15. LOENG, Poliitiline filosoofia
15. LOENG, Poliitiline filosoofia
15. LOENG, Poliitiline filosoofia
You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
EPMÜ, Filosoofia üldkursus. Leo Luks. <strong>15.</strong> loeng 1<br />
9. TEEMA: poliitiline <strong>filosoofia</strong>.<br />
<strong>Poliitiline</strong> <strong>filosoofia</strong> on praktiline <strong>filosoofia</strong>, nagu eetikagi. S.t. peaküsimuseks<br />
siin alati mida teha, mitte mis on. Poliitilise <strong>filosoofia</strong>ga tegime tutvust juba<br />
sotsiaalse vabaduse probleemi kaudu. Ka tänane loeng on üles ehitatud<br />
probleemikeskselt — vaatleme paari klassikalist poliitilise <strong>filosoofia</strong> probleemi,<br />
pretendeerimata täielikule ülevaatele mõtteviisist.<br />
Kuid meil pole võimalik olla täiesti probleemikeskne, paratamatult peame<br />
möödaniku mõtlejate mõistmiseks kaasama ka ajaloolise (ajastuliku) dimensiooni.<br />
Kui eetika vabanes metafüüsika eestkostest alles 20. sajandil, siis poliitiline <strong>filosoofia</strong><br />
iseseisvus juba varauusajal, ometi mängib ka poliitilise <strong>filosoofia</strong> puhul olulist rolli<br />
ajastu, milles filosoofid elasid. Nt. oleks kitsarinnaline süüdistada antiikfilosoofe<br />
selles, et nad ei pooldanud demokraatiat tänapäevases mõttes — tänapäevane<br />
demokraatiakontseptsioon on ju kujunenud samuti ajalooliste olude tulemusena.<br />
Poliitilise <strong>filosoofia</strong> eesmärk. Kui klassikaline metafüüsika võib olla mõtlemisväärne<br />
ka ilma, et tema tulemused mingit praktilist rakendust leiaksid, siis poliitilise<br />
<strong>filosoofia</strong> puhul muutuks kasutuse manifesteerimine kahtlaseks. Praktiliselt<br />
<strong>filosoofia</strong>lt oodatakse lisaks arutlusele ka norme, vastust küsimustele, mida me peame<br />
tegema, kuidas me peame elama? Milline on poliitilise <strong>filosoofia</strong> funktsioon?<br />
Uusaegses poliitilises <strong>filosoofia</strong>s võiks eristada kahte suunda:<br />
1) N.ö. sotsioloogiline-kirjeldav lähenemine: väidetakse, et ühiskonda<br />
mõjutavad mingid kindlad objektiivsed või subjektiivsed asjaolud, ning meie<br />
võimuses ei ole seda põhimõtteliselt muuta. Nt. Marxi ajalooline materialism:<br />
ühiskondlikud suhted on määratud tootmissuhete poolt. Siia liigitaksin ka<br />
Machiavellist alguse saanud traditsiooni, mida tänapäeval esindavad nt. Schumpeter,<br />
Foucault. Sel juhul käsitletakse ühiskonda permanentse võimuvõitlusena, mitte<br />
ratsionaalsete isikute tegevusena ühise kasu nimel. Taoline lähenemine võib olla<br />
teadusliku taotlusega, soovides kirjeldada ühiskonnas toimivaid seaduspärasid või siis<br />
väärtustav, avaldades oma hoiakut nende seaduspärade suhtes, kuid ei vastata<br />
küsimusele, mida teha?<br />
2) Ratsionaalne-normatiivne lähenemine. Eeldab, et inimene on võimeline<br />
mõistlikeks poliitilisteks valikuteks, s.h. omakasust loobumiseks üldise kasu nimel.<br />
Saab alguse valgustusest (kaudsemalt juba Descartes'i ratsionaalse toimija ideaalist).<br />
Siin on valdavaks normatiivsus: millist eesmärki peaks ühiskond järgima, ning<br />
kuidas seda saavutada? Arvatakse, et kui nendele küsimustele piisavalt veenvalt
EPMÜ, Filosoofia üldkursus. Leo Luks. <strong>15.</strong> loeng 2<br />
vastata, siis ülejäänu on ühiselu ideaalseks muutmisel tehnika küsimus.<br />
