Eesti maaelu arengukava 2004-2006 I osa

Euroopa Komisjon 

Eesti Vabariigi Valitsus 

Põllumajandusministeerium 

EESTI MAAELU 

ARENGUKAVA 

2004–2006 

Tallinn 2005

EESTI MAAELU ARENGUKAVA 2004–2006 

2


SISUKORD 

1 SISSEJUHATUS .................................................................................. 9 

2 LIIKMESRIIK JA HALDUSALA ........................................................... 10 

3 KOHALDAMISALA ............................................................................. 11 

4 KAVANDAMINE.................................................................................. 12 

5 OLUKORRA KVANTITATIIVNE KIRJELDUS ..................................... 13 

5.1 RAHVASTIKUDÜNAAMIKA ...................................................... 13 

5.2 HALDUSSTRUKTUUR JA RAHVASTIK ................................... 14 

5.3 LOODUS ................................................................................... 17 

5.3.1 Kliima ......................................................................... 17 

5.4 HARITAV MAA .......................................................................... 19 

5.4.1 Maareform ................................................................. 19 

5.4.2 Põllumajanduslik maakasutus ................................... 20 

5.4.3 Mullastik ..................................................................... 21 

5.5 MAKROMAJANDUS ................................................................. 22 

5.5.1 Sisemajanduse koguprodukt ja põllumajandus ......... 22 

5.5.2 Tööhõive .................................................................... 25 

5.5.3 Tootjate organisatsioonid, kolmas sektor ................... 29 

5.6 PÕLLUMAJANDUS ................................................................... 31 

5.6.1 Põllumajandusettevõtete struktuur ja 

omandiline kuuluvus .................................................. 32 

5.6.2 Taimekasvatus ........................................................... 34 

5.6.3 Loomakasvatus ......................................................... 34 

5.6.4 Põllumajandusökonoomika ........................................ 38 

5.7 PÕLLUMAJANDUSE MÕJU KESKKONNALE ......................... 40 

5.7.1 Vesi ............................................................................ 41 

5.7.2 Taimekaitse ................................................................ 47 

5.7.3 Muld ........................................................................... 48 

5.7.4 Õhusaaste ................................................................. 50 

5.7.5 Bioloogiline ja maastikuline mitmekesisus ................. 54 

5.7.5.1 Geneetiliste ressursside säilitamine .......................... 54 

3


5.7.5.2 Bioloogiline mitmekesisus ......................................... 55 

5.7.5.3 Põllumajanduse mõju maastikule .............................. 57 

5.7.5.4 Kaitsealad Eestis ....................................................... 58 

5.7.5.5 NATURA 2000 ........................................................... 60 

5.7.5.6 Ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik.......... 61 

5.7.5.7 Veekogude kaitsmine põllumajandusest lähtuva 

nitraadireostuse eest ................................................. 63 

5.7.5.8 Rahvusvahelised keskkonnalepped .......................... 65 

5.7.5.9 Eesti keskkonnakaitsealased õigusaktid ................... 68 

5.7.5.10 Metsatulekahjud ........................................................ 70 

5.8 METS ........................................................................................ 71 

5.8.1 Ajalooline areng ......................................................... 71 

5.8.2 Metsapoliitika ............................................................. 73 

5.8.3 Põllumajandusmaa metsastamise toetus .................. 75 

5.9 TEADMISED JA TEAVE ............................................................ 76 

5.9.1 Nõuandeteenistus ...................................................... 77 

5.9.2 Teabelevisüsteem ...................................................... 79 

5.10 VÕRDSED VÕIMALUSED ........................................ 80 

5.11 TOETUS PÕLLUMAJANDUSTOOTJATELE ............................ 81 

5.11.1 Üldülevaade ............................................................... 81 

5.11.2 ELi ÜHINE PÕLLUMAJANDUSPOLIITIKA ............... 83 

5.11.2.1 ELi ühise põllumajanduspoliitika olemus ................... 83 

5.11.2.2 ELi ühise põllumajanduspoliitika arengud ................. 85 

5.11.3 Maailmapanga laenuprojekt ...................................... 86 

5.11.4 SAPARD .................................................................... 87 

5.11.5 ELi PHARE projektid PRIA registrite 

ajakohastamiseks ...................................................... 90 

5.11.6 ELi PHARE projektid ja kahepoolsed koostööprojektid . 

põllumajandusliku keskkonnatoetuse järelevalve ja ...... 

hindamissüsteemi arendamiseks .............................. 91 

5.11.7 Põllumajanduslik keskkonnatoetus............................ 93 

5.11.8 Saadud õppetunnid ................................................... 95 

5.12 OLUKORRA KOKKUVÕTLIK ANALÜÜS .................................. 97 

4


6 STRATEEGIA ................................................................................. 101 

6.1 STRATEEGILISED EESMÄRGID ........................................... 101 

6.2 VALITUD STRATEEGIA .......................................................... 102 

6.2.1 Ebasoodsamate piirkondade toetus ........................ 102 

6.2.2 Põllumajanduslik keskkonnatoetus.......................... 103 

6.2.3 Põllumajandusmaade metsastamise toetus ............ 103 

6.2.4 Elatustalude kohanemise toetus .............................. 103 

6.2.5 Nõuetega vastavusse viimise toetus ....................... 104 

6.2.6 Tehniline abi ............................................................. 104 

6.2.7 Keskkonnaalaste kitsendustega piirkondade 

toetus ....................................................................... 104 

6.3 SEOSED RAKi MEETMETEGA .............................................. 105 

6.3.1 Investeeringud põllumajandustootmisse (EAGGF) . 105 

6.3.2 Põllumajandustoodete töötlemise ja turustamise 

parandamise investeeringutoetus (EAGGF) ............ 106 

6.3.3 Majandustegevuse mitmekesistamine 

maapiirkonnas (EAGGF) ......................................... 106 

6.3.4 Integreeritud maaparandus (EAGGF) ..................... 106 

6.3.5 Külade taastamine ja arendamine (EAGGF) ........... 106 

6.3.6 Kohaliku initsiatiivi arendamine – LEADER-tüüpi 

meede (EAGGF) ...................................................... 107 

6.3.7 Metsamajandus (EAGGF) ....................................... 107 

6.3.8 Nõuande- ja teabeleviteenuste toetamine 

(EAGGF) .................................................................. 108 

6.4 ERIMEETMETEGA HÕLMATAVAD PIIRKONNAD ................. 108 

6.4.1 Põhjendus ................................................................ 108 

6.4.2 Ettepanek vähemsoodsate piirkondade ja 

keskkonnaalaste kitsendustega piirkondade 

kindlaksmääramiseks .............................................. 110 

6.4.3 Meetmete kohaldamise erinevused 

ebasoodsamates piirkondades ................................ 121 

6.4.4 Põllumajandusliku keskkonnatoetuse tegevuste 

rakendamine piirkonniti ............................................ 121 

5


7 EELHINDAMINE, LOODETAV MÕJU .............................................. 122 

7.1 EELHINDAMISE TULEMUSED .............................................. 122 

7.2 MAKi MEETMETE MÕJU HINDAMINE 

PÕLLUMAJANDUSMINISTEERIUMI POOLT ........................ 127 

7.2.1 Üldine mõju .............................................................. 127 



7.2.4 Põllumajandusmaa metsastamise toetus ................ 128 



7.2.7 Otsetoetuste lisamaksed ........................................... 92 

7.3 MAKi MEETMETE MÕJU HINDAMINE EELHINDAJA 

POOLT .................................................................................... 129 

7.3.1 Üldistel hindamisküsimustel põhinev 

koondhinnang .......................................................... 129 






7.3.7 Otsetoetuste lisamaksed ......................................... 133 

8 FINANTSTABEL ............................................................................... 134 

8.1 EBASOODSAMATE PIIRKONDADE TOETUS ....................... 137 

8.2 PÕLLUMAJANDUSLIK KESKKONNATOETUS...................... 137 

8.3 PÕLLUMAJANDUSMAA METSASTAMISE TOETUS ............. 140 

8.4 ELATUSTALUDE KOHANEMISE TOETUS ............................ 142 

8.5 NÕUETEGA VASTAVUSSE VIIMISE TOETUS ...................... 142 

9 MEETMED ....................................................................................... 148 

Üldised keskkonnanõuded ............................................................... 148 

9.1 EBASOODSAMATE PIIRKONDADE TOETUS ....................... 153 

9.2 PÕLLUMAJANDUSLIK KESKKONNATOETUS...................... 154 

9.2.1 Baastegevus ............................................................ 156 

9.2.2 Lisategevused ......................................................... 158 

6


9.2.3 Eritegevus ................................................................ 163 

9.3 PÕLLUMAJANDUSMAA METSASTAMISE TOETUS ............. 164 

9.4 ELATUSTALUDE KOHANEMISE TOETUS ............................ 166 

9.5 NÕUETEGA VASTAVUSSE VIIMISE TOETUS ...................... 167 

9.6 OTSETOETUSTE LISAMAKSED ........................................... 169 

9.7 TEHNILINE ABI ....................................................................... 170 

9.8 KESKKONAALASTE KITSENDUSTEGA 

PIIRKONDADE TOETUS ........................................................ 171 

10 PILOOTPROGRAMMID ................................................................... 172 

11 PÄDEVAD ASUTUSED .................................................................... 172 

12 RAKENDAMINE, HINDAMINE, KONTROLL, 

SANKTSIOONID, TEAVE................................................................. 173 

12.1 RAHALISTE VAHENDITE LIIKUMINE .................................... 173 

12.2 MAKi SEIRE JA HINDAMINE .................................................. 175 

12.2.1 Seire ........................................................................ 175 

12.2.2 Hindamine ............................................................... 175 

12.2.3 Seire ja hindamise institutsiooniline ülesehitus ....... 176 

12.3 MEETMETE SEIRE JA HINDAMINE ...................................... 177 



12.3.3 Põllumajandusmaade metsastamise toetus ............ 181 




toetus ....................................................................... 183 

12.4 KODIFITSEERIMINE .............................................................. 183 

12.5 MEETMETE RAKENDAMINE ................................................. 183 

12.6 MEETMETE HALDAMINE ...................................................... 184 






7



toetus ....................................................................... 188 

12.7 KONTROLL JA SANKTSIOONID ............................................ 188 

Kontrolli ja sanktsioonide põhimõtted ...................................... 188 







toetus ....................................................................... 190 

12.8 TEAVE JA SELLE AVALIKUSTAMINE .................................... 191 

13 KONSULTATSIOONIPROTSESS .................................................... 192 

14 MEETMETE TASAKAAL .................................................................. 198 

15 VASTAVUS JA JÄRJEPIDEVUS ...................................................... 200 

16 RIIGIABI ........................................................................................... 200 

17 LISA 1: NATURA 2000 võrgustiku alade nimekiri ............................. 201 

18 LISA 2: Kaardid ................................................................................ 211 

8


1 SISSEJUHATUS 

Eesti maaelu arengukava 2004–2006 (edaspidi MAK) hõlmab ajavahemikku 

alates 1. märtsist 2004 kuni 2006. a lõpuni. MAKi koostamise üldeesmärk on 

toetada Euroopa Liidu (edaspidi EL) ühise põllumajanduspoliitikaga kaasnevate 

meetmete kaudu maapiirkonna regiooniti tasakaalustatud arengut. 

Ühist põllumajanduspoliitikat rahastatakse Euroopa Põllumajanduse 

Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) tagatisrahastust ja kaasfinantseeritakse Eesti 

riigi eelarvest. Nõukogu määrusega (EÜ) nr 1257/1999, viimati muudetud 

nõukogu määrusega (EÜ) nr 1783/2003, sätestatakse maaelu arengu toetuste 

ühine õigusraamistik, mida kohaldatakse kogu ELis. Nõukogu määruse (EÜ) 

nr 1257/1999 II jaotisega määratakse kindlaks maaelu arengu meetmed, nende 

eesmärgid ning abikõlblikkuse kriteeriumid. 

Eesti Vabariigil (edaspidi Eesti) on ELi struktuurifondid SAPARDi (s.o Keskja 

Ida-Euroopa riikide põllumajanduse ja maaelu arendamise liitumiseelne programm) 

näol kasutada olnud alates aastast 2001 vastavalt Euroopa Ühenduste 

Komisjoni ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud põllumajanduse ja maaelu arendamise 

liitumiseelse programmi rahastamislepingule. 

Eesti kavatseb rakendada järgmisi EAGGF tagatisrahastust rahastatavaid 

maaelu arengu meetmeid: 

• ebasoodsamate piirkondade toetus; 

• põllumajanduslik keskkonnatoetus; 

• põllumajandusmaade metsastamise toetus; 

• elatustalude kohanemise toetus; 

• nõuetega vastavusse viimise toetus; 

• otsetoetuste lisamaksed; 

• tehniline abi (toetusmeede); 

• keskkonnaalaste kitsendustega piirkondade toetus (2006). 

Käesolev dokument kirjeldab Eesti maaelu olukorda, maaelu arengu 

strateegiat ning sellest tulenevaid meetmeid. 

9


2 LIIKMESRIIK JA HALDUSALA 

Eesti paikneb 57. ja 60. laiuskraadi ning 22. ja 28. pikkuskraadi vahel. Eestil 

on ühine mere- ja maismaapiir Läti Vabariigi ja Vene Föderatsiooniga (piir Vene 

Föderatsiooniga muutub ELi piiriks) ning merepiir Soome Vabariigi ja Rootsi 

Kuningriigiga. Eesti ulatus põhjast lõunasse on 240 km ja idast läände 350 

km. 

Eesti üldpindala on 45 227 km 2 , millest maismaapindala on 43 200 km 2 . 

Maismaast üle poole moodustab metsamaa, 1 kolmandik on põllumajandusmaa 

2 ja viiendik on kaetud soode ja rabadega. 

1 

2 

Metsamaana käsitletakse metsaga kaetud metsamaad ja metsata metsamaad (lageala). Metsata 

metsamaa on uuendamata raiesmikud, lagendikud, harvikud, põlendikud, hukkunud puistud, liitumata 

kultuurid ja taimlad, samuti metsaga seotud rajatiste (metsateed, palgilaod jms) all olev maa. 

Põllumajandusmaa on kasutatav põllumajandusmaa, s.t kasvatatavate-koristatavate kultuuride all olev 

maa (põllu- ja katmikkultuurid, viljapuud ja marjakultuurid, puukoolid, looduslik rohumaa, puu- ja köögiviljaaiad 

ning kesa). 

10


3 KOHALDAMISALA 

Territoriaalne katvus 

MAK hõlmab kogu Eesti maapiirkonda ja on selles suhtes horisontaalne 

kava. Maapiirkonnaks loetakse külade, alevike ja alevite territooriumit. 

Sihtalad 

Sihtalaks 1 loetakse kogu Eesti territoorium, sest NUTS 3 teise taseme 

statistilise jaotuse kõigis haldusüksustes on rahvamajanduse kogutoodang alla 

75% ELi keskmisest tasemest. 

3 

NUTS – statistiliste territoriaaljaotuste nomenklatuur. 

11


4 KAVANDAMINE 

Eesti koostas liitumiseelseks perioodiks maaelu pikaajalise planeerimise 

raamdokumendi „Eesti maaelu arengukava 2000–2006”, mis kinnitati 2000. a 

lõpus. Dokumendi alusel käivitus 2001. a SAPARD. 4 

Ajavahemikuks 2004–2006 on koostatud kaks raamdokumenti: 

• Eesti riiklik arengukava 5 ELi struktuurifondimeetmete rakendamiseks – 

ühtne programmdokument 2003–2006 (RAK); 

• Eesti maaelu arengukava 2004–2006 ELi ühise põllumajanduspoliitikaga 

kaasnevate meetmete rakendamiseks (MAK). 

Mõlema arengukavaga jätkatakse SAPARDi raames alustatut, pöörates 

senisest rohkem tähelepanu tasakaalustatud regionaalarengu küsimustele. 

MAKi koostas Põllumajandusministeerium, kaasates kolmanda sektori esindajaid 

ja valdkondade spetsialiste. MAKi meetmete rakendamine toimub Põllumajandusministeeriumi 

ja tema valitsemisala asutuste koostöös, osa meetmeid 

rakendatakse koostöös Keskkonnaministeeriumi valitsemisala asutustega. 

MAK keskendub ELi ühise põllumajanduspoliitikaga kaasnevate meetmete 

ehk EAGGF tagatisrahastust rahastatavate meetmete rakendamisega seotud 

küsimustele. MAK annab ülevaate kavandatavast meetmete kombineeritud 

kasutamisest Eestis, lähtudes Eesti põllumajanduse ja maaelu olukorrast ning 

taotletavatest eesmärkidest. MAK on tihedalt seotud RAKi 3. prioriteedi „Põllumajandus, 

kalandus ja maaelu” raames kohaldatavate meetmetega, samuti 

Eesti ja ELi põllumajanduspoliitiliste otsustega. 

Nõukogu määruse (EÜ) nr 1257/1999 raamistikku täiendavad komisjoni 

määruses (EÜ) nr 445/2002, asendatud komisjoni 29. aprilli 2004. a määrusega 

(EÜ) nr 817/2004, sätestatud üksikasjalikud eeskirjad. MAKi ülesehituses 

arvestatakse komisjoni määruse (EÜ) nr 445/2002 II lisas ettenähtud nõudeid. 

MAK esitatakse Euroopa Komisjonile reguleeritud korra kohaselt. 

MAKi raames kohaldatavate meetmete finantsjuhtimise üksikasju reguleerivad 

nõukogu määruse (EÜ) nr 1258/1999 ning komisjoni määruse (EÜ) 

nr 27/2004 finantssätted. Seire ja hindamine ning kokkusobivus ühenduse muude 

toetusmeetmetega on reguleeritud nõukogu määrusega (EÜ) nr 1260/1999. 

4 

SAPARD – Kesk- ja Ida-Euroopa riikide põllumajanduse ja maaelu arendamise liitumiseelne programm 

aastateks 2000–2006, mille rakendamise alus on iga liikmesriigi koostatud maaelu arengukava, Eestis 

„Investeeringutoetuste programm põllumajandusele ja maaelule”. 

5 

Eesti riiklik arengukava – ühtne programmdokument 2003–2006. 

12


5 OLUKORRA KVANTITATIIVNE 

KIRJELDUS 

5.1 RAHVASTIKUDÜNAAMIKA 

1. jaanuari 2002 seisuga oli Eesti rahvaarv 1,361 miljonit inimest. Rahvaarv 

on Eestis taasiseseisvumise järel kiiresti kahanenud (joonis 1), esimestel taasiseseisvuse 

aastatel eelkõige väljarände, seejärel negatiivse iibe tõttu. 

Joonis 1. Eesti rahvastikudünaamika aastatel 1970–2003 

Eesti asustus on ELiga võrreldes väga hõre, keskmine asustustihedus (riigi 

maismaapiirkonnas) on 31,3 in/km 2 , seejuures maarahvastiku tihedus 10,4 in/ 

km 2 . Võrreldes teiste ELi kandidaatriikidega on Eesti madalaima asustustihedusega 

(joonis 2). 

13


Joonis 2. Kandidaatriikide rahvastikutihedus 

5.2 HALDUSSTRUKTUUR JA RAHVASTIK 

Eesti on parlamentaarne vabariik, kus on kahetasandiline esindusdemokraatia 

– valitakse Riigikogu (parlament) ja kohalike omavalitsuste (valdade ja 

linnade) volikogud. Haldusterritoriaalselt jaotub Eesti maakondadeks ning valdadeks 

ja linnadeks. Eesti valitsusstruktuur on kolmetasandiline – Vabariigi 

Valitsus, maavalitsused ja kohalikud omavalitsused. 

Eestis on viisteist maakonda. Igas maakonnas on maavalitsus, mida juhib 

maavanem, kelle nimetab ametisse Vabariigi Valitsus kooskõlastatult maakonna 

kohalike omavalitsuste esindajatega. Maavanema üks põhiülesandeid on esindada 

maakonnas riigi huve ning hoolitseda maakonna tervikliku ja tasakaalustatud 

arengu eest. 

1. juulil 2003 oli Eestis 39 omavalitsuslikku linna ja 202 valda. 

14


Kaart 1. Valla asustustihedus 

Eestis oli 2000. a rahvaloenduse andmetel 1 370 052 elanikku. Neljateistkümnes 

vähemalt 10 000 elanikuga linnas üldpinnaga 475,5 km 2 elas kokku 

803 489 inimest. Maapiirkonnas elas OECD 6 kriteeriumi kohaselt 2000. a 

566 563 inimest asustustihedusega 13,2 in/km 2 , sealhulgas 4424 külas elas 

284 304 inimest. 

Suuremate linnade – Tallinna, Tartu, Pärnu, Viljandi, Rakvere ja Kirde-Eesti 

tööstuslinnade (Narva, Jõhvi, Sillamäe) – lähikonnas, kus olulise osa tööhõivest 

tagab linn, on asustustihedus suurem. Ajalooliselt on Eestis asustust mõjutanud 

ka raudtee – asustus on tihedam Tallinn-Tapa-Narva, Tapa-Tartu, Tallinn-Pärnu 

ja Tallinn-Haapsalu suunal. Asustus on hõredam saartel, läänerannikul ja 

lõunapiiri äärsetel aladel. 

6 

OECD 1994. a. metoodika alusel (uuendatud 1997) loeti maapiirkonnaks alla 10 000 elanikuga kohalikke 

omavalitsusi. Valdavalt maapiirkonnaks loeti alad, kus vähemalt pool elanikest elab maapiirkonnas (alla 

10 000 elanikuga asulates/valdades) ja kus asustustihedus ei ületa 100 in/km 2 . 

15


Kaart 2. Asustustiheduse langus kolme aasta jooksul, % 

Linna ja maapiirkonna vahelised erinevused 

Eesti linnaelanikkond on kümne aasta jooksul vähenenud peamiselt 

väljarände arvel. Maaelanikkonna üldarv on jäänud suhteliselt stabiilseks: 

Statistikaameti andmetel 1989. a 446 800; 1999. a 437 566; 2002. a 443 256 

inimest. Viimaste aastate positiivne rahvastikudünaamika tuleneb otseselt 

Tallinna ja Tartu elanike siirdumisest linnalähialadele, kusjuures säilivad tihedad 

sidemed (töö, kool, teenindus) linnaga. 

Samas on demograafiline olukord maapiirkonnas ülalpeetavate suurema 

arvu tõttu ebasoodsam kui linnades (joonis 3). Nooremate ja vanemate elanike 

suhe tööealisse elanikkonda on maapiirkonnas 54,6% ning linnades 46,7%. 

Põhjus on eelkõige noorte siirdumine linnadesse, kus on paremad väljavaated 

tööturul. 

16


Joonis 3. Eesti rahvastiku vanuseline struktuur 

2000. a rahvaloenduse andmed. 

5.3 LOODUS 

5.3.1 Kliima 

Eesti paikneb samas kliimavööndis Lõuna-Soome (Helsingi piirkond) ja 

Kesk-Rootsiga (Stockholmi piirkond). Kliima vaheldub merelisest mandriliseni: 

rannikualad ja saared on merelise ning Kagu-Eesti mandrilise kliimaga. Päike 

paistab 1600–1870 tundi aastas. Efektiivtemperatuuride summa (üle 5 °C) on 

Põhja-Eestis kuni 1350 °C ning Lõuna-Eestis ja Lääne-Eesti saartel kuni 1500 

°C (kaart 3). 

17


Kaart 3. Efektiivtemperatuuride summa 

Allikas: Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituut 

Keskmine vegetatsiooniperiood on 183, rannikul 189 ja Pandivere kõrgustikul 

174 päeva. Keskmine õhuniiskus on 80%. Sademeid on keskmiselt 650 

mm; 500 mm Ida-Eestis ja 700 mm Kagu-Eestis. Rohkem sajab kõrgemates 

piirkondades (Kesk- ja Lõuna-Eestis) ja vähem rannikul. 1. aprillist 30. septembrini 

on sademete hulk 290– 380 mm, mis napilt katab põllukultuuride veevajaduse 

(kaart 4). Mais ja juunis ei ole sademete hulk põllukultuuridele piisav ja 

rohumaade saagikus on madalam. Koristushooajal, augustis ja septembris, 

on 15–20 koristustöödeks sobimatut päeva, kui maa on märg või sademeid 

üle 5 mm. 

18


Kaart 4. Vegetatsiooniperioodi sademete hulk 

Allikas: Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituut 

Eestile kuulub Läänemeres 1521 saart üldpindalaga 4130 km 2 (9,1% riigi 

üldpindalast). Suurimad saared on Saaremaa (2922 km 2 ), Hiiumaa (1023 km 2 ) 

ja Muhu (206 km 2 ). Läänemere rannajoon on mitmekesine. Maapinna aeglase 

tõusu tõttu – kuni 3 mm aastas – suureneb tasapisi saarte arv ning pindala. 

5.4 HARITAV MAA 

5.4.1 Maareform 

Maareform algas 1991. a, kuid esimesed tagastatud maa katastriüksused 

registreeriti alles 1993. a. Maade erastamine hoogustus 1996. a ning 1999. a 

lisandus vabade põllumajandus- ja metsamaade erastamine. 

2003. a veebruari seisuga oli maakatastrisse kantud 3,16 miljonit hektarit, 

mis moodustab 73,1% Eesti maismaapindalast. 

Kõigis maakondades on katastrisse kantud üle poole maast ja kaheksas 

maakonnas on registreeritud vähemalt kolmveerand maast. 

19


5.4.2 Põllumajanduslik maakasutus 

15. juulil 2001 7 oli Eestis 83 808 tegutseva ja mittetegutseva majapidamise 

ning 176 686 kodumajapidamise valduses 1 738 707 ha maad. 

Majapidamiste (tegutsevate ja mittetegutsevate) valduses oli kokku 1 705 

136 ha maad, millest põllumajandusmaad oli 875 799 ha ehk 51,4%, 

metsamaad 32,1%, muud maad 16,1% ja veekogude all olevat maad 0,4%. 

