiku tulemus. Algul, juba valimiskampaania käigus, valib oma<br />
peaministrikandidaadi erakond, s<strong>ee</strong>järel annavad ühele või teisele parteile oma hääle kodanikud.<br />
Parlamentarismi tava kohaselt nimetab riigipea peaministrikandidaadiks valimised võitnud erakonna liidri.<br />
S<strong>ee</strong>järel pannakse valitsusjuhi kandidatuur hääletusele parlamendis.<br />
Mitmeparteilises parlamentaarses riigis, kus ühelgi parlamendis esindatud erakonnal pole ülekaalukat<br />
enamust, jääb riigipeale suurem mänguruum peaministrikandidaadi leidmisel. Ta peab läbirääkimisi<br />
erakondadega ning võib arvestada avalikkuse seisukohaga. Parteiliselt kirju parlamendiga Itaaliale,<br />
Hispaaniale ja Portugalile on selline viis väga iseloomulik. Analoogiline olukord on olnud ka Eesti<br />
valitsuse komplekt<strong>ee</strong>rimisel – ei 1999. ega 2003. aastal nimetanud president peaministrikandidaadiks<br />
valimistel enim hääli kogunud erakonna (Keskerakonna) kandidaati, vaid lähtus hoopis erakondade<br />
koostöösuutlikkusest.<br />
Üldiselt on riigipea roll peaministri ametisse nimetamisel parlamentaarses riigis formaalne, sisulise<br />
otsustamise õiguse on ta loovutanud poliitilistele parteidele.<br />
Ministrite nimetamine kujutab endast poliitilisi läbirääkimisi, mida juhib värske peaminister.<br />
Presidentaalne ja parlamentaarne valitsemiskorraldus erinevad ka selles osas. USA-s, Prantsusmaal ja<br />
Venemaal tulevad vaid vähesed ministrid (kui üldse) parlamendist, parlamentaarses süst<strong>ee</strong>mis on aga<br />
olukord vastupidine. Enamikus Euroopa riikides, ka Eestis, kehtib nõue, et ministriks oleku ajaks tuleb<br />
saadikumandaadist loobuda.<br />
Millistest põhimõtetest siis lähtub peaminister, koostades endale m<strong>ee</strong>skonda? Peamine taotlus on saavutada<br />
häälte ülekaal parlamendis ning kindlustada oma erakonna programmi elluviimine. Tõenäoselt on parim<br />
võimalus selleks üheparteiline enamusvalitsus. Paraku pole selle moodustamine sageli võimalik, kuna<br />
ükski partei ei oma parlamendienamust. Niisiis tuleb moodustada koalitsioonivalitsus, kuhu kuuluvad<br />
mitme erakonna esindajad.<br />
Koalitsioonivalitsus moodustatakse parteidevaheliste läbirääkimiste käigus kinniste uste taga, mis t<strong>ee</strong>b<br />
valijaskonnal võimatuks protsessi mõjutada. Valitsuse ametisse saamine võib võtta rohkem või vähem<br />
aega. Näiteks kulus Hollandis 1972. aastal selleks 164 päeva, Eestis 1999. aastal aga 17 päeva. Valitsuse<br />
moodustamine läheb kiiremini, kui võimalikud valitsuserakonnad alustavad läbirääkimisi juba enne lõplike<br />
87
valimistulemuste selgumist. Sageli reklaamitakse erakonna ministrikandidaate juba valimiskampaania<br />
käigus.<br />
Riikides, kus kogu valitsuse koosseis hääletatakse ametisse parlamendi poolt (nt Belgia, Kr<strong>ee</strong>ka, Itaalia,<br />
Rootsi), on oluline saavutada saadikute toetus kõigile ministrikandidaatidele. Teisal (nt Taanis, Soomes,<br />
Eestis) kinnitab ministrid ametisse riigipea ning parlamendihääletust ei toimugi. Sel juhul on<br />
parteidevaheliste läbirääkimiste roll suurem ning valitsuse komplekt<strong>ee</strong>rimise protsess s<strong>ee</strong>tõttu<br />
etteaimamatum.<br />
Enamus- ja vähemusvalitsuste näiteid sektordiagrammina; seotuna parlamendi (Riigikogu) koosseisuga.<br />
Valitsuste elueast<br />
S<strong>ee</strong>, kui kaua valitsus püsib, sõltub mitmest tegurist, nagu valitsemise põhiseaduslik ülesehitus, parlamendi<br />
erakondlik jaotus, parteispektri iseloom ning ministrikohtade jaotusest erakondade vahel.<br />
Parlamendi erakondlik jaotus ja erakondade suhted määravad ära selle, kas moodustatakse enamusvalitsus<br />
või vähemusvalitsus. Enamusvalitsus kontrollib vähemalt pooli saadikukohti parlamendis (st n<strong>ee</strong>d kohad<br />
kuuluvad valitsusparteide saadikutele). Enamjaolt on enamusvalitsusel vaid napp häälte ülekaal<br />
opositsiooni <strong>ee</strong>s, mis tähendab, et koalitsioonipartnerid peavad kindlalt kokku hoidma. Juba väikestest<br />
erim<strong>ee</strong>lsustest tingitud häälte kaotsiminek parlamendihääletusel võib niisugusele valitsusele ohtlikuks<br />
saada. Siiski on just seda tüüpi valitsused Euroopas enamlevinud (ca kolmandik pärastsõjajärgsetest<br />
valitsustest). Eestist on sobivaks näiteks Mart Laari 1999. aasta kolmikvalitsus, millel Riigikogus oli 53<br />
toetushäält.<br />
Juhul kui erakondade vaated olulistes küsimustes pole põhimõtteliselt erinevad, kutsutakse mõnikord<br />
toetuspinna laiendamiseks valitsusse partnereid ka rohkem kui enamuse saavutamiseks tarvis. Selline suur<br />
koalitsioon lisab valitsusele stabiilsust, sest ühe partneri erim<strong>ee</strong>lsused või koguni lahkumine ei sea ohtu<br />
kogu valitsuse püsimajäämist. Tavaliselt on seda tüüpi koalitsioonides paar tugevat parteid, kes määravad<br />
valitsuse põhiliini, ülejäänud koalitsioonipartnerid on aga nõrgema mõjujõuga. Sobivaks näiteks Eestist on<br />
siinkohal 1995.–1996. aasta valitsused, mida juhtis Koonderakond (peaminister Tiit Vähi), teise<br />
suurparteina oli aga kaasatud kord Keskerakond, kord Reformierakond. Väikesed koalitsioonipartnerid –<br />
Pensionäride ja Perede Erakond, Maarahva Erakond ja Maaliit – olid kutsutud vaid juhtpartei seisukohti<br />
toetama, nad ei omanud ise ühtki ministriportfelli.<br />
Eesti 1990. aastate valitsused on kõik peale ühe (1998. aasta Mart Siimanni valitsuse) olnud<br />
enamusvalitsused. Siiski võib ka vähemusvalitsus, kel pole parlamendi enamuse toetust, edukalt oma<br />
poliitikat ajada. S<strong>ee</strong> saab õnnestuda siis, kui opositsiooniparteidel puudub üksm<strong>ee</strong>l, ning nad ei jõua<br />
kokkuleppele valitsuse kukutamise või ühiste seisukohtade osas. Riigikogu opositsiooni nõrk<br />
koostöövõime on kujunenud 2000-ndail aastail teguriks, mis lubaks ka vähemusvalitsusel Eestis edukalt<br />
võimul püsida.<br />
Kuldr<strong>ee</strong>glit, mis tagaks valitsuse pikaealisuse on üpris raske leida. Ei saa öelda, et vähemusvalitsused on<br />
alati lühema elueaga ja vähem tulemuslikud kui enamusvalitsused. Isegi niisugune koalitsioon, mis<br />
koosneb ideoloogiliselt lähedastest erakondadest, ei pruugi püsida kauem kui erinevate parteiperekondade<br />
liit. Euroopa püsivamad valitsused on Ühendkuningriikides, Luksemburgis (keskmiselt 45 kuud), Iirimaal,<br />
Austrias, Saksamaal (37–38 kuud), kõige lühemaealised aga Itaalias, Prantsusmaal ning Soomes (10–15<br />
kuud). Keskmiselt suudab üks valitsus Euroopas võimul püsida 24–30 kuud, Kesk- ja Ida-Euroopa noortes<br />
demokraatiates on valitsuste eluiga poole lühem.<br />
Tabel: Valitsuse keskmine eluiga Euroopas ja Eestis<br />
Allikas: Eesti Inimarengu Aruanne 2000, lk 31.<br />
Küsimusi ja ülesandeid<br />
88
1. Millised <strong>ee</strong>lised on poliitikute valitsusel ametnike valitsuse <strong>ee</strong>s? Arutlege.<br />
2. Analüüsi Eesti Vabariigi praegust valitsust: koalitsiooni koosseis, valitsuse eluiga, toetajaskond<br />
Riigikogus.<br />
3. Kas Eestis kehtivate seaduste ja tavade puhul oleks valijaskonnal võimalik saavutada suuremat<br />
kontrolli valitsuse moodustamise üle kui seni? Mida selleks tuleks teha?<br />
89
4.5. Avalik haldus ja bürokraatia<br />
Bürokraatia mõiste ja tema tugevuse põhjused<br />
Bürokraatial on enamiku inimeste jaoks negatiivne tähendus. Sellega seostuvad ebaefektiivsus, jäikus,<br />
ebainimlikkus ja tülikad protseduurid. Samas ei saa ükski nüüdisaegne riik hakkama päris ilma<br />
bürokraatiata ehk ametnikkonnata.<br />
Bürokraatia kujunes koos tööstusühiskonna ja heaoluriigiga. Tööstusühiskond lõi asjalikkusele ja<br />
seadustele tugineva võimu ideaali, heaoluriik aga laiendas oluliselt riigi funktsioone, mille täitmiseks vajati<br />
suurt ametnikkonda. S<strong>ee</strong> ametnikkond tegelebki riigivõimu otsuste igapäevase täideviimise ehk avaliku<br />
haldusega. Avaliku halduse üheks põhijooneks on püsivus. Arenenud riikides vahetub ametnikkond<br />
harvemini kui poliitikud, mis tagabki asjaajamise järjepidevuse. Püsivam töökogemus tõstab ametnike<br />
professionaalsust, mis tähendab paraku ka seda, et ametnikud oskavad end poliitikute või avalikkuse<br />
kontrolli <strong>ee</strong>st paremini kaitsta.<br />
Bürokraatia võimu tugevdab ka selle arvukus. Tsentralis<strong>ee</strong>ritud ülesehituse ja suure avaliku sektoriga<br />
riikides (nt Prantsusmaa, Taani, Rootsi, Soome) moodustavad avalikud t<strong>ee</strong>nistujad ligi kolmandiku kogu<br />
tööjõust. Isegi USA-s, mis on detsentralis<strong>ee</strong>ritud föderaalriik, töötab keskvalitsuses üle kahe miljoni<br />
ametniku; kui neile lisada ka teiste riigiametite, osariikide ja omavalitsuste töötajad, saame kokku üle 17<br />
miljoni inimese. Suurbritannias on avalikke t<strong>ee</strong>nistujaid umbkaudu 0,5 miljonit, Eestis aga 20 000.<br />
Vaatamata poliitikute traditsioonilisele lubadusele kärpida ametnike arm<strong>ee</strong>d, pole s<strong>ee</strong> üheski riigis<br />
õnnestunud.<br />
Viimastel aastakümnetel on võetud ette mitmeid avaliku halduse reforme, <strong>ee</strong>smärgiga vähendada<br />
bürokraatia ebaefektiivsust ja muid loomuomaseid puudusi ehk bürokraatia patoloogiaid. Avalikku<br />
juhtimist on püütud lähendada ärijuhtimisele, rõhutades selliseid erasektori jooni nagu tulemuspalk,<br />
tulemusjuhtimine, kvalit<strong>ee</strong>t, omavastutus. S<strong>ee</strong> haldusjuhtimise uus suund oli väga populaarne Margaret<br />
Thatcheri poliitikas; selle praktiliseks väljundiks oli konkurentsi toomine riiklikku haridus- ning<br />
tervishoiusüst<strong>ee</strong>mi, ametite lahutamine minist<strong>ee</strong>riumidest ja neile administratiivse iseseisvuse andmine,<br />
riigihangete korraldamine jmt. Ka Eestis võib selle reformiideoloogia mõju märgata.<br />
Teine reformide suund on iseloomulik Skandinaaviale ning Tony Blairi leiboristide valitsusele<br />
Suurbritannias. Keskseks id<strong>ee</strong>ks on tuua avalik haldus kodanikule lähemale ja hõlbustada asjaajamist<br />
riigiasutustega, milleks antakse mitmed ülesanded üle kohalikule omavalitsusele, samuti pannakse rõhku eriigi<br />
arendamisele.<br />
90
Avalike t<strong>ee</strong>nistujate osakaal erinevate riikide tööjõus.<br />
§4.5 Avalike t<strong>ee</strong>nistujate osakaal erinevate riikide tööjõus.<br />
RIIK %<br />
Am<strong>ee</strong>rika ühendriigid 16,8<br />
Šveits 16,9<br />
Austraalia 16,7<br />
Saksamaa 13,2<br />
Hispaania 19,3<br />
Suurbritannia 20,4<br />
Uus-Meremaa 17,6<br />
Prantsusmaa 22,8<br />
Taani 29,4<br />
Rootsi 31,1<br />
Allikas: Ball & Peters, lk 221<br />
Bürokraatia funktsioonid<br />
Ametnikkonna peamiseks ülesandeks on poliitika elluviimine. Alamastme ametnikud suhtlevad peamiselt<br />
kodanikega, kõrgemad ametnikud aga poliitika kujundajatega. Nad valmistavad ministritele ette materjale<br />
kabinetiistungiks või parlamendikuulamiseks, samuti võtavad osa seaduste ettevalmistamisest. Nad<br />
osalevad ka poliitilistes konsultatsioonides ja läbirääkimistes survegruppide või kodanikuorganisatsioonide<br />
esindajatega. Bürokraatia poliitiline neutraalsus ja alalhoidlikkus võivad vältida läbirääkimiste<br />
ummikussejooksmist teravate konfliktide tõttu või ühe osapoole huvide läbisurumist teiste arvelt.<br />
Ametnik tugineb tegutsedes alalhoidlikkusele, mõistusele, r<strong>ee</strong>glitele ja professionaalsusele, ning vastandub<br />
selle poolest poliitikule. Poliitik, kelle karjäär sõltub rohkem valijate ja huvigruppide toetusest, t<strong>ee</strong>b ka<br />
emotsionaalseid ja läbikaalumata otsuseid. Niisiis on ametnikud ja poliitikud justkui kaaluvihid<br />
riigivalitsemise protsessis, kelle omavahelistest suhetest ja suutlikkusest kontrollida vastaspoole võimu<br />
oleneb nii riigi arengutempo kui -kvalit<strong>ee</strong>t. Poliitika ja haldus (poliitika igapäevane realis<strong>ee</strong>rimine)<br />
põimuvad, kuid ei tohi samastuda. Poliitikud hoolitsevad asjade normatiivse külje <strong>ee</strong>st, st tegelevad avalike<br />
huvide juriidilise sätestamisega, bürokraatia peab tagama nende sätestatud huvide elluviimise. Bürokraatia<br />
kui süst<strong>ee</strong>mi stabilis<strong>ee</strong>rija ning vahekohtuniku funktsiooni toetavad selge ametihierarhia, tööjaotus ja<br />
kirjalikud standardsed tegevusjuhised. Ametnik ei tohi osaleda aktiivselt poliitikas (v.a hääletamine<br />
valimistel), ta on nimetu otsuste täideviija, aga mitte otsuste kavandaja.<br />
Kolmas bürokraatia oluline funktsioon on is<strong>ee</strong>nda (st. ametnikkonna) taastootmine, arendamine ja<br />
inimressursi juhtimine. Selle alla mahub ametkondadevahelise suhtluse edendamine, poliitikate täitmise<br />
koordin<strong>ee</strong>rimine, ametnike taseme- ja täiendkoolitus.<br />
Avalike t<strong>ee</strong>nistujate värbamine ja karjäär<br />
Nüüdisaegses avalikus halduses on k<strong>ee</strong>latud ametikoha ost, isiklik omamine ja pärandamine. S<strong>ee</strong> muudab<br />
ametniku koha näiliselt kõigi jaoks vabaks, ausa konkurentsi alusel täidetavaks. Tegelikult on astumine<br />
avalikku t<strong>ee</strong>nistusse üks rangemalt regul<strong>ee</strong>ritud hõivevaldkondi. Lisaks kodakondsusele nõutakse tavaliselt<br />
kõrgharidust määratud erialal, regulaarset enesetäiendamist ja üldist ametialast asjatundlikkust. Ametniku<br />
koha täitmine toimub peamiselt avaliku konkursi korras, kus hinnatakse kandidaatide sobivust<br />
kutsestandardile ning seniseid saavutusi.<br />
91
Avaliku t<strong>ee</strong>nistuse maine kõigub riigiti. Seal, kus riigivõim on tugev ja pikkade traditsioonidega, on ka<br />
riigiametniku elukutse hinnatum. Näiteks Inglismaal pärineb enamik ametnikest kõrg- ja keskklassist, kaks<br />
kolmandikku on lõpetanud Oxfordi või Cambridge ülikooli. Ka Prantsusmaa avalikest t<strong>ee</strong>nistujatest<br />
pärineb enamik kõrklassist ja vaid kümnendik töölisklassist. USA avalik t<strong>ee</strong>nistus on Euroopa omadest<br />
avatum, mida osalt seletab ka kutse madalam maine. USA-s värvatakse ametnikke <strong>ee</strong>skätt mingi kitsama<br />
ülesande täitmiseks, lähtudes s<strong>ee</strong>juures inimese spetsiifilistest oskustest, Euroopa traditsioonis pannakse<br />
aga rõhku laiapõhjalisele kvalit<strong>ee</strong>tsele ülikooliharidusele õigusteaduses, majanduses ja poliitikas.<br />
Järelevalve ametnike tegevuse üle<br />
Demokraatlik riik on ikka rõhutanud vajadust kontrollida ametnike võimu, põhjendades seda peamiselt<br />
esindusdemokraatia põhimõtetega. Rahvas edastab oma nõudmised saadikute vahendusel poliitikasse, kuid<br />
nende lõplik elluviimine sõltub ametnikest. Niisiis on vaja jälgida, et s<strong>ee</strong>, mis teostub, on tõepoolest<br />
avalikkuse, mitte aga ametnikkonna erahuvi. Teiseks järelevalve põhjuseks on vajadus tõsta valitsemise<br />
tõhusust, et olulised küsimused saaksid kiiresti hallatud (nt Eesti Vabariigi passide väljaandmine<br />
naturalisatsiooni korras). Kolmandaks, pidades silmas tänapäeva ametnike kätte koondunud võimu ulatust,<br />
tuleb arvestada võimaliku korruptsiooniohuga.<br />
Kontrolli võib teostada kolmes vormis – sisemises e. ametkondlikus, poliitilises ning õiguslikus.<br />
Sisekontrollis põimuvad kaks aspekti – juriidiline ja psühholoogiline. Juriidilisest küljest on alati võimalik<br />
otsustada, kas ametnik käitus nii, nagu seadus ja ametkonnasisesed normatiivaktid (nt minist<strong>ee</strong>riumi<br />
põhimäärus) ette näeb. Psühholoogilise kontrolli all mõeldakse ametnikukultuuri, mis kirjutab ametnikele<br />
ette <strong>ee</strong>tikanormid ja käitumismallid. Nende kultuurinormide eiramine võib omakorda anda ajendi juriidilise<br />
kontrolli algatamiseks.<br />
Poliitiline kontroll kätkeb endas nii varalist järelevalvet kui kontrolli kõrgete ametikohtade täitmise<br />
protseduuri üle. Seda teostavad vastavad järelvalveinstitutsioonid. Näiteks riigikontroll kontrollib, kuidas<br />
ametnikud ja asutused käivad ringi nende käsutada olevate rahade, hoonete, tehnika ja muude varadega.<br />
Ametikohtade täitmise korrakohasust saab kontrollida kutsestandardite ja ametinõuete kehtestamisega.<br />
Tippametnike määramisse sekkuvad lisaks täidesaatva võimu esindajatele sageli ka seadusandlik kogu ja<br />
92
iigipea. Näiteks Eesti riigikontrolöri ja õiguskantsleri nimetab ametisse Riigikogu vabariigi presidendi<br />
ettepanekul. Ilma valitsuse (a teatud juhtudel ka ilma parlamendi) nõusolekuta ei saa muuta ametkondade<br />
alluvust, struktuuri ja koosseisu.<br />
KIIL:<br />
Postimehe intervjuu toonase Eesti Vabariigi riigikontrolöri Juhan Partsiga<br />
Milline peab riigikontroll Teie arvates olema?<br />
Riigikontroll peaks töötama kolme sektori jaoks: esiteks peab riigikontroll töötama maksumaksja huvides.<br />
Kui poliitikul on valijad, siis riigikontrollil on maksumaksjad. Teiseks – riigikontroll peab töötama<br />
parlamendi jaoks, et parlament saaks vastu võtta majanduslikult ratsionaalseid otsuseid. Ja kolmandaks –<br />
riigikontroll peab töötama valitsuse jaoks ka.<br />
Kas võite tuua näiteid teistest riikidest, kus valitsus on riigikontrolli kriitilisi märkusi arvesse võtnud?<br />
Saksamaal kaotati ära riigiametnikele kehtestatud pensionisoodustused, kuna lihtsalt sealne riigikontroll<br />
tõestas, et ei-tea-mis-pensionisoodustused ei saavutanud seda <strong>ee</strong>smärki, milleks n<strong>ee</strong>d on kehtestatud.<br />
Avalik-õiguslikes telekanalites on saatesarju lõpetatud, kuna n<strong>ee</strong>d ei ole täitnud oma <strong>ee</strong>smärki. Am<strong>ee</strong>rika<br />
praktikast on juhus, kus parlament otsustas vähendada riigivõlga makromajandusliku analüüsi tagajärjel.<br />
Ega riigikontroll poliitikute tegevust jälgides ise liiga poliitiliseks lähe?<br />
Riigikontrolli tegevus tervendab erakondadevahelist diskussiooni. Samas peab riigikontrolli tegevus<br />
põhinema ratsionaalsusel. Küll ei saa riigikontroll olla ühe või teise erakondliku programmi esindaja. Me<br />
töötame ju poliitikutest koosneva valitsuse ja parlamendi heaks, me ei saa poliitikast täiesti kõrvale hoida.<br />
Peame olema aga poliitiliselt täiesti erapooletud.<br />
Allikas: Postim<strong>ee</strong>s, 2. september 1998<br />
Kolmandaks kontrolli vormiks on õiguslik kontroll, mis peab tagama haldussuutlikkuse ning vältima<br />
korruptsiooni. Seda võib korraldada kahel moel: kas kasutades üldist kohtusüst<strong>ee</strong>mi või spetsiaalset<br />
ombudsmani institutsiooni, kuhu kodanikul on õigus pöörduda administratiivse väärkohtlemise puhul.<br />
Ombudsman ehk sõltumatu lepitaja kodaniku ja riigiametniku konfliktis vaatab läbi juhtumeid, mille<br />
korral ametnik on kodaniku arvates tema suhtes seadust valesti kohaldanud (nt eksinud pensioni suuruse<br />
määramisel). Niisugust teguviisi nimetatakse administratiivseks väärkohtlemiseks. Kui aga inimesele<br />
pole m<strong>ee</strong>lt mööda seadus ise, tuleb tal pöörduda mitte ombudsmani, vaid oma parlamendisaadiku või mõne<br />
erakonna poole. Seaduse muutmine on viimaste võimuses. Ombudsmani järelevalve kannab<br />
mittekohtulikku iseloomu, st et ombudsman püüab osapooli lepitada ning t<strong>ee</strong>b seaduserikkujale<br />
ettekirjutusi, mille täitmine on kohustuslik. Erinevalt õigusabist on ombudsmani t<strong>ee</strong>nete kasutamine<br />
kodanikule tasuta.<br />
Ombudsmani institutsioon pärineb Rootsist. 20. sajandi jooksul võttis selle üle enamik Euroopa riike ning<br />
Maastrichti lepinguga loodi europarlamendi juurde Euroopa ombudsmani institutsioon. Tavaliselt valibki<br />
ombudsmani parlament, Eestis täidab ombudsmani ülesandeid õiguskantsler.<br />
Tabel: Bürokraatia kontrollimise võimalused (vana õpik lk. 101, kaasajastatult)<br />
Foto: Rate race Tallinnas kui näide bürokraatide korporatiivsest kultuurist.<br />
93
Küsimusi ja ülesandeid<br />
1. Lugege järgnevat katkendit tuntumate bürokraatia patoloogiate kohta. Tooge nende toimimise kohta<br />
näiteid oma elukogemusest.<br />
Bürokraatia patoloogiad<br />
Parkinsoni seadusi<br />
„Töö võtab alati nii palju aega, kui tema sooritamiseks on antud”<br />
„Dokument kaitseb ametnikku.”<br />
Peteri printsiip<br />
„Mistahes hierarhias on igal töötajal tendents tõusta oma ebakompetentsuse tasandini.”<br />
Kafka sündroom<br />
põhineb kirjaniku tuntud teosel „Protsess”. Kafka m<strong>ee</strong>lest käitub bürokraatia alati <strong>ee</strong>skirjade kohaselt.<br />
Madalamate astmete ametnikud on valmis pimeda kuulekusega täitma igat, ka kõige tobedamat kõrgemalt<br />
poolt antud korraldust. Nii võidakse ametniku ükskõiksuse tõttu süüdi mõista inimene, kes tegelikult polegi<br />
süüdi. S<strong>ee</strong> juhtub ka Franz Kafka teose kangelasega.<br />
2. Milline on Teie arvates ideaalne bürokraat? Milliseid iseloomujooni peaks ta evima? Kas leiate ka<br />
is<strong>ee</strong>ndas jooni, mis lubaksid teha edukat bürokraadikarjääri?<br />
3. Lugege läbi kiilus toodud intervjuu. Kas tänane Riigikontroll on niisugune nagu toonane riigikontrolör<br />
ideaalis ette kujutas?<br />
94
4.6. Kohtuvõim<br />
MEENUTA<br />
Millised on õiguse harud?<br />
Mitme astmeline on Eesti Vabariigi kohtusüst<strong>ee</strong>m?<br />
Kohtuvõim – üks võimuharudest<br />
Vajaduse hoida kohtuvõimu seadusandlikust ja täidesaatvast võimust lahus tõi välja Prantsuse<br />
valgustusfilosoof Charles de Montesquieu. Tänapäevalgi rõhutatakse kohtu iseseisvust ja sõltumatust kui<br />
demokraatliku riigi kohustuslikku tunnust. Nagu parlamendi ja valitsuse puhul, nii ei tähenda ka<br />
kohtuvõimu iseseisvus selle isol<strong>ee</strong>ritust. Kohtuvõim on poliitilise süst<strong>ee</strong>mi üks osa, kõrgeima kohtu<br />
tegevus aga osa poliitilisest protsessist.<br />
Miks siis üldse rõhutatakse kohtu sõltumatust ja ülimuslikkust? Kohtuvõim ei allu täidesaatva ega<br />
seadusandliku võimu kontrollile, tema ülimuslikkuse rõhutamine aitab kindlustada õigusriigi põhimõtet ja<br />
v<strong>ee</strong>nda kõiki oma otsustele kuuletuma.<br />
Nüüdisaegses riigivalitsemises on kohtuvõimu aktiivsus poliitika vormimisel olulisem kui valgustusajal või<br />
tööstusühiskonnas. Näiteks eksist<strong>ee</strong>rivad mitmetes maades omaette halduskohtud, mis menetlevad just riigi<br />
igapäevatoimingutega seotud kohtuasju. Näiteks võib tuua ka Euroopa Õiguskohtu, mis aktiivselt sekkub<br />
Euroopa lõimingu süvendamisse ja annab niiviisi oma panuse kogu Euroopa Liidu poliitkasse.<br />
Kohtusüst<strong>ee</strong>mid<br />
Kohtuvõimu korraldust mõjutab riigi õigussüst<strong>ee</strong>m ja poliitiline kultuur. S<strong>ee</strong>tõttu pole s<strong>ee</strong> igal pool<br />
ühesugune. Allpool keskendume vaid kõrgeimale kohtuastmele, mis tegeleb põhiseaduslikkuse<br />
järelevalvega.<br />
Kõige üldisemalt eristatakse kohtuliku konstitutsioonilise järelevalve korralduses kahte mudelit – angloam<strong>ee</strong>rika<br />
ja mandri-euroopa oma.<br />
USA-s pole omaette konstitutsioonikohust, mille ülesandeks oleks põhiseaduslikkuse järelevalve. Kogu<br />
kohtusüst<strong>ee</strong>m on ühtne, tipnedes ülemkohtuga. Iga kohtunik võib tõstatada kohtuprotsessi käigus<br />
küsimuse konkr<strong>ee</strong>tse seaduse konstitutsioonivastasusest. Kohtunik omab Ühendriikide poliitilises kultuuris<br />
suurt mõjuvõimu, erinevalt Euroopast nähakse kohtunikus just kodanike, mitte niivõrd valitseva režiimi<br />
kaitsjat. USA kohtunikud on ajaloos mitmeid kordi põhjustanud oma otsustega riigi poliitikas tõsiseid<br />
uuendusi. Mõnikord öeldakse koguni, et Am<strong>ee</strong>rikat valitsevat kohtunikud, mitte rahva poolt valitud<br />
saadikud.<br />
Kohtunikkond moodustatakse USA-s valimiste t<strong>ee</strong>l. Näiteks valib mõnedes osariikides rahvas kohtunikke<br />
samamoodi nagu rahvasaadikuid. S<strong>ee</strong> muudab kohtuniku lähedasemaks kogukonnale, kus tal tuleb töötada.<br />
Am<strong>ee</strong>rika Ühendriikides ei pea kohtunikul olema ilmtingimata juriidilist haridust. Am<strong>ee</strong>riklased ise<br />
ironis<strong>ee</strong>rivad, et kohtunik on jurist, kes tunneb senaatorit või kuberneri. S<strong>ee</strong> kõik näitab, et poliitilised<br />
valikud mängivad USA kohtusüst<strong>ee</strong>mis olulist rolli ning arvamus kohtuniku täielikust neutraalsusest on<br />
pigem müüt kui tegelikkus. Anglo-am<strong>ee</strong>rika traditsioon rõhutab kohtuniku vabadust ja iseseisvust;<br />
kohtunik on uurija, kes võib lõpuks jõuda ka üpris valitsuskriitilistele seisukohtadele.<br />
Mandri-Euroopale on iseloomulik mitmeharuline spetsialis<strong>ee</strong>ritud kohtusüst<strong>ee</strong>m, mis jaguneb<br />
kriminaal- ja tsiviilkohtuteks, sageli v<strong>ee</strong>l ka halduskohtuteks. Mandri-Euroopa kohtusüst<strong>ee</strong>mi kõrgeimaks<br />
astmeks on konstitutsioonikohus, mis hindab juba kehtivate seaduste kui ka seadus<strong>ee</strong>lnõude vastavust<br />
põhiseadusele. Tugeva konstitutsioonikohtuga riik on näiteks Saksamaa.<br />
Kohtunikud nimetab selles mudelis valitsus. Nagu kogu Euroopa avalikus t<strong>ee</strong>nistuses, nii kehtib ka<br />
kohtusüst<strong>ee</strong>mis range hierarhia ja karjääripõhimõte. Kohtunikul peab kindlasti olema õigusalane<br />
95
ülikooliharidus. Mandri-Euroopa traditsioonis p<strong>ee</strong>takse loomulikuks, et kohtunik on lojaalne kehtivale<br />
korrale ja kaitseb seda. S<strong>ee</strong>tõttu on oluline roll kohtu<strong>ee</strong>lsel menetlusel ja riiklikul süüdistajal<br />
Kohtuniku ametissepanek oma põhimõtetelt riigiametnike värbamisega. Kohtunik nimetatakse ametisse<br />
eluajaks, tema tagandamine on üpris k<strong>ee</strong>ruline (ja praktikas harvaesinev) protseduur. Näiteks<br />
Suurbritannias saab ülemkohtu kohtunikku tagandada vaid siis, kui selle poolt hääletavad parlamendi<br />
mõlemad kojad. Eestis saab Riigikohtu liikme kriminaalvastutusele võtta ainult õiguskantsleri ettepanekul<br />
ja Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul.<br />
Mõned kohtusüst<strong>ee</strong>mid on üpris spetsiifilised ning neid ei saa paigutada ei mandri-euroopa ega angloam<strong>ee</strong>rika<br />
mudeli alla. Suurbritannias pole spetsiaalseid halduskohtuid ega konstitutsioonikohust, küll aga<br />
eristatakse kriminaal- ja tsiviilkohtuid. Konstitutsioonikohtu ülesannet täidab kaudselt Lordide koda, mille<br />
õigusharidust omavad liikmed tohivad apellatsioone läbi vaadata. Konstitutsioonikohus puudub ka Šveitsis,<br />
kus paljud õigusalased probl<strong>ee</strong>mid lahendatakse üldrahvalikel referendumitel.<br />
Kohtusüst<strong>ee</strong>mi funktsioonid<br />
Kohtute ülesandeks on õiguskorra tagamine ja kodanike õiguste kaitse.<br />
Lisaks sellele täidab kohtusüst<strong>ee</strong>m ka konstitutsioonilisi funktsioone. S<strong>ee</strong>juures pole oluline, kas<br />
eksist<strong>ee</strong>rib spetsiaalne konstitutsioonikohus või on n<strong>ee</strong>d ülesanded pandud ülemkohtule. Üldjoontes<br />
eristatakse nelja peamist põhiseaduslikkusega seotud funktsiooni.<br />
Esiteks, seaduste konstitutsioonikohasuse järelevalve. Eesti Riigikohus võib näiteks kuulutada<br />
põhiseadusele mittevastava õigusakti kehtetuks ja nõuda selle ümbertegemist. Sarnane mõjujõud on ka<br />
USA Ülemkohtul ja Saksamaa Konstitutsioonikohtul.<br />
Teiseks täidab ülemkohus erinevate võimuinstitutsioonide või -tasandite tasakaalustaja rolli.<br />
Föderaalriigis võib ette tulla, et osariigi või liidumaa otsus läheb vastuollu riigi kui terviku huvidega või<br />
eirab üleriigilisi õigusakte. Siis ongi kohtu ülesandeks võimuhierarhia taastada. Põhimõtteliselt võib siin<br />
näitena kasutada ka Euroopa Õiguskohtu tegevust Euroopa Ühisturu tagamisel. Õiguskohus on lahendanud<br />
mitmeid kohtuasju, kus mõni liikmesriik püüab piirata välismaise kauba pääsu oma siseturule või saavutada<br />
<strong>ee</strong>lisõigust mingi toote müümiseks (Baieri õlu, Itaalia makaronitooted). Niisugused piirangud on aga<br />
vastuolus Euroopa Liidu õigusega, mis on ülimuslik liikmesriigi õiguse suhtes.<br />
Eeltoodud funktsioon seostub järgmisega, milleks on kehtiva valitsemissüst<strong>ee</strong>mi toetamine ja<br />
stabilis<strong>ee</strong>rimine. Olles erakondadeväline ja hääletajate <strong>ee</strong>listustest sõltumatu institutsioon, suudab kohus<br />
seista vastu hetkelise aktuaalsuse või erakondliku huvi ajel loodud õigusakti kehtestamisele. Ülemkohtu<br />
otsust ei saa vaidlustada ükski teine võimuinstitutsioon. Näiteks tühistati Eestis 2002. aastal õiguskantsleri<br />
otsusega kodanike valimisliitude k<strong>ee</strong>lustamine volikogude valimistel, mida Riigikogu suuremad erakonnad<br />
püüdsid läbi suruda. Oludes, kus iga uus võimule pääsenud erakond tahab kohe oma seadusi kehtestada,<br />
tuleb otsustamise aeglane õiguslik protseduur asjale isegi kasuks.<br />
Sk<strong>ee</strong>mid: USA ja Mandri-Euroopa kohtusüst<strong>ee</strong>mi struktuur<br />
Tabel: Õiguse harud (näitab ka seda, millised kohtud millise õigusega tegelevad)<br />
96
Küsimusi ja ülesandeid<br />
1. Uurige, milliste põhiseaduslikkuse järelevalvet puudutavate asjadega on viimase aasta jooksul<br />
tegelenud Eesti Riigikohus (www.nc.<strong>ee</strong>/lahendid/psjv/). Koostage ülevaade kohtulahendite<br />
valdkondadest ja analüüsige põhjalikumalt ühte kaasust.<br />
2. Milliseid positiivseid külgi leiate Am<strong>ee</strong>rika Ühendriikide kohtunike ametissepaneku korras?<br />
3. Kumb kohtusüst<strong>ee</strong>m on Eestis, kas anglo-am<strong>ee</strong>rika või mandri-euroopa oma? Milles on meil kehtiva<br />
süst<strong>ee</strong>mi <strong>ee</strong>lised kodaniku vaatevinklist?<br />
4. Milles seisneb kohtuniku elukutse eripära? Mida peaks arvestama noor, kes tahab saada kohtunikuks?<br />
97
4.7. Regionaalne ja kohalik valitsemine<br />
MEENUTA<br />
Milline on Eesti Vabariigi administratiivne jaotus?<br />
Millised ülesanded on valla/linna volikogul ja valitsusel?<br />
Territoriaalne aspekt on riigi ja valitsemise korraldamises ikka oluline olnud. Esmapilgul võib paista, et<br />
tegu on vaid küsimusega sellest, kui palju ametnikke palgata kohaliku ja kui palju keskvõimu asutustesse<br />
või kes peaks pakkuma avalikke t<strong>ee</strong>nuseid. Regionaalse valitsemise probl<strong>ee</strong>mistikul on siiski palju laiem<br />
sotsiaal-ajalooline tagapõhi.<br />
Miks on regionaalne valitsemine tähtis?<br />
Regionaalne ühtekuuluvustunne mängib olulist rolli riigi tugevdamisel. Juba rahvusriikide kujunemise<br />
ajajärgul oli seotus kindla territooriumi või paikkonnaga oluline faktor, esmalt küll suveräänse riigi<br />
eristumisel teistest territooriumidest. Riigisiseselt võis territoriaalne identit<strong>ee</strong>t seostuda rahvuse<br />
enesemääratlusega. Juhul kui territoriaalne ühendus rajanes mitmerahvuselisel ja -k<strong>ee</strong>lelisel rahvastikul, oli<br />
tsentralis<strong>ee</strong>ritud keskvõimuga riigi loomine k<strong>ee</strong>rulisem. Ühel juhul kujunes föderaalriik (Kanada, Belgia,<br />
Šveits), teisel juhul tingis põhirahvuse surve vähemuste k<strong>ee</strong>lele ja kultuurile autonoomia- või koguni<br />
riikliku eraldumise taotluse. Tänapäeval näeme niisuguseid arenguid Gruusias ja Iisraelis, kus riigi<br />
territooriumi asustab ajalooliselt mitu rahvusrühma. Kuigi ühtset retsepti etniliste kogukondade liitmisel<br />
tervikriigiks ei ole, p<strong>ee</strong>takse heaks lahenduseks autonoomia andmist vähemusrahvustele.<br />
Regionaalpoliitika abil saab tasakaalustada majanduslikku arengut. Piirkondliku arengu ebaühtlus on<br />
probl<strong>ee</strong>miks enamikus riikides. Lisaks Eestile võib sellest rääkida ka Itaalia, Saksamaa, Poola ja isegi<br />
Soome puhul. Enamjaolt peitub ebaühtluse põhjus linnastumises (eriti metropoliala kujunemises) ning<br />
nüüdisaegse majanduse olemasolus või selle puudumises. Pealinna ning suurte finants- ja ärikeskuste<br />
ümbruskond kipub ikka kujunema jõukamaks kui hõreda asustusega ääreala. S<strong>ee</strong> võib põhjustada<br />
soovimatut rännet suurlinnadesse, mis suurendab arenguerisusi v<strong>ee</strong>lgi. Regionaalpoliitika peabki<br />
vähendama seda ebavõrdsust, mis tuleneb loomulikust majandusarengust.<br />
Nüüdisriigi iseloom ja ülesanded on muutunud. Varasemate sajanditega võrreldes on riigi välis- ja<br />
kaitsepoliitiliste funktsioonide tähtsus kahanenud. Selle asemel pälvivad üha enam tähelepanu heaolu ja<br />
avalik haldus. Kui välisjulgeoleku küsimus nõudis tsentralis<strong>ee</strong>ritud riiklikku lähenemist, siis sotsiaalse<br />
heaolu korraldamine on edukam just kohalikul tasandil. Olenevalt riigi administratiivsest ülesehitusest on<br />
hariduse, sotsiaalküsimuste ja transpordi korraldamine kas peamiselt omavalitsuse või siis regiooni<br />
(osariigi, liidumaa, lääni) ülesanne. Tõhusa tasakaalu ning koostöö saavutamine keskvõimu,<br />
regionaaltasandi ja kohaliku omavalitsuse vahel on ka üks nüüdisaegse avaliku halduse põhiprobl<strong>ee</strong>me.<br />
FOTOD: Tallinn ja Kihnu kui näited omavalitsuste eripalgelisusest. Küsimus: Kas Teie arvates tuleb<br />
kasuks kehtiv põhimõte, kus Tallinnat valitsetakse sama seaduse (Kohalike omavalitsuse korralduse<br />
seadus) alusel nagu Kihnut ja teisi väikevaldasid? Leidke nii poolt- kui vastuargumente.<br />
Administratiivse ülesehituse põhimudelid<br />
Riigi administratiivse ülesehituse põhiküsimuseks on kujunenud s<strong>ee</strong>, kui suur on distants kodanike ja<br />
võimu vahel ning mil määral kuulub kohalikule võimule otsustusõigus. Olenevalt nende probl<strong>ee</strong>mide<br />
lahendamise viisist on kujunenud kaks riigi administratiivstruktuuri mudelit.<br />
Esimesel juhul luuakse haldusfunktsioonide täitmiseks kohalikud valitsused, mis sõltuvad tugevasti<br />
keskvalitsusest. Seda tsentralis<strong>ee</strong>ritud mudelit esindavad näiteks Prantsusmaa ja Itaalia, aga ka<br />
Suurbritannia.<br />
98
Teisel juhul on kohalikud omavalitsused palju iseseisvamad, nad korraldavad kogu kohalikku elu.<br />
Niisuguse detsentralis<strong>ee</strong>ritud korralduse <strong>ee</strong>skujuna võib nimetada Saksamaad ja Skandinaavia riike.<br />
Nagu ühiskonnas ikka, esineb ka administratiivses ülesehituses hulgaliselt segavariante, mida pole sugugi<br />
lihtne esimese või teise tüübi alla paigutada. K<strong>ee</strong>ruline on lugu kas või Eesti omavalitsustega, kellel on küll<br />
suur otsustamisvabadus, kuid kes sõltuvad tugevasti keskvalitsuse poolt eraldatavatest raharessurssidest.<br />
