Kammermuusikapidu talentidega meilt ja mujalt - Teater. Muusika ...
Kammermuusikapidu talentidega meilt ja mujalt - Teater. Muusika ...
Kammermuusikapidu talentidega meilt ja mujalt - Teater. Muusika ...
You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
KAMMERMUUSIKAPIDU<br />
TALENTIDEGA MEILT JA MUJALT<br />
Tallinna kammermuusika festival<br />
11.—25. septembrini 2011<br />
IRÉN LILL, MARJU RIISIKAMP<br />
Tänavusel festivalil oli ühtekokku<br />
kolmteist kontserti, põhilisteks esinemiskohtadeks<br />
Tallinna raekoda <strong>ja</strong><br />
Tallinna Rootsi-Mihkli kirik. Suurema<br />
koosseisuga kontserdid, Purcelli ooperi<br />
„Dido <strong>ja</strong> Aeneas” kontsertesitus <strong>ja</strong><br />
festivali galakontsert toimusid vastavalt<br />
Tallinna Kaarli <strong>ja</strong> Jaani kirikus.<br />
Tallinna Rootsi-Mihkli kirik ehitati<br />
õieti vaestehaiglaks, 1733. aastal hakati<br />
siin pidama rootsikeelseid jumalateenistusi<br />
<strong>ja</strong> 1947. aastal sai hoonest spordiühingu<br />
Spartak raskejõustikuma<strong>ja</strong>.<br />
Rootsi-Mihkli kogudus taastati ning<br />
sai oma ma<strong>ja</strong> tagasi 1992. aastal <strong>ja</strong> umbes<br />
kümne aasta eest sai see hoone uue<br />
katuse <strong>ja</strong> välisviimistluse ning on nüüd<br />
olnud juba pikemat aega ka kontserdisaalina<br />
kasutusel. Kiriku renessanssvõlvide<br />
all istudes meenus a<strong>ja</strong>loost,<br />
et XVI sa<strong>ja</strong>ndi lõpul olevat rootslased<br />
moodustanud koguni viiendiku Eesti<br />
elanikkonnast. Midagi üdini hansalikku<br />
õhkub sellest saalist, eriti veel siis,<br />
kui kirikuruum on rahvast pilgeni täis<br />
ning kontserdieelses jutusuminas tabab<br />
kõrv rootsi, norra <strong>ja</strong> soome keelt.<br />
I. L.: Ferenc Liszti 200. sünniaastapäevale<br />
pühendatud festivali avakontsert<br />
11. septembril Hopneri ma-<br />
82<br />
<strong>ja</strong>s, esines Belgia pianist Seenu Singh,<br />
üritus korraldati koos Belgia saatkonna<br />
<strong>ja</strong> Ungari Instituudiga. On imetlusväärne,<br />
kui palju koostööpartnereid<br />
suutsid korralda<strong>ja</strong>d eesotsas kunstilise<br />
juhi Pille Lille <strong>ja</strong> tegevjuhi Leelo Lehtlaga<br />
festivalile leida! Kontserdil oli esmakordselt<br />
võimalus kuulata endise<br />
Matkama<strong>ja</strong> saalis ka uut kabinetklaverit<br />
Estonia.<br />
Belgias elava india päritolu pianisti<br />
Seenu Singhi (sünd. 1985) ettekandes<br />
kõlas valik Liszti populaarsematest paladest<br />
ning tormiliste aplauside põh<strong>ja</strong>l<br />
otsustades tundus tema mäng publikule<br />
muljet avaldavat.<br />
M. R.: Eeva Hartomaa (sopran, Soome),<br />
Daniel Stagno (klaver, Rootsi),<br />
Atlan Karp (bariton) <strong>ja</strong> Seppo Varho<br />
(klaver, Soome) 13. septembril Tallinna<br />
Rootsi-Mihkli kirikus. Esitati kahe<br />
poolega kava, esimeses pooles laulis<br />
sopran Eeva Hartomaa Daniel Stagno<br />
neli laulu Edith Södergrani luuletsükli<br />
„Neli väikest luuletust” (2011) sõnadel,<br />
seejärel laulud Gustav Frödingi sõnadel<br />
(2009—2010) samalt heliloo<strong>ja</strong>lt.<br />
Hartomaa on täiusliku häälemater<strong>ja</strong>li<br />
<strong>ja</strong> koolitusega laul<strong>ja</strong>, vapustavalt kõrged<br />
noodid kõlasid tal kergelt <strong>ja</strong> sundimatult.<br />
Alustanud õpinguid Anu Kaa-
Hugo Ticciati.<br />
lu juures, täiendas laul<strong>ja</strong> end Šveitsis<br />
Luganos. Ta on saavutanud mitmeid<br />
konkursivõite, käesoleval aastal esikoha<br />
Kangasniemis.<br />
Heliloo<strong>ja</strong> <strong>ja</strong> pianist Daniel Stagno<br />
teosed olid hämmastavalt meloodilised,<br />