Muu maa oli põhiosas kasutamata põllumajandusmaa (62,7% ehk 172 421 

ha). 

Majapidamiste üldarvust 82% valduses oli 1 460 935 ha maad, millest 75,9% 

kuulus füüsiliste isikute ja 24,1 % juriidiliste isikute majapidamistele. 

Tabel 1. Põllumajandusettevõtete põllumajandusmaa struktuur 

suurusklassi järgi, 2001 

Allikas: Põllumajandusloendus 2001 

7 

Põllumajandusloendus 2001: http://www.stat.ee/68562. 

20


Kaart 5. Põllumajandusliku maakasutuse muutumine 

aastatel 1993–2001 

Haritava maa kasutamine on kõige enam vähenenud Põlvamaal, Ida-Virumaal 

ja Hiiumaal (kaart 5). Kasutusest välja jäänud põllumajandusmaad umbrohustuvad 

ning võsastuvad. Kagu-Eestis on suur osa kasutusest välja jäänud 

maad metsastumas, Lääne-Eesti rannikul ja saartel on metsastumisprotsess 

aeglasem. 

Maastikuökoloogide hinnangul peaks põllumajandusmaa maastikulise 

mitmekesisuse tagamiseks moodustama 20–80% piirkonna üldpindalast. 

Puhkemajandusliku potentsiaaliga piirkonnas ei tohiks metsa osakaal ületada 

60% üldpindalast, nii saartel ja rannikul kui ka sisemaal on avatud maastiku 

säilitamine oluline ka lindude kaitse seisukohast, samuti on rannikualadel sageli 

oluline botaaniline väärtus. 

5.4.3 Mullastik 

Eesti mullastik on oma viljelusväärtuselt ebaühtlane. Kaart 6 annab ülevaate 

haritava maa ja kultuurrohumaade viljakusest. Viljakama mullaga alad paiknevad 

Kesk-Eestis, madalam mullaviljakus on rannikualadel, saartel ja Kagu- 

Eestis. 

21


Kaart 6. Haritava maa viljelusväärtus (boniteet) 

Mullaviljakust mõjutab vihmavete jagunemine erinevate reljeefielementide 

vahel. Pinnase- ja põhjaveed kogunevad madalamatele maadele ja põhjustavad 

soostumist. 

Kuivendatud on ligikaudu 640 000 ha maad. Eriti suur on kuivendatud maade 

osakaal rannikul ning suuremate jõgede (Pärnu, Kasari, Emajõgi) ja järvede 

(Peipsi, Võrtsjärv) lähikonnas. Kuivendussüsteemid on rajatud peamiselt 1970.– 

1980. a. 

5.5 MAKROMAJANDUS 

5.5.1 Sisemajanduse koguprodukt ja põllumajandus 

Taasiseseisvumise esimestel aastatel 1991–1994 langes Eesti 

sisemajanduse koguprodukt (SKP) järsult seoses uuele majandussüsteemile 

üleminekuga. Eesti teostas rahareformi ja läks üle valuutakomitee süsteemile. 

Lühikese aja jooksul toimus ettevõtete erastamine ja muud majandusreformid, 

loodi stabiilne makromajanduslik raamistik. 

Eesti SKP on kuue aastaga (1997–2002) kasvanud ligi 70%. Samal ajal on 

põllumajanduse lisandväärtus kasvanud vaid 6,4%, mis on ligi 10 korda väiksem 

22


kui Eesti majanduses tervikuna, ning metsamajanduse lisandväärtus on kasvanud 

47,7%. SKP lisandväärtuse muutus fikseeritud hindades (reaalkasv) 

on olnud positiivne aastate kaupa, välja arvatud 1999. a, kui seoses nn Vene 

kriisiga oli majanduskasv negatiivne. Põllumajanduslik tootmine vähenes eriti 

1999. a, kui SKP põllumajanduses vähenes 8%, võrreldes eelmise aastaga. 

Metsandussektoris vähenesid tootmismahud aastatel 2000–2001, alates 2002. 

a suurenesid need taas (tabel 2). 

Tabel 2. SKP lisandväärtus aastatel 1997–2002 

Allikas: Statistikaamet 

Põllumajanduses loodava lisandväärtuse negatiivne reaalkasv on mõjutanud 

ka põllumajanduse ja jahinduse osatähtsust SKP lisandväärtuses. Kui 

1997. a moodustas põllumajandus ligi 5% SKP lisandväärtusest, siis 2002. a 

oli see vaid 3%. Metsamajanduse osatähtsus on olnud suhteliselt stabiilne, 

moodustades ligikaudu 2% (tabel 3). 

Tabel 3. Põllu- ja metsamajanduse osatähtsus SKPs 

aastatel 1997–2002, % 


23


Võrreldes SKP kasvuga 2002. a kogu Eesti majanduses, on see kasv 

põllumajanduses hõivatu kohta ligi 40% väiksem kui kogu majanduses; 1997. 

a oli SKP kasv põllumajanduses hõivatu kohta vaid ligi 27% väiksem kui kogu 

majanduses. Metsamajanduses aga oli kasv kogu majandusega võrreldes 

2002. a ligi 40% ja 1997. a isegi üle 80% suurem (joonis 4). 

Joonis 4. SKP lisandväärtus hõivatu kohta jooksevhindades, eurot 


Eestis on SKP viimastel aastatel kasvanud, kuid ühe elaniku kohta 

arvestatav SKP on EL-15 tasemest poole väiksem. Metsamajanduses on 

viimastel aastatel toimunud SKP lisandväärtuse langus, kuid hõivatu kohta 

toodetakse ligikaudu 40% suuremat lisandväärtust kui teistes 

majandussektorites kokku. Põllumajanduses ja jahinduses on tootmine ja sellest 

saadav tulu pidevalt langenud, seda näitavad reaalkasvu negatiivsed 

aastanäitajad, kümme korda väiksem lisandväärtuse kasv aastatel 1997–2002, 

võrreldes kogu majandusega, ning töötava isiku kohta 40% väiksem 

lisandväärtus. 

Eksporditavate kaupade väärtus on kasvanud 1891 miljonilt eurolt (29 588 

mln krooni) 1997. a 3638 miljoni euroni (56 922 mln krooni) 2002. a ehk 92%. 

Samal ajal on impordi väärtus kasvanud 3127 miljonilt eurolt (48 927 mln krooni) 

4887 miljoni euroni (76 465 mln krooni) ehk 62%. Väliskaubanduse bilanss on 

jäänud negatiivseks, olles 2002. a suurim – 1,4 miljardit eurot (ligikaudu 22 

mld krooni). Põllumajandussaaduste eksport ja import moodustavad kogu 

24


väliskaubanduse käibest ligi 5%, valmistoidukaubad moodustavad ekspordist 

3–4% ja impordist 5–6%, metsandus moodustab ekspordist ligi 15% ning 

impordist ligi 2%. 

5.5.2 Tööhõive 

Eestis oli 2002. a 585 500 tööga hõivatut, mis on 5% vähem kui 1997. a. 

Põllumajanduses töötas 2002. a ligikaudu 30 000 inimest, seega 28% ehk 

10 000 inimest vähem kui 1997. a. Metsanduses on 1997. a võrreldes tööga 

hõivatute arv kasvanud (tabel 4). 

Tabel 4. Tööhõive aastatel 1997–2002 


Tööhõive struktuur on aastatega muutunud. Primaarsektori osatähtsus on 

vähenenud 9,2%-lt 6,9%-ni ehk 56 800 tööga hõivatult 40 700 tööga hõivatuni, 

kasvanud on teenindussektori osatähtsus. 2000. a jagunes ELis tööhõive 

majandussektorite vahel järgmiselt 8 : primaarsektoris töötas 4,3%, 

sekundaarsektoris 29% ning teenindussektoris 66,8% tööga hõivatutest. Eestis 

on seega primaarsektori osatähtsus ligi 3 protsendipunkti ning sekundaarsektori 

osatähtsus ligi 2 protsendipunkti suurem kui ELis (joonis 5). 

8 

Eesti Statistikaameti aastaraamat 2002. 

25


Joonis 5. Tööhõive struktuur majandussektorite kaupa 


Tööjõus osalemise määr oli 2000. a ELis 9 68,9%, Eestis on see olnud üle 

70%, ulatudes 2002. a 73,5%-ni. Tööpuuduse tase oli Eestis kõrgeim aastatel 

1999–2001, mil töötuid oli üle 12%. 2002. a kahanes tööpuuduse tase 10,3%- 

ni. ELi näitajatega võrreldes selgub, et Eestis oli tööpuuduse tase 2002. a ligi 

3 protsendipunkti ja 2001. a ligi 5 protsendipunkti kõrgem kui ELis 10 (tabel 4). 

Viimastel aastatel on Eestis kahanenud tööjõus osalemise määr, kuid võrreldes 

ELiga on see kõrgem. Tööpuuduse tase on Eestis suhteliselt kõrge, 

ületades 10%, ELis ligi 7%. Kuue aasta jooksul on Eestis tööga hõivatute arv 

kahanenud ligi 5% ja tööjõu struktuur on muutunud. Suuremad muutused on 

toimunud primaarsektoris, mis on vähenenud 16 000 töötaja võrra. Kahanemise 

üks põhjusi on tõenäoliselt madalad palgad põllumajanduses ja metsanduses. 

Kuu keskmised brutopalgad on Eesti ettevõtetes tõusnud aastas ligi 11%. 

Palgalise tööjõu kuu keskmine brutopalk on põllumajandussektoris olnud ligi 

40% väiksem kui kogu ettevõtluses. Palkade vahe oli suurim 1999. a, kui põllumajandustöötaja 

sai 46% väiksemat palka kui ettevõtluses keskmiselt. 

9 

Eesti Statistikaameti aastaraamat 2002. 

10 

Alus: OECD standarditud tööpuuduse tasemed (OECD standardised unemployment rates) – juuli 2003; 

EL 2001 – 7,4% ja 2002 – 7,7%. 

26


Metsanduses on palkade tõus toimunud aastati erinevalt: kui aastatel 1998– 

2001 tõusis keskmine palk aasta jooksul kuni 8%, siis 2002. a tõusis keskmine 

palk 15%, võrreldes eelmise aastaga. 

Palkade erinev tõus on mõjutanud ka vastavat majandussektorit: kui 1997. 

a sai metsanduses töötaja Eesti keskmisest palgast 2% suuremat palka, siis 

2002. a oli see ligi 8% väiksem (joonis 6). Keskmiste palkade madalamad 

määrad põllumajanduses ja metsanduses on üks primaarsektori tööhõive 

languse põhjusi. 

Joonis 6. Keskmine brutokuupalk aastatel 1997–2002, eurot 


Uuringud näitavad, et linna- ja maaleibkondade sissetulekute erinevus on 

viimastel aastatel pidevalt kasvanud. Erinev on ka linna- ja maaleibkondade 

sissetulekute struktuur: 1999. a IV kvartalis moodustasid palgad alla poole 

(45,8%) maaelanike sissetulekutest, samas andis palk 66,5% linnaelanike 

sissetulekutest. 

1998. a töötas maapiirkonna tööga hõivatutest 55 372 (33,5%) väljaspool 

koduvalda, sama näitaja 2001. a kohta on juba 71 200. Väljaspool koduvalda 

töötavate maaelanike arv suurenes aastail 1998–2001 kokku 29%. Selle põhjus 

on linnades pakutavad paremad töö- ja palgatingimused. 

27


Ligikaudu 87% töötavatest maaelanikest oli 2001. a palgaline tööjõud, 6,4% 

valmistas tooteid koduseks tarbimiseks, 8,1% oli füüsilisest isikust ettevõtjaid, 

2,6% ettevõtjaid palgatöötajatega ning 2,5% palgata peretöötajaid. 

Maaelanikest 6,2% töötas oma talumajapidamises, 3,1% oma ettevõttes ja 

1,2% tegutses füüsilisest isikust ettevõtjana või vabakutselisena. 

Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) määratluse kohaselt oli 1999., 

2000. ja 2001. a Eesti maapiirkonnas vastavalt 24 100, 28 500 ja 25 300 töötut. 

Viimase 11 aasta jooksul on tööpuudus maapiirkonnas kasvanud 1,2%-lt 13,4%- 

ni. 

Joonis 7. Tööpuudus maapiirkonnas aastatel 1991–2001, %, tuh 

2001. a oli tööpuudus maapiirkonnas veidi kõrgem meeste (13,8%) kui 

naiste hulgas (12,8%) ja see erinevus on olnud viimase viie aasta jooksul 

stabiilne. Töötuse kestus maapiirkonnas on pikenenud, mis komplitseerib 

olukorda tööjõuturul. Pärast pikaajalist töötust on palju raskem tööturule tagasi 

tulla. 

Maapiirkonnas on tööealiste elanike seas kasvanud määratlemata tööalase 

staatusega isikute arv. Valdade majapidamisarvestustes on iga kuuenda tööealise 

elaniku kohta ainult negatiivset teavet: ei tööta, ei õpi statsionaarselt, ei 

ole lapsehoolduspuhkusel ega saa invaliidsuspensioni. 2001. a tööjõu-uuringute 

andmetel oli maal 15–74 aastastest mitteaktiivsetest inimestest loobunud 

tööotsingutest ligi kümnendik, linnades aga ainult 5%. 

28


Madal tööhõive mõjutab negatiivselt kohalike omavalitsuste tulubaasi ja 

alandab nende võimalusi pakkuda maaelanikele piisavalt vajalikke teenuseid. 

Kõrge tööpuuduse tase ja teenuste madal kvaliteet ajendab noori maalt 

lahkuma, mis omakorda muudab maapiirkonnas elukeskkonna veelgi 

perspektiivitumaks. 

5.5.3 Tootjate organisatsioonid, kolmas sektor 

Alates 1980ndate aastate lõpust arenes kogu Eestis, sealhulgas maapiirkonnas, 

kiiresti kolmas sektor. Tänu valitsusvälistele organisatsioonidele on 

maaelanikel tekkinud uusi võimalusi oma seisukohti välja töötada ja esitada, 

leida töökohti ja veeta vaba aega. Valitsusväliste organisatsioonide tegevus 

maapiirkonnas annab maaelanikele võimaluse kohaliku elu arendamises 

aktiivselt osaleda. 

Eestis on kolmandat sektorit toetanud EL (PHARE projektid), ÜRO arenguprogramm, 

Ameerika Ühendriigid oma saatkonna kaudu, Skandinaaviamaade 

organisatsioonid, Avatud Eesti Fond ja paljud teised. Välispartnerite 

osalemine on toonud Eestisse oskusteavet ja vahendeid, osa valitsusväliseid 

organisatsioone on praeguseks kujunenud koolitatavatest koolitajateks. 

Eesti põllumajandustootjaid ja põllumajandussaaduste töötlejaid ühendab 

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda (edaspidi EPKK) (http://www.epkk.ee), 

mille liikmetest suuremad on Eestimaa Põllumajandustootjate Keskliit ja 

Eestimaa Talupidajate Keskliit (http://etkl.antnet.ee/etkl/). 

EPKK eesmärk on toetada Eesti põllumajandustootjate ja põllumajandussaaduste 

töötlejate vahelist koostööd, arendada põllumajandussaaduste ja 

toiduainetega kauplemist nii sise- kui ka välisturul, korraldada suhtlemist ELi 

põllumajandustootjate ühendustega ning kaitsta oma liikmeskonna seisukohti. 

EPKK pakub oma liikmetele abi äripartnerite otsingul, töötleb ja vahendab turuja 

hinnateavet, korraldab foorumeid ja infopäevi, organiseerib osalemist välismessidel. 

EPKK hindab toiduainete kvaliteeti ja annab välja märki „Tunnustatud 

Eesti maitse”. Lisaks korraldab EPKK maakondade teabekeskustest ja interneti 

portaalist koosneva maaelanikele suunatud teabelevisüsteemi tegevust. 

Eesti Piimaliit on piimanduse valdkonnas tegutsevate äriühingute ja üksikisikute 

vabatahtlik ühendus. Tema eesmärgid on piimandusalase tegevuse 

arendamine ja koordineerimine ning koostöö rahvusvaheliste piimandusalaste 

organisatsioonidega, nagu Rahvusvaheline Piimandusföderatsioon (IDF) ja 

teised. 

29


Eesti Lihaliit on loomade ja lindude töötlemise ja lihasaaduste tootmisega 

tegelevate ja nendele tegevustele kaasaaitavate füüsiliste ja juriidiliste isikute 

mittetulundusühing. Eesti Lihaliit koondab 19 lihatööstust (kes omavad 3 loomaja 

linnukasvatusettevõtet), 3 oma tegevusega lihatööstusele kaasa aitavat 

äriühingut, 3 õppe- ja teadusasutust ja 9 üksikliiget. Eesti Lihaliit vahendab 

oma liikmete seisukohti riigiasutustele, korraldab teabe- ja kontaktpäevi, 

täiendkoolitusi, osalemist kodu- ja välismaistel messidel ja näitustel, varustab 

liikmesäriühinguid ja tasu eest ka mitteliikmeid Eesti Lihaliidu tootestandarditega. 

Eesti Lihaliit kuulub ELi Lihatööstuse Liitu (CLITRAVI) ja Euroopa 

Elusloomade ja Lihakaubanduse Liitu (UECBV). 

Eesti Ühistegeline Liit (http://www.eca.ee) ühendab nii mittetulundus- kui 

tulundusühinguid ja tema peamised eesmärgid on Rahvusvahelise Ühistegevusliidu 

(ICA) poolt heakskiidetud ühistegevuse põhimõtete propageerimine 

ning Eesti ühistegevusorganisatsioonide huvide kaitsmine. 

Eesti Aiandusliit on ühendus, kuhu kuulub üle 90 liikme aiandusega tegelevate 

põllumajandustootjate, kaupmeeste, uurimisasutuste ja koolide näol. Liit 

korraldab õppepäevi aiandusalaste teadmiste süvendamiseks, kaitseb oma 

liikmete huve, korraldab koostööd kodu- ja välismaiste aiandusfirmadega, 

koostab ja täiendab ELi nõuetele vastavaid aiakultuuride standardeid, korraldab 

puukoolide tunnustamist ja annab välja erialakirjandust. 

Eesti Keskkonnaühenduste Koda (http://www.rohelised.org) ühendab Eestis 

keskkonnateemadega tegelevaid kolmanda sektori organisatsioone 11 . Koda 

ei ole registreeritud juriidilise isikuna, vaid teeb keskkonnaorganisatsioonide 

omavahelise kokkuleppe alusel koostööd ning töötab välja ja esitab ühisseisukohti. 

Kohalikku seltsielu arendavatest ühendustest on mõjukaim mittetulundusühinguna 

registreeritud Eesti Külade ja Väikelinnade Liikumine Kodukant 

(http://www.kodukant.ee). Kodukandi maakonnakeskuste ja liikmesorganisatsioonide 

kaudu osaleb mitu tuhat inimest üle Eesti kohaliku elu edendamisele 

suunatud ettevõtmistes. Kohaliku omaalgatuse toetamise ja koostöövõrgustike 

loomise kõrval korraldab Kodukant üleriigilisi Maapäevi. Kodukandi algatusel 

on Eestis käivitunud laialdane külade arengukavade koostamine. 

11 

Eesti Noorte Looduskaitse Ühing, Eesti Ornitoloogiaühing, Eesti Roheline Liikumine, Eesti Üliõpilaste 

Keskkonnakaitse Ühing Sorex, Eestimaa Looduse Fond, Nõmme Tee Selts, Pärandkoosluse Kaitse Ühing, 

Säästva Eesti Instituut, Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering, Tehiskeskkonna Instituut (TKI). 

30


5.6 PÕLLUMAJANDUS 

Nõukogude põllumajanduspoliitikale oli iseloomulik väga kõrge sekkumistase 

ja põllumajandustootjate suhteliselt suured sissetulekud. Tänu sellele 

oli võimalik teha investeeringuid nii põhivarasse kui ka maainfrastruktuuri arendamisse. 

Põllumajanduslikust tootmisest saadud sissetulekute abil loodi märkimisväärne 

osa maapiirkonna sotsiaalsest infrastruktuurist – ehitati kultuurimaju, 

koole, teid jne. 

Kõrgelt doteeritud sotsialistlik põllumajandus asendus 1990ndate algul vaba 

hinnakujundusega ja praktiliselt toetusteta põllumajandusliku tootmisega. Eesti 

avas oma turud ning kohaldas liberaalset kaubanduspoliitikat, kuid Eesti peamised 

kaubanduspartnerid jätkasid ekspordi subsideerimist. Eesti põllumajandussaadustel 

puudus pika aja jooksul juurdepääs ELi turule. Nõukogudeaegsed 

turud kadusid (neile tugines ligi pool tootmismahust), Venemaa turg 

sulgus Eesti põllumajandussaadustele 1998. a teisel poolel peaaegu täielikult. 

Nimetatud põhjustel on põllumajandustoodang aasta-aastalt vähenenud. 

Seda iseloomustab põllumajandustoodangu indeks, mille arvutamise aluseks 

on põllumajandustoodete väärtuseliselt kaalutud kogused, millest on maha 

arvatud seemneks ja loomasöödaks vajaminevad kogused. Põllumajandustoodete 

koguseid kaaluti 1989–1991 aastate keskmiste rahvusvaheliste hindadega. 

Eesti põllumajandustoodangu indeks 1997–2001 oli üle 40, ELis oli 

vastav näitaja sellel ajavahemikul 102–105 (tabel 5). 

Tabel 5. Põllumajandustoodangu indeks aastatel 1997–2001 

(1989–1991 = 100) 


Põllumajandustoodangu väärtus 2001. a oli 441 miljonit eurot (6 900 mln 

krooni), mis oli 15,4 miljonit eurot (241 mln krooni) ehk 3% väiksem kui 

1997. a. Suurema osa toodanguväärtusest moodustab loomakasvatus, mille 

osakaal 2001. a oli ligikaudu 57,7%. Alates 2000. a on põllumajandustoodangu 

väärtus kasvanud (tabel 6). 

31


Tabel 6. Põllumajanduse kogutoodang jooksevhindades aastatel 

1997–2001, mln krooni (mln eurot) 


5.6.1 Põllumajandusettevõtete struktuur ja 

omandiline kuuluvus 

Vastavalt 2001. a põllumajandusloendusele oli Eestis 68 869 tegutsevat 

põllumajandusettevõtet, kelle valduses oli 875 799 ha põllumajandusmaad. 

Nendest 67 984 kuulus füüsilistele isikutele, 927 juriidilistele isikutele ning 76 

ettevõtet oli riigi omandis (tabel 7). Ühe ettevõtte valduses oli keskmiselt 12,7 

ha põllumajandusmaad. 

Tabel 7. Põllumajandusettevõtted omandilise kuuluvuse järgi, 2001 

Allikas: Põllumajandusloendus, 2001 

32


Põllumajandusmaa struktuur maa suuruse järgi on Eestis suhteliselt sarnane 

ELi vastava struktuuriga. Nii Eestis kui ka ELis on suurem osa põllumajandusmaast 

tootjate kasutuses, kellel on üle 100 ha maad, alla 2 ha suuruse maa 

osatähtsus on suhteliselt väike mõlemal juhul. Eesti maakasutuses on väiksemate 

majapidamiste osatähtsus suhteliselt suur: kuni 20 ha suurust põllumajandusmaad 

kasutavate tootjate kasutuses on kogu Eesti põllumajandusmaast 

ligi 30%, ELis vaid 19% (tabel 8). 

Tabel 8. Põllumajandusmaa struktuur, % 

Allikas: ELi 1997. a loendus, Eesti 2001. a põllumajandusloendus 

Grüne Bericht 2001 põllumajandusloendus 

Jagades põllumajandusettevõtted põllumajandusmaa suurusklassi järgi, on 

olukord teistsugune. Eestis on suhteliselt suur arv väga väikseid, alla kahehektarisi 

majapidamisi. Samal ajal on Eestis 1020 üle sajahektarist ettevõtet. 

Vahemikku 20–100 ha jääb ligikaudu 5000 põllumajandusettevõtet. 

Tabel 9. Põllumajandusettevõtted põllumajandusmaa 

suurusklassi järgi, 2001 


75% põllumajandustootjatest kasutab nende omandis olevat maad, samas 

moodustab see vaid 32% kogu põllumajandusmaast. 16% põllumajandustootjatest 

kasutab ainult renditud maad, kuid see moodustab 29% kogu põllumajandusmaast 

(tabel 10). 

33


Tabel 10. Valdaja omandis oleva põllumajandusmaa osatähtsus, 2001 


5.6.2 Taimekasvatus 

2001. a oli 875 799 hektarist põllumajandusmaast 31% teravilja, 30% 

püsirohumaa ja 26% söödakultuuride all ning 8% muus kasutuses 

(marjaistandikud, köögiviljamaad, puukoolid jm) ning 4% kesa (tabel 11). 

Tabel 11. Maakasutus erinevate kultuuride kaupa, 2001 


Oder on Eestis peamine kasvatatav teravili, mida kasvatatakse ligi 50% 

teravilja külvipinnast. Kaera kasvatatakse 20% ning tali- ja suvinisu ning rukist 

kõiki eraldi 10% külvipinnast. Söödakultuuridest 95% võtavad enda alla 

mitmeaastased heintaimed. 

5.6.3 Loomakasvatus 

Looduslike tingimuste tõttu on Eesti põllumajanduse eelisvaldkond veisekasvatus, 

millel on pikaajalised traditsioonid. Veisekasvatuse peamine haru 

on piimakarjakasvatus. Saagirikkad rohumaad annavad lüpsikarjale põhilise 

ja kõige odavama sööda. Veisekasvatuse kõrval on olulised ka sea-, lamba- ja 

linnukasvatus. 

34


Piimatoodang on mitme aasta jooksul vähenenud ja oli 2002. a 620 700 t. 

Eesti ja ELi vahelistel ühinemisläbirääkimistel saavutatud kokkuleppe kohaselt 

määrati Eestile 2004. a 624 483 t suurune piimatootmiskvoot. Töötlejad said 

2003. a 485 100 t piima. 

