17 imelist lugu

SISUKORD
IMEDE ÖÖ Nora Meldre 4
LIBAHUNTIDE VALLUTATUD LINN Tristan Laur 6
TEISTSUGUNE LUMI Cristella Lankots 8
UUE MADRUSE SEGADUS Georg Järvis 10
LOODUSE EMAND Hans Kristjan Elken 13
VEEINIMESED Katriina Jürimäe 15
MIRAALI IGAVENE ELULUGU Magnus Punga 17
LAISK HALDJAS Maria Jõesalu 19
TROLLIDE MAAGILISED SEIKLUSED Mei Lee 21
LOHEMADU PIRTSU Sander Koni 24
DRAAKONID JA TEISED Uku Luhamaa 26
UFO JA LUMEMEMM KADUNUD SAAREL Ralf Laurits Rohtla 30
IMELINE VÄRAV Jaan Viitkar 32
ORAVAKUNINGAS Triine Ottender 34
HELENDAV VÕLUPUU Kristella Maria Metsa 36
NÕID FORTON JA LOHE SMAUKI Robyn Tomson 37
ÕUDNE LUGU William Lõhmus 39
!
2

!
3

!
Imede Öö
Nora Meldre
See lugu räägib
tütarlapsest, kes elas
unemaailmas, kus kõik oli
teistmoodi. Tüdruku nimi oli
Sarah. Ta magas sügavat und ja
kindlasti soovite teada, mida ta
unes nägi. Ta nägi unes, et on
juba suur ning tal on palju-palju
kasse. Nimelt armastas Sarah
kasse väga. Kõige armsam oli talle selles unenäos kass Maagik ning sellles
unenäos oli Sarah kõikide kasside printsess! Veel nägi ta unes väikest puust
majakest, mis asus keset paksu võlumetsa. Sarah ei elanud selles majakeses
üksinda- seal elutses veel tuhandeid päkapikke, kes tegid kõike, mida Sarah
soovis.
Ühel päeval aga ei leidnud Sarah enam päkapikke eest. Samuti olid
kadunud ka ta kassid, sealhulgas Maagik. Sarah puhkes nutma, sest kartis, et
päkapikud, Maagik ja teised kassid on röövitud. Kõigepealt alustas Sarah
kasside otsimist. “Kis-kis-kis kiisu!” hüüdis ta, aga kasse ei paistnud kusagil.
Unustasin ennist mainida, et metsas oli üks suur känd, mille peal oli lill.
Kes seda lille puutub, kaob teadmatusse. Sarah oskas kasside keelt ning oli
rääkinud nii kassidele kui ka päkapikkudele, et seda lille ei tohi puutuda.
4

Nüüd ärkas Sarah oma maagilisest unest ning oli segaduses. Mis oli
unes, mis ilmsi? Äkki ta siiski oli ka päriselt kasside printsess? Möödus päev,
seejärel teine ja veel kolmaski, aga kasse ega päkkapikke ei olnud ikka kusagil.
Sarah oli meeleheitel. Ta küsis vanematelt luba ja läks metsa kadunud
kaaslasi otsima. Mets tundus talle kuidagi tuttav ja oh imet! Ta leidis oma
kassid sama kännu juurest, mida ta unes oli näinud ja tema rõõmuks ei olnud
ükski kass lille puutunud.
!
Sarah küsis kassidelt päkapikkude kohta ning kassid vastasid, et
päkapikud puutusit lille ja kadusid teadmatusse.
Sarah, aga, elas oma kassidega õnnelikult aegade lõpuni.
!
!
5

Libahuntide vallutatud linn
!
Tristan Laur
Ühes kauges nimeta linnas elasid inimesed, keda ründasid igal ööl
libahundid. See oli kurja nõia Revandeli süü, sest tema oli linna ära nõidunud.
Libahundid ründasid inimesi
öösiti ja osad ohvritest muutusid
ka ise libahuntideks.
Õnneks tuli linnarahvale appi hea
võlur Gandu. Ta oli parasjagu
lendamas üle linna haldjatele
külla, kui märkas, et libahundid
ründasid linna. Võlur Gandu
otsustas inimesi aidata ja võlus
linnale kaitsva kilbi peale. Gandu
teadis, et nõid Ravendel võib tagasi tulla ja kilbi maha võluda ning seepärast
otsustas ta anda linnavalvur Tatuule võluvile, mida puhudes saab Gandu appi
kutsuda. Võlur Gandu veendus, et kaitseloits toimib ja kihutas edasi haldjate
poole.
6