Eesti regionaalhalduse (maavalitsuste) olukord ja tulevik pole 2004. aastaks ikka v<strong>ee</strong>l selginenud,<br />
vaatamata aastaid kestnud haldusreformile.<br />
Tsentralis<strong>ee</strong>ritud keskvalitsusest sõltuv administratiivstruktuur<br />
Selle mudeli puhul lähtuvad kõik otsused ülalt, st keskvõimust. Samuti kontrollib keskus nii ressursse kui<br />
otsuste täitmist. Oluline roll on regionaaltasandil, mida juhib suurte volitustega keskvõimu esindaja.<br />
Regionaalvalitsus (Eesti maavalitsuse analoog) on vahendajaks ning koordinaatoriks keskvõimu ja<br />
kohalike võimude vahel. Pea kõik vahendid tulevad keskvalitsuse sihtotstarbeliste eraldistena, mis<br />
vähendab kohapealset otsustamis- ning manööverdamisvõimet. Paljudes selle mudeli riikides pole<br />
regionaaltasandil valitavat esindusorganit, mis vihjab selle väikesele mõjule piirkonna poliitika<br />
kujundamisel.<br />
Kohalikule omavalitsusele jääb vastutus vaid kultuuri valdkonnas ning kohalikus majanduses<br />
(nt kalandus, turism). Tervishoid, haridus ja sotsiaalt<strong>ee</strong>nused kuuluvad küll omavalitsuse pädevusse, kuid<br />
raha selleks tuleb keskvalitsuselt sihtotstarbelise eraldisena. Näiteks Prantsusmaal, Suurbritannias ja<br />
Hispaanias moodustavad kohalikud ja regionaalmaksud vaid üheksa protsenti, Itaalias kolm protsenti ja<br />
Eestis umbes pool protsenti kõigist maksudest.<br />
Niisugust halduskorraldust tuntakse ka kui kahetasandilist. Ühe tasandi moodustavad keskvõim ja<br />
regionaalvõim, mis on keskvalitsuse käepikendus, ning teise tasandi kohalikud omavalitsused.<br />
□ Detsentralis<strong>ee</strong>ritud autonoomne kohalik võim<br />
Selle mudeli puhul on kohalikul võimul märksa enam otsustusvabadust avaliku elu korraldamisel. Vabadus<br />
p<strong>ee</strong>geldub ka kohaliku võimu finantsilises iseseisvuses. Erinevalt <strong>ee</strong>lmisest mudelist kogub<br />
munitsipaalvõim siin suure osa tuludest ise ja vaid väike osa tuleb keskvalitsuselt. Kohalike maksude<br />
osakaal küünib 20–30 protsendini kõigist maksudest. Kohalik omavalitsus täidab ka paljusid funktsioone,<br />
nii on Skandinaavias heaoluriigi elluviimine peamiselt munitsipaalvõimu õlgadel. Iseseisva poliitika<br />
tulemusena võib avaliku elu korraldus regioonide ja omavalitsuste lõikes suuresti erineda. Näiteks on ühes<br />
omavalitsuses kooli<strong>ee</strong>lne lastepäevahoid kõigile tasuta, teises saavad toetust vaid vähemjõukad või<br />
paljulapselised pered. Erinevalt võib olla korraldatud ka ühistranspordi, spordikeskuste ja puhkealade<br />
kasutamine.<br />
Niisugust halduskorraldust nimetatakse kolmetasandiliseks, sest igal tasandil – keskvõimul,<br />
regionaalvõimul ja kohalikul võimul – on oma selge pädevus ja ülesanded poliitika teostamiseks.<br />
Regionaalvõim ei ole siin pelgalt keskvalitsuse seisukohtade elluviivaja, vaid kujundab iseseisvalt oma<br />
poliitikat.<br />
SKEEM: Eesti kui näide kahetasandilisest haldussüst<strong>ee</strong>mist (vana õpik, lk 105; vead parandada!)<br />
Tabel Keskvalitsuse eraldised kohaliku omavalitsuse <strong>ee</strong>larvetesse Euroopa riikides<br />
Allikas: Gallagher, p. 167)<br />
99
Kohalike ja regionaalmaksude osakaal kogu maksulaekumises erinevates administratiivse<br />
ülesehitusega maades<br />
4.7.<br />
Tugev kohalik valitsus Nõrk kohalik valitsus<br />
Föderaalne Saksamaa (31%)<br />
Šveits (40%)<br />
Austria (22%)<br />
Unitaarne Taani (30%) Belgia (5%)<br />
Soome (24%) Britannia (9%)<br />
Norra (20%) Prantsusmaa (9%)<br />
Rootsi (32%) Iirimaa (4%)<br />
Itaalia (3%)<br />
Madalmaad ((10%)<br />
Portugal (4%)<br />
Kohaliku valitsemise arengusuunad<br />
Vastutuse jaotus valitsemistasandite vahel on jätkuvalt keskne probl<strong>ee</strong>m enamikus riikides. Tänapäeval on<br />
sellele küsimusele lisandunud aga uudseid lahendusi ja mõõtmeid. Nii kujuneb üha iseloomulikumaks<br />
suundumus võrgustikukoostöö poole. Ranget hierarhilist pädevuse jaotust võimutasandite vahel ja nende<br />
eraldiseisvat tegutsemist enam ei propag<strong>ee</strong>rita. Traditsioonilised järelevalvesuhted on asendumas<br />
koostöösuhetega, mille üheks vormiks on mitmesuguste komit<strong>ee</strong>de ja nõukodade loomine, selleks et<br />
arutada minist<strong>ee</strong>riumide ja regioonide koostööd.<br />
Tihti ei suuda üks omavalitsus hankida vahendeid kõigi vajaduste või plaanide täitmiseks, mis õhutab neid<br />
otsima partnereid teiste omavalitsuste näol. Ettevõtmiste kaasfinants<strong>ee</strong>rimine mitme omavalitsuse poolt või<br />
ühine projektirahade taotlemine Euroopa Liidu fondidest muutub üha levinumaks praktikaks.<br />
Regionaalarengu tähtsustamine eurointegratsiooni kontekstis ongi teine põhiline arengusuundumus.<br />
Maastrichti lepinguga loodi Regioonide komit<strong>ee</strong>, mille moodustavad 344 omavalitsuste ja regioonide<br />
esindajat kõigist Euroopa Liidu liikmesmaadest. Eestist on Regioonide komit<strong>ee</strong>s seitse inimest, kelle<br />
valivad Linnade liit, Omavalitsusliitude ühendus ja Maaomavalitsuste liit valla/linna volikogude liikmete<br />
hulgast. Regioonide komit<strong>ee</strong> on oluline koht kogemuse omandamiseks, aga ka piirkondlike huvide<br />
kooskõlastamiseks ja läbisurumiseks Brüsselis.<br />
Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liit peavad oluliseks ka kohaliku demokraatia edendamist. Näiteks<br />
sätestab Euroopa Omavalitsuse Harta, millega ka Eesti on ühinenud, kohustuse kaasata kohalik<br />
elanikkond neid puudutavate otsuste väljatöötamisse ning mitte reglement<strong>ee</strong>rida kohalikku elu liigselt<br />
keskvalitsuse poolt. Sarnast id<strong>ee</strong>d rõhutab ka Euroopa Liidu lähimuspõhimõte, mis nõuab, et poliitilised<br />
probl<strong>ee</strong>mid lahendataks inimesele võimalikult lähedal (st kohalikul tasandil).<br />
KIIL:<br />
Tähelepanekuid Am<strong>ee</strong>rika demokraatiast<br />
Katkend Alexis de Tocqueville’i raamatust „Tähelepanekuid Am<strong>ee</strong>rika demokraatiast” (lk 71–72)<br />
100
P<strong>ee</strong>tagu keskvõimu nii valgustatuks ja targaks kui tahes – üksinda ei suuda ta ilmaski hõlmata suure rahva<br />
elu kõiki üksikasju. Niisugune ülesanne pole talle jõukohane, sest s<strong>ee</strong> läheb üle inimvõimete piiri. Kui<br />
valitsus tahab üksnes omal käel luua ja toimima panna tohutul hulgal ja äärmiselt mitmekesiseid<br />
võimkondi, siis üks kahest: ta kas lepib väga kesiste tulemustega või pillab oma energia lootusetu ürituse<br />
peale.<br />
Tõsi, tsentralis<strong>ee</strong>ritud võimuaparaat suudab suruda inimeste välise käitumise üsna ühetaolistesse<br />
mallidesse, mida hakatakse armastama nende enda pärast, täitsa sõltumata asjadest, mille nimel<br />
tegutsetakse. … Tsentralisatsiooni abil on lihtne allutada igapäevane asjaajamine kindlale rutiinile, kavalalt<br />
korraldada politseitegevuse kõiki üksikasju, maha suruda väiksemad rahutused ja pisikuritegusid ära hoida,<br />
säilitada ühiskonnas status quo, mis pole tegelikult ei allakäik ega progress, viia kogu sotsiaalne keham<br />
unise administr<strong>ee</strong>rimise seisundisse, mida administraatorid ise tavaliselt nimetavad seaduse ja korra<br />
kindlustamiseks. Ühesõnaga, niisuguse süst<strong>ee</strong>mi tugevaim külg on vältimine, mitte tegutsemine. Kui tekib<br />
vajadus ühiskonda sügavalt mõjutada või tema edasiliikumist oluliselt kiirendada, siis ütleb<br />
administratiivpersonali jõud üles. Ja niipea kui rakendatavad m<strong>ee</strong>tmed nõuavad üksikisiku kaasabi, ilmneb<br />
kogu selle masinavärgi hämmastav nõrkus. Ta osutub korrapealt täiesti võimetuks. Vahel juhtub, et<br />
tsentralis<strong>ee</strong>ritud süst<strong>ee</strong>m kutsub m<strong>ee</strong>lt heites kodanikke appi ja ütleb neile: „Teie tehke nüüd seda, mida<br />
mina tahan, parajasti niipalju, kui mina tahan, ja täpselt nii, nagu mina tahan. Teie tegelge üksikasjadega,<br />
püüdmata juhtida tervikut. Töötage kinnisilmi ja pärast hinnake mind saavutatud tulemuste põhjal.” Kui te<br />
niisuguseid tingimusi seate, ei hakka ükski inimene teid vabal tahtel abistama. Inimlik tahe peab toimima<br />
vabalt, sellega peab kaasnema vastutus tehtu <strong>ee</strong>st. Inimene on kord juba nii loodud, et ta pigem seisab<br />
paigal, kui kõmbib sunniviisil mingi arusaamatu <strong>ee</strong>smärgi poole.<br />
Küsimusi ja ülesandeid<br />
1. Eestis on korduvalt räägitud omavalitsusüksuste ja maavalitsuste arvu vähendamisest haldusreformi<br />
käigus. Milliseid argumente ühendamise poolt oskaksite tuua? Millised on väikese omavalitsuse <strong>ee</strong>lised<br />
ja puudused elaniku jaoks? Riigi jaoks?<br />
2. Uurige peatüki juures toodud joonistest ja tabelitest omavalitsuse tulude kujunemist. Millega Eesti<br />
teistele sarnaneb, mille poolest eristub?<br />
3. Lugege läbi katkend prantsuse poliitiku ja ajaloolase Alexis de Tocqueville’i raamatust, mis ilmus<br />
aastal 1835. Milline on Teie arvates autori sõnum 21. sajandi demokraatlikule ühiskonnale?<br />
101
4.8. Valitsemiskorraldus Euroopa Liidus<br />
Euroopa Liit on maailmas ainulaadne rahvusvahelise koostöö vorm. Esimest korda ajaloos on riigid<br />
loobunud osaliselt oma suveräänsest otsustusõigusest ning kandnud selle rahvusriigist kõrgemale<br />
riigiülesele tasandile. S<strong>ee</strong> tähendab, et teatud valdkondades langetatakse riigi arengut määravad otsused<br />
omavahelise koostöö põhimõtteid järgides.<br />
Kas riikide liit või liitriik?<br />
Ülesehituse poolest on Euroopa Liidul nii valitsusvahelisele kui riigiülesele koostööle iseloomulikud<br />
jooned. Valitsusvahelise koostöö korral säilitab iga liikmesriik oma iseseisvuse, riigiülene koostöö <strong>ee</strong>ldab,<br />
et ühenduse liige loovutab osa iseseisvast otsustusõigusest ühisstruktuuridele. Kõige autorit<strong>ee</strong>tsem EL-i<br />
institutsioon – seadusandlik Ministrite Nõukogu – tegutseb nagu rahvusvaheline organisatsioon. Teine<br />
mõjukas struktuur – täidesaatev Euroopa Komisjon – kujutab endast riigiülest üksust. Riigiülene koostöö<br />
on enamkontsentr<strong>ee</strong>ritud majanduskoostööle, Riigiõleste küsimuste lahendamisel on Euroopa Liidu<br />
institutsioonidel seaduste loomisel ja elluviimisel kandev roll.<br />
Valitsustevaheline koostöö leiab aset peamiselt ühise välis- ja julgeolekupoliitika vallas ning koostöös<br />
justiits- ja siseasjades. S<strong>ee</strong> tähendab, et nendes poliitikavaldkondades langetatakse otsused riikide valitsuste<br />
vaheliste läbirääkimiste tulemusel ning Euroopa Liidu institutsioonidel on väheolulised<br />
Euroopa Liit omab kõiki riigile omaseid valitsemisinstitutsioone– esinduskogu (parlamenti),<br />
seadusandlikku kogu, täidesaatvat võimu, kohut ja sõltumatut keskpanka. S<strong>ee</strong> annab alust väidetele, et EL<br />
polegi enam rahvusvaheline organisatsioon, vaid suur föderatiivriik. Siiski erinevad Euroopa Liidu<br />
valitsemisinstitutsioonide ülesanded riigile omaste struktuuride funktsioonidest. Nii näiteks võtab Euroopa<br />
Liidu seadusi vastu mitte parlament nagu rahvusriikides, vaid Ministrite Nõukogu. Lisaks pole ühendust<br />
moodustavate riikide valitsemisinstitutsioonid kuhugi kadunud. K<strong>ee</strong>gi ei räägi Taani parlamendi või<br />
Saksamaa liiduvalitsuse likvid<strong>ee</strong>rimisest. Pigem on Euroopa Liitu kuulumise tõttu on nende tööpõld isegi<br />
laienenud. Nüüd peavad rahvusparlamendid esindama oma kodanikkonna huve mitte üksnes siseriiklikus<br />
poliitikas, vaid ka Euroopa asjades.<br />
Ministrite Nõukogu<br />
Ministrite Nõukogu kannab seadusandlikku funktsiooni, kuigi viimasel ajal saab üha enam õigusi<br />
seadusloomes kaasa rääkida ka Euroopa Parlament.<br />
Ministrite Nõukogus esindab igat liikmesriiki üks minister. S<strong>ee</strong>ga on Nõukogu 25-liikmeline. Nõukogu<br />
koosseis muutub olenevalt sellest, missugust küsimust arutatakse. Kui küsimuse all on<br />
põllumajanduspoliitika, koosneb Ministrite Nõukogu põllumajandusministritest, kui aga tööturuga<br />
seonduv, siis töö- ja sotsiaalministritest. Teistest tähtsamaks p<strong>ee</strong>takse välisministrite koosseisu, sest lisaks<br />
välispoliitikale arutavad nad ka EL-i sisepoliitikat, näiteks liidulepingute muutmist.<br />
Oluline roll EL-i valitsemises on täita Ministrite Nõukogu <strong>ee</strong>sistuja institutsioonil. Ministrite Nõukogu<br />
<strong>ee</strong>sistuja koht kohustab <strong>ee</strong>sistujariigi esindajaid juhtima kõiki Ministrite Nõukogu istungeid. Eesistujariik<br />
vahetub iga poole aasta tagant. Selle poole aasta jooksul on tal kanda suurem vastutus, aga samas ka<br />
suuremad võimalused oma huvide esiletoomiseks. Eesistujamaa esitab enne oma valitsemisaja algust<br />
Euroopa Parlamendile t<strong>ee</strong>mad, mille käsitlemist ta peab järgneva kuue kuu vältel vajalikuks. Samuti<br />
valmistab <strong>ee</strong>sistujariik ette Ministrite Nõukogu istungite päevakorra.<br />
Otsuseid võtab Ministrite Nõukogu vastu hääletamise t<strong>ee</strong>l. Omapärane on s<strong>ee</strong>, et ministritel pole hääli<br />
võrdselt, vaid vastavalt oma riigi rahvaarvule. Suurematel riikidel, nagu Prantsusmaa, Saksamaa,<br />
Suurbritannia ja Itaalia, on rohkem hääli – 29, väiksematel riikidel vähem. Eesti ministril on näiteks vaid<br />
neli häält. Sama palju on Luksemburgil, Küprosel, Slov<strong>ee</strong>nial ja Lätil. Kokku on Ministrite Nõukogus 321<br />
häält. Otsus loetakse vastuvõetuks, kui selle poolt on antud vähemalt 258 häält, mis on antud<br />
nõukogu liikmete enamuse poolt. Sellisel juhul on tegemist nn kvalifits<strong>ee</strong>ritud häält<strong>ee</strong>namusega.<br />
102
Juhul kui kaalul on mõne riigi elulised huvid, peavad poolt hääletama kõik nõukogu liikmed. Kuna üheski<br />
dokumendis pole määratletud, mida võib pidada eluliseks huviks, saab iga riik blok<strong>ee</strong>rida otsuse<br />
vastuvõtmise, nõudes ühehäälsuse põhimõtte rakendamist (näiteks maksupoliitilised küsimused).<br />
Praktikas juhtub seda siiski üpris harva. Ühe hiljutise näitena võib tuua nn hullu lehma taudi 1998. aastal,<br />
mille tõttu Ministrite Nõukogu otsustas k<strong>ee</strong>lustada Briti loomaliha impordi kontinendile. Siis blok<strong>ee</strong>ris Briti<br />
minister oma vetoga nõukogu töö mitmeks nädalaks. Ühehäälsuse nõuet kasutatakse valitsusvahelise<br />
koostöö puhul.<br />
Ministrite Nõukogu otsused formul<strong>ee</strong>ritakse õigusaktidena, mille kohustuslikkuse aste on erinev. Kõige<br />
rangem on määrus, mis kuulub kogu mahus täitmisele kõigi liikmesriikide poolt. EL-i määrus sarnaneb<br />
ühe riigi parlamendi poolt vastu võetavale seadusele, st s<strong>ee</strong> on kohustuslik täitmiseks ja ülimuslik teiste<br />
õigusaktide suhtes. Direktiiv kuulub samuti täitmisele, kuid liikmesriigil on õigus otsustada, kuidas ta<br />
tagab direktiivis sätestatud nõude. Näiteks peab liikmesriik kohandama oma seadusi niimoodi, et oleks<br />
tagatud naiste ja m<strong>ee</strong>ste võrdsed õigused vastavalt EL-i direktiivile. Otsus ja arvamusavaldus<br />
adress<strong>ee</strong>ritakse ühele konkr<strong>ee</strong>tsele riigile, ettevõttele või eraisikule. Otsuse täitmine on kohustuslik,<br />
arvamus kannab ainult soovituslikku iseloomu.<br />
Euroopa Komisjon<br />
Euroopa Komisjoni võib tinglikult pidada EL-i valitsuseks. Erinevalt Ministrite Nõukogust on s<strong>ee</strong> alaliselt<br />
tegutsev organ, mis asub Brüsselis. Komisjon koosneb 25 liikmest ehk volinikust, kelle kandidatuurid<br />
nimetatakse liikmesriikide valitsuste poolt ja hääletatakse ametisse Europarlamendi poolt. Volinik peab<br />
oma tegevuses lähtuma Euroopa Liidu, mitte oma koduriigi huvidest. Näiteks ei tohi Siim Kallas Euroopa<br />
Komisjoni volinikuna kuidagi Eestile soodsamaid tingimusi luua või Eestit mõnel muul moel <strong>ee</strong>listada.<br />
Iga volinik vastutab kindla poliitikavaldkonna <strong>ee</strong>st, nagu välissuhted, põllumajandus, sotsiaalküsimused,<br />
energia, transport jne. Komisjoni juhib president, alates 2004 aastast on selleks hispaanlane Jose Manuel<br />
Barroso.<br />
Kuna tegu on EL-i täitevvõimuga, kes vastutab ühenduse tõhusa toimimise <strong>ee</strong>st, siis vajavad volinikud<br />
arvukat bürokraatiat. Komisjoni tähtsamateks allüksusteks on 26 peadirektoraati, mida võib võrrelda<br />
minist<strong>ee</strong>riumidega. Euroopa Komisjoni käsutuses on umbes 17 000 alalist töötajat, kellest viiendiku<br />
moodustavad tõlgid. Kuigi tavaliselt kasutatakse töök<strong>ee</strong>ltena inglise, prantsuse ja saksa k<strong>ee</strong>lt, tuleb iga EL-i<br />
dokument (või ka nõupidamine) tõlkida kõikidesse liikmesriikide ametlikesse k<strong>ee</strong>ltesse. Töökohad EL-i<br />
administratsioonis täidetakse avaliku konkursi korras, kus võivad osaleda kõigi liikmesriikide kodanikud.<br />
Euroopa Komisjon täidab mitmeid ülesandeid:<br />
• t<strong>ee</strong>b ettepanekuid ühenduse edasise arengu kohta, algatab seadus<strong>ee</strong>lnõusid ja valmistab ette Ministrite<br />
Nõukogu ja Euroopa Ülemkogu (riigipeade kogu) istungid,<br />
• jälgib Ministrite Nõukogu otsuste täitmist liikmesriikide poolt. Olles avastanud rikkumise, võib<br />
komisjon liikmesriigilt nõuda trahvi (nt suhkrutrahvi nõue Eestile) või ka pöörduda Euroopa Kohtu<br />
poole,<br />
• seisab EL-i õigusnormide rakendamise <strong>ee</strong>st,<br />
• esindab EL-i rahvusvahelistes organisatsioonides (nt Maailma Kaubandusorganisatsioonis),<br />
• haldab EL-i <strong>ee</strong>larvet.<br />
Euroopa Parlament<br />
Euroopa Parlament on liikmesriikide valijaskonna esindusassambl<strong>ee</strong>, mis on EL-i arengu käigus teinud läbi<br />
olulisi muutusi. Näiteks hakati otseseid valimisi sinna korraldama alles alates 1979. aastast; pärast EL<br />
järjekordset laienemist 2004 aastal on parlament suurenenud 732 saadikuni.<br />
Aja jooksul on tugevnenud ka europarlamendi roll. Kui ühenduse algaastatel puudus parlamendiaruteludel<br />
otsene mõju ühenduse seadusandlusele, siis täna kasutab europarlament mitmetes küsimustes vetoõigust.<br />
103
S<strong>ee</strong> tähendab, et parlament võib õigusakti <strong>ee</strong>lnõu tagasi lükata. Parlamendil on oluline roll ka Euroopa<br />
Komisjoni kujundamisel, kuna Euroopa Komisjoni koosseis vajab Euroopa parlamendi heakskiitu. Kui<br />
parlament ei ole rahul komisjoni tööga, võib ta komisjonile umbusaldust avaldada ning sellega komisjoni<br />
laiali saata.<br />
Europarlament valitakse iga viie aasta järel liikmesriikide kodanike poolt otsestel valimistel.<br />
Saadikumandaadid jagatakse riikide vahel vastavalt nende rahvaarvule. Näiteks Saksamaalt valitakse<br />
99 saadikut, Soomest 13, Eestist 6. Igaüks, kel on mõne EL-i liikmesmaa kodakondsus, võib hääletada ja<br />
seada üles oma kandidatuuri. S<strong>ee</strong>juures ei pea ta seda tegema ilmtingimata oma riigis. Näiteks Prantsuse<br />
kodanik, kes õpib Oxfordis, võib hääletada Inglismaal ning kandid<strong>ee</strong>rida Belgia sotsialistliku partei<br />
nimekirjas.<br />
Parlamendis koonduvad saadikud mitte riikide, vaid ideoloogiafraktsioonide kaupa. Nii ei räägita<br />
europarlamendi puhul näiteks mitte Kr<strong>ee</strong>ka või Prantsusmaa saadikutest, vaid rohelistest, konservatiividest<br />
ja sotsialistidest.<br />
Sektordiagramm: Kohtade jaotus Euroopa Parlamendi 2004. aasta valimiste tulemusel fraktsioonide kaupa;<br />
Tekstis või joonisel näidata, kes <strong>ee</strong>stlastest millise erakonna liikmena kuhugi kuulub<br />
Seadusandliku võimu jagunemine<br />
Europarlamendil puudub seadusandlik võim selle klassikalises tähenduses. Seadusandlik funktsioon on<br />
jagatud parlamendi ja Ministrite Nõukogu vahel. Sõltuvalt menetluses olevast probl<strong>ee</strong>mist võib<br />
parlament mängida mitmesuguseid rolle.<br />
A. Otsuste vastuvõtmiseks on vajalik parlamendi nõusolek. Sellisteks on näiteks uute liikmete vastuvõtt,<br />
muudatused europarlamendi valimiste korraldamises, Euroopa kodakondsusega ning Euroopa<br />
Keskpangaga seonduv.<br />
B. Olemasolevate liidulepingute muutmise, uute algatamise või ratifits<strong>ee</strong>rimise osas pole<br />
europarlamendil üldse sõnaõigust. Näiteks Maastrichti leping ratifits<strong>ee</strong>riti liikmesriikide<br />
parlamentides, mitte aga europarlamendis. Europarlament ei saa osaleda ka välis- ning<br />
julgeolekupoliitika küsimuste arutamisel.<br />
C. Mitmetes valdkondades on nõutav parlamendi ja Ministrite Nõukogu koostöö. Siia kuuluvad<br />
transpordi, keskkonna, arenguabi, tööohutuse, regionaalse arengu ja sotsiaalpoliitika küsimused. Kahe<br />
institutsiooni koostöö tähendab, et otsuseprojekt läbib kummaski kogus kaks lugemist. Siiski tuleb<br />
tõdeda, et peale jääb r<strong>ee</strong>glina Ministrite Nõukogu seisukoht.<br />
D. Mõnedes tundlikes küsimustes, nagu siseturg ja tarbijakaitse, diplomite vastastikune tunnustamine,<br />
kultuuri ja tehnoloogia küsimused, on nõutav nii Ministrite Nõukogu kui ka europarlamendi toetus.<br />
Seda protseduuri nimetatakse kaasotsustamismenetluseks. Sel juhul saab rääkida europarlamendi<br />
reaalsest vetovõimust, sest kui parlament ei nõustu Ministrite Nõukogus vastu võetud <strong>ee</strong>lnõuga, jääb<br />
vastav õigusakt vastu võtmata.<br />
SKEEM: otsuste vastuvõtmise EL-s (vana õpik, P.Palk. lk.131)<br />
Euroopa Kohus<br />
Euroopa Kohus jääb EL-i integratsiooniprotsessis tihti tagaplaanile ja näib teiste institutsioonide kõrval<br />
vähetähtis, kuid tegelikkuses on just kohus paljudel juhtudel EL-i integratsiooni mootoriks. Nimelt on<br />
Euroopa Kohtul ainuõigus EL-i aluslepingute ja sellest tuleneva seadusandluse tõlgendamiseks. S<strong>ee</strong><br />
tähendab, et Euroopa Kohtu seisukohavõtt on kõigile liikmesriikidele täitmiseks kohustuslik.<br />
104
Ühest küljest seisab Euroopa Kohus kodanike ja ettevõtete huvide <strong>ee</strong>st. Igal EL-i kodanikul on õigus<br />
paluda kohtult abi, sundimaks oma riigi valitsust täitma juriidilisi kohustusi, mis tulenevad EL-i<br />
seadusandlusest. Teisest küljest valvab kohus selle järele, et ühenduse ühised huvid oleksid arvestatud.<br />
Enamjaolt saavadki kohtuasjad alguse Euroopa Komisjonilt.<br />
Kui mõne liikmesriigi seaduse ja EL-i õigusnormide vahel tekib vastuolu, tuleb muuta liikmesriigi<br />
seadust. Euroopa Liidu õigusakt on ülimuslik rahvusliku seaduse suhtes.<br />
Euroopa Kohtusse kuulub pärast laienemist 25 kohtunikku, igast liikmesriigist üks. Kohtunikud<br />
nimetatakse iga maa valitsuse poolt 6-aastaseks tähtajaks, kuid nad annavad vande, tõotades lahendada<br />
kohtuasju sõltumatult oma riigi valitsusest.<br />
Eurointegratsiooni süvenedes on lisandunud üha uusi õiguse valdkondi, kus Euroopa kohus menetlusi<br />
korraldab. Täna pole kohtuasjad seotud ainult majandusküsimuste, konkurentsi ja ühisturu toimimisega.<br />
Sageli käsitletakse ka tööõiguse, sotsiaalõiguse, sugupoolte võrdõiguslikkuse ning haridussertifikaatide<br />
tunnustamisega seotud kaasusi. Vaid kriminaalõigus on jäänud selleks alaks, kus rahvusriiklikud seadused<br />
on ainupädevad ning EL-i õiguse ülimuslikkuse printsiipi ei kohaldata.<br />
Foto: Eestlased, kes töötavad EL-i institutsioonides (volinik S.Kallas, parlamendisaadikud, kohtunik<br />
U. Lõhmus)- paigutada vastava institutsiooni teksti juurde).<br />
Küsimusi ja ülesandeid<br />
1. Korraldage klassis rollimäng, kus esindatud oleksid Euroopa Komisjon, Euroopa Parlament, Ministrite<br />
Nõukogu ning Euroopa Kohus. Võtke arutlusele mõni Euroopa Liidu päevakohane t<strong>ee</strong>ma. Ideid leiate<br />
v<strong>ee</strong>bilehelt http://europa.eu.int või www.euractive.com nng püüdke võrrelda erinevate institutsioonide<br />
rolli ja nende seisukohti. Milline institutsioonidest on kõige mõjukam? Miks?<br />
2. Mille poolest erineb riigi valitsemissüst<strong>ee</strong>m riigiülesest valitsemissüst<strong>ee</strong>mist? Mis on kummagi<br />
süst<strong>ee</strong>mi tugevused ja nõrkused Euroopa Liidu toimimist silmas pidades.<br />
3. Europarlamendi valimistest võtab keskmiselt osa 55–60 protsenti hääleõiguslikest kodanikest, mis jääb<br />
alla osalusele rahvusparlamentide ja kohalike volikogude valimistel (vt. juuresolevat tulpdiagrammi).<br />
Kas Europarlament peaks selliste näitajate pärast mures olema?<br />
Tulpdiagramm: Osalus kohalikel, parlamendi ja Europarlamendi valimistel, ca. 5-7 meile tähendust omavat<br />
riiki (Eesti, Läti, Soome, Taani, Saksamaa,…)<br />
105
5. Majandus ja poliitika<br />
5.1. Riigi majandusressursid<br />
Ühiskonnas toimuvad protsesse mõjutab sageli majandusareng. Majanduse keskseks küsimuseks on püüd<br />
rahuldada ühiskonna soove ja vajadusi. Paraku on inimeste soovid piiramatud, ressursside hulk, mille abil<br />
soove rahuldada, aga on piiratud. S<strong>ee</strong>tõttu ei ole inimesel kunagi võimalik saada kõike, mida ta tahab. Nii<br />
on pea igaüks kogenud, millised piirangud seab tarbimisele raha- või ajapuudus. Samamoodi võib kaupade<br />
ja t<strong>ee</strong>nuste tootmist piirata vajalike seadmete, haritud spetsialistide või koguni puhta v<strong>ee</strong> nappus. Ka<br />
avalikkuses palju tähelepanu pälvivad vaidlused riigi<strong>ee</strong>larve ümber on tingitud ressursside nappusest.<br />
Riigi<strong>ee</strong>larves ei ole kunagi piisavalt palju raha, et maksta pensione ja lastetoetusi ning pidada üleval<br />
sõjaväge nii, et kõik, kellele toetus on määratud, ka selle suurusega rahule jääksid. S<strong>ee</strong>ga on majanduse<br />
keskne küsimus: kuidas rahuldada inimeste soove ja vajadusi piiratud ressursside tingimustes. Kõigil<br />
riikidel maailmas tuleb otsustada, mida toota, kuidas toota ning kellele toota nii, et ühiskond saavutaks<br />
maksimaalse heaolutaseme.<br />
Tootmistegurid<br />
Majanduslike ressursside kogumit, mis on ühiskonnal käsutada kõikide majanduslike soovide<br />
rahuldamiseks, nimetatakse tootmisteguriteks. Ressursside paremaks juhtimiseks liigitatakse n<strong>ee</strong>d<br />
omadustelt ja käitumiselt sarnastesse gruppidesse.<br />
Kõige üldisemalt jagunevad tootmistegurid kolmeks.<br />
Looduslikud ressursid, nagu maa, mets, maavarad, aga ka kliima, mida tähistatakse mõistega maa.<br />
Kõik inimestega seotud ressursid, nagu rahva arv, haridustase ja kogemused, moodustavad ressursi, mida<br />
tähistatakse mõistega tööjõud. Tehnoloogia arenedes ja oskustööjõu tähtsuse tõustes on maailmas üha enam<br />
hakatud tööjõu asemel rääkima inimkapitalist. S<strong>ee</strong> tähendab, et majanduse arengus ei ole määrav tööjõu<br />
hulk, vaid pigem selle kvalit<strong>ee</strong>t. Haridusse invest<strong>ee</strong>rides on võimalik inimkapitali väärtust tõsta ning<br />
ressursse tõhusamalt rakendada.<br />
Tootmises vaja minevaid masinaid, seadmeid, tehaseid jms, mida kasutatakse teiste toodete tootmiseks,<br />
tähistatakse mõistega kapital. Kapital omakorda jaguneb reaalkapitaliks ja finantskapitaliks. Viimane<br />
kujutab endast peamiselt rahalisi vahendeid, olgu siis sularaha, arveldusarveid või väärtpabereid.<br />
Majandusteadlased toovad tihti välja ka neljanda ressursi – ettevõtlikkuse, mille all mõistetakse inimeste<br />
valmisolekut riskida nii uute tootmisviiside kasutuselevõtmisel kui uute toodete arendamisel. Ettevõtlikkus<br />
on siiski pigem üks osa inimkapitalist, kuna s<strong>ee</strong> on tihedalt seotud ühiskonna väärtushinnangute ja<br />
traditsioonidega.<br />
MAA<br />
• Loodusressursid<br />
• Kliima<br />
• Maa<br />
Tootmistegurite liigid<br />
TOOTMISTEGURID<br />
KAPITAL<br />
• Reaalkapital<br />
• Finantskapital<br />
106<br />
INIMKAPITAL<br />
TÖÖJÕUD ETTEVÕTLIKKUS
Alternatiivkulu<br />
Ressursside nappuse tingimuses tuleb pidevalt langetada otsuseid, kuidas ja mida toota või tarbida.<br />
Üldjuhul ei ole võimalik ühe toote valmistamisel või tarbimisel kasutatud ressursse kasutada samal ajal<br />
teise toote tootmiseks või tarbimiseks. Näiteks pole võimalik ühel ja samal ajal õppida matemaatika<br />
kontrolltööks ning minna kinno või diskole. Niisamuti ei saa CD ostmiseks kulunud raha <strong>ee</strong>st enam osta<br />
raamatut. S<strong>ee</strong>ga – valides ühe toote tootmise või tarbimise, tuleb loobuda teisest. Sellist loobumist<br />
kutsutakse majanduses vastavalt tarbimise või tootmise alternatiivkuluks.<br />
Ressursside efektiivne kasutamine<br />
Majandussüst<strong>ee</strong>mi <strong>ee</strong>smärgiks ühiskonnas on saavutada nii tarbija kui tootja maksimaalne heaolu –<br />
mida paremini inimene elab, mida enam on rahuldatud tema soovid ja vajadused, seda paremini ta ennast<br />
tunneb ja seda kõrgem on tema elukvalit<strong>ee</strong>t. Ühiskonna heaolu maksim<strong>ee</strong>rimiseks tuleks ressursid suunata<br />
sinna, kus alternatiivkulu on väiksem. Mida enam ressurssi raisatakse, seda kulukam ja ebaefektiivsem on<br />
tootmisprotsess ning seda rohkem vajadusi jääb rahuldamata. S<strong>ee</strong>tõttu on oluline ressursside kasutamise<br />
efektiivsus. Kui näiteks ühes firmas ehitab maja kuus kuud kümmet töölist, aga teisel firmal kulub<br />
samasuguse maja püstitamiseks kaheksa kuud viieteistkümne töölise aega, siis võib öelda, et esimene firma<br />
on efektiivsem. Efektiivsust hinnatakse ühe toote kohta tehtava ressursikulu põhjal, või vastupidiselt: kui<br />
palju toodangut saab toota sama ressurssikulu korral. Niisiis on efektiivsus majanduses suhteline mõiste.<br />
Teor<strong>ee</strong>tiliselt on aga ühiskonnas saavutatav olukord, kus ressursse ei ole võimalik ümber paigutada nii, et<br />
saaks v<strong>ee</strong>lgi odavamalt toota. Sellisel juhul räägitakse ühiskonna optimumist või ressursside optimaalsest<br />
paigutamisest. Reaalses majanduses on sellise olukorrani raske jõuda, kuid areng kulgeb pidevalt selle<br />
optimumi suunas.<br />
Milliseid ressursse ja milliste toodete tootmisele ikkagi suunata? Ideaaljuhul, vaba turumajanduse<br />
tingimustes, otsustab just turg (ehk siis nõudlus ja pakkumine või tarbija ja tootja) valiku erinevate<br />
toodangukombinatsioonide vahel. Iga tarbija püüab maksimaalse kasulikkuse poole, st ostab tooteid ja<br />
t<strong>ee</strong>nuseid, mille hind on talle vastuvõetav ja mis rahuldavad tema vajadusi kõige paremini. Tarbija<br />
analüüsib, millist kasu ta kauba tarbimisest saab või mida kaotab, kui kulutab oma ressurssi mõne teise<br />
kauba tarbimiseks. Tarbija ostud annavad tootjale infot tarbija soovide ja <strong>ee</strong>listuste kohta. Tootja omakorda<br />
otsustab tootmiskulude põhjal, millist toodet tarbijale pakkuda, nii et too saaks toote tarbimisest<br />
maksimaalse kasu. S<strong>ee</strong>ga määravadki just tarbimise ja tootmise omavaheline kohandumine, mida toota ja<br />
kuhu oleks otstarbekam ressurss paigutada. Turumajanduses kujuneb tasakaal, kus tarbijad<br />
maksim<strong>ee</strong>rivad oma kasumlikkuse, rahuldades oma soove ja vajadusi parimal moel, arvestades oma<br />
võimalusi, ja tootjad optim<strong>ee</strong>rivad oma tootmisprotsessi, kasutades ressursse võimalikult efektiivselt.<br />
Küsimusi ja ülesandeid<br />
1. Milles seisneb majanduse põhiprobl<strong>ee</strong>m?<br />
2. Milliseid soovid ja vajadused on Teil jäänud rahuldamata ressursside nappuse tõttu?<br />
3. Arutlege, millised alternatiivkulud kaasnevad: a) kooliskäimisega; b) maant<strong>ee</strong> lisakilom<strong>ee</strong>tri<br />
ehitamisega; c) põlevkivienergia kasutamisega.<br />
107
5.2. Majanduse koguprodukt ja majandusareng<br />
Kuidas ikkagi ühiskond saab hinnata, kas majandus toimib edukalt ning riigil läheb hästi? Selleks<br />
kasutatakse mitmesuguseid näitajaid. Nii räägitakse majanduse kasvust, inflatsioonist, tööpuudusest,<br />
ekspordi ning impordi muutustest, vahetuskursi ja finantsturgude stabiilsusest. Järgnevalt lähemalt sellest,<br />
mis on nende näitajate taga.<br />
Kuidas mõõta riigis loodud väärtust?<br />
Riigi majandustegevuse hindamiseks kasutatakse rahvamajanduse arvepidamist. S<strong>ee</strong> näitajate süst<strong>ee</strong>m<br />
võimaldab ühelt poolt tuvastada probl<strong>ee</strong>me majanduses ja teiselt poolt hinnata ka probl<strong>ee</strong>mide<br />
lahendamiseks kasutatud poliitiliste m<strong>ee</strong>tmete tõhusust.<br />
Riigis toodetud kaupade ja t<strong>ee</strong>nuste kohta annab infot sisemajanduse koguprodukt (SKP). SKP<br />
p<strong>ee</strong>geldab riigis teatud ajaperioodi, tavaliselt aasta jooksul toodetud kaupade ja -t<strong>ee</strong>nuste maksumust.<br />
SKP annab niisiis ülevaate, kui palju kaupu ja t<strong>ee</strong>nuseid majanduses antud ajaperioodil toodeti. S<strong>ee</strong>juures<br />
võetakse arvesse vaid lõpptarbimisse läinud kaupade ja t<strong>ee</strong>nuste maksumus.<br />
Lõpptarbimise all mõistetakse neid kaupu ja t<strong>ee</strong>nuseid, mida kasutavad tarbijad oma vajaduste<br />
rahuldamiseks ja mida ei kasutata enam ühegi teise toote või t<strong>ee</strong>nuse tootmiseks. SKP arvutamisel<br />
lähtutakse just lõpptarbimisest ja ei arvestata vahetarbimist. Vahetarbimisena mõistetakse kõiki neid<br />
kaupu ja t<strong>ee</strong>nuseid, mida kasutatakse teiste toodete või t<strong>ee</strong>nuste tootmisel. Näiteks kui lisada SKP<br />
arvutustele ühe auto hind, peab arvestama, et s<strong>ee</strong> auto hind sisaldab ka kõikide auto toomisel kasutatud<br />
autoosade hinda. Nii võis autotehas osta teiselt tehaselt turvavööd, mis sisalduvad nüüd ka auto hinnas.<br />
S<strong>ee</strong>ga kajastub turvavööde tootmine vahetarbimisena juba auto hinnas. Selleks, et vältida topeltarvestust<br />
SKP arvutamisel, kasutatakse enamasti lisandväärtuse põhist arvestust. Lisandväärtus on igas<br />
tootmisetapis toimuv kauba turuhinna suurenemine ehk kauba töötlemisel lisanduv kauba väärtuse kasv.<br />
Näiteks leiva lisandväärtus kujuneb järgmiselt.<br />
Leiva lisandväärtuse kujunemine<br />
Leiva tootmise etapp Tehingu väärtus Lisandväärtus<br />
1. Talunik kasvab vilja ja müüb selle viljasalve. 1.50 1.50<br />
2. Viljasalv jahvatab vilja ja müüb selle<br />
2.- 0.50<br />
leivatehasele.<br />
3. Leivatehas küpsetab leiva ja müüb selle<br />
kauplusele.<br />
108<br />
4.- 2.-<br />
4. Kauplus müüb leiva tarbijale/majapidamisele. 5.70 1.70<br />
Kokku 13.20 5.70<br />
SKP arvestamisel võetakse arvesse kas siis ainult lõpptarbimine, s.o kui kauplus müüb leiva<br />
majapidamisele, või siis lisandväärtus kõigis tootmise etappides.