Lüpsikarja piimaand hakkas Eestis paranema 1990ndate aastate keskpaigast 

alates. 2001. a oli aasta keskmine piimatoodang 5152 kg lehma kohta. 

Jõudluskontrolli aluste lehmade 12 aasta keskmine piimatoodang oli 2002. a 

5642 kg, parimad lehmad andsid 2001. ja 2002. a üle 10 000 kg piima. 

Sealihatootmine on Eestis piimatootmise kõrval tähtsuselt teine loomakasvatusharu. 

Kogu lihatoodangust moodustab sealiha üle poole. Statistikaameti 

andmetel osteti 2003. a 24 800 t sealiha, samas loomaliha vaid 9300 t. 

Loomakasvatuse osatähtsus on siiski aastate jooksul vähenenud. 1997– 

2003 vähenes põllumajandusloomade arv, välja arvatud sea- ja hobusekasvatuses. 

Tabel 12. Loomade arv 31. detsembri seisuga 

aastatel 1997–2003, tuh pead 


Eesti loomakasvatus on mitmekülgne. 2001. a olid 35 388 põllumajandusettevõttel 

68 987 ettevõttest loomad, s.t 51% ettevõtjatest tegeles loomakasvatusega 

(tabel 13). 

12 

1. jaanuari 2003 seisuga oli jõudluskontrolli all 101 504 lüpsilehma, s.o 83% lehmade üldarvust. 

35


Tabel 13. Loomi pidavate põllumajandusettevõtete arv 


2001. a olid veised 20 281 põllumajandusettevõttes. Neist 17 775 ettevõttel 

olid lüpsilehmad (tabel 14). 

Tabel 14. Lüpsikarja pidavate ettevõtete ja lüpsilehmade arv, 2001 


Lüpsilehmade arv vähenes 2002. a jooksul 14%. Vähenemine toimus peamiselt 

väiketootjate piimatootmisest loobumise tõttu, põhjus oli kas suutmatus 

teha tootmise jätkamiseks hädavajalikke investeeringuid või piimatöötlejate 

suurtootjaid eelistav kokkuostupoliitika. 2002. a kohaldati kokkuostetava 

toorpiima suhtes rangemaid kvaliteedinõudeid ja paljud piimatootjad otsustasid 

üle minna lihaveisekasvatusele. Lihaveise tõukarjade loomiseks imporditi Eestisse 

2002. a 130 veist herefordi, aberdiin-anguse, šarolee ning esmakordselt 

ka akviteeni tõust. 

17 775 lüpsilehmi pidavast ettevõttest ainult 2786 veised olid jõudluskontrolli 

all 13 (tabel 15). Kõik suuremad tootjad (üle 50 lüpsilehma) on kandnud oma 

loomad JKK registrisse, kuid enamik 1–2 loomaga majapidamisi seda teinud 

ei ole. 

13 

Jõudluskontrolli teostab Jõudluskontrolli Keskus (JKK), mis on Põllumajandusministeeriumi valitsemisalasse 

kuuluv riigiasutus. JKK põhiülesanne on loomakasvatuse efektiivsuse parandamine põllumajandusloomade 

jõudluskontrolli ja toorpiima kvaliteedi sõltumatu kontrolli abil. 

36


Tabel 15. Jõudluskontrolli registris olevate lüpsikarja pidavate 

põllumajandusettevõtete arv ja lüpsilehmade arv, 2003 

Allikas: JKK (07.03.2004) 

12 136 ettevõttel 35 388 põllumajandusettevõttest olid 2001. a sead, s.t 

34% loomakasvatusega tegelevatest ettevõtetest kasvatas sigu (tabel 16). 

Tabel 16. Seakasvatusega tegelevate ettevõtete arv 

ning sigade arv, 2001 


2001. a kasvatati 25 789 ettevõttes kodulinde. Kokku oli Eestis 2 263 457 

kodulindu, neist 44% olid munakanad, 27% broilerid, 29% aga haned, pardid, 

kalkunid ja muud linnud. 

74% kodulindudest (1 666 769 lindu) kuulusid alla ühehektaristesse majapidamistesse. 

Tõuaretus 

Eesti tõuaretussüsteem tagab usaldusväärsete jõudlus- ja põlvnemisandmete 

olemasolu. Eesti osaleb Rahvusvahelise Jõudluskontrolli Komitee 

(ICAR) allkomitee INTERBULL töös. Eesti holsteini tõugu pullid kuuluvad 

rahvusvahelisse pullide hindamise süsteemi, mis hõlmab Euroopas 65 000 

pulli. Jõudluskontrolli andmeid on võimalik kasutada riiklike toetuste taotlemisel 

lisatingimuste seadmisel. 

Tunnustatud aretusühingud rakendavad tõhusa tootmise tagamiseks mitmesuguseid 

aretusprogramme. Usaldusväärsust näitab asjaolu, et üha enam 

müüakse Eestist välja tõuloomi. 

Seakasvatuse arengut toetab aretuskarjades kasutatav ristandaretusprogramm, 

jõudluskontrolliks ning aretusväärtuse määramiseks kasutatakse DB- 

37


Planer- programmi, aretusprogrammi „Marmorliha” raames käivitati uus 

lihakehade hindamise süsteem ning kasvatatakse landrassi, jorkširi, pjeträäni 

ja hämpširi tõugu sigu. Kõigi nende tegevuste tulemusena on paranenud Eestis 

toodetava sealiha kvaliteet. Kui veel 1995. a oli nuumsigade rümpade tailihasisaldus 

50,1%, siis praeguseks on see tõusnud 56%-ni. 

5.6.4 Põllumajandusökonoomika 

Põllumajandusministeerium hindas koostöös Statistikaametiga põllumajandussektori 

2002. a tulemusi, kasutades põllumajanduse majandusliku arvestuse 

metoodikat EAA 14 . Arvestuste kohaselt vähenes põllumajandusega tegelevate 

ettevõtete tulu 2002. a 10,3%, võrreldes eelmise aastaga. 2000. a oli põllumajandusega 

tegelevate ettevõtete tulu 81,17 miljonit eurot (1,270 mld krooni), 

2001. a 88,7 miljonit eurot (1,388 mld krooni) ning 2002. a 79,6 miljonit eurot 

(1,245 mld krooni). 

Oluliselt kasvas liha ja tehniliste kultuuride toodangu väärtus. Lihatoodangu 

väärtus suurenes 2002. a eelmise aastaga võrreldes 10 miljonit eurot (156 

mln krooni) ehk 11% ja tehniliste kultuuride väärtus 6,4 miljonit eurot (100 mln 

krooni) ehk 56%. Taimetoodangu väärtusest suurim osatähtsus (31%) oli 2002. 

a teraviljakasvatusel. Suure osakaaluga oli ka kartulikasvatus (22%), millele 

aitas kaasa kartulihinna tõus (ühe aastaga 35%). 

Kulutused tööjõule suurenesid 2002. a eelmise aastaga võrreldes 10%, 

eelkõige töötasu suurenemise tõttu. Põllumajanduses maksti töövõtjatele 2000. 

a 50 miljonit eurot (782 mln krooni), 2001. a 63,8 miljonit eurot (998 mln krooni) 

ja 2002. a 70 miljonit eurot (1,095 mld krooni). 

Tabelis 17 esitatud andmed näitavad, et põllumajandusliku tootmise netolisandväärtus 

on korrelatsioonis kasutatava põllumajandusmaa pindalaga – 

kasutatava maa suurenedes suureneb ka lisandväärtus. Sama tabel 

iseloomustab ka tööjõu kasutamise tõhusust – suurema kasutatava maa korral 

on võimalik tööjõudu tõhusamalt kasutada. 

14 

EAA – põllumajanduse arvepidamise metoodika (Economic Accounts for Agriculture). Metoodika koostas 

Eurostat, et iseloomustada põllumajandusliku tootmise protsessi ja selle tulemusi. 

38


Tabel 17. Netolisandväärtus töötaja kohta aastas majapidamiste 

suuruse järgi, eurot 

Allikas: FADN 2001:15 

Üle 40 ha suurustel tootmisüksustel on paremad väljavaated kohandada 

tootmistegevust vastavalt turu vajadustele, sest suurem käive võimaldab paindlikumalt 

planeerida investeeringuid ja parandada kasumimarginaali. Alla 40 

ha suurused põllumajandusüksused ei suuda turu muutustele piisavalt kiiresti 

reageerida. Kõige raskemas olukorras on need põllumajandustootjad, kes 

toodavad valdavalt enda tarbeks. 

Väiksemate majapidamiste säilimine on maaelu elujõulisuse seisukohast 

väga oluline: need annavad maapiirkonna elanikele töökohti, aitavad säilitada 

asustust ja kohalikku kultuurikeskkonda. Elujõulisteks tootmisüksusteks saavad 

väikemajapidamised areneda eelkõige spetsialiseerumise või alternatiivse maaettevõtluse 

kaudu. 

Tööjõu kasutamise tõhusus sõltub lisaks majapidamise suurusele ka tootmissuunast 

(tabelid 17, 18). Taimekasvatuse kui hooajalise tootmissuuna 

tööjõuvajadus on sega- ja piimatootmissuunaga võrreldes väiksem. Taimekasvatuses 

on tööjõukasutus loomakasvatusest 1,5 korda tõhusam. 

Vastavalt FADN (põllumajandusliku raamatupidamise andmevõrk – Farm 

Accountancy Data Network) metoodikale on Eestis kolm peamist tootmistüüpi: 

taime-, piima- ja segatootmine. Taimekasvatuse peamised tootmissuunad on 

teravilja, õlikultuuride ja valgurikaste kultuuride kasvatus, peamiste põllukultuuride 

ning segataimekasvatus. Piimatootmistüübi alla kuulub piimakarjakasvatus. 

Segatootmise tootmistüüpi kuuluvad erinevad taime- ja loomakasvatuse 

kombinatsioonid ja raske on kummagi tootmissuuna ülekaalu täpselt 

määratleda. Eristatakse segaloomakasvatust ja segataimekasvatust, kusjuures 

esimesel juhul on ülekaalus loomakasvatus ning teisel juhul taimekasvatus. 

Põllumajandustootjate üldkogumisse kuuluvatest tootjatest on 34,7% segatootmistüübilised 

ning 73,2% neist ettevõtetest kuulub kõige väiksemasse majandusliku 

suuruse rühma, 2–6 majandusliku suuruse ühikut (ESU). 

39


Tabel 18. Tööjõu kasutamine tootmissuundade kaupa 100 ha maa 

kohta aastas 

Allikas: FADN 2001:15 

Majapidamiste toimetuleku piiri määramiseks kasutatakse ELis 1985. a kehtestatud 

põllumajandusettevõtete klassifitseerimise korda, mille alusel rühmitatakse 

ettevõtted vastavalt peamisele tootmisharule ja majanduslikule suurusele. 

Kõige väiksema elujõulise põllumajandusüksuse, mis on võimeline saama 

tulu põllumajanduslikust tootmisest suurema osa oma toodangu turustamise 

kaudu, majanduslik suurus jääb vahemikku 2–6 majandusliku suuruse ühikut. 

Selle rühma peamised omadused Eestis on FADN 2000 andmetel järgmised: 

• kasutatavat põllumajandusmaad keskmiselt 35–45 hektarit; 

• keskmine tööjõuvajadus aastas 1,4–2 tööjõuühikut; 

• keskmine majanduslik suurus 3,5–4,2 majandusliku suuruse ühikut; 

• loomi keskmiselt 12,9 loomühikut. 

Statistika näitab, et väikesed majandusüksused ei suuda ilma riigi toetuseta 

investeerida ega tootmist ümber korraldada. Suurematest tootjatest on pika 

reformiperioodi järel jäänud tegutsema majanduslikult elujõulisemad, kuid ka 

nemad ei ole ebasoodsa turuolukorra tõttu suutelised küllaldaselt investeerima 

– Eesti põllumajanduse investeeringute maht toodanguühiku kohta on üle kolme 

korra madalam ELi keskmisest. 

5.7 PÕLLUMAJANDUSE MÕJU KESKKONNALE 

Maapiirkonnas on põllumajandus üks peamisi keskkonnaseisundi 

mõjutajaid. Eesti põllumajanduslik tootmine spetsialiseeriti 1970. ja 1980. 

aastatel valdavalt sisseveetaval jõusöödal (teravili) põhinevale liha ning piima 

tootmisele NSV Liidu teiste piirkondade tarbeks. Loomakasvatuse intensiivistamine 

ja kontsentreerimine põhjustas õhukese pinnakattega aladel põhjaveereostust, 

saastati pinnavett ning õhku, halvenes muldade olukord, vähenes 

maastike mitmekesisus ja kahjustusid väärtuslikud looduslikud elupaigad. 

40


Käesolevaks ajaks on loomakasvatuse intensiivsus tunduvalt vähenenud. 

Loomakasvatuse koormus keskkonnale maakonniti loomühikutes (lü) kasutatud 

põllumajandusmaa hektari ja üldpindala ruutkilomeetri kohta 2002. a on näidatud 

kaardil 7. 

Kaart 7. Põllumajanduse koormus keskkonnale 

maakondade kaupa, 2002 

Allikas: Põllumajandusministeerium, Jäneda ÕNK, Statistikaamet 

5.7.1 Vesi 

Eesti veevarud moodustuvad pinna- ja põhjaveest. Eestis on üle 7000 jõe, 

millest ainult 420 on pikemad kui 10 km. Eestis on 935 järve, millest 225 pindala 

on 10–100 ha. Aastane pinnaveevaru on ligikaudu 7040 m 3 inimese kohta. 

Enamik Eesti veekogudest (jõed, järved ja rannikuveed) on üsna madalad ja 

tundlikud reostuse suhtes. Eesti põhjavesi lasub peamiselt viies veekihis, millest 

ülemine on suuremas osas Eestis ebapiisavalt kaitstud. Kogu põhjaveemaht 

maapõues on ligikaudu 2000 km 3 . 

41


Eesti joogiveevarustus põhineb: 

- põhjaveel (kõik maa-asulad ja enamik linnadest – 65% elanikest) 

- pinnaveel (kaks suurt linna Tallinn ja Narva – 35% elanikest). 

Lõuna-Eestis ei vasta põhjavesi oma looduslike omaduste tõttu joogivee 

nõuetele (kõrge rauasisaldus); Lääne-Eestis on probleem ka fluori kõrgenenud 

sisaldus. Veevarusid neis piirkondades tohib kasutada üksnes pärast töötlemist 

(rauaeemaldus). Eesti põhjavesi on agressiivne, korrodeerides torustikke ja 

mõjutades sellega negatiivselt ka joogivee keemilist koostist. 

Ligikaudu 77% Eesti elanikkonnast saab kasutada ühisveevärgi vett. 

Suuremates asulates on 80–95% elanikkonnast võimalus kasutada ühisveevärki. 

Keskkonnanõuetele mittevastavate sõnniku-, silo- ja jäätmehoidlate nõrgvesi 

ning viljelusmaal mineraal- ja orgaaniliste väetiste ning taimekaitsevahendite 

kasutamine suurtes kogustes põhjustab veekogude reostumist ja 

eutrofeerumist. 

Põhilised põllumajandusega seotud punktreostusallikad on suurfarmid, mille 

sõnnikumajandus ei vasta veel keskkonnanõuetele, ja hajureostust põhjustav 

maakasutuse intensiivsus. 

Üldine loomakasvatuse koormus keskkonnale maakondade kaupa on ära 

toodud kaardil 7. 

Hajureostusena veekogudesse sattuvate lämmastikuühendite peamised 

allikad on põllumajanduses kasutatavad mineraal- ja orgaanilised väetised. 

Aastatel 1997–2000 anti väetatavale pinnale mineraalväetisi (N+P 2 

O 5 

+K 2 

O) 

toimeaines 77–89 kg/ha. 

Mineraalväetistega agroökosüsteemidesse viidud lämmastikukogused on 

vähenenud 3–5 korda. Kui aastatel 1980–1990 kasutati põllumajanduskultuuride 

väetamiseks 72 000–112 000 t lämmastikväetisi toimeaines, siis aastatel 

1997–2000 vaid 20 000–25 000 t. Põhilise osa moodustavad mineraalväetistega 

mulda viidud lämmastikukogused. Mineraalväetistega mulda viidud fosforikogused 

on vähenenud 49 000–62 000 tonnilt aastatel 1980–1990 kolme kuni 

nelja tuhande tonnini aastatel 1997–2000. 

Mineraalväetiste kasutamise tasemed, võrreldes aasta 1985 tasemega, on 

näidatud joonisel 8. 

42


Joonis 8. Mineraalväetiste kasutamine Eestis aastatel 1985–2001 

Allikas: ESA 

Ülemisel joonisel ei kajastu väetamise intensiivsuse muutus väetatud maa 

pindala kohta, mis on ära toodud järgmisel joonisel. 

Lisaks väetamisele tõi eelnenud kümnenditel suuri reostusprobleeme kaasa 

loomakasvatuse koondumine suurfarmidesse. Reostuse põhjus oli sõnnikukäitluse 

poolik lahendamine, enamasti nõuetekohaste sõnnikuhoidlate puudumine, 

sõnnikulaotamise halb korraldus ja laotusseadmete tehniline puudulikkus. 

Orgaaniliste väetiste (sõnniku) tootmine ja kasutamine on loomade arvu 

vähenemise tõttu oluliselt kahanenud, kuid samas kasutatakse sõnnikut kontsentreeritumalt 

väikeste majapidamiste väiksema arvu ja loomakasvatuse 

tööstuslikesse ettevõtetesse koondumise tõttu. Kontsentreerumine on eriti ilmne 

seakasvatuses, kus suur osa tootmisest on koondunud väikese arvu omanike 

kätte ning suurfarmidesse. Sellised seavabrikud ei suuda alati keskkonnanõudeid 

järgides läga laotada. 

Väetamise intensiivsuse muutustest väetatava maa kohta annab ülevaate 

joonis 9. 

43


Joonis 9. Mineraalväetistega väetatud pind Eestis aastatel 1992–2001 

Allikas: ESA 

Aastatel 1970–1975 kasutati orgaanilisi väetisi 10,7 t/ha, aastaks 2000 oli 

sõnniku kasutamine kahanenud koguseni 2,3 t/ha ja orgaanilise väetise laotusala 

moodustas vaid 7% põllumaast, seega väetatud põllumaa hektari kohta 

kasutati 31 t sõnnikut. Osa sõnnikust jääb üldse või õigeaegselt laotamata. 

Väetiste piirkonniti ebaühtlane kasutamine ohustab kohati keskkonda, sealhulgas 

ka mulda. Intensiivses põllumajanduslikus kasutuses olevad viljakamad 

mullad asuvad tihti nõrgalt kaitstud põhjaveega aladel (karstialad ja Pandivere 

veekaitseala). Samal ajal mullad vaesuvad taimetoitainetest ja üldine mullaviljakus 

langeb, sest taimetoiteaineid viiakse saagiga põllult ära rohkem kui 

neid väetistega lisatakse. Aastatel 1996–2000 oli muldade lämmastiku-, fosforija 

kaaliumibilanss negatiivne. 

Rahaliste vahendite vähesuse tõttu ei ole põllumajandustootjad sõnnikukäitlusesse 

piisavalt investeerinud, mistõttu endiselt on probleem nii korralike 

sõnnikuhoidlate puudumine kui ka nende liiga väike maht, mis tihti ammendub 

juba talveperioodil. 

Seetõttu laotatakse sõnnikut mõnikord külmunud maale või lumele. Sõnniku 

hoidmine põllupatareides toob sageli kaasa ümbruskonna kaevude reostumise 

orgaanilise aine, mikroorganismide ja ammooniumiooniga. Kehv sõnnikumajandus 

ohustab vee-elustikku. 

44


Ühinemisläbirääkimistel ELiga võttis Eesti kohustuse viia kogu sõnnikukäitlus 

vastavusse veepoliitika raamdirektiivist (2000/60/EÜ) tulenevate või selle 

alusel kehtestatud nõuetega. 

Suurem osa olemasolevatest sõnnikuhoidlatest on liiga väikesed, kui võtta 

arvesse majapidamises olevate loomade arvu, ning paljud hoidlad on halvas 

seisundis. Üle 80% sõnnikuhoidlatest on vanemad kui 10 aastat. Seetõttu peavad 

loomakasvatusega tegelevad põllumajandustootjad tegema lähemas 

tulevikus suuri investeeringuid sõnnikukäitlusse. 

Maaparandustöid on viimase kümne aasta jooksul tehtud napilt, need on 

piirdunud peamiselt olemasolevate maaparandussüsteemide hooldusega. 

Kuivenduskraavide puhastamise käigus eemaldatakse settinud reoained ja 

vähendatakse setet veejuhtmetes. Taastustööde käigus on mitmel pool rajatud 

settebasseine ja puhverlodusid, mis kahandavad põllumajandusliku reostuse 

edasikandumist. 

Joonis 10. Maapinnalähedase põhjavee igakuised keskmised 

nitraatiooni sisaldused erinevates vaatlusrühmades 

Allikas: Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus 

Jooniselt on näha, et kui lämmastikväetiste kasutamist hüppeliselt ei suurendata, 

jääb nitraatioonisisalduse kõikumine edaspidi allikate-kaevude rühmas 

10–20 mg/l piiridesse. 

45


Reostuskoormus on oluliselt vähenenud ning Eesti veekeskkonna seisund 

paranenud. Piirkonniti on endiselt halb põhjavee maapinnalähedase veekihi 

ja mõnede kohalike vesikondade (jõgede ülemjooksude, väikejõgede ja väikejärvede) 

seisund, eelkõige intensiivse põllumajandusliku tootmisega aladel. 

Intensiivse majandustegevuse tagajärjel on põhjavee kvaliteet oluliselt langenud 

ja on püsivalt halb Adavere piirkonnas (kohati üle 50 mg/l NO 3 

). Loomulik 

nitraatide sisaldus põhjavees on 1–3 mg/l. 

Tööstusliku ja põllumajandusliku tootmise vähenemise ning heitveepuhastite 

valmimise või rekonstrueerimise tulemusena on praeguseks Eestis pinnavee 

kvaliteet märgatavalt paranenud. See väljendub jõgedes määratud veekvaliteedi 

näitajates. Põhilised veekvaliteedi muutused aastatel 1992–2000 on 

näidatud järgmisel kolmel joonisel. 

Eesti jõgede lämmastikusisaldus on üldiselt üsna kõrge vaatamata sellele, 

et üldlämmastiku keskmine sisaldus veekogudes 1990. aastate alguses vähenes. 

Ajavahemikul 1992–2000 on üldlämmastik jõgede vees püsinud 1,9 ja 

3,0 mg N/l vahel, mis on kõrgem kui looduslik foon. Aastal 2000 oli foonijõgede 

lämmastikusisaldus 1,25 mg N/l. 

Eesti jõgede fosforisisaldus on üldiselt üsna kõrge. Puhta (loodusliku) jõevee 

fosforisisaldus on tavaliselt alla 0,05 mg P/l. Jõgede riiklikul tasandil tehtud 

seire üheksa aasta jooksul on üldfosfori sisaldus jõgedes vähenenud 0,107 

mg P/l (1992)– 0,061 mg P/l (2000). 

Joonis 11. Keskmine BHT7 kontsentratsioon jõgedes 

aastatel 1991–2000 

46


Joonis 12. Keskmine N kontsentratsioon jõgedes aastatel 1991–2000 

Joonis 13. Keskmine P kontsentratsioon jõgedes aastatel 1991–2000 

5.7.2 Taimekaitse 

Taimekaitsevahendite kasutamise kõrgperiood Eesti põllumajanduses oli 

aastail 1981–1989, mil keemilist taimekaitset tehti peaaegu kõigil põldudel. 

Kokku kasutati taimekaitsevahendeid külvipinna hektari kohta 0,9–1,1 kg aastas. 

Alates 1990. a kahanes taimekaitsevahendite kasutamine järsult. 

Kasutusele võeti efektiivsemad preparaadid, mida kulub hektari kohta tunduvalt 

vähem. 

47


2001. a kasutasid põllumajandusettevõtted 328 t taimekaitsevahendeid, 

mis on 7% rohkem kui 2000. a. Taimekaitsevahendeid kasutas 54% põllumajandusettevõtetest 

ja 30% talumajapidamistest. Kasutatud taimekaitsevahenditest 

90% moodustasid umbrohutõrjevahendid. 

5.7.3 Muld 

Valdav enamus viljakatest maadest on kasutusele võetud, oluline on nende 

muldade arukas kasutamine. Kahjuks katkestati enam kui 10 aastaks 

laiaulatuslik muldade seire, mistõttu ei ole Eesti mullaseisundist võimalik esitada 

üksikasjalikku ülevaadet ega vastavaid seireandmeid. Alates 2002. a lülitati 

riiklikku keskkonnaseire programmi ka mullaseire ning Põllumajandusuuringute 

Keskuses käivitati põllumuldade viljakuse uurimise programm, mille raames 

võetakse põldudelt mullaproove. Ekspertarvamuste põhjal on mullaga seotud 

põhiprobleemid järgmised: 

- orgaanilise aine ja toitainete varu vähenemine mullas, mida 

põhjustab klassikaliste külvikordade puudumine, toitainete tasakaalu 

andmete ja väetuskavade puudumine, monokultuuride kasvatamine ja 

sõnniku kasutamise vähenemine; 

- vee-erosioon leiab aset ebatasastel aladel, kus mullaosakesed on 

voolava veega kergesti kaasaviidavad. Eestis, kus kliimatingimused 

erosiooni ei soodusta, ongi reljeef üks põhiline erosiooni eeltingimus. 

Erosioon tekibki peamiselt Otepää ja Haanja künkliku reljeefiga aladel. 

Vähem on erosiooni Sakala ja Pandivere kõrgustikel ning mujal. Kuna 

Haanjas ja Otepääl on palju põlde söötis ja võsastunud, on seal lakanud 

ka erosioon. Pinnakatte ja mulla omadustest avaldavad erosiooni 

intensiivsusele suuremat mõju veeläbilaskevõime ja lõimis. Mida suurem 

on veeläbilaskevõime, seda väiksem on pinnavete kogunemine ja erosioon. 