Kahjuks aga ei kestnud inimeste rõõm kaua, sest järgmisel päeval tuli
kuri nõid ning võttis võlusõnadega kilbi kaitse maha. Öösel tulid libahundid, kes
olid kurjemad kui kunagi varem, ning hakkasid linna rüüstama. Linnarahvas
paanitses. Paljud pered peitsid end majadesse. Hirm vallutas linna.
Õnneks oli linnavalvuri Tatuul vile
meeles ja ta puhus seda. Võlur Gandu
ja head haldjad kuulsid vilet ja tõttasid
kohe linnarahvale appi. Haldjad
hakkasid libahuntidega võitlema. Tänu
oma võitluskunstidele ja relvadele said
nad libahuntidest jagu. Samal ajal ravis
võlur Gandu inimesi. Tema erinevad
loitsud aitasid ka libahundineedusest
lahti saada.
Kui inimesed olid terveks saanud, läksid võlur Gandu ja haldjad nõid
Ravendelit otsima. Lõpuks õnnestus neil nõid üles leida. Nad panid tugevad
loitsud maja peale ning nõid ei saanudki enam oma majast välja. Hea võlur
Gandu lendas linnarahva juurde ja teatas neile hea uudise. Linnarahvas
rõõmustas väga ja kõik elasid õnnelikult kuni oma elupäevade lõpuni.
7

TEISTSUGUNE LUMI
Cristella Lankots
!
Ühes maagilises
võlu-maailmas elasid
väga väikesed
päkapikud. Nad
oskasid suurepäraselt
võluda ja lennata.
Kõige julgemad
päkapikud olid Tipp,
Tripp ja Tikk. Selles
võlumaailmas ei
sadanud kunagi vihma,
lund ega lörtsi. Neil
sadas vihma asemel
limonaadi, lume asemel
suhkruvatti ja lörtsi asemel sadas kohupiimakreemi, aga sedagi vaid iga 100
aasta tagant.
8

Oli talv ja tasapisi hakkas suhkruvatti sadama. See oli nii kleepuv, et
päkapikud jäid selle külge kinni. Nii otsustasid Tipp, Tripp ja Tikk asja uurima
minna.
Nad jõudsid lendava rebase juurde ja küsisid temalt, miks ta lendab.
Rebane siis rääkis, et võlur võlus ta selliseks. Siis läksid päkapikud edasi ja
kohtasid siga, kes oli sinist värvi. Tipp küsis, miks ta sinine on ja siga vastas,
et võlur võlus. Tipp, Tripp ja Tikk jõudsid selgusele, et suhkruvatt oli seepärast
kleepuv, et võlur oli selle kleepuvaks võlunud. Nad otsustasid võluri üles otsida
ja ei läinudki kuigi kaua, kui nad nägid pealt, kuidas võlur tahtis jänesel kõrvad
ära võluda.
Päkapikud palusid, et võlur võtaks rebaselt ära tiivad, muudaks sea jälle
roosaks ja annaks jänesele kõrvad tagasi. Võlur polnud kohe nõus, aga lõpuks
siiski. Nüüd palusid päkapikud, et võlur teeks nii, et suhkruvatt ei oleks enam
kleepuv. Võlur vastas: “Minge koju ja küll te näete.”
Päkapikud läksidki koju ja nägid, et kõik võlumaailma elanikud olid
suhkruvati külge kinni jäänud. Nad jäid ootama ja järsku, nagu võluväel, ei
olnudki suhkruvatt enam kleepuv. Kõik päkapikulapsed hakkasid
suhkruvatisõda pidama ja enam kunagi ei võlunud võlur suhkruvatti kleepuvaks.
!
!
9

UUE MADRUSE SEGADUS
Georg Järvis
!
Siit väga kaugel elas üks kapten, kellel oli suur purjelaev. Purjelaeval oli 9
madrust, kuid laeval oli vaja 10 madrust. Ega siis jäänudki muud üle, kui minna
ja panna üles kuulutused.
Lõpuks tuligi üks mees kuulutuse peale tööd küsima. Teistele madrustele
ta eriti ei meeldinud, sest ta nägi välja väga räpane. Kapten seevastu arvas, et
käib küll. Nüüd sai merereis alata. Nad pidid sõitma Ameerikasse ja sinna oli
10

väga pikk tee. Uus madrus oli väga usin ja töötas kaks korda kiiremini kui
teised 9 madrust kokku. Kapten oli väga rahul ja madrus tundus ka rahul
olevat. Imelik oli aga see, et uus madrus oli öösiti üleval ja see kaptenile ei
meeldinud. Madrus tegi kajutis mingeid asju, millest ta polnud nõus rääkima
mitte kellelegi ja ka ei lasknud ta teisi oma kajutisse.
Ühel ööl ei suutnud kapten enam vastu pidada ja läks vaatama, mida
madrus kajutis teeb. Muidugi ei saanud ta madrust kusagilt mujalt näha, kui
lukuaugust ja sealt ta siis piiluski. Kapten nägi, et madrusel on seina peal palju
plaane tema laevast ning nendele olid märgitud laeva kõige nõrgemad kohad.
Madrus ise luges hoolega ühte raamatut ja vibutas puust oksaga. Kui madrus
raamatu ära pani nägi kapten, et selle pealkirja esimene sõna oli "maagiliste".
Kui madrus ukse poole sammus, jooksis kapten tagasi ühismagamistuppa ja
teeskles magamist.
Järgmisel päeval tundus kaptenile, et madrus teadis tema külaskäigust,
sest ta tegi oma tööd sama aeglaselt nagu teised ja pomises midagi. Peale
selle istus madrus kogu vaba aja pingil ja luges raamatut, mida kapten oli näinud
öösel, ainult paber oli kaantel ümber.
Järgmisel ööl, kui kapten magas, kuulis ta häält mis kõlas nagu "zzzzzzp"
ja ta tundis, et nad hakkasid justkui õhku tõusma. Muidugi läks kapten asja
11