KIIL:<br />
Sisemajanduse koguprodukti kõrval kasutatakse ka rahvamajanduse koguprodukti mõistet. RKP<br />
mõõdab kõigi antud riigi residentide (st kodanikest füüsiliste isikute ja riigis registr<strong>ee</strong>ritud<br />
juriidiliste isikute) poolt toodetud lõpptarbimiseks suunatud kaupade ja t<strong>ee</strong>nuste väärtust. RKP<br />
lähtub s<strong>ee</strong>ga residentsuse põhimõttest, SKP aga territoriaalsest jaotusest. RKP puhul arvestatakse ka<br />
väljaspool kodumaad tegutsevate kodanike poolt loodud väärtusi ning ei arvestada koduriigis<br />
mitteresidentide poolt loodus väärtusi, samal ajal kui SKP arvestab riigis loodud väärtusi vaatamata<br />
sellele, kas n<strong>ee</strong>d on toodetud residentide või mitteresidentide poolt. S<strong>ee</strong>ga võtab Eesti sisemajanduse<br />
koguprodukt arvesse näiteks välisriikide kodanike Eestis t<strong>ee</strong>nitud palgatulu, samal ajal kui<br />
arvestamata jääb Eesti kodanike välismaal t<strong>ee</strong>nitud tulu. Rahvuslik koguprodukt võtab aga arvesse<br />
Eesti kodanike nii kodumaal kui välismaal t<strong>ee</strong>nitud tulu, jätab aga arvesse võtma välismaiste kodanike<br />
tulu, kuigi s<strong>ee</strong> on t<strong>ee</strong>nitud Eestis.<br />
SKP jooksevhindades või püsihindades<br />
Et hinnata majandussituatsiooni riigis, tuleb seda võrrelda <strong>ee</strong>lmiste perioodidega. Paraku on kaupade ja<br />
t<strong>ee</strong>nuste turuhinnad pidevas muutumises. S<strong>ee</strong>tõttu lähtutakse erinevate perioodide SKP võrdlemisel<br />
nominaalse ja reaalse SKP mõistest. Nominaalne SKP ehk SKP jooksvates hindades väljendab toodetud<br />
kaupade ja t<strong>ee</strong>nuste maksumust antud aastal kehtinud hindades, reaalne SKP ehk SKP püsivhindades<br />
s<strong>ee</strong>vastu aga muutumatutes baasperioodi hindades. S<strong>ee</strong> tähendab, et nominaalne SKP sisaldab ka kõiki<br />
turuhinna muutusi, samas kui reaalne SKP keskendub kaupade ja t<strong>ee</strong>nuste reaalkasvule, lülitades välja<br />
hinnamuutuste mõju kaupade ja t<strong>ee</strong>nuste turuhindadele.<br />
SKP riigi rikkuse mõõdupuuna<br />
Reaalse SKP kasvu kasutatakse ka majanduskasvu hinnanguna, kuna s<strong>ee</strong> p<strong>ee</strong>geldab pakutud kaupade ja<br />
t<strong>ee</strong>nuste hulga kasvu, mitte maksumuse kasvu. Nii võib tabelist näha, et kuigi 1999. aasta SKP<br />
jooksevhindades kasvas üle 3 miljardi krooni, siis arvestades reaalset majanduse kasvu toimus hoopiski<br />
0,7-protsendiline kahanemine võrreldes 1998. aastaga.<br />
120<br />
100<br />
80<br />
60<br />
40<br />
20<br />
0<br />
64<br />
73,5 76,3 87,4<br />
97,9<br />
108<br />
1997 1998 1999 2000 2001 2002<br />
109<br />
SKP<br />
jooksevhindades<br />
(Miljardit krooni)<br />
SKP 2000. a.<br />
püsivhindades<br />
(Miljardit krooni)<br />
Eesti sisemajanduse koguprodukt jooksevhindades ja püsivhindades 1997– 2002<br />
Allikas: Eesti Statistikaamet
Reaalse SKP kasv on peamine elatustaseme paranemise allikas. Mida kiiremini kasvab toodetavate kaupade<br />
ja t<strong>ee</strong>nuste hulk, seda kiiremini suurenevad ka elanike tulud. Kuid ainuüksi teadmisest, et majandus kasvab<br />
või kahaneb, on vähe. Selleks et teada saada, kas s<strong>ee</strong> kasv on piisav, peab riik end võrdlema muu maailma<br />
riikidega. Kuna aga riigid on vägagi erineva suurusega, ei ole mõtet omavahel võrrelda näiteks Saksamaa ja<br />
Eesti sisemajanduse kogutoodangut. S<strong>ee</strong>tõttu taandataksegi SKP näitaja inimese kohta – SKP per capita.<br />
Alljärgneval joonisel on toodud mõningate riikide SKP inimese kohta nii jooksevhindades kui ostujõu<br />
standardi alusel. Ostujõu standardi alusel arvutatud SKP inimese kohta annab riigi heaolule objektiivsema<br />
hinnangu, kuna sel juhul on kõrvaldatud hinnatasemete erinevused riikide vahel. Nii näiteks on Norras küll<br />
kõige kõrgem SKP inimese kohta jooksvates hindades, kuid kuna Norras on ka väga kõrge hinnatase, siis<br />
inimeste tegelik ostujõud ei olegi nii kõrge. Balti riikides on aga vastupidi – SKP jooksvates hindades on<br />
suhteliselt madal, aga kuna ka hinnatase on väga madal, siis on inimeste tegelik ostujõud kõrgem.<br />
Bulgaaria<br />
Läti<br />
L<strong>ee</strong>du<br />
Eesti<br />
Ungari<br />
Slov<strong>ee</strong>nia<br />
Saksamaa<br />
Euroopa Liit<br />
Soome<br />
Jaapan<br />
Rootsi<br />
Norra<br />
USA<br />
2110<br />
4190<br />
4300<br />
6100<br />
5490<br />
6780<br />
8810<br />
9190<br />
10010<br />
12330<br />
11790<br />
16050<br />
110<br />
22990<br />
25590<br />
23110<br />
24080<br />
23510<br />
23810<br />
24190<br />
0 5000 10000 15000 20000 25000 30000 35000 40000 45000 50000<br />
SKP elaniku kohta 2002. aastal<br />
Allikas: Eesti Statistikaamet<br />
Millest sisemajanduse koguprodukt koosneb?<br />
26880<br />
28710<br />
31510<br />
33120<br />
32159<br />
SKP elaniku kohta ostujõu standardi alusel<br />
SKP elaniku kohta jooksevhindades (EUR)<br />
Lisaks toodetud kaupadele ja t<strong>ee</strong>nuste väärtusele p<strong>ee</strong>geldab SKP ka loodud väärtuste kasutamist. Sellest<br />
lähtuvalt võib SKP jagada neljaks osaks.<br />
• Eratarbimine. Suurim osa SKP-st suunatakse meie igapäevastele ostudele ehk kulutatakse<br />
tarbekaupadele. Eestis on eratarbimise osakaal SKP-s 56 protsenti. Enamasti püüab riik ülemäärast<br />
tarbimist piirata, kuna tarbekaupadel ei ole majanduse arengu seisukohast püsiväärtust, vaid nad<br />
rahuldavad meie igapäevaseid vajadusi.<br />
• Invest<strong>ee</strong>ringud. Invest<strong>ee</strong>ringutena käsitletakse kulutusi tehastele, tootmisliinidele, seadmetele ja<br />
muule sarnasele. Invest<strong>ee</strong>ringukulutusi tehakse enamasti tootmise arendamiseks. Mida enam ressursse<br />
suunatakse invest<strong>ee</strong>ringutele, seda suurem on riigi kasvupotentsiaal. S<strong>ee</strong>tõttu püüab riik invest<strong>ee</strong>ringuid<br />
igati toetada ja soodustada. Eestis on invest<strong>ee</strong>ringute osa hetkel 28 protsenti SKP-st.<br />
• Valitsuse lõpptarbimine. Valitsuse kulutused annavad ülevaate sellest, kui suurt osa on riigil<br />
majanduses. Valitsuse kulutuste hulka kuuluvad näiteks kulutused haridusele, kaitsekulutused,<br />
t<strong>ee</strong>d<strong>ee</strong>hitus, minist<strong>ee</strong>riumide halduskulud. Mida kõrgem on valituse kulutuste osakaal, seda rohkem<br />
38380<br />
44660
sekkub riik majandusellu. Eestis on valitsuse lõpptarbimiskulutuste osakaal ligikaudu 20 protsenti<br />
SKP-st.<br />
• Puhaseksport. Suur osa riigis toodetud kaupadest suunatakse tarbimisse ka riigist väljapoole, samas<br />
tuleb mitmeid kaupu ja t<strong>ee</strong>nuseid osta välismaalt sisse. Et võtta arvesse välismajandustegevust,<br />
lahutaksegi ekspordist import, ja saadakse puhaseksport, mis lülitakse SKP koosseisu Kui puhaseksport<br />
on negatiivne, siis näitab s<strong>ee</strong>, et osa SKP-st kasutati väljaspool koduriiki loodud väärtuste tarbimiseks.<br />
Nii näiteks on Eestis sisemaine nõudlus 108 protsenti loodud SKP-st, s<strong>ee</strong>ga 8 protsendi ulatuses<br />
rahuldatakse tarbimine importkaupadega.<br />
Ülaltoodud liigitust nimetatakse SKP arvestamiseks tarbimise m<strong>ee</strong>todil, mis võimaldab kindlaks teha,<br />
kuidas on loodud SKP-d kasutatud.<br />
SKP arvestus on k<strong>ee</strong>ruline ja vaevanõudev protsess ning ülaltoodud mõisted ja terminid olid vaid vähesed<br />
SKP arvestusega seonduvatest mõistetest. Lisaks sellele on SKP-l kui majanduse arengu indikaatoril<br />
mitmeid puudusi. Nii näiteks ei kajastu SKP-s nn varimajandus ehk siis turuväline mitteametlik majandus<br />
näiteks koduperenaiste panus või maksupettustega seotud majandustegevus (näiteks nn „ümbrikupalkade<br />
maksmine“). Samuti ei saa SKP-s kajastada vaba aega kui olulist indiviidi heaolu tegurit, sest vabal ajal on<br />
iga isiku jaoks personaalne tähendus ja hind Samas esialgsed hinnangud majanduses toimuvale on SKP abil<br />
siiski võimalik anda.<br />
Küsimusi ja ülesandeid<br />
1. Miks ei mõõdeta majanduskasvu nominaalse SKP baasil?<br />
2. Miks võetakse SKP arvestamisel arvesse ainult lõpptarbimine?<br />
3. Lugege läbi tekstikastis toodud tekst RKP kohta. Arutlege, miks kasutatakse SKP kõrval ka RKP<br />
mõistet? Mille poolest erineb SKP-l ja RKP põhinev informatsioon?<br />
4. Võrrelge Eesti ja naaberriikide SKP kasvutempot (reaalse SKP muutust <strong>ee</strong>lmise aastaga võrreldes).<br />
Andmete leidmisel on abiks Eestis statistikaameti kodulehekülg (www.stat.<strong>ee</strong>) ja Euroopa Liidu<br />
statistikaameti kodulehekülg (http://epp.eurostat.cec.eu.int). Millised meie naaberriigid kasvavad<br />
Eestist kiiremini? Aeglasemalt? Milliseid muutusi Eesti inimestele selline areng kaasa toob?<br />
111
5.3. Inflatsioon<br />
Majanduskasvu kõrval pälvib ühiskonnas palju tähelepanu ka hindade kasv ehk inflatsioon. Inflatsiooniks<br />
nimetatakse riigi keskmise hinnataseme jätkuvat kasvu piisavalt pikal perioodil. S<strong>ee</strong>juures on oluline, et<br />
kasvab just keskmine hinnatase. Inflatsioon ilmneb ka juhul, kui mõnede toodete hinnad alanevad, <strong>ee</strong>ldusel,<br />
et teiste toodete hinnad kasvavad kiiremini. Eestis on viimastel aastatel näha just sellist tendentsi – avatud<br />
sektoris, s.o nende toodete ja t<strong>ee</strong>nuste osas, mis on avatud välismaisele konkurentsile, on hinnad püsinud<br />
suhteliselt stabiilsena või isegi alanenud, samal ajal kui nn suletud sektoris, mille hulka loetakse <strong>ee</strong>lkõige<br />
t<strong>ee</strong>nused, nagu näiteks transpordit<strong>ee</strong>nused, bussipiletid, korterite üür, keskküte, on hinnad kasvanud<br />
keskmisest kiiremini. Just s<strong>ee</strong> ongi Eestis peamiseks inflatsiooni tekitajaks.<br />
Mõnikord kasutatakse hindade muutumisest rääkides ka mõistet deflatsioon. Deflatsioon on riigi keskmise<br />
hinnataseme jätkuv langus. S<strong>ee</strong>ga on deflatsioon inflatsiooni vastand. Inflatsiooni ja deflatsiooni<br />
vahepealseks olukorraks on hinnataseme stabiilsus, mille puhul hinnad ei muutu või on muutumine<br />
minimaalne. Euroopa Keskpank peab näiteks hindu stabiilseteks kui hinnaindeks ei kasva üle 2% aastas.<br />
Millega inflatsiooni mõõta?<br />
Inflatsiooni mõõtühikuks on inflatsioonimäär. Inflatsioonimääraks nimetatakse keskmise hinnataseme<br />
protsentuaalset muutust võrreldes baasperioodiga (<strong>ee</strong>lmise aasta, kuu või kvartaliga).<br />
Hinnataseme muutumist mõõdetakse hinnaindeksite abil. Inflatsioon on s<strong>ee</strong>ga hinnaindeksi kuine,<br />
kvartaalne või aastane muutumine. Eesti statistikaamet kasutab kuut eriliiki hinnaindeksit. Neist olulisemad<br />
on järgmised.<br />
Tarbijahinnaindeks (THI) on indeks, mis iseloomustab tarbekaupade ja tasuliste t<strong>ee</strong>nuste hindade<br />
muutust.<br />
Tööstustoodangu tootjahinnaindeks (TTHI) on indeks, mis iseloomustab Eestis valmistatud<br />
tööstustoodete hindade muutust, kusjuures hinnad võetakse ilma käibemaksu ja aktsiisita.<br />
Ekspordihinnaindeks (EXHI) on hinnaindeks, mis iseloomustab Eestisse sissev<strong>ee</strong>tavate ehk<br />
ekspordikaupade hindade arengut.<br />
Impordihinnaindeks (IHI) on hinnaindeks, mis iseloomustab Eestisse sisse v<strong>ee</strong>tavate kaupade ja t<strong>ee</strong>nuste<br />
hindade arengu.<br />
100<br />
80<br />
60<br />
40<br />
20<br />
0<br />
-20<br />
89,8<br />
47,7<br />
1993<br />
1994<br />
1995<br />
29<br />
23,1<br />
11,2<br />
8,2 3,3<br />
1996<br />
1997<br />
1998<br />
1999<br />
Tähtsamate hinnaindeksite areng Eestis<br />
2000<br />
THI TTHI<br />
EXHI IHI<br />
4<br />
112<br />
5,8<br />
3,6<br />
1,3<br />
2001<br />
2002<br />
2003<br />
Nagu ülaltoodud jooniselt näha, on hinnaindeksite areng olnud üsna ühetaoline. Samas leidub ka erinevusi:<br />
näiteks kui ekspordihinnad tõusid 2001. aastal Eestis ligemale kolmandiku, jäid importkaupade hinnad<br />
hoopiski samale tasemele ning aastail 2002 ja 2003 importkaubad lausa odavnesid.
Ostukorv<br />
Enim kasutatud hinnaindeks on siiski tarbijahinnaindeks, kuna s<strong>ee</strong> p<strong>ee</strong>geldab väga suurt gruppi inimesi, s.o<br />
tarbijaid puudutavate hindade arengut. THI arvutamise aluseks on indikatiivne ostukorv, mis koosneb<br />
teatud erinevate osakaaludega tarbekaupadest ja kajastab keskmist tarbimist. Kuna inimeste<br />
tarbimisharjumused ja suhtelised hinnad on riigiti erinevad, on erinev ka ostukorvi koostis. Alljärgnevas<br />
tabelis on toodud Eesti, Saksamaa ja Iirimaa ostukorvide koostise võrdlus.<br />
Tarbijahinnaindeksi komponentide osakaalude struktuur (%)<br />
Tarbijahinnaindeksi EESTI<br />
SAKSAMAA IIRIMAA<br />
Komponent<br />
(JAANUAR 2001 1995<br />
1996<br />
Toit 27,0 13,1 18,9<br />
Alkohol ja tubakas 7,8 4,2 8,2<br />
Riietus ja jalatsid 6,8 6,9 7,0<br />
Eluase 17,5 27,5 8,4<br />
Majapidamine 5,3 7,1 4,6<br />
Tervishoid 2,4 3,4 1,9<br />
Transport 11,5 13,9 12,1<br />
Side 4,8 2,3 2,1<br />
Vaba aeg 6,8 10,4 11,7<br />
Haridus ja lasteasutused 1,6 0,7 1,7<br />
Söömine väljaspool kodu 3,9 4,6 18,3<br />
Mitmesugused kaubad ja<br />
t<strong>ee</strong>nused<br />
4,7 6,1 5,2<br />
Kokku 100 100 100<br />
Allikas: Eesti Pank, Rahapoliitiline ülevaade<br />
Inflatsiooni mõju tarbijatele<br />
Inflatsioon mõjutab küll kõigi inimeste tulusid, kuid erinevalt, kuna kõikide toodete hinnad ei tõuse samas<br />
ulatuses, samuti ei tarbi kõik samu tooteid.. Näiteks kui kallinevad esmatarbekaubad, siis langeb <strong>ee</strong>lkõige<br />
vaesemate inimeste heaolu, kelle sissetulekutest läheb suurem osa esmatarbekaupadele. Kui tõusevad<br />
luksuskaupade hinnad, mõjutab s<strong>ee</strong> <strong>ee</strong>lkõige rikkamaid elanikkonnakihte. Inimene, kes on pangast laenu<br />
võtnud, võidab inflatsioonist, kuna peab inflatsiooni võrra vähem laenu tagasi maksma. Too aga, kellel on<br />
suured säästud, kaotab, kuna tema hoiused kaotavad inflatsiooni võrra oma väärtust. S<strong>ee</strong>ga võib mõnede<br />
majapidamiste heaolu inflatsiooni tulemusena suureneda, samal ajal kui teiste oma väheneb.<br />
Inflatsiooni peamiseks negatiivseks mõjuks on raha väärtuse ehk ostujõu langus. Raha väärtust kajastab<br />
kaupade ja t<strong>ee</strong>nuste hulk, mida saab rahaühiku <strong>ee</strong>st osta. Inflatsiooni korral ei saa täna 100 krooni <strong>ee</strong>st osta<br />
sama palju kaupa kui <strong>ee</strong>lmisel aastal samal ajal. Tuleb siiski m<strong>ee</strong>les pidada, et enamasti tõusevad<br />
inflatsiooniga võrdelises tempos ka palgad. S<strong>ee</strong>ga langeb inflatsiooni tulemusena küll raha väärtus, kuid<br />
inimese ostujõud ei pruugi langeda. Küll aga mõjutab inflatsioon negatiivselt säästusid. Hoides raha kodus<br />
sukasääres, väheneb selle raha väärtus inflatsiooni võrra igal aastal. Et seda vältida, võib raha paigutada<br />
panka, kus hoiustele makstakse intressi. Kuid ka siis tuleb jälgida, et intress ületakse või oleks vähemalt<br />
võrdne inflatsioonimääraga – vastasel korral kaotab raha väärtust ka pangas. Kuigi enamik inimesi arvestab<br />
oma igapäevatehingutes sellega, et hinnad tõusevad, ja kohandavad oma tegevust vastavalt sellele, siis<br />
113
pikaajaliste invest<strong>ee</strong>rimisotsuste tegemisel, nagu pensionikindlustus või eluasemelaen, tuleks kindlasti väga<br />
põhjalikult arvestada ja kaaluda oodatavat inflatsiooni.<br />
Hinnatõusu põhjused<br />
Miks siis hinnad ikkagi kasvavad? Hinnatõusu põhjustavad paljud tegurid ja tihti ei ole ka<br />
majandusteadlased hinnatõusu põhjuste suhtes ühel m<strong>ee</strong>lel.<br />
Inflatsiooni võib tekitada olukord, kus nõudlus kasvab kiiremini kui tootmine. Selle tulemusena on<br />
inimestel piisavalt raha, et tarbida, kuid ei ole piisavalt selliseid kaupu, mida soovitakse tarbida. S<strong>ee</strong>tõttu<br />
hakkavad kaupade hinnad tõusma, mis põhjustabki inflatsiooni. Niisugune olukord tekkib, kui pangad<br />
annavad väga lihtsalt laenu. Saadud laenu <strong>ee</strong>st ostetakse kaupu – kortereid, maju, aga ka pesumasinaid või<br />
muud sellist, ning tulemuseks ongi hindade kasvu kiirenemine.<br />
Ka tootmiskulude kasv põhjustab inflatsiooni. Näiteks nafta hinna tõus maailmaturul mõjutab bensiini<br />
hinda koduturul, s<strong>ee</strong> aga omakorda näiteks veot<strong>ee</strong>nuse hinda, mis toob jällegi kaasa inflatsiooni<br />
kiirenemise. Samuti võib inflatsiooni tekitada hinnataseme ühtlustumine maailmaturu hindadega, nii nagu<br />
s<strong>ee</strong> on toimunud Eestis taasiseseisvumisjärgsetel aastatel.<br />
Küsimusi ja ülesandeid<br />
1. Võrrelge tabelis (vt lk …) toodud ostukorvide koosseisu. Milliseid erinevusi märkate <strong>ee</strong>stlaste,<br />
sakslaste ja iirlaste tarbimisharjumustes? Millest võivad n<strong>ee</strong>d olla tingitud?<br />
2. Kuidas mõjutab inflatsioon Teie igapäevategemisi? Kas Teie tuttavad arvestavad<br />
majandamisotsuste langetamisel inflatsiooniga? Tooge näiteid.<br />
3. Uurige Eesti panga ja juhtivate päevalehtede majanduskommentaare. Mis põhjustab inflatsiooni<br />
Eestis? Kas olete nende väidetega nõus?<br />
114
5.4. Majandusarengu plan<strong>ee</strong>rimine – makromajanduspoliitika<br />
MEENUTA<br />
Miks peaks riik majandusarengusse sekkuma?<br />
Milliseid makse rakendatakse Eestis?<br />
Majanduspoliitika üldised <strong>ee</strong>smärgid<br />
Riigi sekkumine majandusse on küsimus, millesse majandusteadus on aegade jooksul suhtunud erinevalt.<br />
Nii on ajaloos vahetunud riigi aktiivse sekkumise perioodid vähese sekkumise perioodidega.<br />
Riigi funktsioonid majandusse sekkumisel on mitmekesised. Riik kehtestab seadused või r<strong>ee</strong>glid, mis<br />
määravad ettevõtete ja majapidamiste käitumiskeskkonna. Samal ajal toodab riik ka valitud kaupu ja<br />
t<strong>ee</strong>nuseid, mida ta pakub majapidamistele ja ettevõtetele. Erinevalt ettevõtetest ei ole aga riigi esmane<br />
<strong>ee</strong>smärk t<strong>ee</strong>nida nende kaupade ja t<strong>ee</strong>nuste müügilt kasumit, vaid tagada kodanike sotsiaalne ja<br />
majanduslik heaolu. Riik muudab ka sissetulekute jaotust ühiskonnas, maksustades ühtesid<br />
majandussubjekte, kuid samal ajal makstes toetusi teistele. Majanduspoliitika abil suunab riik majanduse<br />
kui terviku edenemist, toetades majanduse arengut ja vältides sotsiaalselt ebasoovitavaid nähtusi, alandades<br />
tööpuudust ja inflatsiooni.<br />
Majanduspoliitikal on traditsiooniliselt neli peamist <strong>ee</strong>smärki.<br />
• Kõrge tööhõive ehk võitlus tööpuudusega.<br />
• Hindade stabiilsus ehk võitlus inflatsiooniga.<br />
• Kõrge ja püsiv majanduskasv.<br />
• Õiglane sissetulekute jaotus.<br />
Iga <strong>ee</strong>smärgi saavutamiseks tuleb kujundada järjepidev majanduspoliitika. Poliitikutel on võimalik valida<br />
mitmete instrumentide vahel, millega majanduse arengut mõjutada. Nende instrumentide rakendamine võib<br />
tuua kaasa suuri muutusi majanduses. Traditsiooniliselt on riigil võimalik majanduspoliitilisi <strong>ee</strong>smärke<br />
saavutada rahapoliitikat või fiskaalpoliitikat kasutades. Järgnevalt peatume neil majanduspoliitilistel<br />
instrumentidel lähemalt.<br />
Rahapoliitika<br />
Oma raha on paljude riikides üks iseseisvuse tunnuseid. Samuti on raha väärtuse säilitamine üks valitsuse<br />
<strong>ee</strong>s seisvatest ülesannetest. Raha väärtuse säilitamise ehk rahalise stabiilsuse tagamisega tegeleb<br />
rahapoliitika. Raha stabiilsusena käsitletakse enamasti hinnataseme stabiilsust ehk madalat inflatsiooni,<br />
mis sisuliselt näitab ka raha ostujõu säilimist. Olles küll üks osa riigi majanduspoliitikast, on rahapoliitika<br />
teostamine ülejäänud majanduspoliitikast enamasti institutsionaalselt eraldatud ja tehtud ülesandeks<br />
täitevvõimust (valitsusest) sõltumatule keskpangale. Riigi keskpanga majanduspoliitiline ülesanne on s<strong>ee</strong>ga<br />
madala inflatsioonitaseme hoidmine.<br />
Kuidas keskpank seda <strong>ee</strong>smärki ellu viib? Traditsioonilise rahapoliitika puhul regul<strong>ee</strong>rib keskpank<br />
enamasti kas raha pakkumist, s<strong>ee</strong>ga käibeloleva raha hulka, või raha hinda ehk intresse. Raha pakkumise<br />
ehk ringluses oleva rahahulga vähendamise tulemusena majapidamiste käsutuses oleva raha hulk väheneb.<br />
Selle tulemusena võib oodata hindade kasvutempo alanemist Raha pakkumise suurendamine parandab<br />
inimeste ja ettevõtete ligipääsu rahale ning s<strong>ee</strong>tõttu toob kaasa suurema inflatsiooniohu.<br />
Lisaks raha väärtuse säilitamisele on rahapoliitikal ka teine <strong>ee</strong>smärk – soodustada riigi majanduse kasvu.<br />
Keskpangal on võimalik raha pakkumise muutuste kaudu mõjutada intresse. Intresside tase määrab<br />
omakorda tehtavate invest<strong>ee</strong>ringute mahu. Kui intressid on madalad, võtavad ettevõtted m<strong>ee</strong>lsasti laenu, et<br />
oma tegevust laiendada ja majanduse areng hoogustub. Vastupidisel juhul, kui intressid on kõrged, muutub<br />
kapital ettevõtetele liialt kalliks, nad loobuvad invest<strong>ee</strong>rimisest ning majanduse arengutempo aeglustub.<br />
115
S<strong>ee</strong>ga tuleb keskpangal tihti lahendada dilemma – kas piirata inflatsiooni ning leppida majanduse<br />
madalama kasvutempoga või soodustades majanduse kiiremat arengut kõrgema hindade kasvutempoga<br />
leppides. Et seda dilemmat vältida, on paljudes riikides, sealhulgas ka Eestis, viidud sisse keskpanga<br />
majanduspoliitiliste <strong>ee</strong>smärkide hierarhia. Nii näiteks seab Euroopa Keskpanga põhikiri esikohale hindade<br />
stabiilsuse ning alles siis, kui s<strong>ee</strong> on tagatud, võib Euroopa Keskpank aidata kaasa majanduse arendamisele.<br />
Eesti rahapoliitika<br />
Eesti rahapoliitika bas<strong>ee</strong>rub valuutakomit<strong>ee</strong> süst<strong>ee</strong>mil. Valuutakomit<strong>ee</strong> süst<strong>ee</strong>mi iseloomustab kolm<br />
tunnust.<br />
• Fiks<strong>ee</strong>ritud vahetuskurss ankurvaluuta suhtes. Eesti kroon on alates 1992. aastast olnud fiks<strong>ee</strong>ritud<br />
Saksa marga suhtes kursiga 1 Saksa mark = 8 krooni. Alates 1999. aastast, kui Saksa marga kurss<br />
fiks<strong>ee</strong>riti euro suhtes, on Eesti krooni kurss fiks<strong>ee</strong>ritud euroga: 1 euro = 15,64664 Eesti krooni.<br />
• Kogu Eesti Panga poolt emit<strong>ee</strong>ritud raha peab olema tagatud kulla- ja välisvaluutareservidega. S<strong>ee</strong><br />
tähendab, et kogu käibelolev Eesti kroonide hulk on tagatud välisvaluutaga.<br />
• Valuuta on täielikult konvert<strong>ee</strong>ritav nii jooksev- kui ka kapitalikonto tehinguteks, st et Eesti krooni on<br />
võimalik vabalt vahetada igal ajahetkel välisvaluuta vastu.<br />
Foto: Rahareformi komit<strong>ee</strong> liikmed 1992.aastal (Tiit Vähi, Siim Kallas, Robert Jalakas või Ardo<br />
Hansson<br />
Valuutakomit<strong>ee</strong> on rahasüst<strong>ee</strong>m, kus riigi keskpangal on väga piiratud võimalused teostada rahapoliitikat.<br />
Valuutakomit<strong>ee</strong> tähendab, et Eesti Pank ei saa ulatuslikult muuta raha pakkumist, kuna raha hulga<br />
majanduses määrab välisvaluutareserv. Ka intresse ei ole Eesti Pangal võimalik muuta, sest fiks<strong>ee</strong>ritud<br />
vahetuskursi säilitamiseks tuleb lähtuda Saksamaa keskpanga, alates 1999. aasast aga juba Euroopa<br />
Keskpanga rahapoliitikast, mis määrab ka Eesti intresside taseme. S<strong>ee</strong>ga jääb Eestis riigi peamiseks<br />
majanduspoliitiliseks vahendiks fiskaalpoliitika.<br />
Fiskaalpoliitika<br />
Kui rahapoliitika on suunatud ennekõike hindade stabiilsusele, siis fiskaalpoliitikaga püüab riik toetada<br />
majanduse arengut ning vähendada tööpuudust. Fiskaalpoliitika peamisteks vahenditeks on <strong>ee</strong>larvelised<br />
kulutused ja maksud. Üldine maksukoormuse alandamine soodustab tarbimist, kuna jätab majapidamistele<br />
ja ettevõtetele rohkem ressursse. Tarbimise kasv omakorda elavdab majanduse arengut. Maksude tõstmine<br />
piirab tarbimist, kuna majandussubjektid peavad suurema osa oma sissetulekutest loovutama riigile.<br />
S<strong>ee</strong>tõttu pidurdab maksude tõstmine üldjuhul majanduse arengutempot.<br />
Maksud riigi majanduses<br />
Maksude osatähtsust riigi majanduselus näitab maksukoormus, mida väljendatakse riiklike maksude<br />
suhtena SKP-sse. Maksukoormust ei saa aga siiski vaadata lahus riigi funktsioonidest. On selge, et mida<br />
rohkem funktsioone on riik võtnud kanda, seda kõrgemad peavad olema maksud. Näiteks Skandinaavia<br />
riikides on maksukoormus märkimisväärselt kõrgem kui Lõuna-Euroopas. Samas pakutakse Põhjamaades<br />
riigi poolt avalikke t<strong>ee</strong>nuseid, näiteks tasuta haridust ning meditsiiniabi, oluliselt suuremal määral.<br />
Maksukoormus on riigiti väga erinev. Praegu on Eesti maksukoormus enamiku Euroopa Liidu riikidega<br />
võrreldes madal – 2001. aastal vaid 33,2 protsenti SKP-st. Euroopa Liidu liikmesriikidest oli samal aastal<br />
maksukoormus väiksem vaid Iirimaal – 32,9 protsenti SKP-st. Euroopa Liiduga ühinemisel tõusevad küll<br />
mõnevõrra kaudsed maksud – kütuseaktsiis ja tubakaaktsiis, kuid seoses plaanitava üksikisiku tulumaksu<br />
vähendamisega üldine maksukoormus Eestis lähiajal pigem alaneb.<br />
116
% SKP-st<br />
60<br />
50<br />
40<br />
30<br />
20<br />
10<br />
0<br />
Rootsi<br />
Taani<br />
Belgia<br />
Soome<br />
Prantsusmaa<br />
Austria<br />
Itaalia<br />
Saksamaa<br />
EL keskmine<br />
Luksemburg<br />
Portugal<br />
1980 2001<br />
Euroopa Liidu liikmesriikide maksukoormused<br />
Allikas: Eurostat, Euroopa Komisjon<br />
117<br />
Holland<br />
Kr<strong>ee</strong>ka<br />
Suurbritannia<br />
Hispaania<br />
Iirimaa<br />
Lisaks üldisele maksukoormusele saab majandusarengut mõjutada ka maksude struktuuri muutes, sest<br />
erinevate maksude mõju majandusele on samuti erinev. Nii mõjutavad tarbimiselt võetavad maksud, nagu<br />
käibemaks, rohkem vaesemaid elanikke, kes tarbivad valdava osa oma sissetulekust. Rikkamad inimesed<br />
säästavad suure osa oma rahast ning s<strong>ee</strong>tõttu avaldavad neile mõju pigem kapitalimaksud, nagu näiteks<br />
maks kinnisvaralt või intressidelt. Aktsiisimaksudega, nagu tubakaaktsiis või alkoholiaktsiis, on võimalik<br />
mõjutada kahjulikke toodete, näiteks alkoholi või sigarettide tarbimist. Aktsiisimaksu kehtestamine tõstab<br />
maksustatava toote hinda ja selle toote tarbimine muutub s<strong>ee</strong>tõttu kulukamaks. Samas tuleb<br />
aktsiisimaksude kehtestamisel arvestada ka maksukogumissüst<strong>ee</strong>mi tõhususega, sest kõrged aktsiisid<br />
kalduvad soodustama varimajanduse arengut (näiteks salaviina ja salatubaka äri).<br />
Lisaks tarbimisele võib maksude abil mõjutada ka majandussubjektide teisi tegevusi. Näiteks võib soosida<br />
teatud tegevusi, andes maksuvabastusi. Eesti tulumaksuseaduses kasutatakse võimalust, kus reinvest<strong>ee</strong>ritud<br />
kasum ehk s<strong>ee</strong> osa kasumist, mida ei maksta välja omanikele omanikutuluna (s<strong>ee</strong>ga ettevõttesse jääv<br />
kapital, mida kasutatakse näiteks invest<strong>ee</strong>ringute tegemiseks), on tulumaksuvaba. Kasum maksustatakse<br />
vaid juhul, kui s<strong>ee</strong> ettevõttest dividendidena välja võetakse. Sellise seadusesätte aluseks on olnud just riigi<br />
soov soodustada invest<strong>ee</strong>rimistegevust. Samalaadselt võib näiteks anda maksusoodustusi ettevõttele, kes<br />
pakub tööd invaliididele, soodustades s<strong>ee</strong>läbi puuetega inimeste kaasamist tööturule.<br />
Riigi<strong>ee</strong>larve kulutused<br />
Teine fiskaalpoliitika teostamise vahend on riigi<strong>ee</strong>larve kulutused. Riigi kulutuste suurendamine ergutab<br />
tarbimist ja toob s<strong>ee</strong>ga kaasa tootmismahu suurenemise. Pakkumise kasv omakorda suurendab nõudlust<br />
tööjõule ja vähendab s<strong>ee</strong>ga tööpuudust, kuid samas avaldab survet hindade tõusule, sest inimeste ostujõud<br />
kasvab. Eelarveliste kulutuste vähendamine vastupidiselt piirab nõudlust ja vähendab inflatsioonilist survet,<br />
kuid võib kaasa tuua tööpuuduse suurenemise. Eesti <strong>ee</strong>larve mahuks oli 2003. aastal 39,7 miljardit krooni,<br />
mis on ligemale 37 protsenti SKP-st.<br />
Eestis on fiskaalpoliitika <strong>ee</strong>smärgiks olnud luua soodsad tingimused ettevõtlus- ja invest<strong>ee</strong>rimiskiima<br />
arenguks. Samal ajal on kõikvõimalikud riigipoolsed toetused tootjatele olnud minimaalsed. Eestis vastutab<br />
fiskaalpoliitika <strong>ee</strong>st rahandusminist<strong>ee</strong>rium. Maksuseadused valmistab ette rahandusminist<strong>ee</strong>rium, kuid<br />
maksuseaduste muutmine on Riigikogu otsustada, niisamuti kui valituse kulutuste muutmine (Riigikogu<br />
peab <strong>ee</strong>larve heaks kiitma).