nagu polekski need pärit meie<br />
muserdatud kaasa<strong>ja</strong>st. Klaveripalad <strong>ja</strong><br />
laulud — tema mängumaa ongi põhiliselt<br />
kammermuusika. Laulude klaverisaade<br />
illustreeris loodusnähtusi <strong>ja</strong><br />
idülle, kord vihmapiisku, kord „jões<br />
veiklevaid imelisi sillerdusi”. Üks mõjuvamaid<br />
laule selles esituses oli „Nooruses”<br />
— ul<strong>ja</strong>lt nooruslik, nii nagu esita<strong>ja</strong>d<br />
isegi. Iseloomustaksingi Stagno<br />
laulusaateid sõnaga „illustratiivne”, kohati<br />
isegi sõnaga „pinnapealne”. Kontserdi<br />
esimene pool möödus „naishinge<br />
riigis” (laulusõnadest võetud väljend)<br />
<strong>ja</strong> tundelises meeleseisundis. Seda ei<br />
varjutanud kava edenedes lisandunud<br />
tõsisemad teemad, nagu „ostetud ar-<br />
mastus” <strong>ja</strong> „surm”, ikka püsis üldmeeleolu<br />
nooruslikult kerge <strong>ja</strong> sulnis.<br />
Ülevoolavale õnneteemale vastukaaluks<br />
järgnes Mussorgski <strong>ja</strong> Sviridovi<br />
üsnagi grotesksete lauludega kontserdi<br />
teine pool bariton Atlan Karbi esituses.<br />
Karbil on suur lavapraktika, kogemusi<br />
ooperirollidest kuni vokaalsuurvormide<br />
soolodeni. Mussorgski laulud tema<br />
esituses kujunesid mõjuvateks miniatuurideks,<br />
igal oma meeleolu, nüansid<br />
<strong>ja</strong> toredad võimalused laulusolistile<br />
oma näitle<strong>ja</strong>meisterlikkuse demonstreerimiseks.<br />
Karbi hääles oli konkreetsust<br />
<strong>ja</strong> ka paindlikkust. Ta oskas edasi<br />
anda eestlasele raskesti tabatavat vene<br />
hinge suurt joont, tahtmist vaadata horisondi<br />
taha, erilist fantaasiat. „Tuuled<br />
lõõtsuvad, tuuled tormised”— otsemaid<br />
kandus kuula<strong>ja</strong> nagu „aluse<br />
peal” muudele randadele. „Mefisto<br />
laul Auerbachi keldris” haaras kuula<strong>ja</strong>id<br />
jõuliste, täisvereliste karakteritega.<br />
teater muusika kino<br />
83
Sviridovi laulus „Kaaren ronga juurde<br />
lendab” kõlas taas grotesk ning seejärel<br />
üllatas solist hoopis uue emotsionaalse<br />
värvinguga poeetilise „Vene lauluga”.<br />
Laul<strong>ja</strong> vene keele hääldus oli suurepärane,<br />
ainuke tähelepanek (olen lapsest<br />
saati palju vene keele keskkonnas viibinud,<br />
sellest ehk nurin) oleks järgmine:<br />
Sviridovi laulus „Põsk õhetav kui<br />
õunake” refrääni teksti lõik peaks kõlama:<br />
„da nu ihh govoritj”— esimene<br />
sõna just nimelt tugeva <strong>ja</strong> teine pehme<br />
lõpuga.<br />
I. L.: Henry Purcelli ooperi „Dido<br />
<strong>ja</strong> Aeneas” kontsertesitus 14. septembril<br />
Kaarli kirikus oli Tallinna kammermuusika<br />
festivalil esimene kord tuua<br />
lavale nii suuremõõtmeline teos. Kuigi<br />
polnud tegemist lavastusega, on selline<br />
ettevõtmine siiski väga töömahukas.<br />
„Dido <strong>ja</strong> Aeneas” on Purcelli ainus<br />
muusikaline lavateos, kus kogu tekst<br />
esitatakse lauldes. Eestis on seda ette<br />
kantud veel mõned aastad tagasi Tartu<br />
A<strong>ja</strong>loomuuseumi saalis Elleri-nimelise<br />
Tartu muusikakooli projektina.<br />
Nüüdne esituskoosseis oli väga kirju,<br />
sisaldades nii professionaale kui ka<br />
üliõpilasi, kus barokkmuusikaga sina<br />
peal oli<strong>ja</strong>id vähemuses <strong>ja</strong> laulusolistide<br />
seas ei olnud kahjuks ühtegi barokkrepertuaariga<br />
pidevalt tegelevat muusikut,<br />
kuigi neid Eestis ju leiaks. Kogu<br />
kollektiivi hoidis ühe mütsi all inglise<br />
dirigent <strong>ja</strong> klavessiinimängi<strong>ja</strong> David<br />
Roblou. Nimiosades esinesid metsosopran<br />
Helen Lokuta (Dido) <strong>ja</strong> bariton<br />
Simo Breede (Aeneas). Mõlemad solistid<br />