uurima ja nägi, et nad tõepoolest lendavad ja veel millise kiirusega! Kapten
vaatas ringi ja märkas, et igal pool sähvisid välgud ja tabasid tema laeva kõige
nõrgemaid kohti.
Lõpuks laev plahvatas ja kõik 9 madrust ja kapten kukkusid vette. Kui
kapten pinnale ujus, nägi ta, et laev võttis tagasi endise kuju. Kostis väga
ebaviisakat naeru ja nägi laeva koos uue madrusega lendas minema.
!
!
!
!
!
!
!
!
!
!
!
12

LOODUSE EMAND
Hans Kristjan Elken
See jutt räägib
e s i m e s e s t
i n i m e s e s t -
L o o d u s e
Emandast. Kunagi
oli ta ainuke olend
maailmas. Maailm
oli inimtühi- ainult
puud, põõsad ja
kivid. Looduse
Emand oli väga
kurb ja üksildane.
Tal oli igav, sest ta
oli kogu maailmas
ainuke kõndiv ja kõnelev olend. Ta vajas hädasti kaaslasi, kellega koos juttu
ajada ja toimetusi teha.
13

Ta otsustas muuta osad põõsad inimesteks ja osad kivid loomadeks. Ta
küll ei teadnud täpselt, missugused need loomad peaksid olema, aga proovima
pidi.
Suurtest kividest sai teha suured loomad ja väikestest kividest väikesed
loomad. Algul tulid nad ikka väga imelikud, kuid mida rohkem Looduse Emand
neid tegi, seda ilusamaks ja armsamaks nad muutusid. Inimestega oli ka nii, et
algul tulid kõik väga sarnased temale endale, kuid hiljem proovis ta teha
teistsuguseid ka. Suurtest ja paksudest puudest tegi ta suured inimesed ja
väikestest puudest ja põõsastest lapsed ja väiksemad inimesed.
Algul tundus kogu see sagimine väga tore ja lõbus. Alati oli kellegagi
rääkida ja koos toimetada. Koos käidi marjul ja jahil, valmistati süüa, mängiti ja
lobiseti niisama. Pikapeale väsitas kogu see trall Looduse Emanda väga ära ja
ta hakkas unistama oma eelnevast elust, kus kõik oli vaikne ja rahulik. Ta
hakkas üha enam hoidma omaette, käima pikkadel jalutuskäikudel, kust jõudis
koju alles hilja õhtul- kui oli juba uneaeg. Ta mõistis aina enam, et ei ole loodud
elama koos teistega kogu selle kisa ja lärmi sees. Ühel varahommikul ta
otsustaski, et kolib üksinda paksu metsa ja naudib seal vaikust ja rahu.
!
!
!
14

!
Veeinimesed
Katriina Jürimäe
Lugu, mida ma teile rääkida kavatsen, juhtus ammu ammu, kui sina veel
sündinudki polnud ja ka su esivanemad polnud veel silmi avanud.
Siis oli siin maailmas
a inult üks veetüdruk ja
veepoiss ning palju kuratlike
jõude, millega nad võitlema
pidid. Sõna "vesi" nende
nimedes tähendas, et neil olid
sellised võimed, millega sai vett
ja muud sellega seotut võluda.
Neil oli aga üks murenad
ei paljunenud üldse. Kuna
vaenlasi sündis iga päev juurde
tuhandeid ja tuhandeid, oli veeinimestel väga väike võimalus võita headuse ja
kurjuse sõda.
15

Ühel tavalisel päeval, kui sõda veel kestis, pidasid veepoiss ja veetüdruk
plaani, kuidas see võita. Nad murdsid pead, kuni äkitselt tuli tüdruk nii heale
mõttele, et poisil vajus suu lahti. Veetüdruku plaan nägi ette, et kuni veepoiss
hoiab pahade bossi eemal, läheb veetüdruk ta väikeste käsilaste juurde ja võlub
neile veevõimed. Siis tahavad käsilased tulla veeinimeste poolele ja nii ongi neid
rohkem kui kaks. Need kes tulla ei taha, võetakse vangi. Veepoiss oli plaaniga
nõus ja nad hakkasid plaani ellu viima. Kõik läkski nii nagu veetüdruk plaanis
ning varsti olid enamus pahasid head ja mõned üksikud vangis.
Lõpuks oligi käes lõppvõitlus pahade pealikuga. Kõik veelapsed, nii
kutsuti neid pahasid, kes hakkasid heaks, ühendasid oma jõud veetüdruku ja
veepoisiga ning varsti oligi pealik võidetud.
Veeinimesed olid väga rõõmsad. Veetüdruk ja veepoiss mõtlesid luua
maailma, kus on sarnaseid inimesi nagu nemad, ainult ilma võimeteta.
Veelapsed olid plaaniga nõus ja siis ühendati taaskord jõud ja loodigi maailm,
kus umbes tuhande aasta pärast sündisid sina.
Kui sa aga tahad tõendust sellele loole, mine otsi üles veeloss sügavalt
Atlandi ookeanist ja saad sinagi tuttavaks veeinimestega.
!
!
16

