KÕRREKOORIMISEST SAKSAMAAL - Eesti Maaviljeluse Instituut

Eesti Maaviljeluse Instituut (EMVI)
EESTI MAAV I L J E L U S E I NSTITUUT
Põllumajandustehnika katselabor
Teaduse 13, 75501, Saku, Harjumaa
INFOLEHT NR. 179/2005
KÕRREKOORIMISEST SAKSAMAAL
H.-H. Voβhenricih ja J. Brunotte artikli ajakirja “Getreidemagazin” 2005.a.
kolmandast numbrist refereerinud A. Reintam ja J. Siim
Kõrrekoorimine algab koos koristamisega, sest juba põhu
hekselduskvaliteet ja jaotamine panevad aluse selle agrotehnilise võtte tulemuslikkusele.
Põhukäitluse sellel etapil tehtud jämedad vead ei ole järgnevate tööoperatsioonidega
enam parandatavad. Sellest tulenevalt käsitletakse käesolevat
teemat koos saagikoristusega.
Põhu jaotamine
Põhu jaotamine sõltub suuresti teraviljakombaini töölaiusest ja ka seadistusest.
Töölaiuse suurenemisega halveneb hekselpõhu põikijaotumus. Töölaiuse
väärtuseni 6 m (kaasaarvatud) saadi katsetel jaotumuse variatsiooniteguri väärtuseks
ca 20% (see vastab hekselpõhu heale põikijaotumusele), seejärel kaasneb
töölaiuse suurenemisega ka variatsiooniteguri suurenemine üle 50%. Töölaiuse
kõrval on oluline ka kombaini seadistamine. Variatsiooniteguri parimad väärtused
on allpool 20%, halvimad aga üle 80%. Siin on põllumehel võimalus parendada
põhujaotust kombaini asjatundliku reguleerimise abil.
Põhuhekslite põikjaotumuse hindamiseks tuleb mingil tüüpilisel kohal tekitada
põhu põikvaal (risti kombaini liikumissihiga) vähemalt kahe töölaiuse
ulatuses. Seda võib teha hargiga, millega aetakse hekselpõhk kokku ilma
tüüstikku kaasa haaramata: juba põhumassi erinevus 10…20% on hästi nähtav.
Kuivõrd niisugune lihtne katse on tehtav mõne minuti jooksul, siis võib seda teha
kahes või kolmes korduses. Kui põhk on töölaiuse ulatuses ebaühtlaselt jaotunud,
siis tuleb ette võtta kombaini hekseldi libislaua reguleeringuid - muuta
juhtribide vahekaugusi (kui konstruktsioon võimaldab). Libislaua ribikauguste
kõrval tuleb silmas pidada ka pealesuundenurka. Põhu oluline kõrvalejuhtimine
pealesuundenurga suurendamise kaudu mõjutab tavaliselt põhu edasist paiskumist
külgsuunas. Kas selline nähe tekib ja kas sellega koos põhujaotus veelgi
halveneb, see sõltub sellest, missuguse energiaga läbib põhk hekseldi. Kui põhk
väljub hekseldist suure kiirusega, mis on äratuntav sirgjoonelise trajektoorina
(vt parempoolne joonis), siis tekitab see tugeva kõrvalejuhtimise, mis põhimõtteliselt
on tingitud libislaua reguleerimisest. Kui aga paiskeenergia ei suurene, on
trajektoor kumerjooneline (vasakpoolne joonis), siis võib paiskekaugus kõrvale

(vaatamata tugevamale kõrvalejuhtimisele) oluliselt väheneda. Nende asjaolude
erinevaid suhteid saab kindlaks teha ainult vaatlusega.
Joonis. Põhuhekslite liikumistrajektoor sõltuvalt nende liikumiskiirusest.
Vasakul – väikesel kiirusel, paremal – suurel kiirusel.