said oma partiidega hästi hakkama,<br />
kuid pisut va<strong>ja</strong>ka jäi rollides inimlike<br />
omaduste edasiandmisest — on ju barokkmuusika<br />
täis erinevaid afekte, mis<br />
on võtmeks emotsioonide väljendamisel.<br />
Hea mulje jättis sopran Angelika<br />
Mikk Belindana <strong>ja</strong> suureks avastuseks<br />
84<br />
oli Võluri osas metsosopran Aule Urb.<br />
Solist on alles oma laul<strong>ja</strong>tee alguses,<br />
kuid väga ilusa häälemater<strong>ja</strong>liga. Tema<br />
Võlur oli külm <strong>ja</strong> väl<strong>ja</strong>peetud, kuid<br />
täis sisemist pinget <strong>ja</strong> kurjust. Esimene<br />
nõid metsosopran Annaliisa Pillaku<br />
esituses oli energiline <strong>ja</strong> raevukas, valmis<br />
kohe mis tahes pahategudeks. Pillakul<br />
on kandev hääl <strong>ja</strong> täpne intonatsioon<br />
ning oskus anda karaktereid edasi<br />
väga ilmekalt, ta paneb mängu kogu<br />
sisemise energia. Nõidade duettides oli<br />
tasakaal veidi paigast ära, jättes varju<br />
2. nõia (metsosopran Maire Haava).<br />
Lisaks David Roblou väga täpsele<br />
dirigeerimisele andis kogu esitusele<br />
kindla toe professionaalsetest barokkmuusika<br />
spetsialistidest continuogrupp<br />
koosseisus Reinut Tepp (klavessiin),<br />
Imre Eenma (viola da gamba) <strong>ja</strong><br />
Robert Staak (teorb). Hea esituse eest<br />
tõstaksin esile koori <strong>ja</strong> nende dirigenti<br />
Kaspar Mändi, eriti teise vaatuse ka<strong>ja</strong>efektidega<br />
koorinumbrit ning aeglast <strong>ja</strong><br />
kaunist lõpukoori, millele tuli kasuks<br />
Kaarli kiriku akustika.<br />
Juhtus aga ka seda, et hoolimata<br />
dirigendi pingutustest a<strong>ja</strong>s akustika<br />
(suur ka<strong>ja</strong>) orkestri <strong>ja</strong> koori üpriski<br />
suurde nihkesse. Kuigi lõppkokkuvõttes<br />
sai ka orkester oma ülesandega korralikult<br />
hakkama, oleks suurema hulga<br />
barokkmuusikute kaasamine selle<br />
projekti teostamist <strong>ja</strong> ka dirigenditööd<br />
tunduvalt lihtsustanud <strong>ja</strong> tulemus saanuks<br />
parem.<br />
Meeldivaks üllatuseks kavalehel oli<br />
Kristel Pappeli põh<strong>ja</strong>lik <strong>ja</strong> as<strong>ja</strong>tundlik<br />
ülevaade ooperist.<br />
Kontserdil 15. septembril Rootsi-Mihkli<br />
kirikus astusid kolmes ansamblis<br />
üles kahe põlvkonna eesti<br />
muusikud. Õhtu algas Debussy Rapsoodiaga<br />
klarnetile <strong>ja</strong> klaverile aastast<br />
1910, esita<strong>ja</strong>teks Madis Kari (klarnet)
Henry Purcelli ooperi „Dido <strong>ja</strong> Aeneas” solistid: (vasakult) 1. Margarita Vilsone (2. naine),<br />
2. Angelika Mikk (Belinda), 3. Helen Lokuta (Dido), 4. Simo Breede (Aeneas),<br />
5. Aule Urb (Võlur), 6. Maire Haava (2. nõid) <strong>ja</strong> 7. Annaliisa Pillak (1. nõid).<br />
Harri Rospu foto<br />
<strong>ja</strong> Marko Martin (klaver). Pala oli oma<br />
prelüüdliku <strong>ja</strong> pretensioonitu karakteriga<br />
kontserdile hea sissejuhatus. Madis<br />
Kari on sagedamini laval orkestris,<br />
huvitav oli teda kuulata ka väikeses<br />
ansamblis.<br />
Kava jätkus Debussy sõprade ringi<br />
kuulunud Ernest Chaussoni teosega<br />
Poeem op 25, loodud 1896. Mõni sõna<br />
Amédée-Ernest Chaussonist (1855—<br />
1899), kelle muusikat esitatakse märksa<br />
harvemini kui Debussy loomingut,<br />
kuid kes oli kuulsa impressionisti kõrval<br />
kahtlemata üks oma a<strong>ja</strong> andekamaid<br />
heliloo<strong>ja</strong>id. Nagu paljud teisedki<br />
helikunstnikud, sai ta hariduse õigusteaduse<br />
erialal <strong>ja</strong> tegutses advokaadina.<br />
Oli andekas ka kir<strong>ja</strong>nduse <strong>ja</strong> kunsti<br />