Tabel 1 täpsustab alad, kus võib ette tulla erosiooni. Põllumajandusuuringute 

Keskuse spetsialistide arvates võib tegelik erosioon siiski 

tekkida vaid 20–30% märgitud aladest. Edaspidi, kui alad on paremini 

täpsustatud, tuleks seal eelistada rohumaaviljelust ja erosiooniohtu 

kahandavaid agrotehnoloogiaid (künda risti kallakuga, valida õiged 

mullaharimise ajad jne); 

- tuuleerosioon tekib Kesk-Eesti suurtel põldudel ja rannikualadel peamiselt 

kuivadel kevadetel ja taimkatteta ning kerge lõimisega aladel. 

Probleem on kohaliku iseloomuga ja sõltub konkreetse aasta ilmastikutingimustest; 

48


- muldade hapestumist tuleb ette eriti Kesk- ja Lõuna-Eestis. Peamiselt 

lähtekivimi omadustest tulenevat protsessi ära hoida ei ole võimalik, 

künnikihi omadusi saab parandada muldade lupjamise ja sobivate külvikordade 

sisseviimisega, samuti happeliste väetiste kasutamise piiramisega; 

- muldade tihenemine, mida põhjustab raskete masinate kasutamine ja 

külvikordade puudumine. Praegusel ajal pole probleem enam eriti 

aktuaalne. Seetõttu tuleb külvikorras kasutada heintaimi ja sobivaid 

agrotehnoloogiaid (sobivad masinad, õiged mullaharimise ajad jne). 

Muld puhverdab põllumajanduse võimalikku kahjulikku mõju veekeskkonnale. 

Suurt tähelepanu tuleb pöörata muldade orgaanilise aine sisalduse 

säilitamisele, et vältida mulla väljakurnamist. 

1950ndate aastate alguseks kasvatati suurem osa toiduainetest keemiliste 

väetiste ja mürkkemikaalide abil. Mitmed neist sekkusid looduslikku 

aineringlusse, põhjustades putukate ja lindude hukkumist ning terviserikkeid 

inimestele. 

Nõukogude Eestis võimaldasid odavad väetised kasvatada samu põllukultuure 

mitmeid aastaid ühel ja samal põllul. See kurnas mullast välja toitained, 

põhjustas aja jooksul mulla vaesumist ning soodustas mulla erosiooni. Erodeeritud 

ja erosiooniohuga mullad moodustavad 1,2% Eesti maismaast ja 3,1% 

põllumaa koguvarust. Lõuna-Eesti künklikul maal ja rannikualadel ohustab põllumuldi 

tuuleerosioon. Tehnogeenset erosiooni põhjustavad pinnasetüübile 

ebasobivad maaharimismasinad ja -tehnoloogiad. 

Põllumajandusliku keskkonnatoetuse üks eesmärk on keskkonnasõbralike 

põllumajandusmeetodite juurutamise ja jätkuva kasutamise soodustamise läbi 

ka mullaseisundi parandamine. Selleks on muu hulgas välja töötatud järgmised 

mullakaitsega seotud tegevused ja nõuded: 

1) keskkonnasõbralik tootmine – selle eest toetuse saamiseks peab tootja 

koostama ning järgima väetusplaani ja viljavaheldusplaani. Lisaks peab 

tootja osalema koolitusel, kus käsitletakse muu hulgas ka mullakaitseküsimusi; 

2) mahepõllumajanduslik tootmine – selle eest toetuse saamiseks peab 

tootja järgima mahepõllumajanduse seaduses sätestatud nõudeid. 

49


Kaart 8. Vee-erosiooni kaart 

Põhiline osa Eesti territooriumist on vee-erosiooni kaardil eraldatud alana, 

millele on iseloomulik nõrgalt lainjas või tasane reljeef. Vee-erosiooni tuleb 

ette vaid piiratud aladel (kaart 8) ja harilikult väga nõrgalt või nõrgalt. Kunagistest 

põllumaadest on jäänud sööti just erosioonist tugevasti haaratud, järskudel 

kallakutel olevad põllud. Nende väljalangemisega haritavate maade seast on 

vähenenud tugevasti erodeeritud muldade osakaal kasutatavate muldade 

hulgas. 

Erosioonist haaratud muldade peamisel levikualal Otepää ja Haanja 

kõrgustikul on põlde viljeldud samamoodi nagu ülejäänud Eestis. Erodeeritud 

muldade viljakuse tõstmise abinõude seas on tähtsal kohal erosiooni 

tõkestamine: erosioonitundlike alade metsastamine ja püsirohumaade alla 

viimine. 

5.7.4 Õhusaaste 

1994. a ratifitseeris Eesti ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni (United 

Nations Framework Convention on Climate Change) ning kirjutas 1998. a alla 

Kyoto konverentsi protokollile, mille kohaselt tuleb ajavahemikus 2001–2012 

kasvuhoonegaaside emissioone vähendada 8%, võrreldes 1990. a. 

50


(Ülevaate koostamisel on kasutatud 2001. a kliimaaruannet Estonia’s Third 

National Communication under the UN Framework Convention on Climate 

Change, 2001.) 

Eesti osa globaalses inimtekkeliste kasvuhoonegaaside emissioonides on 

loomulikult vähene, kuid emissiooni suuruse järgi ümberarvestatuna ühe elaniku 

kohta kuulub Eesti intensiivselt emiteerivate riikide hulka. CO 2 

ekvivalendina 

väljendatud kasvuhoonegaaside emissioon ühe elaniku kohta oli 1990. a 27 t 

ja 1999. a 8 t. Kasvuhoonegaaside emissioonide oluline vähenemine viimasel 

kümnendil on olnud omane kõikidele üleminekumajandusega riikidele, selle 

põhjus on peamiselt energiamahukate majandusharude tegevuste vähenemine 

ja see näitab majandusharude ümberkujundamise tõhusust. 

Energeetikaga seotud tegevused on kõige olulisemad kasvuhoonegaaside, 

iseäranis süsihappegaasi emissioonile kaasaaitajad Eestis. (tabel 18, joonis 

14) 

Tabel 19. CO 2 

emissioonide allikad/neeldumine, Gg 

Allikas: Keskkonnaministeerium ja Ökoloogia Instituut 

51


Järgmistes tabelites näidatakse kasvuhoonegaaside (metaan, dilämmastikoksiid 

– N 2 

O, ammoniaak – NH 3 

) emissioonide CO 2 

ekvivalendina, kasutades 

globaalse soojenemise potentsiaali indeksit (GWP). 

Eestis on metaani emissiooni peamised allikad jäätmekäitlusega seotud 

tegevused, sh jäätmete ladestamine prügilates, kodumajapidamiste ja tööstuslike 

heitvete puhastamine ning põllumajandus. Alates 1990. a on metaani 

emissioonide struktuur nende tekke allikate kaupa muutunud. Kui 1990. a oli 

ligi 30% kogu metaani emissioonist pärit põllumajandusest, siis 1999. a oli see 

vaid 20% ja ligi 52% kogu metaani emissioonist moodustus jäätmekäitlusega 

seotud tegevustest (tabel 19). 

Joonis 14. CO 2 

emissioonid sektorite kaupa aastatel 1990 ja 1999 


52


Tabel 20. Metaani emissiooni allikad, Gg 

* CO 2 

ekvivalent GWP=21 


Eestis moodustas dilämmastikoksiidi (N 2 

O) emissioon 3% kogu kasvuhoonegaaside 

emissioonist, kusjuures peamine emissiooni allikas on põllumajandus. 

Põllumajandustootmise ümberkorraldamine, põllumajandustoodete turustamiseks 

traditsioonilise idaturu kadumine ning kütuste ja väetiste hindade 

tõus mõjutas tohutult kogu põllumajandussektorit. Nimetatud muutuste tõttu 

vähenes ka põllukultuuride kasvatamise kogupind, mistõttu dilämmastikoksiidi 

(N 2 

O) emissioonid on vähenenud ligikaudu kolm korda (tabel 20). 

Tabel 21. Dilämmastikoksiidi (N 2 

O) emissioon, Gg 

* CO 2 

ekvivalent GWP=310 


53


Viimastel aastatel on üldine välisõhu saastamine Eestis oluliselt vähenenud. 

See puudutab ka loomakasvatusest pärineva ammoniaagi (NH 3 

) emissioonide 

vähenemist. 

1999. a vähenes NH 3 

emissiooni tase 2,8 korda, võrreldes 1990. a (tabel 

21). 

Tabel 22. Ammoniaagi (NH 3 

) emissioon, t 

Allikas: Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus 

5.7.5 Bioloogiline ja maastikuline mitmekesisus 

Põllumajanduskeskkonna looduslikku mitmekesisust mõõdetakse 

geneetilisel, liigilisel ja ökosüsteemi tasandil. Põllumajanduses uuritakse näitajaid 

eraldi tootmisega seotud organismide, elukeskkonna ning haruldaste ja 

ohustatud liikide elupaikade osas. 

5.7.5.1 Geneetiliste ressursside säilitamine 

Geneetiline mitmekesisus seondub põllumajanduses sordiaretusega taimekasvatuses 

ja tõuaretusega loomakasvatuses. 

Enamik Eesti puuvilja- ja marjasorte on aretatud 20. sajandil. Üks vanemaid 

säilinud Eesti teraviljasorte on rukis „Sangaste”, mille aretas Sangaste mõisnik 

krahv Friedrich Berg (1845–1938). 

54


Enamlevinud kultuuride geneetilist materjali säilitatakse Jõgeva Sordiaretuse 

Instituudi geenipangas, Eesti Põllumajandusülikooli taimebiotehnoloogia 

uurimiskeskuses EVIKA ja Polli Aianduse Instituudis. Mõne sordi 

(sirplutsern „Saaremaa kohalik”, kartul „Väike verev”, rukis „Sangaste”) 

säilimiseks on vaja täiendavat toetust. 

Eelmistel sajanditel oli eesti maatõugu veis valdav Eestimaa ja Liivimaa 

territooriumil. Maatõug on aretatud rahva poolt ja on osa kultuuripärandist. 

Eesti hobuse päritolu ei ole teada. Kirjalikud märkmed eesti hobuse kohta 

on üle tuhande aasta vanad. Aastasadade jooksul on eesti hobune kohanenud 

siinse taimestiku ning kliimaoludega. Eesti hobusel oli oluline roll Eesti kultuuris. 

Tori hobune on kujunenud keeruka ristamise teel. Selle tõu aretuse alguseks 

loetakse aastat 1892. Tori hobuse säilitus- ja aretusprogramm lähtub tori hobuse 

kahetüübilisest aretusest, mille eesmärk on tori universaalne hobune ja tori 

ratsaspordihobune. Tori hobune on universaalne põllumajandushobune, kes 

on vastupidav nii keskmisel kui raskel tööl ning kes lisaks on hea kerge veo ja 

sõiduhobune. Tori hobune on vähenõudlik ja kasutab hästi kohalikke söötasid. 

Eesti raskeveohobune on aretatud eesti hobuse ning ardenni hobuse 

ristamise teel. Aretuse eesmärk oli tugeva kohalikele tingimustele vastava 

raskeveohobuse saamine. Eesti raskeveohobune on tugeva konstitutsiooni, 

hästi arenenud lihaste ja tugeva luustikuga. 

FAO klassifikatsiooni põhjal kuuluvad eesti maatõugu veis, eesti hobune, 

tori hobune ja eesti raskeveohobune ohustatud ja säilitatavate tõugude kategooriasse. 

Ülalnimetatud tõugude säilitamiseks on käivitatud aktiivsed säilitusprogrammid. 

Viimase kümne aasta jooksul on eesti maatõugu veiste arv 

tänu riigi toetusele püsinud ning eesti hobuste arv on suurenenud, sest tegemist 

on universaalse väikehobusega, keda saab kasutada laste ratsahobusena ning 

pere- ja turismihobusena. Eestis on praegu ligi 950 puhtatõulist eesti hobust 

(ligi 450 mära), 450 tori hobust (ligi 330 mära), 80 eesti raskeveohobust (ligi 

60 mära), kes on kantud tõuraamatusse, ning 700 eesti maatõugu veist (ligi 

500 lehma). 

5.7.5.2 Bioloogiline mitmekesisus 

Võrreldes teiste 57. paralleelist põhja poole jäävate aladega, on Eesti 

taimestik ja loomastik mitmekesisuselt üks maailma rikkamaid. Eesti taimestikus 

leidub 5000 taime- ja 3500 seeneliiki, millest paljud on kaitsealused. 

Loomastikus on 11 000 liiki selgrootuid ja 500 liiki selgroogseid. See 

mitmekesisus tuleneb looduslike tingimuste vaheldumisest Eestis: 

55


• mandriline ja mereline piirkond, kliimat mõjutavad meri ja siseveekogud; 

• mullad on kujunenud Siluri lubjakivi ja Devoni liivakivi alusel, on neutraalseid, 

lubjarikkaid ja lubjavaeseid muldi; 

• suur osakaal on loodusmaastikel ja laialdaselt on levinud poollooduslikud 

kooslused. 

Eriti liigirikkad on Eesti poollooduslikud kooslused: puisniidud ja loopealsed. 

Eesti ja ühtlasi üks Euroopa liigirikkamaid taimekooslusi on Laelatu puisniit 

Läänemaal, kus ruutmeetril kasvab koguni 76 soontaimeliiki. Puisniitudel on 

teiste niidukooslustega võrreldes mitmekesisemad ka mitmed teised organismirühmad, 

näiteks mardikad ja teod. Tavatu liigirikkuse eeldus on väga pikka 

aega kestnud iga-aastane niitmine. 

Elupaikade inventuurist on selgunud niiduelupaikade – puisniitude, loopealsete, 

lammi- ja rannaniitude – pindala oluline vähenemine, mis on põhjustatud 

selliste traditsiooniliste põllumajandusvõtete nagu niitmine ja mõõdukas 

karjatamine kadumisest. Varem püsivalt hooldatud alad kasvavad umbe ja 

võsastuvad, muutudes lõpuks metsaks. Luha- ja rannaniitude hävimise peamine 

põhjus on olnud kuivendamine. Niiduelupaiga liigirikkuse taastumine võtab 

aastakümneid, maaparanduse järel on ala loodusliku mitmekesisuse 

taastumine sageli üldse võimatu. 

Maakasutuse kahanemine põllumaa ja rohumaa osas halvendab rändlindude 

pesitsemise ja toitumise tingimusi eelkõige Saaremaal, Hiiumaal ja Läänemaal, 

kus asuvad suuremad linnukaitsealad. 

Tabel 23. Poollooduslike koosluste pindalade muutused Eestis, ha 

Rannaniitude, loopealsete ja puiskarjamaade säilimiseks on vajalik karjatamine 

järgmise koormusega: rannaniitudel 0,4–1,3, loopealsetel 0,2–1 ja puiskarjamaadel 

0,3–1 lü/ha. 

Rannaniidud on hanelistele kevad- ja sügisrändel hindamatu väärtusega 

toitumispaigad. Randade kinnikasvamine tekitab kahju põllumajandustootjatele, 

sest valgepõsk-lagled lähevad tavaliste toitumiskohtade puudumisel toitu hankima 

orasepõldudele. Rannaniidud on sobivad peamiselt veiste, eelkõige 

56


vähenõudlike lihaveiste karjatamiseks, seetõttu on lihaveiste kasvatamine üks 

olulisi abinõusid hinnaliste poollooduslike koosluste säilitamiseks. 

Haruldaste ja ohustatud liikide Punasesse Raamatusse on kantud 1318 

erinevat elustikuvormi. Metsades leidub 401 ohustatud liiki, mida ohustab puuliikide 

osakaalu muutumine, metsamaade kuivendamine ja mädapuidu osakaalu 

vähenemine metsade majandamisel. Veekogudes leidub 314 veekogude saastamisest, 

eutrofeerumisest ja ehitustegevusest ohustatud liiki. Niitudel on 114 

liiki, mida ohustab niitude võsastumine niitmise ja karjatamise lõpetamise tõttu. 

Muudes elupaikades on ohustatud liike mõnevõrra vähem. 

Võrreldes ELi keskpiirkonna mitme riigiga, on looduslik mitmekesisus Eestis 

suhteliselt hästi säilinud. Erinevate elupaigatüüpidena on kaitse all üle 10% 

territooriumist. Looduslähedases seisundis maastike ja kaitstavate alade rohkus 

on oluline ja kasvava tähtsusega ressurss. 

5.7.5.3 Põllumajanduse mõju maastikule 

Eesti on maastikuliselt väga mitmekesine, mis tuleneb erinevustest: 

• geoloogilise aluspõhja ja pinnakattematerjali geokeemilistes ja füüsikalistes 

omadustes; 

• kvaternaarse pinnakattekihi tüseduses (pinnavormides); 

• kauguses rannajoonest ja kõrguses merepinnast (ilmastikus); 

• loodusliku taimkatte seisundis; 

• ökosüsteemide arengujärgus; 

• inimtegevuse mõjus. 

Sajanditepikkuse järjepideva maakasutuse mõjul on välja kujunenud traditsioonilised 

põllumajandusmaastikud, mille mitmekesisus pakub väärtuslikke 

elupaiku paljudele organismidele, kes ei saa eksisteerida neist maastikest 

väljaspool. Maakasutuse intensiivsus on otseses seoses looduslike elupaikade 

säilimisega. 

Suuremaid probleeme selles valdkonnas võib põhjustada looduslike elupaikade 

hävimine maakasutuse intensiivistumisel, poollooduslike elupaikade 

kadumine aktiivse maakasutuse lakkamisel ja maastike struktuuri lihtsustumine. 

Ulatuslike põllualadega suurtootmine on vaesestanud põllumajandusmaastiku 

üldpilti ja hävitanud paljudes kohtades traditsioonilise maastikumustri. 

Valdavalt Lääne-Eestis levinud poollooduslikel aladel on ilmnenud ekstensiivse 

põllumajandusliku tootmise positiivne mõju bioloogilisele mitmekesisusele. 

Näiteks võib tuua liigirikkaid puisniite, ranna- ja luhaniite. 

57


5.7.5.4 Kaitsealad Eestis 

1. jaanuari 2003 seisuga hõlmavad kaitsealad Eesti pindalast 484 144 ha, 

mis moodustab 10,7% Eesti territooriumist (ilma merealata), kokku on Eestis 

(sama seisuga) 363 kaitseala. 

Vastavalt kaitstavate loodusobjektide seadusele jaotatakse kaitsealad 

alljärgnevateks tüüpideks: 

➣ Rahvuspargid on üleriigilise tähtsusega kaitsealad looduse ja kultuuripärandi, 

sealhulgas ökosüsteemide, elustiku mitmekesisuse, maastike 

ja rahvuskultuuri ning säästva loodushoiu kaitsmiseks, uurimiseks ja 

tutvustamiseks. Rahvuspargi territoorium jaguneb loodusreservaadiks, 

sihtkaitsevööndiks ja piiranguvööndiks. Eestis on 4 rahvusparki: 

Lahemaa, Karula, Soomaa ja Vilsandi. 

➣ Looduskaitsealad on looduskaitse või teadusliku väärtusega kaitsealad 

looduslike protsesside, haruldaste ning hävimisohus olevate või kaitstavate 

taimekoosluste, taime-, seene- ja loomaliikide ning nende kasvukohtade 

ja elupaikade, eluta looduse, samuti maastike ja üksikute 

loodusobjektide säilitamiseks, kaitsmiseks, tutvustamiseks ja uurimiseks. 

Looduskaitseala territoorium jaguneb loodusreservaadiks, sihtkaitsevööndiks 

ja piiranguvööndiks. Tuntumad looduskaitsealad on 

Matsalu, Viidumäe, Nigula ja Endla. 

➣ Maastikukaitsealad (looduspargid) on haruldase või Eestile iseloomuliku 

loodus- või pärandkultuurmaastikuga kaitsealad, mis on moodustatud 

looduskaitse-, kultuuri- või puhke-eesmärgil. Maastikukaitsealadena 

käsitletakse ka kaitse alla võetud parke, arboreetumeid 

ja botaanikaaedu. Maastikukaitseala territoorium jaotatakse sihtkaitsevööndiks 

ja piiranguvööndiks. Tuntumad maastikukaitsealad on Kõrvemaa, 

Vooremaa, Paganamaa, Hiiumaa laiud ning Haanja, Otepää ja 

Naissaare looduspark. Maastikukaitsealade ja loodusparkide loetelu 

täiendatakse kaitsealade korrastamise käigus. 

Kaitsealad jagunevad järgmisteks vöönditeks: 

➣ Loodusreservaat on otsesest inimtegevusest puutumata loodusega 

ala, kus tagatakse looduslike koosluste säilimine üksnes looduslike protsesside 

tulemusena. Igasugune majandustegevus ja loodusvarade kasutamine, 

samuti inimeste viibimine (välja arvatud järelevalve-, teadus- ja 

päästetöödel selleks kehtestatud korras) on seal keelatud. Loodusreservaadiks 

määratakse suhteliselt väikese pindalaga ja sageli raskesti 

ligipääsetavad alad, kus leidub mõne I kategooria kaitsealuse loomaliigi 

elupaik või kasvab mõni I kategooria kaitsealune taim. 

58


➣ Sihtkaitsevöönd on kaitseala selline osa, kus lubatakse tegevust, mis 

toetab seal väljakujunenud või kujundatavate looduslike ja poollooduslike 

koosluste säilimist. Teiste sõnadega, seal on keelatud kõik, mis ei ole 

seaduse või kaitse-eeskirjadega lubatud. Kaitse-eeskirjadega võidakse 

sihtkaitsevööndis lubada kaitstava objekti säilitamiseks vajalikku või seda 

mittekahjustavat tegevust, nagu olemasolevate maaparandussüsteemide 

hooldustööd; hooldus- ja valikraiet, marjade, seente ja muude 

metsa kõrvalsaaduste kasutamist; ulukite arvukuse reguleerimist; 

kalapüüki. Sihtkaitsevööndi poollooduslike koosluste aladel võib alade 

ilme ja liigikoosseisu tagamiseks olla kohustuslik selline tegevus nagu 

niitmine, karjatamine, puu- ja põõsarinde harvendamine ja kujundamine 

kaitse-eeskirjadega sätestatud ulatuses. Seetõttu on sageli otstarbekas 

määrata kaitsealale kaks sihtkaitsevööndi alavööndit: 

• täielike majanduspiirangutega ehk leevendusteta alavöönd – looduslik 

sihtkaitsevöönd; 

• osalise majandustegevusega ehk leevendustega alavöönd – hooldatav 

sihtkaitsevöönd. 

Viimasesse alavööndisse määratakse need alad, kus kavandatakse ka 

edaspidi inimtegevust, näiteks puisniidud või hooldatavad puhkemetsad. 

➣ Piiranguvöönd on kaitseala majanduslikult kasutatav osa, kus majandustegevuses 

tuleb arvestada kaitse alla võtja seatud tingimusi. Seaduses 

on loetletud tegevuse liigid, mis reeglina on piiranguvööndis keelatud. 

Kui kaitse-eeskirjad ei sätesta teisiti, on piiranguvööndis keelatud uute 

maaparandussüsteemide rajamine; veekogude veetaseme muutmine 

ja kallaste kahjustamine; maavarade ja maa-ainese kaevandamine; varem 

rajatud metsakultuuridest puhtpuistute kujundamine ning uute metsakultuuride 

ja energiapuistute rajamine; lõppraied, välja arvatud lõppraied 

kitsaste lankidena ja turberaiena; maa kasutamine prügi ja heitmete 

ladustamiskohana; väetiste ja mürkkemikaalide kasutamine; teede, õhuliinide 

ja muude kommunikatsioonide rajamine; uute ehitiste püstitamine; 

jahipidamine ja kalapüük. Piiranguvööndi poollooduslike koosluste aladel 

on kohustuslik nende ilme ja liigilise koosseisu tagamiseks kas niitmine, 

karjatamine, puu- ja põõsarinde harvendamine või kujundamine. 

Kõigis vööndites on keelatud uuendusraie (s.t lageraie) 

Kaitseala jagunemise vöönditeks ja sealsed konkreetsemad ala asukohast 

ja eripärast tulenevad kasutamispiirangud kehtestatakse kaitse-eeskirjadega. 

Kaitsekorraldustegevuste kavandamiseks kaitstaval loodusobjektil võib 

koostada kaitsekorralduskava. 

59


Alates aastast 2005 kavatsetakse ebasoodsamaid ja keskkonnaalaste 

kitsendustega piirkondi hõlmavatel NATURA 2000 aladel rakendada kõrgemat 

toetusmäära. 

5.7.5.5 NATURA 2000 

Euroopa Ühenduse looduskaitsepoliitika tugineb kahel direktiivil, üks neist 

on nn linnudirektiiv 15 ja teine nn loodusdirektiiv 16 , mille ülesanne on kaitsta 

ülejäänud loodust. 

Direktiivide nõuded on Eesti õigusaktidesse integreeritud ning ühinemiseks 

pidi Eesti esitama järgmised dokumendid: 

• Euroopa Ühenduse tähtsusega alade tingimustele vastavate alade 

üleriigiline nimekiri vastavalt loodusdirektiivile; 

• linnuhoiualade üleriigiline nimekiri vastavalt linnudirektiivile; 

• NATURA 2000 andmebaas, mis sisaldab eespool nimetatud alade kohta 

kogu asjakohast teaduslikku teavet vastavalt loodusdirektiivi artikli 4 

lõikele 1. 

NATURA võrgustiku moodustamiseks käivitas Eesti riikliku programmi, mille 

käigus on koondatud viimase kümne aasta jooksul teostatud taimekoosluste 

inventuuride (sh metsad, märgalad, poollooduslikud rohumaad) ja projektide 

(sh tähtsad linnualad) tulemused ning tehtud kaitsealade ja teiste 

looduskaitseliselt väärtuslike alade inventuurid loodusdirektiivi ja linnudirektiivi 

täitmiseks vajaminevate andmete koondamiseks. Inventuuride käigus kogutud 

andmed on digitaliseeritud ja neid kasutati Euroopa Komisjonile edastatud 

NATURA 2000 andmebaasi koostamiseks. 