Majanduspoliitika rakendamine<br />
Majanduspoliitika rakendamise muudab k<strong>ee</strong>rukaks õige majanduspoliitilise vahendite kombinatsiooni<br />
valik. Tegelikult on kõik majandusprotsessid omavahel tihedalt seotud ning mõne majanduspoliitilise<br />
abinõu rakendamine võib viia küll ühe <strong>ee</strong>smärgi täitmisele, kuid kahjustada teiste <strong>ee</strong>smärkide täitmist.<br />
Näiteks kui riik soovib vähendada tööpuudust ja t<strong>ee</strong>b kulutusi uute töökohtade loomiseks, võib tulemuseks<br />
olla suurenenud inflatsioon. Järgnevalt on toodud mõned arutluskäigud, kuidas riik võiks majandusse<br />
sekkuda.<br />
Kui kogutoodang langeb ja tööhõive kasvab märkimisväärselt, on tegemist depressiooni ehk<br />
majanduslangusega. Sellisel juhul võib riik suurendada kulutusi, et tootjad saaksid rohkem toodangut<br />
müüa, palgata uusi töölisi ja tuua majanduse kriisiseisust välja. Teine võimalus on suurendada raha<br />
pakkumist, mille tulemusena raha hulk majanduses kasvaks ning raha hind ehk intressid langeksid. S<strong>ee</strong>ga<br />
oleks võimalik odavamalt laenata ning invest<strong>ee</strong>rida. Võimalik on ka alandada invest<strong>ee</strong>ringutele ja uute<br />
töökohtade loomisele seatud piiranguid, muutes nii töökohtade loomise odavamaks ja lihtsamaks. Samas<br />
võib fiskaal- või rahapoliitika ka üldse mitte toimida ning kanduda üle hindade tõusuks ehk inflatsiooniks.<br />
S<strong>ee</strong>ga on sobivate majanduspoliitiliste m<strong>ee</strong>tmete väljavalimine äärmiselt k<strong>ee</strong>ruline ning ei pruugi sugugi<br />
alati viia soovitud tulemusteni.<br />
Mida aga teha, kui majandus on n-ö ülekuumenenud? Majanduse ülekuumenemise põhjuseks on liiane<br />
nõudlus, mis toob kaasa kõrge inflatsioonitaseme ja toodangu väga kiire kasvu. Kõrge inflatsioon<br />
omakorda põhjustab inimestest ebakindlust, t<strong>ee</strong>nitud raha püütakse kiiremini kulutada, välditakse raha<br />
säästmist. Sellisel juhul on majanduspoliitika ülesandeks piirata tarbimist. Tarbimise piiramiseks on jällegi<br />
mitmeid moodused – tõsta maksumäärasid, vähendada riiklikke kulutusi või vähendada raha pakkumist,<br />
mille tulemusena tõuseks kapitali hind ehk intress. Teine alternatiiv oleks soodustada hoiustamist. Sellisel<br />
juhul ei suunaks inimesed oma raha mitte tarbimisse, vaid hoiustaksid seda, avaldades nii piiravat mõju<br />
nõudlusele.<br />
Tänapäeva globalis<strong>ee</strong>rumisprotsess ning riikide vastastikuse sõltuvuse suurenemine muudab<br />
traditsiooniliste majanduspoliitikate rakendamise järjest k<strong>ee</strong>rukamaks. S<strong>ee</strong>tõttu on mitmed riigid loobunud<br />
aktiivsest raha- ja fiskaalpoliitikast ning <strong>ee</strong>listavad teisi m<strong>ee</strong>tmeid. Sellisel juhul panustab riik ennekõike<br />
soodsa ettevõtluskliima arendamisesse ning innovaatiliste tegevuste toetamisse, näiteks haridus- ja<br />
tööhõivepoliitika kaudu. Eesti-taolise väikeriigi puhul muudab majanduspoliitika rakendamise v<strong>ee</strong>lgi<br />
k<strong>ee</strong>rukamaks avatus ja väiksus ülejäänud maailma suhtes, teisisõnu – Eesti majandusareng sõltub oluliselt<br />
välismaise majanduskeskkonna arengust.<br />
Küsimusi ja ülesandeid<br />
1. Hinnake Eesti majanduse hetkeolukorda. Kasutage Eesti Statistikaameti andmeid (www.esa.<strong>ee</strong>), Eesti<br />
majandus- ja kommunikatsiooniminist<strong>ee</strong>riumi (www.mkm.<strong>ee</strong>) või rahandusminist<strong>ee</strong>riumi (www.fin.<strong>ee</strong>)<br />
majandusülevaateid. Milliseid majanduspoliitilisi m<strong>ee</strong>tmeid oleks Teie arvates vaja kasutusele võtta?<br />
Millised võimalused on Eesti makromajanduspoliitilises raamistikus neid m<strong>ee</strong>tmeid rakendada?<br />
2. Eestis on palju diskut<strong>ee</strong>ritud maksureformi vajalikkuse üle. Arutlege, milliseid muudatusi heaolus<br />
tooks erinevatele ühiskonnagruppidele (näiteks madala palgasissetulekuga pered, kõrge<br />
palgasissetulekuga pered, suurettevõtete omanikud, väik<strong>ee</strong>ttevõtjad vms) kaasa järgmised muudatused!<br />
Käibemaksumäära suurendamine? Tulumaksumäära alandamine? Kapitalimaksude sisseviimine?<br />
118
5.5. Tööturg ja hõivepoliitika<br />
Tööturgu iseloomustavad põhinäitajad<br />
Tööturuga seotud mõisted puudutavad vaid tööealist rahvastikku. Statistikas arvestatakse tööealise<br />
rahvastikku hulka kõik 15–74-aastased inimesed. Tööealine rahvastik omakorda jaguneb kaheks:<br />
• majanduslikult aktiivne rahvastik ehk tööjõud moodustub nendest inimestest, kes soovivad töötada<br />
ja on võimelised töötama; siia kuuluvad kõik töötajad ja ka töötud;<br />
• majanduslikult passiivse ehk mitteaktiivse rahvastiku hulka kuuluvad kõik n<strong>ee</strong>d isikud, kes ei soovi<br />
töötada või ei ole selleks võimelised. Siia kuuluvad näiteks koduperenaised, tudengid ja õppurid, kes ei<br />
käi kooli kõrvalt tööl, aga ka haiguse või puude tõttu töövõimetud inimesed.<br />
• Töötajateks ehk hõivatuteks loetakse palgatöölised, ettevõtjad ja ka vabakutselised, kes saavad oma<br />
töö <strong>ee</strong>st tasu. Töötajad on ka inimesed, kes töötavad perefirmas või talus otsest palka saamata või<br />
viibivad ajutiselt töölt <strong>ee</strong>mal, näiteks haiguslehel või sõjaväes.<br />
Rahvastiku jagunemine hõivestaatuse järgi<br />
Allikas: Eesti piirkondlik statistika, 2002<br />
Töötutena käsitletakse kõiki neid inimesi, kes tahavad ja on võimelised töötama, kuid ei leia tööd.<br />
Töötud on osa majanduslikult aktiivsest rahvastikust. S<strong>ee</strong>ga ei kuulu töötute hulka laps, kes on liiga noor,<br />
et kuuluda tööealise elanikkonna hulka, samuti pensionär ja koduperenaine, kes ei soovi palgatööga<br />
tegeleda ja kes s<strong>ee</strong>tõttu on majanduslikult mitteaktiivne. Töötute hulka ei kuulu ka n<strong>ee</strong>d inimesed, kes on<br />
väga pikaajalise tööotsimise tulemusena kaotanud lootuse tööd leida ning on s<strong>ee</strong>tõttu tööotsimisest<br />
119
loobunud. Sellised inimesed moodustavad nn heitunud inimeste grupi, kuuludes majanduslikult<br />
mitteaktiivse rahvastiku hulka.<br />
Töötus ehk tööpuudus on töötute osatähtsus tööjõus.<br />
Tööturu näitaja 1992 1994 1996 1998 2000 2001 2002 2003<br />
Tööjõud (tuhat inimest)<br />
Tööhõive määr<br />
790,5 730,9 687,7 672,6 662,4 660,8 652,7 660,5<br />
(hõivatute ja tööealise<br />
rahvastiku suhe)<br />
69,5 64,6 61,2 57,7 54,7 55,2 55,9 56,7<br />
Töötuse määr (töötute ja<br />
tööjõu suhe)<br />
Tööjõus osalemise määr<br />
(tööjõu ja tööealise<br />
rahvastiku suhe)<br />
Eesti tööturgu iseloomustavaid näitajaid<br />
Allikas. Eesti Statistikaamet<br />
Mis tööpuudust põhjustab?<br />
3,7 7,6 9,9 9,8 13,6 12,6 10,3 10,0<br />
72,2 70 68 64,0 63,3 63,1 62,3 63,0<br />
Tööpuudus tekitab ühiskonnale väga palju probl<strong>ee</strong>me, s<strong>ee</strong> võib ka igaüht meist otseselt puudutada. Kui<br />
mõõduka inflatsiooni puhul ei taju inimene enamasti suurt majanduslikku kahju, siis töötuks jäädes langeb<br />
elatustase märkimisväärselt. S<strong>ee</strong>tõttu on täistööhõive, s.o olukord, kus kõik, kes tahavad töötada, seda<br />
ka saavad, kujunenud majanduspoliitika üheks peamiseks <strong>ee</strong>smärgiks. Reaalses maailmas täistööhõiveni<br />
siiski ei jõuta – alati jääb osa tööealisest elanikkonnast tööjõust kõrvale: üks on näiteks ümberõppel, teine<br />
otsib tööd peale kooli lõppu, kolmas vahetab töökohta jne.<br />
Tööpuudus on tihedalt seotud inimese oskuste ja haridusega. Kui töötaja kvalifikatsioon ei vasta töökoha<br />
nõudmistele, siis võib leiduda küll vabu töökohti, kuid tööotsija ei saa neid vastu võtta. Näiteks kui<br />
autojuht jääb tööta, aga samal ajal otsitakse restorani kokka, siis ei saa autojuht seda tööpakkumist vastu<br />
võtta, sest tema oskused söögitegijana on liialt napid. S<strong>ee</strong>tõttu eksist<strong>ee</strong>rivad töötus ja tööjõupuudus<br />
enamasti käsikäes. Sellisel juhul räägitakse majanduses struktuursest tööpuudusest, st olukorrast, kus<br />
tööd otsivate inimeste oskused ei vasta tööandjate nõudmistele ja vajadustele. Tekib olukord, kus ühelt<br />
poolt suureneb tööotsijate hulk, teisalt aga on puudu oskustega tööjõust. Struktuurne tööpuudus on üks<br />
märk sellest, et haridussüst<strong>ee</strong>mi areng ei ole tööturu nõudmistele järele jõudnud. Struktuurse tööpuuduse<br />
l<strong>ee</strong>vendamisel on tähtis roll riigi hariduspoliitikal – ühelt poolt tuleb koolidel prognoosida, milliseid<br />
teadmisi inimestel tulevikus vaja läheb ja milliseid erialasid peaks koolitama, teisalt peab koolisüst<strong>ee</strong>m<br />
võimaldama ka hilisemat ümber- ja täiendõpet.<br />
Tööpuuduse mõju riigile ja leibkondadele<br />
Tööpuudus tekitab majandusele suurt kahju. Töötute poolt tootmata jäänud toodang ehk tööpuuduse<br />
majanduslik kahju on ilmseim kahju, mis tööpuudusest tuleneb. Rakendamata ressursid on selge<br />
raiskamine. S<strong>ee</strong>ga võib öelda, et seni, kuni valitseb tööpuudus, ei ole kasuta majandus ressursse<br />
efektiivselt.<br />
120
Tööpuudusega kaasnev sotsiaalne kahju on arvamatu. S<strong>ee</strong>juures tuleb vaadelda eraldi lühiajalise, s.o alla<br />
üheaastase tööpuuduse, ja pikaajalise tööpuuduse mõju. Pikaajaline tööpuudus muudab inimese<br />
tööharjumusi, mistõttu inimene võib kaotada oma senised oskused ja teadmised ning tal on üha raskem<br />
uuesti tööd leida. Selline olukord laastab töötuks jäänud inimese psüühikat. Tekivad pinged, mille tõttu<br />
puruneb mõnigi perekond ja suureneb kodutute hulk. Kui puudub võimalus legaalsel t<strong>ee</strong>l elatist t<strong>ee</strong>nida,<br />
tekib soodne pinnas kuritegevuse arenemiseks. Kõigi nende negatiivsete kõrvalmõjude tõttu on eriti oluline<br />
riigi sekkumine pikaajalise tööpuuduse l<strong>ee</strong>vendamisse.<br />
Töötusperioodi<br />
kestus<br />
1997 1998 1999 2000 2001 2002 2003<br />
Kuni 6 kuud 29,8 34,9 28,4 37,6 33,9 35,2 38,7<br />
7–12 kuud 20,1 18,7 19,4 16,1 15,2 13,1 15,4<br />
Üle 12 kuu 49,9 46,4 52,2 46,2 51,0 51,8 45,9<br />
s.h. üle 24 kuu 56,4 52,7 58,2 64,1 64,8 60,3 66,1<br />
Töötute jaotus töötusperioodi kestuse järgi Eestis (%)<br />
Allikas. Eesti Statistikaamet<br />
Nagu tabelist nähtub, on ka Eestis pikaajalise tööpuuduse näitajad kõrged, moodustades kogu töötusest<br />
ligemale poole. Pikaajaliste töötute hulgast moodustavad omakorda üle poole n<strong>ee</strong>d, kes on tööta juba üle<br />
kahe aasta ning nende inimeste osatähtsus on pidevalt kasvanud. S<strong>ee</strong>ga vaatamata valitsuste püüdlustele<br />
tööturu olukorda parandada, pikaajaline tööpuudus Eestis hoopis süveneb.<br />
Tööpuuduse tõttu kasvavad riigi kulutused. Töötutele tuleb maksta töötu abiraha ning riik kaotab ka<br />
maksutulud, mida ta oleks saanud, kui n<strong>ee</strong>d inimesed oleksid töötanud. Ühelt poolt jääb riigil saamata tuluja<br />
sotsiaalmaks, kuna töötud ei t<strong>ee</strong>ni palka ega maksa s<strong>ee</strong>tõttu neid makse. Teisalt, kuna töötute sissetulek<br />
on piiratud, väheneb tarbimine, mille tulemusena jääb saamata käibemaks ja aktsiis. Niisiis on tööpuuduse<br />
vähendamine igati riigi huvides.<br />
Mis on tööhõivepoliitika?<br />
Võitlus tööpuudusega kuulub tänapäeval enamike valitsuste priorit<strong>ee</strong>tide hulka. Euroopa Liidus oli<br />
keskmine tööpuuduse määr 2002. aastal 7,7 protsenti, mis on USA ja Jaapani tööpuuduses määrast ligemale<br />
2 protsenti kõrgem. Eestis ulatub tööpuuduse määr isegi üle Euroopa keskmise.<br />
Töötusest põhjustatud majanduslike ja sotsiaalsete pingete tekkimise vältimiseks püütakse tööpuudust<br />
vähendada ja tööhõivet suurendada. Valituse sellesuunalist poliitikat tuntakse tööhõivepoliitikana..<br />
Tööhõivepoliitika jaguneb vastavalt rakendatavatele m<strong>ee</strong>tmetele passiivseks ja aktiivseks.<br />
Passiivse tööturupoliitika korral tegeleb riik tööpuuduse tagajärgede l<strong>ee</strong>vendamisega, st et abi on<br />
suunatud juba töötuks jäänud inimestele. Levinuim passiivse tööturu m<strong>ee</strong>de on töötu abiraha.<br />
Töötu abiraha on rahaline toetus, mis peaks töötule osaliselt kompens<strong>ee</strong>rima tema sissetuleku kaotuse.<br />
Abiraha on tavaliselt kõigi jaoks ühesugune ning üpris väike, samuti ei maksta seda tavaliselt kauem kui<br />
aasta-poolteist. Niimoodi tahetakse motiv<strong>ee</strong>rida töötuid endale usinalt uut töökohta leidma.<br />
Lisaks abirahale on enamikus arenenud maades olemas ka töötuskindlustussüst<strong>ee</strong>m.(Eestis al. 2003.<br />
aastast). Töötuskindlustuse hüvitist saavad n<strong>ee</strong>d tööta jäänud inimesed, kes on <strong>ee</strong>lnevalt tasunud oma<br />
palgalt töötuskindlustusmaksu. Kindlustushüvitise suurus <strong>ee</strong>lnevalt t<strong>ee</strong>nitud palga suurusest ja<br />
kindlustusmaksete tegemise pikkusest (nn kindlustusstaažist). Kindlustushüvitised on alati mitu korda<br />
121
kõrgemad töötu abirahast. (Eestis oli näiteks 2003. a kindlustushüvitis keskmiselt 2188 krooni, kuid töötu<br />
abiraha vaid 410 krooni)<br />
.<br />
Aktiivse tööpoliitika korral püüab riik tööpuudust ennetada, kasutades selleks mitmeid võimalusi nagu<br />
uute töökohtade loomine või ümberõppevõimaluste pakkumine.<br />
Sektordiagramm: Tööturu sotsiaalse kaitse kulutused Eestis, 2003<br />
Allikas: Sotsiaalsektor arvudes 2004, lk. 34<br />
Euroopa Liidu hõivepoliitika<br />
Eestis on kulutused tööpoliitikale madalaimad EL-i liikmesriikide hulgas, ulatudes 2002. aastal vaid 0,2<br />
protsenti SKP-st. Samal ajal näiteks Iirimaal, Hollandis, Soomes moodustavad tööpoliitika kulutused üle 3<br />
protsenti SKP-st. Suur osa tööhõivepoliitikale suunatud rahast kulutatakse Eestis töötu abiraha maksmisele,<br />
aktiivsete m<strong>ee</strong>tmete, näiteks ümberõppe korraldamine, osatähtsus on vaid kolmandik.<br />
Euroopa Liidu liikmelisus mõjutab Eesti tööhõivepoliitikat üha enam ning <strong>ee</strong>ldatavasti hakatakse ka meil<br />
rohkem kulutama aktiivsetele tööturu m<strong>ee</strong>tmetele.<br />
EL-i tööhõivepoliitika toetub neljale sambale<br />
• uus ettevõtluskultuur,<br />
• töölerakendamise uus kultuur,<br />
• uuendustega kohandumise uus kultuur,<br />
• võrdsete võimaluste uus kultuur.<br />
Uue ettevõtluskultuuri rajamise <strong>ee</strong>smärgiks on soodustada ettevõtlikkust ning toetada inimeste püüdlusi<br />
oma ettevõtte rajamisel. Ettevõtlusega alustamiseks on vaja lihtsaid, selgeid ja stabiilseid r<strong>ee</strong>gleid. S<strong>ee</strong>tõttu<br />
on liikmesriikidele tehtud ülesandeks vähendada bürokraatiat väik<strong>ee</strong>ttevõtluse suhtes. Samuti püütakse<br />
alandada töötajate palkamise, väljaõpetamise ja vallandamise kulusid, et selle kaudu muuta odavamaks<br />
uute töökohtade loomine. Ettevõtluse arendamine tähendab ühtlasi ka seda, et inimestele antaks rohkem<br />
võimalusi tegutseda üksikisikust ettevõtjana (FIE-na). Püütakse ka l<strong>ee</strong>vendada ettevõtluse loomisel kerkivat<br />
rahapuudust, näiteks arendades riskikapitaliturgu, kus väike ettevõtte leiaks oma tegevuse rahastamiseks<br />
investoreid.<br />
Eestis on võimalik alustada ettevõtlust füüsilisest isikust ettevõtjana. Vastav juriidiline protseduur ei ole<br />
k<strong>ee</strong>ruline ja väik<strong>ee</strong>ttevõtlusega tegelejatele peamine probl<strong>ee</strong>m on piiratud ligipääs laenukapitalile. Eesti<br />
valitsus on plaaninud tulevikus rajade tehnoparke ning ettevõtluskeskusi, kus pakutakse madala hinnaga<br />
rendipindu ning kommunikatsioonit<strong>ee</strong>nuseid, et sel moel hoida kokku ettevõtjate kulutusi.<br />
Tööhõiveametite kaudu on võimalik taotleda ettevõtlustoetust, mis hetkel on 10 000 krooni. Hoolimata<br />
sellest, et toetuse summa ei ole piisav reaalse tegevuse alustamiseks, on sellise toetuse küsimine töötute<br />
seas suhteliselt populaarne.<br />
Töölerakendamise uus kultuur keskendub kahele ulatuslikule probl<strong>ee</strong>mile EL-i tööturul. N<strong>ee</strong>d on<br />
pikaajaline struktuurne tööpuudus ja noorte tööpuudus.<br />
Struktuurse tööpuuduse üks põhjusi on kasvavad nõuded uutele ametitele, mida madala kvalifikatsiooniga<br />
inimesed ei suuda täita. Lisaks lõpetab Euroopa Liidus keskmiselt 20 protsenti noortest oma haridust<strong>ee</strong><br />
erialast kvalifikatsiooni omandamata, paljud jätavad kooli üldse pooleli. Töölerakendamise uus kultuur<br />
keskendubki ümberõppele ning täiendõppe kaasajastamisele. Näiteks on liikmesriigid kohustatud pakkuma<br />
igale täiskasvanud töötule võimalust täiendõppeks kaheteistkümne esimese töötuks olemise kuu jooksul,<br />
igale noorele töötule võimaldatakse täiendõpe kuue esimese töötuks olemise kuu jooksul.<br />
122
Uute tingimustega kohanemise uus kultuur seab <strong>ee</strong>smärgiks tööandjate ja -võtjate kohanemise kiire<br />
tehnoloogilise arengu ning muutuva turusituatsiooniga. Selle <strong>ee</strong>smärgi saavutamiseks nähakse ette tööaja<br />
paindlikumat kasutamist, nt osalise tööajaga ja vahetustega töötamine, hooajatöö, kodustöötamine ja<br />
distantshõive Interneti vahendusel.<br />
Võrdsete võimaluste loomise uus kultuur peaks vähendama soolist diskrimin<strong>ee</strong>rimist tööturul, suunates<br />
vahendeid m<strong>ee</strong>ste ja naiste tööpuuduse erinevuste vähendamiseks ning ergutades uute töökohtade loomist<br />
<strong>ee</strong>skätt naistele ja emadele. Töö- ja per<strong>ee</strong>lu ühitamine on kujunemas kaasaegse hõivepoliitika üheks<br />
võtmeloosungiks. Naistele tuleks tagada head võimalused pärast lapsehoolduspuhkust tööle naasmiseks ja<br />
korraldada koolitusi, mis võimaldaksid neil kohaneda tööturu teisenenud tingimustega.<br />
Kokkuvõtvalt ootab Eesti tööhõivepoliitikat lähiaastatel <strong>ee</strong>s mitmeid muutusi, mille märksõnaks on<br />
aktiivsete tööturum<strong>ee</strong>tmete ulatuslik rakendamine. Põhirõhk kaldub töötu abirahalt ümber- ja<br />
täiendõppesüst<strong>ee</strong>midele, ettevõtlikke initsiatiivide toetamisele ning naistele ja m<strong>ee</strong>stele võrdsete võimaluste<br />
loomisele.<br />
Küsimusi ja ülesandeid<br />
1. Analüüsige tabelis (vt lk …) toodud Eesti tööturu näitajaid. Milliseid tendentse oskate välja tuua? Miks<br />
sellised muutused on toimunud?<br />
2. Miks keskendutakse tööpuuduse vastases võitluses <strong>ee</strong>lkõige pikaajalisele tööpuudusele ja noorte<br />
tööpuudusele?<br />
3. Mida oskate öelda Euroopa Liidu teiste maade tööturu iseloomustamiseks? Kas ja kuidas erinevad n<strong>ee</strong>d<br />
jooned Eesti tööturu omadest?<br />
4. Kuidas aitavad EL-i tööpoliitika neli sammast lahendada Eesti hõiveprobl<strong>ee</strong>me?<br />
123
5.6. Sotsiaalpoliitika<br />
Sotsiaal- ja hariduspoliitika on tänapäeva heaoluriigi tähtsamad valdkonnad. Nende olulisusest annavad<br />
tunnistust elav arutelu reformide ümber, aga ka kulutuste osakaal SKP-s. Kõige enam kulutavad riigid<br />
tervishoiule, vanaduspensionidele ja haridusele (Euroopas keskmiselt igale valdkonnale 6–8 protsenti SKPst).<br />
Töötute kaitsele, perepoliitikale ja sotsiaalhoolekandele läheb umbkaudu 2–3 protsenti SKP-st.<br />
Sotsiaalpoliitika tähtsust mõjutab ka riigi heaolumudel. Rohkem kulutavad sotsiaaldemokraatliku ja<br />
konservatiivse mudeliga riigid (25–30 protsenti SKP-st), vähem aga liberaalne mudel (umbes 10–15<br />
protsenti SKP-st). Eesti, Läti ja L<strong>ee</strong>du on oma 15 protsendiga lähedased liberaalsele mudelile, jäädes<br />
Euroopa Liidu keskmisele alla 10 protsendipunktiga.<br />
Sotsiaalpoliitika <strong>ee</strong>smärgiks on tagada inimeste sotsiaalne turvalisus. Selleks kasutatakse mitmesuguseid<br />
m<strong>ee</strong>tmeid – nii t<strong>ee</strong>nuseid (arstiabi, haridus, munitsipaaleluase) kui ka rahalisi väljamakseid<br />
(kindlustushüvitised, abirahad, toetused)<br />
Sotsiaalkindlustuse printsiibid ja rakendusalad<br />
Sotsiaalkindlustust kasutatakse nendes valdkondades, kus tarbijaid on väga palju, mistõttu ainuüksi<br />
riigi<strong>ee</strong>larve tuludest (maksudest) ei piisa. Enam rakendatakse kindlustamise põhimõtet tervishoius ja<br />
pensionipoliitikas, aga ka töötuse ja tööõnnetuste puhul.<br />
Kindlustamise tuumikid<strong>ee</strong> seisneb tulevase hüvede saaja (tarbija) kaasamises rahaliste ressursside<br />
kogumisse. Näiteks peab inimene, kes tahab saada kompensatsiooni autoavarii korral, sõlmima<br />
kindlustuslepingu ja tasuma sissemaksed. Õnneks ei juhtu iga autoga avariid, mistõttu kogunebki<br />
kindlustusseltsil sissemaksetest piisav summa, millega kahjusid korvata.<br />
Sotsiaalkindlustus on selle kaasosaluse põhimõtte üle võtnud, mis tähendab, et hüvitist makstakse ainult<br />
inimesele, kes on teinud sissemakseid. Sissemaksed kogutakse sihtotstarbeliste sotsiaalmaksudena, mida<br />
ei tohi muudeks otstarveteks kulutada. Näiteks Eestis tuleb palgatulult maksta sotsiaalmaksu, mis läheb<br />
pensionikindlustusse ja tervisekindlustusse, ning töötuskindlustusmaksu. R<strong>ee</strong>glina on sotsiaalkindlustuses<br />
sissemaksed ja väljamaksed omavahel seotud – mida rohkem on inimene sissemakseid teinud, seda<br />
suuremat hüvitist ta saab. Nii sõltub tulevase pensioni suurus elus jooksul t<strong>ee</strong>nitud palga suurusest ja sellelt<br />
makstud sotsiaalmaksu summast ning ka kindlustusstaažist. Tervisekindlustuses kehtib s<strong>ee</strong>vastu<br />
solidaarsuspõhimõte. Tervisekindlustust maksavad kõik töötajad kindlaksmääratud protsendina palgast,<br />
kuid t<strong>ee</strong>nuseid pakutakse neile võrdselt. Kuigi kõrgema palga saaja on haigekassase maksnud rohkem raha,<br />
saab ta haiglas samasugust ravi nagu teisedki. Ka ravimihinna kompens<strong>ee</strong>rimisel ei arvestata makstud<br />
tervisekindlustuse summasid, vaid hoopis patsiendi seisundit ja toimetulekuvõimet. Näiteks laste ja<br />
pensionäride ravimitele kehtib kõrgem kompensatsioonimäär. Küll aga arvestatakse kindlustatu panust<br />
haiguse tõttu saamata jäänud palga kompens<strong>ee</strong>rimisel – sel juhul makstakse haigushüvitist vastavalt<br />
hüvisesaaja palgale.<br />
Foto: Euroopa ravikindlustuse kaart.<br />
Tekst: Kuna Eesti on Euroopa Liidu liige, siis on igal Eesti ravikindlustust omaval isikud õigus saada<br />
vajadusel tasuta arstiabi kõigis liidu maades.<br />
124
Näiteid haiglaravi maksumusest Eestis<br />
Normaalne sünnitus – 5712 krooni<br />
Pimesoolelõikus – 5571 krooni<br />
Südameoperatsioon – 50 237 krooni<br />
Üks päev III astme intensiivravi palatis – 6213 krooni (ilma ravita)<br />
Vastsündinu kuvöösis hoidmise päev – 613 krooni<br />
Hooldusravi üks voodipäev – 310 krooni<br />
2003. aastal panustas iga tööl käiv inimene ravikindlustusse keskmiselt 9434 krooni. Siinjuures tuleb<br />
arvestada, et panustajaid on poole vähem kui ravikindlustusega kaetud inimesi, kelle hulka kuuluvad ka<br />
lapsed ja vanurid. S<strong>ee</strong> tähendab, et kui kõigil inimestel oleks äkki ootamatult ühel ja samal ajal vaja<br />
arstiabi, siis saaks iga inimene arvestada vaid 4778 krooniga. Õnneks vaevalt niimoodi juhtub. S<strong>ee</strong>tõttu<br />
saabki raha jaotada vastavalt vajadusele neile, kellel seda täna tarvis, võttes sel moel n-ö laenuks nende<br />
arvelt, kellel seda hetkel vaja ei ole.<br />
Allikas: Haigekassa Teataja, 2004<br />
Penisonisüst<strong>ee</strong>mi ülesehitamisel kombin<strong>ee</strong>ritakse nüüdisajal sageli mitmeid finantssk<strong>ee</strong>me, <strong>ee</strong>smärgiga<br />
hajutada riske ja tulla paremini toime rahvastikuvananemisega. Paar-kolmkümmend aastat tagasi saadi<br />
pensionideks raha jooksvatest maksulaekumistest (nn jooksva finants<strong>ee</strong>rimise süst<strong>ee</strong>m). Kui<br />
maksumaksjate osakaal ületab pensionäride oma, töötab niisugune põhimõte hästi. Ent oludes, kus<br />
sündimuse vähenemise tõttu tööealine rahvastik üha väheneb, pole niimoodi võimalik majandada. S<strong>ee</strong><br />
tähendaks kas maksude tõstmist või pensionide alandamist. S<strong>ee</strong>pärast juurutabki üha suurem hulk riike<br />
täiendavalt kogumispensionide süst<strong>ee</strong>me. S<strong>ee</strong> tähendab, et tänane töötaja maksab sihtotstarelist maksu,<br />
mis kogutakse pensionifondi ja makstakse välja alles aastate pärast, kui ta jõuab pensioniikka.<br />
Kogumispensionikindlustusega võivad tegeleda nii avaliku kui erasektori firmad. Eestis, samuti USA-s ja<br />
Ladina-Am<strong>ee</strong>rikas ongi pensionikindlustusest just erapankade ja kindlustusseltside kanda.<br />
Ka Euroopas juurutatakse rahvastikuvananemise survel kogumispensione ning tõstetakse muul moel<br />
inimese enda vastutust oma vanaduspõlve kindlustamise <strong>ee</strong>st, ent Euroopas kehtib siiski kõikjal endiselt ka<br />
solidaarne riiklik pension, mille miinimum moodustab vähemalt 40 protsenti m<strong>ee</strong>slihttöölise kuupalgast.<br />
Enamikus Euroopa maades (kuid mitte nt Saksamaal) kehtib ka rahvapensioni printsiip. S<strong>ee</strong> tähendab, et<br />
igal pensionikka jõudnud vanuril on õigus riiklikule vanaduspensionile, olenemata tema tööstaažist või<br />
<strong>ee</strong>lnenud palgast.<br />
Riigi oluliseks rolliks pensionipoliitikas on ka järelevalve pensionifondide üle ning vajadusel<br />
pensionisk<strong>ee</strong>mide täiendav rahastamine. Kõik s<strong>ee</strong> tähendab, et pensionikindlustus on oma loomult jätkuvalt<br />
sotsiaalne, kuna riik osaleb selle korraldamises ning seaduste põhjal toimub ka tulude ümberjagamine<br />
sotsiaalse õigluse suurendamise <strong>ee</strong>smärgil.<br />
Sk<strong>ee</strong>m: Sotsiaalpoliitika peamistest instrumentidest (Vana õpik lk. 18)<br />
Foto: mõne Eesti panga pensionikindlustuse kampaaniast (võib kasutada ka reklaamplakateid) Tekst seletab<br />
era-ja avaliku sektori funktsioonide ja tehnikate läbipõimumist nüüdisühiskonnas.<br />
125
§ 5.6 Sotsiaalse kaitse kulud Euroopa riikides valdkonna järgi, 2002. Aastal (%)<br />
Vanadus ja Haigus ja Vaegurlus ja Perekond Töötus Eluase,<br />
toitjakaotus tervishoid töövõimetus ja lapsed<br />
sotsiaalne<br />
Euroopa Liit 46,4 27,3 8,1 8,2 6,3 3,7<br />
Eesti 43,2 31,1 6,3 14,9 1,9 2,7<br />
Saksamaa 42,2 28,3 7,8 10,6 8,4 2,6<br />
Soome 35,8 23,8 13,9 12,5 10,4 3,5<br />
Suurbritannia 47,7 25,9 9,5 7,1 3,2 6,8<br />
Läti 52,9 19,3 9,2 12,2 4,4 1,9<br />
Šveits 51,6 24,4 12,5 5,1 2,8 3,6<br />
Prantsusmaa 44,1 29,1 5,8 9,6 6,9 4,5<br />
Hispaania 46,3 29,6 7,6 2,7 12,2 1,6<br />
Rootsi 39,1 27,1 12,0 10,8 6,5 4,5<br />
Norra 30,7 34,2 16,4 12,8 2,7 3,3<br />
Allikas: Sotsiaalne kaitse, ESA 2003, lk 8<br />
Sotsiaaltoetused ja hoolekanne<br />
Lisaks sotsiaalkindlustusele rahastatakse sotsiaalprogramme ka riigi<strong>ee</strong>larvest. S<strong>ee</strong> võib väljenduda<br />
abirahade maksmises või sotsiaalt<strong>ee</strong>nuste pakkumises. Abiraha erineb sotsiaalkindlustusest selle poolest, et<br />
s<strong>ee</strong> ei <strong>ee</strong>lda abitaotleja isiklikku rahalist panust. Krit<strong>ee</strong>riume, mille alusel hüvitist makstakse, võib olla<br />
kahte liiki. Esimesel juhul saavad abi n<strong>ee</strong>d, kes kuuluvad mingisse riskigruppi. Näiteks kõik puudega<br />
inimesed omavad õigust invaliidsuspensionile, riik maksab toetust kõikidele orbudele. Teisel juhul<br />
nõutakse, et taotleja tõestaks oma abivajadust ehk kehva majanduslikku seisu, mis ei võimalda tal toime<br />
tulla. Niisugust laadi sotsiaaltoetus ehk toimetulekutoetus on enamasti seotud riigis kehtiva vaesuspiiri ehk<br />
toimetulekupiiriga. Abiraha makstakse vaid inimesele, kelle sissetulek jääb alla selle piiri.<br />
Euroopas rakendatakse mõlemat põhimõtet, sest kummalgi on oma plussid ja miinused. Võib tunduda, et<br />
vajadusest lähtuv printsiip on õigem, kuna abi läheb ainult neile, kes seda tegelikult vajavad. Tegelikult ei<br />
pruugi s<strong>ee</strong> nii olla. Näiteks kui lastetoetust maksta ainult väikese sissetulekuga peredele, tuleb tööle panna<br />
palju ametnikke, kes esitatud dokumendid ja tõendid läbi vaatavad ning toetuste suurused välja arvutavad.<br />
Vajadusest lähtuvate toetussk<strong>ee</strong>mide miinuseks p<strong>ee</strong>takse lisaks paberimajandusele ka nende<br />
häbimärgistavat iseloomu. Mõni abivajaja ei tihka oma puudust tunnistada ning ei taotlegi s<strong>ee</strong>tõttu toetust,<br />
kuigi ta seda vajab.<br />
Sotsiaaltoetuse ja -hoolekande traditsioonilised sihtrühmad on lastega pered ja vanurid. Nüüdisaegne<br />
sotsiaalpoliitika püüab tagada täisväärtusliku elu pikemaks perioodiks, mitte l<strong>ee</strong>vendada vaid ajutiselt<br />
rahalist puudust. Näiteks töötatakse välja vanuripoliitika ja perepoliitika, mis sisaldavad lisaks rahalistele<br />
hüvitistele ka eluasemeprogramme, päevahoiu- ja meditsiinit<strong>ee</strong>nuseid, sotsiaalset rehabilitatsiooni,<br />
paindlikke hõivevõimalusi, kohalikku ellu kaasamise programme ning muud taolist.<br />
Sotsiaalpoliitikas on säilitanud olulisuse ka traditsioonilised abivajajad – n<strong>ee</strong>d, kel on<br />
toimetulekuraskused. Sagedamini satuvad siia gruppi pikaajalised töötud, üksikvanemapered, üksi elavad<br />
süvavanurid. Kui neil lisaks sissetulekule puudub ka eluase või vajavad nad toimetulekuabi, on võimalik<br />
kasutada mitmesuguseid hoolekandet<strong>ee</strong>nuseid. Lisaks varjupaikadele, hoolekodudele ja öömajadele<br />
korraldatakse ka avatud hoolekannet, st p<strong>ee</strong>takse ülal päevakeskusi ja tehakse koduvisiite, et abistada<br />
süvapuudega või kõrges eas vanureid. Moodsa sotsiaalhoolekande põhimõtteks on säilitada maksimaalselt<br />
inimese tavapärane elukeskkond. Näiteks elavad SOS-külade lapsed seal moodustatud peredes, neil on oma<br />
ema, olgugi et ta pole seda bioloogiliselt.<br />
Võrreldes suuremate sotsiaalpoliitika valdkondade, <strong>ee</strong>skätt pensionide ja tervishoiuga, on<br />
toimetulekuraskustega seotud kulutused palju väiksemad. Enamikus Euroopa riikides ei küüni n<strong>ee</strong>d isegi<br />
126
ühe protsendini SKP-st, Eestis moodustavad n<strong>ee</strong>d 0,4 protsenti SKP-st. S<strong>ee</strong>juures ei ole määrav mitte riigi<br />
jõukus, vaid hoopis sotsiaalpoliitika põhimõtted. Näiteks kulutab toimetulekutoetuste maksmisele<br />
protsentuaalselt kõige rohkem Taani (1,5 protsenti SKP-st), kes kuulub maailma rikkamate riikide hulka.<br />
Kuigi sotsiaalne tõrjutus ja toimetulek kujutavad endast arvestatavat probl<strong>ee</strong>mi, kärbitakse raha nappusel<br />
esmajärjekorras just neid programme, sest nende <strong>ee</strong>st ei seisa jõuliselt ei erakonnad ega mõjukad<br />
survegrupid. Eestis on näiteks toimetulekupiir püsinud ühesugune juba seitse aastat (alates 1997. aastast),<br />
samas kui pensione ja peretoetusi on korduvalt tõstetud.<br />
Küsimusi ja ülesandeid<br />
1. Analüüsige tabelit sotsiaalse kaitse kulutuste kohta Euroopa riikides. Miks on pensionikulud kõige<br />
kõrgemad? Millised riigid kulutavad töötusele enam kui teised? Mis on olnud selle põhjuseks?<br />
Võrrelge Eesti statistilisi näitajaid teiste riikide omadega ja tehke järeldusi. Püüdke neid näitajaid<br />
põhjendada Eesti sotsiaalmajandusliku olukorra ja/või valitsusparteide seisukohtadega.<br />
2. Eesti perepoliitikat on tihti kritis<strong>ee</strong>ritud kui ebaefektiivset ja killustatut, üksikute m<strong>ee</strong>tmete<br />
rakendamist. Koostage rühmatööna perepoliitika m<strong>ee</strong>tmete mudel, mis sisaldaks nii peamisi t<strong>ee</strong>nuseid<br />
kui rahalisi hüvitisi. Märkige mudelile mingite sümbolite abil, kas selles valdkonnas on viimastel<br />
aastatel olnud positiivset edasiminekut, või vastupidi, olukord on halvenenud.<br />
127
5.7. Hariduspoliitika<br />
Hariduse valdkond on tänapäeval nii mahukas, et moodustab iseseisva poliitika. Samas on haridus- ja<br />
sotsiaalküsimused tihedalt seotud. Haritud inimene leiab kergemini tööd ja kindlustab sellega ise enda<br />
toimetuleku, ta tuleb paremini toime perekonnas ja laste kasvatamisel. S<strong>ee</strong>ga vähendab õnnestunud<br />
hariduspoliitika otseselt riigi sotsiaalkulutuste koormat.<br />
Sotsiaal- ja hariduspoliitikat lähendab teineteisele ka sotsiaalse võrdsuse ja sidususe temaatika. Õigus<br />
haridusele on peamisi inimõigusi, sellest tulenevalt on tähtis ka küsimus juurdepääsust haridusele.<br />
Juurdepääs haridusele<br />
Riikidevahelises võrdluses kasutatakse juurdepääsu mõõdupuuna õppurite osakaalu rahvastikus. Kuivõrd<br />
arenenud maades kehtib kohustuslik põhiharidus, siis on õppurite osakaal kuni 16-aastaste vanusrühmas<br />
väga kõrge, lähenedes 100 protsendile. Koolisüst<strong>ee</strong>mid on üpris erinevad, s<strong>ee</strong>pärast ei ole arukas koostada<br />
rahvusvahelisi võrdlusi klasside lõikes. Selle asemel kasutatakse UNESCO haridustasemeid, mille järgi<br />
põhiharidus on I tase, keskharidus (gümnaasium, kutsekeskharidus) II tase ja ülikooliharidus III tase. Kõrge<br />
inimarengu maades ja teadmusühiskondades võetakse tähelepanu alla just III taseme õppurite osakaal<br />
rahvastikus. Eestis on s<strong>ee</strong> näitaja 54–55 protsenti, samas kui II taseme hariduses on meil haaratud 95,6<br />
protsenti.<br />
Tabel: Eesti haridusnäitajad<br />
Allikas: ÜRO (või Eesti) inimarengu aruanne. Leiab Rahvusraamatukogust Juridica saalist.<br />
Kohustuslik haridus peab olema õppuritele tagatud tasuta, mistõttu õppemaks ei piira juuredpääsu I ja II<br />
taseme haridusele. Arenenud maades kulub hariduse rahastamisele 6–7 protsenti SKP-st, Eestis on s<strong>ee</strong><br />
näitaja samal tasemel. Enamikus maades käib riigi või munitsipaalkoolides 90 protsenti või isegi enam<br />
lastest, erasektori osakaal on mõnevõrra kõrgem USA-s ning Jaapanis.<br />
Ülikooliharidus, mis 20. sajandi teisel poolel kiiresti laienema hakkas, tõstis päevakorda ülikooliõppe<br />
rahastamise probl<strong>ee</strong>mi. USA liberaalses haridussüst<strong>ee</strong>mis domin<strong>ee</strong>rib erasektor ja juurdepääs<br />
kõrgharidusele sõltub <strong>ee</strong>skätt rahakotist. Ülikoole on palju, ent nende kvalit<strong>ee</strong>t on ebaühtlane,<br />
maailmanimega koolides küünib õppemaks kõrgele.<br />
Euroopa riigid püüdsid ka III taseme haridust rahastada valdavalt avalikest kuludest, mis esialgu lõi<br />
erinevatest sotsiaalsetest klassidest pärit üliõpilastele soodsa positsiooni. Täna seisavad mitmed Euroopa<br />
avalik-õiguslikud ülikoolid aga raskuste <strong>ee</strong>s – üliõpilaste arv kasvab, ent <strong>ee</strong>larve mitte. S<strong>ee</strong> toob omakorda<br />
kaasa õppevahendite nappuse, ülerahvastatud auditooriumid ja õppejõudude rahulolematuse.<br />
Üks võimalus vähendada survet ülikooliharidusele on suunata õpilasi ka kutseharidusse, ent selleks peab<br />
kutseharidus olema kaasaegne ning võimaldama edukalt tööturul toime tulla.<br />
Juurdepääsu ning edasijõudmisega seonduvaks erimureks on kujunenud õpilaste koolist väljalangevus.<br />
Maailma ulatuses, aga ka Eestis, on põhiprobl<strong>ee</strong>m kohustusliku haridustaseme mittesaavutamine, st<br />
väljalangemine põhikoolist. Euroopa Liit s<strong>ee</strong>vastu pöörab rohkem tähelepanu III taseme õppuritele. Praegu<br />
ei lõpeta Euroopas 18–24-aastastest õppijatest kooli ligi viiendik, ka Eestis ja Lätis on olukord enam-vähem<br />
samasugune. Euroopa Komisjoni arvates peaks s<strong>ee</strong> näitaja olema kaks korda madalam.<br />
Kokkuvõtvalt võib öelda, et tänapäeva hariduspoliitikas on oluline mitte ainult sisseastumine<br />
haridusasutusse, vaid ka selles edasiliikumine ning selle edukas lõpetamine. Kooliskäimine ei ole asi<br />
omaette, vaid lõppkokkuvõttes ettevalmistus edukaks karjääriks tööturul.<br />
128
Hariduspoliitika põhiprobl<strong>ee</strong>mid<br />
Haridus on üks nendest poliitikavaldkondadest, mis pälvib alati avalikkuse tähelepanu. Poliitikute jaoks on<br />
s<strong>ee</strong> nii küsimus riigi konkurentsivõimest kui ka m<strong>ee</strong>lepärasusest oma valijatele, kellest lõviosa on ühtlasi<br />
lapsevanemad.<br />
Haridust reformitakse sageli ning paljudes maades, samas kulgevad reformid tihti vaevaliselt. Selles mõttes<br />
ei ole Eesti hariduspoliitika midagi eripärast. Reformide <strong>ee</strong>smärgiks ongi lahendada neid probl<strong>ee</strong>me, mis<br />
koolisüst<strong>ee</strong>mi <strong>ee</strong>s seisavad.<br />
Üks ring probl<strong>ee</strong>me seondub hariduse kvalit<strong>ee</strong>diga. Kui m<strong>ee</strong>dias kostub tavaliselt üldsõnaline kriitika, et<br />
hariduse kvalit<strong>ee</strong>t on madal või ei vasta nõuetele, siis haridusuurijate käsutuses on selged mõõdupuud,<br />
mille alusel kvalit<strong>ee</strong>ti, täpsemalt õpilaste saavutusi hinnata. Siia kuuluvad riigieksamid ja tasemetööd;<br />
rahvusvahelised teadusuuringud õpilaste saavutustasemest ning hariduskulutuste ja saavutustaseme<br />
tasakaalust. Rahvusvahelises võrdluses on õpitulemused üldiselt paremad neis riikides, kus kehtib riiklik<br />
õppekava ja saavutusstandardid (nt riigieksamid).<br />
Teine reformide põhjus on sageli kartus kaotada konkurentsivõime teadmusmajanduse ajastul. Siin<br />
rõhutatakse vajadust suurendada reaal- ja loodusteaduste aladel õppijate osakaalu; nimetatud mõõdikut on<br />
ÜRO juba aastaid toonud ära inimarengu aruannetes. Euroopa Komisjoni soovituste kohaselt peaks<br />
matemaatika, loodusteaduste ja tehnoloogia erialadel õppima vähemalt 15 protsenti õppuritest. Ka Eestis on<br />
sotsiaal-ja humanitaaralade üliõpilased tugevas ülekaalus ning valitsus on asunud neid proportsioone<br />
riikliku koolitustellimuse abil muutma.<br />
Kolmandaks reformide ajendiks on elukestva õppe juurutamine. Euroopa Liidu suund<br />
teadmusühiskonnale tähendab, et senisest suuremat tähelepanu pööratakse täiskasvanuharidusele.<br />
Tänapäeval p<strong>ee</strong>takse normiks, et inimene omandab elu jooksul mitu kõrgharidust ja täiendab aeg-ajalt oma<br />
kutseoskusi. Praegu osaleb kõikvõimalikes koolitustes keskmiselt 8,5 protsenti EL-i täiskasvanutest, kuid<br />
areneva tööturu vajadusi silmas pidades peaks neid olema 12–13 protsendi ringis.<br />
Oluliseks teguriks, mis haridusreforme on ajendanud, on ka koolide juhtimise probl<strong>ee</strong>mid. Mure on siin<br />
samalaadne kui demokraatlikus riigivalitsemises tervikuna – napib efektiivsust, paindlikkust ja osapoolte<br />
kaasatust. Riigiti omandatud reformikogemus on siin erinev. Suurbritannia on katsetanud efektiivsuse<br />
tõstmisega, sealhulgas haridusosakute ja koolivalikuga; Skandinaavia paistab silma mitmete õnnestunud<br />
kaasamisprojektidega, mis on lähendanud kooli kohalikule kogukonnale ning muutunud koolidemokraatia<br />
reaalselt toimivaks.<br />
Eesti on pigem kaldunud Suurbritannia neoliberaalse reformimustri matkimisele. Samas kulgevad reformid<br />
vaevaliselt, sest kõik ei poolda ideid haridusosakutest, valdade otsustusõiguse vähendamisest ja<br />
lapsevanemate koolivalikust. Millised on Eesti haridusreformi lõplikud tulemused, on praegu vara öelda.<br />
ILLUSTRATSIOONID<br />
Eesti õpilased ühiskonnaõpetuse-alaste teadmiste pingereas ( IEA CivEd pop3)<br />
Küsimusi ja ülesandeid<br />
1. Püüdke loetud õppetüki põhjal sõnastada konkr<strong>ee</strong>tseid küsimusi või probl<strong>ee</strong>me aruteluks Eesti<br />
haridussüst<strong>ee</strong>mi t<strong>ee</strong>madel. Ülesande võite lahendada ka rühmatööna.<br />
2. Tihti väidetakse, et Eesti hariduse kvalit<strong>ee</strong>t on madal ja ei vasta tööturu nõuetele. Leidke faktidega<br />
kinnitatud tõendeid, mis neid väiteid kas kinnitaksid või vääraksid.<br />
129
5.8. Välismajanduspoliitika<br />
Nagu <strong>ee</strong>spool õpitud, on majanduse põhiprobl<strong>ee</strong>miks tarbijate piiramatute vajaduste ja soovide<br />
rahuldamine piiratud ressursside tingimustes. Mis aga juhtub siis, kui riigis ei ole piisavalt ressursse, et<br />
toota neid kaupu, mida elanikud tarbida sooviksid? Või vastupidi, kui riigis on küll piisavalt ressursse, kuid<br />
tarbijaid ei suuda kogu toodangut tarbida või soovivad tarbida hoopis teisi tooteid. Miks ei tooda riigid<br />
kõike vajaminevat ise, vaid ostavad selle hoopiski välismaalt? Millist kasu toob riigile<br />
välismajandustegevus? Nende probl<strong>ee</strong>mide ja küsimuste selgitamiseks tuleb vaadata lähemalt riigi<br />
välismajandustegevust ja -poliitikat.<br />
Välismajandustegevuse võib jaotada kaheks suureks valdkonnaks: väliskaubandus ja rahvusvaheline<br />
finantskeskkond.<br />
Väliskaubandustegevuse vormid<br />
Väliskaubandus on kõige traditsioonilisem välismajandustegevuse vorm. Väliskaubandustegevus jaguneb<br />
kaupade ja t<strong>ee</strong>nuste ekspordiks ning impordiks. Kaupade ekspordiks nimetatakse kodumaiste toodete<br />
müüki välismaale (nt Eesti mööbli müük Soome). Kaupade import on aga välismaiste toodete ostminemüümine<br />
kodumaal (nt Jaapani autode müük Eestis). Import ja eksport on teineteisega tihedalt seotud.<br />
Selleks et importida ehk osta koduriiki sisse kaupu väljastpoolt, on vajalik välisvaluuta. Välisvaluutat saab<br />
aga t<strong>ee</strong>nida müües oma kaupu välismaale ehk siis eksportides neid. Väliskaubanduse tulemusena on riigil<br />
võimalik spetsialis<strong>ee</strong>ruda sellisele tootmisele, mis kasutab kõige paremini ära riigi käsutuses olevad<br />
ressursid. Kaubad, mille tootmiseks riigil ressursse ei ole või mille tootmine võib osutuda väga kalliks ja<br />
s<strong>ee</strong>ga ebaefektiivseks, võib teistest riikidest sisse osta. Nii näiteks töötleb Eesti suurel hulgal puitu ja<br />
ekspordib puidutooteid, kuna meil on palju metsa. Samal ajal kasvatab Maroko suurel hulgal banaane ja<br />
müüb neid ka näiteks Eestile. Võib ette kujutada, milline ressursside raiskamine s<strong>ee</strong> oleks, kui Maroko<br />
üritaks kasvatada mände ja kuuski ning Eesti rajaks suured kasvuhooned, et kasvatada banaane. Järelikult<br />
on mõlemale riigile kasulik omavahel kaubelda.<br />
Transpordivahe<br />
ndid<br />
4%<br />
K<strong>ee</strong>miatööstus<br />
tooted<br />
5%<br />
Mineraalsed<br />
tooted<br />
3%<br />
Toiduained ja<br />
põllumajandus<br />
saadused<br />
8%<br />
Muud<br />
22%<br />
Metall ja<br />
metallitooted<br />
9%<br />
Tekstiil ja<br />
tekstiilitooted<br />
11%<br />
Eesti eksport peamiste kaubagruppide lõikes 2003. aastal<br />
Allikas: Eesti Statistikaamet<br />
130<br />
Masinad ja<br />
seadmed<br />
24%<br />
Puit ja<br />
puidutooted<br />
15%
Transpordivahen<br />
did<br />
15%<br />
Muud<br />
17%<br />
Mineraalsed<br />
tooted<br />
6%<br />
K<strong>ee</strong>miatööstust<br />
ooted<br />
7%<br />
Toiduained ja<br />
põllumajanduss<br />
aadused<br />
8%<br />
Metall ja<br />
metallitooted<br />
9%<br />
Eesti import peamiste kaubagruppide lõikes 2003. aastal<br />
Allikas: Eesti Statistikaamet<br />
Muud riigid<br />
Soome<br />
Rootsi<br />
Saksamaa<br />
Läti<br />
Suurbritannia<br />
Venemaa<br />
Taani<br />
L<strong>ee</strong>du<br />
Holland<br />
Am<strong>ee</strong>rika Ühendriigid<br />
Ukraina<br />
Itaalia<br />
Hiina<br />
131<br />
Masinad ja<br />
seadmed<br />
28%<br />
0,0 5,0 10,0 15,0 20,0 25,0 30,0 35,0 40,0 45,0 50,0<br />
Eesti peamised kaubanduspartnerid 2003. aastal<br />
Allikas: Eesti Statistikaamet<br />
Eksport ( %)<br />
Import (%)<br />
Puit ja<br />
puidutooted<br />
3%<br />
Tekstiil ja<br />
tekstiilitooted<br />
7%<br />
Riigi peamisteks kaubanduspartneriteks on enamasti ikka tema lähinaabrid. Nii ka Eestil (vt joonis lk …).<br />
Eriti vajalik on rahvusvaheline majandustegevus väikesele riigile, kus siseturg on väike, tootjaid on vähe<br />
ning ka ressursside mitmekesisus on suhteliselt madal. Nii juhtubki, et väikeriigid on enamasti tugevas<br />
sõltuvusest välismaailmast. Eestis ületab näiteks kogu väliskaubanduse maht SKP ligemale 1,4 korda.<br />
Samal ajal Saksamaal moodustab väliskaubandus SKP-ga võrreldes vaid 50–55 protsenti.