alal, kuid muusika oli talle siiski südamelähedasem<br />
ning lisaks lapsepõlves<br />
eraõpeta<strong>ja</strong> käe all saadud algõpetusele<br />
omandas ta hiljem kompositsioonialased<br />
teadmised Jules Massenet’ <strong>ja</strong> Caesar<br />
Francki õpilasena. Kahjuks hukkus<br />
Chausson traagilises <strong>ja</strong>lgrattaõnnetuses<br />
oma loomingulise karjääri tõusuaastail.<br />
Chaussoni suure iidoli Wagneri<br />
kõrval on talle heliloo<strong>ja</strong>na suurimat<br />
mõju avaldanud ilmselt Caesar Franck.<br />
Sümfooniline poeem, mille Chausson<br />
pühendas oma sõbrale, viiulda<strong>ja</strong>le <strong>ja</strong><br />
heliloo<strong>ja</strong>le Eugène Ysaÿele, oli inspireeritud<br />
Sergei Turgenevi jutustusest „Esimene<br />
armastus” <strong>ja</strong> paistab silma oma<br />
vahelduva tonaalsuse <strong>ja</strong> vaba vormiliigendusega.<br />
Sigrid Kuulmann (viiul)<br />
esitas selle kauni muusikalise jutustuse<br />
peast, suure väljendusvabaduse <strong>ja</strong><br />
kindlusega, nüansirikkalt <strong>ja</strong> köitvalt.<br />
Eriti kaunilt kõlas keskmine lõik, kus<br />
bemollid asenduvad dieesidega ning<br />
teemad <strong>ja</strong> motiivid põimuvad tihedalt<br />
teater muusika kino<br />
85
viiuli- <strong>ja</strong> klaveripartiis. Kuna klaverisaade<br />
(Marko Martin) oli selles esituses<br />
orkestri asenda<strong>ja</strong>ks, võinuks pilli kaane<br />
avada ning anda klaveril erinevate<br />
pillide teemasid edasi julgemalt, solisti<br />
püüdlusi paremini toetades.<br />
Kontserdi teises pooles esines klaveritrio<br />
koosseisus Aleksandra Juozapenaite-Eesmaa<br />
(klaver), Mari Tampere-Bezrodny<br />
(viiul) <strong>ja</strong> Peeter Paemurru<br />
(tšello).<br />
Mozarti Trios (KV 502) on kandev<br />
osa klaveripartiil. Pianisti mäng oli sedavõrd<br />
köitev, et haaras peaaegu kogu<br />
siinkirjuta<strong>ja</strong> tähelepanu. Kõik oli viimse<br />
detailini paigas nii stiili, kõla kui<br />
ka fraasikujunduse mõttes. Nauditav<br />
mäng!<br />
Kavalehel väl<strong>ja</strong> kuulutatud Schuberti<br />
Nokturni asemel kõlas väga meeldiv<br />
<strong>ja</strong> armas, eesti rahvaviisiintonatsioonidel<br />
põhinev teos, Els Aarne Klaveritrio<br />
op 6. Mozarti Trios haamerklaveri<br />
moodi kergelt <strong>ja</strong> peenekoeliselt sä-<br />
86<br />
Artimus<br />
Ensemble’i klaveritrio:<br />
Anna-Liisa<br />
Bezrodny (viiul),<br />
Henry-David<br />
Varema (tšello)<br />
<strong>ja</strong> Irina Zahharenkova<br />
(klaver).<br />
Kaupo Kikkase foto<br />
ranud klaver muutus siin põh<strong>ja</strong>maiselt<br />
kargeks <strong>ja</strong> nostalgiliseks, tšello <strong>ja</strong> viiuli<br />
tämbrid soo<strong>ja</strong>ks <strong>ja</strong> kandvaks. Uskumatu,<br />
et see kuuskümmend viis aastat tagasi<br />
sündinud teos kõlas kontserdil esmaettekandes!<br />
M. R.: Artimus Ensemble’i klaveritrio<br />
koosseisus Anna-Liisa Bezrodny<br />
(viiul), Henry-David Varema (tšello) <strong>ja</strong><br />
Irina Zahharenkova (klaver) 17. septembril<br />
Tallinna raeko<strong>ja</strong>s.<br />
Tallinna raeko<strong>ja</strong>s on hea akustikaga<br />
esinduslik saal. Kontserti oli tulnud lindistama<br />
Klassikaraadio, ehkki viimasel<br />
a<strong>ja</strong>l siin raadiorahva sõnul töötada eriti<br />
ei taheta. Põhjuseks platsilt kostev<br />
müra, kuid ka raeko<strong>ja</strong> välisuks, kuhu<br />
kontserdi a<strong>ja</strong>l nii üks kui teine turist<br />
koputab, et saaks õnne korral uudistama<br />
tulla. Ehk saaks seda olukorda<br />
tulevikus kuidagi parandada, näiteks<br />
varustada ülemine saal tugevate, kõlakindlate<br />
ustega (all, enne üles suunduvat<br />
treppi).