Eesti esitas 1. maiks 2004 Euroopa Komisjonile Vabariigi Valitsuse 15. aprilli 

2004. a otsusega nr 30 (protokolli märgitav) kinnitatud Eesti NATURA 2000 

alade – loodus- ja linnualade nimekirja, andmebaasi ja kaardid nii paberkandjal 

kui digitaalselt. Kokku esitati 509 loodusala ja 66 linnuala kogupindalaga 1,4 

miljonit hektarit kuuekümne erineva elupaigatüübi, 51 loomaja taimeliigi ning 

136 linnuliigi kaitseks. Poole üldpindalast moodustavad merealad. Põhilise 

osa NATURA aladest moodustavad praegused kaitsealad, millele lisanduvad 

uued kõrge looduskaitselise väärtusega alad. Praegu on Eestis looduskaitseliste 

piirangutega kaetud 12% maismaast. NATURA 2000 valiku aladega lisandub 

15 

Nõukogu direktiiv 79/409/EMÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta. 

16 

Nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta. 

60


veel 4%. Vastavalt keskkonnaministri määrusele kehtestati uutel väljaspool 

kaitsealasid asuvatel aladel üheks aastaks ajutised piirangud majandustegevusele, 

mis tagavad sealsete väärtuslike elupaikade säilimise. Aasta jooksul 

saavad nendest aladest kas kaitse- või hoiualad. Maaomanikele pakutakse 

majandustegevuse piiramise korvamiseks mitmesuguseid toetusi, 

maamaksusoodustust, võimalust maid vahetada või riigile müüa. 

Kaart 9. Kavandatavad NATURA alad 

MAKi meetmete rakendamine ei põhjusta NATURA alade kahjustamist. 

Vastupidi, just MAKi raames on kavas hakata maksma toetust keskkonnapiirangute 

järgimise eest. 

5.7.5.6 Ühenduse veepoliitika alane 

tegevusraamistik 

Eesti veepoliitika peamine eesmärk on tagada vee säästev kasutamine 

ning hea seisund. 

Olulise tähtsusega dokument Eesti veekaitseõiguses on Läänemere piirkonna 

merekeskkonna kaitse Helsingi konventsioon (HELCOM). Kon- 

61


ventsioonis määratletakse Eesti veekaitseõigusele olulised mõisted, nagu 

reostus, reostus maal pärinevatest allikatest, õli, kahjulik aine ja ohtlik aine. 

Konventsioonis esitatakse Läänemere kaitse põhimõtted ja osaliste kohustused. 

Lisaks sätestatakse konventsioonis kohustused ja õigusnormid kahjulike 

ainete leviku tõkestamiseks ning maal ja merel paiknevate reostusallikate 

suhtes võetavad meetmed. 

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. a direktiiv 2000/60/EÜ, 

veepoliitika raamdirektiiv, sätestab üldise raamistiku siseveekogude vee, siirdevee, 

rannikuvee ning põhjavee kaitseks. Direktiivi eesmärk on kaitsta ja parandada 

vee ökosüsteemide seisundit ning vältida selle edasist halvenemist, edendada 

säästvat veekasutust, kaitsta veekeskkonda emissioonide ja muu kahju 

ning ohtlike prioriteetsete saasteainete eest, et tagada piisava koguse hea 

kvaliteediga pinna- ja põhjavee olemasolu selle säästvaks ning tasakaalustatud 

kasutamiseks. Prioriteetsed ohtlikud saasteained on loetletud Euroopa 

Parlamendi ja nõukogu 20. novembri 2001. a otsuse nr 2455/2001/EÜ VIII lisas, 

millega kehtestatakse prioriteetsete ainete nimekiri ning muudetakse 

veepoliitika raamdirektiivi 2000/60/EC. 

Veeseaduse kohaselt planeeritakse vee kaitse ja kasutamise abinõud vesikonna 

või alamvesikonna veemajanduskavas. Vabariigi Valitsuse määruse alusel 

on Eestis 3 vesikonda ja 8 alamvesikonda. Igale vesikonnale koostatakse 

veemajanduskava. 

Vesikonna veemajanduskava on tegevuskava, mis sisaldab eesmärke (vee 

hea seisund), tegevusi või meetmeid (hea seisundi saavutamiseks) ning kontrolli 

või seiret (meetmete tõhususe hindamiseks). 

Veepoliitika rakendamisele peavad kaasa aitama kõik majandusharud. Kuna 

põllumajanduslik tootmine on üks olulisemaid veevarude mõjureid, siis jääb 

veepoliitika raamdirektiivi 2000/60/EÜ kõrval jõusse ka nõukogu 12. detsembri 

1991. a direktiiv 91/676/EMÜ veekogude kaitsmise kohta põllumajandusest 

lähtuva nitraadireostuse eest. 

62


5.7.5.7 Veekogude kaitsmine põllumajandusest 

lähtuva nitraadireostuse eest 

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. a direktiiv 2000/60/EÜ, 

millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik, koondab 

teised veekaitsedirektiivid (k.a nõukogu 12. detsembri 1991. a direktiiv 

91/676/EMÜ veekogude kaitsmise kohta põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse 

eest) ning nende eesmärgid ühe direktiivi alla ja näeb ette nende saavutamise 

veemajanduskava rakendamise teel. 

Nitraadidirektiivi nõuete kohaselt peavad kõik riigid määrama oma territooriumil 

intensiivse põllumajandusliku tootmisega nitraaditundliku ala, kus vesi 

on veeseire andmetel reostunud või reostumisohus. Eestis teostati nitraaditundliku 

ala määramiseks põhjalikud uurimised, kus võeti arvesse seniseid 

veeuuringu tulemusi, looduslikke tingimusi ja tootmisest lähtuvat ohtu. 

Vastavalt nitraadidirektiivi (91/676/EMÜ) artikli 3 lõikele 2 ja veeseadusele 

määrati Eestis nitraaditundlik ala Vabariigi Valitsuse 21. jaanuari 2003. a 

määrusega nr 17 (“Pandivere ja Adavere-Põltsamaa nitraaditundliku ala kaitseeeskirjad”). 

Määrusega kehtestati Pandivere ja Adavere-Põltsamaa nitraaditundlik 

ala (kaart 10), selle jagunemine Pandivere ja Adavere-Põltsamaa 

nitraaditundlikuks piirkonnaks ning nitraaditundliku ala piires asuvad kaitsmata 

põhjaveega pae- ja karstialad. Kehtestati ka kitsenduste ulatus allikate ja 

karstilehtrite ümbruses ning kaitsmata põhjaveega aladel. 

Pandivere ja Adavere-Põltsamaa nitraaditundliku ala kogupindala on 3250 

km 2 ehk ligikaudu 8% Eesti maismaast. Tegemist on kahe looduslike tingimuste 

poolest erineva piirkonnaga: 

1) Pandivere kõrgustik – 2382 km 2 , 

2) Kesk-Eesti tasandikul asuv Adavere-Põltsamaa piirkond – 667 km 2 , 

3) vahevöönd (Endla soostik) – 201 km 2 . 

63


Kaart 10. Nitraaditundlike piirkondade asendiskeem 

Hüdrogeoloogiliste tingimuste tõttu on kõige ohustatum ala Pandivere 

kõrgustik, kus kõrgustiku keskosas 1375 km 2 suurusel pindalal puuduvad 

alalised veekogud. Pandivere nitraaditundlikul alal asub lisaks 135 karstilehtrit. 

Tegemist on Eesti suurima filtratsioonialaga, kus on head tingimused põhjavee 

kujunemiseks, kuid kus koos aluspõhjakivimitesse liikuva sademeteveega 

pääseb sinna ka reostus. 

Adavere-Põltsamaa nitraaditundlik ala asub Kesk-Eesti moreentasandikul, 

kus pinnakate on kõikjal õhuke, kõikudes 1–7 meetrini (enamasti 1–3 m, kohati 

alla meetri). Põhjavesi on valdavalt reostuse eest kaitsmata või nõrgalt kaitstud. 

Vee liikumiskiirus aeratsioonivööndis on suur, mistõttu hajureostus jõuab 

põldudelt ja reostus punktallikatest kiiresti põhjavette. 

Põllumajandusliku tootmise nitraaditundlikul alal teeb keeruliseks asjaolu, 

et sellel alal asuvad kõrgema mullaviljakusega mullad. Seetõttu on seal 

maakasutus keskmiselt 50% intensiivsem, võrreldes riigi keskmisega. Sama 

võib öelda loomakasvatuse kohta – seal kasvatatakse 35% veistest, 30% 

sigadest ja 12,5% kodulindudest. 

Reformide käigus on põllumajanduslik tootmine oluliselt vähenenud ka 

nitraaditundlikul alal. See on olulisim põhjus, miks põhjavee kvaliteet on tublisti 

paranenud. 

64


Ka Pandivere piirkonna põhjavee kvaliteet on paranenud ja põhieesmärk 

on tootmise kasvades vee kvaliteedi säilitamine, sest parandada seda oluliselt 

ei saa. 

Põhjavee joogiveena kasutamisel on enim probleeme Adavere-Põltsamaa 

piirkonnas. Tervikuna on territooriumil küll keskmine nitraadikontsentratsioon 

madalam kui 50 mg/l, kuid probleemsetes kaevudes on vesi nitraatide tõttu 

joogikõlbmatu. Lahenduseks saab siin olla sõnnikumajanduse parandamine 

ja intensiivse maaviljeluse asendamine loodussõbralikumaga. 

Pandivere kõrgustiku nõlvadel ja jalamil väljub põhjavesi allikatena, millest 

saavad alguse paljud jõed. Nii mõjutab Pandivere kõrgustikul tekkinud põhjavesi 

oluliselt sealt algavate jõgede vee kvaliteeti, eriti nende ülemjooksul. 

Nitraadidirektiivi täielikuks rakendamiseks on Eesti valmistunud alates 1998. 

a. Sellele on kaasa aidanud PHARE Eesti-Soome koostööprojekt “Põllumajandusettevõtte 

keskkonnategevuskavad Eesti karstipiirkonnas” (projekt 

98-5061) ja 2000. a algul käivitatud PHARE projekt “Toetus Eesti ühinemisele 

Euroopa Liiduga” (ES 9620.01.01). 

Koostamisel on nitraaditundliku ala kaitse-eeskirjad ja tegevuskava, mille 

alusel kehtestatakse nimetatud aladel põllumajandustootjate tootmistegevusele 

kitsendused ja piirangud. 

Nitraadidirektiivi artikli 4 alusel on Eesti koostanud hea põllumajandustava 

tegevusjuhise. Selles sõnastatakse üldtunnustatud põllumajandusliku tootmise 

võtted ja viisid, mille järgimise korral ei teki ohtu keskkonnale. Tootjaorganisatsioonid 

kiitsid selle heaks 2001. a. Vastavalt veeseadusele on hea põllumajandustava 

järgimine soovituslik. Veepoliitika raamdirektiivi kohaselt tuleb 

aastaks 2015 tagada püstitatud eesmärkide (vee hea seisund) saavutamine. 

5.7.5.8 Rahvusvahelised keskkonnalepped 

Alates 1991. a on Eesti sõlminud 37 kahe- või kolmepoolset keskkonnakaitselist 

kokkulepet ja ühinenud 26 keskkonnakaitsekonventsiooni või - 

protokolliga. 

Need rahvusvahelised kokkulepped käsitlevad järgmisi MAKiga seotud 

valdkondi: 

• sisevete kaitse; 

• looduskaitse; 

• atmosfääri saastamine. 

65


Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse 

Helsingi konventsioon (1992) 

1974. a vastuvõetud konventsiooni täiendati 1992. a. Konventsiooni 

põhieesmärk on: 

• vähendada maalt, õhust ja laevadelt Läänemerre lähtuvat reostust, et 

tagada merekeskkonna talutav ökoloogiline seisund; 

• teha teaduslik-tehnilist koostööd tänapäevaste keskkonnakaitseabinõude 

väljatöötamisel; 

• koordineerida merekeskkonna ja atmosfääri teadusuuringuid; 

• koostada ja juurutada ühtne keskkonnakaitsestrateegia Läänemere 

regioonis. 

Märgalade Ramsari konventsioon (1971) 

Konventsiooni eesmärk on kaitsta kogu maailma märgalasid, sest nende 

pindala ja väärtus väheneb pidevalt nende kuivendamise, reostamise ja majandusliku 

kasutuselevõtu tõttu. Konventsioonis rõhutatakse märgalade suurt ökoloogilist 

tähtsust, eriti veelindude rände-, puhke- ja pesitsuspaikadena. Kõik 

konventsiooniga ühinenud riigid peavad võtma meetmeid märgalade kaitseks 

ning esitama vähemalt ühe märgala rahvusvahelise tähtsusega märgalade 

nimekirja. 

Eestist on sellesse nimekirja arvatud üksteist märgala. 

Euroopa floora ja fauna ning nende kasvu- ja elupaikade 

kaitse Berni konventsioon (1979) 

Berni konventsiooni eesmärk on Euroopa floora ja fauna ning nende looduslike 

kasvu- ja elupaikade säilitamine ja rahvusvahelise koostöö edendamine 

floora ja fauna kaitseks, pöörates erilist tähelepanu ohustatud liikide, sealhulgas 

ohustatud rändliikide kaitsele. 

Nende eesmärkide saavutamiseks näeb konventsioon ette kõigi looduslike 

taime- ja loomaliikide ning nende kasvu- ja elupaikade kaitse ning mõnede 

taime- ja loomaliikide erikaitse. Erikaitse alla kuuluvad liigid on loetletud I (rangelt 

kaitstavad taimeliigid), II (rangelt kaitstavad loomaliigid) ja III lisas (kaitstavad 

loomaliigid). IV lisas on loetletud loomade püüdmiseks ja tapmiseks keelatud 

vahendid ja viisid. 

66


Bioloogilise mitmekesisuse 

Rio de Janeiro konventsioon (1992) 

Konventsiooni iga osalisriigi üks esmaseid kohustusi oli käivitada bioloogilise 

mitmekesisuse kaitse ja säästva kasutuse riiklik planeerimine. Et peale keskkonnasektori 

puutuvad bioloogiliste ressurssidega kokku väga paljud ametkonnad 

ja huvitatud pooled, on nende kõigi osalus bioloogilise mitmekesisuse kaitse 

ja looduse säästva kasutamise protsessis vältimatu. 

Bioloogiline mitmekesisus on teatavate objektide (liigid või elupaigad) rohkus. 

Liigiline mitmekesisus on liikide rohkus koosluses, maastiku mitmekesisus 

on maastikumustri keerukus. 

Konventsiooni kohaldamisel on looduse mitmekesisus kogu looduse mitmekesisus 

alates geenitasandist ja lõpetades ökosüsteemitasandiga, hõlmates 

liigisisest, liikidevahelist ja ökosüsteemidevahelist mitmekesisust. 

ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon (1992) ning 

Kyoto protokoll (1997) 

Raamkonventsiooni ülesanne on globaalse koostöö arendamine kliimamuutusi 

põhjustavate kasvuhoonegaaside emissioonide stabiliseerimiseks ja 

vähendamiseks. 

Konventsiooni eesmärk on saavutada kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni 

stabiliseerumine atmosfääris tasemel, mis hoiaks ära ohtliku inimtekkelise sekkumise 

kliimasüsteemi. Sellise taseme peaks saavutama ajavahemikus, mis 

oleks piisav ökosüsteemide looduslikuks kohanemiseks kliimamuutustele, tagaks 

toiduainete tootmise ja võimaldaks säästvat majanduslikku arengut. 

Kyoto protokolliga sätestatakse konkreetsed kasvuhoonegaaside vähendamise 

eesmärgid arenenud ja üleminekumajandusega riikidele. 

Osoonikihi kaitsmise Viini konventsioon (1985) ja 

Montreali protokoll (1987) 

Raamkonventsioon loob aluse edasisele konkreetsele koostööle ja selle 

eesmärk on riikidevahelise vabatahtliku koostöö arendamine osoonikihi kaitsmiseks 

inimtegevusest põhjustatud muutuste eest. Koostöö põhisuunad on 

teadusuuringud ja seire, õigusalane ja teaduslik-tehniline koostöö ning teabe 

vahetamine. 

Montreali protokolli põhieesmärk on riikidevaheline koostöö, et vähendada 

osoonikihti kahandavate ainete heitmeid välisõhku, ning lõppeesmärk nende 

ainete kasutamisest loobumine. Protokollile allakirjutanud riigid kohustuvad 

lõpetama protokolli A, B ja C lisades toodud CFC-ainete tootmise ja kasutamise 

67


1. jaanuariks 1996. Arengumaadele kehtivad leebemad piirangud. Teatavad 

piirangud on kehtestatud ka CFC-ainete ekspordile ja impordile. 

Keskkonnateabe kättesaadavuse ja keskkonnaasjade 

otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu 

poole pöördumise Århuse konventsioon (1998) 

Konventsioon teeb kohustuslikuks keskkonnateabe laialdase kättesaadavuse 

nii keskkonnateabepäringutele vastamise kui ka aktiivse teabelevitamise 

teel. Konventsioon kohustab ametiasutusi kaasama üldsust otsusetegemise 

varajases etapis, kui kõik otsused on veel lahtised ja neid on võimalik 

mõjutada; osalemiseks tuleb ette näha mõistlikud tähtajad ning üldsusele tuleb 

esitada kogu otsustamiseks vajalik asjakohane info. Üldsuse arvamust tuleb 

võimaluse piires arvestada ning tehtud otsuseid tuleb põhjendada. Muu hulgas 

peavad ametivõimud tegema kindlaks asjast huvitatud pooled ja ergutama 

neid otsuste tegemises osalema. 

Konventsiooni kohaselt on valitsusvälistel keskkonnaorganisatsioonidel alati 

põhjendatud õigus kohtusse pöörduda. 

5.7.5.9 Eesti keskkonnakaitsealased õigusaktid 

Eesti Vabariigi Põhiseadus (1992) 

Paragrahv 53: „Igaüks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda 

ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud. Hüvitamise korra 

sätestab seadus.” 

Veeseadus (1994) 

Veeseaduse ülesanne on tagada sise- ja piiriveekogude ning põhjavee puhtus 

ja veekogudes ökoloogiline tasakaal ning reguleerida vee kasutamist ja 

kaitset, samuti maaomanike ja veekasutajate vahelisi suhteid valgalal. 

Seaduse ja sellega seotud õigusaktidega sätestatakse valgala põhja- ja 

pinnavee kaitse veereostuse eest, k.a põllumajanduslikust tootmisest pärinev 

reostus, kehtestades mineraalväetiste, sõnniku ning silomahla kasutamise ja 

hoidmise nõuded. 

Nitraaditundlikud alad ja nende piires kaitsmata põhjaveega pae- ja 

karstialad pinnakatte paksusega kuni 2 m on määratud veeseaduse paragrahvi 

26 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega ning nendel aladel kehtestatakse 

kitsenduste ulatus kaitse-eeskirjadega. 

68


Saastetasu seadus (1999) 

Saastetasu seadus sätestab tasumäärad saasteainete ja jäätmete keskkonda 

viimisel ning tasu arvutamise ja maksmise korra. 

Saastetasu kehtestamise eesmärk on ennetada ja vähendada saasteainete 

või jäätmete keskkonda viimisega tekitatavat võimalikku kahju. Saastetasu 

makstakse seaduses nimetatud saasteainete või jäätmete keskkonda viimisel. 

Saastetasu ei võeta, kui saasteained viiakse keskkonda kogustes ja viisil, 

mille puhul luba ei nõuta. Põllumajanduslikule tootmisele on selleks veeseadusega 

kehtestatud mineraalväetiste, sõnniku ning silomahla kasutamise ja 

hoidmise nõuded. 

Metsaseadus (1999) 

Metsaseaduse eesmärk on tagada metsa majandamine taastuva loodusvarana, 

et tagada inimesi rahuldav elukeskkond ja majandustegevuseks vajalikud 

ressursid looduskkeskkonda põhjendamatult kahjustamata. Seaduse ja 

sellest tulenevate õigusaktidega sätestatakse metsade majandamine, metsa 

kasutamise korraldamine, metsanduse suunamine ja metsaressurssi arvestamine 

ning kehtestatakse riigimetsa majandamise korraldamine. 

Ehitusseadus (2002) 

Ehitusseadus sätestab nõuded ehitistele, ehitusmaterjalidele ja -toodetele 

ning ehitusprojektidele ja ehitiste mõõdistusprojektidele, samuti ehitiste projekteerimise, 

ehitamise ja kasutamise ning arvestuse alused ja korra, vastutuse 

seaduse rikkumise eest ning riikliku järelevalve ja ehitusjärelevalve korralduse. 

Seadus sätestab nõuded eri liiki ehitistele, nende ehitamisele ja kasutamisele 

ning neid ehitavatele isikutele niivõrd, kuivõrd seda ei ole reguleeritud 

teiste seadustega, samuti ehituseks vajaliku kirjaliku nõusoleku, ehitusloa ja 

ehitise kasutusloa taotlemise ja väljastamise korra. 

Vabariigi Valitsus kehtestab ehitise omadustest ja kasutamise ohutusnõuetest 

tulenevalt nõuded ehitisele või selle osale. 

Muud põllumajandussektori keskkonnakasutust ja -kaitset 

käsitlevad õigusaktid: 

• Eesti keskkonnastrateegia (1997); 

• Säästva arengu seadus (1995); 

• Väetiseseadus (2003); 

• Mahepõllumajanduse seadus (2004); 

• Taimekaitseseadus (2004); 

69


• Maaparandusseadus (2003); 

• Jäätmeseadus (2004); 

• Loomastiku kaitse ja kasutamise seadus (1998); 

• Looduskaitseseadus (2004); 

• Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnaauditeerimise seadus (2000); 

• Saastuse kompleksse vältimise ja kontrollimise seadus (2001); 

• Keskkonnajärelevalve seadus (2001). 

Tabel 24. Keskkonnakaitsealaste õigusaktide järelevalveasutused 

5.7.5.10 Metsatulekahjud 

Eesti on klassifitseerinud oma metsad vallatasandil (NUTS IV) suure, 

keskmise ja väikese tuleohuga aladeks. Vastavalt tuleohu kategooriatele on 

kõrge tuleohuga alad Harju, Hiiu, Põlva, Saare, Valga ja Võru maakond, 

moodustades 35% kogu metsamaapindalast, keskmise tuleohuga alad on Ida- 

Viru, Lääne-Viru, Pärnu ja Rapla maakond (26%) ning väikese tuleohuga alad 

Jõgeva, Järve, Lääne, Tartu ja Viljandi maakond (39%). Eestis on metsa- 

70


tulekaitsega seotud ülesanded jaotatud erinevate asutuste vahel. Metsatulekahjude 

kustutamine ja metsatulekahju infosüsteemi haldamine on Päästeameti 

ülesanne. Profülaktilise metsatulekaitse abinõud ning seire on Keskkonnaministeeriumi 

vastavate allasutuste ülesanne. Eestis on koostatud metsade 

tulekaitse kava eelnõu, milles loetletakse tulekaitse ennetamisega seonduvad 

tegevused (seni kinnitamata). Enamikul juhtudel põhjustavad metsatulekahjusid 

kas otseselt või kaudselt inimesed. Tulekahjude arv ja pindala 

vaheldub aasta-aastalt (tabel 24), kuid keskmine pindala ei ole viimase viie 

aasta jooksul ületanud 10 ha. 

Tabel 25. Metsatulekahjud aastatel 1997–2001 

Allikas: Päästeamet 

5.8 METS 

5.8.1 Ajalooline areng 

Eesti metsade pindala on aja jooksul muutunud. 20. sajandil mõjutasid metsasust 

kõige enam sõjad ja maareformid ning nendega kaasnevad muutused 

majanduse struktuuris ja rahvastiku paiknemises. Enne Teist maailmasõda oli 

Eesti metsade (katastri-, karjamaa- ja võsametsade) pindala 1,45 miljonit 

hektarit ehk ligikaudu 30% Eesti pindalast. Teise maailmasõja ja sundkollektiviseerimise 

tagajärjel hakkas metsasus suurenema peamiselt põllumajandusmaade 

metsastamise, metsastumise ja vähemal määral kuivendatud soode 

metsastumise tõttu. 

Eesti on üks neljast Euroopa riigist, kus metsandussektori osatähtsus majanduse 

kogutoodangus on ligikaudu 10%. 2002. a teostatud metsade statistilise 

valikmeetodiga inventeerimise (edaspidi SMI) 17 andmete põhjal on metsamaa 

17 

OÜ Eesti Metsakorralduskeskuse statistilise metsainventeerimise andmed. 

71


pindala 2,21 miljonit hektarit ehk 50,5 % ning moodustab koos muu metsamaaga 

52,3% (2,29 mln ha) kogu Eesti maismaaterritooriumist. Riigimetsa 

pindala on ligikaudu 830 000 ha. Et Eestis on rahvastikutihedus ühe hektari 

kohta küllalt väike (31,2 elanikku ruutkilomeetri kohta), siis on Eestis ühe inimese 

kohta 1,63 ha metsamaad ning selle juurdekasv elaniku kohta on 

342 m 3 , mis ületab maailma ja Euroopa keskmist. Eestis on puidukasutuse 

eesmärgil võimalik majandada 2,07 miljonit hektarit metsa (ligi 94% kogu 

metsamaa pindalast) ning ülejäänud metsamaad on klassifitseeritud kas kõrge 

loodusväärtusega aladeks või muudeks metsamaadeks. Kasvava metsa 

tagavara Eesti metsades on 444 miljonit kuupmeetrit ja tagavara juurdekasv 

ligikaudu 11,6 miljonit kuupmeetrit aastas. 

Nõukogude okupatsiooni ajal 1949. a Eestis korraldatud sundkollektiviseerimise 

käigus kaotati tootmistalud ja endised taluomanikud jäeti maata. 