Piirangud väliskaubandustegevusele<br />
Paljud riigid <strong>ee</strong>listavad siiski loobuda vabast kaubavahetusest ning rakendada väliskaubandusele<br />
piiranguid. Tuntumad välismajanduspoliitilised m<strong>ee</strong>tmed on tollimaksud ja kvoodid. Tollimaks on maks<br />
imporditavalt või eksporditavalt kaubalt, vastavalt siis imporditoll või eksporditoll. Näiteks<br />
maksustatakse Euroopa Liitu kolmandatest riikidest imporditavad videomakid 14-protsendilise<br />
tollimaksuga, st et kauba maksumusele lisandub piiri ületamisel 14 protsenti. Imporditolli tulemusena<br />
kallineb välismaine toodang kodumaisele tarbijale, s<strong>ee</strong>tõttu tarbitakse tolliga maksustatud imporditud<br />
kaupa vähem.<br />
Kvoot on väliskaubanduse mahuline piirang. Impordikvoodi korral kehtestatakse kaupade sisseveo<br />
maksimaalse koguse piir – kvoot (nt lubatakse sisse vedada kookospähkleid maksimaalselt 1000 tonni<br />
aastas). Ekspordikvoodi puhul, vastupidi, piiratakse kaupade väljavedu. Ekspordikvoote kasutatakse vaid<br />
juhul, kui riigis napib mõnda kaupa või ressurssi. Näiteks võib kehtestada ekspordikvoodi Eesti puidu<br />
väljaveole, et soodustada selle ümbertöötlemist kohapeal. Enamasti rakendatakse aga siiski impordikvoote.<br />
Kuna kvoot ei kata enamasti kogu riigi tarbijaskonna nõudlust antud kaubale, toob s<strong>ee</strong> kaasa samuti<br />
imporditava kauba kallinemise. S<strong>ee</strong>ga piiravad tollimaksud ja kvoodid väliskaubandust ning vähendavad<br />
tarbijate heaolu.<br />
Majandustegevuse globalis<strong>ee</strong>rumisel on kõikjal maailmas võetud siht tollide ja kvootide vähendamisele.<br />
Paraku on seda enam hakatud kasutama nn mittetollilisi piiranguid, kus riigid kehtestavad<br />
tootmisstandardeid, tehnilisi nõuded, tervishoiustandardeid, mille täitmine on kohustuslik vaid n<strong>ee</strong>d<br />
kehtestanud riigis ja mille tulemusena standardid on ka riigiti väga erinevad. S<strong>ee</strong> tähendab tootjatele, et nad<br />
peavad oma toodangu kohandama spetsiaalselt iga sihtriigi nõuetele, mis muudab tootmisprotsessi<br />
kallimaks, tõstab toodete hinda tarbijale ja piirab s<strong>ee</strong>ga väliskaubandust.<br />
Eesti on kogu maailmas tuntud oma väga liberaalse ehk avatud väliskaubanduspoliitikaga. Pikka aega ei<br />
kehtestanud Eesti väliskaubanduspiiranguid mitte ühelegi kaubale või t<strong>ee</strong>nusele. Euroopa Liidu liikmena<br />
osaleb Eesti alates 1. maist 2004. a Euroopa ühtses väliskaubanduspoliitikas ja rakendab EL ühtseid<br />
tollimaksusid ning muid kaubanduspiiranguid EL välispiiril.<br />
Miks piiratakse väliskaubandust?<br />
Väliskaubanduspiirangute õigustamiseks kasutatakse mitmeid argumente. Nii on tollimaks riigi üks<br />
peamisi tuluallikaid paljudes arengumaades, kuna seda on lihtne koguda. Samuti tõlgendatakse<br />
imporditolli kui maksu välisfirmadele, kuigi tegelikult kaotab maksu kehtestamisest <strong>ee</strong>lkõige kodumaine<br />
tarbija. Tärkava tööstusharu argumenti kasutatakse selleks, et kaitsta kodumaiseid vastrajatud<br />
arenevaid tööstusharusid välismaise konkurentsi <strong>ee</strong>st. Selle argumendi kohaselt peaksid tegevust alustavad<br />
väikesemahulise tootmisega ettevõtted saama võimaluse areneda piisavalt võimsaks, enne kui hakata<br />
konkur<strong>ee</strong>rima suurte konkurentidega maailmaturul. Paraku on sellise tollimaksu tulemuseks, et tärkav<br />
tööstusharu ei suudagi kasvada piisavalt tugevaks ning tollid kestavad teinekord mitukümmend aastat.<br />
Tollimaksu kaitsetollina rakendatakse vastum<strong>ee</strong>tmetena teise riigi poolt rakendatud tollile. Paraku<br />
kahjustatakse s<strong>ee</strong>läbi jällegi kodumaise tarbija heaolu, kuna piiratakse väliskaubandust ja paljud<br />
importtooted kallinevad koduturul.<br />
Maailma Kaubandusorganisatsioon<br />
Väliskaubanduse liberalis<strong>ee</strong>rimisel maailmas on oluline roll Maailma Kaubandusorganisatsioonil (ingl<br />
World Trade Organisation – WTO) on 140 liiget, sealhulgas ka Eesti. WTO toimimise aluseks on<br />
kaubandusläbirääkimised organisatsiooni liikmesriikide vahel. WTO <strong>ee</strong>smärgiks on saavutada<br />
maailmaturul ideaalne kaubanduskord, kus kõiki partnereid koheldaks võrdsetel alustel, kaubandussuhetes<br />
valitseks selgus ning kaubandusbarjäärid oleks minimaalsed. WTO tegevuse tulemusena on alandatud<br />
tollimakse, praktiliselt on kaotatud tööstustoodete eksporditoetused.<br />
132
Rahvusvahelised finantsturud<br />
Lisaks kaupade liikumisele on maailmas väga oluliseks muutunud ka kapitali liikumine. Tänapäeval<br />
ületavad kapitalivood maailmas kaubavood mitmeid kordi. Kapitali ost ja müük toimub ülemaailmsetel<br />
finantsturgudel – börsidel, mille <strong>ee</strong>smärk on raha vajajad ja raha pakkujad omavahel kokku viia.<br />
Rahvusvahelistel finantsturud jagunevad rahaturgudeks ja väärtpaberiturgudeks. Esimesel kaubeldakse<br />
kõikvõimalike eri riikide raha ehk valuutadega, teisel aga ettevõtete ja riikide väärtpaberitega. Kuigi<br />
tänapäeva infoühiskonnas on finantsturu asukohal vähe tähtsust ning ostu-müügi tehinguid on võimalik<br />
sõlmida üle maailma elektrooniliste kanalite vahendusel, on maailmas siiski suuremad finantsurud, mille<br />
arenguid jälgitakse ja mille areng mõjutab kogu maailmas. Sellisteks keskusteks on näiteks New Yorgi,<br />
Londoni ja Tokyo väärtpaberibörsid ja valuutaturud.<br />
Suure osa finantsturgude tehingutest moodustab väärtpaberite ost-müük. Väärtpaberite hulgas on olulisel<br />
kohal võlakirjad ja aktsiad. Peamine erinevus võlakirjade ja aktsiate vahel on, et võlakirja abil laenab<br />
ettevõte raha ning kohustab selle teatud aja möödudes intressidega tagasi maksma. S<strong>ee</strong>ga annab<br />
võlakirja osja tegelikult ettevõttele laenu. Aktsiate ostmisel omandatakse aga osa ettevõttest ja õigus<br />
kaasa rääkida ettevõtte tegevuse kujundamisel. Aktsia annab s<strong>ee</strong>ga õiguse kuuluda ettevõtte omanike<br />
ringi. Mida edukam on ettevõtte, seda väärtuslikum on ettevõtte aktsia. Aktsiad ja võlakirjad erinevad v<strong>ee</strong>l<br />
riskitaseme poolest. Kui võlakirja omanikele on tagatud, et nad oma raha ka tagasi saavad, siis<br />
aktsiaomaniku risk on palju suurem, kuna aktsia väärtus sõltub ettevõtte edukusest.<br />
Rahvusvahelise finantskeskkonna arendamisel on tähtis roll ka Rahvusvahelisel Valuutafondil (ingl<br />
International Monetary Fund – IMF). IMF-i peamine <strong>ee</strong>smärk on soodustada rahvusvahelist<br />
rahanduskoostööd ja valuutade vahetuskursside stabiilsust, et toetada stabiilset<br />
maailmamajanduskeskkonda. IMF teostab järelevalvet riikide majanduspoliitika, eriti raha- ja<br />
vahetuskursipoliitika üle, ning pakub vajadusel oma abi majandusprobl<strong>ee</strong>mide lahendamisel. IMF-i<br />
eksperdid on kõrge kvalifikatsiooniga majandusteadlased, s<strong>ee</strong>tõttu küsivad riigi majanduspoliitika<br />
kujundajad tihti nõu IMF-ilt. Lisaks pakub IMF ka finantsabi majandusreformide läbiviimiseks.<br />
Küsimusi ja ülesandeid<br />
1. Millised on peamised Eestis eksporditavad ja imporditavad kaubaartiklid? Miks Eesti kaupleb just<br />
nende toodetega?<br />
2. Miks püütakse väliskaubanduspiirangute hulka piirata? Millist mõju avaldavad<br />
väliskaubanduspiirangud kodumaistele tarbijatele?<br />
3. Milliseid ühiseid jooni ja milliseid erinevusi oskad välja tuua WTO ja IMF tegevuses ja <strong>ee</strong>smärkides?<br />
133
5.9. Euroopa Liidu ühtne majandusruum<br />
Vastse Euroopa Liidu liikmesriigina on Eesti majanduspoliitika paljuski määratletud Euroopa Liidu<br />
majanduspoliitiliste põhimõtetega.<br />
EL-i majanduspoliitika alustalaks ning põhi<strong>ee</strong>smärgiks on ühtsetel r<strong>ee</strong>glitel toimiva EL-i siseturu loomine.<br />
S<strong>ee</strong> ei ole aga ühekordne poliitiline samm, vaid pikk ja aeganõudev kohandumisprotsess. Esimesed<br />
sammud <strong>ee</strong>smärgi suunas astuti juba 1958. aastal Euroopa Majandusühenduse (EMÜ) loomisega. Esialgu<br />
keskenduti küll vaid vabakaubanduspiirkonna ja tolliliidu rajamisele, st et <strong>ee</strong>märgiks sai liikmesriikide<br />
omavaheliste tollide kaotamine ja ühiste tollimaksude kehtestamine kolmandate riikide suhtes. Tolliliit<br />
saavutati 1960. aastate lõpuks. Selleks ajaks kaotati omavahelised tollimaksud tollal kuue riigi – Saksamaa,<br />
Prantsusmaa, Itaalia, Belgia, Hollandi ja Luksemburgi – vahel ning ülejäänud riikide suhtes rakendati<br />
ühtsed tollimaksumäärad.<br />
1980. aastal alustas Euroopa Komisjon m<strong>ee</strong>tmete väljatöötamist, mille alusel oleks võimalik tagada<br />
ühisturu loomise lõpuleviimine. 1985. aastal avaldas komisjon Valge Raamatu siseturu loomise kohta ja<br />
põhjaliku tegevusprogrammi selleni jõudmiseks.<br />
Neli vabadust ühtse turu keskmes<br />
Siseturu peamisteks komponentideks said ühtne kaubanduspoliitika ja nn neli vabadust.<br />
Neli vabadust ehk tootmistegurite vaba liikumine tähendab kaupade, t<strong>ee</strong>nuste, kapitali ja isikute<br />
vaba liikumise tagamist EL-i liikmesriikide piires. Kõik vabadused on ellu kutsutud majanduslikest<br />
vajadustest lähtuvalt – ilma nendeta pole võimalik tagada võrdset konkurentsi erinevates liikmesriikides<br />
asuvate ettevõtete vahel. Vaid juhul, kui nii kaubad, t<strong>ee</strong>nused, isikud kui ka kapital saavad vabalt liikuda,<br />
on võimalik saavutada ressursside efektiivne paigutamine kui üks majanduskasvu võtmetegureid. Neli<br />
vabadust sooviti saavutada 1993. aastaks, kuid tänaseni ei ole kõik vabadused täielikult realis<strong>ee</strong>runud –<br />
piiranguid leidub nii tööjõu kui ka kaupade vabas liikumises. Euroopa Liiduga liitumisega laienevad n<strong>ee</strong>d<br />
neli vabadust ka Eestile, kas siis kohe liitumise hetkest (nt kaupade vaba liikumine) või pärast<br />
üleminekuperioodi (nt tööjõu vaba liikumine). S<strong>ee</strong>ga saab ka Eesti osaks EL-i siseturust.<br />
Ühine raha ning Euroopa majandus- ja rahaliit<br />
Lisaks tootmistegevuse tulemi (kaupade ja t<strong>ee</strong>nuste) ning tootmisressursside (kapitali ja tööjõu) vaba<br />
liikumise tagamisele on Euroopa Liit võtnud ühise majandusruumi tugevdamiseks kasutusele ka ühise<br />
rahapoliitika ja ühise raha – euro. Esimesed sammud ühise raha kasutuselevõtuks astuti juba 1988. aastal,<br />
kui tollane Euroopa Komisjoni president Jacques Delors tuli välja sooviga luua Euroopa majandus- ja<br />
rahaliit (ingl Economic and Monetary Union – EMU), kus võetaks kasutusele ühine raha ja rahapoliitika<br />
ning riigid hakkaksid majanduspoliitikat omavahel rohkem koordin<strong>ee</strong>rima. Pärast pikka<br />
ettevalmistusperioodi võeti 1. jaanuaril 1999 euro esmakordselt arveldusrahana käibele, euro münte ja<br />
paberrahasid pidi aga v<strong>ee</strong>l ootama kolm aastat. Alles 1. jaanuaril 2002 võeti euro käibele ka sularahana.<br />
Täna käibib kaheteistkümnes Euroopa Liidu liikmesriigis ühine raha. Seni on vanadest liikmesriikidest<br />
rahaliidust kõrvale jäänud Suurbritannia, Taani ja Rootsi.<br />
Eesti plaanib Euroopa ühisrahaga liituda nii pea kui võimalik. Eesti Panga arvates on europiirkonnaga<br />
liitumine Eesti majandusele vajalik samm, mis tagab soodsa invest<strong>ee</strong>rimiskliima säilimise, parandab meie<br />
konkurentsivõimet ning tugevdab <strong>ee</strong>ldusi pikaajalise ja tasakaalustatud majanduskasvu jätkumiseks ning<br />
selle kaudu elatustaseme tõusuks.<br />
Nii Eesti Vabariigi valitsus kui Eesti Pank on seisukohal, et Eesti <strong>ee</strong>smärgiks on olla tehniliselt valmis euro<br />
sularaha kasutuselevõtuks 2006. aasta keskel, kuid EL formaalsete protseduuride tõttu võib eurole<br />
üleminekut Eestis oodata siiski kõige varem 2007. aastal.<br />
134
Ühisele rahale üleminek loob riikidele võimaluse säästa valuutavahetuskulusid ning ettevõtted ei pea enam<br />
Euroopa Liidu piires arvestama valuutariskidega. Hinnad muutuvad võrreldavamaks ja sellega seoses<br />
kasvab ettevõtetevaheline konkurents. Ühise raha kasutuselvõtt muudab arveldamise lihtsamaks ka<br />
Euroopas reisivale tavakodanikule.<br />
Samas kaotavad liikmesriigid ühisele rahapoliitikale üleminekul võimaluse iseseisvalt otsustada oma riigi<br />
rahapoliitika üle. Sellekohane otsustusõigus antakse Euroopa Keskpangale (EKP). Kui riigil ei ole<br />
võimalik otsustada oma rahapoliitika üle, tuleb majanduspoliitika teostamiseks kasutada rohkem<br />
fiskaalpoliitikat.<br />
Kiil:<br />
Euroopa Liidu regionaalpoliitika ja tõukefondid<br />
lisalugemiseks kui näide ühest EL-i poliitikavaldkonnast<br />
Et tagada kõigi liikmesriikide ja regioonide võrdne osalus integratsiooniprotsess, on Euroopa Liit ellu kutsunud<br />
regionaalpoliitika. Regionaalpoliitika elluviimine toimub täna nelja tõukefondi abil. Igal tõukefondil on oma<br />
valdkond, mille kaudu regionaalpoliitika <strong>ee</strong>smärke teostatakse.<br />
Tõukefondidest vanim on 1958. aastal loodud Euroopa Sotsiaalfond (ESF – European Social Fund). ESF-i<br />
<strong>ee</strong>smärgiks sai töökohtade leidmise võimaluste parandamine kogu ühenduse piires, samuti nii geograafilise kui<br />
ametialase mobiilsuse suurendamine töötajate hulgas. ESF-i raames toetatakse üksikisikute koolitust, koolitussüst<strong>ee</strong>mide<br />
arendamist, tööhõivealast nõustamist, naiste ja m<strong>ee</strong>ste võrdseid võimalusi, koostööd<br />
uurimiskeskustega jms.<br />
Tõukefondidest suurim on Euroopa Regionaalarengu Fond (ERDF – European Regional Development Fund),<br />
Sellest fondist toetatakse suuri, majandusliku arengu seisukohast olulisi invest<strong>ee</strong>ringuid, eriti kõikvõimalikke<br />
infrastruktuuri invest<strong>ee</strong>ringuid (transport, telekommunikatsioonid või energiasektor) ning keskkonnakaitselisi<br />
invest<strong>ee</strong>ringuid. Olulised on ka väik<strong>ee</strong>ttevõtetele suunatud toetused, nagu innovatsioonitoetused, turu-uuringud, aga<br />
ka näiteks turismi ja kultuurilise tegevuse arendamise toetused, samuti kohaliku arengu toetamine.<br />
Ühtekuuluvusfond<br />
Tõukefondide kõrval on riikide majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse suurendamiseks kasutusel ka teisi<br />
instrumente. Kui tõukefondid on suunatud <strong>ee</strong>lkõige regioonide toetamisele liikmesriigist sõltumata, siis 1993. aastal<br />
Maastrichti lepinguga loodud Ühtekuuluvusfondi (Cohesion fund) kaudu toetatakse mahajäänud liikmesriike, kelle<br />
SKP oli alla 90 protsenti Euroopa Liidu keskmisest. Selliste riikide hulka kuulusid pikka aega Iirimaa, Kr<strong>ee</strong>ka,<br />
Hispaania ja Portugal, nüüd võib sellest fondist abi taotleda ka Eesti.<br />
Ühtekuuluvusfondi abiga on rajatud näiteks Dublini linna v<strong>ee</strong>värk, Vasco Da Gama sild Portugalis, Madridi ringt<strong>ee</strong><br />
Hispaanias ja palju teisi vajalikke infrastruktuuri objekte.<br />
EL-i tõukefondide vahendid on regioonidele olnud suureks abiks infrastruktuuri loomisel ja majandusarengu<br />
väljavaadete parendamisel. Samas on regionaalpoliitika elluviimise kogemus näidanud, et riikidel ja regioonidel peab<br />
olema väga selge nägemus oma positsioonist ning selle saavutamise nimel tuleb sihikindlalt tegutseda. Tõukefondide<br />
vahenditest ainuüksi jääb riigi majandusarengu edendamisel väheseks. Riigi majandusarengu kiirendamiseks on<br />
vajalik regionaalpoliitika kooskõlastamine kõigi teiste riigis elluviidavate poliitikatega.<br />
Foto Öresundi sild või ka mõni ehitusobjekt Eestis, kus on viit , et rahastas EL.<br />
Küsimusi ja ülesandeid<br />
1. Kuidas mõista Euroopa Liidu „nelja vabadust”?<br />
2. Kas ja kuidas võib euro kasutuselevõtt mõjutada Teie igapäevaelu?<br />
3. Arutlege, milliseid muutusi Eestis majanduses on kaasa toonud Eesti osalemine Euroopa Liidu ühtses<br />
majandusruumis?<br />
135
6. Tänapäeva maailm<br />
6.1. Maailma ühtsus ja mitmekesisus<br />
MEENUTA<br />
Millised riigid ja mis sajanditel omasid kolooniaid? Millal enamik kolooniaid iseseisvus?<br />
Kui palju aastaid on umbkaudu möödunud ajast, mil leiutati satelliittelevisioon ja internet?<br />
Peamised arengutrendid<br />
Maailma areng on k<strong>ee</strong>rukas ja vastuoluline. Seda vaadates kerkib küsimus, kas kõigi 193 rahvusvaheliselt<br />
tunnustatud riigi arengus on olnud ka midagi ühist? Milline on inimühiskonna üldine arengusuund?<br />
Mitmekülgseid arengusuundumusi üldistavaks mõisteks on kujunenud globalis<strong>ee</strong>rumine, sotsiaalteadlaste<br />
ringis ka postmodernis<strong>ee</strong>rumine. Nendel t<strong>ee</strong>madel kirjutavatest teadlastest on kuulsamad Robert Reich,<br />
Anthony Giddens, Roland Robertson ja Ulrich Beck.<br />
Globalis<strong>ee</strong>rumise kõrval räägitakse v<strong>ee</strong>l kahest olulisest tendentsist nüüdismaailma arengus –<br />
rahvusvahelistumisest ehk internatsionalis<strong>ee</strong>rumisest ning info-ja suhtlusvõrkude levikust ehk<br />
digitalis<strong>ee</strong>rumisest.<br />
Globalis<strong>ee</strong>rumise mitmesugused tahud<br />
Globalis<strong>ee</strong>rumine ehk üleilmastumine vihjab, et erinevad ühiskonnad on ühtlustumas. Maailm on üks<br />
ja ainus terviklik koht (Roland Robertsoni sõnul a single place), k<strong>ee</strong>gi ei saa end isol<strong>ee</strong>rida teistes maades<br />
toimuvast ning elada täiesti omaette. Kadumas on kohaliku ja globaalse eristumine, mis kunagi oli nii selge<br />
ja enesestmõistetav. Inimestel, kes elavad erinevates kogukondades ning maades, on tänapäeval paljus<br />
sarnane elukogemus, neil on sarnased probl<strong>ee</strong>mid ja mured. S<strong>ee</strong> väljendub kasvõi massikultuuris, mida<br />
levitatakse ja tarbitakse kõikjal maailmas. Hollywoodi filmidel ja Mehhiko s<strong>ee</strong>biooperitel on oma<br />
vaatajaskond nii Euroopa kui Aasias, McDonald’s ja Michael Jackson on üleilmselt tuntud kuulsused.<br />
Suureneb ka ühiskondade vastastikune sõltuvus. Sündmus, mis toimub ühes riigis, mõjutab ka teisi,<br />
ning mitte ainult naaberriike. Näiteks 2003 aastal Kagu-Aasias puhkenud SARS-i epid<strong>ee</strong>mia tõttu vähenes<br />
Skandinaavia lennufirmade kasum ja paljud inimesed muutsid puhkuseplaane. Niisiis mõjutab<br />
globalis<strong>ee</strong>rumisprotsess nii üksikindiviide kui ka firmasid ja valitsusi. Kõige üldisemalt räägitakse<br />
globalis<strong>ee</strong>rumise kolmest mõõtmest:<br />
• majanduslik üleilmastumine – tekivad riigiülesed ehk rahvusvahelised korporatsioonid (nn<br />
multinatsionaalsed suurettevõtted);<br />
• kultuuriline üleilmastumine – kujunevad ühtsed kultuurisümbolid, ühtlustuvad kultuuritarbimine ja -<br />
väärtused;<br />
• poliitiline üleilmastumine – tugevnevad rahvusvahelised organisatsioonid, mis kujundavad üleilmset<br />
valitsemist, vähendades samas rahvusriikide rolli.<br />
Algselt, 1970.–1980. aastatel seostatigi üleilmastumist peamiselt majandusega, pidades silmas lääne<br />
kapitali ja firmade levikut üle kogu maailma. Jõukad Lääne-Euroopa ja Põhja-Am<strong>ee</strong>rika juurtega<br />
suurkorporatsioonid rajasid oma tehaseid vähemarenenud maadesse, lõigates kasumit sealse odava tööjõu<br />
ja tooraine arvelt. Enamik toodetud rikkusest läks tagasi tuumikriikidesse, vähemarenenud maad kiratsesid<br />
endiselt. Koos majandusettevõtetega levisid ka tarbimiskultuur ja läänelikud väärtused, teravnesid<br />
ökoloogiaprobl<strong>ee</strong>mid. Tänapäeval rõhutatakse, et globalis<strong>ee</strong>rumine kujundab hoopis teistsuguse maailma,<br />
kus muutuvad kõik suhted, mitte ainult majandus. Globalis<strong>ee</strong>rumine kujutab endast tegelikult tervet hulka<br />
136
protsesse, mis toimivad erineval ja tihti isegi vastukäival moel. Üleilmastumine võib põhjustada ka<br />
konflikte või arengutõrkeid.<br />
Ulrich Beck on nimetanud nüüdisaegset globalis<strong>ee</strong>ruvat maailma riskiühiskonnaks. Ta väidab, et erinevalt<br />
tööstusühiskondadest, mis jagasid omavahel hüviseid ja kaupu, peavad tänapäeva ühiskonnad olema valmis<br />
jagama riske ja probl<strong>ee</strong>me. Jõukad industriaalriigid uskusid naiivselt, et kui nad viivad keskkonnakahjuliku<br />
tootmise ära arengumaadesse, vabanevad nad ise ebam<strong>ee</strong>ldivatest probl<strong>ee</strong>midest. Tegelikult avaldub hoopis<br />
bumerangiefekt. Ohtra väetamise ja odava tööjõuga toodetud põllumajandustoodang jõuab tagasi rikastesse<br />
riikidesse, sealsete inimeste toidulauale. Arengumaad pole s<strong>ee</strong>juures ise kuigivõrd huvitatud<br />
loodussõbralikust tootmisest, kuna ähvardava näljahäda ja maailmaturu karmi konkurentsi oludes peavad<br />
nad ainsaks ellujäämise t<strong>ee</strong>ks võimalikult odavat tootmist, mis ei arvesta niisuguse majandamise tegelikku<br />
hinda. Suur vaesus põhjustab ka suuremaid riske. Kui tööstusajastul põhjustasid vaesust vähesed teadmised<br />
ja puudulik tehnoloogia, siis nüüd on olukord vastupidine. Just teaduse ja tehnoloogia võimsuses peitub<br />
riski juhul, kui poliitikud ei ole valmis neid riske märkama ja ohjama.<br />
Foto: McDonalds kui globalis<strong>ee</strong>rumise sümbol<br />
Rahvusvahelise suhtluse tihenemine<br />
Globalis<strong>ee</strong>rumine pole päris samaväärne internatsionalis<strong>ee</strong>rumise ehk rahvusvahelistumisega.<br />
Internatsionalis<strong>ee</strong>rumine tähendab tihedamat läbikäimist riikide ja rahvaste vahel. Majanduses tähistab s<strong>ee</strong><br />
aktiivset kaubavahetust: tooraine hangitakse ühest ja valmistoodang tarnitakse teise riiki. Väliskapitali<br />
kohalolekust ja väliskaubanduse tasakaalust on saanud riigi majanduse oluline mõõdupuu.<br />
Internatsionalis<strong>ee</strong>rumine ilmneb ka hariduses. Üha enam noori õpib välisriikides, ülikoolid kasutavad<br />
külalislektoreid ja osalevad ühistes teadusprojektides. Sellise akad<strong>ee</strong>milise mobiilsuse üks põhjus on soov<br />
kogeda erinevaid õpetamis- ja teadustöö traditsioone, omandada mõne teise riigi või kultuuri teavet. Kui<br />
Oxfordi, Harvardi ja Tokyo ülikool kaotaksid oma rahvusliku näo, ei oleks nad rahvusvahelisele<br />
tudengkonnale enam sugugi nii köitvad.<br />
Suhtlusvahendid ja nende mõju maailma arengule<br />
Kolmandaks trendiks, mis mõjutab kõikide ja iga riigi arengut, on info- ja kommunikatsioonitehnoloogia<br />
(IKT) kasvav mõju. IKT arengutaseme ja selle kättesaadavusega seostatakse tänapäeval nii progressi kui<br />
regressi. N<strong>ee</strong>d riigid, kus telefon, internet ja arvutid on jätkuvalt luksusasjad, jäävad sotsiaalmajanduslikus<br />
arengus üha rohkem maha. Kui varem, külma sõja perioodil, ohustas maailma ideoloogiline lõhe, siis täna<br />
räägitakse üha sagedamini digitaalsest lõhest, inforikastest ja infovaestest maadest. Digitaalne lõhe<br />
kujuneb nüüdisaegsetele digitaalsetele infovahenditele (arvutile, kiirele ja kvalit<strong>ee</strong>tsele telefonisidele,<br />
satelliit- ja kaabeltelevisioonile) juurdepääsu omavate ning mitteomavate inimeste vahel. Nn infovaesed on<br />
tihti vaesemad ka oma sissetulekute ja sotsiaalse kapitali (oskuste, suhtlusringi, kaasatuse) poolest.<br />
Viletsamad teadmised ja sissetulek ei võimalda omakorda elatustaset parandada või kasvõi maailmas ringi<br />
rännata. Nii kujuneb infotehnoloogilisest mahajäämusest omamoodi nõiaring, millest välja pääseda on väga<br />
raske.<br />
TABEL: TIMSS 2003 tulemused arenenud ja arenguriikides, arvutikasutuse seos õpilaste<br />
saavutustasemega.<br />
Tekst: Nagu näitab rahvusvaheline haridusuuring, on nendes maades, kus õpilased kasutavad arvuteid<br />
oluliselt kõrgemad teadmised matemaatikas kui nn. infovaeste ühiskonna lastel. Digitaalne lõhe tekib s<strong>ee</strong>ga<br />
juba lapsepõlves.<br />
137
Suhtlusvahendite kiire levik ja uued leiutised suurendavad info kättesaadavust, kuid s<strong>ee</strong> ei toimu<br />
ühtmoodi kõikides maades. Kõrge arengutasemega riikides kasutab Internetti umbes pool kogu<br />
elanikkonnast, Araabia, Sahara Aafrika ja Lõuna-Aasia maades vaid alla 1%. Väga palju erineb ka infole<br />
juurdepääsu hind. Näiteks Internetiühendusele kulus 2000. aastal USA-s 1% protsenti kuu keskmisest<br />
sissetulekust, Nepaalis tulnuks aga maksta kolme kuu töötasu. 2005. aastal oli sama näitaja Eestis<br />
moodustas Interneti püsiõhenduse maksumus umbes 4% keskmisest palgast.<br />
Tänapäeva maailmas on info üha tähtsam nii üldise haridustaseme tõstmisel kui ka majanduse<br />
konkurentsivõime ja valitsemise efektiivsuse suurendamisel. Infotehnoloogiline areng on tihedalt seotud nii<br />
globalis<strong>ee</strong>rumise kui internatsionalis<strong>ee</strong>rumisega.<br />
Tabel IKT kättesaadavuse ja arengu kohta.<br />
Allikas: ÜRO inimarengu aruanne 2003<br />
Maailma kaart: Tehnoloogilise innovatsiooni levialad (Tehno hubes) (ÜRO Inimarengu aruanne 2002)<br />
Küsimusi ja ülesandeid<br />
1. Tooge igapäevaelust näiteid riikidevahelise sõltuvuse ja vastastikuse seotuse kohta. Rühmitage n<strong>ee</strong>d<br />
ühiskonna peamiste valdkondade (majandus, poliitika, kultuur) järgi.<br />
2. Majandusliku ja kultuurilise üleilmastumise negatiivseid tahke väljendab märksõna<br />
mcdonaldis<strong>ee</strong>rumine. S<strong>ee</strong> iseloomustab niisugust tootmist või tegevust, mis ei arvesta kultuurilist<br />
eripära, vaid panustab kiirusele, odavusele ja võimalikult paljude klientide t<strong>ee</strong>nindamisele. Kas<br />
mcdonaldis<strong>ee</strong>rumist võib täheldada ka hariduses? Kui jah, siis mis seda põhjustab? Kui ei, siis mis t<strong>ee</strong>b<br />
hariduse selle suhtes immuunseks?<br />
138
6.2. Riigid ja identit<strong>ee</strong>did maailma mitmekesisuse kandjatena<br />
MEENUTA<br />
Millisel sajandil kujunesid Euroopas rahvusriigid? Millised ajaloosündmused selle protsessiga<br />
kaasnesid?<br />
Millised on peamised maailmausundid ja nende geograafilised levialad?<br />
Rahvusriikide suveräänsuse küsimus<br />
Üleilmastumine ning rahvusvaheliste organisatsioonide kasv on põhjustanud elavaid arutelusid selle ümber,<br />
kas rahvusriigid suudavad säilitada oma iseseisvuse ja kujundada sõltumatult oma poliitikat.<br />
Kapitali rahvusvahelistumine ja globaalsete organisatsioonide mõjukuse tõus võib tekitada olukorra, kus<br />
valitsus kaotab kontrolli riigi majanduses toimuva üle. Kui ühed kritis<strong>ee</strong>rivad maailmaorganisatsioone<br />
nende passiivsuse ja ebaefektiivsuse pärast, siis teised on vastupidisel seisukohal. Nad väidavad, et mõned<br />
organisatsioonid sekkuvad liiga jõuliselt riikide siseasjadesse. Näiteks kirjutab Rahvusvaheline<br />
Valuutafond ette, millistel poliitilistel tingimustel ta laenu või välisabi annab. Naftat Eksportivate Maade<br />
Organisatsioon OPEC kehtestab toornafta tootmise kvoote, mis mõjutab kõigi riikide majandust. OPEC-i<br />
tegevus on viinud maailmamajanduse korduvalt kriisini.<br />
Arengumaade jaoks seostub suveräänsuse küsimus peamiselt neokolonialismiga. Kuigi endised asumaad<br />
on tänaseks saavutanud juriidilise iseseisvuse, on paljud neist edasi majanduslikus või finantsilises<br />
sõltuvuses rikastest lääneriikidest. Neokolonialism on nüüdisaegne kolonialismi vorm, mis tähendab<br />
välisriikide mõjuvõimu mitte otseselt valitsemises, vaid sotsiaal-majanduslikult. Näiteks endiste Prantsuse<br />
kolooniate Kameruni, Tšaadi, Elevandiluurannikut ja Senegali majandus sõltub täielikult Prantsusmaast.<br />
Ülemaailmselt on neokolonialismi tunnuseks arengumaade tohutu välisvõlg arenenud riikidele.<br />
Majanduslik sõltuvus rikastest riikidest paneb vaesemad ebavõrdsesse olukorda, nad jäävadki<br />
rahvusvaheliste korporatsioonide mõju alla ega suuda välja arendada oma tööstust. Lõhe vaeste ja rikaste<br />
riikide vahel pole viimaste aastakümnetega vähenenud, vaid pigem suurenenud.<br />
139
Näiteid rahalisest toetusest arenenud ja arengumaade majandustele ((Lehmad ja puuvill saavad<br />
rohkem kui inimesed”)<br />
6.2 rahaline abi arenenud maade ja arengumaade majandustele<br />
Lehmad ja puuvill said rohkem abi kui inimesed, 2000<br />
Iga-aastane Euroopa Liidu abiraha meiereidele 913<br />
Keskmine sissetulek Sub-Sahara Aafrikas 490<br />
Iga-aastane EL abiraha Sub-Sahara Aafrikale 8<br />
Iga-aastane abiraha meiereidele Jaapanis 2700<br />
Keskmine sissetulek Sub-Sahara Aafrikas 490<br />
Jaapani Iga-aastane abiraha Sub-Sahara Aafrikale 1,47<br />
140
USA abiraha oma farmeritle 10,7<br />
USA abi Sub-Sahara Aafrikale 3,1<br />
Allikas: Human Development Report, 2003<br />
Allikas: ÜRO Inimarengu aruanne<br />
Euroopas hoogustus arutelu rahvusriikide püsimajäämisest seoses Euroopa integratsiooni süvenemisega.<br />
Euroraha sisseviimise <strong>ee</strong>l hoiatasid mõned sotsioloogid, et rahvusvaluuta kaotamisega hävib ka<br />
rahvusidentit<strong>ee</strong>t, kuna raha on ikka olnud riigivõimu sümbol. Nüüdseks on euro olnud sularahana käibel<br />
juba üle kolme aasta (alates 1. jaanuarist 2002), kuid pole märgata, et kusagil oleks rahvustunne s<strong>ee</strong>pärast<br />
nõrgenenud.<br />
Foto: Erinevate riikide euromündid<br />
Tekst: Euromüntide kull ja kiri kannab kahte identit<strong>ee</strong>ti. Ühel pool on kujundus ühtne, teisel aga igale<br />
rahvusriigile ainuomane<br />
K<strong>ee</strong>rulisem kui riikliku enesetunnetuse küsimus on poliitilise otsustamise iseseisvus.. Paljud Euroopa Liidu<br />
normid on liikmesmaadele kohustuslikud, ning vähendavad sellega riikide otsustusvabadust. Süvenev ja<br />
laienev koostöö mitmetes poliitikavaldkondades ning juhtimisstruktuuri reform on viinud olukorrani, kus<br />
Euroopa Liit võib hakata sarnanema ühele suurele liitriigile. Sedalaadi t<strong>ee</strong>mad kutsuvad esile tuliseid<br />
vaidlusi, mille kinnituseks on ka Euroopa põhiseadusliku leppe pikk ja k<strong>ee</strong>ruline heakskiitmise protsess.<br />
Lõpuks valmis kompromisside tulemusena siiski niisugune põhiseaduse lepe, kus rahvusriikide õigused<br />
pole vähemaks jäänud. Esmakordselt on EL lepingus kirjas ka kord, kuidas liikmesriik soovi korral liidust<br />
välja saab astuda.<br />
Kokkuvõttes võib öelda, et rahvusriikide olemasolu de iure pole täna ohus ei Euroopas ega maailmas.<br />
(Sõjaline okupatsioon on äärmuslik t<strong>ee</strong>, mida ei saa seostada globaalsete arengutrendidega). Peamiseks<br />
mureks on aga riikide reaalne suutlikkus otsustada oma majanduse või sotsiaalarengu üle.<br />
141
Kultuurilised identit<strong>ee</strong>did<br />
Ühiskonna püsimisel ja arenemisel on kultuur tähtis. Kui rahvas ei toeta demokraatlikke väärtusi ja tavasid,<br />