Viimatikirjeldatud lähenemine on poliitilises <strong>filosoofia</strong>s rohkem levinud.<br />
Vabaduse teema juures jõudsime konsensusele, et üksikisiku tegevusvabadus<br />
ühiskonnas ei saa olla absoluutne. Enamik poliitilisi filosoofe nõustub, et meil on vaja<br />
ühiselu paremaks organiseerimiseks reegleid ja institutsioone. Kuid see, et reegleid on<br />
vaja, ei vii meid vastuseni, millised need reeglid peaksid olema ja kes peaks omama<br />
teiste üle võimu. Järgnevalt jõuamegi poliitilise <strong>filosoofia</strong> põhiküsimuseni: võimu<br />
põhjendamise probleemini. Vaatleme erinevaid vastusevariante kaasates teise<br />
mõõtmena poliitilise <strong>filosoofia</strong> ajaloo.<br />
Võimu põhjendamise probleem. Hõlbustamaks selle küsimuse jälgimist, lähtume<br />
Hamptoni eristusest võimalike vastuste osas. Kuidas põhjendada mõne konkreetse<br />
grupi võimu e. autoriteeti:<br />
1. Jumalik autoriteet. Siin palju võimalusi, kuid see seletus kõige vanem.<br />
2. Loomulik autoriteet. Inimesed on ebavõrdsed, mõnele on loomuomane alluda<br />
(Aristoteles).<br />
3. Autoriteet hüvest. Siia kuulub Platoni perfektsionism. Valitsema peab see, kes on<br />
kõige targem.<br />
4. Nõusolekul baseeruvad teooriad. See on populaarseim seletusviis tänapäeval.<br />
Erinevalt eelnevast kolmest eeldab see kõigi ühiskondlikes protsessides osalejate<br />
võrdset õigussubjektsust.<br />
vt. Hampton, J. Political Philosophy. — Boulder: Westview Press, 1997.<br />
Antiikajal toimus <strong>filosoofia</strong> tekkega paralleelselt ka olulisi muutusi võimu<br />
põhjendamises. Tasub meenutada, et antiikajal kuulus poliitiline mõtlemine tihedalt<br />
kokku eetikaga. Eeldati, et iga inimene püüdleb õnne (eudaimonia) poole ning et<br />
inimene on ühiskondlik olend — vajab õnnelik olemiseks teisi. Kreeka demokraatia<br />
teket 5. sajandil võib vaadelda jumaliku autoriteedi lagunemisena. Sofistid<br />
jutlustasid, et võim on kokkuleppeline (nomos, seadus), seal pole midagi jumalatelt<br />
saadut. Selline lähenemine õigustaks mistahes demagoogilisi manipulatsioone,<br />
mistõttu Sokrates ja Platon ei nõustunud sofistidega. Kokkuleppe teooriale tõid nad<br />
vastukaaluks autoriteedi hüvest, valitsema peaks see, kes on kõige hüvelisem e.<br />
vooruslikum. Kui traditsiooniliselt samastati voorust (arete) just päritolu ja rikkusega,<br />
siis Sokrates pidas radikaalselt vooruseks üksnes teadmist. Siit järeldub, et valitsema<br />
peaksid need, kellel on kõige rohkem teadmist — seega filosoofid.
EPMÜ, Filosoofia üldkursus. Leo Luks. <strong>15.</strong> loeng 3<br />
Teatavasti ei leidnud Sokratese õpetus ühiskondlikku heakskiitu, vaid viis<br />
hoopis Sokratese surmamiseni. Selle sündmuse tõttu kaugeneb <strong>filosoofia</strong> pikkadeks<br />
sajanditeks poliitikast — Platoni poliitika-alased arutlused on utopistlikud ega sisalda<br />
praktilisi juhendeid. Filosoofi suhet lihtinimestesse iseloomustab Platoni koopamüüt<br />
(vt. 2. loeng). Kui üks koopas olnud vang vabastada ning välja päikese kätte viia,<br />
misjärel ta üritab koopasse naasta ning oma endised vangistuskaaslased vabastada,<br />
siis üldsus ei mõistaks teda, vaid naeraks välja.<br />
vt. Platon, Politeia. — Akadeemia, 1997. — Nr. 2. — Lk. 1819-1828.<br />
Keskaja mõtlemises valitses taas jumaliku autoriteedi teooria. Ideaaliks oleks leida<br />