Kolhoosid ja sovhoosid intensiivistasid põllumajanduslikku tootmist, maaparanduse 

ja maakorralduse käigus liideti väikesed põllulapid, rajati kolhooside 

ja sovhooside keskasulad, kuhu koondus põhiosa maaelanikest. Kasutusest 

jäi välja palju puisniite ja looheinamaid, mida varem oli haritud hobustega – 

need alad on 60 aasta jooksul metsastunud. Metsade pindala suurenes 

kuuekümne aasta jooksul keskmiselt 14 000 ha aastas, metsasus suurenes 

kokku ligi 20% võrra Eesti pindalast. 

Metsade pindala suurenemine ja põllumaa pindala vähenemine jätkub ka 

praegu. Eesti taasiseseisvumise järel on jäänud sööti vähemalt 30–40% varem 

kasutusel olnud põllumaast, mis varem või hiljem metsastub. Tuhanded hektarid 

endist põllumaad on juba metsanoorendikega kaetud, kümned tuhanded 

hektarid ilmutavad metsastumise märke. 

Muutustega metsa pindalas on kaasnenud muutused puuliikide vahekorras. 

Okaspuupuistute pindala osakaal on vähenenud 65%-lt 1958. a 52%-ni 2000. 

a. Lehtpuupuistute osas on teiste lehtpuupuistutega võrreldes kõige enam 

suurenenud haavikute ja hall-lepikute osakaal, vastavalt 2,3%-lt 5,4%-ni ning 

3,7%-lt 7,7%-ni. Eestis on valitsevad puuliigid mänd (32,5%), kask (31,6%), 

kuusk (17,6%), lepp jt. Metsaraiete osas raiutakse kõige enam kuusikuid, 46% 

kogu kasvavast tagavarast. Hall-lepikute osakaal võiks moodustada kuni 20% 

iga-aastasest puidukasutusest, kuid praegu jäävad need täies mahus raiumata. 

Hall-lepikuid ja teisi vähemväärtuslikke puid võiks senisest rohkem kasutada 

energia ning puitkilpplaatide tootmiseks. Lehtpuupuistute, eriti kaasikute ja halllepikute 

pindala ja osatähtsuse suurenemine erametsades on lisaks vähesele 

kasutamisele metsatööstuses tingitud ka okaspuuraiesmike looduslikust 

uuenemisest lehtpuuliikidega. 

72


Aastane raiemaht on kasvanud 2,4 miljonilt tihumeetrilt 1993. a 12,6 miljoni 

tihumeetrini aastal 2002. Riigimetsade raiemaht on olnud küllalt stabiilne, ligi 

3 miljonit tihumeetrit aastas. Märgatavalt on aga kasvanud erametsade 

raiemahud. Riigimetsades tehti aastail 1996–2000 metsauuendustöid keskmiselt 

5500–7000 hektaril aastas. Kui 2000. a tehti erametsade uuendusraiet 

17 600 hektaril, mis ületab riigimetsade vastavat näitajat (7900 ha) üle kahe 

korra, siis erametsades tehti metsauuendustöid 3,6 korda vähem – 

erametsades 1987 ja riigimetsades 7129 hektaril. Samas ulatuses tehakse 

era- ja riigimetsas ka valgustusraiet. 

Sotsiaalse arengu seisukohast on metsandus eriti tähtis maal tööhõive võimaliku 

tagajana. Paljudes maakohtades on metsandus peamine kui mitte ainus 

töökohti pakkuv tootmisharu. Metsa majandamisest laekuvad maksud moodustavad 

suure osa paljude kohalike omavalitsuste eelarvetuludest. Oluline 

on ka maaelanikele energiaallikana suhteliselt kergelt kättesaadav ja odav 

küttepuit. Viimastel aastatel on suurenenud küttepuidu töönduslik kasutamine. 

Väheste rahaliste võimaluste juures on Eesti metsad kujunenud suurele osale 

elanikest oluliseks puhkekeskkonnaks nii vaba aja veetmisel kui ka 

pikemaajaliste puhkuste korral. 

5.8.2 Metsapoliitika 

Eesti metsapoliitika on reguleeritud metsaseaduse ja muude õigusaktidega. 

Eesti metsanduse arengukava aastani 2010 koostamisel on lähtutud mitmetest 

siseriiklikest ja rahvusvahelistest protsessidest ning aluseks on võetud ka 1997. 

a Riigikogus heakskiidetud metsapoliitika. Üks metsanduse arengukava raames 

rakendatav tegevus ajavahemikul 2001–2010 on põllumajanduslikust 

kasutusest kõrvalejäänud alade metsastamine, kasutades selleks Euroopa Liidu 

struktuurifondide abi. 

Metsapoliitika tunnustab Eesti metsade kõrget looduslikku ja ökoloogilist 

väärtust, mida kaitstakse kooskõlas Eestis ratifitseeritud rahvusvaheliste 

resolutsioonide ja konventsioonidega. Eesti metsandusel on nii materiaalsete 

kui sotsiaalsete hüvede tootmiseks tugev majanduslik potentsiaal, mida tuleb 

maksimaalselt ära kasutada, tagades samas keskkonnakaitseliste väärtuste 

ja teiste hüvede säilimise. Tänane tegevus metsas ei tohi vähendada tulevaste 

põlvede käsutusse jäävate hüvede hulka ega ulatust. 

Eesti metsapoliitikas on püstitatud metsanduse kaks lahutamatut ja 

teineteisest tulenevat üldeesmärki, mida on silmas peetud ka metsanduse 

arengukava koostamisel: 

73


• säästev (ühtlane, pidev ja mitmekülgne) metsandus – metsade majandamine 

toimub sellisel viisil ja ulatuses, mis tagab praegu nende bioloogilise 

mitmekesisuse, tootlikkuse, uuenemisvõime, elujõulisuse ning 

potentsiaali ja võimaldab tulevikus teisi ökosüsteeme kahjustamata täita 

ökoloogilisi, majanduslikke ning sotsiaalseid funktsioone nii kohalikul, 

riigi kui globaalsel tasandil; 

• metsade tõhus majandamine – kõigi metsaga seotud hüvede ökonoomne 

tootmine ja kasutamine nii lühi- kui ka pikaajalises perspektiivis. 

Seoses ühinemisega ELiga tuleb Eestil hakata järgima ja suunama metsandust 

läbi ELi metsandusstrateegia. Selleks koostatakse siseriiklik metsandusstrateegia, 

võttes ühelt poolt aluseks Euroopa Liidus kehtiva programmiperioodi 

ning kohandades seda teiselt poolt siseriiklike iseärasuste ja vajadustega. 

Metsandusstrateegia peaks tuginema ühtsele programmdokumendile 

ja maaelu arengukavale, siseriiklikele metsa- ja metsandusega seotud programmidele 

ja rahvusvahelistele kokkulepetele. Strateegia eesmärk on seostada 

metsade multifunktsionaalne roll ja metsade säästev majandamine, tuginedes 

metsade sotsiaalsetele, majanduslikele, ökoloogilistele ja kultuurilistele funktsioonidele 

ühiskonna arendamisel eriti maapiirkonnas ning rõhutades metsade 

ja metsanduse seost muu poliitikaga. Metsandusstrateegia rakendamist hinnatakse 

vähemalt iga viie aasta tagant koostatava siseriikliku metsandusaruande 

alusel. Vastavalt ELis väljatöötatud struktuurile koostab strateegia 

ning jälgib selle täitmist Põllumajandusministeerium. 

Käesoleval ajal on metsanduse probleemide lahendamiseks algatatud hulk 

meetmeid: 

• täiustatakse, täpsustatakse ja osaliselt karmistatakse õigusakte; 

• tugevdatakse keskkonnainspektsiooni; 

• täiustatakse teabevahendeid ja parandatakse teabe liikumist. 

2003. a suvel tuli kokku metsaseaduse täiustamise töörühm. Töörühma 

töö tulemusena muudeti metsaseadust metsakorralduse litsentseerimise ning 

metsamajandamise kava kohustuslikkuse nõudega metsade majandamisel 

ning metsateatisele juriidilise staatuse andmisega. Lisaks sellele vaadati läbi 

ja tehti ettepanek tulumaksuseaduse muutmiseks metsamaksude osas. Seadust 

muudeti nii, et metsaomanik saab metsa majandamise kulud tuludest 

maha arvata. 

74


5.8.3 Põllumajandusmaa metsastamise toetus 

Teatavasti toimub ELis põllumajandussaaduste ületootmine ning selle vähendamiseks 

ja ELi ühise põllumajanduspoliitika suunamiseks ja arendamiseks 

on oluline alternatiivide leidmine põllumajandusele ja põllumajanduslikule 

tootmisele. Üheks selliseks alternatiiviks peetakse aktiivses kasutuses 

olnud põllumajandusmaa metsastamise toetust, mis katab metsakultuuri rajamise 

ja hooldamisega seotud kulud kuni viie aasta jooksul ning põllumajanduslikust 

tootmisest saamatajäänud tulu kuni 15 aasta jooksul. 

Eesti looduskeskkonna omapära, majandusolukorrast tingitud maakasutusstruktuuri 

muutusi ja maakasutuse vähenemist arvesse võttes vajab toetamist 

eelkõige juba põllumajanduslikust kasutusest väljalangenud maade metsastamine 

ning selliste maade metsastamine, millel ei tasu edendada põllumajanduslikku 

tootmist. Seoses sellega taotles Eesti põllumajandusmaa metsastamise 

toetuse osas erandit aastani 2010. Ühinemisläbirääkimistel Euroopa 

Liiduga saavutati kokkulepe, et lisaks põllumajandusmaa metsastamisele annab 

EL Eesti puhul erandina aastatel 2004–2006 toetust ka selliste põllumajandusmaade 

metsastamisele, mis olid viimati kasutuses kuni viis aastat tagasi. Sellise 

toetusega võib Eesti katta metsakultuuri rajamise ja hoolduse kulud, kuid mitte 

põllumajanduslikust tootmisest saamatajäänud tulu. 

Põllumajandusmaa moodustab Eesti territooriumist 30%. Statistikaameti 

ja 2001. a põllumajandusloenduse andmetel oli 2001. a lõpuks 1,33 miljonist 

hektarist põllumajandusmaast kasutusest väljas 441 977 hektarit. 376 750 

hektaril jääb mulla boniteet alla 35 hindepunkti. SMI analüüside andmetel on 

metsastamiskõlblik kuni 150 000 ha maad. Lisaks põllumajandusmaale on 

metsastamiskõlblikuks arvatud ka 25 000 ha põõsastikke (peamiselt pajustikud), 

mis enne võsastumist on olnud põllu- või rohumaad. 20–30 aasta jooksul võib 

saada metsamaaks veerand looduslikult, enamasti lehtpuuga (hall-lepp 20%, 

kask 30%) metsastunud 25 000 ha praegusest põllumajandusmaast. Sellise 

arengu korral oleks veerandsajandi pärast Eesti metsamaa pindala 2,6 miljonit 

hektarit ja metsasus 57–58%. 

Põllumajanduslikust kasutusest väljalangenud maid leidub kõikjal Eestis, 

kuid kõige probleemsem on Kagu-Eesti piirkond, kus suurtel kasutusest 

väljalangenud põllumassiividel on mestastumise märke. Kui metsastumisprotsess 

toimub suunamiseta, võib kannatada maastiku mitmekesisus. Suunamata 

metsastumise muud puudused on puidu tavalisest madalam kvaliteet, 

madal puistu täius, ebasobiv liigiline koosseis ja aeglane kasv. 

Kasutusest väljalangenud põllumaa on tihti tugevasti kamardunud ja kaetud 

väheväärtusliku taimestikuga. Maa taastamine põllumajanduslikuks tootmiseks 

75


on raske ja sageli ebaotstarbekas – maa paiknemine ja madal mullaviljakus ei 

ole põllumajanduslikuks tootmiseks soodne. Metsastamise kasuks otsustamisel 

tuleb arvestada endist maakasutusviisi, maatüki suurust, piirneva metsamaa 

ja metsastuva põllumaa mullastike sarnasust, mulla lõimist ja niiskustaset. 

Kõigi selleks sobilike maade metsastamine suurendaks Eesti metsasust 

3,3% võrra. Metsastamiskõlblikud põllumaad asuvad järgmistes maakondades: 

• Jõgevamaal, Tartumaal, Põlvamaal, Valgamaal ja Võrumaal 57 000 ha 

(4,7% nende piirkondade pindalast); 

• Ida-Virumaal, Lääne-Virumaal, Järvamaal 32 500 ha (3,4% nende 

piirkondade pindalast); 

• Harjumaal, Läänemaal ja Raplamaal 28 300 ha (2,9% nende piirkondade 

pindalast); 

• Pärnumaal ja Viljandimaal 18 500 ha (2,2% nende piirkondade pindalast); 

• Saaremaal ja Hiiumaal 8800 ha (2,2% nende piirkondade pindalast). 

Lisaks nimetatud põhjustele suurendaks põllumajandusmaade metsastamise 

toetamine maaomanike ja põllumajandustootjate huvi kvaliteetsete 

puistute loomise vastu, mis omakorda soodustaks loodusressursside 

säästvamat kasutamist. 

5.9 TEADMISED JA TEAVE 

Maaelu arengut takistab erialase haridusega inimeste vähesus. Turuuuringute 

firma OÜ Saar Poll tegi 2002. a põllumajandustootjate teabevajaduse 

uuringu, mis näitas, et neljandikul küsitletutest ei ole mingit eriharidust (tabel 

25). 

76


Tabel 26. Põllumajandustootjate haridus 

Allikas: Põllumajandusministeerium 

ELi PHARE projektiga pandi alus põllumajanduslikule nõustamissüsteemile, 

mida arendati edasi 1996. a augustis käivitatud Maailmapanga põllumajanduslaenuprojekti 

põllumajandusliku nõuandeteenistuse komponendi abil. Komponent 

koosnes eranõuandeteenistuse toetamise skeemist, avalike nõuandeteenuste 

tugevdamisest (tehniline abi ja väljaõpe) ja maapiirkonna teabekeskuste 

toetamisest. 

2002. a lõppenud projekti käigus toimusid temaatilised nõustajate koolitused: 

osalusmeetodi põhimõtete tutvustamine, efektiivsustreeningud, rühmanõustamise 

ja projektijuhtimise koolitused ning erialaoskuste (loomakasvatus, 

taimekasvatus, majandus, sh turustamine, alternatiivettevõtlus, keskkonnakaitse, 

metsandus) arendamine. 

Nõuandeteenistust täiendavad EPKK maakondlikud teabekeskused ning 

maaettevõtjatele suunatud internetiportaal (http://www.pikk.ee). 

5.9.1 Nõuandeteenistus 

Nõuandeteenistuse eesmärk on arendada põllumajandustootjaid asjatundliku 

nõuande abil, levitada maaettevõtjatele vajalikku teavet, sh tutvustada 

ELiga ühinemisega seotud teemasid. 

Riigiabina makstav nõuandetoetus on rahaline abi põllumajandustootjale 

või kalakasvatajale, millega osaliselt või täielikult kaetakse individuaalse nõuandeteenuse 

maksumus. 

Põllumajanduslikku individuaalnõuandeteenust kasutab aastas keskmiselt 

2000–2500 põllumajandustootjat. Eestis oli 2003. a juunis 96 atesteeritud 

nõustajat, kes saavad anda riigi toetatavat nõuannet. Teavet atesteeritud 

77


nõustajate kohta saab Põllumajandusministeeriumist, Põllumajanduse Registrite 

ja Informatsiooni Ametist (edaspidi PRIA), taluliitudest, Eesti Konsulentide 

Ühingust, maavalitsustest, EPKK teabekeskusest. Nõuande maksumusest 

tuleb osa tasuda tootjal endal – nii valib nõuande tarbija endale sobivaima 

nõustaja ja määratleb tellitava teenuse üksikasjad. Nõuande maksumuse lepivad 

tootja ja nõustaja kokku vastavalt nõuandeteenuse mahule ja kvaliteedile. 

Nõuandetoetuse maksmist haldab alates 2001. a PRIA. 2001. a esitati 

PRIAle nõuandetoetuse saamiseks 1550 taotlust, neist 1410 rahuldati. 2002. 

a jooksul esitasid põllumajandustootjad PRIAle 1423 nõuandetoetuse taotlust, 

neist kinnitati toetuse väljamaksmiseks 1134. 2003. a maksti nõuandetoetust 

747 põllumajandustootjale. Uuringud on näidanud tootjate kõrget hinnangut 

nõustajate tegevusele. 

Grupinõuannet ja maakondlikke nõustamisprojekte rahastab riik maavalitsuste 

kaudu, projekti vajalikkuse üle otsustavad maakonna spetsialistid. 

Grupinõustamine toimub eelkõige ühepäevaste erialaste õppustena. Maakondlike 

projektide hulgas on aga ka mitmepäevaseid koolitusi, trükiste väljaandmist 

ja muid tegevusi. 2001. a sõlmiti 147 grupinõustamise lepingut, nõustamistel 

osales 3368 inimest. Ürituse keskmine pikkus oli 6 tundi, osalejate arv 24. 

2002. a sõlmiti kokku 156 grupinõustamise lepingut, kokku osales üritustel 

3608 inimest. Ürituse keskmine pikkus oli 6 tundi, osalejate arv 23. 

Erilist tähelepanu pöörati põllumajandusliku keskkonnatoetuse alase teabe 

jagamisele 56 vallas. 2003. a korraldati 28 toetuse taotlemise põhimõtteid ja 

nõudeid tutvustavat teabepäeva. 33 grupinõustamispäeva jooksul koostati 

tootja-nõustaja koostöös praktiliste seminaride käigus keskkonnasõbraliku 

majandamise kavad. Keskkonnasõbraliku majandamise kava kohaselt oli kahel 

konkreetsel pilootalal nõutav kuuetunnine kohustuslik koolitus. Lisaks eespool 

nimetatud tegevustele toimusid koolitused ja põllupäevad ning 

põllumajandustootjate, nõustajate, ministeeriumi esindajate ja inspektorite 

ühisseminarid. 

ELiga ühinemise järel käivitab Eesti RAKi raames meetme nõuande- ja 

teabeteenuste toetamiseks. See loob uusi võimalusi põllumajandustootjatele 

ja esitab väljakutseid nõustajatele. Meetmega toetatakse põllumajandustootjate 

teadmiste ja oskuste taseme tõstmist nõuande- ja teabe- ning tugiteenuste 

osutamise kaudu. 

78


5.9.2 Teabelevisüsteem 

2000. ja 2001. a jõuti nõustajate koostöörühmade arutelude käigus tõdemuseni, 

et põllumajandustootjad ja nõustajad vajavad laialdast teabelevisüsteemi, 

mis tagaks riigi-, teadus- ja turuinfo operatiivse kättesaadavuse. 

Selle eesmärgi saavutamiseks koostati põllumajandusnõustajate kodulehekülg 

(www.epk.ee), töötati välja põllumajandusteaduste arengukava, tähelepanu 

pöörati erametsanduse nõustamise korraldamisele, põllumajanduslike 

kutsekoolide arendamisele täiendõppekeskusteks ning maapiirkonna internetipunktide 

arendamisele; Eestimaa Talupidajate Keskliit hakkas välja andma 

infolehte „Hüva nõu”. Lisaks on nõustajaid ja nende tugikeskusi toetatud teenuse 

osutamiseks vajalike seadmete ostmisel. 

2001. a lõpus käivitas Põllumajandusministeerium projekti põllu- ja maamajandusliku 

teabe levi ja nõuandetegevuse tõhustamiseks (PIKK-projekt). 

Maailmapanga laenu abil käivitatud projekti täitjateks valiti konkursi korras 

OÜ Maaelu Arengu Instituut koos Eesti Põllumajandusülikooliga. Projekti raames 

käivitati maaettevõtjatele suunatud internetiportaal (http://www.pikk.ee) 

ning teabelevisüsteem koos koordineeriva üleriigilise keskuse ja maakondlike 

keskustega. Teabelevisüsteem abistab põllumajandustootjat ja maaettevõtjat 

teabe leidmisel ja mõistmisel ning annab Põllumajandusministeeriumile regulaarselt 

tagasisidet maaettevõtjate teabevajaduse kohta. 

2002. a täitis koordineeriva keskuse ülesannet Maaelu Edendamise 

Sihtasutus 18 , mis juhendas maakondlikke keskusi. Maakondlikeks keskusteks 

valis Põllumajandusministeerium konkursi tulemuste põhjal maakondade 

taluliidud. Maakondlikud teabekeskused abistasid huvilisi teabe leidmisel ning 

korraldasid õppepäevi. 

2003. a alates tegutseb üleriigilise koordineeriva keskusena EPKK, mille 

juurde loodud teabekeskuse juhendamisel jätkavad tegutsemist maakondade 

teabekeskused. Enamikus maakondades tegutseb teabekeskusena endiselt 

kohalik taluliit. Maakondade teabekeskuste tegevuse eesmärk on muuta maaettevõtjatele 

kättesaadavaks neile vajalik teave ning hoida Põllumajandusministeerium 

kursis maaettevõtjate teabevajadusega. Lisaks igapäevasele 

teavitamistööle korraldavad teabekeskused maaettevõtjatele õppepäevi. 

18 

Maaelu Edendamise Sihtasutus aitab põllumajandustootjatel ja muudel maapiirkonna ettevõtjatel leida 

ettevõtluse arendamiseks vajalikke rahalisi vahendeid. 

79


2003. a alates haldab ja täiendab EPKK teabekeskus ka PIKK-projekti 

raames loodud maaettevõtjate internetiportaali. EPKK teabekeskuse ja 

Põllumajandusministeeriumi koostöös antakse välja maaettevõtjatele vajalikke 

ülevaatlikke teabematerjale. 

EPKK teabekeskuse ja maakondade teabekeskuste tegevust ning 

internetiportaali korrashoidu rahastas 2003. a Maaelu Edendamise Sihtasutus, 

teabematerjalide koostamist rahastab osaliselt Põllumajandusministeerium. 

5.10 VÕRDSED VÕIMALUSED 

Arengukava koostamisel on arvestatud võrdõiguslikkuse põhimõtet. 

Põhiseaduse kohaselt on Eestis kõik kodanikud võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida 

rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, 

poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või 

muude asjaolude tõttu. 

Eesti kirjutas inimõiguste ülddeklaratsioonile alla 2. aprillil 1996 ning 

võrdõiguslikkus on seadusega kaitstud. Eesti ühinemine rahvusvaheliste 

konventsioonidega, ELi vastavate soovituste ja resolutsioonide arvestamine 

ning Neljanda Naiste Maailmakonverentsi tegevusplatvormi toetamine märgivad 

võrdõiguslikkuse põhimõtete tunnustamist Eestis. Eesti tunnustab vajadust 

lähtuda võrdõiguslikkuse põhimõttest kõigis riiklikes tegevuskavades, 

sealhulgas MAKis. 

Nagu 5. peatükis märgitud, on Eesti maapiirkonnas naiste tööpuudus meeste 

omast väiksem, seetõttu peaksid maaühiskonna suurimale probleemile – 

tööpuudusele – leitavad lahendused olema suunatud mõlemale soole. 

Seejuures on oluline arvestada võrdse tasustamise põhimõtet. 

Eestis on käivitatud mitmed maanaiste probleemide lahendamisele ja 

võrdõiguslikkuse küsimustele suunatud projektid. Neist suurimad on ILO projekt 

“Rohkem ja paremaid töökohti naistele” ning ELi PHARE projekt “Maanaiste 

toetuseks”. Mõlemad projektid rõhutavad hariduse ja koolituse tähtsust. 

80


5.11 TOETUS PÕLLUMAJANDUSTOOTJATELE 

5.11.1 Üldülevaade 

Eesti taasiseseisvumise algusaastatel toetati põllumajandust minimaalselt. 

Madalate hindade ja väikeste toetuste tõttu kahanesid tootjate sissetulekud 

olulisel määral. Seda näitab ka tootja toetuse ekvivalent, mis aastatel 1991– 

1994 oli negatiivne. 1995. a alates hakkas riik maksma esimesi toetusi ning 

sestpeale on toetuste mahud kasvanud (joonis 15). 

Joonis 15. Tootja toetuse ekvivalent aastatel 1986–2001 


Põllumajandust on aktiivsemalt toetatud alates 1998. a, et tagada Eesti siseturu 

varustamine toiduainetega ning tootjate sissetulekud. 2002. a toetati 

põllumajandust ja maaelu arengut 39 miljoni euro (610 mln krooni) ulatuses 

ehk neli korda enam kui 1997. a. 

Eesti toetusmeetmed jagunevad kolme rühma: tulutoetused, sisendihinna 

vähendamiseks antavad toetused ning üldised toetused. Toetustest kõige suurema 

osakaaluga on tulutoetused, mis moodustavad makstavatest toetustest 

üle poole. Kahel aastal (1998 ja 2002) on Eesti riik maksnud erakorralist toetust, 

et hüvitada põllumajandustootjatele ilmastikust põhjustatud kahju (tabel 27). 

81


Tabel 27. Põllumajanduse ja maaelu arengu toetused 

aastatel 1997–2003, mln eurot (krooni) 


82


5.11.2 ELi ÜHINE PÕLLUMAJANDUSPOLIITIKA 

5.11.2.1 ELi ühise põllumajanduspoliitika olemus 

ELi ühine põllumajanduspoliitika oli liikmesriikide üks esimesi ühiseid 

poliitikaid, mida ka rahastati ühiselt. Õigusliku aluse ühise põllumajanduspoliitika 

rakendamisele Euroopa Liidus annavad Euroopa Ühenduse asutamislepingu 

artiklid 32–38. ELi ühine põllumajanduspoliitika on loodud artikli 33 lõikes 1 

sätestatud eesmärkide täitmiseks ning põllumajandustoodete ühisturu 

toimimise ja arengu tagamiseks. Vastavalt asutamislepingu artiklile 33 on ELi 

ühise põllumajanduspoliitika eesmärgid järgmised: 

• suurendada põllumajanduse tootlikkust, edendades tehnilist progressi 

ning tagades põllumajandusliku tootmise ratsionaalse arengu ja 

optimaalse tootmistegurite, eriti tööjõu, rakendamise; 

• tagada põllumajanduses hõivatud rahvastikuosa rahuldav elatustase, 

suurendades eriti põllumajanduses hõivatud tööjõu individuaalset 

sissetulekut; 

• stabiliseerida turud; 

• tagada varustamine toiduainetega; 

• tagada pakkumine tarbijatele mõistlike hindadega. 