Sigrid Kuulman (viiul) <strong>ja</strong> Marko Martin (klaver).<br />
Kavas oli kolme eriilmelise heliloo<strong>ja</strong><br />
looming: Beethoveni, Haydni <strong>ja</strong> Raveli<br />
teosed.<br />
Anna-Liisa Bezrodny lavasarm <strong>ja</strong><br />
mängu meisterlikkus ei saanud väikeses<br />
saalis märkamata jääda, tegelikult<br />
on ta tõeline suure lava staar. Tema<br />
musitseerimist iseloomustas valmisolek,<br />
emotsionaalsus <strong>ja</strong> oi, milline<br />
kau nis toon! Missugune pilli valdamine!<br />
Beethoveni Klaveritrio nr 4<br />
op 11 B-duur („Gassenhauer”) kõlas<br />
hea hooga, II osas Adagio võlus imeline<br />
kantileen, III osas, variatsioonides<br />
„Pria ch’io l’impegno” teemal tabasid<br />
esine<strong>ja</strong>d suurepäraselt teoses avalduvat<br />
sundimatust, vabadusenautimist <strong>ja</strong><br />
huumorit. Viimane oli iseloomulik ka<br />
Haydni Klaveritrio nr 39 G-duur („Zigeuner-Trio”,<br />
Hob XV/25) esitusele.<br />
Selle III osa Rondo a l’Ongarese: Presto<br />
esitati äärmiselt hea karakteriga <strong>ja</strong> väga<br />
sarmikalt.<br />
Järgnes väike paus, et soodustada<br />
muusikute ümberkehastumist <strong>ja</strong> süvenemist<br />
Raveli Klaveritrio A-duur meeleollu.<br />
Teoses oli palju viiuli <strong>ja</strong> tšello<br />
unisoonis teemasid, laia meloodiajoonist,<br />
võimsaid kõlamasse <strong>ja</strong> impulsiivsust.<br />
Esimese osa Modéré vaoshoitusele<br />
järgnesid veel kolm osa (II Pantoum:<br />
Assez vif, III Passacaille: Très large, IV<br />
Final: Animé), igal oma karakter. Passacaille<br />
(Passakal<strong>ja</strong>) algus <strong>ja</strong> lõpp klaveri<br />
alumises registris lisas helindile<br />
müstilise dimensiooni. Tunnustatud<br />
pianist Irina Zahharenkova oli ansamblipartnerina<br />
võluvalt haakuv <strong>ja</strong><br />
vägagi inspireeriv, kuid pillikäsitluses<br />
oleks võinud anda rohkem kontraste<br />
<strong>ja</strong> faktuuri reljeefsust. Tšellist Henry-<br />
David Varema tõlgendus oli alalhoidlikum,<br />
basspilli mahlakam kõla <strong>ja</strong> sügavus<br />
oleks ehk ansambliliselt andnud<br />
parema tasakaalu.<br />
Aksel Kolstad (klaver, Norra),<br />
teater muusika kino<br />
87
Kristina Kriit (viiul), Hugo Ticciati<br />
(viiul, UK/Rootsi), Levi-Danel Mägila<br />
(tšello) 17. septembril Tallinna Rootsi-<br />
Mihkli kirikus.<br />
Esitati meeleolult terviklik kava:<br />
Grieg, Debussy, Svendsen, Pärt, Kolstad.<br />
Aksel Kolstad (klaver) lausa säras,<br />
seda nii emotsionaalses kui ka puht-tegevuslikus<br />
mõttes, <strong>ja</strong> püsis kogu kontserdi<br />
jooksul muusikalise kommunikatsiooni<br />
keskmes. Näitle<strong>ja</strong> <strong>ja</strong> laul<strong>ja</strong><br />
Kristel Kolstadi po<strong>ja</strong>na olevat ta juba<br />
kaheaastaselt saanud aimu klaverimängust,<br />
viieselt alustanud õpingutega<br />
<strong>ja</strong> mänginud juba kümneaastaselt<br />
orkestriga Haydni Klaverikontserti<br />
C-duur.<br />
Griegi Klaveritrio c-moll ettekanne<br />
oli igati nauditav ning püüdsin tabada<br />
erilisi jooni, kuulates norra heliloo<strong>ja</strong><br />
teost norralase esituses. Leidsingi. Siin<br />
valitses üheaegselt mingi eriline kargus<br />
88<br />
<strong>ja</strong> südamlikkus. Tema ere isiksus kippus<br />
ehk mõneti varjutama ta ansamblikaaslasi,<br />
kes mõjusid kuidagi ettevaatlike<br />
<strong>ja</strong> alalhoidlikena, seda õnneks vaid<br />
avaloos. Veel üks tähelepanek Kolstadist,<br />
õigemini tema välimusest — ta<br />
kandis helesinise-punase-valge-ruudulist<br />
ülikonda <strong>ja</strong> erkpunaseid spordi<strong>ja</strong>latseid<br />
(Nike!). Artistlikkus pure!<br />
Debussy Klaveritrio G-duur esimene<br />
osa kõlas kaunilt oma õhulise struktuuriga,<br />
edaspidi kuulis palju keelpillide<br />
unisoonis liikumist.<br />
Ticciati <strong>ja</strong> Kolstad esitasid Johan<br />
Svendseni Romansi G-duur op 26 (viiuli<br />
<strong>ja</strong> klaveri versiooni). Imeilus teos! Norra<br />
viiulda<strong>ja</strong>, heliloo<strong>ja</strong> <strong>ja</strong> dirigent Johan<br />
Svendsen (1840, Oslo — 1911, Kopenhaagen)<br />
oli tõeline kosmopoliit — õppis<br />