siis ei saa demokraatiat ka ülevalt poolt käsu korras kehtestada. Kultuur vormib paljuski ühiskonna näo,<br />
sest ühiste väärtuste, tavade ja käitumisnormide põhjal kujuneb inimestevaheline ühtsustunne ehk<br />
identit<strong>ee</strong>t. Samastumine ehk identifits<strong>ee</strong>rumine võib toimuda erinevatel alustel. Kokkukuuluvust<br />
tunnetavad näiteks ühe paikkonna, ühe rahvuse või ka ühe usutunnistusega inimesed.<br />
Ühiskonnad erinevad üksteisest selle poolest, kui palju elab neis etnilisi ja usulisi gruppe. Mõni riik<br />
(nt Soome, Norra, L<strong>ee</strong>du) on kultuuriliselt ühtlane: ühiskonna liikmed räägivad üldiselt sama k<strong>ee</strong>lt,<br />
tunnistavad sama usku ning pärinevad samalt maalt. Sellises ühiskonnas pole väikesearvuliste<br />
vähemusrühmade kaasamine ühiskonda suur probl<strong>ee</strong>m. Mõni riik (nt Iisrael, Läti, Belgia) on<br />
kakskultuuriline – seal elab kaks arvukat kogukonda, kes eristuvad k<strong>ee</strong>le ja sageli ka usundi poolest. Üha<br />
sagedasemaks muutub tänapäeval aga kolmas tüüp – multikultuursed ühiskonnad. Lisaks domin<strong>ee</strong>rivale<br />
grupile, kes omab kontrolli ühiskonna ressursside üle, on sellises ühiskonnas mitmeid vähemusgruppe.<br />
Domin<strong>ee</strong>riv grupp ei pruugi olla kõige arvukam, ent tema positsioon ühiskonna sotsiaalses hierarhias on<br />
kõige kõrgem. Näiteks ei moodusta valged anglosaksi päritolu protestandid USA-s arvulist enamust, kuid<br />
nende sotsiaalne staatus on kõrge.<br />
Vähemusgrupi määratlemisel lähtutakse kolmest tunnusest: 1) s<strong>ee</strong> grupp erineb nähtavalt domin<strong>ee</strong>rivast<br />
ehk põhigrupist, 2) nende nähtavate erinevuste tõttu suhtutakse selle grupi liikmetesse ühiskonnas<br />
isemoodi, 3) seda gruppi iseloomustab oma kultuuriline identit<strong>ee</strong>t ja teadlikkus sellest.<br />
Foto: Mustlased, punkarid, geid vmt. tüüpiline vähemusgrupp.<br />
Rassid, rahvused ja usundid samastumise teguritena<br />
Tänapäeva ühiskonnas pole majanduslik jõukus identit<strong>ee</strong>di kujundamisel peamise tähtsusega, ent jätkuvalt<br />
on olulised religioon, rahvus ja mõnes ühiskonnas ka rass.<br />
Rahvus on ühtse etnilise päritolu, tavade, k<strong>ee</strong>le ja kultuuriga inimeste kooslus.<br />
Religioon on uskumuste ja rituaalide kogum, mis on seotud millegi pühakspidamisega. Samasse religiooni<br />
kuuluvad inimesed tunnevad üksteist ära usukombestiku järgi. Näiteks kogunevad paljud katoliiklased<br />
tähtsamatel kirikupühadel jumalat<strong>ee</strong>nistusele Vatikani, miljonid muham<strong>ee</strong>dlased osalevad iga-aastastel<br />
palverännakutel Mekasse. Sotsioloog Samuel Huntingtoni arvates mõjutavad usunditevahelised erisused ja<br />
võimalikud konfliktid maailma julgeolekut tänapäeval märksa rohkem kui riikidevaheline poliitiline või<br />
majanduslik konkurents. Oma kuulsas raamatus „Tsivilisatsioonide kokkupõrge” puudutab Huntington<br />
kaudselt ka Eestit. Tema arvates on Baltimaadel ohtlik geopoliitiline asend, kuna nad paiknevad lääne ja<br />
ida kultuuride vahel.<br />
Foto: Moslemite palverännak Mekasse kui näide usulisest identit<strong>ee</strong>dist<br />
Religioonist ja rahvusest märgatavalt raskem on defin<strong>ee</strong>rida rassi. Algselt jagati inimesed rassideks<br />
bioloogiliste tunnuste alusel, kuid s<strong>ee</strong> pole ühiskonna seletamisel kuigi asjakohane. Lisaks pole tänapäeval<br />
puhtaid rasse enam palju järele jäänud, sest rahvastikuränded ja kultuuride segunemine on soodustanud ka<br />
rasside segunemist.<br />
Võib öelda, et rass on mõtteline kokkuseade, mille abil püütakse iseloomustada teatud inimgrupi<br />
positsiooni ühiskonnas. Rassi olemus ei ole midagi püsivat ja lõplikku, vaid selle tähendus muutub nii ajas<br />
kui ruumis. Rasse määratletakse ja vaidlustatakse, neile omistatakse soovitud või taunitavaid väärtusi, rasse<br />
luuakse ja tehakse ümber. Näiteks lõi Hitler oma maailmavallutamise plaanide õigustuseks teooria aaria<br />
142
assist, mis tänapäeva Saksamaal on põlustatud. Ka suhtumine musta rassi esindajatesse Põhja-Am<strong>ee</strong>rikas<br />
on aastakümnetega muutunud. On tähelepanuväärne, et ühiskonnakäsitlustes räägitakse üldistavalt<br />
mustadest ja mustanahalistest (ingl black people), pidades silmas kõiki Aafrika päritolu inimesi.<br />
Bioloogiliselt pole sellist rassi aga olemaski, aafriklased jagunevad mitmetesse rassidesse.<br />
Sotsiaalselt omistatud tähendus võib muutuda mitte ainult ajas, vaid ka ruumis. Ühtedes oludes tundub<br />
mingi asi normaalne ja õige, teises kohas aga mitte. Nüüdisfilosoof Zygmunt Bauman on kasutanud selle<br />
seletamiseks näidet härjasilmast: kaunilt taldrikul serv<strong>ee</strong>rituna tundub s<strong>ee</strong> ilus ja est<strong>ee</strong>tiline, aga kui<br />
härjasilm kukub vaibale, muutub s<strong>ee</strong> pahaks, räpaseks. Analoogiliselt reag<strong>ee</strong>riti ka esimestele teistest<br />
rassidest immigrantidele, kes saabusid USA-sse või siis mõnda koloonia metropoli (näiteks hindud<br />
Londonisse).<br />
Kuna rass on mõtteliselt loodud kuvand, mis rajaneb inimeste v<strong>ee</strong>nmisel, siis määrab suhtumise rassi s<strong>ee</strong>,<br />
millisena teda kujutavad ühiskonna mõjukamad grupid.<br />
Samastumise aluseks võib olla ka rahvusriik või ulatuslikum piirkond maailmas. Näiteks mõistel<br />
eurooplased on tänapäeval mitte ainult geograafiline, vaid ka kultuuriline mõõde. Olla eurooplane tähendab<br />
sallida ja lugu pidada endast erinevast, tunnustada demokraatia ja kristluse põhiväärtusi.<br />
Teadlased väidavad, et moodsal inimesel on tänapäeval mitu identit<strong>ee</strong>ti, mis omakorda elu jooksul<br />
muutuvad. Kosmopoliit ehk maailmakodanik elab ühes riigis, töötab teises ja hääletab kolmandas. Tal võib<br />
elu jooksul olla mitu abikaasat, kes kuuluvad erinevatesse rahvustesse, rassidesse või kodakondsusse.<br />
Arvatakse, et identit<strong>ee</strong>tide paljususes p<strong>ee</strong>geldub kogu nüüdisajastu dünaamilisust, avatust ning piiride<br />
suhtelisust. S<strong>ee</strong>juures on oluline, et inimene suudaks säilitada oma sisemise terviklikkuse ja olla n-ö sina<br />
peal kõigi oma identit<strong>ee</strong>tidega, kohaneda muutuvate oludega ja uude kultuuri valutult sisse elada.<br />
ILLUSTRATSIOONID<br />
Tulpdiagramm. 18-aastaste arvamus sellest, millega nad end kõige rohkem samastavad (kodukoht, Eesti,<br />
Euroopa, maailm).<br />
Allikas: IEA<br />
Küsimusi ja ülesandeid<br />
1. Kuidas mõista tuntud lendlauset „Saagem eurooplasteks, ent jäägem <strong>ee</strong>stlasteks!”?<br />
2. Arvutage Eesti Statistikaameti andmebaasi (www.gatek<strong>ee</strong>per.stat.<strong>ee</strong>) põhjal välja erinevate usundite<br />
osakaal Eestis. Kui tugevaks identit<strong>ee</strong>dikujundajaks võib usku pidada? Analüüsige küsimust saadud<br />
statistika ning isiklike vaatluste põhjal.<br />
3. Milles väljendub ksenofoobia ehk teiste rahvuste, usurühmade ja välismaalaste kartus? Kuidas eristada<br />
patriotismi ja ksenofoobiat?<br />
143
6.3. Rahvusvahelise suhtlemise põhimõtted ja vahendid<br />
MEENUTA<br />
Millal ja kelle vahel toimusid maailmasõjad?<br />
Millal loodi tuumarelv ja millal seda katsetati?<br />
Kes on rahutagajad?<br />
Muutuv julgeolekusituatsioon<br />
Maailma julgeolekualane olukord pole sajandite ja isegi mitte aastakümnete lõikes olnud ühesugune. Vahel<br />
on maailm turvalisem ning rahu paremini tagatud, siis jälle olukord pingestub. Näiteks järgnes Teisele<br />
maailmasõjale n-ö külm sõda, mille raamesse mahtusid omakorda pingelõdvendusperioodid, mil<br />
Nõukogude Liit ja Am<strong>ee</strong>rika Ühendriigid kärpisid vastastikku relvastust (1960.–1970. aastatel). Külm sõda<br />
lõppes 1991. aastal Nõukogude Liidu lagunemisega ja 20. sajandi viimane aastakümme kujunes suhteliselt<br />
rahulikuks. 21. sajandi alguses halvenes olukord taas, põhjuseks islamifundamentalistide terrorism ja USA<br />
agressiivne välispoliitika.<br />
FOTO: New York pärast Al-Qaeda rünnakut<br />
Kõige üldisemalt sõltub rahvusvaheline julgeolek kolme liiki faktoritest:<br />
• põhjalikest ning olulistest muutustest mõnes suurriigis;<br />
• suhetest suuriikide (või riikide blokkide) vahel;<br />
• tehnoloogilistest avastustest sõjatööstuses (nt tuumapomm, kosmoserelvad).<br />
Maailmas on küll ligi kakssada riiki, kuid enamasti ei mõjuta nendes toimuv üleilmset julgeolekut.<br />
Riigipööre Filipiinidel või aastakümneid vältav kodusõda Kongos põhjustab ebastabiilsust riigis endas ning<br />
pärsib selle arengut, kuid rahvusvahelises ulatuses on nende mõju nullilähedane. Hoopis teistsuguse<br />
tähendusega on suurriikides toimuv. Uus USA president võib muuta riikide suhtlemistava või teiste riikide<br />
relvastuskulusid. Näiteks seostatakse president John F. Kennedy nimega pingelõdvendust ning USA ja<br />
Nõukogude Liidu suhete tuntavat paranemist 1960. aastate alguses. Analoogiliselt oli Mihhail Gorbatšovi<br />
poolt algatatud uuendustel Nõukogude Liidu Kommunistlikus Parteis globaalne mõju, mis viis<br />
lõppkokkuvõttes kommunistliku maailmasüst<strong>ee</strong>mi kokkuvarisemisele ja jõudude vahekorra<br />
ümbervaatamisele rahvusvahelisel ar<strong>ee</strong>nil.<br />
Kommunistliku bloki krahhiga lõppes ka vastasseis lääne liberaalse demokraatia ja kommunistliku<br />
totalitaarse diktatuuri vahel, mis oli vorminud rahvusvahelist julgeolekukliimat pea kogu 20. sajandi. Siiski<br />
oleks ekslik arvata, et sellega koos kadusid igasugused regionaalsed julgeolekuhuvid. Näiteks püsivad<br />
endiselt USA, Euroopa ning Aasia juhtriikide (Hiina, Jaapani) erim<strong>ee</strong>lsused majandussuhtluse vallas. Kuigi<br />
NATO ei jaga Euroopat enam Idaks ja Lääneks, ei kiitnud Venemaa NATO laienemist sugugi tingimusteta<br />
heaks.<br />
Niisiis mängivad riigid maailma julgeoleku kujundamisel erinevat rolli. Suurriikide hulka arvatakse<br />
niisugused, kes vormivad globaalset poliitilist kliimat. Suurriikide ühendust tuntakse kui Suurt Seitsmikku<br />
ehk G-7-t (ingl Great Seven). G-7-sse kuuluvad Itaalia, Jaapan, Kanada, Prantsusmaa, Saksamaa,<br />
Suurbritannia ja USA. Algselt oli s<strong>ee</strong> jõukate tööstusriikide ühendus, hiljem kutsuti „klubisse” ka Kanada<br />
ning Venemaa. Ehkki Venemaa SKT jääb kõvasti alla teiste liikmete omale, kinnitab tema kaasamine G-7sse,<br />
et Venemaa mõjutab suuresti rahvusvahelist kliimat. G-7 pole alaliselt tegutsev organisatsioon, sinna<br />
kuuluvate riikide liidrid kogunevad vaid aeg-ajalt arutama olulisi probl<strong>ee</strong>me.<br />
144
Julgeoleku küsimustes kaasarääkimisel on oluline mitte ainult riigi üldine majanduslik võimsus, vaid ka<br />
tema tugevus relvastus- ja luuretehnoloogia alal. Tuumapommi leiutamine ja edusammud<br />
kosmoseuuringutes mõjutasid oluliselt riikide suhteid 20. sajandi teisel poolel. Tuumapommi valmistada<br />
suutvad riigid ehk tuumariigid omandasid suurema mõjujõu isegi siis, kui nende üldine arengutase oli<br />
suhteliselt madal (nt Pakistan, India, Ukraina).<br />
Vaatamata sellele, et USA tuumarünnak Jaapani linnadele Hiroshimale ja Nagasakile 1945. aastal on<br />
jäänud ainsaks aatomienergia sõjaliseks kasutuseks, muutis uus relv sõjalise strat<strong>ee</strong>gia iseloomu. 1950.–<br />
1960. aastatel panustas Nõukogude Liit just massihävitusrelvadele ning USA ja NATO ähvardamisele oma<br />
tuumaarsenaliga, olgugi et tal oli tavarelvastuses mitmekordne ülekaal lääneriikidega võrreldes. USA<br />
vastas Nõukogude Liidu poliitikale oma tuumrelvavarude suurendamisega. 1980. aastatel tuli USA<br />
president Ronald Reagan välja nn tähesõdade programmiga, nõudes miljardeid dollareid maksva<br />
kosmoserelvastussüst<strong>ee</strong>mi väljaarendamist kaitseks Nõukogude Liidu raketisüst<strong>ee</strong>mide <strong>ee</strong>st. Ka George<br />
Bush (noorem) on oma programmilistes kõnedes rõhutanud vajadust suurendada sõjalisi<br />
kosmoseprogramme.<br />
Tehnoloogilised avastused is<strong>ee</strong>nesest ei ohusta maailma julgeolekut. Tähtis on s<strong>ee</strong>, kuidas ning millisel<br />
<strong>ee</strong>smärgil neid avastusi kasutatakse. Majandusressursside ning teadussaavutuste rahum<strong>ee</strong>lset kasutamist<br />
jälgivad mitmed rahvusvahelised organisatsioonid. Euroopa Söe-ja Terasekoondis (Euroopa Liidu <strong>ee</strong>lkäija)<br />
loodi ju omal ajal samasugustel kaalutlustel; tänases maailmas mängib olulist rolli Rahvusvaheline<br />
Aatomienergia Agentuur.<br />
Rahvusvahelise suhtlemise põhimõtted<br />
Rahvusvahelise suhtlemise üldtunnustatud normid on kujunenud aastasadade jooksul. Maailma<br />
mitmekesisusele ja riikide erihuvidele vaatamata usutakse valdavalt, et suhtlemine peab toetuma<br />
läbirääkimistele ja õigusnormidele, mitte relvajõule. Preisi kindrali ja sõjateor<strong>ee</strong>tiku Karl von Clausewitzi<br />
kuulus fraas „Sõda – s<strong>ee</strong> on poliitika jätkamine teiste vahenditega”, ei iseloomusta enam tänaste riikide<br />
läbikäimist.<br />
Nüüdisaja üldtunnustatud rahvusvahelise suhtlemise normid nõuavad, et tuleb<br />
• hoiduda jõu kasutamisest või sellega ähvardamisest;<br />
• lahendada tülid rahum<strong>ee</strong>lselt;<br />
• pidada kinni riigipiiride puutumatusest ja austada riikide territoriaalset terviklikkust;<br />
• austada riikide suveräänsust ning sellest tulenevaid õigusi;<br />
• mitte sekkuda teiste riikide siseasjadesse;<br />
• austada inimõigusi ja põhivabadusi;<br />
• edendada koostööd riikide vahel;<br />
• järgida rahvusvahelise õiguse norme.<br />
Rahvusvahelise suhtlemise vahendid<br />
Nende põhimõtete täitmiseks kasutatakse mitmesuguseid vahendeid, millest peamised on diplomaatilised<br />
suhted, majanduslik koostöö ning rahvusvahelised lepingud.<br />
Diplomaatilised suhted saavad alguse, kui üks riik tunnustab teist diplomaatiliselt. Vormiliselt tähendab<br />
s<strong>ee</strong> suursaadiku kui riigi ametliku esindaja vastuvõtmist riigipea poolt. Vormilise tunnustuse andmisel või<br />
äravõtmisel on välispoliitikas suur tähendus. Fakt, et USA jätkas Eesti Vabariigi tunnustamist de iure ka<br />
Nõukogude okupatsiooni aastatel, kergendas Eesti taasiseseisvumist. 1991. aastal mõjutas Eesti kiire<br />
tunnustamine mitmete lääneriikide poolt ka Kremli otsust taastada meie iseseisvus.<br />
145
Diplomaatiliste suhete katkestamine on rahvusvahelistes suhetes äärmuslik samm, mis viitab kerkivale<br />
sõjaohule. Näiteks katkestas USA diplomaatilised suhted Iraaniga pärast Teheranis asuva USA saatkonna<br />
vallutamist ning sealsete töötajate pantvangistamist. Riikidevaheliste suhete halvenemist märgib ka teise<br />
riigi diplomaadi väljasaatmine maalt.<br />
Majanduslik koostöö võib toimuda mitmes vormis ning oleneb kaasatud riikide olukorrast ja<br />
nendevahelistest suhetest. Lisaks regulaarsele kaubavahetusele, invest<strong>ee</strong>ringutele ning koostootmisele<br />
annavad jõukamad riigid teistele maadele ka mitmesugust majandusabi. Välisabi võib seisneda raha või<br />
kaupade annetamises, samuti vajalike spetsialistide lähetamises (nn arenguabi). Mõnikord antakse abi ka<br />
soodsa laenuna (nt Marshalli plaan) Ka tänapäeval ei puudu doonorriikide või organisatsioonide abi taga<br />
varjatud poliitilised ja ideoloogilised huvid. Kesk- ja Ida-Euroopa riigid said 1990-ndatel aastatel<br />
ulatuslikke laene Rahvusvaheliselt Valuutafondilt. Neid laene andes seadis valuutafond karmid tingimused<br />
ja nõudis, et reformid viidaks läbi nii, et n<strong>ee</strong>d looksid aluse liberaalsele turumajandusele. Ka Eestile laenu<br />
andes kirjutas Rahvusvaheline Valuutafond ette, kuidas reformida pensionisüst<strong>ee</strong>mi ja millistel tingimustel<br />
võib suurendada sotsiaalkulutusi.<br />
Välisabi eriliigiks on humanitaarabi, mida osutatakse looduskatastroofides kannatanud riikidele, aga ka<br />
tsiviilelanikkonna abistamiseks sõja üle elanud riikides. Viimaste aastate mahukamad humanitaarabi<br />
programmid on olnud Iraagi ülesehitamine pärast kodusõda ja USA interventsiooni ning 2004 a. Kagu-<br />
Aasiat ja Okeaaniat tabanud tsunami tagajärgede likvid<strong>ee</strong>rimine..<br />
Foto mõnelt julgeolekualaselt tippkohtumiselt (Helsingi 1975; G7/G8 koos Venemaaga; Tokyo summit<br />
2005 tsunamiohvrite abistamiseks)<br />
Rahum<strong>ee</strong>lse rahvusvahelise suhtlemise kolmas põhivahend on lepingud. N<strong>ee</strong>d on seaduslikult siduvad<br />
dokumendid, mille kaudu kaks või enam riiki vormistavad läbirääkimistel saavutatud kokkuleppe. Mõni<br />
leping on saanud aluseks rahvusvahelisele või piirkondlikule organisatsioonile, näiteks ÜRO põhikiri ja<br />
Euroopa Majandusühenduse asutanud Rooma leping. Teist liiki lepingud sätestavad allakirjutanud<br />
riikide käitumisstandardid, näiteks Euroopa tavarelvastuse leping, sõjavangide kohtlemise,<br />
vabakaubanduse ja topeltmaksustamise vältimise lepingud.<br />
Lepingud võivad olla sõlmitud kahe riigi vahel (nt Eesti-Vene piirileping) või mitme riigi vahel.<br />
Mitmepoolsed lepingud on allakirjutamiseks pidevalt avatud, mis tähendab, et lepinguga saavad ühineda<br />
üha uued riigid. Otsus ühinemise kohta ühe või teise rahvusvahelise lepinguga on oluline iga riigi<br />
välispoliitikas. Näiteks juhtis Venemaa 2004. aastal tähelepanu sellele, et Eesti pole v<strong>ee</strong>l liitunud Euroopa<br />
tavarelvastuse lepinguga, mis annab NATO-le õiguse paigutada Eesti kui oma liikmesriigi territooriumile<br />
täiendavat relvastust. Sellesama lepinguga piiratakse ka Venemaa õigust suurendada oma relvaüksusi Eesti<br />
piiri läheduses – Leningradi ja Pihkva oblastis.<br />
Ülaltoodud rahvusvahelise suhtlemise vahendid kuuluvad poliitikute varamusse. Lisaks sellele saab ka<br />
rahvas avaliku arvamuse kaudu välispoliitikat mõjutada. Suur osa USA ja Briti kodanikke ei pooldanud<br />
sõjalist interventsiooni Iraaki 2003. aastal, mille tunnistuseks toimusid rahvarohked m<strong>ee</strong>leavaldused. Kuigi<br />
sel moel sõda peatada ei õnnestunud, tuli nii president Bushil kui peaminister Blairil algatada sõltumatu<br />
juurdlus, et selgitada välja, kas sõjaline invasioon oli õigustatud.<br />
Teisalt võib avalikkust välispoliitika kujundamisel ka kurjasti ära kasutada. Näiteks saab avaliku<br />
arvamusega manipul<strong>ee</strong>rida ja panna rahvast uskuma, et mingi riik kujutab ohtu nende julgeolekule.<br />
Kunstlikult tekitatud ohutunne aitab kergemini läbi suruda suuremaid sõjalisi kulutusi riigi<strong>ee</strong>larves või<br />
õigustada sissetungi mõnda välisriiki.<br />
Tabel: USA relvastuskulude osakaal föderaal<strong>ee</strong>larves<br />
146
Allikas: Am<strong>ee</strong>rika Ühendriikide valitsemissüst<strong>ee</strong>m, lk 366; NATO v<strong>ee</strong>bileht, 1948–2003<br />
Küsimusi ja ülesandeid<br />
1. Kuidas mõistate väljendit mittesekkumine riigi siseasjadesse. Tooge näiteid, kuidas s<strong>ee</strong> printsiip on<br />
tugevadanud või nõrgendanud rahvusvahelist julgeolekut.<br />
2. Kas Euroopa Liidu struktuurifondide eraldisi Eestile võib nimetada välisabiks? Arutlege, kas<br />
nn eurorahad võivad Eesti muuta majanduslikult sõltuvaks. Tõestage oma väiteid kindlatele faktidele<br />
või näidetele tuginedes.<br />
3. Analüüsige USA relvastuskulude tabelit, sidudes seda külma sõja ja pingelõdvenduse perioodidega.<br />
4. Uurige välja, millised on Eesti Vabariigi kaitsekulutused. Võrrelge neid USA protsentnäitajatega ja<br />
tehke järeldusi, arvestades Eesti ja USA rahvusvahelist positsiooni.<br />
147
6.4. Peamised julgeolekuorganisatsioonid<br />
MEENUTA<br />
Millistesse rahvusvahelistesse julgeolekuorganisatsioonidesse Eesti kuulub?<br />
Ühinenud Rahvaste Organisatsioon<br />
Vajadust rahu kindlustamiseks midagi ette võtta tajusid poliitikud eriti teravalt Teise maailmasõja lõppedes.<br />
Jõuti arusaamale, et rahu tagamiseks tuleb luua rahvusvaheline organisatsioon, milleks saigi Ühinenud<br />
Rahvaste Organisatsioon (ÜRO, ingl United Nations Organizations – UNO). ÜRO <strong>ee</strong>smärkideks seati<br />
ühendada rahvad ning vältida sedakaudu sõdu, tugevdada rahvusvahelist julgeolekut, kaitsta demokraatiat<br />
ja edendada rahvaste kõigekülgset koostööd. Täna on praktiliselt kõik maailma riigid ÜRO liikmed. ÜRO-d<br />
juhib Peaassambl<strong>ee</strong> poolt viieks aastaks valitav peasekretär (aastail 1997–2006 Kofi Annan). Peasekretär<br />
peab seisma kogu organisatsiooni ja maailma tervikliku arengu <strong>ee</strong>st ega tohi kallutada ÜRO tegevust ühegi<br />
riigi huvidest lähtuvalt.<br />
Foto: Õpiku autor <strong>Anu</strong> <strong>Toots</strong> ÜRO Peakorteris Eesti kultuurikingituse, <strong>Anu</strong> Raua tekstiilkompositsiooni<br />
juures. Tekst seletab ÜRO kui maailma rahvaste kultuuripärandi kaitsja funktsiooni<br />
Nagu ülal loetletud <strong>ee</strong>smärkidest nähtub, ei tegele ÜRO ainult vahetu rahutagamisega. Suuremahulised on<br />
ka arenguprogrammid, mille kaudu toetatakse majanduslikku ja humanitaarset progressi maailma<br />
vaesemates maades. M<strong>ee</strong>dia kajastab sageli näiteks toidu- ja meditsiiniabi andmist Aafrika riikidele.<br />
Tuntud on ka laste probl<strong>ee</strong>midega tegelev ÜRO allorganisatsioon UNICEF ning haridust ja kultuuri<br />
edendav UNESCO. Nõnda paljude ülesannete lahendamine ja suur liikmeskond on kasvatanud ka ÜRO<br />
ametnikkonda. Organisatsioonile heidetakse tihti ette liigset bürokraatiat ja asjaajamise aeglust. ÜRO<br />
väikese efektiivsuse peamine põhjus on ilmselt siiski liikmesmaade äärmiselt erinevad huvid (arenenud ja<br />
arengumaade vastuolud), samuti puuduvad ÜRO-l sunnimehhanismid, millega kohustada liikmesriike<br />
vastuvõetud otsuseid ka ellu viima.<br />
ÜRO organisatsioonide ja<br />
tegevusega saab<br />
põhjalikumalt tutvuda<br />
v<strong>ee</strong>bilehel www.un.org.<br />
Globaalse julgeoleku seisukohast väärivad ÜRO allasutustest tähelepanu Julgeolekunõukogu ja<br />
Peaassambl<strong>ee</strong>.<br />
Julgeolekunõukogu on ülemaailmses rahvusvaheliste organisatsioonide süst<strong>ee</strong>mis üks olulisemaid<br />
kogusid, kelle põhiülesandeks on lahendada riikidevahelisi tüliküsimusi, ennetada ja maha suruda<br />
agressioone, tagada rahu. Iga ÜRO liikmesriik võib pöörduda nõukogu poole palvega lahendada teda<br />
puudutav konflikt. Teisalt on igal liikmesmaal kohustus anda osa oma relvajõudusid ÜRO<br />
Julgeolekunõukogu käsutusse, kui seda nõuab rahvusvaheline olukord. Just Julgeolekunõukogu juhib ÜRO<br />
sõjalisi rahutagamisoperatsioone.<br />
Julgeolekunõukogu koosneb 15 riigi esindajatest, kellest 5 on alalised liikmed ja 10 valitakse iga kahe<br />
aasta tagant ümber. Alalist esindatust omavad tuumariigid, kes olid ühtlasi ÜRO asutajaliikmed – Hiina,<br />
Prantsusmaa, Venemaa, Suurbritannia ja USA. Alalistel liikmetel on õigus panna neile mittevastuvõetavale<br />
otsusele veto. Teisiti öeldes saab Julgeolekunõukogu võtta vastu vaid niisuguseid otsuseid, mida pooldavad<br />
kõik nõukogu alalised liikmed. Erinevalt Peaassambl<strong>ee</strong> otsustest on Julgeolekunõukogu otsused kõigile<br />
liikmesmaadele kohustuslikud.<br />
Peaassambl<strong>ee</strong> koguneb kord aastas ÜRO peakorteris New Yorgis ning kujutab endast esinduslikku<br />
rahvusvahelist foorumit. Igal liikmesriigil on õigus saata assambl<strong>ee</strong>le viis delegaati, sageli võtavad<br />
148
foorumil sõna ka riigipead. Peaassambl<strong>ee</strong> arutab praktiliselt kõiki küsimusi, mis põhikirja kohaselt<br />
organisatsiooni tegevusvaldkondade hulka kuuluvad. Samuti võib iga riik, teha ettepaneku mingi probl<strong>ee</strong>mi<br />
päevakorda võtmiseks. Peaassambl<strong>ee</strong> võtab arutelude põhjal vastu resolutsioone, mis on paraku üksnes<br />
soovituslikud. Väga olulised või praktilist tegutsemist nõudvad asjad edastab Peaassambl<strong>ee</strong><br />
Julgeolekunõukogule, kes saab nende täitmise muuta kohustuslikuks.<br />
ÜRO on ainus ülemaailmse ulatusega julgeolekuorganisatsioon. Lisaks eksist<strong>ee</strong>rib mitmeid regionaalseid<br />
organisatsioone, millest mõned tegelevad otseselt ka julgeoleku küsimustega.<br />
Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon<br />
Kõige tuntum ja Eesti jaoks ka tähtsaim regionaalne julgeolekuorganisatsioon on Põhja-Atlandi Lepingu<br />
Organisatsioon (ingl North Atlantic Treaty Organization – NATO).<br />
NATO loodi kui sõjalis-poliitiline liit, ent nüüd on tema tegevuse <strong>ee</strong>smärgid kujunenud märksa laiemaks.<br />
NATO rahastab muuhulgas kultuuripärandi kaitse programme ja mitmesuguseid teadusuuringuid.<br />
Viimastel aastatel on NATO tegevuses tähtsaks muutunud kriiside ohjamine ja rahuvalve väljaspool oma<br />
liikmesmaade territooriumi. Näiteks on NATO jõud osalenud konfliktide regul<strong>ee</strong>rimises Kosovos ja<br />
Bosnia-Hertsegoviinas, samuti Iraagis ning Afganistanis.<br />
Kuigi tegu on sõjalise organisatsiooniga, hoidub NATO rahvusvahelistes suhetes jõuga ähvardamisest.<br />
NATO-l ei ole oma sõjaväge, tema väeüksused moodustuvad liikmesriikide relvaüksustest. Liikmesriikide<br />
relvajõud lähevad NATO väejuhatuse operatiivalluvusse alles tõelise sõjaohu korral. Samas kehtib<br />
organisatsioonis kollektiivse enesekaitse põhimõte. S<strong>ee</strong> tähendab, et relvastatud kallaletungi ühele<br />
liikmele käsitatakse kallaletungina kõigile lepinguosalistele. Sellisel juhul on lubatud ka relvajõu<br />
kasutamine.<br />
Foto: Eesti rahuvalvajad missioonil või rahuoperatsioonide üksuste ettevalmistamine Paldiski<br />
Rahuoperatsioonide Keskuses<br />
Foto NATO laienemispidustused 1. mail 2004.<br />
(valida üks neist)<br />
Uus julgeolekusituatsioon maailmas (kommunismiohu kadumine ja selle asendumine islamiterrorismiga)<br />
on sundinud ka NATO-t oma strat<strong>ee</strong>giat muutma. Külma sõja perioodiga võrreldes on vähendatud<br />
tuumarelvade tähtsust ja relvajõudude arvukust. Samas on tõstetud fookusse relvaüksuste kiire reag<strong>ee</strong>rimisja<br />
koostöövõime, paindlikkus, kohanemine uue keskkonnaga. NATO üksused on muutunud<br />
mitmerahvuselisteks, neil tuleb tihti tegutseda võõras kultuurikeskkonnas. S<strong>ee</strong>tõttu on NATO sõdurite<br />
väljaõppes senisest tähtsamaks muutunud psühholoogiline tr<strong>ee</strong>ning, näiteks õpetatakse sõduritele, kuidas<br />
suhelda vaenulikult m<strong>ee</strong>lestatud kohalike elanikega ilma relva kasutamata.<br />
NATO laienemise tulemusel on organisatsioon muutunud ül<strong>ee</strong>uroopaliseks. Organisatsiooni funktsiooniks<br />
täna on ühendada Euroopat, mitte aga kaitsta Lääne-Euroopat kommunistliku Ida-Euroopa <strong>ee</strong>st. Kuigi<br />
Venemaa pole NATO liige, käib nende vahel regulaarne suhtlemine. Venemaa kaasamine soodustab<br />
rahvusvahelise vastuseisu vähendamist ning suurendab stabiilsust.<br />
149<br />
NATO juhtimisest, sõjalistest<br />
missioonidest ning liikmesriikide<br />
kaitsekulutustest saab<br />
põhjalikumalt lugeda NATO<br />
v<strong>ee</strong>bilehelt www.nato.int.
Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon<br />
Ida- ja lääneriike hõlmavaid organisatsioone püüti Euroopas luua juba NSVL ajal, et vähendada<br />
nendevahelist vastasseisu ja suurendada julgeolekut koostöö kaudu. Edukaks näiteks on Euroopa<br />
Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (ingl Organization for Security and Co-operation in Europe –<br />
OSCE), millele panid 1975 aastal aluse NATO ja Nõukogude bloki riigid ühiselt. Täna on OSCE-l 55 liiget<br />
Vancouverist Vladisvostokini. Ka Eesti kuulub OSCE liikmesmaade hulka.<br />
Erinevalt NATO-st pole OSCE käsutuses sõjalisi üksusi. S<strong>ee</strong> organisatsioon püüab konflikte ennetada,<br />
kriise ohjata ja aidata kaasa konfliktitagajärgsele sotsiaalsele taastustööle, sealhulgas inimõiguste<br />
tagamisele.<br />
150<br />
Euroopa Julgeoleku- ja<br />
Koostööorganisatsiooni (OSCE)<br />
tegevusega saab põhjalikumalt<br />
tutvuda v<strong>ee</strong>bilehel www.osce.org.<br />
OSCE saadab konfliktiohtlikesse piirkondadesse oma missioone, kes aitavad hoida vaenutsevaid pooli<br />
lahus ning taastada normaalset elukorraldust. 2004. aastal tegutsesid OSCE missioonid 16 riigis, sealhulgas<br />
Bosnia-Hertsegovinas, Kosovos, Horvaatias, Moldovas, Gruusias, Kõrgõzstanis. 1990. aastatel töötasid<br />
OSCE missioonid ka Eestis ja Lätis, et jälgida venek<strong>ee</strong>lse vähemuse olukorda pärast riikide<br />
taasiseseisvumist ning Eesti ja Läti kodakondsuse taastamist. Riigist, kus olukord on normalis<strong>ee</strong>runud ja<br />
inimõigused tagatud, viiakse OSCE missioon ära. Nii on ka Eestist missioon lahkunud, selle asemel töötab<br />
Eesti valitsuse juures OSCE esindaja, kes tegeleb Nõukogude sõjaväepensionäride inimõigustega.<br />
OSCE kõigekülgne lähenemine julgeolekule tähendab ka erilise tähelepanu pööramist kodanikuõigustele ja<br />
-vabadustele. Sageli saadab OSCE oma vaatlejad jälgima, kas üks või teine riik peab kinni vabade valimiste<br />
nõuetest, viimastel aastatel on fookusse tõusnud ka kodanikuorganisatsioonide koolitamine ning vaba<br />
ajakirjandus.<br />
ILLUSTRATSIOONID<br />
Euroopa julgeolekustruktuur – OSCE, NATO, EL, EN (allikas: A & O, 2003, lk. 286 kaasajastada!)- t<strong>ee</strong>n<br />
ise<br />
Eesti osamaks NATO <strong>ee</strong>larvesse<br />
Eesti osamaks NATO <strong>ee</strong>larvetesse jaguneb kolmeks: panus sõjalisse <strong>ee</strong>larvesse, tsiviil<strong>ee</strong>larvesse ja<br />
julgeolekuinvest<strong>ee</strong>ringutesse. NATO sõjalisest <strong>ee</strong>larvest rahastatakse alliansi sõjalisi staape ja ühisrajatisi,<br />
nt NATO ühise õhukaitsesüst<strong>ee</strong>miga seotud jooksvaid kulusid. Tsiviil<strong>ee</strong>larvest rahastatakse Brüsselis asuva<br />
peakorteri kulud. Läbi julgeolekuinvest<strong>ee</strong>ringute ehitatakse üles NATO-le vajalikke ühisrajatisi<br />
(õhukaitsesüst<strong>ee</strong>me, lennuvälju, sadamaid, raudt<strong>ee</strong>sõlmi). Liikmesriikide panus arvutatakse välja nii, et<br />
hinnatakse iga riigi osakaalu kõikide liikmesriikide liidetud rahvuslikust koguproduktist arvestades<br />
s<strong>ee</strong>juures iga riigi ostujõu tugevust. Arvutuste tulemusena kujunes Eesti osamaks 2004. aastal ca 11 miljoni<br />
krooni suuruseks ning kasvab 2005. aastal 17 ja 2006. aastal 19 miljoni kroonini.<br />
Allikas: Kaitseminist<strong>ee</strong>riumi koduleht www.mod.gov.<strong>ee</strong><br />
Küsimusi ja ülesandeid<br />
1. Milles seisnevad NATO ja OSCE erinevused? Millist kasu annab Eestile osalus nendes<br />
organisatsioonides?