Miraali igavene elulugu
Magnus Punga
!
Oli kord üks sünge mahajäetud paik. Keegi peale pikseemand Miraali
ei teadnud sellest midagi. Miraalil oli draakon Elbert ning ta ise oli väljanägemiselt
nagu tüdruk, kellele on sarved kasvanud.
Miraal oli kurb,
s e st ta l p o l n u d
kellegagi rääkida.
Ajaviiteks lendas ta
oma draakoniga või
ratsutas äikesepilvega.
Oli a inult üks
võimalus pääseda
s e l l e s t h ä v i n u d
paigast - ta pidi
jõudma igavese jõu
troonini, mis oli
17
peidetud trollimetsa,

et kaitsta seda kurjuse eest. Paljud olid proovind selleni jõuda, kuid kõik olid
pikal rännakul ebaõnnestunud ja jäänud loomade ja inimsööjataimede saagiks.
Kahjuks ei
julgenud Miraal nii rasket rännakut ette võtta ja nii jäigi ta elama
sinna, kus oli.
Ühel päeval, aga, tekkis pikseemanda ette värav ning sealt kukkus
välja inimpoiss! Alguses oli Miraal suures hämmingus, aga õige pea maru
õnnelik, sest LÕPUKS oli tal keegi kellega rääkida! Poiss aga ehmus Miraali ja
lohet nähes nii, et läks näost siniseks ning hüppas kohe värava kaudu tagasi.
Miraal ei andnud nii kergesti alla ja järgnes poisile. Ta ei teadnud, mis
edasi saab või mis juhtuma hakkab. Kui ta teisele poole jõudis, oli tal süda paha
ja väga külm. miraal vaatas ringi ning nägi enda poole vaatamas tosinat
jahmunut inimest. Järsku aga juhtus midagi eriti iseäralikku- pikseemandal
kukkusid sarved peast! Üks uudistajatest tõmbas ikka veel maas kössitava
miraali püsti, viis ta oma majja ja hakkas talle nende keelt õpetama. Inimesed
võtsid ta omaks ja nii hakkaski Miraal elama tavalise inimese elu. Kui ta veel
surnud pole, elab ta õnnelikult ka praegu.
!
!
!
18

LAISK HALDJAS
Maria Jõesalu
!
!
Ühel kaugel kaugel maal elas kord haldjas. Kahjuks ei osanud ta veel
võluda. Haldjas läks murega nõia juurde ning palus nõialt abi ja nõid oli nõus
teda aitama.
Nad läksid nõia väikesesse majja ja nõid valmistas talle võlujoogi. Selleks
oli vaja peotäit vampiiri hambaid, ühte konnakoiba, klaasitäit muda ja abivajaja
juukseid. Nõid segas kõik ühte patta ja andis haldjale. Haldjas jõi ja tänas
19

nõida. Nõid aga ütles haldjale, et tahab tasu ka. Haldjas oli nõus ja küsis, mida
nõid saada tahab. Nõid ütles, et ta tahab haldja kleiti. Olgugi, et haldjas ei
osanud seda soovi ette aimata, pidi ta siiski oma kleidi nõiale andma. Kui
haldjas oli oma kleidi seljast võtnud pani nõid talle puulehtetest valmistatud
kampsuni ja seeliku selga ning saatis haldja tagasi metsa.
Metsas hakkas aga haldjal külm ning ta tegi ühe vana puu juurde tule.
Mõne aja pärast hakkas haldjal juba soe. Ta mõtles minna marju korjama, kuid
ei saanud ennast enam liigutada, sest oli puu külge kinni jäänud. Võlujõud oli
samamoodi läinud.
Kas teate, miks haldjas puu külge kinni jäi ja oma võlujõu kaotas? Asi on
selles, et haldjad peavad oma võlujõu saamiseks heategusid tegema, mitte nõia
juures käima. Seetõttu otsustaski vana puu selle pettuse eest haldja enda külge
kinni jätta ja võlujõu ära võtta.
!
!
!
20

TROLLIDE MAAGILISED SEIKLUSED
!
Kaugel kaugel
Mei Lee
metsas elavad neli
väikest trolli. Neil on
võluvõimed. Peale
trollide elab nende
majas ka trollide
vanaisa. Nende
vanaisa jäi väga
haigeks, sest tal
kadusid võluvõimed
ära. Väikesed trollid
ei teadnud, kuidas
vanaisa aidata ja
kutsusid koju
ravitseja.
21

