You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
Kolm taevast lugu<br />
Muinasjutukogumiku „Taevane pulm“ (Tallinn<br />
2006) nimiloos kutsutakse kangelane oma pulmast<br />
võõra poolt ära, hetkeks kuulama taevaseid<br />
viise. Taevasse minnes leiab mees, et pole midagi nii ilusat<br />
varem kuulnud, ta tahab kuulata veel teisegi loo ja, vaatamata<br />
kutsuja manitsusele, kolmandagi. Kui kangelane siis<br />
enda arvates pärast kolme loo ärakuulamist taevast pulmamajja<br />
naaseb, leiab ta eest tühja talu ja muutunud küla –<br />
kodupaigas on möödunud kolmsada aastat.<br />
Justkui lühikest aega äraolek siinsest maailmast, ent tegelik<br />
naasmine alles pika aja järel esindab rahvajuttudes valitsevat<br />
arusaama, mille järgi liigub aeg siin ja sealpoolses<br />
maailmas eri kiirusega. Muinasjuttudele ja muistenditele<br />
on üldse tunnuslik seesugune vastandamine, meie ja „sealpoolset“<br />
maailma kujutatakse mitmes mõttes pöördvõrdelisena<br />
– näiteks „sealt poolt“ saadud kuld muutub siin maailmas<br />
väheväärtuslikuks ja vastupidi, kaasa saadud praht<br />
maa peal kullaks.<br />
Maailmas on see lugu üsna levinud ning Eestis samuti –<br />
kahest sarnasest süžeest on meie rahvaluulearhiivis kokku<br />
ligi poolsada üleskirjutust üle maa. Sageli võib neis lugudes<br />
olla kaasakutsujaks sõber, kes vastavalt kokkuleppele kutsub<br />
meest pulma oma surma järel, või siis kutsub meest surnuaial<br />
jalaga tonksatud pealuu kaasa maaalusesse pulma.<br />
Loo teine seletusvõimalus olekski panna kuulajat/lugejat<br />
mõtlema sureliku igapäevase elu kaduvuse üle ning külaskäik<br />
taevasse (või maaalusesse) maailma oleks kohtumine<br />
surnuteilmaga. Enamik ülalkirjeldatud lugusid lõppeb mällusööbiva<br />
kirjeldusega, kuidas sadu aastaid ära olnud kangelane<br />
oma tegelikust vanusest teada saades põrmuks variseb.<br />
Nii pidi ka pulmaline mõtlema, et tema rõõmupidu on<br />
igaviku seisukohalt tühine. Rahvajuttude taustsüsteem on<br />
pärit reaalsest ühiskonnast, muinasjutt võib tunduda meile<br />
väljamõeldud loona, lastejutuna, mil pole seost tänapäevase<br />
täiskasvanute maailmaga, ent endisaegses ühiskonnas<br />
on muinasjutt olnud täiskasvanute jutt ja ümbritseva<br />
maailma ning väärtuste süsteemiga vägagi seotud. See on<br />
tinginud ka lugude olustiku – talupere elamu ja ümbruskonna<br />
ning kangelased talurahva seast (nõnda pole ime,<br />
et tänapäeva lapsed kirjutavad muinasjutte, mille kangelased<br />
on tuntud reklaamidest ja kaasaja ühiskondlikest sündmustest).<br />
Enamikes muinaslugudes peegeldub reaalne täiskasvanute<br />
kogemusi peegeldav maailm, ja talukontekstile<br />
vaatamata räägib muinasjutt tegelikult ka tänapäeva inimese<br />
üldinimlikest probleemidest.<br />
Nagu head lood ikka, on ka muinasjutud avatud tõlgendusvõimalustega<br />
ning pakuvad meile seletuseks väga mit<br />
muusikat<br />
Julius Reepärg paneb kirja Jaan Muruvälja<br />
jutte. Eesti rahvaluule arhiiv (1937)<br />
meid variante. Loo kolmas seletusvõimalus võiks olla näiteks<br />
muinasjuttude sisu üldisest reeglistikust, muinasjutu<br />
„poeetikast“ tulenev – lugu on võrdpildiks inimese kokkupuutele<br />
millegi erilisega. Taevaseid lugusid kuulava mehe<br />
kogemusele võib tuua paralleele arvukate elamuskogemustega<br />
– olgu tänapäeval näiteks reisimisega võõrale maale,<br />
erakordse sündmuse läbielamisega või mingi muu erilise<br />
hetke kogemisega – miks mitte ka teatri või kontserdielamusega.<br />
Kindlasti taipas endisaegne talumees, et on hetki,<br />
mida kogedes toimub inimese mõttemaailmas muutus<br />
ning ta ei jää enam endiseks. Mõistagi ei pea see muutus<br />
olema selline, mille järel inimene põrmuks variseb, vaid see<br />
võib olla kogejale ka positiivne. Sellest annab tunnistust, et<br />
mõned jutustajad on selle loo traditsioonilise lõpu ümber<br />
teinud. Meie muinaslugudest ülevaadet andev imemuinasjuttude<br />
antoloogia (Tartu, 2009) toob ära rahvaluulekoguja<br />
Julius Reepärgi poolt <strong>Viru</strong>maalt Aasperest pärit jutustajalt<br />
Jaan Muruväljalt (Mahkveilt) üles kirjutanud variandi,<br />
kus samal moel pulmas kogemuse läbi elanud mees naaseb<br />
seitsmekümne aasta järel oma pruudi juurde, taskus<br />
tükk kaasa võetud sepikut. Kui ta vanaks jäänud naine seda<br />
sööb, muutub temagi uuesti nooreks ning nad elavad edasi<br />
õnnelikku elu. „Võib olla, et elavad praegu veel”.<br />
Nii võime kolme taevast lugu kuulanuna elada ka meie<br />
reaalses maailmas edasi ehk natuke teistsugusena, ereda<br />
elamuse läbi pisut muutununa. Sarnaselt jutustaja Mahkvei<br />
variandiga – ehk isegi veidi nooremana. Risto Järv<br />
armastab<br />
SUVE<br />
ja ‘i
Change language