Reformikiri sügis 2007 - Reformierakond

68 Reformikiri / Riigikogu liikme mõtelused
69 Reformikiri / Riigikogu liikme mõtelused
RIIGIKOGU LIIKME MÕTELUSED
Mati Raidma:
Risk
on inimtegevuse
lahutamatu osa
Parlamendi riigikaitsekomisjoni esimees Mati Raidma selgitab,
mis on riskid ja kuidas nendega toime tulla.
Ohuks nimetatakse mingit negatiivset
sündmust, mis on etteprognoositav
ja võib juhtuda. Tõenäosust,
et halb asi juhtuda saab, kutsutakse
riskiks.
Riskidele mõeldes on esmane võimalike
ohtude kaardistamine. Seejärel tuleb
vaadata „ohukaarti” ning riske analüüsida.
Siin hinnatakse juhtumise tõenäosust,
võimalike tagajärgede suurust ning
mõju. Selle tulemusena tekib arusaam,
mida peame tegema, et võimalusel oht
üldse ei realiseeruks, või kui juhtub, siis
tagajärjed oleksid minimaalsed.
Tegevused riskidega toimetulemisel jagunevad
neljaks. Kõigepealt ennetamine:
mida teha saab, et ohud üldse reaalsuseks
ei muutuks. Isikute puhul saab
kujundada oma käitumist, riigi puhul
kehtestada seadusloomega reeglistikke,
näiteks liikluseeskirju või kergestiriknevate
toiduainete käitlemise korda.
Järgmiseks tegevuseks on ettevalmistus:
tuleb olla valmis erinevateks situatsioonideks
ja juhtumisteks, mis võib eeldada
teadmiste täiendamist, käitumismudeli
ettemõtlemist, ka materiaalset külge.
Näiteks kindlustad auto, soetad suitsuanduri
või tulekustuti.
Kui saabub olukord, kus oht on saanud
reaalsuseks, järgneb reageering. Selle tegevuse
eripäraks võib lugeda tihti ootamatust
ning alati liigväikest ajaressurssi
otsusteks ja tegevusteks. Väga palju sõltub
n-ö kodutööst – ettevalmistusest,
valmisolekust.
Neljas tegevus jääb pahatihti tähelepanuta,
kuid omab suurt väärtust. See on
õppetund juhtunust ning läbi toimunu
ja tehtu analüüsi korrigeerida nii ennetust
kui ka ettevalmistust tulevasteks
võimalikeks sarnasteks juhtumiteks.
Nii saigi ring täis. Riskidega tegelejale
on tegemist kinnise tsükliga, millel ei
Foto: Lea Tammik
ole algust ega lõppu ja milles püüeldakse
täiuse – parima valmisoleku ja suurima
võimaliku ennetuse poole, mille läbi
suureneb meie kõigi turvatunne.
Sõna „risk” kasutatakse tihti ülearu palju
ja ebasobivas kohas. Ohte ja riske
kohtab kõigis eluvaldkondades. Mõnes
olukorras on risk edasiviiv nähtus, mis
sunnib tegevusele, kuid kui mõtleme
ohu all riske inimese elule, tervisele ja
keskkonnale, siis on risk kindlasti negatiivse
taustaga. Oskus riske ära tunda ja
nendeks valmis olla annab meile aluse
midagi ette võtta, muuta.
Eelnev loogika kehtib kõikjal. Nii ettevõtluses,
panganduses kui ka igapäevaelus.
Riske ei saa inimese elust lahutada.
Riigi jaoks on oluline riskide ohjamiseks
ellu kutsutud ametkondade võimekused
välja arendada nii, et iga maksumaksja
krooni eest saaksime parima võimaliku
tulemuse.
Et me prügisse ei upuks
Kalle Palling, Riigikogu noorim liige
Erinevatel asutustel on saanud
toredaks traditsiooniks korraldada igal
aastal lume sulades kõikvõimalike teede
ja tänavate ning ka linnaparkide
koristamise talgusid. Seda kõike ühise
eesmärgi nimel – muuta vaatepilt jällegi
talutavaks, sest nii mõnigi piirkond
on talveperioodil muutunud prügimäeks
või koerte välikäimlaks, mida
äärmiselt jube vaadata.
Sageli on vägagi „mitmekülgne” prügi
teede ja tänavate äärde sattunud autojuhtide
ja autos viibijate käe läbi. Talgutel
osalejad on tihti koolilapsed, keda
vahel lihtsalt kahju vaadata vedamas
musti prügikotte hoolimatute inimeste
sodiga.
Ometi on sellistel kampaaniatel ka positiivne
pool – need inimesed, kes on
korra prügi koristanud, suure tõenäosusega
ise tulevikus prahti laiali ei loobi.
Tean seda rääkida oma kogemusest: kui
ma aastaid tagasi põhikoolis „Teed puhtaks”
kampaanias osalesin ja pärast selle
üle veel uhkegi olin. Uhke selle üle, et
sain kellegi teise prügi koristada.
Vahel mõtiskledes aga küsin endalt,
miks vajame igal kevadel ikka ja jälle
prügi kogumise kampaaniaid, kui on
piisavalt räägitud prügi sorteerimisest,
taaskasutamisest ja kõige loomulikumast
– lihtsalt prügi prügikotti või kasti
panemisest. Me ju teeme seda kõike vaid
iseendale, sest Eestimaa on meie kõigi
ühine kodu ja selle saastamine muudab
ta kõigi jaoks võrdselt räpaseks.
Pahatihti juhtub, et kõige räpasemad
on just need piirkonnad, kus on loodud
kõige rohkem tingimusi meie elukeskkonna
puhtamaks muutmiseks. Miks
peab viskama limonaadipudeli
või kommipaberi
lihtsalt maha,
olgugi, et prügikastid
on igal pool? Veel hullem
on muidugi siis, kui praht visatakse
lihtsalt prügikasti lähedusse hoolimata
sellest, et kast on pooltühi ja ümbruse
puhtana hoidmine ei nõuaks just eriti
suurt lisapingutust.
Lemmikloomaomanikud on talvisel ajal
pahased oma koerte või kasside peale,
kui need niutsudes ukse poole vaatavad
ja välja tahavad. Siis käiakse kiirelt nii lähedal
kui võimalik kusagil nurga taga ära
ja ongi valmis. Mis saab edasi, pole kellegi
mure. Üsna suure tõenäosusega astub
sama tegelane peatselt mõne koerajunni
sisse ja on veel vihasem, sest hais on ju
jube. Eilne tegu on juba unustatud.
Kas ei võiks ükskord juhtuda nii, et kevadel
ei peaks maanteeamet ja muud
organisatsioonid tormijooksu tegema
avalike kohtade puhtaks
muutmisel. Siis
ei peaks meie lapsed ja
võib-olla me isegi kirudes
oma aia tagant kellegi
kildudeks visatud õllepudeleid üles
korjama.
Inimesed, kes tee äärest
prügi koristanud, seda suure
tõenäosusega laiali ei loobi
Ainult avalikud kohad ei ole need, kus
oleks tarvis prügi ilusasti kasti panna
ja seda ka võimaluse korral sorteerida.
Sellega tuleb alustada kodudes. Julgen
kindlalt väita, et enamikes omavalitsustes
on prügivabaks eluks loodud suurepärased
tingimused.
Astu Sinagi samm selles suunas,
et kevadeti ei oleks teede ja tänavate
ääred nii jubedad nagu nad
pahatihti on. Et meie elukeskkond
oleks puhtam ja et Sinul, minul
ning meie lastel oleks parem.
Mõtle sellele!
Foto: Lea Tammik