ühiskonnakorraldus, mis vastab kõige rohkem jumalikule korrale. Loomulikult on sel<br />
alal kompetentseim Rooma paavst, kes sageli nõudis endale ka ilmalikku võimu. Kuid<br />
kui reaalne võim talt käest libises, siis sai asja seletada ka teisiti: kuna siinne maailm<br />
on pattulangemise tagajärg, siis ei saa ükski ilmalik kord olla Jumalale meelepärane.<br />
Niccolo Machiavellit (1469-1527) võib pidada renessansiaja poliitilise mõtlemise<br />
rajajaks. Peateoseks "Valitseja" 1513 (olemas ka e.k). Machiavelli heidab kõrvale<br />
võimu põhjendamise küsimuse (jumaliku autoriteedi) ja keskendub üksnes võimu<br />
säilitamise tehnikatele. Selline lähenemine iseloomustab hästi tolle aja Itaalia<br />
poliitilist tegelikkust. Oluline on siinkohal see, et Machiavelli teos seab kahtluse alla<br />
selle, kas võimu saab üldse filosoofiliselt põhjendada (sellest hiljem veel).<br />
Ühiskondliku lepingu teooria. See võimu õigustamise viis on mõjutanud kõige<br />
rohkem tänapäeva ühiskonda. Kuigi juba antiikaja sofistid väitsid, et ühiskond on<br />
kokkuleppeline, ei kirjeldanud nad siiski hüpoteetilist olukorda, kuidas ja miks see<br />
kokkulepe võiks sündida. Ühiskondliku lepingu teooria rajajaks peetakse Thomas<br />
Hobbes'i (1588-1679), samuti oli see teooria väga populaarne valgustusajal. Teooria<br />
eelduseks on inimeste põhimõtteline võrdsus.<br />
Selleks, et kirjeldada ühiskondliku lepingu tekkimist, tuleb kirjeldada ka<br />
lepingu eelset olukorda, n.ö. loomulikku seisundit. Kuna see seisund on hüpoteetiline<br />
(s.o. ei ole ajalooliste faktide kaudu rekonstrueeritav), siis sõltub kirjeldus eri<br />
filosoofide arusaamast inimloomusest. Hobbes väitis oma peateoses "Leviathan"<br />
(1651), et inimene on loomu poolest parandamatu egoist, järelikult on loomulik<br />
seisund kõigi sõda kõikide vastu. (Meenutage sotsiaalse vabaduse loengut, nt.<br />
Rousseau ei nõustunud pidama inimesi loomult halbadeks). Kuna see seisund on<br />
kõigile kahjulik, jõutakse lepinguni, määrates endi üle valitsema monarhi, kes tagab<br />
kõigi jaoks elementaarse turvalisuse.
EPMÜ, Filosoofia üldkursus. Leo Luks. <strong>15.</strong> loeng 4<br />
Hiljem Locke ja Rousseau täiendasid lepingu teooriat, tuues sisse aspekti, et<br />
ka valitsejatel endil on kohustus lepingust kinni pidada, s.o. valitseda üldise<br />
turvalisuse huvides, mitte aga omahuvist lähtudes. Kuidas seda saavutada, kui<br />
arvestada, et ka valitsejad on inimesed (Hobbes'i järgi seega omakasupüüdlikud)?<br />
Montesquie on rõhutanud, et võimupositsioon suurendab inimese kalduvust<br />
kuritarvitustele. Probleemi lahendusena pakuti välja muutumatuid riigivalitsemise<br />
aluspõhimõtteid (n.ö. lepingu tuum, tänapäeval avaldub põhiseadustes), perioodilisi<br />
valimisi ning võimude lahususe kaudu teostuvat vastastikkust kontrolli. Need<br />
põhimõtted on rakendunud tänapäeva demokraatlikes riikides.<br />
Tasub silmas pidada, et ühiskondliku lepingu teooria ei ole ajaloolisele tõele<br />
pretendeeriv lugu, vaid normatiivne ettepanek, kuidas oleks hea ühiskonda käsitleda.<br />
Sellise käsitluse eesmärgiks on allutada riigivõim ratsionaalsusele ja juurutada<br />
võrdsust.<br />
Võimukriitilised teooriad. Kõigi eelnevate teooriate ühiseks jooneks oli riigivõimu<br />
õigustamine. Kuid alati on leidunud filosoofe, kelle arvates võimusuhted on loomu<br />