Ühine põllumajanduspoliitika on suures osas reguleeritud tervikuna siduvate 

ja vahetult kõikides liikmesriikides kohaldatavate määrustega. Ühine 

põllumajanduspoliitika tähendab täielikku vabakaubandust Euroopa Liidu 

liikmesriikide vahel, ei kohaldata tollitõkkeid ega muid turgu moonutavaid 

meetmeid. 

Ühise põllumajanduspoliitika teine põhielement on ühised nõuded toiduohutusele, 

veterinaariale, taimetervisele, keskkonnakaitsele ning loomade heaolule. 

Eestis kehtestatakse need nõuded loomatauditõrje seaduse, veterinaartegevuse 

seaduse, toiduseaduse, taimekaitseseaduse, söödaseaduse, väetiseseaduse, 

seemne- ja taimse paljundusmaterjali seaduse, sordikaitseseaduse 

ja mahepõllumajanduse seaduse kohaselt. 

Ühise põllumajanduspoliitika kolmas põhielement on ühine põllumajandustoodete 

hinnatoetuspoliitika, millega ühelt poolt püütakse põllumajandustootjatele 

tagada stabiilne ja rahuldav sissetulek ning teiselt poolt hüvitatakse 

põllumajandussaaduste eksportijatele ELi kõrgematest siseturuhindadest 

põhjustatud madalam konkurentsivõime maailmaturul. Kuigi hinnatoetus on 

ELi ühise põllumajanduspoliitika viimaste reformide käigus oluliselt minetanud 

oma tähtsust ning ELi siseturuhindu on järk-järgult lähendatud maailma- 

83


turuhindadele, on sellel ikka veel märgatav mõju sellistes sektorites nagu 

piima-, veiseliha- ja suhkrutootmine. 

ELi ühise põllumajanduspoliitika üks põhisammas on siseturukaitse, mis 

on saavutatud ühelt poolt imporditollidega ning teiselt poolt sekkumis- ja 

eraladustamismehhanismidega. Sisuliselt tähendab see, et välisturgudelt 

pärinevate kaupade konkurentsivõimet vähendatakse imporditollidega ning kui 

siseturu tootmine on jõudnud tasemele, mis toob kaasa jätkusuutliku põllumajanduse 

säilitamiseks ebasoodsa hindade languse, ostetakse nn liigne 

toodang kokku ning eksporditakse või hüvitatakse ladustajatele liigse toodangu 

ladustamiskulud kuni hindade normaliseerumiseni. Peamised tooted, mille 

suhtes selliseid meetmeid kohaldatakse, on teravili, piimatooted ning liha. 

ELi ühise põllumajanduspoliitika neljas põhielement on ühine rahaliste 

toetuste kohaldamine. Ka neid toetusi rahastatakse peamiselt ELi ühisest 

eelarvest. Rahalised toetused võib jaotada kolme suurde rühma: otsetoetused, 

põllumajanduspoliitikaga kaasnevad meetmed ning arengutoetused. 

Otsetoetusi kohaldatakse nende põllumajandussaaduste tootmise 

toetamiseks, mille osas on ELi turuhindu viimasel aastakümnel oluliselt alandatud. 

Need toetused on järgmised: põllukultuuride toetus (teravilja, kaunvilja 

ja õlikultuuride tootjatele), toetus veiseliha ja lambaliha tootmiseks. 

ELi ühise põllumajanduspoliitika raames rakendatud peamised 

põllumajanduse ja maaelu arendamise vahendid nõukogu määruse (EÜ) nr 

1258/1999 kohaselt on järgmised: 

• põllumajandussaaduste ekspordi ja impordi reguleerimine; 

• põllumajanduse turukorralduse meetmed; 

• põllumajandusliku tootmise otsemaksed; 

• põllumajanduse ja maaelu arendustoetus (EAGGF arendusrahastust); 

• ELi ühise põllumajanduspoliitikaga kaasnevad meetmed (EAGGF 

tagatisrahastust). 

Lisaks rakendavad ELi liikmesriigid kooskõlastatult Euroopa Komisjoniga 

põllumajanduse ja maaelu arengu riiklikke toetusmeetmeid. 

EL on käsitlenud põllumajandust mitme funktsiooniga majandusharuna, 

mistõttu ühine põllumajanduspoliitika on taganud hea elukvaliteedi suuremale 

osale ELi liikmesriikide maapiirkonna elanikest. See nn Euroopa 

põllumajandusmudel areneb edasi, kuid jääb tõenäoliselt Euroopa identiteedi 

üheks nurgakiviks. 

84


5.11.2.2 ELi ühise põllumajanduspoliitika arengud 

26. juunil 2003 leppisid ELi liikmesriikide põllumajandusministrid kokku ühise 

põllumajanduspoliitika (uue) reformipaketi. Nimetatud kokkulepe kujundab ühist 

põllumajanduspoliitikat kuni aastani 2013 (ja mõnedes küsimustes kuni aastani 

2015). 

ELi ühise põllumajanduspoliitika muutmise peamine ajend on WTO läbirääkimisvoor. 

Paralleelsed eesmärgid on järgmised: 

• ELi põllumajanduse konkurentsivõime parandamine nii sise- kui 

maailmaturul; 

• põllumajandussaaduste kvaliteedi, toidu ohutuse ja mitmekesisuse 

parandamine; 

• põllumajanduse negatiivse mõju vähendamine keskkonnale ning 

loomade heaolu parandamine; 

• põllumajanduse jätkusuutlik areng, maapiirkonnas tööpuuduse 

suurenemise ja jäätmaade tekkimise vältimine; 

• ELi jätkuv isevarustamine põhiliste toiduainetega. 

Ühise põllumajanduspoliitika varasemate reformide käigus on oluliselt 

alandatud teravilja ja veiseliha hindu, kusjuures suur osa hinnalangusest hüvitati 

vastavate otsetoetuste sisseviimise kaudu. Praeguse reformi käigus otsustati 

alandada piimandussektori siseturuhinda või ning piimapulbri suhtes kohaldatavate 

sekkumishindade alandamise teel (nelja aasta jooksul vastavalt 25% 

ja 15%). Sellega alanevad toorpiima hinnad siseturul ning tõuseb ELi konkurentsivõime 

maailmaturul. Põllumajandustootjatele hüvitatakse täiendavate 

toetuste kaudu ligi 80% hinnalangusest. Samas otsustati mitte suurendada 

liikmesriikide piimakvoote ning pikendada piimakvoodireýiimi aastani 2015. 

Otsetoetuste osaline lahtisidumine tootmisest on reformi üks võtmeelemente. 

Seni maksti tootjatele otsemakseid konkreetsete põllumajanduskultuuride 

või -loomade eest, et hüvitada eelmiste reformide tagajärjel toimunud 

siseturu hinnalangusi. Tulevikus saab põllumajandustootja senisega võrreldaval 

määral otsetoetusi, kuid neid makseid ei seota kindla tootmisvaldkonnaga. 

Põllumajandustootja toodab seda, mida turg nõuab, mitte seda, mille eest 

makstakse (maksti) toetust. 

ELi liikmesriigil on õigus teatavat osa toetusest siiski siduda konkreetse 

tootmisvaldkonnaga (nt lammaste või ammlehmade arvuga). See võimaldab 

anda piirkondlikku toetust vastavatele tootmisvaldkondadele, Eestis võiks kõne 

alla tulla näiteks lambakasvatuse eelisarendamine selleks sobivates piirkondades. 

85


Otsetoetused seotakse küll järk-järgult lahti tootmisvaldkonnast, kuid 

seotakse keskkonnakaitse- ja muude nõuete täitmisega. Kohaldatakse 

mehhanismi, mis nõuete täitmatajätmise korral tagab tootjale makstava toetuse 

proportsionaalse vähendamise. Väga oluliste nõuete rikkumiste korral võidakse 

toetusi vähendada kuni 100%. 

ELi ühine põllumajanduspoliitika on otseselt seotud maaelu üldise arenguga, 

mistõttu ministrid otsustasid suunata osa otsetoetuste rahalistest vahenditest 

maaelu arengu meetmete tugevdamiseks. Vastavalt sellele otsusele 

suunatakse teatav osa (kuni 5%) otsetoetuste eelarvest maaelu arengu 

meetmete rahastamiseks. Olemasolevatest meetmetest pööratakse enam 

tähelepanu põllumajanduse keskkonnaprogrammide rahastamisele ja 

kavandatakse ka mitmeid uusi meetmeid. 

MAKi kavandamisel järgmiseks programmiperioodiks on tõenäoliselt 

võimalik suunata vahendeid muu hulgas järgmistele uutele meetmetele: 

• nõuetega vastavusse viimise toetus põllumajandustootjate ajutiseks 

abistamiseks ELi uute keskkonnakaitsenormidega, rahva-, loomaja 

taimetervise, loomade heaolu ning tööohutuse normidega kohanemisel 

(sarnaneb ELi kandidaatriikidele pakutud nõuetega vastavusse viimise 

toetusega, kuid on laiema kasutusalaga); 

• põllumajandusloomade heaolu toetus; 

• toidu kvaliteedi parandamise toetus, et võimaldada põllumajandustootjate 

osalemist toidu kvaliteedi kavades, parandada lõpptoodete 

turustamise võimalusi ning teavitada tarbijaid toodete kättesaadavusest 

ja iseärasustest. 

5.11.3 Maailmapanga laenuprojekt 

Eesti laenas Maailmapangalt 22 miljonit Saksa marka, mida aastatel 1997– 

2002 kasutati järgmistes valdkondades: 

• maareform – maamõõtmis- ja maakorraldustööde tegemine suurematel 

aladel, milleks korraldati vähempakkumised; 

• maaparandus – maaparandussüsteemide korrastamine suurematel 

objektidel, kusjuures moodustati objekti ülevõtvad ja hooldavad 

maaparandusühistud ja kasusaaja osalus oli 20%, mida võis katta oma 

tööga; 

• keskkonnakaitse – koostöö maaparandusobjektide valikul, tehniliste 

nõuete kavandamisel ja hilisema seire teostamisel; 

86


• põllumajanduslik nõuandeteenistus – eranõuandeteenistuse loomine 

ning teabelevi tõhustamine; 

• toiduja veterinaarkontroll – koolitus ja laboriseadmete soetamine toiduja 

veterinaarkontrolli süsteemile, et kaitsta tarbijat mittekvaliteetse 

impordi eest ning tagada vajalikud kontrolliprotseduurid Eesti 

põllumajandustoodete ekspordikõlblikkuse tõestamiseks. 

Maailmapanga laenu kasutamine oli tulemuslik. See aitas taastada 

ühistegevust maapiirkonnas, välja kujunes tihe koostöö keskkonna- ja teiste 

organisatsioonidega. 

5.11.4 SAPARD 

ELi liitumiseelne programm SAPARD käivitus Eestis 2001. a. Eesti suunas 

SAPARDi toetused põllumajanduse konkurentsivõime tugevdamisele ning maapiirkonna 

elukeskkonna, maaettevõtluse ja -infrastruktuuri arendamisele, et 

toetada põllumajandussektorit kohanemisel ELi nõuetega ning leevendada 

maapiirkonna arengut pärssivaid probleeme. 

SAPARDi rakendamine on Eestil aidanud ühtlasi ette valmistada haldusorganeid 

ELi ühise põllumajanduspoliitika ning sellega kaasnevate toetuste 

rakendamiseks pärast ühinemist ELiga. Eestis haldab SAPARDi toetusi PRIA. 

Eesti kohaldas liitumiseelsel perioodil järgmisi SAPARDi meetmeid: 

• põllumajandustootmise investeeringutoetus; 

• põllumajandus- ja kalandustoodete tootmise ja turustamise parandamise 

investeeringutoetus; 

• maapiirkonnas alternatiivse majandusliku tegevuse arendamise ja 

mitmekesistamise investeeringutoetus; 

• maapiirkonna infrastruktuuri investeeringutoetus; 

• külade taastamine ja arendamine. 

Üle 40% programmi vahenditest on suunatud põllumajandusliku tootmise 

vastavusse viimisele ELi nõuetega või mitmekesistamisele (meede 1). Peamiselt 

toetati selle meetme raames põllumajandustootjate investeeringuid piimatootmise 

tehnoloogiasse, loomalautadesse ja taimekasvatusse. 

Põllumajanduses tööhõive määra kahanemise korvamiseks makstakse investeeringututoetusi 

mittepõllumajandusliku ettevõtluse arendamiseks (meede 

3). Selle meetme raames on toetatud maaturismi, käsitööndust ja teeninduslikku 

ettevõtlust, vähi- ja kalakasvatust ning toiduainete töötlemist väikeettevõtetes. 

87


Maapiirkonna infrastruktuuriprobleemide lahendamiseks (meede 4) 

toetatakse erainfrastruktuuri ülesehitamist ja rekonstrueerimist, sealhulgas 

teede, elektrivõrkude, telefoni- ja andmeside, veevarustuse ning reoveepuhastuse 

parandamist maaettevõtetes. Toetust saavad ettevõtjad, kelle aktsiakapitalis 

ei ületa riigi osalus 25 %. 

2003. a käivitus toetus kohalikul omaalgatusel põhinevatele külade arengule 

suunatud tegevustele (meede 6). Selle meetme eesmärk on edendada külade 

arengut, soodustada elanike omaalgatust ja koostöötahet ning parandada 

külaelu kvaliteeti. Näiteks toetatakse investeeringuid üldkasutatavatesse hoonetesse, 

internetiühendusega infopunktide arendamisse jne. Toetust võivad taotleda 

mittetulundusühingud, kohalikud omavalitsused ja ettevõtjad. Taotluste 

hindamiseks on maavalitsuste juurde moodustatud komisjonid. 

Kaart 11. SAPARDi investeeringud aastatel 2001–2002 

Kaardil täpsustatakse toetusetaotluste ja heakskiidetud projektide arv ning 

kinnitatud toetussumma miljonites kroonides. Näiteks Hiiumaal esitati 11 taotlust, 

millest kiideti heaks kaheksa 0,83 miljoni euro (13 mln krooni) ulatuses. 

Maakondade vahelisi erinevusi on põhjustanud erinevused piirkondade 

majanduslikus aktiivsuses ja projekti koostamise oskuses. 

88


Joonis 16. SAPARDi toetuste taotluste menetlemine meetmete kaupa 

Vähemalt 10 töötajaga toidutöötlemisettevõtted olid valmis kasutama toetust 

suuremateks investeeringuteks, kui SAPARDi meetme 2 eelarve ette nägi, s.o 

129%. Kõige vähem kasutati maapiirkonna infrastruktuuri investeeringutoetust 

(meede 4) – taotletud ja heakskiidetud toetussumma moodustab vaid 4–5% ja 

väljamakstud summa 1% võimalikust. 

2001. a jooksul laekus kokku 248 investeeringutoetuse taotlust, neist 36 

esitati teistkordselt, pärast esimese taotluse tagasilükkamist. 2001. a 31. detsembriks 

oli heaks kiidetud 130 taotlust ja toetus oli välja makstud 16 taotlejale. 

2002. a laekus 426 taotlust, heaks kiideti neist 379 ehk 89% esitatud taotlustest. 

2002. a jooksul maksti SAPARDi toetust 249 investeerimisprojektile. 

Toetuse kogusumma oli suurim Saaremaal – 1,34 miljonit eurot (21 mln krooni). 

Kokku esitati ajavahemikul 2001–26.9.2003 SAPARDi kõigi meetmete raames 

toetuse saamiseks 1620 taotlust, neist kiideti heaks 1215 taotlust kogusummas 

60,91 miljonit eurot (953 mln krooni), mis makstakse välja pärast investeeringu 

tegemist. 2003. a novembrikuu seisuga oli ettevõtjatele välja makstud 

üle 25,56 miljoni euro (400 mln krooni) toetust. 

Meetme 1 populaarsusele ja edule aitasid kaasa kaks tegurit: erialase ettevalmistusega 

põllumajandusnõustajate piisav hulk ning SAPARDi eel rakendatud 

pilootprojekt, mis keskendus samalaadsele meetmele. 

89


Meetme 3 raames oli maaturismiga seotud ettevõtete edu märkimisväärne. 

Seda tagas maaturismiettevõtjaid ühendava tõhusa mittetulundusühingu 

olemasolu, sest see ühing abistas taotlejaid nii teabe saamisel kui taotluste 

ettevalmistamisel. 

Kuna meetme 4 raames toetatavad investeeringud ei ole suunatud niivõrd 

kasumi suurendamisele, kuivõrd pikaajalisele tootmis- ja elutingimuste parandamisele, 

siis tõenäoliselt ei ole sellised investeeringud ettevõtjate jaoks 

esmatähtsad. 

5.11.5 ELi PHARE projektid PRIA registrite 

ajakohastamiseks 

Kuna Eesti ühinemisel ELiga hakkab eelkõige PRIA haldama ELi ühise 

põllumajanduspoliitika rakendamisega kaasnevaid meetmeid, on üks olulisi 

ülesandeid PRIA ettevalmistamine eelseisvate ülesannete täitmiseks. 

2002. a lõpuks olid olemas põllumajandusmaade digitaalsed andmed 

rohkem kui poole Eesti kohta – digitaliseeritud olid kaheksa (Saare, Hiiu, Tartu, 

Valga, Lääne, Lääne-Viru, Ida-Viru ja Viljandi) maakonna 73 304 põllukontuuri 

üldpinnaga 561 373 ha. Projekti raames tehti ortofotod ülejäänud Eesti 

territooriumist, digitaliseeriti põllukontuurid ning töötati välja digitaalandmete 

rakendamine – põllumajandustootjale on tema põldude kaardid internetis 

kättesaadavad. 

PHARE suurim projekt EE02/IB/AG-03 ligi 2 miljoni euro (31,3 mln krooni) 

ulatuses oli suunatud integreeritud andmekontrollisüsteemi loomisele. Selle 

projekti raames kohandati Soomes kasutatava ühtse haldus- ja kontrollsüsteemi 

(IACS – Integrated Administration and Control System) tarkvara Eesti 

vajadustele ja koostati loomade registri tarkvara. 

90


5.11.6 ELi PHARE projektid ja kahepoolsed 

koostööprojektid põllumajandusliku 

keskkonnatoetuse järelevalve ja 

hindamissüsteemi arendamiseks 

1. PHARE CBC projekt „Eesti põllumajanduse 

keskkonnaprogrammi arendamine” (OSS nr 9507.03.01.001) 

Projekti erieesmärk oli teha üksikasjalikke ettepanekuid: 

1) ELi nõuetele vastava põllumajandusliku keskkonnatoetuse, sh üldise 

programmi struktuuri, üksikasjalike põllumajandusliku keskkonnatoetuse 

tegevuste, seonduva koolitus- ja teavitussüsteemi ning halduskorra kohta 

(k.a kontroll, seire ja hindamine, finants- ja õigusküsimused); 

2) põllumajandusliku keskkonnatoetuse pilootprojekti kohta, mida rakendati 

Eesti kahes kontrastses piirkonnas eesmärgiga: 

a) katsetada Eesti oludes põllumajandusliku keskkonnatoetuse praktilist 

rakendamist; 

b) hinnata väljapakutud tegevuste tõhusust; 

c) toetuse eesmärgipärasuse saavutamiseks selgitada välja tegevuste 

täpsed (majandamis)nõuded; 

d) täpsustada ettevõtte kohta makstavad keskmised toetusmäärad; 

e) tutvustada ja edendada põllumajandusliku keskkonnatoetuse ideed. 

Kõik tegevused toimusid kohalike ja välisekspertide koostöös. Igapäevane 

ühistöö seisnes laialdastes nõupidamistes Põllumajandusministeeriumiga. Eesti 

põllumajanduslikku keskkonnatoetust käsitlevate ettepanekute koostamine 

hõlmas ka laiaulatuslikke konsultatsioone Põllumajandusministeeriumist väljaspool 

ning üldise põllumajanduse keskkonnapoliitika alase teadlikkuse suurendamist. 

Projekti jooksul konsulteeriti enam kui 150 huvitatud isikuga. 

2. PHARE projekt „Toetus Eesti ühinemisele Euroopa 

Liiduga” (ES nr 9620.01.01) 

PHARE projekti abil koostati 2000. a septembris põllumajandusliku 

keskkonnatoetuse rakendamise tegevuskava ning osutati abi mitmetes muudes 

seotud valdkondades. 

91


3. Hollandi MATRA programm (rahvusvaheline 

loodusprogramm) „Põllumajanduslik keskkonnatoetus 

Kesk- ja Ida-Euroopas” 

Projekt, mis toimus aastatel 1997–2000, koostati järgmiste tulemuste 

saavutamiseks: 

1) töörühmade loomine vastava poliitika kujundamiseks, viies kokku valitsusasutuste, 

valitsusväliste organisatsioonide ja sõltumatute ekspertide 

arvamuse; 

2) iga riigi kohta ühe või kahe põllumajandusliku keskkonnatoetuse pilootkava 

koostamine; 

3) põllumajandusliku keskkonnatoetuse rakendamise siseriiklike soovituste 

täpse ja kaalutletud raamistiku loomine; 

4) põllumajanduslikku keskkonnatoetust hõlmava lõpparuande koostamine. 

Selle projekti käigus tehtud uurimisi ja ettevalmistusi on kasutatud vastavate 

valitsusettepanekute väljatöötamiseks. Projekti teine oluline tulemus oli Keskja 

Ida-Euroopa riikide põllumajandusliku keskkonnatoetuse ekspertide võrgu 

loomine. 

4. Hollandi MATRA programm (rahvusvaheline 

loodusprogramm) „Põllumajandusliku keskkonnatoetuse ja 

mahepõllumajandusalase haldussuutlikkuse 

suurendamine ELi integreerumiseks” (MAT01/ES/9/2) 

2002.–2003. a toimunud projekti eesmärk oli suurendada Põllumajandusministeeriumi 

ja selle valitsemisala riigiasutuste ning muude seonduvate 

struktuuride suutlikkust põllumajandusliku keskkonnatoetuse täielikuks ja 

efektiivseks rakendamiseks ning toetada mahepõllumajanduse kontrollsüsteemi 

ülesehitamist. 

Projekt sisaldas tehnilist abi ning koolitust toetuse laiema haldamisega 

seotud isikutele makseagentuurist, järelevalve- ja kontrollitöötajatele, mahepõllumajanduse 

kontrolliga tegelevatele ametnikele, nõustajatele, koolitajatele 

ning seire ja hindamise eest vastutavatele asjatundjatele. 

5. Interreg IIIA projekt „Põllumajanduslik kekskonnatoetus 

ja mahe-põllumajandus” (D nr: 02/10/41, fimos 104964) 

Varasema edukalt kulgenud Interreg IIA mahepõllumajanduse ja nõustajate 

koolituse ning vähikasvatuse ja maaturismi projekti jätkuna koostati eelnevalt 

käsitletud teemade süvakäsitluseks ja uute ELi mahepõllumajanduse ning põllu- 

92


majandusliku keskkonnatoetuse alaste õigusaktide arvessevõtmiseks uus 

projekt Interreg IIIA, mille eesmärgid on järgmised: 

1) ELiga ühinemise alase oskusteabe edastamine (kohtumised Soome ja 

Balti riikide ministeeriumide ja teiste MAKi põllumajandusliku keskkonnatoetuse 

ettevalmistamise eest vastutavate asutuste vahel, põllumajanduskeskkonna 

alase kodulehe loomine, põllumajandusliku keskkonnatoetusega 

tegelevate valitsusasutuste ja valitsusväliste organisatsioonide 

vaheliste ühisseminaride korraldamine); 

2) põllumajandusliku keskkonnatoetusega seotud koolitajate, nõustajate 

ja põllumajandustootjate seminaride, põllupäevade ja õppereiside 

korraldamine; 

3) näidisprojektid; 

4) mahetoodete turustamise soodustamine; 

5) infomaterjalide koostamine. 

Eelnevate projektide eestipoolseks koordinaatoriks oli Ökoloogiliste 

Tehnoloogiate Keskus 

6. PHARE projekt „Põllumajandusliku keskkonnatoetuse 

meetmete seireks ja hindamiseks vajaliku 

haldussuutlikkuse arendamine” (EE02-IB-AG-01) 

Et aidata kaasa Eesti ühinemisele Euroopa Liiduga, rahastati EL PHARE 

2002 programmi raames Eesti-Hollandi partnerlusprojekti “Põllumajandusliku 

keskkonnatoetuse seireks ja hindamiseks vajaliku haldussuutlikkuse arendamine” 

(EE02-IB-AG-01). Projekti tulemusena loodi 2004. a maiks Eesti maaelu 

arengukava põllumajandusliku kekskonnatoetuse seire- ja hindamissüsteem: 

loodi andmete kogumise teoreetiline alus, koostati seire ja hindamise käsiraamat 

ning koolitati seire ja hindamisega seotud asjatundjaid. Projekti eesmärkide 

saavutamisse oli kaasatud 11 Eesti ja 9 väliseksperti (Holland, Wales, 

Inglismaa, Soome, Austria). Projekti juht oli Põllumajandusuuringute Keskus. 

5.11.7 Põllumajanduslik keskkonnatoetus 

Eesti hakkas põllumajandusliku keskkonnatoetuse rakendamist ette valmistama 

1997. aastal Hollandi rahastatud projekti „Põllumajanduse keskkonnaprogrammid 

Kesk- ja Ida-Euroopas” (“Agri-Environmental Programmes in 

Central and Eastern Europe”) (MATRA) raames. Ettevalmistused jätkusid ELi 

PHARE projektidega „Põllumajanduse keskkonnaprogrammi arendamine 

Eestis” (“Development of an Agri-Environmental Scheme in Estonia”) O.S.S. 