Ravitseja vaatas vanaisa üle ja ütles, et üks väga halb troll on vanaisalt
võluvõimed ära võtnud ja nüüd võib vanaisa surra. Kõige väiksem troll uuris,
kas sellelt pahalt trollilt saab võluvõimed tagasi ja ravitseja vastas, et saab,
kuid troll elab väga kaugel. Selleks, et troll vanaisale võluvõimed tagasi annaks,
peab kurikaelale võlujoogi tegema. “Aga me ei oska ju seda võlujooki teha,”
muretsesid trollid. Ravitseja lubas neid õpetada. Ta käskis panna võlujoogi
sisse kärnkonni, nahkhiiretiibu, kaks võilille ja nahkhiirehambaid. Halva trolli
juurde pidi jõudma läbi kõige paksema ja pimedama metsa, üle allika ja punase
kivi kõrval hästi kõrge tamme sees ta elavatki.
Väikesed trollipoisid hakkasid ruttu võlujooki tegema. Järgmisel päeval
asusidki nad teele. Nad kõndisid 1 nädala, kuni jõudsid paksu metsani. Trollide
jaoks ei olnud see mitte midagi erilist ja nad kõndisid sellest kiiresti läbi. Siis
nägid nad allikat, kuhu neid oli juhatatud. Nad märkasid selle kohal helendavat
täppi. Trollid läksid lähemale ja nägid, et täpp on tegelikult haldja võlukepp ning
varsti ilmus veepinnale ka haldjas ise. Haldjas tutvustas end kohe ja ütles, et ta
on haldjavanaema ja kutsus trolle endale külla. Trollid olid nõus ja kuna hakkas
pimedaks minema küsisid nad ka öömaja. Haldjavanaema lubas neil magada
allika kõrval sambla peal ja see sammal oli väga pehme ja soe. Trollid jäid kohe
magama, sest nad olid pikast teekonnast väga väsinud.
22

Öösel kuulsid trollid samme ja ulgumist. Nad kartsid ja äratasid
haldjavanaema üles. “See on üks väga halb troll, kes jalutab just öösiti ringi,“
ütles haldjavanaema. Trollid rääkisid haldjavanaemale oma vanaisa murest.
“Seda on teinud kuri troll mitmetele headele trollidele ja nii kahju, et teie
vanaisa on üks nendest,” ütles haldjavanaema. Trollid palusid, et haldjavanaema
aitaks neil pahale trollile võlujook sisse joota. Haldjavanaema oli nõus ja
meelitas trolli lähemale jutuga, et tal on mahlajooki mis tervendab kõik trolli
soolatüükad.
Troll jäi uskuma ja jõi kogu joogi ära. Ta hakkas värisema ja tema õlal
rippunud kalliskivedega kaunistatud kott kukkus maha. Sealt pudenesid välja
teistelt trollidelt ära võetud võluvõimed, mis läksid ise omanikele tagasi. Ka
trollipoiste vanaisal sai oma võimed tagasi. Kuri troll hakkas kartma ja jooksis
minema. Teda pole sest ajast enam nähtud. Trollid tänasid haldjavanaema kogu
südamest ning asusid koduteele. Kaasa said nad imemaitsvaid vetikatest tehtud
küpsiseid.
Lõpp hea, kõik hea!
!
!
!
23

LOHEMADU PIRTSU
!
!
Sander Koni
Ühel kaugel kaugel võlumaal elas kord üks lohemadu Pirtsu. Tal polnud
oma peret, aga ta ei kurvastanud selle pärast, sest ta oli kõrbe valitseja.
Lohemadu elas
maagilises tornis, mis
oli ainus rohelise
loodusega paik kõrbes
ja kus voolas ainus
kosk. Lohe alamad olid
kõik väga õnnelikud, et
neil oli selline kuningas. Iga päev käis tuhandeid loomi torni juures joomas.
!
!
Pirtsu, aga, istus oma
torni tipus oleva puu otsas,
kust oli näha terve kõrb.
!
24

!
Ühel maagilisel ööl ärkas Pirtsu üles väikese maavärina peale. Ta läks õue
ja nägi, et kõigest paari kilomeetri kaugusel helendas midagi. Ta lendas
vaatama, mis see on. Kui ta kohale jõudis, leidis ta taevapuu, mis oli siianii
aidanud nii teda kui ka teisi kõrbe elanikke. Puu hoidis neist eemale kõik
haigused. Nüüd aga oli puu alla elama asunud vanakurat, kes Pirtsut igal
võimalusel kiusama hakkas. Pirtsu puges oma torni peitu ja jäi sinna 100
aastaks.
Ühel päeval tuli aga üks julge kits lohe juurde ja teatas, et vanakurat on
surnud ja kõrbes valitseb loheta kohutav kaos. Pirtsu sai oma hirmust võitu,
läks välja ning istus jälle oma troonile. Nüüd oli kõrbes jälle kõik hea ja
normaalne.
25