poolest represseerivad ning neid ei saa õigustada. Võimukriitilised teooriad võib laias<br />
laastus jagada kaheks:<br />
1. Pessimistlikud võimusotsioloogilised kirjeldused. Kuna inimesed on loomu<br />
poolest halvad (Hobbesi eeldus), siis on kõik ühiskondlikud võimustruktuurid ka<br />
halvad. Poliitilise <strong>filosoofia</strong> ülesandeks saab olla ainult võimustruktuuride<br />
deideologiseerimine, s.o. näidata inimestele, et näiliselt hea ja erapooletu<br />
võimuaparaadi sisu on ikkagi vägivaldne. Siia kuuluvad nt. Weber, Schumpeter,<br />
Saksamaa ideoloogiakriitika koolkond ja Foucault.<br />
2. Utoopilised teooriad, mis väidavad, et riigivõim on küll parandamatult halb,<br />
kuid inimeste võimuses on jõuda uue, ilma riigita koosluseni. Nt. sotsialism,<br />
anarhism. Nende teooriate eelduseks, et inimene on loomu poolest hea (Rousseau<br />
eeldus).<br />
Järgnevalt vaatlemegi olulisemaid võimukriitilisi teooriaid. Alustame 2.<br />
alajaotusest:<br />
Sotsialism. Tekkis 19. sajandi esimesel poolel. Esindajateks Owen (1771-1858),<br />
Fourier (1772-1837), Saint-Simon (1760-1825) jt. Kui ühiskondliku lepingu teooria<br />
rõhutas vaid inimeste võrdust seaduse ees ning samas ka vabadusi, muuhulgas<br />
omandivabadust, siis sotsialism mõtleb võrdsusest radikaalsemalt. 19. sajandi<br />
alguseks oli näha, et tööstusrevolutsiooni tulemuseks oli väga vaene töölisklass ning
EPMÜ, Filosoofia üldkursus. Leo Luks. <strong>15.</strong> loeng 5<br />
üha rikastuvad kapitalistid. Kui eraomand põhjustab ebavõrdsust ja rõhumist, siis oli<br />
sotsialistide ettepanekuks sellest loobuda. Luua assotsiatsioone, kus tootmisvahendid<br />
oleksid ühised ja kõik töötaksid võrdselt. Algse sotsialismi meetoditeks olid veenmine<br />
ja eeskuju (mitte nt. revolutsioon).<br />
vt. Loone, E. Sissejuhatus materialistlikusse ühiskonna<strong>filosoofia</strong>sse. — Tln, 1989, lk. 33-36.<br />
Marx. (Marxi kohta vt. ka 4. loeng). Marxi panuseks on majanduslike suhete tähtsuse<br />
rõhutamine poliitilise tegelikkuse kujunemisel. Majandus on tal baasiks, võimusuhted<br />
sõltuvad sellest (vt. skeemi 4. loengu konspektis). Erinevalt utoopilistest sotsialistidest<br />
ei uskunud Marx, et veenmistööga saab viia inimesi eraomandist loobuma. Marxi<br />
arvates on tootmissuhete arengul oma kindel seaduspära — areng toimub sotsiaalsete<br />
vastuolude suurenemise suunas. Kuna kapitalismis toimub jätkuv tootmisvahendite<br />
omanike (kapitalistide) rikastumine ning tööliste vaesumine (kui tõuseb tööviljakus,<br />
võidab sellest ainult kapitalist, kuna tööjõudu on alati rohkem kui töökohti, ei maksta<br />
töölisele kunagi rohkem kui elamiseks hädavajalik), siis on revolutsioon paratamatu.<br />
Seega saabub sotsialistlik ühiskond Marxi arvates revolutsiooni teel.<br />
vt. www.marxists.org<br />
Argumendid Marxi vastu: 1) heaoluühiskond, 20. sajandil, mis kõrgete maksude<br />
ümberjagamise teel vähendab ebavõrdsust. 2) Isegi kui globaliseerumise tingimustes<br />
heaoluühiskond kaob ja Marxil õigus on, siis ei arvestanud ta ometi seda, et<br />
kõrgtehnoloogia tingimustes pole ekspluateeritud klassirevolutsioon enam võimalik,<br />
ning kontrollitud meedia tingimustes ei teki klassiteadvust, vaid hoopis nt.<br />
seebiooperi-identiteet.<br />
Anarhism. Anarhism on kõige utoopilisem võimuvastane projekt. Kõigi autorite<br />
ühisjooneks on vastalisus riigi institutsioonide suhtes. Kuidas ilma riigita elada, ses<br />