Kõikidel põhuhekseldiga kombainidel peaksid olema süsteemid, mis jaotavad
hekselpõhu ühtlaselt. Ka vahelduvates oludes (tuul, niiskus, nõlvakud)
peab olema tagatud hea põhujaotus. Nõlvaku külgedel töötamise korral on eelisolukorras
aksiaaltrumliga kombainid, sest sel juhul suundub põhk hekseldisse
sundliikumisega. Aksiaaltrumli korral on kombain “sihvakam”, mis võimaldab
paigaldada 900 mm laiuseid rehve ning suurendada töölaiust 7,5 meetrini, säilitades
seejuures teisalduslaiuse 3,5 m.
Hekslipikkus ja tüükõrgus
Mida lühem on põhu hekslipikkus ja mida väiksem on tüükõrgus, seda
parem on koristusjärgselt põldu harida. Järgneva talve seisukohalt peab põhk
olema võimalikult peeneks hekseldatud, järgneva suve seisukohalt on esikohal
mulla kaetus ning kaitse ülemäärase tihenemise ja ka erosiooni vastu. Seepärast
peab hekslipikkus olema reguleeritav. Pikk heksel laguneb aeglasemalt ja jääb
kauemaks põllupinnale, lühemat aga lagundavad mikroorganismid paremini.
Põhu lagunemisprotsessi tugevuse mõju sõltub ka mullast. Viljakamates muldades
laguneb põhk kiiremini kui väheviljakates, kuivades ja liivastes muldades.
Kõrrekoorimine kahe töökäiguga
Reeglina toimub kõrrekoorimine kahe töökäiguga. Neist esimene tehakse
väikese töösügavusega, kusjuures eesmärgiks on varisterade tärkamine. Teise
töökäigu puhul on eesmärk põhu ühtlane muldaviimine.
Esimese töökäigu kulu ja tõhusus sõltub oluliselt koristusjärgseist tingimusist.
Kui eeldada, et kombaini poolt on põhk jaotatud ühtlaselt, siis suurel
mullaniiskusel võib esimene õhukene harimine toimuda nugaäkke, randaali või
lühirandaaliga. Tulemuslik on ka mitmerealiste käpp-kultivaatorite ja nende
ühiskasutamine koos randaalidega esimesel harimisel töösügavusega 4…8 cm,
kusjuures kultivaatoril on tüüharimis-käpad. Sellisel esimesel harimisel on tähtis
mulla võrdlemisi suur tihendamine, misjärel idanemisvõimelised seemned
saavad võimalikult täielikumalt tärgata. Selleks pakuvad masinaehitajad mit-
2

mesuguseid rulle (trapets-, kiil-, prisma- jm. rõngasrulle), mis kultivaatori ja
randaali korral võivad olla ka tugirullideks. Tiibterakäpaga kultivaatorid ei täida
õhukese (alla 10 cm) ühtlase harimise nõudeid. Teiseks harimiskorraks sügavusel
kuni 20 cm tuleb tüüharimiskäpad vahetada näiteks mullakihti pööravate
käppade vastu, tagamaks põhu head segamist mullaga. Kas sellise teise harimise
korral on mõttekas ka mulla tugev tihendamine, seda peab igal üksikjuhul eraldi
otsustama. Mida niiskem on muld, seda väiksem peab olema mulla tihendamine,
ning vastupidi. Niisketel põllualadel ja ka suure niiskusega aastail on mõttekas
rõngasrull vahetada varbrulli vastu.
Kütusekulu ja tootlikkus
Eespool selgus, et kahe harimiskorraga tehtavast tüüharimisest järeldub
kolm tüüpilist näidet.
Kütusekulu osas on esimesel harimisel kasutatav tiibkäppkultivaator kõige
kahjulikum, sest tiibkäpad töötavad läbi kogu pinna, haarates mulda sügavamalt.
Seepärast sobivad need hästi teiseks harimiskorraks, mispuhul kütusekulu
13,5 l/ha on kõige väiksem.