93


nr 9507.03.01.001 ja “Eesti põllumajanduse keskkonnaprogrammi rakendamise 

tegevuskava” (“Action Plan for Implementation of an Agri-Environmental 

Programme for Estonia”) nr ES 9620.01.01. 

Nende projektide käigus toimusid arutelud, milles osales üle 150 huvitatud 

isiku: põllumajandustootjad, loodus- ja keskkonnaorganisatsioonide esindajad, 

ametnikud ja paljud teised. Projektide raames valmis põllumajandusliku keskkonnatoetuse 

struktuur, töötati välja rakendatavad meetmed ja nõuded nende 

rakendamiseks, valmistati ette haldus- ja koolitussüsteem ning koostati põllumajandusliku 

keskkonnatoetuse rakendamise kava. 

Eesti on põllumajanduslikku keskkonnatoetust rakendanud kolmes etapis: 

1) rakendades teatavaid meetmeid siseriiklikult alates 2000. a; 

2) rakendades alates 2001. a kõiki meetmeid kontrastsetel pilootaladel; 

3) rakendades kogu toetuskava liitumisjärgselt. 

Eesti alustas põllumajandusliku keskkonnatoetuse rakendamist 2000. a, 

kui üle riigi maksti mahepõllumajandusliku tootmise toetust ja eesti maatõugu 

veise kasvatamise toetust. 

2001. a toetati üleriigiliselt peale mahepõllumajandusliku tootmise ja eesti 

maatõugu veise kasvatamise juba ka ohustatud sortide kasvatamist. Lisaks 

maksti Eestis Keskkonnaministeeriumi haldamisel 1,2 miljonit eurot (18,8 mln 

krooni) maahooldustoetust poollooduslike koosluste hooldamise eest 

kaitsealadel ja teistel väärtuslike poollooduslike koosluste aladel. 

Eesti alustas 2001. a kolmel pilootalal teistegi põllumajandusliku keskkonnatoetuse 

meetmete rakendamist. Pilootaladeks valiti Jõgeva maakonnas 

Palamuse vald ning Saare maakonnas Lümanda ja Kihelkonna vald. 

Pilootaladel toetati lisaks üleriigiliselt toetatavatele tegevustele keskkonnasõbralikku 

majandamist; eesti hobuse kasvatamist; kiviaia taastamist ja hooldamist; 

võsastunud põllumajandusmaa hooldamist ning Palamuse vallas ka 

tiigi ning mitmeliigilise põõsasriba rajamist. 

2001. a maksti kolmel pilootalal põllumajanduslikku keskkonnatoetust kokku 

64 põllumajandustootjale, kellest 32 olid kas mahetootjad või mahetootmisele 

üleminekul. Pilootaladel maksti toetustena välja 1,6 miljonit eurot (2,5 mln 

krooni), millest 53% maksti põhimeetme ehk keskkonnasõbraliku majandamise 

raames. Lisategevustest maksti kõige enam toetust mahetootmisele üleminekuks. 

Keskmine toetussumma pilootaladel oli 2580 eurot (40 368 krooni) 

ettevõtja kohta. 

2002. a oli riigieelarves põllumajanduslikuks keskkonnatoetuseks ette 

nähtud 3 miljonit eurot (47 mln krooni) ning 1,2 miljonit eurot (18,8 mln krooni) 

94


Keskkonnaministeeriumi hallatavateks loodushoiutoetusteks ja -töödeks 

kaitsealadel ja teistel väärtuslike poollooduslike koosluste aladel. 

2002. a toetati üleriigiliselt mahepõllumajanduslikku tootmist, eesti hobuse 

kasvatamist, eesti maatõugu veise kasvatamist. Pilootaladel jätkati eelmise 

aastaga võrreldes samade tegevuste toetamist, seejuures kaasati uusi põllumajandustootjaid. 

2002. a alustas Eesti veel teistki pilootprojekti 55 vallas (vähemalt üks vald 

maakonna kohta) põhiliselt saartel ja riigi äärealadel. Neil aladel maksti põllumajanduslikku 

keskkonnatoetust kokku 1,86 miljonit eurot (29,1 mln krooni) 

1293 põllumajandustootjale. Toetuse maksmine jätkus 2003. a sarnaselt 2002. 

aastale. 

Põllumajandusliku keskkonnatoetuse taotlejate probleemiks kujunes see, 

et toetuse taotlemise ajaks ei olnud piisavalt vastava ettevalmistusega nõustajaid. 

Probleeme oli ka riigimaa hoolduslepingu sõlmimisega valla ja tootja 

vahel. Tootjatele valmistas raskusi ka nõuetekohase külvikorra sisseviimine ja 

vajalike dokumentide täitmine. 

Põllumajandusliku keskkonnatoetuse rakendamise positiivse tulemusena 

saab esile tõsta põllumajandustootjate keskkonnateadlikkuse suurenemist, 

tootmistegevuse põhjalikumat planeerimist ning keskkonnasõbraliku majandamise 

ja mahepõllumajanduse laienemist aasta-aastalt. 

Veelgi enam, pilootprojektid nähti ette selleks, et katsetada MAKi põllumajandusliku 

keskkonnatoetuse ettepanekute praktilist rakendumist, sh hinnata 

aja- ja tööjõu kulu, tootjate ja nõustajate koolituse vajadust, ning täpsustada 

võimaliku kontrolli ja seirega seotud probleemid. Pilootprojekt aitas hinnata 

väljapakutud meetmete tõhusust, sh tootjate huvi, toetusmäärade vastuvõetavust 

ning toetuse mõju keskkonnale ja sotsiaalmajanduslikule olukorrale. 

Pilootprojektil oli oluline osa ka põllumajandusliku keskkonnatoetuse idee tutvustamisel 

Eesti põllumajandustootjate ja laiema üldsuse hulgas. 

5.11.8 Saadud õppetunnid 

Põllumajandusministeerium tegi firmale PricewaterhouseCoopers ülesandeks 

teostada programmi SAPARD 2000–2006 vahehindamine. Järgnevad 

järeldused põhinevad Eesti maaelu arengukava 2000–2006 22. septembri 

vahehindamise aruandel. 

Asjakohasus – millisel määral vastavad programmi eesmärgid tegelikele 

vajadustele? Kas vajalikkust saab tõestada? Kas eesmärgid vastavad kohalikele, 

siseriiklikele ja Euroopa prioriteetidele? 

95


• Kuigi meetme 5 mõned eesmärgid on kaetud siseriiklike vahenditega, 

ei ole vajadus teatavates valdkondades, nagu teadusuuringud (investeeringuvajaduse 

analüüs jne) ja koolitus, rahuldatud. 

• Tegelikud abivajajad ei ole selgelt määratletud. 

• Puudub selge põhjendus, miks esimese sammuna valiti just need kaheksa 

meedet, millest vaid neli on rakendatud. 

• On tehtud pingutusi toetuse määra suurendamiseks, kuigi ei ole põhjendatud, 

miks 2003. a tõsteti toetuse määra osameetme 1.4 jaoks (nt 

traktorid) 30%-lt 50%-ni, kuigi projektide väljundieesmärgid olid peaaegu 

täidetud. Samal ajal ei ole samalaadseid samme astutud osameetme 

1.5 (mitmekesistamine) puhul, mis ei täitnud seatud väljundieesmärke. 

Tõhusus – kas eesmärgid on saavutatud madalaima võimaliku kuluga, 

mis on kooskõlas kvaliteedistandardite ja horisontaalmeetmetega? Kas sama 

kuluga oleks olnud võimalik saavutada paremat tulemust? 

• Meetme 3 raames loodud töökoha maksumus on olnud 7412 eurot (115 

973 krooni), võrreldes prognoositud 15 979 euroga (250 017 krooni). 

Selles valguses on uute töökohtade loomine olnud väga kulutasuv. 

Tulemuslikkus – millises ulatuses on seatud eesmärgid saavutatud? Kas 

kasutatud vahendite abil saavutati soovitud tulemus? Kas teistsuguste vahendite 

kasutamisel oleks olnud võimalik saavutada suuremat tule-muslikkust? 

• ELi nõuetele vastavus on paranemas piimatootmissektoris (nt eesmärk 

oli 80% taotlejate vastavus nõuetele, kuid toetust saanud põllumajandusettevõtetes 

saavutati 97,5% vastavus); 

• Investeeringute tegemise aktiivsus sõnnikumajanduse (7 projekti) ja veemajanduse 

korrastamiseks (1 projekt) on olnud suhteliselt väike; 

• Arvestades suuri investeeringuid taimekaitsesse ning selle valdkonna 

küllaldast vastavust ELi nõuetele, on SAPARDi panus taimekaitse ja 

seemnepaljunduse ELi nõuetega vastavusse viimisse olnud märkimisväärne; 

• Toetust saanud põllumajandusettevõtete keskmised tulemused (nt saak) 

on paremad kui eelmisel aastal; 

• Viimase kahe aasta jooksul ei ole meetmega 1 hõlmatud põllumajandusettevõtete 

tulud peamiselt välistegurite (hinnad, ilmastikuolud) tõttu 

oluliselt paranenud; 

• Põllumajandustootjate raamatupidamis- ning finantsjuhtimisalaste teadmiste 

ning kogemuste suurenemine on üks SAPARDi kaudne tulemus; 

• Meetmed 1.5, 3 ja 4 ei ole seatud eesmärke saavutanud; 

96


• SAPARDi osatähtsus põllumajandussaaduste töötlemise, eriti lihasektori 

ELi nõuetega vastavusse viimisel on olnud märkimisväärne; 

• Et välistegurid on olnud suurema osakaaluga (nt muude SAPARDi 

meetmete mõju, muud riigiabi programmid), siis SAPARDi meede 3 ei 

ole täielikult täitnud eesmärki luua uusi töökohti maapiirkonnas; 

• SAPARDi toetused on järsult suurendanud abistatavate ettevõtete 

sissetulekuid (2000. aasta I kvartali 152 eurolt (2378 krooni) 2003. aasta 

II kvartali 279 euroni (4365 krooni), kuid mitte ettevõtete töötajate sissetulekuid 

(2002. a oli keskmine palk 216 eurot (3380 krooni), võrreldes 

setori keskmisega – 249 eurot (3896 krooni). 

Kasulikkus ja jätkusuutlikkus – kas oodatud või ootamatud mõjud on otseste 

või kaudsete kasusaajate arvates üldiselt rahuldavad? 

• RAKi eelhindamine oli edukas ja Euroopa Komisjon kiitis selle heaks. 

SAPARDi meetmed 1–6 jätkuvad RAKi raames ning lisaks valmistatakse 

ette tagatisrahastust rahastatavaid uusi meetmeid, mis tuleks siduda 

uue MAKi strateegiaga. 

5.12 OLUKORRA KOKKUVÕTLIK ANALÜÜS 

Põllumajandus ja selle allharud on läbi aegade olnud Eesti maaelanikkonna 

oluline tegevusvaldkond ja sissetulekuallikas. Majanduskeskkonna muutumine 

1990ndatel aastatel põhjustas põllumajandussektoris tööhõive vähenemise, 

tekitas kõrge tööpuuduse taseme (vabadele töökohtadele ei leidu kvalifitseeritud 

töötajaid) ja muutis maapiirkonna elanikkonnale töö ja eneseteostuse seisukohast 

vähepakkuvaks. 

Noorte ja haritud inimeste suur ränne maalt linna 1990ndatel aastatel 

kahandas maapiirkonna arengupotentsiaali, vähendas oskustööliste arvu ja 

tööjõu kvaliteeti. Võrreldes linnapiirkonnaga, iseloomustab Eesti maapiirkonda 

elanikkonna väike asustustihedus ja kõrge keskmine vanus, vähene ostujõud, 

kohaliku ühiskonna suurem suletus ja kohatine asotsialiseerumine. 

Muutunud turuolukorra ja reformide tagajärjel on kahanenud põllumajanduse 

suhteline osakaal rahvamajanduses, tööhõives ja maakasutuses, mis on oluliselt 

muutnud maastikku. Kasutusest väljalangenud maad võsastuvad. 

Maapiirkonna arengutasemel on kogu elanikkonna elu kvaliteedi parandamisel 

suur tähtsus. Inimeste suurenevate võimaluste (heaolu) ja liikuvusega 

kasvab vajadus loodus- ja traditsioonilise kultuurikeskkonna järele, mistõttu 

elanikkond pöördub linnadest maale tagasi. Maapiirkond on riigi jaoks aga ka 

97


strateegiliselt tähtis (linna)elanikkonna toiduainetega varustaja ja varjupaik 

eriolukordade korral. 

Alljärgnevalt on toodud MAKiga seonduv SWOT-analüüs 

Tugevused: 

1.1 Rikas taimestik ja loomastik, loodusmaastike ja poollooduslike rohumaade 

suur osakaal; 

1.2 Keskkonnasõbraliku tootmise levik, eelkõige seoses toimiva kaitsealade 

süsteemi ja mahepõllumajandusega; 

1.3 Stabiilne makromajanduslik raamistik ja suhteliselt hea majanduskasv, 

ekspordi suurenemine; 

1.4 Metsade suur osakaal ja arenev metsandussektor; 

1.5 Loomakasvatuseks sobivad looduslikud tingimused ja pikaajalised 

traditsioonid; 

1.6 Ekstensiivse põllumajanduse laialdane levik ja selleks sobivate 

põllumajandusmaade rohkus; 

1.7 Hästi arenenud kolmas sektor ja kohalik seltsielu. 

Nõrkused: 

2.1 Põllumajandustootjate vähene huvi säästa keskkonda, sealhulgas 

ebapiisav tähelepanu mulla- ja veekaitsele; põllumajanduslike keskkonnatoetuste 

ebaefektiivsus intensiivtootmisega aladel; 

2.2 Põllumajandustootmise kohatine mittevastavus uutele keskkonnakaitsenõuetele; 

põllumajanduse keskendumine keskkonnatundlikele 

aladele (nitraaditundlikud alad, riskialad väikejärvede ja -jõgede 

lähikonnas); 

2.3 Suure osa põllumajandustootjate suutmatus teha nõuetest tulenevaid 

investeeringuid, eeskätt sõnnikukäitluse korrastamisse ning 

silohoidlatesse ja jäätmekäitlusse; 

2.4 Põllumajanduse vähene jätkusuutlikkus seoses põllumajandustootmise 

kui majandustegevuse suhteliselt madala maine, elukutse ebapopulaarsuse 

ja maaelanike tööhõivealternatiivide ebapiisavuse ning külade 

elukeskkonna halvenemisega, eriti ebasoodsamates ja keskkonnaalaste 

kitsendustega piirkondades; 

2.5 Väikeste põllumajandusüksuste halb kohanemisvõime ja ettevõtluse 

edendamise kavade puudumine ning kasutusest väljajäänud põllumaade 

suur osakaal; 

98


2.6 Tootmise madal efektiivsus ja sissetulekute tase maapiirkonnas, eriti 

vähemsoodsatel aladel; 

2.7 Põllumajandusettevõtete juhtimise madal tase ja ebapiisav turundus; 

põllumajandustootjate väike keskkonnateadlikkus; põllumajanduslike 

nõuandeteenuste vähene kasutamine. 

Võimalused: 

3.1 Poollooduslike rohumaade osakaalu säilitamine ning NATURA 2000 

linnu- ja loodushoiualade võrgustiku käivitamine; 

3.2 Keskkonnasõbraliku põllumajanduse, sealhulgas mahepõllumajandusliku 

tootmise laiem levik; 

3.3 Põllumajandussektori osakaalu suurendamine sisemajanduse kogutoodangus 

ja ekspordis; 

3.4 Erametsanduse polüfunktsionaalne arendamine; 

3.5 Kasutusest väljajäänud põllumajandusmaade kasutamine ekstensiivviljeluseks;. 

3.6 Loomakasvatuse ja sellega seotud rohumaaviljeluse eelisarendamine; 

3.7 Teadmuspõhiste tegevuste osakaalu suurendamine põllumajanduslikus 

tootmises. 

Ohud: 

4.1 Põllumajanduslike keskkonnatoetuste ebapiisav rakendumine 

intensiivtootmisega aladel, kohalike ohustatud loomatõugude väljasuremine 

ja rentnike osakaalu võimaliku kasvuga seotud huvi langus 

säästva keskkonnakasutuse suhtes; 

4.2 Keskkonnanõuete ebapiisav järgimine ja põllumajanduse kontsentreerumine 

(sh keskkonnatundlikel aladel); 

4.3 Keskkonnainvesteeringute edasilükkamine põllumajandustootjate poolt 

ja keskkonnanõuete täitmatajätmise tõttu tegevuse peatamine; 

4.4 Kvalifitseeritud ettevõtjate, töötajate ja noorte jätkuv lahkumine maapiirkonnast 

ja tööhõivevõimaluste kadumine, maaelanike seoste nõrgenemine 

kodukohaga; põllumajandustootmisest saadavate sissetulekute 

vähenemine, teenuste väljavool; 

4.5 Väikeste põllumajandustootjate massiline tegevuse lõpetamine; 

4.6 Kasutusest väljajääva maa osakaalu suurenemine ja maastikulise mitmekesisuse 

vähenemine, maapiirkonna äärealade infrastruktuuri 

seisundi halvenemine; 

99


4.7 Põllumajandusettevõtete omanike seotuse vähenemine maapiirkonnaga 

ja maaeluga, mille tagajärg on nende vähene huvi kohaliku 

majandusarengu ja keskkonnakaitse vastu. 

100


6 STRATEEGIA 

Strateegia koostamisel tugineti peamiselt järgmistele varasematele 

strateegilistele dokumentidele: 

• Eesti põllumajanduse arengu strateegia (1999); 

• Eesti maaelu arengukava 2000–2006 (SAPARD). 

Lisaks võetakse strateegias arvesse RAKi 3. prioriteedi „Põllumajandus, 

kalandus ja maaelu areng” üldist eesmärki – maapiirkonna tasakaalustatud ja 

jätkusuutlik majanduslik ning sotsiaalne areng. Arengukava koostamisel on 

arvesse võetud ka võrdõiguslikkuse põhimõtet. 

6.1 STRATEEGILISED EESMÄRGID 

Peamine eesmärk: 

MAKi peamine eesmärk on taastada inimeste võime tulla toime maaeluga 

ning tagada säästev ja piirkondlikult tasakaalustatud areng. 

Eesmärgid: 

1. Suurendada põllumajandustootjate huvi säästva keskkonnakasutuse 

vastu, k.a keskkonnasõbralikuma tehnoloogia ja tehnika kasutuselevõtt, 

bioloogilise mitmekesisuse ja loodusmaastike säilitamine. 

2. Viia põllumajanduslik tootmine vastavusse ELi keskkonnanõuetega. 

3. Leevendada põllumajandustootjate finantskohustusi, mis on seotud 

Euroopa Liiduga ühinemisega, suurendada nende majanduslikku 

elujõulisust ja investeerimisvõimet. 

4. Aeglustada põllumajandusliku tööhõive määra languse tempot. 

5. Suurendada mikroettevõtete konkurentsivõimet ja tasakaalustada 

pindalapõhiste toetuste suurtootmist soodustav mõju. 

6. Hoida maakasutus ebasoodsamates ja keskkonnaalaste kitsendustega 

piirkondades vähemalt liitumiseelsel tasemel ning vähendada 

kasutamata põllumajandusmaa pindala. 

7. Tõsta põllumajandustootjate teadlikkust majanduse ning keskkonnakaitse 

küsimustes. 

101


6.2 VALITUD STRATEEGIA 

Eesti põllumajanduse positiivsed arengud on seotud Euroopa Liiduga 

ühinemisega. Eesti ühinemisläbirääkimised ELiga algasid 31. märtsil 1998. 

Liikmeks kandideerides võttis Eesti kohustuse reservatsioonideta ühtlustada 

riigi poliitika ja poliitikavahendid ELis kohaldatavatega ning sellest tulenevalt 

koostas Vabariigi Valitsus oma tegevuskava aastateks 1998–2003, et olla 

ühinemiseks valmis 1. jaanuaril 2003. 

Vastavalt tegevuskavale asutas Eesti 1998. a endise Jõudluskontrolli 

Keskuse alusel Põllumajanduse ja Maaelu Arengu Keskuse esimese etapina 

Põllumajanduse Registrite ja Infokeskuse 10 lisatöökohaga ja hakkas koolitama 

vastavat personali. SAPARDi asutusest arenes PRIA, mis hakkab haldama nii 

MAKi meetmeid kui RAKi 3. prioriteedi „Põllumajandus, kalandus ja maaelu 

areng” meetmeid. 

Ühinemisläbirääkimised lõppesid 13.–14. detsembril 2002 ELi tippkohtumisega 

Kopenhaagenis, kus Eesti ja veel 9 riiki said ametliku kutse 

ühinemiseks ELiga. 

Eesmärkide saavutamiseks valitud strateegia põhineb kavandatavate ELi 

ja riiklike vahendite sihipärasel kasutamisel. Ajavahemikul 2004–2006 rahastab 

EL kõiki MAKi meetmeid 150,5 miljoni euroga (2,355 mld krooni). 

2000. a Vabariigi Valitsuse poolt vastuvõetud põllumajandusstrateegias 

hinnati Eesti põllumajandussektori hõivatuse taset kui optimaalset. See hinnang 

põhines võrdlusandmetel ELi liikmesriikidega, millega Eesti on suhteliselt 

sarnane (nt Taani ja Rootsi põllumajandussektori tööhõive 100 ha põllumaa 

kohta). 

2000. a vastuvõetud põllumajandusstrateegia kohaselt pidi põllumajanduse 

osatähtsus tööhõives järgneva 10 aasta jooksul jääma 6–7% tasemele kogu 

tööhõivest. Tegelikkuses langes põllumajanduslik tööhõive 2003. a alla 5% 

taseme. 

Võttes arvesse MAKi lühikest rakendusperioodi, ei kohaldata varajase 

pensioni ja tootjaorganisatsioonide toetusmeetmeid. 

6.2.1 Ebasoodsamate piirkondade toetus 

Meetme üldine eesmärk on tagada ebasoodsamates piirkondades jätkuv 

maakasutus. Arvestuslikult on Eestis 465 000 ha sellist põllumajandusmaad, 

mis MAKis loetakse ebasoodsamate piirkondade hulka. Esialgsete arvestuste 

kohaselt taotletakse aastal 2004 toetust 400 000 hektarile. 

102


6.2.2 Põllumajanduslik keskkonnatoetus 

Meetme üldine eesmärk on hõlbustada keskkonnasõbralike 

põllumajandusmeetodite rakendamist ja jätkuvat kasutamist. Meetme 

rakendamine edendab ja säilitab bioloogilist ja maastikulist mitmekesisust ning 

suurendab keskkonda säästvalt tegutsevate põllumajandustootjate tulu. 

Eesmärgid: 

1) soodustada keskkonnasõbralike põllumajandusmeetodite juurutamist 

ja jätkuvat kasutamist; 

2) edendada ja säilitada bioloogilist ja maastikulist mitmekesisust; 

3) aidata keskkonnale tulutoovalt tegutsevatel põllumajandustootjatel 

saada kohast tulu; 

4) suurendada põllumajandustootjate keskkonnateadlikkust. 

Eeldatav tulemus: põllumajandusliku keskkonnatoetuse meetmega ühineb 

vähemalt üks kolmandik Eesti põllumajandustootjatest. 

6.2.3 Põllumajandusmaade metsastamise toetus 

Meetme üldine eesmärk on eelkõige vähendada põllumajanduslikust 

kasutusest väljajäänud ja võimalikult väljajäävate põllumajanduseks 

ebasobivate maade osakaalu. 

Eesmärgid: 

1) vähendada kasutusest väljajäänud maade osakaalu; 

2) parandada maastike mitmekesisust. 

Eeldatav tulemus: programmiperioodi 2004–2006 lõpuks on võimalik 

metsastada 10 000 ha põllumajandusmaad. 

6.2.4 Elatustalude kohanemise toetus 

Meetme üldine eesmärk on leevendada üleminekuprobleeme seoses uute 

liikmesriikide põllu- ja maamajandussektorile osaks saava ühtse turu survega 

ja soodustada selliste põllumajandusüksuste, mis ei ole veel majanduslikult 

elujõulised, ümberkorraldamist. 

103


Eesmärgid: 

5) edendada majanduslikku planeerimist; 

6) parandada väiketootjate majanduslikku elujõulisust. 

Eeldatav tulemus: toetusperioodi lõpuks suureneb elatustalude tulu üle 

12%. 

6.2.5 Nõuetega vastavusse viimise toetus 

Meetme üldine eesmärk on viia loomakasvatus vastavusse keskkonnanõuetega, 

mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 

2000. aasta direktiivis 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika 

alane tegevusraamistik, ja nõukogu 12. detsembri 1991. aasta direktiivis 91/ 

676/EMÜ veekogude kaitsmise kohta põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse 

eest. 

Eesmärgid: 

1) ELi veepoliitika raamdirektiivist tulenevate keskkonnanõuete järgimine; 

2) sõnnikukäitlusest põhjustatud veereostuse vähendamine. 

Eeldatav tulemus: 2006. aasta lõpuks vastab vähemalt 50% taotlejate 

sõnnikuhoidlatest nõuetele. 

6.2.6 Tehniline abi 

Meetme eesmärk on toetada MAKi meetmete rakendamist. 


toetus 

Meetme üldine eesmärk on tagada keskkonnaalaste kitsendustega piirkondades 

looduskaitsenõuete täitmine ja põllumajandusliku tegevuse säilimine. 

Hinnangu järgi on Eestis 49 000 ha (57 000 ha kokku) sellist põllumajandusmaad, 

mille põllud asuvad täielikult keskkonnaalaste kitsendustega piirkonnas 

(NATURA 2000 alad) ning mis loetakse MAKis selle piirkonna hulka. Hinnangu 

kohaselt on aastal 2006 toetatava piirkonna pindala 38 000 ha. 

104

Eesti maaelu arengukava 2004-2006 I osa

Create successful ePaper yourself

Delete template?

Save as template?