osas lahknevad individualistlike (Stirner) ja kollektivistlike (Kropotkin) anarhistide<br />
seisukohad, kuid igatahes peab anarhism kuulutama vääraks Hobbesi teesi loodusliku<br />
olukorra võimatusest. Anarhism oli 19. sajandi lõpul- 20. algul oluline poliitiline vool,<br />
samuti osa 20. sajandi kontrakultuurist.<br />
vt. Vikerkaar, 1998, Nr. 1-2.<br />
Järgnevalt 1. alajaotuse teooriad, e. pessimistlikud kirjeldused ilma utoopiata.<br />
Max Weber (1864-1920). Nägi ette ratsionaliseerimist, utiliteerimist (kõik kasu<br />
liistule, moraal kõrvaline) moodsas ühiskonnas. Riigi institutsioonid stagneeruvad<br />
bürokraatiaks. Poliitika olemuseks oli ja jääb võitlus, ükski ühiskond ei pääse sellest.<br />
Weber ei uskunud demokraatiasse ja kodanikuühiskonda. Ainsaks alternatiiviks
EPMÜ, Filosoofia üldkursus. Leo Luks. <strong>15.</strong> loeng 6<br />
ratsionaliseerimisele pidas karismaatilist liidrit, kes ohjaks bürokraatiat, huvigruppe ja<br />
irratsionaalseid massiliikumisi. <strong>Poliitiline</strong> praktika Hitleri näol näitas, mis<br />
karismaatilise liidri puhul juhtub.<br />
vt. Weber, Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim. — Akadeemia 93-94.<br />
Sama arvab ka Joseph Schumpeter (1883-1950). Poliitika on võimuvõitlus.<br />
Demokraatia on lihtsalt üks eliidi selekteerimise vorm, mille kõrvalsaaduseks on ka<br />
veidi ühishüvet.<br />
"demokraatlik meetod on niisugune institutsionaalne korraldus poliitilistele<br />
otsustele jõudmiseks, milles üksikisikud omandavad otsustamisvõimu<br />
konkurentsivõitluses rahva häälte pärast." (Kaasaegne poliitiline <strong>filosoofia</strong>:<br />
83)<br />
Ideoloogiakriitika. Frankfurdi koolkond 20. sajandil: 1. laine Max Horkheimer<br />
(1895-1973), Theodor Adorno (1903-1969). Arvasid weberlikult, et kapitalism viib<br />
totaalselt hallatava ühiskonnani. Klassivõitlus ei toimi, kuna inimesed tasalülitatakse<br />
popkultuuri ja meedia abil. Siit ka ideoloogiakriitika vajalikkus — paljastada meie<br />
ühiskonna ideoloogilised "alusmüürid". Vrd. kasvõi praeguse retoorikaga: Ameerika<br />
kui "demokraatia kants", hea demokraatia ja halvad teised vormid jne.<br />
Ideoloogiakriitikute arvates viib mistahes filosoofilise teooria universaliseerimine<br />
poliitilises praktikas paratamatult rõhumiseni.<br />
Teise laine esindaja Jürgen Habermas (1929) üritab ühiskonda põhjendada inimese<br />
kommunikatiivse loomusega, ratsionaalse avaliku konsensusega, ühendada teooriat ja<br />
praktikat.<br />
Michel Foucault (1926-1984) omapäraseim 20. sajandi poliitiline mõtleja. Kvaasisotsioloogilised<br />
kirjeldused, lähtekoht Machiavelli-Weber: võim, repressioonid.<br />
"Mulle näib, et tegelikuks poliitiliseks ülesandeks meie ühiskonnas on<br />
kritiseerida institutsioonide toimimist, mis näivad esmapilgul neutraalsed ja<br />
sõltumatud; kritiseerida neid sellisel viisil, et paljastuks see poliitiline<br />
vägivald, mis nende kaudu ennast alati hämaralt teostanud on, nii et me<br />
saaksime nende vastu võidelda." (Lipping: xxx)<br />
Foucault uurib normi ning hälbijate repressioone (seksuaalsus, hullumajad jne).<br />
Võimu käsitlemine suverääni kaudu on piiratud.<br />
vt. Foucault, M. Hullus ja arutus. Ilmamaa, 2003.<br />
Sivers, F. Filosoof-mässaja: Michel Foucault 1926–1984// Akadeemia, 1991, Nr. 6.<br />
Lk. 1240-1255.