DRAAKONID JA TEISED
!
Uku Luhamaa
Siin elab üks maailma kõige huvitavam draakon. Ta nimi on Drookon
ja elukohaks on tal üks mõnus väike küngas. Sõi ta mööda lendavaid
kotkaid. Jah, elu oli mõnus.
!
Aga ühel ilusal päeval ründasid teised draakonid Drookoni künka
juures asuvat küla, kus elas Drookoni väga hea sõber Jaagup. Küla põles
26

peaaegu maatasa. Jaagup pääses õnneks vaid paari põletushaavaga, kuid
ülejäänud külaelanikud surid.
Jaagup ja Drookon otsustasid selle kuriteo eest kätte maksta.
Jaagup võttis kaasa noa, veepudeli ja natuke leiba ning nad asusidki teele.
Pärast pikka päeva lendamist maandus Drookon ühel ilusal aasal, kus
kasvasid karikakrad. Jaagup korjas lõkke jaoks oksi ja kui oksad koos,
süütas Drookon selle põlema. Drookon keeras ennast kerra ja jäi magama.
Jaagup veel magama ei jäänud. Ta vaatas tähti ja mõtles, mis edasi saab.
Peagi uinus ka tema.
Järgmisel päeval ärkas Jaagup Drookoni möirgamise peale. Ta kargas
ehmunult püsti ja nägi mingit väikest kogu kiiresti puude vahel liikumas.
Jaagup haaras noa ja läks põõsaste vahele asja uurima. Seal polnud aga
kedagi. Või siiski!
Puude vahel vilksatas midagi sinist. Jaagup läks vaikselt lähemale ja
nägi väikest maja. Maja ukse ees aga istus nõiamoor. Jaagup küsis: „Kes
sina selline oled?“ Nõid vaid vaatas Jaagupi poole ja ütles: „Tule sisse.“
Jaagup läkski majja sisse ja mis ta seal nägi! Majas olid riiulitel
nõiaraamatud, tulel kees katel. Nõid ütles Jaagupile: „Anna oma nuga.“
Alguses ei tahtnud Jaagup oma noast loobuda, aga lõpuks ta siiski ulatas
27

selle nõiale. Nõid vaatas nuga ja lausus: „Jah see on võlunuga.“ Ta ulatas
noa Jaagupile tagasi ja ütles: „Mine nüüd.“ Jaagup kuulas nõia sõna ja
läks Drookoni juurde tagasi. „Noh kes seal siis oli?“ küsis Drookon.
Jaagup vastas, et ei olnudki kedagi. Nad lendasid edasi ja õhtul maandusid
nad ühe küla juures asuvale kaljule. Tehti üles lõke ja jäädi magama.
Järgmisel hommikul ärgates läks Jaagup külla toidukraami järele.
Drookon jäi aga mäele ootama. Jaagup ostis külast kõik vajaliku ja jõudes
küla piirile, tulid talle vastu kaks karvast punaste punnis silmadega olevust.
Nad röhitsesid Jaagupi peale ja ründasid teda. Viimasel hetkel haaras
Jaagup oma noa ja oh imet- nuga hakkas helendama. Kui olevus Jaagupini
jõudis, põrkas too nähtamatult seinalt tagasi. Teine nägi mis juhtus ja
jooksis kiiresti minema.
Jaagup jooksis tagasi Drookoni juurde. Drookon kuulas loo ära ja
ütles: „Gurlanid siin?“ Jaagup imestas: „Gurlanid? Mis asjad need on?“
Drookon vastas: „Gurlanid on vana hõim, mille liikmed röövivad külasid ja
tapavad inimesi.“ Jaagup oli kogu õhtu vait.
Järgmisel päeval lendasid Drookon ja Jaagup üle väikese kõrbe ja
maandudes teiste draakonite elukoha lähedusse. Nad pidasid plaani, kuidas
kurje draakoneid rünnata ja Drookon ütles: „Igal suuremal draakonikogumil
28

on oma kristall, mis muudab nad üksteise vastu heaks. Kui see hävitada,
hakkavad nad omavahel kaklema.“ Jaagup vastas: „Me peame maskeerima
su nende draakoniks, et sisse pääseksime. Mina peidan end sinu tiibade
vahel. Kui leiame kristalli, purustan ma selle. Siis tapavad draakonid
üksteist ise ära.“ „Hea plaan,“ arvas Drookon.
Niisiis alustasid nad maskeerimist. Värava poole liikudes nägid nad
Gurlaneid. Drookon ja Jaagup võtsid suuna kristalli poole. Jaagup hüppas
Drookoni seljast maha ja lõi oma noaga. Kristall lendas sajaks killuks.
Otsekohe läksid draakonid omavahel kaklema. Ka Gurlanid hakkasid
draakonitega võitlema. Võitlus käis mitu tundi ja lõpuks olid draakonid ja
Gurlanid surnud. Drookon ja Jaagup lendasid tagasi Drookoni künkale ja
elasid seal oma elupäevade lõpuni.
!
!
!
!
!
!
!
!
29