Leipzigis, elas Roomas, Londonis,<br />
Pariisis <strong>ja</strong> juhatas koos Griegiga Bergeni<br />
muusikaseltsi orkestri kontserte <strong>ja</strong><br />
Mari Tampere (viiul), Peeter Paemurru (tšello) <strong>ja</strong> Aleksandra Juozapenaite-Eesmaa<br />
(klaver).<br />
Harri Rospu fotod
töötas elu lõpu poole õukonna kapellmeistrina<br />
Kopenhaagenis. Svendsenit<br />
peetakse n-ö klassitsistliku romantismi<br />
stiili esinda<strong>ja</strong>ks. Ta on loonud kvartette,<br />
viiulikontserdi, tšellokontserdi,<br />
laule jne. Romanss viiulile <strong>ja</strong> orkestrile<br />
G-duur op 26 on tema tuntuim teos,<br />
XIX sa<strong>ja</strong>ndi romansile tüüpilise ehituse<br />
<strong>ja</strong> meeleoluga — laulev-unistuslikmeenutuslik<br />
seisund <strong>ja</strong> liikuv keskmine<br />
osa. Ticciati mängus meeldis hea<br />
intonatsioon <strong>ja</strong> emotsionaalne laeng.<br />
Viiulda<strong>ja</strong> olevat laval debüteerinud juba<br />
kaheteistkümneaastaselt, õppinud<br />
seejärel Londonis <strong>ja</strong> Torontos. Ticciati<br />
mängib Cremona meistri Vincenzo<br />
Rug gieri suurepärasel viiulil Baron<br />
Knoop (u 1700).<br />
Romansile järgnes Arvo Pärdi<br />
„Fratres”. Siin Ticciati esitus kahjuks ei<br />
veennud, sest midagi karget <strong>ja</strong> sügavat<br />
jäi va<strong>ja</strong>ka. Vahest sekkus ta liiga aktiivselt<br />
tegevustikku, võttes seda kui virtuoosset<br />
pala. Pianist tabas teoses sisalduvat<br />
vaimsust paremini. Kolstadi originaallooming,<br />
eriti „L’amour invisible”<br />
oli selgelt inspireeritud Debussy muusikast.<br />
Kolstadi „vestlus” publikuga oli<br />
sundimatu <strong>ja</strong> humoorikas — tema „Étude<br />
Norvégienne’i” aluseks oli karjuse<br />
huikamine, mille ta kõigile saalis viibinud<br />
kaasmaalastele tervitusi saates ette<br />
laulis. Kolstadi eluloost selgus huvitav<br />
seik: ta on olnud kuninglikus teenistuses,<br />
osalenud nimelt Norra kuningliku<br />
kaardiväe orkestris (HMKG band)<br />
löökpillimängi<strong>ja</strong>, koorijuhi, dirigendi <strong>ja</strong><br />
pianistina. Hämmastav mitmekülgsus.<br />
Tema ansamblikaaslasteks olid suurepärased<br />
eesti instrumentalistid Kristina<br />
Kriit, kes on rahvusvaheliselt aktiivselt<br />
tegev viiulda<strong>ja</strong> <strong>ja</strong> pälvinud kahel korral<br />
The International Holland Music Sessioni<br />
stipendiumi, <strong>ja</strong> Iisraelis õppinud<br />
andekas tšellist Levi-Danel Mägila.<br />
I. L.: Festivali galakontsert 18. septembril<br />
Jaani kirikus kujunes nende<br />
muusikapidustuste kirkaimaks elamuseks.<br />
Esinesid festivali kammerorkester,<br />
dirigent Jonathan Brett (Suurbritannia),<br />
Tallinna Poistekoor <strong>ja</strong> solistid.<br />
Avaloona sai kuulda Vincenzo Bellini<br />
Oboekontserti Es-duur, solistiks<br />
Malcolm Messiter (Suurbritannia). Lühike,<br />
kuid virtuoosne <strong>ja</strong> ilus teos kõlas<br />
väärika solisti esituses väga meeldivalt<br />
ning lausa rabavalt heatasemeline oli<br />
ka orkester! Peamiselt noortest mängi<strong>ja</strong>test<br />
koosnev kollektiiv mõjus dirigent<br />
Jonathan Bretti taktikepi all nagu<br />
üks paindlik <strong>ja</strong> nüansirikas instrument<br />
hea mängi<strong>ja</strong> kätes. Kontserdi tipphetkeks<br />
oli aga Haydni Viiulikontsert nr 1<br />
C-duur Anna-Liisa Bezrodny esituses.<br />
Solisti lavasarm <strong>ja</strong> positiivne enesekindlus<br />
kandusid saali juba enne, kui poogen<br />
keeli puudutas. Toon, mis siis aga<br />
viiulist saali kanduma hakkas, ei kaotanud<br />
oma intensiivsust <strong>ja</strong> erksust ka<br />
kõige vaiksemas piano’s. Fraasid voolasid<br />
orgaaniliselt, kadents oli kaunilt<br />
kujundatud <strong>ja</strong> esine<strong>ja</strong> mängu jälgides<br />
oli tunne, nagu oleks viiulimäng inimesele<br />
kõige loomulikum <strong>ja</strong> igapäevasem<br />
tegevus. Ka orkester tundus viiulda<strong>ja</strong><br />
musitseerimisest innustust veelgi juurde<br />
saavat <strong>ja</strong> mängis järjest paremini.<br />
Kontserdi teist osa saatis orkestri ilus <strong>ja</strong><br />
ühtlane pizzicato, mis vaatamata aeglasele<br />