2. Milline on Eesti panus rahvusvahelisse julgeolekusse? Vastamiseks kasutage lisateksti, mis käsitleb<br />
Eesti osamaksu NATO <strong>ee</strong>larvesse ning Eesti Vabariigi Kaitseminist<strong>ee</strong>riumi ja Välisminist<strong>ee</strong>riumi<br />
v<strong>ee</strong>bilehti.<br />
151
6.5. Inimõigused mitmepalgelises maailmas<br />
MEENUTA<br />
Kuidas on inimõigustega seotud Suur Prantsuse revolutsioon ja ÜRO?<br />
Mille poolest erinevad kodanikuõigused inimõigustest?<br />
Inimõiguste universaalsus<br />
Inimõigused on oma olemuselt universaalsed, kuna puudutavad ühteviisi kõiki inimesi, sõltumata nende<br />
soost, vanusest, rahvusest, päritolust, staatusest ja usutunnistusest. Inimõigusi käsitleva alusdokumendi –<br />
Inimõiguste ülddeklaratsiooni, võttis vastu suurim rahvusvaheline organisatsioon ÜRO, mis väljendab<br />
inimõiguste rolli maailma ühendajana.<br />
Ühtsus ei tähenda ühetaolisust. Nii on ka arusaam inimõigustest kultuuride ning riikide lõikes erinev.<br />
Kristlusel rajanevates kultuurides omab küsimus soolisest võrdõiguslikkusest hoopis teist tähendust kui<br />
islamimaades, suhtumine seksuaalvabadusse (abordiõigus, geide ja lesbide abielud) võib katoliiklased ja<br />
luterlased eri l<strong>ee</strong>ridesse viia. Lisaks erinevatele väärtusarusaamadele diferents<strong>ee</strong>rib inimõigustealast<br />
olukorda ka riikide majanduslik arengutase ja valitsemisrežiim. Diktatuuririikides eiratakse<br />
inimõigusi, mis võib väljenduda nii füüsilises vägivallas (vastaste hukkamine, vangis hoidmine) kui ka<br />
vaimses vägivallas (sõna- ja usuvabaduse ning poliitilise aktiivsuse piiramine). Põhja-Korea väldib<br />
rahvusvahelist majanduskoostööd ning propag<strong>ee</strong>rib tuginemist ainult oma sisemaisele plaanimajandusele.<br />
Rahvusvaheline humanitaarabi lükatakse tagasi valeliku väitega, et riigis on kõik parimas korras.<br />
Tegelikkuses kannatavad miljonid inimesed aastaid nälga, haiglates napib ravimeid ja tehnikat haigete<br />
abistamiseks.<br />
Demokraatlikku Euroopat on ikka p<strong>ee</strong>tud niisuguseks regiooniks, kus inimõigustega lood korras on.<br />
Tõepoolest, võrreldes mõnede islamimaadega või maailma kõige vaesemate riikidega Aafrikas, paistab<br />
Euroopa olukord väga hea. Inimõiguste ja -vabaduste probl<strong>ee</strong>mid pole siiski tagaplaanile jäänud, pigem<br />
vastupidi –nendega tegelevad mitmed rahvusvahelised organisatsioonid, kodanike survegrupid ja<br />
liikumised. Siit võib järeldada, et inimõigused pole ka Euroopas alati ja igaühele tagatud.<br />
Inimõigustest peamiste blokkide järgi<br />
Põhilised inimõigused<br />
• Õigus elule<br />
• Õigus vabadusele, võrdsusele, isikupuutumatusele<br />
• Õigus korrakohasele kohtumõistmisele’<br />
• Õigus kaitsele julma ja alandava kohtlemise <strong>ee</strong>st<br />
• Õigus perekonnale ja eraelule<br />
Poliitilised, sotsiaal-majanduslikud ja kultuurilised õigused<br />
Poliitilised õigused ja<br />
vabadused<br />
Õigus rahvusele ja<br />
kodakondsusele<br />
Sotsiaal-majanduslikud<br />
õigused<br />
Õigus tööle, töötasule ja<br />
puhkusele<br />
Usu- ja mõttevabadus Õigus puhtale toidule ja<br />
joogiv<strong>ee</strong>le<br />
152<br />
Kultuurilised õigused<br />
Õigus haridusele ja kultuurile<br />
Õigus rahvuskultuurile ja -<br />
k<strong>ee</strong>lele
Sõnavabadus Õigus väärikale elatustasemele Õigus teabele<br />
Liikumisvabadus Õigus sotsiaalsele kaitsele<br />
Koosoleku ja ühingutevabadus Õigus arstiabile<br />
Hääleõigus<br />
Euroopalik arusaam inimõigustest<br />
Üks põhjusi, miks inimõiguste temaatika Euroopas päevakorral püsib, peitub ajaloolistes traditsioonides.<br />
Inimõiguste <strong>ee</strong>tiline platvorm on seotud kristluse ning valgustusfilosoofiaga. Sellised väärtused nagu elu,<br />
vabadus ja sallivus kuuluvad eurooplaste maailmavaate juurde. Kristlusest kandusid n<strong>ee</strong>d id<strong>ee</strong>d<br />
valgustusfilosoofide ja hiljem ka liberalistide töödesse. Just Euroopat võib pidada inimõiguste filosoofia<br />
sünnikohaks, siit levisid n<strong>ee</strong>d põhimõtted Am<strong>ee</strong>rikasse ning hiljem teistesse maailmajagudesse.<br />
Tavaliselt seostatakse inimõigused kodanlike revolutsioonide ning vabariikide kujunemisega. Nende<br />
ajaloosündmuste käigus tõstatati avalikult id<strong>ee</strong>, et kõik inimesed on võrdsed seaduse <strong>ee</strong>s ning kõigil on<br />
õigus osaleda riiklike küsimuste otsustamisel.<br />
Teise maailmasõja lõpuaastatel hakkas inimõiguste ideoloogiat mõjutama heaoluriigi kujunemine. Briti<br />
sotsioloogi Thomas H. Marshalli arvates on igal sajandil esiplaanil olnud teatud liiki inimõigused.<br />
18. sajand tõi Lääne-Euroopas kaasa peamiste kodanikuõiguste (vabadus, võrdsus seaduse <strong>ee</strong>s)<br />
tunnustamise, 19. sajandil võideti kätte poliitilised õigused (m<strong>ee</strong>ste hääleõigus, sõna-, trüki- ja<br />
ühinemisvabadus), 20. sajand kujunes aga sotsiaalsete õiguste võidukäiguks. Marshalli id<strong>ee</strong> sotsiaalsest<br />
kodakondsusest omandas laia populaarsuse ning mõjutas mitmete riikide sotsiaalpoliitikat. Sotsiaalse<br />
kodakondsuse põhimõte tähendab, et igaühele peab ilma lisatingimusteta olema tagatud inimväärne<br />
elatustase, õigus tasuta haridusele ning tervishoiule. Nii nagu kodanik ei pea iga kord riigilt paluma õigust<br />
hääletada või astuda ametiühingusse, nii ei peaks ta täitma pabereid ja tõestama oma õigust sotsiaaltoetuse<br />
saamiseks. Kuigi tänapäeval ei poolda Euroopa riigid enam nii ulatuslikku ja tingimusteta sotsiaalhüvede<br />
pakkumist, nähakse väärika elatustaseme tagamist endiselt riigi ülesandena. Lähtutakse tõdemusest, et<br />
sotsiaalseid riske (nt töötuse riski) tekitab ühiskond ning neist põhjustatud toimetulekuraskustes ei saa<br />
süüdistada ainult inimest ennast. Töötuks võib jääda ka kohusetundlik ning heade oskustega töötaja; samuti<br />
pole noor ema „süüdi” selles, et ta lapse tõttu täiskoormusega töötada ei saa..<br />
Am<strong>ee</strong>rikalik lähenemisviis inimõigustele on mõnevõrra erinev. Liberalistliku maailmapildi kohaselt peab<br />
riik tagama igaühele vabaduse, kaasa arvatud vabaduse valida rikkuse ja vaesuse vahel. Heaoluriik pole<br />
USA-s kunagi olnud nii ulatuslik kui Euroopas ning toimetulekuküsimused on seal inimese enese, mitte<br />
valitsuse kanda. Am<strong>ee</strong>rikas tekitavad endiselt suuremat pol<strong>ee</strong>mikat vaidlused põhiliste inimõiguste ja -<br />
vabaduste üle (nt usuvabadus, seksuaalvähemuste õigused, abordiõigus)<br />
Euroopa traditsioon püüab tasakaalustada vabaduse ja võrdsuse, tunnistades, et piiramatu<br />
individuaalne vabadus viib turumajanduslikus ühiskonnas paratamatult ebavõrdsuseni.<br />
Euroopa Liidus on inimõigusi lihtsam tagada kui maailmas tervikuna. Esiteks kuuluvad<br />
Euroopa Liitu demokraatlikud ja arenenud majandusega riigid, millest tulenevalt on neil lihtsam kehtestada<br />
liikmesriikidele ühtsed nõuded. Teiseks on tal oma ühisõigus, mida kõik peavad täitma ja ka Euroopa<br />
Kohus tõsisemate vaidluste lahendamiseks. Inimõigused ja kodanikuvabadused (nn Põhiõiguste harta)<br />
moodustavad ühe peatüki Euroopa põhiseaduse lepingust.<br />
153
Inimõigused arengumaades<br />
Maailma vähearenenud piirkondades on inimõiguste olukord tihedalt seotud globaalprobl<strong>ee</strong>midega.<br />
Muidugi olid vaesus ja ebarahuldavad elamistingimused seal iseloomulikud ka varem, kuid üleilmastumine<br />
on teadvustanud nende teravust kogu maailmale.<br />
Paljusid probl<strong>ee</strong>me, mis arengumaadele ikka v<strong>ee</strong>l ületamatutena näivad, on arenenud maade elanikel isegi<br />
raske tajuda. Näiteks on meil raske ette kujutada, et puhta joogiv<strong>ee</strong> saamine võiks olla ühiskonnas<br />
probl<strong>ee</strong>miks. Vaesus Šveitsis, Eestis ja Kongos erinevad põhjalikult. Enam kui miljard inimest peab<br />
hakkama saama vähem kui ühe dollariga päevas, iga 3-4 sekundi jooksul sureb üks inimene maailmas<br />
nälga.<br />
Rahvastikuplahvatus arengumaades on süvendanud sealset näljahäda ning eluasemeprobl<strong>ee</strong>me v<strong>ee</strong>lgi.<br />
Pikaajaline alatoitumus kuulub seal peamiste surmapõhjuste hulka, lisaks levivad halbadest sanitaaroludest<br />
ja rahva harimatusest tingitult nakkushaigused. Arengumaades on tunduvalt sagedasemad nakkushaigused,<br />
nagu tuberkuloos, AIDS, hepatiit. Tõsiseks probl<strong>ee</strong>miks on ka puhta joogiv<strong>ee</strong> nappus. Maailma<br />
Terviseorganisatsiooni hinnangul moodustavad Kolmanda maailma haiglates 70 protsenti haiged, kes on<br />
nakatunud reostatud vett tarbides. V<strong>ee</strong>puhastusseadmed r<strong>ee</strong>glina puuduvad ja reovesi juhitakse otse<br />
jõgedesse. Madal arengutase muudab joogiv<strong>ee</strong> kalliks, kanalisatsioonisüst<strong>ee</strong>m puudub ja puhast vett tuleb<br />
kalli raha <strong>ee</strong>st osta. Näiteks Haitil kulub sellele umbes 15 protsenti vaese pere kuusissetulekust.<br />
Majanduse nõrkus ei soosi ka töökohtade teket. Teisiti öeldes, inimestel lihtsalt pole tööd, millega elatist<br />
t<strong>ee</strong>nida või on s<strong>ee</strong> töö äärmiselt algeline ning vähetasuv. Arvatakse, et ligi 40 protsenti arengumaailma<br />
linlastest elatub vaid juhutöödest (nt ajalehtede müük, turistide t<strong>ee</strong>nindamine, prostitutsioon, prügi<br />
korjamine kokkuostjatele). Kindlasti aitaks hariduse edendamine lahendada paljusid Kolmanda maailma<br />
inimhädadest, kuid ka selle jaoks pole piisavalt raha. On üsna selge, et rahvusvahelise toetuseta ei suuda<br />
arengumaad oma probl<strong>ee</strong>midega toime tulla.<br />
Inimõigused ja kodakondsus<br />
Rahvusvaheliste õigusnormide esmaseks elluviijaks on rahvusriigid. S<strong>ee</strong>tõttu on loomulik, et põhilised<br />
inimõigused ja kodanikuvabadused pannakse kirja iga riigi põhiseaduses. Eesti Vabariigi põhiseaduses on<br />
nendele pühendatud konstitutsiooni pikim peatükk, mis koosneb 47 paragrahvist. Lisaks põhiseadusele<br />
täpsustavad inimõiguste kaitset teised seadused. Eestis on näiteks vastu võetud soolise võrdõiguslikkuse<br />
seadus, lastekaitseseadus, isikuandmete kaitse seadus.<br />
Inimõigustele lisanduvad rahvusriigis ka kodakondsusega seotud õigused. Inimõigused kuuluvad<br />
igaühele ja nad on võõrandamatud, st et neid ei tohi ära võtta.<br />
Kodakondsus on selles mõttes teistsugune. Vaid sünniga omandatud kodakondsust ei saa ära võtta; omal<br />
soovil võib igaüks kodakondsusest loobuda ning mõne teise riigi kodakondsust taotleda.<br />
Kodakondsus annab inimesele ka niisuguseid õigusi, mida teistel (mittekodanikel) selle riigi suhtes ei ole.<br />
Näiteks saavad valimistel kandid<strong>ee</strong>rida ainult antud riigi kodanikud, ka hääleõigus sõltub üldjuhul<br />
kodakondsusest. Samuti on mitmed riigi julgeolekuga seotud ametialad ja tegevused lubatud ainult<br />
kodanikele. Siia kuuluvad õigus ja kohustus t<strong>ee</strong>nida kaitseväes, õigus töötada riigiametnikuna, õigus luua<br />
erakondi ja kuuluda nendesse. Lühidalt öeldes kujutab kodakondsus endast riigi ja tema kodaniku<br />
vastastikust suhet. Kodanikul pole mitte ainult õigused, vaid ka kohustused riigi vastu. Teisalt ei saa ka riik<br />
ainult käskida-kamandada, vaid peab tagama tingimused kodanikuvabaduste kasutamiseks.<br />
Selle jutu põhjal võib tunduda, et kodakondsusel, kodanikuõigustel ja inimõigustel polegi mingit seost.<br />
Tõepoolest, osalt on selles osas eksitavad k<strong>ee</strong>lelised erinevused, nimelt kasutatakse inglise k<strong>ee</strong>les põhiliste<br />
inimõiguste märkimiseks väljendit civil rights ehk kodanikuõigused. Siia kuuluvad n<strong>ee</strong>d nõudmised, mille<br />
püstitasid valgustusfilosoofid ja Prantsuse revolutsionäärid 18. sajandil – võrdsus seaduse <strong>ee</strong>s, õiglane<br />
kohtupidamine, usu-, sõna- ja mõttevabadus, isikupuutumatus ja muu taoline. S<strong>ee</strong> väljend pole aga seotud<br />
mitte riikliku kodakondsuse, vaid hoopiski kodanikuühiskonnaga. Eesti k<strong>ee</strong>les väljendab paraku s<strong>ee</strong>sama<br />
sõnaühend ka Eesti Vabariigi kodanike ainuomaseid õigusi ning sellest tulenebki mõningane segadus.<br />
154
Omaette kohtlemist vajavad inimõiguste alal apatriidid ehk kodakondsuseta inimesed. Oma kodanikke<br />
kaitseb riik nii kodu- kui välismaal, pakkudes neile vajadusel ka varjupaika ja juriidilist abi. Kui inimesel<br />
aga polegi õiguslikku kodumaad, siis kes peaks tema <strong>ee</strong>st hea seisma? Eriti teravaks muutub s<strong>ee</strong> küsimus<br />
sõja oludes, kui suured pagulashulgad otsivad varjupaika välisriikides. Kuna pagulaste õiguslik staatus on<br />
ebamäärane, takistab s<strong>ee</strong> ka mitmete elementaarsete inimõiguste (inimväärsed elutingimused,<br />
töölevõtmine) korraldamist.<br />
Tulenevalt võimalikest probl<strong>ee</strong>midest tahavad rahvusvahelised organisatsioonid, et kodakondsust oleks<br />
võimalik omandada mõistlikel tingimustel. Kodakondsuseta inimeste suur osakaal ühiskonnas ei tule<br />
stabiilsusele kasuks. Eesti rahvastikust moodustasid apatriidid 2003. aastal umbes 12 protsenti, mis on<br />
rahvusvahelises võrdluses üpris kõrge näitaja.<br />
KIIL:<br />
Inimõiguste realis<strong>ee</strong>rimise nimel tegutsevad ka mitmed rahvusvahelised organisatsioonid, survegrupid ja<br />
sotsiaalsed liikumised. Üks tuntum nendest on Amnesty International (www.amnesty.org), kelle igaaastastes<br />
raportites kritis<strong>ee</strong>ritakse teravalt riike, kus inimesi poliitilistel või usulistel põhjustel taga<br />
kiusatakse. Nõukogude Liit oli Amnesty Internationali pideva kriitikatule all, samuti heidetakse Hiinale ette<br />
ajakirjandusvabaduse piiramist ning teisitimõtlejate vaenamist. 2004. aastal juhtis just s<strong>ee</strong> organisatsioon<br />
rahvusvahelise ajakirjanduse tähelepanu sõjavangide piinamisele ning mõnitamisele Iraagis. Genfi<br />
konventsioonid k<strong>ee</strong>lavad vangide piinamise, julma ning alandava kohtlemise, samuti hukkamise ilma<br />
kohtuotsuseta. Amnesty Internationalis on ka Eesti, Läti ja L<strong>ee</strong>du esindajad.<br />
Lisada ka AI logo (küünal okastraadiga, mille saab AI saidilt)<br />
Erinevate organisatsioonide (ÜRO, EL, EN, Eesti) põhidokumendid inimõigustes<br />
Küsimusi ja ülesandeid<br />
155
1. USA-s levis 1990. aastate lõpus liikumine, mis nõudis laste turvavööde k<strong>ee</strong>lustamist, kuna kinnine<br />
turvavöö ahistavat lapse vabadust. Kas Teie arvates võib inimõiguste kaitsega liiale minna?<br />
Põhjendage. Pakkuge võimalusi, kuidas tasakaalustada inimese õigusi ja kohustusi.<br />
2. Koguge andmeid selle kohta, et Eestis esineb soolist diskrimin<strong>ee</strong>rimist. Võite lahendada ülesande<br />
ka vastupidiselt, näidates, et meil koheldakse sugupooli võrdselt.<br />
3. Eutanaasia ehk halastussurm on viimasel ajal põhjustanud elavaid vaidlusi. Millised probl<strong>ee</strong>mid<br />
neis vaidlustes tavaliselt esile kerkivad? Kuidas saaks neid lahendada või nende mõju<br />
pehmendada?<br />
4. Millised inimõigused on viimastel päevadel või nädalatel olnud ajakirjanduses arutelu all? Kui tegu<br />
pole Eestiga, siis arutlege, kuidas on lood vastava inimõiguse tagamisega meil.<br />
156
6.6. Postmodernne ühiskond<br />
MEENUTA<br />
Mis iseloomustab modernset ehk tööstusajastu elustiili?<br />
Milliseid muutusi ühiskondlikes suhetes ja inimeste elustiilis põhjustas tööstusühiskonna ülekasvamine<br />
postindustriaalseks ning hiljem infoühiskonnaks?<br />
Tänapäeva maailma, aga ka mõnd arenenud ühiskonda, nimetatakse sageli postmodernseks. Räägitakse ka<br />
postmodernismist kunstis ja kirjanduses. Järgnevalt püüamegi mõista, mis s<strong>ee</strong> postmodernne ühiskond siis<br />
õieti on, kust s<strong>ee</strong> ilmus ja kuidas meie igapäevaelu mõjutab.<br />
Modernse ja postmodernse ühiskonna erinevused<br />
Eesliide post- tähendab millegi järel, pärast. S<strong>ee</strong>ga siis on postmodernne ühiskond s<strong>ee</strong>, mis järgnes<br />
modernsele. Ometigi ei kujuta postmodernne ühiskond erinevalt industrialismi-postindustrialismi arengust<br />
endast modernse ühiskonna jätku. Pigem peavad ühiskonnateadlased modernsust ja postmodernsust<br />
vastanditeks, tuues välja rohkeid erinevusi.<br />
Modernne ühiskond (19. sajand – 20. sajandi esimene pool), mis tugines kapitalismile ja tööstuslikule<br />
tootmisele, oli hästi organis<strong>ee</strong>ritud. Seda iseloomustasid jaotus klassideks, hierarhiline võimusüst<strong>ee</strong>m ja<br />
bürokraatia. Lisaks klassisolidaarsusele oli tähtsaks identit<strong>ee</strong>dikujundajaks rahvusriik. Suhted klasside ja<br />
erineva kodakondsusega inimeste vahel olid modernses ühiskonnas selged ja püsivad. Rahvusriikide<br />
selgepiirilisus võimaldas eristada soomlasi, britte, prantslasi jt nende kodakondsuse alusel; klassijaotuse<br />
selgepiirilisus võimaldas eristada Briti kaevurit Briti ettevõtjast või avalikust t<strong>ee</strong>nistujast. Samuti olid Briti<br />
ja Soome töölised sarnased oma klassi alusel, kuid erinevad kodakondsuse alusel. Modernses ühiskonnas<br />
oli võimalik üpris suure tõenäosusega ette ennustada sedagi, kuidas hääled valmistel jagunevad.<br />
Lisaks püsivale identit<strong>ee</strong>dile iseloomustas modernset ühiskonda mõistlikkus, arvepidamine ja asisus. Nii<br />
ühiskonna progressi kui ka elujärje paranemist mõõdeti ennekõike rahas, kaupades ja asjades.<br />
Modernismiajastul arenes ühiskond kiiresti: kasvas jõukus, tõusis turvalisus ja heaolu, laienes toetus<br />
inimõigustele ja vabadustele. S<strong>ee</strong> üleüldine progress tegi modernismist optimistliku elufilosoofia, mis<br />
uskus inimkonna võimesse hankida tõeseid teadmisi ümbritseva kohta. Samuti uskus modernism, et<br />
inimesed on suutelised neid teadmisi kollektiivselt rakendama, muutmaks elu paremaks ja suunamaks<br />
maailma inimarengut. Modernism hindas kõike seda, mis oli uus ja kaasaegne, vanades kommetes ja<br />
traditsioonilises kultuuris ei nähtud midagi nii väärtuslikku, mida peaks kindlasti hoidma.<br />
Postmodernset ühiskonda, mis kujunes 20. sajandi viimasel v<strong>ee</strong>randil, nimetatakse ka disorganis<strong>ee</strong>runud<br />
kapitalismiks. S<strong>ee</strong> tähendab majanduse ja valitsemise detsentralis<strong>ee</strong>rimist, võimu hajumist, suhete ja<br />
kihistuse muutumist ebapüsivaks ning kiiresti liikuvaks. Majanduses ilmusid väga erineva suurusega ja<br />
tegevusprofiiliga ettevõtted, traditsiooniliste ketrusvabrikute kõrvale tulid t<strong>ee</strong>nindusfirmad, virtuaalsed<br />
bürood ja invest<strong>ee</strong>rimisfirmad, mis müüsid ainult ideid, mitte käegakatsutavat kaupa. Inimesed muutusid<br />
kindla sotsiaalse klassi esindajatest individuaalse maitsega tarbijateks. Tohutu tarbimisvalik muudab<br />
omakorda kultuuri katkendlikuks ja kultuuritarbimise ebajärjekindlaks. Üks ja sama inimene vaatab<br />
vesterne, kuulab reggae’d, sööb lõunaks hamburgerit ja õhtuks pilaffi, kannab päeval šanellkostüümi ja<br />
õhtul teksaseid. Vabrikutööline, kontoriametnik ja mänedžer ei eristu enam üksteisest oma<br />
tarbimisvõimaluste ja elustiili poolest nagu s<strong>ee</strong> oli modernismi ajastul.<br />
Klassikuuluvus ei mõjuta enam inimese käitumist ja tulevikku, selleks et olla elus edukas, peab igaüks ise<br />
oma elut<strong>ee</strong>d plan<strong>ee</strong>rima. Näiteks õpib tänapäeval ülikoolis väga erineva sotsiaalse päritoluga noori, kelle<br />
tööalane karjäär oleneb vaid harva vanemate staatusest.<br />
Individualis<strong>ee</strong>rumist süvendab ka tööturu muutumine paindlikumaks. S<strong>ee</strong> väljendub nii tööjõu liikumises<br />
kui ka paindlikes hõivevormides (nt projektitöö, osaajaga töö, distantshõive, füüsilisest isikust ettevõtjad).<br />
157
Kui tööstusühiskonnas oli vahe töö- ja puhkeaja vahel lausa olemuslik, siis postmodernses ühiskonnas s<strong>ee</strong><br />
kipub kaduma. Kuna teadmised ja inform<strong>ee</strong>ritus on olulised, siis on k<strong>ee</strong>ruline otsustada, kas õhtul<br />
teleuudiseid vaatav ärim<strong>ee</strong>s ja tema õpetajannast elukaaslane t<strong>ee</strong>vad tööd või puhkavad. Sama lugu on<br />
kohvikutes rüperaalidega istuva seltskonnaga.<br />
Tänapäeval juhtub sageli sedagi, et inimene vahetab elu jooksul mitu korda ametit või omab korraga mitut<br />
tööandjat.<br />
Kokkuvõtvalt ilmestab postmodernset ühiskonda jäikade piiride kadumine, kõik nähtused ja suhted<br />
muutuvad ebakorrapärasemaks, raskemini defin<strong>ee</strong>ritavaks. Inimesel on suurem vabadus, kuid samas ka<br />
suurem vastutus oma elu ja käekäigu korraldamisel, kui tal oli organis<strong>ee</strong>ritud tööstusühiskonnas.<br />
Foto: Yuppid mõnes Tallinna wifi kohvikus, nt. RIFF<br />
Tekst: Kas töötegemine või puhkus?<br />
Teadmiste ja väärtuste roll ühiskonnas<br />
1980. aastatel uuris Jean-François Lyotard teadmiste arengut moodsas lääne ühiskonnas. Ta jõudis<br />
tõdemusele, et inimeste väärtusmaailm ning teadmiste süst<strong>ee</strong>m on v<strong>ee</strong>randsajandiga tohutult muutunud.<br />
Modernismiajastul valitsesid suured sotsiaalsed teooriad, nagu marksism, liberalism, heaoluriigi<br />
kontseptsioon. Niisuguseid teooriaid, mis seletavad olulisi ajaloosuundumusi (nt kapitalismi kujunemist,<br />
demokraatia sündi) ja nende tagajärgi, nimetas Lyotard suurteks narratiivideks. Suured narratiivid<br />
väärtustavad nähtusi ja fakte, loovad kangelasi ja antikangelasi. Nende abil kujundati inimeste identit<strong>ee</strong>ti,<br />
n<strong>ee</strong>d andsid omamoodi käitumisjuhiseid, kuidas olla ja elada.<br />
Postmodernismi ajastul on kultuurid ja inimeste maitsed niivõrd erinevad, et üldkehtivaid väärtused<br />
löövad kõikuma. Näiteks pole radikaalsete mõtlejate m<strong>ee</strong>lest võimalik juurutada ÜRO Inimõiguste<br />
ülddeklaratsiooni põhimõtteid kõikides maades, sest muham<strong>ee</strong>dlaste arusaam inimõigustest on hoopis<br />
teistsugune kui kristlastel. Lyotardi m<strong>ee</strong>lest ei suuda ükski klassikaline ideoloogia enam anda retsepti,<br />
kuidas tänases ebakindlas maailmas toime tulla. Nüüd pole enam üldisi käitumisnorme, ainutõdesid,<br />
kollektiivseid identit<strong>ee</strong>te, kõik muutub individualistlikuks, pihustub osakesteks. Nii kuulutaski Lyotard, et<br />
suured narratiivid on end ammendanud, ükski ühiskonnakäsitus pole parem või õigem kui teised. Kõik on<br />
võrdsed, ent samas on kõigi nende väärtus küsitav, kahtluse alla seatav. „Kust me teame, et me teame?”<br />
küsib Lyotard.<br />
Tõe suhtelisuse kõrval arutlevad sotsiaalteadlased ka virtuaalse (ehk näilise) ja reaalse maailma vahekorra<br />
üle postmodernsel ajastu. Televisioonist ja internetist küllastunud argikultuur ähmastab piire reaalsuse ja<br />
ebareaalsuse vahel, kujuneb virtuaalne reaalsus. Tuntud postmodernismiteor<strong>ee</strong>tik Jean Baudrillard on<br />
kirjeldanud, kuidas televaatajad hakkasid helistama arsti mänginud teletähele, et saada tervisealast nõu.<br />
Baudrillard on esitanud ka väite, et USA ja Iraagi vaheline Lahesõda polnudki midagi enamat kui TV ja<br />
arvutimängude simulatsioon. Tema sõnul me ei tea, mis Iraagis tegelikkuses toimub, me usume telepildis<br />
nähtut ja peame seda tegelikkuseks.<br />
158
Modernse ja postmodernse ühiskonna võrdlus<br />
Modernne ühiskond Postmodernne ühiskond<br />
Jaotatud tootmissuhte alusel Disorganis<strong>ee</strong>ritud ja killustunud<br />
Tööstuslik toorainemahukas tootmine Teadmismahukas tootmine<br />
Hüvede jaotamine Arengu halbade tagajärgede ja riskide jaotamine<br />
Tsentralis<strong>ee</strong>ritud hierarhiline võim Hierarhiate kadumine ja asendumine võrgustikega<br />
Rahvusriik Riigipiiride „läbipaistvus”, inimeste mobiilsus<br />
Klassisolidaarsus, rahvusidentit<strong>ee</strong>t ja kodakondsus Individualism samaaegselt identit<strong>ee</strong>tide paljususega<br />
Vaieldamatud põhitõed (suured narratiivid) Väärtuste suhtelisus ja kaheldavus<br />
Positiivne ellusuhtumine, usk tulevikku Skeptilisus, iroonilisus kõige suhtes<br />
Hoolimatuse suurenemine inimsuhetes<br />
Ühiskonda on läbi sajandite koos hoidnud inimeste kooskonnad – pere, naabruskond, kirikukogudus.<br />
Tööstusrevolutsiooni tagajärgi hinnates hoiatas tuntud sotsioloog Emile Durkheim ühiskonna killunemise<br />
ja seadusetuse (anoomia) <strong>ee</strong>st. Ta pidas silmas, et kahaneb perekonna ja kiriku positsioon ning<br />
traditsioonilised väärtused, mis inimestele elus toeks olid, löövad kõikuma,. Modernne ühiskond suutis<br />
anoomiale (kaosele) vastu seista rahvusriigi ja heaoluriigi väljaarendamisega. Sellega loodi ka uus<br />
ühtekuuluvustunne inimeste vahel.<br />
Sotsioloogide m<strong>ee</strong>lest kerkib postmodernses ühiskonnas uuesti oht, et sotsiaalsus laguneb. Inimene<br />
muutub individualistlikumaks, läbikäimine ja ühistegevus väheneb. Inimene vahetab sagedamini tööandjaid<br />
ja töökaaslasi; kunagi nii tähtsaks identit<strong>ee</strong>di vormijaks olnud töökollektiiv kaotab oma mõjujõu. Inimene<br />
tunneb end üksildasena ka tööl olles, mis olnuks mõeldamatu tööstusühiskonnas.<br />
Mitmed inimesed ei tööta sest, ei tunne selleks vajadust. Nii hävib töö<strong>ee</strong>tika, st n<strong>ee</strong>d moraalsed väärtused<br />
ja tahtejõud, mida töötamine õpetab (distsipliin, oskus pingutada, koostöö ja vastastikune seotus).<br />
Tõepoolest, töötute soovimatus võtta vastu ka viletsamaid töökohti ning ise pingutada töö leidmise nimel<br />
on kujunenud arvestatavaks probl<strong>ee</strong>miks..<br />
Lisaks individualistlikele töösuhetele kritis<strong>ee</strong>rivad ühiskonnateadlased ka postmodernse ühiskonna linlikku<br />
eluruumi, mis põhjustab anonüümsust ja ükskõiksust teiste vastu. Anonüümsusest tekivad omakorda uued<br />
probl<strong>ee</strong>mid – koostöö ja koostehtu hävitamine, lõhkumine, vägivallatsemine. Võib ju pahatihti näha, et<br />
lumelinn või mänguväljak on puruks pekstud, istutatud puud murtud, seinad soditud. Ülim vabadus, mida<br />
postmodernne ühiskond pakub, on ühelt poolt hea – loo endale identit<strong>ee</strong>t, nagu tahad, ole selline, nagu<br />
tahad. Teisalt tekitab s<strong>ee</strong> pidevat stressi, kuna pole ametlikke standardeid, ning pidevalt on vaja endal leida<br />
lahendusi ja teha valikuid.<br />
Postmodernistlik sotsiaalfilosoofia on vaid paar aastakümmet vana, bestselleriteks kujunenud (Baumanni,<br />
Becki, Baudrillardi ja teiste) teosed ilmusid alles 1990. aastatel. S<strong>ee</strong>tõttu on täna vara öelda, mis nende<br />
seisukohtadest läheb sotsioloogia kullafondi sarnaselt Marxi, Weberi või Belli teooriatele. Kindlasti ei saa<br />
nõustuda kõigega, mida postmodernistid väidavad. Kuid sama suure tõenäosusega võib aduda, et<br />
postmodernism avaldub ka Eesti ühiskonna igapäevaelus.<br />
159
Filmi „Matrix” plakat.<br />
Tekst: „Matrix” on postmodernismi üks ikoonidest. Filmis kasutatakse rohkesti efekte ja<br />
sürreaalsust, samas kui tegevusliin (ingl storyline) muutub ebaoluliseks. Selles mõttes on Selma<br />
Lagelöfi või Jane Austini kangelannad hoopis teistsugused.<br />
Tekstibox:<br />
Postmodernismi filosoofide üks lemmikt<strong>ee</strong>masid on reaalsuse ja kujutelmade (simulaakrumite) piiride<br />
ähmastumine, sassiminek nüüdisaegses ühiskonnas. Järgnev refer<strong>ee</strong>ring pärineb Jean Baudrillardi teosest<br />
„Simulaakrumid ja simulatsioon” (kirjastus Kunst, 1999, lk 7–66).<br />
„Vaatleme pangaröövi. Tekib olukord, kus seaduserikkumine ja vägivald ei ole nii tõsised kuriteod, sest<br />
nad seavad kahtluse alla ainult reaalsuse jaotamise. Simulatsioon on määratult ohtlikum, sest väljaspool<br />
oma objekti vihjab ta alati võimalusele, et kord ja seadus ise võivad samuti olla ainult tühipaljas<br />
simulatsioon.<br />
Ent raskus on siin võrdeline hädaohuga. Korraldades mängu-pangaröövi, ja v<strong>ee</strong>ndunud olles, et relvad on<br />
ohutud, võtate inimese pantvangi, nõuate häälekalt raha – ühesõnaga mängite „päriselt”. Mis siis juhtub?<br />
Kunstlike märkide võrgustik seguneb lakkamatult reaalsuse elementidega (politseinikud tulistavad,<br />
inimesed saavad viga jne.), ühesõnaga simul<strong>ee</strong>ritud olukord satub reaalsusesse, mille üks funktsioone ongi<br />
maha suruda mistahes simul<strong>ee</strong>rimiskatsetused, taandada kõik reaalsuseks – selles seisnebki kehtiv kord.<br />
Kuriteo simul<strong>ee</strong>rimise <strong>ee</strong>st karistatakse kergemalt või siis karistatakse korravaleorganite häirimise <strong>ee</strong>st<br />
(näiteks juhul kui on „ilmaasjata” ette võetud politseioperatsioon) – aga mitte kunagi ei karistata<br />
simul<strong>ee</strong>rimise <strong>ee</strong>st, sest t<strong>ee</strong>sklus ei ole mingil viisil reaalsusega võrreldav ja s<strong>ee</strong>ga puudub ka vastav<br />
karistus.”<br />
Küsimusi ja ülesandeid<br />
1. Milliste postmodernistliku filosoofia väidetega nõustuste, millistega mitte?<br />
2. Kas tänapäeva Eesti kool on modernne või postmodernne? Millised on kummalgi juhul head ja halvad<br />
küljed?<br />
160
Sõnaseletusi<br />
acquis communautaire = acquis – Euroopa Liidu liikmesriigi õiguste ja kohustuste kogum<br />
administratiivne väärkohtlemine – seaduse või mõne muu õigusakti väär kohaldamine isiku suhtes<br />
administr<strong>ee</strong>rimine ehk haldamine – riiklike ametkondade ja kohalike omavalitsuste tegevus parlamendi<br />
ning valitsuse normatiivaktide elluviimisel<br />
aktiivne tööpoliitika – tööpoliitika, mille <strong>ee</strong>smärgiks on ennetada tööpuuduse teket (nt ümberõppe ja<br />
täiendõppe finants<strong>ee</strong>rimine)<br />
aktsia – väärtpaber, mis tõendab, et selle omanikule kuulub osa vastavast ettevõttest<br />
alamklass – inimesed, kes paiknevad sotsiaalse stratifikatsioonisüst<strong>ee</strong>mi madalaimal astmel oma väheste<br />
materiaalsete ja vaimsete ressursside tõttu<br />
Almond, Gabriel (1911–2002) – USA politoloog, saavutas maailmakuulsuse oma poliitilise kultuuri<br />
teooriaga<br />
alternatiivkulu – ühe hüvise tootmisel/tarbimisel mõne teise hüvise tootmisest/tarbimisest saamata jäänud<br />
tulu/kasu<br />
ankurvaluuta – välisvaluuta, mille suhtes on koduvaluuta kurss kindlaks määratud; vt ka fiks<strong>ee</strong>ritud<br />
vahetuskurss<br />
anoomia – üldtunnustatud väärtuste ja normide puudumine ühiskonnas, mille põhjuseks on vana<br />
väärtussüst<strong>ee</strong>mi lagunemine; Émile Durkheimi leiutatud oskussõna<br />
apatriid – inimene, kel pole mitte ühegi riigi kodakondsust, kodakondsuseta isik<br />
autokraatia – valitsemisrežiim, mille korral kogu võimutäius on ühe inimese (autokraadi) käes; vastand<br />
demokraatlikule valitsemisele<br />
avalik haldus – poliitiliste otsuste igapäevane ja plaanipärane täideviimine riigi- ning<br />
omavalitsusinstitutsioonide poolt<br />
avalik poliitika ehk halduspoliitika – poliitikavaldkond, mille sisuks on elanikkonnale vajalike t<strong>ee</strong>nuste ja<br />
inimeste toimetuleku korraldamine; avaliku poliitika valdkondadeks on majandus- ja maksupoliitika,<br />
keskkonnapoliitika, asumipoliitika, sotsiaalpoliitika, hariduspoliitika; avalikust poliitikast eristub riigi<br />
julgeoleku ja korrakaitse tagamisele suunatud poliitikavaldkond (välispoliitika, sisepoliitika, kaitsepoliitika,<br />
migratsiooni- ja kodakondsuspoliitika)<br />
avalik sektor ehk esimene sektor – üks ühiskonna kolmest sektorist: võimu- ja valitsemisasutused ning<br />
ametkonnad; avaliku sektori põhiülesanne on rahvusliku julgeoleku ning sotsiaalse heaolu kindlustamine;<br />
vt ka erasektor, mittetulundussektor<br />
Beck, Ulrich (1911–2002) – Saksa sotsioloog, kes tegeles nüüdisühiskonna iseärasuste ja arengu<br />
uurimisega; analüüsis muu hulgas globalis<strong>ee</strong>rumise tagajärgi ning hoiatas üleilmastumisest tulenevate<br />
keskkonnaohtude <strong>ee</strong>st (nn riskiühiskond)<br />
Bell, Daniel (sünd 1919) – USA sotsioloog, kes sai kuulsaks postindustriaalse ühiskonna analüüsiga<br />
bürokraatia – ametnike võim, rangete r<strong>ee</strong>glite ja hierarhia alusel toimiv juhtimiskorraldus<br />
Dahl, Robert (sünd 1915) – üks kuulsamaid demokraatiateor<strong>ee</strong>tikuid, pluralistliku koolkonna esindaja; lõi<br />
polüarhia kui kõrgeltarenenud, pluralistliku ja tugeva kodanikuühiskonnaga demokraatiavormi<br />
kontseptsiooni<br />
deflatsioon – üldise hinnataseme jätkuv alanemine; vt ka inflatsioon<br />
demokraatia – valitsemisvorm, mille tunnusteks on kodanikkonna osalemine poliitikas, võimude lahusus<br />
ja tasakaalustatus, seaduse ülimuslikkus ning inim- ja kodanikuõiguste austamine<br />
depressioon – vt majanduslangus<br />
161
devalv<strong>ee</strong>rimine – koduvaluuta kursi alandamine välisvaluutade suhtes<br />
digitaalne lõhe – nüüdisaja üks olulisemaid sotsiaalseid lõhesid, mis jagab inimesed inforikasteks, kellel<br />
on juurdepääs moodsatele digitaalsetele info- ja kommunikatsioonivahenditele (<strong>ee</strong>skätt internetile), ning<br />
infovaesteks, kel taoline juurdepääs puudub; globaalses ulatuses eraldab digitaalne lõhe arenenud riike ja<br />
arengumaid<br />
diktatuur – õigusvastane valitsemisvorm, mille puhul üks isik (diktaator) või isikute grupp on võimu<br />
monopolis<strong>ee</strong>rinud ning kasutab seda õiguslike piiranguteta<br />
direktiiv – Euroopa Liidu õigusakt, mis on liikmesriikidele siduv <strong>ee</strong>smärgi osas, kuid jätab riigile<br />
võimaluse valida, kuidas <strong>ee</strong>smärk saavutatakse<br />
dividend – ettevõtte omanikule makstav kasumiosa<br />
dogma – tõestuseta omaks võetud jäik seisukoht<br />
dumping – kauba/t<strong>ee</strong>nuse pakkumine ajutiselt madala hinnaga turu vallutamiseks<br />
Durkheim, Émile (1858–1917) – Prantsuse sotsioloog, sotsioloogiateaduse rajaja; käsitles ühiskonda<br />
integr<strong>ee</strong>ritud tervikuna, analüüsis tööjaotuse ning väärtusnormide rolli solidaarsuse ja sidususe<br />
kujundamisel; võttis kasutusele anoomia mõiste ja tõestas, et enesetappude määr sõltub ühiskondlikest<br />
teguritest (nt moraalinormide vaakum, majanduskriis)<br />
<strong>ee</strong>larvedefitsiit – <strong>ee</strong>larve puudujääk, mis tähendab, et riigi kulud on suuremad kui tulud<br />
<strong>ee</strong>sistujariik – Euroopa Liidus Ministrite Nõukogu tööd juhtiv liikmesriik. Eesistumisperiood kestab kuus<br />
kuud ja vahetub liikmesriikide vahel. Eesistumise perioodil kujundab riik istungite ajakava, edendab talle<br />
olulisi poliitilisi initsiatiive, on liidu kui terviku <strong>ee</strong>stkõneleja<br />
eksporditõke – juriidiline abinõu, millega piiratakse või k<strong>ee</strong>lustatakse mingi kauba väljavedu riigist<br />
eksport – kaupade ja t<strong>ee</strong>nuste väljavedu riigist, kodumaiste kaupade ja t<strong>ee</strong>nuste müük välismaale<br />
elatusstandard – elatustase, mis väljendab teatud sotsiaalsesse gruppi kuuluva isiku või perekonna<br />
tarbimist<br />
eliit – suhteliselt väike ühiskonnarühm, mis paikneb sotsiaalse stratifikatsioonisüst<strong>ee</strong>mi tipus, sest seda<br />
iseloomustavad tunnused, mida ühiskond peab oluliseks ja väärtuslikuks (teatud päritolu, varandus, võim<br />
või haritus)<br />
elitaardemokraatia – demokraatia, mille puhul rahva aktiivne osalus poliitikas on tagasihoidlik,<br />
põhitegijateks ning otsustajateks on poliitikud ja tippametnikud; mõisteliselt kattub oskussõnaga<br />
esindusdemokraatia, kuid rõhutab rohkem kompetentsuse tähtsust riigivalitsemises<br />
erasektor ehk tulundussektor – üks ühiskonna kolmest sektorist, kuhu kuuluvad kasumit taotlevad<br />
eraettevõtted; vt ka avalik sektor, mittetulundussektor<br />
eraõigus – õiguse valdkond, mis on seotud üksikisiku huvidega ja mille puhul õiguse subjektid on<br />
võrdsetes õigussuhetes; vt ka avalik õigus<br />
esindus- ehk vahendatud demokraatia – nüüdisaegne demokraatiavorm, mille tuumaks on spetsiaalsete<br />
rahvaesindajate regulaarne valimine, kes rahva nimel võimu teostavad; vt ka liberaalne demokraatia<br />
esmatarbekaup – kaup, mis rahuldab tarbija esmaseid vajadusi, nt toiduained, hügi<strong>ee</strong>nitarbed,<br />
transpordit<strong>ee</strong>nused jms<br />
feminism – ideoloogia, mis propag<strong>ee</strong>rib naise sotsiaalset võrdsust mehega ja taunib mehe asetamist<br />
sotsiaalse staatuse poolest kõrgemale<br />
fiks<strong>ee</strong>ritud vahetuskurss – koduvaluuta hind, mis on ankurvaluuta suhtes kindlaks määratud ja ei muutu<br />
finantskapital – tootmise rahastamiseks kasutatav sularaha, arveldusarvetel olev raha ja väärtpaberid; vt ka<br />
reaalkapital<br />
162
fiskaalpoliitika – makromajanduspoliitika osa, mille <strong>ee</strong>smärgiks on mõjutada majanduse arengut<br />
maksude ja <strong>ee</strong>larvekulutuste abil<br />
fordism – USA töösturi Henry Fordi tehastes kasutusele võetud tootmiskorraldus, mis jagas kogu tootmise<br />
konveieril järjestikku sooritatavateks lihtsateks operatsioonideks; fordism oli tööstusühiskonnas enim<br />
kasutatud tootmise organis<strong>ee</strong>rimise viis<br />
fraktsioon ehk saadikurühm – erakonna või valimisliidu saadikute rühmitus parlamendis/volikogus<br />
Fukuyama, Francis (sünd 1952) – sotsiaalteadlane, kes on uurinud maailma ideoloogilis-poliitilise arengu<br />
üldisi tendentse pärast kommunistliku süst<strong>ee</strong>mi ehk Teise Maailma kokkuvarisemist; sai kuulsaks ajaloo<br />
lõpu t<strong>ee</strong>siga, mis väitis, et tänaseks on liberaalse demokraatia väärtused lõplikult tõestanud oma <strong>ee</strong>liseid<br />
ning s<strong>ee</strong>tõttu on lõppenud ka ajalugu kui ideoloogiate vastaseis<br />
Giddens, Anthony (sünd 1938) – üks kuulsamaid tänapäeva sotsiolooge, uurinud ühiskonna põhijoonte<br />
muutumist liikumisel postmodernsesse ajastusse; üks peamisi nüüdisaegse sotsiaaldemokraatia (kolmanda<br />
t<strong>ee</strong>) teor<strong>ee</strong>tikuid<br />
globalis<strong>ee</strong>rumine ehk üleilmastumine – maailma maade vastastikuse sõltuvuse süvenemine, kogu<br />
maailmale ühiste arengutendentside ja ohtude ilmnemine<br />
haldamine – vt administr<strong>ee</strong>rimine<br />
halduspoliitika – vt avalik poliitika<br />
haldusriik – Max Weberi pakutud oskussõna tähistamaks riiki, kus ametnikkonnal ja<br />
haldusinstitutsioonidel on ülemäära suur mõjujõud poliitiliste esindusorganitega võrreldes<br />
heaoluriik – riik, mis sekkub turumajandusse ning tulude jaotamisse, et l<strong>ee</strong>vendada sotsiaalsete t<strong>ee</strong>nuste ja<br />
väljamaksete abil tururiskide mõju inimese toimetulekule<br />
Huntington, Samuel P. (sünd 1927) – sotsioloog, uurinud demokraatia levikut maailmas, selle edu ja<br />