UFO JA LUMEMEMM KADUNUD SAAREL
Ralf Laurits Rohtla
!
Tere põnevil lugejad. Rääg in te ile loo ühest a mmu kadunud saa rest,
kus oli aasta ringi talv, sest kuri lumekuninganna oli selle saare ära
neednud. Sellel saarel oli tore see, et kui keegi tegi lumememme, siis ta
ärkas ellu ja oskas rääkida. Kui keegi aga lumekuninganna hävitas, siis sai
temast endast lumekuninganna või lumekuningas.
Ükskord nägid inimesed taevas heledat tulukest, mis aina lähenes ja
lähenes, kuni oli täitsa maapinna kohal. Tuli välja, et see oli suur ufolaev,
30

aga see nägi välja nagu hiiglaslik supitaldrik, millele oli palju tulukesi külge
pandud. Laev lendas ühe lumememme juurde, kes oli lumekuninganna lossi
ees ja imes lumememme endasse. Ja mitte keegi ei tea, mis sellest
lumememmest edasi sai. Samal ajal lõhkus ufolaev jääst lossi. Ufolaeva juht
sai lumekuningannaks ja ta sulatas kõik lume ja jää ära, aga vett tuli nii
palju, et see ujutas saare üle ning vähesed jäid ellu.
Neidki on vähe alles, kes seda katastroofi veel mäletavad. Mina
kuulsin seda lugu ühelt meremehelt, kes kõike oma silmaga nägi. Tema sõnul
asus see saar
Galapagose saarte ja Hawaii vahel ekvaatori lähedal
Eestist väga kaugel. Kuigi enamasti on seal maailmanurgas väga soojad
ilmad, siis pidid selle saare linnad olema jääst ja väga uhked, sest muidu ei
oleks nii suur üleujutus tulnud. Paljud on seda saart vee alt otsinud, aga
pole leidnud ja otsijad on ise kadunud. Kui teie tahate seda saart näha, siis
otsige mind üles, mul on video, aga seda saart ise otsima minna on ohtlik!
!
!
!
!
!
!
Jumalaga!
!
31

IMELINE VÄRAV
Jaan Viitkar
!
Pärast suurt maailmasõda oli kõik hävitatud. Kõik oli kadunud- isegi
putukaid ja linde ei olnud näha. Oli vaid üks tüdruk, kes oli ainus ellujääja
selles maailmas. Ta nuttis lakkamatult. Kui sõda oli lõppenud, oli ainult öö,
külm ja kogu aeg ulus tuul. Tüdruk kõndis ja kõndis ning lõpuks leidis ta
hea elu värava. Ta läks lähedamale.
!
32

!
!
!
!
!
!
!
!
!
Ta vaatas, et te isel pool väravat oli elu pa lju ra hu liku m, päike pa istis
ja ta lausus: “Siia siis ongi kõik loomad põgenenud”. Ta astus väravast
sisse. Nüüd oli tema elu täiuslik- oli soe, päikseline ning selles maailmas
olid isegi loomad ja inimesed. Seal olid suured puud ja eksas värvis muru.
Isegi muld oli rõõmsamat värvi. Üks imelik väike putukas tuli ja ütles: ”Tule
julgelt edasi. Siin on soe ja sinu eest hoolitsetakse väga hästi.” Aga tüdruk
oli ikkagi kurb, sest ta ei näinud kusagil ema ega isa. Ilma nendeta ei saa
ta ka selles maailmas õnnelik olla. Äkki nägi ta oma ema ja isa puu otsas
istumas ja juttu rääkimas. Tüdruk jooksis puu alla ja hõikas neid. Vanemad
vangutasid vaid pead ja küsisid: “No kus sa oled küll olnud?”.
33

!
!
!
!
!
!
!
!
!
!
!
!
!
!
!
!
!
ORAVAKUNINGAS
Triine Ottender
Ühes kauges metsas elasid oravad. Nad elasid salapärases majas
koos oravakuningaga. Oravad hoolitsesid selle eest, et kõik käbid oleks
metsa alt korjatud, kuningas aga selle eest, et oravatega oleks kõik korras.
34

Ühel päeval tuli nende majja üks uus orav. Ta imestas, kui töökad
teised olid. Ükskord öösel kuulsid oravad köögist mingit kolinat. Kui nad
vaatama läksid, nägid nad uut oravat nende toiduvarusid söömas. Aga talv
oli ju ukse ees! Nad rääkisid juhtunust kuningale.
Kuningas kutsus uue orava enda juurde ja küsis, miks ta nii oli
teinud. Uuel oraval oli väga häbi ja ta tunnistas, et oli salaja söönud selleks,
et saada sama töökaks, kui teised. Kõik said aru ja neil oli uuest oravast
kahju. Kuningas palus kõige osavamatel oravatel teda õpetada.
Varsti oligi uus orav sama tubli kui teised. Üheskoos korjasid nad nii
palju käbisid, et võisid terve talve rahulikult magada. Ah, et miks oravaid
pildil näha ei ole? Sest nad elavad kõrvalmajas puu otsas. Selles majas
elavad hoopis päkapikud.
!
!
!
!
!
!
!
!
!
35