Lühirandaal oma töölaiusega 5 m on kasutamiseks väga sobiv, tagades
väärtusega 6,1 ha/h suurima pindalatootlikkuse. Sügavharimiseks sobib neljarealine
käppkultivaator, mispuhul kütusekulu on 15,3 l/ha ja tootlikkus 2,2 ha/h.
Käppkultivaatori ja randaali ühend tagab hekselpõhu hea ja ühtlase muldaviimise,
mis multšikihti külvamise korral kujutab endast teisest mullaharimist.
Endastmõistetavalt tähendab see suuremat veojõutarvet koos keskmise
tootlikkusega ning on võrreldav tiibkäppkultivaatoriga.
Töölaius,
m
Tabel. Kütusekulu ja tootlikkus
Esimene, madalam
harimine
Teine, sügavam harimine
Mullaharimisriist
Kütusekulu,
l/ha
Tootlikkus,
ha/h
Kütusekulu,
l/ha
Tootlikkus,
ha/h
Tiibkäppkultivaator
3,0 10,6 3,5 13,5 2,3
Lühirandaal 5,0 5,5 6,1 - -
4-real. käppkultivaator
3,0 - - 15,3 2,2
Kombimasin:
kultivaator +
randaal
3,0 8,8 3,3 18,4 2,1
Vajalik töösügavus
Vajaliku töösügavuse määrab kaks asjaolu: põhukäitlus ja mullaolud.
Kindel on aga see, et endiselt kehtib rusikareegel: igale põhutonnile on vaja 2 cm
töösügavust. Mõnes katses, mis tehti koostöös masinatootjatega Schleswig-
3

Holsteinis, õnnestus nisu järel külvatud rapsi või nisu korral nii väikestel katselappidel
kui ka suurpõllukatsetel (põhu saagikusel 10 tonni) töösügavust vähendada
12 cm-le. Siinjuures on oluline, et põhujaotus ja hekselduskvaliteet oleks
hea ja kõrretüü oleks lühike.
Mullaharimise edasisel vähendamisel seatakse olulised piirid. Vaatamata
heale põhukäitlusele õnnestub nisu peitelseemenditega otsekülv nisu järel maksimaalselt
kahel aastal kolmest, ehk teravilja järel külvatud rapsi puhul reeglina
üldse mitte. Põhu saagikusel 10 t ei kõlba otsekülvil kasutatavad tihendavad
seemendid.
Kokkuvõtteks
Kui põhk on ühtlaselt üle pinna jaotatud, siis sõltub selle muldasegamise
(sõbastamise) kvaliteet kasutatavast mullaharimisriistast. Kui aga kombain jaotab
põhu pinnale ebaühtlaselt, on tegemist nii kombaini kui ka mullaharimisriista
ühismõjuga ja see raskendab masinate objektiivset hindamist.
Põhu jaotus ja sõbastamine omab järjest suuremat tähtsust, sest ikka sagedamini
loobutakse adrast. Põhu halb jaotumus ja sõbastamine viivad täiendavatele
töökäikudele ning mittevajalikule sügavharimisele. Et see õnnestuda
saaks, tuleb parendada eeskätt põhujaotuskvaliteeti ning vähendada asjatuid
kulutusi.
Kasutuses on mitmesugune tehnika nii esimeseks õhukeseks kui ka teiseks
sügavamaks harimiseks. Mulla hea tihendatus saadakse esimese madalharimisega,
mis on igal juhul tähtis. Teisel sügavharimisel tuleb seda vajadusel kahtlemata
teha. Vaatlused kinnitavad, et põhu sõbastamise kvaliteet ja ka rentaablus
sõltuvad mullaharimisriistade järjestusest: madalharimiseks sobib lühirandaal,
sügavharimiseks aga neljarealine käppkultivaator.
Üldiselt kehtib järgmine põhimõte: intensiivsus mulla harimisel (suurem
töösügavus, põhu parem sõbastamine) nõuab suuremat veojõudu ja rohkem
tööaega, mille tulemuseks on taimede parem tärkamine ja arenemine, kuid halvem
mullakaitse nii erosiooni kui ka kandevõime aspektist.
4