tagasilöökide mehhanisme; võttis kasutusele oskussõna demokraatia lained<br />
hõivatu – vt töötaja<br />
hüvis – tootmistegevuse tulemusena valminud kaup/t<strong>ee</strong>nus, mis on suunatud tarbija vajaduste<br />
rahuldamisele<br />
identit<strong>ee</strong>t – samastumine, ühtekuuluvustunne, mis võib rajaneda rahvuslikel, ideoloogilistel, kultuurilistel<br />
või riikkondlikel tunnustel<br />
ideoloogia – korrastatud id<strong>ee</strong>süst<strong>ee</strong>m, mis propag<strong>ee</strong>rib teatud kindlaid väärtusi; ideoloogia üks liik on<br />
poliitiline ideoloogia, mis annab aluse erakonna või sotsiaalse liikumise tegevusele<br />
import – kaupade/t<strong>ee</strong>nuste sissevedu riiki, kaupade/t<strong>ee</strong>nuste ostmine välismaalt<br />
indeks<strong>ee</strong>rimine – majandus- ja sotsiaalpoliitika protseduur, millega korrig<strong>ee</strong>ritakse hindu, makseid või<br />
töötasu vastavalt inflatsioonimäärale<br />
inflatsioon – riigi keskmise hinnataseme jätkuv kasv piisavalt pikal perioodil (kuu, kvartal, aasta)<br />
inflatsioonimäär – keskmise hinnataseme protsentuaalne muut baasperioodiga (enamasti <strong>ee</strong>lmise aastaga,<br />
aga ka kuu või kvartaliga) võrreldes<br />
infoühiskond – arenenud postindustriaalne ühiskond, mida iseloomustab info- ja<br />
kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) laialdane kasutamine majanduses, valitsemises ning igapäevaelus;<br />
kujunes maailma arenenud piirkondades 20. sajandi viimasel v<strong>ee</strong>randil<br />
inimõigused – üldised ja võõrandamatud õigused (nt õigus elule, inimväärsele kohtlemisele, perekonnale ja<br />
eraelule, õigus olla vaba ja saada kohtulikku kaitset), mis peaksid olema igal inimesel; inimõigused<br />
jagunevad kodaniku- ja poliitilisteks õigusteks, majanduslikeks, sotsiaalseteks ja kultuurilisteks õigusteks<br />
institutsionalis<strong>ee</strong>rumine – organisatsioonide loomine oma sotsiaalsete <strong>ee</strong>smärkide formul<strong>ee</strong>rimiseks ja<br />
ühiskonnagrupi nõudmiste mõjusamaks võimudele edastamiseks<br />
163
institutsioon – asutus, organisatsiooniline korraldus; eristatakse poliitilisi institutsioone (erakond),<br />
võimuinstitutsioone (parlament, volikogu, riigipea, administratsioon), valitsemisinstitutsioone (valitsus,<br />
riigiametid), järelevalveinstitutsioone (kohus, inspektsioonid)<br />
integratsioon ehk lõiming – kooskõlastamine; ühiskonna või regiooni (nt Euroopa) kujundamine<br />
tervikuks, arvestades osapoolte huve ja säilitades nende omanäolisuse<br />
interventsionistlik riik – riik, mis sekkub ulatuslikult majandustegevusse<br />
intress – raha hind; raha omanikule raha kasutamise <strong>ee</strong>st makstav protsent kasutatavast rahasummast<br />
jätkusuutlik areng – arengut<strong>ee</strong>, mis rahuldab praeguse põlvkonna vajadused ja püüdlused, seadmata ohtu<br />
tulevaste põlvkondade samasuguseid huve<br />
järelevalveasutus – riigi institutsioon, mille ülesanne on teiste riigiasutuste ja ametnike või parlamendi<br />
tegevuse seaduslikkuse kontrollimine: riigi- ehk konstitutsioonikohus, riigikontroll, õiguskantsler,<br />
ombudsman, inspektsioon<br />
kantsler – minist<strong>ee</strong>riumi kõrgeim ametnik, kes vastutab minist<strong>ee</strong>riumi igapäevatöö sujuvuse ning tõhususe<br />
<strong>ee</strong>st, kantsler peab ametnikuna tasakaalustama ministri kui erakonnast sõltuva poliitilise figuuri mõju<br />
kapitalism – majandussüst<strong>ee</strong>m, milles tootmisressursid on eraomanduses ning kus majanduslik tasakaal<br />
kujuneb turu, s.o nõudluse ja pakkumise tasakaalu tulemusena<br />
kapitalistid ehk kodanlus – kapitalistliku ühiskonna põhiklass, kellele kuuluvad tootmisressursid<br />
kasum – summa, mille võrra ettevõtte tulud ületavad kulusid<br />
kautsjon – valimisseadusega määratud rahaline sissemaks kandidaadi registr<strong>ee</strong>rimiseks valimistel<br />
keinsism (keinslus) – Inglise majandusteadlase John M. Keynesi järgi nimetatud koolkond, mis pooldas<br />
majanduses riigi ulatuslikku regulatsiooni, sest kapitalistlik majandus olevat loomult ebastabiilne ega suuda<br />
kriise vältida; vt ka monetarism<br />
keskklass – kõrge ametialase kvalifikatsiooni ning stabiilse ja küllaldase sissetulekuga inimeste kategooria;<br />
alam-, kesk- ning kõrgklassi mõistet kasutatakse nüüdisühiskonna sotsiaalse kihistumuse<br />
iseloomustamiseks; vt ka valgekraed<br />
koalitsioon, koalitsioonivalitsus – ühendus, liit; mitme partei põhjal demokraatlikus riigis moodustatud<br />
valitsus, mis r<strong>ee</strong>glina tegutseb oma valitsemisprogrammi ehk koalitsioonileppe alusel<br />
kodanikkond – demokraatliku ühiskonna liikmed, kellel on juurdepääs poliitilisele otsustusprotsessile<br />
(nt valimisõigus, parteide moodustamise õigus, sõnavabadus)<br />
kodanikukultuur ehk tsiviilkultuur – kultuuriliik, mis hõlmab riigi poliitilises elus osalemiseks vajalikke<br />
teadmisi, väärtusi ja oskusi; samaväärne mõistega poliitiline kultuur, kuigi rõhutab rohkem toimija ehk<br />
kodaniku aspekti<br />
kodanikuühiskond ehk tsiviilühiskond – avaliku elu valdkond, mis eristub avalikust sektorist (riigist ja<br />
valitsemisest) ning erasektorist (tulundussektorist); kodanikuühiskonna moodustavad kodanike algatusel<br />
ning kehtivate õigusnormide raames loodud vabatahtlikud organisatsioonid, ühendused ja liikumised; vt ka<br />
mittetulundussektor<br />
kohtulik järelevalve – kohtute, eriti konstitutsioonikohtu õigus kuulutada seadus või täidesaatva võimu akt<br />
konstitutsioonivastaseks ja s<strong>ee</strong>ga ebaseaduslikuks<br />
kolmas t<strong>ee</strong> – Briti leiboristliku partei nüüdisaegne sotsiaaldemokraatlik kontseptsioon, mille kohaselt<br />
tuleks ühitada kapitalistliku ühiskonna liberaalse turumajanduse ja sotsialistliku ühiskonna sotsiaalse<br />
heaolu põhimõtted; vt ka Anthony Giddens<br />
konservatism – parempoolne poliitiline ideoloogia, mis väärtustab traditsioone ja varandusliku<br />
kihistumuse säilitamist<br />
konvert<strong>ee</strong>rimine – ühe valuuta vahetamine teise valuuta vastu<br />
164
Kopenhaageni krit<strong>ee</strong>riumid – 1993. aastal Euroopa Liidu Kopenhaageni tippkohtumisel fiks<strong>ee</strong>ritud neli<br />
krit<strong>ee</strong>riumi, millele peab vastama EL-i astuda sooviv riik: stabiilne demokraatia, toimiv turumajandus,<br />
suutlikkus võtta endale kõik EL-i täisliikme kohustused (acquis) ning neid ka täita<br />
korruptsioon – riigiametniku või poliitiku poolne ametiseisundi kuritarvitamine ning äraostetavus<br />
(altkäemaksu vm m<strong>ee</strong>lehea võtmine)<br />
kosmopoliit – maailmakodanik, kes ei seo ennast kindlalt mõne rahvuse või riigiga, pigem väärtustab<br />
mobiilsust ja maailmakultuuri ühisosa; vastand rahvuslasele<br />
kvalifits<strong>ee</strong>ritud häält<strong>ee</strong>namus – häält<strong>ee</strong>namus Euroopa Liidu otsustusprotsessis, kus iga riigi esindaja<br />
häälel on fiks<strong>ee</strong>ritud kaal ning otsus langetatakse kaalutud häält<strong>ee</strong>namuse alusel<br />
kvoot – a) majanduses: kauba sisse- või väljaveo koguseline või väärtuseline piirang (impordi- või<br />
ekspordikvoot) või lubatud tootmismaht (tootmiskvoot); b) poliitikas: volikogusse või parlamenti<br />
pääsemiseks vajalik valijahäälte piirmäär<br />
Laissez faire, laissez passer! – liberaalse majandusteooria põhimõte, mille kohaselt riik ei peaks<br />
majandusse sekkuma, sest turg regul<strong>ee</strong>rib majanduse toimimist kõige paremini<br />
legitiimsus – Max Weberi oskussõna võimu populaarsuse ning usaldusväärsuse iseloomustamiseks;<br />
juriidilisest küljest tähendab legitiimsus võimu õiguspärasust, st valitsemist seaduste põhjal<br />
leibkond – majapidamisüksus, mille moodustavad ühise <strong>ee</strong>larvega ja koos tarbimisotsuseid langetavad<br />
inimesed (enamasti ühe perekonna liikmed)<br />
liberaalne demokraatia – sama mis esindusdemokraatia; lisaks rahva hääleõiguse põhimõttele rõhutab<br />
ka kodanikuvabaduste ja valitsemise õigusliku piiramise tähtsust<br />
liberalism – parempoolne poliitiline ideoloogia, mis väärtustab turumajandust ning indiviidi vabadust; vt<br />
ka sotsiaalliberalism ja neoliberalism<br />
lisandväärtus – igas tootmisetapis toimuv kauba turuhinna suurenemine ehk kauba töötlemisel lisanduv<br />
kauba väärtuse kasv<br />
lobism ehk kuluaaripoliitika – katsed mõjutada poliitikuid, eriti parlamendisaadikuid, isiklike kontaktide<br />
ja vastastikku kasulike tehingute kaudu<br />
luksuskaup – kaup, mis inimene kasutab ja mis muudab tema elu mugavamaks, kuid ei ole hädavajalik<br />
minimaalse elatustaseme tagamiseks (nt auto, televiisor, pesumasin)<br />
lõpptarbimine – kaubad ja t<strong>ee</strong>nused, mida ei kasutata enam ühegi teise toote või t<strong>ee</strong>nuse tootmiseks, vaid<br />
mida tarbija kasutab oma vajaduste rahuldamiseks<br />
majanduse põhisektorid (valdkonnad) – primaarsektor ehk hankiv tööstus (põllumajandus, jahindus,<br />
metsamajandus, kalandus, mäetööstus); sekundaarsektor ehk töötlev tööstus, energ<strong>ee</strong>tika, gaasi- ja<br />
v<strong>ee</strong>varustus, ehitus; tertsiaarsektor ehk t<strong>ee</strong>nindus<br />
majanduslangus ehk depressioon – olukord majanduses, kus toodangu maht kahaneb, tööpuudus kasvab<br />
ja inimeste sissetulek väheneb<br />
majanduslik efektiivsus – võimalikult suure hulga tarbijate soovide ja vajaduste rahuldamine võimalikult<br />
madala ressursikuluga<br />
majanduslik käitumine – indiviidi, ettevõtte või riigi valik ehk otsustus, kuidas kasutada enda käsutuses<br />
olevaid ressursse<br />
majandussubjekt – majandustegevuses osalev indiviid, ettevõte, valitsus<br />
majandussüst<strong>ee</strong>m – mehhanism, mis ühendab kõik tootmistegurid ning arusaamad ja teadmised<br />
majandamise r<strong>ee</strong>glitest<br />
makromajanduspoliitika – poliitika, mis tegeleb rahvamajanduse kui terviku arengu suunamisega<br />
makroökonoomika – majandusteadus, mis uurib rahvamajandust kui terviksüst<strong>ee</strong>mi<br />
165
maksukoormus – riiklike maksude suhe SKP-sse; näitab, kui suure osa sissetulekutest jaotab riik maksude<br />
abil ümber; mida kõrgem on maksukoormus, seda suurem on riigi roll majanduses<br />
mandaat – saadikule antud volitus esindada ja kaitsta valijate huve, ka valimisringkonnale eraldatud<br />
saadikukoht<br />
Marx, Karl (1818–1893) – Saksa sotsiaalteadlane, kapitalistliku tootmisviisi ja ühiskonna üks kuulsamaid<br />
analüütikuid; pani alusel marksismile kui poliitilisele ideoloogiale; väärtustas tööjõudu kui peamist<br />
tootmistegurit<br />
merkantilism – 15.–17. sajandi Prantsuse majandusteaduse koolkond, mis pooldas riigi aktiivset osalemist<br />
majanduses, <strong>ee</strong>skätt väliskaubanduses<br />
Mills, C. Wright (1916–1962) – USA sotsioloog, käsitles poliitilise eliidi ja klassistruktuuri muutumist<br />
postindustriaalses demokraatlikus ühiskonnas; tõi käibele mõisted sinikraed, valgekraed, mänedžeride<br />
revolutsioon<br />
mittetulundussektor ehk kolmas sektor – üks ühiskonna kolmest sektorist; nimetatakse ka<br />
kodanikuühiskonnaks, kuhu kuuluvad kasumitaotluseta organisatsioonid ja institutsioonid; vt ka<br />
kodanikuühiskond; avalik sektor, erasektor<br />
mittetolliline piirang – kaubanduspiirang, mida on võimalik rakendada lisaks tollidele või kvootidele, nt<br />
riiklik standard, tervishoiu- ja tarbijakaitsenõuded<br />
modernis<strong>ee</strong>rumine – pikaajaline ning ühiskonna kõiki valdkondi hõlmav protsess, mille käigus<br />
tööstus<strong>ee</strong>lne või diktaatorlik ühiskond kujuneb avatud nüüdisaegseks ühiskonnaks, mida iseloomustab<br />
demokraatlik valitsemine, segaturumajandus ja arenenud kodanikuühiskond<br />
modernism – sotsiaalfilosoofia vool, mis lähtub nüüdisühiskonda analüüsides inimeste elulaadi<br />
muutumisest tehnoloogilise progressi, globalis<strong>ee</strong>rumise ja väärtuste ümberhindamise tagajärjel<br />
modernne ühiskond – kapitalistlikul tootmisel ja bürokraatlikul haldusel rajanev korrastatud<br />
klassiühiskond, mis oli iseloomulik Euroopale ja Põhja-Am<strong>ee</strong>rikale 19. sajandil – 20. sajandi esimesel<br />
poolel<br />
monetarism – majandusteaduse liberaalne vool, mis peab majandusarengu määrajaks ringluses oleva raha<br />
hulka; tekkis 1950. aastail USA-s vastukaaluks keinsismile; koolkonna rajajaks p<strong>ee</strong>takse USA<br />
majandusteadlast Milton Friedmani<br />
Montesquieu, Charles de (1689–1755) – Prantsuse valgustusfilosoof, kes tõi välja võimude lahususe ja<br />
tasakaalustatuse kui demokraatliku valitsemise fundamentaalse põhimõtte<br />
mänedžeride revolutsioon – Daniel Belli pakutud oskussõna, mis tähistab juhtide ja ärikorraldajate<br />
arvukuse ning mõjukuse kasvu postindustriaalses ühiskonnas (alates 20. sajandi keskpaigast)<br />
määrus – üldine õigust loov seadusandlik akt, mis on siduv nii <strong>ee</strong>smärgi kui selle saavutamise viisi osas<br />
neokolonialism – kolonialismi nüüdisaegne vorm, mis tähendab juriidiliselt iseseisvate vähearenenud<br />
maade majanduslikku või tehnoloogilist sõltuvust arenenud riikidest<br />
neoliberalism ehk uusparempoolsus – 1980. aastate populaarne poliitiline ideoloogia; rajanes liberalismil,<br />
rõhutas vajadust vähendada riigi ülesandeid ja heaolukulusid ning õhutas konkurentsi ja inimese vastutust<br />
kõigis eluvaldkondades<br />
nüüdisühiskond – tänapäeva arenenud ühiskond, mida iseloomustavad avaliku sektori, turumajanduse ja<br />
kodanikuühiskonna eristatavus, rahva osalus ühiskonnaelu korraldamises, vabam<strong>ee</strong>lsus vaimuelus ning<br />
inimõiguste tunnustamine<br />
nominaalne näitaja – majandusnäitaja (SKP, palk vms), mis on väljendatud hetkel kehtivates ehk<br />
jooksvates hindades; vt ka reaalne näitaja<br />
ombudsman ehk sõltumatu lepitaja – ametiisik, kelle ülesanne on kodaniku ja riigiametniku konflikti<br />
korral kodaniku kaebuse alusel kontrollida ametniku teguviisi seaduskohasust; Eestis täidab lepitaja<br />
ülesandeid õiguskantsler<br />
166
opositsioon – vastasrind, vastuseisjad; poliitikas nimetatakse opositsiooniks parteid või parteide ühendust,<br />
mis ei kuulu valitsusse ja asub valitsusega suuresti erinevatel seisukohtadel<br />
optimaalne ressursside kasutamine – olukord, kus kõik majandusressursid on rakendatud ning ühegi<br />
ühiskonnaliikme heaolu ei ole võimalik ressursside ümberpaigutamise tulemusena suurendada, ilma et<br />
kellegi teise heaolu s<strong>ee</strong>tõttu väheneks<br />
ortodoksia – vanade traditsioonide ja seisukohtade tingimusteta järgimine<br />
ostujõud ehk raha väärtus – kaupade ja t<strong>ee</strong>nuste hulk, mida saab rahaühiku <strong>ee</strong>st osta<br />
otsene ehk vahetu demokraatia – demokraatia vanim vorm, mille puhul kodanikud võtavad ise<br />
(rahvakoosolekul, hääletamise t<strong>ee</strong>l) vastu poliitilisi otsuseid; tänapäeval on otsese demokraatia<br />
põhivahendiks referendum<br />
osalusdemokraatia – demokraatiavorm, mida iseloomustab rahva huvi poliitika vastu ning aktiivne osalus<br />
selles; mõisteliselt kattub otsese demokraatiaga<br />
ostukorv – tarbijate ostu- ja tarbimisharjumusi kajastav kaupade ning tasuliste t<strong>ee</strong>nuste maksumust<br />
p<strong>ee</strong>geldav näitaja<br />
palk ehk töötasu – eristatakse brutopalka ehk kogupalka, mis on tegelikult välja t<strong>ee</strong>nitud töötasu enne<br />
maksude maksmist, ning netopalka, mis jääb maksudest üle ja mille inimene kätte saab<br />
partei ehk erakond – ühesugust poliitilist ideoloogiat pooldavate inimeste organisatsioon, mille<br />
põhi<strong>ee</strong>smärk on oma huvide realis<strong>ee</strong>rimine riigivõimu kasutades<br />
passiivne tööpoliitika – tööpoliitika, mille käigus tegeletakse peamiselt töötuks jäänud inimeste olukorra<br />
parandamisega (nt abirahade maksmise näol); vt ka aktiivne tööpoliitika<br />
piiratud valitsemine – demokraatlik ehk põhiseaduslik valitsemine; oskussõna rõhutab seaduste ja<br />
poliitiliste traditsioonidega asetatud piiranguid valitsemisinstitutsioonide tegevusele; vastandiks on<br />
piiramatu, õigusvastane ehk diktaatorlik valitsemine<br />
pikaajaline töötu – inimene, kes on töötu olnud üle 12 kuu<br />
poliitiline sotsialis<strong>ee</strong>rumine – õppimisprotsess, mille käigus uus ühiskonnaliige (laps, sisserännanu)<br />
omandab selle ühiskonna väärtused ja käitumistavad ning teadmised riigi toimimise kohta<br />
pluralism – 1) mitmekesisus, paljusus, mis võib iseloomustada ühiskonna sotsiaalset ehitust, parteistumist,<br />
vaimukultuuri; demokraatliku ühiskonna iseloomulik tunnus; 2) USA poliitikateaduse koolkond, mille<br />
kohaselt pole nüüdisdemokraatias enam ühte kindlat võimueliiti, vaid võim jagatakse huvigruppide vahel<br />
läbirääkimiste ja kokkulepete alusel; vt ka polüarhia<br />
poliitika – ressursside jagamine, õigusnormide kehtestamine ning konfliktide lahendamine võimu omavate<br />
institutsioonide poolt oma taotluste elluviimise <strong>ee</strong>smärgil<br />
poliitiline hoiak – indiviidi sisemine valmisolek käituda teatud viisil mingi poliitikaobjekti (näiteks<br />
erakonna) või -sündmuse (näiteks valimiste) suhtes<br />
poliitiline kultuur – poliitika ja riigivõimuga seotud teadmiste, oskuste ja käitumismallide kompleks; vt ka<br />
kodanikukultuur; Gabriel Almond<br />
poliitiline süst<strong>ee</strong>m – erakondade, võimu- ja valitsemisasutuste kompleks, mille raames ja poliitiliste<br />
normide alusel toimub poliitika väljatöötamine<br />
poliitiline ökonoomia – majandusteaduse haru, mis lähtub majanduse arengu seaduspärasusi mõtestades<br />
ühiskonna ajaloolise arengu astmetest<br />
polüarhia – kõrgeltarenenud, pluralistliku ja tugeva kodanikuühiskonnaga demokraatiavorm, kus võim on<br />
hajutatud erakondade, kodanikuorganisatsioonide ja survegruppide vahel; vt ka pluralism, Robert Dahl<br />
populism – erakonna tegutsemisstiil: rahva poolehoiu püüdmine massidele m<strong>ee</strong>lepäraste lubaduste ja<br />
demagoogiaga<br />
167
postindustriaalne ühiskond ehk t<strong>ee</strong>nindusühiskond – tööstusühiskonnale järgnenud ühiskonna<br />
arengufaas, mida iseloomustavad kõrgtehnoloogia massiline kasutamine, paindlik sotsiaalne struktuur,<br />
t<strong>ee</strong>nidussektoris hõivatute ülekaal ja tehnoloogiline massikultuur<br />
postmodernism – nüüdisfilosoofia vool, mille kohaselt iseloomustab tänapäeva inimühiskonda väärtuste<br />
suhtelisus ja kultuuriline pessimism<br />
postmodernne ühiskond – kõrgeltarenenud nüüdisühiskond, mida iseloomustab klassistruktuuri tähtsuse<br />
kahanemine ja ühiskonna individualis<strong>ee</strong>rumine, paindlike, kiiresti muutuvate ja suhteliste väärtuste ning<br />
suhete domin<strong>ee</strong>rimine; postmodernset ühiskonda on nimetatud ka disorganis<strong>ee</strong>runud kapitalismiks ja<br />
riskiühiskonnaks<br />
primaarsektor – vt majanduse põhisektorid<br />
proletariaat ehk palgatöölised – kapitalistliku ühiskonna üks põhiklass, juriidiliselt vaba, kuid omandi ja<br />
kapitali puudumise tõttu kodanlusest majanduslikult sõltuv<br />
propaganda – ideoloogia põhiseisukohtade lihtsustatud tutvustamine avalikkusele toetajaskonna<br />
laiendamise <strong>ee</strong>smärgil<br />
põhiseaduslikkus ehk konstitutsionalism – demokraatlik valitsemine, mille puhul võimu ülesehitus ja<br />
valitsemise põhimõtted on seadusega määratud; kasutatakse ka oskussõna piiratud valitsemine, kuna<br />
seadused piiravad võimude tegevust<br />
raha ostujõud – hüviste hulk, mida saab rahaühiku <strong>ee</strong>st osta<br />
rahapoliitika – makromajanduspoliitika osa, mis tegeleb raha stabiilsuse säilitamise ja inflatsiooni<br />
ohjeldamisega<br />
rahvuslik kogutoodang ehk rahvuslik koguprodukt (RKP) – mõõdab antud riigi kõigi kodanike poolt<br />
toodetud lõpptarbimiseks suunatud kaupade ja t<strong>ee</strong>nuste väärtust nii kodu- kui välismaal<br />
rahvus – ühtse etnilise päritolu, tavade, k<strong>ee</strong>le ja kultuuriga inimeste kooslus, kes elab kindlal territooriumil<br />
reaalkapital – tootmises kasutatavad masinad ja seadmed, tooraine ja muud mitterahalised vahendid; vt ka<br />
finantskapital<br />
reaalne näitaja – majandusnäitaja (SKP, palk jms), kus hinnataseme muutused on kõrvaldatud; vt ka<br />
nominaalne näitaja<br />
referendum ehk rahvahääletus – otsese demokraatia tänapäeva põhivahend, kus hääleõiguslikud<br />
kodanikud saavad hääletada mingi kindla küsimuse poolt või vastu<br />
reform – mingis ühiskonnavaldkonnas valitsuse plan<strong>ee</strong>rimisel ja juhtimisel teostatavad muutused, aluseks<br />
võimude kehtestatud õigusaktid<br />
religioon ehk usund – uskumuste ja rituaalide kogum, mis on seotud millegi pühaks pidamisega<br />
resident – riigi kodanik või riigis registr<strong>ee</strong>ritud ettevõte<br />
revolutsioon – ühiskonna arengus toimuv põhjalik pööre, mille tagajärjel tuleb võimule uus<br />
ühiskonnaklass, vahetub valitsemisrežiim ning muutub kogu ühiskondlike suhete spekter<br />
riigiülene koostöö – Euroopa Liidus rakendatav koostöövorm, tugineb neile EL-i õigusaktidele ja<br />
otsustele, mis on riikide õigusnormide suhtes ülimuslikud ning peavad silmas <strong>ee</strong>skätt Euroopa ühishuve<br />
riik – võimu- ja valitsemisasutuste süst<strong>ee</strong>m, mis kehtestab suveräänse jurisdiktsiooni kindlal territooriumil<br />
ning teostab võimu alaliste institutsioonide kaudu<br />
riiklik sund – õigustmõistvate institutsioonide (kohtu) või järelevalveorganite (nt täitevameti) tegevus,<br />
millega saavutatakse õigusnormidest kinnipidamine<br />
RKP – vt rahvuslik kogutoodang<br />
rollikonflikt – olukord, kus ühe inimese (näiteks koolidirektorist lapsevanema) erinevatel rollidel on<br />
omavahel sobimatud nõudmised ja ootused<br />
168
seaduse menetlemine – seadus<strong>ee</strong>lnõu arutamine ja vastuvõtmine parlamendis seadusega ettenähtud<br />
protseduuri järgi<br />
segamajandus – majanduskorraldus, mille puhul eksist<strong>ee</strong>rivad nii riiklikud, munitsipaal- kui ka<br />
eraettevõtted<br />
sekundaarsektor – vt majanduse põhisektorid<br />
sihtfinants<strong>ee</strong>rimine – raha eraldamine rahastaja määratud programmi või projekti realis<strong>ee</strong>rimiseks;<br />
sihtotstarbelisi eraldisi ei või raha saaja kasutada mingiks teiseks otstarbeks<br />
siirdeperiood, siirdeühiskond – ühiskonna arenguetapp, mille käigus diktaatorlikud võimustruktuurid ja -<br />
suhted asendatakse demokraatlikega, toimub üleminek diktatuurilt demokraatiale<br />
sinikraed – C. Wright Millsi oskussõna postindustriaalse ühiskonna tööstustööliste kohta; vt ka<br />
valgekraed, keskklass<br />
sisemajanduse kogutoodang (SKT) ehk sisemajanduse koguprodukt (SKP) – p<strong>ee</strong>geldab riigis teatud<br />
ajaperioodi, tavaliselt aasta jooksul toodetud lõpptarbimiseks läinud kaupade ja -t<strong>ee</strong>nuste maksumust<br />
SKT – vt sisemajanduse kogutoodang<br />
SKP – vt sisemajanduse kogutoodang<br />
Smith, Adam (1723–1790) – Inglise klassikalise poliitökonoomia kuulsaim esindaja, majandusteooria<br />
rajaja; propag<strong>ee</strong>ris vabaturumajandust, turu iseregulatsioonivõimet (nn nähtamatu käe t<strong>ee</strong>s) ja taunis riigi<br />
sekkumist majandusse<br />
sotsiaaldemokraatia – vasakpoolne poliitiline ideoloogia, mis väärtustab võrdseid võimalusi ja tugevat<br />
heaoluriiki, mis kindlustaks väärika elatustaseme igaühele<br />
sotsiaalliberalism – liberalismi mõõdukam suund, mis pooldab vabaduse positiivset tõlgendust (vabadus<br />
mille jaoks?); selle kohaselt on vabadus isiksuse arengu hädavajalik tingimus, kuid riik peab pakkuma<br />
ühishüviseid ja muid võimalusi vabaduse positiivseks/konstruktiivseks rakendamiseks<br />
sotsiaalne klass – suur inimrühm, kel on sarnane sotsiaalne ja majanduslik positsioon; marksism seob<br />
klassi majandusliku võimu ja majanduslike suhetega; mittemarksistlikud teooriad rõhutavad sissetulekust ja<br />
tööhõivest tulenevaid staatuslikke erisusi (nt keskklass, sinikraed)<br />
sotsiaalne kodakondsus – Briti sotsioloogi Thomas H. Marshalli teooriast pärinev põhimõte, et igaühel on<br />
õigus riigi garant<strong>ee</strong>ritud tasuta haridusele, tervishoiule ja inimväärsele sissetulekule<br />
sotsiaalne liikumine – kollektiivse sotsiaalse käitumise vorm, mida iseloomustavad osalejate pühendumus<br />
teatud põhimõtetele ning sarnased hoiakud/väärtused; erinevalt survegrupist ja parteist puudub sotsiaalsel<br />
liikumisel formaalne organisatsioon ja liikmelisus (nt roheliste liikumine, abordivastaste liikumine)<br />
sotsiaalne lõhe – suurte inimgruppide vaheline erisus ühiskonnas, mille põhjused võivad olla<br />
majanduslikud, regionaalsed või kultuurilised (sh etnilised ja usulised)<br />
sotsiaalne mobiilsus – inimese või inimgrupi ümberpaiknemine sotsiaalse kihistumuse süst<strong>ee</strong>mis;<br />
eristatakse horisontaalset ja vertikaalset mobiilsust<br />
sotsiaalne nihilism – postmodernismile iseloomulik olemasolevate väärtuste ja normide eitamine<br />
sotsiaalne roll – sotsiaalsele staatusele omistatav sobilik käitumisstandard<br />
sotsiaalne staatus – indiviidi positsioon ühiskonna sotsiaalse kihistumuse süst<strong>ee</strong>mis, mille määravad tema<br />
päritolu või omandatud materiaalsed ning vaimsed ressursid<br />
sotsiaalne straatum ehk sotsiaalne kiht – sarnaste ressursside ja sotsiaalsete tunnustega inimeste<br />
kategooria: nt intelligents, aristokraatia, äärerühmad, eliit; vt ka sotsiaalne stratifikatsioon<br />
sotsiaalne stratifikatsioon ehk kihistumus – teatud ühiskonnatüübile iseloomulik rahvastikujaotus, kus<br />
teatavate sotsiaalsete tunnustega inimrühmad on järjestatud kihtidesse ehk straatumitesse vastavalt neile<br />
kuuluvatele majanduslikele, kultuurilistele või poliitilistele ressurssidele; vt ka sotsiaalne straatum<br />
169
sotsiaalne struktuur – mingile ühiskonnatüübile omane rahvastiku jagunemine suurteks sarnaste<br />
omadustega kategooriateks<br />
sotsiaalne tõrjutus – seisund, mille puhul inimene ei osale ühiskonna hüvedejaotuses, võimusuhetes ega<br />
kultuurielus<br />
sotsioloogia – teadus, mis uurib ühiskonna ja selle allsüst<strong>ee</strong>mide toimimist ning inimeste ühiskondliku<br />
käitumise seaduspärasusi<br />
staatuslik hierarhia – sotsiaalse stratifikatsioonisüst<strong>ee</strong>mi omadus: inimesed asetuvad ühiskonnas oma<br />
staatuse järgi eri tunnustatusastmetele (kõrge staatusega inimene on staatusliku hierarhia tipus)<br />
standard – kokkuleppeliselt kindlaks määratud ühtsed nõuded; standard võib olla nii rahvusvaheline<br />
(nt ISO kvalit<strong>ee</strong>distandard), regionaalne, riiklik kui ka ettevõttespetsiifiline<br />
struktuurifondid ehk tõukefondid– Euroopa Liidu <strong>ee</strong>larve sihtotstarbelised fondid, mille kaudu<br />
eraldatakse vähemarenenud EL-i regioonidele ressursse majanduse infrastruktuuri nüüdisajastamiseks,<br />
maalelu toetamiseks ning uute töökohtade loomiseks<br />
struktuurne tööpuudus – olukord, kus tööd otsivate inimeste oskused ei vasta tööandjate nõudmistele ja<br />
vajadustele<br />
subsiidium – rahaline toetus, mida riik annab kas teatud majandusharule või teatud toote/t<strong>ee</strong>nuse müüjale<br />
survegrupp – legaalselt tegutsev organisatsioon või ühendus, mis püüab suruda oma huve läbi avaliku<br />
arvamuse või poliitikute mõjutamise t<strong>ee</strong>l<br />
suurriik – rahvusvahelistes suhetes kasutatav mõiste riigi kohta, kes mängib rahvusvahelises julgeolekus<br />
olulist rolli<br />
tarbijahinnaindeks (THI) – hinnaindeks, mis iseloomustab tarbekaupade ja tasuliste t<strong>ee</strong>nuste hindade<br />
muutust; THI-d mõõdetakse ostukorvi maksumuse muutuse alusel<br />
t<strong>ee</strong>nindusühiskond – vt postindustriaalne ühiskond<br />
teadmusühiskond, teadmispõhine ühiskond – kõrgeltarenenud ühiskonnatüüp, kus nii majanduses kui<br />
ühiskonna juhtimises kasutatakse teadusuuringute tulemusi; töös hinnatakse paindlikkust ja innovaatilisust;<br />
teadmusühiskonnas on ülikoolid ja uurimisasutused olulised ühiskonnainstitutsioonid, teadlaste ja<br />
üliõpilaste osakaal on kõrge<br />
tertsiaarsektor – vt majanduse põhisektorid<br />
toll – maks eksporditavalt või imporditavalt kaubalt<br />
tolliliit – kahe või enama riigi vahel sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt omavahelises kaubavahetuses tolle<br />
ei rakendata<br />
tootmistegurid – majanduslike ressursside kogum, mis on ühiskonnal käsutada kõikide majanduslike<br />
soovide rahuldamiseks; tootmistegurid jagunevad üldjoontes tööjõuks ehk inimkapitaliks, kapitaliks ning<br />
maaks ehk loodusressurssideks<br />
tootmiskulud – tootmisprotsessis kasutatud ressursside maksumus (nt palk, materjalikulu)<br />
totalitarism, totalitaarne ühiskond – diktatuuri vorm, mida iseloomustab ühe partei ainuvõim ja kõigi<br />
ühiskonnasfääride, sh eraelu allutamine riigi ja ainupartei kontrollile<br />
tsiviilkultuur – vt kodanikukultuur<br />
tsiviilühiskond – vt kodanikuühiskond<br />
tulugrupp – ühik, mida kasutatakse rahvastiku sotsiaalse kihistumuse iseloomustamiseks; tavaliselt<br />
jagatakse rahvastik inimeste sissetuleku suuruse alusel kümneks tulugrupiks ehk detsiiliks<br />
turumajandus – majandussüst<strong>ee</strong>m, kus hüviste müüjate ja ostjate käitumine ehk pakkumise ja nõudluse<br />
suhe ning tootjate konkurents määravad hinnad ning kaubavaliku<br />
170
turg ehk turumehhanism – hindade ja koguste muutumine, kus tarbija maksim<strong>ee</strong>rib kasulikkuse,<br />
rahuldades oma soove ja vajadusi parimal moel oma võimalusi arvestades, ning tootja optim<strong>ee</strong>rib oma<br />
tootmisprotsessi, kasutades ressursse võimalikult efektiivselt<br />
tõukefondid – vt struktuurifondid<br />
täistööhõive – olukord, kus kõik, kes tahavad töötada, seda ka saavad<br />
tööhõivepoliitika – vt tööpoliitika<br />
tööjõud – tööealine (vanuses 15–74) rahvastikuosa, kes soovib ja on võimeline töötama; tööjõud jaguneb<br />
töötajateks ehk hõivatuteks ja töötuteks<br />
tööpoliitika ehk tööhõivepoliitika – poliitika, mille <strong>ee</strong>smärgiks on vähendada tööpuudust ja suurendada<br />
tööhõivet<br />
tööpuuduse määr ehk töötuse määr – töötute osatähtsus tööjõus protsentides<br />
tööstusrevolutsioon ehk tööstuspööre – üleminek põhiliselt põllumajanduslikult tootmiselt tööstuslikule<br />
tootmisele; seda iseloomustasid vabrikute levik, linnade kiire areng, töölisklassi ja kodanluse kujunemine<br />
ning põhjalikud muutused inimeste elustiilis<br />
tööstusühiskond – tööstuspöörde tulemusel kujunenud ühiskond, mida iseloomustas tööstusliku tootmise<br />
domin<strong>ee</strong>rimine majanduses ning tööhõives<br />
töötaja ehk hõivatu – palgatööline, ettevõtja või vabakutseline, kes saab töö <strong>ee</strong>st tasu<br />
töötu – inimene, kes soovib ja suudab tööd teha, kuid ei leia seda<br />
töötu abiraha – rahaline toetus, mis peaks töötule osaliselt kompens<strong>ee</strong>rima sissetuleku kaotuse<br />
ujuv vahetuskurss – valuuta hind, mis kujuneb vabalt, valuuta nõudmise ja pakkumise tasakaalu<br />
tulemusena; ujuv vahetuskurss muutub s<strong>ee</strong>ga pidevalt, nt USA dollari ja euro vaheline kurss<br />
vabad valimised – demokraatlikus ühiskonnas korraldatavad valimised, mille tunnused on üldine<br />
valimisõigus, kandidaatide võistlus ja valimisprotsessi regul<strong>ee</strong>rivate õigusaktide olemasolu<br />
vabakaubanduskokkulepe – kokkulepe kahe või enama riigi vahel, mille kohaselt vastastikku<br />
kaubanduspiiranguid (nt tolle) ei rakendata<br />
vahetarbimine – kaubad ja t<strong>ee</strong>nused, mida kasutatakse teiste toodete või t<strong>ee</strong>nuste tootmisel<br />
vahetuskurss – näitab, kui palju maksab üks valuuta teises rahas väljendatuna ehk kui palju ühte valuutat<br />
saab osta teise valuuta <strong>ee</strong>st<br />
valgekraed – vt keskklass ja sinikraed<br />
valimiskünnis – seadusega kehtestatud minimaalne häälte protsent, mille erakond peab koguma parlamenti<br />
pääsemiseks<br />
valimissüst<strong>ee</strong>m – seadusega sätestatud põhimõtted, mille alusel korraldatakse hääletamist ja mandaatide<br />
jagamist parlamendi-, omavalitsuse või presidendivalimistel; on kaks põhimõtteliselt erinevat süst<strong>ee</strong>mi –<br />
majoritaarne ehk enamusvalimise ja proportsionaalne ehk võrdelise valimise süst<strong>ee</strong>m<br />
valitsemisrežiim – võimu- ja valitsemiskorraldus, mis määrab ka rahva poliitikas osalemise r<strong>ee</strong>glid;<br />
valitsemisrežiimid jagunevad demokraatlikeks ja diktaatorlikeks<br />
valitsusvaheline koostöö – traditsiooniline riikidevahelise rahvusvahelise suhtlemise vorm. Iga riik säilitab<br />
iseseisva otsustusõiguse ning riigiüleseid võimustruktuure ei looda<br />
valuutakomit<strong>ee</strong> – riigis kasutusel olev rahasüst<strong>ee</strong>m, mis põhineb fiks<strong>ee</strong>ritud vahetuskursil; raha<br />
pakkumine majanduses on määratud riigi kulla- ja välisvaluuta varudega<br />
valuutarisk – valuuta omaniku risk, et tema omanduses oleva valuuta väärtus võib muutuda ja selle tõttu<br />
muutuvad ka muud majanduslikud kohustused; nt valuuta devalv<strong>ee</strong>rimise tulemusena väheneb<br />
välisvaluutas tehtud invest<strong>ee</strong>ringu väärtus väljendatuna devalv<strong>ee</strong>ritud valuutas; samas välisvaluutas võetud<br />
171
laenu väärtus suureneb – s<strong>ee</strong>ga peab laenuvõtja maksma koduvaluutas laenu <strong>ee</strong>st tagasi rohkem raha, kui<br />
esialgu plan<strong>ee</strong>ris<br />
volinik – Euroopa Komisjoni liige<br />
võim – isiku või sotsiaalse grupi suutlikkus suruda teistele peale oma tahet, mõjutada nende tegevust ning<br />
saavutada s<strong>ee</strong>läbi oma <strong>ee</strong>smärkide elluviimine<br />
võimude lahusus ja tasakaalustatus – Charles de Montesqieu sõnastatud demokraatliku valitsemise<br />
põhiprintsiip, mille järgi seadusandlik, täidesaatev ning õigustmõistev tegevus peab olema jagatud eri<br />
institutsioonide vahel<br />
võlakiri – väärtpaber, mis sisaldab laenuvõtja kohustust maksta laen kokkulepitud tähtajal laenuandjale<br />
tagasi ning tasuda intressi laenu kasutamise <strong>ee</strong>st<br />
võrgustikuvalitsemine – nüüdisaegne valitsemismudel, mida iseloomustab osalejate lai ring ning<br />
paindlikud töövormid ja partnerlussuhted; võrgustikuvalitsemine vastandub olemuselt jäigale hierarhilisele<br />
bürokraatlikule valitsemisele<br />
võõrandumine – Karl Marxi oskussõna märgistamaks inimtegevuse sisu ja <strong>ee</strong>smärkide kaugenemist<br />
indiviidi tegelikest huvidest; tänapäeval kasutatakse seda peamiselt selleks, et iseloomustada kodanikkonna<br />
<strong>ee</strong>maldumist riigivõimust ja valitsemisinstitutsioonidest<br />
väärtpaber – suures koguses välja lastud, vabalt võõrandatav finantsõigusi ja kohustusi tõendav<br />
dokument; väärtpaberid jagunevad omandiõigust tõendavaiks (aktsia, invest<strong>ee</strong>rimisfondi osatäht jmt),<br />
võlakohustust tõendavaiks (võlakiri, obligatsioon, hoiuse sertifikaat jmt) ja ostu- või müügiõigust või -<br />
kohustust tõendavaiks väärtpabereiks (optsioon, forvard)<br />
Weber, Max (1864–1920) – üks kuulsamaid 20. sajandi sotsiolooge; uuris kapitalistliku tootmisviisi<br />
vaimseid <strong>ee</strong>ldusi, võimu olemust ja tüüpe, lõi klassikaks muutunud bürokraatiateooria<br />
äärerühm ehk marginaalrühm – väheste ressurssidega ning sotsiaalselt tõrjutud rühm ühiskonna<br />
stratifikatsioonisüst<strong>ee</strong>mis<br />
ühishüvis, ühishüve – kaup/t<strong>ee</strong>nus, mida ühiskonnaliikmed tarbivad turu vahenduseta<br />
ühiskond – suurte inimhulkade kooselu korrastatud viis<br />
ülekanderiik – vt heaoluriik<br />
ökologism ehk roheline ideoloogia – uus sotsiaalne ideoloogia, mis käsitleb inimühiskonda ja loodust<br />
ühtse, vastastikuses sõltuvuses oleva tervikuna; sellest tulenevalt peaks rahvas ja poliitikud keskenduma<br />
pigem ühiskonna ja looduse vahelise harmoonia saavutamisele kui ühiskonna siseprobl<strong>ee</strong>midele<br />
172
Kasutatud kirjandus<br />
Adolino, J., Blake, Ch. Comparing Public Policies. Issues and Choises in Six Industrialized Countries. CQ<br />
Press, 2001.<br />
A ja O. Taskuteatmik. Eesti Entsüklop<strong>ee</strong>diakirjastus, 2003.<br />
Ball, A., Guy Peters, B. Modern Politics and Government. Sixth Edition. Macmillan, 2000.<br />
Best, S. Introduction to Politics and Society. Sage, 2002.<br />
Dalton, R. Citizen Politics. Public Opinion and Political Parties in Advanced Industrial Democracies.<br />
Chatham House, 2002.<br />
Dunleavy, P., O’Leary, B. Riigiteooriad. Liberaalse demokraatia poliitika. Külim, 1995.<br />
Eamets, R. Eesti tööturu potentsiaal ja tööturupoliitika Euroopa Liidu kontekstis. Eesti inimarengu aruanne<br />
1998. UNDP, Tallinn, 1998.<br />
Eatwell, J., Ellmann, M. jt. Pehme riik, karm <strong>ee</strong>larve. Sotsiaalpoliitilised valikud Kesk- ja Ida-Euroopas.<br />
Tallinn, Rahvaerakond Mõõdukad, 2000.<br />
Eesti Inimarengu Aruanded, 2000–2003.<br />
Eesti Panga kodulehekülg (www.<strong>ee</strong>/epbe)<br />
Eesti riiklike institutsioonide usaldusväärsuse ja seadusloome legitiimsuse uuringu projekt. Aruanne. TPÜ<br />
RASI, 2001.<br />
Eesti Statistikaameti kodulehekülg (www.stat.<strong>ee</strong>))<br />
Eesti Vabariigi Põhiseadus. 1992.<br />
Euroopa Liidu kodulehekülg (europa.eu.int)<br />
Gallagher,M., Laver, M., Mair, P. Representative Government in Western Europe. McGraw Hill, 2001.<br />
Giddens, A. Kolmas t<strong>ee</strong>. Sotsiaaldemokraatia uuestisünd. Mõõdukad, 1999.<br />
Gitelson, A, Dudley, R., Dubnick, M. Am<strong>ee</strong>rika Ühendriikide valitsemissüst<strong>ee</strong>m. Houghton Mifflin Co,<br />
1996.<br />
Hess, B., Markson, E., Stein, P. Sotsioloogia. Külim, 2000.<br />
Kaldaru, H. Mikroökonoomika II. Tartu Ülikooli Kirjastus, 1996.<br />
Lagerspetz, M., Trummal, A. jt. Tuntud ja tundmatu kodanikuühiskond. Avatud Eesti Fond, 2003.<br />
Made, T. Rahvusvahelised suhted. 2003.<br />
Möldre, L., <strong>Toots</strong>, A. Ühiskonnaõpetus. XII klass. Koolibri 1999.<br />
Norris, P., LeDuc, L. Comparing democracies 2. Sage, 2001.<br />
Palk, P. Euroopa ühendamise lugu. Argo, 2003.<br />
Parkin, M., King, D. Economics. Addison – Wesley, Wokingham (etc) 1992.<br />
Peterson, W.L. Principles of Economics, Irwin Publications, USA, 1989.<br />
Roots, H. Eesti bürokraatia järjepidevus ja uuenemine. SKA, 2000.<br />
Schiller, B. R. The Macro Economy Today, McGraw-Hill, 1991.<br />
Sotsiaalne kaitse, ESA, 2003.<br />
<strong>Toots</strong>, A. Ühiskonnaõpetus. 9. klassi õpik. Koolibri, 2003.<br />
Ulst, E. Avaliku sektori ökonoomika, Tartu Ülikooli Kirjastus, 1998.<br />
173
Change language