tempole väga hästi liikus. Pärast finaali<br />
(Presto) oli üsna loogiline, et publiku<br />
tänu ei tahtnud vaibuda <strong>ja</strong> solist<br />
kutsuti korduvalt lavale tagasi. See ei<br />
olnud mitte lihtsalt virtuoosne, vaid ka<br />
väga liigutav mäng. Braavo! Kontsert<br />
jätkus kahe „hitiga” — Georg Friedrich<br />
Händeli aariaga „Lascia ch’io pianga”<br />
ooperist „Rinaldo” <strong>ja</strong> Wolfgang Amadeus<br />
Mozarti teosega „Laudate Domi-<br />
teater muusika kino<br />
89
num”, solistiks festivali kunstiline juht<br />
sopran Pille Lill, kaastegev Tallinna<br />
Poistekoor.<br />
Seejärel toimus traditsiooniline<br />
preemia üleandmine aasta parimale<br />
noorele muusikule. Marje <strong>ja</strong> Kuldar<br />
Singi nimelise Pille Lille Muusikute<br />
Toetusfondi preemia pälvis seekord<br />
tšellist Andreas Lend, kes on viimasel<br />
a<strong>ja</strong>l näidanud end kontserdilavadel silmapaistva<br />
<strong>ja</strong> mitmekülgse ansamblimängi<strong>ja</strong><br />
<strong>ja</strong> solistina. Publiku rõõmuks<br />
kõlas värske laureaadi esituses Johann<br />
Sebastian Bachi prelüüd Süidist soolotšellole<br />
G-duur. Kontserdi viimase teosena<br />
tuli ettekandele J. S. Bachi Kontsert<br />
kahele viiulile d-moll Hugo Ticciati <strong>ja</strong><br />
Anna-Liisa Bezrodny esituses. Ticciati<br />
on kahtlemata hea mängi<strong>ja</strong>, kuid tema<br />
mängustiilis häiris nii väline kui sisemine<br />
üliaktiivsus <strong>ja</strong> innukus iga repliigi<br />
edasiandmisel, mis mõjus selles teoses<br />
pealetükkivalt <strong>ja</strong> väsitavalt. Klavessiini<br />
puudumine orkestri koosseisust tekitas<br />
kohati kerge „kaaluta oleku” tunde.<br />
Kokku võttes oli aga tegemist väga hea<br />
kontserdiga.<br />
M. R.: Magdalena Filipczak (viiul,<br />
Poola), Laur Eensalu (vioola), Andreas<br />
Lend (tšello) <strong>ja</strong> Malcolm Messiter<br />
(oboe, Suurbritannia) 20. septembril<br />
Tallinna raeko<strong>ja</strong>s. Kavas Händel,<br />
Mozart, Kodály <strong>ja</strong> Britten. Esikteos,<br />
Händeli Passakal<strong>ja</strong> seade (J. Halvorsenilt)<br />
viiulile <strong>ja</strong> vioolale oleks võinud<br />
oodata veel oma õiget lavaaega. Keelpillide<br />
probleeme intonatsiooniga <strong>ja</strong>gus<br />
veel ka Mozarti Oboekvartetis F-duur<br />
(KV 370), ehkki solist esitas oma partii<br />
laitmatult. Siiski puudus sära, mis oleks<br />
kiiranud kogu ansamblilt. Enim õnnestus<br />
sel õhtul Kodály Duett op 7 viiulile<br />
<strong>ja</strong> tšellole. Andreas Lend demonstreeris<br />
siin head nüansitaju, vaba pillikäsitlust,<br />
äärmist avatust <strong>ja</strong> küpset musitseeri-<br />
90<br />
mist. Duo esines emotsionaalselt heas<br />
võtmes ning teos kulges enneolematu<br />
vitaalsuse tähe all. Järgnenud Britteni<br />
Kvartett-fantaasia oboele <strong>ja</strong> keelpillitriole<br />
f-moll op 2 oli ehk liiga julge üleminek<br />
eelnenud teoselt ega tekitanud<br />
enam nii tugevaid kujundeid, ehkki<br />
esitati tehniliselt laitmatult.<br />
I. L.: Norralased Michael Süssmann<br />
(viiul) <strong>ja</strong> Gunilla Süssmann<br />
(klaver) 24. septembril Tallinna raeko<strong>ja</strong><br />
saalis. Tegemist oli kooslusega,<br />
kus köitvamaks esine<strong>ja</strong>ks oli pianist.<br />
Viiulisolist mängis korralikult, kuid<br />
veidi põh<strong>ja</strong>maiselt kiretult <strong>ja</strong> justkui<br />
väsinult; esimesena kõlanud Edvard<br />
Griegi Sonaadis f-moll jäi puudu tooni<br />
mahlakusest. Võib-olla segas tema<br />
esinemiseelset keskendumist Raeko<strong>ja</strong><br />
platsil toimunud vägeva võimendusega<br />
tingel-tangel, mis osaliselt kontserdi<br />
algusesse sisse kõlas, nõnda et esine<strong>ja</strong>d<br />
olid sunnitud kannatlikult oma järge<br />
ootama. Ka kontserdi vältel esines<br />
teoste loomulikku kulgu segavaid momente,<br />
nagu näiteks publiku kestvad<br />
kiiduavaldused iga osa lõpus. Tundus,<br />
et teise teose a<strong>ja</strong>ks olid esine<strong>ja</strong>d olukorraga<br />
leppinud <strong>ja</strong> Robert Schumanni<br />
Sonaadi a-moll esimene osa „Mit leidenschaftlichen<br />