EPMÜ, Filosoofia üldkursus. Leo Luks. <strong>15.</strong> loeng 7<br />
Kaasaegne poliitiline <strong>filosoofia</strong>. Võimukriitilisi teooriaid tutvustades jõudsime juba<br />
otsapidi 20. sajandisse. Järgnevalt vaatleme kaasaegset poliitilist <strong>filosoofia</strong>t pikemalt<br />
Rawlsi (1921) õiglusteooria kaudu, misjärel tutvustame lühidalt teisi tänapäeval<br />
levinud teooriaid.<br />
Rawlsi kantiaanlik õiglusteooria. On pärast moodsa võimukriitilise <strong>filosoofia</strong><br />
paljastusi ainus tõsiseltvõetav normatiivne projekt, mis põhineb ühiskondliku lepingu<br />
teoorial. Traditsioonilise lepinguteooria probleem on võimupiiride ja ebavõrdsuse<br />
määra lubatavuses. Utilitaristlik printsiip (võimalikult suur hüve võimalikult suurele<br />
hulgale inimestele) tundub inimsuhetes vulgaarne: lubaks äärmusse arendades nt.<br />
teatud inimeste kõrvaldamist üldise kasu edendamise eesmärgil. Reaalpoliitikas ongi<br />
liberalistlikku utilitarismi piiratud nt. üldiste inimõigustega, mis pigem kantiaanliku<br />
päritolu.<br />
Rawlsi eeldused: inimesed on omakasupüüdlikud ja ratsionaalsed. Poliitikas<br />
osaledes vajavad sel juhul esmalt kokkulepet, milliste põhimõtete alusel praktikaid<br />
muuta. Kuna kõik on kasuahned ja enam-vähem võrdsed, on praktika eesmärgiks<br />
võrdsus (erinevused lubatavad vaid siis, kui noid ka need tunnistavad, kes selle kaudu<br />
hüvet ei saa). Õiglane on selline printsiip, millega nõustume vaatamata oma<br />
positsioonile (ehk mõtleme alati, et teises olukorras võib see olla meile kahjuks).<br />
Õiglus: 1) võrdsed vabadused ja kohustused ühiskonnas<br />
2) sotsiaalsed ja majanduslikud ebavõrdsused tuleb korrastada nii, et nad<br />
a) oleksid kõige vähem kindlustatute huvides<br />
b) nendega seotud ametid oleksid avatud kõigile (ausus).<br />
Toimides kõige vähem kindlustatute huvides viime pikapeale ellu võrdsust.<br />
Probleem: kas vaadeldavaks algseisukorraks on võrdsus, kas toimijad on<br />
ratsionaalsed? Rawls õigustab oma teooriat just algleppe teadmatuse loori taga<br />
olemise kaudu. Rawls ei väida, nagu oleks ta teooria universaalne, kõlbab ainult<br />
demokraatliku ühiskonna jaoks. Muud seisukohad võivad inimestel erinevad olla,<br />
kuid õiglusega sel moel peaksid nõustuma.<br />
vt. Rawls, Õiglus kui ausameelsus. — rmt. Kaasaegne poliitiline <strong>filosoofia</strong>,<br />
Tartu 2002.<br />
Moodsa poliitilise arutluse raskuskese ongi viimasel ajal kaldunud<br />
majanduslikele aspektidele, kuna üldiste vabaduste osas ollakse piisavalt konsensusel.<br />
Põhiline vaidlus selles, kas tagada majandusvabadused või juurutada võrdsust<br />
edukamate arvel.
EPMÜ, Filosoofia üldkursus. Leo Luks. <strong>15.</strong> loeng 8<br />
Libertarism (Nozick) pooldab individuaalsete õiguste, eriti vabaturu-õiguste<br />
maksimeerimist. Lähtekoht utilitaarne: võrdne kohtlemine nende arvates vaid nii<br />
võimalik. Riigi roll olgu minimaalne, administreeriv. Nozicki argument: kuna me<br />
omame ennast täielikult, siis omame ka seda, mida toodame. Kuid ümberjagav<br />
maksusüsteem on seega ebaõiglane. Selle vastu: me ei tooda ainult oma andest, vaid<br />
ka ressurssidest: seega võib meid mõjutada.<br />
Kommunitaarid (Sandel, Walzer). Peavad kogukondlikke huvisid isiklikest<br />
tähtsamaks. Sandel: Rawls ülehindab õiglust teiste vooruste ees (individualistlik<br />
lähenemine). Walzer väidab, et õiglusel alati kogukondlik tähendus. Taylor kritiseerib<br />
autonoomse ratsionaalse toimija ideaali.
Change language