HELENDAV VÕLUPUU
Kristella Maria Metsa
Ühes võlumetsas
kasvas
puu. See ei
olnud tavaline
puu,
vaid
helendav sinine
ja sellepärast
väga eriline.
Ükskord jalutas
metsas üks
tüdruk. Ta nägi helendavat puud ja istus puu kõrvale kivide peale. Ta
märkas, et puu juures oli tiik. Äkki tuli puu seest hääl ja tüdruk ehmus. Puu
ütles: “Ära karda! Ma olen heade soovide puu. Igaüks kes siin käib, saab
soovida ühe soovi.” Tüdruk vaatas puule otsa ja soovis tiigi äärde kolme
küünalt. Ta polnud kunagi tuld näinud. Puu täitis tema soovi. Tüdruk jäi puu
juurde kauaks istuma ning sellest ajast saati pole teda enam nähtud.
36

NÕID FORTON JA LOHE SMAUKI
!
Robyn Tomson
Elas kord
üks nõid. Selle nõia
nimi oli Forton. Ta
oli 122-aastane.
Fortonile meeldis
mööda maailma
ringi rännata.
Ükskord
jõudis
ta
keerdtrepi juurde,
mis
tundus
hirmuäratav.
Forton mõtles
väga kaua, kas
minna trepist alla või mitte. Lõpuks otsustas ta siiski minna. Alla jõudes
nägi ta labürinti, mille läbimine ei valmistanud Fortonile eriti suuri raskusi.
37

Pärast seda pidi ta valima, kas minna suure õõnsa musta puu sisse
või pimedasse käiku. Forton valis esimese, sest käik tundus liiga pime ja
käigu kauguses kumas lava valgus. Puu seest viis tee Fortoni keskmaale,
kus ta nägi suurt mäge ja lohe Smauki, kes seda mäge valvas. Forton
hakkas lohega rääkima ja nad said suurteks sõpradeks.
Lohe kurtis
Fortonile, et
tal on suur
loss, aga seal
on väga külm.
Fortonil
hakkas lohest
kahju ja ta
ütles, et
läheduses on lava auk. Lohe tänas nõida südamest ja andis lossi Fortonile.
Nõid juhatas lohele suuna kätte ja läks ise lossi, mis oli kulda otsast otsani
täis. Ta võttis kulla ja pani selle oma salajasse rahapatta. Seejärel läks
Forton maa peale tagasi ning elas õnnelikult ja rikkalt elu lõpuni.
38

!
ÕUDNE LUGU
William Lõhmus
Elas kord poiss, kelle nimi oli Jürgen. Ta elas lendavatel saartel.
Ühel päeval otsustas Jürgen
minna rändama. Järgmisel
päeval võttis ta kaasa riideid,
sööki ja jooki ning asuski teele.
Ta kõndis ja kõndis, kuni jõudis
metsa. Järsku tundis ta
maapinna vappumist. Kõige
tugevam oli see olnud lendavatel
saartel.
Jürgen otsustas koju tagasi
minna, kuid sattus kokku
põdraga. Loom ründas poissi, aga õnneks ei juhtunud Jürgeniga midagi. Pärast
väikest rüselust märkas poiss, et on eksinud. Koduteed otsides, sattus ta kokku
nõiaga. Jürgen läks tema juurde ja küsis abi, kuid nõid pani ta hoopis puuri ja
ütles, et poiss peab jääma tema orjaks.
39

Jürgen töötas nõia heaks 10 aastat. Ta oli saanud 20-aastaseks ja otsustas
lõpuks ometi põgeneda. Jürgen mõistis, et nõida saab tappa ainult tema pea maha
lüües. Kui nõid koju jõudis, võttis poiss lihanoa ja hiilis nõiale selja tagant ligi. Ta
lõi nõial pea maha ja jooksis minema. Jürgen ei peatunud enne kui oli koju
jõudnud.
Vaatepilt oli kohutav! Kümme aastat tagasi toimunud maavärin oli kõike
tundmatuseni muutnud.
Lendavad saared olid vanaks
jäänud ja hallitanud. Jürgen
jooksis metsa tagasi, ehitas onni
ja jäi sinna elama.
Möödus aastaid ja ühel päeval
tuli poisi juurde metsajumal ning
kutsus ta taevasse elama.
Jürgen oli nõus ja hakkas koos
teiste taevainimestega
taevalossis elama. Tal oli hea
meel, et sai olla vaba! Jürgen abiellus taevaprintsessiga ja kuni nad elasid,
olid mõlemad õnnelikud.
40

Autorid: Nora Meldre, Tristan Laur, Cristella Lankots, Georg Järvis, Hans
Kristjan Elken, Katriina Jürimäe, Magnus Punga, Maria Jõesalu, Mei Lee,
Sander Koni, Uku Luhamaa, Ralf Laurits Rohtla, Jaan Viitkar, Triine
Ottender, Kristella Maria Metsa, Robyn Tomson.
Pildid: Jeremiah Morelli
To imetaja ja kuju ndaja: Piret Kim mel
Kaane kujundus: Georg Järvis, Katriina Jürimäe, Magnus Punga.
!
Täna m e a utorite va nema id, kes olid a b iks nõu ja jõuga.
!
!
Ta rtu, 2014
Esmatrükk
!
!
TERA kirjastus
Tähe 4
Ta rtu
http://tera2a.blogspot.com
41