Ausdruck” esitati juba<br />
tõepoolest nii, nagu osa nimetus ette<br />
näeb — „kirglikult väljendudes”. Kontserdi<br />
edenedes avanes viiulda<strong>ja</strong> järjest<br />
rohkem <strong>ja</strong> norra heliloo<strong>ja</strong> Johan Svendseni<br />
„Romanss” kõlas kaunilt, muusika<br />
tundus olevat „oma”. Kava viimase<br />
teosena mängiti Johannes Brahmsi uhket<br />
Sonaati viiulile <strong>ja</strong> klaverile d-moll<br />
op 108 <strong>ja</strong> publik nõudis veel lisagi.<br />
Kontsert 25. septembril Rootsi-<br />
Mihkli kirikus algas Tšehhi külalisesine<strong>ja</strong>,<br />
Ensemble Martinů etteastega.<br />
Hämmingut tekitas nel<strong>ja</strong>liikmelise<br />
ansambli (viiul, flööt, tšello <strong>ja</strong> klaver)
kava valik, eriti Ludwig van Beethoveni<br />
Viienda sümfoonia seade. Originaalrepertuaari<br />
vähesus ei tohiks<br />
sellise koosseisu puhul küll probleem<br />
olla! Muu hulgas kõlas kontserdil küll<br />
ka üks ansamblile pühendatud teos,<br />
„Hukvaldi serenaad” („Hukvaldská<br />
serenáda”), autoriks tšehhi heliloo<strong>ja</strong><br />
Evžen Zámečník (sünd. 1939), kuid ansambli<br />
nime silmas pidades oodanuks<br />
nende esituses saatusesümfoonia asemel<br />
pigem Martinů sonaate või muid<br />
sellisele kooslusele kirjutatud teoseid.<br />
Kahtlemata oli tegemist professionaalsete<br />
muusikutega, kuid leian, et on üsna<br />
mõttetu hakata arvustama Beethoveni<br />
sümfooniat või Chopini Nokturni<br />
kvarteti esituses. Tegemist olnuks<br />
justkui koolikontserdiga, kus õpilastele<br />
tutvustatakse klassikalise muusika<br />
tähtteoseid. Võib-olla suhtusid nad<br />
teatud eelarvamusega kohalikku publikusse?<br />
Kui nii mõelda, siis reageerisid<br />
kuula<strong>ja</strong>d igati ootuspäraselt, plaksutades<br />
püüdlikult kõikide osade vahel.<br />
Hoopis teine lugu oli kontserdi järgmiste<br />
esine<strong>ja</strong>tega, saksofonikvartetiga<br />
SaxEst. Ka nende kavas olnud kolmest<br />
teosest oli kahe puhul tegemist seadetega,<br />
kuid saksofonikvartetile kirjutatud<br />
originaalloomingut on kahtlemata vähem.<br />
Alustuseks kõlas Christophe Boisi<br />
seades Händeli avamäng ooperile „Julius<br />
Caesar” ning seejärel liitus kvartetiga<br />
pianist Age Juurikas, et kanda ette<br />
Beethoveni Kvintett Es-duur klaverile<br />
<strong>ja</strong> puhkpillidele (Paul Wehage’i seades).<br />
Kuna originaalkoossei sus peaks<br />
teose ettekandes osalema oboe, klarnet,<br />
metsasarv <strong>ja</strong> fagott, oli hetki, mil<br />
nel<strong>ja</strong> saksofoni tämbriintensiivsus kippus<br />
klaverikõla matma, kuid üldiselt<br />
oli esitus väga meeldiv <strong>ja</strong> musikaalne.<br />
Ja mis tähelepanuväärne —publik nautis<br />
sedavõrd, et „unustas” isegi osade<br />
vahel plaksutada! Kõlaline tasakaal<br />
oli kõige parem teose III osas, kus klaveri-<br />
<strong>ja</strong> ansamblirepliikide dünaamika<br />
oli para<strong>ja</strong>lt doseeritud <strong>ja</strong> kogu temaatika<br />
pääses hästi mõjule. Viimasena kõlanud<br />
amüsantne Jean Françaix’ „Petit<br />
quatour pour saxophones” tekitas<br />
publikus rõõmsa elevuse. Teose esimene<br />
osa lõi pildi 1920. aastate ööklubi atmosfäärist,<br />
kus kõlab hoogne tšarlston;<br />
teine osa oli mõtlik <strong>ja</strong> karge, väga kaunite<br />
soolodega, kolmas kantud lõbusast<br />
„luksumisest”. Kvartett tundis end<br />
kui kala vees <strong>ja</strong> õnnelikud kuula<strong>ja</strong>d ei<br />
olnud kiitusega kitsid.<br />
Muljed kontsertidest said ehk liigagi<br />
detailselt edasi antud, kuid arvestades<br />
paljude esine<strong>ja</strong>te suhtelist noorust,<br />
on käesoleval lähenemisel loodetavasti<br />
konstruktiivne mõju. Tore oli festivalil<br />
kuulata ansambleid, kus koos<br />
mängivad eesti <strong>ja</strong> külalismuusikud,<br />
mõtiskleda kõlaesteetikate erinevuse,<br />
ansamblimängu haakumise/mittehaakumise,<br />
koosmusitseerimise sotsiaalse<br />
sisu üle. Festival pakkus toreda mosaiigi<br />
muusikukarjääri võimalustest,<br />
erinevatest rõhuasetustest <strong>ja</strong> valikutest<br />
sellel põneval teel.<br />
teater muusika kino<br />
91
Change language